PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).

Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teema­kohaste veebi­kogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi sotsiaalmeedias.

Teiseks keskendub väitekiri uurimismetodoloogiale. Vaatluse all on sotsiaalmeedia loomulike jutustamissituatsioonide ja delikaatse sisuga kogemuslugude folkloristlikule uurimisele sobilikud välitöö- ja analüüsimeetodid ning uurimisvälja piiritlemist, uurimismaterjali salvestamisviise ja uurijaeetikat puudutavad küsimused. (https://dspace.ut.ee/items/00c6186b-66dc-48b1-a6e1-81df9c63985a)

4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandus­muuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.

6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.

6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse 1918. aastal, raamatus on luuletused vahemikust 1922–1930, kui luuletaja oli jõudnud harjuda uue elu­kohaga. Kogu „Klassikalised roosid” peegeldab luuletaja hübriididentiteeti.

8. detsembril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar „Kehapuhtus kultuuriloos”. Heiki Pärdi Eesti Vabaõhumuuseumist keskendus oma ettekandes hügieeni arusaamadele kultuuriloos.

12. detsembril toimus Pärnus koosoleng „Üks Eesti käsi ja süda. Aeg annab arutust”, mis oli pühendatud Lydia Koidula 180. sünniaastapäevale. Koidula ilmavaatest kõneles Rein Veidemann, Koidula eesti keelest Karl Pajusalu. Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits pidasid ettekande „Tippajakirjanik Koidula elu ja õpetused” ning Sirje Olesk kõneles teemal „Koidula ja tema kaasaegsed”.

14. detsembril toimus Tartus MEDICA sarja XVI konverents „Koosolemine. Trendid haiguse ja ravi maastikel”. Ettekanded käsitlesid XIX ja XX sajandi õpetusi, mis koosolemise kaudu andsid võimaluse ennast täiustada, ravida või tasakaalustada. Ettekannetega esinesid Reet Hiiemäe („Isikukogemuslood alternatiivravi kasutamisest kui õppimisprotsessist”), Andrus Tins („Universaalse elujõu/orgoonteraapia: teekond Vana-Indiast XXI sajandi lääne praktikatesse. Kaasaegsed lood, rääkimisviisid, praktikad, filosoofia ja psühholoogia”), Andres Kuperjanov („Kuufaaside mõjust erinevates valdkondades”), Ain Raal („Täiskuu võimalikust mõjust apteegikülastajate konfliktsele käitumisele”), Maili Pilt, Anastasiya Astapova („Rohujuure tasandi sotsiaalmeedia­aktivismist Covid-19 pandeemiaga seotud vandenõuteooriate ja valeinfo vastu võitlemisel”), Kristel Vilbaste („Haigustest, mida on ravitud allikaveega”), Anu Korb („Siberi eestlased tervise hoidmisest. Kaitse­maagia”), Katre Kikas („„Ei mõistnud me su helli närve säästa / Sind haigusest ja õnnetusest päästa…”. Jaan Saalvergi haigus ja surm tütarde kirjutistes”), Mare Kõiva („Kui sarnased on online-loitsud vanemate tekstidega?”) ja Raivo Kalle („Rituaalide muutumine taimedega ravimisel Kihnu näitel”).

19.–20. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 67. Kreutzwaldi päevade konverents „Kilplasest ja kratist tehis­intellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”. Sellega tähistati ühtlasi Koidula 180. ja F. R. Kreutzwaldi 220. sünniaastapäeva. Direktor Piret Voolaid andis ülevaate 2023. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Peaesineja Mark Fišel pidas ettekande „Väheste ressurssidega soome-ugri keelte keele­tehnoloogia: milleks ja kuidas?”. Teised esinejad olid: Helen Eenmaa („Personaliseeritud, automatiseeritud, õiglane maailm”), Tõnis Parksepp („„Kalevipoja” algupärast ehk mida tehisintellekt (veel) ei mõista”), Marin Laak („Kalevipoja hobune: tehistaibuga uudismaal”), Anu Raudsepp („Eestlaste minevikukäsitluse muutused eepose „Kalevipoeg” trükiväljaannetes ja tõlgetes”), Sirje Olesk („Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kontekst”), Andres Karjus („Suured keelemudelid tekstianalüütika kontekstis”), Kadri Vider („Kuidas me suhtleme tehistaibuga?”), Andrus Tins („Tehistaip – kas inspiratsiooni või hirmude allikas? Eesti veebikogukondade lood tehisintellekti teemadel”), Vivian Puusepp („Kes on selle teksti autor? Tehis­intellekti rollist tekstiloomes lähtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest”), Janika Oras, Žanna Pärtlas, Tanel Torn, Mari Kaisel, Hans-Gunter Lock („Seto mitmehäälse laulu digiõppevahendi loomine: lähte­kohad ja esmased lahendused”), Triinu Pihus („Tehisintellekti võimalused ja väljakutsed hariduses”), Olha Petrovich („Artificial intelligence and Lydia Koidula’s creativity: Opportunities and challenges in the digital educational environment”), Inna Lisniak („Preservation and transformation of Ukrainian folklore in the conditions of war 2022”), Kristi Metste, Riina Raudson („Heinrich Rosenthali perekonnaalbum kui kultuuriloo allikas ja artefakt”), Klaus-Amandus Jõgi ja Ave Goršič („Kuidas treenida Kreutzwaldi?”). Ivar Ivaski stipendiumi sai Rein Veidemann.

2. jaanuaril 2024 andis Eesti Rahvus­komitee Ühendriikides (ERKÜ) välja Henrik Visnapuu nimelise kultuuri- ja kirjandusauhinna. Selle pälvis tänavu kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

18. jaanuaril toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubi õhtu „Mulgimaa soome-ugri maailmas”. 2021. aastal kandis soome-ugri kultuuripealinna ­tiitlit Abja-Paluoja. Kultuuriprogrammi juht Ave Grenberg kõneles sellest, kuidas see aeg lähendas mulke teiste soomeugrilastega ning millisena näeb ta Mulgimaa kohta hõimuliikumises laiemalt.

19. jaanuaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis ettekandepäev „Kaplinski ja keel”. Esinesid TÜ kultuurisemiootika professor Peeter Torop („Mitu keelt on keeles: Kaplinskile mõeldes”), TLÜ emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee („Pügatud elupuuhekist lopsaka keeleaiani ehk kuidas õpetada emakeelt”), TÜ neurolingvistika ja -teaduste kaasprofessor Jaan Aru („Loovus tehisaru ajastul”) ning 2023. aasta Jaan Kaplinski stipendiaat Kristel Algvere („Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone”). Teist korda välja antud Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja Tallinna Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Mihhail Trunin.

22. jaanuari Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esinesid Anastasiya Fiadotava ja Guillem Castañar. Nende ingliskeelne ettekanne tutvustas CELSA (Central Europe Leuven Strategic Alliance) koostööprojekti „Huumor ja konflikt avalikus sfääris: suhtlusstiilid, huumorivaidlused ja vaidlustatud vabadus tänapäeva Euroopas” seniseid tulemusi. Projekt keskendub konflikte ja vaidlusi saatvale huumorile Eestis, Valgevenes, Poolas ja Belgias. Igas riigis on vaadeldud kahte sündmust, mis tekitasid ja tekitavad aastatel 2022–2024 avalikkuses nalju. Ettekandes võrreldi humoorikat reaktsiooni Eesti avalikus sfääris kahe juhtumi põhjal, analüüsides Wagneri grupi mässule ja Kaja Kallase skandaalile järgnenud nalju.

24. jaanuaril toimus Tallinnas Viru hotellis seminar „Lahe teiselt kaldalt – soomlased ja eestlased teineteise pilgu läbi 1970.–1980. aastatel”. Hõimu­koostöö raames korraldasid seminari Soome Instituut ja Fenno-Ugria Asutus. Esinesid meediaekspert Maarja-Merivoo Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkee­niemi, Soome-Eesti kultuuri­suhete arendaja ja kunagine giid Kulle Raig. Vestlusringis „Kuidas Soome paistis 1970-­ndatel–1980-ndatel eestlastele” osalesid ajakirjanik Priit Hõbemägi, meedia­ekspert ja jurist Rein Lang, Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ja direktor Barbi Pilvre. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Janno Zõbin.

24. jaanuaril asutati Eesti Kirjandusmuuseumi eestvedamisel tehisintellekti arendamise ümarlaud. Esimene kokkusaamine toimus Paides. Ümarlaud ühendab suurte keelemudelite jaoks andmeid koguvaid, töötlevaid ning tehisintellekti arendamisega seotud asutusi. Peale Eesti Kirjandusmuuseumi kuuluvad ümarlauda Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Rahvusraamatukogu, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

25. jaanuaril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolek.Alina Oprelianska pidas ettekande „Age and gender in Ukrainian Wonder Tales” („Vanus ja sugu ukraina imemuinasjuttudes”). Esineja on katsetanud lähenemisviisi, millega uuritakse soolisust muinasjuttudes väljaspool modernset seksuaalse (enese)määratluse raamistikku. Erinevalt tavaarusaamast, et katsumused ja tasu on soopõhised, on ta uurinud teemat mehe-naise paradigmast eemaldudes. Et ületada binaarsus ja heteronormatiivsus, rakendab ta postkoloniaalse dekonstruktsiooni võttestikku ning kväärteooriat.

25. jaanuaril peeti Eesti Rahva Muuseumis teadusseminar „Kõrtsid, viin ja kroonu monopoliseadus Eestis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul”. Teemat käsitles Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist.

31. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Seto keel mitme ilma piiril”. Eva Saar rääkis seto keelest ja selle eripärasest sõnavarast, milles kajastuvad iidne omailm, pärimus ja kultuuriline eripära. Muistsest lõunaeesti hõimukeelest pärinevatel tänapäevastel lõunaeesti keeltel on palju ühist, samas on nad selgelt üksteisest eristatavad nii hääliku­looliste arengute kui ka sõnavara poolest.

31. jaanuaril korraldas Õpetatud Eesti Selts Tartus aastakoosoleku. Kavas oli ÕES-i esimehe Taavi Pae ettekanne „Eesti kalmistute hauatähiste regionaalsus”. Eestis on umbes pool tuhat kalmistut. Tüüpiliselt näeb kalmistutel hauatähiseid alates XIX sajandi keskpaigast, kuigi üksikuid hauasambaid on säilinud ka varasemast perioodist. Eesti hauatähiste traditsioon on valdavalt ühetaoline, samas esineb regionaalseid eripärasid, mis tulenevad loodusgeograafiast, olulisel kohal on ka kultuurikontaktid ja kalmistu religioosne tagapõhi. Aastakoosolekule järgnes ÕES-i stipendiumi ja ÕES-i auliikme väljakuulutamine.

29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktori­töö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).

Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised naised esineda kirikujuhi ega sõnakuulutaja rollis. Ometi täidavad naised tänapäeval meestele pandud kohustusi. Ka on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, aga ka mõnes üksikus Siberi piirkonnas.

Uurimuse eesmärk oli erinevaid allikaid (välitöömaterjale, ERM-i ja mõne Venemaal asuva arhiivi dokumente, rahva­luule materjale ja etnograafilisi märkmeid, vanausuliste käsikirju jmt) analüüsides kirjeldada mille abil ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes (st jumalateenistuse läbiviimises, kirjutamises, välise vagaduse nõude täitmises jmt) ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausu konservatiivsest usuväljast. Vaatluse all oli ka see, kuidas sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis ilmnevad vanausuliste kogukondades naiste rolli suurenemisel, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste usupraktikaid mõjutavad. Analüüsitud on, kuidas nõukogude usuvastane poliitika, kultuuri ja majanduse moderniseerimine mõjutas vanausuliste kombeid.

Selgus, et mida suurem mõju oli, seda ebavõrdsemaks muutus sooline tasakaal vanausuliste külades. Sellistes kohtades on naisi palju rohkem kui mehi ning naised juhivad palvelaid meestest erinevalt. Seejuures on tasakaal säilinud vanausuliste külades, kus majapidamine on suures osas naiste õlul, sest mehed tegelevad jahinduse, kalapüügi ja muu sarnasega. (https://dspace.ut.ee/items/52b6af34-8d8c-4cb6-ad69-1d58ef559451)

1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandus­auhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd („Läheduse viisid, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.

2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.

3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilas­konverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo- ja meediateemadel kui ka Ukraina sõja üle. Noortele andsid tagasisidet valdkonna teadlased Reet Hiiemäe (EKM), Ilona Tragel (TÜ, üld­keeleteadus), Astrid Tuisk (EKM), Anastassia Astapova (TÜ, folkloristika) ja Angela Ader (SA Tartu 2024 haridustöö koordinaator). Konverentsi korraldasid EKM, ERM ja Hugo Treffneri Gümnaasium.

5.–12. novembrini peeti Taviras Portugalis rahvusvaheline interdistsiplinaarne vanasõnateemaline kollokvium. Rahvus­vahelise Parömioloogia Assotsiatsiooni (International Association of Paremiology) korraldatud iga-aastaste teadusfoorumite üks eesmärke on avardada vanasõnade õpetamise ja omandamise strateegiaid hariduses, tugevdada põlvkondadevahelist sidet ja motiveerida noori hoidma kultuurilist järjepidevust. Kollokviumil esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid („Wolf and Sheep as binary opposites in Estonian proverbs) ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv („He who doesn’t gather a grain will not gain a ­bushell: The role of proverbs in popularising archival material on social media).

6. novembril toimus Tartus EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma ning folkloristika osakonna ühisseminar. Marilyn Mägi kõneles teemal „Vähemusgrupid arhiiviallikates: Põhjamaade näited ja kogemus”. Ettekanne tugines 11. oktoobril Helsingis toimunud NNAQH-i (Nordic Network for Queer History Archives and Activities) seminaril „Trusting Queer Archives” jagatule.

7. novembril korraldas Eesti Keeletoime­tajate Liit Tallinnas 22. ­toimetajaseminari „Kus on meediateksti toimetaja piir?”. Esinesid ajakirja Õiguskeel pea­toimetaja Margit Juhkam ja tegevtoimetaja Helin Kask („Õigusest ja keelest Õiguskeeles”), Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand („Põhiseadus kohustab”) ja keeletoimetaja Aili Künstler („Autovabaduse puiesteelt liikidevahelisele ristmikule ehk Kadunud keeletunne”) ning Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov ja keeletoimetaja Evelin Kivimaa („Kus on aktiivne verb?”). Keele­eluteemalist arutelu juhtis Hille Saluäär.

9. novembril toimus Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete 16. sügissümpoosion. Plenaarettekande „Linguistic convergence and divergence in Finnish dialects and Uralic languages” pidas Outi Vesakoski (Turu ülikool), kes osaleb ülemaailmses projektis Grambank, mille raames koostatud andmebaas koondab infot grammatiliste tunnuste kohta 2467 keeles, sealhulgas 31 uurali keeles. Esinesid Santeri Junttila (EKI, „Uurali keelte etümoloogiline andmebaas Urevi”), Timofey Arkhangelskiy (Hamburgi ülikool, „Corpus of Early Udmurt Newspapers”), Mari Sarv, Antti Kanner, Kati Kallio, Maciej Janicki (EKM, Soome Kirjanduse Selts, Helsingi ülikool, „Approaching linguistic variation in Finnic runosongs”), Petar Kehayov (TÜ, „Kõrvallause kõrvallause: uurimus rekursiivsest tsüklist soome-ugri põim­lauses”), Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado (TÜ, „Üldisikulise 2. isiku kasutamine eesti murretes”), Triin Todesk (TÜ, „Diskursusemarker no(h) seto keeles”), Iuliia Zubova (TÜ, „Sentence-initial particles in Udmurt”), Vilja Oja („Vadja-eesti ühissõnavarast”), Sven-Erik Soosaar (EKI, „Kas liivlased solvuvad?”) ja Helina Harend (EKM/TÜ, „Ema- ja isanimetused eesti regilauludes”).

10. novembril peeti Tartus Emakeele Seltsi ettekandepäev Renate Pajusalu 60. sünnipäeva tähistamiseks. Ettekannetega esinesid Gerson Klumpp („Renate muss putzen”), Helen Hint ja Maria Reile („Üks ebaõnnestunud ettekanne mingitest ebaõnnestunud katsetest”), Ann Veismann („Kas moos ja buss seisavad endiselt?”) ja Miina Norvik („Ja lõhnab angervaks…”). 

12. novembril toimus Amsterdamis Emakeele Seltsi korraldatud eesti keele päev „KeelEST ja meelEST”. Esinesid Birute Klaas-Lang („Üleminek eestikeelsele haridusele Eestis. Perekonna roll lapse teises keeles õppimise toetajana”) ja Andra Kütt-Leedis („Kust see laps need sõnad võtab ehk lapse keeleomandamisest ja selle toetamisest”). Toimus keelehooldeteemaline töötuba ning Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi esitasid luulekava.

17. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis 17. muutuva keele päev. Üldsektsioonis esinesid Heete Sahkai (EKI, „Eesti keele verbifraasi sõnajärje varieerumine ja ekstra­positsioon”), Annika Kängsepp (TÜ, „Indefiniitpronoomenite käändevormide varieerumine ja seda mõjutavad tegurid kirjalikus keeles), Mai Raet (TLÜ, „Pandeemia jäljed keelekasutuses: COVID-19 mõju eesti keele sõnaassotsiatsioonidele), Janek Vaab (TÜ, „Leivu keele kõrisulg­häälik”) ja Natalia Abrosimova (Lasnamäe gümnaasium, „Ersa keele varieerumised läbi aegade”). Toimus kaks töötuba: „Muutuvad tekstid” (korraldaja Ilona Tragel) ning „Mitmekeelsus, keeleomandamine ja keelekasutus” (korraldajad Anna Verschik ja Reili Argus).

17. novembril tähistati Helsingi ülikoolis piduliku seminariga eesti keele õpetamise 100. aastapäeva. Seminari avasid Eesti ja Soome parlamentide esimehed Lauri Hussar ja Jussi Halla-aho, tervitas teaduskonna dekaan Pirjo Hiidenmaa. Prof Henrik Meinander pidas ettekande Eesti ja Soome ajaloo võrdlusest, mis pani eesti keele lektoraadi toimimise ajaloolisse konteksti. Seminari põhisisu moodustus vestlustest, mis keskendusid eesti keele õpetamisele (Reet Kasik, Sirje Olesk, Riho Grünthal, Raimo Raag) ning Eesti–Soome silla ehitamisele eri aegadel (Tiit Hennoste, Martin Ehala, Birute Klaas-Lang). Seminari lõpus kõnelesid praegused Helsingi ülikooli eesti keele üliõpilased oma õpimotivatsioonist.

21. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis eesti ja ungari folkloristide koostöökonverents „Global and Local Elements in Contemporary Folklore in Hungary and Estonia” ning Sándor Petőfi luule tõlkeväljaannete esitlus. Ühisprojekt „Globaalsus ja lokaalsus Eesti ja Ungari tänapäeva folklooris” keskendub kultuurilise mitmekesisuse uurimisele. Esinesid Liisi Laineste, Mariann Domokos, Eda Kalmre, Éva Mikos, Mare Kõiva, Anna Szakál ja Katalin Vargha ning Reet Hiiemäe.

23. novembril peeti Tallinnas Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Läänemere keelesillad. Hannu Remes 80 ja Raimo Raag 70”. Sõnavõttudega esinesid Helle Metslang, Annekatrin Kaivapalu, Jüri Viikberg ja Enn Küng. Esitleti mõlema juubilari hiljuti ilmunud teoseid.

23. novembril esines Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis Merit Niinemägi ettekandega „Inarisaami keele taaselustamine – ühe soome-ugri vähemuskeele edulugu”. Inarisaami keel on ligi 450 kõnelejaga soome-ugri vähemuskeel, mille traditsiooniline ala on Inari järve ümbrus Põhja-Soomes. Viimastel aastatel on inarisaami keel palju tähelepanu pälvinud selle erandlikult eduka taaselustamise tõttu. Esineja arutleski selle üle, kuidas elustada hääbuvat keelt ning miks inarisaami taaselustamine on olnud niivõrd edukas.

24. novembril korraldati Tallinna Ülikoolis IX mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents. Esinesid Andrea Annus, Halliki Põlda ja Kristiine Eliise Kadakas (TLÜ, „Kus me õpime? Õpiruumi tähendus õppe osaliste arusaamades”), Katre Talviste (TÜ/Avita, „Kimbatusest kirjandusteadusliku põhimõistevara siirdamisel põhikooli kirjandusõpetusse”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Materjalitehnika terminibaas abiks kõrgkooliõpikute koostajaile”), Mait Rungi (TLÜ, „Sisu vs. vorm”), Tambet Tõnissoo ja Sulev Kuuse (TÜ, „Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk”), Jaan Alver ja Lehte Alver (TTÜ, „Briti ja ameerika majandus­terminite tõlkeprobleemidest”), Tiiu Kuurme (TLÜ, „Paradigmaatilised muutused haridusvaldkonna sõnavaras ning selle võimalik vastastikmõju tegelikkusega”), Gerhard Lock (TLÜ/EMTA, „Psühhofüüsiline mõõtmine tajutud strukturaalse muusikalise pinge uurimise alusena), Helen Hint, Helena Lemendik, Djuddah Leijen (TÜ) ja Nicholas Groom (Birminghami ülikool, „Raske probleem, positiivsed tulemused, hea võimalus: emotsioonisõnavara eestikeelses akadeemilises tekstis) ja Pille Eslon (TLÜ, „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide korpus).

24. ja 25. novembril toimus Tartus Hando Runneli 85. sünnipäevale pühendatud konverents „LUULETAJA loomuldasa, elukutselt eestlane”. Konverentsi korraldasid kirjastus Ilmamaa ning TÜ eesti kirjanduse rahvusteaduse professuur. Esinesid Maarja Vaino („Üks väga vana rahvas. Rahvuse mõiste Hando Runneli loomingus”), Jüri Engelbrecht („Sõnade vägi „Mõtteloos””), Külliki Kuusk („Lauljad Linnuteel. Hando Runnel ja Uku Masing”), Arne Merilai („Hando Runneli keeletegu”), Ilmar Vene („Jumala kurbus ja olemise õnn”), Rein Veidemann („Olemasolu kui Runneli luule eksistentsiaal”), Kai Karell-Narusk („Kordused Hando Runneli luules”), Jan Kaus („Meelisklev Runnel”), Riina Roose („Kaks kanget maameest. Runnel ja Tormis”) ja Jaanika Palm („Päriselt ja mängult. Mõtteid Hando Runneli loomingust lastele”).

27. novembril peeti Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna konverentsisarja „Keelest meeleni” raames XII ettekandepäev „Eesti keele teetähised”. Sellega tähistasid EKM ja Emakeele Selts Asta Õimu 80. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Natalia Ermakov (EKM, „Mee ja vaha kasutamine ersa kultuuris), Nikolai Kuznetsov (EKM/TÜ, „Kuidas komi keeles hellitatakse?”) ja Ene Vainik (EKI, „Kuidas me mõtleme keelest?”). Järgnes Asta Õimu raamatu „Eesti keele teetähised” esitlus.

30. novembril toimus Tartu Ülikoolis teksti­päev. Korraldas TÜ eesti ja üldkeele­teaduse instituut koostöös projektiga „Teadusteksti konventsioonid Balti riikides: retooriline struktuur keelte ja kultuuride risttuules”. Temaatiliselt jagunesid ettekanded neljaks: eestikeelse akadeemilise teksti omadused, suured keelemudelid ja nende potentsiaal tekstitöös, kaasaegsete tekstide keelelised valikud ning ajalooliste tekstide analüüsimise võlu ja valu. Plenaarettekande pidas Nicholas Groom Birminghami ülikoolist („New approaches to academic discourse analysis: Macro and micro perspectives”). Ettekannetega esinesid Helen Hint, Anna Ruskan, Helena Lemendik ja Baiba Egle („At the end of this study, see the following discussion: Endophoric markers in Estonian, Latvian, and Lithuanian research articles”), Andres Karjus („Scaling up text research using large language models”), Ilona Tragel („Miks ja kuidas kõnetab meid Eesti avalikus ruumis uks?”), Ell Vahtramäe („Juhtkirjad, kommentaarid ja emotsioonid. Vene kooli üleminek eesti õppekeelele”), Triin Rattiste („„Parempoolse vindi­keeraja elukutse omandanu jääb tööta” ehk elukestva õppe diskursuse konstrueerimine Eesti meediatekstis”), Marri-Mariska Tammepõld, Marielin Kepp, Johannes Sarapuu, Ilona Tragel, Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva („Inimese ja roboti genereeritud tekstide erinevused ja sarnasused: teekond otsingute tuultes”), Gerth Jaanimäe („Probleemid ajalooliste tekstide analüüsimisel ning võimalikud lahendused XIX sajandi vallakohtuprotokollide näitel”) ning Madis Jürviste („Mungad, lummajad ja taatholdrid eesti leksikograafia lätetel”). Helena Lemendik ja Helen Hint korraldasid metadiskursuse töötoa.

30. novembrist 1. detsembrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi regilaulukonverents „Pärimusliku laulu elujõust ja tähendustest”. Sellega tähistati Janika Orase 60. sünnipäeva. Ettekannetega esinesid Helina Harend („Õe- ja vennanimetused eesti regilauludes”), Natali Ponetajev („Lõhutud lõõtsapillid ja varastatud harmoonikud – lõõtspill vallakohtute protokollides”), Kanni Labi („Kas võime üida omaksi: Muhu regilauluvara eripärast”), Kristi Salve („Sinitammede taga: Janika Oras, Lalli Ranna Ingel ja Rässa papa”), Indrek Vainu („Metsalaulupidu – ärgates ennemuistses ajas”), Meel Valk ja Triin Rätsep („Laulupulma elujõust XXI sajandil”), Lauri Õunapuu („Arhailise Meestelaulu Selts ja rahvaluule tagasi­käik”), Õie Sarv („Seto laul Setomaal”), Venla Sykäri („Kalevalan „sekavat” lähderunot – suullisen komposition jälki Lönnrotin työssä”), Kati Kallio („Runolaulu ­läntisessä Suomessa”), Ülo Valk („Regilaul ja kirikulaul: kokkupuuteid ja külgnemisi”), Tiiu Jaago („Veel kord Saxost, Jõgeverist ja eestlaste laulmisest”), Sofia Joons Gylling („Võõrad, aga omad, teise maa inimesed, aga ka kaasmaalased. Eestirootslaste pärimuslike laulude kogumisest, kasutamisest ja muutuvatest tähendustest”), Madis Arukask („Setu lemmeleht ja karjala lembiheinä lauludes ja usundis”), Andreas Kalkun („Rahva koduse elu hääled: carmina ­obcsoenae”), Žanna Pärtlas („Korpus­analüüs kui mitmehäälse rahvalaulu uurimis­meetod mokša pentatooniliste laulude näitel”) ja Taive Särg („Käokiri ja kartulikiri: regilauluhelide märkimisest”).

PDF

Lühikroonika

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju j