PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan, et saab! Poiss pühendas end atleetikale. Veel hakkas ta koos vanema vennaga koguma pärimusi ja neid Hurdale saatma, lisades ühes kaaskirjas, et ta on „katsuma hakkand esi­vanemate varandusest midagi unustamise eest hoidma”. Kordame: sel ajal õppis ta sakste venekeelses koolis.

Küllap oli ikkagi Järva hariduslembesest suguvõsast pärit ema Julie Caroline see, kes temas rahvusluse äratas. Oma osa lisasid Väike-Maarja kooli­mehed Jakob Tamm ja Gustav Mälk. Paradoksaalsel moel peame isa Georgile tänulikud olema, sest just mõni­tusi ja alandusi pakkunud parunilaste kool oli see, mis pojast kirgliku eestlase, suur­sportlase, rahvuskangelase kujundas, andes selle kõrvale hea hariduse ja „oskuse kanda frakki”.

Võtkem kokku. Sakste kool oli poisile muidugi mürk. Ometigi oli see mürk, mis vaktsineeris tema organismi edaspidi kõigele saksikule vastu seisma.

Inimest vaadeldakse ikka tema ajas. Kui noor atleet 1894. aastal kooli lõpe­tas, oli venestamine jõudnud seisu, kus õppe- ja ametiasutused olid võõrkeelsed, aja­kirjandus tsenseeritud, ühiskondlik tegevus keelatud. Pealegi olid Jannsen ja Jakobson, Koidula ja Kreutzwald juba lahkunud, Hurt ja Köler kodumaalt eemal, omad haritud vältisid „matsikeelt” ning mitmed vanemad rahva­tegelased rõivastusid eesti rahva matuste puhuks. Läbikukkumisega olid lõppenud kaks suurt rahvuslikku ettevõtmist: Linda laevaselts ja Aleksandrikool. Veel ei olnud oma lehtedega alus­tanud Tõnisson ega Päts.

See oli aeg, mille üle Tammsaare laseb Vargamäe Indrekul ahastada: „Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. [---] Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?”

Hiljem kinnitab Jaan Kross, et Lurichi ilmumine ja esinemised sündisid „kõige tinasemal ja verisemal ja mustasajalisemal ajal”.

Sellisele lohutule maastikule astus noor, haritud, end juba atleediks vorminud mees. Oleks vale öelda, et maa, kuhu see noor mees astus, oli lausa tühi ja paljas. Ükski maa pole seda, kuni elab ootus ja lootus. Tühi tundus see olevat ootuste-lootuste täideviijatest. Kirja­mehed võisid õhutada lootust, rääkida sellest, mis kunagi oli ja mis kunagi jälle võiks olla. Ehkki kosutavad, olid need siiski ainult sõnad, mis olevat ei muutnud ega saanudki muuta. Puudu jäi tegudest, mis pakkunuks käega­katsu­tavat kinnitust: meie, matsirahvas, oleme ja suudame ka midagi.

On küll õige, et tühi ja paljas oli ruum, kuhu Lurich astus sportlasena. Ta ei võrsunud spordipinnasest, enne teda polnud Eesti sporti olemaski. Ta oli täielikult iseenda looja. See oli ühiskondlik pinnas, mis ta kergitas. Tahaks väita, et temasuguse sünnitas ning lükkas etteotsa ajahetk, et see ilmumine oli vältimatu.

Füüsikast teame, et igale survele on olemas vastusurve, mida suurem on üks, seda suurem ka teine. Sama „füüsika” kehtib rahvaste puhul. Üle­määrase surve all võivad kaduda ja ongi kadunud paljud rahvad. Kel ei ole jõudu olemas olla, see kaob, olgu see taim või rahvas, nii nagu teistel on jõudu ellujäämiseks, kui vaid kriitilisel hetkel on võimalik survele vastu seistes millelegi või kellelegi toetuda.

1905. aastal kuulutas Gustav Suits oma tuntud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Ükskõik, kui kitsa või laia tähenduse tema oma sõnadele andis, tundub, et tänapäeval on sama üleskutse kordajate mõte teine. Meile öeldakse: omandagem Euroopa tavad ja kombed! Ehk siis: jätkem oma, võtkem võõras. Justkui oleks meil, eestlastel, midagi puudu, et seista väärilistena teiste kõrval.

Samal ajal kuulutas Lurich oma tegude ja kõnedega risti vastupidist. Tundes ära, et puudu on just nimelt eestlusest, kutsus ta üles: kõigepealt olgem eestlased! Ütles: seni oleme ikka olnud k e l l e g i, olgem nüüd lõpuks k e e g i, olgem m e i e  i s e. Kinnitades: „Mina olen pesueht mats ja minu süda tuksub labajalavalsi taktis!”

Tema tulek oli ilmutuslik, ta ilmus otsekui eikuskilt. See oli veel aeg, mil jõud oli reaalne väärtus, mehe mõõdupuu. Mida turskem oli jõumees, seda uhkem. See oli sünnipärane kvaliteet, looja and. Nüüd aga tuli keegi, kes ilmutas jõudu ja suutmist täiesti uues vormis. Keegi, kes oli mõõtudelt „nagu me kõik”, kuid kes ladus ristseliti endast kaks korda raskemaid mehemürakaid, kergitas kergita­ma­tuid raskusi; keegi, kes oli end ise loonud, end ise selliseks vorminud. Seda poldud varem nähtud, seega ka mitte usutud, et niisugune ime üldse võimalik on, kusjuures all­tekstina kõlas erutavalt laiahaardeline sõnum: mis tahes suurt ei pea kartma!

Kujutlegem korraks: võrdpildina pidi see olema meeli segavalt võimas! Ajalugu oli eestlast järjepanu seljatanud, tema lugu oli olnud kaotuste aja­lugu. Aga kes käisid selili nüüd? Käisid saks ja venelane, otsekui tasumise korras ennekõike just need. Mede meeste võit!

Tõstes rauda, tõstis Lurich tegelikult muud. Spordirahvas rääkis ennekõike tema etteastete numbrilisest, intelligents tähenduslikust küljest. Rahvas nägi esimest ja tundis teist. Kaasmaalasi maha pannes tõstis ta nad teisalt üles. Kui suudan mina, suudate ka teie – selline oli ta sõnum. Ta soov oli näidata vähem enda üleolekut ja enam teed teistele, esitletav jõud oli üksnes peibutav teeviit tervisele.

Lurich võis kirjutada: „Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see või teine jõumees endale midagi võidaks, ega ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab – sellega on inimsugu vähe aidatud, niisama on isamaa vähe kaotanud, kui ta tugevam poeg maha pannakse.” Laiemas mõttes see ju oligi õige. Aga kitsamas? Kitsamas mõttes oli nii, et kaasmaalane luges seda ja mõtles: inimsugu võib oodata, meie ei või.

Aastatel 1898–1901 sooritas ta oma peamised kodumaised äratusretked. Neil oli silmi avav tähendus siis, aga veel aastaid hiljemgi meenutatakse olnut. Tema esine­miste mõju ulatus kõigisse ühiskonnakihtidesse. Kainelt võttes ei muutunud sellest midagi käegakatsutavat, oma mehe võidud ei toonud rohkem leiba lauale ega juurde priiust, tõid üksnes uhkust rinda. Aga just viimast oli võimatu kainelt võtta. Tema etteastetest tõusis uimastav aur meeltesse ja ihusse. Tammsaarel on selle nimeks „uim”, Lutsul ja Metsanurgal „taud”, Pinnal „fluidum”, Lintrop räägib „närvide vapustusest” ning Bauman „hüpnoosist”.

See, mis fluideeris ja hüpnotiseeris, ei olnud pelk liha ja jõu uim. Ennekõike oli see rahvusluse uim. See, millest kõnelesid oma rahva kunstimeistrid sõna, pintsli, peitli või heli keeles, sellest kõneles Lurich keha keeles. Mida kõnes või kirjas sai öelda üksnes ümberütlevalt või mõistu, seda ütles tema matil selges eesti keeles, kusjuures see keel polnud arusaadav üksnes vähestele valitutele, vaid kõigile. Aga mis peaasi: selles keeles kõnelemist ei saanud keelata keegi, ei pristav, parun ega isegi keiser kõrgel. Ja nagu ei­kunagi varem – keegi ei saanud matsil keelata selle peale hõisata.

Seda kõike nägi pealt ja elas kaasa Lurichist paar talve noorem Väike-Maarja kooli­õpilane Anton Hansen. Mitukümmend aastat hiljem aga tundis kirjanik Tamm­saare vajadust väljendada seda hingesopitunnet oma pea­teoses Mauruse suu läbi: „Aga nüüd räägin ma teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin [---] kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. [---] Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees.”

Hiljem võeti Eesti Spordilehes kokku: „Eesti renessanss, ärkamisaeg, äratas meie mehes tunde endast kui inimtervikust, inimväärtuslikust olendist. [---] Laiade masside silmis oman­das jõustik isegi esmajärgulise tähtsuse, see oli, mis kõige reaalsemalt, reljeef­se­malt pidi väljendama ja väljendas ka värske, ärkava rahva elukirge.”

Neile aga, kes eelistavad tunnetele numbritega kinnitatud fakte, olgu öeldud: esimesel iseseisvusajal võitis Eesti olümpiamängudelt 21 medalit, Läti kolm ja Leedu mitte ainsatki. Seletus sellele uskumatule erinevusele on: naabritel puudus Lurichi-taoline ärataja.

Kui Lurich laia ilma läks, muutusid nii aktsendid kui ka mastaabid. Kodus oli ta näidanud ette, et eestlane suudab. Võõrsil oli ta sõnum: see, kes suudab, on eestlane. On üks asi, kui omad tahavad kiita, ja hoopis teine, kui võõrad on sunnitud kiitma. Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, põhjamaad, Austria-Ungari – kõikjal toimus üks ja seesama. Ilmudes areenidele, kus seni valit­se­nud kõhukad-kaalukad mehemürakad, pani ta kui ammu unustatud antiikne atleedikuju ahhetama rahva ja vaimustuma kunstnikud. Ta oli maailma maadluses ühteaegu nii moelooja kui ka esimodell.

Saksa ajakirjanduses kirjutati: „Veel kunagi pole ükski elukutseline atleet Müncheni laval esinenud selliste jõunumbritega nagu Lurich. Ka pole ükski teine saanud sellist kestvat, otse tormilist aplausi. Teda kutsuti õhtu jooksul välja seitse korda.” Peterburis ja Moskvas kippus maadlustele kultuuri­eliit: Tšehhov, Bunin, Kuprin, Šaljapin, Sobinov, Stanislavski, Brjussov, Blok, Repin, Jessenin, Andrejev. Võitude kõrval lõi eestlane ka ühiskondliku kujundi. Vene ajakirjanduses kirjutati: „Selles sumbunud õhus­tikus sai legendaarseks sümboliks Lurichi sild.”

Väikesel tuleb ikka sundida suuri end märkama. Lurich oma kirjas tädile: „Ega ühe suure rahvaga soagi muidu, kui et teda tuleb sundida, alles siis võtab ta mõista ja märgata.”

Venemaal sai ta nimeks tšuhhonski bog ’eesti jumal’. Eks ole nii, et „tšuhnaa” võisid nad öelda, aga „jumal” pidid nad ütlema, sest ühegi oma kaas­maalase kohta seda sõna kasutada polnud võimalik.

Kui lubate, siis veel üks isiklik lugu. 1870. aastal laulatati Järva-Peetri kirikus, mis on minugi kodukirik, Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich ja Kareda valla Öötla küla neiu Julie Caroline Rute. Seega voolab Lurichis ka minu kodukandi verd ning seegi on põhjus, miks olen järvakana võtnud temast rääkida. Sama kiriku peaukse kõrval seisab rõngasrist, millel kiri: „Odrese Andres ja Andrese Mart”. Miski pidi olema tegu ja sund, millega need kaks eesti verd meest said aupaiga juma­la­kojale lähemale kui ükski kirikhärra.

Jõudnud lõpuks Ameerikasse, pani Lurich kihama sellegi hiiglasliku maa. Lurich kirjutas: „Nüüd tahan kaks nädalat ameerika võitlust õppida ja siis – hakkan peale. Siis saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist ja San Franciscost. [---] Mina ei võitle mitte enese pärast, sest nõnda palju on mul juba ammugi, et ma võidelda ei pruugi. Mis mind siia tõi, oli sport. Ma võitlen siin kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu ja loodan, et mina siin ka eestlastele häbi ei saa tegema, sest üle 3000 võidu olen mina juba võitnud 15 aasta sees.”

Siia kõrvale tsiteerin veel kord Tammsaaret. Kirjas vend Indrekule ütleb Vargamäe noor Andres: „Armas vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, vaid ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. [---] Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva nimel.”

Võtnud kaasa Abergi, käivitas ja hoidis Lurich mitme aasta vältel toimimas pro­jekti nimega „Eesti”. Kujutlegem pilti: areenile sammuvad üksteise järel Amee­rika, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Austria, Rootsi, Itaalia vägilased. Ja siis astub nende kõrvale olematu, tundmatu maa esindaja – Aleksander Aberg, Esthonia. Ei, isegi mitte kõrvale, sest kui maadlemised maadeldud, oli see Esthonia kõige esimene. Kõikjal, alati. Just nii see käis: üks neist pakkus enda komponeeritud etenduste hiilgust, teine lisas sellele hüüumärgilise võitmatuse. Lurich tegi jälle sedasama, mida oli varem teinud Venemaal – sundis suurt Ameerikat kuulma ja meelde jätma: me kaks oleme eestlased!

Ent seegi polnud veel kõik. Järgnes midagi sellist ja suurt, mis oli meile tead­mata terve sajandi. Räägin sellest ainult mõne sõnaga, sest detailsemalt on see usku­matu lugu kajastatud dokumentaalteoses „Lurichi sõda” (2018).

Niisiis, alanud Esimene maailmasõda sundis Lurichi ja Abergi jääma Ameerikasse. Seal avastas Lurich, et Vene relvaostuametnikud on müümas sõja­saladusi Saksa–Austria luurele. Ta jättis maadluse ja keskendus reetjate paljastamisele. Pöördunud tulutult Vene konsulaadi poole, kandis ta avastatust ette Ameerika ja Inglise vastu­luurele, samuti usaldusväärsetele inimestele Venemaa võimuladvikust. Lugu on ­tuntud kui Lurich’s case ning see on leidnud kajastamist mitmetes uurimustes kui Esimese maailmasõja üks suuremaid spionaažijuhtumeid. Spionaaži­võrk purustati, Lurichist aga sai üks maa­ilmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi.

Sportlased lahkuvad areenilt noortena, elades oma teist elu meie keskel edasi. Lurich ja Aberg lahkusid noortena ka elust. Võime kahetseda, et see juhtus nii vara, nagu võime kahetseda sedagi, et nad kadusid jäljetult hullu aja kurku. Maurus öelnuks: „Kalevi mõõk maeti iga­veseks võõramaa mulda.”

Kuid nende suremise aegki oli sümboolne: otsekui kinnituseks, et töö, mille tarvis aeg neid kunagi välja valis, on lõpuni tehtud, lahkusid nad päevil, kui Vene riik oli sunnitud tunnistama eestlaste õigust oma riigi olemasolule.

Kõne on peetud 22. aprillil 2018. aastal Väike-Maarjas.

Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.

Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud ükski neist sõnadest küllalt lööv. Kui president Lennart Meri ütles oma kõnes, et Euroopa Liiduga ühinemisest tuleb rääkida nii, et ka tädi Maali aru saaks, saigi osava mõistestaja kasutatud väljend peagi üldtuntuks kui lihtkodaniku ühisnimetaja. Kasutussageduse tõttu on kujundi tähendusmaht avardunud, hõlmates mitte ainult lihtsakoelise mõtlemisega ja eluga mitte kursis olevat inimest, vaid ka (tehniliste) teadmisteta, võhiklikku inimest. Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning stereotüüpsel eeldusel, et vanemad naised ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemis- ega arutlusvõimelised. Tähendust ’ajast maha jäänu’, nt Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi, võimendab vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana. Eesnimi Maali ei ole praegu populaarne, seda ei ole kuigi tihti tüdrukutele pandud juba üle poole sajandi. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga on nimi Maali 20 naisel. Maali on populaarsuselt 1784. naisenimi.(1) Need asjaolud annavadki sisu tädi Maalile: arutleb tädi Maali tasemel; tunnen end tädi Maalina.

Kui vana on tädi Maali?

Millal tädi Maali hakkas eristuma muunimelistest tädidest ja üldistus kujundiks ning millal seda väljendit on eesti keeles esmakordselt kasutatud, sellele ei olegi nii lihtne jälile saada. Üldiselt kiputakse ekslikult arvama, et see väljend on president Lennart Meri fantaasia vili ning alguse saanud tema ametlikest kõnedest ja intervjuudest, eriti seoses Eesti pürgimisega Euroopa Liitu ja rahva teavitamise vajadusega: … sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.(2) Tavaliselt nii ongi, et kui arvamusliider vm tuntud inimene kasutab eredat, mahlakat kujundit, siis on see õige pea väga paljude keelekasutajate suus ja sule all. Nii läks ka väljendiga tädi Maali ja ka näiteks hüüatusega Tule taevas appi!, millega Lennart Meri tavatses vahel absurdset olukorda illustreerida. Eriti populaarseks sai tädi Maali poliitikute keelepruugis ja meedias. Mõne harva erandiga jõudis see tarbe- ja poliitikatekstides ülekasutatud kujund ka nõudlikumasse teksti, nt käsitöömeister Aino Praakli on lausa pealkirjastanud oma elulooraamatu „Tädi Maali jutud” (Tartu, 2010). 2001. a 18. jaanuari Riigikogu stenogrammis seisab: Ühelt poolt pole me kõik suutnud Euroopa Liiduga liitumise tähendust ka tädi Maalile, nagu president armastab ütelda, lahti seletada. Juba sama aasta maikuus kirjutab sotsioloog Mari Uba: Kriis ja tädi Maali on mõisted, mis on vabastanud paljud seletamatust painest. Miski oli nagu keelel, mis lõpuks valla pääses. Ühiskonnas aset leidvatele protsessidele leiti ühtäkki sildid (Kantar Emor 10. V 2001). Rein Sikk alustab Eesti Päevalehes tädi Maali regulaarse kirjanurgaga.

Ent tädi Maali autor ei ole siiski Lennart Meri. Rahvaliku (maa)tädina oli see tuntud kindlasti palju varem. Guugeldamisega võib leida varasemat kasutust nt Eesti Ekspressist ja Postimehest juba 1990. aastatel, st palju varem, kui meie president seda kasutas: Kui tädi Maali oma emisega (jumal teab, kuidas) ikkagi Su kliinikusse ilmub, kas ajad ta uksest välja? (Eesti Ekspress 8. V 1994); Tädi Maali Uugametsast või Nikolai Narvast ei suudaks seda niikuinii nii vaadata, et labasus neid tegudele ei kihutaks (A. Walden, Postimees 10. XII 1996); Tädi Maali pole sedavõrd tuntud inimene, et ta eraelu lugeja huvi võiks köita (E. Vetemaa, Postimees 23. IX 1998); Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal (V. Lokk, Äripäev 29. X 1998); Tädi Maali mudel pensionisüsteemis (Äripäev 22. II 2000).

Riigikogu stenogrammides on tädi Maalit mainitud 31 korda enne Lennart Meri Euroopa Liidu teemalisi sõnavõtte (1997 – V. Raudnask, 1998 – A. Mölder, E. Parder, 2001 – M. Laar, A. Liiv, M. Treial, V. Rumessen, T. Toomsalu jpt): Seda enam, et kell on juba nii kaugel, et tädi Maali on kindlasti oma kanakoivad Keskturult kätte saanud (V. Raudnask, 10. IX 1997); Uno Mereste kolleegina on küsinud mitu korda, et kas see tädi Maali kohta ka käib (A. Mölder, 17. VI 1998).

Kus on tädi Maali juured?

Võimalik, et kujundi juured on meie ilukirjanduses. Kirjanduslikult eredaima tädi Maali leiab lookesest „Pärandusega tädi”, mis ilmus ajalehes Ühistegelised Uudised (nr 6, 6. II 1925). Ka Olivia Saare lühijutus „Vanaisa juubelipirukas” (Täheke 1975, nr 9) on üheks tegelaseks tädi Maali, Lehte Hainsalu kirjutab tädi Maalist oma ahelromaanis „Kellakuuljad” (Eesti Raamat, 2001) jpt. Kirjanduslikud Maalid on sümpaatsed, tagasihoidlikud, heatahtlikud, kellelegi olemiseks vajalikud vanemad naised. Need iseloomulikud omadused sobinuksid tädi Maali kujundi allikaks. Ent paistab, et üldistatud kujundit sellest siiski ei sündinud või kui sündiski, siis see kuigivõrd tuntuks ei saanud.

Teine võimalus on, et kujundi tekkes on teiste keelte mõjutusi, nagu see viimasel paaril aastakümnel eesti keeles sageli ette tuleb, otsetõlkeid kohtame ju hulgi.

Soome fraseoloogiauurija professor Pirkko Muikku-Werner juhatas lahkelt väljendi Pihtiputaan mummo(3) juurde, mis on tähenduse poolest tädi Maalile kõige lähemal. Erinevalt meie tädi Maalist on selle sünniaeg ja autorgi hästi teada. Väljendi esmakasutaja on ajakirjanik ja Tampere ülikooli ajakirjandusõppejõud Allan Liuhala, kes kirjutab 1960. aastate alguses: Pitää kirjoittaa niin, että Pihtiputaan mummokin se ymmärtää.(4)

Pihtiputaan mummo kujundimehhanism rajaneb kohanimel Pihtipudas (sellenimeline vald asub Lääne-Soome läänis Kesk-Soome maakonnas) ja teadmisel, et mummo on vanem naine (kas a) vanaema või b) vanamemm, mutt, eit), ning eeldusel, et vanemad naised ei ole tõenäoliselt kuigi ärksad: Samaa kännykkää pystyy käyttämään niin Pihtiputaan mummo kuin naapurin insinööriopiskelijakin. Apple kehittää systeeminsä Pihtiputaan mummolle, koska ihminen on yksinkertainen olento (P. Muikku-Werneri näited, tema sõnutsi on see tähendus üldlevinud). Selle nimetuse keeleliseks aluseks on rühma inimeste (vanaemade) tunnuslike omaduste metonüümiline ülekanne: vanaema seondub soome rahvusluse, lihtsa inimese, eriti maanaise tublidusega. Fraasile Pihtiputaan mummo on omased ka positiivsed konnotatsioonid, eriti silmas pidades mummo tähendust ’vanaema’. Pihtipudase vallas on 1994. a alates vanaemadele välja antud Pihtiputaan mummo tiitlit.

Ehkki tädi Maali kujund ei tekita kuigivõrd negatiivseid assotsiatsoone, ei ole see ka sedavõrd positiivne, et oleks soome keele eeskujul aset leidnud kujundi sihtvaldkonna sisese ülekande muutus. Eesti keeles on pigem kujundit ära kasutatud kattevarjuks, et õigustada asjade lihtsustatud käsitlusi ja rõhutada lihtsate lahenduste otstarbekust: … poliitikud on tädi Maali armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli (I. Tarand, Põhjarannik 23. VIII 2011).

Mis puutub aga auväärsete eakate naiste ja meeste tiitlitesse, siis on meilgi (nähtavasti Soome eeskujul) nende panuse tunnustusena ühiskonna arengusse oma austavad nimetused. Riigi tasandil on selleks külm ja kiretu Aasta Vanaema (ja/või Aasta Vanaisa), maakonna tasandil siiski soojem ja emotsionaalsem Memm (ja/või Taat): Järjekorras juba kuues Viru Memme ja Viru Taadi valimise pidu peetakse Roela lauluväljakul (Virumaa Teataja 21. VII 2005). Kujundliku nimetusena tädi Maali oma sisu poolest selleks ei kvalifitseeru.

Soome keeles on veel teinegi kujundlik keelend, mis tähistab mõistet KONSERVATIIVNE, UUENDUSKARTLIK INIMENE. See on kukkahattutäti ’lihtsakoeline, konservatiivne, vähese vastutusvõimega, moraalitsev inimene, eriti naisametnik’: Nyt kukkahattutädit haluavat kieltää tupakan mainostuksen.(5) Selle kujundliku liitsõna halvustav, negatiivne konnotatsioon(6) on säilinud ka otsetõlkena levival lillekübaratädil. Google’i otsimootoriga leiab seda eestikeelsetest foorumitest: Soome „lillekübaratädid” ehk sealne lastekaitsemaffia võtab neilt lapsed ära esimeste nädalate jooksul (Perekool 20. VIII 2016).

Eesti keeles katavad seda mõistet praegu adjektiiv tädilik ja substantiiv tädi: Kergelt sõrmevibutavalt tädilik lugu, inimeselt kes sinisilmselt näib uskuvat, et kui siin kirjutada, siis inimesed muudavad oma harjumusi (Äripäeva veebikommentaar 22. III 2016); Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik (Õpetajate Leht 23. I 2009); Ministeeriumi tädid arvavad, et noored võiksid vastuvõtu ootel ise esineda…. (Virumaa Teataja 26. VI 2004). Kui tekib vajadus erksama kujundi järele, siis see ka leitakse, kas laenatakse teistest keeltest, taaselustatakse mõni unustatud vana või luuakse päris uus.

 


  1. Nimede statistika. http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ (25. V 2017).
  2. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks. Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Postimees 28. märtsil 2001; K. Õim, A. Õim, P. Muikku-Werner, Uudne metafoorne keelend: kas laen või diakroonilise arengu tulemus? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja 2013, nr 23, lk 428−456; https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4di_Maali (10. V 2017).
  3. https://fi.wikipedia.org/wiki/Pihtiputaan_mummo (10. V 2017).
  4. J. Pietilä, Allan Liuhala – lehtimies. Edita, 2008.
  5. Urbaani Sanakirja Com. http://urbaanisanakirja.com/word/kukkahattutati/57088/ (10. V 2017).
  6. R. Klemettinen, Kukkahattu kukkistelee. – Kielikello 2014, nr 3. http://www.kielikello.fi/index.php?mid=2&pid=11&aid=2659 (10. V 2017).

Alexander Lenard (Lénárd Sándor, 1910–1972) oli oma põlvkonna üks haritumaid ungarlasi. Olles õppinud arstiks, tegutses ta ka kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja maalikunstnikuna. Pärast Esimese maailmasõja lõppu elas Lenard koos oma perekonnaga Balkani poolsaarel, kus kolis pidevalt ühest kohast teise. Aastail 1928–1932 õnnestus tal veidi pikemalt peatuda Viinis ja omandada arstidiplom. Pärast Austria anneksiooni põgenes Lenard Itaaliasse, kus läks sügavale põranda alla. See tähendas Lenardi puhul, et ta viibis suurema osa ajast Vatikani raamatukogus ja tegeles seal renessansiaegsete uurimustega neerudest ning hormoonravi ajalooga antiikajal. Kui Teine maailmasõda lõppes, pakuti talle professorikohta Ungaris, millest ta loobus, sest ei näinud endas korralikku kommunistimaterjali.(1) Selle asemel võttis ta 1952. aastal üheotsapileti Brasiiliasse, kus töötas algul pliikaevanduses meditsiiniõena ja hiljem apteekrina, sest tema Austrias omandatud arstidiplomit ei tunnistatud, ning teenis lisa keeletundide ja tõlkimisega. Lenard valdas kahtteist keelt. Juba pliikaevanduses töötades hakkas ta tõlkima ladina keelde A. A. Milne’i kuulsat lasteraamatut „Karupoeg Puhh”. Tõlkimisele kulus Lenardil seitse aastat. Pärast seda lasi ta São Paulos oma viimaste peesode eest trükkida tõlkest 100 eksemplari, mille saatis laiali kirjastustele üle maailma.(2)

Niimoodi käituda – pühenduda sõja ajal meditsiiniajaloole, pärast sõda tõlkida lasteraamatut surnud keelde ja kirjastada see oma viimase raha eest – pole sugugi pragmaatiline, kui viibitakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras nagu Lenard.

J. D. Salingeri teismekirjanduse üleilmsesse kullafondi kuuluvas jutustuses „Franny ja Zooey” loeb Zooey oma venna saadetud vanu kirju, kus meenutatakse, kuidas Zooey oli nooremana saanud õnnetust armastusest üle sellega, et katsus tõlkida Mundaka Upanišadi klassikalisse kreeka keelde.(3) Sellest pole õnnetu armastuse puhul mingit kasu. See ei too armastatut tagasi, mis oleks ainus positiivne programm niisuguses olukorras.

Sulev Keeduse mängufilmis „Georgica” (1998) tõlgib endine misjonär Jakub vanarooma poeedi Vergiliuse õpetlikku heksameetris poeemi „Georgica” ladina keelest suahiili keelde, et kunagi jõuaksid „rõõm, rahu ja rikkus” ka masaide õuele. On täiesti selge, et raamat masaideni eales ei jõua. Jakub saab nimelt filmi lõpupoole surma ja tõlge jääb lõpetamata. Sellist saatust Jakub ilmselt ette näha ei oska, kuid ometi on talle kindlasti teada, et Aafrikasse ta raamatut niikuinii ei vii: elab ta ju Nõukogude Liidus raudse eesriide taga. Vähe sellest, ta on saadetud sisepagulusse, ainsaks elanikuks nimetule Eesti rannikusaarele, kus tegeleb õppepolügoonile heidetud pommide tabamuste ülestähendamise ja selle teabe staapi edastamise tähtsa tööga. Jakubi misjonärielu on seljataga ja reisimised reisitud. Lisaks tuleks veel meenutada, et Vergiliuse „Georgica”, kuigi kirjanduslikult oivaline, on põllumehe käsiraamatuna masaidele praktiliselt kasutu: „[N]agu ütleb meie Vergilius, kes piinlikult täpsele õpetusele eelistas ilusat ütlemisviisi, sest tema soov oli mitte põllumehi õpetada, vaid lugejat lõbustada.”(4)

1976. aastal ilmus Lennart Meri raamat „Hõbevalge”, mis mõjus vastumürgina rahvuslikule meeleheitele. Teoses esitatud tõlgendused on teaduslikult kaheldavad ning raamatu omaaegne vastuvõtt oli vastuoluline, ometi on „Hõbevalge” müüdina kaljukindel. Meri ei kummutanud seal nõukogude ajalookäsitlust, õõnestanud nõukogude võimu ega kutsunud üles selle vastu võitlema. Selle asemel vaatas ta sellest üle ja selle taha, kus asub täiesti kasutu: Pytheas, Strabon, Sitsiilia Diodoros, Vanem ja Noorem Plinius, Pomponius Mela, al-Idrisi ja teised.

Üsna sarnaselt leidis legendaarne klassikaline filoloog Jaan Unt (1947–2012) võimaluse ahistavais ühiskondlikes oludes jääda iseendaks, avastades 17-aastaselt enda jaoks filosoofkeiser Marcus Aureliuse ja liikudes sealt edasi juba kõige muu kasutu juurde.(5)

Need on näited selle kohta, mida tehakse siis, kui ükski n-ö kasulik lahendus ei anna rahuldavat tulemust, aga ometi on vaja jääda inimeseks ja säilitada mingi identiteet.  Marju Lepajõe kirjutab, et suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.(6) Kindlasti on inimese kui inimese privileege veel teisigi, kuid vanakreeka keelt osata on kahtlemata üks neist. Kasulik on oma olemuselt pigem universaalne. Seda saab kindlaks teha matemaatilise optimeerimisega, kõrvutades erinevaid andmeid või pannes kirja plusse ja miinuseid. Täiesti kasutu on seevastu kultuuriti erinev. Meil moodustab ühe suure osa sellest antiik. Meeldigu see meile või mitte, kuid midagi paremat ka praegu võtta ei ole.

Kuulsamaid tänapäeva renessansiuurijaid, itaallane Nuccio Ordine väidab raamatus „Kasutu kasulikkus”, et osa teadmisi on eesmärk iseeneses, nad on kõigile kättesaadavad ja omakasupüüdmatud, vabad otstarbekuse survest.(7) Antiikkirjandus on kõigile kättesaadav ja omakasupüüdmatu juba selles mõttes, et seda ei piira autoriõigused, peale selle ei saa ta olla vähemalt Euroopa kultuuriruumis ühegi võimu monopol. Mis puutub otstarbekusse, siis teatud olukordades on tõesti mõistlik sellest lähtuda, kuid nagu ülal sai viidatud, pole haruldased ka juhtumid, kui kasulik enam ei „tööta”. Sel juhul pöördutakse täiesti kasutu poole.

Kui asjad on hästi, võib meeliskleda selle üle, milleks üldse see kasutu. Praegu on elu päris hea. Ometi tuleb ka täna mõelda sellele, mis saab, kui kõik on väga halvasti: majanduslikult, poliitiliselt ja/või isiklikus elus. Varem või hiljem juhtub see nii või teisiti ja siis muutub täiesti kasutu asendamatuks. Kas me oskame siis tõlkida mõnd lasteraamatut ladina keelde või, vastupidi, tõlkida vanakreeka keelest järjest kõik Platoni ja Aristotelese kirjutised meie hiljasündinud väikesesse kultuurkeelde, mille kõnelejate arv pidevalt väheneb? Kui me ka ise ei oska, piisab vahel teadmisestki, et kusagil on keegi, kes seda oskab ja teeb. Ja et ta jõuab välja koolitada õpilase, kes töö üle võtab ja pakub tulevikuski edasi täiesti kasutut ühiskondlikku teenust.


  1. A. Lenard, The Valley of the Latin ­Bear. New York: E. P. Dutton & Co., Inc., 1965.  http://mek.oszk.hu/02700/02764/html/
  2. E. McDowell, ’Winnie Ille Pu’ nearly XXV years later. – The New York Times 18. XI 1984, http://www.nytimes.com/1984/11/18/books/winnie-ille-pu-nearly-xxv-years-later.html
  3. J. D. Salinger, Kuristik rukkis. Novellid. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad. Franny ja Zooey. Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
  4. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, LXXXVI 15. Tlk I. Vene.Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 301.
  5. P. Olesk, Ärge kartke tuupimist. – Posti­mees 10. XI 2007. http://www.postimees.ee/1725227/aerge-kartke-tuupimist
  6. M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. (Eesti mõttelugu 102.) Tartu: Ilmamaa, 2011, lk 445.
  7. N. Ordine, L’Utilité de l’inutile. Paris: Les Belles Lettres, 2014, lk X.

Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)

Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.

Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi aktsioone, nagu vanal heal Eesti ajal, aga justkui polegi enam sünnis oodata.

Tõsi, kirjanduse kõlapind on vähenenud, aga seda enam tuleks kanda hoolt, et see päriselt ära ei hajuks. Elavatel kirjanikel on seda lihtsam teha, sest praegune aeg soosib esinemisi, häppeninge jmt. Mida ekspressiivsema loomuga kirjanik, seda suurem võimalus „kõmistada”. Surnud klassikutel on pisut keerulisem. Nemad peavad lootma teistele, ennekõike muidugi lugejatele ja uurijatele, et need ikka vajutaksid „värskenda” nuppu.

Seetõttu otsustasime aastapäevad tagasi koos Vargamäe muuseumi inimestega, et tänavu, 2016. aastal, tuleks tähistada „Tõe ja õiguse” I osa esmailmumise ümmargust aastapäeva – romaan tuli välja 30. oktoobril 1926. Et mitte lasta ühel tüvitekstil marginaliseeruda, vaid temaga omamoodi uhkustada, sest „Tõde ja õigus” ei ole lihtsalt teos. Ta on – nagu üks elav klassik on ilusti sõnastanud – otsekui katedraal, mille vaatamiseks tuleb pea kuklasse ajada, aga ikka näed ainult osakest sellest. Ja katedraalid on alati linna, rahva, terve kultuuri uhkus.

Katedraali võrdluse valguses mõtlesin, et kogun kokku mõned nendest osakestest, millest „Tõde ja õigus” – aga tegelikult kogu Tammsaare looming – koosneb. Ja mis on Tammsaarest teinud kirjaniku, kelle võime südamerahus paigutada William Shakespeare’i kõrvale.

Väikeseks inspiratsiooniks oli nimekiri, mille peale sattusin peaaegu juhuslikult Internetis surfates. See koosnes kümnest märksõnast selle kohta, kuidas Shakespeare on inglise kultuuri (ja sealjuures maailma) mõjutanud. Seetõttu olen siin-seal tarvitanud ka võrdlusi Shakespeare’iga.

1. Unistamine. Unistamine ei ole vahest esimene märksõna, mis Tammsaarega seostub. Kuid olgu see nimetatud esimesena, sest unistamine on võimas jõuallikas. Ja Tammsaare oli esimesi meie prosaiste, kelle loomingus on unistamisel nii oluline roll. Tammsaare armastas unistada ja julgustas ka teisi unistama, ta leidis, et unistamine on kultuuri loomine ning muudab maailma paremaks. Sisimas oli Tammsaare omajagu romantiline hing.

2. Keel. Shakespeare’i kohta öeldakse, et ta arendas märkimisväärselt inglise keelt, lisades sinna hulga uusi sõnu – väidetavalt tervelt 10 % tema sõnavarast oli lugejatele tundmatu. Tammsaare kohta ei ole seda tüüpi keeleuuringut küll tehtud, kuid võime kindlameeli väita, et ka Tammsaare on eesti keelt muutnud, tuues sisse oma ainulaadse, paradoksleva jutustamisstiili ja kasutades murdesõnu ning kodukandi murrakut. Mis aga kõige tähtsam – Tammsaare keel ei ole lihtsalt sõnad, see on ka mõttekool; tema jutustamisstiili määrab vaimne süntaks, mis on nakkav. Ma arvan, et eesti kultuur on sellest tervikuna mingil moel nakatunud.

3. Tõeline romaanikangelane. Kui Hamletis on nähtud inglise kirjanduse esimest moodsat kangelast, siis eesti kirjanduses on selleks peetud Katku Villut. Tema on esimene tegelane eesti kirjanduses, kelles on selliseid sisemisi vastuolusid ning võitlemist oma saatusega, mida teoreetikud on pidanud tõelise romaanikangelase tunnusteks. Mõistagi järgneb talle Vargamäe Andres oma eksistentsiaalsete võitlustega ning kõik tipneb Indreku sisemiste ängidega. Kõigist neist on saanud omamoodi ikoonid või sümbolid. Nad on ammu endast midagi enamat ja suuremat. Ütleme „nagu Vargamäe Andres”, ja rohkem ei ole vajagi seletada.

4. Identiteet. Shakespeare’i loomingus möllavad monarhia intriigid ja salasepitsused räägivad kahtlemata midagi inglaste kohta laiemalt; lõpuks on see maa, kust on tulnud erakordselt palju krimikirjanikke ja mõrvamüsteeriume. Nali naljaks, aga Tammsaare tabas oma loominguga ära midagi ainuomast eestlastele. Kuigi see avaldub veidi peenekoelisemalt ega ole nii selgelt näpuga osutatav. Igal juhul on „Tõest ja õigusest” saanud meie identiteedi osa, mis ei kivine, vaid võimaldab igal ajastul leida uusi lähenemisteid.

5. Psühholoogia. Tammsaare nimetas ise oma „Tõde ja õigust” psühholoogiliseks romaaniks par excellence ning on tõsi, et temast osavamat inimese psüühika salakäikude ning inimsuhete keerukuse ja saatuslikkuse kujutajat on eesti kirjandusest raske leida. Tammsaare oli esimene kirjanik, kes inimest sellise täpsusega oskas käsitleda. Sellega andis ta meile erilise ilukirjandusliku psühholoogiaõpiku, mis ajas ei vanane.

6. Laste nimed. 1975. aastal tuli kinoekraanile mängufilm „Indrek” ning samal aastal (ja lähiaastatel) järgnes sellele Indreku nimebuum. Meie hulgas liigub ka Krõõtasid ja Pearusid, kellele nimi on pandud just romaani järgi.

7. Vargamäe. Vargamäe on aegade jooksul sümbolina kasvanud lausa kosmiliseks ja teistpidi põlistunud ürgeestiliseks. Vargamäe on elu sümbolina kõikvõimas, sealt ei saagi mujale ära minna, kui ehk ainult surma. Ja seda imelikum, et üks Ülle Kursi avastatud arhiiviviide annab põhjust oletada, et Vargamäe võib olla kunagi seal kandis kasutusel olnud kohanimi. Väikene soodetagune, peaaegu olematu kohakene.

8. Teater. Eesti teater ilma Tammsaareta ja eriti „Tõe ja õiguse” üha korduvate lavastusteta oleks nagu mammut ilma selgroota.

9. Pärand. Meil on olemas unikaalne pärand: Tammsaare korter, tema elu- ja töökeskkond Tallinnas, kus sündisid ka mõned „Tõe ja õiguse” osad, ja tema lapsepõlve- ning „Tõe ja õiguse” läitemaastik Põhja-Tammsaare talus (Vargamäel). Säilinud on suurem osa kirjaniku käsikirju, hulk kirjavahetust, dokumente ja fotosid – kultuurivara, mida ei ole võimalik asendada ega taastada ja mida seetõttu tuleb lihtsalt eriliselt hoida. Tammsaare on ainus eesti kirjanik, kelle pärandi hoidmisele on pühendatud kolm muuseumi.

10. Tee tööd ja näe vaeva. Kes ei oleks kuulnud nende sõnadega algavat lauset! Ning kes ei teaks, et seda on aastakümneid valesti tsiteeritud ja kasutatud. Nii väga on tahetud selles näha Tammsaare sõnumit! Eks iga põlvkond tahab teha oma klassiku, see on tema õigus.

Mida Tammsaare ise kirjutas ja mõtles, seda võib igaüks järele vaadata „Tõe ja õiguse” I osa lõpust (Kogutud teosed VI. Tallinn, 1981, lk 492).

 


  1. Tammsaare lause kõlab nii: „Millalgi olen kuskil midagi selletaolist lugenud, et –Inglismaal pole kirjanikke, aga neil on Shakespeare ja nõnda on neil kirjandus.”

2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste seas: ainus suurkeel, mille kõnelejad moodustavad üle 50 % kõigist soome-ugri keelte kõnelejatest. Kui teha meelevaldseid seoseid, oleks Ungari saatkonna sulgemine Eestis 2014. aasta septembris, Ungari üha suurenev Moskva-orienteeritus ja (miks mitte) ka soov taaskehtestada surmanuhtlus justkui loomulikud sümptomid Ungari üha suuremale mitte-soomeugrilisusele. Peab siiski nentima, et peaminister Viktor Orbáni poliitikas on „ajalooline keelesugulus fakt, mitte maitse asi” (Delfi 2013b) ja pigem on selle ideoloogia hääletoruks paremäärmuslik Jobbik Magyarországért Mozgalom (Liikumine Parema Ungari Nimel).

Ükski nendest ideedest ei ole sündinud aga tühjale kohale ning teema on aktuaalne ka teaduslikus diskursuses. Praegu valdavaks tunnistatud mudeli kohaselt jagunevad soome-ugri keeled kaheks rühmaks: soome-permi keelerühmaks (mis omakorda jaguneb läänemeresoome, volga ja permi keelteks) ning ugri keelerühmaks. Soome-ugri keeled moodustavad aga osa suuremast uurali keelkonnast, mille teiseks haruks on samojeedi keeled. Kuid see mudel pole kaugeltki lõpuni heakskiitu pälvinud ja välja on pakutud ka mitmeid alternatiivseid teooriaid. Üheks suureks senise hierarhilise keelepuu mudeli kriitikuks on itaalia lingvist Angela Marcantonio, kes leiab, et uurali keelkonnal (ja selle peamisel harul, soome-ugri keelerühmal) puudub piisav ühisosa tõestamaks keelkonna olemasolu. Samas eksisteerib uurali keelkonna alla klassifitseeritud keeltel ohtralt sarnasusi teiste, valdavalt turgi ja jukagiiri keeltega,mida uralistid tavaliselt ignoreerivad võimaliku geneetilise seose kontekstis, kuna need sarnasused on vastuolus uurali keelkonna mudeliga. Sellest kirjutab Marcantonio oma 2002. aasta raamatus „The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics” („Uurali keelkond: faktid, müüdid ja statistika”), mille lingvistilisest argumentatsioonist annan järgnevalt lühikese ülevaate.

Marcantonio alustab katsetest rekonstrueerida proto-uurali häälikusüsteem ning sõnavara. Moodsatest rekonstruktsioonidest esimene oli Juha Janhuneni 1981. aasta uurimus „Uralilaisen kantakielen sanastosta” („Uurali algkeele sõnavarast”), mis kirjeldab läänemeresoome, permi ja samojeedi keeltes aset leidnud häälikumuutusi, mis võiksid viia tagasi proto-uurali keeleni, ja toob välja kolme keelerühma sõnade võimalikke etümoloogiaid nende häälikumuutuste tõestuseks. Oluliseks täienduseks oli Pekka Sammallahti 1988. aasta artikkel „Historical phonology of the Uralic languages, with special reference to Samoyed, Ugric, and Permic” („Uurali keelte ajalooline fonoloogia osutusega samojeedi, ugri ja permi keeltele”), mis suutis olemasolevasse rekonstruktsiooni lisada ka ugri keelerühma keeled. Marcantonio leiab aga, et need rekonstruktsioonid on ebaveenvad, kuna kirja pandud häälikumuutused on keerulised ja etümoloogiline materjal, mis peaks häälikumuutusi tõestama, reeglitega paremaks sobimiseks teadlikult kohandatud. Samas pole ka etümoloogiline tõestusmaterjal väga tugev ning sageli on uurijad teinud meelevaldseid tõlgendusi sõnade tähenduses. Need vähesed etümoloogiad, mis on semantiliselt järjepidevad ja häälikumuutustele kohandamata, paneb Marcantonio juhuse, „rändsõnade” (sks Wanderwörte) ning laenamiste arvele. Sageli ilmneb, et hea etümoloogiaga näitel esineb analooge väljaspool uurali keelkonna keeli.

Teisena käsitleb ta laensõna ja paralleelse põlissõna vahel esinevat ebamäärasust – kuigi on vähe etümoloogilist tõestusmaterjali, mis viitaks ühisele proto-uurali keelele, esineb uurali keeltes sageli suur ühisosa teiste, mitte uurali keelkonda kuuluvate keelte sõnavaraga. Neid sarnasusi uralistid aga ignoreerivad kui võimalikku tõestusmaterjali keelte geneetilisest sugulusest ning omistavad need kas laenamise, keelekontaktidest tingitud konvergentsi (sks Sprachbund) või lihtsalt juhusliku kokkusattumuse arvele. Erinevalt proto-uurali rekonstruktsioonidest, mis võtavad arvesse keerulisi ja ebareeglipäraseid häälikumuutusi, on need sarnasused tihti läbipaistvad. Selle tõestamiseks võrdleb Marcantonio kehaosade ning floora ja fauna proto-uurali rekonstruktsioone ning leiab, et ainult 10 %-l nendest rekonstruktsioonidest puudub vaste mõnes muus, uurali keelkonda mitte kuuluvas keeles (lk 179).

Kolmandana käsitleb ta uurali keelkonna väidetavat iidsust – üks peamisi argumente, miks uurali keelkonnas leidub nii vähe ühist sõnavara ja morfoloogiat, peituvat uurali keele kõrges vanuses. Kuna lahknemine algkeelest toimus nõnda ammu (hinnanguliselt 6000–8000 aastat tagasi), ongi väga raske leida selget ühisosa. Tõendusmaterjaliks uurali keelkonna iidsusest on väidetavalt väga vanad indoeuroopa laenud ja ühisosa taimenimedes, mis kasvasid proto-uurali asustusalal enam kui 6000 aastat tagasi. Marcantonio leiab, et lingvistiline tõestusmaterjal uurali keelkonna iidsusest on ebapiisav, samal ajal kui soome-ugri keelte morfoloogiline areng on täheldatav võrdlemisi hilises perioodis, esimestes kirjalikes allikates: ungari „Halotti beszéd és könyörgés” („Hauakõne ja palve”) XII sajandi lõpust.

Neljandana juhibki Marcantonio tähelepanu ühisosa puudumisele uurali keelte morfoloogilises ülesehituses. Ühisosa pole isegi grammatilistes kategooriates (kui eesti keeles arvatakse olevat 14–15 käänet, siis näiteks teatud handi keele murretes on ainult kaks käänet), rääkimata konkreetsetest käände- või pöördelõppudest. Kui Marcantonio uurib konkreetsete morfeemide (tähenduse) ja leviku vahelist seost, ilmneb taaskord, et uurali ja mitteuurali keelkonna keelte morfoloogilises struktuuris esineb märkimisväärne ühisosa.

Oma väidete tõestuseks kasutab Marcantonio statistilist meetodit, seda nii proto-uurali sõnavara, nt laensõnade, kui ka morfoloogilise süsteemi tasandil. Statistiline meetod on justkui tuleproov selgitamaks välja, kas uurali keeltes leiduv ühisosa on piisav tõestamaks keelkonna olemasolu. Eriti oluline on proto-uurali sõnavara statistiline analüüs, kus Marcantonio seob uuritavate sõnade (Marcantonio võtab uurimisobjektiks kehaosadele osundavad sõnad Károly Rédei „Uurali etümoloogilises sõnaraamatus” ning selle osa Janhuneni korpusest, mida Janhunen ise on pidanud kvaliteetsemaks) etümoloogia konsonantide hulgaga sõna tüves ning sõna esinemissagedusega tänapäeva uurali keeltes. Mida lühem on sõna ja mida vähemates sihtkeeltes leidub selle atesteeritud järglasi, seda suurem on tõenäosus, et tegemist on juhusliku kokkusattumusega. Sõnad, mille etümoloogiline seos tundub ka statistiliselt tõenäoline, võtab Marcantonio lähema uurimise alla ning juhib tähelepanu, kui nendel sõnadel esineb paralleele väljaspool uurali keeli või kui etümoloogia semantiline vastavus ei ole lõpuni selge. Alles jäänud vähestest sõnadest, mis on tõepoolest uurali keelkonnale ainuomased ning etümoloogiliselt tugevad, ei piisa Marcantonio meelest eraldiseisva keelkonna tõestamiseks.

Niisiis, kui võtta näidislauseks Mall Hellami tutvustatud Elav kala ujub vee all (ung Eleven hal úszik a víz alatt), siis Marcantonio analüüsi kohaselt oleks see lause rohkem juhuslike tüvede ja ühiste laensõnade kokkulangemine kui tõestus reaalsest keelesugulusest. Sõnad elav/eleven ja all/alatt ei ole statistiliselt olulised, kuna mõlema tüves esineb ainult üks konsonant (lk 150), ning sõna kala/hal onlaialt levinud rändsõna, mille algkeelt ei ole võimalik tuvastada (lisaks uurali keeltele esineb see ka oroki ja nanai keeles (χolto), mis kuuluvad hoopis tunguusi keelte hulka) (lk 110, 149).

Lisaks lingvistilistele argumentidele kasutab Marcantonio vähemal määral ka tõestusmaterjali ajaloodokumentidest, antropoloogiast ja geneetikast.

Teaduslik retseptsioon Marcantonio tööle varieerub. Üheks tugevaks toetajaks on Eesti oma uralist Ago Künnap, kes kiidab Marcantonio raamatut „õigeusklike”, st traditsionalistlike fennougristide õudusunenäoks (Künnap 2002: 523), „mille mõju uralistikale on raske üle hinnata” (Künnap 2002: 525), ning kelle ideed uurali keelepuu ebatäpsusest vaatavad Marcantonioga paljuski samas suunas. Marcantonio oli ka 2013. aastal toimunud Eesti Keele Instituudi konverentsi „Uralic and Indo-European Language Contacts” üheks peaesinejaks.

Teised arvamused on aga märksa skeptilisemad. Nõnda näiteks kiidab Edward J. Vajda raamatut selle poolest, et see toob esile uralistikas leiduvad murekohad, kuid raamatu tervikliku sõnumiga siiski lõpuni nõus ei ole. Marcantonio statistiline analüüs ei ole piisav tõendus, et kogu uurali keelkonna mudel maha kanda (Vajda 2003).

Sootuks teravam on aga Stefan Georgi kriitika, mis annab Marcantonio tööle hävitava hinnangu, seda nii statistilise meetodi läbiviimise, teistest keelkondadest paralleelide otsimise kui ka lõplike järelduste kohta. Marcantonio raamat on kallutatud, tekitamaks lugejas mulje, nagu tõendeid uurali keelkonna olemasolu kohta on vähem kui tegelikult. Proto-uurali algkeele statistilises analüüsis on teadlikult piiratud Janhuneni korpust ja kehtestatud etümoloogia tugevuse hindamiseks erakordselt karmid kriteeriumid, samas kui leksikoloogilisi paralleele teistest aasia keeltest on otsitud sügavama kriitikameeleta. „Siinkohal paistab silma eelkõige see, et autor, kes varasemalt oli valmis ka kõige väiksemat „ebareeglipärasust” uralistikas kõrgelennuliselt pidama tõendiks uralistika puuduliku olemasoluõigustuse kohta, viskab nüüd – mil see temale sobib, et näidata kui palju väidetavalt leidub uurali sõnu ja morfeeme ka „teistes aasia” keeltes – järsku ja ette hoiatamata igasuguse metodoloogilise ranguse kõrge kaarega üle parda (Georg 2004: 161).

Georg, kes ise on spetsialiseerunud altai lingvistikale, heidab ette Marcantonio asjatundmatust turgi ja draviidi keeltes, millest Marcantonio on otsinud paralleele, ning toob pikas arutluses välja mitme Marcantonio etümoloogia ekslikkuse. Võrdlemisi samasuguse järeldusega on ka Janne Saarikivi retsensioon (2004).

Suur osa Georgi kriitika teravusest ei tulene mitte eksimustest lingvistilises analüüsis (kuigi näiteid sellest toob Georg ohtralt), vaid Marcantonio kergelt sensatsioonilisest toonist, mis kuulutab raamatu sisu „revolutsiooniliseks” veel enne seda, kui lugeja on jõudnud sisse-juhatusest kaugemale. Marcantonio selgitab võrdlemisi emotsionaalse sõnavaraga oma töö põhjuslikku tagamaad, milleks on võitlus uralistikas kinnistunud arusaamadega, nagu oleks juba XIX sajandi lõpus lõplikult tõestatud (Joseph Budenzi ja Otto Donneri poolt) ungari keele seos soome ning teiste soome-ugri keeltega. Marcantonio sõnul polnud see tõestus kaugeltki selge ja oli pigem ajendatud poliitilisest motivatsioonist diskrediteerida Austria keisri alamate hulka kuuluvate ungarlaste võimalikku sugulust türklastega. Hiljem on Budenzi ja Donneri teadustöö kinnistunud dogmaks, mis takistab ka tänapäeval tunnistamast, Marcantonio arvamusel ilmselget, sugulust ungari ja turgi keelte vahel. „Ungarlaste soome-ugri päritolu sotsiaalpoliitilise eelistatuse alguse saab viia tagasi Ungari olukorrale Austria-Ungari kaksikmonarhia (1867–1918) kontekstis, niinimetatud Austria-Ungari kompromissi ajal (lk 52).

Hiljem olevat takistanud paradigmamuutust aga Ungari kuulumine Nõukogude Liidu mõjusfääri. „Uuemal ajal, Vene mõju perioodil, oli teadlastel ohtlik võtta omaks ungarlaste turgi päritolu teooriaid. Tegelikkuses pälvis soome-ugri paradigma Nõukogude Liidu perioodil võimu eelsoosingu” (lk 53).

Vastuolu on sedavõrd suurem, et Marcantonio ideed on leidnud väljundi ungari paremäärmusliku erakonna Jobbik poliitilises retoorikas. Ungari suuruselt teise opositsioonipartei ideoloogia üheks võtmekomponendiks on nn Ungari turanism, mis seob ungarlaste päritolu pigem turgi kui soome-ugri rahvastega. Marcantonio lingvistiline töö annab sellele ideoloogiale tõsise teadusliku tausta. Nõnda leiabki näiteks2008. aasta karmisõnalisest avalikust pöördumisest Ungari haridus- ja teadusministeeriumile „Välja juurida soome-ugri vale” viite ka Marcantonio teadustööle. Petitsiooni argumentatsioon soome-ugri mudeli eelistamise kohta XIX sajandi saksa kultuuriruumi kontekstis on laias laastus Marcantonioga sama. Ka geneetilisi asitõendeid, mida Marcantonio kasutab teisejärgulisema asitõendina (ning Georg peab häbematuse tipuks), kasutab see pöördumine, tõestamaks, et ungarlased tõepoolest kuuluvad pigem turgi kui soome-ugri rahvaste hulka.

See, kas Marcantonio statistiline analüüs on pöördeliselt paradigmasid muutev, lõplikuks tõestuseks ebapiisav või täielikult vale, jäägu otsustada uralistidele endile. Ehk on Marcantonio teadusliku töö asetamine samasse lausesse Jobbikuga ning „alternatiivsete” teooriate hulka näide just sellisest dogmaatilisest mõtlemisest, mille vastu ta võitleb. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et kuigi raamatu pealkiri ja sissejuhatav peatükk viitavad uurali keelkonna sisemiste seoste puudumisele, on tegelikkuses peamiseks teemaks pigem ungari keele seotus turgi keeltega. On selgelt ja korduvalt rõhutatud, et senine uurali keelkonna hierarhiline mudel on vale, kuid mis määral ja kuidas täpsemalt, enam nii selge pole. Autor ei paku selget ülevaadet, milliseid keeli on seni peetud ekslikult sugulasteks, milliseid mitte – nõnda saab vaid sõrmega järge ajades välja lugeda, et ungari keel kindlasti ei kuulu samasse keelerühma kui handi ja mansi keel (st ugri keelte hulka) (lk 75), samas läänemeresoome ja permi keeled pigem nagu oleksid sugulased (lk 141). Handi ja mansi keel on lähemal samojeedi keeltele kui ungari keelele (lk 226), kuid samojeedi keelte käändesüsteem on lähedasem jukagiiri keeltele kui soome-ugri keeltele (lk 222–223). Saami keeled on mitme keele segu ega sobitu tegelikult ühegi määratluse alla (lk 125–126). Lehe-küljel 131 kirjutab Marcantonio, et fonoloogilise struktuuri põhjal saab eristada küll läänemeresoome, permi, obiugri, ungari, samojeedi ja saami keelerühmi, kuid ei pea tõestatuks nende geneetilist sugulust ühtsest algkeelest.

Marcantonio viitab järjepidevalt uurali keelkonna „õpikutõlgendusele”, millele tema enda analüüs vastandub. Seda tehes annab ta ka ülevaate erinevatest uurali keelkonna mudelitest ning sõnastab ühe lehekülje ulatuses ka uurali keelkonna kohta kehtivad „põhiteesid”. Kui võrrelda seda 1998. aastal välja antud ja Daniel Abondolo koostatud kogumikuga „The Uralic Languages” („Uurali keeled”), mis on ilmselt põhjalikem inglise keeles ilmunud tervikkäsitlus uurali keelte kohta, on Marcantonio ülevaade mõnevõrra kompaktsem ja mitte-eriala lugejale ka hoomatavam. Paratamatult mõjub Eesti haridusega lugejale kummastavalt väide, et soome-ugri keele-mudel on saksa imperialismi ja nõukogude tagurlikkuse vili. Samas pole – kui kasutada jälle Delfi retoorikat – alternatiivsed mudelid ungari keele päritolu kohta siiski pelgalt „populistlikud legendid”, mida „teadlased peavad üsna jõuetult pealt vaatama” (Delfi 2013a).Vahest ongi Marcantonio raamat edukaim selles, et seab kahtluse alla komparatiivse meetodi kriitikavaba kasutamise lingvistikas ja näitab mõne-võrra ebamugavalt, kuidas rahvuslik identiteet mõjutab teaduslikke tõekspidamisi. Kas Eesti tõepoolest tunneks rahvusvahelisel tasandil nii palju muret väikerahvaste olukorra üle Venemaal, kui oleks teaduslikult tõestatud, et keelesugulasi meil teisel pool Laadogat siiski ei ole? Miks läheb meile näiteks neenetsite saatus palju rohkem korda kui kettide oma?

Kirjandus

Abondolo, Daniel (koost) 1998. The Uralic Languages. (Routledge Language Family Descriptions.) London–New York: Routledge.

Beadvány a finnugor hazugság felszámolásáért, 2008.11.18.
http://www.magyarfold.eoldal.hu/cikkek/magyar-nyelv/beadvany-a-finnugor-hazugsag-felszamolasaert-.html (22. IX 2015).

Delfi 2013a = Soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista. – Delfi 10. II.

Delfi 2013b = Ungari peaminister Soomes: keelesugulus on ajalooline fakt, mitte maitse asi. – Delfi 13. V.

Georg, Stefan 2004. Rezension A. Marcantonio: The Uralic Language Family. Facts, Myths and Statistics. – Finnisch-Ugrische Mitteilungen, kd 26–27, lk 155–168.

Künnap, Agu 2002. Õigeusklike õudusunenägu. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 523–525.

Marcantonio, Angela 2002. The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. (Publications of the Philological Society 35.) Oxford–Boston: Blackwell.

Saarikivi, Janne 2004. Review: Angela Marcantonio, The Uralic Language Family: Facts, Myths and Statistics. – Journal of Linguistics, kd 40, nr 1, lk 187–191.
https://doi.org/10.1017/S0022226703282360

Vajda, Edward J. 2003. Review: The Uralic Language Family: Facts, Myths, and Statistics. – The Canadian Journal of Linguistics, kd 48, lk 117–121.
https://doi.org/10.1353/cjl.2004.0018

Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi nimetamata. Loo tagamaale heidab valgust impeeriumi siseministri Aleksander Timaševi (1818−1893) konfidentsiaalne kiri 31. augustist 1869 (nr 2484) Balti kindralkuberner Pjotr Albedinskile (1826−1883). Leidsin sellest Märt Pukitsa ärakirja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (f 229, m 5:17, l1−16). Proovisin küll mitmeid kordi Läti Riiklikust Ajalooarhiivist kirja originaali leida, ent asjata, sest kuberneri ja tema kantselei fond on määratu. Timašev märgib kohe kirja algul, et tema kõrgeausus on väljendanud soovi saada teateid, mis sundis tsensuuriametkonda eesti-läti trükisõna koondama Riiga. Juba seegi on üsna hämmastav, et ettevõetud sammudest polnud keskvõim teavitanud isegi kohaliku kõrgema võimu esindajat Balti kindralkuberneri.

Küsimus läti-eesti trükisõna koondamisest Riiga tekkis 1868. aastal sealsele üksiktsensorile läti keelt valdava abilise leidmisega. Esitatud kandidaatidest ei vastanud keegi tsensuuriametkonna tingimustele: ta ei tohtinud olla sakslane ega luterlane. Need nõudmised vastasid valitsuse üldisele taotlusele piirata germaniseerimist Balti piirkonnas. Seejuures peeti silmas, et trükisõna on abinõu ühiskonna poliitiliseks kasvatamiseks ja nõuab suurt tähelepanu ning ettevaatlikku valitsuse järelevalvet, eriti see trükisõna, mis on mõeldud rahva alamkihtidele.

Minister kirjutab, et Balti piirkonnas ei ole asjad viimastel aastatel arenenud mitte täiesti kooskõlas valitsuse kavadega, sest kohalik trükisõna on koondunud peaaegu eranditult selle inimrühma kätte, kelle tendentslikkus on väljaspool kahtlust. Eesti-läti trükisõna teenib eranditult saksa propaganda relvana, mis viib rahvahulgad igakülgsele eraldumisele ühisest isamaast. Minister möönis, et mitte üksnes toimetajad ja kirjastajad, vaid ka läti ning eesti trükiste tsensorid olid eranditult sakslastest luterlased. See on seda sobimatum, et trükiasjade valitsuses pole kirjandus- ja teadussfääris üldse vene inimesi, kes oleks tuttavad läti ja eesti keelega ning seetõttu võimelised jälgima eesti ja läti trükisõna tegevust ning suundumusi. See trükisõna jääb väljapoole igasugust kontrolli ja Vene riigi huvid pole siin piisavalt kaitstud. Selle kinnituseks toob minister fakte Trükiasjade Peavalitsuse tellitud kokkuvõttest läti trükisõna kohta: eranditult luterlik, rahvakoolides on peamise õppeainena esiplaanil luterlik religioon, järgneb saksa keel. Kuramaa rahvakoolides on saksa keel koguni õppekeeleks. Ka läti kirjandus põhineb saksa keelel nagu ka autorite ja kirjastajate kooliharidus. 82 raamatust ja kolmest nädalalehest, mis 1868. aastal Liivi- ja Kuramaal välja anti, pole ükski kirjutatud vene vaimus, kuid seevastu kõnelevad kõik Saksamaast, tema õnnelikust rahvast, üksmeelselt ollakse vastu õigeusule.

Nende tõikade valgusel jõudis trükivalitsus veendumusele, et vaja on pöörata tõsist tähelepanu eesti ja läti trükisõnale, kaasata tsensuuri uusi inimesi, kes ei kuulu luterlaste ja sakslaste hulka. Riia tsensuuris ilmnenud asjaolu saigi ajendiks eesti-läti tsensuuri ümberkujundamisele. Selgus muudki. Pärnus tegeles tsenseerimisega kohalik bürgermeister J. R. Jacoby,(1) kes ei osanud vene keelt ja polnud suuteline täitma valitsuse korraldusi tsensuuri asjus ning tagama korrapärast läbikäimist trükivalitsusega. Juba vene keele mittevaldamine näitas tema ühekülgset saksa vaadet. Pärnu magistraat pakkus Jacoby asemele küll telegraafikontori ülemat N. F. Amendet,(2) ent ka tema ei sobinud mitmel põhjusel. Tartus tegeles eesti- ja lätikeelsete teoste tsenseerimisega üksiktsensor, kes ei osanud neid keeli. Ta juhindus üksnes Tartu ülikooli kahe saksa soost lektori otsustest. Sellise korra tõttu sai arvatavasti võimalikuks Eesti Postimehe kahe lisalehe ilmumine tsensuuriametkonna loata alates 1864. aastast 1868. aastani. Jelgavas (Miitavis) töötas küll läti keelt oskav tsensor, ent tema töökoormus polnud piisav. Nendes kohtades polnud kohalik tsensuur sellisel tasemel, et seda säilitada.

Trükiasjade ametkond jõudis kokkuvõttes järeldusele, et läti ja eesti trükiste tsensuur tuleb koondada Riiga. Ka ei nõua lihtrahva ajalehed, nende kinnitatud programmid ja sisu erilist ruttu trükkimisega, et neid ei võiks tsenseerida Riias. Siseminister möönab küll mõningat kaasnevat tüli toimetustele, ent toob näiteks ajalehe Don, mis ilmub kaks korda nädalas Voronežis, kuid seda tsenseeritakse Moskvas.

Tsensuuriametkonna esialgne plaan oli küll jätta eestikeelsete trükiste tsensuur Tartusse. Hakati otsima usaldusväärseid tsensoreid Tartusse ja Riiga, sobivate isikute leidmiseks pöörduti Riia õigeusu piiskopkonna juhi Veniamini(3) poole. Viimane soovitas kaht keeli oskavat isikut Riia Vaimuliku Seminari õppejõudude seast, ent ei osanud nimetada Tartusse sobivat kandidaati. Seejärel langetati otsus koondada kogu tsensuur Riiga ja üksiktsensori abilisteks kinnitada Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Andrei Ruppert (Ruperts) ja Mihhail (Mihkel) Suigusaar ilma iseseisva õiguseta keelata või lubada midagi trükki. Tekkiv kulude kokkuhoid tsensuuri ümberkorraldamisest arvati kuni 2000 rublale aastas. Minister tunnistas, et eesti-läti trükisõna ei tohi jätta tähelepanuta, tarvitusele tuleb võtta abinõud, mis pidurdaksid võimalikku kahjulikku ühekülgset saksa mõju eesti ja läti trükisõnale.

Uuendused muutsid balti tsensuuri isikkoosseisu, vähendasid sakslaste ja luteri kiriku ühekülgset mõju ning võimaldasid valitsuse paremat järelevalvet seni ligipääsematu trükisõna üle. Tehtud muudatustega polnud rahul ajalehe Eesti Postimees väljaandja ja luterlik vaimulikkond. Heinrich Laakmanni kurtmist ei pidanud minister sedavõrd kaalukaks, et loobuda vastuvõetud otsustest, lisaks polnud trükimaterjalide läkitamine Riiga kaugeltki nii raske, nagu Laakmann oma kirjas väitis. Seda kinnitas Eesti Postimehe ilmumine ja augusti algul esitatud loataotlus uuele eestikeelsele perioodikaväljaandele.(4) Liivimaa Konsistooriumi protest(5) seevastu veenis kasutusele võetud meetmete otstarbekuses, mis puudutas luterlikke teoseid. Ministrile oli luteri usu puutumatus vastuvõtmatu. Ka ei võtnud ta omaks etteheidet, et asju ei kooskõlastatud kindralkuberneriga. Kasutusele võetud meetmed olid siiski üksikkorraldused, mis puudutasid üsna piiratud ringkonna huve ega muutnud seaduses ettenähtud korda.

Tartu eestikeelsete trükiste tsensuur lõpetas töö 1869. aasta mais. Eesti Postimees (14. V, nr 20) sai viimase trükiloa Tartus 13. mail 1869, järgmisele numbrile (21. V, nr 21) andis loa (28. V) Tartu politseimeister Martin von Jannau (1810−1870).(6) Ühtlasi avaldas ajaleht teate trükiste läbivaatamise lõpetamisest Tartus ja edasisest kontrollist Riias („Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar on andnud Eesti Postimehele (11. VI, nr 24) esmakordselt trükiloa 2. juunil 1869. Samamoodi kulgesid asjad Pärnus. Sealne ajaleht avaldas veel kohaliku tsensuuri loaga Trükiasjade Peavalitsuse teate, milles „trükmeister ja seitungi wäljaandja” Borm teatas, et kiirete tööde puhul peab tellimus nüüdsest kaks nädalat varem kohal olema („Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869). Suigusaar annab Perno Postimehele (18. VI, nr 24) esmakordselt ilmumisloa 7. juunil 1869.

Siseministri kirja põhjal võib öelda, et eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensuuri Riiga koondamise laiem eesmärk oli valitsuse soov suurendada kontrolli Liivimaa põlisrahvaste ajakirjanduse ja kirjanduse üle, vähendada saksa mõju ja vahetada välja luterlastest saksameelsed tsensorid. Kulude kokkuhoid oli siinjuures siiski teisejärguline. Kogu siseministeeriumi ja sellele alluva Trükiasjade Peavalitsuse tegevus pidi kaasa aitama vene mõju suurenemisele Läänemere kubermangudes.

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) raames.

  1. Julius Roman Jacoby (1818−1916), kaupmees ja Pärnu bürgermeister (1857−1862, 1866−1877).
  2. Nikolai Friedrich Amende (1840−1923), kauaaegne telegraafikontori ülem Pärnus. Usutavasti ei meeldinud ka tema puhul saksa päritolu ja luteri usutunnistus.
  3. Kodanikunimega Vassili Karelin (1822− 1874), juhtis piiskopkonda 1867−1874. Oli töötanud Saaremaal Kaarma kihelkonnas ja Kuressaares preestrina (vt lähemalt Патриарх Алексий II 1999: 267−273).
  4. Raske öelda, millise väljaandega oli täpselt tegemist.
  5. Protest on siinkirjutajale tundmatu. Ilmselt protesteeris konsistoorium selle vastu, et vaimulikke trükiseid vaatas läbi ja neile andis trükiloa küll konsistoorium, ent lõpliku otsuse tegi siiski üldtsensuuri esindav õigeusuline Suigusaar. Sellelt pinnalt ei jäänud pahandused tulemata.
  6. Eesti Postimehe ilmumiskuupäev ja tsensori luba ei klapi. Tõenäoliselt ilmus ajaleht ikka pärast tsensuuriloa saamist.

Kirjandus

„Eesti Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Eesti Postimees 21. V, nr 21, lk 85.

Paatsi, Vello 2014. Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 284−290.
https://doi.org/10.54013/kk677a3

„Perno Postimehhe” teadaandmised ja kulutamised 1869. – Perno Postimees 4. VI, nr 23, lk 9.

Патриарх Алексий II 1999. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр „Православная энциклопедия”.

I

Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.

Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata, sestap väidaksin esimese hooga olevat paljudes klassikalistes kirjandusteostes märganud, et tõde esindab õiguse kõrval sageli just tõe vastandit – tõejanu, sund elada tõe toel või varjus, soov allutada elu kõikehõlmavale ideele või ideaalile võib nii mõnigi kord osutuda reaalsuses valeks. Nii kerkibki tõe tõsiselt võetavaks alternatiiviks õigus, kuigi üks määratlus asetab selle paari just nimelt tõega – kui keegi „seisab tõe ja õiguse eest”. Samuti on õiguse mõiste seotud õiguslike normidega, riiklikult kehtestatud käitumisreeglite kogumiga. Mind köidab õigus kui õiglus, aga mitte ainult/eelkõige õiglustunne, vaid ka selle teoks tegemine, indiviidi kindel otsustus ja tegu, mis võrsub sisemise õiglustunde järgimisest. Mu käsitluse lähtekohaks sobib just säärane, isiklik ja praktiline suhe õigusse.

Tõde on miski, mis esmapilgul kõrgub mõistena õiguse kohal ja peaks õiguse esile kutsuma. Ometi pole tõde muud kui mõtete või väidete kogum, idee, mille eesmärgiks on vastata tegelikkusele. Enamgi: tõde püüab tervet tegelikkust endasse haarata, „esindada”. Ometi väljendub tõe paradoks tõsiasjas, et jäädes alati ideeks tegelikkusest, sisaldab ta ühtlasi taotlust tegelikkust ammendada või suisa asendada. Aga tegelikkus on alati keerulisem, kihilisem, vastuolulisem kui ükskõik kui filigraanselt sõnastatud tõde. Muide, isegi seletav sõnaraamat pakub tõe esimeseks vasteks „asjade tegelikku seisu, seda, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi” – nõrga relativistina ei taha ma sellise sõnastuse eluõigust kummutada, aga ei oska seda ka lõplikult omaks võtta. Iga tõde vajab keelt, sõnastust, mille toel inimeste ellu ulatuda. Kuidas aga saab sõnastus vastata tegelikkusele? Kas sõnast „Jumal” piisab selleks, et kuulutada Jumal tegelikkusele vastavaks; millekski, mis on tõsi? Need, kes usuvad ontoloogilist jumalatõestust, võivad vastata jaatavalt, kuid ehk peavad nemadki nõustuma, et selline tõestus pole mitte niivõrd tõe, kuivõrd usu asi. Tõde on väide, mida jäägitult usutakse – vastavus tegelikkusele on teisejärguline. Sageli usutakse tegelikkusele vaatamata, asjade tegelikku seisu trotsides. Sellises valguses ei tundu tõde mulle muuna kui ühe kujutluse viisina, kus kujutlusvõime võib mõnigi kord mängida reaalsustajust suuremat rolli. Sellest tuleneb, et just õigus kui õiglustunde teostumine peab lähtuma konkreetsest tegelikkusest, asjade tegelikust seisust. Tõde on absoluutsete ja abstraktsete kategooriate maailm, tõed on kujutluse suurvormid, inimliku kujutlusvõime sümfooniad ja eeposed, mis tahavad kõlada ja kõnetada üle aegade, kultuuriliste piiride, isiklike saatuste ja valikute. Õiguse teostumises aga peegeldub reaalsete olukordade rahutu ja ammendamatu maailm, kus tihti pole kujutluse suurvormidega midagi peale hakata.

Tõde on maailma mudel, suur idee, mis püüab seletada ja allutada tervet tegelikkust, õigus teostub hetkel, kui tegelikkus ilmub mudeli tagant välja, kui tegelikkus meid kompab. Või muljub. Või murrab. Tõe inimene usub ja tahab allutada tema usku kandvale tõemudelile kõiki inimesi. Õiguse inimene lähtub konkreetsetest inimestest ja nende vahel valitsevatest olukordadest. See ei tähenda, et õiguse inimene ei võiks uskuda suurt ideed, aga kui tõe inimene saab armastada teisi inimesi ainult usu, suure idee kaudu, siis õiguse inimene saab armastada suurt ideed ennekõike konkreetsete inimeste kaudu. Kui rääkida sellise asetuse kõige selgematest ilmingutest ilukirjanduses, siis tundub mulle, et näiteks Ivan Karamazov esindab tõe inimest ja Aljoša Karamazov õiguse inimest. Ivan küsib Aljošalt: „Armastama elu rohkem kui selle mõtet?” ning Aljoša vastab: „Tingimata nii, armastama elu enne loogikat…”(1) Aljošal on küll suur idee, aga ta lähtub selle teostamisel konkreetsetest olukordadest, orienteerudes neis sisemise õiglustundega, mille teenistusse ta oma usu rakendab. Sestap nimetatakse tema hoiakut „tegusaks armastuseks”, mis ilmneb juba tema hoiakus võõrast tõde esindava Ivani suhtes; suudluses, mille ta annab viimasele pärast seda, kui Jeesus on suudelnud Suurinkvisiitorit. Ivan tahab aga tõde – ideed, mida tegelikkus ei murendaks, millele tegelikkus vastu ei räägiks. Kuna tal on raskusi selle idee leidmisega, mureneb ka tema suhe inimestega, ennekõike iseendaga.

Aljoša Karamazoviga paralleelselt tunnetab maailma Indrek Paas, olgugi et omajagu vaoshoitumal moel. Kuid suund on sama. Kui „Tõe ja õiguse” III osas mõisad põlevad, astub Indrek ühes neist täiesti võõra vanahärra kaitseks välja, öeldes oma kaasrevolutsionääridele: „Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta.”(2) Siin asetuvad vastamisi revolutsiooni tõde ja konkreetne olukord, kus tõde tahab hävitada selle osa tegelikkusest, mis temaga ei sobitu. Indrek esindab siin õiguse inimest: milleks rünnata olendit, kes ei kujuta tõe teostumisele mingit ohtu? Kõnekas on ka üks teine koht, kus Indrek jutustab Kristile järgmisest juhtumist: „Kui ma trepist alla tulin ja sõduri viimasel astmel leidsin konutamas, tundsin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ma selle tundmatu sõduri laste pärast.”(3) Kas saab kirjeldada veel selgemalt tõe ja õiguse vastandumist? Õiguse inimene allutab tõe (antud juhul revolutsiooni suure narratiivi) konkreetse inimese kannatuste leevendamisele.

Sestap võiks mõelda ka nii, et õiguse inimene valib või konstrueerib sellise tõemudeli, mis ei saa kahjustada ühegi inimese tegelikkust. Tõe inimene aga ei pea esmaseks tegelikkust, vaid oma kujutlust, mis hakkab ühel hetkel katma ja asendama asjade seisu ning objektiivse tegelikkusena tunduma. Tõe inimene eelistab kujutluse hegemooniat konkreetsete elude üle, ameerika filosoofilt Noam Chomskylt laenates võib öelda: tõe inimesele on hegemoonia ellujäämisest olulisem.(4) Selline suunitlus on õiguse inimesele sügavalt võõras, ta püüab alati lähtuda konkreetse inimese olukorrast. Tõde taotleb jagamist ja valitsemist, tõe eesmärk on lahutada sikud lammastest ja terad sõkaldest; välistada need tegelikkuse ilmingud, mis tõe kujutluspildiga ei sobi; õigus aga näeb, kuidas iga elusolend väärib oma kohta, kuidas iga elusolend on kannatav või naeruväärselt habras, keegi pole kaitstud üksinduse ja surma eest, ning selline pöördumatu seotus tegelikkuse paratamatustega muudab kõik võrdseks – ja ühtviisi kaastunnet väärivaks.

II

Kuidas puudutab see vastandus Eduard Vilde loomingut? Vägagi otseselt. Olen oma mõnevõrra lünkliku lugemuse juures leidnud just Vilde ilukirjanduslikust pärandist ühe kõige selgema tegelikkust eirava ja jagava tõe ning tegusa õiguse vastandusele rajatud suurteose. Pean silmas 1908. aastal ilmunud romaani „Prohvet Maltsvet”. See räägib XIX sajandil elanud Juhan Leinbergi nimelisest mehest, kes algatas talurahva eluolu parandamise eesmärgil või varjus usuliikumise, mille tagajärjel lahkusid paljud eestlased Eestist – et leida maapealne paradiis Krimmi poolsaarelt. Eeldatavasti on looga kõik kursis, sestap heidangi järgnevalt pilgu sellele, kuidas Vilde Leinbergi tegevust kirjeldab.

Alustuseks pole raske näha, et Vilde nägemuses on Leinberg alias prohvet Maltsvet tõeline tõe inimene. Muidugi mõjutab Maltsveti tõekujutlust viis, kuidas Vilde seda konstrueerib ja representeerib. Vilde lähtekoht on sama, mille sõnastasin oma ettekande alguses: tõde võib osutuda valeks ning seda juba eos. „Prohvet Maltsvetis” võib näha eepilist meneteeklit tõest kui oopiumist rahvale. Lugejale näidatakse, kuidas üht tervet tegelikkust endasse haaravat ja muutvat valet tõe maski all üles ehitatakse. Vilde ei hoia oma sapist suhtumist muidugi vaka all, kirjeldades Maltsveti koguduses maad võtvat usuhullust, fanatismi, orjalikkust, lihtsameelsust ja kombelisi liialdusi, mis aeg-ajalt lausa groteskini ulatuvad. Mäletatavasti kuulutas Maltsvet patuks mitte ainult viina, õlle ja tubaka, vaid ka sealiha ning värvikirevad riided ja lahtised juuksed. See paneb Vikerpuuri-nimelise tegelase mõtisklema roojamise teemal: „Ega tea, ehk on „vanaleiva” väljaheitmine koa veel patt…” (tsitaadid pärinevad teosest E. V i l d e, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 424).

Niisiis ei seisne „Prohvet Maltsveti” põhiline huvitavus mitte oskuses tõsta tõde ja õigus kaalukaussidele – ilmselge, et Vilde asus kirjutama pärast kaalumist –, vaid tõetaotluse tegelikkust allutava ja eristava loomuse kirjeldamises. Vilde lähtekoht on tõde kui ahvatlev kujutlus; pilt, millel on reaalsusega väga vähe ühenduskohti; tegelikkuse mudel. Aga ometi osutub just selline fantaasiarikas tõevorm edukaks ning just tänu sellele, et selle erinevus tegelikkusest on nõnda suur. Tõde on fantaasia, milles hakatakse nägema – tuletades meelde seletava sõnaraamatu sõnastust – asjade tegelikku seisu. Sellise asetuse eredaim näide Vilde romaanis on muidugi „valge laeva” kujund ja lugu. Selle päästva ja lunastava sõiduki ootamise võtab autor kokku napi sarkasmiga: „Laeva, mida ei olnud, nähti hiljem veel paar korda” (lk 457). Kuidas näha nähtamatut? Uskudes, et tõe laused määravad tegelikkuse. Valge laev on omamoodi tabamata ime. Muide, kas ei kanna toda kuulsat Vilde näidendit samasugune illusoorse tõe, usul rajaneva tegelikkuse eiramise motiiv? Meenutagem, mida palub Leo Saalep Eeva Marlandilt oma paljastumise hetkel; siis, kui Lilli on kõnelenud asjade tegelikust seisust ning selgub varem tõeks peetu illusoorsus? Saalep hüüatab: „Eeva – – anna mulle oma usk! – – Anna mulle oma usk kõige vastu, mis sind teda andmast keelab! – – Usu sõgedalt, Eeva…” Usk ja „sõgedus” paistavad olevat seega Vilde vaates sünonüümsed. Mida see sõgedus tähendab? Uskuda tegelikkusest hoolimata, lahutada tõde tegelikkusest. On raske uskuda, kui seda, millesse usutakse, tõeks ei peeta. Nagu juba varem öeldud: usu küsimused on alati tõe küsimused. Uskuda valget laeva, teda tõeks pidada, tähendab ühtlasi teda näha.

Vilde muudab valge laeva Maltsveti eshatoloogilise tõekuulutuse sümboliks. Sedasi asetub Maltsveti tõemudel paika mitte kui tegelikkuse peegeldus, vaid vastand. Tõeline tegelikkus asub kusagil mujal; maailmas, kus ei uju ühtegi valget laeva. Valge laev kehastab lihtsalt alust, mis usklikud tegelikkusest kujutlusse juhib ja kujutlust tegelikkusena esitab. Kogu Maltsveti tõekuulutus on rajatud tegelikkuse nihutamisele ümbritsevast tegelikkusest väljapoole. Tõsi, eks see ole ka üks kristluse põhialuseid: platonistlik usk, et tegelikkus asub väljaspool meie igapäevast tegelikkust, et alles pärast surma algab tõeline elu. Kuid Maltsvet vähendab sellise usu vertikaalset telge – ta tekitab tõe, mis väidab, et kusagil siinsamas, siinpool teispoolsust vastab tõekuulutus asjade tegelikule seisule. See lihtsalt asub väljaspool vahetut ümbrust, küsimust ei saa lahendada mitte metafüüsiliselt, vaid geograafiliselt. Vajadus maapealse mujaloleku järele ilmneb juba Maltsveti kuulutuse algusaegadel, enne Krimmi-hullust: „Kas tahate näha imet? Kas soovite, et see maja, kus me praegu koos oleme, õhku tõuseb, taevalaotust mööda edasi lendab ja teise, paremasse paika maha vajub?” (lk 82).

Umbes seitsmesaja maltsvetlase Krimmi minek tähistab tegelikkuse eiramises vägevat edasiminekut; sammu, mis püüab tõe sõna lihaks teha. Aga just sellise meeleheitliku sammuga muudetakse tegelikkuse paine veelgi tugevamaks, tegelikkus hakkab tõest „läbi tungima”. Vilde kirjeldab, kuidas Krimmi lahkumine sündis sootuks teisiti, „kui oli ette kuulutatud ja ette kujutatud – nii labaselt ja kainelt, ilma mingi pidulikkuseta ja igaühe oma higise kopika eest, kuna pealegi ka oodatav Kaanan mitte see ei tõotanud olla, mis särava lootusena usklikkude meeles oli mõlkunud” (lk 476). Ning koha peal ei lähe asi muidugi sugugi paremaks: „Ta oli oma kogudusele eedenisarnase Kaanani silmade ette võlunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnumere soolalagendikul!” (lk 602). Krimmis langes „maltsvetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kaanan, lõplikult kokku…” (lk 627).

III

Nii et maltsvetlaste liikumise tegelikkust eirava tõekujutluse osas on Vilde vaade selge ja ühene: „Polnud parata– hullus pidi käima oma teed” (lk 516). Kuidas aga paistab Vilde suhe õigusega?

Sellele küsimusele annab „Prohvet Maltsvetis” läheneda kahtmoodi: kaude ja otse. Vilde hoiakud ilmnevad siis, kui ta kirjeldab illusoorse tõe mõju inimestele, nende igapäevasele elule ja omavahelistele suhetele. Siin tuleks lasta kirjeldada olukorda autoril endal:

„Ja Anu vajus põlvili, tõstis käed taeva poole ning palus usumäratseja kuuma innuga, et jumal tema vaese, õnnetu õe hingest õela pahareti välja ajaks ja enesele sinna templi ehitaks. Anu palvetas nii meeleheitliku õhinaga, et tal higi hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuvat, et ta seisab jumala palge ees, sest ta pilgutas närvlikult silmi, nagu torkaks teda selle palge liiga ere valgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes seisab üsna tema lähedal… // Ja kuna Anu palvetas, puges Elts toast. Tema, kes oli tulnud siia abi otsima, läks minema abita. Abita ja troostita. Sest see, kes seal käsi ringutas ja kellegagi kõneles, keda ei olnud näha, see ei mõistnud teda. See, kellelt ta oli abi otsinud, tarvitses ise abi ega võtnud kedagi teist avitada” (lk 180).

Lõik on kõnekas. Vilde kirjeldab tõevormi, mis ei aita mitte kedagi, ei lase kellelgi oma tegelikkust paremaks muuta – ei tõe kandjal ega tõe objektil. Niisugune tõde on kasutu. See pole ainus raamatu stseen, kus abivajaja põrkub maltsvetlaste välistava ja eristava tõega. Teose üks emotsionaalsemaid episoode kõneleb neist hetkedest, mil Lõhmuse Taavet avastab, et on kaotanud usule oma abikaasa, tollesama tormaka palvetaja Anu, ning kuna ta pole nõus painutama oma tahet ega elunägemust maltsvetlaste tõekujutluse alla, ei anta talle isegi peavarju, mis asetab iroonilisse valgusse Taaveti varasema külalislahkuse Maltsveti suhtes. Ütleb ju esimene viimasele: „Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut või mustlane, ristiinimene või pagan” (lk 188). Sel moel ei kõnele Vilde mitte ainult tõeihalusest kui ebasobiliku tegelikkuse välistamisest, vaid viitab sellise välistamise julmusele. Ihalus tõe järele teeb inimesed julmaks.

Kuid samas kannab Lõhmuse Taavet Vilde otsest suhet õigusega. Ta kehastab inimest, kes lähtub konkreetsetest situatsioonidest ja püüab sedasi näha nende suhteid tegelikkust katta ja eirata püüdva tõemudeliga, mida esindavad Maltsvet ja tema jüngrid. Raamatu huvitavaim vaidlus leiabki aset Taaveti ja Maltsveti vahel. Taavet ei astu Maltsvetile vastu suvalise paganana, vaid usust kantud mehena, kes on pühakirja uurinud ning selle üle järele mõelnud. Niisiis astuvad esmapilgul dialoogi kaks tõe inimest. Aga Vilde kirjutab: „Siin seisid vastastikku kaks võõrast hinge ning iseloomu, kellel kummalgi on isesugused aimed, tunded, ihad ja võimed. Need ei lähene kunagi teineteisele, sulatatagu neid kas või tulel ühises vormis” (lk 195). Milles see kahe usu vahe siis ilmneb? Taavet ütleb end esindavat usku, „mis lubab ühte lihahimudega, teist ilma nendeta elada”, ning lisab: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse, kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume”” (lk 197). Niisiis on Taaveti usumudel kaasav, Maltsveti usumudel välistav. Taavet lubab enda katuse alla inimesi, kelle tõekspidamisi ta ei jaga, maltsvetlane Kiisa Mihkel aga ütleb usust keeldunud Taavetile nii: „See jäägu küll viimaseks korraks, Taavet, et sa oma jalad meie läve üle tõstad. Siin on maja, kus elab jumal ja tema püha sõna – jõledatel ei ole siin aset, varga- ja röövlipesaks ei lase me oma koda teha…” (lk 369). Sedasi ütleb taluperemees, kelle vilja Taavet maha külvas, kui too Lasnamäel valget laeva ootas. Sellisel taustal asetub Lõhmuse Taavet eesti kirjanduse suurte õigusekandjate hulka.

See pole öeldud suusoojaks. Nagu juba varem viitasin, tunneb õiguse inimese ära tema tegudest. Kuigi maltsvetlased on Taavetit alandanud ning tema enda naine on ta usulise tõe nimel hüljanud, aitab Taavet, too „patustpöördumatu ilmalaps” prohvetil seadusesilma eest kuuse otsa peitu pugeda – ja see pole tal ainus kord Maltsveti elutegelikkust pisut kergendada. Kui Maltsvet teda üllatunult tänab, vastab Taavet: „Kas sina või mõni muu – see mulle ükskõik, … sest eks ma tea ju omast käest, mis vangitorn ja ahelad tähendavad! Neid soovin sinule niisama vähe kui kellelegi muule, kes ei jõua ülemate tehtud seadusi täita” (lk 427). Taavet käitub siin Maltsvetiga täpselt samal moel nagu Indrek Paas hädas sõjamehega – tuleb aidata hädasolijat, tühja neist tõdedest. Sestap mulle tundubki, et kui uskuda mõnda ideed kui tõde, siis saab selleks ennekõike olla õigus. Selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet. Aga nagu nende lood näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.

  1. F. Dostojevski, Vennad Karamazovid. I kd. Tlk Aita Kurfeldt. Tallinn: Kupar, 2001, lk 431.
  2. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 181.
  3. A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III, lk 151.
  4. Tõsi, Chomsky kõneleb USA välispoliitika näitel poliitiliste institutsioonide loogikast:
    N. Chomsky, Merirosvoja ja keisareita: Kansainvälisen terrorismin kuvioita. Turku: Sammakko, 2004, lk 211.
PDF

Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron

Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” kui kunstiteos1

1

Värsiõpetus on esoteeriline õpetus. See on mõeldud vähestele valitutele, keda võlub ja lummab värss värsi pärast, ilma et sel oleks mingit mõistlikku seletust ja ilma et oodataks vähematki tunnustust väljaspool pühendatute siseringi. „Igasugune kunst on täiesti kasutu,” kirjutas kunagi Oscar Wilde (Tammsaare tõlkes),2 ja see kehtib veel enam värsiõpetuse kohta: õpetus meetrikast, stroofikast ja foonikast, värsskõnest ja proosakõnest on veel kasutum kui meetrumid, stroofid, riimid ja eufoonia ise, sest mõlema väärtus on olemise enese väärtus. Aga olemisest pole vähematki kasu. Olemise väärtus seisneb selles, et olemine on olemas, ja tõtt öelda on just selles ka olendite peamine väärtus. Kõik teised väärtused alles tulenevad sellest, kõik kasulikud väärtused on olemise tuletised. Ontoloogia on olemise ökoloogia. Seega on värsiõpetus esteetiline ontoloogia ja pühendatute ökoloogia.

Võib küll väita, et värsiõpetus on alles luulekunsti esimene aste, millest tuleb paratamatult edasi minna, kuigi üle hüpata päriselt ei saa. Kui keskendume värsiõpetusele, keskendume esimesele astmele, ilma kaugemale nägemata. Mõnes mõttes ongi see tõsi. Võib aga meenutada Konstantinos Kavafise varajast luuletust „Esimene aste” („Το πρώτο σκαλί”, 1895, esialgne pealkiri „Viimane aste”), kus noor luuletaja Eumenes Theokritosele kurdab, et on paari aastaga valmis saanud vaid ühe idülli, ning kardab, et ei saa esimesest astmest kunagi edasi. Vanem luuletaja aga ütleb:

See jutt

on kohatu ja teotav.

Juba esimesel astmel seistes

peaksid olema rõõmus ja uhke.

Siia jõuda pole tühiasi,

mis oled saavutanud, on suur au.

Sest juba esimene aste

on tavalisest ilmast kõrgemal.

Et seada sinna oma jalg,

pead juba olema ideede linna

väärikas kodanik.

Ja selle linna kodanikuks saada

on raske, seda juhtub haruharva.3

Esimesele astmele jõudmine on μεγάλη δόξα, suur au, või ka suur ootus, suur unistus. Sellele keskendumine annab aga midagi veel. Ta annab luulekunsti nullkraadi, teatava puhta võimalikkuse, mis on justkui jää: ta ise ei ole elus, aga sulamisel tekib vesi, milleta polegi üldse elu, mis on elu algaine. Sellel esimesel astmel on seega juba olemas ontoloogiline väärtus, keele ja luule kui olemise väärtus, mida ei pea millegi muuga põhjendama. Keeles peitub potentsiaal, keele enese vägi, mille luule (ja kirjandus üleüldse) maksimaalselt esile toob. Ning võime seda potentsiaali vallandada, teda näidata, rakendada ja mängima panna eeldab ühtlasi radikaalset tööd iseendaga, omaenese eluga. Elu vormitakse, allutatakse teatavale askeesile, nõnda et keel kui olemine hakkab selles elus pulbitsema, omandab erilise sära ja jõu. See­pärast saadaksegi „ideede linna” kodanikuks ainult haruharva, ja seepärast on juba esimesele astmele jõudmine suur au.

 

2

Michel Foucault andis 1983. aastal oma viimase suure intervjuu „Eetika genealoogiast”, kus ta esitab idee, et esteetika vald võiks laieneda ka inimese elule:

Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et meie ühiskonnas on kunst seotud ainuüksi objektide ja mitte indiviidide või eluga. Et kunst on midagi spetsialiseeritut, midagi sellist, mida teevad kunstnikest asjatundjad. Kuid miks ei võiks igaühe elu saada kunstiteoseks? Miks peaksid lamp või maja olema kunstiteosed, mitte aga meie elu?4

Foucault leiab, et kui meie ise (pr soi) ei ole meile ette antud (nagu eeldas Jean-Paul Sartre), tulenevat sellest „ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost”. Foucault’ meelest on aga Sartre siiski eksinud, püüdes loomingulist tööd redutseerida enesesuhtele, mida ta hindab „autentsuse” moraalse kriteeriumi põhjal. Liikuda tuleks hoopis vastupidises suunas, säilitades niihästi loomingu kui ka enesesuhte iseseisvuse, kuid otsides ühtlasi nendevahelist korrelatsiooni, ilma moraalse hinnanguga kiirustamata.

Huvitav on see, et oma analüüsides Baudelaire’ist, Flaubert’ist jt viib Sartre loomingulise töö tagasi teatava suhteni enesesse – autori suhteni enesesse –, millel on kas autentsuse või mitte­autentsuse vorm. Mina tahaksin öelda risti vastupidist: me ei peaks viima kellegi loomingulist tegevust tagasi selleni, mis laadi suhe tal on iseenesesse, vaid peaksime suhestama tema suhet enesesse loomingulise tegevusega.5

Loomingut ei peaks seega taandama suuremale või vähemale autentsusele. Enesesuhe on alati autentne, ja looming on selle enesesuhte väljendus, kuid mitte otseselt – loomingus võib nähtavale tulla enesesuhte muutusi, mis on alles sündimata või mis võiksid sama hästi avalduda ka teist laadi loominguna. Loomingul enesel on jõud, mis võib enesesuhet muuta, ja looming võib avada võimalusi, mis muidu poleks kunagi avanenud, st ta võib enese­suhtest justkui ette tõtata. Ja vastupidi, enesesuhe võib muutuda tõeliselt produktiivseks alles loomingus, nõnda et looming saab inimese elu üheks olulisemaks osaks, mis aitab tal iseenese loomist jätkata, tihti etteaimamatus suunas. Nõnda võibki samal ajal luua kunstiteoseid ja iseenda elu, iseenda elu kui kunstiteost.

„Eesti värsiõpetus” on Jaak Põldmäe enesesuhte väljendus. See enesesuhe on ühtlasi loonud midagi, mida võiks vaadelda kunstiteosena: teisisõnu, see on Põldmäe elu kui kunstiteos, mille saab suhestada tema loomingulise tegevusega, ehk täpsemalt – ühe raamatuga. See raamat on praegu Jaak Põldmäe loomingulise väe peamine tunnistaja. Võiks öelda, et see raamat on nüüdseks endasse koondanud kogu Põldmäe elu, tema enesesuhte, nii nagu juhtub Edgar Allan Poe novellis „Ovaalne portree”. „Eesti värsiõpetus” on tema elu neelanud, aga nõnda, et sellest elust on saanud kunstiteos, ja tema enesesuhe tuleb sellest raamatust tagasi, tuleb sellest välja ja seisab meie ees, puhta vormina ja täieliku nägemusena. Jaak Põldmäe on nüüd „Eesti värsiõpetus”, aga „Eesti värsiõpetus” ei ole veel Jaak Põldmäe, vaid ta alles avab meile ühe ukse, lööb olemise sisse mõra, mis laieneb ja avardub, kuni ilmub nähtavale üks figuur. See kuju ongi Jaak Põldmäe, nõnda nagu ta praegu meieni ulatab. Puhas vorm, puhas nägemus, puhas raamat.

 

3

Varane Foucault seostas kirjandust hullumeelsusega. Nagu näitab Philippe Jousset, on ta eristanud kirjanduse olemist, selle ontoloogiat (être de la littérature), ja kirjandust kui konventsiooni, klasseerimise viisi, mille põhjal üks või teine teos liigitatakse kirjanduseks. Sel juhul on teosed üksnes „olevad” (etants), mis vastanduvad kirjanduse olemisele, viimane aga pole „mitte midagi substantsiaalset, vaid avanev lõhe [l’écart qui s’ouvre], keele ja teose vahel haigutav kuristik [béance]”.6 Niisiis on meil justkui kaks kirjandust: kirjandus kui liigitus ja kirjandus kui ilmutus.

Jaak Põldmäe alustab ilmselgelt kirjandusest kui liigitusest. Kirjanduseks liigitatu liigitub omakorda proosaks ja värsiks, mille eristamise probleem on tema arvates analoogne žanripiiride määramisega:

Nii žanripiirid kui ka proosa- ja värsskõne piirid kulgevad eri tunnuste järgi eri teoseid pidi ning miinimumtunnuseks luule eristamisel proosast jääb värssideks jagunemine.7

Värss on luule põhiline väline eristaja, sest piirid kirjanduse põhiliikide (luule, eepika ja dramaatika) vahel ei lange ühte proosa ja värsi vahelise piiriga.8

Seegi piir pole aga selge, sest „proosaluuletuste puhul on tihti raske öelda, kas on tegemist värsiga või mitte”.9 Võime siit teha kaks olulist järeldust. Esiteks, värss on Põldmäe pruugis ülimuslik mõiste, mille olemasolu kaudu saab defineerida luulet ja mille puudumisest peaks algama proosa. Kuigi Põldmäe vaatleb „Stroofika” pea­tükis ka paljusid vorme, mis traditsiooniliselt kuuluksid žanriteooria valda (sonett, ballaad, gaseel, tanka jt), ei ole luule tema jaoks määratletav žanrite loetelu kaudu. Luule on põhimõtteliselt avatud, selle miinimumtunnus on värss, kuid „värsilisest liigendusest on mõtet rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd ta ei ühti proosaliigendusega – proosaliigendus aga lähtub süntaksist ja lause sisust”.10

Teiseks, Põldmäe silmis on proosa­luuletus autonoomne vorm, millel võib olla hulk värsskõne tunnuseid (intonatsiooni ühetaolisus, emfaatilised kordused, kõne- ja lausekujundid, instrumentatsioon, riim jne), kuid mille teeb keerukaks tõsiasi, et värsid jäävad siin nähtamatuks.11 See tähendab, et proosaluuletus sisaldab mingeid hüpoteetilisi üksusi, mille liigendus ei ühti süntaksi ja lause sisuga. Nõnda on Põldmäe žanriteooriast taas mööda põiganud. Põhiküsimuseks jääb nüüd see: miks tahavad luuletajad mõnikord värsse peita? Põldmäe sellele vastanud ei ole, kuid ilmselgelt seisame siin haruteel: me peame kas kehtestama tingimused, mis toetaksid värssi kui printsiipi, või pöörduma tagasi žanrite juurde. Viimasel juhul oleks proosa­luuletuse autonoomia kaitstud, kuid sõltumatu „värsilise liigenduse” ideed peaks võtma kui hüpoteesi, mis nõuab igal üksikjuhul uuesti kinnitamist.

Kuid Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” on ka antoloogia. See on ulatuslik katkendite valik, kuskil 200–300 luulekatke vahel, mis kõik on näideteks toodud ühe või teise formaalse tunnuse tõttu, olgu selleks hääliku­kordus, ridade arv, värsimõõdu eripära, siirde tüüp, kanooniline vorm või mis tahes muu ainuline moment. Sellest kaleidoskoopilisest virvarrist hakkab aga läbi kumama miski, mis pole ei rohkem ega vähem kui kirjanduse hullus: siin ilmubki nähtavale „keele hullumeelsus, sõnade haigus, mis ühtlasi on nende tõde”.12Kõige haruldasemad, veidramad või vanaaegsemad vormid on siin kõrvuti kõige tavalisemate, lihtsamate või modernsematega; mõnel robustse moega palal on keeruline struktuur, mõned lihtsad poeetilised võtted muutuvad markantseks ja tähelepanuväärseks jne. Lühidalt, Põldmäe raamat näitab, et kõigi vormiliste võtete ja tehniliste nippide taga valitseb keeleline tohuvabohu, midagi pöörast ja taltsutamatut – ehk teisisõnu, värsskõne ja seega luule ongi formaliseeritud hullus, mis omakorda on kirjanduse olemus.

Antoloogiline värsiõpetus on seega ühtlasi ontoloogiline värsiõpetus: sellest sööstab, pressib ja purskub esile kogu kirjanduse metsikus, keele ja luule äärmised võimalused, mille ainuke väärtus on see, et nad on olemas, et nad on keele olemine ise. Toogem lõpetuseks mõned näited Põldmäe ontoloogilisest antoloogiast, ilma autoreid nimetamata:

Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus …

kimbukese sinilolli / kinkisin ma sulle …

Vastastikustatamatumatelegi / vastastikustatavatelegi / vastik on vastastikustamine …

kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile …

Sa lähed varbail pilve valged kalad …

Düpp dii dübidabu dii dah …

Lumehunt karjub keskööl kirikuaias …

Sütt-amm arm / mo sütt-amm sütiskelle / Aaa! …

kel oma koera pole / tõstku käsi / ta juures peatub vaba taksikoer …

Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, o tõmbtuul! …

näed oma silmi ja küsid / vaimu tagasi salmist …

Tilli-lilli lilli-line lilliken, / Illiken. / Tiuda-tiuda tiokene, / Ene!

Põldmäe antoloogia on näidanud, kuhu eesti keel võib minna, ja mitte ainuüksi seda, kuhu ta on juba läinud, vaid kuhu ta ei ole läinud, aga ometi minna võiks. Kirjandus on kõik see, mida keel teha võib, see kirjanduse ja keele elu on aga ühtlasi meie elu, nii palju kui me elame keeles. Nõnda on ka „Eesti värsiõpetus” elu, elu kui kunsti­teos, taltsutamatu pöörasus ja iseenese loomine.

 

1 Ettekanne värsiõpetuse sümpoosionil „Jaak Põldmäe 80” Tartu Ülikooli peahoones 12. novembril 2022.

2 „All art is quite useless”. – See tuntud maksiim ilmus esmakordselt ajalehes (O. Wilde, A preface to „Dorian Gray”. – Fortnightly Review 1891, nr 291 (märts), lk 480–481), see­järel romaani „Dorian Gray portree” täiendatud trüki eessõnana, vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim ja komment J. Bristow. Oxford–New York: Oxford University Press, 2006, lk 4 ja kommentaar lk 190. Eestikeelset tõlget vt O. Wilde, Dorian Gray portree. Tlk A. H. Tammsaare. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929.

3 K. Kavafis, Kogutud luuletused. Tlk C. Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 19.

4 M. Foucault, Eetika genealoogiast: pooleli­oleva töö ülevaade. Tlk H. Krull. – M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. (Avatud Eesti raamat.) Koost M. Tamm. Tallinn: Varrak, 2011, lk 324.

5 Samas, lk 325.

6 P. Jousset, Michel Foucault et la littérature. – Poétique 2022, kd 191, nr 1, lk 4.

7 J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 42.

8 Samas, lk 36.

9 Samas, lk 41.

10 Samas, lk 47.

11 Üheks näiteks toob Põldmäe Albert Kivika „Kantselei”, mis „erineb luulest ainult oma graafilise kujunduse poolest” (lk 40–41).

12 F. P. Adorno, Le Style du philosophe. Fou­cault et le dire-vrai. Paris: Kimé, 1996, lk 39; tsit P. Jousset, Michel Foucault et la littérature, lk 5.

Jaan Kross kui keelekunstnik(1)

Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.

Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu oleksid neisse peidetud vihjed kaasajale solvavad – ei võinud ju mõelda, et nõukogude võim on midagi sarnast nagu vana baltisaksa ülemvalitsus. Aga oleks liiga kitsapilguline lugeda Krossi ajaloolisi romaane kujundlikku keelde rüütatud kaasajakriitikana. Nimelt leidub neis arvukalt keskseid tegelasi, kelle teekonnal läbi sündmustiku ei olegi nii palju pistmist tegeliku ajalooga. Nad manööverdavad end õnnes ja ebaõnnes vähehaaval edasi, peavad aru, äparduvad ja proovivad uuesti, aimavad ette ja korrigeerivad õnnetuid juhuseid ning saatuse irooniat, nii nagu inimesed on alati teinud. Seda kõike kirjeldatakse niisuguse tihendatusega, mille plastiliselt kujutatud keskkond alati annab, kui ainult autor oma tööd valdab. Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Kross vaibumatu energiaga olulisi teoseid kuni oma surmani 2007. aastal. Enam ei takistanud teda tsensuur. Nii näitab Krossi kirjutust algusest lõpuni iseloomustav järjepidevus, et ridade vahele kirjutamine ega peidetud vihjed ei kujuta endast kuigi olulist võtit tema loomingu avamiseks. Ka ülejäänud osa tema teostest, mis tihti keskenduvad autori alter ego’le Jaak Sirklile või Peeter Mirgile, kuulub ­sellesse inimlikku komöödiasse, mida Krossi proosa etendab. Tema kokku rohkem kui kahtekümmend novelli läbivad samuti ohtrad omaeluloolised hoovused. Juubeliaasta puhul ilmub novellikogu välja­andes, kus lood on reastatud autori eluloo alusel.

Krossi on tunnustatud ja tunnustatakse tänapäevani kui möödaniku ja kaasaja laia haardega kroonikut. Sellisena on teda vaja läinud. Aga ehk võiks nüüd pöörata pilgu ka sellele, kuidas ta kirjutas, tema keelekasutusele ja kirjanduslikele tehnikatele – hinnatud kroonik oli kõigest hoolimata ka kunstnik. Tehtagugi siin sellega algust. Vaatluse all on keele kui instrumendi põhjalik käsitlemine ühes Krossi novellis. Niisugust lugemist võib, aga ei pruugi nimetada semiootiliseks.

*

Poolteist aastakümmet õppis Kross luuletajana tunnetama sõnade kaalu, enne kui ta proosale üle läks. Tema keelelised teadmised olid laialdased ja ta tõlkis eri keeltest, muuhulgas Shakespeare’i ja Carrollit, Brechti ja Zweigi, Éluardi ja Gontšarovi – ja Diktoniust. YouTube’i kaudu on võimalik tutvuda tema peenelt nüansseeritud saksa keelega intervjuudes ning tema ­näitlejaandega omaenese tekstide esitamisel, seda nii sisemonoloogides kui ka kiirete rollivahetustega dialoogides. Kross teadis, kuidas keelt kasutada.

Üleüldise arusaama taustal Krossist kui laia pintsliga kroonikust võib esile tõsta novelli, kus juhtmotiiviks on keel, koodkeel, märgisüsteem. See pärineb aastast 1980 ja ilmus kogumikus „Kajalood”. Rootsi keeles leidub jutt kogumikus „Halleluja” („Halleluuja”, 1992) Ivo Iliste ja Birgitta Göransoni tõlkes, soome keeles kogumikus „Silmien avaamisen päivä” („Silmade avamise päev”, 1989) Juhani Salokandle tõlkes. Novelli pealkiri toimib parateksti ja lugemisjuhisena ning osutab keelele kui teemale. Selle nimi on „Stahli grammatika” baltisaksa pastori Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach” („Sissejuhatus eesti keelde”, 1637) järgi. Seal andis Stahl esimese ülevaate eesti keele reeglitest.

*

Novelli tegevus toimub 1944. aastal, peamiselt kurikuulsas Patarei vanglas. Peeter Mirk istub kinni ebaõnnestunud katse pärast põgeneda paadiga Soome. (1944. aastal istus Kross ise Patareis, süüdistatuna „natsionalismis”.) Mirgile esitatud põgenemissüüdistusest tõsisem asi on see, et teda kahtlustatakse olevat vastutav käsikirja eest, mille Sicherheitsdienst’i patrullpaat õngitses välja põgenikepaadi lähedusest. Seal kirjeldatakse Saksa okupante Eestis viisil, mis võib süüdlasele maksta elu. Vineerkohvrist, mis sisaldas käsikirja, on julgeolekuteenistus leidnud ka Stahli grammatika eksemplari. Seda märgistab eksliibris, mis osutab Mirgi sõbrale Lembit Tammole kui raamatu omanikule. Kohver on Mirgi oma ja käsikirja autor on Mirk, aga grammatika on mõni tund enne kinni­võtmist läinud Tammo omandusest üle Mirgile: Tammo tahtis selle antikvaarse väärtusega ära tasuda vana võla. Kuna Mirk ja Tammo on ainsad kirjanduslike võimetega inimesed põgenikepaadi pardal, saab kahtlustada ainult neid, eksliibrise tõttu Tammot rohkemgi. Mirk saab sosinal edastatud sõnumi, et pärast teatud signaali – vangla kõrval asetseval rannal lehvitatakse märgina valget kleiti –, võib ta oma põgenemis­katse kohta napi tunnistuse anda ja lahti pääseda, ilma et kaasosalised ohtu satuksid. Aga teadmine, et tema käsikirja tõttu on Tammo elu ohus, sunnib Mirki tegema moraalse otsuse oma autorsus üles tunnistada. Enne kui Mirk jõuab seda teha, tuleb Tammolt siiski teade, et tema annab alla, kuna lisaks rusub teda ka õnnetu armastus. Ta kavatseb öelda, et kohver ja käsikiri on tema omad. Varsti pärast seda kostavad koridorist hääled, mis annavad mõista, et Tammo on end oma kongis üles poonud. Nüüd võib Mirk vanglast lahkuda.

*

Novelli narratiivi kuuluvad ka ettevalmistused põgenemiseks, põgenemiskatse ja kinnivõtmine, samuti kaasvangide ja valvurite kirjeldused. Novelli juhatab sisse valik õudusunenägusid – niisiis kõne­kujundeid keeles, millest ükski unenägija päriselt aru ei saa – ja lõpetab meditatiivne kooda. Eespool toodud sisukokkuvõte ei ütle midagi selle kohta, kuidas toimub üleminek novelli sündmustiku ühest etapist teise, kuid see leiab aset kimbu märgi­süsteemide abil. „Stahli grammatika” demonstreerib Krossi ärgast taju märkide maailma, keelekasutuses esinevate märkide tohutu paljususe suhtes. Novelli maailm on kongi ja eeluurimisvangla maailm: seal valitseb pidev ähvardus ja seetõttu pidev valvelolek, kõrgendatud tundlikkus ohu- või pääsemismärkide vastu.

Kogu teksti vältel ja eriti alguses hoitakse kõrvu ja silmi lahti, tabamaks kõike, millest saab välja lugeda informatsiooni välismaailma kohta. Kägisev värav, tümpsud ja krigisev kruus annavad teavet sellest, kui palju tol varahommikul laipu transporditakse. Raadioraportid sõjaväe võidukast edasitungimisest tuleb tõlkida tegelikkuse keelde, nende propagandistlik mastaap ümber teisendada. Ja veel: kõik võib inimese vastu tunnistada. Kelleltki konfiskeeritud märkmeraamat reedab mõne nime, kirjutusmasinate tüübid kuluvad erinevalt ja neid on võimalik jälitada, monogrammiga taskurätt annab ära oma omaniku. Kujutatud on ka näite­mängu – lavastatud märki. Vanglaarst (kelle „kohmakat näitlemiskunsti” minajutustaja kritiseerib) teeb Mirgile vitamiinisüsti ja sosistab talle samal ajal teate valge palaka kohta, mis extra muros peab signaliseerima, et nüüd võib ta tunnistuse anda. Märgi teatraalsust rõhutab veelgi, et see, kes novelli lõpupoole oma kleidiga märku annab, on tunnustatud näitlejanna. Kui ta laseb kleidil tuules vabadusplaguna lehvida, võib see lugejale meelde tuletada kolme erinevat Eesti lippu, mida novelli alguses möödaminnes mainitakse.

Seda kõike võib pidada „Stahli grammatika” omamoodi semiootiliseks fassaadiks, mis näitab, et maailm kannab alati mingeid tähendusi. Novelli märgikeele tuum on morse mitmel eri kujul. Morse­telegraaf – kindlasti tavapärane kõigis vanglates, kus vähegi võimalik – tuleb esimest korda mängu teksti teises pooles. Mirk võtab kapist välja alumiinium­lusika ja hakkab vastu veetoru koputama. Seda tehes mõtleb ta, täpselt nagu koodi kanalile tähelepanu pöörav semiootik, selle peale, miks tahab vangla oma kundedele torustiku kaudu tagada nii täiusliku morse­kontakti. Seejärel koputab ta küsimuse K-A-S-M-A-L-E-T-A-M-E? ja saab naabrilt vastuse J-A-H. Mängitakse neli partiid malet.

Rangelt võttes ei koputa Mirk novelli tekstis oma küsimust päris nii. Ta koputab pikk-lühike-pikk, lühike-pikk, lühike-lühike-lühike, pikk-pikk, lühike-pikk, lühike-pikk-lühike-lühike-lühike, pikk, lühike-pikk, pikk-pikk, lühike, lühike-lühike-pikk-pikk-lühike-lühike. Ja rangelt võttes koputab Mirk niimoodi ainult eesti keeles, teistes keeltes sisaldab see Krossi novell teisi tähti. Nõnda on teade osaliselt morsest tõlgitud, osaliselt mitte. Peale selle on morses sõnum alati tõlgitud mõnest teisest keelest morse koodkeelde. Koodi mitte­tõlkimine tähendab selle esile tõstmist. See on harilik võte: Tolstoi pikkis oma proosasse prantsuse keelt, Heming­way hispaania või itaalia keelt ilma seda tõlkimata. Selle eesmärk on lugejas koodi vastu kõrgendatud huvi äratada.

Huvi morse vastu äratab huvi tähenduse vastu, mida kood kannab, niisiis malemängu vastu. Huviobjektiks ei ole mitte mängu tulemus, millesse Mirk suhtub kergelt, vaid malereeglid. Male on ennekõike strateegiamäng, mille juures on oluline planeerida iga käiku ja ette aimata vastasmängija omi. Nii on see hämmastavalt sarnane kõne planeerimisega, ennustava kalkuleerimisega, millele eeluurimisvang peab end pühendama, millest end läbi närima, et lõpuks eluga pääseda. Tähtis erinevus on aga see, et male on võrdsetel alustel mäng, kus informatsioon on ammendav: mõlemad partnerid teavad mängulaua reegleid. Seevastu niisugune eeluurimine nagu Patareis on nagu kassi ja hiire mäng. Krossi proosas tungib alati esile reflekteeriv hoovus – ette- ja järele­mõtlemine – kui elulaad ja ellujäämis­strateegia. Autor rõhutab seda refleksiooni kahe eri objekti, male ja elu vahelise eristusega.

Stahli grammatikat seob Tammoga eksliibris ja see hukutab mehe. Kõne all on elu ja surm. Vangla vaikelus annab kommunikatsiooniks võimaluse see, et lusikaga on võimalik vastu toru koputada; nii nagu novelli pealkirjas, on siin teemaks metallist grammatika. Sellesama toru külge, kuhu on üles seatud keeleline lõks, on võimalik end üles puua. Tammo viimasele sõnumile, et ta võtab käsikirja autorsuse omaks, järgneb kiire morseteade, mida novellis ei tõlgita ega tõlgendata. Koputatakse sõna H-Ü-V-A-S-T-I. Vanglamüüride vahel on kood otsekohe mõistetav. Võib-olla on ka kogu jahe arutlus, millega minajutustaja novelli täidab ja mida morsekoodis edastatakse, arusaadav ainult müüride vahel: „Stahli grammatika” maailm on eraldi maailm eraldi keelega.

Märksa hilisem novell „Morse” (1998) võtab selle märgikeele eraldi uurimise alla. Ka siin on juttu paarist, keda üle kuulatakse, kusjuures seekord on ülekuulajaks NKVD. Morseteated antakse edasi sõrme­liigutustega, mis vahelejäämise hirmu korral muutuvad süütu kabjaklobina imiteerimiseks. Suhtlus jätkub silmapilgutamise kaudu, endiselt morses. Siin kõneleb Kross sellest, kui elastne ja meediumist sõltumatu on keel.

Kokkuvõttes: siinse tõlgendusega Peeter Mirgi ja Patarei novellist ei taheta mingil viisil vähendada Krossi suurte ­ajalooromaanide ja kroonikuproosa tähtsust või neid viletsamate kilda liigitada. Neil on oma vääriline koht tema loomingu keskpunktis. Küll tahetakse osutada, et ka nendes laiahaardelistes jutustustes, mis vormi poolest jätavad sageli elukogenult sundimatu kirjutuse mulje, aimub Krossi arusaam, et maailma märgatavaks ja keerukaks tegevaid märke on erisuguseid ning et need märgid on teksti pinna all olemas ja annavad sellele elu. Mõnikord tõstab autor need vaatlemiseks esile, nii nagu „Stahli grammatikas”.

CLAS ZILLIACUS

Rootsi keelest tõlkinud
JOHANNA ROSS

 


  1. Ilmunud ajakirjas Nya Argus 2020, nr 4, lk 128–130.

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!

Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich oli ja on meile ja maailmale.

Spordiloolased on nimetanud teda ka jõumeheks. Kuulge, see on ju häbematult vähe, see on vähim, mis tema kohta öelda saab! Sest kohe peame küsima: miks nägid Lurichi kaasaegsed – Reiman, Tammsaare, Viiralt, Luiga, Puusepp, Mändmets, Metsa­nurk, Adamson, Luts, Pinna, Lintrop jpt – temas hoopis muud? Kui tolleaegne kultuurieliit ei jätnud tema rolli esile tõstmata – põhjusel, et see väljus spordi raamest –, siis on raske mõista selle märkamata jätmist täna.

Kõik algas ühe poisi dramaatilisest, enamgi veel, traumaatilisest elu­muutu­sest.

Kui 11-aastane Georg 1887. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli pandi, oli just alanud venestamisaeg. Kooli pani ta saksikuvõitu isa. Temast endast, Luuri Jürina sündinud mehest, oli vahepeal saanud Väike-Maarja kaupmees Georg Lurich, ta oli jõudnud antvärkide sekka. Pärandanud pojale nime, tahtis ta temast teha ka ameti edasi­kandjat, aga juba kõrgemal tasemel. Me teame, et see soov läks tal luhta, nagu oli läinud samasugune katse Kreutzwaldi isal.

Mainitud kool oli parimat võimalikku haridust pakkuv õppeasutus, kus õppisid paljude vanade aadlisuguvõsade järeltulijad. Veel 1898. aastal leiame õpilaste ­nime­­­­kirjast 275 sakslase kõrvalt üksnes üheksa eestlast, kellest vaid neli olid pärit maalt. Nii et olgugi kaupmehe poeg, matside hulka arvati poiss ikka koos kõige sellest tulenevaga.

Õppeaineid oli koolikavas kümme. Vene ja saksa keele kõrval õpetati veel inglise ja prantsuse keelt, eesti keel õppekavast mõistagi puudus. Lisaks anti õpetust klaverimängus ning seltskondlikus käitumises. Noor Georg polnud paremate seas ei õppimises ega ülalpidamises, kaugel sellest. Pedagoogilise nõukogu protokollidest leiame tema kohta märkeid: „kasvatamatus ja eba­piisav aupaklikkus”, „saadetud lubamatu käitumise pärast klassist välja”, „eba­õige suhtumine kooli”. Poiss püsis alati ülipika hindamistabeli alumises pooles. Ta ei püüdnudki, kuna ei tahtnud. Tema püüdlused olid juba mujal.

Pärast rasket haigust kooli astudes oli ta klassikaaslaste hulgas kõige nõrgem ja sai neilt halastamatult peksa. Ta meenutab: „See tegi mu meele nii mõruks, et hakkasin hoolega keha karastama ja treenima, et oma piinajatele kätte maksta, et neid tublisti kolkida. Kui aga sain neist tugevamaks, ei löönud ma kedagi, olin hea nagu karu.”

1888. aastal toimus kaks märgilist sündmust: Jakob Hurt esitas üleskutse rahva­pärimuse kogumiseks ning Gustav Boesberg asutas esimese raske­jõustikuringi. Ühe­aegselt oli käivitunud kaks rahvuslikku aktsiooni: päästkem oma vaimuvara, tõst­kem oma pomme! Olles eas, kus söövituvad ideaalid, haaras poiss nii ühest kui ka teisest.

Ehkki Lurich ei pruukinud teada Hupeli kunagi kirjutatut, et „ükski siinne mees Saksa­maa talupoegade vastu ei saa”, rõhutas ümbritsev elu seda igal sammul. Ja kui sama sõnumit tulid Tallinnasse nina alla hõõruma võõra­maa jõumehed, võis küpse­dagi trots: mina näitan