4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunsti­liikides ja ajajärkudel. Kolme­päevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunsti­akadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina Lotman (TÜ, „Polükodeeritud struktuuri tõlkimine Oscar Wilde’i „Salomé” eestinduste näitel”), Kristjan Haljak (TLÜ, „Jaan Oksa „dekadentlik” subjekt”), Mirjam Hinrikus (UTKK, „Dionüüsiline dekadents ja Tammsaare”), Klaarika Kaldjärv (TÜ, „Ladina-Ameerika modernismo maaletoojad Kaalep ja Talvet. Rubén Darío luuletuse „Filosoofia” tõlgendused”), Andreas Kalkun (EKM, „Soodoma varemeil. Kunstid Eric Stenbocki loomingus”), Kairit Kaur (TÜ, „Lääne dekadents 2022? Kim de l’Horizoni „Blutbuch” ja selle vastu­kajad”), Rahel Ariel Kaur (TÜ, „Dekadentsi paradoks Betti Alveri varasemas luules”), Merlin Kirikal (UTKK, „Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika Alma Ostra proosateoses „Aino” (1923)”), Tanar Kirs (Liivi Muuseum, „Juhan Liiv ja dekadentsi tulek eesti luulesse”), Hasso Krull (EKA, „Dekadentsi ökoloogia”), Tanel Lepsoo (TÜ, „Oscar Wilde’i „Salomé” kahe sajandi sabaotsal. Kõrvutusi 1920. ja 1990. aastate meeleoludest Eesti kultuurimaastikul”), Siim Lill (TÜ, „Dekadentsi ja okultismi lahutamatu suhe”), Rebekka Lotman (TÜ, „Eesti dekadentlik sonett”), Liina Lukas (TÜ, „„sõnad [---] pudenesid mu suus laiali nagu ussitanud seened” (Hugo von Hofmannsthal). Dekadents ja keelekriis”), Leo Luks (UTKK, Eesti Maaülikool, „Mõõnav sugu sealpool head ja kurja – Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis”), Raili Marling (TÜ, „Djuna Barnesi „Öömetsa” soolistatud dekadents”), Henry Mead (TLÜ, „‘An Anarchy of Atoms’: Decadence and Organicism in European Modernism”), Heidy Meriste (TÜ, „Süütunne kui dekadentlik emotsioon Jaan Krossi loomingus”), Indrek Ojam (TÜ, „Eluargus, eluhirm ja elujõuetus: ebasobivad afektid ja nende ratsionaliseerimine Jaan Oksast Reed Morni ja Leo Anveltini”), Eduard Parhomenko (TÜ, „Eksistentsialistlik dekadents ja võitlus filosoofia parteilise juhtimise pärast 1960. aastate Nõukogude Eestis”), Aare Pilv (UTKK, „Barbarus ja „modernim ahvisugu””), Janika Päll (TÜ, „Dekadentlik antiik Eestis”), Roland Sinirahu (TÜ, „„Kes eesti kirjanikest oli J. Aaviku üle­annetu järgija?”), Kaia Sisask (TLÜ, „Guy de Maupassant’i „õudsed ja pikantsed” novellid XX sajandi alguse Eestis”), Ene-Reet Soovik (TÜ, „„Täis laukaid sügavaid on soode süli”. Märgalad ja Noor-Eesti”), Elle-Mari Talivee (UTKK, „Millega tegeles üks „uus naine” XX sajandi alguses? Londonis Minni Kursi jälgi otsimas”), Rein Undusk (UTKK, „Karl Ristikivi estetismist”) ja Märt Väljataga („Dekadentsi taastulek 1980. aastate noores kirjanduses”).

11. mail peeti Tartu Ülikooli Narva kolledžis konverents „Prohvet Maltsveti jälgedes. 160 aastat eestlust Krimmis”. Esinesid Jüri Viikberg („Krimmi eestlased enne ja pärast 1930. aastaid”), Tiina Toomet („Eestlaste mälestuste Krimm”), Jüri Valge („Reisikiri: Krimm, september 2001. Eel- ja järellugudega”), Ott Kurs („Minu Krimmi reisid”) ja Birute Klaas-Lang („Eesti keele ja kultuuri õpetamisest välisülikoolides – ajalugu ja hetkeseis”). Toimus vestlus Krimmi õpetajatega.

11.–12. mail leidis Tartus aset noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande pidas Diarmuid Ó Giolláin (Notre Dame’i ülikool, USA, „European folklore studies and the world outside Europe”). Esimesele päevale oli koondatud ingliskeelsed ette­kanded, teine päev oli eestikeelsete ettekannete päralt. Esinesid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia üliõpilased, peale nende pidasid ettekandeid gümnaasiumi­õpilased. Esineti antropoloogia, etnoloogia, folkloristika ja kultuuri­pärandi ainevaldkondadega haakuvatel teemadel.

18.–19. mail toimus Tallinna Ülikoolis konverents „Keel ja keeled. Õppimine ja õpetamine”. Konverentsi kutsutud esinejad olid Annick De Houwer (HaBilNet, „Language diversity in the classroom: research needs and pedagogical approaches”), Mila Schwatz (Oranimi akadeemiline hariduskolledž, Iisrael, „Responsive teaching in early language education”) ja Claudine Kirsch (Luxembourgi ülikool, „Reading in different languages in ECEC through the eyes of educators and children”). Kavas olid keeleteaduslikud sektsioonid mitmekeelsusest, keele­õppest ja -omandamisest ning töötoad tulevastele ja tegevõpetajatele. Toimus keeleteadlaste, poliitikakujundajate ja õpetajate vestlusring, kus lahati eestikeelsele õppele üleminekuga seotut. Konverentsil osales 150 teadlast 11 riigist, nagu Leedu, Läti, Soome, Luksemburg, Saksamaa, Belgia, Sri Lanka, Ungari, Ukraina ja Rootsi. Eestist esinesid Mare Kitsnik, Helin Puksand, Merilyn Meristo, Tiina Rüütmaa, Reili Argus, Anna ­Verschik, Peep Nemvalts, Anette Ross, Tiiu Kuurme, Andra Kütt, Birute Klaas-Lang, Kertu Rozenvalde, Einar Kraut jt. Korraldaja oli TLÜ humani­taarteaduste instituut.

18.–21. mail korraldati Tartus 15. rahvusvaheline konverents „Laughter and Its Features – On the Nature of Laughter” („Naer ja selle tunnused – naeru olemusest”). Kutsutud esinejad olid Władysław Chłopicki (Jagiello ülikool, Poola, „Humor and figurative language”) ja Anna Krasnikova (Milano katoliiklik ülikool, Itaalia, „The end of a beautiful monstration: On one carnival procession and language defence in Russia”). Konverentsi töö­keeled olid ukraina, inglise ja vene, osales üle 30 teadlase Ukrainast, Saksamaalt, Inglismaalt, Uus-Meremaalt, Venemaalt, Soomest jm. Eestit esindasid Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Liisi Laineste, Maarja Lõhmus, Alevtina Solovjova, Andrus Tamm, Toomas Tiivel jt. Teadlased käsitlesid huumori ja naeru olemust ning avaldumisvorme poliitikas, kultuuris, kirjanduses, huumori filosoofiat jm teemasid. Toimus kolm ümarlauda, kus arutleti iroonia ja protesti vahekorra, eesti huumori eripära ning huumori psühholoogiliste aspektide üle eksistentsiaalse kriisi kontekstis. Konverentsi kolmas päev, kus esinesid põhiliselt Ukraina teadlased, toimus Teamsi keskkonnas, viimane päev möödus Eesti Huumorimuuseumis Raplamaal Purkus.

19. mail toimus Tallinnas Kumu kunstimuuseumis seminar „Paralleelid. Eesti ja Soome XX sajandi esimestel kümnenditel”. Teiste seas esines Mirjam Hinrikus (UTKK), kes kõneles eesti ja soome kirjandusliku dekadentsi dialoogist XX sajandi esimesel poolel.

22. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumi online-seminaride sarja „Kultuurid sõjas” 8. kohtumine „Huumor sõjas” („Humor in the conditions of the war”). Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava ja Liisi Laineste pidasid ühise ingliskeelse ettekande „Meemide mõjujõud / The power of memes”. Selles uuriti Ukraina sõja meeme, mis levivad Ida-Euroopas (Venemaal, Eestis ning Valgevenes) ja Lääne-Euroopas (Hispaania näitel), analüüsiti, kuidas neis maades esitatakse peamisi meemitegelasi, missugused on globaalsed, missugused aga lokaalsed viisid neid kujutada.

25. mail toimus Tartu Akadeemilise Rahva­luule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folkloristika aastapreemia ­laureaat Mari Sarv esines ettekandega „Folkloorse varieeruvuse jälil. Arvutuslikke vaatlusi”. Anti kätte Eesti folk­loristika aasta­preemia 2023: selle pälvis Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Oma uurimustes on ta ­loovalt sünteesinud folkloristika, huumori­uuringute ja sotsiaalteaduste meetodeid, analüüsides ja mõtestades folkloori ja võimu vahekorda. Viimaste aastate töödest väärib esiletõstmist Astapova 2021. aastal ilmunud monograafia „Humor and Rumor: Everyday Life in the Post-Soviet Authoritarian State”. See on terviklik kokku­võte autori pikaaegsest tööst poliitilise huumori, uskumuste, kuulu­juttude ja vandenõuteooriate kohta.

Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.¹ Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäeva­elus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuri­pärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või tõhusamalt teha.

Kuigi euroopaliku kultuuripärandi mõiste sünni ajendas eelkõige mure füüsiliste muististe, sealhulgas kunsti ja raamatukogudes säilitatavate varade pärast, ja soov neid kaitsta hävimise või kadumise eest sõdades ja revolutsioonides, on praegu valdavaks saanud kontseptsioon, mis arvestab laiemaid kultuuriprotsesse. 2003. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon andis õigusliku aluse rääkida ka riiklikus poliitikas vaimsest kultuuripärandist. Vaimset ja ainelist mõõdet kombineerides määratleb rahvusvahelise ametliku arusaama kultuuripärandist 2005. aastal Portugali lõunaosas Faro linnas allkirjastatud Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon, millega Eesti liitus 2021. aastal. Selle järgi on kultuuripärand „minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena” ja see sisaldab „kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja”.²

Valitsus on sõnastanud Eesti kultuuri­pärandipoliitika oma põhilise kultuuri­poliitika kujundamise alusdokumendi, arengukava „Kultuur 2030” ühe alaeesmärgina: tagada, et „Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud”. See hõlmab soovi, et nii vaimne kui ka aineline kultuuripärand oleks „hästi hoitud, uuritud ja teadvustatud” ning „elavas kasutuses ja inimestele oluline”, samuti tuleb tagada selle „pikaajaline füüsiline ja digitaalne säilimine ning kättesaadavus”. Akadeemilisi uurijaid puudutab rohkem taotlus, et „Eesti kultuurilugu on väärtustatud ja teaduslikult uuritud, avaldatakse ja uuritakse Eesti kultuuri seisukohast olulisi tüvitekste” (kuid paraku seda pärandibaromeeter ei puuduta). Arengukaval on ka üldine eesmärk, mida mõõdetakse Eesti elanike kultuurielus osalemise kaudu, ja kaks muud alaeesmärki, sh „Eesti kultuuri­elu on tugev ja toimiv”, mille üks mõõdik puudutab vahetult riigieelarve koostamist, kuna seab sihiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk moodustaks 90% Eesti keskmisest palgast võrreldes 82%-ga aastal 2019.³

Kuidas ja kuivõrd kultuurimälu hoitakse, on mõnevõrra raskem hinnata kui kultuuritöötajate palgataset. Seetõttu ongi Kultuuriministeerium otsustanud kasutusele võtta pärandibaromeetri, mis seiraks kultuuripärandist osa saamist, sellesse panustamist ning pärandi tähendust ja olulisust, esitades nendel teemadel iga natukese aja takka esinduslikule valimile Eesti elanikest küsitluse kaudu kaheksa küsimust.

Osalemist mõõdeti ja on kavas ­edaspidi mõõta, küsides, kui palju inimesi osaleb enda kinnitusel sageli vähemalt kolmes kultuuripärandiga seotud tegevuses (seekord oli neid 11% vastanutest) ja kui paljudele on oluline, et kultuuri­pärandis osalemine annab hea enesetunde (82%). Panustamise põhinäitajateks on ­valitud valmidus kultuuri­pärandisse vähemalt ühel ­viisil panustada (92%), sealhulgas piletite vm eest makstes (70%), makse makstes (57%) või raha annetades (25%). Kultuuripärandi tähendust ja olulisust hinnatakse vastanute osakaalu abil, kes on nõus väitega, et nende peres on ­kultuuripärand oluline (72%), ja väitega, et ­kultuuripärand tõstab elu­piirkonna kvaliteeti ja väärtust (88%). Baromeeter moodustub kõigi kaheksa näitaja kaalutud keskmisest, milles kuuele neist on antud kaaluks 10% ja kahele 20%. 2023. aastal näitas pärandibaromeeter 60 punkti 100 võimalikust.⁴

Järgmiste küsitluste tulemuste põhjal on võimalik seda tööriista kasutades hinnata, kas päranditeadlikkus kasvab või kahaneb ning kust täpselt king pigistab. Näiteks ütleb praegu riigi oluliste näidikute mõõdupuu, statistikaameti rakendus Tõetamm kultuuri valdkonna mõõdikute kohta: „Ei liiguta oodatava tulemuse poole.” Selles saab küll süüdistada ühelt poolt koroonapandeemiat ja teiselt poolt veidi aegunud andmeid. Nimelt mõõdab kaks näitajat seda, kui suur on kultuurielus osalejate ja kultuuriharrastajate osatähtsus 15-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, ja mõlemad olid kahanenud 2020. aastaks, kust pärinevad viimased avaldatud andmed. Kultuurielus osalejaid oli 2020. aastal 73,8% võrreldes 78,7%-ga 2017. aastal, kultuuriharrastajaid 67,5% võrreldes 73,3%-ga 2015. aastal. Kolmas näitaja on heas ja rahuldavas seisus ehitismälestiste osakaal kõigist ehitismälestistest ja see väheneb tasapisi ilmselt seetõttu, et vanad ja väärikad ehitised lagunevad kiiremini, kui neid taastada jõutakse.⁵

Kultuuripäranditeadlikkuse uuringu telefoni- ja internetiküsitluse valimisse sattunud inimestel paluti spontaanselt nimetada kolm märksõna, mis nende jaoks kultuuri­pärandi mõistega seostuvad. Eesti keeles küsitletud inimeste kõige sagedamad vastused olid kirjandus, kunst ja keel (vastavalt 83, 81 ja 79 korral), neile järgnes arhitektuur (75 korral) ja veidi tahapoole jäid laulu­pidu (63), ajalugu ja muusika (mõlemad 60) ning rahva­rõivad (54). Huvitaval kombel pääses 30 olulisema märksõna hulka viimasena ka suitsusaun (14). Venekeelse küsitluse tulemused olid sarnased, kuid kirjandus (vn литература, 76) ­hoidis juhtpositsiooni järgnevate märk­sõnade ees suurema ülekaaluga: ajalugu (история, 62), arhitektuur (архитектура, 50), keel (язык, 46) ja mälestised (памятники, 41).⁶

Kuivõrd saavad inimesed aru uuest kultuuripärandi kontseptsioonist? Selles kontekstis on taas huvitav vaadata küsitluse tulemusi. Nende järgi on Eestis õigus otsustada, mis kuulub kultuuripärandi hulka, 78% vastanute hinnangul pärandiga tegelevatel ekspertidel, 64% arvates pärandiga tegelevatel kogukondadel, 63% arvates muuseumide, raamatukogude ja arhiivide töötajatel. Palju väiksem osa vastanutest (44%) leiab, et iga inimene peaks saama otsustada, mis kuulub kultuuri­pärandisse ja mis mitte. Seevastu vastutuse kultuuripärandi säilimise eest paneks 63% vastanutest võrdselt „pärandiga tegelevate seltside, kogukondade ja vabaühenduste”, „raamatukogude, muuseumide, arhiivide” ja „iga inimese” õlule. Väga palju ei jää soovitud vastutuse kandjatena maha ka kohalikud omavalitsused (60%), järgnevad riigiasutused (50%).⁷ Vahest aitab küsitletute jaoks vaimse pärandi mõiste liiga abstraktne ja arusaamatu iseloom selgitada nii seda paradoksi, et pärandi säilimise eest peaksid justkui vastutama inimesed, kellel ei pruugi olla õigust seda määratleda, kui ka asjaolu, miks 53% vastanutest arvab, et nad ei harrasta üksinda vaimse pärandiga seotud tegevusi „üldse mitte”, ja 76% ei usu, et nad osalevad kultuuripärandiga seotud ühistegevustes.⁸

Võrreldes valdkonna mõtestamiseks õhtumaades varem kasutatud mõistetega – kunst, kirjandus, arhitektuur, folkloor – on kultuuripärand hübriidne või lausa kimäärne mõiste, millega on võimalik katta nii kirjaoskuse eel alguse saanud kultuurivormid kui ka puhtalt kirja­kultuuri valda kuuluvad nähted, nii üksnes inimmeele varal püsivad kui ka otseses mõttes kivisse raiutud või muul kombel materiaalselt olemas olevad kultuuri­nähtused. Samas aitab ehk säärane inimestest, kogukondadest ja nende tegevusest lähtuv kontseptsioon kultuuriprotsesse mõista paremini kui kultuuri selgepiirilistesse lahtritesse jaotamine. Faro konventsioonist lähtudes on kultuuripärand alati kellegi pärand, mõne kogukonna pärand. Konventsioon määratleb pärandi kogukonna kui „inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda”,⁹ ja õigupoolest ei räägi see ekspertidest või muuseumitöötajatest üleüldse.

Näiteks ei pruugi mõisa peahoone või ka antiikse ehitise kuulumine kohalikku väärtuslikku kultuuripärandisse olla kohaliku maarahva jaoks midagi igavest ega vaieldamatut – on ju nende varemeid teadaolevalt kasutatud funktsionaalselt ka kivimurdudena, kust saab ­ehitusmaterjali mõne uue hoone ehitamiseks. Umbes samamoodi võib tänapäevalgi teha teadliku otsuse lasta ehitatud muistises elada haruldastel nahkhiirtel ja ronitaimedel või lubada sellel murenevalt merekaldalt alla variseda.¹⁰ Arhitektuurimälestis ei ole mälestis seepärast, et see on suur kivist maja, vaid sellepärast, et mingisugune hulk inimesi seda oluliseks peab. Seepärast võib häguseks muutuda ainelise ja vaimse kultuuripärandi piir, kultuuripärandi mõistest pikemalt kirjutanud Laurajane Smithi sõnul: „Kui pärand on mentaliteet, teadmise ja nägemise viis, siis muutub kogu pärand mingis mõttes vaimseks.”¹¹

Kultuuripärandi mõiste annab ka valitsusasutustele ja ametnikele võimaluse mõelda kultuuriprotsessidest kompleksselt, nii et tähelepanu võiks jätkuda ka ­raskemini sahtlitesse paigutuvatele nähtustele ning vanade ja auväärsete nimedega sahtlite sisu omavahelistele seostele. Kuigi inimeste arvates on kultuuripärandi olulised osad kirjandus ja keel, vastutab kultuuri­pärandi eest otseselt Kultuuri­ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, kirjandus jääb sama ministeeriumi kunstide asekantsleri portfelli ja keele­poliitikat kujundab hoopis ­Haridus- ja ­Teadusministeerium. Nii võiks olla võimalik kultuuri­pärandisse puutuvat poliitikat ja selle rahastamist kujundada paindlikumalt ja eri ametkondade koostöös. Loodetavasti avab selleks uusi uksi ka pärandibaromeeter. Kuid lisaks lihtsatele ankeetküsitlustele saaks poliitika­kujundamises arvestada kvalitatiivsemate uurimis­meetoditega saadud teadmist, mis inimeste ja kogukondade arvates nende kultuuripärandisse kuulub ja kuidas nad seda väärtustavad.

 

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aine­teadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppe­kavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist. See omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Üle mitmekümne aasta käsitleti doktori­töö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutati emakeele­õpetuses arendusuuringut, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumis­uuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate teksti­kasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikeskse lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeele­õpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Teksti­valik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu. Dokumendi­analüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks vähe metoodilist tuge. Ka teksti­keskne keele­õpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsuse õpetusele, eelkõige õigekirjale. Grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu.

Väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ning pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolile suunatud tekstiuurimisele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendusele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja aine- ja keeleõpetuse vahelisi tekstikeskseid lõiminguviise; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist. (https://etera.ee/zoom/199392/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

9. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”. Juhendaja oli TLÜ professor Reili Argus, oponendid Tampere ülikooli professor Klaus Laalo ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Doktoritöö aitab mõista lapse ja lapsele suunatud keele erijooni ning keelelise kasvukeskkonna mõju keele omandamisele. Analüüsiks kasutati nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapse­vanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimuses vaadeldi kaht mõõdetavat tegurit: emade haridus­taset (kõrg- ja keskharidus) ning pere elukohta (maal ja linnas). 

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanimeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkooliealine laps peaaegu iga päev enamasti kuni kolm tundi. Enam kontrollivad ekraanimeedias viibitud aega ja sisu kõrgharidusega vanemad. Seejuures näevad keskharidusega emad ekraanimeedial harivat, kõrgharidusega vanemad aga meelelahutuslikku eesmärki. Mõlemas haridusrühmas loetakse sageli ka unejuttu, aga jutustatakse, lauldakse harva. 

Elukoht toob sisse keelelise kasvukeskkonna loomise erisused mõlemas haridus­rühmas: just maapiirkonna vanemad arvavad sagedamini, et suhtlus ajal, mil laps veel ei räägi, on tähtis. Linnas on suurem kokkupuude võõrkeeltega. Mõlemas elukeskkonnas on vene keel pigem laste­aiakeel, inglise keel aga ekraani­meedia keel. Maal on lapsed keskmiselt vähem aega ekraani taga. Lisaks kodus kuuldud keelele mõjutab lapse keele arengut kogu pere suhtlusvõrgustik. Pisut sagedamini ja rohkem suheldakse vanavanematega maapiirkonnas. 

Eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks. Direktiive kui kultuurinormi edastust (räägime ühekaupa) või lausungeid, mis kaasavad lapsi vestlusesse, suunavad tähelepanu või annavad olulist teavet, on nähtud lapse keele arengut toetavana. Samas on direktiive peetud ka kõneaktideks, mis ei pruugi lapse keelelist arengut ergutada, sest need eeldavad lapse tegutsemist, millega võib, aga ei pruugi kaasneda verbaalne reaktsioon. Ka uurimuse tulemused kinnitavad, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. 

Jutustused on laste keele ja keelekeskkonna loomulik osa, kuid jutustuse loomine on eesti lapsele keerukas protsess, sest arvestada tuleb sisu ja vormiga ning oskusega neid siduda. Uurimus toob esile, et eesti koolieelikute jutustused on lühikesed ja mitte eriti keerukad. Seejuures tingib ema haridus laste jutustuste vahelisi erinevusi: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad ja sidusamad.

Uurimistulemused toovad esile, et eesti argivestluste domineeriv pool on üld­juhul lapsevanem, kelle kõne hulk on ühes vestluses ligi poole suurem kui lapse oma. Mida rikkam oli vestluses ema sõnavara, seda laiem oli ka lapse sõnavara. Lapsevanema haridus mõjutab tema keelekasutust: nii sõnavara hulka, rikkust, lapsele suunatud kõne hulka kui ka kõne kultuuri­spetsiifilisi jooni, näiteks seda, kui palju vanem juhib lapse tegevust. Seega tuleb lapse kõne toetamiseks lapsega rääkides kasutada rikast keelt ning lapsele suunatud kõne peab olema tasemelt kõrgem kui keele­omandaja kõne.

Uurimistulemused osutavad, et lapsele suunatud keel mõjutab tugevalt lapse keele arengut ja seda sõnavarast jutustamisoskuseni välja. Keelelist arengut toetava keskkonna loomine on ülimalt oluline, toetamaks ühtset lähtepositsiooni koolisüsteemi alguses. See võib olla tulevikus seotud mitmete keeleliste näitajatega erinevatel keeletasanditel, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus. Kõik need tegurid mõjutavad lapse edasist ühiskonnas hakkamasaamist. (https://etera.ee/zoom/199407/view?page=3&p=separate&tool=info)

27. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Taavi Remmel doktoritöö „Kirjandus kvantteooria mõjuväljas”. Juhendaja oli TLÜ professor Piret Viires, oponendid TÜ vanemteadur Tiina Ann Kirss ning TÜ kaasprofessor Piret Kuusk.

Küsimus, mil moel võiks siduda nüüdisfüüsikat ja kirjandusteadust ning uurida, kas ja kuidas oleks võimalik kirjandusteostes kujutada kvantmaailma, eeldab süüvimist reaalteaduste ja humanitaaria vahelisse mõjuvälja ja selle dünaamikasse.

Doktoritöös tutvustatakse uurimissuundi, mis seovad kirjandusteadust ja nüüdisfüüsikat. Neis lähenemistes (kvantkirjandus, füüsikakirjandus, aktualism, aegruumi analüüs, kvantkriitika) võib märgata lihtsustusi, populaarteadusele toetumist ja mõistete muutmist metafoorideks. Kuigi metafoor on keskne ühendav lüli kahe distsipliini vahelisel mõjuväljal (metafoorsus on ka keeles paratamatu), võib selle tarvitamine olla küsitav nüüdis­füüsika keerulisemate abstraktsioonide korral.

Lähtudes küsimusest, kuidas võiks kujutada fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma, uuritakse väitekirjas juhtumi­uuringu põhimõtet aluseks võttes Madis Kõivu romaane „Aken” (1996) ja „Päev” (2004). Kõivu romaanid näivad tekitavat häälestusi kvantmaailma ilmnemiseks, kuid keele vastupanuefekti tõttu avaldub neis hoopis kvantmaailma luhtumine. Siiski, kvantmaailma olemasolu võib neis romaanides aimata mitteformuleerituse kaudu, mille kutsub esile seesama keele vastupanu. Füüsiku taustaga Kõiv võis sel moel teadlikult eksperimenteerida, luua katseid, mis kutsuvad esile nüüdisfüüsikas kirjeldatud maailma võimalikkusi, ent ka nende ebaõnnestumist teksti tasandil. Kõivu romaanide uurimisel ühendatakse Hans-Jörg Rheinbergeri eksperimentaalsete süsteemide teooria, Gabriele Schwabi etnograafiline perspektiiv („kujuteldavad etnograafiad”) ja häälestuse mõiste, Wolf­gang Iseri negativismi esteetika, täiendavalt ka Jacques Derrida meteoorsuse printsiip ning Jean-Luc Nancy „tähenduse kergendamise” käsitus.

Otsides võimalusi, kuidas fiktsioonis ilmnevat kvantmaailma keeles kujutada, toetutakse töö teises juhtumianalüüsi osas Karen Baradi difraktiivsele metodoloogiale ja agentse realismi teooriale ning analüüsitakse Virginia Woolfi romaani „Lained” (1931). Analüüsist järeldub, et kvantmaailm võiks Woolfi tekstis ilmneda keeles, milles sõnad ei esita maailma, vaid väljendavad keele ja fiktsionaalse maailma ontoloogilist eraldamatust agentses intraaktiivsuses.

Nüüdisfüüsika teadmisi kaasav eestikeelne kirjandusteadus on reaalteaduste ja humanitaaria vahelise ühisosa leidmisel alles teed rajamas. Töö panuseks on otsinguline ja reflektiivse tasandi olulisust rõhutav samm sidususe loomiseks. Just viimasel kümnendil on eesti keelde tõlgitud suurel hulgal nüüdisfüüsikaalaseid teoseid ning lisandunud on kvantteooriast mõjutatud teoreetilist kirjandust humanitaarias. Töö on suunatud tulevikku ja pakub loodetavasti ideid uutele eri valdkondade uurimustele. (https://etera.ee/zoom/199421/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).