Eesti loomislaul on müütiline rahvalaul maailma sünnist. Lennates tuleb imepärane lind, valib kuldse põõsa või kiigeõrre pesapaigaks ja muneb sinna munad, haub välja pojad ja pillub laiali, nii et neist tekivad päike, kuu ja täht. Loomise ajal on küll osa maailmast juba olemas – meri ja põõsad, puupuru ja maamuru… Miks on siis vaja uuesti alata, visata taevasse päike ja kuu?

Müütiline mõtlemine ei pruugi vastata tavaloogikale ega rituaalne tegevus olla nähtavalt tulemusrikas, sedastab Gilbert Lewis (1980). Juha Pentikäinen (1989: 149) oletab, et müüte on sageli esitatud rituaalides, kuid uskumuste taandudes tavad muutusid ja laulud iseseisvusid. Siinses artiklis uurin loomislaulu arvatavat rituaalset kasutust, mis võis olla seotud kiigel laulmisega ja (suvepool)aasta algusega. Püüan määratleda loomislaulu seost kiikumisega, et edaspidi saaks kindlamal pinnal arutleda laulu funktsiooni üle. Regivärsilise loomislaulu ja kiikumise seostest on eri uurijad varem kirjutanud, nähes nende omavahelist suhet mõnevõrra erinevalt. Oma huvitavas, eri vaatepunkte kõrvutavas artiklis nimetab Tiiu Jaago, et „19. sajandil tuntakse neid [loomislaule] peamiselt kiige- või mängulauludena” (2000: 207, vrd Rüütel 1969a: 99). Olli Kõiva aga kirjeldab, manades elavalt silme ette 1820. aastate kiigeplatsi, „Loomise” laulmist kiigel kui üht paljudest teiste jutustavate laulude seas: „Järvamaale iseloomulikest laululiikidest on [Kreutzwaldi] käsikirjas esindatud eelkõige kiigelaulud. Tõenäoliselt ongi need üles kirjutatud neidudelt kiigeplatsil. Peale päris kiigelaulude lauldi kiigel mitmesuguseid muidki laule. Eriti tihti kõlasid seal aga pikad lüroeepilised laulud, nagu müütilised „Loomine”, „Tähe mõrsja” ja „Suur tamm” [---]. Kiigel laulmiseks sobisid hästi ka mõistatuslaulude tsüklid ­[---].” (Kõiva 2014: 12–13; originaali esiletõsted) Neile varasemate uurijate eri rõhuasetusega nägemustele loomislaulude osast kiikumisel sooviksin lisada empiirilise vaatenurga. Kiikumise ja loomislaulu seoste arvutamiseks kasutan statistilist meetodit: valin loomislaulu esindavad variandid, määran neis kiikumisele osutavad tunnused ja arvutan kiikumise tunnustega laulude osakaalu loomislauludes.

Kasutan analüüsivahendina tüübi ja teisendi (variandi) mõisteid, et hallata ulatuslikku suulisest pärimusest jäädvustatud loomislaulude haralist kogumit Eesti ­Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ja mõnes vanemas trükiallikas. Laenan need terminid folkloori varieerumise uurimise algatanud Soome koolkonnast, võtmata kaasa ettekujutusi monoliitsetest rahvalaulutüüpidest ja mõneti mehaanilisest arengukäsitlusest (vrd Krohn 1926a; Jason 2000; Kalda 2015). Suulisele pärimusele olemusliku varieerumise tõttu ei ole rahvalaul kindlapiiriline teos, vaid pigem ühest esitusest teise kulgev loomeprotsess, mille jäädvustused seetõttu üks­teisest erinevad. Iga folklooripala iseseisvat talletust nimetan variandiks ehk teisendiks, mida mõistan kui pärimuse representatsiooni, üht teostunud võimalust varieeruva suulise pärimuse paljususest. Iga pärimusest jäädvustatud kirjalik lauluteisend vastab ühele esitusele või laulu üleskirjutaja koostatud esituste (koond)kujule (vrd Rüütel 1969a). Laulutüübid moodustab uurija, arvestades nii paikkondlikku kui ka üldisemat laulu­traditsiooni. Tüübi määramine on osalt subjektiivne, eriti liitlaulu puhul, kus eri pikkusega osad võivad vahelduda osalaulude, eri tüüpidele omaste motiivide ja ka improvisatsiooniga. Loomisloo olulisi tunnuseid esindav abstraktne tervik on laulu­tüüp „Loomine”. Versioonina mõistan samasse tüüpi kuuluvate teisendite rühma, mida ühendavad ühised vormilised, stiililised või sisulised tunnused. Redaktsiooni on mõistetud kui kitsamat rühma teisendeid, mille omavaheline variatsioon on väiksem kui versioonil (vt nt Rüütel 1969a: 103–104).

Matti Kuusi (1956: 61) peab läänemeresoome loomislaulu püsivaimaks elemendiks struktuuri: nii laulu üldist ülesehitust kui ka alaosade raamistikku. Karin Ribenis on üksikasjalises motiivianalüüsis esile toonud eesti loomislaulu teksti põhi­struktuuri: „Ideaalne „Loomislaul” koosneb vastavalt redaktsioonile 7–8 plokist, mille tinglikud nimetused on järgmised: linnuke – (lendles) – (otsis pesaaset) – (lendas koplisse) – (kolm põõsast) – (valis põõsaid) – tegi pesa – munes – haudus – (pojad verisulis) – pillutas/ arvas/ jagas – kuhu pojad pani? – mis kasu poegadest?/ mida pojad tegid?” (Ribenis 1994: 34; originaali esiletõsted) Loomisloo iseloomuliku struktuuri ja motiivide olemasolu oli kriteeriumiks, mille põhjal arvasin variandi uurimismaterjali hulka. Uurimise eesmärgist sõltuvalt lugesin „Loomise” teisenditeks ka selle tüüpilised osad liitlauludes või algus­motiivid, mille järg oli tõenäoliselt jäänud talletamata. Täpne ülevaade uurimismaterjalist ei olnud omaette eesmärk, vaid vahend, et saada analüüsist võimalikult usaldus­väärseid tulemusi. See aitas avastada ja kõrvale jätta ka folkloori kogumise käigus tekkinud koopiaid ja omaloomingut, mis ei esindanud suulist pärimust.

Regilaulude, sealhulgas „Loomise” esituse konteksti kohta napib vanemates rahva­luuleallikates tavaliselt teavet, sest omal ajal pakkus kogujatele põhihuvi laulutekst, muusikahuvilistele ka viis. Jutustavaid regilaule võidi laulda erinevatel puhkudel, näiteks käsitööd tehes, pikka teed käies, pühade ajal. „Loomine” on lüroeepiliste laulude seas üsna erandlik suhteliselt rohkema teabe tõttu selle esituse, nimelt kiigel laulmise kohta. Folkloristika algusaegadel XVIII–XIX sajandil peeti kiikumist kui neiude meelelahutust küllalt ebaoluliseks ega mõeldud selle võimalikust rituaalsest funktsioonist. Sellisele suhtumisele võis kaasa aidata ka Euroopa kõrgklassi kultuuris moodi läinud kiikumine. Uku Masingu arvates (1998: 11) oli eesti „Loomise” seos kiikumisega vähendanud laulu kaalukust uurijate silmis: „[---] selletõttu, et mõnele teisendile on antud päälkirjaks „kiigelaul”, on viimasel ajal, kui meid 1905 pääle valdas uus saksastumise laine natuke peenemal ja vähem taibataval kujul, oletatud, et sellel laulul pole üldse mingit mütoloogilist tagapõhja, vaid ta olevat ainult lihtne külanoorte ajaviitelaul.”

Ehk oli see ka põhjus, miks hoolimata kosmogoonilise müüdi tähtsusest ei saanud „Loomine” erilist kohta eesti rahvusmütoloogias. Eesti rahvale sobivat kultuuri(pärandit) arendades ei toonud XIX sajandi mõjukad haritlased, nagu Georg Julius von Schultz-Bertram, Friedrich Robert Faehlmann või Friedrich Reinhold Kreutzwald, loomislaulu esinduspärimusse, st jõudsamalt levitatud müütidesse ega eeposesse „Kalevipoeg”. See on veidi üllatav, arvestades, et eeskujuks olnud „Kalevala” algas maailma loomisega ja et Kreutzwald oli juba kirjutanud kompilatsiooni „Kalevingide muna” (Neus 1850: 3–4).

Avaldamisel on loomislaulule siiski antud sageli austav-asutav roll kogu alguses (nt Neus 1850¹, ERL, ERlV, teisel kohal kogumikus ER). Need väljaanded on olnud avalikkuse jaoks eesti „Loomise” tekstide peamised allikad, millele alanud aastasajal on lisandunud jätkuvalt arenev Eesti Rahvaluule Arhiivi „Eesti regilaulude andmebaas” (ERAB).

Kiikumise teoreetilisse uurimisse tõi muutuse James George Frazer, kes käsitles selle viljakusmaagilist funktsiooni külvi- ja kasvuperioodil (Frazer 1894 [1890], 1911 jt). Ilmar Talve on sõnastanud küsimuse, kas kiikumine võis kuuluda „läänemeresoomlaste ristisusueelsete aastavahetuse aegu sooritatud maagiliste toimingute hulka, nagu mõned uurijad on andnud mõista” (Talve 1961: 44).² Mall Hiiemäe (1981, 1984, 2006a, 2017) uurimused kevadpühadest seda võimalust ei välista. Kiige­laulude ja „Loomise” vahelisi seoseid on vaadelnud Jaago (2000) ja viiside põhjal seda täheldanud allakirjutanu (Särg 2008: 23).

Loomislaulu konteksti ja funktsiooni käsitlemisel kasutan nii folkloristika kui ka etnomusikoloogia kogemusi. Laulude konteksti uurimisel lähtun ideest, et kui laulu tekst, viis ja esitustavad on pikka aega moodustanud terviku, võivad tekst ja viis jätkuvalt kanda märke esituse kontekstist (Tampere 1934; Särg 2000). Kati Kallio (2011) nimetab laulu väljendusvahendite vastastikuseid seoseid interperformatiivseteks suheteks (ingl interperformative relationship). Regilaulude puhul kuulus viis laulja ja olukorra juurde (Tampere 1956a: 12; Särg 2009), kiigelauludel on iseloomulikud viisid, Põhja-Eestis nimetusega kiigetoon, mille kasutamise järgi mingi laulutekstiga saab vähemalt oletada, et seda on kiigel lauldud (Tampere 1960; Vissel 2002). Sama on näiteks ingeri laulutraditsiooni kohta märkinud Armas Launis (1907: 105): „[---] laulu esitamise meloodia sõltub rohkem laulu esituse olukorrast kui selle sisust või üldse laulust endast.” Talve (1961: 22) aga toob näite, et Soomes ühes külas olevat noored kiikumishooaja algul kokku leppinud viisi, millega sel suvel lauldakse.

Levikukaartide tõlgendamisel arvestan ka folkloori võrdleva meetodi ideed, et lauluteisendite sarnasused-erinevused ja levikupilt võivad anda teavet nende kasutajate suhtlemise ja liikumisteede kohta. Kuusi (1956: 54) eeldab, et kohalike lauluredaktsioonide omavahelised erinevused, kuid samas sarnasused kaugemate redaktsioonidega olevat nende ammuse ühtsuse tunnus. Teisalt, pealtnäha silmatorkavalt sarnased lauluvariandid osutavad Kuusi hinnangul tihedale kontaktile ja võivad olla hilised laenud.

Artikkel jätkub läänemeresoome loomislaulu tutvustusega (ptk 1) ning üle­vaatega eesti ja ingeri loomislaulu ja kiikumise seoste uurimisest (ptk 2). Siinse uurimis­materjali tutvustus puudutab lähemalt mõnd segasemat punkti vanemates üleskirjutustes (ptk 3). Kirjutise põhiosa käsitleb kiikumisega seostumise märke ­loomislauludes ja vastavate laulude osakaalu korpuses (ptk 4). Lõpuks arutlen kiikumise ja „Loomise” võimalike seoste üle kevadise (pool)aasta rituaalse alustamisega (ptk 5).

 

1. Läänemeresoome loomislaulust ja selle päritolust

Eesti „Loomine” on jutustav, täpsemalt lüroeepiline laul kahes põhiversioonis – vanemas ja uuemas. Vanemat, regivärsilist loomislaulu osati veel XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel Põhja- ja Lääne-Eestis, samuti mõnel pool Kesk-Eestis ja Viljandimaal. Sellest on meieni jõudnud arvukalt suhteliselt erinevaid sõnatekste, vähem viise. Loomislaulu uuemat, peamiselt Mulgimaal tuntud siirdevormilist versiooni, algussõnade järgi ka „Siidisulgis linnukene”, tunti hästi veel XX sajandil ning sellest leidub rahvaluulearhiivis koos viisiga palju sarnaseid teisendeid. Võrumaalt ja Setomaalt ei ole „Loomist” jäädvustatud, mis – arvestades eesti rahvalaulude tihedat kogumist selles piirkonnas – lubab arvata, et seda laulu vähemalt viimastel sajanditel seal ei tuntud (vrd Koemets jt 1974: 93).

Läänemeresoome loomislaule on omavahel põhjalikult kõrvutanud ja nende varasemast uurimisest ülevaate andnud Kuusi (1956). Ta on veendunud, et lääne­meresoomlastel oli kunagi ühine, omavahel sarnasem loomismüüt. Eesti regivärsiline „Loomine” on läänemeresoome loomislaulude seas tüüpiline selle poolest, et maa ja taevas või taevakehad sünnivad linnumuna(de)st. Kuid erinevalt eesti laulust ei visata mune või poegi teiste läänemeresoomlaste lauludes taevasse, vaid enamasti need veerevad vette ja purunevad. Ingeri lauludes muneb lind merest paistvale mättale, karjala pärimuses muneb lind munad mätta asemel vees hulpiva Väinämöise põlvele. Karjala loomislugu asetseb sageli Sampo tagumise ja kaotamise tsüklis, haakumata otseselt laulutervikuga, ning uurijate suhteliselt üksmeelse seisukoha järgi on see sinna liidetud hiljem. (Kuusi 1956: 53) Pakun kõrvalepõikena, et loomislaulu funktsiooniks selles tsüklis on anda paralleel Sampo tagumisele ja aidata seda tõlgendada kui maailma (taas)loomist: nii nagu munast tekkisid maa, taevas ja inimeste maailm, nii tekkisid Sampost taevas (sm, krj kirjokansi, krj kirjokanši ’kirjukaas’) ja viljakas elu maal. Juha Pentikäinen ja Lotte Tarkka on pidanud „Kalevala”-eepika esitamist rituaalseks tegevuseks maailmakorra taaskehtestamisel (vrd Pentikäinen 1989; Tarkka 1996).

Kuusi (1956: 61–74) oletab veel, et eesti laulus loodud asjade mitmekesisust põhjustab see, et algses läänemeresoome versioonis sündisid munasisust taevakehad ning koortest taevas ja maa (nagu karjala versioonis), kuid viimased kaks on Eestis unustatud ja osalt asendatud erinevate asjadega, näiteks maad võib esindada kivi põllul.

[---] Ühe pani kuuss kumama,
teise päevass paistema,
kolmande tähess taeva all,
nell´ande kibiss põllale,
viiende kadak mäele,
kuienda tapus tua taha [---]
(EKM ERA, H II 2, 343/4 (469) < Karuse khk, Paiumaa seek – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Rand, 60 a. (1889).)³

Soome koolkonda esindanud läänemeresoome laulupärimuse häid asjatundjaid huvitaski kõige enam laulude algupära ja arenemine ning võrdlesid loomislaulu piirkondlikke versioone ja nende võimalikku kujunemist, samuti suhteid rahvusvahelise pärimusega (Krohn 1894, 1926b, 1930; Salminen 1929a; Kuusi 1956; Ribenis 1994; Rüütel 1969b jt).

Eesti loomismüüti teiste rahvaste pärimusega kõrvutades on ka Eesti usundi­uurijad Felix Oinas (1999), Ülo Valk (1993) ja Hasso Krull (2012) sedastanud, et munast maailma loomise või jumaliku linnu idee levikupiirkond hõlmab Eestist kaugeid, lõuna- ja idapoolseid rahvaid.

Müüt maailma loomisest munast on tuntud laialdasel alal, mis ulatub paralleelselt ekvaatoriga Kreekast, Väike-Aasiast, Tiibetist, Indiast, Indo-Hiinast, Hiinast, Jaapanist ja Okeaaniast kuni Kesk-Ameerikani ja edasi Andideni. Läänemeresoome versioon sisaldab veel piirdeid arktilistel rahvail hästi tuntud sukeldaja (earth-diver) müüdist – linnust, kes süüvib merepõhja. Selle müüdi järgi triivib looja-heeros ürgmeres ja käsib linnul tuua merepõhjast muda, millest ta loob kindla maa. Maailmamuna ja sukeldaja müüdi lähtekohaks on kaks haru samast euraasia müüdist. (Oinas 1999: 136; vrd Kuusi 1956)

Arvestades, et eesti loomislaulu paralleelid asuvad suhteliselt kaugel, kahtleb Valk (1993) mõne uurija väites, nagu loomismüüt võinuks jõuda siia hiljem naabrusesse elama asunud indoeurooplastelt, kellel ei ole taolist müüti. Kuusi uurimus veenab, et Ingerimaa lauluversioon on läänemeresoome pärimuses üks vanemaid, põhjapoolse Karjala laulus on aga hiljem kokku põimitud munast loomise ja merepõhjast maa toomise lugu (niinimetatud sukeldujamüüt, MI motiiv A812); ning läänemeresoome loomislaul on rahvusvaheliselt tuntud maailmamuna müüdi sugulasi (Kuusi 1956).

 

2. Varasemad uurijad „Loomise” laulmisest kiigel Eestis ja Ingeris

Juba varasemad Soome folkloristid panid tähele, et Eestis ja Ingeris seostus „Loomise” laulmine kiikumisega. Kaarle Krohn jõudis isegi arvamusele, et eesti-ingeri loomislaulul ei ole mütoloogilist tausta, vaid see kujunes meelelahutusena kiigel, kus pesapunumisest ning päikesest-kuust meelitasid tütarlapsi laulma kevadõhtu ja linnukesed. Eesti lauluga suhteliselt sarnast ingeri laulu pidas ta veelgi uuemaks. (Krohn 1903: 190–216, 1926b, 1930, 1932: 39–49; vrd Pentikäinen 1989: 9–10) Üldisem seisukoht oli siiski, et „Loomine” on vana müütiline laul, mis võib olla kiikumisest mõjutatud, kuid kiikumisega mitte olulisemalt seotud kui teised jutustavad laulud (Salminen 1931; Kuusi 1956; Kõiva 2014). See on iseenesest tõepärane, kuid ei pruugi olla kogu tõde.

Arvamus, et Eestis lauldi „Loomist” sageli kiikumise ajal, levis ilmselt ülal­mainitud Krohni töödega ning sarnaseid teateid leidus ka Ingerimaa loomislaulu kohta. Nii loomislaulu kui ka kiigelaulude osas on täheldatud eesti ja vadja-isuri pärimuse sarnasust, mis viitab omavahelisele suhtlusele (Kuusi 1956; Salminen 1929b; Mansikka 1932). Mälestuste põhjal olevat lihavõttepühade ajal tulnud noored suurte paatidega kogu ümbruskonnast, sealhulgas Eestist, Ingerimaale suurele kiigele pidutsema (Salminen 1929b: 63). Mõlema laulupärimuse käsitlustes arvatakse, et „Loomine” oli üks mitmetest eepilistest lauludest, millega kiigel aega veedeti. Uurijad on püüdnud vahet teha traditsioonilistel regivärsilistel „päris” kiigelauludel ja kiigel lauldud muul repertuaaril, kuigi alati ei ole neil selget piiri. Ingerist on näiteid selle kohta, et kiigeviisidega lauldi mitmesuguseid laule (Kallio 2014: 406). Eesti materjali põhjal näitan allpool, et loomislaulu side kiikumisega võis olla tihedam kui teistel jutustavatel lauludel.

Krohn pidas eesti loomislaulu kiikuvate neiude omaloominguks, mis võis toetuda soome eeskujule. Lugeja veenmiseks manas ta esile kiigel laulmise, lähtudes romantilisevõitu luuletamise kontseptsioonist:

Kiikudes laulja vaateväli laieneb, vaade ulatub tavalisest kõrgemale ja silm kinnitub õhus hõljuvatele ning taevas loitvatele nähetele. On päikeseloojangu aeg, mil punane, sinine ja kollane värv vahelduvad nii taevas kui ka heiastuvad maapinnal. Üle kiige lendab puhkama „päevalind” pääsuke,⁴ kes altpoolt vaadates paistab samuti kolmevärviline. Ühtaegu laskuva päikesega paistab kerkiv kuu ja vilgub ehatäht. Kõik see koos sulandub noore laulikneiu kujutluses üheks tundmuseks [---].⁵ (Krohn 1903: 196; vrd Krohn 1932: 39)

Sarnane kujutluspilt avaneb veelgi romantilisemas stiilis 1926. aastal „Eesti rahva­lauludes” (ER) ilmunud Krohni kirjutatud ja Oskar Looritsa tõlgitud „Loomise” tüübikirjelduses:⁶ „Koplis asetseval kiigel hõljumist eriliselt armastav ja harrastav laulik-neiu on sõnastanud õrnaks luuleks idüllilise pildi koplisse lendavast imelinnust, kes valib kolmest põõsast – sinisest, punasest ja kuldkollasest – viimase [---]” (Krohn 1926b: XXXIX). Õigluse huvides tõlgin siia kõrvale samast välja­andest Krohni saksakeelse teksti: „Tegemist on lauluga, mida koplis asuval külakiigel ­kiikudes meelsasti lauldi. Üks imelind tuleb lennuga koplisse ja valib sealse kolme põõsa – sinise, punase ja kuldkollase – seast viimase [---].” (Krohn 1926b: XL)

Loomislaulu uuem, siirdevormiline versioon „Siidisulgis linnukene” värsi­korduste ja refrääniga „vat vat luuli”, „vaat, vaat Juuli” vms on tekkinud ring­mänguna. Ingrid Rüütel (1969b) peab tõenäoliseks, et see sündis XIX sajandil Mulgimaal varasema, Lääne-Pärnumaa vahevormi põhjal, mille kujunemist olid mõjutanud tookord moodi läinud ringmängud. Laulmine ja ringmängude mängimine toimus sageli külakiige kõrval asuval tantsu- ja mänguplatsil. Teiste rahvaste ringmängud ja kiigelaulud võisid mõjutada eesti uuema „Loomise” variandi kujunemist. „Vaat luuli” sarnaseid, näiteks lel-, lal-, lil-alguliste iseseisva tähenduseta refräänsõnu leidub üldisemalt slaavi, ingeri ja balti rahvaste lauludes, eriti kalendrilauludes (Laurinkienė 1990: 166).

Paikades, kus XX sajandil kogukondlik kiikumine püsis, taandusid sellega seotud uskumused ja läksid moodi uuemad laulud. 1845. aastal sündinud Jaan Tamm jutustas 1937. aastal, kuidas varasem, oletatavasti rituaalse ja maagilise tähendusega kiikumine oli muutunud üksnes meelelahutuseks: „Vanarahvas seletab kiikumist järgmiselt. Noorel rahval on lõbutsemist tarvis ja seepärast tuleb kiikuda ja kiige juures tantsida. [---] Siinpool ei usutud mingisugust mõju vilja- või linakasvule ja kiikuja tervisele.” (ERA II 149, 114 (1) < Rakke khk, Ao k – Laine Priks < Jaan Tamm, snd 1845 (1938)) Saaremaa 1930. aastate „Kiige laulude” nimestik (koostanud 2022. aastal Henno Sepp (1922–2023), EFA I 439) sisaldab selle nimetuse all erinevaid armastatud laule, nagu „Puhu tuul ja tõuka paati”, „Ma vaatsin paadist kiikriga”. Erandiks on siin Setomaa, kus tänini kiikumisel kuulukse pärimuses edasi kandunud hällülaulõ.

„Loomise” laulmist kiigel on mainitud ka Ingerimaa kohta, kuid need küllalt kaugest minevikust pärinevad teated jätavad eri tõlgendusvõimalusi. Salminen pidas „päris” kiigelauludeks neid, mida lauldi suurel kiigel (sm keinu) avalikult lihavõttepühade ajal. Neist eristas ta kohustusliku rituaalse väiksel lihavõtte­kiigel (sm kevätliekku) kiikumise ja suurel kiigel omaette õõtsumise, kus võidi laulda mitmesuguseid laule. (Salminen 1931: 38) Peamine teave kiigel laulmise kohta vanaaja Ingeris pärineb kuulsalt rahvalaulikult Larin Paraskelt (1833/1834–1904) teda aastakümneid jäädvustanud Adolf Neoviuse vahendusel. Tagantjärele on olnud raske mõista, mida Paraske mõtles, kui ta kunagi ammu väitis, et „Loomine” on kiige­laul. (Krohn 1930; Salminen 1931) Paraske on – Neoviuse vahendusel – eristanud püsivama sisuga („yhess pötköss ja yhtä raavvii”) ja vabamalt (taas)loodavaid laule. Püsivamate seas olid kiigelaulud, mille hulka kuulusid arvatavasti ka eepilised laulud ja osa lüürilisi laule. Laulu püsivus võis olla tingitud nii rituaalse olukorra raamidest kui ka süžeest. Hiljem on mõnevõrra kaheldud Neoviuse märkmete täpsuses, mille järgi paistab, nagu Paraske oleks pidanud kiigelauludeks suuremat osa lüürikast. (Timonen 1980: 166) Neoviuse teate, et kiigel lauldi traditsiooniliselt eepilisi laule ning et „Loomine” on kiigelaul, seadis Salminen (1931: 37) kahtluse alla, väites, et eepiliste laulude laulmine kiigel oli üksnes situatiivne: „Ülepea lauldi kiigel eepilisi ehk jutustavaid laule, nii et eepiline laul enam-vähem sobib kiigeviisiga.” Ta leiab, et Neovius võis olla valesti aru saanud ning pidanud vanainimeste lihavõtte­kiigel lauldud laule „päris” ehk suure külakiige lauludeks. Tegelikku kiigel laulmist ei olnud aga Ingerimaa folkloori varasemad kogujad, sh seal lihavõttepühade ajal viibinud Armas Otto Väisänen, kuulnud. Kallio (2011: 236) ütleb kokkuvõtteks: „Ükski koguja ei ole kohapeal lihavõttekiikumist vaadanud ega keegi ei näi kogumise ajal sellest piisavalt huvitatud olnud, küsimaks üksikasju.” Salmineni enda Ingeri välitöömuljete põhjal (1930. aastatel⁷) laulsid neiud suurel kiigel enamasti tundmustega seotud uuemaid rahvalaule ja ballaade. See võib osutada juba uuenenud kiigelaulude repertuaarile. Loomislaulu kohta räägiti Salminenile, et seda olla laulnud väiksel kevadkiigel vanad inimesed, nagu nad laulsid mitmesuguseid pikki laule ka muude ühetooniliste tegevuste, nagu lapse kiigutamise või ketramise juures. (Salminen 1931: 37–38)

Mispärast „Loomine” poleks saanud olemuslikult kuuluda „päris” kiigelaulude repertuaari, on Salminen põhjendanud muu hulgas sellega, et suurel kiigel kiikusid ja laulsid ainult noored. Pidades vanemaid eepilisi laule, ilmselt ka loomislaulu, pigem väärikaks ja mehelikuks pärimuseks, otsustab ta: „On psühholoogiliselt võimatu, et 10–20-aastased neiud ja noorikud oleksid kogunenud laulma pikki kangelaslaule kõige sulavamal suveajal, kui „leht oli puus ja rohi oli maas ja neiudel õrn iga”” (Salminen 1931: 37).⁸ Samuti mainib Salminen võimalikku muutust traditsioonis: „Kiik ei ole igatahes eelmisel [XIX] sajandil olnud eepiliste laulude tõeline esituskoht (sm varsinainen tyyssija), kuidas aga varem oli, selle kohta pole mul andmeid. Siiski on see olnud oluline jutustavate laulude säilimiseks.” (Salminen 1931: 39) Kallio (2011: 404–408) näitab Ingerimaalt kogutud laulude viiside ja tekstide analüüsi põhjal, et kiikumisel lauldi tüüpilisi kiigelaule, aga ka muud repertuaari. Loomislaulu lauldi nii kiigel, hälli­lauluna kui ka teistelgi puhkudel.

 

3. Uurimismaterjal

3.1. Üldist

Regilaul taandus elavast pärimusest kiiresti XIX sajandi ja XX sajandi algusosa jooksul ning seetõttu võivad laulude usundilise ja rituaalse konteksti seisukohalt olla kõnekamad vanemad allikad. Valisingi uurimiseks loomislaulu teisendite vanema osa: tekstid ja noodistused kuni aastani 1940 ja helisalvestused aastani 1972. Erinev suhtumine tuleb sellest, et pärast 1940. aastat levis „Loomisest” peamiselt üks suhteliselt kindlapiiriline siirdevormiline ringmänguversioon, mille osakaalu uurimis­materjalis ei tahtnud ma liialt paisutada. Et samas oli helisalvestusi varasemas materjalis ainult kolm, otsustasin võtta sõjajärgset aega esindama helisalvestused; neist ­esimene oli tehtud aastal 1957. Et sel perioodil salvestati lauluesitusi juba täies pikkuses, saab nende põhjal ka tekstidest piisava ettekujutuse.

XIX–XX sajandi jooksul on eesti loomislaulust jäädvustatud üle 250 teisendi (vt tabelit 1). Nende seas on terviklikke laule, katkendeid ja ükskuid tüübiomaseid algusvärsse, mille põhjal võib vaid oletada, et tegemist on „Loomisega”. Kohati on ebatäielike teisendite puhul raske otsustada, millise laulutüübiga on tegemist. Näiteks õunapuudest rääkivaid laule sõeludes (vt ptk 4.1 allpool) jätsin uurimisainesest kõrvale staatilised kirjeldused, kuid võtsin uuritavate hulka kas või väikeste „Loomise” vihjetega laulud, kus õunapuu otsast kukkus vette muna või õun, isegi kui linnu sündimisest või loomisest polnud juttu (nt H II 54, 484/5 (175b); H II 9, 351/3 (25)). Mõnest teisendist ongi jäädvustatud ainult algus või üks värss viisi all (EÜS IV 1548 (14)) ning nõnda ei tähenda „Loomise” kesksete motiivide otsene puudumine, et edasi lauldes poleks selleni jõutud. Arvestasin puudulikud lauluvariandid „Loomiseks”, kui tüübiomane algus jättis sellise võimaluse (vt joonist 2).

Kuni 1925. aastani kogutud eesti loomislaulu tekstid on avaldatud tüpoloogilises väljaandes „Eesti rahvalaulud” (ER: 15–72, 468–472).⁹ ERAB-is ei ole tüübinimede määramine veel lõppenud, kuid praeguse seisuga leiab sealt üle 200 variandi, kusjuures kõik eelmainitud raamatus ilmunud laulud ei ole veel andmebaasi jõudnud.¹⁰ Siinse töö jaoks kogusin mõlemast allikast kõik variandid, otsides andmebaasist lisaks tüübinimele ka „Loomisele” tüüpiliste värsside järgi. Uurimismaterjalist jäi välja loomislaulust inspireeritud kirjalik looming,¹¹ erandiks üksikud laulud, mida üleskirjutaja oli tõenäoliselt (ümber) loonud, kuid mis võivad osaliselt esindada suulist pärimust.

Sel kombel kogunes „Loomisest” 258 teisendit. Lähemal uurimisel ilmnes, et suure tõenäosusega neist 230 on iseseisvad ja 28 dubletid või koopiad. Dubleti all mõtlen käsikirjalise lauluvariandi teist eksemplari, juhul kui üks juba on olemas (ERA kogus). Suulises pärimuses eri esitused ei kattu üksikasjadeni, seega tunneb koopia ära sõnasõnalise kattuvuse järgi – see võib olla näiteks raamatust ümber kirjutatud laulutekst või koguja enda laulukäsikirja ümberkirjutus. Tuleb arvestada ka trükiallikate võimalikku mõju suulisele pärimusele. Erandina jätsin materjali hulka ühe ja sama rahvalauliku eri aegadel esitatud lauluvariandid ka siis, kui need oma­vahel kattusid (nt Risanda Kravtsovi salvestused RKM, Mgn II 1548 c ja 1610 a). Neil tingimustel jäi vaatluse alla 230 teisendit, millest 39 on koos viisiga (20 nooti, 20 helisalvestust, neist üks nii noodi kui ka salvestusega). Nende seas on 207 regivärsilist teisendit (182 teksti üleskirjutust, osalt koos tekstidega 9 helisalvestust, 17 nooti) ja 23 siirdevormilist teisendit (12 teksti üleskirjutust, neist 3 noodiga, 11 helisalvestust).

Tabel 1. Uurimismaterjal: „Loomise” iseseisvad variandid aastani 1940 ja helisalvestused aastani 1972.

Lauluvariandid arhiivis	Regivärsiline	Siirdevormiline	Kokku
Tekst	182	9	191
Tekst ja noot	16	3	19
Tekst ja helisalvestus	2	–	2
Helisalvestus	6	11	17
Tekst, noot ja helisalvestus	1	–	1
Kokku	207	23	230

3.2. Vanimad regilaulu „Loomine” üleskirjutused

Kahe vanima „Loomise” teisendi üleskirjutaja on ilmselt Kadrina pastor Arnold Knüpffer (1777–1843), oma aja suurima eesti rahvalaulude käsikirja koostaja. Ühe teisendi avaldas ta eestikeelsena ajakirjas Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache (edaspidi Beiträge) pealkirja „Poesien der Esthen” alla koondatud 20 rahvalauluteksti seas (Knüpffer 1827: 109–110). Mõiste Poesien valik pealkirjaks osutab ajastu vaimule tuua rahvalaule kirjakultuuri, kuid tekstide stiil ja sisu ei jäta kahtlust, et need esindavad tõetruult suulist pärimust (vrd Jaago 2018). Selle laulu üleskirjutamise ajaks oletatakse hilisemas väljaandes aastat 1822 (ER: 21) ilma viiteta teabeallikale, mistõttu allakirjutanul ei ole õnnestunud põhjendust (veel) leida.

Samad lauluvariandid lugesin dublettideks XIX sajandi algupoole Karuse kooli­õpetaja Jaan Jaansoni käsikirjas, dateeritud aastatesse 1826 ja 1845 (ERA, Jaanson 90/2 (29)), ja selle ärakirjas, mille saatis tema lapselaps Juhan Jaanson 1889. aastal Jakob Hurdale (H II 33, 98/9 (66)).¹² Teisedki 1827. aasta Beiträges avaldatud laulud esinevad Jaansoni 1845. aasta käsikirjas ja selle 1889. aasta koopias samas järje­korras, samuti on seal kõik Gresseli kalendrites ilmunud 95 laulu (Laugaste 1977: 420). Lisaks leidub Jaansoni 1845. aasta käsikirjas veelgi varem avaldatud laulutekste, näiteks 1818. aasta Beiträges ilmunud „Tähemõrsja” (H II 33, 137/40 (95); Knüpffer 1818; ERA, Jaanson 60–64 (36); H II 33, 137/40 (95)). Kui oletada vastupidist, et Jaanson saatis need laulud Knüpfferile, siis olnuks loogilisem neid leida käsikirja 1826. aasta osast. On tõsi, et Jaanson saatis Alexander Heinrich Neusile rahvalaule (Laugaste 1977: 420), neile on viidanud Neus oma käsikirjas (EKÜ F 232 f2, 27/32, (229–238, 241–253)) ja trükiväljaandes (Neus 1852: 460, 464, 447). Kuid Neus on ka nimetanud (1852: 447), et Jaansoni kogu sisaldab ainult osaliselt originaal­materjali: „J. Jaansoni, Läänemaa Karuse kihelkonna kooliõpetaja kogu sisaldab teiste kõrval ka selliseid laule, mis ta ise on kogunud [---]).” Jaansoni käsikiri sisaldab lauluosa kõrval pikki ümberkirjutusi trükiallikatest, nagu Otto Wilhelm Masingu aabitsast ja tekste „Maarahva kalendritest”. Eduard Laugaste (1977) sõnul võis Jaanson olla saatnud laule ka Knüpfferile, kelle 1829. aastal välja antud Gresseli kalendris on mõne rahvalaulu päritolu ebaselge, kuid nad kõik leiduvad Jaansoni käsikirjas. Laugaste ei maini vastupidist kahtlust, et Jaanson võis laule kopeerida. Missugune oli Jaansoni käsikirjade lugu ja suhted Eestimaa Kirjanduse Ühinguga, vajab uurimist, kuid praegu väidan, et kõnealuse „Loomise” kirjutas üles Knüpffer, mis tähendab omakorda, et see tõenäoliselt pärineb Kadrina kihelkonnast.

Teine Knüpfferi kogutud loomislaul leidub tema dateerimata käsikirjas (EKÜ, F 232 a, 127/8 (111)), seega laulu hiliseim võimalik saamisaeg on pastori surma-aasta 1843. Laul on oletatavalt Kadrina pärimusest üles kirjutatud.¹³

Joonis 1. Arnold Knüpfferi käsikiri (EKÜ, F 232 a, 127/8 (111)).

Kaks vanemat „Loomise” teisendit aastast 1847 leiduvad G. Weisse Lihula laulude kogus, mille on üle andnud tundmatuks jääda soovinud isik (EKÜ F 232 c, 8 (21); EKÜ F 232 c 11 (31)).

Neus avaldas kogus „Ehstnische Volkslieder” loomislaulu koos saksakeelse tõlkega, pealkirjaga „Der Schutzvogel” („Kaitselind”), mille oli Paide linna ümbrusest üles kirjutanud eesti-saksa kirjamees Friedrich Nikolai Russow (1828–1906) (Neus 1850: 39–41, 1852: 450, nr 7).¹⁴

Ajaliselt järgmised 17 „Loomise” teisendit saab juba piiritleda kümnendiga: nimelt 1870-ndad, mille algust tuleb tinglikult lugeda aastast 1869.¹⁵ Nende kogujateks on olnud mitu tuntud humanitaari, nagu Mihkel Veske (4–5 teisendit), Ado Grenzstein (2 teisendit), Fr. R. Kreutzwald (1 teisend) jt. Erilise jälje on jätnud ­Martin Sohbergi koostatud laulikus „Neljas Eesti laulutooja” ilmunud „Piiri lind” (Sohberg 1876: 12), millest hiljem on saadetud viis ümberkirjutust.¹⁶

3.3. Loomislaulu kogumine 1880. aastatest 1940. aastateni

1880. aastate algul koguti kümmekond teisendit, kuid 1880-ndate lõpuosas on näha Hurda 1888. aastal avaldatud folkloorikogumise üleskutse tohutut mõju, sest aastal 1889 on lisandunud ligikaudu 30 loomislaulu (ja juba mainitud Jaansoni dublett), 1890. aastal aga 13 (ja kaks Sohbergi dubletti). Edaspidi, XIX ja XX sajandi vahetuse aegu vool vähenes, kuid siiski lisandus pea igal aastal mitu teisendit kuni 1940. aastani. Mõni korrespondent saatis samad laulud eri kogujatele, näiteks Johannes ­Niinase lühike „Loomise” motiividega lauluteisend algussõnadega „Part tuli paiust pita, päta…” on saabunud 1895. aastal nii Hurdale kui ka Eisenile, taga­tipuks on sõna-sõnalt sama teksti saatnud 1896 ka Johann Reimann (H IV 7, 29 (7); E 18198 (10); H I 7, 175/6 (5)).

Sel perioodil on saadetud ka ainukesed loomislaulu variandid väljastpoolt laulutüübi traditsioonilist levikuala Vastseliinast. Selles moodustab põhjaeesti tüüpi setokeelne „Loomine” kohaliku „Ilma parandamisega” omapärase liitlaulu.¹⁷ Teose autor on suure tõenäosusega üks üleskirjutajatest, Karl Fluss (H I 6, 105/6 (13)) või Jaan Sandra (H I 6, 318 (1)), ning üks kahest variandist jäi kõrvale kui dublett.

Vahemikus 1891–1899 on talletatud 44 teisendit ja sealt kuni 1940. aastani umbes 80 teisendit, kusjuures paus oli aastatel 1918–1920. Laulude avaldamise järel (ER) näivad mõned inimesed olevat raamatust folkloorikogujate jaoks tekste meenutanud (E 61723/4 (30); ERA II 3, 326/7 (11)).

3.4. „Loomise” viiside noodistamine ja helisalvestamine

„Loomise” viise jäädvustati enne 1940-ndaid eelkõige Eesti Üliõpilaste Seltsi 1904.–1916. aasta kogumistöö raames. Esimestena noodistasid ühe loomislaulu viisi 1907. aastal Mart Saar ja Hans Siimer, see oli algussõnadega „Pääsukene päävalindu” kiige­viis Suure-Jaani kihelkonnast (EÜS IV 1548 (14)). Vanemate lauluteisendite viise õnnestus koguda Esimese maailmasõjani. Pärast ilmasõda jäi „Loomise” noodistamine mõneks ajaks soiku. Haruldase „Loomise” helisalvestuse fonograafiga ja ka noodistuse on teinud Soome etnomusikoloog Armas Otto Väisänen 1913. aastal Kuusalu kihelkonnas. Järgmised kaks „Loomise” esitust fonografeeris Rudolf Põldmäe alles 1937. aastal samast kihelkonnast. Edaspidi on juba magnetofoniga rohkem salvestatud aastail 1957–1972, kokku 17 loomislaulu teisendit.

 

4. Eesti loomislaulu võimalikke seoseid kiikumisega

Kui palju eesti „Loomise” teisenditest kannab märke nende võimalikust laulmisest kiikumise ajal? Tavalisi kiigelaule iseloomustab kiikumisega seotud temaatika, viis, esitus ja mõnikord kommentaarid. Kuna pikaajaline laulmine teatud kontekstis võib jätta jälje laulu värsi- ja muusikatekstile, oletan, et „Loomise” laulmine kiikumisel võis mõjutada laulu temaatikat, liita kiigemotiive ning kajastuda viisides ning esitaja ja/või koguja märkustes.

4.1. Tekstid

„Loomise” teisendite seas leidub palju tüüpilisi tekste, samuti liitumisi ja segunemisi muude teemadega ning katkendeid. Esineb ebatavalisi teisendeid, milles lind otseselt ei loogi oma munadest või poegadest maailma osi. „Loomisega” sarnaseid motiive sisaldavad ka iseseisvad laulutüübid, nagu „Õunapuu”, „Kolm õuna” ja „Kolm metsa”. Ühes erandliku lõpuga „Õunapuu”-mõistatuslaulus sümboliseerib õun näiteks vaeslast;¹⁸ laulus kutsutakse aga erilise sisulise põhjuseta korduvalt mõistatama „kivikirju lindu” – see võib olla jälg tüüpilisest loomislaulu merest sündinud linnust (E 18850/2 (11)). Sageli mõistatuslauludes ja kiigelauludes esinev mütopoeetiline õunapuu sarnaneb loomisloo õunapuuga: tal on kolm oksa ja õuna, puu asub mäel või mere keskel ning paistab kiigelt, õun igast küljest ise värvi. Need laulud esindavad justkui selle maailma kosmoloogilist pilti, milles leiab aset kosmogoonia ehk ilmamaa loomine.

Kõige arvukamalt loomislaulu teisendeid on uuritaval perioodil kogutud ­Kuusalu (25 üleskirjutust + 2 helisalvestust), Tõstamaa (9 + 3), Ambla (11) ja Kadrina kihelkonnast (9). Ka kõige rohkem viise (kokku 8) on kogutud Kuusalust. Kogutud loomis­laulude paiknemine on kujutatud kaardil 1, mille järgi peamine levikuala, nagu varemgi sedastatud, on „rannik Viru ja Harju piiril ning Põhja-Järvamaa, ­rannik Matsalu ja Pärnu lahe vahel ning Muhu ja Ida-Saaremaa. Pääle selle on kaks harvemat keskust Jõhvi ja Vaivaraga ning Lõuna-Mulgimaal Karksi piirkonnas.” (Masing 1998: 11; vrd ER: XXXIX) Mõnes üldiselt väga rikkalikus laulupiirkonnas, nagu Kagu-Eesti või Kihnu, „Loomist” sama hästi kui ei ole.

Lauluteisendite esinemise tihedust vaadates tuleb arvestada, et Eesti eri kihel­kondades on rahvalaulude kogumistöö toimunud erinevalt, mistõttu teatud paikkonnast arhiivi jõudnud „Loomise” teisendite suurem hulk ei tarvitse osutada suuremale tuntusele, vaid võib osutada hoolsamale kogumisele. Kuusalust Põhja-Eestis ja selle naaberaladelt kogutud regilaulude arv on üldse väga suur, mistõttu on ootuspärane sealt kogutud rohke loomislaulude hulk. Kaart 2 näitab „Loomise” osakaalu kõigi samast kihelkonnast kogutud regilaulude seas ehk oletatavat populaarsust – selle poolest on Kuusalust eespool mitmed Lääne-Eesti kihelkonnad.

Kaart 1. „Loomise” teisendite arv kihelkonniti.

Kaart 2. „Loomise” teisendite osakaal kihelkonnast kogutud regilaulude seas. Suurima osa­kaaluga on esindatud Lihula (1,9%), Häädemeeste (0,8%), Hanila (0,8%), Audru (0,7%), Tõstamaa (0,7%), Kõpu (0,7%), Karuse (0,7%).

Regivärsilise „Loomisega” on sageli põimunud kiigelaulumotiive – kokku 76 variandis. Kuusi (1956: 62–63) on kiikumisega seostuvad variandid eristanud omaette redaktsiooniks, mis on olnud tuntud „saarekestel” Mandri-Eesti lääneosas, Saare­maal, Kuusalus ja Suure-Jaani kihelkonnas. Nende vahealadel olla esinenud omavahel segunenud kiigel ja põõsas pesitsemise redaktsioonid. Samuti olevat soome­pärasema sõnastusega „Loomine”, mis enamasti on üles kirjutatud Kuusalus või Suure-Jaanis, harilikult seotud kiikumisega.

Kiikumisega seotud loomislaul algab sageli nurinatega halva kiige üle ja linnu saabumisega linnast. Need motiivid esindavad tüüpe „Kitsas kiik” või „Kiik sobimatul kohal”. Huvitaval kombel kasutatakse kitsa kiige kirjeldamiseks suure, läbi kolme ilma ulatuva maailmapuu kujundisüsteemi: alt ei mahu hani ujuma, pealt ei pääsuke pugema, vahelt ei mahu varblane. (Lindude nimed võivad mõnevõrra varieeruda.) Need linnud esindavad folkloori kujundisüsteemis eri ilmasid: hani on alumise tasandi veelind, pääsuke päikeselind ja varblane tavailmast. Lõpuks ilmunud loojalind suudab igalt poolt läbi lennata ja teeb pesa, mõnikord on ka öeldud, et kiige keskele (H IV 2, 60/2 (13)). Võimet kolme ilma vahel vabalt liikuda on paljudes usundites peetud üleloomulikuks (vrd Eliade 2021: 122).

[---] Ma läksi kiike katsuma:
kas sie kiike kannab mind?
Ei sie kiik ei kannud mind.
Teinud kiige kitsukese,
kiigeaisad atukesed:
alt ei saan’ ani ojuda,
pealta pääsuke pugeda,
vahelta varblane linnata.
Siis tuli linnast kirju lindu,
alevist tuli alli lindu,
Pieterburist punane lindu –
sie siis lindis kiige alta,
kiige alta kiige pealta. [---]
H II 2, 388/9 (509) < Lihula khk., Lihula v., Saare kõrtsi saun – M. Ostrov ja O. Kallas < Ann Külm, 59 a. (1889)

Mõningates lauluteisendites ei kaevatagi kiige üle, vaid lihtsalt ilmub lind, kes suudab kolmest tasandist läbi lennata (nt H II 35, 290/1 (169)). Igal juhul võib kiige kirjeldus omandada uue tähenduse ja muutuda üldisema hiiglamõõtmega objekti või puu sümboliks. Iseloomulik on ka, et „Kitsa kiige” redaktsiooni loomislaulud ei alga õunapuuga. „Kitsas kiik” ühenduses „Loomisega” on iseloomulik Lääne-Eestile (vrd Ribenis 1994). Teist peamist kiikumisega seostuvat loomislaulu redaktsiooni võiks nimetada „Pesa penni peal”. Siin ei ole kolmeosalist kiike, kuid on selgesti öeldud, et pesa tehti kiige võllile, õrrele või pennile. See redaktsioon esineb Põhja-Eestis. Siirdevormilise loomislaulu ringmänguvariandid „Siidisulgis linnukene” refrääniga võisid seostuda kiigega sel moel, et neid lauldi-mängiti kiige juures peoplatsil, kuid seal eraldi tunnuseid pole. Neid on uurimismaterjalis kokku 23.

4.2. Viisid

Uurimismaterjalis (kuni aastani 1972) on 40 koos viisiga jäädvustatud loomislaulu: nende seas 25 regiviisi, 14 siirdevormilist ringmänguviisi ja üks uuema rahvalaulu viis. Kuidas nende seast ära tunda kiigeviise? Põhja-Eesti tüüpilistele kiigeviisidele on iseloomulikud pikendused ja kaunistused paaritutel silpidel. Saaremaa kiige­viisidel on sarnaselt muude vanemate viisidega pikendus lõpusilbil. Viisidel on harilikult üherealine või kaherealine vorm, kus esimene ja teine viisirida on suhteliselt sarnased, ja kitsas heliulatus. Lõuna-Eesti ja osaliselt ka Kesk-Eesti kiigelaule iseloomustavad kiigeteemalised refräänsõnad, näiteks „kiigele” iga värsi lõpus. Siirde­vormilised lauluvariandid tunneb ära teksti ülesehituse, viisi ja „vaat luuli”-tüüpi refrääni järgi, mida paaril korral asendab või täiendab „trallallaa” (E 53403 (3), Anderson LL 6573). (Tampere 1960; Rüütel 1969b; Vissel 2002; Särg 2008)

Selliste eelduste kohaselt esineb „Loomise” juures 12 kiigeviisi (üheksa pikenduste ja kaunistustega põhjaeesti viisi, kaks lõpupikendusega saare viisi ja üks lõuna­eesti tüüpi refrääniline regiviis). Nad kuuluvad kiigelaulumotiividega tekstide juurde, välja arvatud ainult mõne tekstivärsiga Väisäneni helisalvestus (EÜS X 1103 (545)). Ülejäänud 11 juhul on regivärsilist „Loomist” lauldud jutustavatele lauludele omaste kaherealiste regiviisidega. Nende seas on kaheksa eri viisi, sest paar laulikut on korduval salvestusel laulnud ühe ja sama viisiga.

Joonis 2. Armas Otto Väisäneni käsikiri: tüüpiline kaunistustega kiigeviis Kuusalu kihelkonnast. 1913 (EÜS X 1103 (545)).

4.3. Lisateave laulude esituse kohta

Kokku 14 juhul on loomislaulu teksti või viisi juures täiendusi, et see on žanri poolest kiigelaul. Sealhulgas kolmel juhul on seda märgitud kiigemotiivideta tekstide viisi kohta: kaks korda „kiigetoon” ja üks kord „kiigeviis”. Üht kiikumise tekstimotiiviga „Loomist” olevat lauldud „karjatooniga” (EÜS VIII 2532 (159)) ja üht loomislaulu võidud laulda ka pulmas noorikule (EÜS VI 972 (113)). Mõni siirdevormiline laul on tähistatud kui „mängulaul”. Kuusalu suure lauliku järeltulija Risanda Kravtsov jutustab mõlema temalt helisalvestatud loomislaulu juurde, et seda lauldi tingimata kiikumise ajal (RKM, Mgn II 1548 c ja 1610 a; Jaago 2000: 207). Kravtsov ei kasuta sealjuures tüüpilist kiigeviisi ja koguja Ingrid Rüütli küsimusele, kas see on „kiigelaul”, vastab Kravtsov eitavalt, kuid kinnitab uuesti, et vanaema soovitas seda kiikumise ajal laulda. Võib-olla ta ei saanud küsimusest hästi aru, kui kiigelaulu mõiste oli talle harjumatu.

4.4. Kiigel laulmise märkidega loomislaulud

Vastavalt eelnenud analüüsile kannab kiigel laulmise märke kokku 79 „Loomise” ­teisendit. Need laulud moodustavad 38,2% ehk üle kolmandiku regivärsilistest loomis­lauludest ning 34,2% kõigist uurimise all olnud lauluteisenditest. See tulemus võib ligikaudu kajastada XIX sajandi tegelikkust, arvestades, et kõik kiigel lauldud „Loomise” teisendid ei tarvitsenud olla vastava jäljega ning teisalt ei pruukinud kiige­motiividega läbi põimunud laulud alati kõlada kiigel. Kiigel laulmise märkideks on eelkõige kiigeteemalised tekstimotiivid (76 juhul); oletatavad kiigeviisid (12) ja lisateave (14) langesid enamasti nendega kokku. Seega kiikumise motiivid tekstides leidsid paarikümnel juhul lisakinnituse.

Kaart 3. Kiikumisega seotud „Loomine” kihelkonniti, kokku 79 teisendit. Kiikumisega seotud „Loomise” tekstiteisendid olid levinud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadel ja nende levikuala ulatus mõnel pool kiiludena sisemaale. Samades piirkondades on ka kiikumise osakaal loomislauludes suurem.

Võrdluseks kontrollisin ERA viisikartoteegi põhjal teiste jutustavate laulu­tüüpide seost kiikumisega, kuid ühelgi juhul polnud see nii valdav. Lüroeepilistest lauludest on märgitud kiigelauluks või kiigeviisiga laulduks kolm korda „Arg kosilane”, kaks korda „Ema haual”, „Suur tamm”, „Vend ostab ehteid”, „Mere ­pühkimine” ja „Ehted kadunud”. Isegi kui analüüsida teiste lüroeepiliste laulude kõigi viiside ja tekstide tunnuseid, siis arvatavasti ei tõuseks ükski neist kiigel laulmise poolest esile.

Kaartide 3 ja 4 põhjal jääb „Loomise” tugevaim seos kiigel laulmisega üsna samasse piirkonda, kust loomislaule on rohkem kogutud: eelkõige Eesti põhja-, lääne- ja edela­osa rannikualale. Sealhulgas paistab laulu ülisuur seos kiikumisega silma neis kihel­kondades, kust on jäädvustatud suhteliselt vähe loomislaule – st kui rahvaluule­kogus on kihelkonnast üks-kaks loomislaulu, mida on omakorda lauldud kiigel. Paiknemine Eesti äärealadel võiks osutada vanale pärimusele, mis on perifeerias püsinud, juhul kui kultuuriline raskuspunkt asunuks Eesti keskel. Kui aga arvestada, et minevikus liiguti palju mööda vett, siis võisid muistseks keskuseks olla hoopis ­veeteedeäärsed alad. Loomislaulu side rannikualadega võib näidata laulu elavat kasutust ning vett pidi liikujate osa pärimuse vahendamisel.

Kaart 4. Kiikumisega seotud teisendite osakaal regivärsilistes loomislauludes kihelkondade kaupa, kokku 38%. Tulemused ei pruugi olla usaldusväärsed, sest enamikku kihelkondi (v.a Kuusalu, Tõstamaa, Ambla) esindas alla 10 lauluvariandi.

Mõnede loomislaulu kiigeteisendite ulatumine sisemaal asuva Suure-Jaani ja ­Viljandi suunas (Kuusi 1956: 62–63) võib olla seotud varasema Pärnu–Viljandi–Tartu veeteega. Andres Tvauri (2001) kirjutab, et vanadel kaartidel ja kirjutistes näidatakse Pärnu ja Tartu vahelisi jõgesid ja järvi katkematu veesoonena, millel saab liigelda paadiga, ning Pärnu jõgi on muinas- ja keskajal kandnud nime Emajõgi. Kui ka veeteed mööda Tartusse jõudmine oli kaheldav, siis olevat Pärnu ja Viljandi vahel olnud suhteliselt hea veetee, mida kasutati ka taliteena (Hermann 1967). Loomislaulu levikuala ja laulmine kiigel asuvad Põhja- ja Lääne-Eestis ehk üldjoontes samas piirkonnas, kus kasutati suurt kahe poolega külakiike. Eestiga sarnane kiigetüüp ja kiigelaulud olid tuntud ka Ingeris (Salminen 1931; Talve 1961).

 

5. Kiikumine kalendripühade kombestikus

Eesti ja teiste läänemeresoome maade rahvad kiikusid ning laulsid kiigel kevadiste pühade ajal. Kiikumise rahvusvahelisele levikule ja viljakusmaagilisele tähendusele tõmbas tähelepanu James George Frazer oma teoses „Kuldne oks” („The Golden Bough”, 1894: 230). Edaspidi ta täiendas oma teooriat näidetega Uus-­Guinea kaide kiikumisest ja laulmisest puu otsa kinnitatud kiikedel jamsi külvamise perioodil, tüdrukute kiikumisest kiriku kellanööride küljes Saksamaal ristipäeval ning lätlaste (eestlastega sarnasest) kiikumisest lihavõtte ja jaanipäeva vahel – mõlemal rahval linakasvu soodustamiseks. (Frazer 1911: 156–157, 1912: 101, 107, 1913: 247–248)

Kiikumisega seotud kombestik ja laulud on pakkunud uurimisainest, mille vastu tärkas eesti folkloristikas esmane huvi ilmselt pärast Soome kolleegide töödega tutvumist (Viidalepp 1936; vrd Mansikka 1932). On arutatud „Harja otsimise” laulu usundilist tähendust: kas võis see olla kiigelaul, kus neiud kirjeldavad loojuvat päikest kui merre vajuvat harja, sellal kui õõtsuv kiik ise on päikese sümbol? Või ehk saaks kiike tõlgendada kui merd pühkivat harja? (Hiiemäe 2006b; Lintrop 1999; Kuusi 1963: 193–196; Masing 1998: 15)

Uurijate küllalt üksmeelse arvamuse kohaselt oli kiikumine ning kiigel laulmine kevadiste pühade ajal nii meelelahutus, suhtlemisviis kui ka maagiline toiming ­viljakuse ja õnne saavutamiseks suvepoolaasta alguses (Hiiemäe 1981; Vissel 2002). Sõltuvalt kohalikust tavast võis kiikumine eri piirkondades alata eri pühadel, näiteks Lõuna-Eestis ja Ingerimaal koguneti välja kiikuma lihavõttepühal, Põhja-Eestis ja mitmel pool Soomes aga suvistepühal. Nii Eestis kui ka Soomes kiiguti samuti keskelt maha toetatud laual: hüpati lauda ehk tsõõgati urbepäeval või lihavõttepühadel. Eesti ning lähirahvaste kombestiku põhjal võiks oletada, et lihavõttepühaga on segunenud vanemat ristiusueelset kevadpühade ja kevadise aastaalguse kombestikku. (Viidalepp 1936; Talve 1961; Hiiemäe 1981, 1984, 2006a; Vissel 2002) Suvistepühade juurde kuulus Põhja-Eestis ka munade värvimine, mis võib Mall Hiiemäe (2018: 125) arvates olla jäänuk kunagisest külvipüha rituaalist.

Mircea Eliade (1954 [1949]) on eri kultuuride aastavahetuse (või ajaperioodi alguse) kombestikku võrreldes leidnud, et see sisaldab tüüpiliselt lagunemise ja taasloomise aega sümboliseerivaid tegevusi, mille hulgas on ka „loomine”: viljakus­rituaalid, sõnamaagia, tavandilaulud, soovitud sündmuste läbimängimine ja võimalus kohata üleloomulikke olendeid. Ühe aastavahetusekombestiku maagilise toiminguna on ta nimetanud ka loomisloo esitamist.

Maailmas on kiikumine laialt levinud ja paljudel juhtudel seotud kalendri­tavadega, sealhulgas ka neis kultuurides, millel on seoseid maailmamuna müüdiga. Indias olevat kiigutud tuhandeid aastaid tagasi ja viiteid rituaalsele kiikumisele leidub juba veedades (Van De Bogart 2014). Indias peetakse paljudes paikades iga-aastast kiikumisfestivali, neist teadaolevalt vanim olevat Rajo festival Orissas, mis toimub alates II sajandist eKr suvise pööripäeva aegu, enne vihmaperioodi algust (Bhattacharya 2010). Kiikumise rituaal oli tuntud ka vanas Egiptuses ja antiik­kultuuris. Kiikumine kui maagiline toiming lihavõttepühadel, aga ka jüripäeval või suvistepühal koos muude kevade alguse kommetega, näiteks munade värvimise, laulude ja ringmängudega, hõlmab Euroopa idaosa, esinedes slaavi, balti ja soome-ugri rahvastel Kreekast kuni Skandinaaviani (Talve 1961; KOO). Talve (1961) oletab, et see piirkond võib osalt edasi kanda antiikmaailma uskumusi ja traditsioone. Kreekas näiteks kiiguti Anthesteria pidustuste kolmandal päeval Aiora rituaalis, mis oli seotud Dionysose kultusega ja viinamarjasaagi valmimisega (Merkelbach 1964: 184–185). Fritz Boehm (1917) näitab ajalooliste tekstide analüüsi kaudu, et ilmselt oli juba Vana-Kreekas unustatud Aiora rituaali algne tähendus. Vanu kiikumis­kombeid on aga raske mõista ka sellepärast, et kiikumisega seotud sõnavara ei ole spetsiifiline ja tähendab erinevaid nähtusi.

Nii kevadpühade kui ka loomislaulu üks keskseid atribuute on loomise ja viljakuse sümbol muna. Ka kiigelaulude tüüpvärssides kutsutakse tooma kiigele kanu ja mune. Schlegel kirjutab (1830: 110): „Mõned tõid, kui marjaaeg oli, marju kaasa, teised mune – mõned teised natuke keedetud liha, kana, tedre, mille isa või vend oli ühe või paar päeva varem tabanud – ja kõik jagati õelikult.” Nii kaugemate kui ka lähemate rahvaste kevadiste pühade sümboolikas esinevad muna ja linnud eri seostes, näiteks liivlastel lindude äratamine, setodel tsirgupäiv, millel omakorda on palju paralleele lähemate ja kaugemate rahvaste juures. Venetia Newall (1989) kirjutab, et muna ja ka lind-fööniks on väga erinevates usundites, rituaalsetes ja maagilistes toimingutes loomise ja taassünni sümbol. Muna on näiteks päikese sümbol, mida on kasutatud päikese ravimiseks, kui see on tundunud nõrk. Lind-jumalanna on inspireerinud Hasso Krulli (2012) esseed loomislaulust.

Võiks oletada, et ka eesti „Loomise” laulmine oli osa kevadisest rituaalist – kas koos kiikumisega või sellega hiljem liitudes. Arvestades, et Kuusi hinnangul olid just kiikumisega seotud „Loomise” redaktsioonid soomepärasemad, võisid need saabuda põhja poolt uute asukatega või/ja Soome eeskujul suurte kiikede ehitamisega. Varasemale Põhja-Eesti tüüpi vastastikku laudadega külakiigele mahtus nii Schlegeli (1830: 114) kirjelduse kui ka Gehlhaari (EKM EKLA, B-37:1257-1, 1840) pildi järgi kuus inimest. Lõuna-Eestis oli teistsugune, ühe lauaga pikisuunas liikuv kiik. Soome suurt külakiike, kuhu mahtus korraga kuni paarkümmend inimest, peab Talve (1961) XIX sajandil arenenud sotsiaalse suhtlemise nähteks. Hiiglaslik külakiik olevat kujunenud maa lääneosas, kust see levinud ka ida poole, Karjalasse, Põhja-Eestisse ja Ingerisse. Kiigepidude õitseaeg on olnud Talve järgi 1860.–1880. aastate ümbruses Lääne-Soomes. Esimesed kiikumise tekstimotiiviga „Loomise” teisendid on Eestis üles kirjutatud 1860. aastatel Pärnumaal, kuid muidugi on XIX sajandi algupoolelt liiga vähe laule nende põhjal järelduse tegemiseks. Võib-olla oli „Loomise” rituaalne laulmine kiigel, näiteks ingeri väikse lihavõttekiige taolisel kiigel vanem komme, mis hiljem segunes meelelahutuslikuks muutuva kiiku­misega. Ka karjala loomislaulu on kasutatud kevadel viljakusmaagiliselt külvi­sõnade funktsioonis (Tarkka 1996).

Eesti uuem „Siidisulgis linnukese” ringmäng võib olla (suvepool)aasta alguse tähistamisel sarnase funktsiooniga kui kiikumine, nagu on näha mitme eesti pärimust tõenäoliselt mõjutanud lähirahva pärimusest. Slaavi ja balti rahvastel seostus kiikumisega kevadpoolaasta algus, kus kiige juures ja kiigel lauldi „ai-ljuli”-taoliste refräänidega laule (nt Astrauskas 1999: 62). Seostatuna kevadise aasta alguse ­rituaaliga jutustab „Loomine” sümboolse taassünni lugu. Tsüklilise ajaarvamise loogika järgi võis eelmisest tsüklist jääda midagi taasloomise jaoks alles, võib-olla samuti, nagu lõigatud viljast jäid alles seemned, lindudest munad ning inimestest luud ja lapsed. John Irwin (1983: 2) kirjutab, et rituaalne taasloomine (ingl re-­enactment of cosmogony) oli tingitud vajadusest saada õigesse suhtesse püha maailmaga kui kosmilise korra allikaga, millest sõltus inimese ellujäämine.

Kiik võib olla kosmoloogiline sümbol, eriti kui arvestada, et osas lauluteisendites on seda kujutatud kolmeosalisena, nagu ulatuks see eri ilmadesse. Teisalt pöörleb kiik ümber oma keskse võlli nagu tähistaevas ümber ilmasamba. Kiige ehitamine ja mahavõtmine pärast pühi meenutab ka mitmete rahvaste kommet püstitada kevadise aastavahetuse perioodiks maailmapuu või -sammas ja pärast see uuesti maha võtta (Kuiper 1983). Pesa tegemine ja munemine kiige keskele, võllile, oleks aga maailma (taas)loomine – mida Eliade sõnul (2021: 422) alustatakse tavapäraselt selle keskpunktist.

 

6. Kokkuvõtteks

Loomislaulu, kiikumise ja suvepoolaasta alguse vahel leidub eesti folklooris mitmesuguseid seoseid, mis tsüklilise ajakäsitluse taustal annavad võimaluse tõlgendada „Loomise” laulmist kiikudes kui osa kevadisest aasta alguse rituaalist. Selle oletuse kontrollimiseks analüüsisin täpsemalt loomislaulu teisendite ja kiikumise vahelisi seoseid. Eesti loomislaulust on meieni jõudnud vanem ja uuem (siirdevormiline) versioon. Kiikumisega seostub „Loomise” vanem versioon, mida on jäädvustatud XIX sajandist XX sajandi algupooleni Põhja- ja Lääne-Eesti äärepiirkondades ja mõnevõrra Kesk-Eestis, s.o põlisel, teatud ühisjoontega põhjapoolsel regilaulualal. „Loomise” siirdevormiline versioon koos ringmänguga esindab Pärnumaal kujunenud uuemat traditsiooni, mida võidi siiski mängida endisel kiigeplatsil.

Regivärsilise „Loomise” seosed kiikumisega ilmnevad laulutekstides ja -viisides esinevate kiigelauludega ühiste tunnuste kaudu, mis võivad olla kujunenud kiigel lauldes. Teisest küljest, vanemal loomislaulul ei ole eriti seoseid muude tegevustega ega spetsiifiliste meloodiatega. Üle kolmandiku (38,2%) regivärsiliste „Loomise” teisendite tekstimotiividest ja viisidest on põimunud kiigelauludega ja osutavad, et neid oli traditsiooniliselt lauldud kiigel või kiikumise juures. Kuigi kiigel lauldi ka muid eepilisi laule, on nende seos kiikumisega tunduvalt juhuslikum. Kaudsemalt võib laulul olla ka seos külvirituaaliga sidemete tõttu kiikumise, munade ja munade värvimisega, eriti kui arvestada, et ka karjala loomislaul on kuulunud külvirituaali juurde.

Eesti loomislaulu ja kiikumise seoste järgi saab vähemalt oletada, et kunagi peeti kevadist rituaali, kus kiigel taevakehade taassünnist laulmisega püüti maailma korda seada ning inimest ja loodust viljakana hoida. Kiik ise võis olla nii otse pöörlevat kosmost või ka maailmapuud või -mudelit esindav sümbol. Eesti „Loomisest” seostuvad tihedalt kiigelauludega kaks versiooni, „Pesa penni peal” Põhja-Eestis ja „Kitsas kiik” Lääne-Eestis.

Käsitledes loomislaulu maailma igakevadise taasloomise osana, ei tekita probleeme see, et lind ja muna, päike ja kuu oli juba olemas – „Loomine” ei alga kaosest, vaid see on jätkuva tsükli rituaalne alustamine.

 

Tänan oma töökaaslasi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist, eelkõige Kaarel Veskist levikukaartide vormistamise eest, aga ka Mari Sarve ja Aado Lintropi oma nõuandeid ja mõtteid jagamast. Tänan kogu südamest Keele ja Kirjanduse toimetust, eriti Ott Heinapuud ja Maria-Maren Linkgreimi abi eest artikli trükiks ette­valmistamisel. Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri projekti PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames.

 

Taive Särg (snd 1962), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanem­teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), taive.sarg@folklore.ee

 

Luuleõpetuse klassik Michael Benton (1978: 114) märkis pea poole sajandi eest tabavalt, et luuleõpetus on inglise keele ja kirjanduse ainekava Tuhkatriinu. Tuhkatriinu metafoor avab üllatavalt täpselt ka luule praeguse asendi Eesti kirjandusõpetuses ja laiemalt hariduseski: rikkalik pedagoogilis-poeetiline potentsiaal jääb kasutamata, poeesia tundub hämar ja eemaletõukav, nii et lihtsam oleks selle ees sootuks silm kinni pigistada. Meenub ühe noore pedagoogi naljatlev vastus mõne aasta taguses intervjuus, mis uuris algajate õpetajate töökoormust: kui hakata luulekoguga õpilasele lähenema, pistab viimane kohemaid plagama (Palk 2020: 42).

Luuleõpetus on tõsine asi. Esiteks juba seetõttu, et laiema kultuuri- ja kirjandusteadvuse arusaamad luulest, luule lugemisest ja olulisematest poeetidest, teostest ning värssidest kujundatakse ennekõike koolipingis. Luule käsitlemise praktikad mõjutavad otseselt ühiskonna suhtumist luulesse. See seostub omakorda kaanoni kujunemisega: kirjandusõpetuse tavadest ja väärtushoiakutest sõltub autorite ning tekstide esilekerkimine (Hennoste 1997: 63) ja – mis olulisemgi – luulealane huvi ja pädevus. Teiseks, luule kui kõige intiimsema ja intensiivsema keelega suhestumise viisi abil on võimalik koolis kujundada pädevusi ja oskusi, mida ilma poeetika kui võimsa kujundirelvata on keeruline saavutada. See kätkeb keele ja kunsti isiklikku tunnetamis- ja kogemisvõimet. Luuleõpetuse eesmärkideks on muu hulgas poeetiline nauding, rahvusliku kultuuriteadvuse põlistamine, noore inimese poeetilise ja sotsiaalse identiteedi kujunemise toetamine. Küsimus, kuidas luulet õpetatakse, on tõsine küsimus.

Nagu Arne Merilai (2004) on lootusrikkalt väitnud, peaks kirjandusõpetus vastu võtma kujundliku keelekasutuse väljakutse. Seda nimelt seepärast, et:

[---] ilukirjandusliku teksti poeetika on kirjandusõpetuse keskne ainesisu, mille abil toetatakse noore inimese kõigekülgset kujunemisprotsessi. [---] Kirjandusõpetuse missioon on muu hulgas ilukirjandusteoste sisemiste seaduspärade avastamine, ilukirjandusliku kirjaoskuse kujundamine. Kirjanduses kui lugejakeskses aines võiks õppija omandada lugemise tehnilised võtted, aga ka selle aine tuuma, iseärasused – nimelt poeetika. (Susi, Org 2023: 29)

See on muidugi ideaal. Koolis võiks välja kujuneda luulelugemisharjumus, ent läbimõtlemata ja juhusliku käsitlemise korral tekib hõlpsasti luuletõrge.

Kirjandusõpetuse üle on viimastel aastatel seoses õppekavade ajakohastamisega päris palju arutletud, ennekõike on vaadeldud (kohustusliku) õppesisu ja kirjandustundide mahu küsimust. Samuti on ilmunud kirjandusõpetuse kujunemisprotsessi vaatlevaid uurimusi (nt Kalamees-Ruubel 2014; Talviste 2019; Vaino 2023). Jätkuvalt puudub aga teadmine sellest, mida ja kuidas koolides tehakse. Luuleõpetuse, luulekaanoni kujunemise, luule oleviku ja tuleviku seisukohalt on oluline Eesti koolide luuleõpetuses selgust saada. Pole näiteks teada, milliseid autoreid koolides loetakse, mil moel luulet käsitletakse ja kuidas õpilasi lugemisel toestatakse. Siinne artikkel on esimene, mis seesuguseid küsimusi esitab. Tegu on seni kõige laiaulatuslikuma uurimusega, mis kaardistab luule positsiooni Eesti koolis.

Uurimus põhineb 2022. aasta sügisel läbi viidud poolstruktureeritud küsitlusel, millele vastas 84 kirjandusõpetajat üle Eesti (vastajatele on edaspidi viidatud V-tähe ja numbriga). Küsimused puudutasid käsitletavaid luuleteoseid, eelistatumaid autoreid, luulekogude käsitlusviise, luulehariduses ettetulevaid takistusi. Vaatlesime neid asjaolusid viimaste kümnendite luuledidaktiliste uurimuste valguses. Analüüsisime vastuseid kvantitatiivselt luulekogude arvu, loetavate autorite ja õpetajate lugemis­eelistuste kohta. Uuringu tuuma moodustasid kirjeldavat vastust eeldanud küsimused, mille eritelus kasutasime juhtumiülest ehk horisontaalset analüüsi.

Artiklis me ei vaatle kogu luuleharidust, vaid keskendume kitsamalt luulekogude käsitlemisele. Sel on mitmeid põhjusi, olgu siinkohal toodud neist neli: 1) luulekogu kui iseseisev kunstiteos on kirjandusõpetuses jäänud pea alati tagaplaanile, ka ainekavades on seda mainitud vaid riivamisi; 2) luulekogu kui tervikteose käsitlemine on kirjandusõpetuse üks teravamaid probleemkohti – õpilased jäetakse asjakohase suunamise ja toetuseta; 3) luulekogu kui tervikteose käsitlemisel töötatakse luulega pikema aja vältel; 4) luulekogude käsitlemise praktikad iseloomustavad luule­haridust ka üldiselt.

 

Luuleõpetuse kitsaskohad: didaktiline vaade

Suur osa viimasel paaril kümnendil ilmunud luuleõpetusega seotud teadusartiklitest algab tõdemusega, et luuleõpetust on uuritud häbiväärselt vähe. Esile on toodud probleemide kobarad, mille võtab kokku maksiim „õpetajad ei oska ja on ebakindlad, õpilased ei taha ja on hirmul” – st käsitlusviisid ja õpetajate ning õpilaste hoiakud ei ole kohased keeruka poeetilise keelekasutuse avamiseks, mistõttu on tegu pigem õppimise jäljendamise kui tõhusa ja sügava õppimisega. Pealegi on noorte tekstikasutustavad praeguseks sedavõrd muutunud, et varasemad käsitlusviisid ei tarvitse enam toimida.

Esimene probleemide pundar on seotud õpetajate teadlikkuse ja hoiakutega. Uurimused Ühendkuningriigis (nt Poetry in Schools 2006/2007), Austraalias ja USA-s (nt Weaven, Clark 2013; Young 2016), Skandinaavias (Sigvardsson 2020), samuti mitu Eestis kaitstud magistritööd (Paasik 2013; Adamson 2015; Nool 2021; Päll 2023) annavad mõista, et õpetajad tunnevad luule käsitlemisel ebakindlust, neil on vähe kogemust, puuduvad luulealased teadmised ja luulet loetakse üldse vähe. Ei osata leida viise, kuidas poeesia õpilastele tähenduslikuks muuta (Benton 2000; Řeřichová jt 2014), ja iseäranis on murekohaks algajad õpetajad (Poetry in Schools 2006/2007; Young 2016; Dahlbäck jt 2018). Lisaks puuduvad nii aine­alased kui ka didaktilised tööriistad, samuti jääb vajaka toetavatest metoodilistest ja didaktilistest materjalidest. Rahvusvaheliselt – mis küllap peab paika ka Eesti kontekstis – tuuakse esile tulemuskesksus: õpetajad keskenduvad ainekava täitmisele ja lõpueksamiteks valmistumisele, õpilasest lähtuv tekstikeskne lähenemisviis, mis seab esiplaanile noore inimese arengu ja pingutuse, nihkub tagaplaanile (vt Sigvardsson 2017).

Õpetamistõrge kandub hõlpsasti üle õpilastele. Mitmed eri riikide uurimused väidavad, et õpilastes on vaatamata harjumusele tarbida luulelisi tekste (räpp­muusika, ühismeedialuule, meemid jms) tekkinud luule suhtes õpitõrge (nt Farber 2015; Creely 2019; Palmiste 2021). Ses tähelepanekus pole midagi uut, kuna vastumeelsusest luule suhtes kirjutati juba aastakümnete eest (nt Benton 1986). Olgugi et lüürika teoreetilistes käsitlustes rõhutatakse, et iha rütmiliselt korrastatud tiheda ja sisekaemusliku teksti järele on jätkuvalt suur (nt Culler 2017: 173), peetakse koolikeskkonnas käsitletavat luulet keeruliseks, elitaarseks, suisa hirmutavaks, kultuurilooliselt oluliste luuleteoste nähtavaks ja tähenduslikuks tegemine valmistab raskusi (Dressman 2015). Õpilaste luulealane kogemus – vähemasti kui pidada silmas nn traditsioonilist poeesiat – on ahtake.

Õpilaste jaoks on luule igav, ligipääsmatu. Paljuski tingib selle ebasobiv metoodika, kiirustamine, liigne keskendumine luuletuse formaalsetele tunnustele või vastuoksa, üksnes vastuvõtja emotsioonidele. Alates eetilisest pöördest kirjandusdidaktikas umbes poole sajandi eest on luulekäsitlus lääne kultuuris muutunud retseptsiooniteooriate ja õppijakeskse lähenemise valguses üha enam lugeja­keskseks, toetutakse sageli Louise Rosenblatti (1978) välja töötatud lähenemisviisidele ja ­arusaamadele lugeja ning luuletuse vahelistest suhetest. Sedakaudu on luuleõpetus kaugenenud kirjandusteadusest. Teisisõnu, luuleõpetuses domineerib kas radikaalselt juhuslik lugejakeskne või nn parafrastiline või naiiv-positivistlik käsitlus, „mis taandab kõik õppematerjalis sisalduvad laused ühe ja sama tasandi informatsiooniks, mingiks üleüldiseks „sisuks”, mis meelde jätta” (Talviste 2019: 44). ­Viimast iseloomustab Juri Lotmani (2006: 25) kunagine tõdemus, et „tugevasti kooli­praktikasse sööbinud metoodika, mille kohaselt vaadeldakse eraldi „ideelist sisu” ja „kunstilisi ise­ärasusi”, põhineb kunsti põhialuste mittetundmisel ning on kahjulik, sest süstib massilugejasse väärkujutlust kirjandusest kui viisist esitada pikalt ja ilustatult neidsamu mõtteid, mida saab öelda lihtsalt ja lühidalt.” Luuletust vaadeldakse kui formaalset objekti, mitte kui lugejat potentsiaalselt raputavat ja kujundavat sündmust. Rahvusvahelistel kirjandusdidaktikute konverentsidel on kerkinud esile tõdemus, et õpetajad käsitlevad luule puhul tasandeid ja nähtusi, mida nad ise ei pea oluliseks – kõrvale jääb luule essents, luule luulelisus.

Kirjandusdidaktika väljal on märgata luuleõpetuse vastu siiski üha suurenevat huvi: üritatakse raputada didaktilisi põhimõtteid (mida, miks ja kuidas õpetada) ja värskendada ajale jalgu jäänud metoodikat. Selle taustaks on asjaolu, et luule positsioon kirjandusõpetuses on üha marginaalsem. Olgugi et eesti ainekavad rõhutavad žanridevahelist tasakaalu, pööratakse koolis luulele võrreldes proosaga vähem tähele­panu (vt Salm 2012) ja see näib olevat nii ka mujal maailmas (nt Simecek, Rumbold 2016; Dahlbäck jt 2018). Nii tajuvad luuledidaktikud teravalt luule kõrvale­jätmist, samal ajal näevad nad vajadust arusaam luuleõpetusest ümber mõtestada ning naasta kõigepealt küsimuse juurde, mida luule endast kujutab ja mida sellega peale hakata (Creely 2019).

Luuledidaktika kutsub üles lähtuma õpilasest, arvestama muutunud teksti­kasutustavasid. Näiteks käsitletakse luule multimodaalsust (nt Xerri 2012; Wandera 2016), visuaalsust (nt Haramija, Batič 2018) ja performatiivsust. Kanooniliste tekstide asemel võiks alustada tehnoloogilise arengu ja võrgustamisega esile kerkinud luuležanridest, näiteks ühismeedialuulest (Kovalik, Curwood 2019) ja video­luulest (Höglund 2017), või tekstidest, millega õpilased igapäevaselt kokku puutuvad, näiteks räppmuusika (Belle 2016; Päll 2023), kuigi viimase kasutamisse õppetöös ­võivad õpetajad suhtuda ettevaatlikult (Kumar 2018). Didaktikud – ja kindlasti ka suur osa õpetajaid – otsivad viise, kuidas muuta luule käsitlemine tõhusamaks ja õpilaste luule­alane kogemus sügavamaks, kasutades teisi meediume ja kunstivaldkondi: kujutavat kunsti (nt Kleppe 2018), tantsu (nt Delchamps 2018; Jusslin, Höglund 2021), filmi (nt Bryer jt 2014) või arvutimänge (Coles, Bryer 2018).

Interdistsiplinaarsus, multimodaalsus ja aktiivõppemeetodid tõhustavad kindlasti luuleõpetust, aga luule lugemine nõuab ennekõike süvenemist, sest – nagu ütleb pedagoogika alusprintsiip – huvi ja mõistmine on süvenemise tulemused. Tekstikeskse emakeeleõpetuse aluseks võiks pidada sügava mõistmise kontseptsiooni, mis lähtub asjaolust, et mõistmine ja teadmine eeldavad kontseptuaalsete teadmiste kinnistamist ja laiendamist. See on aeglane ja mitmeetapiline protsess (vt nt Lantolf, Poehner 2014; Meyer, Coyle 2017). Võtame näiteks ühe metakontseptsiooni – metafoor. Pealiskaudne õppimine näeb välja nõnda: õpilane saab teada, mida tähendab metafoor, ja oskab tunnis, õpikeskkonnas selle ära tunda, tõmmata näiteks luuletuses metafoorile joone alla. See on pelgalt esimene samm, sest enamasti on uus teadmine peagi ununenud, püsivat mälusisu ei teki. Nüüd peaks õpetaja, selle asemel et ­liikuda edasi järgmise teema juurde, aitama õpilasel luua seoseid varasemate teadmistega, teiste kontseptsioonidega, õpilase isikliku eluga. Seejärel võiks järgneda ­kolmas faas: õpilasel tuleks ka metafoori sõnastada, seda eri viisidel, erinevates suhtlus­situatsioonides ja eri eesmärkidel kasutada. Alles lõpuks võib liikuda faasi, kus üks meta­kontseptsioon, näiteks metafoor, muutub omaks, õpilane mõistab metafoori ja metafoorsust ning suudab seda kõikides olukordades kasutada. Selline protsess on ka luulekogu kui tervikteose käsitlemise alus. Kõik algab arusaamast, et lähtuma peab õpilasest, liikuda tuleb samm-sammult, sügav mõistmine võtab väga kaua aega ja nõuab süvenemist ning pingutust.

 

Luulekogu kui tervikteos

Luulekogude käsitlemine jääb „sageli juhuslikuks ja pealiskaudseks” (Palmiste 2021: 4). Traditsiooniliselt on tervikteoste käsitlemine näinud välja nõnda: õpilane saab teose pealkirja ja kuupäeva, mis ajaks tuleb teos läbi lugeda, ning sel kuupäeval ootab ees lugemiskontroll. Selline protsess läheb vastuollu aga igasuguse teadmisega õppimisest. Õieti ei tasu säärast lähenemist õppimiseks nimetadagi. Enamasti õpilased ei teagi, mida nad tegema peavad, ning sageli on luulekogu loetud viimasel hetkel ajasurvel, lõpuni jõudmatagi.

Luulekogude kui tervikteoste käsitlemist on uuritud harukordselt vähe, vaid mõni magistritöö on seda vaadelnud juhendatud lugemise perspektiivist (nt Nool 2021). Tervikteoste käsitlemine pole mujal sugugi nii enesestmõistetav kui Eestis – enamasti töötatakse tekstikatkenditega. Kuivõrd suur osa õpetajakoolitusest nii ­Tallinnas kui ka Tartus tugineb paljuski Edward Deci ja Richard Ryani (2000) isemääramisteooriale, siis vaatleme väga põgusalt luulekogu käsitlemise põhitõdesid kolme õppimise aluseks oleva psühholoogilise baasvajaduse aspektist.

Kompetentsusvajadus. Luule käsitlemisel juhtub sageli, et õpilasel pole aega süvenemiseks ega vajalikku tööriistakasti, et sukelduda poeetilisse aegruumi, ning tal tuleb juba enne luuletuste tähenduslikuks muutumist anda vastuseid, lahendada ülesandeid. See toob kaasa olukorra, kus vastused on juhuslikud ning õpitegevuste õnnestumine või mitteõnnestumine pole seotud järkjärgulise pingutamisega, vaid sõltub Jumala armust. Nõnda on kerge tekkima arusaam, et luule on midagi elitaarset ja ligipääsmatut.

Saavutamaks olukorda, kus õpilasel tekib tunne, et ta saab hakkama, peab ta esmalt teadma, mida teha tuleb, kuidas luuletustele läheneda, millele keskenduda – õpilaselt ei saa nõuda luulekogude sügavat mõistmist, kui ta pole nendega varem põhjalikult kokku puutunud, kui teda ei ole aidatud. Õpetaja peaks olema õpilase jaoks olemas, toetama ja toestama teda ka siis, kui tegu on iseseisva lugemisega, kui õpilane on raamatuga üksi – õpetaja peaks seadma fookused, juhendama, moti­veerima, naasma tekstide juurde kontakttundides, aitama lugemisaega planeerida, läbivalt tagasi- ja edasisidestama. Uurimused näitavad, et viljakas on näiteks lugemis­päevikute või -logide kasutamine: lugemist alustatakse varakult, küsitakse ise tagasisidet, ollakse aruteludeks valmis ning jõutakse sügavama ja isikupärasema teadmiseni. Ühesõnaga, luulekogu käsitlemine peab aset leidma järk-järgult, samm-sammult sügavamale ja üha keerukamaks minnes.

Autonoomiavajadus. Luulekogule tuleb läheneda õpilase vaatepunktist, arvestada tema lugemis- ja elukogemust, õpistrateegiaid, kaasata käsitlusse materjale ja tekste tema elust. Seetõttu ei ole võimalik luulet lugeda kiirustades, see peab aset leidma õppijale sobivas tempos. Kindlasti peaks õpetaja jälgima, et luulekogude lugemisel oleks õpilasel võimalus ise avastada eri tähendusmustreid, õpetaja ülesanne on suunata, aidata luua seoseid varasema lugemusega, nii et õpilane pakuks omapoolseid tõlgendusi. Niisiis, õpetaja suunab ja toestab, aga ei ütle ette, mida üks või teine luuletus tähendab.

Arvestada tuleks veel paari aspektiga: luulekogu käsitlemine, luuletuste lugemine, õpitegevused peavad olema õpilasele tähenduslikud ja väärtuslikud, need ei saa olla suvalised tekstid ega tegevused, mis noore inimese maailmapildiga ei haaku. Kirjandus­õpetajad – ja ilmselt teistegi erialade pedagoogid – peavad autonoomia­vajaduse toetamise all sageli silmas valikute andmist. Igasugune valik ei ole aga tõhus. Õpilasel peab olema võimalus langetada luulekogu käsitlemise vältel mõtestatud, tähenduslikke valikuid. Autonoomia puhul on oluline ka õpetaja käitumine negatiivsete emotsioonide korral. Luuletõrge toob klassiruumi tihtipeale õpilaste negatiivsed hinnangud, viitsimatuse lugeda, haigutused jne – see kõik on normaalne, seda tuleb respekteerida, mitte halvustada.

Seotusvajadus. Nagu öeldud, saab luulekogule läheneda üksnes õppija vaate­nurgast. Olukorras, kus õpilasel on aega ja piisavalt toestust, pingutatakse rohkem ja jõutakse sügavamale. Õpetajat võiks huvitada iga õpilase mõte, kellegi väljaütlemisi, arusaamu ei ole kohane halvustada. Seotusvajaduse tagamiseks võiks ka luulekogu käsitlemine leida aset üheskoos avastades, ka õpetaja võiks soovida sukelduda poeetilisse aegruumi koos õpilastega.

Luulekogusid saab edukalt käsitleda rühma- ja paaristöödes, mis toetavad omavahelist suhtlemist ja seega seotusvajadust. Usaldusliku õhkkonna loomine on kõige alus, et tekiks oskus sõna võtta, midagi arvata ja enda seisukohti põhjendada, samuti osata anda tagasisidet ja kuulata teisi. Luule käsitlemisel on iseäranis esil õpilase hääl, tema isiklik aegruum ja taju – kõik arvamused on aktsepteeritavad, kuni neid ­põhjendatakse. Luulekoguga on seda viimast hea harjutada, kuna loominguline tõlgendus lubab suuremat subjektiivsust ja see omakorda nõuab oma arvamuse argumenteerimist.

 

Luuleõpetuse kitsaskohad: õpetajate vaade

Nagu eelnevalt öeldud, seostub luulega tugev õpitõrge. Uuring püüdis välja selgitada, mis on õpilaste luulekauguse tagamaad, mis valmistab luule juures raskusi ja mis tekitab hirmu. Peamise murekohana tõid õpetajad küsitluses esile ilukirjanduse vähese väärtustamise ja õpilaste vähese lugemuse. Kõlama jääb suisa välja­pääsmatustunne, pettumus, resignatsioon: „Piirav on tänaste inimeste absoluutne lugemisharjumatus” (V84); „Ilukirjandust väärtustatakse aina vähem, veel kaugemale jääb luule” (V13); „Et nad üldse loeksid midagigi…” (V49).

Kui Merilai osutas kujundliku keelekasutuse väljakutsele, siis õpetajad nentisid, et poeetika valmistab õpilastele tõsiseid raskusi, mis tuleb esile ka didaktilistes uurimustes (nt Pieper 2020: 126–127). Väidetud on isegi, et õpilased kipuvad luuletusi lugema proosatekstidena, mida seejuures pole tarvis tõlgendadagi (Sigvardsson 2017).

[J]ohtuvalt olematust lugemisharjumusest on ka nende fantaasiamaailm olematu. Paat ongi paat, lind ongi lind ja nii edasi. Või võib ka väita, et enamusel neist puudub kujutlusvõime. Sedasi luule juurde minna…. No andke andeks! (V62)

Luulekeele ja kujundite sisuline mõistmine, seega ka luuletuse sisuline mõtestamine. Nad võivad teoreetiliselt kujunditest aru saada, kuid tegelikult luuletuses neid praktiliselt ei näe. Seetõttu on luulekeele mõistmine keerukas. (V14)

Kõige keerulisem tundub olevat mõistmine, et sisu ja vorm kannavad mõlemad ühist eesmärki, annavad koos tähenduse. (V25)

Ei mõisteta põhitermineid. Definitsioon ehk tuubitakse pähe, ent päriselt ei saada sellest aru ning konkreetset stiilikujundit ei märgata luuletuses. Vahest on argikeel nii muutunud, et luulekeele mõistmiseks pole ka põhjust. Vahest aga on asi aastakümnete pikkuses igavas luuleõpetuses, mis on jätnud oma jälje läbi vanemate ka praegustele õpilastele. (V13)

Kujundlik keelekasutus ei muutu õpilasele tähenduslikuks, mistõttu jääb ka ­luuletus arusaamatuks ja seda seostatakse laiemalt aset leidva süvenemisvõime nõrgenemisega. Õpetajad tunnevad muret, kuidas suunata õpilasi luulesse süvenema. Küsitluse vastused kinnitasid, et õpiharjumused ei toeta korduvat, süvenenud lugemist: õpilase jaoks ei ole ülesanne abivahend sügavamale poeetilisse aegruumi sukeldumiseks, vaid tüütu kohustus.

Süvenemine ja ülelugemine tundub tülikas – õpilased on harjunud ülesannetega n-ö kiiresti ühele poole saama. (V24)

Õpilaste jaoks on aina keerulisem metafoore ja teksti mõista, sest loetakse ja süvenetakse aina vähem. (V31)

Omaette probleemide kobar ilmneb seoses õpilastega, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ilmselgelt on sellisel juhul kujundliku keelekasutuse mõistmine keerukas: „Luulekeeles jäävad keerulised sõnamängud venekeelse õpilase jaoks kaugeks” (V46). Eesti­keelsele haridusele ülemineku kontekstis on tegu eriti aktuaalse probleem­kohaga.

Õpetajad tõid välja ka õpilaste ahta sõnavara, millele on luule käsitlemise kontekstis osutatud varemgi (nt Org 2000: 5; Salm 2012: 4). Küsimus pole niisiis üksnes kujundlikus keelekasutuses, vaid kõige lihtsamatest sõnadest arusaamises: „Õpilastel on küllaltki väike sõnavara – paljud luulekujundid jäävad arusaamatuks” (V31); „Otsesest tähendusest ei saa aru. Saati siis teisest plaanist ja mõttest.” (V48)

Õpilaste lugemisharjumuse ja vähese akadeemilis-poeetilise võimekusega käib käsikäes asjakohaste metoodilis-didaktiliste materjalide puudus. Katre Talviste (2019: 49) on tabavalt sõnastanud, et „ühenduslülid epiteetide allajoonimise või epiteete sisaldavate fraaside moodustamise ning tekstide „lahtimõtestamise” vahel on väga harvad ja juhuslikud ka kõigis meie kirjanduse õppematerjalides. See tähendab, et põhimõtteline murrang, mida haridusuuendus nõudleb, on suuresti jäetud õpetajate õlule.”

Vajaks just metoodilisi juhiseid, kuidas luulekogu või luuletust käsitleda nii, et see muutuks ka õpilaste jaoks tähenduslikuks. Kuidas veel paremini suunata õpilasi luule mõistmiseni ning kuidas seostada luulet eluga? Sooviks rohkem konkreetseid meetodeid. (V1)

Väärtustan alati praktilisi materjale: lugemissoovitused, tunnikavad, meetodid ja harjutused. Arvan, et neid võiks luule käsitlemiseks olla rohkem, õpetajad võiksid oma loodud materjale ka julgemalt jagada. (V2)

Tunnen puudust tegevõpetajate lahedatest metoodilistest lähenemistest. (V9)

Tunnengi puudust sellest, et oleks mõne konkreetse luulekogu käsitlemiseks materjal/­töölehed, näiteks sellised, mida on proosa tervikteoste käsitlemiseks loodud. (V42)

Luule puhul olen küll õppematerjalist puudust tundunud: kuidas võiks käsitleda luule­toest [sic!], mida terve klass loeb? Milliseid tegevusi teha? Mida hinnata? Teoreetiliste näidetega materjali, mida õpilastega kasutada, eriti 3. kooliastmes pole väga häid materjale saada (või pole neid lihtsalt leidnud, kuid tunnen, et õpik ei aita). (V60)

Jõulisemalt reageerivad õpetajad aga palvele hinnata olemasolevaid õppe­materjale. Õpikute pakutud lähenemine ei toeta tõhusat õppimist ega luule sügavamat mõistmist, materjalid on igavad, ülesanded ebakohased ja aegunud:

Tunnen puudust kaasaegsest luulest õpikutes (tegelikult siis kaasaegsetest õpikutest). (V4)

Kirjanduseõpikus on antud reeglina ainult luuletus ja mõned küsimused selle põhjal, kuid põhjalikumat luuletuse käsitluse juhist põhikooli õpikutest ei leia. (V5)

Õppevara on üheülbaline, sageli õpiku autori nägemuse keskne. Kohati liialt tehniline, teisalt keeruliselt kirjutatud. [---] Ülesanded on oma tüübilt liialt sarnased ning kohati pastakast imetud, mitmekülgsema ja loovama lähenemise nimel peab õpetaja ise palju pingutama. (V9)

Õpikud on amortiseerunud ning lisamaterjale pole koolil võimalik soetada, pole vahendeid. (V13)

Kuidas saab hinnata midagi, mida pole, heast gümnaasiumi kirjandusõpikust tunnen suurt puudust. Praeguste sisu ei vasta põhikoolist tulnu tasemele, seevastu ülesanded on äärmiselt lapsikud. (V17)

Praegused materjalid (õpikud) on täis teismelistele kaugeid tekste, kasu oleks sügavamaid analüüse soodustavatest küsimustest ja ülesannetest. (V23)

Tegelikult põhikoolile suurt midagi polegi. Kirjandusõpikutes olev on väga kesine. Luulenäited on üsna rasked. (V51)

Uuring kaardistas, millisest õppevarast, teoreetilisest või metoodilisest materjalist on õpetajatele luule ja luulekogude käsitlemisel abi olnud. Üldhariduskooli õpetajale on luule õpetamisel kõige olulisemaks toeks gümnaasiumiõpik „Poeetika” (2003), mille luuleosa autor on Arne Merilai. Sealt saab vajadusel eri poeetiliste meta­kontseptsioonide definitsioone järele vaadata. Mitmel korral nimetati Contra ja Ilme Mõttuse kogumikku „Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides” (2021), Jaak Põldmäe „Eesti värsi­õpetust” (1978, 2002) ja ­Maarika Lipsu ülesannetekogu „Seitseteist võimalust luule käsitlemiseks kooli­tunnis. Abi­materjal 5.–12. klassi kirjandustundide ilmesta­miseks” (2013). Jääb kõlama, et sisukaks luule käsitlemiseks peab õpetaja esmalt leidma aja suureks eeltööks, sest häid ja terviklikke materjale lihtsalt ei ole. Tihti otsitakse materjale eri allikatest: internetist, kirjandusõpikutest, metoodilistest abivahenditest. Materjale põimitakse ülikoolist ja koolitustelt saadud teadmistega. Arvestades ühtlasi emakeeleõpetajale seatavaid ühiskondlikke ja sageli ka kooli­siseseid ootusi ja vastutust, tekib küsimus, kust peaks kirjandusõpetaja leidma veel aja, et ise midagi lugeda.

Samuti kui luuledidaktilistes uurimustes toodi luule käsitlemise takistusena välja õpetaja vähesed teadmised luulest ja luulekogudest. Siin kõlab kaasa pedagoogika kuldreegel: õpetaja ei saa õpetada sügavamalt, kui on tema enda teadmised.

Ütleksin, et piiranguteks ja takistusteks on eelkõige aeg, nagu ta ikka õpetaja töös olema kipub. Mida rohkem jõuan ise lugeda, seda rohkem jõuan ka õpilastele teoseid soovitada. Paraku tunnen, et teadmised luulekogudest võiks olla palju laialdasemad, sest lihtsalt ei jõua ennast kõigega kurssi viia. (V24)

Peamine takistus on teadmatus luulekogudest, vähemalt uuematest, hiljuti ilmunud luulekogudest. Mida üldse võiks lugeda anda. (V13)

Minu enda puudulik ettevalmistus, kogemus, oskus teemale läheneda, õpilast luulet lugema motiveerida. (V16)

 

Mida loevad kirjandusõpetajad?

Eesti kirjandusõpetaja, nagu lugejaskond laiemaltki, loeb proosat. Küsimusele žanrilisest eelistusest vastas koguni 83% õpetajatest, et eelistab esimese valikuna lugeda proosateoseid. Üksnes 13% valis eelistatumaks ilukirjanduse põhiliigiks luule. Veelgi sandimas seisus on näitekirjandus, nimelt vaid 4% vastanutest avaldas draama­lembust. Kui 1990. aastate kirjandussituatsiooni juures on korduvalt esile toodud luule marginaliseerumine ühiskonnas ja ka kirjandusvälja sees, siis kirjandus­õpetajate lugemisharjumus näib tendentsi süvendavat: kui õpetaja loeb proosat ja õppematerjalid on proosa poole kaldu, siis koolitunnis loetaksegi ennekõike proosat.

Sedavõrd mustvalge kõik muidugi pole. Mitu õpetajat tõdes, et meeleldi loevad nad kõike, et ühe põhiliigi eelistamine on tinglik: „Ma ei eelista midagi, lihtsalt proosa lugemise maht on kõige suurem. Ülikooli diplomitöö tegin luulest.” (V72) Ja teine õpetaja: „Ma eelistan eelnevast valikust kõike, aga kõike valida ei saa. Ma ei ole selle usku, et kirjandusõpetaja on ühe põhiliigi lugeja.” (V18)

Uurides konkreetselt luule lugemise harjumuse kohta, selgus, et viiendik õpetajatest loeb luulet harva (19%) või ei loe üldse (2%). Sageli loeb luulet umbes kolmandik õpetajatest, pooled vastanutest teevad seda aeg-ajalt. Seejuures toodi välja tõsiasi, et luule lugemine on seotud ametikohustustega: „[---] sage luulelugemine ripub ära mu tööst. Muidu, mine sa muidugi isahane tea, ma selle poeesiaga ilmselt nii tihti läbi ei käiks.” (V62) Lisame isikliku tähelepaneku: vähemasti õpetajakoolituse tudengid ei kipu luulet lugema.

Palusime õpetajatel nimetada oma meelispoeete. Ühtekokku nimetati 126 autorit, kusjuures kõige populaarsemad luuletajad on kirjandusõpetajate seas Kristiina Ehin ja Doris Kareva, keda mainiti vastavalt 36 ja 28 korda. Kui kõrvale jätta Leelo Tungal, keda mainitakse suure tõenäosusega seetõttu, et tema luule on esindatud põhikooli esimestele klassidele mõeldud kirjandusõpikutes, siis ühtegi teist nüüdis­luuletajat ei mainitud vähemalt kümmet korda. Seejuures on Ehin populaar­seimatest ainus, kes debüteerinud viimase 35 aasta jooksul. Sellele, et õpetajad ei ole nüüdisluulega sina peal, on varem osutanud Ele Adamson (2015: 109). Ülejäänud meelisluuletajad on varasest eesti luulest (Juhan Liiv), arbujad (Betti Alver ja Marie Under), 1960. ja 1970. aastate luuleuuenduse autorid (Artur Alliksaar, Jaan Kaplinski ja Juhan ­Viiding), sekka mahub Karl Ristikivi oma ühe luulekoguga. Rohkem kui korra mainiti veel viit eesti nüüdisluuletajat: Mathura, Sveta Grigorjeva, Tõnis Vilu, Carolina Pihelgas ja Lauri Sommer.

Tähelepanuväärne on seegi, et kui proosakirjanduse puhul paistab välisautorite ja eesti kirjanike vahel valitsevat tasakaal, siis luule lugemises (ja ka luule käsitlemises) on esil pelgalt eesti autorid. Rohkem kui korra nimetati järgmisi välisautoreid: Rumi, lord Byron, Emily Dickinson, Sylvia Plath, Charles Bukowski, Jevgeni Jevtušenko, Edgar Allan Poe, William Shakespeare. Mingit seost nende nimede taga on keeruline tabada. Üldiselt on selge, et eesti kirjandusõpetaja nüüdisluulet ei armasta ja välisluulet ei loe.

 

Mida loetakse kirjandustundides?

Mitu õpetajat toob välja, et luulet analüüsitakse õppeaasta jooksul sagedamini kui vaid ühel korral, aga luulekogu kui tervikteoseni ei jõuta: „Pigem loeme erinevate autorite luuletusi, tervikteosele panen vähem rõhku” (V5); „Käsitleme küll mõne kirjaniku luuletusi kogumikkudest, kuid tervikteosena luulekogu ei ole käsitlenud” (V63). Ühe õpetaja hinnangul on õpilased II kooliastmes veel liiga noored luulekogu käsitlemiseks, leidus ka õpetaja, kes arvas, et põhikoolis ei peakski luulekogusid lugema, sest „see tapab luulehuvi” (V9).

Kirjanikke, kelle luulekogusid õpilastega käsitletakse, mainiti meelispoeetidest (126) oluliselt vähem: 70. Küsimuse all, missuguseid luulekogusid põhikooli ja gümnaasiumi kirjandusõpetuses käsitletakse, nimetati enamasti autoreid, vähem konkreetseid tervikteoseid, mis on ka mõistetav, sest sageli antakse just luulekogude käsitlemise juures õpilasele valikuvabadus. Nimetati 39 põhikoolis ja 48 gümnaasiumis käsitletavat autorit. Põhikooliõpetajad tõid välja 24 ja gümnaasiumiõpetajad 14 luule­kogu pealkirja. Alljärgnev tabel annab populaarsuse järjekorras ülevaate tänapäeva koolides enim käsitletavatest autoritest, kes ilmselt ongi laiemas kirjandus­teadvuses järgnevatel kümnenditel kesksel kohal. Mingit ühtsust eesti luule­õpetuses sel tasandil esile ei kerki – kõige populaarsem autor on taas Kristiina Ehin, aga temagi luulekogu käsitlesid üksikud õpetajad. On autoreid, kelle käsitlemine on seotud pika kirjandusõpetuse traditsiooniga (Liiv, Koidula). Võib oletada, et suur osa eestlasi nimetabki luuletajatest nimesid, nagu Ehin, Contra, Liiv, Koidula ja Kareva.

Tabel 1. Enim käsitletavad autorid põhikoolis ja gümnaasiumis.

Autor	Põhikoolis	Gümnaasiumis
Kristiina Ehin	10	5
Contra	10	2
Juhan Liiv	6	3
Lydia Koidula	4	1
Doris Kareva	3	2
Paul-Eerik Rummo	2	3
Jürgen Rooste	2	3
Jaan Kaplinski	3	1
Leelo Tungal	4	0
Wimberg	3	0
Ilmar Trull	3	0

Ajakohastatud õppekavades nimetatakse ka kindlad autorid, keda kõik eesti õpilased peaksid lugema: „Selleks et hoida kultuuri järjepidevust ning kujundada põlvkondlikku ja rahvuslikku ühisteadvust, on gümnaasiumis oluline lugeda ja ühiselt käsitleda eesti kirjanduse klassikuid ja tüvitekste, teiste hulgas [---] B. Alveri, P.-E. Rummo, J. Kaplinski, J. Viidingu ja D. Kareva luulet” (GRÕK 2023: 10). Ja „Eesti luule esindusautorid põhikoolis on L. Koidula, Juhan Liiv, M. Under, H. Runnel ja L. Tungal” (PRÕK 2023: 11). Neid autoreid tingimata koolis praegu ei käsitleta, selleks ei ole ka sobivat õppevara. Küll on selge, et kindlate nimede võrra jääb vähem aega, et tegeleda autorite, teoste ja tekstidega, mis oleksid õpilasele ehk tähendus­rikkamad.

Niisiis ei loeta luuleklassikat eesti kirjandusõpetuses eriti luulekogudena. Õpetajad tõid kahel korral välja, et käsitlevad tervikteosena Ehini luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda”, ühel korral nimetati kogu „Janu on kõikidel üks”. Kaks korda toodi käsitletavate teostena välja Contra kogud „Contrarünnak” ja „Legoist”, ühel korral nimetati kogu „Bussijaamas on Valgre Raimond”. Kuigi fs populaar­seimate autorite sekka ei jõudnud, tõid kaks õpetajat siiski välja, et käsitlevad luulekogu „2004”.

 

Luulekogu valikukriteeriumid

Õppekava näeb ette, et põhikooliõpilane loeb kooliaastas vähemalt neli (st neljandast kuni üheksanda klassini kokku vähemalt 24), gümnaasiumiõpilane igal kursusel kolm või neli (st kolme aasta peale kokku 15–20) tervikteost. Nii 2023/2024. õppeaastast kohustuslikuks muutunud põhikooli ajakohastatud ainekava kui ka õppe­aastast 2024/2025 kohustuslikuks muutuv gümnaasiumi ajakohastatud ainekava rõhutavad žanridevahelist tasakaalu. Niisiis võiks eeldada, et alates 5. klassist, mil eesti keel ja kirjandus muutuvad eraldi õppeaineteks, loeb õpilane igal aastal vähemalt ühe luulekogu. Kõik vastanud gümnaasiumiõpetajad seda ka eeldavad ning nende seas leidus poeesiaentusiaste, kes paluvad läbi lugeda kaks või enamgi luule­kogu. Ent pea veerand (23%) põhikooliõpetajatest ei ole luulekogude kui tervik­teoste lugemist õppeprotsessi lisanud. Tervikteoste valik on tegelikult proosa poole kaldu, iseäranis kui vaadata näiteks koolide kodulehekülgedel avalikult kättesaadavaid lugemisnimekirju.

Luulekogude valik ja selle valiku langetamine kui õppeprotsessi osa võiks alata eesmärgiseadest ja küsimusest, mida peaksid eesootavad õpitegevused õpilases arendama. Ajakohastatud õppekavades on põhjalikult kirjeldatud, millest tuleb tervikteoste – sealhulgas luulekogude – valikul lähtuda. Iseäranis oluline on avalause, mis annab mõista, et koolis halba kirjandust ei loeta. Lahtiseks jääb aga, mida kujutavad endast põhjendatud proportsioonid.

Kirjandusteoste valiku põhikriteeriumideks on kunstiväärtus, humanistlik suunitlus ning positiivne mõju õpilastele, teoses püstitatud probleemide aktuaalsus õpilaste kõlbelisel kasvatamisel ning sallivuse kujundamisel. Samuti peetakse teoste valikul silmas õpilaste eakohaseid psühholoogilisi ja intellektuaalseid võimeid ning huvisid. Lugemisvara valikul arvestatakse eesti ja maailmakirjanduse, klassikalise ja tänapäeva kirjanduse ning eri žanre esindavate luule-, proosa- ja draamateoste põhjendatud proportsioone, nais- ja meesautorite esindatust ning kooliastmele kohaseid teemavaldkondi. Tervikteoste valikul võib õpetaja jagada soovitusi, arvestades nii õpilaste eelistusi, huvisid kui ka lugemisvõimet. [---]

Kultuuri järjepidevust ja põlvkondlikku sidusust silmas pidades peab tervikteoste soovituslik valik sisaldama rohkesti eesti väärtkirjandust (sh tüvitekste, klassika­teoseid), mida käsitletakse ühiselt. (PRÕK 2023: 11; meie rõhutused)

Luulekogude valik ja nüüdisluuletajate vähesus on seotud luulekogude piiratud kättesaadavusega, mille tõid soovitud teoste käsitlemise takistusena välja pea pooled õpetajad ja millele on tähelepanu juhitud ka varem (nt Kullo 2021). Eriti suur puudus on tänapäevastest luulekogudest ja ühekordse trükiga teostest. On pea võimatu saavutada olukorda, kus üks ja sama luulekogu oleks tervele klassile kättesaadav.

Ma loobusin ühe luulekogu valimisest seetõttu, et raamatukogu(de)s ei ole nii palju koopiaid, et kõik õpilased saaksid koos sama luulekogu lugeda. (V11)

Piirab kindlasti ka see, kust võiks kogu saada, sest luulekogu tervikteosena on raamatu­kogudes (ka Tallinnas) vähem kui n-ö kohustusliku kirjanduse nimekirja kuuluvaid proosateoseid. (V13)

Ja väga oluline on kättesaadavus: et terve suur klass saaks raamatukogudest raamatud kätte. See on väga suur väljakutse kirjanduse õpetajale. (V50)

Kuidas õpetajad käsitletavaid luulekogusid valivad? Arvestatakse põhiliselt kolme kriteeriumiga: õpilase, õppekava ja õpetaja enda eelistustega. Enamasti tuli õpetajate vastustest esile üks valikukriteerium kolmest, kuid oli ka neid, kes tõid välja, et nad kombineerivad valikul õpilase huvisid ja õppekava läbivaid teemasid.

Ligikaudu pooled vastanud õpetajatest lähenevad luulekogu valikule õpilasest lähtuvalt: oluliseks peetakse luulekogu eakohasust, õpilaste huvisid, luulekogu kõnetavust ja mahtu.

Kriteeriumid puuduvad, õpilased teevad omad valikud. Põhiprintsiibiks on eakohasus. (V33)

Eakohasus. Takistuseks on luulekogude keerukus, pigem annaks klassikuid gümnaasiumiõpilastele. (V58)

Valikult püüan lähtuda klassi õpilaste huvidest. Nii sai valitud Contra luulekogu just selle alusel, et klassis oli palju spordihuvilisi ja sai selle üldiselt siduda spordi ja liikumise teemaga. (V5)

Peamiselt valin kõnetavuse järgi: olen uurinud õpilastelt nende huvisid, proovin soovitada vastavalt sellele. Samuti vormi mõttes kõnetavuse järgi: liiga keerulised tekstid olen senimaani kõrvale jätnud. (V25)

Valin tavaliselt õhemad, et oleks aega süveneda. (V79)

Mitu õpetajat tõi välja, et lähtuvad luulekogude valikul õppekavast.

Kriteeriumiks on seos ülejäänud kursusega (ajastu, autor, teised käsitletavad teosed). (V2)

Selleks et õppijal oleks võimalus ise valida, annan kriteeriumid, mis lähtuvad ennekõike kursuse oodatavatest õpitulemustest. (V10)

[R]iiklikus õppekavas nimetatud autorite hulgast. (V20)

Nimetati teisigi õppekavast sõltuvaid kriteeriume. Näiteks märgiti, et luulekogu valikut mõjutavad olemasolev õppevara ja teksti ajakohasus. Mitmel korral öeldi, et eelistatakse eesti autoreid. Samuti arvestatakse, et valitud teksti vorm või sõnavara oleksid õpilasele jõukohased.

Vaid väike osa vastanutest tõi välja, et valik langetatakse lähtuvalt õpetaja huvist. Sellegipoolest ei tasu õpetaja eelistusi alahinnata. Keeruline on ju käsitleda teost, mis endale ei meeldi. Õpetaja roll on otsustav ka juhul, kui käsitletav luulekogu valitakse õppekavas nimetatud autorite hulgast või püütakse lähtuda õpilase huvidest. Siin­kohal saavad määravaks õpetaja lugemus ja luulealased teadmised.

Varasemad uuringud on näidanud, et õpetajad eelistaksid käsitleda kogu klassiga üht ja sama tervikteost, sest see annab võimaluse teose põhjalikumaks analüüsiks ning tekstikeskseks lähenemiseks (vt nt Vapper 2018: 29). Ent vähese kättesaadavuse tõttu käsitletakse pigem erinevaid kogusid, mistõttu tõuseb esile lugeja- ja autorikeskne lähenemisviis (Kullo 2021: 35, 47).

Õpetajal tuleb esmalt otsustada, missuguseid luulekogusid käsitlema hakatakse ning kes selle otsuse üldse langetab: kas õpilane või õpetaja. Lugemisuurijad on tõdenud, et mõtestatud valikuvabadus tõstab lugemismotivatsiooni ja annab võimaluse lugemisosaduse tekkeks (nt Sulkunen, Arffman 2010: 103). Uuringust selgus, et üks osa õpetajatest kasutab vaba valikut (õpilane loeb, mida hing ihkab või mis kätte satub), teised toovad välja, et kuna õpilased luulemaailmas hästi ei orienteeru, siis pole päris vaba valiku andmine mõistlik ja kasutatakse suunatud valikut (õpilane valib etteantud kriteeriumide alusel). Viimane on didaktiliselt eelistatum lähenemine, kuivõrd – nagu taas ütleb pedagoogika kuldreegel – õpilane ei tea enamasti, mis on tema arengu jaoks tarvilik. Suunatud valik austab ühelt poolt õpilaste autonoomsusvajadust, teisalt võimaldab valikuid teha turvaliste piiride raames.

Lasen õpilastel luulekogu valida suunava valiku alusel, kuna õpilased on üsna „luulekauged” ning vaba valiku andmine luule kontekstis poleks minu arvates kuigi arukas ja mõttekas, see ei täidaks eesmärki. (V24)

 

Luulekogude käsitlemine

Nagu öeldud, valmistab õpetajatele muret didaktiliste ja metoodiliste materjalide nappus, samuti kerkib luuledidaktilistest uurimustest esile vajadus ajakohastada käsitlusviise, lugemisstrateegiaid ja laiemalt luuleõpetuse metoodikat. Kuna õpetajad peavad enamasti õpitegevused ise välja mõtlema ja tugimaterjale on vähe, on ka mõistetav, et sageli kasutatakse iganenud meetodeid ja õpitegevusi. Tarvis oleks „erilaadseid, mitmekülgseid ja toetavaid õppematerjale, millega õpilased saaksid töötada nii iseseisvalt kui grupina” (Kivi 2017: 75), tuleks sünteesida traditsioonilisi ja kaasaegsemaid lähenemisviise (Adamson 2015: 33).

Uuringu aluseks oleva küsimustiku koostajate lähtekoht oli, et luulekogu käsitlemine jaguneb vähemasti neljaks eri õpitegevusi hõlmavaks etapiks, mis johtuvad traditsioonilisest enne – lugemise ajal – pärast struktuurist: 1) tervikteose lugemisele häälestavad tegevused enne luulekogu juurde jõudmist, 2) suunavad tegevused luulekogu lugemise ajal kontakttunnis, 3) suunavad tegevused luulekogu iseseisva lugemise ajal, 4) reflekteerivad tegevused pärast luulekogu lugemist. Vaatleme nende nelja etapi kaupa, kuidas näeb välja luulekogude käsitlemise õppeprotsess.

1. Häälestus. Mõnel üksikul korral vastati, et enne luulekogu lugemist ei tehta midagi. Enamasti üritatakse õpilast tervikteose lugemisele häälestada (tabel 2).

Tabel 2. Õpitegevused enne luulekogu iseseisvat lugemist.

Õpitegevus	Tegevust läbi viivate kirjandus­õpetajate osakaal
Poeetika ja kirjandusteadusliku terminoloogia meenutamine/õppimine	48%
Üksikluuletuste analüüs	32%
Taustateadmiste loomine ajastu, autori, teema jms kohta	30%
Ühine luuletuste lugemine ja kuulamine	20%
Luulekogu sirvimine, sellega tutvumine	11%
Ennustamine, ootuste kaardistamine	7%
Loovkirjutamine	6%
Luule olemuse üle arutlemine	5%
Luuletuse päheõppimine	5%

Üksikjuhtudel nimetatakse luulekogu lugemisele eelnevate tegevustena ka muusika kuulamist, luuletuste illustreerimist, lugemisstrateegiatega tutvumist, õppekäike või raamatukogutundi. Peamisteks meetoditeks, mida ülaltoodud õpitegevuste läbiviimiseks kasutatakse, on rühmatöö ja arutelu. Arutelu on kindlasti oluline ja populaarne viis kirjandusest mõtlemise arendamiseks, teose palju­tähenduslikkuse avamiseks, ehkki viimasel ajal on sageli polemiseeritud arutelu kui õppemeetodi rakendamise sisukuse, struktureerituse ja metoodilise põhjendatuse üle (vt nt Säre 2021). Uuringust ei selgunud, missuguseid arutelumeetodeid kasutatakse ja kas tegu on tõhusa arutelu või ülekuulamist meenutava küsimuse-vastuse formaadiga.

Tabel 3. Enim käsitletavad metakontseptsioonid.

Põhimõiste	Nimetamiste arv
Metafoor	39
Epiteet	37
Võrdlus	33
Riim	31
Värss	28
Isikustamine	24
Rütm	21
Vabavärss	20
Stroof	17
Lõppriim	16
Algriim	15
Kordus	11
Kõnekujundid	10

Pea pooled õpetajad märkisid, et tegeletakse poeetika põhimõistete meenutamise või õppimisega. Valdavalt pööratakse sellele tähelepanu enne luulekogu lugema asumist, kuid seda tehakse ka järgmistes luulekogu käsitlemise etappides. Kõigil õpetajatel oli võimalik nimetada poeetika põhimõisteid, mida õpilastega käsitletakse (tabel 3).

Samuti selgus küsitlusest, et luule analüüsimisel saavad sisulistest ja vormilistest kategooriatest enim tähelepanu kõnekujundid, temaatika, tähendus, rütm, pealkiri ja kõlakujundid.

2. Õpitegevused kontakttundides. Koguni viiendik õpetajatest tervikteose lugemise ajal tunnis teoseid ei käsitlegi (tabel 4). Teisisõnu, õpilased tegutsevad luule­kogudega üksnes iseseisvalt.

Tabel 4. Tervikteosega seotud õpitegevused kontakttundides.

Õpitegevus	Tegevust läbi viivate kirjandusõpetajate osakaal
Arutelu/vestlus (paaris, rühmas, klassis)	38%
Suunavad küsimused/vaheülesanded/juhised	31%
Ei tehta midagi	20%
Ühine lugemine/ettelugemine	13%
Üksikluuletuste analüüs	13%

Üksikutel kordadel nimetati muid tegevusi: luulekogu valiku põhjendamine, lugemisfookuse andmine, lemmikluuletuse valimine, lugemismuljete jagamine, info otsimine autori ja tausta kohta, muusika kuulamine, joonistamine, ise värsside sepistamine, salmiku koostamine. Kirjeldati ka mõnd täpsemat meetodit, mis põimivad eri õpitegevusi (nt arutelu, analüüs, küsimuste esitamine).

Üks tehnika on luule n-ö raputamine, kus sõnu asendades, kustutades või lisades saab nuputada tähenduste ja sisu, aga ka vormi, teemadel. Kõige etem arutelu on siis, kui õpilastel tekib spontaanselt siira huviga küsimusi. Ammutan ka improteatri ja loovkirjutamise meetoditest inspiratsiooni (nt tähenduslike sõnade looks sidumine ja tegelase lammutamine). (V15)

Tunnis tegeleme tunnis loetavaga, ja palju: loeme, paneme proosasse, sõnastame ümber jne. Töölehed, ülesanded tekstiga, arutelu. (V17)

Luulekogu käsitlemine kontakttunnis annab võimaluse õpilastele jooksvalt tagasi­sidet anda.

Tundides toimub tagasisidestamine eelkõige suulises vormis ja olen üritanud tunnid planeerida nii, et eelkõige õpilased arutlevad ja annavad üksteisele tagasisidet, ning muidugi esitan ka ise suunavaid küsimusi ja annan tagasisidet. (V24)

Tagasisidestamine toimub pidevalt, sest tavaliselt pole õppijad harjunud luulega tegelema, nad vajavad seda, et saaksid vahepeal mõtteid välja öelda ja ka kuulda, mida klassikaaslased ütlevad: sageli saadakse ka sealt inspiratsiooni. (V8)

3. Õpitegevused iseseisva lugemise ajal. Kolmandik õpetajatest jätab õpilased luulekogu lugemise ajal üksi, ei toeta ega suuna neid – tagasi- ja edasiside jäetakse etappi, mil luulekogu on juba iseseisvalt läbi loetud. Selle põhjuseks saab olla vaid nõrk ainedidaktiline teadlikkus: „Juhend on ette antud, tagasiside tuleb pärast” (V73); „Pigem on tagasiside siis, kui õpilane tutvustab teost klassile” (V74).

Ligikaudu 60% õpetajatest annab õpilastele juhtnöörid või fookused luule­kogu iseseisvaks lugemiseks. Selle levinuim viis on ette anda mõni suunav küsimus või ülesanne. Mõni vastaja ka täpsustas, mis on küsimuste või ülesannete fookus.

Mul on küsimused, mis suunavad leidma kujundirikkaid luuletusi, suunan otsima modernseid väljendusvahendeid. Palun luua leida seoseid oma isiklike mõtete ja nüüdismaailma probleemidega. (V12)

Ülesanne leida nt erinevaid tundeid ja meeleolu tekitavaid luuletusi. Jälgida, kuidas luulekogu on üles ehitatud – milliseid teemasid on käsitletud, kuidas luuletused on järjestatud. (V40)

Palun kodustele ka kõvasti ette lugeda. Arutada mõtete ja emotsioonide üle. (V51)

Üks iseseisva lugemisega seotud õpitegevusi on lugemispäeviku täitmine. See tähendab, et tervikteose lugemine on jaotatud etappideks, mille järel tuleb vastata küsimustele või lahendada teksti kohta ülesandeid.

Kasutan lugemispäevikut, kus kaardistatakse ootused ja eelteadmised ja seejärel on vähemalt neli sissekannet, kus on nt kindlama suunaga ülesanne (nt jälgida nimesid teoses ja võrrelda nende tavaelu tähendust; jälgida tegelast/ tegelasi; otsida üles sündmused; jälgida sõnavara. (V15)

4. Lugemisjärgne refleksioon. Enamasti tõid õpetajad välja mitu lugemisjärgset õpitegevust, mille seast tehakse eri aastatel erisugune valik (tabel 5).

Tabel 5. Õpitegevused pärast iseseisvat lugemist.

Õpitegevus	Tegevust läbi viivate kirjandus­õpetajate osakaal
Suuline esitlus/kaaslastele tutvustamine	48%
Iseseisev suuline või kirjalik analüüs	32%
Luuletuste deklameerimine	26%
Loovülesanne	15%
Luulekava/luulepõimiku koostamine	10%
Loovkirjutamine/omaloomingulise luuletuse kirjutamine	6%

Pea pooled õpetajad lasevad õpilastel koostada suulise ettekande, mille eeltöö ja esitlemine võivad hõlmata teisi õpitegevusi, näiteks luuletuste analüüsi, deklameerimist, taustainfo otsimist. Suurem osa õpetajatest viib läbi mitmesuguseid õpitegevusi juba enne luulekogu lugemist ja lugemise ajal. Vähem on neid, kes esimesed etapid vahele jätavad – sellisel juhul on lugemisjärgsed õpitegevused näiteks arutelu, luuleanalüüs, muusika kuulamine. Üksikutel juhtudel kirjutavad õpilased pikemaid töid, nagu kirjand, lugemiskontroll, arvustus või kokkuvõte.

Lisaks toodi näiteid konkreetsetest loovülesannetest.

Rühmatöö näidetena olen kasutanud vestlussaadet (kohtuvad sama luulekogu või erinevaid teoseid lugenud õpilased, kes peavad teoste põhjal etteantud punktidest vestlema, kõrvutama teoseid ja oma lugemiselamusi, mõtteid); kirjandusrühmituse tutvustust, millesse põimitakse ka näited luulekogust; paaristööna tekstinäidete põhjal luuletaja portree loomist. Iseseisva analüüsi olen jaganud kolmeks (teksti-, autori- ja lugejakeskne), aga andnud ka loomingulisi ülesandeid, näiteks kirjutab õppija luule­kogu autorile kirja, kus käsitleb tekstinäidete toel etteantud teemasid. (V2)

Rühmatööd, arutelud ja sellele tuginedes mõni loovülesanne: luua podcast, telesaade, ajaleheväljaanne. (V8)

20. sajandi luuletajate puhul olen kasutanud kehastumist autoriks ja erinevate tasku­häälingute, luulesaadete tegemist. Mõnikord saavad ühisele seinaplakatile või ­virtuaalsele seinale (Padlet) lugejakeskseid mõtteid kirja panna. Analüüsitreppi olen lasknud teha, nii et igal trepiastmel on erinev tekstikeskne analüüsipunkt, mida loetu põhjal avada ning näidetega ilmestada, seejärel saab õppija valida ühe luuletuse, mille teistele ka ette kannab. (V10)

Muu hulgas selgus uuringust, et suurem osa õpetajatest hindab mõnda luulekogu käsitlemisel tehtavat õpitegevust. 69% vastanutest hindab õpilasi luulekogu käsitlemise viimases etapis, pärast lugemist, mis annab märku, et protsessist olulisemaks peetakse tulemust. Üksikud õpetajad panevad hinde luulekogu käsitlemise ajal kas tunni- või kodutöö eest. Leidus õpetajaid, kes hindavad tervikprotsessi. 12% vastanutest ei pane luulekogu käsitlemise eest hinnet. Enamasti hinnatakse eristavalt, kuid paaril juhul toodi välja, et kasutatakse mitteeristavat hindamist (arvestatud/mitte arvestatud).

 

Lõpetuseks

2022. aasta lõpus kirjandusõpetajate seas läbi viidud küsitlusest tuli välja, et luuleõpetuse sõlmküsimused, mis viimastel kümnenditel on didaktilistes uurimustes esile kerkinud, iseloomustavad ka Eesti luuleharidust. Küsitlus otsis vastuseid kolmele küsimusele: 1) kui palju ja mis autorite teoseid kirjandustunnis loetakse, 2) mil moel luulet käsitletakse ja 3) kuidas õpilasi luule lugemisel toetatakse.

Õpetajad tõid välja, et õpilased ei väärtusta ilukirjandust ja loevad vähe, samuti valmistab raskusi kujundliku keelekasutuse mõistmine ning sõnavara on ka üldiselt ahtake. Puudust tuntakse metoodilis-didaktilistest materjalidest, mis toetaksid luule käsitlemist. Samal ajal oldi väga kriitilised olemasolevate õppematerjalide suhtes. Tunnistati sedagi, et õpetajate enda teadmised luulest ja luulekogudest ei ole piisavad. Tegu on omamoodi nõiaringiga: tervikteose käsitlemise ja luulelugemise kogemus oma kooliajast ei tekita õpetajates entusiasmi ise luulekogu ette võtta, puudub vastav traditsioon. Muidugi on erandeid. Näib, et ülikooli teoreetilistest teadmistest ei piisa, et neid praktikasse rakendada.

Uuringust selgus, et õpetajate lugemiseelistused on proosakirjanduse poole kaldu. Luuletajatest loetakse Kristiina Ehini ja Doris Kareva loomingut, mida käsitletakse ka koolitunnis, samuti Contra, Juhan Liivi ja Lydia Koidula poeesiat. Kui Ehin ja Kareva kõrvale jätta, siis nüüdisluulet õpetajad lugeda ei armasta, nagu ka välis­luulet. Luulekogude käsitlemise puhul kerkis esile teoste piiratud kättesaadavus. See on üks põhjuseid, miks õpetajad eelistavad anda õpilastele valikuvabadust. Õppesisu valimisel mängivad ennekõike rolli eakohasus, õpilaste huvid, luulekogu kõnetavus ja maht, samuti õppekava ja õpetajate enda eelistused.

Luulekogude käsitlemine algab enamasti kirjandusteadusliku terminoloogia ­õppimisest (peamiselt pööratakse tähelepanu sagedasematele kõne- ja kõla­kujunditele), üksikluuletuste analüüsist või autori eluloo ja ajastukonteksti avamisest. Kolmandik õpetajatest ei toeta õpilasi iseseisva lugemise ajal. Sagedasemad toestavad tegevused põhinevad ühistel aruteludel ja suunavatel küsimustel. Pärast luule­kogu iseseisvat lugemist teevad õpilased kaasõpilastele esitlusi, analüüsivad teost või dekla­meerivad luuletusi. Märgatav osa õpetajaid lõpetab luulekogu käsitlemis­protsessi loovtööga.

Uuringu tulemused kinnitasid, et luule, iseäranis luulekogud, on kirjandus­tundides vaeslapse rollis. Umbes veerand õpilastest lõpetab põhikooli nii, et ei ole lugenud ühtegi luulekogu. Selliste õpilaste tegelik osakaal on ilmselgelt veelgi suurem, sest küsimustikule vastas küllap vaid ärksam osa kirjandusõpetajatest ning uurisime, mida õpetajad eeldavad, mitte seda, mil määral õpilased täidavad õpetajate ootusi ehk kas ja kui palju luulekogusid nad tegelikult loevad ja – mis veel olulisem – millise süvenemisega. Niisiis võib oletada, et enne gümnaasiumit pole vähemasti pooled õpilased kunagi ühtegi luulekogu lugenud. Ometi peaks juba algklassides luule­kogusid käsitlema, põhikoolis sellega alustada on hilja, sest siis juhtubki, et teosega ei osata kogenematusest midagi peale hakata. Kui palju algklassides luule­kogusid loetakse, siinne uurimus ei käsitlenud.

Luulekogude tagaplaanile jäämisele põhikooli kirjandusõpetuses annavad hoogu riiklikud suunised. Ajakohastatud põhikooli õppekava ei sisalda sõna „luulekogu” ühelgi korral, gümnaasiumi õppekavas esineb „luulekogu” kaks korda. Seega oleks luulekogude lugemine justkui gümnaasiumisse jõudnute privileeg, kuid see ei peaks sugugi nii olema. Põhioskused ja harjumuse luulekogusid lugeda võiks õpilane saada põhikoolist. Seda enam, et põhikooli uuendatud õppekavas on kirjas, et õpilane „õpib mitmekülgsemalt ja sügavamalt tundma ilukirjandusteose poeetikat” ja „tõlgendab kujundlikku keelt ja rikastab oma sõnavara” (PRÕK 2023: 12). Muidugi on luulekogu kui tervikteose najal poeetika ja kujundliku keelekasutuse õpetamine ning seeläbi sõnavara rikastamine õpetajale väljakutse – eriti siis, kui ta ise luulet lugeda ei armasta –, aga luulekogus tasuks näha võimalust õpilaste (praegu väidetavalt kesise) kujutlusvõime suurendamiseks ja kujundikeele tundmaõppimiseks. Kus ja millal siis veel seda teha, kui mitte kirjandustunnis?

Selleks aga, et õpetajal tekiks tahtmine luulekogu käsitlemise ja kujundliku keelekasutuse õpetamise väljakutse vastu võtta, vajab ta senisest palju rohkem tuge. Õpetajad toovad ka ise välja, et neil puuduvad teadmised luulekogude käsitlemiseks ja nad vajaksid metoodilis-didaktilisi materjale, mida praegu lihtsalt ei ole. Kusjuures olemasolevat õppevara peab suur osa õpetajatest suisa kasutuskõlbmatuks. Sestap ei ole imestada, et kirjandusdidaktika ideaalide ja tegeliku õpetamise vahel on suured käärid. Pole ka ime, et kirjandusdidaktilistes käsitlustes rõhutatakse kaugenemist kirjandusteadusest.

Kuna muret valmistab ka luulekogude kättesaadavus, ollakse kaugel ideaalist lugeda ainult head, väärtuslikku ja kõnetavat kirjandust. Tänapäevast lugejat võiks puudutada nüüdiskirjandus, kuid selle lugemist ei võimalda raamatukogude varustatus. Liiati kinnitab meie uuring, et nüüdisluuletajatest on keskmine kirjandus­õpetaja kursis üksnes Ehini ja Karevaga.

Puudujääke on ka õpetamismetoodikas. Esiteks käsitletakse luulekogu sageli kiirustades, mistõttu hüpatakse olulistest sügava mõistmise aluseks olevatest etappidest üle. Psühholoogiliste baasvajaduste toetamisest vaadatakse sageli mööda kas teadmiste puuduse või olude tõttu. Valdavalt on n-ö kontrollülesandeks suulise esitluse tegemine klassikaaslastele, mis tingimata ei pea, aga võib tähendada pealiskaudset, fragmentaarset, autori elu- ja loomeloo keskset lähenemist. Sellest, et luulekogu käsitlus jääb pealiskaudseks, annab aimu vahest suurim luuleõpetuses tehtav viga: paljud õpetajad jätavad õpilase lugemisprotsessi ajal üksi. Piirdutakse vaid häälestavate tegevuste ja võib-olla tööjuhendi andmisega, kuid baasvajadusi (ennekõike kompetentsusvajadust) ei toetata. Õpetajad peavad küll oluliseks eri metakontseptsioonide õpetamist, aga sellega tegeletakse enamasti enne lugemis­protsessi algust. Nii ei saa õpilasele ette heita, et kujundikeelt ei mõisteta ja sügavat luulest arusaamist pole kujunenud.

Kui puuduvad vajalikud materjalid, soovitud luulekogu pole kättesaadav, kirjandus­õpetajate töökoormus on suur, siis õpetajale midagi ette heita oleks patt. Väheste võimaluste piires tegutsemine nõuab omakorda rohkem aega.

Kuidas lüürika rikkalik pedagoogilis-poeetiline potentsiaal valla päästa? Kui eesmärk on luuleõpetus ikkagi ballile viia, luule nähtavaks teha, siis ehk prooviks sarnaseid abinõusid, mis aitasid Tuhkatriinut. Kleidi asemel luulekogud, kingade asemel metoodilised ja didaktilised juhendmaterjalid, ehete asemel õppevara – küll me pärale saame! Ühesõnaga – kirjandusteadus ja -didaktika peavad ühiselt ja jõuliselt panustama, sest õpetajad ja luule vajavad abi. Siinne uurimus võiks anda sellele tõuke, kuna aitab mõista luuleõpetuses esile kerkivaid probleeme.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1106 „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel”.

 

Marie Udam (snd 1991), MA, Narva Eesti Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja (Hariduse 3, 20307 Narva), marie.udam@nerg.ee

Joosep Susi (snd 1989), MA, Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse ­nooremlektor (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), jsusi@tlu.ee

Merilyn Meristo (snd 1975), PhD, Tallinna Ülikooli dotsent (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), merilyn.meristo@tlu.ee

1. Sissejuhatus

Eesti keeles on finiitverb teatud tüüpi lausetes teisel kohal, olenemata sellest, millise lauseliikmega lause algab, st eesti keel on nn V2-keel (vt nt Lindström 2017: 551–555). Tavaliselt algab lause subjektiga (1a), kuid võib alata ka mis tahes muu lauseliikmega (1b–1e).

(1a) Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b) Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c) Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d) Õnneks oli Adu ise telefoni juures. (Lindström 2017: 553)
(1e) Nagu ma ütlesin, teeb valitsus korrektiivi. (Eesti ühendkorpus 2021)

(1a)	Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b)	Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c)	Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d)	Õnneks oli Adu ise telefoni juures. (Lindström 2017: 553)
(1e)	Nagu ma ütlesin, teeb valitsus korrektiivi. (Eesti ühendkorpus 2021)

V2-sõnajärje üks selgemaid tunnuseid on subjekti ja verbi pöördjärg lausetes, mis algavad muu lauseliikmega kui subjekt (1b–1e). V2-sõnajärg ei ole eesti keeles siiski ainus põhjus, miks subjekt võib verbile järgneda: subjekti paigutumise lause lõpupoole võib tingida ka subjekti fokuseerimine (Lindström 2017: 550), vt näiteid 2a–2b.

(2a) Harilikult alustas kõnelust isa. (Lindström 2017: 550)
(2b) Divisjoni direktoriks saab Jaak Anton. (Lindström 2017: 550)

(2a)	Harilikult alustas kõnelust isa. (Lindström 2017: 550)
(2b)	Divisjoni direktoriks saab Jaak Anton. (Lindström 2017: 550)

 

1.1. Eesti V2-sõnajärg kui germaani mõju

On mitu põhjust arvata, et eesti keele V2-sõnajärg on germaani keeltega toimunud kontakti tagajärg. Esiteks on V2-keeled maailma keelte seas suhteliselt haruldased (Holmberg 2015; Woods, Wolfe 2020). Kõige paremini uuritud on nende seast kõik germaani keeled (peale tänapäeva inglise keele, millele V2-järg iseloomulik ei ole), vt näiteid 3–5.

(3)	rootsi keel, V2 (Holmberg 2015: 343)
(3a)	Jag	har	ärligt	talat	aldrig	sett	huggormar
	1sg	abiv.1sg	ausalt	ütlema.prts	iialgi	nägema.prts	rästik.pl.indef
	i	den	här	skogen.
	prep	dem	siin	mets.sg.def.m/f
	’Ma pole ausalt öelda kunagi siin metsas rästikuid näinud.’

(3b)	Huggormar har jag ärligt talat aldrig sett i den här skogen.
	’Rästikuid pole ma siin metsas ausalt öelda kunagi näinud.’
(3c)	I den här skogen har jag ärligt talat aldrig sett huggormar.
	’Siin metsas pole ma ausalt öelda kunagi rästikuid näinud.’
(3d)	Ärligt talat har jag aldrig sett huggormar i den här skogen.
	’Ausalt öelda pole ma kunagi siin metsas rästikuid näinud.’

(4)	saksa keel, V2 (Haider 2010: 1)
(4a)	Eine	Maus	hat	heute	den	Käse	verschmäht.
	indef.art	hiir	abiv.3sg	täna	def.art.aku	juust	ära.põlgama.prts
	’Üks hiir on täna juustu ära põlanud.’
(4b)	Den Käse hat heute eine Maus verschmäht.
	’Juustu on täna üks hiir ära põlanud.’
(4c)	Heute hat eine Maus den Käse verschmäht.
	’Täna on üks hiir juustu ära põlanud.’

(5)	hollandi keel, V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1209–1210)
(5a)	Jan heeft	Marie	deze	ansichtkaart	toegestuurd	vanuit	China.
	Jan abiv.3sg	Marie	dem.m/f	postkaart	saatma.prts	prep	Hiina
	’Jan saatis selle postkaardi Mariele Hiinast.’
(5b)	Deze ansichtkaart heeft Jan Marie toegestuurd vanuit China.
	’Selle postkaardi saatis Jan Mariele Hiinast.’

Teiseks on eesti keel uurali keeltest ainus V2-keel. Näiteks soome keel on n-ö V3-keel, kus verbile võib eelneda kaks moodustajat (Vilkuna 1989), vt näidet 6.¹

(6)	soome keel, V3 (Vilkuna 1989: 189)
	Varsovassa	se/vihainen	väkijoukko/joku	olisi
	Varssavi.ine	3sg/vihane	rahvamass/keegi	olema.kond
	voinut	polttaa	poliisiaseman.
	võima.prts	põletama.inf	politseijaoskond.aku
	’Varssavis oleks see/vihane rahvamass/keegi võinud politseijaoskonna maha põletada.’

Kolmandaks on eesti keelel olnud pikk kontaktiperiood germaani keeltega (Prillop jt 2020), samas kui teised eesti keele peamised kontaktkeeled, nagu naabruses räägitavad slaavi või balti keeled, ei ole V2-keeled. Germaani mõjust annavad tunnistust eesti keele suurima laensõnade rühma pärinemine alamsaksa keelest ja mitmed germaanimõjulised grammatilised muutused nn murrangueesti keeles (Prillop jt 2020).

 

1.2. Eesti ja germaani V2-sõnajärje erinevused

Kuigi eesti keele V2-järg on seega peaaegu kindlasti germaani laen, on see germaani V2-järjest mitmes mõttes erinev. Üks suur erinevus puudutab otseste eriküsilausete sõnajärge. Germaani keeltes esineb kõigis pealausetes kas V2-järg (nt väitlaused, eriküsilaused) või V1-järg (nt käsklaused, üldküsilaused). Eesti keeles on väitlausetes ja üldküsilausetes valdav V2-järg ning käsklausetes V1-järg, mida esineb vähemal määral ka üldküsilausetes ja tingimuslausekujulistes soovlausetes (Lindström 2017: 556). Eesti keele otsestes eriküsilausetes aga on valdav verbilõpuline sõnajärg (Lindström 2006, 2017: 558). Seega erineb eesti keele otseste eriküsilausete sõnajärg deklaratiivsete pealausete sõnajärjest (vrd 7a vs. 7b), samas kui germaani keeltes on otsestes eriküsilausetes nagu deklaratiivsetes pealauseteski võimalik ainult V2-järg, vrd näiteid 8–10.

(7a)	Millega Post ajakirjanduse ajalukku läheb? (Lindström 2017: 558)
(7b)	?Sellega Post ajakirjanduse ajalukku läheb.

(8)	rootsi keel, V2
	Varför	dricker	Elsa	aldrig	kaffe?
	miks	jooma.3sg	Elsa	iialgi	kohv
	’Miks Elsa kunagi kohvi ei joo?’

(9)	saksa keel, V2 (Haider 2010: 68)
	Was	will	er	uns	erklären?
	mida	tahtma.3sg	3sg.m	1pl.dat	seletama.inf
	’Mida ta meile seletada tahab?’

(10)	hollandi keel, V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1210)
	Wat	heeft	Jan	Marie	toegestuurd	vanuit	China?
	mida	abiv.3sg	Jan	Marie	saatma.prts	prep	Hiina
	’Mis Jan Mariele Hiinast saatis?’

Lisaks otsestele eriküsilausetele esineb eesti keeles erinevusi germaani V2-järjest ka kõrvallausetes ja deklaratiivsetes pealausetes. Enamikus germaani keeltes on V2- ja V1-järg välistatud (sidendiga algavates) kõrvallausetes, st neis keeltes esineb nn asümmeetriline V2-järg, kus V2-järg esineb pealausetes, kuid mitte kõrvallausetes (vrd näiteid 11–12). Eesti keeles võib V2-järg esineda ka kõrvallausetes (13), kuigi kõrvallausete sõnajärg on varieeruv ning V2-järje osakaal on kõrvallausetüübiti erinev (Lindström 2017: 559).

(11a)

saksa keel, otsene eriküsilause, V2 (Haider 2010: 68)

Was

will

er

uns

erklären?

mida

tahtma.3sg

3sg.m

1pl.dat

seletama.inf

’Mida ta meile seletada tahab?’

(11b)

saksa keel, kaudne eriküsilause, mitte-V2 (Haider 2010: 68)

(Man

fragt

sich,)

was

er

uns

erklären

will.

pron

küsima.3sg

refl

mida

3sg.m

1pl.dat

seletama.inf

tahtma.3sg

’Tekib küsimus, mida ta meile seletada tahab.’

(11c)

saksa keel, relatiivlause, mitte-V2 (Haider 2010: 68)

(Alles,)

was

er

uns

erklären

will

kõik

mida

3sg.m

1pl.dat

seletama.inf

tahtma.3sg

’Kõik, mida ta meile seletada tahab.’

(12a)

hollandi keel, deklaratiivne pealause, V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1208–1209)

Jan

leest

het

boek

morgen.

Jan

lugema.3sg

def.art.n

raamat

homme

’Jan loeb seda raamatut homme.’

(12b)

hollandi keel, komplementlause, mitte-V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1208–1209)

(Ik

weet

dat)

Jan het

boek

morgen

leest.

1sg

teadma.1sg

et

Jan def.art.n

raamat

homme

lugema.3sg

’Ma tean, et Jan loeb seda raamatut homme.’

(12c)

hollandi keel, kaudne üldküsilause, mitte-V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1208–1209)

(Hij

vroeg

of)

Jan

het

boek

morgen

leest.

3sg

küsima.pret.3sg

kas

Jan

def.art.n

raamat

homme

lugema.3sg

’Ta küsis, kas Jan loeb seda raamatut homme.’

(13) mina isiklikult ei saa aru, miks peaks keegi tahtma narkootikume tarvitada. (etTenTen13)

(13)	mina isiklikult ei saa aru, miks peaks keegi tahtma narkootikume tarvitada. (etTenTen13)

Ka eesti keele deklaratiivsetes pealausetes esineb V2-järjest erandeid, kuigi deklaratiivsetes pealausetes esineb V2-järge kõige rohkem, ligikaudu 90% (Tael 1988: 15). Peamised erandid on järgmised.

1. V3-järg on võimalik, kui verbile vahetult eelnev moodustaja on rõhutu asesõna, seda eelkõige suulises keeles (Tael 1990: 34; Lindström 2002, 2017: 554–555; Vihman, Walkden 2021).

(14) Täna ma tõusin juba kell viis. (Lindström 2017: 554)

(14)	Täna ma tõusin juba kell viis. (Lindström 2017: 554)

2. Verb võib asuda teisest positsioonist kaugemal, kui verbil on primaarne lauserõhk (Remmel 1963; Sahkai, Tamm 2019), vrd näiteid 15a ja 15b.

(15a) Pingelises situatsioonis inimene tavaliselt mobiliseerib ennast. (etTenTen13)
(15b) Selline lähenemine meid edasi ei vii. (etTenTen13)

(15a)	Pingelises situatsioonis inimene tavaliselt mobiliseerib ennast. (etTenTen13)
(15b)	Selline lähenemine meid edasi ei vii. (etTenTen13)

3. Episteemilise või kõneliigipartikliga algavad väitlaused võivad olla verbilõpulised, olenemata sellest, kas verbil on primaarne lauserõhk või mitte (Lindström 2007: 228, 2017: 558), vrd näiteid 16a ja 16b.

(16a) Vaevalt ma selle ise sinna saatsin. (Lindström 2017: 558)
(16b) Ju ma sealt siis inspiratsiooni sain. (Lindström 2017: 558)

(16a)	Vaevalt ma selle ise sinna saatsin. (Lindström 2017: 558)
(16b)	Ju ma sealt siis inspiratsiooni sain. (Lindström 2017: 558)

4. Väitlausetes esineb ka V1-järge, näiteks nn narratiivne V1 (17a) ja kõneliigi fookust väljendav V1 (17b).

(17a) Lähen mina hommikul kanu söötma [---] (Lindström 2017: 557)
(17b) Sõltub ju tükitöötasu otseselt tehtava töö hulgast. (Lindström 2017: 555)

(17a)	Lähen mina hommikul kanu söötma [---] (Lindström 2017: 557)
(17b)	Sõltub ju tükitöötasu otseselt tehtava töö hulgast. (Lindström 2017: 555)

Mõlemat tüüpi konstruktsioonid esinevad ka nt saksa keeles (18a, 18b), kõneliigi fookust väljendav ka soome keeles (18c). Väitlausete V1-järg võib seega samuti olla germaani laen, kuid ei pruugi.

(18a)

saksa keel, narratiivne V1 (Taigel 2021: 39)

Hab

ich

ihr

ganz

frech

noch

en

Kuß

gegeben.

abiv.1sg

1sg

3sg.f.dat

väga

üleannetu

veel

üks

suudlus

andma.prts

’Andsin talle väga üleannetult veel ühe suudluse.’

(18b)

saksa keel, kõneliigi fookust väljendav V1 (nn kausaalne V1) (Taigel 2021: 24)

Ist

er

doch

eine

Anerkennung

ihres

Schaffens.

olema.3sg

3sg.m

ju

indef.art

tunnustus

3sg.f.gen

töö.gen

’On see ju tunnustus tema tööle.’

(18c)

soome keel, kõneliigi fookust väljendav V1 (Vilkuna 1989: 117)

Voisi-han

kaikki

olla

pahemmin-kin.

võima.kond-ptcl

kõik

olema.inf

halvem-ptcl

’Võiks ju kõik olla halveminigi.’

 

1.3. V2-sõnajärg ja sõnajärjetüpoloogia

V2-sõnajärg tingib kõigis keeltes, kus see esineb, ühesuguse domineeriva SVO-sõnajärje nendes kontekstides, kus V2-seaduspära kehtib. V2-keeled võivad siiski olla tüpoloogiliselt erineva sõnajärjega nendes kontekstides, kus V2-seaduspära ei kehti. Näiteks kõigis germaani keeltes (v.a inglise keel) on deklaratiivses pealauses ­V2-seaduspära tõttu finiitverb teisel kohal (vrd näiteid 19a ja 19b).

(19a)	rootsi keel, V2
	Elsa	dricker	aldrig	kaffe.
	Elsa	jooma.3sg	iialgi	kohv
(19b)	saksa keel, V2
	Elsa	trinkt	nie	kaffee.
	Elsa	jooma.3sg	iialgi	kohv
	’Elsa ei joo kunagi kohvi.’

Kontekstides, kus V2-reegel ei kehti, nagu infiniittarindites ja kõrvallausetes, on aga lääne- ja põhjagermaani keelte sõnajärg tüpoloogiliselt erinev: põhjagermaani keeled on (S)VO-tüüpi (näide 20), läänegermaani keeled (v.a inglise keel) (S)OV-tüüpi (näide 21) (vt nt Haider 2010: 7; Kiparsky 1995: 152).

(20)	rootsi keel, (S)VO
(20a)	Elsa	vill	[dricka			kaffe].
	Elsa	tahtma.3sg	jooma.inf			kohv
	’Elsa tahab juua kohvi.’
(20b)	Maria	sa		[att	Elsa		aldrig	dricker	kaffe].
	Maria	ütlema.pret.3sg		et	Elsa		iialgi	jooma.3sg	kohv
	’Maria ütles, et Elsa ei joo kunagi kohvi.’

(21)	saksa keel, (S)OV
(21a)	Elsa	will	[kaffee		trinken].
	Elsa	tahtma.3sg	kohv		jooma.inf
	’Elsa tahab kohvi juua.’
(21b)	Maria	sagte		[dass		Elsa	nie	kaffee	trinkt].
	Maria	ütlema.pret.3sg		et		Elsa	iialgi	kohv	jooma.3sg
	’Maria ütles, et Elsa ei joo kunagi kohvi.’

Eesti keele infiniittarindite ja kõrvallausete sõnajärg varieerub (vt nt Vilkuna 1998: 207, 216–217), nt infiniittarindites on võimalik nii VO- kui ka OV-järg (vt ka näitematerjali Ogren 2018):

(22a) soov [osta kohalikku toitu] (VO, etTenTen13)
(22b) soov [sooja toitu süüa] (OV, etTenTen13)

(22a)	soov [osta kohalikku toitu] (VO, etTenTen13)
(22b)	soov [sooja toitu süüa] (OV, etTenTen13)

Eesti keele verbilõpulist sõnajärge võib seostada uurali keelte ajaloolise verbi­lõpulise sõnajärjega (Remmel 1963: 252). Võib eeldada, et uurali keelena on eesti keele ajalooline sõnajärg sarnaselt teistele uurali keeltele (S)OV (vt Abondolo 1998; Vilkuna 1998, 2022; de Groot 2017: 548; Laczkó 2023: vi). Verbilõpulise sõnajärje vaheldumist (S)VO-järjega väljaspool V2 kontekste võib seostada ka teistes uurali keeltes toimuva või toimunud tüpoloogilise muutusega (S)OV > (S)VO. Näiteks soome keeles on võrreldes eesti keelega infiniittarindites ja kõrvallausetes (nagu ka otsestes eriküsilausetes) oluliselt vähem verbilõpulist sõnajärge kui eesti keeles (Vilkuna 1998), mistõttu võib oletada, et soome keeles on see tüpoloogiline muutus kaugemale jõudnud.

Verbilõpuline sõnajärg eesti keele infiniittarindites ja kõrvallausetes võib olla tingitud läänegermaani (S)OV-järje mõjust; eriti kõrvallausete, aga ka infiniittarindite verbilõpulist sõnajärge on tihti saksa keele mõjuga seostatud (vrd Aavik 1912). See mõju võib olla seisnenud verbilõpulise sõnajärje taandumise pidurdamises, kuid ei saa ka välistada, et see on seisnenud verbilõpulise sõnajärje tagasilaenamises või – hiljem tekkinud süntaktiliste struktuuride, nagu finiitsete kõrvallausete puhul – esma­kordses laenamises. Seevastu soome keel, kus verbilõpulist sõnajärge on oluliselt vähem, on olnud kontaktis rootsi keelega, kus (S)OV-järg on samuti asendunud ­(­S­)VO-järjega.

Eesti keele otseste eriküsilausete verbilõpulist järge aga läänegermaani mõjuga seostada ei saa, sest pealausetena on need kõigis germaani keeltes V2-järjega. Tegemist näib seega olevat ühega vähestest kontekstidest (verbilõpuliste deklaratiivsete pealausete kõrval), kus eesti keeles on säilinud ajalooline verbilõpuline sõnajärg, ilma et seda saaks seostada läänegermaani (S)OV-järje mõjuga.

 

1.4. Uurimisküsimused

Eesti keele otseste eriküsilausete sõnajärjega on seega seotud mitu mõistatust: miks neis ei ole erinevalt deklaratiivsetest pealausetest valdav germaani keeltest ­laenatud V2-sõnajärg? Miks neis on säilinud verbilõpuline järg, kuigi seda ei saa erinevalt infiniittarindite ja kõrvallausete verbilõpulisest järjest seostada läänegermaani ­SOV-järje mõjuga? Mis on otseste eriküsilausete sõnajärje varieerumise tegurid?

Käesoleva uurimuse eesmärk on eesti keele otseste eriküsilausete V2-sõnajärjest täpsem pilt saada, et nende mõistatuste lahendamisele lähemale liikuda. Uurimusküsimused on järgmised:

1. Kui palju V2-järg tänapäeva otsestes eriküsilausetes esineb?

2. Kas küsilausetes on täheldatavad samasugused prosoodilised erandid V2-järjest nagu deklaratiivsetes pealausetes (seoses rõhutute asesõnade ja primaarset lause­rõhku kandva finiitverbiga)?

3. Kas otsestes eriküsilausetes on rohkem või vähem V2-järge kui kõrvallausetes (täpsemalt kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes)?

4. Kas V2-järg on küsilausetest kadumas või pole see sinna (veel) jõudnudki?

Esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastamiseks tegime sünkroonilise korpuseuuringu (ptk 2), neljandale küsimusele vastamiseks diakroonilise uuringu (ptk 3).

 

2. Sünkrooniline korpuseuuring

Varasematest uurimustest on teada, et eriküsilausetes domineerib verbilõpuline sõnajärg. Nt Liina Lindströmi (2006: 885) andmetel on suulises kõnes verbilõpulise järje osakaal otsestes eriküsilausetes 77%, kaudsetes eriküsilausetes 71% ja relatiivlausetes 51%. Selle uuringu põhjal ei selgu aga, kas laused, mis ei ole verbilõpulised, on V2-järjega või näiteks V3-järjega. Käesoleva korpuseuuringu eesmärk on V2-järje osakaal eriküsilausetes täpsemalt kindlaks teha, eelkõige eristada seda võimalikust V3-järjest.

Teine eesmärk on teada saada, kas otsestes eriküsilausetes esineb V2-järge rohkem või vähem kui kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes. Teiste sõnadega: kas germaani keeltele omane pea- ja kõrvallausete asümmeetria peegeldub siiski ka eesti keele otsestes eriküsilausetes võrrelduna kaudsete eriküsilausete ja relatiivlausetega.

Kolmas eesmärk on kontrollida, kas otsestes eriküsilausetes esinevad sama­sugused prosoodilised erandid V2-järjest nagu väitlausetes (vt eespool näiteid 14 ja 15), ehk kas V2-järg väit- ja küsilausetes on ühtne nähtus ja kas küsilaused toetavad hüpoteesi, et V2-järje laenamisel eesti keelde mängis rolli prosoodia (vt Holmberg jt käsikiri).

 

2.1. Andmestik ja meetod

Uurimuse andmestik pärineb korpusest etTenTen13 ja on saadud liidese ­keeleveeb.ee kaudu. Andmestik koosneb finiitsetest lausetest, mis algavad küsivate-siduvate asesõnadega miks, millal ja kellele. Andmestik koostati lausetest, mis ei alga subjektiga, et tuvastada V2-järje esinemine ühemõtteliselt subjekti ja verbi pöördjärje ­põhjal. Andmed saadi järgmiste päringutega:

1) 200 juhuslikku lauset, mis sisaldavad asesõna miks; sama päring koos küsimärgiga;

2) 200 juhuslikku lauset, mis sisaldavad asesõna millal; sama päring koos küsimärgiga;

3) korduvate päringutega leitud laused, mis sisaldavad asesõna kellele ja mõne kolmekohalise verbi lemmat²; samad päringud koos küsimärgiga.

Tabel 1. Andmestikus märgendatud tunnused ja nende väärtused.

Tunnus	Väärtus
1. Lausetüüp	1. Otsene eriküsilause
	2. Kaudne eriküsilause
	3. Relatiivlause
2. Sõnajärjetüüp	1. V2 (asesõna – verb – subjekt – laiend). Subjekti ja verbi pöördjärjega laused
	2. V3(+) (asesõna – subjekt – verb – laiend). Laused, kus finiitverb järgneb subjektile, kuid eelneb verbi seotud laiendile. Finiitverb võib olla 3. kohal või järgneda lauseadverbiaalile
	3. Verbilõpuline (asesõna – subjekt – laiend – verb). Laused, kus finiitverb järgneb seotud laiendile3
	4. Subjektilõpuline (asesõna – {verb, laiend} – subjekt). Fokuseeritud subjektiga lõppev lause
3. Otsese eriküsilause subjekti tüüp	1. Rõhutu asesõna
	2. Rõhuline asesõna või täistähenduslik nimisõnafraas
4. Otsese eriküsilause finiitverbi tüüp	1. Abiverb, modaalverb või koopula
	2. Täistähenduslik peaverb

Lõplikku andmestikku jäeti ainult eksplitsiitset subjekti sisaldavad laused. Verbi­lõpulise ja V3-järje eristamiseks jäeti andmestikku ainult laused, mis sisaldasid lisaks subjektile vähemalt veel ühte verbi seotud laiendit. Välja jäid finiitset laiendit või täiendit sisaldavad laused, sest neil on samuti mõju sõnajärjele (Lindström 2017: 549).

Laused märgendati järgnevate tunnuste alusel (vt tabelit 1): lausetüüp, sõna­järjetüüp, otseste eriküsilausete subjekti tüüp ja otseste eriküsilausete finiitverbi tüüp. Otseste eriküsilausete subjekti tüüp märgendati selleks, et kontrollida, kas ka eri­küsilausetes moodustavad rõhutud asesõnad V2-järjest erandi nagu (suulistes) väitlausetes. Otseste eriküsilausete finiitverbi tüüp märgendati selleks, et kontrollida kaudselt, kas eriküsilausetes nagu väitlauseteski ei kaldu primaarset lauserõhku kandev verb esinema teisel positsioonil. Oletada võib, et abi- ja modaalverbid ning koopulad kannavad väiksema tõenäosusega primaarset lauserõhku kui täis­tähenduslikud verbid.⁴ Seega võib oletada, et kui primaarset lauserõhku kandvad verbid ei saa esineda teisel positsioonil, esineb V2-järg sagedamini abi- ja modaalverbide ning koopulaga kui täistähenduslike verbidega. See tõend on siiski kaudne, sest ka täis­tähenduslikud verbid võivad olla lauserõhutud ja vastupidi.

 

2.2. Tulemused

Andmestikus oli kokku 273 otsest eriküsilauset, 199 kaudset eriküsilauset ja 883 relatiivlauset.

Uurimuse esimene eesmärk oli kindlaks teha erinevate sõnajärjetüüpide osakaal otsestes eriküsilausetes. Sõnajärjetüüpide jaotus otsestes eriküsilausetes on esitatud tabelis 2: domineeris verbilõpuline sõnajärg (46%), V2-järje osakaal oli 22% ja V3(+) sõnajärje osakaal 27%. 5% lausetest lõppes fokuseeritud subjektiga.

Tabel 2. Sõnajärjetüüpide osakaal otsestes eriküsilausetes.

Sõnajärg	Arv	Osakaal
V2	60	22%
V3(+)	74	27%
Verbilõpuline	126	46%
Subjektilõpuline	13	5%
Kokku	273	100%

Sõnajärjetüübid on illustreeritud näidetes 23–26.

(23a) Miks kustutas Vene riigipank Eesti firma võla? (V2, etTenTen13)
(23b) Kellele jagasid erakonnad riigieelarvest „katuseraha“? (V2, etTenTen13)
(23c) Millal kasutab inglane mobiilset netti? (V2, etTenTen13)

(23a)	Miks kustutas Vene riigipank Eesti firma võla? (V2, etTenTen13)
(23b)	Kellele jagasid erakonnad riigieelarvest „katuseraha“? (V2, etTenTen13)
(23c)	Millal kasutab inglane mobiilset netti? (V2, etTenTen13)

(24a) Miks ma jään Eesti Energia kliendiks? (V3, etTenTen13)
(24b) Kellele me anname võimu end mõjustada? (V3, etTenTen13)
(24c) Millal ma saan riikliku toetuse? (V3, etTenTen13)

(24a)	Miks ma jään Eesti Energia kliendiks? (V3, etTenTen13)
(24b)	Kellele me anname võimu end mõjustada? (V3, etTenTen13)
(24c)	Millal ma saan riikliku toetuse? (V3, etTenTen13)

(25a) Miks ma nii palju smailisid panin? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25b) Kellele ma teatepulga edasi annan? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25c) Millal te linnasüsteemis tööle asusite? (Verbilõpuline, etTenTen13)

(25a)	Miks ma nii palju smailisid panin? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25b)	Kellele ma teatepulga edasi annan? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25c)	Millal te linnasüsteemis tööle asusite? (Verbilõpuline, etTenTen13)

(26a) Miks probleemiga ei tegele Tallinna Tehnikaülikooli teadurid? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26b) Kellele pakuks huvi lastetoa seintele joonistamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26c) Millal osutub vajalikuks kuulmekile läbitorkamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)

(26a)	Miks probleemiga ei tegele Tallinna Tehnikaülikooli teadurid? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26b)	Kellele pakuks huvi lastetoa seintele joonistamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26c)	Millal osutub vajalikuks kuulmekile läbitorkamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)

Teine eesmärk oli teada saada, kas otsestes eriküsilausetes esineb V2-järge rohkem või vähem kui kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes. Sõnajärjetüüpide jaotus kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes on esitatud tabelis 3. Kaudsetes eri­küsilausetes domineeris nagu otsesteski verbilõpuline sõnajärg (64%). V2-järje ­osakaal oli 12%, V3(+) sõnajärje osakaal 23% ja subjektilõpulist sõnajärge oli 1%. Relatiivlausetes oli enam-vähem võrdselt V3(+) ja verbilõpulist sõnajärge (vastavalt 46% ja 40%). V2-järge esines ainult 5%-s ja subjektilõpulist sõnajärge 9%-s relatiiv­lausetes.

Tabel 3. Sõnajärjetüüpide osakaal kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes.

Sõnajärg	Kaudsed eriküsilaused		Relatiivlaused
	Arv	Osakaal	Arv	Osakaal
V2	24	12%	42	5%
V3(+)	46	23%	386	46%
Verbilõpuline	127	64%	330	40%
Subjektilõpuline	2	1%	75	9%
Kokku	199	100%	833	100%

Kolmas eesmärk oli kontrollida, kas ka otsestes eriküsilausetes esinevad sama­sugused prosoodilised erandid V2-järjest nagu väitlausetes. Tabelis 4 on esitatud rõhutute asesõnaliste subjektide vs. täistähenduslike ja rõhuliste asesõnaliste subjektide jaotus sõnajärjetüübiti. Andmestikus oli ligikaudu võrdselt rõhutuid asesõnalisi subjekte (51%) ja täistähenduslikke või rõhulisi asesõnalisi subjekte (49%). V2-järjega lausetest oli rõhutu asesõnalise subjektiga ainult 10%. Nii V3(+) sõnajärjega kui ka verbilõpulistes lausetes olid ülekaalus rõhutud asesõnalised subjektid (vastavalt 68% ja 65%).

Tabel 4. Rõhutute asesõnade ning rõhuliste asesõnade ja täistähenduslike nimisõnafraaside jaotus otsestes eriküsilausetes sõnajärjetüüpide kaupa.

Sõnajärg	Rõhutu asesõna (osakaal rea summast)	Rõhuline asesõna või täistähenduslik nimisõnafraas (osakaal rea summast)	Kokku
V2	6 (10%)	54 (90%)	60
V3(+)	50 (68%)	24 (32%)	74
Verbilõpuline	82 (65%)	44 (35%)	126
Subjektilõpuline	0 (0%)	13 (100%)	13
Kokku	138 (51%)	135 (49%)	273

Tabelis 5 on toodud abiverbide, modaalverbide ja koopulate vs. täistähenduslike finiitverbide jaotus otsestes eriküsilausetes sõnajärjetüübiti. Koguandmestikus olid ülekaalus täistähenduslikud finiitverbid (65%). V2-järjega lausetes oli täistähenduslike finiitverbide osakaal üldisest osakaalust ligi poole väiksem (33%). Verbilõpulistes lausetes oli täistähenduslike finiitverbide osakaal üldisest osakaalust tunduvalt suurem (85%) ning V3(+) sõnajärjega lausetes veidi väiksem (57%).

Tabel 5. Finiitsete abiverbide, modaalverbide ja koopulate vs. täistähenduslike finiitverbide jaotus otsestes eriküsilausetes sõnajärjetüübiti.

Sõnajärg	Finiitne abiverb, modaalverb või koopula (osakaal rea summast)	Täistähenduslik finiitverb (osakaal rea summast)	Kokku
V2	40 (67%)	20 (33%)	60
V3(+)	32 (43%)	42 (57%)	74
Verbilõpuline	19 (15%)	107 (85%)	126
Subjektilõpuline	4 (31%)	9 (69%)	13
Kokku	95 (35%)	178 (65%)	273

2.3. Arutelu

Uurimus kinnitab, et V2-sõnajärje osakaal tänapäeva eesti keele otsestes eriküsilausetes on oluliselt väiksem kui deklaratiivsetes pealausetes: 22% vs. u 90%. V3(+) sõnajärje osakaal on veidi suurem kui V2-järjel (27%) ning kõige sagedasem on verbi­lõpuline järg (46%). Lauselõpulise fookustatud subjektiga lauseid on 5%. Eesti keel erineb seega germaani keeltest, kus V2-järg on ühtmoodi ainuvaldav nii deklaratiivsetes pealausetes kui ka otsestes eriküsilausetes.

Kaudsete eriküsilausete ja relatiivlausetega võrreldes on otsestes eriküsilausetes V2-järge siiski kaks kuni neli korda rohkem. Seega ehkki kaudsetes eriküsilausetes on V2-järje osakaal suhteliselt väike, avaldub siiski mingil määral germaani keeltele omane pea- ja kõrvallausete asümmeetria. See kinnitab, et otseste eriküsilausete V2-järg on saksamõjuline.

Kuigi V2-järje osakaal eesti keele eriküsilausetes ja väitlausetes on väga erinev, näitavad tulemused, et eriküsilausete V2-järjel on ühisjooni väitlausete omaga. Mitmed uurimused on näidanud, et eelkõige suulises kõnes on väitlausetes sagedane V3-järg, kui verbile vahetult eelnev moodustaja on rõhutu asesõna (Tael 1990: 34; Lindström 2002, 2017: 554–555; Vihman, Walkden 2021). Tulemustest nähtub, et otsestes eriküsilausetes ilmneb sama tendents, ning seda ka kirjalikus tekstis: kuigi andmestikus on ligikaudu võrdselt rõhutuid asesõnalisi subjekte ja täistähenduslikke leksikaalseid ning rõhulisi asesõnalisi subjekte (vastavalt 51% ja 49%), on V2-järjega lausetest rõhutu asesõnalise subjektiga ainult 10%.

Teine väitlausetes esinev erand V2-järjest puudutab primaarset lauserõhku kandvat verbi, mis kaldub asuma teisest positsioonist kaugemal (Remmel 1963; Sahkai, Tamm 2019). Tulemused viitavad sellele, et sama tendents võib esineda eriküsilausetes: koguandmestikus on täistähenduslike finiitverbide osakaal 65%, V2-järjega lausetes aga poole väiksem (33%) ning verbilõpulistes lausetes oluliselt suurem (85%); V3(+) sõnajärjega lausetes on täistähenduslike finiitverbide osakaal üldise andmestikuga võrreldes pisut väiksem (57%). Need tulemused võivad olla kaudseks tõendiks sellest, et ka eriküsilausetes mõjutab verbi rõhulisus tema positsiooni. Teisalt on siiski selge, et eriküsilausetes on verbilõpuline sõnajärg domineeriv ega sõltu verbi omadustest.

Kokkuvõttes näitavad tulemused, et nii väit- kui ka küsilausetes mõjutavad V2-sõnajärge prosoodilised tegurid. See võib toetada võimalust, et V2-järje laenamisel mängisid rolli prosoodilised tegurid.

 

3. Diakrooniline korpuseuuring

V2-sõnajärje erinev esinemine väitlausetes ja eriküsilausetes tõstatab küsimuse, kuidas selline asümmeetria on tekkinud: kas V2-järg on eriküsilausetest kadumas või ei ole see sinna kunagi jõudnudki?

 

3.1. Andmestik ja meetod

Uurimisküsimusele vastamiseks võrdlesime V2-järje osakaalu eesti keele deklaratiivsetes pealausetes ja otsestes eriküsilausetes eri ajalooperioodidest pärinevates tekstides. Allikad on kokku võetud tabelis 6. Andmestik pärineb vana kirjakeele korpusest (VAKK), Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatust (Vestring) ja etTenTen13 korpusest. XVII sajandist on esindatud kaks saksa emakeelega autorit, Georg Müller ja Heinrich Stahl. Müllerilt on esindatud jutlused aastatest 1600–1606, Stahlilt „Hand- und Hausbuch I”. XVIII sajandist on esindatud kaks allikat, mida on seostatud eesti emakeelega keelejuhtide kasutamisega (Kask 1970: 86, 91): Anton Thor Helle 1732. aasta teosele „Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache” lisatud kümme dialoogi ja Vestringi sõnaraamatu näitelaused. XIX sajandist on esindatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tekstid aastatest 1840–1850. Tegu on eesti emakeelega autoriga, kelle jaoks aga saksa keel oli hariduse, kultuuri ja kodukeel. Tänapäeva eesti keele deklaratiivsete pealausete osas eeldasime varasemate uurimuste põhjal, et V2-järje osakaal on umbes 90% (Tael 1988).

Varasemate perioodide andmestikus märgendasime iga lause sõnajärjetüübi järgnevalt:

V2 – finiitverb on teisel positsioonil; esimene lauseliige võib olla nii subjekt kui ka muu lauseliige või ka väljajäetud asesõna, st viimasel juhul on verb lineaarselt esimesel positsioonil;

V3 – finiitverb on kolmandal positsioonil, kuid mitte lause lõpus;

verbilõpuline – finiitverb on lause lõpus (sealjuures võib olla ka kolmandal positsioonil);

muu – nt eriküsilausetes verb kolmandast positsioonist kaugemal, kuid mitte lõpus; väitlausetes nt V1-järg, mis ei ole tingitud asesõnalise subjekti väljajätust.

Tabel 6. Andmestik allikate kaupa.

Allikas	Väitlauseid	Eriküsilauseid
VAKK, Mülleri jutlused (1600–1606)	100 esimest (Jutlus 01 (18.12.1600), Jutlus 02 (28.12.1600))	90 (kõik leitud laused)
VAKK, Stahl „Hand- und Hausbuch I” (1632)	100 esimest	57 (kõik leitud laused)
Vestringi sõnaraamatu näitelaused (u 1720–1740)	200 esimest	55 (kõik leitud laused)
VAKK, Thor Helle „Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache”, 10 dialoogi (1732)	319 (kõik leitud laused)	87 (kõik leitud laused)
VAKK, Kreutzwaldi tekstid aastatest 1840–1850	100 esimest	100 esimest
etTenTen13	–	273 juhuslikku (vt ptk 2.1)

Tänapäeva andmestiku (etTenTen13) märgendust on kirjeldatud peatükis 2.1. Kuna tänapäeva andmestik oli kontrollitum, ei ole andmed täielikult võrreldavad. Eriküsilausete vähesuse tõttu ei olnud võimalik varasematest perioodidest sama kontrollitud andmestikku koguda.

 

3.2. Tulemused

Uuringu eesmärk oli võrrelda deklaratiivsete pealausete ja otseste eriküsilausete sõnajärge eri perioodide tekstides. Kõigis analüüsitud allikates domineeris väit­lausetes sarnaselt tänapäeva eesti keelele V2-sõnajärg, vt joonist 1 ja näiteid 27a–27e.

Joonis 1. Deklaratiivsete pealausete sõnajärjetüüpide protsent analüüsitud allikates.

(27a) Walata Pattu siddes olle mina sündinut, ninck Pattu siddes on minu Em̃a mind Ilmalle thonut. (V2, Müller)
(27b) sehl istup temma Jummala omma keicke+ +weggiwesse Jssa parrambal kehl (V2, Stahl)
(27c) Sest on linad ni arwokessed. (V2, Thor Helle)
(27d) Omma Asja pärrast, polle ma sinna sanud. (V2, Vestring)
(27e) Wallitseja kässo peale töttasid karwased ning sulgis issandad ulgakeste teele (V2, Kreutzwald)

(27a)	Walata Pattu siddes olle mina sündinut, ninck Pattu siddes on minu Em̃a mind Ilmalle thonut. (V2, Müller)
(27b)	sehl istup temma Jummala omma keicke+ +weggiwesse Jssa parrambal kehl (V2, Stahl)
(27c)	Sest on linad ni arwokessed. (V2, Thor Helle)
(27d)	Omma Asja pärrast, polle ma sinna sanud. (V2, Vestring)
(27e)	Wallitseja kässo peale töttasid karwased ning sulgis issandad ulgakeste teele (V2, Kreutzwald)

Eriküsilausete osas lahknevad allikad järsult, vt joonist 2 ja näiteid 28a–28h. Mülleril ja Stahlil (XVII saj) esineb saksapärane V2-järg, Vestringi sõnaraamatus (XVIII saj), Thor Helle grammatika dialoogides (XVIII saj), Kreutzwaldi tekstides (XIX saj) ja etTenTen13 korpuses (tänapäeva keel) domineerib verbilõpuline järg.⁵

Joonis 2. Otseste eriküsilausete sõnajärjemallide protsent analüüsitud allikates.

(28a) Minck+ +pr : ted sina ninda minu kaas? (V2, Müller)
(28b) Kust tehdt sinna sedda? (V2, Stahl)
(28c) Mis wallatust moistwad wäetimad tehha? (V2, Thor Helle)
(28d) Kust se nüüd ennam tulleb? (verbilõpuline, Thor Helle)
(28e) Kuis woib üks Wargus mahto sada kui polle Wasto Wotjad. (V2, Vestring)
(28f) Mis ma sest holin? (verbilõpuline, Vestring)
(28g) kuis radsime meie üks+ +teisest siin jubba lahkuda? (V2, Kreutzwald)
(28h) Mis kasso teie min:o ukkamisest sate? (verbilõpuline, Kreutzwald)

(28a)	Minck+ +pr : ted sina ninda minu kaas? (V2, Müller)
(28b)	Kust tehdt sinna sedda? (V2, Stahl)
(28c)	Mis wallatust moistwad wäetimad tehha? (V2, Thor Helle)
(28d)	Kust se nüüd ennam tulleb? (verbilõpuline, Thor Helle)
(28e)	Kuis woib üks Wargus mahto sada kui polle Wasto Wotjad. (V2, Vestring)
(28f)	Mis ma sest holin? (verbilõpuline, Vestring)
(28g)	kuis radsime meie üks+ +teisest siin jubba lahkuda? (V2, Kreutzwald)
(28h)	Mis kasso teie min:o ukkamisest sate? (verbilõpuline, Kreutzwald)

 

3.3. Arutelu

Vaadeldes otseste eriküsilausete sõnajärge perioodide lõikes, ilmneb, et XVII sajandi saksakeelsetel autoritel (Mülleril ja Stahlil) esineb neis praktiliselt ainult saksa­pärane V2-sõnajärg, kuid tänapäeva keeles (etTenTen13 korpuses), XIX sajandi eesti autori keeles (Kreutzwaldil) ja eesti keelejuhtidega seostatud XVIII sajandi tekstides (Thor Helle dialoogides ja Vestringi sõnaraamatu näitelausetes) domineerib verbi­lõpuline järg. Allikatevaheline erinevus küsilausete sõnajärjes viitab sellele, et V2-järg Mülleri ja Stahli eriküsilausetes on Helle Metslangi ja Külli Habichti (2019) mõistes vahekeelenähtus, mida emakeelsete kõnelejate keeles ei eksisteerinud ja mis kadus kirjakeelest väga ruttu, kui selle arendamise võtsid üle eesti emakeelega autorid, nagu Kreutzwald. Sellest võib järeldada, et emakeelsete kõnelejate eesti keeles ei ole V2-järg otsestes eriküsilausetes kunagi domineerinud, st seda ei ole germaani keeltest eriküsilausetesse täiel määral laenatud.

Deklaratiivsetes pealausetes seevastu on V2-järje osakaal kõigil vaadeldud perioodidel ja kõigis allikatüüpides suhteliselt stabiilne. Kuivõrd see esineb ka Thor Helle dialoogides ja Vestringi sõnaraamatu näitelausetes, mida seostatakse eesti keelt emakeelena kõnelevate keelejuhtidega ja kus eriküsilausete sõnajärg erineb saksa keelest, võib järeldada, et deklaratiivsesse pealausesse oli V2-järg laenatud enne XVIII sajandit. See võis aset leida XVI–XVII sajandil kontaktis ülemsaksa keelega ja saksamõjulise kirja- ja kirikukeelega, või juba XIII–XVII sajandil ehk murrangueesti keeles kontaktis alamsaksa keelega, mis andis eesti keelde enim laensõnu ja põhjustas mitmeid struktuurseid muutusi (Prillop jt 2020).

Tekib küsimus, millega seletada V2-järje erinevat laenamist deklaratiivsetesse pealausetesse ja otsestesse eriküsilausetesse, kui see esineb kontaktkeeles ja ka sellest mõjutatud kirjakeeles mõlemas lausetüübis võrdselt.

Varasemalt on otseste eriküsilausete verbilõpulist sõnajärge seostatud infostruktuuriga: lausealgulise fookusega ja juhtudega, kus muud lauseliikmed peale verbi viitavad tuntud referentidele (Lindström 2006, 2017: 560). Teisalt märgib näiteks Maria Vilkuna (1998: 182), et kui soome keeles esineb OV-järg tõepoolest ainult juhul, kui objekt kannab tuntud infot, siis eesti keeles, nagu ka karjala, vepsa, ersa ja komi keeles, on OV-järg võimalik ka juhul, kui objekt kannab uut infot. Sama märgib Lind­ström (2006: 885). Näiteks tundub võimalik küsida „Millal sa kooki küpsetad?”, ilma et koogist oleks eelnevalt juttu olnud. Verbilõpuline järg tundub võimalik isegi juhul, kui verb väljendab tuntud infot ja laiend kitsast või kontrastiivset fookust:

(29)	A:	Ma küpsetasin täna leiba.
	B:	Aga millal sa KOOKI küpsetad?

Kui eriküsilausetes esineb OV-järg seega nii tuntud kui ka uut infot väljendava objektiga, siis väitlausetes vastupidi ei tundu SOV-järg võimalik ka juhul, kui subjekt on fokuseeritud ja objekt väljendab tuntud infot (30a) või kui subjekt ja verb on osa fookusest ja objekt on topik (30b):

(30a)	A:	Kes selle küpsetas?
	B:	*MARI selle küpsetas.
(30b)	A:	Kust see kook siia sai?
	B:	*MARI selle KÜPSETAS.

Seega tundub, et üksnes infostruktuur eriküsilausete verbilõpulist sõnajärge ning väitlausete ja eriküsilausete sõnajärjeerinevust ei seleta.

Eesti keele verbilõpulist sõnajärge seostatakse tihti saksa mõjuga, nagu ka V2-järge. Võimalik, et saksa keele verbilõpuline sõnajärg mõjutas eesti keeles ka kontekste, kus see saksa keeles endas ei esine, nii nagu V2-järg esineb eesti keeles teataval määral ka kõrvallausetes, kus see saksa keeles olla ei saa. Otseste eriküsi­lausete verbilõpulise sõnajärje põhjendamine saksa mõjuga ei seletaks siiski, miks ei ilmne samasugune mõju samal määral deklaratiivsetes pealausetes, st see ei seletaks eriküsilausete ja väitlausete erinevust.

Veel ühe seletusena võiks kaaluda võimalust, et küsilaused on mingil põhjusel konservatiivsem, aeglasemalt muutuv kontekst kui väitlaused, näiteks väiksema esinemissageduse või vormellikuma kasutuse tõttu (vrd viisakusvormeleid nagu „Kuidas käsi käib?”). Küsilausete konservatiivsuse poolt räägivad ka mõned muud asjaolud. Eesti keeles võib eriküsilausete konservatiivsuse märgiks olla küsilause vormis konstruktsioon, kus objektikäändena on võimalik elatiiv, viidates eesti keele objekti­käände separatiivsele algupärale (Pajusalu 2006; Prillop jt 2020: 193). Mõningates keeltes, nagu tänapäeva inglise ja prantsuse keel, on ajalooline V2-järg kadunud väitlausetest, kuid säilinud osaliselt eriküsilausetes. Teisalt ei ole väitlausete ja eri­küsilausete sõnajärje erinemine keeltes üldine nähtus, näiteks inglise ja skandinaavia keeltes ning ka soome keeles toimus tüpoloogiline muutus SOV > SVO sarnaselt nii väit- kui ka küsilausetes.

Pakume siin välja veel ühe võimaliku seletuse: V2-järg laenati deklaratiivsetesse pealausetesse ja otsestesse eriküsilausetesse erinevalt, sest nende sõnajärg oli V2-järje laenamise ajal juba erinev. Tundub võimalik, et enne V2-järje laenamist oli eesti keeles juba alanud uurali keeltele laiemalt omane verbilõpulise sõnajärje taandumine. See muutumisprotsess võis avalduda varieerumisena, kus algne verbilõpuline sõnajärg vaheldus järgedega, milles finiitverb paiknes kas subjekti järel teisel positsioonil või nn V3 või V3+ positsioonis, mis ilmnevad ka tänapäeva deklaratiivsetes pealausetes (vrd eespool näiteid 6 ja 15a), otsestes eriküsilausetes (vt näiteid 24a–24c) ning kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes (vrd tabel 3).⁶ Võimalik, et V2-järg võeti üle kontekstides, kus verb esines juba subjekti järel teisel positsioonil või V3(+) positsioonis, kuid verbilõpuline sõnajärg jäi selle mõjust puutumata. Deklaratiivsete pealausete ja otseste eriküsilausete sõnajärje erinevust võiks sellise hüpoteetilise stsenaariumi korral seletada see, et V2-järje laenamise ajaks oli verbilõpuline sõnajärg väitlausetes juba valdavalt taandunud, eriküsilaused aga muutusid mingil põhjusel aeglasemalt või piiratumalt, näiteks infostruktuuri, väiksema esinemissageduse, suurema vormellikkuse või muude tegurite mõjul, mistõttu V2-järje laenamise ajal domineeris eriküsilausetes veel verbilõpuline sõnajärg. See hüpotees nõuab edasist kontrollimist.

 

4. Kokkuvõte

V2-sõnajärg, mis on laenatud eesti keelde tõenäoliselt germaani keelest, esineb ­deklaratiivsetes pealausetes ja otsestes eriküsilausetes väga erineval määral, kuigi saksa keeles on see mõlemas lausetüübis ainuvaldav. Kui väitlausetes on V2-järje osakaal ligikaudu 90% (Tael 1988), siis otsestes eriküsilausetes ainult 22%. Otsestes eriküsilausetes on V2-järge siiski kaks kuni neli korda rohkem kui kaudsetes eri­küsilausetes ja relatiivlausetes, mis võib peegeldada germaani keelte sõnajärjele omast pea- ja kõrvallausete asümmeetriat. Otsestes eriküsilausetes domineerib verbi­lõpuline sõnajärg (46%) ning esineb ka V3(+) sõnajärg (27%).

Väitlausete ja eriküsilausete V2-järg tundub siiski olevat ühtne nähtus, sest mõlemas kontekstis esinevad samad prosoodilised erandid: V3-järg, kui verbile eelneb rõhutu asesõna, ja V3+ või verbilõpuline sõnajärg, kui verb kannab primaarset lause­rõhku. See toetab hüpoteesi, et V2-järje laenamisel mängisid rolli prosoodilised tegurid.

Ajaloolised keeleandmed viitavad sellele, et väit- ja eriküsilausete erineva sõnajärje põhjuseks ei ole V2-järje kadumine otsestest eriküsilausetest, vaid pigem see, et V2-järge ei ole neisse kunagi täiel määral laenatud. Lahtiseks jääb küsimus, miks laenati V2-järg väit- ja eriküsilausetesse erinevalt. Pakume välja hüpoteesi, et väit- ja eriküsilausete sõnajärg oli V2-järje laenamise ajaks juba lahknenud: deklaratiivsetes pealausetes oli uurali keelte ajalooline verbilõpuline järg valdavalt taandunud, otsestes eriküsilausetes aga veel valdavalt säilinud. Oletame, et V2-järg võeti üle kontekstides, kus verbilõpuline sõnajärg oli juba taandunud, kuid verbilõpuline järg jäi selle mõjust puutumata.

 

Töö valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimine ning Ungari Károli Gáspári nimeline reformeeritud kiriku ülikool (Károli Gáspár Református Egyetem).

 

Lühendid

1, 2, 3 = 1., 2., 3. isik; abiv = abiverb; aku = akusatiiv; art = artikkel; dat = daativ; def = definiitne; dem = demonstratiiv; f = feminiin; gen = genitiiv; indef = indefiniitne; ine = inessiiv; inf = infinitiiv; kond = konditsionaal; konj = konjunktsioon; m = maskuliin; n = neutrum; pl = pluural; prep = prepositsioon; pret = preteeritum; pron = pronoomen; PRTS = partitsiip; ptcl = partikkel; refl = refleksiivne asesõna; sg = singular.

 

Heete Sahkai (snd 1972), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), heete.sahkai@eki.ee

Anne Tamm (snd 1968), PhD habil., Károli Gáspári nimelise reformeeritud kiriku ülikooli dotsent (Reviczky 4-201, 1088 Budapest), tamm.anne@kre.hu

Anders Holmberg (snd 1951), PhD, Newcastle’i ülikooli emeriitprofessor (Newcastle upon Tyne, NE1 7RU), anders.holmberg@newcastle.ac.uk

 

Sõnakunst oli Artur Alliksaarele eksistentsiaalne küsimus. 6. veebruaril 1954. aastal kirjutas ta Eino Lainvoole:

Mõeldav on, et tuleb brutaalse jõukultuse epohh, mil luule kuulutatakse luksuseks, rüütellikkus tõveks, hinge peenus surmapatuks ja mil tundevabadus pahena seotakse pilkesambale. Sellele vaatamata või õigemini selle tõttu peab julgema olla tark ja hoidma vahedana vaimu relva. Tark, suutmata vältida hävitavat kataklüsmi, ehib oma hävingu sügava teadlikkuse rahuoreooliga. (EKM EKLA, f 316, m 1:6, lk 6)

Alliksaare arhiivimaterjalidest selgub, et ta pööras kõla­kujunditele tähelepanu mitte ainult luuleteostes, vaid kirjadeski, seades fraase algriimi või koguni pöördudes sõprade poole meetrilis-riimilises luulevormis: „On möödunud juba nii mõnigi päev, / kuid, vastust Sult saanud ma pole. / Nüüd eriti hästi ja selgesti näen, / et oodata ränk on ja kole,” alustab ta 20. mail 1960 kirja Ain Kaalepile (EKM EKLA, f 316, m 1:4, lk 1).

Luuleinstrumentatsioonis võib laias laastus eristada võtteid, mis on seotud häälikutega, ja võtteid, mis on seotud prosoodilise tasandiga. Artiklis keskendume neist esimestele. Esitame ühe võimaliku eesti häälikuinstrumentatsiooni klassifikatsiooni, mis hõlmab ühtaegu vastavate võtete struktuuri ja paigutust tekstis, ning illustreerime erinevaid instrumentatsioonivõtteid ja nende funktsioone Alliksaare luuletustega, mille struktuuris mängivad kõlamängud olulist rolli. Sealjuures analüüsime nii tema silbilis-rõhulisi kui ka rõhulisi ja vabavärsilisi tekste. Ilmunud luuleteoste analüüsi täienduseks viime arhiivimaterjalide põhjal läbi juhtumiuuringud, tehes luuletuste mustandversioonide põhjal kindlaks, kuidas autor töötles ja kujundas oma teoste häälikustruktuuri.

 

1. Nime kõla

Luuletajad on sõnade häälikulise külje suhtes erakordselt tundlikud, ja Artur Alliksaare kohta käib see eriti. Roman Jakobsoni (1960) kontseptsiooni järgi on keele poeetilise funktsiooni kõige puhtam väljendus luule. Kuid luuletaja ei ole luuletaja üksnes siis, kui ta luuletab. Tihtipeale vaatabki poeet maailma läbi poeetilise funktsiooni prisma ning näeb neid kõlasid ja seoseid, mida argisuhtluses ei peeta oluliseks või ei märgata sootuks.

Mihhailovskoje mõisas, mille Puškin päris oma emalt, seisis (võimalik, et seisab veel praegugi) juba XVIII sajandil sinna paigutatud kahur (vn пушка). Kohaliku pärimuse kohaselt armastas Puškin sellest tulistada ja mitte ainult eriliste sündmuste puhul. Kohalik rahvas olevat rääkinud ja Puškin armastanud seda korrata: „Kuidas siis Puškinid ja ilma kahurita?” („Как же Пушкины и без пушки?”) Ossip Mandelštamile meeldis lapsepõlves vennaga koos perekonnanime eri moel etümologiseerida. Üks lihtsam variant oli mandlipuust sau (sks Mandel ’mandel’, Stamm ’puutüvi; sau’). Sau (vn посох), mis on vene poeetilises leksikonis üsna haruldane sõna, toob aga endaga kaasa palveränduri teema Mandelštami loomingus, näiteks luuletuses „Sau” kuulub sau palverändurile, kes on teel Rooma. Vendade lapsepõlve häälikumängudel oli oluline mõju Mandelštami luuleloomingule.

Absoluutse poeetilise kuulmisega Alliksaar seostas kindlasti oma perekonna­nime alliteratsiooniga. Heliliste kooskõladega pikib Alliksaar ka oma proosat, nagu 1957. aastal Tuglasele saadetud kirja alguses, mille masinakirjalises variandis (ilmselt see pole enam mustand) leidub tüüpilisi „alliksaarisme”: Käärimistest-­katsetustest ja eriti kurbkuulsate-kurikummaliste. Seda on aga vähe ja ta lisab neid juurde: Oli suurel ja ülinaljakal, sai üllatavalt ülinaljakalt. (EKM EKLA, f 316, m 1:16, lk 1)

Semiootika seisukohalt võib kunstiteosed ja nende loojad laias laastus jagada kaheks: semantikale ja süntaktikale orienteeruvad. Esimesed loovad juba valmis vahenditega olulisi sõnumeid, teiste keskmes on kunstikeele arendamine ja selles põhimõtteliselt uute võimaluste tekitamine. Muidugi on selline lahterdamine lihtsustav ja kui jätta välja nn kanooniline kunst (vt Lotman 2007),¹ panustab iga suur kunstnik peaaegu paratamatult mõlemasse valdkonda, seega räägime siin pigem loomingu dominandist kui rangest kuulumisest konkreetsesse lahtrisse. Näiteks oli vene luulegeenius Velimir Hlebnikov tüüpiline luulekeele uuendaja. Tema sõber ja õpilane Vladimir Majakovski (1959 [1922]: 23) kirjutas Hlebnikovi nekroloogis: „Hlebnikov ei ole poeet tarbijatele. Teda ei saa lugeda. Hlebnikov on poeet loojate jaoks.” Ning Majakovski tõepoolest kasutas tema võtteid ohtrasti, isegi lahjendades mitmeid Hlebnikovi leide.

Alliksaare looming paistab erakordne ka sellest aspektist: tal õnnestus XX sajandi eesti luulekultuuris juba olemasolevaid vahendeid kasutades luua väga olulisi teoseid, kuid lisaks rikastas ta eesti luulekeelt täiesti uute võimalustega. Hlebnikovi ja Alliksaare loomingul on teisigi paralleele. Mõlemad olid tulevikuloojad, otsides seda tulevikku ennekõike keele sügavustest. Mandelštam (1993: 222) kirjutas: „Velimir Hlebnikov [---] suunab meid vene sõnamoodustamise etümoloogilisse öö sügavusse. Hlebnikov [---] kaevas tuleviku tarvis terve sajandi jagu käike.”

Samamoodi rajas Alliksaar eesti luulekultuuri käike terve sajandi jaoks. Majakovski väljendit kasutades oli Alliksaar poeet korraga nii tarbijate, st lugejate, kui ka loojate jaoks. Hoolimata küllaltki piiratud mahust on tema looming ülimalt rikkalik ja mitme­kesine. Põgusal pilgul paistab, nagu oleks tegu lausa kahe eraldi autoriga: üks kirjutab silbilis-rõhulistes värsimõõtudes ning ranges stroofilises ja arhitektoonilises süsteemis luuletusi, mille hulka kuuluvad kõik Alliksaare sonetid ja tertsiinid; teine on eksperimentaalne poeet, kes loob seninägematuid vorme, kusjuures iga luuletus on isemoodi struktuuriga.

Vahel jääb tunne, nagu oleks tegu tekstigeneraatoriga, mis loob ise algoritme ja siis realiseerib neid võimalikult rikkalikult, nii et on lausa raske pidama saada. Meetriliselt struktuurilt võib seda osa tema luulest määratleda vabavärsina. Kuid see vabavärss ei ole kaootiline. See allub kindlatele seadustele, mis aga ei ole eelformuleeritud, vaid luuakse teksti enese arenemise käigus.

Mandelštam iseloomustab metafooriliselt kujundiloomet Dante luules:

Kujutage ette lennukit [---], mis konstrueerib täiskiirusel teise masina ja laseb selle lendu. See masin suudab täpselt samamoodi, oma lennust haaratult, kokku panna kolmanda ja lasta selle lendu. [---] Lennu ajal kokku pandud ja lendu lastud tehniliselt mõeldamatute uute masinate loomine ja lennutamine ei ole lennuki kõrvalfunktsioon, vaid on lahutamatu osa lennust. (Mandelštam 1994)

Sarnast metafoorikat võib kasutada Alliksaare luule helistruktuuri ja -dünaamika kohta.

Nagu öeldud, ei ole siinne artikkel pühendatud Alliksaare luule meetrikale ega prosoodiale, vaid keskendub selle rikkalikule ja mitmekesisele häälikutekstuurile. Mõnikord võib isegi tunduda, et Alliksaar püüab luua kõikide võimalike kõla­figuuride paradigmat. Võrrelgem luuletuse „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!” algus­strofoidi:

Sõiduplaanid.
Hõiguplaanid.
Võiduplaanid.
Kas rongid ikka veel ruttavad rabavalt rabedate rõõmude peole?!
Hurmavõrgud.
Turmavõrgud.
Surmavõrgud.
Kas sääred siis ikka veel pritsivad kevade siniseid sädemeid?!
(Alliksaar 1999: 133)

Lühemad read on ühesuguse struktuuriga, koosnedes kuuest neljasilbilisest ­liitsõnast (2 + 2 silpi), mille esimesed osised riimuvad (sõidu, hõigu, võidu ja hurma, turma, surma); teine osis (vastavalt plaan ja võrgud) on rediif ehk identne lõpu­kordus. Kokku moodustavad need rediifriimi: -õi[d/g]u+plaanid ja -urma+võrgud.

Rediif on haruldane nähtus eesti luules, põhiliselt kohtab seda arūḍ’i süsteemis traditsioonide, st araabia, pärsia või turgi luule tõlgetes. Harva, nt Ain Kaalepil, esineb seda ka algupärases loomingus, kuid alati on sellel orientaalse traditsiooni oreool. Seda üllatavam on rediifriimi kohtamine eesti avangardluules.

Kui luuletuse lühikesed read on lõppriimilised, siis pikkades valitseb alliteratsioon: „Kas rongid ikka veel ruttavad rabavalt rabedate rõõmude peole?!” ja „Kas sääred siis ikka veel pritsivad kevade siniseid sädemeid?!”

 

2. Kordusvõtete klassifikatsioon ja analüüs

Analüüsi aluseks koostasime mitmetasandilise häälikuinstrumentatsiooni klassifikatsiooni, milles liigitatakse instrumentatsioonivõtted vastavalt nende struktuurile ja kohustuslikkusele värsiehituse seisukohalt.²

Tabel 1. Häälikuinstrumentatsiooni klassifikatsioon

Keeleelement	Kohustuslik		Mittekohustuslik
	Fikseeritud	Mittefikseeritud
Häälik	Germaani algriim	Läänemeresoome algriim	Ilukirjanduslik alliteratsioon, paroimion
Häälikuühend	Germaani algriim, riim	Läänemeresoome algriim, riim	Parehees (annominatsioon), homoioptooton, homoio­teleuton, kiasm, juhuslik riim
Sõna	Refrään, rediif	Tautoloogiline riim	Anadiploos, anafoor, epifoor, antistaas, antanaklaas, diakoop, epanalepsis, epitseuksis, epanadoos, kaja, kiasm, mesodiploos, sümplokk, juhuslik riim
Fraas (süntagma)	Refrään, rediif	Tautoloogiline riim	Paromoioos, antimetabool, diakoop, anafoor, epifoor, kaja, kiasm, tautofraas, juhuslik riim

See klassifikatsioon hõlmab erinevaid kordusvõtteid alates lihtsatest hääliku­kordustest kuni selliste keerulisemate lausefiguurideni nagu epanalepsis, mille puhul sõna või fraas kordub (osa)lause/värsi alguses ja lõpus, ning kiasm, kus figuuris ­osalevad liikmed on ristvastavuses. Pakutud klassifikatsioon lähtub kahekordsest loogikast, millest esimene sõltub elemendi esinemise kohustuslikkuse astmest: ­maksimaalne kohustuslikkus on elemendi fikseeritus kindlas positsioonis, vähem ranges struktuuris on element kohustuslik, kuid selle koht pole fikseeritud, ning lõpuks kõige vabamas kasutuses pole element ei kohustuslik ega fikseeritud, kuid ka mitte keelatud. Teiseks grupeerimise aluseks on keeleelementide hierarhia: minimaalne on üksik häälik, maksimaalne on süntagma. Seejuures eeldavad mitmed figuurid, nt kiasm, vähemalt kahe erineva häälikuühendi, sõna või fraasi kordumist. Oma liigituses ei lähtu me elementide hulgast, vaid tasandist.

Ehkki lausefiguure analüüsitakse tavaliselt pigem proosatekstide retoorilise struktuuri tasandina, tuleb Alliksaare tekstide najal hästi esile lausefiguuride poeetiline funktsioon. Nimelt jääb lihtsamate luulekorduste taksonoomiast Alliksaare luule häälikutekstuuri analüüsimisel väheks, kuna tegu on erakordselt peenelt komponeeritud struktuuriga, kus kõikvõimalike korduste kasutus on nii rikkalik, et pea igale siin toodud klassifikatsiooni võttele leiab tema luulest ohtralt näiteid, veel enam, mõnel tema kasutatud figuuril pole veel nimetustki. Seejuures tulevad esile ka kindlad seaduspärasused.

 

2.1. Häälikukordused Alliksaare luules

Teatud kordusvõtted on teistega võrreldes oluliselt eelistatumad. Alliteratsiooni kasutab Alliksaar niivõrd ohtralt, et mõnikord moodustuvad lausa paroimionid, kus peaaegu kõik sõnad algavad ühe ja sama häälikuga, näiteks:

Luiged lendavad lõunasse ja Ledal tuleb leppida
kohtlase- ja kalgivõitu kalkuniga.
(Alliksaar 1999: 125)
Kahe taeva vahel vältab vaibumatult vaikiv värvide vaidlemine.
[---]
Kuraditähed on kurbkuulsad ja kurjakuulutavad.
(Alliksaar 1999: 122)

Peale algushäälikukorduste ja mitmete riimivõtete on sagedased instrumentatsioonivõtted sellised vertikaalsed figuurid nagu anafoor ehk kordus järjestikuste osalausete või värsside algul, samuti epifoor lõpukordusena ja mesodiploos kesk­kordusena. Anadiploosi ehk fraasi viimase sõna kordumist järgmise fraasi algul leidub näiteks antivanasõnades³:

Kes pärast naerab, naerab tigedamalt.
Kes pärast naerab, naerab nigelamalt.
Kes pärast naerab, naerab nõmedamalt ja jõuetumalt.
(Alliksaar 1999: 181)

Sageli ühendab Alliksaar järjestikustes värssides mitu sõnakordusvõtet, moodustades sümploki:

Iga närvirakk on päikesesüsteem.
Iga vererakk on vaimustussüsteem.
Iga ajurakk on unelmasüsteem.
Iga sugurakk on huumorisüsteem.
(Alliksaar 1999: 334)

Neid värsse instrumenteerivad ühtaegu anafoor, epifoor ja mesodiploos (…rakk on).

Enamasti kasutab Alliksaar korraga mitut kõlakujundit, nagu eri liiki hääliku- ja sõnakordusi või eri laadi paronüüme ehk sarnassõnu koos mõne lausefiguuriga. Näiteks värsid Ossip Mandelštamile pühendatud luuletusest „Ei hävi mõte, varjav elu seemneid”:

Väljad hõngavad halla, näljased väljad.
Pilved tuiskavad tuska, pimedad pilved.
Sügavus sünnitab süngust, sügavus sume.
Tasandik tiliseb targu, tasandik tasane.
(Alliksaar 1999: 84)

Siin näeme lisaks alliteratsioonile, paronüümiale (tasandik tasane) ja pare­heesidele ehk järjestikku sõnade häälikukordustele epanalepsist, kus sama sõna esineb värsi algul ja lõpul, ning osalausete anafoori.

Vähem, kuid efektselt kasutab Alliksaar selliseid löövamaid võtteid nagu epi­tseuksist ehk vahetult korduvat üksust, mitmesuguseid paronüümiaid ja parono­maasiaid ning kiasmi, nt läbivalt kiastiline luuletus „Alternatiive”:

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
(Alliksaar 1999: 97)

Tüüpiliselt osalevad siin peale kiasmi teisedki kujundid: läbiv anafoor, meso­diploos, polüptooton ehk sama tüve kordumine erinevates sõnaliikides, parehees, paronüümia jmt.

Ehkki Alliksaare kordustehnikad on alati rohkem või vähem tähendusstruktuuriga seotud, on siiski võtteid, millel on luuletuse semantilisele tasandile otsesed ja vahetud tagajärjed. Alliksaar võib oma instrumentatsioonivõtete võimendamiseks kasutada näiteks kalambuure ja kontronüüme, kus üht ja sama sõna või fraasi võib tõlgendada mitmeti, seejuures kasutades ära nii sõnade homonüümiat kui ka ­polüseemiat.⁴ Näiteks kalambuuris „Hälbijatel on oma kompass, mida kogetakse kogemata ja kompamisi” (Alliksaar 1999: 163) aitab sõna kogemata mitmetähenduslikkust esile tuua samatüveline vahetult eelnev verb kogetakse. Allitereeruvas paaris „See on lopsakas lohutus” on kontronüüm, kus lohutus tähendab ühtaegu nii lohutamatust kui ka lohutatust (Alliksaar 1999: 141).

Samuti kontronüümi (vaevatud) sisaldab vertikaalsele kooskõlale üles ehitatud häälikuinstrumentatsioon:

Oleme laevatud.
Oleme vaevatud.
Oleme vaenatud,
(Alliksaar 1999: 252)

Tähendusmuutustele orienteeritud grupina tulevad kordusvõtetes eraldi esile paronomaasia, antistaas ja antanaklaas, kus sama tüvi või sõna kordub erinevates, mõnikord isegi vastandlikes tähendustes. Siin tuleb omaette tüübina välja tuua sellised homonüümid, mida Alliksaar kordab samas vormis, nt „Kana nahas, seisavad nad kananahas” (Alliksaar 1999: 111), „Ujugu kaljas või paljas kaljas” (Alliksaar 1999: 185), „Rong läheb viie minuti pärast… Aga võib-olla läheb hoopis muu pärast?” ja „Kas pulmareis on mingi erilise ümbermõõduga reis?” (Alliksaar 1999: 293). Veel ohtramalt leidub homonüümsete tüvedega sõnu, mille muutelõpp loob tähenduslikku variatiivsust: „Särg ajab eluaja läbi särgita”, „Siilide kuubedel ei ole siile”, „Hakkidele pole hakkliha tarvis”, „Puruvanad ei ela puruvanaks” (Alliksaar 1999: 109).

Mitmekesiste võtete külluse kõrval on selliseidki, mida Alliksaare luules esineb suhteliselt vähe. Need on näiteks tautofraas, kus mõte kordub samas sõnastuses, antimetabool, milles sõnad korduvad muudetud järjekorras, ja polü­sündeton ehk sidesõnade liiasus. Harvem leiab kasutust diakoop ehk sõna või fraasi kordumine pärast ühte või mitut vahepealset sõna – kui neid leidub, siis üldjuhul kindla konfiguratsiooni elemendina, eelkõige anafoori või epifoorina. Ehkki nimetatud võtetel on esmapilgul küllaltki erinev funktsioon, kuuluvad need sellisesse paljusõnalise stiili väljendusvahendite arsenali, mis Alliksaare luule äärmiselt tiheda ja kihiti läbipõimunud semantilise struktuuriga eriti hästi ei ühildu. Kordused, mida Alliksaar kasutab, toimivad semantilise tuuma võimendusena, nii et identsus vastandub variatsioonile. Nimelt on korduvate ahelate vahelduvatel elementidel kandev semantiline koormus ning eriliigilised kordusvõtted toovad need esile ja tähelepanu keskmesse, justkui eraldades need sel moel ülejäänud lausest. Nii ei toimi eri figuurid isoleeritult, omaette efektina, vaid kompleksselt ja teiste struktuuritasanditega tihedalt lõimituna.

 

2.2. Riim Alliksaare luules

2.2.1. Alliksaare riimikäsitlus

Artur Alliksaar on mitmel pool nii värsivormis kui ka kirjavahetustes arutlenud riimi ja instrumentatsiooni üle. 1958. aastal sekkus ta vabavärsiväitlusse⁵ nelik­jambis ja ristriimis luuletusega „Diletandi mõtteid vabavärsist” (Alliksaar 1999: 299–301). Teoses rõhutab ta vormistruktuuri tähtsust: „Vorm temas pole surnud reegel, / mis morniks teeb ja tujukaks. / Ta pigem sügavsiiras peegel, / kus värss saab nõtkelt kujukaks.” (Alliksaar 1999: 300) Alliksaare jaoks ei seondu meetrilis-riimilisus ­vemmalvärsilikkusega, vaid vastupidi, ta toonitab rangete vormivõtete tõsidust. Esmalt märgib ta: „Vorm pole ajaviitevõte”, järgmises, riimile keskenduvas stroofis täiendab ta seda arusaama: „Kes kergemeelselt riimid laasis, / see närbub ilupõua all” (Alliksaar 1999: 301). Sügavad riimid annavad Alliksaare jaoks värsile elu, aga ka mahla ja küpsuse: „Riim, see on tõke, mille harjal / saab nähtavaks, mis tuum, mis kest. / Riim nagu magus mahl on marjal / ja räägib luule küpsusest.”⁶ (Alliksaar 1999: 301) Saatnud luuletuse 1958. aasta sügisel kaastööna Sirpi ja Vasarasse, sai ta vastuseks kriitilise kirja toimetaja Leida Tigaselt. Kriitikale omakorda vastates täheldas Alliksaar muu seas seda, et vabavärsski peab erinema proosast, samuti rõhutas ta häälikuinstrumentatsiooni tähtsust regilaulus. Veel ilmneb vastuskirjast, et Alliksaarele on riim luules põhjapaneva tähtsusega, tähistades seejuures mitte ainult lõpp­riimi, vaid kõiki häälikukordusi. Ta toob välja, et mõne folkloristi arvates on vanem rahvalaul loodud eelkõige rahva vormi- ja kõlailu janust. Veelgi enam: „Rahvaluulel, sealhulgas eesti vanemal, on riim. Siseriimide järjekindluseta, alliteratsiooni ja assonantsita pole see luule üldse mõeldavgi.” (EKM EKLA, f 316, m 1:15, lk 1; Alliksaare rõhutamised)

1960. aastate algul toimus muutus: Alliksaar mitte ainult ei võtnud vabavärssi omaks, vaid hakkas seda intensiivselt uuendama, ennekõike rikkaliku, eesti luules seninägematu instrumentatsiooni abil. Nii tema ranged silbilis-rõhulised ja stroofilised luuletused kui ka eksperimentaalsed vabavärsilised vormid põhinevad külluslikul häälikufiguuride kombinatsioonil. Silbilis-rõhulistel luuletustel on selle dominandiks lõppriim, mille kõrval kasutab ta siiski teisigi eelmainitud võtteid. Vabavärsil on enamasti, kuid mitte alati dominandiks sõnaalgulised häälikukordused, lisaks leidub just selles rohkesti teisi instrumentatsioonivõtteid hääliku-, sõna- ja fraasitasandil, sealhulgas esineb lõppriimi. Kui ühe eesti luules levinud arusaama järgi lämmatavad meetrika ja lõppriimid luuletuse sisemise vabaduse,⁷ siis Alliksaare vabavärss on häälikutasandil isegi tihedamalt instrumenteeritud kui tema silbilis-rõhuline luule. Sellega kompenseerib ta korrapärase meetrumi ja stroofika puudumist – sest nagu ta Tigasele kirjutas, peab vabavärsski erinema proosast.

Alliksaare vabavärsilises luules tõuseb keskmesse keel.⁸ 1960. aastate algul saatis ta ka Rein Sepale mõtiskluse vabavärsi tähtsusest ja tähendusest. Ta kirjutab:

Vabavärss, mille suhtelises suurepärasuses ma nii pika aja ja pingsa tunnetamisprotsessi põhjal veenduda suutsin, on nüüd paari poeesia-pithecantropus’e ja tõlgendus­troglodüüdi rämedate rünnakute tagajärjel muutunud ajutiselt peaaegu põlualuseks meie väikeses ja visalt vaimset virilust ületada püüdvas vabariigis. Ometi on minu arvates päevast selgem, et ei paarialikud paroodiad ega eluvõõrad eleegiad saa muuta maailma ja ta arengu sihikindlat nägu, mis „sülitab sinna, kus on leige ja libe” ja kindlustab kunstile ta tervise, ilu imepärasuse. (Artur Alliksaar… 2007: 62)

On iseloomulik, et selgitades oma arusaama vabavärsist, ilmestab ta arutelu enda jaoks vabavärsi ühe kõige olemuslikuma võttega, pikkides seda tihedalt „alliksaarismidega”: suhtelises suurepärasuses, pika ja pingsa, paari poeesia-pithecantropus’e, tõlgendustroglodüüdi, rämedate rünnakute, paarialikud paroodiad, eluvõõrad eleegiad jne. Nõnda annab Alliksaar vabavärsi tähenduse edasi autometapoeetiliselt, illustreerides ideelist tasandit ka vormilises plaanis.

 

2.2.2. Alliksaare riimivõtted

Alliksaar kasutas riimi katusmõistena nii lõpp- kui ka algriimide kohta, kuid oma analüüsis oleme pööranud eraldi tähelepanu lõpuhäälikute kooskõladele, mille struktuuris on tema stroofilistes silbilis-rõhulistes ning teiselt poolt rõhulistes ja vabavärsilistes luuletustes selged lahknevused. Esimesi iseloomustab kohustuslik ja kindla struktuuriga lõppriim, teistes esineb kõige erinevamaid riimilisi katsetusi alates lihtsatest homoioptootonitest ja homoioteleutonitest, kus korduvad sõnade muute­lõpud, kuni mitmesuguste keerulisemate riimivõteteni, näiteks on vertikaalselt iga sõna riimitud („Õhtu rannas”):

Sihitud tõtted, kujutud hetked, vajumas tusk.
Pihitud mõtted, tujutud retked, hajumas usk.
(Alliksaar 1999: 55)

See on tõeline eksperimentide tander, kus pannakse proovile kõikvõimalikud ird-, lahk- ja kajariimid. Ent ka silbilis-rõhulistes vormides ei ole Alliksaare riim peavooluline täisriim, vaid selles on lubatud kindlat tüüpi ebatäpsed riimid, mille ird seisneb peamiselt lahknevates silbipiiri konsonantides, samuti kasutab ta vabalt ident- ja flektiivriimi võimalusi, riimides sageli pearõhulisi üksusi kaasrõhulistega või sootuks kaht kaas­rõhulist ühendit (ainult pearõhulisi sõnu ühendav riim moodustab üksnes napilt üle 50% tema riimidest; täisriimi osakaal tema silbilis-rõhulistes vormides jääb alla 75%, vt Lotman, Lotman 2022: 144–145). Näiteks luuletuse „Autoportree” algusvärsid:

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
(Alliksaar 1999: 7)

 

3. Juhtumiuuringud: redigeerimine

Järgnevas peatükis vaatleme Alliksaare käsikirjade põhjal tema loomeprotsessi, keskendudes sellele, kuidas autor on oma teoste redaktsioonides parandanud ja täiendanud instrumentatsiooni. Analüüs rajaneb juhtumiuuringutel, mille eesmärk on käsitleda autori poeetiliste tõekspidamiste rakendumist; allikaks on Alliksaare käsikirjaline kogu Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.

 

3.1. Värsimõõdud ja riimiskeemid

Alliksaare silbilis-rõhuline luule sisaldab korrapäraste skeemidega lõppriime ja mõnes mustandis on jäädvustunud autori katsetused riimiskeemidega. Näiteks on kolmik- ja nelikamfibrahhis luuletuse „Avastusretk” käsikirjast näha, et algselt oli see kavandatud kahele riimile: aabaab/aabaab. See skeem on aga maha tõmmatud ning asendatud lahendusega aabaab/ccdccd, st sisse on toodud kolmas ja neljas riimi­ahel (EKM EKLA, f 316, m 5:1, lk 17). Mõlemasse stroofi jääb lõppredaktsioonis seega kaks ahelat ning neile vastab ka meetriline variatsioon: positsioonides a ja c asuvad paarisriimis värsid on neljajalalised amfibrahhid, samas kui omavahel riimuvad read positsioonidel b ja d on kolmejalalised, st ühe jala võrra lühemad. Luuletus kõneleb õõtsumisest ja lainetamisest, mida autometapoeetiliselt rõhutavad kasvav ja kahanev kolmikmõõt (xXx ehk rõhutu + rõhuline + rõhutu silp), samuti kolmikrütmis, ehkki teise mustriga riimiskeem (aab) ja sellele vastavad värsiread (Am443). Vormi- ja sisutasandi vahele tekib huvitav kooskõla, mis kannab edasi üheaegselt rütmilist lainete loksumist ning kirgede paisumist:

Kui tore, et õõtsudes kannab meid kaht
me kirgede kord-korralt laienev laht,
täis suudluste sumedaid saari.
Liig kitsaks jääks siin iga mõõt, iga maht.
Las taevani tõukuda valendav vaht.
Ah, maitsta veel naudingut paari!
(Alliksaar 1999: 220)⁹

 

3.2. „Traakia maagia” häälikumustrid

Alliksaare virtuooslik keelemänguline „Traakia maagia” koosneb 12 nelikvärsist, seejuures sisaldab iga värss nelja fraasi, mistõttu võib seda nimetada neljajalaliseks vabavärsiks (vt Lotman 1998: 1871–1872). Ühes luuletuse ärakirjas on fraaside peale pastakaga kritseldatud märgid ∿, millega autor tähistaski tõenäoliselt värsside tõuse ja langusi (EKM EKLA, f 316, m 4:16, lk 6). Fraasid ei ole ühepikkused, ometi ilmneb selge korrapära: iga stroofi kolmes esimeses värsis sisaldavad need kahte, üksikus värsis kolme või nelja elementi, mis kõik omavahel kõlaliselt ühel või mitmel tasandil riimuvad. Vaadelgem näiteks kaht esimest stroofi:

Ruuge ruutjuur. Puutesuude. Suuli tuulis. Nuummuul.
Suur puur. Luudetud huuled. Tuur kuul. Muundsuund.
Kuuldud uudis. Tuumaruum. Kuunar muulil. Tuubid luubis.
Nuuska suusad. Kuumav tuuslar. Mis on nuubia luule? Puuduv suudlus.

Vihane vihin. Tihaste liha. Tihkuv kihkur tihkab ihata. Pihkunihkur.
Vihtlev sihtur. Rihva kihvad. Rihmavihm. Pihkvas lihvitud pihlakad.
Pihalihased. Kihupihustus. Sihilik pihtimine. Kihistuskihid.
Nihilist nihvlil. Tihumeeter krihvleid. Kõik ihtüosaurused on ihnurid.
Lihtne kihnlane.
(Alliksaar 1999: 98)

Fraasid on kas sõnalõpuriimilised, moodustades täisriime (suur : puur), lahk­riime (rihma : vihm), mitmesuguseid ebatäpseid riime (puuduv : suudlus), või alg­riimilised, rajanedes sõnaalgulistel häälikukordustel (Pihkvas lihvitud pihlakad). Seega on iga fraas häälikutasandil intensiivselt instrumenteeritud. Erandina on iga stroofi viimase värsi eelviimane fraas täislause, mis sisaldab riimiahelast eralduvaid sõnu, nt avastroofis „Mis on nuubia luule?”, teises „Kõik ihtüosaurused on ihnurid” – hea­kõlalisest ahelast langevad välja „mis on” ning „kõik” ja „on”. Teistes värssides selliseid kõrvalekaldeid pole ning ka neljandates värssides asuvad eelviimased fraasid kindlal positsioonil, st kõrvalekalded on tegelikult pingsalt komponeeritud mustri osad, luues identsuse kõrvale kontraste.

Luuletuse dominandiks on häälikumustrid: iga stroof rajaneb häälikutel, mis on mustandi serva välja kirjutatud: –UU, –IH, –AE, –ÕU, –OO, –II, –AU, –ÄÄ, –EE, –ST, –UH, –AH (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 8–9; Alliksaare mahakriipsutused). Seega on iga stroofi aluseks võetud kindlad häälikud, mida katsetatakse eri kombinatsioonides, järgides samal ajal variatiivsust konsonantides, nt avastroofis: „Suur puur. Luudetud huuled. Tuur kuul. Muundsuund.” Tõenäoliselt ühelt esimestest mustanditest on näha sedagi, et proovitud on ühendit –EO, mille alusel on loodud üks värss: „Teod peos. Eotu Eoteotus. Seo veos. Leoteos. Neoseos.” (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 9) Sellest seadest on aga loobutud, tõenäoliselt ei kandnud see nelja piisavalt tuumakat värssi välja.

Mitmel pool mustandites on tõmmatud maha versioon, mis kordab mõnes teises fraasis kasutatud tüve, nt 8. stroofis „Vääritu säär. [---] Väärtäär. Tääviäär”. Samuti esineb selliseid parandusi 9. stroofis, mille algversioon on järgnev:

Neelveed. Keerlev keedis. Leerieelsus. MeeleLeegipeegeldus.
Seeneveeretus. Seeditud veetlus. Peelepleegitus. Seemneleem.
Seermatu eemus. Keeleeelne. Meenuv meedik. Meeletult meeleline.
Keelatud neelamine. Peened teened. Voolamine eeldab veeldumist. Leevikeste leelutus.

Liitsõna esiosis meele– on ilmselt asendatud seetõttu, et kordab kolmandas värsis leiduvat tüve („Meeletult meeleline”). Järgmises redaktsioonis on maha kriipsutatud teinegi kordus: „Keeleelneveended”, vältimaks esimeses värsis esineva tüve („leerieelsus”) teistkordset kasutust. Nii moodustavad korduvad häälikud uutes kombinatsioonides üha uusi mustreid, st taas on printsiibiks korraga samasus ja erinevus, seda nii heakõlalises kui ka tähenduslikus plaanis.

Veel on Alliksaar ärakirjade veergudele kirjutanud võimalikke luuletuse häälikulisse mustrisse sobivaid fraase, mis aga struktuuri enam ei mahu ja jäävad kasutamata, nt „Puunia tuunika”, „Puuriv puuk”, „Juuksenuukse”; „Ihatud ihu”, „Ihutud vihud”, „Sihvakad pihad”. Samuti on leheservadele kritseldatud „Traakia maagiasse” häälikukoosluselt sobimatuid fraase, nt „Suppi supsima. Juppi jupsima. Visad [†]. Lisa-isad” (EKM EKLA, f 316, m 4:16, lk 6).

Vahest on sel maagial lausa matemaatiline alus. Nimelt on ühes mustandis luuletuse all arvutus, millest osa on paraku ära lõigatud, ent on näha, et luuletuse stroofide arvule vastav 12 on korrutatud 121-ga ja tehtud veel mitmesuguseid liitmis- ja korru­tamistehteid, saades viimaks arvu, mille lõpp on 1364 (lõpptulemuse algust ei ole näha) (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 8).

 

3.3. Asendusega algriimiliseks muutmine

Märkimisväärse osa Alliksaare käsikirjadesse tehtud parandustest moodustavad värsside muutmine algriimilisemaks, asendades kõlamustrist välja langevaid sõnu. Näiteks on luuletuse tööpealkirjast „Kus sa oled, kurja juur?” saanud paranduse teel „Suur dressuur on kurja juur” (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 77), luuletusest „Peotäis kaaluvihte” „Kamalutäis kaaluvihte” (EKM EKLA, f 316, m 6:1, lk 93). Taolisi sõnaasendusi leidub veel enam luuletuste sees, nt „süttinud paljude samade salatud himude valu” (EKM EKLA, f 316, m 3:22, lk 40).

Oluline on rõhutada, et häälikuliselt sobiva (alg)riimi leidmine ei ole ainus ega ilmselt ka peamine sobivuse kriteerium. Heakõla ei ole eesmärk iseeneses, sõnamängki on tõsine asi ning sageli on autor parandanud foneetiliselt hästi kokku ­kõlavaid värsse. Näiteks vaadelgem tähendusliku pealkirjaga luuletuse „Kõigest vastutusrikkam on mäng” tööversioone ja lõpptulemust. Esmavariandis on seitse kolmevärsilist stroofi riimiskeemiga aab/ccb jne, kus viimane värss jääb aga orb­riimiliseks. Kolmes esimeses stroofis koosnevad riimid kahest sõnast, võttes nii enda alla pea terve värsi, riimiahelast jäävad välja vaid esimesed sõnad, mis moodustavad anafoori. Käsitsi on juurde kirjutatud kaheksas stroof ning lisatud luuletuse teise, pikkadest värssidest koosneva vabavärsilise osa esialgne kavand, samuti on pliiatsiga tehtud kolmikutesse parandusi: „On khaudseid vaevu, / on raudseid laevu, / ja liikumist. // On elmavärin. / On relvatärin. / See on kõik vist. See üks on vist. // On tõde kuubis. / On nõge luubis. / On intellekt. // On saavutusi, / mis söögu susi. / Moraal? Defekt? Reklaamefekt. // Olin see ja teine olin. / Jätke kord, mi [†] kolin juba kord see kolin. / Vaikus kas ei veena? // Liiga tume enesele tarkadele. / Teiste tarvis liialt Hulludele liialt hele… / Mägestikuteema. // Kes mind maitses, ruttu joobus, / joobe tõttu maitsmast loobus, / sestap olen jahe.” (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 94) Näeme, et mitu parandust lähtub semantikast: vaevad ei ole enam kaudsed, aga on veelgi süngemad – haudsed; kuuendas stroofis on vastandus mina – teised asendatud opositsiooniga targad – hullud; kahetsusväärsete saavutuste juurest on tõmmatud maha hinnangulisus (ebamoraalne ja vigane) ning asendatud see positiivse, ehkki irooniliselt mõjuva sedastusega reklaami kohta. Järgmistes redaktsioonides on aga „Reklaamefekt” omakorda asendatud värsiga „Kehv lehvefekt”, mis toob sisse kolmekordse horisontaaltasandi riimi (ehv : ehv : ef), ühtlasi riimub see vertikaalselt, nagu skeem ette näeb, eelneva stroofi viimase värsiga (intellekt : efekt). Semantikast lähtudes on uuesti lisatud hinnangulisus (kehv), teisalt on tähendust hägustatud (lehvefekt pro reklaamefekt), muutes värsi ambivalentsemaks. Seitsmenda stroofi lõpuvärssi „sestap olen jahe” asendab lõppredaktsioonis paremini allitereeruv kolmik „Paljuid painav pahe” (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 88), mis semantiliselt tähendab mina vaatepunkti loovutamist üldisele, kõiketeadvale häälele (paljuid).¹⁰ Häälikuinstrumentatsiooni on lisatud mujalegi, nt „Hulludele liialt hele” → „Hulludele küllalt hele”.

 

3.4. Lisandustega algriimiliseks muutmine

Sõnaasenduste kõrval esineb juhtumeid, kus Alliksaar lisab värssi algriimiliste ahelate pikendamiseks uusi, enamasti omadus- või määrsõnalisi täiendeid, et pikendada algriimilisi ahelaid, nt „Paljude kirkuste kirendus” → „Paljude kirkuste kibe kirendus”; „Paljude sirguste sihitus” → „Paljude sirguste sigiv sihitus”; „Me tõuseme tõkete kiuste” → „Me tõuseme tõesti tõkete tõttu”; „Me küpseme külmuse kiuste” → „Me küpseme kindlasti külmuse kiuste” (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 46). On tähelepanuväärne, et lisades täienduse ühte fraasi või lausesse, teeb ta seda sageli teiseski, säilitamaks rütmilist harmooniat. Lisaks riimuvad need lisandused sageli rohkemal või vähemal määral ka omavahel (kibe : sigiv, tõesti : kindlasti).

Sarnast protsessi kohtab luuletuse „Nostalgia” avavärsi tööversioonides. Esimeses variandis koosneb see vabavärsiline rida kolmest fraasist: „Hämarast hommikust ärevasse õhtusse lendas valguse luik” (EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 15), seejuures on esimene ja teine seotud häälikukordustega (hämarast – ärevasse), ent kolmas fraas (lendas valguse luik) jääb eraldiseisvaks. Värssi on aga täiendatud, kaotamata ­olemasolevaid häälikukordusi ning sidudes lisandustega riimiahela kaudu kõik kolm üksust: „Ärevalt tuiklevast hommikust hämaralt puiklevasse õhtusse lendas suikele valguse luik”. Veelgi enam, lisatud riimsõnad (tuiklevast : puiklevasse : suikele) ühenduvad varem häälikumustrist eraldunud värsilõpuga (luik). Taas näeme, et häälikuline heakõla ei ole ainus ega valitsev redigeerimise printsiip: lisades sõna ühte fraasi, hoolitseb Alliksaar ka rütmilise tasakaalu säilimise eest ning täiendust saab iga rütmi­üksus.

 

3.5. Algriimide asendamine

Huvitavad on ka need parandused, kus hästi kokku kõlavaid sõnu või isegi värsse on eemaldatud. Nimelt esineb juhtumeid, kus suurepäraselt algriimuv värss on maha tõmmatud ja asendatud teisega. Üheks põhjuseks näib olevat häälikulise erinevuse tekitamine, kontrasti loomine, et ühe värsi dominandid ei oleks samad järgnevas. Näiteks on luuletuses „Sonaat kahele kahurile, ei ühelegi klaverile ja suvalisele arvule arvamusile” allitereeruv kolmik, mis algselt on masinakirjas:

Rikkus teeb ihnsaks.
Rahutus teeb rabelevaks.
Jõud teeb julmaks.
(EKM EKLA, f 316, m 4:1, lk 45)

Selle peale on pliiatsiga tehtud parandus: teine värss on maha tõmmatud ning asendatud tõdemusega „Küllastus teeb külmaks”. Parandus tekitab ühest küljest kontrasti: kaks järjestikust värssi ei alga enam r-tähega, vaid sellele resonandile vastandub sulguv obstruent k. Teisalt luuakse samasust: külmaks mitte ainult ei algriimu värsialguse sõnaga küllastus, vaid seob selle ka järgmise reaga, riimudes selle viimase sõnaga julmaks. Semantilises plaanis on parandatud variandis kõik kolm atribuuti (rikkus, küllastus, jõud) väliselt positiivsed ning neile on kontrastina omistatud negatiivne mõju (ihnsus, külmus, julmus), samas kui eemaldatud rahutus ja rabelevus ei moodusta sellist kontrastset paari, kus positiivne viib negatiivsele tulemusele.

 

3.6. Algriimilisuse vähendamine

Esineb juhtumeid, kus algriime on üldse välja toimetatud ja selle ajendiks näib olevat semantilise pingestatuse printsiip. Selliste muudatuste näiteks on avaldamata sonett „Pilgud”, tööpealkirjaga „Silmad” (EKM EKLA, f 316, m 5:1, lk 203). Masinakirja versioonis kõlab selle esivärss: „Silmad on kuumade kõrbede vöö”, käsitsi lisatud paranduse järel on tehtud kaks sõnaasendust, saades tulemuseks: „Pilgud on januste kõrbede vöö”. Maha on seega tõmmatud silmad ja kuumade, mis on omavahel häälikuliselt instrumenteeritud (-mad) ja viimane ka sõnaga kõrbede (k-, –de). Oletatavasti on see parandus ennekõike sisu nimel: silmade asendamine pilkudega toob sisse üksikinimese asemel dialoogilisuse, minu ja sinu suhte – on ju sama muudatus tehtud ka pealkirjas. Tõenäoliselt on adjektiiv kuumade muudetud sõnaks januste ühest küljest samuti semantilistel kaalutlustel – ehkki kuumade allitereerub kõrbedega hästi, jääb see tühjaks täitesõnaks, samas kui januste elustab ning lisab tähendusvälja iha, igatsuse ja füüsilise kannatuse. Teiseks on silmas peetud ka kõlalist kooslust: kui silmad olid kuumad, siis pilgud on janused. Mitmel pool ongi Alliksaar rõhuliste silpide kõrval heakõlastanud hoopis rõhutuid järgsilpe (vrd eespool ka külmad : julmad).

Sisuparanduste puhul tuleb märkida veel üht tendentsi seoses semantilise pingestatuse tekitamisega ja mina-perspektiivi loovutamisega kõiketeadvale häälele: mitmel pool on teksti muudetud avatumaks, mitmemõttelisemaks, ning sama soneti „Pilgud” esimeses kolmikus ilmnebki ehe näide nendest parandustest:

Sõnades mõnigi tunnete täht
looritub vääritimitmetimõistmise aineks,
iialgi mitte ent silmade keeles.

Mõista võib küll mitut moodi, ent see ei tähenda vääritimõistmist.

Tähendusliku plaani kaalutletus nähtub ka Alliksaare käsikirjadesse tehtud üksikutest metatasandi märkustest: siin-seal väljakirjutatud meetrika, riimiskeemide ja häälikumustrite kõrval võib kohata teemade fikseerimist. Näiteks on soneti „Tunnustus” kõrvale kritseldatud märksõnad selle sisulise ülesehituse kohta, seejuures on iseloomulik, et needki, enda jaoks tehtud märkmed, sisaldavad vokaalikordusi: „Pildid ja inimesed” (seda võib pidada nelikute sisutasandiks) ning „Aroomid ja meloodiad” (vastavalt kolmikute ideeline plaan).

 

4. Kokkuvõte

Artur Alliksaar töötas järjepidevalt luuletuse eri tasanditega, pidades korraga silmas semantilist plaani, rütmilist ülesehitust ja häälikuinstrumentatsiooni. Ehkki tema luulet iseloomustab (sõna)mängulisus, on ta metapoeetiliselt mitmel pool rõhutanud mängu tõsidust. Tähenduse, rütmi ja häälikuinstrumentatsiooni olulisus ilmneb nii tema silbilis-rõhulises riimluules kui ka vabavärsilises loomingus. Kui esma­pilgul tundub, et vabavärsis ühendab rikkalikult kasutatud instrumentatsiooni­võtteid ebaregulaarsus, st erinevalt lõppriimilisest luulest ei paikne kordused kohustuslikel positsioonidel, siis lähemal vaatlusel näeme, et sageli on neis tegu hoopis keerulisemate – laenates Ilmar Laabanilt – „sõnade sülemite ja sülemite süsteemidega”. Alliksaare vabavärsiliste luuletuste kohta on väidetud, et need rajanevad vabadel häälikuassotsiatsioonidel, kus puudub lineaarne arendus ja terviklik kompositsioon, ning neid teoseid võiks „üsna suvaliselt [---] lõigata erinevateks luuletusteks” (Annus jt 2001: 440). Ometi annab tekstide analüüs aimu kaalutletud korrastatusest teose vormi-, aga ka tähendusstruktuuris. Seda toetab ka Alliksaare käsikirjaline mustandite pärand, kus on näha süsteemse häälikulise korrastamise kõrval semantilisest aspektist lähtuvaid muudatusi.

Niisiis oli Alliksaarele luuletamine hoolega kaalutud tasakaalumäng samasuse ja erinevuse, korduse ja kordumatuse, identsuse ja kontrastsuse vahel. Tema luuletuste mustandeid ja ümberkirjutusi uurides ilmneb, kuidas ta tekste eri tasandeil ja eri võtetega kihilisemaks kirjutas. Korduse kõrval on sama oluline kordumatus.

 

Artikli aluseks on 15. aprillil 2023 Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud konverentsil „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100” peetud ettekanne; selle valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojekt „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel” (PRG1106). Oleme tänulikud Kadri Novikovile, Brita Meltsile ja Märt Väljatagale tähelepanekute ja paranduste eest.

Rebekka Lotman (snd 1978), PhD, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi maailma­kirjanduse kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), rebekka.lotman@ut.ee

Maria-Kristiina Lotman (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia kaas­professor (Lossi 3, 51003 Tartu), maria.lotman@ut.ee

Mihhail Lotman (snd 1952), PhD, Tartu Ülikooli semiootika külalisprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), mihhail.lotman@ut.ee

 

2014. aastal märkis Mikko Lagerspetz (2014: 471): „Eesti venekeelse elanikkonna seisund sõltub jätkuvalt problemaatilistest suhetest idanaabriga.” Praegu, seoses sõjaga Ukrainas ja Vene Föderatsiooni agressiivse poliitikaga, on see probleem varasemast veelgi teravam. Eesti sisepoliitika kujundamisel muutub järjest aktuaalsemaks eestivenelaste identiteedi küsimus ja nende sidemed Venemaa elanikega. Enamikus Eesti teadusuuringutes keskendutakse küsimusele, missuguseid teabeallikaid peab venekeelne elanikkond kõige usaldusväärsemaks (Vihalemm jt 2019; Jõesaar 2022). Eesti venekeelsete elanike identiteedi küsimust võiks aga vaadata teise nurga alt: selgitada välja, kui palju nad samastavad end Venemaa venelastega. Venemaa venelaste kui Teiste probleemi Eesti venelaste jaoks on käsitletud teadusajakirjades (Fein 2005; Cheskin 2015) ning see on esinenud ka statistilistes aruannetes. Käesolevas artiklis vaatlen selle identiteediliini tähtsuse kasvu vene keeles loodud ilukirjanduse näitel. Eesti venekeelsete elanike identiteedi küsimus kirjanduses on olnud korduvalt kirjandusteaduslike arutelude keskmes, kuid peamiselt on sellega seoses puudutatud eestlaste ja venelaste suhteid, näiteks on keskendutud lõimumise ja kogukondade teineteisest võõrandumise küsimustele (Kõvamees 2014; Laanes, Monticelli 2017). Artiklis käsitlen aga, kuidas venelased Venemaalt, ja mitte Kremli apologeedid, vaid vene liberaalne intelligents, muutuvad venekeelse eesti intelligentsi jaoks oluliseks Teiseks. Mõiste Teine kätkeb asjaolu, et mingi kogukond kujundab oma identiteedi muude inimrühmadega kui võõrastega suheldes ja igaühe mina saab ilmneda üksnes ennast teistega võrreldes, nii et teistele omistatakse kindlaid omadusi või hoopis tõrjutakse neid.

Artikkel on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi projekti „Rahvuslik identiteet ja Eesti-Venemaa suhted: pikiuuring eliitide ja masside diskursuste kohta” uurimistulemuste osa. Projekt on tihedalt seotud rahvusliku identiteedi uurimise uue metoodikaga, mille aluseks on massikultuuri uurimine: populaar­seimad ajalehed, romaanid, mängufilmid, ajalooõpikud, ametnike avaldused ning tavainimeste kirjad avalikus meedias. Meetod hõlmab mõiste Teine määratlemist ja uurimisallikais leiduvate konnotatsioonide tuvastamist. Seejärel eri määratlused kodeeritakse ning koodide põhjal teostatakse kvalitatiivne analüüs, tuvastamaks peamised identiteedi diskursuse suundumused eri perioodidel (Hopf, Allan 2016). Meetod töötati välja identiteedi küsimuste uurimiseks riigi tasandil. Antud juhul tegelen aga diasporaa uurimisega, seetõttu on ka allikate valik piiratud. Venekeelsed ajalehed ja kirjandusajakirjad olid Eestis elavale vene intelligentsile tähtsad esimestel taasiseseisvumisjärgsetel kümnenditel, kuid 2010. aastate keskpaigaks oli nende ilmumine peaaegu lakanud ning praeguseks on esiplaanile tõusnud venekeelne ilukirjandus.

Artiklis kasutan Venemaa venelaste kohta mõistet Teine, mitte võõras. Kirjandusteaduses on küll vähemasti Albert Camus’ romaani „Võõras” (1942, e k 1966) ilmumise ajast kinnistunud pigem mõiste võõras ja just seda kasutatakse ka mõlema, nii eestlaste kui ka venelaste kohta identiteediuuringutes vene- ja eestikeelse kirjanduse näitel (vt Mihkelev 2020). Lähtun aga tänapäeva poliitilises filosoofias ja interdistsiplinaarses postmodernistlikus teoorias levinud arusaamast: võõras on staatiline kategooria, samal ajal kui Teine võimaldab esile tuua keeruka ja muutuva subjektide­vahelise suhtesüsteemi. Teise tähendus võib varieeruda ähvardavast kuni alaväärtusliku ja lihtsalt minust erinevani (Diez 2005) ning nende teisesuse variantide vahelised piirid võivad nihkuda.¹

Ühest küljest on raske ette kujutada, et eestivenelased nimetaksid Venemaalt pärit venelasi päriselt võõrasteks – on ju enamikul Venemaal nii sugulasi kui ka sõpru. Teisest küljest, kui uurimise fookuses on selline kategooria nagu identiteet, peab mõistma, et iga inimene võib end identifitseerida eri viisil: olenevalt isiklikest asjaoludest, emotsionaalsest seisundist ning üldisest poliitilisest ja sotsiaalsest olukorrast. See tähendab, et identiteedi diskursus on äärmiselt heterogeenne ja pidevalt muutuv. Üks ja sama isik võib eri hetkedel toetada või eitada selle diskursuse eri aspekte. Nii oli näiteks võidupüha eri riikides pikka aega vene identiteedi oluline osa, ent tänapäeval on 9. mai tähistamine pigem venelasi endid killustav sündmus. Samamoodi võib pöördumine nõukogude pärandi poole mõnes olukorras lõhestada ja mõnes olukorras liita venekeelset elanikkonda eri riikides ja ka Venemaal.

Pealegi võib praegu jälgida vene identiteedi kriisi (vt nt Levtšenko 2023). Ka Eesti venekeelne elanikkond pole siinjuures erand, kuigi venekeelne Eesti intelligents hakkas Venemaa venelasi Teistena tajuma juba 1990. aastatel. Just seetõttu käsitlen käesolevas artiklis Eesti ja Venemaa liberaalselt meelestatud ringkondade erinevust, kuigi arutluste palett on palju laiem ja venelane kui Teine Eesti venekeelse elanikkonna jaoks võib olla nii impeeriumimeelne kui ka demokraat, nii õigeusklik kui ka ateist.

Artikkel jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas käsitlen lühidalt Venemaa venelaste kui Teiste kujunemise eellugu Eestis venekeelsete kirjandusajakirjade Tallinn ja Raduga põhjal. Nõukogude tsensuuri ajal kajastati just kirjandusajakirjades peamisi ühiskondlikke debatte ning see jätkus Eesti iseseisvuse esimestel aastatel. Teises osas analüüsin Eesti venekeelsete kirjanike Andrei Ivanovi (snd 1971) ja Jelena Skulskaja (snd 1950) loomingut. Selle valiku on tinginud eeskätt autorite populaarsus ja avaldatud teoste hulk. Mõlemad on pälvinud mitu korda Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja ka Valgetähe teenetemärgi, lisaks on luuletajat ja prosaisti Skulskajat tunnustatud Vene Bookeri auhinnaga ning Ivanov, üks enim avaldatud venekeelseid autoreid Eestis, on Eesti Vabariigi kultuuripreemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja ka Venemaa kirjandusauhinna NOS² laureaat. Mõlemad kirjanikud on sündinud ja elavad Eestis ning on Eesti kodanikud. Mõlema autori teosed ilmuvad nii vene kui ka eesti keeles. Teoste analüüsi täiendavad 2022. aasta kevadel kirjanikega tehtud intervjuud (Ivanov 2022a; Skulskaja 2022a).

 

Määratluse „Eesti venelased” algus

Eesti iseseisvuse taastamisest 1991. aastal sai tõsine väljakutse endise Nõukogude liiduvabariigi venekeelsele elanikkonnale: kes hakkas kolimiseks valmistuma, kes toetas Interrinnet, kes jäi äraootavale seisukohale. Osa Eestis elavaid venelasi, eelkõige venekeelne intelligents, tervitas seda sündmust rõõmuga kui võimalust elada euroopalikus riigis, kus austatakse vähemuste õigusi.³ Elanikkonna see osa uskus, et iseseisvuse toetamisega on nad pälvinud õiguse elada siin võrdsete ja lugupeetud kodanikena ning ehitada üles uut Eestit. Siiski ei tähendanud see eestlastega ühtsuse tundmist. Kõigile oli selge, et see on eesti rahva võit. Sellegipoolest säilitas vene intelligents, eriti need, kes toetasid aktiivselt nõukogudevastaseid seisukohti, ettekujutuse oma osalusest iseseisvuse väljakuulutamises. Nagu on märkinud Skulskaja (2022a): „Eesti ja Venemaa seltskonnad Nõukogude Eestis ei segunenud, aga kui venelane võeti eestlaste kogukonda, siis just inimesena, kellele nõukogude võim ei meeldi, kes seda vihkab ja kes on nõukogude võimust sisuliselt lahti öelnud.” Järelikult oli 1980-ndatel olemas identiteedi diskursus, milles nõukogudemeelset inimest mõisteti Teisena ja mis võimaldas nõukogudevastasel vene intelligentsil Eestis tunda end osalisena riigi poliitilistes muutustes.

Pärast iseseisvuse väljakuulutamist tekkis venekeelsel elanikkonnal, nüüd juba rahvusriigis elaval vähemusel, vajadus oma identiteeti uuesti piiritleda. Seega võib aastaid 1990–1995 nimetada eestivenelaste mõiste formeerumise esimeseks perioodiks. Juba iseseisvusvõitluse ajal tekkis arusaam, et venelaste probleemid ja positsioon Eestis ja Venemaal on eri asjad ning seetõttu ei saa ka nende modus vivendi olla sama. Ajalehtedes ja ajakirjades avaldati uusi ideid, kuidas defineerida eestivenelasi ning millised omadused peaksid selles protsessis määravaks saama (vt nt Hvostov 2000). Tähtsaim oli küsimus: kes on antud juhul Teised? Võiks arvata, et just eestlastest kui selle riigi põliselanikest, kus venelased elavad, peaks saama venelaste jaoks Teine. Siiski ei leidnud sellest lähtuv identiteedi määratlus erilist toetust. Selle põhjuseks oli esiteks asjaolu, et Eesti poliitika oli ebajärjekindel ja paljurahvuselises keskkonnas rahvusriigi loomise suundumused kombineerusid harmoonilise koos elamise ideega. Võib-olla mängis selles rolli eesti ja vene intelligentsi koostöö NSV Liidus (Skulskaja 2022b). Nagu võib näha ajakirjadest Tallinn ja Raduga, oli eesti intelligentsi vene keeles avaldatud arvamuste ring riigi tuleviku kohta üsna lai: alates kommunismi kui paljurahvuselise ühiskonna rahu kantsist ja neutraalsest suhtumisest poliitilistesse protsessidesse kuni põhimõttelise eesti ja vene elanikkonna suhete läbivaatamise ideeni (nt Mikiver 1990; Komissarov 1990; Unt 1990). See ei tähendanud valmisolekut andestada NSV Liidu kuritegusid Eesti vastu. Seoses oma romaaniga „Ma armastasin venelast” rääkis Maimu Berg:

Kui jõudis kätte meie aeg ja paljud meie uues iseseisvas ühiskonnas hakkasid uurima, milleks meile neid venelasi vaja on, kirjutasin ma protestiromaani, mässates ­alateadliku vihkamise vastu. Tahtsin öelda: Eesti saab vabaks siis, kui saame lahti oma kompleksidest, kui saame vaimse vabaduse. (Berg 2009: 160)

See ei ole rahvusriigi eitamine ega kõige andestamine – sellised väljaütlemised andsid kohalikele venelastele lootust luua harmoonilisemad suhted, ilma järsu vastandumiseta. Teiseks oligi vene intelligentsil raske end eestlastele vastandada, sest sellisel juhul pidanuks nad seadma end teadlikult okupandi – vaba riigi okupeerinud nõukogude võimu esindaja – positsioonile. See narratiiv kajastub Andrei Ivanovi romaanis „Rasmus Hanseni kirjutuskera”, kus kangelane ütleb:

Saage aru, Roman, mul on häbi selle pärast, kes ma nõukogude ajal olin. Ilmselt sellepärast ma nõukaaega nõnda vihkangi, sest vihkan toonast iseennast, mälestusi endast. Ehkki olen ise süüdi. Mind oleks tulnud vangi panna… Vaat oleks eestlased mu kümneks aastaks külmale maale saatnud. Sunnitöö, milline õndsus! (Ivanov 2015: 140)

Eesti vene intelligents rõhutas aktiivselt Eesti euroopalikkust, vastandina nõu­kogude mentaliteedile. Suurepäraseks näiteks on kirjandusteadlane Sergei Issakovi ja sotsioloog Dmitri Mihhailovi arutelu (vt Issakov 1996; Mihhailov 1996). Mõlemad seisid kultuuriautonoomia eest. Issakovi silmis pidanuks selle toeks ja suunajaks saama Eesti vene intelligents tervikuna, Mihhailov pidas ainuvõimalikuks kultuuri­autonoomia aluseks „põlisvenelaste” kultuuri – see hõlmas nii vanausulisi kui ka vene intelligentsi, kes olid Eesti territooriumil elanud juba enne Nõukogude okupatsiooni. Mihhailovi seisukoht on olemuselt väga lähedane 1970.–1980. aastate nõukogude dissidentlikule kultuurile, kus otsiti allikaid aadlist pärinemise kohta. Mihhailov mõistis seda Nõukogude Liiduga seotud minevikust distantseerumise katsena, mis seda tegelikult ei olnud.

Just 1990. aastate keskpaiku hakkas Venemaalt pärit venelaste kui Teiste määratlus üha enam kuju võtma. Seejuures Venemaa venelased ise andsid sellesse oma panuse. Näiteks saab 1995. aasta Radugast lugeda järgmisi Venemaalt pärit vene intelligentsi märkusi. Prosaist Venemaalt: „Tahan tänada Eesti poolelt kohalviibijaid Venemaale osutatava vastupanu eest… See, et Eesti Venemaale vähe lubab, mobiliseerib teda [Venemaad] kuidagi väga, mõistate? Tänan teid selle eest.” Edasi kirjeldab üks Eestist pärit venekeelne osaleja oma muljeid venekeelsetest kultuurisündmustest: „See oli tõesti midagi oma, väga äratuntavat ja samas väga kallist, väga äratuntavat ja samas juba nii kauget ja võõrast.” (Forum 1995) Suhtumist Venemaalt pärit venelastesse võib sel perioodil kirjeldada kui keerukat ja vastuolulist. Nii kritiseeris Skulskaja (1995) ajalehes Estonija väga järsult vene kirjanduskriitikut Vitali Vulfsoni üleoleva suhtumise eest vene kultuuri Eestis, mida too kirjeldas kui sügavalt provintslikku. Kuid omaenda publikatsioonides, näiteks jutukogus „Märkmed N-ile” (1996), on Skulskaja suhtunud täiesti rahulikult Moskva ja Peterburi ettekujutusse Eestist kui perifeeriast. Autor võibki muuta oma seisukohta vastavalt auditooriumile, kelleks eeltoodud ajaleheartikli puhul oli Eesti venekeelne elanikkond, jutukogu sihtgrupp on lai venekeelne lugejaskond. Samal ajal on need muutused seotud nii emotsionaalse hetkeseisuga kui ka Nõukogude impeeriumi kultuurikeskusest üha suurema võõrandumisega. See, mis NSV Liidus tundus loogiline, on nüüd muutumas ärrituse allikaks. Seejuures on see protsess järkjärguline ja täis vastuolusid.

Eesti venekeelse elanikkonna identiteedi diskursuse probleemid on kokku võtnud vene keele ja kirjanduse õpetaja Larissa Iserlis Narvast:

Ma kardan, et Balti riikides pole vene diasporaad. Nõustun täielikult Jaan Kaplinski öelduga: „Mitte veel eestlased, aga ka mitte enam venelased” ja kasutan seda määratlust kõigi Balti riikide kohta. Ma ei taha hukka mõista inimesi, kes elavad eraldatuses, kes ei võta kohustust näidata oma kuuluvust vene rahvusse, kes on segaduses vabatahtlikult või sunnitult, sest Venemaa saab ka ilma nendeta hakkama, mida ta kahjuks on ka näidanud. (Anketa 2000)^.

Sisuliselt on nendes sõnades näha mitmeid olulisi suundumusi: lugupidamine Eesti vastu, pettumus Venemaas ja teatav kibestumine venekeelse diasporaa identiteedi määratlemise selguse puudumisest. 1990. aastate keskel venekeelsete parteide loomise katsetes ilmus baltivenelaste (st Baltimaades elavate venelaste) kontseptsioon, mis ei osutunud elujõuliseks. Erakonnadki pigem kompromiteerisid balti­venelaste ideed skandaalide ja tegevusetusega ning alates 2010. aastast ei leidugi enam selle mõiste kasutust, isegi venekeelses ajakirjanduses mitte.

Ivanovi 2007. aasta teoses „Tuhk” aga esineb ka baltivenelane, kelle määratlus võtab kokku kogu tolleaegse identiteedi diskursuse probleemi:

Siis sündis see baltivenelane minu mõtetes. Inimene, kes on uhke selle üle, et ta otsustas mitte omada. Uhke, et ta pole keegi. Ta on uhke, et ei saa. Ta on nõrk ja selle üle uhke. Sest edu ja jõud olid neil aastatel vulgaarsuse ja primitiivse materialismi kehastus. Minu baltivenelane võib, aga ei taha. Ta ei taha, sest millegi tahtmine on madalam kui tema põhimõtted. Sest omada kodakondsust tähendab sooritada alandav keele- ja põhiseaduse eksam, mida ta põlgab. (Ivanov 2011: 316; minu tõlge – E. P.)

Ivanovi baltivenelane põlgab nostalgiat NSV Liidu järele, ei toeta klammerdumist Venemaa külge, ei aktsepteeri Eesti ametlikke nõudmisi. Sellest tulenevalt määratleb tegelane Ivanov end kui non-belonger (Ivanov 2011: 319). Tekib teatav negatiivne identiteet, kus enesest lugupidamise aluseks saab oskus põhimõtete nimel hüvedest loobuda. Huvitav on see, et nagu Ivanov (2022a) on öelnud, oli ta neil aastatel poliitikast kaugel ega teadnud midagi aruteludest baltivenelase kontseptsiooni üle venekeelses ajakirjanduses. Sellegipoolest esineb see termin tema teoses, tähistades reaalsusest äralõigatud inimest, ja see viitab kirjanduse tähtsusele venekeelse elanikkonna enesemääratluse peegelduse mõistmisel.

Nõudlus identiteedi diskursuse järele aga jäi püsima ning tasapisi on tekkinud eestivenelaste mõiste. Kogumikus „Venelased Eestis 21. sajandi lävel” rõhutatakse: „[---] me pole enam venelased üldiselt, vaid „eestivenelased””; „Me oleme Eesti venelased” (Boikov, Bassel 2000: 164, 179). Muidugi on see avaldus suuresti tingitud riigisisesest diskursusest ja vajadusest määratleda Eesti venekeelseid elanikke eraldi rühmana, kellel on oma probleemid ja vajadused. Ise aga rõhutavad nad, et eesti­venelaste mõiste tekkimine on seotud Venemaa venelaste hoiakuga. Nii kirjutab Viktoria Ladõnskaja (2013: 113), et mõiste oli selle käibele tulekul 2000. aastatel uudis ainult eestlastele, kuna „Moskvas nimetati Eesti venelasi juba ammu välis­maalasteks”. Hiljem kohtab samu mõtteid Andrei Ivanovil (2022a). Venemaa venelaste roll Teisena Eestimaa venelaste enesemääratlemises on fikseeritud ka Eesti integratsiooni sotsioloogilistes aruannetes: „Venekeelsete noorte samastamispüüdu Eesti riigiga toetab suuresti asjaolu, et 90% kodanikest ja kodakondsuseta noortest ei samasta end Venemaa venelastega, isegi kolmveerand noortest Vene kodanikest ei tee seda” (Hallik jt 2006: 3). Tasapisi tekib olukord, kus Venemaa venelane saab identiteedi diskursuse oluliseks osaks kui keegi, kellele vastanduda. Veelgi enam, nagu allpool näitan, on Venemaa venelane kui Teine venekeelses diskursuses juba rohkem nõutud kui eestlased.

 

Venemaa venelane romaanides

2007. aastal kirjutas kirjandusteadlane Irina Belobrovtseva (2007: 178), et vene­keelsed Eesti kirjanikud kujutavad oma romaanide asukohana mis tahes muud riiki peale Eesti. Ja nii see tõesti oli. Tegevuskoha asendumine Eestiga toimus järk-järgult ja oli seotud uue põlvkonna venekeelsete kirjanikega (nt P. I. Filimonov, Ilja Prozorov, Andrei Ivanov). Ent selleski tekkis eripära: Eesti kui riik kerkis autorite fookusse, aga mitte eestlased, kelle mainimine eestivene romaanides on pigem haruldane. Nad ilmuvad vaid tagaplaanil, tähelepanu keskmes oleva venekeelse kogukonna taustal. 2010-ndate algusest alates võib näha juba uut trendi: tegelaste seas esineb Venemaa venelasi.

Nii lahkub Ivanovi jutustuse „Tuhk” peategelane Eestist Taani, kus ta kohtub eri rahvusest inimestega, nende seas Venemaa venelastega. Teisejärgulised tegelased, naised Peterburist ja Moskvast, sõimavad Venemaad: „Venemaa, mu kallis, on perses! Seal elamine on iseenda mitteaustamine! Parimad inimesed lahkusid Venemaalt juba ammu…” (Ivanov 2011: 235; minu tõlge – E. P.), ja püüavad välismaal kanda kinnitada, et hiljem ka oma uut kodumaad kiruma hakata. Moskvast pärit naine „takerdus Middelfarti, tema mees on insener, tema aga käib emigrantide koolis, kus omasuguste rottidega Sverdlovskist, Rostovist, Pihkvast tatistab ja loobib mudaga: Taanit, meest, keelt, kõike…” Peategelane jõuab järeldusele: „[---] ma sain ühtäkki lõplikult aru, sain Peterburi ja Moskva omadest täiesti aru: moskvalased on puhvis olesklevad lõvid, kes peavad end alati teistest tähtsamaks, teavad kõike, on elu peremehed, avalikus baaris; aga Peterburi omad – need on mürgised maod” (Ivanov 2011: 235; minu tõlge – E. P.). Oluline on, et need tegelased pole Venemaa äärealade elanikud ega Putini valijaskond, vaid Moskva ja Peterburi intellektuaalse eliidi esindajad. Nad on ühtlasi läänemeelsed liberaalid, kes kritiseerivad karmilt nii kehtivat režiimi kui ka Venemaad tervikuna.

Ülaltoodust selgub, et need tegelased, Venemaa venelased, on autori jaoks Teised, kuigi poliitilised seisukohad on neil samad. Nii tegelased kui ka autor ise on Putini-vastastel seisukohtadel. Näiteks mitmes Ivanovi teoses, nagu „Rasmus Hanseni kirjutuskera” ja „Untermensch: minu lõhkikistud osa”, võib leida karme ja sarkastilisi lõike Moskva poliitika kohta. Veelgi enam, Ivanovi silmis on Krimmi annekteerimine muutnud riiki ennast, venelasi ja nende ettekujutust maailmast:

Ma ei kujutanud ettegi, et saatsin raamatuid ühele Venemaale, aga need läksid teisele, mille olemasolust polnud mul aimugi. Vähe sellest: mina saatsin Venemaale ühtesid raamatuid, aga kohale jõudsid teised! Kaas, köide ja sisu olid muidugi samad, kuid ikkagi: läbinud teekonna Eestist Venemaale raamatud kuidagi transformeerusid, just nagu oleks neid mingitest nõiafiltritest läbi lastud. (Ivanov 2021: 52)

Teisesuse jooned avalduvad ilmekalt Ivanovi romaanis „Rasmus Hanseni kirjutus­kera”, kus peategelane sõidab Venemaale ning suhtleb seal Moskva ja Peterburi intelligentsiga. Võiks arvata, et olles ka ise haritlane, tunneb ta end koduselt just nende inimeste, vene kirjanike, luuletajate ja kirjandusteadlaste seas, kuid vastupidi, ta tunneb end ebamugavalt ja küsib endalt: „Ja mis tal minust? Välismaalane, välisvenelane: „oma võõraste seas”? Viies kolonn?” (Ivanov 2015: 18) Selgeid Venemaa imperiaalseid ilminguid rõhutatakse peategelase dialoogides venelastega. Näiteks üks vanamees imestab siiralt, miks Eesti ei taha „tagasi Venemaa rüppe” (Ivanov 2015: 15). Peategelane ei suuda vanameest veenda, pealegi adub ta selles vestluses provokatsiooni ja jälitustegevust. Kuid ka kokkupuuted opositsiooniga Venemaal ei too temasse kogukonnatunnet, millest annab tunnistust narratiiv ise. „Režissööri poeg oli imelikult riides ja vist purjus (või vines); Roman kuulas tükk aega lamentatsioone Navalnõist, Maidanist, Pussy Riotist, Venemaa ümberkorraldamistest, rahva mentaalsusest ja muust [---]” (Ivanov 2015: 31). Kõige ilmekam vene liberaalse intellektuaali kujutus esineb Ivanovi romaanis „Õuduste teater”. Kõrvaltegelane Vasja Tomilin põgenes Venemaalt, sest teda „oleksid võinud kohe kuueks aastaks kinni panna, tead ju küll neid Venemaa kohtuid…” (Ivanov 2022b: 217). Ja romaani pea­tegelase perekond, Tallinnas elavad venelased võtavad pagulase vastu, aga neis ei tekita Tomilini kodumaalt pagemise sund kaastunnet, vaid haletsust, segatuna kerge põlgusega. Peatükk, mis kirjeldab Tomilini seiklusi Euroopas, kannab pealkirja „Külaline, keda ei oodatud”. Tomilini lugudesse tema Euroopa-kogemusest, kus on edukalt ühendatud nii pettumus Euroopas kui ka imetlus, suhtub peategelane irooniliselt ja tõendid Tomilini tagakiusamisest Venemaal tekitavad suisa kahtlusi: „Ülekuulamine meenutas kangesti näitemängu (Tomilin kirjutas näidendeid) [---]” (Ivanov 2022b: 218). Ja probleem pole selles, kas Tomilin valetab või mitte. Igal juhul tekitavad need lõigud lugejas pigem vastikust kui kaastunnet.

Vene intelligendi kuvand on venekeelses eesti kirjanduses esinenud pisut varemgi. Nii on P. I. Filimonovi romaanis „Laulis, kuni kõik lõppes” fantasmagooriline vahepala, kus liberaalne blogija üritab Putinit tappa. „Blogija oli niigi ­vabameelne, ­läänlane ja liberaal, aga siin veel see – tal hakkas katus ikka päriselt sõitma. [---] Hakkas igas omas postituses kirjutama, et Putin peab surema.” (Filimonov 2016: 197) Mõrvakatse ebaõnnestub, Putin tapab blogija. Seda kõike kirjeldatakse groteskselt ja lõpus rõhutatakse, et Putinil ja liberaalsel blogijal pole üldiselt suurt vahet. Mõlemaid kirjeldatakse samavõrra eemaletõukavatena.

Skulskaja teostesse on venelased kui Teised ilmunud alles hiljuti. Kirjaniku loome­tee algas nõukogude ajal ja on alati olnud tihedalt seotud nii lugejatega Eestis kui ka NSV Liidu venekeelse publikuga. Skulskaja teosteski peegeldub see, et ta säilitas nõukogude ajal ja on siiani säilitanud tihedad suhted Peterburi ja Moskva intelligentsiga, mistõttu on Venemaa venelaste kujutamine Teistena tema teostes ootamatu. Skulskaja romaanis „Piiriarmastus” (2019) on kaks peategelast: Eestist pärit ja siin elav vene mees Vladimir ja Peterburis elav venelanna Olga. Just nende armastus peaks ulatuma üle riigipiiri, aga seda ei juhtu, ja mitte bürokraatlikel põhjustel. Mõlemad kuuluvad samasse suhtlusringkonda, nad on liberaalidest postsovetlikud intelligendid ja neil ei tohiks suuri erimeelsusi olla. Sellegi­poolest on romaanis märgata kuristikku, mis on hakanud eraldama Venemaa ja Eestis vene intelligentsi. Samuti tuleb esile põlvkondade vahe: kui pensioniealiste venelaste vahel on säilinud vastastikune mõistmine, siis keskealisi seob vähe. Nii esindab Vladimiri isa klassikalist Nõukogude Eesti venelast. Poja vihjete järgi otsustades teenis ta KGB-s ega häbene seda ja on kindel, et elas oma elu õigesti (Skulskaja 2019: 25). Skulskaja kirjeldab Vladimiri isa, Eesti venelast, järgmiselt: tundub, nagu ta „oleks sellesse korterisse sattunud justkui mingist teisest kohast, teisest ajast, nagu viibiks ta siin ajutiselt, mingi eksituse tõttu; vuntsid, habe, potisoengusse lõigatud juuksed tunduvad Euroopa ühe pealinna keskel veidi kummalised; kogu tema välimuses on midagi soliidselt aja­loolist, talupoeglikku-kaupmehelikku, samas ka midagi võltsi, maskeraadlikku, justkui taidlusteatris” (Skulskaja 2019: 21). Vladimiri isa usub oma pühasse õigusse elada Eestis, Tallinna kesklinnas olevas korteris, sest: „Selle maja kinkis meie perele Peeter I” ja „Kus meie tankid seisavad, seal on ka kodumaa [---]” (Skulskaja 2019: 24). Iseloomulik on ka teisejärguline tegelane, endine kagebiit, kes töötas Eestis vanglas, millest tehti muuseum – ja sellega tallasid eestlased tegelase arvates jalge alla venelaste inimväärikuse. Kagebiidi poeg küsib pilgates, kas ta osales ka hukkamistel, kuid tekstist tuleneb, et kumbki vastus sellele küsimusele ei häiriks poega üldse (Skulskaja 2019: 125).

Vladimirit valdavad Eesti suhtes keerulised tunded. Kui tema ema nimetab Eestit oma kodumaaks, hüüatab poeg: „Kas Eesti on mu kodumaa?! Ema, tule mõistusele!” (Skulskaja 2019: 24) Kui Vladimirile aga tundub, et teatrietendus on Eesti ajalugu solvav, seisab ta kiivalt riigi au eest: „Kõige eest, mis meis on head, oleme me, vene­lased, võlgu Eestile,” ütleb ta Olgale (Skulskaja 2019: 130). Vladimiri keerulisi suhteid Eestiga näitlikustab järgmine dialoog.

[Olga:] „Kõik, mille üle te uhkust tunnete, tegid teile sakslased!”
„Ja sakslased on teid eluaeg valitsenud!” plahvatab Vladimir.
„Aga teid valitsesid venelased. Meie valitsesime teie üle!”
„Nüüd oleme me vabad. Teist.”
„Sina oled muidugi eriti vaba. Meist.” (Skulskaja 2019: 117)

Samal ajal suhtub Olga Eestisse hästi. Ta tahaks siin elada ja ta otsib oma eesti juuri. Olga on kindel, et jutud eesti natsionalismist on liialdatud ja ta õpiks eesti keele ära probleemideta ning Eestis oleks suurepärane elu (Skulskaja 2019: 100). Selle seisukoha peale Vladimir ärritub. Ta ise kaotas õpetajatöö, kuna oli keeleoskuse tunnistuse ostnud. Seetõttu töötab ta kelnerina ja selline sotsiaalse staatuse muutus on tema jaoks äärmiselt valulik (Skulskaja 2019: 91). Mõlemad tegelased on kindlad, et nende elu oleks palju parem, kui nad elaksid teises riigis – Olga Eestis ja Vladimir Venemaal (Skulskaja 2019: 91). Vladimirit ärritab Olga soov leida oma eesti juured ning Olga, teda mõistmata, seab sarkastiliselt kahtluse alla Vladimiri „venelas­likkuse” (Skulskaja 2019: 92). Venemaalt pärit venelasi kirjeldatakse irooniaga. Eesti on nende jaoks „suur ja vaba riik” (Skulskaja 2019: 52). Vene intelligents Venemaal lihtsalt ei mõista eestlasi ega vaevu mõtlema sellele, kuidas eestlased nendesse suhtuvad (Skulskaja 2019: 30–32).

Samas on autor rõhutanud, et nii Olga kui ka Vladimir jäävad talle kaugeks. Ta ei tunne kummalegi kaasa ja enamgi veel, nad on tema jaoks ebahuvitavad (Skulskaja 2022a). Kuigi sellised tegelased on Skulskajale ebahuvitavad, ilmuvad nad, peegeldades kui mitte autori seisukohti, siis Eesti ja Venemaa vene intelligentsi suhetes valitsevat diskursust.

Skulskaja ja Ivanovi jaoks pole fookuse seadmine sellele lahknemisele üldsegi lihtne valik, kuid oluline ja vajalik on näidata Venemaalt pärit venelaste ja Eesti venelaste vahelist tõsist mittemõistmist. Seejuures tuleb silmas pidada, et eestivene ­kirjanduse lugejaskond ei piirdu Eestiga, vaid kasvab koos teoste avaldamisega Venemaal – kuid Venemaa venelaste negatiivne kujund raamatutes tõenäoliselt ei suurenda lugejaskonda Venemaal. Ivanov kirjeldab vene lugejatega suhtlemise olukorda teravalt: „Te ei kujuta ettegi, kuidas ma pean laveerima, kui räägin lugejatega Venemaal, aga ka üldse kõikide venelastega, teil pole halli aimugi, kui palju sõlmekesi ma oma teadvuses sõlmin, kui palju kordi astun ühe jalaga teisele, et tuletada meelde: ära kiirusta, ära kiirusta! mõtle, mida ütled!” (Ivanov 2021: 110) Ivanov (2022a) tunneb end Venemaal võõrana, Teisena ja rõhutab seda oma raamatutes ning intervjuudes. Kuid ei ole nii lihtne täielikult katkestada sidemeid Venemaa venelastega ja Ivanov tunnistab selle olukorra keerukust: „Teil [välismaa ajakirjanikel] on lihtne: Putin on paha. Nõus, on paha. Ainult et mina ei ole Venemaa kodanik, seda esiteks. Aga teiseks, meie jaoks tähendab „Putin on paha” enda küljest miljonite inimeste äralõikamist, lõikad sõbrad ja sugulased enda küljest ära ja jooksed verest tühjaks.” (Ivanov 2021: 111) (Tuleb märkida, et kõik analüüsitud teosed on kirjutatud enne 2022. aasta veebruari.) Skulskaja on oma väljaütlemistes vene lugejate kohta ettevaatlikum, mis tuleneb kahtlemata asjaolust, et nende ring hakkas kujunema juba 1990. aastatel. Näiteks romaanis „Simson lahkub juuksuri juurest” (2020) kritiseerib ta pigem Venemaa poliitikat kui üksikisikuid. Samal ajal ei säästa Skulskaja kohalikke eesti ja vene poliitika- ning kultuuritegelasi, kes on romaanis tähistatud sarkastiliste väljamõeldud nimedega, kuid pole raske aru saada, kes on kes. Nagu ta on intervjuus märkinud, julges ta selles romaanis esimest korda kirjutada eestlastest ja venelastest. Eelnevates teostes piirdus ta intervjuude ja Eesti avaliku elu tegelaste tsiteerimisega. Eestlastest rääkides on ta olnud ja on väga ettevaatlik. Pealegi tundub talle eestlastest kirjutades, et tal „ei ole selleks õigust” (Skulskaja 2022a), pidades silmas sisemise valmisoleku puudumist rääkida Eestist ja eestlastest. Seotud on see sellesama probleemse identiteediga. Enda identiteedi väljendamine eeldab, et Teine on vabalt kritiseeritav. Eesti vene intelligents aga tunneb, et „neil ei ole seda õigust” eestlaste suhtes. Selle tulemusena eelistatakse keskenduda Venemaa venelastele või vaikida.

Ivanov on sama probleemi kirjeldanud järgmiselt: „Siin elavatel venelastel on „mina” mähitud mingisugusesse vatti ja justkui varjatud kummimaskiga. Nad on nagu jalgratturid: kiivris ja põlvekaitsmetega. Need on inimesed, kes on harjunud teiste inimestega kokku puutuma, ilma oma „mina” näitamata.” (Ivanov 2022a) Eesti­venelased tunnevad end Venemaa ja Eesti „vahel”. „Seni, kuni sind Venemaa ja Euroopa vahel sakutatakse … oled sa ikka veel siin, omal maalapikesel, sa pead ikka veel midagi tegema, iseendaks jääma ja iga oma teo eest vastutama” (Ivanov 2022b: 228). Seejuures on huvitav, et just selline liikumine – venelastest Venemaalt eurooplasteni, keda ei määratleta geograafia, vaid normide ja väärtuste kaudu – määratleb ka Eestit omamoodi ülemineku olukorrana.

Identiteedi määratlemine on alati protsess, mis on täis alguses paradoksaalsena tunduvaid ideid. Selle näitena toon lõigu Ivanovi romaanist „Õuduste teater”.

Kas mina ei ole siis mõelnud, kuhupoole jooksen, kui Vene tankid Eestisse tulevad? Kas ei ole ma vaimusilmas näinud Laagna teel Vene sõdurite tõkkepunkti? Kõigile soovijaile antakse võimalus riigist lahkuda, unistasin ma. Pagen Soome, kinnitasin ma endale ja rahunesin. Selle asemel, et häbeneda seda haledat rahunemist, unistasin ma, et Venemaa vallutab Eesti – sel moel oleksid kõik mu mured hoobilt lahenenud: minust saaks pagulane, kes võiks seaduslikel alustel endale tissi otsida. Häbi!! (Ivanov 2022b: 85)

Esmapilgul võib seda mõttekäiku mõista nii, et kui Venemaa okupeerib Eesti, saab peategelane oma elu paremini sisse seada. Siiski ei saa piirduda nii sirgjoonelise tõlgendusega: siin ristuvad mitmed olulised liinid tänapäeva eestivenelaste määratlemise diskursusest. Esiteks on siin esil eestivenelaste võõrandumine Eesti ühiskonnast, kuna sotsiaalsed probleemid Eestis ei ole leidnud lahendust. Teiseks avaldub selles lõigus usaldus Eesti meedia vastu, kus on aastaid arutatud Venemaa võimalikku sissetungi Baltikumi. Kolmandaks väljendub Ivanovi teoses usk euroopalikesse väärtustesse – aga mitte Eestis, vaid väljaspool seda. Eestit on kujutatud pigem liminaalse paigana, kus euroopalikud väärtused pole veel juurdunud. Neljandaks ja olulisimana: Venemaa on eeltoodud mõttekäigus vaenlane, ja mõte, et vaenlase sissetung ning sõda võiks kaasa tuua isiklikke hüvesid, on tegelase silmis vastik ja häbiväärne. Ivanovi tegelase jaoks, kes oma mõtetest kohkub, pole oluline rahvuslik kuuluvus ega kodakondsus. Jutt on üldinimlikest, universaalsetest väärtustest, kuigi osa tegelase probleemidest on seotud just sellega, et kõiki tema mõtteid tõlgendab ühiskond läbi rahvuse prisma.

 

Kokkuvõte

Milline identiteedi määratlus domineerib eestivenelaste diskursuses? Küsisin seda intervjuudes ja sain mõlemalt kirjanikult sarnase vastuse: nad ei määratle end ei Venemaa ega Eesti kaudu, vaid nii, et nende sümboolne kodumaa on vene kirjandus. See pole seotud Kremli poliitikaga, kuigi mõlemad kirjanikud on praegu karmilt sõjavastased. Sarnased mõtted on Eestis kõlanud juba pikka aega. Nii rõhutati juba 2000-ndatel, et venelased peavad „jääma venelasteks keeles ja kultuuris, oma rahvuslikus identiteedis, kuid samal ajal olema lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud, kes on integreerunud Eesti ühiskonda” (Fiškina 2000: 179). Muidugi, tänapäeval, mil valitseb tendents vene kultuuri politiseerida, võib selline arusaam olla problemaatiline. Arutelud selle üle, kuidas „tänapäeva maailmas liigub venelikkusest palju versioone” (Finkelstein 2019: 328), on aga kestnud juba mõnda aega ja näiteks kollektiivne monograafia „Global Russian Cultures” (Platt 2019) toob esile, et vene ­kultuurimaastik ongi väga mitmekesine ega piirdu pelgalt Venemaaga, vaid avaldub ja areneb eri riikides täiesti erineval viisil. Eesti venekeelse elanikkonna jaoks loob Venemaa lähedus ja valus ajalooline kogemus erilise identiteedi diskursuse välja. Ühest küljest ei ole eestivenelaste jaoks lihtne nimetada eestlust Teisesuseks, identiteedi määratlemine Eesti ühiskonna ees süüdi olemise kaudu ei saa olla produktiivne ja viib pigem eraldatuse kui integratsioonini. Teisest küljest on näha mittemõistmise süvenemist Venemaalt pärit venelaste ja eestivenelaste vahel, eriti praeguse sõja kontekstis. Enamikul eestivenelastest elavad aga Venemaal sugulased ja sõbrad ning neid suhteid on võimatu kõrvale heita. Just seetõttu ei paku venekeelne eesti kirjandus üksnes Venemaalt ja Eestist pärit venelaste vastasseisu, vaid kogu nende suhete ümbermõtestamist.

Artikli aluseks olev projekt ei pretendeeri sotsioloogilisele täpsusele ja isegi paljudele vene keelt kõnelevatele Eesti inimestele võib Venemaa venelaste kui Teiste idee tunduda ootamatu. Venekeelses ilukirjanduses aga avaldub see mõte üha tihemini ja on oluline eriti nüüd, mil seoses Venemaa vallandatud sõjaga on Baltikumi integratsiooniprotsesside probleemid varasemast veelgi teravamaks muutunud. Artikliga seotud uurimistöö eesmärk on identiteedi diskursuse sisemiste, varjatud suundumuste väljaselgitamine, võimaldamaks näha selliseid tahke, mida on mõnikord peaaegu võimatu sõnastada avalikus ametlikus diskursuses. Eesti puhul, arvestades ­eestivenelaste keerulist suhet venekeelse meediaga, näib just ilukirjandus olevat sellise uurimuse olulisim allikas, kuna tsensuuri surve on selles minimaalne ning autoritel on võimalus pakkuda lugejale nii oma kogemust kui ka peegeldada identiteedi arengute üle arutlemise keerukust. Käsitletud romaanide põhjal tuleb esile, et just „venelaslikkus” ja mitte „eestlus” on saanud selleks alaks, kus väljendub ligimestel vahe tegemine. Venelastest Venemaalt, mitte eestlastest saavad Teised, kellega võrdlevad ennast Eestis elavad venelased.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1052 „Rahvuslik identiteet ja Eesti-Venemaa suhted: pikiuuring eliitide ja masside diskursuste kohta”.

 

Elena Pavlova (snd 1975), PhD, Tartu Ülikool, sotsiaalteaduste valdkond, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teadur (Lossi 36, 51003 Tartu), elena.pavlova@ut.ee

 

Siinses artiklis kutsun lugejat kasutama oma kujutlusvõimet. Mõelge, et on juuni õhtu 1930. aastate lõpul ja et te näete rongi või võib-olla olete ise rongis, mis sõidab Tallinnast Tartusse, ja ühes vagunis istuvad kaks naist. Üks neist on Virginia Woolf (1882–1941), XX sajandi üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, ja teine Leida Kibuvits (1907–1976), praeguseks pigem unustatud eesti kirjanik samuti XX sajandist, kes oli omal ajal tuntud ja tunnustatud. Kaks naist tõstavad pilgu oma raamatutelt ja märkavad teineteist, nad alustavad vestlust ja avastavad, et nad mõlemad kirjutavad romaane ja et nende raamatud sisaldavad sarnaseid ideid. Kibuvitsa käes on tema romaan „Rahusõit” (1933) ja Woolfi käes tema äsja valminud essee „Kolm gini” (1938).

Woolf (1992: 130) küsib „Kolmes ginis”: „[---] mida tähendab naise jaoks „patriotism”? Kas tal on samad põhjused Inglismaa üle uhke olla, Inglismaad armastada, Inglismaad kaitsta” nagu tema vendadel ja isal? Ei, järeldab Woolf, sest patriotismi on defineerinud mehed meeste jaoks ning patriotism on tihti seotud patriarhaadiga, peaaegu alati ka agressiivse ja imperialistliku rahvuslusega (vt Heywood 2017: 175–187). „Kolm gini” pole eesti keelde tõlgitud, kuid see pikk ja (kuri)kuulsalt poleemiline essee pole tähtis ainult möödunud sajandi Inglismaale ja sealsetele aruteludele, vaid ka praegu, mõistmaks möödunud sajandi eesti kirjanduse suhet rahvus­lusega. Hoolika vaatluse ja kriitilise analüüsi kaudu selgitab Woolf oma teoses, tuues näited hariduse, töö ning eraelu valdkondadest, kuidas patriotism ja rahvuslus, mis tihti eeldavad halvakspanu, üleolevat suhtumist või lausa vägivalda „võõra” rahva vastu, langeb kokku vägivallaga koduses sfääris (Woolf 1992: 240) ning sellega, et naisi on läbi sajandite eemal hoitud avalikust elust, haridusest, tööst, varast ning üldisest iseseisvusest. Niisiis on Inglismaa pakkunud hüvesid ainult meestele ning kuulunud peamiselt meestele. Woolfi „Kolm gini” on vastus fiktiivse ja nimetu, ent samas tähtsa ja haritud mehe kirjale, kes küsib Woolfilt, naiselt, kuidas peatada ja ennetada sõda (Woolf 1992: 125). Woolf võtab kolm aastat aega, enne kui ta kirjale vastab, sest vastus temalt kui naiselt, kes on ühiskonna kujundamisest kõrvale jäetud, tundub võimatu. Ent siiski näib Teise maailmasõja eelõhtul, ajal, mil fašism Euroopas pead tõstab, kirjale vastamata jätmine võimatu. Woolf arvab, et parim meetod, millega naised saavad sõdade vältimisele kaasa aidata, on moodustada n-ö väljajäetute kogukond (ingl outsiders community), mis eksisteeriks eraldi patriarhaalsest ühiskonnast ja toetuks teistsugustele väärtustele – sellesse kuuluksid luuletajad, kunstnikud, õpetajad, kes ei sõltu olemasolevast süsteemist. Kuid säärase väljajäetute kogukonna ­loomine tundub Woolfile kauge tulevikulootus. Nii pakub Woolf annetusena kolme gini¹ kolmele juba ülesehitatud valdkonnale, et aidata naistel avalikus sfääris oma koht leida ning kaasa rääkida: naiste kolledžile, naiste tööhõivet soosivale ühingule ning viimase gini sõjavastasele ühingule. Ent neid ginisid jagades on Woolf ­skeptiline: ta ei usu, et patriarhaadi meetmed sõja vastu päriselt sõdu ennetada võiksid. Pigem on tema meelest sõdade ärahoidmiseks vaja ühiskonna radikaalset ümberkorraldust, mis algab ühiskonna ümbermõtestamisest ja ühtlasi eeldab selle ümbermõtestamist, kuidas ühiskond ja rahvusriigid naisi näevad, kujutavad ja kohtlevad. Woolf lootis, et kolm gini nendes kolmes valdkonnas panustavad sellesse ümber­korraldamisse.

Kuigi XX sajandi alguse Eesti rahvuslus on väga erinev Ühendkuningriigi ekspansiivsest, imperialistlikust rahvuslusest samal ajal, aitavad Woolfi „Kolmes ginis” esile toodud ideed Kibuvitsa teostes kujutatud rahvuslust paremini uurida. Nimelt vaatab ka Kibuvits „Rahusõidus” muu hulgas seda, milline on ja võiks olla naise roll rahvuse, riigi ning rahvusriigi kujunemisel. Siinse artikli jaoks on raamatu kesksemaid lauseid järgmised: „[---] kui mehed tapavad sõjas kodu kaitseks, siis on nad kangelased”, aga „kui naine üksikult ennast ja oma väikest kodu [---] kaitseb, siis on ta mõrtsukas. Ja julm muidugi. Siis uuritakse ta kolbakuju ja käekirja [---]. Leitakse, et nende omanik juba sünnilt mõrvar” (Kibuvits 2003: 120; edaspidi viitavad teosele leheküljenumbrid).² Need tsitaadid peaksid näitama, et „Kolm gini” ja „Rahusõit” kannavad võimalusi kriitilisteks dialoogideks, mida püüan avada transnatsionaalsete feministlike modernismiuuringute kontekstis. Eesmärk on näidata, et kui lugeda „Rahusõitu” „Kolme gini” valguses, selgub, et Kibuvitsa romaan kritiseerib 1930-ndatel esile kerkinud traditsioonilisi soorolle, mille ta seob sama aja rahvus­lusega. Nii Woolf kui ka Kibuvits kritiseerivad patriarhaalset patriotismi ning proovivad ette kujutada midagi, millele võib praegu viidata kui feministlikule armastusele „oma” maa vastu, mis ei ole rangelt määratletud kunstlike, poliitiliste riigipiiridega, vaid sõltub indiviidi afektiivsest ehk tunnetuslikust suhtest selle konkreetse geograafilise kohaga, kus ta elama juhtub.

 

Kibuvitsa looming ja „Rahusõit” transnatsionaalses feministlikus modernistlikus kontekstis

Woolfi ja Kibuvitsa kujutletavat kokkusaamist ja sellele järgnevat dialoogi võib käsitleda kui kriitilist looloomet Saidiya Hartmani (2008) mõttes (ingl critical fabulation). Selle meetodi lõi Hartman, mõeldes ennekõike mustanahalistele naistele Atlandi orjakaubanduses. Kuid Hartmani kriitiline looloome rõhutab üldiselt, et arhiivid paljuski vaikivad: näiteks kui vaadata arhiive orjakaubanduse või kolooniate loomise kohta, siis ei kooru sealt välja ühtki orjastatud naise isiklikku lugu nende enda perspektiivist, nad on pelgad nimed või kaubandusobjektid valgete kolonistide pilgu all (Hartman 2008: 5–9). See aga ei tähenda, et nimede taga pole indiviide oma kogemustega. Hartmani mõte on seega tähtis ka väljaspool Atlandi orja­kaubandust: ajalugu ei saa kokku panna ainult kirjalike, n-ö ametlike arhiivide ja neis säilitatavate dokumentide põhjal. Säilinud allikate vaatamisel ja uurimisel on vaja kriitiliselt mõelda sellele, kes on need säilinud dokumendid loonud ja otsustanud, et need tuleb alles hoida. Samuti tuleb silmas pidada, millised dokumendid, fotod ja allikad on puudu. Kriitilist hoiakut on vaja selleks, et täita lüngad ja luua minevikust terviklikum pilt. Selline allikakriitilisus pole arhiividele tuginevas töös ebatavaline, kuid Hartmani järgi on tähtis, et neid lünki võib loominguliselt täita (ja seda peab tegema). Arvan, et sellist poolloomingulist meetodit on XIX sajandi lõpu ja XX sajandi esimese poole Eestis kirjutavate naiste töö ja elu uurimisel nii mõnelgi hetkel vaja, sest arhiivid ning seni kirja pandud kirjanduslugu ja -kriitika paljuski kas vaikib või on kallutatud meeste poole, luues vale arusaama, et naised kas ei kirjutanud üldse või ei kirjutanud piisavalt hästi, et neid mäletada.

Arhiivimaterjalid ei näita, et Kibuvits oleks Woolfist teadlik olnud. Pole ka võimalik, et Woolf oleks Kibuvitsa lugenud, sest Kibuvitsa pole teistesse keeltesse tõlgitud.³ Kibuvitsa päevikuid pole säilinud ning Eesti Kirjandusmuuseumis on alles vaid mõni tema kiri – arhiivid vaikivad, suuresti seetõttu, et nõukogude ajal võis isiklike kirjutiste säilitamine saada saatuslikuks. Arhiiviallikatele tuginedes on raske kindlaks teha, mis tasemel Kibuvits inglise keelt valdas ja kas ta Woolfi luges.⁴ On aga teada, et Kibuvits valdas saksa keelt ja tõlkis näiteks Johann Wolfgang von ­Goethet.⁵ Pole võimatu, et Kibuvits võis jõuda Woolfini saksa keele kaudu. Kuid minu eesmärk pole sellist kokkupuudet arhiiviallikate põhjal tõestada, vaid Hartmanile tuginedes käivitada Woolfi ja Kibuvitsa loomingu kriitiline arutelu. Sellisel dialoogil on kaks eesmärki. Esiteks tuua rohkem tähelepanu ühele andekale, kuid tänapäeval pigem unustatud eesti prosaistile XX sajandi esimesest poolest – ajast, millest mäletatakse peamiselt meeste kirjutatud romaane. Teiseks soovin tuua esile „Rahusõidu” tähtsust 1930-ndate Euroopa kontekstis, asetades Eesti (kirjanduse) ajaloo laiemasse ruumi väljaspool Eestit.

Enne kui Woolfi ja Kibuvitsa kujutletava kohtumise ja „Rahusõidu” lähi­lugemise juurde naasen, ongi vaja veidi avada konteksti, kus nad teineteisega tutvuda ­oleksid võinud. „Rahusõit” ilmus ajal, mil Hitleri fašistlik natsionalism lääne poolt ning ­stalinism ida poolt olid muutumas üha suuremaks ohuks Euroopas valitsevale rahule. Kuna eesti rahvas oli hiljuti, suuresti XIX sajandi teise poole rahvusliku liikumise tulemusena saavutanud ka poliitiliselt rahvusriigi staatuse, oli rahvusliku uhkuse ja patriotismi arendamine ja säilitamine tähtis, et vältida värske oma­riikluse kaotamist. Liisi Veski (2023) on välja toonud, et kui 1920-ndate Eestis valitsesid suhteliselt demokraatlikud suunad, sh naiste kaasamine ühiskondlikku ellu, siis 1930-ndateks oli Euroopas toimuva valguses ka siin Hitleri fašismi mõju tuntav;⁶ Eestis ilmnes fašism ennekõike vapside liikumisena. Paradoksaalselt tekkis vapside võimu ennetamiseks kohalik Konstantin Pätsi juhitud autokraatia, milles hakati naiste rolli konservatiivselt suhtuma – seda seostati ennekõike koduse sfääri ning emadusega (Hinrikus 2008; Põldsaar 2008; Koobak, Marling 2014; Annuk 2021; Karro 2022). Säärane ajalooline kontekst, kus omariiklus oli äsja kätte võidetud, kuid püsis pidev hirm, et nii idast kui ka läänest peale tungivad jõud võivad selle lammutada, mõjutab paratamatult seda, kuidas luuakse kirjanduskaanoneid ning keda kaanonisse lubatakse.

Järgides Rutt Hinrikuse (2008) tööd Noor-Eesti kirjutavatest naistest XX sajandi alguses, väidan muu hulgas üldiselt, et Kibuvitsa nagu ka teisi XX sajandi esimese poole naiskirjanikke ei nähtud meestega võrdväärsetena – seda hoiakut süvendasid riigi loomisel ja hoidmisel traditsioonilised soorollid. Selline hoiak on mõjutanud praeguseni seda, keda meie kirjandusajalugu paremini mäletab. Hinrikuse artikkel, mis küll keskendub peamiselt meesautorite loomingule ning naise kujutamisele nende loomingus ning nende autorite suhetele naistega, on tähtis, sest ­selgitab, kuidas alates XX sajandi algusaastatest kuni Kibuvitsa kirjandusliku tegevuseni on vähesed naisprosaistid kanoniseeritud ehk jõudnud nende autorite sekka, keda õpetatakse koolis, keda uurivad kirjandusteadlased ning kelle looming jõuab laiema ­avalikkuse teadvusesse filmide, näidendite jm kaudu. Siinkohal võib mõelda, kui palju oleme koolis XX sajandi esimese poole Eesti naiste proosaga kokku puutunud ja kas A. H. Tammsaare, Oskar Lutsu, Friedebert Tuglase ja August Gailiti kõrval tuleb pähe ka mõne naise romaan. Jättes erandid kõrvale, võib üldistavalt väita, et kanoniseeritud naised on pigem luuletajad, nagu Lydia Koidula või Marie Under. Ka Betti Alverit teatakse ennekõike luuletajana, mitte prosaistina. Konkreetsemaid näiteid esitab siinses teemanumbris ilmuv Eve Annuki artikkel, mis muu hulgas vaatleb (kohustusliku) koolikirjanduse soolistatust (Annuk 2023).

Üks põhjus, miks kaanonid on soolistatud, on seotud XX sajandi alguses valitsenud misogüüniaga naissoost kirjanikesse ning nende loomingusse suhtumisel, mis ei tohiks enam üllatus olla – sellest on kirjutanud Rutt Hinrikus (2008) ning Eve Annuk (2021), tuues rohkelt näited tollastest arvustustest naiste romaanidele. Sootundlikult ja feministlikult on varase Eesti naiste proosa kohta kirjutanud ka näiteks Lea Rojola (2009), Leena Kurvet-Käosaar (2006) ja Tiina Ann Kirss (2006). Meeste tekstidest feministlikust perspektiivist on kirjutanud Mirjam Hinrikus (2011) ning Merlin Kirikal (2022). See üldine kontekst, kus kirjutav naine ei olnud võrdne kirjutava mehega, on mõjutanud ka Kibuvitsa loomingu saatust. Kui Maarja Vaino (2012) töö on äärmiselt oluline faktiline vundament, mis avab Kibuvitsa loomingu saatust tema eluloo kaudu, keskendudes ennekõike nõukogude ideoloogia mõjule, siis ei tohiks mööda vaadata ka eelhoiakust, mis tuleneb sellest, et Kibuvits oli naine. Näiteks kannab 1936. aastal Vabas Maas ilmunud intervjuu Kibuvitsaga pealkirja „Naise teoseist kaovad poos, šest ja sädistamine alles pärast viiekümnendat elu­aastat” (A. K. 1936). Sakalas ilmunud „Paradiisi pärisperenaise” arvustus (Aele 1934) kandis aga pealkirja „Noore naiskirjaniku naiselik romaan”. Need on vaid üksikud näited sellest, et naiste ja sealhulgas Kibuvitsa loomingu arvustamisel toodi tihti välja nende naiselikkus ning sugu, mis implitsiitselt viitas sellele, et nende looming pole päris võrdne meeste omaga.

Minu arutluse teine osa ongi seotud Kibuvitsa loominguga, mille unarusse vajumisel on mitmeid põhjuseid: nagu ülal mainitud, tema sugu; keeruline retseptsioon, mis on tingitud ideoloogiate vahetusest; ning uurijate vähesus. Kuid samuti on võimalik, et Kibuvits on praeguseks vähetuntud ja akadeemiliselt vähe uuritud nimi, kuna tema tekstid, sealhulgas „Rahusõit”, ei kujutanud naisi traditsioonilises ema või naise rollis, mis oleks tolleaegset rahvuslikku vaimu paremini ülal hoidnud. Kibuvitsa looming on väga kriitiline patriarhaalsete soorollide suhtes, mis positsioneerivad naist kui passiivset rahvuse taastootjat, sünnitajat ning meest kui aktiivset rahvuse loojat. On tõenäoline, et Kibuvits oli kursis Johan Laidoneri, Konstantin Pätsi ja teiste ­rahvusmeelsete sõnavõttudega endast kui riigi „isadest” ehk tähtsatest meestest, kes riiki juhtisid (Veski 2023), ent kuna allikaid Kibuvitsa isiklikust lugemusest napib, peabki siinkohal kasutama Hartmani kriitilist ettekujutust ning aimama Kibuvitsa loomingu kaudu, et ta kritiseeris oma kirjatöös rahvusriiki, mis jätab naised ja etnilised „võõrad” sellest välja.⁷ Näiteks oma romaanis „Manglus Sepapoeg” (1936) kritiseerib ta eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” (1857–1861) n-ö kangelase vägivaldset mehelikkust, ning nagu mainitud, ka „Rahusõidus” kerkivad esile küsimused naise rollist oma kodu ja maa kaitsmisel. Veel on Kibuvits avaldanud viis omanäolist romaani: „Soomustüdruk” (1932, redigeeritud versioon 1957, 1986), „Rahusõit” (1933, taastrükk 2003), „Paradiisi pärisperenaine” (1934, 1977), „Kass arvab, et…” (1936, 1977) ning „Manglus Sepapoeg” (1936, taastrükk 2003). Enamik neist, nagu ka arvustused välja toovad, vaatleb elu naise pilgu läbi – ainult „Kass arvab, et…” vaatleb seda kassi pilgu läbi.⁸ Kibuvits on ja oli tõenäoliselt enim tuntud „Soomustüdruku” ning „Paradiisi pärisperenaise” poolest. Viimast retsenseeris ka A. H. Tammsaare 1934. aastal. Nagu Vaino välja toob, kirjutab Tammsaare, kes ­kergekäeliselt kiidusõnu ei jaganud, et „Paradiisi pärisperenaises” on tuntav „jumalik säde” (Kenk 2015: 25). Ent ometi ei ole Kibuvits tänapäeval pea üldse tuntud meie laiemas kultuurilises teadvuses. Tema looming ning selle uuenduslik esteetika ja terav, kuid ennekõike tunnetuslik ühiskondlik kriitika pole tänapäeva lugejale palju teada.⁹

Võimalusi Kibuvitsa loomingut esile tuua on mitmeid, näiteks siinne kogumik sajanditagustest eesti naisprosaistidest. Kibuvitsa võiks asetada ka interdistsiplinaarsesse dialoogi XX sajandi esimese poole kunstnikega, sest Kibuvits käis Pallase kunsti­koolis, illustreeris oma teoseid, tikkis ja heegeldas isiklikke esemeid ning tema kirjanikustiil on lähedane kunstniku pilgule, mis kirjeldab detailselt maailma tekstuure ning värve. Tähtis on ka edasine võrdlev analüüs näiteks Tammsaare ja Semperi või Jaan Oksaga, kelle tekstidest võib leida vasakpoolsuse jälgi ning (maru)­rahvusluse kriitikat. Siinne artikkel on Kibuvitsa „Rahusõidu” avamise raamiks aga valinud transnatsionaalsed feministlikud modernismiuuringud, et nüansseeritumalt ning rahvusvahelisemalt jätkata juba Eestis tehtud feministlikku ja soouurimistööd, mida ülal mainisin, jäädes selle numbri taasavastustööle kohaselt naiste loomingu ja XX sajandi esimese poole kirjanduse juurde.¹⁰ Just transnatsionaalne feministlik arutelu saab hiljem paremini avada dialoogi näiteks Eesti kunsti ning mees­autorite ­tekstidega, sest selles modernistlikus raamis leiavad naisautorid endale ­kirjandusloos kriitiliselt mõtestatud ja üldist kultuurilist konteksti arvesse võtva koha. Sellistesse aruteludesse võib paigutada ka siinses numbris avaldatud artikli Reed Mornist ja Djuna Barnesist (Marling 2023), mis avab uusi viise eesti naiste proosa mõistmiseks ja väärtustamiseks.

Transnatsionaalse feministliku modernismi raam on tähtis, kuna XX sajandi esimesse poolde jääva Kibuvitsa loominguga seoses on möödapääsmatu rääkida modernismist, mida seostatakse üldiselt ja endiselt (Lääne-)Euroopas just selle ajaga. Käsitlen „Rahusõitu” kui modernistlikku teost, et vaadata eesti kirjandust 1930-ndate Euroopa kontekstis. Minu lähenemine on geograafiliselt laienev, kuid ajaliselt traditsiooniline, mõeldes XX sajandi esimese poole kirjandusele. Rohkem kui modernismi periodiseerimine või range definitsioon huvitab mind XX sajandi algus – aeg, mil nii Kibuvits kui ka Woolf elasid ja kirjutasid ning mis on nende teoste tegevusaeg. Mõneti oleks minu lähenemises kohasem rääkida XX sajandi alguse uuringutest, ent see on liiga lai valdkond ning dialoogid, mida „Rahusõit” inspireerib, avanevad just feministlike transnatsionaalsete modernismiuuringute kaudu. Mängin mõttega, et modernismiuuringute vähene arvestamine ja läbikirjutamine Eesti kirjandusteaduses võib olla üks põhjusi, miks Kibuvits ja ehk veel mõni naine on varju jäänud.¹¹

Eestis on modernismiuuringuid peamiselt avanud Tiit Hennoste (2016) ning Indrek Ojam (2018), kes keskenduvad metatekstidele ja valdavalt meessoost autorite loodud ilukirjandusele. Kui Mirjam Hinrikus (2011) pakub sooteadlikku lähenemist modernismi ja dekadentsi uurimisele, siis teeb ka tema seda ennekõike meessoost autorite kaudu. Ojam (2018: 541) toob õigustatult välja, et taasiseseisvunud Eesti kirjandus­kriitikas modernismialane arutelu peaaegu puudub ning uuritud on eelkõige postmodernismi. Üks selle põhjustest võib olla, et modernismi on tavapäraselt enne „uusi modernismiuuringuid” (Mao, Walkowitz 2008) defineeritud rangelt kui Lääne-Euroopa XX sajandi esimese poole kunstisuunda. Sealjuures on tihti keskendutud kanooniliste meesautorite James Joyce’i, T. S. Elioti, Ezra Poundi (aga ka Woolfi ja Gertrude Steini) tekstide uurimisele peamiselt stiili ja vormi vaate­punktist. Uued modernismiuuringud hõlmavad geograafilist laienemist, vaadates Lääne-Euroopast kaugemale, ning feministlikke ja muid vähemustele orienteeritud perspektiive, mis aitavad varasemat ranget definitsiooni avardada ning on tundlikud konteksti suhtes, kus uuritavad tekstid kirjutatud on. Geograafilise fookuse avardumisega on paratamatult laienenud modernismi ajaline raam. Uutes modernismiuuringutes räägitakse nüüd modernismidest mitmuses, sest modernismi esines eri paikades eri ajal.¹²

Nendest suundadest lähtudes problematiseerin selles artiklis ka Euroopa mõiste ümber domineerivat diskursust transnatsionaalsetes modernismiuuringutes. Alys Moody ja Stephen Ross juhivad oma ulatuslikus globaalsete modernismide anto­loogias tähelepanu sellele, et „Euroopa perifeersed kultuurid ning põlis- ja vähemus­kultuurid tuumikriikide sees on tuntavad pimetähnid”, nende „kogumik keskendub enam-vähem ainult poolperifeerse ja perifeerse modernismi tekstidele piiratud mahu tõttu ja seepärast, et Euroopa ja USA tekstid on juba laialdaselt antoloogiates avaldatud ja kättesaadavad” (Moody, Ross 2020: 2). Idee, et n-ö perifeersed Euroopa kultuurid on tuntavad pimetähnid, on paradoksaalne koos järgmise lausega, mis ­väidab, et Euroopa tekstid on laialdaselt antologiseeritud ja kättesaadavad. Tõsi, anglo­ameerika ja Lääne-Euroopa (nt prantsuse, saksa, inglise ja iiri) kirjandus on rahvusvaheliselt hästi kättesaadav, kuid nagu Moody ja Ross ise (endale vastu) ­väidavad, siis hulga Euroopa perifeersete või põlisrahvaste tekstid ei ole tähelepanu saanud. Minu eesmärk ei ole vähendada endistele koloniaalmaadele keskenduva transnatsionaalse töö tähtsust, vaid näidata, et saame arendada nüansirikkamat arusaama trans­natsionaalsetest modernismidest, kui kaasame need Euroopa pime­tähnid, mille hulka kuulub ka Eesti.

Ojami (2018) lähenemine on panustanud Eesti kontekstis just sellisesse modernismi(de) mõistmisse, mis lubab modernismi defineerida väljaspool Lääne-Euroopat ning XX sajandi esimest poolt ning sõltumatult Lääne-Euroopa kriteeriumidest. Tuues välja, et Eesti kontekstis saab rääkida modernismist nii XX sajandi alguses kui ka 1990-ndatel, selgitab Ojam, kuidas esimese perioodi modernismi võiks mõista:

XX sajandi alguses toimus modernismi sildi all eelkõige võitlus keelelis-stilistilise pluralismi ja erinevate stiilikoodide üldaktsepteeritavaks saamise eest, samuti kitsalt rahvusekeskse kirjandusmudeli esteetilise laiendamise eest. Modernne või modernistlik kirjandus tähendas siis eelkõige kultuurisemiootilises mõttes a u t o n o o m s e t kirjandust, mis ei oleks enam ühegi (nt rahvusliku või romantilise) ideoloogia teenistuses ja võimaldaks kujutada erinevaid kogemusi ja isiksusi. (Ojam 2018: 556)

Esiteks langeb Ojami arusaam kokku nii Jessica Bermani (2018) kui ka Paul Saint-Amouri (2018) omaga, mille kohaselt pole modernism midagi, mille olemasolu saab tõestada, „märgistades teatud kastid või näidates, et teos vastab mõnele kriteeriumile, mis kinnitaks selle meisterlikkust” (Saint-Amour 2018: 452). Nende kohaselt on modernism pigem keelelis-stiililine, esteetiline vastus või vastuhakk teatud ­kultuurilistele ja ühiskondlikele eripäradele (siinkohal näiteks Eestis rahvusriigi ehitamise püüd ja rahvusmeelne kirjandus) kindlas geopoliitilises ja ajalises kon­tekstis. Kuid nagu Saint-Amour ja Berman märgivad, ilmneb selliseid spetsiifilisi ajalisi ja ruumilisi kontekste uurides siiski teatud muster (mida nad nimetavad puutepunktidest ja vastuoludest koosnevaks võrestikuks), mis ühendab eri paikade erinevaid modernisme ja mida ei saa lõpuni mõista, uurides üht kohta eraldatuna teistest.

Teiseks, tähtis on Ojami tsitaadi lõpp, mis rõhutab modernistliku kirjanduse autonoomiat kujutada erinevaid kogemusi ja isiksusi. Kuid millistest erinevatest kogemustest ja isiksustest saab rääkida, kui uurida peamiselt meesautorite tekste, mille peategelased on samuti mehed? Berman pakub välja:

[---] igasugune arutelu transnatsionaalse või maailmakirjanduse üle peab samuti arvestama sellega, milliseid (või kelle) kehaliste ja elatud kogemuste [embodiment] ja ­sooliste identiteetide eeldusi rahvuse mõiste endas kannab. Transnatsionaalsed modernistlikud uurimused peaksid korraga vaidlustama rahvuslike režiimide normatiivseid mõõtmeid ja küsitlema nende aluseks olevaid kehastatud [embodied] identiteedi süsteeme. (Berman 2018: 18)

Naissoost kirjaniku Kibuvitsa romaan, mis keskendub ekstsentrilisele naisele Euroopa ääremaal ajal, mil see maa oli äsja saavutanud iseseisva rahvusriigi staatuse, pakub huvitavat ning kriitilist sissevaadet selle iseseisvuse tingimustesse: ühelt poolt on vaatluse all patriarhaalne patriotism ning teiselt poolt on kujutatud kehalist ja meelelist ehk afektiivset suhet maaga. Paigutades teose transnatsionaalsetesse feministlikesse modernismiuuringutesse, saame hakata uurima XX sajandi alguse proosat (sh modernismi) ja sugu Eestis ning kaaluda, kuidas see uurimine võib lisada keerukust ja sügavust XX sajandi esimese poole eesti proosakirjanduse lugemisse ja aidata mõista selle suhet rahvuse kujunemisega – ning seda mitte ainult meeste sulest ilmunud tekste analüüsides. Nagu Anne E. Fernald (2013: 230–231) ja Berman (2018: 9–10) pakuvad, peavad transnatsionaalsed ja uued modernismi­uuringud integreerima naiste töö ja soo temaatika oma aruteludesse senisest tugevamalt, ja seda mitte naiskirjanike lisamise pärast, vaid loomaks arusaama, et sugu on igasuguse modernsuse ja modernismi ning selle arengu lahutamatu osa – mis on käesoleva artikli kontekstis oluline – seoses rahvusluse ja rahvusriigiga.

Fernaldi ja Bermani tähelepanekud naiste ja naiskirjanduse puudumisest on ­tähtsad Eesti kontekstis, kus juba mainitult praegused arutelud modernismi ja modernsuse üle on jäänud suuresti metatasandile ja meesautorikeskseks. See tendents tuleneb Eesti feminismi ja kirjanduskriitika keerulisest ajaloost, mis on tingitud Eesti geopoliitilisest asukohast ja ajaloost: Eesti on olnud Vene tsaaririigi osa (1710–1917) ning okupeeritud Nõukogude Liidu (1940–1941), Hitleri Saksamaa (1941–1944) ning siis jälle Nõukogude Liidu poolt (1944–1991). Kuigi geograafiliselt võiks Eestit pidada Põhja-Euroopaks, paigutab riigi piiritsooniline asukoht ja poliitiline ajalugu selle ka piirkonda, mida mõnikord nimetatakse Euroopa „halliks tsooniks” (Pachmanová 2010), Kesk- ja Ida-Euroopaks (Koobak, Marling 2014; Marling, ­Koobak 2017), „uueks” Euroopaks või „teiseks” Euroopaks, mis tänapäeval on justkui täielikult neoliberaalne ja läänestunud, kuid mis siiski pole „vana” Lääne-Euroopa (Suchland 2011). Teisisõnu: postkoloniaalsed lähenemised, mis mõjutavad suuresti ka transnatsionaalseid modernismiuuringuid, on Euroopa pannud võrduma ennekõike Lääne-Euroopaga. Narratiive, mis seostavad Euroopat üksnes läänega, kritiseerivad kõige teravamalt ja kõnekamalt Ida- ja Kesk-Euroopa teadlased, kes on propageerinud selle „teise” Euroopa kogemuste ja perspektiivide kaasamist.¹³ Lähenedes Kibuvitsale kui modernistile, et anda talle koht kirjandusuuringutes väljaspool Eestit, ühinen nende feministlike teadlastega nagu Madina Tlostanova (2012), kes rõhutavad dekoloniaalse lähenemisega pilku suunama ka Kesk- ja Ida-Euroopa ­riikidele. Selle asemel et keskenduda Baltimaadele või Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele üldiselt, pakun kohalikku lugemist, et anda konkreetne näide kehastatud teadmisest Eesti perspektiivis: nii minu, minu uuritava autori kui ka peategelase perspektiivis. Ainult siis, nagu väidavad Redi Koobak ja Raili Marling, võib tekkida „midagi uut, midagi, mis looks tõeliselt uue Euroopa avanemise, mis ei ole isandate ja alamate binaarsus, vaid erinevaid kehastunud teadmisi ja kogemusi arvesse­võttev ruum” (Koobak, Marling 2014: 340). Teisisõnu, alljärgnev ei sukeldu debattidesse periodiseerimisest ja selle ohtudest või vajalikkusest ega laiadest globaalsetest teooriatest, vaid on ühe teksti lähilugemine, et valgustada seda pimetähni Euroopa põlis- ja äärealadel, mida Moody ja Ross mainivad. „Rahusõiduga” töötades olen leidnud, et romaan sobitub traditsioonilisse modernismi ajaraami ning et selle erinevad tahud, mis puudutavad rahvus- ja naisküsimust, avanevad dialoogis kanoonilise modernisti Woolfi vähemkanoonilise esseega „Kolm gini”. Seega on mulle uute modernismi­uuringutega sarnaselt tähtis geograafiline laienemine, et vaadata Euroopa pluraalsust, kuid samuti on mulle feministlikust perspektiivist tähtis, et spetsiifiliste kontekstide võrdlusel oleks siiski ka teatud ühisnimetaja, mis aitab XX sajandi algusest alates mõista drastiliselt globaliseeruvat maailma ning naiste rolli selles.

 

„Rahusõit” kui meestekeskse rahvusluse kriitika

Sõna „rahusõit” viitab päeva viimasele rongile, mis tähistab aega minna voodisse, vajuda rahulikku unne. Peategelase abikaasa „tundvat juba õhust rahusõidu tulekut” (lk 45). Selle rutiini rahustava mõjuga kaasneb aga tegelaste kehale üsna sünge mõju. Rongi tulek täidab õhtu teatava ettekuulutusega rahu rikkumisest: „[---] nüüd oleks õhk nagu täis langevaid ja sealjuures kolisevaid munakive. Need hõõrduvad raginal. [---] Majake rappub, katus kõliseb.” (Lk 44) „Rahusõidu” peategelane Eege Praakli tunneb neid aistinguid oma kehas, kui ta voodis lamab või kui ta mööda raudteed rändab ja „õhuvool teda turjast haarab, kahekorra kokku käänab. Mütsti, kukub ta uperpalli teekraavi. Rat, rat, rat – lohe tuline hingeaur murdis Eege kõrvale [---].” (Lk 60). Teisisõnu, rongis, mis on väga levinud modernsust märkiv motiiv XIX sajandi lõpu ja XX sajandi esimese poole kirjanduses, on siin ühtaegu talletatud nii lubadus rahust ja rutiinist kui ka tunnetuslik oht, aimatav vägivald: näiteks Euroopas pead tõstev fašism, kuid ka naistevastane vägivald ja nende kahe puutepunktid.

„Rahusõidu” tegevus leiab aset täpselt määratlemata ajas ja kohas kevadel ja suve hakul, maanurgas kusagil soo ja raudtee lähedal. On teada, et riik on Eesti, ja on aimatav, et tegevusaeg on XX sajandi algus. „Rahusõidu” peategelane Eege elab selles maanurgas raudtee ääres tillukeses majas koos oma ämma Liisa ja abikaasa Sammuliga, kes töötab raudtee valvurina. Eege isa oli teadmata riigist pärit rändmuusik, kes peatus mõneks ööks Eege vanaisa pagarikojas, et mängida muusikat, paranedes üle tänava asuvas haiglas oma teadmata kohast saadud haavadest. On see ehk viide Esimesele maailmasõjale ja sellele järgnenud Vabadussõjale Eestis, mida ilma välismaalaste – Soome, Rootsi, Suurbritannia ja teiste lääneriikide – abita Eesti võitnud poleks? Arvestades Eege isa riiakat vanderselliloomust (lk 20, 95), võib haav muidugi pärineda ka pelgalt kõrtsikaklusest. Kõik, mis Eege isa Eestimaale maha jättis, olid mõned võõrkeelsed salmid ja Eege. Eege ema leidis neist riimidest Eege nime: „Soris sõrmedega läbi paar-kolm salmi seinal, peatus siis ühel sõnal” (lk 20). „Egen”, mis on „Eegele” lähedal, võib viidata rootsi keelele, ja tähendada ’oma, isiklik’. Anakronistlikult sõnale „eege” mõeldes võib ka märkida, et letseburgi keeles on eegen ’veider’, ’omapärane’ või ’ekstsentriline’. Kuid isegi kui saksa keelt osanud Kibuvits polnud teadlik letseburgi keelest, mida tollal tunti kui saksa dialekti, siis ka „oma” ja „isiklik” (või laiendatult siinses kontekstis ehk ka isikupärane) kirjeldavad Eeget tabavalt, sest ta on pärinud isalt tedretäpid, punased juuksed ja soovi luua kunsti – omadused, mis kõik võimendavad tema rolli rahvusnarratiivi mittesobituvana. Eege ei ole nagu tema „alandlik ja usklik” ema, kes oli blond ja suur (st hea lastekasvatuse ja kodutööde tegemiseks; lk 95), kuid Eege ei ole ka aktiivne ja isepäine nagu „Soomustüdruku” peategelane või nagu „Paradiisi pärisperenaise” naudingule ja loomingule ainupühenduv Eeva. Eege on mõneti tüüpiliselt naiselik: õrn, passiivne, vaikne. Ent seda tüüpilisust rikastab Eege etniline taust ja tema komme juba lapsepõlvest saati luua luuletusi, ümiseda riime ja tundideks oma mõttesse vajuda. Eeges võtab palet „punase habemega” isa välimus ning elab selle „riiaka reisiselli” vaim (lk 95). Eege isapoolne päritolu ja tema välimus on olulised, sest need viitavad teistsugususele, millesse võidi XX sajandi alguse Eesti ühiskonnas vaenulikult suhtuda: poliitilise riigi ehitamisel oli tähtis, et rahva moodustaksid head kodanikud, kes kannavad neile ettekirjutatud rolle.

See vaenulikkus avaldub ennekõike Eege suhtes oma ämmaga. Ämm nimetab Eeget nõiaks (lk 95) ja vihkab teda. Kuigi punapäiste inimeste mittesallimine ning punapäiste naiste nõidadeks või vampideks lahterdamine pole iseenesest erandlik, on siin see rohkem kui esteetiline valik või stereotüüpne kuvand. Eege punane juus ning tedretäpiline nahk on selgelt seotud tema mitte-eestluse ja võõramaalasest isaga. Eege unelev iseloom ja teistsugune välimus ning ämma armukadedus minia vastu panevad ämma Eeget nii palju vihkama, et ta üritab Eeget tappa, püüdes teda rongist välja lükata. Eege väldib kukkumist, jääb ellu, annab andeks ega ütle oma mehele midagi. Woolf (2011: 243) kirjutab teoses „Mõtteid rahust õhurünnaku ajal”, et „Hitlereid kasvatavad orjad”, mis tähendab, et patriarhaalseid rahvusideo­loogiaid ei viljele kindlasti mitte ainult mehed, vaid ka naised, kes suruvad nii tütardele kui ka poegadele peale piiravaid soorolle. Kibuvitsa kujutatud ämm on suurepärane näide naisest, kes ühelt poolt vihkab Eeget, kuna too on tema poja „röövinud” ning ei vasta tüüpilistele ootustele sellest, milline peaks olema koduperenaine – aktiivne majapidamises ning tungiga lapsi saada ja kasvatada. Teiselt poolt on fakt, et Eege ei ole etniliselt „puhas” eestlane, samuti tähtis põhjus, miks ämm teda vihkab. Ämm kiunub kord: „Oleks tagakambris mõni talutütar… või kes…” (lk 42), mis viitab selgelt ka ­ksenofoobiale ja sellele, et kui Eege oleks eesti talutüdruk, mitte nii-öelda pool­eestlane, võiks ämm teda ehk kuidagigi aktsepteerida.¹⁴ Kibuvits osutab mitmel puhul, et Eege ämm ei vihka teda mitte ainult poja „röövimise” pärast, vaid ka seetõttu, et ta kannab oma tedretäppides, hajameelsuses ja punastes juustes võõrast verd.

Sammulile Eege eksootiline välimus küll meeldib, ja Eege on tema „pisike printsess”, kellel mehe meelest ei sobi palju rääkida (lk 27). Kuid Sammul ei suhtu Eegesse kui võrdsesse partnerisse, vaid oma ema kuulates pigem kui alluvasse. Selline suhtumine avaldub stseenis, kus ühel kuumal päeval võtab Eege külma vanni vihmaveetünnis nende maja ees. Sammuli ülemus Leevol märkab Eeget ja läheneb talle, ­surudes oma käed tünni, kus Eege aluspesu väel seisab. Leevol teeb Eegele ette­paneku „pattu teha” (lk 92), kuid Eege keeldub seksist temaga ja jookseb majja, jättes Leevoli uksele koputama ja karjuma, et teda sisse lastaks. Kui Sammul töölt naaseb, saab ta teada, et Eege ei lasknud Leevolit sisse, ja vihastub, sest ta aimab, et ülemus ähvardab ta seetõttu vallandada – mida ta peagi ka teeb. Ajaloolased on välja toonud, et sõdadevaheline üleilmne majanduskriis mõjutas inimeste toimetulekut ka Eestis (nt Varrak 2000: 106–129). Sammuli töökaotus oleks laastav ka Praaklitele ning koos tööga kaotaks nad ka eluaseme. Eege abikaasa ütleb talle, et ta ei ole „nagu teised naised” (lk 94), ja sunnib teda Leevoli ees vabandama. Nimelt on Leevol teada-tuntud naiste- ja viinamees ning enamiku tema alluvate naised magavad temaga tõenäoliselt sarnastel põhjustel, millele Eege julgeb vastu hakata. Kui Eege enda eest seisab ega vabanda, lööb Sammul ema ässitusel Eeget: „No tule arm appi,” hüüatab eit lävelt. „Kas siis meesterahvas ei saa niisugusest kilgist jagu? Anna paar obadust…” (Lk 94) Selge näide sellest, kui normaalseks peeti (ja kahjuks peetakse) arusaama, et mees on perepea ja naine alluv ja kui naine ei taandu oma alluva rolli, on vägivald õigustatud. Ülimalt tähtis on märkida, et mees kui perepea on otseselt seotud rahvusriigi loomise, hoidmise ja jätkamisega: mehed kui riigijuhid või riigiisad ning naised kui kodukolde hoidjad. Kuigi naiste haridus ja nende ühiskondlikku ellu kaasamise teemad olid 1930-ndatel päevakorral, on siiski seadustest ja võimupositsioonidest selge, et naise koht riigi loomisel oli teisejärguline või seotud kogukondlikul tasandil moraalse käitumise eeskuju andmisega, näiteks oli tavaline kuuluda karsklusseltsi (vt Hinrikus 2008; Karro 2022).

Ei Sammul ega ämm Liisa kujuta ette teist lahendust kui Eege vabandamine ja allumine. Et Eege seda teha ei kavatse, üritab ta Sammuli töökohta ja enda väärikust päästa teisel moel, mõeldes, et „peab ikka ise midagi tegema. Jah, ise.” (Lk 103) Juba see lühike fraas viitab sellele, et kui mehed pole isegi pädevad olema ausad ülemused ega oma kiuslikele ülemustele vastu hakkama, mida siis veel riigi ehitamisest rääkida – ka naistele tuleb anda tegutsemis- ja otsustusõigus. Et oma mõtetes selgust saada, loeb Eege järgmisel päeval „raamatute raamatut” (lk 110) ehk piiblit. Ana­lüüsides Aino Kallase „Lasnamäe valge laeva” (1913) teksti, väidab Lea Rojola (2009: 747), et „[p]­iiblimüüte peeti ju naiste allasurutuse esmaseks väljenduseks, mistõttu nais­kirjanikele oli nende uuestikirjutamine oluline”. Ka Eege käsi haarab piibli järele pärast vahejuhtumit Leevoliga, täpsemalt pärast seda, kui Leevol oli esitanud Sammulile ametliku järelepärimise lohaka ametikohuste täitmise üle (lk 110). Selle paberi­lehe teisele, puhtale poolele kirjutab Eege piibli tsitaadi, mida ta hakkab enda vaatenurgast analüüsima soos mätaste vahel: „…siis rääkis Joosua ja ütles ­Iisraeli nähes: päike, seisa paigal Kiideonis ja kuu Aijaloni orus! Ja päike seisis paigal ja kuu jäi seisma, kuni rahvas oma vaenlastele kätte oli maksnud [---]” (Lk 111, Jo 10:12–13) Seejuures mõtleb Eege, et säärane lause on kirjutatud „õiglasse” raamatusse, olles nüüd õigust taga ajamas ehk natuke nagu Vargamäe Andres. Pole juhuslik, et siin­kohal tsiteerib Kibuvits Eege kaudu fraasi, mis viitab Iisraelile, kust juudid on lahkuma sunnitud, nagu Eege ja tema pere võidakse välja tõsta nende kodust. 1930. aastate rahvusriigi alalhoidmise kontekstis võtavad need viited palju avarama mõõtme kui Eege ja tema peret ähvardav kodust väljaviskamine, tuues esile eba­õigluse, mida Eege tunneb rahvusriigi kontekstis, kus naistelt ei eeldata kaasa­rääkimist, kus naised on väljaheidetud.

Eege mõtleb järele ning leiab, et ainus viis õiglus saavutada ning end ja oma kodu kaitsta on Leevol tappa. Ta hüppab soos mättalt mättale, ning kõneleb ettemõtlevalt nii, nagu ta oleks juba kohtusaalis ning kannaks oma teo eest vastutust, lõpetades kõne nii: „Ma’i olnud kogu oma eluajal kordagi vihastanud… nüüd lõi see välja… Et üks mees tahtis olla minust üle… ise viletsa ihu ja viletsa hingega… ainult selle­pärast, et tal oli vägi ja võimus.” (Lk 112) Kui eestluse narratiivis on eesti mehed need, kes peavad rahvast võõra võimuka vaenlase eest kaitsma, siis Kibuvits, pannes need sõnad Eege, noore naise, pooleestlase suhu, küsib väga selgelt, kes ja kuidas lõpuks ikkagi õigluse nimel rääkida saab ning kellel on võim seda hoida. Leevolit, eestlast ja eestlaste tööandjat, kes peaks rahva eest kohapeal hoolitsema, on kujutatud kui joodikut ja vägistajat, kellel Eege keelab võimutsemist jätkata. Ning Sammul, kes traditsiooniliste soorollide kohaselt rahvusnarratiivis peaks kaitsma Eeget ja nende kodu, ei oska seda tegelikult teha.

Eege ei pea oma kõnet aga teistega jagama ega saagi seda teha, sest lugu võtab veidi teise suuna, kuna Leevol on joodik ning erinevate jõudude koosmõjul lõpeb tema osa loos viimase rongi, rahusõidu all.¹⁵ Siinkohal on tähtis märkida, et kohe pärast seda, kui Eege on oma kõne välja mõelnud ja sootühjusesse rääkinud, mõtleb ta:

[---] terve see kõne on ju mannetu ja mage… kõik naeraksid kohtusaalis punapäist piiksujat… Ei saa öelda seda, mida tunned. Ei ole sõnu. Ja ei leia ka. Tunne ise on nagu vedel metall – võtad ta küll peole, katsud temast veeretada kuulikesi, lükkida noid ritta – kohtunikele ja süüdistajale ettenäitamiseks – aga ta voolab sul laiali ja sa ei saa… [---] Ei, Eege kirjutab pigem… (Lk 112–113)

See ülimalt rikas lõik juurdleb kõne ja kirja ning tunde ja elu vahekorra üle: mis on kirjakeele ja kõneldud keele suhe; kuidas püüda sõnadesse see, mis on tunnetatav ehk afektiivne; kuidas anda tunnetele vorm; millises stiilis seda teha? Siinsele arutelule on oluline küsimus, kuidas anda vorm Eege alanduse ja ülekohtu tundele ning seda edasi anda. Lugedes seda tsitaati ülal selgitatud kontekstis, võime aimata, et terve elu pigem vaikinud tegelane selgitab, kuidas tema vaikus ei olegi ehk pelgalt iseloomuomadus, vaid tingitud keskkonnast: punapäist naisterahvast, kellel on kõrge hääl, ei võetaks tõsiselt, isegi kui ta üritaks oma tunnetele ja mõtetele sõnas vormi anda. Rojola toob esile selle, et piibliga töötamine andis naistele võimaluse mängida naise kui tõtt kuulutava prohveti või naise kui sireeni motiiviga, mis on seotud naise ning tema häälega. Hääle ning arhailiste tekstide naiste töös kasutamise teemad on „Rahusõidus” tähtsad ning vajavad edasist uurimist. Kibuvits ei anna Eegele lihtsalt häält, vaid pigem näitab, kuidas Eege on teadlik enese hääle ja selle mõju võimatusest. Hääle küsimus on siin oluline seoses naiste marginaliseeritud rolliga rahvuslikus narratiivis: tihti ei avaldu naiste alandamine ja väljajätmine n-ö faktiliselt, vaid tunnetuslikult pilkudes, hääletoonides, žestides. Kirjutamine, järeldab Eege, võib siin paremini mõjuda, sest Eege juba tajub, et tema kõnet ei võtaks keegi tõsiselt.

Kuid Eege ei peagi seda kõnet ei rääkides ega kirjas edasi andma, sest „saatus ise langetas sõrmekondid ja Leevol jäi nende alla” (lk 119). Eege on küll selle juhtumi tunnistaja ning kaasaaitaja, kuid tekstis jääb ebaselgeks tema kaasosalus selle „­rahusõidu” lõplikus lahenduses. Jutustaja hääl mõtiskleb siin vihjavalt, et kui mehed tapavad sõjas, et kaitsta oma kodu, peetakse neid kangelasteks, aga kui naised tapavad kodus, et kaitsta end ja oma väärikust, peetakse neid mõrtsukateks (lk 120). Seeläbi kritiseerib Kibuvits tugevalt kodumaa-armastust, mis saadab mehed sõtta tapma ja hiljem kujutab neid kui kangelasi või näitab lihtsustavalt teisest rahvusest inimesi kui vaenlasi, samal ajal kui eesti ülemus oma eesti alluva töölt vallandab, sest tema abikaasa ei seksi ülemusega ning töötaja isegi ei ürita sellisele käitumisele vastu hakata. Selliste meeste võimu kuritarvituste ajal peaks naised vagalt kodus olema ja neile ettekirjutatud patriarhaalseid rolle kandma – niiviisi passiivselt samuti vägivalda ­viljeledes. Nende näidete valguses on Eege punased juuksed, tedretäpid, isepäisus ning kriitika sõja kui rahvuskangelasteo vastu kõnekad, sest võib arvata, et nii kirjastajad kui ka lugejaskond eeldasid kirjanikelt selle rahvusliku ideaali kujutamist, mida Kibuvits kritiseerib. Samuti kinnitavad need näited ülalmainitud Bermani (2018: 18) tähelepanekut, et rahvusriigid kirjutavad oma kodanikele ette kindlalt soolistatud rolle. Tehes pooleldi eestlasest, pooleldi tundmatut päritolu punapäisest naisest peategelase, palub Kibuvits „Rahusõidus” meil mõelda selle üle, mida tähendab patriotism ning mis vorme see võtab elus ja kunstis, kõnes ja kirjas ning kes milliseid vorme kanda saab ja kandma peab.

 

Keskkonnatundliku, rahumeelse kohaarmastuse poole

Kui „Rahusõit” ühelt poolt kritiseerib tugevalt patriarhaalset patriotismi, siis teiselt poolt pakub teos välja alternatiivi sellisele vägivaldsele ja meestekesksele „maa-armastusele”. „Rahusõitu” on kirjutatud afektiivne versioon patriotismist, mis ei ole rajatud ei episteemilisele ega füüsilisele vägivallale, vaid annab agentsuse ja võimu mitte ainult meestele, vaid ka naistele ja keskkonnale. Kes on õieti süüdi Leevoli rongi alla kukkumises: Eege, rong, viin, konarlik raudtee ja selle ümbrus, Leevoli liiderlikkus või õhk, mis kiskus Leevoli tema surma? Eege kui naise agentsusest on juba juttu olnud, seega on tähtis nüüd vaadata keskkonda, milles Eege kogu oma keha ja meeltega eksisteerib ning mida romaan alati esile toob. Nagu öeldud, on Eege pärinud isalt soovi luua kunsti: ta on lapsepõlvest saadik salaja luuletusi kirjutanud, ta triivib sageli omaette maailma, magab kaua ja on ämmale majapidamises vähe abiks. See iseenesest on vastupanu raskelt töötava koduperenaise kuvandile ja elule ning tänu sellele jääb Eegel palju aega pöörata tähelepanu ümbritsevale ning järelemõtlemiseks nende süsteemide üle, mis tema elu kujundavad.

Ühel päikesepaistelisel suvepäeval lamab Eege raudteeäärsel „teeserval kõhuli, üsna lamedalt vastu maad, lõug surutud mulda”, ta vaatab „päikesest kullatud kuuse­tara – tundub, nagu jagaks sulle roheline käsi lühikesi, kärmeid kõrvakiile [---] Liiv sätendab teel kui kahvatu, pleekinud kuld.” Sel hetkel käratab ämm: „Mis sa maoldad… kõhuli kui peni!” Eege ei vasta, vaid vaatab ja mõtleb: „[---] räuskav ämm muutus kuldseks õhuks!” (Lk 89) Mitmel puhul rõhutab jutustajahääl romaanis keskkonda ning selle esteetilist ja afektiivset mõju Eege teadvuse kaudu, jättes räuskava ämma ning muud inimsuhted ja ideoloogiad tagaplaanile. Afektiivsena käsitan kõike kehalist ja meelelist, mida kehad endas ja omavahel kogevad ning tunne(ta)­vad, kus­juures need kehad ei pea olema inimeste kehad. Niisiis vajub Eege üpris sõna otseses mõttes oma keskkonda, mulda ja liiva. Samuti vajub keskkond Eegesse:

Sirutab välja peo, liigutab sõrme ja pigistab siis käe rusikasse. Nuusutab sõrmi – jah, õhk lõhnab meest. Õhk oleks nagu vedel, raskelt loksuv kui glütseriin. [---] Kui avad suu, suled ja maigutad, tunned, et õhul glütseriini maitsegi. Imal-magus nagu meel, kui oled seda kogemata koos lillakate mesilastõukudega suhu pistnud. (Lk 114)

See paks magus õhk kihiseb miljonite putukate lendamisest ja suminast, neist­samadest, keda Eege enda arvates on kogemata meega söönud, ning „[r]ööpadki vist kumisevad, veidi vaiksemalt kui miljon pisiputukat” (lk 114). Neil hetkedel, nagu paljudel teistel, mida ma siin avada ei jõua, on Eege raudtee läheduses, kehalises ja meelelises suhtes kohaga, kus ta on. Pangem tähele, et need lõigud on kirjutatud vabas kaudses kõnes ja sageli kõnetavad need teist isikut („sind”), et suurendada afektiivsust, hägustades piire tegelase, jutustaja ja lugeja vaatepunkti vahel ning avades kõik need vaatepunktid kirjeldatud keskkonna tugevdatud kohalolu tajumiseks. Märgatav on ka mitteinimestele antud agentsus: rööpad kumisevad nagu putukad, õhk kihiseb ja lõhnab – Eege on üpris passiivne, kogedes enda ümber võnkuvat aktiivset keskkonda. Selline stiil maalib elava pildi sellest, milline on Eestis elu suvel – mõnus, igav ja uskumatult pulbitsev mitteinimlikust elust. Selline looduskeskne perspektiiv ja stiil kannab endas ka võimalusi edasiseks võrdluseks näiteks August Gailiti, Aino Kallase ja teiste kirjanike teostega.¹⁶

Kui artikli eespool toodud näidetes on raudtee mõrvakatse ja surma paik, siis viimati esitatud tekstilõikudes avaldub paradoksaalselt raudtee seos rahutundega, mis tekib ümbrusega afektiivsel tasandil kooskõlas olemisest ja selle tundmisest. Võib-olla ongi raudteele kui modernsuse sümbolile omane ambivalentsus Kibuvitsa viis näidata, et „oma” riiki saab luua ja armastada mitmel moel, mitte ainult patriarhaalsel ja vägivaldsel kombel. Kuigi mainin siin „oma” maad ja riiki, ei ole „Rahusõidus” sellist maaomandi mõtet kunagi käsitletud – tõenäoliselt seetõttu, et väljaspool bürokraatlikku mõtlemist on idee, et maa kellelegi kuulub, pigem jabur. Rääkida saab pigem teatud paigas kohateadlikult ja -tundlikult elamisest. Kui Kibuvitsa keskkonna­tundlikkus raamistada Woolfi patriotismikriitikaga, muutub see kõnekaks ilminguks Eege rahumeelsest armastusest oma maa vastu, kus asub riik, mille kodanik ta on. Shilo McGiff (2018) tuletab oma doktoritöös Woolfi ja pastoraali kohta meelde, et Woolfi „Kolmest ginist” sageli tsiteeritud väide „naisena ei ole mul kodumaad. Naisena ma ei taha mingit kodumaad. Naisena on minu kodumaa kogu maailm” (Woolf 1992: 185) läheb edasi nii:

Ja isegi juhul, kui pärast mõistuse sõnavõttu peaks jääma alles teatud jonnakas tunne, teatud armastus Inglismaa vastu, mis on langenud lapse kõrvadesse künnivareste kraaksumisest jalakapuul, lainete laksumisest rannal või lastelaule ümisenud ingliskeelsetest häältest, rakendab ta selle tilga puhast, ehkki mõistusevastast tunnet enda teenistusse, et anda kõigepealt Inglismaale esimesena see, mida ta tahab anda kogu maailmale: rahu ja vabadus. (Woolf 1992: 185)

See mõistusevastase armastuse tilk, millest Woolf räägib, on Kibuvitsa romaani ülaltoodud lõikudes selgelt sõnastatud. Ja just see on see tilk, mis võiks luua rahumeelse kodumaa-armastuse, mis on kasvanud kehalisest ja meelelisest suhtest oma ümbrusega. Eege kaudu loob Kibuvits kuuluvustunnet, mis ei küsi inimese juuksevärvi, naha tooni ega selle järele, mis soost inimene on ja kuidas ta oma sugu „kasutab”. See tunne, mis on seotud mulla, liiva, kuuskede ja imalmagusa õhu külge, on seotud vastutusega, mis inimesel „oma” maa ees on – võimega tähele panna oma ümbrust, sealhulgas seal elavaid inimesi ja teisi olendeid, ning elada nendega kooskõlas. Just selline kehaline ja meeleline tähelepanu ja armastus teatud paiga vastu on Kibuvitsa romaanile vormi andnud: aprillist kesksuveni hargnevad lahti inimeste elud, mida omakorda vormib see paik, kus nad elavad. Laura Doyle (2009: 5) väidab transnatsionaalsest kirjandusest rääkides, et tekstide analüüs „materiaalsete, kehaliste” ehk teisisõnu afektiivsete olemise vormide perspektiivist võimaldab paremini mõista neid ajaloolisi ja ideoloogilisi kontekste, milles tekstid sündinud on. See aitab ka Kibuvitsa „Rahusõitu” täielikumalt mõista.

Romaani lõpus istuvad Eege ja Sammul oma maja ees ja mõtlevad, milliseid muutusi nad saavad nüüd lõpuks teha, kui „rahu on majas” (lk 124). Nüüd, kui Leevol on surnud ja Sammuli ema on läinud oma õe juurde elama, otsustab Eege hankida kitse (lk 124), mitte lehma, nagu tema ämm oli nõudnud, viidates juba varem (lk 26–27) traditsioonile, et taludes on ikka lehmad olnud, ning võimalikult ka sellele, et ta soovib lehma pidada, et nende pere näiks jõukam.¹⁷ Ometi on Eege väikeses majapidamises, soostunud kohas, kus nad elavad, väike kits mõistlikum. Kitse võtmine on siis ka üks viis lahti lasta klišeelikest rahvuslikest kujutelmadest ja ehitada kohale spetsiifilisi uusi elamisviise koos kitsede ja punapäiste naistega.

See rahu, mis langes Eege majale romaani lõpus, võiks olla tuntav ka Virginia Woolfi ja Leida Kibuvitsa rongivagunis Teise maailmasõja eelõhtul. Oleks Woolf ja Kibuvits tol õhtul tolles rongis kohtunud, oleks nad järeldanud, et rahumeelne, kõiki kaasav armastus oma maa vastu on võimalik ja armastus „oma” keskkonna vastu hõlmab ka armastust teiste paikade vastu, sest ükski paik ei seisa lahus teistest, olgugi et poliitilised riigipiirid võivad sellise mulje jätta. Ent Woolf ja Kibuvits ei kohtunud kunagi ning nende rahumeelsed, keskkonnatundlikud ja afektiivsed feminismid ei ole kunagi dialoogi astuda saanud. Tänapäeva avatud (kirjandus)maailm ja kriitika aga lubab meil seda kohtumist ja dialoogi ning sellest tulenevaid ideid ja tagasi­vaatavaid arusaamu lahata, et praegust aega seeläbi paremini mõista. Siinne artikkel on olnud katse transnatsionaalsete feministlike modernismiuuringute ­kontekstis just sellist dialoogi algatada, et rohkemate sõdade eelõhtuid juurde ei tekiks ja et naised saaksid selle nimel aktiivselt kaasa aidata.

 

Artikli kirjutamist toetas ETAG-i projekt „Naised, rahvus ja afekt: Leida Kibuvitsa loomingu olulisus rahvusvaheliste modernismiuuringute kontekstis” (SJD3). Osa sellest tekstist tõukub Virginia Woolfi ja Leida Kibuvitsa võrdlevast esseest ajakirjas Virginia Woolf Miscellany (Talviste 2022).

 

Eret Talviste (snd 1991), PhD, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži kaasaegse inglise kirjanduse teadur (Lossi 3, 51003 Tartu), eret.talviste@ut.ee

 

Djuna Barnes (1892–1982) kuulutas ennast XX sajandi „kõige kuulsamaks tundmatuks” (Glavey 2009: 749) ning kirjanduslugu on ingliskeelses kultuuriruumis aastakümneid selle enesemääranguga nõustunud, vaadeldes teda heal juhul olulise marginaalse kirjanikuna (ingl major minor writer).¹ Tänu peamiselt feministlike kirjandusteadlaste tegevusele viimase paarikümne aasta jooksul on lisandunud ridamisi põnevaid uurimusi (Warren 2008; Caselli 2009; Taylor 2012 jne), mis avavad Barnesi loomingu mitmetahulisust. Sellest hoolimata pole Barnes saavutanud sellist kanoonilist staatust nagu Virginia Woolf või Gertrude Stein. Selle artikli teine pea­tegelane, Reed Morn (1898–1978), on olnud Eesti kirjandusmaastikul võrreldavas rollis. Cornelius Hasselblatt (2016: 424) nimetab Reed Morni tähtsaks modernse ühiskonna probleemide käsitlejaks, eriti just psühholoogilises võtmes, ning suisa väidab, et Morn on „suurel määral vastutav selle eest, et eesti kirjanduses tekkis filosoofilis-psühholoogiline vool”. Sellest hoolimata või ehk just selle erandlikkuse tõttu on Morni uuritud vähe. Rutt Hinrikus (1998: 634) toob välja, et isegi esimesed uurimused eesti naiskirjandusest (Oras 1939; Kruus 1971) ei maini Morni. Süsteemse kaheosalise ülevaate tema tööst ja loomingust kirjutaski Hinrikus (1998), rahvus­vahelisi paralleele toob esile Tanel Lepsoo (2020). Neile lisandub käputäis tudengitöid. Pea kõigis artiklites tõstatub küsimus, miks küll Mornist rohkem ei kirjutata, kuid uusi põhjalikke uurimusi eriti lisandunud pole.² Nii võib tedagi nimetada oluliseks marginaalseks autoriks.

Kummagi kirjaniku juures pole oluline mitte nende unustatus, kuivõrd teatud sobimatus kaanonisse. Kuigi Barnesi mainitakse paljudes ingliskeelse modernismi käsitlustes, on rõhk tema isikul ning tema romaani „Öömets” (1936, e. k 2016) peetakse pigem kurioosiumiks. „Öömets” on küll stiililt eksperimentaalne ja keskendub modernsele võõrandumisele, ent ei sobitu oma barokse, pigem dekadentlikku groteski kalduva stiili tõttu modernismi klassikute hulka. Modernism on tuntud oma normieituse poolest, aga selles eituses on omad normid, eelkõige vormi­eksperimentide koha pealt. Kuigi viimastel aastakümnetel on modernismi kaanon kõvasti laienenud ning terve põlvkond kirjandusteadlasi on klassikuid vastukarva lugenud, on ingliskeelse modernismi käsitlused olnud jätkuvalt mehekesksed ning otsinud impersonaalset stiili (vt nt DuPlessis 2014 ja teised samas kogumikus ilmunud peatükid).³ Daniela Caselli (2009: 88) nimetab Barnesi modernismi antimodernistlikuks ja kohatuks või sündmatuks (improper).⁴ Sama kohatus on nähtav Morni romaanis, mis ei sobitu sujuvalt ei oma ajastu peavoolukirjanduse ega ka modernistlike tekstidega. Morni huvitab olemine surma poole ja pea klaustrofoobiat tekitav üksiku teadvuse kirjeldus. Siiski pole siinne eesmärk mitte kaanonikriitika ega kirjandusvoolude range eritlemine, vaid kaanoni serval seisnud kahe romaani kõrvutus ning nende autorite suhe vitaalsuse ja morbiidsusega.

Artikli keskmes on Djuna Barnesi romaan „Öömets” ja Reed Morni romaan „Andekas parasiit” (1927). Konkreetsemalt vaadeldakse seda, kuidas mõlemas romaanis kujutatakse keha, afekte ja materiaalsust. Barnesi romaan on kehaline, seevastu Morni romaani kangelanna põrkub vastikusega kõigest kehalisest eemale. Selle pingevälja läbikirjutamiseks kasutan afektiivse modernismi mõistet (Taylor 2012). Inglise keeles kirjutatud modernistlikke tekste on eelkõige seostatud impersonaalsuse ja pea kinnisideelise tunnetest ja sentimentaalsusest loobumisega.⁵ Autorid, nagu Julie Taylor, on viimase paari aastakümne jooksul püüdnud seda seni käibetõena võetud käsitlust küsimärgistada, tuues paremini esile modernistlikes tekstides esinevad tunded, tungid ja aistingud. Värske teoreetilise pilguga loetud modernistlikud tekstid on palju tundelisemad, kui varem hinnati, neis mitte ainult ei kujutata, vaid vahel ka teoretiseeritakse keha üle (Watts jt 2019), arutatakse inimese ja mitte­inimese suhteid (Ryan 2015) ja nüüdki päevakajalist antropotseeni küsimust (Adkins 2022). Siinse artikli keskmes on afektid ja aistingud. Eelkõige pööran tähele­panu sellele, kuidas afektid liiguvad kehade vahel, olles ühtaegu loovad ja häirivad (Taylor 2012: 1). Mõlema autori puhul on oluline, et nad „eelistavad afektiivset ambivalentsust narratiivsele selgusele” (Taylor 2012: 2). Rakendan Tim Clarke’i (2021) mõistet morbiidne vitalism, et analüüsida, kas ja kuidas suhestuvad kaks romaani­kirjanikku modernsuse perioodi keskse küsimusega: kuidas elada meeleheite tingimustes, ning asetan selle küsimuse rõhutatult soolistatud konteksti. Nii Taylor kui ka Clarke on oma teoreetilise käsitluse kombineerinud Barnesi romaani tekstiana­lüüsiga. Seetõttu lähtungi nende tõlgendustest, täiendades neid teiste autorite ja enda mõtetega, selleks et tuua see mõistestik ka eesti kirjanduse uurimise konteksti.

 

(Nais)kirjanik kui hajus subjekt

Miriam Fuchs (1993: 288) märgib, et Djuna Barnes elas ja kirjutas ebakonventsionaalselt. Kirjanikuteed alustas ta ajakirjaniku ja illustraatorina siiani menukates välja­annetes nagu Vanity Fair (Barnes 1985).⁶ Ta liikus New Yorgi (aastail 1912–1921) ja seejärel Pariisi boheemlasringkondades (aastail 1921–1930),⁷ kus ta oli tuntud oma terava keele ja stiilse riietumise poolest (Herring 1995: 130–158). ­Ilukirjanduslikes tekstides kaevus ta keerukasse lapsepõlvekogemusse ja talle kuulunud T. S. Elioti esseede eksemplaris on ta teinud küsimärgi leheküljele, kus viimane ­väljendas ­kirjaniku isiksuse väljasuretamise nõuet (Taylor 2012: 6). Barnesi töödes on oluline isiklik kogemus, kuigi mitte pihtimuslikkus. Autofiktsionaalne element läbib enamikku tema romaanidest ning „Öömetsa” on tõlgendatud võtmeromaanina. Biograafid on suisa kasutanud Barnesi ilukirjandust lünkade täitmiseks tema eluloos.⁸ Barnesi tippteos ongi siin käsitletav „Öömets”, mille 1936. aastal avaldas mainekas kirjastus Faber & Faber koos kiitva, kuid teatavat kimbatust näitava ees­sõnaga ­ingliskeelse modernismi olulisimalt luuletajalt T. S. Eliotilt. Hilisemas kirja­vahetuses viitab ­Barnes oma ilukirjanduslikule loomingule poolirooniliselt: „[---] üks kord nii umbes 20 aasta jooksul haav veritseb, ja see on kõik” (Taylor 2012: 1). Nõnda rõhutab ta, et tema tekstid tõukuvad kehalisest ja afektiivsest kogemusest ning muud kirjutamisviisi ei pea ta võimalikuks, ka mitte siis, kui kirjandusüldsus seda ootaks. Tema tekstid on siiani jäänud mõistatuslikeks. Barnes asetas ennast enesekindlalt nn kõrgmodernistide kõrvale, nagu Eliot ja Joyce, ning oma elu lõpus pahandas kriitikutega, kes teda naiskirjanikuks või lesbiliseks kirjanikuks nimetasid (Taylor 2012: 6). Barnes veetis elu viimased aastakümned eraklikult New Yorgis ja keeldus kontaktidest nii fännide kui ka kirjandusteadlastega.

Reed Morni elu on vähem dramaatiline ja vähem tuntud, muuhulgas sellepärast, et ta oli tõrges oma eluga seonduvaid detaile jagama. Isegi tema elulugu on kirjandusleksikonides vigaselt esitatud ning segadusi on tema nimekujuga. Ka tema puhul on nappe andmeid proovitud täiendada kirjandustekstidesse kaevudes (Hinrikus 1998: 521–522). Tema kodanikunimi oli Frieda Drewerk ning erinevalt Barnesist oli tal kõrgharidus, täpsemalt magistrikraad kirjandusloo alal Tartu Ülikoolist, kus ta oli Gustav Suitsu õpilane (magistritöö teema oli Voltaire’i „Candide”). Ta töötas kooliõpetajana, avaldas ajakirjanduses retsensioone, tegutses tõlkijana. Morni esikromaan „Andekas parasiit” võitis Looduse romaanivõistlusel II auhinna ning nagu Barnesi romaangi leidis see laialdast arvustamist. Nii nagu Barnesile, oli ka Morni jaoks oluline Pariis, kus ta elas Prantsuse Teadusliku Instituudi toel. Teise maailmasõja järgne põgenemine viis ta esmalt Saksamaale, siis Ameerika Ühendriikidesse. Nagu Barnes elu lõpuaastail, elas Morngi suhteliselt eraklikult, vastates intervjuu­palvele, et „mina tahan jääda oma hämarusse ja üksindusse rahulikult elama” (Hinrikus 1998: 521).

Seega on tegu autoritega, kelle elukaartes on mõndagi sarnast, kuigi Eesti ajaloo keerdkäigud tegid Morni elu konarlikumaks kui rahvusvahelise kultuuri­eliidiga (nt kunstimetseen Peggy Guggenheimiga)⁹ lähedasel Barnesil. Kumbki kirjanik ei vaadelnud ennast konkreetselt naisautorina ning kumbki ei valinud konventsionaalse naiselikkuse normidele vastavat elu. Barnesil oli erinevaid suhteid naistega, kuid talle ei meeldinud selgesse identiteedi­kategooriasse sildistamine. Mornil polnud teada­olevalt lähisuhteid ei meeste ega naistega ning ta nautis üksiklase elu. Mõlemad ühtaegu tõukuvad oma ajastu kirjanduskaanonis olulisest modernistlikust impersonaalsusnõudest ja samas pakuvad keeruka afektiivse ja mingi määrani autofiktsionaalse sissevaate kehade (koos)toimimisse. Barnes näib hülgavat sisemise sügavuse otsimise, samas kui Morn kaevub üksikisiku mõtteisse. Kuigi nende tekstide loogika liigub pealtnäha erinevates suundades, toovad nad mõlemad oma tekstide keskmesse tundva ja tunnetava keha, eelkõige selle keha materiaalsuse, mis hägustab subjektsuse piire.

 

Modernism, afektid ja loov hälbimine

Caselli (2009: 82) jaoks on Barnesi looming läbinisti mittesüütu (ingl utterly un-innocent). Enamik Barnesist kirjutavaid kirjandusteadlasi toob välja tema teoste dekadentlikkuse, sest tema tekstides, eelkõige „Öömetsas”, on selgelt nähtav huvi allakäigu ja mittenormatiivse seksuaalsuse vastu; paralleele on motiivides ja stiiliski (nt Gutkin 2014).¹⁰ Käesolevas artiklis pole aga oluline mitte konkreetse laadi määramine, vaid küsimus, mida teatud võtete kasutamine võimaldab tekstides teha. Nii Barnesi kui ka Morni tekstid annavad edasi tugevaid afektiivseid seisundeid. Sara Ahmedi (2004: 9–10) järgides võiks öelda, et Barnes ei pea ranget eristust mina ja teise, sisemise ja välise vahel iseenesestmõistetavaks, vaid püüdleb afektiivse kirjutamisviisi poole, mis võimaldaks kujutada seda, mis pole alati sõnadega väljendatav. Selline kirjutamisviis on vastuoluline, lihtsatest allegooriatest ja sümbolitest hoiduv, läbipaistmatu, kuid samas väga aistiline. Teresa de Lauretis (2008: 122) tõlgendab Barnesi freudistlike tungide kaudu, kuid käesolevas tekstis rakendan pigem afekti­teooriaid (nagu Taylor 2012), kuna need avavad materiaalsuse ambivalentseid tasandeid nüansseeritumalt. Tähelepanu keskmes pole ainukordne, plahvatuslik afektihoog, vaid argised afektid, mida Kathleen Stewart (2007: 1–2) kirjeldab Gilles Deleuze’ist lähtudes kui võimalusi „olla mõjutatud ja mõjutada”.¹¹ Selles artiklis on afekt „keeleliste ja kultuuriliste normide raamis pea kirjeldamatu intensiivsus” (Marling, Talviste 2022: 389). Sellised afektid on kehalised, metsikud ning vastuolulised. Nad võivad olla äärmiselt isiklikud, aga samal ajal mõjutada või nakatada teisi (Brennan 2004). Brian Massumi (2015: 6) sõnul ei olda afektis „kunagi üksi”.

Kui Barnesi tekst on barokselt liiane ja afektidest tulvil, siis Morni romaan on hillitsetum. Just selle kontrasti tõttu on tõhusam mõelda argistele afektidele ning sellele, kuidas neid kujutatakse, kuidas tõmmatakse tähelepanu keha materiaalsele olemisele. AnnKatrin Jonsson (2005, viidatud Taylor 2012: 21–22 kaudu) vaatleb Barnesi romaani kui näidet „kehalisest eetikast”, mis rõhutab subjekti fragmenteeritust ja hajusust. Keha suudab teist tajuda, aga ei taltsuta teda. Selline lähenemine sobib nii Barnesi kui ka Morni romaani avamiseks. Kahe romaani tunde- ja tajuilm on küll erinev, kuna Morni tekst järgib üht tegelast ning avab tema sisemaailma, samas kui Barnesi jutustaja ei pääse ligi ühegi tegelase mõtetele. Seevastu toob ta kõrvaltvaataja pilguga esile rikkaliku, ühtaegu pelutava ja külgetõmbava afektiivse tormi. Mõlemal juhul jääb kolmandas isikus romaan antisentimentaalselt distantseerituks, ehkki avab subjektsuse hämaramat külge, proovimata seda mingisse seletavasse tõlgendusraami suruda.

Mõlemat romaani on käsitletud allakäigu või kuhtumise lugudena. Minu käsitluses pole romaanid aga pessimistlikud. Selle vastuolu lahendamiseks kasutan Clarke’i (2021: 164) loodud mõistet morbiidne vitalism, mis viitab elamisviisile, kus tunnistatakse surma immanentsust, kuid tuntakse sellest immanentsusest rõõmu; tuuakse kokku meeleheide ja lootus, kuid mõtestatakse viimane mõiste ümber.¹² Lootus on vältimatult seotud hirmuga ning takistab tegutsemist (Clarke 2021: 175). Seetõttu peab mõistma, et kui soovime elada „hästi ja rõõmsalt, peame õppima elama lootusetult” (Clarke 2021: 175). Tuleb loobuda meeleheite melanhoolsest küljest, aga mitte selle morbiidsusest (Clarke 2021: 176). Läbikukkumine on selles lähenemises loov: morbiidne vitalism pole meeleheitlik. Clarke’i (2021: 181) sõnul „me kukume läbi, aga edukalt; me sureme, aga vitaalselt”.

Üks viise, kuidas „Öömets” muudab surma immanentsuse elatavaks ja talutavaks, on esituslikkus ehk performatiivsus (Clarke 2021: 176). Robin Blyn (2008: 503, 504, 519) nimetab Barnesi teost „neodekadentlikuks esituseks”, milles dändi on alati paratamatult friik.¹³ Romaan tähistab kahjurõõmuga kodanliku modernsuse lagunemist nii institutsioonide (eelkõige perekonna) kui ka diskursuste (nt romantiline armastus) ja indiviidide tasandil (Seitler 2001: 543). Dianne Chisholm (1997) näeb romaanis obstsöönset vastuhakku. Morni romaani peategelane sellise elujaatava morbiidsuseni ei jõua, kuna ta on liiga jäigalt kinni selgelt raamitud subjektsuses: kuigi talle avaneb argiafektide kaudu tajupiiride laienemise võimalus, ei lähe Morn oma romaanis subjekti lahustamises ja selle aktsepteerimises nii kaugele kui Barnes.

 

Öömetsa rüpes

Barnesi „Öömetsa” sisu lühidalt kokku võtta ei ole kerge. Romaanil pole selget süžeeliini, vaid see keerleb viie omavahel kohtuva ja üksteisest tõukuva tegelase ümber. Need on juudi päritolu libaparun Felix Volkbein, temaga ühel hetkel abielluv, mõistetamatuks jääv ameeriklanna Robin Vote, Robinist sisse võetud Nora Flood, Noralt Robini rööviv rikas lesk Jenny Petherbridge ning kogu seda draamat kirjeldav iirlasest isehakanud günekoloog Matthew O’Connor, üks esimesi varjamatuid trans-tegelasi ingliskeelses kirjanduses.¹⁴ Pea keegi pole päris see, kellena ta ennast esitleb. Felix soovib oma libasuguvõsa jätkata ning nad saavad Robiniga poja, kuid Robin ei suuda harjuda pärssivate soorollidega ning põgeneb Pariisi ööellu. Nora püüab Robinit taas kodustada, kuid seegi katse luhtub, nagu ka Jenny püüd Robinit kinni hoida. Robin jääb romaanis lüngaks, mida ei suudeta tähendusega täita. Romaan on mitmel tasandil radikaalne: mittenormatiivset soolist ja seksuaalset identiteeti kujutatakse igapäevaselt ning teksti stiil on barokne.

Just stiil pani romaani kiitma avaldamisaja kirjanduskriitikud, nagu T. S. Elioti, kes arvas, et romaan „köidaks eelkõige luule lugejaid” (Barnes 2016: 15). Hilisemad uurijad on kiitnud Barnesi romaani ruumikäsitlust (juba 1945. aastal, kaua enne tänapäeval moekat ruumilist pööret), erinevaid kujundeid, retoorilisi strateegiaid (vt nt Frank 1945; Smith 1999; Gallagher 2001; Glavey 2009). „Öömetsa” kohta on avaldatud väga erinevaid lähilugemisi, mille iseloomulik joon on see, et neis puudub konsensus, nagu tabavalt märgib John McGuigan (2009: 18). Tänapäevaseid kirjandus­uurijaid paelub eriti Barnesi soo- ja seksuaalsuse käsitus, kuna see on kõike muud kui läbipaistev (McGuigan 2009: 19). Ühelt poolt on selles näha mitte­patologiseerivat samasooliste suhete kujutamist, kuigi Barnesi on ka süüdistatud homofoobias (nt Cole 2006: 391). Teisalt on romaan kirjutatud marginaliseeritute vaatenurgast, näidates nende eluviisi naudingulisust, ilma tegelasi stigmatiseerimata ega heroiseerimata. Barnes ei paku positiivset poliitilist programmi ega lohutust, vaid peegeldab modernse ööelu võlu ja valu. Barnesi jaoks pole nn degenerant mitte objekt, keda distantsilt vaadelda, vaid vastuoluline, lihast ja verest subjekt, kelle teadvusse kaevuda. Barnes näitab oma kesksete tegelaste kaudu just pinget omamisele ehitatud suhte ja vaba, ennasthävitava nautlemise vahel (Heise 2009: 314, 315).

See fraas võib 1936. aastal ilmunud romaani kirjeldamiseks näida anakronistlikuna, kuid Scott Herring (2007: 155) väidab, et Barnes „seadis kahtluse alla igasugused normatiivsed identiteedikategooriad”. Identiteet pole mitte lihtsalt nihkes, vaid Judith Butleri (1990) tähenduses esituslik: pole fikseeritud identiteete, vaid ainult norme tsiteerivad esitused, mis loovad illusiooni identiteedi stabiilsusest. Barnesi tegelased esitavad erinevaid etnilisi, klassi-, soo- ja seksuaalseid identiteete. Romaani üks peategelane on Austria juut, kelle isa leiutas antisemitismist pääsemiseks perele itaalia aadlipäritolu, ning sünnihetkel orvustunud parun Felix Volkbein saabki oma ainsaks päranduseks libatiitli ja kaks maali, mis aitavad perekonna ajalugu fabritseerida. Kuid mitte see ei ole Barnesi peamine huviobjekt, vaid laiem võõrandumine, mille eest tegelased erineval moel pääseda püüavad. Endale juurte leiutamine on üks neid pääseteid: „Felix oli klammerdunud parunitiitli külge selleks, et maskeerida oma võõras-olemist” (Barnes 2016: 27). Felix pole aga ainuke identiteedi esitaja. Tema kõrval kohtab näiteks tsirkuses Frau Manni (ehk siis Proua Meest) ja ennast günekoloogina tutvustavat Matthew O’Connorit, kes öösiti naiseriietesse rõivastub. Sellisena on Barnesi tegelased oma identiteedist olenemata osalised laiemas maskeraadis, lõputus pidetus metafoorses pagulaskogemuses. Nad pole mitte ainult eemal kodumaast, vaid neil puudub ka stabiilne sooline, seksuaalne ja klassiidentiteet. Ehk nagu lausub ennast hertsoginnaks tituleeriv naine vastuseks küsimusele, kas ennast krahviks nimetanu seda ka on: „Kas mina olen see, kes ma ütlen end olevat? Kas teie olete?” (Barnes 2016: 37) Barnesi romaanis ei ole inimese saatus bioloogiliselt ega sotsiaalselt määratletud, vaid hajus, tinglik, konkreetsest esitusest sõltuv. Bioloogiline sugu ei määra, kas keegi esineb ühiskonnas naise või mehena, samamoodi nagu aadlitiitli kasutamine ei ütle midagi inimese reaalse päritolu kohta.

Muude tegelaste sooliste sekelduste taustal tõuseb normikandjaks just kodumaatu libaparun Felix, kes küll teab oma tausta fiktsionaalsust, aga klammerdub seda tugevamini traditsioonide külge, kuigi sageli peab ta oma traditsioonijanu rahuldama teatris või tsirkuses, kus liigub temasarnaseid pidetu identiteediga inimesi ning kus „ei pidanud ta olema ei võimekas ega võõras” (Barnes 2016: 26). Ta arvab, et rutiin on omalaadne surematus, kuna see ei saa muutuda (Barnes 2016: 100). Matthew osatab seda lootust, juhtides Felixi tähelepanu sellele, et aristokraatide kohta on põlvest põlve valesid edasi antud, nii et nad näivad surematud, kuid loomulikult on tegu illusiooniga (Clarke 2021: 168). Felix ihaldab poega, kes tema fiktsiooni edasi kannaks. Tema ja Robini poeg Guido on aga dekadentlik „surmasõltlane”, kes on sündinud „pühaks mandumiseks” (Barnes 2016: 97). Felix soovis stabiilset aadli­identiteeti, päris aga selle hääbumise ja allakäigu. Kuid just Guido paratamatu enneaegse surma kaudu jõuab Felix mingi morbiidse vitaalsuse määrani: „[---] mõte sellest, et mu poeg võiks varakult surra, tekitab minus ääretu õnnetunde, sest tema surm on kõige kohutavam, kõige hirmsam asi, mis minuga saaks juhtuda” (Barnes 2016: 104). Ta on kujutanud ette surma paratamatust, on mõistnud, et peab sügava puudega poja elu mõistmiseks olema omamoodi hull. Romaani lõpus naaseb Felix sünnilinna Viini, kaasas poeg ja tsirkusest pärit Frau Mann, ning viimases stseenis näeb teda saksa militaarmuusika saatel end purju joomas ja Euroopa allakäinud aadlitraditsioonidele viimast kummardust tegemas. Tema morbiidne vitaalsus ei lähe lõpuni, jääb kinni teda eluaeg saatnud traditsioonilistesse mallidesse, olgu see siis groteskne katse tuumikperekonda taasluua või kadunud aegu tagasi tuua. Felix jõuab lõpuks tõdemuseni, et ta pole kunagi Robinit mõistnud. Ta seletab: „Mul oli temast ette­kujutus, kuid see ei ole see. Ette­kujutus on mõttepaus kahe mitteteadmise vahel.” (Barnes 2016: 100) Seda läbinägelikku tõdemust ei suuda ta aga täielikult enda elus rakendada.

Tema abikaasat Robin Vote’i kirjeldatakse raamatu algusest alates vastuoluliselt. Esimest korda ilmub ta purupurjus voodil lamades: „Naise kehast hoovas seda seentele iseloomulikku maaihu lõhna, millesse kätketud niiskust ja samaaegset kuivust varjutas merevaigust, sellest mere hingehaigusest saadud õli aroom [---]. Tema nahk sarnanes taimse koega, ja selle all oli aimata suurt, urbset ja magamisest roidunud ihu, nagu oleks uni lagunemine, mis püüab seda haarata nähtava pinnakihi all.” (Barnes 2016: 44) Barnes viitab selles stseenis otsesõnu prantsuse naivistlikule kunstnikule Henri Rousseau’le, kelle maalidel pulbitseb metsik loodus, mis on aga üdini kunstlik: taimed pole pärit elusloodusest, vaid kasvuhoonest, metsloomad meenutavad parimal juhul mänguasjapoest ostetud lelusid. Robin on ühtaegu nii vitaalne kui ka passiivne ning juba esimeses tsitaadis viidatakse tema ebainimlikule materiaalsusele. Ülaltoodud tsitaadis on otsene viide kõdunemisele ja surmale – aga ka sellest kõdust tõusvale elule. Robini kirjelduses viidatakse küll tema taimsusele, aga ta ei vasta ka taim-naise ideaalile, kes elab loovas koosolemises teiste liikide ja ümbritseva mateeriaga (vt Irigaray, Marder 2016, e.k Grigorjeva 2022).

Pigem tuuakse romaanis pidevalt esile Robini loomalik olemus: „Mõnikord kohatakse naist, kes on inimese kuju võtnud loom. Sellise inimese iga liigutus taandub ununenud kogemuse kujundile.” (Barnes 2016: 46) Samas võrreldakse Robinit ükssarvikuga, kes „ei ole inimene ega puudega loom, vaid inimlik nälg” (Barnes 2016: 46). Robin ongi omamoodi erinevate tegelaste nälja projektsioon, mitte iseseisev subjekt. Teised tahavad temast alati midagi, tema aga tahab lihtsalt olla, mitte seletatud või taltsutatud saada. Romaani lõpus muutub Robin pea otsesõnu loomaks, kui ta koerale järele roomab ja haugub, ise nuttes, kuni mõlemad väsivad ja koos roidunult põrandale vajuvad (Barnes 2016: 143).

Robinis on hübriidselt kohal nii taimne kui ka loomne alge, mis teeb ta eba­õdusaks ja atavistlikuks (Blyn 2008: 517). Robini kirjeldused rõhutavad tihti, et ta on pärit piiride tagant, mida enamus eelistab mitte kombata. „Selline naine kannab minevikunakkust”, kuna ta näib olevat surnuist üles tõusnud ning toovat endaga kaasa mingi sügavama instinktiivse olemise viisi (Barnes 2016: 46). Ka parun jõuab raamatu teises pooles tõdemuseni, et „[p]arunessi juures oli mingi kirjeldamatu korra­lagedus, mingi mälestuse hõng nagu inimesel, kes on tulnud paigast, mille oleme unustanud ja mida – maksku mis maksab – tahaksime meelde tuletada” (Barnes 2016: 105). Ta on lugeja jaoks pelk kest, mis pole tähendusega täidetav. Blyni (2008: 521) sõnul teeb see Robini psühhoanalüütiliselt analüüsimatuks.

Robin kehastab otseselt morbiidset vitalismi, kuna ta elab olevikus, olemise hetkes. Ta ei soovi ajalugu, juuri, sidemeid, mis panevad ta suuremasse lukku või köidavad fikseeritud rollidesse. Seetõttu põgeneb ta nii traditsioonilisest tuumikperest kui ka romantilistest paarisuhetest. Kui teised liiguvad surma poole, siis on tema mingis mõttes oma staatilisuses juba surnud või, täpsemalt, tema isiksus on lahustunud (Clarke 2021: 178, 179). Näebki teda ju mitu korda kas minestanu, uneskäija või loomana. Clarke (2021: 179–180) väidab seetõttu, et romaani lõpuks pole afekt Robini puhul enam vahendatud keeleline esitus, vaid Robin kehastab seda, mida ta tunneb: ta lakkab olemast sidus inimsubjekt. Samas pole tema pakutud eeskuju edasiviiv.

Romaani kõige vitaalsem tegelane on Matthew O’Connor, litsentsita praktiseeriv günekoloog, kes teeb illegaalseid aborte. Teda leiab ikka mõnest baarist leti äärest filosofeerimas, kaaslasteks kas teised peategelased või muud ööelu püsikunded, alates tsirkuseartistidest ja lõpetades ametist tagandatud preestriga. Mitmes stseenis kujutatakse teda kas naisteriietes või suisa fantaseerimas elust naisena, kuigi selle fantaasia grotesksus ei luba seda ideaalkuvandina vaadelda. Ta on ühtaegu kõikide teiste tegelaste pihiisa ja oma ülipikkades monoloogides maailma allakäiku kirjeldav kreeka koor. Need kirjeldused pole aga kurbloolised, vaid väga naljakad, sest Matthew pilab sageli oma vestluskaaslaste maailmavalu ning juhib tähelepanu eksistentsi üldisele absurdsusele. Tema kõne on joovastatud ja joovastav. Ta laskub tihti mälestustesse, kus seguneb surm ja sünd. Tema sünnilood ei luba aga kunagi lunastust ega elu jätkumist, vaid meenutavad surma ja sünni ebakindlat tasakaalu (Clarke 2021: 167). Need monoloogid on impersonaalsed, tsitaadirikkad, liialdavad. Sellisena kujutab ta „rõõmsas stiilis meeleheidet” (Clarke 2021: 177).

Viimase hea näide on järgmine tsitaat: „Mina, korralik katoliiklane nagu ma olen, kes haarab kinni igast lootusekillust, tean liigagi hästi, et vaatamata kisale ja kärale ei jäta me endast järgmisele põlvkonnale sellist hiigelsuurt sõnnikuhunnikut, mille meile pärandasid dinosaurused, vaid väikse koolibri poetatud mustusekübeme” (Barnes 2016: 132). Ta osatab kurtvat Norat, kes ikka veel loodab leida armastust, kus kaks inimest üheks saavad: „„Ah,” hüüatas doktor, „või sinu süda on murtud! Aga minul on lampjalg, lahtine kõõm, liikuv neer, nõrgad närvid ja murtud süda!”” (Barnes 2016: 132) Kurtmine ei aita, sest see kestab vaid surmani ning surm ei kuula. Nora „peksab peaga vastu südant, surub elu mõistusega maha” (Barnes 2016: 137). Matthew’ viibki meeleheitele teda ümbritsevate inimeste keeldumine elada elu, mis neil on, võtta selle mõttetusest maksimum. Ta ise konstateerib seda nõnda: „Ma lobisen liiga palju, sest mind on teinud õnnetuks see, millest teie vaikite” (Barnes 2016: 138).

Lõpuks kukub ka Matthew läbi nagu kõik teisedki romaani peategelased. Ta vananeb romaani kestel märgatavalt ega suuda teiste tegelaste melanhooliat neutraliseerida. Viimases stseenis, milles ta romaanis ilmub, joob ta ennast raevunult maani täis ja kuulutab: „[---] tean, et kõik on möödas, kõik on läbi ja keegi ei tea seda nii hästi kui mina” (Barnes 2016: 140). Ka Matthew ei suuda lõpuks omaenda loovat meeleheidet üles leida, kui teiste pihtimused ja mälestused ta oma melanhooliasse uputavad. Clarke (2021: 183–184) peab aga sedagi läbikukkumist loovaks, sest see meenutab, et meeleheide on alati seotud teiste omadega, ka oma surmas jäävad kõik inimesed teistega seotuiks.

 

Elujanuta parasiit

Morni „Andekas parasiit” keskendub märksa kitsamale tegelasteringile ja palju ­ahtamale geograafilisele tegevusväljale, mis viib Tallinnast Tartusse, väiksemate põige­tega maakohtadesse. Ühiskondlik miljöö erineb väga Barnesi romaanist, kus tegelased polnud küll elu võitjate hulgas, aga neil oli alati raha baarides jõlkumiseks, tsirkuses käimiseks ja Berliini, Pariisi, Viini ja mõnel isegi Ameerika Ühendriikide vahel reisimiseks. Morni romaani tegevuspaik on palju mornim: Tallinna agulielu, külmad üürikorterid Tartus, maainimeste lakkamatu töö ja tahumatus. Romaan keskendub oma aja kohta ebatavalisele, haritud naisele, kes ei soovigi sobituda teda ümbritsevasse keskkonda. Peategelane Ellu Romeldi sündis vaesesse perre, kus ema on tegus töö­rügaja ja kus elunõrk isa sureb peategelase lapse­põlves. Kehvadest oludest hoolimata areneb Ellus välja enesekeskne irrutatus ümbritsevast ning põlgus labasuse vastu. Ta lõpetab heade hinnetega keskkooli ning läheb Tartusse ülikooli, lootuses pühenduda vaimutööle. Paraku ei saa ta ka seal lahti teistest inimestest, eriti pelutavatest lähisuhetest meestega. Oma nartsissistlikus individualismis ei leia ta muud väljapääsu kui ennast, pealkirjas nimetatud andekat parasiiti, ära tappa. Tema ­andekust paraku romaan hinnata ei lase, sest Ellu ahtas mõttemaa­ilmas ei näi ruumi olevat sügavate intellektuaalsete küsimuste lahkamisele, vaid ainult enese­analüüsile.

Erinevalt Barnesi romaanist ei ole Morni tekstis palju vitaalsust. Täpsemalt, vitaalsus on omane neile, kellega Ellu samastuda ei suuda: füüsilist tööd rügav ema, kelle kohta öeldakse, et Ellul „ei tulnud mõttessegi, et tema ema on i n i m e n e” (Morn 2008: 30), sugulased maalt, kelle juurde Ellu kosuma saadetakse, ning pragmaatiline Ilmar Annuk, kes Ellu vastu huvi tunneb. Eelkõige maarahvast, aga ka oma ema näib enesekeskne peategelane vaatlevat pigem loomadena, samas kui ta ise ihaleb tõusta sellest loomalikust algest kõrgemale, vaimu poole, isegi kui sellega käib kaasas füüsiline jõuetus. Morbiidsust ja elujõu puudumist näitab juba romaani avalause: „Kaheksa kuud lebas ajaloolt otsust ootamas uue sajandi värskes ning tühjas kirstus, kümmekond sisutuid päevi langes neile kergeks lisaks, kui jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil sündis Ellu Romeldi ilma surema” (Morn 2008: 5). Elust välja lülitamise protsessis loob Ellu ületamatu piiri enda ja teda ümbritsevate tavainimeste vahele, kelle materiaalne kohalolu tekitab Ellus tugevaid afekte ja suisa ängi: „­[---]­ kõik see äigav jalastik, unemõtteiga maadlev päästik, kõik see haigutelev suustik ning nohisev ninastik, mis hingas, immitses tundeis”, ning soovi „abstraheeruda” (Morn 2008: 58). Ellu keha jääb õieti kirjeldamata, kuigi romaan on täis tema aistinguid, näiteks ülalkirjeldatud vagunistseenis iivelduseni viivat vastikustunnet. Need afektid aga ei suuna vabastavale elurõõmule, oma keha tunnetamisele teistega koosolemises. Keha on romaanis rakis, mis ei lase vaimul lennata, ning teiste inimeste hingavad ja haisvad kehad ei võimalda Ellul eirata ka enda lihalist poolt, ükskõik kui palju ta selle nimel ei pingutaks.

Kuna teda ümbritseb painav vaesus ja labasus, siis keskendub Ellu Romeldi sisekaemusele: „See jõukulu ning enesevaatlus omalt poolt aitas süvendada Ellu osa­võtmatust tegelikku ellu. Oli harjunud klaasi tagant maailmailmet kaema, mis jäi alatiseks püsima tema ja elu vahele.” (Morn 2008: 23) Klaasi kujund on tsitaadis märgiline: klaas võib olla läbipaistev ja pea tajumatu, kuid vahel ka läbipaistmatu, vaid piibellikku tuhmi kujutist võimaldav.¹⁵ Samas on Ellu vaatlejaroll siiski aktiivne, teojõudu taotlev. Ta trotsib reegleid, on isepäine ning seda ka soolises mõttes. Juba lapsepõlves ei suuda Ellu suhestuda loetud raamatute naiskangelaste ega nende passiivsusega (Morn 2008: 27). Samuti tekitavad temas vastumeelsust naiste maailm ja isegi naiselikud kehavormid, rääkimata seksuaalsusest (Morn 2008: 33). Naise­likkuse norm, kus ennast teise veetlemiseks sätitakse, näib talle oma isiksuse kulutamisena. Veelgi hirmutavam on nägemus abielu argipäevast, mis pärineb juba teismeliseeast: „Oli näind unes end emana lastehulga keskel. Ta vaatas neist igale otsa. Teadis fakti, et need olevat tema lapsed, oma südames ta seda siiski ei tunnud. Ning ta sai kurvaks, et ta elu muud polnud tootnud kui rea lihavaid lapsi. Ning õud ta äratas.” (Morn 2008: 154) Barnesi romaanis proovib Felix teadlikkust oma sure­likkusest alla suruda poja saamise kaudu, kuigi see ei õnnestu. Ellu jaoks on see vitaalsuse vorm, mille väljenduseks on elujõulised lapsed, aga ka lopsakad naise­kehad, eemale­tõukav, kuna kogu seksuaalsuse ja laste ümber tiirlev tulevik näib teda lukustavat pelgalt kehalisse olemisse. Kui Barnesi romaanis on ka peategelaste kehad loomalikud, elavad, ihalevad, siis Ellu jääb kehatust püüdlevaks, aistivaks vaimuks, mis laseb argiafektidel tekstis esile tungida, kuid sunnib need siiski kiivalt mõistuse kontrolli alla tagasi.

Nägemuse tsitaadis on näha, kui ahtalt suutis Ellu kujutleda naiskogemust ning kuidas selle bioloogilise poole kujutamises vallandub internaliseeritud misogüünia. Sarnane misogüünia esineb paljudes modernismi perioodi tekstides, kus naist samastatakse massikultuuri ja aegunuks peetava sentimentalismiga, mis takistab uuenduslike kunstivormide esiletõusmist (DuPlessis 2014). Samas aga intrigeeris meesmoderniste tugev naine ning seega on paljudes rahvusvahelise modernismi näidetes põnevaid naistegelasi. Morni romaani peategelase lugemislauale ei näi need teosed jõudnud olevat.

Kuigi Ellul on lähemad suhted kolme meestegelasega, on neist kõige külgetõmbavam Hanno Varanni, keda ei huvita naised, vaid idealiseeritud klassikalised kunstikuvandid ning keda seetõttu kahtlustatakse homoseksuaalsuses (Morn 2008: 99). Ta tiisikushaige keha on sobivalt surmale suunatud ning temas puudub vitaalsus, mis teiste meeste puhul Ellut hirmutab. Ellut paeluvad nii tema intellektuaalsed huvid kui ka suutlikkus „taimena vegeteerida: avardada oma õiskroon päikeselisele päevale ning õhtu vilususega taas tõmbuda enesesse uue päeva päikeseni” (Morn 2008: 100). Kui Barnesi romaanis on taime ja loomana kujutatud kõigile tabamatut Robin Vote’i, siis „Andekas parasiidis” on taimne meesintellektuaal, kes küll ei soovi keskkonnaga ühte sulada, vaid lihtsalt keeldub argise maailma tegusast toimetamisest. Ellut paelub ka arusaam, et „inimesel on füüsiline ihu ühine mineraalega, eeterihu ühine taimiga, astraalihu ühine loomadega” (Morn 2008: 104). See laiema olemise ringiga seotu aga ei arene morbiidseks vitalismiks, vaid jääb ennasthävitavaks melanhooliaks. Ellu mõistab, et ta ei suuda lahendada teda painavat ihu ja hinge konflikti, nagu jutustaja tõdeb: „Ihu ja hinge parallelismi, nende koostööd Ellu kogemused ei aimand, puudus mõistmine tal kehatarbeist ning huvi neid seirata” (Morn 2008: 57).

Romaani ongi juba esmasest retseptsioonist alates loetud oma aja inimtüübi ­diagnoosina (Hinrikus 1998: 525). Teine levinud vaatenurk on tõlgendamine ­psühholoogilise romaanina, mis näitab, kuidas indiviid suhestub keskkonnaga ning paneb vastu „inimese redutseerimise, isiksusliku nivelleerimise ohule” (Nirk 1985: 163, vt ka Hinrikus 1998: 633). Tõstaksin selle idee teise tõlgenduskonteksti, ­tõmmates paralleeli Barnesi tegelastega, kes on teadlikumad rollidest, mida nad mängivad, ning võtavad esitluslikkust ventiilina, mis aitab maailmas edasi olla. Hinrikus (1998: 633) väidab, et „Reed Morni looming tõstab esiplaanile isiksuse, kes suudab realiseerida oma tõekspidamised eluna, mida ta elab”. Tegelasele on olulised tema põhimõtted ja nende järgimine kogu oma olemises. Elu aga jääb romaanis suures osas elamata. Sellisena eristub Morni romaan selgelt Barnesi omast, kus tegelased takerduvad oma fantaasiatesse, aga ei jäta unarusse elu elamist ja isegi nautimist. Nad taasloovad esituslikult enda ja teiste fantaasiaid, kuid nad on selles tihti mõttetus näitemängus koos ja üksteisele toeks. Põhimõtted ei peaks asendama elu. Ellu ei suuda aktsepteerida mina mitmesust ja poorsust, teistega koostoimimisest tekkivat energiat. Tema meeleheide jääb morbiidseks, sellel puudub irooniline kõrvalpilk, mis aidanuks tal mõista, et saab elada meeleheites, kui loobuda illusioonidest ning kui tajuda enda seotust nii inimeste kui ka muude teistega. Ellu maailmas ei suuda taimeks või loomaks saamine pakkuda alternatiivi painavalt vaesele ja intellektuaalselt ahtale elule, kuna ta ei suuda aktsepteerida afektide taga olevat keha.

 

Kokkuvõte

Inglise kirjanik Jeanette Winterson kirjeldab eessõnas „Öömetsa” kui „nanoteksti”, mis toimib „homöopaatilistes lahjendustes, s. t. et nanosuurused kogused kutsuvad pikema ajaperioodi jooksul esile suuri muutusi” (Barnes 2016: 9). Talle meenutavad romaanid ka ajamasinat, mis suudab tutvustada aega, kust nad pärit on, kuid „[s]­amas on nad [tekstid] midagi rohkemat: nad elavad edasi tulevikus, sest nad ei olnud kunagi aja külge köidetud” (Barnes 2016: 12). Sama võiks öelda Morni romaani kohta: tema maailm on tänapäevasest reaalsusest eristuv, aga samas oma võõristuses äratuntav. Clarke (2021: 184) väidab, et sellised romaanid nagu „Öömets” esitavad elu ja surma, edukuse ja läbikukkumise vahelist intiimset seost. Nagu eespoolne analüüs näitab, püüab seda teha ka „Andekas parasiit”.

Barnesi tekst ajab segadusse, ärritab, aga ühtlasi paelub just oma morbiidse vitaalsuse ja afektiivsusega, elu ja surma vahelise pingeväljaga, mis on eriti tunnetatav ühiskonna hämaraladel, kus identiteedihäired ei luba tegelastel samastuda ühiskonna peavoolu uinutavate unistustega. Marginaalsusest saab privileeg, sest see liminaalne hämarus võimaldab läbi näha sidusat subjektsust lubavate ideo­loogiate vastuolusid ning luua elamise viisi, mis suudab olla surmale suunatud, kuid samal ajal teistele avatud. Mitte küll alati, aga luhtumisedki loovad parema arusaama kehalise olemise poorsusest. „Andeka parasiidi” morbiidsus ei jõua afektiivse ja kehalise olemise vastuolulisuse tunnetamiseni ning seega ei kasva romaanist välja vitaalset potentsiaali. „Öömets” küsimärgistab binaarset soosüsteemi, samas kui „Andekas parasiit” ei suuda välja murda loovisiksuse kuvandisse sissekirjutatud (internaliseeritud) misogüüniast.

Mõlemad romaanid aga kompavad afektiivse modernismi piire. Oli ju eriti naiskirjanikel keerukas leida kehast ja tunnetest kirjutamise viise, mis ei tooks kaasa süüdistust modernismis taunitud aegunud sentimentalismis. Mõlemas teoses on näha afektiivse kirjutamise uusi viise, kus keha on tekstis olemas, kuid ei allu stereo­tüüpsetele tunderežiimidele. Barnes, kelle looming vormus ühtaegu nii kõrgmodernismi keskmes kui ka sooliste vähemuste marginaalses maailmas, on oma projektis julgem. Morn, hoolimata tema lahenduse pessimistlikust toonist, toob ometi esile sama probleemi: kuidas kirjeldada afekte, mida tekitab teadmine, et elatakse normivälist elu, soovimata sellega sobituda? Barnes ei luba oma friik-dändidele õnnelikku lõppu, kuid annab neile elujõu. Morni järeldus on pessimistlik: tema masendavalt asjalikuna kujutatud maailmas ootab oma põhimõtetes kindlat marginaali vaid surm. Mõlemad romaanid esitavad küsimuse, kuidas elada meeleheite tingimustes, kui ei suudeta kaasa minna ühiskonnas domineerivate narratiividega. Mõlemad autorid jõuavad järeldusele, et selles kontekstis polegi võimalik lugejale selgust pakkuda, ning jätavad ta kogema afektiivset ambivalentsust.

 

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri grandi „Kriisi tavalisuse kujutamine” (PRG934) raames.

 

Raili Marling (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli anglistika professor (Lossi 3, 51003 Tartu), raili.marling@ut.ee

 

Marta Sillaotsa (snd Reichenbach, 1887–1969) ilukirjanduslik ja kirjandus­kriitiline tegevus oli märkimisväärselt mitmekülgne ja viljakas. Teda tuntakse tänapäeval peamiselt produktiivse tõlkijana, kelle vahendatuna on võimalik eesti keeles lugeda maailmaklassikat, ning Trips-Traps-Trulli lugude autorina. Sillaots kui kriitik on laiemale avalikkusele vähem teada, samuti on suuresti unustusehõlma vajunud tema täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduslik looming. Sillaotsa näitel saab heita pilgu ühe naise kirjandusliku mitmekülgsuse kujunemisele XX sajandi alguskümnenditel, lisada trükiallikatele arhiivipõhise vaatenurga ning arutleda, kas on mõistlik jagada professionaalse tegevuse eri tahke näiteks kirjaniku-, kriitiku- ja tõlkijatööks või käsitleda neid tervikliku mitmepositsioonilisuse ehk n-ö mitmikelu (ingl multi­positionality – Meylaerts 2013) seisukohast.

Uurides Sillaotsa tõlkijategevust, selgus, et pole võimalik eirata omavahel põimunud valdkondi, mis üksteist mõjutavad ning vahel ka toetavad. „Tõlkijate minapildi, arusaamade ja tegevuse nüansirikkamaks mõistmiseks kultuuriloos on seega vaja põhjalikult uurida nende mitmepositsioonilisust, kuna see on seoses nende erinevate tegutsemis­valdkondadega ning mitmekülgse ja muutuva ühiskondliku suhtlusega sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides” (Meylaerts 2013: 125). ­Mitmepositsioonilisuse vaatenurka ehk isiku erinevate tegevusvaldkondade paralleelset või terviklikku käsitlemist on tänapäeval tõlkijauuringutes kasutatud küll vähe, kuid siiski õigustatult (nt Schlager 2021). Rakendust võiks see leida ka eesti tõlke­loos, milles on olnud üsna vähe pelgalt tõlkimisest elatunud loov­inimesi. Sedakaudu saab täpsema ja täielikuma pildi nii ühe inimese muutuvast positsioonist kultuurimaastikul, selle muutlikkuse põhjustest kui ka kultuuri­maastiku dünaamikast ning jõujoonte kujunemisest laiemas sotsioloogilises plaanis.

Mitmepositsioonilisus avaldub ühiskondlikus kontekstis ning suhestub soo­diskursusega. Seetõttu võiks naisliteraadi mitmel alal tegutsemine ning selle ajastu­omane ühiskondlik tingitus olla iseäranis huvipakkuv. Sillaotsa varases mitme­positsioonilisuses joonistuvad kindlapiirilistena välja osalt üksteisele järgnevad, osalt ajaliselt kattuvad õpetaja, kirjaniku, ajakirjaniku ning tõlkija positsioonid. Siiski ei pruugi isiku mitmepositsioonilisus alati väljenduda eri ametite samaaegses pidamises, vaid pigem elu jooksul leitud tegevusvaldkondade n-ö kaasas kandmises ka siis, kui ühe alaga enam praktilist (töist) suhet ei ole. Nõnda näib see olevat Sillaotsa puhul, kes hülgas noorusea õpetajaameti ja ajakirjandusliku tegevuse, paariks aastakümneks ka algupärase ilukirjandusloomingu ning pühendus peamiselt tõlkimisele.

Mitmepositsioonilisuse vaatlemine eeldab ka erinevate allikate üksteist täiendavat kasutamist. Sillaotsa koguloomingu käsitlemiseks on siinses artiklis ­kasutatud nii arhiiviallikaid, käsikirjalisi ja trükis avaldatud egodokumente (Hollandi ajaloolase Jacques Presseri termin, vt Dekker 2002: 14) kui ka muid trükimaterjale (kaas­aegsete mälestusi, ajakirjanduses ilmunud artikleid, leksikone jm). Just arhiivi­materjalid toovad Sillaotsa mitmepositsioonilisuse kujukalt esile, nii on eesti kirjandus- ja tõlke­loo kontekstis eriti vajalik kanda arhiivikogudes talletatud „passiivne mäletamine” üle „aktiivsesse mäletamisse” (Sütiste 2012: 155) – nii-öelda aktiveerida see olevikus (Guzmán 2020: 50). Arhiivimaterjalide kaasamine aitab taastada sidet tõelise mäluga, millega Prantsuse teadlase Pierre Nora (1996 [1984]: 8) arvates ollakse kontakti kaotanud. Siinses artiklis on oluline ka üpris napp autobiograafiline materjal: Sillaotsa noorusaega käsitlev mälestusteraamat „Sealtpoolt künniseid” (2009, esmatrükk 1939), mis katab perioodi vabakutselise kirjaniku elu alguseni 1920. aastate algupoolel ning avab seda, kuidas Sillaots ise oma kuvandit kujundas ja esitada soovis.

Alljärgnevas käsitlen Sillaotsa mitmekülgset elu eesti kultuurimaastikul selle kujunemisjärgus ehk XIX ja XX sajandi vahetusel ja XX sajandi alguskümnenditel. Põikeid tuleb ka varasemasse ning hilisemasse aega, kui see seoste loomisel oluliseks osutub. Sillaotsa elu ja tegevusega tutvumisel on väärtuslikuks materjaliks olnud Aira (Alma) Kaalu (1937), Reet Krusteni (1967), Oskar Kuninga (1987) ja Anu Saluääre (1987, 2009, 2013) kirjutised. Sillaotsa kriitikutegevust on põhjalikult käsitlenud Katiliina Gielen (2012). Kriitiku aspekti kajastan artiklis põgusalt, ajakirjandusliku tegevuse raames, eeskätt seetõttu, et arvustajana esines Sillaots vaadeldaval ajajärgul vähe. Kuna Sillaotsa mitmepositsioonilisuse tahud ei kujunenud üheaegselt, toon konteksti huvides kronoloogiliselt välja ka eluloolised sõlmpunktid, mis on tema eri tegevusalade juures olulist rolli mänginud.

Mitmepositsioonilisuse uurimine kätkeb ka probleemi: kuidas ja kui palju tõlgendada ning analüüsida inimese elu, mis on oma mõjudes, subjektiivsuses, ette­arvamatuses ja tabamatuses palju suurem ja mitmetahulisem kui tekstid, mille kaudu see lugejani jõuab? Siinjuures on eesmärk pigem Sillaotsa mitmekülgset elu mõtestada ja seda avavaid eri allikaid üheskoos vaadelda, mitte põhjapanevaid järeldusi teha ega hinnanguid anda.

 

Õpetajast kirjanikuks

Marta Reichenbachi tööelu algas õpetajaametiga 1905. aastal. Ühelt poolt oli see paratamatus, teisalt see sobis talle ning toitis lapsepõlves võrsunud huvisid. Paratamatus seetõttu, et gümnaasiumi lõpetanud linnaneiu jaoks polnud sellal eriti muid valikuid. On märkimisväärne, et postiametniku suures, 11-lapselises peres peeti järeltulijate haridust oluliseks ning ka tütarlastele võimaldati gümnaasiumiharidus. Ülikoolis edasi õppimise võimaluse kohta kirjutab Sillaots:

Küllap mul tahtmist olnuks, ning just matemaatika alal, nagu õpetaja soovitas, kuid võimalusi polnud mingisuguseid. Et ülikooli pääseda, oleks mul tulnud eksternina lõppeksamid sooritada, valmistumine eksamite vastu oleks aega nõudnud, üli­kooliõpingud ise oleksid kestnud aastaid… Isa aga ootas juba pikisilmi, et minust saaks leivateenija, tema murede koorma kahandaja. (Sillaots 2009 [1939]: 52)

Pärast mõningaid algusaja raskusi hakkas õpetajatöö rõõmu tooma ning pedagoogika sügavamat huvi pakkuma. Reichenbach tellis endale välismaalt kirjandust, sealhulgas Ellen Key teoseid laste usaldamisest, isiksuse arengust ja vabadusest (vt Kuurme 2011: 266). Ta luges ja uuris neid ning mõtles loetu üle õhina ja vaimustusega (Sillaots 2009 [1939]: 75). Key kirjutas ka sellest, et naiselikkusega seostatavad omadused, hoolivus ja „mõlema soo õiguste austamine”, peaksid nii hariduses kui ka ühiskonnas senisest nähtavamaks saama (Kuurme 2011: 266). Marta oli juba lapse­eas märganud, et poistele oli tüdrukutega võrreldes rohkem lubatud. „Vend võis päris noorukese koolipoisina käia, kus tahtis, võis tulla ja minna, millal tahtis; mina ei võinud seda suure tüdrukunagi. Poisslaps tähendas tulevast maailmavalitsejat, tütarlaps kuulus maast-madalast juba „õrnemasse” sukku.” (Sillaots 2009 [1939]: 48) Vaimustus pedagoogika uutest suundadest toitis arvatavasti lootust soolisele tasakaalule hariduses. Mõttetöö tulemusena sündis haridusalaste artiklite sari, milles Reichenbach tutvustas kohalikelegi lugejatele uudseid arenguvabaduse põhimõtteid (sealhulgas ihunuhtluse kahjulikkust isiksuse arengule). Lood avaldati Postimehes 1910. aastal ning osa neist on uuesti ilmunud Sillaotsa artiklikogumikus „Kirg ja kavalus” (2012). Nende artiklite kiiluvees ilmusid samal aastal Postimehes Reichenbachi esimesed ilukirjanduslikud tekstid, laste psühholoogiat avavad „Eesel”, „Nali”, „Vale” ja „Hermann” (Sillaots 2009 [1939]: 68).

Marta Reichenbachi hoogne ühiskondlik elu algas 1907. aasta algul esperanto keele kursusel Tallinnas, millel osalemiseks oli 19-aastasel neiul tarvis ema luba. See saadi tänu nooremale vennale, kellega koos võetigi keele õppimine ette: Silla­ots (2009 [1939]: 77) meenutab, et ta tundis suurt vajadust elu järele väljaspool võrdlemisi kinnist kodu ning pidas emaga seetõttu pikaajalist sõdagi. Esperanto keele kursusel osalenutest moodustus peagi Tallinna esperantistide rühmitus, kus juba 20-aastane ehk tollases mõistes täisealine naine võis täie hääleõigusega osaleda. ­Sillaotsa (2009 [1939]: 80) sõnul oli tema esimene trükivalgust näinud tekst just esperanto keeles ja ilmus ajakirja Estlanda Esperantisto esimeses numbris 1908. aastal. Ei läinud kaua, kui Reichenbach astus karskusseltsi, Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja mitmesse teise rühmitusse. Hugo Raudsepp (2013: 143) mäletab Tallinna Rahvaharidus­seltsist alguse saanud Tallinna Kirjandusseltsi iganädalastelt koosviibimistelt 1911. aastal hulka kirjandus- ja kultuuritegelasi, nimetades nende seas vaid kaht naist: Marie Underit ja Marta Sillaotsa. Seltsielu rikastas tublisti kinnisest kodust pääsenud noore neiu tutvusringkonda, sealhulgas inimestega, kes adusid tema kirjutamispotentsiaali ning mängisid rolli edasise mitmepositsioonilisuse kujunemisel. Reichenbach oli seltsitegevuses sageli just kirjutamist, sõnaseadmist nõudvatel ameti­kohtadel, nii märgati tema talenti ning õpetajatööst võrsunud huvi inimloomuse vastu, mida Silla­ots kirjeldab nii:

Mingi eriline uudishimu teritas juba maast-madalast mu silma kaasinimeste omavahelise erinevuse ja üksikute indiviidide omapärasuste nägemiseks; üsna ­iseenesest võrsus sellest üldisemat laadi uudishimust p e d a g o o g i uudishimu selle vastu, kuidas ja miks olid erinevused ja omapärasused t e k k i n u d. Ühes selle uue uudishimuga muutus ka minu huvi ilukirjanduse vastu; sündmustiku asemel hakkasin jälgima tegelasi, eeskätt aga üksikute tegelaste k u j u n e m i s käiku. (Sillaots 2009 [1939]: 90)

Olles äsja suure kirega süvenenud kaasaegsetesse kasvatusteemadesse, lahkus Marta Reichenbach 1912. aastal koolist, tundes, et tal pole võimalik loetut ja õpitut igapäevatöös rakendada. Küll pidas ta vajalikuks omandatud teadmised raamatuks vormida. Ta asus koostama eksperimentaalse pedagoogika ja didaktika käsi­raamatut, mille algus olevat selleks ajaks mustandina valmis olnud, kuid: „Elulooma ei pidanud sellest käsikirjast iialgi saama!” (Sillaots 2009 [1939]: 87) Võib arvata, et noorel, kaasaegsete kasvatussuundadega kursis ning õpilaste hulgas katsed läbi ­viinud õpetajal oli tõepoolest idealistlik soov koolis midagi muuta, ent see põrkas süsteemi jäikuse vastu ja võis põhjustada pettumust. (Nais)õpetaja roll meeste loodud kooli­struktuuris kipub tänapäevalgi olema pigem säilitaja kui muutja oma (Kuurme 2011: 262), möödunud sajandi algul oli seda aga kindlasti. Arvatavasti sai noor õpetaja sellest aru ega soovinud niimoodi jätkata. Käsiraamatule kirjastaja leidmine aga ebaõnnestus (Sillaots 2009 [1939]: 103).

Kasvatuse ja psühholoogilise arengu huvid jäid Sillaotsa saatma tema hilisemas täiskasvanuile mõeldud kirjandusloominguski. Inimese kujunemine ja iseloomu­tüübid on teemad, mis tänu õpetajaametile köitsid Sillaotsa püsivalt ja millest sai tema elu eri tahke ühendav niit. Need teemad sobitusid hästi nii kirjaniku, aja­kirjaniku, kriitiku kui ka tõlkija ametiga. Kirjavahetus kirjastustega (näiteks EKM EKLA, f 92, m 276:26, l 32) annab tunnistust, et Sillaotsast sai sõdadevahelise Eesti kirjandusmaastikul koguni laste- ja noortekirjanduse asjatundja, kellelt küsiti nõu, mida selles valdkonnas avaldada ja eesti keelde tõlkida.

Juhuse tahtel oli Reichenbach seltsitegevuses kohtunud „lehemehe ja muidu-tegelase” (Sillaots 2009 [1939]: 90), hilisema Eesti Vabariigi diplomaadi Eduard ­Virgoga, kes pidas vajalikuks noore naise sahtlisse kirjutatud elulooainelised jutud oma vastloodud kirjastuses Maa kaante vahele panna. Sillaotsa esimene raamat – esialgse pealkirjaga „Algajad elu näitelaval”, millest Virgo kärpe tulemusena säilis „Algajad”, alapealkirjaga „Elulookirjelduslised katsed” – ilmus 1912. aasta algul. 1913. aastal järgnes sama kirjastuse väljaandena omajagu laineid löönud jutustus „Anna Holm”, nende kahe vahele jääb „ühe naese päevaraamat” „Elga” Postimehe kirjastuselt. Naisprosaiste polnud toona just palju; algajal oli vaja tublisti julgust ja nutikustki.

Pseudonüümi Sillaots võttis Marta Reichenbach „pikkade peamurdmiste järele” (Sillaots 2009 [1939]: 90–91) kasutusele just 1912. aastal Sillaotsa sauna järgi Saarna­kõrves, kus ta ema oli lapsena elanud ning ta isegi end hästi tundnud (Sillaots 2009 [1939]: 68). Et noorte kunstnike Aleksander Uuritsa („Algajad”) ja Peet Areni („Anna Holm”) kujundatud raamatute kaantele sai just M. Sillaots, pole juhus ega pelgalt eesnime esitähena lühendamise tava. Nimelt kirjutas Sillaots 31. jaanuaril 1912 Virgole: „Mõnedel põhjustel ei taha mina ise „Algajaid” Tartu viia, mulle oleks armsam, kui Te ta otsekohe sinna saadate. [---] tahaks, et raamatu ilmumisel mitte üleüldiselt tuttav ei oleks, et see naisterahva kirjutatud on, – et nimelt arvustusel see teada ei oleks. Või teatakse siin juba?” (EKM EKLA, f 155, m 3:7, l 3/3) Pseudo­nüümid – sageli humoorikad, mis ei jätnud kahtlust, et tegu on varjunimega – olid toonase kirjandus- ja ajakirjanduskultuuri osa. Naissoost kirjanikule võis see aga tähendada enamat: lootust leida kaitset stereotüüpi põlistavate, vahel misogüünsetegi arvamusavalduste eest meeskriitikutelt, mida Sillaots teadis karta. Seesuguse ohu teadvustamisest annab tunnistust tema mõtteavaldus L. Onerva „Murdjoonte” arvustusest 1912. aasta algul:

Meestesoost arvustajad mõõdavad naisterahva kirjutatud töösid harilikult sellesama mõõdupuuga, millega nad harjunud on meesterahvaste kirjutatud ilukirjanduslisi tooteid arvustama, arvavad naiskirjanikule koguni kõige suuremaks kiituseks, kui tema töödest ütelda võib, need olla niisugused, et raske on otsustada, kas nad mehe või naisterahva loodud on. (Reichenbach 1912: 36)

Kuid nagu alljärgnevas näha, jäi varjunime kaitsefunktsioon tõepoolest vaid ­lootuseks.

„Elgat” ei maini Sillaots mälestusteraamatus ega ole selle kohta midagi leida arhiivi­materjalide hulgast. Vähe on autori kommentaare ka „Algajate” ja „Anna Holmi” kohta. Ta on maininud vaid seda, et raamatute kujundus oli Virgo jaoks ­oluline ja sellele kulutati üsna palju ning et „Anna Holmi” olla peetud pamfletiks, millena see polnud mõeldud (Sillaots 2009 [1939]: 91). Kui Oskar Kruus vestles Silla­otsaga paar aastat enne tema surma, 1967. aastal, tuli „Anna Holm” jutuks. Autor olevat kinnitanud, et ta polnud soovinud kedagi solvata, ometi olevat seltskond ärevalt prototüüpe otsinud (Kruus 1971: 176).

Kriitika ei võtnud „Algajaid” ega „Anna Holmi” vastu kuigi entusiastlikult, aga ka mitte otsese põlgusega. Tollal ei lastud kirjanduslikke debüüte unustusse vajuda ning üldjuhul kajastati neid ajakirjanduses. Sillaotsa esimesed jutustused äratasid mitmekülgset vastukaja (mees)kriitikutelt, kes enamasti leidsid seejuures võimaluse esitada vähemal või suuremal määral üldistusi naiskirjanduse kohta. Enamgi, sel ajal polnud peaaegu ühtegi meeskriitikut, kes oleks naiskirjandust arvustanud kontekstitundlikult ning ehk ka tasakaalukalt. Näiteks ajakirja Eesti Kirjandus veergudel said aastatel 1910–1915 ilukirjanduse (sealhulgas tõlkekirjanduse) arvustuste rubriigis sõna vaid kaks naist: Anna Haava paaril korral tõlkekriitikale vastamiseks ning Helmi Reiman Tuglase „Felix Ormussoni” vaagimiseks.

Karl Laos (1912: 198) kirjutas „Algajate” kohta, et karakterid pole kuigi usutavad, vaid naiivsed, ja võrdles neid vanade tuttavatega „enese lapsepõlve ajast”, Jenoveeva ja Helenega. Kolme noore naise, „Leeni”, „Eva” ja „Juta” portreesid ühendab arvustaja sõnutsi „ühe õnnetu tütarlapse kurb saatus” (Laos 1912: 198). Nende, kohe arvustuse algul antud hinnangutega on raamat ainuüksi žanriliselt liigitatud väheväärtuslikuks sentimentaalkirjanduseks. Tegelaskujudest peab Laos (1912: 199–200) kõige nõrgemaks Evat, kelle juures küll positiivsena avaldub „Sillaotsa keele plastika”, ja kõige tugevamaks Jutat, kelle puhul aga „ühekülgne, kuiv harutamine pikapeale tüütavaks” muutub. „Algajates” kõlava puhaste tüüpide ideaaliga seoses lisab arvustaja, et Jutas on Sillaots sellele kõige lähemale jõudnud. Positiivsena mainitakse Sillaotsa stiili, mis on siiski „pika peale väsitav, liig pedantlik, kange, kohati labane” (Laos 1912: 201).

„Algajaid” vaagis ka Anton Jürgenstein (A. J. 1912), kes oli oluliselt positiivsem. Ta pidas teost esimeseks kirjanduslikuks sündmuseks pärast Juhan Liivi „Varju” ja märkis koguni, et „nüüd pidi just üks naesterahvas, kes nende keele- ja luulemeistrite meelest alaväärtusline peab olema, tulema ja näitama, kui kõrgel tõsine rikas iseloom niisugustest keksijatest üle on”. Liivile aga tegevat Sillaotsa „kirjandusline ettevalmistus ja haridus” silmad ette. Üpris üksikasjaliku karakterite vaagimise lõpetuseks nendib Jürgenstein teose originaalsust ning arvab, et asjata on autor endale varjunime võtnud. „Tema võiks kartmata oma õige nimega kirjanduses üles astuda. Igaüks, kes meie uuemat kirjandust vähegi tähele on pannud, tunneb tema varjunime all kohe ära.” Nii oli autori soov tundmatuks jääda luhtunud.

Johannes Aavikut sidus Sillaotsaga elukestev suhtlus, mis puudutas peale teineteise tööde käsitlemise ka arutelusid keeleküsimuste ning muude ühiskondlike teemade üle. „Algajaid” arvustades köidab Aaviku (1912) tähelepanu esmalt alapealkiri „Elulookirjelduslised katsed”, millega kiskuvat autor „ta arvustajalt ta teravamad sõjariistad käest”, andes aimu „alandlikkusest ehk vahest ka ettevaatusest”. Nagu Laos, nii peab Aavikki tugevaimaks Juta kuju, Leeni ja Eva ent mõjuvad „igavalt ja tuimalt” ja on ehk huvitavad naislugejatele. „Meesterahvaste peale nad selle vastu suurt mõju ei avalda; selleks on nende laste- ja plika-psühologia ja iseloom liig vähe iseäralik ja tähelepanemise-väärt.” Meeste kirjandus on seega mõõdupuu ning meeslugejate tähelepanu köitmiseks on tarvis enam vaeva näha. Arvustaja leiab, et Juta lugu on „uuem, iseäralikum, huvitavam meie kirjanduses kui esimeses kahes jutus. Selles on „Juta” peaväärtus.”

„Anna Holmi” arvustas samuti Jürgenstein (1913). Sedapuhku on arvustuse toon „Algajate” omaga võrreldes jahedam. Jürgenstein (1913: 345) alustab lausega: „See on naise kirjutatud naistejutt” ja nendib, et „jutt heast kõnevoolust ja meeldivatest stseenidest hoolimata veidi igavavõitu lugeda on” (Jürgenstein 1913: 347). Ta lisab, et igavaks teevad loo just ümbruse ja inimeste üksikasjalik kujutamine, „mis natukene ülearu naiselik on”. Ka oletab Jürgenstein, et Sillaotsa iroonia naistegelaste suhtes on tingitud sellest, et ta ise on nende klatši hammasrataste vahele jäänud. Sellest aimub sajandeid püsinud arvamus, et naine suudab vaid enese kogemustest kirjutada (Kirss 2011: 35). Siiski möönab Jürgenstein, et „[j]utul on sisu ja läbikäiv mõte”, ning lõpetab arvamusega: „Praegusel mõtteahtral ja sõnaohtral ajal tuleb tööd tervitada, kus mõnigi positiivne mõte sees vilksatab, kuigi see mõte igakord ei tea kui algupärane ega ootamata ei ole” (Jürgenstein 1913: 347).

Tähelepanuväärne on A. H. Tammsaare (1914) kirjutis pealkirjaga „Midagi ilust ja „Anna Holmist””. Selle alguses mõtiskleb autor eesti kirjandusest üldiselt üpris nukras ja kriitilises toonis, nentides: „Meie kirjandusest võib ainult mõnda raamatut meele tuletada, kus ilutundlus edvistamisena, farssina ei tundu, vaid autorile omase osana” (Tammsaare 1914: 40). Samas möönab ta, et „ei leidnud „Anna Holmist” elu, elavat hinge. Selles teoses kordub autori puudus, mida juba tema varemaid töösid lugedes tundma pidid: mingisugune kuivus, teoretiseerimine, targutamine.” Veel mainib Tammsaare teose fragmentaarsust, ta toob küll välja kaasakiskuvad ­looduskirjeldused, kuid isikute vaimuilmaga need sidet ei loo. „[P]alju intelligentlikku tööd” on arvustaja sõnul aga tehtud nii keele kui ka aine alal. Kõigi Sillaotsa teoste ühisosa, „vanainimeselik õpetav joon”, mis olla omane paljudele naiskirjanikele ja tulenevat naise emarollist, on kunstis tarbetu ja segab „maitsmist” (Tammsaare 1914: 41). Nii leiab Tammsaare (1914: 42), et kui jätkuks armastust ilma seejuures kohut mõistmata, „[s]iis oleks lootust, et ilukirjandus tõepoolest ilu teenistusesse astub ja kunstiharuks saab, kus meid kõigepäält elu, elav vangistab”.

Aavik pühendab „Anna Holmi” käsitlema asudes terve lõigu Sillaotsa eelmisele raamatule, pidades vajalikuks sedastada, et kuigi „Algajate” lugusid iseloomustas kuivapoolne olek ja mahlatus, võtab ta uue üllitise ometi uudishimuga kätte (J. A. 1913: 1). Tuues mõlema teose ühisjoonena välja naisterahvastest peategelased, leiab Aavik, et Sillaots ei ole ainult „naiskirjanik, vaid ka naiste kirjanik”. Mõne „Anna Holmi” tegelaskuju kultuurihuvi, iseäranis Paul Bourget’ või Joris-Karl Huysmansi prantsuse keeles ettelugemine, ei tundu realistlik. Ometi annab naiste sügavamaid huve ebarealistlikuks pidav kriitik hoogu seltskonnakõmule, öeldes: „Kohalikud ­elanikud tunnevad kahtlemata mitmete nende tegelaste algkujud või need ära, kellelt „jooni” on laenatud” (J. A. 1913: 2). Teose peamine tugevus, aga ka nõrkus olevat „kirjeldustes ja üksikute momentide kujutustes”, mis on küll detailsed ja hoolikad, ent ka muudavad teose „üksikute piltide ja situatsioonide reaks” (J. A. 1913: 2).

Aavik võtab kokku, et vaatamata puudustele on „Sillaotsa teos huvitav raamat ja tähelepandav kirjanduslik uudis”, stiililiseltki üks paremaid, mis „viimasel ajal ilmunud” (J. A. 1913: 2). Keeleliselt on ta raamatuga samuti väga rahul ja lubab seda Eesti Kirjanduse veergudel just õigekeelsuse seisukohast edaspidi arvustada. Seda siiski ei sündinud. Eesti Kirjanduse 8. numbris 1913. aastal ilmus artikkel „Õige­keelsuslikud arvustused”, kus Aavik käsitleb kirjandusteoseid just sellest rakursist ning annab mõista, et sellele on oodata jätku (Aavik 1913a: 315), ent plaani luhtumise põhjusena võib näha sama aasta 11. numbris avaldatud õigekeelsusteemalist vaidlust Jaan Jõgeveri ja Aaviku vahel (vt Aavik 1913b). Tüliõun ei olnud küll eelmainitud „Õigekeelsuslikud arvustused”, kuid vaidlus annab aimu toimetuse liikmete vahelistest vastuoludest, mis jätkusid ka edaspidi. „Algajatest” ja „Anna Holmist” pole kordustrükke ilmunud. Seda on küllap muude võimalike tegurite kõrval tinginud teoste retseptsioon, mis liigitas need naiste-, st väheväärtuslikuks kirjanduseks. Sillaotsa kirjandusse tulekut ei tervitatud just vaimustusega, vaid vaadeldi ajastu soolisest kontekstist lähtuvalt veidi üleoleva muigega, millega meeskriitikud andsid mõista, et las naisterahvas kirjutab, kui just peab, aga ülearu kaalu sel pole.

Erandina paistab silma Jürgensteini arvustus „Algajatele”: selles on soolist stereo­tüpiseerimist vähem ning autorit on tunnustatud ainese originaalsuse eest. Kõigis mainitud arvustustes leiti kriitiliste märkuste kõrval ometi ka häid sõnu. Mitmel korral ette heidetud kuivust, pedantsust ja targutamist on seostatud autori õpetajaametiga.

1914. aastal ilmus Sillaotsal Postimehes avaldatud lugudest koosnev jutukogu „Lapsed. Kirjeldused laste elust” ning 1915. aasta maikuus kirjutas ta Aavikule, et sügisel peaks Maa kirjastuses välja tulema uus kogu (EKM EKLA, f 275, m 15:15, l 5/8). Seda siiski ei juhtunud – võib arvata, et raamatu väljaandmist kammitses sõda. Pole kindel, kas tegu oli sama koguga, mille Maa andis 1921. aastal välja „Kodu­käijate” nime all, kuid nii võib arvata. Sellele järgnes pikem paus ilukirjanduses, järgmine Sillaotsa täiskasvanuile mõeldud romaan „Viiskümmend. Biograafiline visand” ilmus alles 1937. aastal. Egodokumentides napib andmeid selle kohta, millised võisid olla loomepausi täpsed (sh psühholoogilised) põhjused.

Küllap olid naiskirjaniku enesekriitika ja -tsensuur üldise suhtumise tingimustes tugevad ja karastunud. Julgust proosaloominguga välja tulla polnud XX sajandi teise kümnendi alguseks ilmutanud kuigi paljud naised. Kruusi (1971: 177) hinnangul oli Friedebert Tuglase kriitika „Kodukäijatele” viimane piisk, mis võttis Sillaotsalt tahte ilukirjandust luua. 1921. aasta kirjandusülevaates käsitleb Tuglas ühe lõigu jagu tõepoolest Sillaotsa teost, kirjeldades seda sõnadega „väikekodanlikud olude­kirjeldused” (Tuglas 1935: 192) ja „sümpaatsed vested”, mis ometi „vaevalt kuigi suurt tähelepanu” äratavad (Tuglas 1935: 193). Kriitika pole väga terav, pigem rahulikult üleolev, ent autoril järelikult alaliselt meeles.

Toonast üldist suhtumist väljendabki kõnekalt Tuglas (1986: 8–9), kui ta kirjutab Aleksander Tassale 1914. aastal Pariisist: „Te teate ju, missugune kirjandus meil praegu moes on: n a i s t e kirjandus, Sillaots, Vuolijoki ja teised! Nii et ei maksa igatahes publiku kohta mingeid illusioone hellitada.” Pisukese irooniana mõjub Juhan Luiga (1995: 311) täheldus 1916. aastal artiklis „Noor-Suomi – Eesti” Tuglase „Felix Ormussoni” teemal: „Teos algab meile tuttavas Metsanurga „Orjade” ja Sillaotsa seltskonna-satüürilises „rooskamise” toonis.”

Lisagem siia mõni katkend „Eesti biograafilisest leksikonist”, milles Sillaotsa kirje on koostanud Bernhard Linde:

S.-a ilukirjanduslik looming algab sisuliselt seotult tema õpetajategevusega laste elu vaatlustega; laste tärkava hingeelu arengu käsitlus moodustabki kirjaniku peaaegu kõigi kolme novellikogu kaaluvama osa. Sellelt alalt siirdus ta novellis „Anna Holm” seltskonna-elu arvustavale vaatlusele, kaldudes seejuures aga karikeerivale liialdusele, rikkudes seega oma realistliku teose usutavust ja väljendades suuri võnkumisi psühholoogilisis kujutlusis. (EBL 1926–1929: 475)

Edasi mainib Linde, et alates 1921. aastast on Sillaots peamiselt tegelenud kirjanduskriitilise loominguga, loetledes uurimusi Vilde naistüüpidest, Kitzbergi ja Tammsaare loomingust, „milledes autor oma ainet kergelt käsitledes annab siiski päris ülevaatliku pildi kahest mainitud kirjanikust ja kokkuvõtte Ed. Wilde’ naiskujudest”. Leksikoni käsikirjas on seejärel ära toodud, et peamiselt kirjutab Sillaots nüüd lühemaid arvustusi (EKM EKLA, f 194, m 21:51, l 2/5). Lõpuks loetletakse mõned 1920. aastatel ilmunud tõlked (EBL 1926–1929: 475).

Küllap võib seesugusest, kord teravast, kord üleolevast suhtumisest otsida põhjusi Sillaotsa mitmepositsioonilisuse ahenemisele pea paarikümneks aastaks. Lootus­rikkalt alustanud kirjanik pidi sõnaseadmisoskusele uusi väljundeid leidma. Sillaots, kes oli läbi elu paljude eesti kirjanikega isiklikult tuttav ja heades suhetes, kirjutas juba küpse literaadina 1936. aastal Karl August Hindreyle: „Üldiselt hoidun küll ­kirjanikest võimalikult eemale, – ei meeldi mulle see rahvas” (EKM EKLA, f 185, m 4:7, lk 1).

 

Õpetajast ja kirjanikust ajakirjanikuks

Kui haridusvaldkond polnud eneseteostust võimaldanud ja ilukirjanduse retseptsioon oli näidanud karmi palet, siis millised olid end kirjutamisega teostada sooviva naise võimalused pisut üle saja aasta tagasi? Sillaotsa jaoks sai uueks võimaluseks ajakirjandus, mis andis suurema majandusliku kindluse kui ilukirjandus. Perioodika­väljaandeid oli piisavalt ning neis oli naisel võimalik kirjutada ilma kõrgendatud tähelepanu alla sattumata – kuulus ju toonase ajalehekultuuri hulka sageli ­anonüümsus.

1912. aastal lisandus Sillaotsa ellu vägagi viljakaks osutuv kirjanduskriitiku tegevus. Aasta lõpus said tal läbi loetud „kõik viimase kümne aasta jooksul ilmunud vähegi silmapaistvad ilukirjanduslikud teosed” (Sillaots 2009 [1939]: 91) ning nende põhjal valmis üle 30-leheküljeline kirjutis „Naine meie uuemas kirjanduses”, mille Sillaots saatis 1. veebruaril 1913 Postimehe „Vaatleja” toimetajale Johannes Aavikule (EKM EKLA, f 275, m 15:15, l 2/2), ent mis ilmus Eduard Virgo koostatud Postimehe kirjakogu „Oma maa” III köites 1913. aastal. Sellelaadsetele, tollal populaarsetele koguteostele tegi Sillaots pidevalt kaastööd. Näiteks mainib teda Hugo Raudsepp (2013: 147) kogumiku „Voog I” (1913) kaastöölisena. Raamatuarvustusigi oli Sillaots, siiski veel Reichenbachi nime all, juba kirjutanud: 1912. aastal ilmus Eesti Kirjanduse veergudel eelmainitud kirjutis L. Onerva novellikogust „Murdjooned”, mille oli eestindanud Virgo (vt Reichenbach 1912).

Raudsepp (2013: 147) ütleb Esimese maailmasõja eelse ajakirjanduspildi kohta järgmist: „Tallinna ajalehed, värsketest osaühisustest kantud, elasid suuri tõusupäevi ja nõudsid oma toimetuseliikmetelt mitte ainult sisutäitmist, vaid üsna kvalifitseeritud kirjutisi.” Nagu öeldud, oli Sillaots esmakordselt oma kirjutistega avalikkuse ette astunud just ajakirjanduse vahendusel, ent temast polnud saanud ajakirjanikku. Regulaarne ajakirjanduslik kaastöö algas 1913. aastal, kui ta sõlmis Päevalehe peatoimetaja Georg Eduard Luigaga kokkuleppe kirjutada vähemalt üks joonealune veste nädalas. Sellest sai midagi päevikusarnast, milles leidsid kajastamist nii avaliku elu tähtsündmused, nagu Estonia uue maja avamine (Sillaots 2009 [1939]: 94), kui ka isiklikud teemad, nagu kopsupõletiku põdemine 1914. aasta lõpupoolel (Sillaots 2009 [1939]: 97).

1914. aasta sügisel, juba maailmasõja päevil, hakkas Virgo välja andma piltidega nädalakirja Tallinna Kaja, mille toimetus asus koos Päevalehe ja Maa kirjastusega Karl Burmani projekteeritud moodsas hoones Suur-Tatari tänaval ning mida Raudsepp (2013: 145) nimetas koguni „kommuunaks”. Seal toimus aktiivne suhtlus ning vilgas liikumine toimetuste ja kirjastuse vahel. Lisandus uusi tutvusi ja võimalusi. Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on Virgo kogus säilinud Tallinna Kajale saadetud käsikirjad Marta Reichenbachilt (EKM EKLA, f 155, m 28:1), nii vaatlengi just seda väljaannet Sillaotsa ajakirjandusliku tegevuse näitena.

Tallinna Kaja toimetusega liitus Sillaots (2009 [1939]: 100) 1915. aastal, kui Virgo kutsus ta kirjutama vesteid rubriigis „Lenduri kirjad”. Lendur, kirjutiste autor, vaatab asju kõrgemalt ja näeb seega paremini üldpilti. Tegu oli päevakajaliste olustiku­kirjeldustega peamiselt sõjaaegsest Tartust, kuhu Sillaots oli 1915. aastal ajutiselt elama asunud. Sellest ning Tallinna Kaja toimetajaks-kaastöötajaks hakkamisest annavad peale mälestusteraamatu tunnistust kirjad Aavikule (EKM EKLA, f 275, m 15:15, l 7/10). Vestete teemaderingi kuulusid näiteks sõjaaegne toidunappus (Lendur I-a 1915a: 607, 1915b: 654, 1915c: 686), elamispindade puudus (Lendur I-a 1915b: 655), kultuurisündmused (Lendur I-a 1915d), Tallinna ja Tartu võrdlemine (Lendur I-a 1915c, 1915e; seda teeb Sillaots mitmel juhul ka kirjades Aavikule). ­Kirjutistes kasutatakse väljendeid „lendur mõistliku mehena” (Lendur I-a 1915b: 654) ja „Lendur on alandlik ja rahuarmastaja mees” (Lendur I-a 1915f: 671), andes seega lugejale mõista, mis soost on autor.

Tallinna Kajas ilmus Sillaotsa lugusid ka väljaspool seda rubriiki ning kuna toonase ajalehekultuuri juurde kuulusid autori nimeta, üksnes initsiaalide või varju­nimega varustatud kirjutised, oleks ilma arhiivikäsikirjadeta nende autorsuse kindlaks tegemine keeruline või koguni võimatu. Näiteks kirjutab Tiit Piibelehe (1915) nime taha varjuv Sillaots iroonilise loo pealkirjaga „Luulelik potpourri” (arhiivi­käsikirjas ka alapealkirjaga „„Rosolje” ilmumata luuletustest”; EKM EKLA, f 155, m 28:1, l 124/1), mis on Sillaotsa kriitikutegevuse omapärane näide. Selles kritiseerib autor kevaditi ajalehetoimetusi ummistavaid algajaid luuletajaid, kes pakuvad oma töid avaldamiseks. Teravalt iroonilise kirjutise eesmärk näib olevat pärssida üle­voolavat loomeindu.¹

Sõna võtta tuli näiteks ka „Söömisest” (vt „Söömise-taidur” 1915; arhiivikäsikiri EKM EKLA, f 155, m 28:1, l 212/1–212/20), mis ühena varaseimatest näidetest toob esile Sillaotsa püsiva huvi toidu vastu ning õpetab eestlasi kultuurselt sööma, propageerides läänest toona Eestisse levinud taimetoitlust. Mõlemal, nii Tiit Piibelehe kui ka Söömise-taiduri nime all ilmunud lool on õpetlik-rahvavalgustuslik eesmärk, mis ühelt poolt kuulus ajakirjanduse juurde, teisalt oli Sillaotsale omane isiklike huvide ja kalduvuste tõttu.

Tallinna Kaja eluiga jäi lühikeseks. Tellijate puudusel tuli juba 1915. aasta detsembris see „Soome pildilehtede eeskujul suurte lootustega asutatud” välja­anne kinni panna (Sillaots 2009 [1939]: 103). Sillaots töötas sõja-aastatel ka telegraafiametnikuna,² kuid jätkas kaastöö tegemist erinevatele ajakirjandusvälja­annetele. Mõlemas ametis oli võimalik kätt elu pulsil hoida ning mõlemas oli kasu keelteoskusest.

Ajakirjanikuamet viis Sillaotsa sageli pöördeliste sündmuste keskmesse, olgu ­iseseisvuse algusajal Toompeal Saksa sõdurite esindajaid intervjueerides (Sillaots 2009 [1939]: 143) – Juhan Luiga pidas Sillaotsa koguni intervjuužanri algatajaks Eesti kultuuris (Sillaots 2009 [1939]: 103) – või maapäeva istungeid refereerides (­Sillaots 2009 [1939]: 145). Sõjaaja kaastööst Tallinna Teatajale sai püsiv töö rahuajal, kui Eduard Hubel (hiljem Sillaotsa õe Vanda Hildegardi abikaasa) kutsus Sillaotsa 1919. aasta lõpul sinna tööle – „„välismaad” toimetama” (Sillaots 2009 [1939]: 148). Kui leht 1922. aastal hingusele läks, mõistis Sillaots, et aeg on küps selleks, et temast saaks „vabakirjanik” (Sillaots 2009 [1939]: 149). Päevakajalisus, ühiskonna aktuaalsete ­teemade kajastamine naasis pärast vaikuseaastaid Sillaotsa ilukirjanduslikku loomingusse, leides 1930-ndate lõpul väljundi naistega seotud teemasid käsitlevates romaanides „Viiskümmend. Biograafiline visand” (1937) ja „Neli saatust. Psühholoogiline varipilt” (1938).

Marta Sillaotsa ajakirjandusliku tegevuse juures on olulisim, et ühelt poolt sai ta sel moel jätkata kirjutava naisena ning teiselt poolt ei seadnud see teda rambivalgusse, avalikkuse silme ette, vaid võimaldas anonüümsust. Viimane pakkus muu hulgas naisele võimalust kirjutada sellest, mida muidu ajastu kontekstis naiste valdkondadeks ei peetud (nt sõjaga seotud teemad). Sillaotsa varjunimed Tallinna Kajas, nagu Tiit Piibeleht ja tollast olustikku arvestades ka Lendur, viitavad selgesti meessoole. Söömise-taidur ning initsiaalid M. R. ja M. S. jätavad soo küll lahtiseks, ent varju pakuvad sellegipoolest. Universaalsed omadused, tänu millele sai Sillaots ajakirjanduses hakkama, olid töökus, samuti keelte-, analüüsi- ja vaatlusoskus. Sillaotsa ajakirjandusaegade töökoormus pidi olema küllaltki aukartustäratav: paralleelselt tuli kirjutada mitmele väljaandele ajakirjanduslikke tekste, vähemalt algul tegelda omaloominguga ning sõja-aastatel telegraafis ametis olla. Usun, et hilisemas elus just tõlkijana esile tulnud suur töövõime oli ajakirjandusliku tegevusega süvenenud. Alahinnata ei tasuks ka sellega seotud kokkupuuteid paljude inimestega. Just aja­kirjandus andis noorele literaadile võimaluse jõuda oma elus uue tahuni: 1915. aastal avaldati Tallinna Kajas Sillaotsa esimene täismahus ilukirjandusteose tõlge.

 

Õpetajast, kirjanikust ja ajakirjanikust tõlkijaks

Marta Sillaotsa esimeste tõlgete kohta on erinevaid andmeid. Ilmumisajana on mainitud nii 1907. aastat (Teder 1967: 794), mille puhul võib tegu olla esimese trükis avaldatud esperantokeelse tekstiga (Sillaotsa väitel ilmus see küll 1908), kui ka aastat 1909 (Krusten 1967: 297), mis arvatavasti osutab ajakirjanduses nimeta ilmunud ja seepärast praegu raskesti tuvastatavatele tõlkemugandustele. Sillaots (2009 [1939]: 100) kinnitab, et tema esimene täismahus kirjandusteose tõlge – Edgar Wallace’i põnevuslugu „Four Just Men”, eestikeelse pealkirjaga „Nelja kohus” – ilmus järje­jutuna nädalakirjas Tallinna Kaja 1915. aasta sügisel. Ülesande oli andnud toimetaja Virgo, kes oli noorpõlves merd sõitnud ning seetõttu mõistis inglise keelt (Adson 2017: 124) ja võimalik, et oli kursis angloameerika kirjandusega.

Angloameerika kirjandus ei olnud tollases Eesti kultuuris just ülearu tuttav. ­Inglise keeleruumi astumise algaegadena nimetab Anne Lange (2009: 151) Eesti Vabariigi perioodi 1918–1940, ent mõistagi ei toimunud see järsult. Inglise keelest tõlkimine oli alanud varem. Näiteks avaldati perioodil 1910–1919 Eestis 60 inglise ja ameerika kirjanduse tõlget, mis moodustas kogu tõlkemahust 10,2% (Möldre 2012: 92). Siinkohal on tarvis silmas pidada, et perioodikas avaldatud tõlked ei kajastu selles, võimalik et samuti ebatäpses statistikas. Ajalehe jaoks oli järjejutu formaat aga üks tõhusaid turundusnippe ning põnevusjutud, mille uut osa oodati, sobisid sellega suurepäraselt. On teada, et Eesti Vabariigis sai Wallace’ist üks populaarsemaid autoreid: ühtekokku tõlgiti tollal 24 tema teost (Lange 2009: 152). Sillaotsagi tõlge sillutas teed sellele populaarsusele.

Sillaotsa inglise keele tundmisest kui iseõpitud oskusest on kõnelnud Oskar Kruus (1971: 172) ning seda kinnitab Sillaotsa mälestusteraamat, milles pole juttu inglise keele omandamisest kursustel – kooliprogrammi see tollal ei kuulunud. Silla­ots on elu jooksul tõlkinud inglise keelest kokku 3834 lehekülge (Lange 2009: 155), sealhulgas üksjagu maailmaklassikat. Esimene inglise-eesti sõnaraamat oli olemas 1910. aastast (Mits 2012: 82).

Wallace’i põnevusloo tõlge ilmus 1915. aastal nädalakirja 16 numbris (Wallace 1915), ilma et selle juures oleks märge „inglise keelest”, ehkki varem oli Tallinna Kajas ka vahenduse lähtekeelele osutatud. „Nelja kohtu” eestinduse analüüs, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, seab kahtluse alla inglise lähtekeele ja annab alust arvata, et tegu on kaudtõlkega vene keele vahendusel. Sillaots ei kõnele mälestustes sellest täpsemalt. Kaudtõlget oli hakatud ka eesti kultuuriruumis juba hukka mõistma – seda kinnitavad selle perioodi tõlkearvustused (nt Eisen 1914: 16), seega poleks Silla­ots ilmselt tahtnud seda teemat avalikult puudutada. Jerome K. Jerome’i „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” tõlke tegi Sillaots 1923. aastal juba inglise keelest.

Vaadeldud ajajärgul oli Sillaotsa kõrval teisigi tõlkivaid naisi, näiteks Anna Haava, Anna Prants, Emilia Linde, Leeni Ploompuu ja Linda Jürmann. Kui kirjastaja Albert Org 1920-ndate algul otsustas hakata välja andma väärt tõlkekirjandust, kaasas ta sellesse missiooni mitmeid tuntud eesti kirjanikke, kes olid varem tõlkinud (Sillaots 2009 [1939]: 150–151). Sealtpeale sai tõlkimine Sillaotsale nauditavaks püsi­tegevuseks.

Sillaotsa esimene tõlge oli seega ajakirjanikutöö ning toonasesse ajakirjanduspilti sobituv järjejutuna ilmunud põnevuslugu. Tõlkija nimi, nagu Sillaotsagi puhul, jäi ajakirjandustõlgetes enamasti märkimata. Ehkki Wallace’i jutustuse eestindus on konarlik ja kannab kiirustamise märke, avastas Sillaots selle kaudu küllap veel ühe loomeväljundi – järjekordse mitmepositsioonilisuse tahu, mis pakkus eneseteostust ning võis aidata majanduslikult toime tulla. Samuti jäi tõlkija üldjuhul avalikkuse eest varju – seegi võis rahulikule, tasakaalukale ja tagasihoidlikule Sillaotsale sümpatiseerida.

 

Majanduslik toimetulek

Mitmepositsioonilisuse väljakujunemine kultuurimaastikul võib kirjutava loov­inimese jaoks olla seotud sellest elatumise võimalikkusega. Sillaotsa majandusliku toimetuleku aspekti vaatlemisel tuleb tugineda peamiselt arhiiviallikatele, mis annavad tunnistust, et pahatihti oli keeruline ots otsaga välja tulla. Mitmel positsioonil tegutsemine andis muidugi suurema lootuse riske maandada. Sillaots oli esimesest töökohast alates olnud oma sissetulekuga abiks pere toitmisel, olgu vanematekodus või juba abielus olles. Näib, et see oli tema jaoks loomulik vastutus, millele ta pole trükiallikais enamasti tähelepanu juhtinud. Ebastabiilses vabakutselise põlves tähendas see aga pidevat suurt töökoormust. Sellele vaatamata tuli tal väljateenitud tasu tööandjatelt sagedasti kätte nõuda, kui asjaomased seda piisaval määral või õige­aegselt teha ei suutnud. Võib arvata, et lihtne polnud ei see ega ettemaksu küsimine, mida samuti teha tuli.

Kui tuua näiteid siin vaadeldud varasemast perioodist, siis kõnelevad mainitud probleemidest kirjad Eduard Virgole, mis puudutavad nii esimesi Maa kirjastuses välja antud teoseid kui ka Tallinna Kaja kaastööd. 1912. aasta juulis kirjutas Sillaots: „Vahest on võimalik ülejäänud osa Algajate honorarist mulle nüüd välja maksta? Tarvitan raha lähemal ajal.” (EKM EKLA, f 155, m 3:7, l 7/9) 1915. aastal tuletas ta meelde, et tal on Tallinna Kajas ilmunud asjade eest umbes kümme rubla saada. „Kui viimases N-is ilmunud „Mat. Kõrge” hinna sinna juurde arvame, teeb see kokku ­rublat viisteist.” Ja lisab, et „pühade eel on raha tarvis”. (EKM EKLA f 155, m 3:7, l 14/21)

Veidi hiljem tekkis probleeme Noor-Eesti kirjastusega, mis avaldas nii Sillaotsa tõlkeid kui ka kriitikat ning mille likviidsusraskustest on olnud mujalgi juttu. Sillaotsa aga üllatas kirjastus vähemalt ühel korral meeldivalt: „Avanssi poleks ma teilt kuidagi oodata teadnud. Pean seeläbi oma kohuseks teile südamlikku tänu avaldada.” (EKM EKLA, f 92, m 276:26, l 14)

Kindlaid rahasummasid on kirjades talletatud üsna vähe, nii pole võimalik välja selgitada, milline mitmepositsioonilisuse valdkond oli tasuvaim. Sõdadevahelise vabariigi kestel oli küll paremaid aegu, mil õnnestus ehitada Nõmmele maja, ometi ei aidanud sageli ka mitmikelu majanduslikult toime tulla: rahamured saatsid Sillaotsa elu lõpuni.

 

Kokkuvõtteks

Isiku erinevate tegevusvaldkondade terviklik käsitlemine mitmepositsioonilisusena on päevakorda kerkinud tõlketeaduses. See on mõistetav, sest just ilukirjanduse ­tõlkijad on sageli need, kel ameteid ja tegevusalasid tahes-tahtmata rohkem kui üks. Ent ühiskonnaga erialase suhestumise viisid puudutavad inimelu tervikuna, seega võib mitmepositsioonilisuse termini kaudu vaadelda tõlkija tegevust ka teistes kultuurivaldkondades.

Mitmepositsioonilisus kujuneb välja isiksuseomaduste, võimete, hariduse ja muude aspektide ning ajastu ühiskondlike ja sooliselt tingitud võimaluste põimumises. Nii oli see ka Marta Sillaotsa puhul. Ometi otsustas ta 1912. aastal loobuda püsipalka andnud õpetajaametist ning suunduda kirjandusmaastiku tõmbetuultesse. See avas uue väljapääsu – kirjutava naise oma. XX sajandi alguskümnendeil kujunenud erialaste tahkude juurde jäi Sillaots rohkem või vähem kogu eluks. Suurim muutus tõi kaasa ilukirjandusloomingu varjusurma pea paarikümneks aastaks. Selle asemele tuli esialgu otsida uusi väljundeid.

Nii on Sillaotsa mitmikelu määranud ka XX sajandi alguse Eesti kirev ajakirjandusmaastik. Just perioodikas kajastusid tema pedagoogilised huvid ja ilmusid esimesed ilukirjanduslikud katsetused. Toimetajaametis olles võimaldas ajakirjandus tal lihvida oma vaatlus- ja sõnaseadmisoskust, ent kirjutas ette ka päevakajalisi või rahvahariduslikke teemasid. Oluline on, et perioodika tagas vajadusel anonüümsuse. Sedakaudu sai Sillaots turvaliselt katsetada uusi loomingulise eneseväljenduse viise, eeskätt tõlkimist. Ajakirjanduslik tegevus rikastas tutvusringkonda ja võimalusi, samuti süvendas loomupärast töökust ning sotsiaalset tundlikkust aktuaalsete teemade suhtes, mis kajastusid ka Sillaotsa hilisemas (ilukirjandus)loomingus.

Sillaotsa mitmekülgses tegevuses avaldunud meelisteemad kippusid kanduma ühest valdkonnast teise. Tema huviga isiksuse kujunemise ja pedagoogika vastu kaasnes (laste)psühholoogia teema jõudmine ajakirjandusse ja samuti tema ilu­kirjanduslikku loomingusse. Sillaotsast sai lastekirjanduse spetsialist, kelle poole pöörduti nõu saamiseks ja otsuste tegemiseks.

Omaeluloolistes allikates ei kirjuta Sillaots kuigi palju naisliteraadiks olemisest või üldisemalt „naisusest” (Sillaots 2009 [1939]: 153). Küll aga lahkas Sillaots sookaaslaste ühiskondlikke probleeme algupärases ilukirjanduslikus loomingus: varasematest teostest „Algajates” ja „Anna Holmis”, hilisemast perioodist romaanides „Viiskümmend” ja „Neli saatust”. Meeskriitikud aga sidusid Sillaotsa kui alustava kirjaniku (tema tausta tundnuina) õpetajaametiga ja toitsid stereotüüpi naiskirjanikust, kes on võimeline peegeldama vaid oma elu ja kogemusi (Kirss 2011: 35). Tema teosed liigitati naiskirjanduseks kui väheväärtuslikuks ja mitte tõsiselt võetavaks. Samuti tõi debüütteoste temaatika Sillaotsale hilisemaid pakkumisi naistegelaste ja -teemade kirjanduslikuks analüüsimiseks. Just naistegelased on Sillaotsa kirjanduskriitilise huvi keskmes algusest lõpuni.

Sillaotsa autoriteetne positsioon sõdadevahelise Eesti kultuuripildis põhines usutavasti just varakult väljakujunenud aktiivsel mitmepositsioonilisel elul. Kui ka kirjanikuleib käest libises, oli ta tänu pedagoogilistele kirjutistele ja ajakirjanikutööle juba tuntud ja sedakaudu sai leida uusi võimalusi. Vabakutselise põlv sai teoks siiski alles pärast esimesi kirjanduslikke katsetusi, 1922. aastal – küllap oli ta, vähenõudlik inimene, siis toimetulekus kindel, kuna eneseteostuse võimalusi oli rohkem kui üks. Olles nii kirjanik, kriitik kui ka tõlkija, mõistis ta ühtviisi kirjanikke, kriitikuid ja tõlkijaid ning suutis end oma kogemuse najal panna eri positsioonidesse – see peegeldus hilisema viljaka kriitiku tasakaalukas ja rahulikus arvustamisstiilis.

Loodetavasti aitab Marta Sillaotsa varase elu mitmetahulisuse, selle põhjuste ja omavaheliste seoste esiletoomine mõista paremini tema kohta eesti kultuuriloos ning annab ühe inimese lähivaate kaudu täpsema ja terviklikuma pildi tema kaasaja ühiskonnast.

 

Külliki Steinberg (snd 1970), MA, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi tõlkeloo ja tõlkija-uuringute doktorant (Lossi 3, 51003 Tartu), kulliki.steinberg@ut.ee