F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

F o t o: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Eesti keele väljendivara uurimine ja publitseerimine on rikastunud kahe suurteosega. 2019. aastal ilmus Asta Õimu ja varalahkunud Katre Õimu monograafia „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks”,¹ 2020 Eesti Kirjandusmuuseumi sarjas „Monumenta Estoniae antiquae” kaheköiteline eesti kõnekäändude väljaanne,² mille on toimetanud Asta Õim; Asta ja Katre Õim on ka väljaande koostajad. Need saavutused annavad põhjust tülitada Asta Õimu mõne küsimusega.

Kas võiks ütelda, et mõlema teosega on jõutud olulise verstapostini, võetud kokku pikaajalise töö tulemused?

Tõepoolest „Eesti kõnekäänud” I–II on süstematiseerimistöö kokkuvõte ja ühtlasi „Monumenta Estoniae antiquae” lühi­vormide viimane osa. Enne kui üle 160 000 tüpologiseerimata kartoteegitekstist sai mõisteliselt korrastatud teos, kulus paar aastakümmet aega ning see on mitme inimese töö. Koguteose koostamine käis paralleelselt uurimistööga: kaitsti magistri- ja doktoritöid, ilmus suur hulk teadus­publikatsioone ja rakenduslikke väljaandeid. Tõsi, soodsamates oludes võinuks töö mõni aasta varem kaante vahel olla.

Seevastu „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks” on põgus vahekokkuvõte fraseoloogia uurimisseisust Eestis. Seda põldu tuleb veel künda, enne kui äestama saab hakata.

Sinu teadlaskarjääri algusosa kuulus kakskeelse leksikograafia alale. Kuidas oled jõudnud eesti kujundkõne süva­analüüsi juurde?

Sõnaraamatutöö, olgu sõnaraamatu koostamine või toimetamine, on tänuväärne selles mõttes, et probleemid jooksevad ise kätte, seda nii sõnavara kui ka grammatika osas. Kuna leksikograafil tuleb probleemidele lahendus leida suhteliselt kiiresti, lükkub kitsaskohtade laiem uurimine edasi või jääb teiste teha. 1990. aastate alguses „Vene-eesti sõnaraamatut” toimetades hakkas silma ja, mis seal salata, tegi tõsist muret, et eesti vasted kippusid aina korduma ning üks ja seesama väljend, mis tuli ette mitme märksõna artiklis, esines mitmes erinevas vormis ja erinevate vastetega. Tänapäeva leksikograaf on võrreldes eelmise sajandi viimase veerandi sõnaraamatutegijaga abivahendite hulga ja kättesaadavuse poolest lausa või sees – abivahendid on mõne hiire­klõpsu kaugusel. Toona ei olnud peale ÕS-i, Saareste mõistelise sõnaraamatu ja „Väikese murde­sõnastiku” õieti midagi. See sundis tegijaid looma oma abivahendeid. Nii kujunes mul kaks nn kodukartoteeki: ühes sünonüümsed ja teises kujundlikud keelendid. Sealt sai pärast edasi minna, saatmas Erich Raieti julgustus ja Henn Saari kindel soovitus keskenduda eesti keelele. Saari käe all oli mul võimalus õige mitu aastat töötada. Hakkasingi õppima, tegin eesti keele eksameid ja kaitsesin kahel erialal kandidaaditöö, topelt oponentidega, laiendatud kaitsmisnõu­kogus. Sellega sai põhi laotud.

Kuidas avaldub kujundkõnes Sinu hinnangul keele poeetiline funktsioon?

Kõnekäänd esitab oma sisu (inimese hoiakud, arusaamad, seisukohad) enamasti mitte otseses keeles, vaid kujundlikus, poeetilises keeles. See annab võimaluse käsitleda neid ütlusi poeetilisest ja kommunikatiivsest spetsiifikast lähtuvalt. Roman Jakobsoni järgi tuleb keelt uurida kogu tema funktsioonide mitmekesisuses. Tegeledes poeetilise funktsiooniga, ei saa keeleteadus piirata end poeesia, sõnakunsti valdkonnaga. Seda funktsiooni saab tulemuslikult uurida koos keele üldiste probleemidega, nagu ka keele hoolikas uurimine nõuab selle poeetilise funktsiooni põhjalikku arutamist.

Kirjandusmuuseumi kõnekäändude kartoteek koosneb enamasti pelkadest tekstidest, mille juurde on vaid harva lisatud kommentaare ütluste tähenduste, traditsiooniliste kasutamispuhkude jms kohta. Siit johtus otsene oht tõlgendada kõnekäändude, eriti vanema keele kõnekäändude kujundikeelt valesti. Paratamatult on üsna palju selliseid ütlusi, mille sisu jääb praegusaja uurijale juba sedavõrd käsitamatuks, et ei söanda otsustada ühegi tõlgenduse kasuks. Pealegi on kõnekäänu kui poeetilise üksuse semantika tihti mitme­tähenduslik, mille peapõhjus on kõnekäänu metafoori, allegooria vms mitmeti tõlgendatavus. Kui meil õnnestukski luua mingi kindlam reeglistik poeetiliste kõnekäänutekstide „tõlkimiseks” mittepoeetilisse metakeelde, jäävad põhiprobleemiks ikkagi kõikvõimalikud üldsemantika küsimused.

Väljendi komponendid ei ole oma­vahel seotud mitte üksnes semantiliste ja süntaktiliste reeglite alusel, vaid ka mingi formaalse tunnuse kaudu, mis tagab komponentide vormilise sarnasuse ja kooskõla. Näiteks eesti väljendi heakõla­lisusel on metafoori tekkeprotsessis ja seega fraseo­logismi keelendamisel täita nii mõnigi kord oluline roll. Eesti fraseoloogias on tavalised regivärsilisuse vormi­võtted algriim ja riim, sh sarnaste struktuuride kordused, mis loovad riimi ja rütmi: süle ja seljaga, hinge heitma; pea nüüd pea, pillimees; korras nagu Norras; saab süüa, saab müüa (’midagi on palju’). Tundub, et vanemates väljendites on sedalaadi poeetika­võtted järjekindlamadki kui tänapäevasemas fraseoloogias. Sellised vormivõtted kinnistavad väljendi mõjuvust ja tõhusust.

Mis võiks olla põhjus, et keele poeesiat luuakse, taasluuakse ja tarbitakse kõigil aegadel, kõigis keelekasutajate rühmades? Miks vajab inimene kujundeid?

Kujundlikkus on tunnuslik keelele kõige laiemas plaanis, üldiselt. Paljud kujundid on praeguseks nii kulunud, et me ei tajugi neid metafoorsetena, ehkki ülekantud tähendus on täiesti läbipaistev: ülepeakaela, sõnasõda. Tänapäeva sõnaraamatutes selliseid sõnu enam ei märgendatagi ülekantuks ega piltlikuks.

Kõnekäänd/fraseologism ei ole üksnes mentaliteedi, vaid ka temaatika poolest inimesekeskne. Antropotsentristliku maailmanägemise – hinnangute, sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus, mis omandab egotsentristliku kvaliteedi – ideaaliks on iseenda eksistentsi säilitamine. Kõnekäänu hinnanguliseks funktsiooniks on elunähtuste üksikasjade kaudu kujundada ja võib-olla isegi normeerida inimeste ellusuhtumist ja käitumist. Näiteks kõnekäänud, mis taunivad nende kandjat kahjustavaid pahesid (nt laiskust ja lollust); mis tõstavad esile voorusi (nt virkust ja tarkust); mis eelistavad naturaalseid väärtusi (nt tervist ja tarkust) võõrandatuile (nt varale, rahale). Kõnekäänd näib kujundi vahendusel andvat inimesele teda ümbritseva maailmaga suhtlemiseks mõnikord väga kindlad postulaadid: maailm on halb (hädaorg), terveks ei saada kiiresti (aeg parandab; hobustega tuleb, härgadega läheb).

Monograafia käsitleb fraseoloogiat, koguteos sisaldab kõnekäände. Kuidas määratled fraseologismi ja kõnekäändu, mida on neis ühist ja mida erinevat?

Võiks lihtsustatult vastata, et heal lapsel mitu nime, aga päris nii see ei ole. Ilmselt asjaolu, et aines, mida me mitme terminiga nimetame, on väga haraline nii vormi, funktsioonide kui ka poeetika poolest, eriti võrreldes vanasõnade ja mõistatustega. Kuna kõnekäänd kujutab endast üldjuhul üksikjuhu iseloomustust, siis on neile raske, kui mitte võimatu leida ühisnimetajat. Võib-olla üks põhjusi, miks kõnekäände ei ole spetsiaalselt kogutud ja kõnekäändude kartoteekki on kujunenud vanasõnade ja mõistatuste kogumise kõrval­saadusena, ongi see, et Jakob Hurt, kes küll alustas oma rahvaluule suurkogumise raames ka kõnekäändude kogumist, sellest siiski peagi loobus. Kuigi ta ise kuskil põhjustest ei kirjuta, võiks arvata, et Hurdal ei õnnestunud oma korrespondentidele kuigi hästi selgeks teha, mida täpselt koguda tuleb.

Kõnekäänd on juurdunud kui rahvaluule valdkonna termin, mis on kasutuses olnud juba Hurda suurkogumise eelsest ajast ning püsinud siiamaani. Fraseologism (ka idioom) on seevastu lingvistikatermin ning seda on mugav kasutada meie materjali tuumosa kohta. See osa ainesest ei klassifitseeru folkloorižanriks, vaid kujutab endast eesti keele grammatikale omaseid fraase, mis toimivad lausemoodustajana, olgu selleks kas kujundlik liitsõna või ümbermõtestatud sõnaühend (põmmpea; hea pea; võta näpust; kosilasi nagu sepilisi; ihub hammast). Perifeersemat osa, kuhu kuuluvad ühest või mitmest lausest koosnevad ütlused – autoritsitaadid, tõrje­vormelid (Mis su nimi? – Nipitiri.), kõnevormelid (Tere hommikust, tulen tammikust.), soovid (Jumal õnnistagu! Jõudu tööle!), sajatused (Susi sind söögu! Saagu sa soosse surema!), osatamised, parastamised (Hästi, hästi, ämmalammas! Said kooki moosiga!) –, annab paremini analüüsida folkloristlike meetoditega ja mugavam on kasutada terminit kõnekäänd.

Eristad väljendivaras pigem keelde ja pigem folkloori kuuluvat osa, viimasel on tugev seos teiste folkloorižanridega. Milles näiteks see seos avaldub?

Kõnekäänu poeetiline alge võib tõepoolest pärineda mingist teisest folkloori­žanrist: vanasõnast, rahvalaulust, rahvajutust, mütoloogilisest või usunditekstist. Sealjuures ei ole oluline üksnes poeetilis-­metafoorse ülekande sarnasus või kattuvus, vaid (eriti paröömiast väljapoole jäävate žanride korral) ka see, kas ümber mõtestatakse kirjeldatav sündmus tervikuna või ainult selle mingi seik, mis keelendatakse lühivormina.

Nii kõnekäände kui ka vanasõnu iseloomustavad näiteks sama struktuuriskeem ning samad idiomaatilised parameetrid. Säilitades sama keskse pildielemendi, omandab kõnekäänuvormi tavaliselt mõni vanasõnafragment, mis kaotab vanasõnale omase üldistava olemuse ja didaktilisuse ning hakkab tähistama üksikjuhtumit: kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (EV118335) > auku kaevama. Sellise tekke­looga kõnekäände on õige palju, selle­pärast on ka „Eesti kõnekäändudes” vanasõnaseosed eksplitseeritud.

Juturepertuaarist on pärit paras kelguga metsa vedada (’vilets, hädine, kõhn’) – halb poeg viib oma vanadusest jõetu isa kelguga metsa surema. Väljend varestega jagamata (’kõhn’) viitab jutule, kus vares istub luise künnihobuse looga peal ja ootab selle koolemist. Muinasjutust, kus rebane küpsetab sitikat ja kurdab, et kõrvetas selle ära, on pärit võrdlus nagu rebane küpsetab sitikat mullusel tuleasemel (’teeb tulemusteta tööd’). Uskumusele, et kui lapsel on sündides käed valge katuga kaetud, siis sureb ta varsti ära, on taandatav surmakindad käes (’suremas’).

Mütoloogilist päritolu on külastus­abielu kohta käiv võrdlus elavad nagu koit ja hämarik, samuti suure ja tugeva mehe nimetus Kalevipoeg. Viimane on praeguseks saanud sootuks uue tähenduse ’eestlasest rändehitaja’. Rahvalaulumotiivid on realiseerunud paljude hellitusnimedena: magus marjake, mesimeeleke jms.

Kuivõrd on väljendivara uurimine interdistsiplinaarne?

Väljendid ei ole omaette seisev valdkond. Suurem osa väljenditest kuulub keele sõnavarasse, millele on rakendatavad samad teiste teaduste uurimismeetodid mis sõnavara ja keele kui süsteemse nähtuse analüüsimiseks üldiselt. Folkloori ja keele vahekorrast oli eespool juttu.

Viimastel aastakümnetel on teadustevaheline koostöö sedavõrd jõuline olnud, et on tekkinud mitu ühisdistsipliini, sõltuvalt sellest, millise eriala meetodeid parasjagu kasutatakse, on selleks siis üldfilosoofia, psühholoogia, statistika vm.

Fraseoloogia olulise kujundava võttena tuuakse esile metafoori. Mil määral loovad väljendeid muud kujundid?

Tegelikult rakenduvad kujunditekkemehhanismis kõik troobid, nii metafoor, metonüümia kui ka personifitseerimine ja kõikide nende troopide koostöö. Metafoori ja metonüümia koosesinemist on palju ja tulemuslikult uuritud. Isikustamise uurimine kogub alles hoogu. Kuna metafoor on kõige tavalisem ja ehk ka kõige sagedam ülekanne, siis on kujunenud tava nimetada seda nähtust metaforisatsiooniprotsessiks ja asjaomast teooriat metafooriteooriaks.

Sinu silma alt on läbi käinud mitme sajandi väljendid kuni tänapäevaste protsessideni välja, kus uued väljendid jälgitavalt tulevad ja vanad ununevad. Kuidas peegelduvad väljendites erinevused keelekõnelejaid ümbritsevas maailmas, haridus- ja kultuuritaustas, kultuuri- ja keelekontaktides? Mis on väljendivaras püsivam, mis muutlikum?

Kui võrrelda 150 või 100 aasta taguseid väljendeid praegusaegsetega, siis vahe on üsna suur. Üldplaanis on väljendeid rohkem hääbunud, kasutuselt kadunud, juurde on tulnud vähem. Eesti fraseo­loogia üldpilt on argine. Kujundsõnad kuuluvad enamasti igapäevamõistete valdkonda, nad märgivad meie esivanemate jaoks elutähtsaid asju, tegevusi ja enesestmõistetavalt iseennast. Kuna kujundi allikaiks on olnud eestlaste argieluga seonduv, siis rajaneb märkimisväärne hulk fraseologisme igapäeva mõistealasid katvatel lekseemidel, mis iseloomustasid talurahva tegemisi, sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid, väheke ka tõekspidamisi ja arusaamu maailma asjadest. Seoses olude paranemisega, uute ja paremate tööriistade kasutusele­võtuga kaotasid vanad oma otstarbe ja hakkasid ununema ka neid tähistavad sõnad ja väljendid, mille kujundikandjaks need olid: peenike kui uikoda ’kõhn’ (uikoda – kangastelgede süstik), nagu lõhnast võetud ’kõhn, luine’ (lõhn – ahjukumm, ahjusuu kohal olev parsipealne millegi kuivatamiseks). Tänapäeval, kui meil puuduvad teadmised ja kogemused käsitsi tehtava maatöö, käsitöö vms kohta, ei tunne me enam ka vastavaid väljendeid: kurepõlves olema ’lamandunud’ (vilja kohta), viiliradasid tegema ’kitsast ja karvast heinakaart niitma’, tuulele p-d näitama ’rukist lõikama’, rehavart jätkama ’oskamatult riisuma’, nagu odravihk (lühikese, matsaka inimese kohta). Hilisemast ajast võiks nimetada näiteks seda, et koos kolhoosikorra kadumisega taandusid kasutusest ka selle aja valmistõdedest ja ülepaisutatud loosungitest inspireeritud tekstid, nagu au kolhoosi korrale, kes jättis vilja põllule.

Seega on kujundi püsimise vaatenurgast oluline, millised lekseemid kujundi­tuuma moodustavad. Kui tuumaks on üldinimliku mõõtmega sõna, mis tähistab elus püsimiseks vajalikku ja olulist, nagu päike (päev), muld, maa, tuli, vesi, siis püsib kauem ka väljend.

Eesti keel käibis pikka aega valdavalt suulisena, rääkijaks talupoeg, kelle mõttemaailm ja -tegevus keerles iseenda ja oma toimetulemise ümber. Sellest ka kujundliku keelevara maalähedus ja rahvakeelsus. Literatuurseid, raamatulikke väljendeid on suhteliselt vähe. Need hakkasid juurduma alles piiblitõlke levimisega ja kirjanduse, eriti antiikkirjanduse tõlkimisega ja nad on keelde ka püsima jäänud. Esmapilgul tundub, et eesti raamatulikumas väljendivaras on palju laenulist. Kas see ka nii on, vajab veel uurimist. Võimalik, et mõnigi kujund on saanud aktuaalseks mitmes kohas ja enam-vähem samal ajal, miks muidu on ulatuslikke sarnasusi ka nende rahvaste paröömilises fondis, kelle vahel isegi kaudne laenamine on välistatud. Tänapäeva kommunikatsioonivõimaluste juures on laenamine tavaline, pigem leiab aset sageli mittevajalik kiirlaenamine.

Väljendi kauakestvuse, püsimise näitajaks on vanades kirjakeeltes arhailise sõnavara ja grammatiliste vormide esinemine. Eesti kirjakeelses väljendivaras on vähe arhailist elementi. Enamasti taandub see mõne murdesõna esinemisele. Grammatika poole pealt on väljendeis säilinud küllalt palju vana soomeugrilist paaris­kehaosade mitmust väljendavat ainsust: mis silm näeb ja kõrv kuuleb, silma nähes, poole kõrvaga, palge ees, heal jalal ’sõbralikes suhetes’, Mokk maha! jpm. Samas on see tegelikult alles ka nulltroobiga sõnaühendeis.

Kas on märgata erijooni praeguste eesti keele variantide kujundikasutuses (näiteks ilukirjandus, ajakirjandus, släng, avalik suuline suhtlus, suuline argikeel)?

Kuna kujundikasutus nimetatud keele­variantides on jäänud minu huviorbiidist väljapoole, siis pealiskaudse tähele­paneku järgi võiksin ehk öelda, et kõigisse neisse on tasapisi imbumas teiste keelte, eriti mõistagi inglise keele survel sellist kujundi­kasutust, mis ei haaku meie kogemuslike arusaamadega ja vähemasti alguses tekitavad võõristust, nt kas või mõttetu mees, kelle kohta on meil kujundlik keelend ammu olemas: tühikargaja. Võib-olla suuline argikeel ja släng ongi see filter, kust selline keel või keelekasutus tuleb läbi lasta, see koht, kus uustulnukad saavad proovida oma adapteerumisvõimet. Tahaksin küll loota, et ilukirjanduskeel on selles mõttes tõrksam ja kirjakeel alalhoidlikum.

Ilukirjandusse tulvas iseseisvumisjärgses tsensuurist vabanemise tuhinas sellisel hulgal obstsöönseid sõnu ja väljendeid, et see tekitas nii mõnigi kord lugemistõrkeid. Praeguseks on selline keelekasutus võib-olla pisut rahunenud.

Noored kasutagu pealegi oma slängi, sellest ei maksa heituda, seevastu ajakirjanike ja avaliku elu tegelaste keelekasutuses võiks olla vähem toorlaene ja tsitaatsõnu ning kogu väljendus paremini kooskõlas kõneleja positsiooni ja kuulaja säästmisega, eriti tugevalt emotiivsete väljendite kasutamisel.

Kas on mõnd huvitavat tähelepanekut, kuidas vabalt moodustatud väljendist kujuneb püsiühend?

See on tavaline, et vabade, nulltroobiga sõnaühendite semantilise teisenemise, nende bukvalistliku ümbermõtestamise tulemusena tekivad teise mõistesfääri paigutuvad keelendid: naelapead tabama ’täpselt toimima’, juukseid katkuma ’meeleheitel olema’. Kui samasugune semantiline teisenemine toimub lekseemi tasandil, siis on tulemuseks polüseemne lekseem. Kuna selline troobiülekanne on sage, tekib uue sisuga keelendeid kogu aeg, neid tekitatakse tahtlikult päevakajalistel teemadel (nt kummitempel ’käsutäitlik riigi­kogu’, konnatiik ’stagneerunud ühiskond või institutsioon’, Vene karu ’Venemaa kui meile ohtlik naaber’, karvane käsi ’millegi halvale kaasaaitaja’, pommiauk ’eluks kõlbmatu paik’). Mis neist püsima jääb ja kui kauaks, sõltub nähtuse üldinimlikust ja lokaalsest kvaliteedist. Kas ja kui kiiresti sellised väljendid tuttavaks saavad ja levivad, sellele aitab otseselt kaasa sündmuse olemus ja väljendi kilbile tõstnud isiku sotsiaalne staatus. Näiteks tädi Maalist sai lihtsakoelise, väheste teadmistega inimese nimetus Euroopa Liitu astumise ärevate arutluste käigus, kui tekkis otsene vajadus selgitada asja ka igale lihtsale inimesele. Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et tädi Maali esines õige mitmes sõnavõtus mitme kuu jooksul enne, kui see Lennart Meri väljaöelduna rahva ette jõudis ja kulutulena levis.

Kas soovitusi saab anda lisaks olemasolevate väljendite tundmisele ka uute väljendite loomiseks?

Keele sõnavaras leiavad ühiskonna kiirel arengul aset suhteliselt kiired muutused. Ehkki fraseoloogia on sõnavara osa, ei ole uute väljendite tulek siiski võrreldav uute sõnade tulvaga, mida on tarvis uute mõistete jaoks. Sõnakunstis seevastu on värskete kujundite tekitamine – referentsiaalne ümbermõtestamine – tavaline võte. Tulemuse uudsuse tagab ühekordsus ning mõistetavus teksti tasandil. Kui selline kujundlik sõnaühend saavutab stabiilsuse – võime hoida muutusi teatud piires, mitte kaugeneda tundmatuseni algkujust –, omandab keelend identiteedi ning leksi­kaliseerub.

Kui uus või uudne omakeelne kujund­lik väljend tekib, ei ole see tavaliselt vastuolus ei keele grammatika ega mõiste­struktuuriga. See on äratuntav või vähemasti ei takista öeldu mõistmist. Uute laenuliste väljendite korral, olgu siis tegemist otsetõlke või sisutõlkega, ei pruugi nii olla. Mõnikord võib laenamist soosida inimese kui Homo sapiens’i maailmatajumise ühtsus ning ajapikku me harjume ning võtame omaks ka selle, mis ei lähe täpselt kokku meile harjumuspärase mõistestamisega. Näiteks on juurdunud venelaenuline siililegi selge ’miski on nii lihtne, et on arusaadav ka väga rumalale’, ehkki siil on meie arusaama järgi pigem arukas kui rumal.

Kui laenatud väljend ei sobitu meie mõistestruktuuri, kõnelejad ei tunne kujundit ära (keelendi sõnastus on seejuures teisejärguline), siis kommunikatsioon ei toimi ja laenu ei saa pidada õnnestunuks. Kui aga tingimused on täidetud, ei ole laenus midagi halba. Meie raamatulikus fraseoloogias ongi väga palju laenulist.

Võtame näiteks juba tüütuseni kasutatud, inglise keelest otsetõlkena üle võetud väljendi luukere kapis. On nii inimlik minna lihtsama vastupanu teed, piirduda tõlkimisega, mitte aga hakata revideerima meie oma sõnavara, nagu juba 1913. aastal soovitas J. V. Veski oma artiklis „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest”: sõnaloometöös tuleks „meie keele praegune sõnade tagavara hoolega läbi sõeluda ja sealt unustusse vaibunud tarbekohane vara uuesti tarvitusele tuua.”³ Luukere-kujund ei tekita meis assotsiatsioone mingi salajase, varjatud asjaga, meie seostame luu­keret eeskätt kehalise viletsusega, kõhnusega jms. Kapis oleva luukere asemel on meil nii suuremate kui ka väiksemate varjatud eksimuste kohta küllalt valikuid: salapatt, noorpõlve patud ja patukesed, pattude patt, pärispatt, surmapatt, hingepatt, vanad patud jms.

Kõigil aegadel on levinud tsitaatidel ja lugudel põhinevad väljendid. Mis on nende peamisteks allikateks praegu?

Raamatutest, filmidest, populaarsetest lauludest, prominentsete isikute öeldust jm pärinevaid või neil põhinevaid väljendeid ehk autoritsitaate on igal ajal kasutusele võetud. See ei ole teisiti ka praegu. Mõne tsitaatväljendi eluiga ei ole olnud kuigi pikk, mõni aga on jäänud püsima. Sageli nende tähendus ajapikku muutub, see võib laieneda, mõne semantilise komponendi piirid hägustuvad, nende sõnastust muudetakse või nad isegi mõtestatakse tervenisti ümber, kuid süntaktiline struktuur jääb siiski äratuntavuse ees­märgil püsima. Näiteks liitsõna rehepapp märkis algselt mõisa rehe kütjat ja rehepeksu järelevalvajat ning ülekantult esimest vilja­vihku, mille rabamine jäeti rehepeksu lõpetuseks. Andrus Kivirähk andis sellele sõnale aga hoopis uue tähenduse: omakasu silmas pidav, ebaaus inimene. Kujund oli mõistetav, haakus hästi meie arusaamadega ning sai kiiresti üld­kasutatavaks. Sellele aitas kindlasti kaasa ka valitsev sotsiaalne õhustik. Tuletised rehepaplus, rehepaplik said võimalikuks tänu uuenenud tähendusele.

Meile tuntud Oskar Lutsu „Kevade” avalause „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” on aegade jooksul sedavõrd modifitseerunud, et see on äratuntav üksnes väljendi sise­struktuuri kaudu: Kui vahetusüliõpilane koju tagasi jõudis, olid eestlased juba välja surnud.

Kahtlemata soodustavad väljendite teket ühiskonna ümberkorraldused või ühiskonda raputavad sündmused: Heinz Valgu idiomaatilisuseta, nulltroobiga ütlus Ükskord me võidame niikuinii!, mille sisu oli sisendada usku vabaks saamisesse, on praegu kasutusel mis tahes veendumust kinnitava ütlusena.

Uue ütluse algtõukeks saab tavaliselt midagi sellist, mis paljudele eredalt silma või kõrva hakkab. Selleks võib olla kas või mõni ekstreemne või kummastav juhtum. Nt karude ootamatu linnatänavale ilmumine ja koroonaviiruse leviku piiramise üleskutse Püsi kodus! andsid sõnamängulise Püsi kodus, karu tuleb! Selle tekkele aitas kahtlemata kaasa taustateadmine ajast, kui väljakäigus tuli käia õues ja see oli hirmutav.

Monograafias toote välja eestlastele omase püsimetafoori INIMENE ON TAIM (PUU). Kuivõrd on eri konventsionaalsetel metafooridel põhinevate väljendite levik seotud ajastu, koha, kultuuri ja keelega, kuivõrd üldinimlik?

Kultuurikeskkonna indiviidi keeleline eneseväljendus ja mõtlemine pole rangelt võttes kunagi kultuuripärandist täiesti sõltumatu. Maailmatunnetus ja enese­väljendus on kultuuriliselt taasloodavad, selles kajastub pigem maailmateadmiste ja väärtuste möödanik kui praegused aru­saamad. Püüan seda pisut selgitada.

Mõistemetafoorid on kognitiivsed pro­jektsioonid, ülekanded, mis süstemaatiliselt kasutavad olemasolevat ja hästi läbitöötatud kogemust ning sõnavara selleks, et rääkida ja mõelda mingist teisest, tavaliselt abstraktsemast valdkonnast. Süstemaatilisus seisneb selles, et tegu ei ole üksiku keelendiga, vaid mõtlemise mustriga, mis avaldub mitmetes väljendites. On üsna tavaline, et abstraktsetest ja raskesti piiritletavatest mõistetest mõtlemisel ja rääkimisel kasutatakse argielust ja koguni füüsilisest maailmaga suhestumisest pärit kogemust ja võrdkujusid. Mustrid aga ei muutu kergesti. Samal ajal on metafoorne mõistestamine alati valikulise iseloomuga: esile tuuakse mõni sihtvaldkonna aspekt, teised jäetakse tähelepanu alt välja. Seega mõistemetafoorid võivad erinevates keeltes realiseeruda mitte üksnes valikuliselt, vaid ka sama mõistemetafoori piires erinevalt.

Võtame näiteks mõistemetafoori INIMENE ON KOER, mille allikvaldkond (koer) on konkreetne ja tuttav nii eestlastele kui ka inglastele ning mis kätkevad endas koerale omaste käitumisjoonte ülekandmist inimesele. Ometi võivad selle metafoori rakendumise tulemused olla suuresti erinevad: koerailm ’väga halb ilm’ – dog days ’kuumaperiood’; sülekoer ’käsutäitlik alluv’ – put on the dog ’nooblilt riietuma’ (sõna-sõnalt ’sülekoera kandma’).

Konventsionaalse metafoori INIMENE ON TAIM (PUU) rakendus on väga lai. See kajastab seda, et inimesest mõeldakse ja räägitakse argikogemustele toetudes nagu bioloogilisest organismist, eesmärgiga kirjeldada inimest üldiselt, iseloomustada inimese füüsilisi ja vaimseid omadusi, tema arenguteed ja hääbumist jpm. Taime/puu teema rohketes mõistemetafoorides (inimene on taim ise, selle osa jne) ilmneb spetsiifiliselt taimeteemalise sõnakasutusena (ajas juured alla, puhkes õitsele, vana känd, madalam kui rohi, tuim kui puutükk, ei näe puude taga metsa, puupea, teeb puust ja punaseks, nagu tuli toores puus, ei saa puu tahagi uskuda, puujuure all kasvanud jms), selle rakendumine ei pruugi anda samu metafoorseid tulemusi. Mida laiemalt mingi metafoor kasutusele võetakse, seda tõenäolisem on, et selle tähendus ei kattu eri keeltes täies ulatuses. Näiteks metafoori inimene on tamm vahendusel tõstab eestlane esile inimese sitkust, tugevust jms (tammine rahvas, mees on tugev kui tamm), vene keel aga räägib tema rumalusest (дубина ’puupea’).

Mis on eesti fraseoloogia alal veel teha, mis on Sinul endal praegu käsil?

Teha on rohkem, kui on tehtud. Täiesti uurimata on kõige keerulisem troobiülekanne – personifikatsioon. Isikustamise kohta on eesti keeles üksnes siin-seal mõni tähelepanek. Väga huvitavad teemad oleksid žanri­suhted, piiblifraseoloogia. Käsitlemata on kõnekäändude filosoofiline pool. Õige hõre on praeguse seisuga fraseologismide morfosüntaktilise muutumise ja transformeerumise käsitlemine. Üldiselt toimub fraseologismide vormindamine nii üldiste kui ka vähem üldiste reeglite järgi, viimased võivad olla ka unikaalsed. Samal ajal võivad ka üldiste reeglite järgi vormindatud väljendi kasutused olla grammatiliselt piiratud. Just see viimane vajab selgitamist: miks fraseologismi grammatilised seosed lauses, grammatiliste kategooriate realiseerumine ei ole pahatihti sama mis temaga korreleeruval sõnal. Huvitav oleks teada, kas ja kui, siis millises ulatuses mõjutab fraseologismi semantika selle süntaktilist käitumist, kas erinevate mõistealade väljendite kujundsõna võib täita erinevaid semantilisi ja süntaktilisi rolle (hing on sees – on hinges, otsib surma – surm otsib taga, silm petab – petab silma ära, elu läks mant ära – läks elu mant ära) jne. On palju küsimusi, mis lahendusi ootavad.

Oled teinud tänuväärset ja toredat tööd selleks, et inimesed väljendivara tunneksid ja kasutada oskaksid. Meenub Sinu kõnekäändude tutvustamise sari Kuku raadios, Oma Keele artiklid, 2018. aastal ilmunud väljendivara kassett, kaks keele­hooldekeskuse brošüüri. Kas on kavas ka selles suunas jätkata?

Leksikograafina olen püüdnud silmas pidada, et see, mis sõnaraamatus kirjas, oleks hõlpsasti leitav. Kõnekäänud võinuks sõnaraamatusse seada ka tähestikuliselt, see olnuks kordades hõlpsam, võtnuks palju vähem aega, nõudnuks palju vähem tööd kui mõistest lähtuv süstematiseeritud kogu. Kuid kasutaja seisukohast oleks sellest nähtavasti vähem tulu. Näiteks ilmselt vähesed kasutajad suudaksid tähestikuliselt järjestatud loendist üles leida peenutsemise väljendid keegi on uih-aih, ei oska istu ega astu, ei võta eligi sisse, pealt tammi vett joonud, suurest soost ja jämedast jaost, linna kaevust vett joonud jt. Mõistelise esituse korral jääb kasutajale aga üksnes valiku­vaev.

Minu arust ei ole ükski eesti keele üllitis ülearune, kui see just üleliia igav ei ole. Paistab, et koolide emakeeleõpetuse tarvis proovitööna kokku pandud „Väljendivara” viis vihikukest (2018) läksid õigesse kohta, tagasiside on olnud mulle endalegi üllatav. Taoliste sagedamate kujundsõnade kogumite koostamine oleks jõukohane ka filoloogiatudengitele. Juba algklasside lasteni tuleks viia arusaam, et kujundlik keel ei ole midagi iseäralikku ega imetabast, vaid emakeele loomulik osa, mille me omandame alateadlikult nagu muugi sõnavara. Kui tundmatu väljend mõtestatakse lahti koos tuttavamate ja samalaadsetega, siis kaob ka vajadus kujundlikke väljendeid ükshaaval kramplikult meelde jätta.

Mis väljaanded väljendivara kohta võiksid kuuluda meie julgetesse unistustesse? Kas näiteks valiksõnastik, kus oleksid väljendid koos tekkeseletustega; tänapäevane lendlausete sõnastik; täna­päevane õppevahend püsiväljendite kohta neile, kellele eesti keel on teine keel?

Kõik loetletud väljundid on mõeldavad ja igaühel neist oleks ka kindel adressaat, oleks vaid tegijaid. Väga paeluv oleks teada, kust üks või teine väljend tuleb, kas tegemist on oma või laenatud väljendiga, millal on laenamine aset leidnud, millised on uudsed väljendid ja kuidas nad käituvad meie mõistestruktuurides. Paljudel uutel väljenditel on paraku lühike eluiga nagu slängisõnavaralgi, sestap on paratamatu, et selliseid loendeid tuleb regulaarselt uuendada ja täiendada, muidu pole neist suurt kasu. Paraku nõuab see kõik palju tööd ja palju aega, nende probleemide uurijaid aga ei olegi niisama lihtne leida.

Julged unistused jätan teistele. Kui jätkuks jõudu kokku kirjutada kujundikeskne sõnaraamat, oleksin vist rahul. Sedalaadi sõnaraamatuid on juba tehtudki, nt mahukas vene-valgevene püsivõrdlusi hõlmav kujundsõnadest lähtuv sõnaraamat, mis pakub väga põnevat ja kasulikku lugemist.⁴ Selles on lakoonilisel viisil lahti kirjutatud kujundituuma olemus ehk kujundi(te) allikaks oleva referendi tunnused, antud sama kujundiga väljendite loetelu ning olulised grammatilised ja semantilised karakteristikud.

Jõudu ja edu nii selle sõnaraamatu koostamiseks kui ka põnevate teemade ja probleemide uurimiseks, suur tänu kogu senise töö eest kujundliku keele mõtestamisel, teadvustamisel ja talletamisel!

 

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuuri projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”.

 

^{Foto: Alar Madisson}

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, folklorist Anu Korbi nimi seostub eeskätt Siberis eesti ja seto külades tehtud ulatuslike välitööde ning seal kogutud materjali põhjal koostatud tekstikogumike, antoloogiate ja näitustega, samuti arvukate teadus­uurimustega. Novembris tähistab Anu Korb 70 aasta juubelit ning vastas sel puhul kirja teel Keele ja Kirjanduse küsimustele.

Kuidas te folkloristika juurde sattusite ja millega tegelesite enne esimesi välitöid Siberis?

Läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima keskkooli lõpetamise järel 1969. aasta sügisel. Ülikoolis oli esimese kursuse lõpul ette nähtud arhiivipraktika. Mul õnnestus selle raames osaleda tolleaegse õppejõu Udo Kolgi korraldatud Setomaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonil. Seto keelest ja kultuurist ei teadnud ma tol ajal suurt midagi ja oli üksjagu silmi avav kogeda siinsamas Eestimaal täiesti teist­sugust kultuuri. Kolmandal kursusel pidime valima viie eriala (kirjandus, eesti keel, soome-ugri keeled, rahva­luule, žurnalistika) seast kitsama. Minu valik langes rahvaluulele. Olen ilmselt üks väheseid, kes on ülikoolipäevil valitud erialale nii pikalt truuks jäänud.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Tartu 2. Keskkooli (nüüd Miina Härma Gümnaasium) eesti keele õpetajaks. Üsna varsti sain aru, et see amet pole minu jaoks. Mõnda aega olin lastega kodus, seejärel 1975. aastal sain tööle kirjandus­muuseumi rahvaluule osakonda. Päevakorral oli piirkondlike regilaulu­väljaannete „Vana Kannel” koostamine ja uus koosseisuline koht oli mõeldud regivärsiliste laulude korraldajale. Oli arvutieelne aeg. Süste­matiseerisin esmalt regilaulude masina­kirjakoopiaid kihelkonniti ja kogude järgi, hiljem töötasin regilaulude tüpoloogia kallal: püüdsin kokku viia ühe ja sama laulu­tüübi erinevaid nimetusi, määrasin uusi tüübinimesid. See oli päris põnev. Lisaks tuli teenindada uurijaid, koostada arhiivi­materjali kohta üldregistreid ja muud. Rahvaluule osakonna välitöödel osalesin esmakordselt 1977. aasta juunikuus. Tookord töötasime endise Rõuge kihelkonna alal, mis paistis silma lauluoskajate ja pillimeeste poolest. Sain unustamatu elamuse osaliseks, kui sattusin koos töökaaslase Imbiga Võrumaa metsatalus üksi elava Ella Hummali juurde. Naine, kes laulis põhiliselt Esimese maailmasõja aegseid lõpp­riimilisi laule, hakkas korraga laulma vana regivärsilist vaeslapselaulu. Tundsin, nagu oleksime jõudnud sajanditagusesse aega.

Pärast neljanda lapse sündi olin veidi üle kolme aasta muuseumitööst eemal. Emapalka tookord muidugi ei makstud. Asusime maale elama, oma aias kasvas kartul, juurviljad, marjad. Et paremini toime tulla, kasvatasin koduaias müügiks lille- ja köögiviljataimi. Minu kasvatatud taimed olid üsna minev kaup.

Olete varasemalt öelnud, et esimene käik Siberisse Ülem-Suetuki külla 1991. aastal jättis nii ereda mulje, et võtsite oma eesmärgiks sealse folkloori talletamise. Kas see oli esimene kord, kui kodust kaugele välitöödele sattusite? Kuidas eks­peditsiooni mõte sündis ja kuidas seda korraldasite?

Välitöid olin enne esimest Siberi kogumismatka teinud vaid Eestis: osalesin mitmetel rahvaluule osakonna välitöödel ja küsitlesin omapäi tookordse koduümbruse Äksi piirkonna inimesi. 1980. aastail, kui keeleteadlased korraldasid murdekeele kogumisretki Kaukaasiasse, pidasime muuseumis plaani nendega ühineda, kuid asja sellest ei saanud.

Ei oskagi päriselt seletada, mis mind just Siberi poole tõmbas. Seal elavatest eestlastest teadsin eelnevalt üsna vähe. Olin põgusalt sirvinud rahvaluulearhiivis leiduvat umbes 3000-leheküljelist folkloorikogu, mille oli kirja pannud Rosalie Ottesson Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külast. Ottesson oli oma eluajal korduvalt folkloriste Siberisse kutsunud, kuid sõiduks kauge maa taha ei leitud tookord võimalusi. Mujal elavate rahvuskaaslaste uurimist ei peetud nõukogude võimu aastatel kuigi oluliseks. Enam oli päevakorral materjali kogumine Venemaal elavatelt soome-ugri rahvastelt. Mõned uurijad, kes ise initsiatiivi üles näitasid, jõudsid nõu­kogude päevil ka Siberi eestlaste juurde, nagu keeleteadlased Jüri Viikberg ja Lembit Vaba, etnograafid Igor Tõnurist ning Mare Piho.

Arutasime rahvaluule osakonnas võimalikku Siberi kogumistööd ja sõidu­võimalusi. Ajad olid vaesed, kirjandusmuuseumil välitöödeks finantse ei jagunud, kuid muuseumi direktor Peeter Olesk saavutas kultuuriministeeriumiga kokku­leppe, et meie sõidupiletid hüvitatakse tagantjärele – esialgu ostsin need välja oma säästude arvelt. Teele asusime 1991. aasta 1. augustil, minu kaaslaseks oli äsja muuseumisse tööle tulnud Astrid Tuisk. Tehniline varustus esimesel ekspeditsioonil oli äärmiselt vilets: saime kaasa väikese patareidel töötava kassettmagnetofoni Sony ja viis helikassetti. Sel ajal oli muuseumil puudus kõigest.

Kohale jõudmine võttis üksjagu aega: lennukiga Krasnojarskisse, sealt rongiga Abakani ja edasi bussiga rajoonikeskusse Karatuzi ja Ülem-Suetukki. Üks esimesi küsimusi, mis meile kohapeal puhtas eesti keeles esitati, oli „Kelle omad te olete?”, sest Eestist käisid külas põhiliselt küla­elanike sugulased. Aga Siberis võetakse lahkelt vastu kõiki tulijaid. Siiani on meeles imemaitsev punetee, millega meid esmalt kostitati. Ja mõistagi võlus rikkalik vanapärane pärimus. Tundsin, et välitöid Siberis tuleb kindlasti jätkata. Õnneks loodi 1991. aasta sügisel Eri Klasi algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fond, kust saime esimese kümne aasta vältel toetust Siberi välitööde läbiviimiseks.

Milline osa folkloorist on teid ennast isiklikult huvitanud ja välitöödel enim elevust tekitanud?

Esimesel kogumismatkal Ülem-Suetuki küla eestlaste juurde – tegemist on ühe vanema väljasaadetutest alguse saanud külaga – üllatas esmalt, et Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel räägib tõesti terve külatäis inimesi eesti keelt. Laulu­kladesid seal külas eriti ei olnud, see-eest lauldi peast pikki ilmalikke ja vaimulikke laule, viisid olid küll omandanud vene­pärase kõlatämbri. Laulmine oli 1990. aastail kogukonna traditsiooni osa, ükski koosviibimine ei möödunud laulu ja tantsuta. Üks emotsionaalsemaid laulmisi toimus 1992. aasta talvel kütmata küla­kirikus, kus lauldi ja tehti ringmängu, kasukad seljas ja vildid jalas. Sellega võrreldava elamuse sain 1995. aasta kevadel Omski oblasti Kovaljovo külas, kus laulunaised kogunesid ühel päeval ühte ja teisel päeval teise peresse laulma ning laulude hulk näis olevat lausa lõputu.

Minu tähelepanu pälvis ka igapäevane rahvameditsiini kasutamine vanemates Siberi külades ja ravitsejate rohkus. Raviloitsud ja -toimingud olid vähemalt 1990. aastail paljude eesti kogukondade igapäevaelu osa. Ravisõnu anti meelsasti edasi, neid samastati kõigile kättesaadava jumalasõnaga. Meile edastati ravisõnad ja -oskused, et saaksime neid häda korral ise kasutada.

Vanima luteriusulise kogukonnana tuntud Rõžkovo külas Omski oblastis üllatas sealsete elanike keelekasutus. Seal oli käibel koguni neli keelt: eesti, soome, läti ja vene. Külas oli läti pool ja viru pool – eestlased ja soomlased olid saanud ühise nimetuse virulased.

Elamuseks oli ka 1999. aasta kevadel töötamine Novosibirski oblasti Kõštovski rajooni võrukeelses Nikolajevka külas, kus lapsed rääkisid vene ja võru segakeelt ning õpetaja kurtis, et lapsed peavad minema venekeelsesse kooli, kuid ei mõista selles keeles kõneldagi. Ja lapsest peale eesti külas elanud Ivan küsis minult: „Kas sa Jakob Hurta tead?” Siberi külas tundus selline küsimus väga ootamatu. Hiljem selgus, et peres oli Hurda välja­antud jutluseraamat.

Olen teadlikult küsitlenud eeskätt vanemaid eestlasi, kes valdavad eesti keelt, sest kogukondade vananemise ja vähenemise tõttu ei pruugi nende küsitlemiseks edaspidi võimalust tulla. Paremaid pärimusetundjaid püüdsin korduvalt külastada. Kuna oleme välitööde ajal elanud-ööbinud peredes, on see võimaldanud ka igapäevaelu vaadelda ja mõningal määral pere nooremate liikmetega suhelda. Külades, kus olen saanud korduvalt töötada, olen jälginud eeskätt ajas toimunud muutusi.

Siberi välitöödelt kogutud eredaid emotsioone võib üles lugema jäädagi.

Võib vist öelda, et Siberi eestlaste folkloori ja lugudega tegelemine on teie elutöö, see on kestnud pea 30 aastat. Kas tunnete, et olete selle ajaga suutnud ammendavalt materjali talletada, esitleda, analüüsida – või on seni vastuseta jäänud küsimusi? Kas pärast 2013. aastat on veel mõni ekspeditsioon toimunud / plaanis olnud või on see uurimisetapp läbi?

Arvan, et ükski pärimusekoguja ei saa väita, et kogus piirkonna n-ö tühjaks. Ka kõige pikaajalisemal kogujal jääb alati midagi talletamata, võidakse leida uusi uurimisaspekte, pärimus muutub ju pidevalt. Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööd Siberis toimusid ajavahemikul 1991–2000 igal aastal, XXI sajandil külastasime Siberi setosid ning tegime kordusvisiite suurematesse eesti kogukondadesse.

Välitööd on kestnud tavaliselt kuu aega järjest, mis on tegelikult väga lühike aeg. Alates 1994. aastast tuli Venemaale sõiduks vormistada viisa, mille saamise tingimused muutusid sageli: seda ei tahetud enamasti anda kauemaks kui kuuks ajaks. Valisin igal aastal töötamiseks erineva piirkonna. Umbes kolmandikus küladest polnud enne rahvaluule­arhiivi välitöid eesti uurijad käinud. Peale kohale­sõidu on kehva transpordiühenduse tõttu ajamahukas ka ühest külast teise liikumine. Teisalt on pärimuse­koguja-uurija kogu aeg külarahva valvsa silma all ja pidev suhtlemine võib kiiresti ära kurnata. Nii et ei oska öelda, kui kaua järjest koguda jaksakski.

2016. aasta kevadel, kui osalesin Moskva Eesti suursaatkonna visiidil Tomski oblastisse, õnnestus põgusalt külastada kaht küla, Kaseküla ja Liliengofi, kus olin varem välitöid teinud. Oli südamlikke kohtumisi, kuid arhiivi tõin sellelt sõidult põhiliselt fotomaterjali. Nüüdseks on XX sajandi viimasel kümnendil väisatud küladest väiksed, suurtest ühendusteedest eemal asunud külakesed enam-vähem tühjaks jäänud, suuremates külades väheneb eestlaskond kiiresti. Siiski tasuks eestlaste elupaigad taas üle vaadata, et jäädvustada toimunud muutusi. See aga peab jääma juba uutele uurijatele.

Teie uurimistöö on oluline olnud eestlastele nii siin- kui ka sealpool piiri. Mil määral on teie ettevõtmised äratanud rahvusvaheliselt huvi, näiteks Venemaal?

Folklooriuurijad kogu maailmas on enamasti spetsialiseerunud – rahvamuusikale, rahvausundile, muinasjuttudele, muistenditele, lühivormidele jne. Dias­poraakogukonnad pole folkloristide huvivälja eriti kuulunud. Mina olen püüdnud käsitleda Siberi eesti kogukondi erinevatest aspektidest, mis ühtlasi tähendab, et ma ei sobitu õieti ühessegi uurijate rühma. Samal ajal on minu uurimused rahvus­vahelistel kongressidel-konverentsidel üksjagu huvi äratanud. Kõige enam on minu Siberi uurimist jälginud Soome ja Läti kolleegid. Siberisse välja- ja sund­asumisele saatmise (ulatuslikumalt alates XIX sajandi algusest) perioodil kuulusid praegused Eesti, Läti ja Soome alad Tsaari-Venemaa koosseisu. Väljarändamise kõrgajal (1890–1918) läksid eestlased ja lätlased massiliselt Siberisse, lootusega vabamale elule ja oma maale. Kuna luteri kirikuringkonnad olid huvitatud Siberi luteriusuliste koondamisest, on luteri­usulised rahvad elanud asunduste loomisest alates lähestikku ja nende omavahelised kontaktid on olnud märksa varasemad kui lähem suhtlemine teiste Siberis elavate rahvastega.

Olen koostööd teinud Läti kolleegidega, kes korraldasid ajavahemikul 2004–2008 mitmeid kultuuriuurijate kompleksekspeditsioone Siberi lätlaste asualadele. Vahetasime vastastikku oma uurimuste tulemusi. Eesti Kirjandusmuuseumis toimus 2008. aasta detsembris Eesti ja Läti kultuuri­uurijate ühiskonverents „Rahvuskaaslased Siberis”. 2014. aastal ilmus sel teemal ajakirja Folklore erinumber.

Venemaa kultuuriuurijad, kes on minu Siberi eestlaste uurimisest teadlikud, on suhtunud minu töösse sümpaatiaga. Olen saanud tutvustada oma tööd perioodiliselt toimuval ülevenemaalisel folkloristide kongressil, mida korraldatakse alates 2006. aastast. Enim kontakte on olnud Peterburi ja Moskva uurijatega, Peterburi Kultuuri­akadeemia ja Moskva Kultuurikeskuse töötajaist on abi olnud ka viisakutsete hankimisel. Venemaa väikerahvaste uurijatega olen kohtunud soome-ugri rahvaste maailmakongressidel. Eestlased Siberis on ju väike rahvakild, kes pole enamasti Venemaa uurijate huvi äratanud. Siberi uurijaist on mul kõige rohkem kontakte olnud Omski etnograafi Ilja Lotkiniga, kes on käsitlenud etnilisi protsesse Lääne-Siberi eesti ja läti asundustes ning avaldanud kaks monograafiat (1996, 2006). Tema tööd põhinevad Venemaa arhiivides leiduval materjalil, ta on oma tudengitega käinud ka külades kohapeal.

August Nigol rõhutab oma 1918. aasta Eesti asunduste raamatus¹ vajadust kohapeal kultuuri ja haridust edendada, kuid tema käsitluses on esikohal Eesti emamaast ja kultuurist võrsuv rahvuslus. 1990-ndatel, kui teie oma uurimis­reisidega alustasite, sellest tsaariaja lõpu käsitlusviisist küllap enam abi polnud. Kuidas olete teadlasena leidnud positsiooni, millelt käsitlete rahvuskaaslasi?

Kui alustasin Siberi eestlaste uurimisega, ei olnud Eestis täpsemalt teada, palju neist August Nigoli raamatus mainitud eesti asundustest veel alles on. Seni kogutu oli eri arhiivides-muuseumides laiali, kuid osa külade kohta polnud meil mingitki teavet. Tahtsin tuua Siberi küladest-kogukondadest uut teadmist Eestisse. Mind huvitas, missugused külad on püsinud, kuivõrd seal elab eestlasi, kes veel emakeelt räägivad. Selles suhtes oli mu missioon Nigoli omaga sarnane. Muidugi olin huvitatud ka Siberi eestlaste keele ja kultuuri talletamisest.

1990. aastail oli Siberi eestlastelt unikaalse materjali kogumise kõrval ehk veelgi olulisem hoida sidemeid sealsete eesti kogukondadega, sest taastatud Eesti Vabariigis olid nemad suuresti tähele­panuta jäetud. Neil aastail suheldi eeskätt Läänes elavate eestlastega. Siberi eestlasi samastati 1940. aastate küüditatutega või peeti neid üheselt nõukogude võimu käsilasteks, väljarändamisest Siberisse polnud suurem osa eestimaalastest kuulnudki. Siberi eesti küladest nõukogude päevil Eestisse naasnud inimesed kohtasid siin erineva kultuuritausta, tavade-kommete, aga ka eelarvamuste tõttu tõrjuvat suhtumist ning püüdsid pigem oma päritolu varjata.

Koostöös Siberist naasnud eestlastega hakkasin koguma ja avaldama ka Siberi eestlaste mälestusi, korraldama teabepäevi (sariüritus „Venemaale veerenud”), kus tutvustasime üldsusele eri Siberi piir­kondadest kogutud materjali. Tahtsin anda meid lahkelt vastu võtnud Siberi eestlastele midagi oma kogutust tagasi, väärtustada nende pärimust. Siit võrsus teksti- ja lauluantoloogiate koostamise idee. Minu uurijahuvi on kasvanud välja välitöödest ja materjali arhiivikorda seadmisest.

Kui palju on teil abi või kasu olnud teiste väliseesti kultuuri uurijate kogemusest?

Olen osalenud väliseesti arhiivide töögrupi ja Balti Kultuuripärandi Võrgustiku (BaltHerNet) töös nende loomisest alates. Kuna põhiosa neisse ühendustesse kuuluvaid inimesi tegeleb just läänediasporaaga, olen seal olnud mõneti tasakaalustav jõud. Perioodiliselt toimuvas väliseesti suve­koolis olen tutvustanud ida pool elavaid rahvuskaaslasi.

Tegelikult võib leida ühisjooni Läänes ja Idas (Siberis) elavate eestlaste vahel. Selleks on eesti juured ja elamine emamaast kaugel paljurahvuselises ja -kultuurilises ümbruses. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul jõudis eesti talupoegi nii Siberisse kui ka näiteks Põhja-Ameerikasse, eesmärgiks oma maa ja vabam elu. Siberisse rännanuid oli kordades rohkem, teele asuti tol ajal massiliselt, enamasti omakandi rahvaga üheskoos ning võõrsil jäädi lähestikku elama. Nii säilisid oma paikkonna keel ja kombed, Siberi eestlaskond kasvas jõudsalt kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Läänediasporaa jäi kuni Teise maailma­sõjani suhteliselt väikesearvuliseks.

Palju on viimastel aastakümnetel räägitud eestlaste kannatuste aastatest, mõeldes ohtlikule Läände põgenemisele ja seal otsast alustamisele. Kuid oma kannatuste rada tuli läbida ka idadiasporaa eestlastel. Siberi eestlastele sai saatuslikuks enamlaste võimuletulek 1917. aastal. Esialgu puudutasid repressioonid vaid jõukamaid, nn kulakuid, kuid 1930. aastail said sundkollektiviseerimise, eesti koolide ja seltsi­elu hävitamise ja ulatuslike vangistamiste tõttu kannatada praktiliselt kõik eestlaste külad.

Mõlemas diasporaas võib märgata püüdu oludest hoolimata oma keelt ja kultuuri säilitada. Kui Läänes loodi omakeelseid koole, eesti seltside raames tegutsesid laulukoorid ja tantsuansamblid, siis Idas see võimalus puudus. Samas elati kompaktselt külakogukonnas, kus oli ­kergem oma keelt hoida, folkloori­festivalid jm esinemised aitasid laule-tantse meeles hoida.

Keda peate enda kui teadlase õpetajaks või mentoriks, heaks nõuandjaks, keda meenutada? Ja kas teil endal on õpilasi?

Otseselt õpetajana kedagi välja tuua ei oskagi. Siberi kogumis- ja uurimistöös on olnud suuresti eeskujuks keeleteadlane Jüri Viikberg, kelle artiklitest ja kogutud materjalist murdearhiivis olen paljuski inspiratsiooni saanud. Viikbergi ja Lembit Vaba reise Siberi eestlaste juurde 1980. aastail võib nimetada esimesteks tõelisteks uurimisreisideks. Eesti Keele Instituudi murdearhiivist olen saanud ka väärtuslikke andmeid, mille põhjal oma uurimistööd jätkata. Huviga olen jälginud Aadu Musta tööd Siberi arhiivide uurimisel.

Ma ei saa ka kedagi otseselt oma õpilaseks lugeda. Ise hakkasin teadustööd tegema suhteliselt hilja, esimesed kümme aastat kogusin peamiselt materjali ja koostasin tekstiantoloogiaid, ka pole ma töötanud ülikoolis. Siberi eestlaste uurijaist koosneva töögrupi loomiseks pole mul kahjuks energiat jätkunud. Siberi väli­töödel on osalenud ühtekokku 18 inimest. Need kogumismatkad on ilmselt kõigi osalejate maailmapilti avardanud. Minu panus on olnud pigem mitme uurija kaasamine ERA Siberi välitöödele (nt Aivar Jürgenson, Siberi setode puhul Andreas Kalkun). Mõned minu koostatud välja­anded, nt „Siberi eestlaste laulud”, on ärgitanud läti folkloriste oma kogutud laule jm välja andma.

Eesti Kunstiakadeemiaga koos korraldatud välitööd Siberi eestlaste juurde 2007. aastal ja ühisnäitus „Siberi eestlased” (koos Kadri Viiresega, 2008) on äratanud ka kunstnike huvi selle kandi vastu.

Teid ühendab paljude siberlastega nõukogude riigis elamise kogemus. Milline väljavaade oleks iseseisvas Eestis kasvanud noorema põlvkonna uurijatel minna Siberisse või mujale Venemaale eestlaste juurde? Millised on selle uurimissuuna perspektiivid?

Hulk Siberi eestlastelt kogutud materjali ERA arhiivides lausa ootab uurijaid. Kui noor uurija vaevub eelnevalt tehtusse süvenema, saab ta kindlasti hakkama. Muidugi on Siberi välitöödel hädavajalik vene keele oskus. Kuna eesti kogukond Siberis on vananemas ja vähenemas, sagenevad segaabielud, on perspektiivikas uurida näiteks sealseid mitmekultuurilisi peresid, nende suhtlusvõrgustikke ja kombeid, muutusi eestlaste rahvustundes ja suhtumises emamaasse. Küllap uurimisväärset leidub.

Äsja ilmus ansambel Tintura ja Arno Tamme Siberi eestlaste laulude plaat „Kaugel üksi võõra rahva hulgas”. Mis tunnetega jälgite seda, millist järelelu elavad teie kogutud materjalid või kuidas teemat väljaspool teadusuurimusi käsitletakse? Kas kodumaine käsitlus on mõjutanud kuidagi teie suhteid siberlastega?

See, kui sinu kogutud materjali keegi vajab ja kasutab, on ikka rõõmustav. Jõudu­mööda püüan jälgida, mis minu kogutust edasi saab. Kõigi materjali kasutajate nägemus ei pruugi ühtida minu omaga ja seda polegi vaja. Kogutust ongi vist kõige laialdasemat kasutamist leidnud Siberi eestlaste laulud. Neid on laulnud-töödelnud teisedki rahvamuusikud, nagu ansamblid Trad.Attack!, Untsakad. Ehk on Siberi eestlaste lauluvara levikule kaasa aidanud minu koostatud valimikplaat „Siberi eestlaste laulud” (2005). 2014. aastal täiendasin väljaannet videoga ja sellest sai veebiväljaanne. Siberi eestlased on kindlasti õnnelikud, et nende laulud Eestimaal edasi elavad.

2018. aasta kevadel Eesti Draamateatris etendunud dokumentaalainesel põhineva loo „Jaanipäev” (lavastaja Tõnn Lamp) sissejuhatavas osas kasutati minu koostatud väljaande „Eesti asundused” pärimustekste. Etendus põhines Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi Siberis Ülem-Suetuki külas tehtud intervjuudel. Kuna olen oma uurimistöö tõttu saanud tuttavaks paljude Siberis sündinud-kasvanud eestlastega, kes on hiljem Eestis kodu rajanud, püüdsin võimalikult paljudele sellest näitemängust teada anda. Ja tean, et paljud käisid ka seda vaatamas. Etenduses liiguti küll mõneti „latvu pidi”, nagu mainiti ühes arvustuses, kuid kiitust väärib teema püstitamine igatahes.

Üksjagu varem on kasutatud laval minu kogutud-avaldatud Siberi eestlaste mälestusi. Koostöös Tartu College’i Eesti Õppetöö Keskusega (peaarhivaar Piret Noorhani eestvõttel) avanes mul 2011. aasta sügisel võimalus tutvustada Torontos elavatele eestlastele Siberi eestlasi: panime Tartu College’i saali üles näituse „Siberi eestlased”, mida olime varem eksponeerinud mitmel pool Eestis ning Venemaal Krasnojarski krais, pidasin loenguid, näitasime Andres Korjuse dokumentaalfilmi „Võera maade sees” (Exitfilm, 2005). Seal pakkus mulle tõeliselt nauditava elamuse lugemisteatri Ilutuli etendus minu koostatud ja toimetatud raamatu „Siberi eestlaste elud ja lood” põhjal (Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lavastuse käsikiri Piret Noorhani). Kõik näitlejad – Ellen Valter, Eda Oja, Merli Tamtik ning Eerik Purje – suutsid nendesse lugudesse üllatavalt hästi sisse elada, Siberi näituse pildid moodustasid ühtlasi lavakujunduse, heli ja valgus toetas kogu etendust.

Millega te teadustöö kõrval veel tegelete? Mis elus rõõmu ja naudingut pakub?

Olen pärit suurest suguvõsast, juba perekondlikke tähtpäevi on üksjagu. Mul on kümme lapselast (vanuses 0–26) ja kaks lapselapselast – nendega juba igav ei hakka. Seadsin mõni aasta tagasi oma elamise sisse Haapsallu mere äärde ja minu silmis on see parim elukeskkond. Käin igal võimalusel ujumas, kasvatan oma väikeaias marju, juurvilju ja lilli. Suviste suur­ürituste ajal on mu väike majake sugulasi-tuttavaid täis.

VIVIAN SIIRMAN

Foto: Andres Tennus

Liina Lukas on pikaaegne Tartu Ülikooli maailmakirjanduse dotsent, Eesti-uuringute Tippkeskuse juhtkomitee ja nõukogu liige. Ta on viljaka baltisaksa kirjanduse ja Balti kirjakultuuri uurijana pälvinud Keele ja Kirjanduse artiklipreemia lausa kolmel korral: 2008., 2011. ja 2019. aasta kaastööde eest. Viimane neist kandis pealkirja „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust”. Augusti algul tähistab Liina Lukas 50 aasta juubelit, sel puhul usutles teda Vivian Siirman.

Kõigepealt tahaks küsida, kuidas on teist saanud teadlane ja just kirjandusteadlane? Millised (töö)elus tehtud valikud on toonud teid praeguse ametiala juurde?

Mul oli mitu valikut. Pärast põhikooli tahtsin minna Georg Otsa muusikakooli. Muusika oli meie peres olnud mitu põlvkonda olulisel kohal: mu vanaema oli koori­juht, ema laulis hästi, isa oli nooruses erinevaid pille mänginud. Tädi tahtnuks saada džässlauljaks, kui haridustee ja hääl poleks Siberis katkenud. Ma ise lõpetasin pärast 8. klassi lastemuusikakooli ja valmistusin sisseastumiseksamiteks. Viimasel hetkel mõtlesin siiski ümber ja jäin keskkooli. Abituriendina oli mul mitu rauda tules. Nii lavaka kui ka lauluerialad jätsin siiski enesekriitiliselt kõrvale, aga matemaatika, ajakirjandus ja eesti kirjandus võistlesid viimase hetkeni. Olin kirglik lugeja, suur eesti luule fänn. Ka aeg oli niisugune: ühiskondlik kõrgepinge, emotsioonid olid laes, tuli ajada eesti asja. Nii oli eesti filoloogia loogiline valik. Sain sisse esimese eksamiga, maksimumpunktidega.

Hiljem sujus kõik iseenesest: diplomile järgnes magistrikraad, seejärel doktorantuur. Ju siis olin õigel ajal õiges kohas. Aga oleksin kujutanud end ette ka matemaatika­õpetaja, ajakirjaniku või muusikuna.

Teie praeguse teadustegevuse valguses võiks ka arvata, et teil on saksa filoloogi haridus. Kuidas te saksa keelega kokku puutusite? Kumb oli enne, kas keele valdamine näitas suunda (balti)saksa kirjanduse uurimiseks või oli enne huvi just selle kirjanduse vastu, nii et tuli keelt õppida? Kas on ka mõni teine võõrkeel ja kirjandus, mille vastu sügavamat huvi tunnete?

Enne oli uurimishuvi. Saksa keel oli vajalik vahend, mis tuli omandada. Olin küll koolis seda õppinud, aga nõukogude­aegne keeleõpe ei olnud väga tõhus, nii oli mu keeleoskus ülikooli astumisel üsna algtasemel.

Sattusin saksakeelse kirjandusega tegelema eesti filoloogina, eesti kirjandusajaloo vaatepunktist. Ülikooli astudes tahtsin tegelikult uurida hoopis arbujaid. Hakkasin tegelema Uku Masinguga, koostasin Ilmamaale Masingu esimeste väljaannete jaoks kommentaariumi, see oli tohutult hariv ja haarav.

Mis puudutab võõrkeeli, siis õieti enne kui minust sai germanofiil, olin hoopis frankofiil. Õppisin ülikooli esimestel aastatel prantsuse keelt, osalesin aktiivselt Prantsuse Teadusliku Instituudi tegevuses. Toona oli Tartus prantslastest keele­õpetajaid ja õpingud olid väga inspireerivad. Need ei olnud ainult keeletunnid. Käisime rühmaga prantsuse keele praktiseerimise eesmärgil Käärikul suusatamas, õppisime neljahäälselt keskaegseid koraale ja esinesime nendega südaööl katoliku kirikus, küpsetasime minu köögis tarte à l’oignon’i… Mõtlesin, et keelt nii õpitaksegi. Prantsuse kirjandust tunnen ma saksa kirjanduse järel kõige paremini. Nii et kui kõik ümberringi hakkasid järsku vene keele asemel inglise keelt rääkima, otsustasin mina minna vastuvoolu. Kultuurilise mitmekesisuse huvides.

Ega ma täpselt ei mäletagi, kuidas ja miks otsustasin teise kursuse töö kirjutada luulest ajakirjas Das Inland, mis ilmus Tartus aastail 1836–1863. Võib-olla on see seotud sellega, et minu vanaema ja tema sõbranna, tädi Lola, lugesid võidu saksakeelseid raamatuid ja vahel oli nende lugemislaual ka mõni, mille tiitellehel või lehepöördel oli kirjas Reval, Dorpat või Riga. Mu vanaema oli eestiaegne kooliõpetaja ning saksa, vene, vähemal määral ka inglise ja prantsuse keele oskus kuulus lihtsalt toonase õpetaja hariduse juurde. Mingeid saksikuid või poolsaksikuid juuri mul pole, või kui on, siis sama palju kui meil kõigil.

Teise kursuse seminaritööks sirvisin läbi kõik 28 Das Inlandi köidet. Ja kui peale seda hakkasin võtma saksa kirjanduse kursuseid, küsis toonane Tartu germanistikaprofessor Claus Sommerhage, kust on pärit minu saksa keel (kasutasin vanamoodsaid sõnu). Sain öelda, et aja­kirjast Das Inland.

Kes seda meie kirjandusloo seisukohalt nii olulist väljaannet on lehitsenud, teab, et seal on juttu nii rahvaluulest kui ka eesti, läti, baltisaksa ja saksa luulest. Ja kõik see moodustab ühe luulediskursuse. Eesti luule asetub toonase saksakeelse luule ja saksa filoloogilise diskussiooni taustale. Me saame aru, mis asja ajasid saksa haridusega mehed ja naised (nüüd juba ka Kreutzwald ja Faehlmann nende hulgas) eesti luulet luues. Minu jaoks sai sellest materjalist kogu vanema eesti kirjanduse uurimise suund ja meetod: kõigepealt tuleb tunda neid luuletusi, nende keelt ja kirjaviisi. Siis vaadata saksakeelset konteksti, milles nad ilmusid, ja argumente, millega neid on sisse juhatatud, põhjendatud ja selgitatud. Seejärel tuleb vaadata Saksamaale, et aru saada, millised eeskujud, esteetilised või mõtteloolised programmid olid parajasti käibel ja kujundasid ka siinseid arusaamu luulest ja siinset saksakeelset luuletamist. Ja siis tuleb vaadata veel seda, kuidas needsamad programmid või taotlused teostusid lätikeelses kirjanduses. Nii et eesti kirjanduse juurest baltisaksa diskussioonini, sealt edasi saksa mõttelooni, sealt tagasi baltisaksa positsioonide määratlemiseni ja läti kirjanduseni. See on vanema kirjanduse uurimise marsruut.

Das Inlandiga tegelemisest alates teadsin, et selle uurimisprogrammi teostamiseks on tarvis väga hästi tunda saksa kirjandust. Hakkasin germanistikat juurde õppima. Kõrvalerialana seda teha polnud võimalik, aga võtsin lihtsalt kõiki toona Tartus pakutavaid saksa kirjanduse kursuseid. Olin pea igal aastal stipendiumiga mõnes saksakeelses ülikoolis: Göttingenis, Viinis, Marburgis, mitmel aastal ­Marbachis Saksa kirjandusarhiivis. See on suurim kirjandusarhiiv Saksamaal, umbes nagu meie kirjandusmuuseum.

Eesti humanitaarteadustes on kurdetud vähese saksa keele oskuse üle, mis suleb uurimiseks suured materjalikogud. Kas on kasvamas peale uusi baltisaksa kirjanduse ja maiskondliku kirjandusloo uurijaid?

Mõni ikka on, aga vähem, kui tarvis oleks. Mul on olnud väga andekaid juhendatavaid: Kairit Kaur, Vahur Aabrams, Liina Sumberg, Helena Nagelmaa jt. Hiljuti kaitses doktoritöö Tiina-Erika Friedenthal. Aga need on siiski üksikud. Ei piisa ju vaid saksa keele oskusest, on vaja palju teadmisi nii Eesti kui ka Saksa, kogu Euroopa kultuuriajaloost. Otsisin mitu aastat magistranti, kes tuleks appi koostama Goethe luule tõlkekogu. See on Eesti Goethe-Seltsil olnud plaanis juba ammugi. Tarvis oli abijõudu, sest töö oli aeganõudev ja keeruline: tuli välja otsida kõik ajakirjanduses ja laulikutes ilmunud luuletused, lapata läbi hulganisti kooliõpikuid, tegeleda käsikirjaliste materjalidega arhiivis, transkribeerida luuletused, teha valikud ja langetada otsused (teinekord ka eetilised), panna kirja ilmumisandmed, tuvastada tõlkijad, leida nende kohta materjali, mõelda läbi raamatu kontseptsioon, samuti vormistusjuhend, uurida Goethe tõlkimise lugu, suhelda kirjastusega, tegeleda autoriõiguste küsimusega… Pakkusin seda mitu aastat mõnele magistrandile magistritöö teemaks, aga see huvitab väheseid või ei ole neil keeleoskust ega tahtmist töötada arhiivis või raamatukogus. Lõpuks leidsin Susanna Renniku germanistika osakonnast. Usun, et kogu tööprotsess on talle olnud väga hea kogemus.

Samamoodi oli Herderiga – tahan anda välja Berliini riigiraamatukogus asuvas Herderi käsikirjade kogus sisalduvad eesti laulud koos kommentaaride ja saate­sõnadega. Ja olin väga õnnelik, kui leidsin Katrin Angeli, kes nõustus sel teemal tegema magistriprojekti ja selleks ka saksa keele ära õppima.

Saksakeelseid raamatuid ja ajakirju on meie kultuuriloolised kogud ja arhiivid täis, aga me ei ole endiselt suutnud neid näha Eesti kultuuriloo osana. Inimesi, kes neid oskaks uurida ja hinnata, jääb üha vähemaks. Kaovad ka kirjanduslooliseks uurimistööks vajalikud pädevused. Sest nende uurimiseks ei piisa üksi kirjandusloolisest teadmisest, mõne moodsa teooria tundmisest, ei piisa üksi eesti, saksa, balti­saksa kirjanduse, hilisemal perioodil ka vene kirjanduse tundmisest, vaid vaja on teadmisi nii Eesti, Baltimaade kui ka Saksa ajaloost, folkloristika ja kirjakeele ajaloost, on vaja tunda alamsaksa keelt, paleograafiat. Need pädevused ei teki üleöö, vaid pikaajalise harjutamise tulemusel. Praegus­aja teemade puhul aitab rohkem intuitsioon ja isiklik kogemus. Ka minul ei ole kõiki neid vajalikke oskusi, aga üks „päästev” oskus mul on – tahe ja suutlikkus teha koostööd, ka interdistsiplinaarset.

2006. aastal märkisite oma mahuka monograafia „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918” sissejuhatuses, et teid huvitavad samad küsimused mis Aino Kallastki 1909. aastal, nimelt milline on baltisaksa „müüridetagune kultuur”, mida on eesti omast isoleeritult kirjeldatud. Kontekstid, milles teie ja Kallase küsimused on esitatud, on kahtlemata üsna erinevad, sest Kallase ajal olid need müürid ju füüsilisedki. Kas eestlastele on balti­saksa kultuur ja kirjandus omasemaks ja tuttavamaks saanud, nii et 90 aasta pärast ei pea küsimust taas kordama?

Pigem arvan, et ikka vastupidi. Aino Kallase ajal oli teadmist sellest kultuurist palju rohkem. Baltisaksa kultuur on ju kõigepealt saksa kultuur, milles Aino Kallas, samuti väga paljud tema kaasaegsed nii Eestis kui ka Soomes end kodus tundsid. Ja füüsiline barjäär ei olnud sugugi nii suur, nagu tagantjärele võib tunduda. Eestlaste ja baltisakslaste haridustee oli paljuski ühine: tihti oldi ju kooli- või ülikoolikaaslased. Kohtuti seltsides, ajalehetoimetustes, teatrites ja seltskondades. Iseasi on psühho­loogiline barjäär – see oli muidugi olemas. See viis viimaks selleni, et baltisaksa kultuur „unustati”, lülitati kultuurimälust välja kui takistav, ebamugav tegur. Toona oli see mõistetav, aga tänapäeval, loodan, ei takista see psühholoogiline ressentiment meid enam käsitlemast baltisaksa kultuuri eesti identiteedi ühe komponendina. See ei ole harjumuspärane arusaam, olen märganud ka õlakehitust või ebamugavus­tunnet. Loen bakalaureusetudengitele kursust „Baltisaksa kirjandus eesti kultuuriloo taustal” ja tudengid tunnistavad vahel, et tulid kursusele suure eelarvamusega, aga olid pärast selle läbimist üllatunud, kui palju seal on huvitavat ja kui vähe nad kõigest sellest (oma ajaloost) teavad.

Olen veendunud, et eesti ja läti kirjanduse ajaloo uurimisel ei piisa keelest kui lähtepunktist: tuleb vaadata selle maa vaimuelu tervikuna, luua tervikpilt siinse regiooni mis tahes keeltes kirja pandud kirjandusest. See on olnud ka varem selge vanema kirjanduse uurijatele, nagu August Annist või Otto Alexander Webermann, kuid uurimusi on ikka veel vähe, see võtab aega.

Baltisaksa kirjanduses olete uurinud mitmekesiseid teemasid kohapärimusest ja muistse vabadusvõitluse kujutamisest queer’i-lugudeni. Kuidas olete nende teemadeni jõudnud? Kas teemade valikul on peamine isiklik huvi või mängib rolli ka n-ö ühiskondlik tellimus?

Lõin endale esialgu sellest kirjandusest võrdlemisi korraliku üldpildi: lugesin palju, kaardistasin, mõõtsin, klassifitseerisin ja tüpologiseerisin. Ja selle käigus avastasin põnevaid teemasid, mille olemasolust mul enne aimugi polnud. See­järel olen võtnud need teemad kordamööda ette. Väga palju on läbi uurimata, mõtestamata, kirjutamata. Huvitanud on mind eelkõige need aspektid, mis ütlevad midagi ka eesti või saksa kirjanduse kohta üldisemalt või tunduvad aktuaalsed. Aga kui on tulnud tüdimus, olen võtnud käsile midagi muud, olgu siis eesti või saksa kirjandusest. Praegu on päevakorral Goethe ja see on terve maailm! Seal on nii palju avastada – mitte ühe luuletaja loomingulist rada, vaid selle kaudu kogu Euroopa kultuuri ja seda mitte ainult sel võrdlemisi pikal perioodil, mil Goethe kirjutas. Goethe on üks eesti kultuuri enim mõjutanud kirjanikke, selle mõju ulatust ei ole aga seni teadvustatud.

Millest oleneb teie kui teadlase jaoks teema aktuaalsus: on see seotud sooviga n-ö tõde jalule seada, sest avalikus diskussioonis avalduvad teadmised on lähemal vaatlusel lünklikud, stereotüüpsed või suisa valed – või annab tänapäev inspiratsiooni ja valgustab välja teemasid, millele muidu ehk tähelepanu ei jaguks?

Eks nii ja naa. Humanitaarteadus on tõlgendusteadus ja varasemaid tekste loetakse üle tänapäevasest probleemi teadvustamisest lähtuvalt. Ja tänapäevastest väärtushinnangutest lähtuvalt antakse neile ka hinnanguid. Teistmoodi me ei oska ega saagi, ehkki sellega võib ka liiale minna. Liialdusteni viib enamasti puudulik ajalootaju. Kui me tänapäevase pilguga, uute teooriate ja väärtushinnangute valguses loeme vanu tekste, ei tohi me neid välja rebida oma ajastu kontekstist ega diskussioonist, milles nad osalesid. Siis on tõlgendus ideologiseeritud. Samal ajal ei usu ma täiesti objektiivse uurijapositsiooni võimalikkusse. (Kirjandus)ajalugu ei ole isegi (kirjandus)ajaloolase jaoks lihtsalt (kirjandus)ajalugu. Ka ajaloolane jutustab ja tema käed on juba ette seotud: esiteks narratiivsete vahenditega, teiseks ajalooteaduse tänapäevase diskursiga (sellega, kuidas kindlal ajahetkel ajaloost mõeldakse ja kirjutatakse) ja kolmandaks (ja seda ei tule häbeneda!) ajaloolase individuaalse, perekondliku, kultuurilise, rahvusliku mäluga, millest lähtuvalt ta ajalugu tõlgendab.

Balti kirjakultuuri uurides ei ole tarvis teha nägu, nagu oleks tegu eeskujuliku multikultuursuse, transkultuursuse või hübriidsuse näitega – tal oli selgelt koloniaalne iseloom. Kuid ajalugu on palju mitmekesisem, et leppida selle hinnanguga.

Olete andnud loenguid välisülikoolides: Viinis, Göttingenis, Helsingis, Riias. Kuidas on neis paikades ja mujal välismaal teie teadustööd vastu võetud ja kas mõttekaaslaste leidmine on olnud lihtne?

Kõik need lähetused on teoks saanud uurimisprojektide raames, järelikult on minu tegemiste vastu huvi tuntud, mind on sinna kutsutud. Ja seejärel olen kutsunud vastu. Olen tahtnud tuua rahvusvahelised diskussioonid oma koduõuele. Balti kirjakultuuri sümpoosionid, mida olen korraldanud alates 2001. aastast, on just see vahend. Tohutult inspireeriv ja hariv on minu jaoks olnud töö „Balti kirja­kultuuri ajaloo” kallal, mis kestab juba 15 aastat. Esimene köide on praegu küljendamisel ja loodetavasti ilmub veel enne sügist. See on uutmoodi kultuurilugu, mis taotleb siinmail kasutatud eri keeltes (saksa, eesti, läti, ladina, vene) tekstide koos vaatlemist. Sellist asja ei saa teha üksinda ega ühe eriala raames. See on 40 autori pikaajalise koostöö vili, ja paras välja­kutse igal sammul.

Olen ka rahvusvahelise võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni (ICLA) liige – see on tohutute mõõtmetega võrgustik oma konverentside, töörühmade ja avaldamiskohtadega. Ja Eesti Goethe-Seltsi presidendina osalen rahvusvahelises ­Goethe-uurijate kogukonnas. Olen palju käinud Weimaris, kus on Goethe ja Schilleri arhiiv ja kuulus Anna Amalia raamatukogu, mida ma väga armastan. See on üks parimaid XVIII sajandi raamatukogusid. Võtan osa üle aasta toimuvatest rahvusvahelistest Goethe-konverentsidest, mis toovad Weimarisse kokku nimekaid XVIII sajandi kirjanduse uurijaid kogu maa­ilmast.

Göttingen on minu teine koduülikool, seal olen olnud kõige rohkem, sinna kipun ikka tagasi, kas või raamatukokku. Vahetult enne koroonakarantiini olin seal kuu aega uurimas ja õpetamas sealse võrdleva kirjandusteaduse kursuse raames. Kevadel õpetasin Prantsusmaal Bordeaux’ Montaigne’i ülikoolis hoopis XIX ja XX sajandi vahetuse Euroopa kirjandust, rõhuasetusega väiksematel kirjandustel, sh eesti kirjandusel, millest olid programmis Tuglase „Maailma lõpus” ja Jaan Oksa „Küla”. Prantsuse tudengitele meeldisid need tekstid, eriti Oks. Mõni aasta tagasi õpetasin Viinis külalisprofessorina kolme kursust: baltisaksa kirjanduse kursus pakkus huvi sealsetele komparativistidele ja germanistidele; eesti kirjanduse kursusele tulid vaid skandinavistid, ja neid oli vähe. Aga kursusele pealkirjaga „Viini modernism ja selle peegeldusi Skandinaavia ja Baltimaade kirjandustes” tuli suur rühm germaniste. Käsitlesin Hofmannstahli, Schnitzleri ja Altenbergi kõrval ka Hermann Bangi, Hjalmar Söderbergi, Aino Kallase, Eduard von Keyserlingi, Friedebert Tuglase, Jaan Oksa ja A. H. Tammsaare tekste. Mind üllatas, kuivõrd sealsed tudengid siinsete tekstide ja teemade vastu huvi tundsid. Tuleb ainult leida õige lähtepunkt. Sama käib ka teadustöö kohta.

Keele ja Kirjanduse 2019. aasta artikli­preemia saanud uurimuses käsitlete Eesti ja Läti luule sündi, kusjuures huvitavad on kummagi luulekultuuri eri arenguteed. Eesti ja Läti ajalugu ja kultuur on mõneti väga sarnased, ent vahel jääb mulje, et eestlased teavad Lätist ikkagi üsna vähe. Kas Eestis peaks rohkem tegelema Läti uuringutega?

Jah, kindlasti. Meie kultuurid on ajalooliselt nii tihedalt seotud, nad on juuripidi kinni sellessamas baltisaksa kultuuris. Ka juba nimetatud „Balti kirjakultuuri ajalugu” kaasab Läti alal toimunu, sest vaid praeguse Eesti ala kirjandust käsitledes jääksid tähelepanuta olulised tekstid ja sündmused, mis siinse, sh Eesti kirjakultuuri arengut mõjutasid. Tegu on ühtse ajaloolise kirjaruumiga, mille tähtsamad keskused paiknesid Riias, Tartus, Tallinnas ja Miitavis. Toonane tekstide ringlus ei tundnud tänaseid riigi- ega keelepiire. Balti kirjakultuuri tervikpildi loomine on nõudnud tihedat suhtlust ja infovahetust Läti teadlastega, ületamaks keelebarjääri ning tasandamaks või täitmaks uurimisteemade, rõhuasetuste ning käsitlemisviiside erinevusest tulenevaid lünki. Eesti ja Läti materjali kõrvutamine on need uurimislüngad selgemini nähtavale toonud. On hea meel märkida, et Eesti ja Läti humanitaarteadlaste koostöö on viimasel kümnendil tihenenud ning oma osa selles on ka „Balti kirjakultuuri ajaloo” pikaajalisel koostamisprotsessil. Aga koostöö Lätiga on elavnenud ka XX sajandi teise poole ja tänapäevase kirjanduse uurimisel, kus siduv baltisaksa vahenduslüli puudub.

Mainite rõhuasetuste ja käsitlemisviiside erinevust. Mida on Balti kirjakultuuri tervikpildi juures tulnud (rohkem või vähem) omavahel selgeks vaielda?

Kuna koostööd on tehtud vähe ja ka uurijaid on vähe, on tegeletud lihtsalt erinevate teemadega. Näiteks on lätlastel praegu käsil rahvavalgustuse ja hernhuutluse uurimine. Meil on nende teemadega tegeldud nõukogude ajal, aga uue uurimisseisu valguses ei ole neid tekste tõlgendatud. Praegu nende teemade juurde asudes tuleks vaadata, mida lätlased on teinud. On omamoodi veider postkoloniaalne nähtus, et Eesti-Läti teaduskoostöö edeneb siis paremini, kui leidub sakslastest „vahendajaid”, kes mõlemad pooled kokku viiksid. Väiksele kultuurile oleks justkui vaja maailma tõlgendamiseks suure kultuuri prille, ta ei usalda iseenda kultuuriajaloolist kogemust ega tõlgendusvõimet.

Vanema kirjandusloo uurimise võimalused on oluliselt avardunud tänu materjalide digiteerimisele nii meil kui ka mujal. Eesti vanema kirjanduse digitaalne teksti­korpus EEVA¹, mille üks algatajaid te olete, alustas 2002. aastal. Milliseid nihkeid, avastusi, uusi vaate­nurki on teaduslikus plaanis selline paranenud ligipääs allikatele kaasa toonud?

Digiteerimine on teinud koostöö võimalikuks. Olen saanud EEVA-le tagasisidet kõige rohkem just Lätist ja Saksamaalt. Sattusin kord ühe näituse avamisele Läti rahvusraamatukogus ja kuulsin seal kuraatori avakõnest, et ilma Tartu Ülikoolis tehtava EEVA-ta poleks ta suutnud seda näitust teha. Vaat need on helged hetked, kui juhuslikult märkad, et su töö on kellegi jaoks olnud vajalik!

EEVA idee sai alguse seoses eesti vanema kirjanduse õpetamisega Tartu Ülikoolis. Tahtsin neid vanemaid tekste üliõpilastele näidata, aga ei saanud ju 60–80 inimesega rünnata kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu. Nüüdseks on EEVA ise digitaalne raamatukogu, mis teeb kätte­saadavaks Baltimaadest pärit kultuuritekste, annab nende ja autorite kohta infot ja seob nad omavahel digitaalses kesk­konnas.

Minu jaoks annab digiteerimine võimaluse saada kiiresti töölauale vajalikud tekstid, mille otsimiseks oleks muidu kulunud väga palju aega. Lihtsam on ka statistiliste andmete saamine. Digitaalsetesse meetoditesse kirjandusuurimises ma väga ei usu. Teksti lugemine jääb siiski üheks peamiseks kirjanduse uurimise meetodiks.

Viimasel ajal olete tegelenud Johann Gottfried Herderiga. Miks Herder teid huvitab? Kas tal on midagi olulist öelda XXI sajandi inimkonnale? Kas Herder vajaks Baltimaade kultuuri ja ajaloo kontekstis suuremat tähelepanu?

Eelmise aasta lõpus lõppes mul neli aastat kestnud uurimisprojekt (Tartu, Potsdami, Bordeaux’ ja Läti ülikoolide koostöös) XVIII sajandi teemal – „Valgustusajastu teabekanalid”, mis hõlmas nii teadus- kui ka õppetööd, ja Herder oli seal üks olulistest autoritest. 2015. aastal korraldasime koos Eva Piirimäega Tartus konverentsi Herderist ning andsime välja kogumiku „Herder on Sympathy and Empathy”. Raamat ilmus äsja mainekas Brilli kirjastuses.

Muidugi vajaks Herder suuremat tähele­panu. Ta on üks neid autoreid, keda mitmed humanitaarsed distsipliinid peavad oma rajajaks, aga keda õieti ei loetagi. Herderi esimene tõlge eesti keelde ilmus alles eelmisel aastal! Isegi selle kohta, mis puudutab Baltimaade rahvalaulu, on seni ilmunud vaid üks uurimus – see on saksa­keelne ja pärit 1953. aastast. Eestis seda eriti ei tunta.

Mina jõudsin Herderini eesti kirjanduse kaudu. Herderi poeetika ja esteetika alased vaated olid omas ajas uuenduslikud ja jõudsid koos tema endaga ka Baltimaadele. Millisesse pinda need seemned langesid, kuivõrd suunasid eesti kirjanduse (ja teiste Baltimaade kirjanduste) edasist teed? Süveneda Herderisse tähendab süveneda Euroopa XVIII sajandi vaimulukku. Herder on kirjutanud väga palju ja erinevatel teemadel. Tal on XVIII sajandi mõtlejale omaselt entsüklopeediline haare, seal on iga eriala jaoks midagi. See on ajastu, mis mind on köitnud, sest see on eluterve, optimistlik ja samal ajal kirglik. Siis arvati, et seda maailma – ja inimese elu mõtet – on võimalik ikkagi kuidagi hoomata.

Peale selle on Herderit huvitav lugeda – tema stiil on kaasahaarav, emotsionaalne. XXI sajandi vaateveerult on hea teada, et inimesed on juba sajandeid tagasi mõelnud samade asjade peale. Inimese loomus ei ole muutunud. XXI sajandi inimene ei ole tihti sellega kursis, et enne teda on ka samad asjad inimkonda huvitanud. XXI sajandi probleemiks on ajaloota haridus.

Mainitud Herderi tõlgete ilmumise puhul kirjutasite Sirbi veergudel, et raske on seletada, miks nõnda olulise mõtleja loomingu eestindamine on nii kaua aega võtnud.² Kas te ei ole tundnud endas soovi tõlkida mõni eesti aja- ja kultuuriloo mõttes kõnekas saksakeelne tekst?

Jah, muidugi. Aga kõike ei jõua. Teadustöö ja õpetamine võtavad kogu aja. Vahel olen võtnud mõne toimetamistöö: nt toimetasin Mati Sirkli tõlgitud Kleisti värssdraamasid, mis pakkus suurt naudingut. Nüüd anname välja Goethe luuletused eesti keeles, selle jaoks olen ka toimetanud luuletõlkeid ja on väga suur tahtmine ka ise tõlkida. Paraku, muud tööd ootavad järjekorras ja kogu aeg oled kellelegi midagi võlgu, mõne artikli, seisukohavõtu, retsensiooni…

Kas jälgite ka seda, mis tänapäeva eesti ja saksa kirjanduselus toimub?

Ikka jälgin, jõudu mööda. Õpetan ju ka ülikoolis kursuseid, kus on juttu uuemast kirjandusest. Hiljuti kirjutasin arvustuse Klaus Modicki romaanile „Keyserlingi saladus”.³ Muidugi, tahaks rohkem lugeda ja arvustada kaasaegset kirjandust, aga… See „aga” sisaldus juba vastuses eelmisele küsimusele. Õnneks on tudengid, kelle pärast tuleb hoida kätt pulsil ka praegusel elul ja loomingul.

Geeniteadlane Anton Terasmaa on kommenteerinud oma auruvedurite remontimise hobi nii, et mingi muu projekt peab inimesel töö kõrval olema, muidu läheb ta lihtsalt hulluks.⁴ Ühest kunagisest leheloost jäi silma üks teie huviala – iluuisutamine! Kas sportlikud tegevused on teile just niisugune selge meele hoidmise vahend? Millised ettevõtmised teid teadustöö kõrval paeluvad?

Kooli ajal tegelesin kõikvõimalike asjadega: käisin muusikakoolis, tuuritasin tüdrukutebändiga (laulsin kvartetis teist alti), tegin rahvatantsu, käisin kõikvõimalikel olümpiaadidel ja etlemis­konkurssidel. Spordiga ma eriti ei tegelenud, aga vahel saadeti mind suusavõistlustele… Võhma mul on. Olin suur iluuisufänn (ainus sport, mida jälgisin) ja õppisin ise koduõuel ära nii tagurpidisõidu kui ka mõne lihtsama elemendi. Tartu Lõuna­keskuse liuväljale läksin tütar Linda jälgedes. Tema tegeles kümme aastat iluuisutamise kui võistlus­spordiga ja vanemate rolliks on sel juhul olla toetusrühm ja taustajõud. Mina hakkasin siis ka trennis käima. Käisin mitu aastat, õppisin ära kõik ühekordsed hüpped. See ala nõuab erilist keskendumist, sest elemendid õnnestuvad, kui selle kasuks töötab mitu asja: tehnika, tasakaal, kiirus, julgus, rütmitaju jne. Siis on kõik muud pinged maandatud, kogu keha ja vaim tegelevad sellega, et element välja tuleks. Kui Linda uisutamise lõpetas, kadus ka minul motivatsioon ja trenni pole enam jõudnud. Aga jääle lähen vahel ikka suurima heameelega. Nüüd, kui lapsed on suured, oleme hakanud abikaasaga koos end rohkem liigutama, kas siis rattaga sõites, joostes, suusatades või aerutades. Rahva­tantsu teeme ka. Üks mu viimaste aastate hobisid on flamenkotants! Mõnikord, perekondlikel tähtpäevadel, olen jälle sülle võtnud akordioni. Hing ihkab laulda, mis sa teed. Olen püüdnud liituda mõne kooriga, aga aega ei ole nii regulaarseteks hobideks. Küllap jõuan pensionieaks kooli­põlve hobidele jälle ringi peale teha.

Hobid ei ole üksnes iseenda jaoks, vaid ka oluline kasvatuslik vahend. Perekondlikud traditsioonid on minu jaoks olulised. Tähtpäevade puhul ei pea ostma kalleid kingitusi, vaid tegema midagi loomingulist – ja tegema seda hästi. Kuna nii meie pere kui ka mu õe lapsed mängivad pilli, siis kodukontserdid juhtuvad päris tihti ja pakuvad alati üllatusi. Ega täiskasvanudki tohi alla jääda!

VIVIAN SIIRMAN

---

F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

F o t o: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Eesti keele väljendivara uurimine ja publitseerimine on rikastunud kahe suurteosega. 2019. aastal ilmus Asta Õimu ja varalahkunud Katre Õimu monograafia „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks”,¹ 2020 Eesti Kirjandusmuuseumi sarjas „Monumenta Estoniae antiquae” kaheköiteline eesti kõnekäändude väljaanne,² mille on toimetanud Asta Õim; Asta ja Katre Õim on ka väljaande koostajad. Need saavutused annavad põhjust tülitada Asta Õimu mõne küsimusega.

Kas võiks ütelda, et mõlema teosega on jõutud olulise verstapostini, võetud kokku pikaajalise töö tulemused?

Tõepoolest „Eesti kõnekäänud” I–II on süstematiseerimistöö kokkuvõte ja ühtlasi „Monumenta Estoniae antiquae” lühi­vormide viimane osa. Enne kui üle 160 000 tüpologiseerimata kartoteegitekstist sai mõisteliselt korrastatud teos, kulus paar aastakümmet aega ning see on mitme inimese töö. Koguteose koostamine käis paralleelselt uurimistööga: kaitsti magistri- ja doktoritöid, ilmus suur hulk teadus­publikatsioone ja rakenduslikke väljaandeid. Tõsi, soodsamates oludes võinuks töö mõni aasta varem kaante vahel olla.

Seevastu „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks” on põgus vahekokkuvõte fraseoloogia uurimisseisust Eestis. Seda põldu tuleb veel künda, enne kui äestama saab hakata.

Sinu teadlaskarjääri algusosa kuulus kakskeelse leksikograafia alale. Kuidas oled jõudnud eesti kujundkõne süva­analüüsi juurde?

Sõnaraamatutöö, olgu sõnaraamatu koostamine või toimetamine, on tänuväärne selles mõttes, et probleemid jooksevad ise kätte, seda nii sõnavara kui ka grammatika osas. Kuna leksikograafil tuleb probleemidele lahendus leida suhteliselt kiiresti, lükkub kitsaskohtade laiem uurimine edasi või jääb teiste teha. 1990. aastate alguses „Vene-eesti sõnaraamatut” toimetades hakkas silma ja, mis seal salata, tegi tõsist muret, et eesti vasted kippusid aina korduma ning üks ja seesama väljend, mis tuli ette mitme märksõna artiklis, esines mitmes erinevas vormis ja erinevate vastetega. Tänapäeva leksikograaf on võrreldes eelmise sajandi viimase veerandi sõnaraamatutegijaga abivahendite hulga ja kättesaadavuse poolest lausa või sees – abivahendid on mõne hiire­klõpsu kaugusel. Toona ei olnud peale ÕS-i, Saareste mõistelise sõnaraamatu ja „Väikese murde­sõnastiku” õieti midagi. See sundis tegijaid looma oma abivahendeid. Nii kujunes mul kaks nn kodukartoteeki: ühes sünonüümsed ja teises kujundlikud keelendid. Sealt sai pärast edasi minna, saatmas Erich Raieti julgustus ja Henn Saari kindel soovitus keskenduda eesti keelele. Saari käe all oli mul võimalus õige mitu aastat töötada. Hakkasingi õppima, tegin eesti keele eksameid ja kaitsesin kahel erialal kandidaaditöö, topelt oponentidega, laiendatud kaitsmisnõu­kogus. Sellega sai põhi laotud.

Kuidas avaldub kujundkõnes Sinu hinnangul keele poeetiline funktsioon?

Kõnekäänd esitab oma sisu (inimese hoiakud, arusaamad, seisukohad) enamasti mitte otseses keeles, vaid kujundlikus, poeetilises keeles. See annab võimaluse käsitleda neid ütlusi poeetilisest ja kommunikatiivsest spetsiifikast lähtuvalt. Roman Jakobsoni järgi tuleb keelt uurida kogu tema funktsioonide mitmekesisuses. Tegeledes poeetilise funktsiooniga, ei saa keeleteadus piirata end poeesia, sõnakunsti valdkonnaga. Seda funktsiooni saab tulemuslikult uurida koos keele üldiste probleemidega, nagu ka keele hoolikas uurimine nõuab selle poeetilise funktsiooni põhjalikku arutamist.

Kirjandusmuuseumi kõnekäändude kartoteek koosneb enamasti pelkadest tekstidest, mille juurde on vaid harva lisatud kommentaare ütluste tähenduste, traditsiooniliste kasutamispuhkude jms kohta. Siit johtus otsene oht tõlgendada kõnekäändude, eriti vanema keele kõnekäändude kujundikeelt valesti. Paratamatult on üsna palju selliseid ütlusi, mille sisu jääb praegusaja uurijale juba sedavõrd käsitamatuks, et ei söanda otsustada ühegi tõlgenduse kasuks. Pealegi on kõnekäänu kui poeetilise üksuse semantika tihti mitme­tähenduslik, mille peapõhjus on kõnekäänu metafoori, allegooria vms mitmeti tõlgendatavus. Kui meil õnnestukski luua mingi kindlam reeglistik poeetiliste kõnekäänutekstide „tõlkimiseks” mittepoeetilisse metakeelde, jäävad põhiprobleemiks ikkagi kõikvõimalikud üldsemantika küsimused.

Väljendi komponendid ei ole oma­vahel seotud mitte üksnes semantiliste ja süntaktiliste reeglite alusel, vaid ka mingi formaalse tunnuse kaudu, mis tagab komponentide vormilise sarnasuse ja kooskõla. Näiteks eesti väljendi heakõla­lisusel on metafoori tekkeprotsessis ja seega fraseo­logismi keelendamisel täita nii mõnigi kord oluline roll. Eesti fraseoloogias on tavalised regivärsilisuse vormi­võtted algriim ja riim, sh sarnaste struktuuride kordused, mis loovad riimi ja rütmi: süle ja seljaga, hinge heitma; pea nüüd pea, pillimees; korras nagu Norras; saab süüa, saab müüa (’midagi on palju’). Tundub, et vanemates väljendites on sedalaadi poeetika­võtted järjekindlamadki kui tänapäevasemas fraseoloogias. Sellised vormivõtted kinnistavad väljendi mõjuvust ja tõhusust.

Mis võiks olla põhjus, et keele poeesiat luuakse, taasluuakse ja tarbitakse kõigil aegadel, kõigis keelekasutajate rühmades? Miks vajab inimene kujundeid?

Kujundlikkus on tunnuslik keelele kõige laiemas plaanis, üldiselt. Paljud kujundid on praeguseks nii kulunud, et me ei tajugi neid metafoorsetena, ehkki ülekantud tähendus on täiesti läbipaistev: ülepeakaela, sõnasõda. Tänapäeva sõnaraamatutes selliseid sõnu enam ei märgendatagi ülekantuks ega piltlikuks.

Kõnekäänd/fraseologism ei ole üksnes mentaliteedi, vaid ka temaatika poolest inimesekeskne. Antropotsentristliku maailmanägemise – hinnangute, sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus, mis omandab egotsentristliku kvaliteedi – ideaaliks on iseenda eksistentsi säilitamine. Kõnekäänu hinnanguliseks funktsiooniks on elunähtuste üksikasjade kaudu kujundada ja võib-olla isegi normeerida inimeste ellusuhtumist ja käitumist. Näiteks kõnekäänud, mis taunivad nende kandjat kahjustavaid pahesid (nt laiskust ja lollust); mis tõstavad esile voorusi (nt virkust ja tarkust); mis eelistavad naturaalseid väärtusi (nt tervist ja tarkust) võõrandatuile (nt varale, rahale). Kõnekäänd näib kujundi vahendusel andvat inimesele teda ümbritseva maailmaga suhtlemiseks mõnikord väga kindlad postulaadid: maailm on halb (hädaorg), terveks ei saada kiiresti (aeg parandab; hobustega tuleb, härgadega läheb).

Monograafia käsitleb fraseoloogiat, koguteos sisaldab kõnekäände. Kuidas määratled fraseologismi ja kõnekäändu, mida on neis ühist ja mida erinevat?

Võiks lihtsustatult vastata, et heal lapsel mitu nime, aga päris nii see ei ole. Ilmselt asjaolu, et aines, mida me mitme terminiga nimetame, on väga haraline nii vormi, funktsioonide kui ka poeetika poolest, eriti võrreldes vanasõnade ja mõistatustega. Kuna kõnekäänd kujutab endast üldjuhul üksikjuhu iseloomustust, siis on neile raske, kui mitte võimatu leida ühisnimetajat. Võib-olla üks põhjusi, miks kõnekäände ei ole spetsiaalselt kogutud ja kõnekäändude kartoteekki on kujunenud vanasõnade ja mõistatuste kogumise kõrval­saadusena, ongi see, et Jakob Hurt, kes küll alustas oma rahvaluule suurkogumise raames ka kõnekäändude kogumist, sellest siiski peagi loobus. Kuigi ta ise kuskil põhjustest ei kirjuta, võiks arvata, et Hurdal ei õnnestunud oma korrespondentidele kuigi hästi selgeks teha, mida täpselt koguda tuleb.

Kõnekäänd on juurdunud kui rahvaluule valdkonna termin, mis on kasutuses olnud juba Hurda suurkogumise eelsest ajast ning püsinud siiamaani. Fraseologism (ka idioom) on seevastu lingvistikatermin ning seda on mugav kasutada meie materjali tuumosa kohta. See osa ainesest ei klassifitseeru folkloorižanriks, vaid kujutab endast eesti keele grammatikale omaseid fraase, mis toimivad lausemoodustajana, olgu selleks kas kujundlik liitsõna või ümbermõtestatud sõnaühend (põmmpea; hea pea; võta näpust; kosilasi nagu sepilisi; ihub hammast). Perifeersemat osa, kuhu kuuluvad ühest või mitmest lausest koosnevad ütlused – autoritsitaadid, tõrje­vormelid (Mis su nimi? – Nipitiri.), kõnevormelid (Tere hommikust, tulen tammikust.), soovid (Jumal õnnistagu! Jõudu tööle!), sajatused (Susi sind söögu! Saagu sa soosse surema!), osatamised, parastamised (Hästi, hästi, ämmalammas! Said kooki moosiga!) –, annab paremini analüüsida folkloristlike meetoditega ja mugavam on kasutada terminit kõnekäänd.

Eristad väljendivaras pigem keelde ja pigem folkloori kuuluvat osa, viimasel on tugev seos teiste folkloorižanridega. Milles näiteks see seos avaldub?

Kõnekäänu poeetiline alge võib tõepoolest pärineda mingist teisest folkloori­žanrist: vanasõnast, rahvalaulust, rahvajutust, mütoloogilisest või usunditekstist. Sealjuures ei ole oluline üksnes poeetilis-­metafoorse ülekande sarnasus või kattuvus, vaid (eriti paröömiast väljapoole jäävate žanride korral) ka see, kas ümber mõtestatakse kirjeldatav sündmus tervikuna või ainult selle mingi seik, mis keelendatakse lühivormina.

Nii kõnekäände kui ka vanasõnu iseloomustavad näiteks sama struktuuriskeem ning samad idiomaatilised parameetrid. Säilitades sama keskse pildielemendi, omandab kõnekäänuvormi tavaliselt mõni vanasõnafragment, mis kaotab vanasõnale omase üldistava olemuse ja didaktilisuse ning hakkab tähistama üksikjuhtumit: kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (EV118335) > auku kaevama. Sellise tekke­looga kõnekäände on õige palju, selle­pärast on ka „Eesti kõnekäändudes” vanasõnaseosed eksplitseeritud.

Juturepertuaarist on pärit paras kelguga metsa vedada (’vilets, hädine, kõhn’) – halb poeg viib oma vanadusest jõetu isa kelguga metsa surema. Väljend varestega jagamata (’kõhn’) viitab jutule, kus vares istub luise künnihobuse looga peal ja ootab selle koolemist. Muinasjutust, kus rebane küpsetab sitikat ja kurdab, et kõrvetas selle ära, on pärit võrdlus nagu rebane küpsetab sitikat mullusel tuleasemel (’teeb tulemusteta tööd’). Uskumusele, et kui lapsel on sündides käed valge katuga kaetud, siis sureb ta varsti ära, on taandatav surmakindad käes (’suremas’).

Mütoloogilist päritolu on külastus­abielu kohta käiv võrdlus elavad nagu koit ja hämarik, samuti suure ja tugeva mehe nimetus Kalevipoeg. Viimane on praeguseks saanud sootuks uue tähenduse ’eestlasest rändehitaja’. Rahvalaulumotiivid on realiseerunud paljude hellitusnimedena: magus marjake, mesimeeleke jms.

Kuivõrd on väljendivara uurimine interdistsiplinaarne?

Väljendid ei ole omaette seisev valdkond. Suurem osa väljenditest kuulub keele sõnavarasse, millele on rakendatavad samad teiste teaduste uurimismeetodid mis sõnavara ja keele kui süsteemse nähtuse analüüsimiseks üldiselt. Folkloori ja keele vahekorrast oli eespool juttu.

Viimastel aastakümnetel on teadustevaheline koostöö sedavõrd jõuline olnud, et on tekkinud mitu ühisdistsipliini, sõltuvalt sellest, millise eriala meetodeid parasjagu kasutatakse, on selleks siis üldfilosoofia, psühholoogia, statistika vm.

Fraseoloogia olulise kujundava võttena tuuakse esile metafoori. Mil määral loovad väljendeid muud kujundid?

Tegelikult rakenduvad kujunditekkemehhanismis kõik troobid, nii metafoor, metonüümia kui ka personifitseerimine ja kõikide nende troopide koostöö. Metafoori ja metonüümia koosesinemist on palju ja tulemuslikult uuritud. Isikustamise uurimine kogub alles hoogu. Kuna metafoor on kõige tavalisem ja ehk ka kõige sagedam ülekanne, siis on kujunenud tava nimetada seda nähtust metaforisatsiooniprotsessiks ja asjaomast teooriat metafooriteooriaks.

Sinu silma alt on läbi käinud mitme sajandi väljendid kuni tänapäevaste protsessideni välja, kus uued väljendid jälgitavalt tulevad ja vanad ununevad. Kuidas peegelduvad väljendites erinevused keelekõnelejaid ümbritsevas maailmas, haridus- ja kultuuritaustas, kultuuri- ja keelekontaktides? Mis on väljendivaras püsivam, mis muutlikum?

Kui võrrelda 150 või 100 aasta taguseid väljendeid praegusaegsetega, siis vahe on üsna suur. Üldplaanis on väljendeid rohkem hääbunud, kasutuselt kadunud, juurde on tulnud vähem. Eesti fraseo­loogia üldpilt on argine. Kujundsõnad kuuluvad enamasti igapäevamõistete valdkonda, nad märgivad meie esivanemate jaoks elutähtsaid asju, tegevusi ja enesestmõistetavalt iseennast. Kuna kujundi allikaiks on olnud eestlaste argieluga seonduv, siis rajaneb märkimisväärne hulk fraseologisme igapäeva mõistealasid katvatel lekseemidel, mis iseloomustasid talurahva tegemisi, sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid, väheke ka tõekspidamisi ja arusaamu maailma asjadest. Seoses olude paranemisega, uute ja paremate tööriistade kasutusele­võtuga kaotasid vanad oma otstarbe ja hakkasid ununema ka neid tähistavad sõnad ja väljendid, mille kujundikandjaks need olid: peenike kui uikoda ’kõhn’ (uikoda – kangastelgede süstik), nagu lõhnast võetud ’kõhn, luine’ (lõhn – ahjukumm, ahjusuu kohal olev parsipealne millegi kuivatamiseks). Tänapäeval, kui meil puuduvad teadmised ja kogemused käsitsi tehtava maatöö, käsitöö vms kohta, ei tunne me enam ka vastavaid väljendeid: kurepõlves olema ’lamandunud’ (vilja kohta), viiliradasid tegema ’kitsast ja karvast heinakaart niitma’, tuulele p-d näitama ’rukist lõikama’, rehavart jätkama ’oskamatult riisuma’, nagu odravihk (lühikese, matsaka inimese kohta). Hilisemast ajast võiks nimetada näiteks seda, et koos kolhoosikorra kadumisega taandusid kasutusest ka selle aja valmistõdedest ja ülepaisutatud loosungitest inspireeritud tekstid, nagu au kolhoosi korrale, kes jättis vilja põllule.

Seega on kujundi püsimise vaatenurgast oluline, millised lekseemid kujundi­tuuma moodustavad. Kui tuumaks on üldinimliku mõõtmega sõna, mis tähistab elus püsimiseks vajalikku ja olulist, nagu päike (päev), muld, maa, tuli, vesi, siis püsib kauem ka väljend.

Eesti keel käibis pikka aega valdavalt suulisena, rääkijaks talupoeg, kelle mõttemaailm ja -tegevus keerles iseenda ja oma toimetulemise ümber. Sellest ka kujundliku keelevara maalähedus ja rahvakeelsus. Literatuurseid, raamatulikke väljendeid on suhteliselt vähe. Need hakkasid juurduma alles piiblitõlke levimisega ja kirjanduse, eriti antiikkirjanduse tõlkimisega ja nad on keelde ka püsima jäänud. Esmapilgul tundub, et eesti raamatulikumas väljendivaras on palju laenulist. Kas see ka nii on, vajab veel uurimist. Võimalik, et mõnigi kujund on saanud aktuaalseks mitmes kohas ja enam-vähem samal ajal, miks muidu on ulatuslikke sarnasusi ka nende rahvaste paröömilises fondis, kelle vahel isegi kaudne laenamine on välistatud. Tänapäeva kommunikatsioonivõimaluste juures on laenamine tavaline, pigem leiab aset sageli mittevajalik kiirlaenamine.

Väljendi kauakestvuse, püsimise näitajaks on vanades kirjakeeltes arhailise sõnavara ja grammatiliste vormide esinemine. Eesti kirjakeelses väljendivaras on vähe arhailist elementi. Enamasti taandub see mõne murdesõna esinemisele. Grammatika poole pealt on väljendeis säilinud küllalt palju vana soomeugrilist paaris­kehaosade mitmust väljendavat ainsust: mis silm näeb ja kõrv kuuleb, silma nähes, poole kõrvaga, palge ees, heal jalal ’sõbralikes suhetes’, Mokk maha! jpm. Samas on see tegelikult alles ka nulltroobiga sõnaühendeis.

Kas on märgata erijooni praeguste eesti keele variantide kujundikasutuses (näiteks ilukirjandus, ajakirjandus, släng, avalik suuline suhtlus, suuline argikeel)?

Kuna kujundikasutus nimetatud keele­variantides on jäänud minu huviorbiidist väljapoole, siis pealiskaudse tähele­paneku järgi võiksin ehk öelda, et kõigisse neisse on tasapisi imbumas teiste keelte, eriti mõistagi inglise keele survel sellist kujundi­kasutust, mis ei haaku meie kogemuslike arusaamadega ja vähemasti alguses tekitavad võõristust, nt kas või mõttetu mees, kelle kohta on meil kujundlik keelend ammu olemas: tühikargaja. Võib-olla suuline argikeel ja släng ongi see filter, kust selline keel või keelekasutus tuleb läbi lasta, see koht, kus uustulnukad saavad proovida oma adapteerumisvõimet. Tahaksin küll loota, et ilukirjanduskeel on selles mõttes tõrksam ja kirjakeel alalhoidlikum.

Ilukirjandusse tulvas iseseisvumisjärgses tsensuurist vabanemise tuhinas sellisel hulgal obstsöönseid sõnu ja väljendeid, et see tekitas nii mõnigi kord lugemistõrkeid. Praeguseks on selline keelekasutus võib-olla pisut rahunenud.

Noored kasutagu pealegi oma slängi, sellest ei maksa heituda, seevastu ajakirjanike ja avaliku elu tegelaste keelekasutuses võiks olla vähem toorlaene ja tsitaatsõnu ning kogu väljendus paremini kooskõlas kõneleja positsiooni ja kuulaja säästmisega, eriti tugevalt emotiivsete väljendite kasutamisel.

Kas on mõnd huvitavat tähelepanekut, kuidas vabalt moodustatud väljendist kujuneb püsiühend?

See on tavaline, et vabade, nulltroobiga sõnaühendite semantilise teisenemise, nende bukvalistliku ümbermõtestamise tulemusena tekivad teise mõistesfääri paigutuvad keelendid: naelapead tabama ’täpselt toimima’, juukseid katkuma ’meeleheitel olema’. Kui samasugune semantiline teisenemine toimub lekseemi tasandil, siis on tulemuseks polüseemne lekseem. Kuna selline troobiülekanne on sage, tekib uue sisuga keelendeid kogu aeg, neid tekitatakse tahtlikult päevakajalistel teemadel (nt kummitempel ’käsutäitlik riigi­kogu’, konnatiik ’stagneerunud ühiskond või institutsioon’, Vene karu ’Venemaa kui meile ohtlik naaber’, karvane käsi ’millegi halvale kaasaaitaja’, pommiauk ’eluks kõlbmatu paik’). Mis neist püsima jääb ja kui kauaks, sõltub nähtuse üldinimlikust ja lokaalsest kvaliteedist. Kas ja kui kiiresti sellised väljendid tuttavaks saavad ja levivad, sellele aitab otseselt kaasa sündmuse olemus ja väljendi kilbile tõstnud isiku sotsiaalne staatus. Näiteks tädi Maalist sai lihtsakoelise, väheste teadmistega inimese nimetus Euroopa Liitu astumise ärevate arutluste käigus, kui tekkis otsene vajadus selgitada asja ka igale lihtsale inimesele. Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et tädi Maali esines õige mitmes sõnavõtus mitme kuu jooksul enne, kui see Lennart Meri väljaöelduna rahva ette jõudis ja kulutulena levis.

Kas soovitusi saab anda lisaks olemasolevate väljendite tundmisele ka uute väljendite loomiseks?

Keele sõnavaras leiavad ühiskonna kiirel arengul aset suhteliselt kiired muutused. Ehkki fraseoloogia on sõnavara osa, ei ole uute väljendite tulek siiski võrreldav uute sõnade tulvaga, mida on tarvis uute mõistete jaoks. Sõnakunstis seevastu on värskete kujundite tekitamine – referentsiaalne ümbermõtestamine – tavaline võte. Tulemuse uudsuse tagab ühekordsus ning mõistetavus teksti tasandil. Kui selline kujundlik sõnaühend saavutab stabiilsuse – võime hoida muutusi teatud piires, mitte kaugeneda tundmatuseni algkujust –, omandab keelend identiteedi ning leksi­kaliseerub.

Kui uus või uudne omakeelne kujund­lik väljend tekib, ei ole see tavaliselt vastuolus ei keele grammatika ega mõiste­struktuuriga. See on äratuntav või vähemasti ei takista öeldu mõistmist. Uute laenuliste väljendite korral, olgu siis tegemist otsetõlke või sisutõlkega, ei pruugi nii olla. Mõnikord võib laenamist soosida inimese kui Homo sapiens’i maailmatajumise ühtsus ning ajapikku me harjume ning võtame omaks ka selle, mis ei lähe täpselt kokku meile harjumuspärase mõistestamisega. Näiteks on juurdunud venelaenuline siililegi selge ’miski on nii lihtne, et on arusaadav ka väga rumalale’, ehkki siil on meie arusaama järgi pigem arukas kui rumal.

Kui laenatud väljend ei sobitu meie mõistestruktuuri, kõnelejad ei tunne kujundit ära (keelendi sõnastus on seejuures teisejärguline), siis kommunikatsioon ei toimi ja laenu ei saa pidada õnnestunuks. Kui aga tingimused on täidetud, ei ole laenus midagi halba. Meie raamatulikus fraseoloogias ongi väga palju laenulist.

Võtame näiteks juba tüütuseni kasutatud, inglise keelest otsetõlkena üle võetud väljendi luukere kapis. On nii inimlik minna lihtsama vastupanu teed, piirduda tõlkimisega, mitte aga hakata revideerima meie oma sõnavara, nagu juba 1913. aastal soovitas J. V. Veski oma artiklis „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest”: sõnaloometöös tuleks „meie keele praegune sõnade tagavara hoolega läbi sõeluda ja sealt unustusse vaibunud tarbekohane vara uuesti tarvitusele tuua.”³ Luukere-kujund ei tekita meis assotsiatsioone mingi salajase, varjatud asjaga, meie seostame luu­keret eeskätt kehalise viletsusega, kõhnusega jms. Kapis oleva luukere asemel on meil nii suuremate kui ka väiksemate varjatud eksimuste kohta küllalt valikuid: salapatt, noorpõlve patud ja patukesed, pattude patt, pärispatt, surmapatt, hingepatt, vanad patud jms.

Kõigil aegadel on levinud tsitaatidel ja lugudel põhinevad väljendid. Mis on nende peamisteks allikateks praegu?

Raamatutest, filmidest, populaarsetest lauludest, prominentsete isikute öeldust jm pärinevaid või neil põhinevaid väljendeid ehk autoritsitaate on igal ajal kasutusele võetud. See ei ole teisiti ka praegu. Mõne tsitaatväljendi eluiga ei ole olnud kuigi pikk, mõni aga on jäänud püsima. Sageli nende tähendus ajapikku muutub, see võib laieneda, mõne semantilise komponendi piirid hägustuvad, nende sõnastust muudetakse või nad isegi mõtestatakse tervenisti ümber, kuid süntaktiline struktuur jääb siiski äratuntavuse ees­märgil püsima. Näiteks liitsõna rehepapp märkis algselt mõisa rehe kütjat ja rehepeksu järelevalvajat ning ülekantult esimest vilja­vihku, mille rabamine jäeti rehepeksu lõpetuseks. Andrus Kivirähk andis sellele sõnale aga hoopis uue tähenduse: omakasu silmas pidav, ebaaus inimene. Kujund oli mõistetav, haakus hästi meie arusaamadega ning sai kiiresti üld­kasutatavaks. Sellele aitas kindlasti kaasa ka valitsev sotsiaalne õhustik. Tuletised rehepaplus, rehepaplik said võimalikuks tänu uuenenud tähendusele.

Meile tuntud Oskar Lutsu „Kevade” avalause „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” on aegade jooksul sedavõrd modifitseerunud, et see on äratuntav üksnes väljendi sise­struktuuri kaudu: Kui vahetusüliõpilane koju tagasi jõudis, olid eestlased juba välja surnud.

Kahtlemata soodustavad väljendite teket ühiskonna ümberkorraldused või ühiskonda raputavad sündmused: Heinz Valgu idiomaatilisuseta, nulltroobiga ütlus Ükskord me võidame niikuinii!, mille sisu oli sisendada usku vabaks saamisesse, on praegu kasutusel mis tahes veendumust kinnitava ütlusena.

Uue ütluse algtõukeks saab tavaliselt midagi sellist, mis paljudele eredalt silma või kõrva hakkab. Selleks võib olla kas või mõni ekstreemne või kummastav juhtum. Nt karude ootamatu linnatänavale ilmumine ja koroonaviiruse leviku piiramise üleskutse Püsi kodus! andsid sõnamängulise Püsi kodus, karu tuleb! Selle tekkele aitas kahtlemata kaasa taustateadmine ajast, kui väljakäigus tuli käia õues ja see oli hirmutav.

Monograafias toote välja eestlastele omase püsimetafoori INIMENE ON TAIM (PUU). Kuivõrd on eri konventsionaalsetel metafooridel põhinevate väljendite levik seotud ajastu, koha, kultuuri ja keelega, kuivõrd üldinimlik?

Kultuurikeskkonna indiviidi keeleline eneseväljendus ja mõtlemine pole rangelt võttes kunagi kultuuripärandist täiesti sõltumatu. Maailmatunnetus ja enese­väljendus on kultuuriliselt taasloodavad, selles kajastub pigem maailmateadmiste ja väärtuste möödanik kui praegused aru­saamad. Püüan seda pisut selgitada.

Mõistemetafoorid on kognitiivsed pro­jektsioonid, ülekanded, mis süstemaatiliselt kasutavad olemasolevat ja hästi läbitöötatud kogemust ning sõnavara selleks, et rääkida ja mõelda mingist teisest, tavaliselt abstraktsemast valdkonnast. Süstemaatilisus seisneb selles, et tegu ei ole üksiku keelendiga, vaid mõtlemise mustriga, mis avaldub mitmetes väljendites. On üsna tavaline, et abstraktsetest ja raskesti piiritletavatest mõistetest mõtlemisel ja rääkimisel kasutatakse argielust ja koguni füüsilisest maailmaga suhestumisest pärit kogemust ja võrdkujusid. Mustrid aga ei muutu kergesti. Samal ajal on metafoorne mõistestamine alati valikulise iseloomuga: esile tuuakse mõni sihtvaldkonna aspekt, teised jäetakse tähelepanu alt välja. Seega mõistemetafoorid võivad erinevates keeltes realiseeruda mitte üksnes valikuliselt, vaid ka sama mõistemetafoori piires erinevalt.

Võtame näiteks mõistemetafoori INIMENE ON KOER, mille allikvaldkond (koer) on konkreetne ja tuttav nii eestlastele kui ka inglastele ning mis kätkevad endas koerale omaste käitumisjoonte ülekandmist inimesele. Ometi võivad selle metafoori rakendumise tulemused olla suuresti erinevad: koerailm ’väga halb ilm’ – dog days ’kuumaperiood’; sülekoer ’käsutäitlik alluv’ – put on the dog ’nooblilt riietuma’ (sõna-sõnalt ’sülekoera kandma’).

Konventsionaalse metafoori INIMENE ON TAIM (PUU) rakendus on väga lai. See kajastab seda, et inimesest mõeldakse ja räägitakse argikogemustele toetudes nagu bioloogilisest organismist, eesmärgiga kirjeldada inimest üldiselt, iseloomustada inimese füüsilisi ja vaimseid omadusi, tema arenguteed ja hääbumist jpm. Taime/puu teema rohketes mõistemetafoorides (inimene on taim ise, selle osa jne) ilmneb spetsiifiliselt taimeteemalise sõnakasutusena (ajas juured alla, puhkes õitsele, vana känd, madalam kui rohi, tuim kui puutükk, ei näe puude taga metsa, puupea, teeb puust ja punaseks, nagu tuli toores puus, ei saa puu tahagi uskuda, puujuure all kasvanud jms), selle rakendumine ei pruugi anda samu metafoorseid tulemusi. Mida laiemalt mingi metafoor kasutusele võetakse, seda tõenäolisem on, et selle tähendus ei kattu eri keeltes täies ulatuses. Näiteks metafoori inimene on tamm vahendusel tõstab eestlane esile inimese sitkust, tugevust jms (tammine rahvas, mees on tugev kui tamm), vene keel aga räägib tema rumalusest (дубина ’puupea’).

Mis on eesti fraseoloogia alal veel teha, mis on Sinul endal praegu käsil?

Teha on rohkem, kui on tehtud. Täiesti uurimata on kõige keerulisem troobiülekanne – personifikatsioon. Isikustamise kohta on eesti keeles üksnes siin-seal mõni tähelepanek. Väga huvitavad teemad oleksid žanri­suhted, piiblifraseoloogia. Käsitlemata on kõnekäändude filosoofiline pool. Õige hõre on praeguse seisuga fraseologismide morfosüntaktilise muutumise ja transformeerumise käsitlemine. Üldiselt toimub fraseologismide vormindamine nii üldiste kui ka vähem üldiste reeglite järgi, viimased võivad olla ka unikaalsed. Samal ajal võivad ka üldiste reeglite järgi vormindatud väljendi kasutused olla grammatiliselt piiratud. Just see viimane vajab selgitamist: miks fraseologismi grammatilised seosed lauses, grammatiliste kategooriate realiseerumine ei ole pahatihti sama mis temaga korreleeruval sõnal. Huvitav oleks teada, kas ja kui, siis millises ulatuses mõjutab fraseologismi semantika selle süntaktilist käitumist, kas erinevate mõistealade väljendite kujundsõna võib täita erinevaid semantilisi ja süntaktilisi rolle (hing on sees – on hinges, otsib surma – surm otsib taga, silm petab – petab silma ära, elu läks mant ära – läks elu mant ära) jne. On palju küsimusi, mis lahendusi ootavad.

Oled teinud tänuväärset ja toredat tööd selleks, et inimesed väljendivara tunneksid ja kasutada oskaksid. Meenub Sinu kõnekäändude tutvustamise sari Kuku raadios, Oma Keele artiklid, 2018. aastal ilmunud väljendivara kassett, kaks keele­hooldekeskuse brošüüri. Kas on kavas ka selles suunas jätkata?

Leksikograafina olen püüdnud silmas pidada, et see, mis sõnaraamatus kirjas, oleks hõlpsasti leitav. Kõnekäänud võinuks sõnaraamatusse seada ka tähestikuliselt, see olnuks kordades hõlpsam, võtnuks palju vähem aega, nõudnuks palju vähem tööd kui mõistest lähtuv süstematiseeritud kogu. Kuid kasutaja seisukohast oleks sellest nähtavasti vähem tulu. Näiteks ilmselt vähesed kasutajad suudaksid tähestikuliselt järjestatud loendist üles leida peenutsemise väljendid keegi on uih-aih, ei oska istu ega astu, ei võta eligi sisse, pealt tammi vett joonud, suurest soost ja jämedast jaost, linna kaevust vett joonud jt. Mõistelise esituse korral jääb kasutajale aga üksnes valiku­vaev.

Minu arust ei ole ükski eesti keele üllitis ülearune, kui see just üleliia igav ei ole. Paistab, et koolide emakeeleõpetuse tarvis proovitööna kokku pandud „Väljendivara” viis vihikukest (2018) läksid õigesse kohta, tagasiside on olnud mulle endalegi üllatav. Taoliste sagedamate kujundsõnade kogumite koostamine oleks jõukohane ka filoloogiatudengitele. Juba algklasside lasteni tuleks viia arusaam, et kujundlik keel ei ole midagi iseäralikku ega imetabast, vaid emakeele loomulik osa, mille me omandame alateadlikult nagu muugi sõnavara. Kui tundmatu väljend mõtestatakse lahti koos tuttavamate ja samalaadsetega, siis kaob ka vajadus kujundlikke väljendeid ükshaaval kramplikult meelde jätta.

Mis väljaanded väljendivara kohta võiksid kuuluda meie julgetesse unistustesse? Kas näiteks valiksõnastik, kus oleksid väljendid koos tekkeseletustega; tänapäevane lendlausete sõnastik; täna­päevane õppevahend püsiväljendite kohta neile, kellele eesti keel on teine keel?

Kõik loetletud väljundid on mõeldavad ja igaühel neist oleks ka kindel adressaat, oleks vaid tegijaid. Väga paeluv oleks teada, kust üks või teine väljend tuleb, kas tegemist on oma või laenatud väljendiga, millal on laenamine aset leidnud, millised on uudsed väljendid ja kuidas nad käituvad meie mõistestruktuurides. Paljudel uutel väljenditel on paraku lühike eluiga nagu slängisõnavaralgi, sestap on paratamatu, et selliseid loendeid tuleb regulaarselt uuendada ja täiendada, muidu pole neist suurt kasu. Paraku nõuab see kõik palju tööd ja palju aega, nende probleemide uurijaid aga ei olegi niisama lihtne leida.

Julged unistused jätan teistele. Kui jätkuks jõudu kokku kirjutada kujundikeskne sõnaraamat, oleksin vist rahul. Sedalaadi sõnaraamatuid on juba tehtudki, nt mahukas vene-valgevene püsivõrdlusi hõlmav kujundsõnadest lähtuv sõnaraamat, mis pakub väga põnevat ja kasulikku lugemist.⁴ Selles on lakoonilisel viisil lahti kirjutatud kujundituuma olemus ehk kujundi(te) allikaks oleva referendi tunnused, antud sama kujundiga väljendite loetelu ning olulised grammatilised ja semantilised karakteristikud.

Jõudu ja edu nii selle sõnaraamatu koostamiseks kui ka põnevate teemade ja probleemide uurimiseks, suur tänu kogu senise töö eest kujundliku keele mõtestamisel, teadvustamisel ja talletamisel!

 

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuuri projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”.

 

^{Foto: Alar Madisson}

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, folklorist Anu Korbi nimi seostub eeskätt Siberis eesti ja seto külades tehtud ulatuslike välitööde ning seal kogutud materjali põhjal koostatud tekstikogumike, antoloogiate ja näitustega, samuti arvukate teadus­uurimustega. Novembris tähistab Anu Korb 70 aasta juubelit ning vastas sel puhul kirja teel Keele ja Kirjanduse küsimustele.

Kuidas te folkloristika juurde sattusite ja millega tegelesite enne esimesi välitöid Siberis?

Läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima keskkooli lõpetamise järel 1969. aasta sügisel. Ülikoolis oli esimese kursuse lõpul ette nähtud arhiivipraktika. Mul õnnestus selle raames osaleda tolleaegse õppejõu Udo Kolgi korraldatud Setomaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonil. Seto keelest ja kultuurist ei teadnud ma tol ajal suurt midagi ja oli üksjagu silmi avav kogeda siinsamas Eestimaal täiesti teist­sugust kultuuri. Kolmandal kursusel pidime valima viie eriala (kirjandus, eesti keel, soome-ugri keeled, rahva­luule, žurnalistika) seast kitsama. Minu valik langes rahvaluulele. Olen ilmselt üks väheseid, kes on ülikoolipäevil valitud erialale nii pikalt truuks jäänud.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Tartu 2. Keskkooli (nüüd Miina Härma Gümnaasium) eesti keele õpetajaks. Üsna varsti sain aru, et see amet pole minu jaoks. Mõnda aega olin lastega kodus, seejärel 1975. aastal sain tööle kirjandus­muuseumi rahvaluule osakonda. Päevakorral oli piirkondlike regilaulu­väljaannete „Vana Kannel” koostamine ja uus koosseisuline koht oli mõeldud regivärsiliste laulude korraldajale. Oli arvutieelne aeg. Süste­matiseerisin esmalt regilaulude masina­kirjakoopiaid kihelkonniti ja kogude järgi, hiljem töötasin regilaulude tüpoloogia kallal: püüdsin kokku viia ühe ja sama laulu­tüübi erinevaid nimetusi, määrasin uusi tüübinimesid. See oli päris põnev. Lisaks tuli teenindada uurijaid, koostada arhiivi­materjali kohta üldregistreid ja muud. Rahvaluule osakonna välitöödel osalesin esmakordselt 1977. aasta juunikuus. Tookord töötasime endise Rõuge kihelkonna alal, mis paistis silma lauluoskajate ja pillimeeste poolest. Sain unustamatu elamuse osaliseks, kui sattusin koos töökaaslase Imbiga Võrumaa metsatalus üksi elava Ella Hummali juurde. Naine, kes laulis põhiliselt Esimese maailmasõja aegseid lõpp­riimilisi laule, hakkas korraga laulma vana regivärsilist vaeslapselaulu. Tundsin, nagu oleksime jõudnud sajanditagusesse aega.

Pärast neljanda lapse sündi olin veidi üle kolme aasta muuseumitööst eemal. Emapalka tookord muidugi ei makstud. Asusime maale elama, oma aias kasvas kartul, juurviljad, marjad. Et paremini toime tulla, kasvatasin koduaias müügiks lille- ja köögiviljataimi. Minu kasvatatud taimed olid üsna minev kaup.

Olete varasemalt öelnud, et esimene käik Siberisse Ülem-Suetuki külla 1991. aastal jättis nii ereda mulje, et võtsite oma eesmärgiks sealse folkloori talletamise. Kas see oli esimene kord, kui kodust kaugele välitöödele sattusite? Kuidas eks­peditsiooni mõte sündis ja kuidas seda korraldasite?

Välitöid olin enne esimest Siberi kogumismatka teinud vaid Eestis: osalesin mitmetel rahvaluule osakonna välitöödel ja küsitlesin omapäi tookordse koduümbruse Äksi piirkonna inimesi. 1980. aastail, kui keeleteadlased korraldasid murdekeele kogumisretki Kaukaasiasse, pidasime muuseumis plaani nendega ühineda, kuid asja sellest ei saanud.

Ei oskagi päriselt seletada, mis mind just Siberi poole tõmbas. Seal elavatest eestlastest teadsin eelnevalt üsna vähe. Olin põgusalt sirvinud rahvaluulearhiivis leiduvat umbes 3000-leheküljelist folkloorikogu, mille oli kirja pannud Rosalie Ottesson Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külast. Ottesson oli oma eluajal korduvalt folkloriste Siberisse kutsunud, kuid sõiduks kauge maa taha ei leitud tookord võimalusi. Mujal elavate rahvuskaaslaste uurimist ei peetud nõukogude võimu aastatel kuigi oluliseks. Enam oli päevakorral materjali kogumine Venemaal elavatelt soome-ugri rahvastelt. Mõned uurijad, kes ise initsiatiivi üles näitasid, jõudsid nõu­kogude päevil ka Siberi eestlaste juurde, nagu keeleteadlased Jüri Viikberg ja Lembit Vaba, etnograafid Igor Tõnurist ning Mare Piho.

Arutasime rahvaluule osakonnas võimalikku Siberi kogumistööd ja sõidu­võimalusi. Ajad olid vaesed, kirjandusmuuseumil välitöödeks finantse ei jagunud, kuid muuseumi direktor Peeter Olesk saavutas kultuuriministeeriumiga kokku­leppe, et meie sõidupiletid hüvitatakse tagantjärele – esialgu ostsin need välja oma säästude arvelt. Teele asusime 1991. aasta 1. augustil, minu kaaslaseks oli äsja muuseumisse tööle tulnud Astrid Tuisk. Tehniline varustus esimesel ekspeditsioonil oli äärmiselt vilets: saime kaasa väikese patareidel töötava kassettmagnetofoni Sony ja viis helikassetti. Sel ajal oli muuseumil puudus kõigest.

Kohale jõudmine võttis üksjagu aega: lennukiga Krasnojarskisse, sealt rongiga Abakani ja edasi bussiga rajoonikeskusse Karatuzi ja Ülem-Suetukki. Üks esimesi küsimusi, mis meile kohapeal puhtas eesti keeles esitati, oli „Kelle omad te olete?”, sest Eestist käisid külas põhiliselt küla­elanike sugulased. Aga Siberis võetakse lahkelt vastu kõiki tulijaid. Siiani on meeles imemaitsev punetee, millega meid esmalt kostitati. Ja mõistagi võlus rikkalik vanapärane pärimus. Tundsin, et välitöid Siberis tuleb kindlasti jätkata. Õnneks loodi 1991. aasta sügisel Eri Klasi algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fond, kust saime esimese kümne aasta vältel toetust Siberi välitööde läbiviimiseks.

Milline osa folkloorist on teid ennast isiklikult huvitanud ja välitöödel enim elevust tekitanud?

Esimesel kogumismatkal Ülem-Suetuki küla eestlaste juurde – tegemist on ühe vanema väljasaadetutest alguse saanud külaga – üllatas esmalt, et Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel räägib tõesti terve külatäis inimesi eesti keelt. Laulu­kladesid seal külas eriti ei olnud, see-eest lauldi peast pikki ilmalikke ja vaimulikke laule, viisid olid küll omandanud vene­pärase kõlatämbri. Laulmine oli 1990. aastail kogukonna traditsiooni osa, ükski koosviibimine ei möödunud laulu ja tantsuta. Üks emotsionaalsemaid laulmisi toimus 1992. aasta talvel kütmata küla­kirikus, kus lauldi ja tehti ringmängu, kasukad seljas ja vildid jalas. Sellega võrreldava elamuse sain 1995. aasta kevadel Omski oblasti Kovaljovo külas, kus laulunaised kogunesid ühel päeval ühte ja teisel päeval teise peresse laulma ning laulude hulk näis olevat lausa lõputu.

Minu tähelepanu pälvis ka igapäevane rahvameditsiini kasutamine vanemates Siberi külades ja ravitsejate rohkus. Raviloitsud ja -toimingud olid vähemalt 1990. aastail paljude eesti kogukondade igapäevaelu osa. Ravisõnu anti meelsasti edasi, neid samastati kõigile kättesaadava jumalasõnaga. Meile edastati ravisõnad ja -oskused, et saaksime neid häda korral ise kasutada.

Vanima luteriusulise kogukonnana tuntud Rõžkovo külas Omski oblastis üllatas sealsete elanike keelekasutus. Seal oli käibel koguni neli keelt: eesti, soome, läti ja vene. Külas oli läti pool ja viru pool – eestlased ja soomlased olid saanud ühise nimetuse virulased.

Elamuseks oli ka 1999. aasta kevadel töötamine Novosibirski oblasti Kõštovski rajooni võrukeelses Nikolajevka külas, kus lapsed rääkisid vene ja võru segakeelt ning õpetaja kurtis, et lapsed peavad minema venekeelsesse kooli, kuid ei mõista selles keeles kõneldagi. Ja lapsest peale eesti külas elanud Ivan küsis minult: „Kas sa Jakob Hurta tead?” Siberi külas tundus selline küsimus väga ootamatu. Hiljem selgus, et peres oli Hurda välja­antud jutluseraamat.

Olen teadlikult küsitlenud eeskätt vanemaid eestlasi, kes valdavad eesti keelt, sest kogukondade vananemise ja vähenemise tõttu ei pruugi nende küsitlemiseks edaspidi võimalust tulla. Paremaid pärimusetundjaid püüdsin korduvalt külastada. Kuna oleme välitööde ajal elanud-ööbinud peredes, on see võimaldanud ka igapäevaelu vaadelda ja mõningal määral pere nooremate liikmetega suhelda. Külades, kus olen saanud korduvalt töötada, olen jälginud eeskätt ajas toimunud muutusi.

Siberi välitöödelt kogutud eredaid emotsioone võib üles lugema jäädagi.

Võib vist öelda, et Siberi eestlaste folkloori ja lugudega tegelemine on teie elutöö, see on kestnud pea 30 aastat. Kas tunnete, et olete selle ajaga suutnud ammendavalt materjali talletada, esitleda, analüüsida – või on seni vastuseta jäänud küsimusi? Kas pärast 2013. aastat on veel mõni ekspeditsioon toimunud / plaanis olnud või on see uurimisetapp läbi?

Arvan, et ükski pärimusekoguja ei saa väita, et kogus piirkonna n-ö tühjaks. Ka kõige pikaajalisemal kogujal jääb alati midagi talletamata, võidakse leida uusi uurimisaspekte, pärimus muutub ju pidevalt. Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööd Siberis toimusid ajavahemikul 1991–2000 igal aastal, XXI sajandil külastasime Siberi setosid ning tegime kordusvisiite suurematesse eesti kogukondadesse.

Välitööd on kestnud tavaliselt kuu aega järjest, mis on tegelikult väga lühike aeg. Alates 1994. aastast tuli Venemaale sõiduks vormistada viisa, mille saamise tingimused muutusid sageli: seda ei tahetud enamasti anda kauemaks kui kuuks ajaks. Valisin igal aastal töötamiseks erineva piirkonna. Umbes kolmandikus küladest polnud enne rahvaluule­arhiivi välitöid eesti uurijad käinud. Peale kohale­sõidu on kehva transpordiühenduse tõttu ajamahukas ka ühest külast teise liikumine. Teisalt on pärimuse­koguja-uurija kogu aeg külarahva valvsa silma all ja pidev suhtlemine võib kiiresti ära kurnata. Nii et ei oska öelda, kui kaua järjest koguda jaksakski.

2016. aasta kevadel, kui osalesin Moskva Eesti suursaatkonna visiidil Tomski oblastisse, õnnestus põgusalt külastada kaht küla, Kaseküla ja Liliengofi, kus olin varem välitöid teinud. Oli südamlikke kohtumisi, kuid arhiivi tõin sellelt sõidult põhiliselt fotomaterjali. Nüüdseks on XX sajandi viimasel kümnendil väisatud küladest väiksed, suurtest ühendusteedest eemal asunud külakesed enam-vähem tühjaks jäänud, suuremates külades väheneb eestlaskond kiiresti. Siiski tasuks eestlaste elupaigad taas üle vaadata, et jäädvustada toimunud muutusi. See aga peab jääma juba uutele uurijatele.

Teie uurimistöö on oluline olnud eestlastele nii siin- kui ka sealpool piiri. Mil määral on teie ettevõtmised äratanud rahvusvaheliselt huvi, näiteks Venemaal?

Folklooriuurijad kogu maailmas on enamasti spetsialiseerunud – rahvamuusikale, rahvausundile, muinasjuttudele, muistenditele, lühivormidele jne. Dias­poraakogukonnad pole folkloristide huvivälja eriti kuulunud. Mina olen püüdnud käsitleda Siberi eesti kogukondi erinevatest aspektidest, mis ühtlasi tähendab, et ma ei sobitu õieti ühessegi uurijate rühma. Samal ajal on minu uurimused rahvus­vahelistel kongressidel-konverentsidel üksjagu huvi äratanud. Kõige enam on minu Siberi uurimist jälginud Soome ja Läti kolleegid. Siberisse välja- ja sund­asumisele saatmise (ulatuslikumalt alates XIX sajandi algusest) perioodil kuulusid praegused Eesti, Läti ja Soome alad Tsaari-Venemaa koosseisu. Väljarändamise kõrgajal (1890–1918) läksid eestlased ja lätlased massiliselt Siberisse, lootusega vabamale elule ja oma maale. Kuna luteri kirikuringkonnad olid huvitatud Siberi luteriusuliste koondamisest, on luteri­usulised rahvad elanud asunduste loomisest alates lähestikku ja nende omavahelised kontaktid on olnud märksa varasemad kui lähem suhtlemine teiste Siberis elavate rahvastega.

Olen koostööd teinud Läti kolleegidega, kes korraldasid ajavahemikul 2004–2008 mitmeid kultuuriuurijate kompleksekspeditsioone Siberi lätlaste asualadele. Vahetasime vastastikku oma uurimuste tulemusi. Eesti Kirjandusmuuseumis toimus 2008. aasta detsembris Eesti ja Läti kultuuri­uurijate ühiskonverents „Rahvuskaaslased Siberis”. 2014. aastal ilmus sel teemal ajakirja Folklore erinumber.

Venemaa kultuuriuurijad, kes on minu Siberi eestlaste uurimisest teadlikud, on suhtunud minu töösse sümpaatiaga. Olen saanud tutvustada oma tööd perioodiliselt toimuval ülevenemaalisel folkloristide kongressil, mida korraldatakse alates 2006. aastast. Enim kontakte on olnud Peterburi ja Moskva uurijatega, Peterburi Kultuuri­akadeemia ja Moskva Kultuurikeskuse töötajaist on abi olnud ka viisakutsete hankimisel. Venemaa väikerahvaste uurijatega olen kohtunud soome-ugri rahvaste maailmakongressidel. Eestlased Siberis on ju väike rahvakild, kes pole enamasti Venemaa uurijate huvi äratanud. Siberi uurijaist on mul kõige rohkem kontakte olnud Omski etnograafi Ilja Lotkiniga, kes on käsitlenud etnilisi protsesse Lääne-Siberi eesti ja läti asundustes ning avaldanud kaks monograafiat (1996, 2006). Tema tööd põhinevad Venemaa arhiivides leiduval materjalil, ta on oma tudengitega käinud ka külades kohapeal.

August Nigol rõhutab oma 1918. aasta Eesti asunduste raamatus¹ vajadust kohapeal kultuuri ja haridust edendada, kuid tema käsitluses on esikohal Eesti emamaast ja kultuurist võrsuv rahvuslus. 1990-ndatel, kui teie oma uurimis­reisidega alustasite, sellest tsaariaja lõpu käsitlusviisist küllap enam abi polnud. Kuidas olete teadlasena leidnud positsiooni, millelt käsitlete rahvuskaaslasi?

Kui alustasin Siberi eestlaste uurimisega, ei olnud Eestis täpsemalt teada, palju neist August Nigoli raamatus mainitud eesti asundustest veel alles on. Seni kogutu oli eri arhiivides-muuseumides laiali, kuid osa külade kohta polnud meil mingitki teavet. Tahtsin tuua Siberi küladest-kogukondadest uut teadmist Eestisse. Mind huvitas, missugused külad on püsinud, kuivõrd seal elab eestlasi, kes veel emakeelt räägivad. Selles suhtes oli mu missioon Nigoli omaga sarnane. Muidugi olin huvitatud ka Siberi eestlaste keele ja kultuuri talletamisest.

1990. aastail oli Siberi eestlastelt unikaalse materjali kogumise kõrval ehk veelgi olulisem hoida sidemeid sealsete eesti kogukondadega, sest taastatud Eesti Vabariigis olid nemad suuresti tähele­panuta jäetud. Neil aastail suheldi eeskätt Läänes elavate eestlastega. Siberi eestlasi samastati 1940. aastate küüditatutega või peeti neid üheselt nõukogude võimu käsilasteks, väljarändamisest Siberisse polnud suurem osa eestimaalastest kuulnudki. Siberi eesti küladest nõukogude päevil Eestisse naasnud inimesed kohtasid siin erineva kultuuritausta, tavade-kommete, aga ka eelarvamuste tõttu tõrjuvat suhtumist ning püüdsid pigem oma päritolu varjata.

Koostöös Siberist naasnud eestlastega hakkasin koguma ja avaldama ka Siberi eestlaste mälestusi, korraldama teabepäevi (sariüritus „Venemaale veerenud”), kus tutvustasime üldsusele eri Siberi piir­kondadest kogutud materjali. Tahtsin anda meid lahkelt vastu võtnud Siberi eestlastele midagi oma kogutust tagasi, väärtustada nende pärimust. Siit võrsus teksti- ja lauluantoloogiate koostamise idee. Minu uurijahuvi on kasvanud välja välitöödest ja materjali arhiivikorda seadmisest.

Kui palju on teil abi või kasu olnud teiste väliseesti kultuuri uurijate kogemusest?

Olen osalenud väliseesti arhiivide töögrupi ja Balti Kultuuripärandi Võrgustiku (BaltHerNet) töös nende loomisest alates. Kuna põhiosa neisse ühendustesse kuuluvaid inimesi tegeleb just läänediasporaaga, olen seal olnud mõneti tasakaalustav jõud. Perioodiliselt toimuvas väliseesti suve­koolis olen tutvustanud ida pool elavaid rahvuskaaslasi.

Tegelikult võib leida ühisjooni Läänes ja Idas (Siberis) elavate eestlaste vahel. Selleks on eesti juured ja elamine emamaast kaugel paljurahvuselises ja -kultuurilises ümbruses. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul jõudis eesti talupoegi nii Siberisse kui ka näiteks Põhja-Ameerikasse, eesmärgiks oma maa ja vabam elu. Siberisse rännanuid oli kordades rohkem, teele asuti tol ajal massiliselt, enamasti omakandi rahvaga üheskoos ning võõrsil jäädi lähestikku elama. Nii säilisid oma paikkonna keel ja kombed, Siberi eestlaskond kasvas jõudsalt kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Läänediasporaa jäi kuni Teise maailma­sõjani suhteliselt väikesearvuliseks.

Palju on viimastel aastakümnetel räägitud eestlaste kannatuste aastatest, mõeldes ohtlikule Läände põgenemisele ja seal otsast alustamisele. Kuid oma kannatuste rada tuli läbida ka idadiasporaa eestlastel. Siberi eestlastele sai saatuslikuks enamlaste võimuletulek 1917. aastal. Esialgu puudutasid repressioonid vaid jõukamaid, nn kulakuid, kuid 1930. aastail said sundkollektiviseerimise, eesti koolide ja seltsi­elu hävitamise ja ulatuslike vangistamiste tõttu kannatada praktiliselt kõik eestlaste külad.

Mõlemas diasporaas võib märgata püüdu oludest hoolimata oma keelt ja kultuuri säilitada. Kui Läänes loodi omakeelseid koole, eesti seltside raames tegutsesid laulukoorid ja tantsuansamblid, siis Idas see võimalus puudus. Samas elati kompaktselt külakogukonnas, kus oli ­kergem oma keelt hoida, folkloori­festivalid jm esinemised aitasid laule-tantse meeles hoida.

Keda peate enda kui teadlase õpetajaks või mentoriks, heaks nõuandjaks, keda meenutada? Ja kas teil endal on õpilasi?

Otseselt õpetajana kedagi välja tuua ei oskagi. Siberi kogumis- ja uurimistöös on olnud suuresti eeskujuks keeleteadlane Jüri Viikberg, kelle artiklitest ja kogutud materjalist murdearhiivis olen paljuski inspiratsiooni saanud. Viikbergi ja Lembit Vaba reise Siberi eestlaste juurde 1980. aastail võib nimetada esimesteks tõelisteks uurimisreisideks. Eesti Keele Instituudi murdearhiivist olen saanud ka väärtuslikke andmeid, mille põhjal oma uurimistööd jätkata. Huviga olen jälginud Aadu Musta tööd Siberi arhiivide uurimisel.

Ma ei saa ka kedagi otseselt oma õpilaseks lugeda. Ise hakkasin teadustööd tegema suhteliselt hilja, esimesed kümme aastat kogusin peamiselt materjali ja koostasin tekstiantoloogiaid, ka pole ma töötanud ülikoolis. Siberi eestlaste uurijaist koosneva töögrupi loomiseks pole mul kahjuks energiat jätkunud. Siberi väli­töödel on osalenud ühtekokku 18 inimest. Need kogumismatkad on ilmselt kõigi osalejate maailmapilti avardanud. Minu panus on olnud pigem mitme uurija kaasamine ERA Siberi välitöödele (nt Aivar Jürgenson, Siberi setode puhul Andreas Kalkun). Mõned minu koostatud välja­anded, nt „Siberi eestlaste laulud”, on ärgitanud läti folkloriste oma kogutud laule jm välja andma.

Eesti Kunstiakadeemiaga koos korraldatud välitööd Siberi eestlaste juurde 2007. aastal ja ühisnäitus „Siberi eestlased” (koos Kadri Viiresega, 2008) on äratanud ka kunstnike huvi selle kandi vastu.

Teid ühendab paljude siberlastega nõukogude riigis elamise kogemus. Milline väljavaade oleks iseseisvas Eestis kasvanud noorema põlvkonna uurijatel minna Siberisse või mujale Venemaale eestlaste juurde? Millised on selle uurimissuuna perspektiivid?

Hulk Siberi eestlastelt kogutud materjali ERA arhiivides lausa ootab uurijaid. Kui noor uurija vaevub eelnevalt tehtusse süvenema, saab ta kindlasti hakkama. Muidugi on Siberi välitöödel hädavajalik vene keele oskus. Kuna eesti kogukond Siberis on vananemas ja vähenemas, sagenevad segaabielud, on perspektiivikas uurida näiteks sealseid mitmekultuurilisi peresid, nende suhtlusvõrgustikke ja kombeid, muutusi eestlaste rahvustundes ja suhtumises emamaasse. Küllap uurimisväärset leidub.

Äsja ilmus ansambel Tintura ja Arno Tamme Siberi eestlaste laulude plaat „Kaugel üksi võõra rahva hulgas”. Mis tunnetega jälgite seda, millist järelelu elavad teie kogutud materjalid või kuidas teemat väljaspool teadusuurimusi käsitletakse? Kas kodumaine käsitlus on mõjutanud kuidagi teie suhteid siberlastega?

See, kui sinu kogutud materjali keegi vajab ja kasutab, on ikka rõõmustav. Jõudu­mööda püüan jälgida, mis minu kogutust edasi saab. Kõigi materjali kasutajate nägemus ei pruugi ühtida minu omaga ja seda polegi vaja. Kogutust ongi vist kõige laialdasemat kasutamist leidnud Siberi eestlaste laulud. Neid on laulnud-töödelnud teisedki rahvamuusikud, nagu ansamblid Trad.Attack!, Untsakad. Ehk on Siberi eestlaste lauluvara levikule kaasa aidanud minu koostatud valimikplaat „Siberi eestlaste laulud” (2005). 2014. aastal täiendasin väljaannet videoga ja sellest sai veebiväljaanne. Siberi eestlased on kindlasti õnnelikud, et nende laulud Eestimaal edasi elavad.

2018. aasta kevadel Eesti Draamateatris etendunud dokumentaalainesel põhineva loo „Jaanipäev” (lavastaja Tõnn Lamp) sissejuhatavas osas kasutati minu koostatud väljaande „Eesti asundused” pärimustekste. Etendus põhines Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi Siberis Ülem-Suetuki külas tehtud intervjuudel. Kuna olen oma uurimistöö tõttu saanud tuttavaks paljude Siberis sündinud-kasvanud eestlastega, kes on hiljem Eestis kodu rajanud, püüdsin võimalikult paljudele sellest näitemängust teada anda. Ja tean, et paljud käisid ka seda vaatamas. Etenduses liiguti küll mõneti „latvu pidi”, nagu mainiti ühes arvustuses, kuid kiitust väärib teema püstitamine igatahes.

Üksjagu varem on kasutatud laval minu kogutud-avaldatud Siberi eestlaste mälestusi. Koostöös Tartu College’i Eesti Õppetöö Keskusega (peaarhivaar Piret Noorhani eestvõttel) avanes mul 2011. aasta sügisel võimalus tutvustada Torontos elavatele eestlastele Siberi eestlasi: panime Tartu College’i saali üles näituse „Siberi eestlased”, mida olime varem eksponeerinud mitmel pool Eestis ning Venemaal Krasnojarski krais, pidasin loenguid, näitasime Andres Korjuse dokumentaalfilmi „Võera maade sees” (Exitfilm, 2005). Seal pakkus mulle tõeliselt nauditava elamuse lugemisteatri Ilutuli etendus minu koostatud ja toimetatud raamatu „Siberi eestlaste elud ja lood” põhjal (Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lavastuse käsikiri Piret Noorhani). Kõik näitlejad – Ellen Valter, Eda Oja, Merli Tamtik ning Eerik Purje – suutsid nendesse lugudesse üllatavalt hästi sisse elada, Siberi näituse pildid moodustasid ühtlasi lavakujunduse, heli ja valgus toetas kogu etendust.

Millega te teadustöö kõrval veel tegelete? Mis elus rõõmu ja naudingut pakub?

Olen pärit suurest suguvõsast, juba perekondlikke tähtpäevi on üksjagu. Mul on kümme lapselast (vanuses 0–26) ja kaks lapselapselast – nendega juba igav ei hakka. Seadsin mõni aasta tagasi oma elamise sisse Haapsallu mere äärde ja minu silmis on see parim elukeskkond. Käin igal võimalusel ujumas, kasvatan oma väikeaias marju, juurvilju ja lilli. Suviste suur­ürituste ajal on mu väike majake sugulasi-tuttavaid täis.

VIVIAN SIIRMAN

Foto: Andres Tennus

Liina Lukas on pikaaegne Tartu Ülikooli maailmakirjanduse dotsent, Eesti-uuringute Tippkeskuse juhtkomitee ja nõukogu liige. Ta on viljaka baltisaksa kirjanduse ja Balti kirjakultuuri uurijana pälvinud Keele ja Kirjanduse artiklipreemia lausa kolmel korral: 2008., 2011. ja 2019. aasta kaastööde eest. Viimane neist kandis pealkirja „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust”. Augusti algul tähistab Liina Lukas 50 aasta juubelit, sel puhul usutles teda Vivian Siirman.

Kõigepealt tahaks küsida, kuidas on teist saanud teadlane ja just kirjandusteadlane? Millised (töö)elus tehtud valikud on toonud teid praeguse ametiala juurde?

Mul oli mitu valikut. Pärast põhikooli tahtsin minna Georg Otsa muusikakooli. Muusika oli meie peres olnud mitu põlvkonda olulisel kohal: mu vanaema oli koori­juht, ema laulis hästi, isa oli nooruses erinevaid pille mänginud. Tädi tahtnuks saada džässlauljaks, kui haridustee ja hääl poleks Siberis katkenud. Ma ise lõpetasin pärast 8. klassi lastemuusikakooli ja valmistusin sisseastumiseksamiteks. Viimasel hetkel mõtlesin siiski ümber ja jäin keskkooli. Abituriendina oli mul mitu rauda tules. Nii lavaka kui ka lauluerialad jätsin siiski enesekriitiliselt kõrvale, aga matemaatika, ajakirjandus ja eesti kirjandus võistlesid viimase hetkeni. Olin kirglik lugeja, suur eesti luule fänn. Ka aeg oli niisugune: ühiskondlik kõrgepinge, emotsioonid olid laes, tuli ajada eesti asja. Nii oli eesti filoloogia loogiline valik. Sain sisse esimese eksamiga, maksimumpunktidega.

Hiljem sujus kõik iseenesest: diplomile järgnes magistrikraad, seejärel doktorantuur. Ju siis olin õigel ajal õiges kohas. Aga oleksin kujutanud end ette ka matemaatika­õpetaja, ajakirjaniku või muusikuna.

Teie praeguse teadustegevuse valguses võiks ka arvata, et teil on saksa filoloogi haridus. Kuidas te saksa keelega kokku puutusite? Kumb oli enne, kas keele valdamine näitas suunda (balti)saksa kirjanduse uurimiseks või oli enne huvi just selle kirjanduse vastu, nii et tuli keelt õppida? Kas on ka mõni teine võõrkeel ja kirjandus, mille vastu sügavamat huvi tunnete?

Enne oli uurimishuvi. Saksa keel oli vajalik vahend, mis tuli omandada. Olin küll koolis seda õppinud, aga nõukogude­aegne keeleõpe ei olnud väga tõhus, nii oli mu keeleoskus ülikooli astumisel üsna algtasemel.

Sattusin saksakeelse kirjandusega tegelema eesti filoloogina, eesti kirjandusajaloo vaatepunktist. Ülikooli astudes tahtsin tegelikult uurida hoopis arbujaid. Hakkasin tegelema Uku Masinguga, koostasin Ilmamaale Masingu esimeste väljaannete jaoks kommentaariumi, see oli tohutult hariv ja haarav.

Mis puudutab võõrkeeli, siis õieti enne kui minust sai germanofiil, olin hoopis frankofiil. Õppisin ülikooli esimestel aastatel prantsuse keelt, osalesin aktiivselt Prantsuse Teadusliku Instituudi tegevuses. Toona oli Tartus prantslastest keele­õpetajaid ja õpingud olid väga inspireerivad. Need ei olnud ainult keeletunnid. Käisime rühmaga prantsuse keele praktiseerimise eesmärgil Käärikul suusatamas, õppisime neljahäälselt keskaegseid koraale ja esinesime nendega südaööl katoliku kirikus, küpsetasime minu köögis tarte à l’oignon’i… Mõtlesin, et keelt nii õpitaksegi. Prantsuse kirjandust tunnen ma saksa kirjanduse järel kõige paremini. Nii et kui kõik ümberringi hakkasid järsku vene keele asemel inglise keelt rääkima, otsustasin mina minna vastuvoolu. Kultuurilise mitmekesisuse huvides.

Ega ma täpselt ei mäletagi, kuidas ja miks otsustasin teise kursuse töö kirjutada luulest ajakirjas Das Inland, mis ilmus Tartus aastail 1836–1863. Võib-olla on see seotud sellega, et minu vanaema ja tema sõbranna, tädi Lola, lugesid võidu saksakeelseid raamatuid ja vahel oli nende lugemislaual ka mõni, mille tiitellehel või lehepöördel oli kirjas Reval, Dorpat või Riga. Mu vanaema oli eestiaegne kooliõpetaja ning saksa, vene, vähemal määral ka inglise ja prantsuse keele oskus kuulus lihtsalt toonase õpetaja hariduse juurde. Mingeid saksikuid või poolsaksikuid juuri mul pole, või kui on, siis sama palju kui meil kõigil.

Teise kursuse seminaritööks sirvisin läbi kõik 28 Das Inlandi köidet. Ja kui peale seda hakkasin võtma saksa kirjanduse kursuseid, küsis toonane Tartu germanistikaprofessor Claus Sommerhage, kust on pärit minu saksa keel (kasutasin vanamoodsaid sõnu). Sain öelda, et aja­kirjast Das Inland.

Kes seda meie kirjandusloo seisukohalt nii olulist väljaannet on lehitsenud, teab, et seal on juttu nii rahvaluulest kui ka eesti, läti, baltisaksa ja saksa luulest. Ja kõik see moodustab ühe luulediskursuse. Eesti luule asetub toonase saksakeelse luule ja saksa filoloogilise diskussiooni taustale. Me saame aru, mis asja ajasid saksa haridusega mehed ja naised (nüüd juba ka Kreutzwald ja Faehlmann nende hulgas) eesti luulet luues. Minu jaoks sai sellest materjalist kogu vanema eesti kirjanduse uurimise suund ja meetod: kõigepealt tuleb tunda neid luuletusi, nende keelt ja kirjaviisi. Siis vaadata saksakeelset konteksti, milles nad ilmusid, ja argumente, millega neid on sisse juhatatud, põhjendatud ja selgitatud. Seejärel tuleb vaadata Saksamaale, et aru saada, millised eeskujud, esteetilised või mõtteloolised programmid olid parajasti käibel ja kujundasid ka siinseid arusaamu luulest ja siinset saksakeelset luuletamist. Ja siis tuleb vaadata veel seda, kuidas needsamad programmid või taotlused teostusid lätikeelses kirjanduses. Nii et eesti kirjanduse juurest baltisaksa diskussioonini, sealt edasi saksa mõttelooni, sealt tagasi baltisaksa positsioonide määratlemiseni ja läti kirjanduseni. See on vanema kirjanduse uurimise marsruut.

Das Inlandiga tegelemisest alates teadsin, et selle uurimisprogrammi teostamiseks on tarvis väga hästi tunda saksa kirjandust. Hakkasin germanistikat juurde õppima. Kõrvalerialana seda teha polnud võimalik, aga võtsin lihtsalt kõiki toona Tartus pakutavaid saksa kirjanduse kursuseid. Olin pea igal aastal stipendiumiga mõnes saksakeelses ülikoolis: Göttingenis, Viinis, Marburgis, mitmel aastal ­Marbachis Saksa kirjandusarhiivis. See on suurim kirjandusarhiiv Saksamaal, umbes nagu meie kirjandusmuuseum.

Eesti humanitaarteadustes on kurdetud vähese saksa keele oskuse üle, mis suleb uurimiseks suured materjalikogud. Kas on kasvamas peale uusi baltisaksa kirjanduse ja maiskondliku kirjandusloo uurijaid?

Mõni ikka on, aga vähem, kui tarvis oleks. Mul on olnud väga andekaid juhendatavaid: Kairit Kaur, Vahur Aabrams, Liina Sumberg, Helena Nagelmaa jt. Hiljuti kaitses doktoritöö Tiina-Erika Friedenthal. Aga need on siiski üksikud. Ei piisa ju vaid saksa keele oskusest, on vaja palju teadmisi nii Eesti kui ka Saksa, kogu Euroopa kultuuriajaloost. Otsisin mitu aastat magistranti, kes tuleks appi koostama Goethe luule tõlkekogu. See on Eesti Goethe-Seltsil olnud plaanis juba ammugi. Tarvis oli abijõudu, sest töö oli aeganõudev ja keeruline: tuli välja otsida kõik ajakirjanduses ja laulikutes ilmunud luuletused, lapata läbi hulganisti kooliõpikuid, tegeleda käsikirjaliste materjalidega arhiivis, transkribeerida luuletused, teha valikud ja langetada otsused (teinekord ka eetilised), panna kirja ilmumisandmed, tuvastada tõlkijad, leida nende kohta materjali, mõelda läbi raamatu kontseptsioon, samuti vormistusjuhend, uurida Goethe tõlkimise lugu, suhelda kirjastusega, tegeleda autoriõiguste küsimusega… Pakkusin seda mitu aastat mõnele magistrandile magistritöö teemaks, aga see huvitab väheseid või ei ole neil keeleoskust ega tahtmist töötada arhiivis või raamatukogus. Lõpuks leidsin Susanna Renniku germanistika osakonnast. Usun, et kogu tööprotsess on talle olnud väga hea kogemus.

Samamoodi oli Herderiga – tahan anda välja Berliini riigiraamatukogus asuvas Herderi käsikirjade kogus sisalduvad eesti laulud koos kommentaaride ja saate­sõnadega. Ja olin väga õnnelik, kui leidsin Katrin Angeli, kes nõustus sel teemal tegema magistriprojekti ja selleks ka saksa keele ära õppima.

Saksakeelseid raamatuid ja ajakirju on meie kultuuriloolised kogud ja arhiivid täis, aga me ei ole endiselt suutnud neid näha Eesti kultuuriloo osana. Inimesi, kes neid oskaks uurida ja hinnata, jääb üha vähemaks. Kaovad ka kirjanduslooliseks uurimistööks vajalikud pädevused. Sest nende uurimiseks ei piisa üksi kirjandusloolisest teadmisest, mõne moodsa teooria tundmisest, ei piisa üksi eesti, saksa, balti­saksa kirjanduse, hilisemal perioodil ka vene kirjanduse tundmisest, vaid vaja on teadmisi nii Eesti, Baltimaade kui ka Saksa ajaloost, folkloristika ja kirjakeele ajaloost, on vaja tunda alamsaksa keelt, paleograafiat. Need pädevused ei teki üleöö, vaid pikaajalise harjutamise tulemusel. Praegus­aja teemade puhul aitab rohkem intuitsioon ja isiklik kogemus. Ka minul ei ole kõiki neid vajalikke oskusi, aga üks „päästev” oskus mul on – tahe ja suutlikkus teha koostööd, ka interdistsiplinaarset.

2006. aastal märkisite oma mahuka monograafia „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918” sissejuhatuses, et teid huvitavad samad küsimused mis Aino Kallastki 1909. aastal, nimelt milline on baltisaksa „müüridetagune kultuur”, mida on eesti omast isoleeritult kirjeldatud. Kontekstid, milles teie ja Kallase küsimused on esitatud, on kahtlemata üsna erinevad, sest Kallase ajal olid need müürid ju füüsilisedki. Kas eestlastele on balti­saksa kultuur ja kirjandus omasemaks ja tuttavamaks saanud, nii et 90 aasta pärast ei pea küsimust taas kordama?

Pigem arvan, et ikka vastupidi. Aino Kallase ajal oli teadmist sellest kultuurist palju rohkem. Baltisaksa kultuur on ju kõigepealt saksa kultuur, milles Aino Kallas, samuti väga paljud tema kaasaegsed nii Eestis kui ka Soomes end kodus tundsid. Ja füüsiline barjäär ei olnud sugugi nii suur, nagu tagantjärele võib tunduda. Eestlaste ja baltisakslaste haridustee oli paljuski ühine: tihti oldi ju kooli- või ülikoolikaaslased. Kohtuti seltsides, ajalehetoimetustes, teatrites ja seltskondades. Iseasi on psühho­loogiline barjäär – see oli muidugi olemas. See viis viimaks selleni, et baltisaksa kultuur „unustati”, lülitati kultuurimälust välja kui takistav, ebamugav tegur. Toona oli see mõistetav, aga tänapäeval, loodan, ei takista see psühholoogiline ressentiment meid enam käsitlemast baltisaksa kultuuri eesti identiteedi ühe komponendina. See ei ole harjumuspärane arusaam, olen märganud ka õlakehitust või ebamugavus­tunnet. Loen bakalaureusetudengitele kursust „Baltisaksa kirjandus eesti kultuuriloo taustal” ja tudengid tunnistavad vahel, et tulid kursusele suure eelarvamusega, aga olid pärast selle läbimist üllatunud, kui palju seal on huvitavat ja kui vähe nad kõigest sellest (oma ajaloost) teavad.

Olen veendunud, et eesti ja läti kirjanduse ajaloo uurimisel ei piisa keelest kui lähtepunktist: tuleb vaadata selle maa vaimuelu tervikuna, luua tervikpilt siinse regiooni mis tahes keeltes kirja pandud kirjandusest. See on olnud ka varem selge vanema kirjanduse uurijatele, nagu August Annist või Otto Alexander Webermann, kuid uurimusi on ikka veel vähe, see võtab aega.

Baltisaksa kirjanduses olete uurinud mitmekesiseid teemasid kohapärimusest ja muistse vabadusvõitluse kujutamisest queer’i-lugudeni. Kuidas olete nende teemadeni jõudnud? Kas teemade valikul on peamine isiklik huvi või mängib rolli ka n-ö ühiskondlik tellimus?

Lõin endale esialgu sellest kirjandusest võrdlemisi korraliku üldpildi: lugesin palju, kaardistasin, mõõtsin, klassifitseerisin ja tüpologiseerisin. Ja selle käigus avastasin põnevaid teemasid, mille olemasolust mul enne aimugi polnud. See­järel olen võtnud need teemad kordamööda ette. Väga palju on läbi uurimata, mõtestamata, kirjutamata. Huvitanud on mind eelkõige need aspektid, mis ütlevad midagi ka eesti või saksa kirjanduse kohta üldisemalt või tunduvad aktuaalsed. Aga kui on tulnud tüdimus, olen võtnud käsile midagi muud, olgu siis eesti või saksa kirjandusest. Praegu on päevakorral Goethe ja see on terve maailm! Seal on nii palju avastada – mitte ühe luuletaja loomingulist rada, vaid selle kaudu kogu Euroopa kultuuri ja seda mitte ainult sel võrdlemisi pikal perioodil, mil Goethe kirjutas. Goethe on üks eesti kultuuri enim mõjutanud kirjanikke, selle mõju ulatust ei ole aga seni teadvustatud.

Millest oleneb teie kui teadlase jaoks teema aktuaalsus: on see seotud sooviga n-ö tõde jalule seada, sest avalikus diskussioonis avalduvad teadmised on lähemal vaatlusel lünklikud, stereotüüpsed või suisa valed – või annab tänapäev inspiratsiooni ja valgustab välja teemasid, millele muidu ehk tähelepanu ei jaguks?

Eks nii ja naa. Humanitaarteadus on tõlgendusteadus ja varasemaid tekste loetakse üle tänapäevasest probleemi teadvustamisest lähtuvalt. Ja tänapäevastest väärtushinnangutest lähtuvalt antakse neile ka hinnanguid. Teistmoodi me ei oska ega saagi, ehkki sellega võib ka liiale minna. Liialdusteni viib enamasti puudulik ajalootaju. Kui me tänapäevase pilguga, uute teooriate ja väärtushinnangute valguses loeme vanu tekste, ei tohi me neid välja rebida oma ajastu kontekstist ega diskussioonist, milles nad osalesid. Siis on tõlgendus ideologiseeritud. Samal ajal ei usu ma täiesti objektiivse uurijapositsiooni võimalikkusse. (Kirjandus)ajalugu ei ole isegi (kirjandus)ajaloolase jaoks lihtsalt (kirjandus)ajalugu. Ka ajaloolane jutustab ja tema käed on juba ette seotud: esiteks narratiivsete vahenditega, teiseks ajalooteaduse tänapäevase diskursiga (sellega, kuidas kindlal ajahetkel ajaloost mõeldakse ja kirjutatakse) ja kolmandaks (ja seda ei tule häbeneda!) ajaloolase individuaalse, perekondliku, kultuurilise, rahvusliku mäluga, millest lähtuvalt ta ajalugu tõlgendab.

Balti kirjakultuuri uurides ei ole tarvis teha nägu, nagu oleks tegu eeskujuliku multikultuursuse, transkultuursuse või hübriidsuse näitega – tal oli selgelt koloniaalne iseloom. Kuid ajalugu on palju mitmekesisem, et leppida selle hinnanguga.

Olete andnud loenguid välisülikoolides: Viinis, Göttingenis, Helsingis, Riias. Kuidas on neis paikades ja mujal välismaal teie teadustööd vastu võetud ja kas mõttekaaslaste leidmine on olnud lihtne?

Kõik need lähetused on teoks saanud uurimisprojektide raames, järelikult on minu tegemiste vastu huvi tuntud, mind on sinna kutsutud. Ja seejärel olen kutsunud vastu. Olen tahtnud tuua rahvusvahelised diskussioonid oma koduõuele. Balti kirjakultuuri sümpoosionid, mida olen korraldanud alates 2001. aastast, on just see vahend. Tohutult inspireeriv ja hariv on minu jaoks olnud töö „Balti kirja­kultuuri ajaloo” kallal, mis kestab juba 15 aastat. Esimene köide on praegu küljendamisel ja loodetavasti ilmub veel enne sügist. See on uutmoodi kultuurilugu, mis taotleb siinmail kasutatud eri keeltes (saksa, eesti, läti, ladina, vene) tekstide koos vaatlemist. Sellist asja ei saa teha üksinda ega ühe eriala raames. See on 40 autori pikaajalise koostöö vili, ja paras välja­kutse igal sammul.

Olen ka rahvusvahelise võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni (ICLA) liige – see on tohutute mõõtmetega võrgustik oma konverentside, töörühmade ja avaldamiskohtadega. Ja Eesti Goethe-Seltsi presidendina osalen rahvusvahelises ­Goethe-uurijate kogukonnas. Olen palju käinud Weimaris, kus on Goethe ja Schilleri arhiiv ja kuulus Anna Amalia raamatukogu, mida ma väga armastan. See on üks parimaid XVIII sajandi raamatukogusid. Võtan osa üle aasta toimuvatest rahvusvahelistest Goethe-konverentsidest, mis toovad Weimarisse kokku nimekaid XVIII sajandi kirjanduse uurijaid kogu maa­ilmast.

Göttingen on minu teine koduülikool, seal olen olnud kõige rohkem, sinna kipun ikka tagasi, kas või raamatukokku. Vahetult enne koroonakarantiini olin seal kuu aega uurimas ja õpetamas sealse võrdleva kirjandusteaduse kursuse raames. Kevadel õpetasin Prantsusmaal Bordeaux’ Montaigne’i ülikoolis hoopis XIX ja XX sajandi vahetuse Euroopa kirjandust, rõhuasetusega väiksematel kirjandustel, sh eesti kirjandusel, millest olid programmis Tuglase „Maailma lõpus” ja Jaan Oksa „Küla”. Prantsuse tudengitele meeldisid need tekstid, eriti Oks. Mõni aasta tagasi õpetasin Viinis külalisprofessorina kolme kursust: baltisaksa kirjanduse kursus pakkus huvi sealsetele komparativistidele ja germanistidele; eesti kirjanduse kursusele tulid vaid skandinavistid, ja neid oli vähe. Aga kursusele pealkirjaga „Viini modernism ja selle peegeldusi Skandinaavia ja Baltimaade kirjandustes” tuli suur rühm germaniste. Käsitlesin Hofmannstahli, Schnitzleri ja Altenbergi kõrval ka Hermann Bangi, Hjalmar Söderbergi, Aino Kallase, Eduard von Keyserlingi, Friedebert Tuglase, Jaan Oksa ja A. H. Tammsaare tekste. Mind üllatas, kuivõrd sealsed tudengid siinsete tekstide ja teemade vastu huvi tundsid. Tuleb ainult leida õige lähtepunkt. Sama käib ka teadustöö kohta.

Keele ja Kirjanduse 2019. aasta artikli­preemia saanud uurimuses käsitlete Eesti ja Läti luule sündi, kusjuures huvitavad on kummagi luulekultuuri eri arenguteed. Eesti ja Läti ajalugu ja kultuur on mõneti väga sarnased, ent vahel jääb mulje, et eestlased teavad Lätist ikkagi üsna vähe. Kas Eestis peaks rohkem tegelema Läti uuringutega?

Jah, kindlasti. Meie kultuurid on ajalooliselt nii tihedalt seotud, nad on juuripidi kinni sellessamas baltisaksa kultuuris. Ka juba nimetatud „Balti kirjakultuuri ajalugu” kaasab Läti alal toimunu, sest vaid praeguse Eesti ala kirjandust käsitledes jääksid tähelepanuta olulised tekstid ja sündmused, mis siinse, sh Eesti kirjakultuuri arengut mõjutasid. Tegu on ühtse ajaloolise kirjaruumiga, mille tähtsamad keskused paiknesid Riias, Tartus, Tallinnas ja Miitavis. Toonane tekstide ringlus ei tundnud tänaseid riigi- ega keelepiire. Balti kirjakultuuri tervikpildi loomine on nõudnud tihedat suhtlust ja infovahetust Läti teadlastega, ületamaks keelebarjääri ning tasandamaks või täitmaks uurimisteemade, rõhuasetuste ning käsitlemisviiside erinevusest tulenevaid lünki. Eesti ja Läti materjali kõrvutamine on need uurimislüngad selgemini nähtavale toonud. On hea meel märkida, et Eesti ja Läti humanitaarteadlaste koostöö on viimasel kümnendil tihenenud ning oma osa selles on ka „Balti kirjakultuuri ajaloo” pikaajalisel koostamisprotsessil. Aga koostöö Lätiga on elavnenud ka XX sajandi teise poole ja tänapäevase kirjanduse uurimisel, kus siduv baltisaksa vahenduslüli puudub.

Mainite rõhuasetuste ja käsitlemisviiside erinevust. Mida on Balti kirjakultuuri tervikpildi juures tulnud (rohkem või vähem) omavahel selgeks vaielda?

Kuna koostööd on tehtud vähe ja ka uurijaid on vähe, on tegeletud lihtsalt erinevate teemadega. Näiteks on lätlastel praegu käsil rahvavalgustuse ja hernhuutluse uurimine. Meil on nende teemadega tegeldud nõukogude ajal, aga uue uurimisseisu valguses ei ole neid tekste tõlgendatud. Praegu nende teemade juurde asudes tuleks vaadata, mida lätlased on teinud. On omamoodi veider postkoloniaalne nähtus, et Eesti-Läti teaduskoostöö edeneb siis paremini, kui leidub sakslastest „vahendajaid”, kes mõlemad pooled kokku viiksid. Väiksele kultuurile oleks justkui vaja maailma tõlgendamiseks suure kultuuri prille, ta ei usalda iseenda kultuuriajaloolist kogemust ega tõlgendusvõimet.

Vanema kirjandusloo uurimise võimalused on oluliselt avardunud tänu materjalide digiteerimisele nii meil kui ka mujal. Eesti vanema kirjanduse digitaalne teksti­korpus EEVA¹, mille üks algatajaid te olete, alustas 2002. aastal. Milliseid nihkeid, avastusi, uusi vaate­nurki on teaduslikus plaanis selline paranenud ligipääs allikatele kaasa toonud?

Digiteerimine on teinud koostöö võimalikuks. Olen saanud EEVA-le tagasisidet kõige rohkem just Lätist ja Saksamaalt. Sattusin kord ühe näituse avamisele Läti rahvusraamatukogus ja kuulsin seal kuraatori avakõnest, et ilma Tartu Ülikoolis tehtava EEVA-ta poleks ta suutnud seda näitust teha. Vaat need on helged hetked, kui juhuslikult märkad, et su töö on kellegi jaoks olnud vajalik!

EEVA idee sai alguse seoses eesti vanema kirjanduse õpetamisega Tartu Ülikoolis. Tahtsin neid vanemaid tekste üliõpilastele näidata, aga ei saanud ju 60–80 inimesega rünnata kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu. Nüüdseks on EEVA ise digitaalne raamatukogu, mis teeb kätte­saadavaks Baltimaadest pärit kultuuritekste, annab nende ja autorite kohta infot ja seob nad omavahel digitaalses kesk­konnas.

Minu jaoks annab digiteerimine võimaluse saada kiiresti töölauale vajalikud tekstid, mille otsimiseks oleks muidu kulunud väga palju aega. Lihtsam on ka statistiliste andmete saamine. Digitaalsetesse meetoditesse kirjandusuurimises ma väga ei usu. Teksti lugemine jääb siiski üheks peamiseks kirjanduse uurimise meetodiks.

Viimasel ajal olete tegelenud Johann Gottfried Herderiga. Miks Herder teid huvitab? Kas tal on midagi olulist öelda XXI sajandi inimkonnale? Kas Herder vajaks Baltimaade kultuuri ja ajaloo kontekstis suuremat tähelepanu?

Eelmise aasta lõpus lõppes mul neli aastat kestnud uurimisprojekt (Tartu, Potsdami, Bordeaux’ ja Läti ülikoolide koostöös) XVIII sajandi teemal – „Valgustusajastu teabekanalid”, mis hõlmas nii teadus- kui ka õppetööd, ja Herder oli seal üks olulistest autoritest. 2015. aastal korraldasime koos Eva Piirimäega Tartus konverentsi Herderist ning andsime välja kogumiku „Herder on Sympathy and Empathy”. Raamat ilmus äsja mainekas Brilli kirjastuses.

Muidugi vajaks Herder suuremat tähele­panu. Ta on üks neid autoreid, keda mitmed humanitaarsed distsipliinid peavad oma rajajaks, aga keda õieti ei loetagi. Herderi esimene tõlge eesti keelde ilmus alles eelmisel aastal! Isegi selle kohta, mis puudutab Baltimaade rahvalaulu, on seni ilmunud vaid üks uurimus – see on saksa­keelne ja pärit 1953. aastast. Eestis seda eriti ei tunta.

Mina jõudsin Herderini eesti kirjanduse kaudu. Herderi poeetika ja esteetika alased vaated olid omas ajas uuenduslikud ja jõudsid koos tema endaga ka Baltimaadele. Millisesse pinda need seemned langesid, kuivõrd suunasid eesti kirjanduse (ja teiste Baltimaade kirjanduste) edasist teed? Süveneda Herderisse tähendab süveneda Euroopa XVIII sajandi vaimulukku. Herder on kirjutanud väga palju ja erinevatel teemadel. Tal on XVIII sajandi mõtlejale omaselt entsüklopeediline haare, seal on iga eriala jaoks midagi. See on ajastu, mis mind on köitnud, sest see on eluterve, optimistlik ja samal ajal kirglik. Siis arvati, et seda maailma – ja inimese elu mõtet – on võimalik ikkagi kuidagi hoomata.

Peale selle on Herderit huvitav lugeda – tema stiil on kaasahaarav, emotsionaalne. XXI sajandi vaateveerult on hea teada, et inimesed on juba sajandeid tagasi mõelnud samade asjade peale. Inimese loomus ei ole muutunud. XXI sajandi inimene ei ole tihti sellega kursis, et enne teda on ka samad asjad inimkonda huvitanud. XXI sajandi probleemiks on ajaloota haridus.

Mainitud Herderi tõlgete ilmumise puhul kirjutasite Sirbi veergudel, et raske on seletada, miks nõnda olulise mõtleja loomingu eestindamine on nii kaua aega võtnud.² Kas te ei ole tundnud endas soovi tõlkida mõni eesti aja- ja kultuuriloo mõttes kõnekas saksakeelne tekst?

Jah, muidugi. Aga kõike ei jõua. Teadustöö ja õpetamine võtavad kogu aja. Vahel olen võtnud mõne toimetamistöö: nt toimetasin Mati Sirkli tõlgitud Kleisti värssdraamasid, mis pakkus suurt naudingut. Nüüd anname välja Goethe luuletused eesti keeles, selle jaoks olen ka toimetanud luuletõlkeid ja on väga suur tahtmine ka ise tõlkida. Paraku, muud tööd ootavad järjekorras ja kogu aeg oled kellelegi midagi võlgu, mõne artikli, seisukohavõtu, retsensiooni…

Kas jälgite ka seda, mis tänapäeva eesti ja saksa kirjanduselus toimub?

Ikka jälgin, jõudu mööda. Õpetan ju ka ülikoolis kursuseid, kus on juttu uuemast kirjandusest. Hiljuti kirjutasin arvustuse Klaus Modicki romaanile „Keyserlingi saladus”.³ Muidugi, tahaks rohkem lugeda ja arvustada kaasaegset kirjandust, aga… See „aga” sisaldus juba vastuses eelmisele küsimusele. Õnneks on tudengid, kelle pärast tuleb hoida kätt pulsil ka praegusel elul ja loomingul.

Geeniteadlane Anton Terasmaa on kommenteerinud oma auruvedurite remontimise hobi nii, et mingi muu projekt peab inimesel töö kõrval olema, muidu läheb ta lihtsalt hulluks.⁴ Ühest kunagisest leheloost jäi silma üks teie huviala – iluuisutamine! Kas sportlikud tegevused on teile just niisugune selge meele hoidmise vahend? Millised ettevõtmised teid teadustöö kõrval paeluvad?

Kooli ajal tegelesin kõikvõimalike asjadega: käisin muusikakoolis, tuuritasin tüdrukutebändiga (laulsin kvartetis teist alti), tegin rahvatantsu, käisin kõikvõimalikel olümpiaadidel ja etlemis­konkurssidel. Spordiga ma eriti ei tegelenud, aga vahel saadeti mind suusavõistlustele… Võhma mul on. Olin suur iluuisufänn (ainus sport, mida jälgisin) ja õppisin ise koduõuel ära nii tagurpidisõidu kui ka mõne lihtsama elemendi. Tartu Lõuna­keskuse liuväljale läksin tütar Linda jälgedes. Tema tegeles kümme aastat iluuisutamise kui võistlus­spordiga ja vanemate rolliks on sel juhul olla toetusrühm ja taustajõud. Mina hakkasin siis ka trennis käima. Käisin mitu aastat, õppisin ära kõik ühekordsed hüpped. See ala nõuab erilist keskendumist, sest elemendid õnnestuvad, kui selle kasuks töötab mitu asja: tehnika, tasakaal, kiirus, julgus, rütmitaju jne. Siis on kõik muud pinged maandatud, kogu keha ja vaim tegelevad sellega, et element välja tuleks. Kui Linda uisutamise lõpetas, kadus ka minul motivatsioon ja trenni pole enam jõudnud. Aga jääle lähen vahel ikka suurima heameelega. Nüüd, kui lapsed on suured, oleme hakanud abikaasaga koos end rohkem liigutama, kas siis rattaga sõites, joostes, suusatades või aerutades. Rahva­tantsu teeme ka. Üks mu viimaste aastate hobisid on flamenkotants! Mõnikord, perekondlikel tähtpäevadel, olen jälle sülle võtnud akordioni. Hing ihkab laulda, mis sa teed. Olen püüdnud liituda mõne kooriga, aga aega ei ole nii regulaarseteks hobideks. Küllap jõuan pensionieaks kooli­põlve hobidele jälle ringi peale teha.

Hobid ei ole üksnes iseenda jaoks, vaid ka oluline kasvatuslik vahend. Perekondlikud traditsioonid on minu jaoks olulised. Tähtpäevade puhul ei pea ostma kalleid kingitusi, vaid tegema midagi loomingulist – ja tegema seda hästi. Kuna nii meie pere kui ka mu õe lapsed mängivad pilli, siis kodukontserdid juhtuvad päris tihti ja pakuvad alati üllatusi. Ega täiskasvanudki tohi alla jääda!

VIVIAN SIIRMAN

---

F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

F o t o: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Eesti keele väljendivara uurimine ja publitseerimine on rikastunud kahe suurteosega. 2019. aastal ilmus Asta Õimu ja varalahkunud Katre Õimu monograafia „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks”,¹ 2020 Eesti Kirjandusmuuseumi sarjas „Monumenta Estoniae antiquae” kaheköiteline eesti kõnekäändude väljaanne,² mille on toimetanud Asta Õim; Asta ja Katre Õim on ka väljaande koostajad. Need saavutused annavad põhjust tülitada Asta Õimu mõne küsimusega.

Kas võiks ütelda, et mõlema teosega on jõutud olulise verstapostini, võetud kokku pikaajalise töö tulemused?

Tõepoolest „Eesti kõnekäänud” I–II on süstematiseerimistöö kokkuvõte ja ühtlasi „Monumenta Estoniae antiquae” lühi­vormide viimane osa. Enne kui üle 160 000 tüpologiseerimata kartoteegitekstist sai mõisteliselt korrastatud teos, kulus paar aastakümmet aega ning see on mitme inimese töö. Koguteose koostamine käis paralleelselt uurimistööga: kaitsti magistri- ja doktoritöid, ilmus suur hulk teadus­publikatsioone ja rakenduslikke väljaandeid. Tõsi, soodsamates oludes võinuks töö mõni aasta varem kaante vahel olla.

Seevastu „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks” on põgus vahekokkuvõte fraseoloogia uurimisseisust Eestis. Seda põldu tuleb veel künda, enne kui äestama saab hakata.

Sinu teadlaskarjääri algusosa kuulus kakskeelse leksikograafia alale. Kuidas oled jõudnud eesti kujundkõne süva­analüüsi juurde?

Sõnaraamatutöö, olgu sõnaraamatu koostamine või toimetamine, on tänuväärne selles mõttes, et probleemid jooksevad ise kätte, seda nii sõnavara kui ka grammatika osas. Kuna leksikograafil tuleb probleemidele lahendus leida suhteliselt kiiresti, lükkub kitsaskohtade laiem uurimine edasi või jääb teiste teha. 1990. aastate alguses „Vene-eesti sõnaraamatut” toimetades hakkas silma ja, mis seal salata, tegi tõsist muret, et eesti vasted kippusid aina korduma ning üks ja seesama väljend, mis tuli ette mitme märksõna artiklis, esines mitmes erinevas vormis ja erinevate vastetega. Tänapäeva leksikograaf on võrreldes eelmise sajandi viimase veerandi sõnaraamatutegijaga abivahendite hulga ja kättesaadavuse poolest lausa või sees – abivahendid on mõne hiire­klõpsu kaugusel. Toona ei olnud peale ÕS-i, Saareste mõistelise sõnaraamatu ja „Väikese murde­sõnastiku” õieti midagi. See sundis tegijaid looma oma abivahendeid. Nii kujunes mul kaks nn kodukartoteeki: ühes sünonüümsed ja teises kujundlikud keelendid. Sealt sai pärast edasi minna, saatmas Erich Raieti julgustus ja Henn Saari kindel soovitus keskenduda eesti keelele. Saari käe all oli mul võimalus õige mitu aastat töötada. Hakkasingi õppima, tegin eesti keele eksameid ja kaitsesin kahel erialal kandidaaditöö, topelt oponentidega, laiendatud kaitsmisnõu­kogus. Sellega sai põhi laotud.

Kuidas avaldub kujundkõnes Sinu hinnangul keele poeetiline funktsioon?

Kõnekäänd esitab oma sisu (inimese hoiakud, arusaamad, seisukohad) enamasti mitte otseses keeles, vaid kujundlikus, poeetilises keeles. See annab võimaluse käsitleda neid ütlusi poeetilisest ja kommunikatiivsest spetsiifikast lähtuvalt. Roman Jakobsoni järgi tuleb keelt uurida kogu tema funktsioonide mitmekesisuses. Tegeledes poeetilise funktsiooniga, ei saa keeleteadus piirata end poeesia, sõnakunsti valdkonnaga. Seda funktsiooni saab tulemuslikult uurida koos keele üldiste probleemidega, nagu ka keele hoolikas uurimine nõuab selle poeetilise funktsiooni põhjalikku arutamist.

Kirjandusmuuseumi kõnekäändude kartoteek koosneb enamasti pelkadest tekstidest, mille juurde on vaid harva lisatud kommentaare ütluste tähenduste, traditsiooniliste kasutamispuhkude jms kohta. Siit johtus otsene oht tõlgendada kõnekäändude, eriti vanema keele kõnekäändude kujundikeelt valesti. Paratamatult on üsna palju selliseid ütlusi, mille sisu jääb praegusaja uurijale juba sedavõrd käsitamatuks, et ei söanda otsustada ühegi tõlgenduse kasuks. Pealegi on kõnekäänu kui poeetilise üksuse semantika tihti mitme­tähenduslik, mille peapõhjus on kõnekäänu metafoori, allegooria vms mitmeti tõlgendatavus. Kui meil õnnestukski luua mingi kindlam reeglistik poeetiliste kõnekäänutekstide „tõlkimiseks” mittepoeetilisse metakeelde, jäävad põhiprobleemiks ikkagi kõikvõimalikud üldsemantika küsimused.

Väljendi komponendid ei ole oma­vahel seotud mitte üksnes semantiliste ja süntaktiliste reeglite alusel, vaid ka mingi formaalse tunnuse kaudu, mis tagab komponentide vormilise sarnasuse ja kooskõla. Näiteks eesti väljendi heakõla­lisusel on metafoori tekkeprotsessis ja seega fraseo­logismi keelendamisel täita nii mõnigi kord oluline roll. Eesti fraseoloogias on tavalised regivärsilisuse vormi­võtted algriim ja riim, sh sarnaste struktuuride kordused, mis loovad riimi ja rütmi: süle ja seljaga, hinge heitma; pea nüüd pea, pillimees; korras nagu Norras; saab süüa, saab müüa (’midagi on palju’). Tundub, et vanemates väljendites on sedalaadi poeetika­võtted järjekindlamadki kui tänapäevasemas fraseoloogias. Sellised vormivõtted kinnistavad väljendi mõjuvust ja tõhusust.

Mis võiks olla põhjus, et keele poeesiat luuakse, taasluuakse ja tarbitakse kõigil aegadel, kõigis keelekasutajate rühmades? Miks vajab inimene kujundeid?

Kujundlikkus on tunnuslik keelele kõige laiemas plaanis, üldiselt. Paljud kujundid on praeguseks nii kulunud, et me ei tajugi neid metafoorsetena, ehkki ülekantud tähendus on täiesti läbipaistev: ülepeakaela, sõnasõda. Tänapäeva sõnaraamatutes selliseid sõnu enam ei märgendatagi ülekantuks ega piltlikuks.

Kõnekäänd/fraseologism ei ole üksnes mentaliteedi, vaid ka temaatika poolest inimesekeskne. Antropotsentristliku maailmanägemise – hinnangute, sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus, mis omandab egotsentristliku kvaliteedi – ideaaliks on iseenda eksistentsi säilitamine. Kõnekäänu hinnanguliseks funktsiooniks on elunähtuste üksikasjade kaudu kujundada ja võib-olla isegi normeerida inimeste ellusuhtumist ja käitumist. Näiteks kõnekäänud, mis taunivad nende kandjat kahjustavaid pahesid (nt laiskust ja lollust); mis tõstavad esile voorusi (nt virkust ja tarkust); mis eelistavad naturaalseid väärtusi (nt tervist ja tarkust) võõrandatuile (nt varale, rahale). Kõnekäänd näib kujundi vahendusel andvat inimesele teda ümbritseva maailmaga suhtlemiseks mõnikord väga kindlad postulaadid: maailm on halb (hädaorg), terveks ei saada kiiresti (aeg parandab; hobustega tuleb, härgadega läheb).

Monograafia käsitleb fraseoloogiat, koguteos sisaldab kõnekäände. Kuidas määratled fraseologismi ja kõnekäändu, mida on neis ühist ja mida erinevat?

Võiks lihtsustatult vastata, et heal lapsel mitu nime, aga päris nii see ei ole. Ilmselt asjaolu, et aines, mida me mitme terminiga nimetame, on väga haraline nii vormi, funktsioonide kui ka poeetika poolest, eriti võrreldes vanasõnade ja mõistatustega. Kuna kõnekäänd kujutab endast üldjuhul üksikjuhu iseloomustust, siis on neile raske, kui mitte võimatu leida ühisnimetajat. Võib-olla üks põhjusi, miks kõnekäände ei ole spetsiaalselt kogutud ja kõnekäändude kartoteekki on kujunenud vanasõnade ja mõistatuste kogumise kõrval­saadusena, ongi see, et Jakob Hurt, kes küll alustas oma rahvaluule suurkogumise raames ka kõnekäändude kogumist, sellest siiski peagi loobus. Kuigi ta ise kuskil põhjustest ei kirjuta, võiks arvata, et Hurdal ei õnnestunud oma korrespondentidele kuigi hästi selgeks teha, mida täpselt koguda tuleb.

Kõnekäänd on juurdunud kui rahvaluule valdkonna termin, mis on kasutuses olnud juba Hurda suurkogumise eelsest ajast ning püsinud siiamaani. Fraseologism (ka idioom) on seevastu lingvistikatermin ning seda on mugav kasutada meie materjali tuumosa kohta. See osa ainesest ei klassifitseeru folkloorižanriks, vaid kujutab endast eesti keele grammatikale omaseid fraase, mis toimivad lausemoodustajana, olgu selleks kas kujundlik liitsõna või ümbermõtestatud sõnaühend (põmmpea; hea pea; võta näpust; kosilasi nagu sepilisi; ihub hammast). Perifeersemat osa, kuhu kuuluvad ühest või mitmest lausest koosnevad ütlused – autoritsitaadid, tõrje­vormelid (Mis su nimi? – Nipitiri.), kõnevormelid (Tere hommikust, tulen tammikust.), soovid (Jumal õnnistagu! Jõudu tööle!), sajatused (Susi sind söögu! Saagu sa soosse surema!), osatamised, parastamised (Hästi, hästi, ämmalammas! Said kooki moosiga!) –, annab paremini analüüsida folkloristlike meetoditega ja mugavam on kasutada terminit kõnekäänd.

Eristad väljendivaras pigem keelde ja pigem folkloori kuuluvat osa, viimasel on tugev seos teiste folkloorižanridega. Milles näiteks see seos avaldub?

Kõnekäänu poeetiline alge võib tõepoolest pärineda mingist teisest folkloori­žanrist: vanasõnast, rahvalaulust, rahvajutust, mütoloogilisest või usunditekstist. Sealjuures ei ole oluline üksnes poeetilis-­metafoorse ülekande sarnasus või kattuvus, vaid (eriti paröömiast väljapoole jäävate žanride korral) ka see, kas ümber mõtestatakse kirjeldatav sündmus tervikuna või ainult selle mingi seik, mis keelendatakse lühivormina.

Nii kõnekäände kui ka vanasõnu iseloomustavad näiteks sama struktuuriskeem ning samad idiomaatilised parameetrid. Säilitades sama keskse pildielemendi, omandab kõnekäänuvormi tavaliselt mõni vanasõnafragment, mis kaotab vanasõnale omase üldistava olemuse ja didaktilisuse ning hakkab tähistama üksikjuhtumit: kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (EV118335) > auku kaevama. Sellise tekke­looga kõnekäände on õige palju, selle­pärast on ka „Eesti kõnekäändudes” vanasõnaseosed eksplitseeritud.

Juturepertuaarist on pärit paras kelguga metsa vedada (’vilets, hädine, kõhn’) – halb poeg viib oma vanadusest jõetu isa kelguga metsa surema. Väljend varestega jagamata (’kõhn’) viitab jutule, kus vares istub luise künnihobuse looga peal ja ootab selle koolemist. Muinasjutust, kus rebane küpsetab sitikat ja kurdab, et kõrvetas selle ära, on pärit võrdlus nagu rebane küpsetab sitikat mullusel tuleasemel (’teeb tulemusteta tööd’). Uskumusele, et kui lapsel on sündides käed valge katuga kaetud, siis sureb ta varsti ära, on taandatav surmakindad käes (’suremas’).

Mütoloogilist päritolu on külastus­abielu kohta käiv võrdlus elavad nagu koit ja hämarik, samuti suure ja tugeva mehe nimetus Kalevipoeg. Viimane on praeguseks saanud sootuks uue tähenduse ’eestlasest rändehitaja’. Rahvalaulumotiivid on realiseerunud paljude hellitusnimedena: magus marjake, mesimeeleke jms.

Kuivõrd on väljendivara uurimine interdistsiplinaarne?

Väljendid ei ole omaette seisev valdkond. Suurem osa väljenditest kuulub keele sõnavarasse, millele on rakendatavad samad teiste teaduste uurimismeetodid mis sõnavara ja keele kui süsteemse nähtuse analüüsimiseks üldiselt. Folkloori ja keele vahekorrast oli eespool juttu.

Viimastel aastakümnetel on teadustevaheline koostöö sedavõrd jõuline olnud, et on tekkinud mitu ühisdistsipliini, sõltuvalt sellest, millise eriala meetodeid parasjagu kasutatakse, on selleks siis üldfilosoofia, psühholoogia, statistika vm.

Fraseoloogia olulise kujundava võttena tuuakse esile metafoori. Mil määral loovad väljendeid muud kujundid?

Tegelikult rakenduvad kujunditekkemehhanismis kõik troobid, nii metafoor, metonüümia kui ka personifitseerimine ja kõikide nende troopide koostöö. Metafoori ja metonüümia koosesinemist on palju ja tulemuslikult uuritud. Isikustamise uurimine kogub alles hoogu. Kuna metafoor on kõige tavalisem ja ehk ka kõige sagedam ülekanne, siis on kujunenud tava nimetada seda nähtust metaforisatsiooniprotsessiks ja asjaomast teooriat metafooriteooriaks.

Sinu silma alt on läbi käinud mitme sajandi väljendid kuni tänapäevaste protsessideni välja, kus uued väljendid jälgitavalt tulevad ja vanad ununevad. Kuidas peegelduvad väljendites erinevused keelekõnelejaid ümbritsevas maailmas, haridus- ja kultuuritaustas, kultuuri- ja keelekontaktides? Mis on väljendivaras püsivam, mis muutlikum?

Kui võrrelda 150 või 100 aasta taguseid väljendeid praegusaegsetega, siis vahe on üsna suur. Üldplaanis on väljendeid rohkem hääbunud, kasutuselt kadunud, juurde on tulnud vähem. Eesti fraseo­loogia üldpilt on argine. Kujundsõnad kuuluvad enamasti igapäevamõistete valdkonda, nad märgivad meie esivanemate jaoks elutähtsaid asju, tegevusi ja enesestmõistetavalt iseennast. Kuna kujundi allikaiks on olnud eestlaste argieluga seonduv, siis rajaneb märkimisväärne hulk fraseologisme igapäeva mõistealasid katvatel lekseemidel, mis iseloomustasid talurahva tegemisi, sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid, väheke ka tõekspidamisi ja arusaamu maailma asjadest. Seoses olude paranemisega, uute ja paremate tööriistade kasutusele­võtuga kaotasid vanad oma otstarbe ja hakkasid ununema ka neid tähistavad sõnad ja väljendid, mille kujundikandjaks need olid: peenike kui uikoda ’kõhn’ (uikoda – kangastelgede süstik), nagu lõhnast võetud ’kõhn, luine’ (lõhn – ahjukumm, ahjusuu kohal olev parsipealne millegi kuivatamiseks). Tänapäeval, kui meil puuduvad teadmised ja kogemused käsitsi tehtava maatöö, käsitöö vms kohta, ei tunne me enam ka vastavaid väljendeid: kurepõlves olema ’lamandunud’ (vilja kohta), viiliradasid tegema ’kitsast ja karvast heinakaart niitma’, tuulele p-d näitama ’rukist lõikama’, rehavart jätkama ’oskamatult riisuma’, nagu odravihk (lühikese, matsaka inimese kohta). Hilisemast ajast võiks nimetada näiteks seda, et koos kolhoosikorra kadumisega taandusid kasutusest ka selle aja valmistõdedest ja ülepaisutatud loosungitest inspireeritud tekstid, nagu au kolhoosi korrale, kes jättis vilja põllule.

Seega on kujundi püsimise vaatenurgast oluline, millised lekseemid kujundi­tuuma moodustavad. Kui tuumaks on üldinimliku mõõtmega sõna, mis tähistab elus püsimiseks vajalikku ja olulist, nagu päike (päev), muld, maa, tuli, vesi, siis püsib kauem ka väljend.

Eesti keel käibis pikka aega valdavalt suulisena, rääkijaks talupoeg, kelle mõttemaailm ja -tegevus keerles iseenda ja oma toimetulemise ümber. Sellest ka kujundliku keelevara maalähedus ja rahvakeelsus. Literatuurseid, raamatulikke väljendeid on suhteliselt vähe. Need hakkasid juurduma alles piiblitõlke levimisega ja kirjanduse, eriti antiikkirjanduse tõlkimisega ja nad on keelde ka püsima jäänud. Esmapilgul tundub, et eesti raamatulikumas väljendivaras on palju laenulist. Kas see ka nii on, vajab veel uurimist. Võimalik, et mõnigi kujund on saanud aktuaalseks mitmes kohas ja enam-vähem samal ajal, miks muidu on ulatuslikke sarnasusi ka nende rahvaste paröömilises fondis, kelle vahel isegi kaudne laenamine on välistatud. Tänapäeva kommunikatsioonivõimaluste juures on laenamine tavaline, pigem leiab aset sageli mittevajalik kiirlaenamine.

Väljendi kauakestvuse, püsimise näitajaks on vanades kirjakeeltes arhailise sõnavara ja grammatiliste vormide esinemine. Eesti kirjakeelses väljendivaras on vähe arhailist elementi. Enamasti taandub see mõne murdesõna esinemisele. Grammatika poole pealt on väljendeis säilinud küllalt palju vana soomeugrilist paaris­kehaosade mitmust väljendavat ainsust: mis silm näeb ja kõrv kuuleb, silma nähes, poole kõrvaga, palge ees, heal jalal ’sõbralikes suhetes’, Mokk maha! jpm. Samas on see tegelikult alles ka nulltroobiga sõnaühendeis.

Kas on märgata erijooni praeguste eesti keele variantide kujundikasutuses (näiteks ilukirjandus, ajakirjandus, släng, avalik suuline suhtlus, suuline argikeel)?

Kuna kujundikasutus nimetatud keele­variantides on jäänud minu huviorbiidist väljapoole, siis pealiskaudse tähele­paneku järgi võiksin ehk öelda, et kõigisse neisse on tasapisi imbumas teiste keelte, eriti mõistagi inglise keele survel sellist kujundi­kasutust, mis ei haaku meie kogemuslike arusaamadega ja vähemasti alguses tekitavad võõristust, nt kas või mõttetu mees, kelle kohta on meil kujundlik keelend ammu olemas: tühikargaja. Võib-olla suuline argikeel ja släng ongi see filter, kust selline keel või keelekasutus tuleb läbi lasta, see koht, kus uustulnukad saavad proovida oma adapteerumisvõimet. Tahaksin küll loota, et ilukirjanduskeel on selles mõttes tõrksam ja kirjakeel alalhoidlikum.

Ilukirjandusse tulvas iseseisvumisjärgses tsensuurist vabanemise tuhinas sellisel hulgal obstsöönseid sõnu ja väljendeid, et see tekitas nii mõnigi kord lugemistõrkeid. Praeguseks on selline keelekasutus võib-olla pisut rahunenud.

Noored kasutagu pealegi oma slängi, sellest ei maksa heituda, seevastu ajakirjanike ja avaliku elu tegelaste keelekasutuses võiks olla vähem toorlaene ja tsitaatsõnu ning kogu väljendus paremini kooskõlas kõneleja positsiooni ja kuulaja säästmisega, eriti tugevalt emotiivsete väljendite kasutamisel.

Kas on mõnd huvitavat tähelepanekut, kuidas vabalt moodustatud väljendist kujuneb püsiühend?

See on tavaline, et vabade, nulltroobiga sõnaühendite semantilise teisenemise, nende bukvalistliku ümbermõtestamise tulemusena tekivad teise mõistesfääri paigutuvad keelendid: naelapead tabama ’täpselt toimima’, juukseid katkuma ’meeleheitel olema’. Kui samasugune semantiline teisenemine toimub lekseemi tasandil, siis on tulemuseks polüseemne lekseem. Kuna selline troobiülekanne on sage, tekib uue sisuga keelendeid kogu aeg, neid tekitatakse tahtlikult päevakajalistel teemadel (nt kummitempel ’käsutäitlik riigi­kogu’, konnatiik ’stagneerunud ühiskond või institutsioon’, Vene karu ’Venemaa kui meile ohtlik naaber’, karvane käsi ’millegi halvale kaasaaitaja’, pommiauk ’eluks kõlbmatu paik’). Mis neist püsima jääb ja kui kauaks, sõltub nähtuse üldinimlikust ja lokaalsest kvaliteedist. Kas ja kui kiiresti sellised väljendid tuttavaks saavad ja levivad, sellele aitab otseselt kaasa sündmuse olemus ja väljendi kilbile tõstnud isiku sotsiaalne staatus. Näiteks tädi Maalist sai lihtsakoelise, väheste teadmistega inimese nimetus Euroopa Liitu astumise ärevate arutluste käigus, kui tekkis otsene vajadus selgitada asja ka igale lihtsale inimesele. Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et tädi Maali esines õige mitmes sõnavõtus mitme kuu jooksul enne, kui see Lennart Meri väljaöelduna rahva ette jõudis ja kulutulena levis.

Kas soovitusi saab anda lisaks olemasolevate väljendite tundmisele ka uute väljendite loomiseks?

Keele sõnavaras leiavad ühiskonna kiirel arengul aset suhteliselt kiired muutused. Ehkki fraseoloogia on sõnavara osa, ei ole uute väljendite tulek siiski võrreldav uute sõnade tulvaga, mida on tarvis uute mõistete jaoks. Sõnakunstis seevastu on värskete kujundite tekitamine – referentsiaalne ümbermõtestamine – tavaline võte. Tulemuse uudsuse tagab ühekordsus ning mõistetavus teksti tasandil. Kui selline kujundlik sõnaühend saavutab stabiilsuse – võime hoida muutusi teatud piires, mitte kaugeneda tundmatuseni algkujust –, omandab keelend identiteedi ning leksi­kaliseerub.

Kui uus või uudne omakeelne kujund­lik väljend tekib, ei ole see tavaliselt vastuolus ei keele grammatika ega mõiste­struktuuriga. See on äratuntav või vähemasti ei takista öeldu mõistmist. Uute laenuliste väljendite korral, olgu siis tegemist otsetõlke või sisutõlkega, ei pruugi nii olla. Mõnikord võib laenamist soosida inimese kui Homo sapiens’i maailmatajumise ühtsus ning ajapikku me harjume ning võtame omaks ka selle, mis ei lähe täpselt kokku meile harjumuspärase mõistestamisega. Näiteks on juurdunud venelaenuline siililegi selge ’miski on nii lihtne, et on arusaadav ka väga rumalale’, ehkki siil on meie arusaama järgi pigem arukas kui rumal.

Kui laenatud väljend ei sobitu meie mõistestruktuuri, kõnelejad ei tunne kujundit ära (keelendi sõnastus on seejuures teisejärguline), siis kommunikatsioon ei toimi ja laenu ei saa pidada õnnestunuks. Kui aga tingimused on täidetud, ei ole laenus midagi halba. Meie raamatulikus fraseoloogias ongi väga palju laenulist.

Võtame näiteks juba tüütuseni kasutatud, inglise keelest otsetõlkena üle võetud väljendi luukere kapis. On nii inimlik minna lihtsama vastupanu teed, piirduda tõlkimisega, mitte aga hakata revideerima meie oma sõnavara, nagu juba 1913. aastal soovitas J. V. Veski oma artiklis „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest”: sõnaloometöös tuleks „meie keele praegune sõnade tagavara hoolega läbi sõeluda ja sealt unustusse vaibunud tarbekohane vara uuesti tarvitusele tuua.”³ Luukere-kujund ei tekita meis assotsiatsioone mingi salajase, varjatud asjaga, meie seostame luu­keret eeskätt kehalise viletsusega, kõhnusega jms. Kapis oleva luukere asemel on meil nii suuremate kui ka väiksemate varjatud eksimuste kohta küllalt valikuid: salapatt, noorpõlve patud ja patukesed, pattude patt, pärispatt, surmapatt, hingepatt, vanad patud jms.

Kõigil aegadel on levinud tsitaatidel ja lugudel põhinevad väljendid. Mis on nende peamisteks allikateks praegu?

Raamatutest, filmidest, populaarsetest lauludest, prominentsete isikute öeldust jm pärinevaid või neil põhinevaid väljendeid ehk autoritsitaate on igal ajal kasutusele võetud. See ei ole teisiti ka praegu. Mõne tsitaatväljendi eluiga ei ole olnud kuigi pikk, mõni aga on jäänud püsima. Sageli nende tähendus ajapikku muutub, see võib laieneda, mõne semantilise komponendi piirid hägustuvad, nende sõnastust muudetakse või nad isegi mõtestatakse tervenisti ümber, kuid süntaktiline struktuur jääb siiski äratuntavuse ees­märgil püsima. Näiteks liitsõna rehepapp märkis algselt mõisa rehe kütjat ja rehepeksu järelevalvajat ning ülekantult esimest vilja­vihku, mille rabamine jäeti rehepeksu lõpetuseks. Andrus Kivirähk andis sellele sõnale aga hoopis uue tähenduse: omakasu silmas pidav, ebaaus inimene. Kujund oli mõistetav, haakus hästi meie arusaamadega ning sai kiiresti üld­kasutatavaks. Sellele aitas kindlasti kaasa ka valitsev sotsiaalne õhustik. Tuletised rehepaplus, rehepaplik said võimalikuks tänu uuenenud tähendusele.

Meile tuntud Oskar Lutsu „Kevade” avalause „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” on aegade jooksul sedavõrd modifitseerunud, et see on äratuntav üksnes väljendi sise­struktuuri kaudu: Kui vahetusüliõpilane koju tagasi jõudis, olid eestlased juba välja surnud.

Kahtlemata soodustavad väljendite teket ühiskonna ümberkorraldused või ühiskonda raputavad sündmused: Heinz Valgu idiomaatilisuseta, nulltroobiga ütlus Ükskord me võidame niikuinii!, mille sisu oli sisendada usku vabaks saamisesse, on praegu kasutusel mis tahes veendumust kinnitava ütlusena.

Uue ütluse algtõukeks saab tavaliselt midagi sellist, mis paljudele eredalt silma või kõrva hakkab. Selleks võib olla kas või mõni ekstreemne või kummastav juhtum. Nt karude ootamatu linnatänavale ilmumine ja koroonaviiruse leviku piiramise üleskutse Püsi kodus! andsid sõnamängulise Püsi kodus, karu tuleb! Selle tekkele aitas kahtlemata kaasa taustateadmine ajast, kui väljakäigus tuli käia õues ja see oli hirmutav.

Monograafias toote välja eestlastele omase püsimetafoori INIMENE ON TAIM (PUU). Kuivõrd on eri konventsionaalsetel metafooridel põhinevate väljendite levik seotud ajastu, koha, kultuuri ja keelega, kuivõrd üldinimlik?

Kultuurikeskkonna indiviidi keeleline eneseväljendus ja mõtlemine pole rangelt võttes kunagi kultuuripärandist täiesti sõltumatu. Maailmatunnetus ja enese­väljendus on kultuuriliselt taasloodavad, selles kajastub pigem maailmateadmiste ja väärtuste möödanik kui praegused aru­saamad. Püüan seda pisut selgitada.

Mõistemetafoorid on kognitiivsed pro­jektsioonid, ülekanded, mis süstemaatiliselt kasutavad olemasolevat ja hästi läbitöötatud kogemust ning sõnavara selleks, et rääkida ja mõelda mingist teisest, tavaliselt abstraktsemast valdkonnast. Süstemaatilisus seisneb selles, et tegu ei ole üksiku keelendiga, vaid mõtlemise mustriga, mis avaldub mitmetes väljendites. On üsna tavaline, et abstraktsetest ja raskesti piiritletavatest mõistetest mõtlemisel ja rääkimisel kasutatakse argielust ja koguni füüsilisest maailmaga suhestumisest pärit kogemust ja võrdkujusid. Mustrid aga ei muutu kergesti. Samal ajal on metafoorne mõistestamine alati valikulise iseloomuga: esile tuuakse mõni sihtvaldkonna aspekt, teised jäetakse tähelepanu alt välja. Seega mõistemetafoorid võivad erinevates keeltes realiseeruda mitte üksnes valikuliselt, vaid ka sama mõistemetafoori piires erinevalt.

Võtame näiteks mõistemetafoori INIMENE ON KOER, mille allikvaldkond (koer) on konkreetne ja tuttav nii eestlastele kui ka inglastele ning mis kätkevad endas koerale omaste käitumisjoonte ülekandmist inimesele. Ometi võivad selle metafoori rakendumise tulemused olla suuresti erinevad: koerailm ’väga halb ilm’ – dog days ’kuumaperiood’; sülekoer ’käsutäitlik alluv’ – put on the dog ’nooblilt riietuma’ (sõna-sõnalt ’sülekoera kandma’).

Konventsionaalse metafoori INIMENE ON TAIM (PUU) rakendus on väga lai. See kajastab seda, et inimesest mõeldakse ja räägitakse argikogemustele toetudes nagu bioloogilisest organismist, eesmärgiga kirjeldada inimest üldiselt, iseloomustada inimese füüsilisi ja vaimseid omadusi, tema arenguteed ja hääbumist jpm. Taime/puu teema rohketes mõistemetafoorides (inimene on taim ise, selle osa jne) ilmneb spetsiifiliselt taimeteemalise sõnakasutusena (ajas juured alla, puhkes õitsele, vana känd, madalam kui rohi, tuim kui puutükk, ei näe puude taga metsa, puupea, teeb puust ja punaseks, nagu tuli toores puus, ei saa puu tahagi uskuda, puujuure all kasvanud jms), selle rakendumine ei pruugi anda samu metafoorseid tulemusi. Mida laiemalt mingi metafoor kasutusele võetakse, seda tõenäolisem on, et selle tähendus ei kattu eri keeltes täies ulatuses. Näiteks metafoori inimene on tamm vahendusel tõstab eestlane esile inimese sitkust, tugevust jms (tammine rahvas, mees on tugev kui tamm), vene keel aga räägib tema rumalusest (дубина ’puupea’).

Mis on eesti fraseoloogia alal veel teha, mis on Sinul endal praegu käsil?

Teha on rohkem, kui on tehtud. Täiesti uurimata on kõige keerulisem troobiülekanne – personifikatsioon. Isikustamise kohta on eesti keeles üksnes siin-seal mõni tähelepanek. Väga huvitavad teemad oleksid žanri­suhted, piiblifraseoloogia. Käsitlemata on kõnekäändude filosoofiline pool. Õige hõre on praeguse seisuga fraseologismide morfosüntaktilise muutumise ja transformeerumise käsitlemine. Üldiselt toimub fraseologismide vormindamine nii üldiste kui ka vähem üldiste reeglite järgi, viimased võivad olla ka unikaalsed. Samal ajal võivad ka üldiste reeglite järgi vormindatud väljendi kasutused olla grammatiliselt piiratud. Just see viimane vajab selgitamist: miks fraseologismi grammatilised seosed lauses, grammatiliste kategooriate realiseerumine ei ole pahatihti sama mis temaga korreleeruval sõnal. Huvitav oleks teada, kas ja kui, siis millises ulatuses mõjutab fraseologismi semantika selle süntaktilist käitumist, kas erinevate mõistealade väljendite kujundsõna võib täita erinevaid semantilisi ja süntaktilisi rolle (hing on sees – on hinges, otsib surma – surm otsib taga, silm petab – petab silma ära, elu läks mant ära – läks elu mant ära) jne. On palju küsimusi, mis lahendusi ootavad.

Oled teinud tänuväärset ja toredat tööd selleks, et inimesed väljendivara tunneksid ja kasutada oskaksid. Meenub Sinu kõnekäändude tutvustamise sari Kuku raadios, Oma Keele artiklid, 2018. aastal ilmunud väljendivara kassett, kaks keele­hooldekeskuse brošüüri. Kas on kavas ka selles suunas jätkata?

Leksikograafina olen püüdnud silmas pidada, et see, mis sõnaraamatus kirjas, oleks hõlpsasti leitav. Kõnekäänud võinuks sõnaraamatusse seada ka tähestikuliselt, see olnuks kordades hõlpsam, võtnuks palju vähem aega, nõudnuks palju vähem tööd kui mõistest lähtuv süstematiseeritud kogu. Kuid kasutaja seisukohast oleks sellest nähtavasti vähem tulu. Näiteks ilmselt vähesed kasutajad suudaksid tähestikuliselt järjestatud loendist üles leida peenutsemise väljendid keegi on uih-aih, ei oska istu ega astu, ei võta eligi sisse, pealt tammi vett joonud, suurest soost ja jämedast jaost, linna kaevust vett joonud jt. Mõistelise esituse korral jääb kasutajale aga üksnes valiku­vaev.

Minu arust ei ole ükski eesti keele üllitis ülearune, kui see just üleliia igav ei ole. Paistab, et koolide emakeeleõpetuse tarvis proovitööna kokku pandud „Väljendivara” viis vihikukest (2018) läksid õigesse kohta, tagasiside on olnud mulle endalegi üllatav. Taoliste sagedamate kujundsõnade kogumite koostamine oleks jõukohane ka filoloogiatudengitele. Juba algklasside lasteni tuleks viia arusaam, et kujundlik keel ei ole midagi iseäralikku ega imetabast, vaid emakeele loomulik osa, mille me omandame alateadlikult nagu muugi sõnavara. Kui tundmatu väljend mõtestatakse lahti koos tuttavamate ja samalaadsetega, siis kaob ka vajadus kujundlikke väljendeid ükshaaval kramplikult meelde jätta.

Mis väljaanded väljendivara kohta võiksid kuuluda meie julgetesse unistustesse? Kas näiteks valiksõnastik, kus oleksid väljendid koos tekkeseletustega; tänapäevane lendlausete sõnastik; täna­päevane õppevahend püsiväljendite kohta neile, kellele eesti keel on teine keel?

Kõik loetletud väljundid on mõeldavad ja igaühel neist oleks ka kindel adressaat, oleks vaid tegijaid. Väga paeluv oleks teada, kust üks või teine väljend tuleb, kas tegemist on oma või laenatud väljendiga, millal on laenamine aset leidnud, millised on uudsed väljendid ja kuidas nad käituvad meie mõistestruktuurides. Paljudel uutel väljenditel on paraku lühike eluiga nagu slängisõnavaralgi, sestap on paratamatu, et selliseid loendeid tuleb regulaarselt uuendada ja täiendada, muidu pole neist suurt kasu. Paraku nõuab see kõik palju tööd ja palju aega, nende probleemide uurijaid aga ei olegi niisama lihtne leida.

Julged unistused jätan teistele. Kui jätkuks jõudu kokku kirjutada kujundikeskne sõnaraamat, oleksin vist rahul. Sedalaadi sõnaraamatuid on juba tehtudki, nt mahukas vene-valgevene püsivõrdlusi hõlmav kujundsõnadest lähtuv sõnaraamat, mis pakub väga põnevat ja kasulikku lugemist.⁴ Selles on lakoonilisel viisil lahti kirjutatud kujundituuma olemus ehk kujundi(te) allikaks oleva referendi tunnused, antud sama kujundiga väljendite loetelu ning olulised grammatilised ja semantilised karakteristikud.

Jõudu ja edu nii selle sõnaraamatu koostamiseks kui ka põnevate teemade ja probleemide uurimiseks, suur tänu kogu senise töö eest kujundliku keele mõtestamisel, teadvustamisel ja talletamisel!

 

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuuri projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”.

 

^{Foto: Alar Madisson}

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, folklorist Anu Korbi nimi seostub eeskätt Siberis eesti ja seto külades tehtud ulatuslike välitööde ning seal kogutud materjali põhjal koostatud tekstikogumike, antoloogiate ja näitustega, samuti arvukate teadus­uurimustega. Novembris tähistab Anu Korb 70 aasta juubelit ning vastas sel puhul kirja teel Keele ja Kirjanduse küsimustele.

Kuidas te folkloristika juurde sattusite ja millega tegelesite enne esimesi välitöid Siberis?

Läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima keskkooli lõpetamise järel 1969. aasta sügisel. Ülikoolis oli esimese kursuse lõpul ette nähtud arhiivipraktika. Mul õnnestus selle raames osaleda tolleaegse õppejõu Udo Kolgi korraldatud Setomaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonil. Seto keelest ja kultuurist ei teadnud ma tol ajal suurt midagi ja oli üksjagu silmi avav kogeda siinsamas Eestimaal täiesti teist­sugust kultuuri. Kolmandal kursusel pidime valima viie eriala (kirjandus, eesti keel, soome-ugri keeled, rahva­luule, žurnalistika) seast kitsama. Minu valik langes rahvaluulele. Olen ilmselt üks väheseid, kes on ülikoolipäevil valitud erialale nii pikalt truuks jäänud.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Tartu 2. Keskkooli (nüüd Miina Härma Gümnaasium) eesti keele õpetajaks. Üsna varsti sain aru, et see amet pole minu jaoks. Mõnda aega olin lastega kodus, seejärel 1975. aastal sain tööle kirjandus­muuseumi rahvaluule osakonda. Päevakorral oli piirkondlike regilaulu­väljaannete „Vana Kannel” koostamine ja uus koosseisuline koht oli mõeldud regivärsiliste laulude korraldajale. Oli arvutieelne aeg. Süste­matiseerisin esmalt regilaulude masina­kirjakoopiaid kihelkonniti ja kogude järgi, hiljem töötasin regilaulude tüpoloogia kallal: püüdsin kokku viia ühe ja sama laulu­tüübi erinevaid nimetusi, määrasin uusi tüübinimesid. See oli päris põnev. Lisaks tuli teenindada uurijaid, koostada arhiivi­materjali kohta üldregistreid ja muud. Rahvaluule osakonna välitöödel osalesin esmakordselt 1977. aasta juunikuus. Tookord töötasime endise Rõuge kihelkonna alal, mis paistis silma lauluoskajate ja pillimeeste poolest. Sain unustamatu elamuse osaliseks, kui sattusin koos töökaaslase Imbiga Võrumaa metsatalus üksi elava Ella Hummali juurde. Naine, kes laulis põhiliselt Esimese maailmasõja aegseid lõpp­riimilisi laule, hakkas korraga laulma vana regivärsilist vaeslapselaulu. Tundsin, nagu oleksime jõudnud sajanditagusesse aega.

Pärast neljanda lapse sündi olin veidi üle kolme aasta muuseumitööst eemal. Emapalka tookord muidugi ei makstud. Asusime maale elama, oma aias kasvas kartul, juurviljad, marjad. Et paremini toime tulla, kasvatasin koduaias müügiks lille- ja köögiviljataimi. Minu kasvatatud taimed olid üsna minev kaup.

Olete varasemalt öelnud, et esimene käik Siberisse Ülem-Suetuki külla 1991. aastal jättis nii ereda mulje, et võtsite oma eesmärgiks sealse folkloori talletamise. Kas see oli esimene kord, kui kodust kaugele välitöödele sattusite? Kuidas eks­peditsiooni mõte sündis ja kuidas seda korraldasite?

Välitöid olin enne esimest Siberi kogumismatka teinud vaid Eestis: osalesin mitmetel rahvaluule osakonna välitöödel ja küsitlesin omapäi tookordse koduümbruse Äksi piirkonna inimesi. 1980. aastail, kui keeleteadlased korraldasid murdekeele kogumisretki Kaukaasiasse, pidasime muuseumis plaani nendega ühineda, kuid asja sellest ei saanud.

Ei oskagi päriselt seletada, mis mind just Siberi poole tõmbas. Seal elavatest eestlastest teadsin eelnevalt üsna vähe. Olin põgusalt sirvinud rahvaluulearhiivis leiduvat umbes 3000-leheküljelist folkloorikogu, mille oli kirja pannud Rosalie Ottesson Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külast. Ottesson oli oma eluajal korduvalt folkloriste Siberisse kutsunud, kuid sõiduks kauge maa taha ei leitud tookord võimalusi. Mujal elavate rahvuskaaslaste uurimist ei peetud nõukogude võimu aastatel kuigi oluliseks. Enam oli päevakorral materjali kogumine Venemaal elavatelt soome-ugri rahvastelt. Mõned uurijad, kes ise initsiatiivi üles näitasid, jõudsid nõu­kogude päevil ka Siberi eestlaste juurde, nagu keeleteadlased Jüri Viikberg ja Lembit Vaba, etnograafid Igor Tõnurist ning Mare Piho.

Arutasime rahvaluule osakonnas võimalikku Siberi kogumistööd ja sõidu­võimalusi. Ajad olid vaesed, kirjandusmuuseumil välitöödeks finantse ei jagunud, kuid muuseumi direktor Peeter Olesk saavutas kultuuriministeeriumiga kokku­leppe, et meie sõidupiletid hüvitatakse tagantjärele – esialgu ostsin need välja oma säästude arvelt. Teele asusime 1991. aasta 1. augustil, minu kaaslaseks oli äsja muuseumisse tööle tulnud Astrid Tuisk. Tehniline varustus esimesel ekspeditsioonil oli äärmiselt vilets: saime kaasa väikese patareidel töötava kassettmagnetofoni Sony ja viis helikassetti. Sel ajal oli muuseumil puudus kõigest.

Kohale jõudmine võttis üksjagu aega: lennukiga Krasnojarskisse, sealt rongiga Abakani ja edasi bussiga rajoonikeskusse Karatuzi ja Ülem-Suetukki. Üks esimesi küsimusi, mis meile kohapeal puhtas eesti keeles esitati, oli „Kelle omad te olete?”, sest Eestist käisid külas põhiliselt küla­elanike sugulased. Aga Siberis võetakse lahkelt vastu kõiki tulijaid. Siiani on meeles imemaitsev punetee, millega meid esmalt kostitati. Ja mõistagi võlus rikkalik vanapärane pärimus. Tundsin, et välitöid Siberis tuleb kindlasti jätkata. Õnneks loodi 1991. aasta sügisel Eri Klasi algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fond, kust saime esimese kümne aasta vältel toetust Siberi välitööde läbiviimiseks.

Milline osa folkloorist on teid ennast isiklikult huvitanud ja välitöödel enim elevust tekitanud?

Esimesel kogumismatkal Ülem-Suetuki küla eestlaste juurde – tegemist on ühe vanema väljasaadetutest alguse saanud külaga – üllatas esmalt, et Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel räägib tõesti terve külatäis inimesi eesti keelt. Laulu­kladesid seal külas eriti ei olnud, see-eest lauldi peast pikki ilmalikke ja vaimulikke laule, viisid olid küll omandanud vene­pärase kõlatämbri. Laulmine oli 1990. aastail kogukonna traditsiooni osa, ükski koosviibimine ei möödunud laulu ja tantsuta. Üks emotsionaalsemaid laulmisi toimus 1992. aasta talvel kütmata küla­kirikus, kus lauldi ja tehti ringmängu, kasukad seljas ja vildid jalas. Sellega võrreldava elamuse sain 1995. aasta kevadel Omski oblasti Kovaljovo külas, kus laulunaised kogunesid ühel päeval ühte ja teisel päeval teise peresse laulma ning laulude hulk näis olevat lausa lõputu.

Minu tähelepanu pälvis ka igapäevane rahvameditsiini kasutamine vanemates Siberi külades ja ravitsejate rohkus. Raviloitsud ja -toimingud olid vähemalt 1990. aastail paljude eesti kogukondade igapäevaelu osa. Ravisõnu anti meelsasti edasi, neid samastati kõigile kättesaadava jumalasõnaga. Meile edastati ravisõnad ja -oskused, et saaksime neid häda korral ise kasutada.

Vanima luteriusulise kogukonnana tuntud Rõžkovo külas Omski oblastis üllatas sealsete elanike keelekasutus. Seal oli käibel koguni neli keelt: eesti, soome, läti ja vene. Külas oli läti pool ja viru pool – eestlased ja soomlased olid saanud ühise nimetuse virulased.

Elamuseks oli ka 1999. aasta kevadel töötamine Novosibirski oblasti Kõštovski rajooni võrukeelses Nikolajevka külas, kus lapsed rääkisid vene ja võru segakeelt ning õpetaja kurtis, et lapsed peavad minema venekeelsesse kooli, kuid ei mõista selles keeles kõneldagi. Ja lapsest peale eesti külas elanud Ivan küsis minult: „Kas sa Jakob Hurta tead?” Siberi külas tundus selline küsimus väga ootamatu. Hiljem selgus, et peres oli Hurda välja­antud jutluseraamat.

Olen teadlikult küsitlenud eeskätt vanemaid eestlasi, kes valdavad eesti keelt, sest kogukondade vananemise ja vähenemise tõttu ei pruugi nende küsitlemiseks edaspidi võimalust tulla. Paremaid pärimusetundjaid püüdsin korduvalt külastada. Kuna oleme välitööde ajal elanud-ööbinud peredes, on see võimaldanud ka igapäevaelu vaadelda ja mõningal määral pere nooremate liikmetega suhelda. Külades, kus olen saanud korduvalt töötada, olen jälginud eeskätt ajas toimunud muutusi.

Siberi välitöödelt kogutud eredaid emotsioone võib üles lugema jäädagi.

Võib vist öelda, et Siberi eestlaste folkloori ja lugudega tegelemine on teie elutöö, see on kestnud pea 30 aastat. Kas tunnete, et olete selle ajaga suutnud ammendavalt materjali talletada, esitleda, analüüsida – või on seni vastuseta jäänud küsimusi? Kas pärast 2013. aastat on veel mõni ekspeditsioon toimunud / plaanis olnud või on see uurimisetapp läbi?

Arvan, et ükski pärimusekoguja ei saa väita, et kogus piirkonna n-ö tühjaks. Ka kõige pikaajalisemal kogujal jääb alati midagi talletamata, võidakse leida uusi uurimisaspekte, pärimus muutub ju pidevalt. Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööd Siberis toimusid ajavahemikul 1991–2000 igal aastal, XXI sajandil külastasime Siberi setosid ning tegime kordusvisiite suurematesse eesti kogukondadesse.

Välitööd on kestnud tavaliselt kuu aega järjest, mis on tegelikult väga lühike aeg. Alates 1994. aastast tuli Venemaale sõiduks vormistada viisa, mille saamise tingimused muutusid sageli: seda ei tahetud enamasti anda kauemaks kui kuuks ajaks. Valisin igal aastal töötamiseks erineva piirkonna. Umbes kolmandikus küladest polnud enne rahvaluule­arhiivi välitöid eesti uurijad käinud. Peale kohale­sõidu on kehva transpordiühenduse tõttu ajamahukas ka ühest külast teise liikumine. Teisalt on pärimuse­koguja-uurija kogu aeg külarahva valvsa silma all ja pidev suhtlemine võib kiiresti ära kurnata. Nii et ei oska öelda, kui kaua järjest koguda jaksakski.

2016. aasta kevadel, kui osalesin Moskva Eesti suursaatkonna visiidil Tomski oblastisse, õnnestus põgusalt külastada kaht küla, Kaseküla ja Liliengofi, kus olin varem välitöid teinud. Oli südamlikke kohtumisi, kuid arhiivi tõin sellelt sõidult põhiliselt fotomaterjali. Nüüdseks on XX sajandi viimasel kümnendil väisatud küladest väiksed, suurtest ühendusteedest eemal asunud külakesed enam-vähem tühjaks jäänud, suuremates külades väheneb eestlaskond kiiresti. Siiski tasuks eestlaste elupaigad taas üle vaadata, et jäädvustada toimunud muutusi. See aga peab jääma juba uutele uurijatele.

Teie uurimistöö on oluline olnud eestlastele nii siin- kui ka sealpool piiri. Mil määral on teie ettevõtmised äratanud rahvusvaheliselt huvi, näiteks Venemaal?

Folklooriuurijad kogu maailmas on enamasti spetsialiseerunud – rahvamuusikale, rahvausundile, muinasjuttudele, muistenditele, lühivormidele jne. Dias­poraakogukonnad pole folkloristide huvivälja eriti kuulunud. Mina olen püüdnud käsitleda Siberi eesti kogukondi erinevatest aspektidest, mis ühtlasi tähendab, et ma ei sobitu õieti ühessegi uurijate rühma. Samal ajal on minu uurimused rahvus­vahelistel kongressidel-konverentsidel üksjagu huvi äratanud. Kõige enam on minu Siberi uurimist jälginud Soome ja Läti kolleegid. Siberisse välja- ja sund­asumisele saatmise (ulatuslikumalt alates XIX sajandi algusest) perioodil kuulusid praegused Eesti, Läti ja Soome alad Tsaari-Venemaa koosseisu. Väljarändamise kõrgajal (1890–1918) läksid eestlased ja lätlased massiliselt Siberisse, lootusega vabamale elule ja oma maale. Kuna luteri kirikuringkonnad olid huvitatud Siberi luteriusuliste koondamisest, on luteri­usulised rahvad elanud asunduste loomisest alates lähestikku ja nende omavahelised kontaktid on olnud märksa varasemad kui lähem suhtlemine teiste Siberis elavate rahvastega.

Olen koostööd teinud Läti kolleegidega, kes korraldasid ajavahemikul 2004–2008 mitmeid kultuuriuurijate kompleksekspeditsioone Siberi lätlaste asualadele. Vahetasime vastastikku oma uurimuste tulemusi. Eesti Kirjandusmuuseumis toimus 2008. aasta detsembris Eesti ja Läti kultuuri­uurijate ühiskonverents „Rahvuskaaslased Siberis”. 2014. aastal ilmus sel teemal ajakirja Folklore erinumber.

Venemaa kultuuriuurijad, kes on minu Siberi eestlaste uurimisest teadlikud, on suhtunud minu töösse sümpaatiaga. Olen saanud tutvustada oma tööd perioodiliselt toimuval ülevenemaalisel folkloristide kongressil, mida korraldatakse alates 2006. aastast. Enim kontakte on olnud Peterburi ja Moskva uurijatega, Peterburi Kultuuri­akadeemia ja Moskva Kultuurikeskuse töötajaist on abi olnud ka viisakutsete hankimisel. Venemaa väikerahvaste uurijatega olen kohtunud soome-ugri rahvaste maailmakongressidel. Eestlased Siberis on ju väike rahvakild, kes pole enamasti Venemaa uurijate huvi äratanud. Siberi uurijaist on mul kõige rohkem kontakte olnud Omski etnograafi Ilja Lotkiniga, kes on käsitlenud etnilisi protsesse Lääne-Siberi eesti ja läti asundustes ning avaldanud kaks monograafiat (1996, 2006). Tema tööd põhinevad Venemaa arhiivides leiduval materjalil, ta on oma tudengitega käinud ka külades kohapeal.

August Nigol rõhutab oma 1918. aasta Eesti asunduste raamatus¹ vajadust kohapeal kultuuri ja haridust edendada, kuid tema käsitluses on esikohal Eesti emamaast ja kultuurist võrsuv rahvuslus. 1990-ndatel, kui teie oma uurimis­reisidega alustasite, sellest tsaariaja lõpu käsitlusviisist küllap enam abi polnud. Kuidas olete teadlasena leidnud positsiooni, millelt käsitlete rahvuskaaslasi?

Kui alustasin Siberi eestlaste uurimisega, ei olnud Eestis täpsemalt teada, palju neist August Nigoli raamatus mainitud eesti asundustest veel alles on. Seni kogutu oli eri arhiivides-muuseumides laiali, kuid osa külade kohta polnud meil mingitki teavet. Tahtsin tuua Siberi küladest-kogukondadest uut teadmist Eestisse. Mind huvitas, missugused külad on püsinud, kuivõrd seal elab eestlasi, kes veel emakeelt räägivad. Selles suhtes oli mu missioon Nigoli omaga sarnane. Muidugi olin huvitatud ka Siberi eestlaste keele ja kultuuri talletamisest.

1990. aastail oli Siberi eestlastelt unikaalse materjali kogumise kõrval ehk veelgi olulisem hoida sidemeid sealsete eesti kogukondadega, sest taastatud Eesti Vabariigis olid nemad suuresti tähele­panuta jäetud. Neil aastail suheldi eeskätt Läänes elavate eestlastega. Siberi eestlasi samastati 1940. aastate küüditatutega või peeti neid üheselt nõukogude võimu käsilasteks, väljarändamisest Siberisse polnud suurem osa eestimaalastest kuulnudki. Siberi eesti küladest nõukogude päevil Eestisse naasnud inimesed kohtasid siin erineva kultuuritausta, tavade-kommete, aga ka eelarvamuste tõttu tõrjuvat suhtumist ning püüdsid pigem oma päritolu varjata.

Koostöös Siberist naasnud eestlastega hakkasin koguma ja avaldama ka Siberi eestlaste mälestusi, korraldama teabepäevi (sariüritus „Venemaale veerenud”), kus tutvustasime üldsusele eri Siberi piir­kondadest kogutud materjali. Tahtsin anda meid lahkelt vastu võtnud Siberi eestlastele midagi oma kogutust tagasi, väärtustada nende pärimust. Siit võrsus teksti- ja lauluantoloogiate koostamise idee. Minu uurijahuvi on kasvanud välja välitöödest ja materjali arhiivikorda seadmisest.

Kui palju on teil abi või kasu olnud teiste väliseesti kultuuri uurijate kogemusest?

Olen osalenud väliseesti arhiivide töögrupi ja Balti Kultuuripärandi Võrgustiku (BaltHerNet) töös nende loomisest alates. Kuna põhiosa neisse ühendustesse kuuluvaid inimesi tegeleb just läänediasporaaga, olen seal olnud mõneti tasakaalustav jõud. Perioodiliselt toimuvas väliseesti suve­koolis olen tutvustanud ida pool elavaid rahvuskaaslasi.

Tegelikult võib leida ühisjooni Läänes ja Idas (Siberis) elavate eestlaste vahel. Selleks on eesti juured ja elamine emamaast kaugel paljurahvuselises ja -kultuurilises ümbruses. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul jõudis eesti talupoegi nii Siberisse kui ka näiteks Põhja-Ameerikasse, eesmärgiks oma maa ja vabam elu. Siberisse rännanuid oli kordades rohkem, teele asuti tol ajal massiliselt, enamasti omakandi rahvaga üheskoos ning võõrsil jäädi lähestikku elama. Nii säilisid oma paikkonna keel ja kombed, Siberi eestlaskond kasvas jõudsalt kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Läänediasporaa jäi kuni Teise maailma­sõjani suhteliselt väikesearvuliseks.

Palju on viimastel aastakümnetel räägitud eestlaste kannatuste aastatest, mõeldes ohtlikule Läände põgenemisele ja seal otsast alustamisele. Kuid oma kannatuste rada tuli läbida ka idadiasporaa eestlastel. Siberi eestlastele sai saatuslikuks enamlaste võimuletulek 1917. aastal. Esialgu puudutasid repressioonid vaid jõukamaid, nn kulakuid, kuid 1930. aastail said sundkollektiviseerimise, eesti koolide ja seltsi­elu hävitamise ja ulatuslike vangistamiste tõttu kannatada praktiliselt kõik eestlaste külad.

Mõlemas diasporaas võib märgata püüdu oludest hoolimata oma keelt ja kultuuri säilitada. Kui Läänes loodi omakeelseid koole, eesti seltside raames tegutsesid laulukoorid ja tantsuansamblid, siis Idas see võimalus puudus. Samas elati kompaktselt külakogukonnas, kus oli ­kergem oma keelt hoida, folkloori­festivalid jm esinemised aitasid laule-tantse meeles hoida.

Keda peate enda kui teadlase õpetajaks või mentoriks, heaks nõuandjaks, keda meenutada? Ja kas teil endal on õpilasi?

Otseselt õpetajana kedagi välja tuua ei oskagi. Siberi kogumis- ja uurimistöös on olnud suuresti eeskujuks keeleteadlane Jüri Viikberg, kelle artiklitest ja kogutud materjalist murdearhiivis olen paljuski inspiratsiooni saanud. Viikbergi ja Lembit Vaba reise Siberi eestlaste juurde 1980. aastail võib nimetada esimesteks tõelisteks uurimisreisideks. Eesti Keele Instituudi murdearhiivist olen saanud ka väärtuslikke andmeid, mille põhjal oma uurimistööd jätkata. Huviga olen jälginud Aadu Musta tööd Siberi arhiivide uurimisel.

Ma ei saa ka kedagi otseselt oma õpilaseks lugeda. Ise hakkasin teadustööd tegema suhteliselt hilja, esimesed kümme aastat kogusin peamiselt materjali ja koostasin tekstiantoloogiaid, ka pole ma töötanud ülikoolis. Siberi eestlaste uurijaist koosneva töögrupi loomiseks pole mul kahjuks energiat jätkunud. Siberi väli­töödel on osalenud ühtekokku 18 inimest. Need kogumismatkad on ilmselt kõigi osalejate maailmapilti avardanud. Minu panus on olnud pigem mitme uurija kaasamine ERA Siberi välitöödele (nt Aivar Jürgenson, Siberi setode puhul Andreas Kalkun). Mõned minu koostatud välja­anded, nt „Siberi eestlaste laulud”, on ärgitanud läti folkloriste oma kogutud laule jm välja andma.

Eesti Kunstiakadeemiaga koos korraldatud välitööd Siberi eestlaste juurde 2007. aastal ja ühisnäitus „Siberi eestlased” (koos Kadri Viiresega, 2008) on äratanud ka kunstnike huvi selle kandi vastu.

Teid ühendab paljude siberlastega nõukogude riigis elamise kogemus. Milline väljavaade oleks iseseisvas Eestis kasvanud noorema põlvkonna uurijatel minna Siberisse või mujale Venemaale eestlaste juurde? Millised on selle uurimissuuna perspektiivid?

Hulk Siberi eestlastelt kogutud materjali ERA arhiivides lausa ootab uurijaid. Kui noor uurija vaevub eelnevalt tehtusse süvenema, saab ta kindlasti hakkama. Muidugi on Siberi välitöödel hädavajalik vene keele oskus. Kuna eesti kogukond Siberis on vananemas ja vähenemas, sagenevad segaabielud, on perspektiivikas uurida näiteks sealseid mitmekultuurilisi peresid, nende suhtlusvõrgustikke ja kombeid, muutusi eestlaste rahvustundes ja suhtumises emamaasse. Küllap uurimisväärset leidub.

Äsja ilmus ansambel Tintura ja Arno Tamme Siberi eestlaste laulude plaat „Kaugel üksi võõra rahva hulgas”. Mis tunnetega jälgite seda, millist järelelu elavad teie kogutud materjalid või kuidas teemat väljaspool teadusuurimusi käsitletakse? Kas kodumaine käsitlus on mõjutanud kuidagi teie suhteid siberlastega?

See, kui sinu kogutud materjali keegi vajab ja kasutab, on ikka rõõmustav. Jõudu­mööda püüan jälgida, mis minu kogutust edasi saab. Kõigi materjali kasutajate nägemus ei pruugi ühtida minu omaga ja seda polegi vaja. Kogutust ongi vist kõige laialdasemat kasutamist leidnud Siberi eestlaste laulud. Neid on laulnud-töödelnud teisedki rahvamuusikud, nagu ansamblid Trad.Attack!, Untsakad. Ehk on Siberi eestlaste lauluvara levikule kaasa aidanud minu koostatud valimikplaat „Siberi eestlaste laulud” (2005). 2014. aastal täiendasin väljaannet videoga ja sellest sai veebiväljaanne. Siberi eestlased on kindlasti õnnelikud, et nende laulud Eestimaal edasi elavad.

2018. aasta kevadel Eesti Draamateatris etendunud dokumentaalainesel põhineva loo „Jaanipäev” (lavastaja Tõnn Lamp) sissejuhatavas osas kasutati minu koostatud väljaande „Eesti asundused” pärimustekste. Etendus põhines Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi Siberis Ülem-Suetuki külas tehtud intervjuudel. Kuna olen oma uurimistöö tõttu saanud tuttavaks paljude Siberis sündinud-kasvanud eestlastega, kes on hiljem Eestis kodu rajanud, püüdsin võimalikult paljudele sellest näitemängust teada anda. Ja tean, et paljud käisid ka seda vaatamas. Etenduses liiguti küll mõneti „latvu pidi”, nagu mainiti ühes arvustuses, kuid kiitust väärib teema püstitamine igatahes.

Üksjagu varem on kasutatud laval minu kogutud-avaldatud Siberi eestlaste mälestusi. Koostöös Tartu College’i Eesti Õppetöö Keskusega (peaarhivaar Piret Noorhani eestvõttel) avanes mul 2011. aasta sügisel võimalus tutvustada Torontos elavatele eestlastele Siberi eestlasi: panime Tartu College’i saali üles näituse „Siberi eestlased”, mida olime varem eksponeerinud mitmel pool Eestis ning Venemaal Krasnojarski krais, pidasin loenguid, näitasime Andres Korjuse dokumentaalfilmi „Võera maade sees” (Exitfilm, 2005). Seal pakkus mulle tõeliselt nauditava elamuse lugemisteatri Ilutuli etendus minu koostatud ja toimetatud raamatu „Siberi eestlaste elud ja lood” põhjal (Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lavastuse käsikiri Piret Noorhani). Kõik näitlejad – Ellen Valter, Eda Oja, Merli Tamtik ning Eerik Purje – suutsid nendesse lugudesse üllatavalt hästi sisse elada, Siberi näituse pildid moodustasid ühtlasi lavakujunduse, heli ja valgus toetas kogu etendust.

Millega te teadustöö kõrval veel tegelete? Mis elus rõõmu ja naudingut pakub?

Olen pärit suurest suguvõsast, juba perekondlikke tähtpäevi on üksjagu. Mul on kümme lapselast (vanuses 0–26) ja kaks lapselapselast – nendega juba igav ei hakka. Seadsin mõni aasta tagasi oma elamise sisse Haapsallu mere äärde ja minu silmis on see parim elukeskkond. Käin igal võimalusel ujumas, kasvatan oma väikeaias marju, juurvilju ja lilli. Suviste suur­ürituste ajal on mu väike majake sugulasi-tuttavaid täis.

VIVIAN SIIRMAN

Foto: Andres Tennus

Liina Lukas on pikaaegne Tartu Ülikooli maailmakirjanduse dotsent, Eesti-uuringute Tippkeskuse juhtkomitee ja nõukogu liige. Ta on viljaka baltisaksa kirjanduse ja Balti kirjakultuuri uurijana pälvinud Keele ja Kirjanduse artiklipreemia lausa kolmel korral: 2008., 2011. ja 2019. aasta kaastööde eest. Viimane neist kandis pealkirja „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust”. Augusti algul tähistab Liina Lukas 50 aasta juubelit, sel puhul usutles teda Vivian Siirman.

Kõigepealt tahaks küsida, kuidas on teist saanud teadlane ja just kirjandusteadlane? Millised (töö)elus tehtud valikud on toonud teid praeguse ametiala juurde?

Mul oli mitu valikut. Pärast põhikooli tahtsin minna Georg Otsa muusikakooli. Muusika oli meie peres olnud mitu põlvkonda olulisel kohal: mu vanaema oli koori­juht, ema laulis hästi, isa oli nooruses erinevaid pille mänginud. Tädi tahtnuks saada džässlauljaks, kui haridustee ja hääl poleks Siberis katkenud. Ma ise lõpetasin pärast 8. klassi lastemuusikakooli ja valmistusin sisseastumiseksamiteks. Viimasel hetkel mõtlesin siiski ümber ja jäin keskkooli. Abituriendina oli mul mitu rauda tules. Nii lavaka kui ka lauluerialad jätsin siiski enesekriitiliselt kõrvale, aga matemaatika, ajakirjandus ja eesti kirjandus võistlesid viimase hetkeni. Olin kirglik lugeja, suur eesti luule fänn. Ka aeg oli niisugune: ühiskondlik kõrgepinge, emotsioonid olid laes, tuli ajada eesti asja. Nii oli eesti filoloogia loogiline valik. Sain sisse esimese eksamiga, maksimumpunktidega.

Hiljem sujus kõik iseenesest: diplomile järgnes magistrikraad, seejärel doktorantuur. Ju siis olin õigel ajal õiges kohas. Aga oleksin kujutanud end ette ka matemaatika­õpetaja, ajakirjaniku või muusikuna.

Teie praeguse teadustegevuse valguses võiks ka arvata, et teil on saksa filoloogi haridus. Kuidas te saksa keelega kokku puutusite? Kumb oli enne, kas keele valdamine näitas suunda (balti)saksa kirjanduse uurimiseks või oli enne huvi just selle kirjanduse vastu, nii et tuli keelt õppida? Kas on ka mõni teine võõrkeel ja kirjandus, mille vastu sügavamat huvi tunnete?

Enne oli uurimishuvi. Saksa keel oli vajalik vahend, mis tuli omandada. Olin küll koolis seda õppinud, aga nõukogude­aegne keeleõpe ei olnud väga tõhus, nii oli mu keeleoskus ülikooli astumisel üsna algtasemel.

Sattusin saksakeelse kirjandusega tegelema eesti filoloogina, eesti kirjandusajaloo vaatepunktist. Ülikooli astudes tahtsin tegelikult uurida hoopis arbujaid. Hakkasin tegelema Uku Masinguga, koostasin Ilmamaale Masingu esimeste väljaannete jaoks kommentaariumi, see oli tohutult hariv ja haarav.

Mis puudutab võõrkeeli, siis õieti enne kui minust sai germanofiil, olin hoopis frankofiil. Õppisin ülikooli esimestel aastatel prantsuse keelt, osalesin aktiivselt Prantsuse Teadusliku Instituudi tegevuses. Toona oli Tartus prantslastest keele­õpetajaid ja õpingud olid väga inspireerivad. Need ei olnud ainult keeletunnid. Käisime rühmaga prantsuse keele praktiseerimise eesmärgil Käärikul suusatamas, õppisime neljahäälselt keskaegseid koraale ja esinesime nendega südaööl katoliku kirikus, küpsetasime minu köögis tarte à l’oignon’i… Mõtlesin, et keelt nii õpitaksegi. Prantsuse kirjandust tunnen ma saksa kirjanduse järel kõige paremini. Nii et kui kõik ümberringi hakkasid järsku vene keele asemel inglise keelt rääkima, otsustasin mina minna vastuvoolu. Kultuurilise mitmekesisuse huvides.

Ega ma täpselt ei mäletagi, kuidas ja miks otsustasin teise kursuse töö kirjutada luulest ajakirjas Das Inland, mis ilmus Tartus aastail 1836–1863. Võib-olla on see seotud sellega, et minu vanaema ja tema sõbranna, tädi Lola, lugesid võidu saksakeelseid raamatuid ja vahel oli nende lugemislaual ka mõni, mille tiitellehel või lehepöördel oli kirjas Reval, Dorpat või Riga. Mu vanaema oli eestiaegne kooliõpetaja ning saksa, vene, vähemal määral ka inglise ja prantsuse keele oskus kuulus lihtsalt toonase õpetaja hariduse juurde. Mingeid saksikuid või poolsaksikuid juuri mul pole, või kui on, siis sama palju kui meil kõigil.

Teise kursuse seminaritööks sirvisin läbi kõik 28 Das Inlandi köidet. Ja kui peale seda hakkasin võtma saksa kirjanduse kursuseid, küsis toonane Tartu germanistikaprofessor Claus Sommerhage, kust on pärit minu saksa keel (kasutasin vanamoodsaid sõnu). Sain öelda, et aja­kirjast Das Inland.

Kes seda meie kirjandusloo seisukohalt nii olulist väljaannet on lehitsenud, teab, et seal on juttu nii rahvaluulest kui ka eesti, läti, baltisaksa ja saksa luulest. Ja kõik see moodustab ühe luulediskursuse. Eesti luule asetub toonase saksakeelse luule ja saksa filoloogilise diskussiooni taustale. Me saame aru, mis asja ajasid saksa haridusega mehed ja naised (nüüd juba ka Kreutzwald ja Faehlmann nende hulgas) eesti luulet luues. Minu jaoks sai sellest materjalist kogu vanema eesti kirjanduse uurimise suund ja meetod: kõigepealt tuleb tunda neid luuletusi, nende keelt ja kirjaviisi. Siis vaadata saksakeelset konteksti, milles nad ilmusid, ja argumente, millega neid on sisse juhatatud, põhjendatud ja selgitatud. Seejärel tuleb vaadata Saksamaale, et aru saada, millised eeskujud, esteetilised või mõtteloolised programmid olid parajasti käibel ja kujundasid ka siinseid arusaamu luulest ja siinset saksakeelset luuletamist. Ja siis tuleb vaadata veel seda, kuidas needsamad programmid või taotlused teostusid lätikeelses kirjanduses. Nii et eesti kirjanduse juurest baltisaksa diskussioonini, sealt edasi saksa mõttelooni, sealt tagasi baltisaksa positsioonide määratlemiseni ja läti kirjanduseni. See on vanema kirjanduse uurimise marsruut.

Das Inlandiga tegelemisest alates teadsin, et selle uurimisprogrammi teostamiseks on tarvis väga hästi tunda saksa kirjandust. Hakkasin germanistikat juurde õppima. Kõrvalerialana seda teha polnud võimalik, aga võtsin lihtsalt kõiki toona Tartus pakutavaid saksa kirjanduse kursuseid. Olin pea igal aastal stipendiumiga mõnes saksakeelses ülikoolis: Göttingenis, Viinis, Marburgis, mitmel aastal ­Marbachis Saksa kirjandusarhiivis. See on suurim kirjandusarhiiv Saksamaal, umbes nagu meie kirjandusmuuseum.

Eesti humanitaarteadustes on kurdetud vähese saksa keele oskuse üle, mis suleb uurimiseks suured materjalikogud. Kas on kasvamas peale uusi baltisaksa kirjanduse ja maiskondliku kirjandusloo uurijaid?

Mõni ikka on, aga vähem, kui tarvis oleks. Mul on olnud väga andekaid juhendatavaid: Kairit Kaur, Vahur Aabrams, Liina Sumberg, Helena Nagelmaa jt. Hiljuti kaitses doktoritöö Tiina-Erika Friedenthal. Aga need on siiski üksikud. Ei piisa ju vaid saksa keele oskusest, on vaja palju teadmisi nii Eesti kui ka Saksa, kogu Euroopa kultuuriajaloost. Otsisin mitu aastat magistranti, kes tuleks appi koostama Goethe luule tõlkekogu. See on Eesti Goethe-Seltsil olnud plaanis juba ammugi. Tarvis oli abijõudu, sest töö oli aeganõudev ja keeruline: tuli välja otsida kõik ajakirjanduses ja laulikutes ilmunud luuletused, lapata läbi hulganisti kooliõpikuid, tegeleda käsikirjaliste materjalidega arhiivis, transkribeerida luuletused, teha valikud ja langetada otsused (teinekord ka eetilised), panna kirja ilmumisandmed, tuvastada tõlkijad, leida nende kohta materjali, mõelda läbi raamatu kontseptsioon, samuti vormistusjuhend, uurida Goethe tõlkimise lugu, suhelda kirjastusega, tegeleda autoriõiguste küsimusega… Pakkusin seda mitu aastat mõnele magistrandile magistritöö teemaks, aga see huvitab väheseid või ei ole neil keeleoskust ega tahtmist töötada arhiivis või raamatukogus. Lõpuks leidsin Susanna Renniku germanistika osakonnast. Usun, et kogu tööprotsess on talle olnud väga hea kogemus.

Samamoodi oli Herderiga – tahan anda välja Berliini riigiraamatukogus asuvas Herderi käsikirjade kogus sisalduvad eesti laulud koos kommentaaride ja saate­sõnadega. Ja olin väga õnnelik, kui leidsin Katrin Angeli, kes nõustus sel teemal tegema magistriprojekti ja selleks ka saksa keele ära õppima.

Saksakeelseid raamatuid ja ajakirju on meie kultuuriloolised kogud ja arhiivid täis, aga me ei ole endiselt suutnud neid näha Eesti kultuuriloo osana. Inimesi, kes neid oskaks uurida ja hinnata, jääb üha vähemaks. Kaovad ka kirjanduslooliseks uurimistööks vajalikud pädevused. Sest nende uurimiseks ei piisa üksi kirjandusloolisest teadmisest, mõne moodsa teooria tundmisest, ei piisa üksi eesti, saksa, balti­saksa kirjanduse, hilisemal perioodil ka vene kirjanduse tundmisest, vaid vaja on teadmisi nii Eesti, Baltimaade kui ka Saksa ajaloost, folkloristika ja kirjakeele ajaloost, on vaja tunda alamsaksa keelt, paleograafiat. Need pädevused ei teki üleöö, vaid pikaajalise harjutamise tulemusel. Praegus­aja teemade puhul aitab rohkem intuitsioon ja isiklik kogemus. Ka minul ei ole kõiki neid vajalikke oskusi, aga üks „päästev” oskus mul on – tahe ja suutlikkus teha koostööd, ka interdistsiplinaarset.

2006. aastal märkisite oma mahuka monograafia „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918” sissejuhatuses, et teid huvitavad samad küsimused mis Aino Kallastki 1909. aastal, nimelt milline on baltisaksa „müüridetagune kultuur”, mida on eesti omast isoleeritult kirjeldatud. Kontekstid, milles teie ja Kallase küsimused on esitatud, on kahtlemata üsna erinevad, sest Kallase ajal olid need müürid ju füüsilisedki. Kas eestlastele on balti­saksa kultuur ja kirjandus omasemaks ja tuttavamaks saanud, nii et 90 aasta pärast ei pea küsimust taas kordama?

Pigem arvan, et ikka vastupidi. Aino Kallase ajal oli teadmist sellest kultuurist palju rohkem. Baltisaksa kultuur on ju kõigepealt saksa kultuur, milles Aino Kallas, samuti väga paljud tema kaasaegsed nii Eestis kui ka Soomes end kodus tundsid. Ja füüsiline barjäär ei olnud sugugi nii suur, nagu tagantjärele võib tunduda. Eestlaste ja baltisakslaste haridustee oli paljuski ühine: tihti oldi ju kooli- või ülikoolikaaslased. Kohtuti seltsides, ajalehetoimetustes, teatrites ja seltskondades. Iseasi on psühho­loogiline barjäär – see oli muidugi olemas. See viis viimaks selleni, et baltisaksa kultuur „unustati”, lülitati kultuurimälust välja kui takistav, ebamugav tegur. Toona oli see mõistetav, aga tänapäeval, loodan, ei takista see psühholoogiline ressentiment meid enam käsitlemast baltisaksa kultuuri eesti identiteedi ühe komponendina. See ei ole harjumuspärane arusaam, olen märganud ka õlakehitust või ebamugavus­tunnet. Loen bakalaureusetudengitele kursust „Baltisaksa kirjandus eesti kultuuriloo taustal” ja tudengid tunnistavad vahel, et tulid kursusele suure eelarvamusega, aga olid pärast selle läbimist üllatunud, kui palju seal on huvitavat ja kui vähe nad kõigest sellest (oma ajaloost) teavad.

Olen veendunud, et eesti ja läti kirjanduse ajaloo uurimisel ei piisa keelest kui lähtepunktist: tuleb vaadata selle maa vaimuelu tervikuna, luua tervikpilt siinse regiooni mis tahes keeltes kirja pandud kirjandusest. See on olnud ka varem selge vanema kirjanduse uurijatele, nagu August Annist või Otto Alexander Webermann, kuid uurimusi on ikka veel vähe, see võtab aega.

Baltisaksa kirjanduses olete uurinud mitmekesiseid teemasid kohapärimusest ja muistse vabadusvõitluse kujutamisest queer’i-lugudeni. Kuidas olete nende teemadeni jõudnud? Kas teemade valikul on peamine isiklik huvi või mängib rolli ka n-ö ühiskondlik tellimus?

Lõin endale esialgu sellest kirjandusest võrdlemisi korraliku üldpildi: lugesin palju, kaardistasin, mõõtsin, klassifitseerisin ja tüpologiseerisin. Ja selle käigus avastasin põnevaid teemasid, mille olemasolust mul enne aimugi polnud. See­järel olen võtnud need teemad kordamööda ette. Väga palju on läbi uurimata, mõtestamata, kirjutamata. Huvitanud on mind eelkõige need aspektid, mis ütlevad midagi ka eesti või saksa kirjanduse kohta üldisemalt või tunduvad aktuaalsed. Aga kui on tulnud tüdimus, olen võtnud käsile midagi muud, olgu siis eesti või saksa kirjandusest. Praegu on päevakorral Goethe ja see on terve maailm! Seal on nii palju avastada – mitte ühe luuletaja loomingulist rada, vaid selle kaudu kogu Euroopa kultuuri ja seda mitte ainult sel võrdlemisi pikal perioodil, mil Goethe kirjutas. Goethe on üks eesti kultuuri enim mõjutanud kirjanikke, selle mõju ulatust ei ole aga seni teadvustatud.

Millest oleneb teie kui teadlase jaoks teema aktuaalsus: on see seotud sooviga n-ö tõde jalule seada, sest avalikus diskussioonis avalduvad teadmised on lähemal vaatlusel lünklikud, stereotüüpsed või suisa valed – või annab tänapäev inspiratsiooni ja valgustab välja teemasid, millele muidu ehk tähelepanu ei jaguks?

Eks nii ja naa. Humanitaarteadus on tõlgendusteadus ja varasemaid tekste loetakse üle tänapäevasest probleemi teadvustamisest lähtuvalt. Ja tänapäevastest väärtushinnangutest lähtuvalt antakse neile ka hinnanguid. Teistmoodi me ei oska ega saagi, ehkki sellega võib ka liiale minna. Liialdusteni viib enamasti puudulik ajalootaju. Kui me tänapäevase pilguga, uute teooriate ja väärtushinnangute valguses loeme vanu tekste, ei tohi me neid välja rebida oma ajastu kontekstist ega diskussioonist, milles nad osalesid. Siis on tõlgendus ideologiseeritud. Samal ajal ei usu ma täiesti objektiivse uurijapositsiooni võimalikkusse. (Kirjandus)ajalugu ei ole isegi (kirjandus)ajaloolase jaoks lihtsalt (kirjandus)ajalugu. Ka ajaloolane jutustab ja tema käed on juba ette seotud: esiteks narratiivsete vahenditega, teiseks ajalooteaduse tänapäevase diskursiga (sellega, kuidas kindlal ajahetkel ajaloost mõeldakse ja kirjutatakse) ja kolmandaks (ja seda ei tule häbeneda!) ajaloolase individuaalse, perekondliku, kultuurilise, rahvusliku mäluga, millest lähtuvalt ta ajalugu tõlgendab.

Balti kirjakultuuri uurides ei ole tarvis teha nägu, nagu oleks tegu eeskujuliku multikultuursuse, transkultuursuse või hübriidsuse näitega – tal oli selgelt koloniaalne iseloom. Kuid ajalugu on palju mitmekesisem, et leppida selle hinnanguga.

Olete andnud loenguid välisülikoolides: Viinis, Göttingenis, Helsingis, Riias. Kuidas on neis paikades ja mujal välismaal teie teadustööd vastu võetud ja kas mõttekaaslaste leidmine on olnud lihtne?

Kõik need lähetused on teoks saanud uurimisprojektide raames, järelikult on minu tegemiste vastu huvi tuntud, mind on sinna kutsutud. Ja seejärel olen kutsunud vastu. Olen tahtnud tuua rahvusvahelised diskussioonid oma koduõuele. Balti kirjakultuuri sümpoosionid, mida olen korraldanud alates 2001. aastast, on just see vahend. Tohutult inspireeriv ja hariv on minu jaoks olnud töö „Balti kirja­kultuuri ajaloo” kallal, mis kestab juba 15 aastat. Esimene köide on praegu küljendamisel ja loodetavasti ilmub veel enne sügist. See on uutmoodi kultuurilugu, mis taotleb siinmail kasutatud eri keeltes (saksa, eesti, läti, ladina, vene) tekstide koos vaatlemist. Sellist asja ei saa teha üksinda ega ühe eriala raames. See on 40 autori pikaajalise koostöö vili, ja paras välja­kutse igal sammul.

Olen ka rahvusvahelise võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni (ICLA) liige – see on tohutute mõõtmetega võrgustik oma konverentside, töörühmade ja avaldamiskohtadega. Ja Eesti Goethe-Seltsi presidendina osalen rahvusvahelises ­Goethe-uurijate kogukonnas. Olen palju käinud Weimaris, kus on Goethe ja Schilleri arhiiv ja kuulus Anna Amalia raamatukogu, mida ma väga armastan. See on üks parimaid XVIII sajandi raamatukogusid. Võtan osa üle aasta toimuvatest rahvusvahelistest Goethe-konverentsidest, mis toovad Weimarisse kokku nimekaid XVIII sajandi kirjanduse uurijaid kogu maa­ilmast.

Göttingen on minu teine koduülikool, seal olen olnud kõige rohkem, sinna kipun ikka tagasi, kas või raamatukokku. Vahetult enne koroonakarantiini olin seal kuu aega uurimas ja õpetamas sealse võrdleva kirjandusteaduse kursuse raames. Kevadel õpetasin Prantsusmaal Bordeaux’ Montaigne’i ülikoolis hoopis XIX ja XX sajandi vahetuse Euroopa kirjandust, rõhuasetusega väiksematel kirjandustel, sh eesti kirjandusel, millest olid programmis Tuglase „Maailma lõpus” ja Jaan Oksa „Küla”. Prantsuse tudengitele meeldisid need tekstid, eriti Oks. Mõni aasta tagasi õpetasin Viinis külalisprofessorina kolme kursust: baltisaksa kirjanduse kursus pakkus huvi sealsetele komparativistidele ja germanistidele; eesti kirjanduse kursusele tulid vaid skandinavistid, ja neid oli vähe. Aga kursusele pealkirjaga „Viini modernism ja selle peegeldusi Skandinaavia ja Baltimaade kirjandustes” tuli suur rühm germaniste. Käsitlesin Hofmannstahli, Schnitzleri ja Altenbergi kõrval ka Hermann Bangi, Hjalmar Söderbergi, Aino Kallase, Eduard von Keyserlingi, Friedebert Tuglase, Jaan Oksa ja A. H. Tammsaare tekste. Mind üllatas, kuivõrd sealsed tudengid siinsete tekstide ja teemade vastu huvi tundsid. Tuleb ainult leida õige lähtepunkt. Sama käib ka teadustöö kohta.

Keele ja Kirjanduse 2019. aasta artikli­preemia saanud uurimuses käsitlete Eesti ja Läti luule sündi, kusjuures huvitavad on kummagi luulekultuuri eri arenguteed. Eesti ja Läti ajalugu ja kultuur on mõneti väga sarnased, ent vahel jääb mulje, et eestlased teavad Lätist ikkagi üsna vähe. Kas Eestis peaks rohkem tegelema Läti uuringutega?

Jah, kindlasti. Meie kultuurid on ajalooliselt nii tihedalt seotud, nad on juuripidi kinni sellessamas baltisaksa kultuuris. Ka juba nimetatud „Balti kirjakultuuri ajalugu” kaasab Läti alal toimunu, sest vaid praeguse Eesti ala kirjandust käsitledes jääksid tähelepanuta olulised tekstid ja sündmused, mis siinse, sh Eesti kirjakultuuri arengut mõjutasid. Tegu on ühtse ajaloolise kirjaruumiga, mille tähtsamad keskused paiknesid Riias, Tartus, Tallinnas ja Miitavis. Toonane tekstide ringlus ei tundnud tänaseid riigi- ega keelepiire. Balti kirjakultuuri tervikpildi loomine on nõudnud tihedat suhtlust ja infovahetust Läti teadlastega, ületamaks keelebarjääri ning tasandamaks või täitmaks uurimisteemade, rõhuasetuste ning käsitlemisviiside erinevusest tulenevaid lünki. Eesti ja Läti materjali kõrvutamine on need uurimislüngad selgemini nähtavale toonud. On hea meel märkida, et Eesti ja Läti humanitaarteadlaste koostöö on viimasel kümnendil tihenenud ning oma osa selles on ka „Balti kirjakultuuri ajaloo” pikaajalisel koostamisprotsessil. Aga koostöö Lätiga on elavnenud ka XX sajandi teise poole ja tänapäevase kirjanduse uurimisel, kus siduv baltisaksa vahenduslüli puudub.

Mainite rõhuasetuste ja käsitlemisviiside erinevust. Mida on Balti kirjakultuuri tervikpildi juures tulnud (rohkem või vähem) omavahel selgeks vaielda?

Kuna koostööd on tehtud vähe ja ka uurijaid on vähe, on tegeletud lihtsalt erinevate teemadega. Näiteks on lätlastel praegu käsil rahvavalgustuse ja hernhuutluse uurimine. Meil on nende teemadega tegeldud nõukogude ajal, aga uue uurimisseisu valguses ei ole neid tekste tõlgendatud. Praegu nende teemade juurde asudes tuleks vaadata, mida lätlased on teinud. On omamoodi veider postkoloniaalne nähtus, et Eesti-Läti teaduskoostöö edeneb siis paremini, kui leidub sakslastest „vahendajaid”, kes mõlemad pooled kokku viiksid. Väiksele kultuurile oleks justkui vaja maailma tõlgendamiseks suure kultuuri prille, ta ei usalda iseenda kultuuriajaloolist kogemust ega tõlgendusvõimet.

Vanema kirjandusloo uurimise võimalused on oluliselt avardunud tänu materjalide digiteerimisele nii meil kui ka mujal. Eesti vanema kirjanduse digitaalne teksti­korpus EEVA¹, mille üks algatajaid te olete, alustas 2002. aastal. Milliseid nihkeid, avastusi, uusi vaate­nurki on teaduslikus plaanis selline paranenud ligipääs allikatele kaasa toonud?

Digiteerimine on teinud koostöö võimalikuks. Olen saanud EEVA-le tagasisidet kõige rohkem just Lätist ja Saksamaalt. Sattusin kord ühe näituse avamisele Läti rahvusraamatukogus ja kuulsin seal kuraatori avakõnest, et ilma Tartu Ülikoolis tehtava EEVA-ta poleks ta suutnud seda näitust teha. Vaat need on helged hetked, kui juhuslikult märkad, et su töö on kellegi jaoks olnud vajalik!

EEVA idee sai alguse seoses eesti vanema kirjanduse õpetamisega Tartu Ülikoolis. Tahtsin neid vanemaid tekste üliõpilastele näidata, aga ei saanud ju 60–80 inimesega rünnata kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu. Nüüdseks on EEVA ise digitaalne raamatukogu, mis teeb kätte­saadavaks Baltimaadest pärit kultuuritekste, annab nende ja autorite kohta infot ja seob nad omavahel digitaalses kesk­konnas.

Minu jaoks annab digiteerimine võimaluse saada kiiresti töölauale vajalikud tekstid, mille otsimiseks oleks muidu kulunud väga palju aega. Lihtsam on ka statistiliste andmete saamine. Digitaalsetesse meetoditesse kirjandusuurimises ma väga ei usu. Teksti lugemine jääb siiski üheks peamiseks kirjanduse uurimise meetodiks.

Viimasel ajal olete tegelenud Johann Gottfried Herderiga. Miks Herder teid huvitab? Kas tal on midagi olulist öelda XXI sajandi inimkonnale? Kas Herder vajaks Baltimaade kultuuri ja ajaloo kontekstis suuremat tähelepanu?

Eelmise aasta lõpus lõppes mul neli aastat kestnud uurimisprojekt (Tartu, Potsdami, Bordeaux’ ja Läti ülikoolide koostöös) XVIII sajandi teemal – „Valgustusajastu teabekanalid”, mis hõlmas nii teadus- kui ka õppetööd, ja Herder oli seal üks olulistest autoritest. 2015. aastal korraldasime koos Eva Piirimäega Tartus konverentsi Herderist ning andsime välja kogumiku „Herder on Sympathy and Empathy”. Raamat ilmus äsja mainekas Brilli kirjastuses.

Muidugi vajaks Herder suuremat tähele­panu. Ta on üks neid autoreid, keda mitmed humanitaarsed distsipliinid peavad oma rajajaks, aga keda õieti ei loetagi. Herderi esimene tõlge eesti keelde ilmus alles eelmisel aastal! Isegi selle kohta, mis puudutab Baltimaade rahvalaulu, on seni ilmunud vaid üks uurimus – see on saksa­keelne ja pärit 1953. aastast. Eestis seda eriti ei tunta.

Mina jõudsin Herderini eesti kirjanduse kaudu. Herderi poeetika ja esteetika alased vaated olid omas ajas uuenduslikud ja jõudsid koos tema endaga ka Baltimaadele. Millisesse pinda need seemned langesid, kuivõrd suunasid eesti kirjanduse (ja teiste Baltimaade kirjanduste) edasist teed? Süveneda Herderisse tähendab süveneda Euroopa XVIII sajandi vaimulukku. Herder on kirjutanud väga palju ja erinevatel teemadel. Tal on XVIII sajandi mõtlejale omaselt entsüklopeediline haare, seal on iga eriala jaoks midagi. See on ajastu, mis mind on köitnud, sest see on eluterve, optimistlik ja samal ajal kirglik. Siis arvati, et seda maailma – ja inimese elu mõtet – on võimalik ikkagi kuidagi hoomata.

Peale selle on Herderit huvitav lugeda – tema stiil on kaasahaarav, emotsionaalne. XXI sajandi vaateveerult on hea teada, et inimesed on juba sajandeid tagasi mõelnud samade asjade peale. Inimese loomus ei ole muutunud. XXI sajandi inimene ei ole tihti sellega kursis, et enne teda on ka samad asjad inimkonda huvitanud. XXI sajandi probleemiks on ajaloota haridus.

Mainitud Herderi tõlgete ilmumise puhul kirjutasite Sirbi veergudel, et raske on seletada, miks nõnda olulise mõtleja loomingu eestindamine on nii kaua aega võtnud.² Kas te ei ole tundnud endas soovi tõlkida mõni eesti aja- ja kultuuriloo mõttes kõnekas saksakeelne tekst?

Jah, muidugi. Aga kõike ei jõua. Teadustöö ja õpetamine võtavad kogu aja. Vahel olen võtnud mõne toimetamistöö: nt toimetasin Mati Sirkli tõlgitud Kleisti värssdraamasid, mis pakkus suurt naudingut. Nüüd anname välja Goethe luuletused eesti keeles, selle jaoks olen ka toimetanud luuletõlkeid ja on väga suur tahtmine ka ise tõlkida. Paraku, muud tööd ootavad järjekorras ja kogu aeg oled kellelegi midagi võlgu, mõne artikli, seisukohavõtu, retsensiooni…

Kas jälgite ka seda, mis tänapäeva eesti ja saksa kirjanduselus toimub?

Ikka jälgin, jõudu mööda. Õpetan ju ka ülikoolis kursuseid, kus on juttu uuemast kirjandusest. Hiljuti kirjutasin arvustuse Klaus Modicki romaanile „Keyserlingi saladus”.³ Muidugi, tahaks rohkem lugeda ja arvustada kaasaegset kirjandust, aga… See „aga” sisaldus juba vastuses eelmisele küsimusele. Õnneks on tudengid, kelle pärast tuleb hoida kätt pulsil ka praegusel elul ja loomingul.

Geeniteadlane Anton Terasmaa on kommenteerinud oma auruvedurite remontimise hobi nii, et mingi muu projekt peab inimesel töö kõrval olema, muidu läheb ta lihtsalt hulluks.⁴ Ühest kunagisest leheloost jäi silma üks teie huviala – iluuisutamine! Kas sportlikud tegevused on teile just niisugune selge meele hoidmise vahend? Millised ettevõtmised teid teadustöö kõrval paeluvad?

Kooli ajal tegelesin kõikvõimalike asjadega: käisin muusikakoolis, tuuritasin tüdrukutebändiga (laulsin kvartetis teist alti), tegin rahvatantsu, käisin kõikvõimalikel olümpiaadidel ja etlemis­konkurssidel. Spordiga ma eriti ei tegelenud, aga vahel saadeti mind suusavõistlustele… Võhma mul on. Olin suur iluuisufänn (ainus sport, mida jälgisin) ja õppisin ise koduõuel ära nii tagurpidisõidu kui ka mõne lihtsama elemendi. Tartu Lõuna­keskuse liuväljale läksin tütar Linda jälgedes. Tema tegeles kümme aastat iluuisutamise kui võistlus­spordiga ja vanemate rolliks on sel juhul olla toetusrühm ja taustajõud. Mina hakkasin siis ka trennis käima. Käisin mitu aastat, õppisin ära kõik ühekordsed hüpped. See ala nõuab erilist keskendumist, sest elemendid õnnestuvad, kui selle kasuks töötab mitu asja: tehnika, tasakaal, kiirus, julgus, rütmitaju jne. Siis on kõik muud pinged maandatud, kogu keha ja vaim tegelevad sellega, et element välja tuleks. Kui Linda uisutamise lõpetas, kadus ka minul motivatsioon ja trenni pole enam jõudnud. Aga jääle lähen vahel ikka suurima heameelega. Nüüd, kui lapsed on suured, oleme hakanud abikaasaga koos end rohkem liigutama, kas siis rattaga sõites, joostes, suusatades või aerutades. Rahva­tantsu teeme ka. Üks mu viimaste aastate hobisid on flamenkotants! Mõnikord, perekondlikel tähtpäevadel, olen jälle sülle võtnud akordioni. Hing ihkab laulda, mis sa teed. Olen püüdnud liituda mõne kooriga, aga aega ei ole nii regulaarseteks hobideks. Küllap jõuan pensionieaks kooli­põlve hobidele jälle ringi peale teha.

Hobid ei ole üksnes iseenda jaoks, vaid ka oluline kasvatuslik vahend. Perekondlikud traditsioonid on minu jaoks olulised. Tähtpäevade puhul ei pea ostma kalleid kingitusi, vaid tegema midagi loomingulist – ja tegema seda hästi. Kuna nii meie pere kui ka mu õe lapsed mängivad pilli, siis kodukontserdid juhtuvad päris tihti ja pakuvad alati üllatusi. Ega täiskasvanudki tohi alla jääda!

VIVIAN SIIRMAN

---

F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

F o t o: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Eesti keele väljendivara uurimine ja publitseerimine on rikastunud kahe suurteosega. 2019. aastal ilmus Asta Õimu ja varalahkunud Katre Õimu monograafia „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks”,¹ 2020 Eesti Kirjandusmuuseumi sarjas „Monumenta Estoniae antiquae” kaheköiteline eesti kõnekäändude väljaanne,² mille on toimetanud Asta Õim; Asta ja Katre Õim on ka väljaande koostajad. Need saavutused annavad põhjust tülitada Asta Õimu mõne küsimusega.

Kas võiks ütelda, et mõlema teosega on jõutud olulise verstapostini, võetud kokku pikaajalise töö tulemused?

Tõepoolest „Eesti kõnekäänud” I–II on süstematiseerimistöö kokkuvõte ja ühtlasi „Monumenta Estoniae antiquae” lühi­vormide viimane osa. Enne kui üle 160 000 tüpologiseerimata kartoteegitekstist sai mõisteliselt korrastatud teos, kulus paar aastakümmet aega ning see on mitme inimese töö. Koguteose koostamine käis paralleelselt uurimistööga: kaitsti magistri- ja doktoritöid, ilmus suur hulk teadus­publikatsioone ja rakenduslikke väljaandeid. Tõsi, soodsamates oludes võinuks töö mõni aasta varem kaante vahel olla.

Seevastu „Lähtekohti eesti fraseoloogia käsitlemiseks” on põgus vahekokkuvõte fraseoloogia uurimisseisust Eestis. Seda põldu tuleb veel künda, enne kui äestama saab hakata.

Sinu teadlaskarjääri algusosa kuulus kakskeelse leksikograafia alale. Kuidas oled jõudnud eesti kujundkõne süva­analüüsi juurde?

Sõnaraamatutöö, olgu sõnaraamatu koostamine või toimetamine, on tänuväärne selles mõttes, et probleemid jooksevad ise kätte, seda nii sõnavara kui ka grammatika osas. Kuna leksikograafil tuleb probleemidele lahendus leida suhteliselt kiiresti, lükkub kitsaskohtade laiem uurimine edasi või jääb teiste teha. 1990. aastate alguses „Vene-eesti sõnaraamatut” toimetades hakkas silma ja, mis seal salata, tegi tõsist muret, et eesti vasted kippusid aina korduma ning üks ja seesama väljend, mis tuli ette mitme märksõna artiklis, esines mitmes erinevas vormis ja erinevate vastetega. Tänapäeva leksikograaf on võrreldes eelmise sajandi viimase veerandi sõnaraamatutegijaga abivahendite hulga ja kättesaadavuse poolest lausa või sees – abivahendid on mõne hiire­klõpsu kaugusel. Toona ei olnud peale ÕS-i, Saareste mõistelise sõnaraamatu ja „Väikese murde­sõnastiku” õieti midagi. See sundis tegijaid looma oma abivahendeid. Nii kujunes mul kaks nn kodukartoteeki: ühes sünonüümsed ja teises kujundlikud keelendid. Sealt sai pärast edasi minna, saatmas Erich Raieti julgustus ja Henn Saari kindel soovitus keskenduda eesti keelele. Saari käe all oli mul võimalus õige mitu aastat töötada. Hakkasingi õppima, tegin eesti keele eksameid ja kaitsesin kahel erialal kandidaaditöö, topelt oponentidega, laiendatud kaitsmisnõu­kogus. Sellega sai põhi laotud.

Kuidas avaldub kujundkõnes Sinu hinnangul keele poeetiline funktsioon?

Kõnekäänd esitab oma sisu (inimese hoiakud, arusaamad, seisukohad) enamasti mitte otseses keeles, vaid kujundlikus, poeetilises keeles. See annab võimaluse käsitleda neid ütlusi poeetilisest ja kommunikatiivsest spetsiifikast lähtuvalt. Roman Jakobsoni järgi tuleb keelt uurida kogu tema funktsioonide mitmekesisuses. Tegeledes poeetilise funktsiooniga, ei saa keeleteadus piirata end poeesia, sõnakunsti valdkonnaga. Seda funktsiooni saab tulemuslikult uurida koos keele üldiste probleemidega, nagu ka keele hoolikas uurimine nõuab selle poeetilise funktsiooni põhjalikku arutamist.

Kirjandusmuuseumi kõnekäändude kartoteek koosneb enamasti pelkadest tekstidest, mille juurde on vaid harva lisatud kommentaare ütluste tähenduste, traditsiooniliste kasutamispuhkude jms kohta. Siit johtus otsene oht tõlgendada kõnekäändude, eriti vanema keele kõnekäändude kujundikeelt valesti. Paratamatult on üsna palju selliseid ütlusi, mille sisu jääb praegusaja uurijale juba sedavõrd käsitamatuks, et ei söanda otsustada ühegi tõlgenduse kasuks. Pealegi on kõnekäänu kui poeetilise üksuse semantika tihti mitme­tähenduslik, mille peapõhjus on kõnekäänu metafoori, allegooria vms mitmeti tõlgendatavus. Kui meil õnnestukski luua mingi kindlam reeglistik poeetiliste kõnekäänutekstide „tõlkimiseks” mittepoeetilisse metakeelde, jäävad põhiprobleemiks ikkagi kõikvõimalikud üldsemantika küsimused.

Väljendi komponendid ei ole oma­vahel seotud mitte üksnes semantiliste ja süntaktiliste reeglite alusel, vaid ka mingi formaalse tunnuse kaudu, mis tagab komponentide vormilise sarnasuse ja kooskõla. Näiteks eesti väljendi heakõla­lisusel on metafoori tekkeprotsessis ja seega fraseo­logismi keelendamisel täita nii mõnigi kord oluline roll. Eesti fraseoloogias on tavalised regivärsilisuse vormi­võtted algriim ja riim, sh sarnaste struktuuride kordused, mis loovad riimi ja rütmi: süle ja seljaga, hinge heitma; pea nüüd pea, pillimees; korras nagu Norras; saab süüa, saab müüa (’midagi on palju’). Tundub, et vanemates väljendites on sedalaadi poeetika­võtted järjekindlamadki kui tänapäevasemas fraseoloogias. Sellised vormivõtted kinnistavad väljendi mõjuvust ja tõhusust.

Mis võiks olla põhjus, et keele poeesiat luuakse, taasluuakse ja tarbitakse kõigil aegadel, kõigis keelekasutajate rühmades? Miks vajab inimene kujundeid?

Kujundlikkus on tunnuslik keelele kõige laiemas plaanis, üldiselt. Paljud kujundid on praeguseks nii kulunud, et me ei tajugi neid metafoorsetena, ehkki ülekantud tähendus on täiesti läbipaistev: ülepeakaela, sõnasõda. Tänapäeva sõnaraamatutes selliseid sõnu enam ei märgendatagi ülekantuks ega piltlikuks.

Kõnekäänd/fraseologism ei ole üksnes mentaliteedi, vaid ka temaatika poolest inimesekeskne. Antropotsentristliku maailmanägemise – hinnangute, sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus, mis omandab egotsentristliku kvaliteedi – ideaaliks on iseenda eksistentsi säilitamine. Kõnekäänu hinnanguliseks funktsiooniks on elunähtuste üksikasjade kaudu kujundada ja võib-olla isegi normeerida inimeste ellusuhtumist ja käitumist. Näiteks kõnekäänud, mis taunivad nende kandjat kahjustavaid pahesid (nt laiskust ja lollust); mis tõstavad esile voorusi (nt virkust ja tarkust); mis eelistavad naturaalseid väärtusi (nt tervist ja tarkust) võõrandatuile (nt varale, rahale). Kõnekäänd näib kujundi vahendusel andvat inimesele teda ümbritseva maailmaga suhtlemiseks mõnikord väga kindlad postulaadid: maailm on halb (hädaorg), terveks ei saada kiiresti (aeg parandab; hobustega tuleb, härgadega läheb).

Monograafia käsitleb fraseoloogiat, koguteos sisaldab kõnekäände. Kuidas määratled fraseologismi ja kõnekäändu, mida on neis ühist ja mida erinevat?

Võiks lihtsustatult vastata, et heal lapsel mitu nime, aga päris nii see ei ole. Ilmselt asjaolu, et aines, mida me mitme terminiga nimetame, on väga haraline nii vormi, funktsioonide kui ka poeetika poolest, eriti võrreldes vanasõnade ja mõistatustega. Kuna kõnekäänd kujutab endast üldjuhul üksikjuhu iseloomustust, siis on neile raske, kui mitte võimatu leida ühisnimetajat. Võib-olla üks põhjusi, miks kõnekäände ei ole spetsiaalselt kogutud ja kõnekäändude kartoteekki on kujunenud vanasõnade ja mõistatuste kogumise kõrval­saadusena, ongi see, et Jakob Hurt, kes küll alustas oma rahvaluule suurkogumise raames ka kõnekäändude kogumist, sellest siiski peagi loobus. Kuigi ta ise kuskil põhjustest ei kirjuta, võiks arvata, et Hurdal ei õnnestunud oma korrespondentidele kuigi hästi selgeks teha, mida täpselt koguda tuleb.

Kõnekäänd on juurdunud kui rahvaluule valdkonna termin, mis on kasutuses olnud juba Hurda suurkogumise eelsest ajast ning püsinud siiamaani. Fraseologism (ka idioom) on seevastu lingvistikatermin ning seda on mugav kasutada meie materjali tuumosa kohta. See osa ainesest ei klassifitseeru folkloorižanriks, vaid kujutab endast eesti keele grammatikale omaseid fraase, mis toimivad lausemoodustajana, olgu selleks kas kujundlik liitsõna või ümbermõtestatud sõnaühend (põmmpea; hea pea; võta näpust; kosilasi nagu sepilisi; ihub hammast). Perifeersemat osa, kuhu kuuluvad ühest või mitmest lausest koosnevad ütlused – autoritsitaadid, tõrje­vormelid (Mis su nimi? – Nipitiri.), kõnevormelid (Tere hommikust, tulen tammikust.), soovid (Jumal õnnistagu! Jõudu tööle!), sajatused (Susi sind söögu! Saagu sa soosse surema!), osatamised, parastamised (Hästi, hästi, ämmalammas! Said kooki moosiga!) –, annab paremini analüüsida folkloristlike meetoditega ja mugavam on kasutada terminit kõnekäänd.

Eristad väljendivaras pigem keelde ja pigem folkloori kuuluvat osa, viimasel on tugev seos teiste folkloorižanridega. Milles näiteks see seos avaldub?

Kõnekäänu poeetiline alge võib tõepoolest pärineda mingist teisest folkloori­žanrist: vanasõnast, rahvalaulust, rahvajutust, mütoloogilisest või usunditekstist. Sealjuures ei ole oluline üksnes poeetilis-­metafoorse ülekande sarnasus või kattuvus, vaid (eriti paröömiast väljapoole jäävate žanride korral) ka see, kas ümber mõtestatakse kirjeldatav sündmus tervikuna või ainult selle mingi seik, mis keelendatakse lühivormina.

Nii kõnekäände kui ka vanasõnu iseloomustavad näiteks sama struktuuriskeem ning samad idiomaatilised parameetrid. Säilitades sama keskse pildielemendi, omandab kõnekäänuvormi tavaliselt mõni vanasõnafragment, mis kaotab vanasõnale omase üldistava olemuse ja didaktilisuse ning hakkab tähistama üksikjuhtumit: kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (EV118335) > auku kaevama. Sellise tekke­looga kõnekäände on õige palju, selle­pärast on ka „Eesti kõnekäändudes” vanasõnaseosed eksplitseeritud.

Juturepertuaarist on pärit paras kelguga metsa vedada (’vilets, hädine, kõhn’) – halb poeg viib oma vanadusest jõetu isa kelguga metsa surema. Väljend varestega jagamata (’kõhn’) viitab jutule, kus vares istub luise künnihobuse looga peal ja ootab selle koolemist. Muinasjutust, kus rebane küpsetab sitikat ja kurdab, et kõrvetas selle ära, on pärit võrdlus nagu rebane küpsetab sitikat mullusel tuleasemel (’teeb tulemusteta tööd’). Uskumusele, et kui lapsel on sündides käed valge katuga kaetud, siis sureb ta varsti ära, on taandatav surmakindad käes (’suremas’).

Mütoloogilist päritolu on külastus­abielu kohta käiv võrdlus elavad nagu koit ja hämarik, samuti suure ja tugeva mehe nimetus Kalevipoeg. Viimane on praeguseks saanud sootuks uue tähenduse ’eestlasest rändehitaja’. Rahvalaulumotiivid on realiseerunud paljude hellitusnimedena: magus marjake, mesimeeleke jms.

Kuivõrd on väljendivara uurimine interdistsiplinaarne?

Väljendid ei ole omaette seisev valdkond. Suurem osa väljenditest kuulub keele sõnavarasse, millele on rakendatavad samad teiste teaduste uurimismeetodid mis sõnavara ja keele kui süsteemse nähtuse analüüsimiseks üldiselt. Folkloori ja keele vahekorrast oli eespool juttu.

Viimastel aastakümnetel on teadustevaheline koostöö sedavõrd jõuline olnud, et on tekkinud mitu ühisdistsipliini, sõltuvalt sellest, millise eriala meetodeid parasjagu kasutatakse, on selleks siis üldfilosoofia, psühholoogia, statistika vm.

Fraseoloogia olulise kujundava võttena tuuakse esile metafoori. Mil määral loovad väljendeid muud kujundid?

Tegelikult rakenduvad kujunditekkemehhanismis kõik troobid, nii metafoor, metonüümia kui ka personifitseerimine ja kõikide nende troopide koostöö. Metafoori ja metonüümia koosesinemist on palju ja tulemuslikult uuritud. Isikustamise uurimine kogub alles hoogu. Kuna metafoor on kõige tavalisem ja ehk ka kõige sagedam ülekanne, siis on kujunenud tava nimetada seda nähtust metaforisatsiooniprotsessiks ja asjaomast teooriat metafooriteooriaks.

Sinu silma alt on läbi käinud mitme sajandi väljendid kuni tänapäevaste protsessideni välja, kus uued väljendid jälgitavalt tulevad ja vanad ununevad. Kuidas peegelduvad väljendites erinevused keelekõnelejaid ümbritsevas maailmas, haridus- ja kultuuritaustas, kultuuri- ja keelekontaktides? Mis on väljendivaras püsivam, mis muutlikum?

Kui võrrelda 150 või 100 aasta taguseid väljendeid praegusaegsetega, siis vahe on üsna suur. Üldplaanis on väljendeid rohkem hääbunud, kasutuselt kadunud, juurde on tulnud vähem. Eesti fraseo­loogia üldpilt on argine. Kujundsõnad kuuluvad enamasti igapäevamõistete valdkonda, nad märgivad meie esivanemate jaoks elutähtsaid asju, tegevusi ja enesestmõistetavalt iseennast. Kuna kujundi allikaiks on olnud eestlaste argieluga seonduv, siis rajaneb märkimisväärne hulk fraseologisme igapäeva mõistealasid katvatel lekseemidel, mis iseloomustasid talurahva tegemisi, sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid, väheke ka tõekspidamisi ja arusaamu maailma asjadest. Seoses olude paranemisega, uute ja paremate tööriistade kasutusele­võtuga kaotasid vanad oma otstarbe ja hakkasid ununema ka neid tähistavad sõnad ja väljendid, mille kujundikandjaks need olid: peenike kui uikoda ’kõhn’ (uikoda – kangastelgede süstik), nagu lõhnast võetud ’kõhn, luine’ (lõhn – ahjukumm, ahjusuu kohal olev parsipealne millegi kuivatamiseks). Tänapäeval, kui meil puuduvad teadmised ja kogemused käsitsi tehtava maatöö, käsitöö vms kohta, ei tunne me enam ka vastavaid väljendeid: kurepõlves olema ’lamandunud’ (vilja kohta), viiliradasid tegema ’kitsast ja karvast heinakaart niitma’, tuulele p-d näitama ’rukist lõikama’, rehavart jätkama ’oskamatult riisuma’, nagu odravihk (lühikese, matsaka inimese kohta). Hilisemast ajast võiks nimetada näiteks seda, et koos kolhoosikorra kadumisega taandusid kasutusest ka selle aja valmistõdedest ja ülepaisutatud loosungitest inspireeritud tekstid, nagu au kolhoosi korrale, kes jättis vilja põllule.

Seega on kujundi püsimise vaatenurgast oluline, millised lekseemid kujundi­tuuma moodustavad. Kui tuumaks on üldinimliku mõõtmega sõna, mis tähistab elus püsimiseks vajalikku ja olulist, nagu päike (päev), muld, maa, tuli, vesi, siis püsib kauem ka väljend.

Eesti keel käibis pikka aega valdavalt suulisena, rääkijaks talupoeg, kelle mõttemaailm ja -tegevus keerles iseenda ja oma toimetulemise ümber. Sellest ka kujundliku keelevara maalähedus ja rahvakeelsus. Literatuurseid, raamatulikke väljendeid on suhteliselt vähe. Need hakkasid juurduma alles piiblitõlke levimisega ja kirjanduse, eriti antiikkirjanduse tõlkimisega ja nad on keelde ka püsima jäänud. Esmapilgul tundub, et eesti raamatulikumas väljendivaras on palju laenulist. Kas see ka nii on, vajab veel uurimist. Võimalik, et mõnigi kujund on saanud aktuaalseks mitmes kohas ja enam-vähem samal ajal, miks muidu on ulatuslikke sarnasusi ka nende rahvaste paröömilises fondis, kelle vahel isegi kaudne laenamine on välistatud. Tänapäeva kommunikatsioonivõimaluste juures on laenamine tavaline, pigem leiab aset sageli mittevajalik kiirlaenamine.

Väljendi kauakestvuse, püsimise näitajaks on vanades kirjakeeltes arhailise sõnavara ja grammatiliste vormide esinemine. Eesti kirjakeelses väljendivaras on vähe arhailist elementi. Enamasti taandub see mõne murdesõna esinemisele. Grammatika poole pealt on väljendeis säilinud küllalt palju vana soomeugrilist paaris­kehaosade mitmust väljendavat ainsust: mis silm näeb ja kõrv kuuleb, silma nähes, poole kõrvaga, palge ees, heal jalal ’sõbralikes suhetes’, Mokk maha! jpm. Samas on see tegelikult alles ka nulltroobiga sõnaühendeis.

Kas on märgata erijooni praeguste eesti keele variantide kujundikasutuses (näiteks ilukirjandus, ajakirjandus, släng, avalik suuline suhtlus, suuline argikeel)?

Kuna kujundikasutus nimetatud keele­variantides on jäänud minu huviorbiidist väljapoole, siis pealiskaudse tähele­paneku järgi võiksin ehk öelda, et kõigisse neisse on tasapisi imbumas teiste keelte, eriti mõistagi inglise keele survel sellist kujundi­kasutust, mis ei haaku meie kogemuslike arusaamadega ja vähemasti alguses tekitavad võõristust, nt kas või mõttetu mees, kelle kohta on meil kujundlik keelend ammu olemas: tühikargaja. Võib-olla suuline argikeel ja släng ongi see filter, kust selline keel või keelekasutus tuleb läbi lasta, see koht, kus uustulnukad saavad proovida oma adapteerumisvõimet. Tahaksin küll loota, et ilukirjanduskeel on selles mõttes tõrksam ja kirjakeel alalhoidlikum.

Ilukirjandusse tulvas iseseisvumisjärgses tsensuurist vabanemise tuhinas sellisel hulgal obstsöönseid sõnu ja väljendeid, et see tekitas nii mõnigi kord lugemistõrkeid. Praeguseks on selline keelekasutus võib-olla pisut rahunenud.

Noored kasutagu pealegi oma slängi, sellest ei maksa heituda, seevastu ajakirjanike ja avaliku elu tegelaste keelekasutuses võiks olla vähem toorlaene ja tsitaatsõnu ning kogu väljendus paremini kooskõlas kõneleja positsiooni ja kuulaja säästmisega, eriti tugevalt emotiivsete väljendite kasutamisel.

Kas on mõnd huvitavat tähelepanekut, kuidas vabalt moodustatud väljendist kujuneb püsiühend?

See on tavaline, et vabade, nulltroobiga sõnaühendite semantilise teisenemise, nende bukvalistliku ümbermõtestamise tulemusena tekivad teise mõistesfääri paigutuvad keelendid: naelapead tabama ’täpselt toimima’, juukseid katkuma ’meeleheitel olema’. Kui samasugune semantiline teisenemine toimub lekseemi tasandil, siis on tulemuseks polüseemne lekseem. Kuna selline troobiülekanne on sage, tekib uue sisuga keelendeid kogu aeg, neid tekitatakse tahtlikult päevakajalistel teemadel (nt kummitempel ’käsutäitlik riigi­kogu’, konnatiik ’stagneerunud ühiskond või institutsioon’, Vene karu ’Venemaa kui meile ohtlik naaber’, karvane käsi ’millegi halvale kaasaaitaja’, pommiauk ’eluks kõlbmatu paik’). Mis neist püsima jääb ja kui kauaks, sõltub nähtuse üldinimlikust ja lokaalsest kvaliteedist. Kas ja kui kiiresti sellised väljendid tuttavaks saavad ja levivad, sellele aitab otseselt kaasa sündmuse olemus ja väljendi kilbile tõstnud isiku sotsiaalne staatus. Näiteks tädi Maalist sai lihtsakoelise, väheste teadmistega inimese nimetus Euroopa Liitu astumise ärevate arutluste käigus, kui tekkis otsene vajadus selgitada asja ka igale lihtsale inimesele. Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et tädi Maali esines õige mitmes sõnavõtus mitme kuu jooksul enne, kui see Lennart Meri väljaöelduna rahva ette jõudis ja kulutulena levis.

Kas soovitusi saab anda lisaks olemasolevate väljendite tundmisele ka uute väljendite loomiseks?

Keele sõnavaras leiavad ühiskonna kiirel arengul aset suhteliselt kiired muutused. Ehkki fraseoloogia on sõnavara osa, ei ole uute väljendite tulek siiski võrreldav uute sõnade tulvaga, mida on tarvis uute mõistete jaoks. Sõnakunstis seevastu on värskete kujundite tekitamine – referentsiaalne ümbermõtestamine – tavaline võte. Tulemuse uudsuse tagab ühekordsus ning mõistetavus teksti tasandil. Kui selline kujundlik sõnaühend saavutab stabiilsuse – võime hoida muutusi teatud piires, mitte kaugeneda tundmatuseni algkujust –, omandab keelend identiteedi ning leksi­kaliseerub.

Kui uus või uudne omakeelne kujund­lik väljend tekib, ei ole see tavaliselt vastuolus ei keele grammatika ega mõiste­struktuuriga. See on äratuntav või vähemasti ei takista öeldu mõistmist. Uute laenuliste väljendite korral, olgu siis tegemist otsetõlke või sisutõlkega, ei pruugi nii olla. Mõnikord võib laenamist soosida inimese kui Homo sapiens’i maailmatajumise ühtsus ning ajapikku me harjume ning võtame omaks ka selle, mis ei lähe täpselt kokku meile harjumuspärase mõistestamisega. Näiteks on juurdunud venelaenuline siililegi selge ’miski on nii lihtne, et on arusaadav ka väga rumalale’, ehkki siil on meie arusaama järgi pigem arukas kui rumal.

Kui laenatud väljend ei sobitu meie mõistestruktuuri, kõnelejad ei tunne kujundit ära (keelendi sõnastus on seejuures teisejärguline), siis kommunikatsioon ei toimi ja laenu ei saa pidada õnnestunuks. Kui aga tingimused on täidetud, ei ole laenus midagi halba. Meie raamatulikus fraseoloogias ongi väga palju laenulist.

Võtame näiteks juba tüütuseni kasutatud, inglise keelest otsetõlkena üle võetud väljendi luukere kapis. On nii inimlik minna lihtsama vastupanu teed, piirduda tõlkimisega, mitte aga hakata revideerima meie oma sõnavara, nagu juba 1913. aastal soovitas J. V. Veski oma artiklis „Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest”: sõnaloometöös tuleks „meie keele praegune sõnade tagavara hoolega läbi sõeluda ja sealt unustusse vaibunud tarbekohane vara uuesti tarvitusele tuua.”³ Luukere-kujund ei tekita meis assotsiatsioone mingi salajase, varjatud asjaga, meie seostame luu­keret eeskätt kehalise viletsusega, kõhnusega jms. Kapis oleva luukere asemel on meil nii suuremate kui ka väiksemate varjatud eksimuste kohta küllalt valikuid: salapatt, noorpõlve patud ja patukesed, pattude patt, pärispatt, surmapatt, hingepatt, vanad patud jms.

Kõigil aegadel on levinud tsitaatidel ja lugudel põhinevad väljendid. Mis on nende peamisteks allikateks praegu?

Raamatutest, filmidest, populaarsetest lauludest, prominentsete isikute öeldust jm pärinevaid või neil põhinevaid väljendeid ehk autoritsitaate on igal ajal kasutusele võetud. See ei ole teisiti ka praegu. Mõne tsitaatväljendi eluiga ei ole olnud kuigi pikk, mõni aga on jäänud püsima. Sageli nende tähendus ajapikku muutub, see võib laieneda, mõne semantilise komponendi piirid hägustuvad, nende sõnastust muudetakse või nad isegi mõtestatakse tervenisti ümber, kuid süntaktiline struktuur jääb siiski äratuntavuse ees­märgil püsima. Näiteks liitsõna rehepapp märkis algselt mõisa rehe kütjat ja rehepeksu järelevalvajat ning ülekantult esimest vilja­vihku, mille rabamine jäeti rehepeksu lõpetuseks. Andrus Kivirähk andis sellele sõnale aga hoopis uue tähenduse: omakasu silmas pidav, ebaaus inimene. Kujund oli mõistetav, haakus hästi meie arusaamadega ning sai kiiresti üld­kasutatavaks. Sellele aitas kindlasti kaasa ka valitsev sotsiaalne õhustik. Tuletised rehepaplus, rehepaplik said võimalikuks tänu uuenenud tähendusele.

Meile tuntud Oskar Lutsu „Kevade” avalause „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” on aegade jooksul sedavõrd modifitseerunud, et see on äratuntav üksnes väljendi sise­struktuuri kaudu: Kui vahetusüliõpilane koju tagasi jõudis, olid eestlased juba välja surnud.

Kahtlemata soodustavad väljendite teket ühiskonna ümberkorraldused või ühiskonda raputavad sündmused: Heinz Valgu idiomaatilisuseta, nulltroobiga ütlus Ükskord me võidame niikuinii!, mille sisu oli sisendada usku vabaks saamisesse, on praegu kasutusel mis tahes veendumust kinnitava ütlusena.

Uue ütluse algtõukeks saab tavaliselt midagi sellist, mis paljudele eredalt silma või kõrva hakkab. Selleks võib olla kas või mõni ekstreemne või kummastav juhtum. Nt karude ootamatu linnatänavale ilmumine ja koroonaviiruse leviku piiramise üleskutse Püsi kodus! andsid sõnamängulise Püsi kodus, karu tuleb! Selle tekkele aitas kahtlemata kaasa taustateadmine ajast, kui väljakäigus tuli käia õues ja see oli hirmutav.

Monograafias toote välja eestlastele omase püsimetafoori INIMENE ON TAIM (PUU). Kuivõrd on eri konventsionaalsetel metafooridel põhinevate väljendite levik seotud ajastu, koha, kultuuri ja keelega, kuivõrd üldinimlik?

Kultuurikeskkonna indiviidi keeleline eneseväljendus ja mõtlemine pole rangelt võttes kunagi kultuuripärandist täiesti sõltumatu. Maailmatunnetus ja enese­väljendus on kultuuriliselt taasloodavad, selles kajastub pigem maailmateadmiste ja väärtuste möödanik kui praegused aru­saamad. Püüan seda pisut selgitada.

Mõistemetafoorid on kognitiivsed pro­jektsioonid, ülekanded, mis süstemaatiliselt kasutavad olemasolevat ja hästi läbitöötatud kogemust ning sõnavara selleks, et rääkida ja mõelda mingist teisest, tavaliselt abstraktsemast valdkonnast. Süstemaatilisus seisneb selles, et tegu ei ole üksiku keelendiga, vaid mõtlemise mustriga, mis avaldub mitmetes väljendites. On üsna tavaline, et abstraktsetest ja raskesti piiritletavatest mõistetest mõtlemisel ja rääkimisel kasutatakse argielust ja koguni füüsilisest maailmaga suhestumisest pärit kogemust ja võrdkujusid. Mustrid aga ei muutu kergesti. Samal ajal on metafoorne mõistestamine alati valikulise iseloomuga: esile tuuakse mõni sihtvaldkonna aspekt, teised jäetakse tähelepanu alt välja. Seega mõistemetafoorid võivad erinevates keeltes realiseeruda mitte üksnes valikuliselt, vaid ka sama mõistemetafoori piires erinevalt.

Võtame näiteks mõistemetafoori INIMENE ON KOER, mille allikvaldkond (koer) on konkreetne ja tuttav nii eestlastele kui ka inglastele ning mis kätkevad endas koerale omaste käitumisjoonte ülekandmist inimesele. Ometi võivad selle metafoori rakendumise tulemused olla suuresti erinevad: koerailm ’väga halb ilm’ – dog days ’kuumaperiood’; sülekoer ’käsutäitlik alluv’ – put on the dog ’nooblilt riietuma’ (sõna-sõnalt ’sülekoera kandma’).

Konventsionaalse metafoori INIMENE ON TAIM (PUU) rakendus on väga lai. See kajastab seda, et inimesest mõeldakse ja räägitakse argikogemustele toetudes nagu bioloogilisest organismist, eesmärgiga kirjeldada inimest üldiselt, iseloomustada inimese füüsilisi ja vaimseid omadusi, tema arenguteed ja hääbumist jpm. Taime/puu teema rohketes mõistemetafoorides (inimene on taim ise, selle osa jne) ilmneb spetsiifiliselt taimeteemalise sõnakasutusena (ajas juured alla, puhkes õitsele, vana känd, madalam kui rohi, tuim kui puutükk, ei näe puude taga metsa, puupea, teeb puust ja punaseks, nagu tuli toores puus, ei saa puu tahagi uskuda, puujuure all kasvanud jms), selle rakendumine ei pruugi anda samu metafoorseid tulemusi. Mida laiemalt mingi metafoor kasutusele võetakse, seda tõenäolisem on, et selle tähendus ei kattu eri keeltes täies ulatuses. Näiteks metafoori inimene on tamm vahendusel tõstab eestlane esile inimese sitkust, tugevust jms (tammine rahvas, mees on tugev kui tamm), vene keel aga räägib tema rumalusest (дубина ’puupea’).

Mis on eesti fraseoloogia alal veel teha, mis on Sinul endal praegu käsil?

Teha on rohkem, kui on tehtud. Täiesti uurimata on kõige keerulisem troobiülekanne – personifikatsioon. Isikustamise kohta on eesti keeles üksnes siin-seal mõni tähelepanek. Väga huvitavad teemad oleksid žanri­suhted, piiblifraseoloogia. Käsitlemata on kõnekäändude filosoofiline pool. Õige hõre on praeguse seisuga fraseologismide morfosüntaktilise muutumise ja transformeerumise käsitlemine. Üldiselt toimub fraseologismide vormindamine nii üldiste kui ka vähem üldiste reeglite järgi, viimased võivad olla ka unikaalsed. Samal ajal võivad ka üldiste reeglite järgi vormindatud väljendi kasutused olla grammatiliselt piiratud. Just see viimane vajab selgitamist: miks fraseologismi grammatilised seosed lauses, grammatiliste kategooriate realiseerumine ei ole pahatihti sama mis temaga korreleeruval sõnal. Huvitav oleks teada, kas ja kui, siis millises ulatuses mõjutab fraseologismi semantika selle süntaktilist käitumist, kas erinevate mõistealade väljendite kujundsõna võib täita erinevaid semantilisi ja süntaktilisi rolle (hing on sees – on hinges, otsib surma – surm otsib taga, silm petab – petab silma ära, elu läks mant ära – läks elu mant ära) jne. On palju küsimusi, mis lahendusi ootavad.

Oled teinud tänuväärset ja toredat tööd selleks, et inimesed väljendivara tunneksid ja kasutada oskaksid. Meenub Sinu kõnekäändude tutvustamise sari Kuku raadios, Oma Keele artiklid, 2018. aastal ilmunud väljendivara kassett, kaks keele­hooldekeskuse brošüüri. Kas on kavas ka selles suunas jätkata?

Leksikograafina olen püüdnud silmas pidada, et see, mis sõnaraamatus kirjas, oleks hõlpsasti leitav. Kõnekäänud võinuks sõnaraamatusse seada ka tähestikuliselt, see olnuks kordades hõlpsam, võtnuks palju vähem aega, nõudnuks palju vähem tööd kui mõistest lähtuv süstematiseeritud kogu. Kuid kasutaja seisukohast oleks sellest nähtavasti vähem tulu. Näiteks ilmselt vähesed kasutajad suudaksid tähestikuliselt järjestatud loendist üles leida peenutsemise väljendid keegi on uih-aih, ei oska istu ega astu, ei võta eligi sisse, pealt tammi vett joonud, suurest soost ja jämedast jaost, linna kaevust vett joonud jt. Mõistelise esituse korral jääb kasutajale aga üksnes valiku­vaev.

Minu arust ei ole ükski eesti keele üllitis ülearune, kui see just üleliia igav ei ole. Paistab, et koolide emakeeleõpetuse tarvis proovitööna kokku pandud „Väljendivara” viis vihikukest (2018) läksid õigesse kohta, tagasiside on olnud mulle endalegi üllatav. Taoliste sagedamate kujundsõnade kogumite koostamine oleks jõukohane ka filoloogiatudengitele. Juba algklasside lasteni tuleks viia arusaam, et kujundlik keel ei ole midagi iseäralikku ega imetabast, vaid emakeele loomulik osa, mille me omandame alateadlikult nagu muugi sõnavara. Kui tundmatu väljend mõtestatakse lahti koos tuttavamate ja samalaadsetega, siis kaob ka vajadus kujundlikke väljendeid ükshaaval kramplikult meelde jätta.

Mis väljaanded väljendivara kohta võiksid kuuluda meie julgetesse unistustesse? Kas näiteks valiksõnastik, kus oleksid väljendid koos tekkeseletustega; tänapäevane lendlausete sõnastik; täna­päevane õppevahend püsiväljendite kohta neile, kellele eesti keel on teine keel?

Kõik loetletud väljundid on mõeldavad ja igaühel neist oleks ka kindel adressaat, oleks vaid tegijaid. Väga paeluv oleks teada, kust üks või teine väljend tuleb, kas tegemist on oma või laenatud väljendiga, millal on laenamine aset leidnud, millised on uudsed väljendid ja kuidas nad käituvad meie mõistestruktuurides. Paljudel uutel väljenditel on paraku lühike eluiga nagu slängisõnavaralgi, sestap on paratamatu, et selliseid loendeid tuleb regulaarselt uuendada ja täiendada, muidu pole neist suurt kasu. Paraku nõuab see kõik palju tööd ja palju aega, nende probleemide uurijaid aga ei olegi niisama lihtne leida.

Julged unistused jätan teistele. Kui jätkuks jõudu kokku kirjutada kujundikeskne sõnaraamat, oleksin vist rahul. Sedalaadi sõnaraamatuid on juba tehtudki, nt mahukas vene-valgevene püsivõrdlusi hõlmav kujundsõnadest lähtuv sõnaraamat, mis pakub väga põnevat ja kasulikku lugemist.⁴ Selles on lakoonilisel viisil lahti kirjutatud kujundituuma olemus ehk kujundi(te) allikaks oleva referendi tunnused, antud sama kujundiga väljendite loetelu ning olulised grammatilised ja semantilised karakteristikud.

Jõudu ja edu nii selle sõnaraamatu koostamiseks kui ka põnevate teemade ja probleemide uurimiseks, suur tänu kogu senise töö eest kujundliku keele mõtestamisel, teadvustamisel ja talletamisel!

 

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuuri projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”.

 

^{Foto: Alar Madisson}

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, folklorist Anu Korbi nimi seostub eeskätt Siberis eesti ja seto külades tehtud ulatuslike välitööde ning seal kogutud materjali põhjal koostatud tekstikogumike, antoloogiate ja näitustega, samuti arvukate teadus­uurimustega. Novembris tähistab Anu Korb 70 aasta juubelit ning vastas sel puhul kirja teel Keele ja Kirjanduse küsimustele.

Kuidas te folkloristika juurde sattusite ja millega tegelesite enne esimesi välitöid Siberis?

Läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima keskkooli lõpetamise järel 1969. aasta sügisel. Ülikoolis oli esimese kursuse lõpul ette nähtud arhiivipraktika. Mul õnnestus selle raames osaleda tolleaegse õppejõu Udo Kolgi korraldatud Setomaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonil. Seto keelest ja kultuurist ei teadnud ma tol ajal suurt midagi ja oli üksjagu silmi avav kogeda siinsamas Eestimaal täiesti teist­sugust kultuuri. Kolmandal kursusel pidime valima viie eriala (kirjandus, eesti keel, soome-ugri keeled, rahva­luule, žurnalistika) seast kitsama. Minu valik langes rahvaluulele. Olen ilmselt üks väheseid, kes on ülikoolipäevil valitud erialale nii pikalt truuks jäänud.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Tartu 2. Keskkooli (nüüd Miina Härma Gümnaasium) eesti keele õpetajaks. Üsna varsti sain aru, et see amet pole minu jaoks. Mõnda aega olin lastega kodus, seejärel 1975. aastal sain tööle kirjandus­muuseumi rahvaluule osakonda. Päevakorral oli piirkondlike regilaulu­väljaannete „Vana Kannel” koostamine ja uus koosseisuline koht oli mõeldud regivärsiliste laulude korraldajale. Oli arvutieelne aeg. Süste­matiseerisin esmalt regilaulude masina­kirjakoopiaid kihelkonniti ja kogude järgi, hiljem töötasin regilaulude tüpoloogia kallal: püüdsin kokku viia ühe ja sama laulu­tüübi erinevaid nimetusi, määrasin uusi tüübinimesid. See oli päris põnev. Lisaks tuli teenindada uurijaid, koostada arhiivi­materjali kohta üldregistreid ja muud. Rahvaluule osakonna välitöödel osalesin esmakordselt 1977. aasta juunikuus. Tookord töötasime endise Rõuge kihelkonna alal, mis paistis silma lauluoskajate ja pillimeeste poolest. Sain unustamatu elamuse osaliseks, kui sattusin koos töökaaslase Imbiga Võrumaa metsatalus üksi elava Ella Hummali juurde. Naine, kes laulis põhiliselt Esimese maailmasõja aegseid lõpp­riimilisi laule, hakkas korraga laulma vana regivärsilist vaeslapselaulu. Tundsin, nagu oleksime jõudnud sajanditagusesse aega.

Pärast neljanda lapse sündi olin veidi üle kolme aasta muuseumitööst eemal. Emapalka tookord muidugi ei makstud. Asusime maale elama, oma aias kasvas kartul, juurviljad, marjad. Et paremini toime tulla, kasvatasin koduaias müügiks lille- ja köögiviljataimi. Minu kasvatatud taimed olid üsna minev kaup.

Olete varasemalt öelnud, et esimene käik Siberisse Ülem-Suetuki külla 1991. aastal jättis nii ereda mulje, et võtsite oma eesmärgiks sealse folkloori talletamise. Kas see oli esimene kord, kui kodust kaugele välitöödele sattusite? Kuidas eks­peditsiooni mõte sündis ja kuidas seda korraldasite?

Välitöid olin enne esimest Siberi kogumismatka teinud vaid Eestis: osalesin mitmetel rahvaluule osakonna välitöödel ja küsitlesin omapäi tookordse koduümbruse Äksi piirkonna inimesi. 1980. aastail, kui keeleteadlased korraldasid murdekeele kogumisretki Kaukaasiasse, pidasime muuseumis plaani nendega ühineda, kuid asja sellest ei saanud.

Ei oskagi päriselt seletada, mis mind just Siberi poole tõmbas. Seal elavatest eestlastest teadsin eelnevalt üsna vähe. Olin põgusalt sirvinud rahvaluulearhiivis leiduvat umbes 3000-leheküljelist folkloorikogu, mille oli kirja pannud Rosalie Ottesson Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külast. Ottesson oli oma eluajal korduvalt folkloriste Siberisse kutsunud, kuid sõiduks kauge maa taha ei leitud tookord võimalusi. Mujal elavate rahvuskaaslaste uurimist ei peetud nõukogude võimu aastatel kuigi oluliseks. Enam oli päevakorral materjali kogumine Venemaal elavatelt soome-ugri rahvastelt. Mõned uurijad, kes ise initsiatiivi üles näitasid, jõudsid nõu­kogude päevil ka Siberi eestlaste juurde, nagu keeleteadlased Jüri Viikberg ja Lembit Vaba, etnograafid Igor Tõnurist ning Mare Piho.

Arutasime rahvaluule osakonnas võimalikku Siberi kogumistööd ja sõidu­võimalusi. Ajad olid vaesed, kirjandusmuuseumil välitöödeks finantse ei jagunud, kuid muuseumi direktor Peeter Olesk saavutas kultuuriministeeriumiga kokku­leppe, et meie sõidupiletid hüvitatakse tagantjärele – esialgu ostsin need välja oma säästude arvelt. Teele asusime 1991. aasta 1. augustil, minu kaaslaseks oli äsja muuseumisse tööle tulnud Astrid Tuisk. Tehniline varustus esimesel ekspeditsioonil oli äärmiselt vilets: saime kaasa väikese patareidel töötava kassettmagnetofoni Sony ja viis helikassetti. Sel ajal oli muuseumil puudus kõigest.

Kohale jõudmine võttis üksjagu aega: lennukiga Krasnojarskisse, sealt rongiga Abakani ja edasi bussiga rajoonikeskusse Karatuzi ja Ülem-Suetukki. Üks esimesi küsimusi, mis meile kohapeal puhtas eesti keeles esitati, oli „Kelle omad te olete?”, sest Eestist käisid külas põhiliselt küla­elanike sugulased. Aga Siberis võetakse lahkelt vastu kõiki tulijaid. Siiani on meeles imemaitsev punetee, millega meid esmalt kostitati. Ja mõistagi võlus rikkalik vanapärane pärimus. Tundsin, et välitöid Siberis tuleb kindlasti jätkata. Õnneks loodi 1991. aasta sügisel Eri Klasi algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fond, kust saime esimese kümne aasta vältel toetust Siberi välitööde läbiviimiseks.

Milline osa folkloorist on teid ennast isiklikult huvitanud ja välitöödel enim elevust tekitanud?

Esimesel kogumismatkal Ülem-Suetuki küla eestlaste juurde – tegemist on ühe vanema väljasaadetutest alguse saanud külaga – üllatas esmalt, et Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel räägib tõesti terve külatäis inimesi eesti keelt. Laulu­kladesid seal külas eriti ei olnud, see-eest lauldi peast pikki ilmalikke ja vaimulikke laule, viisid olid küll omandanud vene­pärase kõlatämbri. Laulmine oli 1990. aastail kogukonna traditsiooni osa, ükski koosviibimine ei möödunud laulu ja tantsuta. Üks emotsionaalsemaid laulmisi toimus 1992. aasta talvel kütmata küla­kirikus, kus lauldi ja tehti ringmängu, kasukad seljas ja vildid jalas. Sellega võrreldava elamuse sain 1995. aasta kevadel Omski oblasti Kovaljovo külas, kus laulunaised kogunesid ühel päeval ühte ja teisel päeval teise peresse laulma ning laulude hulk näis olevat lausa lõputu.

Minu tähelepanu pälvis ka igapäevane rahvameditsiini kasutamine vanemates Siberi külades ja ravitsejate rohkus. Raviloitsud ja -toimingud olid vähemalt 1990. aastail paljude eesti kogukondade igapäevaelu osa. Ravisõnu anti meelsasti edasi, neid samastati kõigile kättesaadava jumalasõnaga. Meile edastati ravisõnad ja -oskused, et saaksime neid häda korral ise kasutada.

Vanima luteriusulise kogukonnana tuntud Rõžkovo külas Omski oblastis üllatas sealsete elanike keelekasutus. Seal oli käibel koguni neli keelt: eesti, soome, läti ja vene. Külas oli läti pool ja viru pool – eestlased ja soomlased olid saanud ühise nimetuse virulased.

Elamuseks oli ka 1999. aasta kevadel töötamine Novosibirski oblasti Kõštovski rajooni võrukeelses Nikolajevka külas, kus lapsed rääkisid vene ja võru segakeelt ning õpetaja kurtis, et lapsed peavad minema venekeelsesse kooli, kuid ei mõista selles keeles kõneldagi. Ja lapsest peale eesti külas elanud Ivan küsis minult: „Kas sa Jakob Hurta tead?” Siberi külas tundus selline küsimus väga ootamatu. Hiljem selgus, et peres oli Hurda välja­antud jutluseraamat.

Olen teadlikult küsitlenud eeskätt vanemaid eestlasi, kes valdavad eesti keelt, sest kogukondade vananemise ja vähenemise tõttu ei pruugi nende küsitlemiseks edaspidi võimalust tulla. Paremaid pärimusetundjaid püüdsin korduvalt külastada. Kuna oleme välitööde ajal elanud-ööbinud peredes, on see võimaldanud ka igapäevaelu vaadelda ja mõningal määral pere nooremate liikmetega suhelda. Külades, kus olen saanud korduvalt töötada, olen jälginud eeskätt ajas toimunud muutusi.

Siberi välitöödelt kogutud eredaid emotsioone võib üles lugema jäädagi.

Võib vist öelda, et Siberi eestlaste folkloori ja lugudega tegelemine on teie elutöö, see on kestnud pea 30 aastat. Kas tunnete, et olete selle ajaga suutnud ammendavalt materjali talletada, esitleda, analüüsida – või on seni vastuseta jäänud küsimusi? Kas pärast 2013. aastat on veel mõni ekspeditsioon toimunud / plaanis olnud või on see uurimisetapp läbi?

Arvan, et ükski pärimusekoguja ei saa väita, et kogus piirkonna n-ö tühjaks. Ka kõige pikaajalisemal kogujal jääb alati midagi talletamata, võidakse leida uusi uurimisaspekte, pärimus muutub ju pidevalt. Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööd Siberis toimusid ajavahemikul 1991–2000 igal aastal, XXI sajandil külastasime Siberi setosid ning tegime kordusvisiite suurematesse eesti kogukondadesse.

Välitööd on kestnud tavaliselt kuu aega järjest, mis on tegelikult väga lühike aeg. Alates 1994. aastast tuli Venemaale sõiduks vormistada viisa, mille saamise tingimused muutusid sageli: seda ei tahetud enamasti anda kauemaks kui kuuks ajaks. Valisin igal aastal töötamiseks erineva piirkonna. Umbes kolmandikus küladest polnud enne rahvaluule­arhiivi välitöid eesti uurijad käinud. Peale kohale­sõidu on kehva transpordiühenduse tõttu ajamahukas ka ühest külast teise liikumine. Teisalt on pärimuse­koguja-uurija kogu aeg külarahva valvsa silma all ja pidev suhtlemine võib kiiresti ära kurnata. Nii et ei oska öelda, kui kaua järjest koguda jaksakski.

2016. aasta kevadel, kui osalesin Moskva Eesti suursaatkonna visiidil Tomski oblastisse, õnnestus põgusalt külastada kaht küla, Kaseküla ja Liliengofi, kus olin varem välitöid teinud. Oli südamlikke kohtumisi, kuid arhiivi tõin sellelt sõidult põhiliselt fotomaterjali. Nüüdseks on XX sajandi viimasel kümnendil väisatud küladest väiksed, suurtest ühendusteedest eemal asunud külakesed enam-vähem tühjaks jäänud, suuremates külades väheneb eestlaskond kiiresti. Siiski tasuks eestlaste elupaigad taas üle vaadata, et jäädvustada toimunud muutusi. See aga peab jääma juba uutele uurijatele.

Teie uurimistöö on oluline olnud eestlastele nii siin- kui ka sealpool piiri. Mil määral on teie ettevõtmised äratanud rahvusvaheliselt huvi, näiteks Venemaal?

Folklooriuurijad kogu maailmas on enamasti spetsialiseerunud – rahvamuusikale, rahvausundile, muinasjuttudele, muistenditele, lühivormidele jne. Dias­poraakogukonnad pole folkloristide huvivälja eriti kuulunud. Mina olen püüdnud käsitleda Siberi eesti kogukondi erinevatest aspektidest, mis ühtlasi tähendab, et ma ei sobitu õieti ühessegi uurijate rühma. Samal ajal on minu uurimused rahvus­vahelistel kongressidel-konverentsidel üksjagu huvi äratanud. Kõige enam on minu Siberi uurimist jälginud Soome ja Läti kolleegid. Siberisse välja- ja sund­asumisele saatmise (ulatuslikumalt alates XIX sajandi algusest) perioodil kuulusid praegused Eesti, Läti ja Soome alad Tsaari-Venemaa koosseisu. Väljarändamise kõrgajal (1890–1918) läksid eestlased ja lätlased massiliselt Siberisse, lootusega vabamale elule ja oma maale. Kuna luteri kirikuringkonnad olid huvitatud Siberi luteriusuliste koondamisest, on luteri­usulised rahvad elanud asunduste loomisest alates lähestikku ja nende omavahelised kontaktid on olnud märksa varasemad kui lähem suhtlemine teiste Siberis elavate rahvastega.

Olen koostööd teinud Läti kolleegidega, kes korraldasid ajavahemikul 2004–2008 mitmeid kultuuriuurijate kompleksekspeditsioone Siberi lätlaste asualadele. Vahetasime vastastikku oma uurimuste tulemusi. Eesti Kirjandusmuuseumis toimus 2008. aasta detsembris Eesti ja Läti kultuuri­uurijate ühiskonverents „Rahvuskaaslased Siberis”. 2014. aastal ilmus sel teemal ajakirja Folklore erinumber.

Venemaa kultuuriuurijad, kes on minu Siberi eestlaste uurimisest teadlikud, on suhtunud minu töösse sümpaatiaga. Olen saanud tutvustada oma tööd perioodiliselt toimuval ülevenemaalisel folkloristide kongressil, mida korraldatakse alates 2006. aastast. Enim kontakte on olnud Peterburi ja Moskva uurijatega, Peterburi Kultuuri­akadeemia ja Moskva Kultuurikeskuse töötajaist on abi olnud ka viisakutsete hankimisel. Venemaa väikerahvaste uurijatega olen kohtunud soome-ugri rahvaste maailmakongressidel. Eestlased Siberis on ju väike rahvakild, kes pole enamasti Venemaa uurijate huvi äratanud. Siberi uurijaist on mul kõige rohkem kontakte olnud Omski etnograafi Ilja Lotkiniga, kes on käsitlenud etnilisi protsesse Lääne-Siberi eesti ja läti asundustes ning avaldanud kaks monograafiat (1996, 2006). Tema tööd põhinevad Venemaa arhiivides leiduval materjalil, ta on oma tudengitega käinud ka külades kohapeal.

August Nigol rõhutab oma 1918. aasta Eesti asunduste raamatus¹ vajadust kohapeal kultuuri ja haridust edendada, kuid tema käsitluses on esikohal Eesti emamaast ja kultuurist võrsuv rahvuslus. 1990-ndatel, kui teie oma uurimis­reisidega alustasite, sellest tsaariaja lõpu käsitlusviisist küllap enam abi polnud. Kuidas olete teadlasena leidnud positsiooni, millelt käsitlete rahvuskaaslasi?

Kui alustasin Siberi eestlaste uurimisega, ei olnud Eestis täpsemalt teada, palju neist August Nigoli raamatus mainitud eesti asundustest veel alles on. Seni kogutu oli eri arhiivides-muuseumides laiali, kuid osa külade kohta polnud meil mingitki teavet. Tahtsin tuua Siberi küladest-kogukondadest uut teadmist Eestisse. Mind huvitas, missugused külad on püsinud, kuivõrd seal elab eestlasi, kes veel emakeelt räägivad. Selles suhtes oli mu missioon Nigoli omaga sarnane. Muidugi olin huvitatud ka Siberi eestlaste keele ja kultuuri talletamisest.

1990. aastail oli Siberi eestlastelt unikaalse materjali kogumise kõrval ehk veelgi olulisem hoida sidemeid sealsete eesti kogukondadega, sest taastatud Eesti Vabariigis olid nemad suuresti tähele­panuta jäetud. Neil aastail suheldi eeskätt Läänes elavate eestlastega. Siberi eestlasi samastati 1940. aastate küüditatutega või peeti neid üheselt nõukogude võimu käsilasteks, väljarändamisest Siberisse polnud suurem osa eestimaalastest kuulnudki. Siberi eesti küladest nõukogude päevil Eestisse naasnud inimesed kohtasid siin erineva kultuuritausta, tavade-kommete, aga ka eelarvamuste tõttu tõrjuvat suhtumist ning püüdsid pigem oma päritolu varjata.

Koostöös Siberist naasnud eestlastega hakkasin koguma ja avaldama ka Siberi eestlaste mälestusi, korraldama teabepäevi (sariüritus „Venemaale veerenud”), kus tutvustasime üldsusele eri Siberi piir­kondadest kogutud materjali. Tahtsin anda meid lahkelt vastu võtnud Siberi eestlastele midagi oma kogutust tagasi, väärtustada nende pärimust. Siit võrsus teksti- ja lauluantoloogiate koostamise idee. Minu uurijahuvi on kasvanud välja välitöödest ja materjali arhiivikorda seadmisest.

Kui palju on teil abi või kasu olnud teiste väliseesti kultuuri uurijate kogemusest?

Olen osalenud väliseesti arhiivide töögrupi ja Balti Kultuuripärandi Võrgustiku (BaltHerNet) töös nende loomisest alates. Kuna põhiosa neisse ühendustesse kuuluvaid inimesi tegeleb just läänediasporaaga, olen seal olnud mõneti tasakaalustav jõud. Perioodiliselt toimuvas väliseesti suve­koolis olen tutvustanud ida pool elavaid rahvuskaaslasi.

Tegelikult võib leida ühisjooni Läänes ja Idas (Siberis) elavate eestlaste vahel. Selleks on eesti juured ja elamine emamaast kaugel paljurahvuselises ja -kultuurilises ümbruses. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul jõudis eesti talupoegi nii Siberisse kui ka näiteks Põhja-Ameerikasse, eesmärgiks oma maa ja vabam elu. Siberisse rännanuid oli kordades rohkem, teele asuti tol ajal massiliselt, enamasti omakandi rahvaga üheskoos ning võõrsil jäädi lähestikku elama. Nii säilisid oma paikkonna keel ja kombed, Siberi eestlaskond kasvas jõudsalt kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Läänediasporaa jäi kuni Teise maailma­sõjani suhteliselt väikesearvuliseks.

Palju on viimastel aastakümnetel räägitud eestlaste kannatuste aastatest, mõeldes ohtlikule Läände põgenemisele ja seal otsast alustamisele. Kuid oma kannatuste rada tuli läbida ka idadiasporaa eestlastel. Siberi eestlastele sai saatuslikuks enamlaste võimuletulek 1917. aasta