Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

24. juulil tähistab juubelit folklorist, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi. Vestlesime sel puhul Tartus rahvaluule õppetooli raamatukogus von Bocki majas (Ülikooli 16) rahvajuttudest seoses naiste positsiooniga vanemas eesti kultuuris, inimese ja looma, kultuuri ja looduse hägusatest piiridest, moderniseerumisprotsessist ning folkloristi vabadusest.

Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos

 

Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?

Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola Küllősi folkloristika sisse­juhatuse loengutes. Samuti kuulasin ungari rahva­usundi loenguid, mida andis Kincső Verebélyi ja mõnikord ka Vilmos Voigt. See oli väga huvitav ja lugesin ka ungari keeles nende kursuste juurde antud materjali päris põhjalikult.

Hiljem kirjutasin seminaritöö Tartu Ülikoolis ungari keeles ja mõtlesin, et võtan natuke rahvaluule aineid, näiteks kuulasin Tiiu Jaago eesti rahvaluule ja folkloristika sissejuhatavat kursust. Mäletan, et 1996. aastal oli rahvaluule õppetool äsja kolinud von Bocki majja ja ma tulin siia Ülo Valgu käest küsima, kas võin Võrumaale Urvaste kihelkonda rahva­luulet koguma tulla. See oli ülemastme aine ja seetõttu ei olnud mulle kohustuslik, aga soovisin ikkagi minna. Lubati kohe lahkelt. Need välitööd pakkusid uue ja huvitava vaatepunkti, kuidas maainimesed elu näevad. Ka kolleegid olid väga toredad. Meid juhendas kaks õppejõudu: Marju Kõivupuu ja Ülo Valk, kes jättis sügava mulje. Samadel välitöödel olid ka praegused muinasjutu-uurijad Risto Järv ja Mairi Kaasik.

Järgmisel aastal küsiti, kas ma tahan tulla eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli poole kohaga assistendiks. Olin kohe nõus, kuigi töötasin samal ajal Postimehe reklaamiosakonna keelekorrektorina, kus palk oli toona kõvasti suurem. Tulin siia, sest seltskond oli tore, ja jäingi siia.

Seega alustasid ungari keele õppimisega, aga sealt jõudsid kuidagi eesti libahundipärimuse juurde?

Kui 1997. aasta suvel algas mul siin töö, oli teada, et kõrgharidusega oleks mu palk suurem, see kiirendas ülikooli lõpetamist. Toona käidi ülikoolis kaua. Ma olin kuus aastat bakalaureuseõppes ja tegin üle 200 ainepunkti, kuigi bakalaureuseastmes oli kohustuslik 160 ainepunkti, lisaks kuulasin loenguid ainetes, milles eksamit ei teinud. See mulle meeldis ja see oli tollel ajal tavaline. Osa neist, kes minuga koos ülikooli astusid, käisid ülikoolis veel kauem. Olin pigem lõpetajate esimeses pooles.

Lõpetasin 1998. aastal, võttes pea­aineks rahvaluule. Tegin eesti keele seminaritööd loitsude sõnavarast ussisõnade näitel ja kuna käisin kirjandusmuuseumis loitsutekste sisestamas, siis ma tundsin seal töötavaid inimesi. Ükskord Mare Kõiva küsis, ega ma ei taha libahundimuistendeid uurida. See tundus huvitav ja pärast seminaritöö lõpetamist hakkasin baka­laureusetöö tarbeks libahundimuistendeid sisestama. Mulle praegu tundub, et kirjutasin töö kiiruga, kuigi oponent Mare Kalda selle kohta midagi halba ei öelnud. Olin ööl enne kaitsmist palju küsimusi välja mõelnud, mida oponent oleks saanud esitada, nii et olin lausa pettunud, et ta nii vähe küsis. Oleksin osanud nii palju juurde rääkida.

Eesti libahundimuistendite juures on silmatorkav žanride hübriidsus: traditsiooniliselt muinasjuttudeks klassifit­seeritud süžeed on käibel ka muistenditena.

See on tõesti huvitav teema, millest olen hiljem kirjutanud. Folkloristikas on muinasjutule ja muistendile väga eraldi lähenetud, aga eesti materjali vaadates ei ole see põhjendatud. On rõhutatud, et muistendid on lokaalsed ja väljendavad konkreetse piirkonna eripära, üle keele- ja kultuuripiiride levivad muinasjutud aga väljendavat inimese universaalseid iseloomu­omadusi ja tüpaaže.

Kui läheneda niimoodi eesti materjalile (ja mitte ainult rahvajuttudele libahuntidest), siis see kitsendab vaatenurka liigselt. Teinekord tasubki vaadelda ainult muinas­juttude või ainult muistendite asemel laiemalt rahvajutte. Ka muistendid võivad olla väga erinevad, see on ära­ütlemata lai materjal. Libahundimuistendi tüübi „Neiu hundiks” (AT 409)¹ eesti üleskirjutuste hulgas on palju muistendlikke tekste ja palju muinasjutte, mida saab klassifitseerida nii ja teisiti.

Kui hiljem küsitlesime Risto Järvega koos Ksenia Müürseppa, seto naist, kes oskas rääkida palju muinasjutte ja teistesse žanridesse kuuluvaid lugusid, siis küsisime temalt, mis on muinasjutt ehk seto keeles jutus, kas see on väljamõeldis. Ksenia vastas, et ei ole, seal on midagi tõtt ka. Ka temal ei olnud jäiku žanripiire. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud näiteks muinasjutulaadsed lood ristirahvast ja paganarahvast, kes tahavad ära vahetada ristirahva last, nii et ristimata lapsega pidi eriti valvas olema. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud ka püha Jüri legendi sündmused, milles ta lohe tappis. Mida kaugemale minna Lääne-Euroopast, seda vähem saab rakendada ranget muinasjutu ja muistendi eristust.

Kas eesti pärimus jääb selles mõttes siis nii-öelda Lääne-Euroopa ja Siberi vahele?

Võib-olla küll. Me oleme süžeid ja motiive üle võtnud idast ja läänest, asume ida ja lääne mõjude ja rahvajututüüpide segunemisalal. Eesti rahvajuttude hulgas on tüüpe, mis on levinud Siberis ja saamlastel. Sellest on kirjutanud näiteks Uku Masing, Pille Kippar, Kristi Salve ja Mall Hiiemäe, kuid seda temaatikat võiks veel uurida. Tänapäeva uurijad sellest väga ei kirjuta. Arvan, et eesti folkloristikas oleks Lääne-Euroopa jututüüpidest huvitavam uurida neid tüüpe, mida Lääne-Euroopast ei ole üles kirjutatud, või siis neid väga eestipäraseid jooni tüüpides, mis on ka Lääne-Euroopas tuntud.

Näiteks on eesti ja eriti lõunaeesti, sealhulgas seto jutupärimuses väga huvitav õe ja venna tegelaspaariga juttude rühm, kuhu kuuluvad „Õde põgeneb venna eest”,² „Söepuder”,³ „Sõsar käoks”,⁴ „Vanapagan eksitab õe”,⁵ „Truudusetu õde”⁶ ja „Üheksa velje sõsar”.⁷ Need on vanad tüübid. Huvitav on see, et muinasjutuentsüklopeedias on väidetud, et õe-venna intsesti teemat Euroopa imemuinasjuttudes ei esine,⁸ aga eesti ime­muinasjutus „Õde põgeneb venna eest” on intsestiohu teema üsna keskne. „Sõsara sõrmeluude” raamatus on üks selle jutu variant ära toodud ja ühe selle jutu ­originaali olen avaldanud Vikerkaares.⁹ Põhjus, miks eesti kultuuris õe-venna intsesti teemat esineb, on siinne varasem matrilineaarne, sugulust emaliini pidi arvestav ühiskonnakorraldus. Muu Euroopa patriarhaalne ajalugu on pikem kui meil ning meesdominantsetes ühiskondades on populaarsed hoopis isa-tütre intsesti teemad. Seevastu India kirdeosa matrilineaarsetel khasidel algab üks müüdi­taoline rahvajutt samamoodi kui eestlastel: vend ütleb, et tema õest ilusamat naist pole, ja tahab oma õde kosida ning õde põgeneb. Khasi loos on vend kuu ja õde päike ja ka edasine süžeekäik on erinev.

Eesti muinasjutte puudutab üks huvitav teema, millest ma ei ole artiklit kirjutanud, vaid ainult ettekannetes rääkinud. Kõige esimesed eesti imemuinasjuttude üleskirjutused pärinevad Christian Hieronymus Justus Schlegelilt ja Arnold Friedrich Johann Knüpfferilt.¹⁰ Schlegeli tekstid ei ole dateeritavad, aga on võimalik, et need pärinevad XVIII sajandi viimastest aastatest või XIX sajandi esimesest kümnendist. Kuigi nende kogujad olid meesterahvad – Schlegel lasi jutte üles kirjutada Järva-Jaani pastoril Christian Jacob Glanströmil –, oli nende hulgas rohkem naispeategelasega kui meespeategelasega muinasjutte, samuti on väga iseloomulik õe-venna tegelaspaar. Kui ka sellises materjalis on naispeategelasi nii palju, siis milliseid jutte naised omavahel veel võisid rääkida, kas ainult naispeategelastega lugusid? Sellele ei ole eesti folkloristikas tähelepanu pööratud.

Arvan, et uurimissuuna võiks anda eesti materjali eripära, mitte lähtuda Lääne-Euroopa eeskujudest. Lääne ees­kujudest lähtumine ei ole ainult Eesti probleem: sama olen näinud ka Islandil, kus sealsete muistendite uurija võib mööda vaadata tugevatest naispea­tegelastest.

Kui palju on tarvis seda patriarhaalse ühiskonnakorralduse sisselugemist eesti vanemasse mentaliteeti ja ühiskonda veel ümber lükata? Kui viljakas see põld on? Sa oled seda üksjagu kündnud.

Ma ei arva, et ma oleks seda pinda nii palju kündnud, kui peaks. Isegi XVIII sajandi teisel poolel on selles palju regionaalseid erisusi ja samuti XIX sajandil. Ma võin küll midagi väita, aga seda teemat peaks kohtumaterjalide ja etnograafiliste kirjelduste põhjal veel rohkem uurima. Näiteks millistes Eesti osades ja kuivõrd olid vallasemad põlatud või millal see algas. Ma arvan, et see suhtumine juurdus XIX sajandi jooksul. Samas on mõnest üksikust kohast lugeda, et seda võis olla ka juba XVIII sajandi lõpul, aga kindlasti mitte nii suurel määral nagu Rootsis või mujal Lääne-Euroopas.

Näiteks XVIII sajandi lõpus üritati ­Tallinna asehaldurkonnas keelata vallas­emadel tanu kandmine, aga see ei õnnestunud ja tanude kandmine jätkus, kuna naised protesteerisid ja olid muudatusele nii vastu. Seejärel üritati sisse viia kord, et abielunaise tanu oleks vallalise omast erinev. Aga raske on öelda, mil määral see õnnestus. Uurimises peaks rohkem rõhutama, et ei saa ühe mütsiga kõiki piirkondi lüüa. Eesti oli läänepoolse Euroopaga võrreldes eri­pärane, aga ka iga Eesti piirkond oli omamoodi.

Igasugustes asjades on olnud piirkondlikke erinevusi. Näiteks mõni ajaloolane kirjutab, et XIX sajandi keskel oli Eesti keskosas sulaste ja peremeeste vahel palju tülisid ja vastavalt ka kohtuasju, nii et sel ajal võib näha eestlaste sotsiaalset kihistumist. Samast ajast, XIX sajandi teisest poolest on ilmselt pärit muistendid sulasest ja peremehest, kus peremeest naeruvääristatakse, kuna see teema oli sel ajal päriselt aktuaalne. Seevastu Ea Jansen kirjutab, et sulaste ja peremeeste tülisid on liiga palju rõhutatud, tegelikult nad sõid ikka koos. Kui täpsemalt vaatama hakata, siis Mulgimaa Paistu kihelkonna 80 protsendis taludes sõid sulased XIX sajandi teisel poolel pererahvast eraldi, aga mõnes teises Lõuna-Eesti kihelkonnas sõid sama hästi kui kõik koos. Säärased regionaalsed erinevused on olnud suured, aga neid ei ole uuritud. Samuti on erinenud naise positsioon – ei oskagi täpselt öelda, milline see kus ja millal oli.

Mulgimaa moderniseerumine on üks huvitav erijuhtum, aga lääneeuroopalik moderniseerumisprotsess tundub Eestis olnuvat ebaühtlane ega jõudnud mentaliteedis korraga päris igale poole. Mõeldes Bruno Latouri raamatu „Me pole kunagi olnud modernsed”¹¹ või Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri”¹² peale: kui palju seda modernsuse suhtes kriitilist teoreetilist raamistikku annab kasutada ning mida Latourilt ja Descolalt õppida, et eesti suulist pärimust paremini mõista?

Kui vaadata Kihnut või Setomaad, siis on selge, et seal on moderniseerumine olnud hilisem. Küllap on ka muid piirkondi, kus see oli erinev. Aga Latourilt ja Descolalt on palju õppida ka laiemalt, mitte ainult folkloristikas. Üldiselt on kaks viisi maailma mõtestada, mida igaüks kasutab vaheldumisi: üks on avardav ja teine kitsendav. Eesti ühiskonnas on liiga palju kitsendamist, näiteks kui otsitakse süüdlast. See on poliitikute hulgas harilik ja ka muud inimesed on selle üle võtnud. Kuid arusaamine, et kõigel peab olema üks süüdlane, on jabur, sest iga asja taga on alati palju mõjutegureid. Teine näide on ajalugu, mida käsitletakse ja õpetatakse koolis enamasti kitsendavalt, keskendudes valitsejate, eliidi ja sõdade ajaloole, kuigi suurem osa inimestest ka Eestis on olnud lihtrahvas ja talupojad. Neist enamasti ajalootundides ei räägita või kui räägitakse, siis pigem eliidi vaatenurgast. Arvan, et talurahvast tuleks ajalootundides rohkem rääkida kui sellest, milline tsaar teise ära tappis. Avardavat lähenemist oleks rohkem vaja ja Latouri väide, et me pole kunagi olnud modernsed, on üks selline avardav vaatenurk.

Siin võiks vahepeal kitsendavalt mõelda 1642. aasta Pühajõe mässule Võrumaal. Konflikti ajendas see, kui Võhandu jõele rajati vesiveski, mis läks vastuollu talu­poegade arusaamaga, et kui jõgi ei saa vabalt voolata, läheb ilm käest ära. Seejärel tuli palju rahet ja vihma ning vili ikaldus kaks aastat järjest, mille peale talupojad lõhkusid veski ja tammi ning tegid jõe puhastusriituse vms, sest puhastati vaimses, mitte füüsilises mõttes. Johann Gutslaffi raamatust mässu kohta¹³ on aimata, et ka sakslased uskusid, et jõgi saab ilma muuta. Seda võisid uskuda isegi kirikuõpetajad, kuulujuttude järgi lausa Liivimaa kõrgeim vaimulik, superintendent Herman Samson, samuti Tartu ülikooli professorid, kes aga ei saanuvat oma seisukohti tsensuuri tõttu trükis avaldada.

Gutslaffi kirjatööst on näha, et ta ei uskunud, et kogu loodus või kõik vee­kogud on elutud. Ta kirjutas, et Saksamaal on küll üks järv, millesse Pontius Pilatus olevat uppunud ja mis ei kannatavat, et sinna midagi visatakse, vaid hakkavat selle peale kohisema ja pahisema. Aga Pühajõgi ei saa tema väitel elus olla, kuna see pole ühegi piiblitegelasega sarnasel kombel seotud.

Kui tollel ajal, 380 aastat tagasi põhimõtteliselt kõik ühiskonnakihid uskusid, et loodus on elus, siis see viimase aja periood Euroopas, kui inimene on loodusest eraldi, on kogu inimkonna ajalugu vaadates väga lühike. Esmalt hakati loodust vastandama ühiskonnale, kultuurile või tsivilisatsioonile Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel, eesti talurahva hulka jõudis see vastandus palju hiljem. (Rääkimata mingitest muudest piirkondadest, nagu Amasoonia.) Kui sellest kitsendavast vaatest loobuda, avaneks palju laiem pilt ja vahest saaksime modernsuse hädadest paremini üle ja mõistaksime maailma paremini.

Latouri lugedes võib näha modernsuse alternatiive, sealhulgas modernsuse-eelset maailmapilti, modernsuse küündimatust ja võimalust modernsus ületada, olles modernsele maailmapildile pühendunutest targemad.

Minu meelest on modernsuse küündimatus tänapäeval hästi näha ja arvan, et seda on võimalik paremini ületada, kui eelmodernset aega rohkem uurida. Näiteks Gutslaff kiidab väga teadust, aga siis, kui Gutslaff selle raamatu kirjutas, olid ­astronoomia ja astroloogia veel üks ja sama teadusharu. Oma järgmise suurema tööna kavatsen sügisel vabal semestril kirjutada käsitluse Pühajõe mässust ja sealhulgas analüüsida Gutslaffi teaduslikku käsitlust.

Mida libahundipärimus eesti mentaliteediloo kohta veel rääkida võiks?

See teema on nüüd laiemalt populaarne, aga ma ise ei ole seda rohkem uurinud, kuigi see oleks huvitav. Kirjutasin viimati Mäetagustesse artikli libahunditeemal,¹⁴ kus võrdlesin XVII sajandi pärimust ja XIX–XX sajandi oma ja järeldasin, et hunti nähakse nende kahe perioodi pärimuses erinevalt. Üks on selle mõtteviisi kandja, et mitte­inimesed ja inimesed on lähemal üksteisele, ja teine on eraldav, kajastades looduse ja inimese eraldumise modernset käsitlust.

Palju libahundimuistendeid arhiivis on sellised, milles on inimese hundiks muutumine väga loomulik ning inimese ja looma piirid üldisemaltki on hägused. Isegi kui Eestis ei olnud enne XVI–XVII sajandit libahundiuskumusi, siis oli regilaule, kus näiteks kala seest tuleb välja inimene. Seega oli pind väga soodne, et libahundiuskumus saaks nõiaprotsesside ajal siin kanda kinnitada. Muinasjututüübi „Neiu hundiks” (AT 409) variantides, mis on kogutud teistelt läänemeresoome rahvastelt, on hundi asemel mingi teine loom ning saamidel põhjapõder või lind.¹⁵ Sellestki saab järeldada, et hunt on tulnud sellesse lukku võrdlemisi hilja. Teame, et nõiaprotsesse oli Eestis juba XVI sajandi keskel ja libahundisüüdistus oli muu Euroopaga võrreldes väga tavaline, nii et libahundikohtuasju on vähestes säilinud materjalides omajagu. Ju siis Oskar Looritsal oli õigus, et libahundiusk toodi Eestisse sisse XVI–XVII sajandil.

Mulle on silma paistnud, et tegeled pigem laiema mentaliteedilooga väga heterogeensete allikate põhjal, mitte ei vaata rahvaluulet ühe žanri või karto­teegikasti kaupa.

See tundub mulle nii loomulik. Viimane kord, kui ma kolme kartoteegikasti põhjal midagi uurisin, oli bakalaureusetööd kirjutades. Minu meelest ei saa öelda teaduses palju uut, kui uurida üksiku kartoteegikasti sisu. Samuti ei ole võimalik näha elava rahvausu, rahvaluule või rahvaliku diskursuse pilti, kui pärimust kogudes lähtuda vanadest 1930. aastate küsitlus­kavadest ja nende küsimusi papagoi kombel korrata. Uurijal tasub alati uute nurkade alt läheneda ja allikaid kombineerida. Väga produktiivne on koostöös ajaloolastega vaadata rahvaluule ja ajaloo allikaid.

Olen ise töötanud nii Eesti Rahvaluule Arhiivis, Eesti Kultuuriloolises Arhiivis kui ka Rahvusarhiivis, kus olen uurinud XVIII sajandi vallasemade kohtuasju ja XIX sajandi materjale. See on küll raske, kuna allikad on gooti kirjas ja keerulises keeles. Olen ka palju õppinud ajaloolaste, näiteks Mati Lauri uurimuste kaudu ning tema ja Malle Saluperega rääkides. Eks ma pean rohkem lugema, mis ajaloolased on kirjutanud. Mind ei huvita üldse eliidi ajalugu või sõjaajalugu. Vahepeal oli mul hobi lugeda XIX sajandi teise poole valla­kohtute materjale, sest vallakohtu protokollidest näeb päris külaelu: mis mured inimestel olid.

Sinu doktoritöö oli ühe informandi uurimus.¹⁶ Millised võiksid olla selle 1970. aastail alguse saanud lähenemise voorused ja mis võiks olla selle üldistusjõud?

Ma ei ütleks, et minu ja Juha Pentikäise¹⁷ lähenemine sarnane oleks, kuigi mõlemad keskendume ühele inimesele. Minu doktoritöö eri artiklid uurisid rohkem jutustamist, kuigi üks puudutas ka identiteedi teemat. Idee, et folkloristid võiks intervjueerida Ksenia Müürseppa, pakkus välja tema tütretütar, kes oli käinud täienduskoolitusel Tiiu Jaago juures ja öelnud, et tal on kodus seto vanaema, kes räägib muinasjutte. Tema enda huvi oli, et Ksenia lood kvaliteetselt linti saaksid. Andsime need salvestised ka talle.

Valisin Ksenialt salvestatute hulgast välja jutte, et need raamatuna välja anda, kuid ei saanud sellele rahastust ja asi jäi tegemata. Oleksin tahtnud tema lugusid avaldada, see oleks olnud päris isiku-uurimus ja tore raamat, mis oleks avanud populaarteaduslikus vormis 1911. aastal sündinud inimese maailma. Teaduslikus stiilis doktoritööd paljud ei loe ja see ei ava eriti ka neid lugusid endid, mida Ksenia meeletult palju rääkis.

Kseniaga tehtud intervjuude kaudu mõistsin paremini suulise kultuuri eripära. Mulle oli silmi avav näha, kuidas mõtleb suulises kultuuris elav inimene. Ta oli kaks talve koolis käinud ja luges ajalehest ainult pealkirju, kuid oskas oma mõtteid suuliselt väga täpselt ja ilusti sõnastada. Inimene, kes on kodus suulises kultuuris, teeb ennast arusaadavaks selles hetkes ja tema jutt täidab tema vahetuid eesmärke sel hetkel. Kui suulise kultuuri tekstidele läheneda kitsalt kirjakultuuri vaatepunktist, neid raamatusse panna, siis ei pruugigi need tunduda väga head lood, kuigi kõlasid suulises esituses suurepäraselt.

Suulises kultuuris ei saa panna kõrvuti seda, mida sa oled rääkinud varem ja mida räägid praegu. See aitab mõista tõdede paljust, mis on kirjakultuuris kahanenud või kokku tõmbunud. Kirjakultuuri tulles muutus teksti funktsioon, nüüd on paljude tõdede asemel üks tõde, kuna fikseeritud tekste saab kõrvuti seada ja neid võrreldes langetada otsuseid, mis on õige ja mis mitte. Kollektiivse mälu uurija Jan Assmann on öelnud, et suulises kultuuris ei olnud õigeid ja valesid jumalaid, olid omad ja võõrad jumalad. Kui tõdesid on palju, avaneb mitmekesisem pilt, mis ei pruugi igal pool kattuda või ei peagi kattuma.

Lõpetuseks: miks võiks õppida täna­päeval folkloristikat?

Praegu on ülikoolis õppida väga teistmoodi võrreldes tolle ajaga, kui mina ülikoolis käisin. Nüüd vaatavad inimesed rohkem seda, mis alad tasuvad majanduslikult ära. Aga siiski oleks vaja inimesi, kes aitaksid eesti kultuuri kohalikku eripära hoida. Kurb on see, kui eesti keelt halvasti osatakse, kuna inglise keele ja popkultuuri pealetung on olnud väga suur.

Eestis on palju teemasid, mida tasuks uurida, muu hulgas seoses sellega, kuidas me pole kunagi olnud modernsed või kuidas modernsus on puudulik ega saa hakkama elu pakutavate ülesannetega. Selle laiema pildi nägemiseks on meie eriala hea. Ei pea just folkloristiks hakkama, vaid võib seda õppida lihtsalt üldise pildi saamiseks, et pääseda välja modernsest kitsendavast vaateviisist. Humanitaar­teadustel on ühiskonna mõtestamisel suur roll ja minu meelest muutub see aina suuremaks.

Näiteks minu ainekursusel „Naine ja seksuaalsus folklooris ja ühiskonnas” käib praegu 17 üliõpilast kümnelt erialalt, pooled on kultuuriteaduste erialalt, etnoloogid, kirjandusteadlased või folkloristid, aga on inimesi ka näiteks informaatika ja keskkonnateaduste erialadelt.

Folklorist saab väga laialt teemasid valida. Kes muu saaks uurida ufolugusid? Kui tahta selle teemaga süvitsi teaduslikult tegeleda, siis meie erialal on selleks soodne võimalus. Folklorist on hea olla ka see­pärast, et võin kirjutada vaheldumisi XVII ja XVIII sajandist ning hilisemast ajast. Ajaloolastel ei ole võrreldavat luksust hüpata ühest sajandist teise. Usun, et humanitaarteadlaste seas on kõige parem olla folklorist, sest meil on kõige vabamad käed.

20. juunil saab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu 60-aastaseks, 24. juulil aga Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström 50-aastaseks. Keele ja Kirjanduse palvel esitasid nad teineteisele mõned küsimused uurimisteemade valiku ja muude erialaste kirgede kohta – kolleege ühendab huvi kohalike väikekeelte vastu.

^{Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo}

Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo

Liina Lindström: Karl, sa oled oma südame­asjaks võtnud väikesed lääne­meresoome keeled ja keelevariandid. Miks?

Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli 1970-ndate lõpus või 1980-ndate algul, tuli mul teha koolis kirjandusolümpiaadi uurimistöö Mats Traadi loomingust ja sattusin lugema tema raamatut „Puud olid, puud olid hellad velled”. Selle lõunaeestikeelsed dialoogid viisid mind endaga kaasa, neis oli midagi eriliselt paeluvat. Olin lapsena Tahku külas kuulnud igapäevaselt Hääde­meeste kandi murdekeelt, milles on samuti küllaga omapärast, kuid tookord ma seda ei märganud, sest olin selle sees kasvanud ja sain sellest ehk liiga hästi aru. Lõunaeesti keel oma teisitiolus tundus põnevam. Ülikooli läksin oma arust kirjandust õppima, kuid sattusingi lõunaeesti keele­radadele. Selles oli oluline osa murde­õppejõud Aino Valmetil, kes oli samuti pärnakas nagu mina ja võttis mind oma hoole alla, soovitades mul hakata uurima Mulgimaa murrakute muutumist. Edasi on kõik läinud üsna loogilist rada. Haruldased keeled kannavad haruldasi väärtusi ja tunnen lähedust inimestega, kes neid märkavad ja väärtustavad, keeleteadlasena püüan neile toeks olla. Salatsi liivi keelt olen üha rohkem hakanud tunnetama ühena oma identiteediga seotud keeltest.

LL: Meil on ÜRO egiidi all käimas rahvusvaheline põliskeelte kümnend, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu ohustatud põliskeeltele. Arusaam põliskeeltest võib olla aga üsna erinev. Tavaliselt nähakse selles kolonialismi pärandit: koloniaalkeel on allutanud kohalikud keeled ja marginaliseerinud need määral, mis ohustab nende püsimist. Mis on sinu meelest need keeled, mida Eesti peaks praegu eriti kaitsma ja toetama?

KP: Sõnastasid hästi põliskeele mõiste tavapärase rahvusvahelise sisu. Meil siin Eestis hakata väitma, et ühed eestlased on teisi koloniseerinud, on ilmselt liiast. Koloniseerijad on kõnelnud ikka teisi keeli, kui me ei räägi just enesekolonisatsioonist. Need neli põlist läänemeresoome keelt, mida tänapäeva Eesti alal on räägitud juba üle tuhande aasta, on põhjaeesti, lõunaeesti, vadja ja liivi keel. Alglääne­meresoome keeleühtsusest eraldus kõigepealt lõunaeesti, siis liivi, seejärel põhjaeesti ja vadja. Kunagise põhjaeesti ­hõimukeele põliseid jooni on rohkesti alal hoidnud Kihnu keel, kuigi teiselt poolt on selles näha kokkupuuteid ruhnurootsi ja liivi keelega. Muidugi on hoidmist väärt põliskeelendeid mujalgi ning kohaliku identiteedi tähtsus ei saa piirduda vaid vanapärase väärtustamisega. Lõunaeesti iidseid jooni on hästi püsinud Haanjas, laiemalt Võru- ja Setomaal, mõndagi Mulgi­maal. Samuti vadja ja liivi keele hoidmine peaks olema Eesti riigi asi, kuigi üht on räägitud vaid Eesti kirdeosas ja teist edelanurgas. Vadjalikke jooni on Alutaguse ja Kodavere keeles, liivilikke Häädemeeste ja Saarde lõunaosas, samuti sõrulaste keeles. Meil on siiski omapäraseid piirkondlikke keelevariante veel rohkem, need kõik on vähem või rohkem ohustatud ning vajavad toetust. Minu subjektiivne seisukoht on, et vähemalt eesti keele teine peamurre ehk lõunaeesti keel peaks olema riiklikult kaitstud ja toetatud ka regionaalkeelena. Kõik piirkondlikud keeled väärivad tuge, kuid lõunaeesti keel vanima läänemeresoome keelena ja ka vanima akadeemilise läänemeresoome keelena, millel on sajanditepikkune kirjakeele traditsioon, on midagi enamat kui üks murdekeel. Seda näitab seegi, kui mitu elujõulist järglast on lõunaeesti keelele sugenenud.

LL: Kuidas on väikeste keelte ja mitte­standardsete keelevariantidega tegelemine mõjutanud sinu arusaamu kirjakeele rollist tänapäeval?

KP: Suhtlusviiside ja -võimaluste hulk järjest suureneb, nii on vaja adekvaatseid keele ühisosa koos hoidvaid reegleid, teisalt on kirjakeel üha vähem mõistetav kui pelgalt kirjutatud keel või kui kirja pandud keelestandard. Eesti keel on päris vana kirja­keel n-ö kultuurkeele tähenduses, meie keeles on välja kujunenud kindlad varieerumisreeglid, näiteks millal kasutada lühikesi või pikki asesõnu, millal lühikesi või pikki tingiva kõneviisi vorme. Selliseid regulaarselt, aga mitte kategooriliselt vaheldatavaid vorme on tänapäeva eesti keeles hulgem, ootan väga, et saaks kokku pandud eesti keele grammatika, mis neid vaheldusi lahti seletaks.

LL: Mitu keelt on eesti keele sees?

KP: Neid ei saagi kokku lugeda, kui keele mõiste pole kindlatesse raamidesse pandud. Isegi öelda, et eesti keeli on nii palju kui eestlasi, ei oleks täpne, tekkinud on ju lisaks uusi etnolekte, mida räägivad eesti keele täiskasvanuna ära õppinud. Igal juhul on ka nn keelesiseseid keeli palju, sest eesti keel on elus, muutuv ja arenev keel. Kui kirjutasin raamatut „Eesti keele 100 aastat”, mõtlesin pikalt, millise eesti keelt iseloomustava pealkirjaga võiks raamatut alustada. Lõpuks kirjutasin: „Oma maa suur keel”. See tundus ja tundub nüüdki sobivaim.

*

KP: Liina, oled ema poolt Pärnumaalt (sedapidi oleme samast hõimustki), isa poolt Kuusalu rootslaste järeltulija, üles kasvanud oled Tartumaal. Mida on sulle tähendanud need erinevad juured ja Eesti kohad? Kas need on mõjutanud sinu suhtumist eesti keelde?

LL: Päris rootslaste järeltulija ma ilmselt siiski ei ole, või kui olen, siis üsna kaugelt minevikust otsides. Aga Kuusalu ranna­keel on küll olnud mu esivanemate keel ja ka Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis on mitmeid mu kaugemaid sugulasi salvestatud. Mu vanematekodu oli kirja­keelne ja ega ma lapsena osanud ka vanavanemate keele eripära kuidagi murretega siduda. Mu Pärnumaa vanaema-vanaisa keel oli veetlevalt erinev, vanaema rääkis ikka peisund (’leige, päikese käes soojenenud’) veest ja vanaisa jaoks olid lammad (’lambad’) väga tähtsad, aga päriselt õppisin nende kõne murdepärasust hindama alles ülikooli ajal. Lapsena olid tähtsamad inimesed ja kohad, mis kallite inimestega seostusid. Olen käinud välitöödel nii Setomaal, Võrumaal, Kihnus, Hiiumaal kui ka mujal ning pean ütlema, et nüüdki poevad inimesed ja kohad eriliselt hinge. See soe tunne, mis inimestega suhtlemisest tuleb, seostub minu jaoks ka nende keelega. Välitöödel kuuldu on minu arusaamu ja maailmapilti väga palju kujundanud. Kui sind vedas murrete juurde Aino Valmet, siis mind vedasid omakorda sina – olen selle eest väga tänulik!

KP: Oled uurinud vahelduvaid keelendeid nii tänapäeva eesti keeles kui ka murretes. Kas nendes on põhimõttelisi erinevusi? Kas tänapäeva eesti keelt saab vaadelda kui üht murret? Või kui mitut murret?

LL: Olen uurinud morfosüntaktilist varieerumist eesti keeles ja murretes, nii suulises kui ka kirjalikus kasutuses, ja mind on huvitanud, kuidas ja miks üht või teist vormi kasutatakse, miks sama­tähenduslike vormide puhul valitakse vahel üks, vahel teine variant jne. Laialt võttes on murded ja ühiskeel grammatika varieerumise seisukohalt üsna sarnased, sest valikuid mõjutavad suuresti kasutuskontekst ning mälu ja kõne töötlemisega seotud tegurid, näiteks see, et äsja mainitud entiteetidele pole vaja uuesti viidata, kui need on mälus aktiivsed jms. Need on inimkeelele üldiselt omased printsiibid. Aga on ka nähtusi, millel on sügavalt regionaalne iseloom: murretes on palju sellist, mis on seotud selles piirkonnas kõneldud teiste keeltega. Näiteks tarvis-vaja-konstruktsioonides tuli vene keele tugev lokaalne mõju välja idamurdes ja setos sagedase olema-verbi väljajätu kaudu, ehkki põhimõtteliselt on see võimalik ka mujal (nt vaja tööd teha); samuti joonistus selgelt välja leksikaalne varieerumine (põhja­eestis tarvis, lõunaeestis vaja), mis on seotud nende sõnade erineva päritolu ja naaberkeelte mõjuga.

Aga üldiselt võttes teame eesti keele varieerumisest ikka veel üsna vähe ja pilt on pigem fragmentaarne. Nii et ka mina ootan sellise grammatikakirjelduse kokku­panemise võimalust, mis tegelikus keelekasutuses toimuvat varieerumist varasemast märksa enam arvesse võtaks.

Muidugi pole see lihtne, sest keele­kasutajate rühmi on väga erinevaid ning kas või eri põlvkondade keelekasutus võib olla üsna erinev. Oluline on ka see, kas tegu on formaalse või informaalse registriga, suulise või kirjaliku keelekasutusega – need aspektid mõjutavad meie keelelisi valikuid väga tugevalt. Mitu murret see nüüd täpselt kokku teeb, ei oska ma öelda, aga päris mitu.

KP: Milline on sinu jaoks hea või lausa ideaalne eesti keel?

LL: Hea eesti keel on minu jaoks lõbus ja üllatusterohke – see keel, mille kasutuses on uudsust, originaalsust, soovi üllatada ja teistmoodi väljenduda. Ilukirjanduse, eriti luule keel on kahtlemata selline, aga seda on sageli ka igapäevakeel, milles püütakse üllatada ja lõbustada, kasutades selleks kõikvõimalikke erinevaid keelelisi vahendeid ning neid uudsel viisil (või vahel ka väga vanal viisil) omavahel kombineerides. Heas keeles on väga palju kihte. Hea keel on ka see keel, mis teistele liiga ei tee – mida ei kasutata solvamiseks, halvasti ütlemiseks.

KP: Küsisid minu käest eesti põliskeelte kohta, aga oled ise samuti nendega tegelnud. Oled juhtinud näiteks seto keele projekte. Mis on see, mis sunnib tänapäeva eesti keele professorit valutama südant põliskeelte pärast?

LL: Minu jaoks ei ole teravat piiri selle vahel, millise keelekujuga täpselt tegelen: kas suulise või kirjalikuga, kirjakeele või murretega. Mind huvitab see, kuidas kasutatakse keelelisi väljendusvahendeid, millest nende valik sõltub ja mis tähendusi need kannavad. Mida kaugemale standardkeelest, seda põnevamad need leiud on, sest seda ootamatumaid kasutusviise need esindavad. Põliskeelte – või laiemalt põliste keelte – juures köidab mind see rabav kirjusus, mis neis keelekujudes lähemal vaatlusel paljastub. Arvan tõesti, et keeleline mitmekesisus on väärtus, mida peame hoidma. Põliskeelte kümnend ongi ellu kutsutud selleks, et neid keeli märgata ja neile tuge pakkuda.

Olen tegelenud võro ja seto keelega, mis mõlemad on tänaseks end põliskeeleks kuulutanud. Võib küsida, kui õigustatud põliskeele staatus nende puhul on. Põliskeele lai definitsioon on, et see on mingi piirkonna põlisrahva keel. Põlisrahvast omakorda määratleb 1) ajaline prioriteet konkreetse territooriumi hõivamisel ja kasutamisel; 2) kultuurilise eripära vabatahtlik säilitamine; 3) enese identifitseerimine, ning sellisena tunnustamine teiste rühmade või riigi poolt eraldiseisva kollektiivse üksusena; 4) allutamise, marginaliseerimise, võõrandamise, tõrjumise või diskrimineerimise kogemus.¹

Küsitavusi tekitab kindlasti 4. punkt. Kui võro ja seto puhul kolonialiseerimist klassikalises mõttes pole olnud (setode puhul tuleb siiski meelde tuletada, et Setomaa ühendati Eesti Vabariigiga ilma setodelt küsimata), siis diskrimineerimist ja marginaliseerimist on olnud küll, näiteks keele kasutamise keelamist koolis (ka vahetunnis) ja isegi selle eest karistamist, on olnud narrimist ja tõrjumist. Neid lugusid on välitöödel rääkinud väga paljud informandid. Kui lugeda, kuidas setosid on eestlaste poolt kujutatud ajal, mil Setomaa ühendati Eestimaaga, saame pildi laiskadest ja kaklevatest joodikutest – sellest on kirjutanud näiteks Andreas Kalkun.² Ka see on marginaliseerimise näide. Arvan, et omakeelset etnonüümi seto tuleks tänapäeval kasutada just sellepärast, et eesti keeles varem kasutatud setu on olnud halvustava varjundiga.

Teisalt muidugi on küsitav, kas võrokesed ja setod tänapäeval peavad end eraldi rahvaks. Pigem on neil kõigil mitmik­identiteet: olen eestlane, aga ka võroke või seto. Seepärast on mind sügavalt häirinud sotsiaalmeedias levinud arvamusavaldused, et kui võrokesed kuulutasid end põlisrahvaks, siis järelikult nad enam eestlased pole. Kindlasti ei vasta see võrokeste endi arusaamale asjadest. Põliskeeleks kuulutamine on olnud pigem samm selleks, et tõmmata tähelepanu oma keele ja kultuuri päästmise vajadusele.

Keele päästmine on muidugi keerukas, sest ennekõike tuleb keelt päästa võrokeste ja setode endi käegalöömise eest, ja selle nimel aktivistid praegu pingutavad. Kuna keel ei ole loomult individuaalne, vaid kollektiivne nähtus, võivad üksik­isikute huvid lahku minna sellest, mida on laiemalt keele püsimiseks vaja. Keele püsimine algab sellest, et otsustame seda keelt oma lastele õpetada ja võimalikult paljudes olukordades rääkida. Võro ja seto keele kõnelejad on tänapäeval valdavalt kakskeelsed, kes on keelt õppinud mitte enam oma vanematelt, vaid vanavanematelt ja kes räägivad ka ise oma lastega kirjakeelt. See tähendab, et keele loomulik ülekanne ühelt põlvkonnalt teisele on katkemas või katkenud. Tugev sekkumine aitaks seda olukorda tagasi pöörata – keelte taas­elustamise näiteid on üle maailma palju –, ent sellega ei tohi hiljaks jääda. Selleks on aga kindlasti vaja senisest suuremat tuge ka riigilt.

Foto: Ruuben Sonn

21. detsembril tähistab 50 aasta juubelit Ann Veismann, kes kognitiivse semantikuna peegeldab oma töös maailmast arusaamise viise ning mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemat.

Milline oli Sinu tee keeleteadusesse? Millised ideed olid toona õhus, kelle tegevus on Sind mõjutanud, kes on olnud inspireerijad laiemas mõttes? Kes on olnud konkreetsemalt eeskujuks ja mis suhtes?

1990-ndad oli keeleteaduses põnev aeg, sest kognitiivne keeleteadus oli just hoogu võtnud ja arenes kiiresti järgne­vatel aastatel. Tartu Ülikooli jõudsid need mõtted professor Haldur Õimu kaudu, kelle loengud inspireerisid nii mind kui ka paljusid teisi. Samuti oli väga uuenduslik Ene Vainiku kohakäänete uurimus¹ ja inspireeriv Tuomas Huumo lühike loengu­kursus kognitiivsest grammatikast. Ühe lisanüansina mõjutas mind kindlasti ka mõnda aega analüütilise filosoofia seminarides uudishimuliku kuulajana osalemine, see andis hea baasi rangeks mõtlemiseks ja keeleteemadesse mitmel moel süvenemiseks. Kindlasti mõjutasid mind palju XXI sajandi alguses esimesed võimalused osaleda rahvusvahelistel kognitiivse keele­teaduse konverentsidel, kus kuulsin esinemas selliseid kuulsaid lingviste nagu Ronald Langacker, Dirk Geeraerts, Chris Sinha, Lera Boroditsky, George Lakoff, Melissa Bowerman, Laura Janda, Ewa Dąbrowska, Vyvyan Evans jpt. Eestis on mu eeskujudeks olnud Haldur Õim, Ene Vainik ja Renate Pajusalu, kelle töid olen alati huviga jälginud. Nüüd muidugi elan kaasa juba nooremate Eesti semantika­uurijate tegemistele (Jane Klavan, Piia Taremaa, Mariann Proos, Maria Reile).

Kognitiivkeeleteaduslik lähenemine pani keelest mõtlema ja keelt nägema teist moodi, kui seni olin harjunud. Tekkis mõistmine, et keel ei ole eneseküllane süsteem, vaid tihedalt seotud inimese, tema mõtlemise ja toimimisega igas aspektis. Ja see ühelt poolt aitab seletada keele olemust – saab toetuda psühholoogia, antropoloogia jt andmetele, teisalt muudab range teadusliku lähenemise keerulisemaks. Mind paelus eelkõige see, et keele keskmesse tõsteti tähendus, see, mida inimene väljendada soovib, keel kui mõtlemise ja mõistmise vahend (keel aitab maailmast aru saada ja samal ajal peegeldab arusaamise viise).

Pean enda jaoks kognitiivses semantikas kõige olulisemaks kolme teemat, mis on pärit just selle teadusharu algusaegadest.

Esmalt psühholoogiast pärit prototüübiteooria (seostatud eelkõige Eleanor Roschi nimega) toomist keeleteadusesse, st kognitiivses semantikas ideed, et tähendust (ja tegelikult kehtib see kõikide keeleliste kategooriate kohta) ei saa defineerida binaarsete distinktiivsete tunnuste abil, vaid ühe kategooria liikmed koonduvad mingite sarnaste tunnuste abil küll kokku, kuid neid tunnuseid on liikmetel eri määral: kesksel prototüüpsel liikmel kõige rohkem ja tugevamad, nn äärealade liikmetel vähem. Samuti on üleminekud kategooriate vahel sujuvad, mitte jäigad. Näiteks võib mõelda, mida tähendab sõna tass ja kuidas see on seotud sõnade kruus, tops, vaas, kauss tähendustega.

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud George Lakoffi ja Mark Johnsoni mõistemetafooride teooria 1980. aastast.² Teooria seisneb lihtsalt öeldes selles, et maailmast aru saamiseks võrdleb inimene pidevalt uut ja keerulist sellega, mis on lihtsam ja mida ta juba tunneb. Näiteks toetub polüseemia, sõnade motiveeritud mitmetähenduslikkus väga palju just metafoorsetele ülekannetele (nii näiteks on laienenud konkreetse tähendusega kulgema kui füüsilist liikumist märkiv verb tähistama ka mittefüüsilist kulgemist). See on n-ö ratsionaalne ja efektiivne toimetulekumehhanism, mis aitab optimeerida aju piiratud ressursse – oleks kohutav, kui peaksime iga uue asja nimetamiseks välja mõtlema ka uue sõna, samuti on keeruliste ja abstraktsete mõistete kujutamine lihtsamate ja konkreetsete kaudu abimees ka nende mõistmiseks (nt milliste metafooride abil viha mõistetakse)³. Lisaks on oluline tähele panna, et võrdlemist ja analoogia abil mõistmist tuleb ka teadvustada ja küsimuse alla seada, et see meie mõtlemist liialt ei kallutaks (nt kas vaidlusest saaks rääkida ka ilma sõjametafoore kasutamata).

Kolmandaks oluliseks ideeks kognitiivse keeleteaduse algusaegadest, mis on tihedalt seotud ka mõistemetafooridega, pean keele kehalisuse teooriat, mille järgi inimese igapäevane füüsiline kehaline kogemus mõjutab ka tema mõtlemist ja keelt (vt nt Raymond W. Gibbs Jr., L. W. Barsalou ja Teenie Matlocki töid). Jälgi kehalisusest võib leida keeles mitmel pool, alustades sellest, et paljud abstraktseid suhteid märkivad kaassõnad ja adverbid on pärit kehaosanimetustest (kõrval, kätte, peal, näol, käesolev), igapäevased asendiverbid võivad märkida ka muud kui füüsilist tegevust (seisab meeles, mantel istub seljas). Täpsemalt uurivad kehalisuse teooriaga tegelevad teadlased seda, kuidas kehaline kogemus ning nägemise, kuulmise jt tajud on seotud abstraktse mõtlemisega. On väidetud näiteks, et kehalise kogemusega seotud sõnu (nt liikumisverbe) kuuldes aktiveeruvad ajus samad piirkonnad mis vastavat tegevust tehes, toimub n-ö mentaalne simulatsioon. Ja see võib toimuda isegi juhul, kui kuuldud lauses ei ole tegemist füüsilise tegevusega (nt aeg liigub). Olen koos Ilona Trageliga uurinud seda, kuidas eesti keeles aspektuaalsuse väljendamine võiks olla seotud kehalise kogemusega: tegevuse kestvust saab märkida adverbiga edasi (nt magas edasi), mis füüsilise liikumise kontekstis väljendab horisontaalsuunalist, põhimõtteliselt piiramata liikumist. Tegevuse lõpetatuse väljendamiseks on kasutusel aga vertikaalsuunda märkivad sõnad (nt magas maha, leidis üles), sest inimese vertikaalsuunalise liikumise kogemus on piiratud gravitatsiooniga (vrd kukkus maha, ronis üles).⁴

Kas oled rahul sellega, kuidas on vahepealsete aastatega edasi liikunud eesti keeleteadus? Maailma keeleteadus? Mis on Sinu meelest toimunud või toimumas? Kas midagi on edenemise kõrval ka kaotsi läinud?

Pean ennast siiamaani eelkõige kogni­tiivseks semantikuks ega taha seepärast teha suuri üldistusi kogu keeleteaduse kohta. Selle kognitiivsed ja funktsionaalsed suunad on kenasti jõudnud eesti keele­teadusesse ja võib vist öelda, et eesti keele­teadus on valdavalt sinnapoole kaldu. Huvitav on kindlasti see, et maailma keele­teaduses valitseb suundade, teooriate ja meetodite paljusus – ei ole n-ö üht keele­teaduse keelt, mida kõik räägiksid, vaid omavaheline arusaamine sõltub väga palju taustsüsteemist, paradigmast ja teooriatest, milles tegutsetakse. Kognitiivse semantika algusaegade töödes vastanduti väga palju varasemale ja võrreldi generatiivse lähenemisega, õigustati, miks teha teisiti, nüüd on seda vähemaks jäänud ja ka üldine mitme­kesisus on suurenenud.

Kui esialgu olid kognitiivses keeleteaduses olulised teemad seotud eelkõige semantikaga, siis üsna kiiresti laienes kognitiivne lähenemine kõikide keele tasandite ja külgede uurimisele (sh tekkisid nt kognitiivne sotsiolingvistika ja kognitiivne fonoloogia) ning kognitiivsest paradigmast pärit ideed sulandusid ka laiemalt funktsionaalse paradigma keeleteadusesse.

Üheks kõige olulisemaks muutuseks on kahtlemata olnud n-ö tegelik pööre empiirilisuse poole (vt sellel teemal Keele ja Kirjanduse erinumbrit).⁵ Algusaegade kognitiivsed keeleteadlased küll deklareerisid end vastanduvat generatiivse paradigma nn tugitoolilingvistikale, kus keeleteadlane uurib vaid iseenda kui ekspertkõneleja keelt, kuid tegelik üleminek valdavalt empiirilistel vaatlustel põhinevale keeleteadusele on toiminud pigem järk-järgult aja jooksul, alustades korpusandmete kasutamisest teooriate illustreerimiseks või kirjeldava statistika piires, aga ka katsetest (nt inglise kaassõnade at, in, on tähenduste selgitamiseks)⁶, kuni tänapäevase üha suuremaid keelekorpusi ja keerulisemaid statistilisi mudeleid kasutava keeleteaduseni. Lisaks on osalt hajumas piirid lingvistika ja psühholingvistika vahel: ka kognitiivses semantikas on kasutusel silmajälgimise ja lugemiskatsed (ingl self-based reading task) ning aju-uuringud.

Põnev on näha, kuidas semantikas on kesksed teemad ringelnud uute meetodite arenedes. Kunagine polüseemia-fookus, kus oluline oli tähenduse laienemise mehhanismide seletamine, nihkus sünonüümia uurimisele just siis, kui tekkis võimalus keelekorpusi kasutades võrrelda kahe sõna esinemiskontekste (näiteks Klavan uuris doktoritöös adessiivi ja peal kasutuserinevusi)⁷. Korpusandmetele ja statistilistele meetoditele tuginedes polüseemiat uurida on palju keerulisem, kuid ka selleni on praeguseks jõutud ja erinevaid meetodeid katsetatud. Näiteks uurib doktorant Aimi Pikksaar (keda juhendan koos Klavaniga) adjektiivide polüseemiat, kasutades vektorsemantikat.

Millegi kaotsiminekut ma ei karda – kui ka hetkel on mingi teema fookusest väljas, siis elu näitab, et ükskord jõutakse selle juurde ringiga tagasi. Nii on näiteks praegu huvitav jälgida, et semantikas on korpusuuringute ja statistika jaoks oluline mingite kindlate (sageli binaarsete) tunnuste leidmine, mis meenutab taas strukturalismi aluspõhimõtteid, et uurida saab ainult erinevusi ja ainult keelematerjali vaadates (mitte inimese psühholoogia üle arutledes). Mille kadumist ma hetkel näha ei oska, on kahe paralleelmaailma – funktsionaalse ja generatiivse – eksistents. Nende kahe keeleteaduse suuna alus­põhimõtted on nii vastandlikud (alustades küsimusest „Mis on keel?”), et nende suundade ühendamine on üsna kujutlematu, samas teatav lähenemine on toimunud just nimelt empiiriliste andmete kasutamise kaudu.

Üldisemalt: milline keeleteadus on Sinu meelest väärt tegemist? Millised seni vastuseta küsimused Sind enim intrigeerivad?

Kuna defineerin end kognitiivse semantikuna, siis see tähendab, et minu jaoks need küsimused on seotud üldiste mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemadega. Väga laialt muidugi üldine küsimus sellest, mis keel on – üks asi on uurida, kuidas keelt saaks mudeldada masinale sobivaks (ka see on väga huvitav tehisintellekti ajastul), teine see, kuidas keel inimese ajus toimib ja millel põhinevad keelelised teadmised ja valikud.

Kitsamalt näiteks küsimused sellest kas, kuidas ja mil määral keel ja mõtlemine on teineteisest mõjutatud (relatiivsus­hüpotees pole triviaalne, pikemalt sellest soovitan lugeda Paul Bloomi ja Frank C. Keili artiklist)⁸.

Mind on alati huvitanud ka küsimus, kuidas keelt uurida. Inspireeriv on näiteks Mare Koidu artikkel empirismist ja ratsionalismist keeletöötluses.⁹ Kas kogume võimalikult palju andmeid ja teeme järeldusi neid andmeid töödeldes, ilmnenud süsteemipärasusi välja sõeludes või püüame kõigepealt luua üldistatud süsteemi, reeglid, printsiibid, mida seejärel andmetega võrrelda. Lisaks on huvitavad küsimused, mis tekivad sellest, et keel on ühtaegu nii inimesesisene kui ka inimestevaheline nähtus. Kuidas need kaks poolt on ühendatud? Kuidas keel on esitatud üksikindiviidi ajus ja kuidas inimeste ühise omandina? Näiteks on kognitiivses semantikas välja toodud paradoks, et keeleteadlastele keelekirjelduses suurt peavalu valmistav polüseemia ei tekita keelekõnelejatele peaaegu mingeid probleeme. Kõneldes ja kõneldut kuulates takerdume üliharva kui üldse juurdlema, millist polüseemse sõna tähendust kõneleja kasutas (nt kas sõnaga otsas on mõeldud ’millegi küljes’: maasikad on taime varre otsas või ’lõppenud’: maasikad on selleks hooajaks otsas). Kuidas sellist süsteemi inimene oma ajus haldab, on ilmselt küsimus, mis jääb veel mõnda aega vastuseta.

Kuigi üldiselt on minu jaoks oluline rõhutada, et keeleteaduses on väga vajalikud alusuuringud, siis vähetähtsad pole kitsamad rakendusuuringud, mis ka semantika valdkonnas on võimalikud. Näiteks pean tähtsaks ja ühiskondlikult kasutoovaks semantikaalaseid uuringuid sellest, kuidas keelt teadvustades saab teadvustada ja vajadusel muuta ka oma mõtlemis­malle (nt emotsioonidest, haigustest, migratsioonist, keskkonnast, soost, aga miks mitte ka enne näiteks toodud vaidlusest jpm rääkimise viise uurides heidame valgust kivinenud mõttemallidele, mis tänapäeval pole enam otstarbekad).

Millised on Sinu kas käsilolevad või lõppenud projektid, mida tahaksid esile tõsta? Millised uurimused on toonud ahhaa-elamusi? Palun lühikest kirjeldust mõnest nendest ja viiteid publikatsioonidele.

Tooksin välja kolm laiemat teemat, mille juurde, mulle tundub, ma üha uuesti tagasi jõuan. Esiteks tööd, mis on juba üsna vanad ja said alguse huvist katseliste meetodite vastu.¹⁰ See teema on praeguseks juba väga suurte sammudega edasi arenenud¹¹ ja koos nooremate kolleegidega on siin plaanis ka uusi töid. Keeleteaduse üldistest suundumustest, eelkõige nn kvantitatiivsest pöördest, ilmus 2018. aastal Keele ja Kirjanduse teemanumber (kaastoimetajad Jane Klavan ja Haldur Õim).¹²

Teiseks on mind pikemalt huvitanud ruumi- ja ajaväljendid, seda nii semantika (kuidas keeltes kujunevad ja millega on seotud ruumi- ja ajaväljendid, kuidas neid mõistetakse) kui ka grammatika (kaas­sõnade tähenduslikkus üleüldse) poole pealt. Näiteks nii tavaliste ja igapäevaste ruumisuhete kaassõnade kasutused eesti keeles, nagu ette, ees, taha, taga, tagant, on ühelt poolt väga hästi seletatavad ­Stephen Levinsoni taustsüsteeme kasutades: kas vaatlejast lähtuv (pall on puu taga, kui puu on vaatleja ja palli vahel) või objekti­keskne (nt hoonetel võib olla kindlaks määratud esi- ja tagakülg: poe taga). Samas näitas eesti keele uurimine siin nüansse, mille selgitamiseks sobis hästi uurimistöö, mis põhines Aafrikas kõneldaval hausa keelel – objektide liikumine rivis annab neile objektidele esi- ja tagakülje vastavalt liikumis­suunale (istun autos rooli taga), kuid reastatud asetust saab kasutada ka muude objektidega (istun kirjutuslaua taga, õmblusmasina taga).¹³ Viimasel ajal olen sattunud tagasi pöörduma ühe varasema avastuse juurde, mille tegime kolleegidega: ruumis liikumist kirjeldades on sihtkoht olulisem kui lähtekoht.¹⁴

Kolmandaks grammatikaga seotud küsimused. Eesti keele tervikkäsitluse süntaksi ossa oli mul au kirjutada koos Mati Erelti ja Helle Metslangiga peatükid kaas­sõnafraasist ja määrsõnafraasist.¹⁵ Täpsemalt on mind huvitanud grammatilise kategooria piiride hägusus kaassõna ja adverbi vahel eesti keeles (näiteks: pane haava peale plaaster; said haava – pane plaaster peale; pane haavale plaaster peale; pane plaaster sinna peale). Tõepoolest ahhaa-elamust pakkus koos Heete Sahkaiga tehtud katse, milles kasutasime prosoodiat, et uurida verbi ja adverbi ühendeid, st ühendverbide klassi ühtsust ja ühendverbide süntaktilist staatust.¹⁶ Sama teemat arendasin edasi artiklis, kus näitasin sõnade asemele, peale ja läbi korpusuuringu toel samuti üleminekuastmeid, milles olulist rolli mängib keelekasutuskontekst ja keelekasutaja üldised maailmateadmised.¹⁷

Milline roll on või võiks olla keeleteadusel ja keeleteadlaste tegemistel ühiskonnas? Milline on Su suhe populariseerimisega?

Kahtlemata on keel iga inimese jaoks oluline, isegi kui seda ei teadvustata. Seda nii individuaalselt (aitab inimesel mõelda, sisekõnet pidada, nähtusi mõtestada) kui ka sotsiaalselt, suhtlusvahendina ja identiteeti loovalt. Seepärast võib vist öelda, et üldiselt on inimesed keeleteemadest huvitatud ja keeleteadlase kohustus on oma teadmisi jagada. Näiteks Eesti Keele Instituudi töötajad on juba pikka aega teinud väga tänuväärset tööd nii raadios kui ka veebimeedias keeleteemadest rääkides. Keeleteaduse tutvustamine muidugi niisama lihtne pole. Uurimistulemused, mis teadlase jaoks võivad olla väga põnevad, toetuvad tihti keerulistele teooriatele, mida paari sõnaga lihtsalt seletada ja kiirelt mõista on keerukas. Näiteks isegi keele­teaduslik metafooriteooria ei ole kiirelt ja lihtsalt mõistetav, kuigi olen kaudselt metafooriteoorial põhinevaid meetodeid kohanud nii eneseabiraamatutes kui ka teaduspõhises kognitiivkäitumuslikus teraapias.

Kõige olulisemaks pean, et keelest rääkimisel oleks esikohal kõik see hea, abistav ja loominguline, mida keel inimesele pakub. Pean väga oluliseks, et ühiskonnas väheneks kriitilisus selle suhtes, kuidas üks või teine inimene midagi ütleb, õige ja vale tagaajamine ning selle põhjal inimestele hinnangu andmine. Keel on vahend suhtluseks, loominguks, eneseväljenduseks, mõtlemiseks, oluline on, et see oleks mitme­kesine ja rikas. Seepärast olen juba aastaid käinud hea meelega koolides õpilastele rääkimas, mida keeleteadlased uurivad ja mille poolest eesti keel on põnev.

Millega oma teadlaseteel oled olnud tõeliselt rahul ja miks? Mis teeb rõõmu igapäevases uurimistegevuses?

Sõnastaksin selle küsimuse nii, et miks mulle meeldib olla (keele)teadlane.

Võimalus mõtelda põnevate teemade üle, uurida ja süveneda, sh lugeda teiste teadlaste töid ja teha nendega koostööd. See kõik pakub intellektuaalset pingutust ja uusi teadmisi, st võimaluse hoiduda vaimsest mandumisest.

Üliõpilaste õpetamine ja juhendamine on see, mis võib võtta palju aega, kuid mis lõppkokkuvõttes pakub ka palju rõõmu, noored inimesed on toredad ja nutikad.

Ootamatult rõõmustavaks on osutunud võimalused end proovile panna korralduslikus töös. Olen Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu asutajaliige ja osalesin 14. rahvusvahelise kognitiivse keele­teaduse konverentsi korraldamisel Tartus 2017. aastal (selle korraldusõiguse sai Eesti tänu Ilona Trageli ja Jane Klavani pingutustele). See oli meeldejääv ja kahtlemata Eesti keeleteaduse jaoks ülioluline üritus. 2019. aastal korraldasime Tartu Üli­koolis koos Monica Gonzalez-Marqueziga (­Aacheni ülikoolist) rahvusvahelise töötoa empiirilistest meetoditest keeleteaduses, fookusega avatud teadusel. Arvan, et see oli ­kõikidele osalejatele väga väärtuslik kogemus, mis aitas teadvustada teadlase vastutust andmetega töötamisel, juurutades head tava oma andmeid avaldada ja säilitada selleks mõeldud repositooriumis. Aastatel 2018–2022 tegutsesin Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ­valdkonna doktorikoolide projekti­juhina – see andis hea pilgu laiemalt humanitaarteadustele ja doktoriõppe arengutele. Olen väga tänulik oma doktorikooli kolleegidele ühiselt tegutsetud aja eest: koostöö kolleegidega nii uurimustes kui ka korraldamises annab alati häid impulsse.

 

F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

Foto: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

24. juulil tähistab juubelit folklorist, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi. Vestlesime sel puhul Tartus rahvaluule õppetooli raamatukogus von Bocki majas (Ülikooli 16) rahvajuttudest seoses naiste positsiooniga vanemas eesti kultuuris, inimese ja looma, kultuuri ja looduse hägusatest piiridest, moderniseerumisprotsessist ning folkloristi vabadusest.

Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos

 

Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?

Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola Küllősi folkloristika sisse­juhatuse loengutes. Samuti kuulasin ungari rahva­usundi loenguid, mida andis Kincső Verebélyi ja mõnikord ka Vilmos Voigt. See oli väga huvitav ja lugesin ka ungari keeles nende kursuste juurde antud materjali päris põhjalikult.

Hiljem kirjutasin seminaritöö Tartu Ülikoolis ungari keeles ja mõtlesin, et võtan natuke rahvaluule aineid, näiteks kuulasin Tiiu Jaago eesti rahvaluule ja folkloristika sissejuhatavat kursust. Mäletan, et 1996. aastal oli rahvaluule õppetool äsja kolinud von Bocki majja ja ma tulin siia Ülo Valgu käest küsima, kas võin Võrumaale Urvaste kihelkonda rahva­luulet koguma tulla. See oli ülemastme aine ja seetõttu ei olnud mulle kohustuslik, aga soovisin ikkagi minna. Lubati kohe lahkelt. Need välitööd pakkusid uue ja huvitava vaatepunkti, kuidas maainimesed elu näevad. Ka kolleegid olid väga toredad. Meid juhendas kaks õppejõudu: Marju Kõivupuu ja Ülo Valk, kes jättis sügava mulje. Samadel välitöödel olid ka praegused muinasjutu-uurijad Risto Järv ja Mairi Kaasik.

Järgmisel aastal küsiti, kas ma tahan tulla eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli poole kohaga assistendiks. Olin kohe nõus, kuigi töötasin samal ajal Postimehe reklaamiosakonna keelekorrektorina, kus palk oli toona kõvasti suurem. Tulin siia, sest seltskond oli tore, ja jäingi siia.

Seega alustasid ungari keele õppimisega, aga sealt jõudsid kuidagi eesti libahundipärimuse juurde?

Kui 1997. aasta suvel algas mul siin töö, oli teada, et kõrgharidusega oleks mu palk suurem, see kiirendas ülikooli lõpetamist. Toona käidi ülikoolis kaua. Ma olin kuus aastat bakalaureuseõppes ja tegin üle 200 ainepunkti, kuigi bakalaureuseastmes oli kohustuslik 160 ainepunkti, lisaks kuulasin loenguid ainetes, milles eksamit ei teinud. See mulle meeldis ja see oli tollel ajal tavaline. Osa neist, kes minuga koos ülikooli astusid, käisid ülikoolis veel kauem. Olin pigem lõpetajate esimeses pooles.

Lõpetasin 1998. aastal, võttes pea­aineks rahvaluule. Tegin eesti keele seminaritööd loitsude sõnavarast ussisõnade näitel ja kuna käisin kirjandusmuuseumis loitsutekste sisestamas, siis ma tundsin seal töötavaid inimesi. Ükskord Mare Kõiva küsis, ega ma ei taha libahundimuistendeid uurida. See tundus huvitav ja pärast seminaritöö lõpetamist hakkasin baka­laureusetöö tarbeks libahundimuistendeid sisestama. Mulle praegu tundub, et kirjutasin töö kiiruga, kuigi oponent Mare Kalda selle kohta midagi halba ei öelnud. Olin ööl enne kaitsmist palju küsimusi välja mõelnud, mida oponent oleks saanud esitada, nii et olin lausa pettunud, et ta nii vähe küsis. Oleksin osanud nii palju juurde rääkida.

Eesti libahundimuistendite juures on silmatorkav žanride hübriidsus: traditsiooniliselt muinasjuttudeks klassifit­seeritud süžeed on käibel ka muistenditena.

See on tõesti huvitav teema, millest olen hiljem kirjutanud. Folkloristikas on muinasjutule ja muistendile väga eraldi lähenetud, aga eesti materjali vaadates ei ole see põhjendatud. On rõhutatud, et muistendid on lokaalsed ja väljendavad konkreetse piirkonna eripära, üle keele- ja kultuuripiiride levivad muinasjutud aga väljendavat inimese universaalseid iseloomu­omadusi ja tüpaaže.

Kui läheneda niimoodi eesti materjalile (ja mitte ainult rahvajuttudele libahuntidest), siis see kitsendab vaatenurka liigselt. Teinekord tasubki vaadelda ainult muinas­juttude või ainult muistendite asemel laiemalt rahvajutte. Ka muistendid võivad olla väga erinevad, see on ära­ütlemata lai materjal. Libahundimuistendi tüübi „Neiu hundiks” (AT 409)¹ eesti üleskirjutuste hulgas on palju muistendlikke tekste ja palju muinasjutte, mida saab klassifitseerida nii ja teisiti.

Kui hiljem küsitlesime Risto Järvega koos Ksenia Müürseppa, seto naist, kes oskas rääkida palju muinasjutte ja teistesse žanridesse kuuluvaid lugusid, siis küsisime temalt, mis on muinasjutt ehk seto keeles jutus, kas see on väljamõeldis. Ksenia vastas, et ei ole, seal on midagi tõtt ka. Ka temal ei olnud jäiku žanripiire. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud näiteks muinasjutulaadsed lood ristirahvast ja paganarahvast, kes tahavad ära vahetada ristirahva last, nii et ristimata lapsega pidi eriti valvas olema. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud ka püha Jüri legendi sündmused, milles ta lohe tappis. Mida kaugemale minna Lääne-Euroopast, seda vähem saab rakendada ranget muinasjutu ja muistendi eristust.

Kas eesti pärimus jääb selles mõttes siis nii-öelda Lääne-Euroopa ja Siberi vahele?

Võib-olla küll. Me oleme süžeid ja motiive üle võtnud idast ja läänest, asume ida ja lääne mõjude ja rahvajututüüpide segunemisalal. Eesti rahvajuttude hulgas on tüüpe, mis on levinud Siberis ja saamlastel. Sellest on kirjutanud näiteks Uku Masing, Pille Kippar, Kristi Salve ja Mall Hiiemäe, kuid seda temaatikat võiks veel uurida. Tänapäeva uurijad sellest väga ei kirjuta. Arvan, et eesti folkloristikas oleks Lääne-Euroopa jututüüpidest huvitavam uurida neid tüüpe, mida Lääne-Euroopast ei ole üles kirjutatud, või siis neid väga eestipäraseid jooni tüüpides, mis on ka Lääne-Euroopas tuntud.

Näiteks on eesti ja eriti lõunaeesti, sealhulgas seto jutupärimuses väga huvitav õe ja venna tegelaspaariga juttude rühm, kuhu kuuluvad „Õde põgeneb venna eest”,² „Söepuder”,³ „Sõsar käoks”,⁴ „Vanapagan eksitab õe”,⁵ „Truudusetu õde”⁶ ja „Üheksa velje sõsar”.⁷ Need on vanad tüübid. Huvitav on see, et muinasjutuentsüklopeedias on väidetud, et õe-venna intsesti teemat Euroopa imemuinasjuttudes ei esine,⁸ aga eesti ime­muinasjutus „Õde põgeneb venna eest” on intsestiohu teema üsna keskne. „Sõsara sõrmeluude” raamatus on üks selle jutu variant ära toodud ja ühe selle jutu ­originaali olen avaldanud Vikerkaares.⁹ Põhjus, miks eesti kultuuris õe-venna intsesti teemat esineb, on siinne varasem matrilineaarne, sugulust emaliini pidi arvestav ühiskonnakorraldus. Muu Euroopa patriarhaalne ajalugu on pikem kui meil ning meesdominantsetes ühiskondades on populaarsed hoopis isa-tütre intsesti teemad. Seevastu India kirdeosa matrilineaarsetel khasidel algab üks müüdi­taoline rahvajutt samamoodi kui eestlastel: vend ütleb, et tema õest ilusamat naist pole, ja tahab oma õde kosida ning õde põgeneb. Khasi loos on vend kuu ja õde päike ja ka edasine süžeekäik on erinev.

Eesti muinasjutte puudutab üks huvitav teema, millest ma ei ole artiklit kirjutanud, vaid ainult ettekannetes rääkinud. Kõige esimesed eesti imemuinasjuttude üleskirjutused pärinevad Christian Hieronymus Justus Schlegelilt ja Arnold Friedrich Johann Knüpfferilt.¹⁰ Schlegeli tekstid ei ole dateeritavad, aga on võimalik, et need pärinevad XVIII sajandi viimastest aastatest või XIX sajandi esimesest kümnendist. Kuigi nende kogujad olid meesterahvad – Schlegel lasi jutte üles kirjutada Järva-Jaani pastoril Christian Jacob Glanströmil –, oli nende hulgas rohkem naispeategelasega kui meespeategelasega muinasjutte, samuti on väga iseloomulik õe-venna tegelaspaar. Kui ka sellises materjalis on naispeategelasi nii palju, siis milliseid jutte naised omavahel veel võisid rääkida, kas ainult naispeategelastega lugusid? Sellele ei ole eesti folkloristikas tähelepanu pööratud.

Arvan, et uurimissuuna võiks anda eesti materjali eripära, mitte lähtuda Lääne-Euroopa eeskujudest. Lääne ees­kujudest lähtumine ei ole ainult Eesti probleem: sama olen näinud ka Islandil, kus sealsete muistendite uurija võib mööda vaadata tugevatest naispea­tegelastest.

Kui palju on tarvis seda patriarhaalse ühiskonnakorralduse sisselugemist eesti vanemasse mentaliteeti ja ühiskonda veel ümber lükata? Kui viljakas see põld on? Sa oled seda üksjagu kündnud.

Ma ei arva, et ma oleks seda pinda nii palju kündnud, kui peaks. Isegi XVIII sajandi teisel poolel on selles palju regionaalseid erisusi ja samuti XIX sajandil. Ma võin küll midagi väita, aga seda teemat peaks kohtumaterjalide ja etnograafiliste kirjelduste põhjal veel rohkem uurima. Näiteks millistes Eesti osades ja kuivõrd olid vallasemad põlatud või millal see algas. Ma arvan, et see suhtumine juurdus XIX sajandi jooksul. Samas on mõnest üksikust kohast lugeda, et seda võis olla ka juba XVIII sajandi lõpul, aga kindlasti mitte nii suurel määral nagu Rootsis või mujal Lääne-Euroopas.

Näiteks XVIII sajandi lõpus üritati ­Tallinna asehaldurkonnas keelata vallas­emadel tanu kandmine, aga see ei õnnestunud ja tanude kandmine jätkus, kuna naised protesteerisid ja olid muudatusele nii vastu. Seejärel üritati sisse viia kord, et abielunaise tanu oleks vallalise omast erinev. Aga raske on öelda, mil määral see õnnestus. Uurimises peaks rohkem rõhutama, et ei saa ühe mütsiga kõiki piirkondi lüüa. Eesti oli läänepoolse Euroopaga võrreldes eri­pärane, aga ka iga Eesti piirkond oli omamoodi.

Igasugustes asjades on olnud piirkondlikke erinevusi. Näiteks mõni ajaloolane kirjutab, et XIX sajandi keskel oli Eesti keskosas sulaste ja peremeeste vahel palju tülisid ja vastavalt ka kohtuasju, nii et sel ajal võib näha eestlaste sotsiaalset kihistumist. Samast ajast, XIX sajandi teisest poolest on ilmselt pärit muistendid sulasest ja peremehest, kus peremeest naeruvääristatakse, kuna see teema oli sel ajal päriselt aktuaalne. Seevastu Ea Jansen kirjutab, et sulaste ja peremeeste tülisid on liiga palju rõhutatud, tegelikult nad sõid ikka koos. Kui täpsemalt vaatama hakata, siis Mulgimaa Paistu kihelkonna 80 protsendis taludes sõid sulased XIX sajandi teisel poolel pererahvast eraldi, aga mõnes teises Lõuna-Eesti kihelkonnas sõid sama hästi kui kõik koos. Säärased regionaalsed erinevused on olnud suured, aga neid ei ole uuritud. Samuti on erinenud naise positsioon – ei oskagi täpselt öelda, milline see kus ja millal oli.

Mulgimaa moderniseerumine on üks huvitav erijuhtum, aga lääneeuroopalik moderniseerumisprotsess tundub Eestis olnuvat ebaühtlane ega jõudnud mentaliteedis korraga päris igale poole. Mõeldes Bruno Latouri raamatu „Me pole kunagi olnud modernsed”¹¹ või Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri”¹² peale: kui palju seda modernsuse suhtes kriitilist teoreetilist raamistikku annab kasutada ning mida Latourilt ja Descolalt õppida, et eesti suulist pärimust paremini mõista?

Kui vaadata Kihnut või Setomaad, siis on selge, et seal on moderniseerumine olnud hilisem. Küllap on ka muid piirkondi, kus see oli erinev. Aga Latourilt ja Descolalt on palju õppida ka laiemalt, mitte ainult folkloristikas. Üldiselt on kaks viisi maailma mõtestada, mida igaüks kasutab vaheldumisi: üks on avardav ja teine kitsendav. Eesti ühiskonnas on liiga palju kitsendamist, näiteks kui otsitakse süüdlast. See on poliitikute hulgas harilik ja ka muud inimesed on selle üle võtnud. Kuid arusaamine, et kõigel peab olema üks süüdlane, on jabur, sest iga asja taga on alati palju mõjutegureid. Teine näide on ajalugu, mida käsitletakse ja õpetatakse koolis enamasti kitsendavalt, keskendudes valitsejate, eliidi ja sõdade ajaloole, kuigi suurem osa inimestest ka Eestis on olnud lihtrahvas ja talupojad. Neist enamasti ajalootundides ei räägita või kui räägitakse, siis pigem eliidi vaatenurgast. Arvan, et talurahvast tuleks ajalootundides rohkem rääkida kui sellest, milline tsaar teise ära tappis. Avardavat lähenemist oleks rohkem vaja ja Latouri väide, et me pole kunagi olnud modernsed, on üks selline avardav vaatenurk.

Siin võiks vahepeal kitsendavalt mõelda 1642. aasta Pühajõe mässule Võrumaal. Konflikti ajendas see, kui Võhandu jõele rajati vesiveski, mis läks vastuollu talu­poegade arusaamaga, et kui jõgi ei saa vabalt voolata, läheb ilm käest ära. Seejärel tuli palju rahet ja vihma ning vili ikaldus kaks aastat järjest, mille peale talupojad lõhkusid veski ja tammi ning tegid jõe puhastusriituse vms, sest puhastati vaimses, mitte füüsilises mõttes. Johann Gutslaffi raamatust mässu kohta¹³ on aimata, et ka sakslased uskusid, et jõgi saab ilma muuta. Seda võisid uskuda isegi kirikuõpetajad, kuulujuttude järgi lausa Liivimaa kõrgeim vaimulik, superintendent Herman Samson, samuti Tartu ülikooli professorid, kes aga ei saanuvat oma seisukohti tsensuuri tõttu trükis avaldada.

Gutslaffi kirjatööst on näha, et ta ei uskunud, et kogu loodus või kõik vee­kogud on elutud. Ta kirjutas, et Saksamaal on küll üks järv, millesse Pontius Pilatus olevat uppunud ja mis ei kannatavat, et sinna midagi visatakse, vaid hakkavat selle peale kohisema ja pahisema. Aga Pühajõgi ei saa tema väitel elus olla, kuna see pole ühegi piiblitegelasega sarnasel kombel seotud.

Kui tollel ajal, 380 aastat tagasi põhimõtteliselt kõik ühiskonnakihid uskusid, et loodus on elus, siis see viimase aja periood Euroopas, kui inimene on loodusest eraldi, on kogu inimkonna ajalugu vaadates väga lühike. Esmalt hakati loodust vastandama ühiskonnale, kultuurile või tsivilisatsioonile Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel, eesti talurahva hulka jõudis see vastandus palju hiljem. (Rääkimata mingitest muudest piirkondadest, nagu Amasoonia.) Kui sellest kitsendavast vaatest loobuda, avaneks palju laiem pilt ja vahest saaksime modernsuse hädadest paremini üle ja mõistaksime maailma paremini.

Latouri lugedes võib näha modernsuse alternatiive, sealhulgas modernsuse-eelset maailmapilti, modernsuse küündimatust ja võimalust modernsus ületada, olles modernsele maailmapildile pühendunutest targemad.

Minu meelest on modernsuse küündimatus tänapäeval hästi näha ja arvan, et seda on võimalik paremini ületada, kui eelmodernset aega rohkem uurida. Näiteks Gutslaff kiidab väga teadust, aga siis, kui Gutslaff selle raamatu kirjutas, olid ­astronoomia ja astroloogia veel üks ja sama teadusharu. Oma järgmise suurema tööna kavatsen sügisel vabal semestril kirjutada käsitluse Pühajõe mässust ja sealhulgas analüüsida Gutslaffi teaduslikku käsitlust.

Mida libahundipärimus eesti mentaliteediloo kohta veel rääkida võiks?

See teema on nüüd laiemalt populaarne, aga ma ise ei ole seda rohkem uurinud, kuigi see oleks huvitav. Kirjutasin viimati Mäetagustesse artikli libahunditeemal,¹⁴ kus võrdlesin XVII sajandi pärimust ja XIX–XX sajandi oma ja järeldasin, et hunti nähakse nende kahe perioodi pärimuses erinevalt. Üks on selle mõtteviisi kandja, et mitte­inimesed ja inimesed on lähemal üksteisele, ja teine on eraldav, kajastades looduse ja inimese eraldumise modernset käsitlust.

Palju libahundimuistendeid arhiivis on sellised, milles on inimese hundiks muutumine väga loomulik ning inimese ja looma piirid üldisemaltki on hägused. Isegi kui Eestis ei olnud enne XVI–XVII sajandit libahundiuskumusi, siis oli regilaule, kus näiteks kala seest tuleb välja inimene. Seega oli pind väga soodne, et libahundiuskumus saaks nõiaprotsesside ajal siin kanda kinnitada. Muinasjututüübi „Neiu hundiks” (AT 409) variantides, mis on kogutud teistelt läänemeresoome rahvastelt, on hundi asemel mingi teine loom ning saamidel põhjapõder või lind.¹⁵ Sellestki saab järeldada, et hunt on tulnud sellesse lukku võrdlemisi hilja. Teame, et nõiaprotsesse oli Eestis juba XVI sajandi keskel ja libahundisüüdistus oli muu Euroopaga võrreldes väga tavaline, nii et libahundikohtuasju on vähestes säilinud materjalides omajagu. Ju siis Oskar Looritsal oli õigus, et libahundiusk toodi Eestisse sisse XVI–XVII sajandil.

Mulle on silma paistnud, et tegeled pigem laiema mentaliteedilooga väga heterogeensete allikate põhjal, mitte ei vaata rahvaluulet ühe žanri või karto­teegikasti kaupa.

See tundub mulle nii loomulik. Viimane kord, kui ma kolme kartoteegikasti põhjal midagi uurisin, oli bakalaureusetööd kirjutades. Minu meelest ei saa öelda teaduses palju uut, kui uurida üksiku kartoteegikasti sisu. Samuti ei ole võimalik näha elava rahvausu, rahvaluule või rahvaliku diskursuse pilti, kui pärimust kogudes lähtuda vanadest 1930. aastate küsitlus­kavadest ja nende küsimusi papagoi kombel korrata. Uurijal tasub alati uute nurkade alt läheneda ja allikaid kombineerida. Väga produktiivne on koostöös ajaloolastega vaadata rahvaluule ja ajaloo allikaid.

Olen ise töötanud nii Eesti Rahvaluule Arhiivis, Eesti Kultuuriloolises Arhiivis kui ka Rahvusarhiivis, kus olen uurinud XVIII sajandi vallasemade kohtuasju ja XIX sajandi materjale. See on küll raske, kuna allikad on gooti kirjas ja keerulises keeles. Olen ka palju õppinud ajaloolaste, näiteks Mati Lauri uurimuste kaudu ning tema ja Malle Saluperega rääkides. Eks ma pean rohkem lugema, mis ajaloolased on kirjutanud. Mind ei huvita üldse eliidi ajalugu või sõjaajalugu. Vahepeal oli mul hobi lugeda XIX sajandi teise poole valla­kohtute materjale, sest vallakohtu protokollidest näeb päris külaelu: mis mured inimestel olid.

Sinu doktoritöö oli ühe informandi uurimus.¹⁶ Millised võiksid olla selle 1970. aastail alguse saanud lähenemise voorused ja mis võiks olla selle üldistusjõud?

Ma ei ütleks, et minu ja Juha Pentikäise¹⁷ lähenemine sarnane oleks, kuigi mõlemad keskendume ühele inimesele. Minu doktoritöö eri artiklid uurisid rohkem jutustamist, kuigi üks puudutas ka identiteedi teemat. Idee, et folkloristid võiks intervjueerida Ksenia Müürseppa, pakkus välja tema tütretütar, kes oli käinud täienduskoolitusel Tiiu Jaago juures ja öelnud, et tal on kodus seto vanaema, kes räägib muinasjutte. Tema enda huvi oli, et Ksenia lood kvaliteetselt linti saaksid. Andsime need salvestised ka talle.

Valisin Ksenialt salvestatute hulgast välja jutte, et need raamatuna välja anda, kuid ei saanud sellele rahastust ja asi jäi tegemata. Oleksin tahtnud tema lugusid avaldada, see oleks olnud päris isiku-uurimus ja tore raamat, mis oleks avanud populaarteaduslikus vormis 1911. aastal sündinud inimese maailma. Teaduslikus stiilis doktoritööd paljud ei loe ja see ei ava eriti ka neid lugusid endid, mida Ksenia meeletult palju rääkis.

Kseniaga tehtud intervjuude kaudu mõistsin paremini suulise kultuuri eripära. Mulle oli silmi avav näha, kuidas mõtleb suulises kultuuris elav inimene. Ta oli kaks talve koolis käinud ja luges ajalehest ainult pealkirju, kuid oskas oma mõtteid suuliselt väga täpselt ja ilusti sõnastada. Inimene, kes on kodus suulises kultuuris, teeb ennast arusaadavaks selles hetkes ja tema jutt täidab tema vahetuid eesmärke sel hetkel. Kui suulise kultuuri tekstidele läheneda kitsalt kirjakultuuri vaatepunktist, neid raamatusse panna, siis ei pruugigi need tunduda väga head lood, kuigi kõlasid suulises esituses suurepäraselt.

Suulises kultuuris ei saa panna kõrvuti seda, mida sa oled rääkinud varem ja mida räägid praegu. See aitab mõista tõdede paljust, mis on kirjakultuuris kahanenud või kokku tõmbunud. Kirjakultuuri tulles muutus teksti funktsioon, nüüd on paljude tõdede asemel üks tõde, kuna fikseeritud tekste saab kõrvuti seada ja neid võrreldes langetada otsuseid, mis on õige ja mis mitte. Kollektiivse mälu uurija Jan Assmann on öelnud, et suulises kultuuris ei olnud õigeid ja valesid jumalaid, olid omad ja võõrad jumalad. Kui tõdesid on palju, avaneb mitmekesisem pilt, mis ei pruugi igal pool kattuda või ei peagi kattuma.

Lõpetuseks: miks võiks õppida täna­päeval folkloristikat?

Praegu on ülikoolis õppida väga teistmoodi võrreldes tolle ajaga, kui mina ülikoolis käisin. Nüüd vaatavad inimesed rohkem seda, mis alad tasuvad majanduslikult ära. Aga siiski oleks vaja inimesi, kes aitaksid eesti kultuuri kohalikku eripära hoida. Kurb on see, kui eesti keelt halvasti osatakse, kuna inglise keele ja popkultuuri pealetung on olnud väga suur.

Eestis on palju teemasid, mida tasuks uurida, muu hulgas seoses sellega, kuidas me pole kunagi olnud modernsed või kuidas modernsus on puudulik ega saa hakkama elu pakutavate ülesannetega. Selle laiema pildi nägemiseks on meie eriala hea. Ei pea just folkloristiks hakkama, vaid võib seda õppida lihtsalt üldise pildi saamiseks, et pääseda välja modernsest kitsendavast vaateviisist. Humanitaar­teadustel on ühiskonna mõtestamisel suur roll ja minu meelest muutub see aina suuremaks.

Näiteks minu ainekursusel „Naine ja seksuaalsus folklooris ja ühiskonnas” käib praegu 17 üliõpilast kümnelt erialalt, pooled on kultuuriteaduste erialalt, etnoloogid, kirjandusteadlased või folkloristid, aga on inimesi ka näiteks informaatika ja keskkonnateaduste erialadelt.

Folklorist saab väga laialt teemasid valida. Kes muu saaks uurida ufolugusid? Kui tahta selle teemaga süvitsi teaduslikult tegeleda, siis meie erialal on selleks soodne võimalus. Folklorist on hea olla ka see­pärast, et võin kirjutada vaheldumisi XVII ja XVIII sajandist ning hilisemast ajast. Ajaloolastel ei ole võrreldavat luksust hüpata ühest sajandist teise. Usun, et humanitaarteadlaste seas on kõige parem olla folklorist, sest meil on kõige vabamad käed.

20. juunil saab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu 60-aastaseks, 24. juulil aga Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström 50-aastaseks. Keele ja Kirjanduse palvel esitasid nad teineteisele mõned küsimused uurimisteemade valiku ja muude erialaste kirgede kohta – kolleege ühendab huvi kohalike väikekeelte vastu.

^{Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo}

Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo

Liina Lindström: Karl, sa oled oma südame­asjaks võtnud väikesed lääne­meresoome keeled ja keelevariandid. Miks?

Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli 1970-ndate lõpus või 1980-ndate algul, tuli mul teha koolis kirjandusolümpiaadi uurimistöö Mats Traadi loomingust ja sattusin lugema tema raamatut „Puud olid, puud olid hellad velled”. Selle lõunaeestikeelsed dialoogid viisid mind endaga kaasa, neis oli midagi eriliselt paeluvat. Olin lapsena Tahku külas kuulnud igapäevaselt Hääde­meeste kandi murdekeelt, milles on samuti küllaga omapärast, kuid tookord ma seda ei märganud, sest olin selle sees kasvanud ja sain sellest ehk liiga hästi aru. Lõunaeesti keel oma teisitiolus tundus põnevam. Ülikooli läksin oma arust kirjandust õppima, kuid sattusingi lõunaeesti keele­radadele. Selles oli oluline osa murde­õppejõud Aino Valmetil, kes oli samuti pärnakas nagu mina ja võttis mind oma hoole alla, soovitades mul hakata uurima Mulgimaa murrakute muutumist. Edasi on kõik läinud üsna loogilist rada. Haruldased keeled kannavad haruldasi väärtusi ja tunnen lähedust inimestega, kes neid märkavad ja väärtustavad, keeleteadlasena püüan neile toeks olla. Salatsi liivi keelt olen üha rohkem hakanud tunnetama ühena oma identiteediga seotud keeltest.

LL: Meil on ÜRO egiidi all käimas rahvusvaheline põliskeelte kümnend, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu ohustatud põliskeeltele. Arusaam põliskeeltest võib olla aga üsna erinev. Tavaliselt nähakse selles kolonialismi pärandit: koloniaalkeel on allutanud kohalikud keeled ja marginaliseerinud need määral, mis ohustab nende püsimist. Mis on sinu meelest need keeled, mida Eesti peaks praegu eriti kaitsma ja toetama?

KP: Sõnastasid hästi põliskeele mõiste tavapärase rahvusvahelise sisu. Meil siin Eestis hakata väitma, et ühed eestlased on teisi koloniseerinud, on ilmselt liiast. Koloniseerijad on kõnelnud ikka teisi keeli, kui me ei räägi just enesekolonisatsioonist. Need neli põlist läänemeresoome keelt, mida tänapäeva Eesti alal on räägitud juba üle tuhande aasta, on põhjaeesti, lõunaeesti, vadja ja liivi keel. Alglääne­meresoome keeleühtsusest eraldus kõigepealt lõunaeesti, siis liivi, seejärel põhjaeesti ja vadja. Kunagise põhjaeesti ­hõimukeele põliseid jooni on rohkesti alal hoidnud Kihnu keel, kuigi teiselt poolt on selles näha kokkupuuteid ruhnurootsi ja liivi keelega. Muidugi on hoidmist väärt põliskeelendeid mujalgi ning kohaliku identiteedi tähtsus ei saa piirduda vaid vanapärase väärtustamisega. Lõunaeesti iidseid jooni on hästi püsinud Haanjas, laiemalt Võru- ja Setomaal, mõndagi Mulgi­maal. Samuti vadja ja liivi keele hoidmine peaks olema Eesti riigi asi, kuigi üht on räägitud vaid Eesti kirdeosas ja teist edelanurgas. Vadjalikke jooni on Alutaguse ja Kodavere keeles, liivilikke Häädemeeste ja Saarde lõunaosas, samuti sõrulaste keeles. Meil on siiski omapäraseid piirkondlikke keelevariante veel rohkem, need kõik on vähem või rohkem ohustatud ning vajavad toetust. Minu subjektiivne seisukoht on, et vähemalt eesti keele teine peamurre ehk lõunaeesti keel peaks olema riiklikult kaitstud ja toetatud ka regionaalkeelena. Kõik piirkondlikud keeled väärivad tuge, kuid lõunaeesti keel vanima läänemeresoome keelena ja ka vanima akadeemilise läänemeresoome keelena, millel on sajanditepikkune kirjakeele traditsioon, on midagi enamat kui üks murdekeel. Seda näitab seegi, kui mitu elujõulist järglast on lõunaeesti keelele sugenenud.

LL: Kuidas on väikeste keelte ja mitte­standardsete keelevariantidega tegelemine mõjutanud sinu arusaamu kirjakeele rollist tänapäeval?

KP: Suhtlusviiside ja -võimaluste hulk järjest suureneb, nii on vaja adekvaatseid keele ühisosa koos hoidvaid reegleid, teisalt on kirjakeel üha vähem mõistetav kui pelgalt kirjutatud keel või kui kirja pandud keelestandard. Eesti keel on päris vana kirja­keel n-ö kultuurkeele tähenduses, meie keeles on välja kujunenud kindlad varieerumisreeglid, näiteks millal kasutada lühikesi või pikki asesõnu, millal lühikesi või pikki tingiva kõneviisi vorme. Selliseid regulaarselt, aga mitte kategooriliselt vaheldatavaid vorme on tänapäeva eesti keeles hulgem, ootan väga, et saaks kokku pandud eesti keele grammatika, mis neid vaheldusi lahti seletaks.

LL: Mitu keelt on eesti keele sees?

KP: Neid ei saagi kokku lugeda, kui keele mõiste pole kindlatesse raamidesse pandud. Isegi öelda, et eesti keeli on nii palju kui eestlasi, ei oleks täpne, tekkinud on ju lisaks uusi etnolekte, mida räägivad eesti keele täiskasvanuna ära õppinud. Igal juhul on ka nn keelesiseseid keeli palju, sest eesti keel on elus, muutuv ja arenev keel. Kui kirjutasin raamatut „Eesti keele 100 aastat”, mõtlesin pikalt, millise eesti keelt iseloomustava pealkirjaga võiks raamatut alustada. Lõpuks kirjutasin: „Oma maa suur keel”. See tundus ja tundub nüüdki sobivaim.

*

KP: Liina, oled ema poolt Pärnumaalt (sedapidi oleme samast hõimustki), isa poolt Kuusalu rootslaste järeltulija, üles kasvanud oled Tartumaal. Mida on sulle tähendanud need erinevad juured ja Eesti kohad? Kas need on mõjutanud sinu suhtumist eesti keelde?

LL: Päris rootslaste järeltulija ma ilmselt siiski ei ole, või kui olen, siis üsna kaugelt minevikust otsides. Aga Kuusalu ranna­keel on küll olnud mu esivanemate keel ja ka Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis on mitmeid mu kaugemaid sugulasi salvestatud. Mu vanematekodu oli kirja­keelne ja ega ma lapsena osanud ka vanavanemate keele eripära kuidagi murretega siduda. Mu Pärnumaa vanaema-vanaisa keel oli veetlevalt erinev, vanaema rääkis ikka peisund (’leige, päikese käes soojenenud’) veest ja vanaisa jaoks olid lammad (’lambad’) väga tähtsad, aga päriselt õppisin nende kõne murdepärasust hindama alles ülikooli ajal. Lapsena olid tähtsamad inimesed ja kohad, mis kallite inimestega seostusid. Olen käinud välitöödel nii Setomaal, Võrumaal, Kihnus, Hiiumaal kui ka mujal ning pean ütlema, et nüüdki poevad inimesed ja kohad eriliselt hinge. See soe tunne, mis inimestega suhtlemisest tuleb, seostub minu jaoks ka nende keelega. Välitöödel kuuldu on minu arusaamu ja maailmapilti väga palju kujundanud. Kui sind vedas murrete juurde Aino Valmet, siis mind vedasid omakorda sina – olen selle eest väga tänulik!

KP: Oled uurinud vahelduvaid keelendeid nii tänapäeva eesti keeles kui ka murretes. Kas nendes on põhimõttelisi erinevusi? Kas tänapäeva eesti keelt saab vaadelda kui üht murret? Või kui mitut murret?

LL: Olen uurinud morfosüntaktilist varieerumist eesti keeles ja murretes, nii suulises kui ka kirjalikus kasutuses, ja mind on huvitanud, kuidas ja miks üht või teist vormi kasutatakse, miks sama­tähenduslike vormide puhul valitakse vahel üks, vahel teine variant jne. Laialt võttes on murded ja ühiskeel grammatika varieerumise seisukohalt üsna sarnased, sest valikuid mõjutavad suuresti kasutuskontekst ning mälu ja kõne töötlemisega seotud tegurid, näiteks see, et äsja mainitud entiteetidele pole vaja uuesti viidata, kui need on mälus aktiivsed jms. Need on inimkeelele üldiselt omased printsiibid. Aga on ka nähtusi, millel on sügavalt regionaalne iseloom: murretes on palju sellist, mis on seotud selles piirkonnas kõneldud teiste keeltega. Näiteks tarvis-vaja-konstruktsioonides tuli vene keele tugev lokaalne mõju välja idamurdes ja setos sagedase olema-verbi väljajätu kaudu, ehkki põhimõtteliselt on see võimalik ka mujal (nt vaja tööd teha); samuti joonistus selgelt välja leksikaalne varieerumine (põhja­eestis tarvis, lõunaeestis vaja), mis on seotud nende sõnade erineva päritolu ja naaberkeelte mõjuga.

Aga üldiselt võttes teame eesti keele varieerumisest ikka veel üsna vähe ja pilt on pigem fragmentaarne. Nii et ka mina ootan sellise grammatikakirjelduse kokku­panemise võimalust, mis tegelikus keelekasutuses toimuvat varieerumist varasemast märksa enam arvesse võtaks.

Muidugi pole see lihtne, sest keele­kasutajate rühmi on väga erinevaid ning kas või eri põlvkondade keelekasutus võib olla üsna erinev. Oluline on ka see, kas tegu on formaalse või informaalse registriga, suulise või kirjaliku keelekasutusega – need aspektid mõjutavad meie keelelisi valikuid väga tugevalt. Mitu murret see nüüd täpselt kokku teeb, ei oska ma öelda, aga päris mitu.

KP: Milline on sinu jaoks hea või lausa ideaalne eesti keel?

LL: Hea eesti keel on minu jaoks lõbus ja üllatusterohke – see keel, mille kasutuses on uudsust, originaalsust, soovi üllatada ja teistmoodi väljenduda. Ilukirjanduse, eriti luule keel on kahtlemata selline, aga seda on sageli ka igapäevakeel, milles püütakse üllatada ja lõbustada, kasutades selleks kõikvõimalikke erinevaid keelelisi vahendeid ning neid uudsel viisil (või vahel ka väga vanal viisil) omavahel kombineerides. Heas keeles on väga palju kihte. Hea keel on ka see keel, mis teistele liiga ei tee – mida ei kasutata solvamiseks, halvasti ütlemiseks.

KP: Küsisid minu käest eesti põliskeelte kohta, aga oled ise samuti nendega tegelnud. Oled juhtinud näiteks seto keele projekte. Mis on see, mis sunnib tänapäeva eesti keele professorit valutama südant põliskeelte pärast?

LL: Minu jaoks ei ole teravat piiri selle vahel, millise keelekujuga täpselt tegelen: kas suulise või kirjalikuga, kirjakeele või murretega. Mind huvitab see, kuidas kasutatakse keelelisi väljendusvahendeid, millest nende valik sõltub ja mis tähendusi need kannavad. Mida kaugemale standardkeelest, seda põnevamad need leiud on, sest seda ootamatumaid kasutusviise need esindavad. Põliskeelte – või laiemalt põliste keelte – juures köidab mind see rabav kirjusus, mis neis keelekujudes lähemal vaatlusel paljastub. Arvan tõesti, et keeleline mitmekesisus on väärtus, mida peame hoidma. Põliskeelte kümnend ongi ellu kutsutud selleks, et neid keeli märgata ja neile tuge pakkuda.

Olen tegelenud võro ja seto keelega, mis mõlemad on tänaseks end põliskeeleks kuulutanud. Võib küsida, kui õigustatud põliskeele staatus nende puhul on. Põliskeele lai definitsioon on, et see on mingi piirkonna põlisrahva keel. Põlisrahvast omakorda määratleb 1) ajaline prioriteet konkreetse territooriumi hõivamisel ja kasutamisel; 2) kultuurilise eripära vabatahtlik säilitamine; 3) enese identifitseerimine, ning sellisena tunnustamine teiste rühmade või riigi poolt eraldiseisva kollektiivse üksusena; 4) allutamise, marginaliseerimise, võõrandamise, tõrjumise või diskrimineerimise kogemus.¹

Küsitavusi tekitab kindlasti 4. punkt. Kui võro ja seto puhul kolonialiseerimist klassikalises mõttes pole olnud (setode puhul tuleb siiski meelde tuletada, et Setomaa ühendati Eesti Vabariigiga ilma setodelt küsimata), siis diskrimineerimist ja marginaliseerimist on olnud küll, näiteks keele kasutamise keelamist koolis (ka vahetunnis) ja isegi selle eest karistamist, on olnud narrimist ja tõrjumist. Neid lugusid on välitöödel rääkinud väga paljud informandid. Kui lugeda, kuidas setosid on eestlaste poolt kujutatud ajal, mil Setomaa ühendati Eestimaaga, saame pildi laiskadest ja kaklevatest joodikutest – sellest on kirjutanud näiteks Andreas Kalkun.² Ka see on marginaliseerimise näide. Arvan, et omakeelset etnonüümi seto tuleks tänapäeval kasutada just sellepärast, et eesti keeles varem kasutatud setu on olnud halvustava varjundiga.

Teisalt muidugi on küsitav, kas võrokesed ja setod tänapäeval peavad end eraldi rahvaks. Pigem on neil kõigil mitmik­identiteet: olen eestlane, aga ka võroke või seto. Seepärast on mind sügavalt häirinud sotsiaalmeedias levinud arvamusavaldused, et kui võrokesed kuulutasid end põlisrahvaks, siis järelikult nad enam eestlased pole. Kindlasti ei vasta see võrokeste endi arusaamale asjadest. Põliskeeleks kuulutamine on olnud pigem samm selleks, et tõmmata tähelepanu oma keele ja kultuuri päästmise vajadusele.

Keele päästmine on muidugi keerukas, sest ennekõike tuleb keelt päästa võrokeste ja setode endi käegalöömise eest, ja selle nimel aktivistid praegu pingutavad. Kuna keel ei ole loomult individuaalne, vaid kollektiivne nähtus, võivad üksik­isikute huvid lahku minna sellest, mida on laiemalt keele püsimiseks vaja. Keele püsimine algab sellest, et otsustame seda keelt oma lastele õpetada ja võimalikult paljudes olukordades rääkida. Võro ja seto keele kõnelejad on tänapäeval valdavalt kakskeelsed, kes on keelt õppinud mitte enam oma vanematelt, vaid vanavanematelt ja kes räägivad ka ise oma lastega kirjakeelt. See tähendab, et keele loomulik ülekanne ühelt põlvkonnalt teisele on katkemas või katkenud. Tugev sekkumine aitaks seda olukorda tagasi pöörata – keelte taas­elustamise näiteid on üle maailma palju –, ent sellega ei tohi hiljaks jääda. Selleks on aga kindlasti vaja senisest suuremat tuge ka riigilt.

Foto: Ruuben Sonn

21. detsembril tähistab 50 aasta juubelit Ann Veismann, kes kognitiivse semantikuna peegeldab oma töös maailmast arusaamise viise ning mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemat.

Milline oli Sinu tee keeleteadusesse? Millised ideed olid toona õhus, kelle tegevus on Sind mõjutanud, kes on olnud inspireerijad laiemas mõttes? Kes on olnud konkreetsemalt eeskujuks ja mis suhtes?

1990-ndad oli keeleteaduses põnev aeg, sest kognitiivne keeleteadus oli just hoogu võtnud ja arenes kiiresti järgne­vatel aastatel. Tartu Ülikooli jõudsid need mõtted professor Haldur Õimu kaudu, kelle loengud inspireerisid nii mind kui ka paljusid teisi. Samuti oli väga uuenduslik Ene Vainiku kohakäänete uurimus¹ ja inspireeriv Tuomas Huumo lühike loengu­kursus kognitiivsest grammatikast. Ühe lisanüansina mõjutas mind kindlasti ka mõnda aega analüütilise filosoofia seminarides uudishimuliku kuulajana osalemine, see andis hea baasi rangeks mõtlemiseks ja keeleteemadesse mitmel moel süvenemiseks. Kindlasti mõjutasid mind palju XXI sajandi alguses esimesed võimalused osaleda rahvusvahelistel kognitiivse keele­teaduse konverentsidel, kus kuulsin esinemas selliseid kuulsaid lingviste nagu Ronald Langacker, Dirk Geeraerts, Chris Sinha, Lera Boroditsky, George Lakoff, Melissa Bowerman, Laura Janda, Ewa Dąbrowska, Vyvyan Evans jpt. Eestis on mu eeskujudeks olnud Haldur Õim, Ene Vainik ja Renate Pajusalu, kelle töid olen alati huviga jälginud. Nüüd muidugi elan kaasa juba nooremate Eesti semantika­uurijate tegemistele (Jane Klavan, Piia Taremaa, Mariann Proos, Maria Reile).

Kognitiivkeeleteaduslik lähenemine pani keelest mõtlema ja keelt nägema teist moodi, kui seni olin harjunud. Tekkis mõistmine, et keel ei ole eneseküllane süsteem, vaid tihedalt seotud inimese, tema mõtlemise ja toimimisega igas aspektis. Ja see ühelt poolt aitab seletada keele olemust – saab toetuda psühholoogia, antropoloogia jt andmetele, teisalt muudab range teadusliku lähenemise keerulisemaks. Mind paelus eelkõige see, et keele keskmesse tõsteti tähendus, see, mida inimene väljendada soovib, keel kui mõtlemise ja mõistmise vahend (keel aitab maailmast aru saada ja samal ajal peegeldab arusaamise viise).

Pean enda jaoks kognitiivses semantikas kõige olulisemaks kolme teemat, mis on pärit just selle teadusharu algusaegadest.

Esmalt psühholoogiast pärit prototüübiteooria (seostatud eelkõige Eleanor Roschi nimega) toomist keeleteadusesse, st kognitiivses semantikas ideed, et tähendust (ja tegelikult kehtib see kõikide keeleliste kategooriate kohta) ei saa defineerida binaarsete distinktiivsete tunnuste abil, vaid ühe kategooria liikmed koonduvad mingite sarnaste tunnuste abil küll kokku, kuid neid tunnuseid on liikmetel eri määral: kesksel prototüüpsel liikmel kõige rohkem ja tugevamad, nn äärealade liikmetel vähem. Samuti on üleminekud kategooriate vahel sujuvad, mitte jäigad. Näiteks võib mõelda, mida tähendab sõna tass ja kuidas see on seotud sõnade kruus, tops, vaas, kauss tähendustega.

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud George Lakoffi ja Mark Johnsoni mõistemetafooride teooria 1980. aastast.² Teooria seisneb lihtsalt öeldes selles, et maailmast aru saamiseks võrdleb inimene pidevalt uut ja keerulist sellega, mis on lihtsam ja mida ta juba tunneb. Näiteks toetub polüseemia, sõnade motiveeritud mitmetähenduslikkus väga palju just metafoorsetele ülekannetele (nii näiteks on laienenud konkreetse tähendusega kulgema kui füüsilist liikumist märkiv verb tähistama ka mittefüüsilist kulgemist). See on n-ö ratsionaalne ja efektiivne toimetulekumehhanism, mis aitab optimeerida aju piiratud ressursse – oleks kohutav, kui peaksime iga uue asja nimetamiseks välja mõtlema ka uue sõna, samuti on keeruliste ja abstraktsete mõistete kujutamine lihtsamate ja konkreetsete kaudu abimees ka nende mõistmiseks (nt milliste metafooride abil viha mõistetakse)³. Lisaks on oluline tähele panna, et võrdlemist ja analoogia abil mõistmist tuleb ka teadvustada ja küsimuse alla seada, et see meie mõtlemist liialt ei kallutaks (nt kas vaidlusest saaks rääkida ka ilma sõjametafoore kasutamata).

Kolmandaks oluliseks ideeks kognitiivse keeleteaduse algusaegadest, mis on tihedalt seotud ka mõistemetafooridega, pean keele kehalisuse teooriat, mille järgi inimese igapäevane füüsiline kehaline kogemus mõjutab ka tema mõtlemist ja keelt (vt nt Raymond W. Gibbs Jr., L. W. Barsalou ja Teenie Matlocki töid). Jälgi kehalisusest võib leida keeles mitmel pool, alustades sellest, et paljud abstraktseid suhteid märkivad kaassõnad ja adverbid on pärit kehaosanimetustest (kõrval, kätte, peal, näol, käesolev), igapäevased asendiverbid võivad märkida ka muud kui füüsilist tegevust (seisab meeles, mantel istub seljas). Täpsemalt uurivad kehalisuse teooriaga tegelevad teadlased seda, kuidas kehaline kogemus ning nägemise, kuulmise jt tajud on seotud abstraktse mõtlemisega. On väidetud näiteks, et kehalise kogemusega seotud sõnu (nt liikumisverbe) kuuldes aktiveeruvad ajus samad piirkonnad mis vastavat tegevust tehes, toimub n-ö mentaalne simulatsioon. Ja see võib toimuda isegi juhul, kui kuuldud lauses ei ole tegemist füüsilise tegevusega (nt aeg liigub). Olen koos Ilona Trageliga uurinud seda, kuidas eesti keeles aspektuaalsuse väljendamine võiks olla seotud kehalise kogemusega: tegevuse kestvust saab märkida adverbiga edasi (nt magas edasi), mis füüsilise liikumise kontekstis väljendab horisontaalsuunalist, põhimõtteliselt piiramata liikumist. Tegevuse lõpetatuse väljendamiseks on kasutusel aga vertikaalsuunda märkivad sõnad (nt magas maha, leidis üles), sest inimese vertikaalsuunalise liikumise kogemus on piiratud gravitatsiooniga (vrd kukkus maha, ronis üles).⁴

Kas oled rahul sellega, kuidas on vahepealsete aastatega edasi liikunud eesti keeleteadus? Maailma keeleteadus? Mis on Sinu meelest toimunud või toimumas? Kas midagi on edenemise kõrval ka kaotsi läinud?

Pean ennast siiamaani eelkõige kogni­tiivseks semantikuks ega taha seepärast teha suuri üldistusi kogu keeleteaduse kohta. Selle kognitiivsed ja funktsionaalsed suunad on kenasti jõudnud eesti keele­teadusesse ja võib vist öelda, et eesti keele­teadus on valdavalt sinnapoole kaldu. Huvitav on kindlasti see, et maailma keele­teaduses valitseb suundade, teooriate ja meetodite paljusus – ei ole n-ö üht keele­teaduse keelt, mida kõik räägiksid, vaid omavaheline arusaamine sõltub väga palju taustsüsteemist, paradigmast ja teooriatest, milles tegutsetakse. Kognitiivse semantika algusaegade töödes vastanduti väga palju varasemale ja võrreldi generatiivse lähenemisega, õigustati, miks teha teisiti, nüüd on seda vähemaks jäänud ja ka üldine mitme­kesisus on suurenenud.

Kui esialgu olid kognitiivses keeleteaduses olulised teemad seotud eelkõige semantikaga, siis üsna kiiresti laienes kognitiivne lähenemine kõikide keele tasandite ja külgede uurimisele (sh tekkisid nt kognitiivne sotsiolingvistika ja kognitiivne fonoloogia) ning kognitiivsest paradigmast pärit ideed sulandusid ka laiemalt funktsionaalse paradigma keeleteadusesse.

Üheks kõige olulisemaks muutuseks on kahtlemata olnud n-ö tegelik pööre empiirilisuse poole (vt sellel teemal Keele ja Kirjanduse erinumbrit).⁵ Algusaegade kognitiivsed keeleteadlased küll deklareerisid end vastanduvat generatiivse paradigma nn tugitoolilingvistikale, kus keeleteadlane uurib vaid iseenda kui ekspertkõneleja keelt, kuid tegelik üleminek valdavalt empiirilistel vaatlustel põhinevale keeleteadusele on toiminud pigem järk-järgult aja jooksul, alustades korpusandmete kasutamisest teooriate illustreerimiseks või kirjeldava statistika piires, aga ka katsetest (nt inglise kaassõnade at, in, on tähenduste selgitamiseks)⁶, kuni tänapäevase üha suuremaid keelekorpusi ja keerulisemaid statistilisi mudeleid kasutava keeleteaduseni. Lisaks on osalt hajumas piirid lingvistika ja psühholingvistika vahel: ka kognitiivses semantikas on kasutusel silmajälgimise ja lugemiskatsed (ingl self-based reading task) ning aju-uuringud.

Põnev on näha, kuidas semantikas on kesksed teemad ringelnud uute meetodite arenedes. Kunagine polüseemia-fookus, kus oluline oli tähenduse laienemise mehhanismide seletamine, nihkus sünonüümia uurimisele just siis, kui tekkis võimalus keelekorpusi kasutades võrrelda kahe sõna esinemiskontekste (näiteks Klavan uuris doktoritöös adessiivi ja peal kasutuserinevusi)⁷. Korpusandmetele ja statistilistele meetoditele tuginedes polüseemiat uurida on palju keerulisem, kuid ka selleni on praeguseks jõutud ja erinevaid meetodeid katsetatud. Näiteks uurib doktorant Aimi Pikksaar (keda juhendan koos Klavaniga) adjektiivide polüseemiat, kasutades vektorsemantikat.

Millegi kaotsiminekut ma ei karda – kui ka hetkel on mingi teema fookusest väljas, siis elu näitab, et ükskord jõutakse selle juurde ringiga tagasi. Nii on näiteks praegu huvitav jälgida, et semantikas on korpusuuringute ja statistika jaoks oluline mingite kindlate (sageli binaarsete) tunnuste leidmine, mis meenutab taas strukturalismi aluspõhimõtteid, et uurida saab ainult erinevusi ja ainult keelematerjali vaadates (mitte inimese psühholoogia üle arutledes). Mille kadumist ma hetkel näha ei oska, on kahe paralleelmaailma – funktsionaalse ja generatiivse – eksistents. Nende kahe keeleteaduse suuna alus­põhimõtted on nii vastandlikud (alustades küsimusest „Mis on keel?”), et nende suundade ühendamine on üsna kujutlematu, samas teatav lähenemine on toimunud just nimelt empiiriliste andmete kasutamise kaudu.

Üldisemalt: milline keeleteadus on Sinu meelest väärt tegemist? Millised seni vastuseta küsimused Sind enim intrigeerivad?

Kuna defineerin end kognitiivse semantikuna, siis see tähendab, et minu jaoks need küsimused on seotud üldiste mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemadega. Väga laialt muidugi üldine küsimus sellest, mis keel on – üks asi on uurida, kuidas keelt saaks mudeldada masinale sobivaks (ka see on väga huvitav tehisintellekti ajastul), teine see, kuidas keel inimese ajus toimib ja millel põhinevad keelelised teadmised ja valikud.

Kitsamalt näiteks küsimused sellest kas, kuidas ja mil määral keel ja mõtlemine on teineteisest mõjutatud (relatiivsus­hüpotees pole triviaalne, pikemalt sellest soovitan lugeda Paul Bloomi ja Frank C. Keili artiklist)⁸.

Mind on alati huvitanud ka küsimus, kuidas keelt uurida. Inspireeriv on näiteks Mare Koidu artikkel empirismist ja ratsionalismist keeletöötluses.⁹ Kas kogume võimalikult palju andmeid ja teeme järeldusi neid andmeid töödeldes, ilmnenud süsteemipärasusi välja sõeludes või püüame kõigepealt luua üldistatud süsteemi, reeglid, printsiibid, mida seejärel andmetega võrrelda. Lisaks on huvitavad küsimused, mis tekivad sellest, et keel on ühtaegu nii inimesesisene kui ka inimestevaheline nähtus. Kuidas need kaks poolt on ühendatud? Kuidas keel on esitatud üksikindiviidi ajus ja kuidas inimeste ühise omandina? Näiteks on kognitiivses semantikas välja toodud paradoks, et keeleteadlastele keelekirjelduses suurt peavalu valmistav polüseemia ei tekita keelekõnelejatele peaaegu mingeid probleeme. Kõneldes ja kõneldut kuulates takerdume üliharva kui üldse juurdlema, millist polüseemse sõna tähendust kõneleja kasutas (nt kas sõnaga otsas on mõeldud ’millegi küljes’: maasikad on taime varre otsas või ’lõppenud’: maasikad on selleks hooajaks otsas). Kuidas sellist süsteemi inimene oma ajus haldab, on ilmselt küsimus, mis jääb veel mõnda aega vastuseta.

Kuigi üldiselt on minu jaoks oluline rõhutada, et keeleteaduses on väga vajalikud alusuuringud, siis vähetähtsad pole kitsamad rakendusuuringud, mis ka semantika valdkonnas on võimalikud. Näiteks pean tähtsaks ja ühiskondlikult kasutoovaks semantikaalaseid uuringuid sellest, kuidas keelt teadvustades saab teadvustada ja vajadusel muuta ka oma mõtlemis­malle (nt emotsioonidest, haigustest, migratsioonist, keskkonnast, soost, aga miks mitte ka enne näiteks toodud vaidlusest jpm rääkimise viise uurides heidame valgust kivinenud mõttemallidele, mis tänapäeval pole enam otstarbekad).

Millised on Sinu kas käsilolevad või lõppenud projektid, mida tahaksid esile tõsta? Millised uurimused on toonud ahhaa-elamusi? Palun lühikest kirjeldust mõnest nendest ja viiteid publikatsioonidele.

Tooksin välja kolm laiemat teemat, mille juurde, mulle tundub, ma üha uuesti tagasi jõuan. Esiteks tööd, mis on juba üsna vanad ja said alguse huvist katseliste meetodite vastu.¹⁰ See teema on praeguseks juba väga suurte sammudega edasi arenenud¹¹ ja koos nooremate kolleegidega on siin plaanis ka uusi töid. Keeleteaduse üldistest suundumustest, eelkõige nn kvantitatiivsest pöördest, ilmus 2018. aastal Keele ja Kirjanduse teemanumber (kaastoimetajad Jane Klavan ja Haldur Õim).¹²

Teiseks on mind pikemalt huvitanud ruumi- ja ajaväljendid, seda nii semantika (kuidas keeltes kujunevad ja millega on seotud ruumi- ja ajaväljendid, kuidas neid mõistetakse) kui ka grammatika (kaas­sõnade tähenduslikkus üleüldse) poole pealt. Näiteks nii tavaliste ja igapäevaste ruumisuhete kaassõnade kasutused eesti keeles, nagu ette, ees, taha, taga, tagant, on ühelt poolt väga hästi seletatavad ­Stephen Levinsoni taustsüsteeme kasutades: kas vaatlejast lähtuv (pall on puu taga, kui puu on vaatleja ja palli vahel) või objekti­keskne (nt hoonetel võib olla kindlaks määratud esi- ja tagakülg: poe taga). Samas näitas eesti keele uurimine siin nüansse, mille selgitamiseks sobis hästi uurimistöö, mis põhines Aafrikas kõneldaval hausa keelel – objektide liikumine rivis annab neile objektidele esi- ja tagakülje vastavalt liikumis­suunale (istun autos rooli taga), kuid reastatud asetust saab kasutada ka muude objektidega (istun kirjutuslaua taga, õmblusmasina taga).¹³ Viimasel ajal olen sattunud tagasi pöörduma ühe varasema avastuse juurde, mille tegime kolleegidega: ruumis liikumist kirjeldades on sihtkoht olulisem kui lähtekoht.¹⁴

Kolmandaks grammatikaga seotud küsimused. Eesti keele tervikkäsitluse süntaksi ossa oli mul au kirjutada koos Mati Erelti ja Helle Metslangiga peatükid kaas­sõnafraasist ja määrsõnafraasist.¹⁵ Täpsemalt on mind huvitanud grammatilise kategooria piiride hägusus kaassõna ja adverbi vahel eesti keeles (näiteks: pane haava peale plaaster; said haava – pane plaaster peale; pane haavale plaaster peale; pane plaaster sinna peale). Tõepoolest ahhaa-elamust pakkus koos Heete Sahkaiga tehtud katse, milles kasutasime prosoodiat, et uurida verbi ja adverbi ühendeid, st ühendverbide klassi ühtsust ja ühendverbide süntaktilist staatust.¹⁶ Sama teemat arendasin edasi artiklis, kus näitasin sõnade asemele, peale ja läbi korpusuuringu toel samuti üleminekuastmeid, milles olulist rolli mängib keelekasutuskontekst ja keelekasutaja üldised maailmateadmised.¹⁷

Milline roll on või võiks olla keeleteadusel ja keeleteadlaste tegemistel ühiskonnas? Milline on Su suhe populariseerimisega?

Kahtlemata on keel iga inimese jaoks oluline, isegi kui seda ei teadvustata. Seda nii individuaalselt (aitab inimesel mõelda, sisekõnet pidada, nähtusi mõtestada) kui ka sotsiaalselt, suhtlusvahendina ja identiteeti loovalt. Seepärast võib vist öelda, et üldiselt on inimesed keeleteemadest huvitatud ja keeleteadlase kohustus on oma teadmisi jagada. Näiteks Eesti Keele Instituudi töötajad on juba pikka aega teinud väga tänuväärset tööd nii raadios kui ka veebimeedias keeleteemadest rääkides. Keeleteaduse tutvustamine muidugi niisama lihtne pole. Uurimistulemused, mis teadlase jaoks võivad olla väga põnevad, toetuvad tihti keerulistele teooriatele, mida paari sõnaga lihtsalt seletada ja kiirelt mõista on keerukas. Näiteks isegi keele­teaduslik metafooriteooria ei ole kiirelt ja lihtsalt mõistetav, kuigi olen kaudselt metafooriteoorial põhinevaid meetodeid kohanud nii eneseabiraamatutes kui ka teaduspõhises kognitiivkäitumuslikus teraapias.

Kõige olulisemaks pean, et keelest rääkimisel oleks esikohal kõik see hea, abistav ja loominguline, mida keel inimesele pakub. Pean väga oluliseks, et ühiskonnas väheneks kriitilisus selle suhtes, kuidas üks või teine inimene midagi ütleb, õige ja vale tagaajamine ning selle põhjal inimestele hinnangu andmine. Keel on vahend suhtluseks, loominguks, eneseväljenduseks, mõtlemiseks, oluline on, et see oleks mitme­kesine ja rikas. Seepärast olen juba aastaid käinud hea meelega koolides õpilastele rääkimas, mida keeleteadlased uurivad ja mille poolest eesti keel on põnev.

Millega oma teadlaseteel oled olnud tõeliselt rahul ja miks? Mis teeb rõõmu igapäevases uurimistegevuses?

Sõnastaksin selle küsimuse nii, et miks mulle meeldib olla (keele)teadlane.

Võimalus mõtelda põnevate teemade üle, uurida ja süveneda, sh lugeda teiste teadlaste töid ja teha nendega koostööd. See kõik pakub intellektuaalset pingutust ja uusi teadmisi, st võimaluse hoiduda vaimsest mandumisest.

Üliõpilaste õpetamine ja juhendamine on see, mis võib võtta palju aega, kuid mis lõppkokkuvõttes pakub ka palju rõõmu, noored inimesed on toredad ja nutikad.

Ootamatult rõõmustavaks on osutunud võimalused end proovile panna korralduslikus töös. Olen Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu asutajaliige ja osalesin 14. rahvusvahelise kognitiivse keele­teaduse konverentsi korraldamisel Tartus 2017. aastal (selle korraldusõiguse sai Eesti tänu Ilona Trageli ja Jane Klavani pingutustele). See oli meeldejääv ja kahtlemata Eesti keeleteaduse jaoks ülioluline üritus. 2019. aastal korraldasime Tartu Üli­koolis koos Monica Gonzalez-Marqueziga (­Aacheni ülikoolist) rahvusvahelise töötoa empiirilistest meetoditest keeleteaduses, fookusega avatud teadusel. Arvan, et see oli ­kõikidele osalejatele väga väärtuslik kogemus, mis aitas teadvustada teadlase vastutust andmetega töötamisel, juurutades head tava oma andmeid avaldada ja säilitada selleks mõeldud repositooriumis. Aastatel 2018–2022 tegutsesin Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ­valdkonna doktorikoolide projekti­juhina – see andis hea pilgu laiemalt humanitaarteadustele ja doktoriõppe arengutele. Olen väga tänulik oma doktorikooli kolleegidele ühiselt tegutsetud aja eest: koostöö kolleegidega nii uurimustes kui ka korraldamises annab alati häid impulsse.

 

F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

Foto: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

24. juulil tähistab juubelit folklorist, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi. Vestlesime sel puhul Tartus rahvaluule õppetooli raamatukogus von Bocki majas (Ülikooli 16) rahvajuttudest seoses naiste positsiooniga vanemas eesti kultuuris, inimese ja looma, kultuuri ja looduse hägusatest piiridest, moderniseerumisprotsessist ning folkloristi vabadusest.

Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos

 

Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?

Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola Küllősi folkloristika sisse­juhatuse loengutes. Samuti kuulasin ungari rahva­usundi loenguid, mida andis Kincső Verebélyi ja mõnikord ka Vilmos Voigt. See oli väga huvitav ja lugesin ka ungari keeles nende kursuste juurde antud materjali päris põhjalikult.

Hiljem kirjutasin seminaritöö Tartu Ülikoolis ungari keeles ja mõtlesin, et võtan natuke rahvaluule aineid, näiteks kuulasin Tiiu Jaago eesti rahvaluule ja folkloristika sissejuhatavat kursust. Mäletan, et 1996. aastal oli rahvaluule õppetool äsja kolinud von Bocki majja ja ma tulin siia Ülo Valgu käest küsima, kas võin Võrumaale Urvaste kihelkonda rahva­luulet koguma tulla. See oli ülemastme aine ja seetõttu ei olnud mulle kohustuslik, aga soovisin ikkagi minna. Lubati kohe lahkelt. Need välitööd pakkusid uue ja huvitava vaatepunkti, kuidas maainimesed elu näevad. Ka kolleegid olid väga toredad. Meid juhendas kaks õppejõudu: Marju Kõivupuu ja Ülo Valk, kes jättis sügava mulje. Samadel välitöödel olid ka praegused muinasjutu-uurijad Risto Järv ja Mairi Kaasik.

Järgmisel aastal küsiti, kas ma tahan tulla eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli poole kohaga assistendiks. Olin kohe nõus, kuigi töötasin samal ajal Postimehe reklaamiosakonna keelekorrektorina, kus palk oli toona kõvasti suurem. Tulin siia, sest seltskond oli tore, ja jäingi siia.

Seega alustasid ungari keele õppimisega, aga sealt jõudsid kuidagi eesti libahundipärimuse juurde?

Kui 1997. aasta suvel algas mul siin töö, oli teada, et kõrgharidusega oleks mu palk suurem, see kiirendas ülikooli lõpetamist. Toona käidi ülikoolis kaua. Ma olin kuus aastat bakalaureuseõppes ja tegin üle 200 ainepunkti, kuigi bakalaureuseastmes oli kohustuslik 160 ainepunkti, lisaks kuulasin loenguid ainetes, milles eksamit ei teinud. See mulle meeldis ja see oli tollel ajal tavaline. Osa neist, kes minuga koos ülikooli astusid, käisid ülikoolis veel kauem. Olin pigem lõpetajate esimeses pooles.

Lõpetasin 1998. aastal, võttes pea­aineks rahvaluule. Tegin eesti keele seminaritööd loitsude sõnavarast ussisõnade näitel ja kuna käisin kirjandusmuuseumis loitsutekste sisestamas, siis ma tundsin seal töötavaid inimesi. Ükskord Mare Kõiva küsis, ega ma ei taha libahundimuistendeid uurida. See tundus huvitav ja pärast seminaritöö lõpetamist hakkasin baka­laureusetöö tarbeks libahundimuistendeid sisestama. Mulle praegu tundub, et kirjutasin töö kiiruga, kuigi oponent Mare Kalda selle kohta midagi halba ei öelnud. Olin ööl enne kaitsmist palju küsimusi välja mõelnud, mida oponent oleks saanud esitada, nii et olin lausa pettunud, et ta nii vähe küsis. Oleksin osanud nii palju juurde rääkida.

Eesti libahundimuistendite juures on silmatorkav žanride hübriidsus: traditsiooniliselt muinasjuttudeks klassifit­seeritud süžeed on käibel ka muistenditena.

See on tõesti huvitav teema, millest olen hiljem kirjutanud. Folkloristikas on muinasjutule ja muistendile väga eraldi lähenetud, aga eesti materjali vaadates ei ole see põhjendatud. On rõhutatud, et muistendid on lokaalsed ja väljendavad konkreetse piirkonna eripära, üle keele- ja kultuuripiiride levivad muinasjutud aga väljendavat inimese universaalseid iseloomu­omadusi ja tüpaaže.

Kui läheneda niimoodi eesti materjalile (ja mitte ainult rahvajuttudele libahuntidest), siis see kitsendab vaatenurka liigselt. Teinekord tasubki vaadelda ainult muinas­juttude või ainult muistendite asemel laiemalt rahvajutte. Ka muistendid võivad olla väga erinevad, see on ära­ütlemata lai materjal. Libahundimuistendi tüübi „Neiu hundiks” (AT 409)¹ eesti üleskirjutuste hulgas on palju muistendlikke tekste ja palju muinasjutte, mida saab klassifitseerida nii ja teisiti.

Kui hiljem küsitlesime Risto Järvega koos Ksenia Müürseppa, seto naist, kes oskas rääkida palju muinasjutte ja teistesse žanridesse kuuluvaid lugusid, siis küsisime temalt, mis on muinasjutt ehk seto keeles jutus, kas see on väljamõeldis. Ksenia vastas, et ei ole, seal on midagi tõtt ka. Ka temal ei olnud jäiku žanripiire. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud näiteks muinasjutulaadsed lood ristirahvast ja paganarahvast, kes tahavad ära vahetada ristirahva last, nii et ristimata lapsega pidi eriti valvas olema. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud ka püha Jüri legendi sündmused, milles ta lohe tappis. Mida kaugemale minna Lääne-Euroopast, seda vähem saab rakendada ranget muinasjutu ja muistendi eristust.

Kas eesti pärimus jääb selles mõttes siis nii-öelda Lääne-Euroopa ja Siberi vahele?

Võib-olla küll. Me oleme süžeid ja motiive üle võtnud idast ja läänest, asume ida ja lääne mõjude ja rahvajututüüpide segunemisalal. Eesti rahvajuttude hulgas on tüüpe, mis on levinud Siberis ja saamlastel. Sellest on kirjutanud näiteks Uku Masing, Pille Kippar, Kristi Salve ja Mall Hiiemäe, kuid seda temaatikat võiks veel uurida. Tänapäeva uurijad sellest väga ei kirjuta. Arvan, et eesti folkloristikas oleks Lääne-Euroopa jututüüpidest huvitavam uurida neid tüüpe, mida Lääne-Euroopast ei ole üles kirjutatud, või siis neid väga eestipäraseid jooni tüüpides, mis on ka Lääne-Euroopas tuntud.

Näiteks on eesti ja eriti lõunaeesti, sealhulgas seto jutupärimuses väga huvitav õe ja venna tegelaspaariga juttude rühm, kuhu kuuluvad „Õde põgeneb venna eest”,² „Söepuder”,³ „Sõsar käoks”,⁴ „Vanapagan eksitab õe”,⁵ „Truudusetu õde”⁶ ja „Üheksa velje sõsar”.⁷ Need on vanad tüübid. Huvitav on see, et muinasjutuentsüklopeedias on väidetud, et õe-venna intsesti teemat Euroopa imemuinasjuttudes ei esine,⁸ aga eesti ime­muinasjutus „Õde põgeneb venna eest” on intsestiohu teema üsna keskne. „Sõsara sõrmeluude” raamatus on üks selle jutu variant ära toodud ja ühe selle jutu ­originaali olen avaldanud Vikerkaares.⁹ Põhjus, miks eesti kultuuris õe-venna intsesti teemat esineb, on siinne varasem matrilineaarne, sugulust emaliini pidi arvestav ühiskonnakorraldus. Muu Euroopa patriarhaalne ajalugu on pikem kui meil ning meesdominantsetes ühiskondades on populaarsed hoopis isa-tütre intsesti teemad. Seevastu India kirdeosa matrilineaarsetel khasidel algab üks müüdi­taoline rahvajutt samamoodi kui eestlastel: vend ütleb, et tema õest ilusamat naist pole, ja tahab oma õde kosida ning õde põgeneb. Khasi loos on vend kuu ja õde päike ja ka edasine süžeekäik on erinev.

Eesti muinasjutte puudutab üks huvitav teema, millest ma ei ole artiklit kirjutanud, vaid ainult ettekannetes rääkinud. Kõige esimesed eesti imemuinasjuttude üleskirjutused pärinevad Christian Hieronymus Justus Schlegelilt ja Arnold Friedrich Johann Knüpfferilt.¹⁰ Schlegeli tekstid ei ole dateeritavad, aga on võimalik, et need pärinevad XVIII sajandi viimastest aastatest või XIX sajandi esimesest kümnendist. Kuigi nende kogujad olid meesterahvad – Schlegel lasi jutte üles kirjutada Järva-Jaani pastoril Christian Jacob Glanströmil –, oli nende hulgas rohkem naispeategelasega kui meespeategelasega muinasjutte, samuti on väga iseloomulik õe-venna tegelaspaar. Kui ka sellises materjalis on naispeategelasi nii palju, siis milliseid jutte naised omavahel veel võisid rääkida, kas ainult naispeategelastega lugusid? Sellele ei ole eesti folkloristikas tähelepanu pööratud.

Arvan, et uurimissuuna võiks anda eesti materjali eripära, mitte lähtuda Lääne-Euroopa eeskujudest. Lääne ees­kujudest lähtumine ei ole ainult Eesti probleem: sama olen näinud ka Islandil, kus sealsete muistendite uurija võib mööda vaadata tugevatest naispea­tegelastest.

Kui palju on tarvis seda patriarhaalse ühiskonnakorralduse sisselugemist eesti vanemasse mentaliteeti ja ühiskonda veel ümber lükata? Kui viljakas see põld on? Sa oled seda üksjagu kündnud.

Ma ei arva, et ma oleks seda pinda nii palju kündnud, kui peaks. Isegi XVIII sajandi teisel poolel on selles palju regionaalseid erisusi ja samuti XIX sajandil. Ma võin küll midagi väita, aga seda teemat peaks kohtumaterjalide ja etnograafiliste kirjelduste põhjal veel rohkem uurima. Näiteks millistes Eesti osades ja kuivõrd olid vallasemad põlatud või millal see algas. Ma arvan, et see suhtumine juurdus XIX sajandi jooksul. Samas on mõnest üksikust kohast lugeda, et seda võis olla ka juba XVIII sajandi lõpul, aga kindlasti mitte nii suurel määral nagu Rootsis või mujal Lääne-Euroopas.

Näiteks XVIII sajandi lõpus üritati ­Tallinna asehaldurkonnas keelata vallas­emadel tanu kandmine, aga see ei õnnestunud ja tanude kandmine jätkus, kuna naised protesteerisid ja olid muudatusele nii vastu. Seejärel üritati sisse viia kord, et abielunaise tanu oleks vallalise omast erinev. Aga raske on öelda, mil määral see õnnestus. Uurimises peaks rohkem rõhutama, et ei saa ühe mütsiga kõiki piirkondi lüüa. Eesti oli läänepoolse Euroopaga võrreldes eri­pärane, aga ka iga Eesti piirkond oli omamoodi.

Igasugustes asjades on olnud piirkondlikke erinevusi. Näiteks mõni ajaloolane kirjutab, et XIX sajandi keskel oli Eesti keskosas sulaste ja peremeeste vahel palju tülisid ja vastavalt ka kohtuasju, nii et sel ajal võib näha eestlaste sotsiaalset kihistumist. Samast ajast, XIX sajandi teisest poolest on ilmselt pärit muistendid sulasest ja peremehest, kus peremeest naeruvääristatakse, kuna see teema oli sel ajal päriselt aktuaalne. Seevastu Ea Jansen kirjutab, et sulaste ja peremeeste tülisid on liiga palju rõhutatud, tegelikult nad sõid ikka koos. Kui täpsemalt vaatama hakata, siis Mulgimaa Paistu kihelkonna 80 protsendis taludes sõid sulased XIX sajandi teisel poolel pererahvast eraldi, aga mõnes teises Lõuna-Eesti kihelkonnas sõid sama hästi kui kõik koos. Säärased regionaalsed erinevused on olnud suured, aga neid ei ole uuritud. Samuti on erinenud naise positsioon – ei oskagi täpselt öelda, milline see kus ja millal oli.

Mulgimaa moderniseerumine on üks huvitav erijuhtum, aga lääneeuroopalik moderniseerumisprotsess tundub Eestis olnuvat ebaühtlane ega jõudnud mentaliteedis korraga päris igale poole. Mõeldes Bruno Latouri raamatu „Me pole kunagi olnud modernsed”¹¹ või Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri”¹² peale: kui palju seda modernsuse suhtes kriitilist teoreetilist raamistikku annab kasutada ning mida Latourilt ja Descolalt õppida, et eesti suulist pärimust paremini mõista?

Kui vaadata Kihnut või Setomaad, siis on selge, et seal on moderniseerumine olnud hilisem. Küllap on ka muid piirkondi, kus see oli erinev. Aga Latourilt ja Descolalt on palju õppida ka laiemalt, mitte ainult folkloristikas. Üldiselt on kaks viisi maailma mõtestada, mida igaüks kasutab vaheldumisi: üks on avardav ja teine kitsendav. Eesti ühiskonnas on liiga palju kitsendamist, näiteks kui otsitakse süüdlast. See on poliitikute hulgas harilik ja ka muud inimesed on selle üle võtnud. Kuid arusaamine, et kõigel peab olema üks süüdlane, on jabur, sest iga asja taga on alati palju mõjutegureid. Teine näide on ajalugu, mida käsitletakse ja õpetatakse koolis enamasti kitsendavalt, keskendudes valitsejate, eliidi ja sõdade ajaloole, kuigi suurem osa inimestest ka Eestis on olnud lihtrahvas ja talupojad. Neist enamasti ajalootundides ei räägita või kui räägitakse, siis pigem eliidi vaatenurgast. Arvan, et talurahvast tuleks ajalootundides rohkem rääkida kui sellest, milline tsaar teise ära tappis. Avardavat lähenemist oleks rohkem vaja ja Latouri väide, et me pole kunagi olnud modernsed, on üks selline avardav vaatenurk.

Siin võiks vahepeal kitsendavalt mõelda 1642. aasta Pühajõe mässule Võrumaal. Konflikti ajendas see, kui Võhandu jõele rajati vesiveski, mis läks vastuollu talu­poegade arusaamaga, et kui jõgi ei saa vabalt voolata, läheb ilm käest ära. Seejärel tuli palju rahet ja vihma ning vili ikaldus kaks aastat järjest, mille peale talupojad lõhkusid veski ja tammi ning tegid jõe puhastusriituse vms, sest puhastati vaimses, mitte füüsilises mõttes. Johann Gutslaffi raamatust mässu kohta¹³ on aimata, et ka sakslased uskusid, et jõgi saab ilma muuta. Seda võisid uskuda isegi kirikuõpetajad, kuulujuttude järgi lausa Liivimaa kõrgeim vaimulik, superintendent Herman Samson, samuti Tartu ülikooli professorid, kes aga ei saanuvat oma seisukohti tsensuuri tõttu trükis avaldada.

Gutslaffi kirjatööst on näha, et ta ei uskunud, et kogu loodus või kõik vee­kogud on elutud. Ta kirjutas, et Saksamaal on küll üks järv, millesse Pontius Pilatus olevat uppunud ja mis ei kannatavat, et sinna midagi visatakse, vaid hakkavat selle peale kohisema ja pahisema. Aga Pühajõgi ei saa tema väitel elus olla, kuna see pole ühegi piiblitegelasega sarnasel kombel seotud.

Kui tollel ajal, 380 aastat tagasi põhimõtteliselt kõik ühiskonnakihid uskusid, et loodus on elus, siis see viimase aja periood Euroopas, kui inimene on loodusest eraldi, on kogu inimkonna ajalugu vaadates väga lühike. Esmalt hakati loodust vastandama ühiskonnale, kultuurile või tsivilisatsioonile Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel, eesti talurahva hulka jõudis see vastandus palju hiljem. (Rääkimata mingitest muudest piirkondadest, nagu Amasoonia.) Kui sellest kitsendavast vaatest loobuda, avaneks palju laiem pilt ja vahest saaksime modernsuse hädadest paremini üle ja mõistaksime maailma paremini.

Latouri lugedes võib näha modernsuse alternatiive, sealhulgas modernsuse-eelset maailmapilti, modernsuse küündimatust ja võimalust modernsus ületada, olles modernsele maailmapildile pühendunutest targemad.

Minu meelest on modernsuse küündimatus tänapäeval hästi näha ja arvan, et seda on võimalik paremini ületada, kui eelmodernset aega rohkem uurida. Näiteks Gutslaff kiidab väga teadust, aga siis, kui Gutslaff selle raamatu kirjutas, olid ­astronoomia ja astroloogia veel üks ja sama teadusharu. Oma järgmise suurema tööna kavatsen sügisel vabal semestril kirjutada käsitluse Pühajõe mässust ja sealhulgas analüüsida Gutslaffi teaduslikku käsitlust.

Mida libahundipärimus eesti mentaliteediloo kohta veel rääkida võiks?

See teema on nüüd laiemalt populaarne, aga ma ise ei ole seda rohkem uurinud, kuigi see oleks huvitav. Kirjutasin viimati Mäetagustesse artikli libahunditeemal,¹⁴ kus võrdlesin XVII sajandi pärimust ja XIX–XX sajandi oma ja järeldasin, et hunti nähakse nende kahe perioodi pärimuses erinevalt. Üks on selle mõtteviisi kandja, et mitte­inimesed ja inimesed on lähemal üksteisele, ja teine on eraldav, kajastades looduse ja inimese eraldumise modernset käsitlust.

Palju libahundimuistendeid arhiivis on sellised, milles on inimese hundiks muutumine väga loomulik ning inimese ja looma piirid üldisemaltki on hägused. Isegi kui Eestis ei olnud enne XVI–XVII sajandit libahundiuskumusi, siis oli regilaule, kus näiteks kala seest tuleb välja inimene. Seega oli pind väga soodne, et libahundiuskumus saaks nõiaprotsesside ajal siin kanda kinnitada. Muinasjututüübi „Neiu hundiks” (AT 409) variantides, mis on kogutud teistelt läänemeresoome rahvastelt, on hundi asemel mingi teine loom ning saamidel põhjapõder või lind.¹⁵ Sellestki saab järeldada, et hunt on tulnud sellesse lukku võrdlemisi hilja. Teame, et nõiaprotsesse oli Eestis juba XVI sajandi keskel ja libahundisüüdistus oli muu Euroopaga võrreldes väga tavaline, nii et libahundikohtuasju on vähestes säilinud materjalides omajagu. Ju siis Oskar Looritsal oli õigus, et libahundiusk toodi Eestisse sisse XVI–XVII sajandil.

Mulle on silma paistnud, et tegeled pigem laiema mentaliteedilooga väga heterogeensete allikate põhjal, mitte ei vaata rahvaluulet ühe žanri või karto­teegikasti kaupa.

See tundub mulle nii loomulik. Viimane kord, kui ma kolme kartoteegikasti põhjal midagi uurisin, oli bakalaureusetööd kirjutades. Minu meelest ei saa öelda teaduses palju uut, kui uurida üksiku kartoteegikasti sisu. Samuti ei ole võimalik näha elava rahvausu, rahvaluule või rahvaliku diskursuse pilti, kui pärimust kogudes lähtuda vanadest 1930. aastate küsitlus­kavadest ja nende küsimusi papagoi kombel korrata. Uurijal tasub alati uute nurkade alt läheneda ja allikaid kombineerida. Väga produktiivne on koostöös ajaloolastega vaadata rahvaluule ja ajaloo allikaid.

Olen ise töötanud nii Eesti Rahvaluule Arhiivis, Eesti Kultuuriloolises Arhiivis kui ka Rahvusarhiivis, kus olen uurinud XVIII sajandi vallasemade kohtuasju ja XIX sajandi materjale. See on küll raske, kuna allikad on gooti kirjas ja keerulises keeles. Olen ka palju õppinud ajaloolaste, näiteks Mati Lauri uurimuste kaudu ning tema ja Malle Saluperega rääkides. Eks ma pean rohkem lugema, mis ajaloolased on kirjutanud. Mind ei huvita üldse eliidi ajalugu või sõjaajalugu. Vahepeal oli mul hobi lugeda XIX sajandi teise poole valla­kohtute materjale, sest vallakohtu protokollidest näeb päris külaelu: mis mured inimestel olid.

Sinu doktoritöö oli ühe informandi uurimus.¹⁶ Millised võiksid olla selle 1970. aastail alguse saanud lähenemise voorused ja mis võiks olla selle üldistusjõud?

Ma ei ütleks, et minu ja Juha Pentikäise¹⁷ lähenemine sarnane oleks, kuigi mõlemad keskendume ühele inimesele. Minu doktoritöö eri artiklid uurisid rohkem jutustamist, kuigi üks puudutas ka identiteedi teemat. Idee, et folkloristid võiks intervjueerida Ksenia Müürseppa, pakkus välja tema tütretütar, kes oli käinud täienduskoolitusel Tiiu Jaago juures ja öelnud, et tal on kodus seto vanaema, kes räägib muinasjutte. Tema enda huvi oli, et Ksenia lood kvaliteetselt linti saaksid. Andsime need salvestised ka talle.

Valisin Ksenialt salvestatute hulgast välja jutte, et need raamatuna välja anda, kuid ei saanud sellele rahastust ja asi jäi tegemata. Oleksin tahtnud tema lugusid avaldada, see oleks olnud päris isiku-uurimus ja tore raamat, mis oleks avanud populaarteaduslikus vormis 1911. aastal sündinud inimese maailma. Teaduslikus stiilis doktoritööd paljud ei loe ja see ei ava eriti ka neid lugusid endid, mida Ksenia meeletult palju rääkis.

Kseniaga tehtud intervjuude kaudu mõistsin paremini suulise kultuuri eripära. Mulle oli silmi avav näha, kuidas mõtleb suulises kultuuris elav inimene. Ta oli kaks talve koolis käinud ja luges ajalehest ainult pealkirju, kuid oskas oma mõtteid suuliselt väga täpselt ja ilusti sõnastada. Inimene, kes on kodus suulises kultuuris, teeb ennast arusaadavaks selles hetkes ja tema jutt täidab tema vahetuid eesmärke sel hetkel. Kui suulise kultuuri tekstidele läheneda kitsalt kirjakultuuri vaatepunktist, neid raamatusse panna, siis ei pruugigi need tunduda väga head lood, kuigi kõlasid suulises esituses suurepäraselt.

Suulises kultuuris ei saa panna kõrvuti seda, mida sa oled rääkinud varem ja mida räägid praegu. See aitab mõista tõdede paljust, mis on kirjakultuuris kahanenud või kokku tõmbunud. Kirjakultuuri tulles muutus teksti funktsioon, nüüd on paljude tõdede asemel üks tõde, kuna fikseeritud tekste saab kõrvuti seada ja neid võrreldes langetada otsuseid, mis on õige ja mis mitte. Kollektiivse mälu uurija Jan Assmann on öelnud, et suulises kultuuris ei olnud õigeid ja valesid jumalaid, olid omad ja võõrad jumalad. Kui tõdesid on palju, avaneb mitmekesisem pilt, mis ei pruugi igal pool kattuda või ei peagi kattuma.

Lõpetuseks: miks võiks õppida täna­päeval folkloristikat?

Praegu on ülikoolis õppida väga teistmoodi võrreldes tolle ajaga, kui mina ülikoolis käisin. Nüüd vaatavad inimesed rohkem seda, mis alad tasuvad majanduslikult ära. Aga siiski oleks vaja inimesi, kes aitaksid eesti kultuuri kohalikku eripära hoida. Kurb on see, kui eesti keelt halvasti osatakse, kuna inglise keele ja popkultuuri pealetung on olnud väga suur.

Eestis on palju teemasid, mida tasuks uurida, muu hulgas seoses sellega, kuidas me pole kunagi olnud modernsed või kuidas modernsus on puudulik ega saa hakkama elu pakutavate ülesannetega. Selle laiema pildi nägemiseks on meie eriala hea. Ei pea just folkloristiks hakkama, vaid võib seda õppida lihtsalt üldise pildi saamiseks, et pääseda välja modernsest kitsendavast vaateviisist. Humanitaar­teadustel on ühiskonna mõtestamisel suur roll ja minu meelest muutub see aina suuremaks.

Näiteks minu ainekursusel „Naine ja seksuaalsus folklooris ja ühiskonnas” käib praegu 17 üliõpilast kümnelt erialalt, pooled on kultuuriteaduste erialalt, etnoloogid, kirjandusteadlased või folkloristid, aga on inimesi ka näiteks informaatika ja keskkonnateaduste erialadelt.

Folklorist saab väga laialt teemasid valida. Kes muu saaks uurida ufolugusid? Kui tahta selle teemaga süvitsi teaduslikult tegeleda, siis meie erialal on selleks soodne võimalus. Folklorist on hea olla ka see­pärast, et võin kirjutada vaheldumisi XVII ja XVIII sajandist ning hilisemast ajast. Ajaloolastel ei ole võrreldavat luksust hüpata ühest sajandist teise. Usun, et humanitaarteadlaste seas on kõige parem olla folklorist, sest meil on kõige vabamad käed.

20. juunil saab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu 60-aastaseks, 24. juulil aga Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström 50-aastaseks. Keele ja Kirjanduse palvel esitasid nad teineteisele mõned küsimused uurimisteemade valiku ja muude erialaste kirgede kohta – kolleege ühendab huvi kohalike väikekeelte vastu.

^{Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo}

Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo

Liina Lindström: Karl, sa oled oma südame­asjaks võtnud väikesed lääne­meresoome keeled ja keelevariandid. Miks?

Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli 1970-ndate lõpus või 1980-ndate algul, tuli mul teha koolis kirjandusolümpiaadi uurimistöö Mats Traadi loomingust ja sattusin lugema tema raamatut „Puud olid, puud olid hellad velled”. Selle lõunaeestikeelsed dialoogid viisid mind endaga kaasa, neis oli midagi eriliselt paeluvat. Olin lapsena Tahku külas kuulnud igapäevaselt Hääde­meeste kandi murdekeelt, milles on samuti küllaga omapärast, kuid tookord ma seda ei märganud, sest olin selle sees kasvanud ja sain sellest ehk liiga hästi aru. Lõunaeesti keel oma teisitiolus tundus põnevam. Ülikooli läksin oma arust kirjandust õppima, kuid sattusingi lõunaeesti keele­radadele. Selles oli oluline osa murde­õppejõud Aino Valmetil, kes oli samuti pärnakas nagu mina ja võttis mind oma hoole alla, soovitades mul hakata uurima Mulgimaa murrakute muutumist. Edasi on kõik läinud üsna loogilist rada. Haruldased keeled kannavad haruldasi väärtusi ja tunnen lähedust inimestega, kes neid märkavad ja väärtustavad, keeleteadlasena püüan neile toeks olla. Salatsi liivi keelt olen üha rohkem hakanud tunnetama ühena oma identiteediga seotud keeltest.

LL: Meil on ÜRO egiidi all käimas rahvusvaheline põliskeelte kümnend, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu ohustatud põliskeeltele. Arusaam põliskeeltest võib olla aga üsna erinev. Tavaliselt nähakse selles kolonialismi pärandit: koloniaalkeel on allutanud kohalikud keeled ja marginaliseerinud need määral, mis ohustab nende püsimist. Mis on sinu meelest need keeled, mida Eesti peaks praegu eriti kaitsma ja toetama?

KP: Sõnastasid hästi põliskeele mõiste tavapärase rahvusvahelise sisu. Meil siin Eestis hakata väitma, et ühed eestlased on teisi koloniseerinud, on ilmselt liiast. Koloniseerijad on kõnelnud ikka teisi keeli, kui me ei räägi just enesekolonisatsioonist. Need neli põlist läänemeresoome keelt, mida tänapäeva Eesti alal on räägitud juba üle tuhande aasta, on põhjaeesti, lõunaeesti, vadja ja liivi keel. Alglääne­meresoome keeleühtsusest eraldus kõigepealt lõunaeesti, siis liivi, seejärel põhjaeesti ja vadja. Kunagise põhjaeesti ­hõimukeele põliseid jooni on rohkesti alal hoidnud Kihnu keel, kuigi teiselt poolt on selles näha kokkupuuteid ruhnurootsi ja liivi keelega. Muidugi on hoidmist väärt põliskeelendeid mujalgi ning kohaliku identiteedi tähtsus ei saa piirduda vaid vanapärase väärtustamisega. Lõunaeesti iidseid jooni on hästi püsinud Haanjas, laiemalt Võru- ja Setomaal, mõndagi Mulgi­maal. Samuti vadja ja liivi keele hoidmine peaks olema Eesti riigi asi, kuigi üht on räägitud vaid Eesti kirdeosas ja teist edelanurgas. Vadjalikke jooni on Alutaguse ja Kodavere keeles, liivilikke Häädemeeste ja Saarde lõunaosas, samuti sõrulaste keeles. Meil on siiski omapäraseid piirkondlikke keelevariante veel rohkem, need kõik on vähem või rohkem ohustatud ning vajavad toetust. Minu subjektiivne seisukoht on, et vähemalt eesti keele teine peamurre ehk lõunaeesti keel peaks olema riiklikult kaitstud ja toetatud ka regionaalkeelena. Kõik piirkondlikud keeled väärivad tuge, kuid lõunaeesti keel vanima läänemeresoome keelena ja ka vanima akadeemilise läänemeresoome keelena, millel on sajanditepikkune kirjakeele traditsioon, on midagi enamat kui üks murdekeel. Seda näitab seegi, kui mitu elujõulist järglast on lõunaeesti keelele sugenenud.

LL: Kuidas on väikeste keelte ja mitte­standardsete keelevariantidega tegelemine mõjutanud sinu arusaamu kirjakeele rollist tänapäeval?

KP: Suhtlusviiside ja -võimaluste hulk järjest suureneb, nii on vaja adekvaatseid keele ühisosa koos hoidvaid reegleid, teisalt on kirjakeel üha vähem mõistetav kui pelgalt kirjutatud keel või kui kirja pandud keelestandard. Eesti keel on päris vana kirja­keel n-ö kultuurkeele tähenduses, meie keeles on välja kujunenud kindlad varieerumisreeglid, näiteks millal kasutada lühikesi või pikki asesõnu, millal lühikesi või pikki tingiva kõneviisi vorme. Selliseid regulaarselt, aga mitte kategooriliselt vaheldatavaid vorme on tänapäeva eesti keeles hulgem, ootan väga, et saaks kokku pandud eesti keele grammatika, mis neid vaheldusi lahti seletaks.

LL: Mitu keelt on eesti keele sees?

KP: Neid ei saagi kokku lugeda, kui keele mõiste pole kindlatesse raamidesse pandud. Isegi öelda, et eesti keeli on nii palju kui eestlasi, ei oleks täpne, tekkinud on ju lisaks uusi etnolekte, mida räägivad eesti keele täiskasvanuna ära õppinud. Igal juhul on ka nn keelesiseseid keeli palju, sest eesti keel on elus, muutuv ja arenev keel. Kui kirjutasin raamatut „Eesti keele 100 aastat”, mõtlesin pikalt, millise eesti keelt iseloomustava pealkirjaga võiks raamatut alustada. Lõpuks kirjutasin: „Oma maa suur keel”. See tundus ja tundub nüüdki sobivaim.

*

KP: Liina, oled ema poolt Pärnumaalt (sedapidi oleme samast hõimustki), isa poolt Kuusalu rootslaste järeltulija, üles kasvanud oled Tartumaal. Mida on sulle tähendanud need erinevad juured ja Eesti kohad? Kas need on mõjutanud sinu suhtumist eesti keelde?

LL: Päris rootslaste järeltulija ma ilmselt siiski ei ole, või kui olen, siis üsna kaugelt minevikust otsides. Aga Kuusalu ranna­keel on küll olnud mu esivanemate keel ja ka Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis on mitmeid mu kaugemaid sugulasi salvestatud. Mu vanematekodu oli kirja­keelne ja ega ma lapsena osanud ka vanavanemate keele eripära kuidagi murretega siduda. Mu Pärnumaa vanaema-vanaisa keel oli veetlevalt erinev, vanaema rääkis ikka peisund (’leige, päikese käes soojenenud’) veest ja vanaisa jaoks olid lammad (’lambad’) väga tähtsad, aga päriselt õppisin nende kõne murdepärasust hindama alles ülikooli ajal. Lapsena olid tähtsamad inimesed ja kohad, mis kallite inimestega seostusid. Olen käinud välitöödel nii Setomaal, Võrumaal, Kihnus, Hiiumaal kui ka mujal ning pean ütlema, et nüüdki poevad inimesed ja kohad eriliselt hinge. See soe tunne, mis inimestega suhtlemisest tuleb, seostub minu jaoks ka nende keelega. Välitöödel kuuldu on minu arusaamu ja maailmapilti väga palju kujundanud. Kui sind vedas murrete juurde Aino Valmet, siis mind vedasid omakorda sina – olen selle eest väga tänulik!

KP: Oled uurinud vahelduvaid keelendeid nii tänapäeva eesti keeles kui ka murretes. Kas nendes on põhimõttelisi erinevusi? Kas tänapäeva eesti keelt saab vaadelda kui üht murret? Või kui mitut murret?

LL: Olen uurinud morfosüntaktilist varieerumist eesti keeles ja murretes, nii suulises kui ka kirjalikus kasutuses, ja mind on huvitanud, kuidas ja miks üht või teist vormi kasutatakse, miks sama­tähenduslike vormide puhul valitakse vahel üks, vahel teine variant jne. Laialt võttes on murded ja ühiskeel grammatika varieerumise seisukohalt üsna sarnased, sest valikuid mõjutavad suuresti kasutuskontekst ning mälu ja kõne töötlemisega seotud tegurid, näiteks see, et äsja mainitud entiteetidele pole vaja uuesti viidata, kui need on mälus aktiivsed jms. Need on inimkeelele üldiselt omased printsiibid. Aga on ka nähtusi, millel on sügavalt regionaalne iseloom: murretes on palju sellist, mis on seotud selles piirkonnas kõneldud teiste keeltega. Näiteks tarvis-vaja-konstruktsioonides tuli vene keele tugev lokaalne mõju välja idamurdes ja setos sagedase olema-verbi väljajätu kaudu, ehkki põhimõtteliselt on see võimalik ka mujal (nt vaja tööd teha); samuti joonistus selgelt välja leksikaalne varieerumine (põhja­eestis tarvis, lõunaeestis vaja), mis on seotud nende sõnade erineva päritolu ja naaberkeelte mõjuga.

Aga üldiselt võttes teame eesti keele varieerumisest ikka veel üsna vähe ja pilt on pigem fragmentaarne. Nii et ka mina ootan sellise grammatikakirjelduse kokku­panemise võimalust, mis tegelikus keelekasutuses toimuvat varieerumist varasemast märksa enam arvesse võtaks.

Muidugi pole see lihtne, sest keele­kasutajate rühmi on väga erinevaid ning kas või eri põlvkondade keelekasutus võib olla üsna erinev. Oluline on ka see, kas tegu on formaalse või informaalse registriga, suulise või kirjaliku keelekasutusega – need aspektid mõjutavad meie keelelisi valikuid väga tugevalt. Mitu murret see nüüd täpselt kokku teeb, ei oska ma öelda, aga päris mitu.

KP: Milline on sinu jaoks hea või lausa ideaalne eesti keel?

LL: Hea eesti keel on minu jaoks lõbus ja üllatusterohke – see keel, mille kasutuses on uudsust, originaalsust, soovi üllatada ja teistmoodi väljenduda. Ilukirjanduse, eriti luule keel on kahtlemata selline, aga seda on sageli ka igapäevakeel, milles püütakse üllatada ja lõbustada, kasutades selleks kõikvõimalikke erinevaid keelelisi vahendeid ning neid uudsel viisil (või vahel ka väga vanal viisil) omavahel kombineerides. Heas keeles on väga palju kihte. Hea keel on ka see keel, mis teistele liiga ei tee – mida ei kasutata solvamiseks, halvasti ütlemiseks.

KP: Küsisid minu käest eesti põliskeelte kohta, aga oled ise samuti nendega tegelnud. Oled juhtinud näiteks seto keele projekte. Mis on see, mis sunnib tänapäeva eesti keele professorit valutama südant põliskeelte pärast?

LL: Minu jaoks ei ole teravat piiri selle vahel, millise keelekujuga täpselt tegelen: kas suulise või kirjalikuga, kirjakeele või murretega. Mind huvitab see, kuidas kasutatakse keelelisi väljendusvahendeid, millest nende valik sõltub ja mis tähendusi need kannavad. Mida kaugemale standardkeelest, seda põnevamad need leiud on, sest seda ootamatumaid kasutusviise need esindavad. Põliskeelte – või laiemalt põliste keelte – juures köidab mind see rabav kirjusus, mis neis keelekujudes lähemal vaatlusel paljastub. Arvan tõesti, et keeleline mitmekesisus on väärtus, mida peame hoidma. Põliskeelte kümnend ongi ellu kutsutud selleks, et neid keeli märgata ja neile tuge pakkuda.

Olen tegelenud võro ja seto keelega, mis mõlemad on tänaseks end põliskeeleks kuulutanud. Võib küsida, kui õigustatud põliskeele staatus nende puhul on. Põliskeele lai definitsioon on, et see on mingi piirkonna põlisrahva keel. Põlisrahvast omakorda määratleb 1) ajaline prioriteet konkreetse territooriumi hõivamisel ja kasutamisel; 2) kultuurilise eripära vabatahtlik säilitamine; 3) enese identifitseerimine, ning sellisena tunnustamine teiste rühmade või riigi poolt eraldiseisva kollektiivse üksusena; 4) allutamise, marginaliseerimise, võõrandamise, tõrjumise või diskrimineerimise kogemus.¹

Küsitavusi tekitab kindlasti 4. punkt. Kui võro ja seto puhul kolonialiseerimist klassikalises mõttes pole olnud (setode puhul tuleb siiski meelde tuletada, et Setomaa ühendati Eesti Vabariigiga ilma setodelt küsimata), siis diskrimineerimist ja marginaliseerimist on olnud küll, näiteks keele kasutamise keelamist koolis (ka vahetunnis) ja isegi selle eest karistamist, on olnud narrimist ja tõrjumist. Neid lugusid on välitöödel rääkinud väga paljud informandid. Kui lugeda, kuidas setosid on eestlaste poolt kujutatud ajal, mil Setomaa ühendati Eestimaaga, saame pildi laiskadest ja kaklevatest joodikutest – sellest on kirjutanud näiteks Andreas Kalkun.² Ka see on marginaliseerimise näide. Arvan, et omakeelset etnonüümi seto tuleks tänapäeval kasutada just sellepärast, et eesti keeles varem kasutatud setu on olnud halvustava varjundiga.

Teisalt muidugi on küsitav, kas võrokesed ja setod tänapäeval peavad end eraldi rahvaks. Pigem on neil kõigil mitmik­identiteet: olen eestlane, aga ka võroke või seto. Seepärast on mind sügavalt häirinud sotsiaalmeedias levinud arvamusavaldused, et kui võrokesed kuulutasid end põlisrahvaks, siis järelikult nad enam eestlased pole. Kindlasti ei vasta see võrokeste endi arusaamale asjadest. Põliskeeleks kuulutamine on olnud pigem samm selleks, et tõmmata tähelepanu oma keele ja kultuuri päästmise vajadusele.

Keele päästmine on muidugi keerukas, sest ennekõike tuleb keelt päästa võrokeste ja setode endi käegalöömise eest, ja selle nimel aktivistid praegu pingutavad. Kuna keel ei ole loomult individuaalne, vaid kollektiivne nähtus, võivad üksik­isikute huvid lahku minna sellest, mida on laiemalt keele püsimiseks vaja. Keele püsimine algab sellest, et otsustame seda keelt oma lastele õpetada ja võimalikult paljudes olukordades rääkida. Võro ja seto keele kõnelejad on tänapäeval valdavalt kakskeelsed, kes on keelt õppinud mitte enam oma vanematelt, vaid vanavanematelt ja kes räägivad ka ise oma lastega kirjakeelt. See tähendab, et keele loomulik ülekanne ühelt põlvkonnalt teisele on katkemas või katkenud. Tugev sekkumine aitaks seda olukorda tagasi pöörata – keelte taas­elustamise näiteid on üle maailma palju –, ent sellega ei tohi hiljaks jääda. Selleks on aga kindlasti vaja senisest suuremat tuge ka riigilt.

Foto: Ruuben Sonn

21. detsembril tähistab 50 aasta juubelit Ann Veismann, kes kognitiivse semantikuna peegeldab oma töös maailmast arusaamise viise ning mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemat.

Milline oli Sinu tee keeleteadusesse? Millised ideed olid toona õhus, kelle tegevus on Sind mõjutanud, kes on olnud inspireerijad laiemas mõttes? Kes on olnud konkreetsemalt eeskujuks ja mis suhtes?

1990-ndad oli keeleteaduses põnev aeg, sest kognitiivne keeleteadus oli just hoogu võtnud ja arenes kiiresti järgne­vatel aastatel. Tartu Ülikooli jõudsid need mõtted professor Haldur Õimu kaudu, kelle loengud inspireerisid nii mind kui ka paljusid teisi. Samuti oli väga uuenduslik Ene Vainiku kohakäänete uurimus¹ ja inspireeriv Tuomas Huumo lühike loengu­kursus kognitiivsest grammatikast. Ühe lisanüansina mõjutas mind kindlasti ka mõnda aega analüütilise filosoofia seminarides uudishimuliku kuulajana osalemine, see andis hea baasi rangeks mõtlemiseks ja keeleteemadesse mitmel moel süvenemiseks. Kindlasti mõjutasid mind palju XXI sajandi alguses esimesed võimalused osaleda rahvusvahelistel kognitiivse keele­teaduse konverentsidel, kus kuulsin esinemas selliseid kuulsaid lingviste nagu Ronald Langacker, Dirk Geeraerts, Chris Sinha, Lera Boroditsky, George Lakoff, Melissa Bowerman, Laura Janda, Ewa Dąbrowska, Vyvyan Evans jpt. Eestis on mu eeskujudeks olnud Haldur Õim, Ene Vainik ja Renate Pajusalu, kelle töid olen alati huviga jälginud. Nüüd muidugi elan kaasa juba nooremate Eesti semantika­uurijate tegemistele (Jane Klavan, Piia Taremaa, Mariann Proos, Maria Reile).

Kognitiivkeeleteaduslik lähenemine pani keelest mõtlema ja keelt nägema teist moodi, kui seni olin harjunud. Tekkis mõistmine, et keel ei ole eneseküllane süsteem, vaid tihedalt seotud inimese, tema mõtlemise ja toimimisega igas aspektis. Ja see ühelt poolt aitab seletada keele olemust – saab toetuda psühholoogia, antropoloogia jt andmetele, teisalt muudab range teadusliku lähenemise keerulisemaks. Mind paelus eelkõige see, et keele keskmesse tõsteti tähendus, see, mida inimene väljendada soovib, keel kui mõtlemise ja mõistmise vahend (keel aitab maailmast aru saada ja samal ajal peegeldab arusaamise viise).

Pean enda jaoks kognitiivses semantikas kõige olulisemaks kolme teemat, mis on pärit just selle teadusharu algusaegadest.

Esmalt psühholoogiast pärit prototüübiteooria (seostatud eelkõige Eleanor Roschi nimega) toomist keeleteadusesse, st kognitiivses semantikas ideed, et tähendust (ja tegelikult kehtib see kõikide keeleliste kategooriate kohta) ei saa defineerida binaarsete distinktiivsete tunnuste abil, vaid ühe kategooria liikmed koonduvad mingite sarnaste tunnuste abil küll kokku, kuid neid tunnuseid on liikmetel eri määral: kesksel prototüüpsel liikmel kõige rohkem ja tugevamad, nn äärealade liikmetel vähem. Samuti on üleminekud kategooriate vahel sujuvad, mitte jäigad. Näiteks võib mõelda, mida tähendab sõna tass ja kuidas see on seotud sõnade kruus, tops, vaas, kauss tähendustega.

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud George Lakoffi ja Mark Johnsoni mõistemetafooride teooria 1980. aastast.² Teooria seisneb lihtsalt öeldes selles, et maailmast aru saamiseks võrdleb inimene pidevalt uut ja keerulist sellega, mis on lihtsam ja mida ta juba tunneb. Näiteks toetub polüseemia, sõnade motiveeritud mitmetähenduslikkus väga palju just metafoorsetele ülekannetele (nii näiteks on laienenud konkreetse tähendusega kulgema kui füüsilist liikumist märkiv verb tähistama ka mittefüüsilist kulgemist). See on n-ö ratsionaalne ja efektiivne toimetulekumehhanism, mis aitab optimeerida aju piiratud ressursse – oleks kohutav, kui peaksime iga uue asja nimetamiseks välja mõtlema ka uue sõna, samuti on keeruliste ja abstraktsete mõistete kujutamine lihtsamate ja konkreetsete kaudu abimees ka nende mõistmiseks (nt milliste metafooride abil viha mõistetakse)³. Lisaks on oluline tähele panna, et võrdlemist ja analoogia abil mõistmist tuleb ka teadvustada ja küsimuse alla seada, et see meie mõtlemist liialt ei kallutaks (nt kas vaidlusest saaks rääkida ka ilma sõjametafoore kasutamata).

Kolmandaks oluliseks ideeks kognitiivse keeleteaduse algusaegadest, mis on tihedalt seotud ka mõistemetafooridega, pean keele kehalisuse teooriat, mille järgi inimese igapäevane füüsiline kehaline kogemus mõjutab ka tema mõtlemist ja keelt (vt nt Raymond W. Gibbs Jr., L. W. Barsalou ja Teenie Matlocki töid). Jälgi kehalisusest võib leida keeles mitmel pool, alustades sellest, et paljud abstraktseid suhteid märkivad kaassõnad ja adverbid on pärit kehaosanimetustest (kõrval, kätte, peal, näol, käesolev), igapäevased asendiverbid võivad märkida ka muud kui füüsilist tegevust (seisab meeles, mantel istub seljas). Täpsemalt uurivad kehalisuse teooriaga tegelevad teadlased seda, kuidas kehaline kogemus ning nägemise, kuulmise jt tajud on seotud abstraktse mõtlemisega. On väidetud näiteks, et kehalise kogemusega seotud sõnu (nt liikumisverbe) kuuldes aktiveeruvad ajus samad piirkonnad mis vastavat tegevust tehes, toimub n-ö mentaalne simulatsioon. Ja see võib toimuda isegi juhul, kui kuuldud lauses ei ole tegemist füüsilise tegevusega (nt aeg liigub). Olen koos Ilona Trageliga uurinud seda, kuidas eesti keeles aspektuaalsuse väljendamine võiks olla seotud kehalise kogemusega: tegevuse kestvust saab märkida adverbiga edasi (nt magas edasi), mis füüsilise liikumise kontekstis väljendab horisontaalsuunalist, põhimõtteliselt piiramata liikumist. Tegevuse lõpetatuse väljendamiseks on kasutusel aga vertikaalsuunda märkivad sõnad (nt magas maha, leidis üles), sest inimese vertikaalsuunalise liikumise kogemus on piiratud gravitatsiooniga (vrd kukkus maha, ronis üles).⁴

Kas oled rahul sellega, kuidas on vahepealsete aastatega edasi liikunud eesti keeleteadus? Maailma keeleteadus? Mis on Sinu meelest toimunud või toimumas? Kas midagi on edenemise kõrval ka kaotsi läinud?

Pean ennast siiamaani eelkõige kogni­tiivseks semantikuks ega taha seepärast teha suuri üldistusi kogu keeleteaduse kohta. Selle kognitiivsed ja funktsionaalsed suunad on kenasti jõudnud eesti keele­teadusesse ja võib vist öelda, et eesti keele­teadus on valdavalt sinnapoole kaldu. Huvitav on kindlasti see, et maailma keele­teaduses valitseb suundade, teooriate ja meetodite paljusus – ei ole n-ö üht keele­teaduse keelt, mida kõik räägiksid, vaid omavaheline arusaamine sõltub väga palju taustsüsteemist, paradigmast ja teooriatest, milles tegutsetakse. Kognitiivse semantika algusaegade töödes vastanduti väga palju varasemale ja võrreldi generatiivse lähenemisega, õigustati, miks teha teisiti, nüüd on seda vähemaks jäänud ja ka üldine mitme­kesisus on suurenenud.

Kui esialgu olid kognitiivses keeleteaduses olulised teemad seotud eelkõige semantikaga, siis üsna kiiresti laienes kognitiivne lähenemine kõikide keele tasandite ja külgede uurimisele (sh tekkisid nt kognitiivne sotsiolingvistika ja kognitiivne fonoloogia) ning kognitiivsest paradigmast pärit ideed sulandusid ka laiemalt funktsionaalse paradigma keeleteadusesse.

Üheks kõige olulisemaks muutuseks on kahtlemata olnud n-ö tegelik pööre empiirilisuse poole (vt sellel teemal Keele ja Kirjanduse erinumbrit).⁵ Algusaegade kognitiivsed keeleteadlased küll deklareerisid end vastanduvat generatiivse paradigma nn tugitoolilingvistikale, kus keeleteadlane uurib vaid iseenda kui ekspertkõneleja keelt, kuid tegelik üleminek valdavalt empiirilistel vaatlustel põhinevale keeleteadusele on toiminud pigem järk-järgult aja jooksul, alustades korpusandmete kasutamisest teooriate illustreerimiseks või kirjeldava statistika piires, aga ka katsetest (nt inglise kaassõnade at, in, on tähenduste selgitamiseks)⁶, kuni tänapäevase üha suuremaid keelekorpusi ja keerulisemaid statistilisi mudeleid kasutava keeleteaduseni. Lisaks on osalt hajumas piirid lingvistika ja psühholingvistika vahel: ka kognitiivses semantikas on kasutusel silmajälgimise ja lugemiskatsed (ingl self-based reading task) ning aju-uuringud.

Põnev on näha, kuidas semantikas on kesksed teemad ringelnud uute meetodite arenedes. Kunagine polüseemia-fookus, kus oluline oli tähenduse laienemise mehhanismide seletamine, nihkus sünonüümia uurimisele just siis, kui tekkis võimalus keelekorpusi kasutades võrrelda kahe sõna esinemiskontekste (näiteks Klavan uuris doktoritöös adessiivi ja peal kasutuserinevusi)⁷. Korpusandmetele ja statistilistele meetoditele tuginedes polüseemiat uurida on palju keerulisem, kuid ka selleni on praeguseks jõutud ja erinevaid meetodeid katsetatud. Näiteks uurib doktorant Aimi Pikksaar (keda juhendan koos Klavaniga) adjektiivide polüseemiat, kasutades vektorsemantikat.

Millegi kaotsiminekut ma ei karda – kui ka hetkel on mingi teema fookusest väljas, siis elu näitab, et ükskord jõutakse selle juurde ringiga tagasi. Nii on näiteks praegu huvitav jälgida, et semantikas on korpusuuringute ja statistika jaoks oluline mingite kindlate (sageli binaarsete) tunnuste leidmine, mis meenutab taas strukturalismi aluspõhimõtteid, et uurida saab ainult erinevusi ja ainult keelematerjali vaadates (mitte inimese psühholoogia üle arutledes). Mille kadumist ma hetkel näha ei oska, on kahe paralleelmaailma – funktsionaalse ja generatiivse – eksistents. Nende kahe keeleteaduse suuna alus­põhimõtted on nii vastandlikud (alustades küsimusest „Mis on keel?”), et nende suundade ühendamine on üsna kujutlematu, samas teatav lähenemine on toimunud just nimelt empiiriliste andmete kasutamise kaudu.

Üldisemalt: milline keeleteadus on Sinu meelest väärt tegemist? Millised seni vastuseta küsimused Sind enim intrigeerivad?

Kuna defineerin end kognitiivse semantikuna, siis see tähendab, et minu jaoks need küsimused on seotud üldiste mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemadega. Väga laialt muidugi üldine küsimus sellest, mis keel on – üks asi on uurida, kuidas keelt saaks mudeldada masinale sobivaks (ka see on väga huvitav tehisintellekti ajastul), teine see, kuidas keel inimese ajus toimib ja millel põhinevad keelelised teadmised ja valikud.

Kitsamalt näiteks küsimused sellest kas, kuidas ja mil määral keel ja mõtlemine on teineteisest mõjutatud (relatiivsus­hüpotees pole triviaalne, pikemalt sellest soovitan lugeda Paul Bloomi ja Frank C. Keili artiklist)⁸.

Mind on alati huvitanud ka küsimus, kuidas keelt uurida. Inspireeriv on näiteks Mare Koidu artikkel empirismist ja ratsionalismist keeletöötluses.⁹ Kas kogume võimalikult palju andmeid ja teeme järeldusi neid andmeid töödeldes, ilmnenud süsteemipärasusi välja sõeludes või püüame kõigepealt luua üldistatud süsteemi, reeglid, printsiibid, mida seejärel andmetega võrrelda. Lisaks on huvitavad küsimused, mis tekivad sellest, et keel on ühtaegu nii inimesesisene kui ka inimestevaheline nähtus. Kuidas need kaks poolt on ühendatud? Kuidas keel on esitatud üksikindiviidi ajus ja kuidas inimeste ühise omandina? Näiteks on kognitiivses semantikas välja toodud paradoks, et keeleteadlastele keelekirjelduses suurt peavalu valmistav polüseemia ei tekita keelekõnelejatele peaaegu mingeid probleeme. Kõneldes ja kõneldut kuulates takerdume üliharva kui üldse juurdlema, millist polüseemse sõna tähendust kõneleja kasutas (nt kas sõnaga otsas on mõeldud ’millegi küljes’: maasikad on taime varre otsas või ’lõppenud’: maasikad on selleks hooajaks otsas). Kuidas sellist süsteemi inimene oma ajus haldab, on ilmselt küsimus, mis jääb veel mõnda aega vastuseta.

Kuigi üldiselt on minu jaoks oluline rõhutada, et keeleteaduses on väga vajalikud alusuuringud, siis vähetähtsad pole kitsamad rakendusuuringud, mis ka semantika valdkonnas on võimalikud. Näiteks pean tähtsaks ja ühiskondlikult kasutoovaks semantikaalaseid uuringuid sellest, kuidas keelt teadvustades saab teadvustada ja vajadusel muuta ka oma mõtlemis­malle (nt emotsioonidest, haigustest, migratsioonist, keskkonnast, soost, aga miks mitte ka enne näiteks toodud vaidlusest jpm rääkimise viise uurides heidame valgust kivinenud mõttemallidele, mis tänapäeval pole enam otstarbekad).

Millised on Sinu kas käsilolevad või lõppenud projektid, mida tahaksid esile tõsta? Millised uurimused on toonud ahhaa-elamusi? Palun lühikest kirjeldust mõnest nendest ja viiteid publikatsioonidele.

Tooksin välja kolm laiemat teemat, mille juurde, mulle tundub, ma üha uuesti tagasi jõuan. Esiteks tööd, mis on juba üsna vanad ja said alguse huvist katseliste meetodite vastu.¹⁰ See teema on praeguseks juba väga suurte sammudega edasi arenenud¹¹ ja koos nooremate kolleegidega on siin plaanis ka uusi töid. Keeleteaduse üldistest suundumustest, eelkõige nn kvantitatiivsest pöördest, ilmus 2018. aastal Keele ja Kirjanduse teemanumber (kaastoimetajad Jane Klavan ja Haldur Õim).¹²

Teiseks on mind pikemalt huvitanud ruumi- ja ajaväljendid, seda nii semantika (kuidas keeltes kujunevad ja millega on seotud ruumi- ja ajaväljendid, kuidas neid mõistetakse) kui ka grammatika (kaas­sõnade tähenduslikkus üleüldse) poole pealt. Näiteks nii tavaliste ja igapäevaste ruumisuhete kaassõnade kasutused eesti keeles, nagu ette, ees, taha, taga, tagant, on ühelt poolt väga hästi seletatavad ­Stephen Levinsoni taustsüsteeme kasutades: kas vaatlejast lähtuv (pall on puu taga, kui puu on vaatleja ja palli vahel) või objekti­keskne (nt hoonetel võib olla kindlaks määratud esi- ja tagakülg: poe taga). Samas näitas eesti keele uurimine siin nüansse, mille selgitamiseks sobis hästi uurimistöö, mis põhines Aafrikas kõneldaval hausa keelel – objektide liikumine rivis annab neile objektidele esi- ja tagakülje vastavalt liikumis­suunale (istun autos rooli taga), kuid reastatud asetust saab kasutada ka muude objektidega (istun kirjutuslaua taga, õmblusmasina taga).¹³ Viimasel ajal olen sattunud tagasi pöörduma ühe varasema avastuse juurde, mille tegime kolleegidega: ruumis liikumist kirjeldades on sihtkoht olulisem kui lähtekoht.¹⁴

Kolmandaks grammatikaga seotud küsimused. Eesti keele tervikkäsitluse süntaksi ossa oli mul au kirjutada koos Mati Erelti ja Helle Metslangiga peatükid kaas­sõnafraasist ja määrsõnafraasist.¹⁵ Täpsemalt on mind huvitanud grammatilise kategooria piiride hägusus kaassõna ja adverbi vahel eesti keeles (näiteks: pane haava peale plaaster; said haava – pane plaaster peale; pane haavale plaaster peale; pane plaaster sinna peale). Tõepoolest ahhaa-elamust pakkus koos Heete Sahkaiga tehtud katse, milles kasutasime prosoodiat, et uurida verbi ja adverbi ühendeid, st ühendverbide klassi ühtsust ja ühendverbide süntaktilist staatust.¹⁶ Sama teemat arendasin edasi artiklis, kus näitasin sõnade asemele, peale ja läbi korpusuuringu toel samuti üleminekuastmeid, milles olulist rolli mängib keelekasutuskontekst ja keelekasutaja üldised maailmateadmised.¹⁷

Milline roll on või võiks olla keeleteadusel ja keeleteadlaste tegemistel ühiskonnas? Milline on Su suhe populariseerimisega?

Kahtlemata on keel iga inimese jaoks oluline, isegi kui seda ei teadvustata. Seda nii individuaalselt (aitab inimesel mõelda, sisekõnet pidada, nähtusi mõtestada) kui ka sotsiaalselt, suhtlusvahendina ja identiteeti loovalt. Seepärast võib vist öelda, et üldiselt on inimesed keeleteemadest huvitatud ja keeleteadlase kohustus on oma teadmisi jagada. Näiteks Eesti Keele Instituudi töötajad on juba pikka aega teinud väga tänuväärset tööd nii raadios kui ka veebimeedias keeleteemadest rääkides. Keeleteaduse tutvustamine muidugi niisama lihtne pole. Uurimistulemused, mis teadlase jaoks võivad olla väga põnevad, toetuvad tihti keerulistele teooriatele, mida paari sõnaga lihtsalt seletada ja kiirelt mõista on keerukas. Näiteks isegi keele­teaduslik metafooriteooria ei ole kiirelt ja lihtsalt mõistetav, kuigi olen kaudselt metafooriteoorial põhinevaid meetodeid kohanud nii eneseabiraamatutes kui ka teaduspõhises kognitiivkäitumuslikus teraapias.

Kõige olulisemaks pean, et keelest rääkimisel oleks esikohal kõik see hea, abistav ja loominguline, mida keel inimesele pakub. Pean väga oluliseks, et ühiskonnas väheneks kriitilisus selle suhtes, kuidas üks või teine inimene midagi ütleb, õige ja vale tagaajamine ning selle põhjal inimestele hinnangu andmine. Keel on vahend suhtluseks, loominguks, eneseväljenduseks, mõtlemiseks, oluline on, et see oleks mitme­kesine ja rikas. Seepärast olen juba aastaid käinud hea meelega koolides õpilastele rääkimas, mida keeleteadlased uurivad ja mille poolest eesti keel on põnev.

Millega oma teadlaseteel oled olnud tõeliselt rahul ja miks? Mis teeb rõõmu igapäevases uurimistegevuses?

Sõnastaksin selle küsimuse nii, et miks mulle meeldib olla (keele)teadlane.

Võimalus mõtelda põnevate teemade üle, uurida ja süveneda, sh lugeda teiste teadlaste töid ja teha nendega koostööd. See kõik pakub intellektuaalset pingutust ja uusi teadmisi, st võimaluse hoiduda vaimsest mandumisest.

Üliõpilaste õpetamine ja juhendamine on see, mis võib võtta palju aega, kuid mis lõppkokkuvõttes pakub ka palju rõõmu, noored inimesed on toredad ja nutikad.

Ootamatult rõõmustavaks on osutunud võimalused end proovile panna korralduslikus töös. Olen Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu asutajaliige ja osalesin 14. rahvusvahelise kognitiivse keele­teaduse konverentsi korraldamisel Tartus 2017. aastal (selle korraldusõiguse sai Eesti tänu Ilona Trageli ja Jane Klavani pingutustele). See oli meeldejääv ja kahtlemata Eesti keeleteaduse jaoks ülioluline üritus. 2019. aastal korraldasime Tartu Üli­koolis koos Monica Gonzalez-Marqueziga (­Aacheni ülikoolist) rahvusvahelise töötoa empiirilistest meetoditest keeleteaduses, fookusega avatud teadusel. Arvan, et see oli ­kõikidele osalejatele väga väärtuslik kogemus, mis aitas teadvustada teadlase vastutust andmetega töötamisel, juurutades head tava oma andmeid avaldada ja säilitada selleks mõeldud repositooriumis. Aastatel 2018–2022 tegutsesin Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ­valdkonna doktorikoolide projekti­juhina – see andis hea pilgu laiemalt humanitaarteadustele ja doktoriõppe arengutele. Olen väga tänulik oma doktorikooli kolleegidele ühiselt tegutsetud aja eest: koostöö kolleegidega nii uurimustes kui ka korraldamises annab alati häid impulsse.

 

F o t o: Ahto Sooaru

25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folk­lorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.

Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?

Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaar­kallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi matemaatikas järele.

Õppisid Tartus 1990-ndatel. Milline see ühiskonna murranguaeg toona ülikoolis ja eesti humanitaarteadustes oli?

Murranguaegadel pole piirid väga selgelt paigas ning aset leiab sedagi, mis stabiilsetes ühiskondades on ilmvõimatu. Näiteks meie oma lennuga alustasime 1990. aasta sügisel nn kursuse süsteemis, kus kõik 50 eesti filoloogia esmakursuslast käisid samadel aegadel samades loengutes. Teisel õppeaastal aga läksime üle aine­põhisele süsteemile, nii et saime ise hakata valima, milliseid aineid ja mis järjekorras võtame. Tollel esimesel aastal oli meil mitu sissejuhatavat ainet, nende hulgas rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste „Sisse­juhatus rahvaluuleteadusse”. Mäletan, et see oli igavavõitu loeng, kus toona 81-aastane õppejõud vahetevahel justkui suigatas ja tundus, et ta luges meile ette oma õpikut „Eesti rahvaluule”. Meie kursusele tuli teiselt erialalt üle Anzori Barkalaja (hilisem Viljandi Kultuuriakadeemia pikaaegne juht), kes oli suur rahvaluulehuviline ning ärgitas midagi ette võtma, et kohustuslik rahvaluulekursus poleks nii üheülbaline. Teisedki kursusekaaslased olid seda meelt, et Laugaste loengupidamine ei vasta ootustele, millega ülikooli tuldi. Nii kirjutasimegi kollektiivse kirja teaduskonna nõukogule, kus palusime muutusi. Mäletan, et kursuse esindajad kutsuti teaduskonna nõukogu koosolekule, kus osa professoreid oma üleolekut välja näitas, osa aga mõistis probleemi olemust. Tulime sealt ära üsna mustas meeleolus. Järgmisel õppeaastal Laugaste siiski sissejuhatavat loengut enam ei pidanud. Võib-olla oli sel muu põhjus, kuid rahvaluule õpetamises hakkas toimuma muutusi ja ehk oli selles oma osa mainitud esmakursuslaste aktsioonil.

1990. aastate algusesse jäi esimeste personaalarvutite tulek humanitaaride töölauale. Oma esimese pikema kirjaliku ülikoolitöö kirjutamiseks (Tiit Hennoste aines) sain kasutada vanematekoju toodud arvutit, millel olid andmekandjateks 5¼-tollised pehmed floppy-kettad. Tartu Ülikooli folkloristideni jõudis 1992. aastal Rootsist humanitaarabina esimene personaalarvuti, millel vormistasin oma esimese rahvaluulealase seminaritöö. Interneti võimalustega tutvusin esmakordselt Eesti Keele Instituudi folkloristide tööruumides Eesti Kirjandusmuuseumis. Asjad, mis praegu tunduvad meile elementaarsed, olid siis uued ja pakkusid seninägematuid võimalusi.

Muutused puudutasid 1990. aastate alguses ka teaduse rahastamist. Lisaks arvutite kasutusele võtmisele olid Eesti Keele Instituudi folkloristid toona edukad teadusgrantide taotlemisel. Nii avanes paljudel folkloristikatudengitel 1990. aastate keskpaigas võimalus eri projektide täitjatena õpingute ajal tööle asuda. Minagi tegin esimesed tööampsud kolmandal kursusel sedasama TÜ folkloristide humanitaarabi korras saadud arvutit kasutades. EKI folkloristika osakonda sain põhi­kohaga tööle 1995. aasta alguses, mil ülikool oli mul veel lõpetamata. Murranguajale iseloomulik oli seegi, et minusugune verinoor magistrant sai võimaluse mõni aasta hiljem asuda tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. See oli aeg, mil otsiti vastutavatele kohtadele noori inimesi ja anti neile võimalus ennast teostada.

Arhiivi juhtisid aastatel 1999–2008. Millised olid toonased suuremad väljakutsed sulle endale ja ka arhiivile üldisemalt?

Mulle oli see väga suur vastutus, tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mul polnud varasemat juhtimiskogemust, kõike tuli käigu pealt õppida. Minu jaoks oli arhiivijuhtimine ennekõike töö inimestega. Mul oli üle kahekümne kolleegi, kelle eest pidin hea seisma. Käsitlesin oma tööd nende inimeste teenimisena – minu asi oli luua nendele tingimused. Sain alles siis teada, kui mul tööleping lõppes, et tegelikult minu tööülesannete hulka akadeemiline töö ei kuulunudki. Arhiivi juhataja töö oli puhtalt administratiivne amet. Aga mina tegin selle kõrval ka teadustööd, kaitsesin sellel ajal nii oma magistri- kui ka doktoritöö, mis tähendas, et tegelikult juba arhiivis põlesin korduvalt läbi. Kõike oli liiga palju. See andis tohutult kogemusi, aga samas ka võttis: töö tuli koju kaasa.

Institutsionaalne väljakutse oli hoida rahastust. Eesti teaduspoliitika on olnud pidevas reformimises, asutusi on ju varem rahastatud viieaastaste tsüklite kaupa. Viimati nimetati seda institutsionaalseks uurimistoetuseks, enne seda sihtfinantseerimiseks. Oluline oli tagada, et saaks kirjutatud edukas taotlus ja et teadustööl oleks piisav sihtfinantseering. Arhiivi ju rahastati samuti kui teadusprojekti. Kogu aeg pidi leidma kahe suuna vahel tasakaalu, et teha jooksvat arhiivitööd ja anda ka teaduslikku produktsiooni. Minu asi oli luua töökeskkond, kus inimeste vajadused oleks rahuldatud ja meel hea. Ja minu arust see õnnestus, arhiivis oli siis ja on ka praegu väga kokkuhoidev kollektiiv.

Tegelesin ka kirjastamisega. Sellel ajal hakkasime näiteks taas välja andma Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetiste sarja. Samamoodi on toona algatatud sari „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” praeguseks kenasti tuule tiibadesse saanud.

Alustasid õpinguid küll eesti filoloogia alal, kuid magistritöö ja doktoritöö kirjutasid vadja (ja isuri) rahvausundist. Kas pead ennast ise filoloogiks, fenno­ugristiks, folkloristiks või hoopis usundi­loolaseks?

Ülikooli tulin selleks, et õppida õpetajaks. See oli ainuke karjäärivalik, mida oskasin keskkooli lõpuks endale senise elukogemuse põhjal ette kujutada. Eesti filoloogia eriala hõlmas toona nii keelt, kirjandust kui ka rahvaluulet. Teiseks aastaks oli vaja valida peaeriala ning kuigi enamus kursusekaaslasi tegi valiku keele või kirjanduse kasuks, siis meie lennus oli ka väike hulk folkloristikahuvilisi. Ülikooli esimesel aastal sattusin ülikooli raamatukogus kuulama Oskar Looritsa 100. sünni­aastapäevale pühendatud rahvus­vahelist konverentsi „Rahvausund tänapäeval”. Tagantjärele vaadates oli see kokkupuude väga tähenduslik ja on otse või kaude mõjutanud minu hilisemaid valikuid. Spetsialiseerusin õpingute käigus rahvaluulele ja minu uurimisteemad on olnud seotud hõimurahvaste rahvausundi uurimisega. Lisaks juhatasin Oskar Looritsa 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Pean end ennekõike ikka folk­loristiks, kes on saanud laiema filoloogilise ettevalmistuse ning kelle uurimisteemadel on olnud ühisosa fennougristikaga.

Mis tõukas sind uurima rahvausundi teemat?

Nõukogude ajal oli rahvausundi uurimine ideoloogilistel põhjustel kammitsetud. Usundiga seotud küsimusi sai uurida, aga vaid muude teemade kattevarjus. 1990. aastate alguses varasemad piirangud kadusid ning sellele järgnes omamoodi rahva­usundiuuringute buum. See avaldus muu hulgas tudengite uurimisteemade valikus. 1995. aastast alates asus TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule eriala juhtima Ülo Valk, kes on samuti usundiuurija ja juhendas nii minu bakalaureuse- kui ka magistritööd. Sellises kontekstis oli usundiga seotud teemadele keskendumine igati loomulik asjade käik.

Oled põhjalikumalt tegelenud vadja kultuuri ja usundiga. Mis sind selle rahvakilluni viis?

Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas tööle asudes sai minu ülesandeks rahvusvahelise suurprojekti „Mythologia Uralica” ehk uurali rahvaste mütoloogiate entsüklopeedia vadja köite jaoks materjalide koondamine ja läbitöötamine. Kõige olulisem materjalikogum on Paul Ariste käsi­kirjaline „Vadja etnoloogia”, mis on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis. Koos toonase ja praeguse kolleegi Madis Arukasega Ariste vadja materjali läbi töötades tekkis soov Ariste päevikutes kirjeldatud paiku oma silmaga näha. Meie välitööretked vadjalaste asualale ongi olnud sõna otseses mõttes Paul Ariste jälgedes. Esimesed korrad osalesime Heinike Heinsoo juhendatud välitöödel, mida ta igal aastal tudengitele korraldas. Nullindatel käisime vadja külades omal käel ning tegime koos Taisto Rauda­laisega välitöid ka ingerisoomlaste juures.

Kahjuks pole „Mythologia Uralica” vadja köide siiani valmis. Hakkasin selle jaoks kirjutama uurimisloo ülevaadet, aga sellest kasvas välja hoopis minu doktoritöö vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamisest erinevatel ajalooetappidel. Vadja usundi ja mütoloogia teemaga tegelemist pole ma osanud ise ohjata: olen alustanud ühe teema või lähenemisega, aga jõudnud hoopis teise kohta välja. Praeguseks olen ­leppinud sellega, et jään ainestikule alla ning hea meelega annan seni tehtu selle suure töö jätkajale üle.

Milline on hetkel sinu suhe Vadjamaaga?

Praeguseks olen aktiivsest uurimistööst tagasi tõmbunud ja hoian silma peal vaid sellel, mis toimub vadja aktivistide sotsiaalmeedia gruppides ja kontodel. Olen järjepidevalt jälginud Luutsa vadja muuseumi käekäiku ning seda, kuidas kohapeal kohanetakse hiiglasliku Ust-Luga sadama taristu laienemisega. Vadja keel on igapäevasest kasutusest taandunud ja nüüdne vadjalaste ning vadja entusiastide kogukond on peaasjalikult venekeelne. Luutsa külapüha aga peetakse endiselt ja mälestus vadjalaseks olemisest või vadjaluse olemasolust püsib edasi. Üha enam taandub vadja kultuur üksikute entusiastide pärusmaaks. Alles hiljuti avas näiteks vadja kultuuriseltsi asutaja Jekaterina Kuznetsova Narvas kultuurikeskuse Ingeri Maja, kus on väljapanek ka vadjalastest.

Üks viimatisi sinu juhendatavaid, Kaisa Langer kaitses oma doktoritöö inglise keeles. TÜ folkloristika osakond on võtnud rahvusvahelise suuna. Millisena näed eesti folkloristika tulevikku?

Maailma mastaabis – võrreldes antro­poloogia või ka usuteadusega – on folk­loristika väike teadusala. Eestis on folk­loristikal olnud seni korralik institutsionaalne toetus ja ilmselt on Tartu kõige suurema folkloristide suhtarvuga linnu maailmas. Meil on välja kujunenud tugevad teadus­traditsioonid, eesti folkloristide hulgas on tõelisi oma ala tippe ning on kogemusi ja teadmisi, mida teistele jagada. See on väga oluline, et Tartut (ja Eestit) tuntakse kui folkloristika keskust ning soovitakse tulla siia õppima. Rahvaluule osakonnas on magistri- ja doktori­õppes rahvusvahelisi tudengeid hetkel tõesti rohkem kui eestlastest üliõpilasi. Sellises rahvusvahelistumises on eesti folkloristika tulevik ja minu meelest on see loomuliku arengu tulemus. Mitu Tartus kraadi kaitsnud välisdoktoranti on väga hästi Eesti ühiskonda ja siinsesse folkloristide kogukonda lõimitud. Usun, et iga välistudeng saab rikastada eesti folkloristikat oma unikaalsete teadmistega. Küsimus on vaid selles, kas oskame seda head ja väärtuslikku vastu võtta ning integreerida.

Oled rahvapäraseid koraale ja regilaule esitava ansambli Triskele liige. Kuidas ansambel alguse sai ja milline on sinu roll selles koosseisus?

Oleme nüüdseks tegutsenud juba 25 aastat. Tutvusin teiste ansambliliikmetega Tartut külastanud varajase muusika õpetaja David Kettlewelli kursuste kaudu. Olen üles kasvanud Hortus Musicuse vinüülplaatidega ja mul oli tudengipõlves vanamuusika vastu suur tõmme. 1990. aastate alguse Tartus olid ansambli Via Sonora kontserdid tõeliselt lummavad oma sügava vaimsuse ja fluidumiga. Mul oli suur õnn nendesamade muusikutega hakata otsima Eesti oma vanamuusikat, mille leidsime rahvakoraalides. Suur osa koraaliviise on jäädvustatud Eesti Rahva­luule Arhiivi kogudes ja nii oli mul võimalik kasutada ülikoolis omandatud teadmisi nende arhiivist üles otsimiseks. Selle ainestiku kohta polnud väljaandeid ei 1990. aastatel ega ole neid palju ka praegu. Nii olen ansamblis hea seisnud selle eest, et meil oleks piisav ülevaade ettevõetud piirkonna rahvakoraalidest.

Kunstimaailmas on hakatud laiemalt tunnustama sellist asja nagu loomeuurimus. Milline on teaduse ja loome vahekord sinu nägemuses?

Laulmist Triskeles ja akadeemilist uurimistööd olen millegipärast hoidnud pikalt teineteisest lahus. Need olid justkui kaks erinevat maailma, mis said minus küll kenasti ja harmooniliselt kokku, kuid töö juures kõnelesin Triskele kontsertidest või muudest muusikaprojektidest vähe. Pigem häbenesin seda kui liiga kerglast (st mitteakadeemilist) tegevust. Nüüdseks vaatan asjale hoopis teise pilguga ja näen musitseerimist elu loomuliku osana, mis võib olla sujuvalt seotud minu muude tegemistega. Laulmine ja muusika aitavad mul end tasakaalus hoida, võimaldavad väljendada end muul moel kui vaid tõsiteaduslikult ja intellektuaalselt.

TÜ kultuuriteaduste instituudis on loometegevusega tegelemine nüüd üha enam aktsepteeritud ja toetatud. Magistri­tasemel on mitmes õpinguprogrammis võimalik magistritöö asemel lõpetada magistri­projektiga, mis võibki olla põhimõtteliselt ilukirjandusteos, eepos, näitus või sündmus. Nüüd on ka üks kultuurkapitali stipendium humanitaarala õppejõududele. Paljud meie instituudi töötajad ju tegelevad mitmesuguse loometööga. Just viimases instituudi nõukogus oli arutelu loovkirjutamise mikrokraadi teemal. Sellest, et õppejõud tegelevad lisaks akadeemilisele tööle ka loominguga, kõneldakse nüüd avalikult ja kõva häälega, seda nähakse plussina, mitte akadeemilist tööd takistava tegurina.

Oled aktiivsest teadus- ja õppejõutööst taandumas. Lõppev semester Tartu Ülikoolis jääb sulle (vähemalt praegu) viimaseks. Kuidas ja mis põhjustel oled jõudnud sellisele otsusele?

Eks põhjuseid on mitu. Ühelt poolt see, et olen 30 akadeemilises maailmas veedetud aasta jooksul korduvalt läbi põlenud. Võtsin end üha uuesti ja uuesti kokku ning pressisin kehvast enesetundest hoolimata edasi, kuni umbes viie aasta eest sundisid tervisehädad korralikult aja maha võtma. Suurema läbipõlemise järel olen hakanud otsima alternatiive, kuidas elada oma elu vähem ennasthävitavalt ja rohkem tasakaalus. Nõnda olengi väikeste sammude haaval hakanud end akadeemilisest elust lahti ühendama ning otsinud võimalusi oma potentsiaali rakendada mujal. Näiteks olen hakanud suure kirega süüa tegema. Meie Kodavere lähedal asuvas maakodus, kus abikaasa Veinika korraldab kangas­telgedel kudumise koolitusi, pakun süüa nii koolitustel osalejatele kui ka koduse reherestorani külalistele. Rakendusliku folkloristikaga tegelen aga Palal asuva Kodavere Pärimuskeskuse tööd juhtides.

On oluline, et viimasel ajal on hakatud vaimsest tervisest ja läbipõlemisohust palju rohkem rääkima. Kas praeguses Eesti akadeemilises süsteemis saaks midagi muuta, et see oleks inimlikum, et teadlased oleks hoitud?

See on tohutu suur ja oluline teema. Kindlasti on võimalik teha läbipõlemise ennetamiseks teadlikke juhtimisotsuseid ja töökorralduslikke muudatusi. Juhid võiksid olla oma töörühma liikmetega paremas kontaktis, et saada aru, millal keegi hakkab ära vajuma. Praegu sellised toetus- ja ennetusmehhanismid hästi ei tööta. Mulle näib, et pole ka vastavat ettevalmistust. Vaimne tervis on ennekõike sinu enda asi: mõni inimene tabab ära ja teine mitte, millal tass päris tühjaks saab ja sealt enam midagi võtta pole. Teisalt on inimeste enda teadlikkus vaimsest tervisest madal, arusaamine, kes ma üldsegi olen ja mida väärt olen. Põhjus võib olla meie nõukogude aja taust: küllalt madal enesehinnang ja pidev vajadus ennast tõestada, kas või nahast välja pugeda. Nüüd on ülikoolis õppe­jõududele koolitusi läbi­põlemise ennetamise kohta, sellele pööratakse tähelepanu, aga 20–30 aastat tagasi seda ei olnud. Igaüks pidi ise hakkama saama ja kuidagi saadi ka.

Kuidas sattusid Kodavere kanti? Mis viis sind sealses kogukonnas aktiivse kaasalöömiseni?

Praeguses Peipsiääre vallas Torila külas asuvasse Turgi tallu jõudsime juhuslikult kaheksa aastat tagasi. Veinika tundis suurt vajadust oma maakodu järele, kuni leidis selle koha. Oleme seda küla mastaabis suurt talukohta sammhaaval korda sättinud.

Kui 2018. aasta suvel peeti Peipsiääre vallas mõttetalguid, et kaardistada Kodavere kandi pärimuskultuuri hetkeseis ja tulevikuväljavaated, siis otsustasin kaasa lüüa soovist leida oma oskustele kohapeal rakendust ning teha midagi uut. Arutelud viisid selleni, et aasta lõpuks asutasime MTÜ Kodavere Pärimuskeskus. 2019. aasta alguses sai MTÜ enda käsutusse omavalitsusreformi tagajärjel tühjaks jää­nud Pala vallamaja, millele oleme ligi kolm ja pool aastat uut sisu loonud. Keskuses on praeguseks näiteks väljapanekud Kodavere kihelkonna valdadest ja vallamajadest, Kodavere keele eilsest ja tänasest päevast ning Anna Haava mälestustuba. Ette­valmistamisel on näitus Pala küla­fotograafi Oskar Tõrva klaasnegatiivide kogu ülesvõtetest. Oleme korraldanud keskuses regulaarselt pärimuskultuuri alaseid sündmusi, sh Kodavere keele tunde, mille kaks esimest semestrit toimusid koroonapiirangute tõttu veebis.

Kas kogukonnatöö ja teadustöö on teine­teisele vastandlikud või saab neid kuidagi ühendada?

Neid on kindlasti võimalik ühendada. Mina olen seda nimetanud rakenduslikuks folkloristikaks. Akadeemilise töö käigus omandatud teadmisi kasutan nüüd näituste tegemisel, pärimusmatkade ja ekskursioonide ettevalmistamisel, juhendan gümnasistide Kodavere-teemalisi uurimistöid. Ma olen leidnud neid ühisosi. Näiteks eelmisel aastal oli meil üks Kodavere pajatuste jäädvustamise projekt. Ma kasutan neidsamu akadeemilisi töövahendeid, aga nüüd on tulemuseks mitte teadus­artikkel, vaid näiteks mõnd valdkonda populariseerivad videoklipid. Olen pidanud loenguid rahvakalendri teemal – ikka lähen arhiivi, loen, töötan läbi materjale ja kõnelen siis natuke teises võtmes, mitte nagu teadus­ettekannet tehes, aga populariseerivalt. Ma kasutan ülikoolis omandatud töö­võtteid, samu oskusi ära kogukonna töös. Näen, et ideaalis on võimalik kogu­konnatöö kogemust ja kogukonna jaoks tehtavat jagada akadeemilise maailmaga, aga praegu ma ei ole veel selleni jõudnud. Samas näen siin potentsiaali levitada sõnumit ja pakkuda alternatiivi, et meie, folkloristid, võime teha kogukonnatööd, meil on selleks olemas väga head eeldused.

Mille järgi mõõta seda, kas kogukonnatöö on korda läinud? Kas kogukonnas peaksid toimuma mingid muutused?

Kodavere Pärimuskeskuse ümber on oma fännklubi, need on pigem vanemapoolsed, folkloori-, kirjanduse- ja ajaloohuvilised inimesed, sageli endised õpetajad. Oma tegevuste ja üritustega loome kogukonda, iga üritusega loodame mõnda uut inimest puudutada. See on pikem protsess, et kohapealsed inimesed õpiks end seostama selle nii-öelda Kodavere asja ajamisega. Minu ülesanne on unikaalset ja eri­pärast esile tuua, teadvustada, et vaadake, teil on siin nii toredaid asju – et tekiks uhkus oma asja üle, selle üle, mis muidu on tavaline või paneb õlgu kehitama. On hulk siinsete juurtega mujal elavaid inimesi, kes on väga-väga huvilised ja elavad meile kaasa. Aga kohaliku „tavalise” inimeseni tahaks rohkem jõuda. Teine asi on leida tee noorteni. Praegu on pärimuskeskuse juhatuses üks gümnasist – Imre Nõmm, kellest me kindlasti veel kuuleme. Kui sa vaatad ERR-i Lasteekraani lehel meie Kodavere seriaali „Kodavere vaim Peipsi kõhal”, siis mina mängin seal Juhan Liivi vaimu, teist peategelast Uugu Juurt, kes kõneleb Kodavere keeles, mängib Imre. Tema on muidugi erandlik, ta on üks väheseid noori, kes praegu vabalt murret kõneleb. Tema vanaema on olnud murdehuviline. Aga kuidas jõuda nii-öelda keskmise nooreni – mullune filmiprojekt oli üks võimalikke viise, kuidas noori keele ja pärimuse juurde tuua.

Milline on sinu Kodavere murraku oskus? Kuidas keelel praegu läheb?

Olen Kodavere kiälekuali tunde korraldades kõik õppetükid hoolsalt läbi teinud ja praegustelt murraku oskajatelt üht-teist õppinud. Meil on keeletundides rõhk suhtluskeelel ja nii saan lihtsamate lausete kõnes ja kirjas kokkuseadmisega juba kenasti hakkama. Peame sageli Kodavere keele entusiastidega e-kirjavahetust murrakus, mis on väga arendav.

Oleme pärimuskeskusega seadnud eesmärgiks muuta Kodavere murrak nähtavamaks ja kuuldavamaks. Meie soov on julgustada kõnelema keskealiste põlvkonna esindajaid, kes on murrakut kodus kuulnud, kuid pole seda mingil põhjusel aktiivselt kasutanud. Siis võiks meil olla uus keeleoskajate põlvkond, kui vanad head kõnelejad peaks eest ära minema.

 

Foto: Cärol Liis Metsla.

 

19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan ­Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.

Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?

Minu tulemine keele juurde oli prakti­line. Ülikooli diplomil on kirjas majandus­teadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeele­teaduse doktori.

Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et võiks ju proovida teha eesti keele spellerit. Ülle Viksi „Väike vormi­sõnastik” oli olemas. Selle alusel tahtsin kontrollida, kas tekstis olev sõnavorm kuulub võimalike vormide loendisse või mitte, ehk panna puhtast lustist arvuti tegema midagi, mis lisaks võiks kasulik olla. Kohe aga selgus, et paljusid tekstides esinevaid sõnu, eriti tuletisi ja liitsõnu, sõnastikes ei ole. Kui tahtsin oma programmi ka neid ära tundma panna ja vaatasin selleks olemasolevaid keelekirjeldusi, siis avastasin, et needki ei andnud mulle vajalikku sõnavara katvust.

Nii tekkis mul huvi, et mis need päris reeglid on, mille järgi inimesed sõnu käänavad-pööravad, ja kuidas need erinevad lingvistikaraamatutes kirjas olevatest reeglitest. Olen olnud sunnitud oma reegleid ise avastama, sest keegi teine pole neid minu jaoks avastanud.

Ühel hetkel märkasin, et olen mõned oma reeglid valesti kirjutanud. Sattusin sellisesse tsüklisse, et lasen oma programmi päris tekstidest üle, ja tulemuse põhjal modifitseerin oma programmi. Nägin, kuidas ma ei suuda õigesti välja mõelda asju. Igale programmeerijale on selline olukord paras üllatus, sest programmeerimises üldiselt on ülesanne teada ja tuleb luua algoritm selle ülesande lahendamiseks. Mina ei teadnud oma ülesannet ise ja keegi ei öelnud mulle ka. Ainus võimalus oli oma programmi aeg-ajalt ümber kirjutada, vastavalt sellele, kuidas ma nägin teda valesti töötamas. Sellest tekkis vajadus ehitada oma programm niimoodi üles, et saaks reegleid kergesti muuta.

See teema on mind tõesti endasse imenud. On kujunenud nii, et kui lahendan ühe asja ära, tekib kohe järgmine küsimus, millele ma ei oska vastata.

Ometi oli eesti morfoloogiat ju uuritud varemgi.

Meelde tuleb Enn Tõugu kunagine analoogia füüsika ajaloost: termodünaamika seadused formuleeriti alles pärast aurumasina ehitamist. Aurumasina tegid insenerid, seda ei tehtud termodünaamika seaduste järgi. Ka lingvistidel polnud võimalik konstrueerida neid väiteid, mida mul vaja oli, kuni neil polnud massilisi tekstitöötlemise vahendeid.

Klassikalistel lingvistidel, kellel pole olnud suurte tekstimasside masinaga töötlemise võimalust, on olnud kas üks käsi selja taha seotud või lausa mõlemad, sest inimese vaimsed võimed, huvid ja tähelepanu on piiratud. Materjali on nii palju, et seda läbi lugeda ei jõua. Huvitavate asjade leidmiseks peab looma mingid filtrid. Neid filtreid ei saa aga keegi teine teha, sest ainult teadlane ise teab, mis teda huvitab, või alustades ei tea ta seda ka ise. Alles tulemusi vaadates saad vähehaaval aru, mida tegelikult otsid.

Nüüd oleme hoopis teistsuguses tehno­loogilises olukorras ja saame vaadata keelele teistmoodi.

Kuidas käib reeglite avastamine?

Õnneks oli tekstikorpusi juba tehtud ja mul oli võimalik neid kasutada. Lasin ennast juhtida autentsest materjalist ja kirjutasin selle põhjal reegleid, mis võimaldasid korrektseid sõnu ära tunda.

Keele kõnelejal on tegelikult sama ülesanne. Ikka tuleb ette uusi sõnu, mille kasutust me pole varem näinud, aga mille käänamist keel nõuab. Samas on eesti keel selline, et erinevaid sõnu käänatakse erinevalt. Me peame kuskilt võtma informatsiooni, et kuidas seda sõna käänatakse, ja ei ole mitte mingit muud informatsiooni peale sõna kuju.

Wolfgang Wurzel ütles juba 1980-ndatel, et tuleb aru saada, et mõned sõnad ongi erandlikud. Neid muudetakse veidralt, aga nad on samal ajal sagedased, mistõttu neid mäletatakse ja nad on tõenäoliselt ka sõnastikus antud. Kõik ülejäänud sõnad käivad aga üldreegli järgi, kusjuures erinevate häälikuliste kujude jaoks on keeles erinevad reeglid.

Need reeglid loob enda jaoks iga inimene ise selle järgi, kuidas on mõnus sõnu grupeerida mingite ühiste tunnuste alusel. Praegu on olemas ka teooria selle kohta, kuidas nende sisemiste reeglite moodustamine käib. Charles Yang on esitanud küsimuse, kui palju peab sarnaselt käituvaid sõnu olema, et inimene mõtleks välja üldreegli nende kohta. Kui meile esitatakse kümme sõna, neist üheksa käänduvad ühtmoodi ja üks teistmoodi, siis tõenäoliselt õpime selle ühe ära, ja ülejäänud üheksa jaoks mõtleme nende sarnasuse alusel välja mingi reegli. Kui aga on kuus ühtmoodi ja neli teistmoodi, siis me suure tõenäosusega ei mõtle seda reeglit välja, vaid jätame kõik kümme sõna meelde, sest me ei ole enam kindlad, kas julgeksime oma reeglit üheteistkümnendale sõnale rakendada.

Üldreeglid ja erandite loendid on olemas kõigis keeltes. Järgmise sammuna saab uurida, millisel juhul juhtub nii, et inimene ei teagi, millist reeglit kasutada. Üksikutes keeltes on teada selliseid juhtumeid, kus inimesed on teatud tüüpi sõnade teatud vormide moodustamisel suurtes raskustes.

Kuidas on võimalik, et keele kõnelejad mõtlevad välja lahenduse, millega neil endil raskusi tekib? Kas keel iseorganiseeruva süsteemina ei peaks seda ära hoidma?

Just, keel organiseerub ja kasvab ise ja kaootiliselt. Nagu põõsas, kus ikka juhtub, et kaks oksa kasvavad risti. See on täiesti mõttetu, neil ei ole tarvis risti kasvada, aga ikkagi juhtub nii. Ja kui on juhtunud, siis põõsas kuidagi lahendab selle olukorra, näiteks nii, et üks okstest kärbub.

Ühest küljest ei tohiks neid juhtumeid üldse olla. Teisest küljest, kui selline risti­kasvamine on võimalik, siis võiks eesti keele taolises flekteerivas ja muuttüüpidega keeles ju kõik kohad neid juhtumeid täis olla. Kui nii vaadata, on neid jälle üllatavalt vähe. See on lingvisti jaoks huvitav olukord: miks tekivad raskused just neis kohtades, ja kuidas inimesed neid lahendavad? Igal juhul võtab see lahendamine aega, ja me saame jälgida vahepealseid ebamugavaid olukordi.

On lihtne näha, kuidas reeglite avastamine on lingvistile või keeletarkvara arendajale huvitav. Kas need avastatud reeglid on ka keele kõnelejale kuidagi kasulikud?

Ka lingviste juhib nende töös üldine ettekujutus, et keerukad nähtused on mingi väikese hulga lihtsate reeglite koosmõju tulemus. Küll oleks tore, kui leiaks need väikesed reeglid. Mõni on olemas ka, näiteks kuidas on eesti keeles tekkinud nii keeruline teisendus nagu siga : sea. See on tagasi viidav kahele lihtsale reeglile: g kaob, ja kui g kaob, siis kõrged vokaalid madalduvad. Iseasi on, et see keeleajalooline seletus ei ole eriti abiks keeleõppijale, sest selle taseme reegleid rääkides meeles pidada on liiga keeruline.

Lingvist küll rõõmustab, et on avastanud tõelise seaduspära, millised on põhimõtteliselt keelte arenemise suunad, ja milline on ka eesti keele tulevik. Kui seda liiki reegleid tunda, siis on võimalik natukenegi tulevikku ennustada. See uurimistöö ei anna keele õppimisele või kasutamisele suurt midagi, aga annab parema arusaamise keelest kui sellisest. Tänapäevalgi, kui üheksa puhul jääb kõnes h hääldamata, siis ü madaldub ja saamegi kõnekeelse öeksa.

Oled kirjutanud nii verbi kui ka noomeni algvormi valikust. Kas see valik mõjutab ainult keeleteooriat või ka kõnelejaid?

Algvormi valik on näide sellest, kuidas eksitav lingvistiline väide võib tekitada keele kõnelejatele raskusi. Eriti meeldib mulle ma-tegevusnime pidamine verbi algvormiks. Need, kes pakkusid seda vormi sõnastikes märksõnana kasutada, teadsid ise, et see ei ole algvorm. Nad panid selle sinna pedagoogilistel kaalutlustel, et ma-tegevusnimest kui tugeva­astmelisest vormist oleks lihtsam moodustada teisi vorme. Kuna pärast seda on kõik sõnastikud sama traditsiooni järgi tehtud, on inimesed hakanud arvama, et see ongi algvorm. See tegelikkuses ei tööta, sest ma-tegevusnime vorm on nii haruldane, et seda pole võimalik õppimisel aluseks võtta, sest inimene pole teda tekstides näinud.

Mida morfoloogia alal praegu teed?

Morfoloogiatarkvara loomist alustasin üldotstarbelises ­programmeerimiskeeles, millega saaks kirjeldada mida iganes. Praegu püüan kasutada sellist matemaatilist abstraktsiooni nagu lõplikud muundurid. Neid on kõige parem endale ette kujutada nii, et muunduril on olekud, mille vahel sisendsümbolite mõjul toimuvad üleminekud, kusjuures emiteeritakse ka väljundsümbolid. Muundurit läbides teiseneb üks sümboljada teiseks. Üleminek sihtolekusse sõltub ainult lähteolekust ja sisendsümbolist, mitte sellest, millist rada pidi lähteolekusse satuti. Seega ei ole lõpliku muunduri olekul üldse mälu.

Tavalises programmis saan kirjutada ükskõik kui keerulisi reegleid, minna tagasi, alustada uuesti, mäletada eelnenut, mis jätab varju teatud keele omadused. Muundurid on jälle omaette viis keelt vaadata, mis sunnib nähtuste kirjeldamise peale rangemalt mõtlema.

Muundurite lihtsus on selles mõttes võluv, et ei ole ju üldse ilmne, et morfoloogia põhineb nii lihtsal mehhanismil. Kas tõesti õnnestub kogu morfoloogia ära kirjeldada ilma mälu kasutamata? See ju omakorda näitaks, kui lihtne meie morfo­loogia tegelikult on. Muundurite teine võluv omadus on, et neid saab vaadelda matemaatiliste objektidena, millele on võimalik luua muundurite algebra ehk teha tehteid, näiteks kaks muundurit kokku panna või ühest muundurist teist lahutada. Seda algebrat kasutades ma püüangi eesti morfoloogiat kirjeldada.

On terve hulk keelenähtusi, mida on väga tülikas kirjeldada tervikuna, kuid muundurite algebra kaudu on lihtne näha, milliste operatsioonidega on võimalik moodustada keerukaid vorme. Sama mehhanismi abil saab kirjeldada nii leksikoni kui ka teisendusreegleid. Kui jätkame juba kasutatud näitega, siis leksikonis saab loetleda selliseid sõnu nagu siga, kägu, härg jt, ja kirjeldada teisendusreeglit, et g neis kaob. Me ei ütle kuskil, et siga omastav on sea. On ainult üks vorm siga ja kõik ülejäänu tuleb reeglitest. Ma ei väida, et täpselt sellised reeglid on inimesel peas. Mis inimese peas toimub, seda me ju tegelikult ei tea. Saan ainult öelda, et minu valitud formalismis on morfoloogiat kõige parem nii kirjeldada.

Kui kaugel selle tööga oled? Mis on lõppeesmärk, kas uus ja parem speller?

Muunduritel põhinev tehnoloogia on selles mõttes hea, et uue keele jaoks on vaja teha ainult muundurid. Kogu tarkvara nende rakendamiseks näiteks teksti kontrollimisel on keelest sõltumatu. Ka speller on seega juba olemas, ilma et oleksin pidanud ise sellega jändama. Speller on praegu sama hea kui senised, sest olen oma reeglid lihtsalt uude formalismi ümber kirjutanud. Eesmärk on olnud muundurite abil parandada just sõnastikust puuduvate sõnade kirjeldust, mis teoreetilise morfoloogia seisukohast on kõige huvitavam: kuidas muudavad inimesed neid sõnu, mida nad pole varem näinud ega saa võtta mälust, vaid peavad mingeid reegleid rakendama.

See on osutunud arvatust raskemaks. Olen küll oma artiklites kirjeldanud, kuidas see võiks käia mu seniste programmide põhjal, aga kui püüan neid piiratumas formalismis taasesitada ja sealjuures suuremat täpsust saavutada, siis olen komistanud probleemide otsa. Üks probleem on sõna rõhu määramine kirjapildi põhjal, kui sarnase häälikulise koostisega sõnu, näiteks hevea ja korea käänatakse erineva rõhu tõttu erinevalt: heveaid, aga koreasid. Või kas sõna solaris rõhk on esimesel või teisel silbil?

Siin tuleb mängu võõrsõnade muganemine, nagu sümptoom ja sümptom.

See on väga hea näide, sest see seisukoht, et eesti keeles sõnade muganemisel nihkub rõhk esimesele silbile, vajaks empiirilist kontrollimist. Võib-olla see tõesti kehtis sada aastat tagasi, aga ei saa olla kindel, et enam kehtib. Keel ikkagi muutub päris kiiresti.

Kas vältega on sama teema, näiteks sõna teemant osastavas käändes?

Ma pole kindel, et asi on vältes. See on üks koht, kus väited eesti keele kohta on imelikud, et mitte öelda vastuolulised või valed. Ühest küljest öeldakse, et välde on takti omadus, ehk tähtis on kahe silbi järjend. Kuidas saame siis rääkida sõna teemant teise silbi vältest? Seal ainult kaks silpi ongi, millele ei järgne midagi. Mulle tundub, et „faktid ei sega meil arvamast”. Midagi on meie väidetes väga viltu. On näha, et siin on midagi imelikku, mida meie teooriad hästi ei seleta. Mingi parameeter keelekasutaja intuitsioonis seda valikut ju mõjutab, kas osastav on teemandit või teemanti, aga ma ei tea, mis see on. Ja ma ei tea, et keegi teaks.

Oskus eriti suulises kõnes käänata teemanti võiks ju olla parameeter, millega näidata enda kuulumist haritud seltskonda.

Ka see on lahtine küsimus, millised koolis õpitud sõnadest on rahva hulgas olulised näited ja millised mitte. Võib-olla osastav teemanti siiski ei ole oluline, sest neid, kes pole seda ära õppinud, on nii palju, et selle vastu eksimist ei panda tähelegi.

Kas kõige rohkem pannakse tähele sõnavalikut?

Sõnavalikut pannakse isegi vähem tähele. Eraldiseisvad paronüümipaarid, nagu järgi–järele ja õieti–õigesti, on nii raskesti õpitavad, et pooled inimesed ei tea, kumb neist peaks haritust näitama. Reeglite rikkumisi – nagu autosi ja tegematta – märgatakse ikka rohkem. Need kuuluvad kooliõpetuse morfoloogiasse, sest on hulk murdeid, kus d jääbki mitmuse osastava lõpust ära, samuti ei ole kõnes sageli kuulda, kas ta seal on või mitte. Keele kirjeldajana ma ei saaks öelda, et d puudumine vale on. Tegematta ja tegemata vahel pole häälduses üldse mingit vahet. Kirjapildi erinevus on aga tõesti asi, mis koolis ära õpitakse ja mida kõik tähele panevad.

Kuidas saaks ühtse konventsiooni kujunemisele kaasa aidata?

Otseselt ei olegi vaja kaasa aidata. Keele kõnelejate hulgas on n-ö korrektne keelekasutus niigi väärtustatud. Kui interneti-foorumites kasutad norminguvastaseid vorme, siis on väga suur tõenäosus, et sind ei võeta tõsiselt. Su argumente ei usuta, sest ortograafiavigade tegemine jätab mulje, et sa pole piisavalt haridust saanud. Mitte et sa oleks emakeeletunnis reegleid õppinud, vaid piisavalt eestikeelset materjali lugedes oleks kõik need reeglid sulle ise külge jäänud. Sa ei saakski neid vigu teha, sest oled õigete vormidega nii ära harjunud.

Näen ka spontaanset survet õigekirja järgida. Paljudes foorumites on vabatahtlikud keeletoimetajad, kes parandavad tagantjärele postitusi, ja ka inimesed ise parandavad oma postitusi aeg-ajalt. Osutub, et on oluline jätta endast mulje kui haritud inimesest.

Oled lisaks ülikoolile tegutsenud ka erasektoris: su Filosoft oligi vast esimene keeletehnoloogia-ettevõte Eestis. Kuidas neid kaht sektorit võrdled?

Spellerit ja morfoanalüsaatorit tegin tõesti eraettevõttes. Aga nüüd on need antud vabavaraliseks, mina olen ülikoolis ja konkureerin oma varasema tööga. See on seotud sellega, et morfoloogiaalased lahendamata küsimused osutusid nii huvitavaks, et praktilise töövahendi tegemine ei motiveeri enam. Erasektor ei maksaks palka lihtsalt huvitava küsimuse uurimise eest, eriti kui uurid aasta aega ja siis selgub, et ei tulnud midagi välja.

Kuidas on morfoloogiatarkvara andmine vabavaraliseks tagantjärele vaadates välja tulnud?

Mitte nii hästi, kui oleks võinud loota. Eesmärk oli, et ilmuks inimesed, kes seda täiustavad, aga seda ei ole juhtunud. Võib-olla on morfoloogiatarkvara niisuguseks täiendamiseks sisemiselt liiga keeruline. Selle poolest on vabavara küll hea, et iga soovija ei pea selle kasutamiseks enam luba küsima.

Tasuta asju oled loonud veel. Kas Keele­veeb kui tasuta alternatiiv tekkima hakkavatele tasulistele sõnastikuportaalidele oli maailmaparandus?

Oletasin, et internetis väljas olevate asjade eest raha küsimist pole mõtet proovidagi. Kuna ma ise ei taha maksta, küllap siis ei taha teised ka. Pigem oli selline idealistlik seisukoht, et kui teha hea asi ja seda tasuta jagada, küll siis tuleb kunagi hiljem sellele kuskilt ka raha. Ja see on tõeks läinud. Meil on olnud projekte, kus oleme lubanud tulemuse Keeleveebis tasuta avaldada, ja see on tõenäoliselt olnud üks põhjusi, miks need projektid on rahastuse saanud.

Keeleveebi ideoloogia üks oluline külg on, et sealsed sõnastikud on igaüks omaette. Ei ole proovitud teha üht supersõnastikku nagu EKI Sõnaveeb praegu, sest me vaatasime kohe alguses, et see oleks väga raske. Iga uue sõnastiku lisamisel pead varasema ümber tegema, mida me ei jõua teha. Keeleveeb loodi suhteliselt kergesti ülalpeetavaks lahenduseks.

Asi algab veel kaugemalt: mis on need üksused, mida sa sõnastikku paned. Sageli ei ole need sõnad, vaid mingid suuremad üksused. Iga sõnastikutegija defineerib need ise oma vajadustest lähtudes, ja mingit õiget vastust me ei tea. Me ei näe ka läbi, kuidas kirjutatud keel mõjutab meie vaadet keelele. On ju sõnade, kollokatsioonide ja muude üksuste erinev käsitlus tingitud paljuski sellest, et kirjutame häälikuliselt ja paneme tühikuid vahele. Kui meil oleksid hieroglüüfid, siis oleksid ka probleemid hoopis teised. Sõna mõiste tekib alles siis, kui hakatakse midagi üles kirjutama.

Sõna definitsiooni mõjutab ju ka tähendus. Võtame ühe hiljutise näite. Kas sõna liiderlik tähenduses ’juhilik’ on olemasolevale sõnale antud uus tähendus või reeglipäraselt tuletatud uus sõna?

Minu jaoks on kõige huvitavam, millise kriteeriumi järgi otsustada, kellel on õigus. Siin ma ei oska isegi kandidaate pakkuda. Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna? Minu intuitsioon ütleb, et pigem tuletatud, sest sarnasus sõnaga liider on nii suur. Samas on teada piirang, et mõnda reeglipärast tuletist ei saa moodustada, kui tuletisega samakujuline ja samasse valdkonda kuuluva tähendusega sõna on juhuslikult juba olemas. Homonüümid iseenesest ei ole probleem, kui tähendused on piisavalt erinevad: näiteks sõna laik hiljutist laenamist ei seganud palju vanema samakujulise laenu olemasolu üldse, sest ta on piisavalt harv ja piisavalt teises valdkonnas. Aga näiteks tus-liitega sõnad, nagu luuletus või pilvitus – me tegelikult ikka ei ütle luuletus luule puudumise kohta, see on ainult mängult.

Kriteeriumi otsimiseks tuleks vaadata sarnaste probleemidega sõnade gruppe, kust saaks teada sõnade üldise käitumise: millistest kriteeriumidest oleneb sõna omaksvõtmine või kinnistumine? Siin on kõvasti mittetriviaalset lingvistilist uurimistööd. Korpuses pole just palju olukordi, kus pakutava tuletisega samakujuline laen on olemas, aga harv ja võib-olla isegi ajalooline, samas kui tuletusalus on praegu populaarne. See oleks huvitav uurimisteema.

Aga korpuses on ju igasugust teksti, kaasa arvatud vigast.

Alati leidub igasugust materjali, ka vigast. Korpuse juurde ei saa minna, tehes nägu, et see on absoluutne tõde. Sa lähed sinna ikka oma teoreetiliste konstruktidega. Oma artiklis „Verbi algvorm ja teised vormid”¹ olen näidanud, kuidas verbi­vormide erinev sagedus eri korpustes annab just uuritavas küsimuses erinevaid tulemusi. Minu väide on, et need korpused, kus lõputa vorm ei ole kõige sagedasem, ongi valed korpused. Andmeid mitte usaldada tundub väga ohtlik, aga mul on selleks olemas teoreetiline põhjendus: korpus on vale selles mõttes, et ta esindab keelt, mis just minu uurimisküsimuse mõttes on kallutatud.

Siin on jälle analoogia füüsika ajalooga: kuidas Galileo Galilei leidis, et kõik kehad kukuvad sama kiiresti, sõltumata nende massist. Kui meie andmed koosneks katsetest, kus viskame sulge ja kivi tornist alla, siis see korpus näitaks, et kivi kukub kiiremini. See tulemus oleks aga õhutakistuse võrra kallutatud. Galileo loomulikult vaakumit ei saavutanud, aga saavutas selle, et hõredamas õhus kiiruste erinevus vähenes, millest ta sai teha oma järeldused.

Korpust peame samamoodi mõistusega vaatama, ka seal on asjaolusid, mis meie jaoks on müra, nagu Galileo katses oli atmosfääri tihedus. Muidugi on oht nimetada müraks midagi, mis on tegelikult üksnes minu teooria jaoks ebamugavad andmed. Siin ongi argumenteerimise koht.

Samuti tuleb siit üks erinevus humanitaar- ja reaalalade vahel. Reaalala teadlastel on küsimus teada, humanitaaridel mitte. Humanitaarid alustavad sellest, et leiavad ühe huvitava nähtuse, ja kõigepealt lihtsalt kirjeldavad seda, küsimused tekivad alles selle järel. Paljud lingvistid lähenevad ka korpusuuringutele nagu humanitaarid – kasutavad küll reaalala vahendeid, aga lähenemisviis on jätkuvalt humanitaarne, nad ainult kirjeldavad.

Minu jaoks on korpuste lappamine ja asjade kokkulugemine triviaalne ülesanne, ilma milleta ei saa. Aga seda võib teha igaüks, ja kui kirjeldusest kaugemale ei jõuta, siis ei ole huvitav sellist artiklit lugeda.

Järgmine vajalik samm oleks katsuda seletada, kuidas leitu on seotud teooriaga. Kas need andmed on mõne senise teooria või mudeliga kooskõlas, vastuolus või mudeli suhtes invariantsed, mis oleks samuti huvitav tulemus.

Kuidas suhtud humanitaaridele statistika ja muude nn digiainete õpetamisse?

Arvutilingvistika eriala lõpetajad saavad juba praegu tööle arvutifirmadesse. Seal on vaja inimesi, kellel on teoreetiline ettekujutus keele kui süsteemi toimimisest ja kes samal ajal oskavad natukenegi programmeerida. Teisest küljest, kui tahta teha keeleteadust, siis tuleb natukenegi suuta korpusi läbi hekseldada ja tulemustele lihtsamat statistikat rakendada. Kui üliõpilane natukestki matemaatikat ega statistikat õppida ei taha, tekib mul mure, mida ta siis üldse saab õppida. Üks võimalus on tahta saada õpetajaks, kes räägib lastele eesti keele reeglitest. See on põhimõtteliselt aktsepteeritav, aga siis peab need reeglid tema jaoks leidma keegi teine. Ka tal oleks kasu natukesest statistikast ja programmeerimisest, mis annaks võimaluse põhjendatumalt vaadata, mis reegleid ta õpetab või toimetamisel rakendab. Mis on nende taust, kust nad tulevad või kas nad päriselt vastavad sellele, kuidas inimesed tegelikult keelt kasutavad?

Keeleainetes oleks vaja rohkem rääkida, kuidas oleme jõudnud nende väideteni, mis meil praegu kehtivad, kaasa arvatud praeguse ortograafiani. Rääkida ka nendest ettepanekutest, mis ei ole läbi läinud, või kohtadest, kus oleks saanud otsustada teisiti.

Meie ortograafia on ühest küljest intuitiivne, aga teisest küljest hääldusest erinev. Näiteks kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. See on nii kergesti omandatav, et me isegi ei märka, et see on ebahäälduspärane. On proovitud teha teistsuguseid reegleid, näiteks saami keelte skandinaaviapärane ortograafia, ja inimesed ei ole suutnud neid ära õppida. See on väga õpetlik, miks nad pole suutnud. Lisaks on huvitav, kuidas mittehääldus­pärane kirjaviis ei ole meid üldse seganud ega meie hääldust mõjutanud.

Kas keele muutumine ohustab eesti keelt?

Ainuke oht eesti keelele on rääkijate vähesus. Kui rääkijaid oleks rohkem, siis rääkigu nad millist eesti keelt tahes, see on ikkagi eesti keel. Isegi see, kui räägitakse halba eesti keelt, ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik.

Aitäh intervjuu eest! Sinuga on alati tore lobiseda.

Tore, kui saame lobiseda. Ukrainas oleks meievanused mehed praegu rindel või surnud.

 

Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, ­Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.

Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandus­teaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?

EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.

MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino Elleri muusikakoolis ja lõpetasin selle alles kahekümneaastaselt. Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.

Mirjam Hinrikus. Foto: erakogu.

EL: Mina teadsin juba ülikoolis, et tahan saada uurijaks. Osalesin gümnaasiumi ajal kirjandusolümpiaadidel ja seal tuli esimeses voorus kirjutada pikki uurimistöid. Magistrantuuris käisime küll mõlemad Tartus, aga minu jaoks oli see üsna üksildane, Mirjamiga ma seal ei kohtunud.

Eneken Laanes. Foto: Veikko Somerpuro.

MH: Aga üks huvitav fakt. Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair’iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks. Pärast selgus, et juhuslikult sattusin samasse perekonda, kus oli enne töötanud Eneken, samuti tema õde.

EL: Meie põlvkonnast on nii paljud seda teinud. See aitas välismaale saada ja stipendiumivõimalusi otsida. Tollel 1993. aasta suvel olin juunis–juulis Göttingeni peres, augustis oli mul Freiburgi ülikoolis keelekursus. Pärast läksin juba DAAD-i stipendiumiga aastaks sinnasamma Freiburgi ülikooli. Doktorantuuri ajal olin aasta Berliinis.

MH: Mina olin kuu aega saksa keelt õppinud, enne kui Göttingeni läksin, aga seal käisin kogu aeg Goethe instituudis keelt õppimas, pluss Göttingeni ülikoolis loenguid kuulamas. Ja lõpuks doktorantuuri sain Berliini Vabaülikooli, mis oli tegelikult Enekeni mõju, sest tema oli seal enne käinud. Nii et meil on olnud naljakaid kokkusattumusi, ja hiljem omavahelisi mõjutusi.

Kas ja kuidas on akadeemiline maailm praegu teistsugune kui üheksakümnendatel ja sajandivahetusel?

EL: Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses oli minu jaoks tohutult raske kokku viia teadustööd ja enese ära elatamist. ­EHI-st tulles ei olnud mul sujuvat rada teaduri kohale. Tundsin, et kui Eestisse jään, siis ma ei kirjuta küll doktori­tööd valmis. Ükskord kohtasin konverentsil Mieke Bali ja küsisin, kas võin minna tema teooriaseminari Amsterdami kultuurianalüüsi koolis. See toimus neli korda aastas, kestis nädal aega korraga. Teised lendasid ka igalt poolt Viinist ja Pariisist sinna kokku. Hammastega hoidsin sellest kinni. Samamoodi Jaan Unduski juurde ­UTKK-sse tööle minek: meeleheite­hoos ­helistasin talle kell seitse õhtul, et kas te võtaks mind tööle. Sekretär oli mulle öelnud, et sel kella­ajal tuleb direktor tööle. Undusk ütles, et tule siia, räägime. Ja siis võttiski. Proovitööks oli kogumik „Metamorfiline Kross”.¹ See oli pääsemine agooniast, mul oli kroonilise haigusega väike laps. Nüüd olen hakanud unustama, kui õudselt raske oli.

MH: Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.

EL: Me mõlemad tahtsime kõike: tahtsime olla teadlased ja tahtsime lapsi. Tahtmine oli suur, palju suurem kui praegu.

Kas teadlase elu on siis läinud kergemaks? Rahastussüsteemis nähakse ju suuri probleeme.

MH: Meie oleme praegu päris heas olukorras, aga üldiselt on humanitaaridel ikka väga jubedad ajad.

EL: Raske hinnata, missugused on noorte võimalused teaduse juurde jääda. Doktorantuuris on praegu parem sisse­tulek. Minu grandi doktorantidel on ka olemas vaimne infrastruktuur, millest mina väga puudust tundsin: grandiseminar, kus nad saavad postdokkide ja vanemate teadlastega oma uurimistööst rääkida. Mina tundsin omal ajal, et olen oma teemadega üksi. Olid küll doktoriseminarid, aga seal rääkis igaüks vaid oma uurimis­tööst. Selle­pärast ka Mieke Bali juurde minek: tema seminaris loeti äsja ilmunud olulisi tekste, minu doktoritöö teoreetiline osa ongi suuresti sealt saadud. Mõnda teksti on üksi raske lugeda, aga seminaris koos teistega saad paremini aru, mida sellega teha saad.

MH: Tase on kindlasti päris kõvasti tõusnud. Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.

EL: Ei tea, mina näiteks eelmisel aastal lauslugesin kõike kirjandusteaduslikku seoses Kulka esseistika ja artiklipreemia žüriis olemisega. Kui vahepeal tundus, et noori jääb kirjandusteaduse juurde vähe, siis nüüd oli küll vanade tegijate kõrvale kerkinud noori lootustandvaid uurijaid, nagu Inga Sapunjan ja Joosep Susi jpt. Lisaks on päris palju inimesi, kes töötavad laiemal kultuuriväljal. Akadeemiline sfäär ehk tõesti ei ole enam nii külge­tõmbav. Pudelikael on lektori ametiaste, kus ollakse niigi ülekoormatud õpetamisega. Kus sa enam teadust teed, kui sa kusagil grandis ei ole? Ehk ainult siis, kui oled eriti osav ja võimekas. Ma näen, et isegi meie põlvkonna inimesed on lektori astmel tohutust õpetamisest krooniliselt läbi põlenud.

MH: Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.

Aga mis tänapäeva kirjandusteaduses ja humanitaarias sisuliselt toimub? Millest räägitakse? Kas Eesti käib muu maa­ilmaga ühte jalga?

EL: Juba päris pikka aega on diagnoosiks fragmenteerumine. Minu arust on hea, et tegeldakse paljude eri tüüpi kirjandusuurimustega ja igaüks saab valida, mis nišis ta on. Palju halvem on siis, kui midagi domineerib ja kõik peavad sellega kaasa minema. Näiteks kui 1960.–1970. aastatel oli suur nii-öelda prantsuse teooria võidu­käik, kasvasid sellest välja teooriasõjad, kuna kõik inimesed ei küündinud tegema filosoofilist kirjandusteadust. Tekkis ressentiment. Praegu mõjutavad kirjandus­teadust muud suundumused: eelmisel kümnendil kindlasti afektiteooria, nüüd digi- ja keskkonnahumanitaaria. Aga need ei ole hakanud domineerima, vaid lihtsalt uute teemadena juurde tulnud.

Mina tegelen mälu-uuringutega ja kuna need ei ole teoreetiliselt väga tugevad, siis hoian silma peal maailma­kirjanduse teooriatel, vaatan, mida saaks üle võtta. Näiteks kirjanduse ringluse küsimused, kohaliku ja globaalse suhe, mitme­keelne kirjandus ja tõlkimine. Aprillis korraldan Kopenhaageni ülikoolis konverentsi „Mnemooniline ränne kirjanduses” ja sinna olen peaesinejaks kutsunud Rebecca Walko­witzi, kes uurib just nii-öelda tõlgituna sündinud kirjandust, näiteks hispaaniakeelseid kirjanikke Ameerikas, kes segavad inglise ja hispaania keelt. Üritan käia iga-aastasel Ameerika võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni konverentsil. Seal saab hästi aimu, kustpoolt tuul puhub. Vahepeal olid väga erutavad maailma­kirjanduse küsimused, kaug­lugemine vastandina lähilugemisele, isegi surface reading ehk pinnapealne lugemine. Aga minu arust käiakse ka Eestis maa­ilmaga suhteliselt ühte jalga.

MH: Mina ei ole nii süstemaatiliselt suutnud jälgida seda, mis rahvusvaheliselt toimub, mul oli hiljuti ka pikem katkestus, kuna olin neljanda lapsega kodus. Aga leian ka, et mingid omad rütmid meil ju on, kindlasti on kohati ka konnatiigi tunnet, aga ikkagi ollakse suhteliselt teadlikud sellest, mis mujal toimub. Emotsioonide ja afektide uurimine, millele Eneken viitas, on dekadentsi uuringutesse jõuliselt sisse tulnud. Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu „Lillelises infernos” (Friedebert Tuglas) või „Kollane hullumeelsus” (August Gailit).

Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.

Teie endi uurijatrajektoorist: kas võib öelda, et alustasite mõlemad kirjanduse traditsioonilise uurimisega, vaatlesite suuri eesti meeskirjanikke Tammsaaret ja Krossi, aga nüüd on huvid laienenud, muundunud üldisemalt kultuuri­uurimuslikuks?

MH: No Tammsaare on võib-olla olnud mu kõige suurem armastus, aga ikkagi ma olen ka teisi uurinud, kindlasti Tuglast, Aino Kallast, Randveret-Aavikut. Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.

EL: Minu magistritöö oli küll jutustaja­kujust „Doktor Faustuses” ja „Keisri hullus” – kui seda traditsiooniliseks pidada. Kui doktorantuuri alustasin, siis oli mäluteema alles esile tõusnud ja tundus Eesti jaoks aktuaalne. Otsustasingi kirjutada monograafia eesti keeles, kuna tundsin, et mul on siinsele ühiskonnale midagi öelda. Ka gümnaasiumis oli mu lemmikaine just ajalugu, mitte kirjandus. Kirjanduse uurimine laiemas kultuurikontekstis on mulle omane.

Edaspidi tahaksin liikuda selles suunas veelgi kaugemale, ideede ajaloo juurde. Suur uurimata valdkond on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste vasakpoolsus, nende kujunemislugu alates 1905. aastast. Asjale on ju taasiseseisvumise ajal olnud täiesti piiratud vaade, vasakpoolsust on seostatud vaid nõukogude võimuga. Ka ajaloolaste uurimustes jääb vajaka arusaamast, kuivõrd oluline kultuuriline mõju oli vasakpoolsusel XX sajandi alguse Euroopas. Ilma 1905. aasta noorte kirjanike põlvkonda ideedeajalooliselt uurimata ei ole võimalik mõista nende valikuid ei vabariigi ajal ega 1940. aastal. Mirjam natuke tegelebki nende teemadega.

Lugesin hiljuti Mait Metsanurga mälestusi. Hando Runnel ütleb saatesõnas, et on kasutatud nõukogulikku sõnavara, kuna Metsanurk pani oma mälestused kirja 1946. aastal.² Tegelikult Metsa­nurk toetaski nõukogude võimu. Mul on Metsanurgaga seoses ka perepärimust: mu vanavanemad elasid samas külas, kust ta pärit oli. Ta oli nende juures sõjapaos ja ootas 1944. aastal Nõukogude vägede tulekut. Ta oli vabariigi ajal vasakpoolne, neljakümnendatel aastatel pooldas uut võimu.

MH: Need inimesed olid sajandi alguses rahvuslased, nad olid dekadendid ja nad olid vasakpoolsed. Iseseisvumise ajal muutus keegi parempoolseks, keegi jäi vasakpoolseks. Minu doktorant Merlin Kirikal kaitses selle aasta jaanuaris väitekirja³ ja Johannes Semperiga seoses tuli see teema jälle esile: tema ju ka kaldus pigem vasakpoolsusse, aga samal ajal oli ta üks kõige radikaalsemaid moderniste Eestis. Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.

Praegu ongi teil käsil uued projektid: Enekenil „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, Mirjamil „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Kas need võiksid muuta kogu XX sajandi Eesti kultuuriloo mõistmist?

MH: Veebruaris esitlesime uut raamatut „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” ja seal on päris rikkalikult näidatud dekadentsi eri võimalusi, mis võikski vaateid nihutada. Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö,⁴ aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.

Või kuidas dekadents ja rahvus omavahel seostuvad – see on suhteliselt uus teema ka rahvusvaheliselt. Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida. Tahame anda tuult tiibadesse Nietzsche ja Eesti kultuuri suhete uurimisele. Nietzsche mõjud on igal pool, aga siiamaani on need suhteliselt lahti kirjutamata. Püüame arendada soome ja eesti kirjandusliku dekadentsi võrdlust, millest võib-olla areneb välja ka soome ja eesti dekadentliku kunsti võrdlus. Hiljuti selgus, et esimene julge soome kunstiajaloolane Mikko Välimäki on asunud uurima sealset dekadentlikku kunsti, meil tegeleb dekadentliku kunstiga Lola Annabel Kass.Kirjanduse vallas tuleks võrrelda selliseid autoreid nagu Joel Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Eino Leino, L. Onerva, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Tuglas, Randvere-Aavik, Semper, Gustav Suits. Teame küll üht-teist Soome ja Eesti kultuurisuhetest XX sajandi esimesel poolel, aga sellest, mismoodi kirjandus ja kunst omavahel suhtlesid ja mis sellest suhtlusest välja kasvas, puudub ülevaade.

Nii et dekadents ei ole midagi üdini kurja, nagu ma ise primitiivsete assotsiatsioonide põhjal pakuksin. Mälu-uuringute teema jällegi tundub üdini kurva ja traumaatilisena.

EL: Mina küll üritan traumast eemale liikuda. Näiteks minu projektis on teadur Anita Pluwak, kes uurib poola kirjandust ja keskendub hilisnõukogude ajale. Ta vaatab populaarseid žanre, nagu alternatiiv­ajalugu ja konspiratsiooniromaan. Poola nõukogudejärgses kultuuris on olulisel kohal varastatud ülemineku metafoor ja sellega žanrikirjandus tegelebki. Olukord on täiesti erinev Balti riikidest, kus taasiseseisvumist nähakse kardinaalse muutusena, millest alates hakkab kõik hästi minema. Aga Poolas ja Kesk-Euroopas on väga levinud vaade, et see muutus polnud piisavalt radikaalne ning endine nomenklatuur säilitas oma võimu ühiskonnas. Sellele toetub ka praegune paremkonservatiivide esiletõus, kes ongi kehtestanud arusaama, et alles nemad tõid muutuse, et õige Poola algas aastal 2005, mitte 1990. Nii-öelda liberaalsem pool püüab praegu hilissotsialismi ajast leida hoopis midagi positiivset. Endise Jugoslaavia kontekstis näiteks võib täheldada kas just nostalgiat, aga teatavat igatsust tolle aja kooselu­võimaluste järele, alternatiivi hilisematele sõdadele ja rahvus­printsiibil põhinevale genotsiidile. Selles mõttes ei tegele mälu-uuringud enam ammu ainult traumaga.

Laiemalt ongi projekti üks väljakutseid Ida-Euroopa kultuuride ja kirjanduse ning filmi võrdlemine. Ise olen püüdnud lugeda palju Ida-Euroopa kirjandust, mille vastu, kummaline küll, eesti tõlkijad ei ole huvi tundnud ja mis meil on selle tõttu suures osas tundmata: Jáchym Topol Tšehhist, saksa keeles kirjutavate Ida-Euroopa päritolu kirjanike laine, kuhu kuuluvad Katja Petrowskaja, Nino Haratišvili, Saša ­Stanišić jt, vene kirjandusest Maria Stepanova hiljutine „Pamjati pamjati” (e k „Mälu mälud”) jne. Tahaksingi kirjutada võrdleva raamatu, aga siin on piiriks keeleoskus. Kirjandusteaduses on endiselt reegel, et tõsiseltvõetavalt saab kirjutada vaid tekstidest, mida oled võimeline originaalis lugema, nii et Ida-Euroopa kontekstis on need minu jaoks eesti, vene ja saksa keel. Eks näis, kas sellest piisab.

Praegu olen küll sellises faasis, kus võitlen teatava teemaväsimusega. Nagu alati on projektipõhise teadusega: peab olema juba palju uurimistööd tehtud, et olla võimeline piisava põhjalikkusega projekti ­kirjutama. Aga siis pead veel viis aastat, tegelikult kuus ja pool aastat sama asja uurima. Minu jaoks ei ole teadustöö tükitöö, peab säilima loominguline uudishimu ja põnevus, midagi asja juures peab köitma. Kui see enam nii väga ei huvitagi, siis artikli kirjutad ikka ära, aga raamatut niimoodi kirjutada ei ole võimalik. Õnneks on mu rahastaja, Euroopa Teadusfondi kohtumistel rõhutatud, et teema võib alati edasi areneda ja muutuda.

Võtsid jutuks keele ja enne oli juttu doktoritöö keelevalikust. Kas mingil määral on ka põlvkondlik valik, et teie mõlema väitekirjad on eesti keeles? Mis on teie jaoks teaduse keel ja kas üldse on oluline, mis keeles mõelda?

MH: Mina arvan küll, et see on põlvkonna küsimus. Need, kes praegu doktorantuuri jõuavad, on motiveeritud, nad on tulnud koolidest, kust nad on saanud väga hea inglise keele. Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.

EL: Muidugi eesti keeles on palju lihtsam kirjutada kui inglise keeles, kus mu eneseväljenduse võimalused on vaesemad. Aga samas kirjutan mõlemas ja see ei ole probleem. Eks see on ka seotud mu kujunemislooga: Eesti Humanitaarinstituudis õpetati palju keeli, olen palju välismaal olnud, perekondlikult olen mööda­minnes saanud ka itaalia keele juurde. Saksa keel on mulle tegelikult alati olnud kõige lähedasem, ka inglise keelega võrreldes. Minu jaoks on keeled tööriist. Ausalt öeldes on kõik need hirmud siin Eestis mulle suhteliselt arusaamatud. Ma küll ei näe, et eesti keel tohutult vaesestuks, kui ma teisi keeli ka kasutan. Normaalne on osata palju keeli, see on ikka rikkus.

Hiljuti lugesin Jaan Krossi kirju⁵ ja seal on ju ka näha, et vabariigi ajal õpiti palju keeli ja kasutati igapäevasuhtluses parajasti seda sõna, mis oli mingil hetkel mugav, ükskõik mis keelest see pärit oli. Kaasaegsete debattide seisukohalt on see aga eesti keele risustamine germanismide ja anglitsis­midega!

MH: Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.

Enne olid jutuks teooriasõjad. Aeg-ajalt neid ikka peetakse, meilgi siin arutasid ligi 15 aastat tagasi Tiit Hennoste ja Märt Väljataga teooria vajalikkuse üle. Kuidas teie teooriasse suhtute?

EL: Mina olen alati teooriat armastanud. Ka mu väljaõpe EHI-s Märt Väljataga, Hasso Krulli ja Mihhail Lotmani juures oli pigem teooriakeskne. Märt on küll vahel esinenud teooriavaenulikult, kuid tema õpetusest narratoloogiast ja muudest tekstianalüütilistest lähenemistest oli mul hiljem Saksamaal ja mujal õppides kõige rohkem kasu. Eks 1990. aastate alguses pääsesid need uued lähenemised kirjandusele ka alles paisu tagant välja.

Samas pean teooriat vaid vahendiks, et lasta kirjanduslikul tekstil rääkida, nagu ütleb üks mu hilisematest õpetajatest ja eeskujudest Mieke Bal. Teooriaga tekstile pähe lüüa muidugi ei saa. Ka uurides kirjandust mingist temaatilisest vaatenurgast, pean esmatähtsaks teksti lähilugemist, tähelepanu pööramist selle vormilistele tahkudele.

MH: Selles mõttes me oleme Enekeniga sarnased: ei saa nii, et teooria on põhiline ning kirjandusest tulevad ainult näited teooria illustratsiooniks. Huvitav on teooria kaudu kirjandust avada. Nagunii saame juba põhikoolis mingid teooria alged. Narratoloogia, lähilugemine, see on baas, millele hiljem saab ehitada midagi muud. Kuigi kui Eneken ütleb, et tema sai EHI-st kirjandusteoreetilist teadmist, siis mina olen rohkem õppinud oma kõrval­erialadest, Tartus näiteks Andrus Tooli ja Tõnu Luige filosoofiaseminaridest, Soomes soome kultuuri ja naisuurimust tudee­rides.

Nimetasite juba mitmeid olulisi õppejõude. On teil veel eeskujusid? Kas inimene vajab mentorit?

MH: Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.

EL: Minu jaoks oli Tiina doktoritöö kirjutamise teisel poolel väga tähtis, nii sisuliste kommentaaride tõttu kui ka puhtalt inimlikust aspektist. Mul oli lõpupoole, vist Mihkelsoni peatüki kirjutamise ajal selline hetk, kus ma tõesti ei teadnud, kuidas edasi minna, oli kirjutamiskriis. Siis ta toetas, ütles: sa saad hakkama, ja aitas edasi mõelda.

MH: Mina olin piisavalt noor ja hästi vastuvõtlik, kui olin 1996–1997 Tampere ülikoolis. Just siis tuli välja raamat „Võtme­sõnad. Kümme sammu feministliku uurimiseni”, mille me 2002. aastal minu initsiatiivil ka eesti keelde tõlkisime, ja selle ühe autori, Marianne Liljeströmi kursus oli hästi huvitav. Veel, ma ei saaks öelda, et Pirjo Lyytikäinen on olnud minu mentor, sest ma ei ole olnud tema õpilane – aga mingis mõttes siiski. Tema on käinud uute dekadentsi uuringutega ühes taktis ja algatanud 1990. aastatel põhjamaise kirjandusliku dekadentsi uuringud. Mind on mõjutanud Riikka Rossi Helsingi ülikoolist ja Viola Parente-Čapková Turu ülikoolist, kes orienteeruvad hästi kaasaja teooriates, afekti- ja soouuringutes, aga kelle ajalootundlikkus samuti läheb sügavuti. Riikka alustas naturalismi uurijana ja minu kaks juhendatud magistritööd Eduard Vilde loomingust on saanud tuge tema uurimustest. Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.

Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist „Mirdja”, mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.

EL: Ka Jaan Undusk on mind väga olulistel hetkedel toetanud ja oma akadeemikusõna minu heaks maksma pannud, näiteks siis kui trükikojast tuli mu „Lepitamatute dialoogide”⁶ kogu tiraaž praagina ja oli vaja uus trükk välja kaubelda. Talle olen palju tänu võlgu.

MH: Minagi ei saa Jaanist üle ega ümber, Eestis olen dekadentsi uurijana saanud enim tuge tema tööst. Eestis pole õigemat paika mind huvitavate teemadega tegelemiseks kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kusjuures oluline on ka muuseumiosa Nõmmel ja meie kunstikogu. Dekadents on intertekstuaalne, kirjanduse ja kunsti, aga ka muusika vahel käib seal vilgas dialoog, millest eesti uurijad on üsna mööda vaadanud.

Kas humanitaarteadlasel/kirjandusteadlasel on kohustus ühiskonna asjades kuidagi kaasa rääkida või on ka täiesti normaalne tõmbuda oma elevandiluutorni? Mulle meenub, kuidas sina, Eneken, 2019. aasta Roosikrantsi 6 fuajees nii enesestmõistetavalt küsisid: kas teie ei tulegi teadusrahastuse meeleavaldusele? Ja siis me osaga toimetusest tulimegi.

MH: Enekenil tuleb see lihtsamalt ja loomulikumalt välja. Aga ma ise arvaks, et ma oma uurimustega siiski olen sekkunud. Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.

EL: Teil oli suur näitus Kumus⁷ – need on alati sekkumise vormid. Minu arust on see tõesti loomulik, ma ei võta seda kohustusena, aga ma ise tahan sekkuda. Muidugi kui mingi debatt plahvatab, siis läheb seal osalemise peale aega. Ka elevandiluutorni tõmbumine on lubatav. Väga palju on ju inimesi, kes on oma elevandiluutornis kirjutanud olulisi asju, mille teised pärast ühiskondlikku debatti viivad. Mis kellelegi sobib.

MH: Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed! Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele. Need on ka valikute küsimused.

Mari Sarv on viimasel ajal tähelepanu tõmmanud teadustöö tabudele. Kas teie olete tundnud end kuidagi kammitsetuna, tabanud end mõttelt, et mingit asja justkui ei sobi uurida, mõnda järeldust justkui ei sobi sõnastada?

EL: Mul küll ei ole ausalt öeldes kunagi olnud sellist olukorda.

MH: Võib-olla mingite kehalisuse ja seksuaalsuse teemadega seoses – mitte et ei saaks rääkida, aga tuleb valida, kuidas sellest räägid. Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?

EL: Mul seostub selle küsimusega hoopis teistsugune dilemma. Oma esimeses raamatus kirjutasin kirjandusteostest, mida ma imetlesin. Aga praegu uurin seda, kuidas kirjandus osaleb mälupoliitikas ja selles kontektis tuleb kirjandust ka vahel kritiseerida. See ongi praeguse raamatu ­kirjutamise juures keeruline koht. Rita Felskil on mõttesuund, mida ta nimetab postkriitikaks: aitab sümptomaatilisest kriitikast, kus me kogu aeg midagi paljastame. Tema muidugi mõtleb eelkõige feministlikku kriitikat, kust ta ise on välja kasvanud: feministid tegelesid pikka aega kanoonilistesse teostesse peidetud seksismi paljastamisega. Sama on mälu-uuringutes. Kirjandus osaleb vahel küsitavas mälu­poliitikas, sunnib peale teatud mäletamisviise. Kui aga seda kritiseerida, siis on see samuti vana sümptomaatiline lugemine Felski mõttes. Praegu kirjutan Guzel Jahhina romaanist „Zuleihha avab silmad”, mis on omamoodi kurioosne: tohutult feministlik romaan ja räägib veel ka tatari vähemusest Venemaal, aga tegelikult meestegelaste kaudu esitab täiesti putinlikku arusaama Nõukogude repressioonidest. Praegu maadlengi sellega. Kuidagi raske on kirjandust kritiseerida, eriti kui see laiale lugejaskonnale korda läheb.

Miks ma seda küsisin – ka meie ajakiri pälvis näiteks hiljuti kriitikat sellepärast, et ühe väliskirjaniku novelli teemalise artikli juures ei olnud joonealust märkust kirjaniku süüdimõistmise kohta seksuaalkuriteos.

EL: Nojah, need on kõik need Martin Heideggeri ümber toimuvad debatid – et kas ka tema filosoofia oli natslik või mitte. See on keeruline küsimus. Ene Mihkelson ütles kunagi, et teda absoluutselt ei huvita see, kas kirjanik on kurjategija, tähtis on ainult looming, ja siis ma küll mõtlesin, et ma ei ole nõus. Aga eks kunst sünnib ikkagi just inimeksistentsi varjukülgedest või vähemalt raskustest.

MH: Oluline on kontekst: sinu näite puhul oli see kirjanik oma päritoluriigis juba ära raamistatud, tema uurimine Eestis ongi midagi muud. Selline seik paneb ju kohe teatud prillid ette, loed silmaklappidega, hakkad tekstist otsima asju, mida sa muidu ei otsiks. Näiteks Johannes Semperit on niivõrd kaua peetud kaasajooksikuks ja see on mõjutanud seda, kuidas oleme teda lugenud. Selles mõttes on tore, et Merlin Kirikali doktoritööga ilmus hoopis teistsugune vaade Semperi loomingule.

Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.

Kas te ilukirjandust loete? Kas lülitate selleks ajaks „teadlasemõtlemise” välja või pigem mitte? Palun soovitage mõnda head raamatut oma viimase aja lugemislaualt.

EL: Mina olen luule jätnud täiesti endale lugemiseks. Seda loen küll teadlasemõtlemist välja lülitades. Mõnu pärast üritan lugeda ka suvel, valides raamatuid, millest ei kavatse midagi teaduslikku kirjutada. Aga vahel on juhtunud, et mõnu pärast lugedes tulevad ka head analüüsiideed, ja mõnest raamatust olen siis hiljem teadlasena kirjutanud.

Üks viimati loetud raamat, mida on raske soovitada, sest see pole eesti keelde tõlgitud, on Natalia Ginzburgi „Perekondlik sõnavara” („Lessico famigliare”, 1963). See on autobiograafia, mis ei keskendu autorile endale, vaid tema perekonnale ja sõpraderingile. See ei ole üles ehitatud tavapäraste mälestustena, lugu algab kirjaniku kuulsa keemikust isa tänitava kõneviisi kirjeldusega ja kogu raamat keskendubki Natalia ema ja isa, aga ka sõprade kõnelemisviisile, mälestusele nende häälest Bahtini mõttes. Oma sõbra italianisti Kristiina Rebasega rääkides sain aru, et raamat on ennekõike kuulus kahe maailmasõja vahelise Torino antifašistliku intellektuaalide ringi ja Einaudi kirjastuse kujunemisloona. Eesti keeles ilmus äsja samasse seltskonda kuulunud Carlo Levi romaan „Kristus peatus Ebolis”. Kogu sõjajärgne itaalia kultuur on sellest ringkonnast välja kasvanud.

MH: Minul on viimasel ajal barthes’iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada. Soovitangi Ene Mihkelsoni „Kuju keset väljakut”, mis oli tõeline üllatus. Millegipärast tuttavate kirjandusteadlaste vestlustest oli jäänud mulje, et teda sugu üldse ei huvita, et see ei ole tema teema. Selle jutustuse puhul tundus küll, et sugu on hästi oluline ja et võib-olla see on nõukogude aja naiskirjanduse üks kõige olulisemaid feministlikke tekste üldse. See vajab muidugi kontrollimist.

 

Foto: Alar Madisson.

 

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti „Ivanhoed”, J. F. Cooperi „Nahksuka jutte” ja A. Dumas’ vastupandamatut „Kolme musketäri” ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini „Tosca”, ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat „Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat”, mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali „Punane ja must”, eesti kirjandusest Tuglase „Felix Ormusson”. Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine’i „Tee ülesmäge”. Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid” tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi „Kreutzeri sonaat”, ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne „Matsi põhja” ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas”, tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamatu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories”, mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,¹ 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood”. Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et „viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud”.² Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos „Peotäis tuhka, teine mulda” (1961–1968) esitab „Tõest ja õigusest” inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid „Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi” (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

^{Foto: sportfoto.com}

 

27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!

Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?

Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis ilmus mu kooliminekuks, lugesin suvel vanaema juures juba soravalt. Üldse oli maast madalast suur mänguisu, milleks olid ka sõbrad head. Hiljem lisandusid värsid, keele­mängud ja filosoofia. Seostatud kõnelemine – nõnda ka kogelev lektoriamet – on mulle seevastu olnud kogu elu piinarikas, mida olen korvanud mõttes ja kirjalõbus.

Selle küsimuse peale turgatas pähe, et lugemisnälja fenomeni tuleks kognitivistlikult uurida: millega on õieti tegu psühho­füsioloogiliselt? Kas see ei lähtu äkki sealtsamast, kust hasartmängusõltuvus, mis on üks kõige raskemini ravitavaid sõltuvusliike? Erinevalt videomängudest, mille vastu olen resistentne, on lugemisnälg täiesti positiivne nähe – hüve, mitte pahe –, sest ei kahjusta kedagi, vaid teeb elu rikkamaks ja maailma paremaks. On selge, et praegune aeg kirjandust enam hõlmavalt ei toeta nagu pool sajandit tagasi, mil atraktsioone oli vähem. Kaduv kodu. Aga loodame taassünnile, kas või tükati. Kaasaloovas lugemises juhtub asju, mida kuskilt mujalt ei saa.

Heida natuke lähem pilk tollesse maailma, mis „kirjandust veel hõlmavalt toetas”. Näiteks umbes aastatesse 1979–1984, mil õppisid Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ikka vahel öeldakse, et ülikooliaastad kujundavad inimest kõige rohkem. Mis (ja kes) sulle nendest aastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Ülikooli astusin eesti filoloogiat õppima mitmel põhjusel. Esiteks mu nokk oli selleks lauluks loodud. Teiseks tuli ju ennast kõrgharida, et kultuurseks saada, kui pea oli lahti ja võttis lennult. Ma olin siiski küla päritoluga alevipoiss, kes võis vahel ulakas olla, ja olin sest vaimsest keskkonnast, kuhu sattusin, aastaid pahviks löödud, mistõttu tegelesin hoolega enese järele- ja etteaitamisega. Kolmandaks hakkas tasapisi pead tõstma rahvuslik hing, mis ülikooli teisel kursusel, kui hakkasin EÜE rühma tegema, mu sees juba plahvatas. Õhkkond võis ju olla masendavalt morn ja ähvardav, nii et pitsitas rinda nagu Juhan Liivil, midagi tuli ette võtta. Emakeel ja eesti kirjandus, muidugi dissidentlikult võttes, mida paremat veel õppida – defitsiitne hapnik. Neljandaks pidi ülikooli, nui neljaks, sisse saama, et mitte Vene kroonusse minna. Viimane põhjus on praeguseks ära langenud ning eelviimane on kahvatunud, sest meil ei ole enam eksistentsiaalset hirmu ja instinktiivset nõrgema kaitsmise vajadust – me väike kultuur ei ole enam nii meeletus ohus kui ennemuiste. 

Eredalt on meelde jäänud arutelud tarkade kursakaaslastega, nagu Mari Kõiv, Andres Gross, Jüri Leesment, Toomas Help, Peeter Päll, Margit hilisema nimega Langemets, Piret Noorhani. Võitlevad ­protestiaktsioonid Propellerit ja Hõimu lõputult skandeerides, kus osalesid ka ajaloolane Uve Untera, psühholoog Riho Nassar ning tema kursavend, mu oma pinginaaber Kehrast Kalle Kaljuste. Ka žurnadega, nagu Hans Luik, sai vempe visatud, ja muidugi sõjalises õpetuses. Mul on tunne, et KGB akna jalaga sisselöömine prahvatava vimma ajel hoiab mu nime veel praegugi kuskil mustas märkmikus ja poliitikasse minusugust ei lastaks, sest vana säilinud süvariik on tige. Aga mis nad siis kuulasid mind üle, andku aga toimikut lugeda, nagu me õhtupimedas nende ukse peale – kus praegu jälle kirjanduse maja – prõmmisime. Aastaid võitlesin see­järel paranoiaga, aga Madis Kõivu ja Vaino Vahingu näpunäidetest oli ellujäämisel abi. Aspirantuuris ja noore teadlasena tundsin pidevalt „suunamudimist” koos öise südame­kloppimisega, kuni lõpuks uus vabariik end läbi lõi, aga tumedate pilvede hajumiseni kulus veel kõvasti tuuli. Ma ei teadnud oma rumaluses siis veel midagi lennartmerilikust või ainkaaleplikust kultuursest taktikast: algul minna distantseeritud koostööle, mitte laupkokkupõrkele, et pärast võimaluste avanedes sest kohe lahti ütelda ja oma agendat edasi ajada. Aga isegi kui oleks teadnud, oleks selline evolutsiooniline lahendus olnud noorele tulipeale hingematvalt vastuvõtmatu, häbiasi.

Mis (ja kes) sind toona kõige rohkem mõjutas?

Nagu me esimese kursuse hakul pikalt kartulivõtmiskampaanialt Adaverest saabusime, aitasime puusärgis Jaak Põldmäe vanast anatoomikumist ära tuua. Koos Jürgen Alliksaarega kandsin matusel ta hauaplaati. Nii Põldmäe vapper tegu kui ka värsiõpetus hakkasid mind väga tugevalt mõjutama. Akadeemik Paul Ariste, kes vahel laksutas suus proteese nagu kastanjette, käskis esimeses loengus poistel üles kirjutada kõik ropud sõnad, mida me teadsime – piinlik, aga lõbus. Ta mangus mind soome-ugri erialale, ka kiirabi­autos, kuhu ta mind saatjaks kutsus, kui ta kord loengust Maarjamõisa viidi. Tema meelehärmiks otsustasin siiski kirjanduse kasuks ega lasknud ennast Moskva saiakestega peahoone umbses keldrikohvikus Sophokles ära meelitada. Sain aru, et mul ei ole kõige foneetilisem keelekõrv nagu geniaalsel Toomal või supermäluga Peetril ja kirjanduse kirg oli tugev. Ükskord näitas Ariste salaja professor ­Eduard Laugaste peale ja sosistas: „See on üks väga paha inemine!” Kaldusin seda isegi uskuma. Keeleloengutest meeldis mulle kõige rohkem süntaks, mida luges Reet Kasik generatiivsest grammatikast lähtuvalt, sest seal tulid ilmsiks struktuurid ja loogika, mis minu masti. Ja muidugi Huno Rätsepa keeleajalugu, sest lõpupoole tõusis päevakorda jumalik ­Heidegger, keda sai rampsi nn camera obscura’s lugeda Tõnu ­Luigelt laenatud RVL-i filmirullidelt. Hämar ja mütoloogiline – sest kõik ilmus ühtäkki täiesti teistmoodi. Etümoloogiline huvi lähendas mind varsti Paul Alvrele (nagu ka Mägistele ja Saarestele), kellelt hakkasin sageli nõu küsima. Nii kasvas minust filosoofiline filoloog, harva liigi harv esindaja. 

Mäletan kirkalt oma esimest teaduslikku ettekannet, mis käsitles müüditeo­reetiliselt Underit. Ja professor Harald Peebu poolt eelnevalt „tsenseeritud” aktuse­kõnet Underi juubelil 1983, mille lõpetasin kiuslikult sinimustvalgete viide­tega, mis poole sõna pealt aplausi alla maeti – esimesena plaksutas õhetavi kõrvu Peep. Juba tuli filosoofia ja Tõnu Luigelt saadud „väga hää”, mis olnud kõrgemat järku kui „väga hea”. Noorte erootikat ei saa ka unustada. Diplomitöö kaitsmise ajaks sain juba isaks – sündis poeg Mattias, kellele järgnesid robinal Markus, Johannes ja Maria. Nõuka­ajal saadi lapsi ruttu ja vanavanemad toetasid moosidega. Lasin ennast eluks ajaks tööle kooli­papaks suunata ja ülikooli juurde jäämist ma ei mangunud. See oli praegune Miina Härma Gümnaasium ja lapsed mind täitsa armastasid (paljud neist on praegu väljapaistvatel kohtadel kodu- ja välismaal), kuigi direktor Jüri Venega sattusin ruttu vaenujalale. Olin vist viimane, kes sai järgmisel suvel teada, et professor Karl Muru otsustas mind siiski aspirantuuri kutsuda. Usun, et mu tänuvõlg Elva luuletargale on hääga tasutud.

Küllap on meil häbi tunnistada, aga nõukogude elukorralduse taustakiirgus ehk hegellik marksism (mis on üks modernismi vorme) toetas tegelikult kirjandust, üldisemalt võttes, kuigi seadis sellele ahistavaid tingimusi ja püüdis peale suruda sisu ning meetodit. Dogma oli selles, et mida arenenum on ühiskondlik tootmine ehk materiaalne baas, seda rikkamalt pidi õitsema vaimne pealisehitus, kunstid-teadused. Seetõttu süsteem vajas hädasti kirjandust, maksis heldelt peale ja tootis vabakutselisi, et tõestada iseenda ja maailma silmis oma progressiivsust. Samal ajal muidugi tsenseeriti ja kontrolliti avalikult ning salaja, et liiga ülemeelikuks ei mindaks. Kuid kirjandust pidi olema ja rohkelt ilmuma, näitamaks arengut kommunismi poole üksikute igandite kiuste, see oli maailmaajaloolise võitluse osa. Selline paradoks või ideoloogiline hüsteeria kui vastandlike tahtmiste koosolu – kasvatada pügades –, mis mitmuslike tõdedega (post)postmodernismis enam ei kehti. Ei taha me tagasi seda veidrat simulaakrumit ja valitsemist, kuigi kirjanikupalgad on nüüd nirud ja turg lämmatab ära.

Uku Masing ei tegelenud kunagi ainult ühe asjaga korraga: kui hilishommikul tõlkimisest väsis, hakkas lõuna hakul luuletama, pärastlõunal maalis ja õhtul filosofeeris või tegi midagi viiendat. Nii jäi vaim vahelduses värskeks. Paistab, et sina oled sama teinud aastakümnete mõõtkavas: peale „tavapärase” akadeemilise töö, mis isegi mitmekesine, oled luuletanud, arvustanud, kirjutanud tuumaka romaani, konsulteerinud teatri juures ja mõelnud näiteks rahvusülikooli 100 aasta juubeliks välja suurejoonelise vaatemängu. Kuidas kõik need tegevused sinu sees omavahel läbi saavad? Kas kõik tuleb ühe mootori pealt või on see mingi sisemine sund muutuda, mis uue asja juurde viib? Kui palju on selles kõiges külma kaalutlust, kui palju endast ettejooksvat entusiasmi? (Ja naljaga pooleks: kui palju midagi masinglikku?)

Mitmekülgse renessansiinimese arhetüüpi, mis on spontaanne loomujoon, märkan endas muidugi. Üks versioon sellest on ka kirjandusteaduslik ühendväljateooria, mida olen manifesteerinud. Masinglik on see kindlasti, aga minu meelest on see hoiak ürgselt peremehelik ja päritolult oleme ju talupojad. Kõik, mis talusse puutub, sellega peab peremees hakkama saama ja rõõmuga: põllud harida, saagid lõigata ja loomad pidada, hooned ehitada ja lapsed õpetada, ihude, hingede ja jumalate eest hoolt kanda, talgud ja peod korraldada, lihad veristada ja õlled kääritada, nikerdada-sepistada, rehnutti teha ja linnas asju ajada. Tunnen, et see läbinägev osavus kandub ühtlasi ka vaimuväljale üle. Kõike ei saa kunagi väga põhjalikult tunda, aga mõnus on olla avaramalt informeeritud mõne rohkem süvenenud punkti kõrval. Ei taha olla ühekülgne nagu hambahari, kui Voldemar Pansot tsiteerida Andrus Kivirähki kaudu. Lihtsalt paljud asjad on korraga väga huvitavad ja uute ülesannete lahendamine tekitab hasarti. Kus­juures mul ei ole olnud kunagi hirmu, et see on eklektika: vastupidi, nii oled põhjalikult terviklik ja süsteemne – holistlik. Asi peab olema täielik, nagu ütles Ene Mihkelson. Või Peeter Volkonski: ühest tööst puhkad teist tööd tehes ja nii muudkui tegutsed ja puhkad samal ajal. Muidugi on ka depressiivsemaid perioode, kus lased end veidi lõdvemaks ja mõlgutad, et kellele seda lõppeks vaja on. Masinglikult paljune oli ju ka Madis Kõiv – füüsik, filosoof, loogik-matemaatik, kirjanik ja dramaatik, naivistlik kunstnik, matkaja… Suurte geeniuste viljakuse ja tarkuseni ma muidugi ei ulatu, aga vahel loed mõnd eelkäijat ja imestad, et kas ei ole ka omajagu grafomaaniat ja põhjakõrbenud pajatäit. Talus tuleb ette ikaldusi ja nälga, kõik ei ole lillepuhmad. Siiski on hea saada palka tegevuse eest, mis endale meeldib ja enam-vähem hästi välja kukub.

Sama küsimus kitsamal, filosoofilisel tasandil. Kümme aastat tagasi ütles Neeme Lopp sinu juubelikonverentsil, et oled „rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomeno­loogiat kui analüütilist filosoofiat – ühe­sõnaga asju, mis on üldiselt teineteise suhtes lootusetult allergilised”. Siia juurde lisaksin psühhoanalüüsi. Anna võhikutele võti – kuidas neid üksteise suhtes allergilisi distsipliine koos toimima panna? Või on nende vahel vastuolusid, mida ei saa kadudeta ületada?

Nõukaajal tekitas dialektikale vastiku Heideggeriga tegelemine mingit „süvariiklikku” kiiva, mis jätkus uuteski oludes. Madis Kõiv teadis seda kõike, muigas sarkastiliselt ja rehmas käega ning soovitas vahelduseks analüütilist filosoofiat ja loogikat. Mulle sobis see hästi, sest spekula­tiivse ajutegevuse kõrval lõid välja mu konstruktivistlikud eeldused, olen ikkagi elektriku poeg. (Mu isa oli, muide, väga huumoriandeline, kuid õpetajana olen jällegi emasse.) Varsti lugesin ülikoolis juba kursust kõnetegude teooriast ja koostasin analüütilise filosoofia seminari poistele eksamiküsimusi sellises valikaines nagu matemaatilised meetodid lingvistikas. Noore õppejõuna sain ainepunkte välja kirjutada, kuigi üliõpilased, nagu Jaan Kangilaski, Margo Laasberg või Veiko Palge, tundsid asja vahel minust paremini. Me kõigi juhendaja Kõiv ütles, et füüsikutel käib niimoodi: kui tahad millestki ise aru saada, hakka sellest loenguid lugema. Selle tulemusena sai peagi loodud pragmapoeetika – keelekasutuse aspektile keskenduv poeetika analüütilises mõiste­võrgus. Selsamal teemal olin ka Californias ­Berkeleys kaks semestrit vabauurijana fulbrighter, formaalne vastuvõtja John Searle. Nii et olid ka kasud sees. 

Esialgu tundub meile, et tuli ja jää on vastandid, kuni need tasapisi tulejääks kokku sulavad, mis ei ole sugugi võimatu oksüümoron, vaid vahel täiesti toimiv plasma. Tasapisi kerkisin vastuolu kohale ja taipasin, et luulelised olemaütlemised ja kehtestavad kõneteod on lihtsalt ühe ja sama fenomeni erinevad seletusviisid. Tuleb välja, et Heidegger õilistab kõne­aktide teooriat, Austin omakorda ratsionaliseerib tema krüptilist ontoloogiat. Oodatav väljumine olemisunustusest ei kukuks me sülle ju kuu pealt, vaid võiks lähtuda justnimelt tehnika südamest – tuleks selle vastu sõnakuulekas olla. 

Wittgensteinlikult öeldes: ei ole suurt vahet, millist redelit mööda sa lakka ronid, Platon või Aristoteles kaenla all, lõpuks jõuad ikka samasse kohta välja ja vaatad ringi, keda seal veel näed. Kui sa ei ole just religioosne adept, vaid ühtlasi isemõtleja, jõuad varem või hiljem erinevuste lõimimiseni (hää sõna Ain Kaalepilt). Ikka too ühendväljateooria – see ei ole abstraktne meta-meta, vaid tuleb praktikast ja pedagoogikast.

Psühhoanalüüsi õhinat omakorda õhutas takka Vaino Vahing ja mu enda rikas „omaunenäolisus”. See on samamoodi metodoloogiline plasma, kus mütoloogiline ja analüütiline kokku sulavad. Kirjandust tõlgendades oled kogu aeg paratamatult ka psühholoog, tungid tegelaste ja autorite pähe ning harutad sügavamaid motiive; teisiti see ei hakka elama ega lähe süsteemi. Muudkui harjutad aastaid, ­projitseerid võõrast endasse ja tuttavat endast välja, muutud läbinägevaks ning vilunuks.

Äsja täitus sul pisema tähtpäeva korras kümme aastat Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina. Kuidas on professoritöö selle aja jooksul muutunud? Mis sind selle ameti juures kõige rohkem rõõmustab ja kurvastab? Ning üldisemalt: mis seisus on sinu hinnangul eesti kirjanduse õpetamine ja uurimine a. D. 2021?

Kui sa oled professor ja juhid eriala, siis vastutad ega virise. Kuigi kõrghariduse visalt süvenev standardiseerimine ja kalibreerimine oleks küll tehnilise maailma­vallutuse õpikunäide. Tahaks laskuda masina südamesse ja paluda armu nagu düstoopilises „Matrixis” – rahu sõjakatest programmidest, mis kuhjuvad lämmatavaks kvaliteediks. Tõe presenteerimine ehk esitlemine muutub ülikoolides kui teadusvabrikutes järjest tähtsamaks tõe representeerimisest ehk esindamisest – avastamisest ja leiutamisest, loovast ja vabast mõttest. Kas see on ilus? Tõde juba eeldatakse, aga kes selle meile andis? Kahtlane, kas muistsed peripateetikud läbiksid tänapäevase karmi atesteerimise ja evalveerimise või põgeneksid koopasse: kus on ainepassid, populaarne tagasiside, biblio­meetrilised publikatsioonid, kaitstud väitekirjad, saadud grandid, arendustöö ja enesetäiendus, väliskontaktid, administra­tiivsed kohustused? Pead olema meister rööprähklemises. Noh, tuleme toime ega kaota sihti silme eest. 

Eesti kirjanduse rahvusprofessuur, mis on minister Tõnis Lukase algatatud väärt lisandus ülikooli seaduses, tekitab mõningates keskastme teadusametnikes endiselt kahtlusi seetõttu, et meil on teatav eripära, mida ei saa tulemuspunktideks ja eelarveks konverteerida. Nagu teisedki, teeme ka meie oma erialal tublilt teadus- ja õppetööd, kuid ühiskond on harjunud ka meie tegevusega kirjanduse ja teatri tõlgendamisel kultuuriväljal, mille eest teadus- ja haridusministeerium ei maksa. Seega nii mõnegi teadusbürokraadi silmis on ressursi raiskamine ja tühi töö kirjutada arvustusi ja esseid, esineda foorumitel ja õpetajatele, osaleda kultuuri hindamisel, luua ise kirjandust. Suures plaanis ja pidupäeval antakse see meile andeks, kuid argipäeval kohtad vahel hinge kallal närimist ja seda isegi naabererialade kolleegide poolt. Kas sõna jõud kaitseb meid?

Mina tulin kirjandust õppima pakitsevate rahvustunnete ja tärkavate vastupanumõtete ajel. Tahtsin läheneda klassikalisele eesti kirjandusele, mida ideoloogia vaenas. Praegu ma ei ole kindel, kas valiksin selle eriala. Ilmselt siiski, aga mitte põhjusel, et rohkem teada saada moodsast transgressiivsusest, milline intellektuaalne motiiv lisanduks ehk hiljem, vaid pigem vastu­näidustuste kiuste. Seepärast ma pean meie üliõpilastest väga lugu, et nad selle õilsa valiku on siiski langetanud. Kuigi filolooge neist üldjuhul enam ei koolitata, mille eest tahaks endiselt vabandust paluda. Aga ei saa andeks paluda selle eest, mis ei ole sinu võimuses – nagu õpetab kõnetegude teooria –, et vahel on põud ja siis on vihm. Nagu ei saa lubada tähti taevast alla tuua. Tähed tulevad ise, mil heaks arvavad – tekstidesse. Tekstid vajavad seletamist, et tekstideks saada – see leib ei lõpe. Filoloogia kui tekstiteadus klapib sellega kõige paremini.

Aga seletagem natuke. Küsiks ühekorraga nii ajaliku kui ka igavikulise kohta: mis sulle eesti nüüdiskirjanduses kõige suuremat huvi pakub ja miks? Ning teisalt: kas on teoseid, mida oled läbi aastakümnete jäänud ikka ja jälle üle lugema? Mis need on ja miks neid üle loed?

Pean tunnistama, et nüüdiskirjandusest olen hakanud eemalduma, mida näitab ka eelmine vastus, kuigi annan endale pidevalt järeleaitamistunde. Juhendajana tegelen ma sellega pidevalt, nii et vahel mõtlen, kes keda rohkem harib: kas üli­õpilased mind või mina neid. See on õppejõu elukutse eelis, mida niisama uurijal ei ole. Kuna uuemad tekstivood on alati noorema põlvkonna hormoonide kujundada, siis küllap ei reageeri minu aju­keemia sellele enam nii vastuvõtlikult kui varem. Parem on mitte naljakalt teeselda, et rokid ka uue musa järgi täiega. Et värskete tekstidega adekvaatselt suheldaks, selleks kutsume juurde nooremaid uurijaid, nagu sina ise, Janek Kraavi või Joosep Susi, et hoida kontakti ja järjepidevust. Loodan alati ka me eriala raudvara Mart Velskri peale. Kuivõrd ma pean oma eriliseks vastutusalaks poeetikat ja teooriat, mis on ajatu ja universaalne ning seetõttu alati ka tulevikuks ehk mis tahes uuteks teosteks valmis, siis on see mind ikka rahustanud, et kirjanduse tuumast ma kunagi ei eemaldu, pigem vastuoksa, aina süvenen edasi. Poeetika on meil geenides, eks ole – ja selle väite üle olen arusaadavalt uhke.

Meetod on mul selline, et uuesti loen teoseid, mille mängivad lauale mingid käsil­olevad teoreetilised või praktilised konstellatsioonid. Praegugi olen veel vapustatud kõrgmodernistliku proosateksti kosmilisest muusikast, mida mul õnnestus lingvistiliselt tõestada artiklis „Tammsaare aga-ometi” (2015). Oma keskkooliaegset harrast ja veekalkvel lugemis- ning kirjutamiskogemust (mida motiveeris, muide, kirjandusolümpiaad) õnnestus viimaks ka analüütiliselt lahata: et miks me rahvuskirjanik õige „targutab”, millest selline sugereeriv mantra. Tiit Hennostele ütleksin seepeale Aisopose keeli: hic Rhodus, hic salta! Selletaolised pikema või lühema vinnaga ülelugemised või pöördumised teoste poole, mida ei olegi varem lugenud, on sagedased. Professionaalsus, mille elu jooksul omandad, pakub tõlgendusel tulemuslikku naudingut. Luule käsitlemisel on tagasipöördumine varasema juurde muidugi igapäevane ja vältimatu. Viimati olen oma arust öelnud midagi põhilist ja „enneolematut” varasema Viivi Luige, Uku Masingu, Ene Mihkelsoni ja Jaan Kaplinski kohta. Mainin huvituseks, et Kaplinski esitasin äsja Thomas Salumetsa kahe eelmise avalduse toel (millest teise juures ka ise osalesin koos Cornelius Hasselblattiga) Nobeli kirjanduspreemiale.

Heitkem põhjalikum pilk ka teispoole kirjanduse piire. Viimasel ajal täheldatakse üha sagedamini, et ühiskond on lootusetult lõhestunud, avalikkus kolinud virtuaalsusse ning elab killunenud ja mullistunud elu. Ühismeedial on faktide tõsikindlust õõnestav toime, informatsiooni on liiga palju ja teadmist liiga vähe, hirmu ja segadust on samuti palju, vandenõuteooriad vohavad, poliitiline kultuur põhineb pigem afektil kui mõtlemisel, ökoloogilise kriisiga tegeletakse vähe, meeleolud on apokalüptilised jne. Intellektuaalegi survestatakse üha enam poliitilist seisukohta võttes kriitilisest distantsist loobuma: kui sa pole meie poolt, oled meie vastu; kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga jms. Millisel seisukohal sina kõige selle suhtes oled? Või kas kirjeldaksid seda pilti ülepea kuidagi teisiti? Kuidas sellistel ärevatel aegadel iseendaks jääda? Ning mis sind praeguse aja juures kõige rohkem rõõmustab ja mis sulle kõige rohkem muret tekitab?

Selline pihustatud pilt – tahma­tükikeste kaootiline Browni liikumine küünla­sularasvas –, mis võib ju tõsist hirmu tekitada, mõjub aga kui ehe vabaduse kirjeldus. Nii et kuidas võtta: kas häda on ainult õnnetus või on ta mingit otsa pidi ka voorus? Kuivõrd minu foobiad ja allergiad on pärit tollest vastikust koloniaalse suunamudimise perioodist, siis olen hingepõhjas tugevalt eufooriline, kuni me vabadus kestab – ja kasvab. Pirisevad pisiasjad võivad küll ärritada, lollakate tagasisammude katsed inimese emantsipatsiooni teel koguni tõsiselt vihastada, aga see ei tühista sügavat õnnetunnet, et Eesti on suuremast jamast lõpuks vaba. See emotsioon ei lähe üle, tuleb hauda kaasa. Me ei vestleks praegu omavahel, kui lugu oleks vastupidine ehk endine, sa ilmselt ei tunnekski mind. Meie rahvas ei ole enam maailma poliitiliste hoovuste põhjas, vaid me purjetame uhkelt laineharjal nagu mereriik muiste. Muidugi tuleb hoolt kanda, et paat põhja ei lähe, kuid kindlust on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Unistuste kuldne Kungla. Muidugi saab alati veel paremini, aga ikkagi. Ka meie emakeele olukord on päris linnupesa sarnane, ep ole tal häda ühti.

Milline oleks maailm ilma kirjanduseta?

Hea mõtteharjutus. Mõnes mõttes oleme juba praegu ilma kirjanduseta, sest sellisena, nagu me seda varem tundsime, seda enam ei ole ja see protsess aina jätkub. Tekstide inflatsioon on nüüdseks tohutu, mis kurnab ju lõpuks välja. Tähelepanu jäävuse seadus, kui nii võiks öelda, on üks energia jäävuse seaduse vorme ja praegu jagame end varasemast hulga rohkem. Pihustumine on reaalne, mis tähendab, et kuskil huvi kahaneb, samal ajal kui see mujal kasvab. Praegu on kaotajaks kirjandus, aga see ei ole katastroof, vaid vaimuvälja dünaamika. Sisuliselt ja vormiliselt on sajandeid aina katsetatud ja leiutatud, mistõttu kirjanduslik andmepank on üleliiagi täis saanud, aina raskem on millegagi üllatada. Muidugi neid inimesi, kes seda rikkust valdavad, läheb alati tarvis – see käib meiesuguste kohta sinuga. Juba Hegel märkis, et ühel hetkel saavad asjad valmis ja siis nad ületatakse, varasemat siiski alaosana säilitades. Iseväärtuses tekst võib ju tähtsuselt kahvatuda, aga kirjalikust või mõttelisest skriptist avarama performatsiooni osana ei ole ikka pääsu. See oleks asja skeptilisem pool. 

On ka entusiastlikum külg. Kirjandus kui (nädala-, kuu-)ajakirjandusest üldistavam, järgmises mõõtmes tundelis-mõtteline, kujundlikult tinglik „aja kirjandus” ei kao kunagi. Ühiskond hindab sedalaadi sõnastust ja mõtestust, reaalsusega segatud fiktsiooni mõnu. Ja uute põlvkondade ehk noorte vahetut elutunnet tahetakse alati tundma õppida. See käib sisu kohta. Samal ajal vormi kohta teame, et poeetilist funktsiooni ei saa keelest välja võtta ja ilukirjanduslik väljendus ei saa kuhugi kaduda. Maa on ikka must edasi, nagu ta oli muiste maksakarvaline. Niikaua kui leidub keelelisi ja mõistelisi olendeid, käib nendega kaasas kujundlik mõtlemine ja ütlemine, mõtte- või keelemäng, kujutlus ning muinasjutt. Inimkond januneb ilu järele maailma lõpuni. Narratiivsete olenditena loome oma iseduse lugudest. Maailm, milles asume, vajab tähenduslikku sõnastamist, sest alles nii muutub ta maailmaks ja saab juurdepääsetavaks. Kui kirjasõna saavutaski pikemaks ajaks juhtpositsiooni, siis praegu võtavad visuaalne ja auditiivne esindamine neile kuuluvat tagasi. Kui viimastega liiale minnakse, võib kirjasõna prestiiž hakata taas tõusma, kuni tekib tasakaal. Nii või naa ei ole kirjanduse lõplik tühistamine võimalik, nagu ei kao kosmosest rütm ja kokkukõla. Kui meile saabuvad tulnukad, läheb kindlasti tarvis ka poeetikuid suhtlust tõlkima. Dum spiro, spero – see on ju luule.

Mis on veel kirjutamata?

Paljugi, mis minu hingest välja kasvada võinuks, on juba kirja saanud. Vahest loetakse tasahaaval? Teisalt kellel veel kui mitte meiesugustel lasub kohustus maailma tekstilademeile träni mitte juurde lisada, vaid sündsat piiri pidada. Minu silmis õigustab kirjutamist ainult millegi uue ütlemine, mõttelooming: et enne ei olnud, nüüd on. Kui inimkonna rikastamist ei toimu, siis hoia hoogu. Liturgiat ja tühiretoorikat ma ei salli, kuigi mõnikord on elukutse ka selleks sundinud.

Kirjanduse kohta võin veel palju olemuslikku ütelda, kusjuures eriti pragmapoeetika, keelefilosoofia toel, näib olevat heuristiliselt lõppematult tootlik. Isiklikud asjad ehk omaeluloolisus, olgu mäletamisi või fiktiivselt, on ooterežiimil. See ei ole paha, kuigi vahel ei kärsiks, sest ajapikku võib tekkida uutmoodi emotsionaalne üldistus ja ilmutav distantsivõtt. Loodusesse kirjutamine ehk dendropargiga müttamine või itaalia suvetrühvlite istanduse eksperiment maakodus Liinakurul on samuti omamoodi kirjutamine (Derrida oleks sellega nõus). Tegelik ja praktiline loodusluule, käsi mullas, on väga pika vinnaga „projekt” ning ületab mu enda eluea mitmekordselt. Huvitav: su ruunikiri jätkub ka sajandeid pärast keha määndumist, puulase ja tohtlase programm elab edasi ja paljuneb. Emakene maa muidugi ei lase enda peale vabatahtsi kritseldada, vaid hakkab kohe üle kirjutama – sinu tehtut tühistama või juurde looma –, ta on väsimatu kaasautor. Parafraseerides üht tuntud kõnekäändu jumala kohta: inimene kavandab, loodus muheleb. Heino Kiige „Maailma viljade” või „Taimetarga” laadi aimekommentaar võiks sellist tegevust samuti saata: kuidas saavutada mulla aluseline pH Lõuna-Eesti happelisel ja liigniiskel savipõhjal, arendada Tamme-Lauri tammetsõõridesse istutatud võsude või alpi sarapuude mükoriisat ja mida kõike. Mis õnnestub, mis läheb metsa? Paar pensionisammast mõlgub lisaks meeles, mille jaoks on küllap vara atra seada, sest enne tuleb ammendada professuuri potentsiaal. Võtke, noored, amet üle, laske vanamees priiks – käed aina sügelevad uusi vokke meisterdama.

JAAK TOMBERG

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

24. juulil tähistab juubelit folklorist, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi. Vestlesime sel puhul Tartus rahvaluule õppetooli raamatukogus von Bocki majas (Ülikooli 16) rahvajuttudest seoses naiste positsiooniga vanemas eesti kultuuris, inimese ja looma, kultuuri ja looduse hägusatest piiridest, moderniseerumisprotsessist ning folkloristi vabadusest.

Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos

 

Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?

Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola Küllősi folkloristika sisse­juhatuse loengutes. Samuti kuulasin ungari rahva­usundi loenguid, mida andis Kincső Verebélyi ja mõnikord ka Vilmos Voigt. See oli väga huvitav ja lugesin ka ungari keeles nende kursuste juurde antud materjali päris põhjalikult.

Hiljem kirjutasin seminaritöö Tartu Ülikoolis ungari keeles ja mõtlesin, et võtan natuke rahvaluule aineid, näiteks kuulasin Tiiu Jaago eesti rahvaluule ja folkloristika sissejuhatavat kursust. Mäletan, et 1996. aastal oli rahvaluule õppetool äsja kolinud von Bocki majja ja ma tulin siia Ülo Valgu käest küsima, kas võin Võrumaale Urvaste kihelkonda rahva­luulet koguma tulla. See oli ülemastme aine ja seetõttu ei olnud mulle kohustuslik, aga soovisin ikkagi minna. Lubati kohe lahkelt. Need välitööd pakkusid uue ja huvitava vaatepunkti, kuidas maainimesed elu näevad. Ka kolleegid olid väga toredad. Meid juhendas kaks õppejõudu: Marju Kõivupuu ja Ülo Valk, kes jättis sügava mulje. Samadel välitöödel olid ka praegused muinasjutu-uurijad Risto Järv ja Mairi Kaasik.

Järgmisel aastal küsiti, kas ma tahan tulla eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli poole kohaga assistendiks. Olin kohe nõus, kuigi töötasin samal ajal Postimehe reklaamiosakonna keelekorrektorina, kus palk oli toona kõvasti suurem. Tulin siia, sest seltskond oli tore, ja jäingi siia.

Seega alustasid ungari keele õppimisega, aga sealt jõudsid kuidagi eesti libahundipärimuse juurde?

Kui 1997. aasta suvel algas mul siin töö, oli teada, et kõrgharidusega oleks mu palk suurem, see kiirendas ülikooli lõpetamist. Toona käidi ülikoolis kaua. Ma olin kuus aastat bakalaureuseõppes ja tegin üle 200 ainepunkti, kuigi bakalaureuseastmes oli kohustuslik 160 ainepunkti, lisaks kuulasin loenguid ainetes, milles eksamit ei teinud. See mulle meeldis ja see oli tollel ajal tavaline. Osa neist, kes minuga koos ülikooli astusid, käisid ülikoolis veel kauem. Olin pigem lõpetajate esimeses pooles.

Lõpetasin 1998. aastal, võttes pea­aineks rahvaluule. Tegin eesti keele seminaritööd loitsude sõnavarast ussisõnade näitel ja kuna käisin kirjandusmuuseumis loitsutekste sisestamas, siis ma tundsin seal töötavaid inimesi. Ükskord Mare Kõiva küsis, ega ma ei taha libahundimuistendeid uurida. See tundus huvitav ja pärast seminaritöö lõpetamist hakkasin baka­laureusetöö tarbeks libahundimuistendeid sisestama. Mulle praegu tundub, et kirjutasin töö kiiruga, kuigi oponent Mare Kalda selle kohta midagi halba ei öelnud. Olin ööl enne kaitsmist palju küsimusi välja mõelnud, mida oponent oleks saanud esitada, nii et olin lausa pettunud, et ta nii vähe küsis. Oleksin osanud nii palju juurde rääkida.

Eesti libahundimuistendite juures on silmatorkav žanride hübriidsus: traditsiooniliselt muinasjuttudeks klassifit­seeritud süžeed on käibel ka muistenditena.

See on tõesti huvitav teema, millest olen hiljem kirjutanud. Folkloristikas on muinasjutule ja muistendile väga eraldi lähenetud, aga eesti materjali vaadates ei ole see põhjendatud. On rõhutatud, et muistendid on lokaalsed ja väljendavad konkreetse piirkonna eripära, üle keele- ja kultuuripiiride levivad muinasjutud aga väljendavat inimese universaalseid iseloomu­omadusi ja tüpaaže.

Kui läheneda niimoodi eesti materjalile (ja mitte ainult rahvajuttudele libahuntidest), siis see kitsendab vaatenurka liigselt. Teinekord tasubki vaadelda ainult muinas­juttude või ainult muistendite asemel laiemalt rahvajutte. Ka muistendid võivad olla väga erinevad, see on ära­ütlemata lai materjal. Libahundimuistendi tüübi „Neiu hundiks” (AT 409)¹ eesti üleskirjutuste hulgas on palju muistendlikke tekste ja palju muinasjutte, mida saab klassifitseerida nii ja teisiti.

Kui hiljem küsitlesime Risto Järvega koos Ksenia Müürseppa, seto naist, kes oskas rääkida palju muinasjutte ja teistesse žanridesse kuuluvaid lugusid, siis küsisime temalt, mis on muinasjutt ehk seto keeles jutus, kas see on väljamõeldis. Ksenia vastas, et ei ole, seal on midagi tõtt ka. Ka temal ei olnud jäiku žanripiire. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud näiteks muinasjutulaadsed lood ristirahvast ja paganarahvast, kes tahavad ära vahetada ristirahva last, nii et ristimata lapsega pidi eriti valvas olema. Tema jaoks olid kunagi väga ammu toimunud ka püha Jüri legendi sündmused, milles ta lohe tappis. Mida kaugemale minna Lääne-Euroopast, seda vähem saab rakendada ranget muinasjutu ja muistendi eristust.

Kas eesti pärimus jääb selles mõttes siis nii-öelda Lääne-Euroopa ja Siberi vahele?

Võib-olla küll. Me oleme süžeid ja motiive üle võtnud idast ja läänest, asume ida ja lääne mõjude ja rahvajututüüpide segunemisalal. Eesti rahvajuttude hulgas on tüüpe, mis on levinud Siberis ja saamlastel. Sellest on kirjutanud näiteks Uku Masing, Pille Kippar, Kristi Salve ja Mall Hiiemäe, kuid seda temaatikat võiks veel uurida. Tänapäeva uurijad sellest väga ei kirjuta. Arvan, et eesti folkloristikas oleks Lääne-Euroopa jututüüpidest huvitavam uurida neid tüüpe, mida Lääne-Euroopast ei ole üles kirjutatud, või siis neid väga eestipäraseid jooni tüüpides, mis on ka Lääne-Euroopas tuntud.

Näiteks on eesti ja eriti lõunaeesti, sealhulgas seto jutupärimuses väga huvitav õe ja venna tegelaspaariga juttude rühm, kuhu kuuluvad „Õde põgeneb venna eest”,² „Söepuder”,³ „Sõsar käoks”,⁴ „Vanapagan eksitab õe”,⁵ „Truudusetu õde”⁶ ja „Üheksa velje sõsar”.⁷ Need on vanad tüübid. Huvitav on see, et muinasjutuentsüklopeedias on väidetud, et õe-venna intsesti teemat Euroopa imemuinasjuttudes ei esine,⁸ aga eesti ime­muinasjutus „Õde põgeneb venna eest” on intsestiohu teema üsna keskne. „Sõsara sõrmeluude” raamatus on üks selle jutu variant ära toodud ja ühe selle jutu ­originaali olen avaldanud Vikerkaares.⁹ Põhjus, miks eesti kultuuris õe-venna intsesti teemat esineb, on siinne varasem matrilineaarne, sugulust emaliini pidi arvestav ühiskonnakorraldus. Muu Euroopa patriarhaalne ajalugu on pikem kui meil ning meesdominantsetes ühiskondades on populaarsed hoopis isa-tütre intsesti teemad. Seevastu India kirdeosa matrilineaarsetel khasidel algab üks müüdi­taoline rahvajutt samamoodi kui eestlastel: vend ütleb, et tema õest ilusamat naist pole, ja tahab oma õde kosida ning õde põgeneb. Khasi loos on vend kuu ja õde päike ja ka edasine süžeekäik on erinev.

Eesti muinasjutte puudutab üks huvitav teema, millest ma ei ole artiklit kirjutanud, vaid ainult ettekannetes rääkinud. Kõige esimesed eesti imemuinasjuttude üleskirjutused pärinevad Christian Hieronymus Justus Schlegelilt ja Arnold Friedrich Johann Knüpfferilt.¹⁰ Schlegeli tekstid ei ole dateeritavad, aga on võimalik, et need pärinevad XVIII sajandi viimastest aastatest või XIX sajandi esimesest kümnendist. Kuigi nende kogujad olid meesterahvad – Schlegel lasi jutte üles kirjutada Järva-Jaani pastoril Christian Jacob Glanströmil –, oli nende hulgas rohkem naispeategelasega kui meespeategelasega muinasjutte, samuti on väga iseloomulik õe-venna tegelaspaar. Kui ka sellises materjalis on naispeategelasi nii palju, siis milliseid jutte naised omavahel veel võisid rääkida, kas ainult naispeategelastega lugusid? Sellele ei ole eesti folkloristikas tähelepanu pööratud.

Arvan, et uurimissuuna võiks anda eesti materjali eripära, mitte lähtuda Lääne-Euroopa eeskujudest. Lääne ees­kujudest lähtumine ei ole ainult Eesti probleem: sama olen näinud ka Islandil, kus sealsete muistendite uurija võib mööda vaadata tugevatest naispea­tegelastest.

Kui palju on tarvis seda patriarhaalse ühiskonnakorralduse sisselugemist eesti vanemasse mentaliteeti ja ühiskonda veel ümber lükata? Kui viljakas see põld on? Sa oled seda üksjagu kündnud.

Ma ei arva, et ma oleks seda pinda nii palju kündnud, kui peaks. Isegi XVIII sajandi teisel poolel on selles palju regionaalseid erisusi ja samuti XIX sajandil. Ma võin küll midagi väita, aga seda teemat peaks kohtumaterjalide ja etnograafiliste kirjelduste põhjal veel rohkem uurima. Näiteks millistes Eesti osades ja kuivõrd olid vallasemad põlatud või millal see algas. Ma arvan, et see suhtumine juurdus XIX sajandi jooksul. Samas on mõnest üksikust kohast lugeda, et seda võis olla ka juba XVIII sajandi lõpul, aga kindlasti mitte nii suurel määral nagu Rootsis või mujal Lääne-Euroopas.

Näiteks XVIII sajandi lõpus üritati ­Tallinna asehaldurkonnas keelata vallas­emadel tanu kandmine, aga see ei õnnestunud ja tanude kandmine jätkus, kuna naised protesteerisid ja olid muudatusele nii vastu. Seejärel üritati sisse viia kord, et abielunaise tanu oleks vallalise omast erinev. Aga raske on öelda, mil määral see õnnestus. Uurimises peaks rohkem rõhutama, et ei saa ühe mütsiga kõiki piirkondi lüüa. Eesti oli läänepoolse Euroopaga võrreldes eri­pärane, aga ka iga Eesti piirkond oli omamoodi.

Igasugustes asjades on olnud piirkondlikke erinevusi. Näiteks mõni ajaloolane kirjutab, et XIX sajandi keskel oli Eesti keskosas sulaste ja peremeeste vahel palju tülisid ja vastavalt ka kohtuasju, nii et sel ajal võib näha eestlaste sotsiaalset kihistumist. Samast ajast, XIX sajandi teisest poolest on ilmselt pärit muistendid sulasest ja peremehest, kus peremeest naeruvääristatakse, kuna see teema oli sel ajal päriselt aktuaalne. Seevastu Ea Jansen kirjutab, et sulaste ja peremeeste tülisid on liiga palju rõhutatud, tegelikult nad sõid ikka koos. Kui täpsemalt vaatama hakata, siis Mulgimaa Paistu kihelkonna 80 protsendis taludes sõid sulased XIX sajandi teisel poolel pererahvast eraldi, aga mõnes teises Lõuna-Eesti kihelkonnas sõid sama hästi kui kõik koos. Säärased regionaalsed erinevused on olnud suured, aga neid ei ole uuritud. Samuti on erinenud naise positsioon – ei oskagi täpselt öelda, milline see kus ja millal oli.

Mulgimaa moderniseerumine on üks huvitav erijuhtum, aga lääneeuroopalik moderniseerumisprotsess tundub Eestis olnuvat ebaühtlane ega jõudnud mentaliteedis korraga päris igale poole. Mõeldes Bruno Latouri raamatu „Me pole kunagi olnud modernsed”¹¹ või Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri”¹² peale: kui palju seda modernsuse suhtes kriitilist teoreetilist raamistikku annab kasutada ning mida Latourilt ja Descolalt õppida, et eesti suulist pärimust paremini mõista?

Kui vaadata Kihnut või Setomaad, siis on selge, et seal on moderniseerumine olnud hilisem. Küllap on ka muid piirkondi, kus see oli erinev. Aga Latourilt ja Descolalt on palju õppida ka laiemalt, mitte ainult folkloristikas. Üldiselt on kaks viisi maailma mõtestada, mida igaüks kasutab vaheldumisi: üks on avardav ja teine kitsendav. Eesti ühiskonnas on liiga palju kitsendamist, näiteks kui otsitakse süüdlast. See on poliitikute hulgas harilik ja ka muud inimesed on selle üle võtnud. Kuid arusaamine, et kõigel peab olema üks süüdlane, on jabur, sest iga asja taga on alati palju mõjutegureid. Teine näide on ajalugu, mida käsitletakse ja õpetatakse koolis enamasti kitsendavalt, keskendudes valitsejate, eliidi ja sõdade ajaloole, kuigi suurem osa inimestest ka Eestis on olnud lihtrahvas ja talupojad. Neist enamasti ajalootundides ei räägita või kui räägitakse, siis pigem eliidi vaatenurgast. Arvan, et talurahvast tuleks ajalootundides rohkem rääkida kui sellest, milline tsaar teise ära tappis. Avardavat lähenemist oleks rohkem vaja ja Latouri väide, et me pole kunagi olnud modernsed, on üks selline avardav vaatenurk.

Siin võiks vahepeal kitsendavalt mõelda 1642. aasta Pühajõe mässule Võrumaal. Konflikti ajendas see, kui Võhandu jõele rajati vesiveski, mis läks vastuollu talu­poegade arusaamaga, et kui jõgi ei saa vabalt voolata, läheb ilm käest ära. Seejärel tuli palju rahet ja vihma ning vili ikaldus kaks aastat järjest, mille peale talupojad lõhkusid veski ja tammi ning tegid jõe puhastusriituse vms, sest puhastati vaimses, mitte füüsilises mõttes. Johann Gutslaffi raamatust mässu kohta¹³ on aimata, et ka sakslased uskusid, et jõgi saab ilma muuta. Seda võisid uskuda isegi kirikuõpetajad, kuulujuttude järgi lausa Liivimaa kõrgeim vaimulik, superintendent Herman Samson, samuti Tartu ülikooli professorid, kes aga ei saanuvat oma seisukohti tsensuuri tõttu trükis avaldada.

Gutslaffi kirjatööst on näha, et ta ei uskunud, et kogu loodus või kõik vee­kogud on elutud. Ta kirjutas, et Saksamaal on küll üks järv, millesse Pontius Pilatus olevat uppunud ja mis ei kannatavat, et sinna midagi visatakse, vaid hakkavat selle peale kohisema ja pahisema. Aga Pühajõgi ei saa tema väitel elus olla, kuna see pole ühegi piiblitegelasega sarnasel kombel seotud.

Kui tollel ajal, 380 aastat tagasi põhimõtteliselt kõik ühiskonnakihid uskusid, et loodus on elus, siis see viimase aja periood Euroopas, kui inimene on loodusest eraldi, on kogu inimkonna ajalugu vaadates väga lühike. Esmalt hakati loodust vastandama ühiskonnale, kultuurile või tsivilisatsioonile Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel, eesti talurahva hulka jõudis see vastandus palju hiljem. (Rääkimata mingitest muudest piirkondadest, nagu Amasoonia.) Kui sellest kitsendavast vaatest loobuda, avaneks palju laiem pilt ja vahest saaksime modernsuse hädadest paremini üle ja mõistaksime maailma paremini.

Latouri lugedes võib näha modernsuse alternatiive, sealhulgas modernsuse-eelset maailmapilti, modernsuse küündimatust ja võimalust modernsus ületada, olles modernsele maailmapildile pühendunutest targemad.

Minu meelest on modernsuse küündimatus tänapäeval hästi näha ja arvan, et seda on võimalik paremini ületada, kui eelmodernset aega rohkem uurida. Näiteks Gutslaff kiidab väga teadust, aga siis, kui Gutslaff selle raamatu kirjutas, olid ­astronoomia ja astroloogia veel üks ja sama teadusharu. Oma järgmise suurema tööna kavatsen sügisel vabal semestril kirjutada käsitluse Pühajõe mässust ja sealhulgas analüüsida Gutslaffi teaduslikku käsitlust.

Mida libahundipärimus eesti mentaliteediloo kohta veel rääkida võiks?

See teema on nüüd laiemalt populaarne, aga ma ise ei ole seda rohkem uurinud, kuigi see oleks huvitav. Kirjutasin viimati Mäetagustesse artikli libahunditeemal,¹⁴ kus võrdlesin XVII sajandi pärimust ja XIX–XX sajandi oma ja järeldasin, et hunti nähakse nende kahe perioodi pärimuses erinevalt. Üks on selle mõtteviisi kandja, et mitte­inimesed ja inimesed on lähemal üksteisele, ja teine on eraldav, kajastades looduse ja inimese eraldumise modernset käsitlust.

Palju libahundimuistendeid arhiivis on sellised, milles on inimese hundiks muutumine väga loomulik ning inimese ja looma piirid üldisemaltki on hägused. Isegi kui Eestis ei olnud enne XVI–XVII sajandit libahundiuskumusi, siis oli regilaule, kus näiteks kala seest tuleb välja inimene. Seega oli pind väga soodne, et libahundiuskumus saaks nõiaprotsesside ajal siin kanda kinnitada. Muinasjututüübi „Neiu hundiks” (AT 409) variantides, mis on kogutud teistelt läänemeresoome rahvastelt, on hundi asemel mingi teine loom ning saamidel põhjapõder või lind.¹⁵ Sellestki saab järeldada, et hunt on tulnud sellesse lukku võrdlemisi hilja. Teame, et nõiaprotsesse oli Eestis juba XVI sajandi keskel ja libahundisüüdistus oli muu Euroopaga võrreldes väga tavaline, nii et libahundikohtuasju on vähestes säilinud materjalides omajagu. Ju siis Oskar Looritsal oli õigus, et libahundiusk toodi Eestisse sisse XVI–XVII sajandil.

Mulle on silma paistnud, et tegeled pigem laiema mentaliteedilooga väga heterogeensete allikate põhjal, mitte ei vaata rahvaluulet ühe žanri või karto­teegikasti kaupa.

See tundub mulle nii loomulik. Viimane kord, kui ma kolme kartoteegikasti põhjal midagi uurisin, oli bakalaureusetööd kirjutades. Minu meelest ei saa öelda teaduses palju uut, kui uurida üksiku kartoteegikasti sisu. Samuti ei ole võimalik näha elava rahvausu, rahvaluule või rahvaliku diskursuse pilti, kui pärimust kogudes lähtuda vanadest 1930. aastate küsitlus­kavadest ja nende küsimusi papagoi kombel korrata. Uurijal tasub alati uute nurkade alt läheneda ja allikaid kombineerida. Väga produktiivne on koostöös ajaloolastega vaadata rahvaluule ja ajaloo allikaid.

Olen ise töötanud nii Eesti Rahvaluule Arhiivis, Eesti Kultuuriloolises Arhiivis kui ka Rahvusarhiivis, kus olen uurinud XVIII sajandi vallasemade kohtuasju ja XIX sajandi materjale. See on küll raske, kuna allikad on gooti kirjas ja keerulises keeles. Olen ka palju õppinud ajaloolaste, näiteks Mati Lauri uurimuste kaudu ning tema ja Malle Saluperega rääkides. Eks ma pean rohkem lugema, mis ajaloolased on kirjutanud. Mind ei huvita üldse eliidi ajalugu või sõjaajalugu. Vahepeal oli mul hobi lugeda XIX sajandi teise poole valla­kohtute materjale, sest vallakohtu protokollidest näeb päris külaelu: mis mured inimestel olid.

Sinu doktoritöö oli ühe informandi uurimus.¹⁶ Millised võiksid olla selle 1970. aastail alguse saanud lähenemise voorused ja mis võiks olla selle üldistusjõud?

Ma ei ütleks, et minu ja Juha Pentikäise¹⁷ lähenemine sarnane oleks, kuigi mõlemad keskendume ühele inimesele. Minu doktoritöö eri artiklid uurisid rohkem jutustamist, kuigi üks puudutas ka identiteedi teemat. Idee, et folkloristid võiks intervjueerida Ksenia Müürseppa, pakkus välja tema tütretütar, kes oli käinud täienduskoolitusel Tiiu Jaago juures ja öelnud, et tal on kodus seto vanaema, kes räägib muinasjutte. Tema enda huvi oli, et Ksenia lood kvaliteetselt linti saaksid. Andsime need salvestised ka talle.

Valisin Ksenialt salvestatute hulgast välja jutte, et need raamatuna välja anda, kuid ei saanud sellele rahastust ja asi jäi tegemata. Oleksin tahtnud tema lugusid avaldada, see oleks olnud päris isiku-uurimus ja tore raamat, mis oleks avanud populaarteaduslikus vormis 1911. aastal sündinud inimese maailma. Teaduslikus stiilis doktoritööd paljud ei loe ja see ei ava eriti ka neid lugusid endid, mida Ksenia meeletult palju rääkis.

Kseniaga tehtud intervjuude kaudu mõistsin paremini suulise kultuuri eripära. Mulle oli silmi avav näha, kuidas mõtleb suulises kultuuris elav inimene. Ta oli kaks talve koolis käinud ja luges ajalehest ainult pealkirju, kuid oskas oma mõtteid suuliselt väga täpselt ja ilusti sõnastada. Inimene, kes on kodus suulises kultuuris, teeb ennast arusaadavaks selles hetkes ja tema jutt täidab tema vahetuid eesmärke sel hetkel. Kui suulise kultuuri tekstidele läheneda kitsalt kirjakultuuri vaatepunktist, neid raamatusse panna, siis ei pruugigi need tunduda väga head lood, kuigi kõlasid suulises esituses suurepäraselt.

Suulises kultuuris ei saa panna kõrvuti seda, mida sa oled rääkinud varem ja mida räägid praegu. See aitab mõista tõdede paljust, mis on kirjakultuuris kahanenud või kokku tõmbunud. Kirjakultuuri tulles muutus teksti funktsioon, nüüd on paljude tõdede asemel üks tõde, kuna fikseeritud tekste saab kõrvuti seada ja neid võrreldes langetada otsuseid, mis on õige ja mis mitte. Kollektiivse mälu uurija Jan Assmann on öelnud, et suulises kultuuris ei olnud õigeid ja valesid jumalaid, olid omad ja võõrad jumalad. Kui tõdesid on palju, avaneb mitmekesisem pilt, mis ei pruugi igal pool kattuda või ei peagi kattuma.

Lõpetuseks: miks võiks õppida täna­päeval folkloristikat?

Praegu on ülikoolis õppida väga teistmoodi võrreldes tolle ajaga, kui mina ülikoolis käisin. Nüüd vaatavad inimesed rohkem seda, mis alad tasuvad majanduslikult ära. Aga siiski oleks vaja inimesi, kes aitaksid eesti kultuuri kohalikku eripära hoida. Kurb on see, kui eesti keelt halvasti osatakse, kuna inglise keele ja popkultuuri pealetung on olnud väga suur.

Eestis on palju teemasid, mida tasuks uurida, muu hulgas seoses sellega, kuidas me pole kunagi olnud modernsed või kuidas modernsus on puudulik ega saa hakkama elu pakutavate ülesannetega. Selle laiema pildi nägemiseks on meie eriala hea. Ei pea just folkloristiks hakkama, vaid võib seda õppida lihtsalt üldise pildi saamiseks, et pääseda välja modernsest kitsendavast vaateviisist. Humanitaar­teadustel on ühiskonna mõtestamisel suur roll ja minu meelest muutub see aina suuremaks.

Näiteks minu ainekursusel „Naine ja seksuaalsus folklooris ja ühiskonnas” käib praegu 17 üliõpilast kümnelt erialalt, pooled on kultuuriteaduste erialalt, etnoloogid, kirjandusteadlased või folkloristid, aga on inimesi ka näiteks informaatika ja keskkonnateaduste erialadelt.

Folklorist saab väga laialt teemasid valida. Kes muu saaks uurida ufolugusid? Kui tahta selle teemaga süvitsi teaduslikult tegeleda, siis meie erialal on selleks soodne võimalus. Folklorist on hea olla ka see­pärast, et võin kirjutada vaheldumisi XVII ja XVIII sajandist ning hilisemast ajast. Ajaloolastel ei ole võrreldavat luksust hüpata ühest sajandist teise. Usun, et humanitaarteadlaste seas on kõige parem olla folklorist, sest meil on kõige vabamad käed.

20. juunil saab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu 60-aastaseks, 24. juulil aga Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström 50-aastaseks. Keele ja Kirjanduse palvel esitasid nad teineteisele mõned küsimused uurimisteemade valiku ja muude erialaste kirgede kohta – kolleege ühendab huvi kohalike väikekeelte vastu.

^{Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo}

Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo

Liina Lindström: Karl, sa oled oma südame­asjaks võtnud väikesed lääne­meresoome keeled ja keelevariandid. Miks?

Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli 1970-ndate lõpus või 1980-ndate algul, tuli mul teha koolis kirjandusolümpiaadi uurimistöö Mats Traadi loomingust ja sattusin lugema tema raamatut „Puud olid, puud olid hellad velled”. Selle lõunaeestikeelsed dialoogid viisid mind endaga kaasa, neis oli midagi eriliselt paeluvat. Olin lapsena Tahku külas kuulnud igapäevaselt Hääde­meeste kandi murdekeelt, milles on samuti küllaga omapärast, kuid tookord ma seda ei märganud, sest olin selle sees kasvanud ja sain sellest ehk liiga hästi aru. Lõunaeesti keel oma teisitiolus tundus põnevam. Ülikooli läksin oma arust kirjandust õppima, kuid sattusingi lõunaeesti keele­radadele. Selles oli oluline osa murde­õppejõud Aino Valmetil, kes oli samuti pärnakas nagu mina ja võttis mind oma hoole alla, soovitades mul hakata uurima Mulgimaa murrakute muutumist. Edasi on kõik läinud üsna loogilist rada. Haruldased keeled kannavad haruldasi väärtusi ja tunnen lähedust inimestega, kes neid märkavad ja väärtustavad, keeleteadlasena püüan neile toeks olla. Salatsi liivi keelt olen üha rohkem hakanud tunnetama ühena oma identiteediga seotud keeltest.

LL: Meil on ÜRO egiidi all käimas rahvusvaheline põliskeelte kümnend, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu ohustatud põliskeeltele. Arusaam põliskeeltest võib olla aga üsna erinev. Tavaliselt nähakse selles kolonialismi pärandit: koloniaalkeel on allutanud kohalikud keeled ja marginaliseerinud need määral, mis ohustab nende püsimist. Mis on sinu meelest need keeled, mida Eesti peaks praegu eriti kaitsma ja toetama?

KP: Sõnastasid hästi põliskeele mõiste tavapärase rahvusvahelise sisu. Meil siin Eestis hakata väitma, et ühed eestlased on teisi koloniseerinud, on ilmselt liiast. Koloniseerijad on kõnelnud ikka teisi keeli, kui me ei räägi just enesekolonisatsioonist. Need neli põlist läänemeresoome keelt, mida tänapäeva Eesti alal on räägitud juba üle tuhande aasta, on põhjaeesti, lõunaeesti, vadja ja liivi keel. Alglääne­meresoome keeleühtsusest eraldus kõigepealt lõunaeesti, siis liivi, seejärel põhjaeesti ja vadja. Kunagise põhjaeesti ­hõimukeele põliseid jooni on rohkesti alal hoidnud Kihnu keel, kuigi teiselt poolt on selles näha kokkupuuteid ruhnurootsi ja liivi keelega. Muidugi on hoidmist väärt põliskeelendeid mujalgi ning kohaliku identiteedi tähtsus ei saa piirduda vaid vanapärase väärtustamisega. Lõunaeesti iidseid jooni on hästi püsinud Haanjas, laiemalt Võru- ja Setomaal, mõndagi Mulgi­maal. Samuti vadja ja liivi keele hoidmine peaks olema Eesti riigi asi, kuigi üht on räägitud vaid Eesti kirdeosas ja teist edelanurgas. Vadjalikke jooni on Alutaguse ja Kodavere keeles, liivilikke Häädemeeste ja Saarde lõunaosas, samuti sõrulaste keeles. Meil on siiski omapäraseid piirkondlikke keelevariante veel rohkem, need kõik on vähem või rohkem ohustatud ning vajavad toetust. Minu subjektiivne seisukoht on, et vähemalt eesti keele teine peamurre ehk lõunaeesti keel peaks olema riiklikult kaitstud ja toetatud ka regionaalkeelena. Kõik piirkondlikud keeled väärivad tuge, kuid lõunaeesti keel vanima läänemeresoome keelena ja ka vanima akadeemilise läänemeresoome keelena, millel on sajanditepikkune kirjakeele traditsioon, on midagi enamat kui üks murdekeel. Seda näitab seegi, kui mitu elujõulist järglast on lõunaeesti keelele sugenenud.

LL: Kuidas on väikeste keelte ja mitte­standardsete keelevariantidega tegelemine mõjutanud sinu arusaamu kirjakeele rollist tänapäeval?

KP: Suhtlusviiside ja -võimaluste hulk järjest suureneb, nii on vaja adekvaatseid keele ühisosa koos hoidvaid reegleid, teisalt on kirjakeel üha vähem mõistetav kui pelgalt kirjutatud keel või kui kirja pandud keelestandard. Eesti keel on päris vana kirja­keel n-ö kultuurkeele tähenduses, meie keeles on välja kujunenud kindlad varieerumisreeglid, näiteks millal kasutada lühikesi või pikki asesõnu, millal lühikesi või pikki tingiva kõneviisi vorme. Selliseid regulaarselt, aga mitte kategooriliselt vaheldatavaid vorme on tänapäeva eesti keeles hulgem, ootan väga, et saaks kokku pandud eesti keele grammatika, mis neid vaheldusi lahti seletaks.

LL: Mitu keelt on eesti keele sees?

KP: Neid ei saagi kokku lugeda, kui keele mõiste pole kindlatesse raamidesse pandud. Isegi öelda, et eesti keeli on nii palju kui eestlasi, ei oleks täpne, tekkinud on ju lisaks uusi etnolekte, mida räägivad eesti keele täiskasvanuna ära õppinud. Igal juhul on ka nn keelesiseseid keeli palju, sest eesti keel on elus, muutuv ja arenev keel. Kui kirjutasin raamatut „Eesti keele 100 aastat”, mõtlesin pikalt, millise eesti keelt iseloomustava pealkirjaga võiks raamatut alustada. Lõpuks kirjutasin: „Oma maa suur keel”. See tundus ja tundub nüüdki sobivaim.

*

KP: Liina, oled ema poolt Pärnumaalt (sedapidi oleme samast hõimustki), isa poolt Kuusalu rootslaste järeltulija, üles kasvanud oled Tartumaal. Mida on sulle tähendanud need erinevad juured ja Eesti kohad? Kas need on mõjutanud sinu suhtumist eesti keelde?

LL: Päris rootslaste järeltulija ma ilmselt siiski ei ole, või kui olen, siis üsna kaugelt minevikust otsides. Aga Kuusalu ranna­keel on küll olnud mu esivanemate keel ja ka Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis on mitmeid mu kaugemaid sugulasi salvestatud. Mu vanematekodu oli kirja­keelne ja ega ma lapsena osanud ka vanavanemate keele eripära kuidagi murretega siduda. Mu Pärnumaa vanaema-vanaisa keel oli veetlevalt erinev, vanaema rääkis ikka peisund (’leige, päikese käes soojenenud’) veest ja vanaisa jaoks olid lammad (’lambad’) väga tähtsad, aga päriselt õppisin nende kõne murdepärasust hindama alles ülikooli ajal. Lapsena olid tähtsamad inimesed ja kohad, mis kallite inimestega seostusid. Olen käinud välitöödel nii Setomaal, Võrumaal, Kihnus, Hiiumaal kui ka mujal ning pean ütlema, et nüüdki poevad inimesed ja kohad eriliselt hinge. See soe tunne, mis inimestega suhtlemisest tuleb, seostub minu jaoks ka nende keelega. Välitöödel kuuldu on minu arusaamu ja maailmapilti väga palju kujundanud. Kui sind vedas murrete juurde Aino Valmet, siis mind vedasid omakorda sina – olen selle eest väga tänulik!

KP: Oled uurinud vahelduvaid keelendeid nii tänapäeva eesti keeles kui ka murretes. Kas nendes on põhimõttelisi erinevusi? Kas tänapäeva eesti keelt saab vaadelda kui üht murret? Või kui mitut murret?

LL: Olen uurinud morfosüntaktilist varieerumist eesti keeles ja murretes, nii suulises kui ka kirjalikus kasutuses, ja mind on huvitanud, kuidas ja miks üht või teist vormi kasutatakse, miks sama­tähenduslike vormide puhul valitakse vahel üks, vahel teine variant jne. Laialt võttes on murded ja ühiskeel grammatika varieerumise seisukohalt üsna sarnased, sest valikuid mõjutavad suuresti kasutuskontekst ning mälu ja kõne töötlemisega seotud tegurid, näiteks see, et äsja mainitud entiteetidele pole vaja uuesti viidata, kui need on mälus aktiivsed jms. Need on inimkeelele üldiselt omased printsiibid. Aga on ka nähtusi, millel on sügavalt regionaalne iseloom: murretes on palju sellist, mis on seotud selles piirkonnas kõneldud teiste keeltega. Näiteks tarvis-vaja-konstruktsioonides tuli vene keele tugev lokaalne mõju välja idamurdes ja setos sagedase olema-verbi väljajätu kaudu, ehkki põhimõtteliselt on see võimalik ka mujal (nt vaja tööd teha); samuti joonistus selgelt välja leksikaalne varieerumine (põhja­eestis tarvis, lõunaeestis vaja), mis on seotud nende sõnade erineva päritolu ja naaberkeelte mõjuga.

Aga üldiselt võttes teame eesti keele varieerumisest ikka veel üsna vähe ja pilt on pigem fragmentaarne. Nii et ka mina ootan sellise grammatikakirjelduse kokku­panemise võimalust, mis tegelikus keelekasutuses toimuvat varieerumist varasemast märksa enam arvesse võtaks.

Muidugi pole see lihtne, sest keele­kasutajate rühmi on väga erinevaid ning kas või eri põlvkondade keelekasutus võib olla üsna erinev. Oluline on ka see, kas tegu on formaalse või informaalse registriga, suulise või kirjaliku keelekasutusega – need aspektid mõjutavad meie keelelisi valikuid väga tugevalt. Mitu murret see nüüd täpselt kokku teeb, ei oska ma öelda, aga päris mitu.

KP: Milline on sinu jaoks hea või lausa ideaalne eesti keel?

LL: Hea eesti keel on minu jaoks lõbus ja üllatusterohke – see keel, mille kasutuses on uudsust, originaalsust, soovi üllatada ja teistmoodi väljenduda. Ilukirjanduse, eriti luule keel on kahtlemata selline, aga seda on sageli ka igapäevakeel, milles püütakse üllatada ja lõbustada, kasutades selleks kõikvõimalikke erinevaid keelelisi vahendeid ning neid uudsel viisil (või vahel ka väga vanal viisil) omavahel kombineerides. Heas keeles on väga palju kihte. Hea keel on ka see keel, mis teistele liiga ei tee – mida ei kasutata solvamiseks, halvasti ütlemiseks.

KP: Küsisid minu käest eesti põliskeelte kohta, aga oled ise samuti nendega tegelnud. Oled juhtinud näiteks seto keele projekte. Mis on see, mis sunnib tänapäeva eesti keele professorit valutama südant põliskeelte pärast?

LL: Minu jaoks ei ole teravat piiri selle vahel, millise keelekujuga täpselt tegelen: kas suulise või kirjalikuga, kirjakeele või murretega. Mind huvitab see, kuidas kasutatakse keelelisi väljendusvahendeid, millest nende valik sõltub ja mis tähendusi need kannavad. Mida kaugemale standardkeelest, seda põnevamad need leiud on, sest seda ootamatumaid kasutusviise need esindavad. Põliskeelte – või laiemalt põliste keelte – juures köidab mind see rabav kirjusus, mis neis keelekujudes lähemal vaatlusel paljastub. Arvan tõesti, et keeleline mitmekesisus on väärtus, mida peame hoidma. Põliskeelte kümnend ongi ellu kutsutud selleks, et neid keeli märgata ja neile tuge pakkuda.

Olen tegelenud võro ja seto keelega, mis mõlemad on tänaseks end põliskeeleks kuulutanud. Võib küsida, kui õigustatud põliskeele staatus nende puhul on. Põliskeele lai definitsioon on, et see on mingi piirkonna põlisrahva keel. Põlisrahvast omakorda määratleb 1) ajaline prioriteet konkreetse territooriumi hõivamisel ja kasutamisel; 2) kultuurilise eripära vabatahtlik säilitamine; 3) enese identifitseerimine, ning sellisena tunnustamine teiste rühmade või riigi poolt eraldiseisva kollektiivse üksusena; 4) allutamise, marginaliseerimise, võõrandamise, tõrjumise või diskrimineerimise kogemus.¹

Küsitavusi tekitab kindlasti 4. punkt. Kui võro ja seto puhul kolonialiseerimist klassikalises mõttes pole olnud (setode puhul tuleb siiski meelde tuletada, et Setomaa ühendati Eesti Vabariigiga ilma setodelt küsimata), siis diskrimineerimist ja marginaliseerimist on olnud küll, näiteks keele kasutamise keelamist koolis (ka vahetunnis) ja isegi selle eest karistamist, on olnud narrimist ja tõrjumist. Neid lugusid on välitöödel rääkinud väga paljud informandid. Kui lugeda, kuidas setosid on eestlaste poolt kujutatud ajal, mil Setomaa ühendati Eestimaaga, saame pildi laiskadest ja kaklevatest joodikutest – sellest on kirjutanud näiteks Andreas Kalkun.² Ka see on marginaliseerimise näide. Arvan, et omakeelset etnonüümi seto tuleks tänapäeval kasutada just sellepärast, et eesti keeles varem kasutatud setu on olnud halvustava varjundiga.

Teisalt muidugi on küsitav, kas võrokesed ja setod tänapäeval peavad end eraldi rahvaks. Pigem on neil kõigil mitmik­identiteet: olen eestlane, aga ka võroke või seto. Seepärast on mind sügavalt häirinud sotsiaalmeedias levinud arvamusavaldused, et kui võrokesed kuulutasid end põlisrahvaks, siis järelikult nad enam eestlased pole. Kindlasti ei vasta see võrokeste endi arusaamale asjadest. Põliskeeleks kuulutamine on olnud pigem samm selleks, et tõmmata tähelepanu oma keele ja kultuuri päästmise vajadusele.

Keele päästmine on muidugi keerukas, sest ennekõike tuleb keelt päästa võrokeste ja setode endi käegalöömise eest, ja selle nimel aktivistid praegu pingutavad. Kuna keel ei ole loomult individuaalne, vaid kollektiivne nähtus, võivad üksik­isikute huvid lahku minna sellest, mida on laiemalt keele püsimiseks vaja. Keele püsimine algab sellest, et otsustame seda keelt oma lastele õpetada ja võimalikult paljudes olukordades rääkida. Võro ja seto keele kõnelejad on tänapäeval valdavalt kakskeelsed, kes on keelt õppinud mitte enam oma vanematelt, vaid vanavanematelt ja kes räägivad ka ise oma lastega kirjakeelt. See tähendab, et keele loomulik ülekanne ühelt põlvkonnalt teisele on katkemas või katkenud. Tugev sekkumine aitaks seda olukorda tagasi pöörata – keelte taas­elustamise näiteid on üle maailma palju –, ent sellega ei tohi hiljaks jääda. Selleks on aga kindlasti vaja senisest suuremat tuge ka riigilt.

Foto: Ruuben Sonn

21. detsembril tähistab 50 aasta juubelit Ann Veismann, kes kognitiivse semantikuna peegeldab oma töös maailmast arusaamise viise ning mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemat.

Milline oli Sinu tee keeleteadusesse? Millised ideed olid toona õhus, kelle tegevus on Sind mõjutanud, kes on olnud inspireerijad laiemas mõttes? Kes on olnud konkreetsemalt eeskujuks ja mis suhtes?

1990-ndad oli keeleteaduses põnev aeg, sest kognitiivne keeleteadus oli just hoogu võtnud ja arenes kiiresti järgne­vatel aastatel. Tartu Ülikooli jõudsid need mõtted professor Haldur Õimu kaudu, kelle loengud inspireerisid nii mind kui ka paljusid teisi. Samuti oli väga uuenduslik Ene Vainiku kohakäänete uurimus¹ ja inspireeriv Tuomas Huumo lühike loengu­kursus kognitiivsest grammatikast. Ühe lisanüansina mõjutas mind kindlasti ka mõnda aega analüütilise filosoofia seminarides uudishimuliku kuulajana osalemine, see andis hea baasi rangeks mõtlemiseks ja keeleteemadesse mitmel moel süvenemiseks. Kindlasti mõjutasid mind palju XXI sajandi alguses esimesed võimalused osaleda rahvusvahelistel kognitiivse keele­teaduse konverentsidel, kus kuulsin esinemas selliseid kuulsaid lingviste nagu Ronald Langacker, Dirk Geeraerts, Chris Sinha, Lera Boroditsky, George Lakoff, Melissa Bowerman, Laura Janda, Ewa Dąbrowska, Vyvyan Evans jpt. Eestis on mu eeskujudeks olnud Haldur Õim, Ene Vainik ja Renate Pajusalu, kelle töid olen alati huviga jälginud. Nüüd muidugi elan kaasa juba nooremate Eesti semantika­uurijate tegemistele (Jane Klavan, Piia Taremaa, Mariann Proos, Maria Reile).

Kognitiivkeeleteaduslik lähenemine pani keelest mõtlema ja keelt nägema teist moodi, kui seni olin harjunud. Tekkis mõistmine, et keel ei ole eneseküllane süsteem, vaid tihedalt seotud inimese, tema mõtlemise ja toimimisega igas aspektis. Ja see ühelt poolt aitab seletada keele olemust – saab toetuda psühholoogia, antropoloogia jt andmetele, teisalt muudab range teadusliku lähenemise keerulisemaks. Mind paelus eelkõige see, et keele keskmesse tõsteti tähendus, see, mida inimene väljendada soovib, keel kui mõtlemise ja mõistmise vahend (keel aitab maailmast aru saada ja samal ajal peegeldab arusaamise viise).

Pean enda jaoks kognitiivses semantikas kõige olulisemaks kolme teemat, mis on pärit just selle teadusharu algusaegadest.

Esmalt psühholoogiast pärit prototüübiteooria (seostatud eelkõige Eleanor Roschi nimega) toomist keeleteadusesse, st kognitiivses semantikas ideed, et tähendust (ja tegelikult kehtib see kõikide keeleliste kategooriate kohta) ei saa defineerida binaarsete distinktiivsete tunnuste abil, vaid ühe kategooria liikmed koonduvad mingite sarnaste tunnuste abil küll kokku, kuid neid tunnuseid on liikmetel eri määral: kesksel prototüüpsel liikmel kõige rohkem ja tugevamad, nn äärealade liikmetel vähem. Samuti on üleminekud kategooriate vahel sujuvad, mitte jäigad. Näiteks võib mõelda, mida tähendab sõna tass ja kuidas see on seotud sõnade kruus, tops, vaas, kauss tähendustega.

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud George Lakoffi ja Mark Johnsoni mõistemetafooride teooria 1980. aastast.² Teooria seisneb lihtsalt öeldes selles, et maailmast aru saamiseks võrdleb inimene pidevalt uut ja keerulist sellega, mis on lihtsam ja mida ta juba tunneb. Näiteks toetub polüseemia, sõnade motiveeritud mitmetähenduslikkus väga palju just metafoorsetele ülekannetele (nii näiteks on laienenud konkreetse tähendusega kulgema kui füüsilist liikumist märkiv verb tähistama ka mittefüüsilist kulgemist). See on n-ö ratsionaalne ja efektiivne toimetulekumehhanism, mis aitab optimeerida aju piiratud ressursse – oleks kohutav, kui peaksime iga uue asja nimetamiseks välja mõtlema ka uue sõna, samuti on keeruliste ja abstraktsete mõistete kujutamine lihtsamate ja konkreetsete kaudu abimees ka nende mõistmiseks (nt milliste metafooride abil viha mõistetakse)³. Lisaks on oluline tähele panna, et võrdlemist ja analoogia abil mõistmist tuleb ka teadvustada ja küsimuse alla seada, et see meie mõtlemist liialt ei kallutaks (nt kas vaidlusest saaks rääkida ka ilma sõjametafoore kasutamata).

Kolmandaks oluliseks ideeks kognitiivse keeleteaduse algusaegadest, mis on tihedalt seotud ka mõistemetafooridega, pean keele kehalisuse teooriat, mille järgi inimese igapäevane füüsiline kehaline kogemus mõjutab ka tema mõtlemist ja keelt (vt nt Raymond W. Gibbs Jr., L. W. Barsalou ja Teenie Matlocki töid). Jälgi kehalisusest võib leida keeles mitmel pool, alustades sellest, et paljud abstraktseid suhteid märkivad kaassõnad ja adverbid on pärit kehaosanimetustest (kõrval, kätte, peal, näol, käesolev), igapäevased asendiverbid võivad märkida ka muud kui füüsilist tegevust (seisab meeles, mantel istub seljas). Täpsemalt uurivad kehalisuse teooriaga tegelevad teadlased seda, kuidas kehaline kogemus ning nägemise, kuulmise jt tajud on seotud abstraktse mõtlemisega. On väidetud näiteks, et kehalise kogemusega seotud sõnu (nt liikumisverbe) kuuldes aktiveeruvad ajus samad piirkonnad mis vastavat tegevust tehes, toimub n-ö mentaalne simulatsioon. Ja see võib toimuda isegi juhul, kui kuuldud lauses ei ole tegemist füüsilise tegevusega (nt aeg liigub). Olen koos Ilona Trageliga uurinud seda, kuidas eesti keeles aspektuaalsuse väljendamine võiks olla seotud kehalise kogemusega: tegevuse kestvust saab märkida adverbiga edasi (nt magas edasi), mis füüsilise liikumise kontekstis väljendab horisontaalsuunalist, põhimõtteliselt piiramata liikumist. Tegevuse lõpetatuse väljendamiseks on kasutusel aga vertikaalsuunda märkivad sõnad (nt magas maha, leidis üles), sest inimese vertikaalsuunalise liikumise kogemus on piiratud gravitatsiooniga (vrd kukkus maha, ronis üles).⁴

Kas oled rahul sellega, kuidas on vahepealsete aastatega edasi liikunud eesti keeleteadus? Maailma keeleteadus? Mis on Sinu meelest toimunud või toimumas? Kas midagi on edenemise kõrval ka kaotsi läinud?

Pean ennast siiamaani eelkõige kogni­tiivseks semantikuks ega taha seepärast teha suuri üldistusi kogu keeleteaduse kohta. Selle kognitiivsed ja funktsionaalsed suunad on kenasti jõudnud eesti keele­teadusesse ja võib vist öelda, et eesti keele­teadus on valdavalt sinnapoole kaldu. Huvitav on kindlasti see, et maailma keele­teaduses valitseb suundade, teooriate ja meetodite paljusus – ei ole n-ö üht keele­teaduse keelt, mida kõik räägiksid, vaid omavaheline arusaamine sõltub väga palju taustsüsteemist, paradigmast ja teooriatest, milles tegutsetakse. Kognitiivse semantika algusaegade töödes vastanduti väga palju varasemale ja võrreldi generatiivse lähenemisega, õigustati, miks teha teisiti, nüüd on seda vähemaks jäänud ja ka üldine mitme­kesisus on suurenenud.

Kui esialgu olid kognitiivses keeleteaduses olulised teemad seotud eelkõige semantikaga, siis üsna kiiresti laienes kognitiivne lähenemine kõikide keele tasandite ja külgede uurimisele (sh tekkisid nt kognitiivne sotsiolingvistika ja kognitiivne fonoloogia) ning kognitiivsest paradigmast pärit ideed sulandusid ka laiemalt funktsionaalse paradigma keeleteadusesse.

Üheks kõige olulisemaks muutuseks on kahtlemata olnud n-ö tegelik pööre empiirilisuse poole (vt sellel teemal Keele ja Kirjanduse erinumbrit).⁵ Algusaegade kognitiivsed keeleteadlased küll deklareerisid end vastanduvat generatiivse paradigma nn tugitoolilingvistikale, kus keeleteadlane uurib vaid iseenda kui ekspertkõneleja keelt, kuid tegelik üleminek valdavalt empiirilistel vaatlustel põhinevale keeleteadusele on toiminud pigem järk-järgult aja jooksul, alustades korpusandmete kasutamisest teooriate illustreerimiseks või kirjeldava statistika piires, aga ka katsetest (nt inglise kaassõnade at, in, on tähenduste selgitamiseks)⁶, kuni tänapäevase üha suuremaid keelekorpusi ja keerulisemaid statistilisi mudeleid kasutava keeleteaduseni. Lisaks on osalt hajumas piirid lingvistika ja psühholingvistika vahel: ka kognitiivses semantikas on kasutusel silmajälgimise ja lugemiskatsed (ingl self-based reading task) ning aju-uuringud.

Põnev on näha, kuidas semantikas on kesksed teemad ringelnud uute meetodite arenedes. Kunagine polüseemia-fookus, kus oluline oli tähenduse laienemise mehhanismide seletamine, nihkus sünonüümia uurimisele just siis, kui tekkis võimalus keelekorpusi kasutades võrrelda kahe sõna esinemiskontekste (näiteks Klavan uuris doktoritöös adessiivi ja peal kasutuserinevusi)⁷. Korpusandmetele ja statistilistele meetoditele tuginedes polüseemiat uurida on palju keerulisem, kuid ka selleni on praeguseks jõutud ja erinevaid meetodeid katsetatud. Näiteks uurib doktorant Aimi Pikksaar (keda juhendan koos Klavaniga) adjektiivide polüseemiat, kasutades vektorsemantikat.

Millegi kaotsiminekut ma ei karda – kui ka hetkel on mingi teema fookusest väljas, siis elu näitab, et ükskord jõutakse selle juurde ringiga tagasi. Nii on näiteks praegu huvitav jälgida, et semantikas on korpusuuringute ja statistika jaoks oluline mingite kindlate (sageli binaarsete) tunnuste leidmine, mis meenutab taas strukturalismi aluspõhimõtteid, et uurida saab ainult erinevusi ja ainult keelematerjali vaadates (mitte inimese psühholoogia üle arutledes). Mille kadumist ma hetkel näha ei oska, on kahe paralleelmaailma – funktsionaalse ja generatiivse – eksistents. Nende kahe keeleteaduse suuna alus­põhimõtted on nii vastandlikud (alustades küsimusest „Mis on keel?”), et nende suundade ühendamine on üsna kujutlematu, samas teatav lähenemine on toimunud just nimelt empiiriliste andmete kasutamise kaudu.

Üldisemalt: milline keeleteadus on Sinu meelest väärt tegemist? Millised seni vastuseta küsimused Sind enim intrigeerivad?

Kuna defineerin end kognitiivse semantikuna, siis see tähendab, et minu jaoks need küsimused on seotud üldiste mõtlemisprotsesside ja inimeseks olemise teemadega. Väga laialt muidugi üldine küsimus sellest, mis keel on – üks asi on uurida, kuidas keelt saaks mudeldada masinale sobivaks (ka see on väga huvitav tehisintellekti ajastul), teine see, kuidas keel inimese ajus toimib ja millel põhinevad keelelised teadmised ja valikud.

Kitsamalt näiteks küsimused sellest kas, kuidas ja mil määral keel ja mõtlemine on teineteisest mõjutatud (relatiivsus­hüpotees pole triviaalne, pikemalt sellest soovitan lugeda Paul Bloomi ja Frank C. Keili artiklist)⁸.

Mind on alati huvitanud ka küsimus, kuidas keelt uurida. Inspireeriv on näiteks Mare Koidu artikkel empirismist ja ratsionalismist keeletöötluses.⁹ Kas kogume võimalikult palju andmeid ja teeme järeldusi neid andmeid töödeldes, ilmnenud süsteemipärasusi välja sõeludes või püüame kõigepealt luua üldistatud süsteemi, reeglid, printsiibid, mida seejärel andmetega võrrelda. Lisaks on huvitavad küsimused, mis tekivad sellest, et keel on ühtaegu nii inimesesisene kui ka inimestevaheline nähtus. Kuidas need kaks poolt on ühendatud? Kuidas keel on esitatud üksikindiviidi ajus ja kuidas inimeste ühise omandina? Näiteks on kognitiivses semantikas välja toodud paradoks, et keeleteadlastele keelekirjelduses suurt peavalu valmistav polüseemia ei tekita keelekõnelejatele peaaegu mingeid probleeme. Kõneldes ja kõneldut kuulates takerdume üliharva kui üldse juurdlema, millist polüseemse sõna tähendust kõneleja kasutas (nt kas sõnaga otsas on mõeldud ’millegi küljes’: maasikad on taime varre otsas või ’lõppenud’: maasikad on selleks hooajaks otsas). Kuidas sellist süsteemi inimene oma ajus haldab, on ilmselt küsimus, mis jääb veel mõnda aega vastuseta.

Kuigi üldiselt on minu jaoks oluline rõhutada, et keeleteaduses on väga vajalikud alusuuringud, siis vähetähtsad pole kitsamad rakendusuuringud, mis ka semantika valdkonnas on võimalikud. Näiteks pean tähtsaks ja ühiskondlikult kasutoovaks semantikaalaseid uuringuid sellest, kuidas keelt teadvustades saab teadvustada ja vajadusel muuta ka oma mõtlemis­malle (nt emotsioonidest, haigustest, migratsioonist, keskkonnast, soost, aga miks mitte ka enne näiteks toodud vaidlusest jpm rääkimise viise uurides heidame valgust kivinenud mõttemallidele, mis tänapäeval pole enam otstarbekad).

Millised on Sinu kas käsilolevad või lõppenud projektid, mida tahaksid esile tõsta? Millised uurimused on toonud ahhaa-elamusi? Palun lühikest kirjeldust mõnest nendest ja viiteid publikatsioonidele.

Tooksin välja kolm laiemat teemat, mille juurde, mulle tundub, ma üha uuesti tagasi jõuan. Esiteks tööd, mis on juba üsna vanad ja said alguse huvist katseliste meetodite vastu.¹⁰ See teema on praeguseks juba väga suurte sammudega edasi arenenud¹¹ ja koos nooremate kolleegidega on siin plaanis ka uusi töid. Keeleteaduse üldistest suundumustest, eelkõige nn kvantitatiivsest pöördest, ilmus 2018. aastal Keele ja Kirjanduse teemanumber (kaastoimetajad Jane Klavan ja Haldur Õim).¹²

Teiseks on mind pikemalt huvitanud ruumi- ja ajaväljendid, seda nii semantika (kuidas keeltes kujunevad ja millega on seotud ruumi- ja ajaväljendid, kuidas neid mõistetakse) kui ka grammatika (kaas­sõnade tähenduslikkus üleüldse) poole pealt. Näiteks nii tavaliste ja igapäevaste ruumisuhete kaassõnade kasutused eesti keeles, nagu ette, ees, taha, taga, tagant, on ühelt poolt väga hästi seletatavad ­Stephen Levinsoni taustsüsteeme kasutades: kas vaatlejast lähtuv (pall on puu taga, kui puu on vaatleja ja palli vahel) või objekti­keskne (nt hoonetel võib olla kindlaks määratud esi- ja tagakülg: poe taga). Samas näitas eesti keele uurimine siin nüansse, mille selgitamiseks sobis hästi uurimistöö, mis põhines Aafrikas kõneldaval hausa keelel – objektide liikumine rivis annab neile objektidele esi- ja tagakülje vastavalt liikumis­suunale (istun autos rooli taga), kuid reastatud asetust saab kasutada ka muude objektidega (istun kirjutuslaua taga, õmblusmasina taga).¹³ Viimasel ajal olen sattunud tagasi pöörduma ühe varasema avastuse juurde, mille tegime kolleegidega: ruumis liikumist kirjeldades on sihtkoht olulisem kui lähtekoht.¹⁴

Kolmandaks grammatikaga seotud küsimused. Eesti keele tervikkäsitluse süntaksi ossa oli mul au kirjutada koos Mati Erelti ja Helle Metslangiga peatükid kaas­sõnafraasist ja määrsõnafraasist.¹⁵ Täpsemalt on mind huvitanud grammatilise kategooria piiride hägusus kaassõna ja adverbi vahel eesti keeles (näiteks: pane haava peale plaaster; said haava – pane plaaster peale; pane haavale plaaster peale; pane plaaster sinna peale). Tõepoolest ahhaa-elamust pakkus koos Heete Sahkaiga tehtud katse, milles kasutasime prosoodiat, et uurida verbi ja adverbi ühendeid, st ühendverbide klassi ühtsust ja ühendverbide süntaktilist staatust.¹⁶ Sama teemat arendasin edasi artiklis, kus näitasin sõnade asemele, peale ja läbi korpusuuringu toel samuti üleminekuastmeid, milles olulist rolli mängib keelekasutuskontekst ja keelekasutaja üldised maailmateadmised.¹⁷

Milline roll on või võiks olla keeleteadusel ja keeleteadlaste tegemistel ühiskonnas? Milline on Su suhe populariseerimisega?

Kahtlemata on keel iga inimese jaoks oluline, isegi kui seda ei teadvustata. Seda nii individuaalselt (aitab inimesel mõelda, sisekõnet pidada, nähtusi mõtestada) kui ka sotsiaalselt, suhtlusvahendina ja identiteeti loovalt. Seepärast võib vist öelda, et üldiselt on inimesed keeleteemadest huvitatud ja keeleteadlase kohustus on oma teadmisi jagada. Näiteks Eesti Keele Instituudi töötajad on juba pikka aega teinud väga tänuväärset tööd nii raadios kui ka veebimeedias keeleteemadest rääkides. Keeleteaduse tutvustamine muidugi niisama lihtne pole. Uurimistulemused, mis teadlase jaoks võivad olla väga põnevad, toetuvad tihti keerulistele teooriatele, mida paari sõnaga lihtsalt seletada ja kiirelt mõista on keerukas. Näiteks isegi keele­teaduslik metafooriteooria ei ole kiirelt ja lihtsalt mõistetav, kuigi olen kaudselt metafooriteoorial põhinevaid meetodeid kohanud nii eneseabiraamatutes kui ka teaduspõhises kognitiivkäitumuslikus teraapias.

Kõige olulisemaks pean, et keelest rääkimisel oleks esikohal kõik see hea, abistav ja loominguline, mida keel inimesele pakub. Pean väga oluliseks, et ühiskonnas väheneks kriitilisus selle suhtes, kuidas üks või teine inimene midagi ütleb, õige ja vale tagaajamine ning selle põhjal inimestele hinnangu andmine. Keel on vahend suhtluseks, loominguks, eneseväljenduseks, mõtlemiseks, oluline on, et see oleks mitme­kesine ja rikas. Seepärast olen juba aastaid käinud hea meelega koolides õpilastele rääkimas, mida keeleteadlased uurivad ja mille poolest eesti keel on põnev.

Millega oma teadlaseteel oled olnud tõeliselt rahul ja miks? Mis teeb rõõmu igapäevases uurimistegevuses?

Sõnastaksin selle küsimuse nii, et miks mulle meeldib olla (keele)teadlane.

Võimalus mõtelda põnevate teemade üle, uurida ja süveneda, sh lugeda teiste teadlaste töid ja teha nendega koostööd. See kõik pakub intellektuaalset pingutust ja uusi teadmisi, st võimaluse hoiduda vaimsest mandumisest.

Üliõpilaste õpetamine ja juhendamine on see, mis võib võtta palju aega, kuid mis lõppkokkuvõttes pakub ka palju rõõmu, noored inimesed on toredad ja nutikad.

Ootamatult rõõmustavaks on osutunud võimalused end proovile panna korralduslikus töös. Olen Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu asutajaliige ja osalesin 14. rahvusvahelise kognitiivse keele­teaduse konverentsi korraldamisel Tartus 2017. aastal (selle korraldusõiguse sai Eesti tänu Ilona Trageli ja Jane Klavani pingutustele). See oli meeldejääv ja kahtlemata Eesti keeleteaduse jaoks ülioluline üritus. 2019. aastal korraldasime Tartu Üli­koolis koos Monica Gonzalez-Marqueziga (­Aacheni ülikoolist) rahvusvahelise töötoa empiirilistest meetoditest keeleteaduses, fookusega avatud teadusel. Arvan, et see oli ­kõikidele osalejatele väga väärtuslik kogemus, mis aitas teadvustada teadlase vastutust andmetega töötamisel, juurutades head tava oma andmeid avaldada ja säilitada selleks mõeldud repositooriumis. Aastatel 2018–2022 tegutsesin Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ­valdkonna doktorikoolide projekti­juhina – see andis hea pilgu laiemalt humanitaarteadustele ja doktoriõppe arengutele. Olen väga tänulik oma doktorikooli kolleegidele ühiselt tegutsetud aja eest: koostöö kolleegidega nii uurimustes kui ka korraldamises annab alati häid impulsse.