PDF

Paremad päevad on veel ees …

Marju Lepajõe ettekanne konverentsil „Filoloogia lagunemine“

https://doi.org/10.54013/kk778a4

Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras üha kasvavat arhiivi. Mädchen für alles, ei saa ma jätta meenutamata Uibopuu sõnu, kui 1994. aasta kevadel palusin tal kirjeldada oma tööülesandeid kirjastuses.1

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. Uute noorte annete leidmine ning tasakaalu hoidmine koduhõllanduslikult konservatiivse ja üha rohkem uute asukohamaade moodsast kirjandusest tuge otsiva lugeja vahel oli oluline, ent sama tähtis oli leida autoreid, kes eesti keelt säilitades suudaksid kõnetada uusi lugejaid.

Sellega seoses on peamiselt kõneldud-kirjutatud Helga Nõust (snd 1934) ja Enn Nõust (snd 1933). Seda enam väärib rõhutamist Eesti Kirjanike Kooperatiiviga nii autorina kui ka aktsionärina liitunud noorima, oma kirjanikutegevust inglise keeles alustanud ning hiljem rahvusvaheliseltki tunnustust saavutanud Elin Toona (snd 1937) kujunemine eesti kirjanikuks, samuti Valev Uibopuu roll selles. Veelgi noorematele, näiteks kirjanduslikult andekale keeleteadlasele ja diplomaadile Aarand Roosile (1940–2020), selline soosing osaks ei saanud.

Kui 1964. aastal ilmus Elin Toona esimene romaan „Puuingel”, võis tema nimi tähelepanelikule eesti uudiskirjanduse ja Kangro toimetatud ajakirja Tulimuld järje­kindlale lugejale juba mõnevõrra tuntud olla. Alates 1960. aastast oli Tulimullas kolmel korral ilmunud tema luuletusi, milles aimub virginiawoolfilikku oma toa otsimist ja inspiratsiooni ihalust. „Mu looming oli algul tavaline,” kirjutab Elin Toona aastakümneid hiljem: „Hingelised luuletused „elust”, millest mul ei olnud veel aimugi. Ma otsisin nii mõndagi. Ma otsisin „oma nägu”, oma tuba ja üksildust. Peamiselt aga otsisin inspiratsiooni.” (Oinas 1992: 107) Palju hilisem oli äratundmine, et inspiratsioon tuleb tahes-tahtmata ja kutsumata, ning see tõendas kõiki naiskirjanikele tuntud vaevu ja eelarvamusi ületavalt, et „vaimne ei allu millelegi ega kellelegi”, kuigi töö kirjutusmasina taga võis edeneda aeglaselt (Oinas 1992: 109). Ehk siis: „Kunstid on ainus viis kogu sellest pasast pääseda,” nagu laseb Elin Toona oma loomingu algusjärgus, 1960. aastate künnisel öelda mälestuste minategelasel omaeluloolises raamatus „Pagulusse” (Toona Gottschalk 2017: 389). Varajane pühendumine kirjandusele sai napiks ja lünklikuks jäänud haridusteega (eestikeelne algkool Saksamaal pagulaslaagris, Inglismaal lastekodukool ja õhtukool, teatrikool) Elin Toona kireks. Temavormis kirjutatud mälestusteoses „Ella” ütleb ta:

 

Kirjutamine oli alati olnud Elini lemmiktegevus, samuti joonistamine, ja ta hakkas varsti võitma pisikesi kirjandusvõistlusi Inglise ajakirjades ja uuesti saatma lühijutte BBC-le. Seal jõudis ta niikaugele, et üks tema lugu loeti ette tähtsal kirjandusfestivalil Hullis. Teda nimetati „värskeks nooreks kirjanikuks” ja temast räägiti telesaates „Noorte Maailm”. Ta kirjutas tellimise peale kuuldemänge ja lühijutte ja oli leidnud uue karjääri. (Toona 2008: 157)

 

Osa saamine Londoni kunsti- ja teatriinimeste boheemlikust elust 1960. aastate algul andis rikkaliku elukogemuse, mille Elin Toona on kokku võtnud nii: „Tulin Londonisse teatrikooli, sealt sain näitlema televisiooni. Abiellusin. Lahutasin. Reisisin ümber maailma ja alles Inglismaale tagasi tulles sain aru, et kui ka elaks 100-aastaseks, olin juba 25-aastasena pooled kannad maha jooksnud.” (Toona 1965: 20)

Sellises olukorras hakkas Elin Toona kirjutama inglise keeles romaani, mis kandis pealkirja „The Wooden Angel”: „Romaanil ei olnud mingit seost eestlastega ega minu emaga. See rääkis eranditult minu elust Inglismaal, sõpradest ja ringkonnast, kellega suhtlesin 1960. aastate algul Londonis, kus olid puhkemas seksuaalne ärkamine, nii-öelda swinging London, ja noorte revolutsioon tollaste ilmavaadete vastu.” (Toona Gottschalk 2017: 399) Ent juhtus nii, et kirjastajale saadetud käsikiri läks kaduma ning koopiad osutusid loetamatuks. Hea sõber ja üks vähestest eestlastest, kellega Elin Toona Londonis suhtles, kirjanik ja ajalehetoimetaja Gert Helbemäe (1913–1974) soovitas kirjutada romaan uuesti eesti keeles ja nii jõudis käsikiri 1963. aasta suvel Lundi Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Seda lugesid peale Uibopuu kindlasti Arvo Mägi ja Karl Ristikivi, kes tunnustavalt nimetas Toona „meie Saganiks” ning küllap talle omase eneseirooniaga märkis kirjastuse meestest koosneva kolleegiumi ühe­külgsust, „mille all kannatavad naisautorid ja naislugejad” (EKM EKLA, f 341, m 50:11).

9. juunil 1964 Stockholmis toimunud EKK juhatuse koosolekul kinnitati kirjastuskava, milles seisavad Salme Ekbaumi „Veimevakk”, Peeter Lindsaare „Mardus kiljatas”, Elin Toona „Puust ingel” (esialgne pealkiri), Bernard Kangro „Linnutee” või „Must raamat”, Ain Kalmuse „Koju enne õhtut” ja Arved Viirlaiu „Kustuvad tuled” (EKM EKLA, f 341, m 373:7, lk 159). „Puuingel” ilmus Olev Mikiveri kaane­kujundusega ja trükiarvuga „maksimaalselt 2300 eks”, nagu on kirjas 16. juunil 1964 Lundis Bernard Kangro ja Valev Uibopuu ning 24. juunil 1964 Londonis autori allkirjastatud lepingul (EKM EKLA, f 341, m 379:2). Üsna romaani algusse on autor kirjutanud nii teose sisu kui ka käsikirja saatust silmas pidades tähelepanuväärse lause: „… loeme oma meeldivaks kohustuseks teatada, et Teie maal „Puuingel” on komisjoni poolt näitusele vastu võetud…” (Toona 1964: 9).

Romaan sai ilmumise järel üsna toetavaid arvustusi, kõigepealt kirjastaja Bernard Kangrolt (1964), kuid selle edu päädis 1966. aasta algul Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, mille žüriisse kuulusid Mall Jürma, Alfred Kurlents, Viktor Kõressaar, Olev Parlo ja Aleksis Rannit. Auhinna põhjenduses öeldakse järgmist:

 

Eesti proosakirjandus vajab andekat järelkasvu ning õnneks on maapaguluses tõusnud üksikuid uusi paljutõotavaid sidumata kõne viljelejaid. Viimaste aastate edu­kaimaks debüüdiks meie proosakirjanduses on Elin Toona romaan „Puuingel”. Oma erksas, inimese olemust vaagivas vaatlemises, rahutus käärimises ja ümberhinnanguis on see tänapäeva otsiva noore teos. Peategelase suutmine end tööga välja murda komplekside kokkupõimunud rägastikust, leida trotsi ja vihkamise ümbersulatamist eneseteostuslikus, elutõde tunnetavas kunstiviljeluses annab romaanile inimlikult veenva lõpu. See eksistentsialistliku hoiaku ületamine rajaneb kirjaniku teadlikul kujundamisoskusel, mis avaldub ka tema teosele antud kompositsiooniliselt suletud vormis. Välis-Eestis üles kasvanud Elin Toona sõnaline kujundusstiil on loomulik, värske ja kaasakiskuv. (Visnapuu auhind 1966)

 

„Puuingliga” sai alguse Elin Toona ja Valev Uibopuu aastakümneteks kestma jäänud kirjavahetus, millest järgnevalt on tehtud väike valik, kujutamaks Toona teed ja arengut kirjanikuks. Elin Toona kirjad asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKK fond 341, m 59:1 – 58 kirja ajavahemikust 11. I 1964 – 9. XI 1973; Valev Uibopuu fond 356, m 104:9 – 11 kirja ajavahemikust 30. III 1966 – 31. I 1995). Kirjamappides leidub rohkesti ka Uibopuu vastuste koopiaid või mustandeid, mis sisaldavad ametlike vastuste kõrval üha enam isiklikku ja soovituslikku ning osutavad hoolele ja poolehoiule, millega Uibopuu jälgis noorema kolleegi kujunemist. Hiljemgi on ta tõstnud esile Elin Toona loomingu väärtusi seal, kus kohane ja kasulik, näiteks soovitades Toona järgmist romaani „Lotukata” (1969) soome keelde tõlkimiseks ning nähes selles Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” paralleelvarianti paguluses (Virtaranta 1991: 173–174). Ent Toona innustajana on Uibopuu teinud ka täpselt seda, mis kuulub hea toimetaja ametisaladuste juurde: vaikinud üsna pingsast tööst käsikirjaga.

Elin Toona ja Valev Uibopuu korrespondentsi juures tuleb aga silmas pidada enesestmõistetavat tõsiasja, et kirjastajapoolsete ametlike sõnastuste ja soovituste taga ei pruugi alati olla kirjutaja isik, vaid tegemist on kolleegiumis formuleeritud hinnangu või mõtte sõnastusega. Olgu selle näiteks toodud katkend Arvo Mägi kirjast Valev Uibopuule 19. novembril 1963 (EKM EKLA, f 341, m 124:2):

 

Umbkaudne ettepanek kirjakavandiks Toonale (nagu juttu oli).

Kuna järgmine poolsari on juba täis, siis lükkub Teie käsikirja üle otsuse tegemine edasi umbes pooleks aastaks. Kolleegium soovitab seda aega kasutada käsikirja kohendamiseks ja tõhustamiseks. Seiklused – ja eriti ohtrad dialoogid – vennaste Michaeli ja Pauliga võiksid olla lühemad. Samuti läheb liiga pikale muidu huvitav-ilgelt kujutatud tüüp Paul. Et Averyga ikka tõepoolest nussiks läks (otsi viisakam väljendus, kui arvad, et autor minestab!) tundub ebatõenäolisena lugejale. See seiklus võiks saada ära segatud ja jääda pooleli. Kõige selle eventuaalselt lühendatu asemele võidaks käsikiri oma tõhususelt ja usutavuselt, kui peategelanna kunstiõpingutele ja kunstiga tegelemisele antaks enam ruumi. Kõlab täiesti ebausutavana, et platooniliselt vaevalt kunsti nuusutanud peategelane äkki üleöö loob silmapaistvale näitusele pääsenud kunstitöö. Niisuguseid imesid tänapäeval ei juhtu. Soovides sitkust (kokku kirjutatult) jõudu etc.

Teie geeniust austav kolleegium (või midagi vähem aupaklikku…

Tervisi! Arvo

JANIKA KRONBERG

 

 

 

11.1.64

V. a.

hr. Valev Uibopuu!

 

Tänan Teid väga nõuannete ja näpunäidete eest ja selle suure vaeva eest, mida olete näinud. Olen püüdnud muuta ja ümber kirjutada kohti, mis näisid mulle Teie kirja põhjal väärad ja muutsin ka proloogi. Kogu tööd ma ümber kirjutada aga ei oska, on see vajalik? Ka ma ei saa hästi aru, miks Teie nimetate Pauli2 ilgeks tüübiks ja et ta on ülevalgustatud? Kas Teie ei arvanud Eugeni?3 Seda võiks ju korraldada, kui ta on vastuvõtmatu tegevuses ja kõnes, kuid kardan, ta kaotaks hulga omast iseloomust, mis tõesti on niisugune.

Proloogis märkisin, et kõik sündis hulk aega tagasi, tüdruk on raamatu lõpul minemas kunstikooli – õppima, mis eestlastele nii väga tähtis on – kuid ta raamatu ulatuses toimuv tahe maalida on toores ja ta ingli piltki on vaid toore andega maalitud. Vast asjaolu, et ta selle põhjal saab kooli, aitab publiku silmis ta tegevusele anda sihti.

Olen valmis ette võtma igasuguseid muudatusi, mida leitakse vajalikuks, kuid oleksin tänulik, kui leiaksite pisut aega anda mulle veel näpunäiteid. Ise on hirmus raske vigu leida, sest seisad liiga ligidal.

Tänan Teid veelkord südamest ja jään

lugupidamisega,

Elin Toona

 

 

 

Pieces of Eight Hotel,

George Town, Exuma.

Bahamas.

14th December, 1964.

 

V. a.

Hr. Uibopuu!

 

Suur tänu õpetliku kirja eest! Teil on õigus. Mulle teeb ka muret, et ma küllalt emakeelt lugeda ei saa, eriti sellepärast, et olen liikuv inimene ja kuigi ma tahaks nii paljugi kaasas kanda, pean ma oma elu 44 naela ulatusse sättima. (Lennukite bagaashi alammäär kaalu). Mul on isegi juba pool kohvert täis raamatuid; seal ka eestikeelseid luuletusi. Need raamatud on minu elus nagu toed ja välja valitud sellistena. On harva, kui üks raamat puudutab mind nagu raske käsi õlal ja sellest raamatust ma enam lahti ei saa. Koos on põhjust elada ja eluks. Näiteks Kahlil Gibrani teod „Prophet” etc. Ka Durrelli Alexandria… Ja see ei tähenda enam, mis keeles ta on kirjutatud, sest keel on ainult pool mõtet niikuinii. Mul on ka kaasas mitmed Helbemäe raamatud ja nende abil on mul võimalik enda keelte miljööd muuta. Ma leian vahest aega töö juures ka oma asju kirjutada ja siis juhtub, et ma kirjutan eesti keeles ja räägin inglise keeles kellegiga üle toa. Mul on vähe vaba aega, kuid oleks hea kui mul oleks mõningad eesti­keelsed raamatud käepärast .. aga neid ei saa ma nii kergesti osta kohtades, kust ma läbi reisin, nagu ingliskeelseid, kus valik on suur igas jaamas. Siin saarel pole ühtegi poodi ega kauplust peale ühe toidupoe, kust ainult hädalisi asju võib osta nagu hambapastat. Kui Teie tõesti oleks nii lahke ja, et Teie ise pakute mulle raamatuid saata, siis palun küll. Võibolla Teie olete ka raamatute külge seotud nagu minagi ja siis võibolla on seal midagi eesti keeles, mida ma veel ei ole näinud ja mis Teid nii öelda, õlast kinni sai. Ma võtaks suure tänuga vastu. Kui ma siit kord lahkun ja mul on liiga palju kraami, ma võin nad kas Teile tagasi saata või saata ema kätte Londonis. Teil on õigus, eesti keele ja inglise keele vahe pole mitte ainult sõnades, vaid miljöös endas. Ma saan aru.

Ingliskeelsete töödega on mul aga ka lootust. Mul on üks raamat, mille peale mõtlen ja millega ma publisherite juures kosjas käin. Arvan, et kui mul aega leidub kord hiljem (kui ma saaks terve päeva kirjutada ja mitte enam varastatud ajas) siis ma võin katsuda teda kas tõlkida või uue eestikeelse raamatu käima panna. Probleem on ka majanduslik, nagu iga kirjanik aru saab. Lootusi on küllalt – tahtmist ka. Kirjutan edasi ja loodan Teile ka varsti jälle midagi pakkuda.

Suur tänu veelkord kõigi eest. Ma oma raamatut pole veel näinud, aga vanaema kirjutas, et kaan olevat lihtsalt suurepärane.

Tervitades – ka soovides Teile Häid Pühi

ja Head Uut Aastat!

Elin Toona

 

 

 

27.7.66.

Armas Hr. Uibopuu,

Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks. Õpetuseks ja kasvatuseks ning lapsikutest kompleksidest üle saamiseks. Olen alati kindel olnud, et ma eestikeelsetest raamatutest aru ei saa (kuigi ma tõesti mitmet väärtust ei hinda) kuid ligemalt vaadates hakkan aru saama hoopis midagi muud – just seda, et valetan iseendale puuduliku tahte tõttu aru saada. On alati kergem olla üld-põlglik arusaamatuse ees kui tegelikult tunnistada, et olen vaid mõningaid raamatuid lugenud ja sellega üldarvamist avaldanud kõige kohta, kuid tegelikult ainult lugenud siit ja sealt ja kahjuks mitte kõige paremat. Alles nüüd, Teie raamatuid lugedes, olen ma eestikeelse kirjanduse peale tõelise huviga hakanud vaatama. Võibolla (arvan) olete Teie kui kirjanik samas kategoorias kui teised maailmakirjanikud, kelle tööd mind haaravad. Ma vist enne mainisin, et ma ei salli juturaamatuid s.t. jutte, kus probleemid on pealiskaudsed seiklused; adventure ja muu juhtumised väljaspool. Siin tuleb ette uuesti sõna ’miljöö’, mida ma olen senini valesti kasutanud, või mitte selgesti küllalt. Ma ei arva miljööd kui materjaalset tagapõhja jutule (linn või talu), vaid vaimset arusaamist teise mõtlemisviisist. (Võib mõrtsuka mõtteviisist ka aru saada, sest see on meie ajal inimlik, aga ma näiteks ei tunne kaasa matsiga, kes võtab mütsi maha Saksa ees). On sellegipärast vaja sellisele arusaamatule tundele ligineda. Meie näiteks ei võtaks mütsi maha kuninga ees ka mitte – ja Saksal pole üldse väärtust. Võibolla saate nüüd parem aru, mida arvan ’võõra miljööga’? Mul on kogu aeg kodus ja mujal pahandusi, et ma ei seleta ennast küllalt pikalt. Räägin niikuinii väga vähe ja arusaamatusi juhtub iga päev. Arvan alati, et teine juba teab või et olen juba rääkinud.

Teie raamatud on minuarvates palju inimlikumad kui näiteks Gailiti omad. Kus „Leegitsev süda” haaras suure käega laia mõtet, on Teile tähtsad inimesed kui erandid omaette – inimese oma süda iseendale. Ma sain teie haigest tüdrukust aru, kuigi ma poleks temamoodi käitunud, saan ka Markusest aru (ja loodan, et ta ei muuda; raamat pole veel lõpul), kuid Anust poleks ma iialgi kui inimene aru saanud. Inimene peab haige olema, kui tal puudub igasugune endakaitse võim. Selliseid inimesi ei ole nagu selles romaanis, kuid neid tundeid küll üldideaalides. Iga meie hea külg on vastukaalus halvale, mis võtab „L. S’mest” inimlikkuse ära; Gailiti stiliseeritud inimesed on ideaalkujud, aga mitte elavad surelikud nagu meie. Võib ju olla, et Eestis oli omal ajal selliseid ühekülgseid häid või halbu? Must/valgeid karaktereid leidub aga ka primitiivsetes lugudes või muinasjuttudes: mis tähendab, et pean hoopis teise eelarvamisega lugema hakkama. (Või ilma eelarvamiseta)! Eelarvamised on minul üks suurim viga.

Maailm on ju huvitav. Kõiksugu kohad ja ümbrused, aga selles on kõige huvitavam inimene, kuidas ta seda näeb ja mis ta mõtleb selle juures. Kuigi meie erineme üks­teisest pealiskaudselt, oleme meie igatpidi seotud tunnetes ja võimelised igat sama asja tundma omal korral ja viisil kui teinegi. Elame aga nii lühikest aega, et ei saa kõike läbi elada; nii siis loeme sellest. Samuti kui pealiskaudset miljööd Hawaii saarel võib ka läbi elada puudust, küllust, viina-janu, vigast keha, hullumeelsust või surmatõbi. Kõik võib ka sulle kord juhtuda, kus sa siis inimlikult teisest aru saad. Joodik ei ole ainult joodik, vaid sellega seos on tuhat teist tunnet, mida meie ära tunneme tuttavana. Just seda olen ma Eesti kirjandusest katsunud leida. Võib ju juhtuda, et orja-aeg tegi inimesed niivõrd kalgiks, kuni mitte-inimlikkus oli ise juba inimlik. Nagu suures vaesuses või hädas. Siin tuleb mul meelde, kuidas pidin ise Indias nälga surevatest lastest mööda minema ilma aitamata ja kuidas see päevast päeva kergemaks mulle läks, kuni ma ei näinudki neid enam. Kristus olla perfektne inimene olnud; ainult hea. Võib siis olla ka Anusi ja Rabaraude, sest Eesti kirjandus on täis Anusi ja Rabaraude! – (Mida mina olen lugenud enne Teie raamatuid ja moodsaid). Teie abil hakkan aga uskuma, et olen tõesti võibolla muudki head kahe silma vahele jätnud. Tunnen huvi uuesti hakata ../ seda kirjutades tuleb mulle meelde pikk rida näitemänge taluelust (ka mingi „Peremees”)? kus olen istunud tummalt kolm tundi ja imestanud, et selliseid inimesi maailmas olla võis!/ .. hakata lugema.

Kas oskate inglise keelt? Saadaks Teile hea meelega raamatuid; Gibrani töid. Või tunnete juba? Julian Huxley „Essays of a Humanist” ja muid kui tahate, tänus Teile eesti raamatute eest.

Kahju, et Teie ei saa sel suvel puhkusele minna. Unistan isegi nendest suvilatest, mis teil Rootsis skäärides? pidavat olema. Olen suur Ingmar Bergmani austaja.

Ärge tööga enesele liiga tehke!

Tervitades,

Elin

Püüan alati kindlat arvamist avaldada, kuid leian, et see on nagu pildistamine ühes poosis, olles kindel, et tabatud moment on küllalt ja ainukene ajas. Olla kindel on olla kinni, sest midagi ei ole kindel, kui hakkad uurima. Võibolla on mul vale?

  

 

London 21.12.67

Armas Hr Uibopuu!

Soovin Teile kõigepealt head uut aastat ja aitäh raamatu eest! Võibolla on 1968 tõesti „Laagrilapse” aasta, sest ma leian, et mul on Ameerikas tõesti palju rohkem aega kirjutamiseks. Niipea kui tagasi saan, hakkan asja vaatama. Kas on vanadusest või muust, aga hakkan hindama korralikku bourgeoise’likku elamist, mida ma enne põlgasin, eelistades mõraga tassi, külma tuba ja romantilist nälga.

Tore oli Teid Londonis oma silmaga näha. Millal Teie Philadelphiasse tulete?

Soovin Teile veelkord kõike head ja rohket töö tuju.

Elin

PS. Elin Gottschalk

Apt Ie, Radnor Crossing Apts, 258 Iven Avenue,

St. Davids, Pa. 19087

U.S.A

1 Lähemalt EKK ajaloost vt Kronberg 2002.

2 Tegelane romaanis „Puuingel”, peategelase Kareni õpingukaaslane ja armastatu kunstikoolis; vangistatakse segatuna sabotaažikatsesse Lõuna-Aafrika saatkonna vastu.

3 Tegelane romaanis „Puuingel”, Pariisist Londonisse seiklema tulnud sakslasest gigolo.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKM EKLA):

f 341, m 50:11. Karl Ristikivi kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile.

f 341, m 124:2. EKK kirjanduslik kolleegium 1958–1964.

f 341, m 373:7. Eesti Kirjanike Kooperatiiv Aktiebolaget. Koosolekute protokolliraamat nr 1. 1950–1967.

f 341, m 379:2. Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuslepingud 2.

 

Kirjandus

Kangro, Bernard 1964. Teos ühest tänapäeva juurteta noorest. – Tulimuld, nr 4, lk 292–293.

Kronberg, Janika 2002. Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994. (Collegium litterarum 13.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Oinas, Felix (toim) 1992. Kuidas kirjanikud kirjutavad. 33 loomelugu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1964. Puuingel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1965. Mismaalased inglid tavaliselt on? Intervjuu Elin Toonaga. – Mana, kd 28, nr 4, lk 20–23.

Toona, Elin 2008. Ella. – Loomingu Raamatukogu, nr 27–30. Tallinn: SA Kultuurileht.

Toona Gottschalk, Elin 2017. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Tlk Kersti Unt. Tallinn: Varrak.

Virtaranta, Pertti 1991. Keskusteluja Valev Uibopuun kanssa. Vestlusi Valev Uibopuuga. (Castrenianumin toimitteita 39.) Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura].

Visnapuu auhind 1966 = Henrik Visnapuu auhind Elin Toonale. – Tulimuld, nr 1, lk 63.

Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus” (1910–1911) ning „Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus” (1962). Veel on avaldatud eraldi raamatuna „Koidula ja Almbergi kirjavahetus” (1925) ja valik „Koidula kirjad omakseile” (1926): emale, isale, õele. Abikaasade (Lydia ja Eduard Michelsoni) kirjavahetus sai uurijatele kättesaadavaks hiljem ja neid kirju ei ole kunagi avaldatud. Koidula kirju on aastatest 1862–1886 järelpõlvedeni jõudnud umbes 400. Suurem osa neist (ca 280) on kirjutatud omastele. Teine pool (natuke üle saja kirja) on kirjutatud sõpradele ja tuttavatele. 1860. aastatest on meieni jõudnud kirjad ärkamisaja kesksetele tegelastele, eelkõige Kreutzwaldile, aga ka kirjavahetused Carl Robert Jakobsoni ja Jaan Adamsoniga. Ka Koidula suhted Soome sõpradega on alguse saanud 1860. aastatel; siin on oluline kirjavahetus ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskisega (nii enda kui ka J. V. Jannseni nimel) ja arheoloog Johannes Reinhold Aspeliniga. Nendega oli Koidula ka kohtunud: Yrjö-Koskinen oli külastanud Jannseneid Tartus 1867. aasta suvel, muuseas koos Julius Krohniga, aga viimasega kirjavahetust ei sündinud. J. R. Aspelin ja Carl Gustaf Swan olid olnud Tartus esimesel laulupeol 1869. aastal ja peatunud Jannsenite kodus. Sellest tutvusest sündis kirjavahetus just Aspeliniga; Swan hoidis hiljem, kui eesti rahvuslik leer oli selgelt lõhenenud, Jakobsoni poole.

Säilinud kirjad on paraku vaid osa kunagisest kirjavahetusest. Koidulale kirjutatud kirjade järgi saab selgeks, et olemas on olnud ka Koidula kirjad näiteks Ado Reinvaldile, Jakob Hurdale, Lilli Suburgile, Jaan Bergmanile, Wilhelm Schottile ja teistelegi, mis pole arhiividesse jõudnud.

Hea kooli suure teadusliku kirjapublikatsiooni tegemiseks oli andnud Mart Lepiku algatatud Kreutz­waldi kirjade väljaanne. Kui Kreutzwaldi kirja­vahetuse töögrupp (lisaks Lepikule veel Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa, Liis Raud, Aarne Vinkel) oli saanud oma asjatundliku töö eest 1982. aastal riikliku preemia (tollal Eesti NSV riiklik preemia), otsustati tegijate ajastutundmist ja kogemusi kasutada teise suure kirjaväljaande – Koidula kirjade – koostamiseks ja väljaandmiseks. Koidulal oli olnud lai kirjavahetus ja palju korrespondente, kuid kõige rohkem oli kirju kodustelt pereasjade kohta (vt eespool). Need kirjad Koidulale oleksid paisutanud väljaande mahtu üle mõistliku piiri. Samas olid väga mitmed kirjavahetused säilinud sedavõrd puudulikult, et dialoogi poleks sündinud. Ka olid kõige olulisemad kiridialoogid (Koidula–Kreutzwald, Koidula–Almberg) varem avaldatud. Nõnda otsustati, et huvi pakuvad eeskätt Koidula enda mõtted. Seega planeeriti teist tüüpi väljaannet, kus oleks kronoloogilises järjestuses esitatud kõik Koidula kirjad (ka need, mis olid muus seoses juba ilmunud). Sel kombel oleks lugejateni jõudnud omalaadne Koidula päevik, mis kirjeldanuks noore neiu kasvamist suureks luuletajaks ja keskseks seltskonnategelaseks („Eesti esimeseks naiseks”, nagu teda tutvustati Soomes). Neiueas Lydia Jannseni läkitused õele või Lydia Michelsoni tundeid ja mõtteid abielunaise ning emana kajastavad kirjad on ajastu mentaliteedi ja Koidula isiku seisukohalt tõeliselt valgustavad, nagu ka ustava tütre ning lähedase õe elu ja igatsusi peegeldavad kirjad kodustest kaugel. Ja lõpuks veel need kirjad, milles kajastuvad ebameeldivad tülid raha ja isa päranduse ümber. Neid läkitusi pole kunagi avaldatud ja kõik sedalaadi kirjad ei ole ilmsesti ka säilinud.

Koidula kirjaväljaande plaan nägi ette, et säilinud umbes 400 kirja mahuvad ära kuude köitesse: I köites kirjad 1860. aastatest, II köites kirjad järgmisest kümnendist kuni Koidula abiellumiseni 1873. aastal ja ülejäänud köidetes kirjad Kroonlinnast ja välisreisilt alates 1873. aasta veebruarist kuni luuletaja elu lõpuni. Kõik kirjatekstid pidid olema esitatud originaalkeeles, täiendatud vajadusel tõlkega eesti keelde ja neile pidi lisatama tekstoloogilised ning sisukommentaarid. Väljaandele oli moodustatud kolleegium koos­seisus Eduard Ertis, Rutt Hinrikus, Ea Jansen ja Meelik Kahu. Kirjaväljaande töörühma kuulusid Eva Aaver töögrupi juhina, Heli Laanekask, Ellen Kaldjärv, Aino Undla-Põldmäe ja Sirje Olesk. Käsikirjast sai provisoorselt valmis esimene köide kahes osas ja osa teisest köitest. Siis tuli vahele ajalugu ja suured muutused kirjastamispraktikas.

1992. aastal haigestus ja lahkus meie seast Koidula elu ja loomingu teenekaim uurija Aino Undla-Põldmäe. Samas kaotas sel ajal veel ainuke keskne kirjastus Eesti Raamat huvi akadeemilise ja kuluka kirjaväljaande vastu. Eesti Kirjandusmuuseum sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigis küll õiguse ise kirjastada, aga mitte raha selleks. Eesti Raamat ja tekkivad uued kirjastused tahtsid teadusliku väljaande asemel üllitada Koidula lähenevaks 150. sünniaastapäevaks laiale lugejaskonnale mõeldud kirjandusliku albumi. Mõni aasta varem oli ilmunud niisugune album Jakob Hurda kohta (1989) ja see oli olnud menukas. Menukaks sai muidugi ka Koidula album (1994). Meie (Eva Aaver, Heli Laanekask ja siinkirjutaja) alustasime seda koostöös Eesti Raamatuga, kuid välja andis selle lõpuks 1994. aastal uus Tartu kirjastus Ilmamaa. Nii­sugused olid olud ja selleaegne kirjastamispraktika. Koidula kirjaväljaanne jäi taas seisma ja on seisnud tänaseni. Kirjaväljaande kandvad jõud Eva Aaver ja Heli Laanekask said liikuma oma teise pooleli jäänud projekti: väljaandele „O. W. Masingu kirjad H. J. Rosenplänterile” leiti rahastaja Saksamaalt ja see, kaua ette valmistatud ja rahvusvahelist tähelepanu pälviv väljaanne, sai prioriteediks Koidula kirjade ees.

Siinseks publikatsiooniks valisime koos Heli Laanekasega kaks Koidula kirja C. R. Jakobsonile aastast 1868: need on kirjad, mida Koidula sada ­viiskümmend aastat tagasi oma siis veel sõbraks arvatud eakaaslasele kirjutas. Esimene kiri avab nendevahelise kirjavahetuse ja teises käsitleb Koidula talle omasel viisil neid teemasid, millest nad Jakobsoniga tavaliselt kirjutasid. Üldse säilitatakse kirjandusmuuseumis 14 Jakobsoni kirja Koidulale ja 11 Koidula kirja Jakobsonile. Tuleb rõhutada, et see kirjavahetus on olnud läbinisti eestikeelne ja uues kirjaviisis. Jakobsoni kirju Koidulale on publitseeritud ka varem: aastatel 1910–1912 ilmusid need ajakirjas Eesti Kirjandus, kuid Koidula vastused puudusid (need olid siis veel Kurgjal Jakobsoni pärijate valduses).

C. R. Jakobson oli Eestis ainuke Koidulaga umbes samaealine kirjavahetuspartner. Nad olid kohtunud 1860. aastatel Tartus, kui Jakobson, kes sel ajal elas ja töötas Peterburis, oli Eestis käimas. Jakobson oli andnud Lydia Jannsenile tema luuletajanime ja seepärast nimetas Koidula end tema ristilapseks. Jakobsoni ja Jannseni kirjavahetus oli alanud 1866. aastal ja on võimalik, et isa eest kirjutas mõne kirja ka Lydia. Tema enda kirjavahetus Jakobsoniga oli alanud veebruaris 1868 ja viimane Koidula sisuline kiri Jakobsonile on ilmselt kirjutatud 1870. aastal. Viimane teade Jakobsonilt on vastus Koidula saadetud kihlakaardile novembris 1871. Malle Salupere (2017: 234–238) on oma raamatus seda kirjavahetust kommenteerinud ja väljendanud arvamust, et kirjavahetus katkes peamiselt Jakobsoni äärmise egotsentrismi tõttu.

Koidula kirjade omaaegne keelekuju on siinses publikatsioonis edastatud muutmata; teksti olen kommenteerinud joone all ja lisanud teksti üksnes kommentaarinumbrid. Kui olen vajalikuks pidanud kirjateksti veel midagi lisada, on see lisandus nurksulgudes. Allakriipsutused on Koidulalt.

Kirjade originaalid asuvad: EKM EKLA, f 47, m 2: 9.

SIRJE OLESK

 

Koidula Jakobsonile 6. II 1868

Auustatud herra!

Teie saate mulle andeks andma, kui mina siin, Teie võimaliku imekspanemist unustades, kateta silmadega teie ette astun, teid küsides: kas nimetatud ettevõtmine „Kooliraamatu” saatmisest Soomemaale meelest unund,(1) ehk – on loul mõni muu vahepuu ees? Prof. Koskinen küsib oma viimse kirja lõpetuses, kas raamat üldse valmis? Ma olin sõna kaks Teie vaimulapse üle tema kätte läkitatud sõnumiku sisse lisanud – Teie saate seda vahest pahaks panema?! – kelle peale ta kostis: „Jakobsoni herralt väljaantud raamat ei ole minu pihusse mitte puutund. Olge nõnda hea, mulle üht Exp. saatma, ma läkitan hiljemine hinna teile kätte.” – Nüüd jätaksin ma hea meelega asja Teie enda toimetada, tõeste teades, et teie minu soovitust ja aru selle poolt mitte võeriti ei saa mõistma, kui ka ehk minu julguse üle pead kõngutate. Aga, vaatke! Ma näeksin nii hea meelega, et sõbrus Eesti- ja Soomemaa vahel sigineks, aga ei mitte – jahtuks! Kas annate sellepärast minu julguse andeks?

Kui ma seda alles tean, siis vahest ütlen Teile, mis „Kooliraamatu” üle mõnest suust ja – sulest minu kõrva ja silma ulatanud. Ma tahaksin kül teada, kas gümnasiumi koolmeistri herra tõt jõuab kannatada, kui see ka naesterahva suust tuleb? Mis teie arvate, aulik herra!? Kinnituseks tohin Teile tunnistada, et minugi sugune seda on pidanud jõudma ja mõnikord – õige kibedat!

Tähendatud prof. Koski[ne]ni asjalugu Teile veel – ärge pange pahaks! – kord meele tuletades, julgen ma, Teid Jumalaga jättes, ennast nimetada

 

Teie

alandlik ristilaps(2)

L. Koidula

Tartus 1868, 6. Küünlakuul.

Koidula Jakobsonile 28. II 1868(3)

Auustatud herra!

Kas teate ka, et mul esiotsalt himu oli, Teid pahase meelega pisut sõitlema hakata: kas see ka õige on, minu uhkusele niisugust hoopi lüüa tahta?(4) Nii varsi Teie temast ka jagu ei saa; sest arvates, et mina Jürgensi tähtjaid sõnu, mis üksi teises reas Teie kohta võiksivad puutuda, nõnda kergelt Teile luban: seda arvates, aulik herra! ei tunne Teie naesterahva ja nimelt oma „ristitütre” kangekaelsust veel ammugi põhjani! Pealegi on kahjurõõm, kellest ma kui naesterahvas oma rohket osa ülevelt saanud, kõige parajamalt südames mul liikumas. Vaatke: Jürgens oli „Emajõe Ööpiku” sassis ja kirju riide üle seda enam vihastanud, mida vähem minu isa temale lauliku nime avaldada „teadis” ja Laakmann „tohtis”.(5) Jah, mikspärast, auustatud herra! läksite Teie ka üht loodust kiitma, mis veel nii puuduline on, et mina ennast koore(6) laituse eest kellegi ees, ka Jürgensi ees mitte, ei tohi vabandama hakata? Sisu poolt ei tohi ma – ärge seda uhkuseks arvage! – ühe Jürgensi kätte õiget aruandmist kül mitte uskuda. Jürgens vihastas „Em. Ööp.” kiituse üle, sest et ta hiljaaegu veel tema loojat ei tunnud: muidu oleks ta oma sõnad teisiti säädinud, sest minu isast peab ta suurt lugu(7) – laps oleks siis ka armu ehk ommeti halastust tema silme ees leidnud. Nii vastameelt, kui see mulle oli, kui isa, mineva nädalil Pernust tulles, mulle teadis ütelda, et „Perno sõber” nüüd aru kätte saanud, siis ei võinud ma teiselt poolt kahjurõõmu tagasi sulguda, mis mulle seletas, et Jürgensil sest hea meel ei saanud olema, et ta „suleneitsi” kohta mõnda halva sõna kulutanud. Aga mina ei või parata: olen oma isa tütar. Kui väga see Teid pahandanud, et keski laitis, mis Teie kiitsite, olen alles Teie kirjast näinud; ommeti, lubage mind ütelda: olete võeral teel, kui asjalugu teisiti arvate olevad, kuda praegu seletasin. Ma julgen Teile meele tuletada, mis mullu sui Teile ütlesin: „Diese Kritik ist viel zu günstig, als dass sie nicht böses Blut setzte!”(8)– Jätke mulle siis ikka suuremat osa Jürgensi laitusest, mis aga sõrvast Teie kohta käib, kanda, uskudes: ega ta mulle liiaks ei lähä!

Aga, kui ka – lubage mind veel seda palvet nimetada! – kui ka lugu Teie mõtet mööda oleks juhtunud olevad: auustatud herra! ärge võtke niisugust juhtumist mitte liiga peenikese kullakaalu peal mõõta!! Teate isegi, et minu isa tahtmine selle kohalt palju õigem ja tõsisem on, kui ehk mõne kahe silma vahele jäänud sõna järele võiks arvata. Seal „kus Teie nagu kodu tahate olla,” – tänan Teid selle eest! – seal olete Teie nagu kodu! Ma kuulin oma kõrvaga isa ütlevad, et kui ta oleks võinud arvata, et Teie seda nõnda tähendate, sõnad ka oleks võinud manuskripti sisse jääda,(9) kuid „Unpartheilichkeit”(10) arvati ka siin tarvis olevad ja siin alles õiete, kus hoop oma koea kohta sihitud oli. – Aga nüüd: kas võtate minu kät lepituseks vasta? Kui Teie oma „ristitütre” palumisest kõige vähemat kui lugu peate, siis tohin ma seda loota. –

Et ma just natuke vaidlema olen hakanud: auustatud herra! kas Teie siis minu silmaseletust nii vaevaliseks peate, et mind ei arva lingupaela nägevad? Ütelge, Jumala pärast! kus paikus ma ütlesin, et oma mõtteid „Kooli lugemise raamatu” üle Teile tahtsin avaldada?(11) Minu õpimata sulg palub alandlikult andeks, kui, mõtete teelt kõrva eksides, niisugust arusaamata hooplemist Teie silma ette toonud! Nalja sõna lõpetades pean kinnitama: niisuguse töö peale, kui „Kritik üben”(12), on koguni teise vaimuga inimesi meie armsa Eestirahva hulkas juba elamas ja mina ei võiks ommeti omalt kohalt muud ütelda, kui: „Toogu meile paremat, kes head halvaks arvab!” Mis ma teiste suust kuulnud, seda ei taha ma Teile siiski mitte salgama minna, tõeste teades, et teie minu sule sünnituses muud ei lähä otsima, kui üksi sõbraliku sõna.

„Lutheruseusu väga auustatud pappid” jätkem üsna kõrvale; neilt ei tohi keski kiitust oodata, kes kirikust etteraeatud jälgedes ei oska käia, ja Kreutzwald’il on õigus: „Je mehr Licht, desto mehr Schatten”(13). Ärge imestage, mind nii tusalesi sõnu selle kohta kuuldes ütlevad: mulle tuli praegu meele, mis Paistu õpt. Hansen(14) selleaastase Riia seitungi esimistes NN. Eestirahva praeguse elu ja seisuse kohta ütleb!(15) Ka Eestimaal kandvad kirikuteenrid alati musta kuube! – Mis aga üks meie rahva ja Teite endast auustatud mees mulle möödaminnes nimetanud, üks mees, keda ka alati minu südame vägev tundmine teretab: meie Kreutzwald! Seda ei taha ma Teile mitte salgada, kui Teile vahest mitte asi juba teada ei peaks olema, sest Kreutzwald on mees, kes oma mõtteid kuhugil varju taga ei hoia. Vaatke, „Viru laulik” kahetseb, et Willigerode(16) ja Körber(17) Eesti laulikut[e] keskel aset leidnud; nimed, kelle kohta ta laulikute tähendust kaugeltki ei taha anda – „Mir scheint ein Sudler noch kein Dichter zu sein!”(18) – veel kuulin ma ühe õpetatud mehe suust, „Kooli l. r.” pidada niisuguste laste kohta, kellele ta kirjutatud, mõtete poolt mõnes kohas liig kõrge (hochgehalten) olema; ja viimaks üteldi mitmed sõnad, kui liig paiklikud, iga lugejale mitte selged küllalt olevad. See on enamiste kõik, mis ma mõistliku rääkiate suust tean nimetada; kui palju sest õige ehk kõver? ei tea mina arutada. Mõistmatade laitusega ei taha mina Teie aega viitma hakata: meie gümnaasiumi kooliherra ei tohi mitte tahta, et teda liig uhkeks laseme minna! – Kas pean Teile nüüd ütlema, mis „Kooli l. Raamatu” kiituseks üteldakse? Seda võite igalt poolt hõlpsaste kuulda, kus ettekinnitatud kius ega – rumalus valitsemas ei ole. Mis sakslasedki tema kiituseks räägivad, seda leiate ses selleaastases Talinna seitungi lehtes,(19) kus ka „Eesti Postimehest” räägitakse ja keda hea meelega Teile tahan saata, kui Teil lugemata peaks olema.

Mis saate Teie minu kõnest mõtlema? Kas Teie ka ei pahanda, et „suleneitsi” Teile kõik nii julgeste kätte ütleb? Aulik herra: ise tahtsite.

Teid minu omaksete poolt tervitades jään ma alati

 

Teie alandlik

L. Koidula.

Tartus 28mal Küünlakuul 1868.

 

P. S. Minu isa saab vist 8. ehk 9. Märtsil siit Peterburgi sõitma, kuhu ta minu venda väe peale tahab anda.(20)


  1. C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat” oli ilmunud 1867. aastal; Koidula oli raamatust 10. X 1867 kirjutanud Y. S. Yrjö-Koskisele (vt selle kohta Zetterberg 2017: 217; samuti Loorits 1936). 1868. aasta veebruaris kurdab Y. S. Yrjö-Koskinen kirjas Jannsenile, et tal ei õnnestu Helsingist Jakobsoni raamatut leida ja palub selle endale saata (vt samas).
  2. C. R. Jakobson oli Lydia Jannsenile andnud kirjanikunime „Koidula” (vt selle kohta J. V. Jannseni kiri C. R. Jakobsonile 20. II 1867; EKM EKLA, f 47, m 2: 6). Esimest korda kasutati seda pseudonüümi Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” esimeses osas.
  3. Käesolev kiri on vastuseks C. R. Jakobsoni mittesäilinud kirjale. Jakobsoni 1868. aasta kirjad Koidulale pole meieni jõudnud.
  4. C. R. Jakobson oli anonüümselt kirjutanud kiitva hinnangu „Emmajõe Öpiku” (1866) kohta ajalehes Eesti Postimees 19. VII 1867, nr 29, lk 231. Selle kirjutise peale oli Mihkel Jürgens, kes ei aimanud luulekogu autorit, kirjutanud kriitilise vastuarvustuse, mille saatis J. V. Jannsenile. Jannsen seda ei avaldanud, kuid tekst oli ilmselt saadetud ka C. R. Jakobsonile.
  5. Koidula luulekogu „Emmajõe Öpik” ilmus autori nimeta. H. Laakmann „Emmajõe Öpiku” trükkijana ei tohtinud autorisaladust reeta.
  6. Mõeldud on vormi.
  7. Mihkel Jürgens (1820–1874), raamatuköitja ja bibliofiil, oli Perno Postimehe ja Eesti Postimehe pidev kaastööline, kes avaldas seal iga aasta alguses eelmisel aastal ilmunud eestikeelsete trükiste nimestiku. Ka allpool nimetatud „Perno sõber” on M. Jürgens.
  8. See kriitika on liiga heatahtlik, et ta paksu verd ei tekitaks! (sks k).
  9. J. V. Jannsen oli C. R. Jakobsoni arvustusest „Emmajõe Öpiku” kohta ilmselt mõned sõnad välja jätnud.
  10. Erapooletus (sks k).
  11. Eelmisest kirjast on lugeda, et Koidula tahtis vahendada teiste mõtteid Jakobsoni raamatu kohta.
  12. Kriitikat harrastada (sks k).
  13. Mida enam valgust, seda enam varju (sks k). Kreutzwald oli Koidulale 11. veebruaril 1868 kirjutanud: „Kus ühelt poolt niipalju valgust on, seal ei või teiselt poolt varjudest puudust olla.”
  14. Woldemar Adolf Hansen (1823–1881), aastatel 1854–1881 Paistu Maarja koguduse õpetaja.
  15. Riia seitungi esimestes numbrites ilmunu all peab Koidula tõenäoliselt silmas W. A. Hanseni artiklit „Ueber das Landschulwesen in Livland” (1868).
  16. Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893) oli aastatel 1857–1885 Tartu Maarja koguduse õpetaja ja 1869. aasta esimese laulupeo patroon.
  17. Martin Georg Emil Körber (1818–1893) oli sel ajal Anseküla Maarja koguduse õpetaja ja vaimulik kirjamees.
  18. Minu arvates pole paberimäärija veel kellegi laulik! (sks k). Kreutzwald kirjutas seda oma esimeses kiriarvustuses „Einige Worte über „Emmajõe Öpik””, mille ta oli Koidulale saatnud daatumita kirjas 1868. aasta jaanuari keskel.
  19. Ilmselt pseudonüümi -bl- all avaldatud artikkel „Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten” (1867).
  20. J. V. Jannsen oli 10.–20. märtsil Peterburis, kuhu viis oma poja Leopoldi teenima mingisse kroonuametisse (vt Eesti Postimees 3. IV 1868, nr 14, lk 105–106; 10. IV 1868, nr 15, lk 113–115).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 47, Carl Robert Jakobson.

Kirjandus

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe, toim Ülle Kurs, Õnne Kepp. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

-bl- 1867. Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten. – Revalsche Zeitung, 13. XI, nr 36.

C. R. J. 1867. Uus Ramat. „Emmajöe Öpik”. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht 19. VII, nr 29, lk 231.

Emmajõe Öpik. [Lydia Koidula.] Tartu: H. Laakmann, 1866.

Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. [Fr. R. Kreutzwaldi kirja­vahetus, 5. kd.] Toim Mart Lepik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.

Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. Kd 1–6. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953–1979.

Hansen, Woldemar Adolf 1868. Ueber das Landschulwesen in Livland. – Rigasche Zeitung, nr 14–18.

Jakob Hurt 1839–1907. [Album.] Koost Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

Jakobson, Carl Robert 1867. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu: 80 pildiga. Tartu: H. Laakmann.

Kirjad teineteisele 1917–1947. Elo ja Friedebert Tuglas. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001.

Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Toim Aug[ust] Anni. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925.

Koidula kirjad omakseile 1873–1886. Toim Edith Rosenthal-Lipp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.

Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. Kd 1–2. Toim Karl Leetberg. Tartu, 1910–1911.

Kultuurilugu kirjapeeglis: Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koost ja komm Helgi Vihma. Tallinn: Valgus, 1990.

Loorits, Oskar 1936. Yrjö-Koskinens Briefwechsel mit seinen estnischen Freunden. Tartu. [Äratrükk väljaandest: Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1934.]

Lydia Koidula 1843–1886. [Album.] Koost Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Tartu: Ilmamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1994.

Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Kd 1–4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1995–1997.

Salupere, Malle 2017. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev.

Zetterberg, Seppo 2017. Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Tlk Sirje Olesk. Tallinn: Varrak.

Doktor Friedrich Robert Faehlmann, kelle sünnist möödub käesoleva aasta 31. (vkj 20.) detsembril 220 aastat, lahkus igavikuteedele 52. eluaastal, 1850. aasta 22. (10.) aprilli hommikul kell veerand üks (RA, EAA.1253.1.49, l 19p–20). Mis oli öeldud, see oli öeldud, mis tehtud, see tehtud. Surm pani elule punkti. Siinse loo pealkirjaks laenatud lausekatke ühest Faehlmanni haigusjuhtumi kirjeldusest (Faehlmann 2011a: 103) ei pea tema enese puhul päriselt paika. Tema surmajärgne elu on olnud pikem kui tema ajalik eluaeg ja pole kaugeltki lõppenud. Alles Faehlmanni 200. sünniaastapäeva paiku algas tema teoste põhjalikum publitseerimine ning Faehlmann inimesena omas ajas ootab ikka veel avastamist – kui me just ei taha leppida Kreutzwaldi loodud paleusliku kujuga.

Faehlmanni noorpõlvesõbra Rudolf Gustav Hollmanni kõnes Faehlmanni haual 14. aprillil(1) 1850. aastal on visandatud esimene ülevaade Faehlmanni eluloost. Selles mõnevõrra unustusse vajunud töös esitatud teateid Faehlmanni kohta tunneme peamiselt 1852. aastal Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes avaldatud Faehlmanni eluloo kaudu, mille mõningase vastupuiklemise järel pani kirja Friedrich Reinhold Kreutzwald (Kreutzwald 1852, 1953), kui oli enda käsutusse saanud ÕES-i kogutud materjalid, Faehlmanni lapse­põlvesõbra, gümnaasiumiaegse korterikaaslase ja hilisema kooliinspektori Jakob Johann Nocksi (1800–1890) mälestused ning Hollmanni kõne käsikirja (Kreutzwald 1956: 254). Nocksi käsikirjast liitis Kreutzwald oma looga Faehlmanni noorpõlve kirjelduse, millele on tekstis ka osutatud (Kreutzwald 1953: 23). Hollmanni kõnet on Kreutzwald hoolega, kohati sõna-sõnalt refereerinud, kuid allikana on see jäänud esile toomata. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et ÕES-i ajaloos nii olulist rolli täitnud Faehlmanni nekroloogi kirjutamist käsitati seltsis omamoodi ühistööna.(2) Kreutzwaldi kolmas põhiallikas oli tema kirjavahetus Faehlmanniga.(3) Nocksi, Hollmanni ja Kreutzwaldi kõrval on kaasaegsetest Faehlmanni kohta trükisõnas rohkem teateid avaldanud veel vaid Georg-Julius Schultz-Bertram ja Nikolaus Ancke (Bertram 1868; Martreb 1868). Sellisena on Hollmanni kõne üks Faehlmanni biograafia alustekste. Trükist ilmus see 1850. aasta oktoobris (Bibliographischer Bericht 1850: 768).

Rudolf Gustav Hollmann sündis 23. jaanuaril 1798 Kangstis Kõrge­palus. Ta oli eesti päritolu nagu Faehlmann ja Kreutzwaldki. Hollmanni vanaisa Jaan Hollmann oli Sänna mõisa eestlasest kõrtsmik, Sännas sündinud isa Leonhard(t) pidas kõrtsmikuametit Kangstis ning oli organist Karulas ja ­1798–1839 köster Äksis (Paatsi 2016a: 427). Hollmanni ja Faehlmanni haridustees on sarnaseid jooni. Mõlemad pärinesid eesti juurtega perest, kelle mõningane jõukus lubas oma lastele haridust anda: said algõpetuse kodu­õpetaja käe all, õppisid seejärel kreiskoolis, Hollmann aastatel 1811–1814 Tartus, Faehlmann 1810–1814 Rakveres. Seejärel, 1814. aastal asusid mõlemad õppima Tartu kubermangugümnaasiumi ja selle lõpetamise järel, 1817. aastal Tartu ülikooli. Faehlmann jätkas õpinguid arsti-, Hollmann usu­teaduskonnas. Kui Faehlmanni õpingud ülikoolis kestsid kuni 1827. aastani, siis Hollmann lõpetas ülikooli 1820. aastal, oli seejärel mõnda aega koduõpetaja ning 1823. aastal sai kirikuõpetajaks Harglas. 1844. aastal valiti ta pastoriks Rõugesse, kuhu jäi kuni surmani 1858. aastal. Faehlmann avas pärast doktorikraadi kaitsmist 1827. aastal erapraksise Tartus. Nii Faehlmann kui ka Hollmann olid ÕES-i asutajaliikmed. Mõlemad olid seltsis agarad eesti keele uurijad, Hollmann ka üks Faehlmanni keelevaadete pooldajaid.(4) Faehlmanni ja Hollmanni sõprus paistab olevat kestnud gümnaasiumipäevist alates kogu elu. Tõendeid selle kohta leidub paraku väga vähe. 22. juulil 1825. aastal on Faehlmann arvatavasti külastanud Hollmanni Harglas piiblipühal, kus ta on tasunud Hargla abipiibliseltsi liikmemaksu 50 kopikat (Paatsi 2016b: 456). Ka võis Hollmann kuuluda Faehlmanni patsientide hulka. Seoses tema kutsumisega pastori­kohale Rõugesse 1844. aastal on Faehlmann raviarstina väljastanud tõendi tema tervisliku seisundi kohta (Metste 2018). Kas ta tegi seda sõbra­mehe poolest või oli tegemist püsiva arsti-patsiendi suhtega, ei ole teada. Eluaegse usalduse märgiks võiks olla see, et Faehlmann palus just Hollmannil end matta, ning võimalikule perekondlikule läbikäimisele osutab tõsiasi, et 22. juulil 1854. aastal leeritati Faehlmanni poeg Robert Friedrich August (1837–1864) Rõuge kirikus (RA, EAA.402.2.5636, l 7).

Hollmanni matusekõne, üles ehitatud Faehlmanni enda valitud kirikulaulule „Kes Jumalat nii laseb teha” („Wer nur den lieben Gott läßt walten”), teeb žanrile omaselt tagasivaate lahkunu elukäigule, esitab tema teenete ja tegude loendi, osutab autoriteetsete kaasaegsete arvamustele ega jäta puudutamata ka negatiivseid karakteriomadusi (nt Faehlmanni seisukohti kristluse suhtes), korvates neid positiivsetega, nii et tekib nn väärtustav biograafia. Samuti täidab see kahtlemata oma mõjufunktsiooni – kurtes, kiites ja lohutades.(5) Järelehüüdele omaseid jooni leidub ka Kreutzwaldi koostatud eluloos, kui palju neist pärineb Hollmannilt, on raske öelda. Igal juhul on biograafiad paatose poolest sarnased – mõlemad väärtustavad oma objekti. Kõik järgnenud Faehlmanni biograafiad alates XIX sajandi lõpul ilmunud esimestest eestikeelsetest elulugudest (Johannson 1870; Eisen 1883; Reiman 1899) tuginevad Kreutzwaldi loodud portreele ja jätkavad samas vaimus, kuni Faehlmannist kujundatakse rahvuslik suurmees, meie rahvusnarratiivi vältimatu koostisosa.

Hollmanni kõne võib lugemismõnu pakkuda mitte üksnes ülevaatena Faehlmanni eluloost,(6) vaid ka ajastutruu elupildina. Kõne selgrooks valitud laul „Kes Jumalat nii laseb teha”, pärit XVII sajandist, on aegade jooksul olnud üks populaarsemaid evangeelseid kirikulaule. Alates XX sajandi teisest poolest kuulub see ka katoliku kiriku lauluvara hulka (meloodiat hakkasid katoliiklased kasutama XIX sajandil). Selle sõnade ja viisi autor on saksa luuletaja ja muusik Georg Neumark (1621–1681). Saanud tõuke isiklikust elust (kannatused Kolmekümneaastase sõja ajal), iseloomustas Neumark seda kui lohutuslaulu (sks Trostlied), sidudes selle psalmivärsiga „Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Ps 55:23). Hilisemas traditsioonis on seda tõlgendatud kui laulu usaldusest jumala vastu. Vastavalt ajastu religioossetele ja esteetilistele nõuetele on aegade jooksul kohendatud nii laulu teksti kui ka meloodiat. (Vt lähemalt Fischer 2007) Hollmanni-aegne laulutekst, nagu on kõnes osutatud, pärineb Karl Christian Ulmanni (1793–1871) lauluraamatust „Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche”, mis ilmus mitmes trükis (esitrükk Ulmann 1843).(7) Seda lauldi tõenäoliselt Liezēre (sks Lösern; Võnnu praostkond) pastori Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778–1849) koraaliraamatus fikseeritud meloodia järgi (Punschel 1839: 12).

On raske vastata küsimusele, miks valis Faehlmann oma saatjaks just selle laulu. Usun, et vähem usulistel, nagu seda tõlgendab Hollmann, kui just hingelistel põhjustel. „Kirikusse läks ta [Faehlmann] ainult, et jutlust kuulata ja peitis end kõige meelsamini kuhugi nurka või mõne samba taha, kus teda vaevalt keegi võis märgata,” leiame Kreutzwaldi kirjutatud eluloost (Kreutzwald 1953: 27). Kaunis, nukratooniline ja ülev meloodia ühes sisendusjõulise tekstiga loob igavikuhõngulise meeleolu ja pakub tõepoolest tröösti. Eriti kaunilt mõjub muidugi originaal, saksakeelne luule, mille nüansse on laulu eestikeelses tõlkes kaduma läinud. Matusekõne tõlkesse valisime koos tõlkija Siret Rutikuga laulu varasema eestikeelse tõlke kui täpsema (Laulu-raamat 1887), ja ehkki see tekitab mõningase ebakõla ülejäänud teksti kaasaegse eesti keelega, otsustasime jääda selle juurde.

Mõned teated Kreutzwaldi koostatud eluloost ja omaaegsest ajakirjandusest võimaldavad täpsustada Faehlmanni maise teekonna lõpu sündmusi ja meeleolusid. Elu viimasel õhtul, 9. aprillil, oli Faehlmann vestelnud ülem­pastor Bienemanni ning teda veel kord vaatama tulnud sõbra ja raviarsti dr Emil Sachssendahliga, kellega koos oli hulk aastaid korraldatud ka ÕES-i tegevust, Faehlmann selle esimehe, Sachssendahl sekretärina. Faehlmann pärinud valitsevate haiguste kohta ja arutanud elavalt uusi ravimeid. Saatnud lahkuva sõbra kesköö paiku esikuni, süüdanud ta veel ühe värske sigari, sulgenud ukse ja läinud varsti pärast seda voodisse, kus oli rahulikult uinunud. Umbes tunni aja pärast äratanud verejooks kopsust haige ja mõne hetkega saabunud surm.(8) Hommikul, ehkki kõik olid selleks ette valmistatud, mõjunud Faehlmanni surmateade nagu välk selgest taevast: „Kogu linn oli liikumas ning alles nüüd sai selgeks, kui palju sõpru ja austajaid kadunul oli olnud kõigis rahvaklassides ning kui valusalt kõik tema kaotust leinasid.” (Kreutzwald 1953: 48–49) Oli esmaspäev. Ilm oli Tartu tähetorni meteoroloogilise päeviku järgi selge ja soe, Emajõgi, kus jääminek oli alanud juba 28. märtsil, võis arvatavasti nüüd juba vabalt voolata (Aus dem meteorologischen… 1850: 272).

Järgmise päeva Dörptsche Zeitungi esilehel ilmus kodumaiste teadete hulgas keisrikojast, rasketest ilmaoludest ja Peterburi aktsiahindadest ka sõnum Faehlmanni surmast. Peale harilike teadete surma aja, põhjuse ja kadunu vanuse kohta märgiti: „Selle aumehe kaotuse pärast, kes praktilise arstina sai tunda erilist usaldust ja oli nii paljudele sõber ja abimees, ollakse üleüldises sügavas leinas ning armastuse ja tänu pisarad saadavad teda hauda” (Inländische… 1850).

Kolmapäeval, 12. aprillil toimus ÕES-i korraline koosolek. Seltsi lahkunud presidendi teeneid meenutas enne ettekande juurde asumist tänulikult ÕES-i asutajaliige, Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse (Sitzung… 1850: 286).

Neljapäevane Dörptsche Zeitung avaldas Faehlmanni abikaasa Henriette Faehlmanni teate osavõtlikele sugulastele ja sõpradele, et tema armastatud abikaasa pidulik matusetalitus algab 14. aprilli keskpäeval kell üks tema korteris (Theilnehmenden Verwandten… 1850).

Pilves ja jahedavõitu 14. aprilli keskpäeval oli leinamajja botaanikaaia lähedal Magasini tn 3 kogunenud arvukalt sõpru ja austajaid. (Faehlmanni viimaseks elupaigaks jäänud korterisse C. Leziuse vastvalminud kahekorruselises majas oli Faehlmannide pere kolinud paari aasta eest, 1847. aasta lõpul (Raid 1997: 1412; Bekanntmachungen 1847).) Pärast Jaani kiriku ülempastori Bienemanni(9) matusekõnet, nagu kirjutati ajalehes Das Inland, ühines leinarongi ka suur hulk maja ette kogunenud rahvast, keda kadunukesega ühendas sügava tänulikkuse side: „Paljudele oli ta ju olnud elupäästja, paljudele toimekas abiline muude hädade puhul!” Kadunu selgesõnalise soovi kohaselt ei kulgenud leinarong nagu tavaliselt üle turu, kivisilla ja mööda suurt Peterburi maanteed, vaid üle puusilla, sest nagu kõigis elusuhetes, tahtis ta vältida kõike välist sära ka temale osutatud viimase au puhul. Lahtise haua ääres ümbritses kallist kadunut tihe rahvahulk ja tema noorpõlvesõber Rõuge pastor Rudolf Gustav Hollmann kirjeldas „lühidalt, aga jõuliste sõnadega lahkunu tunnustamisväärset tööd”. (Korrespondenz… 1850)

Kusagil Tartus kirjutas Marie von Bruiningk(10) matusekellade helina saatel kirja Saksamaale 1848. aasta revolutsionääri Gottfried Kinkeli abikaasale Johanna Kinkelile. Tema jaoks säras päike jääkülmalt, kui sängitati mulda Bruiningkite maja ustavaimat sõpra, majaarsti, armsat Faehlmanni. Nii nagu valu suurendab valu, kandusid väsinud leinaja mõtted lahkunud sõbra haua juurest elava sõbra, vangistuses viibiva Gottfried Kinkeli „õilsa martüüriumi” juurde: „Oo, Jumal, kuidas jagas Faehlmann kõiki minu mõtteid ja tundeid temast, kuidas lõõmas ta koos minuga raevus, kuidas rõõmustas lootus­hõõguses, ta oli tõeline mees, kes ei hellitanud, nii nagu mina, peadpööritavaid lootusi…” (Metste 2012: 278).

Paar nädalat hiljem teatas Franz Kluge ajalehes Dörptsche Zeitung, et tema raamatukaupluses on pidevalt müügil dr Friedr. Rob. Faehlmanni portree, hiina paberil 85, valgel paberil 60 kopikat hõbedas (In der Buchhandlung 1850). Kuu aega pärast abikaasa surma andis Henriette Faehlmann ÕES-ile üle Faehlmanni eestikeelse kirjaliku pärandi, samuti kaheksa Kalevipoja muistendite ainelist maali (Gelehrte Gesellschaften 1850: 319). 24. juunil 1850 leinas Faehlmanni kui seltsi liiget oma koosolekul Eestimaa Kirjanduse Ühing (Gelehrte Gesellschaften 1850: 478). Neli aastat hiljem, 1854. aasta 9. juulil panid sõbrad armastuse ja lugupidamise märgiks Faehlmanni hauale Tartu Vana-Jaani kalmistul risti lahkunu enda valitud motoga „Elu on lühike, ent kunst on pikk” („Kurz ist das Leben, doch lang die Kunst”), uskudes, et mälestus sellest vähenõudlikust ja teenekast mehest jääb kestma veel paljudeks aastakümneteks. (Korrespondenz 1854: 477)

Viimased teated kõnelevad aga juba Faehlmanni surmajärgsest elust, mis on mõne järgmise loo teema. Täpsema elupildi huvides olgu nende jaoks, kes kirikulaulu maailmas päris kodus ei ole, lisatud siia ka Faehlmanni haual lauldud laulu viis Punscheli noodiraamatust (Punschel 1839: 12).

Rudolph Gustav Hollmanni kõne Friedrich Robert Faehlmanni muldasängitamisel Tartus 14. aprillil 1850(11)

Lauldi: Ulm[ann,] Lauluraamat, nr 89, 1–4.

[1. Kes Jumalat nii laseb teha,

Kui tema tunneb ülevelt,

Ei Jumal temast äralähe,

Et temal küll on häda teal;

Siis sina usku tunnistad,

Kui hädas usud jumalat.

2. Mis sul sest suurest murest abi?

Mis kasu annab kurvastus?

Sa läed küll vanaks mure läbi,

Ei lõpe sinu viletsus?

Kui sina liiast muretsed,

Siis enam vaeva kasvatad.

3. Kõik olgu nii, kui Jumal tahab,

Kes kõige asja tegija;

Kui tema sinu osa jagab,

Nii peab rahul olema.

Küll Jumal teab selgeste,

Mis tuleb tarvis kõigile.

4. See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.]

 

Meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Seda laulu lauldes täitsime ühtlasi püha kohust meie Faehlmanni ees, kelle maise ihu me just äsja sellesse vaiksesse hauaasemesse sängitasime. Kui ma jaanuaris temaga siinilmas hüvasti jätsin, siis soovis ta, et tema sõbrad saadaksid ta selle lauluga hauarahusse. See on toimunud. Meie kõik, kes me teda tundsime ja armastasime, kes me teda noorpõlvest peale nägime ja temaga koos elasime, tunneme selle laulu sügavas sisus ära tema sisima mõtte­laadi, tema usalduse Jumala vastu ja tema vagaduse väljenduse; noorusest peale oli ta ju kogu [selle laulu] sisu ise läbi elanud ja kogenud. Tema korraldusest näeme aga ka seda, et ta tegi juba ammu sinnaminekuks ette­valmistusi; usalduses Jumala vastu mõtles ta surmale ja teadis, et ängistav lahkumise tund ei võinud enam olla kaugel. Ka meile, tema sõpradele, ei tulnud see tõsine tund ootamatult, ja siiski – kui see on nüüd kätte jõudnud –, kuis on meie südamed täis ängi ja muret! Kurvastuse kibe vesi tungib meie hinge; me leiname armastatud inimest ja meie tundeid valdab lahkumise valu. Ja kui ma siin tõstan oma hääle ja tunded sõnadesse panen, siis oli see tema tahe, millele ma meelsasti tema enda poolt määratud piirides alistun.

Rikkast elust jäävad meile rikkad mälestused. Ühe sedavõrd teravalt välja­joonistunud pildi puhul ei hägustu põhijooned iial. Seega piisab vaid vihjetest, et selle põhijooned esile kutsuda. Teie armastus lisab selle, mis jääb puudu, ja me vaatame sel lahkumise tunnil veel tema elavat palet. F r i e d r i c h R o b e r t F a e h l m a n n, sündinud Ao mõisas Eestimaal vana kalendri järgi 21. detsembril 1799 vaestest vanematest,(12) saabus hästi ettevalmistatuna Tartu gümnaasiumisse 1814. aastal.(13) Üsna peatselt saavutas ta oma kaasõpilaste seas lugupidamise, võitis ka oma õpetajate tunnustuse ja heasoovlikkuse, kellele noormehe võimed ja vaimuanded ei saanud märkamatuks jääda. Tema ümber tekkis sõprade ring.(14) Oma valmidusega vaimses suhtlemises anda ja vastu võtta, piiritu rõõmsameelsuse, kartmatu hoiaku, püsivuse ja truudusega jäid need noorpõlvesõbrad tema juurde tema elu lõpuni. Ta kogeles tollal väga tugevasti ja kannatas selle puuduse all veel ka gümnaasiumi teises klassis. Siis otsustas ta sellest puudusest jagu saada ja tal õnnestus kahe nädala pärast tahtejõu abil üks luuletus soravalt ette kanda. Sellest ajast saadik ta enam ei kogelenud. Ma toon selle esile, et meelde tuletada, kuidas juba ses varases nooruses andis endast märku see meelekindlus ja tahtejõud, mis end meheeas alati maksma pani ja mida kõik alati tema puhul ka eeldasid. Juba gümnaasiumi esimeses klassis oli ta oma tulevase elukutse osas otsuse langetanud. Ta luges arstiteaduslikke teoseid ja püüdis neid oksjonitel hankida – rahaga, mis ta kõhu kõrvalt näpistas, sest ta elas väga suures viletsuses ja vaesuses, mis jäi välise pilgu eest varjatuks, kuna ta iial puuduse üle ei kaevanud, ilmutas aga alati palju julgust ja suurt rõõmu. Selle sisemise rahulolu ja rõõmu allikaks oli tema Jumala tahtele alistunud ja vaga meel. Tema üksinduses ja vaesuses oli Issand Jumal tema ainuke lohutus. Selles laulus, mida me tema haual laulsime, leidis ta oma tunnetele väljenduse, elus kogetust kasvas välja tema usutunnistus: „Kes Jumalat nii laseb teha, Kui tema tunneb ülevelt, Ei Jumal temast äralähe, Et temal küll on häda teal; Siis sina usku tunnistad, Kui hädas usud Jumalat”.(15) 1817. aasta lõpus lahkus Faehlmann gümnaasiumist austus­väärse küpsustunnistusega ja astus 1818 üli­kooli.(16) – Millise rõõmu, millise üleva tundega astus ta teaduse templisse, kui õilis ja kõrge oli tema eesmärk, mille poole ta lakkamatult püüdles selle jõu ja otsustavusega, mis juba tema koolipõlves nii teravalt esile tuli. – Ta ei pühendunud ühekülgselt üksnes erialaõpingutele, vaid tal oli veel teisi vajadusi, mis nõudsid rahuldamist. See­pärast oli noort arstiteadlast näha loengutes Homerosest ja Platonist, esteetikast ja ajaloost, ja seda talle omase visaduse ja püsivusega.(17) Pangem tähele, et ta kuulas iga päev 7 kuni 8 loengut, rakendas kuulatu omandamiseks suurt usinust, seejuures aga pidi tundide andmisega elatist teenima,(18) mis ei olnud teisiti võimalik, kui et päevi tuli pikendada ööde arvel, ja et öösel üleval oleku harjumus sai lõpuks tema teiseks loomuseks. Nii nagu varem koolis, saavutas ta ka ülikoolis oma õpingukaaslaste igakülgse lugupidamise ning tema sisemine tublidus leidis laialdast tunnustust.

Ent õpitava suur hulk, erialateaduse suur maht laskis tal valusasti tunda seda, et tema vaesus takistas sageli õpingutes edasijõudmist.(19) Selles meeleolus oli talle abiks tema lemmiklaulu salm: „Kõik olgu nii, kui Jumal tahab, Kes kõige asja tegija; Kui tema sinu osa jagab, Nii peab rahul olema. Küll Jumal teab selgeste, Mis tuleb tarvis kõigile.”(20)

Talle sai osaks abi: vaene ja varatu sai krediiti ühe vaese ja lihtsa perekonna juures, kes võimaldas talle 6 aastat ulualuse ja ülalpidamise ükskord tulevikus tasumiseks.(21) Selles tundis ta ära Jumala abi, selle eest oli ta tänulik, ei unustanud oma heategijaid kunagi ja pidas neid meeles oma viimses tahtes. Kui kerge oli nüüd tema süda, kui talt oli võetud mure toidupoolise pärast: nüüd kuulus ta täielikult oma teadusele, leidis tunnustust oma õpetajatelt ning saavutas nendepoolse esiletõstmise. Tunnustus oli see, kui tema kõrgestiharitud õpetaja E r d m a n n(22) andis kliinikus talle ravimiseks eranditult ainult raskemad juhtumid; tunnustus oli see, et E r d m a n n usaldas Tartust lahkudes oma haiged edasiseks raviks meie F a e h l m a n n ile; tema tubliduse ja teadusliku võimekuse kinnituseks oli see, kui E r d m a n n teda – üliõpilast – soovitas tungivalt arstiteaduskonnas oma ametijärglaseks.(23)

Kui F a e h l m a n n oli [ülikoolis] viis aastat usinasti õppinud, kirjutas ta valmis avalduse doktorieksamile pääsemiseks ja tahtis selle sisse anda, ent jättis selle tegemata. Üht lahkamist assisteerides oli ta arusaamisele jõudnud, et arstimite õige kasutamise korral oleks haiget olnud võimalik päästa. Ta rebis oma avalduse puruks, otsustas edasi õppida ning pühendus nüüd kogu usinusega vanemale arstiteadusele, mille foliandid teda ei heidutanud. Neile õpingutele pühendas ta veel neli aastat ja kindlasti mitte viljatult. Seeläbi omandas ta isikliku kogemuse kaudu oma teaduse ajaloo ja astus kiire, aga kindla sammuga nende hulka, kel on õigus oma teaduse kohta sõna võtta, kes mineviku tundmaõppimise kaudu on jõudnud oleviku mõistmiseni, kes näevad uue aja ilmingutes edusamme ja võtavad need omaks, kui need on läbi käinud teadusliku uurimise ja kogemuse puhastustulest ning ennast tõestanud, kellel on aga ka õigus tagasi lükata paljugi sellist, mis üritab end maksma panna, kuid on ebaküps ja ei ole proovile vastu pannud. Nende eeltööde poolest erines ta paljudest teistest, kellele minevik jäi suletuks.

Nende viimase nelja õpinguaasta vältel oli F a e h l m a n n pikkamööda omandanud arvuka, aga õnneliku vaestepraksise; peatselt osutus tõeks prognoos, mille talle oli lahkumisel andnud tema teenekas õpetaja E r d m a n n: „tal saavat olema kõikjal, kuhu ta ka Euroopas arstina ei asuks, õnnelik ja õnnistatud praksis.”

Doktorikraadi omandamise järel(24) avas ta oma praksise 1827. aastal siin, Tartus. Tema elumotoks sai salm:

 

„See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.”(25)

Ka siin saavutas ta suure lugupidamise oma ametikaaslaste seas: see oli tingitud tema tublidusest, tema teaduslikust võimekusest ning põhjendatud raskeimate haigusvormide ravimise õnneliku eduga. Üleüldisest tunnustusest tal puudust ei olnud; tema praksis muutus kõige tähtsamaks. Suursugused ja tühised, rikkad ja vaesed pöördusid oma ihuhädas usalduslikult tema poole ja olid talle tänulikud, nagu mõnigi tänab teda veel praegu, kui ta hauas lebab, oma elu päästmise eest. See hea maine, see üldine usaldus tema vastu ei nõrgenenud tema elupäevade lõpuni.

Aastal 1830 oli ta saanud raske külmetuse tagajärjel köha, mis ei tahtnud taanduda ja muutus üha pahaloomulisemaks, kuni palavik ja hommikune higistamine jäidki püsima. Tema ametikaaslased kahtlesid tema tervenemises – talle endalegi ei jäänud hädaoht märkamata. Siis võttis ta vastu otsuse ja asus seda ellu viima. Omaenese kätega põletas ta hõõguva raua abil oma rinnale kaks suurt põletushaava.(26) Pärast seda kui valu ja magamatuse päevad olid üle elatud, siirdus ta tollel soodsa ilmaga suvel maale ja naasis kolme kuu pärast hea tervise juures. Ka siin oli ta andnud särava tõendi oma arenenud tahtejõust ja otsustavusest.

Kui ta võttis ülikoolis vastu eesti keele õpetaja koha,(27) võis mõni imestada, kuidas leidis tööga väga koormatud mees selleks aega ja kutsumust. Aga ta armastas oma rahvast, kelle teise põlve segamata verega esindaja ta oli, tahtis oma rahvast aidata ja kogus üllamad jõud enda ümber ning ühendas need Õpetatud Eesti Seltsiks,(28) tegutses ise kõnes ja kirjas ning oli ka siin nii väljapaistev, et tema saavutused selles vallas on teedrajavad ja jäävad pikaks ajaks mõõtuandvaks.(29)

Teist korda soovitas E r d m a n n teda arstiteaduskonnale oma ametijärglaseks, kui ta professor emeritus’ena Tartust lahkus.(30)

Imetluse teenis F a e h l m a n n üldise häda aegadel, mil valitsesid verine kõhutõbi ja koolera.(31) Siis oli ta väsimatult tegutsev inimarmastaja; ta lubas endale vaevalt paar tundi puhkust – oli ta ju väsimatu, leebe ja sõbralik ning igal ajal valmis aitama. Edu põhjendas üldsuse häält, mis kuulutas ta kõigi ees võidupalmi vääriliseks.

Sellest ajast kasvas siis välja ka teaduslik töö, mille ta trükituna andis üle avalikkusele ja järeltulevatele põlvedele.(32) Nii jõudis tema nimi Saksamaale ja sellele rajanes tema kuulsus. Mitmetes ajakirjades on tema tööd väga heatahtlikult arvustatud ning tunnustavalt ära nimetatud kui teaduse edusammu.(33) Saksamaalt saadetud kirjades tervitatakse teda kui oma teaduse korüfeed.(34)

Nii pälvis ta mitmel moel tunnustust nii lähedalt kui kaugelt; ka ajalikke hüvesid sai talle osaks, nii et ta sai anda nendele, kellel endal ei olnud.(35) Ja kuigi suuremat tasu sai ta väga ebakindlalt, õnnistas Jumal siiski kõike sel moel, et tema lähedased saavad hästi ära elada. Nii kujutab tema laulu viimane salm ka tema elu lõppu: „Siis võta viimsest see hea nõu: Tee tööd ja palu Jumalat, Ka anna lauldes temal’ au, Kui sina kurja kannatad. Kes Jumalast ei tagane, Ei Jumal seda unusta.”(36)

On midagi suurt, kui kogu selle ilusa laulu sisu on niisugusel moel koondatud ühte elukäiku; veel suurem tähendus on sellel aga siis, kui ma ütlen, et meie F a e h l m a n n jõudis selleni Issanda Kristuse kaudu. Ja siin tekib siis küsimus: milline oli F a e h l m a n ni suhe Issanda Kristusega? Oli ta usklik kristlane ja Kristuse kaudu õnnis Jumala laps? Kas pole F a e h l m a n n mitte just selles suhtes läbi käinud headest ja halbadest kuulujuttudest; ja kas pole mitte tahetud väita, et tal pole – nagu mõned väitsid seda ka tema teadusliku võimekuse kohta(37) – üldse kristlikku usku ja seega ühtlasi mitte midagi?

Vaikigu ometi teie keeled, armsad, vaikigu, siin on püha maa! Faehlmann oli mees ilma valskuse ja silmakirjalikkuseta, tõele ei teinud ta oma südant kõvaks. Mida ja kui palju ta tõena ära tundis, see muutus tema elu osaks, mida ta aga sellest veel ära tundnud ei olnud, seda ei julgenud ta ka enda omaks nimetada. Kristuse põhiolemust ei olnud ta ära tundnud, nii ei olnud talle siin ilmas antud kirkuse Issandat tema täies auhiilguses kaeda, aga ta oli Inimese­poja häält kuulnud ja Tema sõnu südames hoidnud. Ristimärgiga rinnal ja laubal oli Issand ta Enda omandiks välja valinud, armastusteo kaudu Kolgata ristil oli Õnnistegija võitnud tema südame, et ta Teda oma Issandaks ja Õpetajaks nimetas ja Talle kuulekas oli. Ta ei tõrkunud seda [naelast] läbi puuritud kätt vastu võtmast, mis kunagi kogu maailma pahupidi pööras. Kristus oli tema jaoks tee, mida mööda ta kõndis – ning Halastaja ühines temaga ka tundmatuna, nagu kunagi lootuse kaotanud jüngritega Emmause teel, kes Issandat samuti kohe ära ei tundnud ja tema auhiilgust ei näinud.(38) Nii nagu Issand kunagi nimetas Naatanaeli tõeliseks iisraeli meheks, kelles ei ole valet,(39) ja teda siiski apostliks ei valinud, nii oli Südametetundjale ka F a e h l m a n n armas, sest temas ei olnud valskust, ent ta ei valinud teda Oma apostliks ega evangelistiks. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.(40) See Issanda sõna oli tema südame keskpunktiks, ja ta tegi palju halastustegusid haigetele ja mahajäetutele, leskedele ja orbudele ja ei lasknud vasakul käel kunagi teada, mida parem käsi tegi;(41) aga i i a l, m i t t e i i a l ei kiitnud ta oma tegusid, i i a l g i ei tõstnud ta oma heategusid esile ega põhjendanud nendega oma õndsust. Ta tegi neid oma südame alandlikkuses ja varjatult, aga Issand ja õiglane Kohtunik, kes nägi varjatut, tasugu talle see avalikult, viimsel kohtu­päeval vastavalt Oma tõotusele: „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!”(42) Igavesti rikas armu ja halastuse Issand, kes siin ilmas oli tema tee ja valgus sellel teel, on nüüd tema jaoks täielik tõde, peab temaga pühi(43) ja on temaga üks elu, kõneleb ka talle – nagu kunagi armu saanud patusele Kolgata ristil –: „juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”(44) Ülestõusnu tervitab teda nüüd sõnadega: „Rahu olgu sinuga”,(45) ütleb talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”(46) Ja nii ei kuulu ta enam selles ilmas kohtu alla, ja kuna ka tema hing on vaeva näinud, saagu talle osaks küllus oma Õnnistegijalt, kelle kätte me ta nüüd usaldame.

Teie, kes Te olite tema ausaatjaiks tema viimsel teekonnal ja tema ta hauarahusse saatsite, tänu teile armastuse, sõpruse ja truuduse eest; tänu ka mõistmise ja kannatlikkuse eest, osavõtlikkuse ülesnäitamise eest tema raske haiguse ajal. Tänu Sulle, Sa tema abikaasa, kõige eest, mis Sa oled temaga teinud, talunud, kannatanud; tänu iga lonksu vee eest, millega Sa teda kosutasid; Sa ei unusta teda ära ja hoiad tema nime laitmatuna ja valvad emaarmastusega kahte poega, kellel lasub isa õnnistus ja kes tema lootusi täidavad.(47)

Nii asugem nüüd selle viimase juurde, mida ta minult kui oma vanimalt sõbralt ja tunnistajalt soovis, et ma talle need kolm peotäit mulda hauda kaasa panen ja Issanda õnnistusega teda õnnistan:

„Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles!”

Sa truu Issand ja Õnnistegija, kes Sa oled meie jaoks haua pühitsenud rahupaigaks, võta see Oma sulane nüüd armus vastu ja hoia teda koos kõigiga, kes ülestõusmishommikuni kalmude all suiguvad! Anna talle nüüd rahu pärast pikki vaevu ja kannatusi; ole talle oma halastuses armuline, oo Issand; ole nüüd tema jaoks ülestõusmine ja elu! Pea meeles tema leske ja tema orbusid ja hoia neid armuliselt patu, pilkamise ja hukatuse eest; Sa õnnista poegi ja juhi neid Oma tarkuse järgi, nagu Sa õnnistasid ja juhtisid Oma nõu järgi isa! Meid kõiki aga manitse Sa tegema tegusid, mida Sa oled käskinud, kuniks meile on päevi antud; õpeta meid meeles pidama, et me sellel ajal, mis teenib meie rahu, aegsasti oma surma puhuks korraldused ära teeme, ja kui Sa, Issand, tuled meid ära kutsuma, leiad meid eest ärksana ja truuna; ja et Sa nii meid Oma risti alla võtad. Kõnele siis: „Oma rahu jätan ma teile;(48) taas pisut aega, ja te näete mind jälle(49) ja kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära!(50) Aamen.”

Meie Isa, kes Sa oled taevas(51) jne.

Issand õnnistagu sind(52) jne.

 

Ulmann, Lauluraamat, nr 89, salm 5–7.

[5. Kui sina satud viletsusse,

Siis ära mõtle sina veel,

Et see saab kohe taeva sisse,

Kel kaunis põlv on ilma peal.

Mis meie õnneks arvame,

Läeb hädaks, vaevaks peagi.

6. Küll Jumalal’ on kerge asi,

Ja tema teeb ka sagedast,

Et see, kel hästi käinud käsi,

Saab vaeseks sandiks usinast,

Seesama Jumal avitab,

Et vaene pea rikkaks saab.

7. Siis võta viimsest see hea nõu:

Tee tööd ja palu Jumalat,

Ka anna lauldes temal’ au,

Kui sina kurja kannatad.

Kes Jumalast ei tagane,

Ei Jumal seda unusta.]

 

Tõlkinud SIRET RUTIKU, kommenteerinud KRISTI METSTE ja SIRET RUTIKU

Publikatsiooni valmimist on toetanud projekt „F. R. Faehlmanni monograafia ning tema kirjavahetust ja teisi biograafilisi dokumente koondav teaduslik väljaanne „Teosed” IV” (EKKM14-322) ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), mis on seotud Eesti Haridus- ja Teadus­ministeeriumi rahastatava uurimisteemaga „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2).


  1. Siin ja edaspidi on kuupäevad antud vana kalendri järgi.
  2. Eluloo koostamise korraldas ÕES-i tollane sekretär Emil Sachssendahl. Vt ka Kreutzwald Sachssendahlile 24. aprillil 1850 (Kreutzwald 1956: 248).
  3. See on hiljem avaldatud nii saksa kui ka eesti keeles (Lepik 1936; Kreutzwald 1976).
  4. Hollmann avaldas artikleid üksikute sõnade tähenduse ja sõnajuurte kohta (nt Hollmann 1843), samuti arvustuse Faehlmanni ja Eduard Ahrensi deklinatsiooniõpetuse kohta, pooldades Faehlmanni oma (Hollmann 1847).
  5. Järelehüüde žanriomaduste kohta vt Klein 2009: 5–6.
  6. Aegade jooksul on selle üksikküsimused leidnud täpsustamist. Hollmanni ebatäpsustele on tähelepanu juhitud tekstile lisatud kommentaarides.
  7. Ulmann oli usuteadlane, Tartu ülikooli professor (1835–1842) ja rektor (1839–1841), hiljem Venemaa evangeelse luterliku kiriku piiskop.
  8. Jaan Undusk on Kreutzwaldi loodud Faehlmanni portrees aimanud paroodilisi momente ja tajunud „õrna iroonilist mängu saksa väikekodanlike sakraaltrafarettidega” Kreutzwaldi vahendatud Faehlmanni surmaepisoodis. Äratatud verejooksust, hüüdnud Faehlmann abikaasale: „„Võta tuli üles, juba tuleb!” Kiiresti süüdatakse tuli, verevool tungib haige suust; „Soola!” hüüab ta tumeda häälega ja samal hetkel langeb ta pea abikaasa käele tagasi, – ta oli viimase sõnaga oma viimse hingetõmbe teinud.” (Undusk 2004: 138; Kreutzwald 1953: 48)
  9. Friedrich Gustav Bienemann (1794–1863) oli Tartu Jaani koguduse ülempastor 1825–1855. Ka Faehlmann kuulus Tartu Jaani kogudusse. Faehlmanni ja Bienemanni ühise töö kohta vt Metste 2007.
  10. Lievenite suguvõsast pärit Marie (Méry) von Bruiningk (1818–1853), Liivimaa maa­nõuniku Karl Axel Christer von Bruiningki minia, oli üks Saksamaa 1848. aasta revolutsiooni meeleolude vahendajaid Tartusse, Bruiningkite perekonna ümber koondunud sõprusringi, kuhu kuulus ka Faehlmann. Nõukogude ajal käsitleti seda ringi opositsioonimeelse grupeeringuna ja Marie Bruiningkit selle vaimse liidrina. Vt lähemalt Metste 2012.
  11. Ilmunud: Rudolf Gustav Hollmann, Bei der Beerdigung Friedrich Robert Fählmanns, weil. Dr. med. und Präsidenten der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, an seinem grabe in Dorpat am 14. April 1850. Dorpat: Schünmann, 1850.
  12. Õige sünniaeg on 20., uue kalendri järgi 31. detsember 1798. Faehlmanni vanemad olid eesti päritolu Johann (Heinrich, Juhan) Fehlmann (u 1763–1825), Ao mõisa valitseja, ja Catharina (Kadri, u 1761–1805). Faehlmanni perekonna kohta vt Tiik 1972.
  13. Rakvere kreiskooli lõputunnistuse põhjal võeti 15-aastane Faehlmann vastu gümnaasiumi esimesse, tollal kolmandasse klassi ehk tertsiasse (Kreutzwald 1953: 21). Klasse oli Tartu Kubermangugümnaasiumis tollal kolm, kusjuures iga klass jagunes omakorda kaheks: I – Klein-Tertia ja Groß-Tertia, II – Klein-Secunda ja Groß-Secunda, III – Klein-Prima ja Groß-Prima (Kudu 1975: 678).
  14. Peale siinse loo autori teame Faehlmanni sõpradest nimetada veel ainult Jakob Johann Nocksi (1800–1890) ja Guido von Liphartit (1801–1852). Vastseliina mõisnik Guido von Liphart oli Faehlmanni sõber gümnaasiumis ja ülikoolis õppimise ajast, hiljem sõbrunes ka Kreutzwaldiga, kes on jäädvustanud tema mõtteavalduse Faehlmanni kohta: „Ta oli juba koolis nii puhas ja suur inimene, et meie kõik teda armastasime, ühtlasi aga ka tema ees suurimat aukartust tundsime” (Kreutzwald 1953: 22).
  15. Laulu-raamat 1887: 167,1.
  16. Faehlmann astus ülikooli 1817. aasta lõpus. Talle gümnaasiumist 22. detsembril 1817 ülikooli astumiseks antud iseloomustus kinnitas, et gümnaasiumis kolm ja pool aastat õppinud Faehlmann paistis silma korrapärase, kombeka ja tagasihoidliku käitumisega, oli hoolas ja jõudis kõigis õppeaineis silmapaistvalt edasi, mida tunnustati kaks korda preemiatega. Gümnaasiumi direktor koos kõigi õpetajatega soovitas Faehlmanni ülikooli eestseisusele, „et see täiesti ilma varanduseta, kuid teaduste jaoks rikkalike eeldustega noormees võimalikult pea stipendiumi saada võiks” (Kudu 1975: 679). Sirje Tamuli andmeil oli Faehlmann nende Tartu ülikooli stipendiaatide hulgas, kellele alati kinnitati stipendiumi maksimum – 75 rubla (Tamul 2007: 72).
  17. Ülikoolis kuulatud ainete ja õppejõudude loendi on Faehlmann esitanud oma lühieluloos „Curriculum vitae Friderici Roberti Faehlmann” (RA, EAA.402.2.5618, l 4).
  18. Faehlmann oli koduõpetaja temast mitte palju vanema Tartu arsti ja apteegiomaniku, hilisema Tartu maakonnaarsti Johann Heinrich Monkewitzi (1793–1830) perekonnas, kus lisaks Monkewitzi enda lastele kasvasid ka lapsed tema abikaasa Carolina Elisabethi (snd Härring; 1779–1836) eelmisest abielust Viljandi maakonnakirurgi (Johann) Benjamin Salomo(n) Reidemeisteriga (u 1762–1814), teiste hulgas Henrietta Carolina (Henriette Caroline) (1805–1874), Faehlmanni tulevane abikaasa. Monkewitzi ja Reidemeisteri kohta vt Brennsohn 1905: 295, 329.
  19. Ka Kreutzwald märkis, et Faehlmannile kodust saadetud vähesed abirahad kuivasid peagi kokku (Kreutzwald 1953: 29). Küllap oli põhjuseks Faehlmanni isa Johanni surm 19. jaanuaril 1825 (RA, EAA.1229.2.7, l 258).
  20. Laulu-raamat 1887: 167,3.
  21. Faehlmannile võimaldas ulualuse Tartu raekohtu teener (Rathsministerial) Carl Nedatz (1774?–1841), kelle ühetoaline ilma köögita maja ühes väikese kõrvalhoonega asus Tartus Aia tänavas. Karl Eduard Sööt on oletanud, et Faehlmann võis elada kõrvalhoones, kus oli väike tuba ühe aknaga tänava poole. Faehlmanni kosti eest hoolitses arvatavasti Nedatzi abikaasa Anna Katarina (Catharina) (Sööt 1929: 243–245). Nocksi mäletamist mööda oli tegemist pisikese toaga: voodi, laud ja kaks tooli täitsid peaaegu kogu ruumi, raamatud ja vihikud dekoreerisid seinu ja ühes nurgas seisid päritud skeleti jäänused. Kreutzwald on teisal nimetanud ärklitoakest. Faehlmann hüvitanud Nedatzi heateod mitmekordselt. Doktoripromotsioonil oli Nedatz külalisena istunud aukohal ning järgnenud pidusöömingul oli Faehlmann teda kaelustanud ja esitlenud kui oma õnne rajajat. Ka oli ta oma testamendis meeles pidanud Nedatzi leske (Kreutzwald 1953: 26, 29, 34; Nedatzi eluaastad: RA, EAA.1253.1.40, l 114p–115). Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul Faehlmanni kiri õnnitlustega Nedatzi nimepäeva puhul (EKM EKLA, f 169, m 11:3, l 1/1).
  22. Johann Friedrich von Erdmann (1778–1846) oli Tartu ülikooli patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku professor ning polikliiniku juhataja 1817–1823, dieteetika, ravimiõpetuse ja arstiteaduse ajaloo professor 1828–1843, aastail 1823–1827 Saksi kuninga ihuarst Dresdenis (Kõrge 1996: 42–43; Toomsalu 2002: 113–119). Oma doktoritöö „Observationes inflammationum occultiorum” („Vaatlusi varjatumatest põletikest”, 1827) pühendas Faehlmann Erdmannile.
  23. Dokumentaalseid tõendeid Erdmanni soovituse kohta siiski ei leidu (vt Metste 2009: 325).
  24. Faehlmanni doktoripromotsioon toimus 2. novembril 1827 (RA, EAA.402.9.453, l 59p).
  25. Laulu-raamat 1887: 167,4. Originaaltekstis on sõrendatud kirjaga esile tõstetud sõna silmakirjalikkus (sks Heuchelei), mis tõlkes on kaduma läinud. „Kiriku laulu- ja palveraamatu” 1992. aasta väljaandes seda salmi tõlgitud ei ole. Seepärast olgu siin ka selle sõnasõnaline tõlge: „Jumal tunneb õigeid rõõmutunde, ta teab hästi, mis on meile kasulik; Kui ta on meid ustavaks loonud ja ei märka s i l m a k i r j a l i k k u s t, siis ta tuleb, enne kui me oodata oskame, ja laseb meile palju head osaks saada.”
  26. Meditsiiniajalugu hästi tundnud Faehlmann katsetas enda peal kauterisatsiooni, ravivõtet, mis oli tuntud juba antiikajal (Hippokrates, Celsus). Arvati, et see peatab tuberkulite arengu ja takistab nende sekundaarset puhkemist. Prantsuse arst René Théophile Hyacinthe Laënnec (1781–1826), kes oli kauterisatsiooni tiisikuse ravil korduvalt kasutanud, tunnistas, et ei ole sellega ühtki patsienti terveks teinud, mistõttu oli ta loobunud ka väikeste põletushaavade tekitamisest sööbekaaliumi abil, kui patsiendid avaldasid selle suhtes vähimatki vastumeelsust. Ta leidis, et nii valusaid vahendeid tohiks kasutada ainult siis, kui kogemuse järgi on oodata ratsionaalset edu. (Laënnec 1832: 556–557) Selle järgi võiks arvata, et Faehlmanni ajaks oli kauterisatsioon tuberkuloosi ravil muutunud harvemaks. Suurt meelekindlust nõudis selline ravivõte kahtlemata.
  27. Faehlmann kinnitati Tartu ülikooli eesti keele lektori ametikohale 19. mail 1842 (RA, EAA.402.3.1745, l 73p). Tema valimiste ja eesti keele alase töö kohta vt Metste 2011: 14–19.
  28. ÕES asutati 1838. aastal.
  29. Faehlmanni olulisimaid saavutusi ÕES-is oli eesti muistendite avaldamine ning Kalevipoja-muistendite koondamine tervikuks, mis sai Kreutzwaldile aluseks tulevase eepose koostamisel. Omas ajas olid olulised ka tema uurimused eesti keele kohta. Kõik muistendid ja peamised eesti keele alased uurimused on uustrükis avaldatud Faehlmanni „Teostes” (I–III; 1998–2011).
  30. Erdmann emeriteerus 1843. aastal ja asus elama Saksamaale. Ka selle soovituse kohta dokumentaalsed tõendid puuduvad.
  31. Düsenteeriaepideemia vallandus Tartus 1846., kooleraepideemia 1848. aastal.
  32. Faehlmanni uurimus „Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846” („Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel”) ilmus 1848. aastal. Uustrükina ja tõlkes eesti keelde on see avaldatud Faehlmanni „Teoste” III köites (Faehlmann 2011b).
  33. Originaali joonealune märkus: „Töö on praeguseks ära nimetatud järgmistes ajakirjades: Caspers’s Wochenschrift für die gesammte Heilkunde. Ak 1849. Nr 7. Lk 111 ja 112; Göschen’s Jahrbücher der in- und ausländischen ges. Medicin. Ak 1849. Vhk I; Oppenheim’s Zeitschrift für die gesammte Medicin. XIV ak. Kd 40. Lk 303 jj; Halle’sche Litteratur Zeitung. Ak 1849. Mai. Nr 101 ja 102; Gersdorf’s Leipziger Repertorium der deutschen und ausländischen Litteratur. 1849. Kd III. Vhk 6. Lk 318–320; Medicinische Wochenblatt etc.” – Kõik kõnealused on nn referaatajakirjad, mille eesmärk oli tutvustada kaasaegse teaduse saavutusi. Üldise arstiteaduse nädalaleht Wochenschrift für die gesammte Heilkunde ilmus Berliinis saksa arsti ja arstiteadlase Johann Ludwig Casperi jt toimetusel 1833–1852; saksa arsti, ajakirjaniku ja teatritegelase Carl Christian Schmidti rajatud kodu- ja välismaise meditsiini aastaraamatud („Jahrbücher der in- und ausländischen Medicin”) ilmusid mõnevõrra erinevate pealkirjade all 1834–1922 Leipzigis; Friedrich Wilhelm Oppenheimi jt väljaandel ilmunud üldise meditsiini ajakiri (Zeitschrift für die gesammte Medicin) 1836–1851 Hamburgis, üldine kirjandusajakiri Allgemeine Literatur-Zeitung (1785–1849) alates 1849. aastast Halles ning saksa ajaloolase ja bibliotekaari Ernst Gotthelf Gersdorfi saksa ja välismaise kirjanduse repertoorium Leipzigis 1843–1860. Meditsiinilist nädalalehte ei õnnestunud leida.
  34. Neid kirju Faehlmanni kirjaliku pärandi hulgas teada ei ole.
  35. Faehlmanni altruistliku arstitegevuse kohta vt Eisenschmidt 2007; Metste 2007.
  36. Laulu-raamat 1887: 167,7.
  37. On võimalik, et Hollmann viitab siin arstiteaduskonna otsusele 1849. aasta maist, milles tunnistati Faehlmanni raamat düsenteeriaepideemiast teaduslikult vananenuks ja keelduti tema valimisest teraapia ja kliiniku professori vakantsele kohale. Vt lähemalt Metste 2009: 333–335.
  38. Lk 24: 13–35.
  39. Jh 1: 47.
  40. Mt 5: 7.
  41. Mt 6: 3.
  42. Mt 25: 40.
  43. 1Kr 5: 8.
  44. Lk 23: 43.
  45. Piiblis: „Rahu teile!”, Jeesuse korduv tervitus jüngritele (Jh 20: 19–31).
  46. Jh 20: 29.
  47. Faehlmanni pojad Friedrich Johann (1835–1870) ja Robert Friedrich August (1837–1864) õppisid sel ajal Tartu gümnaasiumis, esimene oli 15-, teine 13-aastane.
  48. Jh 14: 27.
  49. Jh 16: 16.
  50. Jh 16: 22.
  51. Meie Isa palve algussõnad.
  52. 4Ms 6: 24–26.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 169. Varia

Rahvusarhiiv (RA):

            EAA.402 Tartu Keiserlik Ülikool

            EAA.1229 EELK Simuna kogudus

            EAA.1253 EELK Tartu Jaani kogudus

Kirjandus

Aus dem meteorologischen Tagebuche der Sternwarte Dorpat 1850. – Das Inland, nr 17, 24. aprill, vg 272.

Bekanntmachungen. – Dörptschen Zeitung 1847, nr 102, 23. XII, lk 11; nr 104, 30. XII, lk 8.

Bertram, Dr. [= Georg Julius von Schultz] 1868. Doctor Fählmann. – Dorpats Größen und Typen vor vierzig Jahren. Dorpat: Gläser, lk 57–64.

Bibliographischer Bericht 1850. – Das Inland, nr 48, 27. XI, vg 768.

Brennsohn, Isidor 1905. Die Aerzte Livlands von den ältesten Zeiten bis zur Gegenwart. Ein biographisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Livlands. Riga: E. Bruhns.

Eisen, Matthias Johann (toim) 1883. Tähtsad mehed. Esimene anne: O. W. Masing – F. R. Faehlmann – F. R. Kreutzwald. Tartu: Schnakenburg, lk 26–46.

[Eisenschmidt, Heinrich] 2007. Enne ja nüüd. Üks elupilt. Tlk Kristi Metste. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 105–110.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011a. Observationes inflammationum occultiorum / Vaatlusi varjatumatest põletikest. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 31–152.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011b. Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846 / Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 153–333.

Fischer, Michael 2007. Wer nur den lieben Gott läßt walten. – Populäre und traditionelle Lieder. Historisch-kritisches Liederlexikon. http://www.liederlexikon.de/lieder/wer_nur_den_lieben_gott_laesst_walten/ (24. IX 2018).

Gelehrte Gesellschaften. – Das Inland 1850, nr 20, 15. V, vg 319–320; nr 30, 24. VII, vg 477–478.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1843. Ueber die Bedeutung des Wortes Pikne. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 1, vhk 2. ­Dorpat–Leipzig, lk 36–40.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1847. Ueber die neueste estnische Declinationslehre des Pastor Ahrens und Dr. Fählmann. – Verhandlungen der gelehrten Estni­schen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 2, v 1. Dorpat–Leipzig, lk 14–22.

In der Buchhandlung. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 50, 29. IV, lk 8.

Inländische Nachrichten. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 43, 11. IV, lk 1.

[Johannson, Carl] 1870. Dr. Friedrich Fählmann. (Kõne, mis „Wanemuines” peetud, 20. Sept. 1870.) – Eesti Postimehe kalender ehk aastaraamat 1871 aasta peale. Tartu: Laakmann, lk 136–147.

Klein, Christian (toim) 2009. Handbuch Biographie. Methoden, Traditionen, Theorien. Stuttgart–Weimar: Metzler.

Korrespondenz. – Das Inland 1850, nr 16, 17. IV, vg 249–250; 1854, nr 29, 19. VII, vg 477–479.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1852. Dr. Friedrich Robert Fählmann’s Leben. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, kd 2, v 4. Karow–Dorpat, lk 4–50.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu. – F. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 11–55.

Kreutzwald 1956 = Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kreutzwald 1976 = Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn: Eesti Raamat.

Kudu, Elsa 1975. Friedrich Robert Faehlmann gümnaasiumi õpetajate hinnanguis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–679.

Kõrge, Kuno 1996. Johann Friedrich von Erdmann. – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koost Viktor Kalnin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 42–46.

Laënnec 1832 = R. T. H. Laennec’s Abhandlung von den Krankheiten der Lungen und des Herzens und der mittelbaren Auscultation als eines Mittels zu ihrer Erkenntniß. Aus dem Französischen übersetzt Friedrich Ludwig Meissner. Kd 1. Leipzig: Lehnhold.

Laulu-raamat= Eesti Maa rahwa Laulu-raamat. Tallinn: Eestimaa sinod, 1887.

Lepik, Mart 1936. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. Tartu: Õpetatud Eesti Selts.

Martreb, Dr. [= Ancke, Nikolaus] 1868. Bemerkungen zu Dr. Bertram’s Flug­schrift: Dorpat’s Größen und Typen vor 40 Jahren. Moskva: Gautier, lk 36–39.

Metste, Kristi. 2007. Faehlmann ja Tartu hoolekandeselts. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 115−124.

Metste, Kristi 2009. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 321–340.

Metste, Kristi 2011. Doktor Faehlmanni kolm raamatut. – F. R. Faehlmann, Teosed III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 5–23.

Metste, Kristi 2012. Marie von Bruiningki tundeline revolutsioon. Märkmeid ühest Faehlmanni patsiendist. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 270–288. https://doi.org/10.54013/kk653a3

Metste, Kristi 2018. Faehlmanni tõend Rudolf Gustav Hollmannile. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr 3, lk 125–137.

Paatsi, Vello 2016a. Tartu Eesti Vallakoolmeistrite Seminar 1873–1887. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 55–82; 424–431.

Paatsi, Vello 2016b. Piibliseltsid Eesti kultuuri arengus 19. sajandi esimesel poolel. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 121–173; 447–468.

Punschel, Johann Leberecht Ehregott 1839. Evangelisches Choral-Melodien-Buch zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und ehstnischen Gesang­bücher der russischen Ostsee-Provinzen. Leipzig: Eigenthum und Verlag des Verfassers.

Raid, Niina 1997. Ülikooli tänava maja nr. 21. – Akadeemia, nr 7, lk 1405–1413.

R[eiman], V[illem] 1899. Friedrich Robert Fählmann. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. 4. leht. Jurjev: Eesti Üliõpilaste Selts, lk 1–33.

Sitzung der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat, am 12. April 1850. – Das Inland 1850, nr 18, 1. V, vg 286.

Sööt, K[arl] E[duard] 1929. Andmeid Friedrich Robert Faehlmann’i elulookirjelduseks. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 241–260.

Tamul, Sirje 2007. Eraalgatuslikest stipendiumidest Tartu Ülikoolis 1802–1918. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Theilnehmenden Verwandten… – Dörptsche Zeitung 1850, nr 44, 13. IV, lk 8.

Tiik, Leo 1972. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 285–289.

Toomsalu, Maie 2002. Tartu ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikool.

Ulmann, Karl Christian 1843. Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche. Riga–Moskau: Deubner.

Undusk, Jaan 2004. Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 133–152.

Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Viking­shilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolme­kuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.

Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad 1938–1977. Koost R. Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002). Siin avaldatavaile eelnev kiri on saadetud 11. IX 1944 Helsingist Ants Orasele, järgmised veebruaris 1945 nooremale sõbrale Lembit Mudale (1924–1992) juba Uppsalast, kui Ristikivi oli saanud väheke kindlama pinna jalge alla – elu- ja töökoha, ehkki mõlemad olid ajutised. Nagu tajus kirjanik inimelugi ajutisust kui aset telkide all.

Kui Ristikivi kirjad nooremale sõbrale Lembit Mudale on kantud isalikust hoolest, siis kaheksa aastat vanem etnoloog ja seltsikaaslane EYS Veljestos Eerik Laid oli pigem autoriteet, ent selline autoriteet, kellele võis avaldada ka pahameelt ja vastalisi mõtteid. Seega tõeline ja usaldusväärne sõber.

Eesti Rahva Muuseumi direktori kt Eerik Laid oli rahvusliku tegevuse eest vahistamise kartuses 2. augustil 1943 põgenenud Soome ja organiseeris seal koos Kustaa Vilkuna ja Urho Kaleva Kekkosega Eesti Büroo, olles selle juhatajaks kuni lahkumiseni Rootsi 1944. aasta augustis. Kui Soome saabus Ristikivi, sai ka tema seal tööd, pidades kodumaalt põgenenud ja soomepoistena võidelnud eestlaste kartoteeki. Tihedad kontaktid jätkusid ka Rootsis, eelkõige rahvuspoliitilise koguteose „Vabariiklane” (1945–1947) toimetamisel koos Rudolf Jalaka (1914–1997) ja Arvo Mägiga (1913–2004) ning samanimelises ühingus, ja kuni Eerik Laiu surmani liiklusõnnetuses 15. septembril 1961. „Oli alati lohutav teadmine, et tema optimism ja meelerahu oli kõigutamatu, et ta alati oli valmis aitama ja julgustama või vähemalt kaasa tundma,” kirjutas Ristikivi järelehüüdes „Eerik Laidu mälestades” ajalehes Teataja 30. septembril 1961.

Eerik Laiu töödest ja vaadetest annab hea ülevaate Pekka Erelti ja Hando Runneli koostatud „Eesti mõtteloo” köide „Paopaigad” (1997). Eerik Laiu sügavat veendumust, et maapaole annab õigustuse vaid eestluse säilitamine tagasimineku lootuses, mitte allaandmine või ümberrahvustumine, tundub aga kandvat ka Ristikivi looming. Kuidas ütlebki üks tema tegelane romaanis „Lohe hambad”: „Ma ei ole üldse põgenenud. Olen ainult taganenud uuele võitlusliinile.” (K. Ristikivi, Lohe hambad. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 56.)

Sigtunas, 23.10.44

Hüva maisteri!

Sinu kiri 15.10.1943 on mul lõpuks käes, kuigi see rohkem kui aasta võttis, enne kui ta siia jõudis. Reportaaž oli huvitav, kuigi oleksin nii palju muudki teada tahtnud, mida aga vist pole võimalik kirja panna.(1)

Päevad lähevad nüüd nii kiiresti, nii et ei saa vahel hästi aru, sünnib see unes või ilmsi. Tuleb välja, et homme möödub juba kuu minu Rootsi jõudmisest, ja Sigtunas on oldud üle kolme nädala. Aga see võiks olla ka kolm aastat, ajamõiste on siin esimene, mis kaob.

Elu on siin teatud määral veel kasarmulikum kui Pihkvas, see algab juba sellest, et tühist erakirjagi on pingutav kirjutada. Rääkimata muust. Lugeda olen saanud ka üsna natuke, ja pole ka õieti millekski tahtmist.

Jah, kui nüüd oleks kinni haarata millestki, mis nõuaks palju tööd ja rabelemist, aga mille mõttesse vähemalt ise suudaks uskuda, ehk oleks sellest natuke abi, et ennast püsti hoida. Nii jääb aga inimene lamama ka siis, kui keegi teda pikali ei löö.

Uibopuu läks eile ära linna, Saksa lehte tegema.(2) Nagu kuuldub, tuleb siiski kaks seitungit, üks Saksa, teine Ingli oma.(3) Muide, piinlik küll tunnistada, aga ma ei teadnud kuni viimase ajani, kes see Ingel üldse on. Jah, ükski prohvet pole kuulus, jne… Komitee,(4) s.o. Rei+Penno, hoiab muidugi kavalal kombel end otsesest võitlusest kõrvale nagu alati. Ja Stockholmi meeste seisukohad osutuvad tagantjärgi alati õigeks!

Mu endine šeff(5) olevat kuuldavasti interneeritud. Ma arvan, see on päris targasti tehtud – keda ei saa ignoreerida, see tuleb interneerida. Ja mõni inimene on selline subjekt, et aja ta uksest välja, ta tuleb aknast tagasi. Peaks olema võimalik sama ka Edgar voni ja Valeeriuse(6) suhtes, üks on ju olnud mingi direktor ja teine „Eesti Sõna” toimetusliige… Ära arva, et ma pahandan oma kunagise šefi saatuse pärast, seda hoopiski mitte. Kui Kungsgatani troika(7) jääb oma võitluses puhtpoliitisile platvormile, on kõik korras. Kui seal aga, nagu mulle eemalt paistab, on peaküsimuseks isiklik karjäär ja kohad, siis on asi natuke halvem.

Mäletan, kord oli juttu, et meie õnnetuseks oleme alati olnud opositsioonis. Hüva on, ma püüdsin viimase kahe-kolme aasta jooksul olla aus lojalist, püüdsin seda olla isegi Helsingis, kus üks pettumus järgnes teisele. Kuni meie vabatahtlike tagasimineku puhul ma ei suutnud enam ja tunnistasin endale ja teistele, et ma ei poolda meie Suurte juhtide seisukohti ja poliitikat. Ja ma ei teinud seda otsust mitte „väikse” üksikküsimuse puhul, vaid otsustasin nüüdsest peale jälle lahtiste silmadega ja arvustavalt jälgida kõigi meie kutsutud ja seatud rahvajuhtide tegevust. Tulin siia siis juba niiöelda vaba mehena, ja tunnen, et see on hea. On ainus lohutus praegu, et ei tunne ennast kaas­vastutajana teiste talitusviisi pärast, ei tarvitse kedagi vabandada endas näriva väikse kahtluse kiuste. Vaid võib öelda julgelt ja häbematult: siin ei päästeta rahvast ja riiki, siin tehakse poliitikat – päris vanas heas 1930-date aastate stiilis, kauplemisega haokubude ja ääremaade pärast. Selleks on meil suurim haokubupoliitika partei, asunikkude, esindus siin küllalt tugev.(8) (Suurväli(9) tuli mulle ka üks õhtu linnas vastu, tema kohta ei näi laagri­kohustus maksvat, küll aga Martinoffi(10) kohta). Erinevus Stockholmi ja Helsingi büroode vahel on juba seegi, et meil oli nurgas hunnikus „Malevlane”, siin Tereese heliplaadid.(11)

Radikaalid, eriti Ronimois,(12) heidavad Saksale ette, et selle rahad on pärit kahtlasest allikast. Aga ise nad saatsid Helsingi asju ajama meie vana sõbra René Kuusiku.(13) Mille tagajärjed muidugi alles hiljem selguvad, aga mille puhul ma ette öelda võin, et kui kivide loopimiseks läheb, siis ma ka endale jõukohase munaka leian ja seda mitte viskamata ei jäta.

Teiselt poolt muidugi pean veel kord kinnitama, et ma ei poolda Saksa vahmiili, ja tema ettepanek alguses: Kant lehe peatoimetajaks, oli isegi minule liig. Aga kas meil siiski pole võimalik praegu, kus ka Eestist on tulnud üsna väljapaistvaid ajakirjanikke, nimedega mehi, teha üht soliidset lehte, mida ei toimetaks mõni eluaegne kohvikupoliitik või mees, kelle ainus voorus on see, et ta on enne teisi jalga lasknud ning omab küllalt häbematust. Lehe tegemisega tulevad toime vahest ka inimesed, mitte ainult inglid.

Et EK end otseselt mingi ajalehega ei seo, on muidugi hea. Et nad seda teevad isiklikel ja mitte välispoliitilistel põhjustel, ei tähenda midagi. Praegu on olukord siiski veel kriitilisem kui meil Soomes, seal võisime end veel lugeda osaltki ründajateks, siin oleme täiel määral taganejad. Ja mida vähem sel puhul avalikult häält tehakse, seda parem. Saame tegutseda ainult teisel pinnal. Kahjuks on meie inimestel sel teisel pinnal tegutsemise puhul võimed arenenud ainult üksteisele jala taha panemiseks.

Nojah, võid nüüd öelda, et nuriseda on alati lihtne, aga sellest pole kasu. Parem teha midagi positiivset. Kuid ära unusta, et esiteks olen maaslamaja (isegi minu arhiivtööde toetuse palvest ei saa tõenäoliselt asja) ja teiseks, et midagi teha, peab olema materjali. Materjalist puudub mul aga praegu kahjuks ülevaade. Ja nii kiiresti see ei lähe.

Jah, see arhiivtööde asi! Paar head inimest – Krepp(14), keda Eestis paar korda kohtasin, ja Aunaste(15), keda peaaegu üldse ei tundnud, õiendasid minu eest nii palju, et leidsin Upsalas koha, kus võiksin töötada. Aga nüüd selgub, et vastavat toetust siiski ei saa ja asi jääb pooleli. Põhjust ei tea, kuid ma arvan, üks oluline põhjus on see, et ma Eestis olin assistendiks Kanti juures. Võib-olla tuleb passiva poole ka Helsingi Eesti Büroo. Ei tea, kas on hea või halb, et ma siiski pole nii väljapaistev ja „kardetav” tegelane, et kuuluksin otse interneerimisele.

Aga lõpetan parem kirja destruktiivse osa, mis niikuinii on veninud pikaks ja igavaks. Ja asume konstruktiivse osa juure. Kõigepealt üks palve: kas leidub seal Sinu naabruses tuntud või tuttavaid inimesi – võiksid neist mulle teatada. Siit-sealt laagritest olen juba mõned tuttavad üles leidnud, ja nende kaudu katsun laiendada oma „baasi”. Et saaks vähemalt oma tuttavate kohta mingi „kartoteegi”. Meie Helsingi kartoteegist(16) ma palju ei tea, Pekomäe(17) kirjutas küll, kuid kohvritest ei lausunud sõnagi. Kahjuks ei saa kõiki küsimusi lahendada kirjateel, kuid suuliseks kõneluseks ei ole vist niipea võimalusi. Kui ma ka laagrist välja pääseksin (isegi fiktiivne koht on olnud kõne all), ei ole ju seal väljas midagi peale hakata. Ja minu õnnetu romaan, mille viimased poognad Helsingis trükkimisel olid, on nagu maa alla kadunud.(18) Kirjastaja ise olevat kuski laagris, aga kus, seda ma ei tea. Kangro on kuski Põhja-Rootsi laagris, olen temaga ka juba kirjavahetuses.(19) Kures(20) on vist samas kohas, kus Pekomäe, aga kindel ma ei või olla. Ega sa muide ei jõudnud viimati Lääne­maale ja ei tea mõnd inimest sealt tulnud olevat?

Lõpuks tahaksin veel tähendada, et kui sellest kirjast võib jääda mulje, nagu oleksin ma kõigi siinsete suurtega tülis, siis see ei vasta tõele. Saan kõigiga suurepäraselt läbi. Loen praegu Graves’i romaani vanast Roomast, keiser Claudiusest, kes sealses mürgitamiste ja tapmiste keerises säilitab oma pea seetõttu, et teda peetakse idioodiks. Vahel on sellest tõesti kasu.

Kui mahti saad, kirjuta mulle edaspidigi.

Jään sedapuhku kõigi vagade soovidega

Karl Konstantin.

 

 

Sigtunas, 8. 11. 44

Tervist, maestro!

Sinu viimane õpetliku ja kasvatava sisuga kiri tänuga kätte saadud. Vahepealne aeg on kulunud julguse kogumiseks, et uuesti kirjutada, teiselt osalt ka lehtede riisumiseks Sigtuna kooli rohtaedades, et tubaka- ja postmargiraha teenida, sest mu kirjavahetus näitab rõõmustaval kombel tõusutendentsi ja jõuab varsti järele õndsa E. Toimisto ajale. Selle vahega ainult, et ma nüüd hoopiski ei vannu, vaid koguni iga sissetulnud kirja üle rõõmustan. Tuleb seal iga sõber oma iseloomuliku näoga ja tegumoega, vaadetega ja reportaažiga, ja siis võib mõneks hetkeks peaaegu unustada, et istud seegis.

Päris maaslamaja ma ei ole enam jah, „Ametlik Teataja” tellis minult laste­jutte. Häda ainult, et ma nii ammu enam pole lastele kirjutanud ja seda ei oska teha, kuna mul pealegi on seal sellised kibedad võistlejad nagu Per Wieselgren, Julius Lill ja Vanem Kirjamees.(21)

Distsipliini küsimuses oleks mul enese vabandamiseks öelda järgmist:

1. Ilukirjanduslikus teoses peab autor vaatlema asja mõlemat poolt, peab olema õiglane nii ühe kui teise suhtes, võtma kõike sub speciae aeternitatis. Ja alati leidma, mis kõige halva juures head oleks näha.

2. Ajaleheartiklis, võitluskirjutises, ei saa minna ka vastaspoolt õigustama. Kuid siiski tuleb ennast tsenseerida niipalju, kui on vaja asja kasuks. S. o. ei saa kirjutada kõike, mis meel mõtleb.

3. Erakirjas peab inimesel olema õigus vabaks („distsipliinituks”) eneseväljendamiseks. Ei saa nõuda sellist „demokraatiat”, kus juhtivaid isikuid, kes end ise loevad ainuõigeteks demokraatideks, ka mõttes arvustada ei tohi, see ületab äärepealt isegi Stalinliku demokraatia.

4. Võin olla distsiplineeritud sõdur kuid mitte distsiplineeritud lakei. See on võib-olla iseloomuviga, aga vähemalt esimest poolt sellest olen seni oma vooruseks lugenud ja loen ka edaspidi. Praegu ei saa nõuda inimestelt sõdurivoorusi, kuna puudub võitlus igal kujul. Kui ei usu, loe meie lehti.

Mõlemad seitungid ei saa minu arvates vana palju manatud „Malevlase” vastu. „Teataja” teine number on küll natuke rohkem lehe nägu. Kuid sisus puudub kõik see, mis näitaks, et tegemist on õieti Eesti Vabariigi häälekandjaga. Tean ja pean isegi õigeks, et praeguses oinas olukorras tuleb olla ettevaatlik, kuid võib mõndagi öelda ka ettevaatlikult, ja isegi ütlemata jätta võib nii, et on öeldud. Vaja on ainult tahet öelda. Wieselgreni jutt „Teatajas” ajas mu paar nooremat kamraadi vihale: kui juba E. K. häälekandja hakkab propageerima ümberrahvustamist, mis mõte on siis siia tulekul – selleks on võimalused ka mõlemas suures riigis.(22) Mina isiklikult annan W-le andeks, ta on professor. Ja pean Saksa juttu „V-E-s” veel hullemaks, kuna seal äärmine materialism on lisaks veel jõhkralt, koguni uulitsapoisilikult sõnastatud (näit. see võimaluste „haistmine”).(23) Ma ei ole „V.E” vastu mitte Sinu lojalistlikkuse põhimõttel (kui E. K. oma a priori õiguse kasutamisega ei oska või ei taha hakkama saada, sest peale muu ma kardan, et ilma „V.-E-ta” oleksime „Teatajat” mitu head kuud võinud oodata), vaid seepärast, et sinna on pesitsenud mingi molluskite ordu (vaene Valev, kes sinna pesasse sattus!). Meil oli Uibopuuga enne pikalt juttu, ja et ta koha vastu võttis, oli paratamatus, sest muid võimalusi tal ka polnud. Arvas siis, et saab vähemalt midagi ära teha sisu suhtes, kuid seni kahjuks seda eriti märgata.

Asjaolu, et siin mõndagi on tehtud ja võib-olla ka praegu tehakse, ei võiks veel tähendada, et igasugune kriitika on kurjast, eeldades ainult, et see on konkreetne ja põhjendatud. Et põhjendatud kriitikaks on alust, on siiski väljaspool kahtlust, näiteks kuulsa „päästeaktsiooni” puhul, mis nüüd tagantjärgi laineid lööb, ja mida ma ka kohe ette nägin, kui sõber René kõigi oma Vollmachtidega Helsingis üles kerkis. Mis praegu välispoliitilisel-diplomaatlikul rindel ära tehakse, sellest pole minukesel muidugi aimu, kuid Oku,(24) kes paar korda Upsalast siin käinud ja peaks olema oma sidemete tõttu asjadega rohkem kursis, oli küll arvamisel, et veeranditki sellest ei tehta, mis peaks tegema. Tema on küll vahest ka suurem nuriseja kui peaks olema, kuid ma arvan siiski, et ta kritiseerijana on omal kohal, olgu ta ülesehitajana ise mis tahes.

Pekomäega olen olnud pidevas kirjavahetuses, ja ma saan siiski tema pessimismist aru. Kujutleda nüüd, et meie 2000 vabatahtlikku Soomest oleks siia sattunud. Nad oleksid arvanud täpselt sedasama, ja hullematki veel. Sealne õhkkond oma naiivse ja tormaka idealismiga on nii vastolus siinsega. Need kalurite ja kaupmeeste perekonnad, kes siia jõudnud (mitte haridus vaid hinge­laad on otsustav), ei tunne muidugi puudust millegi järele, kui nad on söönud ja oma seitse kohvrit, klaveri ja kummipuu suurte pingutustega kätte saanud. Aga nende vahel on siin ja seal laagrites (ja isegi juba kohtadel) inimesi, kes tahaksid midagi muud, mingit unistust, kas või üsna rumalat. Aga see unistus peaks võimaldama neil ka midagi aktiivselt teha, kuidagi sellest osa võtta, et tunda endagi olemasolu mõtet siin maal. Ja seepärast on meie ametlike juhtide jõuluvana-usust üksi vähe. Sest kui mõni ülemere-onu meie peale mõtleb ja meile kord kodumaa kõige inventariga kätte annab, siis pole ju vaja muud kui puid saagida ja oodata. Aga ootamine muutub pikaks ja inimestele tulevad halvad mõtted – kes muutub närviliseks, kes jääb magama, ja viimane võimalus (kuigi Saksa ja Wieselgreni ideaal) on veel halvem kui esimene, mis väljendub Pekomäede ja minutaoliste irisemistõbes.

Meil on muidu viisakas laager, intrigeeritakse küll natuke pisikeste küsimuste juures, nagu mardipäeva ettevalmistus, aga keegi ei peereta. Isegi minu nurga autojuhid mitte, kuigi nad end kavalal kombel siia laagrisse sokutasid muusikameestena esinedes. Aga minu ilus kavatsus elustada siin vana irisejate „Veljesto” mardiooperi traditsiooni läks luhta. Ooper oli juba valmis ja proovidki käisid. Aga siis tuli laagrivanem Tunón (Setumaa rootslane) jutuga, et kutsume oma olemisele ka landsfiskaali(25), ja see olevat nõudnud õhtu eeskava rootsikeelset teksti, mis tuleks saada Stockholmi kinnitamisele (vist ka Riksdagile). Ja siis jäi asi niisama kõrvale nagu kodune õlletegeminegi, mis oli seadusevastane.(26)

Isiklikult olen mõnevõrra kosunud, kuigi nüüd selle kolme nädala jooksul, mil on võimalik olnud end saunas kaaluda, ma pole ei juure võtnud ega ka saledamaks jäänud. Igatahes olen juba mitu nädalat peavaludest pääsnud. Ja ma leian, et pessimistina elamine on tervisele palju kasulikum kui varem optimistina ragistamine. See ei tähenda veel, et ma südame põhjas siiski seda eelmist rasket aega taga ei nutaks. Ja kahju on „minu poistest”, kes võib-olla jumalteab kuhu ajarataste vahele on jäänud. Kirjutanud pole küll veel midagi, ega ole siin selleks ka palju võimalusi, sest see eeldab ikka natukenegi üksi istumist.

Välisuudiste suhtes oled võib-olla paremini informeeritud kui mina. Loen küll enamvähem iga päev ajalehte, sellest peale, kui Vandrarhemi(27) enam lehte ei tule, ostame ise oma kollektiiviga. Ja raadiot olen ka jõudumööda kuulanud, eriti Tallinnat. Nagu sealt kuulsin, on Moora, Ariste, Palm ja veel mõned teised Lähtru mõisast „ära päästetud” koos ülikooli varandusega.(28) Kuna neid raadios nimetati, siis vist esialgu on nad elavate kirjas ja vist ka mitte riigivaenlastena likvideeritud. Ja ajalehti ilmub seal rohkesti, isegi kirjanduslik nädalleht „Sirp ja Kirves”. Huvitav, kes saab Tartu ülikooli uueks rektoriks? Mitmed ennustavad siin Koorti(29), Kurest(30) pole esialgu midagi kuulda.

Nüüd käib ka Saksamaal „Eesti ringhääling”. Saade on kaunis pikk ja puha eestikeelne. Kui mõelda, et varem polnud mingit eesti ringhäälingut, oli ainult Landessender Reval, kust vahel harva kostis eesti keelt. Sama lugu nagu bolševikkudega, kes alles maalt lahkunult hakkasid rääkima armsast Eesti maast ja rahvast. Ja kes seda nüüdki jätkavad, samuti kui meie rahvushümni labastamist. Üks Veimeri(31) kõne hakkas peale sõnadega: „Eesti mehed ja eesti naised!” Pigista silmad kinni ja usu, et see on Hjalmar,(32) kes kõneleb!

Jah, kui see sünniks Nicaraguas, see oleks isegi lõbus!

Aga nüüd läheneb lõuna, lõhnast on juba tunda. Toit muutub siin küll järjekindlalt viletsamaks ja Köögi-Mö üha paksemaks. Ja noh, aga pole ilus nuriseda, kui oleme siin nagunii armuleival (kuigi ma olen kogu aeg nurjatul kombel levitanud juttu summadest, mis idanaabrile välja anti).

Kangro aadress on: Luftskyddsbyrån, (Elin kapellet) Örnsköldsvik. Ta küsis oma viimases kirjas ka Sinu järgi, saatsin talle aadressi.

Lootes, et mind peatselt mõne õpetliku sõnaga rõõmustad.

Kampf Heil!

Karl Konstantin.

 


  1. Eerik Laiu kirju Ristikivile ajavahemikust 15. X 1943 – 10. VIII 1961 säilitatakse Rootsi Riigiarhiivi deponeeritud Balti Arhiivis asuvas Karl Ristikivi arhiivis; oma esimeses kirjas kirjeldab Laid ilmselt olukorda Eestis, mida ta illegaalsete külastuste tõttu hästi tundis.
  2. Valev Uibopuu (1913–1997) sai toimetaja töökoha ajalehe Välis-Eesti juures, mille asutajaks ja peatoimetajaks aastail 1944–1948 oli Edgar Valter Saks (1910–1984). Helsingis oli Saks töötanud Eesti Büroo majandusnõunikuna ja andnud koos Uibopuu ja Ristikiviga välja almanahhi „Eesti Looming”.
  3. Bernhard Ingel (1901–1983) koordineeris sõja ajal põgenike saabumist Rootsi, oli üks ajalehe Teataja asutajaist ja toimetuse liige aastail 1944–1953, hiljem juveliir Stockholmis. Ajalehe Teataja esimene number kannab kuupäeva 28. X 1944, Välis-Eesti päises on 29. X 1944, kahe ajalehe vahel on aga hiljemgi olnud vaidlusküsimus, kumb neist tegelikult trükikojast varem välja tuli.
  4. 26. III 1944 Stockholmis asutatud Eesti Komitee, mille tegevus pidi olema põhimõtteli­selt apoliitiline ja ühendama võimalikult paljusid Rootsi jõudnud Eesti põgenikke. Eesti Komitee üks esimesi eesmärke oli põgenike lastele eestikeelse koolihariduse korraldamine, ent ka ajalehe väljaandmine. Ajalehest Teataja kujuneski tegelikult Eesti Komitee häälekandja, mis kogu oma ilmumise vältel väljendas Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis seisukohti. Ajalehe ja Eesti Komitee suhetest pikemalt vt J. Kronberg, Ajaleht „Teataja” 1944–2002. – O. Mikiver, Heites pilku tagasi. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr 29–30, lk 105–128. Eesti Komitee esimene esimees oli Rudolf Penno (1896–1951), August Rei (1886–1963) oli asutaja ja juhatuse liige.
  5. Saksa okupatsiooni aegne Tartu ülikooli rektor ja Tartu Linnauurimistoimkonna president geograaf Edgar Kant (1902–1978), kelle alluvuses majandusgeograafia instituudi ajutise abitööjõuna assistendi palgaga Ristikivi töötas 1. II 1942 – 11. IV 1943. Paguluses töötas Kant Lundi ülikooli juures.
  6. Ilmselt Valev Uibopuu.
  7. Aadressil Kungsgatan 50 tegutses juba aastal 1942 saadik Heinrich Laretei, Harald Perlitzi ja August Rei asutatud Eestlaste Abistamisorganisatsioon (Estniska Hjälporganisationen).
  8. Ristikivi peab ilmselt silmas 1930. aastate lõpul Eestis Põllumeeste Kogude nime all tuntud erakonda, mille liikmed hakkasid varakult ka Rootsis arendama poliitilist tegevust.
  9. Eerik Suurväli (1907–1975), õppinud ajalugu Tartu ja Helsingi ülikoolis, Saksa okupatsiooni ajal oli arreteeritud, vabanedes põgenes Soome ja töötas Eesti Büroos, 1949. aastal saadeti Rootsist välja kui KGB agent (varjunimi Juhan Mölder).
  10. Arstiteadlane Georg Olaf Martinoff (1910–1981) emigreerus 1944. aastal Soome, seejärel Rootsi, alates 1950. aastast elas Kanadas.
  11. Vihje August Rei abikaasa, lauljanna Therese Rei (1891–1976) plaadikogule.
  12. 1942 Rootsi jõudnud Hans Ronimois (1912–1984) korraldas Soomest Rootsi saabunud Eesti põgenike vastuvõttu.
  13. Ärimees René Kuusik (1913–1965) pidas sidet Soome ja Rootsiga, aitas üle viia põgenikke, 1951. aastal siirdus Rootsist Kanadasse, suri Montréalis. Ristikivi pahameele põhjus pole teada.
  14. Endel Krepp (1908–1983) oli töötanud enne Ristikivi Tartu Ülikooli majandusgeograa­fia instituudis, hiljem paguluses rahvusliku liikumise aktiivne tegelane Rootsis.
  15. Randar Aunaste (1915–2001), õppis Tartu Ülikoolis majandusteadust 1934–1939, hiljem elas Kanadas.
  16. Vihje Ristikivi korraldatud Eesti Büroo kartoteegile, millesse koguti andmeid kodumaalt põgenenud eestlaste kohta.
  17. Vello Pekomäe (1919–1995), ajakirjanik peamiselt Välis-Eesti juures.
  18. Helsingis ilmunud romaani „Tuli ja raud” kordustrükk (1944), mille andis välja Andres Laur (1909–1973), hilisem Orto kirjastuse omanik Rootsis ja Kanadas.
  19. Bernard Kangro (1910–1994) viibis põgenikelaagris Põhja-Rootsis Örnsköldsvikis 27. IX – 9. XII 1944.
  20. Voldemar Kures (1893–1987), üks informeeritumaid eesti ajakirjanikke, Artur Adsoni sõnul tuntud ka kui „Suur Kombinaator”, osalenud Vabadussõjas, töötanud algul Postimehe, hiljem pikemalt Päevalehe juures jm, tegi kaastööd ka Läti, Soome ja Rootsi ajalehtedele, alates 1935. aastast Riiklikus Propaganda Talituses. 1943. aastal põgenes Soome, kus tegi kaastööd ajalehele Malevlane, hiljem elas Stockholmis; pseudonüümidest on tuntuim Fakt.
  21. Per Wieselgren (1900–1989), rootsi keele- ja kirjandusteadlane, 1930–1941 rootsi keele professor Tartu Ülikoolis, korp! Sakala vilistlane. Wieselgren oli 1944–1945 Stockholmis ajalehe Teataja esimene vastutav väljaandja, sest selleks sai olla Rootsi kodakondsusega isik. Eesti keeles on ilmunud mälestusteraamat „Vasarast haakristini. Eesti 1939–1941” (2002). Julius Lill (1878–1951) oli Eesti poliitik ja farmatseut, korp! Sakala auvilistlane. Vanema Kirjamehe pseudonüümi kasutas luuletaja ja kriitik Artur Adson (1889–1977).
  22. Teataja 2. numbri (4. XI 1944) esileht oli pühendatud 6. novembril 1632 Lützeni lahingus langenud Rootsi kuninga Gustav Adolfi mälestuspäevale ja tegi seega kummarduse Eesti põgenikke vastu võtnud maale. Juhtkirja positsioonis oli Wieselgreni artikkel „Eesti ja Gustav Adolf”, milles tõstetakse esile nii Rootsi ajaloolisi teeneid eestlaste harimisel kui ka kaasajas: „Seega võiksime vähemalt oma praegustes piirides pakkuda Eesti elanikele seda kaitset vene ja saksa röövihimu vastu, mida Gustav Adolf tahtis pakkuda neile nende endi maal.” Ehkki Wieselgren möönab pagulaste peamist lootust, et vaba Eesti riigi taastamine on põhimõtteliselt võimalik, peab ta olulisemaks põgenike liitumist ühiskonnaga ja keeleliste raskuste ületamist, seejärel kodakondsuse andmist, sest „nad oleksid väärtuslikuks lisandiks meie tõule”. Kuid maapao alguses ei mõelnud keegi ümberrahvustumisele, vaid loodeti lääneriikide abil või isegi uue sõja puhkemise järel kodumaa vabanemisele ja tagasipöördumise võimalusele.
  23. E. V. Saks [Sks.] avaldas Välis-Eesti 2. numbris (5. XI 1944, lk 2) juhtkirja „Uutel radadel”, milles kutsub üles kohanema uue olukorraga: „Iga organisatsiooni suurim voorus on selles kui see haistab, mis on õhus ja kohaneb elu jooksvatele tarvidustele.”
  24. Oskar Loorits (1900–1961), usundiloolane ja folklorist, akadeemik, kuulus Veljestosse. Rootsis sai kohe tööd Uppsala ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis. Edasises vihjab Ristikivi Looritsa konfliktsele iseloomule.
  25. Rts landsfiskal aj ’politseiülem (maal)’.
  26. Teadaolevalt Ristikivi näitemängu „Sigtuna valged damernad” laagris siiski esitati.
  27. Vandrarhemmet ehk matkajate kodu, kuhu Ristikivi ja teised põgenikud olid majutatud.
  28. Ülikooli teenistuses olnud veljestolased Harry Moora (1900–1968), Paul Ariste (1905–1990) ja August Palm (1902–1972) tegelesid 1943–1944 ülikooli ja kirjandusmuuseumi kultuurivarade päästmisega sõjatulest ja võimalikust evakueerimisest Saksamaale. Üheks varade varjamise kohaks oli ka praegu Mart Helmele kuuluv Suure-Lähtru mõis.
  29. Filosoof Alfred Koort (1901–1956) oli Tartu ülikooli rektor aastail 1944–1951.
  30. Kristjan Kure (1890–1961), sõdadevahelisel ajal Venemaal õppinud ja töötanud marksistlike vaadetega pedagoog ja filoloog. 1940. aastal Eestisse suunatuna juhtis Tartu ülikoolis ühiskondlik-poliitilist kasvatustööd ja oli prorektor, Tšeljabinskist evakuatsioonist naasmise järel töötas 1945–1947 EK(b)P Keskkomitee koolide osakonna juhatajana, 1946–1948 oli Tallinna Polütehnilise Instituudi marksismi-leninismi kateedri juhataja ja professor, 1947–1951 Tallinna Pedagoogilise Instituudi direktor ja 1951–1953 samas eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja.
  31. Arnold Veimer (1903–1977), 1940–1942 Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar, vastutas 1941. aasta sügisel Eestist majandusettevõtete Nõukogude tagalasse evakueerimise ja „põletatud maa taktika” elluviimise eest, 1942–1944 oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja 1944–1951 Rahvakomissaride Nõukogu (aastast 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu) esimees, kirjutas alla 1949. aasta küüditamise nimekirjadele. Hiljem majandusteadlane ja akadeemik.
  32. Hjalmar Mäe (1901–1978), Eesti Omavalitsuse juht Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirja­vahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

Märksõnad päris algus, sellega ehk lõpetada osutasid sellele, et tegemist on kas sõnavõtu või kirjutise kavandiga. Esialgu arvasin, et ülestähendused on seotud „Üle aegade Assamalla” valmimisega, ent siis jõudsin märkmete juurde 8. augustist 1988: „Oleks armetu ja koomiline, kui mina, ühe nii väikese rahva tundmatu … suurele maailmale ja tema …. loojatele midagi suurt, uut luule kohta öelda.” Tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit.

Märkmed on hoolikalt dateeritud, hiljem rühmitatud, tähistatud on loo algus ja lõpp ning arvatav keskne teema „Murelaulikud Eestis”. „Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu,” kirjutab Betti Alver. Ta peab meie rahvaluule krooniks murelaule, sest „[v]õib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõ[m] ja inimlik õnn”, ning asetab enesegi Eesti mureluule konteksti. Teksti adresseerimine suurele maailmale ja taoline üldistus tekitasid küsimuse selle loomise ajendist, eesmärgist. Mingil juhul ei saanud see olla tema viimase luuletuskogu selgituseks.

Ei ole saladus, et Betti Alver esitati Nobeli 1988. aasta kirjandus­auhinna kandidaadiks. Sellest on juttu Karl Muru Alveri-monograafiaski (Muru 2003: 245). Tundus tõenäoline, et tegemist on võimaliku Nobeli-kõne kavandiga. Selgust selles küsimuses lootsin saada Betti Alveri arhiivist, tema kirja­vahetustest, eelkõige aga tema päevikutest, kus ta oma eluoluliste sündmuste ülestähendamisel on ajuti olnud vägagi täpne.

Esimese teate Nobeli preemia kohta leidsin 1. novembril 1987 päevikusse tehtud sissekandest: „Meeletu kiri A.-M. Hallikult (Nobeli pr.)” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). Ka Anne-Malle Halliku kiri leidub Betti Alveri arhiivis. Sellest selgub, et Kanadas asuv Eesti Tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandus­auhinna kandidaadiks, samuti tahaks välja anda tema valikkogu ja sooviks selleks Alveri nõusolekut (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 7/25p).

Betti Alveri kandidatuur oli väliseesti ringkondades kõne all olnud varemgi: 8. novembril 1987 koos Enn Lillemetsaga Alverile külla tulnud Jaan Toomingale „öelnud kunagi Peeter Puide Rootsis, Nob. pr. kandidaatideks B.A. ja Uku Masing” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). 10. novembril kirjutas Betti Alver Anne-Malle Hallikule vastuseks:

Kuigi mulle sama asja ka teisalt on räägitud, tundub see ikkagi natuke muinasjutu moodi.

Kui aga tõlkefondil – millest kirjutate – on kavatsus mu luulevalimikku inglise keeles välja anda, siis olen sellega põhimõtteliselt muidugi nõus – juhul kui leiduks vastav tõlkija. Kerge see ülesanne teadagi ei ole. (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 135; ärakiri)

1987. aasta sügisel olid Betti Alveril pingelised ajad: käsil oli neljaköiteliseks kavandatud kogutud teoste ettevalmistamine. Esimese ja teise köite käsikiri – esimeses lüürika, teises poeemid ja ballaadid – pidi valmima 1. detsembriks 1987, järgmiste köidete käsikirjad maiks 1988. (Muru 2003: 234) 27. oktoobril oli Betti Alver palunud kirjastuselt ajapikendust kuni 1. märtsini 1988. Karl Muru resümeerib: „Kavandatud tempo oli eaka ja oma töö suhtes väga nõudliku Betti Alveri jaoks paratamatult liiga kiire. Lihtne lahendustee luuletajat ei ahvatlenud.” (Muru 2003: 235)

Aega röövis nii igapäevaelu korraldamine kui ka lähenev sünnipäev. Päevikusissekanne 23. novembril 1987 annab teada: „Külalised, lilled, kingitused, üllatused….” 25. novembril on saabunud kiri Talvi Laevalt: „Koos ameerika poeediga tõlkivat nad terve „Tolmu ja tule” ja teisi luuletusi ingl. keelde (90 luuletust kevadeks). [---] Tahab tulla varakevadel minu juurde.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 183) 27. novembril saabunud kiri Eesti Raamatust aga tõi rahustava teate, et luuleraamatu tähtaega pikendatigi 1. märtsini.

Esimese kirja oli Talvi Laev New Yorgist Betti Alverile läkitanud juba 8. septembril 1987, andes teada, et aitab tõlkida tema luulet omavanusel ameeriklannal, kes olevat Betti Alveris leidnud hingesugulase, kuid ise eesti keelt ei valda. 11. detsembril on Talvi Laev jälle kirjutanud: suur osa tõlketööst olevat juba tehtud, nüüd on vaja Alveri kirjalikku luba tõlgete avaldamiseks, kuigi kirjastajat veel ei ole (KM EKLA, f 315, m 17: 7, l 1/1–3/6).

Vähesed detsembrikuised sissekanded Alveri päevikus kõnelevad enamasti argiaskeldustest, kirjamustandite kaustik teatab arvukate uusaasta­tervituste postitamisest kuu lõpul ja 1988. aasta jaanuari algul. Suure intensiivsusega on ta tegelenud luulekogu käsikirjaga, on lükanud tagasi kaastööette­panekud Loomingule, vastu võtnud vaid üksikuid külalisi. 14. jaanuaril saabus kiri ­Kathryn Metsalt: „kirjutab BA ingl.keelsest luulekogust, mis ilmuvat Kanadas” (KM EKLA, m 87: 1, l 185p). „See oleks igavene hea, sest tähendaks laiemat lugejaskonda. Jne.,” on Kathryn Mets rõõmustanud (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 27/67).(2)

Veebruari keskpaiku tahtis Betti Alverit külastada Helsingisse õppima asunud Talvi Laev. Ta oligi 17. veebruaril Eestis, Tallinnas, kuid Tartusse teda ei lubatud. 23. veebruaril jõudsid vahendajate kaudu Betti Alverini Talvi Laeva kiri ning saadetis, 44 luuletuse tõlked inglise keelde, selgus ka, et ameeriklannast tõlkija nimi on Gabriella Mirollo (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 186p). 26. veebruaril 1988 kirjutas Betti Alver Talvi Laeva kirjadele vastuse: „Loomulikult ei ole mul midagi luulevalimiku avaldamise vastu inglise keeles. Muidugi eeldades, et tõlge on ikkagi nõutaval tasemel. Tõelise hinnangu andmiseks pole mu inglise keele oskus küllaldane. Ometi näib mulle, et tõlge on tehtud hoole ja süvenemisega. Loodetavasti ka talendiga.” Alveri arvates oli 90 luuletust valimiku jaoks „vist enam kui piisav”, välja palus ta jätta luuletused „Vanapoisi pulmad” ja „Sina ütled: katoliiklikult kartes”, mis ta oli välja praakinud ka käsilolevast suurest luulekogust. Lisaks rõhutas ta, et ei ole huvitatud honorarist mitte mingisugusel kujul, ning rõõmustas, et valimikku on võetud ka luuletusi tema värskeimast, 1986. aastal ilmunud kogust „Korallid Emajões”. (KM EKLA, f 315, m 2: 1, l 1/1; m 5: 2, l 140, 141)

Samal päeval on ta vastanud ka Anne-Malle Halliku kirjadele 30. detsembrist 1987 ja 19. veebruarist 1988. Viimasega oli Hallik edasi saatnud Eesti Tõlkefondi tutvustava bukleti, mis kõneleb järgmist: „Iga kirjaniku looming on tema rahva varandus. Iga tõlgitud teos on ühe rahva omapära ja vaimse rikkuse tutvustajaks teistele. Tõlgitud raamatute järele hinnatakse ka rahva küpsust ja suurust – suurust, mis vaevalt ühtub rahvamasside arvulise hulgaga. [---] iga tõlgitud raamat teenib otseselt meie vabadusvõitlust, juhtides maailma tähelepanu eesti rahvale – seega ka eesti rahva saatusele ja venelaste kestvale roimale Baltimaadel. [---] Ehitagem Eesti Tõlkefondiga sild tulevikku ja teiste rahvaste juurde! Ulatagem neile Marie Underi, Betti Alveri, Anton H. Tammsaare, August Gailiti, August Mälgu ja teiste loomingu paremik!”

Kanadast saabunud buklet, ilma ühegi selgituseta tõlkimise käigu kohta, oli Anne-Malle Hallikut tõsiselt pahandanud,(3) ent Betti Alver palus teda raamatu pärast mitte muretseda: „Küllap ka see asi laheneb ja läheb oma rada nagu kõik siin maailmas” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143p). Kirjavahetusest Talvi Laevaga on ta vaikinud.

Eesti Raamatulegi on Betti Alver kirjutanud 26. veebruaril 1988, paludes veel kord luuleraamatu tähtaega pikendada: „…luuletuste paigutamine või uhkemalt öeldes komponeerimine võtab rohkem aega kui esialgu arvasin” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143). Vastus kirjastusest on saabunud 4. märtsil: käsikirja tähtaega pikendati 16. maini 1988 (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 187p; Muru 2003: 235). Tihe töö käsikirjaga jätkus. 31. märtsil, kui Mai Murdveele on ümberkirjutamiseks kaasa antud umbes 30 lehekülge käsikirja ja ka paberit, nenditakse päevikus: „sedapuhku vist lõpetus” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 188).

4. aprillil 1988 jõudsid Gabriella Mirollo ja Talvi Laeva tõlked Alverini ka Anne-Malle Halliku kaudu. Need oli Hallik saanud Doris Karevalt, oli need paljundanud ja pannud kiiresti teele nii Betti Alverile kui ka tõlkefondile Kanadas (KM EKLA, f 315, m 151: 15, l 1/1). Järgmisel päeval kirjutatud vastuses tänas Betti Alver saadetise eest ja märkis, et täpselt samad tõlked olid tal juba olemas.

Suure pingega töötades(4) lõpetas Betti Alver mais „Assamalla” käsikirja ja saatis selle kuu viimasel päeval Karl Muruga Tallinna, kirjastusse (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 191p). Väsimus oli nii suur, et kui Karl Muru, kes oli varem saanud Betti Alverilt enda kätte kõik Heiti Talviku materjalid ja tõi nüüd Talviku vastilmunud luuleraamatu,(5) ei saanud Alver temaga isiklikult kohtuda – raamatu võttis üle ukse vastu Renate Tamm. „Olen väsinud, haiglane,” on ta märkinud päevikusse 5. juunil. Jaanipäeval käis Enn Lillemets ja tõi ära kümme eksemplari Betti Alveri jaoks ostetud Heiti Talviku luulekogu. Päevik fikseerib: „Enn Lillemetsal oli kaasas 19. juuni „Helsin[k]in Sanomat”, kus Nobeli pr. kandidaatide seas virolainen Betti Alver” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 192p–194).

Juuli algus on kulgenud harilikes askeldustes, ent siis, 19. juulil saabus kiri New Yorgist professor Mardi Valgemäelt ingliskeelse antoloogia asjus, kirjutatud 18. juunil 1988 (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1). Lühikese enesetutvustuse järel on Mardi Valgemäe Betti Alverit informeerinud senisest tööst valikkogu koostamisel ja edaspidistest kavatsustest:

Teie valikkogusse tahaksin paigutada 80–100 luuletust – võib-olla koos eesti­keelsete tekstidega. Momendil on olemas umbes 20 varem avaldet tõlget (E. Howard Harris, Ivar Ivask, W. K. Matthews, Felix Oinas / Willis Barn­stone). Käsikirjas on umbes 120 (Jüri Kurman, Talvi Laev / Gabriella Mirollo, Merike Lepasaar-Beecher, Ilse Lehiste, Taimi Ene Moks). Tõlkeid on lubanud saata veel Urve Karuks, Tiina Kirss, Riina Tamm jt. Ameerika luuletaja William Collins on andnud omapoolse nõusoleku neid kõiki vajaduse korral siluda. Aastavahetusel tahame saata kimbu meie arust õnnestunud tõlkeid siinsetele kirjastustele, et kuulda nende arvamusi. Ärilisi kirjastusi on USA-s palju, nii suuri kui väikseid, ja 99,9 protsenti neist kindlasti ei tea midagi Eestist ega eestlastest, rääkimata siis veel eesti luulest. Siiski ilmus hiljuti siin kaks Jaan Kaplinski valikkogu, mis paneb meid lootusi hellitama. Ka ülikoolide kirjastused avaldavad vahetevahel baltiainelist materjali („Baltikum” on siin pisut tuntum termin kui „Eesti”), aga neile tuleb tavaliselt tublisti juurde maksta, sest selliste raamatute tiraazh on loomulikult väga piiratud, eriti siinseis mõõtmeis, ega tasu ennast majanduslikult ära. Kust niisugune summa tuleks, seda ma praegu ei tea, aga Tõlkefond on siiani kandnud kõik tõlke­kulud.

Nagu mainisin, oleksin huvitet teiepoolsetest mõtetest ja soovidest, näiteks luuletuste valiku osas või mis iganes. Enne kui astume ühendusse kirjastustega on ka vaja Teie põhimõttelist nõusolekut. Selleks piisab eestikeelsest (aga eraldi lehele paigutet) volituskirjast tõlkekogu avaldamiseks Eesti Tõlkefondi poolt.

Teile ilusat suve soovides ja parimate tervitustega [---]

Postskriptum annab teada, et lisatud on koopia Eesti PEN-klubi kirjast Nobeli komiteele: „See on aga usalduslik ja Nobelikomitee poolt avalikkusele teatamiseks keelatud.” (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1)

Kõnealune koopia leidub endiselt Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi, kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja, on Nobeli komitee poole pöördunud 10. jaanuaril 1988. Rõhutades seda, et ühe kirjaniku loomingu mõistmiseks tuleb tunda sotsiaalseid ja poliitilisi olusid, milles ta elas, on Betti Alver ja tema looming asetatud Eesti ajaloo konteksti: „Väikese rahva poeetilise häälena oli ta suure tundlikkuse ja kaastundega tunnistaja oma rahva rõõmudele, kaotustele ja katsumustele.” Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel ning Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja põhjustatud katastroof; Betti Alveri noorusaeg, küpsemine Eesti väljapaistvaimaks luuletajaks ning tema kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal: „Võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid Betti Alverile. Oma abikaasa, poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis see mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks.”

Esile on toodud eksiilkirjanike roll eesti kirjanduse püsimajäämisel läbi kaose ja järgnenud terrori, mis sundis vaikima kolleegid kodumaal, ja nimetatud, et uus kevad puhkes kodumaa kirjanike jaoks alles Stalini surma järel. Betti Alveri looming on toodud esile kui särav eeskuju noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui ka eksiilis, tema talendi mõju on olnud ületamatu. Alveri nimetamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks, ennekõike tema erakordse ande eest, sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste ja okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks.

Betti Alveri vaimse vangistuse vastase trotsi sümbolina on kiri lõpetatud luuletusega „Tuulelapsed”, alates värssidest „Lennake läbi kõik mandrid! Las maha jääb / leplik legend” kuni luuletuse lõpuridadeni: „Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, / kui mina ei saa – / seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA” (kirjas muidugi ingliskeelses tõlkes). PEN-klubi pöördumisele on lisatud, nagu ütleb märkus selle lõpus, mõned Betti Alveri luuletused tõlkes inglise ja saksa keelde.

Betti Alveri vastus Mardi Valgemäe kirjale on teele läinud 27. juulil ühes volitusega Eesti Tõlkefondile (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 8–9; vt ka f 315, m 87: 1, l 196p):

Austatud Mardi Valgemäe
Sain kätte Teie 18. juuni kirja koos lisandiga ja võtsin kõik endamisi teatavaks. Palun lubage mul sedapuhku oma tunnetest ja mõtetest vaikida. Millised need on, võite vist aimata.
Nüüd siis paar sõna kavatsetava luulevalimiku kohta. Mida sinna võtta, jäägu Teie kui toimetaja ja tõlkijate otsustada. Mingil määral oluliseks pean ehk järgmisi luuletusi:
Leib
Tähetund
Korallid Emajões
Võlg (Itepsile)
Udus
Masin (1 ja 2)
Vabaduse deemon (Jäägu teistele alandlik jaatus)
Sõnarine (on vist üldse tõlkimatu)
Tuulelapsed

Kuid kordan veel, need luuletused pole üldse obligatoorsed – peaaegu kõik oleneb ju ikkagi tõlke õnnestumisest.

Meeleldi kuuleksin edaspidi, kas või kui soodsalt valimiku küsimus edeneb. Ometi poleks ma eriti valusalt pettunud ka vastupidise tulemuse puhul.

Teid ja teisi asjasse pühendatuid kõigest südamest tänades ja tervitades

Betti Alver

Kolme päeva pärast, 30. juulil 1988 on tehtud esimesed märkmed salapärases luuleümbrikus:

Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult – siis enesele vaevalt küll. [---] Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on ju suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi – olid need mu elamused eriti rasked mulle isiklikult väga lähedaste inimeste traagilise saatuse … puhul

Vist ei saa enam olla kahtlust, et leitud märkmed on ülestähendused võimaliku tänuavalduse tarbeks Nobeli kirjandusauhinna puhul. Tsiteeritud mõttearendus näib otseselt tõukuvat PEN-klubi pöördumisest.

Järgnevatel kuudel, nagu on näha kuupäevadest märkmete juures, on Betti Alver teemaga pidevalt tegelenud. Päevik seda ei nimeta, nagu ei maini ka tõlkimist ega auhinda. Ent ootamatusse kohta päevikus, augusti- ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud kahest tühjast leheküljest vasakpoolsele (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 199p) on märgitud:

1. nov. (pühap.) 1987 meeletu kiri Anne-Malle Hallikult (Nob. pr. kandidaat)
13. okt (neljap.) 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja

Hoogsalt, harilikust suurema käekirjaga kirjutatud teksti alla on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol ∞.

13. oktoobril 1988 tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi. Selleks osutus egiptuse kirjanik Nagīb Maḥfūẓ (The Nobel Prize 1988).(6)

Järgmisel päeval, 14. oktoobril, nagu osutab Betti Alveri päevik, ilmus Sirbis ja Vasaras „Ivar Ivaski jutt, ms. B.A. ingl. keele luulevalimikust Ameerikas ja n. e.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 201p). Kõne all on Ivaski asutatud ­Neustadti auhind, mida peetakse väärikaimaks tunnustuseks Nobeli kirjandus­auhinna järel ja kutsutaksegi Ameerika Nobeliks (Kiin 2012). Ivaski usutleja Eerik Tedre küsimusele eestlastest auhinnakandidaatide olemasolu kohta on Ivaskil tulnud vastata eitavalt: „Aga mul oleks hea meel, kui esitataks näiteks Betti Alveri nimi. Enne seda on aga tarvis, et tema loomingu paremik oleks inglise või mõnesse teise rahvusvahelisse keelde tõlgitud. Praegu professor Mardi Valgemäe organiseeribki Alveri ingliskeelset valimikku mitmete tõlkijate osavõtul.” (Ivask 1988)

18. oktoobril on saabunud Mardi Valgemäe vastus Betti Alveri kirjale 27. juulist, kirjutatud 5. septembril 1988: „Momendil ei ole midagi erilist teatada. Viimistleme toortõlkeid, et aastavahetuseks kirjastustele saatmiseks parajat kimpu kokku saada. Mõned Teie poolt soovitet luuletused on väga rasked tõlkida, aga teeme oma parima. Kirjutan paari kuu pärast jälle.” (KM EKLA, f 31: 5, l 2/5) Rohkem Mardi Valgemäe kirju Betti Alveri arhiivis ei ole.

2. juunil 1989 ilmus Sirbis ja Vasaras teade selle kohta, et Eesti Tõlkefond Torontos on juba aastaid organiseerinud Betti Alveri luule tõlkimist inglise keelde. Tõlkida tahetakse umbes paarsada luuletust, viimase paari aasta jooksul on tõlgitud 174,(7) tõlkijateks Jüri Kurman, Talvi Laev, Ilse Lehiste, Merike Lepasaar-Beecher, Elmar Maripuu, Gabrielle Mirollo, Taimi Ene Moks, Felix Oinas, Silvia Airik-Priuhka ja Riina Tamm ning valimiku toimetajaks Mardi Valgemäe. Märgitakse, et Betti Alver ise on tõlkijate tööga seotud, on osa luuletusi välja valinud ja tõlkimiseks soovitanud. Nimetatakse, et Eesti PEN-klubi on Betti Alveri esitanud kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks, kuid tema loomingust saadi tutvumiseks saata vaid Ants Orase saksakeelseid tõlkeid valimikust „Acht Estnische Dichter”, kus on avaldatud viisteist Betti Alveri luuletust, ja W. K. Matthewsi ingliskeelseid tõlkeid valimikust „Modern Estonian Poetry”, kus Betti Alveri luuletusi on kümme. Ei jäeta mainimata, et üksikuid luuletusi on tõlgitud ka rootsi ja taani keelde. (Aleksius 1989) Mahukaid tõlkekogumikke vene keeles aga ei nimetata, ehkki autoriseeritud tõlgetena võiksid need olla Betti Alveri luule parimad näited võõrkeeles.(8)

Seda juttu Betti Alver aga enam ei näinud, nagu ei saanud lugeda ka „Üle aegade Assamalla” esimesi korrektuurpoognaid, mis saabusid juuni keskel. Igaviku uks sulgus tema järel 19. juunil 1989 koidu eel (vt ka Muru 2003: 246–248).

Suure tõlketöö tulemusena ilmus väike, sinakate kaantega, kaheksa luuletuse ingliskeelset tõlget sisaldav vihikuke „Selected Poems” (1989) nüüd juba Betti Alveri mälestuseks, leinaraamis teatega tema surmast esikaane siseküljel.(9) Raamatu eessõnas avaldavad tõlkijaile tänulikud Arved Viirlaid ja Tõnu Parming, esimene Eesti PEN-klubi, teine Eesti Tõlkefondi president, lootust, et Alveri valitud luuletuste köide, mille ettevalmistamisel on kaasa löönud suur hulk inimesi üle terve ilma, ilmub lähemas tulevikus (Viirlaid, Parming 1989). Mardi Valgemäe teatel Karl Murule pandi käsikiri tõepoolest kokku, kuid „korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud sellele leida turustamisriski trotsivat kirjastajat” (Muru 2003: 245).

Tol Betti Alveri viimasel sügisel Nobeli-kõne visandisse jõudnud mure teema on aga kajana kordunud mitmes pühadetervituses 1988/89. aasta vahetusel: „Mullu jõin murekarika, / tänavu jõin teise täie, / kolmat kannu kallatakse – / ja siiski-siiski-siiski [---] Uskugem rõõmu!”; „selles imelikus maailmas on nii palju muret, häda ja õnnetust, et nagu ei olekski põhjust (eriti) rõõmus olla. Ja siiski – rõõmuta on võimatu elada!”; „me murelik ja ometi päris imeväärne maailm”; „kõigest hoolimata on see maailm siiski nii imepärane ja üllatav”; „kuigi maailm on üleni täis musta muret, pole rõõmgi veel viimseni kadunud” (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 19p–25p).

Kuna minu peamiseks allikaks olnud 1977.–1988. aasta päevikus lõpevad märkmed 29. oktoobriga 1988 ja kirjamustandite kaustikus on viimane kiri 18. jaanuarist 1989, vaatasin, lootuses leida loo kohta enam andmeid, läbi ka teised Betti Alveri viimaste aastate märkmikud-päevikud. Selgus, et need võivad olla vahetud märkmed. Need tõid sündmuste kohta veidi enam teateid, peamiselt rohkem hinnanguid, lugu ise jäi peajoontes samaks. Usutavasti, kui Betti Alverile oleks antud rohkem aega, ei oleks need mustandmaterjalid meieni jõudnud, ja puhtandpäevikust kooruv lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis näidata. Otsustasin uued üksikasjad jätta oma jutustusse põimimata. Mida olulist lisakski täpsustus, et Talvi Laeva tõlkeüritus tundus Betti Alverile algul ebamäärane ja just seetõttu ei rutanud ta vastama, või et sõnumit võimaliku Nobeli auhinna kohta ta esimeses elevuses mõne inimesega jagas, hiljem aga oma avameelsust kahetsedes palus teadet mitte levitada, mõne teise usaldusaluse ees aga vaikis sellest sootuks? Küll aga tundub oluline ära nimetada ehtalverlik kokkuvõte kogu loost: „13. okt. õ. raadios teade. N. pr. 1988 Egiptus, jama niisiis 1. nov.-st 1987 kuni 13. okt.-ni 1988” (KM EKLA, f 315, m 91: 3, l 10).

Selline dramaatiline lugu ja sellest sündinud suure inimese ja suure luuletaja viimne läkitus: mitte millegi ega kellegi orjaks saada, uskuda hinge­imesid, tahta võimatut, hoolimata kõigest, hoolimata sellest, et oled kogu elu olnud persona non grata! Siin kordub see, mis on olemas Betti Alveri loominguski, ent avatumalt, vahetumalt, valulisemalt, saab selgemaks hingevõlg, saavad selgemaks elu valupunktid, loojakreedo.

Betti Alveri selgitusi oma elu ja loomingu kohta ei ole palju. Siiski toovad need teateid pea kõigi tema loometöö aastakümnete kohta.(10) Siinsed haruldased märkmed Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud viimase luuletuskogu, „kildhaaval valminud eluromaani” (Muru 2003: 235) järelhoovuses, kujutavad endast tagasivaadet elatud elule ning omalaadse vaimse testamendina väärivad tervikuna avaldamist.(11)

Publikatsiooni valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimis­projekt IUT 22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”.


  1. Alveri päevikute kohta vt Metste 2006.
  2. Kirjavahetust Betti Alveriga alustas USA-s elanud Kathryn Mets 1969. aastal, kui tal oli käsil magistritöö kirjutamine Betti Alverist ja tema luulest (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 1/1–1/2).
  3. Vt Anne-Malle Hallik Betti Alverile 19. II 1988 (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 9/35).
  4. Vt ka Betti Alver Otto Luigale 7. VI 1988 (Lillemets, Metste 2007: 466).
  5. Talvik, Heiti. Luuletused. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
  6. Akadeemia põhjendas kõrgeima kirjandusauhinna andmist sellega, et Maḥfūẓ on oma „kõrgeväärtusliku loomingu kaudu, mis on niihästi teravapilguliselt tegelikkuselähedane kui ka sugestiivselt paljutähenduslik, kujundanud välja üldinimlikku tähendust omava araabiakeelse romaanikunsti” (Kasemaa 1988: 1717). Eesti keelde on Maḥfūẓilt tõlgitud romaan „Tuhande öö ööd” (2004), tõlkija Kalle Kasemaa.
  7. Ele Süvalepa andmeil pärineb Betti Alverilt üldse 260 luuletuse ringis (Süvalep 2005: 529).
  8. Vt Звездный час. Стихи и поэмы. Москва. Советский писатель, 1973; 142 lk; Поэмы. Хлеб, Великая сушь, Босая нога. Таллинн: Ээсти раамат, 1976; 57 lk; Дети ветра. Стихотворения и поэмы.Москва: Художественная литература, 1979; 238 lk. Tõlkinud on Svetlan Semenenko ja Junna Moritz. Betti Alveri koostööd Semenenkoga peegeldab hästi nende kirjavahetus (vt Lillemets, Metste 2007: 286–325).
  9. Tegemist ei olnud niisiis Nobeli auhinna taotlemiseks välja antud raamatuga, nagu vahel arvatud. Vrd Põldmäe 2014: 538.
  10. Intervjuud ja muudki isiklikku on avaldatud raamatus „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused” (vt nt Lillemets, Metste 2007: 57–72, 93–97, 124–130, 206–208, 234–237, 344–348, 370–373, 484–488).
  11. Mõni katkend neist on avaldatud luuletuskogu „Omajuur” saatesõnas (Metste 2017: 318–320).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 315. Betti Alveri – Mart Lepiku kogu:

KM EKLA, f 315, m 2: 1. Betti Alveri kiri Talvi Laevale 26. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 5: 2. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 6: 1. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 11: 7. Anne-Malle Halliku kirjad Betti Alverile 22. III 1980 – 19. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 17: 7. Talvi Laeva kirjad Betti Alverile 8. IX 1987 – 17. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 20: 12. Kathryn Metsa kirjad Betti Alverile 2. X 1969 – 21. XII 1988.

KM EKLA, f 315, m 31: 5. Mardi Valgemäe kirjad Betti Alverile 18. VI 1988 – 5. IX 1988.

KM EKLA, f 315, m 78. Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Koostamise materjal.

KM EKLA, f 315, m 87: 1. Betti Alver, Päevik. 1977–1988.

KM EKLA, f 315, m 91: 3. Betti Alver, Päevik. 1988–1989.

KM EKLA, f 315, m 151: 15. Gabriella Mirollo, Talvi Laev, tõlked Betti Alveri luulest.

 

Kirjandus

Aleksius, Malle 1989. Betti Alveri luulet inglise keeles. – Sirp ja Vasar 2. VI, lk 13.

Ivask, Ivar 1988. Minu algpunkt on Rõngu. – Sirp ja Vasar 14. X, lk 4.

Kasemaa, Kalle 1988. Nagīb Maḥfūẓist. – Looming, nr 12, lk 1715–1717.

Kiin, Sirje 2012. Eestlane algatas ameeriklaste Nobeli. – Eesti Ekspress 20. IX, nr 38, lk 22.

Lillemets, Enn, Metste, Kristi 2007. Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks. Tallinn: Tänapäev.

Metste, Kristi 2006. Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna, nr 3, lk 118−141.

Metste, Kristi 2017. See omajuur või mis ta oli …. – Betti Alver, Omajuur. Koostanud K. Metste. Tallinn: Tänapäev, lk 315–321.

Muru, Karl 2003. Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa.

Põldmäe, Asta 2014. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Süvalep, Ele 2005. Saateks. – Betti Alver, Koguja. Suur luuleraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 529–532.

The Nobel Prize 1988 = The Nobel Prize in Literature 1988 Naguib Mahfouz. Press Release. October 13, 1988.
http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1988/press.html (25. I 2017).

Viirlaid, Arved, Parming, Tõnu 1989. Preface. – Betti Alver, Selected Poems. Toronto: Estonian Centre, International P.E.N.

1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).

Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).

17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.

Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)

Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur.

Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).

Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).

Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).

Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).

Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).

1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).

Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.

Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.

1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).

Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).

Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.

Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.

Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.

Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.

Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile1

Berliin

29. sep. 1923.

Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku2 tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.

Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,3 et n e n d e Looming4 kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.

Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.

Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,5 kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.6

Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.

Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!

Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.7

Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!

Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,8 tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.

On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.

Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.

Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!

Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.

Kõige parema tervitusega

                          HVisna

 

Kommentaarid

1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.

2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.

3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.

4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.

5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest.

6. Vt saatesõna.

7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).

8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.

Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.

Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI


  1. August Kitzberg oli etenduseks loa andnud (Visnapuu 1951: 292).
  2. Juba 1918 oli Odamehe ja Siuru ühiskirjastamisel ilmunud „Siuru” II.
  3. Adson nimetab seda, nagu oleks siurulasi nimetatud „kuueks krüsanteemiks”, müüdikeseks, „millega taheti märkida, et me kõik krüsanteemidega uhkustasime. Peale Gailiti ja Visnapuu ei kandnud meist keegi krüsanteemi, ei nööpaugus ega käes.” (Adson 1974: 50–51)

Kirjandus

Adson, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.

Adson, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.

Adson, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Eelmäe, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.

Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.

Gailit, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182.

Gailit, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30.

Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33.

Menning, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.

Raudsepp, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.

Tuglas, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.

Tuglas, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.

Visnapuu, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.

Visnapuu, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.

Visnapuu, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.

Visnapuu, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.

Visnapuu, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

1938. aasta 16. detsembril avati Riia Läti Seltsi ruumes Läti Kirjanduse- ja Kunstikoda. See oli üks organisatsioon nn Läti kodade süsteemist, mis loodi Kārlis Ulmanise valitsemise (1936–1940) ajal ning mille eesmärk oli läti kultuuri edendamine.

Läti kirjandus- ja kunstipäevadele saabus külalisi Eestist ja Leedust. Aasta enne Friedebert Tuglast olid külalisteks Bernard Kangro ja Eduard Hubel ehk Mait Metsanurk, kelle romaan „Ümera jõel” ilmus 1939. aastal läti keeles Jānis Žigursi tõlkes.(1) Tuglase 1940. aasta reisi laast „Läti muljeid” on ilmunud tema kogutud teoste 11. köites (2014).

Vähem kui kuu aega enne Balti riikide okupeerimist peetud pidulik kõne on tollast poliitilist situatsiooni arvestades ilmselt tahtlikult apoliitiline.

Tuglase raamatukokku kuulub sarjas „Elav teadus” ilmunud letofiil Mart Pukitsa „Läti kultuurilugu” (1937), mis esitab mitu paralleeli meie ja Läti ajaloost. Kõnelejagi mainib lõunanaabrite rahvusliku ärkamisaja ideelist juhti Krišjānis Valdemārsi (1825–1891), Johann Köleri kirjasõpra, kelle väljaanne Pēterburgas Avīzes (Peterburi Ajaleht) oli Carl Robert Jakobsoni Sakala eeskuju. Valdemārs rajas hiljem Heinaste merekooli. „Läti Hurt”, loodusteadlane Krišjānis Barons (1835–1923), oli õppinud Tartu ülikoolis.

Lisaks ajaloolistele paralleelidele toob Tuglas oma kõnes esile eestlasi ja lätlasi siduvad looduslikud ning eriti kultuurilised sarnasused, nimetades muu hulgas ka kummagi rahvalaulude ühisjooni, mida on oma raamatus käsitlenud ka Pukits. Tuglase kõnes mainitud väljapaistva luuletaja Edvarts Virza (1883–1940) kirjanikust, tõlkijast ja diplomaadist lapselaps Anna Žīgure (snd 1948) on aga arvanud dainad eesti regilaulust poeetilisemaks.(2) Ehk saaks nõnda eristada ka Virza nn Straumeni idülle ehk talupojaelu kujutavat proosapoeemi „Taevaredel. Aasta vanas Semgale talus” („Straumēni”, 1933; eesti k 1937) ning Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhitooni. 1939. aastal, mõni aeg pärast „Taevaredeli” eesti keeles ilmumist tekkis Loomingu veergudel läti vasakpoolse kriitiku Lucija Upīte artiklist alanud poleemika, osalisteks veel tõlkija Mart Pukits ja Heiti Talvik.(3) Upīte süüdistas Virzat autoritaarse režiimi õigustamises ja populariseerimises: Ulmanise Lätis ei saanuks ta ilmselt niisugust kriitikat avaldada. Meie kriitikud nägid Virza „mälestuste nõiapeeglis” – nagu kirjutab Talvik(4) – märksa rohkemat kui vaid päevapoliitilist tööriista. Virza oli pärast sõda Lätis keelatud autor: kui Tuglas oma kõnet pidas, oli Ulmanis ise seda kuulamas, mõni aeg hiljem poleks Ulmanise preemia laureaati Virzat enam mainidagi saanud.

Lätis tegutses sel ajal mitu vilunud eesti-läti suuna tõlkijat, nagu Tartus õppinud Elīna Zālīte (1898–1955) ja Eestis sündinud Jānis Žīgurs (1915–1988), aga ka eestlannaga abiellunud tulihingeline Eesti-huviline Alfrēds Ķempe (1890–1967), kelle tõlkes ilmus 1941 Eduard Vilde „Mahtra sõda” („Machtras karš”,pidi algselt ilmuma 1940). Ķempe lootis kunagi kogu eesti kirjanduse läti keelde tõlkida.(5) Ta on Lätis avaldanud käsitlusi eesti kirjanikest, luulest ja rahvatantsust. Vastupidisel tõlkesuunal on sel ajal väga oluline Mart Pukitsa, aga ka Karl Abeni nimi. Kõnes mainituist tundis eesti lugeja Kārlis Skalbe (1879–1945) muinasjutte Pukitsa vahendatuna ja Jānis Poruksi (1871–1911) jutustusi nii Pukitsa kui ka Abeni tõlgituna. Rainise (Jānis Pliekšāns, 1865–1929) näidendid olid ilmunud Abeni, Andrievs Niedra (1871–1942) looming taas Pukitsa tõlkes. Suure realisti Rudolfs Blaumanise (1863–1908) jutustusi ja näidendeid oli jõudnud eesti keelde juba enne nende kahe tõlkija tegevust.

Iseloomustamaks lätlaste huvi eesti kirjanduse vastu väärib tsiteerimist intervjuu Jānis Žigursiga, kes Riigi Ringhäälingu külalisena viibis 1940. aasta kevadel Tallinnas. Läti ringhäälingu kooliraadio toimetajat on küsitletud päevalehes Uus Eesti, milles Žigurs ütleb: „Näiteks Metsanurga „Kutsutud ja seatud” on arvustustes tunnustatud parimaks psühholoogiliseks romaaniks ja sellisena teda kõrvutatud prantslaste omadega. Tehakse sellest nagu intelligentsi mõõdupuu – et kas oled Metsanurga teost lugenud või mitte. Arvan, et oleks väga raske leida kirjandusehuvilist lätlast, kes ei tunneks A.H. Tammsaaret, M. Metsanurka, A. Gailitit, M. Underit, A. Mälku, P. Vallakut ja teisi.”(6) Žigurs mainib ka Riia Kunstiteatri suurt huvi eesti näidendite vastu. Tema saadete kavas oli üle nädala vähemalt üks eesti novell lätikeelses tõlkes, lisaks eesti luulet ja loenguid eesti kultuurist. Tuglase kõnes esile toodud „Põrgupõhja uue Vanapagana” katkenditki oli Žigursi tõlkes juba raadios esitatud ning A. H. Tammsaare mälestamisaktustel 1940. aasta kevadel Lätis ette kantud.

Friedebert Tuglase sõnavõtt läti kirjanike päeval kuulub Tuglase ettevalmistatud kogutud teoste käsikirja „Valitud kõned”, mis on hoiul Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas.

  1. Vt Läti hinnang „Ümera jõele”. Kiitev arvustus Mait Metsanurga äsja lätikeelses tõlkes ilmunud romaanile. – Uus Eesti 24. IX 1939, lk 6.
  2. M. M ü ü r i p e a l, „Taevaredel” sündis Billite talus. – Maakodu 2006, nr 4, lk 8.
  3. L. U p ī t e, Läti kirjandus aja veskis. – Looming 1939, nr 5, lk 536–540; M. Pukits, Poleemika. Selgituseks. – Looming 1939, nr 7, lk 786–788; H. Talvik, Ed. Virza: Taevaredel. – Looming 1939, nr 8, lk 891–893.
  4. H. T a l v i k, Ed. Virza: Taevaredel, lk 891.
  5. D. K a r e v a, Vaimulootsik triiki täis. – Sirp 20. XI 1998.
  6. Uusi eesti teoseid läti keelde. Jutuajamine „Ümera jõel” tõlkija J. Žigursiga. – Uus Eesti 16. IV 1940, lk 7.

 

 

Kõrgeauline härra minister, auline Läti Kirjanduse- ja Kunstikoja juhatus, kallid läti kolleegid!

Ma ei julge kaua teie tähelepanu koormata võõrkeelse kõnega. Lubage mul ainult edasi anda eesti kirjanikkonna siiras tervitus teie organisatsiooni suurteks tööpäevadeks. Teiseks tahan kasutada võimalust oma rõõmuavalduseks, et võin isiklikult osa võtta neist päevadest. Teie mõtted on muidugi sihitud oma maa vaimuelu organiseerimisele ja tõstmisele. Kuid mis saavutate teie, see annab initsiatiivi ja hoogu ka meile. Olgu teie töö viljakas! Eesti vaimuinimeste mõtted ja südamed on teiega.

[Selle minu eestikeelse sissejuhatuse tõlkis läti keelde Elīna Zālīte. Järgneva kõne kandis ta ette ainult läti keeli:]

Eesti tänapäeva kirjandus.

Kui ma siin täna eesti kirjanduse esindajana sõna võtan, siis teen ma seda teadmises, et see toimub kuulajaskonna ees, kes pole meile eestlastele kauge ega võõras. Meie rahvaid ühendavad samad looduslikud elutingimused ja seovad samad ajaloolised pärimused. Meie teed nii õnnes kui ka õnnetuses on kulgenud kõrvuti. Kuid põline ühe ja sama mere ääres, ühe ja sama päikese all elamine ei või mõjuta olla meie rahvusmentaliteedi kujunemisele ning sellest võrsunud vaimuvaradele.

Meile pole küll veel täitsa selge, kui palju on meil ühiseid muinaspärandeid. Kuid igatahes on juba juhitud tähelepanu ühisjoontele läti ja eesti rahvalaulu sisu ja aine käsitluses, värsimõõdus ning mõtteparallelismis. Niisama langevad meie muinasjuttude luulekujud suurelt osalt ühte. Veel selgemaks saavad aga paralleelnähtused, nii pea kui jõuame aegadeni, mil kumbki rahvas võis alata juba teadlikult ja organiseeritult oma rahvusliku kultuuri harrastamist. Võtkem kas või kohe ärkamisaja suured kümnendid. Eks seisnud seal kõrvuti kaks suurmeest – teil Krišjānis Valdemārs, meil Carl Robert Jakobson – mitte ainult juhuslikud kaasaegsed, vaid sama vaimu tööriistad. Ja kas ei esinenud seal kõrvuti Krišjānis Barons ja Jakob Hurt – üks töötades küll Moskvas, teine Peterburis, kuid mõtted mõlemal juhitud oma kodumaa muinasluule kogumisele. Ja nii on möödunud hilisemadki aastakümned ühiselt: masendavad venestusajad, sajandi alguse uus ärkamine, rasked Maailmasõja päevad ja lõpuks kummagi maa vabanemine ühises võitluses ühtede ning samade vaenlaste vastu. Jah, ka meie tänapäeva elutingimusis, oludes ja ohtudes on nii palju ühist. Kuid on loomulik, et selline ühine saatus ka ühiseid lootusi ja kartusi on äratanud, mis on kajastunud meie loominguski. Kui on olnud realiteet sama, ei puudu siis sellest realiteedist tõusnud luulelgi samad tunnusjooned.

Oleme siiski peaaegu nagu sama maa lapsed. Meie eestlased elame vaid pisut põhja pool ja pisut karmimais tingimusis. Sellepärast on meie iseloomgi vahest pisut kinnisem ja tundeelu vähem lüüriline kui teie oma. Kuid kui eestlane loeb Virza Straumeni idülle, siis meenuvad talle kõige kaunimad mälestused ta oma kodutalust. Ja kui lätlane jälgib Tammsaare Vargamäe eepost, küllap siis kangastuvad tallegi ta karmimad kogemused võitlusest oma maaga ning maa eest.

Olen tahtnud siin rõhutada, et meil on nii palju ühist. Kuid pean ka kohe rõhutama, et me seda ühist küllalt hästi ei tunne. Sest kui teised kunstiväärtused vabalt rahvuspiire ületavad, siis takerdub kirjanduslik looming paratamatult keeletõkke taha. On nii harvad need üksikud kummalgi maal, kes suudavad ühesuguse vabadusega nautida mõlema rahva kirjanduslikku eneseväljendust.

Kuid nende harvade tõttu saame ometi pilgugi heita oma naabri vaimsesse varaaita. Tõlge jääb küll ikka tõlkeks ja temas hukkub paljugi, mis sõltub just keelelisest vormist. Kuid ta võimaldab ometi saada käsituse teise kirjanduse aineist ja probleemest ning luua kujutluse kirjeldatud maa rahvaelust ja mõtteviisist. Eriti hõlbustab seda tõlgitud ilukirjandus just laiemas lugejaskonnas, kellel pole mahti ega eeldusi süveneda teise rahva elu käsitlevaisse ajaloolistesse, etnograafilistesse või sotsiaal-poliitilistesse uurimustesse. Ja ses mõttes on läti kirjandus eestikeelses tõlkes juba senigi palju tänuväärset tutvustamistööd teinud. Sellised nimed nagu Blaumanis, Niedra, Rainis, Poruks, Skalbe, Virza pole eestigi lugejale paljas kõla, nagu pole talle tundmatu ka see läti eluavalduste ring, mida nad on kirjeldanud. Ning teiselt poolt tahan uskuda, et eestigi autorite tõlked on Lätis samasugust tutvustaja osa täitnud.

Kuid sel vastastikusel rikastamisvahendil on ometi olulised puudused. Ta ei saa olla küllalt ulatuslik, tal on hädaoht jääda juhuslikuks ja – kõigepealt– ta ei saa iial sammu pidada otse tänapäeva loominguga. Tõlkija jõuab oma valikuni aastate ja aastakümnete pärast, välja arvatud ainult üksikud juhused, kus on küsimuses üksikud ainelt sensatsioonilised või juba erakordselt esile ulatuvad teosed. Mis on aga vaheajal sündinud naabermaal? Mis tehakse seal tänapäeval? Millist osa etendab kirjandus otse sel hetkel rahva mõtte ja tundeelu peegeldamisel ning ideelisel selgitamisel?

Kui minu tänaseks ülesandeks on kõnelda mõni sõna eesti kirjandusest, siis ei taha ma igatahes jutustada kirjanduse ajalugu. Ma ei taha teid tüüdata kaugete nimede, pealkirjade ja aastaarvude loetlemisega. Ma püüan vastata võimalikult lihtsalt küsimusele: mis toimub tänapäeva eesti kirjanduses?

*

On vana tähelepanek: romantiliste kirjandusjärkude domineerivaks vormiks on värss ja lüürikasse kalduv lühiproosa, realistlikel ajastuil aga peamiselt eepilise ulatusega romaan. Nii on see kordunud ka eesti kirjandusloos. Selle sajandi alguse uusromantiline suund viljeles tulemuslikult lüürikat ja novelli, kuid oli romaani alal väheviljakas. Vastupidi, pärast Eesti iseseisvaks saamist algav realismi taaselustumine tähendas ka romaani osatähtsuse tõusu. Viimane kümnend on olnud otse ta võidukäiguks. Ta on esialale tõusnud mitte ainult oma arvukusega, vaid ta valitseb ka lugejaskonna tähelepanu. Kõik muud kirjanduslikud vormid on ta varju jäänud – olgu see novell, näidend või värss. Jätkub ainult tähendusest, et möödunudki aastal ilmus Eestis umbes 30 algupärast romaani, neist mõnedki nelja-viiesaja-leheküljelised. See pole väike arv meie kirjanduslikes oludes.

See romaani võidukäik ei tulnud ometi mitte järsku. Suurte romaanide traditsioon polnud meil üldse kuigi tugev. Vanarealismi ajastust polegi palju muud mainida kui Eduard Vilde ajalooline triloogia ja mõned sama autori teised teosed. Näis, nagu puuduksid Eestis vastavad talendid, püsivus ja ka lihtsalt rahvamajanduslikud eeldused suuremate kompositsioonide loomiseks ning väljaandmiseks. Nii olid Eesti iseseisvusajagi esimesed romaanid sünnilt juhuslikud ja väliselt vähema ulatusega. Alles a. 1926 tegi Anton Hansen Tammsaare algatuse, mis sai teistelegi eeskujuks ja kannustajaks. Sel aastal ilmus nimelt tema viieandelise suurromaani „Tõe ja õiguse” esimene köide. Tammsaare polnud enam noor mees ega algaja. Ta sulest oli ilmunud veerand sajandi jooksul rida pikemaid realistlikke külajutte ja impressionistlikke linnanovelle. Jõudes juba oma viiekümnenda eluaasta künnisele tahtis ta suuremas kompositsioonis anda sünteetilise kokkuvõtte oma nooreea mälestusist, kasvukoha inimümbrusest ja kogunenud elutarkusest. Muidugi ei tarvitse ma läti kuulajaile selgitada Tammsaare suurromaani sisu, – ta on võinud sellega isegi tutvuda, kuigi lühendatud tõlkes.1 Vaevalt ulatus aga autorigi kavatsus esialgu esimesest köitest kaugemale. Kuid ta oli eneselegi ootamatult hästi õnnestunud ja ka vastuvõtt oli selle kohane. See oli nagu laiapiirdelise eepilise jutustamisoskuse avastamine eesti kirjanduses. Kaks ja pool tuhat lehekülge argielu kirjeldust – kas see ei võinud igavaks minna? Otse selle vastu – teose psühholoogiline tihedus, intiimne veenvus, ridade vaheltki hõõguv eluhõng tegi ta kõigile lähedaseks.

Pärast selle suure kompositsiooni lõpetamist avaldas Tammsaare veel kaks suuremat romaani – „Elu ja armastus” ning „Ma armastasin sakslast”. Kuid ma tahaksin peatuda ometi ainult ta viimase teose juures, millega ta veel enne oma ootamatut surma hakkama sai. See on imeväärse pealkirjaga ja veel imeväärsema sisuga romaan: „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis ilmus alles möödunud jõuludeks. Ka läti rahvas tunneb lugusid suure jõuga, kuid juhmivõitu vanapaganast ja tema kavalast sulasest, kes oma peremehe igal juhul lõpuks üle lööb. Kuid Tammsaare on kuidagi osanud need grotesksete rahvajuttude tüübid paigutada meie reaalsesse tänapäeva ja siduda nad kõige aktuaalsemate päevaprobleemidega. Osalt küll päris ehtne vanapagan – isegi väikesed sarvenupud ei puudu, kuid sealsamas ka päris harilik tööori, keda ta „aitajad” tõeliselt alalõpmata tüssavad ja ekspluateerivad. Ja koos autoriga kaldub lugejagi sümpaatia lõpuks selle vanapagana poole. See on kibe, sarkastiline, paradoksaalselt vaimukas teos, mille lõplikku mõtet polegi vahest lihtne avastada. Nagu Tammsaare ise oli väga erandlik kuju eesti kirjanduses, nii jääb selliseks ka ta hüvastijätu teos.

Tammsaare kõrval tuleb kohe mainida teist viljakat romanisti. See on Mait Metsanurk – temagi juba üle kuuekümnenda eluaasta künnise astunud. See on oma ideelisis otsinguis palju rahutum, mitmekülgsem, võiks öelda ka praktilisem autor. Ta on oma suures toodangus püüdnud ikka elavalt reageerida ajastu päevaküsimusile, kord rohkem, kord vähem õnnestudes. Praegu tahaksin ometi tähelepanu juhtida eriti ühele ta algatusele uuemas eesti kirjanduses. Aastal 1934 ilmus Metsanurga romaan eestlaste muistsest vabadussõjast „Ümera jõel”, mis on ka lätikeelses tõlkes tuttav.2 Selliseid ajaloolis-isamaalisi romaane oli harrastatud juba ärkamisajale järgnenud ajastul, kuigi hoopis vähenõudlikumal kujul, ja siis oli see laad unarusse jäänud. Nüüd aga lähenes Metsanurk sellele ainete liigile juba nüüdisaegsete ajalooliste teadmiste ja psühholoogiliste nõuetega. Teiselt poolt aga lisas nii autori innukust kui ka lugejaskonna vastuvõtumeeleolu rohkem maksmapääsev rahvuslik suund. Tulemuseks oli sedalaadi ajaloolise ilukirjanduse äkiline võrsumine mõne aasta jooksul. Metsanurgal eneselgi ilmus alles möödunud jõuluks suur romaan „Tuli tuha all”, mis kujutab suuri näljaaegu Eestis XVII sajandi lõpul ja maarahva visa võitlust oma õiguste eest. Teistest Metsanurga hilisema aja romaanest olgu mainitud paari aasta eest ilmunud ja Lätiski tuntud „Kutsutud ja seatud”, mis käsitleb juba meie oleviku kirikuelu.3

Metsanurga poolt algatatud ajaloolist romaani on viljelnud ka Karl August Hindrey oma kaheköitelises Muinas-Eesti olusid kirjeldavas romaanis „Urmas ja Merike” ning paaris teiseski teoses. See autor on praegu aktiivseist eesti kirjanikest õieti kõige vanem, kuigi ta oma puht-ilukirjanduslikku tegevust algas võrdlemisi hilja. Ajalooliste ainete kõrval on ta eriti viljelnud psühholoogiliselt väga peenekoelist nüüdisaja inimese kujutamist nii romaanes kui ka rohkearvulisis novelles. Esimestest olgu eriti mainitud ta „Sündmusteta suvi”.

Kõik järgnevad romanistid kuuluvad juba kas kesk-, nooremasse või koguni noorimasse kirjanikepõlve. Siin tuleks jälle mainida suure ajaloolise romaani „Läänemere isandate” autorit August Mälku. See teos kirjeldab väga patriootilises vaimus eesti viikingiaega ja esivanemate kangelastegusid. Samuti ilmus samalt autorilt pisut varem suur ajalooline romaan „Surnud majad”, mille aine on võetud Põhjasõja aegseist Eesti oludest. Ometi on Mälgu erialaks just ta kodukoha – Eesti saarte karmi ja omapärase miljöö kirjeldamine, mida ta on teinud mitmes romaanis ja novellikogus.

Eriti viljakas ja jõuline romanist on Eesti Kirjanikkude Liidu praegune esimees August Jakobson. Ta debüteeris küll alles 1927. aastal üle seitsmesaja-leheküljelise romaaniga „Vaeste-patuste alev”, mis käsitles Eesti provintsi proletaarset miljööd ja äratas kohe suurt tähelepanu. Ning sellest peale on ta avaldanud üle kahekümne tüseda köite, peamiselt romaane. See haruldane viljakus on äratanud küll kaksipidi mõtlemist, kuid keegi ei saa ka eitada Jakobsoni järjekindlat, veenvat realismi oleviku Eesti inimtüüpide eritlemises, samuti kui tema probleemide aktuaalsust.

Hoopis piiratum on Johannes Semperi romaanitoodang. Õieti ongi kõne ainult kahest ulatuslikumast teosest, millest viimane, neljasaja-leheküljeline romaan „Kivi kivi pääle” ilmus alles möödunud jõuludeks. Semperi erialaks on eesti haritlastüüpide psühholoogiline eritlemine ja nende elamuste nõelterav kinnistamine. Selleks on autori intellektuaalne hingelaad, kirjanduslik kultuur ja stiilioskus enam kui kohane.

Kõige vähem võiks läti kuulajale tundmatu olla August Gailiti, välismailgi populaarse „Toomas Nipernaadi” autori nimi. Selle kõrval tuleks aga mainida ka ta „Isade maad” ja teisi romaane, samuti kui novellegi. Gailiti fabuleerimise ja grotesksete tüüpide loomise oskus ning ta romantiliselt paisutatud stiil on erandlik eesti romaani üldiselt eepilisemalt vestleval taustal.

Ma tean küll, et paljas autorite loetlemine võõrale kuulajale õieti midagi ei ütle, kuid ma oleksin ülekohtune, kui lõpuks vähemalt üksikuid nimesidki ei mainiks, kellel igaühel ometi on oma kindel koht eesti uuemas kirjanduses. Nii on Richard Roht oma paariskümnes romaanis kirjeldanud peamiselt eesti küla ja alevi olusid, samuti kui ka Mart Raud. Albert Kivikas, hea rahvaelu kirjeldaja, äratas viimati tähelepanu oma suure vabadussõja romaaniga „Nimed marmortahvlil”. Jaan Kärner käsitleb peamiselt oleviku või lähema mineviku ühiskondlikke olusid. Enn Kippel on viljakalt harrastanud ajaloolist romaani ja Adolf Hint4 Saaremaa ning meremotiive. Ei tohi mainimata jätta ka vanameister Oskar Lutsu poolmemuaarilist toodangut, Leida Kibuvitsa impressionistlikke tüübiromaane või ka Jüri Parijõe peamiselt juba noorsoole määratud jutustusi.

Nii käsitleb eesti tänapäeva romaan kõiki ühiskonna kihte ja ajaloolisi järkusid, muistsest iseseisvusajast kuni käesoleva hetkeni. Ei või muidugi väita, et siin oleks tegemist ainult meisterteostega või et siin ei leiduks koguni päris asjatut ballasti. Kuid me teame ka, et isegi teisejärgu toodangul on vahel oma positiivne osa täita. Ta aitab tihendada üldist kirjanduslikku pinda, millest võrsuvad üksikud ulatuslikumad saavutised. Kirjandus tervikuna on ikkagi kollektiivse töö tulemus. Samuti teame ka, et see eesti romaani õitselelöök poleks mõeldav olnud enne riikliku iseseisvuse saavutamist. Alles nüüd tekkisid tõelised eeldused selle kirjandusliigi harrastamiseks. Sest andekuski ei aita, kui ühiskond pole veel võimeline selle vilja soodustama ja kandma. Seda suudab ta alles meie päevil.

*

Kui siirdume romaani juurest teiste eesti kirjandusliikide juurde, siis pole siin tõus endisega võrreldes nii märgatav. Viimane kümnend ei tähenda ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt sellist murrangut. Isegi tehnilis-stiililiselt pole siin suuremaid avastusi tehtud, välja arvatud vahest ainult luulekirjandus. Avardumist ja ajakohastumist tundub muidugi küll nüüdisaegsete teemade valikus ja oleviku mentaliteedi maksvusele pääsemises.

Novelli ja lühema jutustuse alal mainigem siin juba varem esinenud nimesid, nagu Hindrey, Metsanurk, Mälk, Jakobson, Kibuvits. Kuid nendegi novellistika liitub vaid osana nende hoopis olulisema romaanitoodangu külge. Erandeiks ses suhtes oleksid vahest ainult Hindrey ja Peet Vallak.

Mis puutub aga näitekirjandusse, siis leidub meil üldse vaid üks puhtakujuline näitekirjaniku tüüp – Lätiski mõne oma teosega tuntud Hugo Raudsepp.5 Ta on avaldanud paar piibliainelist draamat, kuid saavutanud oma tõelise menu ikkagi kümmekonna komöödiaga. Ta on erakordselt löögivalmis ja paradoksiviljakas, reageerides väledalt meil päevakorral olevaisse nähtusisse, mille koomika polegi iga kord võõrale arusaadav. Muist viimase aja näidendeist tuleb eriti mainida August Jakobsoni möödunud aastal ilmunud draamat „Viirastused”. See saavutas oma sügavpsühholoogilise ja pineva arengujoonega väga hea menu teatrilaval. Nii linna- kui maalavad nõuavad aga pidevalt algupäraseid näidendeid. Ja selle nõude rahuldamiseks on viimaseil aastail tekkinud otse kümnete ja kümnete kaupa teatritükke. Kuid kahjuks ei või seda peamiselt jantlikku repertuaari kirjanduslikult kuigi kõrgelt hinnata. Teiseks abinõuks algupärase mängumaterjali soetamisel on romaanide ja jutustuste dramatiseerimine. Nii on rohkesti ka eelpool mainitud teostest näitelavale jõudnud ja sel teel laia üldsuse hulgas veelgi populaarsemaks saanud. Ja meie dramatiseerijail on tõesti leidlikkust, oskust ning julgust. Peab uskuma vist sedagi nende hulgas, kes väitis: kui tarvis, dramatiseerin ka Eesti vabariigi raudteede sõiduplaani! Kuid näidendite-kriis pole ainult meie, vaid palju laiema ulatusega häda.

Eesti luulekirjandus pole küll nõnda romaani varju jäänud kui näiteks novell, kuid seda tähtsust tal igatahes pole, mis paarikümne aasta eest. Siis ta otse domineeris kõigi teiste kirjandusliikide üle. Talle on praegugi jäänud oma kindel, kuigi vähenenud hindajatering. Senised luuletajad on enamasti edasi tegutsenud ja neile on aeg-ajalt ikka uusi andekaid algajaid lisaks tulnud. Eesti moodsa lüürika rajaja prof. Gustav Suits on küll juba palju aastaid peamiselt kirjandusloo uurimisega tegelenud, aga Marie Underi suur lüüriline and on aina süvenenud ja ta väljendusvorm üha peenenenud. Samuti on Henrik Visnapuu viimasel aastakümnel eriti isamaalaulikuna tuult tiibade alla saanud. Selle aja jooksul on kindla ilme võtnud ka Juhan Sütiste elulähedane ja sõnastusvärske looming, mis täidab juba kümmekond kogu. Teistest nii vanemaist kui nooremaist luuletajaist, kelle tegevus pidevalt jätkub, olgu veel mainitud alatine opositsioonimees Johannes Barbarus, idüllikalduv Hendrik Adamson, tööpaatose ülistaja Erni Hiir, intellektuaalne Valmar Adams, epigrammilise kontuuriselgusega Betti Alver ning lüürilise voolavusega Kersti Merilaas. Möödunudki aastal ilmus Eestis paarkümmend uut luuletuskogu.

Ometi ei piirdu ühegi rahva kirjanduslik elu ainult ilukirjanduslikkude teoste enestega, vaid sellesse liitub veel muidki komponente. Siin tuleb arvestada ka kirjanduse ja rahva vastastikust suhet ning mõju, ideelisi väitlusi kirjanduse ümber, arvustust, esseistikat ja osalt kirjandusloo uurimistki. Mis puutub huvisse kirjanduse vastu Eestis, siis on see vähemalt romaanide puhul ilmne. Seda tõendavad kõiksugused ankeedid, kirjanduslikud kohtud ja muud reageeringud. Seevastu on küll kirjanduses eneses suunavõitlused peaaegu vaikinud ega või enam kujutledagi selliseid poleemikaid kui alles kümne aasta eest. Ometi näib meie kirjanduslik areng juba mingile uuele murrangule lähenevat, sest praeguse hetke tundeelu ei taha nagu enam hästi sobida seni valitsenud realismi raamidesse.

Tahan lõpetada oma põgusa ülevaate usus, et eesti kirjanduslik elu on midagi tõesti elavat ja arenevat. Kirjandus pole nüüdsel ajal miski isoleeritud, ainult üksikuile määratud ajaviide, vaid ta on tihedas sidemes kogu rahva organismi kasvu ja võimastumisega. Sellisena tahame ja võime loodetavasti näha ka eesti kirjandust.

*

Mulle on õnn osaks saanud läti kirjanduslikke suurpäevi kaasa elada. Osalt tean, osalt aiman, et läti kolleege samad küsimused huvitavad ja liikvele panevad, mis meiegi kirjanikke. Kummagi liitlasrahva kultuurielu huvides oleks, kui meie kirjandustegelased ikka lähema kontakti saavutaksid. Sest see kannustaks, annaks hoogu ja indu meie edasi ründamisel. Kuid iga vaimne võit ühel pool piiri tähendab seda kaudselt ka teisel pool.

Ma tean, lätlased tarvitavad ütlemata ilusat kõnekäändu, soovides mingile meeldivale nähtusele kauast kestvust. Nad soovivad sellele päikese iga. Lubage ka minul läti kultuuri loovale vaimule ja selle kandjaile päikese iga soovida.

1. „Zeme un mīlestība”, 1–4, Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1936.

2. „Imeras kauja” Janis Žigursi tõlkes ilmus1939.

3. „Aicināts un izredzēts” Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1940.

4. Adolf Hint (õieti: Adolf Edmund Hint) muutus raamatukaantel Aadu Hindiks 1940. aastatel.

5. „Mikumärdi” (Mikumerdi, 1930) ja „Põrunud aru õnnistus” (Neprāta svētlaime, 1932) R. Valdessi (õieti Rihards Ferdinands Bērziņš, 1888–1942) tõlkes. Bērziņš on läti keelde tõlkinud näiteks ka Tuglase novellid „Suveöö armastus” ning „Popi ja Huhuu” (1922); just Tuglase tegelaselt Arthur Valdeselt pärineb tema pseudonüüm.

               P a b e r t r ü k k

PDF

Paremad päevad on veel ees …

Marju Lepajõe ettekanne konverentsil „Filoloogia lagunemine“

https://doi.org/10.54013/kk778a4

Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras üha kasvavat arhiivi. Mädchen für alles, ei saa ma jätta meenutamata Uibopuu sõnu, kui 1994. aasta kevadel palusin tal kirjeldada oma tööülesandeid kirjastuses.1

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. Uute noorte annete leidmine ning tasakaalu hoidmine koduhõllanduslikult konservatiivse ja üha rohkem uute asukohamaade moodsast kirjandusest tuge otsiva lugeja vahel oli oluline, ent sama tähtis oli leida autoreid, kes eesti keelt säilitades suudaksid kõnetada uusi lugejaid.

Sellega seoses on peamiselt kõneldud-kirjutatud Helga Nõust (snd 1934) ja Enn Nõust (snd 1933). Seda enam väärib rõhutamist Eesti Kirjanike Kooperatiiviga nii autorina kui ka aktsionärina liitunud noorima, oma kirjanikutegevust inglise keeles alustanud ning hiljem rahvusvaheliseltki tunnustust saavutanud Elin Toona (snd 1937) kujunemine eesti kirjanikuks, samuti Valev Uibopuu roll selles. Veelgi noorematele, näiteks kirjanduslikult andekale keeleteadlasele ja diplomaadile Aarand Roosile (1940–2020), selline soosing osaks ei saanud.

Kui 1964. aastal ilmus Elin Toona esimene romaan „Puuingel”, võis tema nimi tähelepanelikule eesti uudiskirjanduse ja Kangro toimetatud ajakirja Tulimuld järje­kindlale lugejale juba mõnevõrra tuntud olla. Alates 1960. aastast oli Tulimullas kolmel korral ilmunud tema luuletusi, milles aimub virginiawoolfilikku oma toa otsimist ja inspiratsiooni ihalust. „Mu looming oli algul tavaline,” kirjutab Elin Toona aastakümneid hiljem: „Hingelised luuletused „elust”, millest mul ei olnud veel aimugi. Ma otsisin nii mõndagi. Ma otsisin „oma nägu”, oma tuba ja üksildust. Peamiselt aga otsisin inspiratsiooni.” (Oinas 1992: 107) Palju hilisem oli äratundmine, et inspiratsioon tuleb tahes-tahtmata ja kutsumata, ning see tõendas kõiki naiskirjanikele tuntud vaevu ja eelarvamusi ületavalt, et „vaimne ei allu millelegi ega kellelegi”, kuigi töö kirjutusmasina taga võis edeneda aeglaselt (Oinas 1992: 109). Ehk siis: „Kunstid on ainus viis kogu sellest pasast pääseda,” nagu laseb Elin Toona oma loomingu algusjärgus, 1960. aastate künnisel öelda mälestuste minategelasel omaeluloolises raamatus „Pagulusse” (Toona Gottschalk 2017: 389). Varajane pühendumine kirjandusele sai napiks ja lünklikuks jäänud haridusteega (eestikeelne algkool Saksamaal pagulaslaagris, Inglismaal lastekodukool ja õhtukool, teatrikool) Elin Toona kireks. Temavormis kirjutatud mälestusteoses „Ella” ütleb ta:

 

Kirjutamine oli alati olnud Elini lemmiktegevus, samuti joonistamine, ja ta hakkas varsti võitma pisikesi kirjandusvõistlusi Inglise ajakirjades ja uuesti saatma lühijutte BBC-le. Seal jõudis ta niikaugele, et üks tema lugu loeti ette tähtsal kirjandusfestivalil Hullis. Teda nimetati „värskeks nooreks kirjanikuks” ja temast räägiti telesaates „Noorte Maailm”. Ta kirjutas tellimise peale kuuldemänge ja lühijutte ja oli leidnud uue karjääri. (Toona 2008: 157)

 

Osa saamine Londoni kunsti- ja teatriinimeste boheemlikust elust 1960. aastate algul andis rikkaliku elukogemuse, mille Elin Toona on kokku võtnud nii: „Tulin Londonisse teatrikooli, sealt sain näitlema televisiooni. Abiellusin. Lahutasin. Reisisin ümber maailma ja alles Inglismaale tagasi tulles sain aru, et kui ka elaks 100-aastaseks, olin juba 25-aastasena pooled kannad maha jooksnud.” (Toona 1965: 20)

Sellises olukorras hakkas Elin Toona kirjutama inglise keeles romaani, mis kandis pealkirja „The Wooden Angel”: „Romaanil ei olnud mingit seost eestlastega ega minu emaga. See rääkis eranditult minu elust Inglismaal, sõpradest ja ringkonnast, kellega suhtlesin 1960. aastate algul Londonis, kus olid puhkemas seksuaalne ärkamine, nii-öelda swinging London, ja noorte revolutsioon tollaste ilmavaadete vastu.” (Toona Gottschalk 2017: 399) Ent juhtus nii, et kirjastajale saadetud käsikiri läks kaduma ning koopiad osutusid loetamatuks. Hea sõber ja üks vähestest eestlastest, kellega Elin Toona Londonis suhtles, kirjanik ja ajalehetoimetaja Gert Helbemäe (1913–1974) soovitas kirjutada romaan uuesti eesti keeles ja nii jõudis käsikiri 1963. aasta suvel Lundi Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Seda lugesid peale Uibopuu kindlasti Arvo Mägi ja Karl Ristikivi, kes tunnustavalt nimetas Toona „meie Saganiks” ning küllap talle omase eneseirooniaga märkis kirjastuse meestest koosneva kolleegiumi ühe­külgsust, „mille all kannatavad naisautorid ja naislugejad” (EKM EKLA, f 341, m 50:11).

9. juunil 1964 Stockholmis toimunud EKK juhatuse koosolekul kinnitati kirjastuskava, milles seisavad Salme Ekbaumi „Veimevakk”, Peeter Lindsaare „Mardus kiljatas”, Elin Toona „Puust ingel” (esialgne pealkiri), Bernard Kangro „Linnutee” või „Must raamat”, Ain Kalmuse „Koju enne õhtut” ja Arved Viirlaiu „Kustuvad tuled” (EKM EKLA, f 341, m 373:7, lk 159). „Puuingel” ilmus Olev Mikiveri kaane­kujundusega ja trükiarvuga „maksimaalselt 2300 eks”, nagu on kirjas 16. juunil 1964 Lundis Bernard Kangro ja Valev Uibopuu ning 24. juunil 1964 Londonis autori allkirjastatud lepingul (EKM EKLA, f 341, m 379:2). Üsna romaani algusse on autor kirjutanud nii teose sisu kui ka käsikirja saatust silmas pidades tähelepanuväärse lause: „… loeme oma meeldivaks kohustuseks teatada, et Teie maal „Puuingel” on komisjoni poolt näitusele vastu võetud…” (Toona 1964: 9).

Romaan sai ilmumise järel üsna toetavaid arvustusi, kõigepealt kirjastaja Bernard Kangrolt (1964), kuid selle edu päädis 1966. aasta algul Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, mille žüriisse kuulusid Mall Jürma, Alfred Kurlents, Viktor Kõressaar, Olev Parlo ja Aleksis Rannit. Auhinna põhjenduses öeldakse järgmist:

 

Eesti proosakirjandus vajab andekat järelkasvu ning õnneks on maapaguluses tõusnud üksikuid uusi paljutõotavaid sidumata kõne viljelejaid. Viimaste aastate edu­kaimaks debüüdiks meie proosakirjanduses on Elin Toona romaan „Puuingel”. Oma erksas, inimese olemust vaagivas vaatlemises, rahutus käärimises ja ümberhinnanguis on see tänapäeva otsiva noore teos. Peategelase suutmine end tööga välja murda komplekside kokkupõimunud rägastikust, leida trotsi ja vihkamise ümbersulatamist eneseteostuslikus, elutõde tunnetavas kunstiviljeluses annab romaanile inimlikult veenva lõpu. See eksistentsialistliku hoiaku ületamine rajaneb kirjaniku teadlikul kujundamisoskusel, mis avaldub ka tema teosele antud kompositsiooniliselt suletud vormis. Välis-Eestis üles kasvanud Elin Toona sõnaline kujundusstiil on loomulik, värske ja kaasakiskuv. (Visnapuu auhind 1966)

 

„Puuingliga” sai alguse Elin Toona ja Valev Uibopuu aastakümneteks kestma jäänud kirjavahetus, millest järgnevalt on tehtud väike valik, kujutamaks Toona teed ja arengut kirjanikuks. Elin Toona kirjad asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKK fond 341, m 59:1 – 58 kirja ajavahemikust 11. I 1964 – 9. XI 1973; Valev Uibopuu fond 356, m 104:9 – 11 kirja ajavahemikust 30. III 1966 – 31. I 1995). Kirjamappides leidub rohkesti ka Uibopuu vastuste koopiaid või mustandeid, mis sisaldavad ametlike vastuste kõrval üha enam isiklikku ja soovituslikku ning osutavad hoolele ja poolehoiule, millega Uibopuu jälgis noorema kolleegi kujunemist. Hiljemgi on ta tõstnud esile Elin Toona loomingu väärtusi seal, kus kohane ja kasulik, näiteks soovitades Toona järgmist romaani „Lotukata” (1969) soome keelde tõlkimiseks ning nähes selles Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” paralleelvarianti paguluses (Virtaranta 1991: 173–174). Ent Toona innustajana on Uibopuu teinud ka täpselt seda, mis kuulub hea toimetaja ametisaladuste juurde: vaikinud üsna pingsast tööst käsikirjaga.

Elin Toona ja Valev Uibopuu korrespondentsi juures tuleb aga silmas pidada enesestmõistetavat tõsiasja, et kirjastajapoolsete ametlike sõnastuste ja soovituste taga ei pruugi alati olla kirjutaja isik, vaid tegemist on kolleegiumis formuleeritud hinnangu või mõtte sõnastusega. Olgu selle näiteks toodud katkend Arvo Mägi kirjast Valev Uibopuule 19. novembril 1963 (EKM EKLA, f 341, m 124:2):

 

Umbkaudne ettepanek kirjakavandiks Toonale (nagu juttu oli).

Kuna järgmine poolsari on juba täis, siis lükkub Teie käsikirja üle otsuse tegemine edasi umbes pooleks aastaks. Kolleegium soovitab seda aega kasutada käsikirja kohendamiseks ja tõhustamiseks. Seiklused – ja eriti ohtrad dialoogid – vennaste Michaeli ja Pauliga võiksid olla lühemad. Samuti läheb liiga pikale muidu huvitav-ilgelt kujutatud tüüp Paul. Et Averyga ikka tõepoolest nussiks läks (otsi viisakam väljendus, kui arvad, et autor minestab!) tundub ebatõenäolisena lugejale. See seiklus võiks saada ära segatud ja jääda pooleli. Kõige selle eventuaalselt lühendatu asemele võidaks käsikiri oma tõhususelt ja usutavuselt, kui peategelanna kunstiõpingutele ja kunstiga tegelemisele antaks enam ruumi. Kõlab täiesti ebausutavana, et platooniliselt vaevalt kunsti nuusutanud peategelane äkki üleöö loob silmapaistvale näitusele pääsenud kunstitöö. Niisuguseid imesid tänapäeval ei juhtu. Soovides sitkust (kokku kirjutatult) jõudu etc.

Teie geeniust austav kolleegium (või midagi vähem aupaklikku…

Tervisi! Arvo

JANIKA KRONBERG

 

 

 

11.1.64

V. a.

hr. Valev Uibopuu!

 

Tänan Teid väga nõuannete ja näpunäidete eest ja selle suure vaeva eest, mida olete näinud. Olen püüdnud muuta ja ümber kirjutada kohti, mis näisid mulle Teie kirja põhjal väärad ja muutsin ka proloogi. Kogu tööd ma ümber kirjutada aga ei oska, on see vajalik? Ka ma ei saa hästi aru, miks Teie nimetate Pauli2 ilgeks tüübiks ja et ta on ülevalgustatud? Kas Teie ei arvanud Eugeni?3 Seda võiks ju korraldada, kui ta on vastuvõtmatu tegevuses ja kõnes, kuid kardan, ta kaotaks hulga omast iseloomust, mis tõesti on niisugune.

Proloogis märkisin, et kõik sündis hulk aega tagasi, tüdruk on raamatu lõpul minemas kunstikooli – õppima, mis eestlastele nii väga tähtis on – kuid ta raamatu ulatuses toimuv tahe maalida on toores ja ta ingli piltki on vaid toore andega maalitud. Vast asjaolu, et ta selle põhjal saab kooli, aitab publiku silmis ta tegevusele anda sihti.

Olen valmis ette võtma igasuguseid muudatusi, mida leitakse vajalikuks, kuid oleksin tänulik, kui leiaksite pisut aega anda mulle veel näpunäiteid. Ise on hirmus raske vigu leida, sest seisad liiga ligidal.

Tänan Teid veelkord südamest ja jään

lugupidamisega,

Elin Toona

 

 

 

Pieces of Eight Hotel,

George Town, Exuma.

Bahamas.

14th December, 1964.

 

V. a.

Hr. Uibopuu!

 

Suur tänu õpetliku kirja eest! Teil on õigus. Mulle teeb ka muret, et ma küllalt emakeelt lugeda ei saa, eriti sellepärast, et olen liikuv inimene ja kuigi ma tahaks nii paljugi kaasas kanda, pean ma oma elu 44 naela ulatusse sättima. (Lennukite bagaashi alammäär kaalu). Mul on isegi juba pool kohvert täis raamatuid; seal ka eestikeelseid luuletusi. Need raamatud on minu elus nagu toed ja välja valitud sellistena. On harva, kui üks raamat puudutab mind nagu raske käsi õlal ja sellest raamatust ma enam lahti ei saa. Koos on põhjust elada ja eluks. Näiteks Kahlil Gibrani teod „Prophet” etc. Ka Durrelli Alexandria… Ja see ei tähenda enam, mis keeles ta on kirjutatud, sest keel on ainult pool mõtet niikuinii. Mul on ka kaasas mitmed Helbemäe raamatud ja nende abil on mul võimalik enda keelte miljööd muuta. Ma leian vahest aega töö juures ka oma asju kirjutada ja siis juhtub, et ma kirjutan eesti keeles ja räägin inglise keeles kellegiga üle toa. Mul on vähe vaba aega, kuid oleks hea kui mul oleks mõningad eesti­keelsed raamatud käepärast .. aga neid ei saa ma nii kergesti osta kohtades, kust ma läbi reisin, nagu ingliskeelseid, kus valik on suur igas jaamas. Siin saarel pole ühtegi poodi ega kauplust peale ühe toidupoe, kust ainult hädalisi asju võib osta nagu hambapastat. Kui Teie tõesti oleks nii lahke ja, et Teie ise pakute mulle raamatuid saata, siis palun küll. Võibolla Teie olete ka raamatute külge seotud nagu minagi ja siis võibolla on seal midagi eesti keeles, mida ma veel ei ole näinud ja mis Teid nii öelda, õlast kinni sai. Ma võtaks suure tänuga vastu. Kui ma siit kord lahkun ja mul on liiga palju kraami, ma võin nad kas Teile tagasi saata või saata ema kätte Londonis. Teil on õigus, eesti keele ja inglise keele vahe pole mitte ainult sõnades, vaid miljöös endas. Ma saan aru.

Ingliskeelsete töödega on mul aga ka lootust. Mul on üks raamat, mille peale mõtlen ja millega ma publisherite juures kosjas käin. Arvan, et kui mul aega leidub kord hiljem (kui ma saaks terve päeva kirjutada ja mitte enam varastatud ajas) siis ma võin katsuda teda kas tõlkida või uue eestikeelse raamatu käima panna. Probleem on ka majanduslik, nagu iga kirjanik aru saab. Lootusi on küllalt – tahtmist ka. Kirjutan edasi ja loodan Teile ka varsti jälle midagi pakkuda.

Suur tänu veelkord kõigi eest. Ma oma raamatut pole veel näinud, aga vanaema kirjutas, et kaan olevat lihtsalt suurepärane.

Tervitades – ka soovides Teile Häid Pühi

ja Head Uut Aastat!

Elin Toona

 

 

 

27.7.66.

Armas Hr. Uibopuu,

Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks. Õpetuseks ja kasvatuseks ning lapsikutest kompleksidest üle saamiseks. Olen alati kindel olnud, et ma eestikeelsetest raamatutest aru ei saa (kuigi ma tõesti mitmet väärtust ei hinda) kuid ligemalt vaadates hakkan aru saama hoopis midagi muud – just seda, et valetan iseendale puuduliku tahte tõttu aru saada. On alati kergem olla üld-põlglik arusaamatuse ees kui tegelikult tunnistada, et olen vaid mõningaid raamatuid lugenud ja sellega üldarvamist avaldanud kõige kohta, kuid tegelikult ainult lugenud siit ja sealt ja kahjuks mitte kõige paremat. Alles nüüd, Teie raamatuid lugedes, olen ma eestikeelse kirjanduse peale tõelise huviga hakanud vaatama. Võibolla (arvan) olete Teie kui kirjanik samas kategoorias kui teised maailmakirjanikud, kelle tööd mind haaravad. Ma vist enne mainisin, et ma ei salli juturaamatuid s.t. jutte, kus probleemid on pealiskaudsed seiklused; adventure ja muu juhtumised väljaspool. Siin tuleb ette uuesti sõna ’miljöö’, mida ma olen senini valesti kasutanud, või mitte selgesti küllalt. Ma ei arva miljööd kui materjaalset tagapõhja jutule (linn või talu), vaid vaimset arusaamist teise mõtlemisviisist. (Võib mõrtsuka mõtteviisist ka aru saada, sest see on meie ajal inimlik, aga ma näiteks ei tunne kaasa matsiga, kes võtab mütsi maha Saksa ees). On sellegipärast vaja sellisele arusaamatule tundele ligineda. Meie näiteks ei võtaks mütsi maha kuninga ees ka mitte – ja Saksal pole üldse väärtust. Võibolla saate nüüd parem aru, mida arvan ’võõra miljööga’? Mul on kogu aeg kodus ja mujal pahandusi, et ma ei seleta ennast küllalt pikalt. Räägin niikuinii väga vähe ja arusaamatusi juhtub iga päev. Arvan alati, et teine juba teab või et olen juba rääkinud.

Teie raamatud on minuarvates palju inimlikumad kui näiteks Gailiti omad. Kus „Leegitsev süda” haaras suure käega laia mõtet, on Teile tähtsad inimesed kui erandid omaette – inimese oma süda iseendale. Ma sain teie haigest tüdrukust aru, kuigi ma poleks temamoodi käitunud, saan ka Markusest aru (ja loodan, et ta ei muuda; raamat pole veel lõpul), kuid Anust poleks ma iialgi kui inimene aru saanud. Inimene peab haige olema, kui tal puudub igasugune endakaitse võim. Selliseid inimesi ei ole nagu selles romaanis, kuid neid tundeid küll üldideaalides. Iga meie hea külg on vastukaalus halvale, mis võtab „L. S’mest” inimlikkuse ära; Gailiti stiliseeritud inimesed on ideaalkujud, aga mitte elavad surelikud nagu meie. Võib ju olla, et Eestis oli omal ajal selliseid ühekülgseid häid või halbu? Must/valgeid karaktereid leidub aga ka primitiivsetes lugudes või muinasjuttudes: mis tähendab, et pean hoopis teise eelarvamisega lugema hakkama. (Või ilma eelarvamiseta)! Eelarvamised on minul üks suurim viga.

Maailm on ju huvitav. Kõiksugu kohad ja ümbrused, aga selles on kõige huvitavam inimene, kuidas ta seda näeb ja mis ta mõtleb selle juures. Kuigi meie erineme üks­teisest pealiskaudselt, oleme meie igatpidi seotud tunnetes ja võimelised igat sama asja tundma omal korral ja viisil kui teinegi. Elame aga nii lühikest aega, et ei saa kõike läbi elada; nii siis loeme sellest. Samuti kui pealiskaudset miljööd Hawaii saarel võib ka läbi elada puudust, küllust, viina-janu, vigast keha, hullumeelsust või surmatõbi. Kõik võib ka sulle kord juhtuda, kus sa siis inimlikult teisest aru saad. Joodik ei ole ainult joodik, vaid sellega seos on tuhat teist tunnet, mida meie ära tunneme tuttavana. Just seda olen ma Eesti kirjandusest katsunud leida. Võib ju juhtuda, et orja-aeg tegi inimesed niivõrd kalgiks, kuni mitte-inimlikkus oli ise juba inimlik. Nagu suures vaesuses või hädas. Siin tuleb mul meelde, kuidas pidin ise Indias nälga surevatest lastest mööda minema ilma aitamata ja kuidas see päevast päeva kergemaks mulle läks, kuni ma ei näinudki neid enam. Kristus olla perfektne inimene olnud; ainult hea. Võib siis olla ka Anusi ja Rabaraude, sest Eesti kirjandus on täis Anusi ja Rabaraude! – (Mida mina olen lugenud enne Teie raamatuid ja moodsaid). Teie abil hakkan aga uskuma, et olen tõesti võibolla muudki head kahe silma vahele jätnud. Tunnen huvi uuesti hakata ../ seda kirjutades tuleb mulle meelde pikk rida näitemänge taluelust (ka mingi „Peremees”)? kus olen istunud tummalt kolm tundi ja imestanud, et selliseid inimesi maailmas olla võis!/ .. hakata lugema.

Kas oskate inglise keelt? Saadaks Teile hea meelega raamatuid; Gibrani töid. Või tunnete juba? Julian Huxley „Essays of a Humanist” ja muid kui tahate, tänus Teile eesti raamatute eest.

Kahju, et Teie ei saa sel suvel puhkusele minna. Unistan isegi nendest suvilatest, mis teil Rootsis skäärides? pidavat olema. Olen suur Ingmar Bergmani austaja.

Ärge tööga enesele liiga tehke!

Tervitades,

Elin

Püüan alati kindlat arvamist avaldada, kuid leian, et see on nagu pildistamine ühes poosis, olles kindel, et tabatud moment on küllalt ja ainukene ajas. Olla kindel on olla kinni, sest midagi ei ole kindel, kui hakkad uurima. Võibolla on mul vale?

  

 

London 21.12.67

Armas Hr Uibopuu!

Soovin Teile kõigepealt head uut aastat ja aitäh raamatu eest! Võibolla on 1968 tõesti „Laagrilapse” aasta, sest ma leian, et mul on Ameerikas tõesti palju rohkem aega kirjutamiseks. Niipea kui tagasi saan, hakkan asja vaatama. Kas on vanadusest või muust, aga hakkan hindama korralikku bourgeoise’likku elamist, mida ma enne põlgasin, eelistades mõraga tassi, külma tuba ja romantilist nälga.

Tore oli Teid Londonis oma silmaga näha. Millal Teie Philadelphiasse tulete?

Soovin Teile veelkord kõike head ja rohket töö tuju.

Elin

PS. Elin Gottschalk

Apt Ie, Radnor Crossing Apts, 258 Iven Avenue,

St. Davids, Pa. 19087

U.S.A

1 Lähemalt EKK ajaloost vt Kronberg 2002.

2 Tegelane romaanis „Puuingel”, peategelase Kareni õpingukaaslane ja armastatu kunstikoolis; vangistatakse segatuna sabotaažikatsesse Lõuna-Aafrika saatkonna vastu.

3 Tegelane romaanis „Puuingel”, Pariisist Londonisse seiklema tulnud sakslasest gigolo.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKM EKLA):

f 341, m 50:11. Karl Ristikivi kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile.

f 341, m 124:2. EKK kirjanduslik kolleegium 1958–1964.

f 341, m 373:7. Eesti Kirjanike Kooperatiiv Aktiebolaget. Koosolekute protokolliraamat nr 1. 1950–1967.

f 341, m 379:2. Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuslepingud 2.

 

Kirjandus

Kangro, Bernard 1964. Teos ühest tänapäeva juurteta noorest. – Tulimuld, nr 4, lk 292–293.

Kronberg, Janika 2002. Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994. (Collegium litterarum 13.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Oinas, Felix (toim) 1992. Kuidas kirjanikud kirjutavad. 33 loomelugu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1964. Puuingel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1965. Mismaalased inglid tavaliselt on? Intervjuu Elin Toonaga. – Mana, kd 28, nr 4, lk 20–23.

Toona, Elin 2008. Ella. – Loomingu Raamatukogu, nr 27–30. Tallinn: SA Kultuurileht.

Toona Gottschalk, Elin 2017. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Tlk Kersti Unt. Tallinn: Varrak.

Virtaranta, Pertti 1991. Keskusteluja Valev Uibopuun kanssa. Vestlusi Valev Uibopuuga. (Castrenianumin toimitteita 39.) Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura].

Visnapuu auhind 1966 = Henrik Visnapuu auhind Elin Toonale. – Tulimuld, nr 1, lk 63.

Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus” (1910–1911) ning „Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus” (1962). Veel on avaldatud eraldi raamatuna „Koidula ja Almbergi kirjavahetus” (1925) ja valik „Koidula kirjad omakseile” (1926): emale, isale, õele. Abikaasade (Lydia ja Eduard Michelsoni) kirjavahetus sai uurijatele kättesaadavaks hiljem ja neid kirju ei ole kunagi avaldatud. Koidula kirju on aastatest 1862–1886 järelpõlvedeni jõudnud umbes 400. Suurem osa neist (ca 280) on kirjutatud omastele. Teine pool (natuke üle saja kirja) on kirjutatud sõpradele ja tuttavatele. 1860. aastatest on meieni jõudnud kirjad ärkamisaja kesksetele tegelastele, eelkõige Kreutzwaldile, aga ka kirjavahetused Carl Robert Jakobsoni ja Jaan Adamsoniga. Ka Koidula suhted Soome sõpradega on alguse saanud 1860. aastatel; siin on oluline kirjavahetus ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskisega (nii enda kui ka J. V. Jannseni nimel) ja arheoloog Johannes Reinhold Aspeliniga. Nendega oli Koidula ka kohtunud: Yrjö-Koskinen oli külastanud Jannseneid Tartus 1867. aasta suvel, muuseas koos Julius Krohniga, aga viimasega kirjavahetust ei sündinud. J. R. Aspelin ja Carl Gustaf Swan olid olnud Tartus esimesel laulupeol 1869. aastal ja peatunud Jannsenite kodus. Sellest tutvusest sündis kirjavahetus just Aspeliniga; Swan hoidis hiljem, kui eesti rahvuslik leer oli selgelt lõhenenud, Jakobsoni poole.

Säilinud kirjad on paraku vaid osa kunagisest kirjavahetusest. Koidulale kirjutatud kirjade järgi saab selgeks, et olemas on olnud ka Koidula kirjad näiteks Ado Reinvaldile, Jakob Hurdale, Lilli Suburgile, Jaan Bergmanile, Wilhelm Schottile ja teistelegi, mis pole arhiividesse jõudnud.

Hea kooli suure teadusliku kirjapublikatsiooni tegemiseks oli andnud Mart Lepiku algatatud Kreutz­waldi kirjade väljaanne. Kui Kreutzwaldi kirja­vahetuse töögrupp (lisaks Lepikule veel Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa, Liis Raud, Aarne Vinkel) oli saanud oma asjatundliku töö eest 1982. aastal riikliku preemia (tollal Eesti NSV riiklik preemia), otsustati tegijate ajastutundmist ja kogemusi kasutada teise suure kirjaväljaande – Koidula kirjade – koostamiseks ja väljaandmiseks. Koidulal oli olnud lai kirjavahetus ja palju korrespondente, kuid kõige rohkem oli kirju kodustelt pereasjade kohta (vt eespool). Need kirjad Koidulale oleksid paisutanud väljaande mahtu üle mõistliku piiri. Samas olid väga mitmed kirjavahetused säilinud sedavõrd puudulikult, et dialoogi poleks sündinud. Ka olid kõige olulisemad kiridialoogid (Koidula–Kreutzwald, Koidula–Almberg) varem avaldatud. Nõnda otsustati, et huvi pakuvad eeskätt Koidula enda mõtted. Seega planeeriti teist tüüpi väljaannet, kus oleks kronoloogilises järjestuses esitatud kõik Koidula kirjad (ka need, mis olid muus seoses juba ilmunud). Sel kombel oleks lugejateni jõudnud omalaadne Koidula päevik, mis kirjeldanuks noore neiu kasvamist suureks luuletajaks ja keskseks seltskonnategelaseks („Eesti esimeseks naiseks”, nagu teda tutvustati Soomes). Neiueas Lydia Jannseni läkitused õele või Lydia Michelsoni tundeid ja mõtteid abielunaise ning emana kajastavad kirjad on ajastu mentaliteedi ja Koidula isiku seisukohalt tõeliselt valgustavad, nagu ka ustava tütre ning lähedase õe elu ja igatsusi peegeldavad kirjad kodustest kaugel. Ja lõpuks veel need kirjad, milles kajastuvad ebameeldivad tülid raha ja isa päranduse ümber. Neid läkitusi pole kunagi avaldatud ja kõik sedalaadi kirjad ei ole ilmsesti ka säilinud.

Koidula kirjaväljaande plaan nägi ette, et säilinud umbes 400 kirja mahuvad ära kuude köitesse: I köites kirjad 1860. aastatest, II köites kirjad järgmisest kümnendist kuni Koidula abiellumiseni 1873. aastal ja ülejäänud köidetes kirjad Kroonlinnast ja välisreisilt alates 1873. aasta veebruarist kuni luuletaja elu lõpuni. Kõik kirjatekstid pidid olema esitatud originaalkeeles, täiendatud vajadusel tõlkega eesti keelde ja neile pidi lisatama tekstoloogilised ning sisukommentaarid. Väljaandele oli moodustatud kolleegium koos­seisus Eduard Ertis, Rutt Hinrikus, Ea Jansen ja Meelik Kahu. Kirjaväljaande töörühma kuulusid Eva Aaver töögrupi juhina, Heli Laanekask, Ellen Kaldjärv, Aino Undla-Põldmäe ja Sirje Olesk. Käsikirjast sai provisoorselt valmis esimene köide kahes osas ja osa teisest köitest. Siis tuli vahele ajalugu ja suured muutused kirjastamispraktikas.

1992. aastal haigestus ja lahkus meie seast Koidula elu ja loomingu teenekaim uurija Aino Undla-Põldmäe. Samas kaotas sel ajal veel ainuke keskne kirjastus Eesti Raamat huvi akadeemilise ja kuluka kirjaväljaande vastu. Eesti Kirjandusmuuseum sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigis küll õiguse ise kirjastada, aga mitte raha selleks. Eesti Raamat ja tekkivad uued kirjastused tahtsid teadusliku väljaande asemel üllitada Koidula lähenevaks 150. sünniaastapäevaks laiale lugejaskonnale mõeldud kirjandusliku albumi. Mõni aasta varem oli ilmunud niisugune album Jakob Hurda kohta (1989) ja see oli olnud menukas. Menukaks sai muidugi ka Koidula album (1994). Meie (Eva Aaver, Heli Laanekask ja siinkirjutaja) alustasime seda koostöös Eesti Raamatuga, kuid välja andis selle lõpuks 1994. aastal uus Tartu kirjastus Ilmamaa. Nii­sugused olid olud ja selleaegne kirjastamispraktika. Koidula kirjaväljaanne jäi taas seisma ja on seisnud tänaseni. Kirjaväljaande kandvad jõud Eva Aaver ja Heli Laanekask said liikuma oma teise pooleli jäänud projekti: väljaandele „O. W. Masingu kirjad H. J. Rosenplänterile” leiti rahastaja Saksamaalt ja see, kaua ette valmistatud ja rahvusvahelist tähelepanu pälviv väljaanne, sai prioriteediks Koidula kirjade ees.

Siinseks publikatsiooniks valisime koos Heli Laanekasega kaks Koidula kirja C. R. Jakobsonile aastast 1868: need on kirjad, mida Koidula sada ­viiskümmend aastat tagasi oma siis veel sõbraks arvatud eakaaslasele kirjutas. Esimene kiri avab nendevahelise kirjavahetuse ja teises käsitleb Koidula talle omasel viisil neid teemasid, millest nad Jakobsoniga tavaliselt kirjutasid. Üldse säilitatakse kirjandusmuuseumis 14 Jakobsoni kirja Koidulale ja 11 Koidula kirja Jakobsonile. Tuleb rõhutada, et see kirjavahetus on olnud läbinisti eestikeelne ja uues kirjaviisis. Jakobsoni kirju Koidulale on publitseeritud ka varem: aastatel 1910–1912 ilmusid need ajakirjas Eesti Kirjandus, kuid Koidula vastused puudusid (need olid siis veel Kurgjal Jakobsoni pärijate valduses).

C. R. Jakobson oli Eestis ainuke Koidulaga umbes samaealine kirjavahetuspartner. Nad olid kohtunud 1860. aastatel Tartus, kui Jakobson, kes sel ajal elas ja töötas Peterburis, oli Eestis käimas. Jakobson oli andnud Lydia Jannsenile tema luuletajanime ja seepärast nimetas Koidula end tema ristilapseks. Jakobsoni ja Jannseni kirjavahetus oli alanud 1866. aastal ja on võimalik, et isa eest kirjutas mõne kirja ka Lydia. Tema enda kirjavahetus Jakobsoniga oli alanud veebruaris 1868 ja viimane Koidula sisuline kiri Jakobsonile on ilmselt kirjutatud 1870. aastal. Viimane teade Jakobsonilt on vastus Koidula saadetud kihlakaardile novembris 1871. Malle Salupere (2017: 234–238) on oma raamatus seda kirjavahetust kommenteerinud ja väljendanud arvamust, et kirjavahetus katkes peamiselt Jakobsoni äärmise egotsentrismi tõttu.

Koidula kirjade omaaegne keelekuju on siinses publikatsioonis edastatud muutmata; teksti olen kommenteerinud joone all ja lisanud teksti üksnes kommentaarinumbrid. Kui olen vajalikuks pidanud kirjateksti veel midagi lisada, on see lisandus nurksulgudes. Allakriipsutused on Koidulalt.

Kirjade originaalid asuvad: EKM EKLA, f 47, m 2: 9.

SIRJE OLESK

 

Koidula Jakobsonile 6. II 1868

Auustatud herra!

Teie saate mulle andeks andma, kui mina siin, Teie võimaliku imekspanemist unustades, kateta silmadega teie ette astun, teid küsides: kas nimetatud ettevõtmine „Kooliraamatu” saatmisest Soomemaale meelest unund,(1) ehk – on loul mõni muu vahepuu ees? Prof. Koskinen küsib oma viimse kirja lõpetuses, kas raamat üldse valmis? Ma olin sõna kaks Teie vaimulapse üle tema kätte läkitatud sõnumiku sisse lisanud – Teie saate seda vahest pahaks panema?! – kelle peale ta kostis: „Jakobsoni herralt väljaantud raamat ei ole minu pihusse mitte puutund. Olge nõnda hea, mulle üht Exp. saatma, ma läkitan hiljemine hinna teile kätte.” – Nüüd jätaksin ma hea meelega asja Teie enda toimetada, tõeste teades, et teie minu soovitust ja aru selle poolt mitte võeriti ei saa mõistma, kui ka ehk minu julguse üle pead kõngutate. Aga, vaatke! Ma näeksin nii hea meelega, et sõbrus Eesti- ja Soomemaa vahel sigineks, aga ei mitte – jahtuks! Kas annate sellepärast minu julguse andeks?

Kui ma seda alles tean, siis vahest ütlen Teile, mis „Kooliraamatu” üle mõnest suust ja – sulest minu kõrva ja silma ulatanud. Ma tahaksin kül teada, kas gümnasiumi koolmeistri herra tõt jõuab kannatada, kui see ka naesterahva suust tuleb? Mis teie arvate, aulik herra!? Kinnituseks tohin Teile tunnistada, et minugi sugune seda on pidanud jõudma ja mõnikord – õige kibedat!

Tähendatud prof. Koski[ne]ni asjalugu Teile veel – ärge pange pahaks! – kord meele tuletades, julgen ma, Teid Jumalaga jättes, ennast nimetada

 

Teie

alandlik ristilaps(2)

L. Koidula

Tartus 1868, 6. Küünlakuul.

Koidula Jakobsonile 28. II 1868(3)

Auustatud herra!

Kas teate ka, et mul esiotsalt himu oli, Teid pahase meelega pisut sõitlema hakata: kas see ka õige on, minu uhkusele niisugust hoopi lüüa tahta?(4) Nii varsi Teie temast ka jagu ei saa; sest arvates, et mina Jürgensi tähtjaid sõnu, mis üksi teises reas Teie kohta võiksivad puutuda, nõnda kergelt Teile luban: seda arvates, aulik herra! ei tunne Teie naesterahva ja nimelt oma „ristitütre” kangekaelsust veel ammugi põhjani! Pealegi on kahjurõõm, kellest ma kui naesterahvas oma rohket osa ülevelt saanud, kõige parajamalt südames mul liikumas. Vaatke: Jürgens oli „Emajõe Ööpiku” sassis ja kirju riide üle seda enam vihastanud, mida vähem minu isa temale lauliku nime avaldada „teadis” ja Laakmann „tohtis”.(5) Jah, mikspärast, auustatud herra! läksite Teie ka üht loodust kiitma, mis veel nii puuduline on, et mina ennast koore(6) laituse eest kellegi ees, ka Jürgensi ees mitte, ei tohi vabandama hakata? Sisu poolt ei tohi ma – ärge seda uhkuseks arvage! – ühe Jürgensi kätte õiget aruandmist kül mitte uskuda. Jürgens vihastas „Em. Ööp.” kiituse üle, sest et ta hiljaaegu veel tema loojat ei tunnud: muidu oleks ta oma sõnad teisiti säädinud, sest minu isast peab ta suurt lugu(7) – laps oleks siis ka armu ehk ommeti halastust tema silme ees leidnud. Nii vastameelt, kui see mulle oli, kui isa, mineva nädalil Pernust tulles, mulle teadis ütelda, et „Perno sõber” nüüd aru kätte saanud, siis ei võinud ma teiselt poolt kahjurõõmu tagasi sulguda, mis mulle seletas, et Jürgensil sest hea meel ei saanud olema, et ta „suleneitsi” kohta mõnda halva sõna kulutanud. Aga mina ei või parata: olen oma isa tütar. Kui väga see Teid pahandanud, et keski laitis, mis Teie kiitsite, olen alles Teie kirjast näinud; ommeti, lubage mind ütelda: olete võeral teel, kui asjalugu teisiti arvate olevad, kuda praegu seletasin. Ma julgen Teile meele tuletada, mis mullu sui Teile ütlesin: „Diese Kritik ist viel zu günstig, als dass sie nicht böses Blut setzte!”(8)– Jätke mulle siis ikka suuremat osa Jürgensi laitusest, mis aga sõrvast Teie kohta käib, kanda, uskudes: ega ta mulle liiaks ei lähä!

Aga, kui ka – lubage mind veel seda palvet nimetada! – kui ka lugu Teie mõtet mööda oleks juhtunud olevad: auustatud herra! ärge võtke niisugust juhtumist mitte liiga peenikese kullakaalu peal mõõta!! Teate isegi, et minu isa tahtmine selle kohalt palju õigem ja tõsisem on, kui ehk mõne kahe silma vahele jäänud sõna järele võiks arvata. Seal „kus Teie nagu kodu tahate olla,” – tänan Teid selle eest! – seal olete Teie nagu kodu! Ma kuulin oma kõrvaga isa ütlevad, et kui ta oleks võinud arvata, et Teie seda nõnda tähendate, sõnad ka oleks võinud manuskripti sisse jääda,(9) kuid „Unpartheilichkeit”(10) arvati ka siin tarvis olevad ja siin alles õiete, kus hoop oma koea kohta sihitud oli. – Aga nüüd: kas võtate minu kät lepituseks vasta? Kui Teie oma „ristitütre” palumisest kõige vähemat kui lugu peate, siis tohin ma seda loota. –

Et ma just natuke vaidlema olen hakanud: auustatud herra! kas Teie siis minu silmaseletust nii vaevaliseks peate, et mind ei arva lingupaela nägevad? Ütelge, Jumala pärast! kus paikus ma ütlesin, et oma mõtteid „Kooli lugemise raamatu” üle Teile tahtsin avaldada?(11) Minu õpimata sulg palub alandlikult andeks, kui, mõtete teelt kõrva eksides, niisugust arusaamata hooplemist Teie silma ette toonud! Nalja sõna lõpetades pean kinnitama: niisuguse töö peale, kui „Kritik üben”(12), on koguni teise vaimuga inimesi meie armsa Eestirahva hulkas juba elamas ja mina ei võiks ommeti omalt kohalt muud ütelda, kui: „Toogu meile paremat, kes head halvaks arvab!” Mis ma teiste suust kuulnud, seda ei taha ma Teile siiski mitte salgama minna, tõeste teades, et teie minu sule sünnituses muud ei lähä otsima, kui üksi sõbraliku sõna.

„Lutheruseusu väga auustatud pappid” jätkem üsna kõrvale; neilt ei tohi keski kiitust oodata, kes kirikust etteraeatud jälgedes ei oska käia, ja Kreutzwald’il on õigus: „Je mehr Licht, desto mehr Schatten”(13). Ärge imestage, mind nii tusalesi sõnu selle kohta kuuldes ütlevad: mulle tuli praegu meele, mis Paistu õpt. Hansen(14) selleaastase Riia seitungi esimistes NN. Eestirahva praeguse elu ja seisuse kohta ütleb!(15) Ka Eestimaal kandvad kirikuteenrid alati musta kuube! – Mis aga üks meie rahva ja Teite endast auustatud mees mulle möödaminnes nimetanud, üks mees, keda ka alati minu südame vägev tundmine teretab: meie Kreutzwald! Seda ei taha ma Teile mitte salgada, kui Teile vahest mitte asi juba teada ei peaks olema, sest Kreutzwald on mees, kes oma mõtteid kuhugil varju taga ei hoia. Vaatke, „Viru laulik” kahetseb, et Willigerode(16) ja Körber(17) Eesti laulikut[e] keskel aset leidnud; nimed, kelle kohta ta laulikute tähendust kaugeltki ei taha anda – „Mir scheint ein Sudler noch kein Dichter zu sein!”(18) – veel kuulin ma ühe õpetatud mehe suust, „Kooli l. r.” pidada niisuguste laste kohta, kellele ta kirjutatud, mõtete poolt mõnes kohas liig kõrge (hochgehalten) olema; ja viimaks üteldi mitmed sõnad, kui liig paiklikud, iga lugejale mitte selged küllalt olevad. See on enamiste kõik, mis ma mõistliku rääkiate suust tean nimetada; kui palju sest õige ehk kõver? ei tea mina arutada. Mõistmatade laitusega ei taha mina Teie aega viitma hakata: meie gümnaasiumi kooliherra ei tohi mitte tahta, et teda liig uhkeks laseme minna! – Kas pean Teile nüüd ütlema, mis „Kooli l. Raamatu” kiituseks üteldakse? Seda võite igalt poolt hõlpsaste kuulda, kus ettekinnitatud kius ega – rumalus valitsemas ei ole. Mis sakslasedki tema kiituseks räägivad, seda leiate ses selleaastases Talinna seitungi lehtes,(19) kus ka „Eesti Postimehest” räägitakse ja keda hea meelega Teile tahan saata, kui Teil lugemata peaks olema.

Mis saate Teie minu kõnest mõtlema? Kas Teie ka ei pahanda, et „suleneitsi” Teile kõik nii julgeste kätte ütleb? Aulik herra: ise tahtsite.

Teid minu omaksete poolt tervitades jään ma alati

 

Teie alandlik

L. Koidula.

Tartus 28mal Küünlakuul 1868.

 

P. S. Minu isa saab vist 8. ehk 9. Märtsil siit Peterburgi sõitma, kuhu ta minu venda väe peale tahab anda.(20)


  1. C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat” oli ilmunud 1867. aastal; Koidula oli raamatust 10. X 1867 kirjutanud Y. S. Yrjö-Koskisele (vt selle kohta Zetterberg 2017: 217; samuti Loorits 1936). 1868. aasta veebruaris kurdab Y. S. Yrjö-Koskinen kirjas Jannsenile, et tal ei õnnestu Helsingist Jakobsoni raamatut leida ja palub selle endale saata (vt samas).
  2. C. R. Jakobson oli Lydia Jannsenile andnud kirjanikunime „Koidula” (vt selle kohta J. V. Jannseni kiri C. R. Jakobsonile 20. II 1867; EKM EKLA, f 47, m 2: 6). Esimest korda kasutati seda pseudonüümi Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” esimeses osas.
  3. Käesolev kiri on vastuseks C. R. Jakobsoni mittesäilinud kirjale. Jakobsoni 1868. aasta kirjad Koidulale pole meieni jõudnud.
  4. C. R. Jakobson oli anonüümselt kirjutanud kiitva hinnangu „Emmajõe Öpiku” (1866) kohta ajalehes Eesti Postimees 19. VII 1867, nr 29, lk 231. Selle kirjutise peale oli Mihkel Jürgens, kes ei aimanud luulekogu autorit, kirjutanud kriitilise vastuarvustuse, mille saatis J. V. Jannsenile. Jannsen seda ei avaldanud, kuid tekst oli ilmselt saadetud ka C. R. Jakobsonile.
  5. Koidula luulekogu „Emmajõe Öpik” ilmus autori nimeta. H. Laakmann „Emmajõe Öpiku” trükkijana ei tohtinud autorisaladust reeta.
  6. Mõeldud on vormi.
  7. Mihkel Jürgens (1820–1874), raamatuköitja ja bibliofiil, oli Perno Postimehe ja Eesti Postimehe pidev kaastööline, kes avaldas seal iga aasta alguses eelmisel aastal ilmunud eestikeelsete trükiste nimestiku. Ka allpool nimetatud „Perno sõber” on M. Jürgens.
  8. See kriitika on liiga heatahtlik, et ta paksu verd ei tekitaks! (sks k).
  9. J. V. Jannsen oli C. R. Jakobsoni arvustusest „Emmajõe Öpiku” kohta ilmselt mõned sõnad välja jätnud.
  10. Erapooletus (sks k).
  11. Eelmisest kirjast on lugeda, et Koidula tahtis vahendada teiste mõtteid Jakobsoni raamatu kohta.
  12. Kriitikat harrastada (sks k).
  13. Mida enam valgust, seda enam varju (sks k). Kreutzwald oli Koidulale 11. veebruaril 1868 kirjutanud: „Kus ühelt poolt niipalju valgust on, seal ei või teiselt poolt varjudest puudust olla.”
  14. Woldemar Adolf Hansen (1823–1881), aastatel 1854–1881 Paistu Maarja koguduse õpetaja.
  15. Riia seitungi esimestes numbrites ilmunu all peab Koidula tõenäoliselt silmas W. A. Hanseni artiklit „Ueber das Landschulwesen in Livland” (1868).
  16. Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893) oli aastatel 1857–1885 Tartu Maarja koguduse õpetaja ja 1869. aasta esimese laulupeo patroon.
  17. Martin Georg Emil Körber (1818–1893) oli sel ajal Anseküla Maarja koguduse õpetaja ja vaimulik kirjamees.
  18. Minu arvates pole paberimäärija veel kellegi laulik! (sks k). Kreutzwald kirjutas seda oma esimeses kiriarvustuses „Einige Worte über „Emmajõe Öpik””, mille ta oli Koidulale saatnud daatumita kirjas 1868. aasta jaanuari keskel.
  19. Ilmselt pseudonüümi -bl- all avaldatud artikkel „Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten” (1867).
  20. J. V. Jannsen oli 10.–20. märtsil Peterburis, kuhu viis oma poja Leopoldi teenima mingisse kroonuametisse (vt Eesti Postimees 3. IV 1868, nr 14, lk 105–106; 10. IV 1868, nr 15, lk 113–115).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 47, Carl Robert Jakobson.

Kirjandus

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe, toim Ülle Kurs, Õnne Kepp. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

-bl- 1867. Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten. – Revalsche Zeitung, 13. XI, nr 36.

C. R. J. 1867. Uus Ramat. „Emmajöe Öpik”. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht 19. VII, nr 29, lk 231.

Emmajõe Öpik. [Lydia Koidula.] Tartu: H. Laakmann, 1866.

Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. [Fr. R. Kreutzwaldi kirja­vahetus, 5. kd.] Toim Mart Lepik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.

Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. Kd 1–6. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953–1979.

Hansen, Woldemar Adolf 1868. Ueber das Landschulwesen in Livland. – Rigasche Zeitung, nr 14–18.

Jakob Hurt 1839–1907. [Album.] Koost Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

Jakobson, Carl Robert 1867. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu: 80 pildiga. Tartu: H. Laakmann.

Kirjad teineteisele 1917–1947. Elo ja Friedebert Tuglas. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001.

Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Toim Aug[ust] Anni. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925.

Koidula kirjad omakseile 1873–1886. Toim Edith Rosenthal-Lipp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.

Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. Kd 1–2. Toim Karl Leetberg. Tartu, 1910–1911.

Kultuurilugu kirjapeeglis: Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koost ja komm Helgi Vihma. Tallinn: Valgus, 1990.

Loorits, Oskar 1936. Yrjö-Koskinens Briefwechsel mit seinen estnischen Freunden. Tartu. [Äratrükk väljaandest: Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1934.]

Lydia Koidula 1843–1886. [Album.] Koost Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Tartu: Ilmamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1994.

Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Kd 1–4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1995–1997.

Salupere, Malle 2017. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev.

Zetterberg, Seppo 2017. Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Tlk Sirje Olesk. Tallinn: Varrak.

Doktor Friedrich Robert Faehlmann, kelle sünnist möödub käesoleva aasta 31. (vkj 20.) detsembril 220 aastat, lahkus igavikuteedele 52. eluaastal, 1850. aasta 22. (10.) aprilli hommikul kell veerand üks (RA, EAA.1253.1.49, l 19p–20). Mis oli öeldud, see oli öeldud, mis tehtud, see tehtud. Surm pani elule punkti. Siinse loo pealkirjaks laenatud lausekatke ühest Faehlmanni haigusjuhtumi kirjeldusest (Faehlmann 2011a: 103) ei pea tema enese puhul päriselt paika. Tema surmajärgne elu on olnud pikem kui tema ajalik eluaeg ja pole kaugeltki lõppenud. Alles Faehlmanni 200. sünniaastapäeva paiku algas tema teoste põhjalikum publitseerimine ning Faehlmann inimesena omas ajas ootab ikka veel avastamist – kui me just ei taha leppida Kreutzwaldi loodud paleusliku kujuga.

Faehlmanni noorpõlvesõbra Rudolf Gustav Hollmanni kõnes Faehlmanni haual 14. aprillil(1) 1850. aastal on visandatud esimene ülevaade Faehlmanni eluloost. Selles mõnevõrra unustusse vajunud töös esitatud teateid Faehlmanni kohta tunneme peamiselt 1852. aastal Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes avaldatud Faehlmanni eluloo kaudu, mille mõningase vastupuiklemise järel pani kirja Friedrich Reinhold Kreutzwald (Kreutzwald 1852, 1953), kui oli enda käsutusse saanud ÕES-i kogutud materjalid, Faehlmanni lapse­põlvesõbra, gümnaasiumiaegse korterikaaslase ja hilisema kooliinspektori Jakob Johann Nocksi (1800–1890) mälestused ning Hollmanni kõne käsikirja (Kreutzwald 1956: 254). Nocksi käsikirjast liitis Kreutzwald oma looga Faehlmanni noorpõlve kirjelduse, millele on tekstis ka osutatud (Kreutzwald 1953: 23). Hollmanni kõnet on Kreutzwald hoolega, kohati sõna-sõnalt refereerinud, kuid allikana on see jäänud esile toomata. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et ÕES-i ajaloos nii olulist rolli täitnud Faehlmanni nekroloogi kirjutamist käsitati seltsis omamoodi ühistööna.(2) Kreutzwaldi kolmas põhiallikas oli tema kirjavahetus Faehlmanniga.(3) Nocksi, Hollmanni ja Kreutzwaldi kõrval on kaasaegsetest Faehlmanni kohta trükisõnas rohkem teateid avaldanud veel vaid Georg-Julius Schultz-Bertram ja Nikolaus Ancke (Bertram 1868; Martreb 1868). Sellisena on Hollmanni kõne üks Faehlmanni biograafia alustekste. Trükist ilmus see 1850. aasta oktoobris (Bibliographischer Bericht 1850: 768).

Rudolf Gustav Hollmann sündis 23. jaanuaril 1798 Kangstis Kõrge­palus. Ta oli eesti päritolu nagu Faehlmann ja Kreutzwaldki. Hollmanni vanaisa Jaan Hollmann oli Sänna mõisa eestlasest kõrtsmik, Sännas sündinud isa Leonhard(t) pidas kõrtsmikuametit Kangstis ning oli organist Karulas ja ­1798–1839 köster Äksis (Paatsi 2016a: 427). Hollmanni ja Faehlmanni haridustees on sarnaseid jooni. Mõlemad pärinesid eesti juurtega perest, kelle mõningane jõukus lubas oma lastele haridust anda: said algõpetuse kodu­õpetaja käe all, õppisid seejärel kreiskoolis, Hollmann aastatel 1811–1814 Tartus, Faehlmann 1810–1814 Rakveres. Seejärel, 1814. aastal asusid mõlemad õppima Tartu kubermangugümnaasiumi ja selle lõpetamise järel, 1817. aastal Tartu ülikooli. Faehlmann jätkas õpinguid arsti-, Hollmann usu­teaduskonnas. Kui Faehlmanni õpingud ülikoolis kestsid kuni 1827. aastani, siis Hollmann lõpetas ülikooli 1820. aastal, oli seejärel mõnda aega koduõpetaja ning 1823. aastal sai kirikuõpetajaks Harglas. 1844. aastal valiti ta pastoriks Rõugesse, kuhu jäi kuni surmani 1858. aastal. Faehlmann avas pärast doktorikraadi kaitsmist 1827. aastal erapraksise Tartus. Nii Faehlmann kui ka Hollmann olid ÕES-i asutajaliikmed. Mõlemad olid seltsis agarad eesti keele uurijad, Hollmann ka üks Faehlmanni keelevaadete pooldajaid.(4) Faehlmanni ja Hollmanni sõprus paistab olevat kestnud gümnaasiumipäevist alates kogu elu. Tõendeid selle kohta leidub paraku väga vähe. 22. juulil 1825. aastal on Faehlmann arvatavasti külastanud Hollmanni Harglas piiblipühal, kus ta on tasunud Hargla abipiibliseltsi liikmemaksu 50 kopikat (Paatsi 2016b: 456). Ka võis Hollmann kuuluda Faehlmanni patsientide hulka. Seoses tema kutsumisega pastori­kohale Rõugesse 1844. aastal on Faehlmann raviarstina väljastanud tõendi tema tervisliku seisundi kohta (Metste 2018). Kas ta tegi seda sõbra­mehe poolest või oli tegemist püsiva arsti-patsiendi suhtega, ei ole teada. Eluaegse usalduse märgiks võiks olla see, et Faehlmann palus just Hollmannil end matta, ning võimalikule perekondlikule läbikäimisele osutab tõsiasi, et 22. juulil 1854. aastal leeritati Faehlmanni poeg Robert Friedrich August (1837–1864) Rõuge kirikus (RA, EAA.402.2.5636, l 7).

Hollmanni matusekõne, üles ehitatud Faehlmanni enda valitud kirikulaulule „Kes Jumalat nii laseb teha” („Wer nur den lieben Gott läßt walten”), teeb žanrile omaselt tagasivaate lahkunu elukäigule, esitab tema teenete ja tegude loendi, osutab autoriteetsete kaasaegsete arvamustele ega jäta puudutamata ka negatiivseid karakteriomadusi (nt Faehlmanni seisukohti kristluse suhtes), korvates neid positiivsetega, nii et tekib nn väärtustav biograafia. Samuti täidab see kahtlemata oma mõjufunktsiooni – kurtes, kiites ja lohutades.(5) Järelehüüdele omaseid jooni leidub ka Kreutzwaldi koostatud eluloos, kui palju neist pärineb Hollmannilt, on raske öelda. Igal juhul on biograafiad paatose poolest sarnased – mõlemad väärtustavad oma objekti. Kõik järgnenud Faehlmanni biograafiad alates XIX sajandi lõpul ilmunud esimestest eestikeelsetest elulugudest (Johannson 1870; Eisen 1883; Reiman 1899) tuginevad Kreutzwaldi loodud portreele ja jätkavad samas vaimus, kuni Faehlmannist kujundatakse rahvuslik suurmees, meie rahvusnarratiivi vältimatu koostisosa.

Hollmanni kõne võib lugemismõnu pakkuda mitte üksnes ülevaatena Faehlmanni eluloost,(6) vaid ka ajastutruu elupildina. Kõne selgrooks valitud laul „Kes Jumalat nii laseb teha”, pärit XVII sajandist, on aegade jooksul olnud üks populaarsemaid evangeelseid kirikulaule. Alates XX sajandi teisest poolest kuulub see ka katoliku kiriku lauluvara hulka (meloodiat hakkasid katoliiklased kasutama XIX sajandil). Selle sõnade ja viisi autor on saksa luuletaja ja muusik Georg Neumark (1621–1681). Saanud tõuke isiklikust elust (kannatused Kolmekümneaastase sõja ajal), iseloomustas Neumark seda kui lohutuslaulu (sks Trostlied), sidudes selle psalmivärsiga „Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Ps 55:23). Hilisemas traditsioonis on seda tõlgendatud kui laulu usaldusest jumala vastu. Vastavalt ajastu religioossetele ja esteetilistele nõuetele on aegade jooksul kohendatud nii laulu teksti kui ka meloodiat. (Vt lähemalt Fischer 2007) Hollmanni-aegne laulutekst, nagu on kõnes osutatud, pärineb Karl Christian Ulmanni (1793–1871) lauluraamatust „Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche”, mis ilmus mitmes trükis (esitrükk Ulmann 1843).(7) Seda lauldi tõenäoliselt Liezēre (sks Lösern; Võnnu praostkond) pastori Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778–1849) koraaliraamatus fikseeritud meloodia järgi (Punschel 1839: 12).

On raske vastata küsimusele, miks valis Faehlmann oma saatjaks just selle laulu. Usun, et vähem usulistel, nagu seda tõlgendab Hollmann, kui just hingelistel põhjustel. „Kirikusse läks ta [Faehlmann] ainult, et jutlust kuulata ja peitis end kõige meelsamini kuhugi nurka või mõne samba taha, kus teda vaevalt keegi võis märgata,” leiame Kreutzwaldi kirjutatud eluloost (Kreutzwald 1953: 27). Kaunis, nukratooniline ja ülev meloodia ühes sisendusjõulise tekstiga loob igavikuhõngulise meeleolu ja pakub tõepoolest tröösti. Eriti kaunilt mõjub muidugi originaal, saksakeelne luule, mille nüansse on laulu eestikeelses tõlkes kaduma läinud. Matusekõne tõlkesse valisime koos tõlkija Siret Rutikuga laulu varasema eestikeelse tõlke kui täpsema (Laulu-raamat 1887), ja ehkki see tekitab mõningase ebakõla ülejäänud teksti kaasaegse eesti keelega, otsustasime jääda selle juurde.

Mõned teated Kreutzwaldi koostatud eluloost ja omaaegsest ajakirjandusest võimaldavad täpsustada Faehlmanni maise teekonna lõpu sündmusi ja meeleolusid. Elu viimasel õhtul, 9. aprillil, oli Faehlmann vestelnud ülem­pastor Bienemanni ning teda veel kord vaatama tulnud sõbra ja raviarsti dr Emil Sachssendahliga, kellega koos oli hulk aastaid korraldatud ka ÕES-i tegevust, Faehlmann selle esimehe, Sachssendahl sekretärina. Faehlmann pärinud valitsevate haiguste kohta ja arutanud elavalt uusi ravimeid. Saatnud lahkuva sõbra kesköö paiku esikuni, süüdanud ta veel ühe värske sigari, sulgenud ukse ja läinud varsti pärast seda voodisse, kus oli rahulikult uinunud. Umbes tunni aja pärast äratanud verejooks kopsust haige ja mõne hetkega saabunud surm.(8) Hommikul, ehkki kõik olid selleks ette valmistatud, mõjunud Faehlmanni surmateade nagu välk selgest taevast: „Kogu linn oli liikumas ning alles nüüd sai selgeks, kui palju sõpru ja austajaid kadunul oli olnud kõigis rahvaklassides ning kui valusalt kõik tema kaotust leinasid.” (Kreutzwald 1953: 48–49) Oli esmaspäev. Ilm oli Tartu tähetorni meteoroloogilise päeviku järgi selge ja soe, Emajõgi, kus jääminek oli alanud juba 28. märtsil, võis arvatavasti nüüd juba vabalt voolata (Aus dem meteorologischen… 1850: 272).

Järgmise päeva Dörptsche Zeitungi esilehel ilmus kodumaiste teadete hulgas keisrikojast, rasketest ilmaoludest ja Peterburi aktsiahindadest ka sõnum Faehlmanni surmast. Peale harilike teadete surma aja, põhjuse ja kadunu vanuse kohta märgiti: „Selle aumehe kaotuse pärast, kes praktilise arstina sai tunda erilist usaldust ja oli nii paljudele sõber ja abimees, ollakse üleüldises sügavas leinas ning armastuse ja tänu pisarad saadavad teda hauda” (Inländische… 1850).

Kolmapäeval, 12. aprillil toimus ÕES-i korraline koosolek. Seltsi lahkunud presidendi teeneid meenutas enne ettekande juurde asumist tänulikult ÕES-i asutajaliige, Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse (Sitzung… 1850: 286).

Neljapäevane Dörptsche Zeitung avaldas Faehlmanni abikaasa Henriette Faehlmanni teate osavõtlikele sugulastele ja sõpradele, et tema armastatud abikaasa pidulik matusetalitus algab 14. aprilli keskpäeval kell üks tema korteris (Theilnehmenden Verwandten… 1850).

Pilves ja jahedavõitu 14. aprilli keskpäeval oli leinamajja botaanikaaia lähedal Magasini tn 3 kogunenud arvukalt sõpru ja austajaid. (Faehlmanni viimaseks elupaigaks jäänud korterisse C. Leziuse vastvalminud kahekorruselises majas oli Faehlmannide pere kolinud paari aasta eest, 1847. aasta lõpul (Raid 1997: 1412; Bekanntmachungen 1847).) Pärast Jaani kiriku ülempastori Bienemanni(9) matusekõnet, nagu kirjutati ajalehes Das Inland, ühines leinarongi ka suur hulk maja ette kogunenud rahvast, keda kadunukesega ühendas sügava tänulikkuse side: „Paljudele oli ta ju olnud elupäästja, paljudele toimekas abiline muude hädade puhul!” Kadunu selgesõnalise soovi kohaselt ei kulgenud leinarong nagu tavaliselt üle turu, kivisilla ja mööda suurt Peterburi maanteed, vaid üle puusilla, sest nagu kõigis elusuhetes, tahtis ta vältida kõike välist sära ka temale osutatud viimase au puhul. Lahtise haua ääres ümbritses kallist kadunut tihe rahvahulk ja tema noorpõlvesõber Rõuge pastor Rudolf Gustav Hollmann kirjeldas „lühidalt, aga jõuliste sõnadega lahkunu tunnustamisväärset tööd”. (Korrespondenz… 1850)

Kusagil Tartus kirjutas Marie von Bruiningk(10) matusekellade helina saatel kirja Saksamaale 1848. aasta revolutsionääri Gottfried Kinkeli abikaasale Johanna Kinkelile. Tema jaoks säras päike jääkülmalt, kui sängitati mulda Bruiningkite maja ustavaimat sõpra, majaarsti, armsat Faehlmanni. Nii nagu valu suurendab valu, kandusid väsinud leinaja mõtted lahkunud sõbra haua juurest elava sõbra, vangistuses viibiva Gottfried Kinkeli „õilsa martüüriumi” juurde: „Oo, Jumal, kuidas jagas Faehlmann kõiki minu mõtteid ja tundeid temast, kuidas lõõmas ta koos minuga raevus, kuidas rõõmustas lootus­hõõguses, ta oli tõeline mees, kes ei hellitanud, nii nagu mina, peadpööritavaid lootusi…” (Metste 2012: 278).

Paar nädalat hiljem teatas Franz Kluge ajalehes Dörptsche Zeitung, et tema raamatukaupluses on pidevalt müügil dr Friedr. Rob. Faehlmanni portree, hiina paberil 85, valgel paberil 60 kopikat hõbedas (In der Buchhandlung 1850). Kuu aega pärast abikaasa surma andis Henriette Faehlmann ÕES-ile üle Faehlmanni eestikeelse kirjaliku pärandi, samuti kaheksa Kalevipoja muistendite ainelist maali (Gelehrte Gesellschaften 1850: 319). 24. juunil 1850 leinas Faehlmanni kui seltsi liiget oma koosolekul Eestimaa Kirjanduse Ühing (Gelehrte Gesellschaften 1850: 478). Neli aastat hiljem, 1854. aasta 9. juulil panid sõbrad armastuse ja lugupidamise märgiks Faehlmanni hauale Tartu Vana-Jaani kalmistul risti lahkunu enda valitud motoga „Elu on lühike, ent kunst on pikk” („Kurz ist das Leben, doch lang die Kunst”), uskudes, et mälestus sellest vähenõudlikust ja teenekast mehest jääb kestma veel paljudeks aastakümneteks. (Korrespondenz 1854: 477)

Viimased teated kõnelevad aga juba Faehlmanni surmajärgsest elust, mis on mõne järgmise loo teema. Täpsema elupildi huvides olgu nende jaoks, kes kirikulaulu maailmas päris kodus ei ole, lisatud siia ka Faehlmanni haual lauldud laulu viis Punscheli noodiraamatust (Punschel 1839: 12).

Rudolph Gustav Hollmanni kõne Friedrich Robert Faehlmanni muldasängitamisel Tartus 14. aprillil 1850(11)

Lauldi: Ulm[ann,] Lauluraamat, nr 89, 1–4.

[1. Kes Jumalat nii laseb teha,

Kui tema tunneb ülevelt,

Ei Jumal temast äralähe,

Et temal küll on häda teal;

Siis sina usku tunnistad,

Kui hädas usud jumalat.

2. Mis sul sest suurest murest abi?

Mis kasu annab kurvastus?

Sa läed küll vanaks mure läbi,

Ei lõpe sinu viletsus?

Kui sina liiast muretsed,

Siis enam vaeva kasvatad.

3. Kõik olgu nii, kui Jumal tahab,

Kes kõige asja tegija;

Kui tema sinu osa jagab,

Nii peab rahul olema.

Küll Jumal teab selgeste,

Mis tuleb tarvis kõigile.

4. See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.]

 

Meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Seda laulu lauldes täitsime ühtlasi püha kohust meie Faehlmanni ees, kelle maise ihu me just äsja sellesse vaiksesse hauaasemesse sängitasime. Kui ma jaanuaris temaga siinilmas hüvasti jätsin, siis soovis ta, et tema sõbrad saadaksid ta selle lauluga hauarahusse. See on toimunud. Meie kõik, kes me teda tundsime ja armastasime, kes me teda noorpõlvest peale nägime ja temaga koos elasime, tunneme selle laulu sügavas sisus ära tema sisima mõtte­laadi, tema usalduse Jumala vastu ja tema vagaduse väljenduse; noorusest peale oli ta ju kogu [selle laulu] sisu ise läbi elanud ja kogenud. Tema korraldusest näeme aga ka seda, et ta tegi juba ammu sinnaminekuks ette­valmistusi; usalduses Jumala vastu mõtles ta surmale ja teadis, et ängistav lahkumise tund ei võinud enam olla kaugel. Ka meile, tema sõpradele, ei tulnud see tõsine tund ootamatult, ja siiski – kui see on nüüd kätte jõudnud –, kuis on meie südamed täis ängi ja muret! Kurvastuse kibe vesi tungib meie hinge; me leiname armastatud inimest ja meie tundeid valdab lahkumise valu. Ja kui ma siin tõstan oma hääle ja tunded sõnadesse panen, siis oli see tema tahe, millele ma meelsasti tema enda poolt määratud piirides alistun.

Rikkast elust jäävad meile rikkad mälestused. Ühe sedavõrd teravalt välja­joonistunud pildi puhul ei hägustu põhijooned iial. Seega piisab vaid vihjetest, et selle põhijooned esile kutsuda. Teie armastus lisab selle, mis jääb puudu, ja me vaatame sel lahkumise tunnil veel tema elavat palet. F r i e d r i c h R o b e r t F a e h l m a n n, sündinud Ao mõisas Eestimaal vana kalendri järgi 21. detsembril 1799 vaestest vanematest,(12) saabus hästi ettevalmistatuna Tartu gümnaasiumisse 1814. aastal.(13) Üsna peatselt saavutas ta oma kaasõpilaste seas lugupidamise, võitis ka oma õpetajate tunnustuse ja heasoovlikkuse, kellele noormehe võimed ja vaimuanded ei saanud märkamatuks jääda. Tema ümber tekkis sõprade ring.(14) Oma valmidusega vaimses suhtlemises anda ja vastu võtta, piiritu rõõmsameelsuse, kartmatu hoiaku, püsivuse ja truudusega jäid need noorpõlvesõbrad tema juurde tema elu lõpuni. Ta kogeles tollal väga tugevasti ja kannatas selle puuduse all veel ka gümnaasiumi teises klassis. Siis otsustas ta sellest puudusest jagu saada ja tal õnnestus kahe nädala pärast tahtejõu abil üks luuletus soravalt ette kanda. Sellest ajast saadik ta enam ei kogelenud. Ma toon selle esile, et meelde tuletada, kuidas juba ses varases nooruses andis endast märku see meelekindlus ja tahtejõud, mis end meheeas alati maksma pani ja mida kõik alati tema puhul ka eeldasid. Juba gümnaasiumi esimeses klassis oli ta oma tulevase elukutse osas otsuse langetanud. Ta luges arstiteaduslikke teoseid ja püüdis neid oksjonitel hankida – rahaga, mis ta kõhu kõrvalt näpistas, sest ta elas väga suures viletsuses ja vaesuses, mis jäi välise pilgu eest varjatuks, kuna ta iial puuduse üle ei kaevanud, ilmutas aga alati palju julgust ja suurt rõõmu. Selle sisemise rahulolu ja rõõmu allikaks oli tema Jumala tahtele alistunud ja vaga meel. Tema üksinduses ja vaesuses oli Issand Jumal tema ainuke lohutus. Selles laulus, mida me tema haual laulsime, leidis ta oma tunnetele väljenduse, elus kogetust kasvas välja tema usutunnistus: „Kes Jumalat nii laseb teha, Kui tema tunneb ülevelt, Ei Jumal temast äralähe, Et temal küll on häda teal; Siis sina usku tunnistad, Kui hädas usud Jumalat”.(15) 1817. aasta lõpus lahkus Faehlmann gümnaasiumist austus­väärse küpsustunnistusega ja astus 1818 üli­kooli.(16) – Millise rõõmu, millise üleva tundega astus ta teaduse templisse, kui õilis ja kõrge oli tema eesmärk, mille poole ta lakkamatult püüdles selle jõu ja otsustavusega, mis juba tema koolipõlves nii teravalt esile tuli. – Ta ei pühendunud ühekülgselt üksnes erialaõpingutele, vaid tal oli veel teisi vajadusi, mis nõudsid rahuldamist. See­pärast oli noort arstiteadlast näha loengutes Homerosest ja Platonist, esteetikast ja ajaloost, ja seda talle omase visaduse ja püsivusega.(17) Pangem tähele, et ta kuulas iga päev 7 kuni 8 loengut, rakendas kuulatu omandamiseks suurt usinust, seejuures aga pidi tundide andmisega elatist teenima,(18) mis ei olnud teisiti võimalik, kui et päevi tuli pikendada ööde arvel, ja et öösel üleval oleku harjumus sai lõpuks tema teiseks loomuseks. Nii nagu varem koolis, saavutas ta ka ülikoolis oma õpingukaaslaste igakülgse lugupidamise ning tema sisemine tublidus leidis laialdast tunnustust.

Ent õpitava suur hulk, erialateaduse suur maht laskis tal valusasti tunda seda, et tema vaesus takistas sageli õpingutes edasijõudmist.(19) Selles meeleolus oli talle abiks tema lemmiklaulu salm: „Kõik olgu nii, kui Jumal tahab, Kes kõige asja tegija; Kui tema sinu osa jagab, Nii peab rahul olema. Küll Jumal teab selgeste, Mis tuleb tarvis kõigile.”(20)

Talle sai osaks abi: vaene ja varatu sai krediiti ühe vaese ja lihtsa perekonna juures, kes võimaldas talle 6 aastat ulualuse ja ülalpidamise ükskord tulevikus tasumiseks.(21) Selles tundis ta ära Jumala abi, selle eest oli ta tänulik, ei unustanud oma heategijaid kunagi ja pidas neid meeles oma viimses tahtes. Kui kerge oli nüüd tema süda, kui talt oli võetud mure toidupoolise pärast: nüüd kuulus ta täielikult oma teadusele, leidis tunnustust oma õpetajatelt ning saavutas nendepoolse esiletõstmise. Tunnustus oli see, kui tema kõrgestiharitud õpetaja E r d m a n n(22) andis kliinikus talle ravimiseks eranditult ainult raskemad juhtumid; tunnustus oli see, et E r d m a n n usaldas Tartust lahkudes oma haiged edasiseks raviks meie F a e h l m a n n ile; tema tubliduse ja teadusliku võimekuse kinnituseks oli see, kui E r d m a n n teda – üliõpilast – soovitas tungivalt arstiteaduskonnas oma ametijärglaseks.(23)

Kui F a e h l m a n n oli [ülikoolis] viis aastat usinasti õppinud, kirjutas ta valmis avalduse doktorieksamile pääsemiseks ja tahtis selle sisse anda, ent jättis selle tegemata. Üht lahkamist assisteerides oli ta arusaamisele jõudnud, et arstimite õige kasutamise korral oleks haiget olnud võimalik päästa. Ta rebis oma avalduse puruks, otsustas edasi õppida ning pühendus nüüd kogu usinusega vanemale arstiteadusele, mille foliandid teda ei heidutanud. Neile õpingutele pühendas ta veel neli aastat ja kindlasti mitte viljatult. Seeläbi omandas ta isikliku kogemuse kaudu oma teaduse ajaloo ja astus kiire, aga kindla sammuga nende hulka, kel on õigus oma teaduse kohta sõna võtta, kes mineviku tundmaõppimise kaudu on jõudnud oleviku mõistmiseni, kes näevad uue aja ilmingutes edusamme ja võtavad need omaks, kui need on läbi käinud teadusliku uurimise ja kogemuse puhastustulest ning ennast tõestanud, kellel on aga ka õigus tagasi lükata paljugi sellist, mis üritab end maksma panna, kuid on ebaküps ja ei ole proovile vastu pannud. Nende eeltööde poolest erines ta paljudest teistest, kellele minevik jäi suletuks.

Nende viimase nelja õpinguaasta vältel oli F a e h l m a n n pikkamööda omandanud arvuka, aga õnneliku vaestepraksise; peatselt osutus tõeks prognoos, mille talle oli lahkumisel andnud tema teenekas õpetaja E r d m a n n: „tal saavat olema kõikjal, kuhu ta ka Euroopas arstina ei asuks, õnnelik ja õnnistatud praksis.”

Doktorikraadi omandamise järel(24) avas ta oma praksise 1827. aastal siin, Tartus. Tema elumotoks sai salm:

 

„See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.”(25)

Ka siin saavutas ta suure lugupidamise oma ametikaaslaste seas: see oli tingitud tema tublidusest, tema teaduslikust võimekusest ning põhjendatud raskeimate haigusvormide ravimise õnneliku eduga. Üleüldisest tunnustusest tal puudust ei olnud; tema praksis muutus kõige tähtsamaks. Suursugused ja tühised, rikkad ja vaesed pöördusid oma ihuhädas usalduslikult tema poole ja olid talle tänulikud, nagu mõnigi tänab teda veel praegu, kui ta hauas lebab, oma elu päästmise eest. See hea maine, see üldine usaldus tema vastu ei nõrgenenud tema elupäevade lõpuni.

Aastal 1830 oli ta saanud raske külmetuse tagajärjel köha, mis ei tahtnud taanduda ja muutus üha pahaloomulisemaks, kuni palavik ja hommikune higistamine jäidki püsima. Tema ametikaaslased kahtlesid tema tervenemises – talle endalegi ei jäänud hädaoht märkamata. Siis võttis ta vastu otsuse ja asus seda ellu viima. Omaenese kätega põletas ta hõõguva raua abil oma rinnale kaks suurt põletushaava.(26) Pärast seda kui valu ja magamatuse päevad olid üle elatud, siirdus ta tollel soodsa ilmaga suvel maale ja naasis kolme kuu pärast hea tervise juures. Ka siin oli ta andnud särava tõendi oma arenenud tahtejõust ja otsustavusest.

Kui ta võttis ülikoolis vastu eesti keele õpetaja koha,(27) võis mõni imestada, kuidas leidis tööga väga koormatud mees selleks aega ja kutsumust. Aga ta armastas oma rahvast, kelle teise põlve segamata verega esindaja ta oli, tahtis oma rahvast aidata ja kogus üllamad jõud enda ümber ning ühendas need Õpetatud Eesti Seltsiks,(28) tegutses ise kõnes ja kirjas ning oli ka siin nii väljapaistev, et tema saavutused selles vallas on teedrajavad ja jäävad pikaks ajaks mõõtuandvaks.(29)

Teist korda soovitas E r d m a n n teda arstiteaduskonnale oma ametijärglaseks, kui ta professor emeritus’ena Tartust lahkus.(30)

Imetluse teenis F a e h l m a n n üldise häda aegadel, mil valitsesid verine kõhutõbi ja koolera.(31) Siis oli ta väsimatult tegutsev inimarmastaja; ta lubas endale vaevalt paar tundi puhkust – oli ta ju väsimatu, leebe ja sõbralik ning igal ajal valmis aitama. Edu põhjendas üldsuse häält, mis kuulutas ta kõigi ees võidupalmi vääriliseks.

Sellest ajast kasvas siis välja ka teaduslik töö, mille ta trükituna andis üle avalikkusele ja järeltulevatele põlvedele.(32) Nii jõudis tema nimi Saksamaale ja sellele rajanes tema kuulsus. Mitmetes ajakirjades on tema tööd väga heatahtlikult arvustatud ning tunnustavalt ära nimetatud kui teaduse edusammu.(33) Saksamaalt saadetud kirjades tervitatakse teda kui oma teaduse korüfeed.(34)

Nii pälvis ta mitmel moel tunnustust nii lähedalt kui kaugelt; ka ajalikke hüvesid sai talle osaks, nii et ta sai anda nendele, kellel endal ei olnud.(35) Ja kuigi suuremat tasu sai ta väga ebakindlalt, õnnistas Jumal siiski kõike sel moel, et tema lähedased saavad hästi ära elada. Nii kujutab tema laulu viimane salm ka tema elu lõppu: „Siis võta viimsest see hea nõu: Tee tööd ja palu Jumalat, Ka anna lauldes temal’ au, Kui sina kurja kannatad. Kes Jumalast ei tagane, Ei Jumal seda unusta.”(36)

On midagi suurt, kui kogu selle ilusa laulu sisu on niisugusel moel koondatud ühte elukäiku; veel suurem tähendus on sellel aga siis, kui ma ütlen, et meie F a e h l m a n n jõudis selleni Issanda Kristuse kaudu. Ja siin tekib siis küsimus: milline oli F a e h l m a n ni suhe Issanda Kristusega? Oli ta usklik kristlane ja Kristuse kaudu õnnis Jumala laps? Kas pole F a e h l m a n n mitte just selles suhtes läbi käinud headest ja halbadest kuulujuttudest; ja kas pole mitte tahetud väita, et tal pole – nagu mõned väitsid seda ka tema teadusliku võimekuse kohta(37) – üldse kristlikku usku ja seega ühtlasi mitte midagi?

Vaikigu ometi teie keeled, armsad, vaikigu, siin on püha maa! Faehlmann oli mees ilma valskuse ja silmakirjalikkuseta, tõele ei teinud ta oma südant kõvaks. Mida ja kui palju ta tõena ära tundis, see muutus tema elu osaks, mida ta aga sellest veel ära tundnud ei olnud, seda ei julgenud ta ka enda omaks nimetada. Kristuse põhiolemust ei olnud ta ära tundnud, nii ei olnud talle siin ilmas antud kirkuse Issandat tema täies auhiilguses kaeda, aga ta oli Inimese­poja häält kuulnud ja Tema sõnu südames hoidnud. Ristimärgiga rinnal ja laubal oli Issand ta Enda omandiks välja valinud, armastusteo kaudu Kolgata ristil oli Õnnistegija võitnud tema südame, et ta Teda oma Issandaks ja Õpetajaks nimetas ja Talle kuulekas oli. Ta ei tõrkunud seda [naelast] läbi puuritud kätt vastu võtmast, mis kunagi kogu maailma pahupidi pööras. Kristus oli tema jaoks tee, mida mööda ta kõndis – ning Halastaja ühines temaga ka tundmatuna, nagu kunagi lootuse kaotanud jüngritega Emmause teel, kes Issandat samuti kohe ära ei tundnud ja tema auhiilgust ei näinud.(38) Nii nagu Issand kunagi nimetas Naatanaeli tõeliseks iisraeli meheks, kelles ei ole valet,(39) ja teda siiski apostliks ei valinud, nii oli Südametetundjale ka F a e h l m a n n armas, sest temas ei olnud valskust, ent ta ei valinud teda Oma apostliks ega evangelistiks. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.(40) See Issanda sõna oli tema südame keskpunktiks, ja ta tegi palju halastustegusid haigetele ja mahajäetutele, leskedele ja orbudele ja ei lasknud vasakul käel kunagi teada, mida parem käsi tegi;(41) aga i i a l, m i t t e i i a l ei kiitnud ta oma tegusid, i i a l g i ei tõstnud ta oma heategusid esile ega põhjendanud nendega oma õndsust. Ta tegi neid oma südame alandlikkuses ja varjatult, aga Issand ja õiglane Kohtunik, kes nägi varjatut, tasugu talle see avalikult, viimsel kohtu­päeval vastavalt Oma tõotusele: „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!”(42) Igavesti rikas armu ja halastuse Issand, kes siin ilmas oli tema tee ja valgus sellel teel, on nüüd tema jaoks täielik tõde, peab temaga pühi(43) ja on temaga üks elu, kõneleb ka talle – nagu kunagi armu saanud patusele Kolgata ristil –: „juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”(44) Ülestõusnu tervitab teda nüüd sõnadega: „Rahu olgu sinuga”,(45) ütleb talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”(46) Ja nii ei kuulu ta enam selles ilmas kohtu alla, ja kuna ka tema hing on vaeva näinud, saagu talle osaks küllus oma Õnnistegijalt, kelle kätte me ta nüüd usaldame.

Teie, kes Te olite tema ausaatjaiks tema viimsel teekonnal ja tema ta hauarahusse saatsite, tänu teile armastuse, sõpruse ja truuduse eest; tänu ka mõistmise ja kannatlikkuse eest, osavõtlikkuse ülesnäitamise eest tema raske haiguse ajal. Tänu Sulle, Sa tema abikaasa, kõige eest, mis Sa oled temaga teinud, talunud, kannatanud; tänu iga lonksu vee eest, millega Sa teda kosutasid; Sa ei unusta teda ära ja hoiad tema nime laitmatuna ja valvad emaarmastusega kahte poega, kellel lasub isa õnnistus ja kes tema lootusi täidavad.(47)

Nii asugem nüüd selle viimase juurde, mida ta minult kui oma vanimalt sõbralt ja tunnistajalt soovis, et ma talle need kolm peotäit mulda hauda kaasa panen ja Issanda õnnistusega teda õnnistan:

„Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles!”

Sa truu Issand ja Õnnistegija, kes Sa oled meie jaoks haua pühitsenud rahupaigaks, võta see Oma sulane nüüd armus vastu ja hoia teda koos kõigiga, kes ülestõusmishommikuni kalmude all suiguvad! Anna talle nüüd rahu pärast pikki vaevu ja kannatusi; ole talle oma halastuses armuline, oo Issand; ole nüüd tema jaoks ülestõusmine ja elu! Pea meeles tema leske ja tema orbusid ja hoia neid armuliselt patu, pilkamise ja hukatuse eest; Sa õnnista poegi ja juhi neid Oma tarkuse järgi, nagu Sa õnnistasid ja juhtisid Oma nõu järgi isa! Meid kõiki aga manitse Sa tegema tegusid, mida Sa oled käskinud, kuniks meile on päevi antud; õpeta meid meeles pidama, et me sellel ajal, mis teenib meie rahu, aegsasti oma surma puhuks korraldused ära teeme, ja kui Sa, Issand, tuled meid ära kutsuma, leiad meid eest ärksana ja truuna; ja et Sa nii meid Oma risti alla võtad. Kõnele siis: „Oma rahu jätan ma teile;(48) taas pisut aega, ja te näete mind jälle(49) ja kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära!(50) Aamen.”

Meie Isa, kes Sa oled taevas(51) jne.

Issand õnnistagu sind(52) jne.

 

Ulmann, Lauluraamat, nr 89, salm 5–7.

[5. Kui sina satud viletsusse,

Siis ära mõtle sina veel,

Et see saab kohe taeva sisse,

Kel kaunis põlv on ilma peal.

Mis meie õnneks arvame,

Läeb hädaks, vaevaks peagi.

6. Küll Jumalal’ on kerge asi,

Ja tema teeb ka sagedast,

Et see, kel hästi käinud käsi,

Saab vaeseks sandiks usinast,

Seesama Jumal avitab,

Et vaene pea rikkaks saab.

7. Siis võta viimsest see hea nõu:

Tee tööd ja palu Jumalat,

Ka anna lauldes temal’ au,

Kui sina kurja kannatad.

Kes Jumalast ei tagane,

Ei Jumal seda unusta.]

 

Tõlkinud SIRET RUTIKU, kommenteerinud KRISTI METSTE ja SIRET RUTIKU

Publikatsiooni valmimist on toetanud projekt „F. R. Faehlmanni monograafia ning tema kirjavahetust ja teisi biograafilisi dokumente koondav teaduslik väljaanne „Teosed” IV” (EKKM14-322) ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), mis on seotud Eesti Haridus- ja Teadus­ministeeriumi rahastatava uurimisteemaga „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2).


  1. Siin ja edaspidi on kuupäevad antud vana kalendri järgi.
  2. Eluloo koostamise korraldas ÕES-i tollane sekretär Emil Sachssendahl. Vt ka Kreutzwald Sachssendahlile 24. aprillil 1850 (Kreutzwald 1956: 248).
  3. See on hiljem avaldatud nii saksa kui ka eesti keeles (Lepik 1936; Kreutzwald 1976).
  4. Hollmann avaldas artikleid üksikute sõnade tähenduse ja sõnajuurte kohta (nt Hollmann 1843), samuti arvustuse Faehlmanni ja Eduard Ahrensi deklinatsiooniõpetuse kohta, pooldades Faehlmanni oma (Hollmann 1847).
  5. Järelehüüde žanriomaduste kohta vt Klein 2009: 5–6.
  6. Aegade jooksul on selle üksikküsimused leidnud täpsustamist. Hollmanni ebatäpsustele on tähelepanu juhitud tekstile lisatud kommentaarides.
  7. Ulmann oli usuteadlane, Tartu ülikooli professor (1835–1842) ja rektor (1839–1841), hiljem Venemaa evangeelse luterliku kiriku piiskop.
  8. Jaan Undusk on Kreutzwaldi loodud Faehlmanni portrees aimanud paroodilisi momente ja tajunud „õrna iroonilist mängu saksa väikekodanlike sakraaltrafarettidega” Kreutzwaldi vahendatud Faehlmanni surmaepisoodis. Äratatud verejooksust, hüüdnud Faehlmann abikaasale: „„Võta tuli üles, juba tuleb!” Kiiresti süüdatakse tuli, verevool tungib haige suust; „Soola!” hüüab ta tumeda häälega ja samal hetkel langeb ta pea abikaasa käele tagasi, – ta oli viimase sõnaga oma viimse hingetõmbe teinud.” (Undusk 2004: 138; Kreutzwald 1953: 48)
  9. Friedrich Gustav Bienemann (1794–1863) oli Tartu Jaani koguduse ülempastor 1825–1855. Ka Faehlmann kuulus Tartu Jaani kogudusse. Faehlmanni ja Bienemanni ühise töö kohta vt Metste 2007.
  10. Lievenite suguvõsast pärit Marie (Méry) von Bruiningk (1818–1853), Liivimaa maa­nõuniku Karl Axel Christer von Bruiningki minia, oli üks Saksamaa 1848. aasta revolutsiooni meeleolude vahendajaid Tartusse, Bruiningkite perekonna ümber koondunud sõprusringi, kuhu kuulus ka Faehlmann. Nõukogude ajal käsitleti seda ringi opositsioonimeelse grupeeringuna ja Marie Bruiningkit selle vaimse liidrina. Vt lähemalt Metste 2012.
  11. Ilmunud: Rudolf Gustav Hollmann, Bei der Beerdigung Friedrich Robert Fählmanns, weil. Dr. med. und Präsidenten der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, an seinem grabe in Dorpat am 14. April 1850. Dorpat: Schünmann, 1850.
  12. Õige sünniaeg on 20., uue kalendri järgi 31. detsember 1798. Faehlmanni vanemad olid eesti päritolu Johann (Heinrich, Juhan) Fehlmann (u 1763–1825), Ao mõisa valitseja, ja Catharina (Kadri, u 1761–1805). Faehlmanni perekonna kohta vt Tiik 1972.
  13. Rakvere kreiskooli lõputunnistuse põhjal võeti 15-aastane Faehlmann vastu gümnaasiumi esimesse, tollal kolmandasse klassi ehk tertsiasse (Kreutzwald 1953: 21). Klasse oli Tartu Kubermangugümnaasiumis tollal kolm, kusjuures iga klass jagunes omakorda kaheks: I – Klein-Tertia ja Groß-Tertia, II – Klein-Secunda ja Groß-Secunda, III – Klein-Prima ja Groß-Prima (Kudu 1975: 678).
  14. Peale siinse loo autori teame Faehlmanni sõpradest nimetada veel ainult Jakob Johann Nocksi (1800–1890) ja Guido von Liphartit (1801–1852). Vastseliina mõisnik Guido von Liphart oli Faehlmanni sõber gümnaasiumis ja ülikoolis õppimise ajast, hiljem sõbrunes ka Kreutzwaldiga, kes on jäädvustanud tema mõtteavalduse Faehlmanni kohta: „Ta oli juba koolis nii puhas ja suur inimene, et meie kõik teda armastasime, ühtlasi aga ka tema ees suurimat aukartust tundsime” (Kreutzwald 1953: 22).
  15. Laulu-raamat 1887: 167,1.
  16. Faehlmann astus ülikooli 1817. aasta lõpus. Talle gümnaasiumist 22. detsembril 1817 ülikooli astumiseks antud iseloomustus kinnitas, et gümnaasiumis kolm ja pool aastat õppinud Faehlmann paistis silma korrapärase, kombeka ja tagasihoidliku käitumisega, oli hoolas ja jõudis kõigis õppeaineis silmapaistvalt edasi, mida tunnustati kaks korda preemiatega. Gümnaasiumi direktor koos kõigi õpetajatega soovitas Faehlmanni ülikooli eestseisusele, „et see täiesti ilma varanduseta, kuid teaduste jaoks rikkalike eeldustega noormees võimalikult pea stipendiumi saada võiks” (Kudu 1975: 679). Sirje Tamuli andmeil oli Faehlmann nende Tartu ülikooli stipendiaatide hulgas, kellele alati kinnitati stipendiumi maksimum – 75 rubla (Tamul 2007: 72).
  17. Ülikoolis kuulatud ainete ja õppejõudude loendi on Faehlmann esitanud oma lühieluloos „Curriculum vitae Friderici Roberti Faehlmann” (RA, EAA.402.2.5618, l 4).
  18. Faehlmann oli koduõpetaja temast mitte palju vanema Tartu arsti ja apteegiomaniku, hilisema Tartu maakonnaarsti Johann Heinrich Monkewitzi (1793–1830) perekonnas, kus lisaks Monkewitzi enda lastele kasvasid ka lapsed tema abikaasa Carolina Elisabethi (snd Härring; 1779–1836) eelmisest abielust Viljandi maakonnakirurgi (Johann) Benjamin Salomo(n) Reidemeisteriga (u 1762–1814), teiste hulgas Henrietta Carolina (Henriette Caroline) (1805–1874), Faehlmanni tulevane abikaasa. Monkewitzi ja Reidemeisteri kohta vt Brennsohn 1905: 295, 329.
  19. Ka Kreutzwald märkis, et Faehlmannile kodust saadetud vähesed abirahad kuivasid peagi kokku (Kreutzwald 1953: 29). Küllap oli põhjuseks Faehlmanni isa Johanni surm 19. jaanuaril 1825 (RA, EAA.1229.2.7, l 258).
  20. Laulu-raamat 1887: 167,3.
  21. Faehlmannile võimaldas ulualuse Tartu raekohtu teener (Rathsministerial) Carl Nedatz (1774?–1841), kelle ühetoaline ilma köögita maja ühes väikese kõrvalhoonega asus Tartus Aia tänavas. Karl Eduard Sööt on oletanud, et Faehlmann võis elada kõrvalhoones, kus oli väike tuba ühe aknaga tänava poole. Faehlmanni kosti eest hoolitses arvatavasti Nedatzi abikaasa Anna Katarina (Catharina) (Sööt 1929: 243–245). Nocksi mäletamist mööda oli tegemist pisikese toaga: voodi, laud ja kaks tooli täitsid peaaegu kogu ruumi, raamatud ja vihikud dekoreerisid seinu ja ühes nurgas seisid päritud skeleti jäänused. Kreutzwald on teisal nimetanud ärklitoakest. Faehlmann hüvitanud Nedatzi heateod mitmekordselt. Doktoripromotsioonil oli Nedatz külalisena istunud aukohal ning järgnenud pidusöömingul oli Faehlmann teda kaelustanud ja esitlenud kui oma õnne rajajat. Ka oli ta oma testamendis meeles pidanud Nedatzi leske (Kreutzwald 1953: 26, 29, 34; Nedatzi eluaastad: RA, EAA.1253.1.40, l 114p–115). Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul Faehlmanni kiri õnnitlustega Nedatzi nimepäeva puhul (EKM EKLA, f 169, m 11:3, l 1/1).
  22. Johann Friedrich von Erdmann (1778–1846) oli Tartu ülikooli patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku professor ning polikliiniku juhataja 1817–1823, dieteetika, ravimiõpetuse ja arstiteaduse ajaloo professor 1828–1843, aastail 1823–1827 Saksi kuninga ihuarst Dresdenis (Kõrge 1996: 42–43; Toomsalu 2002: 113–119). Oma doktoritöö „Observationes inflammationum occultiorum” („Vaatlusi varjatumatest põletikest”, 1827) pühendas Faehlmann Erdmannile.
  23. Dokumentaalseid tõendeid Erdmanni soovituse kohta siiski ei leidu (vt Metste 2009: 325).
  24. Faehlmanni doktoripromotsioon toimus 2. novembril 1827 (RA, EAA.402.9.453, l 59p).
  25. Laulu-raamat 1887: 167,4. Originaaltekstis on sõrendatud kirjaga esile tõstetud sõna silmakirjalikkus (sks Heuchelei), mis tõlkes on kaduma läinud. „Kiriku laulu- ja palveraamatu” 1992. aasta väljaandes seda salmi tõlgitud ei ole. Seepärast olgu siin ka selle sõnasõnaline tõlge: „Jumal tunneb õigeid rõõmutunde, ta teab hästi, mis on meile kasulik; Kui ta on meid ustavaks loonud ja ei märka s i l m a k i r j a l i k k u s t, siis ta tuleb, enne kui me oodata oskame, ja laseb meile palju head osaks saada.”
  26. Meditsiiniajalugu hästi tundnud Faehlmann katsetas enda peal kauterisatsiooni, ravivõtet, mis oli tuntud juba antiikajal (Hippokrates, Celsus). Arvati, et see peatab tuberkulite arengu ja takistab nende sekundaarset puhkemist. Prantsuse arst René Théophile Hyacinthe Laënnec (1781–1826), kes oli kauterisatsiooni tiisikuse ravil korduvalt kasutanud, tunnistas, et ei ole sellega ühtki patsienti terveks teinud, mistõttu oli ta loobunud ka väikeste põletushaavade tekitamisest sööbekaaliumi abil, kui patsiendid avaldasid selle suhtes vähimatki vastumeelsust. Ta leidis, et nii valusaid vahendeid tohiks kasutada ainult siis, kui kogemuse järgi on oodata ratsionaalset edu. (Laënnec 1832: 556–557) Selle järgi võiks arvata, et Faehlmanni ajaks oli kauterisatsioon tuberkuloosi ravil muutunud harvemaks. Suurt meelekindlust nõudis selline ravivõte kahtlemata.
  27. Faehlmann kinnitati Tartu ülikooli eesti keele lektori ametikohale 19. mail 1842 (RA, EAA.402.3.1745, l 73p). Tema valimiste ja eesti keele alase töö kohta vt Metste 2011: 14–19.
  28. ÕES asutati 1838. aastal.
  29. Faehlmanni olulisimaid saavutusi ÕES-is oli eesti muistendite avaldamine ning Kalevipoja-muistendite koondamine tervikuks, mis sai Kreutzwaldile aluseks tulevase eepose koostamisel. Omas ajas olid olulised ka tema uurimused eesti keele kohta. Kõik muistendid ja peamised eesti keele alased uurimused on uustrükis avaldatud Faehlmanni „Teostes” (I–III; 1998–2011).
  30. Erdmann emeriteerus 1843. aastal ja asus elama Saksamaale. Ka selle soovituse kohta dokumentaalsed tõendid puuduvad.
  31. Düsenteeriaepideemia vallandus Tartus 1846., kooleraepideemia 1848. aastal.
  32. Faehlmanni uurimus „Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846” („Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel”) ilmus 1848. aastal. Uustrükina ja tõlkes eesti keelde on see avaldatud Faehlmanni „Teoste” III köites (Faehlmann 2011b).
  33. Originaali joonealune märkus: „Töö on praeguseks ära nimetatud järgmistes ajakirjades: Caspers’s Wochenschrift für die gesammte Heilkunde. Ak 1849. Nr 7. Lk 111 ja 112; Göschen’s Jahrbücher der in- und ausländischen ges. Medicin. Ak 1849. Vhk I; Oppenheim’s Zeitschrift für die gesammte Medicin. XIV ak. Kd 40. Lk 303 jj; Halle’sche Litteratur Zeitung. Ak 1849. Mai. Nr 101 ja 102; Gersdorf’s Leipziger Repertorium der deutschen und ausländischen Litteratur. 1849. Kd III. Vhk 6. Lk 318–320; Medicinische Wochenblatt etc.” – Kõik kõnealused on nn referaatajakirjad, mille eesmärk oli tutvustada kaasaegse teaduse saavutusi. Üldise arstiteaduse nädalaleht Wochenschrift für die gesammte Heilkunde ilmus Berliinis saksa arsti ja arstiteadlase Johann Ludwig Casperi jt toimetusel 1833–1852; saksa arsti, ajakirjaniku ja teatritegelase Carl Christian Schmidti rajatud kodu- ja välismaise meditsiini aastaraamatud („Jahrbücher der in- und ausländischen Medicin”) ilmusid mõnevõrra erinevate pealkirjade all 1834–1922 Leipzigis; Friedrich Wilhelm Oppenheimi jt väljaandel ilmunud üldise meditsiini ajakiri (Zeitschrift für die gesammte Medicin) 1836–1851 Hamburgis, üldine kirjandusajakiri Allgemeine Literatur-Zeitung (1785–1849) alates 1849. aastast Halles ning saksa ajaloolase ja bibliotekaari Ernst Gotthelf Gersdorfi saksa ja välismaise kirjanduse repertoorium Leipzigis 1843–1860. Meditsiinilist nädalalehte ei õnnestunud leida.
  34. Neid kirju Faehlmanni kirjaliku pärandi hulgas teada ei ole.
  35. Faehlmanni altruistliku arstitegevuse kohta vt Eisenschmidt 2007; Metste 2007.
  36. Laulu-raamat 1887: 167,7.
  37. On võimalik, et Hollmann viitab siin arstiteaduskonna otsusele 1849. aasta maist, milles tunnistati Faehlmanni raamat düsenteeriaepideemiast teaduslikult vananenuks ja keelduti tema valimisest teraapia ja kliiniku professori vakantsele kohale. Vt lähemalt Metste 2009: 333–335.
  38. Lk 24: 13–35.
  39. Jh 1: 47.
  40. Mt 5: 7.
  41. Mt 6: 3.
  42. Mt 25: 40.
  43. 1Kr 5: 8.
  44. Lk 23: 43.
  45. Piiblis: „Rahu teile!”, Jeesuse korduv tervitus jüngritele (Jh 20: 19–31).
  46. Jh 20: 29.
  47. Faehlmanni pojad Friedrich Johann (1835–1870) ja Robert Friedrich August (1837–1864) õppisid sel ajal Tartu gümnaasiumis, esimene oli 15-, teine 13-aastane.
  48. Jh 14: 27.
  49. Jh 16: 16.
  50. Jh 16: 22.
  51. Meie Isa palve algussõnad.
  52. 4Ms 6: 24–26.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 169. Varia

Rahvusarhiiv (RA):

            EAA.402 Tartu Keiserlik Ülikool

            EAA.1229 EELK Simuna kogudus

            EAA.1253 EELK Tartu Jaani kogudus

Kirjandus

Aus dem meteorologischen Tagebuche der Sternwarte Dorpat 1850. – Das Inland, nr 17, 24. aprill, vg 272.

Bekanntmachungen. – Dörptschen Zeitung 1847, nr 102, 23. XII, lk 11; nr 104, 30. XII, lk 8.

Bertram, Dr. [= Georg Julius von Schultz] 1868. Doctor Fählmann. – Dorpats Größen und Typen vor vierzig Jahren. Dorpat: Gläser, lk 57–64.

Bibliographischer Bericht 1850. – Das Inland, nr 48, 27. XI, vg 768.

Brennsohn, Isidor 1905. Die Aerzte Livlands von den ältesten Zeiten bis zur Gegenwart. Ein biographisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Livlands. Riga: E. Bruhns.

Eisen, Matthias Johann (toim) 1883. Tähtsad mehed. Esimene anne: O. W. Masing – F. R. Faehlmann – F. R. Kreutzwald. Tartu: Schnakenburg, lk 26–46.

[Eisenschmidt, Heinrich] 2007. Enne ja nüüd. Üks elupilt. Tlk Kristi Metste. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 105–110.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011a. Observationes inflammationum occultiorum / Vaatlusi varjatumatest põletikest. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 31–152.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011b. Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846 / Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 153–333.

Fischer, Michael 2007. Wer nur den lieben Gott läßt walten. – Populäre und traditionelle Lieder. Historisch-kritisches Liederlexikon. http://www.liederlexikon.de/lieder/wer_nur_den_lieben_gott_laesst_walten/ (24. IX 2018).

Gelehrte Gesellschaften. – Das Inland 1850, nr 20, 15. V, vg 319–320; nr 30, 24. VII, vg 477–478.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1843. Ueber die Bedeutung des Wortes Pikne. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 1, vhk 2. ­Dorpat–Leipzig, lk 36–40.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1847. Ueber die neueste estnische Declinationslehre des Pastor Ahrens und Dr. Fählmann. – Verhandlungen der gelehrten Estni­schen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 2, v 1. Dorpat–Leipzig, lk 14–22.

In der Buchhandlung. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 50, 29. IV, lk 8.

Inländische Nachrichten. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 43, 11. IV, lk 1.

[Johannson, Carl] 1870. Dr. Friedrich Fählmann. (Kõne, mis „Wanemuines” peetud, 20. Sept. 1870.) – Eesti Postimehe kalender ehk aastaraamat 1871 aasta peale. Tartu: Laakmann, lk 136–147.

Klein, Christian (toim) 2009. Handbuch Biographie. Methoden, Traditionen, Theorien. Stuttgart–Weimar: Metzler.

Korrespondenz. – Das Inland 1850, nr 16, 17. IV, vg 249–250; 1854, nr 29, 19. VII, vg 477–479.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1852. Dr. Friedrich Robert Fählmann’s Leben. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, kd 2, v 4. Karow–Dorpat, lk 4–50.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu. – F. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 11–55.

Kreutzwald 1956 = Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kreutzwald 1976 = Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn: Eesti Raamat.

Kudu, Elsa 1975. Friedrich Robert Faehlmann gümnaasiumi õpetajate hinnanguis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–679.

Kõrge, Kuno 1996. Johann Friedrich von Erdmann. – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koost Viktor Kalnin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 42–46.

Laënnec 1832 = R. T. H. Laennec’s Abhandlung von den Krankheiten der Lungen und des Herzens und der mittelbaren Auscultation als eines Mittels zu ihrer Erkenntniß. Aus dem Französischen übersetzt Friedrich Ludwig Meissner. Kd 1. Leipzig: Lehnhold.

Laulu-raamat= Eesti Maa rahwa Laulu-raamat. Tallinn: Eestimaa sinod, 1887.

Lepik, Mart 1936. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. Tartu: Õpetatud Eesti Selts.

Martreb, Dr. [= Ancke, Nikolaus] 1868. Bemerkungen zu Dr. Bertram’s Flug­schrift: Dorpat’s Größen und Typen vor 40 Jahren. Moskva: Gautier, lk 36–39.

Metste, Kristi. 2007. Faehlmann ja Tartu hoolekandeselts. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 115−124.

Metste, Kristi 2009. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 321–340.

Metste, Kristi 2011. Doktor Faehlmanni kolm raamatut. – F. R. Faehlmann, Teosed III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 5–23.

Metste, Kristi 2012. Marie von Bruiningki tundeline revolutsioon. Märkmeid ühest Faehlmanni patsiendist. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 270–288. https://doi.org/10.54013/kk653a3

Metste, Kristi 2018. Faehlmanni tõend Rudolf Gustav Hollmannile. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr 3, lk 125–137.

Paatsi, Vello 2016a. Tartu Eesti Vallakoolmeistrite Seminar 1873–1887. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 55–82; 424–431.

Paatsi, Vello 2016b. Piibliseltsid Eesti kultuuri arengus 19. sajandi esimesel poolel. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 121–173; 447–468.

Punschel, Johann Leberecht Ehregott 1839. Evangelisches Choral-Melodien-Buch zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und ehstnischen Gesang­bücher der russischen Ostsee-Provinzen. Leipzig: Eigenthum und Verlag des Verfassers.

Raid, Niina 1997. Ülikooli tänava maja nr. 21. – Akadeemia, nr 7, lk 1405–1413.

R[eiman], V[illem] 1899. Friedrich Robert Fählmann. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. 4. leht. Jurjev: Eesti Üliõpilaste Selts, lk 1–33.

Sitzung der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat, am 12. April 1850. – Das Inland 1850, nr 18, 1. V, vg 286.

Sööt, K[arl] E[duard] 1929. Andmeid Friedrich Robert Faehlmann’i elulookirjelduseks. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 241–260.

Tamul, Sirje 2007. Eraalgatuslikest stipendiumidest Tartu Ülikoolis 1802–1918. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Theilnehmenden Verwandten… – Dörptsche Zeitung 1850, nr 44, 13. IV, lk 8.

Tiik, Leo 1972. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 285–289.

Toomsalu, Maie 2002. Tartu ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikool.

Ulmann, Karl Christian 1843. Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche. Riga–Moskau: Deubner.

Undusk, Jaan 2004. Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 133–152.

Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Viking­shilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolme­kuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.

Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad 1938–1977. Koost R. Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002). Siin avaldatavaile eelnev kiri on saadetud 11. IX 1944 Helsingist Ants Orasele, järgmised veebruaris 1945 nooremale sõbrale Lembit Mudale (1924–1992) juba Uppsalast, kui Ristikivi oli saanud väheke kindlama pinna jalge alla – elu- ja töökoha, ehkki mõlemad olid ajutised. Nagu tajus kirjanik inimelugi ajutisust kui aset telkide all.

Kui Ristikivi kirjad nooremale sõbrale Lembit Mudale on kantud isalikust hoolest, siis kaheksa aastat vanem etnoloog ja seltsikaaslane EYS Veljestos Eerik Laid oli pigem autoriteet, ent selline autoriteet, kellele võis avaldada ka pahameelt ja vastalisi mõtteid. Seega tõeline ja usaldusväärne sõber.

Eesti Rahva Muuseumi direktori kt Eerik Laid oli rahvusliku tegevuse eest vahistamise kartuses 2. augustil 1943 põgenenud Soome ja organiseeris seal koos Kustaa Vilkuna ja Urho Kaleva Kekkosega Eesti Büroo, olles selle juhatajaks kuni lahkumiseni Rootsi 1944. aasta augustis. Kui Soome saabus Ristikivi, sai ka tema seal tööd, pidades kodumaalt põgenenud ja soomepoistena võidelnud eestlaste kartoteeki. Tihedad kontaktid jätkusid ka Rootsis, eelkõige rahvuspoliitilise koguteose „Vabariiklane” (1945–1947) toimetamisel koos Rudolf Jalaka (1914–1997) ja Arvo Mägiga (1913–2004) ning samanimelises ühingus, ja kuni Eerik Laiu surmani liiklusõnnetuses 15. septembril 1961. „Oli alati lohutav teadmine, et tema optimism ja meelerahu oli kõigutamatu, et ta alati oli valmis aitama ja julgustama või vähemalt kaasa tundma,” kirjutas Ristikivi järelehüüdes „Eerik Laidu mälestades” ajalehes Teataja 30. septembril 1961.

Eerik Laiu töödest ja vaadetest annab hea ülevaate Pekka Erelti ja Hando Runneli koostatud „Eesti mõtteloo” köide „Paopaigad” (1997). Eerik Laiu sügavat veendumust, et maapaole annab õigustuse vaid eestluse säilitamine tagasimineku lootuses, mitte allaandmine või ümberrahvustumine, tundub aga kandvat ka Ristikivi looming. Kuidas ütlebki üks tema tegelane romaanis „Lohe hambad”: „Ma ei ole üldse põgenenud. Olen ainult taganenud uuele võitlusliinile.” (K. Ristikivi, Lohe hambad. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 56.)

Sigtunas, 23.10.44

Hüva maisteri!

Sinu kiri 15.10.1943 on mul lõpuks käes, kuigi see rohkem kui aasta võttis, enne kui ta siia jõudis. Reportaaž oli huvitav, kuigi oleksin nii palju muudki teada tahtnud, mida aga vist pole võimalik kirja panna.(1)

Päevad lähevad nüüd nii kiiresti, nii et ei saa vahel hästi aru, sünnib see unes või ilmsi. Tuleb välja, et homme möödub juba kuu minu Rootsi jõudmisest, ja Sigtunas on oldud üle kolme nädala. Aga see võiks olla ka kolm aastat, ajamõiste on siin esimene, mis kaob.

Elu on siin teatud määral veel kasarmulikum kui Pihkvas, see algab juba sellest, et tühist erakirjagi on pingutav kirjutada. Rääkimata muust. Lugeda olen saanud ka üsna natuke, ja pole ka õieti millekski tahtmist.

Jah, kui nüüd oleks kinni haarata millestki, mis nõuaks palju tööd ja rabelemist, aga mille mõttesse vähemalt ise suudaks uskuda, ehk oleks sellest natuke abi, et ennast püsti hoida. Nii jääb aga inimene lamama ka siis, kui keegi teda pikali ei löö.

Uibopuu läks eile ära linna, Saksa lehte tegema.(2) Nagu kuuldub, tuleb siiski kaks seitungit, üks Saksa, teine Ingli oma.(3) Muide, piinlik küll tunnistada, aga ma ei teadnud kuni viimase ajani, kes see Ingel üldse on. Jah, ükski prohvet pole kuulus, jne… Komitee,(4) s.o. Rei+Penno, hoiab muidugi kavalal kombel end otsesest võitlusest kõrvale nagu alati. Ja Stockholmi meeste seisukohad osutuvad tagantjärgi alati õigeks!

Mu endine šeff(5) olevat kuuldavasti interneeritud. Ma arvan, see on päris targasti tehtud – keda ei saa ignoreerida, see tuleb interneerida. Ja mõni inimene on selline subjekt, et aja ta uksest välja, ta tuleb aknast tagasi. Peaks olema võimalik sama ka Edgar voni ja Valeeriuse(6) suhtes, üks on ju olnud mingi direktor ja teine „Eesti Sõna” toimetusliige… Ära arva, et ma pahandan oma kunagise šefi saatuse pärast, seda hoopiski mitte. Kui Kungsgatani troika(7) jääb oma võitluses puhtpoliitisile platvormile, on kõik korras. Kui seal aga, nagu mulle eemalt paistab, on peaküsimuseks isiklik karjäär ja kohad, siis on asi natuke halvem.

Mäletan, kord oli juttu, et meie õnnetuseks oleme alati olnud opositsioonis. Hüva on, ma püüdsin viimase kahe-kolme aasta jooksul olla aus lojalist, püüdsin seda olla isegi Helsingis, kus üks pettumus järgnes teisele. Kuni meie vabatahtlike tagasimineku puhul ma ei suutnud enam ja tunnistasin endale ja teistele, et ma ei poolda meie Suurte juhtide seisukohti ja poliitikat. Ja ma ei teinud seda otsust mitte „väikse” üksikküsimuse puhul, vaid otsustasin nüüdsest peale jälle lahtiste silmadega ja arvustavalt jälgida kõigi meie kutsutud ja seatud rahvajuhtide tegevust. Tulin siia siis juba niiöelda vaba mehena, ja tunnen, et see on hea. On ainus lohutus praegu, et ei tunne ennast kaas­vastutajana teiste talitusviisi pärast, ei tarvitse kedagi vabandada endas näriva väikse kahtluse kiuste. Vaid võib öelda julgelt ja häbematult: siin ei päästeta rahvast ja riiki, siin tehakse poliitikat – päris vanas heas 1930-date aastate stiilis, kauplemisega haokubude ja ääremaade pärast. Selleks on meil suurim haokubupoliitika partei, asunikkude, esindus siin küllalt tugev.(8) (Suurväli(9) tuli mulle ka üks õhtu linnas vastu, tema kohta ei näi laagri­kohustus maksvat, küll aga Martinoffi(10) kohta). Erinevus Stockholmi ja Helsingi büroode vahel on juba seegi, et meil oli nurgas hunnikus „Malevlane”, siin Tereese heliplaadid.(11)

Radikaalid, eriti Ronimois,(12) heidavad Saksale ette, et selle rahad on pärit kahtlasest allikast. Aga ise nad saatsid Helsingi asju ajama meie vana sõbra René Kuusiku.(13) Mille tagajärjed muidugi alles hiljem selguvad, aga mille puhul ma ette öelda võin, et kui kivide loopimiseks läheb, siis ma ka endale jõukohase munaka leian ja seda mitte viskamata ei jäta.

Teiselt poolt muidugi pean veel kord kinnitama, et ma ei poolda Saksa vahmiili, ja tema ettepanek alguses: Kant lehe peatoimetajaks, oli isegi minule liig. Aga kas meil siiski pole võimalik praegu, kus ka Eestist on tulnud üsna väljapaistvaid ajakirjanikke, nimedega mehi, teha üht soliidset lehte, mida ei toimetaks mõni eluaegne kohvikupoliitik või mees, kelle ainus voorus on see, et ta on enne teisi jalga lasknud ning omab küllalt häbematust. Lehe tegemisega tulevad toime vahest ka inimesed, mitte ainult inglid.

Et EK end otseselt mingi ajalehega ei seo, on muidugi hea. Et nad seda teevad isiklikel ja mitte välispoliitilistel põhjustel, ei tähenda midagi. Praegu on olukord siiski veel kriitilisem kui meil Soomes, seal võisime end veel lugeda osaltki ründajateks, siin oleme täiel määral taganejad. Ja mida vähem sel puhul avalikult häält tehakse, seda parem. Saame tegutseda ainult teisel pinnal. Kahjuks on meie inimestel sel teisel pinnal tegutsemise puhul võimed arenenud ainult üksteisele jala taha panemiseks.

Nojah, võid nüüd öelda, et nuriseda on alati lihtne, aga sellest pole kasu. Parem teha midagi positiivset. Kuid ära unusta, et esiteks olen maaslamaja (isegi minu arhiivtööde toetuse palvest ei saa tõenäoliselt asja) ja teiseks, et midagi teha, peab olema materjali. Materjalist puudub mul aga praegu kahjuks ülevaade. Ja nii kiiresti see ei lähe.

Jah, see arhiivtööde asi! Paar head inimest – Krepp(14), keda Eestis paar korda kohtasin, ja Aunaste(15), keda peaaegu üldse ei tundnud, õiendasid minu eest nii palju, et leidsin Upsalas koha, kus võiksin töötada. Aga nüüd selgub, et vastavat toetust siiski ei saa ja asi jääb pooleli. Põhjust ei tea, kuid ma arvan, üks oluline põhjus on see, et ma Eestis olin assistendiks Kanti juures. Võib-olla tuleb passiva poole ka Helsingi Eesti Büroo. Ei tea, kas on hea või halb, et ma siiski pole nii väljapaistev ja „kardetav” tegelane, et kuuluksin otse interneerimisele.

Aga lõpetan parem kirja destruktiivse osa, mis niikuinii on veninud pikaks ja igavaks. Ja asume konstruktiivse osa juure. Kõigepealt üks palve: kas leidub seal Sinu naabruses tuntud või tuttavaid inimesi – võiksid neist mulle teatada. Siit-sealt laagritest olen juba mõned tuttavad üles leidnud, ja nende kaudu katsun laiendada oma „baasi”. Et saaks vähemalt oma tuttavate kohta mingi „kartoteegi”. Meie Helsingi kartoteegist(16) ma palju ei tea, Pekomäe(17) kirjutas küll, kuid kohvritest ei lausunud sõnagi. Kahjuks ei saa kõiki küsimusi lahendada kirjateel, kuid suuliseks kõneluseks ei ole vist niipea võimalusi. Kui ma ka laagrist välja pääseksin (isegi fiktiivne koht on olnud kõne all), ei ole ju seal väljas midagi peale hakata. Ja minu õnnetu romaan, mille viimased poognad Helsingis trükkimisel olid, on nagu maa alla kadunud.(18) Kirjastaja ise olevat kuski laagris, aga kus, seda ma ei tea. Kangro on kuski Põhja-Rootsi laagris, olen temaga ka juba kirjavahetuses.(19) Kures(20) on vist samas kohas, kus Pekomäe, aga kindel ma ei või olla. Ega sa muide ei jõudnud viimati Lääne­maale ja ei tea mõnd inimest sealt tulnud olevat?

Lõpuks tahaksin veel tähendada, et kui sellest kirjast võib jääda mulje, nagu oleksin ma kõigi siinsete suurtega tülis, siis see ei vasta tõele. Saan kõigiga suurepäraselt läbi. Loen praegu Graves’i romaani vanast Roomast, keiser Claudiusest, kes sealses mürgitamiste ja tapmiste keerises säilitab oma pea seetõttu, et teda peetakse idioodiks. Vahel on sellest tõesti kasu.

Kui mahti saad, kirjuta mulle edaspidigi.

Jään sedapuhku kõigi vagade soovidega

Karl Konstantin.

 

 

Sigtunas, 8. 11. 44

Tervist, maestro!

Sinu viimane õpetliku ja kasvatava sisuga kiri tänuga kätte saadud. Vahepealne aeg on kulunud julguse kogumiseks, et uuesti kirjutada, teiselt osalt ka lehtede riisumiseks Sigtuna kooli rohtaedades, et tubaka- ja postmargiraha teenida, sest mu kirjavahetus näitab rõõmustaval kombel tõusutendentsi ja jõuab varsti järele õndsa E. Toimisto ajale. Selle vahega ainult, et ma nüüd hoopiski ei vannu, vaid koguni iga sissetulnud kirja üle rõõmustan. Tuleb seal iga sõber oma iseloomuliku näoga ja tegumoega, vaadetega ja reportaažiga, ja siis võib mõneks hetkeks peaaegu unustada, et istud seegis.

Päris maaslamaja ma ei ole enam jah, „Ametlik Teataja” tellis minult laste­jutte. Häda ainult, et ma nii ammu enam pole lastele kirjutanud ja seda ei oska teha, kuna mul pealegi on seal sellised kibedad võistlejad nagu Per Wieselgren, Julius Lill ja Vanem Kirjamees.(21)

Distsipliini küsimuses oleks mul enese vabandamiseks öelda järgmist:

1. Ilukirjanduslikus teoses peab autor vaatlema asja mõlemat poolt, peab olema õiglane nii ühe kui teise suhtes, võtma kõike sub speciae aeternitatis. Ja alati leidma, mis kõige halva juures head oleks näha.

2. Ajaleheartiklis, võitluskirjutises, ei saa minna ka vastaspoolt õigustama. Kuid siiski tuleb ennast tsenseerida niipalju, kui on vaja asja kasuks. S. o. ei saa kirjutada kõike, mis meel mõtleb.

3. Erakirjas peab inimesel olema õigus vabaks („distsipliinituks”) eneseväljendamiseks. Ei saa nõuda sellist „demokraatiat”, kus juhtivaid isikuid, kes end ise loevad ainuõigeteks demokraatideks, ka mõttes arvustada ei tohi, see ületab äärepealt isegi Stalinliku demokraatia.

4. Võin olla distsiplineeritud sõdur kuid mitte distsiplineeritud lakei. See on võib-olla iseloomuviga, aga vähemalt esimest poolt sellest olen seni oma vooruseks lugenud ja loen ka edaspidi. Praegu ei saa nõuda inimestelt sõdurivoorusi, kuna puudub võitlus igal kujul. Kui ei usu, loe meie lehti.

Mõlemad seitungid ei saa minu arvates vana palju manatud „Malevlase” vastu. „Teataja” teine number on küll natuke rohkem lehe nägu. Kuid sisus puudub kõik see, mis näitaks, et tegemist on õieti Eesti Vabariigi häälekandjaga. Tean ja pean isegi õigeks, et praeguses oinas olukorras tuleb olla ettevaatlik, kuid võib mõndagi öelda ka ettevaatlikult, ja isegi ütlemata jätta võib nii, et on öeldud. Vaja on ainult tahet öelda. Wieselgreni jutt „Teatajas” ajas mu paar nooremat kamraadi vihale: kui juba E. K. häälekandja hakkab propageerima ümberrahvustamist, mis mõte on siis siia tulekul – selleks on võimalused ka mõlemas suures riigis.(22) Mina isiklikult annan W-le andeks, ta on professor. Ja pean Saksa juttu „V-E-s” veel hullemaks, kuna seal äärmine materialism on lisaks veel jõhkralt, koguni uulitsapoisilikult sõnastatud (näit. see võimaluste „haistmine”).(23) Ma ei ole „V.E” vastu mitte Sinu lojalistlikkuse põhimõttel (kui E. K. oma a priori õiguse kasutamisega ei oska või ei taha hakkama saada, sest peale muu ma kardan, et ilma „V.-E-ta” oleksime „Teatajat” mitu head kuud võinud oodata), vaid seepärast, et sinna on pesitsenud mingi molluskite ordu (vaene Valev, kes sinna pesasse sattus!). Meil oli Uibopuuga enne pikalt juttu, ja et ta koha vastu võttis, oli paratamatus, sest muid võimalusi tal ka polnud. Arvas siis, et saab vähemalt midagi ära teha sisu suhtes, kuid seni kahjuks seda eriti märgata.

Asjaolu, et siin mõndagi on tehtud ja võib-olla ka praegu tehakse, ei võiks veel tähendada, et igasugune kriitika on kurjast, eeldades ainult, et see on konkreetne ja põhjendatud. Et põhjendatud kriitikaks on alust, on siiski väljaspool kahtlust, näiteks kuulsa „päästeaktsiooni” puhul, mis nüüd tagantjärgi laineid lööb, ja mida ma ka kohe ette nägin, kui sõber René kõigi oma Vollmachtidega Helsingis üles kerkis. Mis praegu välispoliitilisel-diplomaatlikul rindel ära tehakse, sellest pole minukesel muidugi aimu, kuid Oku,(24) kes paar korda Upsalast siin käinud ja peaks olema oma sidemete tõttu asjadega rohkem kursis, oli küll arvamisel, et veeranditki sellest ei tehta, mis peaks tegema. Tema on küll vahest ka suurem nuriseja kui peaks olema, kuid ma arvan siiski, et ta kritiseerijana on omal kohal, olgu ta ülesehitajana ise mis tahes.

Pekomäega olen olnud pidevas kirjavahetuses, ja ma saan siiski tema pessimismist aru. Kujutleda nüüd, et meie 2000 vabatahtlikku Soomest oleks siia sattunud. Nad oleksid arvanud täpselt sedasama, ja hullematki veel. Sealne õhkkond oma naiivse ja tormaka idealismiga on nii vastolus siinsega. Need kalurite ja kaupmeeste perekonnad, kes siia jõudnud (mitte haridus vaid hinge­laad on otsustav), ei tunne muidugi puudust millegi järele, kui nad on söönud ja oma seitse kohvrit, klaveri ja kummipuu suurte pingutustega kätte saanud. Aga nende vahel on siin ja seal laagrites (ja isegi juba kohtadel) inimesi, kes tahaksid midagi muud, mingit unistust, kas või üsna rumalat. Aga see unistus peaks võimaldama neil ka midagi aktiivselt teha, kuidagi sellest osa võtta, et tunda endagi olemasolu mõtet siin maal. Ja seepärast on meie ametlike juhtide jõuluvana-usust üksi vähe. Sest kui mõni ülemere-onu meie peale mõtleb ja meile kord kodumaa kõige inventariga kätte annab, siis pole ju vaja muud kui puid saagida ja oodata. Aga ootamine muutub pikaks ja inimestele tulevad halvad mõtted – kes muutub närviliseks, kes jääb magama, ja viimane võimalus (kuigi Saksa ja Wieselgreni ideaal) on veel halvem kui esimene, mis väljendub Pekomäede ja minutaoliste irisemistõbes.

Meil on muidu viisakas laager, intrigeeritakse küll natuke pisikeste küsimuste juures, nagu mardipäeva ettevalmistus, aga keegi ei peereta. Isegi minu nurga autojuhid mitte, kuigi nad end kavalal kombel siia laagrisse sokutasid muusikameestena esinedes. Aga minu ilus kavatsus elustada siin vana irisejate „Veljesto” mardiooperi traditsiooni läks luhta. Ooper oli juba valmis ja proovidki käisid. Aga siis tuli laagrivanem Tunón (Setumaa rootslane) jutuga, et kutsume oma olemisele ka landsfiskaali(25), ja see olevat nõudnud õhtu eeskava rootsikeelset teksti, mis tuleks saada Stockholmi kinnitamisele (vist ka Riksdagile). Ja siis jäi asi niisama kõrvale nagu kodune õlletegeminegi, mis oli seadusevastane.(26)

Isiklikult olen mõnevõrra kosunud, kuigi nüüd selle kolme nädala jooksul, mil on võimalik olnud end saunas kaaluda, ma pole ei juure võtnud ega ka saledamaks jäänud. Igatahes olen juba mitu nädalat peavaludest pääsnud. Ja ma leian, et pessimistina elamine on tervisele palju kasulikum kui varem optimistina ragistamine. See ei tähenda veel, et ma südame põhjas siiski seda eelmist rasket aega taga ei nutaks. Ja kahju on „minu poistest”, kes võib-olla jumalteab kuhu ajarataste vahele on jäänud. Kirjutanud pole küll veel midagi, ega ole siin selleks ka palju võimalusi, sest see eeldab ikka natukenegi üksi istumist.

Välisuudiste suhtes oled võib-olla paremini informeeritud kui mina. Loen küll enamvähem iga päev ajalehte, sellest peale, kui Vandrarhemi(27) enam lehte ei tule, ostame ise oma kollektiiviga. Ja raadiot olen ka jõudumööda kuulanud, eriti Tallinnat. Nagu sealt kuulsin, on Moora, Ariste, Palm ja veel mõned teised Lähtru mõisast „ära päästetud” koos ülikooli varandusega.(28) Kuna neid raadios nimetati, siis vist esialgu on nad elavate kirjas ja vist ka mitte riigivaenlastena likvideeritud. Ja ajalehti ilmub seal rohkesti, isegi kirjanduslik nädalleht „Sirp ja Kirves”. Huvitav, kes saab Tartu ülikooli uueks rektoriks? Mitmed ennustavad siin Koorti(29), Kurest(30) pole esialgu midagi kuulda.

Nüüd käib ka Saksamaal „Eesti ringhääling”. Saade on kaunis pikk ja puha eestikeelne. Kui mõelda, et varem polnud mingit eesti ringhäälingut, oli ainult Landessender Reval, kust vahel harva kostis eesti keelt. Sama lugu nagu bolševikkudega, kes alles maalt lahkunult hakkasid rääkima armsast Eesti maast ja rahvast. Ja kes seda nüüdki jätkavad, samuti kui meie rahvushümni labastamist. Üks Veimeri(31) kõne hakkas peale sõnadega: „Eesti mehed ja eesti naised!” Pigista silmad kinni ja usu, et see on Hjalmar,(32) kes kõneleb!

Jah, kui see sünniks Nicaraguas, see oleks isegi lõbus!

Aga nüüd läheneb lõuna, lõhnast on juba tunda. Toit muutub siin küll järjekindlalt viletsamaks ja Köögi-Mö üha paksemaks. Ja noh, aga pole ilus nuriseda, kui oleme siin nagunii armuleival (kuigi ma olen kogu aeg nurjatul kombel levitanud juttu summadest, mis idanaabrile välja anti).

Kangro aadress on: Luftskyddsbyrån, (Elin kapellet) Örnsköldsvik. Ta küsis oma viimases kirjas ka Sinu järgi, saatsin talle aadressi.

Lootes, et mind peatselt mõne õpetliku sõnaga rõõmustad.

Kampf Heil!

Karl Konstantin.

 


  1. Eerik Laiu kirju Ristikivile ajavahemikust 15. X 1943 – 10. VIII 1961 säilitatakse Rootsi Riigiarhiivi deponeeritud Balti Arhiivis asuvas Karl Ristikivi arhiivis; oma esimeses kirjas kirjeldab Laid ilmselt olukorda Eestis, mida ta illegaalsete külastuste tõttu hästi tundis.
  2. Valev Uibopuu (1913–1997) sai toimetaja töökoha ajalehe Välis-Eesti juures, mille asutajaks ja peatoimetajaks aastail 1944–1948 oli Edgar Valter Saks (1910–1984). Helsingis oli Saks töötanud Eesti Büroo majandusnõunikuna ja andnud koos Uibopuu ja Ristikiviga välja almanahhi „Eesti Looming”.
  3. Bernhard Ingel (1901–1983) koordineeris sõja ajal põgenike saabumist Rootsi, oli üks ajalehe Teataja asutajaist ja toimetuse liige aastail 1944–1953, hiljem juveliir Stockholmis. Ajalehe Teataja esimene number kannab kuupäeva 28. X 1944, Välis-Eesti päises on 29. X 1944, kahe ajalehe vahel on aga hiljemgi olnud vaidlusküsimus, kumb neist tegelikult trükikojast varem välja tuli.
  4. 26. III 1944 Stockholmis asutatud Eesti Komitee, mille tegevus pidi olema põhimõtteli­selt apoliitiline ja ühendama võimalikult paljusid Rootsi jõudnud Eesti põgenikke. Eesti Komitee üks esimesi eesmärke oli põgenike lastele eestikeelse koolihariduse korraldamine, ent ka ajalehe väljaandmine. Ajalehest Teataja kujuneski tegelikult Eesti Komitee häälekandja, mis kogu oma ilmumise vältel väljendas Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis seisukohti. Ajalehe ja Eesti Komitee suhetest pikemalt vt J. Kronberg, Ajaleht „Teataja” 1944–2002. – O. Mikiver, Heites pilku tagasi. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr 29–30, lk 105–128. Eesti Komitee esimene esimees oli Rudolf Penno (1896–1951), August Rei (1886–1963) oli asutaja ja juhatuse liige.
  5. Saksa okupatsiooni aegne Tartu ülikooli rektor ja Tartu Linnauurimistoimkonna president geograaf Edgar Kant (1902–1978), kelle alluvuses majandusgeograafia instituudi ajutise abitööjõuna assistendi palgaga Ristikivi töötas 1. II 1942 – 11. IV 1943. Paguluses töötas Kant Lundi ülikooli juures.
  6. Ilmselt Valev Uibopuu.
  7. Aadressil Kungsgatan 50 tegutses juba aastal 1942 saadik Heinrich Laretei, Harald Perlitzi ja August Rei asutatud Eestlaste Abistamisorganisatsioon (Estniska Hjälporganisationen).
  8. Ristikivi peab ilmselt silmas 1930. aastate lõpul Eestis Põllumeeste Kogude nime all tuntud erakonda, mille liikmed hakkasid varakult ka Rootsis arendama poliitilist tegevust.
  9. Eerik Suurväli (1907–1975), õppinud ajalugu Tartu ja Helsingi ülikoolis, Saksa okupatsiooni ajal oli arreteeritud, vabanedes põgenes Soome ja töötas Eesti Büroos, 1949. aastal saadeti Rootsist välja kui KGB agent (varjunimi Juhan Mölder).
  10. Arstiteadlane Georg Olaf Martinoff (1910–1981) emigreerus 1944. aastal Soome, seejärel Rootsi, alates 1950. aastast elas Kanadas.
  11. Vihje August Rei abikaasa, lauljanna Therese Rei (1891–1976) plaadikogule.
  12. 1942 Rootsi jõudnud Hans Ronimois (1912–1984) korraldas Soomest Rootsi saabunud Eesti põgenike vastuvõttu.
  13. Ärimees René Kuusik (1913–1965) pidas sidet Soome ja Rootsiga, aitas üle viia põgenikke, 1951. aastal siirdus Rootsist Kanadasse, suri Montréalis. Ristikivi pahameele põhjus pole teada.
  14. Endel Krepp (1908–1983) oli töötanud enne Ristikivi Tartu Ülikooli majandusgeograa­fia instituudis, hiljem paguluses rahvusliku liikumise aktiivne tegelane Rootsis.
  15. Randar Aunaste (1915–2001), õppis Tartu Ülikoolis majandusteadust 1934–1939, hiljem elas Kanadas.
  16. Vihje Ristikivi korraldatud Eesti Büroo kartoteegile, millesse koguti andmeid kodumaalt põgenenud eestlaste kohta.
  17. Vello Pekomäe (1919–1995), ajakirjanik peamiselt Välis-Eesti juures.
  18. Helsingis ilmunud romaani „Tuli ja raud” kordustrükk (1944), mille andis välja Andres Laur (1909–1973), hilisem Orto kirjastuse omanik Rootsis ja Kanadas.
  19. Bernard Kangro (1910–1994) viibis põgenikelaagris Põhja-Rootsis Örnsköldsvikis 27. IX – 9. XII 1944.
  20. Voldemar Kures (1893–1987), üks informeeritumaid eesti ajakirjanikke, Artur Adsoni sõnul tuntud ka kui „Suur Kombinaator”, osalenud Vabadussõjas, töötanud algul Postimehe, hiljem pikemalt Päevalehe juures jm, tegi kaastööd ka Läti, Soome ja Rootsi ajalehtedele, alates 1935. aastast Riiklikus Propaganda Talituses. 1943. aastal põgenes Soome, kus tegi kaastööd ajalehele Malevlane, hiljem elas Stockholmis; pseudonüümidest on tuntuim Fakt.
  21. Per Wieselgren (1900–1989), rootsi keele- ja kirjandusteadlane, 1930–1941 rootsi keele professor Tartu Ülikoolis, korp! Sakala vilistlane. Wieselgren oli 1944–1945 Stockholmis ajalehe Teataja esimene vastutav väljaandja, sest selleks sai olla Rootsi kodakondsusega isik. Eesti keeles on ilmunud mälestusteraamat „Vasarast haakristini. Eesti 1939–1941” (2002). Julius Lill (1878–1951) oli Eesti poliitik ja farmatseut, korp! Sakala auvilistlane. Vanema Kirjamehe pseudonüümi kasutas luuletaja ja kriitik Artur Adson (1889–1977).
  22. Teataja 2. numbri (4. XI 1944) esileht oli pühendatud 6. novembril 1632 Lützeni lahingus langenud Rootsi kuninga Gustav Adolfi mälestuspäevale ja tegi seega kummarduse Eesti põgenikke vastu võtnud maale. Juhtkirja positsioonis oli Wieselgreni artikkel „Eesti ja Gustav Adolf”, milles tõstetakse esile nii Rootsi ajaloolisi teeneid eestlaste harimisel kui ka kaasajas: „Seega võiksime vähemalt oma praegustes piirides pakkuda Eesti elanikele seda kaitset vene ja saksa röövihimu vastu, mida Gustav Adolf tahtis pakkuda neile nende endi maal.” Ehkki Wieselgren möönab pagulaste peamist lootust, et vaba Eesti riigi taastamine on põhimõtteliselt võimalik, peab ta olulisemaks põgenike liitumist ühiskonnaga ja keeleliste raskuste ületamist, seejärel kodakondsuse andmist, sest „nad oleksid väärtuslikuks lisandiks meie tõule”. Kuid maapao alguses ei mõelnud keegi ümberrahvustumisele, vaid loodeti lääneriikide abil või isegi uue sõja puhkemise järel kodumaa vabanemisele ja tagasipöördumise võimalusele.
  23. E. V. Saks [Sks.] avaldas Välis-Eesti 2. numbris (5. XI 1944, lk 2) juhtkirja „Uutel radadel”, milles kutsub üles kohanema uue olukorraga: „Iga organisatsiooni suurim voorus on selles kui see haistab, mis on õhus ja kohaneb elu jooksvatele tarvidustele.”
  24. Oskar Loorits (1900–1961), usundiloolane ja folklorist, akadeemik, kuulus Veljestosse. Rootsis sai kohe tööd Uppsala ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis. Edasises vihjab Ristikivi Looritsa konfliktsele iseloomule.
  25. Rts landsfiskal aj ’politseiülem (maal)’.
  26. Teadaolevalt Ristikivi näitemängu „Sigtuna valged damernad” laagris siiski esitati.
  27. Vandrarhemmet ehk matkajate kodu, kuhu Ristikivi ja teised põgenikud olid majutatud.
  28. Ülikooli teenistuses olnud veljestolased Harry Moora (1900–1968), Paul Ariste (1905–1990) ja August Palm (1902–1972) tegelesid 1943–1944 ülikooli ja kirjandusmuuseumi kultuurivarade päästmisega sõjatulest ja võimalikust evakueerimisest Saksamaale. Üheks varade varjamise kohaks oli ka praegu Mart Helmele kuuluv Suure-Lähtru mõis.
  29. Filosoof Alfred Koort (1901–1956) oli Tartu ülikooli rektor aastail 1944–1951.
  30. Kristjan Kure (1890–1961), sõdadevahelisel ajal Venemaal õppinud ja töötanud marksistlike vaadetega pedagoog ja filoloog. 1940. aastal Eestisse suunatuna juhtis Tartu ülikoolis ühiskondlik-poliitilist kasvatustööd ja oli prorektor, Tšeljabinskist evakuatsioonist naasmise järel töötas 1945–1947 EK(b)P Keskkomitee koolide osakonna juhatajana, 1946–1948 oli Tallinna Polütehnilise Instituudi marksismi-leninismi kateedri juhataja ja professor, 1947–1951 Tallinna Pedagoogilise Instituudi direktor ja 1951–1953 samas eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja.
  31. Arnold Veimer (1903–1977), 1940–1942 Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar, vastutas 1941. aasta sügisel Eestist majandusettevõtete Nõukogude tagalasse evakueerimise ja „põletatud maa taktika” elluviimise eest, 1942–1944 oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja 1944–1951 Rahvakomissaride Nõukogu (aastast 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu) esimees, kirjutas alla 1949. aasta küüditamise nimekirjadele. Hiljem majandusteadlane ja akadeemik.
  32. Hjalmar Mäe (1901–1978), Eesti Omavalitsuse juht Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirja­vahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

Märksõnad päris algus, sellega ehk lõpetada osutasid sellele, et tegemist on kas sõnavõtu või kirjutise kavandiga. Esialgu arvasin, et ülestähendused on seotud „Üle aegade Assamalla” valmimisega, ent siis jõudsin märkmete juurde 8. augustist 1988: „Oleks armetu ja koomiline, kui mina, ühe nii väikese rahva tundmatu … suurele maailmale ja tema …. loojatele midagi suurt, uut luule kohta öelda.” Tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit.

Märkmed on hoolikalt dateeritud, hiljem rühmitatud, tähistatud on loo algus ja lõpp ning arvatav keskne teema „Murelaulikud Eestis”. „Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu,” kirjutab Betti Alver. Ta peab meie rahvaluule krooniks murelaule, sest „[v]õib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõ[m] ja inimlik õnn”, ning asetab enesegi Eesti mureluule konteksti. Teksti adresseerimine suurele maailmale ja taoline üldistus tekitasid küsimuse selle loomise ajendist, eesmärgist. Mingil juhul ei saanud see olla tema viimase luuletuskogu selgituseks.

Ei ole saladus, et Betti Alver esitati Nobeli 1988. aasta kirjandus­auhinna kandidaadiks. Sellest on juttu Karl Muru Alveri-monograafiaski (Muru 2003: 245). Tundus tõenäoline, et tegemist on võimaliku Nobeli-kõne kavandiga. Selgust selles küsimuses lootsin saada Betti Alveri arhiivist, tema kirja­vahetustest, eelkõige aga tema päevikutest, kus ta oma eluoluliste sündmuste ülestähendamisel on ajuti olnud vägagi täpne.

Esimese teate Nobeli preemia kohta leidsin 1. novembril 1987 päevikusse tehtud sissekandest: „Meeletu kiri A.-M. Hallikult (Nobeli pr.)” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). Ka Anne-Malle Halliku kiri leidub Betti Alveri arhiivis. Sellest selgub, et Kanadas asuv Eesti Tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandus­auhinna kandidaadiks, samuti tahaks välja anda tema valikkogu ja sooviks selleks Alveri nõusolekut (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 7/25p).

Betti Alveri kandidatuur oli väliseesti ringkondades kõne all olnud varemgi: 8. novembril 1987 koos Enn Lillemetsaga Alverile külla tulnud Jaan Toomingale „öelnud kunagi Peeter Puide Rootsis, Nob. pr. kandidaatideks B.A. ja Uku Masing” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). 10. novembril kirjutas Betti Alver Anne-Malle Hallikule vastuseks:

Kuigi mulle sama asja ka teisalt on räägitud, tundub see ikkagi natuke muinasjutu moodi.

Kui aga tõlkefondil – millest kirjutate – on kavatsus mu luulevalimikku inglise keeles välja anda, siis olen sellega põhimõtteliselt muidugi nõus – juhul kui leiduks vastav tõlkija. Kerge see ülesanne teadagi ei ole. (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 135; ärakiri)

1987. aasta sügisel olid Betti Alveril pingelised ajad: käsil oli neljaköiteliseks kavandatud kogutud teoste ettevalmistamine. Esimese ja teise köite käsikiri – esimeses lüürika, teises poeemid ja ballaadid – pidi valmima 1. detsembriks 1987, järgmiste köidete käsikirjad maiks 1988. (Muru 2003: 234) 27. oktoobril oli Betti Alver palunud kirjastuselt ajapikendust kuni 1. märtsini 1988. Karl Muru resümeerib: „Kavandatud tempo oli eaka ja oma töö suhtes väga nõudliku Betti Alveri jaoks paratamatult liiga kiire. Lihtne lahendustee luuletajat ei ahvatlenud.” (Muru 2003: 235)

Aega röövis nii igapäevaelu korraldamine kui ka lähenev sünnipäev. Päevikusissekanne 23. novembril 1987 annab teada: „Külalised, lilled, kingitused, üllatused….” 25. novembril on saabunud kiri Talvi Laevalt: „Koos ameerika poeediga tõlkivat nad terve „Tolmu ja tule” ja teisi luuletusi ingl. keelde (90 luuletust kevadeks). [---] Tahab tulla varakevadel minu juurde.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 183) 27. novembril saabunud kiri Eesti Raamatust aga tõi rahustava teate, et luuleraamatu tähtaega pikendatigi 1. märtsini.

Esimese kirja oli Talvi Laev New Yorgist Betti Alverile läkitanud juba 8. septembril 1987, andes teada, et aitab tõlkida tema luulet omavanusel ameeriklannal, kes olevat Betti Alveris leidnud hingesugulase, kuid ise eesti keelt ei valda. 11. detsembril on Talvi Laev jälle kirjutanud: suur osa tõlketööst olevat juba tehtud, nüüd on vaja Alveri kirjalikku luba tõlgete avaldamiseks, kuigi kirjastajat veel ei ole (KM EKLA, f 315, m 17: 7, l 1/1–3/6).

Vähesed detsembrikuised sissekanded Alveri päevikus kõnelevad enamasti argiaskeldustest, kirjamustandite kaustik teatab arvukate uusaasta­tervituste postitamisest kuu lõpul ja 1988. aasta jaanuari algul. Suure intensiivsusega on ta tegelenud luulekogu käsikirjaga, on lükanud tagasi kaastööette­panekud Loomingule, vastu võtnud vaid üksikuid külalisi. 14. jaanuaril saabus kiri ­Kathryn Metsalt: „kirjutab BA ingl.keelsest luulekogust, mis ilmuvat Kanadas” (KM EKLA, m 87: 1, l 185p). „See oleks igavene hea, sest tähendaks laiemat lugejaskonda. Jne.,” on Kathryn Mets rõõmustanud (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 27/67).(2)

Veebruari keskpaiku tahtis Betti Alverit külastada Helsingisse õppima asunud Talvi Laev. Ta oligi 17. veebruaril Eestis, Tallinnas, kuid Tartusse teda ei lubatud. 23. veebruaril jõudsid vahendajate kaudu Betti Alverini Talvi Laeva kiri ning saadetis, 44 luuletuse tõlked inglise keelde, selgus ka, et ameeriklannast tõlkija nimi on Gabriella Mirollo (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 186p). 26. veebruaril 1988 kirjutas Betti Alver Talvi Laeva kirjadele vastuse: „Loomulikult ei ole mul midagi luulevalimiku avaldamise vastu inglise keeles. Muidugi eeldades, et tõlge on ikkagi nõutaval tasemel. Tõelise hinnangu andmiseks pole mu inglise keele oskus küllaldane. Ometi näib mulle, et tõlge on tehtud hoole ja süvenemisega. Loodetavasti ka talendiga.” Alveri arvates oli 90 luuletust valimiku jaoks „vist enam kui piisav”, välja palus ta jätta luuletused „Vanapoisi pulmad” ja „Sina ütled: katoliiklikult kartes”, mis ta oli välja praakinud ka käsilolevast suurest luulekogust. Lisaks rõhutas ta, et ei ole huvitatud honorarist mitte mingisugusel kujul, ning rõõmustas, et valimikku on võetud ka luuletusi tema värskeimast, 1986. aastal ilmunud kogust „Korallid Emajões”. (KM EKLA, f 315, m 2: 1, l 1/1; m 5: 2, l 140, 141)

Samal päeval on ta vastanud ka Anne-Malle Halliku kirjadele 30. detsembrist 1987 ja 19. veebruarist 1988. Viimasega oli Hallik edasi saatnud Eesti Tõlkefondi tutvustava bukleti, mis kõneleb järgmist: „Iga kirjaniku looming on tema rahva varandus. Iga tõlgitud teos on ühe rahva omapära ja vaimse rikkuse tutvustajaks teistele. Tõlgitud raamatute järele hinnatakse ka rahva küpsust ja suurust – suurust, mis vaevalt ühtub rahvamasside arvulise hulgaga. [---] iga tõlgitud raamat teenib otseselt meie vabadusvõitlust, juhtides maailma tähelepanu eesti rahvale – seega ka eesti rahva saatusele ja venelaste kestvale roimale Baltimaadel. [---] Ehitagem Eesti Tõlkefondiga sild tulevikku ja teiste rahvaste juurde! Ulatagem neile Marie Underi, Betti Alveri, Anton H. Tammsaare, August Gailiti, August Mälgu ja teiste loomingu paremik!”

Kanadast saabunud buklet, ilma ühegi selgituseta tõlkimise käigu kohta, oli Anne-Malle Hallikut tõsiselt pahandanud,(3) ent Betti Alver palus teda raamatu pärast mitte muretseda: „Küllap ka see asi laheneb ja läheb oma rada nagu kõik siin maailmas” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143p). Kirjavahetusest Talvi Laevaga on ta vaikinud.

Eesti Raamatulegi on Betti Alver kirjutanud 26. veebruaril 1988, paludes veel kord luuleraamatu tähtaega pikendada: „…luuletuste paigutamine või uhkemalt öeldes komponeerimine võtab rohkem aega kui esialgu arvasin” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143). Vastus kirjastusest on saabunud 4. märtsil: käsikirja tähtaega pikendati 16. maini 1988 (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 187p; Muru 2003: 235). Tihe töö käsikirjaga jätkus. 31. märtsil, kui Mai Murdveele on ümberkirjutamiseks kaasa antud umbes 30 lehekülge käsikirja ja ka paberit, nenditakse päevikus: „sedapuhku vist lõpetus” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 188).

4. aprillil 1988 jõudsid Gabriella Mirollo ja Talvi Laeva tõlked Alverini ka Anne-Malle Halliku kaudu. Need oli Hallik saanud Doris Karevalt, oli need paljundanud ja pannud kiiresti teele nii Betti Alverile kui ka tõlkefondile Kanadas (KM EKLA, f 315, m 151: 15, l 1/1). Järgmisel päeval kirjutatud vastuses tänas Betti Alver saadetise eest ja märkis, et täpselt samad tõlked olid tal juba olemas.

Suure pingega töötades(4) lõpetas Betti Alver mais „Assamalla” käsikirja ja saatis selle kuu viimasel päeval Karl Muruga Tallinna, kirjastusse (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 191p). Väsimus oli nii suur, et kui Karl Muru, kes oli varem saanud Betti Alverilt enda kätte kõik Heiti Talviku materjalid ja tõi nüüd Talviku vastilmunud luuleraamatu,(5) ei saanud Alver temaga isiklikult kohtuda – raamatu võttis üle ukse vastu Renate Tamm. „Olen väsinud, haiglane,” on ta märkinud päevikusse 5. juunil. Jaanipäeval käis Enn Lillemets ja tõi ära kümme eksemplari Betti Alveri jaoks ostetud Heiti Talviku luulekogu. Päevik fikseerib: „Enn Lillemetsal oli kaasas 19. juuni „Helsin[k]in Sanomat”, kus Nobeli pr. kandidaatide seas virolainen Betti Alver” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 192p–194).

Juuli algus on kulgenud harilikes askeldustes, ent siis, 19. juulil saabus kiri New Yorgist professor Mardi Valgemäelt ingliskeelse antoloogia asjus, kirjutatud 18. juunil 1988 (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1). Lühikese enesetutvustuse järel on Mardi Valgemäe Betti Alverit informeerinud senisest tööst valikkogu koostamisel ja edaspidistest kavatsustest:

Teie valikkogusse tahaksin paigutada 80–100 luuletust – võib-olla koos eesti­keelsete tekstidega. Momendil on olemas umbes 20 varem avaldet tõlget (E. Howard Harris, Ivar Ivask, W. K. Matthews, Felix Oinas / Willis Barn­stone). Käsikirjas on umbes 120 (Jüri Kurman, Talvi Laev / Gabriella Mirollo, Merike Lepasaar-Beecher, Ilse Lehiste, Taimi Ene Moks). Tõlkeid on lubanud saata veel Urve Karuks, Tiina Kirss, Riina Tamm jt. Ameerika luuletaja William Collins on andnud omapoolse nõusoleku neid kõiki vajaduse korral siluda. Aastavahetusel tahame saata kimbu meie arust õnnestunud tõlkeid siinsetele kirjastustele, et kuulda nende arvamusi. Ärilisi kirjastusi on USA-s palju, nii suuri kui väikseid, ja 99,9 protsenti neist kindlasti ei tea midagi Eestist ega eestlastest, rääkimata siis veel eesti luulest. Siiski ilmus hiljuti siin kaks Jaan Kaplinski valikkogu, mis paneb meid lootusi hellitama. Ka ülikoolide kirjastused avaldavad vahetevahel baltiainelist materjali („Baltikum” on siin pisut tuntum termin kui „Eesti”), aga neile tuleb tavaliselt tublisti juurde maksta, sest selliste raamatute tiraazh on loomulikult väga piiratud, eriti siinseis mõõtmeis, ega tasu ennast majanduslikult ära. Kust niisugune summa tuleks, seda ma praegu ei tea, aga Tõlkefond on siiani kandnud kõik tõlke­kulud.

Nagu mainisin, oleksin huvitet teiepoolsetest mõtetest ja soovidest, näiteks luuletuste valiku osas või mis iganes. Enne kui astume ühendusse kirjastustega on ka vaja Teie põhimõttelist nõusolekut. Selleks piisab eestikeelsest (aga eraldi lehele paigutet) volituskirjast tõlkekogu avaldamiseks Eesti Tõlkefondi poolt.

Teile ilusat suve soovides ja parimate tervitustega [---]

Postskriptum annab teada, et lisatud on koopia Eesti PEN-klubi kirjast Nobeli komiteele: „See on aga usalduslik ja Nobelikomitee poolt avalikkusele teatamiseks keelatud.” (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1)

Kõnealune koopia leidub endiselt Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi, kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja, on Nobeli komitee poole pöördunud 10. jaanuaril 1988. Rõhutades seda, et ühe kirjaniku loomingu mõistmiseks tuleb tunda sotsiaalseid ja poliitilisi olusid, milles ta elas, on Betti Alver ja tema looming asetatud Eesti ajaloo konteksti: „Väikese rahva poeetilise häälena oli ta suure tundlikkuse ja kaastundega tunnistaja oma rahva rõõmudele, kaotustele ja katsumustele.” Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel ning Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja põhjustatud katastroof; Betti Alveri noorusaeg, küpsemine Eesti väljapaistvaimaks luuletajaks ning tema kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal: „Võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid Betti Alverile. Oma abikaasa, poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis see mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks.”

Esile on toodud eksiilkirjanike roll eesti kirjanduse püsimajäämisel läbi kaose ja järgnenud terrori, mis sundis vaikima kolleegid kodumaal, ja nimetatud, et uus kevad puhkes kodumaa kirjanike jaoks alles Stalini surma järel. Betti Alveri looming on toodud esile kui särav eeskuju noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui ka eksiilis, tema talendi mõju on olnud ületamatu. Alveri nimetamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks, ennekõike tema erakordse ande eest, sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste ja okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks.

Betti Alveri vaimse vangistuse vastase trotsi sümbolina on kiri lõpetatud luuletusega „Tuulelapsed”, alates värssidest „Lennake läbi kõik mandrid! Las maha jääb / leplik legend” kuni luuletuse lõpuridadeni: „Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, / kui mina ei saa – / seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA” (kirjas muidugi ingliskeelses tõlkes). PEN-klubi pöördumisele on lisatud, nagu ütleb märkus selle lõpus, mõned Betti Alveri luuletused tõlkes inglise ja saksa keelde.

Betti Alveri vastus Mardi Valgemäe kirjale on teele läinud 27. juulil ühes volitusega Eesti Tõlkefondile (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 8–9; vt ka f 315, m 87: 1, l 196p):

Austatud Mardi Valgemäe
Sain kätte Teie 18. juuni kirja koos lisandiga ja võtsin kõik endamisi teatavaks. Palun lubage mul sedapuhku oma tunnetest ja mõtetest vaikida. Millised need on, võite vist aimata.
Nüüd siis paar sõna kavatsetava luulevalimiku kohta. Mida sinna võtta, jäägu Teie kui toimetaja ja tõlkijate otsustada. Mingil määral oluliseks pean ehk järgmisi luuletusi:
Leib
Tähetund
Korallid Emajões
Võlg (Itepsile)
Udus
Masin (1 ja 2)
Vabaduse deemon (Jäägu teistele alandlik jaatus)
Sõnarine (on vist üldse tõlkimatu)
Tuulelapsed

Kuid kordan veel, need luuletused pole üldse obligatoorsed – peaaegu kõik oleneb ju ikkagi tõlke õnnestumisest.

Meeleldi kuuleksin edaspidi, kas või kui soodsalt valimiku küsimus edeneb. Ometi poleks ma eriti valusalt pettunud ka vastupidise tulemuse puhul.

Teid ja teisi asjasse pühendatuid kõigest südamest tänades ja tervitades

Betti Alver

Kolme päeva pärast, 30. juulil 1988 on tehtud esimesed märkmed salapärases luuleümbrikus:

Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult – siis enesele vaevalt küll. [---] Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on ju suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi – olid need mu elamused eriti rasked mulle isiklikult väga lähedaste inimeste traagilise saatuse … puhul

Vist ei saa enam olla kahtlust, et leitud märkmed on ülestähendused võimaliku tänuavalduse tarbeks Nobeli kirjandusauhinna puhul. Tsiteeritud mõttearendus näib otseselt tõukuvat PEN-klubi pöördumisest.

Järgnevatel kuudel, nagu on näha kuupäevadest märkmete juures, on Betti Alver teemaga pidevalt tegelenud. Päevik seda ei nimeta, nagu ei maini ka tõlkimist ega auhinda. Ent ootamatusse kohta päevikus, augusti- ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud kahest tühjast leheküljest vasakpoolsele (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 199p) on märgitud:

1. nov. (pühap.) 1987 meeletu kiri Anne-Malle Hallikult (Nob. pr. kandidaat)
13. okt (neljap.) 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja

Hoogsalt, harilikust suurema käekirjaga kirjutatud teksti alla on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol ∞.

13. oktoobril 1988 tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi. Selleks osutus egiptuse kirjanik Nagīb Maḥfūẓ (The Nobel Prize 1988).(6)

Järgmisel päeval, 14. oktoobril, nagu osutab Betti Alveri päevik, ilmus Sirbis ja Vasaras „Ivar Ivaski jutt, ms. B.A. ingl. keele luulevalimikust Ameerikas ja n. e.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 201p). Kõne all on Ivaski asutatud ­Neustadti auhind, mida peetakse väärikaimaks tunnustuseks Nobeli kirjandus­auhinna järel ja kutsutaksegi Ameerika Nobeliks (Kiin 2012). Ivaski usutleja Eerik Tedre küsimusele eestlastest auhinnakandidaatide olemasolu kohta on Ivaskil tulnud vastata eitavalt: „Aga mul oleks hea meel, kui esitataks näiteks Betti Alveri nimi. Enne seda on aga tarvis, et tema loomingu paremik oleks inglise või mõnesse teise rahvusvahelisse keelde tõlgitud. Praegu professor Mardi Valgemäe organiseeribki Alveri ingliskeelset valimikku mitmete tõlkijate osavõtul.” (Ivask 1988)

18. oktoobril on saabunud Mardi Valgemäe vastus Betti Alveri kirjale 27. juulist, kirjutatud 5. septembril 1988: „Momendil ei ole midagi erilist teatada. Viimistleme toortõlkeid, et aastavahetuseks kirjastustele saatmiseks parajat kimpu kokku saada. Mõned Teie poolt soovitet luuletused on väga rasked tõlkida, aga teeme oma parima. Kirjutan paari kuu pärast jälle.” (KM EKLA, f 31: 5, l 2/5) Rohkem Mardi Valgemäe kirju Betti Alveri arhiivis ei ole.

2. juunil 1989 ilmus Sirbis ja Vasaras teade selle kohta, et Eesti Tõlkefond Torontos on juba aastaid organiseerinud Betti Alveri luule tõlkimist inglise keelde. Tõlkida tahetakse umbes paarsada luuletust, viimase paari aasta jooksul on tõlgitud 174,(7) tõlkijateks Jüri Kurman, Talvi Laev, Ilse Lehiste, Merike Lepasaar-Beecher, Elmar Maripuu, Gabrielle Mirollo, Taimi Ene Moks, Felix Oinas, Silvia Airik-Priuhka ja Riina Tamm ning valimiku toimetajaks Mardi Valgemäe. Märgitakse, et Betti Alver ise on tõlkijate tööga seotud, on osa luuletusi välja valinud ja tõlkimiseks soovitanud. Nimetatakse, et Eesti PEN-klubi on Betti Alveri esitanud kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks, kuid tema loomingust saadi tutvumiseks saata vaid Ants Orase saksakeelseid tõlkeid valimikust „Acht Estnische Dichter”, kus on avaldatud viisteist Betti Alveri luuletust, ja W. K. Matthewsi ingliskeelseid tõlkeid valimikust „Modern Estonian Poetry”, kus Betti Alveri luuletusi on kümme. Ei jäeta mainimata, et üksikuid luuletusi on tõlgitud ka rootsi ja taani keelde. (Aleksius 1989) Mahukaid tõlkekogumikke vene keeles aga ei nimetata, ehkki autoriseeritud tõlgetena võiksid need olla Betti Alveri luule parimad näited võõrkeeles.(8)

Seda juttu Betti Alver aga enam ei näinud, nagu ei saanud lugeda ka „Üle aegade Assamalla” esimesi korrektuurpoognaid, mis saabusid juuni keskel. Igaviku uks sulgus tema järel 19. juunil 1989 koidu eel (vt ka Muru 2003: 246–248).

Suure tõlketöö tulemusena ilmus väike, sinakate kaantega, kaheksa luuletuse ingliskeelset tõlget sisaldav vihikuke „Selected Poems” (1989) nüüd juba Betti Alveri mälestuseks, leinaraamis teatega tema surmast esikaane siseküljel.(9) Raamatu eessõnas avaldavad tõlkijaile tänulikud Arved Viirlaid ja Tõnu Parming, esimene Eesti PEN-klubi, teine Eesti Tõlkefondi president, lootust, et Alveri valitud luuletuste köide, mille ettevalmistamisel on kaasa löönud suur hulk inimesi üle terve ilma, ilmub lähemas tulevikus (Viirlaid, Parming 1989). Mardi Valgemäe teatel Karl Murule pandi käsikiri tõepoolest kokku, kuid „korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud sellele leida turustamisriski trotsivat kirjastajat” (Muru 2003: 245).

Tol Betti Alveri viimasel sügisel Nobeli-kõne visandisse jõudnud mure teema on aga kajana kordunud mitmes pühadetervituses 1988/89. aasta vahetusel: „Mullu jõin murekarika, / tänavu jõin teise täie, / kolmat kannu kallatakse – / ja siiski-siiski-siiski [---] Uskugem rõõmu!”; „selles imelikus maailmas on nii palju muret, häda ja õnnetust, et nagu ei olekski põhjust (eriti) rõõmus olla. Ja siiski – rõõmuta on võimatu elada!”; „me murelik ja ometi päris imeväärne maailm”; „kõigest hoolimata on see maailm siiski nii imepärane ja üllatav”; „kuigi maailm on üleni täis musta muret, pole rõõmgi veel viimseni kadunud” (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 19p–25p).

Kuna minu peamiseks allikaks olnud 1977.–1988. aasta päevikus lõpevad märkmed 29. oktoobriga 1988 ja kirjamustandite kaustikus on viimane kiri 18. jaanuarist 1989, vaatasin, lootuses leida loo kohta enam andmeid, läbi ka teised Betti Alveri viimaste aastate märkmikud-päevikud. Selgus, et need võivad olla vahetud märkmed. Need tõid sündmuste kohta veidi enam teateid, peamiselt rohkem hinnanguid, lugu ise jäi peajoontes samaks. Usutavasti, kui Betti Alverile oleks antud rohkem aega, ei oleks need mustandmaterjalid meieni jõudnud, ja puhtandpäevikust kooruv lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis näidata. Otsustasin uued üksikasjad jätta oma jutustusse põimimata. Mida olulist lisakski täpsustus, et Talvi Laeva tõlkeüritus tundus Betti Alverile algul ebamäärane ja just seetõttu ei rutanud ta vastama, või et sõnumit võimaliku Nobeli auhinna kohta ta esimeses elevuses mõne inimesega jagas, hiljem aga oma avameelsust kahetsedes palus teadet mitte levitada, mõne teise usaldusaluse ees aga vaikis sellest sootuks? Küll aga tundub oluline ära nimetada ehtalverlik kokkuvõte kogu loost: „13. okt. õ. raadios teade. N. pr. 1988 Egiptus, jama niisiis 1. nov.-st 1987 kuni 13. okt.-ni 1988” (KM EKLA, f 315, m 91: 3, l 10).

Selline dramaatiline lugu ja sellest sündinud suure inimese ja suure luuletaja viimne läkitus: mitte millegi ega kellegi orjaks saada, uskuda hinge­imesid, tahta võimatut, hoolimata kõigest, hoolimata sellest, et oled kogu elu olnud persona non grata! Siin kordub see, mis on olemas Betti Alveri loominguski, ent avatumalt, vahetumalt, valulisemalt, saab selgemaks hingevõlg, saavad selgemaks elu valupunktid, loojakreedo.

Betti Alveri selgitusi oma elu ja loomingu kohta ei ole palju. Siiski toovad need teateid pea kõigi tema loometöö aastakümnete kohta.(10) Siinsed haruldased märkmed Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud viimase luuletuskogu, „kildhaaval valminud eluromaani” (Muru 2003: 235) järelhoovuses, kujutavad endast tagasivaadet elatud elule ning omalaadse vaimse testamendina väärivad tervikuna avaldamist.(11)

Publikatsiooni valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimis­projekt IUT 22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”.


  1. Alveri päevikute kohta vt Metste 2006.
  2. Kirjavahetust Betti Alveriga alustas USA-s elanud Kathryn Mets 1969. aastal, kui tal oli käsil magistritöö kirjutamine Betti Alverist ja tema luulest (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 1/1–1/2).
  3. Vt Anne-Malle Hallik Betti Alverile 19. II 1988 (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 9/35).
  4. Vt ka Betti Alver Otto Luigale 7. VI 1988 (Lillemets, Metste 2007: 466).
  5. Talvik, Heiti. Luuletused. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
  6. Akadeemia põhjendas kõrgeima kirjandusauhinna andmist sellega, et Maḥfūẓ on oma „kõrgeväärtusliku loomingu kaudu, mis on niihästi teravapilguliselt tegelikkuselähedane kui ka sugestiivselt paljutähenduslik, kujundanud välja üldinimlikku tähendust omava araabiakeelse romaanikunsti” (Kasemaa 1988: 1717). Eesti keelde on Maḥfūẓilt tõlgitud romaan „Tuhande öö ööd” (2004), tõlkija Kalle Kasemaa.
  7. Ele Süvalepa andmeil pärineb Betti Alverilt üldse 260 luuletuse ringis (Süvalep 2005: 529).
  8. Vt Звездный час. Стихи и поэмы. Москва. Советский писатель, 1973; 142 lk; Поэмы. Хлеб, Великая сушь, Босая нога. Таллинн: Ээсти раамат, 1976; 57 lk; Дети ветра. Стихотворения и поэмы.Москва: Художественная литература, 1979; 238 lk. Tõlkinud on Svetlan Semenenko ja Junna Moritz. Betti Alveri koostööd Semenenkoga peegeldab hästi nende kirjavahetus (vt Lillemets, Metste 2007: 286–325).
  9. Tegemist ei olnud niisiis Nobeli auhinna taotlemiseks välja antud raamatuga, nagu vahel arvatud. Vrd Põldmäe 2014: 538.
  10. Intervjuud ja muudki isiklikku on avaldatud raamatus „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused” (vt nt Lillemets, Metste 2007: 57–72, 93–97, 124–130, 206–208, 234–237, 344–348, 370–373, 484–488).
  11. Mõni katkend neist on avaldatud luuletuskogu „Omajuur” saatesõnas (Metste 2017: 318–320).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 315. Betti Alveri – Mart Lepiku kogu:

KM EKLA, f 315, m 2: 1. Betti Alveri kiri Talvi Laevale 26. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 5: 2. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 6: 1. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 11: 7. Anne-Malle Halliku kirjad Betti Alverile 22. III 1980 – 19. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 17: 7. Talvi Laeva kirjad Betti Alverile 8. IX 1987 – 17. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 20: 12. Kathryn Metsa kirjad Betti Alverile 2. X 1969 – 21. XII 1988.

KM EKLA, f 315, m 31: 5. Mardi Valgemäe kirjad Betti Alverile 18. VI 1988 – 5. IX 1988.

KM EKLA, f 315, m 78. Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Koostamise materjal.

KM EKLA, f 315, m 87: 1. Betti Alver, Päevik. 1977–1988.

KM EKLA, f 315, m 91: 3. Betti Alver, Päevik. 1988–1989.

KM EKLA, f 315, m 151: 15. Gabriella Mirollo, Talvi Laev, tõlked Betti Alveri luulest.

 

Kirjandus

Aleksius, Malle 1989. Betti Alveri luulet inglise keeles. – Sirp ja Vasar 2. VI, lk 13.

Ivask, Ivar 1988. Minu algpunkt on Rõngu. – Sirp ja Vasar 14. X, lk 4.

Kasemaa, Kalle 1988. Nagīb Maḥfūẓist. – Looming, nr 12, lk 1715–1717.

Kiin, Sirje 2012. Eestlane algatas ameeriklaste Nobeli. – Eesti Ekspress 20. IX, nr 38, lk 22.

Lillemets, Enn, Metste, Kristi 2007. Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks. Tallinn: Tänapäev.

Metste, Kristi 2006. Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna, nr 3, lk 118−141.

Metste, Kristi 2017. See omajuur või mis ta oli …. – Betti Alver, Omajuur. Koostanud K. Metste. Tallinn: Tänapäev, lk 315–321.

Muru, Karl 2003. Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa.

Põldmäe, Asta 2014. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Süvalep, Ele 2005. Saateks. – Betti Alver, Koguja. Suur luuleraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 529–532.

The Nobel Prize 1988 = The Nobel Prize in Literature 1988 Naguib Mahfouz. Press Release. October 13, 1988.
http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1988/press.html (25. I 2017).

Viirlaid, Arved, Parming, Tõnu 1989. Preface. – Betti Alver, Selected Poems. Toronto: Estonian Centre, International P.E.N.

1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).

Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).

17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.

Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)

Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur.

Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).

Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).

Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).

Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).

Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).

1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).

Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.

Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.

1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).

Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).

Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.

Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.

Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.

Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.

Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile1

Berliin

29. sep. 1923.

Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku2 tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.

Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,3 et n e n d e Looming4 kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.

Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.

Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,5 kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.6

Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.

Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!

Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.7

Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!

Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,8 tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.

On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.

Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.

Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!

Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.

Kõige parema tervitusega

                          HVisna

 

Kommentaarid

1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.

2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.

3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.

4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.

5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest.

6. Vt saatesõna.

7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).

8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.

Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.

Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI


  1. August Kitzberg oli etenduseks loa andnud (Visnapuu 1951: 292).
  2. Juba 1918 oli Odamehe ja Siuru ühiskirjastamisel ilmunud „Siuru” II.
  3. Adson nimetab seda, nagu oleks siurulasi nimetatud „kuueks krüsanteemiks”, müüdikeseks, „millega taheti märkida, et me kõik krüsanteemidega uhkustasime. Peale Gailiti ja Visnapuu ei kandnud meist keegi krüsanteemi, ei nööpaugus ega käes.” (Adson 1974: 50–51)

Kirjandus

Adson, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.

Adson, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.

Adson, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Eelmäe, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.

Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.

Gailit, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182.

Gailit, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30.

Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33.

Menning, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.

Raudsepp, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.

Tuglas, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.

Tuglas, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.

Visnapuu, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.

Visnapuu, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.

Visnapuu, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.

Visnapuu, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.

Visnapuu, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

1938. aasta 16. detsembril avati Riia Läti Seltsi ruumes Läti Kirjanduse- ja Kunstikoda. See oli üks organisatsioon nn Läti kodade süsteemist, mis loodi Kārlis Ulmanise valitsemise (1936–1940) ajal ning mille eesmärk oli läti kultuuri edendamine.

Läti kirjandus- ja kunstipäevadele saabus külalisi Eestist ja Leedust. Aasta enne Friedebert Tuglast olid külalisteks Bernard Kangro ja Eduard Hubel ehk Mait Metsanurk, kelle romaan „Ümera jõel” ilmus 1939. aastal läti keeles Jānis Žigursi tõlkes.(1) Tuglase 1940. aasta reisi laast „Läti muljeid” on ilmunud tema kogutud teoste 11. köites (2014).

Vähem kui kuu aega enne Balti riikide okupeerimist peetud pidulik kõne on tollast poliitilist situatsiooni arvestades ilmselt tahtlikult apoliitiline.

Tuglase raamatukokku kuulub sarjas „Elav teadus” ilmunud letofiil Mart Pukitsa „Läti kultuurilugu” (1937), mis esitab mitu paralleeli meie ja Läti ajaloost. Kõnelejagi mainib lõunanaabrite rahvusliku ärkamisaja ideelist juhti Krišjānis Valdemārsi (1825–1891), Johann Köleri kirjasõpra, kelle väljaanne Pēterburgas Avīzes (Peterburi Ajaleht) oli Carl Robert Jakobsoni Sakala eeskuju. Valdemārs rajas hiljem Heinaste merekooli. „Läti Hurt”, loodusteadlane Krišjānis Barons (1835–1923), oli õppinud Tartu ülikoolis.

Lisaks ajaloolistele paralleelidele toob Tuglas oma kõnes esile eestlasi ja lätlasi siduvad looduslikud ning eriti kultuurilised sarnasused, nimetades muu hulgas ka kummagi rahvalaulude ühisjooni, mida on oma raamatus käsitlenud ka Pukits. Tuglase kõnes mainitud väljapaistva luuletaja Edvarts Virza (1883–1940) kirjanikust, tõlkijast ja diplomaadist lapselaps Anna Žīgure (snd 1948) on aga arvanud dainad eesti regilaulust poeetilisemaks.(2) Ehk saaks nõnda eristada ka Virza nn Straumeni idülle ehk talupojaelu kujutavat proosapoeemi „Taevaredel. Aasta vanas Semgale talus” („Straumēni”, 1933; eesti k 1937) ning Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhitooni. 1939. aastal, mõni aeg pärast „Taevaredeli” eesti keeles ilmumist tekkis Loomingu veergudel läti vasakpoolse kriitiku Lucija Upīte artiklist alanud poleemika, osalisteks veel tõlkija Mart Pukits ja Heiti Talvik.(3) Upīte süüdistas Virzat autoritaarse režiimi õigustamises ja populariseerimises: Ulmanise Lätis ei saanuks ta ilmselt niisugust kriitikat avaldada. Meie kriitikud nägid Virza „mälestuste nõiapeeglis” – nagu kirjutab Talvik(4) – märksa rohkemat kui vaid päevapoliitilist tööriista. Virza oli pärast sõda Lätis keelatud autor: kui Tuglas oma kõnet pidas, oli Ulmanis ise seda kuulamas, mõni aeg hiljem poleks Ulmanise preemia laureaati Virzat enam mainidagi saanud.

Lätis tegutses sel ajal mitu vilunud eesti-läti suuna tõlkijat, nagu Tartus õppinud Elīna Zālīte (1898–1955) ja Eestis sündinud Jānis Žīgurs (1915–1988), aga ka eestlannaga abiellunud tulihingeline Eesti-huviline Alfrēds Ķempe (1890–1967), kelle tõlkes ilmus 1941 Eduard Vilde „Mahtra sõda” („Machtras karš”,pidi algselt ilmuma 1940). Ķempe lootis kunagi kogu eesti kirjanduse läti keelde tõlkida.(5) Ta on Lätis avaldanud käsitlusi eesti kirjanikest, luulest ja rahvatantsust. Vastupidisel tõlkesuunal on sel ajal väga oluline Mart Pukitsa, aga ka Karl Abeni nimi. Kõnes mainituist tundis eesti lugeja Kārlis Skalbe (1879–1945) muinasjutte Pukitsa vahendatuna ja Jānis Poruksi (1871–1911) jutustusi nii Pukitsa kui ka Abeni tõlgituna. Rainise (Jānis Pliekšāns, 1865–1929) näidendid olid ilmunud Abeni, Andrievs Niedra (1871–1942) looming taas Pukitsa tõlkes. Suure realisti Rudolfs Blaumanise (1863–1908) jutustusi ja näidendeid oli jõudnud eesti keelde juba enne nende kahe tõlkija tegevust.

Iseloomustamaks lätlaste huvi eesti kirjanduse vastu väärib tsiteerimist intervjuu Jānis Žigursiga, kes Riigi Ringhäälingu külalisena viibis 1940. aasta kevadel Tallinnas. Läti ringhäälingu kooliraadio toimetajat on küsitletud päevalehes Uus Eesti, milles Žigurs ütleb: „Näiteks Metsanurga „Kutsutud ja seatud” on arvustustes tunnustatud parimaks psühholoogiliseks romaaniks ja sellisena teda kõrvutatud prantslaste omadega. Tehakse sellest nagu intelligentsi mõõdupuu – et kas oled Metsanurga teost lugenud või mitte. Arvan, et oleks väga raske leida kirjandusehuvilist lätlast, kes ei tunneks A.H. Tammsaaret, M. Metsanurka, A. Gailitit, M. Underit, A. Mälku, P. Vallakut ja teisi.”(6) Žigurs mainib ka Riia Kunstiteatri suurt huvi eesti näidendite vastu. Tema saadete kavas oli üle nädala vähemalt üks eesti novell lätikeelses tõlkes, lisaks eesti luulet ja loenguid eesti kultuurist. Tuglase kõnes esile toodud „Põrgupõhja uue Vanapagana” katkenditki oli Žigursi tõlkes juba raadios esitatud ning A. H. Tammsaare mälestamisaktustel 1940. aasta kevadel Lätis ette kantud.

Friedebert Tuglase sõnavõtt läti kirjanike päeval kuulub Tuglase ettevalmistatud kogutud teoste käsikirja „Valitud kõned”, mis on hoiul Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas.

  1. Vt Läti hinnang „Ümera jõele”. Kiitev arvustus Mait Metsanurga äsja lätikeelses tõlkes ilmunud romaanile. – Uus Eesti 24. IX 1939, lk 6.
  2. M. M ü ü r i p e a l, „Taevaredel” sündis Billite talus. – Maakodu 2006, nr 4, lk 8.
  3. L. U p ī t e, Läti kirjandus aja veskis. – Looming 1939, nr 5, lk 536–540; M. Pukits, Poleemika. Selgituseks. – Looming 1939, nr 7, lk 786–788; H. Talvik, Ed. Virza: Taevaredel. – Looming 1939, nr 8, lk 891–893.
  4. H. T a l v i k, Ed. Virza: Taevaredel, lk 891.
  5. D. K a r e v a, Vaimulootsik triiki täis. – Sirp 20. XI 1998.
  6. Uusi eesti teoseid läti keelde. Jutuajamine „Ümera jõel” tõlkija J. Žigursiga. – Uus Eesti 16. IV 1940, lk 7.

 

 

Kõrgeauline härra minister, auline Läti Kirjanduse- ja Kunstikoja juhatus, kallid läti kolleegid!

Ma ei julge kaua teie tähelepanu koormata võõrkeelse kõnega. Lubage mul ainult edasi anda eesti kirjanikkonna siiras tervitus teie organisatsiooni suurteks tööpäevadeks. Teiseks tahan kasutada võimalust oma rõõmuavalduseks, et võin isiklikult osa võtta neist päevadest. Teie mõtted on muidugi sihitud oma maa vaimuelu organiseerimisele ja tõstmisele. Kuid mis saavutate teie, see annab initsiatiivi ja hoogu ka meile. Olgu teie töö viljakas! Eesti vaimuinimeste mõtted ja südamed on teiega.

[Selle minu eestikeelse sissejuhatuse tõlkis läti keelde Elīna Zālīte. Järgneva kõne kandis ta ette ainult läti keeli:]

Eesti tänapäeva kirjandus.

Kui ma siin täna eesti kirjanduse esindajana sõna võtan, siis teen ma seda teadmises, et see toimub kuulajaskonna ees, kes pole meile eestlastele kauge ega võõras. Meie rahvaid ühendavad samad looduslikud elutingimused ja seovad samad ajaloolised pärimused. Meie teed nii õnnes kui ka õnnetuses on kulgenud kõrvuti. Kuid põline ühe ja sama mere ääres, ühe ja sama päikese all elamine ei või mõjuta olla meie rahvusmentaliteedi kujunemisele ning sellest võrsunud vaimuvaradele.

Meile pole küll veel täitsa selge, kui palju on meil ühiseid muinaspärandeid. Kuid igatahes on juba juhitud tähelepanu ühisjoontele läti ja eesti rahvalaulu sisu ja aine käsitluses, värsimõõdus ning mõtteparallelismis. Niisama langevad meie muinasjuttude luulekujud suurelt osalt ühte. Veel selgemaks saavad aga paralleelnähtused, nii pea kui jõuame aegadeni, mil kumbki rahvas võis alata juba teadlikult ja organiseeritult oma rahvusliku kultuuri harrastamist. Võtkem kas või kohe ärkamisaja suured kümnendid. Eks seisnud seal kõrvuti kaks suurmeest – teil Krišjānis Valdemārs, meil Carl Robert Jakobson – mitte ainult juhuslikud kaasaegsed, vaid sama vaimu tööriistad. Ja kas ei esinenud seal kõrvuti Krišjānis Barons ja Jakob Hurt – üks töötades küll Moskvas, teine Peterburis, kuid mõtted mõlemal juhitud oma kodumaa muinasluule kogumisele. Ja nii on möödunud hilisemadki aastakümned ühiselt: masendavad venestusajad, sajandi alguse uus ärkamine, rasked Maailmasõja päevad ja lõpuks kummagi maa vabanemine ühises võitluses ühtede ning samade vaenlaste vastu. Jah, ka meie tänapäeva elutingimusis, oludes ja ohtudes on nii palju ühist. Kuid on loomulik, et selline ühine saatus ka ühiseid lootusi ja kartusi on äratanud, mis on kajastunud meie loominguski. Kui on olnud realiteet sama, ei puudu siis sellest realiteedist tõusnud luulelgi samad tunnusjooned.

Oleme siiski peaaegu nagu sama maa lapsed. Meie eestlased elame vaid pisut põhja pool ja pisut karmimais tingimusis. Sellepärast on meie iseloomgi vahest pisut kinnisem ja tundeelu vähem lüüriline kui teie oma. Kuid kui eestlane loeb Virza Straumeni idülle, siis meenuvad talle kõige kaunimad mälestused ta oma kodutalust. Ja kui lätlane jälgib Tammsaare Vargamäe eepost, küllap siis kangastuvad tallegi ta karmimad kogemused võitlusest oma maaga ning maa eest.

Olen tahtnud siin rõhutada, et meil on nii palju ühist. Kuid pean ka kohe rõhutama, et me seda ühist küllalt hästi ei tunne. Sest kui teised kunstiväärtused vabalt rahvuspiire ületavad, siis takerdub kirjanduslik looming paratamatult keeletõkke taha. On nii harvad need üksikud kummalgi maal, kes suudavad ühesuguse vabadusega nautida mõlema rahva kirjanduslikku eneseväljendust.

Kuid nende harvade tõttu saame ometi pilgugi heita oma naabri vaimsesse varaaita. Tõlge jääb küll ikka tõlkeks ja temas hukkub paljugi, mis sõltub just keelelisest vormist. Kuid ta võimaldab ometi saada käsituse teise kirjanduse aineist ja probleemest ning luua kujutluse kirjeldatud maa rahvaelust ja mõtteviisist. Eriti hõlbustab seda tõlgitud ilukirjandus just laiemas lugejaskonnas, kellel pole mahti ega eeldusi süveneda teise rahva elu käsitlevaisse ajaloolistesse, etnograafilistesse või sotsiaal-poliitilistesse uurimustesse. Ja ses mõttes on läti kirjandus eestikeelses tõlkes juba senigi palju tänuväärset tutvustamistööd teinud. Sellised nimed nagu Blaumanis, Niedra, Rainis, Poruks, Skalbe, Virza pole eestigi lugejale paljas kõla, nagu pole talle tundmatu ka see läti eluavalduste ring, mida nad on kirjeldanud. Ning teiselt poolt tahan uskuda, et eestigi autorite tõlked on Lätis samasugust tutvustaja osa täitnud.

Kuid sel vastastikusel rikastamisvahendil on ometi olulised puudused. Ta ei saa olla küllalt ulatuslik, tal on hädaoht jääda juhuslikuks ja – kõigepealt– ta ei saa iial sammu pidada otse tänapäeva loominguga. Tõlkija jõuab oma valikuni aastate ja aastakümnete pärast, välja arvatud ainult üksikud juhused, kus on küsimuses üksikud ainelt sensatsioonilised või juba erakordselt esile ulatuvad teosed. Mis on aga vaheajal sündinud naabermaal? Mis tehakse seal tänapäeval? Millist osa etendab kirjandus otse sel hetkel rahva mõtte ja tundeelu peegeldamisel ning ideelisel selgitamisel?

Kui minu tänaseks ülesandeks on kõnelda mõni sõna eesti kirjandusest, siis ei taha ma igatahes jutustada kirjanduse ajalugu. Ma ei taha teid tüüdata kaugete nimede, pealkirjade ja aastaarvude loetlemisega. Ma püüan vastata võimalikult lihtsalt küsimusele: mis toimub tänapäeva eesti kirjanduses?

*

On vana tähelepanek: romantiliste kirjandusjärkude domineerivaks vormiks on värss ja lüürikasse kalduv lühiproosa, realistlikel ajastuil aga peamiselt eepilise ulatusega romaan. Nii on see kordunud ka eesti kirjandusloos. Selle sajandi alguse uusromantiline suund viljeles tulemuslikult lüürikat ja novelli, kuid oli romaani alal väheviljakas. Vastupidi, pärast Eesti iseseisvaks saamist algav realismi taaselustumine tähendas ka romaani osatähtsuse tõusu. Viimane kümnend on olnud otse ta võidukäiguks. Ta on esialale tõusnud mitte ainult oma arvukusega, vaid ta valitseb ka lugejaskonna tähelepanu. Kõik muud kirjanduslikud vormid on ta varju jäänud – olgu see novell, näidend või värss. Jätkub ainult tähendusest, et möödunudki aastal ilmus Eestis umbes 30 algupärast romaani, neist mõnedki nelja-viiesaja-leheküljelised. See pole väike arv meie kirjanduslikes oludes.

See romaani võidukäik ei tulnud ometi mitte järsku. Suurte romaanide traditsioon polnud meil üldse kuigi tugev. Vanarealismi ajastust polegi palju muud mainida kui Eduard Vilde ajalooline triloogia ja mõned sama autori teised teosed. Näis, nagu puuduksid Eestis vastavad talendid, püsivus ja ka lihtsalt rahvamajanduslikud eeldused suuremate kompositsioonide loomiseks ning väljaandmiseks. Nii olid Eesti iseseisvusajagi esimesed romaanid sünnilt juhuslikud ja väliselt vähema ulatusega. Alles a. 1926 tegi Anton Hansen Tammsaare algatuse, mis sai teistelegi eeskujuks ja kannustajaks. Sel aastal ilmus nimelt tema viieandelise suurromaani „Tõe ja õiguse” esimene köide. Tammsaare polnud enam noor mees ega algaja. Ta sulest oli ilmunud veerand sajandi jooksul rida pikemaid realistlikke külajutte ja impressionistlikke linnanovelle. Jõudes juba oma viiekümnenda eluaasta künnisele tahtis ta suuremas kompositsioonis anda sünteetilise kokkuvõtte oma nooreea mälestusist, kasvukoha inimümbrusest ja kogunenud elutarkusest. Muidugi ei tarvitse ma läti kuulajaile selgitada Tammsaare suurromaani sisu, – ta on võinud sellega isegi tutvuda, kuigi lühendatud tõlkes.1 Vaevalt ulatus aga autorigi kavatsus esialgu esimesest köitest kaugemale. Kuid ta oli eneselegi ootamatult hästi õnnestunud ja ka vastuvõtt oli selle kohane. See oli nagu laiapiirdelise eepilise jutustamisoskuse avastamine eesti kirjanduses. Kaks ja pool tuhat lehekülge argielu kirjeldust – kas see ei võinud igavaks minna? Otse selle vastu – teose psühholoogiline tihedus, intiimne veenvus, ridade vaheltki hõõguv eluhõng tegi ta kõigile lähedaseks.

Pärast selle suure kompositsiooni lõpetamist avaldas Tammsaare veel kaks suuremat romaani – „Elu ja armastus” ning „Ma armastasin sakslast”. Kuid ma tahaksin peatuda ometi ainult ta viimase teose juures, millega ta veel enne oma ootamatut surma hakkama sai. See on imeväärse pealkirjaga ja veel imeväärsema sisuga romaan: „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis ilmus alles möödunud jõuludeks. Ka läti rahvas tunneb lugusid suure jõuga, kuid juhmivõitu vanapaganast ja tema kavalast sulasest, kes oma peremehe igal juhul lõpuks üle lööb. Kuid Tammsaare on kuidagi osanud need grotesksete rahvajuttude tüübid paigutada meie reaalsesse tänapäeva ja siduda nad kõige aktuaalsemate päevaprobleemidega. Osalt küll päris ehtne vanapagan – isegi väikesed sarvenupud ei puudu, kuid sealsamas ka päris harilik tööori, keda ta „aitajad” tõeliselt alalõpmata tüssavad ja ekspluateerivad. Ja koos autoriga kaldub lugejagi sümpaatia lõpuks selle vanapagana poole. See on kibe, sarkastiline, paradoksaalselt vaimukas teos, mille lõplikku mõtet polegi vahest lihtne avastada. Nagu Tammsaare ise oli väga erandlik kuju eesti kirjanduses, nii jääb selliseks ka ta hüvastijätu teos.

Tammsaare kõrval tuleb kohe mainida teist viljakat romanisti. See on Mait Metsanurk – temagi juba üle kuuekümnenda eluaasta künnise astunud. See on oma ideelisis otsinguis palju rahutum, mitmekülgsem, võiks öelda ka praktilisem autor. Ta on oma suures toodangus püüdnud ikka elavalt reageerida ajastu päevaküsimusile, kord rohkem, kord vähem õnnestudes. Praegu tahaksin ometi tähelepanu juhtida eriti ühele ta algatusele uuemas eesti kirjanduses. Aastal 1934 ilmus Metsanurga romaan eestlaste muistsest vabadussõjast „Ümera jõel”, mis on ka lätikeelses tõlkes tuttav.2 Selliseid ajaloolis-isamaalisi romaane oli harrastatud juba ärkamisajale järgnenud ajastul, kuigi hoopis vähenõudlikumal kujul, ja siis oli see laad unarusse jäänud. Nüüd aga lähenes Metsanurk sellele ainete liigile juba nüüdisaegsete ajalooliste teadmiste ja psühholoogiliste nõuetega. Teiselt poolt aga lisas nii autori innukust kui ka lugejaskonna vastuvõtumeeleolu rohkem maksmapääsev rahvuslik suund. Tulemuseks oli sedalaadi ajaloolise ilukirjanduse äkiline võrsumine mõne aasta jooksul. Metsanurgal eneselgi ilmus alles möödunud jõuluks suur romaan „Tuli tuha all”, mis kujutab suuri näljaaegu Eestis XVII sajandi lõpul ja maarahva visa võitlust oma õiguste eest. Teistest Metsanurga hilisema aja romaanest olgu mainitud paari aasta eest ilmunud ja Lätiski tuntud „Kutsutud ja seatud”, mis käsitleb juba meie oleviku kirikuelu.3

Metsanurga poolt algatatud ajaloolist romaani on viljelnud ka Karl August Hindrey oma kaheköitelises Muinas-Eesti olusid kirjeldavas romaanis „Urmas ja Merike” ning paaris teiseski teoses. See autor on praegu aktiivseist eesti kirjanikest õieti kõige vanem, kuigi ta oma puht-ilukirjanduslikku tegevust algas võrdlemisi hilja. Ajalooliste ainete kõrval on ta eriti viljelnud psühholoogiliselt väga peenekoelist nüüdisaja inimese kujutamist nii romaanes kui ka rohkearvulisis novelles. Esimestest olgu eriti mainitud ta „Sündmusteta suvi”.

Kõik järgnevad romanistid kuuluvad juba kas kesk-, nooremasse või koguni noorimasse kirjanikepõlve. Siin tuleks jälle mainida suure ajaloolise romaani „Läänemere isandate” autorit August Mälku. See teos kirjeldab väga patriootilises vaimus eesti viikingiaega ja esivanemate kangelastegusid. Samuti ilmus samalt autorilt pisut varem suur ajalooline romaan „Surnud majad”, mille aine on võetud Põhjasõja aegseist Eesti oludest. Ometi on Mälgu erialaks just ta kodukoha – Eesti saarte karmi ja omapärase miljöö kirjeldamine, mida ta on teinud mitmes romaanis ja novellikogus.

Eriti viljakas ja jõuline romanist on Eesti Kirjanikkude Liidu praegune esimees August Jakobson. Ta debüteeris küll alles 1927. aastal üle seitsmesaja-leheküljelise romaaniga „Vaeste-patuste alev”, mis käsitles Eesti provintsi proletaarset miljööd ja äratas kohe suurt tähelepanu. Ning sellest peale on ta avaldanud üle kahekümne tüseda köite, peamiselt romaane. See haruldane viljakus on äratanud küll kaksipidi mõtlemist, kuid keegi ei saa ka eitada Jakobsoni järjekindlat, veenvat realismi oleviku Eesti inimtüüpide eritlemises, samuti kui tema probleemide aktuaalsust.

Hoopis piiratum on Johannes Semperi romaanitoodang. Õieti ongi kõne ainult kahest ulatuslikumast teosest, millest viimane, neljasaja-leheküljeline romaan „Kivi kivi pääle” ilmus alles möödunud jõuludeks. Semperi erialaks on eesti haritlastüüpide psühholoogiline eritlemine ja nende elamuste nõelterav kinnistamine. Selleks on autori intellektuaalne hingelaad, kirjanduslik kultuur ja stiilioskus enam kui kohane.

Kõige vähem võiks läti kuulajale tundmatu olla August Gailiti, välismailgi populaarse „Toomas Nipernaadi” autori nimi. Selle kõrval tuleks aga mainida ka ta „Isade maad” ja teisi romaane, samuti kui novellegi. Gailiti fabuleerimise ja grotesksete tüüpide loomise oskus ning ta romantiliselt paisutatud stiil on erandlik eesti romaani üldiselt eepilisemalt vestleval taustal.

Ma tean küll, et paljas autorite loetlemine võõrale kuulajale õieti midagi ei ütle, kuid ma oleksin ülekohtune, kui lõpuks vähemalt üksikuid nimesidki ei mainiks, kellel igaühel ometi on oma kindel koht eesti uuemas kirjanduses. Nii on Richard Roht oma paariskümnes romaanis kirjeldanud peamiselt eesti küla ja alevi olusid, samuti kui ka Mart Raud. Albert Kivikas, hea rahvaelu kirjeldaja, äratas viimati tähelepanu oma suure vabadussõja romaaniga „Nimed marmortahvlil”. Jaan Kärner käsitleb peamiselt oleviku või lähema mineviku ühiskondlikke olusid. Enn Kippel on viljakalt harrastanud ajaloolist romaani ja Adolf Hint4 Saaremaa ning meremotiive. Ei tohi mainimata jätta ka vanameister Oskar Lutsu poolmemuaarilist toodangut, Leida Kibuvitsa impressionistlikke tüübiromaane või ka Jüri Parijõe peamiselt juba noorsoole määratud jutustusi.

Nii käsitleb eesti tänapäeva romaan kõiki ühiskonna kihte ja ajaloolisi järkusid, muistsest iseseisvusajast kuni käesoleva hetkeni. Ei või muidugi väita, et siin oleks tegemist ainult meisterteostega või et siin ei leiduks koguni päris asjatut ballasti. Kuid me teame ka, et isegi teisejärgu toodangul on vahel oma positiivne osa täita. Ta aitab tihendada üldist kirjanduslikku pinda, millest võrsuvad üksikud ulatuslikumad saavutised. Kirjandus tervikuna on ikkagi kollektiivse töö tulemus. Samuti teame ka, et see eesti romaani õitselelöök poleks mõeldav olnud enne riikliku iseseisvuse saavutamist. Alles nüüd tekkisid tõelised eeldused selle kirjandusliigi harrastamiseks. Sest andekuski ei aita, kui ühiskond pole veel võimeline selle vilja soodustama ja kandma. Seda suudab ta alles meie päevil.

*

Kui siirdume romaani juurest teiste eesti kirjandusliikide juurde, siis pole siin tõus endisega võrreldes nii märgatav. Viimane kümnend ei tähenda ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt sellist murrangut. Isegi tehnilis-stiililiselt pole siin suuremaid avastusi tehtud, välja arvatud vahest ainult luulekirjandus. Avardumist ja ajakohastumist tundub muidugi küll nüüdisaegsete teemade valikus ja oleviku mentaliteedi maksvusele pääsemises.

Novelli ja lühema jutustuse alal mainigem siin juba varem esinenud nimesid, nagu Hindrey, Metsanurk, Mälk, Jakobson, Kibuvits. Kuid nendegi novellistika liitub vaid osana nende hoopis olulisema romaanitoodangu külge. Erandeiks ses suhtes oleksid vahest ainult Hindrey ja Peet Vallak.

Mis puutub aga näitekirjandusse, siis leidub meil üldse vaid üks puhtakujuline näitekirjaniku tüüp – Lätiski mõne oma teosega tuntud Hugo Raudsepp.5 Ta on avaldanud paar piibliainelist draamat, kuid saavutanud oma tõelise menu ikkagi kümmekonna komöödiaga. Ta on erakordselt löögivalmis ja paradoksiviljakas, reageerides väledalt meil päevakorral olevaisse nähtusisse, mille koomika polegi iga kord võõrale arusaadav. Muist viimase aja näidendeist tuleb eriti mainida August Jakobsoni möödunud aastal ilmunud draamat „Viirastused”. See saavutas oma sügavpsühholoogilise ja pineva arengujoonega väga hea menu teatrilaval. Nii linna- kui maalavad nõuavad aga pidevalt algupäraseid näidendeid. Ja selle nõude rahuldamiseks on viimaseil aastail tekkinud otse kümnete ja kümnete kaupa teatritükke. Kuid kahjuks ei või seda peamiselt jantlikku repertuaari kirjanduslikult kuigi kõrgelt hinnata. Teiseks abinõuks algupärase mängumaterjali soetamisel on romaanide ja jutustuste dramatiseerimine. Nii on rohkesti ka eelpool mainitud teostest näitelavale jõudnud ja sel teel laia üldsuse hulgas veelgi populaarsemaks saanud. Ja meie dramatiseerijail on tõesti leidlikkust, oskust ning julgust. Peab uskuma vist sedagi nende hulgas, kes väitis: kui tarvis, dramatiseerin ka Eesti vabariigi raudteede sõiduplaani! Kuid näidendite-kriis pole ainult meie, vaid palju laiema ulatusega häda.

Eesti luulekirjandus pole küll nõnda romaani varju jäänud kui näiteks novell, kuid seda tähtsust tal igatahes pole, mis paarikümne aasta eest. Siis ta otse domineeris kõigi teiste kirjandusliikide üle. Talle on praegugi jäänud oma kindel, kuigi vähenenud hindajatering. Senised luuletajad on enamasti edasi tegutsenud ja neile on aeg-ajalt ikka uusi andekaid algajaid lisaks tulnud. Eesti moodsa lüürika rajaja prof. Gustav Suits on küll juba palju aastaid peamiselt kirjandusloo uurimisega tegelenud, aga Marie Underi suur lüüriline and on aina süvenenud ja ta väljendusvorm üha peenenenud. Samuti on Henrik Visnapuu viimasel aastakümnel eriti isamaalaulikuna tuult tiibade alla saanud. Selle aja jooksul on kindla ilme võtnud ka Juhan Sütiste elulähedane ja sõnastusvärske looming, mis täidab juba kümmekond kogu. Teistest nii vanemaist kui nooremaist luuletajaist, kelle tegevus pidevalt jätkub, olgu veel mainitud alatine opositsioonimees Johannes Barbarus, idüllikalduv Hendrik Adamson, tööpaatose ülistaja Erni Hiir, intellektuaalne Valmar Adams, epigrammilise kontuuriselgusega Betti Alver ning lüürilise voolavusega Kersti Merilaas. Möödunudki aastal ilmus Eestis paarkümmend uut luuletuskogu.

Ometi ei piirdu ühegi rahva kirjanduslik elu ainult ilukirjanduslikkude teoste enestega, vaid sellesse liitub veel muidki komponente. Siin tuleb arvestada ka kirjanduse ja rahva vastastikust suhet ning mõju, ideelisi väitlusi kirjanduse ümber, arvustust, esseistikat ja osalt kirjandusloo uurimistki. Mis puutub huvisse kirjanduse vastu Eestis, siis on see vähemalt romaanide puhul ilmne. Seda tõendavad kõiksugused ankeedid, kirjanduslikud kohtud ja muud reageeringud. Seevastu on küll kirjanduses eneses suunavõitlused peaaegu vaikinud ega või enam kujutledagi selliseid poleemikaid kui alles kümne aasta eest. Ometi näib meie kirjanduslik areng juba mingile uuele murrangule lähenevat, sest praeguse hetke tundeelu ei taha nagu enam hästi sobida seni valitsenud realismi raamidesse.

Tahan lõpetada oma põgusa ülevaate usus, et eesti kirjanduslik elu on midagi tõesti elavat ja arenevat. Kirjandus pole nüüdsel ajal miski isoleeritud, ainult üksikuile määratud ajaviide, vaid ta on tihedas sidemes kogu rahva organismi kasvu ja võimastumisega. Sellisena tahame ja võime loodetavasti näha ka eesti kirjandust.

*

Mulle on õnn osaks saanud läti kirjanduslikke suurpäevi kaasa elada. Osalt tean, osalt aiman, et läti kolleege samad küsimused huvitavad ja liikvele panevad, mis meiegi kirjanikke. Kummagi liitlasrahva kultuurielu huvides oleks, kui meie kirjandustegelased ikka lähema kontakti saavutaksid. Sest see kannustaks, annaks hoogu ja indu meie edasi ründamisel. Kuid iga vaimne võit ühel pool piiri tähendab seda kaudselt ka teisel pool.

Ma tean, lätlased tarvitavad ütlemata ilusat kõnekäändu, soovides mingile meeldivale nähtusele kauast kestvust. Nad soovivad sellele päikese iga. Lubage ka minul läti kultuuri loovale vaimule ja selle kandjaile päikese iga soovida.

1. „Zeme un mīlestība”, 1–4, Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1936.

2. „Imeras kauja” Janis Žigursi tõlkes ilmus1939.

3. „Aicināts un izredzēts” Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1940.

4. Adolf Hint (õieti: Adolf Edmund Hint) muutus raamatukaantel Aadu Hindiks 1940. aastatel.

5. „Mikumärdi” (Mikumerdi, 1930) ja „Põrunud aru õnnistus” (Neprāta svētlaime, 1932) R. Valdessi (õieti Rihards Ferdinands Bērziņš, 1888–1942) tõlkes. Bērziņš on läti keelde tõlkinud näiteks ka Tuglase novellid „Suveöö armastus” ning „Popi ja Huhuu” (1922); just Tuglase tegelaselt Arthur Valdeselt pärineb tema pseudonüüm.

               P a b e r t r ü k k

PDF

Paremad päevad on veel ees …

Marju Lepajõe ettekanne konverentsil „Filoloogia lagunemine“

https://doi.org/10.54013/kk778a4

Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras üha kasvavat arhiivi. Mädchen für alles, ei saa ma jätta meenutamata Uibopuu sõnu, kui 1994. aasta kevadel palusin tal kirjeldada oma tööülesandeid kirjastuses.1

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. Uute noorte annete leidmine ning tasakaalu hoidmine koduhõllanduslikult konservatiivse ja üha rohkem uute asukohamaade moodsast kirjandusest tuge otsiva lugeja vahel oli oluline, ent sama tähtis oli leida autoreid, kes eesti keelt säilitades suudaksid kõnetada uusi lugejaid.

Sellega seoses on peamiselt kõneldud-kirjutatud Helga Nõust (snd 1934) ja Enn Nõust (snd 1933). Seda enam väärib rõhutamist Eesti Kirjanike Kooperatiiviga nii autorina kui ka aktsionärina liitunud noorima, oma kirjanikutegevust inglise keeles alustanud ning hiljem rahvusvaheliseltki tunnustust saavutanud Elin Toona (snd 1937) kujunemine eesti kirjanikuks, samuti Valev Uibopuu roll selles. Veelgi noorematele, näiteks kirjanduslikult andekale keeleteadlasele ja diplomaadile Aarand Roosile (1940–2020), selline soosing osaks ei saanud.

Kui 1964. aastal ilmus Elin Toona esimene romaan „Puuingel”, võis tema nimi tähelepanelikule eesti uudiskirjanduse ja Kangro toimetatud ajakirja Tulimuld järje­kindlale lugejale juba mõnevõrra tuntud olla. Alates 1960. aastast oli Tulimullas kolmel korral ilmunud tema luuletusi, milles aimub virginiawoolfilikku oma toa otsimist ja inspiratsiooni ihalust. „Mu looming oli algul tavaline,” kirjutab Elin Toona aastakümneid hiljem: „Hingelised luuletused „elust”, millest mul ei olnud veel aimugi. Ma otsisin nii mõndagi. Ma otsisin „oma nägu”, oma tuba ja üksildust. Peamiselt aga otsisin inspiratsiooni.” (Oinas 1992: 107) Palju hilisem oli äratundmine, et inspiratsioon tuleb tahes-tahtmata ja kutsumata, ning see tõendas kõiki naiskirjanikele tuntud vaevu ja eelarvamusi ületavalt, et „vaimne ei allu millelegi ega kellelegi”, kuigi töö kirjutusmasina taga võis edeneda aeglaselt (Oinas 1992: 109). Ehk siis: „Kunstid on ainus viis kogu sellest pasast pääseda,” nagu laseb Elin Toona oma loomingu algusjärgus, 1960. aastate künnisel öelda mälestuste minategelasel omaeluloolises raamatus „Pagulusse” (Toona Gottschalk 2017: 389). Varajane pühendumine kirjandusele sai napiks ja lünklikuks jäänud haridusteega (eestikeelne algkool Saksamaal pagulaslaagris, Inglismaal lastekodukool ja õhtukool, teatrikool) Elin Toona kireks. Temavormis kirjutatud mälestusteoses „Ella” ütleb ta:

 

Kirjutamine oli alati olnud Elini lemmiktegevus, samuti joonistamine, ja ta hakkas varsti võitma pisikesi kirjandusvõistlusi Inglise ajakirjades ja uuesti saatma lühijutte BBC-le. Seal jõudis ta niikaugele, et üks tema lugu loeti ette tähtsal kirjandusfestivalil Hullis. Teda nimetati „värskeks nooreks kirjanikuks” ja temast räägiti telesaates „Noorte Maailm”. Ta kirjutas tellimise peale kuuldemänge ja lühijutte ja oli leidnud uue karjääri. (Toona 2008: 157)

 

Osa saamine Londoni kunsti- ja teatriinimeste boheemlikust elust 1960. aastate algul andis rikkaliku elukogemuse, mille Elin Toona on kokku võtnud nii: „Tulin Londonisse teatrikooli, sealt sain näitlema televisiooni. Abiellusin. Lahutasin. Reisisin ümber maailma ja alles Inglismaale tagasi tulles sain aru, et kui ka elaks 100-aastaseks, olin juba 25-aastasena pooled kannad maha jooksnud.” (Toona 1965: 20)

Sellises olukorras hakkas Elin Toona kirjutama inglise keeles romaani, mis kandis pealkirja „The Wooden Angel”: „Romaanil ei olnud mingit seost eestlastega ega minu emaga. See rääkis eranditult minu elust Inglismaal, sõpradest ja ringkonnast, kellega suhtlesin 1960. aastate algul Londonis, kus olid puhkemas seksuaalne ärkamine, nii-öelda swinging London, ja noorte revolutsioon tollaste ilmavaadete vastu.” (Toona Gottschalk 2017: 399) Ent juhtus nii, et kirjastajale saadetud käsikiri läks kaduma ning koopiad osutusid loetamatuks. Hea sõber ja üks vähestest eestlastest, kellega Elin Toona Londonis suhtles, kirjanik ja ajalehetoimetaja Gert Helbemäe (1913–1974) soovitas kirjutada romaan uuesti eesti keeles ja nii jõudis käsikiri 1963. aasta suvel Lundi Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Seda lugesid peale Uibopuu kindlasti Arvo Mägi ja Karl Ristikivi, kes tunnustavalt nimetas Toona „meie Saganiks” ning küllap talle omase eneseirooniaga märkis kirjastuse meestest koosneva kolleegiumi ühe­külgsust, „mille all kannatavad naisautorid ja naislugejad” (EKM EKLA, f 341, m 50:11).

9. juunil 1964 Stockholmis toimunud EKK juhatuse koosolekul kinnitati kirjastuskava, milles seisavad Salme Ekbaumi „Veimevakk”, Peeter Lindsaare „Mardus kiljatas”, Elin Toona „Puust ingel” (esialgne pealkiri), Bernard Kangro „Linnutee” või „Must raamat”, Ain Kalmuse „Koju enne õhtut” ja Arved Viirlaiu „Kustuvad tuled” (EKM EKLA, f 341, m 373:7, lk 159). „Puuingel” ilmus Olev Mikiveri kaane­kujundusega ja trükiarvuga „maksimaalselt 2300 eks”, nagu on kirjas 16. juunil 1964 Lundis Bernard Kangro ja Valev Uibopuu ning 24. juunil 1964 Londonis autori allkirjastatud lepingul (EKM EKLA, f 341, m 379:2). Üsna romaani algusse on autor kirjutanud nii teose sisu kui ka käsikirja saatust silmas pidades tähelepanuväärse lause: „… loeme oma meeldivaks kohustuseks teatada, et Teie maal „Puuingel” on komisjoni poolt näitusele vastu võetud…” (Toona 1964: 9).

Romaan sai ilmumise järel üsna toetavaid arvustusi, kõigepealt kirjastaja Bernard Kangrolt (1964), kuid selle edu päädis 1966. aasta algul Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, mille žüriisse kuulusid Mall Jürma, Alfred Kurlents, Viktor Kõressaar, Olev Parlo ja Aleksis Rannit. Auhinna põhjenduses öeldakse järgmist:

 

Eesti proosakirjandus vajab andekat järelkasvu ning õnneks on maapaguluses tõusnud üksikuid uusi paljutõotavaid sidumata kõne viljelejaid. Viimaste aastate edu­kaimaks debüüdiks meie proosakirjanduses on Elin Toona romaan „Puuingel”. Oma erksas, inimese olemust vaagivas vaatlemises, rahutus käärimises ja ümberhinnanguis on see tänapäeva otsiva noore teos. Peategelase suutmine end tööga välja murda komplekside kokkupõimunud rägastikust, leida trotsi ja vihkamise ümbersulatamist eneseteostuslikus, elutõde tunnetavas kunstiviljeluses annab romaanile inimlikult veenva lõpu. See eksistentsialistliku hoiaku ületamine rajaneb kirjaniku teadlikul kujundamisoskusel, mis avaldub ka tema teosele antud kompositsiooniliselt suletud vormis. Välis-Eestis üles kasvanud Elin Toona sõnaline kujundusstiil on loomulik, värske ja kaasakiskuv. (Visnapuu auhind 1966)

 

„Puuingliga” sai alguse Elin Toona ja Valev Uibopuu aastakümneteks kestma jäänud kirjavahetus, millest järgnevalt on tehtud väike valik, kujutamaks Toona teed ja arengut kirjanikuks. Elin Toona kirjad asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKK fond 341, m 59:1 – 58 kirja ajavahemikust 11. I 1964 – 9. XI 1973; Valev Uibopuu fond 356, m 104:9 – 11 kirja ajavahemikust 30. III 1966 – 31. I 1995). Kirjamappides leidub rohkesti ka Uibopuu vastuste koopiaid või mustandeid, mis sisaldavad ametlike vastuste kõrval üha enam isiklikku ja soovituslikku ning osutavad hoolele ja poolehoiule, millega Uibopuu jälgis noorema kolleegi kujunemist. Hiljemgi on ta tõstnud esile Elin Toona loomingu väärtusi seal, kus kohane ja kasulik, näiteks soovitades Toona järgmist romaani „Lotukata” (1969) soome keelde tõlkimiseks ning nähes selles Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” paralleelvarianti paguluses (Virtaranta 1991: 173–174). Ent Toona innustajana on Uibopuu teinud ka täpselt seda, mis kuulub hea toimetaja ametisaladuste juurde: vaikinud üsna pingsast tööst käsikirjaga.

Elin Toona ja Valev Uibopuu korrespondentsi juures tuleb aga silmas pidada enesestmõistetavat tõsiasja, et kirjastajapoolsete ametlike sõnastuste ja soovituste taga ei pruugi alati olla kirjutaja isik, vaid tegemist on kolleegiumis formuleeritud hinnangu või mõtte sõnastusega. Olgu selle näiteks toodud katkend Arvo Mägi kirjast Valev Uibopuule 19. novembril 1963 (EKM EKLA, f 341, m 124:2):

 

Umbkaudne ettepanek kirjakavandiks Toonale (nagu juttu oli).

Kuna järgmine poolsari on juba täis, siis lükkub Teie käsikirja üle otsuse tegemine edasi umbes pooleks aastaks. Kolleegium soovitab seda aega kasutada käsikirja kohendamiseks ja tõhustamiseks. Seiklused – ja eriti ohtrad dialoogid – vennaste Michaeli ja Pauliga võiksid olla lühemad. Samuti läheb liiga pikale muidu huvitav-ilgelt kujutatud tüüp Paul. Et Averyga ikka tõepoolest nussiks läks (otsi viisakam väljendus, kui arvad, et autor minestab!) tundub ebatõenäolisena lugejale. See seiklus võiks saada ära segatud ja jääda pooleli. Kõige selle eventuaalselt lühendatu asemele võidaks käsikiri oma tõhususelt ja usutavuselt, kui peategelanna kunstiõpingutele ja kunstiga tegelemisele antaks enam ruumi. Kõlab täiesti ebausutavana, et platooniliselt vaevalt kunsti nuusutanud peategelane äkki üleöö loob silmapaistvale näitusele pääsenud kunstitöö. Niisuguseid imesid tänapäeval ei juhtu. Soovides sitkust (kokku kirjutatult) jõudu etc.

Teie geeniust austav kolleegium (või midagi vähem aupaklikku…

Tervisi! Arvo

JANIKA KRONBERG

 

 

 

11.1.64

V. a.

hr. Valev Uibopuu!

 

Tänan Teid väga nõuannete ja näpunäidete eest ja selle suure vaeva eest, mida olete näinud. Olen püüdnud muuta ja ümber kirjutada kohti, mis näisid mulle Teie kirja põhjal väärad ja muutsin ka proloogi. Kogu tööd ma ümber kirjutada aga ei oska, on see vajalik? Ka ma ei saa hästi aru, miks Teie nimetate Pauli2 ilgeks tüübiks ja et ta on ülevalgustatud? Kas Teie ei arvanud Eugeni?3 Seda võiks ju korraldada, kui ta on vastuvõtmatu tegevuses ja kõnes, kuid kardan, ta kaotaks hulga omast iseloomust, mis tõesti on niisugune.

Proloogis märkisin, et kõik sündis hulk aega tagasi, tüdruk on raamatu lõpul minemas kunstikooli – õppima, mis eestlastele nii väga tähtis on – kuid ta raamatu ulatuses toimuv tahe maalida on toores ja ta ingli piltki on vaid toore andega maalitud. Vast asjaolu, et ta selle põhjal saab kooli, aitab publiku silmis ta tegevusele anda sihti.

Olen valmis ette võtma igasuguseid muudatusi, mida leitakse vajalikuks, kuid oleksin tänulik, kui leiaksite pisut aega anda mulle veel näpunäiteid. Ise on hirmus raske vigu leida, sest seisad liiga ligidal.

Tänan Teid veelkord südamest ja jään

lugupidamisega,

Elin Toona

 

 

 

Pieces of Eight Hotel,

George Town, Exuma.

Bahamas.

14th December, 1964.

 

V. a.

Hr. Uibopuu!

 

Suur tänu õpetliku kirja eest! Teil on õigus. Mulle teeb ka muret, et ma küllalt emakeelt lugeda ei saa, eriti sellepärast, et olen liikuv inimene ja kuigi ma tahaks nii paljugi kaasas kanda, pean ma oma elu 44 naela ulatusse sättima. (Lennukite bagaashi alammäär kaalu). Mul on isegi juba pool kohvert täis raamatuid; seal ka eestikeelseid luuletusi. Need raamatud on minu elus nagu toed ja välja valitud sellistena. On harva, kui üks raamat puudutab mind nagu raske käsi õlal ja sellest raamatust ma enam lahti ei saa. Koos on põhjust elada ja eluks. Näiteks Kahlil Gibrani teod „Prophet” etc. Ka Durrelli Alexandria… Ja see ei tähenda enam, mis keeles ta on kirjutatud, sest keel on ainult pool mõtet niikuinii. Mul on ka kaasas mitmed Helbemäe raamatud ja nende abil on mul võimalik enda keelte miljööd muuta. Ma leian vahest aega töö juures ka oma asju kirjutada ja siis juhtub, et ma kirjutan eesti keeles ja räägin inglise keeles kellegiga üle toa. Mul on vähe vaba aega, kuid oleks hea kui mul oleks mõningad eesti­keelsed raamatud käepärast .. aga neid ei saa ma nii kergesti osta kohtades, kust ma läbi reisin, nagu ingliskeelseid, kus valik on suur igas jaamas. Siin saarel pole ühtegi poodi ega kauplust peale ühe toidupoe, kust ainult hädalisi asju võib osta nagu hambapastat. Kui Teie tõesti oleks nii lahke ja, et Teie ise pakute mulle raamatuid saata, siis palun küll. Võibolla Teie olete ka raamatute külge seotud nagu minagi ja siis võibolla on seal midagi eesti keeles, mida ma veel ei ole näinud ja mis Teid nii öelda, õlast kinni sai. Ma võtaks suure tänuga vastu. Kui ma siit kord lahkun ja mul on liiga palju kraami, ma võin nad kas Teile tagasi saata või saata ema kätte Londonis. Teil on õigus, eesti keele ja inglise keele vahe pole mitte ainult sõnades, vaid miljöös endas. Ma saan aru.

Ingliskeelsete töödega on mul aga ka lootust. Mul on üks raamat, mille peale mõtlen ja millega ma publisherite juures kosjas käin. Arvan, et kui mul aega leidub kord hiljem (kui ma saaks terve päeva kirjutada ja mitte enam varastatud ajas) siis ma võin katsuda teda kas tõlkida või uue eestikeelse raamatu käima panna. Probleem on ka majanduslik, nagu iga kirjanik aru saab. Lootusi on küllalt – tahtmist ka. Kirjutan edasi ja loodan Teile ka varsti jälle midagi pakkuda.

Suur tänu veelkord kõigi eest. Ma oma raamatut pole veel näinud, aga vanaema kirjutas, et kaan olevat lihtsalt suurepärane.

Tervitades – ka soovides Teile Häid Pühi

ja Head Uut Aastat!

Elin Toona

 

 

 

27.7.66.

Armas Hr. Uibopuu,

Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks. Õpetuseks ja kasvatuseks ning lapsikutest kompleksidest üle saamiseks. Olen alati kindel olnud, et ma eestikeelsetest raamatutest aru ei saa (kuigi ma tõesti mitmet väärtust ei hinda) kuid ligemalt vaadates hakkan aru saama hoopis midagi muud – just seda, et valetan iseendale puuduliku tahte tõttu aru saada. On alati kergem olla üld-põlglik arusaamatuse ees kui tegelikult tunnistada, et olen vaid mõningaid raamatuid lugenud ja sellega üldarvamist avaldanud kõige kohta, kuid tegelikult ainult lugenud siit ja sealt ja kahjuks mitte kõige paremat. Alles nüüd, Teie raamatuid lugedes, olen ma eestikeelse kirjanduse peale tõelise huviga hakanud vaatama. Võibolla (arvan) olete Teie kui kirjanik samas kategoorias kui teised maailmakirjanikud, kelle tööd mind haaravad. Ma vist enne mainisin, et ma ei salli juturaamatuid s.t. jutte, kus probleemid on pealiskaudsed seiklused; adventure ja muu juhtumised väljaspool. Siin tuleb ette uuesti sõna ’miljöö’, mida ma olen senini valesti kasutanud, või mitte selgesti küllalt. Ma ei arva miljööd kui materjaalset tagapõhja jutule (linn või talu), vaid vaimset arusaamist teise mõtlemisviisist. (Võib mõrtsuka mõtteviisist ka aru saada, sest see on meie ajal inimlik, aga ma näiteks ei tunne kaasa matsiga, kes võtab mütsi maha Saksa ees). On sellegipärast vaja sellisele arusaamatule tundele ligineda. Meie näiteks ei võtaks mütsi maha kuninga ees ka mitte – ja Saksal pole üldse väärtust. Võibolla saate nüüd parem aru, mida arvan ’võõra miljööga’? Mul on kogu aeg kodus ja mujal pahandusi, et ma ei seleta ennast küllalt pikalt. Räägin niikuinii väga vähe ja arusaamatusi juhtub iga päev. Arvan alati, et teine juba teab või et olen juba rääkinud.

Teie raamatud on minuarvates palju inimlikumad kui näiteks Gailiti omad. Kus „Leegitsev süda” haaras suure käega laia mõtet, on Teile tähtsad inimesed kui erandid omaette – inimese oma süda iseendale. Ma sain teie haigest tüdrukust aru, kuigi ma poleks temamoodi käitunud, saan ka Markusest aru (ja loodan, et ta ei muuda; raamat pole veel lõpul), kuid Anust poleks ma iialgi kui inimene aru saanud. Inimene peab haige olema, kui tal puudub igasugune endakaitse võim. Selliseid inimesi ei ole nagu selles romaanis, kuid neid tundeid küll üldideaalides. Iga meie hea külg on vastukaalus halvale, mis võtab „L. S’mest” inimlikkuse ära; Gailiti stiliseeritud inimesed on ideaalkujud, aga mitte elavad surelikud nagu meie. Võib ju olla, et Eestis oli omal ajal selliseid ühekülgseid häid või halbu? Must/valgeid karaktereid leidub aga ka primitiivsetes lugudes või muinasjuttudes: mis tähendab, et pean hoopis teise eelarvamisega lugema hakkama. (Või ilma eelarvamiseta)! Eelarvamised on minul üks suurim viga.

Maailm on ju huvitav. Kõiksugu kohad ja ümbrused, aga selles on kõige huvitavam inimene, kuidas ta seda näeb ja mis ta mõtleb selle juures. Kuigi meie erineme üks­teisest pealiskaudselt, oleme meie igatpidi seotud tunnetes ja võimelised igat sama asja tundma omal korral ja viisil kui teinegi. Elame aga nii lühikest aega, et ei saa kõike läbi elada; nii siis loeme sellest. Samuti kui pealiskaudset miljööd Hawaii saarel võib ka läbi elada puudust, küllust, viina-janu, vigast keha, hullumeelsust või surmatõbi. Kõik võib ka sulle kord juhtuda, kus sa siis inimlikult teisest aru saad. Joodik ei ole ainult joodik, vaid sellega seos on tuhat teist tunnet, mida meie ära tunneme tuttavana. Just seda olen ma Eesti kirjandusest katsunud leida. Võib ju juhtuda, et orja-aeg tegi inimesed niivõrd kalgiks, kuni mitte-inimlikkus oli ise juba inimlik. Nagu suures vaesuses või hädas. Siin tuleb mul meelde, kuidas pidin ise Indias nälga surevatest lastest mööda minema ilma aitamata ja kuidas see päevast päeva kergemaks mulle läks, kuni ma ei näinudki neid enam. Kristus olla perfektne inimene olnud; ainult hea. Võib siis olla ka Anusi ja Rabaraude, sest Eesti kirjandus on täis Anusi ja Rabaraude! – (Mida mina olen lugenud enne Teie raamatuid ja moodsaid). Teie abil hakkan aga uskuma, et olen tõesti võibolla muudki head kahe silma vahele jätnud. Tunnen huvi uuesti hakata ../ seda kirjutades tuleb mulle meelde pikk rida näitemänge taluelust (ka mingi „Peremees”)? kus olen istunud tummalt kolm tundi ja imestanud, et selliseid inimesi maailmas olla võis!/ .. hakata lugema.

Kas oskate inglise keelt? Saadaks Teile hea meelega raamatuid; Gibrani töid. Või tunnete juba? Julian Huxley „Essays of a Humanist” ja muid kui tahate, tänus Teile eesti raamatute eest.

Kahju, et Teie ei saa sel suvel puhkusele minna. Unistan isegi nendest suvilatest, mis teil Rootsis skäärides? pidavat olema. Olen suur Ingmar Bergmani austaja.

Ärge tööga enesele liiga tehke!

Tervitades,

Elin

Püüan alati kindlat arvamist avaldada, kuid leian, et see on nagu pildistamine ühes poosis, olles kindel, et tabatud moment on küllalt ja ainukene ajas. Olla kindel on olla kinni, sest midagi ei ole kindel, kui hakkad uurima. Võibolla on mul vale?

  

 

London 21.12.67

Armas Hr Uibopuu!

Soovin Teile kõigepealt head uut aastat ja aitäh raamatu eest! Võibolla on 1968 tõesti „Laagrilapse” aasta, sest ma leian, et mul on Ameerikas tõesti palju rohkem aega kirjutamiseks. Niipea kui tagasi saan, hakkan asja vaatama. Kas on vanadusest või muust, aga hakkan hindama korralikku bourgeoise’likku elamist, mida ma enne põlgasin, eelistades mõraga tassi, külma tuba ja romantilist nälga.

Tore oli Teid Londonis oma silmaga näha. Millal Teie Philadelphiasse tulete?

Soovin Teile veelkord kõike head ja rohket töö tuju.

Elin

PS. Elin Gottschalk

Apt Ie, Radnor Crossing Apts, 258 Iven Avenue,

St. Davids, Pa. 19087

U.S.A

1 Lähemalt EKK ajaloost vt Kronberg 2002.

2 Tegelane romaanis „Puuingel”, peategelase Kareni õpingukaaslane ja armastatu kunstikoolis; vangistatakse segatuna sabotaažikatsesse Lõuna-Aafrika saatkonna vastu.

3 Tegelane romaanis „Puuingel”, Pariisist Londonisse seiklema tulnud sakslasest gigolo.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKM EKLA):

f 341, m 50:11. Karl Ristikivi kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile.

f 341, m 124:2. EKK kirjanduslik kolleegium 1958–1964.

f 341, m 373:7. Eesti Kirjanike Kooperatiiv Aktiebolaget. Koosolekute protokolliraamat nr 1. 1950–1967.

f 341, m 379:2. Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuslepingud 2.

 

Kirjandus

Kangro, Bernard 1964. Teos ühest tänapäeva juurteta noorest. – Tulimuld, nr 4, lk 292–293.

Kronberg, Janika 2002. Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994. (Collegium litterarum 13.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Oinas, Felix (toim) 1992. Kuidas kirjanikud kirjutavad. 33 loomelugu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1964. Puuingel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1965. Mismaalased inglid tavaliselt on? Intervjuu Elin Toonaga. – Mana, kd 28, nr 4, lk 20–23.

Toona, Elin 2008. Ella. – Loomingu Raamatukogu, nr 27–30. Tallinn: SA Kultuurileht.

Toona Gottschalk, Elin 2017. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Tlk Kersti Unt. Tallinn: Varrak.

Virtaranta, Pertti 1991. Keskusteluja Valev Uibopuun kanssa. Vestlusi Valev Uibopuuga. (Castrenianumin toimitteita 39.) Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura].

Visnapuu auhind 1966 = Henrik Visnapuu auhind Elin Toonale. – Tulimuld, nr 1, lk 63.

Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus” (1910–1911) ning „Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus” (1962). Veel on avaldatud eraldi raamatuna „Koidula ja Almbergi kirjavahetus” (1925) ja valik „Koidula kirjad omakseile” (1926): emale, isale, õele. Abikaasade (Lydia ja Eduard Michelsoni) kirjavahetus sai uurijatele kättesaadavaks hiljem ja neid kirju ei ole kunagi avaldatud. Koidula kirju on aastatest 1862–1886 järelpõlvedeni jõudnud umbes 400. Suurem osa neist (ca 280) on kirjutatud omastele. Teine pool (natuke üle saja kirja) on kirjutatud sõpradele ja tuttavatele. 1860. aastatest on meieni jõudnud kirjad ärkamisaja kesksetele tegelastele, eelkõige Kreutzwaldile, aga ka kirjavahetused Carl Robert Jakobsoni ja Jaan Adamsoniga. Ka Koidula suhted Soome sõpradega on alguse saanud 1860. aastatel; siin on oluline kirjavahetus ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskisega (nii enda kui ka J. V. Jannseni nimel) ja arheoloog Johannes Reinhold Aspeliniga. Nendega oli Koidula ka kohtunud: Yrjö-Koskinen oli külastanud Jannseneid Tartus 1867. aasta suvel, muuseas koos Julius Krohniga, aga viimasega kirjavahetust ei sündinud. J. R. Aspelin ja Carl Gustaf Swan olid olnud Tartus esimesel laulupeol 1869. aastal ja peatunud Jannsenite kodus. Sellest tutvusest sündis kirjavahetus just Aspeliniga; Swan hoidis hiljem, kui eesti rahvuslik leer oli selgelt lõhenenud, Jakobsoni poole.

Säilinud kirjad on paraku vaid osa kunagisest kirjavahetusest. Koidulale kirjutatud kirjade järgi saab selgeks, et olemas on olnud ka Koidula kirjad näiteks Ado Reinvaldile, Jakob Hurdale, Lilli Suburgile, Jaan Bergmanile, Wilhelm Schottile ja teistelegi, mis pole arhiividesse jõudnud.

Hea kooli suure teadusliku kirjapublikatsiooni tegemiseks oli andnud Mart Lepiku algatatud Kreutz­waldi kirjade väljaanne. Kui Kreutzwaldi kirja­vahetuse töögrupp (lisaks Lepikule veel Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa, Liis Raud, Aarne Vinkel) oli saanud oma asjatundliku töö eest 1982. aastal riikliku preemia (tollal Eesti NSV riiklik preemia), otsustati tegijate ajastutundmist ja kogemusi kasutada teise suure kirjaväljaande – Koidula kirjade – koostamiseks ja väljaandmiseks. Koidulal oli olnud lai kirjavahetus ja palju korrespondente, kuid kõige rohkem oli kirju kodustelt pereasjade kohta (vt eespool). Need kirjad Koidulale oleksid paisutanud väljaande mahtu üle mõistliku piiri. Samas olid väga mitmed kirjavahetused säilinud sedavõrd puudulikult, et dialoogi poleks sündinud. Ka olid kõige olulisemad kiridialoogid (Koidula–Kreutzwald, Koidula–Almberg) varem avaldatud. Nõnda otsustati, et huvi pakuvad eeskätt Koidula enda mõtted. Seega planeeriti teist tüüpi väljaannet, kus oleks kronoloogilises järjestuses esitatud kõik Koidula kirjad (ka need, mis olid muus seoses juba ilmunud). Sel kombel oleks lugejateni jõudnud omalaadne Koidula päevik, mis kirjeldanuks noore neiu kasvamist suureks luuletajaks ja keskseks seltskonnategelaseks („Eesti esimeseks naiseks”, nagu teda tutvustati Soomes). Neiueas Lydia Jannseni läkitused õele või Lydia Michelsoni tundeid ja mõtteid abielunaise ning emana kajastavad kirjad on ajastu mentaliteedi ja Koidula isiku seisukohalt tõeliselt valgustavad, nagu ka ustava tütre ning lähedase õe elu ja igatsusi peegeldavad kirjad kodustest kaugel. Ja lõpuks veel need kirjad, milles kajastuvad ebameeldivad tülid raha ja isa päranduse ümber. Neid läkitusi pole kunagi avaldatud ja kõik sedalaadi kirjad ei ole ilmsesti ka säilinud.

Koidula kirjaväljaande plaan nägi ette, et säilinud umbes 400 kirja mahuvad ära kuude köitesse: I köites kirjad 1860. aastatest, II köites kirjad järgmisest kümnendist kuni Koidula abiellumiseni 1873. aastal ja ülejäänud köidetes kirjad Kroonlinnast ja välisreisilt alates 1873. aasta veebruarist kuni luuletaja elu lõpuni. Kõik kirjatekstid pidid olema esitatud originaalkeeles, täiendatud vajadusel tõlkega eesti keelde ja neile pidi lisatama tekstoloogilised ning sisukommentaarid. Väljaandele oli moodustatud kolleegium koos­seisus Eduard Ertis, Rutt Hinrikus, Ea Jansen ja Meelik Kahu. Kirjaväljaande töörühma kuulusid Eva Aaver töögrupi juhina, Heli Laanekask, Ellen Kaldjärv, Aino Undla-Põldmäe ja Sirje Olesk. Käsikirjast sai provisoorselt valmis esimene köide kahes osas ja osa teisest köitest. Siis tuli vahele ajalugu ja suured muutused kirjastamispraktikas.

1992. aastal haigestus ja lahkus meie seast Koidula elu ja loomingu teenekaim uurija Aino Undla-Põldmäe. Samas kaotas sel ajal veel ainuke keskne kirjastus Eesti Raamat huvi akadeemilise ja kuluka kirjaväljaande vastu. Eesti Kirjandusmuuseum sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigis küll õiguse ise kirjastada, aga mitte raha selleks. Eesti Raamat ja tekkivad uued kirjastused tahtsid teadusliku väljaande asemel üllitada Koidula lähenevaks 150. sünniaastapäevaks laiale lugejaskonnale mõeldud kirjandusliku albumi. Mõni aasta varem oli ilmunud niisugune album Jakob Hurda kohta (1989) ja see oli olnud menukas. Menukaks sai muidugi ka Koidula album (1994). Meie (Eva Aaver, Heli Laanekask ja siinkirjutaja) alustasime seda koostöös Eesti Raamatuga, kuid välja andis selle lõpuks 1994. aastal uus Tartu kirjastus Ilmamaa. Nii­sugused olid olud ja selleaegne kirjastamispraktika. Koidula kirjaväljaanne jäi taas seisma ja on seisnud tänaseni. Kirjaväljaande kandvad jõud Eva Aaver ja Heli Laanekask said liikuma oma teise pooleli jäänud projekti: väljaandele „O. W. Masingu kirjad H. J. Rosenplänterile” leiti rahastaja Saksamaalt ja see, kaua ette valmistatud ja rahvusvahelist tähelepanu pälviv väljaanne, sai prioriteediks Koidula kirjade ees.

Siinseks publikatsiooniks valisime koos Heli Laanekasega kaks Koidula kirja C. R. Jakobsonile aastast 1868: need on kirjad, mida Koidula sada ­viiskümmend aastat tagasi oma siis veel sõbraks arvatud eakaaslasele kirjutas. Esimene kiri avab nendevahelise kirjavahetuse ja teises käsitleb Koidula talle omasel viisil neid teemasid, millest nad Jakobsoniga tavaliselt kirjutasid. Üldse säilitatakse kirjandusmuuseumis 14 Jakobsoni kirja Koidulale ja 11 Koidula kirja Jakobsonile. Tuleb rõhutada, et see kirjavahetus on olnud läbinisti eestikeelne ja uues kirjaviisis. Jakobsoni kirju Koidulale on publitseeritud ka varem: aastatel 1910–1912 ilmusid need ajakirjas Eesti Kirjandus, kuid Koidula vastused puudusid (need olid siis veel Kurgjal Jakobsoni pärijate valduses).

C. R. Jakobson oli Eestis ainuke Koidulaga umbes samaealine kirjavahetuspartner. Nad olid kohtunud 1860. aastatel Tartus, kui Jakobson, kes sel ajal elas ja töötas Peterburis, oli Eestis käimas. Jakobson oli andnud Lydia Jannsenile tema luuletajanime ja seepärast nimetas Koidula end tema ristilapseks. Jakobsoni ja Jannseni kirjavahetus oli alanud 1866. aastal ja on võimalik, et isa eest kirjutas mõne kirja ka Lydia. Tema enda kirjavahetus Jakobsoniga oli alanud veebruaris 1868 ja viimane Koidula sisuline kiri Jakobsonile on ilmselt kirjutatud 1870. aastal. Viimane teade Jakobsonilt on vastus Koidula saadetud kihlakaardile novembris 1871. Malle Salupere (2017: 234–238) on oma raamatus seda kirjavahetust kommenteerinud ja väljendanud arvamust, et kirjavahetus katkes peamiselt Jakobsoni äärmise egotsentrismi tõttu.

Koidula kirjade omaaegne keelekuju on siinses publikatsioonis edastatud muutmata; teksti olen kommenteerinud joone all ja lisanud teksti üksnes kommentaarinumbrid. Kui olen vajalikuks pidanud kirjateksti veel midagi lisada, on see lisandus nurksulgudes. Allakriipsutused on Koidulalt.

Kirjade originaalid asuvad: EKM EKLA, f 47, m 2: 9.

SIRJE OLESK

 

Koidula Jakobsonile 6. II 1868

Auustatud herra!

Teie saate mulle andeks andma, kui mina siin, Teie võimaliku imekspanemist unustades, kateta silmadega teie ette astun, teid küsides: kas nimetatud ettevõtmine „Kooliraamatu” saatmisest Soomemaale meelest unund,(1) ehk – on loul mõni muu vahepuu ees? Prof. Koskinen küsib oma viimse kirja lõpetuses, kas raamat üldse valmis? Ma olin sõna kaks Teie vaimulapse üle tema kätte läkitatud sõnumiku sisse lisanud – Teie saate seda vahest pahaks panema?! – kelle peale ta kostis: „Jakobsoni herralt väljaantud raamat ei ole minu pihusse mitte puutund. Olge nõnda hea, mulle üht Exp. saatma, ma läkitan hiljemine hinna teile kätte.” – Nüüd jätaksin ma hea meelega asja Teie enda toimetada, tõeste teades, et teie minu soovitust ja aru selle poolt mitte võeriti ei saa mõistma, kui ka ehk minu julguse üle pead kõngutate. Aga, vaatke! Ma näeksin nii hea meelega, et sõbrus Eesti- ja Soomemaa vahel sigineks, aga ei mitte – jahtuks! Kas annate sellepärast minu julguse andeks?

Kui ma seda alles tean, siis vahest ütlen Teile, mis „Kooliraamatu” üle mõnest suust ja – sulest minu kõrva ja silma ulatanud. Ma tahaksin kül teada, kas gümnasiumi koolmeistri herra tõt jõuab kannatada, kui see ka naesterahva suust tuleb? Mis teie arvate, aulik herra!? Kinnituseks tohin Teile tunnistada, et minugi sugune seda on pidanud jõudma ja mõnikord – õige kibedat!

Tähendatud prof. Koski[ne]ni asjalugu Teile veel – ärge pange pahaks! – kord meele tuletades, julgen ma, Teid Jumalaga jättes, ennast nimetada

 

Teie

alandlik ristilaps(2)

L. Koidula

Tartus 1868, 6. Küünlakuul.

Koidula Jakobsonile 28. II 1868(3)

Auustatud herra!

Kas teate ka, et mul esiotsalt himu oli, Teid pahase meelega pisut sõitlema hakata: kas see ka õige on, minu uhkusele niisugust hoopi lüüa tahta?(4) Nii varsi Teie temast ka jagu ei saa; sest arvates, et mina Jürgensi tähtjaid sõnu, mis üksi teises reas Teie kohta võiksivad puutuda, nõnda kergelt Teile luban: seda arvates, aulik herra! ei tunne Teie naesterahva ja nimelt oma „ristitütre” kangekaelsust veel ammugi põhjani! Pealegi on kahjurõõm, kellest ma kui naesterahvas oma rohket osa ülevelt saanud, kõige parajamalt südames mul liikumas. Vaatke: Jürgens oli „Emajõe Ööpiku” sassis ja kirju riide üle seda enam vihastanud, mida vähem minu isa temale lauliku nime avaldada „teadis” ja Laakmann „tohtis”.(5) Jah, mikspärast, auustatud herra! läksite Teie ka üht loodust kiitma, mis veel nii puuduline on, et mina ennast koore(6) laituse eest kellegi ees, ka Jürgensi ees mitte, ei tohi vabandama hakata? Sisu poolt ei tohi ma – ärge seda uhkuseks arvage! – ühe Jürgensi kätte õiget aruandmist kül mitte uskuda. Jürgens vihastas „Em. Ööp.” kiituse üle, sest et ta hiljaaegu veel tema loojat ei tunnud: muidu oleks ta oma sõnad teisiti säädinud, sest minu isast peab ta suurt lugu(7) – laps oleks siis ka armu ehk ommeti halastust tema silme ees leidnud. Nii vastameelt, kui see mulle oli, kui isa, mineva nädalil Pernust tulles, mulle teadis ütelda, et „Perno sõber” nüüd aru kätte saanud, siis ei võinud ma teiselt poolt kahjurõõmu tagasi sulguda, mis mulle seletas, et Jürgensil sest hea meel ei saanud olema, et ta „suleneitsi” kohta mõnda halva sõna kulutanud. Aga mina ei või parata: olen oma isa tütar. Kui väga see Teid pahandanud, et keski laitis, mis Teie kiitsite, olen alles Teie kirjast näinud; ommeti, lubage mind ütelda: olete võeral teel, kui asjalugu teisiti arvate olevad, kuda praegu seletasin. Ma julgen Teile meele tuletada, mis mullu sui Teile ütlesin: „Diese Kritik ist viel zu günstig, als dass sie nicht böses Blut setzte!”(8)– Jätke mulle siis ikka suuremat osa Jürgensi laitusest, mis aga sõrvast Teie kohta käib, kanda, uskudes: ega ta mulle liiaks ei lähä!

Aga, kui ka – lubage mind veel seda palvet nimetada! – kui ka lugu Teie mõtet mööda oleks juhtunud olevad: auustatud herra! ärge võtke niisugust juhtumist mitte liiga peenikese kullakaalu peal mõõta!! Teate isegi, et minu isa tahtmine selle kohalt palju õigem ja tõsisem on, kui ehk mõne kahe silma vahele jäänud sõna järele võiks arvata. Seal „kus Teie nagu kodu tahate olla,” – tänan Teid selle eest! – seal olete Teie nagu kodu! Ma kuulin oma kõrvaga isa ütlevad, et kui ta oleks võinud arvata, et Teie seda nõnda tähendate, sõnad ka oleks võinud manuskripti sisse jääda,(9) kuid „Unpartheilichkeit”(10) arvati ka siin tarvis olevad ja siin alles õiete, kus hoop oma koea kohta sihitud oli. – Aga nüüd: kas võtate minu kät lepituseks vasta? Kui Teie oma „ristitütre” palumisest kõige vähemat kui lugu peate, siis tohin ma seda loota. –

Et ma just natuke vaidlema olen hakanud: auustatud herra! kas Teie siis minu silmaseletust nii vaevaliseks peate, et mind ei arva lingupaela nägevad? Ütelge, Jumala pärast! kus paikus ma ütlesin, et oma mõtteid „Kooli lugemise raamatu” üle Teile tahtsin avaldada?(11) Minu õpimata sulg palub alandlikult andeks, kui, mõtete teelt kõrva eksides, niisugust arusaamata hooplemist Teie silma ette toonud! Nalja sõna lõpetades pean kinnitama: niisuguse töö peale, kui „Kritik üben”(12), on koguni teise vaimuga inimesi meie armsa Eestirahva hulkas juba elamas ja mina ei võiks ommeti omalt kohalt muud ütelda, kui: „Toogu meile paremat, kes head halvaks arvab!” Mis ma teiste suust kuulnud, seda ei taha ma Teile siiski mitte salgama minna, tõeste teades, et teie minu sule sünnituses muud ei lähä otsima, kui üksi sõbraliku sõna.

„Lutheruseusu väga auustatud pappid” jätkem üsna kõrvale; neilt ei tohi keski kiitust oodata, kes kirikust etteraeatud jälgedes ei oska käia, ja Kreutzwald’il on õigus: „Je mehr Licht, desto mehr Schatten”(13). Ärge imestage, mind nii tusalesi sõnu selle kohta kuuldes ütlevad: mulle tuli praegu meele, mis Paistu õpt. Hansen(14) selleaastase Riia seitungi esimistes NN. Eestirahva praeguse elu ja seisuse kohta ütleb!(15) Ka Eestimaal kandvad kirikuteenrid alati musta kuube! – Mis aga üks meie rahva ja Teite endast auustatud mees mulle möödaminnes nimetanud, üks mees, keda ka alati minu südame vägev tundmine teretab: meie Kreutzwald! Seda ei taha ma Teile mitte salgada, kui Teile vahest mitte asi juba teada ei peaks olema, sest Kreutzwald on mees, kes oma mõtteid kuhugil varju taga ei hoia. Vaatke, „Viru laulik” kahetseb, et Willigerode(16) ja Körber(17) Eesti laulikut[e] keskel aset leidnud; nimed, kelle kohta ta laulikute tähendust kaugeltki ei taha anda – „Mir scheint ein Sudler noch kein Dichter zu sein!”(18) – veel kuulin ma ühe õpetatud mehe suust, „Kooli l. r.” pidada niisuguste laste kohta, kellele ta kirjutatud, mõtete poolt mõnes kohas liig kõrge (hochgehalten) olema; ja viimaks üteldi mitmed sõnad, kui liig paiklikud, iga lugejale mitte selged küllalt olevad. See on enamiste kõik, mis ma mõistliku rääkiate suust tean nimetada; kui palju sest õige ehk kõver? ei tea mina arutada. Mõistmatade laitusega ei taha mina Teie aega viitma hakata: meie gümnaasiumi kooliherra ei tohi mitte tahta, et teda liig uhkeks laseme minna! – Kas pean Teile nüüd ütlema, mis „Kooli l. Raamatu” kiituseks üteldakse? Seda võite igalt poolt hõlpsaste kuulda, kus ettekinnitatud kius ega – rumalus valitsemas ei ole. Mis sakslasedki tema kiituseks räägivad, seda leiate ses selleaastases Talinna seitungi lehtes,(19) kus ka „Eesti Postimehest” räägitakse ja keda hea meelega Teile tahan saata, kui Teil lugemata peaks olema.

Mis saate Teie minu kõnest mõtlema? Kas Teie ka ei pahanda, et „suleneitsi” Teile kõik nii julgeste kätte ütleb? Aulik herra: ise tahtsite.

Teid minu omaksete poolt tervitades jään ma alati

 

Teie alandlik

L. Koidula.

Tartus 28mal Küünlakuul 1868.

 

P. S. Minu isa saab vist 8. ehk 9. Märtsil siit Peterburgi sõitma, kuhu ta minu venda väe peale tahab anda.(20)


  1. C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat” oli ilmunud 1867. aastal; Koidula oli raamatust 10. X 1867 kirjutanud Y. S. Yrjö-Koskisele (vt selle kohta Zetterberg 2017: 217; samuti Loorits 1936). 1868. aasta veebruaris kurdab Y. S. Yrjö-Koskinen kirjas Jannsenile, et tal ei õnnestu Helsingist Jakobsoni raamatut leida ja palub selle endale saata (vt samas).
  2. C. R. Jakobson oli Lydia Jannsenile andnud kirjanikunime „Koidula” (vt selle kohta J. V. Jannseni kiri C. R. Jakobsonile 20. II 1867; EKM EKLA, f 47, m 2: 6). Esimest korda kasutati seda pseudonüümi Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” esimeses osas.
  3. Käesolev kiri on vastuseks C. R. Jakobsoni mittesäilinud kirjale. Jakobsoni 1868. aasta kirjad Koidulale pole meieni jõudnud.
  4. C. R. Jakobson oli anonüümselt kirjutanud kiitva hinnangu „Emmajõe Öpiku” (1866) kohta ajalehes Eesti Postimees 19. VII 1867, nr 29, lk 231. Selle kirjutise peale oli Mihkel Jürgens, kes ei aimanud luulekogu autorit, kirjutanud kriitilise vastuarvustuse, mille saatis J. V. Jannsenile. Jannsen seda ei avaldanud, kuid tekst oli ilmselt saadetud ka C. R. Jakobsonile.
  5. Koidula luulekogu „Emmajõe Öpik” ilmus autori nimeta. H. Laakmann „Emmajõe Öpiku” trükkijana ei tohtinud autorisaladust reeta.
  6. Mõeldud on vormi.
  7. Mihkel Jürgens (1820–1874), raamatuköitja ja bibliofiil, oli Perno Postimehe ja Eesti Postimehe pidev kaastööline, kes avaldas seal iga aasta alguses eelmisel aastal ilmunud eestikeelsete trükiste nimestiku. Ka allpool nimetatud „Perno sõber” on M. Jürgens.
  8. See kriitika on liiga heatahtlik, et ta paksu verd ei tekitaks! (sks k).
  9. J. V. Jannsen oli C. R. Jakobsoni arvustusest „Emmajõe Öpiku” kohta ilmselt mõned sõnad välja jätnud.
  10. Erapooletus (sks k).
  11. Eelmisest kirjast on lugeda, et Koidula tahtis vahendada teiste mõtteid Jakobsoni raamatu kohta.
  12. Kriitikat harrastada (sks k).
  13. Mida enam valgust, seda enam varju (sks k). Kreutzwald oli Koidulale 11. veebruaril 1868 kirjutanud: „Kus ühelt poolt niipalju valgust on, seal ei või teiselt poolt varjudest puudust olla.”
  14. Woldemar Adolf Hansen (1823–1881), aastatel 1854–1881 Paistu Maarja koguduse õpetaja.
  15. Riia seitungi esimestes numbrites ilmunu all peab Koidula tõenäoliselt silmas W. A. Hanseni artiklit „Ueber das Landschulwesen in Livland” (1868).
  16. Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893) oli aastatel 1857–1885 Tartu Maarja koguduse õpetaja ja 1869. aasta esimese laulupeo patroon.
  17. Martin Georg Emil Körber (1818–1893) oli sel ajal Anseküla Maarja koguduse õpetaja ja vaimulik kirjamees.
  18. Minu arvates pole paberimäärija veel kellegi laulik! (sks k). Kreutzwald kirjutas seda oma esimeses kiriarvustuses „Einige Worte über „Emmajõe Öpik””, mille ta oli Koidulale saatnud daatumita kirjas 1868. aasta jaanuari keskel.
  19. Ilmselt pseudonüümi -bl- all avaldatud artikkel „Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten” (1867).
  20. J. V. Jannsen oli 10.–20. märtsil Peterburis, kuhu viis oma poja Leopoldi teenima mingisse kroonuametisse (vt Eesti Postimees 3. IV 1868, nr 14, lk 105–106; 10. IV 1868, nr 15, lk 113–115).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 47, Carl Robert Jakobson.

Kirjandus

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe, toim Ülle Kurs, Õnne Kepp. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

-bl- 1867. Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten. – Revalsche Zeitung, 13. XI, nr 36.

C. R. J. 1867. Uus Ramat. „Emmajöe Öpik”. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht 19. VII, nr 29, lk 231.

Emmajõe Öpik. [Lydia Koidula.] Tartu: H. Laakmann, 1866.

Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. [Fr. R. Kreutzwaldi kirja­vahetus, 5. kd.] Toim Mart Lepik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.

Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. Kd 1–6. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953–1979.

Hansen, Woldemar Adolf 1868. Ueber das Landschulwesen in Livland. – Rigasche Zeitung, nr 14–18.

Jakob Hurt 1839–1907. [Album.] Koost Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

Jakobson, Carl Robert 1867. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu: 80 pildiga. Tartu: H. Laakmann.

Kirjad teineteisele 1917–1947. Elo ja Friedebert Tuglas. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001.

Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Toim Aug[ust] Anni. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925.

Koidula kirjad omakseile 1873–1886. Toim Edith Rosenthal-Lipp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.

Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. Kd 1–2. Toim Karl Leetberg. Tartu, 1910–1911.

Kultuurilugu kirjapeeglis: Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koost ja komm Helgi Vihma. Tallinn: Valgus, 1990.

Loorits, Oskar 1936. Yrjö-Koskinens Briefwechsel mit seinen estnischen Freunden. Tartu. [Äratrükk väljaandest: Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1934.]

Lydia Koidula 1843–1886. [Album.] Koost Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Tartu: Ilmamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1994.

Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Kd 1–4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1995–1997.

Salupere, Malle 2017. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev.

Zetterberg, Seppo 2017. Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Tlk Sirje Olesk. Tallinn: Varrak.

Doktor Friedrich Robert Faehlmann, kelle sünnist möödub käesoleva aasta 31. (vkj 20.) detsembril 220 aastat, lahkus igavikuteedele 52. eluaastal, 1850. aasta 22. (10.) aprilli hommikul kell veerand üks (RA, EAA.1253.1.49, l 19p–20). Mis oli öeldud, see oli öeldud, mis tehtud, see tehtud. Surm pani elule punkti. Siinse loo pealkirjaks laenatud lausekatke ühest Faehlmanni haigusjuhtumi kirjeldusest (Faehlmann 2011a: 103) ei pea tema enese puhul päriselt paika. Tema surmajärgne elu on olnud pikem kui tema ajalik eluaeg ja pole kaugeltki lõppenud. Alles Faehlmanni 200. sünniaastapäeva paiku algas tema teoste põhjalikum publitseerimine ning Faehlmann inimesena omas ajas ootab ikka veel avastamist – kui me just ei taha leppida Kreutzwaldi loodud paleusliku kujuga.

Faehlmanni noorpõlvesõbra Rudolf Gustav Hollmanni kõnes Faehlmanni haual 14. aprillil(1) 1850. aastal on visandatud esimene ülevaade Faehlmanni eluloost. Selles mõnevõrra unustusse vajunud töös esitatud teateid Faehlmanni kohta tunneme peamiselt 1852. aastal Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes avaldatud Faehlmanni eluloo kaudu, mille mõningase vastupuiklemise järel pani kirja Friedrich Reinhold Kreutzwald (Kreutzwald 1852, 1953), kui oli enda käsutusse saanud ÕES-i kogutud materjalid, Faehlmanni lapse­põlvesõbra, gümnaasiumiaegse korterikaaslase ja hilisema kooliinspektori Jakob Johann Nocksi (1800–1890) mälestused ning Hollmanni kõne käsikirja (Kreutzwald 1956: 254). Nocksi käsikirjast liitis Kreutzwald oma looga Faehlmanni noorpõlve kirjelduse, millele on tekstis ka osutatud (Kreutzwald 1953: 23). Hollmanni kõnet on Kreutzwald hoolega, kohati sõna-sõnalt refereerinud, kuid allikana on see jäänud esile toomata. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et ÕES-i ajaloos nii olulist rolli täitnud Faehlmanni nekroloogi kirjutamist käsitati seltsis omamoodi ühistööna.(2) Kreutzwaldi kolmas põhiallikas oli tema kirjavahetus Faehlmanniga.(3) Nocksi, Hollmanni ja Kreutzwaldi kõrval on kaasaegsetest Faehlmanni kohta trükisõnas rohkem teateid avaldanud veel vaid Georg-Julius Schultz-Bertram ja Nikolaus Ancke (Bertram 1868; Martreb 1868). Sellisena on Hollmanni kõne üks Faehlmanni biograafia alustekste. Trükist ilmus see 1850. aasta oktoobris (Bibliographischer Bericht 1850: 768).

Rudolf Gustav Hollmann sündis 23. jaanuaril 1798 Kangstis Kõrge­palus. Ta oli eesti päritolu nagu Faehlmann ja Kreutzwaldki. Hollmanni vanaisa Jaan Hollmann oli Sänna mõisa eestlasest kõrtsmik, Sännas sündinud isa Leonhard(t) pidas kõrtsmikuametit Kangstis ning oli organist Karulas ja ­1798–1839 köster Äksis (Paatsi 2016a: 427). Hollmanni ja Faehlmanni haridustees on sarnaseid jooni. Mõlemad pärinesid eesti juurtega perest, kelle mõningane jõukus lubas oma lastele haridust anda: said algõpetuse kodu­õpetaja käe all, õppisid seejärel kreiskoolis, Hollmann aastatel 1811–1814 Tartus, Faehlmann 1810–1814 Rakveres. Seejärel, 1814. aastal asusid mõlemad õppima Tartu kubermangugümnaasiumi ja selle lõpetamise järel, 1817. aastal Tartu ülikooli. Faehlmann jätkas õpinguid arsti-, Hollmann usu­teaduskonnas. Kui Faehlmanni õpingud ülikoolis kestsid kuni 1827. aastani, siis Hollmann lõpetas ülikooli 1820. aastal, oli seejärel mõnda aega koduõpetaja ning 1823. aastal sai kirikuõpetajaks Harglas. 1844. aastal valiti ta pastoriks Rõugesse, kuhu jäi kuni surmani 1858. aastal. Faehlmann avas pärast doktorikraadi kaitsmist 1827. aastal erapraksise Tartus. Nii Faehlmann kui ka Hollmann olid ÕES-i asutajaliikmed. Mõlemad olid seltsis agarad eesti keele uurijad, Hollmann ka üks Faehlmanni keelevaadete pooldajaid.(4) Faehlmanni ja Hollmanni sõprus paistab olevat kestnud gümnaasiumipäevist alates kogu elu. Tõendeid selle kohta leidub paraku väga vähe. 22. juulil 1825. aastal on Faehlmann arvatavasti külastanud Hollmanni Harglas piiblipühal, kus ta on tasunud Hargla abipiibliseltsi liikmemaksu 50 kopikat (Paatsi 2016b: 456). Ka võis Hollmann kuuluda Faehlmanni patsientide hulka. Seoses tema kutsumisega pastori­kohale Rõugesse 1844. aastal on Faehlmann raviarstina väljastanud tõendi tema tervisliku seisundi kohta (Metste 2018). Kas ta tegi seda sõbra­mehe poolest või oli tegemist püsiva arsti-patsiendi suhtega, ei ole teada. Eluaegse usalduse märgiks võiks olla see, et Faehlmann palus just Hollmannil end matta, ning võimalikule perekondlikule läbikäimisele osutab tõsiasi, et 22. juulil 1854. aastal leeritati Faehlmanni poeg Robert Friedrich August (1837–1864) Rõuge kirikus (RA, EAA.402.2.5636, l 7).

Hollmanni matusekõne, üles ehitatud Faehlmanni enda valitud kirikulaulule „Kes Jumalat nii laseb teha” („Wer nur den lieben Gott läßt walten”), teeb žanrile omaselt tagasivaate lahkunu elukäigule, esitab tema teenete ja tegude loendi, osutab autoriteetsete kaasaegsete arvamustele ega jäta puudutamata ka negatiivseid karakteriomadusi (nt Faehlmanni seisukohti kristluse suhtes), korvates neid positiivsetega, nii et tekib nn väärtustav biograafia. Samuti täidab see kahtlemata oma mõjufunktsiooni – kurtes, kiites ja lohutades.(5) Järelehüüdele omaseid jooni leidub ka Kreutzwaldi koostatud eluloos, kui palju neist pärineb Hollmannilt, on raske öelda. Igal juhul on biograafiad paatose poolest sarnased – mõlemad väärtustavad oma objekti. Kõik järgnenud Faehlmanni biograafiad alates XIX sajandi lõpul ilmunud esimestest eestikeelsetest elulugudest (Johannson 1870; Eisen 1883; Reiman 1899) tuginevad Kreutzwaldi loodud portreele ja jätkavad samas vaimus, kuni Faehlmannist kujundatakse rahvuslik suurmees, meie rahvusnarratiivi vältimatu koostisosa.

Hollmanni kõne võib lugemismõnu pakkuda mitte üksnes ülevaatena Faehlmanni eluloost,(6) vaid ka ajastutruu elupildina. Kõne selgrooks valitud laul „Kes Jumalat nii laseb teha”, pärit XVII sajandist, on aegade jooksul olnud üks populaarsemaid evangeelseid kirikulaule. Alates XX sajandi teisest poolest kuulub see ka katoliku kiriku lauluvara hulka (meloodiat hakkasid katoliiklased kasutama XIX sajandil). Selle sõnade ja viisi autor on saksa luuletaja ja muusik Georg Neumark (1621–1681). Saanud tõuke isiklikust elust (kannatused Kolmekümneaastase sõja ajal), iseloomustas Neumark seda kui lohutuslaulu (sks Trostlied), sidudes selle psalmivärsiga „Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Ps 55:23). Hilisemas traditsioonis on seda tõlgendatud kui laulu usaldusest jumala vastu. Vastavalt ajastu religioossetele ja esteetilistele nõuetele on aegade jooksul kohendatud nii laulu teksti kui ka meloodiat. (Vt lähemalt Fischer 2007) Hollmanni-aegne laulutekst, nagu on kõnes osutatud, pärineb Karl Christian Ulmanni (1793–1871) lauluraamatust „Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche”, mis ilmus mitmes trükis (esitrükk Ulmann 1843).(7) Seda lauldi tõenäoliselt Liezēre (sks Lösern; Võnnu praostkond) pastori Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778–1849) koraaliraamatus fikseeritud meloodia järgi (Punschel 1839: 12).

On raske vastata küsimusele, miks valis Faehlmann oma saatjaks just selle laulu. Usun, et vähem usulistel, nagu seda tõlgendab Hollmann, kui just hingelistel põhjustel. „Kirikusse läks ta [Faehlmann] ainult, et jutlust kuulata ja peitis end kõige meelsamini kuhugi nurka või mõne samba taha, kus teda vaevalt keegi võis märgata,” leiame Kreutzwaldi kirjutatud eluloost (Kreutzwald 1953: 27). Kaunis, nukratooniline ja ülev meloodia ühes sisendusjõulise tekstiga loob igavikuhõngulise meeleolu ja pakub tõepoolest tröösti. Eriti kaunilt mõjub muidugi originaal, saksakeelne luule, mille nüansse on laulu eestikeelses tõlkes kaduma läinud. Matusekõne tõlkesse valisime koos tõlkija Siret Rutikuga laulu varasema eestikeelse tõlke kui täpsema (Laulu-raamat 1887), ja ehkki see tekitab mõningase ebakõla ülejäänud teksti kaasaegse eesti keelega, otsustasime jääda selle juurde.

Mõned teated Kreutzwaldi koostatud eluloost ja omaaegsest ajakirjandusest võimaldavad täpsustada Faehlmanni maise teekonna lõpu sündmusi ja meeleolusid. Elu viimasel õhtul, 9. aprillil, oli Faehlmann vestelnud ülem­pastor Bienemanni ning teda veel kord vaatama tulnud sõbra ja raviarsti dr Emil Sachssendahliga, kellega koos oli hulk aastaid korraldatud ka ÕES-i tegevust, Faehlmann selle esimehe, Sachssendahl sekretärina. Faehlmann pärinud valitsevate haiguste kohta ja arutanud elavalt uusi ravimeid. Saatnud lahkuva sõbra kesköö paiku esikuni, süüdanud ta veel ühe värske sigari, sulgenud ukse ja läinud varsti pärast seda voodisse, kus oli rahulikult uinunud. Umbes tunni aja pärast äratanud verejooks kopsust haige ja mõne hetkega saabunud surm.(8) Hommikul, ehkki kõik olid selleks ette valmistatud, mõjunud Faehlmanni surmateade nagu välk selgest taevast: „Kogu linn oli liikumas ning alles nüüd sai selgeks, kui palju sõpru ja austajaid kadunul oli olnud kõigis rahvaklassides ning kui valusalt kõik tema kaotust leinasid.” (Kreutzwald 1953: 48–49) Oli esmaspäev. Ilm oli Tartu tähetorni meteoroloogilise päeviku järgi selge ja soe, Emajõgi, kus jääminek oli alanud juba 28. märtsil, võis arvatavasti nüüd juba vabalt voolata (Aus dem meteorologischen… 1850: 272).

Järgmise päeva Dörptsche Zeitungi esilehel ilmus kodumaiste teadete hulgas keisrikojast, rasketest ilmaoludest ja Peterburi aktsiahindadest ka sõnum Faehlmanni surmast. Peale harilike teadete surma aja, põhjuse ja kadunu vanuse kohta märgiti: „Selle aumehe kaotuse pärast, kes praktilise arstina sai tunda erilist usaldust ja oli nii paljudele sõber ja abimees, ollakse üleüldises sügavas leinas ning armastuse ja tänu pisarad saadavad teda hauda” (Inländische… 1850).

Kolmapäeval, 12. aprillil toimus ÕES-i korraline koosolek. Seltsi lahkunud presidendi teeneid meenutas enne ettekande juurde asumist tänulikult ÕES-i asutajaliige, Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse (Sitzung… 1850: 286).

Neljapäevane Dörptsche Zeitung avaldas Faehlmanni abikaasa Henriette Faehlmanni teate osavõtlikele sugulastele ja sõpradele, et tema armastatud abikaasa pidulik matusetalitus algab 14. aprilli keskpäeval kell üks tema korteris (Theilnehmenden Verwandten… 1850).

Pilves ja jahedavõitu 14. aprilli keskpäeval oli leinamajja botaanikaaia lähedal Magasini tn 3 kogunenud arvukalt sõpru ja austajaid. (Faehlmanni viimaseks elupaigaks jäänud korterisse C. Leziuse vastvalminud kahekorruselises majas oli Faehlmannide pere kolinud paari aasta eest, 1847. aasta lõpul (Raid 1997: 1412; Bekanntmachungen 1847).) Pärast Jaani kiriku ülempastori Bienemanni(9) matusekõnet, nagu kirjutati ajalehes Das Inland, ühines leinarongi ka suur hulk maja ette kogunenud rahvast, keda kadunukesega ühendas sügava tänulikkuse side: „Paljudele oli ta ju olnud elupäästja, paljudele toimekas abiline muude hädade puhul!” Kadunu selgesõnalise soovi kohaselt ei kulgenud leinarong nagu tavaliselt üle turu, kivisilla ja mööda suurt Peterburi maanteed, vaid üle puusilla, sest nagu kõigis elusuhetes, tahtis ta vältida kõike välist sära ka temale osutatud viimase au puhul. Lahtise haua ääres ümbritses kallist kadunut tihe rahvahulk ja tema noorpõlvesõber Rõuge pastor Rudolf Gustav Hollmann kirjeldas „lühidalt, aga jõuliste sõnadega lahkunu tunnustamisväärset tööd”. (Korrespondenz… 1850)

Kusagil Tartus kirjutas Marie von Bruiningk(10) matusekellade helina saatel kirja Saksamaale 1848. aasta revolutsionääri Gottfried Kinkeli abikaasale Johanna Kinkelile. Tema jaoks säras päike jääkülmalt, kui sängitati mulda Bruiningkite maja ustavaimat sõpra, majaarsti, armsat Faehlmanni. Nii nagu valu suurendab valu, kandusid väsinud leinaja mõtted lahkunud sõbra haua juurest elava sõbra, vangistuses viibiva Gottfried Kinkeli „õilsa martüüriumi” juurde: „Oo, Jumal, kuidas jagas Faehlmann kõiki minu mõtteid ja tundeid temast, kuidas lõõmas ta koos minuga raevus, kuidas rõõmustas lootus­hõõguses, ta oli tõeline mees, kes ei hellitanud, nii nagu mina, peadpööritavaid lootusi…” (Metste 2012: 278).

Paar nädalat hiljem teatas Franz Kluge ajalehes Dörptsche Zeitung, et tema raamatukaupluses on pidevalt müügil dr Friedr. Rob. Faehlmanni portree, hiina paberil 85, valgel paberil 60 kopikat hõbedas (In der Buchhandlung 1850). Kuu aega pärast abikaasa surma andis Henriette Faehlmann ÕES-ile üle Faehlmanni eestikeelse kirjaliku pärandi, samuti kaheksa Kalevipoja muistendite ainelist maali (Gelehrte Gesellschaften 1850: 319). 24. juunil 1850 leinas Faehlmanni kui seltsi liiget oma koosolekul Eestimaa Kirjanduse Ühing (Gelehrte Gesellschaften 1850: 478). Neli aastat hiljem, 1854. aasta 9. juulil panid sõbrad armastuse ja lugupidamise märgiks Faehlmanni hauale Tartu Vana-Jaani kalmistul risti lahkunu enda valitud motoga „Elu on lühike, ent kunst on pikk” („Kurz ist das Leben, doch lang die Kunst”), uskudes, et mälestus sellest vähenõudlikust ja teenekast mehest jääb kestma veel paljudeks aastakümneteks. (Korrespondenz 1854: 477)

Viimased teated kõnelevad aga juba Faehlmanni surmajärgsest elust, mis on mõne järgmise loo teema. Täpsema elupildi huvides olgu nende jaoks, kes kirikulaulu maailmas päris kodus ei ole, lisatud siia ka Faehlmanni haual lauldud laulu viis Punscheli noodiraamatust (Punschel 1839: 12).

Rudolph Gustav Hollmanni kõne Friedrich Robert Faehlmanni muldasängitamisel Tartus 14. aprillil 1850(11)

Lauldi: Ulm[ann,] Lauluraamat, nr 89, 1–4.

[1. Kes Jumalat nii laseb teha,

Kui tema tunneb ülevelt,

Ei Jumal temast äralähe,

Et temal küll on häda teal;

Siis sina usku tunnistad,

Kui hädas usud jumalat.

2. Mis sul sest suurest murest abi?

Mis kasu annab kurvastus?

Sa läed küll vanaks mure läbi,

Ei lõpe sinu viletsus?

Kui sina liiast muretsed,

Siis enam vaeva kasvatad.

3. Kõik olgu nii, kui Jumal tahab,

Kes kõige asja tegija;

Kui tema sinu osa jagab,

Nii peab rahul olema.

Küll Jumal teab selgeste,

Mis tuleb tarvis kõigile.

4. See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.]

 

Meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Seda laulu lauldes täitsime ühtlasi püha kohust meie Faehlmanni ees, kelle maise ihu me just äsja sellesse vaiksesse hauaasemesse sängitasime. Kui ma jaanuaris temaga siinilmas hüvasti jätsin, siis soovis ta, et tema sõbrad saadaksid ta selle lauluga hauarahusse. See on toimunud. Meie kõik, kes me teda tundsime ja armastasime, kes me teda noorpõlvest peale nägime ja temaga koos elasime, tunneme selle laulu sügavas sisus ära tema sisima mõtte­laadi, tema usalduse Jumala vastu ja tema vagaduse väljenduse; noorusest peale oli ta ju kogu [selle laulu] sisu ise läbi elanud ja kogenud. Tema korraldusest näeme aga ka seda, et ta tegi juba ammu sinnaminekuks ette­valmistusi; usalduses Jumala vastu mõtles ta surmale ja teadis, et ängistav lahkumise tund ei võinud enam olla kaugel. Ka meile, tema sõpradele, ei tulnud see tõsine tund ootamatult, ja siiski – kui see on nüüd kätte jõudnud –, kuis on meie südamed täis ängi ja muret! Kurvastuse kibe vesi tungib meie hinge; me leiname armastatud inimest ja meie tundeid valdab lahkumise valu. Ja kui ma siin tõstan oma hääle ja tunded sõnadesse panen, siis oli see tema tahe, millele ma meelsasti tema enda poolt määratud piirides alistun.

Rikkast elust jäävad meile rikkad mälestused. Ühe sedavõrd teravalt välja­joonistunud pildi puhul ei hägustu põhijooned iial. Seega piisab vaid vihjetest, et selle põhijooned esile kutsuda. Teie armastus lisab selle, mis jääb puudu, ja me vaatame sel lahkumise tunnil veel tema elavat palet. F r i e d r i c h R o b e r t F a e h l m a n n, sündinud Ao mõisas Eestimaal vana kalendri järgi 21. detsembril 1799 vaestest vanematest,(12) saabus hästi ettevalmistatuna Tartu gümnaasiumisse 1814. aastal.(13) Üsna peatselt saavutas ta oma kaasõpilaste seas lugupidamise, võitis ka oma õpetajate tunnustuse ja heasoovlikkuse, kellele noormehe võimed ja vaimuanded ei saanud märkamatuks jääda. Tema ümber tekkis sõprade ring.(14) Oma valmidusega vaimses suhtlemises anda ja vastu võtta, piiritu rõõmsameelsuse, kartmatu hoiaku, püsivuse ja truudusega jäid need noorpõlvesõbrad tema juurde tema elu lõpuni. Ta kogeles tollal väga tugevasti ja kannatas selle puuduse all veel ka gümnaasiumi teises klassis. Siis otsustas ta sellest puudusest jagu saada ja tal õnnestus kahe nädala pärast tahtejõu abil üks luuletus soravalt ette kanda. Sellest ajast saadik ta enam ei kogelenud. Ma toon selle esile, et meelde tuletada, kuidas juba ses varases nooruses andis endast märku see meelekindlus ja tahtejõud, mis end meheeas alati maksma pani ja mida kõik alati tema puhul ka eeldasid. Juba gümnaasiumi esimeses klassis oli ta oma tulevase elukutse osas otsuse langetanud. Ta luges arstiteaduslikke teoseid ja püüdis neid oksjonitel hankida – rahaga, mis ta kõhu kõrvalt näpistas, sest ta elas väga suures viletsuses ja vaesuses, mis jäi välise pilgu eest varjatuks, kuna ta iial puuduse üle ei kaevanud, ilmutas aga alati palju julgust ja suurt rõõmu. Selle sisemise rahulolu ja rõõmu allikaks oli tema Jumala tahtele alistunud ja vaga meel. Tema üksinduses ja vaesuses oli Issand Jumal tema ainuke lohutus. Selles laulus, mida me tema haual laulsime, leidis ta oma tunnetele väljenduse, elus kogetust kasvas välja tema usutunnistus: „Kes Jumalat nii laseb teha, Kui tema tunneb ülevelt, Ei Jumal temast äralähe, Et temal küll on häda teal; Siis sina usku tunnistad, Kui hädas usud Jumalat”.(15) 1817. aasta lõpus lahkus Faehlmann gümnaasiumist austus­väärse küpsustunnistusega ja astus 1818 üli­kooli.(16) – Millise rõõmu, millise üleva tundega astus ta teaduse templisse, kui õilis ja kõrge oli tema eesmärk, mille poole ta lakkamatult püüdles selle jõu ja otsustavusega, mis juba tema koolipõlves nii teravalt esile tuli. – Ta ei pühendunud ühekülgselt üksnes erialaõpingutele, vaid tal oli veel teisi vajadusi, mis nõudsid rahuldamist. See­pärast oli noort arstiteadlast näha loengutes Homerosest ja Platonist, esteetikast ja ajaloost, ja seda talle omase visaduse ja püsivusega.(17) Pangem tähele, et ta kuulas iga päev 7 kuni 8 loengut, rakendas kuulatu omandamiseks suurt usinust, seejuures aga pidi tundide andmisega elatist teenima,(18) mis ei olnud teisiti võimalik, kui et päevi tuli pikendada ööde arvel, ja et öösel üleval oleku harjumus sai lõpuks tema teiseks loomuseks. Nii nagu varem koolis, saavutas ta ka ülikoolis oma õpingukaaslaste igakülgse lugupidamise ning tema sisemine tublidus leidis laialdast tunnustust.

Ent õpitava suur hulk, erialateaduse suur maht laskis tal valusasti tunda seda, et tema vaesus takistas sageli õpingutes edasijõudmist.(19) Selles meeleolus oli talle abiks tema lemmiklaulu salm: „Kõik olgu nii, kui Jumal tahab, Kes kõige asja tegija; Kui tema sinu osa jagab, Nii peab rahul olema. Küll Jumal teab selgeste, Mis tuleb tarvis kõigile.”(20)

Talle sai osaks abi: vaene ja varatu sai krediiti ühe vaese ja lihtsa perekonna juures, kes võimaldas talle 6 aastat ulualuse ja ülalpidamise ükskord tulevikus tasumiseks.(21) Selles tundis ta ära Jumala abi, selle eest oli ta tänulik, ei unustanud oma heategijaid kunagi ja pidas neid meeles oma viimses tahtes. Kui kerge oli nüüd tema süda, kui talt oli võetud mure toidupoolise pärast: nüüd kuulus ta täielikult oma teadusele, leidis tunnustust oma õpetajatelt ning saavutas nendepoolse esiletõstmise. Tunnustus oli see, kui tema kõrgestiharitud õpetaja E r d m a n n(22) andis kliinikus talle ravimiseks eranditult ainult raskemad juhtumid; tunnustus oli see, et E r d m a n n usaldas Tartust lahkudes oma haiged edasiseks raviks meie F a e h l m a n n ile; tema tubliduse ja teadusliku võimekuse kinnituseks oli see, kui E r d m a n n teda – üliõpilast – soovitas tungivalt arstiteaduskonnas oma ametijärglaseks.(23)

Kui F a e h l m a n n oli [ülikoolis] viis aastat usinasti õppinud, kirjutas ta valmis avalduse doktorieksamile pääsemiseks ja tahtis selle sisse anda, ent jättis selle tegemata. Üht lahkamist assisteerides oli ta arusaamisele jõudnud, et arstimite õige kasutamise korral oleks haiget olnud võimalik päästa. Ta rebis oma avalduse puruks, otsustas edasi õppida ning pühendus nüüd kogu usinusega vanemale arstiteadusele, mille foliandid teda ei heidutanud. Neile õpingutele pühendas ta veel neli aastat ja kindlasti mitte viljatult. Seeläbi omandas ta isikliku kogemuse kaudu oma teaduse ajaloo ja astus kiire, aga kindla sammuga nende hulka, kel on õigus oma teaduse kohta sõna võtta, kes mineviku tundmaõppimise kaudu on jõudnud oleviku mõistmiseni, kes näevad uue aja ilmingutes edusamme ja võtavad need omaks, kui need on läbi käinud teadusliku uurimise ja kogemuse puhastustulest ning ennast tõestanud, kellel on aga ka õigus tagasi lükata paljugi sellist, mis üritab end maksma panna, kuid on ebaküps ja ei ole proovile vastu pannud. Nende eeltööde poolest erines ta paljudest teistest, kellele minevik jäi suletuks.

Nende viimase nelja õpinguaasta vältel oli F a e h l m a n n pikkamööda omandanud arvuka, aga õnneliku vaestepraksise; peatselt osutus tõeks prognoos, mille talle oli lahkumisel andnud tema teenekas õpetaja E r d m a n n: „tal saavat olema kõikjal, kuhu ta ka Euroopas arstina ei asuks, õnnelik ja õnnistatud praksis.”

Doktorikraadi omandamise järel(24) avas ta oma praksise 1827. aastal siin, Tartus. Tema elumotoks sai salm:

 

„See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.”(25)

Ka siin saavutas ta suure lugupidamise oma ametikaaslaste seas: see oli tingitud tema tublidusest, tema teaduslikust võimekusest ning põhjendatud raskeimate haigusvormide ravimise õnneliku eduga. Üleüldisest tunnustusest tal puudust ei olnud; tema praksis muutus kõige tähtsamaks. Suursugused ja tühised, rikkad ja vaesed pöördusid oma ihuhädas usalduslikult tema poole ja olid talle tänulikud, nagu mõnigi tänab teda veel praegu, kui ta hauas lebab, oma elu päästmise eest. See hea maine, see üldine usaldus tema vastu ei nõrgenenud tema elupäevade lõpuni.

Aastal 1830 oli ta saanud raske külmetuse tagajärjel köha, mis ei tahtnud taanduda ja muutus üha pahaloomulisemaks, kuni palavik ja hommikune higistamine jäidki püsima. Tema ametikaaslased kahtlesid tema tervenemises – talle endalegi ei jäänud hädaoht märkamata. Siis võttis ta vastu otsuse ja asus seda ellu viima. Omaenese kätega põletas ta hõõguva raua abil oma rinnale kaks suurt põletushaava.(26) Pärast seda kui valu ja magamatuse päevad olid üle elatud, siirdus ta tollel soodsa ilmaga suvel maale ja naasis kolme kuu pärast hea tervise juures. Ka siin oli ta andnud särava tõendi oma arenenud tahtejõust ja otsustavusest.

Kui ta võttis ülikoolis vastu eesti keele õpetaja koha,(27) võis mõni imestada, kuidas leidis tööga väga koormatud mees selleks aega ja kutsumust. Aga ta armastas oma rahvast, kelle teise põlve segamata verega esindaja ta oli, tahtis oma rahvast aidata ja kogus üllamad jõud enda ümber ning ühendas need Õpetatud Eesti Seltsiks,(28) tegutses ise kõnes ja kirjas ning oli ka siin nii väljapaistev, et tema saavutused selles vallas on teedrajavad ja jäävad pikaks ajaks mõõtuandvaks.(29)

Teist korda soovitas E r d m a n n teda arstiteaduskonnale oma ametijärglaseks, kui ta professor emeritus’ena Tartust lahkus.(30)

Imetluse teenis F a e h l m a n n üldise häda aegadel, mil valitsesid verine kõhutõbi ja koolera.(31) Siis oli ta väsimatult tegutsev inimarmastaja; ta lubas endale vaevalt paar tundi puhkust – oli ta ju väsimatu, leebe ja sõbralik ning igal ajal valmis aitama. Edu põhjendas üldsuse häält, mis kuulutas ta kõigi ees võidupalmi vääriliseks.

Sellest ajast kasvas siis välja ka teaduslik töö, mille ta trükituna andis üle avalikkusele ja järeltulevatele põlvedele.(32) Nii jõudis tema nimi Saksamaale ja sellele rajanes tema kuulsus. Mitmetes ajakirjades on tema tööd väga heatahtlikult arvustatud ning tunnustavalt ära nimetatud kui teaduse edusammu.(33) Saksamaalt saadetud kirjades tervitatakse teda kui oma teaduse korüfeed.(34)

Nii pälvis ta mitmel moel tunnustust nii lähedalt kui kaugelt; ka ajalikke hüvesid sai talle osaks, nii et ta sai anda nendele, kellel endal ei olnud.(35) Ja kuigi suuremat tasu sai ta väga ebakindlalt, õnnistas Jumal siiski kõike sel moel, et tema lähedased saavad hästi ära elada. Nii kujutab tema laulu viimane salm ka tema elu lõppu: „Siis võta viimsest see hea nõu: Tee tööd ja palu Jumalat, Ka anna lauldes temal’ au, Kui sina kurja kannatad. Kes Jumalast ei tagane, Ei Jumal seda unusta.”(36)

On midagi suurt, kui kogu selle ilusa laulu sisu on niisugusel moel koondatud ühte elukäiku; veel suurem tähendus on sellel aga siis, kui ma ütlen, et meie F a e h l m a n n jõudis selleni Issanda Kristuse kaudu. Ja siin tekib siis küsimus: milline oli F a e h l m a n ni suhe Issanda Kristusega? Oli ta usklik kristlane ja Kristuse kaudu õnnis Jumala laps? Kas pole F a e h l m a n n mitte just selles suhtes läbi käinud headest ja halbadest kuulujuttudest; ja kas pole mitte tahetud väita, et tal pole – nagu mõned väitsid seda ka tema teadusliku võimekuse kohta(37) – üldse kristlikku usku ja seega ühtlasi mitte midagi?

Vaikigu ometi teie keeled, armsad, vaikigu, siin on püha maa! Faehlmann oli mees ilma valskuse ja silmakirjalikkuseta, tõele ei teinud ta oma südant kõvaks. Mida ja kui palju ta tõena ära tundis, see muutus tema elu osaks, mida ta aga sellest veel ära tundnud ei olnud, seda ei julgenud ta ka enda omaks nimetada. Kristuse põhiolemust ei olnud ta ära tundnud, nii ei olnud talle siin ilmas antud kirkuse Issandat tema täies auhiilguses kaeda, aga ta oli Inimese­poja häält kuulnud ja Tema sõnu südames hoidnud. Ristimärgiga rinnal ja laubal oli Issand ta Enda omandiks välja valinud, armastusteo kaudu Kolgata ristil oli Õnnistegija võitnud tema südame, et ta Teda oma Issandaks ja Õpetajaks nimetas ja Talle kuulekas oli. Ta ei tõrkunud seda [naelast] läbi puuritud kätt vastu võtmast, mis kunagi kogu maailma pahupidi pööras. Kristus oli tema jaoks tee, mida mööda ta kõndis – ning Halastaja ühines temaga ka tundmatuna, nagu kunagi lootuse kaotanud jüngritega Emmause teel, kes Issandat samuti kohe ära ei tundnud ja tema auhiilgust ei näinud.(38) Nii nagu Issand kunagi nimetas Naatanaeli tõeliseks iisraeli meheks, kelles ei ole valet,(39) ja teda siiski apostliks ei valinud, nii oli Südametetundjale ka F a e h l m a n n armas, sest temas ei olnud valskust, ent ta ei valinud teda Oma apostliks ega evangelistiks. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.(40) See Issanda sõna oli tema südame keskpunktiks, ja ta tegi palju halastustegusid haigetele ja mahajäetutele, leskedele ja orbudele ja ei lasknud vasakul käel kunagi teada, mida parem käsi tegi;(41) aga i i a l, m i t t e i i a l ei kiitnud ta oma tegusid, i i a l g i ei tõstnud ta oma heategusid esile ega põhjendanud nendega oma õndsust. Ta tegi neid oma südame alandlikkuses ja varjatult, aga Issand ja õiglane Kohtunik, kes nägi varjatut, tasugu talle see avalikult, viimsel kohtu­päeval vastavalt Oma tõotusele: „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!”(42) Igavesti rikas armu ja halastuse Issand, kes siin ilmas oli tema tee ja valgus sellel teel, on nüüd tema jaoks täielik tõde, peab temaga pühi(43) ja on temaga üks elu, kõneleb ka talle – nagu kunagi armu saanud patusele Kolgata ristil –: „juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”(44) Ülestõusnu tervitab teda nüüd sõnadega: „Rahu olgu sinuga”,(45) ütleb talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”(46) Ja nii ei kuulu ta enam selles ilmas kohtu alla, ja kuna ka tema hing on vaeva näinud, saagu talle osaks küllus oma Õnnistegijalt, kelle kätte me ta nüüd usaldame.

Teie, kes Te olite tema ausaatjaiks tema viimsel teekonnal ja tema ta hauarahusse saatsite, tänu teile armastuse, sõpruse ja truuduse eest; tänu ka mõistmise ja kannatlikkuse eest, osavõtlikkuse ülesnäitamise eest tema raske haiguse ajal. Tänu Sulle, Sa tema abikaasa, kõige eest, mis Sa oled temaga teinud, talunud, kannatanud; tänu iga lonksu vee eest, millega Sa teda kosutasid; Sa ei unusta teda ära ja hoiad tema nime laitmatuna ja valvad emaarmastusega kahte poega, kellel lasub isa õnnistus ja kes tema lootusi täidavad.(47)

Nii asugem nüüd selle viimase juurde, mida ta minult kui oma vanimalt sõbralt ja tunnistajalt soovis, et ma talle need kolm peotäit mulda hauda kaasa panen ja Issanda õnnistusega teda õnnistan:

„Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles!”

Sa truu Issand ja Õnnistegija, kes Sa oled meie jaoks haua pühitsenud rahupaigaks, võta see Oma sulane nüüd armus vastu ja hoia teda koos kõigiga, kes ülestõusmishommikuni kalmude all suiguvad! Anna talle nüüd rahu pärast pikki vaevu ja kannatusi; ole talle oma halastuses armuline, oo Issand; ole nüüd tema jaoks ülestõusmine ja elu! Pea meeles tema leske ja tema orbusid ja hoia neid armuliselt patu, pilkamise ja hukatuse eest; Sa õnnista poegi ja juhi neid Oma tarkuse järgi, nagu Sa õnnistasid ja juhtisid Oma nõu järgi isa! Meid kõiki aga manitse Sa tegema tegusid, mida Sa oled käskinud, kuniks meile on päevi antud; õpeta meid meeles pidama, et me sellel ajal, mis teenib meie rahu, aegsasti oma surma puhuks korraldused ära teeme, ja kui Sa, Issand, tuled meid ära kutsuma, leiad meid eest ärksana ja truuna; ja et Sa nii meid Oma risti alla võtad. Kõnele siis: „Oma rahu jätan ma teile;(48) taas pisut aega, ja te näete mind jälle(49) ja kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära!(50) Aamen.”

Meie Isa, kes Sa oled taevas(51) jne.

Issand õnnistagu sind(52) jne.

 

Ulmann, Lauluraamat, nr 89, salm 5–7.

[5. Kui sina satud viletsusse,

Siis ära mõtle sina veel,

Et see saab kohe taeva sisse,

Kel kaunis põlv on ilma peal.

Mis meie õnneks arvame,

Läeb hädaks, vaevaks peagi.

6. Küll Jumalal’ on kerge asi,

Ja tema teeb ka sagedast,

Et see, kel hästi käinud käsi,

Saab vaeseks sandiks usinast,

Seesama Jumal avitab,

Et vaene pea rikkaks saab.

7. Siis võta viimsest see hea nõu:

Tee tööd ja palu Jumalat,

Ka anna lauldes temal’ au,

Kui sina kurja kannatad.

Kes Jumalast ei tagane,

Ei Jumal seda unusta.]

 

Tõlkinud SIRET RUTIKU, kommenteerinud KRISTI METSTE ja SIRET RUTIKU

Publikatsiooni valmimist on toetanud projekt „F. R. Faehlmanni monograafia ning tema kirjavahetust ja teisi biograafilisi dokumente koondav teaduslik väljaanne „Teosed” IV” (EKKM14-322) ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), mis on seotud Eesti Haridus- ja Teadus­ministeeriumi rahastatava uurimisteemaga „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2).


  1. Siin ja edaspidi on kuupäevad antud vana kalendri järgi.
  2. Eluloo koostamise korraldas ÕES-i tollane sekretär Emil Sachssendahl. Vt ka Kreutzwald Sachssendahlile 24. aprillil 1850 (Kreutzwald 1956: 248).
  3. See on hiljem avaldatud nii saksa kui ka eesti keeles (Lepik 1936; Kreutzwald 1976).
  4. Hollmann avaldas artikleid üksikute sõnade tähenduse ja sõnajuurte kohta (nt Hollmann 1843), samuti arvustuse Faehlmanni ja Eduard Ahrensi deklinatsiooniõpetuse kohta, pooldades Faehlmanni oma (Hollmann 1847).
  5. Järelehüüde žanriomaduste kohta vt Klein 2009: 5–6.
  6. Aegade jooksul on selle üksikküsimused leidnud täpsustamist. Hollmanni ebatäpsustele on tähelepanu juhitud tekstile lisatud kommentaarides.
  7. Ulmann oli usuteadlane, Tartu ülikooli professor (1835–1842) ja rektor (1839–1841), hiljem Venemaa evangeelse luterliku kiriku piiskop.
  8. Jaan Undusk on Kreutzwaldi loodud Faehlmanni portrees aimanud paroodilisi momente ja tajunud „õrna iroonilist mängu saksa väikekodanlike sakraaltrafarettidega” Kreutzwaldi vahendatud Faehlmanni surmaepisoodis. Äratatud verejooksust, hüüdnud Faehlmann abikaasale: „„Võta tuli üles, juba tuleb!” Kiiresti süüdatakse tuli, verevool tungib haige suust; „Soola!” hüüab ta tumeda häälega ja samal hetkel langeb ta pea abikaasa käele tagasi, – ta oli viimase sõnaga oma viimse hingetõmbe teinud.” (Undusk 2004: 138; Kreutzwald 1953: 48)
  9. Friedrich Gustav Bienemann (1794–1863) oli Tartu Jaani koguduse ülempastor 1825–1855. Ka Faehlmann kuulus Tartu Jaani kogudusse. Faehlmanni ja Bienemanni ühise töö kohta vt Metste 2007.
  10. Lievenite suguvõsast pärit Marie (Méry) von Bruiningk (1818–1853), Liivimaa maa­nõuniku Karl Axel Christer von Bruiningki minia, oli üks Saksamaa 1848. aasta revolutsiooni meeleolude vahendajaid Tartusse, Bruiningkite perekonna ümber koondunud sõprusringi, kuhu kuulus ka Faehlmann. Nõukogude ajal käsitleti seda ringi opositsioonimeelse grupeeringuna ja Marie Bruiningkit selle vaimse liidrina. Vt lähemalt Metste 2012.
  11. Ilmunud: Rudolf Gustav Hollmann, Bei der Beerdigung Friedrich Robert Fählmanns, weil. Dr. med. und Präsidenten der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, an seinem grabe in Dorpat am 14. April 1850. Dorpat: Schünmann, 1850.
  12. Õige sünniaeg on 20., uue kalendri järgi 31. detsember 1798. Faehlmanni vanemad olid eesti päritolu Johann (Heinrich, Juhan) Fehlmann (u 1763–1825), Ao mõisa valitseja, ja Catharina (Kadri, u 1761–1805). Faehlmanni perekonna kohta vt Tiik 1972.
  13. Rakvere kreiskooli lõputunnistuse põhjal võeti 15-aastane Faehlmann vastu gümnaasiumi esimesse, tollal kolmandasse klassi ehk tertsiasse (Kreutzwald 1953: 21). Klasse oli Tartu Kubermangugümnaasiumis tollal kolm, kusjuures iga klass jagunes omakorda kaheks: I – Klein-Tertia ja Groß-Tertia, II – Klein-Secunda ja Groß-Secunda, III – Klein-Prima ja Groß-Prima (Kudu 1975: 678).
  14. Peale siinse loo autori teame Faehlmanni sõpradest nimetada veel ainult Jakob Johann Nocksi (1800–1890) ja Guido von Liphartit (1801–1852). Vastseliina mõisnik Guido von Liphart oli Faehlmanni sõber gümnaasiumis ja ülikoolis õppimise ajast, hiljem sõbrunes ka Kreutzwaldiga, kes on jäädvustanud tema mõtteavalduse Faehlmanni kohta: „Ta oli juba koolis nii puhas ja suur inimene, et meie kõik teda armastasime, ühtlasi aga ka tema ees suurimat aukartust tundsime” (Kreutzwald 1953: 22).
  15. Laulu-raamat 1887: 167,1.
  16. Faehlmann astus ülikooli 1817. aasta lõpus. Talle gümnaasiumist 22. detsembril 1817 ülikooli astumiseks antud iseloomustus kinnitas, et gümnaasiumis kolm ja pool aastat õppinud Faehlmann paistis silma korrapärase, kombeka ja tagasihoidliku käitumisega, oli hoolas ja jõudis kõigis õppeaineis silmapaistvalt edasi, mida tunnustati kaks korda preemiatega. Gümnaasiumi direktor koos kõigi õpetajatega soovitas Faehlmanni ülikooli eestseisusele, „et see täiesti ilma varanduseta, kuid teaduste jaoks rikkalike eeldustega noormees võimalikult pea stipendiumi saada võiks” (Kudu 1975: 679). Sirje Tamuli andmeil oli Faehlmann nende Tartu ülikooli stipendiaatide hulgas, kellele alati kinnitati stipendiumi maksimum – 75 rubla (Tamul 2007: 72).
  17. Ülikoolis kuulatud ainete ja õppejõudude loendi on Faehlmann esitanud oma lühieluloos „Curriculum vitae Friderici Roberti Faehlmann” (RA, EAA.402.2.5618, l 4).
  18. Faehlmann oli koduõpetaja temast mitte palju vanema Tartu arsti ja apteegiomaniku, hilisema Tartu maakonnaarsti Johann Heinrich Monkewitzi (1793–1830) perekonnas, kus lisaks Monkewitzi enda lastele kasvasid ka lapsed tema abikaasa Carolina Elisabethi (snd Härring; 1779–1836) eelmisest abielust Viljandi maakonnakirurgi (Johann) Benjamin Salomo(n) Reidemeisteriga (u 1762–1814), teiste hulgas Henrietta Carolina (Henriette Caroline) (1805–1874), Faehlmanni tulevane abikaasa. Monkewitzi ja Reidemeisteri kohta vt Brennsohn 1905: 295, 329.
  19. Ka Kreutzwald märkis, et Faehlmannile kodust saadetud vähesed abirahad kuivasid peagi kokku (Kreutzwald 1953: 29). Küllap oli põhjuseks Faehlmanni isa Johanni surm 19. jaanuaril 1825 (RA, EAA.1229.2.7, l 258).
  20. Laulu-raamat 1887: 167,3.
  21. Faehlmannile võimaldas ulualuse Tartu raekohtu teener (Rathsministerial) Carl Nedatz (1774?–1841), kelle ühetoaline ilma köögita maja ühes väikese kõrvalhoonega asus Tartus Aia tänavas. Karl Eduard Sööt on oletanud, et Faehlmann võis elada kõrvalhoones, kus oli väike tuba ühe aknaga tänava poole. Faehlmanni kosti eest hoolitses arvatavasti Nedatzi abikaasa Anna Katarina (Catharina) (Sööt 1929: 243–245). Nocksi mäletamist mööda oli tegemist pisikese toaga: voodi, laud ja kaks tooli täitsid peaaegu kogu ruumi, raamatud ja vihikud dekoreerisid seinu ja ühes nurgas seisid päritud skeleti jäänused. Kreutzwald on teisal nimetanud ärklitoakest. Faehlmann hüvitanud Nedatzi heateod mitmekordselt. Doktoripromotsioonil oli Nedatz külalisena istunud aukohal ning järgnenud pidusöömingul oli Faehlmann teda kaelustanud ja esitlenud kui oma õnne rajajat. Ka oli ta oma testamendis meeles pidanud Nedatzi leske (Kreutzwald 1953: 26, 29, 34; Nedatzi eluaastad: RA, EAA.1253.1.40, l 114p–115). Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul Faehlmanni kiri õnnitlustega Nedatzi nimepäeva puhul (EKM EKLA, f 169, m 11:3, l 1/1).
  22. Johann Friedrich von Erdmann (1778–1846) oli Tartu ülikooli patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku professor ning polikliiniku juhataja 1817–1823, dieteetika, ravimiõpetuse ja arstiteaduse ajaloo professor 1828–1843, aastail 1823–1827 Saksi kuninga ihuarst Dresdenis (Kõrge 1996: 42–43; Toomsalu 2002: 113–119). Oma doktoritöö „Observationes inflammationum occultiorum” („Vaatlusi varjatumatest põletikest”, 1827) pühendas Faehlmann Erdmannile.
  23. Dokumentaalseid tõendeid Erdmanni soovituse kohta siiski ei leidu (vt Metste 2009: 325).
  24. Faehlmanni doktoripromotsioon toimus 2. novembril 1827 (RA, EAA.402.9.453, l 59p).
  25. Laulu-raamat 1887: 167,4. Originaaltekstis on sõrendatud kirjaga esile tõstetud sõna silmakirjalikkus (sks Heuchelei), mis tõlkes on kaduma läinud. „Kiriku laulu- ja palveraamatu” 1992. aasta väljaandes seda salmi tõlgitud ei ole. Seepärast olgu siin ka selle sõnasõnaline tõlge: „Jumal tunneb õigeid rõõmutunde, ta teab hästi, mis on meile kasulik; Kui ta on meid ustavaks loonud ja ei märka s i l m a k i r j a l i k k u s t, siis ta tuleb, enne kui me oodata oskame, ja laseb meile palju head osaks saada.”
  26. Meditsiiniajalugu hästi tundnud Faehlmann katsetas enda peal kauterisatsiooni, ravivõtet, mis oli tuntud juba antiikajal (Hippokrates, Celsus). Arvati, et see peatab tuberkulite arengu ja takistab nende sekundaarset puhkemist. Prantsuse arst René Théophile Hyacinthe Laënnec (1781–1826), kes oli kauterisatsiooni tiisikuse ravil korduvalt kasutanud, tunnistas, et ei ole sellega ühtki patsienti terveks teinud, mistõttu oli ta loobunud ka väikeste põletushaavade tekitamisest sööbekaaliumi abil, kui patsiendid avaldasid selle suhtes vähimatki vastumeelsust. Ta leidis, et nii valusaid vahendeid tohiks kasutada ainult siis, kui kogemuse järgi on oodata ratsionaalset edu. (Laënnec 1832: 556–557) Selle järgi võiks arvata, et Faehlmanni ajaks oli kauterisatsioon tuberkuloosi ravil muutunud harvemaks. Suurt meelekindlust nõudis selline ravivõte kahtlemata.
  27. Faehlmann kinnitati Tartu ülikooli eesti keele lektori ametikohale 19. mail 1842 (RA, EAA.402.3.1745, l 73p). Tema valimiste ja eesti keele alase töö kohta vt Metste 2011: 14–19.
  28. ÕES asutati 1838. aastal.
  29. Faehlmanni olulisimaid saavutusi ÕES-is oli eesti muistendite avaldamine ning Kalevipoja-muistendite koondamine tervikuks, mis sai Kreutzwaldile aluseks tulevase eepose koostamisel. Omas ajas olid olulised ka tema uurimused eesti keele kohta. Kõik muistendid ja peamised eesti keele alased uurimused on uustrükis avaldatud Faehlmanni „Teostes” (I–III; 1998–2011).
  30. Erdmann emeriteerus 1843. aastal ja asus elama Saksamaale. Ka selle soovituse kohta dokumentaalsed tõendid puuduvad.
  31. Düsenteeriaepideemia vallandus Tartus 1846., kooleraepideemia 1848. aastal.
  32. Faehlmanni uurimus „Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846” („Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel”) ilmus 1848. aastal. Uustrükina ja tõlkes eesti keelde on see avaldatud Faehlmanni „Teoste” III köites (Faehlmann 2011b).
  33. Originaali joonealune märkus: „Töö on praeguseks ära nimetatud järgmistes ajakirjades: Caspers’s Wochenschrift für die gesammte Heilkunde. Ak 1849. Nr 7. Lk 111 ja 112; Göschen’s Jahrbücher der in- und ausländischen ges. Medicin. Ak 1849. Vhk I; Oppenheim’s Zeitschrift für die gesammte Medicin. XIV ak. Kd 40. Lk 303 jj; Halle’sche Litteratur Zeitung. Ak 1849. Mai. Nr 101 ja 102; Gersdorf’s Leipziger Repertorium der deutschen und ausländischen Litteratur. 1849. Kd III. Vhk 6. Lk 318–320; Medicinische Wochenblatt etc.” – Kõik kõnealused on nn referaatajakirjad, mille eesmärk oli tutvustada kaasaegse teaduse saavutusi. Üldise arstiteaduse nädalaleht Wochenschrift für die gesammte Heilkunde ilmus Berliinis saksa arsti ja arstiteadlase Johann Ludwig Casperi jt toimetusel 1833–1852; saksa arsti, ajakirjaniku ja teatritegelase Carl Christian Schmidti rajatud kodu- ja välismaise meditsiini aastaraamatud („Jahrbücher der in- und ausländischen Medicin”) ilmusid mõnevõrra erinevate pealkirjade all 1834–1922 Leipzigis; Friedrich Wilhelm Oppenheimi jt väljaandel ilmunud üldise meditsiini ajakiri (Zeitschrift für die gesammte Medicin) 1836–1851 Hamburgis, üldine kirjandusajakiri Allgemeine Literatur-Zeitung (1785–1849) alates 1849. aastast Halles ning saksa ajaloolase ja bibliotekaari Ernst Gotthelf Gersdorfi saksa ja välismaise kirjanduse repertoorium Leipzigis 1843–1860. Meditsiinilist nädalalehte ei õnnestunud leida.
  34. Neid kirju Faehlmanni kirjaliku pärandi hulgas teada ei ole.
  35. Faehlmanni altruistliku arstitegevuse kohta vt Eisenschmidt 2007; Metste 2007.
  36. Laulu-raamat 1887: 167,7.
  37. On võimalik, et Hollmann viitab siin arstiteaduskonna otsusele 1849. aasta maist, milles tunnistati Faehlmanni raamat düsenteeriaepideemiast teaduslikult vananenuks ja keelduti tema valimisest teraapia ja kliiniku professori vakantsele kohale. Vt lähemalt Metste 2009: 333–335.
  38. Lk 24: 13–35.
  39. Jh 1: 47.
  40. Mt 5: 7.
  41. Mt 6: 3.
  42. Mt 25: 40.
  43. 1Kr 5: 8.
  44. Lk 23: 43.
  45. Piiblis: „Rahu teile!”, Jeesuse korduv tervitus jüngritele (Jh 20: 19–31).
  46. Jh 20: 29.
  47. Faehlmanni pojad Friedrich Johann (1835–1870) ja Robert Friedrich August (1837–1864) õppisid sel ajal Tartu gümnaasiumis, esimene oli 15-, teine 13-aastane.
  48. Jh 14: 27.
  49. Jh 16: 16.
  50. Jh 16: 22.
  51. Meie Isa palve algussõnad.
  52. 4Ms 6: 24–26.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 169. Varia

Rahvusarhiiv (RA):

            EAA.402 Tartu Keiserlik Ülikool

            EAA.1229 EELK Simuna kogudus

            EAA.1253 EELK Tartu Jaani kogudus

Kirjandus

Aus dem meteorologischen Tagebuche der Sternwarte Dorpat 1850. – Das Inland, nr 17, 24. aprill, vg 272.

Bekanntmachungen. – Dörptschen Zeitung 1847, nr 102, 23. XII, lk 11; nr 104, 30. XII, lk 8.

Bertram, Dr. [= Georg Julius von Schultz] 1868. Doctor Fählmann. – Dorpats Größen und Typen vor vierzig Jahren. Dorpat: Gläser, lk 57–64.

Bibliographischer Bericht 1850. – Das Inland, nr 48, 27. XI, vg 768.

Brennsohn, Isidor 1905. Die Aerzte Livlands von den ältesten Zeiten bis zur Gegenwart. Ein biographisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Livlands. Riga: E. Bruhns.

Eisen, Matthias Johann (toim) 1883. Tähtsad mehed. Esimene anne: O. W. Masing – F. R. Faehlmann – F. R. Kreutzwald. Tartu: Schnakenburg, lk 26–46.

[Eisenschmidt, Heinrich] 2007. Enne ja nüüd. Üks elupilt. Tlk Kristi Metste. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 105–110.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011a. Observationes inflammationum occultiorum / Vaatlusi varjatumatest põletikest. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 31–152.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011b. Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846 / Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 153–333.

Fischer, Michael 2007. Wer nur den lieben Gott läßt walten. – Populäre und traditionelle Lieder. Historisch-kritisches Liederlexikon. http://www.liederlexikon.de/lieder/wer_nur_den_lieben_gott_laesst_walten/ (24. IX 2018).

Gelehrte Gesellschaften. – Das Inland 1850, nr 20, 15. V, vg 319–320; nr 30, 24. VII, vg 477–478.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1843. Ueber die Bedeutung des Wortes Pikne. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 1, vhk 2. ­Dorpat–Leipzig, lk 36–40.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1847. Ueber die neueste estnische Declinationslehre des Pastor Ahrens und Dr. Fählmann. – Verhandlungen der gelehrten Estni­schen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 2, v 1. Dorpat–Leipzig, lk 14–22.

In der Buchhandlung. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 50, 29. IV, lk 8.

Inländische Nachrichten. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 43, 11. IV, lk 1.

[Johannson, Carl] 1870. Dr. Friedrich Fählmann. (Kõne, mis „Wanemuines” peetud, 20. Sept. 1870.) – Eesti Postimehe kalender ehk aastaraamat 1871 aasta peale. Tartu: Laakmann, lk 136–147.

Klein, Christian (toim) 2009. Handbuch Biographie. Methoden, Traditionen, Theorien. Stuttgart–Weimar: Metzler.

Korrespondenz. – Das Inland 1850, nr 16, 17. IV, vg 249–250; 1854, nr 29, 19. VII, vg 477–479.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1852. Dr. Friedrich Robert Fählmann’s Leben. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, kd 2, v 4. Karow–Dorpat, lk 4–50.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu. – F. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 11–55.

Kreutzwald 1956 = Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kreutzwald 1976 = Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn: Eesti Raamat.

Kudu, Elsa 1975. Friedrich Robert Faehlmann gümnaasiumi õpetajate hinnanguis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–679.

Kõrge, Kuno 1996. Johann Friedrich von Erdmann. – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koost Viktor Kalnin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 42–46.

Laënnec 1832 = R. T. H. Laennec’s Abhandlung von den Krankheiten der Lungen und des Herzens und der mittelbaren Auscultation als eines Mittels zu ihrer Erkenntniß. Aus dem Französischen übersetzt Friedrich Ludwig Meissner. Kd 1. Leipzig: Lehnhold.

Laulu-raamat= Eesti Maa rahwa Laulu-raamat. Tallinn: Eestimaa sinod, 1887.

Lepik, Mart 1936. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. Tartu: Õpetatud Eesti Selts.

Martreb, Dr. [= Ancke, Nikolaus] 1868. Bemerkungen zu Dr. Bertram’s Flug­schrift: Dorpat’s Größen und Typen vor 40 Jahren. Moskva: Gautier, lk 36–39.

Metste, Kristi. 2007. Faehlmann ja Tartu hoolekandeselts. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 115−124.

Metste, Kristi 2009. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 321–340.

Metste, Kristi 2011. Doktor Faehlmanni kolm raamatut. – F. R. Faehlmann, Teosed III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 5–23.

Metste, Kristi 2012. Marie von Bruiningki tundeline revolutsioon. Märkmeid ühest Faehlmanni patsiendist. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 270–288. https://doi.org/10.54013/kk653a3

Metste, Kristi 2018. Faehlmanni tõend Rudolf Gustav Hollmannile. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr 3, lk 125–137.

Paatsi, Vello 2016a. Tartu Eesti Vallakoolmeistrite Seminar 1873–1887. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 55–82; 424–431.

Paatsi, Vello 2016b. Piibliseltsid Eesti kultuuri arengus 19. sajandi esimesel poolel. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 121–173; 447–468.

Punschel, Johann Leberecht Ehregott 1839. Evangelisches Choral-Melodien-Buch zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und ehstnischen Gesang­bücher der russischen Ostsee-Provinzen. Leipzig: Eigenthum und Verlag des Verfassers.

Raid, Niina 1997. Ülikooli tänava maja nr. 21. – Akadeemia, nr 7, lk 1405–1413.

R[eiman], V[illem] 1899. Friedrich Robert Fählmann. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. 4. leht. Jurjev: Eesti Üliõpilaste Selts, lk 1–33.

Sitzung der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat, am 12. April 1850. – Das Inland 1850, nr 18, 1. V, vg 286.

Sööt, K[arl] E[duard] 1929. Andmeid Friedrich Robert Faehlmann’i elulookirjelduseks. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 241–260.

Tamul, Sirje 2007. Eraalgatuslikest stipendiumidest Tartu Ülikoolis 1802–1918. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Theilnehmenden Verwandten… – Dörptsche Zeitung 1850, nr 44, 13. IV, lk 8.

Tiik, Leo 1972. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 285–289.

Toomsalu, Maie 2002. Tartu ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikool.

Ulmann, Karl Christian 1843. Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche. Riga–Moskau: Deubner.

Undusk, Jaan 2004. Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 133–152.

Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Viking­shilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolme­kuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.

Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad 1938–1977. Koost R. Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002). Siin avaldatavaile eelnev kiri on saadetud 11. IX 1944 Helsingist Ants Orasele, järgmised veebruaris 1945 nooremale sõbrale Lembit Mudale (1924–1992) juba Uppsalast, kui Ristikivi oli saanud väheke kindlama pinna jalge alla – elu- ja töökoha, ehkki mõlemad olid ajutised. Nagu tajus kirjanik inimelugi ajutisust kui aset telkide all.

Kui Ristikivi kirjad nooremale sõbrale Lembit Mudale on kantud isalikust hoolest, siis kaheksa aastat vanem etnoloog ja seltsikaaslane EYS Veljestos Eerik Laid oli pigem autoriteet, ent selline autoriteet, kellele võis avaldada ka pahameelt ja vastalisi mõtteid. Seega tõeline ja usaldusväärne sõber.

Eesti Rahva Muuseumi direktori kt Eerik Laid oli rahvusliku tegevuse eest vahistamise kartuses 2. augustil 1943 põgenenud Soome ja organiseeris seal koos Kustaa Vilkuna ja Urho Kaleva Kekkosega Eesti Büroo, olles selle juhatajaks kuni lahkumiseni Rootsi 1944. aasta augustis. Kui Soome saabus Ristikivi, sai ka tema seal tööd, pidades kodumaalt põgenenud ja soomepoistena võidelnud eestlaste kartoteeki. Tihedad kontaktid jätkusid ka Rootsis, eelkõige rahvuspoliitilise koguteose „Vabariiklane” (1945–1947) toimetamisel koos Rudolf Jalaka (1914–1997) ja Arvo Mägiga (1913–2004) ning samanimelises ühingus, ja kuni Eerik Laiu surmani liiklusõnnetuses 15. septembril 1961. „Oli alati lohutav teadmine, et tema optimism ja meelerahu oli kõigutamatu, et ta alati oli valmis aitama ja julgustama või vähemalt kaasa tundma,” kirjutas Ristikivi järelehüüdes „Eerik Laidu mälestades” ajalehes Teataja 30. septembril 1961.

Eerik Laiu töödest ja vaadetest annab hea ülevaate Pekka Erelti ja Hando Runneli koostatud „Eesti mõtteloo” köide „Paopaigad” (1997). Eerik Laiu sügavat veendumust, et maapaole annab õigustuse vaid eestluse säilitamine tagasimineku lootuses, mitte allaandmine või ümberrahvustumine, tundub aga kandvat ka Ristikivi looming. Kuidas ütlebki üks tema tegelane romaanis „Lohe hambad”: „Ma ei ole üldse põgenenud. Olen ainult taganenud uuele võitlusliinile.” (K. Ristikivi, Lohe hambad. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 56.)

Sigtunas, 23.10.44

Hüva maisteri!

Sinu kiri 15.10.1943 on mul lõpuks käes, kuigi see rohkem kui aasta võttis, enne kui ta siia jõudis. Reportaaž oli huvitav, kuigi oleksin nii palju muudki teada tahtnud, mida aga vist pole võimalik kirja panna.(1)

Päevad lähevad nüüd nii kiiresti, nii et ei saa vahel hästi aru, sünnib see unes või ilmsi. Tuleb välja, et homme möödub juba kuu minu Rootsi jõudmisest, ja Sigtunas on oldud üle kolme nädala. Aga see võiks olla ka kolm aastat, ajamõiste on siin esimene, mis kaob.

Elu on siin teatud määral veel kasarmulikum kui Pihkvas, see algab juba sellest, et tühist erakirjagi on pingutav kirjutada. Rääkimata muust. Lugeda olen saanud ka üsna natuke, ja pole ka õieti millekski tahtmist.

Jah, kui nüüd oleks kinni haarata millestki, mis nõuaks palju tööd ja rabelemist, aga mille mõttesse vähemalt ise suudaks uskuda, ehk oleks sellest natuke abi, et ennast püsti hoida. Nii jääb aga inimene lamama ka siis, kui keegi teda pikali ei löö.

Uibopuu läks eile ära linna, Saksa lehte tegema.(2) Nagu kuuldub, tuleb siiski kaks seitungit, üks Saksa, teine Ingli oma.(3) Muide, piinlik küll tunnistada, aga ma ei teadnud kuni viimase ajani, kes see Ingel üldse on. Jah, ükski prohvet pole kuulus, jne… Komitee,(4) s.o. Rei+Penno, hoiab muidugi kavalal kombel end otsesest võitlusest kõrvale nagu alati. Ja Stockholmi meeste seisukohad osutuvad tagantjärgi alati õigeks!

Mu endine šeff(5) olevat kuuldavasti interneeritud. Ma arvan, see on päris targasti tehtud – keda ei saa ignoreerida, see tuleb interneerida. Ja mõni inimene on selline subjekt, et aja ta uksest välja, ta tuleb aknast tagasi. Peaks olema võimalik sama ka Edgar voni ja Valeeriuse(6) suhtes, üks on ju olnud mingi direktor ja teine „Eesti Sõna” toimetusliige… Ära arva, et ma pahandan oma kunagise šefi saatuse pärast, seda hoopiski mitte. Kui Kungsgatani troika(7) jääb oma võitluses puhtpoliitisile platvormile, on kõik korras. Kui seal aga, nagu mulle eemalt paistab, on peaküsimuseks isiklik karjäär ja kohad, siis on asi natuke halvem.

Mäletan, kord oli juttu, et meie õnnetuseks oleme alati olnud opositsioonis. Hüva on, ma püüdsin viimase kahe-kolme aasta jooksul olla aus lojalist, püüdsin seda olla isegi Helsingis, kus üks pettumus järgnes teisele. Kuni meie vabatahtlike tagasimineku puhul ma ei suutnud enam ja tunnistasin endale ja teistele, et ma ei poolda meie Suurte juhtide seisukohti ja poliitikat. Ja ma ei teinud seda otsust mitte „väikse” üksikküsimuse puhul, vaid otsustasin nüüdsest peale jälle lahtiste silmadega ja arvustavalt jälgida kõigi meie kutsutud ja seatud rahvajuhtide tegevust. Tulin siia siis juba niiöelda vaba mehena, ja tunnen, et see on hea. On ainus lohutus praegu, et ei tunne ennast kaas­vastutajana teiste talitusviisi pärast, ei tarvitse kedagi vabandada endas näriva väikse kahtluse kiuste. Vaid võib öelda julgelt ja häbematult: siin ei päästeta rahvast ja riiki, siin tehakse poliitikat – päris vanas heas 1930-date aastate stiilis, kauplemisega haokubude ja ääremaade pärast. Selleks on meil suurim haokubupoliitika partei, asunikkude, esindus siin küllalt tugev.(8) (Suurväli(9) tuli mulle ka üks õhtu linnas vastu, tema kohta ei näi laagri­kohustus maksvat, küll aga Martinoffi(10) kohta). Erinevus Stockholmi ja Helsingi büroode vahel on juba seegi, et meil oli nurgas hunnikus „Malevlane”, siin Tereese heliplaadid.(11)

Radikaalid, eriti Ronimois,(12) heidavad Saksale ette, et selle rahad on pärit kahtlasest allikast. Aga ise nad saatsid Helsingi asju ajama meie vana sõbra René Kuusiku.(13) Mille tagajärjed muidugi alles hiljem selguvad, aga mille puhul ma ette öelda võin, et kui kivide loopimiseks läheb, siis ma ka endale jõukohase munaka leian ja seda mitte viskamata ei jäta.

Teiselt poolt muidugi pean veel kord kinnitama, et ma ei poolda Saksa vahmiili, ja tema ettepanek alguses: Kant lehe peatoimetajaks, oli isegi minule liig. Aga kas meil siiski pole võimalik praegu, kus ka Eestist on tulnud üsna väljapaistvaid ajakirjanikke, nimedega mehi, teha üht soliidset lehte, mida ei toimetaks mõni eluaegne kohvikupoliitik või mees, kelle ainus voorus on see, et ta on enne teisi jalga lasknud ning omab küllalt häbematust. Lehe tegemisega tulevad toime vahest ka inimesed, mitte ainult inglid.

Et EK end otseselt mingi ajalehega ei seo, on muidugi hea. Et nad seda teevad isiklikel ja mitte välispoliitilistel põhjustel, ei tähenda midagi. Praegu on olukord siiski veel kriitilisem kui meil Soomes, seal võisime end veel lugeda osaltki ründajateks, siin oleme täiel määral taganejad. Ja mida vähem sel puhul avalikult häält tehakse, seda parem. Saame tegutseda ainult teisel pinnal. Kahjuks on meie inimestel sel teisel pinnal tegutsemise puhul võimed arenenud ainult üksteisele jala taha panemiseks.

Nojah, võid nüüd öelda, et nuriseda on alati lihtne, aga sellest pole kasu. Parem teha midagi positiivset. Kuid ära unusta, et esiteks olen maaslamaja (isegi minu arhiivtööde toetuse palvest ei saa tõenäoliselt asja) ja teiseks, et midagi teha, peab olema materjali. Materjalist puudub mul aga praegu kahjuks ülevaade. Ja nii kiiresti see ei lähe.

Jah, see arhiivtööde asi! Paar head inimest – Krepp(14), keda Eestis paar korda kohtasin, ja Aunaste(15), keda peaaegu üldse ei tundnud, õiendasid minu eest nii palju, et leidsin Upsalas koha, kus võiksin töötada. Aga nüüd selgub, et vastavat toetust siiski ei saa ja asi jääb pooleli. Põhjust ei tea, kuid ma arvan, üks oluline põhjus on see, et ma Eestis olin assistendiks Kanti juures. Võib-olla tuleb passiva poole ka Helsingi Eesti Büroo. Ei tea, kas on hea või halb, et ma siiski pole nii väljapaistev ja „kardetav” tegelane, et kuuluksin otse interneerimisele.

Aga lõpetan parem kirja destruktiivse osa, mis niikuinii on veninud pikaks ja igavaks. Ja asume konstruktiivse osa juure. Kõigepealt üks palve: kas leidub seal Sinu naabruses tuntud või tuttavaid inimesi – võiksid neist mulle teatada. Siit-sealt laagritest olen juba mõned tuttavad üles leidnud, ja nende kaudu katsun laiendada oma „baasi”. Et saaks vähemalt oma tuttavate kohta mingi „kartoteegi”. Meie Helsingi kartoteegist(16) ma palju ei tea, Pekomäe(17) kirjutas küll, kuid kohvritest ei lausunud sõnagi. Kahjuks ei saa kõiki küsimusi lahendada kirjateel, kuid suuliseks kõneluseks ei ole vist niipea võimalusi. Kui ma ka laagrist välja pääseksin (isegi fiktiivne koht on olnud kõne all), ei ole ju seal väljas midagi peale hakata. Ja minu õnnetu romaan, mille viimased poognad Helsingis trükkimisel olid, on nagu maa alla kadunud.(18) Kirjastaja ise olevat kuski laagris, aga kus, seda ma ei tea. Kangro on kuski Põhja-Rootsi laagris, olen temaga ka juba kirjavahetuses.(19) Kures(20) on vist samas kohas, kus Pekomäe, aga kindel ma ei või olla. Ega sa muide ei jõudnud viimati Lääne­maale ja ei tea mõnd inimest sealt tulnud olevat?

Lõpuks tahaksin veel tähendada, et kui sellest kirjast võib jääda mulje, nagu oleksin ma kõigi siinsete suurtega tülis, siis see ei vasta tõele. Saan kõigiga suurepäraselt läbi. Loen praegu Graves’i romaani vanast Roomast, keiser Claudiusest, kes sealses mürgitamiste ja tapmiste keerises säilitab oma pea seetõttu, et teda peetakse idioodiks. Vahel on sellest tõesti kasu.

Kui mahti saad, kirjuta mulle edaspidigi.

Jään sedapuhku kõigi vagade soovidega

Karl Konstantin.

 

 

Sigtunas, 8. 11. 44

Tervist, maestro!

Sinu viimane õpetliku ja kasvatava sisuga kiri tänuga kätte saadud. Vahepealne aeg on kulunud julguse kogumiseks, et uuesti kirjutada, teiselt osalt ka lehtede riisumiseks Sigtuna kooli rohtaedades, et tubaka- ja postmargiraha teenida, sest mu kirjavahetus näitab rõõmustaval kombel tõusutendentsi ja jõuab varsti järele õndsa E. Toimisto ajale. Selle vahega ainult, et ma nüüd hoopiski ei vannu, vaid koguni iga sissetulnud kirja üle rõõmustan. Tuleb seal iga sõber oma iseloomuliku näoga ja tegumoega, vaadetega ja reportaažiga, ja siis võib mõneks hetkeks peaaegu unustada, et istud seegis.

Päris maaslamaja ma ei ole enam jah, „Ametlik Teataja” tellis minult laste­jutte. Häda ainult, et ma nii ammu enam pole lastele kirjutanud ja seda ei oska teha, kuna mul pealegi on seal sellised kibedad võistlejad nagu Per Wieselgren, Julius Lill ja Vanem Kirjamees.(21)

Distsipliini küsimuses oleks mul enese vabandamiseks öelda järgmist:

1. Ilukirjanduslikus teoses peab autor vaatlema asja mõlemat poolt, peab olema õiglane nii ühe kui teise suhtes, võtma kõike sub speciae aeternitatis. Ja alati leidma, mis kõige halva juures head oleks näha.

2. Ajaleheartiklis, võitluskirjutises, ei saa minna ka vastaspoolt õigustama. Kuid siiski tuleb ennast tsenseerida niipalju, kui on vaja asja kasuks. S. o. ei saa kirjutada kõike, mis meel mõtleb.

3. Erakirjas peab inimesel olema õigus vabaks („distsipliinituks”) eneseväljendamiseks. Ei saa nõuda sellist „demokraatiat”, kus juhtivaid isikuid, kes end ise loevad ainuõigeteks demokraatideks, ka mõttes arvustada ei tohi, see ületab äärepealt isegi Stalinliku demokraatia.

4. Võin olla distsiplineeritud sõdur kuid mitte distsiplineeritud lakei. See on võib-olla iseloomuviga, aga vähemalt esimest poolt sellest olen seni oma vooruseks lugenud ja loen ka edaspidi. Praegu ei saa nõuda inimestelt sõdurivoorusi, kuna puudub võitlus igal kujul. Kui ei usu, loe meie lehti.

Mõlemad seitungid ei saa minu arvates vana palju manatud „Malevlase” vastu. „Teataja” teine number on küll natuke rohkem lehe nägu. Kuid sisus puudub kõik see, mis näitaks, et tegemist on õieti Eesti Vabariigi häälekandjaga. Tean ja pean isegi õigeks, et praeguses oinas olukorras tuleb olla ettevaatlik, kuid võib mõndagi öelda ka ettevaatlikult, ja isegi ütlemata jätta võib nii, et on öeldud. Vaja on ainult tahet öelda. Wieselgreni jutt „Teatajas” ajas mu paar nooremat kamraadi vihale: kui juba E. K. häälekandja hakkab propageerima ümberrahvustamist, mis mõte on siis siia tulekul – selleks on võimalused ka mõlemas suures riigis.(22) Mina isiklikult annan W-le andeks, ta on professor. Ja pean Saksa juttu „V-E-s” veel hullemaks, kuna seal äärmine materialism on lisaks veel jõhkralt, koguni uulitsapoisilikult sõnastatud (näit. see võimaluste „haistmine”).(23) Ma ei ole „V.E” vastu mitte Sinu lojalistlikkuse põhimõttel (kui E. K. oma a priori õiguse kasutamisega ei oska või ei taha hakkama saada, sest peale muu ma kardan, et ilma „V.-E-ta” oleksime „Teatajat” mitu head kuud võinud oodata), vaid seepärast, et sinna on pesitsenud mingi molluskite ordu (vaene Valev, kes sinna pesasse sattus!). Meil oli Uibopuuga enne pikalt juttu, ja et ta koha vastu võttis, oli paratamatus, sest muid võimalusi tal ka polnud. Arvas siis, et saab vähemalt midagi ära teha sisu suhtes, kuid seni kahjuks seda eriti märgata.

Asjaolu, et siin mõndagi on tehtud ja võib-olla ka praegu tehakse, ei võiks veel tähendada, et igasugune kriitika on kurjast, eeldades ainult, et see on konkreetne ja põhjendatud. Et põhjendatud kriitikaks on alust, on siiski väljaspool kahtlust, näiteks kuulsa „päästeaktsiooni” puhul, mis nüüd tagantjärgi laineid lööb, ja mida ma ka kohe ette nägin, kui sõber René kõigi oma Vollmachtidega Helsingis üles kerkis. Mis praegu välispoliitilisel-diplomaatlikul rindel ära tehakse, sellest pole minukesel muidugi aimu, kuid Oku,(24) kes paar korda Upsalast siin käinud ja peaks olema oma sidemete tõttu asjadega rohkem kursis, oli küll arvamisel, et veeranditki sellest ei tehta, mis peaks tegema. Tema on küll vahest ka suurem nuriseja kui peaks olema, kuid ma arvan siiski, et ta kritiseerijana on omal kohal, olgu ta ülesehitajana ise mis tahes.

Pekomäega olen olnud pidevas kirjavahetuses, ja ma saan siiski tema pessimismist aru. Kujutleda nüüd, et meie 2000 vabatahtlikku Soomest oleks siia sattunud. Nad oleksid arvanud täpselt sedasama, ja hullematki veel. Sealne õhkkond oma naiivse ja tormaka idealismiga on nii vastolus siinsega. Need kalurite ja kaupmeeste perekonnad, kes siia jõudnud (mitte haridus vaid hinge­laad on otsustav), ei tunne muidugi puudust millegi järele, kui nad on söönud ja oma seitse kohvrit, klaveri ja kummipuu suurte pingutustega kätte saanud. Aga nende vahel on siin ja seal laagrites (ja isegi juba kohtadel) inimesi, kes tahaksid midagi muud, mingit unistust, kas või üsna rumalat. Aga see unistus peaks võimaldama neil ka midagi aktiivselt teha, kuidagi sellest osa võtta, et tunda endagi olemasolu mõtet siin maal. Ja seepärast on meie ametlike juhtide jõuluvana-usust üksi vähe. Sest kui mõni ülemere-onu meie peale mõtleb ja meile kord kodumaa kõige inventariga kätte annab, siis pole ju vaja muud kui puid saagida ja oodata. Aga ootamine muutub pikaks ja inimestele tulevad halvad mõtted – kes muutub närviliseks, kes jääb magama, ja viimane võimalus (kuigi Saksa ja Wieselgreni ideaal) on veel halvem kui esimene, mis väljendub Pekomäede ja minutaoliste irisemistõbes.

Meil on muidu viisakas laager, intrigeeritakse küll natuke pisikeste küsimuste juures, nagu mardipäeva ettevalmistus, aga keegi ei peereta. Isegi minu nurga autojuhid mitte, kuigi nad end kavalal kombel siia laagrisse sokutasid muusikameestena esinedes. Aga minu ilus kavatsus elustada siin vana irisejate „Veljesto” mardiooperi traditsiooni läks luhta. Ooper oli juba valmis ja proovidki käisid. Aga siis tuli laagrivanem Tunón (Setumaa rootslane) jutuga, et kutsume oma olemisele ka landsfiskaali(25), ja see olevat nõudnud õhtu eeskava rootsikeelset teksti, mis tuleks saada Stockholmi kinnitamisele (vist ka Riksdagile). Ja siis jäi asi niisama kõrvale nagu kodune õlletegeminegi, mis oli seadusevastane.(26)

Isiklikult olen mõnevõrra kosunud, kuigi nüüd selle kolme nädala jooksul, mil on võimalik olnud end saunas kaaluda, ma pole ei juure võtnud ega ka saledamaks jäänud. Igatahes olen juba mitu nädalat peavaludest pääsnud. Ja ma leian, et pessimistina elamine on tervisele palju kasulikum kui varem optimistina ragistamine. See ei tähenda veel, et ma südame põhjas siiski seda eelmist rasket aega taga ei nutaks. Ja kahju on „minu poistest”, kes võib-olla jumalteab kuhu ajarataste vahele on jäänud. Kirjutanud pole küll veel midagi, ega ole siin selleks ka palju võimalusi, sest see eeldab ikka natukenegi üksi istumist.

Välisuudiste suhtes oled võib-olla paremini informeeritud kui mina. Loen küll enamvähem iga päev ajalehte, sellest peale, kui Vandrarhemi(27) enam lehte ei tule, ostame ise oma kollektiiviga. Ja raadiot olen ka jõudumööda kuulanud, eriti Tallinnat. Nagu sealt kuulsin, on Moora, Ariste, Palm ja veel mõned teised Lähtru mõisast „ära päästetud” koos ülikooli varandusega.(28) Kuna neid raadios nimetati, siis vist esialgu on nad elavate kirjas ja vist ka mitte riigivaenlastena likvideeritud. Ja ajalehti ilmub seal rohkesti, isegi kirjanduslik nädalleht „Sirp ja Kirves”. Huvitav, kes saab Tartu ülikooli uueks rektoriks? Mitmed ennustavad siin Koorti(29), Kurest(30) pole esialgu midagi kuulda.

Nüüd käib ka Saksamaal „Eesti ringhääling”. Saade on kaunis pikk ja puha eestikeelne. Kui mõelda, et varem polnud mingit eesti ringhäälingut, oli ainult Landessender Reval, kust vahel harva kostis eesti keelt. Sama lugu nagu bolševikkudega, kes alles maalt lahkunult hakkasid rääkima armsast Eesti maast ja rahvast. Ja kes seda nüüdki jätkavad, samuti kui meie rahvushümni labastamist. Üks Veimeri(31) kõne hakkas peale sõnadega: „Eesti mehed ja eesti naised!” Pigista silmad kinni ja usu, et see on Hjalmar,(32) kes kõneleb!

Jah, kui see sünniks Nicaraguas, see oleks isegi lõbus!

Aga nüüd läheneb lõuna, lõhnast on juba tunda. Toit muutub siin küll järjekindlalt viletsamaks ja Köögi-Mö üha paksemaks. Ja noh, aga pole ilus nuriseda, kui oleme siin nagunii armuleival (kuigi ma olen kogu aeg nurjatul kombel levitanud juttu summadest, mis idanaabrile välja anti).

Kangro aadress on: Luftskyddsbyrån, (Elin kapellet) Örnsköldsvik. Ta küsis oma viimases kirjas ka Sinu järgi, saatsin talle aadressi.

Lootes, et mind peatselt mõne õpetliku sõnaga rõõmustad.

Kampf Heil!

Karl Konstantin.

 


  1. Eerik Laiu kirju Ristikivile ajavahemikust 15. X 1943 – 10. VIII 1961 säilitatakse Rootsi Riigiarhiivi deponeeritud Balti Arhiivis asuvas Karl Ristikivi arhiivis; oma esimeses kirjas kirjeldab Laid ilmselt olukorda Eestis, mida ta illegaalsete külastuste tõttu hästi tundis.
  2. Valev Uibopuu (1913–1997) sai toimetaja töökoha ajalehe Välis-Eesti juures, mille asutajaks ja peatoimetajaks aastail 1944–1948 oli Edgar Valter Saks (1910–1984). Helsingis oli Saks töötanud Eesti Büroo majandusnõunikuna ja andnud koos Uibopuu ja Ristikiviga välja almanahhi „Eesti Looming”.
  3. Bernhard Ingel (1901–1983) koordineeris sõja ajal põgenike saabumist Rootsi, oli üks ajalehe Teataja asutajaist ja toimetuse liige aastail 1944–1953, hiljem juveliir Stockholmis. Ajalehe Teataja esimene number kannab kuupäeva 28. X 1944, Välis-Eesti päises on 29. X 1944, kahe ajalehe vahel on aga hiljemgi olnud vaidlusküsimus, kumb neist tegelikult trükikojast varem välja tuli.
  4. 26. III 1944 Stockholmis asutatud Eesti Komitee, mille tegevus pidi olema põhimõtteli­selt apoliitiline ja ühendama võimalikult paljusid Rootsi jõudnud Eesti põgenikke. Eesti Komitee üks esimesi eesmärke oli põgenike lastele eestikeelse koolihariduse korraldamine, ent ka ajalehe väljaandmine. Ajalehest Teataja kujuneski tegelikult Eesti Komitee häälekandja, mis kogu oma ilmumise vältel väljendas Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis seisukohti. Ajalehe ja Eesti Komitee suhetest pikemalt vt J. Kronberg, Ajaleht „Teataja” 1944–2002. – O. Mikiver, Heites pilku tagasi. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr 29–30, lk 105–128. Eesti Komitee esimene esimees oli Rudolf Penno (1896–1951), August Rei (1886–1963) oli asutaja ja juhatuse liige.
  5. Saksa okupatsiooni aegne Tartu ülikooli rektor ja Tartu Linnauurimistoimkonna president geograaf Edgar Kant (1902–1978), kelle alluvuses majandusgeograafia instituudi ajutise abitööjõuna assistendi palgaga Ristikivi töötas 1. II 1942 – 11. IV 1943. Paguluses töötas Kant Lundi ülikooli juures.
  6. Ilmselt Valev Uibopuu.
  7. Aadressil Kungsgatan 50 tegutses juba aastal 1942 saadik Heinrich Laretei, Harald Perlitzi ja August Rei asutatud Eestlaste Abistamisorganisatsioon (Estniska Hjälporganisationen).
  8. Ristikivi peab ilmselt silmas 1930. aastate lõpul Eestis Põllumeeste Kogude nime all tuntud erakonda, mille liikmed hakkasid varakult ka Rootsis arendama poliitilist tegevust.
  9. Eerik Suurväli (1907–1975), õppinud ajalugu Tartu ja Helsingi ülikoolis, Saksa okupatsiooni ajal oli arreteeritud, vabanedes põgenes Soome ja töötas Eesti Büroos, 1949. aastal saadeti Rootsist välja kui KGB agent (varjunimi Juhan Mölder).
  10. Arstiteadlane Georg Olaf Martinoff (1910–1981) emigreerus 1944. aastal Soome, seejärel Rootsi, alates 1950. aastast elas Kanadas.
  11. Vihje August Rei abikaasa, lauljanna Therese Rei (1891–1976) plaadikogule.
  12. 1942 Rootsi jõudnud Hans Ronimois (1912–1984) korraldas Soomest Rootsi saabunud Eesti põgenike vastuvõttu.
  13. Ärimees René Kuusik (1913–1965) pidas sidet Soome ja Rootsiga, aitas üle viia põgenikke, 1951. aastal siirdus Rootsist Kanadasse, suri Montréalis. Ristikivi pahameele põhjus pole teada.
  14. Endel Krepp (1908–1983) oli töötanud enne Ristikivi Tartu Ülikooli majandusgeograa­fia instituudis, hiljem paguluses rahvusliku liikumise aktiivne tegelane Rootsis.
  15. Randar Aunaste (1915–2001), õppis Tartu Ülikoolis majandusteadust 1934–1939, hiljem elas Kanadas.
  16. Vihje Ristikivi korraldatud Eesti Büroo kartoteegile, millesse koguti andmeid kodumaalt põgenenud eestlaste kohta.
  17. Vello Pekomäe (1919–1995), ajakirjanik peamiselt Välis-Eesti juures.
  18. Helsingis ilmunud romaani „Tuli ja raud” kordustrükk (1944), mille andis välja Andres Laur (1909–1973), hilisem Orto kirjastuse omanik Rootsis ja Kanadas.
  19. Bernard Kangro (1910–1994) viibis põgenikelaagris Põhja-Rootsis Örnsköldsvikis 27. IX – 9. XII 1944.
  20. Voldemar Kures (1893–1987), üks informeeritumaid eesti ajakirjanikke, Artur Adsoni sõnul tuntud ka kui „Suur Kombinaator”, osalenud Vabadussõjas, töötanud algul Postimehe, hiljem pikemalt Päevalehe juures jm, tegi kaastööd ka Läti, Soome ja Rootsi ajalehtedele, alates 1935. aastast Riiklikus Propaganda Talituses. 1943. aastal põgenes Soome, kus tegi kaastööd ajalehele Malevlane, hiljem elas Stockholmis; pseudonüümidest on tuntuim Fakt.
  21. Per Wieselgren (1900–1989), rootsi keele- ja kirjandusteadlane, 1930–1941 rootsi keele professor Tartu Ülikoolis, korp! Sakala vilistlane. Wieselgren oli 1944–1945 Stockholmis ajalehe Teataja esimene vastutav väljaandja, sest selleks sai olla Rootsi kodakondsusega isik. Eesti keeles on ilmunud mälestusteraamat „Vasarast haakristini. Eesti 1939–1941” (2002). Julius Lill (1878–1951) oli Eesti poliitik ja farmatseut, korp! Sakala auvilistlane. Vanema Kirjamehe pseudonüümi kasutas luuletaja ja kriitik Artur Adson (1889–1977).
  22. Teataja 2. numbri (4. XI 1944) esileht oli pühendatud 6. novembril 1632 Lützeni lahingus langenud Rootsi kuninga Gustav Adolfi mälestuspäevale ja tegi seega kummarduse Eesti põgenikke vastu võtnud maale. Juhtkirja positsioonis oli Wieselgreni artikkel „Eesti ja Gustav Adolf”, milles tõstetakse esile nii Rootsi ajaloolisi teeneid eestlaste harimisel kui ka kaasajas: „Seega võiksime vähemalt oma praegustes piirides pakkuda Eesti elanikele seda kaitset vene ja saksa röövihimu vastu, mida Gustav Adolf tahtis pakkuda neile nende endi maal.” Ehkki Wieselgren möönab pagulaste peamist lootust, et vaba Eesti riigi taastamine on põhimõtteliselt võimalik, peab ta olulisemaks põgenike liitumist ühiskonnaga ja keeleliste raskuste ületamist, seejärel kodakondsuse andmist, sest „nad oleksid väärtuslikuks lisandiks meie tõule”. Kuid maapao alguses ei mõelnud keegi ümberrahvustumisele, vaid loodeti lääneriikide abil või isegi uue sõja puhkemise järel kodumaa vabanemisele ja tagasipöördumise võimalusele.
  23. E. V. Saks [Sks.] avaldas Välis-Eesti 2. numbris (5. XI 1944, lk 2) juhtkirja „Uutel radadel”, milles kutsub üles kohanema uue olukorraga: „Iga organisatsiooni suurim voorus on selles kui see haistab, mis on õhus ja kohaneb elu jooksvatele tarvidustele.”
  24. Oskar Loorits (1900–1961), usundiloolane ja folklorist, akadeemik, kuulus Veljestosse. Rootsis sai kohe tööd Uppsala ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis. Edasises vihjab Ristikivi Looritsa konfliktsele iseloomule.
  25. Rts landsfiskal aj ’politseiülem (maal)’.
  26. Teadaolevalt Ristikivi näitemängu „Sigtuna valged damernad” laagris siiski esitati.
  27. Vandrarhemmet ehk matkajate kodu, kuhu Ristikivi ja teised põgenikud olid majutatud.
  28. Ülikooli teenistuses olnud veljestolased Harry Moora (1900–1968), Paul Ariste (1905–1990) ja August Palm (1902–1972) tegelesid 1943–1944 ülikooli ja kirjandusmuuseumi kultuurivarade päästmisega sõjatulest ja võimalikust evakueerimisest Saksamaale. Üheks varade varjamise kohaks oli ka praegu Mart Helmele kuuluv Suure-Lähtru mõis.
  29. Filosoof Alfred Koort (1901–1956) oli Tartu ülikooli rektor aastail 1944–1951.
  30. Kristjan Kure (1890–1961), sõdadevahelisel ajal Venemaal õppinud ja töötanud marksistlike vaadetega pedagoog ja filoloog. 1940. aastal Eestisse suunatuna juhtis Tartu ülikoolis ühiskondlik-poliitilist kasvatustööd ja oli prorektor, Tšeljabinskist evakuatsioonist naasmise järel töötas 1945–1947 EK(b)P Keskkomitee koolide osakonna juhatajana, 1946–1948 oli Tallinna Polütehnilise Instituudi marksismi-leninismi kateedri juhataja ja professor, 1947–1951 Tallinna Pedagoogilise Instituudi direktor ja 1951–1953 samas eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja.
  31. Arnold Veimer (1903–1977), 1940–1942 Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar, vastutas 1941. aasta sügisel Eestist majandusettevõtete Nõukogude tagalasse evakueerimise ja „põletatud maa taktika” elluviimise eest, 1942–1944 oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja 1944–1951 Rahvakomissaride Nõukogu (aastast 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu) esimees, kirjutas alla 1949. aasta küüditamise nimekirjadele. Hiljem majandusteadlane ja akadeemik.
  32. Hjalmar Mäe (1901–1978), Eesti Omavalitsuse juht Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirja­vahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

Märksõnad päris algus, sellega ehk lõpetada osutasid sellele, et tegemist on kas sõnavõtu või kirjutise kavandiga. Esialgu arvasin, et ülestähendused on seotud „Üle aegade Assamalla” valmimisega, ent siis jõudsin märkmete juurde 8. augustist 1988: „Oleks armetu ja koomiline, kui mina, ühe nii väikese rahva tundmatu … suurele maailmale ja tema …. loojatele midagi suurt, uut luule kohta öelda.” Tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit.

Märkmed on hoolikalt dateeritud, hiljem rühmitatud, tähistatud on loo algus ja lõpp ning arvatav keskne teema „Murelaulikud Eestis”. „Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu,” kirjutab Betti Alver. Ta peab meie rahvaluule krooniks murelaule, sest „[v]õib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõ[m] ja inimlik õnn”, ning asetab enesegi Eesti mureluule konteksti. Teksti adresseerimine suurele maailmale ja taoline üldistus tekitasid küsimuse selle loomise ajendist, eesmärgist. Mingil juhul ei saanud see olla tema viimase luuletuskogu selgituseks.

Ei ole saladus, et Betti Alver esitati Nobeli 1988. aasta kirjandus­auhinna kandidaadiks. Sellest on juttu Karl Muru Alveri-monograafiaski (Muru 2003: 245). Tundus tõenäoline, et tegemist on võimaliku Nobeli-kõne kavandiga. Selgust selles küsimuses lootsin saada Betti Alveri arhiivist, tema kirja­vahetustest, eelkõige aga tema päevikutest, kus ta oma eluoluliste sündmuste ülestähendamisel on ajuti olnud vägagi täpne.

Esimese teate Nobeli preemia kohta leidsin 1. novembril 1987 päevikusse tehtud sissekandest: „Meeletu kiri A.-M. Hallikult (Nobeli pr.)” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). Ka Anne-Malle Halliku kiri leidub Betti Alveri arhiivis. Sellest selgub, et Kanadas asuv Eesti Tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandus­auhinna kandidaadiks, samuti tahaks välja anda tema valikkogu ja sooviks selleks Alveri nõusolekut (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 7/25p).

Betti Alveri kandidatuur oli väliseesti ringkondades kõne all olnud varemgi: 8. novembril 1987 koos Enn Lillemetsaga Alverile külla tulnud Jaan Toomingale „öelnud kunagi Peeter Puide Rootsis, Nob. pr. kandidaatideks B.A. ja Uku Masing” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). 10. novembril kirjutas Betti Alver Anne-Malle Hallikule vastuseks:

Kuigi mulle sama asja ka teisalt on räägitud, tundub see ikkagi natuke muinasjutu moodi.

Kui aga tõlkefondil – millest kirjutate – on kavatsus mu luulevalimikku inglise keeles välja anda, siis olen sellega põhimõtteliselt muidugi nõus – juhul kui leiduks vastav tõlkija. Kerge see ülesanne teadagi ei ole. (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 135; ärakiri)

1987. aasta sügisel olid Betti Alveril pingelised ajad: käsil oli neljaköiteliseks kavandatud kogutud teoste ettevalmistamine. Esimese ja teise köite käsikiri – esimeses lüürika, teises poeemid ja ballaadid – pidi valmima 1. detsembriks 1987, järgmiste köidete käsikirjad maiks 1988. (Muru 2003: 234) 27. oktoobril oli Betti Alver palunud kirjastuselt ajapikendust kuni 1. märtsini 1988. Karl Muru resümeerib: „Kavandatud tempo oli eaka ja oma töö suhtes väga nõudliku Betti Alveri jaoks paratamatult liiga kiire. Lihtne lahendustee luuletajat ei ahvatlenud.” (Muru 2003: 235)

Aega röövis nii igapäevaelu korraldamine kui ka lähenev sünnipäev. Päevikusissekanne 23. novembril 1987 annab teada: „Külalised, lilled, kingitused, üllatused….” 25. novembril on saabunud kiri Talvi Laevalt: „Koos ameerika poeediga tõlkivat nad terve „Tolmu ja tule” ja teisi luuletusi ingl. keelde (90 luuletust kevadeks). [---] Tahab tulla varakevadel minu juurde.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 183) 27. novembril saabunud kiri Eesti Raamatust aga tõi rahustava teate, et luuleraamatu tähtaega pikendatigi 1. märtsini.

Esimese kirja oli Talvi Laev New Yorgist Betti Alverile läkitanud juba 8. septembril 1987, andes teada, et aitab tõlkida tema luulet omavanusel ameeriklannal, kes olevat Betti Alveris leidnud hingesugulase, kuid ise eesti keelt ei valda. 11. detsembril on Talvi Laev jälle kirjutanud: suur osa tõlketööst olevat juba tehtud, nüüd on vaja Alveri kirjalikku luba tõlgete avaldamiseks, kuigi kirjastajat veel ei ole (KM EKLA, f 315, m 17: 7, l 1/1–3/6).

Vähesed detsembrikuised sissekanded Alveri päevikus kõnelevad enamasti argiaskeldustest, kirjamustandite kaustik teatab arvukate uusaasta­tervituste postitamisest kuu lõpul ja 1988. aasta jaanuari algul. Suure intensiivsusega on ta tegelenud luulekogu käsikirjaga, on lükanud tagasi kaastööette­panekud Loomingule, vastu võtnud vaid üksikuid külalisi. 14. jaanuaril saabus kiri ­Kathryn Metsalt: „kirjutab BA ingl.keelsest luulekogust, mis ilmuvat Kanadas” (KM EKLA, m 87: 1, l 185p). „See oleks igavene hea, sest tähendaks laiemat lugejaskonda. Jne.,” on Kathryn Mets rõõmustanud (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 27/67).(2)

Veebruari keskpaiku tahtis Betti Alverit külastada Helsingisse õppima asunud Talvi Laev. Ta oligi 17. veebruaril Eestis, Tallinnas, kuid Tartusse teda ei lubatud. 23. veebruaril jõudsid vahendajate kaudu Betti Alverini Talvi Laeva kiri ning saadetis, 44 luuletuse tõlked inglise keelde, selgus ka, et ameeriklannast tõlkija nimi on Gabriella Mirollo (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 186p). 26. veebruaril 1988 kirjutas Betti Alver Talvi Laeva kirjadele vastuse: „Loomulikult ei ole mul midagi luulevalimiku avaldamise vastu inglise keeles. Muidugi eeldades, et tõlge on ikkagi nõutaval tasemel. Tõelise hinnangu andmiseks pole mu inglise keele oskus küllaldane. Ometi näib mulle, et tõlge on tehtud hoole ja süvenemisega. Loodetavasti ka talendiga.” Alveri arvates oli 90 luuletust valimiku jaoks „vist enam kui piisav”, välja palus ta jätta luuletused „Vanapoisi pulmad” ja „Sina ütled: katoliiklikult kartes”, mis ta oli välja praakinud ka käsilolevast suurest luulekogust. Lisaks rõhutas ta, et ei ole huvitatud honorarist mitte mingisugusel kujul, ning rõõmustas, et valimikku on võetud ka luuletusi tema värskeimast, 1986. aastal ilmunud kogust „Korallid Emajões”. (KM EKLA, f 315, m 2: 1, l 1/1; m 5: 2, l 140, 141)

Samal päeval on ta vastanud ka Anne-Malle Halliku kirjadele 30. detsembrist 1987 ja 19. veebruarist 1988. Viimasega oli Hallik edasi saatnud Eesti Tõlkefondi tutvustava bukleti, mis kõneleb järgmist: „Iga kirjaniku looming on tema rahva varandus. Iga tõlgitud teos on ühe rahva omapära ja vaimse rikkuse tutvustajaks teistele. Tõlgitud raamatute järele hinnatakse ka rahva küpsust ja suurust – suurust, mis vaevalt ühtub rahvamasside arvulise hulgaga. [---] iga tõlgitud raamat teenib otseselt meie vabadusvõitlust, juhtides maailma tähelepanu eesti rahvale – seega ka eesti rahva saatusele ja venelaste kestvale roimale Baltimaadel. [---] Ehitagem Eesti Tõlkefondiga sild tulevikku ja teiste rahvaste juurde! Ulatagem neile Marie Underi, Betti Alveri, Anton H. Tammsaare, August Gailiti, August Mälgu ja teiste loomingu paremik!”

Kanadast saabunud buklet, ilma ühegi selgituseta tõlkimise käigu kohta, oli Anne-Malle Hallikut tõsiselt pahandanud,(3) ent Betti Alver palus teda raamatu pärast mitte muretseda: „Küllap ka see asi laheneb ja läheb oma rada nagu kõik siin maailmas” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143p). Kirjavahetusest Talvi Laevaga on ta vaikinud.

Eesti Raamatulegi on Betti Alver kirjutanud 26. veebruaril 1988, paludes veel kord luuleraamatu tähtaega pikendada: „…luuletuste paigutamine või uhkemalt öeldes komponeerimine võtab rohkem aega kui esialgu arvasin” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143). Vastus kirjastusest on saabunud 4. märtsil: käsikirja tähtaega pikendati 16. maini 1988 (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 187p; Muru 2003: 235). Tihe töö käsikirjaga jätkus. 31. märtsil, kui Mai Murdveele on ümberkirjutamiseks kaasa antud umbes 30 lehekülge käsikirja ja ka paberit, nenditakse päevikus: „sedapuhku vist lõpetus” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 188).

4. aprillil 1988 jõudsid Gabriella Mirollo ja Talvi Laeva tõlked Alverini ka Anne-Malle Halliku kaudu. Need oli Hallik saanud Doris Karevalt, oli need paljundanud ja pannud kiiresti teele nii Betti Alverile kui ka tõlkefondile Kanadas (KM EKLA, f 315, m 151: 15, l 1/1). Järgmisel päeval kirjutatud vastuses tänas Betti Alver saadetise eest ja märkis, et täpselt samad tõlked olid tal juba olemas.

Suure pingega töötades(4) lõpetas Betti Alver mais „Assamalla” käsikirja ja saatis selle kuu viimasel päeval Karl Muruga Tallinna, kirjastusse (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 191p). Väsimus oli nii suur, et kui Karl Muru, kes oli varem saanud Betti Alverilt enda kätte kõik Heiti Talviku materjalid ja tõi nüüd Talviku vastilmunud luuleraamatu,(5) ei saanud Alver temaga isiklikult kohtuda – raamatu võttis üle ukse vastu Renate Tamm. „Olen väsinud, haiglane,” on ta märkinud päevikusse 5. juunil. Jaanipäeval käis Enn Lillemets ja tõi ära kümme eksemplari Betti Alveri jaoks ostetud Heiti Talviku luulekogu. Päevik fikseerib: „Enn Lillemetsal oli kaasas 19. juuni „Helsin[k]in Sanomat”, kus Nobeli pr. kandidaatide seas virolainen Betti Alver” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 192p–194).

Juuli algus on kulgenud harilikes askeldustes, ent siis, 19. juulil saabus kiri New Yorgist professor Mardi Valgemäelt ingliskeelse antoloogia asjus, kirjutatud 18. juunil 1988 (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1). Lühikese enesetutvustuse järel on Mardi Valgemäe Betti Alverit informeerinud senisest tööst valikkogu koostamisel ja edaspidistest kavatsustest:

Teie valikkogusse tahaksin paigutada 80–100 luuletust – võib-olla koos eesti­keelsete tekstidega. Momendil on olemas umbes 20 varem avaldet tõlget (E. Howard Harris, Ivar Ivask, W. K. Matthews, Felix Oinas / Willis Barn­stone). Käsikirjas on umbes 120 (Jüri Kurman, Talvi Laev / Gabriella Mirollo, Merike Lepasaar-Beecher, Ilse Lehiste, Taimi Ene Moks). Tõlkeid on lubanud saata veel Urve Karuks, Tiina Kirss, Riina Tamm jt. Ameerika luuletaja William Collins on andnud omapoolse nõusoleku neid kõiki vajaduse korral siluda. Aastavahetusel tahame saata kimbu meie arust õnnestunud tõlkeid siinsetele kirjastustele, et kuulda nende arvamusi. Ärilisi kirjastusi on USA-s palju, nii suuri kui väikseid, ja 99,9 protsenti neist kindlasti ei tea midagi Eestist ega eestlastest, rääkimata siis veel eesti luulest. Siiski ilmus hiljuti siin kaks Jaan Kaplinski valikkogu, mis paneb meid lootusi hellitama. Ka ülikoolide kirjastused avaldavad vahetevahel baltiainelist materjali („Baltikum” on siin pisut tuntum termin kui „Eesti”), aga neile tuleb tavaliselt tublisti juurde maksta, sest selliste raamatute tiraazh on loomulikult väga piiratud, eriti siinseis mõõtmeis, ega tasu ennast majanduslikult ära. Kust niisugune summa tuleks, seda ma praegu ei tea, aga Tõlkefond on siiani kandnud kõik tõlke­kulud.

Nagu mainisin, oleksin huvitet teiepoolsetest mõtetest ja soovidest, näiteks luuletuste valiku osas või mis iganes. Enne kui astume ühendusse kirjastustega on ka vaja Teie põhimõttelist nõusolekut. Selleks piisab eestikeelsest (aga eraldi lehele paigutet) volituskirjast tõlkekogu avaldamiseks Eesti Tõlkefondi poolt.

Teile ilusat suve soovides ja parimate tervitustega [---]

Postskriptum annab teada, et lisatud on koopia Eesti PEN-klubi kirjast Nobeli komiteele: „See on aga usalduslik ja Nobelikomitee poolt avalikkusele teatamiseks keelatud.” (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1)

Kõnealune koopia leidub endiselt Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi, kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja, on Nobeli komitee poole pöördunud 10. jaanuaril 1988. Rõhutades seda, et ühe kirjaniku loomingu mõistmiseks tuleb tunda sotsiaalseid ja poliitilisi olusid, milles ta elas, on Betti Alver ja tema looming asetatud Eesti ajaloo konteksti: „Väikese rahva poeetilise häälena oli ta suure tundlikkuse ja kaastundega tunnistaja oma rahva rõõmudele, kaotustele ja katsumustele.” Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel ning Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja põhjustatud katastroof; Betti Alveri noorusaeg, küpsemine Eesti väljapaistvaimaks luuletajaks ning tema kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal: „Võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid Betti Alverile. Oma abikaasa, poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis see mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks.”

Esile on toodud eksiilkirjanike roll eesti kirjanduse püsimajäämisel läbi kaose ja järgnenud terrori, mis sundis vaikima kolleegid kodumaal, ja nimetatud, et uus kevad puhkes kodumaa kirjanike jaoks alles Stalini surma järel. Betti Alveri looming on toodud esile kui särav eeskuju noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui ka eksiilis, tema talendi mõju on olnud ületamatu. Alveri nimetamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks, ennekõike tema erakordse ande eest, sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste ja okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks.

Betti Alveri vaimse vangistuse vastase trotsi sümbolina on kiri lõpetatud luuletusega „Tuulelapsed”, alates värssidest „Lennake läbi kõik mandrid! Las maha jääb / leplik legend” kuni luuletuse lõpuridadeni: „Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, / kui mina ei saa – / seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA” (kirjas muidugi ingliskeelses tõlkes). PEN-klubi pöördumisele on lisatud, nagu ütleb märkus selle lõpus, mõned Betti Alveri luuletused tõlkes inglise ja saksa keelde.

Betti Alveri vastus Mardi Valgemäe kirjale on teele läinud 27. juulil ühes volitusega Eesti Tõlkefondile (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 8–9; vt ka f 315, m 87: 1, l 196p):

Austatud Mardi Valgemäe
Sain kätte Teie 18. juuni kirja koos lisandiga ja võtsin kõik endamisi teatavaks. Palun lubage mul sedapuhku oma tunnetest ja mõtetest vaikida. Millised need on, võite vist aimata.
Nüüd siis paar sõna kavatsetava luulevalimiku kohta. Mida sinna võtta, jäägu Teie kui toimetaja ja tõlkijate otsustada. Mingil määral oluliseks pean ehk järgmisi luuletusi:
Leib
Tähetund
Korallid Emajões
Võlg (Itepsile)
Udus
Masin (1 ja 2)
Vabaduse deemon (Jäägu teistele alandlik jaatus)
Sõnarine (on vist üldse tõlkimatu)
Tuulelapsed

Kuid kordan veel, need luuletused pole üldse obligatoorsed – peaaegu kõik oleneb ju ikkagi tõlke õnnestumisest.

Meeleldi kuuleksin edaspidi, kas või kui soodsalt valimiku küsimus edeneb. Ometi poleks ma eriti valusalt pettunud ka vastupidise tulemuse puhul.

Teid ja teisi asjasse pühendatuid kõigest südamest tänades ja tervitades

Betti Alver

Kolme päeva pärast, 30. juulil 1988 on tehtud esimesed märkmed salapärases luuleümbrikus:

Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult – siis enesele vaevalt küll. [---] Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on ju suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi – olid need mu elamused eriti rasked mulle isiklikult väga lähedaste inimeste traagilise saatuse … puhul

Vist ei saa enam olla kahtlust, et leitud märkmed on ülestähendused võimaliku tänuavalduse tarbeks Nobeli kirjandusauhinna puhul. Tsiteeritud mõttearendus näib otseselt tõukuvat PEN-klubi pöördumisest.

Järgnevatel kuudel, nagu on näha kuupäevadest märkmete juures, on Betti Alver teemaga pidevalt tegelenud. Päevik seda ei nimeta, nagu ei maini ka tõlkimist ega auhinda. Ent ootamatusse kohta päevikus, augusti- ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud kahest tühjast leheküljest vasakpoolsele (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 199p) on märgitud:

1. nov. (pühap.) 1987 meeletu kiri Anne-Malle Hallikult (Nob. pr. kandidaat)
13. okt (neljap.) 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja

Hoogsalt, harilikust suurema käekirjaga kirjutatud teksti alla on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol ∞.

13. oktoobril 1988 tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi. Selleks osutus egiptuse kirjanik Nagīb Maḥfūẓ (The Nobel Prize 1988).(6)

Järgmisel päeval, 14. oktoobril, nagu osutab Betti Alveri päevik, ilmus Sirbis ja Vasaras „Ivar Ivaski jutt, ms. B.A. ingl. keele luulevalimikust Ameerikas ja n. e.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 201p). Kõne all on Ivaski asutatud ­Neustadti auhind, mida peetakse väärikaimaks tunnustuseks Nobeli kirjandus­auhinna järel ja kutsutaksegi Ameerika Nobeliks (Kiin 2012). Ivaski usutleja Eerik Tedre küsimusele eestlastest auhinnakandidaatide olemasolu kohta on Ivaskil tulnud vastata eitavalt: „Aga mul oleks hea meel, kui esitataks näiteks Betti Alveri nimi. Enne seda on aga tarvis, et tema loomingu paremik oleks inglise või mõnesse teise rahvusvahelisse keelde tõlgitud. Praegu professor Mardi Valgemäe organiseeribki Alveri ingliskeelset valimikku mitmete tõlkijate osavõtul.” (Ivask 1988)

18. oktoobril on saabunud Mardi Valgemäe vastus Betti Alveri kirjale 27. juulist, kirjutatud 5. septembril 1988: „Momendil ei ole midagi erilist teatada. Viimistleme toortõlkeid, et aastavahetuseks kirjastustele saatmiseks parajat kimpu kokku saada. Mõned Teie poolt soovitet luuletused on väga rasked tõlkida, aga teeme oma parima. Kirjutan paari kuu pärast jälle.” (KM EKLA, f 31: 5, l 2/5) Rohkem Mardi Valgemäe kirju Betti Alveri arhiivis ei ole.

2. juunil 1989 ilmus Sirbis ja Vasaras teade selle kohta, et Eesti Tõlkefond Torontos on juba aastaid organiseerinud Betti Alveri luule tõlkimist inglise keelde. Tõlkida tahetakse umbes paarsada luuletust, viimase paari aasta jooksul on tõlgitud 174,(7) tõlkijateks Jüri Kurman, Talvi Laev, Ilse Lehiste, Merike Lepasaar-Beecher, Elmar Maripuu, Gabrielle Mirollo, Taimi Ene Moks, Felix Oinas, Silvia Airik-Priuhka ja Riina Tamm ning valimiku toimetajaks Mardi Valgemäe. Märgitakse, et Betti Alver ise on tõlkijate tööga seotud, on osa luuletusi välja valinud ja tõlkimiseks soovitanud. Nimetatakse, et Eesti PEN-klubi on Betti Alveri esitanud kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks, kuid tema loomingust saadi tutvumiseks saata vaid Ants Orase saksakeelseid tõlkeid valimikust „Acht Estnische Dichter”, kus on avaldatud viisteist Betti Alveri luuletust, ja W. K. Matthewsi ingliskeelseid tõlkeid valimikust „Modern Estonian Poetry”, kus Betti Alveri luuletusi on kümme. Ei jäeta mainimata, et üksikuid luuletusi on tõlgitud ka rootsi ja taani keelde. (Aleksius 1989) Mahukaid tõlkekogumikke vene keeles aga ei nimetata, ehkki autoriseeritud tõlgetena võiksid need olla Betti Alveri luule parimad näited võõrkeeles.(8)

Seda juttu Betti Alver aga enam ei näinud, nagu ei saanud lugeda ka „Üle aegade Assamalla” esimesi korrektuurpoognaid, mis saabusid juuni keskel. Igaviku uks sulgus tema järel 19. juunil 1989 koidu eel (vt ka Muru 2003: 246–248).

Suure tõlketöö tulemusena ilmus väike, sinakate kaantega, kaheksa luuletuse ingliskeelset tõlget sisaldav vihikuke „Selected Poems” (1989) nüüd juba Betti Alveri mälestuseks, leinaraamis teatega tema surmast esikaane siseküljel.(9) Raamatu eessõnas avaldavad tõlkijaile tänulikud Arved Viirlaid ja Tõnu Parming, esimene Eesti PEN-klubi, teine Eesti Tõlkefondi president, lootust, et Alveri valitud luuletuste köide, mille ettevalmistamisel on kaasa löönud suur hulk inimesi üle terve ilma, ilmub lähemas tulevikus (Viirlaid, Parming 1989). Mardi Valgemäe teatel Karl Murule pandi käsikiri tõepoolest kokku, kuid „korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud sellele leida turustamisriski trotsivat kirjastajat” (Muru 2003: 245).

Tol Betti Alveri viimasel sügisel Nobeli-kõne visandisse jõudnud mure teema on aga kajana kordunud mitmes pühadetervituses 1988/89. aasta vahetusel: „Mullu jõin murekarika, / tänavu jõin teise täie, / kolmat kannu kallatakse – / ja siiski-siiski-siiski [---] Uskugem rõõmu!”; „selles imelikus maailmas on nii palju muret, häda ja õnnetust, et nagu ei olekski põhjust (eriti) rõõmus olla. Ja siiski – rõõmuta on võimatu elada!”; „me murelik ja ometi päris imeväärne maailm”; „kõigest hoolimata on see maailm siiski nii imepärane ja üllatav”; „kuigi maailm on üleni täis musta muret, pole rõõmgi veel viimseni kadunud” (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 19p–25p).

Kuna minu peamiseks allikaks olnud 1977.–1988. aasta päevikus lõpevad märkmed 29. oktoobriga 1988 ja kirjamustandite kaustikus on viimane kiri 18. jaanuarist 1989, vaatasin, lootuses leida loo kohta enam andmeid, läbi ka teised Betti Alveri viimaste aastate märkmikud-päevikud. Selgus, et need võivad olla vahetud märkmed. Need tõid sündmuste kohta veidi enam teateid, peamiselt rohkem hinnanguid, lugu ise jäi peajoontes samaks. Usutavasti, kui Betti Alverile oleks antud rohkem aega, ei oleks need mustandmaterjalid meieni jõudnud, ja puhtandpäevikust kooruv lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis näidata. Otsustasin uued üksikasjad jätta oma jutustusse põimimata. Mida olulist lisakski täpsustus, et Talvi Laeva tõlkeüritus tundus Betti Alverile algul ebamäärane ja just seetõttu ei rutanud ta vastama, või et sõnumit võimaliku Nobeli auhinna kohta ta esimeses elevuses mõne inimesega jagas, hiljem aga oma avameelsust kahetsedes palus teadet mitte levitada, mõne teise usaldusaluse ees aga vaikis sellest sootuks? Küll aga tundub oluline ära nimetada ehtalverlik kokkuvõte kogu loost: „13. okt. õ. raadios teade. N. pr. 1988 Egiptus, jama niisiis 1. nov.-st 1987 kuni 13. okt.-ni 1988” (KM EKLA, f 315, m 91: 3, l 10).

Selline dramaatiline lugu ja sellest sündinud suure inimese ja suure luuletaja viimne läkitus: mitte millegi ega kellegi orjaks saada, uskuda hinge­imesid, tahta võimatut, hoolimata kõigest, hoolimata sellest, et oled kogu elu olnud persona non grata! Siin kordub see, mis on olemas Betti Alveri loominguski, ent avatumalt, vahetumalt, valulisemalt, saab selgemaks hingevõlg, saavad selgemaks elu valupunktid, loojakreedo.

Betti Alveri selgitusi oma elu ja loomingu kohta ei ole palju. Siiski toovad need teateid pea kõigi tema loometöö aastakümnete kohta.(10) Siinsed haruldased märkmed Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud viimase luuletuskogu, „kildhaaval valminud eluromaani” (Muru 2003: 235) järelhoovuses, kujutavad endast tagasivaadet elatud elule ning omalaadse vaimse testamendina väärivad tervikuna avaldamist.(11)

Publikatsiooni valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimis­projekt IUT 22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”.


  1. Alveri päevikute kohta vt Metste 2006.
  2. Kirjavahetust Betti Alveriga alustas USA-s elanud Kathryn Mets 1969. aastal, kui tal oli käsil magistritöö kirjutamine Betti Alverist ja tema luulest (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 1/1–1/2).
  3. Vt Anne-Malle Hallik Betti Alverile 19. II 1988 (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 9/35).
  4. Vt ka Betti Alver Otto Luigale 7. VI 1988 (Lillemets, Metste 2007: 466).
  5. Talvik, Heiti. Luuletused. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
  6. Akadeemia põhjendas kõrgeima kirjandusauhinna andmist sellega, et Maḥfūẓ on oma „kõrgeväärtusliku loomingu kaudu, mis on niihästi teravapilguliselt tegelikkuselähedane kui ka sugestiivselt paljutähenduslik, kujundanud välja üldinimlikku tähendust omava araabiakeelse romaanikunsti” (Kasemaa 1988: 1717). Eesti keelde on Maḥfūẓilt tõlgitud romaan „Tuhande öö ööd” (2004), tõlkija Kalle Kasemaa.
  7. Ele Süvalepa andmeil pärineb Betti Alverilt üldse 260 luuletuse ringis (Süvalep 2005: 529).
  8. Vt Звездный час. Стихи и поэмы. Москва. Советский писатель, 1973; 142 lk; Поэмы. Хлеб, Великая сушь, Босая нога. Таллинн: Ээсти раамат, 1976; 57 lk; Дети ветра. Стихотворения и поэмы.Москва: Художественная литература, 1979; 238 lk. Tõlkinud on Svetlan Semenenko ja Junna Moritz. Betti Alveri koostööd Semenenkoga peegeldab hästi nende kirjavahetus (vt Lillemets, Metste 2007: 286–325).
  9. Tegemist ei olnud niisiis Nobeli auhinna taotlemiseks välja antud raamatuga, nagu vahel arvatud. Vrd Põldmäe 2014: 538.
  10. Intervjuud ja muudki isiklikku on avaldatud raamatus „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused” (vt nt Lillemets, Metste 2007: 57–72, 93–97, 124–130, 206–208, 234–237, 344–348, 370–373, 484–488).
  11. Mõni katkend neist on avaldatud luuletuskogu „Omajuur” saatesõnas (Metste 2017: 318–320).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 315. Betti Alveri – Mart Lepiku kogu:

KM EKLA, f 315, m 2: 1. Betti Alveri kiri Talvi Laevale 26. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 5: 2. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 6: 1. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 11: 7. Anne-Malle Halliku kirjad Betti Alverile 22. III 1980 – 19. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 17: 7. Talvi Laeva kirjad Betti Alverile 8. IX 1987 – 17. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 20: 12. Kathryn Metsa kirjad Betti Alverile 2. X 1969 – 21. XII 1988.

KM EKLA, f 315, m 31: 5. Mardi Valgemäe kirjad Betti Alverile 18. VI 1988 – 5. IX 1988.

KM EKLA, f 315, m 78. Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Koostamise materjal.

KM EKLA, f 315, m 87: 1. Betti Alver, Päevik. 1977–1988.

KM EKLA, f 315, m 91: 3. Betti Alver, Päevik. 1988–1989.

KM EKLA, f 315, m 151: 15. Gabriella Mirollo, Talvi Laev, tõlked Betti Alveri luulest.

 

Kirjandus

Aleksius, Malle 1989. Betti Alveri luulet inglise keeles. – Sirp ja Vasar 2. VI, lk 13.

Ivask, Ivar 1988. Minu algpunkt on Rõngu. – Sirp ja Vasar 14. X, lk 4.

Kasemaa, Kalle 1988. Nagīb Maḥfūẓist. – Looming, nr 12, lk 1715–1717.

Kiin, Sirje 2012. Eestlane algatas ameeriklaste Nobeli. – Eesti Ekspress 20. IX, nr 38, lk 22.

Lillemets, Enn, Metste, Kristi 2007. Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks. Tallinn: Tänapäev.

Metste, Kristi 2006. Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna, nr 3, lk 118−141.

Metste, Kristi 2017. See omajuur või mis ta oli …. – Betti Alver, Omajuur. Koostanud K. Metste. Tallinn: Tänapäev, lk 315–321.

Muru, Karl 2003. Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa.

Põldmäe, Asta 2014. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Süvalep, Ele 2005. Saateks. – Betti Alver, Koguja. Suur luuleraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 529–532.

The Nobel Prize 1988 = The Nobel Prize in Literature 1988 Naguib Mahfouz. Press Release. October 13, 1988.
http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1988/press.html (25. I 2017).

Viirlaid, Arved, Parming, Tõnu 1989. Preface. – Betti Alver, Selected Poems. Toronto: Estonian Centre, International P.E.N.

1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).

Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).

17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.

Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)

Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur.

Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).

Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).

Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).

Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).

Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).

1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).

Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.

Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.

1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).

Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).

Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.

Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.

Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.

Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.

Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile1

Berliin

29. sep. 1923.

Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku2 tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.

Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,3 et n e n d e Looming4 kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.

Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.

Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,5 kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.6

Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.

Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!

Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.7

Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!

Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,8 tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.

On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.

Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.

Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!

Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.

Kõige parema tervitusega

                          HVisna

 

Kommentaarid

1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.

2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.

3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.

4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.

5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest.

6. Vt saatesõna.

7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).

8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.

Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.

Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI


  1. August Kitzberg oli etenduseks loa andnud (Visnapuu 1951: 292).
  2. Juba 1918 oli Odamehe ja Siuru ühiskirjastamisel ilmunud „Siuru” II.
  3. Adson nimetab seda, nagu oleks siurulasi nimetatud „kuueks krüsanteemiks”, müüdikeseks, „millega taheti märkida, et me kõik krüsanteemidega uhkustasime. Peale Gailiti ja Visnapuu ei kandnud meist keegi krüsanteemi, ei nööpaugus ega käes.” (Adson 1974: 50–51)

Kirjandus

Adson, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.

Adson, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.

Adson, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Eelmäe, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.

Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.

Gailit, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182.

Gailit, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30.

Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33.

Menning, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.

Raudsepp, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.

Tuglas, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.

Tuglas, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.

Visnapuu, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.

Visnapuu, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.

Visnapuu, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.

Visnapuu, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.

Visnapuu, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

1938. aasta 16. detsembril avati Riia Läti Seltsi ruumes Läti Kirjanduse- ja Kunstikoda. See oli üks organisatsioon nn Läti kodade süsteemist, mis loodi Kārlis Ulmanise valitsemise (1936–1940) ajal ning mille eesmärk oli läti kultuuri edendamine.

Läti kirjandus- ja kunstipäevadele saabus külalisi Eestist ja Leedust. Aasta enne Friedebert Tuglast olid külalisteks Bernard Kangro ja Eduard Hubel ehk Mait Metsanurk, kelle romaan „Ümera jõel” ilmus 1939. aastal läti keeles Jānis Žigursi tõlkes.(1) Tuglase 1940. aasta reisi laast „Läti muljeid” on ilmunud tema kogutud teoste 11. köites (2014).

Vähem kui kuu aega enne Balti riikide okupeerimist peetud pidulik kõne on tollast poliitilist situatsiooni arvestades ilmselt tahtlikult apoliitiline.

Tuglase raamatukokku kuulub sarjas „Elav teadus” ilmunud letofiil Mart Pukitsa „Läti kultuurilugu” (1937), mis esitab mitu paralleeli meie ja Läti ajaloost. Kõnelejagi mainib lõunanaabrite rahvusliku ärkamisaja ideelist juhti Krišjānis Valdemārsi (1825–1891), Johann Köleri kirjasõpra, kelle väljaanne Pēterburgas Avīzes (Peterburi Ajaleht) oli Carl Robert Jakobsoni Sakala eeskuju. Valdemārs rajas hiljem Heinaste merekooli. „Läti Hurt”, loodusteadlane Krišjānis Barons (1835–1923), oli õppinud Tartu ülikoolis.

Lisaks ajaloolistele paralleelidele toob Tuglas oma kõnes esile eestlasi ja lätlasi siduvad looduslikud ning eriti kultuurilised sarnasused, nimetades muu hulgas ka kummagi rahvalaulude ühisjooni, mida on oma raamatus käsitlenud ka Pukits. Tuglase kõnes mainitud väljapaistva luuletaja Edvarts Virza (1883–1940) kirjanikust, tõlkijast ja diplomaadist lapselaps Anna Žīgure (snd 1948) on aga arvanud dainad eesti regilaulust poeetilisemaks.(2) Ehk saaks nõnda eristada ka Virza nn Straumeni idülle ehk talupojaelu kujutavat proosapoeemi „Taevaredel. Aasta vanas Semgale talus” („Straumēni”, 1933; eesti k 1937) ning Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhitooni. 1939. aastal, mõni aeg pärast „Taevaredeli” eesti keeles ilmumist tekkis Loomingu veergudel läti vasakpoolse kriitiku Lucija Upīte artiklist alanud poleemika, osalisteks veel tõlkija Mart Pukits ja Heiti Talvik.(3) Upīte süüdistas Virzat autoritaarse režiimi õigustamises ja populariseerimises: Ulmanise Lätis ei saanuks ta ilmselt niisugust kriitikat avaldada. Meie kriitikud nägid Virza „mälestuste nõiapeeglis” – nagu kirjutab Talvik(4) – märksa rohkemat kui vaid päevapoliitilist tööriista. Virza oli pärast sõda Lätis keelatud autor: kui Tuglas oma kõnet pidas, oli Ulmanis ise seda kuulamas, mõni aeg hiljem poleks Ulmanise preemia laureaati Virzat enam mainidagi saanud.

Lätis tegutses sel ajal mitu vilunud eesti-läti suuna tõlkijat, nagu Tartus õppinud Elīna Zālīte (1898–1955) ja Eestis sündinud Jānis Žīgurs (1915–1988), aga ka eestlannaga abiellunud tulihingeline Eesti-huviline Alfrēds Ķempe (1890–1967), kelle tõlkes ilmus 1941 Eduard Vilde „Mahtra sõda” („Machtras karš”,pidi algselt ilmuma 1940). Ķempe lootis kunagi kogu eesti kirjanduse läti keelde tõlkida.(5) Ta on Lätis avaldanud käsitlusi eesti kirjanikest, luulest ja rahvatantsust. Vastupidisel tõlkesuunal on sel ajal väga oluline Mart Pukitsa, aga ka Karl Abeni nimi. Kõnes mainituist tundis eesti lugeja Kārlis Skalbe (1879–1945) muinasjutte Pukitsa vahendatuna ja Jānis Poruksi (1871–1911) jutustusi nii Pukitsa kui ka Abeni tõlgituna. Rainise (Jānis Pliekšāns, 1865–1929) näidendid olid ilmunud Abeni, Andrievs Niedra (1871–1942) looming taas Pukitsa tõlkes. Suure realisti Rudolfs Blaumanise (1863–1908) jutustusi ja näidendeid oli jõudnud eesti keelde juba enne nende kahe tõlkija tegevust.

Iseloomustamaks lätlaste huvi eesti kirjanduse vastu väärib tsiteerimist intervjuu Jānis Žigursiga, kes Riigi Ringhäälingu külalisena viibis 1940. aasta kevadel Tallinnas. Läti ringhäälingu kooliraadio toimetajat on küsitletud päevalehes Uus Eesti, milles Žigurs ütleb: „Näiteks Metsanurga „Kutsutud ja seatud” on arvustustes tunnustatud parimaks psühholoogiliseks romaaniks ja sellisena teda kõrvutatud prantslaste omadega. Tehakse sellest nagu intelligentsi mõõdupuu – et kas oled Metsanurga teost lugenud või mitte. Arvan, et oleks väga raske leida kirjandusehuvilist lätlast, kes ei tunneks A.H. Tammsaaret, M. Metsanurka, A. Gailitit, M. Underit, A. Mälku, P. Vallakut ja teisi.”(6) Žigurs mainib ka Riia Kunstiteatri suurt huvi eesti näidendite vastu. Tema saadete kavas oli üle nädala vähemalt üks eesti novell lätikeelses tõlkes, lisaks eesti luulet ja loenguid eesti kultuurist. Tuglase kõnes esile toodud „Põrgupõhja uue Vanapagana” katkenditki oli Žigursi tõlkes juba raadios esitatud ning A. H. Tammsaare mälestamisaktustel 1940. aasta kevadel Lätis ette kantud.

Friedebert Tuglase sõnavõtt läti kirjanike päeval kuulub Tuglase ettevalmistatud kogutud teoste käsikirja „Valitud kõned”, mis on hoiul Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas.

  1. Vt Läti hinnang „Ümera jõele”. Kiitev arvustus Mait Metsanurga äsja lätikeelses tõlkes ilmunud romaanile. – Uus Eesti 24. IX 1939, lk 6.
  2. M. M ü ü r i p e a l, „Taevaredel” sündis Billite talus. – Maakodu 2006, nr 4, lk 8.
  3. L. U p ī t e, Läti kirjandus aja veskis. – Looming 1939, nr 5, lk 536–540; M. Pukits, Poleemika. Selgituseks. – Looming 1939, nr 7, lk 786–788; H. Talvik, Ed. Virza: Taevaredel. – Looming 1939, nr 8, lk 891–893.
  4. H. T a l v i k, Ed. Virza: Taevaredel, lk 891.
  5. D. K a r e v a, Vaimulootsik triiki täis. – Sirp 20. XI 1998.
  6. Uusi eesti teoseid läti keelde. Jutuajamine „Ümera jõel” tõlkija J. Žigursiga. – Uus Eesti 16. IV 1940, lk 7.

 

 

Kõrgeauline härra minister, auline Läti Kirjanduse- ja Kunstikoja juhatus, kallid läti kolleegid!

Ma ei julge kaua teie tähelepanu koormata võõrkeelse kõnega. Lubage mul ainult edasi anda eesti kirjanikkonna siiras tervitus teie organisatsiooni suurteks tööpäevadeks. Teiseks tahan kasutada võimalust oma rõõmuavalduseks, et võin isiklikult osa võtta neist päevadest. Teie mõtted on muidugi sihitud oma maa vaimuelu organiseerimisele ja tõstmisele. Kuid mis saavutate teie, see annab initsiatiivi ja hoogu ka meile. Olgu teie töö viljakas! Eesti vaimuinimeste mõtted ja südamed on teiega.

[Selle minu eestikeelse sissejuhatuse tõlkis läti keelde Elīna Zālīte. Järgneva kõne kandis ta ette ainult läti keeli:]

Eesti tänapäeva kirjandus.

Kui ma siin täna eesti kirjanduse esindajana sõna võtan, siis teen ma seda teadmises, et see toimub kuulajaskonna ees, kes pole meile eestlastele kauge ega võõras. Meie rahvaid ühendavad samad looduslikud elutingimused ja seovad samad ajaloolised pärimused. Meie teed nii õnnes kui ka õnnetuses on kulgenud kõrvuti. Kuid põline ühe ja sama mere ääres, ühe ja sama päikese all elamine ei või mõjuta olla meie rahvusmentaliteedi kujunemisele ning sellest võrsunud vaimuvaradele.

Meile pole küll veel täitsa selge, kui palju on meil ühiseid muinaspärandeid. Kuid igatahes on juba juhitud tähelepanu ühisjoontele läti ja eesti rahvalaulu sisu ja aine käsitluses, värsimõõdus ning mõtteparallelismis. Niisama langevad meie muinasjuttude luulekujud suurelt osalt ühte. Veel selgemaks saavad aga paralleelnähtused, nii pea kui jõuame aegadeni, mil kumbki rahvas võis alata juba teadlikult ja organiseeritult oma rahvusliku kultuuri harrastamist. Võtkem kas või kohe ärkamisaja suured kümnendid. Eks seisnud seal kõrvuti kaks suurmeest – teil Krišjānis Valdemārs, meil Carl Robert Jakobson – mitte ainult juhuslikud kaasaegsed, vaid sama vaimu tööriistad. Ja kas ei esinenud seal kõrvuti Krišjānis Barons ja Jakob Hurt – üks töötades küll Moskvas, teine Peterburis, kuid mõtted mõlemal juhitud oma kodumaa muinasluule kogumisele. Ja nii on möödunud hilisemadki aastakümned ühiselt: masendavad venestusajad, sajandi alguse uus ärkamine, rasked Maailmasõja päevad ja lõpuks kummagi maa vabanemine ühises võitluses ühtede ning samade vaenlaste vastu. Jah, ka meie tänapäeva elutingimusis, oludes ja ohtudes on nii palju ühist. Kuid on loomulik, et selline ühine saatus ka ühiseid lootusi ja kartusi on äratanud, mis on kajastunud meie loominguski. Kui on olnud realiteet sama, ei puudu siis sellest realiteedist tõusnud luulelgi samad tunnusjooned.

Oleme siiski peaaegu nagu sama maa lapsed. Meie eestlased elame vaid pisut põhja pool ja pisut karmimais tingimusis. Sellepärast on meie iseloomgi vahest pisut kinnisem ja tundeelu vähem lüüriline kui teie oma. Kuid kui eestlane loeb Virza Straumeni idülle, siis meenuvad talle kõige kaunimad mälestused ta oma kodutalust. Ja kui lätlane jälgib Tammsaare Vargamäe eepost, küllap siis kangastuvad tallegi ta karmimad kogemused võitlusest oma maaga ning maa eest.

Olen tahtnud siin rõhutada, et meil on nii palju ühist. Kuid pean ka kohe rõhutama, et me seda ühist küllalt hästi ei tunne. Sest kui teised kunstiväärtused vabalt rahvuspiire ületavad, siis takerdub kirjanduslik looming paratamatult keeletõkke taha. On nii harvad need üksikud kummalgi maal, kes suudavad ühesuguse vabadusega nautida mõlema rahva kirjanduslikku eneseväljendust.

Kuid nende harvade tõttu saame ometi pilgugi heita oma naabri vaimsesse varaaita. Tõlge jääb küll ikka tõlkeks ja temas hukkub paljugi, mis sõltub just keelelisest vormist. Kuid ta võimaldab ometi saada käsituse teise kirjanduse aineist ja probleemest ning luua kujutluse kirjeldatud maa rahvaelust ja mõtteviisist. Eriti hõlbustab seda tõlgitud ilukirjandus just laiemas lugejaskonnas, kellel pole mahti ega eeldusi süveneda teise rahva elu käsitlevaisse ajaloolistesse, etnograafilistesse või sotsiaal-poliitilistesse uurimustesse. Ja ses mõttes on läti kirjandus eestikeelses tõlkes juba senigi palju tänuväärset tutvustamistööd teinud. Sellised nimed nagu Blaumanis, Niedra, Rainis, Poruks, Skalbe, Virza pole eestigi lugejale paljas kõla, nagu pole talle tundmatu ka see läti eluavalduste ring, mida nad on kirjeldanud. Ning teiselt poolt tahan uskuda, et eestigi autorite tõlked on Lätis samasugust tutvustaja osa täitnud.

Kuid sel vastastikusel rikastamisvahendil on ometi olulised puudused. Ta ei saa olla küllalt ulatuslik, tal on hädaoht jääda juhuslikuks ja – kõigepealt– ta ei saa iial sammu pidada otse tänapäeva loominguga. Tõlkija jõuab oma valikuni aastate ja aastakümnete pärast, välja arvatud ainult üksikud juhused, kus on küsimuses üksikud ainelt sensatsioonilised või juba erakordselt esile ulatuvad teosed. Mis on aga vaheajal sündinud naabermaal? Mis tehakse seal tänapäeval? Millist osa etendab kirjandus otse sel hetkel rahva mõtte ja tundeelu peegeldamisel ning ideelisel selgitamisel?

Kui minu tänaseks ülesandeks on kõnelda mõni sõna eesti kirjandusest, siis ei taha ma igatahes jutustada kirjanduse ajalugu. Ma ei taha teid tüüdata kaugete nimede, pealkirjade ja aastaarvude loetlemisega. Ma püüan vastata võimalikult lihtsalt küsimusele: mis toimub tänapäeva eesti kirjanduses?

*

On vana tähelepanek: romantiliste kirjandusjärkude domineerivaks vormiks on värss ja lüürikasse kalduv lühiproosa, realistlikel ajastuil aga peamiselt eepilise ulatusega romaan. Nii on see kordunud ka eesti kirjandusloos. Selle sajandi alguse uusromantiline suund viljeles tulemuslikult lüürikat ja novelli, kuid oli romaani alal väheviljakas. Vastupidi, pärast Eesti iseseisvaks saamist algav realismi taaselustumine tähendas ka romaani osatähtsuse tõusu. Viimane kümnend on olnud otse ta võidukäiguks. Ta on esialale tõusnud mitte ainult oma arvukusega, vaid ta valitseb ka lugejaskonna tähelepanu. Kõik muud kirjanduslikud vormid on ta varju jäänud – olgu see novell, näidend või värss. Jätkub ainult tähendusest, et möödunudki aastal ilmus Eestis umbes 30 algupärast romaani, neist mõnedki nelja-viiesaja-leheküljelised. See pole väike arv meie kirjanduslikes oludes.

See romaani võidukäik ei tulnud ometi mitte järsku. Suurte romaanide traditsioon polnud meil üldse kuigi tugev. Vanarealismi ajastust polegi palju muud mainida kui Eduard Vilde ajalooline triloogia ja mõned sama autori teised teosed. Näis, nagu puuduksid Eestis vastavad talendid, püsivus ja ka lihtsalt rahvamajanduslikud eeldused suuremate kompositsioonide loomiseks ning väljaandmiseks. Nii olid Eesti iseseisvusajagi esimesed romaanid sünnilt juhuslikud ja väliselt vähema ulatusega. Alles a. 1926 tegi Anton Hansen Tammsaare algatuse, mis sai teistelegi eeskujuks ja kannustajaks. Sel aastal ilmus nimelt tema viieandelise suurromaani „Tõe ja õiguse” esimene köide. Tammsaare polnud enam noor mees ega algaja. Ta sulest oli ilmunud veerand sajandi jooksul rida pikemaid realistlikke külajutte ja impressionistlikke linnanovelle. Jõudes juba oma viiekümnenda eluaasta künnisele tahtis ta suuremas kompositsioonis anda sünteetilise kokkuvõtte oma nooreea mälestusist, kasvukoha inimümbrusest ja kogunenud elutarkusest. Muidugi ei tarvitse ma läti kuulajaile selgitada Tammsaare suurromaani sisu, – ta on võinud sellega isegi tutvuda, kuigi lühendatud tõlkes.1 Vaevalt ulatus aga autorigi kavatsus esialgu esimesest köitest kaugemale. Kuid ta oli eneselegi ootamatult hästi õnnestunud ja ka vastuvõtt oli selle kohane. See oli nagu laiapiirdelise eepilise jutustamisoskuse avastamine eesti kirjanduses. Kaks ja pool tuhat lehekülge argielu kirjeldust – kas see ei võinud igavaks minna? Otse selle vastu – teose psühholoogiline tihedus, intiimne veenvus, ridade vaheltki hõõguv eluhõng tegi ta kõigile lähedaseks.

Pärast selle suure kompositsiooni lõpetamist avaldas Tammsaare veel kaks suuremat romaani – „Elu ja armastus” ning „Ma armastasin sakslast”. Kuid ma tahaksin peatuda ometi ainult ta viimase teose juures, millega ta veel enne oma ootamatut surma hakkama sai. See on imeväärse pealkirjaga ja veel imeväärsema sisuga romaan: „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis ilmus alles möödunud jõuludeks. Ka läti rahvas tunneb lugusid suure jõuga, kuid juhmivõitu vanapaganast ja tema kavalast sulasest, kes oma peremehe igal juhul lõpuks üle lööb. Kuid Tammsaare on kuidagi osanud need grotesksete rahvajuttude tüübid paigutada meie reaalsesse tänapäeva ja siduda nad kõige aktuaalsemate päevaprobleemidega. Osalt küll päris ehtne vanapagan – isegi väikesed sarvenupud ei puudu, kuid sealsamas ka päris harilik tööori, keda ta „aitajad” tõeliselt alalõpmata tüssavad ja ekspluateerivad. Ja koos autoriga kaldub lugejagi sümpaatia lõpuks selle vanapagana poole. See on kibe, sarkastiline, paradoksaalselt vaimukas teos, mille lõplikku mõtet polegi vahest lihtne avastada. Nagu Tammsaare ise oli väga erandlik kuju eesti kirjanduses, nii jääb selliseks ka ta hüvastijätu teos.

Tammsaare kõrval tuleb kohe mainida teist viljakat romanisti. See on Mait Metsanurk – temagi juba üle kuuekümnenda eluaasta künnise astunud. See on oma ideelisis otsinguis palju rahutum, mitmekülgsem, võiks öelda ka praktilisem autor. Ta on oma suures toodangus püüdnud ikka elavalt reageerida ajastu päevaküsimusile, kord rohkem, kord vähem õnnestudes. Praegu tahaksin ometi tähelepanu juhtida eriti ühele ta algatusele uuemas eesti kirjanduses. Aastal 1934 ilmus Metsanurga romaan eestlaste muistsest vabadussõjast „Ümera jõel”, mis on ka lätikeelses tõlkes tuttav.2 Selliseid ajaloolis-isamaalisi romaane oli harrastatud juba ärkamisajale järgnenud ajastul, kuigi hoopis vähenõudlikumal kujul, ja siis oli see laad unarusse jäänud. Nüüd aga lähenes Metsanurk sellele ainete liigile juba nüüdisaegsete ajalooliste teadmiste ja psühholoogiliste nõuetega. Teiselt poolt aga lisas nii autori innukust kui ka lugejaskonna vastuvõtumeeleolu rohkem maksmapääsev rahvuslik suund. Tulemuseks oli sedalaadi ajaloolise ilukirjanduse äkiline võrsumine mõne aasta jooksul. Metsanurgal eneselgi ilmus alles möödunud jõuluks suur romaan „Tuli tuha all”, mis kujutab suuri näljaaegu Eestis XVII sajandi lõpul ja maarahva visa võitlust oma õiguste eest. Teistest Metsanurga hilisema aja romaanest olgu mainitud paari aasta eest ilmunud ja Lätiski tuntud „Kutsutud ja seatud”, mis käsitleb juba meie oleviku kirikuelu.3

Metsanurga poolt algatatud ajaloolist romaani on viljelnud ka Karl August Hindrey oma kaheköitelises Muinas-Eesti olusid kirjeldavas romaanis „Urmas ja Merike” ning paaris teiseski teoses. See autor on praegu aktiivseist eesti kirjanikest õieti kõige vanem, kuigi ta oma puht-ilukirjanduslikku tegevust algas võrdlemisi hilja. Ajalooliste ainete kõrval on ta eriti viljelnud psühholoogiliselt väga peenekoelist nüüdisaja inimese kujutamist nii romaanes kui ka rohkearvulisis novelles. Esimestest olgu eriti mainitud ta „Sündmusteta suvi”.

Kõik järgnevad romanistid kuuluvad juba kas kesk-, nooremasse või koguni noorimasse kirjanikepõlve. Siin tuleks jälle mainida suure ajaloolise romaani „Läänemere isandate” autorit August Mälku. See teos kirjeldab väga patriootilises vaimus eesti viikingiaega ja esivanemate kangelastegusid. Samuti ilmus samalt autorilt pisut varem suur ajalooline romaan „Surnud majad”, mille aine on võetud Põhjasõja aegseist Eesti oludest. Ometi on Mälgu erialaks just ta kodukoha – Eesti saarte karmi ja omapärase miljöö kirjeldamine, mida ta on teinud mitmes romaanis ja novellikogus.

Eriti viljakas ja jõuline romanist on Eesti Kirjanikkude Liidu praegune esimees August Jakobson. Ta debüteeris küll alles 1927. aastal üle seitsmesaja-leheküljelise romaaniga „Vaeste-patuste alev”, mis käsitles Eesti provintsi proletaarset miljööd ja äratas kohe suurt tähelepanu. Ning sellest peale on ta avaldanud üle kahekümne tüseda köite, peamiselt romaane. See haruldane viljakus on äratanud küll kaksipidi mõtlemist, kuid keegi ei saa ka eitada Jakobsoni järjekindlat, veenvat realismi oleviku Eesti inimtüüpide eritlemises, samuti kui tema probleemide aktuaalsust.

Hoopis piiratum on Johannes Semperi romaanitoodang. Õieti ongi kõne ainult kahest ulatuslikumast teosest, millest viimane, neljasaja-leheküljeline romaan „Kivi kivi pääle” ilmus alles möödunud jõuludeks. Semperi erialaks on eesti haritlastüüpide psühholoogiline eritlemine ja nende elamuste nõelterav kinnistamine. Selleks on autori intellektuaalne hingelaad, kirjanduslik kultuur ja stiilioskus enam kui kohane.

Kõige vähem võiks läti kuulajale tundmatu olla August Gailiti, välismailgi populaarse „Toomas Nipernaadi” autori nimi. Selle kõrval tuleks aga mainida ka ta „Isade maad” ja teisi romaane, samuti kui novellegi. Gailiti fabuleerimise ja grotesksete tüüpide loomise oskus ning ta romantiliselt paisutatud stiil on erandlik eesti romaani üldiselt eepilisemalt vestleval taustal.

Ma tean küll, et paljas autorite loetlemine võõrale kuulajale õieti midagi ei ütle, kuid ma oleksin ülekohtune, kui lõpuks vähemalt üksikuid nimesidki ei mainiks, kellel igaühel ometi on oma kindel koht eesti uuemas kirjanduses. Nii on Richard Roht oma paariskümnes romaanis kirjeldanud peamiselt eesti küla ja alevi olusid, samuti kui ka Mart Raud. Albert Kivikas, hea rahvaelu kirjeldaja, äratas viimati tähelepanu oma suure vabadussõja romaaniga „Nimed marmortahvlil”. Jaan Kärner käsitleb peamiselt oleviku või lähema mineviku ühiskondlikke olusid. Enn Kippel on viljakalt harrastanud ajaloolist romaani ja Adolf Hint4 Saaremaa ning meremotiive. Ei tohi mainimata jätta ka vanameister Oskar Lutsu poolmemuaarilist toodangut, Leida Kibuvitsa impressionistlikke tüübiromaane või ka Jüri Parijõe peamiselt juba noorsoole määratud jutustusi.

Nii käsitleb eesti tänapäeva romaan kõiki ühiskonna kihte ja ajaloolisi järkusid, muistsest iseseisvusajast kuni käesoleva hetkeni. Ei või muidugi väita, et siin oleks tegemist ainult meisterteostega või et siin ei leiduks koguni päris asjatut ballasti. Kuid me teame ka, et isegi teisejärgu toodangul on vahel oma positiivne osa täita. Ta aitab tihendada üldist kirjanduslikku pinda, millest võrsuvad üksikud ulatuslikumad saavutised. Kirjandus tervikuna on ikkagi kollektiivse töö tulemus. Samuti teame ka, et see eesti romaani õitselelöök poleks mõeldav olnud enne riikliku iseseisvuse saavutamist. Alles nüüd tekkisid tõelised eeldused selle kirjandusliigi harrastamiseks. Sest andekuski ei aita, kui ühiskond pole veel võimeline selle vilja soodustama ja kandma. Seda suudab ta alles meie päevil.

*

Kui siirdume romaani juurest teiste eesti kirjandusliikide juurde, siis pole siin tõus endisega võrreldes nii märgatav. Viimane kümnend ei tähenda ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt sellist murrangut. Isegi tehnilis-stiililiselt pole siin suuremaid avastusi tehtud, välja arvatud vahest ainult luulekirjandus. Avardumist ja ajakohastumist tundub muidugi küll nüüdisaegsete teemade valikus ja oleviku mentaliteedi maksvusele pääsemises.

Novelli ja lühema jutustuse alal mainigem siin juba varem esinenud nimesid, nagu Hindrey, Metsanurk, Mälk, Jakobson, Kibuvits. Kuid nendegi novellistika liitub vaid osana nende hoopis olulisema romaanitoodangu külge. Erandeiks ses suhtes oleksid vahest ainult Hindrey ja Peet Vallak.

Mis puutub aga näitekirjandusse, siis leidub meil üldse vaid üks puhtakujuline näitekirjaniku tüüp – Lätiski mõne oma teosega tuntud Hugo Raudsepp.5 Ta on avaldanud paar piibliainelist draamat, kuid saavutanud oma tõelise menu ikkagi kümmekonna komöödiaga. Ta on erakordselt löögivalmis ja paradoksiviljakas, reageerides väledalt meil päevakorral olevaisse nähtusisse, mille koomika polegi iga kord võõrale arusaadav. Muist viimase aja näidendeist tuleb eriti mainida August Jakobsoni möödunud aastal ilmunud draamat „Viirastused”. See saavutas oma sügavpsühholoogilise ja pineva arengujoonega väga hea menu teatrilaval. Nii linna- kui maalavad nõuavad aga pidevalt algupäraseid näidendeid. Ja selle nõude rahuldamiseks on viimaseil aastail tekkinud otse kümnete ja kümnete kaupa teatritükke. Kuid kahjuks ei või seda peamiselt jantlikku repertuaari kirjanduslikult kuigi kõrgelt hinnata. Teiseks abinõuks algupärase mängumaterjali soetamisel on romaanide ja jutustuste dramatiseerimine. Nii on rohkesti ka eelpool mainitud teostest näitelavale jõudnud ja sel teel laia üldsuse hulgas veelgi populaarsemaks saanud. Ja meie dramatiseerijail on tõesti leidlikkust, oskust ning julgust. Peab uskuma vist sedagi nende hulgas, kes väitis: kui tarvis, dramatiseerin ka Eesti vabariigi raudteede sõiduplaani! Kuid näidendite-kriis pole ainult meie, vaid palju laiema ulatusega häda.

Eesti luulekirjandus pole küll nõnda romaani varju jäänud kui näiteks novell, kuid seda tähtsust tal igatahes pole, mis paarikümne aasta eest. Siis ta otse domineeris kõigi teiste kirjandusliikide üle. Talle on praegugi jäänud oma kindel, kuigi vähenenud hindajatering. Senised luuletajad on enamasti edasi tegutsenud ja neile on aeg-ajalt ikka uusi andekaid algajaid lisaks tulnud. Eesti moodsa lüürika rajaja prof. Gustav Suits on küll juba palju aastaid peamiselt kirjandusloo uurimisega tegelenud, aga Marie Underi suur lüüriline and on aina süvenenud ja ta väljendusvorm üha peenenenud. Samuti on Henrik Visnapuu viimasel aastakümnel eriti isamaalaulikuna tuult tiibade alla saanud. Selle aja jooksul on kindla ilme võtnud ka Juhan Sütiste elulähedane ja sõnastusvärske looming, mis täidab juba kümmekond kogu. Teistest nii vanemaist kui nooremaist luuletajaist, kelle tegevus pidevalt jätkub, olgu veel mainitud alatine opositsioonimees Johannes Barbarus, idüllikalduv Hendrik Adamson, tööpaatose ülistaja Erni Hiir, intellektuaalne Valmar Adams, epigrammilise kontuuriselgusega Betti Alver ning lüürilise voolavusega Kersti Merilaas. Möödunudki aastal ilmus Eestis paarkümmend uut luuletuskogu.

Ometi ei piirdu ühegi rahva kirjanduslik elu ainult ilukirjanduslikkude teoste enestega, vaid sellesse liitub veel muidki komponente. Siin tuleb arvestada ka kirjanduse ja rahva vastastikust suhet ning mõju, ideelisi väitlusi kirjanduse ümber, arvustust, esseistikat ja osalt kirjandusloo uurimistki. Mis puutub huvisse kirjanduse vastu Eestis, siis on see vähemalt romaanide puhul ilmne. Seda tõendavad kõiksugused ankeedid, kirjanduslikud kohtud ja muud reageeringud. Seevastu on küll kirjanduses eneses suunavõitlused peaaegu vaikinud ega või enam kujutledagi selliseid poleemikaid kui alles kümne aasta eest. Ometi näib meie kirjanduslik areng juba mingile uuele murrangule lähenevat, sest praeguse hetke tundeelu ei taha nagu enam hästi sobida seni valitsenud realismi raamidesse.

Tahan lõpetada oma põgusa ülevaate usus, et eesti kirjanduslik elu on midagi tõesti elavat ja arenevat. Kirjandus pole nüüdsel ajal miski isoleeritud, ainult üksikuile määratud ajaviide, vaid ta on tihedas sidemes kogu rahva organismi kasvu ja võimastumisega. Sellisena tahame ja võime loodetavasti näha ka eesti kirjandust.

*

Mulle on õnn osaks saanud läti kirjanduslikke suurpäevi kaasa elada. Osalt tean, osalt aiman, et läti kolleege samad küsimused huvitavad ja liikvele panevad, mis meiegi kirjanikke. Kummagi liitlasrahva kultuurielu huvides oleks, kui meie kirjandustegelased ikka lähema kontakti saavutaksid. Sest see kannustaks, annaks hoogu ja indu meie edasi ründamisel. Kuid iga vaimne võit ühel pool piiri tähendab seda kaudselt ka teisel pool.

Ma tean, lätlased tarvitavad ütlemata ilusat kõnekäändu, soovides mingile meeldivale nähtusele kauast kestvust. Nad soovivad sellele päikese iga. Lubage ka minul läti kultuuri loovale vaimule ja selle kandjaile päikese iga soovida.

1. „Zeme un mīlestība”, 1–4, Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1936.

2. „Imeras kauja” Janis Žigursi tõlkes ilmus1939.

3. „Aicināts un izredzēts” Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1940.

4. Adolf Hint (õieti: Adolf Edmund Hint) muutus raamatukaantel Aadu Hindiks 1940. aastatel.

5. „Mikumärdi” (Mikumerdi, 1930) ja „Põrunud aru õnnistus” (Neprāta svētlaime, 1932) R. Valdessi (õieti Rihards Ferdinands Bērziņš, 1888–1942) tõlkes. Bērziņš on läti keelde tõlkinud näiteks ka Tuglase novellid „Suveöö armastus” ning „Popi ja Huhuu” (1922); just Tuglase tegelaselt Arthur Valdeselt pärineb tema pseudonüüm.

               P a b e r t r ü k k

PDF

Paremad päevad on veel ees …

Marju Lepajõe ettekanne konverentsil „Filoloogia lagunemine“

https://doi.org/10.54013/kk778a4

Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras üha kasvavat arhiivi. Mädchen für alles, ei saa ma jätta meenutamata Uibopuu sõnu, kui 1994. aasta kevadel palusin tal kirjeldada oma tööülesandeid kirjastuses.1

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. Uute noorte annete leidmine ning tasakaalu hoidmine koduhõllanduslikult konservatiivse ja üha rohkem uute asukohamaade moodsast kirjandusest tuge otsiva lugeja vahel oli oluline, ent sama tähtis oli leida autoreid, kes eesti keelt säilitades suudaksid kõnetada uusi lugejaid.

Sellega seoses on peamiselt kõneldud-kirjutatud Helga Nõust (snd 1934) ja Enn Nõust (snd 1933). Seda enam väärib rõhutamist Eesti Kirjanike Kooperatiiviga nii autorina kui ka aktsionärina liitunud noorima, oma kirjanikutegevust inglise keeles alustanud ning hiljem rahvusvaheliseltki tunnustust saavutanud Elin Toona (snd 1937) kujunemine eesti kirjanikuks, samuti Valev Uibopuu roll selles. Veelgi noorematele, näiteks kirjanduslikult andekale keeleteadlasele ja diplomaadile Aarand Roosile (1940–2020), selline soosing osaks ei saanud.

Kui 1964. aastal ilmus Elin Toona esimene romaan „Puuingel”, võis tema nimi tähelepanelikule eesti uudiskirjanduse ja Kangro toimetatud ajakirja Tulimuld järje­kindlale lugejale juba mõnevõrra tuntud olla. Alates 1960. aastast oli Tulimullas kolmel korral ilmunud tema luuletusi, milles aimub virginiawoolfilikku oma toa otsimist ja inspiratsiooni ihalust. „Mu looming oli algul tavaline,” kirjutab Elin Toona aastakümneid hiljem: „Hingelised luuletused „elust”, millest mul ei olnud veel aimugi. Ma otsisin nii mõndagi. Ma otsisin „oma nägu”, oma tuba ja üksildust. Peamiselt aga otsisin inspiratsiooni.” (Oinas 1992: 107) Palju hilisem oli äratundmine, et inspiratsioon tuleb tahes-tahtmata ja kutsumata, ning see tõendas kõiki naiskirjanikele tuntud vaevu ja eelarvamusi ületavalt, et „vaimne ei allu millelegi ega kellelegi”, kuigi töö kirjutusmasina taga võis edeneda aeglaselt (Oinas 1992: 109). Ehk siis: „Kunstid on ainus viis kogu sellest pasast pääseda,” nagu laseb Elin Toona oma loomingu algusjärgus, 1960. aastate künnisel öelda mälestuste minategelasel omaeluloolises raamatus „Pagulusse” (Toona Gottschalk 2017: 389). Varajane pühendumine kirjandusele sai napiks ja lünklikuks jäänud haridusteega (eestikeelne algkool Saksamaal pagulaslaagris, Inglismaal lastekodukool ja õhtukool, teatrikool) Elin Toona kireks. Temavormis kirjutatud mälestusteoses „Ella” ütleb ta:

 

Kirjutamine oli alati olnud Elini lemmiktegevus, samuti joonistamine, ja ta hakkas varsti võitma pisikesi kirjandusvõistlusi Inglise ajakirjades ja uuesti saatma lühijutte BBC-le. Seal jõudis ta niikaugele, et üks tema lugu loeti ette tähtsal kirjandusfestivalil Hullis. Teda nimetati „värskeks nooreks kirjanikuks” ja temast räägiti telesaates „Noorte Maailm”. Ta kirjutas tellimise peale kuuldemänge ja lühijutte ja oli leidnud uue karjääri. (Toona 2008: 157)

 

Osa saamine Londoni kunsti- ja teatriinimeste boheemlikust elust 1960. aastate algul andis rikkaliku elukogemuse, mille Elin Toona on kokku võtnud nii: „Tulin Londonisse teatrikooli, sealt sain näitlema televisiooni. Abiellusin. Lahutasin. Reisisin ümber maailma ja alles Inglismaale tagasi tulles sain aru, et kui ka elaks 100-aastaseks, olin juba 25-aastasena pooled kannad maha jooksnud.” (Toona 1965: 20)

Sellises olukorras hakkas Elin Toona kirjutama inglise keeles romaani, mis kandis pealkirja „The Wooden Angel”: „Romaanil ei olnud mingit seost eestlastega ega minu emaga. See rääkis eranditult minu elust Inglismaal, sõpradest ja ringkonnast, kellega suhtlesin 1960. aastate algul Londonis, kus olid puhkemas seksuaalne ärkamine, nii-öelda swinging London, ja noorte revolutsioon tollaste ilmavaadete vastu.” (Toona Gottschalk 2017: 399) Ent juhtus nii, et kirjastajale saadetud käsikiri läks kaduma ning koopiad osutusid loetamatuks. Hea sõber ja üks vähestest eestlastest, kellega Elin Toona Londonis suhtles, kirjanik ja ajalehetoimetaja Gert Helbemäe (1913–1974) soovitas kirjutada romaan uuesti eesti keeles ja nii jõudis käsikiri 1963. aasta suvel Lundi Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Seda lugesid peale Uibopuu kindlasti Arvo Mägi ja Karl Ristikivi, kes tunnustavalt nimetas Toona „meie Saganiks” ning küllap talle omase eneseirooniaga märkis kirjastuse meestest koosneva kolleegiumi ühe­külgsust, „mille all kannatavad naisautorid ja naislugejad” (EKM EKLA, f 341, m 50:11).

9. juunil 1964 Stockholmis toimunud EKK juhatuse koosolekul kinnitati kirjastuskava, milles seisavad Salme Ekbaumi „Veimevakk”, Peeter Lindsaare „Mardus kiljatas”, Elin Toona „Puust ingel” (esialgne pealkiri), Bernard Kangro „Linnutee” või „Must raamat”, Ain Kalmuse „Koju enne õhtut” ja Arved Viirlaiu „Kustuvad tuled” (EKM EKLA, f 341, m 373:7, lk 159). „Puuingel” ilmus Olev Mikiveri kaane­kujundusega ja trükiarvuga „maksimaalselt 2300 eks”, nagu on kirjas 16. juunil 1964 Lundis Bernard Kangro ja Valev Uibopuu ning 24. juunil 1964 Londonis autori allkirjastatud lepingul (EKM EKLA, f 341, m 379:2). Üsna romaani algusse on autor kirjutanud nii teose sisu kui ka käsikirja saatust silmas pidades tähelepanuväärse lause: „… loeme oma meeldivaks kohustuseks teatada, et Teie maal „Puuingel” on komisjoni poolt näitusele vastu võetud…” (Toona 1964: 9).

Romaan sai ilmumise järel üsna toetavaid arvustusi, kõigepealt kirjastaja Bernard Kangrolt (1964), kuid selle edu päädis 1966. aasta algul Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, mille žüriisse kuulusid Mall Jürma, Alfred Kurlents, Viktor Kõressaar, Olev Parlo ja Aleksis Rannit. Auhinna põhjenduses öeldakse järgmist:

 

Eesti proosakirjandus vajab andekat järelkasvu ning õnneks on maapaguluses tõusnud üksikuid uusi paljutõotavaid sidumata kõne viljelejaid. Viimaste aastate edu­kaimaks debüüdiks meie proosakirjanduses on Elin Toona romaan „Puuingel”. Oma erksas, inimese olemust vaagivas vaatlemises, rahutus käärimises ja ümberhinnanguis on see tänapäeva otsiva noore teos. Peategelase suutmine end tööga välja murda komplekside kokkupõimunud rägastikust, leida trotsi ja vihkamise ümbersulatamist eneseteostuslikus, elutõde tunnetavas kunstiviljeluses annab romaanile inimlikult veenva lõpu. See eksistentsialistliku hoiaku ületamine rajaneb kirjaniku teadlikul kujundamisoskusel, mis avaldub ka tema teosele antud kompositsiooniliselt suletud vormis. Välis-Eestis üles kasvanud Elin Toona sõnaline kujundusstiil on loomulik, värske ja kaasakiskuv. (Visnapuu auhind 1966)

 

„Puuingliga” sai alguse Elin Toona ja Valev Uibopuu aastakümneteks kestma jäänud kirjavahetus, millest järgnevalt on tehtud väike valik, kujutamaks Toona teed ja arengut kirjanikuks. Elin Toona kirjad asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKK fond 341, m 59:1 – 58 kirja ajavahemikust 11. I 1964 – 9. XI 1973; Valev Uibopuu fond 356, m 104:9 – 11 kirja ajavahemikust 30. III 1966 – 31. I 1995). Kirjamappides leidub rohkesti ka Uibopuu vastuste koopiaid või mustandeid, mis sisaldavad ametlike vastuste kõrval üha enam isiklikku ja soovituslikku ning osutavad hoolele ja poolehoiule, millega Uibopuu jälgis noorema kolleegi kujunemist. Hiljemgi on ta tõstnud esile Elin Toona loomingu väärtusi seal, kus kohane ja kasulik, näiteks soovitades Toona järgmist romaani „Lotukata” (1969) soome keelde tõlkimiseks ning nähes selles Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” paralleelvarianti paguluses (Virtaranta 1991: 173–174). Ent Toona innustajana on Uibopuu teinud ka täpselt seda, mis kuulub hea toimetaja ametisaladuste juurde: vaikinud üsna pingsast tööst käsikirjaga.

Elin Toona ja Valev Uibopuu korrespondentsi juures tuleb aga silmas pidada enesestmõistetavat tõsiasja, et kirjastajapoolsete ametlike sõnastuste ja soovituste taga ei pruugi alati olla kirjutaja isik, vaid tegemist on kolleegiumis formuleeritud hinnangu või mõtte sõnastusega. Olgu selle näiteks toodud katkend Arvo Mägi kirjast Valev Uibopuule 19. novembril 1963 (EKM EKLA, f 341, m 124:2):

 

Umbkaudne ettepanek kirjakavandiks Toonale (nagu juttu oli).

Kuna järgmine poolsari on juba täis, siis lükkub Teie käsikirja üle otsuse tegemine edasi umbes pooleks aastaks. Kolleegium soovitab seda aega kasutada käsikirja kohendamiseks ja tõhustamiseks. Seiklused – ja eriti ohtrad dialoogid – vennaste Michaeli ja Pauliga võiksid olla lühemad. Samuti läheb liiga pikale muidu huvitav-ilgelt kujutatud tüüp Paul. Et Averyga ikka tõepoolest nussiks läks (otsi viisakam väljendus, kui arvad, et autor minestab!) tundub ebatõenäolisena lugejale. See seiklus võiks saada ära segatud ja jääda pooleli. Kõige selle eventuaalselt lühendatu asemele võidaks käsikiri oma tõhususelt ja usutavuselt, kui peategelanna kunstiõpingutele ja kunstiga tegelemisele antaks enam ruumi. Kõlab täiesti ebausutavana, et platooniliselt vaevalt kunsti nuusutanud peategelane äkki üleöö loob silmapaistvale näitusele pääsenud kunstitöö. Niisuguseid imesid tänapäeval ei juhtu. Soovides sitkust (kokku kirjutatult) jõudu etc.

Teie geeniust austav kolleegium (või midagi vähem aupaklikku…

Tervisi! Arvo

JANIKA KRONBERG

 

 

 

11.1.64

V. a.

hr. Valev Uibopuu!

 

Tänan Teid väga nõuannete ja näpunäidete eest ja selle suure vaeva eest, mida olete näinud. Olen püüdnud muuta ja ümber kirjutada kohti, mis näisid mulle Teie kirja põhjal väärad ja muutsin ka proloogi. Kogu tööd ma ümber kirjutada aga ei oska, on see vajalik? Ka ma ei saa hästi aru, miks Teie nimetate Pauli2 ilgeks tüübiks ja et ta on ülevalgustatud? Kas Teie ei arvanud Eugeni?3 Seda võiks ju korraldada, kui ta on vastuvõtmatu tegevuses ja kõnes, kuid kardan, ta kaotaks hulga omast iseloomust, mis tõesti on niisugune.

Proloogis märkisin, et kõik sündis hulk aega tagasi, tüdruk on raamatu lõpul minemas kunstikooli – õppima, mis eestlastele nii väga tähtis on – kuid ta raamatu ulatuses toimuv tahe maalida on toores ja ta ingli piltki on vaid toore andega maalitud. Vast asjaolu, et ta selle põhjal saab kooli, aitab publiku silmis ta tegevusele anda sihti.

Olen valmis ette võtma igasuguseid muudatusi, mida leitakse vajalikuks, kuid oleksin tänulik, kui leiaksite pisut aega anda mulle veel näpunäiteid. Ise on hirmus raske vigu leida, sest seisad liiga ligidal.

Tänan Teid veelkord südamest ja jään

lugupidamisega,

Elin Toona

 

 

 

Pieces of Eight Hotel,

George Town, Exuma.

Bahamas.

14th December, 1964.

 

V. a.

Hr. Uibopuu!

 

Suur tänu õpetliku kirja eest! Teil on õigus. Mulle teeb ka muret, et ma küllalt emakeelt lugeda ei saa, eriti sellepärast, et olen liikuv inimene ja kuigi ma tahaks nii paljugi kaasas kanda, pean ma oma elu 44 naela ulatusse sättima. (Lennukite bagaashi alammäär kaalu). Mul on isegi juba pool kohvert täis raamatuid; seal ka eestikeelseid luuletusi. Need raamatud on minu elus nagu toed ja välja valitud sellistena. On harva, kui üks raamat puudutab mind nagu raske käsi õlal ja sellest raamatust ma enam lahti ei saa. Koos on põhjust elada ja eluks. Näiteks Kahlil Gibrani teod „Prophet” etc. Ka Durrelli Alexandria… Ja see ei tähenda enam, mis keeles ta on kirjutatud, sest keel on ainult pool mõtet niikuinii. Mul on ka kaasas mitmed Helbemäe raamatud ja nende abil on mul võimalik enda keelte miljööd muuta. Ma leian vahest aega töö juures ka oma asju kirjutada ja siis juhtub, et ma kirjutan eesti keeles ja räägin inglise keeles kellegiga üle toa. Mul on vähe vaba aega, kuid oleks hea kui mul oleks mõningad eesti­keelsed raamatud käepärast .. aga neid ei saa ma nii kergesti osta kohtades, kust ma läbi reisin, nagu ingliskeelseid, kus valik on suur igas jaamas. Siin saarel pole ühtegi poodi ega kauplust peale ühe toidupoe, kust ainult hädalisi asju võib osta nagu hambapastat. Kui Teie tõesti oleks nii lahke ja, et Teie ise pakute mulle raamatuid saata, siis palun küll. Võibolla Teie olete ka raamatute külge seotud nagu minagi ja siis võibolla on seal midagi eesti keeles, mida ma veel ei ole näinud ja mis Teid nii öelda, õlast kinni sai. Ma võtaks suure tänuga vastu. Kui ma siit kord lahkun ja mul on liiga palju kraami, ma võin nad kas Teile tagasi saata või saata ema kätte Londonis. Teil on õigus, eesti keele ja inglise keele vahe pole mitte ainult sõnades, vaid miljöös endas. Ma saan aru.

Ingliskeelsete töödega on mul aga ka lootust. Mul on üks raamat, mille peale mõtlen ja millega ma publisherite juures kosjas käin. Arvan, et kui mul aega leidub kord hiljem (kui ma saaks terve päeva kirjutada ja mitte enam varastatud ajas) siis ma võin katsuda teda kas tõlkida või uue eestikeelse raamatu käima panna. Probleem on ka majanduslik, nagu iga kirjanik aru saab. Lootusi on küllalt – tahtmist ka. Kirjutan edasi ja loodan Teile ka varsti jälle midagi pakkuda.

Suur tänu veelkord kõigi eest. Ma oma raamatut pole veel näinud, aga vanaema kirjutas, et kaan olevat lihtsalt suurepärane.

Tervitades – ka soovides Teile Häid Pühi

ja Head Uut Aastat!

Elin Toona

 

 

 

27.7.66.

Armas Hr. Uibopuu,

Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks. Õpetuseks ja kasvatuseks ning lapsikutest kompleksidest üle saamiseks. Olen alati kindel olnud, et ma eestikeelsetest raamatutest aru ei saa (kuigi ma tõesti mitmet väärtust ei hinda) kuid ligemalt vaadates hakkan aru saama hoopis midagi muud – just seda, et valetan iseendale puuduliku tahte tõttu aru saada. On alati kergem olla üld-põlglik arusaamatuse ees kui tegelikult tunnistada, et olen vaid mõningaid raamatuid lugenud ja sellega üldarvamist avaldanud kõige kohta, kuid tegelikult ainult lugenud siit ja sealt ja kahjuks mitte kõige paremat. Alles nüüd, Teie raamatuid lugedes, olen ma eestikeelse kirjanduse peale tõelise huviga hakanud vaatama. Võibolla (arvan) olete Teie kui kirjanik samas kategoorias kui teised maailmakirjanikud, kelle tööd mind haaravad. Ma vist enne mainisin, et ma ei salli juturaamatuid s.t. jutte, kus probleemid on pealiskaudsed seiklused; adventure ja muu juhtumised väljaspool. Siin tuleb ette uuesti sõna ’miljöö’, mida ma olen senini valesti kasutanud, või mitte selgesti küllalt. Ma ei arva miljööd kui materjaalset tagapõhja jutule (linn või talu), vaid vaimset arusaamist teise mõtlemisviisist. (Võib mõrtsuka mõtteviisist ka aru saada, sest see on meie ajal inimlik, aga ma näiteks ei tunne kaasa matsiga, kes võtab mütsi maha Saksa ees). On sellegipärast vaja sellisele arusaamatule tundele ligineda. Meie näiteks ei võtaks mütsi maha kuninga ees ka mitte – ja Saksal pole üldse väärtust. Võibolla saate nüüd parem aru, mida arvan ’võõra miljööga’? Mul on kogu aeg kodus ja mujal pahandusi, et ma ei seleta ennast küllalt pikalt. Räägin niikuinii väga vähe ja arusaamatusi juhtub iga päev. Arvan alati, et teine juba teab või et olen juba rääkinud.

Teie raamatud on minuarvates palju inimlikumad kui näiteks Gailiti omad. Kus „Leegitsev süda” haaras suure käega laia mõtet, on Teile tähtsad inimesed kui erandid omaette – inimese oma süda iseendale. Ma sain teie haigest tüdrukust aru, kuigi ma poleks temamoodi käitunud, saan ka Markusest aru (ja loodan, et ta ei muuda; raamat pole veel lõpul), kuid Anust poleks ma iialgi kui inimene aru saanud. Inimene peab haige olema, kui tal puudub igasugune endakaitse võim. Selliseid inimesi ei ole nagu selles romaanis, kuid neid tundeid küll üldideaalides. Iga meie hea külg on vastukaalus halvale, mis võtab „L. S’mest” inimlikkuse ära; Gailiti stiliseeritud inimesed on ideaalkujud, aga mitte elavad surelikud nagu meie. Võib ju olla, et Eestis oli omal ajal selliseid ühekülgseid häid või halbu? Must/valgeid karaktereid leidub aga ka primitiivsetes lugudes või muinasjuttudes: mis tähendab, et pean hoopis teise eelarvamisega lugema hakkama. (Või ilma eelarvamiseta)! Eelarvamised on minul üks suurim viga.

Maailm on ju huvitav. Kõiksugu kohad ja ümbrused, aga selles on kõige huvitavam inimene, kuidas ta seda näeb ja mis ta mõtleb selle juures. Kuigi meie erineme üks­teisest pealiskaudselt, oleme meie igatpidi seotud tunnetes ja võimelised igat sama asja tundma omal korral ja viisil kui teinegi. Elame aga nii lühikest aega, et ei saa kõike läbi elada; nii siis loeme sellest. Samuti kui pealiskaudset miljööd Hawaii saarel võib ka läbi elada puudust, küllust, viina-janu, vigast keha, hullumeelsust või surmatõbi. Kõik võib ka sulle kord juhtuda, kus sa siis inimlikult teisest aru saad. Joodik ei ole ainult joodik, vaid sellega seos on tuhat teist tunnet, mida meie ära tunneme tuttavana. Just seda olen ma Eesti kirjandusest katsunud leida. Võib ju juhtuda, et orja-aeg tegi inimesed niivõrd kalgiks, kuni mitte-inimlikkus oli ise juba inimlik. Nagu suures vaesuses või hädas. Siin tuleb mul meelde, kuidas pidin ise Indias nälga surevatest lastest mööda minema ilma aitamata ja kuidas see päevast päeva kergemaks mulle läks, kuni ma ei näinudki neid enam. Kristus olla perfektne inimene olnud; ainult hea. Võib siis olla ka Anusi ja Rabaraude, sest Eesti kirjandus on täis Anusi ja Rabaraude! – (Mida mina olen lugenud enne Teie raamatuid ja moodsaid). Teie abil hakkan aga uskuma, et olen tõesti võibolla muudki head kahe silma vahele jätnud. Tunnen huvi uuesti hakata ../ seda kirjutades tuleb mulle meelde pikk rida näitemänge taluelust (ka mingi „Peremees”)? kus olen istunud tummalt kolm tundi ja imestanud, et selliseid inimesi maailmas olla võis!/ .. hakata lugema.

Kas oskate inglise keelt? Saadaks Teile hea meelega raamatuid; Gibrani töid. Või tunnete juba? Julian Huxley „Essays of a Humanist” ja muid kui tahate, tänus Teile eesti raamatute eest.

Kahju, et Teie ei saa sel suvel puhkusele minna. Unistan isegi nendest suvilatest, mis teil Rootsis skäärides? pidavat olema. Olen suur Ingmar Bergmani austaja.

Ärge tööga enesele liiga tehke!

Tervitades,

Elin

Püüan alati kindlat arvamist avaldada, kuid leian, et see on nagu pildistamine ühes poosis, olles kindel, et tabatud moment on küllalt ja ainukene ajas. Olla kindel on olla kinni, sest midagi ei ole kindel, kui hakkad uurima. Võibolla on mul vale?

  

 

London 21.12.67

Armas Hr Uibopuu!

Soovin Teile kõigepealt head uut aastat ja aitäh raamatu eest! Võibolla on 1968 tõesti „Laagrilapse” aasta, sest ma leian, et mul on Ameerikas tõesti palju rohkem aega kirjutamiseks. Niipea kui tagasi saan, hakkan asja vaatama. Kas on vanadusest või muust, aga hakkan hindama korralikku bourgeoise’likku elamist, mida ma enne põlgasin, eelistades mõraga tassi, külma tuba ja romantilist nälga.

Tore oli Teid Londonis oma silmaga näha. Millal Teie Philadelphiasse tulete?

Soovin Teile veelkord kõike head ja rohket töö tuju.

Elin

PS. Elin Gottschalk

Apt Ie, Radnor Crossing Apts, 258 Iven Avenue,

St. Davids, Pa. 19087

U.S.A

1 Lähemalt EKK ajaloost vt Kronberg 2002.

2 Tegelane romaanis „Puuingel”, peategelase Kareni õpingukaaslane ja armastatu kunstikoolis; vangistatakse segatuna sabotaažikatsesse Lõuna-Aafrika saatkonna vastu.

3 Tegelane romaanis „Puuingel”, Pariisist Londonisse seiklema tulnud sakslasest gigolo.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKM EKLA):

f 341, m 50:11. Karl Ristikivi kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile.

f 341, m 124:2. EKK kirjanduslik kolleegium 1958–1964.

f 341, m 373:7. Eesti Kirjanike Kooperatiiv Aktiebolaget. Koosolekute protokolliraamat nr 1. 1950–1967.

f 341, m 379:2. Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuslepingud 2.

 

Kirjandus

Kangro, Bernard 1964. Teos ühest tänapäeva juurteta noorest. – Tulimuld, nr 4, lk 292–293.

Kronberg, Janika 2002. Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994. (Collegium litterarum 13.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Oinas, Felix (toim) 1992. Kuidas kirjanikud kirjutavad. 33 loomelugu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1964. Puuingel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Toona, Elin 1965. Mismaalased inglid tavaliselt on? Intervjuu Elin Toonaga. – Mana, kd 28, nr 4, lk 20–23.

Toona, Elin 2008. Ella. – Loomingu Raamatukogu, nr 27–30. Tallinn: SA Kultuurileht.

Toona Gottschalk, Elin 2017. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Tlk Kersti Unt. Tallinn: Varrak.

Virtaranta, Pertti 1991. Keskusteluja Valev Uibopuun kanssa. Vestlusi Valev Uibopuuga. (Castrenianumin toimitteita 39.) Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura].

Visnapuu auhind 1966 = Henrik Visnapuu auhind Elin Toonale. – Tulimuld, nr 1, lk 63.

Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus” (1910–1911) ning „Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus” (1962). Veel on avaldatud eraldi raamatuna „Koidula ja Almbergi kirjavahetus” (1925) ja valik „Koidula kirjad omakseile” (1926): emale, isale, õele. Abikaasade (Lydia ja Eduard Michelsoni) kirjavahetus sai uurijatele kättesaadavaks hiljem ja neid kirju ei ole kunagi avaldatud. Koidula kirju on aastatest 1862–1886 järelpõlvedeni jõudnud umbes 400. Suurem osa neist (ca 280) on kirjutatud omastele. Teine pool (natuke üle saja kirja) on kirjutatud sõpradele ja tuttavatele. 1860. aastatest on meieni jõudnud kirjad ärkamisaja kesksetele tegelastele, eelkõige Kreutzwaldile, aga ka kirjavahetused Carl Robert Jakobsoni ja Jaan Adamsoniga. Ka Koidula suhted Soome sõpradega on alguse saanud 1860. aastatel; siin on oluline kirjavahetus ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskisega (nii enda kui ka J. V. Jannseni nimel) ja arheoloog Johannes Reinhold Aspeliniga. Nendega oli Koidula ka kohtunud: Yrjö-Koskinen oli külastanud Jannseneid Tartus 1867. aasta suvel, muuseas koos Julius Krohniga, aga viimasega kirjavahetust ei sündinud. J. R. Aspelin ja Carl Gustaf Swan olid olnud Tartus esimesel laulupeol 1869. aastal ja peatunud Jannsenite kodus. Sellest tutvusest sündis kirjavahetus just Aspeliniga; Swan hoidis hiljem, kui eesti rahvuslik leer oli selgelt lõhenenud, Jakobsoni poole.

Säilinud kirjad on paraku vaid osa kunagisest kirjavahetusest. Koidulale kirjutatud kirjade järgi saab selgeks, et olemas on olnud ka Koidula kirjad näiteks Ado Reinvaldile, Jakob Hurdale, Lilli Suburgile, Jaan Bergmanile, Wilhelm Schottile ja teistelegi, mis pole arhiividesse jõudnud.

Hea kooli suure teadusliku kirjapublikatsiooni tegemiseks oli andnud Mart Lepiku algatatud Kreutz­waldi kirjade väljaanne. Kui Kreutzwaldi kirja­vahetuse töögrupp (lisaks Lepikule veel Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa, Liis Raud, Aarne Vinkel) oli saanud oma asjatundliku töö eest 1982. aastal riikliku preemia (tollal Eesti NSV riiklik preemia), otsustati tegijate ajastutundmist ja kogemusi kasutada teise suure kirjaväljaande – Koidula kirjade – koostamiseks ja väljaandmiseks. Koidulal oli olnud lai kirjavahetus ja palju korrespondente, kuid kõige rohkem oli kirju kodustelt pereasjade kohta (vt eespool). Need kirjad Koidulale oleksid paisutanud väljaande mahtu üle mõistliku piiri. Samas olid väga mitmed kirjavahetused säilinud sedavõrd puudulikult, et dialoogi poleks sündinud. Ka olid kõige olulisemad kiridialoogid (Koidula–Kreutzwald, Koidula–Almberg) varem avaldatud. Nõnda otsustati, et huvi pakuvad eeskätt Koidula enda mõtted. Seega planeeriti teist tüüpi väljaannet, kus oleks kronoloogilises järjestuses esitatud kõik Koidula kirjad (ka need, mis olid muus seoses juba ilmunud). Sel kombel oleks lugejateni jõudnud omalaadne Koidula päevik, mis kirjeldanuks noore neiu kasvamist suureks luuletajaks ja keskseks seltskonnategelaseks („Eesti esimeseks naiseks”, nagu teda tutvustati Soomes). Neiueas Lydia Jannseni läkitused õele või Lydia Michelsoni tundeid ja mõtteid abielunaise ning emana kajastavad kirjad on ajastu mentaliteedi ja Koidula isiku seisukohalt tõeliselt valgustavad, nagu ka ustava tütre ning lähedase õe elu ja igatsusi peegeldavad kirjad kodustest kaugel. Ja lõpuks veel need kirjad, milles kajastuvad ebameeldivad tülid raha ja isa päranduse ümber. Neid läkitusi pole kunagi avaldatud ja kõik sedalaadi kirjad ei ole ilmsesti ka säilinud.

Koidula kirjaväljaande plaan nägi ette, et säilinud umbes 400 kirja mahuvad ära kuude köitesse: I köites kirjad 1860. aastatest, II köites kirjad järgmisest kümnendist kuni Koidula abiellumiseni 1873. aastal ja ülejäänud köidetes kirjad Kroonlinnast ja välisreisilt alates 1873. aasta veebruarist kuni luuletaja elu lõpuni. Kõik kirjatekstid pidid olema esitatud originaalkeeles, täiendatud vajadusel tõlkega eesti keelde ja neile pidi lisatama tekstoloogilised ning sisukommentaarid. Väljaandele oli moodustatud kolleegium koos­seisus Eduard Ertis, Rutt Hinrikus, Ea Jansen ja Meelik Kahu. Kirjaväljaande töörühma kuulusid Eva Aaver töögrupi juhina, Heli Laanekask, Ellen Kaldjärv, Aino Undla-Põldmäe ja Sirje Olesk. Käsikirjast sai provisoorselt valmis esimene köide kahes osas ja osa teisest köitest. Siis tuli vahele ajalugu ja suured muutused kirjastamispraktikas.

1992. aastal haigestus ja lahkus meie seast Koidula elu ja loomingu teenekaim uurija Aino Undla-Põldmäe. Samas kaotas sel ajal veel ainuke keskne kirjastus Eesti Raamat huvi akadeemilise ja kuluka kirjaväljaande vastu. Eesti Kirjandusmuuseum sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigis küll õiguse ise kirjastada, aga mitte raha selleks. Eesti Raamat ja tekkivad uued kirjastused tahtsid teadusliku väljaande asemel üllitada Koidula lähenevaks 150. sünniaastapäevaks laiale lugejaskonnale mõeldud kirjandusliku albumi. Mõni aasta varem oli ilmunud niisugune album Jakob Hurda kohta (1989) ja see oli olnud menukas. Menukaks sai muidugi ka Koidula album (1994). Meie (Eva Aaver, Heli Laanekask ja siinkirjutaja) alustasime seda koostöös Eesti Raamatuga, kuid välja andis selle lõpuks 1994. aastal uus Tartu kirjastus Ilmamaa. Nii­sugused olid olud ja selleaegne kirjastamispraktika. Koidula kirjaväljaanne jäi taas seisma ja on seisnud tänaseni. Kirjaväljaande kandvad jõud Eva Aaver ja Heli Laanekask said liikuma oma teise pooleli jäänud projekti: väljaandele „O. W. Masingu kirjad H. J. Rosenplänterile” leiti rahastaja Saksamaalt ja see, kaua ette valmistatud ja rahvusvahelist tähelepanu pälviv väljaanne, sai prioriteediks Koidula kirjade ees.

Siinseks publikatsiooniks valisime koos Heli Laanekasega kaks Koidula kirja C. R. Jakobsonile aastast 1868: need on kirjad, mida Koidula sada ­viiskümmend aastat tagasi oma siis veel sõbraks arvatud eakaaslasele kirjutas. Esimene kiri avab nendevahelise kirjavahetuse ja teises käsitleb Koidula talle omasel viisil neid teemasid, millest nad Jakobsoniga tavaliselt kirjutasid. Üldse säilitatakse kirjandusmuuseumis 14 Jakobsoni kirja Koidulale ja 11 Koidula kirja Jakobsonile. Tuleb rõhutada, et see kirjavahetus on olnud läbinisti eestikeelne ja uues kirjaviisis. Jakobsoni kirju Koidulale on publitseeritud ka varem: aastatel 1910–1912 ilmusid need ajakirjas Eesti Kirjandus, kuid Koidula vastused puudusid (need olid siis veel Kurgjal Jakobsoni pärijate valduses).

C. R. Jakobson oli Eestis ainuke Koidulaga umbes samaealine kirjavahetuspartner. Nad olid kohtunud 1860. aastatel Tartus, kui Jakobson, kes sel ajal elas ja töötas Peterburis, oli Eestis käimas. Jakobson oli andnud Lydia Jannsenile tema luuletajanime ja seepärast nimetas Koidula end tema ristilapseks. Jakobsoni ja Jannseni kirjavahetus oli alanud 1866. aastal ja on võimalik, et isa eest kirjutas mõne kirja ka Lydia. Tema enda kirjavahetus Jakobsoniga oli alanud veebruaris 1868 ja viimane Koidula sisuline kiri Jakobsonile on ilmselt kirjutatud 1870. aastal. Viimane teade Jakobsonilt on vastus Koidula saadetud kihlakaardile novembris 1871. Malle Salupere (2017: 234–238) on oma raamatus seda kirjavahetust kommenteerinud ja väljendanud arvamust, et kirjavahetus katkes peamiselt Jakobsoni äärmise egotsentrismi tõttu.

Koidula kirjade omaaegne keelekuju on siinses publikatsioonis edastatud muutmata; teksti olen kommenteerinud joone all ja lisanud teksti üksnes kommentaarinumbrid. Kui olen vajalikuks pidanud kirjateksti veel midagi lisada, on see lisandus nurksulgudes. Allakriipsutused on Koidulalt.

Kirjade originaalid asuvad: EKM EKLA, f 47, m 2: 9.

SIRJE OLESK

 

Koidula Jakobsonile 6. II 1868

Auustatud herra!

Teie saate mulle andeks andma, kui mina siin, Teie võimaliku imekspanemist unustades, kateta silmadega teie ette astun, teid küsides: kas nimetatud ettevõtmine „Kooliraamatu” saatmisest Soomemaale meelest unund,(1) ehk – on loul mõni muu vahepuu ees? Prof. Koskinen küsib oma viimse kirja lõpetuses, kas raamat üldse valmis? Ma olin sõna kaks Teie vaimulapse üle tema kätte läkitatud sõnumiku sisse lisanud – Teie saate seda vahest pahaks panema?! – kelle peale ta kostis: „Jakobsoni herralt väljaantud raamat ei ole minu pihusse mitte puutund. Olge nõnda hea, mulle üht Exp. saatma, ma läkitan hiljemine hinna teile kätte.” – Nüüd jätaksin ma hea meelega asja Teie enda toimetada, tõeste teades, et teie minu soovitust ja aru selle poolt mitte võeriti ei saa mõistma, kui ka ehk minu julguse üle pead kõngutate. Aga, vaatke! Ma näeksin nii hea meelega, et sõbrus Eesti- ja Soomemaa vahel sigineks, aga ei mitte – jahtuks! Kas annate sellepärast minu julguse andeks?

Kui ma seda alles tean, siis vahest ütlen Teile, mis „Kooliraamatu” üle mõnest suust ja – sulest minu kõrva ja silma ulatanud. Ma tahaksin kül teada, kas gümnasiumi koolmeistri herra tõt jõuab kannatada, kui see ka naesterahva suust tuleb? Mis teie arvate, aulik herra!? Kinnituseks tohin Teile tunnistada, et minugi sugune seda on pidanud jõudma ja mõnikord – õige kibedat!

Tähendatud prof. Koski[ne]ni asjalugu Teile veel – ärge pange pahaks! – kord meele tuletades, julgen ma, Teid Jumalaga jättes, ennast nimetada

 

Teie

alandlik ristilaps(2)

L. Koidula

Tartus 1868, 6. Küünlakuul.

Koidula Jakobsonile 28. II 1868(3)

Auustatud herra!

Kas teate ka, et mul esiotsalt himu oli, Teid pahase meelega pisut sõitlema hakata: kas see ka õige on, minu uhkusele niisugust hoopi lüüa tahta?(4) Nii varsi Teie temast ka jagu ei saa; sest arvates, et mina Jürgensi tähtjaid sõnu, mis üksi teises reas Teie kohta võiksivad puutuda, nõnda kergelt Teile luban: seda arvates, aulik herra! ei tunne Teie naesterahva ja nimelt oma „ristitütre” kangekaelsust veel ammugi põhjani! Pealegi on kahjurõõm, kellest ma kui naesterahvas oma rohket osa ülevelt saanud, kõige parajamalt südames mul liikumas. Vaatke: Jürgens oli „Emajõe Ööpiku” sassis ja kirju riide üle seda enam vihastanud, mida vähem minu isa temale lauliku nime avaldada „teadis” ja Laakmann „tohtis”.(5) Jah, mikspärast, auustatud herra! läksite Teie ka üht loodust kiitma, mis veel nii puuduline on, et mina ennast koore(6) laituse eest kellegi ees, ka Jürgensi ees mitte, ei tohi vabandama hakata? Sisu poolt ei tohi ma – ärge seda uhkuseks arvage! – ühe Jürgensi kätte õiget aruandmist kül mitte uskuda. Jürgens vihastas „Em. Ööp.” kiituse üle, sest et ta hiljaaegu veel tema loojat ei tunnud: muidu oleks ta oma sõnad teisiti säädinud, sest minu isast peab ta suurt lugu(7) – laps oleks siis ka armu ehk ommeti halastust tema silme ees leidnud. Nii vastameelt, kui see mulle oli, kui isa, mineva nädalil Pernust tulles, mulle teadis ütelda, et „Perno sõber” nüüd aru kätte saanud, siis ei võinud ma teiselt poolt kahjurõõmu tagasi sulguda, mis mulle seletas, et Jürgensil sest hea meel ei saanud olema, et ta „suleneitsi” kohta mõnda halva sõna kulutanud. Aga mina ei või parata: olen oma isa tütar. Kui väga see Teid pahandanud, et keski laitis, mis Teie kiitsite, olen alles Teie kirjast näinud; ommeti, lubage mind ütelda: olete võeral teel, kui asjalugu teisiti arvate olevad, kuda praegu seletasin. Ma julgen Teile meele tuletada, mis mullu sui Teile ütlesin: „Diese Kritik ist viel zu günstig, als dass sie nicht böses Blut setzte!”(8)– Jätke mulle siis ikka suuremat osa Jürgensi laitusest, mis aga sõrvast Teie kohta käib, kanda, uskudes: ega ta mulle liiaks ei lähä!

Aga, kui ka – lubage mind veel seda palvet nimetada! – kui ka lugu Teie mõtet mööda oleks juhtunud olevad: auustatud herra! ärge võtke niisugust juhtumist mitte liiga peenikese kullakaalu peal mõõta!! Teate isegi, et minu isa tahtmine selle kohalt palju õigem ja tõsisem on, kui ehk mõne kahe silma vahele jäänud sõna järele võiks arvata. Seal „kus Teie nagu kodu tahate olla,” – tänan Teid selle eest! – seal olete Teie nagu kodu! Ma kuulin oma kõrvaga isa ütlevad, et kui ta oleks võinud arvata, et Teie seda nõnda tähendate, sõnad ka oleks võinud manuskripti sisse jääda,(9) kuid „Unpartheilichkeit”(10) arvati ka siin tarvis olevad ja siin alles õiete, kus hoop oma koea kohta sihitud oli. – Aga nüüd: kas võtate minu kät lepituseks vasta? Kui Teie oma „ristitütre” palumisest kõige vähemat kui lugu peate, siis tohin ma seda loota. –

Et ma just natuke vaidlema olen hakanud: auustatud herra! kas Teie siis minu silmaseletust nii vaevaliseks peate, et mind ei arva lingupaela nägevad? Ütelge, Jumala pärast! kus paikus ma ütlesin, et oma mõtteid „Kooli lugemise raamatu” üle Teile tahtsin avaldada?(11) Minu õpimata sulg palub alandlikult andeks, kui, mõtete teelt kõrva eksides, niisugust arusaamata hooplemist Teie silma ette toonud! Nalja sõna lõpetades pean kinnitama: niisuguse töö peale, kui „Kritik üben”(12), on koguni teise vaimuga inimesi meie armsa Eestirahva hulkas juba elamas ja mina ei võiks ommeti omalt kohalt muud ütelda, kui: „Toogu meile paremat, kes head halvaks arvab!” Mis ma teiste suust kuulnud, seda ei taha ma Teile siiski mitte salgama minna, tõeste teades, et teie minu sule sünnituses muud ei lähä otsima, kui üksi sõbraliku sõna.

„Lutheruseusu väga auustatud pappid” jätkem üsna kõrvale; neilt ei tohi keski kiitust oodata, kes kirikust etteraeatud jälgedes ei oska käia, ja Kreutzwald’il on õigus: „Je mehr Licht, desto mehr Schatten”(13). Ärge imestage, mind nii tusalesi sõnu selle kohta kuuldes ütlevad: mulle tuli praegu meele, mis Paistu õpt. Hansen(14) selleaastase Riia seitungi esimistes NN. Eestirahva praeguse elu ja seisuse kohta ütleb!(15) Ka Eestimaal kandvad kirikuteenrid alati musta kuube! – Mis aga üks meie rahva ja Teite endast auustatud mees mulle möödaminnes nimetanud, üks mees, keda ka alati minu südame vägev tundmine teretab: meie Kreutzwald! Seda ei taha ma Teile mitte salgada, kui Teile vahest mitte asi juba teada ei peaks olema, sest Kreutzwald on mees, kes oma mõtteid kuhugil varju taga ei hoia. Vaatke, „Viru laulik” kahetseb, et Willigerode(16) ja Körber(17) Eesti laulikut[e] keskel aset leidnud; nimed, kelle kohta ta laulikute tähendust kaugeltki ei taha anda – „Mir scheint ein Sudler noch kein Dichter zu sein!”(18) – veel kuulin ma ühe õpetatud mehe suust, „Kooli l. r.” pidada niisuguste laste kohta, kellele ta kirjutatud, mõtete poolt mõnes kohas liig kõrge (hochgehalten) olema; ja viimaks üteldi mitmed sõnad, kui liig paiklikud, iga lugejale mitte selged küllalt olevad. See on enamiste kõik, mis ma mõistliku rääkiate suust tean nimetada; kui palju sest õige ehk kõver? ei tea mina arutada. Mõistmatade laitusega ei taha mina Teie aega viitma hakata: meie gümnaasiumi kooliherra ei tohi mitte tahta, et teda liig uhkeks laseme minna! – Kas pean Teile nüüd ütlema, mis „Kooli l. Raamatu” kiituseks üteldakse? Seda võite igalt poolt hõlpsaste kuulda, kus ettekinnitatud kius ega – rumalus valitsemas ei ole. Mis sakslasedki tema kiituseks räägivad, seda leiate ses selleaastases Talinna seitungi lehtes,(19) kus ka „Eesti Postimehest” räägitakse ja keda hea meelega Teile tahan saata, kui Teil lugemata peaks olema.

Mis saate Teie minu kõnest mõtlema? Kas Teie ka ei pahanda, et „suleneitsi” Teile kõik nii julgeste kätte ütleb? Aulik herra: ise tahtsite.

Teid minu omaksete poolt tervitades jään ma alati

 

Teie alandlik

L. Koidula.

Tartus 28mal Küünlakuul 1868.

 

P. S. Minu isa saab vist 8. ehk 9. Märtsil siit Peterburgi sõitma, kuhu ta minu venda väe peale tahab anda.(20)


  1. C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat” oli ilmunud 1867. aastal; Koidula oli raamatust 10. X 1867 kirjutanud Y. S. Yrjö-Koskisele (vt selle kohta Zetterberg 2017: 217; samuti Loorits 1936). 1868. aasta veebruaris kurdab Y. S. Yrjö-Koskinen kirjas Jannsenile, et tal ei õnnestu Helsingist Jakobsoni raamatut leida ja palub selle endale saata (vt samas).
  2. C. R. Jakobson oli Lydia Jannsenile andnud kirjanikunime „Koidula” (vt selle kohta J. V. Jannseni kiri C. R. Jakobsonile 20. II 1867; EKM EKLA, f 47, m 2: 6). Esimest korda kasutati seda pseudonüümi Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” esimeses osas.
  3. Käesolev kiri on vastuseks C. R. Jakobsoni mittesäilinud kirjale. Jakobsoni 1868. aasta kirjad Koidulale pole meieni jõudnud.
  4. C. R. Jakobson oli anonüümselt kirjutanud kiitva hinnangu „Emmajõe Öpiku” (1866) kohta ajalehes Eesti Postimees 19. VII 1867, nr 29, lk 231. Selle kirjutise peale oli Mihkel Jürgens, kes ei aimanud luulekogu autorit, kirjutanud kriitilise vastuarvustuse, mille saatis J. V. Jannsenile. Jannsen seda ei avaldanud, kuid tekst oli ilmselt saadetud ka C. R. Jakobsonile.
  5. Koidula luulekogu „Emmajõe Öpik” ilmus autori nimeta. H. Laakmann „Emmajõe Öpiku” trükkijana ei tohtinud autorisaladust reeta.
  6. Mõeldud on vormi.
  7. Mihkel Jürgens (1820–1874), raamatuköitja ja bibliofiil, oli Perno Postimehe ja Eesti Postimehe pidev kaastööline, kes avaldas seal iga aasta alguses eelmisel aastal ilmunud eestikeelsete trükiste nimestiku. Ka allpool nimetatud „Perno sõber” on M. Jürgens.
  8. See kriitika on liiga heatahtlik, et ta paksu verd ei tekitaks! (sks k).
  9. J. V. Jannsen oli C. R. Jakobsoni arvustusest „Emmajõe Öpiku” kohta ilmselt mõned sõnad välja jätnud.
  10. Erapooletus (sks k).
  11. Eelmisest kirjast on lugeda, et Koidula tahtis vahendada teiste mõtteid Jakobsoni raamatu kohta.
  12. Kriitikat harrastada (sks k).
  13. Mida enam valgust, seda enam varju (sks k). Kreutzwald oli Koidulale 11. veebruaril 1868 kirjutanud: „Kus ühelt poolt niipalju valgust on, seal ei või teiselt poolt varjudest puudust olla.”
  14. Woldemar Adolf Hansen (1823–1881), aastatel 1854–1881 Paistu Maarja koguduse õpetaja.
  15. Riia seitungi esimestes numbrites ilmunu all peab Koidula tõenäoliselt silmas W. A. Hanseni artiklit „Ueber das Landschulwesen in Livland” (1868).
  16. Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893) oli aastatel 1857–1885 Tartu Maarja koguduse õpetaja ja 1869. aasta esimese laulupeo patroon.
  17. Martin Georg Emil Körber (1818–1893) oli sel ajal Anseküla Maarja koguduse õpetaja ja vaimulik kirjamees.
  18. Minu arvates pole paberimäärija veel kellegi laulik! (sks k). Kreutzwald kirjutas seda oma esimeses kiriarvustuses „Einige Worte über „Emmajõe Öpik””, mille ta oli Koidulale saatnud daatumita kirjas 1868. aasta jaanuari keskel.
  19. Ilmselt pseudonüümi -bl- all avaldatud artikkel „Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten” (1867).
  20. J. V. Jannsen oli 10.–20. märtsil Peterburis, kuhu viis oma poja Leopoldi teenima mingisse kroonuametisse (vt Eesti Postimees 3. IV 1868, nr 14, lk 105–106; 10. IV 1868, nr 15, lk 113–115).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 47, Carl Robert Jakobson.

Kirjandus

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe, toim Ülle Kurs, Õnne Kepp. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

-bl- 1867. Ueber Unkenntniss der estnischen Sprache mitten unter Esten. – Revalsche Zeitung, 13. XI, nr 36.

C. R. J. 1867. Uus Ramat. „Emmajöe Öpik”. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht 19. VII, nr 29, lk 231.

Emmajõe Öpik. [Lydia Koidula.] Tartu: H. Laakmann, 1866.

Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. [Fr. R. Kreutzwaldi kirja­vahetus, 5. kd.] Toim Mart Lepik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.

Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. Kd 1–6. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953–1979.

Hansen, Woldemar Adolf 1868. Ueber das Landschulwesen in Livland. – Rigasche Zeitung, nr 14–18.

Jakob Hurt 1839–1907. [Album.] Koost Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

Jakobson, Carl Robert 1867. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu: 80 pildiga. Tartu: H. Laakmann.

Kirjad teineteisele 1917–1947. Elo ja Friedebert Tuglas. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001.

Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Toim Aug[ust] Anni. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925.

Koidula kirjad omakseile 1873–1886. Toim Edith Rosenthal-Lipp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.

Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. Kd 1–2. Toim Karl Leetberg. Tartu, 1910–1911.

Kultuurilugu kirjapeeglis: Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koost ja komm Helgi Vihma. Tallinn: Valgus, 1990.

Loorits, Oskar 1936. Yrjö-Koskinens Briefwechsel mit seinen estnischen Freunden. Tartu. [Äratrükk väljaandest: Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1934.]

Lydia Koidula 1843–1886. [Album.] Koost Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Tartu: Ilmamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1994.

Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Kd 1–4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1995–1997.

Salupere, Malle 2017. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev.

Zetterberg, Seppo 2017. Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Tlk Sirje Olesk. Tallinn: Varrak.

Doktor Friedrich Robert Faehlmann, kelle sünnist möödub käesoleva aasta 31. (vkj 20.) detsembril 220 aastat, lahkus igavikuteedele 52. eluaastal, 1850. aasta 22. (10.) aprilli hommikul kell veerand üks (RA, EAA.1253.1.49, l 19p–20). Mis oli öeldud, see oli öeldud, mis tehtud, see tehtud. Surm pani elule punkti. Siinse loo pealkirjaks laenatud lausekatke ühest Faehlmanni haigusjuhtumi kirjeldusest (Faehlmann 2011a: 103) ei pea tema enese puhul päriselt paika. Tema surmajärgne elu on olnud pikem kui tema ajalik eluaeg ja pole kaugeltki lõppenud. Alles Faehlmanni 200. sünniaastapäeva paiku algas tema teoste põhjalikum publitseerimine ning Faehlmann inimesena omas ajas ootab ikka veel avastamist – kui me just ei taha leppida Kreutzwaldi loodud paleusliku kujuga.

Faehlmanni noorpõlvesõbra Rudolf Gustav Hollmanni kõnes Faehlmanni haual 14. aprillil(1) 1850. aastal on visandatud esimene ülevaade Faehlmanni eluloost. Selles mõnevõrra unustusse vajunud töös esitatud teateid Faehlmanni kohta tunneme peamiselt 1852. aastal Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes avaldatud Faehlmanni eluloo kaudu, mille mõningase vastupuiklemise järel pani kirja Friedrich Reinhold Kreutzwald (Kreutzwald 1852, 1953), kui oli enda käsutusse saanud ÕES-i kogutud materjalid, Faehlmanni lapse­põlvesõbra, gümnaasiumiaegse korterikaaslase ja hilisema kooliinspektori Jakob Johann Nocksi (1800–1890) mälestused ning Hollmanni kõne käsikirja (Kreutzwald 1956: 254). Nocksi käsikirjast liitis Kreutzwald oma looga Faehlmanni noorpõlve kirjelduse, millele on tekstis ka osutatud (Kreutzwald 1953: 23). Hollmanni kõnet on Kreutzwald hoolega, kohati sõna-sõnalt refereerinud, kuid allikana on see jäänud esile toomata. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et ÕES-i ajaloos nii olulist rolli täitnud Faehlmanni nekroloogi kirjutamist käsitati seltsis omamoodi ühistööna.(2) Kreutzwaldi kolmas põhiallikas oli tema kirjavahetus Faehlmanniga.(3) Nocksi, Hollmanni ja Kreutzwaldi kõrval on kaasaegsetest Faehlmanni kohta trükisõnas rohkem teateid avaldanud veel vaid Georg-Julius Schultz-Bertram ja Nikolaus Ancke (Bertram 1868; Martreb 1868). Sellisena on Hollmanni kõne üks Faehlmanni biograafia alustekste. Trükist ilmus see 1850. aasta oktoobris (Bibliographischer Bericht 1850: 768).

Rudolf Gustav Hollmann sündis 23. jaanuaril 1798 Kangstis Kõrge­palus. Ta oli eesti päritolu nagu Faehlmann ja Kreutzwaldki. Hollmanni vanaisa Jaan Hollmann oli Sänna mõisa eestlasest kõrtsmik, Sännas sündinud isa Leonhard(t) pidas kõrtsmikuametit Kangstis ning oli organist Karulas ja ­1798–1839 köster Äksis (Paatsi 2016a: 427). Hollmanni ja Faehlmanni haridustees on sarnaseid jooni. Mõlemad pärinesid eesti juurtega perest, kelle mõningane jõukus lubas oma lastele haridust anda: said algõpetuse kodu­õpetaja käe all, õppisid seejärel kreiskoolis, Hollmann aastatel 1811–1814 Tartus, Faehlmann 1810–1814 Rakveres. Seejärel, 1814. aastal asusid mõlemad õppima Tartu kubermangugümnaasiumi ja selle lõpetamise järel, 1817. aastal Tartu ülikooli. Faehlmann jätkas õpinguid arsti-, Hollmann usu­teaduskonnas. Kui Faehlmanni õpingud ülikoolis kestsid kuni 1827. aastani, siis Hollmann lõpetas ülikooli 1820. aastal, oli seejärel mõnda aega koduõpetaja ning 1823. aastal sai kirikuõpetajaks Harglas. 1844. aastal valiti ta pastoriks Rõugesse, kuhu jäi kuni surmani 1858. aastal. Faehlmann avas pärast doktorikraadi kaitsmist 1827. aastal erapraksise Tartus. Nii Faehlmann kui ka Hollmann olid ÕES-i asutajaliikmed. Mõlemad olid seltsis agarad eesti keele uurijad, Hollmann ka üks Faehlmanni keelevaadete pooldajaid.(4) Faehlmanni ja Hollmanni sõprus paistab olevat kestnud gümnaasiumipäevist alates kogu elu. Tõendeid selle kohta leidub paraku väga vähe. 22. juulil 1825. aastal on Faehlmann arvatavasti külastanud Hollmanni Harglas piiblipühal, kus ta on tasunud Hargla abipiibliseltsi liikmemaksu 50 kopikat (Paatsi 2016b: 456). Ka võis Hollmann kuuluda Faehlmanni patsientide hulka. Seoses tema kutsumisega pastori­kohale Rõugesse 1844. aastal on Faehlmann raviarstina väljastanud tõendi tema tervisliku seisundi kohta (Metste 2018). Kas ta tegi seda sõbra­mehe poolest või oli tegemist püsiva arsti-patsiendi suhtega, ei ole teada. Eluaegse usalduse märgiks võiks olla see, et Faehlmann palus just Hollmannil end matta, ning võimalikule perekondlikule läbikäimisele osutab tõsiasi, et 22. juulil 1854. aastal leeritati Faehlmanni poeg Robert Friedrich August (1837–1864) Rõuge kirikus (RA, EAA.402.2.5636, l 7).

Hollmanni matusekõne, üles ehitatud Faehlmanni enda valitud kirikulaulule „Kes Jumalat nii laseb teha” („Wer nur den lieben Gott läßt walten”), teeb žanrile omaselt tagasivaate lahkunu elukäigule, esitab tema teenete ja tegude loendi, osutab autoriteetsete kaasaegsete arvamustele ega jäta puudutamata ka negatiivseid karakteriomadusi (nt Faehlmanni seisukohti kristluse suhtes), korvates neid positiivsetega, nii et tekib nn väärtustav biograafia. Samuti täidab see kahtlemata oma mõjufunktsiooni – kurtes, kiites ja lohutades.(5) Järelehüüdele omaseid jooni leidub ka Kreutzwaldi koostatud eluloos, kui palju neist pärineb Hollmannilt, on raske öelda. Igal juhul on biograafiad paatose poolest sarnased – mõlemad väärtustavad oma objekti. Kõik järgnenud Faehlmanni biograafiad alates XIX sajandi lõpul ilmunud esimestest eestikeelsetest elulugudest (Johannson 1870; Eisen 1883; Reiman 1899) tuginevad Kreutzwaldi loodud portreele ja jätkavad samas vaimus, kuni Faehlmannist kujundatakse rahvuslik suurmees, meie rahvusnarratiivi vältimatu koostisosa.

Hollmanni kõne võib lugemismõnu pakkuda mitte üksnes ülevaatena Faehlmanni eluloost,(6) vaid ka ajastutruu elupildina. Kõne selgrooks valitud laul „Kes Jumalat nii laseb teha”, pärit XVII sajandist, on aegade jooksul olnud üks populaarsemaid evangeelseid kirikulaule. Alates XX sajandi teisest poolest kuulub see ka katoliku kiriku lauluvara hulka (meloodiat hakkasid katoliiklased kasutama XIX sajandil). Selle sõnade ja viisi autor on saksa luuletaja ja muusik Georg Neumark (1621–1681). Saanud tõuke isiklikust elust (kannatused Kolmekümneaastase sõja ajal), iseloomustas Neumark seda kui lohutuslaulu (sks Trostlied), sidudes selle psalmivärsiga „Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Ps 55:23). Hilisemas traditsioonis on seda tõlgendatud kui laulu usaldusest jumala vastu. Vastavalt ajastu religioossetele ja esteetilistele nõuetele on aegade jooksul kohendatud nii laulu teksti kui ka meloodiat. (Vt lähemalt Fischer 2007) Hollmanni-aegne laulutekst, nagu on kõnes osutatud, pärineb Karl Christian Ulmanni (1793–1871) lauluraamatust „Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche”, mis ilmus mitmes trükis (esitrükk Ulmann 1843).(7) Seda lauldi tõenäoliselt Liezēre (sks Lösern; Võnnu praostkond) pastori Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778–1849) koraaliraamatus fikseeritud meloodia järgi (Punschel 1839: 12).

On raske vastata küsimusele, miks valis Faehlmann oma saatjaks just selle laulu. Usun, et vähem usulistel, nagu seda tõlgendab Hollmann, kui just hingelistel põhjustel. „Kirikusse läks ta [Faehlmann] ainult, et jutlust kuulata ja peitis end kõige meelsamini kuhugi nurka või mõne samba taha, kus teda vaevalt keegi võis märgata,” leiame Kreutzwaldi kirjutatud eluloost (Kreutzwald 1953: 27). Kaunis, nukratooniline ja ülev meloodia ühes sisendusjõulise tekstiga loob igavikuhõngulise meeleolu ja pakub tõepoolest tröösti. Eriti kaunilt mõjub muidugi originaal, saksakeelne luule, mille nüansse on laulu eestikeelses tõlkes kaduma läinud. Matusekõne tõlkesse valisime koos tõlkija Siret Rutikuga laulu varasema eestikeelse tõlke kui täpsema (Laulu-raamat 1887), ja ehkki see tekitab mõningase ebakõla ülejäänud teksti kaasaegse eesti keelega, otsustasime jääda selle juurde.

Mõned teated Kreutzwaldi koostatud eluloost ja omaaegsest ajakirjandusest võimaldavad täpsustada Faehlmanni maise teekonna lõpu sündmusi ja meeleolusid. Elu viimasel õhtul, 9. aprillil, oli Faehlmann vestelnud ülem­pastor Bienemanni ning teda veel kord vaatama tulnud sõbra ja raviarsti dr Emil Sachssendahliga, kellega koos oli hulk aastaid korraldatud ka ÕES-i tegevust, Faehlmann selle esimehe, Sachssendahl sekretärina. Faehlmann pärinud valitsevate haiguste kohta ja arutanud elavalt uusi ravimeid. Saatnud lahkuva sõbra kesköö paiku esikuni, süüdanud ta veel ühe värske sigari, sulgenud ukse ja läinud varsti pärast seda voodisse, kus oli rahulikult uinunud. Umbes tunni aja pärast äratanud verejooks kopsust haige ja mõne hetkega saabunud surm.(8) Hommikul, ehkki kõik olid selleks ette valmistatud, mõjunud Faehlmanni surmateade nagu välk selgest taevast: „Kogu linn oli liikumas ning alles nüüd sai selgeks, kui palju sõpru ja austajaid kadunul oli olnud kõigis rahvaklassides ning kui valusalt kõik tema kaotust leinasid.” (Kreutzwald 1953: 48–49) Oli esmaspäev. Ilm oli Tartu tähetorni meteoroloogilise päeviku järgi selge ja soe, Emajõgi, kus jääminek oli alanud juba 28. märtsil, võis arvatavasti nüüd juba vabalt voolata (Aus dem meteorologischen… 1850: 272).

Järgmise päeva Dörptsche Zeitungi esilehel ilmus kodumaiste teadete hulgas keisrikojast, rasketest ilmaoludest ja Peterburi aktsiahindadest ka sõnum Faehlmanni surmast. Peale harilike teadete surma aja, põhjuse ja kadunu vanuse kohta märgiti: „Selle aumehe kaotuse pärast, kes praktilise arstina sai tunda erilist usaldust ja oli nii paljudele sõber ja abimees, ollakse üleüldises sügavas leinas ning armastuse ja tänu pisarad saadavad teda hauda” (Inländische… 1850).

Kolmapäeval, 12. aprillil toimus ÕES-i korraline koosolek. Seltsi lahkunud presidendi teeneid meenutas enne ettekande juurde asumist tänulikult ÕES-i asutajaliige, Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse (Sitzung… 1850: 286).

Neljapäevane Dörptsche Zeitung avaldas Faehlmanni abikaasa Henriette Faehlmanni teate osavõtlikele sugulastele ja sõpradele, et tema armastatud abikaasa pidulik matusetalitus algab 14. aprilli keskpäeval kell üks tema korteris (Theilnehmenden Verwandten… 1850).

Pilves ja jahedavõitu 14. aprilli keskpäeval oli leinamajja botaanikaaia lähedal Magasini tn 3 kogunenud arvukalt sõpru ja austajaid. (Faehlmanni viimaseks elupaigaks jäänud korterisse C. Leziuse vastvalminud kahekorruselises majas oli Faehlmannide pere kolinud paari aasta eest, 1847. aasta lõpul (Raid 1997: 1412; Bekanntmachungen 1847).) Pärast Jaani kiriku ülempastori Bienemanni(9) matusekõnet, nagu kirjutati ajalehes Das Inland, ühines leinarongi ka suur hulk maja ette kogunenud rahvast, keda kadunukesega ühendas sügava tänulikkuse side: „Paljudele oli ta ju olnud elupäästja, paljudele toimekas abiline muude hädade puhul!” Kadunu selgesõnalise soovi kohaselt ei kulgenud leinarong nagu tavaliselt üle turu, kivisilla ja mööda suurt Peterburi maanteed, vaid üle puusilla, sest nagu kõigis elusuhetes, tahtis ta vältida kõike välist sära ka temale osutatud viimase au puhul. Lahtise haua ääres ümbritses kallist kadunut tihe rahvahulk ja tema noorpõlvesõber Rõuge pastor Rudolf Gustav Hollmann kirjeldas „lühidalt, aga jõuliste sõnadega lahkunu tunnustamisväärset tööd”. (Korrespondenz… 1850)

Kusagil Tartus kirjutas Marie von Bruiningk(10) matusekellade helina saatel kirja Saksamaale 1848. aasta revolutsionääri Gottfried Kinkeli abikaasale Johanna Kinkelile. Tema jaoks säras päike jääkülmalt, kui sängitati mulda Bruiningkite maja ustavaimat sõpra, majaarsti, armsat Faehlmanni. Nii nagu valu suurendab valu, kandusid väsinud leinaja mõtted lahkunud sõbra haua juurest elava sõbra, vangistuses viibiva Gottfried Kinkeli „õilsa martüüriumi” juurde: „Oo, Jumal, kuidas jagas Faehlmann kõiki minu mõtteid ja tundeid temast, kuidas lõõmas ta koos minuga raevus, kuidas rõõmustas lootus­hõõguses, ta oli tõeline mees, kes ei hellitanud, nii nagu mina, peadpööritavaid lootusi…” (Metste 2012: 278).

Paar nädalat hiljem teatas Franz Kluge ajalehes Dörptsche Zeitung, et tema raamatukaupluses on pidevalt müügil dr Friedr. Rob. Faehlmanni portree, hiina paberil 85, valgel paberil 60 kopikat hõbedas (In der Buchhandlung 1850). Kuu aega pärast abikaasa surma andis Henriette Faehlmann ÕES-ile üle Faehlmanni eestikeelse kirjaliku pärandi, samuti kaheksa Kalevipoja muistendite ainelist maali (Gelehrte Gesellschaften 1850: 319). 24. juunil 1850 leinas Faehlmanni kui seltsi liiget oma koosolekul Eestimaa Kirjanduse Ühing (Gelehrte Gesellschaften 1850: 478). Neli aastat hiljem, 1854. aasta 9. juulil panid sõbrad armastuse ja lugupidamise märgiks Faehlmanni hauale Tartu Vana-Jaani kalmistul risti lahkunu enda valitud motoga „Elu on lühike, ent kunst on pikk” („Kurz ist das Leben, doch lang die Kunst”), uskudes, et mälestus sellest vähenõudlikust ja teenekast mehest jääb kestma veel paljudeks aastakümneteks. (Korrespondenz 1854: 477)

Viimased teated kõnelevad aga juba Faehlmanni surmajärgsest elust, mis on mõne järgmise loo teema. Täpsema elupildi huvides olgu nende jaoks, kes kirikulaulu maailmas päris kodus ei ole, lisatud siia ka Faehlmanni haual lauldud laulu viis Punscheli noodiraamatust (Punschel 1839: 12).

Rudolph Gustav Hollmanni kõne Friedrich Robert Faehlmanni muldasängitamisel Tartus 14. aprillil 1850(11)

Lauldi: Ulm[ann,] Lauluraamat, nr 89, 1–4.

[1. Kes Jumalat nii laseb teha,

Kui tema tunneb ülevelt,

Ei Jumal temast äralähe,

Et temal küll on häda teal;

Siis sina usku tunnistad,

Kui hädas usud jumalat.

2. Mis sul sest suurest murest abi?

Mis kasu annab kurvastus?

Sa läed küll vanaks mure läbi,

Ei lõpe sinu viletsus?

Kui sina liiast muretsed,

Siis enam vaeva kasvatad.

3. Kõik olgu nii, kui Jumal tahab,

Kes kõige asja tegija;

Kui tema sinu osa jagab,

Nii peab rahul olema.

Küll Jumal teab selgeste,

Mis tuleb tarvis kõigile.

4. See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.]

 

Meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Seda laulu lauldes täitsime ühtlasi püha kohust meie Faehlmanni ees, kelle maise ihu me just äsja sellesse vaiksesse hauaasemesse sängitasime. Kui ma jaanuaris temaga siinilmas hüvasti jätsin, siis soovis ta, et tema sõbrad saadaksid ta selle lauluga hauarahusse. See on toimunud. Meie kõik, kes me teda tundsime ja armastasime, kes me teda noorpõlvest peale nägime ja temaga koos elasime, tunneme selle laulu sügavas sisus ära tema sisima mõtte­laadi, tema usalduse Jumala vastu ja tema vagaduse väljenduse; noorusest peale oli ta ju kogu [selle laulu] sisu ise läbi elanud ja kogenud. Tema korraldusest näeme aga ka seda, et ta tegi juba ammu sinnaminekuks ette­valmistusi; usalduses Jumala vastu mõtles ta surmale ja teadis, et ängistav lahkumise tund ei võinud enam olla kaugel. Ka meile, tema sõpradele, ei tulnud see tõsine tund ootamatult, ja siiski – kui see on nüüd kätte jõudnud –, kuis on meie südamed täis ängi ja muret! Kurvastuse kibe vesi tungib meie hinge; me leiname armastatud inimest ja meie tundeid valdab lahkumise valu. Ja kui ma siin tõstan oma hääle ja tunded sõnadesse panen, siis oli see tema tahe, millele ma meelsasti tema enda poolt määratud piirides alistun.

Rikkast elust jäävad meile rikkad mälestused. Ühe sedavõrd teravalt välja­joonistunud pildi puhul ei hägustu põhijooned iial. Seega piisab vaid vihjetest, et selle põhijooned esile kutsuda. Teie armastus lisab selle, mis jääb puudu, ja me vaatame sel lahkumise tunnil veel tema elavat palet. F r i e d r i c h R o b e r t F a e h l m a n n, sündinud Ao mõisas Eestimaal vana kalendri järgi 21. detsembril 1799 vaestest vanematest,(12) saabus hästi ettevalmistatuna Tartu gümnaasiumisse 1814. aastal.(13) Üsna peatselt saavutas ta oma kaasõpilaste seas lugupidamise, võitis ka oma õpetajate tunnustuse ja heasoovlikkuse, kellele noormehe võimed ja vaimuanded ei saanud märkamatuks jääda. Tema ümber tekkis sõprade ring.(14) Oma valmidusega vaimses suhtlemises anda ja vastu võtta, piiritu rõõmsameelsuse, kartmatu hoiaku, püsivuse ja truudusega jäid need noorpõlvesõbrad tema juurde tema elu lõpuni. Ta kogeles tollal väga tugevasti ja kannatas selle puuduse all veel ka gümnaasiumi teises klassis. Siis otsustas ta sellest puudusest jagu saada ja tal õnnestus kahe nädala pärast tahtejõu abil üks luuletus soravalt ette kanda. Sellest ajast saadik ta enam ei kogelenud. Ma toon selle esile, et meelde tuletada, kuidas juba ses varases nooruses andis endast märku see meelekindlus ja tahtejõud, mis end meheeas alati maksma pani ja mida kõik alati tema puhul ka eeldasid. Juba gümnaasiumi esimeses klassis oli ta oma tulevase elukutse osas otsuse langetanud. Ta luges arstiteaduslikke teoseid ja püüdis neid oksjonitel hankida – rahaga, mis ta kõhu kõrvalt näpistas, sest ta elas väga suures viletsuses ja vaesuses, mis jäi välise pilgu eest varjatuks, kuna ta iial puuduse üle ei kaevanud, ilmutas aga alati palju julgust ja suurt rõõmu. Selle sisemise rahulolu ja rõõmu allikaks oli tema Jumala tahtele alistunud ja vaga meel. Tema üksinduses ja vaesuses oli Issand Jumal tema ainuke lohutus. Selles laulus, mida me tema haual laulsime, leidis ta oma tunnetele väljenduse, elus kogetust kasvas välja tema usutunnistus: „Kes Jumalat nii laseb teha, Kui tema tunneb ülevelt, Ei Jumal temast äralähe, Et temal küll on häda teal; Siis sina usku tunnistad, Kui hädas usud Jumalat”.(15) 1817. aasta lõpus lahkus Faehlmann gümnaasiumist austus­väärse küpsustunnistusega ja astus 1818 üli­kooli.(16) – Millise rõõmu, millise üleva tundega astus ta teaduse templisse, kui õilis ja kõrge oli tema eesmärk, mille poole ta lakkamatult püüdles selle jõu ja otsustavusega, mis juba tema koolipõlves nii teravalt esile tuli. – Ta ei pühendunud ühekülgselt üksnes erialaõpingutele, vaid tal oli veel teisi vajadusi, mis nõudsid rahuldamist. See­pärast oli noort arstiteadlast näha loengutes Homerosest ja Platonist, esteetikast ja ajaloost, ja seda talle omase visaduse ja püsivusega.(17) Pangem tähele, et ta kuulas iga päev 7 kuni 8 loengut, rakendas kuulatu omandamiseks suurt usinust, seejuures aga pidi tundide andmisega elatist teenima,(18) mis ei olnud teisiti võimalik, kui et päevi tuli pikendada ööde arvel, ja et öösel üleval oleku harjumus sai lõpuks tema teiseks loomuseks. Nii nagu varem koolis, saavutas ta ka ülikoolis oma õpingukaaslaste igakülgse lugupidamise ning tema sisemine tublidus leidis laialdast tunnustust.

Ent õpitava suur hulk, erialateaduse suur maht laskis tal valusasti tunda seda, et tema vaesus takistas sageli õpingutes edasijõudmist.(19) Selles meeleolus oli talle abiks tema lemmiklaulu salm: „Kõik olgu nii, kui Jumal tahab, Kes kõige asja tegija; Kui tema sinu osa jagab, Nii peab rahul olema. Küll Jumal teab selgeste, Mis tuleb tarvis kõigile.”(20)

Talle sai osaks abi: vaene ja varatu sai krediiti ühe vaese ja lihtsa perekonna juures, kes võimaldas talle 6 aastat ulualuse ja ülalpidamise ükskord tulevikus tasumiseks.(21) Selles tundis ta ära Jumala abi, selle eest oli ta tänulik, ei unustanud oma heategijaid kunagi ja pidas neid meeles oma viimses tahtes. Kui kerge oli nüüd tema süda, kui talt oli võetud mure toidupoolise pärast: nüüd kuulus ta täielikult oma teadusele, leidis tunnustust oma õpetajatelt ning saavutas nendepoolse esiletõstmise. Tunnustus oli see, kui tema kõrgestiharitud õpetaja E r d m a n n(22) andis kliinikus talle ravimiseks eranditult ainult raskemad juhtumid; tunnustus oli see, et E r d m a n n usaldas Tartust lahkudes oma haiged edasiseks raviks meie F a e h l m a n n ile; tema tubliduse ja teadusliku võimekuse kinnituseks oli see, kui E r d m a n n teda – üliõpilast – soovitas tungivalt arstiteaduskonnas oma ametijärglaseks.(23)

Kui F a e h l m a n n oli [ülikoolis] viis aastat usinasti õppinud, kirjutas ta valmis avalduse doktorieksamile pääsemiseks ja tahtis selle sisse anda, ent jättis selle tegemata. Üht lahkamist assisteerides oli ta arusaamisele jõudnud, et arstimite õige kasutamise korral oleks haiget olnud võimalik päästa. Ta rebis oma avalduse puruks, otsustas edasi õppida ning pühendus nüüd kogu usinusega vanemale arstiteadusele, mille foliandid teda ei heidutanud. Neile õpingutele pühendas ta veel neli aastat ja kindlasti mitte viljatult. Seeläbi omandas ta isikliku kogemuse kaudu oma teaduse ajaloo ja astus kiire, aga kindla sammuga nende hulka, kel on õigus oma teaduse kohta sõna võtta, kes mineviku tundmaõppimise kaudu on jõudnud oleviku mõistmiseni, kes näevad uue aja ilmingutes edusamme ja võtavad need omaks, kui need on läbi käinud teadusliku uurimise ja kogemuse puhastustulest ning ennast tõestanud, kellel on aga ka õigus tagasi lükata paljugi sellist, mis üritab end maksma panna, kuid on ebaküps ja ei ole proovile vastu pannud. Nende eeltööde poolest erines ta paljudest teistest, kellele minevik jäi suletuks.

Nende viimase nelja õpinguaasta vältel oli F a e h l m a n n pikkamööda omandanud arvuka, aga õnneliku vaestepraksise; peatselt osutus tõeks prognoos, mille talle oli lahkumisel andnud tema teenekas õpetaja E r d m a n n: „tal saavat olema kõikjal, kuhu ta ka Euroopas arstina ei asuks, õnnelik ja õnnistatud praksis.”

Doktorikraadi omandamise järel(24) avas ta oma praksise 1827. aastal siin, Tartus. Tema elumotoks sai salm:

 

„See Jumal, kes meid kurvastanud,

Võib pea jälle rõõmusta;

Kui mure tund on mööda läinud,

Siis tuleb tema abiga;

Kus siis so meel ei mõtlegi,

Seal tuleb abi sinule.”(25)

Ka siin saavutas ta suure lugupidamise oma ametikaaslaste seas: see oli tingitud tema tublidusest, tema teaduslikust võimekusest ning põhjendatud raskeimate haigusvormide ravimise õnneliku eduga. Üleüldisest tunnustusest tal puudust ei olnud; tema praksis muutus kõige tähtsamaks. Suursugused ja tühised, rikkad ja vaesed pöördusid oma ihuhädas usalduslikult tema poole ja olid talle tänulikud, nagu mõnigi tänab teda veel praegu, kui ta hauas lebab, oma elu päästmise eest. See hea maine, see üldine usaldus tema vastu ei nõrgenenud tema elupäevade lõpuni.

Aastal 1830 oli ta saanud raske külmetuse tagajärjel köha, mis ei tahtnud taanduda ja muutus üha pahaloomulisemaks, kuni palavik ja hommikune higistamine jäidki püsima. Tema ametikaaslased kahtlesid tema tervenemises – talle endalegi ei jäänud hädaoht märkamata. Siis võttis ta vastu otsuse ja asus seda ellu viima. Omaenese kätega põletas ta hõõguva raua abil oma rinnale kaks suurt põletushaava.(26) Pärast seda kui valu ja magamatuse päevad olid üle elatud, siirdus ta tollel soodsa ilmaga suvel maale ja naasis kolme kuu pärast hea tervise juures. Ka siin oli ta andnud särava tõendi oma arenenud tahtejõust ja otsustavusest.

Kui ta võttis ülikoolis vastu eesti keele õpetaja koha,(27) võis mõni imestada, kuidas leidis tööga väga koormatud mees selleks aega ja kutsumust. Aga ta armastas oma rahvast, kelle teise põlve segamata verega esindaja ta oli, tahtis oma rahvast aidata ja kogus üllamad jõud enda ümber ning ühendas need Õpetatud Eesti Seltsiks,(28) tegutses ise kõnes ja kirjas ning oli ka siin nii väljapaistev, et tema saavutused selles vallas on teedrajavad ja jäävad pikaks ajaks mõõtuandvaks.(29)

Teist korda soovitas E r d m a n n teda arstiteaduskonnale oma ametijärglaseks, kui ta professor emeritus’ena Tartust lahkus.(30)

Imetluse teenis F a e h l m a n n üldise häda aegadel, mil valitsesid verine kõhutõbi ja koolera.(31) Siis oli ta väsimatult tegutsev inimarmastaja; ta lubas endale vaevalt paar tundi puhkust – oli ta ju väsimatu, leebe ja sõbralik ning igal ajal valmis aitama. Edu põhjendas üldsuse häält, mis kuulutas ta kõigi ees võidupalmi vääriliseks.

Sellest ajast kasvas siis välja ka teaduslik töö, mille ta trükituna andis üle avalikkusele ja järeltulevatele põlvedele.(32) Nii jõudis tema nimi Saksamaale ja sellele rajanes tema kuulsus. Mitmetes ajakirjades on tema tööd väga heatahtlikult arvustatud ning tunnustavalt ära nimetatud kui teaduse edusammu.(33) Saksamaalt saadetud kirjades tervitatakse teda kui oma teaduse korüfeed.(34)

Nii pälvis ta mitmel moel tunnustust nii lähedalt kui kaugelt; ka ajalikke hüvesid sai talle osaks, nii et ta sai anda nendele, kellel endal ei olnud.(35) Ja kuigi suuremat tasu sai ta väga ebakindlalt, õnnistas Jumal siiski kõike sel moel, et tema lähedased saavad hästi ära elada. Nii kujutab tema laulu viimane salm ka tema elu lõppu: „Siis võta viimsest see hea nõu: Tee tööd ja palu Jumalat, Ka anna lauldes temal’ au, Kui sina kurja kannatad. Kes Jumalast ei tagane, Ei Jumal seda unusta.”(36)

On midagi suurt, kui kogu selle ilusa laulu sisu on niisugusel moel koondatud ühte elukäiku; veel suurem tähendus on sellel aga siis, kui ma ütlen, et meie F a e h l m a n n jõudis selleni Issanda Kristuse kaudu. Ja siin tekib siis küsimus: milline oli F a e h l m a n ni suhe Issanda Kristusega? Oli ta usklik kristlane ja Kristuse kaudu õnnis Jumala laps? Kas pole F a e h l m a n n mitte just selles suhtes läbi käinud headest ja halbadest kuulujuttudest; ja kas pole mitte tahetud väita, et tal pole – nagu mõned väitsid seda ka tema teadusliku võimekuse kohta(37) – üldse kristlikku usku ja seega ühtlasi mitte midagi?

Vaikigu ometi teie keeled, armsad, vaikigu, siin on püha maa! Faehlmann oli mees ilma valskuse ja silmakirjalikkuseta, tõele ei teinud ta oma südant kõvaks. Mida ja kui palju ta tõena ära tundis, see muutus tema elu osaks, mida ta aga sellest veel ära tundnud ei olnud, seda ei julgenud ta ka enda omaks nimetada. Kristuse põhiolemust ei olnud ta ära tundnud, nii ei olnud talle siin ilmas antud kirkuse Issandat tema täies auhiilguses kaeda, aga ta oli Inimese­poja häält kuulnud ja Tema sõnu südames hoidnud. Ristimärgiga rinnal ja laubal oli Issand ta Enda omandiks välja valinud, armastusteo kaudu Kolgata ristil oli Õnnistegija võitnud tema südame, et ta Teda oma Issandaks ja Õpetajaks nimetas ja Talle kuulekas oli. Ta ei tõrkunud seda [naelast] läbi puuritud kätt vastu võtmast, mis kunagi kogu maailma pahupidi pööras. Kristus oli tema jaoks tee, mida mööda ta kõndis – ning Halastaja ühines temaga ka tundmatuna, nagu kunagi lootuse kaotanud jüngritega Emmause teel, kes Issandat samuti kohe ära ei tundnud ja tema auhiilgust ei näinud.(38) Nii nagu Issand kunagi nimetas Naatanaeli tõeliseks iisraeli meheks, kelles ei ole valet,(39) ja teda siiski apostliks ei valinud, nii oli Südametetundjale ka F a e h l m a n n armas, sest temas ei olnud valskust, ent ta ei valinud teda Oma apostliks ega evangelistiks. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.(40) See Issanda sõna oli tema südame keskpunktiks, ja ta tegi palju halastustegusid haigetele ja mahajäetutele, leskedele ja orbudele ja ei lasknud vasakul käel kunagi teada, mida parem käsi tegi;(41) aga i i a l, m i t t e i i a l ei kiitnud ta oma tegusid, i i a l g i ei tõstnud ta oma heategusid esile ega põhjendanud nendega oma õndsust. Ta tegi neid oma südame alandlikkuses ja varjatult, aga Issand ja õiglane Kohtunik, kes nägi varjatut, tasugu talle see avalikult, viimsel kohtu­päeval vastavalt Oma tõotusele: „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!”(42) Igavesti rikas armu ja halastuse Issand, kes siin ilmas oli tema tee ja valgus sellel teel, on nüüd tema jaoks täielik tõde, peab temaga pühi(43) ja on temaga üks elu, kõneleb ka talle – nagu kunagi armu saanud patusele Kolgata ristil –: „juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”(44) Ülestõusnu tervitab teda nüüd sõnadega: „Rahu olgu sinuga”,(45) ütleb talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”(46) Ja nii ei kuulu ta enam selles ilmas kohtu alla, ja kuna ka tema hing on vaeva näinud, saagu talle osaks küllus oma Õnnistegijalt, kelle kätte me ta nüüd usaldame.

Teie, kes Te olite tema ausaatjaiks tema viimsel teekonnal ja tema ta hauarahusse saatsite, tänu teile armastuse, sõpruse ja truuduse eest; tänu ka mõistmise ja kannatlikkuse eest, osavõtlikkuse ülesnäitamise eest tema raske haiguse ajal. Tänu Sulle, Sa tema abikaasa, kõige eest, mis Sa oled temaga teinud, talunud, kannatanud; tänu iga lonksu vee eest, millega Sa teda kosutasid; Sa ei unusta teda ära ja hoiad tema nime laitmatuna ja valvad emaarmastusega kahte poega, kellel lasub isa õnnistus ja kes tema lootusi täidavad.(47)

Nii asugem nüüd selle viimase juurde, mida ta minult kui oma vanimalt sõbralt ja tunnistajalt soovis, et ma talle need kolm peotäit mulda hauda kaasa panen ja Issanda õnnistusega teda õnnistan:

„Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles!”

Sa truu Issand ja Õnnistegija, kes Sa oled meie jaoks haua pühitsenud rahupaigaks, võta see Oma sulane nüüd armus vastu ja hoia teda koos kõigiga, kes ülestõusmishommikuni kalmude all suiguvad! Anna talle nüüd rahu pärast pikki vaevu ja kannatusi; ole talle oma halastuses armuline, oo Issand; ole nüüd tema jaoks ülestõusmine ja elu! Pea meeles tema leske ja tema orbusid ja hoia neid armuliselt patu, pilkamise ja hukatuse eest; Sa õnnista poegi ja juhi neid Oma tarkuse järgi, nagu Sa õnnistasid ja juhtisid Oma nõu järgi isa! Meid kõiki aga manitse Sa tegema tegusid, mida Sa oled käskinud, kuniks meile on päevi antud; õpeta meid meeles pidama, et me sellel ajal, mis teenib meie rahu, aegsasti oma surma puhuks korraldused ära teeme, ja kui Sa, Issand, tuled meid ära kutsuma, leiad meid eest ärksana ja truuna; ja et Sa nii meid Oma risti alla võtad. Kõnele siis: „Oma rahu jätan ma teile;(48) taas pisut aega, ja te näete mind jälle(49) ja kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära!(50) Aamen.”

Meie Isa, kes Sa oled taevas(51) jne.

Issand õnnistagu sind(52) jne.

 

Ulmann, Lauluraamat, nr 89, salm 5–7.

[5. Kui sina satud viletsusse,

Siis ära mõtle sina veel,

Et see saab kohe taeva sisse,

Kel kaunis põlv on ilma peal.

Mis meie õnneks arvame,

Läeb hädaks, vaevaks peagi.

6. Küll Jumalal’ on kerge asi,

Ja tema teeb ka sagedast,

Et see, kel hästi käinud käsi,

Saab vaeseks sandiks usinast,

Seesama Jumal avitab,

Et vaene pea rikkaks saab.

7. Siis võta viimsest see hea nõu:

Tee tööd ja palu Jumalat,

Ka anna lauldes temal’ au,

Kui sina kurja kannatad.

Kes Jumalast ei tagane,

Ei Jumal seda unusta.]

 

Tõlkinud SIRET RUTIKU, kommenteerinud KRISTI METSTE ja SIRET RUTIKU

Publikatsiooni valmimist on toetanud projekt „F. R. Faehlmanni monograafia ning tema kirjavahetust ja teisi biograafilisi dokumente koondav teaduslik väljaanne „Teosed” IV” (EKKM14-322) ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), mis on seotud Eesti Haridus- ja Teadus­ministeeriumi rahastatava uurimisteemaga „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2).


  1. Siin ja edaspidi on kuupäevad antud vana kalendri järgi.
  2. Eluloo koostamise korraldas ÕES-i tollane sekretär Emil Sachssendahl. Vt ka Kreutzwald Sachssendahlile 24. aprillil 1850 (Kreutzwald 1956: 248).
  3. See on hiljem avaldatud nii saksa kui ka eesti keeles (Lepik 1936; Kreutzwald 1976).
  4. Hollmann avaldas artikleid üksikute sõnade tähenduse ja sõnajuurte kohta (nt Hollmann 1843), samuti arvustuse Faehlmanni ja Eduard Ahrensi deklinatsiooniõpetuse kohta, pooldades Faehlmanni oma (Hollmann 1847).
  5. Järelehüüde žanriomaduste kohta vt Klein 2009: 5–6.
  6. Aegade jooksul on selle üksikküsimused leidnud täpsustamist. Hollmanni ebatäpsustele on tähelepanu juhitud tekstile lisatud kommentaarides.
  7. Ulmann oli usuteadlane, Tartu ülikooli professor (1835–1842) ja rektor (1839–1841), hiljem Venemaa evangeelse luterliku kiriku piiskop.
  8. Jaan Undusk on Kreutzwaldi loodud Faehlmanni portrees aimanud paroodilisi momente ja tajunud „õrna iroonilist mängu saksa väikekodanlike sakraaltrafarettidega” Kreutzwaldi vahendatud Faehlmanni surmaepisoodis. Äratatud verejooksust, hüüdnud Faehlmann abikaasale: „„Võta tuli üles, juba tuleb!” Kiiresti süüdatakse tuli, verevool tungib haige suust; „Soola!” hüüab ta tumeda häälega ja samal hetkel langeb ta pea abikaasa käele tagasi, – ta oli viimase sõnaga oma viimse hingetõmbe teinud.” (Undusk 2004: 138; Kreutzwald 1953: 48)
  9. Friedrich Gustav Bienemann (1794–1863) oli Tartu Jaani koguduse ülempastor 1825–1855. Ka Faehlmann kuulus Tartu Jaani kogudusse. Faehlmanni ja Bienemanni ühise töö kohta vt Metste 2007.
  10. Lievenite suguvõsast pärit Marie (Méry) von Bruiningk (1818–1853), Liivimaa maa­nõuniku Karl Axel Christer von Bruiningki minia, oli üks Saksamaa 1848. aasta revolutsiooni meeleolude vahendajaid Tartusse, Bruiningkite perekonna ümber koondunud sõprusringi, kuhu kuulus ka Faehlmann. Nõukogude ajal käsitleti seda ringi opositsioonimeelse grupeeringuna ja Marie Bruiningkit selle vaimse liidrina. Vt lähemalt Metste 2012.
  11. Ilmunud: Rudolf Gustav Hollmann, Bei der Beerdigung Friedrich Robert Fählmanns, weil. Dr. med. und Präsidenten der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, an seinem grabe in Dorpat am 14. April 1850. Dorpat: Schünmann, 1850.
  12. Õige sünniaeg on 20., uue kalendri järgi 31. detsember 1798. Faehlmanni vanemad olid eesti päritolu Johann (Heinrich, Juhan) Fehlmann (u 1763–1825), Ao mõisa valitseja, ja Catharina (Kadri, u 1761–1805). Faehlmanni perekonna kohta vt Tiik 1972.
  13. Rakvere kreiskooli lõputunnistuse põhjal võeti 15-aastane Faehlmann vastu gümnaasiumi esimesse, tollal kolmandasse klassi ehk tertsiasse (Kreutzwald 1953: 21). Klasse oli Tartu Kubermangugümnaasiumis tollal kolm, kusjuures iga klass jagunes omakorda kaheks: I – Klein-Tertia ja Groß-Tertia, II – Klein-Secunda ja Groß-Secunda, III – Klein-Prima ja Groß-Prima (Kudu 1975: 678).
  14. Peale siinse loo autori teame Faehlmanni sõpradest nimetada veel ainult Jakob Johann Nocksi (1800–1890) ja Guido von Liphartit (1801–1852). Vastseliina mõisnik Guido von Liphart oli Faehlmanni sõber gümnaasiumis ja ülikoolis õppimise ajast, hiljem sõbrunes ka Kreutzwaldiga, kes on jäädvustanud tema mõtteavalduse Faehlmanni kohta: „Ta oli juba koolis nii puhas ja suur inimene, et meie kõik teda armastasime, ühtlasi aga ka tema ees suurimat aukartust tundsime” (Kreutzwald 1953: 22).
  15. Laulu-raamat 1887: 167,1.
  16. Faehlmann astus ülikooli 1817. aasta lõpus. Talle gümnaasiumist 22. detsembril 1817 ülikooli astumiseks antud iseloomustus kinnitas, et gümnaasiumis kolm ja pool aastat õppinud Faehlmann paistis silma korrapärase, kombeka ja tagasihoidliku käitumisega, oli hoolas ja jõudis kõigis õppeaineis silmapaistvalt edasi, mida tunnustati kaks korda preemiatega. Gümnaasiumi direktor koos kõigi õpetajatega soovitas Faehlmanni ülikooli eestseisusele, „et see täiesti ilma varanduseta, kuid teaduste jaoks rikkalike eeldustega noormees võimalikult pea stipendiumi saada võiks” (Kudu 1975: 679). Sirje Tamuli andmeil oli Faehlmann nende Tartu ülikooli stipendiaatide hulgas, kellele alati kinnitati stipendiumi maksimum – 75 rubla (Tamul 2007: 72).
  17. Ülikoolis kuulatud ainete ja õppejõudude loendi on Faehlmann esitanud oma lühieluloos „Curriculum vitae Friderici Roberti Faehlmann” (RA, EAA.402.2.5618, l 4).
  18. Faehlmann oli koduõpetaja temast mitte palju vanema Tartu arsti ja apteegiomaniku, hilisema Tartu maakonnaarsti Johann Heinrich Monkewitzi (1793–1830) perekonnas, kus lisaks Monkewitzi enda lastele kasvasid ka lapsed tema abikaasa Carolina Elisabethi (snd Härring; 1779–1836) eelmisest abielust Viljandi maakonnakirurgi (Johann) Benjamin Salomo(n) Reidemeisteriga (u 1762–1814), teiste hulgas Henrietta Carolina (Henriette Caroline) (1805–1874), Faehlmanni tulevane abikaasa. Monkewitzi ja Reidemeisteri kohta vt Brennsohn 1905: 295, 329.
  19. Ka Kreutzwald märkis, et Faehlmannile kodust saadetud vähesed abirahad kuivasid peagi kokku (Kreutzwald 1953: 29). Küllap oli põhjuseks Faehlmanni isa Johanni surm 19. jaanuaril 1825 (RA, EAA.1229.2.7, l 258).
  20. Laulu-raamat 1887: 167,3.
  21. Faehlmannile võimaldas ulualuse Tartu raekohtu teener (Rathsministerial) Carl Nedatz (1774?–1841), kelle ühetoaline ilma köögita maja ühes väikese kõrvalhoonega asus Tartus Aia tänavas. Karl Eduard Sööt on oletanud, et Faehlmann võis elada kõrvalhoones, kus oli väike tuba ühe aknaga tänava poole. Faehlmanni kosti eest hoolitses arvatavasti Nedatzi abikaasa Anna Katarina (Catharina) (Sööt 1929: 243–245). Nocksi mäletamist mööda oli tegemist pisikese toaga: voodi, laud ja kaks tooli täitsid peaaegu kogu ruumi, raamatud ja vihikud dekoreerisid seinu ja ühes nurgas seisid päritud skeleti jäänused. Kreutzwald on teisal nimetanud ärklitoakest. Faehlmann hüvitanud Nedatzi heateod mitmekordselt. Doktoripromotsioonil oli Nedatz külalisena istunud aukohal ning järgnenud pidusöömingul oli Faehlmann teda kaelustanud ja esitlenud kui oma õnne rajajat. Ka oli ta oma testamendis meeles pidanud Nedatzi leske (Kreutzwald 1953: 26, 29, 34; Nedatzi eluaastad: RA, EAA.1253.1.40, l 114p–115). Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul Faehlmanni kiri õnnitlustega Nedatzi nimepäeva puhul (EKM EKLA, f 169, m 11:3, l 1/1).
  22. Johann Friedrich von Erdmann (1778–1846) oli Tartu ülikooli patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku professor ning polikliiniku juhataja 1817–1823, dieteetika, ravimiõpetuse ja arstiteaduse ajaloo professor 1828–1843, aastail 1823–1827 Saksi kuninga ihuarst Dresdenis (Kõrge 1996: 42–43; Toomsalu 2002: 113–119). Oma doktoritöö „Observationes inflammationum occultiorum” („Vaatlusi varjatumatest põletikest”, 1827) pühendas Faehlmann Erdmannile.
  23. Dokumentaalseid tõendeid Erdmanni soovituse kohta siiski ei leidu (vt Metste 2009: 325).
  24. Faehlmanni doktoripromotsioon toimus 2. novembril 1827 (RA, EAA.402.9.453, l 59p).
  25. Laulu-raamat 1887: 167,4. Originaaltekstis on sõrendatud kirjaga esile tõstetud sõna silmakirjalikkus (sks Heuchelei), mis tõlkes on kaduma läinud. „Kiriku laulu- ja palveraamatu” 1992. aasta väljaandes seda salmi tõlgitud ei ole. Seepärast olgu siin ka selle sõnasõnaline tõlge: „Jumal tunneb õigeid rõõmutunde, ta teab hästi, mis on meile kasulik; Kui ta on meid ustavaks loonud ja ei märka s i l m a k i r j a l i k k u s t, siis ta tuleb, enne kui me oodata oskame, ja laseb meile palju head osaks saada.”
  26. Meditsiiniajalugu hästi tundnud Faehlmann katsetas enda peal kauterisatsiooni, ravivõtet, mis oli tuntud juba antiikajal (Hippokrates, Celsus). Arvati, et see peatab tuberkulite arengu ja takistab nende sekundaarset puhkemist. Prantsuse arst René Théophile Hyacinthe Laënnec (1781–1826), kes oli kauterisatsiooni tiisikuse ravil korduvalt kasutanud, tunnistas, et ei ole sellega ühtki patsienti terveks teinud, mistõttu oli ta loobunud ka väikeste põletushaavade tekitamisest sööbekaaliumi abil, kui patsiendid avaldasid selle suhtes vähimatki vastumeelsust. Ta leidis, et nii valusaid vahendeid tohiks kasutada ainult siis, kui kogemuse järgi on oodata ratsionaalset edu. (Laënnec 1832: 556–557) Selle järgi võiks arvata, et Faehlmanni ajaks oli kauterisatsioon tuberkuloosi ravil muutunud harvemaks. Suurt meelekindlust nõudis selline ravivõte kahtlemata.
  27. Faehlmann kinnitati Tartu ülikooli eesti keele lektori ametikohale 19. mail 1842 (RA, EAA.402.3.1745, l 73p). Tema valimiste ja eesti keele alase töö kohta vt Metste 2011: 14–19.
  28. ÕES asutati 1838. aastal.
  29. Faehlmanni olulisimaid saavutusi ÕES-is oli eesti muistendite avaldamine ning Kalevipoja-muistendite koondamine tervikuks, mis sai Kreutzwaldile aluseks tulevase eepose koostamisel. Omas ajas olid olulised ka tema uurimused eesti keele kohta. Kõik muistendid ja peamised eesti keele alased uurimused on uustrükis avaldatud Faehlmanni „Teostes” (I–III; 1998–2011).
  30. Erdmann emeriteerus 1843. aastal ja asus elama Saksamaale. Ka selle soovituse kohta dokumentaalsed tõendid puuduvad.
  31. Düsenteeriaepideemia vallandus Tartus 1846., kooleraepideemia 1848. aastal.
  32. Faehlmanni uurimus „Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846” („Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel”) ilmus 1848. aastal. Uustrükina ja tõlkes eesti keelde on see avaldatud Faehlmanni „Teoste” III köites (Faehlmann 2011b).
  33. Originaali joonealune märkus: „Töö on praeguseks ära nimetatud järgmistes ajakirjades: Caspers’s Wochenschrift für die gesammte Heilkunde. Ak 1849. Nr 7. Lk 111 ja 112; Göschen’s Jahrbücher der in- und ausländischen ges. Medicin. Ak 1849. Vhk I; Oppenheim’s Zeitschrift für die gesammte Medicin. XIV ak. Kd 40. Lk 303 jj; Halle’sche Litteratur Zeitung. Ak 1849. Mai. Nr 101 ja 102; Gersdorf’s Leipziger Repertorium der deutschen und ausländischen Litteratur. 1849. Kd III. Vhk 6. Lk 318–320; Medicinische Wochenblatt etc.” – Kõik kõnealused on nn referaatajakirjad, mille eesmärk oli tutvustada kaasaegse teaduse saavutusi. Üldise arstiteaduse nädalaleht Wochenschrift für die gesammte Heilkunde ilmus Berliinis saksa arsti ja arstiteadlase Johann Ludwig Casperi jt toimetusel 1833–1852; saksa arsti, ajakirjaniku ja teatritegelase Carl Christian Schmidti rajatud kodu- ja välismaise meditsiini aastaraamatud („Jahrbücher der in- und ausländischen Medicin”) ilmusid mõnevõrra erinevate pealkirjade all 1834–1922 Leipzigis; Friedrich Wilhelm Oppenheimi jt väljaandel ilmunud üldise meditsiini ajakiri (Zeitschrift für die gesammte Medicin) 1836–1851 Hamburgis, üldine kirjandusajakiri Allgemeine Literatur-Zeitung (1785–1849) alates 1849. aastast Halles ning saksa ajaloolase ja bibliotekaari Ernst Gotthelf Gersdorfi saksa ja välismaise kirjanduse repertoorium Leipzigis 1843–1860. Meditsiinilist nädalalehte ei õnnestunud leida.
  34. Neid kirju Faehlmanni kirjaliku pärandi hulgas teada ei ole.
  35. Faehlmanni altruistliku arstitegevuse kohta vt Eisenschmidt 2007; Metste 2007.
  36. Laulu-raamat 1887: 167,7.
  37. On võimalik, et Hollmann viitab siin arstiteaduskonna otsusele 1849. aasta maist, milles tunnistati Faehlmanni raamat düsenteeriaepideemiast teaduslikult vananenuks ja keelduti tema valimisest teraapia ja kliiniku professori vakantsele kohale. Vt lähemalt Metste 2009: 333–335.
  38. Lk 24: 13–35.
  39. Jh 1: 47.
  40. Mt 5: 7.
  41. Mt 6: 3.
  42. Mt 25: 40.
  43. 1Kr 5: 8.
  44. Lk 23: 43.
  45. Piiblis: „Rahu teile!”, Jeesuse korduv tervitus jüngritele (Jh 20: 19–31).
  46. Jh 20: 29.
  47. Faehlmanni pojad Friedrich Johann (1835–1870) ja Robert Friedrich August (1837–1864) õppisid sel ajal Tartu gümnaasiumis, esimene oli 15-, teine 13-aastane.
  48. Jh 14: 27.
  49. Jh 16: 16.
  50. Jh 16: 22.
  51. Meie Isa palve algussõnad.
  52. 4Ms 6: 24–26.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 169. Varia

Rahvusarhiiv (RA):

            EAA.402 Tartu Keiserlik Ülikool

            EAA.1229 EELK Simuna kogudus

            EAA.1253 EELK Tartu Jaani kogudus

Kirjandus

Aus dem meteorologischen Tagebuche der Sternwarte Dorpat 1850. – Das Inland, nr 17, 24. aprill, vg 272.

Bekanntmachungen. – Dörptschen Zeitung 1847, nr 102, 23. XII, lk 11; nr 104, 30. XII, lk 8.

Bertram, Dr. [= Georg Julius von Schultz] 1868. Doctor Fählmann. – Dorpats Größen und Typen vor vierzig Jahren. Dorpat: Gläser, lk 57–64.

Bibliographischer Bericht 1850. – Das Inland, nr 48, 27. XI, vg 768.

Brennsohn, Isidor 1905. Die Aerzte Livlands von den ältesten Zeiten bis zur Gegenwart. Ein biographisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Livlands. Riga: E. Bruhns.

Eisen, Matthias Johann (toim) 1883. Tähtsad mehed. Esimene anne: O. W. Masing – F. R. Faehlmann – F. R. Kreutzwald. Tartu: Schnakenburg, lk 26–46.

[Eisenschmidt, Heinrich] 2007. Enne ja nüüd. Üks elupilt. Tlk Kristi Metste. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 105–110.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011a. Observationes inflammationum occultiorum / Vaatlusi varjatumatest põletikest. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 31–152.

Faehlmann, Friedrich Robert 2011b. Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846 / Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel. – F. R. Faehlmann, Teosed. III. Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 153–333.

Fischer, Michael 2007. Wer nur den lieben Gott läßt walten. – Populäre und traditionelle Lieder. Historisch-kritisches Liederlexikon. http://www.liederlexikon.de/lieder/wer_nur_den_lieben_gott_laesst_walten/ (24. IX 2018).

Gelehrte Gesellschaften. – Das Inland 1850, nr 20, 15. V, vg 319–320; nr 30, 24. VII, vg 477–478.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1843. Ueber die Bedeutung des Wortes Pikne. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 1, vhk 2. ­Dorpat–Leipzig, lk 36–40.

Hollmann, R[udolf Gustav] 1847. Ueber die neueste estnische Declinationslehre des Pastor Ahrens und Dr. Fählmann. – Verhandlungen der gelehrten Estni­schen Gesellschaft zu Dorpat. Kd 2, v 1. Dorpat–Leipzig, lk 14–22.

In der Buchhandlung. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 50, 29. IV, lk 8.

Inländische Nachrichten. – Dörptsche Zeitung 1850, nr 43, 11. IV, lk 1.

[Johannson, Carl] 1870. Dr. Friedrich Fählmann. (Kõne, mis „Wanemuines” peetud, 20. Sept. 1870.) – Eesti Postimehe kalender ehk aastaraamat 1871 aasta peale. Tartu: Laakmann, lk 136–147.

Klein, Christian (toim) 2009. Handbuch Biographie. Methoden, Traditionen, Theorien. Stuttgart–Weimar: Metzler.

Korrespondenz. – Das Inland 1850, nr 16, 17. IV, vg 249–250; 1854, nr 29, 19. VII, vg 477–479.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1852. Dr. Friedrich Robert Fählmann’s Leben. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, kd 2, v 4. Karow–Dorpat, lk 4–50.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu. – F. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 11–55.

Kreutzwald 1956 = Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kreutzwald 1976 = Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn: Eesti Raamat.

Kudu, Elsa 1975. Friedrich Robert Faehlmann gümnaasiumi õpetajate hinnanguis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–679.

Kõrge, Kuno 1996. Johann Friedrich von Erdmann. – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koost Viktor Kalnin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 42–46.

Laënnec 1832 = R. T. H. Laennec’s Abhandlung von den Krankheiten der Lungen und des Herzens und der mittelbaren Auscultation als eines Mittels zu ihrer Erkenntniß. Aus dem Französischen übersetzt Friedrich Ludwig Meissner. Kd 1. Leipzig: Lehnhold.

Laulu-raamat= Eesti Maa rahwa Laulu-raamat. Tallinn: Eestimaa sinod, 1887.

Lepik, Mart 1936. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. Tartu: Õpetatud Eesti Selts.

Martreb, Dr. [= Ancke, Nikolaus] 1868. Bemerkungen zu Dr. Bertram’s Flug­schrift: Dorpat’s Größen und Typen vor 40 Jahren. Moskva: Gautier, lk 36–39.

Metste, Kristi. 2007. Faehlmann ja Tartu hoolekandeselts. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, nr 1–2, lk 115−124.

Metste, Kristi 2009. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 321–340.

Metste, Kristi 2011. Doktor Faehlmanni kolm raamatut. – F. R. Faehlmann, Teosed III. Koost Kristi Metste, Jaan Undusk, Marju Lepajõe. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 5–23.

Metste, Kristi 2012. Marie von Bruiningki tundeline revolutsioon. Märkmeid ühest Faehlmanni patsiendist. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 270–288. https://doi.org/10.54013/kk653a3

Metste, Kristi 2018. Faehlmanni tõend Rudolf Gustav Hollmannile. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr 3, lk 125–137.

Paatsi, Vello 2016a. Tartu Eesti Vallakoolmeistrite Seminar 1873–1887. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 55–82; 424–431.

Paatsi, Vello 2016b. Piibliseltsid Eesti kultuuri arengus 19. sajandi esimesel poolel. – V. Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. (Ilmatargad.) Tartu: Ilmamaa, lk 121–173; 447–468.

Punschel, Johann Leberecht Ehregott 1839. Evangelisches Choral-Melodien-Buch zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und ehstnischen Gesang­bücher der russischen Ostsee-Provinzen. Leipzig: Eigenthum und Verlag des Verfassers.

Raid, Niina 1997. Ülikooli tänava maja nr. 21. – Akadeemia, nr 7, lk 1405–1413.

R[eiman], V[illem] 1899. Friedrich Robert Fählmann. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. 4. leht. Jurjev: Eesti Üliõpilaste Selts, lk 1–33.

Sitzung der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat, am 12. April 1850. – Das Inland 1850, nr 18, 1. V, vg 286.

Sööt, K[arl] E[duard] 1929. Andmeid Friedrich Robert Faehlmann’i elulookirjelduseks. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 241–260.

Tamul, Sirje 2007. Eraalgatuslikest stipendiumidest Tartu Ülikoolis 1802–1918. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Theilnehmenden Verwandten… – Dörptsche Zeitung 1850, nr 44, 13. IV, lk 8.

Tiik, Leo 1972. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 285–289.

Toomsalu, Maie 2002. Tartu ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikool.

Ulmann, Karl Christian 1843. Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche. Riga–Moskau: Deubner.

Undusk, Jaan 2004. Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 133–152.

Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Viking­shilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolme­kuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.

Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad 1938–1977. Koost R. Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002). Siin avaldatavaile eelnev kiri on saadetud 11. IX 1944 Helsingist Ants Orasele, järgmised veebruaris 1945 nooremale sõbrale Lembit Mudale (1924–1992) juba Uppsalast, kui Ristikivi oli saanud väheke kindlama pinna jalge alla – elu- ja töökoha, ehkki mõlemad olid ajutised. Nagu tajus kirjanik inimelugi ajutisust kui aset telkide all.

Kui Ristikivi kirjad nooremale sõbrale Lembit Mudale on kantud isalikust hoolest, siis kaheksa aastat vanem etnoloog ja seltsikaaslane EYS Veljestos Eerik Laid oli pigem autoriteet, ent selline autoriteet, kellele võis avaldada ka pahameelt ja vastalisi mõtteid. Seega tõeline ja usaldusväärne sõber.

Eesti Rahva Muuseumi direktori kt Eerik Laid oli rahvusliku tegevuse eest vahistamise kartuses 2. augustil 1943 põgenenud Soome ja organiseeris seal koos Kustaa Vilkuna ja Urho Kaleva Kekkosega Eesti Büroo, olles selle juhatajaks kuni lahkumiseni Rootsi 1944. aasta augustis. Kui Soome saabus Ristikivi, sai ka tema seal tööd, pidades kodumaalt põgenenud ja soomepoistena võidelnud eestlaste kartoteeki. Tihedad kontaktid jätkusid ka Rootsis, eelkõige rahvuspoliitilise koguteose „Vabariiklane” (1945–1947) toimetamisel koos Rudolf Jalaka (1914–1997) ja Arvo Mägiga (1913–2004) ning samanimelises ühingus, ja kuni Eerik Laiu surmani liiklusõnnetuses 15. septembril 1961. „Oli alati lohutav teadmine, et tema optimism ja meelerahu oli kõigutamatu, et ta alati oli valmis aitama ja julgustama või vähemalt kaasa tundma,” kirjutas Ristikivi järelehüüdes „Eerik Laidu mälestades” ajalehes Teataja 30. septembril 1961.

Eerik Laiu töödest ja vaadetest annab hea ülevaate Pekka Erelti ja Hando Runneli koostatud „Eesti mõtteloo” köide „Paopaigad” (1997). Eerik Laiu sügavat veendumust, et maapaole annab õigustuse vaid eestluse säilitamine tagasimineku lootuses, mitte allaandmine või ümberrahvustumine, tundub aga kandvat ka Ristikivi looming. Kuidas ütlebki üks tema tegelane romaanis „Lohe hambad”: „Ma ei ole üldse põgenenud. Olen ainult taganenud uuele võitlusliinile.” (K. Ristikivi, Lohe hambad. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 56.)

Sigtunas, 23.10.44

Hüva maisteri!

Sinu kiri 15.10.1943 on mul lõpuks käes, kuigi see rohkem kui aasta võttis, enne kui ta siia jõudis. Reportaaž oli huvitav, kuigi oleksin nii palju muudki teada tahtnud, mida aga vist pole võimalik kirja panna.(1)

Päevad lähevad nüüd nii kiiresti, nii et ei saa vahel hästi aru, sünnib see unes või ilmsi. Tuleb välja, et homme möödub juba kuu minu Rootsi jõudmisest, ja Sigtunas on oldud üle kolme nädala. Aga see võiks olla ka kolm aastat, ajamõiste on siin esimene, mis kaob.

Elu on siin teatud määral veel kasarmulikum kui Pihkvas, see algab juba sellest, et tühist erakirjagi on pingutav kirjutada. Rääkimata muust. Lugeda olen saanud ka üsna natuke, ja pole ka õieti millekski tahtmist.

Jah, kui nüüd oleks kinni haarata millestki, mis nõuaks palju tööd ja rabelemist, aga mille mõttesse vähemalt ise suudaks uskuda, ehk oleks sellest natuke abi, et ennast püsti hoida. Nii jääb aga inimene lamama ka siis, kui keegi teda pikali ei löö.

Uibopuu läks eile ära linna, Saksa lehte tegema.(2) Nagu kuuldub, tuleb siiski kaks seitungit, üks Saksa, teine Ingli oma.(3) Muide, piinlik küll tunnistada, aga ma ei teadnud kuni viimase ajani, kes see Ingel üldse on. Jah, ükski prohvet pole kuulus, jne… Komitee,(4) s.o. Rei+Penno, hoiab muidugi kavalal kombel end otsesest võitlusest kõrvale nagu alati. Ja Stockholmi meeste seisukohad osutuvad tagantjärgi alati õigeks!

Mu endine šeff(5) olevat kuuldavasti interneeritud. Ma arvan, see on päris targasti tehtud – keda ei saa ignoreerida, see tuleb interneerida. Ja mõni inimene on selline subjekt, et aja ta uksest välja, ta tuleb aknast tagasi. Peaks olema võimalik sama ka Edgar voni ja Valeeriuse(6) suhtes, üks on ju olnud mingi direktor ja teine „Eesti Sõna” toimetusliige… Ära arva, et ma pahandan oma kunagise šefi saatuse pärast, seda hoopiski mitte. Kui Kungsgatani troika(7) jääb oma võitluses puhtpoliitisile platvormile, on kõik korras. Kui seal aga, nagu mulle eemalt paistab, on peaküsimuseks isiklik karjäär ja kohad, siis on asi natuke halvem.

Mäletan, kord oli juttu, et meie õnnetuseks oleme alati olnud opositsioonis. Hüva on, ma püüdsin viimase kahe-kolme aasta jooksul olla aus lojalist, püüdsin seda olla isegi Helsingis, kus üks pettumus järgnes teisele. Kuni meie vabatahtlike tagasimineku puhul ma ei suutnud enam ja tunnistasin endale ja teistele, et ma ei poolda meie Suurte juhtide seisukohti ja poliitikat. Ja ma ei teinud seda otsust mitte „väikse” üksikküsimuse puhul, vaid otsustasin nüüdsest peale jälle lahtiste silmadega ja arvustavalt jälgida kõigi meie kutsutud ja seatud rahvajuhtide tegevust. Tulin siia siis juba niiöelda vaba mehena, ja tunnen, et see on hea. On ainus lohutus praegu, et ei tunne ennast kaas­vastutajana teiste talitusviisi pärast, ei tarvitse kedagi vabandada endas näriva väikse kahtluse kiuste. Vaid võib öelda julgelt ja häbematult: siin ei päästeta rahvast ja riiki, siin tehakse poliitikat – päris vanas heas 1930-date aastate stiilis, kauplemisega haokubude ja ääremaade pärast. Selleks on meil suurim haokubupoliitika partei, asunikkude, esindus siin küllalt tugev.(8) (Suurväli(9) tuli mulle ka üks õhtu linnas vastu, tema kohta ei näi laagri­kohustus maksvat, küll aga Martinoffi(10) kohta). Erinevus Stockholmi ja Helsingi büroode vahel on juba seegi, et meil oli nurgas hunnikus „Malevlane”, siin Tereese heliplaadid.(11)

Radikaalid, eriti Ronimois,(12) heidavad Saksale ette, et selle rahad on pärit kahtlasest allikast. Aga ise nad saatsid Helsingi asju ajama meie vana sõbra René Kuusiku.(13) Mille tagajärjed muidugi alles hiljem selguvad, aga mille puhul ma ette öelda võin, et kui kivide loopimiseks läheb, siis ma ka endale jõukohase munaka leian ja seda mitte viskamata ei jäta.

Teiselt poolt muidugi pean veel kord kinnitama, et ma ei poolda Saksa vahmiili, ja tema ettepanek alguses: Kant lehe peatoimetajaks, oli isegi minule liig. Aga kas meil siiski pole võimalik praegu, kus ka Eestist on tulnud üsna väljapaistvaid ajakirjanikke, nimedega mehi, teha üht soliidset lehte, mida ei toimetaks mõni eluaegne kohvikupoliitik või mees, kelle ainus voorus on see, et ta on enne teisi jalga lasknud ning omab küllalt häbematust. Lehe tegemisega tulevad toime vahest ka inimesed, mitte ainult inglid.

Et EK end otseselt mingi ajalehega ei seo, on muidugi hea. Et nad seda teevad isiklikel ja mitte välispoliitilistel põhjustel, ei tähenda midagi. Praegu on olukord siiski veel kriitilisem kui meil Soomes, seal võisime end veel lugeda osaltki ründajateks, siin oleme täiel määral taganejad. Ja mida vähem sel puhul avalikult häält tehakse, seda parem. Saame tegutseda ainult teisel pinnal. Kahjuks on meie inimestel sel teisel pinnal tegutsemise puhul võimed arenenud ainult üksteisele jala taha panemiseks.

Nojah, võid nüüd öelda, et nuriseda on alati lihtne, aga sellest pole kasu. Parem teha midagi positiivset. Kuid ära unusta, et esiteks olen maaslamaja (isegi minu arhiivtööde toetuse palvest ei saa tõenäoliselt asja) ja teiseks, et midagi teha, peab olema materjali. Materjalist puudub mul aga praegu kahjuks ülevaade. Ja nii kiiresti see ei lähe.

Jah, see arhiivtööde asi! Paar head inimest – Krepp(14), keda Eestis paar korda kohtasin, ja Aunaste(15), keda peaaegu üldse ei tundnud, õiendasid minu eest nii palju, et leidsin Upsalas koha, kus võiksin töötada. Aga nüüd selgub, et vastavat toetust siiski ei saa ja asi jääb pooleli. Põhjust ei tea, kuid ma arvan, üks oluline põhjus on see, et ma Eestis olin assistendiks Kanti juures. Võib-olla tuleb passiva poole ka Helsingi Eesti Büroo. Ei tea, kas on hea või halb, et ma siiski pole nii väljapaistev ja „kardetav” tegelane, et kuuluksin otse interneerimisele.

Aga lõpetan parem kirja destruktiivse osa, mis niikuinii on veninud pikaks ja igavaks. Ja asume konstruktiivse osa juure. Kõigepealt üks palve: kas leidub seal Sinu naabruses tuntud või tuttavaid inimesi – võiksid neist mulle teatada. Siit-sealt laagritest olen juba mõned tuttavad üles leidnud, ja nende kaudu katsun laiendada oma „baasi”. Et saaks vähemalt oma tuttavate kohta mingi „kartoteegi”. Meie Helsingi kartoteegist(16) ma palju ei tea, Pekomäe(17) kirjutas küll, kuid kohvritest ei lausunud sõnagi. Kahjuks ei saa kõiki küsimusi lahendada kirjateel, kuid suuliseks kõneluseks ei ole vist niipea võimalusi. Kui ma ka laagrist välja pääseksin (isegi fiktiivne koht on olnud kõne all), ei ole ju seal väljas midagi peale hakata. Ja minu õnnetu romaan, mille viimased poognad Helsingis trükkimisel olid, on nagu maa alla kadunud.(18) Kirjastaja ise olevat kuski laagris, aga kus, seda ma ei tea. Kangro on kuski Põhja-Rootsi laagris, olen temaga ka juba kirjavahetuses.(19) Kures(20) on vist samas kohas, kus Pekomäe, aga kindel ma ei või olla. Ega sa muide ei jõudnud viimati Lääne­maale ja ei tea mõnd inimest sealt tulnud olevat?

Lõpuks tahaksin veel tähendada, et kui sellest kirjast võib jääda mulje, nagu oleksin ma kõigi siinsete suurtega tülis, siis see ei vasta tõele. Saan kõigiga suurepäraselt läbi. Loen praegu Graves’i romaani vanast Roomast, keiser Claudiusest, kes sealses mürgitamiste ja tapmiste keerises säilitab oma pea seetõttu, et teda peetakse idioodiks. Vahel on sellest tõesti kasu.

Kui mahti saad, kirjuta mulle edaspidigi.

Jään sedapuhku kõigi vagade soovidega

Karl Konstantin.

 

 

Sigtunas, 8. 11. 44

Tervist, maestro!

Sinu viimane õpetliku ja kasvatava sisuga kiri tänuga kätte saadud. Vahepealne aeg on kulunud julguse kogumiseks, et uuesti kirjutada, teiselt osalt ka lehtede riisumiseks Sigtuna kooli rohtaedades, et tubaka- ja postmargiraha teenida, sest mu kirjavahetus näitab rõõmustaval kombel tõusutendentsi ja jõuab varsti järele õndsa E. Toimisto ajale. Selle vahega ainult, et ma nüüd hoopiski ei vannu, vaid koguni iga sissetulnud kirja üle rõõmustan. Tuleb seal iga sõber oma iseloomuliku näoga ja tegumoega, vaadetega ja reportaažiga, ja siis võib mõneks hetkeks peaaegu unustada, et istud seegis.

Päris maaslamaja ma ei ole enam jah, „Ametlik Teataja” tellis minult laste­jutte. Häda ainult, et ma nii ammu enam pole lastele kirjutanud ja seda ei oska teha, kuna mul pealegi on seal sellised kibedad võistlejad nagu Per Wieselgren, Julius Lill ja Vanem Kirjamees.(21)

Distsipliini küsimuses oleks mul enese vabandamiseks öelda järgmist:

1. Ilukirjanduslikus teoses peab autor vaatlema asja mõlemat poolt, peab olema õiglane nii ühe kui teise suhtes, võtma kõike sub speciae aeternitatis. Ja alati leidma, mis kõige halva juures head oleks näha.

2. Ajaleheartiklis, võitluskirjutises, ei saa minna ka vastaspoolt õigustama. Kuid siiski tuleb ennast tsenseerida niipalju, kui on vaja asja kasuks. S. o. ei saa kirjutada kõike, mis meel mõtleb.

3. Erakirjas peab inimesel olema õigus vabaks („distsipliinituks”) eneseväljendamiseks. Ei saa nõuda sellist „demokraatiat”, kus juhtivaid isikuid, kes end ise loevad ainuõigeteks demokraatideks, ka mõttes arvustada ei tohi, see ületab äärepealt isegi Stalinliku demokraatia.

4. Võin olla distsiplineeritud sõdur kuid mitte distsiplineeritud lakei. See on võib-olla iseloomuviga, aga vähemalt esimest poolt sellest olen seni oma vooruseks lugenud ja loen ka edaspidi. Praegu ei saa nõuda inimestelt sõdurivoorusi, kuna puudub võitlus igal kujul. Kui ei usu, loe meie lehti.

Mõlemad seitungid ei saa minu arvates vana palju manatud „Malevlase” vastu. „Teataja” teine number on küll natuke rohkem lehe nägu. Kuid sisus puudub kõik see, mis näitaks, et tegemist on õieti Eesti Vabariigi häälekandjaga. Tean ja pean isegi õigeks, et praeguses oinas olukorras tuleb olla ettevaatlik, kuid võib mõndagi öelda ka ettevaatlikult, ja isegi ütlemata jätta võib nii, et on öeldud. Vaja on ainult tahet öelda. Wieselgreni jutt „Teatajas” ajas mu paar nooremat kamraadi vihale: kui juba E. K. häälekandja hakkab propageerima ümberrahvustamist, mis mõte on siis siia tulekul – selleks on võimalused ka mõlemas suures riigis.(22) Mina isiklikult annan W-le andeks, ta on professor. Ja pean Saksa juttu „V-E-s” veel hullemaks, kuna seal äärmine materialism on lisaks veel jõhkralt, koguni uulitsapoisilikult sõnastatud (näit. see võimaluste „haistmine”).(23) Ma ei ole „V.E” vastu mitte Sinu lojalistlikkuse põhimõttel (kui E. K. oma a priori õiguse kasutamisega ei oska või ei taha hakkama saada, sest peale muu ma kardan, et ilma „V.-E-ta” oleksime „Teatajat” mitu head kuud võinud oodata), vaid seepärast, et sinna on pesitsenud mingi molluskite ordu (vaene Valev, kes sinna pesasse sattus!). Meil oli Uibopuuga enne pikalt juttu, ja et ta koha vastu võttis, oli paratamatus, sest muid võimalusi tal ka polnud. Arvas siis, et saab vähemalt midagi ära teha sisu suhtes, kuid seni kahjuks seda eriti märgata.

Asjaolu, et siin mõndagi on tehtud ja võib-olla ka praegu tehakse, ei võiks veel tähendada, et igasugune kriitika on kurjast, eeldades ainult, et see on konkreetne ja põhjendatud. Et põhjendatud kriitikaks on alust, on siiski väljaspool kahtlust, näiteks kuulsa „päästeaktsiooni” puhul, mis nüüd tagantjärgi laineid lööb, ja mida ma ka kohe ette nägin, kui sõber René kõigi oma Vollmachtidega Helsingis üles kerkis. Mis praegu välispoliitilisel-diplomaatlikul rindel ära tehakse, sellest pole minukesel muidugi aimu, kuid Oku,(24) kes paar korda Upsalast siin käinud ja peaks olema oma sidemete tõttu asjadega rohkem kursis, oli küll arvamisel, et veeranditki sellest ei tehta, mis peaks tegema. Tema on küll vahest ka suurem nuriseja kui peaks olema, kuid ma arvan siiski, et ta kritiseerijana on omal kohal, olgu ta ülesehitajana ise mis tahes.

Pekomäega olen olnud pidevas kirjavahetuses, ja ma saan siiski tema pessimismist aru. Kujutleda nüüd, et meie 2000 vabatahtlikku Soomest oleks siia sattunud. Nad oleksid arvanud täpselt sedasama, ja hullematki veel. Sealne õhkkond oma naiivse ja tormaka idealismiga on nii vastolus siinsega. Need kalurite ja kaupmeeste perekonnad, kes siia jõudnud (mitte haridus vaid hinge­laad on otsustav), ei tunne muidugi puudust millegi järele, kui nad on söönud ja oma seitse kohvrit, klaveri ja kummipuu suurte pingutustega kätte saanud. Aga nende vahel on siin ja seal laagrites (ja isegi juba kohtadel) inimesi, kes tahaksid midagi muud, mingit unistust, kas või üsna rumalat. Aga see unistus peaks võimaldama neil ka midagi aktiivselt teha, kuidagi sellest osa võtta, et tunda endagi olemasolu mõtet siin maal. Ja seepärast on meie ametlike juhtide jõuluvana-usust üksi vähe. Sest kui mõni ülemere-onu meie peale mõtleb ja meile kord kodumaa kõige inventariga kätte annab, siis pole ju vaja muud kui puid saagida ja oodata. Aga ootamine muutub pikaks ja inimestele tulevad halvad mõtted – kes muutub närviliseks, kes jääb magama, ja viimane võimalus (kuigi Saksa ja Wieselgreni ideaal) on veel halvem kui esimene, mis väljendub Pekomäede ja minutaoliste irisemistõbes.

Meil on muidu viisakas laager, intrigeeritakse küll natuke pisikeste küsimuste juures, nagu mardipäeva ettevalmistus, aga keegi ei peereta. Isegi minu nurga autojuhid mitte, kuigi nad end kavalal kombel siia laagrisse sokutasid muusikameestena esinedes. Aga minu ilus kavatsus elustada siin vana irisejate „Veljesto” mardiooperi traditsiooni läks luhta. Ooper oli juba valmis ja proovidki käisid. Aga siis tuli laagrivanem Tunón (Setumaa rootslane) jutuga, et kutsume oma olemisele ka landsfiskaali(25), ja see olevat nõudnud õhtu eeskava rootsikeelset teksti, mis tuleks saada Stockholmi kinnitamisele (vist ka Riksdagile). Ja siis jäi asi niisama kõrvale nagu kodune õlletegeminegi, mis oli seadusevastane.(26)

Isiklikult olen mõnevõrra kosunud, kuigi nüüd selle kolme nädala jooksul, mil on võimalik olnud end saunas kaaluda, ma pole ei juure võtnud ega ka saledamaks jäänud. Igatahes olen juba mitu nädalat peavaludest pääsnud. Ja ma leian, et pessimistina elamine on tervisele palju kasulikum kui varem optimistina ragistamine. See ei tähenda veel, et ma südame põhjas siiski seda eelmist rasket aega taga ei nutaks. Ja kahju on „minu poistest”, kes võib-olla jumalteab kuhu ajarataste vahele on jäänud. Kirjutanud pole küll veel midagi, ega ole siin selleks ka palju võimalusi, sest see eeldab ikka natukenegi üksi istumist.

Välisuudiste suhtes oled võib-olla paremini informeeritud kui mina. Loen küll enamvähem iga päev ajalehte, sellest peale, kui Vandrarhemi(27) enam lehte ei tule, ostame ise oma kollektiiviga. Ja raadiot olen ka jõudumööda kuulanud, eriti Tallinnat. Nagu sealt kuulsin, on Moora, Ariste, Palm ja veel mõned teised Lähtru mõisast „ära päästetud” koos ülikooli varandusega.(28) Kuna neid raadios nimetati, siis vist esialgu on nad elavate kirjas ja vist ka mitte riigivaenlastena likvideeritud. Ja ajalehti ilmub seal rohkesti, isegi kirjanduslik nädalleht „Sirp ja Kirves”. Huvitav, kes saab Tartu ülikooli uueks rektoriks? Mitmed ennustavad siin Koorti(29), Kurest(30) pole esialgu midagi kuulda.

Nüüd käib ka Saksamaal „Eesti ringhääling”. Saade on kaunis pikk ja puha eestikeelne. Kui mõelda, et varem polnud mingit eesti ringhäälingut, oli ainult Landessender Reval, kust vahel harva kostis eesti keelt. Sama lugu nagu bolševikkudega, kes alles maalt lahkunult hakkasid rääkima armsast Eesti maast ja rahvast. Ja kes seda nüüdki jätkavad, samuti kui meie rahvushümni labastamist. Üks Veimeri(31) kõne hakkas peale sõnadega: „Eesti mehed ja eesti naised!” Pigista silmad kinni ja usu, et see on Hjalmar,(32) kes kõneleb!

Jah, kui see sünniks Nicaraguas, see oleks isegi lõbus!

Aga nüüd läheneb lõuna, lõhnast on juba tunda. Toit muutub siin küll järjekindlalt viletsamaks ja Köögi-Mö üha paksemaks. Ja noh, aga pole ilus nuriseda, kui oleme siin nagunii armuleival (kuigi ma olen kogu aeg nurjatul kombel levitanud juttu summadest, mis idanaabrile välja anti).

Kangro aadress on: Luftskyddsbyrån, (Elin kapellet) Örnsköldsvik. Ta küsis oma viimases kirjas ka Sinu järgi, saatsin talle aadressi.

Lootes, et mind peatselt mõne õpetliku sõnaga rõõmustad.

Kampf Heil!

Karl Konstantin.

 


  1. Eerik Laiu kirju Ristikivile ajavahemikust 15. X 1943 – 10. VIII 1961 säilitatakse Rootsi Riigiarhiivi deponeeritud Balti Arhiivis asuvas Karl Ristikivi arhiivis; oma esimeses kirjas kirjeldab Laid ilmselt olukorda Eestis, mida ta illegaalsete külastuste tõttu hästi tundis.
  2. Valev Uibopuu (1913–1997) sai toimetaja töökoha ajalehe Välis-Eesti juures, mille asutajaks ja peatoimetajaks aastail 1944–1948 oli Edgar Valter Saks (1910–1984). Helsingis oli Saks töötanud Eesti Büroo majandusnõunikuna ja andnud koos Uibopuu ja Ristikiviga välja almanahhi „Eesti Looming”.
  3. Bernhard Ingel (1901–1983) koordineeris sõja ajal põgenike saabumist Rootsi, oli üks ajalehe Teataja asutajaist ja toimetuse liige aastail 1944–1953, hiljem juveliir Stockholmis. Ajalehe Teataja esimene number kannab kuupäeva 28. X 1944, Välis-Eesti päises on 29. X 1944, kahe ajalehe vahel on aga hiljemgi olnud vaidlusküsimus, kumb neist tegelikult trükikojast varem välja tuli.
  4. 26. III 1944 Stockholmis asutatud Eesti Komitee, mille tegevus pidi olema põhimõtteli­selt apoliitiline ja ühendama võimalikult paljusid Rootsi jõudnud Eesti põgenikke. Eesti Komitee üks esimesi eesmärke oli põgenike lastele eestikeelse koolihariduse korraldamine, ent ka ajalehe väljaandmine. Ajalehest Teataja kujuneski tegelikult Eesti Komitee häälekandja, mis kogu oma ilmumise vältel väljendas Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis seisukohti. Ajalehe ja Eesti Komitee suhetest pikemalt vt J. Kronberg, Ajaleht „Teataja” 1944–2002. – O. Mikiver, Heites pilku tagasi. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr 29–30, lk 105–128. Eesti Komitee esimene esimees oli Rudolf Penno (1896–1951), August Rei (1886–1963) oli asutaja ja juhatuse liige.
  5. Saksa okupatsiooni aegne Tartu ülikooli rektor ja Tartu Linnauurimistoimkonna president geograaf Edgar Kant (1902–1978), kelle alluvuses majandusgeograafia instituudi ajutise abitööjõuna assistendi palgaga Ristikivi töötas 1. II 1942 – 11. IV 1943. Paguluses töötas Kant Lundi ülikooli juures.
  6. Ilmselt Valev Uibopuu.
  7. Aadressil Kungsgatan 50 tegutses juba aastal 1942 saadik Heinrich Laretei, Harald Perlitzi ja August Rei asutatud Eestlaste Abistamisorganisatsioon (Estniska Hjälporganisationen).
  8. Ristikivi peab ilmselt silmas 1930. aastate lõpul Eestis Põllumeeste Kogude nime all tuntud erakonda, mille liikmed hakkasid varakult ka Rootsis arendama poliitilist tegevust.
  9. Eerik Suurväli (1907–1975), õppinud ajalugu Tartu ja Helsingi ülikoolis, Saksa okupatsiooni ajal oli arreteeritud, vabanedes põgenes Soome ja töötas Eesti Büroos, 1949. aastal saadeti Rootsist välja kui KGB agent (varjunimi Juhan Mölder).
  10. Arstiteadlane Georg Olaf Martinoff (1910–1981) emigreerus 1944. aastal Soome, seejärel Rootsi, alates 1950. aastast elas Kanadas.
  11. Vihje August Rei abikaasa, lauljanna Therese Rei (1891–1976) plaadikogule.
  12. 1942 Rootsi jõudnud Hans Ronimois (1912–1984) korraldas Soomest Rootsi saabunud Eesti põgenike vastuvõttu.
  13. Ärimees René Kuusik (1913–1965) pidas sidet Soome ja Rootsiga, aitas üle viia põgenikke, 1951. aastal siirdus Rootsist Kanadasse, suri Montréalis. Ristikivi pahameele põhjus pole teada.
  14. Endel Krepp (1908–1983) oli töötanud enne Ristikivi Tartu Ülikooli majandusgeograa­fia instituudis, hiljem paguluses rahvusliku liikumise aktiivne tegelane Rootsis.
  15. Randar Aunaste (1915–2001), õppis Tartu Ülikoolis majandusteadust 1934–1939, hiljem elas Kanadas.
  16. Vihje Ristikivi korraldatud Eesti Büroo kartoteegile, millesse koguti andmeid kodumaalt põgenenud eestlaste kohta.
  17. Vello Pekomäe (1919–1995), ajakirjanik peamiselt Välis-Eesti juures.
  18. Helsingis ilmunud romaani „Tuli ja raud” kordustrükk (1944), mille andis välja Andres Laur (1909–1973), hilisem Orto kirjastuse omanik Rootsis ja Kanadas.
  19. Bernard Kangro (1910–1994) viibis põgenikelaagris Põhja-Rootsis Örnsköldsvikis 27. IX – 9. XII 1944.
  20. Voldemar Kures (1893–1987), üks informeeritumaid eesti ajakirjanikke, Artur Adsoni sõnul tuntud ka kui „Suur Kombinaator”, osalenud Vabadussõjas, töötanud algul Postimehe, hiljem pikemalt Päevalehe juures jm, tegi kaastööd ka Läti, Soome ja Rootsi ajalehtedele, alates 1935. aastast Riiklikus Propaganda Talituses. 1943. aastal põgenes Soome, kus tegi kaastööd ajalehele Malevlane, hiljem elas Stockholmis; pseudonüümidest on tuntuim Fakt.
  21. Per Wieselgren (1900–1989), rootsi keele- ja kirjandusteadlane, 1930–1941 rootsi keele professor Tartu Ülikoolis, korp! Sakala vilistlane. Wieselgren oli 1944–1945 Stockholmis ajalehe Teataja esimene vastutav väljaandja, sest selleks sai olla Rootsi kodakondsusega isik. Eesti keeles on ilmunud mälestusteraamat „Vasarast haakristini. Eesti 1939–1941” (2002). Julius Lill (1878–1951) oli Eesti poliitik ja farmatseut, korp! Sakala auvilistlane. Vanema Kirjamehe pseudonüümi kasutas luuletaja ja kriitik Artur Adson (1889–1977).
  22. Teataja 2. numbri (4. XI 1944) esileht oli pühendatud 6. novembril 1632 Lützeni lahingus langenud Rootsi kuninga Gustav Adolfi mälestuspäevale ja tegi seega kummarduse Eesti põgenikke vastu võtnud maale. Juhtkirja positsioonis oli Wieselgreni artikkel „Eesti ja Gustav Adolf”, milles tõstetakse esile nii Rootsi ajaloolisi teeneid eestlaste harimisel kui ka kaasajas: „Seega võiksime vähemalt oma praegustes piirides pakkuda Eesti elanikele seda kaitset vene ja saksa röövihimu vastu, mida Gustav Adolf tahtis pakkuda neile nende endi maal.” Ehkki Wieselgren möönab pagulaste peamist lootust, et vaba Eesti riigi taastamine on põhimõtteliselt võimalik, peab ta olulisemaks põgenike liitumist ühiskonnaga ja keeleliste raskuste ületamist, seejärel kodakondsuse andmist, sest „nad oleksid väärtuslikuks lisandiks meie tõule”. Kuid maapao alguses ei mõelnud keegi ümberrahvustumisele, vaid loodeti lääneriikide abil või isegi uue sõja puhkemise järel kodumaa vabanemisele ja tagasipöördumise võimalusele.
  23. E. V. Saks [Sks.] avaldas Välis-Eesti 2. numbris (5. XI 1944, lk 2) juhtkirja „Uutel radadel”, milles kutsub üles kohanema uue olukorraga: „Iga organisatsiooni suurim voorus on selles kui see haistab, mis on õhus ja kohaneb elu jooksvatele tarvidustele.”
  24. Oskar Loorits (1900–1961), usundiloolane ja folklorist, akadeemik, kuulus Veljestosse. Rootsis sai kohe tööd Uppsala ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis. Edasises vihjab Ristikivi Looritsa konfliktsele iseloomule.
  25. Rts landsfiskal aj ’politseiülem (maal)’.
  26. Teadaolevalt Ristikivi näitemängu „Sigtuna valged damernad” laagris siiski esitati.
  27. Vandrarhemmet ehk matkajate kodu, kuhu Ristikivi ja teised põgenikud olid majutatud.
  28. Ülikooli teenistuses olnud veljestolased Harry Moora (1900–1968), Paul Ariste (1905–1990) ja August Palm (1902–1972) tegelesid 1943–1944 ülikooli ja kirjandusmuuseumi kultuurivarade päästmisega sõjatulest ja võimalikust evakueerimisest Saksamaale. Üheks varade varjamise kohaks oli ka praegu Mart Helmele kuuluv Suure-Lähtru mõis.
  29. Filosoof Alfred Koort (1901–1956) oli Tartu ülikooli rektor aastail 1944–1951.
  30. Kristjan Kure (1890–1961), sõdadevahelisel ajal Venemaal õppinud ja töötanud marksistlike vaadetega pedagoog ja filoloog. 1940. aastal Eestisse suunatuna juhtis Tartu ülikoolis ühiskondlik-poliitilist kasvatustööd ja oli prorektor, Tšeljabinskist evakuatsioonist naasmise järel töötas 1945–1947 EK(b)P Keskkomitee koolide osakonna juhatajana, 1946–1948 oli Tallinna Polütehnilise Instituudi marksismi-leninismi kateedri juhataja ja professor, 1947–1951 Tallinna Pedagoogilise Instituudi direktor ja 1951–1953 samas eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja.
  31. Arnold Veimer (1903–1977), 1940–1942 Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar, vastutas 1941. aasta sügisel Eestist majandusettevõtete Nõukogude tagalasse evakueerimise ja „põletatud maa taktika” elluviimise eest, 1942–1944 oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja 1944–1951 Rahvakomissaride Nõukogu (aastast 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu) esimees, kirjutas alla 1949. aasta küüditamise nimekirjadele. Hiljem majandusteadlane ja akadeemik.
  32. Hjalmar Mäe (1901–1978), Eesti Omavalitsuse juht Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirja­vahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

Märksõnad päris algus, sellega ehk lõpetada osutasid sellele, et tegemist on kas sõnavõtu või kirjutise kavandiga. Esialgu arvasin, et ülestähendused on seotud „Üle aegade Assamalla” valmimisega, ent siis jõudsin märkmete juurde 8. augustist 1988: „Oleks armetu ja koomiline, kui mina, ühe nii väikese rahva tundmatu … suurele maailmale ja tema …. loojatele midagi suurt, uut luule kohta öelda.” Tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit.

Märkmed on hoolikalt dateeritud, hiljem rühmitatud, tähistatud on loo algus ja lõpp ning arvatav keskne teema „Murelaulikud Eestis”. „Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu,” kirjutab Betti Alver. Ta peab meie rahvaluule krooniks murelaule, sest „[v]õib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõ[m] ja inimlik õnn”, ning asetab enesegi Eesti mureluule konteksti. Teksti adresseerimine suurele maailmale ja taoline üldistus tekitasid küsimuse selle loomise ajendist, eesmärgist. Mingil juhul ei saanud see olla tema viimase luuletuskogu selgituseks.

Ei ole saladus, et Betti Alver esitati Nobeli 1988. aasta kirjandus­auhinna kandidaadiks. Sellest on juttu Karl Muru Alveri-monograafiaski (Muru 2003: 245). Tundus tõenäoline, et tegemist on võimaliku Nobeli-kõne kavandiga. Selgust selles küsimuses lootsin saada Betti Alveri arhiivist, tema kirja­vahetustest, eelkõige aga tema päevikutest, kus ta oma eluoluliste sündmuste ülestähendamisel on ajuti olnud vägagi täpne.

Esimese teate Nobeli preemia kohta leidsin 1. novembril 1987 päevikusse tehtud sissekandest: „Meeletu kiri A.-M. Hallikult (Nobeli pr.)” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). Ka Anne-Malle Halliku kiri leidub Betti Alveri arhiivis. Sellest selgub, et Kanadas asuv Eesti Tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandus­auhinna kandidaadiks, samuti tahaks välja anda tema valikkogu ja sooviks selleks Alveri nõusolekut (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 7/25p).

Betti Alveri kandidatuur oli väliseesti ringkondades kõne all olnud varemgi: 8. novembril 1987 koos Enn Lillemetsaga Alverile külla tulnud Jaan Toomingale „öelnud kunagi Peeter Puide Rootsis, Nob. pr. kandidaatideks B.A. ja Uku Masing” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). 10. novembril kirjutas Betti Alver Anne-Malle Hallikule vastuseks:

Kuigi mulle sama asja ka teisalt on räägitud, tundub see ikkagi natuke muinasjutu moodi.

Kui aga tõlkefondil – millest kirjutate – on kavatsus mu luulevalimikku inglise keeles välja anda, siis olen sellega põhimõtteliselt muidugi nõus – juhul kui leiduks vastav tõlkija. Kerge see ülesanne teadagi ei ole. (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 135; ärakiri)

1987. aasta sügisel olid Betti Alveril pingelised ajad: käsil oli neljaköiteliseks kavandatud kogutud teoste ettevalmistamine. Esimese ja teise köite käsikiri – esimeses lüürika, teises poeemid ja ballaadid – pidi valmima 1. detsembriks 1987, järgmiste köidete käsikirjad maiks 1988. (Muru 2003: 234) 27. oktoobril oli Betti Alver palunud kirjastuselt ajapikendust kuni 1. märtsini 1988. Karl Muru resümeerib: „Kavandatud tempo oli eaka ja oma töö suhtes väga nõudliku Betti Alveri jaoks paratamatult liiga kiire. Lihtne lahendustee luuletajat ei ahvatlenud.” (Muru 2003: 235)

Aega röövis nii igapäevaelu korraldamine kui ka lähenev sünnipäev. Päevikusissekanne 23. novembril 1987 annab teada: „Külalised, lilled, kingitused, üllatused….” 25. novembril on saabunud kiri Talvi Laevalt: „Koos ameerika poeediga tõlkivat nad terve „Tolmu ja tule” ja teisi luuletusi ingl. keelde (90 luuletust kevadeks). [---] Tahab tulla varakevadel minu juurde.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 183) 27. novembril saabunud kiri Eesti Raamatust aga tõi rahustava teate, et luuleraamatu tähtaega pikendatigi 1. märtsini.

Esimese kirja oli Talvi Laev New Yorgist Betti Alverile läkitanud juba 8. septembril 1987, andes teada, et aitab tõlkida tema luulet omavanusel ameeriklannal, kes olevat Betti Alveris leidnud hingesugulase, kuid ise eesti keelt ei valda. 11. detsembril on Talvi Laev jälle kirjutanud: suur osa tõlketööst olevat juba tehtud, nüüd on vaja Alveri kirjalikku luba tõlgete avaldamiseks, kuigi kirjastajat veel ei ole (KM EKLA, f 315, m 17: 7, l 1/1–3/6).

Vähesed detsembrikuised sissekanded Alveri päevikus kõnelevad enamasti argiaskeldustest, kirjamustandite kaustik teatab arvukate uusaasta­tervituste postitamisest kuu lõpul ja 1988. aasta jaanuari algul. Suure intensiivsusega on ta tegelenud luulekogu käsikirjaga, on lükanud tagasi kaastööette­panekud Loomingule, vastu võtnud vaid üksikuid külalisi. 14. jaanuaril saabus kiri ­Kathryn Metsalt: „kirjutab BA ingl.keelsest luulekogust, mis ilmuvat Kanadas” (KM EKLA, m 87: 1, l 185p). „See oleks igavene hea, sest tähendaks laiemat lugejaskonda. Jne.,” on Kathryn Mets rõõmustanud (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 27/67).(2)

Veebruari keskpaiku tahtis Betti Alverit külastada Helsingisse õppima asunud Talvi Laev. Ta oligi 17. veebruaril Eestis, Tallinnas, kuid Tartusse teda ei lubatud. 23. veebruaril jõudsid vahendajate kaudu Betti Alverini Talvi Laeva kiri ning saadetis, 44 luuletuse tõlked inglise keelde, selgus ka, et ameeriklannast tõlkija nimi on Gabriella Mirollo (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 186p). 26. veebruaril 1988 kirjutas Betti Alver Talvi Laeva kirjadele vastuse: „Loomulikult ei ole mul midagi luulevalimiku avaldamise vastu inglise keeles. Muidugi eeldades, et tõlge on ikkagi nõutaval tasemel. Tõelise hinnangu andmiseks pole mu inglise keele oskus küllaldane. Ometi näib mulle, et tõlge on tehtud hoole ja süvenemisega. Loodetavasti ka talendiga.” Alveri arvates oli 90 luuletust valimiku jaoks „vist enam kui piisav”, välja palus ta jätta luuletused „Vanapoisi pulmad” ja „Sina ütled: katoliiklikult kartes”, mis ta oli välja praakinud ka käsilolevast suurest luulekogust. Lisaks rõhutas ta, et ei ole huvitatud honorarist mitte mingisugusel kujul, ning rõõmustas, et valimikku on võetud ka luuletusi tema värskeimast, 1986. aastal ilmunud kogust „Korallid Emajões”. (KM EKLA, f 315, m 2: 1, l 1/1; m 5: 2, l 140, 141)

Samal päeval on ta vastanud ka Anne-Malle Halliku kirjadele 30. detsembrist 1987 ja 19. veebruarist 1988. Viimasega oli Hallik edasi saatnud Eesti Tõlkefondi tutvustava bukleti, mis kõneleb järgmist: „Iga kirjaniku looming on tema rahva varandus. Iga tõlgitud teos on ühe rahva omapära ja vaimse rikkuse tutvustajaks teistele. Tõlgitud raamatute järele hinnatakse ka rahva küpsust ja suurust – suurust, mis vaevalt ühtub rahvamasside arvulise hulgaga. [---] iga tõlgitud raamat teenib otseselt meie vabadusvõitlust, juhtides maailma tähelepanu eesti rahvale – seega ka eesti rahva saatusele ja venelaste kestvale roimale Baltimaadel. [---] Ehitagem Eesti Tõlkefondiga sild tulevikku ja teiste rahvaste juurde! Ulatagem neile Marie Underi, Betti Alveri, Anton H. Tammsaare, August Gailiti, August Mälgu ja teiste loomingu paremik!”

Kanadast saabunud buklet, ilma ühegi selgituseta tõlkimise käigu kohta, oli Anne-Malle Hallikut tõsiselt pahandanud,(3) ent Betti Alver palus teda raamatu pärast mitte muretseda: „Küllap ka see asi laheneb ja läheb oma rada nagu kõik siin maailmas” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143p). Kirjavahetusest Talvi Laevaga on ta vaikinud.

Eesti Raamatulegi on Betti Alver kirjutanud 26. veebruaril 1988, paludes veel kord luuleraamatu tähtaega pikendada: „…luuletuste paigutamine või uhkemalt öeldes komponeerimine võtab rohkem aega kui esialgu arvasin” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143). Vastus kirjastusest on saabunud 4. märtsil: käsikirja tähtaega pikendati 16. maini 1988 (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 187p; Muru 2003: 235). Tihe töö käsikirjaga jätkus. 31. märtsil, kui Mai Murdveele on ümberkirjutamiseks kaasa antud umbes 30 lehekülge käsikirja ja ka paberit, nenditakse päevikus: „sedapuhku vist lõpetus” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 188).

4. aprillil 1988 jõudsid Gabriella Mirollo ja Talvi Laeva tõlked Alverini ka Anne-Malle Halliku kaudu. Need oli Hallik saanud Doris Karevalt, oli need paljundanud ja pannud kiiresti teele nii Betti Alverile kui ka tõlkefondile Kanadas (KM EKLA, f 315, m 151: 15, l 1/1). Järgmisel päeval kirjutatud vastuses tänas Betti Alver saadetise eest ja märkis, et täpselt samad tõlked olid tal juba olemas.

Suure pingega töötades(4) lõpetas Betti Alver mais „Assamalla” käsikirja ja saatis selle kuu viimasel päeval Karl Muruga Tallinna, kirjastusse (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 191p). Väsimus oli nii suur, et kui Karl Muru, kes oli varem saanud Betti Alverilt enda kätte kõik Heiti Talviku materjalid ja tõi nüüd Talviku vastilmunud luuleraamatu,(5) ei saanud Alver temaga isiklikult kohtuda – raamatu võttis üle ukse vastu Renate Tamm. „Olen väsinud, haiglane,” on ta märkinud päevikusse 5. juunil. Jaanipäeval käis Enn Lillemets ja tõi ära kümme eksemplari Betti Alveri jaoks ostetud Heiti Talviku luulekogu. Päevik fikseerib: „Enn Lillemetsal oli kaasas 19. juuni „Helsin[k]in Sanomat”, kus Nobeli pr. kandidaatide seas virolainen Betti Alver” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 192p–194).

Juuli algus on kulgenud harilikes askeldustes, ent siis, 19. juulil saabus kiri New Yorgist professor Mardi Valgemäelt ingliskeelse antoloogia asjus, kirjutatud 18. juunil 1988 (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1). Lühikese enesetutvustuse järel on Mardi Valgemäe Betti Alverit informeerinud senisest tööst valikkogu koostamisel ja edaspidistest kavatsustest:

Teie valikkogusse tahaksin paigutada 80–100 luuletust – võib-olla koos eesti­keelsete tekstidega. Momendil on olemas umbes 20 varem avaldet tõlget (E. Howard Harris, Ivar Ivask, W. K. Matthews, Felix Oinas / Willis Barn­stone). Käsikirjas on umbes 120 (Jüri Kurman, Talvi Laev / Gabriella Mirollo, Merike Lepasaar-Beecher, Ilse Lehiste, Taimi Ene Moks). Tõlkeid on lubanud saata veel Urve Karuks, Tiina Kirss, Riina Tamm jt. Ameerika luuletaja William Collins on andnud omapoolse nõusoleku neid kõiki vajaduse korral siluda. Aastavahetusel tahame saata kimbu meie arust õnnestunud tõlkeid siinsetele kirjastustele, et kuulda nende arvamusi. Ärilisi kirjastusi on USA-s palju, nii suuri kui väikseid, ja 99,9 protsenti neist kindlasti ei tea midagi Eestist ega eestlastest, rääkimata siis veel eesti luulest. Siiski ilmus hiljuti siin kaks Jaan Kaplinski valikkogu, mis paneb meid lootusi hellitama. Ka ülikoolide kirjastused avaldavad vahetevahel baltiainelist materjali („Baltikum” on siin pisut tuntum termin kui „Eesti”), aga neile tuleb tavaliselt tublisti juurde maksta, sest selliste raamatute tiraazh on loomulikult väga piiratud, eriti siinseis mõõtmeis, ega tasu ennast majanduslikult ära. Kust niisugune summa tuleks, seda ma praegu ei tea, aga Tõlkefond on siiani kandnud kõik tõlke­kulud.

Nagu mainisin, oleksin huvitet teiepoolsetest mõtetest ja soovidest, näiteks luuletuste valiku osas või mis iganes. Enne kui astume ühendusse kirjastustega on ka vaja Teie põhimõttelist nõusolekut. Selleks piisab eestikeelsest (aga eraldi lehele paigutet) volituskirjast tõlkekogu avaldamiseks Eesti Tõlkefondi poolt.

Teile ilusat suve soovides ja parimate tervitustega [---]

Postskriptum annab teada, et lisatud on koopia Eesti PEN-klubi kirjast Nobeli komiteele: „See on aga usalduslik ja Nobelikomitee poolt avalikkusele teatamiseks keelatud.” (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1)

Kõnealune koopia leidub endiselt Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi, kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja, on Nobeli komitee poole pöördunud 10. jaanuaril 1988. Rõhutades seda, et ühe kirjaniku loomingu mõistmiseks tuleb tunda sotsiaalseid ja poliitilisi olusid, milles ta elas, on Betti Alver ja tema looming asetatud Eesti ajaloo konteksti: „Väikese rahva poeetilise häälena oli ta suure tundlikkuse ja kaastundega tunnistaja oma rahva rõõmudele, kaotustele ja katsumustele.” Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel ning Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja põhjustatud katastroof; Betti Alveri noorusaeg, küpsemine Eesti väljapaistvaimaks luuletajaks ning tema kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal: „Võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid Betti Alverile. Oma abikaasa, poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis see mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks.”

Esile on toodud eksiilkirjanike roll eesti kirjanduse püsimajäämisel läbi kaose ja järgnenud terrori, mis sundis vaikima kolleegid kodumaal, ja nimetatud, et uus kevad puhkes kodumaa kirjanike jaoks alles Stalini surma järel. Betti Alveri looming on toodud esile kui särav eeskuju noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui ka eksiilis, tema talendi mõju on olnud ületamatu. Alveri nimetamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks, ennekõike tema erakordse ande eest, sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste ja okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks.

Betti Alveri vaimse vangistuse vastase trotsi sümbolina on kiri lõpetatud luuletusega „Tuulelapsed”, alates värssidest „Lennake läbi kõik mandrid! Las maha jääb / leplik legend” kuni luuletuse lõpuridadeni: „Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, / kui mina ei saa – / seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA” (kirjas muidugi ingliskeelses tõlkes). PEN-klubi pöördumisele on lisatud, nagu ütleb märkus selle lõpus, mõned Betti Alveri luuletused tõlkes inglise ja saksa keelde.

Betti Alveri vastus Mardi Valgemäe kirjale on teele läinud 27. juulil ühes volitusega Eesti Tõlkefondile (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 8–9; vt ka f 315, m 87: 1, l 196p):

Austatud Mardi Valgemäe
Sain kätte Teie 18. juuni kirja koos lisandiga ja võtsin kõik endamisi teatavaks. Palun lubage mul sedapuhku oma tunnetest ja mõtetest vaikida. Millised need on, võite vist aimata.
Nüüd siis paar sõna kavatsetava luulevalimiku kohta. Mida sinna võtta, jäägu Teie kui toimetaja ja tõlkijate otsustada. Mingil määral oluliseks pean ehk järgmisi luuletusi:
Leib
Tähetund
Korallid Emajões
Võlg (Itepsile)
Udus
Masin (1 ja 2)
Vabaduse deemon (Jäägu teistele alandlik jaatus)
Sõnarine (on vist üldse tõlkimatu)
Tuulelapsed

Kuid kordan veel, need luuletused pole üldse obligatoorsed – peaaegu kõik oleneb ju ikkagi tõlke õnnestumisest.

Meeleldi kuuleksin edaspidi, kas või kui soodsalt valimiku küsimus edeneb. Ometi poleks ma eriti valusalt pettunud ka vastupidise tulemuse puhul.

Teid ja teisi asjasse pühendatuid kõigest südamest tänades ja tervitades

Betti Alver

Kolme päeva pärast, 30. juulil 1988 on tehtud esimesed märkmed salapärases luuleümbrikus:

Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult – siis enesele vaevalt küll. [---] Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on ju suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi – olid need mu elamused eriti rasked mulle isiklikult väga lähedaste inimeste traagilise saatuse … puhul

Vist ei saa enam olla kahtlust, et leitud märkmed on ülestähendused võimaliku tänuavalduse tarbeks Nobeli kirjandusauhinna puhul. Tsiteeritud mõttearendus näib otseselt tõukuvat PEN-klubi pöördumisest.

Järgnevatel kuudel, nagu on näha kuupäevadest märkmete juures, on Betti Alver teemaga pidevalt tegelenud. Päevik seda ei nimeta, nagu ei maini ka tõlkimist ega auhinda. Ent ootamatusse kohta päevikus, augusti- ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud kahest tühjast leheküljest vasakpoolsele (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 199p) on märgitud:

1. nov. (pühap.) 1987 meeletu kiri Anne-Malle Hallikult (Nob. pr. kandidaat)
13. okt (neljap.) 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja

Hoogsalt, harilikust suurema käekirjaga kirjutatud teksti alla on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol ∞.

13. oktoobril 1988 tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi. Selleks osutus egiptuse kirjanik Nagīb Maḥfūẓ (The Nobel Prize 1988).(6)

Järgmisel päeval, 14. oktoobril, nagu osutab Betti Alveri päevik, ilmus Sirbis ja Vasaras „Ivar Ivaski jutt, ms. B.A. ingl. keele luulevalimikust Ameerikas ja n. e.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 201p). Kõne all on Ivaski asutatud ­Neustadti auhind, mida peetakse väärikaimaks tunnustuseks Nobeli kirjandus­auhinna järel ja kutsutaksegi Ameerika Nobeliks (Kiin 2012). Ivaski usutleja Eerik Tedre küsimusele eestlastest auhinnakandidaatide olemasolu kohta on Ivaskil tulnud vastata eitavalt: „Aga mul oleks hea meel, kui esitataks näiteks Betti Alveri nimi. Enne seda on aga tarvis, et tema loomingu paremik oleks inglise või mõnesse teise rahvusvahelisse keelde tõlgitud. Praegu professor Mardi Valgemäe organiseeribki Alveri ingliskeelset valimikku mitmete tõlkijate osavõtul.” (Ivask 1988)

18. oktoobril on saabunud Mardi Valgemäe vastus Betti Alveri kirjale 27. juulist, kirjutatud 5. septembril 1988: „Momendil ei ole midagi erilist teatada. Viimistleme toortõlkeid, et aastavahetuseks kirjastustele saatmiseks parajat kimpu kokku saada. Mõned Teie poolt soovitet luuletused on väga rasked tõlkida, aga teeme oma parima. Kirjutan paari kuu pärast jälle.” (KM EKLA, f 31: 5, l 2/5) Rohkem Mardi Valgemäe kirju Betti Alveri arhiivis ei ole.

2. juunil 1989 ilmus Sirbis ja Vasaras teade selle kohta, et Eesti Tõlkefond Torontos on juba aastaid organiseerinud Betti Alveri luule tõlkimist inglise keelde. Tõlkida tahetakse umbes paarsada luuletust, viimase paari aasta jooksul on tõlgitud 174,(7) tõlkijateks Jüri Kurman, Talvi Laev, Ilse Lehiste, Merike Lepasaar-Beecher, Elmar Maripuu, Gabrielle Mirollo, Taimi Ene Moks, Felix Oinas, Silvia Airik-Priuhka ja Riina Tamm ning valimiku toimetajaks Mardi Valgemäe. Märgitakse, et Betti Alver ise on tõlkijate tööga seotud, on osa luuletusi välja valinud ja tõlkimiseks soovitanud. Nimetatakse, et Eesti PEN-klubi on Betti Alveri esitanud kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks, kuid tema loomingust saadi tutvumiseks saata vaid Ants Orase saksakeelseid tõlkeid valimikust „Acht Estnische Dichter”, kus on avaldatud viisteist Betti Alveri luuletust, ja W. K. Matthewsi ingliskeelseid tõlkeid valimikust „Modern Estonian Poetry”, kus Betti Alveri luuletusi on kümme. Ei jäeta mainimata, et üksikuid luuletusi on tõlgitud ka rootsi ja taani keelde. (Aleksius 1989) Mahukaid tõlkekogumikke vene keeles aga ei nimetata, ehkki autoriseeritud tõlgetena võiksid need olla Betti Alveri luule parimad näited võõrkeeles.(8)

Seda juttu Betti Alver aga enam ei näinud, nagu ei saanud lugeda ka „Üle aegade Assamalla” esimesi korrektuurpoognaid, mis saabusid juuni keskel. Igaviku uks sulgus tema järel 19. juunil 1989 koidu eel (vt ka Muru 2003: 246–248).

Suure tõlketöö tulemusena ilmus väike, sinakate kaantega, kaheksa luuletuse ingliskeelset tõlget sisaldav vihikuke „Selected Poems” (1989) nüüd juba Betti Alveri mälestuseks, leinaraamis teatega tema surmast esikaane siseküljel.(9) Raamatu eessõnas avaldavad tõlkijaile tänulikud Arved Viirlaid ja Tõnu Parming, esimene Eesti PEN-klubi, teine Eesti Tõlkefondi president, lootust, et Alveri valitud luuletuste köide, mille ettevalmistamisel on kaasa löönud suur hulk inimesi üle terve ilma, ilmub lähemas tulevikus (Viirlaid, Parming 1989). Mardi Valgemäe teatel Karl Murule pandi käsikiri tõepoolest kokku, kuid „korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud sellele leida turustamisriski trotsivat kirjastajat” (Muru 2003: 245).

Tol Betti Alveri viimasel sügisel Nobeli-kõne visandisse jõudnud mure teema on aga kajana kordunud mitmes pühadetervituses 1988/89. aasta vahetusel: „Mullu jõin murekarika, / tänavu jõin teise täie, / kolmat kannu kallatakse – / ja siiski-siiski-siiski [---] Uskugem rõõmu!”; „selles imelikus maailmas on nii palju muret, häda ja õnnetust, et nagu ei olekski põhjust (eriti) rõõmus olla. Ja siiski – rõõmuta on võimatu elada!”; „me murelik ja ometi päris imeväärne maailm”; „kõigest hoolimata on see maailm siiski nii imepärane ja üllatav”; „kuigi maailm on üleni täis musta muret, pole rõõmgi veel viimseni kadunud” (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 19p–25p).

Kuna minu peamiseks allikaks olnud 1977.–1988. aasta päevikus lõpevad märkmed 29. oktoobriga 1988 ja kirjamustandite kaustikus on viimane kiri 18. jaanuarist 1989, vaatasin, lootuses leida loo kohta enam andmeid, läbi ka teised Betti Alveri viimaste aastate märkmikud-päevikud. Selgus, et need võivad olla vahetud märkmed. Need tõid sündmuste kohta veidi enam teateid, peamiselt rohkem hinnanguid, lugu ise jäi peajoontes samaks. Usutavasti, kui Betti Alverile oleks antud rohkem aega, ei oleks need mustandmaterjalid meieni jõudnud, ja puhtandpäevikust kooruv lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis näidata. Otsustasin uued üksikasjad jätta oma jutustusse põimimata. Mida olulist lisakski täpsustus, et Talvi Laeva tõlkeüritus tundus Betti Alverile algul ebamäärane ja just seetõttu ei rutanud ta vastama, või et sõnumit võimaliku Nobeli auhinna kohta ta esimeses elevuses mõne inimesega jagas, hiljem aga oma avameelsust kahetsedes palus teadet mitte levitada, mõne teise usaldusaluse ees aga vaikis sellest sootuks? Küll aga tundub oluline ära nimetada ehtalverlik kokkuvõte kogu loost: „13. okt. õ. raadios teade. N. pr. 1988 Egiptus, jama niisiis 1. nov.-st 1987 kuni 13. okt.-ni 1988” (KM EKLA, f 315, m 91: 3, l 10).

Selline dramaatiline lugu ja sellest sündinud suure inimese ja suure luuletaja viimne läkitus: mitte millegi ega kellegi orjaks saada, uskuda hinge­imesid, tahta võimatut, hoolimata kõigest, hoolimata sellest, et oled kogu elu olnud persona non grata! Siin kordub see, mis on olemas Betti Alveri loominguski, ent avatumalt, vahetumalt, valulisemalt, saab selgemaks hingevõlg, saavad selgemaks elu valupunktid, loojakreedo.

Betti Alveri selgitusi oma elu ja loomingu kohta ei ole palju. Siiski toovad need teateid pea kõigi tema loometöö aastakümnete kohta.(10) Siinsed haruldased märkmed Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud viimase luuletuskogu, „kildhaaval valminud eluromaani” (Muru 2003: 235) järelhoovuses, kujutavad endast tagasivaadet elatud elule ning omalaadse vaimse testamendina väärivad tervikuna avaldamist.(11)

Publikatsiooni valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimis­projekt IUT 22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”.


  1. Alveri päevikute kohta vt Metste 2006.
  2. Kirjavahetust Betti Alveriga alustas USA-s elanud Kathryn Mets 1969. aastal, kui tal oli käsil magistritöö kirjutamine Betti Alverist ja tema luulest (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 1/1–1/2).
  3. Vt Anne-Malle Hallik Betti Alverile 19. II 1988 (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 9/35).
  4. Vt ka Betti Alver Otto Luigale 7. VI 1988 (Lillemets, Metste 2007: 466).
  5. Talvik, Heiti. Luuletused. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
  6. Akadeemia põhjendas kõrgeima kirjandusauhinna andmist sellega, et Maḥfūẓ on oma „kõrgeväärtusliku loomingu kaudu, mis on niihästi teravapilguliselt tegelikkuselähedane kui ka sugestiivselt paljutähenduslik, kujundanud välja üldinimlikku tähendust omava araabiakeelse romaanikunsti” (Kasemaa 1988: 1717). Eesti keelde on Maḥfūẓilt tõlgitud romaan „Tuhande öö ööd” (2004), tõlkija Kalle Kasemaa.
  7. Ele Süvalepa andmeil pärineb Betti Alverilt üldse 260 luuletuse ringis (Süvalep 2005: 529).
  8. Vt Звездный час. Стихи и поэмы. Москва. Советский писатель, 1973; 142 lk; Поэмы. Хлеб, Великая сушь, Босая нога. Таллинн: Ээсти раамат, 1976; 57 lk; Дети ветра. Стихотворения и поэмы.Москва: Художественная литература, 1979; 238 lk. Tõlkinud on Svetlan Semenenko ja Junna Moritz. Betti Alveri koostööd Semenenkoga peegeldab hästi nende kirjavahetus (vt Lillemets, Metste 2007: 286–325).
  9. Tegemist ei olnud niisiis Nobeli auhinna taotlemiseks välja antud raamatuga, nagu vahel arvatud. Vrd Põldmäe 2014: 538.
  10. Intervjuud ja muudki isiklikku on avaldatud raamatus „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused” (vt nt Lillemets, Metste 2007: 57–72, 93–97, 124–130, 206–208, 234–237, 344–348, 370–373, 484–488).
  11. Mõni katkend neist on avaldatud luuletuskogu „Omajuur” saatesõnas (Metste 2017: 318–320).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 315. Betti Alveri – Mart Lepiku kogu:

KM EKLA, f 315, m 2: 1. Betti Alveri kiri Talvi Laevale 26. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 5: 2. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 6: 1. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 11: 7. Anne-Malle Halliku kirjad Betti Alverile 22. III 1980 – 19. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 17: 7. Talvi Laeva kirjad Betti Alverile 8. IX 1987 – 17. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 20: 12. Kathryn Metsa kirjad Betti Alverile 2. X 1969 – 21. XII 1988.

KM EKLA, f 315, m 31: 5. Mardi Valgemäe kirjad Betti Alverile 18. VI 1988 – 5. IX 1988.

KM EKLA, f 315, m 78. Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Koostamise materjal.

KM EKLA, f 315, m 87: 1. Betti Alver, Päevik. 1977–1988.

KM EKLA, f 315, m 91: 3. Betti Alver, Päevik. 1988–1989.

KM EKLA, f 315, m 151: 15. Gabriella Mirollo, Talvi Laev, tõlked Betti Alveri luulest.

 

Kirjandus

Aleksius, Malle 1989. Betti Alveri luulet inglise keeles. – Sirp ja Vasar 2. VI, lk 13.

Ivask, Ivar 1988. Minu algpunkt on Rõngu. – Sirp ja Vasar 14. X, lk 4.

Kasemaa, Kalle 1988. Nagīb Maḥfūẓist. – Looming, nr 12, lk 1715–1717.

Kiin, Sirje 2012. Eestlane algatas ameeriklaste Nobeli. – Eesti Ekspress 20. IX, nr 38, lk 22.

Lillemets, Enn, Metste, Kristi 2007. Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks. Tallinn: Tänapäev.

Metste, Kristi 2006. Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna, nr 3, lk 118−141.

Metste, Kristi 2017. See omajuur või mis ta oli …. – Betti Alver, Omajuur. Koostanud K. Metste. Tallinn: Tänapäev, lk 315–321.

Muru, Karl 2003. Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa.

Põldmäe, Asta 2014. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Süvalep, Ele 2005. Saateks. – Betti Alver, Koguja. Suur luuleraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 529–532.

The Nobel Prize 1988 = The Nobel Prize in Literature 1988 Naguib Mahfouz. Press Release. October 13, 1988.
http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1988/press.html (25. I 2017).

Viirlaid, Arved, Parming, Tõnu 1989. Preface. – Betti Alver, Selected Poems. Toronto: Estonian Centre, International P.E.N.

1917. aasta kevad oli lootusrikas: oli toimunud Veebruarirevolutsioon, tsaar oli võimust loobunud, 40 000 eestlast olid marssinud Petrogradis ja nõudnud oma riigile autonoomiat. Tallinnas põletati vanglaid ja marsiti samuti. 1905. aasta poliitilised pagulased hakkasid koju tagasi saabuma. „Lilletagem nad üle!” kirjutas Artur Adson Vilde ja Tuglase, eriti Tuglase kojusaabumise puhul (Adson 1917).

Kirjanike organiseerumine oli päevakorral. Mait Metsanurga juures Tallinna Teataja toimetuses käis koos suur osa kirjarahvast, arutati kirjandusliku parlamendi moodustamist (Adson 2007: 105). Kuid aeg polnud suuremaks ühisettevõtmiseks veel küps. Noorema põlve kirjanikud leidsid, et neil on külarealistidega vähe ühist: nemad on pigem uusromantikud, sümbolistid, isegi futuristid (Adson 2007: 105–106).

17. mail 1917 asutasid viis kirjanikku (Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu) ühingu Siuru. Sellest ajast pärineb Parikaste ateljees tehtud foto viiest siurulasest sulnipilgulise Marie Underiga keskel. Johannes Semper oli sel ajal sõjaväes, tema liitus seltskonnaga hiljem, siis tehti foto ka koos temaga. Siuru nime oli valmis mõelnud Tuglas, see on eesti rahvaluules ja ka „Kalevipojas” esinev müütiline lind, „kelle munast kord oli saanud taevas ja maa” (Visnapuu 1951: 291). Kirjanduslik ühing Siuru registreeriti ametlikult 10. juulil 1917, nüüd juba kuueliikmelisena. Esimeheks valiti Marie Under.

Ilm oli Siuru asutamise ajal haruldaselt ilus, „nagu sekundeerinuks loodus revolutsiooni ja Siuru rõõmsale elevusele,” on kirjutanud Artur Adson (1974: 54). Tulevik tundus paljutõotav, nädalate kaupa viibiti kõrgendatud meeleolus: „Möödunud kirjandusliku paastu lõpp, noorte kirjainimeste kokkusaamise uudus, respekt ja huvi üksteise vastu, väljavaade saada pakitsevalt trükkimist ootava raamatu autoriks ja kõige selle taustaks revolutsiooni kevad ning kogu rahva poliitilisele aktiivsusele ärkamine – tihedamate ja rohkemate meeliülendavate komponentide ühtesattumist võis enesele vaevalt ette kujutadagi ja nii kestis tol kevadel siurulastel pidulik meeleolu nädalaid ja rohkemgi.” (Adson 1974: 51) Ja Visnapuu: „Me olime tollal noored ja uljad. Ideed ja mõtted kujunesid ühisvaraks. Kes õieti teab, kelle algatusi ja kelle mõtteid teostati. Me ei koonerdanud vaimukusega. Iga kirjanduslik uljus leidis üldist tunnustamist ja poolehoidu.” (Visnapuu 1951: 282) Kirjanduslikult kõige kogenum siurulastest, Friedebert Tuglas, nägi asju laiemalt: „Elame hetkel, mis on eesti rahva kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole või jälle tagasi endise ainelise ja vaimse orjapõlve ahelaisse. [---] Nüüd või ei iialgi enam – teie loojad ühiselu ja poliitika, ajaloo ning kultuuri alal! Nüüd või ei iialgi enam – teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ning sõjamehed!” (Tuglas 2001: 64–65)

Kohe algusest peale oli plaanis koguteose – Siuru albumi – väljaandmine, samuti raamatute kirjastamine. Avaldamist ootasid Underi „Sonetid”, Visnapuu „Amores”, Gailiti „Saatana karussell”, Semperi „Pierrot”. Olud revolutsioonide- ja sõdadeaegses Eestis olid äärmiselt ebasoodsad, kollitas paberipuudus, noortel kirjanikel polnud muidugi ka raha, Saksa ja punaste okupatsiooni ajal seati taas sisse tsensuur.

Kohe hakati kavandama Siuru õhtut Estonia teatris, mis toimus 25. septembril 1917. Sellest ja Siuru loteriist loodeti saada tulu trükikulude katmiseks. Õhtu proloog oli Sänna trubaduurilt Artur Adsonilt. Semper luges ette pika novelli „Üle kanarpikuse palu”, Under oma uue luuletuse „Kurvad rõõmud”, Tuglas novelli „Kangastus”, Visnapuu retsiteeris poeese, refrääniks rida „Ah, armastan, ah, armastan”, Gailit luges efektselt oma „Saatana karusselli”. Lõpuks esitasid Estonia näitlejad „halekoleda draama viies vaatuses” Kitzbergi „Veli Hennu” või „Hennu velje” ainetel, tegelikult lühikese groteski, peaosades Estonia näitlejad Paul Pinna ja Eduard Türk (Adson 1974: 56–57, 2007: 123; Adson, Tuglas 2011: 153).

Aegsasti oli hakatud kavandama ka loteriid, mille pileteid müüsid Gailit, Visnapuu ning nende sõpruskond aplombikalt „kogu suve”. Loteriivõitudeks olid muude hulgas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, August Gailit ja Henrik Visnapuu veerand tundi võitja käsutuses, pudel konjakit, kapsapea, hobune, lehm, siga jne. Kapsapea oli ehtne ja hiljem oli kapsalehti kõikjal Estonia koridorides, koduloomad seevastu pärinesid Stude kondiitriärist (Visnapuu 1951: 292).

Siuru õhtuks olid saanud valmis Underi sonetid, seda raamatut müüdi Estonia fuajees mõnisada eksemplari. Õhtu sissetulek andis võimaluse kuluka albumi väljaandmiseks (Adson 1974: 57).

Arvustajad olid õhtu kordamineku suhtes üsna kriitilised. Hugo Raudsepale jättis kogu see „individualismi internatsionalism” „vaimlise tühjuse tunde”, eelnevat reklaami nimetas ta „ameerikalikuks”; teatrimees Karl Menning kritiseeris kirjanike esitusi, kuid eriti pahandas teda pilaetendus auväärt Kitzbergi tekstiga(1) (Raudsepp 1917; Menning 1917).

Album sai valmis 10. novembriks 1917. Selle ilmumist tähistati Siuru õhtuga Viljandis. Tuglas pidas seal kõne „Kirjanduslikud väljavaated” (vt Tuglas 1917, 2001).

1917. aastal ilmus Siuru kirjastuse märgi all lisaks albumile ja „Sonettide” kahele trükile veel Adsoni „Henge palango”, Visnapuu „Amores”, Semperi „Pierrot”, Gailiti „Saatana karussell” – kokku kaheksa raamatut, mis on üks kuuendik 1917. aastal ilmunud ilukirjanduslike teoste koguarvust (Eelmäe 1981: 26).

Siurulaste ja Siuru väljaannetega oli seotud ka rühmitusse mittekuuluvaid kirjanikke: Aino Kallas, Villem Ridala, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Richard Roht. Raskelt haige Jaan Oks oli siurulaste, eriti Adsoni, hoolealune, hiljem anti välja tema teoseid. Siuru kirjanduslikest mängudest sündis ka üks eesti kirjanduse võluvamaid fiktsionaalseid tegelasi – Arthur Valdes, kelle luuletusi avaldati Siuru albumites. Tema elust ja teostest kirjutas Tuglas esseenovelli. Valdes oli kollektiivne pseudonüüm, lisaks Tuglasele kasutasid seda nime teisedki. Hiljutises minevikus ka Jaan Kross oma „Paigallennus”.

Siuru oli kirjanike ühing, kuid siurulastel oli palju sõpru ka noorema põlve kunstnike hulgas: Nikolai Triik, Ado Vabbe, Otto Krusten, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi jt. Nikolai Triik on Siuru embleemi autor, Vabbe illustreeris albumeid, Otto Krusten populariseeris Siurut karikaturistina ajakirjanduses.

1919 anti Siuru kirjastus üle Carl Sarapi Odamehele.(2) Siurulased said tasu trükilao ja paberi eest, Odamees kohustus välja andma siurulaste teoseid. Artur Adson peab seda Siuru lagunemise alguseks (Adson 2007: 167). Ka Visnapuu kahetseb kirjastusest loobumist nii oma allpool avaldatud kirjas kui ka paguluses ilmunud mälestustes. Tõeline konflikt sündis siiski Gailiti pamfletist „Sinises tualetis daam” Marie Underi kohta (Gailit 1919). Tekkinud tüli tõttu astusid „pahad poisid” Gailit ja Visnapuu Siurust välja. Uuteks liikmeteks – et oleks ikka kuus krüsanteemi,(3) kirjutab Visnapuu – said Alle ja Barbarus (Visnapuu 1951: 299).

Tundub, et teatav temperamentide ja stiilide konflikt oli Siurus algusest peale olemas. Kõik algas kevadest, vabanemisjoobumusest ja mängust, kusjuures esialgu haaras mäng kaasa kogu seltskonna. Üksteist kutsuti hüüdnimedega nii kõnes kui ka kirjas. Marie Under oli Printsess ja Artur Adson tema Paaž, Visnapuu oli Vürst, Gailit Ge. Tuglast kutsuti Felixiks nagu tema romaani „Felix Ormusson” tegelast. Semper oli Asm, vihje Otto Ernsti romaani „Asmus Semperi noorusmaa” nimitegelasele (sks k 1904, ee k 1928). Aga kui siurulased hakkasid end nimetama santlaagriteks, siis Adsonile see ei meeldinud – Printsess ei olnud ometi mingi santlaager! (Adson 2007: 113) Adsoni mälestustest jääb mulje, et temale ja Printsessile ei meeldinud nii mõnedki värvikad tembud ja boheemitsemised, mis ometi lisasid kirjanduslikule rühmitusele värvi ja tuntust. Ta nimetab Gailitit ja Visnapuud Siuru vasakpoolseks, Underit ja ennast aga parempoolseks tiivaks. Tuglas oli tasakaalustaja, Semper kõikus kord ühele, kord teisele poole (Adson 2007: 109).

Tagantjärele meenutavad oma Siuru kirjanduslikku noorpõlve hea sõnaga nii Visnapuu kui ka Adson.

Siuru lõpetas tegevuse 1919, tekkis sotsiaalsem Tarapita. Hakati tegema ettevalmistusi kõiki kirjanikke koondava ühingu loomiseks. Eesti Kirjanikkude Liit sündiski 8. oktoobril 1922, järgmisel aastal hakkas ilmuma Looming ja 1925. aastal sai ametliku heakskiidu Kultuurkapital, mis oli sündinud eeskätt kirjarahva kirjanikupalkade eest peetud võitlusest.

Visnapuu ja Gailiti ägedusel ja loomingulisel temperamendil oli oma roll selles, et Siuru lõpetas tegevuse. Siiski oli Siuru neile oluline, parlamentaarne ja tasakaalukas Eesti Kirjanikkude Liit koos oma vastasutatud ajakirjaga ei rahuldanud nende mängulist, tihtipeale üle piiride perutavat vaimsust eriti algusaastatel, nagu näitab siin avaldatud Visnapuu kiri. 1923. aastal viibisid mõlemad Siuru santlaagrid Saksamaal ja omavahelistest vestlustest on nähtavasti tekkinud idee: Siuru tuleb reanimeerida! Plaanid on konkreetsed ja utopistlikud: kõik peab jätkuma nagu 1917. aastal! 1924. aasta sügiseks peab ilmuma Siuru IV album! Me ei tea, mida vastasid Visnapuule Paaž ja Printsess, sellest Berliinist saabunud mõtteuiust pole Adson kirjutanud ka oma „Siuru-raamatus”. Ja Visnapuu ise pole seda samuti meenutanud oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi”. Tõenäoliselt poleks Adson olnud enam nõus pühendama end täielikult uue Siuru majandusasjade ajamisele. Ja albumite kokkupanija ning seltskonna tasakaalustaja Tuglase aeg kulus nüüd ju täielikult kirjanike ajakirja Looming toimetamisele. Ainsa töötajana, ka korrektorit polnud ametis.

Nii et käesolev kiri on omamoodi mineviku- ja nooruseigatsus, Siuru-igatsus, nostalgiline ja täitumatu katse naasta kunagisse kuldsesse ja lõbusasse noorusaega. Kõike seda saabuva keskea ja auväärseks klassikuks saamise künnisel.

Henrik Visnapuu Marie Underile ja Artur Adsonile1

Berliin

29. sep. 1923.

Väga armastet ning avvustet printsess ning paaž. Pidin teile juba varem kirjutama, kuid tahtsin ära oodata Liidu koosoleku2 tagajärgi. Ajalehtede järele on väga raske aru saada, mis sääl lahti oli, kuid üks on minule selge, et kui Liidu juhatus edaspidigi nii passiivseks jääb, et meie siis selle kirikuaia rahun varsti ära hallitada võime.

Ning see rahu ei vasta enam kaua elavale inimesele. Minu arvamise järele peab Liit jääma kui ametiühingline ettevõte ning sellen suunan tuleb teda ka tõugata, kuid et jälle aktiivselt elada, värskelt ja häätujulikult, selleks tuleb moodusta uued rühmitused, mille külge võiks panna oma teosügelevad käed. Olen oma „V. M.” arvustuse ka sellelt seisukohalt kirjutanud,3 et n e n d e Looming4 kindlad jalad alla saaks, see ametlik ning julgusetu Looming.

Aga selle kõrval elujõulisena ja vabana elagu uvvesti „Siuru”. Pole tarvis enam oma jõudu kuluta asutusele, mille impotents on silmaga nähtav.

Meie oleme kord teinud kõigesuurema lolluse sellega, et likviteerisime Siuru ning Siuru kirjastuse, oleksime praegu suure kirjastuse ning rahade juuren. Olime naiivid uskuden Sarapisse,5 kuid ei ole vaja uskuda nagu välja tuleb, teistesse, vaid endasse. Olime vast meie Gee’ga suuremad süüdlased.6

Kuid ei ole veel hilja kõike otsast alustada. Sellest tuleb jälle usku ning rõõmu; oleme kogenud, oleme vastamisi minnen õppind ära tundma ning äranägema, et meil aega veel küll een on: oleme veendund iga siurulase oma ning iseseisva kirjandusliku tegevuse väärtusesse ning oleme näinud, et üks uus noorpõlv, kes kirjandusen meie asemele võiks astuda, alles lapsemähkmein on. Nõnda siis, meil on aega ning jõudu.

Alustame oma kalkureerit kirjastuse uvvesti ning jätkame Siurut. Tuleva sügiseks Siuru IV, suur 15–18 trükipoognaline ning nõnda iga aasta suur raamat, mis oleks lugemiseväärt, müüme jälle kohvikuten ning turupääl. Tuleb jälle elulust tagasi. Kirjanikkude Liit ütleb, et olla jõudude puudus (milline bankroti tunnistus, et häbi nendel ei ole!), korraldame Siuru päevad, meil on poolehoidjaid ning ka jõude. Meie oleme vabad, meie teame, kes tahab meid toetada ning tunneb kaasa, olgu hääd, kes ei taha, käigu kuradille. Meil mõni mure või popsikoht Loomingu näol käen!

Kui teie pool veel vana Siuru arm roostetand pole, lööme käed, mis on aastate jooksul kogeden õppind vastastikku üks teist austama ja hindama, kokku ja purjed üles ning paks kollane siidi Siuru lipp masti.7

Meie kavatsus Gee’ga on järgmine. Meie tuleme tuleva juunikuul Eestisse, sirutame koivi, teeme eeltöid ning sügisel lööme lahti Siuru sügispäevad!

Albumi jaoks aga alaku eeltööd kohe. Minu poolt saaks 2000–3000 rida poeem, Geelt 6 trükipoognat romaan,8 tihedamalt trükkida, umbes 3–4 Loomingut. Esimen, s.o IV Siurun oleksid esindet ainult siurulased, järgmistesse võiks võtta jälle sõpru, aga ükskord peab ometi mõni asi ilma Grünthalita algama.

On lootust, et natukene raha võib laenuks saada, peaks teadma, kas „Päevalehe” kirjastuse juuren krediiti saaks, kui meie tahaksime albumi sügiseks Siuru päevaks välja saada. Hää oleks, kui paaž sen suhten ääriveeri maad kuulaks. Pikemaist albumi töist teeksime äratrükid ning kirjastusel oleks algus. Nüüd on tutvusring laienenud, võimalusi rohkem, paneme oma energia jälle tööse ning vahetame jälle ta kullaks ning kuulsuseks.

Kõige rohkem kardame meie Tuglase pärast. Loomulik oleks, et Loomingu toimetamine siis läheks kellegi mittesiurulase, näituseks Suitsi kätte. Kuid järele kaaludes võiks isegi Tuglas Loomingut toimetada. Oleks küll pahem, kuid Tuglas ei tahaks vist omast kohast lahkuda.

Eesti rahvale üks koguteos aastaks, milles ka lugemist oleks, nii 2000 eksemp. See peaks müübuma. Kuid ainult pikemad luuletusküklit, pikemad artiklid-esseed ning leheküljerikas koguteos!

Selle juuren võiks tarvilikul korral olla mõeldavad löökvihud, väikse arvulised ning lühiartiklilised. Mõtelge tööde pääle ning rääki[g]e ning selgitage asja kohapääl olevate siurulastega. Ning teadustage juba kohe omi arvamusi.

Kõige parema tervitusega

                          HVisna

 

Kommentaarid

1. KM EKLA, f 180, m 4: 29. Henrik Visnapuu kirjad Karl Arthur Adsonile. 24. XII 1917 – 1. X 1927 ja dat-ta.

2. Kirjanikkude Liidu korralised aastakoosolekud toimusid esimestel aastatel septembrikuus. Visnapuu nimetatud koosolek toimus 23. septembril 1923. Kohal viibis 12 kirjanikku, umbes kolmandik liikmeskonnast, lisaks mõned külalised. Vaba Maa sisukokkuvõtte põhjal (millest Visnapuu ilmselt oma kirjas kirjutab) arutati peamiselt mitmesuguseid majandusprobleeme, sh aprillikuust ilmuma hakanud Loomingu kulusid. Etteheiteid oli Loomingu sisule: Barbarus leidis, et äsja ilmuma hakanud ajakirjal ei ole piisavalt „vaimlist ilmet”. Arutati ka Visnapuu ettepanekut asutada Kirjanikkude Liidu kirjastus. Selle ettepanekuga tegelemine jäi liidu juhatuse ülesandeks. Vt Vaba Maa 25. IX 1923, nr 219.

3. Visnapuu on andnud ülevaate Loomingust nr 4: Vaba Maa 15. IX 1923, nr 211. Eriti kiidab ta selles numbris ilmunud Richard Rohu novelli „Viimne kevad”.

4. Visnapuu kõneleb „nende Loomingust”, ometi on ta ise olnud Loomingu algaegadel üks kõige enam avaldatud autoreid. 1923. aastal on tema luulet avaldatud ajakirja 1. ja 2. numbris, nr 6–7/8 on ilmunud poeem „Armastus – surm”. See poeem on lõpetatud 27. septembril, st kaks päeva enne siin avaldatud kirja kirjutamist.

5. Siuru kirjastus anti üle 1918. aastal Tartus asutatud Odamehele, mille omanik oli Carl Sarap (1892–1942). 1919. aastal andis see kirjastus välja kirjandus-, kunsti- ja teadusajakirja Odamees (tegevtoimetaja F. Tuglas), seejärel nädalalehte Odamees (tegevtoimetaja A. Alle), edaspidi (1922–1929) veel üht Odamehe nime kandvat kultuuriväljaannet. Kirjastus lõpetas 1927. aastal pankrotiga. Oma edasises elus huvitus Sarap fotograafiast ning pildistas kodumaa loodust, ehitisi, linnavaateid, talusid. Temast kujunes selle perioodi üks silmapaistvamaid fotograafe. 55 aastat hiljem käis fotograaf Peeter Tooming Carl Sarapi radadel ja pildistas samu kohti ja vaateid. Sarapi ja Toominga paralleelfotodega on ilmunud 9 fotoraamatut Eesti linnadest ja maakondadest.

6. Vt saatesõna.

7. Keiserliku Saksamaa kapituleerumise ja Eesti vabanemise puhul okupatsioonist kavandati Tartus 1918. aasta novembris manifestatsiooni. Selleks puhuks valmis kuldkollasest siidist lipp, millele kunstnikud maalisid Siuru embleemi – Siuru ingli, nagu seda kutsuti. Lipu olevat enamlaste kartuses hävitanud Konrad Mägi (Adson 2007: 165–166; Visnapuu 1951: 290).

8. 1922. aastal on Gailit teatanud, et tal kaks romaani valmis olevat (vt Odamees 1922, nr 1, lk 33). Võimalik, et üks neist romaanidest oli „Purpurne surm” (1924), mille üks katkend ilmus 1920. aastal ajakirjas Ilo (nr 9). Võimalik, et Visnapuu peab oma Siuru uue albumi kavandis silmas just seda romaani. Gailiti järgmine romaan – „Toomas Nipernaadi” – ilmus 1928.

Tänan Brita Meltsi ja Elle-Mari Taliveed, kes aitasid kaasa selle publikatsiooni teokssaamisele.

Saatesõna ja kommentaarid: MALL JÕGI


  1. August Kitzberg oli etenduseks loa andnud (Visnapuu 1951: 292).
  2. Juba 1918 oli Odamehe ja Siuru ühiskirjastamisel ilmunud „Siuru” II.
  3. Adson nimetab seda, nagu oleks siurulasi nimetatud „kuueks krüsanteemiks”, müüdikeseks, „millega taheti märkida, et me kõik krüsanteemidega uhkustasime. Peale Gailiti ja Visnapuu ei kandnud meist keegi krüsanteemi, ei nööpaugus ega käes.” (Adson 1974: 50–51)

Kirjandus

Adson, Artur 1917. Lilletagem nad üle! – Tallinna Teataja 3. V, nr 96.

Adson, Artur 1974. Marie Underi eluraamat. I. [Lund]: Vaba Eesti.

Adson, Artur 2007. Siuru-raamat. Tallinn: Tänapäev.

Adson, Artur, Tuglas, Friedebert 2011. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Eelmäe, August 1981. Kirjanduselu revolutsioonide ja kodusõja aastail. – Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Aastad 1917–1929. Tallinn: Eesti Raamat, lk 216.

Eesti kirjanikkude liit. Aastakoosolek 23. sept. s. a. Tallinnas. – Vaba Maa 25. IX, nr 219.

Gailit, August 1919. Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Underist). – Postimees 27. VIII, nr 182.

Gailit, August 1920. Katke romaanist „Purpurne surm”. – Ilo yheksas, lk 10–30.

Kirjanik August Gailit 1922. – Odamees, nr 1, lk 33.

Menning, Karl 1917. Siuru-õhtu „Estonias”. – Päevaleht 27. IX, nr 218.

Raudsepp, Hugo 1917. Siuru. – Tallinna Teataja 28. IX, nr 219.

Tuglas, Friedebert 1917. Kirjanduslikud väljavaated. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis, 10. nov. 1917. – Sakala 13. XI, nr 131.

Tuglas, Friedebert 2001. Kirjanduslikke väljavaateid. Kõne, peetud „Siuru” õhtul Viljandis „Koidu” saalis 10. novembril 1917. – F. Tuglas, Kogutud teosed 9. Kriitika V. Kriitika VI. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 61–65.

Visnapuu, Henrik 1923. Kirjandus. „Looming” nr 4, august. Eesti kirjanikkude liidu kirjastus. – Vaba Maa 15. IX, nr 211.

Visnapuu, Henrik 1923a. Kurbus tuli mu tuppa. – Looming, nr 1, lk 21.

Visnapuu, Henrik 1923b. Paratamattus. – Looming, nr 2, lk 84.

Visnapuu, Henrik 1923c. Armastus – surm. – Looming, nr 6, lk 401–405, nr 7/8, lk 481–485.

Visnapuu, Henrik 1951. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

1938. aasta 16. detsembril avati Riia Läti Seltsi ruumes Läti Kirjanduse- ja Kunstikoda. See oli üks organisatsioon nn Läti kodade süsteemist, mis loodi Kārlis Ulmanise valitsemise (1936–1940) ajal ning mille eesmärk oli läti kultuuri edendamine.

Läti kirjandus- ja kunstipäevadele saabus külalisi Eestist ja Leedust. Aasta enne Friedebert Tuglast olid külalisteks Bernard Kangro ja Eduard Hubel ehk Mait Metsanurk, kelle romaan „Ümera jõel” ilmus 1939. aastal läti keeles Jānis Žigursi tõlkes.(1) Tuglase 1940. aasta reisi laast „Läti muljeid” on ilmunud tema kogutud teoste 11. köites (2014).

Vähem kui kuu aega enne Balti riikide okupeerimist peetud pidulik kõne on tollast poliitilist situatsiooni arvestades ilmselt tahtlikult apoliitiline.

Tuglase raamatukokku kuulub sarjas „Elav teadus” ilmunud letofiil Mart Pukitsa „Läti kultuurilugu” (1937), mis esitab mitu paralleeli meie ja Läti ajaloost. Kõnelejagi mainib lõunanaabrite rahvusliku ärkamisaja ideelist juhti Krišjānis Valdemārsi (1825–1891), Johann Köleri kirjasõpra, kelle väljaanne Pēterburgas Avīzes (Peterburi Ajaleht) oli Carl Robert Jakobsoni Sakala eeskuju. Valdemārs rajas hiljem Heinaste merekooli. „Läti Hurt”, loodusteadlane Krišjānis Barons (1835–1923), oli õppinud Tartu ülikoolis.

Lisaks ajaloolistele paralleelidele toob Tuglas oma kõnes esile eestlasi ja lätlasi siduvad looduslikud ning eriti kultuurilised sarnasused, nimetades muu hulgas ka kummagi rahvalaulude ühisjooni, mida on oma raamatus käsitlenud ka Pukits. Tuglase kõnes mainitud väljapaistva luuletaja Edvarts Virza (1883–1940) kirjanikust, tõlkijast ja diplomaadist lapselaps Anna Žīgure (snd 1948) on aga arvanud dainad eesti regilaulust poeetilisemaks.(2) Ehk saaks nõnda eristada ka Virza nn Straumeni idülle ehk talupojaelu kujutavat proosapoeemi „Taevaredel. Aasta vanas Semgale talus” („Straumēni”, 1933; eesti k 1937) ning Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhitooni. 1939. aastal, mõni aeg pärast „Taevaredeli” eesti keeles ilmumist tekkis Loomingu veergudel läti vasakpoolse kriitiku Lucija Upīte artiklist alanud poleemika, osalisteks veel tõlkija Mart Pukits ja Heiti Talvik.(3) Upīte süüdistas Virzat autoritaarse režiimi õigustamises ja populariseerimises: Ulmanise Lätis ei saanuks ta ilmselt niisugust kriitikat avaldada. Meie kriitikud nägid Virza „mälestuste nõiapeeglis” – nagu kirjutab Talvik(4) – märksa rohkemat kui vaid päevapoliitilist tööriista. Virza oli pärast sõda Lätis keelatud autor: kui Tuglas oma kõnet pidas, oli Ulmanis ise seda kuulamas, mõni aeg hiljem poleks Ulmanise preemia laureaati Virzat enam mainidagi saanud.

Lätis tegutses sel ajal mitu vilunud eesti-läti suuna tõlkijat, nagu Tartus õppinud Elīna Zālīte (1898–1955) ja Eestis sündinud Jānis Žīgurs (1915–1988), aga ka eestlannaga abiellunud tulihingeline Eesti-huviline Alfrēds Ķempe (1890–1967), kelle tõlkes ilmus 1941 Eduard Vilde „Mahtra sõda” („Machtras karš”,pidi algselt ilmuma 1940). Ķempe lootis kunagi kogu eesti kirjanduse läti keelde tõlkida.(5) Ta on Lätis avaldanud käsitlusi eesti kirjanikest, luulest ja rahvatantsust. Vastupidisel tõlkesuunal on sel ajal väga oluline Mart Pukitsa, aga ka Karl Abeni nimi. Kõnes mainituist tundis eesti lugeja Kārlis Skalbe (1879–1945) muinasjutte Pukitsa vahendatuna ja Jānis Poruksi (1871–1911) jutustusi nii Pukitsa kui ka Abeni tõlgituna. Rainise (Jānis Pliekšāns, 1865–1929) näidendid olid ilmunud Abeni, Andrievs Niedra (1871–1942) looming taas Pukitsa tõlkes. Suure realisti Rudolfs Blaumanise (1863–1908) jutustusi ja näidendeid oli jõudnud eesti keelde juba enne nende kahe tõlkija tegevust.

Iseloomustamaks lätlaste huvi eesti kirjanduse vastu väärib tsiteerimist intervjuu Jānis Žigursiga, kes Riigi Ringhäälingu külalisena viibis 1940. aasta kevadel Tallinnas. Läti ringhäälingu kooliraadio toimetajat on küsitletud päevalehes Uus Eesti, milles Žigurs ütleb: „Näiteks Metsanurga „Kutsutud ja seatud” on arvustustes tunnustatud parimaks psühholoogiliseks romaaniks ja sellisena teda kõrvutatud prantslaste omadega. Tehakse sellest nagu intelligentsi mõõdupuu – et kas oled Metsanurga teost lugenud või mitte. Arvan, et oleks väga raske leida kirjandusehuvilist lätlast, kes ei tunneks A.H. Tammsaaret, M. Metsanurka, A. Gailitit, M. Underit, A. Mälku, P. Vallakut ja teisi.”(6) Žigurs mainib ka Riia Kunstiteatri suurt huvi eesti näidendite vastu. Tema saadete kavas oli üle nädala vähemalt üks eesti novell lätikeelses tõlkes, lisaks eesti luulet ja loenguid eesti kultuurist. Tuglase kõnes esile toodud „Põrgupõhja uue Vanapagana” katkenditki oli Žigursi tõlkes juba raadios esitatud ning A. H. Tammsaare mälestamisaktustel 1940. aasta kevadel Lätis ette kantud.

Friedebert Tuglase sõnavõtt läti kirjanike päeval kuulub Tuglase ettevalmistatud kogutud teoste käsikirja „Valitud kõned”, mis on hoiul Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas.

  1. Vt Läti hinnang „Ümera jõele”. Kiitev arvustus Mait Metsanurga äsja lätikeelses tõlkes ilmunud romaanile. – Uus Eesti 24. IX 1939, lk 6.
  2. M. M ü ü r i p e a l, „Taevaredel” sündis Billite talus. – Maakodu 2006, nr 4, lk 8.
  3. L. U p ī t e, Läti kirjandus aja veskis. – Looming 1939, nr 5, lk 536–540; M. Pukits, Poleemika. Selgituseks. – Looming 1939, nr 7, lk 786–788; H. Talvik, Ed. Virza: Taevaredel. – Looming 1939, nr 8, lk 891–893.
  4. H. T a l v i k, Ed. Virza: Taevaredel, lk 891.
  5. D. K a r e v a, Vaimulootsik triiki täis. – Sirp 20. XI 1998.
  6. Uusi eesti teoseid läti keelde. Jutuajamine „Ümera jõel” tõlkija J. Žigursiga. – Uus Eesti 16. IV 1940, lk 7.

 

 

Kõrgeauline härra minister, auline Läti Kirjanduse- ja Kunstikoja juhatus, kallid läti kolleegid!

Ma ei julge kaua teie tähelepanu koormata võõrkeelse kõnega. Lubage mul ainult edasi anda eesti kirjanikkonna siiras tervitus teie organisatsiooni suurteks tööpäevadeks. Teiseks tahan kasutada võimalust oma rõõmuavalduseks, et võin isiklikult osa võtta neist päevadest. Teie mõtted on muidugi sihitud oma maa vaimuelu organiseerimisele ja tõstmisele. Kuid mis saavutate teie, see annab initsiatiivi ja hoogu ka meile. Olgu teie töö viljakas! Eesti vaimuinimeste mõtted ja südamed on teiega.

[Selle minu eestikeelse sissejuhatuse tõlkis läti keelde Elīna Zālīte. Järgneva kõne kandis ta ette ainult läti keeli:]

Eesti tänapäeva kirjandus.

Kui ma siin täna eesti kirjanduse esindajana sõna võtan, siis teen ma seda teadmises, et see toimub kuulajaskonna ees, kes pole meile eestlastele kauge ega võõras. Meie rahvaid ühendavad samad looduslikud elutingimused ja seovad samad ajaloolised pärimused. Meie teed nii õnnes kui ka õnnetuses on kulgenud kõrvuti. Kuid põline ühe ja sama mere ääres, ühe ja sama päikese all elamine ei või mõjuta olla meie rahvusmentaliteedi kujunemisele ning sellest võrsunud vaimuvaradele.

Meile pole küll veel täitsa selge, kui palju on meil ühiseid muinaspärandeid. Kuid igatahes on juba juhitud tähelepanu ühisjoontele läti ja eesti rahvalaulu sisu ja aine käsitluses, värsimõõdus ning mõtteparallelismis. Niisama langevad meie muinasjuttude luulekujud suurelt osalt ühte. Veel selgemaks saavad aga paralleelnähtused, nii pea kui jõuame aegadeni, mil kumbki rahvas võis alata juba teadlikult ja organiseeritult oma rahvusliku kultuuri harrastamist. Võtkem kas või kohe ärkamisaja suured kümnendid. Eks seisnud seal kõrvuti kaks suurmeest – teil Krišjānis Valdemārs, meil Carl Robert Jakobson – mitte ainult juhuslikud kaasaegsed, vaid sama vaimu tööriistad. Ja kas ei esinenud seal kõrvuti Krišjānis Barons ja Jakob Hurt – üks töötades küll Moskvas, teine Peterburis, kuid mõtted mõlemal juhitud oma kodumaa muinasluule kogumisele. Ja nii on möödunud hilisemadki aastakümned ühiselt: masendavad venestusajad, sajandi alguse uus ärkamine, rasked Maailmasõja päevad ja lõpuks kummagi maa vabanemine ühises võitluses ühtede ning samade vaenlaste vastu. Jah, ka meie tänapäeva elutingimusis, oludes ja ohtudes on nii palju ühist. Kuid on loomulik, et selline ühine saatus ka ühiseid lootusi ja kartusi on äratanud, mis on kajastunud meie loominguski. Kui on olnud realiteet sama, ei puudu siis sellest realiteedist tõusnud luulelgi samad tunnusjooned.

Oleme siiski peaaegu nagu sama maa lapsed. Meie eestlased elame vaid pisut põhja pool ja pisut karmimais tingimusis. Sellepärast on meie iseloomgi vahest pisut kinnisem ja tundeelu vähem lüüriline kui teie oma. Kuid kui eestlane loeb Virza Straumeni idülle, siis meenuvad talle kõige kaunimad mälestused ta oma kodutalust. Ja kui lätlane jälgib Tammsaare Vargamäe eepost, küllap siis kangastuvad tallegi ta karmimad kogemused võitlusest oma maaga ning maa eest.

Olen tahtnud siin rõhutada, et meil on nii palju ühist. Kuid pean ka kohe rõhutama, et me seda ühist küllalt hästi ei tunne. Sest kui teised kunstiväärtused vabalt rahvuspiire ületavad, siis takerdub kirjanduslik looming paratamatult keeletõkke taha. On nii harvad need üksikud kummalgi maal, kes suudavad ühesuguse vabadusega nautida mõlema rahva kirjanduslikku eneseväljendust.

Kuid nende harvade tõttu saame ometi pilgugi heita oma naabri vaimsesse varaaita. Tõlge jääb küll ikka tõlkeks ja temas hukkub paljugi, mis sõltub just keelelisest vormist. Kuid ta võimaldab ometi saada käsituse teise kirjanduse aineist ja probleemest ning luua kujutluse kirjeldatud maa rahvaelust ja mõtteviisist. Eriti hõlbustab seda tõlgitud ilukirjandus just laiemas lugejaskonnas, kellel pole mahti ega eeldusi süveneda teise rahva elu käsitlevaisse ajaloolistesse, etnograafilistesse või sotsiaal-poliitilistesse uurimustesse. Ja ses mõttes on läti kirjandus eestikeelses tõlkes juba senigi palju tänuväärset tutvustamistööd teinud. Sellised nimed nagu Blaumanis, Niedra, Rainis, Poruks, Skalbe, Virza pole eestigi lugejale paljas kõla, nagu pole talle tundmatu ka see läti eluavalduste ring, mida nad on kirjeldanud. Ning teiselt poolt tahan uskuda, et eestigi autorite tõlked on Lätis samasugust tutvustaja osa täitnud.

Kuid sel vastastikusel rikastamisvahendil on ometi olulised puudused. Ta ei saa olla küllalt ulatuslik, tal on hädaoht jääda juhuslikuks ja – kõigepealt– ta ei saa iial sammu pidada otse tänapäeva loominguga. Tõlkija jõuab oma valikuni aastate ja aastakümnete pärast, välja arvatud ainult üksikud juhused, kus on küsimuses üksikud ainelt sensatsioonilised või juba erakordselt esile ulatuvad teosed. Mis on aga vaheajal sündinud naabermaal? Mis tehakse seal tänapäeval? Millist osa etendab kirjandus otse sel hetkel rahva mõtte ja tundeelu peegeldamisel ning ideelisel selgitamisel?

Kui minu tänaseks ülesandeks on kõnelda mõni sõna eesti kirjandusest, siis ei taha ma igatahes jutustada kirjanduse ajalugu. Ma ei taha teid tüüdata kaugete nimede, pealkirjade ja aastaarvude loetlemisega. Ma püüan vastata võimalikult lihtsalt küsimusele: mis toimub tänapäeva eesti kirjanduses?

*

On vana tähelepanek: romantiliste kirjandusjärkude domineerivaks vormiks on värss ja lüürikasse kalduv lühiproosa, realistlikel ajastuil aga peamiselt eepilise ulatusega romaan. Nii on see kordunud ka eesti kirjandusloos. Selle sajandi alguse uusromantiline suund viljeles tulemuslikult lüürikat ja novelli, kuid oli romaani alal väheviljakas. Vastupidi, pärast Eesti iseseisvaks saamist algav realismi taaselustumine tähendas ka romaani osatähtsuse tõusu. Viimane kümnend on olnud otse ta võidukäiguks. Ta on esialale tõusnud mitte ainult oma arvukusega, vaid ta valitseb ka lugejaskonna tähelepanu. Kõik muud kirjanduslikud vormid on ta varju jäänud – olgu see novell, näidend või värss. Jätkub ainult tähendusest, et möödunudki aastal ilmus Eestis umbes 30 algupärast romaani, neist mõnedki nelja-viiesaja-leheküljelised. See pole väike arv meie kirjanduslikes oludes.

See romaani võidukäik ei tulnud ometi mitte järsku. Suurte romaanide traditsioon polnud meil üldse kuigi tugev. Vanarealismi ajastust polegi palju muud mainida kui Eduard Vilde ajalooline triloogia ja mõned sama autori teised teosed. Näis, nagu puuduksid Eestis vastavad talendid, püsivus ja ka lihtsalt rahvamajanduslikud eeldused suuremate kompositsioonide loomiseks ning väljaandmiseks. Nii olid Eesti iseseisvusajagi esimesed romaanid sünnilt juhuslikud ja väliselt vähema ulatusega. Alles a. 1926 tegi Anton Hansen Tammsaare algatuse, mis sai teistelegi eeskujuks ja kannustajaks. Sel aastal ilmus nimelt tema viieandelise suurromaani „Tõe ja õiguse” esimene köide. Tammsaare polnud enam noor mees ega algaja. Ta sulest oli ilmunud veerand sajandi jooksul rida pikemaid realistlikke külajutte ja impressionistlikke linnanovelle. Jõudes juba oma viiekümnenda eluaasta künnisele tahtis ta suuremas kompositsioonis anda sünteetilise kokkuvõtte oma nooreea mälestusist, kasvukoha inimümbrusest ja kogunenud elutarkusest. Muidugi ei tarvitse ma läti kuulajaile selgitada Tammsaare suurromaani sisu, – ta on võinud sellega isegi tutvuda, kuigi lühendatud tõlkes.1 Vaevalt ulatus aga autorigi kavatsus esialgu esimesest köitest kaugemale. Kuid ta oli eneselegi ootamatult hästi õnnestunud ja ka vastuvõtt oli selle kohane. See oli nagu laiapiirdelise eepilise jutustamisoskuse avastamine eesti kirjanduses. Kaks ja pool tuhat lehekülge argielu kirjeldust – kas see ei võinud igavaks minna? Otse selle vastu – teose psühholoogiline tihedus, intiimne veenvus, ridade vaheltki hõõguv eluhõng tegi ta kõigile lähedaseks.

Pärast selle suure kompositsiooni lõpetamist avaldas Tammsaare veel kaks suuremat romaani – „Elu ja armastus” ning „Ma armastasin sakslast”. Kuid ma tahaksin peatuda ometi ainult ta viimase teose juures, millega ta veel enne oma ootamatut surma hakkama sai. See on imeväärse pealkirjaga ja veel imeväärsema sisuga romaan: „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis ilmus alles möödunud jõuludeks. Ka läti rahvas tunneb lugusid suure jõuga, kuid juhmivõitu vanapaganast ja tema kavalast sulasest, kes oma peremehe igal juhul lõpuks üle lööb. Kuid Tammsaare on kuidagi osanud need grotesksete rahvajuttude tüübid paigutada meie reaalsesse tänapäeva ja siduda nad kõige aktuaalsemate päevaprobleemidega. Osalt küll päris ehtne vanapagan – isegi väikesed sarvenupud ei puudu, kuid sealsamas ka päris harilik tööori, keda ta „aitajad” tõeliselt alalõpmata tüssavad ja ekspluateerivad. Ja koos autoriga kaldub lugejagi sümpaatia lõpuks selle vanapagana poole. See on kibe, sarkastiline, paradoksaalselt vaimukas teos, mille lõplikku mõtet polegi vahest lihtne avastada. Nagu Tammsaare ise oli väga erandlik kuju eesti kirjanduses, nii jääb selliseks ka ta hüvastijätu teos.

Tammsaare kõrval tuleb kohe mainida teist viljakat romanisti. See on Mait Metsanurk – temagi juba üle kuuekümnenda eluaasta künnise astunud. See on oma ideelisis otsinguis palju rahutum, mitmekülgsem, võiks öelda ka praktilisem autor. Ta on oma suures toodangus püüdnud ikka elavalt reageerida ajastu päevaküsimusile, kord rohkem, kord vähem õnnestudes. Praegu tahaksin ometi tähelepanu juhtida eriti ühele ta algatusele uuemas eesti kirjanduses. Aastal 1934 ilmus Metsanurga romaan eestlaste muistsest vabadussõjast „Ümera jõel”, mis on ka lätikeelses tõlkes tuttav.2 Selliseid ajaloolis-isamaalisi romaane oli harrastatud juba ärkamisajale järgnenud ajastul, kuigi hoopis vähenõudlikumal kujul, ja siis oli see laad unarusse jäänud. Nüüd aga lähenes Metsanurk sellele ainete liigile juba nüüdisaegsete ajalooliste teadmiste ja psühholoogiliste nõuetega. Teiselt poolt aga lisas nii autori innukust kui ka lugejaskonna vastuvõtumeeleolu rohkem maksmapääsev rahvuslik suund. Tulemuseks oli sedalaadi ajaloolise ilukirjanduse äkiline võrsumine mõne aasta jooksul. Metsanurgal eneselgi ilmus alles möödunud jõuluks suur romaan „Tuli tuha all”, mis kujutab suuri näljaaegu Eestis XVII sajandi lõpul ja maarahva visa võitlust oma õiguste eest. Teistest Metsanurga hilisema aja romaanest olgu mainitud paari aasta eest ilmunud ja Lätiski tuntud „Kutsutud ja seatud”, mis käsitleb juba meie oleviku kirikuelu.3

Metsanurga poolt algatatud ajaloolist romaani on viljelnud ka Karl August Hindrey oma kaheköitelises Muinas-Eesti olusid kirjeldavas romaanis „Urmas ja Merike” ning paaris teiseski teoses. See autor on praegu aktiivseist eesti kirjanikest õieti kõige vanem, kuigi ta oma puht-ilukirjanduslikku tegevust algas võrdlemisi hilja. Ajalooliste ainete kõrval on ta eriti viljelnud psühholoogiliselt väga peenekoelist nüüdisaja inimese kujutamist nii romaanes kui ka rohkearvulisis novelles. Esimestest olgu eriti mainitud ta „Sündmusteta suvi”.

Kõik järgnevad romanistid kuuluvad juba kas kesk-, nooremasse või koguni noorimasse kirjanikepõlve. Siin tuleks jälle mainida suure ajaloolise romaani „Läänemere isandate” autorit August Mälku. See teos kirjeldab väga patriootilises vaimus eesti viikingiaega ja esivanemate kangelastegusid. Samuti ilmus samalt autorilt pisut varem suur ajalooline romaan „Surnud majad”, mille aine on võetud Põhjasõja aegseist Eesti oludest. Ometi on Mälgu erialaks just ta kodukoha – Eesti saarte karmi ja omapärase miljöö kirjeldamine, mida ta on teinud mitmes romaanis ja novellikogus.

Eriti viljakas ja jõuline romanist on Eesti Kirjanikkude Liidu praegune esimees August Jakobson. Ta debüteeris küll alles 1927. aastal üle seitsmesaja-leheküljelise romaaniga „Vaeste-patuste alev”, mis käsitles Eesti provintsi proletaarset miljööd ja äratas kohe suurt tähelepanu. Ning sellest peale on ta avaldanud üle kahekümne tüseda köite, peamiselt romaane. See haruldane viljakus on äratanud küll kaksipidi mõtlemist, kuid keegi ei saa ka eitada Jakobsoni järjekindlat, veenvat realismi oleviku Eesti inimtüüpide eritlemises, samuti kui tema probleemide aktuaalsust.

Hoopis piiratum on Johannes Semperi romaanitoodang. Õieti ongi kõne ainult kahest ulatuslikumast teosest, millest viimane, neljasaja-leheküljeline romaan „Kivi kivi pääle” ilmus alles möödunud jõuludeks. Semperi erialaks on eesti haritlastüüpide psühholoogiline eritlemine ja nende elamuste nõelterav kinnistamine. Selleks on autori intellektuaalne hingelaad, kirjanduslik kultuur ja stiilioskus enam kui kohane.

Kõige vähem võiks läti kuulajale tundmatu olla August Gailiti, välismailgi populaarse „Toomas Nipernaadi” autori nimi. Selle kõrval tuleks aga mainida ka ta „Isade maad” ja teisi romaane, samuti kui novellegi. Gailiti fabuleerimise ja grotesksete tüüpide loomise oskus ning ta romantiliselt paisutatud stiil on erandlik eesti romaani üldiselt eepilisemalt vestleval taustal.

Ma tean küll, et paljas autorite loetlemine võõrale kuulajale õieti midagi ei ütle, kuid ma oleksin ülekohtune, kui lõpuks vähemalt üksikuid nimesidki ei mainiks, kellel igaühel ometi on oma kindel koht eesti uuemas kirjanduses. Nii on Richard Roht oma paariskümnes romaanis kirjeldanud peamiselt eesti küla ja alevi olusid, samuti kui ka Mart Raud. Albert Kivikas, hea rahvaelu kirjeldaja, äratas viimati tähelepanu oma suure vabadussõja romaaniga „Nimed marmortahvlil”. Jaan Kärner käsitleb peamiselt oleviku või lähema mineviku ühiskondlikke olusid. Enn Kippel on viljakalt harrastanud ajaloolist romaani ja Adolf Hint4 Saaremaa ning meremotiive. Ei tohi mainimata jätta ka vanameister Oskar Lutsu poolmemuaarilist toodangut, Leida Kibuvitsa impressionistlikke tüübiromaane või ka Jüri Parijõe peamiselt juba noorsoole määratud jutustusi.

Nii käsitleb eesti tänapäeva romaan kõiki ühiskonna kihte ja ajaloolisi järkusid, muistsest iseseisvusajast kuni käesoleva hetkeni. Ei või muidugi väita, et siin oleks tegemist ainult meisterteostega või et siin ei leiduks koguni päris asjatut ballasti. Kuid me teame ka, et isegi teisejärgu toodangul on vahel oma positiivne osa täita. Ta aitab tihendada üldist kirjanduslikku pinda, millest võrsuvad üksikud ulatuslikumad saavutised. Kirjandus tervikuna on ikkagi kollektiivse töö tulemus. Samuti teame ka, et see eesti romaani õitselelöök poleks mõeldav olnud enne riikliku iseseisvuse saavutamist. Alles nüüd tekkisid tõelised eeldused selle kirjandusliigi harrastamiseks. Sest andekuski ei aita, kui ühiskond pole veel võimeline selle vilja soodustama ja kandma. Seda suudab ta alles meie päevil.

*

Kui siirdume romaani juurest teiste eesti kirjandusliikide juurde, siis pole siin tõus endisega võrreldes nii märgatav. Viimane kümnend ei tähenda ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt sellist murrangut. Isegi tehnilis-stiililiselt pole siin suuremaid avastusi tehtud, välja arvatud vahest ainult luulekirjandus. Avardumist ja ajakohastumist tundub muidugi küll nüüdisaegsete teemade valikus ja oleviku mentaliteedi maksvusele pääsemises.

Novelli ja lühema jutustuse alal mainigem siin juba varem esinenud nimesid, nagu Hindrey, Metsanurk, Mälk, Jakobson, Kibuvits. Kuid nendegi novellistika liitub vaid osana nende hoopis olulisema romaanitoodangu külge. Erandeiks ses suhtes oleksid vahest ainult Hindrey ja Peet Vallak.

Mis puutub aga näitekirjandusse, siis leidub meil üldse vaid üks puhtakujuline näitekirjaniku tüüp – Lätiski mõne oma teosega tuntud Hugo Raudsepp.5 Ta on avaldanud paar piibliainelist draamat, kuid saavutanud oma tõelise menu ikkagi kümmekonna komöödiaga. Ta on erakordselt löögivalmis ja paradoksiviljakas, reageerides väledalt meil päevakorral olevaisse nähtusisse, mille koomika polegi iga kord võõrale arusaadav. Muist viimase aja näidendeist tuleb eriti mainida August Jakobsoni möödunud aastal ilmunud draamat „Viirastused”. See saavutas oma sügavpsühholoogilise ja pineva arengujoonega väga hea menu teatrilaval. Nii linna- kui maalavad nõuavad aga pidevalt algupäraseid näidendeid. Ja selle nõude rahuldamiseks on viimaseil aastail tekkinud otse kümnete ja kümnete kaupa teatritükke. Kuid kahjuks ei või seda peamiselt jantlikku repertuaari kirjanduslikult kuigi kõrgelt hinnata. Teiseks abinõuks algupärase mängumaterjali soetamisel on romaanide ja jutustuste dramatiseerimine. Nii on rohkesti ka eelpool mainitud teostest näitelavale jõudnud ja sel teel laia üldsuse hulgas veelgi populaarsemaks saanud. Ja meie dramatiseerijail on tõesti leidlikkust, oskust ning julgust. Peab uskuma vist sedagi nende hulgas, kes väitis: kui tarvis, dramatiseerin ka Eesti vabariigi raudteede sõiduplaani! Kuid näidendite-kriis pole ainult meie, vaid palju laiema ulatusega häda.

Eesti luulekirjandus pole küll nõnda romaani varju jäänud kui näiteks novell, kuid seda tähtsust tal igatahes pole, mis paarikümne aasta eest. Siis ta otse domineeris kõigi teiste kirjandusliikide üle. Talle on praegugi jäänud oma kindel, kuigi vähenenud hindajatering. Senised luuletajad on enamasti edasi tegutsenud ja neile on aeg-ajalt ikka uusi andekaid algajaid lisaks tulnud. Eesti moodsa lüürika rajaja prof. Gustav Suits on küll juba palju aastaid peamiselt kirjandusloo uurimisega tegelenud, aga Marie Underi suur lüüriline and on aina süvenenud ja ta väljendusvorm üha peenenenud. Samuti on Henrik Visnapuu viimasel aastakümnel eriti isamaalaulikuna tuult tiibade alla saanud. Selle aja jooksul on kindla ilme võtnud ka Juhan Sütiste elulähedane ja sõnastusvärske looming, mis täidab juba kümmekond kogu. Teistest nii vanemaist kui nooremaist luuletajaist, kelle tegevus pidevalt jätkub, olgu veel mainitud alatine opositsioonimees Johannes Barbarus, idüllikalduv Hendrik Adamson, tööpaatose ülistaja Erni Hiir, intellektuaalne Valmar Adams, epigrammilise kontuuriselgusega Betti Alver ning lüürilise voolavusega Kersti Merilaas. Möödunudki aastal ilmus Eestis paarkümmend uut luuletuskogu.

Ometi ei piirdu ühegi rahva kirjanduslik elu ainult ilukirjanduslikkude teoste enestega, vaid sellesse liitub veel muidki komponente. Siin tuleb arvestada ka kirjanduse ja rahva vastastikust suhet ning mõju, ideelisi väitlusi kirjanduse ümber, arvustust, esseistikat ja osalt kirjandusloo uurimistki. Mis puutub huvisse kirjanduse vastu Eestis, siis on see vähemalt romaanide puhul ilmne. Seda tõendavad kõiksugused ankeedid, kirjanduslikud kohtud ja muud reageeringud. Seevastu on küll kirjanduses eneses suunavõitlused peaaegu vaikinud ega või enam kujutledagi selliseid poleemikaid kui alles kümne aasta eest. Ometi näib meie kirjanduslik areng juba mingile uuele murrangule lähenevat, sest praeguse hetke tundeelu ei taha nagu enam hästi sobida seni valitsenud realismi raamidesse.

Tahan lõpetada oma põgusa ülevaate usus, et eesti kirjanduslik elu on midagi tõesti elavat ja arenevat. Kirjandus pole nüüdsel ajal miski isoleeritud, ainult üksikuile määratud ajaviide, vaid ta on tihedas sidemes kogu rahva organismi kasvu ja võimastumisega. Sellisena tahame ja võime loodetavasti näha ka eesti kirjandust.

*

Mulle on õnn osaks saanud läti kirjanduslikke suurpäevi kaasa elada. Osalt tean, osalt aiman, et läti kolleege samad küsimused huvitavad ja liikvele panevad, mis meiegi kirjanikke. Kummagi liitlasrahva kultuurielu huvides oleks, kui meie kirjandustegelased ikka lähema kontakti saavutaksid. Sest see kannustaks, annaks hoogu ja indu meie edasi ründamisel. Kuid iga vaimne võit ühel pool piiri tähendab seda kaudselt ka teisel pool.

Ma tean, lätlased tarvitavad ütlemata ilusat kõnekäändu, soovides mingile meeldivale nähtusele kauast kestvust. Nad soovivad sellele päikese iga. Lubage ka minul läti kultuuri loovale vaimule ja selle kandjaile päikese iga soovida.

1. „Zeme un mīlestība”, 1–4, Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1936.

2. „Imeras kauja” Janis Žigursi tõlkes ilmus1939.

3. „Aicināts un izredzēts” Elīna Zālīte tõlkes ilmus 1940.

4. Adolf Hint (õieti: Adolf Edmund Hint) muutus raamatukaantel Aadu Hindiks 1940. aastatel.

5. „Mikumärdi” (Mikumerdi, 1930) ja „Põrunud aru õnnistus” (Neprāta svētlaime, 1932) R. Valdessi (õieti Rihards Ferdinands Bērziņš, 1888–1942) tõlkes. Bērziņš on läti keelde tõlkinud näiteks ka Tuglase novellid „Suveöö armastus” ning „Popi ja Huhuu” (1922); just Tuglase tegelaselt Arthur Valdeselt pärineb tema pseudonüüm.

               P a b e r t r ü k k

PDF

Paremad päevad on veel ees …

Marju Lepajõe ettekanne konverentsil „Filoloogia lagunemine“

https://doi.org/10.54013/kk778a4

Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras üha kasvavat arhiivi. Mädchen für alles, ei saa ma jätta meenutamata Uibopuu sõnu, kui 1994. aasta kevadel palusin tal kirjeldada oma tööülesandeid kirjastuses.1

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. Uute noorte annete leidmine ning tasakaalu hoidmine koduhõllanduslikult konservatiivse ja üha rohkem uute asukohamaade moodsast kirjandusest tuge otsiva lugeja vahel oli oluline, ent sama tähtis oli leida autoreid, kes eesti keelt säilitades suudaksid kõnetada uusi lugejaid.

Sellega seoses on peamiselt kõneldud-kirjutatud Helga Nõust (snd 1934) ja Enn Nõust (snd 1933). Seda enam väärib rõhutamist Eesti Kirjanike Kooperatiiviga nii autorina kui ka aktsionärina liitunud noorima, oma kirjanikutegevust inglise keeles alustanud ning hiljem rahvusvaheliseltki tunnustust saavutanud Elin Toona (snd 1937) kujunemine eesti kirjanikuks, samuti Valev Uibopuu roll selles. Veelgi noorematele, näiteks kirjanduslikult andekale keeleteadlasele ja diplomaadile Aarand Roosile (1940–2020), selline soosing osaks ei saanud.

Kui 1964. aastal ilmus Elin Toona esimene romaan „Puuingel”, võis tema nimi tähelepanelikule eesti uudiskirjanduse ja Kangro toimetatud ajakirja Tulimuld järje­kindlale lugejale juba mõnevõrra tuntud olla. Alates 1960. aastast oli Tulimullas kolmel korral ilmunud tema luuletusi, milles aimub virginiawoolfilikku oma toa otsimist ja inspiratsiooni ihalust. „Mu looming oli algul tavaline,” kirjutab Elin Toona aastakümneid hiljem: „Hingelised luuletused „elust”, millest mul ei olnud veel aimugi. Ma otsisin nii mõndagi. Ma otsisin „oma nägu”, oma tuba ja üksildust. Peamiselt aga otsisin inspiratsiooni.” (Oinas 1992: 107) Palju hilisem oli äratundmine, et inspiratsioon tuleb tahes-tahtmata ja kutsumata, ning see tõendas kõiki naiskirjanikele tuntud vaevu ja eelarvamusi ületavalt, et „vaimne ei allu millelegi ega kellelegi”, kuigi töö kirjutusmasina taga võis edeneda aeglaselt (Oinas 1992: 109). Ehk siis: „Kunstid on ainus viis kogu sellest pasast pääseda,” nagu laseb Elin Toona oma loomingu algusjärgus, 1960. aastate künnisel öelda mälestuste minategelasel omaeluloolises raamatus „Pagulusse” (Toona Gottschalk 2017: 389). Varajane pühendumine kirjandusele sai napiks ja lünklikuks jäänud haridusteega (eestikeelne algkool Saksamaal pagulaslaagris, Inglismaal lastekodukool ja õhtukool, teatrikool) Elin Toona kireks. Temavormis kirjutatud mälestusteoses „Ella” ütleb ta:

 

Kirjutamine oli alati olnud Elini lemmiktegevus, samuti joonistamine, ja ta hakkas varsti võitma pisikesi kirjandusvõistlusi Inglise ajakirjades ja uuesti saatma lühijutte BBC-le. Seal jõudis ta niikaugele, et üks tema lugu loeti ette tähtsal kirjandusfestivalil Hullis. Teda nimetati „värskeks nooreks kirjanikuks” ja temast räägiti telesaates „Noorte Maailm”. Ta kirjutas tellimise peale kuuldemänge ja lühijutte ja oli leidnud uue karjääri. (Toona 2008: 157)

 

Osa saamine Londoni kunsti- ja teatriinimeste boheemlikust elust 1960. aastate algul andis rikkaliku elukogemuse, mille Elin Toona on kokku võtnud nii: „Tulin Londonisse teatrikooli, sealt sain näitlema televisiooni. Abiellusin. Lahutasin. Reisisin ümber maailma ja alles Inglismaale tagasi tulles sain aru, et kui ka elaks 100-aastaseks, olin juba 25-aastasena pooled kannad maha jooksnud.” (Toona 1965: 20)

Sellises olukorras hakkas Elin Toona kirjutama inglise keeles romaani, mis kandis pealkirja „The Wooden Angel”: „Romaanil ei olnud mingit seost eestlastega ega minu emaga. See rääkis eranditult minu elust Inglismaal, sõpradest ja ringkonnast, kellega suhtlesin 1960. aastate algul Londonis, kus olid puhkemas seksuaalne ärkamine, nii-öelda swinging London, ja noorte revolutsioon tollaste ilmavaadete vastu.” (Toona Gottschalk 2017: 399) Ent juhtus nii, et kirjastajale saadetud käsikiri läks kaduma ning koopiad osutusid loetamatuks. Hea sõber ja üks vähestest eestlastest, kellega Elin Toona Londonis suhtles, kirjanik ja ajalehetoimetaja Gert Helbemäe (1913–1974) soovitas kirjutada romaan uuesti eesti keeles ja nii jõudis käsikiri 1963. aasta suvel Lundi Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Seda lugesid peale Uibopuu kindlasti Arvo Mägi ja Karl Ristikivi, kes tunnustavalt nimetas Toona „meie Saganiks” ning küllap talle omase eneseirooniaga märkis kirjastuse meestest koosneva kolleegiumi ühe­külgsust, „mille all kannatavad naisautorid ja naislugejad” (EKM EKLA, f 341, m 50:11).

9. juunil 1964 Stockholmis toimunud EKK juhatuse koosolekul kinnitati kirjastuskava, milles seisavad Salme Ekbaumi „Veimevakk”, Peeter Lindsaare „Mardus kiljatas”, Elin Toona „Puust ingel” (esialgne pealkiri), Bernard Kangro „Linnutee” või „Must raamat”, Ain Kalmuse „Koju enne õhtut” ja Arved Viirlaiu „Kustuvad tuled” (EKM EKLA, f 341, m 373:7, lk 159). „Puuingel” ilmus Olev Mikiveri kaane­kujundusega ja trükiarvuga „maksimaalselt 2300 eks”, nagu on kirjas 16. juunil 1964 Lundis Bernard Kangro ja Valev Uibopuu ning 24. juunil 1964 Londonis autori allkirjastatud lepingul (EKM EKLA, f 341, m 379:2). Üsna romaani algusse on autor kirjutanud nii teose sisu kui ka käsikirja saatust silmas pidades tähelepanuväärse lause: „… loeme oma meeldivaks kohustuseks teatada, et Teie maal „Puuingel” on komisjoni poolt näitusele vastu võetud…” (Toona 1964: 9).

Romaan sai ilmumise järel üsna toetavaid arvustusi, kõigepealt kirjastaja Bernard Kangrolt (1964), kuid selle edu päädis 1966. aasta algul Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, mille žüriisse kuulusid Mall Jürma, Alfred Kurlents, Viktor Kõressaar, Olev Parlo ja Aleksis Rannit. Auhinna põhjenduses öeldakse järgmist:

 

Eesti proosakirjandus vajab andekat järelkasvu ning õnneks on maapaguluses tõusnud üksikuid uusi paljutõotavaid sidumata kõne viljelejaid. Viimaste aastate edu­kaimaks debüüdiks meie proosakirjanduses on Elin Toona romaan „Puuingel”. Oma erksas, inimese olemust vaagivas vaatlemises, rahutus käärimises ja ümberhinnanguis on see tänapäeva otsiva noore teos. Peategelase suutmine end tööga välja murda komplekside kokkupõimunud rägastikust, leida trotsi ja vihkamise ümbersulatamist eneseteostuslikus, elutõde tunnetavas kunstiviljeluses annab romaanile inimlikult veenva lõpu. See eksistentsialistliku hoiaku ületamine rajaneb kirjaniku teadlikul kujundamisoskusel, mis avaldub ka tema teosele antud kompositsiooniliselt suletud vormis. Välis-Eestis üles kasvanud Elin Toona sõnaline kujundusstiil on loomulik, värske ja kaasakiskuv. (Visnapuu auhind 1966)

 

„Puuingliga” sai alguse Elin Toona ja Valev Uibopuu aastakümneteks kestma jäänud kirjavahetus, millest järgnevalt on tehtud väike valik, kujutamaks Toona teed ja arengut kirjanikuks. Elin Toona kirjad asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKK fond 341, m 59:1 – 58 kirja ajavahemikust 11. I 1964 – 9. XI 1973; Valev Uibopuu fond 356, m 104:9 – 11 kirja ajavahemikust 30. III 1966 – 31. I 1995). Kirjamappides leidub rohkesti ka Uibopuu vastuste koopiaid või mustandeid, mis sisaldavad ametlike vastuste kõrval üha enam isiklikku ja soovituslikku ning osutavad hoolele ja poolehoiule, millega Uibopuu jälgis noorema kolleegi kujunemist. Hiljemgi on ta tõstnud esile Elin Toona loomingu väärtusi seal, kus kohane ja kasulik, näiteks soovitades Toona järgmist romaani „Lotukata” (1969) soome keelde tõlkimiseks ning nähes selles Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” paralleelvarianti paguluses (Virtaranta 1991: 173–174). Ent Toona innustajana on Uibopuu teinud ka täpselt seda, mis kuulub hea toimetaja ametisaladuste juurde: vaikinud üsna pingsast tööst käsikirjaga.

Elin Toona ja Valev Uibopuu korrespondentsi juures tuleb aga silmas pidada enesestmõistetavat tõsiasja, et kirjastajapoolsete ametlike sõnastuste ja soovituste taga ei pruugi alati olla kirjutaja isik, vaid tegemist on kolleegiumis formuleeritud hinnangu või mõtte sõnastusega. Olgu selle näiteks toodud katkend Arvo Mägi kirjast Valev Uibopuule 19. novembril 1963 (EKM EKLA, f 341, m 124:2):

 

Umbkaudne ettepanek kirjakavandiks Toonale (nagu juttu oli).

Kuna järgmine poolsari on juba täis, siis lükkub Teie käsikirja üle otsuse tegemine edasi umbes pooleks aastaks. Kolleegium soovitab seda aega kasutada käsikirja kohendamiseks ja tõhustamiseks. Seiklused – ja eriti ohtrad dialoogid – vennaste Michaeli ja Pauliga võiksid olla lühemad. Samuti läheb liiga pikale muidu huvitav-ilgelt kujutatud tüüp Paul. Et Averyga ikka tõepoolest nussiks läks (otsi viisakam väljendus, kui arvad, et autor minestab!) tundub ebatõenäolisena lugejale. See seiklus võiks saada ära segatud ja jääda pooleli. Kõige selle eventuaalselt lühendatu asemele võidaks käsikiri oma tõhususelt ja usutavuselt, kui peategelanna kunstiõpingutele ja kunstiga tegelemisele antaks enam ruumi. Kõlab täiesti ebausutavana, et platooniliselt vaevalt kunsti nuusutanud peategelane äkki üleöö loob silmapaistvale näitusele pääsenud kunstitöö. Niisuguseid imesid tänapäeval ei juhtu. Soovides sitkust (kokku kirjutatult) jõudu etc.

Teie geeniust austav kolleegium (või midagi vähem aupaklikku…

Tervisi! Arvo

JANIKA KRONBERG

 

 

 

11.1.64

V. a.

hr. Valev Uibopuu!

 

Tänan Teid väga nõuannete ja näpunäidete eest ja selle suure vaeva eest, mida olete näinud. Olen püüdnud muuta ja ümber kirjutada kohti, mis näisid mulle Teie kirja põhjal väärad ja muutsin ka proloogi. Kogu tööd ma ümber kirjutada aga ei oska, on see vajalik? Ka ma ei saa hästi aru, miks Teie nimetate Pauli2 ilgeks tüübiks ja et ta on ülevalgustatud? Kas Teie ei arvanud Eugeni?3 Seda võiks ju korraldada, kui ta on vastuvõtmatu tegevuses ja kõnes, kuid kardan, ta kaotaks hulga omast iseloomust, mis tõesti on niisugune.

Proloogis märkisin, et kõik sündis hulk aega tagasi, tüdruk on raamatu lõpul minemas kunstikooli – õppima, mis eestlastele nii väga tähtis on – kuid ta raamatu ulatuses toimuv tahe maalida on toores ja ta ingli piltki on vaid toore andega maalitud. Vast asjaolu, et ta selle põhjal saab kooli, aitab publiku silmis ta tegevusele anda sihti.

Olen valmis ette võtma igasuguseid muudatusi, mida leitakse vajalikuks, kuid oleksin tänulik, kui leiaksite pisut aega anda mulle veel näpunäiteid. Ise on hirmus raske vigu leida, sest seisad liiga ligidal.

Tänan Teid veelkord südamest ja jään

lugupidamisega,

Elin Toona

 

 

 

Pieces of Eight Hotel,

George Town, Exuma.

Bahamas.

14th December, 1964.

 

V. a.

Hr. Uibopuu!

 

Suur tänu õpetliku kirja eest! Teil on õigus. Mulle teeb ka muret, et ma küllalt emakeelt lugeda ei saa, eriti sellepärast, et olen liikuv inimene ja kuigi ma tahaks nii paljugi kaasas kanda, pean ma oma elu 44 naela ulatusse sättima. (Lennukite bagaashi alammäär kaalu). Mul on isegi juba pool kohvert täis raamatuid; seal ka eestikeelseid luuletusi. Need raamatud on minu elus nagu toed ja välja valitud sellistena. On harva, kui üks raamat puudutab mind nagu raske käsi õlal ja sellest raamatust ma enam lahti ei saa. Koos on põhjust elada ja eluks. Näiteks Kahlil Gibrani teod „Prophet” etc. Ka Durrelli Alexandria… Ja see ei tähenda enam, mis keeles ta on kirjutatud, sest keel on ainult pool mõtet niikuinii. Mul on ka kaasas mitmed Helbemäe raamatud ja nende abil on mul võimalik enda keelte miljööd muuta. Ma leian vahest aega töö juures ka oma asju kirjutada ja siis juhtub, et ma kirjutan eesti keeles ja räägin inglise keeles kellegiga üle toa. Mul on vähe vaba aega, kuid oleks hea kui mul oleks mõningad eesti­keelsed raamatud käepärast .. aga neid ei saa ma nii kergesti osta kohtades, kust ma läbi reisin, nagu ingliskeelseid, kus valik on suur igas jaamas. Siin saarel pole ühtegi poodi ega kauplust peale ühe toidupoe, kust ainult hädalisi asju võib osta nagu hambapastat. Kui Teie tõesti oleks nii lahke ja, et Teie ise pakute mulle raamatuid saata, siis palun küll. Võibolla Teie olete ka raamatute külge seotud nagu minagi ja siis võibolla on seal midagi eesti keeles, mida ma veel ei ole näinud ja mis Teid nii öelda, õlast kinni sai. Ma võtaks suure tänuga vastu. Kui ma siit kord lahkun ja mul on liiga palju kraami, ma võin nad kas Teile tagasi saata või saata ema kätte Londonis. Teil on õigus, eesti keele ja inglise keele vahe pole mitte ainult sõnades, vaid miljöös endas. Ma saan aru.

Ingliskeelsete töödega on mul aga ka lootust. Mul on üks raamat, mille peale mõtlen ja millega ma publisherite juures kosjas käin. Arvan, et kui mul aega leidub kord hiljem (kui ma saaks terve päeva kirjutada ja mitte enam varastatud ajas) siis ma võin katsuda teda kas tõlkida või uue eestikeelse raamatu käima panna. Probleem on ka majanduslik, nagu iga kirjanik aru saab. Lootusi on küllalt – tahtmist ka. Kirjutan edasi ja loodan Teile ka varsti jälle midagi pakkuda.

Suur tänu veelkord kõigi eest. Ma oma raamatut pole veel näinud, aga vanaema kirjutas, et kaan olevat lihtsalt suurepärane.

Tervitades – ka soovides Teile Häid Pühi

ja Head Uut Aastat!

Elin Toona

 

 

 

27.7.66.

Armas Hr. Uibopuu,

Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks. Õpetuseks ja kasvatuseks ning lapsikutest kompleksidest üle saamiseks. Olen alati kindel olnud, et ma eestikeelsetest raamatutest aru ei saa (kuigi ma tõesti mitmet väärtust ei hinda) kuid ligemalt vaadates hakkan aru saama hoopis midagi muud – just seda, et valetan iseendale puuduliku tahte tõttu aru saada. On alati kergem olla üld-põlglik arusaamatuse ees kui tegelikult tunnistada, et olen vaid mõningaid raamatuid lugenud ja sellega üldarvamist avaldanud kõige kohta, kuid tegelikult ainult lugenud siit ja sealt ja kahjuks mitte kõige paremat. Alles nüüd, Teie raamatuid lugedes, olen ma eestikeelse kirjanduse peale tõelise huviga hakanud vaatama. Võibolla (arvan) olete Teie kui kirjanik samas kategoorias kui teised maailmakirjanikud, kelle tööd mind haaravad. Ma vist enne mainisin, et ma ei salli juturaamatuid s.t. jutte, kus probleemid on pealiskaudsed seiklused; adventure ja muu juhtumised väljaspool. Siin tuleb ette uuesti sõna ’miljöö’, mida ma olen senini valesti kasutanud, või mitte selgesti küllalt. Ma ei arva miljööd kui materjaalset tagapõhja jutule (linn või talu), vaid vaimset arusaamist teise mõtlemisviisist. (Võib mõrtsuka mõtteviisist ka aru saada, sest see on meie ajal inimlik, aga ma näiteks ei tunne kaasa matsiga, kes võtab mütsi maha Saksa ees). On sellegipärast vaja sellisele arusaamatule tundele ligineda. Meie näiteks ei võtaks mütsi maha kuninga ees ka mitte – ja Saksal pole üldse väärtust. Võibolla saate nüüd parem aru, mida arvan ’võõra miljööga’? Mul on kogu aeg kodus ja mujal pahandusi, et ma ei seleta ennast küllalt pikalt. Räägin niikuinii väga vähe ja arusaamatusi juhtub iga päev. Arvan alati, et teine juba teab või et olen juba rääkinud.

Teie raamatud on minuarvates palju inimlikumad kui näiteks Gailiti omad. Kus „Leegitsev süda” haaras suure käega laia mõtet, on Teile tähtsad inimesed kui erandid omaette – inimese oma süda iseendale. Ma sain teie haigest tüdrukust aru, kuigi ma poleks temamoodi käitunud, saan ka Markusest aru (ja loodan, et ta ei muuda; raamat pole veel lõpul), kuid Anust poleks ma iialgi kui inimene aru saanud. Inimene peab haige olema, kui tal puudub igasugune endakaitse võim. Selliseid inimesi ei ole nagu selles romaanis, kuid neid tundeid küll üldideaalides. Iga meie hea külg on vastukaalus halvale, mis võtab „L. S’mest” inimlikkuse ära; Gailiti stiliseeritud inimesed on ideaalkujud, aga mitte elavad surelikud nagu meie. Võib ju olla, et Eestis oli omal ajal selliseid ühekülgseid häid või halbu? Must/valgeid karaktereid leidub aga ka primitiivsetes lugudes või muinasjuttudes: mis tähendab, et pean hoopis teise eelarvamisega lugema hakkama. (Või ilma eelarvamiseta)! Eelarvamised on minul üks suurim viga.

Maailm on ju huvitav. Kõiksugu kohad ja ümbrused, aga selles on kõige huvitavam inimene, kuidas ta seda näeb ja mis ta mõtleb selle juures. Kuigi meie erineme üks­teisest pealiskaudselt, oleme meie igatpidi seotud tunnetes ja võimelised igat sama asja tundma omal korral ja viisil kui teinegi. Elame aga nii lühikest aega, et ei saa kõike läbi elada; nii siis loeme sellest. Samuti kui pealiskaudset miljööd Hawaii saarel võib ka läbi elada puudust, küllust, viina-janu, vigast keha, hullumeelsust või surmatõbi. Kõik võib ka sulle kord juhtuda, kus sa siis inimlikult teisest aru saad. Joodik ei ole ainult joodik, vaid sellega seos on tuhat teist tunnet, mida meie ära tunneme tuttavana. Just seda olen ma Eesti kirjandusest katsunud leida. Võib ju juhtuda, et orja-aeg tegi inimesed niivõrd kalgiks, kuni mitte-inimlikkus oli ise juba inimlik. Nagu suures vaesuses või hädas. Siin tuleb mul meelde, kuidas pidin ise Indias nälga surevatest lastest mööda minema ilma aitamata ja kuidas see päevast päeva kergemaks mulle läks, kuni ma ei näinudki neid enam. Kristus olla perfektne inimene olnud; ainult hea. Võib siis olla ka Anusi ja Rabaraude, sest Eesti kirjandus on täis Anusi ja Rabaraude! – (Mida mina olen lugenud enne Teie raamatuid ja moodsaid). Teie abil hakkan aga uskuma, et olen tõesti võibolla muudki head kahe silma vahele jätnud. Tunnen huvi uuesti hakata ../ seda kirjutades tuleb mulle meelde pikk rida näitemänge taluelust (ka mingi „Peremees”)? kus olen istunud tummalt kolm tundi ja imestanud, et selliseid inimesi maailmas olla võis!/ .. hakata lugema.

Kas oskate inglise keelt? Saadaks Teile hea meelega raamatuid; Gibrani töid. Või tunnete juba? Julian Huxley „Essays of a Humanist” ja muid kui tahate, tänus Teile eesti raamatute eest.

Kahju, et Teie ei saa sel suvel puhkusele minna. Unistan isegi nendest suvilatest, mis teil Rootsis skäärides? pidavat olema. Olen suur Ingmar Bergmani austaja.

Ärge tööga enesele liiga tehke!

Tervitades,

Elin

Püüan alati kindlat arvamist avaldada, kuid leian, et see on nagu pildistamine ühes poosis, olles kindel, et tabatud moment on küllalt ja ainukene ajas. Olla kindel on olla kinni, sest midagi ei ole kindel, kui hakkad uurima. Võibolla on mul vale?

  

 

London 21.12.67

Armas Hr Uibopuu!

Soovin Teile kõigepealt head uut aastat ja aitäh raamatu eest! Võibolla on 1968 tõesti „Laagrilapse” aasta, sest ma leian, et mul on Ameerikas tõesti palju rohkem aega kirjutamiseks. Niipea kui tagasi saan, hakkan asja vaatama. Kas on vanadusest või muust, aga hakkan hindama korralikku bourgeoise’likku elamist, mida ma enne põlgasin, eelistades mõraga tassi, külma tuba ja romantilist nälga.

Tore oli Teid Londonis oma silmaga näha. Millal Teie Philadelphiasse tulete?

Soovin Teile veelkord kõike head ja rohket töö tuju.

Elin

PS. Elin Gottschalk

Apt Ie, Radnor Crossing Apts, 258 Iven Avenue,

St. Davids, Pa. 19087

U.S.A

1 Lähemalt EKK ajaloost vt Kronberg 2002.

2 Tegelane romaanis „Puuingel”, peategelase Kareni õpingukaaslane ja armastatu kunstikoolis; vangistatakse segatuna sabotaažikats