5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määr