1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.

1. juunil k.a tõmmati Tõnismäel üles Edgar Savisaart presidendiks valima õhutav loosung, millelt võis muuhulgas lugeda Presidendikandidaadi kanpaania. Agarad ajakirjanikud ja netikommentaatorid kuulutasid kanpaania jalamaid kirjaveaks, mis see olemuslikult täiesti ilmselt siiski ei ole. „Viga” johtub vene rahvakeele sügavatest hoovustest. Sõnasisene mb, mp on vene häälikusüsteemile tegelikult võõras konsonantühend, esinedes üksnes laenudes ja varieerub sageli nb-, np-ga. Vanemates (suulistes) laenudes on ootuspärase, laenualusele vastava mb, mp kõrval registreeritud sageli rahvakeelde ilmselt paremini sobiv variant, nt имби́рь kõrval ka инби́рь ’ingver’ (< pl imbir) < uus- üsks Imber (Vasmer II: 129), ла́мпа kõrval ла́нпа ’lamp’, лампа́да kõrval ланпа́да ’lampaad, väike õlilamp pühakuju või -pildi ees’ (Vasmer II: 455), лампа́с kõrval ланпа́с ’lampass, (lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel’ (< sks Lampas) < pr lampasse (Dahl II: 236; Vasmer II: 455), шо́мпол jt ning шонпал ’püssivarras, varras püssiraua õõne puhastamiseks ja õlitamiseks’ < pl sztępel < sks Stempel (Vasmer IV: 466) jt. Struktuurivõõrast konsonantühendit on võidud suupärastada ka nii, et emb-kumb kaashäälik on kadunud, nt домра́ ’dombra’ < turgi, vrd tatari dumbra (Vasmer I: 528). Venekeelsest sotsiaalmeediast võib hõlpsasti leida kirjakeele normist hälbivaid rahvakeelseid nb-, np-lisi sõnakujusid. Mõned näited: Посоветуйте кухонный канбайн, чтобы из мяса делать фарш ’Soovitage köögikombaini, et lihast teha hakkliha’, канбайнер пашет, тут сталевар – плавит руду ’kombainer künnab põldu, – siin terasesulataja sulatab maaki’, бутылку шанпаня ’pudel šampanjat’, куда конпас повернул, туда и приедешь ’kuhu kompass keeras, sinna sõidadki’. Jne.

Eesti keele vene laenude hulgas kirjeldatud tüüpi näiteid ei ole registreeritud, mida kinnitavad vene-eesti laenusuhete representatiivsed käsitlused, nagu Must 2000 ja Blokland 2009. kanpaania oleks seega esimene sellelaadne juhtum.

Niisiis mitte kirjaviga, vaid peegeldus kehtivast standardist hälbivast keeleuususest, mida kannavad meie kõrval elavad, mitmest Venemaa nurgast Eestisse asunud venekeelsed inimesed, vahendades seda ka eesti keelekonteksti.

 

P a b e r t r ü k k

 

Vene keele ja filoloogia peensustes võhikuna andsin formalismikogumikku(1) toimetades endale aru, et uisutan õhukesel jääl, kuid lohutasin end mõttega, et säärane avantürism polnuks võõras ka formalist Viktor Šklovskile. Seda rõõmustavam on, et Silvi Salupere leiab raamatu olevat nauditava ning toob välja kõigest tosinkond tõlke- ja tõlgendusküsitavust.(2) (Neist kõige piinlikum on väljendi естественно-исторические ümberpanek „esteetilis-ajaloolisteks” „looduslooliste” asemel – raamatu aparatuuris, lk 334.) Rõõmustav pole see, et Salupere märkustest pooled on ise eksitavad.

Seoses järelsõnas tsiteeritud Lev Trotski formalismivastase retoorikaga „Nad on johanniidid: nende jaoks „alguses oli sõna”” (lk 360) märgib Salupere: „…„johanniidid” ei ole mitte XI sajandi ordu, vaid XX sajandil tekkinud vene sekt, nimetatud Kroonlinna Joanni järgi, ja peaks olema „joanniidid””.(3) Formaliste johanniitideks (ehk johanneslasteks) sõimates ei mõlkunud Trotskil meeles ei XI sajandi ordu ega XX sajandi sekt, vaid hoopis Johannese evangeeliumi avalause. Seega polnuks õige luua seost XX sajandi sektiga.

Põhjendust andmata peab arvustaja „lugejat eksitavaks veaks” millegipärast seda, et „Kirjandusfakti” alguse kommentaaris (lk 331) nimetatakse Juri Tõnjanovi hämarat poleemikat hämaraks poleemikaks.

Salupere pole rahul mu seletusega: „„Rida” (ряд) on formalistide (eriti Tõnjanovi ja Eichenbaumi) termin kultuurilise süsteemi ehk faktiseeria jaoks” (lk 333). Ta ütleb: „Kumbki autor ei väida midagi niisugust, rääkimata kultuurilise süsteemi samastamisest faktiseeriaga, nad isegi ei kasuta selliseid väljendeid.”(4) Kuna Tõnjanov ja Eichenbaum „rida” minu teada kuskil otsesõnu ei määratle, pidin andma tõlgenduse. Salupere jätab ütlemata, mis on tema meelest „rea” tõeline tähendus formalistidel, kui see pole kultuuriline faktiseeria ega süsteem.

Boriss Eichenbaumi „Kirjanduselu” algus erineb eri publikatsioonides ühe tähe poolest: „Мы видим не все факты сразу, не всегда видим одни и те же и не всегда нуждаемся в раскрытии одних и тех же соотношений. Но/Не все, что мы знаем или можем знать, связывается в нашем представлении тем или другим смысловым знаком – превращается из случайности в факт известного значения.” Seega teist lauset saab tõlkida kahte moodi: „Kuid kõik, mida me teame ja teada saada võime, seostub meie kujutluses mingisuguse mõistelise märgiga [resp. kontseptsiooniga], mis muudab selle juhusest kindla tähendusega faktiks” või „Mitte kõik, mida me teame ja teada saada võime, ei seostu meie kujutluses….” Salupere väidab, et „teksti loogika viitab just teisele variandile, sest sel juhul on kaks esimest lauset mitte vastanduses, vaid järgnevuses”,(5) kuid ei täpsusta, miks on järgnevus loogilisem kui vastandus. Esimese variandi kasuks valides lähtusin mina niisugusest loogikast: esimene lause puudutab taju tasandit (видим), teine lause mõistelise tunnetuse ehk teadmise tasandit (знаем) ja Eichenbaum tahab öelda, et meie pertseptiivne tunnetus jääb ebamäärseks, kuni seda ei kontseptualiseerita teadmiseks. Ma ei söanda väita selle tõlgenduse ainuvõimalikkust, aga Salupere jätab oma eelistuse põhjendamata.

Salupere kirjutab: „Eksitav on lk 352 paiknev allmärkus 16, kus öeldakse, et „Jakobson samastas selle [s.o poeetilisele keelele olemusliku – M. V.] funktsiooni algul ekspressiivse funktsiooniga, aga hiljem postuleeris omaette poeetilise funktsiooni”. Siin on segamini aetud kaks asja – poeetiline keel ning Jakobsoni kommunikatsioonimudel.”(6) Siin pole mitte midagi segi aetud: Jakobson kaldus varases vihikus „Новейшая русская поэзия” (1921) tõepoolest samastama poeetilise keele olemust keele väljendusliku orientatsiooniga.

Salupere jätkab: „Ka ei tohiks tõsimeeli väita, et „[f]ormalistid tõid käibele arusaama aktiivsest, vormivast vormist, mis passiivsele ainele rakendudes kujundab sellest kunstiteose” (lk 341), sest arusaam passiivsest ainest/mateeriast ja aktiivsest vormist juurdus õhtumaises paradigmas lähtuvalt Aristotelesest.”(7) Igale arusaamissooviga lugejale peaks kontekstist päevselge olema, et silmas peetakse niisuguse vormimõiste kinnistumist oma aja  k i r j a n d u s t e o o r i a s  ja selle vastandumist kooliõpetuse arusaamale, et vorm on väline kest.

1. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.
2. S. Salupere, Kui sõna oli tegu. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 135–138.
3. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
4. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
5. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 137.
6. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
7. Keel ja Kirjandus 2016, nr 2, lk 138.
   P a b e r t r ü k k

Keele ja Kirjanduse eelmises numbris võis lugeda Liina Lukase ülevaadet Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mis kandis pealkirja „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Rõõm on näha, et vastukaaluks üldisele suundumusele vähendada vanade keelte osakaalu aineprogrammides(1) leidub ürituse pealkirjas ainult kolm sõna, mis ei pärine vanakreeka keelest. Nendeks sõnadeks on Herderi nimi, sidesõna ja ladina keelest tulnud „kontinent”.(2)

Selleks, kuidas vanakreeka sõnad jõuavad tänapäeva keeltesse, on kaks levinumat rada. Üks neist on järjepidev traditsioon, kus sõna on liikunud kreeka keelest ladina keelde ning ladina keelest ülejäänuisse. Teise võimalusena pöördutakse uut vajalikku terminit otsides otse vanakreeka keele poole ning leitakse sealt (või tuletatakse vanakreeka osistest) meelepärane sõna. Viimane teguviis on laialt levinud meditsiinis ja loodusteadustes. Ülaltoodud ürituse nimes kuuluvad sümpaatia, antipaatia, poeetika ja poliitika esimesse, empaatia aga teise rühma. Sõna ἐµπάθεια(3) eksisteeris küll juba antiikajal, kuid tähistas igasugust tugevat tunnet, kirge, tungi (eesliide ἐν-/ἐµ- näitab seesolemist, πάθος on aga tundmus, kogemus, kannatus).(4) Oma tänase tähenduse omandas empaatia XIX–XX sajandil, kui läks vaja rahvusvahelist terminit, et tähistada saksa Einfühlung’it, mis oli kontseptuaalselt tähtis juba Herderil ning Novalisel, kuid omandas termini staatuse Robert Vischeri (1847–1933) esteetikateoorias: nn Einfühlungstheorie, mis seostab vaatleja tunnete kaudu vaadeldava objektiga.(5) Järgnevalt arendas oma Einfühlungstheorie’d Theodor Lipps (1851–1914). Empaatia Einfühlung’i vastena võttis ilmselt esmakordselt 1909. aastal kasutusele Edward Bradford Titchener, tõlkides Lippsi mõistet, mille jaoks puudus inglise keeles sobilik sõna.(6) Tähenduselt on Einfühlung’ile vanakreeka keeles lähedasem hoopis συµπάθεια (kaastunne, osavõtlikkus; eesliide συν-/συµ– kannab tähendust ’koos-, kaas-’), kuid selle vasteks oli saanud eeskätt saksa Mitgefühl. Nagu eelnevast nähtub, on Herderi puhul otse kreeka sõnale ἐµπάθεια viidata siiski kergelt ekslik.

Tuleb veel märkida, et tänapäeva kreeka keelde on εµπάθεια(7) jõudnud ka järjepideva traditsiooni tulemusel. Nii on ta seal säilitanud oma kunagise kire tähenduse, kuid lisandunud on irooniliselt hoopis negatiivne värving: εµπάθεια tähistab ka vaenulikkust, pahatahtlikkust, õelust.(8) Näiteks ilmus 23. augustil 2015 ajalehes Το βήµα artikkel pealkirjaga „Lubamatu õelus” (Ανεπίτρεπτη εµπάθεια), mille esimene lause ütleb: „Paistab, et inimloomus on selline, et ei suuda vältida väiklust ja õelust” (Φαίνεται ότι είναι τέτοια η ανθρώπινη φύση που δεν µπορεί να αποφύγει τη µικροψυχία και την εµπάθεια).(9)

1. Nt viimase kärpena õpivad alates 2015. aasta sügisest Tartu Ülikoolis soome-ugri filoloogid kohustuslikult ladina keelt kahe semestri asemel ainult ühe. Sellised arengud mõjutavad otseselt pealekasvavate põlvede oskusi korrektselt kasutada ja translitereerida kreeka ja ladina keelest tulnud sõnu.
2. Continēns ’katkematu, jätkuv, pidev’.
3. Samuti sellega seotud omadussõna ἐµπαθής ja määrsõna ἐµπαθῶς.
4. A Greek-English Lexicon: With a Revised Supplement. Koost H. G. Liddell, R. Scott, sir H. S. Jones. Oxford: Clarendon Press, 1996, lk 542.
5. Friedrich Maureri ja Heinz Ruppi „Deutsche Wortgeschichte” andmeil substantiivi Einfühlung siiski Herderil ja Novalisel ei leidu, küll aga verb sich hineinfühlen. Substantiiv näibki tekkivat koos esteetilis-psühholoogiliste teooriatega, varaseim tuvastatud kasutus Robert Vischeri dissertatsioonis „Das optische Formgefühl” (1872). Terminit asus kasutama ka tema isa Friedrich Theodor Vischer.
   Vt F. Maurer, H. Rupp, Deutsche Wortgeschichte, Bd. II. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 1974, lk 106–107. https://doi.org/10.1515/9783110865530
6. E. B. Titchener, Lectures on the Experimental Psychology of the Thought-Processes. New York: The Macmillan Company, 1909, lk 21: „This is, I suppose, a simple case of empathy, if we may coin that term as a rendering of Einfühlung….”
   Vt ka: S. Liekam, Empathie als Fundament pädagogischer Professionalität: Analysen zu einer vergessenen Schlüsselvariable der Pädagogik. Dissertatsioon. München, 2004, lk 27.
7. Sic! Praeguses kreeka keeles ei kasutata enam hõngusmärke.
8. D. N. Stavropoulose kreeka-inglise sõnastik annab nimisõna εµπάθεια vasteteks ’passion, hatred, bitterness’, omadussõna εµπαθής on aga tähendustega ’malicious, spiteful, malevolent’. Vt Oxford Greek-English Learner’s Dictionary. Koost D. N. Stavropoulos. Oxford: Oxford University Press, 1988, lk 283.
9. Näite ja selle tõlkimise eest on repliigi autor tänulik Kaarina Reinule. Artiklit saab originaalis lugeda siin: http://www.tovima.gr/opinions/article/?aid=731129
   P a b e r t r ü k k

 

 

Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti 1937. aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid.

Seni värskeimas allikas, 1998. aastal Peterburis ilmunud teose „Ленинградский мартиролог: 1937–1938” 3. köite lk 233 on kirjas:

Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil 1937. aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. 

Sama teabe leiab veebiaadressilt: http://visz.nlr.ru/search/lists/t3/235_1.html

Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis 1940. aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt.

Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui 1950. aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil 1941. aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips.

1937. aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid… jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast – seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast.

Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis.