PDF

Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil

Kas pöördumatu protsess?

https://doi.org/10.54013/kk797a3

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu­kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.

Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda.

Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634–1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõlgendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud „balti maailm”. Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja -vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid narratiivi elemente ta seejuures kasutas.

Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähelepanu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

 

Protokoll ja (lähetus)aruanne

Protokollide ja aruannete kirjandusteaduslik ja -ajalooline uurimine piirdub harvade üksikkäsitlustega. Sissejuhatavana võib mainida artiklikogumikku „Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte” protokolli kui tekstitüübi kultuurilise funktsiooni kohta, kuigi XVIII sajandi eelseid protokolle selles ei vaadelda (Niehaus, Schmidt-Hannisa 2005). Selle kogumiku ilmumisest peale on tähelepanu keskmes olnud eeskätt XX sajandi protokollid, mida on käsitletud filosoofilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast.1 Narratiiviuuringud liigitavad selle žanri tegelikkust kirjeldavate tekstide hulka, milles loo aluseks pole mitte fiktsioon, vaid faktid (Klein, Martínez 2009: 1–13). Ammune, ent endiselt aktuaalne küsimus, kui palju on luules ja kirjanduses „tõde” ja fakte, leiab ka tänapäeva kirjanduse ja meedia uurimisel tähelepanu ning piir tõe ja tegelikkuse vahel näib aina ähmastuvat (nt Lugauer 2020). Just selles kontekstis väärib tähelepanu ajalooline tarbekirjandus. Kui uurida kirjandusliku ja jutustava osakaalu protokollides jäädvustatud tegevustikus, saame ajaloolisele tarbekirjandusele läheneda justkui ümberpööratud vaatenurgast.2

Protokollides ja aruannetes käib seos tegelikkusega alati käsikäes lugeja ootusega, et just nii see päriselt toimuski. Kui Christian Kleini ja Matías Martínezi sõnul on faktinarratiivides (sks faktuale Erzählungen) või tõsielujutustustes (sks Wirklichkeits­erzählungen) keskse tähtsusega „soov käsitleda end päriselu kujutajana” (Klein, Martínez 2009: 2, märkus 3), siis on protokollid ja aruanded – eriti need, mis pärinevad seisuslikult korporatsioonilt või kohtult – juba per definitionem võtnud kohustuse vahendada „tõde” neutraalselt ja objektiivselt, selleks et tekste peetaks hiljem usaldusväärseks ja neil oleks tõendi väärtus (Zedler 1741: 973–975; DRW: 1387–1389). Kuna see tekstivorm eeldab protokollija kui teksti autori erapooletust, nagu on öeldud ka sekretäri tööjuhendis (vt allika­publikatsiooni Ewers 1821: 180–185 ja käsitlust Klöker 2020: 38–41),3 tekib küsimus, kas ja mil moel lähtub autor vaatamata ametikohale Eestimaa rüütelkonna juures oma käsitluses niinimetatud sisemisest vaatepunktist (sks interne Fokalisierung), sest erapooletuse ettekirjutus kehtib küll kirjutaja isikliku arvamuse vältimise kohta, kuid loomulikult mitte teksti kohta tervikuna. Rüütelkonna protokollid ei esita ju sugugi neutraalset vaadet omaaegsetele sündmustele ja protsessidele, vaid kajastavad ikkagi rüütelkonna arvamusi ja hoiakuid – tõsi küll, mõningate variatsioonide ja kõrvalekalletega korporatsiooni liikmete hulgas. Kitsendavavõitu ametijuhised, mis justkui räägiks narratiivsuse vastu, on kahtlemata kaasa aidanud sellele, et protokollid ei ole siiani saanud narratoloogilist tähelepanu, mida need tegelikkuse jäädvustusena väärivad.

Seni on kirjandusteoreetilistes käsiraamatutes kirjandusliku vormina tingimusteta tunnustust leidnud üksnes jutustus koos allmõistetega „narratoloogiline meetod” (sks narratologisches Verfahren) ja „narratiivi elemendid”, samal ajal kui ­aruanne ja protokoll on enamasti tähelepanuta jäetud.4 Ent enesestmõistetavalt võib neidki kirjandusliku vormi nimetustena kasutada. Mõeldagu kas või nende tekstivormide alusel loodud jäljendustele, näiteks Stefan Heymi romaanile „Der König David Bericht” („Kuningas Davidi aruanne”, 1972) või Klaus Stilleri teosele „H. Protokoll” („H. protokoll”, 1970), mis esitavad aruande ja protokolli kui tekstivormi ­fiktsionaalseid jäljendusi.

Gero von Wilperti kirjandusleksikon määratleb aruannet kui toimunu lühikest, asjalik-konkreetset ja ajalist järjekorda järgivat esitust ilma kaunistavate ­kõrvalepõigete ja tõlgenduslike mõtisklusteta ning iseloomustab seejärel lühidalt aruande funktsioone jutustavas kirjanduses, draamas ja ajakirjanduses. Ajakirjanduse kokku­puude selle tarbekirjandusliku tekstiliigiga ilmnevat just reportaažides ja reisikirjades. (Wilpert 2001: 79)5 Metzleri kirjandusleksikonis on aruannet (sks Bericht) defineeritud kui sündmustiku lihtsat kujutamist ilma kaunistavate, fiktiivsete ja mõtestavate elementideta ning eristatud ühelt poolt aruande kasutamist ­ilukirjanduses eepilise jutustuse põhivormina ja draamas vahendina muude mineviku- või olevikusündmuste kaasamiseks, teiselt poolt ajakirjanduses sündmuste aruandena, mis põhineb dokumenteeritud materjalil sünonüümselt reportaažiga. Lõpuks mainib leksikon aruande kasutamist väljamõeldud kontekstides koos täiendavate viidetega. (Burdorf jt 2007: 75)

Protokolli kohta pole artikleid kummaski keskses saksa kirjanduskäsiraamatus (Reallexikon 1997; Burdorf jt 2007). Seevastu Wilpert (2001: 644) määratleb protokolli kui juriidiliselt objektiivset konverentsi- ja koosolekuaruannet, asja­osaliste allkirjadega kinnitatud kirjalikku jäädvustust ütlustest, ülekuulamistest, läbirääkimiste käigust ja tulemustest ning puudutab põgusalt ka protokolli kirjanduslikku kasutust. Jättes kõrvale asjaosaliste allkirjadega kinnituse, mis pole ­praegugi kohustuslik protokolli osa,6 kehtib Wilperti määratlus ka XVII sajandi ­protokollidele. Ometi on selles lünki, kui võtta arvesse kõiki varauusaegsetes institutsioonides kirja pandud protokolle nende mitmekesisuses. Eelkõige sisaldavad rae- ja rüütelkonnaproto­kollid – nagu neid praegu üldiselt lühendatult nimetatakse7 – tavaliselt palju enamat koosolekutel ja läbirääkimistel tehtud protokollilistest märkmetest, nagu need kindlas kohas, asutuses, hetkel ja kirjutaja jaoks reeglite ja tavadega olid ette nähtud. Näiteks võib tuua rae või rüütelkonna õigusemõistmise ehk kohtu­menetlustega seotud dokumente ja otsuseid või üleskirjutusi kinnisvaratehingute ja seisuslike probleemide kohta (kodakondsuse taotlemine, aadliõiguste tõendamine) või siis institutsioonile saadetud kutseid, ka ametikirju ja -juhendeid, dokumente uute liikmete valimise ja sekretäri tegevuse kohta ning lõpuks lähetusaru­andeid. Kõike seda ja veel paljut muud võib protokollidest leida. Linnade ja aadelkonna olulisimate üles­kirjutustena sisaldavad need ühe linna (raeraamatud8), piirkonna või maa ajaloo tuuma, sõlmpunkti, milles põimusid kõik omaaegsed sündmused nende ajaloolises muutumises. Protokollides kajastuvad paljud avalikud diskursused, mis puudutavad kas vastavat seisust või õigusruumi (linna või riiki). Protokollide tekstikriitilise ja narratoloogilise analüüsi vajalikkusele ja olulisusele viitab tõsiasi, et iga­päevaelu otsese peegeldamise käigus põhjustas kirjalikustumisprotsess murrangu, nagu märgib ­Susanne Rau (2019).

 

Rüütelkonna sekretär Caspar Meyer ja tema protokollid

1. jaanuaril 1634 asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina ametisse Rostockist pärit Caspar Meyer (umbes 1605–1654; seni põhjalikem käsitlus tema kohta on Klöker 2020). Ta oli õppinud Rostockis ja Kopenhaagenis, kuid ei saanud pärast oma esimesi töökogemusi Rostocki notarina seal siiski alalist ametikohta. Tänu abielule Rostocki professori ja mõlema õiguse ehk Rooma ja kanoonilise õiguse doktori Azarias Sturtzi (1581–1627) lese Sophia Dobbiniga tõusis ta kõrgemasse seltskonda. 1632. aastal lahkus Meyer sõjast räsitud Rostockist koos abikaasaga, et ilmselt teadlikult Eesti- ja Liivimaal õnne otsida. Algul töötas ta vabakutselise advokaadina Tallinnas, kolis seejärel Riiga, kuid naasis – veel Riia teenistuses – 1633. aastal Tallinna ja asus rüütelkonnasekretäri ametisse.

Meyeri 1634. aastal alanud töö Tallinnas kestis kokku 20 aastat ja oli võrreldes tema eelkäijate ja ametijärglaste paariaastase teenistusajaga erakordselt pikk. Võib pidada õnnelikuks juhuseks, et tema ametiaeg langes peaaegu täiesti kokku Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisperioodiga Eesti- ja Liivimaal (1632–1654), mil teostus mitu Rootsi keskvõimu algatust, nagu rüütli- ja maaõiguse koostamine, kiriku­korra väljatöötamine, Tallinna gümnaasiumi asutamisega seotud praktiline töö, läbirääkimised Tallinna linnaga teraviljakaubanduse üle.9 Meyeri ametiaja esimesse aastasse jäi saatkonnareis Stockholmi, kus toimus 1632. aastal Lützeni all hukkunud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi matusetseremoonia. Meyer oli kokku kuue Rootsi kuningakotta lähetatud saatkonna liige. Nende hulgas oli 1642. aasta lähetus, mille ta võttis ette ihuüksi, liikudes osalt mööda maismaad. Ilm­selgelt nautis ta rüütelkonna tunnustust ja täitis üha selgemini rüütelkonna sündiku rolli,10 ehkki jäi kogu eluks ametinimetuse poolest sekretäriks ega saanud märkimis­väärset palgakõrgendust. Rootsi kuninganna tõstis ta küll 17. jaanuaril 1651 Rosenstocki nime all aadli­seisusesse ning andis talle Soomes talupoegi ja maid, ent Meyeri positsiooni Eestimaa rüütelkonnas see ilmselt ei mõjutanud. Kultuuri- ja kirjandusloolist huvi pakub Caspar Meyeri ja ­Catharina von der Hoyeni pikaajalise keelatud armuloo jäädvustus kirjades ja luuletustes (kommenteeritud väljaanne Klöker 2020).

Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina pidi Meyer protokollima mõlema ametkonna istungeid, mis olid tema ajal nii tihedalt seotud, et nende protokolle ei saa üksteisest alati eraldadagi. Järgmiste sajandite arhivaarid püüdsid säilinud protokolle hiljem iseseisvunud institutsioonide vaatenurgast jagada vastavalt rüütelkonna või maakohtu omadeks. Ehkki see jaotus pole sisuliselt põhjendatud ega õnnestunud, seletab see kahe institutsiooni protokollide praegust paiknemist arhiivi kahes eri fondis. Viis köidet kokku 3163 leheküljega asuvad praegu Eesti Rahvus­arhiivis Tartus, Eestimaa rüütelkonna (RA, EAA, f 854) ja Eesti kõrgema maakohtu fondis (RA, EAA, f 858). Kaks mustandite köidet aastaist 1634–1644 ja 1645–1653, mis on enamjaolt Meyeri enda käega kirjutatud ja sisaldavad palju parandusi, täiendusi ja kustutusi, hõlmavad kogu tema ametiaega.11 Seevastu puhtandeist on Meyer ise ümber kirjutanud vaid osa. Alates 1636. aastast olid tal puhtandite kirjutamise jaoks oma kirjutajad. Esimene puhtandite köide hõlmab aastaid 1634–1642, millele järgnes tõenäoliselt aastate 1643–1646 köide, mis on juba ammu kadunud.12 Rea lõpetavad kaks köidet aastate 1647–1651 ja 1652–1653 kohta.13

Vahetust sündmuste toimumise ajast pärit protokollide peaaegu täielikku säilimist võib hilisema Eesti ajaloo kontekstis pidada õnnelikuks juhuseks ja nii moodustavad need ainulaadse allikakorpuse interdistsiplinaarseks uurimistööks.14 Protokollid käsitlevad peaaegu kõiki Eestimaa elu sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte XVII sajandi teisel veerandil. Kirjandusteadusele pakub protokoll lisaks kõigile sotsiaalajaloolistele dimensioonidele erilist huvi tekstiliigina. Neis on Eestimaa avalik elu ja balti elulaad jäädvustatud keskse aadliinstitutsiooni vaate­nurgast ja nii on meil olemas ajalooline narratiiv, mida erinevalt ajastu ajaloo­proosast ja kroonikaist ei olnud autor sellisena kavandanud juba seetõttu, et ta ise oli teose aktiivne tegelane.15

 

Narratiivi struktuur

Mitme institutsiooni – Eestimaa rüütelkonna, maanõunike kolleegiumi ja kõrgema maakohtu – läbipõimunud dokumentatsioonina sisaldavad Caspar Meyeri protokollid eri narratiivsete tekstitüüpide osi. Esiteks koostas sekretär kohtuistungite protokollid, millelt oodati võimalikult suurt täpsust kuni sõnastuseni välja. Suulisi kohtuvaidlusi ta üldjuhul ei jäädvustanud, ka sõnasõnalist suulise kõne üleskirjutust näiteks tunnistajate ülekuulamiselt leidub tema protokollides harva. Üksnes protsessi käigus esitatud kaebusi ja palvekirju, samuti kohtuotsuseid (nn Abscheiden) tähendas Meyer üles ja need, osalt väga formaalsed ja vastavalt juhenditele koostatud tekstid sõnastas ta koostöös kohtunikuga. Lisaks sellele tuli tal aga referendina dokumenteerida ka asutustes toimunud sündmusi, näiteks kõiki koosolekuid, ametisse valimisi ja nimetamisi, suhtlust teiste institutsioonidega. Siin jäi sündmuste jäädvustamiseks valitud keeleline väljendus, niinimetatud kollektiivne narratiiv suures osas sekretäri hooleks. Kõige suurem väljendusvabadus oli tal aruannetes enda kui ­sekretäri iseseisva tegevuse kohta, millest ta pidi protokollis aru andma – loomulikult siingi žanrinõuete raamistikus.

Esmalt on vajalik protokolli ja selles sisalduvate eri tekstivormide süsteemne analüüs, et teha kindlaks, kas narratiiviteoreetilised kategooriad annavad sellele materjalile rakendamisel tulemusi. Kujutatud tegevustiku ja jutustatud maailma puhul tuleb esiteks eristada protokolli üldist jutustamisstruktuuri, mis kajastab ajalises järjekorras kõiki institutsiooni jaoks olulisi tegevusi ning moodustab seetõttu tervikliku ajaloolise narratiivi. Selles rullub üksikasjalikult lahti vastava maa ja riigi elulaad. Teisalt vastanduvad ajaloolisele terviknarratiivile protokolli allosad kui jutustused üksikute sündmuste, näiteks istungite, läbirääkimiste, tegevuste, lähetuste, kohtuasjade ja muu kohta, milles võib leida erinevaid jutustamisviise. Taustal on alati küsimus, kas jutustuses leidub märke teadlikust struktureerimisest, mis võib olla vastuolus sündmuste tegeliku kronoloogiaga. Lisaks tekitab põhimõttelise erinevuse mustandi ja puhtandi koostamisaeg. Kui puhtand on justkui eri allikaist pärit tekstide montaaž, siis ei ole mustandki alati kronoloogiliselt ja seega ka mitte vahetult sündmuse ajal kirja pandud, nagu näitavad mustandites leiduvad ristviited, aga ka tühjad leheküljed, kuhu oli plaanis lisada tekste. Küsimus jutustatud maailma konstrueeritusest tundub esmapilgul banaalne, sest kajastatakse ju tõsielusündmusi ja -tegusid. Ent see küsimus muutub olulisemaks, kui analüüsida nii protokollide mustandites ja puhtandites kajastamata jäetud sündmusi kui ka ümberkirjutamisel puhtandist välja jäetud või muudetud üle­vaateid.

Lugude jutustamise viis on protokollides ilmselgelt väga mitmekesine. Näiteks on olulisi kõikumisi narratiivi tempos. Koosolekutel märgitakse üles väga palju üksikasju, siin on näha detaile kuhjavat jutustamisviisi. Ent samuti leidub protokollides pikemaid ja lühemaid sissekanneteta perioode ning osi, mis sisaldavad pelgalt sündmuste kokkuvõtteid või juhuslikke kirjapanekuid. Neil juhtudel on vaja uurida võimalikku tausta. Kas ametlikke sündmusi ei toimunudki? Kas sekretär viibis eemal või oli hõivatud muude asjadega, mis ei kuulunud protokollis jäädvustamisele? Protokolli tunnusjoonte hulka kuuluvad ka eri jutustamistasandid: sekretär ei jäädvustanud reportaažina mitte ainult vahetuid tegevusi, näiteks maanõunike koosolekuid, vaid refereeris sedagi, mida teised inimesed teatasid või olid teatanud (sekundaarne jutustamine, ümberjutustatud kõne). Analüüsida tuleb nii selliste eri jutustamis­tasandite esinemissagedust, nende väljenduslikku teostust kui ka võimalikke funktsioone.

 

Autor ja tema representatsioon protokollides

Protokollide kirjandusteadusliku analüüsi üks olulisemaid küsimusi puudutab autori rolli. Kuna tegemist ei ole ilukirjandustekstidega, siis ei mõtle autor proto­kollidesse kirjapandud sündmusi välja ega luuleta neid kokku, vaid üksnes kirjalikustab tegevuste käigu, mis seisneb osaliselt juba niigi vahetus keelelises suhtluses, st fikseeritud keelelises vormis (näiteks koosolekute ja läbirääkimiste arutelu).16 Protokolli ühe osa peab autor seetõttu sõnastama võimalikult lähedaselt räägitule, ent teise osa toimunust peab ta ise sõnadesse panema. Mõlema ülesande täitmist mõjutab teksti autori keel(t)eoskus ja -hoiakud, sest ainuüksi otsekõne vestluste jäädvustamine kaud­kõnes nõuab head väljendusoskust, rääkimata muude tekstiosade täiesti iseseisvast sõnastamisest. Mis puudutab valdavalt kuivi ja konkreetseid tarbetekste pikema aja­vahemiku kohta, siis tuleb nende juures uurida nii kujutamisvahendeid kui ka kujutatavate tegevuste ja sündmuste mahtu.

Protokollide autor on enamjaolt sekretär, kes oli juba ladinakoolis või gümnaasiumis saanud põhjaliku humanistliku väljaõppe ladina retoorika alal17 ja kel oli tavaliselt õigusteaduslik kõrgharidus. XVII sajandi kantseleides oli keskaegne traditsioon juba ammu kokku sulanud humanistliku retoorikaga. Vormeli- ja kantseleikäsiraamatud, nagu Adam Volckmanni „NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte” („Notarikunst ehk käsiraamat notaritele ja teistele kohtutöötajatele ja -kirjutajatele”, 1621),18 käsitlesid kõiki notari ja sekretäri tegevusvaldkondi ning andsid juhiseid ja üksik­asjalikke näidistekste vajalike dokumentide koostamiseks juba saksa keeles. Kui sekretäri kirjutustöö põhines suures osas üsna kindlaksmääratud vormelite loetelul, siis protokollides ja lähetusaruannetes oli eespool nimetatud jäädvustamisfunktsiooni raames suurem keeleline vabadus.19

Käsitledes protokolli balti elulaadi objektiivse narratiivina, kerkib jutustaja hääle küsimus. Genette’i mudeli kohaselt on ajalootekstides (nagu fakti­narratiivides üldse) autor ühtlasi jutustajaks. Kui ta on samal ajal ka loo tegelane, tekib homodiegeetiline narratiiv, mida esimese isiku narratiivi puhul nimetatakse autodiegeetiliseks. Tekst on siis ühtlasi autobiograafiline ja seega ka minajutustus.20 Täpselt samamoodi on protokollis: autor on jutustaja ja annab teavet – kuigi mitte väga järjekindlalt, ent siiski – korduvalt ka iseenda kohta. Ta võib seda teha umbisikulisest vaatenurgast kolmandas isikus, nagu 3. mail 1634 saatkonnareisi sissejuhatuses:

3. mail: lähetada saadikutena härrade maanõunike nagu ka teiste aadlike ja maiskonna üksmeelsel heakskiidul hiilgavaima, võimsaima kuninga ja isanda, isand Gustav Adolfi kuninglikele matustele, kuhu rüütel- ja maiskond kõige lahkemalt oli kutsutud; lisaks sellele ammuste privileegide kinnitamiseks ja tunnustamiseks; samuti kuberneriisanda härra Philipp Scheidingi ning maanõunike ja rüütelkonna vahel tekkinud vaenu lõpetamiseks maanõunikud: õilsaim, väärikaim, lugupeetuim ja vapraim Eberhard Bremen Rummust ja Pikaverest, Georg (Jürgen) Maidel Maidlast, Otto von Uexküll Paadremalt ning rüütelkonna pealik Otto Uexküll Veliselt ja sekretär Caspar Meyer koos järgmise volikirja, soovituste ja juhistega, mille rüütel- ja maiskond neile kaasa on andnud. (RA, EAA.858.1.224, lk 9)21

Kuid harvad pole juhud, mil Meyer lülitub ümber isiklikule vaatenurgale esimeses isikus. Ülaltoodud katkendi järel kirjeldab Meyer lähemalt järgnenud sündmusi, alustades laevale minekuga 26. mai õhtul kell kaheksa ning väljumisega järgmisel ööl kell kolm. Ent juba järgmises, saabumist kajastavas lõigus vahetub perspektiiv uuesti ja Meyer esitab nüüd taas saatkonna liikmena „meie” narratiivi:

4. juuni hommikul kell 9 jõudsime tänu Jumalale tervelt ja heas seisus Stockholmi ja ööbisime Kaupmehe tänaval Stockholmi kuningliku [Svea] õuekohtu assessori Karl Olufsoni juures, millise öömaja eest andsime talle seal viibitud aja eest 32 riigitaalrit ning tema naisele ühe roosnoobeli22 (RA, EAA.858.1.224, lk 14–15).

Kui sekretär tegutseb päris iseseisvalt, lülitub ka narratiiv ainsuse esimesele isikule. See sisemine vaatenurk rõhutab, et jutustaja on tegelasega identne. Kuigi ta võiks nüüd jutustada ka enda kui tegelase mõtetest ja tunnetest, jääb tekst ometi vastavalt protokolli nõuetele tegevusaruandeks.23 Muidugi on sekretäril seejuures tähtis näidata, millise ajendi ja plaaniga (kellegi korraldusel, käsul või omaalgatuslikult) tema kui tegelane tegutseb. Just nendes esimeses isikus minajutustustes leiab kinnitust tema kui sekretäri tegevuse seaduslikkus ja lojaalsus institutsioonile. Seetõttu teatab ta näiteks oma tegelase kavatsustest niimoodi:

30. [kuupäeval] andsin mina, sekretär, üle härrade maanõunike käsul varem koostatud soovituskirja,24 mille olid Eestimaa vürstiriigi rüütel- ja maiskond [meile, saadikutele] riiginõunike jaoks kaasa andnud, et me selle isandatele riiginõunikele üle annaksime, [ja milles] minust sekretär Johan Mönsonile teada anti, palumaks teda, et too võimaldaks mulle audientsi isandate riiginõunike juurde. Kui too Mönson siis riigi­nõunike juurest väljus, teatas ta riiginõunike soovist, et ma talle [Mönsonile] selle soovituskirja üle annaks, mille ma siis edastasin nimetatud sekretärile, kes viis selle edasi saali, kus istusid koos riiginõunikud, ning teatas mulle seepeale, kui riiginõunikud olid selle läbi lugenud, et nood tahavad selle peale maanõunikele soodsa vastuse anda. (RA, EAA.858.1.224, lk 17)25

Lisaks on protokollis osi, milles jutustaja räägib teistest inimestest, ilma et oleks ise kõnealuse tegevuse juures viibinud. See heterodiegeetiline jutustus on ainsuse kolmandas, veel sagedamini aga mitmuse kolmandas isikus, sest peamiselt jäädvustatakse maanõunike ja saadikute tegevust. Sellise jutustajaperspektiivi puhul ei saa kirjutaja kohalolekut sündmuste juures alati usaldusväärselt kindlaks teha – sekretäri osalust või puudumist mainitakse otsesõnu harva. On võimalik, et sekretär kirjutas talle suuliselt või kirjalikult teada antu pelgalt üles, märkimata, kas sõnum on vahendatud või mitte. Väga selgelt on see üles tähendatud küll protokollides, mis käivad aja kohta, mil Meyer viibis 1642. aastal mitu kuud Stockholmis lähetuses. Siin on tegemist sekundaarse narratiiviga, ilma et autor oleks märkinud oma teabeallikat:

Minu äraolekul 26. juunil saabus õnnelikult Tallinnasse kõrgesti sündinud isand ­Gustav Oxenstierna, Kimito vabahärra, Tyresö ja Rannamõisa isand, kes oli määratud Eestimaa vürstiriigi kuberneriks ja kes pidas seejärel 4. juulil isandate maa­nõunikega kohtupäeva [sks Dingeltag], millel käsitleti järgmisi asju, nagu minu äraolekul asendus­sekretäri Johan26 Bruiningki protokoll [---]27 näitab. (RA, EAA.854.2.641, l 207v)28

Seega pole protokoll segavorm ainult selles sisalduvate eri tekstivormide, vaid ka autori eneseesitlusviisi poolest. Miks ja millistes olukordades räägib autor endast esimeses ja millal kolmandas isikus, peavad täpsustama tulevased analüüsid. Esialgu tuleb aga märkida, et mõlemal juhul ja seega märkimisväärses osas protokollidest võib teksti vaadelda egodokumendina. Vähemalt esimeses isikus jutustuse korral on protokollil ka autobiograafiline iseloom. Ent leidub teisigi osi, milles autor (jutustaja) ei maini küll end tegelasena, kuid mille kontekst annab selgelt mõista, et ta pidi kirjeldatud tegevuse ajal kohal olema kas või seetõttu, et protokoll on tema käega kirjutatud. Käsikirjaline vorm võimaldab kindlaks teha sellegi, mis päeval ja vahel isegi mis kell sekretär maanõunike koosolekutest osa võttis. Sellistele protokollidele on iseloomulik, et autor kirjutas palju iseendast, võtmata siiski elulooraamatutele omast reflektiivset vaatenurka oma elule ja andmata hinnanguid enda tegevusele.

Nagu mainitud, oli ajavahe tegevuse toimumise ja mustandi kirjapaneku vahel tavaliselt just koosolekute puhul väga lühike. Kuid leidub ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks 1642. aasta maakohtunike otsuse kohta, et sekretär peab sõitma Stockholmi, tegi Meyer sissekande protokolli alles viis kuud hiljem, pärast lähetusest naasmist, kirjeldades samas lühidalt kogu reisi:

Samal [päeval, 7. III 1642] otsustasid isandad maakohtunikud ja kogu rüütelkond, et mina, sekretär, pean vajalike kirjadega kuninga juurde sõitma. Mispeale ma reisisin Jumala nimel 18. märtsil Tallinnast Narva, Jami, Koporjesse, Nyeni kindlusesse, Viiburisse, Kyminkartanosse ja Porvoosse. Aga sealt edasi ei sõitnud ma laevade väljumise tõttu enne, kui alles 14 päeva pärast lodjaga Stockholmi, kus andsin oma kirjad koos auavaldusega üle maikuu 19. päeval. Viibisin seal 29. juulini, mispeale purjetasin sealt 31. juulil minema ja tänasin Kõigekõrgemat selle eest, et ma 4. augustil tervena tagasi Tallinnasse jõudsin. (RA, EAA.858.1.224, lk 813)

Jutustaja hääle kohta tuleb lisada, et sekretär kui jutustaja moodustab protokollide põhihääle, sest vastutava autorina pani ta osad tervikuks kokku ja kirjutas vahele ka siduvaid tekste. Ent vahelepõimitud kirjad ja dokumendid toovad lisaks suure hulga teisi hääli, eriti ainsuse esimese isiku minajutustustes, nii et terviknarratiiv muutub mitmekihiliseks. Mõeldes näiteks piiritülidele tunnistajate ütluste, kohtunike raportite, piirikontrolli protokollide, mõlema poole ettekujutuste ja muu sellisega, mis ühendavad väga erinevaid vaatenurki, ulatuvad need tekstid mõnikord üle aastate. Neist võib sageli leida isiklikke emotsionaalseid jutustusi, mis ületavad protokolli stiili piirid – kohtunarratiivide puhul pole see üllatav ja näitab protokolli osalist kuulumist õigusdiskursusesse (vrd Arnauld 2009: 42, kus viidatakse võimalusele tõlgendada kogu kohtumenetluse käiku narratiivina).

Kuid loomulikult sõltub see ka jutustatavast loost. 1635. aastal leebe kohtu­otsusega lõppenud mõrvaprotsessi jäädvustades märgib sekretär Meyer, kuidas minajutustajast meeskohtunik Rötgert Lohde refereerib ühe pastori tunnistust, kes raporteeris nii seda, mida ta ise koges (teine jutustamistasand), kui ka omakorda veel teistelt kuuldut (st järgmine, kolmas ​​jutustamistasand). Seejuures kasutab Lohde oma loos isegi otsekõnet, nii et vaatamata mitmetasandilisusele võib protokolli lugedes tekkida vahetu osalemise tunne. Tsiteerin seda katkendit pikemalt, sest see näitab väga hästi narratoloogilise analüüsi võimalusi, pakkudes samal ajal sügavat sissevaadet balti elulaadi:

Seepeale sai Juuru pastoriisand Josua [von Möllenbeck] Alu mõisas järgmise tunnistuse ja teate, mille too [mees] talle poolteadvusetult, vande all andis ja lausus. Nimelt oli see õnnis Juuru küla mees ühe Könßi-nimelise talupoja, Nööri Miku ja Paksu Mardi Jaaguga sel ajal kirmasel olnud ja koos joonud. Joomase peaga olevat see õnnis mees Nööri Miku, oma võõrustaja, hobuse võtnud ja tollega veidi ratsutanud, kuni mõned astusid sisse ja ütlesid Nööri Mikule: „Sina istud ja ohkad siin, aga su hobune ratsutab ringi!” Seepeale tõusis Nööri Mikk püsti, leidis õuest Helle Matsoni ja ütles: „Miks sa ratsutad mu hobusega ringi?” ja virutas kohe seejärel rusikaga Helle Matsonile vastu vahtimist, kes jäi seepeale üsna vagaseks, Nööri Mikk läks aga tuppa tagasi ja jätkas joomist. Kui nüüd Helle Matson tahtis lahkuda, tuli Paksu Mardi Jaak ja heitis Helle Matsoni enda alla. Siis võttis õnnis mees kivi ja lõi Helle Matsonile mitu auku pähe. Seepeale rebis Helle Matson end Paksu Mardi Jaagu küljest lahti ja andis õndsale mehele selja tagant noaga hoobi kaela, aga mitte väga sügavalt ja läks seepeale minema. Ja õnnis mees jäi sinna nõnda mõneks ajaks lebama, mispeale teised vedasid ta Nööri Miku juurde. Kaheksa päeva hiljem ratsutas pastor mõisaproua Anrepi palvel õndsa mehe juurde ja vaatas tema haavad üle, küsides seejuures, mismoodi tal need tekkisid. Seepeale vastas õnnis mees: „Andku Jumal mulle andeks, mul pole midagi olnud tegemist Helle Matsoniga ja ma ise olen nendes kahjudes süüdi, sest lõin teda ilma põhjuseta ja tahaksin talle selle meelsasti andeks anda. Kui nüüd õnnis mees oli talle kahjusid näidanud ja tema neid näinud, et need surmavad polnud, et õndsa mehe ihus aga muidu üks muu tõbi oli, mille kätte ta seitsme nädala põdemise järel ka suri, siis oli pastor tunnistajana õndsalt mehelt küsinud: „Kuna sul on nüüd muu tõbi ja sa ehk sellesse sured, mis tuleb siis sinu vaenust Helle Matsoniga arvata?” Seepeale oli õnnis mees vastanud: „Mina andestasin talle ning mul pole ka sõpru ega sugulasi, kes tema peale minu pärast kaebaks, mispeale ta [pastor] ratsutas tema juurest minema. Sellega lõpetas tunnistaja oma ütluse. (RA, EAA.854.2.641, l 100r–v)29

Selles protokollikatkes rullub tõepärasel kujul lahti balti elulaad. Mainitakse kohalikke paiku ja inimesi. Maapastor Josua von Möllenbeck kerkib esile oma kihelkonda teadva ja tundva inimesena, kes tunneb oma „lambukesi” ja hoolitseb nende hingeõnnistuse eest. Tema kaebus aadlikust meeskohtuniku vastu võetakse mõisas üles. Oma tõenäoliselt eestlasest või soomlasest talupoja või sulase kaitseks astub välja ka Helle Matsoni mõisaproua Anrep. Talupoeg olevat kirmaski ajal toimunud pidujoomingul tülitsedes sattunud võõra hobusega omavolilise ratsutamise pärast kaklusesse, mis tipnes raskete kehavigastustega. Ometi jooming jätkus. Kui vigastatu päevi hiljem surivoodil lebas, läks pastor teda vaatama ja lasi tal toimunust jutustada. Surija haige näitas end aga tõelise kristlasena, tunnistades oma süüd ja andestades kõik.

Pastori tunnistuse tõestisündinud loost, niipaljukest kui pastor sellest teadis, andis meeskohtunik edasi kaudses kõnes. Kust pastor selle teabe sai, ei selgu. Kuna on ebatõenäoline, et pastor nägi kaklust vahetult pealt, võib oletada, et ta sai kõigest teada alles surevat haiget külastades. Arvatavasti järjestas pastor oma jutustuse alles hiljem teadlikult kronoloogiliseks ja paigutas palju hiljem saadud info kakluse kohta, milles üks inimene sai tõsiselt viga ja suri varsti pärast seda, alles tunnistust andes loo algusesse. Juriidilises mõttes on tegemist vigastuse ja surma põhjusliku seosega, s.o tahtmatu tapmisega. Üsna üksikasjaliku narratiivi tempo on muutlik: esmalt kirjeldatakse sündmusi mõne tunni jooksul kirmasel talupoeg Könßi juures ja seejärel peaaegu viimse kui pisidetaili täpsusega üksikuid kakluse osi. Pärast ajahüpet („kaheksa päeva hiljem”) räägitakse pastori ja kannatanu kohtumine üksik­asjalikult ja sõna-sõnalt uuesti lahti, kuigi ei mainita, et kannatanu, kes põdes ka teist surmavat haigust, seitse nädalat hiljem suri. Isegi kui narratiivis puuduvad keelelised kaunistused ja püüeldakse faktitäpsuse poole, on selles pinget. Kulminatsiooniks on kannatanu avaldus, et kohtualune ei ole tema eeldatavas surmas süüdi ja et ta on tollele kannatused andestanud. Justkui rõhutatult pidurdab napisõnaline lõpplause („mispeale ta [---] ratsutas minema”) kõnevoo järsult, enne kui narratiiv päädib lõpuvormeliga.

 

Kokkuvõte

Siinne esmakordne kirjandusteaduslik lähenemiskatse Caspar Meyeri 20 aasta jooksul koostatud protokollidele kinnitab, et protokollide tekstikorpusel on märkimisväärne narratiivne potentsiaal. See korpus väärib esmase vaatluse järel põhjalikumat käsitlemist võrdluses nii teiste perioodide, linnade ja piirkondade, eeskätt Liivi- ja Kuramaaga, kui ka teiste tollaste ametkondade, näiteks raeprotokollidega, et jõuda varauusaegsete protokollide tervikkäsitluseni. Protokollide esinemiskujud on ainuüksi Meyeri näidete alusel väga mitmekesised ja varieeruvad ilmselt veelgi enam regiooni varauusaegsete protokollide tervikkorpuses. Need erinevused võivad pakkuda selgitusi protokollide tähendusele piirkonna administreerimisel.

Kirjandusteadlased ei tohiks protokolle kergekäeliselt kõrvale heita kui ilma esteetilise narratiivse mõõtmeta tarbetekste, vaid neid tuleks pigem mõista mitme­kihiliste jutustustena tõestisündinud asjadest, mille narratiivsus esmapilgul ei avaldu. Teisalt rullub sellises narratiivis lahti väga omanäoline balti elulaad selle kõike­hõlmavuses, kuid teksti koostamispõhimõtte paljastamisel täpsustub protokollide ajalooline allika­väärtus võrreldes ka teiste allikatega.

Lisaks maa kõrgeimas valitsusinstitutsioonis aset leidnud protsesside proto­kollilisele jäädvustamisele sisaldavad rüütelkonna protokollid jutustusi balti elu­laadist mitmel tasandil, olgu need siis vormistatud eri tekstiliikidena, nagu tunnistaja ütlus või raport, või omakorda ka üksteisega põimunult nagu viimases näites. Igal üksikjuhul on oluline fookuse küsimus juba selgi põhjusel, et sekretäril kui autoril olid teksti koostades käepärast erinevad eneseesitluse võimalused. Lisaks võib kaudselt kuulda paljude teiste hääli ja need ei pea mingil juhul olema üksnes objektiivsed raportid, vaid võivad edastada ka kogemust või arvamust, näiteks tunnistajate ütlustes. Kuigi protokollides pole pikki mõtisklusi, võimaldavad need tekstid arvukalt sisse­vaateid inimeste käitumisse, positsiooni ja olemusse selles balti maailmas, mida protokollid ei loonud ilukirjanduslikult, kuid vormisid siiski keeleliselt ja tekstiliselt.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud KRISTI VIIDING

Artikkel on täienduste ja parandustega tõlge varasemast artiklist (Klöker 2024) ja on valminud ETAG-i rahastatud uurimisprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi ­Liivimaal” (PRG1926) raames. Suur tänu Kai Tafenaule (Rahvusarhiiv) nõustamise eest varauusaegse saksa keele alal.

Martin Antonius Klöker (snd 1966), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), mkloeker@uni-osnabrueck.de

1 Vt nt Niehaus 2005 või Berliinis kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses 2017. aastal toimunud töötoa kokkuvõtet (Schuler 2017) ja ettekandeid, mis peeti 2019. aastal Wuppertali interdistsiplinaarses editsiooni- ja dokumenditeaduste keskuses IZED (Rummel 2019).

2 Vt artikleid alates 2006. aastast ilmuvas ajakirjas Non Fiktion. Arsenal der anderen Gattungen, eriti teemanumbreid „Klassiker der Sachliteratur” (2015, nr 1–2), „Faktualität und Fiktionalität” (2017, nr 1); samuti aluskäsitlust kirjanduse ja tegelikkuse seostest Klauk, Köppe 2014 ja Fludernik, Ryan 2019.

3 1640. aastate lõpus koostatud ning 1650. aastal rüütli- ja maaõiguse raames (I raamat, ptk 7, art 1–14) trükis avaldatud ametijuhendi koostajate hulka kuulus tollase Tallinna linnakohtu kaas­istuja Philipp Crusiuse (Krusenstierna) kõrval ka Meyer. Sekretäri erapooletust puudutab juhendis artikkel 3: „Kõike, mida raeistungeil või maakohtus ette loetakse, peab sekretär hoolikalt, rahulikult ja arusaadavalt väljendada püüdma; samuti peab sekretär olema täpne ja tähele­panelik, pannes kirja poolte esitatu või kästu ja muu, mis tuleb kirjalikult vormistada, selleks et kõik oleks protokollitud täpselt ja võimalikult nii, nagu ette kanti või kästi; protokollida tuleb korralikult ilma mahatõmbamisteta, nii et neis ei oleks midagi vigast ega laidetavat.”

4 Vrd nt Reallexikon 1997, milles leiduvad märksõnad „jutustaja”, „jutustaja kommentaar”, „jutustamis­skeem”, „jutustamissituatsioon”, „jutustuse tempo”, „jutustamisteooria”, „jutustus I” ja „jutustus II”, puuduvad aga „protokoll” ja „aruanne”. Metzleri kirjandusleksikonis on olemas artiklid „jutustaja”, „jutustuse uurimine”, „jutustav laul”, „jutustatud aeg”, „jutustamisteooria”, „jutustus”, „jutustamisaeg” ja „aruanne” (sh siinkohal oluliste viidetega märksõnadele „kirjeldus”, „põhjendus”, „dokumentaalkirjandus”), ent puudub „protokoll” (Burdorf jt 2007). Wilpert (2001) avab detailselt narratoloogilisi mõisteid ja lisaks esitab märksõnad „aruanne” ja „protokoll”.

5 Vrd ka Martínez 2009, mille raskuspunkt on siiski XIX–XX sajandi ajakirjanduslikel reportaažidel.

6 Pigem on vajalik protokollija allkiri, mis tagab tõele vastavuse ja täpsuse, samas kui asjaosalistele tuleb anda võimalus protokolli kontrollida ja parandada.

7 Nt Rau 2019; Meier, Ziegler 2004: 129–166. Varauusajal polnud protokollidel ühtset pealkirja. Rüütelkonnaprotokollid Caspar Meyeri sulest on õigupoolest maapäevade protokollid ja ühel korral kasutab ta ise pealkirja „maaprotokoll” (Landprotokoll).

8 Ajalooliste raeraamatute uurimise jaoks on protokollid üksnes üks vorm paljudest, ent linna­haldusliku kirjakultuuri meediumina siiski suure tähtsusega. Vt nt Back 2021 Saksa teadus­uuringute ühingu (DFG) projektist „Index Librorum Civitatum”, mis kestab alates 2016. aastast Halle-Wittenbergi ülikooli juures ning dokumenteerib internetiandmebaasis kesk- ja varauusaegseid raeraamatuid kogu tänapäevase Saksamaa ala kohta. Baltikumi raeraamatuid ei kataloogita, küll aga nende kohta käiv kirjandus, vt ILS.

9 Rüütli- ja maaõigus on küll editeeritud, kuid puuduvad käsitlused selle loomise taustast ja säilinud tekstivariantide võrdlus (vt Ewers 1821; Bunge 1832; Paucker 1852). Eestimaa kirikukorra (1651. aasta „Interims Kirchen-Ordnung” ehk „Interims Kirchen-Ordinantie”) kohta leidub aluskäsitlus vaimulikust vaatepunktist, mis arvestab rüütelkonnaprotokolle üksnes XIX sajandi editsiooni mahus: Westling 1900: 46–57. Seda ei maini aga Andresen 2004. Tallinna gümnaasiumi rajamise kohta Tallinna linna perspektiivist vt Hansen 1881, viljakaubandustüli kohta Gierlich 1991: 169–171 ja Küng 2019. Eesti keeles koondab Tallinna varauus­aegseid allikaid seni kõige esinduslikumalt Tallinna ajalugu 2019.

10 Sündik oli kesk- ja varauusajal peamiselt õigusküsimusi lahendanud rae- või rüütelkonna ametnik.

11 Protokollid 1634–1644 (RA, EAA.854.2.641, 498 lk) ja Protokollid 1645–1653 (RA, EAA.854.2.644, 538 lk), mõlemad praegu Eestimaa rüütelkonna fondis. Lisaks tuleb mainida eraldi paiknevat kaheleheküljelist mustandit 9. oktoobrist 1647 (RA, EAA.854.2.793).

12 Kõrgema maakohtu arhiivinimistu järgi puudus see köide juba 1695. aastal. Köited näivad olevat liikunud korduvalt rüütelkonna ja kõrgema maakohtu vahel edasi-tagasi. Vanas, hiljemalt XVIII sajandist pärinevas Rooma numbritega köidete numeratsioonis (köited XII kuni XIV ning vastavad allköited A ja B mustandite ja puhtandite jaoks) pole puuduvate aastate köitele enam isegi eraldi numbrit.

13 Protokollid 1634–1642 (RA, EAA.858.1.224, 995 lk), Protokollid 1647–1651 (RA, EAA.854.2.642, 802 lk) ja Protokollid 1652–1653 (RA, EAA.854.2.643, 330 lk). Esimene nimetatud köidetest on kõrgema maakohtu fondis. Samas paiknevad Meyeri eelkäijate ja ameti­järglaste köited aastate 1625–1633 ning 1654–1656 kohta.

14 Kõrvutavat käsitlust ootavad raeprotokollid on Susanne Rau hinnangul „tekstitraditsiooni säilimise ideaaljuhtum” ning „tihedaim, põhjalikem ja katkestusteta allikas Euroopa linnaajaloo kohta keskaja lõpu perioodist kuni XIX sajandini” (Rau 2019).

15 Vrd Stephan Jaegeri (2009: 121–124) käsitlusega, eriti peatükiga ajalookirjutuse narratiivsetest ­allikatest, milles autor tõdeb: „Ajalookirjutuses tekib jutustus, kui ajaloolised faktid, sündmused ja olukorrad üksteisega ajalise järgnevuse kaudu seostatakse” (Jaeger 2009: 122). Käesolevas ­artiklis vaadeldavates protokollides pole koostaja harilikult faktide põhjuste ja mõjude selgitust ette andnud, ehkki seda tuleks igal üksikjuhul kontrollida. Ent lugejale võib juba teksti üles­ehituski pakkuda selgitusi ja tõlgendusi.

16 Istungite eel laiali saadetud kirjalikust päevakorrast, millele Meyer saanuks protokollide ­sõnastamisel toetuda, pole teada ühtki näidet. Vahel mainitakse küll protokollides, et mõnd teemat tuleb järgmisel istungil arutada, kuid see ei olnud mõeldud päevakorrana.

17 Vrd Wilfried Barneri barokkretoorika käsitlust, eriti peatükki XVII sajandi retoorikast ja ühiselust (Barner 1970: 150–189). Õpetatud stuudiumi ja saksa keele vahelise seose kohta vt Wolf Peter Kleini (2011) aluskäsitlust.

18 Sellest kolmeosalisest teosest, mis oli kirjutatud peamiselt Saksimaa kantseleisid silmas pidades, ilmus mitu trükki ja XVIII sajandi teisel poolel avaldati sellest Georg Beyeri parandatud variant (1763). Minu teada pole veel põhjalikult uuritud, kas Balti kantseleides ja kirjutajatel leidus juhendi- ja vormeliraamatuid. Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sekretärid olid õppinud ­Euroopa, enamasti Saksamaa ülikoolides ega olnud – nagu Meyergi – kohalikku päritolu, mistõttu pidid nad olema kursis paljude kantseleiraamatutega. Riias hakkas uue kantseleihoone rajamisega 1598. aastal kehtima uus, rae tellimusel sündiku David Hilcheni koostatud kantseleikord. Tallinna jaoks andis Meyeri sõber Heinrich Arninck välja väikese retoorika- ja vormeliraamatu (Arninck 1639), mis oli mõeldud küll kasutamiseks gümnaasiumis, kuid põhines kahtlemata Tallinna kantseleide praktikal.

19 Volckmann ei käsitle eraldi protokolle, vaid loetleb sekretäri ülesandeid: „Protokollija, kuna nad peavad kõik tegevused hoolsalt protokollima, üles kirjutama ning tavalisele kujule viima.” („Protocollistae, daß sie alle Händel fleissig Protocolliren/ auffzeichnen/ vnd in gewöhnliche Form bringen sollen”, Volckmann 1621: 6–7).

20 Vrd Jaeger 2009: 124 viitega artiklile Genette 1990: 766; Fludernik 2013: 42.

21 Siin on tsiteeritud puhtandit, mitte parandustega mustandit. Mõlemad on kirjutatud Meyeri enda käega. Puhtandis järgneb tekst katkendis nimetatud soovituskirjale, mustandisse on aga vastavas kohas märgitud, et soovituskiri ja instruktsioon tuleb lisada.

22 Roosnoobel oli XV–XVI sajandil vermitud Inglise kuldmünt, mida jäljendati hiljem Madalmaades ja Taanis. – Tõlkija märkus.

23 Siit selgub, et protokolli käsitlemise narratiivina teevad protokollivormi eeskirjad keeruliseks esmajoones seetõttu, et autor (jutustaja) teab selgelt rohkem, kui tal on lubatud avaldada. Nii ei ole protokolli minajutustus kindlasti mitte autobiograafia, ehkki sellel on mõningaid auto­biograafia tunnuseid.

24 Asub samas köites lk 10–11.

25 1634. aasta mustandis on lõik palju lühem.

26 Eesnimi on kirjutatud hiljem rea kohale.

27 Sõna on maha soditud ja loetamatu.

28 Katkendi viimane sõna folget on maha tõmmatud. Järgneb ristviite märk. Meyeri mustandi­köites pole tema asetäitja Bruiningki protokollitekst säilinud, ent puhtandis on see ristviite märgi juures sisse kantud.

29 Siin tõlgitud Meyeri käekirjaga puhtandist, koos kõigi puhtandis leiduvate tekstiparandustega.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.854 Eestimaa rüütelkonna fond

EAA.854.2.641 – protokollid 1634–1644

EAA.854.2.642 – protokollid 1647–1651

EAA.854.2.643 – protokollid 1652–1653

EAA.854.2.644 – protokollid 1645–1653

EAA.854.2.793 – protokolli mustand 9. oktoobrist 1647

EAA.858 Eesti kõrgema maakohtu fond

EAA.858.1.224 – protokollid 1634–1642

 

VEEBIVARAD

Back, Jessica 2021. Stadtbücher als Medien administrativer Schriftlichkeit im Spätmittel­alter. 22.09.2020–23.09.2020, Halle (Saale). – H-Soz-Kult 22. I. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/fdkn-127422

ILS = Index Librorum Civitatum. https://www.stadtbuecher.de/

Rummel, Ulrich 2019. Ankündigung: „Protokoll-Editionen. Probleme und Lösungen”. Vor­tragsreihe des IZED, Wuppertal (07.05.–21.05.2019). – H-Germanistik 5. II. https://networks.h-net.org/node/79435/discussions/4082033/ank-vortragsreihe-des-ized-wuppertal-protokoll-editionen-probleme

Schuler, Vera 2017. Tagungsbericht: „Zu Protokoll. Theoriegeschichte und Ideenpolitik einer übersehenen Gattung”. 27.04.2017–28.04.2017, Berlin. – H-Soz-Kult 4. VII. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/tagungsberichte-7229

 

KIRJANDUS

Andresen, Andres 2004. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Arnauld, Andreas von 2009. Was war, was ist – und was sein soll. Erzählen im juristischen Diskurs. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-litera­rischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 14–50. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_2

Arninck, Heinrich 1639. Medulla variarum earumque in orationibus et epistolis usitatissimarum formularum, ex optimis quibusvis authoribus, in usum Gymnasii Revaliensis, quod in Livonia est, collecta per Henricum Arningum, ibidem in Gymn. Rhet. Prof. Jena: Freyschmidt.

Barner, Wilfried 1970. Barockrhetorik. Untersuchungen zu ihren geschichtlichen Grund­lagen. Tübingen: Niemeyer.

Bunge, Friedrich Georg von 1832. Beitrag zur Kenntniß der Geschichte und der Quellen der Ritter- und Landrechte des Herzogthums Ehstland. – F. G. von Bunge, Beiträge zur Kunde der liv-, esth- und curlaendischen Rechtsquellen. Riga–Dorpat: C. J. Schünmann, lk 89–142.

Burdorf, Dieter; Fasbender, Christoph; Moennighoff, Burkhard (toim) 2007. Metzler Lexikon Literatur. Begriffe und Definitionen. Stuttgart–Weimar: J. B. Metzler. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05000-7

DRW = Deutsches Rechtswörterbuch. Wörterbuch der älteren deutschen Rechtssprache. 10. kd. Toim Heino Speer. Weimar: Heidelberger Akademie der Wissenschaften, 1997–2001.

Ewers, Johann Philipp Gustav 1821. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte. Sechs Bücher. Erster Druck. Mit erläuternden Urkunden und ergänzenden Beilagen heraus­gegeben. Dorpat: Meinshausensche Buchhandlung.

Fludernik, Monika 2013. Erzähltheorie. Eine Einführung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Fludernik, Monika; Ryan, Marie-Laure 2019. Narrative Factuality. A Handbook. (Revisionen 6.) Berlin: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110486278

Genette, Gérard 1990. Fictional narrative, factual narrative. – Poetics Today, kd 11, nr 4, lk 755–774. https://doi.org/10.2307/1773076

Gierlich, Ernst 1991. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen.

Hansen, Gotthard von 1881. Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881. Reval: F. Kluge.

Jaeger, Stephan 2009. Erzählen im historiographischen Diskurs. – Wirklichkeits­erzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 110–135. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_5

Klauk, Tobias; Köppe, Tilmann 2014. Fiktionalität. Ein interdisziplinäres Handbuch. (Revisionen 4.) Berlin–Boston–New York: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110322606

Klein, Christian; Martínez, Matías (toim) 2009. Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Stuttgart: Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5

Klein, Wolf Peter 2011. Die deutsche Sprache in der Gelehrsamkeit der frühen Neuzeit. Von der lingua barbarica zur HaubtSprache. – Diskurse der Gelehrtenkultur in der Frühen Neuzeit. Ein Handbuch. Koost Herbert Jaumann. Berlin–Boston–New York: De Gruyter, lk 465–516. https://doi.org/10.1515/9783110241068.465

Klöker, Martin 2020. Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Briefen des 17. Jahr­hunderts. (Baltische literarische Kultur 2.) Berlin–Münster: LIT Verlag.

Klöker, Martin 2024. Faktisches Erzählen im 17. Jahrhundert. – Überlegungen zu narrato­logischen Strukturen in Protokollen der Estländischen Ritterschaft. Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte. (Schriften des Bundesinstituts für Kultur und Geschichte des östlichen Europa 87.) Koost Maris Saagpakk, Antje Johanning-Radžienė, Rūta Eidukevičienė, Aigi Heero. Oldenburg: De Gruyter, lk 35–51. https://doi.org/10.1515/9783111381886-003

Küng, Enn 2019. Tallinn’s Balance of Trade in the 17th Century. – Hansische Geschichts­blätter, kd 137, lk 81–110.

Lugauer, Andreas 2020. Konferenzbericht: An den Schnittstellen von Fakt und Fiktion. Formen und Funktionen dokufiktionalen Erzählens in der Gegenwart. (Tagung in Erlangen v. 7.–9.11.2019.) – Zeitschrift für Germanistik. Neue Folge, kd 30, nr 3, lk 673–676.

Martínez, Matías 2009. Erzählen im Journalismus. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 179–191. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_8

Meier, Jörg; Ziegler, Arne 2004. Textsorten und Textallianzen in städtischen Kanzleien. – Textsortentypologien und Textallianzen von der Mitte des 15. bis zur Mitte des 16. Jahrhunderts: Akten zum internationalen Kongress in Berlin 21. bis 25. Mai 2003. (Berliner sprachwissenschaftliche Studien 6.) Toim Claudia Wich-Reif, Franz Simmler. Berlin: Weidler, lk 129–166.

Niehaus, Michael 2005. Protokollstile. Literarische Verwendungsweisen einer Textsorte. – Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte, kd 79, lk 692–707. https://doi.org/10.1007/BF03374611

Niehaus, Michael; Schmidt-Hannisa, Hans-Walter 2005. Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte. Frankfurt am Main: Peter Lang.

Paucker, Carl Julius Albert 1852. Der revidirten ehstländischen Ritter- und Landrechte erstes Buch oder die Gerichtsverfassung und das Gerichtsverfahren in Ehstland vor hundert Jahren. Ein Beitrag zur vaterländischen Rechtsgeschichte. Reval: Lindfors’ Erben.

Rau, Susanne 2019. Ratsprotokolle. – Enzyklopädie der Neuzeit Online. Toim Friedrich Jaeger, Georg Ekert, Ulrike Ludwig, Benjamine Steiner, Jörg Wesche. Stuttgart: J. B. Metzler. http://dx.doi.org/10.1163/2352-0248_edn_COM_333646

Reallexikon 1997 = Reallexikon der deutschen Literaturwissenschaft. Toim Klaus Weimar, Georg Braungart, Harald Fricke, Klaus Grubmüller, Jan-Dirk Müller, Friedrich Vollhardt. I kd. Berlin–Boston–New York: De Gruyter.

Zedler, Johann Heinrich 1741. Grosses vollständiges Universal-Lexicon aller Wissenschaften und Künste. 29. kd. Leipzig-Halle: [s. n.].

Tallinna ajalugu 2019 = Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Koost Lea Kõiv, peatoim Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

Volckmann, Adam 1621. NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte: In welchem unterschiedlicher nützlicher Bericht von den Amptspersonen eines Raths und Gerichtstuls … gehörig zubefinden. Leipzig: Grosse.

Westling, Gustav Oscar Friedrich 1900. Kirchengesetz und Kirchengesetzarbeiten in Ehstland zur Zeit der schwedischen Herrschaft. Eine kirchenhistorische Studie. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, kd 5, lk 39–68.

Wilpert, Gero von 2001. Sachwörterbuch der Literatur. Stuttgart: Kröner.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up

Ruder, Kristina 2021. Mõtete kukerpall. [Tilga:] Kröösus.

Ränik, Valeria 2002. Metsade ime. − Looming, nr 8, lk 1213.

Sander, Rein 1978. Kolmikratas. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõelsepp, Venda 1979. Rohekaskoldses kirjas. Luulet 1973–1978. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõna ja valguse rütmid. Ритмы слова и света. Rhythms of word and light. Luule: Alvi Schmuul, Olga Žurjari, Tiit Nieler; vitraažid: Dolores Hoffmann. Tallinn: D. Hoffmann, 2013.

Süda on ainuke lill. Valimik klassikalist jaapani luulet. Nagauta, tanka ja renga. Tlk, komment Rein Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1992.

Tammik, Katrin 1983. – Noorus, nr 10, lk 18.

Tawara Machi 2002. Salati aastapäev. Tlk Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa. – Looming, nr 12, lk 1835–1838.

Teder, Tarmo 1984. – Looming, nr 10, lk 1384–1385.

Traat, Mats 1977. Lagendiku aeg. Luulet 1973–1976. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuulik, Taavi 1979. – Noori autoreid ’77. Koost Jaak Jõerüüt, Vello Pilt. Tallinn: Eesti Raamat, lk 203.

Tüür, Maimo 2006. Minaringid II. Pärnu: M. Tüür.

U. M. [Uku Masing] 1942. Jaapani luulest. – Postimees 30. VI, lk 6.

Vaeras, Veroonika 1985. Uigumäel II. – Tulimuld, nr 1, lk 12.

Valdes, Arthur 1917. Viis tankat Mimosale. – Siuru. I. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu „Siuru” Kirjastus, lk 35–36.

Valdes, Arthur 1918. Esimesed pisarad. Lahkumine. – Siuru. II. Tallinn: Odamees, lk 37.

Veidemann, Rein 2010. Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. – Postimees. AK: arvamus, kultuur 17. IV, lk 8–9.

Veinbergs, Marko 2015. Yggdrasil. Tallinn: M. Veinbergs.

Verev, Velly 1985. Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Vesipapp, Väino 1986. Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat.

Viin, Kristina 2016. facebookist näed et … – Värske Rõhk, nr 48, lk 16.

Õim, Merike 2020. Üle sõnalatvade. Tallinn: Menu Kirjastus.

Õnnepalu, Tõnu 2022. Kevaded ja aastad. OÜ Hea Tegu.

Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale suudetigi leida krunt ning ülikooli teisel tegevusperioodil koostada aia rajamise plaan ja leida ­aednikud, siis paistab, et peamiseks takistuseks said julgeolekukaalutlused, kuna kardeti, et botaanikaaia puud ja põõsad piiranuks nähtavust ja nõrgendanuks Tartu kaitset (Piirimäe 1982: 84–85).

Ladina keeles õpetust andev rootsiaegne Tartu ülikool toetus õppetöös paljuski antiikautoritele ja antiigi traditsioonidele. Kui vaadelda taimede suhestumist muu elusloodusega antiigist alates, siis Aristoteles pidas taimi loomadest ja inimesest alamaks, kuna nende hingestatuse tase on madalam. Taimed evisid tema kohaselt hingele omastest võimetest vaid toitumist, loomadel aga olid lisaks tajud ning inimestel ja teistel nendesarnastel või kõrgematel olenditel ka mõtlemisvõime ja mõistus (Aristoteles 2017: 35–36). Keskaja skolastilises filosoofias kujunes täiuslikkuse astme järgi välja kindel eksistentsi hierarhia, mis algas elutust mateeriast ja jõudis välja ülima hingestatuseni. Seda jaotust piltlikustati „olemise redelil” (lad scala naturae), mille alumistele astmetele paigutati metallid ja kivimid, neile järgnesid taimed. Taimi võidi omakorda jagada hierarhiasse, kõige alamateks peeti nende hulgas samblikke ja seeni. „Olemise redelil” taimedest ülespoole liikudes tulid loomad kui meeletajudega olendid, neist kõrgemal asusid inimesed, kel oli lisaks mõistus (vt Kalling 2017: 77, 141). Keskajal paiknesid inimestest ülalpool inglid kui kehatud olendid ning kõige kõrgemal troonis Jumal (Blackburn 2002: 324).1 Säärane „olemise redeli” mudel, mis demonstreeris elusolendite perfektsuse taset, oli loodusteadlaste hulgas populaarne umbes XIX sajandi keskpaigani (Kutschera 2011: 1). Seda astmestikku arendati edasi ning 1737. aastal avaldas Carl von Linné oma raamatu „Systema naturae” („Looduse süsteem”), kus ta süstematiseeris inimesest „madalamad” elusolendid, pannes sellega aluse tänapäevasele eluslooduse taksonoomiale (SBL 1982: 708–714).

Kuna rootsiaegsest Tartu ülikoolist on säilinud vaid üks taimedealane disputatsioon pealkirjaga „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik disputatsioon taimedest”) aastast 1647, siis selles artiklis on seatud ülesandeks võrrelda seda tööd varauusaegse Euroopa ja eriti Rootsi impeeriumi botaanikaalaste suundumuste ja akadeemiliste töödega ning asetada disputatsioon nii XVII sajandi teaduse kui ka Eesti botaanika konteksti.

Disputatsioonist kui varauusaegse teadustöö levinuimast väljundist, mille juurde kuulusid nii kirjalik kui ka suuline osa, on kirjutatud korduvalt (vt Friedenthal 2021, 2023). Siinkohal võib meenutada, et disputatsioon oli omaette kirjandusžanr, mille trükitud tekstile iseloomulikud osad olid: 1) tiitelleht, mis toimis ühtlasi kutsena töö suulisele ettekandele, 2) pühendused toetajatele, 3) põhitekst teeside kaupa, 4) lisad lühikeste väidete või küsimuste kujul (lad corollaria, auctaria) ning 5) pühendus­luuletused, mis tavaliselt olid adresseeritud väitlejale. Kõiki paratekste ei pruukinud alati olla, mõni disputatsioon piirdus tiitellehe ja põhitekstiga. Mõnel disputatsioonil oli enne põhiteksti ka sissejuhatav eessõna, kuid Academia Gustaviana töödel see tavaliselt puudus. Disputatsioonid koostati ja kanti valdavalt ette ladina keeles.

Pilt1. „Olemise redeli” kujutis Didacus Valadesi ehk Diego de Valadési teosest „Rhetorica Christiana” (1579).

 

Botaanika varauusajal

Taimede käsitlemine oli varauusajal loodusfilosoofia osa. Sagedased akadeemiliste loodusteaduslike tööde pealkirjad olid toona „De caelo” („Taevast”), mis viitas astronoomiale, „De generatione et corruptione” („Tekkimisest ja hävimisest”), mis osutas füüsikale ja keemiale. Pealkiri „De mineralibus” („Kivimitest”) osutas geoloogia­alasele tööle, „De anima” („Hingest”) käsitles tollast bioloogiat ja psühholoogiat. Samamoodi andis pealkiri „De plantis” („Taimedest”) ülevaate varauusaegsest botaanikast kui teadusest. Kõik eelnimetatud distsipliinid olid omavahel seotud, nii et muutus ühes kutsus esile muutuse teises (Wallace 2009: 212).

Antiikaja käsitlused taimedest Aristotelese (384–322 eKr),2 Theophrastose (u 372–288 eKr), Plinius Vanema (u 23–73 pKr) ja Pedanios Dioskuridese (u 40–90 pKr) sulest olid varauusajalgi jätkuvalt hinnatud ja aktuaalsed. Aristotelese esitatud loodusfilosoofia oli küll harmooniline, tegeldes kogu inimteadmiste hulgaga (Mikkeli 1992: 44), kuid nii nagu uued avastused hakkasid renessansi ajal igas valdkonnas antiigist teada olevat avardama, täiendasid uued teadmised XVI sajandist alates ka botaanikat (Dalby, Giesecke 2023: 13–16). Varauusaegse Lääne-Euroopa suundumuste näitena on Šveitsi universaalteadlase ja moodsa teadusliku botaanika suunanäitaja Konrad Gessneri (1516–1565) taimejoonistusi hoiul Tartu Ülikooli Raamatu­kogus ning needki osutavad Gessneri respektile antiikautorite suhtes (Rand 2014: 14). See kinnitab samuti traditsioonilise ja moodsa läbipõimumist, kuid Gessneri taimejoonistused ostis Tartu ülikooli raamatukogu alles 1804. aastal (Rand 2015: 5), seega rootsiaegse Tartu ülikooli õppetööd need ei mõjutanud.

Maadeavastuste tõttu omandas botaanika eelnevast palju suurema majandusliku tähtsuse ning XV sajandist eurooplaste vaatevälja ilmunud uute ja tundmatute taimede rohkus julgustas taimi kirjeldama ja neile nimesid andma, mis omakorda juhtis tähelepanu kohalikele liikidele, mida seni oli uuritud vaid antiigi traditsioonidest lähtuvalt (Kallinen 1995: 209). Kui botaanika ülikooli distsipliinina suurema tähtsuse omandas, päädis see huviga botaanikaaedade rajamise vastu. Esimesed botaanikaaiad rajati Padovasse ja Pisasse 1545. aastal (Findlen 2006: 282).

Taimi on varauusaja kontekstis käsitletud erinevatest vaatevinklitest, nii toidu­ainete, luksuskaupade kui ka teadusuuringute objektina ja arstirohtudena, lisaks nende dekoratiivset funktsiooni ja taimi kui kunstnike huviobjekti (vt Dalby, Giesecke 2023). Ka eesti- ja liivimaalaste toidulaud täienes varauusajal kõrvitsa ja artišokiga ning joogiks hakati tarvitama kohvi, teed ja šokolaadi (Põltsam-Jürjo 2023: 467–468). Kindlasti on huvitav vaadelda taoliste kaugelt imporditud taimede jõudmist akadeemilistesse käsitlustesse.

 

Botaanika Rootsis suurvõimu ajastul

Kuna Tartu ülikool asutati Rootsi ajal, on kohane võrdlus tollaste Rootsi ülikoolidega. On väidetud, et Rootsis jäi püsima skolastiline teoreetiline lähenemine, kus elus­loodust vaadeldi Aristotelese kausaalsuste teooriast lähtuvalt (Lindroth 1989: 145–146; Kallinen 1995: 217–218).3 Botaanika oli seotud pigem meditsiini kui ­loodusfilosoofiaga, nii avanesid Uppsala ülikoolis sellega tegelemiseks paremad võimalused, kui 1613. aastal asus sinna tööle esimene meditsiiniprofessor Johannes Chesnecopherus (1581–1535). Tema sulest ilmusid Rootsi esimesed botaanilised väitekirjad pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastatest 1620 ja 1626. Sellise pealkirjaga töid skolastilisest botaanikast esitati Uppsalas hiljemgi, ka 1647. aastast on mainitud professor Olaus Unoniuse (1602–1666) eesistumisel kaitstud dispuuti pealkirjaga „De plantis”. Uppsala ülikooli teise meditsiiniprofessori Johannes Francki (Franckeniuse) (1590–1661) sulest ilmus 1633. aastal Rootsi esimene botaanikaalane monograafia „De praeclaris herbae Nicotinae sive Tabaci virtutibus” („Ülikuulsa nikotiiniürdi ehk tubaka väärtustest”). Selle teose tõttu on Johannes Francki nimetatud Rootsi botaanika isaks (Eriksson 1969: 34–38). Nagu pealkirjast näha, kirjeldas töö Ameerikast Euroopasse imporditud taime ja selle omadusi ega lähtunud antiik­ajal tuntud taimedest.

Aristotellikule loodusfilosoofiale oli juba mõnda aega olemas alternatiiv: müsti­line ehk hermeetiline loodusfilosoofia. Ka Rootsis oli selle suuna järgijaid, botaanika seisukohast eelkõige Paracelsuse4 õpetuse pooldaja Sigfrid Aronus Forsius (u 1550–1624) oma rootsikeelse raamatuga „Physica” („Loodusteadus”), kus taimedele olid pühendatud eraldi peatükid (Lindroth 1989: 146–148, 151–152; Eriksson 1969: 43 jj, 61 jj).

Skolastilisele botaanikale tekkis Rootsis tõsiselt võetav rivaal 1650. aastatel, kui Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks sai mitmekülgne Olof Rudbeck vanem (1630–1702), kes asus propageerima uut mehaanilist botaanikat (Eriksson 1969: 100–117). Botaanikat defineeriti XVII sajandil Uppsala ülikoolis kui meditsiinilist distsipliini ning Rudbeck rajas 1650. aastatel Uppsalasse Rootsi esimese botaanikaaia, esialgu omal kulul. Lisaks sellele lasi ta jäädvustada kõik tollal tuntud taimed puulõigetele, mida tal elu lõpul oli ligi 7000 (Eriksson 1994: 2).

Tartu ülikool asutati 1632. aastal Rootsi kuningriigi teise ülikoolina ja tingimused botaanika viljelemiseks olid seal esialgu enam-vähem samad mis Uppsalas. Põhikirja kohaselt pidi ametis olema kaks meditsiiniprofessorit ning loodusteadust õpetati filosoofiateaduskonnas. Tegevus botaanika vallas oli siiski ülimalt tagasihoidlik, kõige rohkem paistis silma astronoomia- ja füüsikaprofessor Johannes Erici Stregnensis (1607–1686),5 kes oli Tartus ametis aastatel 1641–1654. Tema eesistumisel kaitsti rohkesti disputatsioone ja 1647. aastal ka dispuut „Taimedest”, mis väidetavalt hõlmas kogu aristotellikku botaanikateooriat. Botaanika käsitlemist on omistatud ka Academia Gustaviana meditsiiniprofessoritele Johann Belowile (1601–1668) ja Sebastian Wirdigile (1613–1687), viimane olevat väitnud, et toitained tsirkuleerivad taimedes (Eriksson 1969: 40). Seda väidet ei kohta siiski tema eesistumisel Tartus kaitstud töödes. Botaanikaaiad ilmusid ülikoolide juurde tavaliselt käsikäes anatoomia­teatritega (Findlen 2006: 280), kuid Tartusse ei rajatud XVII sajandil kumbagi.

Johannes Erici Stregnensise eesistumisel kaitstud disputatsiooni „Taimedest” on lühidalt käsitletud 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo esimeses osas (Trass 1982: 239), kus selle autoriks on nimetatud dispuudi ette kandnud üliõpilast Andreas Arvidit (u 1620–1673) ning tööd ennast enam-vähem tolleaegse teaduse tasemel olevaks. Disputatsiooni esitusviisi on hinnatud deklaratiivseks ja paiguti ­kõrgelennuliseks. Ühtlasi nimetatakse seda botaanika seisukohast kõige huvitavamaks tööks rootsiaegses Tartu ülikoolis, kuid teisi selleteemalisi töid ei olegi teada. Vastukaaluks tuleb mainida, et ükski Rootsi ega Soome autor tudeng Andreas Arvidit selle töö autoriks pidanud ei ole (vt SBL 1918: 767; Sainio 1993: 278; Malm 1996: XXX). On koguni arvatud, et ükski Andreas Arvidi Tartus esitatud dis­putatsioon ega oratsioon ei ole tema enda koostatud (Sainio 1993: 278) ja taimedealase töö autoriks peetakse kindlalt professor Johannes Erici Stregnensist (Eriksson 1969: 40). Johannes Erici ja Andreas Arvidi nimega seotud disputatsioon „Taimedest” on tõlgitud eesti keelde (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) ja tõlke kommentaaris on avaldatud arvamust, et taimedealases disputatsioonis võiks eeldada professori ja tudengi koostööd ning mõlemaid võiks pidada selle autoreiks (Rein 2020a: 26). Nii või teisiti oli varauusaegse disputatsiooniga üldjuhul seotud kaks inimest: eesistujast professor ja väitlejast tudeng, antud juhul Johannes Erici professorina ja Andreas Arvidi üliõpilasena. Milline täpselt oli kummagi osa disputatsiooni valmimise juures, võib ainult oletada.

Rootsi kolmas ülikool asutati Turus aastal 1640. Turu ülikoolis seostati botaanikat pigem üldise loodusfilosoofia kui meditsiiniga ja loodusteaduste professori ameti­nimetus oli Physices & Botanices professor (’loodusteaduste ja botaanika professor’). Ent sajandeid vana seos botaanika ja meditsiini vahel ei kadunud kuhugi ja lähenemine ainele oli ikkagi konservatiivne (Kallinen 1995: 218). Esimese botaanikaalase töö „Catalogus Plantarum circa Aboam crescentium” („Turu ümbruses kasvavate taimede kataloog”) avaldas 1673. aastal Turu ülikooli meditsiiniprofessor Elias Til-Landz (1640–1693), samal aastal kaitsti tema eesistumisel esimene Turu ülikooli meditsiinidisputatsioon „Disputatio medica isagogicen comprehendens” („Sisse­juhatust hõlmav meditsiinidisputatsioon”; vt Pitkäranta 1984). Til-Landzi „Catalogus Plantarum” ilmus 1683. aastal uuesti ning selle väljaandega koos trükiti rohkem kui 150 taime pilti puulõigetena (Til-Landz 1683a), mis ei pruukinud küll olla täiesti realistlikud. Taimede esitus selles kataloogis on iseloomulik meditsiinilisele botaanikale, kirjeldatud on taimede kasvukohti ja raviomadusi (Til-Landz 1683b). Seda teost on peetud oluliseks dokumendiks nii Soome looduse kui ka soome keele uurimise seisukohast, sest uuritud on kohalikke taimi ja nende nimetused on muu ­hulgas antud soome keeles. Elias Til-Landzil oli Turus ka õppe­otstarbeline aed (SK: 818) ning nii võib teda pidada Soome botaanika isaks. Uppsalas tegutsenud Olof ­Rudbeck vanemaga võrrelduna on Til-Landzile siiski ette heidetud vähest ­süsteemsust (­Eriksson 1969: 138–139).

Kuigi XVII sajandi Rootsis viljeldud teadustööd näivad viitavat, et Tartus oli lähenemine botaanikale sel ajal pigem konservatiivne, ei tähenda see iseenesest midagi halba. On väidetud, et üllataval kombel olid Aristotelese pooldajad tavaliselt suuremate empiiriliste huvidega kui uute loodusfilosoofiliste kontseptsioonide pooldajad (Wallace 2009: 224). Ent esimese trükitud taimeloendi Tartus kasvavatest taimedest leiab alles XIX sajandi algusest meditsiinidoktor Gottfried Albert Germanni (1773–1809) sulest. See nimestik on koostatud seoses botaanikaaia rajamisega 1803. aastal ning seal on loetletud 2367 nimetust taimi (Germann 1807, 2014), mida põhja­maise kliima tingimustes on hinnatud väga tubliks saavutuseks (Rand 2015: 114). Kuid XVII sajandi esimesel poolel koostatud disputatsioonist on siiski ootuspärane leida tolleaegsete autorite ja tõekspidamiste kajastusi, kohalike taimede uurimine jäi Rootsi impeeriumis pigem sajandi teise poolde.

 

Disputatsiooni „De plantis” ülesehitus, eeskujud ja koht selle autorite loomingus

Tartu ülikooli esimene botaanikaalane töö „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik töö taimedest”) trükiti ja esitati 1647. aasta oktoobrikuus, konkreetne kuupäev on jäänud kirja panemata. Filosoofiadisputatsioone, mille alla see töö kuulus, peeti Academia Gustaviana põhikirjast lähtuvalt laupäeviti (Constitutiones 2015: 61, 143).

Avalikud disputatsioonid tuli trükkida ja nädal enne väitlust eksemplarid laiali jagada. Suurem osa disputatsioone varauusaegsetes ülikoolides olid harjutusdisputatsioonid ning seda on ka 1647. aastal Tartus trükitud loodusteaduslik disputatsioon „Taimedest”. Disputatsiooni pikkus on 16 lehekülge kvartformaadis, see sisaldab 125 lühikest teesi, kuid mitte ainsatki pilti taimedest, mida ei olnudki disputatsioonidele kombeks lisada.

Pilt 2. Disputatsiooni „De plantis” Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava eksemplari tiitelleht.

Johannes Erici ja Andreas Arvidi „Taimedest” originaaleksemplarid asuvad teada­olevalt Uppsala ülikooli raamatukogus, Stockholmi kuninglikus raamatu­kogus ning Soome rahvusraamatukogus Helsingis. Selle disputatsiooni eestikeelne tõlge (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) on tehtud Uppsala ülikooli raamatukogu eksemplari põhjal, mis aga on defektne ja nii on ka tõlkes puuduvaid sõnu ja fraase. Eri kohtades asuvate versioonide võrdlemisel jääb kõige rohkem silma erinev dedikatsioonide saajate nimekiri. Üliõpilane, kes töö üle väitles, pidi ühtlasi disputatsiooni trükikulud kandma ning selleks vajas ta toetajaid. Pühendustega võidi ka liiale minna, nii on XVII sajandi Uppsala ülikoolist teada disputatsioone, mis olid pühendatud rohkem kui 30 inimesele ja see asjaolu võis esile kutsuda mõne professori pahameele (Sjökvist 2021: 697). Disputatsiooni Uppsala ülikooli raamatukogus asuv eksemplar on pühendatud kümnele inimesele, nii liivimaalastele kui ka rootslastele, Helsingis asuv eksemplar aga kolmele Andreas Arvidi kodukoha Strängnäsi vaimulikule. Stockholmi kuninglikus raamatukogus oleva eksemplari tiitellehe teine pool on tühjaks jäetud, võib-olla oli kavatsus sinna hiljem käsitsi nimesid lisada.

Disputatsiooni „Taimedest” lõpus puuduvad paratekstidena lisad ja luuletused. Laused, mis esinesid disputatsioonide lisades, olid harilikult põhitekstiga võrreldes lühemad ja lihtsamad, mistõttu neid on hinnatud tudengite sulest pärinevaiks, ning need olid alternatiivne suulise väitluse võimalus (Lindeberg 2021: 654). Antud juhul ei olnud nende järele ilmselt vajadust. Kuna käsitluse all olev disputatsioon oli ainus rootsiaegse Tartu ülikooli taimedealane töö, siis pole imekspandav luuletuste puudumine. Taimede teema oli pigem erandlik ja ei olnud ilmselt piisavalt köitev.

Nii professor Johannes Erici kui ka tudeng Andreas Arvidi olid pärit Rootsist Södermanlandi maakonnast Strängnäsi linnast ja Andreas Arvidi oli varem oma ­kaasmaalasest professori eesistumisel disputeerinud kahel korral 1644. ­aastal, ­väideldes siis meteoroloogia teemade üle (Stregnensis, Andreas Arvidi 1644a, 1644b). Samast linnast pärinemine selgitab nende koostööd, kuigi edaspidi disputeeris Andreas Arvidi Tartu ülikoolis teistegi professorite eesistumisel. Oma osa võis ­taimedealase töö esitamisel ja huvil taimede vastu olla 1626. aastal asutatud Strängnäsi gümnaasiumil, kus Andreas Arvidi oli õppinud (Tering 1984: 206). Teada­olevalt andis see õppeasutus õpetust ka botaanikas. Gümnaasiumi asutamis­ürikust võib lugeda, et kolmas filosoofialektor (philosophus tertius) õpetab Magiruse järgi ­looduslugu, meditsiini ning taimede nimesid ja omadusi (Eriksson 1969: 41).

Ka Tartu ülikooli esimene põhikiri sätestas, et tulevased arstid peavad looduslugu (philosophia naturalis) õppima Johannes Magiruse järgi (Constitutiones 2015: 64, 147). Johannes Magirus (?–1596) oli meditsiinidoktori kraadi omandanud aastal 1585 Marburgi ülikoolis. Samas õppeasutuses oli Magirus ametis loodusloo professorina aastatel 1591–1596. Tema tähtsaim panus tollasesse looduslukku oli teos „Physiologiae Peripateticae libri sex” („Kuus raamatut peripateetilisest füsioloogiast”),6 mis ilmus postuumselt aastal 1597 ja mida kasutati õppetöös XVII sajandil (Jöcher 1751: 37). Teos lähtus nii Aristotelesest kui ka tema varauusaegsetest järgijatest. Sama õpikut kasutati Uppsala ülikoolis kaua – 1626. aasta põhikiri tegi selle kohustuslikuks (Lindroth 1989: 141). Tartu ülikooli asutaja ning Uppsala ülikooli reformija Johan Skytte (1577–1645) immatrikuleerus Marburgi ülikooli 1594. aasta sügisel (Lindén 2021: 120) ning võib-olla oli see üks põhjusi, miks just Johannes Magiruse loodus­käsitlus nii Uppsalas kui ka Tartus sedavõrd aktuaalseks muutus.

Magiruse „Physiologiae Peripateticae libri sex” kuuest raamatust esimene selgitab aja ja koha mõisteid, kuna liikumise uurimine oli aristotelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesanne (Salumaa 2023: 142). Teine raamat kirjeldab maailmaruumi ülesehitust – planeete ja tähti – ning kolmas raamat nelja elementi – õhku, vett, maad ja tuld – ning nende segu. Neljanda raamatu teemad on meteoorid, mida toona peeti atmosfäärinähtuseks, ning samuti mere, tuule ja maavärinate olemus. Viies raamat esitab „olemise redeli”, alustades metallidest ja kivimitest ning jätkates taimedega, millest edasi tulevad vaatluse alla hingega olendid neile iseloomulike kehamahlade ja -vaimudega. Teisisõnu antakse seal ülevaade nii loomade kui ka inimese anatoomiast ja füsioloogiast Aristotelese filosoofia valguses. Magiruse teose kuues raamat käsitleb hinge ja meeletajusid. (Magirus 1600)

Kui vaadelda rootsiaegse Tartu ülikooli loodusfilosoofilisi töid, siis on juba pealkirjadest näha, et nende koostamisel lähtuti paljuski Johannes Magiruse õpiku teemadest. Disputatsioonid pealkirjadega „De motu” („Liikumisest”), „De tempore” („Ajast”), „De mundo” („Maailmast”), „De planetis” („Planeetidest”), „De quattuor elementis” („Neljast elemendist”), „De metallis” („Metallidest”), „De lapidibus” („Kividest”), „De anima” („Hingest”) olid tavalised. Disputatsioon „De plantis” täiendab seda loetelu. Seega on põhjust taimedealase töö lätteid otsida Magiruse teosest „Physiologiae Peripateticae libri sex”. Küsimus on vaid selles, kas ainult sealt või on autor(id) kirjatöö koostamisel kasutanud muidki allikaid. Siinkohal võib lisada, et zooloogiaalaseid töid ei koostatud rootsiaegses Tartu ülikoolis kahjuks üldse, kuigi loomi nagu taimigi mainiti aeg-ajalt meditsiinitöödes (vt Rein 2020b, 2024).

Professor Johannes Erici, kes oli taimedealase töö eesistuja, oli üks aktiivsemaid disputatsioonide läbiviijaid Academia Gustavianas, kokku oli ta 118 korda disputatsiooni eesistuja (Jaanson 2000: 47). Kuna Academia Gustaviana ajal kaitsti disputatsioone kokku ligi 500, valmis neid Johannes Erici töö tulemusel seega rohkem kui viiendik. Johannes Erici ise oli Academia Gustaviana kasvandik, immatrikuleeritud 1636. aasta augustis ning disputeeris kolmel korral ka üliõpilasena. 1641. aastal sai temast Academia Gustaviana professor (Tering 1984: 163). Tema juhendamisel kaitstud disputatsioone on nimetatud läbinisti peripateetilisteks (Kard, Prüller 1982: 217).

Johannes Erici kaasmaalane, samuti Strängnäsist pärinev Andreas Arvidi immatrikuleeriti oma kodulinna gümnaasiumi aastal 1630 ja Academia Gustavianas oli ta üliõpilane aastatel 1642–1648 (Tering 1984: 206). Selle küllatki pika stuudiumi jooksul jõudis ta Tartus esineda kuue disputatsiooni ja kahe oratsiooniga. Enamik Andreas Arvidi osalusel esitatud töid puudutas mõnda loodusteaduslikku teemat. Lisaks taimedealasele tööle võttis ta sõna astronoomilise meteoroloogia, matemaatika, meditsiini, aga ka teoloogia ja eetika teemadel. Lähenemine neis töödes on ratsionaalne ja loogiline ning tsiteeritud autorid annavad tunnistust tööde koostaja avarast silmaringist. Üks Andreas Arvidi peetud kõnesid Academia Gustavianas puudutab libahunte ning seal on tsiteeritud nii antiik- kui ka kristlikke autoreid, kes sel teemal on sõna võtnud, ent autori enda seisukoht on ühene: liba­huntidesse uskumine on täielik mõttetus (Andreas Arvidi 1645; Friedenthal, Vähi 2023: 294). Võib arvata, et Andreas Arvidi oli hinnatud esineja, kuigi talle Tartus esitatud tööde autorlust meeleldi omistada ei taheta (vt Sainio 1993: 278). Enamasti on arvatud, et varauusaegse disputatsiooni koostas tavaliselt eesistujaks olev professor ja üliõpilase ülesandeks jäi näidata oma väitlus­oskust ja kaitsta esitatud teese (Friedenthal 2021: 870–871). Kuna aga hilisemast ajast teatakse Andreas Arvidit eelkõige Rootsi luuleteoreetikuna ja esimese Rootsi poeetikakäsiraamatu, 1651. aastal ilmunud „Manuductio Ad Poesin Svecanam” („Käsiraamat Rootsi luule juurde”) autorina (Andreas Arvidi 1996), siis võiks eeldada, et vähemalt tööde stiil pärines osaliseltki Andreas Arvidilt, liiatigi on taimedealase töö ülesehitust kiidetud (Trass 1982: 239). Kuivõrd botaanika oli rootsiaegses Tartu üli­koolis pigem erandlik teema, siis võib sellesuunalist huvi seostada Strängnäsi gümnaasiumiga, kus seda õpiti Johannes Magiruse õpiku järgi. Kuna Andreas Arvidi esitas aasta hiljem ka meditsiinialase disputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), siis on siin näha traditsioonilist meditsiini ja botaanika seost.

 

Academia Gustaviana disputatsioon „De plantis” Johannes Magiruse õpiku taustal

Kuivõrd disputatsiooni ainestik näib pärinevat Johannes Magiruse õpikust, on kohane kahe teksti võrdlus. Sarnasele sisule vaatamata on tegu eri žanridega – Johannes Magiruse raamat on peripateetilise loodusteaduse õppevahend, Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioon aga suuliseks ettekandmiseks mõeldud akadeemiline tekst. Seda vahet on märgata ka andmete esitamisel – kui Magiruse tekst on kiretu ja kuiv, siis disputatsiooni tekst on emotsionaalne ja taimi ülistav.

Johannes Magiruse teoses räägitakse taimedest V raamatu 4., 5. ja 6. peatükis ning nende sisuline jaotus on järgmine. Neljandas peatükis „De stirpium natura in genere, deque earum corruptionibus” („Taimede loomusest üldiselt kuni nende närtsimiseni”) arutletakse hinge olemasolu taimedel ning taimede tärkamist, toitumist, kasvu ja kuhtumist (Magirus 1600: 185–192). Viiendas peatükis „De quibusdam plantis affectionibus” („Mõningatest taimede suhetest”) jagatakse taimed maa- ja veetaimedeks, mis omakorda jagunevad kasvukohtade järgi. Samuti on juttu õitsemis- ja viljakandmisajast. Lisaks antakse ülevaade taimede suhestumisest teiste elusolenditega, kasulikest ja kahjulikest taimedest, mille juurde on konkreetsed näited toodud (Magirus 1600: 192–198). Kuues peatükk räägib taimede osadest ja liikidest, täiuslikumatest ja ebatäiuslikumatest taimedest. Lõpetuseks soovitatakse üksikute liikide kohta täpsemate andmete saamiseks lugeda Theophrastose ja Pliniuse kirjutisi. Järgmise peatüki teema on loomad (Magirus 1600: 199–203). Teeside arv on neljandas peatükis 50, viiendas 44 ja kuuendas 47. Kokku on neid seega 141 ja see arv ei erine palju Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 125 teesist. Kuigi teeside hulk on enam-vähem võrdne, erinevad õpiku peatükid taimedest ja disputatsiooni sisu siiski ülesehituselt, teemade esitamise järjekorralt ja tsiteeritud autorite poolest.

Magiruse teose V raamatu 4. peatükk läheb kohe taimede definitsiooni juurde ja see on pikem kui dispuudis. Võiks öelda, et see põhjendab taimede asukohta „olemise redelil”. Magiruse raamatus on ladinakeelse planta (’taim’) sünonüüm stirps (’tüvi; istik; võsu’), mida disputatsioonis ei kasutata. Magirus alustab käsitlust taime definitsiooniga, kuid disputatsioonis jõutakse selleni alles 5. teesis. Definitsioonid on küll sarnased, kuid disputatsioonis on see esitatud kompaktsemalt.

Taime defineeritakse disputatsioonis Aristotelest järgides: „Täiuslikult segatud keha, varustatud üksnes eluandva hingega,7 mis tärkab maast, elab, haljendab, toitub ja kasvab.”8 Tsitaat öeldakse olevat Aristotelese teose „Taimedest” esimese raamatu esimesest peatükist. Magirus edastab sama definitsiooni pikemalt, lahates hinge olemust taimedes (Magirus 1600: 185–186), kuid temalgi on viide samale kirjakohale.9

Disputatsioon küll toetub Magiruse teosele, kuid kui disputatsiooni „De plantis” eesmärk on rääkida taimedest, siis Magiruse teos eelkõige suhestab taimi muu elusloodusega. Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 4. teesis määratletakse käsitluse laad: „Arvan, et taimede loomust suudan ma vaevalt sobivamalt selgitada, kui et kõigepealt asume taimede olemuse mõistmiseks definitsiooni ja põhjuste ­selgituse juurde; ning niimoodi teiseks osutagem nende aktsidentsidele; ja viimaks kolmandaks kandkem ette nende liike.”10

Disputatsiooni järgmistes teesides on toodud taimede põhjused ning Magiruse õpikus sellist osa ei ole. Niisiis toetudes Aristotelese neljaliikmelisele kausaalsuste süsteemile, jagatakse taimede põhjused kõigepealt välisteks ja sisemisteks (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2). Välised on toimiv põhjus ja eesmärk, sisemised aga aines ja vorm. Needki jagunevad omakorda: nii on taimede esimene toimiv põhjus kolmekordselt Parim Suurim Jumal (Deus ter Optimus Maximus), teine põhjus jaguneb üldiseks (universalis) ja eri­päraseks (particularis), millest esimene on seotud taeva ja Päikesega, teine taimede omadusega ise paljuneda (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v).

Taimede esimene eesmärk öeldakse olevat Jumala nime auhiilgus, teine aga inimeste vajadused ja kasu. Siinkohal tuuakse välja nii nende tarvitamine toiduks ja ravimiteks kui ka inimeste rõõmustamine lõhna ja värviga (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v). Taimede ainese ja vormi käsitlus on pikem ja see paistab olevat võetud Magiruselt, kellele küll otsesõnu viidatud ei ole. Autoritena on nii disputatsioonis kui ka Magiruse õpikus mainitud Aristotelest ja tema varauusaegset kommentaatorit Julius Caesar Scaligeri (1484–1558), kes võttis eesmärgiks lepitada Aristotelese filosoofia kristlusega (Sakamoto 2016: 15).

Taimede ainese esitamisel räägitakse nelja elemendi segust, taimede vedelate koostisosadena nimetatakse toitemahlu, tahketena liha ja kiude. Taime tähtsaimad osad öeldakse olevat juur, tüvi, säsi ja oks, vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks. Lisanduvad osad on lehed, õied ja viljad (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v–A4). Viimane põhjus ehk vorm käsitleb taimedele iseloomuliku eluandva (vege­tatiivse) hinge omadusi. Võib lugeda, et eluandval hingel on kolm võimet – toitev, kasvatav ja taastekitav (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A4 v–B).11 Sisuliselt on see sama info, mida võime lugeda Magiruse õpikust, kuid esitus on siiski erinev. Eriti jääb silma disputatsiooni poeetiline stiil, mille näiteks võib tuua 58. teesi:

Toitmisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.
Esimene tõmbab toitu ligi.
Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.
Kolmas teisendab ja muudab elavale sobivaks.
Neljas eraldab ülearuse.12

Kuna disputatsiooni algul lubas(id) autor(id) esitada taimede aktsidentsid, siis see ongi 64. teesist alates järgmine teema. Aktsidentsid on teisisõnu taimede suhted (affectiones), millest räägib Magiruse õpiku viies peatükk. Absoluutsete aktsidentsidena tuuakse välja taimede tärkamine (germinatio), lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving (interitus plantarum). Suhteliste aktsidentsidena on ära toodud taimede suhted loomade ja inimesega, mis võivad olla nii sõbralikud kui ka ebasõbralikud (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B–B3v). Ladinakeelses tekstis on kasutatud ka kreekakeelseid termineid, seda nii Magiruse õpikus kui ka disputatsioonis. Materjali esitamisel ei ole siiski toetutud ainult Aristotelese filosoofiale, vaid teemade lahkamisel on disputatsioonis toetutud ka Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée, 1515–1572) metoodikale jagada esitatud materjal üha väiksemateks üksusteks. Nii Uppsala kui ka Tartu ülikooli põhikirjas oli fikseeritud ramistlik õpetus (Constitutiones 2015: 67, 158–159). Kuigi see õpetus jõudis ummikteele ja leidis praktilise väljundi ainult loogikas, aitas see vähendada Aristotelese õpetuse ilmeksimatuse oreooli (Tering 2008: 280).

Disputatsiooni viimases osas (teesid 104–124) on esitatud taimeliigid ehk taimede jagunemine. Kõigepealt jagunevad nad autori(te) sõnul vähem täiuslikeks ja täiuslikumateks. Ebatäiuslikud taimed on need, millel pole juurt, vart või silmanähtavat maapealset osa, seega on nendeks mugulad, seened, sammal, puuvõõrik. Täiuslikum on taim, millel on juur, vars ja silmanähtav maapealne osa. Need omakorda jagatakse kõrguse järgi suuremateks ja väiksemateks. Väiksemaid nimetatakse rohttaimedeks, mis jagunevad toitvateks, ravivateks, segatuteks13 ja pärjalikeks.14 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v) Sellist neljast jaotust Magiruse õpikus ei ole.

Vaadates järgnevat jaotust, siis söögitaimed jagatakse teraviljadeks, köögiviljadeks ja kaunviljadeks, ravimtaimede puhul selgitatakse erinevaid põhimõtteid, kuidas neid kindlaks määrata. Tähelepanu äratab ehk maisi ja kõrvitsa mainimine, mis osutab ilmselt Uuest Maailmast imporditud taimede tundmisele. Neid on nimetatud ka Magiruse (1600: 189, 197) õpikus. Segatud rohttaimede näiteks on toodud sibul, küüslauk ja petersell. Pärgtaimedeks nimetatakse disputatsioonis neid, mis ei anna ainest ei ravimile ega toidule, kuid mille kasu ilmneb kaunistusena vanikutes ja pärgades, kus nad lõhna või värviga inimestele uut jõudu annavad. Näiteks tuuakse kannikesi ja kirikakraid15 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4). Segatud ja pärg­taimede näited paistavad olevat võetud kodumaiste taimede hulgast, sellal kui toidu­taimede hulgas on ka võõramaiseid näiteid. Suuremat täiuslikumat taime nimetatakse puuks, mida 120. teesis defineeritakse kui kõrgusesse tõusvat taime, mis laseb juurest tärgata jämedal puitunud tüvel.16

Teesis 122 liigitatakse puud kas viljakandvateks või mitteviljakandvateks. Esimesed jagunevad autori(te) sõnul omakorda kas puuvilju kandvateks (nagu pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, astelpihlakas, õlipuu, viigipuu) või marju kandvateks (nagu loorberipuu, kadakas, mooruspuu) või lõhna kandvateks (nagu viiruk, mürr, pipar) või pähkleid kandvateks (nagu mandlipuu, kastanipuu, pähklipuu, pöök) või tõrusid kandvateks (nagu tamm) või käbisid kandvateks (nagu mänd, kuusk) või lõpuks kaunu kandvateks (nagu tamarindipuu, kaneelipuu).17 Järgmises teesis öeldakse mitte­viljakandvad olevat need, mis ei väljuta mingit vilja, nagu paju, plataan, saar, pärn, pappel, seeder, jalakas, kask.18 Disputatsiooni eelviimases teesis peatutakse lühidalt põõsal, mis erinevat puust vaid suuruse ja kestvuse poolest. Ning puhmaid arvatakse kord puude, kord rohttaimede hulka. (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4v) Siinkohal peab lisama, et tänapäeval liigitatakse kõik eelnevalt loetletud puud viljakandvateks (vt Kiik 1989). Puude loetelu iseloomustab pigem Vahemere ääres kasvavaid taimi ning selles ei näi olevat autori(te) enda panust. Nii-öelda madalama astme taimi nagu põõsaid ja puhmaid käsitletakse disputatsioonis väga napilt, seega paistab siin oma mõju olevat „olemise redelil”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioonil „De plantis” on Johannes Magiruse teose „Physiologia (Physica) peripatetica” taimede­alase osaga küll suuri kokkulangevusi, kuid üksüheselt ei ole tegu sama tekstiga. Disputatsioonis on materjal struktureeritud erinevalt, samuti erineb see kohati sisult ning ka stiil on sellel tööl eriomane.

 

Academia Gustaviana disputatsiooni „De plantis” teisi eeskujusid

Johannes Magiruse teoses viidatakse antiikautoritele Aristotelesele, Theophrastosele ja Pliniusele ning uuematest autoritest Aristotelese kommentaatorile Julius Caesar Scaligerile (Magirus 1600: 185–186, 192–194, 199–203), kelle käsitluses kõik liigid on loodud inimese jaoks (Sakamoto 2016: 60).

Disputatsioonis tsiteeritud autorite ring on avaram, seal kohtab veel viidet tuntud varauusaegse flaami botaaniku Rembert Dodoensi (1517–1585) raamatule „Stirpium Historiae Pemptades sex” („Taimelugude kuus viisikut”, Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v). Tema teose kasutamine viib paratamatult mõttele, et disputatsioon ei lähtugi üheselt vaid Aristotelese õpetusest. Dodoens oli üks esimesi varauusaegseid botaanikuid, kes eemaldus antiikautorite mõjusfäärist ja lõi uue taimede klassifikatsiooni nende omaduste järgi, hüljates senise tähestikulise klassifikatsiooni, ning kirjeldas suurt hulka seni tundmatuid taimi (Louis 1950: 282). Dodoens jagas oma teoses „Stirpium Historiae Pemptades sex” taimed 26 gruppi (Louis 1950: 284–287), mida on märksa rohkem kui disputatsioonis ära toodud, kuid paistab, et tema mõju siiski jõudis Tartusse.

Varauusaja meditsiiniideede mõju võib täheldada disputatsiooni 115.–117. teesis toodud põhimõttes ravida sarnast sarnasega,19 mis oli omane Paracelsuse filosoofiale (Moran 2019: 80), mitte antiikajale.

Disputatsiooni algusosas nimetatakse taimeteadust kreeka sõnaga φυτογραφία (fütograafia ehk ’taimede kirjeldamine’) ning teemale kaalu andmiseks on viidatud Vanale Testamendile 1Kn 5:13, kus Saalomon tundis huvi taimede vastu. Kui Magirus (1600: 193) väidab, et taimede tärkamise aeg on kevad, siis disputatsioonis on selle kinnituseks lisatud katke Prantsuse õukonnaluuletaja Nicolas Bourboni (1503– u 1551) luuletusest (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B2; Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 17).

Seega on disputatsiooni autori(te) lugemus laiem kui vaid Magiruse loodusloo õpik ning kuigi isiklikke taimevaatlusi pole lisatud, on ikkagi oskuslikult välja toodud taimede emotsionaalne mõju, milleks on kasutatud poeetilisi vahendeid. Selle kinnituseks võib tuua disputatsiooni esimese teesi:

Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.20 (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 4)

Jääb vaid üle kahetseda, et selle mõju suurendamiseks ei ole disputatsioonile lisatud juhuluulet.

 

Kokkuvõte

Rootsiaegse Tartu ülikooli juurde ei jõutud rajada botaanikaaeda, kuid säilinud on oma ajale iseloomulik disputatsioon pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastast 1647, mis süstematiseerib taimi ja elusloodust tollaste arusaamade järgi. Disputatsiooniga on seotud loodusteaduste professor Johannes Erici ja üliõpilane Andreas Arvidi. Mõlemad olid pärit Rootsist Strängnäsist, kus botaanikat õpiti juba kohalikus gümnaasiumis. Johannes Erici oli aktiivsemaid disputatsioonide eesistujaid ­Academia Gustavianas. Tema presideerimisel kaitstud töid on nimetatud Aristotelesele toetuvaiks. Andreas Arvidi oli omakorda rootsiaegse Tartu ülikooli aktiivsemaid tudengeid, kes esines mitmesugustel teemadel.

Võrdlusest muude samaaegsete taimedealaste akadeemiliste töödega nähtus, et esimeste botaanikaalaste tööde autorid varauusaegsetes ülikoolides olid arstiteadlased. Tartus see nii ei ole, kuid üliõpilane Andreas Arvidi kaitses pärast taimedealase töö esitamist aasta hiljem ka meditsiinidisputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), ning sel moel tuleb klassikaline seos botaanika ja arstiteaduse vahel rootsiaegses Tartu ülikoolis ilmsiks. Ka 1803. aastal Tartu botaanikaaia rajanud Gottfried Albrecht Germann oli meditsiiniharidusega.

Ent XVII sajandi botaanika põhines veel paljuski antiikautorite käsitlustel. Üleeuroopaline pööre Aristotelese ja antiigi filosoofiast Descartes’i õpetustele Academia Gustavianat veel ei mõjutanud. Ometi oli eelmise sajandi skolastiline traditsioon XVII sajandi esimesel poolel mõnevõrra taganenud loodusteadustel põhineva ratsionalistliku nägemuse eest, mille mõju ulatus ka Tartusse (Talve 2004: 147–148).

Tartu ülikooli esimese botaanikaalase töö „Taimedest” puhul kehtib eeltoodu igati. See töö küll sobitub tollasesse skolastilise botaanika mustrisse, kuna toetub suuresti Johannes Magiruse teosele „Physiologia (Physica) peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta”, kuid Tartu disputatsiooni autor(id) on teksti koostamisel teinud omapoolseid lisandusi nii autorite kui ka struktuuri osas. Kui Johannes Erici ka oli Aristotelese pooldaja, siis ta vähemalt aktsepteeris uuemaidki autoreid, nagu Rembert Dodoens. Võib oletada, et disputatsiooni poeetilist stiili on mõjutanud üliõpilane Andreas Arvidi, kes hilisemast ajast on tuntud Rootsi luuleteoreetikuna, kuid see teema vajab edasist võrdlevat uurimist.

Kuna artiklis oli mitmel puhul juttu eri maade esimestest botaanikutest ehk nii-öelda botaanika isadest, siis võib siinkohal küsida: kes on Eesti botaanika isa? Johannes Ericile ega Andreas Arvidile seda au ilmselt omistada ei saa. Kuigi nii Uppsalas kui ka Turus asusid botaanikud juba XVII sajandi teisel poolel koostama kohalike taimede nimekirju, täiendades neid illustratsioonidega, siis Tartus pärineb esimene selline nimekiri alles aastast 1807, kui Gottfried Albrecht Germann koostas nimekirja vastrajatud Tartu botaanikaaia taimede kohta. Teda aga peetakse pigem Konrad Gessneri moodsa suuna järgijaks (Rand 2015: 113–114) ning 1647. aasta skolastilise disputatsiooniga ei ole Germannil seost.

Nii ongi Johannes Erici ja Andreas Arvidi 1647. aasta disputatsioon „Taimedest” nii Tartu ülikooli kui ka Eesti botaanika ajaloos seni vähe tähelepanu pälvinud, kuna kohaliku traditsiooniga on seda raske seostada. Gottfried Albert Germanni (2018, vt ka Sander 2018) ega Uku Masingu (1996) stiilis taimevaatlusi sellest disputatsioonist ei leia ning kohalik floora selles märkimisväärselt ei kajastu. Küll aga on sellel tööl kindlasti oma koht sarnase pealkirjaga tööde seas mujal Euroopas, kuid see on juba edasine uurimisteema.

 

Artikli valmimist on toetanud Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant POST108 „Tartu ülikooli esimesed teadustööd. Disputatsioon kui kirjandusžanr Academia Gustaviana ajal”.

 

Kaarina Rein (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuse teadur (W. Struve 1, 50091 Tartu), kaarina.rein@ut.ee

1 Simon Blackburni „Oxfordi filosoofialeksikonis” (2002: 324) on „olemise redeli” asemel „olemise ahel” (ingl the Great Chain of Being). Termin toetub ameerika filosoofi Arthur Oncken Lovejoy (1873–1962) raamatu pealkirjale. Scala naturae saab tõlkida ka „looduse astmestikuks”.

2 Aristotelese korpuses on botaaniline teos „Taimedest” (kr „Περὶ φυτῶν”, lad „De plantis”), kuid harilikult ei peeta seda Aristotelese enda teoseks. Suurem osa õpetlasi omistab selle teose ajaloolasele ja filosoofile Nikolaosele Damaskusest, kes elas I sajandil eKr. Ladina keelde vahendati teos araabiakeelsest tõlkest, millest tehti omakorda kreekakeelne tõlge, mis veel kord ladina keelde ümber pandi. Ladinakeelne „De plantis” oli kuni XVI sajandini peamine botaanika õppimise allikas (Yavuz, Herraíz Oliva 2020: 51).

3 Aristotelese järgi oli põhjusi nelja liiki, ladina keeles on neile antud nimed causa materialis (aineline põhjus), causa formalis (vormiline põhjus), causa efficiens (toimiv põhjus) ja causa finalis (eesmärk-põhjus), vt nt Bynum 2022: 36–37. Disputatsioonides on need üldjuhul esitatud lühemalt: materia (aines), forma (vorm), causa (efficiens) (toimiv põhjus) ja finis (eesmärk).

4 Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493–1541) oli hariduse saanud botaanika, meditsiini ja loodusfilosoofia alal ning tal oli alkeemiku ja imearsti kuulsus. Ta oli keemial põhineva farmakoloogia ja ravi algataja ning XVI sajandi kõige originaalsem mõtleja meditsiini vallas. Paracelsuse veendumuste kohaselt pidi ravis lihtsalt alluma loodusele ning taimedega ravimisel pooldas ta teooriat simila similibus (’sarnaseid sarnastega’), kuna loodus on ravimid märgistanud. Kui mõni taim sarnanes inimese mõne kehaosaga, siis järelikult pidi see sobima ka selle organi raviks. Samuti seostas ta ravimeid astroloogiaga, nt Kuu mõju all olevate taimedega pidas ta võimalikuks närvi- ja vaimuhaiguste ravi (Kalling 2017: 128). Kui Paracelsuse meditsiini- ja farmakoloogiaalaste teooriate teaduslikkuses on nii mõnigi kord ­kaheldud, siis vastuvõetavaks meditsiiniharuks arendasid need XVII sajandi arstiteadlased Daniel Sennert (1572–1637) ning Jan Baptist van Helmont (1577–1644). Ajajärku XVI sajandi esimesest veerandist kuni XVII sajandi esimese pooleni nimetatakse meditsiini- ja keemiaajaloos iatrokeemia ajajärguks, mille algatajaks loetakse Paracelsust (vt Moran 2019).

5 Selle professori nimi on enamasti antud kujul Johannes Erici Stregnensis, kuid perekonnanime Stregnensis (mis on latiniseeritud variant rootsikeelsest nimest Stiernstråle) võttis ta endale alles aastal 1652, kui kuninganna Kristiina omistas talle aadlitiitli.

6 Tartu Ülikooli Raamatukogus asuv eksemplar (Magirus 1600) kannab pealkirja „Physica peripatetica” („Peripateetiline loodusteadus”), kuid sisu langeb kokku teiste eksemplaride omaga.

7 Vt Aristotelese „Hingest” (2017: 27): „Näib, et ka taimed elavad, kuigi ei osale asukoha vahetamises ja tajumises [---].”

8 „Corpus perfecte mixtum, vigente anima tantum praeditum, qua e terra nascitur, vivit, viret, alitur & augetur” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

9 Aristotelese teose „Taimedest” kohta vaata joonealust märkust 3.

10 „Naturam Plantarum vix censeo commodius explicari posse, quam si Plantarum primo ­Essentiam, Definitione & Causarum enodatione comprehensam adgrediamur; atque sic Secundo loco Accidentia harum monstremus, & Tertio, tandem Species earundem tradamus” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

11 Taimede hinge kohta vt ka Marder 2024: 39–91.

12 Facultas Nutrix tanquam Princeps, quatuor habet administras; Attractricem scilicet, Retentricem, Concoctricem, & Expultricem. Prima alimentum attrahit.

Altera, donec id sufficienter elaboretur, retinet.
Tertia, alterat, viventique idoneum efficit.
Quarta, supervacanea excernit.

13 St nii toitvateks kui ka ravivateks.

14 Est Herba vel Alimentaria, vel medicamentosa, vel mixta, vel Coronaria.

15 Coronariae herbae dicuntur, quae nec medicamenti, nec nutrimenti suppeditant materiam, sed earum in sertis & coronis ad ornamentum utilitas animadvertitur. Tales herbae vel odore, vel colore nos simpliciter recreant: Sunt; species aliquae violarum, item Bellis &c.

16 Planta perfectior Major, Arbor dicitur, quae est planta altius assurgens, a radice truncum crassum & lignosum fundens.

17 Frugifera est, quae fructum edit. Et est vel Pomifera, ut Pyrus, Prunus, Cerasus, Mespila, Olea, Ficus, vel Baccifera, ut Laurus, Juniperus, Morus, vel Aromatifera, ut Thus, Myrrha, Piper, vel Nucifera, ut Amygdalus, Castanea, Juglans, Fagus, vel Glandifera, ut Quercus, vel Strobilifera ut Pinus, Picca, vel denique; Siliquifera, ut Thamarindi, Cassia.

18 Infrugifera est, quae fructum nullum edit: ut est Salix, Plantanus, Fraxinus, Tilia, Populus, ­Cedrus, Ulnus, Betula.

19 115. Pealegi on taimede mõju ravimisel arstidele teada kolmel moel: 1. Ilmsetest omadustest. 2. Vaatlustest ja kogemusest. Nii on mürkputk mürgine, on vaatlus õpetanud. Pojeng ravib pead, silmarohi ja apteegitill silmi, on kasutamisest teada.

116. 3. Lõppeks saab taimede vägi ravimisel teatavaks välisilmest; nii nagu on inimeses füsiognoomia, mille abiga me väliskeha jooned sisemusele üle kanname ja neist iseloomu aimame; nii on ka ürtidel füsiognoomia, mille abil ürtide välise kuju järgi järeldame nende jõudude tunnetamist, mida ürdid üles näitavad.

117. Näidetega saab asi selgemaks. Sinilill on maksa kujuga ja maksa ravitakse sellega, kopsu­rohi on kopsu kujuga, roos silma kujuga ja nad tulevad neile elunditele appi. Nõnda osutab orhidee oma juurega munandile, millest on täheldatav, et see taim soodustab sigitamise jõudu. (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 22)

20 φυτογραφία, pars illa Scientiae Naturalis, quae Plantarum involvit considerationem, tam digna, tamque iucunda continet argumenta, ut quemvis in sui Speculationem, non sine mira ingenij humani commotione, trahat ac rapiat.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Allgemeine Deutsche Biographie. https://www.deutsche-biographie.de/

Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. https://www.hab.de/

Kansalliskirjasto. https://www.kansalliskirjasto.fi/fi

Uppsala universitetsbibliotek. https://www.uu.se/bibliotek

 

KIRJANDUS

Andreas Arvidi 1645. De lykanthropis oratio. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Andreas Arvidi 1996. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm ja Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet.

Andreas Arvidi; Johannes Erici 2020. Loodusteaduslik disputatsioon taimedest. Ladina keelest tlk Kaarina Rein. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 4–23.

Aristoteles 2017. Hingest. (Avatud Eesti raamat.) Tlk, komment Anne Lill. Tartu: Ilmamaa.

Blackburn, Simon 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk Märt Väljataga, Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund.

Bynum, William 2022. Väike teaduse ajalugu. Tlk Kristjan Kannike. [Tallinn:] Postimees.

Constitutiones 2015 = Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Teine, parandatud ja täiendatud välja­anne. Tlk Kristi Viiding, toim Marju Lepajõe, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dalby, Andrew; Giesecke, Annette (toim) 2023. A Cultural History of Plants in the Early Modern Era. London: Bloomsbury Publishing.

Eriksson, Gunnar 1969. Botanikens historia i Sverige intill år 1800. (Lychnos-Bibliotek.) Uppsala: Almqvist & Wiksell.

Eriksson, Gunnar 1994. The Atlantic Vision: Olaus Rudbeck and Baroque Science. (Uppsala Studies in History of Science 19.) Canton, MA: Science History Publications.

Findlen, Paula 2006. Anatomy theaters, botanical gardens, and natural history collections. – The Cambridge History of Science. 3. kd. Early Modern Science. Toim Katharine Park, Lorraine Daston. Cambridge: Cambridge University Press, lk 272–289.

Friedenthal, Meelis 2021. Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 865–885. https://doi.org/10.54013/kk766a2

Friedenthal, Meelis 2023. Disputatsioonid varauusaegses Tartu ülikoolis. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis: Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 531–554.

Friedenthal, Meelis; Vähi, Tiina 2023. Libahundid Liivimaal varauusaja haritlaste kirjutistes. – Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koost, toim Anu Kannike, Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 285–295.

Germann, Gottfried Albrecht 1807. Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. Dorpat: M. G. Grenzius.

Germann, Gottfried Albrecht 2014. Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Tlk Laine Kilk. – Akadeemia, nr 6, lk 1121–1128.

Germann, Gottfried Albrecht 2018. Reis mööda Eestimaad, eeskätt botaanilise sisuga. Sooritanud härra professor Germann Tartust 1803. aasta suvel. Tlk Malle Salupere. – Akadeemia, nr 6, lk 1013–1041.

Heinius, Fridericus 1637. Oratio de medicina. Dorpati Livonorum: Lit. Acad.

Jaanson, Ene-Lille 2000. Tartu Ülikooli trükikoda 1632–1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia. Druckerei der Universität Dorpat 1632–1710. Geschichte und Bibliographie der Druckschriften. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Jöcher, Christian Gottlieb 1751. Allgemeines Gelehrtenlexicon. 3. kd. Leipzig: Johann Friedrich Gleditschens Buchhandlung.

Kallinen, Maija 1995. Change and Stability: Natural Philosophy at the Academy of Turku (1640–1713). (Studia historica 51.) Helsinki: Finnish Historical Society.

Kalling, Ken 2017. Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut.

Kard, Paul; Prüller, Paul-Egon 1982. Matemaatilised teadused. Füüsika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 217–222.

Kiik, Heino 1989. Maailma viljad. Tallinn: Valgus.

Kutschera, Ulrich 2011. From the scala naturae to the symbiogenetic and dynamic tree of life. – Biology Direct, kd 6, nr 33, lk 1–25. https://doi.org/10.1186/1745-6150-6-33

Lindeberg, Bo 2021. Corollaries and dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Intersections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 649–680. https://doi.org/10.1163/9789004436206_026

Lindén, David 2021. Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt. Tlk Ivar Rüütli. Tartu: Ilmamaa.

Lindroth, Sten 1989. Svensk lärdomshistoria. Stormaktstiden. Stockholm: Norstedt.

Louis, Armand 1950. La vie et l’œuvre botanique de Rembert Dodoens (1517–1585). – Bulletin de la Société Royale de Botanique de Belgique / Bulletin van de Koninklijke Belgische Botanische Vereniging, kd 82, nr 2, lk 271–293. https://www.jstor.org/stable/20792060

Magirus, Johannes 1600. Physica peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta, & in sex libros distincta. Francofurti: Ex Officina D. Zachariae Palthenii.

Malm, Mats 1996. Andreas Arvidis Manductio och samtiden. – Andreas Arvidi. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm, Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet, lk VII–XXXIII.

Marder, Michael 2024. Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. (Bibliotheca Controversiarum.) Tlk Liisi Rünkla. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.

Mikkeli, Heikki 1992. An Aristotelian Response to Renaissance Humanism: Jacopo Zabarella on the Nature of Arts and Sciences. (Studia historica 41.) Helsinki: Finnish Historical Society. 

Moran, Bruce T. 2019. Paracelsus. An Alchemical Life. (Renaissance Lives.) London: Reaktion Books.

Piirimäe, Helmut 1982. Teine tegevusperiood Tartus. Struktuur ja materiaalne baas. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost H. Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 80–89.

Pitkäranta, Reijo 1984. Turun akatemian ensimmäinen lääketieteellinen väitöskirja vuodelta 1673. – Hippokrates, nr 1, lk 74–85.

Põltsam-Jürjo, Inna 2023. Uued toiduained ja maitsed varauusaja menüüs. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 458–478.

Raicus, Johannes 2016. Füüsikalis-meditsiiniline pühendusdisputatsioon. Tlk Kaarina Rein. – Akadeemia, nr 2, lk 210–224.

Raicus, Johannes; Turdinus, Petrus 1631. Disputatio physicomedica votiva εἰς ἱέρωμα surgenti jam Dorpati novo collegio regio. Rigae Livonum: Gerhardus Schröder.

Rand, Mare 2014. „Ramulus cum flore melius pingitur in meis …” Verschollene Pflanzenzeichnungen aus dem Gessner-Nachlass in der Universitätsbibliothek Tartu/Dorpat. – Kultur­austausch. Baltisches Echo auf Gelehrte in der Schweiz und in Deutschland. Freundesgabe für Arvo Tering. Toim Hanspeter Marti, Ursula Caflisch-Schnetzler, Karin Marti-Weissenbach. Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag, lk 13–48. https://doi.org/10.7788/boehlau.9783412218201.13

Rand, Mare 2015. Ajaloolise kultuurivara jälgedel. Konrad Gessneri taimejoonistused Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rauch, Georg von 1943. Die Universität Dorpat und das Eindringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen: Essener Verlagsanstalt.

Rein, Kaarina 2020a. Rootsiaegse Tartu ülikooli disputatsioon „Taimedest”. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 24–26.

Rein, Kaarina 2020b. Loomad Rootsi-aegse Tartu ülikooli meditsiinitöödes. – Mäetagused, nr 78, lk 155–172. https://doi.org/10.7592/MT2020.78.rein

Rein, Kaarina 2024. Depiction of animals in the medical works of the seventeenth century University of Tartu. – Baltic Human-Animal Histories: Relations, Trading, and Representations. (Studies in Literature, Culture, and the Environment. Studien zu Literatur, Kultur und Umwelt 12.) Toim Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath, Kadri Tüür. ­Berlin–Bruxelles–Chennai–Lausanne–New York–Oxford: Peter Lang, lk 75–93. https://doi.org/10.3726/b20592

Sainio, Matti A. 1993. Andreas Arvidi als Student in Tartu. – Die schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 16.–18. Jahrhundert. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 11.) Toim Aleksander Loit, Helmut Piirimäe. Stockholm: Almquist & Wiksell, lk 277–284.

Sakamoto, Kuni 2016. Julius Caesar Scaliger, Renaissance Reformer of Aristotelianism. A Study of His Exotericae Exercitationes. (History of Science and Medicine Library 54. Medieval and Early Modern Philosophy and Science 26.) Leiden–Boston: Brill.

Salumaa, Elmar 2023. Filosoofia ajalugu. 1. kd. Antiikfilosoofia. Keskaja filosoofia. Koost Ivar Tröner. [Tallinn:] Postimees.

Sander, Heldur 2018. Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia, nr 6, lk 1041–1053.

SBL 1918 = Svenskt biografiskt lexikon. 1. kd. Abelin–Anjou. Toim Bertil Boëthius. Stockholm: Bonnier.

SBL 1982 = Svenskt biografiskt lexikon. 23. kd. Liljeblad–Ljungberger. Toim Birgitta Lager-Kromnow. Stockholm: Norstedt.

Sjökvist, Peter 2021. Dedicatory practices in early Uppsala dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Inter­sections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 681–702. https://doi.org/10.1163/9789004436206_027

SK = Suomen kansallisbiografia. 9. kd. Siltanen–Tott. (Studia biographica 3:9.) Peatoim Matti Klinge. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644a. Discursus astrologicus de causis mutationis aeris et tempestatum generalibus et specialibus ubi simul adduntur quaedam exempla ad certos dies trium subsequentium mensium aestivalium currentis hujus an. 1644 ex quibus causae istae confirmantur et de aeris mutatione ad illos dies naturaliter praedicere possumus. Dorpati: Lit. acad.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644b. Theses de diebus canicularibus. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1647. Disputatio physica de plantis. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Talve, Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu: Ilmamaa.

Tering, Arvo 1984. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632–1710. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis V.) Tallinn: Valgus.

Tering, Arvo 2008. Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Til-Landz, Elias 1683a. Icones novae. Aboae: Johan Larsson Wall.

Til-Landz, Elias 1683b. Catalogus plantarum, quae prope Aboam tam in excultis, quam in incultis locis huc usque inventae sunt. Aboae: Johan Larsson Wall.

Trass, Hans 1982. Arstiteadus ja loodusteadused. Botaanika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 239.

Valades, Didacus 1579. Rhetorica Christiana ad concionandi, et orandi usum accommodata, utriusq. facultatis exemplis suo loco insertis; qua quidem, ex Indorum maxime de prompta sunt historiis unde praeter doctrinam, suma quoque delectatio comparabitur. Perugia: [s. n.]. https://archive.org/details/rhetoricachristi00vala_0

Wallace, William A. 2009. Traditional natural philosophy. – The Cambridge History of Renaissance Philosophy. Koost Charles B. Schmitt, Quentin Skinner, Eckhard Kessler, Jill Kraye. Cambridge: Cambridge University Press, lk 199–235.

Wirdig, Sebastian; Andreas Arvidi Stregnensis 1648. Disputatio medica de natura et constitutione medicinae. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Wirdig, Sebastian; Oestenius, Olaus 1651. Disputatio medica de dysenteria. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Yavuz, Mustafa; Herraíz Oliva, Pilar 2020. Botany as a new field of knowledge in the thirteenth century: On the genesis of the specialized sciences. – Teorie vědy / Theory of Science, kd 42, nr 1, lk 51–75. https://doi.org/10.46938/tv.2020.478

Karl Ristikivi novellikogumiku „Sigtuna väravad”, mida autor iseloomustas kui jumalagajättu keskajaga (Ristikivi 2002: 342),1 lõpetab gootilik õudusjutt „Luigelaul” Saksa ordu Grobiņa foogtist Goswin von Aschenbergist, murtud raugast, kes istub oma lossis ja püüab tulutult aru saada lindude keelest (Ristikivi 1968: 257–269). Erilist tuska teevad talle rändlinnud, kes liiguvad igal sügisel põhjast lõunasse ja igal kevadel lõunast põhja ning keda ta ei suuda takistada, kuigi noorena veel püüdis. Kirjeldatud paranoia sai alguse ühel kevadel, kui linnuse lähistel Liiva järvel2 nähti kuutteist luike, kes aastaaja kohta ootusvastaselt võtsid suuna lõunasse. Foogt oli samal talvel lasknud tappa ja järve jää alla toppida Riia peapiiskopi saadikud ja nende kaaskondlased, kes olid teel Liivimaalt lõunasse – Rooma, Saksa ordu peale kaebama. Kuueteistkümne tapetud mehe vaimud jäidki luikede kujul foogti kummitama.

See Ristikivi sisendus- ja üldistusjõuline novell suurtest ideedest, vägivalla­võimust ja inimlike püüdluste luhtumisest tõukub ajaloolisest isikust ja sündmusest, mille mainimisest ei saa mööda enamik Eesti ajaloo üldkäsitlusi (Eesti rahva ajalugu 1932: 408; Eesti ajalugu 1937: 178; Eesti ajalugu 2012: 157). Kuidas Ristikivi sattus Aschenbergi peale, ei ole täpselt teada. 1971. aastal tunnistab ta: „Olen paar korda oma ehmatuseks leidnud, et ma mõne stseeni olen mõnest ammu loetud ja unustatud raamatust „varastanud”. Õnneks ei ole karta, et keegi kunagi hakkaks neid asju põhjalikult uurima.” (Kangro, Ristikivi 1985: 36) Põhjaliku uurimise osas ei maksa kunagi liiga kindel olla. Jälje võib üles võtta Ristikivi päevaraamatust, mille järgi valmis „Luigelaul” töös oleva novellikogu paladest kolmandana, 10.–12. juulil 1967; puhtaks kirjutas autor selle samal sügisel esimesena 26.–28. septembril (Ristikivi 2008: 958, 981). Vahetult kirjutama hakkamise eel konsulteeris Ristikivi telefoni teel veli (s.o Veljesto-kaaslase) Evald Blumfeldtiga (Ristikivi 2008: 956–957), selle­aegses Rootsis kahtlemata parima Baltikumi keskaja tundjaga (Kõiv 2021). Algselt oli Risti­kivil (2008: 958) novelli pealkirjaks „Linnud”. Kes teab, võib-olla kajab sellises nimetamises (ja/või puhtandi kirjutamise ajaks ümbernimetamises) kaasa asjaolu, et Ristikivi oli mõni aasta varem näinud Alfred Hitchcocki samanimelist filmi, „mis polnudki suurem asi” (Ristikivi 2008: 552).3

Konkreetset kirjakohta, mis inspireeris Ristikivi pöörduma Goswin von Aschenbergi poole, niisiis ette näidata ei ole. Tegelikult ei ole kuigi oluline, mis raamat see täpselt oli ja kas see sattus Ristikivile kätte tolmusel mõisapööningul Varblas, mis on tema kujunemismütoloogias nii tähtsal kohal (Kangro 1962: 167; Nirk 1991: 17–18, 194), või kusagil mujal ja hiljem. Mida siiski tasuks proovida, on püüda rekonstrueerida ajaloolise Grobiņa mõrvaga seotud mälupesa Eesti ajalooteadvuses, vaadata, kus asub see sündmus Baltikumi ajaloomälus, katsuda järele selle n-ö mälupaiga-kvaliteeti. Sigtuna, mis esineb novellikogu pealkirjas, on kaheldamatult eestlaste jaoks oluline mälupaik (Rebas 2022: 57–64). Kuidas on aga asjad mõrtsukatööga Liiva järvel?

Esimese hooga võivad Grobiņa sündmused tunduda sama kauge loona nagu Risti­kivi ajalooaineline looming laiemalt ja novellikogu palad kitsamalt. Kui aga teadvustada, et tänapäeva Läti edelanurgas ajaloolisel Kuramaal paiknev Grobiņa linnus kuulus keskaegse Liivimaa (nn Vana-Liivimaa) koosseisu, seostub seal rüütlite ja vaimulikega toimunu palju otsesemalt Eesti ajalooga kui näiteks novellid „­Sigtuna väravad” ja „Koivuneeme sõda”, mille tegevuspaigad on vastavalt Rootsis-Venes ja Soomes. Üldiselt ei ole eesti ajalooteadvust kuigivõrd paelunud Liivimaa keskaeg, tähelepanu on jagunud vaid muistsele vabadusvõitlusele (heal juhul ka Jüriöö ülestõusule), seda enam on keskaega peetud tähtsaks baltisaksa kultuuris. Eri fookustest tulenevalt on ajalooainelise ilukirjanduse teemad olnud erinevad, samas leidub ühiseid motiive, mille tuntuim näide on Barbara von Tiesenhauseni lugu, keda eesti folklooris teatakse muu hulgas Porkuni preili nime all (Kreem, Lukas 2008). Kas selliseks ühiseks looks võiks pidada ka Goswin von Aschenbergi juhtumit?

Alustuseks mõni sõna ajaloosündmusest praeguse uurimisseisu valguses (Eihmane 2013; Mol 2023). 1428. aasta alguses peetud Liivimaa kirikukogul otsustati saata Tallinna toomdekaani Heinrich von der Becke juhtimisel Rooma delegatsioon, mis pidi paavstile ette kandma arvukad orduvastased kaebused vaimulike taga­kiusamise kohta. Selle saatkonnaga liitusid mõned Riia ja Tartu raehärrade pojad, kes olid teel välismaale õppima. Saksa ordu Grobiņa foogt Goswin von Aschenberg4 lasi aga saadikud kinni pidada, neilt vara ja kirjad röövida, mehed maha lüüa ja laibad Liiva järve jää alla pista. Aschenberg põgenes samal aastal Liivimaalt ja taotles Roomas paavstikuuria juures oma tegude eest edukalt andestust, saades selleks tuge Saksa ordu esindajatelt paavsti juures Kaspar Stange von Wandhofenilt ja Johann Hof­heimilt. Aschenberg sai abi ka oma suguvõsalt Münsteri kandis ning oli aastatel 1430–1434 Madalmaades Diereni komtuuri ametis. 1446–1448 oli Aschenberg komtuur Saksa ordu Liivimaa meistrile alluvas Årstas Stockholmi lähistel. Tema viimane asukoht on teada 1451. aastast, kui ta oli Narvas ilma kindla ametita endine käsknik.

Loo keskne küsimus on, kuivõrd tuleb veretöös süüdistada tervet ordut. Johannes A. Mol (2023: 348–349, 358) on jõudnud seisukohale, et ordu kõrgem juhtkond ei saanud kronoloogilistel põhjustel olla otsene käsuandja ja Aschenberg tegutses omal initsiatiivil. Eva Eihmane (2013: 59) kaldub seevastu omistama ordule kui tervikule suuremat süüd, samas tunnistab temagi, et kokkuvõttes tõi see intsident ordule palju kahju. Ordu juhtkond oleks pidanud suutma tagajärgi ette näha ning see teeb väheusutavaks Aschenbergile tapmisvolituse andmise. Ordu nõustus juba samal 1428. aastal süüdlast Liivimaal jälitama ja kõrgmeister Paul von Russdorf tegi veel aastatel 1434–1435 edutu katse Aschenberg kinni võtta ja teda karistada. Üldiselt on Eihmane ja Mol siiski ühel meelel selles, et peasüüdlase vastutusele võtmiseks ei teinud ordu tegelikult suurt midagi (pigem vastupidi, aitas teda), ja ordu suhtumise kohta näitab see kahtlemata üht-teist. Paralleelina kangastub üks teine väga kuulus ilmaliku ja vaimuliku võimu konflikt, kui Inglise kuninga Henry II mehed tapsid 1170. aastal Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi. Kuningas selles küll ise süüdi ei jäänud, kuid kuningamehed olid lähtunud Henry väljendatud soovist vabaneda tüütust prelaadist (The Oxford Dictionary 2010: 242–243). Eks seegi lugu ole kokku­võttes sama segane. Vaimulike Rooma-delegatsiooni ärahoidmine oli küll kooskõlas ordu üldiste eesmärkidega, aga vägivald Grobiņas laienes meile teadmata ajenditel kohapeal ordu juhtkonnast sõltumata. Aschenbergi hilisem elukäik näitab, et tema Münsteri sugulaste võrgustik ja Saksa ordu Liivimaa haru juhtkond ei pöördunud temast lõplikult ära, vaid talle leiti modus vivendi. Oma senist positsiooni ta ei saavutanud enam kunagi, mis on käsitletav karistusena. Saksa ordu ja Liivi­maa piiskoppide vahelises mõõduvõtmises, mis jookseb punase niidina läbi kogu keskaegse Liivi­maa ajaloo ja mille käigus tuleb ette nii sõdu kui ka salamõrvu, jääb Aschenbergi tegu igal juhul pretsedendituks vägivallaaktiks.

Siirdugem nüüd selle sündmuse mäletamise juurde. On mõnevõrra ebaselge, kui ere ja katkematu on olnud mälestus Grobiņa mõrvast Liivimaa ajalootraditsioonis. Riia peapiiskopkonna vanem kroonikakirjutus seda ei maini (Müller 2001; Thumser 2011), alles 1564. aastal Wittenbergis trükitud Riia peapiiskoppide ladinakeelses värsskroonikas, mille koostas liivimaalane Augustinus Eucandius, on Grobiņa veretööle pühendatud umbes poolsada emotsionaalset rida (Eucandius 1848: 413–414, värsid 688–746). Balthasar Russow, kelle Liivimaa kroonika (esmatrükk 1578) kujutab endast Balti ajaloomälu kvintessentsi, ei tee aga kõnealusest intsidendist üldse juttu. Küll esineb Grobiņa juhtum ühel hilisemal ja mitte vähem mõjukal autoril Christian Kelchil (2004: 105–106), kelle kroonika esimene osa ilmus 1695. aastal. Lugu oli Liivimaal tuntud siiski ka varem. Kelchi üks eeskujudest, Thomas Hjärn (Hiärn 1835: 175) võttis Aschenbergi loo oma käsikirja jäänud kroonikasse. Kuigi Kelchil ja Hjärnil on üks ühine eksitus, nimelt räägivad nad saatkonna koosseisu kuulunud Tallinna ja Tartu raehärrade poegadest (Riia ja Tartu asemel), pole Kelch oma kirjeldust kokku pannud ainult Hjärni põhjal, vaid laenanud ka nende mõlema ühiselt allikalt, täpsemalt Albert Krantzi 1519. aastal ilmunud „Wandalia” XI raamatu 16. peatükist (Krantz 1519: 257). Krantzi kroonikat kasutasid paljud varauusaegsed ajalookirjutajad. Juba Russowi kaasaegne Johann Renner (1876: 118) kirjutas Krantzile toetudes oma Liivimaa kroonika Bremeni käsikirjas Goswin von Aschenbergist ja Grobiņa mõrvast. Käsikirjaliste kroonikate mõju on kahtlemata olnud ­piiratud, kuid see, et Aschenbergi juhtum neis siin-seal esile kerkib, on oluline tõend loo ringlemisest.

Eelneva põhjal tuleb Grobiņa sündmuste keskse sõnastajana trükisõnas esile tõsta nimelt Albert Krantzi. Tema mõjukus ajalookirjutuses ei tule laiemat konteksti arvestades sugugi üllatusena (vt Stoob 1982; Andermann 1999). Selle Põhja-Euroopa humanismi ühe varajase esindaja, Lübecki sündiku ja väljapaistva õpetlase kroonikatest sai pikaks ajaks oluline autoriteet regiooni ajaloo küsimustes. „Wandalia” pealkiri viitab küll vaid vendide maale ehk Elbest ida pool paiknevatele endistele slaavlaste aladele, aga Krantzi kui ajalookirjutaja ambitsioon ja horisont ulatusid ­kaugemale. Nii leiab „Wandaliast” rohkesti informatsiooni ka Liivimaa kohta. Krantzi vahendusel tuli käibele palju keskaegset käsikirjalist materjali. Tema teadmised ­Grobiņa veretööst ei pärine Liivimaalt, vaid juhtunu kaasaegsest Lübecki ajalookirjutusest, nn Rufuse kroonikast ja Hermann Korneri ladinakeelsest „Cronica novellast” (Nordman 1934: 126–153). Krantzil oli Baltikumi teemadega ka isiklik kokkupuude: 1490.–1491. aasta talvel külastas ta Liivimaad, et aidata vahendada Saksa ordu ja Riia linna vahelist tüli (Nordman 1934: 73). Krantzi Liivimaa-käsitluse juures on seni enim tähelepanu pööratud palju järgimist leidnud humanistlikule kriitikale kohaliku elanikkonna halva kohtlemise aadressil (Nordman 1934: 93; Johansen 1996: 203–205). Grobiņa veretööga seoses on oluline rõhutada Krantzi positsiooni vaimulikuna, kes seisis kiriku autonoomia eest (Stoob 1982: 101–102) ja kellele pidi eriti dramaatiliselt mõjuma kirjeldus ordurüütlite vägivallast kirikumeeste kallal.

Grobiņa juhtum oli Krantzi ja Kelchi laialt levinud kroonikate vahendusel tuntud ka XVIII sajandi autoritele. Valgustusaja kirjameestele oli see keskaja barbaarsuse käepärane näide. Johann Gottfried Arndt, Henriku Liivimaa kroonika saksa keelde tõlkija, kes koostas ise Henriku-järgse Liivimaa ajaloo, lisab Aschenbergi teost kõneledes omaaegsete olude iseloomustamiseks, et „ükski koer ei haukunud selle [kuriteo] järele”5 (Arndt 1753: 128–129). Pastor Gustav von Bergmann jätab laiemale lugejaskonnale mõeldud moraliseerivas illustreeritud Liivimaa ajaloo käsitluses ­Aschenbergi isiku mainimata ning omistab kuritöö meistrile ja ordule (Bergmann 1776: 26). Miitavi gümnaasiumi rektor ja kreeka keele õppejõud Karl August Küttner tutvustas Aschenbergi lugu värsivormis kogumikus „Kuronia ehk luuletusi ja pilte Kuramaa vanimatest aegadest” („Kuronia. Oder: Dichtungen und Gemälde aus den ältesten kurländischen Zeiten”), mis oli varustatud paarileheküljeliste ajalooliste kommentaaridega (Küttner 1791: 75–90, 1793: 148–181). Selles versioonis varjutab õnnestunud jahilkäigule järgnenud bravuurika peo Rooma kaebama sõitvate vaimulike tulek, kelle üle ordumeister on käskinud kohut pidada. Foogti käsul tapavad tema pärisorjad preestrid, kuid foogti hakkab jälitama süütunne ja ta saab lõpuks jumala karistuse: ta läheb üksi jahile ja leiab metsas oma otsa emakaru rünnaku tagajärjel. Kuigi tegu oli julma valitsejaga, keda keegi ei armastanud, õhkub luuletusest autori imetlust karmide rüütlite vastu. Veel ühe valgustusaja autori, Garlieb Merkeli jaoks oli Grobiņa mõrv tema üldise rüütlite- ja pappidevaimu kriitika ilmekas näide:

Selles on justkui väikeses proovitükis täielik pilt rüütlivaimust, mis nagu näha, oli sama külmavereline uputama nagu deliiriumis vabariiklus. Seisuseuhkus, julmus, hoolimatu ja karistamatu häbematus olid kõikidel aegadel selle koostisosad. Kes tahab, võib nende sõnade asemele panna enesekindluse, jõu ja meheliku julguse: asi ise sellest ei muutu. (Merkel 1799: 242–243)6

Deliiriumis vabariikluse all pidas Merkel silmas värskeid sündmusi Prantsusmaal, kus jakobiinide diktatuuri ajal hukati Nantes’is 1793. aastal mitu tuhat inimest Loire’i jõkke uputades.

Eelnenu näitab, et Liiva järve veretöö oli XIX sajandi alguseks kinnistunud mälupilti Baltikumi keskajast. Riia raamatukoguhoidja ja kooliõpetaja Gotthard Tielemanni ajaloolis-poeetilises taskuraamatus „Livona lillepärg” („Livona’s Blumen­kranz”) on lühike peatükk pühendatud Goswin von Aschenbergile (Tielemann 1818: 149–151). Balti biidermeieri silmapaistva esindaja Friedrich Ludwig von Maydelli ajaloopiltide sarja teostamata jäänud kolmandas vihikus pidi olema stseen, kus Grobiņa foogt uputab piiskopi saadikuid (Maydell 2013: 25–26, pilt nr 26). Suhtumises Liiva järve mõrva on aimatav ka XIX sajandi ajalookirjutajate poliitiline meelsus. „Hilisvalgustaja” Otto von Rutenberg (1860: 70–71) pühendab selle kirjeldamisele ja hukkamõistmisele palju ruumi, konservatiivsem Alexander von Richter (1858: 20) piirdub põgusa mainimisega (vt ka Bosse 1986: 113–118). Mööda ei saa sellest aga enam keegi. Esimese erikäsitluse Grobiņa mõrva kohta avaldas Eduard Pabst (1858) ajakirjas Das Inland, kus ta tõi ära kroonikateated Rufuselt ja Krantzilt koos põhjaliku kommentaariga, samuti korrigeeris varasemaid ajalookirjutajaid, dateerides sündmuse lõplikult aastasse 1428.

Eestikeelse lugejani jõudis Goswin von Aschenbergi juhtum XIX sajandi sentimentaalse rahvaraamatu vahendusel. 1866. aasta detsembris (nr 48–51) ilmus Pärnu Postimehe lisas järjejutuna ja järgmisel aastal W. Bormi kirjastatuna 2000-eksemplarises7 raamatus „Wõido-pegel ehk wanna aegsed sündinud asjad. Kaks wägga armast luggemist” esimese loona „Mõrtsuka tö Liwa järwe peal”.8 Pärast lühikest tagasivaadet Liivimaa avastamisele XII sajandil käivitub jutt Tartu kaupmehepoja Hinrik Strandringeri ja kullassepameistri tütre Anna Goldhaueri armastusloost. Nad ületavad edukalt omavahelise seisusebarjääri ja vanemate vastuseisu. Annale hakkab aga ligi tikkuma ordurüütel Goswin von Aschenberg, kes on Tartusse saadetud piis­kopiga läbirääkimistele ja saab Hinriku käest kere peale. Hinrik plaanib seejärel sõita koos vaimulikega Saksamaale, et ülikoolis kohtuhärraks õppida. Aschenberg hangib ordumeistrilt loa vaimulike delegatsiooni vangistamiseks, kuid mitte tapmiseks, aga isiklikult Hinrikule kätte makstes tapab foogt kogu saatkonna. Anna jääb nõdrameelseks ja sureb kurvastusest, Aschenberg põgeneb Saksamaale.

Sentimentaalne rahvakirjandus oli populaarne žanr eestlaste seas hiljemalt XIX sajandi keskpaigast alates (Vinkel 1966: 177–190, 283–285). Selles domineerisid üleeuroopalised tõlkelood nagu „Jenowewa” ja „Robinson”, aga sekka sattus ka kodumaa ajaloo süžeid, mis võisid samuti vabalt üle keelepiiride liikuda. Näiteks tõsielulise taustaga õnnetu armukolmnurk XVII sajandi Turaidast, millest Adalbert Philipp Cammerer (1848) avaldas saksakeelse poeemi, tuli Juris Dauge (1857) lätikeelse proosatöötluse tõlkena eesti keelde „Mai Roosi” nime all 1865. aastal (Vinkel 1966: 284). Luteri pastor ja kirikuloolane Martin Lipp meenutab 1910. aastal, et enne 1867. aastal saksa kooli minekut olid ta lugemisvaras Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda”, „Maa ja mere pildid”, Jannseni „Sõnumetoojad” ja mitmesugust ajalooalast kirjandust: „Aga kui veel midagi sellesarnast kätte puutus, mis kodumaa ajaloolisi sündmusi puudutas, nagu „Mai Roos” ja jutustus rüütel Aschenbergi vereteost Liiva järvel Kuramaal aastal 1428 [---], mille autorit ma mitte enam ei mäleta, siis sai süda soojaks ja silmad hakkasivad särama” (Lipp 2013: 56–57). Autorit ei saanudki Lipp mäletada, sest Aschenbergi lugu ilmus anonüümselt, aga ta seob selle oma mälestustes rahvaraamatuga Turaida Roosist ja viitab sellega, missuguses kontekstis oli Grobiņa mõrv sel ajal tuntud. Mõistagi lisas Lipp (1895: 49–50) teda erutanud ajaloolise episoodi oma kiriku- ja haridusloo käsitlusse.

Eestikeelsesse koolikirjandusse tuli Grobiņa foogti lugu hiljemalt 1877. aastal, kui ilmus Matthias Johann Eiseni „Eesti, Liivi ja Kuura maa ajalugu”. See oli mugandus mõni aasta varem ilmunud Jacob Spalvingi saksakeelsest kooliraamatust „Leitfaden der vaterländischen Geschichte der Ostseeprovinzen” (vt ka Viires 2001: 490–493). Kui Eisen on originaali mõnda osa lühendanud ja mõnda pikendanud, siis Grobiņa mõrva asjus ta seda vajalikuks pole pidanud (Eisen 1877: 68–69; Spalving 1874: 94–95). Eiseni ajalugu tundis Ristikivi kindlasti: kui „Sigtuna väravate” käsikiri oli avaldamiseks Lundi saadetud, aga veel mitte laotud, rääkis Arvo Mägi Ristikivile, et Eisenil on Aschenbergist juttu (Ristikivi 2008: 1036).9 Ristikivi päevikusissekande järgi paistab siiski, et isegi kui ta võis Eiseni raamatut olla varem lugenud, oli ta novelli kirjutamise ajaks selle unustanud.

Baltisaksa ajalooainelises ilukirjanduses leiab Grobiņa mõrva esitusi mitmes žanris. Gootilik süžee oli otsekui loodud ballaadivormis käsitlemiseks, nagu näitab Viktor von Andrejanoffi 1887. aastal Liibavi ajalehes ilmunud „Mõrv Liiva järvel” („Der Mord auf dem Liwasee”). Balti juurtega, aga Tambovi kubermangus sündinud, pikemat aega Kuramaal ja Riias elanud andekal poeedil Andrejanoffil oli oma kodumaaga keeruline suhe (Lukas 2006: 143–148). Ta oli kosmopoliitne looja, kes põlgas kohalikke provintslikke olusid ja saksa natsionalismi, samas leidis ta Liivimaa ajaloost oma luulesse heroilisi motiive sakslaste rüütellikkusest võitluses Ivan Julma vastu Võnnus 1577. aastal (Andrejanoff 1880; kirjutatud 1876) ja pakkus välja nägemuse kohalike kristlikust vennastumisest Liivimaa esimese piiskopi Meinhardi surivoodil 1196 (Andrejanoff 1895, 1906). Goswin von Aschenberg oli Andrejanoffi jaoks Baltikumi ajaloos kahtlemata deemonlik kuju, kelle needus paistis jälitavat poeedi kaasaega.10 Lõpuks on luuletaja siiski optimistlik: kunagisel kuritööpaigal õitseb elu, sest ajaloo vaim juhatab meid valguseni.11

Aschenbergi loo seni mahukaim ilukirjanduslik rakendus pärineb Luise Schneiderilt (Pataky 1898: 261; Brümmer 1913: 264–265). Schneider oli sündinud Sileesias. Tema isa oli gümnaasiumiprofessor Liegnitzis, hiljem Tartus, lõpuks juhatas gümnaasiumi Varssavis. Schneider alustas tol ajal noortele neiudele sobilikuks peetud kirjanduse avaldamisega, siirdus aga peagi Peterburi ja asus juhtima sealset guvernantidele mõeldud õppeasutust, mistõttu pidi ta kirjutamisest loobuma. Seega pole imestada, et ta on üsna unustatud autor (teda ei maini Lukas 2006 ega Gottzmann, Hörner 2007), kelle kokkupuuted Baltikumiga ei olnud sügavad. ­Schneideri jutustus „Liiva järve sinistel vetel” („An den blauen Wassern des Liwasees”) ilmus 1889. aastal sarjas „Balti novellid”, kus avaldasid mitmed kohalikud autorid (Marie von Malsch, Hedda von Schmid). Grobiņa foogti motiivi kõrvale on Schneider konstrueerinud triviaalkirjandusliku loo abiellumisealisest mõisapreilist Gerda von Brüggendorpist, tema armastusest leidlapsest noormehe Gert Gernhuseni vastu ja vandenõust selle ebasobiva peigmehekandidaadi (kes lõpuks osutub foogti sohipojaks) kõrvaldamiseks. Vaimulike ja üliõpilaskandidaatide tapmine muutub ühtlasi pojatapuks, mille tagajärjel lahkub foogt süümepiinade tõttu Liivimaalt. Gerda uputab end Liiva järve. Omaaegne kriitika heitis Schneiderile ette liigset gooti kirjanduse šabloonides kinni olemist (E. K. 1889).12

XX sajandil jõudis Aschenbergi teema baltisaksa koolikirjandusse. Valgast pärit kohtuametniku ja advokaadi Gustav von Hirschheydti (1909) ballaad „Goswin von Ascheberg”, mis on sisult pigem juhtunut sedastav kui hinnanguid andev, võeti Leon Goertzi ja A. Brosse koostatud „Kodumaaraamatusse” („Heimatbuch für die baltische Jugend”) (Hirschheydt 1912). Tegemist oli keskmisele koolieale (12–15-a) mõeldud lugemikuga, mis sisaldas peale kroonikateadete ja ajaloolaste tekstide ka näiteks Faehlmanni ja Kreutzwaldi muistendeid. Hirschheydti ballaad oli nii populaarne, et seda peeti vajalikuks esile tõsta isegi autori surmateates (R. A. v. L. 1934).13

Vahekokkuvõtteks võib tõdeda, et Liiva järve veretöö oli baltisaksa kirjanduses tuntud, mitmes vormis korratud ja käsitletud teema. Uusaegset administratiivset jaotust silmas pidades paigutub selle sündmustik küll Kuramaale, kuid Aschenbergi lugu väljus kitsalt kohalikust kontekstist. Liibavi ajaleht on seda aeg-ajalt maininud (nt Libausche Zeitung 1904, 1906) ning vahendanud ka Riia ja Peterburi lehtedes ilmunud ajalookolumne, kus samuti sündmusest juttu (Libausche Zeitung 1889, 1892). Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kultuurilised ja poliitilised erinevused uusajal olid kahtlemata märkimisväärsed, Aschenbergi loo retseptsioon osutab aga veel kord, kuivõrd tähtis oli Läänemere provintsidele nende ühine keskaeg (n-ö Vana-Liivimaa), kust ammutada identiteedipidet, ja mitte ainult head ja heroilist, vaid ka tumedat ja traagilist.

Kaugel Liibavi külje all toimunu võiks eesti ajalooteadvuse seisukohast jääda kõrvaliseks (balti)saksa asjaks, kuid mälestust Goswin von Aschenbergist on hoitud XX sajandil elus ka eestikeelsetes populariseerivates ajalehelugudes. 1915. aastal, kui Liibavi langes Esimese maailmasõja käigus Saksa vägede kätte, meenutati Aschenbergi Tallinna Teatajas ilmunud lühikeses anonüümses veerus (Liibavi ajaloost 1915). 1928. aastal pühendas Hindrik Prants Uudislehes (29. II) Aschenbergi juhtumile pea kolmveerand lehekülge, kus andis ajalooliseks taustaks edasi Liivimaa provintsiaalkontsiili otsuseid kui olulisi teetähiseid ristiusu levitamisel siinmail. Prants lisas näiteid varasematest, XIV sajandi alguses koostatud inkvisitsiooniprotokollidest ja mõningaid hilisemaid vihjeid, mis andsid talle alust süüdistada ordut pidevas vaimulike tapmises. Aschenbergi puhul „[e]i asutud isegi asja ülekuulamisele ja uurimisele, veel vähem kohtupidamisele, nii et pilgates öeldi, „kogu loo järele ei haukuvat koergi mitte”” (Prants 1928).14 Artikkel tõstab Grobiņa veretöö lõpuks kogu orduaja otsasaamise õigustuseks: „Täitsa lepitamata jäi hulga inimeste vägivaldne surm, nende omaste pisarad. Kuid ajalooline needus lasus ikkagi selle sündmuse peal ja nõudis ajajooksul oma õigust. Vähe üle 100 aasta hiljem, tuli vägivaldsele ordule kuri ja hale lõpp [---].” (Prants 1928)

Seda Prantsu lugu oleks võinud toona 15-aastane Karl Ristikivi juba ise ajalehest lugeda. Tema esimene trükiproov Uudislehes pärineb sama aasta sügisest (Valmas, Kelder 1992: nr 59). Isegi kui Ristikivil Prantsu artikkel seekord vahele jäi, kasvas ta üles maal ja rahva keskel, kus üldiselt ei olnud kombeks ristirüütlitest hästi rääkida. Ristikivist ainult pisut vanem Uku Masing annab oma Jüriöö-nägemuses hästi edasi üldist arusaama ordust, mis oli „ainult kari avantüriste, desperaadosid, sadiste ehk tookordset terminit kasutades, ta on röövrüütlite organisatsioon” (Masing 2002: 108), nimetades seda ka „Saksamaalt ärakaranud roimarite terroristlikuks organisatsiooniks” (Masing 2002: 98). Aschenberg on ka Masingu (2002: 10–12, 101–102) jaoks ilmekas näide ordu kuritegelikkusest, lisaks on tal (Masing 2002: 12–14, 24, 77, 105–107, 189, 216) eriti hambus Aschenbergi toetanud orduprokuraator Kaspar Wanhofen, kelle ta stiliseerib eksemplaarseks musta valgeks rääkijaks ja suure­mõõduliseks ajaloovõltsijaks. Oma osa saavad isegi Masingu kaasaegsed Saksa ordu aurüütlid, Müncheni kardinal Joseph Wendel ja Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer (Masing 2002: 217).15 Adenaueri pilti Saksa ordu aurüütli mantlis kasutas kommunistlik propaganda rõõmuga ära selleks, et tõestada (eelkõige poolakatele) uue Lääne-Saksamaa revanšistlikku vaimu (800 Jahre Deutscher Orden 1990: 335; Kąkloewski 2014: 265–268). Masing on oma filipikas lasknud end juhtida vanast saksavaenust, mille tuld nõukogude võim hea meelega toitis.

Ristikivil kujunes rüütlitega hoopis teistsugune suhe. Läbinägelikud lugejad Jaan Undusk (2016a: 609–614, 2016b: 655–656) ja Madis Kõiv (2005: 1129) on jõudnud märgata, et rüütlid paelusid Ristikivi, ning osutanud samas konfliktile, mis kerkib üles, kui püüda ajalugu jutustada ristirüütli vaatenurgast: kui võõraste võitluste puhul Pühal Maal on kergem omaks võtta templirüütli vaatenurka, siis kodusemas Balti ajaloos on raske (või lausa võimatu) mõõgavennaga samastuda. Suures plaanis see kindlasti nii ongi, kuigi eestikeelses kirjanduses leiab aeg-ajalt hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas ristisõdadest: „Ristisõidu üllesvõtmine ja toimetamine andis kakssadda aastat järrestiko ristirahva koggodusele ello, ja tõi ka meie Ma-rahvale sedda õnne, et äbbajumalate pimedusest ja pattu orjuse paelust peasivad ja Ehvangelumi armoõppetust tundma saivad” (Kreutzwald 1851: 79). Ka Johann Voldemar Jannsen (1871) on rüütlitest kirjutanud võrdlemisi mõistval toonil (vt ka Rebane 1994). Ristikivi otseselt mõjutanud kirjanduse seas väärib esile tõstmist Richard Coudenhove-Kalergi (2016: 119–122) kahtlemata idealiseeritud käsitlus rüütellikkusest kui Euroopa kultuuri ja demokraatia olulisest nurga­kivist.16 Goswin von Aschenbergi kujus suudab Ristikivi kokku tuua üldeuroopaliku ideelise rüütli ja Balti ajaloo tumeda, vägivaldse rüütli, tulemuseks on nüansirohke pilt sellest, mis juhtub ideaalide ja tegelikkuse kokkupõrkes.

Mõrtsukatöö Liiva järvel on mitmel puhul andnud ainest ilukirjanduslikuks loominguks. Arvukate näidete kõrvale, kus seda teemat on käsitletud baltisaksa kirjanduses, võib lisada mõne eestikeelse teose. Motiivil on selged kontuurid ja järje­pidevus, see on olnud võimeline liikuma üle keelepiiride. Eesti ja baltisaksa ajaloodiskursi ühisosa on esmapilgul kaunis kasin ja nendeski vähestes kokkupuutepunktides enamasti konfliktne. Vähe on pööratud tähelepanu nendele teemadele ja aspektidele, mille puhul võib leida silmatorkavat maiskondlikku üksmeelt (Undusk 2000). Just sellistes kohtades tuleb aga esile Balti provintside (hilisema Eesti ja Läti) kultuurimälu ühine aluskude. Kuigi kvantitatiivses võrdluses jäävad Goswin von Aschenbergi juhtumi kajastused Barbara von Tiesenhauseni omadele selgelt alla, on Liiva järve mõrtsukatöö samamoodi veel üks näide Balti kultuurimälu põimitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1276 „Digitaalne Liivimaa: keskaja Liivimaa digiajalooline analüüs (u. 1200–1550)”.

Juhan Kreem (snd 1971), PhD, Tallinna Linnaarhiivi teadur (Tolli 6, 10133 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), Juhan.Kreem@tallinnlv.ee

1 Ristikivi pani kogumiku alapealkirjaks „Juturaamat”, sest kartis, et ükski nendest lugudest ei anna novelli mõõtu välja (Ristikivi 2002: 342). Nii Ristikivi ise (2008: 953, 957–958, 962–963, 965–969) kui ka teose retseptsioon (Neithal 1989; Nirk 1991: 226–227) on käsitlenud selle osi novellidena.

2 Õigupoolest Liepāja järv, eesti keeles ka Liibavi järv. Keskaegsetes allikates esineb läänemeresoome nime­kuju Lyva, Liwa (BHO 1990: 346).

3 Ristikivi päevaraamatus on ka sissekanne hilisõhtuni loetud Hitchcocki filmide antoloogia kohta (Ristikivi 2008: 944, 21. V 1967).

4 Ordurüütli suguvõsa pärines Münsteri lähedalt Aschebergi-nimelisest linnusest ja niisuguse nime all on Goswin kantud ka orduvendade kataloogi (Ritterbrüder 1993: nr 35). Kuna siinse kirjutise põhiteema on Balti ajalootraditsioon, mis eelistab nimekuju Aschenberg, siis on jäädud selle juurde.

5 „wenigstens krähete kein Hahn darnach”.

6 „Da hat man in einem kleinen Probestücke das vollständige Gemälde des Rittergeistes, der, wie man sieht, sich bei kaltem Blute so gut auf Noyaden verstand, als der Republikanismus im ­Delirium. Standesstoltz, Grausamkeit und kecke, straflose Unverschämtheit waren zu allen ­Zeiten seine Bestandtheile. Wer will, setze Selbstgefühl, Kraft und männliche Freimütigheit an die Stelle jener Worte: Sache wird dadurch nicht verändert.”

7 Tiraaži suurus ilmneb tsensuuriaktidest: RA, EAA.321.1.243, l 104.

8 Teine lugu „Raha ei anna rahu” räägib Harzi talupoegadest.

9 Eiseni ajaloost ilmus täiendatud kujul mitu trükki ja pole selge, millist neist Mägi kasutas.

10 „Und durch die Jahrhunderte wälzt sich der Fluch, / Tönt späten Geschlechtern aus Sage und Buch, / Daß Hörer und Leser erbeben. / So ragt Herr G o s w i n v o n A s c h e n b e r g, / Ein Riese an Haß und an Liebe ein Zwerg, / Herein in das heutige Leben.” (Andrejanoff 1887)

11 „Wo einst der Tod seine Sense schwang, / Blüht heute das Leben im freudigem Drang, – / So will es der Geist der Geschichte, / Der uns leitet zum Lichte – zum Lichte! . . . .” (Andrejanoff 1887)

12 „Die Darstellung ist nicht ohne Schwung und warme Empfindung, wenn sie in den Epitheta und Schlagworten auch allzusehr im Banne der schablonmässigen Schauernovellistik steht [---]” (E. K. 1889).

13 Teine mainimisväärne luuletus selles nekroloogis on „Hans Bühring von Treiden”.

14 Usutavasti on Prants siinkohal mõjutatud Arndti kroonika sõnakasutusest (vt eespool).

15 Masingu Jüriöö-käsikiri on dateeritud 1956. aastaga. Joseph Wendel valiti Saksa ordu aurüütliks 1956. aastal seoses tema asumisega Saksa ordu protektori ametisse Roomas samal aastal (Müller 2010: 185–186). Kuna Adenauer valiti aurüütliks alles 1958. aastal (Müller 2010: 186), näitab Masingu märkus, et ta on hiljem käsikirjaga edasi tegelenud.

16 See 1937. aastal ilmunud traktaat ilmus esimest korda eesti keeles juba 1938. Ristikiviga seoses vt Kangro 1962: 172.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.321.1.243. Briefwechsel mit den Buchdruckereien, Lektor Mickwitz und anderen in Sachen der Druckbewilligung und Reversale betreffend Übereinstimmung der ­gedruckten Schriften mit den zensierten Exemplaren. II Band.

 

KIRJANDUS

800 Jahre Deutscher Orden. Ausstellung des Germanischen Nationalmuseums Nürnberg in Zusammenarbeit mit der Internationalen Historischen Kommission zur Erforschung des Deutschen Ordens. Toim Udo Arnold, Gerhard Bott. Gütersloh–München: Bertelsmann, 1990.

Andermann, Ulrich 1999. Albert Krantz. Wissenschaft und Historiographie um 1500. (Forschungen zur Mittelalterlichen Geschichte 38.) Weimar: Böhlaus Nachfolger.

Andrejanoff, Victor von 1880. Wenden’s fall. – V. von Andrejanoff, Dichtungen. Riga–Moskau–Odessa: J. Deubner, lk 9–14.

Andrejanoff, Viktor von 1887. Der Mord auf dem Liwasee. – Feuilleton-Beilage der Libau­schen Zeitung 11. VII.

Andrejanoff, Victor von 1895. Bischof Meinhards Todt. – Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterar­historischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. tr. Toim Jeannot Emil Freiherr von Grotthuss. Reval: Franz Kluge, lk 180–182.

Andrejanoff, Viktor von 1906. Bischof Meinhards Todt. – Unsre Heimat. Baltische Lieder. Riga: Jonck & Poliewsky, lk 63–64.

Arndt, Johann Gottfried 1753. Der Liefländischen Chronik Andrer Theil. Halle: Johann ­Justinus Gebauer.

Bergmann, Gustav von 1776. Geschichte von Livland, nach Bossuetischer Art entworfen. Leipzig: Schwickert.

BHO = Baltisches historisches Ortslexikon. Kd II. Lettland. (Quellen und Studien zur ­Baltischen Geschichte 8/II.) Toim Hans Feldmann, Heinz von zur Mühlen. Köln–Wien: Böhlau, 1990.

Bosse, Heinrich 1986. Geschichtsschreibung des baltischen Biedermeier. – Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart 20.) Toim Georg von Rauch. Köln–Wien: Böhlau, lk 103–119.

Brümmer, Franz 1913. Lexikon der deutschen Dichter und Prosaisten vom Beginn des 19. Jahrhunderts bis zur Gegenwart. Kd 6. Leipzig: Reclam.

Cammerer, Adelbert Philipp 1848. Die Jungfrau von Treiden. Riga: H. Schnakenburg.

Coudenhove-Kalergi, Richard Nikolaus 2016. Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast. (Aken ilma.) Tlk Kalev Kukk. Tartu: Ilmamaa.

Dauge, Juris 1857. Turraidas Jumprawa. Rihgâ: Hartung.

Eesti ajalugu. Kd II. Eesti keskaeg. Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.

Eesti ajalugu. Kd II. Eesti keskaeg. Koost ja toim Anti Selart. Tartu: Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, 2012.

Eesti rahva ajalugu. Kd I. Toim Juhan Libe, August Oinas, Hendrik Sepp, Juhan Vasar. Tartu: Loodus, 1932.

Eihmane, Eva 2013. Livonijas bīskapu delegācijas slepkavība 1428. gadā: zināmais un nezināmais. – Latvijas Vēstures Instituta Žurnāls, kd 86, nr 1, lk 29–59.

Eisen, Matthias Johann 1877. Eesti, Liivi ja Kuura maa ajalugu. Muistsest ajast kuni meie ajani. Tartu: Schnakenburg.

E.K. 1889. Litteratur. – Libausche Zeitung 15. XI.

Eucandius, Augustinus 1848. Aulaeum Dunaidum, Wittenberg 1564. – Scriptores rerum Livonicarum. Kd II. Riga–Leipzig: Eduard Frantzen, lk 393–426.

Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra 2007. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs. Kd 3, N–Z. Berlin–New York: Walter de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110912135

Hirschheydt, Gustav von 1909. Goswin von Ascheberg. – Wochen-Beilage zur „Baltischen Post” nr 139 20. VI, nr 25, lk 97.

Hirschheydt, Gustav von 1912. Goswin von Ascheberg. – Heimatbuch für die baltische Jugend. Kd II. Toim Leon Goertz, A. Brosse. Riga: G. Löffler, lk 77–79.

Hiärn, Thomas 1835. Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte. (Monumenta Livoniae Antiquae 1.) Toim Carl Eduard Napiersky. Riga–Dorpat–Leipzig: Eduard Frantzen.

Jannsen, Johann Voldemar 1871. Rüütlitest keskajal. – Eesti Postimehe lisaleht 5. V, nr 18, lk 108; 12. V, nr 19, lk 114; 26. V, nr 21, lk 123; 2. VI, nr 22, lk 129; 9. VI, nr 23, lk 135–136.

Johansen, Paul 1996. Balthasar Rüssow als Humanist und Geschichtsschreiber. Aus dem Nachlaß ergänzt und herausgegeben v. Heinz von zur Mühlen. (Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 14.) Köln: Böhlau.

Kąkloewski, Igor 2014. Deutscher Orden. Verfluchte – Helden. – Deutsch-Polnische Erinnerungsorte. Kd 2. Geteilt / Gemeinsam. Toim Hans Henning Hahn, Robert Traba. Pader­born: Schöningh, lk 247–272. https://doi.org/10.30965/9783657773398_016

Kangro, Bernard 1962. Paar sammukest Karl Ristikivi noorusmail. – Tulimuld, nr 3, lk 163–174.

Kangro, Bernard; Ristikivi, Karl 1985. Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966–1977. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Kelch, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Krantz, Albert 1519. Wandalia. Köln: Johannes Soter.

Kreem, Juhan; Lukas, Liina 2008. „Romeo ja Julia” Liivimaa moodi? Barbara von Tiesenhauseni legend: ajalooline tagapõhi ja kirjanduslikud variatsioonid. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 156–177.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1851. Risti-söitjad. Üks tössine jut neist pühha aua rändajaist, kes ühheteistkümnema aasta saal pärrast Jesuse Kristuse sündimist akkasivad püüdma Jerusalemma linna Turgi rahva käest ärravöita. Tartu: H. Laakmann.

Kõiv, Lea 2021. Evald Blumfeldt. Ein führender estnischer Historiker in der Heimat und im Exil. – Baltische Politiker, Historiker und Publizisten des 20. Jahrhunderts. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission 25 / Baltische Biographische Forschungen 2.) Toim Norbert Angermann, Detlef Henning, Wilhelm Lenz. Berlin: Lit, lk 291–338.

Kõiv, Madis 2005. Fratres militiae templi: Karl Ristikivi ja Umberto Eco provokatiivne võrdlus. – Akadeemia, nr 6, lk 1123–1145.

Küttner, Karl August 1791. Kuronia. Oder: Dichtungen und Gemälde aus den ältesten kurländischen Zeiten. Kd 1. Mitau: J. F. Steffenhagen.

Küttner, Karl August 1793. Kurona. Dichtungen und Gemälde aus der nordischen Vorzeit. Kd 1. Leipzig: Paul Gotthelf Kummer.

Libausche Zeitung. 4. II 1889, 6. VIII 1892, 3. IX 1904, 14. XII 1906.

Liibavi ajaloost 1915. – Tallinna Teataja 5. V, lk 2.

Lipp, Martin 1895. Kodumaa kiriku ja hariduse lugu. Esimene raamat: Katoliku kiriku ajast Rootsi aja lõpuni. Tartu: Laakmann.

Lipp, Martin 2013. Minu elumälestused. Noorest põlvest kuni aastani 1910. Tartu: Eesti ­Kirjandusmuuseum; EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus.

Lukas, Liina 2006. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. (Collegium litterarum 20.) Tartu–Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond.

Mai Roos 1865. Wagga neitsit Mai Roos. Tüttarlaste eeskueo. Wägga halle luggo, mis sündind Turraides, Lättimaal, Koiwa jöe äres. Lättikelest wälja kirjotud. Tartu: H. Laakmann.

Masing, Uku 2002. 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Tartu: Ilmamaa.

Maydell, Friedrich Ludwig von 2013. Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koost Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.

Merkel, Garlieb 1799. Die Vorzeit Livlands. Ein Denkmahl des Pfaffen- und Rittergeistes. Kd 2. Berlin: Voss.

Mol, Johannes A. 2023. The murder of the Rome legation of the Livonian bishops in 1428 and the subsequent career of the chief perpetrator, Goswin von Ascheberg. – Zwischen Mittelmeer und Baltikum. Festschrift für Hubert Houben zum 70. Geburtstag. (Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens 90 / Veröffentlichungen der internationalen historischen Kommission zur Erforschung des Deutschen Ordens 21.) Toim Udo Arnold, Roman Czaja, Jürgen Sarnowsky. Weimar: VDG, lk 343–359.

Mõrtsuka tö Liiva järve peal 1866. – Löbbus Juttustaja armsaks aeawiteks: Perno Postimehhe lissa-kirri 7. XII, nr 48, lk 377–384; 14. XII, nr 49, lk 385–392; 21. XII, nr 50, lk 393–400; 28. XII, nr 51, lk 401–408.

Müller, Gerhard 2010. Die Familiaren des Deutschen Ordens. (Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens 13.) Marburg: Elwert.

Müller, Ulrich 2001. Johann Lohmüller und seine livländische Chronik „Warhaftig Histori”. Biographie des Autors, Interpretation und Edition des Werkes. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission 10.) Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk.

Neithal, Reet 1989. Karl Ristikivi novellide poeetikast. – Välismaise Eesti kirjanduse konverents 28. ja 29. nov. 1988. Ettekanded. Kd I. Tallinn: Eesti Kultuurifond, lk 109–130.

Nirk, Endel 1991. Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu. Tallinn: Eesti Raamat.

Nordman, Viljo A. 1934. Die Wandalia des Albert Krantz: eine Untersuchung. (Suomalaisen Tiedeakatemian toimituksia B, XXIX 3.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Pabst, Eduard 1858. Die Unthat des Goswin von Ascheberg. – Inland, nr 7 (17. II), vg 101–105; nr 8 (24. II), vg 130–134. Nachtrag: nr 28 (14. VII), vg 454–455.

Pataky, Sophie 1898. Lexikon deutscher Frauen der Feder. Eine Zusammenstellung der seit dem Jahre 1840 erschienenen Werke weiblicher Autoren, nebst Biographien der lebenden und einem Verzeichnis der Pseudonyme. Kd 2. M–Z. Berlin: Carl Pataky.

Prants, Hindrik 1928. Viiesaja aasta eest. – Uudisleht 29. II, lk 7.

R. A. v. L. 1934. Gustav von Hirschheydt . – Estländische Zeitung für Heimat und Fortschritt 23. XI, nr 269.

Rebane, Hilve 1994. Johann Woldemar Jannseni ajaraamatust. – Akadeemia, nr 5, lk 963–980.

Rebas, Hain 2022. „Sigtuna combusteerimine” 1187. aastal – veel kord. – H. Rebas, Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost. Tartu–Tallinn–Göteborg: EÜS, lk 55–91.

Renner, Johann 1876. Livländische Historien. Toim Richard Hausmann, Konstantin Höhlbaum. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Richter, Alexander von 1858. Geschichte der dem russischen Kaiserthume einverleibten deutschen Ostseeprovinzen. Osa I. Kd II. Riga: Nicolai Kymmel.

Ristikivi, Karl 1968. Sigtuna väravad. Juturaamat. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Ristikivi, Karl 2002. Valitud kirjad 1938–1977. Koost Rutt Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Ristikivi, Karl 2008. Päevaraamat 1957–1968. Toim Janika Kronberg. Tallinn: Varrak.

Ritterbrüder 1993 = Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. (Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 12.) Toim Lutz Fenske, Klaus Militzer. Köln: Böhlau.

Rutenberg, Otto von 1860. Geschichte der Ostseeprovinzen Liv-, Esth- und Kurland von der ältesten Zeit bis zum Untergange ihrer Selbständigkeit. Kd II. Leipzig: Wilhelm Engelmann.

Schneider, Luise 1889. An den blauen Wassern des Liwasees. Erzählung aus baltischer Vergangenheit. (Baltische Novellen 3.) Riga: N. Kymmel.

Spalving, Jacob 1874. Leitfaden der vaterländischen Geschichte der Ostseeprovinzen. 2. tr. Dorpat: Gläser.

Stoob, Heinz 1982. Albert Krantz (1448–1517). Ein Gelehrter, Geistlicher und hansischer Syndikus zwischen den Zeiten. – Hansische Geschichtsblätter, kd 100, lk 87–109.

The Oxford Dictionary 2010 = The Oxford Dictionary of the Middle Ages. Kd 1. Toim Robert E. Björk. Oxford–New York: Oxford University Press.

Thumser, Antje 2011. Livländische Amtsträgerreihen des Mittelalters. Kleine Meisterchronik – Rigaer Bischofschronik – Series episcoporum Curoniae. – Geschichtsschreibung im mittelalterlichen Livland. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission 18.) Toim Matthias Thumser. Berlin: Lit, lk 201–253.

Tielemann, Gotthard 1818. Livona’s Blumenkranz. Kd 1. Riga–Dorpat: Friedrich Meinshausen.

Undusk, Jaan 2000. Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 114–130.

Undusk, Jaan 2016a. Rüütel, humanist, eksistentsialist. – J. Undusk, Eesti kirjanike ilma­vaatest. (Eesti mõttelugu 118.) Tartu: Ilmamaa, lk 588–634.

Undusk, Jaan 2016b. Mälukaotuskirjandus. Mälukaotuse loovast funktsioonist Karl Ristikivi ajaloolises proosas. – J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. (Eesti mõttelugu 118.) Tartu: Ilmamaa, lk 635–673.

Valmas, Anne; Kelder, Vallo (koost) 1992. Karl Ristikivi. Personaalnimestik. Tallinn: Eesti TA Raamatukogu.

Viires, Ants 2001. Noor M. J. Eisen ajaloo populariseerijana. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 490–498.

Vinkel, Aarne 1966. Eesti rahvaraamat. Ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn: Eesti Raamat.

Wõido-pegel. Ehk wanna aegsed sündinud asjad. Kaks wägga armast luggemist. Pärnu: W. Borm, 1867.

Seksuaalsus ja soolisus on inimkogemuse osad, mille ühtaegu intiimne, ühiskondlik ja politiseeritud olemus on pidevas muutumises, pakkudes keeleuurimisele viljakat pinnast. Vähemuste õigused on tihedalt seotud inimõiguste ja võrdõiguslikkusega ning nendega seotud arutelude, sh sõnavara uurimine aitab kaasa ühiskonna arengule. Seksuaal- ja soovähemuste õiguste ja kogukonna teemad tulid avalikku arutellu ja eesti üldkeelde glasnosti ja perestroika ajal, kui homoseksuaalsus meedias kajastatavaks teemaks muutus (Kurvinen 2007). Sõnad lesbi ja gei jõudsid laiemasse kasutusse 1980. aastate lõpus koos aidsiennetusartiklitega, sest haiguse peamisteks riskirühmadeks peeti homoseksuaalseid mehi ning tekkis vajadus seksuaalvähemustega seotud teemasid avalikkuses arutada (Põldsam, Aabrams 2022: 6). Milliseid sõnu nõukogude ajal Eesti homoseksuaalsed või transsoolised inimesed omavahelises suhtluses kasutasid, ei ole seni uuritud. Üldkeeles räägiti LGBT inimestest distsiplinaarse korra või psühhiaatriavaldkonna sõnavara abil, kasutusel olid näiteks sõnad homoseksualism, omasooiharus ja pederastia (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1971 (vt Põldsam 2024, ilmumas); vrd Clech 2019). Meestevaheline seks dekriminaliseeriti 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus ja liitus lääne inforuumiga, mis andis tõuke LGBT inimeste emantsipatsioonile (Põldsam, Arumetsa 2023). Ühiskondliku aktiivsuse ja üldise demokratiseerumisega laienes meedias käsitletavate teemade ring ja ajakirjanduses hakati seni tabuks kuulutatud seksuaalsuse küsimustes innukalt kaasa rääkima (Kurvinen 2007; Koppel 2022).

Paralleelselt murranguliste sündmustega Eestis teisenes ja fragmenteerus USA-s ja Suurbritannias aastakümneid tegutsenud soo- ja seksuaalvähemuskogukondade õigustele keskendunud aktivism. Aidsikriisis tähelepanu ja abita jäetud LGBT kogukonna sees aktiveerusid radikaalsed, heteronormatiivsusega kohandumisele vastanduvad grupid, kes kasutasid end ühendava määratlusena seni homofoobse mõnitusena käibel olnud sõna queer (vt Jagose 1996). Queer’i eestikeelne vaste – kväär – on alates 2019. aastast leitav Sõnaveebist.1

Selle artikliga soovin uurida normivälise soolisuse ja seksuaalsuse väljendus­võimalusi eesti keeles. Kõigepealt kirjeldan, millega tegeleb uurimisvaldkond kvääri­lingvistika (ingl queer linguistics), ning annan ülevaate queer’i tähendustest inglise ja teistes keeltes. Seejärel kirjeldan eesti keele ühendkorpuse (ÜK) eri osadele ­tuginedes LGBT teemaga seotud sõnade kasutussagedusi, keskendudes sõnale kväär ning ­selgitades, kuidas on see diskussioone tekitav sõna eesti keelde jõudnud. Lõpuks analüüsin 2022. aasta sügisel läbiviidud küsitlust, milles uurisin Eesti LGBT kogukonna liikmetelt nende suhtumist sõnasse kväär.

 

1. Sugu, seksuaalsus ja sõnavara

Seksuaalsuse ja soolisuse sõnavara tekkimise protsessi saab vaadelda tegelikkuse sotsiaalse konstrueerimise osana. Sotsiaalteadlaste Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni (2018) sõnul peegelduvad keelekasutuses sotsiaalsed konstruktsioonid, kultuuri­normid ja -tavad ning ühiskondlikud muutused, teiselt poolt mängib keel ise olulist rolli tegelikkuse konstrueerimises. Näiteks tulid määratlused homo– ja heteroseksuaalsus kasutusele XIX sajandi teisel poolel kiirelt areneva seksuoloogia sõnavarasse, märkimaks seksuaalset kõrvalekallet (Cameron, Kulick 2008). Kui sõnaga homoseksuaalsus tähistati seksuaalsuhteid samast soost inimeste vahel, siis heteroseksuaalsus tähistas mehe ja naise vahelist seksuaalset läbikäimist viisidel, mille eesmärk polnud soo jätkamine. XX sajandi alguses kujunesid nendest identiteedisildid, millega võetakse omaks normeerivad seisukohad ja sotsiaalse käitumise mudelid. (Halperin 2014)

Queer on inglise keele šoti või iiri keelevariandist pärit sõna, mida kasutati juba XVI sajandil halvustava varjundiga, tähenduses ’kahtlane, veider, perversne’, edasine kasutus hõlmas ka tähendusi ’purjus, paha, korrast ära’ (Nossem 2019). Sõna homofoobse ajaloo verstapostiks on peetud 1894. aastat, kui Queensberry markii John Sholto Douglas kasutas määratlust queer snob, et halvustada oma poja Francise armusuhet lord Roseberyga (Foldy 1997). Juhtum paigutub perioodi, mil homo­seksuaalsus oli alles kujunemas kategooriaks, mida hakati kasutama inimeste grupeerimiseks nende seksuaalsete praktikate alusel (Nossem 2019), ning see aitab näidata queer’i pikaaegset konnotatsiooni homoseksuaalsusega. Sõnal queer ja ka teistel LGBT identiteedisiltidel paistab olevat semantiliselt keerukas ajalooline taust: sõna queer oli 1910.–1940. aastatel laialdaselt kasutusel meestega seksuaalsuhetes olevate meeste kogukonna sees, et eristada n-ö mehelikuks peetavate omadustega mehi n-ö naiselikuks peetavate omadustega meestest. Viimaseid tähistati sõnaga fairy (’haldjas’), mida kasutati siis ja kasutatakse grupiväliselt praegugi solvangu­sõnana. (Zosky, Alberts 2016) Sõna gay kasutati 1920-ndatel USA ja Inglismaa homo­seksuaalsete meeste ja naiste vahelises suhtluses grupisiseselt homoseksuaalsete inimeste koondnimetusena, välisgrupi enamus teadis seda tähenduses ’rõõmsameelne, muretu, ülemeelik’ (nt Friedrich Nietzsche teose „Die fröhliche Wissen­schaft” pealkirja on Walter Kaufmann 1974. aastal inglise keelde tõlkinud kui „The Gay Science”). Ka sõna gay tõi kaasa grupisisesed debatid ja vastakad arvamused kergemeelsuse ja frivoolsusega seostatava sõna kohasusest homoseksuaalsete meeste üldnimetajana (Jacobs 1998). Sõna queer seostamine hälbega tugevnes 1940. aastate alguses ja grupisisene kasutus taandus (Brontsema 2004).

Võimestavas tähenduses võeti sõna queer esimest korda kasutusele 1980. aastatel, kui USA soo- ja seksuaalvähemuste õiguste eest seisvad aktivistid astusid vastu riigi tegevusetusele aidsiepideemia lahendamisel ning moodustasid radikaalsete aktivistide grupi nimega Queer Nation. Rühmituse nimes sisalduv sõna queer oli mõeldud nii provotseerimiseks kui ka selleks, et vahetada välja sõna gay, mille tähendusväli ei kaasanud homoseksuaalseid naisi, transsoolisi inimesi ega teisi, kelle soolisus ja seksuaalsus kehtiva normiga ei kohandunud. 1990. aastate alguses kujunes queer humanitaarteadustes laiemalt kasutatavaks terminiks ning queer’i-teooriast sai soo­uuringute ühe haru nimetus. Feministlik teoreetik Teresa de Lauretis, kellele omistatakse termini queer theory (esmakasutus 1990. aastal) autorsus, ei olnud teadlik Queer Nationi organisatsiooni olemasolust ja kasutas väljendit omamoodi katus­terminina, mis oleks avaram kui „gei- ja lesbiuuringud” (Lauretis 1991).

Praegusajal räägitaksegi gei- ja lesbiuuringute asemel rohkem soo- ja seksuaalsuse uuringutest või kvääriuuringutest. Ühe peamise kvääriteoreetilise mõtte kandja, feministliku filosoofi Judith Butleri raamatut „Gender Trouble” (1990) ega ka teisi märgilisi teoseid ei ole seni eesti keelde tõlgitud, mis võib olla üks põhjuseid, miks heteronormatiivsuse kriitiline sõnavara on vähe tähelepanu pälvinud. Butleri ideid on põhjalikult tutvustanud Eneken Laanes (2009), kes keskendus analüüsimudelitele, jättes kõrvale lesbide ja geide identiteediküsimused.

Teoreetilise distsipliini sees kasutatakse sõna queer igasuguse normatiivsest seksuaalsusest ja soolisusest kõrvale kalduvate ilmingute tähistamiseks: see võib olla heteronormatiivse normiga sobimatu, aga ka seda ohustav suhe või käitumine (Zeikowitz 2002). Sõna queer ei tähista üksnes inimesi, kes ei ela hetero­normatiivset elu, vaid seda on ingliskeelses akadeemilises ja aktivistlikus kontekstis kasutatud eelkõige selleks, et normiga kriitiliselt suhestuda, püüdes samas vältida seotust konkreetsete kategooriatega, näiteks geide või lesbidega (Halperin 2003: 340). Queer’i saab määratleda avatult, nii et definitsioon ei viitaks ainult teatavale eelnevalt määratletud identiteedirühmale, välistades nii kõik definitsioonist välja jäänud identiteedid:

Tähistaja queer eesmärk ei ole osutada reaalses maailmas eksisteerivale referendile, pigem on queer mõeldud tähistama kujuteldavat ja määratlemata seksuaalpraktikate (ja nende praktikatega seotud isikute) kogumit, mis jääb väljapoole domineeriva ühiskondliku diskursuse heteronormatiivseid eeldusi. (Barrett 2002: 27)

Sõna ei peeta seega queer’i-teooria raamistikus soo- ja seksuaalvähemuste identiteete koondava esitähtlühendi LGBTQI+ summaks või sünonüümiks (O’Riordan, Phillips 2007) ega identiteedi tähistajaks, kuigi üldkeeles on selline kasutus levinud. USA keeleteadlane Robin Brontsema (2004) on sõnal queer eristanud nelja tähendust: 1) identiteedisõna tähistamaks kõiki inimesi, kelle seksuaalne identiteet või praktika ei vasta ühiskondlikule normile; 2) spetsiifilise teooriaseoseta sünonüüm lühendile LGBT; 3) trendikas asendus sõnale gay; 4) solvangusõna.

Peale identiteedi osutamise nimisõnana ja selle kirjeldamise omadus­sõnana kasutatakse queer’i rohkelt tegusõnana (to queer, e k kväärima), rõhutades sõna poliitilist jõudu (nt feminismi queer’ima) (Jakobsen 1998). ­Praeguseks ei ole queer’ist saanud neutraalset, ühetähenduslikku tähistajat. Endiselt kehtib feministliku teoreetiku Sara Ahmedi 2004. aasta väide, et sõnal on – vähemalt vanemale põlvkonnale tajutavalt – alavääristav tähendus ning sugugi mitte kõik, keda on võimalik ühiskondliku normi suhtes queer’ina positsioneerida, ei pruugi end selle nimetusega samastada või isegi olla võimelised seda sõna kuulma, unustamata sõna valulist ajalugu (Ahmed 2004: 166). Sõna ei ole täitnud aktivistide soovitud kaasamise eesmärki, lahutades vanema põlvkonna geivabastusliikumise aktivistid, kes olid aastakümneid vaeva näinud, et homoseksuaalsust ei seostataks queer’i tolleaegse sõnastikutähendusega ’imelik, kahtlane’, ja 1980.–1990. aastate noored queer-aktivistid, kes selle sõna omaks võtsid, seda relvana kasutasid ja populariseerisid (­McConnell-Ginet 2020).

Kaugel sellest, et piirduda ainult positiivse grupisisese ja negatiivse grupivälise kasutusega, eksisteerivad kõrvuti queer’i vastandlikud kasutused, ning see ei näita mitte sõna tähenduse ümberpööramise edukust, vaid selle käigus loodud uusi võimalusi (Brontsema 2004: 12). Vastuolud ei ole sõna kasutamist vähendanud, debatid queer’i ja selle ekvivalentide kohasuse ja tähenduse üle jätkuvad.

Kvääriteooria ja LGBT kultuuri globaalne levimine on tekitanud sõna queer tõlkimise vajaduse, mis on toonud kaasa teoreetilisi arutelusid ja küsimusi queer’i mõistestiku kohalikku konteksti sobimisest. Inglise keelest ei ole laenatud üksnes LGBT sõnavara, vaid ka sellega seotud diskursus inglise keele lingua franca staatuse tõttu, kuid eelkõige seetõttu, et geivabastusliikumine (ingl gay liberation movement) on alguse saanud USA-st ning ingliskeelses USA-s ja Suurbritannias on LGBT teemadest rääkimisel pikk ajalugu. Tõlkeuurija Brian Baer on rõhutanud aga, et rääkida ei saa sõnade ja kontseptsioonide impordist ja ekspordist, sest nn läänelikke kontseptsioone ei võeta üle, vaid neid kohandatakse sobituma kohalikku kultuuri ja täitma lokaalseid eesmärke. Samuti on ta näidanud, et erinevalt teistest rahvuspõhistest vähemusõiguste rühmadest on geivabastusliikumise aktivistid alati olnud rahvusvahelised – alates XVIII sajandist sisaldasid nn geiantoloogiad teoseid igast kujuteldavast kultuurist ja ajalooperioodist ning esimesed tsenseerimata tõlked vanakreeka kirjutistest, eriti Platoni teostest, olid olulised, sest vastandusid diskursiivselt religioossele retoorikale, mis seostas homoseksuaalsust patu, pahede ja dekadentsiga (vt Baer 2020).

Mõnes keeles on queer’i mõiste vasteks võetud kasutusele omasõna. Näiteks soome keeles on mõistet tähistatud mitmel moel: sõnadega pervo, kyseenalainen ’küsitav, kahtlane’, vikuuri ’tõrges, peru’, kumma ’kummaline’, vino ’kaldus’, outo ’imelik’, kiero ’kõver’ ja kvääri, teadustekstides on kõige enam kasutatud vastet pervo, mis nüüd näib olevat taandumas Soome kontekstis neutraalsema võõrkeelse queer’i ees (Rossi, Sudenkaarne 2021: 66, 68). Soome LGBT kogukonnad kasutavad sõna vino kombinatsioone või tuletisi, näiteks filmifestivali Vino-kino või Helsingi ülikooli LGBT üliõpilasühingu Opiskelijavinokkaat nimetuses (Jantunen, Surkka 2022).

Soome kvääriteoreetiku ja ajaloolase Riikka Taavetti (2024, ilmumas) sõnul transgressiivne žest, mille käigus pööratakse halvustavas tähenduses sõna ümber võimestavaks (inglise keeles kasutatakse nähtuse tähistamiseks terminit linguistic reclamation), üle keelepiiride ei liigu. Näiteks norrakeelsel queer’i vastel skeivt ei ole nn abjektset ajalugu2 (vrd Butler 1993) või tähendusi, samuti ei ole seda minevikus kasutatud seksuaalsuse suhtes vastikuse, põlastuse või patoloogilisuse väljendamiseks. Vene keeles on kasutusel häälduslaen квир, mis Venemaa LGBT kogukonnas seostub peamiselt praeguseks ilmumise lõpetanud gei-elustiiliajakirjaga Kvir, mille sisus leidis sõna harva kasutust (Baer, Kaindl 2017: 47), Kõrgõzstanis on seda kasutatud pigem normatiivse geikultuuri või üldise konservatiivse ühiskondliku pöörde kritiseerimiseks (Suyarkulova 2019). Poola tõlke kłir kohta on öeldud, et sellel pole võrreldes ingliskeelse sõnaga normatiivsust õõnestavat vastupanupotentsiaali ning see on võetud kasutusele nimelt seetõttu, et sõnal puudub kohalikus keeles väljakujunenud tähendus ja seosed (Szulc 2012 kaudu Mizielinska 2008). Termini kasutamine ilma tõlkimata on tekitanud küsimusi queer’i poliitilise ja normi õõnestava potentsiaali kadumise kohta, kuna võõrkeelsel sõnal ei ole seoseid kohaliku kultuurilooga. Samuti võib tõlkimata jätmine tekitada mulje, justkui kuuluks queer’i-teooria rangelt akadeemilisse konteksti, ja nõrgestada selle sidemeid aktivismiga (Taavetti 2024, ilmumas).

 

2. Kvääriteooria ja keeleteadus

Rahvusvahelises keeleteaduses on kväärilingvistika väike, kuid end kehtestanud sotsio­lingvistiline uurimissuund, mille valdkonnaks on keele, seksuaalsuse ja soolisuse ristumispunktid (vt Motschenbacher 2010: 25–29, 2011). Kuni eelmise aasta­tuhande lõpuni ei saanud seksuaal- ja sooliste vähemuste keelekasutus märkimisväärset tähelepanu (Kulick 2000: 246), kuid sellest ajast alates on uurimuste hulk suurenenud (vt nt Vasvári 2006; McConnell-Ginet 2011; Motschenbacher 2011; Milani 2013 jpt).

Kväärilingvistika nimetuse all uuritakse normiväliseks peetava seksuaalsuse ja soolisuse keelelisi väljendusi. Kväärilingvistika tugineb kvääriteooriale ega moodusta eraldiseisvat valdkonda, kuid selle alla saab paigutada uurimused, milles vaadeldakse, kuidas keele kaudu taasluuakse soolisi ja seksuaalseid norme, hoiakuid ja võimusuhteid (Motschenbacher, Stegu 2013: 522). Uurimuste keskmes on soolisuse ja seksuaalsuse kriitiline analüüs, mille käigus välditakse mis tahes identiteedi­kategooria kasutamist universaalse ja essentsialistlikuna. Lähtutakse arusaamast, et identiteedid ei ole stabiilsed ega „autentsed” ja et identiteedisildid võivad paratamatult kedagi välistada ning nende kaudu luuakse või põlistatakse võimuhierarhiaid. Kvääriteooria ei paku väljakujunenud ideid, pigem annab identiteedikriitiline vaate­nurk võimaluse käsitleda normi ja normist irdumist pideva protsessina, samuti kritiseerida püsikindlaid kategooriaid laiemalt (Jagose 1996).

Uurimisvaldkonnas on eristatud LGBT-lingvistika (ingl lavender või LGBT linguistics) ja kvääri­lingvistika (queer linguistics). Esimese fookus on LGBT kogukondade sisesel keele­kasutusel, näiteks slängil, olemata tingimata kriitiline hetero­seksuaalse või paiksoolise normi suhtes; teise põhifookuses on ühiskondlike võimu­suhete mõju keelekasutusele (Jones 2016) ja selle uurimisobjekt ei ole ainult LGBT identiteetide ja keele ristumine, vaid ­heteronormatiivsusega mitte joonduvate seksuaalsete ja sooliste identiteetide ja/või kogu­kondade (näiteks BDSM, aseksuaalsus, polüamooria, drag jm) keelelised praktikad ja suhe hetero­normatiivsusesse, samuti ristumine rassi- ja klassisuhetega. Uuritakse ka heteroseksuaalsuse keeles mani­festeerumist ja keele rolli sooliste ja seksuaalsete normide säilitamisel. Mõlemad suunad eksisteerivad praeguseks koos, teineteist täiendades (Leap 2015; Levon 2015).

Kväärilingvistika ei hõlma seega üksnes LGBT inimeste keelekasutuse uurimist, vaid ka diskursiivset analüüsi, milliste keeleliste vahendite ja võtetega luuakse hetero­seksuaalsust ja paiksoolisust.3 Lisaks uuritakse kväärilingvistika raames LGBT kogukondade siseseid norme või keelelisi väljendusi, mis määratlevad, millised peaksid nende gruppide liikmed olema (vt Milani 2013; Duggan 2003).

Eesti keeleteaduses on seni soo- ja seksuaalvähemusi puudutavate teemadega seotud küsimusi käsitletud vähe (Toots 2023), kuid sõnavara ja selle muutumise teemat on põgusalt eritlenud soo- ja seksuaalvähemuste ajaloo uurimise kontekstis Rebeka Põldsam ja Vahur Aabrams (2022). Oma rolli soo- ja seksuaalsuse mõistete selgitamises ja sõnavara arendamises mängib veebiplatvorm Feministeerium. LGBT termineid avavaid lühisõnastikke on avaldatud Eesti LGBT Ühingu kodulehel ning sooliste ja seksuaalsete identiteetide paljusust kirjeldavate haridusliku eesmärgiga artiklite lisana (Suur sõnastik 2022; Mis on panseksuaalsus? 2021).

Et mõista sõna kväär kohta ja rolli eesti keeles, esitan järgmistes osades ülevaate eesti keeles enimkasutatud LGBT sõnadest, toetudes korpusanalüüsile. Edasi analüüsin, kuidas sõna kväär avalikes tekstides kasutatakse ning kuidas suhtub LGBT kogukond sõnasse, mis on moodustatud, kasutades eestikeelset sõna väär (sõna loomise täpsemate asjaolude kohta vt Kuusik, Lindeman (käsikiri)), viidates niiviisi tagasi ingliskeelse queer’i tähendusele ja mõnevõrra püüdes (võib-olla teadlikult valesti) ingliskeelse sõna hääldust matkida, ning kas sõna toimib eesti keele kontekstis normatiivsust õõnestava vastupanuaktina nagu inglise keeles.

 

3. LGBT inimeste kohta kasutatavad sõnad eesti keeles. Korpuseuuring

Eesti keeleteaduses on korpusanalüüs levinud meetod (Tinits jt 2021), mida on mõnevõrra kasutatud ka soo ja seksuaalsusega seotud keelekasutuse uurimiseks. Näiteks Elisabeth Kaukonen on uurinud sooliselt markeeritud sõnu spordiuudistes (2022) ning -tädi- ja -onu-lõpuliste sõnade kasutust ja funktsiooni eesti keeles (2023), Leena Karin Toots (2023) on korpuslingvistika meetodeid rakendanud LGBT ­aktivistide taskuhäälingutes kasutatava sõnavara uurimiseks. Rahvusvahelises soo ja seksuaalsuse uurimises on korpusanalüüsile süsteemselt toetunud Paul Baker ja Heiko Motchenbacher. Baker (2005) on uurinud seda, kuidas avalike tekstide vastu­olulised homoseksuaalsust käsitlevad diskursused on omavahel kokku põrganud. Motschenbacher (2020) on uurinud USA geimeeste sõnavara enne ja pärast LGBT aktivismi murrangupunktiks kujunenud Stonewalli mässu.

Korpuseuuringuga soovin täita kolme eesmärki. Esiteks selgitada välja, milliseid soo- ja seksuaalvähemustega seotud sõnu peamiselt kasutatakse, teiseks analüüsida, kas ja kuidas on nende kasutussagedus aja jooksul muutunud, ning kolmandaks avada sõna kväär keelekasutusse ilmumise aeg, taust ja kontekst.4

Siinses uuringus on kasutatud eesti keele ühendkorpuse 2021. aasta versiooni (ÜK), milles on üle nelja miljardi sõna (Koppel, Kallas 2022). Korpusest valisin allkorpused, mille kannetel on ajamärgistused, et uurida kasutussagedust diakroonselt: tasakaalus korpus (1995–2008), koondkorpus (1990–2007), uudisvood (2014–2021). Lisaks kasutasin ÜK-välist korpust Eesti Trendid (ET), milles on andmed alates aastast 2020 ja mida uuendatakse RSS-põhiselt kord kuus (Koppel, Kallas 2022). Koondkorpus sisaldab ajakirjandus- ja ilukirjandustekste, riigikogu stenogramme, Eesti ja Euroopa õigusakte, teadustekste ja veebitekste, nagu uudised, jututubade ja foorumite postitused; tasakaalus korpuses on võrdses mahus ajalehti, ilu- ja teaduskirjandust; uudisvoogude korpuses on kõige rohkem dokumente pärit online-meedia portaalidest (Koppel, Kallas 2022: 217–218), nagu ka ET-s. Uuritavad andmed hõlmavad mõnevõrra killustatud ja kattuvaid ajavahemikke alates 1990. aastast tänapäevani. Siinne uurimus on tehtud 2023. aasta seisuga.

 

3.1. Soo- ja seksuaalvähemustega seotud sõnavara

Korpusanalüüsiks kasutasin veebitööriista Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) tesauruse ja konkordantside funktsioone. Tesaurus toob statistika abil esile otsisõnaga sama tähendusvälja sõnu. Joonisel 1 on näha sõna gei tesaurusesuhted – peamiselt seostub see teiste sõnadega, millega nimetatakse seksuaalvähemuste hulka kuuluvaid inimesi, sh alandamiseks kasutatavad sõnad, nt pede(rast).

Joonis 1. Sõna gei tesaurusesuhete loend.

Uuringusse kaasasin esiti intuitsioonile toetudes lemmad homo, hetero, gei ja lesbi, pede, valikut kinnitas tesaurus. Lisaks kaasasin transsoolisi identiteete tähistava liite trans-, esitähtlühendi LGBT, ingliskeelse sõna queer ja selle eesti vaste kväär. Sõnad neeger ja feminist, mida tesaurus samuti seotud sõnadena näitab (joonis 1), on ühiskondliku õigluse ja inimõiguste teemadega – nagu ka LGBT sõnad – tugevalt seotud, kuid fookuse hoidmiseks jätsin need uuringust välja. Et otsingutulemustes ei kuvataks LGBT teemaga mitteseotud sõnu, kasutasin stoppsõnade loendit: näiteks homo puhul sõnad homologiseerima või homogeenne jm ning otsingu trans puhul transport, trans­atlantiline jm. Sketch Engine’ist allalaaditud Exceli failid korrastasin ja puhastasin pärast iga otsingut käsitsi. Andmestikus on tõlgendamisest tulenevaid võimalikke vaidluskohti, näiteks eemaldasin read, mis sisaldasid ladinakeelset ­väljendit ecce homo, aga jätsin alles need, mille teemaks oli Elisabeth Ohlson Wallini seksuaalvähemus­teemaline näitus „Ecce Homo”.5 Sagedusanalüüsi tulemusi vaidluskohad ei mõjuta.

Joonis 2. Peamiste LGBT sõnade suhteliste kasutussageduste ajaline muutus, esitatud maatriksina (all)korpuse saja tuhande sõna arvestuses.

Joonisel 2 on näha peamiste LGBT sõnade kasutussagedused kolmes ÜK all­korpuses ja ET-s. Ülemine arvurida (paksus kirjas) kajastab suhtelisi ja alumine arvurida absoluutsagedusi, võimaldades jälgida ajalist muutust, eeldamata, et need näitavad lineaarset muutust aastate kaupa. Punkt ja asterisk joonisel 2 viitavad regulaaravaldiste kasutamisele otsingu määratlemisel, mis võimaldab leida kõiki variante, mis algavad etteantud otsisõnaga, sealhulgas liitsõnu. Näiteks regulaaravaldisega homo.* kaasasin otsingusse sellised sõnad nagu homo, homotsema, homoseksuaalne, samuti homomees, homokoondis jne. Samamoodi hõlmab lesb.* variante lesbo ja ­lesbar, mitte üksnes sõna lesbi või sellega algavaid sõnu. Analüüs hõlmab üksnes neid sõnu, mis algavad antud otsisõnaga. Liitsõnu, kus otsisõna esines põhiosana, oli ­korpustes piisavalt vähe, et neid mitte kaasata.

Ülekaalukalt on levinuim homo, mille kasutussagedus ajavahemikus 1990–2008 on võrreldes liite või sõnaga hetero 8–10 korda suurem. See vahe on 2010. aastatest alates hakanud vähenema, jäädes umbes viiekordse erinevuse juurde. Inglise keele kohta tehtud uurimused näitavad sarnast erinevust, mis tuleneb sellest, et üldsus tajub heteroseksuaalsust vaikimisi normina, ka heteroseksuaalsusega seotud identiteeti markeerivaid sõnu ei kasutata samamoodi kui näiteks sõnu gei ja lesbi. Iseenesestmõistetavuse tõttu jääb heteroseksuaalsus keeleliselt väljendamata, samal ajal rõhutatakse homoseksuaalsust eksplitsiitselt (Motschenbacher 2022: 84). Sõna gei kasutamine näib olevat 1990. aastatest kuni praeguseni järjest suurenenud, samal ajal kui sõna lesbi kasutamine näib olevat veidi vähenenud. Pole selge, kas nende muutuste põhjus peitub selles, et 1990. aastatel muutusid naiste seksuaalsuse keelelise kujutamise viisid varasemast avaramaks, mistõttu tollal uudne lesbi oli praegusega võrreldes avalikkuses rohkem esil, või räägitakse avalikes tekstides praegu võrreldes 1990. aastatega geimeestest rohkem. Põhjus võib olla ka selles, et eesti keeles on hakatud sõna gei inglise keele gay eeskujul kasutama nii homoseksuaalsete meeste kui ka naiste identiteeti hõlmava sõnana, nagu lubavad inglise keele sõnastikud, kuigi leksikaalsest soolisest neutraalsusest hoolimata on gay koosesinemise määr tugev just meessooga (Motschenbacher 2022: 72). Osaliselt võib muutusi seletada konkreetse all(korpuse) eripäraga. Need küsimused vajaksid eraldi kvalitatiivset uurimist.

Võib aga oletada, et sõna lesbi sageduse vähenemises on rolli mänginud LGBT inimeste kohta kasutatavate sõnade mitmekesistumine, mille on kaasa toonud 1990. aastatel Eestis paralleelselt eksisteerinud lesbi- ja geiliikumiste ühinemine, professionaliseerumine ning keskendumine huvikaitseteemadele (Koppel 2022: 141). Konkreetsemaid fookusteemasid näeb võrreldes 1990. aastatega kuni kümme korda suurema kasutussagedusega sõna samasooline põhjal, sest see esineb – mõnda üksikut erandit kõrvale jättes (samasoolised klassid või samasoolised loomapojad) – ­tsiviilpartnerluse ja abieluvõrdsuse aruteludes õiguste sihtgrupi tähistajana. Peale seksuaalvähemustega seotud sõnade on 2010. aastate teisest poolest alates suurenenud transteemasid puudutavate sõnade kasutussagedus. Solvangusõna pede kasutus­sageduses märkimisväärseid muutusi ei ole.

Aastatel 2009–2013 on korpuses viieaastane tühimik, mille kohta aja­märkega andmed puuduvad. Tehissõna kväär ilmus kasutusse selle lünga sees: 2008. aastal see puudus, kuid 2014. aastal on seda juba kasutatud. Sama ilmneb lühendnimetuse LGBT puhul, kusjuures selle kasutussagedus on sõnaga kväär võrreldes vähemalt seitse korda suurem. Kui võrrelda ingliskeelset queer’i ja eestikeelset kvääri, on näha, et kui 2010-ndatel kasutati queer’i eestikeelse vastega sarnase sagedusega, siis vaid 2020. aastate andmeid hõlmavas ET-s on vahe pea kolmekordne tehissõna kasuks.

 

3.2. Queer ja kväär kontekstis

Emil Tode 2002. aasta romaan „Raadio” võib olla üks esimesi juhtumeid, kus on sõna queer eestikeelses tekstis kasutatud, tähistades seal immigrandi staatuses ida­eurooplasest geimehe teisest positsiooni ja enesetunnetust 1990. aastate Pariisi majanduslikus ja kultuurilises keskkonnas. 2010. aastal pakkus etnoloog ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam queer’i eestikeelseks vasteks kväär, mida on nii avalikkuses kui ka LGBT kogukonnas aegamisi laiemalt kasutama hakatud. Järgnevalt võrdlen korpuseandmetele toetudes sõnade queer ja kväär kasutuskontekste, et näha, kas ja millised on erinevused. ÜK konkordantsiotsingu põhjal saab öelda, et sõna queer on eestikeelsetesse tekstidesse jõudnud peamiselt kolmes kontekstis. Esiteks kommertsmeedia, näiteks oli TV3 saatekavas USA meelelahutussari „Queer Eye for the Straight Guy”, mida tõlgiti eesti keelde kui „Appi tõttab stiilne viisik”. Nii ingliskeelne pealkiri kui ka tõlge olid 2004–2011 iga nädal mitu korda televaatajate silme ees ja sarja tegelastest räägiti aeg-ajalt meedias (näide 1). Teiseks on queer’i kasutatud kaas­aegset kunsti tutvustavates intervjuudes, kriitikas ja kataloogitekstides (näide 2) ning kolmandaks ühiskondliku aktivismi algatused, nagu sotsiaalkampaania „Erinevus rikastab” 2010.–2013. aastal või feministlik festival Ladyfest Tallinn aastatel 2011–2016 (näide 3).

(1) Telesarja „Queer Eye” staar Jonathan Van Ness on meid kõiki õpetanud sulfaate sisaldavaid šampoone vältima. (ÜK 2021)

(2) Kohal oli etenduskunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal queer-feministlik diskursus ja kelle looming liigitub enamasti kuhugi etenduskunsti, live-kunsti ja aktivismi piirimaile. (ÜK 2021)

(3) Läbivaks teemaks on queer mõiste ühiskonnas ehk kuidas LGBTQ inimesed näevad ühiskonda ja kuidas ühiskond näeb LGBTQ inimesi. (ÜK 2021)

Need kolm kasutuskonteksti – angloameerika taustaga üleilmne LGBT meele­lahutuskultuur, kriitiline humanitaarteooria ja inimõiguste aktivism, millega inglis­keelset queer’i on avalikes tekstides seostatud – aitavad raamistada sõna kväär ­vastuvõttu ja kasutust eesti keeles.

Korpuseandmete järgi paistab, et sõna kväär esineb peamiselt kultuuriaja­kirjanduses (Müürileht, Sirp, ERR-i kultuuriportaal, ajakiri Kunst.ee) ja kriitilise humanitaarteaduse kontekstis (teadusajakiri Mäetagused, ERR-i teadusportaal), veebi­väljaandes Feministeerium, LGBT uudistele pühendunud veebiväljaandes Vikervaade, noorteportaalis 4dimensioon, blogides, vähem ka poliitika ja hariduse teemalistes tekstides. Kväär tähistab neis allikates laias laastus järgmist: 1) aktiivset kõrvale­kaldumist ühiskondlikest normidest või ootustest, nii kollektiivset kui ka individuaalset deviantsust (näide 4); 2) artefaktide vaatlemist mittekonformistlikust vaate­nurgast (näide 5); 3) LGBT gruppi kuulumist (näide 6).

(4) Igaüks võib olla kväär, kui ta vaid avastab endas mingi ühiskondliku survestatuse, subtiilse või radikaalse irdumise „normaalsusest”. (Ajakiri Kunst.ee 2014)

(5) Asju, mida animatsiooni ja liikuva graafika juures kväärpilguga jälgida, on palju – kaadrisagedused, formaadid, kujutatavad visuaalid, helikasutus. (Müürileht 2021)

(6) Lugu räägib tõestisündinud kurvast kogemusest, mida paraku kogevad paljud kväärnoored. (ERR-i meelelahutusportaal Menu 2022)

 

4. Ankeetküsitlus LGBT kogukonnas

Kuigi korpuseandmed annavad märku sõnade queer ja kväär mõningasest levikust ja mitmekesisusest avalikus keelekasutuses, ei kajasta see ilmtingimata konkreetses kultuurilises ja sotsiaalses kontekstis elavate LGBT inimeste arvamusi ja hinnanguid. See on eriti oluline, arvestades, kuidas angloameerika keeleruumis on pejoratiivses kasutuses olnud queer muutunud laialdaselt aktsepteerituks, kaasa arvatud ametlikes dokumentides ja kommertsiaalsetel eesmärkidel. Et mõista, kuidas eestikeelne LGBT kogukond sõnasse kväär suhtub, viisin 2022. aasta oktoobris läbi ankeet­küsitluse, millega püüdsin jõuda nende soo- ja seksuaalvähemusgruppi kuuluvate inimeste arvamusteni, kes ei tegele LGBT aktivismiga ega võta sõna kultuurikülgedel.

Enne andmete kogumist tutvusin mitme veebiküsitluste keskse eetika­juhisega (sh Buchanan, Hvizdak 2009). Veebiankeedi loomiseks kasutasin Google Formsi keskkonda. Küsisin osalejatelt informeeritud nõusolekut koos selgitusega, et isikut tuvastada võimaldavaid andmeid, sh kontaktandmeid või IP-aadresse ei koguta ning teave on mõeldud ainult uurimistööks ja sellele järgnevaks arhiveeri­miseks. Vastaja sai vanuse määrata viieaastase vahemiku täpsusega, et vähendada isiku juhusliku tuvastamise võimalust. Küsitluse alguses ja lõpus teavitati osalejaid võimalusest pöörduda uurija poole e-kirja teel küsimustega. Kustutasin ankeedi küsitlus­platvormilt pärast faili eksportimist ja vastuseid töötlesin edasi Tartu Ülikooli serveris.

Levitasin küsimustikku kolmes kanalis: postitasin selle kõige suurema liikmete arvuga (u 1800) Eesti LGBT gruppi sotsiaalmeediaplatvormil Facebook, palusin lisada see Eesti LGBT Ühingu uudiskirja ja jagada ühingu kinnistes infokanalites. Eraldi saatsin osalemiskutse meili teel Geikristlaste Kogule ettepanekuga edastada küsitlusankeet oma liikmetele ja sotsiaalmeedia jälgijatele. Küsitlus levis ka inimeselt inimesele ning seda jagasid teised LGBT grupid sotsiaalmeedias.

Küsitlusankeet jagunes kolmeks osaks. Esimeses osas kogusin sotsiaaldemograafilisi andmeid, mis hõlmasid vanuserühma, haridustaset, elukohta, emakeelt, seksuaalset identiteeti, soolist identiteeti ja seda, kas isik on transsooline6 (viimasele kolmele küsimusele oli võimalik vastus ise sõnastada või vastamata jätta). Uuringu ­teises osas küsisin, kas vastaja teab ja kasutab sõna kväär, sõna meeldimist sai hinnata viiepunktisel Likerti skaalal. Kolmas osa koosnes avatud küsimustest, milles palusin oma hinnangut põhjendada, ja esitasin küsimuse sõna kväär tähenduse kohta. Vastuste analüüsiks ja töötlemiseks kasutasin statistilise analüüsi ja visualiseerimise programmi RStudio. Kvalitatiivse analüüsi viisin läbi programmi QCAmap abil.

Veebiankeet oli vastajatele avatud seitse päeva, mille jooksul kogunes 353 vastust, sealhulgas mitte ühtegi sellist, mida peaks analüüsist puudulike andmete või pahatahtlikkuse tõttu eemaldama. See, et küsitlusele reageeriti juba paari esimese päeva jooksul aktiivselt, lubab arvata, et sõna kväär on LGBT grupile oluline diskussiooni­teema.

Vastajate vanus oli vahemikus 15–69 eluaastat. Märkimisväärne enamus, koguvalimist 72%, olid 15–29-aastased, sealhulgas suurima osakaalu (koguvalimist 37%) moodustasid 20–24-aastased, 25–29-aastaseid oli koguvalimist 18% ja 15–19-aastaseid koguvalimist 17%. Vanusegruppide 30–44 aastat osakaal oli kokku 23%. Vastajad vanuses 45–69 aastat moodustasid kõigest 5% küsitlusele vastanutest.

51% vastanutest märkis oma sooidentiteediks „naine”, 26% „mittebinaarne”, 20% „mees” ja 3% ei soovinud sellele küsimusele vastata. Võimalust sooidentiteeti oma sõnadega kirjeldada kasutas 4%, pakkudes näiteks sõnu genderqueer, trans või sooliselt voolav, aga naiselik. Kvantitatiivse analüüsi tarvis oli vaja vastused sugude kaupa kategoriseerida: grupeerisin meeste hulka vastused, milles kirjeldati oma soo­identiteeti sõnadega trans mees, end selgelt ei mehe ega naisena kirjeldavate inimeste vastused, nagu asooline, fluiidne, genderqueer jm, mittebinaarsete hulka. Küsimusele „Kas oled transsooline?” vastas jaatavalt 19%, eitavalt 76%, küsimusele ei soovinud vastata 5%.

Vastajatest 36% märkis oma seksuaalseks identiteediks biseksuaalsuse, järgnesid panseksuaalse (19%) enesemääratlusega inimesed ning lesbid (16%), geid (14%) ja aseksuaalsed inimesed (8%). Ankeet võimaldas seksuaalse identiteedi ka ise sõnastada ning seda kasutas 6% vastajatest, kes märkisid lahtrisse sõnad queer, kväär, demiseksuaalne, lilla, fluiidne/voolav, finseksuaalne, peamiselt heteroseksuaalne, määramatu või muu, jättes selle täpsustamata. Kolm vastajat (1%) ei soovinud sellele küsimusele vastata.

Valimi põhjal ei saa üldistusi teha kõikide Eesti soo- ja seksuaalvähemusgruppi kuuluvate inimeste kohta, kuna küsitlus jõudis tõhusamalt noorte ja noorema­poolsete inimesteni ning meessoost vastajad on vähem esindatud. Siiski annavad tulemused sissevaate vähemusgrupi selle osa arvamustesse, kes suhtlevad võrgu­põhistes kanalites ja näevad end LGBT kogukonna osana.

 

4.1. Kuidas sõna kväär on vastu võetud ja kellele see meeldib? Kvantitatiivne analüüs

93% osalejatest vastas, et teab sõna kväär, mis näitab, et sõna on LGBT kogukonnas üldiselt tuntud, samas vaid 35% ütles end seda kasutavat. Valikvastused küsimusele „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” varieerusid märkimisväärselt (vt joonist 3). Kolmandik vastajatest pidas sõna vastuvõetavaks („väga meeldib” ja „pigem meeldib”, 34%), viiendik suhtub sellesse neutraalselt (21%), ent ligi pool (45%) pidas seda vastu­võetamatuks („pigem ei meeldi” ja „üldse ei meeldi”). Kategoorilisest vastandusest ei saa siiski rääkida, kuna vastused hõlmavad kogu viiepunktilise skaala ulatust, aga suhtumine kaldub pigem vastumeelsuse poole. Suhtumist sõnasse kväär selgitati põhjalikult avatud kommentaarides, mida analüüsin artikli viimases osas.

Kuna korpuseuuring näitas sõna kväär kasutust eelkõige kriitilises teoorias ja ­aktivistliku taotlusega tekstides, soovisin teada, kellele täpsemalt meeldib sõna vähem ja kellele rohkem ehk millises korrelatsioonis on sõnasse suhtumine ja demograafilised tunnused LGBT kogukonna sees.

Joonis 3. Küsimusele „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” vastuste jagunemine.

Arvestades demograafiliste tunnuste seoste keerukust ja mittelineaarsust, kasutasin mõju väljaselgitamiseks statistilise analüüsi meetodina tingimusliku otsustuspuu mudelit, millel pole normaaljaotuse nõuet ning mis arvestab korraga kõigi seletavate tunnustega, mis on binaarsed või suurema jaotusega (Hothorn jt 2020: 1). Määrasin uuritavaks tunnuseks küsimuse „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” väärtused ja seletavateks tunnusteks vanuse, sooidentiteedi, hariduse, rahvuse, elukoha ja selle, kas vastaja on transsooline või mitte. Kuigi tunnuste jaotusele piiranguid ei ole, koondasin hõlpsama jälgitavuse nimel kokku väga väheste vastustega vanusegrupid (45–69-aastased). Lisaks vanusele pidasin olulisimaks uuritavaks tunnuseks soo­identiteeti, mistõttu jätsin välja vaatlused, kus vastaja polnud soovinud soo­identiteeti märkida (2,8%).

Joonis 4. Otsustuspuu mudel, mis arvestab korraga järgmisi tunnuseid: vanus, sooidentiteet, haridus, rahvus, elukoht ja see, kas vastaja on transsooline või mitte.

Otsustuspuu mudel näitab kõige olulisemat seletavat tunnust esimeses hargnemis­kohas ja kumbagi harusse rühmitatakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Hargnemine toimub seni, kuni mudel leiab tunnustes statistiliselt olulisi erinevusi. Otsustuspuu mudel joonisel 4 näitab, et meeldimine on seotud ainult sooidentiteediga, sest hargnemiskoht jaotab tunnused kaheks: meeste ja naiste prognoositud keskmine (2,685) on mittebinaarsete inimeste prognoositud keskmisest (3,304) tulemusest 23% väiksem. Joonisel on näidatud mediaanväärtused, aga tendents on sama. Rohkem hargnemisi graafikul ei ole, mis näitab seda, et muud vaadeldud tunnused ei osutunud olulisteks.

Kui aga puumudelist eemaldada tunnusena sooidentiteet, ilmneb olulise tunnusena vanus (joonis 5). Nooremate vanuserühmade prognoositud keskmine (3,078) on võrreldes vanemate vanuserühmade prognoositud keskmisega (2,518) 22% suurem. Kuigi vanusspektri mõlemas otsas leidub anomaalsust (vasakul 35–39-aastaste ja paremal 25–29-aastaste grupp), pole põhjust seda ületõlgendada: üldine suundumus viitab põlvkondadevahelisele erinevusele sõnasse kväär suhtumises, sest alla 30-aastased vastajad on selle suhtes positiivsemalt meelestatud. Rohkem hargnemisi andmestik ei näidanud, seega vanuserühma sees teised tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud.

Joonis 5. Otsustuspuu mudel, kust on sooidentiteedi tunnus välja jäetud.

 

4.2. Kuidas Eesti LGBT kogukond sõna kväär mõtestab? Temaatiline analüüs

Veebiankeedi kolmas osa koosnes avatud küsimustest, millele aktiivselt vastati. Palusin vastajatel täpsustada oma Likerti skaalal antud hinnangut („Palun selgita või kommenteeri oma vastust”) ja avada, kuidas nad seda sõna tõlgendavad („Mida sõna kväär tähendab?”). Paljud vastajad põhjendasid oma hinnangut selgitusega, kuidas nad sõna kväär defineerivad või kuidas see neile mõjub, ning vastasid juba esimeses küsimuses (osaliselt) ka teisele. Analüüsisin kahe küsimuse vastuseid kombineerituna, sest hinnang sõnale näis olevat tugevalt seotud arusaamaga selle tähendusest. Analüüs hõlmas teksti mahus 13 000 sõna, mida analüüsisin temaatiliselt, järgides Brauni ja Clarke’i (2006) väljapakutud etappe. Temaatiline analüüs on andme­põhine (induktiivne) ja toetub alati uurija tõlgendustele, teemad ei ole tekstis iseenesest ­olemas (Braun, Clarke 2006: 80). Seega oli teemasõnade ja -fraaside tuvastamise protsess peamiselt intuitiivne, hüpoteese või eelkriteeriume ma ei seadnud. Selline alt üles lähenemine võimaldab uurimistöö käigus märgata, koondada ja analüüsida olulisi mustreid ehk teemasid (Braun, Clarke 2006, 2016).

Andmeanalüüsi alustasin andmete lähilugemisega QCAMap programmi (­Mayring 2014) abil, mille käigus määrasin esialgsed koodid. Algse raamistiku kontrollisin üle korpusanalüüsi vahenditega, täpsemalt Sketch Engine’i KWIC-i (ingl keyword in context) ja ühiste kollokaatide otsinguga. Mitme kodeerimisvooru ja koodide liitmise järel nimetasin esialgsed teemad ehk andmetest välja joonistunud mustrid, lähtudes tähtsusest ja sellest, et need vastaksid uurimisküsimusele sõnasse kväär suhtumise kohta. Teemad valisin peamiselt tähenduslikkuse ja asjakohasuse, mitte sageduse põhjal (Braun, Clarke 2006: 82–83), kuid töö käigus selgus, et sagedasti (vähemalt 5% vastustest temaatilise välja sees) esile kerkivad teemad osutusid samaaegselt tähendusrikkaks. Samuti oli oluline see, et ühte vastust sai kodeerida mitme teema alla. Näiteks võis üks vastaja väljendada mitut vastuolulist, mõnikord tingimuslikku vaadet („praegu mõjub see sõna ebameeldivalt, aga kui see muutub levinumaks, siis ilmselt harjun ära”). Korraldasin teemad hierarhiliselt laiemateks temaatilisteks väljadeks: 1) määratlused, 2) keelelised hoiakud ja seosed ning 3) identiteet, tunnetus ja mõju, mis võtavad kokku küsitluse kommentaaride põhimustrid. Eraldi teemaväli tekkis kommentaaridest, milles ei osatud oma hinnangut põhjendada, kuid neid ma ei käsitle.

Joonis 6. Temaatilise analüüsi puukaart.

Teemad esitan puukaardi-diagrammina (joonis 6), mille loomiseks kasutasin programmi RAWGraph (Mauri jt 2017). Puukaardil on iga teemaväli kujutatud nelinurkse kastina, mille sees on väiksemad teemakastid koos proportsioonidega. Teemakastide suurus peegeldab teema sageduste suhteid ühe teema­välja sees. Kõigepealt kirjeldan määratluste, seejärel keelehoiakute ja seoste ning lõpuks identiteedi, tunnetuse ja mõju teemavälja.7

 

4.2.1. Määratlused

Määratluse teemaväljale (joonis 6) koondasin vastajate isiklikud arusaamad ja definitsioonid sõnast kväär. Sõna mõistetakse üldistavalt KATUSSÕNANA, mis võtab kokku kõik seksuaal- ja soovähemuste identiteedisildid (Vihmavarjumõiste, mille alla mahuvad kõik, kes pole heterod ja/või cis-soolised; Väga laia tähendusega sõna, minu arvates saab iga LGBT+ grupi liige seda sõna enda kirjeldamiseks kasutada), samuti SÜNONÜÜMINA lühendnimetusele LGBT (Sünonüüm (ja parem sõna) LGBT+ määratlusele, ei meeldi kasutada LGBT-jne jada) ja vahendina väljendada OSALUST LGBT kogukonnaga või seotust sellega (Tähendab lgbtq+ kogukonda kuuluvaid inimesi või sellise vaibiga sündmusi). Lisaks märkisid vastajad, et kväär kirjeldab inimesi, kes POLE HETEROSeksuaalsed (Kasutan samatähenduslikult sõnaga gei. Et kirjeldada midagi, mis ei ole hetero) või POLE HETEROSeksuaalsed ega CIS-SOOLISED (T2hendab, et ma ei ole cis-sooline ega heteroseksuaalne, ehk niioelda normist k6rvale­kalduv).

Osa vastajaid hindas sõna kväär omadust KAASATA mitmekesiseid LGBT identiteete ilma täpsustamise vajaduseta, kuna sõna haarab LGBT inimeste kogemuste keerukust (Kväär tähendab sooidentiteedi ebamäärasuse üle uhke olemist, vabameelselt iroonilist suhtumist soorollide üle, võimalikult lahtist meelt ses osas, kuidas ma võin aja kulgedes mõtestada oma soolisust ja isegi seksuaalsust). Teisalt kerkisid esile vastu­pidised seisukohad, mis viitasid sellele, et kvääri tähendusväli võib olla LIIGA AVAR ja puudub terminoloogiline täpsus, mis võib varjata seksuaalse ja/või soolise enesemääratluse mitmekülgseid ja muutuvaid aspekte (Aga ise ei suhestu üldse selle sõnaga; ilmselt seostub see mulle ka sooviga end mitte alamkategooriatesse jaotada, aga ma ise pole nii laialivalguv [---]; See ei ole nii-öelda operatiivne info, mis asja tegelikult selgemaks teeks).

Sõna kväär tajutakse ka lihtsalt ingliskeelse sõna queer TÕLKENA sõltumata sellest, kuidas eestindusse suhtutakse (Halb eestikeelne tõlge muidu väga heale ingliskeelsele sõnale; Olenevalt kontekstist kasutan kas eestikeelse vastena sõnale „queer” või ­laiemalt omaette sõnana, sest tajun selles ka mingit spetsiifilisemat kohalikku tähendust).

 

4.2.2. Keelehoiakud ja seosed

Keelehoiakute ja seoste teemaväljale (joonis 6) kogusin arvamused, milles tulid esile vastajate suhtumised sõnasse kväär ja keelelised assotsiatsioonid. Oma hinnangut kommenteerides toodi enim välja assotsiatsiooni sõnaga VÄÄR, enamasti LGBT gruppi negatiivsesse valgusesse asetavana, mis sarnaneb USA 1990. aastate debattidega, kus queer’i sobilikkuse üle aktiivselt arutati ([---] näen ennekõike selles sõnas „väär” osa. Justkui kväär oleks midagi mis on vale, paha või võõras – k-väär). Selle kõrval toodi välja assotsiatsiooni võimestavat potentsiaali (teema HUVITAV / TUGEV / MÄNGULINE), mis taas sarnaneb USA-s ja Suurbritannias toimunud aruteludega, kuigi eesti keeles ei ole sõnal kväär sellist ajalugu, nagu kannab queer inglise keele kon­tekstis (Eesti keeles kõlab sõna „kväär” sarnaselt sõnaga „väär”, mis osadele kogukonna liikmetele ei meeldi, kuid minu arvates võib seda võtta kui sõna „väär” enda omaks tegemist; Kväär on mõnusalt vastuhakkav, keskmine sõrm heteromononormatiivsusele samal ajal olles positiivselt quirky. See on veider, aga hea. Teistsugune, veidi mässajalik ja allasurutud, kuid alistamatu; Meeldib sõna paindlikkus ja mängulisus: kväärima, kväärikas, kväärakas, kväärtuslik, kväärtusetu, kväärkogukond jne). Samuti iseloomustati seda sõna teemaga EBAMEELDIV, EBALOOMULIK või RASKESTI HÄÄLDATAV (Pole põhjust selle kasutamiseks, meil on muid vasteid, kõlab koledalt, võõrsõna), kusjuures ingliskeelset queer’i kirjeldati kui selgemat, harjumuspärasemat ja positiivsemat, mida kajastab teema QUEER ON PAREM (Minu meelest ei pea kõiki sõnu eestindama, queer on minu jaoks sõnana selgem ja paigas, teisi sõnu, sh segavaid sõnu, vaja ei ole. Ingliskeelsel sõnal „queer” on ka nö sobilikum ja loomulikum kõla).

Lisaks seostati sõnaga kväär ajalooliselt mitteomaste mõistete põhjendamatut sisse­toomist (teema IMPORDITUD MÕISTE): See on import Ameerikas, meie jaoks puudub sellel ajalooline tähendus. Ma ei taha kasutada Ameerika „slur”-i Eesti kogukondades. Paralleelselt väljendati sedagi, et sõna kväär on positiivne just selle pärast, et see pakub võimalust väljenduda eesti keeles (teema KOHALIK SÕNA ON PAREM): Nii ka seepärast võiks see väike eesti ainulaadsus edasi elada muude sõnade näol. Esimene mulje sõnast „kväär” oli positiivne – ohhoo, veidi tundmatu versioon sõnast „­queer” – midagi teist­sugust, eestindatut! Nende hulgas, kes pidasid eestikeelseid sõnu kohasemaks, leidus ka arvamusi, et võimestavaks tuleks pöörata mõni olemasolev kohalik sõna, mitte luua uusi (Parem oleks normaliseerida ja tagasi võtta sõnu nagu pede (mis on siiani solvanguna kasutusel Eestis) ja lilla). Mainiti ka seda, et soo- ja seksuaalvähemuste teemad jäävad ühiskonnas võõraks, kui neist ei räägita omasõnadega. Eraldi teemana joonistus välja arvamus, et LGBT SÕNU ON LIIGA PALJU ja uute sõnade loomine kahandab võimalust LGBT kogukonna liikmetel paista nn vastuvõetavate tavakodanikena (Ma arvan, et igasugu uusi termineid ja pronoune ja kogu muud liigset on LGBT maailmas ja selle ümber juba liiga palju [---]. Ja imestame, miks peetakse k õ i k i LGBT inimesi veidrikuteks ja imelikeks).

 

4.2.3. Identiteet, tunnetus ja mõju

Identiteedi, tunnetuse ja mõju teemaväljal (joonisel 6) kerkib esile sõna kväär seos vastajate isikliku ja kollektiivse identiteediga.

Mõne jaoks tugevdab sõna kväär kasutamine KOGUKONNATUNNET (Minu hinnangul on kväär kogukondlik siseringi mõiste – kui seda avalikkuses kasutada, siis nt ekrelased ei pruugi saada aru, et jutt käib „homodest”. See võib olenevalt vaatepunktist olla nii tugevus kui nõrkus). Esile toodi seda, et sõna võikski olla vaid LGBT kogukonna siseseks kasutamiseks, sest KOGUKONNAVÄLINE KASUTUS võib olla ­­KAHJULIK (See võib olla midagi, millest vastastel kinni on hakata. Pooldaksin seda sõna vist pigem mitteametlikus kasutuses). Samal ajal väljendasid teised muret HÄBISTAMISE (Hea alus, et sellest kujuneks eesti keeles SAPTKile jts homoinimeste kohta uus sõimu­sõna, halvustav väljend pilkamiseks ja vaenukujundamiseks) või VEIDRANA näimise pärast ([---] ei taha omasooiharana kuuluda kogukonda, kus selle kohta kasutatakse sõna, mis tähendab „veidrat” (queer). Mu seksuaalsus on loomulik). Veidruse-­assotsiatsiooni toodi välja ka positiivsena, paljud vastajad väljendasid head meelt, mida annab VABADUS IDENTITEETI VALIDA (Minu jaoks peitub selles võlu ning uhkus olla autentne ja veider, hoolimata kasvatatud heteronormatiivsusest; See sõna iseloomustab julgust ning enese aktsepteerimist; Mingil määral tekitab see teatud rõõmutunnet, et olengi kväär/queer, et see on mu „authentic šelf”). Välja toodi ELUSTIILI või HOIAKU teema, mis sõnaga kväär seostus (See võib viidata mingile teatud stiilile ja selle stiili viljelejatele, Sveta baarile, podcastidele). Esile kerkis laiem NORMATIIVSUSEVASTASUS / KRIITILINE POSITSIOON: osa vastajaid seostab sõna kväär LGBT liikumise selle osaga, kus vaadeldakse ühiskondlikke norme laiemalt kui isiklik identiteet, LGBT juriidiliste õiguste või vähemuste aktsepteerimise küsimused (Kui mõned soovivad sallivust, võimalust abielluda ja elada nagu „tavalised” inimesed, siis kväärid soovivad lahti rõhumisest kogu ühiskonnas ja kõigi jaoks).

Sõna kväär mõistetakse mitmekesiselt, seda seostatakse nii LGBT kogukonnaga kui ka normikriitikaga. Erinevad arvamused selle tähendusest sõltuvad muu hulgas sellest, millised olid vastaja keelehoiakud ja suhtumine LGBT kultuuri ja aktivismi: mängulisest või võimestavast kasutusest kuni muretsemiseni selle häbimärgistava mõju pärast assotsiatsiooni väär tõttu.

 

5. Kokkuvõte

Eestikeelse LGBT sõnavara uurimuse kontekstualiseerimiseks tutvustasin artikli esimeses pooles kväärilingvistika uurimissuunda, teoreetilist tausta ja kujunemislugu. Artikli keskmes on ingliskeelse sõna queer eestikeelse ekvivalendi kväär kasutus ja Eesti LGBT kogukonna suhtumine sellesse sõnasse. Esiteks analüüsisin seksuaal- ja soovähemusrühmadega seotud levinumate sõnade kasutussagedusi 1990-ndatest tänapäevani eesti keele ühendkorpuses ja korpuses Eesti Trendid. Teiseks ana­lüüsisin LGBT kogukonnas läbi viidud ankeetküsitluse põhjal sõnade queer ja kväär mõistmist ja neisse suhtumist. Korpusanalüüs näitab seksuaal- ja soovähemustega seostatavate sõnade kasutamises viit peamist suundumust. Esiteks esineb sõna või liide homo korpusetekstides oluliselt sagedamini kui hetero, mis osutab hetero­seksuaalsuse vaikimisi normile ning homoseksuaalsuse eraldi rõhutamise vajadusele keeles. Teiseks on märgata sõna gei kasutussageduse kasvu ajas, samal ajal kui lesbi kasutus on vähenenud. See võib viidata sellele, et gei tähendusväli on avardunud, hõlmates laiemat homoseksuaalsete inimeste identiteedispektrit, mitte ainult mehi. Viimastel aastakümnetel on märgata LGBT sõnavara laienemist. Näiteks sõna samasooline on muutunud 1990-ndatega võrreldes kuni kümme korda sagedasemaks, peegeldades arutelusid tsiviilpartnerluse ja abieluvõrdsuse üle. Samuti on kasvanud transsooliste inimestega seotult kasutatavate sõnade sagedus. 2010. aastate esimesest poolest on korpusesse ilmunud terminid kväär ja lühend LGBT, enne 2008. aastat neid ei esinenud.

Korpuseandmed ja samuti ankeetküsitluse vastused näitavad, et sõna kväär ei ole piiratud ainult seksuaalse orientatsiooni ega identiteediga, vaid sellel on laiem, mitme­kesisem ja kontekstist ning valdkonnast sõltuv tähendus. Avalikes tekstides kasutatakse seda akadeemilise ja sotsiaalse õiglusega seotud kontekstides, samuti kultuuriajakirjanduses. Sageli kasutatakse sõna normatiivse kultuuri ja poliitika aruteludes, rõhutades, kuidas soolised ja seksuaalsed identiteedid on seotud sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste jõududega. Samuti kasutatakse sõna kväär lühendi LGBT sünonüümina, ilma spetsiifilise kontekstita.

Ankeetküsitlusest selgub, et LGBT kogukonna suhtumine sõnasse kväär jaotub viiepunktisel skaalal üsna ühtlaselt, kuigi negatiivsed seisukohad on kerges üle­kaalus. Ühtset „õiget” tähendust ja ühtlaselt positiivset või negatiivset suhtumist LGBT kogukonnas välja ei joonistunud ning selles paljususes väljendub küsitlusele vastanute mitmekülgne kogemus ja kokkupuude selle sõnaga, samuti vastajate mitme­kesine taust ja vaated. Demograafilistest tunnustest mõjutavad suhtumist sooidentiteet ja vanus: mittebinaarsed inimesed ja kuni 30-aastased vanuserühmad väljendavad üldiselt positiivsemaid hoiakuid.

Küsitlustulemuste temaatilisest analüüsist ilmnes kaasava keelekasutuse olulisus: katussõnaga kväär on võimalik üldistavalt tähistada mitmesuguseid soolisi ja seksuaalseid identiteete. Kaasava keelekasutuse olulisust võib põhjendada erinevate identiteedisõnade rohkus või eesmärk jääda enesemääratluses hägusaks, nagu on Eesti LGBT inimeste uurimisel sotsioloogia ja antropoloogia meetoditega järeldanud Raili Uibo (2021).

Esile tõusis ka inglise ja eesti keele suhe LGBT sõnade kasutamisel. Välja joonistus arvamus, et ingliskeelsed sõnad on LGBT teemadest rääkimisel nende leviku tõttu arusaadavamad ja vastuvõetavamad. Arusaamad sellest, milliseid omasõnu tuleks queer’i eestindamisel kasutada, jagunesid laias laastus kaheks. Esiteks pakuti, et iroonilise või positiivseks pööratud tähendusega võiks sisustada juba teada ja juurdunud eestikeelseid sõnu, millel on ajalooliselt olnud geide suhtes pejoratiivne tähendus, näiteks lilla või pede. Teiseks leiti, et kväär on väärtuslik seetõttu, et uus tehissõna on ingliskeelse sõna eriti täpne tõlge, mis loob uusi seoseid.

Eesti keeles ei toimi kväär ühemõttelise turvalise alternatiivina, millega soo- ja ­seksuaalvähemusrühma liikmeid või LGBT kultuuri tähistada. Kväär ei ole üksnes kõlalt mõnevõrra sarnane ingliskeelse sõnaga queer, vaid see assotsieerub omadussõnaga väär, hoides nii seost ingliskeelse termini ja konnotatsiooniga normatiivsuse­vastasuse, „vääraks” peetu suunas. Väära negatiivne kaal sõnas kväär põhjustab konflikti, mis küsitluse vastustest tugevalt välja joonistus. Olgugi et vastajad väljendasid arvamust, et soo- ja seksuaalvähemusi tähistavad sõnad ei tohi olla solvavad, läksid arvamused lahku selles, kas eestikeelset kvääri saab pidada positiivseks või oleks vaja ühemõtteliselt positiivse kuvandiga tähistajat, mille võiks moodustada näiteks sõna vikerkaar abil. Sealjuures peeti ingliskeelse queer’i konnotatsioone suuresti positiivseks.

Nii korpuse kui ka küsitlusandmete põhjal on sõna kväär tähendust raske ühtselt defineerida – seda tõlgendatakse ja kasutatakse mitmekülgselt. Sõna kväär loomisega on üritatud luua side ingliskeelse queer’iga ja selle ümber käivate debattidega, mis on ingliskeelses akadeemilises kirjanduses ja LGBT kogukonnas toimunud enam kui kolm aastakümmet. Osa kogukonnast ei soovi samastuda provokatiivse või negatiivse aspektiga, mida nad sõnas kväär näevad, ega taha end ilmselt kontra­kultuuri hulka liigitada. Teine osa kogukonnast aga ei näe sõnal kväär negatiivset konnotatsiooni ning peab seda neutraalseks või positiivseks katussõnaks. Osa kogukonnast naudib vastandumist, mida kvääri taotluslikult ärritav seos võimaldab ja mida sõna kasutamine meelde tuletab.

Kuigi Eesti LGBT kogukonna suhtumine sõnasse kväär on praegu kergelt negatiivsuse poole kaldu, võib eeldada, et selle sõna üha sagedasem kasutamine, sealhulgas meedias ja LGBT aktivismi kontekstis, avaldab mõju suhtumisele tulevikus. Ühtlasi näitab küsitlus, et LGBT kogukond on väga mitmekesine: üsna tugevasti on väljendatud seisukohad, milles tuntakse end mugavalt normidele vastandudes, aga ka need, milles ei nähta ennast või ei soovita näha LGBT identiteete normist erinevatena.

Sõnad ja nende tähendused ei ole kunagi püsivad, vaid pidevas arengus. Enese- ja grupiidentiteedi määratlemiseks kasutatavad sõnad, iseäranis kväär, on LGBT kogukonnas sagedasti arutatavad teemad. Uurimuse kombinatsioon korpusanalüüsist ja küsitlusest loob sügavama arusaama sellest, kuidas LGBT kogukonnale olulist sõna kasutatakse ja kuidas sellesse suhtutakse, kaasates ka neid, kes ei pruugi olla poliitiliselt aktiivsed, kuid kes identifitseerivad end kogukonna liikmetena. Uuring on andnud olulisi teadmisi sõna kväär emotsionaalsetest ja kontseptuaalsetest seostest Eesti LGBT kogukonnas, valgustades nii selle sõna keelelist konteksti kui ka paigutades selle globaalsesse LGBT uuringute ja identiteedipoliitika raamistikku.

 

Tänan südamest neid 353 inimest, kes veebiküsitlusele vastasid ja oma mõtteid jagasid. Ilma teieta seda artiklit ei oleks.

 

Aet Kuusik (snd 1982), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse noorem­teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), aet.kuusik@ut.ee

 

1 Esiti tähendusega „inimene, kes on heteroseksuaalsest erineva seksuaalse orientatsiooniga või sünnipärasest bioloogilisest soost erineva sooidentiteediga”, definitsiooni muudeti 2023. aastal: „inimene, kelle seksuaalne või sooidentiteet ei vasta heteronormatiivsuse ootustele või ei allu binaarsele soojaotusele (inimkonna liigitusele naisteks ja meesteks)” (EKI ühendsõnastik 2023).

2 Judith Butleri teoses „Kehad, millel on kaalu” („Bodies That Matter”, 1993) on abjektsus keskne termin, mille kaudu kirjeldatakse, mil viisil on teatud kehad ja identiteedid määratletud ja kuidas see viib ühiskondliku marginaliseerituse või peavoolu diskursustest välistamiseni.

3 Viimastel aastakümnetel hoogustunud arutelud mittebinaarsetest ja transsoolistest identiteetidest on toonud kaasa vajaduse määratleda normi defineerivat soolist kogemust: terminiga paiksoolisus (ingl cisgender) tähistatakse soolisuse vormi, milles soo eri aspektid (sh anatoomiline, juriidiline, sotsiaalne ja tunnetuslik) on iseenesestmõistetavas vastavuses (Aultman 2014: 61; Arumetsa 2021: 5). Paiksoolisus tähistab lühemalt öelduna transkogemuse puudumist, kasutatakse ka terminit cis-soolisus.

4 Ruumipuudusel ei too ma siin näiteid sagedusuuringusse kaasatud teiste sõnade kasutusest.

5 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis 1999. aasta suvel.

6 Transsoolise tausta eristamise põhjused on järgmised: 1) transinimeste sooidentiteet võib olla „naine” või „mees”, transsoolisus ei pruugi enesemääratlusse kuuluda ja 2) transtaustaga inimeste kogemus (inglise keele) asesõnade kasutamisel erineb keskmiselt paiksooliste inimeste omast (vt nt Zimman 2017: 94), mis tekitas küsimuse, kas transsooliste ja paiksooliste LGBT inimeste vaated võivad erineda ka sõnasse kväär suhtumisel.

7 Artikli tekstis on kapiteelkirjas teemavälja nimetus ja kursiivkirjas näited kommentaaridest (kirjapilt on muutmata).

Kirjandus

VEEBIVARAD

Eesti LGBT Ühing. https://www.lgbt.ee/sonastik

EKI ühendsõnastik 2023. Eesti Keele Instituudi keeleportaal Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

ET = Eesti Trendid. https://www.sketchengine.eu/estonian-trends-corpus/

Feministeerium. https://feministeerium.ee/category/sona/

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021.

https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

 

KIRJANDUS

Ahmed, Sara 2004. The Cultural Politics of Emotion. New York: Routledge.

Arumetsa, Sara 2021. Seesmuse ja välisuse vahel. Simone de Beauvoiri ambivalentsuse mõiste toel transsoolisuse fenomenoloogia poole. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Aultman, B. 2014. Cisgender. – TSQ: Transgender Studies Quarterly, kd 1, nr 1–2, lk 61–62. https://doi.org/10.1215/23289252-2399614

Baer, Brian James 2020. Queer Theory and Translation Studies: Language, Politics, Desire. (New Perspectives in Translation and Interpreting Studies.) London–New York: Rout­ledge. https://doi.org/10.4324/9781315514734

Baer, Brian James; Kaindl, Klaus (toim) 2017. Queering Translation, Translating the Queer: Theory, Practice, Activism. (Routledge Advances in Translation and Interpreting Studies.) New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9781315505978-1

Baker, Paul 2005. Public Discourses of Gay Men. (Routledge Advances in Corpus Linguistics.) London: Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203643532

Barrett, Rusty 2002. Is queer theory important for sociolinguistic theory? – Language and Sexuality: Contesting Meaning in Theory and Practice. (Stanford Linguistics.) Toim ­Kathryn Campbell-Kibler, Robert J. Podesva, Sarah J. Roberts, Andrew Wong. Stanford: Center for the Study of Language and Information, lk 25–43.

Berger, Peter L.; Luckmann, Thomas 2018. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. (Avatud Eesti Raamat.) Tlk Katre Pärn, Mirjam Parve, Ragne Schults. Tartu: Ilmamaa.

Braun, Virginia; Clarke, Victoria 2006. Using thematic analysis in psychology. – Qualitative Research in Psychology, kd 3, nr 2, lk 77–101. https://doi.org/10.1191/1478088706qp063oa

Braun, Virginia; Clarke, Victoria 2016. (Mis)conceptualising themes, thematic analysis, and other problems with Fugard and Potts’ (2015) sample-size tool for thematic analysis. – International Journal of Social Research Methodology, kd 19, nr 6, lk 739–743. https://doi.org/10.1080/13645579.2016.1195588

Brontsema, Robin 2004. A queer revolution: Reconceptualizing the debate over linguistic reclamation. – Colorado Research in Linguistics, kd 17, lk 1–17. https://doi.org/10.25810/dky3-zq57

Buchanan, Elizabeth A.; Hvizdak, Erin E. 2009. Online survey tools: Ethical and methodological concerns of human research ethics committees. – Journal of Empirical Research on Human Research Ethics, kd 4, nr 2, lk 37–48. https://doi.org/10.1525/jer.2009.4.2.37

Butler, Judith 1993. Bodies that Matter: On the Discursive Limits of „Sex”. New York: Routledge.

Cameron, Deborah; Kulick, Don 2008. Language and Sexuality. 6. tr. Cambridge: Cambridge University Press.

Clech, Arthur 2019. Between the labour camp and the clinic: Tema or the shared forms of late Soviet homosexual subjectivities. – Soviet and Post-Soviet Sexualities. (Routledge Contemporary Russia and Eastern Europe Series.) Toim Richard C. M. Mole. New York: Routledge, Taylor & Francis Group, lk 32–55. https://doi.org/10.4324/9781315623078-3

Duggan, Lisa 2003. The Twilight of Equality? Neoliberalism, Cultural Politics, and the Attack on Democracy. Boston: Beacon Press.

Foldy, Michael S. 1997. The Trials of Oscar Wilde: Deviance, Morality, and Late-Victorian Society. New Haven: Yale University Press.

Halperin, David M. 2003. The normalization of Queer Theory. – Journal of Homosexuality, kd 45, nr 2–4, lk 339–343. https://doi.org/10.1300/J082v45n02_17

Halperin, David M. 2014. Sex/Sexuality/Sexual Classification. – Critical Terms for the Study of Gender. Toim Catharine R. Stimpson, Gilbert H. Herdt. Chicago–London: University of Chicago Press, lk 449–486.

Hothorn, Torsten; Hornik, Kurt; Zeileis, Achim 2020. ctree: Conditional Inference Trees. – CRANi versioon, kd 1, nr 2–8. https://cran.r-project.org/web/packages/partykit/vignettes/ctree.pdf

Jacobs, Greg 1998. The struggle over naming: A case study of ‘queer’ in Toronto, 1990–1994. – World Englishes, kd 17, nr 2, lk 193–201. https://doi.org/10.1111/1467-971X.00093

Jagose, Annamarie 1996. Queer Theory: An Introduction. New York: New York University Press.

Jakobsen, Janet R. 1998. Queer is? Queer does? Normativity and the problem of resistance. – GLQ: A Journal of Lesbian and Gay Studies, kd 4, nr 4, lk 511–536. https://doi.org/10.1215/10642684-4-4-511

Jantunen, Jarmo Harri; Surkka, Sanni 2022. Homoslangista queer-fennistiikkaan: Queer-lingvistisen tutkimuksen historia, nykyisyys ja tulevaisuus. – Virittäjä, kd 126, nr 2, lk 161–177. https://doi.org/10.23982/vir.116140

Jones, Lucy 2016. What is ‘Lavender Languages’? https://www.nottingham.ac.uk/conference/fac-arts/english/lavlang24/why-lavender.aspx

Kaukonen, Elisabeth 2022. Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 526–545. https://doi.org/10.54013/kk774a3

Kaukonen, Elisabeth 2023. Cleaning aunts and police uncles in action. – ESUKA / JEFUL, kd 14, nr 3, lk 137–171. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.3.05

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, kd 1, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eestikeelsete digitekstide kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207–228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Koppel, Taavi 2022. Eesti LGBT+ liikumise algus 1990–1994. – Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toim Rebeka Põldsam, Vahur Aabrams, Andreas Kalkun. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, lk 125–141.

Kulick, Don 2000. Gay and lesbian language. – Annual Review of Anthropology, kd 29, nr 1, lk 243–285. https://doi.org/10.1146/annurev.anthro.29.1.243

Kurvinen, Heidi 2007. Homosexual representations in Estonian printed media during the late 1980s and early 1990s. – Beyond the Pink Curtain: Everyday Life of LGTB People in Eastern Europe. (Politike Symposion.) Toim Judit Takács, Roman Kuhar. Ljubljana: Peace Institute, lk 287–301.

Kuusik, Aet; Lindeman, Meri (käsikiri). Adopting queer: A comparative analysis of kväär and kvääri in the Estonian and Finnish linguistic and social contexts.

Laanes, Eneken 2009. Judith Butler. – 20. sajandi mõttevoolud. (Heuremata. Humanitaar­teaduslikke monograafiaid.) Toim Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 849–862.

Lauretis, Teresa de 1991. Queer Theory: Lesbian and Gay Sexualities. Bloomington: Indiana University Press. https://doi.org/10.1215/10407391-3-2-iii

Leap, William L. 2015. Language, sexuality, heteroglossia, and intersectionality. – The Routledge Handbook of Linguistic Anthropology. (Routledge Handbooks.) Toim Nancy Bonvillain. New York: Routledge, lk 177–190.

Levon, Erez 2015. Integrating intersectionality in language, gender, and sexuality research. – Language and Linguistics Compass, kd 9, nr 7, lk 295–308. https://doi.org/10.1111/lnc3.12147

Levy, Denise L.; Johnson, Corey W. 2012. What does the Q mean? Including queer voices in qualitative research. – Qualitative Social Work, kd 11, nr 2, lk 130–140. https://doi.org/10.1177/1473325011400485

Mauri, Michele; Elli, Tommaso; Caviglia, Giorgio; Uboldi, Giorgio; Azzi, Matteo 2017. RAWGraphs: A visualisation platform to create open outputs. – Proceedings of the 12th Biannual Conference on Italian SIGCHI Chapter. Cagliari, Italy. New York: Association for Computing Machinery, lk 1–5. https://doi.org/10.1145/3125571.3125585

Mayring, Philipp 2014. Qualitative Content Analysis: Theoretical Foundation, Basic Procedures and Software Solution. Klagenfurt.

McConnell-Ginet, Sally 2011. Gender, Sexuality, and Meaning: Linguistic Practice and Politics. (Studies in Language and Gender.) New York: Oxford University Press.

McConnell-Ginet, Sally 2020. Words Matter: Meaning and Power. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108641302

Milani, Tommaso M. 2013. Are ‘queers’ really ‘queer’? Language, identity and same-sex desire in a South African online community. – Discourse & Society, kd 24, nr 5, lk 615–633. https://doi.org/10.1177/0957926513486168

Mis on panseksuaalsus? Aga sekspositiivsus? Aitame sul orienteeruda seksuaalsust ja sugu puudutavates mõistetes. – Eesti Ekspress. Areen 1. IX 2021. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94444787

Motschenbacher, Heiko 2010. Language, Gender and Sexual Identity: Poststructuralist Perspectives. (IMPACT: Studies in Language and Society 29.) Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/impact.29

Motschenbacher, Heiko 2011. Taking Queer Linguistics further: Sociolinguistics and critical heteronormativity research. – International Journal of the Sociology of Language, nr 212, lk 149–179. https://doi.org/10.1515/ijsl.2011.050

Motschenbacher, Heiko 2020. Language use before and after Stonewall: A corpus-based study of gay men’s pre-Stonewall narratives. – Discourse Studies, kd 22, nr 1, lk 64–86. https://doi.org/10.1177/1461445619887541

Motschenbacher, Heiko 2022. Linguistic Dimensions of Sexual Normativity: Corpus-Based Evidence. (Routledge Research in Language, Gender, and Sexuality.) New York: Rout­ledge. https://doi.org/10.4324/9781003190257

Motschenbacher, Heiko; Stegu, Martin 2013. Queer Linguistic approaches to discourse. – Discourse & Society, kd 24, nr 5, lk 519–535. https://doi.org/10.1177/0957926513486069

Nossem, Eva 2019. Queer, Frocia, Femminiellə, Ricchione et al.: Localizing “Queer” in the Italian Context. – Gender/Sexuality/Italy, nr 6, lk 1–27. https://doi.org/10.15781/31yc-ys20

O’Riordan, Kate; Phillips, David J. (toim) 2007. Queer Online: Media Technology & Sexuality. New York: Peter Lang.

Põldsam, Rebeka 2024. Homophobic narratives from Soviet Estonia. – Folklore: Electronic Journal of Folklore. (Ilmumas.)

Põldsam, Rebeka; Aabrams, Vahur 2022. LGBT+ ja kväärid lood kalevi alt välja! – Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toim R. Põldsam, V. Aabrams, Andreas Kalkun. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, lk 6–8.

Põldsam, Rebeka; Arumetsa, Sara 2023. Emergence of LGBT movements in late Soviet and post-Soviet Estonia. – NORA: Nordic Journal of Feminist and Gender Research. https://doi.org/10.1080/08038740.2023.2195207

Rossi, Leena-Maija; Sudenkaarne, Tiia 2021. „Queer” kotiutui: mitä tapahtui „pervolle”? – SQS: Suomen Queer-tutkimuksen Seuran lehti, kd 15, nr 1–2, lk 66–69. https://doi.org/10.23980/sqs.112517

Szulc, Łukasz 2012. From queer to gay to Queer.pl: The names we dare to speak in Poland. – Lambda Nordica, kd 17, nr 4, lk 65–98.

Suur sõnastik. Soovoolavus? Kväär? Aseksuaalsus? Õpime selgeks soolise identiteedi ja seksuaalse orientatsiooniga seotud mõisted. – Anne & Stiil 11. IV 2022. https://annestiil.delfi.ee/artikkel/96333969

Suyarkulova, Mohira 2019. Translating „Queer” into (Kyrgyzstani) Russian. – Sexuality and Translation in World Politics. Toim Caroline Cottet, Manuela Lavinas Picq. Bristol: E-International Relations, lk 42–56.

Zeikowitz, Richard E. 2002. Befriending the medieval queer: A pedagogy for literature classes. – College English, kd 65, nr 1, lk 67–80. https://doi.org/10.2307/3250731

Zimman, Lal 2017. Transgender language reform. – Journal of Language and Discrimination, kd 1, nr 1, lk 84–105. https://doi.org/10.1558/jld.33139

Zosky, Diane L.; Alberts, Robert 2016. What’s in a name? Exploring use of the word queer as a term of identification within the college-aged LGBT community. – Journal of Human Behavior in the Social Environment, kd 26, nr 7–8, lk 597–607. https://doi.org/10.1080/10911359.2016.1238803

Taavetti, Riikka 2024. Queer theory and the history of sexuality. – The Cambridge World History of Sexualities. (The Cambridge World History of Sexualities.) Toim Merry E. Wiesner-Hanks, Mathew Kuefler. Cambridge: Cambridge University Press. (Ilmumas.)

Tinits, Peeter; Klavan, Jane; Lindström, Liina 2021. Digihumanitaaria Eestis. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 667–677. https://doi.org/10.54013/kk764a1

Toots, Leena Karin 2023. LGBT+ kogukonnaga seotud sõnavara Eesti LGBT+ aktivistide taskuhäälingutes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Uibo, Raili 2021. „And I don’t know who we really are to each other”: Queers Doing Close Relationships in Estonia. (Södertörn doctoral dissertations 192.) Huddinge: Södertörns högskola.

Vasvári, Louise O. 2006. Queer theory and discourses of desire. – CLCWeb: Comparative Literature and Culture, kd 8, nr 1, lk 1–13. https://doi.org/10.7771/1481-4374.1290

Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühe­sugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad, millega märgiti ühelisi sisaldavaid arve 21–29, 31–39, 41–49, 51–59, 61–69, 71–79, 81–89 ja 91–99. Neid moodustati vanas kirjakeeles kolmel viisil:

1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale üks ~ kakskümmend ning üks ~ kakskümmend üks);

2) üheline-enne-kümnelist-mall, kus kõigepealt on üheline ja seejärel kümneline (üks peale kakskümmend);

3) üheline-järgmisest-kümnelisest-mall ehk ülaltloendamine, kus ühelisi loendatakse järgmisest kümnest (üks kolmatkümmend).

Arve 21–99 märkivate arvsõnade kasutusest eesti keele murretes, sugulas­keeltes ja vanades grammatikates-sõnastikes ning muudes kirjakeele allikates on hiljuti põhjalikult kirjutanud Jüri Viikberg (2021), enne teda on eesti arvsõnade ajalugu lähemalt jälginud Leo Tiik (1972), Huno Rätsep (2003) ja Enn Ernits (2017). Käesolevas artiklis täpsustatakse kolme loendusmalli kasutuslugu vanades, XX sajandi eelsetes tekstides, toetudes eelkõige allikatele, mis on kättesaadavad vana kirjakeele korpuses (VAKK), piiblitõlke ajaloolises konkordantsis ja digiteeritud eesti aja­lehtede andmebaasis (DEA). Taustaks peatutakse lühidalt eesti vana kirjakeele loendamisviiside esinemusel teistes keeltes.

 

1. Loendamisviiside taust

1.1. Ülaltloendamine

Arvus 24 paikneb üheline 4 kümneliste 20 ja 30 vahel. Juhul kui selle arvu sõnasta­miseks valitakse neist kahest madalam kümneline, on tegemist altloendamisega (kakskümmend neli ~ neli peale kakskümmend), kui aga kõrgem kümneline, on tegemist ülaltloendamisega (neli kolmatkümmend). Sama põhimõte rakendub teist­sugustele ühikutele ning väljaspool kümnendsüsteemi: altloendamise puhul ­lisatakse väiksemale ühikule madalam suurema järgu ühik, ülaltloendamise puhul kõrgem. Maailma keeltes on tavaline altloendamine (sks Unterstufenzählung, ingl undercounting) ning harv ülaltloendamine (sks Oberstufenzählung, ingl overcounting) (Comrie 2022).

Ülaltloendamist on täheldatud eri keelkondade keeltes, nt kümnendsüsteemiga turgi keelte hulka kuuluvas jakuudi keeles sätte uommuttan ikki ’seitsmekümnest kaks (62)’ (Pritsak 1955: 191), hiina-tiibeti keelkonna rengma keeles nki pamo tsaro ’kuus kahekümne poole (16)’ (Coupe 2012: 212) ja kahekümnendsüsteemiga maia keeltes catuyoxkal ’kaks kuuekümne poole (42)’ (Hurford 2001: 10760). Ülalt­loendamist leidub ka kõigis läänemeresoome keeltes (Laanest 1982: 187; Viikberg 2021: 428–433).

Ülaltloendamise näiteid on registreeritud kaugest minevikust, nt vanainglise keelest feorðe healfund ’pool neljandast sajast (350)’ (Ulff-Møller 1991: 328), vana­skandinaavia keelest a niunda are hins sjaunda tigar ens tiunda hundrads ’üheksandal aastal seitsmendast kümnest kümnendast sajast ehk 969. aastal’ (Menninger 1970: 76), vanatürgi keelest toquz yirmi ’üheksa kakskümmend (19)’ (He 2023: 466) ja sanskriti keelest tryūnaṣaṣṭiḥ ’kolm puudu kuuekümnest (57)’ (Bauer 2023: 43). Ülaltlugemine peegeldub ka taani arvsõnas halvtreds < halv-tred-sinds-tyve ’pool kolm korda kahekümnest (50)’ (Comrie 2022: 22) ning eesti arvsõnades kaheksa ’kaks puudub (kümnest)’ ja üheksa ’üks puudub (kümnest)’, millel on sugulasvasteid peale läänemeresoome keelte kaugemateski sugulaskeeltes (Metsmägi jt 2012: 115, 635).

Ülaltloendamine avaldub ka murdarvsõnades, kus loendatakse pool järgmisest täisarvust või sajalisest. See mall oli produktiivne vanainglise keeles, nt seofon and twentigoþe healf ’kahekümne seitsmes pool (26,5)’, vanaskandinaavia keeles, nt half þridia mörc ’pool kolmandat marka (2,5 marka)’, ja saksa keeles alates XII sajandist, nt kasutas Martin Luther oma piiblitõlkes sõnastust mit den zehend(e)halb stemmen ’poolele kümnendale (9,5) suguharule’ (Boeters 2006). Sama loogika järgi kujunes Rooma mündi nimetus sesterts, mille algne väärtus oli 2,5 assi (s.o 2,5 Vana-Rooma pronksmünti), ladinakeelsest liitarvsõnast semis-tertius ’pool kolmandast’ > sestertius (Bauer 2023: 33). Selline murdarvude lugemisviis on osas keeltes rudimentselt tänini säilinud, vrd nt sks anderthalb, vn poltora < pol-vtora ’pool teisest (1,5)’ (Menninger 1970: 78); rts halvtredje, lt pustreša ’pool kolmandast (2,5)’ (Tiik 1972: 33). Ka eesti keeles on taolisi sõnu registreerinud XVII–XIX sajandi grammatikate autorid ja XX sajandi murdekogujad, nt Hornungi 1693. aasta grammatikas pool neljatkümmend (35), Wiedemanni 1875. aasta grammatikas pōl´ kūet tuhat (5500) ja Setu murdes puul´ nelät nädälit ’kolm ja pool nädalat’ (Viikberg 2021: 424, 426).

Ülaltloendamise ilmingud üksteisest kaugetes keeltes on viinud mõttele, et tegu võib olla väga vana malliga, ehk isegi lausa inimkonna vanima loendamisviisiga, mille on nüüdseks enamjaolt asendanud altloendamissüsteem (He 2023: 463). Seda on pidanud võimalikuks ka Rätsep:

Nende arvsõnade konstruktsioonis ei pruugi sugugi oletada indoeuroopa keelte mõju, sest niisugune moodustamisviis on levinud mitmel pool maailmas: samo­jeedidel, jukagiiridel, draviididel, austroneeslastel, semiitidel, hotentottidel, bantudel, tiibetlastel, birmalastel, ainudel, eskimotel, indiaanlastel. Kahtlemata on siin olemas seos mõlema käe sõrmede abil loendamise pildiga. (Rätsep 2003: 17)

Teisalt on pakutud, et ülaltloendamist võib olla siiski laenatud ühest keelest teise, näiteks et see võib olla ladina keeles etruski (Bauer 2023: 47) või läänemeresoome keeltes germaani päritolu (Menninger 1970: 80).

1.2. Altloendamine väiksemast suuremani ja vastupidi

Sajandeid Euroopas haldus-, kiriku- ja teaduskeeleks olnud ladina keeles esinesid kõik kolm eesti vana kirjakeele loendamisviisi. Seejuures oli üheline-enne-­kümnelist-mall eriti omane klassikalisele ladina keelele ning taandus tasapisi hilisemast kasutusest. Keskaegses mõjukas ladinakeelses piiblitõlkes Vulgatas kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli erinevalt kreekakeelsest Uue Testamendi originaaltekstist, kus esines ka üheline-enne-kümnelist-mall. Ülaltloendamist rakendati kaheksaid ja üheksaid väljendavates liitarvsõnades, nt duodeviginti ’kaks kahekümnest (18)’, duodetriginta ’kaks kolmekümnest (28)’, undeseptuaginta ’üks seitsmekümnest (69)’, mille kõrval olid siiski kasutusel ka mõlemad altloendamismallid (nt octo et decem ’kaheksa ja kümme’ ja decem octo ’kümme kaheksa (18)’). (Bauer 2023)

Ladina keele ja eestlaste naabrite keelte eelkäijas, indoeuroopa algkeeles varieerus ilmselt kümneline-enne-ühelist-mall harvema üheline-enne-kümnelist-malliga. Mõlemad mallid olid kasutusel vanaülemsaksa keeles (u 700–1050) (Berg, Neubauer 2014) ja vanaskandinaavia keeles (u 800–1200), vanavene keeles aga vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Bauer 2023: 10). Hiljem varieeruvus taandus ja germaani keeltes jäi kasutusele emb-kumb mall (Berg, Neubauer 2014: 21–22).

Siinset arvsõnakasutust mõjutas ilmselt üleminek Rooma numbritelt araabia numbritele (Viikberg 2021: 419). Rooma numbrid sobivad hästi suulise ühiskonna jaoks, sest selle liitarvudes on numbrirühmad läbipaistvalt esitatud, säilitades tugeva sideme sõrmedel loendamisega, nt VIII – viis ja kolm ühte (8), LXX – viiskümmend ja kaks kümmet (70). See avaldub ka ülaltloendamisel, nt IV – üks enne viit (4), IX – üks enne kümmet (9), VL – viis enne viitkümmet (45), CM – sada enne tuhandet (900). Sõrmedega loendamine on oluline rääkimise ja kirjutamise vaheaste, sest teeb sarnaselt kirjutamisega numbrid nähtavaks, kuid on sarnaselt rääkimisega hetkeline (Menninger 1970: 196). Isegi sõrmedeta lapsed loendavad kujuteldavatel näppudel (Domahs jt 2010).

Araabia numbrid on jällegi Rooma numbritest palju ökonoomsemad kirjalikus tekstis, sest selles süsteemis on arvud alati reastatud suuremast väiksemani, võtavad vähem ruumi, on moodustatud alati sama põhimõtte järgi ja võimaldavad seega teha keerukamaid arvutusi. Araabia numbrite laiem kasutuselevõtt Euroopas alates XVI sajandist ongi seotud trükikunsti levikuga. Üleminek harjumuspärastelt käega­katsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele kulges pikkamisi. Numbrite kirjutamine oli niivõrd oluline teema, et isegi katekismustes avaldati olulisimate kiriklike tekstide (kümme käsku, meieisapalve jm) kõrval Rooma ja araabia numbrite kõrvutusi (vt joonist 1). (Menninger 1970: 196, 287–288, 294)

J o o n i s 1. Lehekülg 1525. aastal Wittenbergis trükitud katekismusest (Eyn Bökeschen… 1525: 38).

 

2. Loendamisviisid eesti vanas kirjakeeles

Esimene eestikeelne ühelisi sisaldav liitarvsõna vahemikust 21–99 on säilinud tunnistuses Sigismundus Awerbachile (1589). Dokumendi, mis kinnitab mehe oskust teha silmaoperatsioone, lõpetab üheline-enne-kümnelist-malliga vormistatud aasta­arv 1589 (näide 1). Vahetult enne aastaarvu on tekstis raskesti välja loetav koht, mille võimalikuks kujuks on Tartu Ülikooli vana kirjakeele töörühma uurijad pakkunud kahtlemisi v̈xelle kolmandelle (Ehasalu jt 1997: 95). Selline kuju sobiks esindama kuupäeva 29 ülaltloendamisega sõnastust (vrd üheksa kolmat).

(1) Sie perrest olleme meÿe Burger meister ninck Rads Isandette sell synaselle Isandelle meye Siegel tiedmette kæn andnut Sündnut dörpt se 29 kwe aprilis Anno Christi 1589, (v̈xelle kolmandelle) v̈x tuhat viests sadda v̈tse v̈ttese pele katze kum̃ent.

Järgmine liitarvsõna on säilinud Georg Mülleri 30. jaanuaril 1601 peetud jutluses, kus temagi kasutas saksapärases üheline-enne-kümnelist-järjestuses arvu 99 (näide 2).

(2) Ninda piddab kaas röymo ollema Taiwa siddes Iumala Englide eddest ülle üche Pattuße Inimeße, kæ oma Ello parrandab, enamb kudt ülle dicksa pæle dicksakümme eikedust, ke oma Ello eb mitte parranda.

Joachim Rossihnius kasutas 1632. aastal ilmunud lõunaeestikeelses perikoobiraamatus sama kirjakoha tõlkes sama malli (üttessa ninck üttessakümment), ülejäänud piiblikatkendites aga kümneline-enne-ühelist-järjestust: kaddessakümment pähle nelli (84), katzkümment pähle kolm tohat (23 000). Kümneline-enne-ühelist-malli kasutas ka Heinrich Stahl 1638. aasta põhjaeestikeelses perikoobiraamatus, tegemata ühtki erandit, nt üdixakümme(n) ninck üdixa (99), kaxkümme ninck nelli (24) ja seitze tohat / üdixa sadda / üdixakümmen ninck kax (7992). Stahli selline keelekasutus on vastuolus tema grammatikaga, kus ta tõi üksnes ülaltloendamise näiteid: üxkolmat, kaxkolmat, kolmekolmat, nellikolmat, wihskolmat, kuhskolmat, seitzekolmat, kadixakolmat ja üdixakolmat (21–29).

Esimene siinne keelearendaja, kes kasutas ülaltloendamist tegelikus tekstis, oli Johannes Gutslaff. Oma grammatikas (1648) ütles ta lõunaeesti keeles kasutatavat ülaltloendamist ja kümneline-enne-ühelist-malli ning käsikirja jäänud piiblitõlkes (?1647–?1657) rakendas neile lisaks üheline-enne-kümnelist-malli. Näiteks arv 29 esineski kõigil neil kujudel: üttessa kolmantkümment, katte kümment pähle üttessa ja üttessa pähl katzkümment. Ülaltloendamist tarvitas Gutslaff seejuures laiemalt kui keegi teine eesti kirjakeele ajaloos, nimelt mitte ainult loendades ühelisi järgmisest kümnelisest, vaid mõnikord ka kümnelisi järgmisest sajalisest ja sajalisi järgmisest tuhandelisest. Kümnelisi järgmisest sajalisest luges ta näiteks arvsõnas kolm­kümment seitziment sadda pähle katz tohat (2630), loendades kolmkümmend seitsmendast sajast, ja arvsõnas kattessa kümment kuhwend sadda pähle kattessa tohat (8580), loendades kaheksakümmend kuuendast sajast. Mõlemat nimetatud järku ülalt­loendamine on kasutusel arvsõnas wihs kümment kuhwend sadda neljand tohat pähle kuhs sadda tohat (603 550), kus Gutslaff loendas kõigepealt viiskümmend kuuendast sajast ja seejärel selle arvu omakorda neljandast tuhandest.

Ülaltloendamise erakordselt suur ulatus avaldus Gutslaffil selleski, et ta kasutas ainsana seda malli ka üheksakümnendates. Oma grammatikas kirjutas ta arvude 91–99 kohta, et neid tuleb loendada ütz kümmenit (91), katz kümmenit (92) jne. Tõlkes rakendas ta seda reeglit siiski vaid kahel korral ja pisut modifitseeritud kujul, rääkides kümmeni asemel kümnest kümmenist: Matteuse evangeeliumi arvsõnas 99 (näide 3) ja esimese Moosese raamatu arvsõnas 595 (näide 4). Ülejäänud üheksa­kümnendaid vormistas Gutslaff piiblitõlkes altloendamisega, nt üttessa pähle üttessa­kümment (99).1

(3) Kui üttel Innemissel olles sadda lambast, n. ütz noihst olles errahessunut, Eis t. jetta[b] neiht üttessa Kümmenit Kumment neihnde mäjede pähl n. lettab n. otzeb toht Kumb errahessunut om?

(4) Ninck Lamech elli perrast, kui temma sedda Noach olli sünnitanut, wihssadda, pähle wihs kümme kümment ahjastaick, ninck sünnitis pojat ninck tüttarat.

Gutslaffi kaasaegse Heinrich Gösekeni põhjaeesti keeleõpetuse (1660) sõnastikuosas leidub nii ülaltloendamise (nt wihs neliat (35)) kui ka üheline-enne-kümnelist-malli (nt wihs pehle kolmekümme (35)) näiteid, kuid oma Uue Testamendi tõlkes (?1656/1657–?1680) kasutas ta neist ainult viimast (kax pehle nelli kümmen (42)) ja lisaks kümneline-enne-ühelist-malli, mille kohta ta sõnastikus näiteid ei toonud (kolmekümme n kadixa (38)). Göseken toimis täpselt saksa keele moodi, kasutades suuremaid arve märkivates liitsõnades suurem-enne-väiksemat- ja ühelistes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kuhssadda n kuhs pehle kuhskümmen (666), sadda n nelli pehle nellikümmen tohat (144 000), erinevalt Stahli järjekindlast järjestusest suurem-enne-väiksemat. Hoolimata sellest, et Göseken kirjutas kõigepealt ümber Gutslaffi lõunaeesti tõlke ja seejärel koostas sinna kõrvale põhjaeesti tõlke (Tafenau 2013: 473), ei mõjutanud Gutslaffi arvsõnakasutus Gösekeni.

Gösekeni kaasaegne Christoph Blume kasutas 1660. aastail ilmunud põhjaeestikeelsetes kirikuraamatutes üksnes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kolm pehle kaxkümmen tohhat (23 000), kuhes pehle kahe kümnes (26.), saddane nink kolmas pehle nelli kümnes (143.).

1686. aastal ilmunud lõunaeestikeelses Wastses Testamendis jäeti üheline-enne-kümnelist-mall hoopis välja ning kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli ja ülaltloendamist. Samade mallidega piirdusid tõlkijad Adrian ja Andreas Virginius oma käsikirja jäänud põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690). Põhja­eestikeelse Uue Testamendi tõlkijad jäid aga 1686.–1687. aasta piiblikonverentsidel Gösekeni käsikirja ümberkirjutust revideerides endiselt mallide üheline-enne-kümnelist ja kümneline-enne-ühelist juurde, nagu oli teinud Göseken, ehkki nende töölaual oli ka Wastne Testament ning konverentsil osales üks selle tõlkijaid Adrian Virginius (Pahtma, Tafenau 2003: 85–86; Tafenau, Põldvee 2023: 31, 33). Põhjaeesti kirjakeelde tõi murrangu alles Adriani sõbra Johann Hornungi tegevus. Kui konverentsil ühistööna valminud põhjaeestikeelse Uue Testamendi käsikiri anti talle puhtalt ümber kirjutada, ei piirdunud Hornung sellega, vaid muutis tõlget tugevalt, nii et ühe arvutuse kohaselt kattus Pilistveres valminud redaktsioon lõpuks Hornungi tõlke­versiooniga2 vaid 56% ulatuses (Viht, Lohk 2022). Üks rohketest Hornungi tehtud muudatustest oli otsus hakata liitarvsõnades eelistatult kasutama ülalt­loendamist, mis seni oli esinenud vaid lõunaeestikeelsetes piibli­tõlgetes. Oma grammatikas tõi ta ülaltloendamise ja üheline-enne-kümnelist-malli näiteid: ükskolmat­kümmend ~ üks päle kakskümmend (21) (Hornung 1693: 68) ning Uue Testamendi tõlkes kasutas lisaks neile kümneline-enne-ühelist-malli, nt ülalt­loendamisega kaks wiet­kümmend (42), üheline-enne-kümnelist-malli wiis päle seitse kümmend (75) ja ­kümneline-enne-ühelist-malli sadda ning wiiskümmend päle kolm (153).

Üheline-enne-kümnelist-liitarvsõnad toimetati põhjaeestikeelse Uue Testamendi trükkimineku ajaks (1715) välja: Hornungi tõlge wiis päle seitse kümmend > UT 1715 wiis kahheksakümme (75); kaks sadda ja kuus päle seitsekümmend > kaks sadda ja kuus Hinge kahheksatkümmend (276); kuus Sadda ning kuus päle kuus kümmendkuus sadda ja kuus seitsmet kümmend (666). Üksikud üheline-enne-kümnelist-malli juhud võib vana kirjakeele korpuse ja piiblitõlke ajaloolise konkordantsi materjalis leida veel 1739. aasta esmapiiblis ning korra ka meditsiiniajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767). Üldjoontes jäid aga XVII sajandi lõpust saadik nii põhja- kui ka lõunaeesti kirjakeeles kasutusele vaid ülaltloendamine ja kümneline-enne-ühelist-mall.

Vaimulikes tekstides toimunud nihe, mille käigus loobuti üheline-enne-kümnelist-mallist ja võeti kasutusele ülaltloendamine, kajastub ka plakatitel, millega Eestis levitati Rootsi kuninga korraldusi. Liitarvsõnu vahemikust 21–99 leidus nendel küll üksnes kaks, kuid need peegeldasid kirikukeele suundumusi. Neist esimesel, 1696. aastal trükitud plakatil, kasutati üheline-enne-kümnelist-malli (kadixa pähle kahhe kümme September Kuh Päwal (28.)), teisel, 1709. aastal trükitud plakatil ülalt­loendamist (kuest wie kümmenda Laulust (46.)). Ka ortograafias püsis plakatitel XVII sajandi lõpuni Stahli-pärane, XVIII sajandi algul aga saavutas ülekaalu juba Forseliuse-Hornungi kirjaviis (Tamme 2011: 28).

Ülaltloendamismall oli eelistatuim ka esimeses tervikpiiblis (1739). Piiblitõlke peatoimetaja Anton Thor Helle tõigi oma põhjaeesti grammatikas (1732) vaid ülaltloendamise näiteid. Just ülaltloendamisega oli vormistatud ainuke liitarvsõna, mis esines grammatika lõpus olevates dialoogides, mis eessõna andmeil koosnesid üksnes rahvasuust kogutud keeleainesest: kui tahhate särja-sappiga, siis maksab kuus kuet (56).

Samal perioodil koostatud käsikirjalises lõunaeesti grammatikas tõi Johann Christoph Clare põhiarvsõnadest nii kümneline-enne-ühelist-malli kui ka ülalt­loendamise näited katskümmend nink üts ja üts kolmat (21), järgarvsõnadest aga ainult kümneline-enne-ühelist-malli näite katskümnes päle eesmänne (21.) (EKM EKLA, f 192, m 33:1(M.A), lk 30, 32).

Järgmise trükigrammatika (1780, II tr 1806) autor August Wilhelm Hupel tõi samuti ülaltloendamisele lisaks kümneline-enne-ühelist-malli näited. Ülaltloendamist pidas ta rahvaomaseks, kümneline-enne-ühelist-malli aga ilmselt saksa keelest laenatuks (Hupel 1780: 27, 1806: 53). Hupeli grammatika kaht trükki võrreldes tundub, nagu oleks nende ilmumise vahel võinud toimuda liitarvsõnakasutuses nihe. Nimelt ütleb Hupel esimeses trükis, et kahest loendamisviisist on ülaltloendamine tavalisem (Hupel 1780: 27), teises trükis aga tavalisem olemisest enam juttu pole, vaid Hupel ütleb, et ülaltloendamine järgib enam keele vaimu (Hupel 1806: 53).

Veel jääb Hupeli grammatika põhjal mulje, et põhja- ja lõunaeesti peamurdes võidi kasutada liitarvsõnu erinevalt, nimelt näib põhjaeesti keeles ülaltloendamine levinum. Järgarvsõnadest toob ta tallinna keeles üksnes ülaltloendamise näited, nt essimenne kolmatkümmend, essimenne kolmaskümnes (21.), ja tartu keeles üksnes kümneline-enne-ühelist-malli näited, nt katskümnes eesmänne (21.) (Hupel 1780: 29, 31, 1806: 55, 58).

Põhiarvsõnadest annab Hupel mõlemas murdes mõlema loendamisviisi näited, kuid paigutab esimeses trükis tallinna keeles ettepoole ülaltloendamise ja tartu keeles kümneline-enne-ühelist-malli, vrd tallinna keeles ükskolmat, ükskolmat­kümmend, kakskümmend üks, kakskümmend ja üks (21) ja tartu keeles katskümmend ja üts, üts kolmat, üts kolmatkümmend (Hupel 1780: 28, 30). Teises trükis on küll ka tartu keele põhiarvsõna näidetes ülaltloendamine eespool: üts kolmat, üts kolmatkümmend, kats­kümmend ja üts (21) (Hupel 1806: 57).

Hupeli-aegsetes raamatutes asus domineerima kümneline-enne-ühelist-mall. Ka enda tõlgitud ajakirja „Lühhike öppetus” peatükkide loendamisel kasutas Hupel üldiselt kümneline-enne-ühelist-malli, nt kolmaskümnes teine tük (32.), ning vaid ühel korral ülaltloendamist: essimenne kolmaskümnes tük (21.).

Ülaltloendamist esines pärast esmapiiblit veel Johann Christian Quandti vaimulikus raamatus „Kolm kaunist Waggause Eenkojut” (1776), Friedrich Gustav Arveliuse ilmalikes rahvaraamatutes (1782, 1790) ning Otto Wilhelm Masingu populaarteaduslikus väljaandes „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” (1818) ja ajalehes Marahwa Näddala-Leht (1821–1822). Arvelius ja Masing kasutasid ka kümneline-enne-­ühelist-malli, vrd Masingul ülaltloendamisega igga lojusse peäl olli kolm neljat-kümmend tuggewad meest (33) ja kümneline-enne-ühelist-malliga Jmmestelleb kül innimenne kui sedda kuleb, ja tahhab ka kui uskumatagi näidata, et ühhe ainsa lojusse selga kolmkümmend kolm sõddijaid mahtunud (33).

Pärast Masingut vana kirjakeele korpuse ja digiteeritud ajalehtede andmebaasi materjalis arvude 21–99 ülaltloendamist enam ette ei tulnud ning nii ilu- kui ka ajakirjandustekstides3 kasutati vaid kümneline-enne-ühelist-malli. Sellele, et XIX sajandi alguseks oli kümneline-enne-ühelist-mall muutunud ülaltloendamisest tavalisemaks, tundub viitavat ka esimene eestikeelne aritmeetikaõpik „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst”, kus Peter Heinrich von Frey andis kõigepealt kümneline-enne-ühelist-malliga vormistatud liitarvsõnad ja nende järel sulgudes ülaltloendamisega sünonüümid (Viikberg 2021: 423): kolmkümmend ja üks (üks neljat), nellikümmend ja üks (üks wiet), kahheksakümmend üks (üks ühheksatkümmend), kakskümmend kuus (kuuskolmatkümmend) (Frey 1806: 8–10). Samuti näivad ülaltlugemise taandumist kinnitavat teised XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul ilmunud õpikud, kus arvsõnades öeldi olnuvat ainult kümneline-enne-ühelist-mall, seda nii põhja- (Masing 1795: 35–36) kui ka lõunaeesti keeles (Marpurg 1805: 79; Gehewe 1841: 52–54).

Sajandi keskel kirjutas Eduard Ahrens oma grammatika teises trükis, et ülalt­loendamine on vananenud väljendusviis, mida eestlased kasutavad kümneline-enne-ühelist-malli kõrval kiireks loendamiseks (Ahrens 1853: 28). Ferdinand Johann Wiedemanni (1875: 417) sõnutsi oli kümneline-enne-ühelist-mall reegli­pärane liitarvsõnade saamise viis, mille kõrval saab kasutada ka ülaltloendamist kiireks loendamiseks. Vananenuks ta ülaltloendamist ei nimetanud, küll aga hindas kümneline-enne-ühelist-malli arusaadavamaks (Wiedemann 1875: 418). Esimese eestikeelse grammatika autor Karl August Hermann esitas samuti liitarvsõnadest kümneline-enne-ühelist-malli näiteid, kuid märkuses mainis ka ülaltloendamist, mida tema sõnul kasutati nii varem kui ka tema kaasajal: „Enne, ja ka sagedasti nüüdgi veel” (Hermann 1884: 32). Aasta hiljem ilmunud kooligrammatikas Hans Einer ülaltloendamisest enam juttu ei teinud ning alates temast esitati grammatikates vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Einer 1885: 30; Jõgever 1907: 43; Põld 1915: 74; Muuk 1927: 79–80; Aavik 1936: 342 jt). Elmar Muuk nimetas 1927. aasta grammatika ­märkuses ülaltloendamist vanaks, vaid rahvalauludes ette tulevaks moodustusmalliks: „Rahvalauludes on esinemas ka muistset liitarvude tarvitusviisi nagu kaksi neljata (= 32, kaks neljandast kümnest; vrd. kaksteist = 12), viisi kolmata (= 25), üheksa kolmata (= 29) jne.” (Muuk 1927: 80).

Siiski on registreeritud ülaltloendamist veel XX sajandil kogutud murdekeeles, eelkõige Põhja-Eestist, kus seda kasutati lõngade, kalade ja eluaastate loendamisel (Rätsep 2003: 19; Viikberg 2021: 425–426). Kirjasõnas langeb ülaltloendamismalli taandumine aega XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi alguskümnendeil, mil eestlaste seas levis üha laiemalt lugemis- ja kirjutamisoskus ning eesti keeles ilmus aina mitmekesisemat kirjavara: vaimuliku kirjanduse kõrval juturaamatuid, ­käsiraamatuid, ajakirjandust, õpikuid (Laanekask 2004: 31–32). Tagantjärele on keeruline öelda, miks hakkas ülaltloendamine peagi pärast esmapiibli valmimist raamatu­keeles tagaplaanile jääma.

J o o n i s 2. Arvepidamine kriipsude abil.

Üks võimalikke põhjuseid võis olla ühiskonna kirjalikustumine. Ülaltloenda­mine oli mugav suulises keeles, kuna muutis suured arvud kergesti tajutavaks, alustades nende ütlemist kõige lihtsamast osast, ühelistest (Menninger 1970: 77). Ülaltloendamisega haakub hästi ka viis, kuidas kirjaoskamatud talupojad esialgu arvatavasti arvet pidasid: puutükile tõmmatud kriipsude abil (joonis 2), väljendades nt kaheksa kolmat (28) aita toodud viljakotitäit (Tiik 1972: 34). Kui kirjaoskajal oli vaja üles märkida juba suuremaid arve, oli selleks küllap mugavam kasutada araabia numbreid ja kümneline-enne-ühelist-malli, mis muutsid arvud ja arvsõnad kirjalikus tekstis läbipaistvaks ja kergesti hallatavaks.

Päris võimatu pole, et ülaltloendamine toodi XVII sajandi lõpus piiblikeelde võrreldes rahvakeelega ebaproportsionaalselt suures mahus, kuna seda tajuti kõige eestipärasema moodustusmallina. Arvestades seda, et tollal asendati hulk saksa­likuks peetud väljendusviise eestilikuks peetavatega (nt loobuti saama-tulevikust ning võõrtähtedest), sobitub saksapärase üheline-enne-kümnelist-malli hülgamine eestipärase ülaltloendamise kasuks selle suundumusega.

 

3. Kokkuvõte

Liitarvsõnalisi vasteid arvudele 21–99 on eesti kirjakeeles aegade jooksul väljendatud kolmel viisil: kümneline-enne-ühelist-malli (kakskümmend üks, kakskümmend peale üks või kakskümmend ja üks), üheline-enne-kümnelist-malli (üks ja kaks­kümmend või üks peale kakskümmend) ning ülaltloendamisega (üks kolmatkümmend). Kõiki neid loendamisviise on kasutatud ka eesti keelt mõjutanud indoeuroopa keeltes.

Esimesed säilinud eestikeelsed liitarvsõnad XVI sajandi lõpust ja XVII sajandi algusest järgisid üheline-enne-kümnelist-malli. Seda loendamisviisi kasutati terve XVII sajandi jooksul ja üksikjuhtudena XVIII sajandil. Paaris allikas avalduski ainult see mall: tunnistuses Sigismundus Awerbachile ja Georg Mülleri jutlustes, kuigi kummaski leidus vaid üks näide, ja Christoph Blume kirikuraamatutes. Üldiselt esines üheline-enne-kümnelist-mall aga XVII sajandi piiblitõlgetes ühena mitmest loendamisviisist: Joachim Rossihniuse, Johannes Gutslaffi, Heinrich Gösekeni, Pilistvere piiblikonverentsi ja Johann Hornungi tõlkes. XVII sajandil levinud tavast hälbisid kaks autorit: Heinrich Stahl ja Adrian Virginius (ning tema isa Andreas), kelle tekstidest ei leia ühtki selle malli esinemisjuhtu. Põhjaeesti kirikuraamatute välja­andja Johann Hornung ei loobunud üheline-enne-kümnelist-mallist, küll aga toimetasid selle tema Uue Testamendi redaktsioonist välja edasised redigeerijad, nii et lõpuks 1715. aastal trükki jõudnud teos seda enam ei sisaldanud. Vilksamisi esines üheline-enne-kümnelist-järjestust veel esmapiiblis (1739) ja korra August Wilhelm Hupeli tõlgitud ajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767).

Ülaltloendamist leidus osal XVII sajandi autoritel (Gutslaff, Virginius, Hornung), samal ajal kui enamik põhjaeesti tõlkijaid ega Rossihnius seda malli ei kasutanud, isegi mitte juhul, kui tõid oma keeleõpetuses selle kohta näiteid (Stahl, Göseken). Iseäranis hoogsalt rakendas ülaltloendamist Gutslaff, kel see ulatus kohati üheksakümnendatesse ja suuremate arvude kõigisse järkudesse. Samas kasutas tema nagu enamik teisigi autoreid ülaltlugemist vaheldumisi teiste loendamisviisidega. Kõige kõrgema ülaltloendamise osakaaluga tekstid olid põhjaeesti piibliversioonid alates Hornungi tõlkest kuni esmapiiblini. XVIII sajandi teise poole ilmalikes teostes hakkas aga ülekaal kalduma kümneline-enne-ühelist-malli poole ning ülaltloendamine jäi kõrvaliseks, esinedes viimasena Otto Wilhelm Masingu nädalalehes (1821–1822). Suulises kasutuses ülaltloendati aga veel XX sajandi murdekeeleski lõnga, kala, ­eluaastaid jm. Ka XIX sajandi grammatikud mainivad, et mall on kasutusel kiirel loendamisel.

Kümneline-enne-ühelist-malli kasutati peaaegu kõigis kirjutistes alates 1630. aastatest kuni XIX sajandi lõpuni. XIX sajandi keskpaigaks oli sellest saanud ainuke eesti kirjakeeles kasutatud loendamisviis. Kümneline-enne-ühelist-malli üldistumine langes eestikeelse tekstimaailma plahvatusliku avardumise ning kirjaoskuse kasvu aega. Seetõttu võib oletada, et ühiskonna kirjalikustumine mõjutas liitarv­sõnade moodustust. Ülaltloendamisel ning üheline-enne-kümnelist-mallil oli tugev side suulise keele loogika ning näppudel loendamisega, seevastu kirjalikes tekstides võis läbipaistvam tunduda kümneline-enne-ühelist-järjestus. Nihet arvsõnakirjutuses toetas ka nihe arvukirjutuses: üleminek käegakatsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele.

 

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimise projekt EKI-BAAS-2023/1 „Eesti keele ajaloolised allkeeled (2023–2024)”.

Annika Viht (snd 1981), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), annika.viht@eki.ee

 

1 Paar kuud enne grammatika trükkiminekut kirjutas Gutslaff Rootsi riigikantslerile, et on alustanud Moosese raamatute tõlkimisega ja vajab toetust kogu Piibli eestindamiseks (Tafenau 2013: 467). Selle kohta, millal Gutslaff alustas Uue Testamendi tõlkimist, pole erinevalt Vana Testamendi tõlkimisest säilinud ühtki eksplitsiitset viidet. Tundub, et ülaltloendamisega üheksa­kümnendate taolised haruldased keelendid võiksidki aidata Uue Testamendi tekstide tõlkimise järjestust täpsustada. Esimeste seas võidi suure tõenäosusega tõlkida just sellised Uue Testamendi tekstid, milles esineb keelejooni, mis on muidu omased vaid grammatikale ja esimesele Moosese raamatule.

2 Hornungi tõlkeversiooniks nimetan Müncheni käsikirja, mis on Johann Hartmann Creidiuse 1694. aasta ümberkirjutus Hornungi 1687.–1688. aastal valminud käsikirjast. Ei ole alust arvata, et Creidius oleks ise teksti muutnud (Reila 2007: 146).

3 Vaid kümneline-enne-ühelist-mall esines järgmistes vana kirjakeele korpuse (VAKK) teostes: Johann W. L. von Luce „Sarema Jutto ramat” (1812), Otto Reinhold von Holtz „Luggemissed Eestima Tallorahwa moistusse ja süddame juhhatamisseks” (1817), Friedrich Reinhold Kreutzwald „­Wina-katk” (1840), Suve Jaan „Wenne Südda ja Wenne Hing” (1841), Gustav Heinrich Schüdlöffel „Kaewandaja poeg” (1843) ja „Lapo rahwa uso ärataja Norra maal” (1844), Johann Schwelle „Mönned juttud nortele ja wannadele” (1844), B. Gildenmann „Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl” (1845), Johann Voldemar Jannsen „Püssipappa essimessed Külla­juttud” (1866). Samuti leidus see alates 1830. aastatest ainsa mallina järgmistes digiteeritud eesti ajalehtede andmebaasi lehtedes: Tallorahva Kulutaja, Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung, Tallorahwa Postimees, Perno Postimees ehk Näddalileht, Ristirahwa Pühhapäewaleht, Sakala, Eesti Postimees ehk Näddalaleht jt. Samuti avaldus ainult kümneline-enne-ühelist-mall XIX sajandi teise poole vallakohtuprotokollides.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 192, m 33:1 (M.A) – Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-Buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art, nebst dem deutschen Register, wie auch einer kertzen Esthnischen Grammatica aufgesetzt von Johann Christoph Clare. P. O. 1730.

 

Veebivarad

DEA = Eesti ajalehed. Digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee/

Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants. https://www.eki.ee/piibel

VAKK = Vana kirjakeele korpus. https://vakk.ut.ee/

 

Kirjandus

Aavik, Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus.

Ahrens, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Reval: Kluge und Ströhm.

Bauer, Brigitte L. M. 2023. Multiplication, addition, and subtraction in numerals: Formal variation in Latin’s decads+ from an Indo-European perspective. – Journal of Latin Linguistics, kd 22, nr 1, lk 1–56. https://doi.org/10.1515/joll-2023-2001

Berg, Thomas; Neubauer, Marion 2014. From unit-and-ten to ten-before-unit order in the history of English numerals. – Language Variation and Change, kd 26, nr 1, lk 21–43. https://doi.org/10.1017/S0954394513000203

Boeters, Max 2006. Die Geschichte der deutschen halb-Zahlwörter. Untersuchungen zur Neubesetzung eines lexikalischen Feldes und zur Univerbierung syntaktischer Gruppen. (Germanistische Bibliothek 27.) Heidelberg: Universitätsverlag Winter.

Comrie, Bernard 2022. The arithmetic of natural language: Toward a typology of numeral systems. – Macrolinguistics, nr 10, lk 1–35. https://doi.org/10.26478/ja2022.10.16.1

Coupe, Alexander R. 2012. Overcounting numeral systems and their relevance to sub-group­ing in the Tibeto-Burman languages of Nagaland.Language and Linguistics, kd 13, nr 1, lk 193–220.

Domahs, Frank; Moeller, Korbinian; Huber, Stefan; Willmes, Klaus; Nuerk, Hans-Christoph 2010. Embodied numerosity: Implicit hand-based representations influence symbolic number processing across cultures. – Cognition, kd 116, nr 2, lk 251–266. https://doi.org/10.1016/j.cognition.2010.05.007

Ehasalu, Epp; Habicht, Külli; Kingisepp, Valve-Liivi; Peebo, Jaak 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu Ülikool.

Einer, Hans 1885. Lühikene Eesti keele õpetus rahwakoolidele. Tartu: A. Grenzstein.

Ernits, Enn 2017. Arvsõnade päritolust. – Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 75.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk 37–65.

Eyn Bökeschen vor de leyen vnde Kinder. Wittemberch: [Hans Weiss], 1525.

Frey, Peter Heinrich von 1806. Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst. Katseks öppetud Eesti-Ma Rahwa heaks ja kassuks. Tarto: M. G. Grenzius.

Gehewe, Carl Heinrich Constantin 1841. Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis. Eddimänne jaggo. Tartu: H. Laakmann.

He, Chuansheng 2023. On the discovery and interpretation of overcounting in Orkhon inscriptions. – Journal of the Royal Asiatic Society, nr 2, lk 461–475. https://doi.org/10.1017/S1356186322000256

Hermann, Karl August 1884. Eesti keele Grammatik. Tartu: Wilhelm Just.

Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem. Riga: Literis Joh. Georg. Wilck, Regii Typographi.

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den reval­schen und den dörptschen. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.

Hupel, August Wilhelm 1806. Ehstnische Sprachlehre, für die beiden Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen. Zweyte, durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Dorpat: Michael Gerhard Grenzius.

Hurford, James R. 2001. Numeral systems. – International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences. Toim Neil J. Smelser, Paul B. Baltes. Amsterdam: Pergamon, lk 10756–10761. https://doi.org/10.1016/B0-08-043076-7/03018-7

Jõgever, Jaan 1907. Lühikene Eesti keele õpetus koolidele. Tartu: Eesti Kirjandus.

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.−19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laanest, Arvo 1982. Einführung in die ostseefinnischen Sprachen. Tlk Hans-Hermann ­Bartens. Hamburg: Buske.

[Marpurg, Georg Gottfried] 1805. Weikenne Oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis. Tarto: M. G. Grentsius.

Masing, Otto Wilhelm 1795. ABD ehk Luggemisse-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida. Tartu: M. G. Grensius.

Menninger, Karl 1970. Number Words and Number Symbols: A Cultural History of Numbers. New York: Dover Publications. https://doi.org/10.2307/2799719

Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Muuk, Elmar 1927. Lühike eesti keeleõpetus I. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Pahtma, Leino; Tafenau, Kai (koost) 2003. Piiblikonverentsid ja keelevaidlused. Põhja­eestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1790). Allikapublikatsioon. (Ex fontibus ­archivi historici Estoniae 1.) Toim Jürgen Beyer. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Pritsak, Omeljan 1955. Die Oberstufenzählung im Tungusischen und Jakutischen. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft, kd 105 (n. F. 30), nr 1, lk 184–191.

Põld, Harald 1915. Eesti keeleõpetus. I jagu. Hääliku- ja sõnaõpetus. Tallinn: G. Pihlaka kirjastus.

Reila, Heiki 2007. Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. − Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 143−151.

Rätsep, Huno 2003. Arvsõnade päritolust eesti keeles. – Oma Keel, nr 2, lk 11−21.

Tafenau, Kai 2013. Johannes Gutslaffi piiblitõlke käsikirjadest. – Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647−1657. Koost Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, K. Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 467−473.

Tafenau, Kai; Põldvee, Aivar 2023. Sissejuhatavad selgitused eesti kirjakeele algusest ja loojatest. – See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732. Koost K. Tafenau, Kristiina Ross, A. Põldvee. Tallinn: EKSA, lk 15–48.

Tamme, Piret 2011. Eestikeelsed publikaadid ehk plakatid 1665–1709. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Tiik, Leo 1972. Arvudest eesti keeles endisest nüüdseni. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 28−34.

Ulff-Møller, Jens 1991. The higher numerals in early Nordic texts, and the duodecimal system of calculation. – The Audience of the Sagas: Preprints. Kd II. The Eighth International Saga Conference, August 11–17, 1991. Toim Lars Lönnroth. Gothenburg: Gothenburg University, lk 323–330.

Viht, Annika; Lohk, Ahti 2022. Kvantitatiivne vaade Uue Testamendi 1630.–1730. aastate tõlgetele. − Emakeele Seltsi aastaraamat 67 (2021). Peatoim Reili Argus. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 169−194. https://doi.org/10.3176/esa67.09

Viikberg, Jüri 2021. Arvsõnadest ja loendamisest eesti keeles. − Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 417−437. https://doi.org/10.54013/kk761a3

Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache. St.-Pétersbourg: Académie impériale des Sciences.

Alustuseks veidi numbrimaagiat, sest kas miski üldse ilmus, kui see statistikas ei kajastu? 2022.–2023. aastal ilmus Keeles ja Kirjanduses 44 kirjandusarvustust, Loomingus 92, Värskes Rõhus 46, Edasis 33, Müürilehes 13, Vikerkaares 50, Sirbis ligikaudu 120. Täpset arvu on aga keeruline määratleda, kuna arvustuse olemus ise on hägune. Kas arvata nende hulka miniatuurne tekst, mis koosneb mahupiirangu tõttu peamiselt teose tutvustusest ja mõnest lugemismuljest ning on väljaande kodulehel määratletud arvustusena? Jätsime vaatluse alt välja päevalehtedes ilmunud tekstid, kuna need on tihtipeale kommertsliku suunitlusega ning napivõitu, küll aga vaatleme lühi­arvustuse kuvandit ja tendentse. Määratlesime kirjanduskriitikana teksti, mille objekt on ilukirjandusteos ja mis on analüütiline ning koosneb peale teose tutvustuse kriitiku hinnangust ja lugemismuljest.

 

Kuidas jõuab kirjanduskriitika lugejateni?

Lugeja tee arvustuseni ei ole alati lihtne. Näiteks puudub Sirbi kodulehel jaotus, mille järgi kiirelt ja üheselt mõistetavalt kriitikaartikleid leida. See võib aga luua olukorra, kus kriitika jääbki märkamatuks, sulades ühte sama valdkonna intervjuude ja ülevaatelugudega. Sestap siinkohal soovitus kõigile kriitikat avaldavatele väljaannetele lugejate elu hõlbustamiseks: kui seda veel pole, siis looge arvustuste jaoks eraldi (ala)­sakk. Asja­kohaste tekstide otsingut hõlbustaksid ka teemaviited või otsingumootorid, mis tooksid tekstid välja märksõnadega „arvustus” ja/või „kriitika”. Digihumanitaaria ajastu on käes!

Tekstide ligipääsetavus hõlmab ka nende kujunduslikku külge. Kui Keeles ja Kirjanduses, Loomingus ja Vikerkaares on arvustused esitatud ühtse kahe­veerulise tekstivoona, siis Müürilehe, Sirbi ja Värske Rõhu formaat võimaldab esile­tõsteid ning visuaale. Arvustuse tavapäraseks illustratsiooniks on teose kaanefoto või autori portree, vahel mõni illustratsioon raamatust. Trükiväljaandeist tahaksime esile tõsta Värsket Rõhku, mis lisaks meeldivalt õhulisele küljendusele võimaldab arvustuste juurde lisada originaalillustratsioone (vastava numbri kunstnikult): nii seob pildiline pool väljaande tervikuks ning lisab raamatuarvustustelegi kunstilise ja visuaalse tõlgenduse. Ehkki kultuuriajakirjanduse nappide vahendite tõttu ei saa nõuda järsku murrangut väljakujunenud trükimeedia formaatides, on võimalik seda kompenseerida samade tekstide internetis avaldamise juures. Raamatuarvustus ning lugemis­kogemus hõlmavad ju ka teose füüsilist külge – alates tekstilaost ja lõpetades ­illustratsioonidega. Sarnane lähenemine õilistaks kriitikarubriike ning võimaldaks püüda lugeja tähelepanu ja lisada tõlgenduslikke kihte.

Kriitika väärtustamisele aitab kaasa arvustajate nimede esiletõstmine (nt tihti pääsevad nad numbri esikaanele) ning arvustatavate teoste sidumine teema­numbrite sisuga.

 

Kirjanduskriitika auhind – kellele ja milleks?

Ants Orase nimelise kriitikaauhinna žüriis osalemine andis meile hea sissevaate 2023. aasta kirjanduskriitikasse. Auhind võimaldab kord aastas esile tõsta säravaid arvustajaid ning reflekteerida kriitikutöö üle auhinnakõnes.

Viimati olid kirjanduskriitika auhinna nominendid Heli Allik („Mööda koordinaattelgi”, arvustus Anti Saare jutukogule „Sõnaraamat”, Looming nr 4), Sveta ­Grigorjeva („Tolmust ja naistest”, arvustus Carolina Pihelga romaanile „Vaadates ööd”, Sirp 6. I), Saara Liis Jõerand („Kuidas jutustada juba jutustatut?”, arvustus Mehis Heinsaare romaanile „Kadunud hõim”, Looming nr 5), Saara Lotta Linno („Pilk vastuolulisele Wimbergile Buratino-põlvkonnast”, arvustus Wimbergi luuleraamatutele „Just praegu” ja „Enne kui”, Keel ja Kirjandus nr 6), Aare Pilv („Merike Õimu eelomasus”, arvustus Merike Õimu luule­kogule „Asjade alumine pool”, Looming nr 9) ning Jaak Tomberg („Rott labürindis”, arvustus Anti Saare jutukogule „Sõnaraamat”, Vikerkaar nr 6). Alliku ning Tombergi käsitletud „Sõnaraamat” pälvis kahtlemata keskmisest rohkem kriitikute huvi: arvustusi ilmus pea kõigis kultuurilehtedes, samuti päevalehtedes, nagu Postimees.

Pihelga esikromaan „Vaadates ööd” leidis samuti 2023. aastal laia vastukaja, kuna teos käsitleb omapärase aistingulisusega põlvkondadeülest naistevastast vägivalda, millele seni on eesti kirjanduses vähe tähelepanu pööratud. Pihelgas läheneb teemale tundlikult ja otsekui läbi ähmastava, distantsi loova lina; ta liigub läbi mälu ja unustuse ning uurib, kuidas leida turvatunne keset düsfunktsionaalset psühholoogilist varjuteatrit. Lugeja ei tunne end rõhuvast sisust olenemata kaitsetult, kuna Pihelga luuletajataustast tulenev oskus sõnadega ümber käia avaldub eredalt romaaniski. Autor ei ilule, vaid n-ö sosistab täpsete sõnadega. Oli hea meel näha, et teos on leidnud endale samavõrd tundlikud arvustajad.

Auhinna vääriliseks kuulutatud Jõeranna arvustus on irooniline metakriitika, viidates autori menule: „Mehis Heinsaar on ju nii kirjaniku moodi kirjanik, et keskmine kirjandussõber peab temast ikka lugu, ja seega on ta ka kirjandusauhinna žüriide jaoks hea valik. Ja kui kirjutatud on veel romaan, mis nii mõnegi jaoks on just see kõige tõelisema kirjanduse žanr, on teatav edu juba eos kindlustatud.” (Jõerand 2023a: 745)

Ilmselt on nii tavalugejal kui ka kriitikul lihtsam valida teoseid, millele annab tuttav autorinimi kvaliteedigarantii. Samas võib kirjandusmaastikul tunnustatud autorite teoste käsitlemisel tekkida kiusatus üldise vaimustusega kaasa minna. Kriitikul peaks aga olema julgust vajadusel osutada kuninga alastusele. See pole alati lihtne – iseäranis noore kriitikuna. Teisalt ei muutnud ju üksiku poisi hõige „Keisri uutes rõivastes” midagi – rongkäik jätkus endise hooga. Niisamuti ei saa ülehinnata kriitiku mõju avalikule arvamusele, mille muutmine ei olegi tema kohustus. Kuid mugavustsoonist väljumine ja vastuvoolu ujumine – seejuures tasakaalukalt, intelligentselt ja põhjendatult, nagu on teinud Jõerand – on esiletõstmisväärne. Laureaat sedastas oma kõnes:

Mõtte otsimine võib käia mitut moodi. Kui raamat vaimustab, on antud väga hea start – sel juhul võivad uued ja huvitavad mõtted tekkidagi kohe lugedes. Kui aga teos eriti ei kõneta, ja teistkordsel lugemisel ka mitte, võib teekonnale kaasa võtta mõne küsimuse. Küsimused meelitavad ju ligi võimalikke vastuseid, vastused võivad aga olla väga head mõtted. (Jõerand 2023b)

Olgu kõigil võimalus arvustada raamatut, mis ei kõneta, ja julgust seda öelda.

 

Kannatav kirjanik kriitikute küüsis

2023. aasta üks mõjusamaid ja olulisemaid kriitilisi tekste on Maia Tammjärve intervjuu Igor Kotjuhiga (vt Tammjärv 2023a). Usutlus surub väljalöödud kildudega, lõikava peegli julgelt nii ühiskonna kui ka kirjandusilma ette. Kotjuh on hinnatud luuletaja, kelle teosed pälvivad tähelepanu ja kellele käesoleval aastal määrati ­kirjanikupalk. Möödunud aasta mais avaldatud intervjuust õhkus aga lootusetust, kahtlemist enda ja kirjanduse väärtuses. Kotjuh kõneleb ootamatu aususega ja tehtud positiivsuseta sellest, kuidas eesti kirjandusväli ei ole jätkusuutlikult töötav süsteem.

Vahel ma tuletan meelde Kristiina Ehini luulerida „kas mind jätkub?” luulekogust „Kaitseala” ja küsin ka enda käest, kas mind jätkub. Ses mõttes, et kui ma olen jõudnud tõdemuseni, et ma ei oska elada, et ma ei mõista elu, siis kas mind jätkub? Kui kaua on üleüldse võimalik tegutseda ebasoodsate olude kiuste? Gertrude Steinil oli väljend „génération perdue”, mis käis esimese maailmasõja üle elanud noorte kohta, kes ei osanud harjuda uue eluga. (Tammjärv 2023a: 6)

Läbipõlemise suletud ringi ülal pidades ei saa kultuurimaastik – sealhulgas kirjandusvaldkond – kaua toimida. Liiatigi ei saa siis, kui autoreid on niigi vähe, lubada endale vähest omavahelist suhtlust, isoleeritustunnet. Stabiilne loometoetus pakub kindlasti igapäevast meelerahu, aga ei lahenda süsteemseid probleeme ega juuri välja kollektiivset masendust. Ei lahenda seda, et kultuuriintegratsiooni osas ei konsulteerita nende Eesti kirjanikega, kelle emakeel ei ole eesti keel, ei toetata piisavalt uute autorite kirjandusväljale sisenemist ega hoita vanu tegijaid. Vaadakem kas või seda, kui vähe järgneb arvustuse ilmumisele pikemat diskussiooni, järelkaja. Kui kriitika eesmärkide seas on teose jäädvustamine kirjanduslukku (kas raamat on olemas, kui keegi seda ei loe?) ja selle sisu mõtestamine, siis kas see mõtestamisring piirdubki kriitikuga? Neoliberalistlikult võiks küsida: mis kasu on siis kriitikast? Raamatu­klubigi ei saa pidada üheainsa liikmega.

2022. aastal sattusid arvustajate lauale kaks võrdlemisi sarnast raamatut: 2021. aasta lõpus ilmunud Tõnu Õnnepalu „Palk” ning 2022. aasta Loomingu Raamatukogu võimas avang, Mehis Heinsaare „Ööpäevik. 2007–2012”. Mõlemad on päeviku vormis: isiklikud, dokumentaalsed, mõlemad on armastatud ja tunnustatud kirjanike sulest ning kajastavad autori võitlust oma deemonitega.

Heinsaare „Ööpäevik” leidis kaasatundmist ja mõistmist nii Vilja Kiislerilt (2022a) kui ka Heili Sepalt (2022). Arvustajad mõtestasid boheemlasliku elupõletamise suhet loomingulise sädemega ning geograafilise ja psüühilise ruumi lootusetut põimumist nii Heinsaare loomingus kui ka mõttemaailmas. Teos kinnistas Heinsaare loojamüüti, mida võis näha juba Joosep Matjuse ja Katri Rannastu dokumentaalfilmis „Pingeväljade aednik” (2021) – selle loojanatuuri osad on pendeldamine lootusetuse, tahtejõuetuse ning loomingulise põlemise vahel, romantika, rännakud unes ja ilmsi, loodusest kosutuse otsimine. Kiisler on Heinsaares peituva looja paradoksi ökonoomselt sõnastanud: „Heinsaar on mõistetud lugude jutustajaks, see on korraga nii kingitus kui ka needus – anne kohustab looma, sest ainus, mis üleüldse loeb, on suutlikkus või suutmatus annet teostada” (Kiisler 2022a: 128).

„Palk”, ehkki hingelaadilt lähedane, leidis sootuks vastuolulisemaid kajastusi. Õnnepalugi võitleb loomingulise madalseisu, depressiooni, ärevuse ning kirjanikupalgast loobumise skandaali järellainetustega. Vilsandi saar, mis algul tundus kosutava ja turvalise elupaigana, on järsku muutunud ahistavaks vanglaks. Kõige tasakaalustatum arvustus „Palgale” on Maia Tammjärve (2022) sulest, kes lahkab kirjanikupalga kajastusi, isiklikke eelarvamusi autori ja teose suhtes, hingehädade temaatikat ning eesti kirjanduse salty bitch’i kibedat poeetikat. Minna Annabel Tismuse (2022) arvustuse keskmes on Õnnepalu stilistika, mida ta kõrvutab tammsaareliku „targutamisega”. Ehkki kirjandusteaduslike viidete ning asjakohaste näidetega varustatuna mõjub kõrvutus veenvalt, tundub see aspekt olevat arvustuses ebaproportsionaalselt palju tähelepanu pälvinud ning teose muud tahud on jäänud märkamata.

Mahuka, kriitilise ja provokatiivse arvustuse Õnnepalu „Palgale” kirjutas Hasso Krull (2022), kes pealkirja all „Kirjanduse patt ja nartsissistlik haav, ehk kuidas Tõnu Õnnepalust sai neoliberaalne eesti kirjanik” analüüsib autori meeleseisundit ja palgast loobumist freudistliku psühhoanalüüsi raamistikus. Palk on selles käsitluses surmatungi kehastus, raamatu kirjutamine elutungi ilming ning kirjaniku­palgast loobumine Õnnepalu nartsissismi peegeldus, mis võimaldas tal olla kirjanike seas „esimene” ja „ainus” (kes on palgast loobunud). „Igatahes on selge, et just tänu ­kirjanikupalga tümitamisele ja selle ümber tõstetud kärale on Õnnepalust saanud neoliberalismi põrgukoer,” võtab Krull (2022: 126) oma arutluskäigu kokku. Krulli seosteloome ja mõttelend kisuvad kaasa. Ka tema järeldustega nõustumata on värskendav lugeda sedavõrd kirglikku ja poliitiliselt laetud kirjandusretsensiooni – põhjendatud ja värsket poliitilisust leiab kirjanduskriitikast võrdlemisi harva. Millega aga seletada „Palga” ja „Ööpäeviku” nii erinevat vastukaja kriitikutelt? Kas ainult Heinsaare ja Õnnepalu erinevate autorikuvanditega? Deemonid on neil ju ühised. Või hajub siiski Looja romantikaoreool, kui juttu tuleb rahast?

 

Kirjanduskriitiline kiirtoit

„Kui mõtleme, kuidasmoodi nägid Postimehe, Päevalehe, Eesti Ekspressi kirjandus­küljed välja nullindatel ja millised nad on praegu, siis olukord on väga erinev. Selle kohta on tehtud ka uurimistöid. Klikiajastu erameedia ei jõua pidada kirjanduskülgi üleval samas mahus nagu enne,” sõnas Kotjuh intervjuus (Tammjärv 2023a: 5). Öeldu mõjub prohvetlikult, arvestades, et möödunud aastal panid pillid kotti nii Ypsilon kui ka Eesti Päevalehe paberväljaanne. Kultuurirubriikide elukäik peegeldab enim ja samuti mõjutab nii-öelda tavalugeja maitset. Seda kõnekam on vaadata, mis teoste vastu tunnevad väljaanded huvi, mis toonil kõneleb kriitik oma lugejaskonnaga jne. Heidame pilgu sellele, mis seisus on lehtede kultuuriküljed praegu.

Kultuurilehed on lühikestest tekstidest hoolimata stiililt ühtsed ja autorid hingega asja juures, kuid sama ei saa öelda päevalehtedes ilmuva kriitika kohta. Juba 2007. aasta kriitikaülevaates tsiteeris Priit Kruus (2008: 254) Jan Kausi, kes on tõdenud, et „nupp-arvustus ei paku võimalust tõmmata laiemaid üldistusi” ning arvustaja ei jõua suhtumist teosesse paraku lühiformaadi tõttu põhjendada. „Kuid usutavasti seesugune lühiformaadiline lugemissoovitus ei peagi olema muud kui subjektiivne, põgusalt kirjeldav ja muljetav [---],” sõnab Kruus (2008: 254).

Veidi võib nuriseda lühikriitika vaeslapsestaatuse üle: ka mõne tuhande tähe­märgiga saab luua läbimõeldud, sisuka arvustuse; saati on iga kriitika paratamatult subjektiivne ning moraalset konflikti sellest otsida ei tasu. Lühikriitika, eriti n-ö lehekriitika, ei ole alati üksnes muljend või kiitus, olgugi see valdavalt nii rüütatud.

Jah, Postimehes või Eesti Päevalehes ei tehta kirjandusteaduslikku analüüsi, sest ruumi pole ja publik on teine, aga oluline on nimelt kriitiku oskus formaadist ja lugejaskonnast sõltumata oma mõtteid eri moel edastada. Võib-olla tuleks igale pikemalt kirjutamisega harjunud kriitikule kasuks väike päevaleheharjutus (ning päevalehtedelt võiks seejuures nõuda rohkem vormivabadust, et tõsta ajalehe kriitikarubriigi kirjanduslikkust).

Probleem on hoopis lehekriitika ebaühtlane tase. Piisab ühest blogipostitust meenutavast „meeldib/ei meeldi” arvustusest, et lugeja tükiks ajaks eemale peletada. Lisaks häirib toortõlke süvenev kasutamine: sellised sõnad nagu „generaalselt”, „kreatiivne” ja „distinktne” panevad mõtlema, kas toimetajal on kiire olnud või ei tundugi need sõnad enam kummalised. Tagasisidestamist saab lehtedes haru­kordselt harva, mis on osaliselt muidugi toimetajate töötempo tõttu paratamatu. Samal ajal näitab see tagasisidestamise väärtustamist, õigemini mitteväärtustamist. Päevaleht peab eeskätt „sisu tootma”, aga kuskil paberikuhjade all on tõenäoliselt ka põhimõtted selle kohta, miks ja kellele leht ilmub. On veidi kahju, kui „läheb kah” on järjepidevalt piisav. Eriti kui see tähendab, et mõni keskpärane kriitik ei arene ega analüüsi oma tööd, kuna ta ei saa selle kohta mingit vastukaja peale teadmise, et artikkel niikuinii avaldatakse.

Teisalt on isiklikkus ja kõnekeelsem vorm, mida päevalehtedes kohtab, dialoogi, võib-olla suisa kriitika kasvulava. Tõsi, tuliseimad arutelud leiavad tänapäeval aset pigem ühismeedias kui leheveergudel, aga nii mõnegi ühismeedias lahmima ­kalduva, autorirubriiki meenutava püsikriitiku puhul tahaks, et diskurss leiaks aset kõigile ligipääsetavalt (ja ehk seeläbi ka vähem emotsioone sütitavalt).

Niinimetatud kurja kriitiku tüüp on kirjanduslikus ökosüsteemis tarvilik, kuna mõnikord on vaja konfliktialdist ja enesekindlat „ütlen, nagu on” arvustajat, et ­arutelule elu sisse puhuda. Aga võimupositsiooni, põhinegu see staažil või tunnustatusel, ei tohiks hakata kuritarvitama näiteks noorte autorite debüütteoseid põrmustades või avaldades konstruktiivse, analüütilise kirjanduskriitika asemel ennemini arvamusloo, kus isiklikku ilmavaadet ei üritatagi teost vaadeldes alla suruda.

Ka kultuurilehtedes, mille ainus valdkond ei ole küll kirjandus, on vajaka kirjanduslikust analüüsist. See ei tähenda tingimata akadeemilisust, sest kirjandus­teaduslikke tekste pakuvad teised väljaanded niigi, ent (kirjandus)kriitika võiks olla enamat kui blogilikud muljevälgatused. Näiteks on Müürilehe arvustused tihtilugu väga lühikesed, millest on kahju, sest väljaande kirjutajaskonna mõtteid ja hoiakuid tahaks paremini tunda. Müürileht on mõtteline sild Värske Rõhu ja Sirbi lugejate vahel ning selle mõju (ega autoreid) ei tasu alahinnata. Täheruumide vähesus surub aga arvustuse vormi, mis mõjub paratamatult nagu reklaamtekst, isegi kui toon pole kiitev. See omakorda ei kutsu arvustatud teost lugema, ja nende arvustuste põhjal ei saa väita, et kriitikal on omaette kunstilis-kirjanduslik väärtus.

Siiski on rohkelt tõendeid, et ka lühiarvustus saab olla sügav ja mitmetasandiline. Näiteks on Tammjärv kirjutanud lugeja argielu proovile paneva ja sisekaemusliku arvustuse Andri Snær Magnasoni raamatule „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”:

„Ajast ja veest” ei ole tavaline maailmalõpukuulutaja, ehkki pessimismi ja masendust on siin paratamatult küllaga. Samas ei lase raamat meil juba oma ülesehituse tõttu eksklusiivselt solastalgiasse sumbuda, vaid on komponeeritud nõnda (ja see saab olla ainult teadlik), et sõnad justkui voolaksidki lugejani nagu aeg või vesi – oma tsükliliste nähtustega, nagu tõusud ja mõõnad, aastaajad, aga lõpuks laiemal skaalal ka jääajad ja jäävaheajad. Eks see ju olegi üks igasuguse hea kirjanduse tunnus – teatav tasakaal, ükskõik milline siis parajasti. (Tammjärv 2023b)

Tammjärv käsitleb nii teost kui ka selle asetumist kirjanduskaanonisse ega karda astuda kriitikast kaugemale, esseismi piirialadelegi.

 

Kirjanik kui sisulooja

2023. aastal enim arvustajate tähelepanu saanud Anti Saare sotsiaalmeedia suhtlusest välja kasvanud „Sõnaraamat” pani mõnedki kriitikud küsima, kas raamatuks koondamine muudab Messengeris sündinud tekstid kirjanduseks. Autorile oli piirangutega vormis tekstiloome kahtlemata huvitav eksperiment, millega ta igati toime tuli, samal ajal vastandus taoline mõttemäng mitmele loomingulise protsessi traditsioonile. „„Sõnaraamatu” reeglid näikse esmapilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha,” kirjutas Joosep Susi (2023: 522).

Allik arutleb tundlikult ja põhjalikult kirjanduse ja veebisuhtluse vahekorra üle ning tunneb samuti „Sõnaraamatu” vormi vastu võõristust:

Tegu tundub olevat taas ühega neist raamatuist, kus internetis sündinud tekst on oma algkodust mingisugusel põhjusel teise raami tõstetud, ja kuigi tähemärgid ühenduvad sõnadeks endiselt täpselt samadel kohtadel mis enne, kuigi sõnad moodustavad tindist ikka täpselt sellesama tähendusega lauseid mis piksleist, on midagi selle tekstiga nüüd juhtunud. See oleks justkui [---] muutunud ekraaniks, mille taga ei ole kirjandusteose põhjatut kaevu, vaid tühjus. (Allik 2023: 594)

Saare kirjandusliku eksperimendi taga oligi nii soov proovile panna enda kirjutajavõimeid mitme reegliga piiritletud ruumis, värskendada kirjandusmaastikku kui ka pakkuda peamurdmist kriitikutele. Viimane tal kahtlemata õnnestus, lisaks Susile ja Allikule mõtisklesid teose üle Tomberg (2023), Tammjärv (2023c) ning Mudlum (2023).

Nooremale põlvkonnale on sotsiaalmeedia põhiline kirjutamis- ja avaldamiskeskkond ning eksperimendina mõjuks ennemini sulepea ja paber. Särav noor autor, kelle esmane platvorm oligi eelkõige Instagram, on luuletaja Reijo Roos. Tema debüütkogule „kured kotkad kajakad” ilmus kolm arvustust (Jõerand 2022; Kaur 2022; Riismaa 2022) ning vastuvõtt oli valdavalt positiivne. Roos on oma loomingut sotsiaalmeedias avaldanud järjekindlalt ja julgelt, kogudes lugejaid ja tagasi­sidet. Kirjutada eelistab ta nutitelefoni vahendusel, leides, et see muudab tema tekstid tabavamaks, hetkelisemaks ja sujuvamaks kui paberile kirjutades (Surgutšova 2022). Arvustajad on üksmeelselt esile tõstnud luulekogu terviklikkust, head toimetajatööd ning keelelist värskust. See, millisel kujul või millises kontekstis tekstid esmakordselt ilmavalgust nägid, ei mõjuta tajutavalt lõpptulemust ega lugemiskogemust.

Sotsiaalmeedia vaesestavat mõju kirjandusväljale on uurinud Martha Rattus (2022) arvustuses „staarluuletaja” Lauri Räpi luulekogule „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus”. Erinevalt Roosi esikkogust tundub Räpi oma olevat üsna toores väljatrükk autori sotsiaalmeediast: „Ligikaudu viiendiku raamatust moodustavad täiesti tühjad valged või mustad leheküljed [---]. Ilmselt on tühjade lehe­külgede mõte jätta lugejale hingamis- ja mõtlemisruumi. Kahjuks mõtlemapanevaid tekste napib, seega on tegu paberiraiskamisega.” (Rattus 2022: 107) Lisaks küljenduslikule hõredusele on puudunud suunav toimetajakäsi: „Päris mitmed luuletused on lühiproosapaladest välja nokitud read, mis on agressiivse enteripeksuga luuletuseks konverteeritud” (Rattus 2022: 110). Juba arvustuse pealkiri „Kirjanduslik eelroog või rämpstoit?” viitab sotsiaalmeedias tekstide avaldamise varjuküljele: lugeja tähele­panu on jõnklik ning sellele konkureerivad armsad kiisuvideod ja kurjad poliit­lõimed. Sisuloojast kirjanik peab seda piiratud tähelepanu püüdma platvormi etteantud ruumis ning pideva ajalise surve all. Ainuüksi aforistlikust enterluulest ei piisa, et kirjandusväljal silma paista.

 

Mida tähendab tänapäeval kriitika kirjutamine?

Keele ja Kirjanduse eelmises kriitikaülevaates märkis Märt Väljataga (2022: 213), tsiteerides René Wellekit: „Goethe sõnul peaks „produktiivne kriitika” püstitama kolm küsimust: „Mille on autor endale eesmärgiks seadnud? Kas see eesmärk oli mõistlik ja arukas? Ja mil määral on tal õnnestunud see täide viia?”” See näib kokku kõlavat enamiku kriitikute töömeetodiga – iga arvustuse võiks saada nende kolme küsimuse kaudu osadeks jaotada.

Eeltoodud küsimustest teist puudutatakse aga tänapäeval harva: autori valikutele kiputakse hinnangut andma kas liiga üldistavalt ja nüansitult või vastupidi, kõik­võimalikke teid pidi leebet õigustust esile tuues. Ei tea, kas kardetakse süüdistusi tõe majakaks olemises või ei tulegi autori (eeldatava) eesmärgi sõnastamine – ja hindamine – kriitikuile pähe. Kas noile kolmele küsimusele saaks midagi lisada? Kirjandusmaastik on (ideaalis) igiarenev ja on näha, et niinimetatud hea kriitika põhitõed ei ole igaühele tuttavad. Kas arvustus võiks peale raamatu analüüsi (!) pakkuda näiteks laiemat fenomenoloogilist elamust ja silmaringi avardamise võimalust? Läheme kaugemalegi: kas kriitika saaks pakkuda katarsist?

Ehkki „kommertslik” on negatiivsete konnotatsioonidega omadus, on kunstilistel tekstidel ja reklaamil arvestatav ühisosa: mõlemad püüavad oma publikus tekitada emotsiooni. Olgu see siis suurema tarbimise või intellektuaalse avardumise teenistuses. Inimesed on ka digiajastul emotsionaalsed olendid ning oleks kurb, kui afektiivsus ja kirglikkus jääksid vaid reklaamimaailma pärusmaaks.

Arvustus võiks panna korrakski kaasa mõtlema, nõustuma või mittenõustuma. See võiks tekitada pausi või (mingigi) emotsiooni. Lühimuljetused ja lihtsakoelised tekstid ei saa eksisteerida üksnes seetõttu, et „turg nõuab” (kirjanduskriitika pole niikuinii suurem asi sissetulekuallikas, ei arvustajatele ega meediaväljaannetele). Kriitika kõikuva taseme ja mõnetise laiskusegi põhjus ei saa peituda põlvkonnavahetuses, sest nii kirjutavaid kui ka lugevaid noori leidub küllaga. Alusetu oleks ka öelda, et „tänapäeval ei viitsitagi pikemaid asju lugeda”. Milleks nišižanri veelgi nišistada?

Julguse puudus on eriti kriitikutee algusaastatel kiire tekkima, ent see pakub võimaluse tervislikuks eneseanalüüsiks – kriitik ei saa olla tasakaalukas ega objektiivne (niivõrd-kuivõrd), kui tema kriitika langeb ainult välisele maailmale, mitte muu hulgas iseenda oskustele, teadmistele ja pädevustele. Teisisõnu, kriitikutöö ja kriitikuks olemise nurgakivi peaks olema endale ausate küsimuste esitamine: miks ma kirjutan, mida ma hindan, mida suudab minu vaatepunkt arutellu lisada? Iga kord ei olegi mõtet sõna sekka öelda. Kui aga juba öelda, siis uskudes, et sel on mõte.

Põnev nähtus kriitikas on poeetiline analüüs, mida vahel esineb harva, teinekord torkab neid aga järjepanu silma. Eredaim näide sellest on Sirbi rubriik „Suitsu nurk”, mis, tõsi, ilmub aastast 2021, ent näib üha rohkem hoogu saavat: koos Joosep Susiga on seal luulet eritlenud Morten Made, Saara Lotta Linno, Jaak Tomberg, Saara Liis Jõerand ja Indrek Ojam. Made, Jõeranna ja Linno arvustustes on alati olemas kirjandus­teaduslik perspektiiv, aga ka eluterve ja mõnus vahetus.

Susi ja Jõeranna (2022) sulest pärineb ülalmainitud rubriigis „Suitsu nurk” Genka ja DEW8 räpiteksti „Majaka” põhjalik käsitlus, mis kombineerib klassikalist filoloogilist analüüsi ja linnaruumilist taju, avab riimides peituvaid ohtraid (pop)­kultuurilisi viiteid ning vaatleb räpiteksti ühiskondlikku fooni. See arvustus tõstatab aga küsimuse kirjanduskriitika objekti hajususest. Muutuva meedia ajastul tasuks ehk aina enam näha kirjanduskriitikat kui võtet, mis tõstab tõlgendatava teose kirjandusliku teksti tasandile. See, mida otsustatakse käsitleda kirjandusena, oleneb ju ühiskondlikust kokkuleppest. Kirjandus­kriitika on üks võimalik vorm selle väljendamiseks. ZA/UM-i hittmängu „Disco Elysium” üks kirjutajatest Märten Rattasepp on end provokatiivselt nimetanud kõige loetumaks eesti kirjanikuks (Larm 2023: 5). Klassikaliste kirjanduslike suurvormide ning massikultuuri vaheliste suhete üle on mõtisklenud Silvia Urgas (2023: 103), leides, et „uuemate nähtuste vägisi vanemate ja tuttavamate raami surumine, et neid legitimeerida ja seeläbi nende kunstilist ­väärtust põhjendada, ei tule kasuks kummalegi vormile”, nähes samal ajal „Disco Elysiumi” edus õppetundi eesti kirjandusele ja julgustades autoreid lahti laskma žanri­piirangutest, rahastamismudelitest ning eesti keelest.

2022. aastal üks enim tähelepanu ja tunnustust saanud teos oli eksperimentaatori ning kirjandusliku provokaatori Kiwa „Kummiliimiallikad”, mis võitis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel EKSA ning EKI keele- ja stiiliauhinna ja mille kirjastas Tänapäev, kuid mis tekitas kriitikutes üksjagu kimbatust: kuidas tekstile läheneda? Kas tegu on päris kirjandusega või pigem kontseptuaalse kunstiteosega? „Grammatiliselt küll koos püsivate vormide taga on tähenduse kõle tühjus, need sõnad justkui paistavad liiga läbi ja samal ajal jääb just tekst iseendale ette, tuletab end halvas mõttes meelde, tõmbab tähelepanu endale, aga lihtsalt füüsilise takistusena – mitte nii, nagu see juhtub peamiselt iseendaga tegeleva keelega poeesias” (Allik 2022: 128). „Teos oleks justkui sünonüümi- või slängisõnastiku nahka pistnud ning üritaks end nüüd, kõht punnis, ilukirjanduse raamidesse suruda” (Parhomenko 2022: 102).

„Kummiliimiallikad” on eksperimentaalse ja peavoolu kuuluva kirjanduse vahelise pingevälja hea näide. Eksperimentaalsed ja interaktiivsed teosed (arvuti­mängud), pilttekstid (koomiksid), sotsiaalmeediast pärit tekstid, laulusõnad ja räppluule – kõike need segažanrid on ammu leidnud oma publiku. Jääb vaid loota, et leiavad ka oma kriitiku.

 

Kirjanduskriitika ja ühiskondlikud murrangud

Teose vastuvõttu mõjutab alati ühiskondlik taust. 2022. aasta veebruaris Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu sundis kriitiliselt ümber hindama vene kirjandust. Pääsu polnud ka klassikutel. Tõusis huvi Ukraina kirjanike vastu ning mitme eesti autori teosed, mis nägid ilmavalgust nende pöördeliste sündmuste aegu, võisid saada tahtmatuid konnotatsioone. Päev enne sõja algust, 23. veebruaril leidis Harju tänaval Kirjanike Majas aset kirjastuse Tuum kobaresitlus, kus tutvustati noorte autorite loomingut. Esitleti Riste Lehari esimest jutukogu „Kafe” ning luulekogusid: Triin Paja „Jõe matmine”, Talvike Mändla „Käed”, Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng” ja Sanna Kartau „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga”, mis pälvis samal aastal Betti Alveri kirjandusauhinna. Neist enim sai kriitikute tähelepanu Kartau luulekogu, mida arvustasid Johanna Rannik (2022), Mihhail Trunin (2022) ning Jürgen Rooste (2022). Kuna luulekogu fookuses on kehaline kogemus ja naise keha politiseeritus, oleks retseptsiooniski võinud enim rõhku panna just sellele teemale, kuid teose ilmumisaega arvestades jäi kurjakuulutavana kõlama hoopis pealkirjas esinev sõna „sõda”.

Pealkirja poleemilisusele juhib arvustuses tähelepanu Rooste (2022: 1297): ­„[---] kas ta [luulekogu pealkiri] pole praeguses maailmas ja olukorras natuke eksitav? Teisalt, vahest oli see juba enne paigas, kui kõik pilbasteks pudenema hakkas? Kust mina seda tean? Ühesõnaga – ma pole praeguses olukorras kindel, kas sel raamatul on hää ja õige päälkiri.” Sama teeb Trunin (2022: 32): „Samal ajal on võimatu jätta 2022. aastal ilmunud luulekogu, mille pealkiri sisaldab sõna „sõda”, projitseerimata meid ümbritsevatele traagilistele sündmustele, kuigi autor ei pidanud neid silmas [---].”

Ukraina kirjanikest kinnistus tunamullu ilmselt kõige tugevamini lugejate mällu Serhi Žadani nimi, kelle esikromaan „Depeche Mode”, mis oli Loomingu Raamatukogus ilmunud 2020. aastal, anti erandkorras välja „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas” sini-kollase kordustrükina. „Depeche Mode” on esimene ukrainakeelse teose eestindus pärast taasiseseisvumist. 2022. aasta lõpus ilmus eesti keeles ka Žadani jutustus „Internaat”. Mõlemat raamatut arvustas Andrei Liimets (2022a, 2022b), avades arusaadavalt omajagu ajaloolist konteksti ja tuues paralleele tänapäevaga. Päeva­kajalisus ongi siinjuures oluline mõõde: see aitab (arvustuse) lugejal paremini aru saada, miks võtta teos kätte käesoleval ajal ning et Ukraina lähimineviku mõistmisel võib ilukirjandusest olla enam abi kui sõjauudistest kõikvõimalikes meediakanalites. Samal ajal ei hoia arvustaja end tagasi teose stiili ja tegelaskonna värvikal tutvustamisel. „Depeche Mode” on särav ja kuratlikult vaimukas, Žadani tegelased on „Politsei­kroonika” parimate palade materjal, kirjutaja kirjelduslaad aga hinnanguvaba ning vahe (Liimets 2022b). Arvustused tekitavad kahtlemata huvi Žadani loomingu vastu, annavad selgelt märku, mida teostest oodata, ning visandavad laiema päevapoliitilise tausta.

 

Feminismus ja kirjanduskriitika

Vahel on kombeks rääkida naiskirjandusest ja naiskirjanikest, olenemata teose ainesest või poliitilisest raamistusest. Tänapäeval mõjub eesliide nais- anakronistlikult ja tarbetult, isegi pisendavalt (otsekui olekski kirjanikud ja naiskirjanikud, kirjandus ja naiskirjandus). Vene keeles on naiskirjanik писательница, ent kui ta on end kirjandus­ilmas n-ö suureks kirjutanud (nagu Tatjana Tolstaja), sobib temagi kohta kasutada sõna писатель. Õnneks ei ole kunagi juurdunud termin naiskirjandus­kriitika (ega naiskriitik), ehkki soolisele ebavõrdsusele selleski valdkonnas on tähelepanu juhitud (nt Korp 2019).

Eesti kirjanduskriitikas torkavad silma kolm naissoost arvustajat, kelle kirjatükke iseloomustab tugev sotsiaalne närv, poliitiline teravus ning feministlik perspektiiv, samuti hea taustsüsteemi tundmine, lai silmaring, mis ei piirdu kirjandusväljaga, ning välja kujunenud autorihääl. Need arvustajad on Vilja Kiisler, Sveta Grigorjeva ja Piret Karro. Kiisler oli 2022. aasta viljakaim kirjanduskriitik, avaldades kultuuriajakirjanduses ühtekokku seitse raamatuarvustust (neli Sirbis, kaks Vikerkaares, ühe Loomingus). Samal aastal pälvis ta Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna arvustusega Maarja Kangro novellikogule „Õismäe ajamasin” (Kiisler 2022b). Kiisleri arvustuste seas on kaks pisut erandlikku juhtumit, kus keskendutakse kirjandus­välisele taustsüsteemile. 2022. aastal ilmus Peeter Helme romaani „Kirka valguse pimestav sära” käsitlus, mille keskmes on Helme süüdimõistmine pedofiilias ning tema tagasiastumine Postimehe peatoimetaja ametikohalt (Kiisler 2022c). Kiisler on avalõigus põhjendanud, miks tähelepanu väärivad just kirjandusvälised sündmused, ning sidunud raamatu kirjandusliku väärtuse – õigemini selle puudumise – teost ümbritsevate sündmustega. Autori isik sai ka Sven Mikseri teose „Vareda” arvustuse tuumaks (Kiisler 2023), mis on mõneti mõistetav, kuna poliitiku ootamatult võimas debüüt oli üks läinud aasta suuremaid kirjandussündmusi. Kiisler julgeb kirjutada teostest, mis teda ei kõneta või on talle suisa vastumeelsed, kuid ta ei lasku emotsioonide ega tuima materdamise lõksu, vaid säilitab veenva argumentatsiooni ka negatiivsete hinnangute andmisel.

Nii Kiisler (2022d) kui ka Karro (2022) arvustasid Vanessa Springora esik­romaani „Nõusolek”, mis oli samuti üks enim tähelepanu pälvinud teoseid. Kiisleri arvustus ilmus varem ja pakkus dialoogipunkti Karro käsitlusele. Karro valis eksperimentaalse väljendusvormi, ehitades arvustuse üles juhendina pealkirjaga „8 sammu, ­kuidas vägistada last”. Arvustus järgib romaani kronoloogilist arengut ja pakub hea teoreetilise raamistiku, millele teose mõtestamisel toetuda. N-ö juhendi kuiv ja lakooniline stiil ning sammsammuline ülesehitus tagavad selge ja konkreetse analüüsi, mis valgustab läbi ebavõrdset seksuaalsuhet võimaldavad ühiskondlikud mehhanismid.

Grigorjeva arvustas vaadeldavatel aastatel muu hulgas kahte mütopoeetilist, erootilise alatooniga luuleteost: „Värske Raamatu” sarjas ilmunud Donika Kelly „Bestiaariumi” (Grigorjeva 2022a) ja Hasso Krulli „Ava” (Grigorjeva 2022b). Kelly animistlikule elutunnetusele leiab Grigorjeva põnevaid paralleele XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse misogüünsetest (loodus)teaduslikest teooriatest, mis kaardistasid tähelepanelikult meeste ja naiste erinevusi ning võrdlesid neid loomade käitumisega. Arvustuses toodud luulenäited osutavad, et loomad on endiselt inimese mõtlemise abivahendeiks, kuid hoopis tagasivõidetud, vabastavate ning autorimina võimestavate metafooridena. Nii Krulli „Ava” kui ka Carolina Pihelga esikromaani „Vaadates ööd” arvustuses (Grigorjeva 2023) on Grigorjeva võtnud teose keskse kujundi – vastavalt ava ja tolm – ning selle ümber sujuvalt arutluse üles ehitanud. Kujund seisab arvustuste alguses ja lõpus,1 teiseneb sõnamängudes ning muutub lukuauguks, mille kaudu piiluda teose maailma.

Grigorjeva, Karro ja Kiisler tõestavad, et head kirjanduskriitikat loovad tihtipeale need, kelle tegevusväli ei piirdu kirjandusilmaga. Grigorjeva on peale luuletaja ­tunnustatud koreograaf, Karro on soolõime nõunik Majandus- ja Kommuni­katsiooniministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonnas ning Kiisler töötab Eesti ­Päevalehe ajakirjanikuna. Julgus, loomingulisus ja moraalne kompass on kirjanduskriitikas sama olulised kui nendes ametites.

 

Noor kriitika: uusvormilisus või konventsioonid?

On veidi koomiline, et Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioon on traditsioonilisem või, ütleme, vähem mässumeelne kui näiteks Värske Rõhu ja Vikerkaare autorid. Erandiks on ehk Reijo Roos, kes katsetab vormiga, olgugi et eesti kirjandusloos ammu kanda kinnitanud y-tähe kasutamise kaudu, millesse ei tasu süüvida mart­velskerlikult (vt Velsker 2001), kuna Roosi puhul viitab see eelkõige tema juurtele. Identiteediuuring, mis noortel on üks loomingu nurgakive niikuinii, on Roosil seotud mitmikmaisusega: eneseotsinguil on ta liikunud nii üle lahe kui ka Lõuna-Eestisse. Tõenäoliselt tekivad loomingu küpsedes suuremad käärid lüürilise mina ja autori isiku vahele, mis pakuks luuletajale rohkem mängu- ja lugejatele tõlgendamisruumi.

Samal ajal on viimastel aastatel taas tunda noorte kriitikute mängurõõmu, katsetamisjulgust ja vahedat ükskõiksust konventsioonidesse jäämise vastu. Selles on edukad lisaks eeltoodud arvustajatele Lisanna Lajal ja Johan Haldna. Lajal, üks kirjandusringi Ellips eestvedajatest, põimib kirjandusteooriat ja isikupärast keele­kasutust otsekui möödaminnes analüüsitava teose tsitaatidega. Näiteks Tõnis Vilu „Kõik linnud valgusele” arvustuses:

Teisal nimetatakse puhastumist ka taassünniks, mis loob pääsemisele juba religioosse värvingu. Usku on mainitud vaid ühes tekstis, kuid see on tähtis, sest loob ühenduse rohelises villises mehega, kes (tuletan meelde) „valvab et kõik pilved / saaksid kivideks” (lk 44). Teose lõpupoole aga „üks hetk on kätes linnud siis / aga kivid okstel istuvad kivid ja linnud on maa sees suurel / reedel olen taas silmitsi usuga” (lk 68). (Haua)kivide ja (hinge)lindude vastandamine toob esile teoses pidevalt pakitseva surma kohalolu, sest ennekõike tegeleb luulekogu siiski leinakogemusega. Ka nimiluuletus sõnab „olen linnumaja vari [---] olen sama / kerge kui on kaotada kõik kõik linnud valgusele” (lk 73). Teoses nii vähe aimatav valgus annab ometi lootuse taassünnile. (Lajal 2022: 115)

Haldna seevastu ei ole tsiteerimisaldis, kuid tema arvustustes on esseistlikkust, mis haarab lugeja hetkega ja on selge, väljatöötatud stiiliga. Bruno Latouri „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas” arvustus algab näiteks järgmiselt:

Nagu räägiks suguvõsa kokkutulekul veidra õppejõust onuga, kes millegipärast näeb minus tulevast akadeemikut ning tunneb endal kohustust mind harida. Harida mis asjus? Suguvõsa kokkutulekule kohaselt: natukene kõiges. See on lühim ja (esma­pilgul) halvamaigulisim kokkuvõtte, mille oskan teha Bruno Latouri eelviimaseks jäänud raamatust „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas”. Ka raamatu pealkiri näib mu lühidat kokkuvõtet toetavat: Latouri nime teadmata on raske aimata, millest see võiks rääkida. „Poiss, raisk, ma õpetan sulle, kuidas poliitikas orienteeruda…” – „Jah, onu Bruno.” (Haldna 2023: 118)

Kirjanduskriitika on paratamatult nišikaup (viidates kultuuri „tarbimise” diskursusele), aga sellised arvustused nagu Lajali ja Haldna omad aitavad teha kriitikast žanri, mida saab lugeda omaette kunstina ja algmaterjaliga kokku puutumata. See võimaldab näha, kuidas kirjandusega suhestutakse ja kuidas suhestutakse autori­kultusega, kirjandustrendidega. Mõlemad kirjanduskriitikud on senimaani avaldanud suuresti Värskes Rõhus, mistap tasub panna siinkohal südamele, et noor kirjandus, sh Värske Rõhk, ei ole üksnes eakaaslastele lugemiseks, vaid võimaldab näppu kohaliku kirjanduse pulsil hoida kõigil, kes peavad seda oluliseks. Julgeid ühis­konnakriitilisi tekste avaldatakse ka Vikerkaares, ehkki sinna näib olevat noortel autoritel keerulisem ligi pääseda.

Noort kriitikat sirvides torkab silma kerge ebalus: aeg-ajalt kasutatakse otsekui vabandavalt väljendeid „minu jaoks”, „minu meelest” ja „minu hinnangul”, ning asjad „paistavad” üht- või teistmoodi olevat. Need mõjuvad kui kriitikut (aga mõneti ka arvustatavat autorit) kaitsvad pehmendused, mis välistavad absoluudi tootmise hirmu – hirmu raiuda kivisse mõne rea või motiivi väärtus.

Mida teha, et noor kriitika hakkaks kaela kandma? Mõnda raamatut, eriti noorte autorite omi, arvustatakse ainult ühel korral, ja kui autor arvustust loeb, võib ta teha ennatlikke järeldusi nii teose kui ka enda kohta: „Selge, see töötas, teen edaspidi ka niimoodi.” Kriitikul tuleb võtta suur vastutus, ja noor arvustaja tajub seda koormat tihti.

Samal ajal räägitakse, et autorile ei tohiks arvustust kirjutades mõeldagi – see sõltub vast sellest, kuidas kriitik mõtestab oma töö eesmärki. Kui lähtuda goethe­likust mõttest, et kriitik analüüsib autori eesmärgi saavutamist ja selle vahendeid, vaevab vastutuskramp kirjutajat vähem. Kui ühiskonnas, sh kultuuriruumis eksisteerib poolehoidev ja arengumeelne tagasisidekultuur, on kriitikul raskem solvata ja autoril raskem kriitikat isiklikult võtta.

 

Lõpetuseks

Kriitik valuleb, kõhkleb, igatseb sidet ja suhtlust. Aga ta on ka terav, taiplik ja empaatiline. Veel on hästi. Aga kas me taipame kriitikut hoida?

Kuna sedastasime, et kriitika peaks panema mõtlema, anname omalt poolt kaasa mõne arutelupotentsiaaliga ajukäivitaja.

1) Kriitika olemust on vaja taasmõtestada. Kas arvustusel on vankumatud omadused, minimaalne arv tähemärke, vähemalt üks ettevaatlik „minu hinnangul” või vähemalt kaks reatäit tsitaati? Äkki peaks veebis ilmuvale arvustusele lähenema senisest teisiti, pannes rõhku visuaalile ja kasutajakogemusele?

2) Kõnealuseid aastaid iseloomustas kirjanduskriitikas mõnetine autorikultus. Võib-olla tuleb see siirast soovist näha hea mainega ja kolleegidegi poolt heaks kiidetud teoste autorites tugipunkti, kellele saab loota ka siis, kui riiulid on täis pseudo­terapeutide teoseid ja rahatarkuse õpikuid. Seda meeldivam on tunda elevust, kui mõnes väljaandes ilmub provotseeriv, ent analüütiline ja põhjendatud arvustus mõnele tähtteosele või -autorile, iseäranis siis, kui kirjandusarvustus väljub žanri raamidest ja on osaliselt näiteks ühiskonnakriitiline manifest. Pärast on kõigil silm natuke selgem ning keegi ei tunne end liiga mugavalt.

3) Päevalehed oleksid justkui alla andmas. Kvaliteedistandard on lõtv ja anglitsismid jäetakse teksti sisse, nii et silm ka ei pilgu. Päevalehtede lugeja saab pidevalt hinna­alandust, kuigi ta seda isegi ei küsi. Kellele tehakse kiirkultuuri?

4) Üha rohkem on näha ühismeedia mõju kirjandusele, eriti luulele. Eksperimenteerimisjulgust leiab ka noorte kriitikute seas – järelkasvu õnneks on!

Katsetama peabki, eriti, kui tahame, et kirjandus ja tehnoloogia omavahel hästi läbi saaksid – pidev vastandumine on väsitav. Elitaarsena mõjuda võiv kirjandusmaastik tekitab üksildustunnet pikaaegsetele olijatelegi, mistõttu tasuks mõelda, ­kuidas teha kultuuriajakirjandusest turvaline ruum, kus katsetada ilma hirmu ja neo­liberalistliku küünarnukid-laiali eduihata.

 

Ave Taavet (snd 1988), MA, kirjanik ja karikaturist (Rukki 8, Tartu 50407), avetaavet@gmail.com

Johanna Rannik (snd 1999), BA, kultuurikriitik ja Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrant (Ülikooli 16, Tartu 51003), johanna.rannik@gmail.com

 

1 „Ava” arvustus lõpeb tõdemusega: „Tuleb lihtsalt avada end avale. Ja see ava pole teps mitte lääne ratsionaalsete meeste ja nende kuivade kinniste kategooriate surnud nägu, vaid keerja mitmikkehalise jumalanna pehme labürint [---]. Nii et ava aga ava aga ava see ava.” (Grigorjeva 2022b: 272) Artikkel „Tolmust ja naistest” lõpeb kokkuvõttega: „Pihelga esimene romaan suunab kogu oma kauni poeetilisuse kiuste valgusvihu ka sinna, kuhu enamik meist minna ei soovi. Sinna, kuhu laseks meeleldi peale langeda kogu maailma tolmu.” (Grigorjeva 2023)

Kirjandus

Allik, Heli 2022. Sissekanded. – Vikerkaar, nr 3, lk 125–133.

Allik, Heli 2023. Mööda koordinaattelgi. – Looming, nr 4, lk 594–597.

Grigorjeva, Sveta 2022a. Kuidas saab olla inimene ilma loomata? – Sirp 1. IV, lk 10–11.

Grigorjeva, Sveta 2022b. Krulli mitmikreaalsuse radikaalerootika. – Looming, nr 2, lk 271–273.

Grigorjeva, Sveta 2023. Tolmust ja naistest. – Sirp 6. I, lk 32.

Haldna, Johan 2023. Kuidas teha kliimateadust ja -poliitikat? – Värske Rõhk, nr 82, lk 118–121.

Jõerand, Saara Liis 2022. Kirjutaja on ka lugeja. – Sirp 17. VI, lk 34.

Jõerand, Saara Liis 2023a. Kuidas jutustada juba jutustatut? – Looming, nr 5, lk 745–747.

Jõerand, Saara Liis 2023b. Kaasamõtlemise aeg. – Sirp 15. XII, lk 21.

Karro, Piret 2022. 8 sammu, kuidas vägistada last. – Vikerkaar, nr 9, lk 131–135.

Kaur, Rahel Ariel 2022. Noored kured, kotkad, kajakad. – Värske Rõhk, nr 80, lk 104–110.

Kiisler, Vilja 2022a. Looja võitlus deemonitega. – Vikerkaar, nr 6, lk 128–131.

Kiisler, Vilja 2022b. Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa. – Sirp 21. I, lk 28–29.

Kiisler, Vilja 2022c. Minu Postimees. Armetu kättemaks. – Vikerkaar, nr 3, lk 133–136.

Kiisler, Vilja 2022d. Kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi. – Sirp 15. VII, lk 24–25.

Kiisler, Vilja 2023. Ei, mitte geiromaan, vaid ilus armastuslugu. – Sirp 10. XI, lk 16–17.

Korp, Hanna Linda 2019. Igapäevase nähtuse taastootmine. 2017. ja 2018. aasta kriitika­ülevaade. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 145–164. https://doi.org/10.54013/kk736a1

Krull, Hasso 2022. Kirjanduse patt ja nartsissistlik haav, ehk kuidas Tõnu Õnnepalust sai neoliberaalne eesti kirjanik. – Vikerkaar, nr 6, lk 121–127.

Kruus, Priit 2008. Kriitika kuvand ja kuvandikriitika. Sissevaade 2007. aasta kirjanduskriitikasse. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 251–260.

Lajal, Lisanna 2022. On ring ja ringi kohal on ring on spiraal. – Värske Rõhk, nr 80, lk 112–116.

Larm, Pille-Riin 2023. Me peame rääkima arvutimängudest. – Sirp 16. VI, lk 4–6.

Liimets, Andrei 2022a. Meenutusi metsikust idast. – Sirp 29. IV, lk 17.

Liimets, Andrei 2022b. Tee läbi maailmalõpu. – Sirp 9. XII, lk 12.

Mudlum 2023. Mudlum: kindlalt juhitud loomehobu. Essee Anti Saare loomingust. – ­Edasi.org 22. II. https://edasi.org/178866/mudlum-kindlalt-juhitud-loomehobu-essee-anti-saare-loomingust/

Parhomenko, Maara 2022. Kleepuv utoopia? – Värske Rõhk, nr 79, lk 98–103.

Rannik, Johanna 2022. Kehad ja korteripeod. – Värske Rõhk, nr 78, lk 104–110.

Rattus, Martha 2022. Kirjanduslik eelroog või rämpstoit? – Värske Rõhk, nr 77, lk 106–111.

Riismaa, Kaur 2022. Kured, kotkad, komad. – Looming, nr 8, lk 1149–1151.

Rooste, Jürgen 2022. Voolava rohmakusega rõkkav naine. – Looming, nr 9, lk 1296–1298.

Sepp, Heili 2022. Päris põhjas, koos Mehis Heinsaarega. – Looming, nr 5, lk 719–721.

Surgutšova, Anastassia 2022. Reijo Roos: loovus poeesia universumis. – Teeviit 6. XI. https://www.teeviit.ee/reijo-roos-loovus-poeesia-universumis/

Susi, Joosep 2023. Arvi Tavastile peaks see raamat küll meeldima. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 521–524.

Susi, Joosep; Jõerand, Saara Liis 2022. Suitsu nurk XVI. Genka & DEW8 „Majaka”. – Sirp 22. VII, lk 18–19.

Tammjärv, Maia 2022. Rüselus deemoniga meelemasenduse orus. – Müürileht, nr 115, veebruar, lk 32.

Tammjärv, Maia 2023a. Igor Kotjuh: „Ma ei oska elada.” Intervjuu Igor Kotjuhiga. – Müürileht, nr 129, mai, lk 5–8.

Tammjärv, Maia 2023b. Veeuputus enne meid ja pärast. – Müürileht, nr 126, veebruar, lk 37.

Tammjärv, Maia 2023c. Anti Saare dialoogiline mänguväljak ehk meedium ongi sõnum. – Müürileht, nr 130, juuni, lk 36–37.

Tismus, Minna Annabel 2022. Seal, kus sa haiget said, sa ei parane … või siiski? – Sirp 10. VI, lk 31.

Tomberg, Jaak 2023. Rott labürindis. – Vikerkaar, nr 6, lk 124–129.

Trunin, Mihhail 2022. Semantika ja pragmaatika vahel. – Sirp 25. XI, lk 32–33.

Urgas, Silvia 2023. Eesti kirjanduse hüvastijätt eesti kirjandusega. – Vikerkaar, nr 12, lk 96–103.

Velsker, Mart 2001. Y eesti kirjanduses. – Vikerkaar, nr 10, lk 78–86.

Väljataga, Märt 2022. Sanitari tervisest. Eesti kirjandusarvustused novembrist 2020 detsembrini 2021. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 211–225. https://doi.org/10.54013/kk771a2

Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimis­meetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.

Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud määral juba XX sajandi lõpukümnenditel, aga eriti käesoleval sajandil on arvutianalüüsi üha mitmekesisemad võimalused andnud põhjuse tagasi pöörduda suurte tekstihulkade analüüsi juurde. Regilauluainese arvutuslikud vaatlused võimaldavad meil paremini mõista folkloorse loomeviisi ja varieeruvuse olemust, saada teadmisi traditsiooni piirkondlikust jaotusest ja piirkondade eripärast üldisemas plaanis, aga mitmekesised otsingu- ja päringuvõimalused suures aine­kogumis toetavad oluliselt ka detailisemate küsimuste analüüsi.

Soome ja Eesti teadlaste käimasoleva koostööprojekti „Vormellik intertekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (2020–2024, lühend FILTER, rahastaja Soome Akadeemia) käigus on õnnestunud mõlemal maal paralleelselt ja samu andmestruktuure rakendades koostatud regilaulude andmebaasid liita ühisesse läänemeresoome regi­laulude koondandmebaasi eesmärgiga saada parem ülevaade kogu regilaulukultuurist. Ehk küll regilaulu on uuritud põhjalikult eri aspektidest, on uurimistöö toimunud eri teadusruumides ning siiani puudub selge ülevaade, mis õigupoolest on sarnast ja mis erinevat eri rahvaste ja kultuurialade regilauludes, kui palju on sarnaseid süžeid, motiive, vormeleid ning milline on üldse regilaulutraditsiooni kuju­nemislugu. Lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ja tekstide arvutuslikku võrdlusmetoodikat arendades oleme töö kestel saanud parema ülevaate lauluvara žanrilise koostise piirkondlikest eripäradest, sõnavarakasutusest, tüpoloogilisest varieeruvusest, käimas on uurimistöö nii regilaulu ja kirjanduse vastasmõjude kui ka laulude, motiivide ja värsside stereotüüpsuse teemadel. Arvutuslik uurimistöö pakub rohkelt võimalusi ja väljakutseid.

Ühest küljest annab tekstide andmebaasi koondamine võimaluse teha statistilisi sõnapäringuid sadadest tuhandetest lauludest, kuid teisest küljest võib andmestikku ja selle eripärasid tundmata sooritatud otsing jätta osa huvipakkuvast ainesest kõrvale aga ka vastupidi: anda soovimatuid või kallutatud vasteid. Ainestiku kogumislugu ja -tihedust, žanrijaotust, keelelist varieeruvust arvestamata on oht tulemusi valesti tõlgendada. Andmestik on mitmeti ebaühtlane, mille põhjuseks on muu­hulgas alamkorpuste koostamise erinevad põhimõtted, kogumislugu ja -põhi­mõtted (ajaline, geograafiline ja žanriline ebaühtlus) ning lõpuks mitme­kesine sisuline, poeetiline ja keeleline (kirjaviis, murdelisus) varieeruvus.

J o o n i s 1. Laulutüüpidesse „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest”, „Miekka merestä” liigitatud laulude ja nendega sarnaste laulude levikukaart.

Soome-Eesti uurimisprojekti raames on arvutiteadlane Maciej Janicki koostöös teiste projekti liikmetega ehitanud veebikeskkonna Runoregi, mis võimaldab leida ja vaadelda läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis olevaid tekste, aga keskkonnas on rakendatud ka komplekt regilaulutekstide võrdlemiseks välja töötatud sarnasusarvutuste meetodeid, mis võimaldab võrrelda värsse, motiive või laule teiste sarnaste üksustega ning vaadelda, millisesse konteksti huvipakkuv üksus asetub laulu­tekstide tervikkogumis. Veebikeskkonnaga liitub visualisatsioonide rakendus, kus Runoree abil leitud ainest on võimalik kujutada kaardil ja eri tüüpi graafikutel. Vaatamata enneolematult käepärastele võrdlusvõimalustele on Runoree abil siiski raske saada head ülevaadet suuremast tekstikogumist ja selle varieeruvusest. Ka on sarnasuste tuvastamisel (seni veel) takistuseks suuremad keelelised lahknevused.

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada läänemeresoome regilaulude koond­andmebaasi koostist ning Runoree keskkonnas ja sellega liituvas visualisatsioonide rakenduses peituvaid võimalusi regilaulude vaatluseks ja võrdluseks, kombineerides lähilugemist arvutusliku analüüsi meetoditega. Lisaks oleme otsinud metoodilisi lahendusi laulutüüpidest, motiividest ja nende varieeruvusest parema ülevaate saamiseks. Selleks rakendame siinses artiklis värsside sarnasus- ja külgnevusarvutustel põhinevatel andmetel võrgustikuanalüüsi.

Vaatluse keskmes on Aado Lintropi (2024) selleteemalisest artiklist inspireerituna laulutüüp „Harja otsimine” (soome „Suka mereen”), mis on tuntud Eestis, Ingerimaal ja Karjalas ning liitub võrdlemisi püsivalt laulutüübiga „Mõõk merest” (soome „Miekka merestä”, vt ka Salmela 1964; Lintrop 1999, 2000; Hiiemäe 2006). Laulutüüpide peamine sisu lühidalt kokku võetuna on järgmine: päike, neiu või poiss kammib oma pead, kamm sulpsatab merre, peategelane läheb seda otsima ning leiab merest mõõga. Vaatluse all on folkloristide poolt mõlemasse tüüpi kuuluvaks määratud tekstid (380 teksti) ning Runoree sarnasusarvutuste põhjal nendega sarnased tekstid (18 teksti, tekstide sarnasusindeks 0,5), kokku 398 teksti (neist 163 Eesti ja 235 Soome andmebaasist, joonis 1).

 

Läänemeresoome regilaulud: andmestik, andmebaas ja veebirakendused

Rahvaluuleuurimise algusaegadest saadik on andmete kogumine, haldamine, korraldamine ja süstematiseerimine olnud tööprotsessi oluline osa. Eestis ja Soomes lähtus vanemate rahvaluulekogude esmane korraldamine ajaloolis-geograafilise meetodi põhimõtetest. Ka Eesti ja Soome regilaulude tüpologiseerimine on alguse saanud samas teoreetilises kontekstis. Olgugi et tüpologiseerimispõhimõtteid ja tüübi­liigitust on aegade jooksul kritiseeritud ja muudetud, pärinevad tekstide liigitus­põhimõtted, paljud alajaotused ja tüübinimetused XX sajandi algusaegadest.

Läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis on praegu üle 280 000 teksti. Andmebaas sisaldab peale regilaulude teatud hulgal ka muid tekste: riimilisi ja siirde­vormilisi laule, regivärsiainelist omaloomingut, mitteregivärsilisi lastelaule, loodushäälendeid, teavet laulikute ja laulmise kohta ja muud. Lisaks sellele on Eesti, Soome ja Venemaa arhiivides käsikirju, heli- ja videosalvestusi ning trükiseid, milles leiduvad regilaulud ei ole andmebaasi (veel) jõudnud. Kavas on andmebaasi koostamine Petroskoi karjala uurimiskeskuse karjala kogudest (Kundozerova 2022).

Andmebaasi on koondatud kolm suuremat regilaulukogu, igaüks oma eripäraga. Lisaks arhiivimaterjalidele on andmebaasis eraldi täienev kogu trükis avaldatud regilauludest ja regivärsivormis kirjandusloomingust, et saaks analüüsida regivärsivormis suulise ja kirjaliku kultuuri sarnasusi ja vastasmõjusid.

Tabel 1. Ülevaade läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi alamkogudest: ERAB, SKVR ja JR (Kallio jt 2023: 62–63).1

Alamkogu

ERAB (2023)

SKVR

JR

Tekste

108 969

89 247

85 228

Värsse

2 162 948

1 417 090

893 288

Sõnu

7 346 075

4 259 398

2 599 158

Kogumisaeg

1644, 1804–1943

1564–1939

1653–1971

50% tekstidest kogutud aastatel

1889–1923

1884–1915

1930–1947

Maakondi

13

24

29

Kihelkondi (või linnu)

118

532

622

Kogujaid

4192

1634

2413

Peamised keeled

põhja- ja lõunaeesti

isuri, karjala, lüüdi, soome, vadja

isuri, karjala, soome

Muud ette tulevad keeled

ingerisoome, isuri, saksa, soome, vene

rootsi, ladina, vene, kreeka

eesti, vepsa, vadja, saami, roma, rootsi

Täielikkus

täieneb 

valmis

valmis, võib täieneda

Tüpoloogiline
korrastatus

töös (osa ainesest on tüpologiseerimata)

töös (vajab täpsustamist ja kontrollimist)

puudub (on kartoteegikaartidel)

Tüübinimetusi

2514
(masinakirjakoopiatelt saadud ühtlustamata tüübinimetusi 14 818)

7573

Tüübinimetusi, mille alla kuulub vaid üks tekst

828
(masinakirjakoopiatelt
10 181)

2827

Korrastatud
andmebaasis

tekst (kirjaviisilt ühtlustatud versioon), koht, kogumisaeg, koguja

koht, kogumisaeg, koguja

koht, kogumisaeg, koguja

  • ERAB on Eesti regilaulude andmebaasi alates 2003. aastast lisatud tekstide kogu, mis on kättesaadavad andmebaasi veebilehe kaudu https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas (praegu kokku 108 969 teksti). Andmebaasi täiendatakse pidevalt, lisaks regilauludele sisaldab see laulmist ja laulikuid puudutavaid tekste ning muudesse regilauluga liituvatesse või sellega segunevatesse žanridesse kuuluvaid tekste, nagu tantsulaulud, lastelaulud, loitsud, kombestikukirjeldused, isegi muinasjutud. Andmebaasi esialgsed tüübi­nimed pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud regilaulude aastakümnete jooksul tehtud masinakirjakoopiatelt, tüpoloogia korrastamine on pooleli. Andmebaasi on lisatud nii tekstide algupärane kui ka kirjaviisilt ühtlustatud versioon (viimast kasutatakse koondandmebaasi sarnasusarvutustes).

  • SKVR on Soome väljaandel „Suomen kansan vanhat runot” põhinev 89 247 tekstist koosnev kogu soome, karjala, isuri ja vadja regilaule ning osalt ka muid regilauludega seonduvaid tekste, mis on eraldi kättesaadav veebilehe www.skvr.fi kaudu. Andmekogu tüpoloogiline liigitus ühtlustati ja korrastati XX sajandi lõpul. Korpus sisaldab mõningaid XIX sajandil trükis ilmunud regilaule. Tekstide kirjaviis on ebaühtlane ja seda ei ole süstemaatiliselt korrigeeritud. Läänemeresoome regilaulu koondandmebaasi sarnasusarvutustes on kasutatud automaatselt ühtlustatud ja puhastatud versiooni, kust on näiteks eemaldatud kõik diakriitilised märgid.

  • JR on Soome avaldamata laulude kogu (sm julkaisemattomat runot ’avaldamata laulud’), mis koosneb 85 228 tekstist. Neist suurem osa on regilaulud, kuid leidub ka riimilisi laule, lastelaule ja kirjandusliku algupäraga luulet. Kogu ei ole tüpologiseeritud ega kontrollitud, tekstid varieeruvad ka kirjaviisilt. Sarnaselt SKVR-i koguga kasutatakse andmebaasi sarnasusarvutustes automaatselt ühtlustatud tekstiversiooni.

FILTER-i projekti raames on need kolm kogu koondatud ühte SQL-andmebaasi, mida on võimalik uurida erinevates veebikeskkondades: teksti ja metaandmete päringukeskkond Octavo, sarnasuste tuvastamise keskkond Runoregi ja FILTER-i visualisatsioonide rakendus (FILTER visualizations), kus on võimalik kuvada andmeid kaartidel ja graafikutel.

 

Andmete ebaühtluse ja keelelise varieeruvuse probleem

Regilaule ja nendega seonduvaid tekste on erinevatel eesmärkidel ja eri põhimõtteid järgides kirja pandud juba alates XVII sajandist. Kogude tekkelugu on seotud erinevate inimeste ja institutsioonide huvide, valikute, eelistuste ja harjumustega ning andmekogu on mitmes mõttes ebaühtlane. Uurimistööd tehes tuleb neid aspekte arvesse võtta, et mitte teha ekslikke järeldusi.

Korpuse vanim tekst on kirja pandud aastal 1564, kuid laiaulatuslikum rahvaluule kogumine algas XIX sajandi alguses eeskätt Soome teadlaste algatusel, keda huvitasid peamiselt mütoloogia ja eepilised laulud, mis olid kõige rohkem levinud toonasesse Arhangelski kubermangu kuulunud Valge mere (ehk Viena) Karjalas, aga võrdlemisi laialdaselt ka teistes karjalakeelsetes piirkondades, Ingerimaal ja Ida-­Soomes (karjala ja isuri keele rääkijaid käsitlesid toonased Soome teadlased soomlastena). Sõltuvalt kogujast pandi kirja ka muudesse žanridesse kuuluvaid laule. Eestis tekkis tea­duslik huvi eestlaste ja nende rahvalaulude vastu baltisakslaste hulgas (nagu teame, oli eestlastel väga vähe võimalusi omandada kõrgemat haridust), kes laule teatud määral kogusid ja avaldasid. Aja jooksul huvi regilaulude vastu laienes nii žanriliselt kui ka geograafiliselt. Varased kogujad märkisid harva laulude juurde täpseid andmeid kogumise koha, aja ja esitaja kohta. Samuti ei pööranud nad ­tähelepanu teksti täpse kuju kirjapanemisele: detailide keeleline ühtlustamine arusaadavuse huvides oli tavaline. (Kallio jt 2023)

XIX sajandiks olid läänemeresoome keeleala eri piirkondade laulukultuurid kujundanud eriilmelisteks mitmesugused tegurid, nagu inimesi ümbritsev elu- ja looduskeskkond, kuulumine eri riikide, kirikute, õigusruumide ja kirjakultuuride mõjusfääri, mitmesugused ajaloosündmused ja moderniseerumisprotsessi erinev areng. Teadlased ja teised vanema kultuuri huvilised püüdsid kirja panna tekste, mis nende meelest olid kõige väärtuslikumad, terviklikumad ja arhailisemad. Eriti Soomes otsiti väärtuslikku ainest eelkõige oma kodukohast kaugemalt, oma aja kultuurilistest perifeeriatest (Kalkun 2015; Piela 2023; Tarkka 2005). Alles siis, kui folk­loristika XIX sajandi lõpul hakkas kujunema omaette distsipliiniks, mille metoodiline kese oli ajaloolis-geograafiline meetod, seati eesmärgiks, et kirjapanekuid oleks ühtlase(ma)lt kogu traditsioonialalt. Eestis seostus Jakob Hurda algatus rahvuse konsolideerimisega, rahvaluulet sooviti kirja panna kõikjalt, kus elas eestlasi (Kikas 2014). Nii kogumisloo kui ka regilaulukultuuri erineva arengu tõttu eri aladel on andmekogus ebaühtlust laululiikide ja -tüüpide esindatuses nii ajaliselt kui ka ruumiliselt.

Eesti ja Soome regilaulukogudes on sarnaselt märgitud laulu päritolukoht, kirjapaneku aeg, koguja, arhiiviviide, laululiik ja -tüüp. Need kategooriad ei ole alati lihtsalt ja üheselt mõistetavad. Laulu päritolukoht võib tähistada kas esitaja sünnikohta või elukohta kogumise ajal, kirjapanemiskohta või laulu õppimiskohta ning olla esitatud kas talu, küla, kihelkonna või (eriti varasemas aineses) maakonna täpsusega. Mõnest üleskirjutusest on arhiivi jõudnud mitu koopiat või veidi erinevat versiooni, leidub ka tekste, millel päritoluteave puudub.

ERAB-i ja SKVR-i kogudel on oma tüübiindeksid, mis on loodud arhiivi­ainese haldamise ja süstematiseerimise käigus ning üldjoontes järgivad sama ideed, kuid tüpoloogiad on siiski loodud eraldi Eesti ja Soome arhiivikogude põhjal. Vaid mõned laulude eesti ja soome tüübinimetused on ühitatavad pelgalt tõlkimise teel. ERAB-i esialgsed tüübinimetused pärinevad ainese skaneerimise aluseks olnud umbes 60 aasta jooksul tehtud masinakirjakoopiatelt. Selle aja jooksul on tüübi­nimetused muutunud ja varieerunud. Tüpoloogia korrastamise pikaldane töö on käimas, praeguseks on ühtlustatud 54 453 teksti varieeruvad tüübinimed, kuid suur osa tüübimääratlustest vajab veel täpsustamist või täiendamist. Lisaks sellele on 16 976 teksti esialgse tüübinimega, ülejäänud tekstid on kas tüübimääratluseta või ei ole regi­värsivormis. Soome ainesest on SKVR-i kogu tüpologiseeritud, JR-i kogu mitte – tüübi­kartoteegis on tüübinimed küll olemas, kuid kogu digiteeriti ­geograafiliselt korraldatud kartoteegi põhjal, mis oli täielikum. SKVR-i kogu trükiköidetes eba­ühtlaselt kasutatud tüübinimetused korrastati XX sajandi lõpul ja mõne laululiigi osas revideeriti tüpoloogia täielikult. Tüpologiseerimise põhimõtted on laululiigiti ­erinevad: ­jutustavate laulude tüübinimetus on enamasti seotud süžeega (arvestatud on võtmemotiive ja -värsse); loitsud on indekseeritud funktsiooni järgi (laulutüübi alla määratud tekstide kogum võib olla väga kirev); lüüriliste laulude tüpologiseerimisel on aluseks väiksemad ühikud (motiivid); olukorra, kalendrikombestiku või muude tavanditega seotud laulud (laululiigid „Erilistes olukordades”, „Pulmalaulud”) on liigitatud nende kasutuskonteksti või rituaalse funktsiooni alusel (kuigi sageli on arvestatud ka tekstitüüpi ja võtmemotiive). See tähendab, et tüpoloogia eri alajaotused võivad põhineda teksti süžeel, kinnismotiividel, kontekstil või funktsioonil ning need laulukogumid käituvad erinevalt, kui hindame tekstide sarnasust arvutuslike meetoditega.

Andmestiku keeleline varieeruvus on määratu. Läänemeresoome keelte sõnade ja morfoloogia murdeline varieeruvus on juba iseenesest rikkalik, kuid poeetiline keel sisaldab ka hulga arhailisi ja eripäraseid keelendeid. Kogujad on laule üles märkinud erineva keelelise täpsusega ja eri viisil: mõni kasutas üleskirjutamisel lühendeid, mõni ühtlustas tekste või lähendas neid kirja- või üldkeelele, teised seevastu on leiutanud eripäraseid kirjaviise või -märke, et kuuldu võimalikult täpselt üles kirjutada, või siis kasutanud laulude kirjutamisel foneetilist transkriptsiooni. Regilaule on kirja pandud eesti, vadja, isuri, karjala, lüüdi ja soome keelealade erinevates murretes, JR-i kogu sisaldab ka vepsa laule. Mitmekesise varieeruvuse tõttu võib mõnel olulisemal sõnal (nagu Väinämöinen) olla andmestikus sadu erinevaid esinemiskujusid. Lisaks sellele on paljud kujult sarnased sõnad erinevate tähendustega ning võivad pärineda hoopis eri tüvedest: sõnavormide homonüümia on tavaline. Regilaulutekstide keeleline mitmekesisus pakub regilaulude, nende sisu ja folkloorse varieeruvuse arvutuslikul analüüsil põnevaid väljakutseid. Esialgu veel jääb olemasolevatest standardsemate keelekujude analüüsiks loodud keeleanalüüsi vahenditest, eri keelte ja murrete sõnaraamatutest ja -korpustest väheks, et regilaulukeele sõnavaralist, häälikulist, morfoloogilist mitmekesisust täies mahus arvutuslikult analüüsida. Oma uurimistöös katsetame pidevalt eri meetodeid, et tekstide keeleline varieeruvus ei takistaks folkloristlikku analüüsi.

 

Värsside, värsijärjendite ja laulude sarnasus: Runoregi

Selleks et ületada laulutekstide keelelisest varieeruvusest tulenevaid probleeme ja oleks võimalik kokku viia sama sisuga värsid ning laulud on Janicki (2023; Janicki jt 2023) välja töötanud meetodid sarnaste värsside ja laulude tuvastamiseks. Neid meetodeid kasutades on arvutatud andmebaasi värsside ja laulude sarnasus­näitajad, mis on lisatud lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ning rakendatud neid ka Runoree veebi­keskkonnas2 eesmärgiga hõlbustada sarnaste üksuste võrdlust ja lähilugemist. Keskkonnas on kerge liikuda ühelt tekstilt, lõigult või värsilt teisele, (arvutuslikult) kõige sarnasematele üksustele või uurida mitut sarnast teksti kõrvuti sarnaste värsside järgi joondatult. Runoregi suudab tuvastada sarnaseid värsse ja laule, mis ei ole leitavad sõnaotsinguga või tüübimääratluste alusel.

Ühe laulu vaates (joonis 2) näitab Runoregi laulu metaandmeid, teksti ning kõige sarnasemate tekstide loendit, samuti pakub võimaluse uurida tuvastatud sarnaste värsside klastreid (klikkides ruudukesele värsi ees, ruudu tumedus näitab sarnaste värsside arvu), sarnaseid lõike (need ilmuvad, kui valida hiirega huvi pakkuv lõik laulust) ning saada kiire ülevaade, millised laulu värsid esinevad teistes tekstile kõige sarnasemates lauludes (vajutades kirjale: „Show shared verses matrix” ’näita ühiste värsside maatriksit’).

J o o n i s 2. Laulu vaade ühe „Harja otsimise” tüüpi kuuluva teksti näitel keskkonnas Runoregi.

Värsside sarnasuse tuvastamiseks on leitud igas värsis esinevad kahe tähe järjendi (ehk bigrammi) paarid, arvutatud värsipaaride bigrammikoostise koosinussarnasus ning selle alusel värsid klasterdatud niinimetatud telefonimängu meetodil (ingl ­Chinese whispers clustering method, vt meetodi ja selle testimise kohta Janicki jt 2023). Meetodiga on võimalik tuvastada värsi sarnased variandid, näiteks:

(1a) Suga sulpsatas meresse (EKM ERA, E 7901/2 (31))3
(1b) Sulpsatas suga meresse, (EÜS VIII 1923/5 (169))
(1c) Suga läks sulpsates meresse. (H I 2, 86 (7))
(1d) Suga suissatas mereje (H II 37, 343/4 (11))

(2a) Ari läks sulpsates meresse (AES, MT 49, 21/2 (10))
(2b) Hari sumatas meresse, (ERA II 60, 47 (5))
(2c) Hari aga sulpsatas meresse, (H, Kolga-Jaani 3, 233 (215))

(3a) Hari kukus tal meresse (H, Ostrov 39/40 (38))
(3b) Suga kukkus käest meresse, (H II 41, 595/6 (2))
(3c) Hari kukkus käesta meresse (E A 946/8 (11)).

Oleme katsetanud sarnasusarvutuste eri versioone ja need on kasutatavad Runoree keskkonnas.4 Mõni neist (default ’optimaalne sarnasuslävi’, ’tähepaaride liht­sagedus’; normalized ’normaliseeritud’; loose ’madal sarnasuslävi’) annab tulemuseks suuremad värsiklastrid, kus värsside varieeruvus on suurem ning mis sisaldavad rohkem valepositiivseid juhtumeid, mis tegelikult ei esinda sama värsitüüpi;5 teised (binary ’binaarvektor’; sqrt ’ruutjuurväärtus’; tight ’kõrge sarnasuslävi’) annavad tulemuseks kitsama ulatusega klastrid, kuhu koondunud värsid esindavad enamasti sama värsitüüpi, kuid klastritest on välja jäänud hulk siiski samasse värsitüüpi kuuluvaid, kuid koostiselt vähem sarnaseid värsikujusid. Keskkonnas on võimalik uurida „naaber­klastreid”, näiteks ülaltoodud kolmest rühmast kaks esimest on naabrid, kuid kolmas on juba oma tähepaarikoostiselt eelmistest kaugemal.6

Tähepaarivektorite sarnasusel põhinev võrdlusmeetod suudab ainesest sageli tuvastada sama sisuga värsivariante, mille olemasolu peale uurija ise ei pruugi tullagi, samas aga paigutuvad värsi kaugemad variandid tihti teistesse klastritesse. Eriti kirjaviisilt ühtlustamata Soome alamkogude puhul on sellise klasterdamisega võimalik suuresti ületada kirjaviisi varieerumisest tulenevad erinevused, mis tihti ­piiravad oluliselt lihttekstiotsingu (sõnapäringute) tulemusi. Kaugemates murretes või lausa eri keeltes jääb värsside sarnasus enamasti tuvastamata, isegi kui värsside põhisisu on edasi antud samade tüvisõnadega, tähepaaride jadas mängivad statistiliselt olulist rolli peale sõnatüvede häälikulise varieeruvuse ka erinevused morfoloogias ja grammatilistes sõnades.

Tuginedes värsitasandi sarnasusarvutustele, on võimalik edasi liikuda suuremate üksuste, sarnaste lõikude ja terviklaulude vaatlusele (värsijadade ja pikemate tekstide sarnasuste tuvastamise meetodi kohta vt Janicki 2023). Kui üksikute värsside klasterdamisel esineb klastrites siiski ka valepositiivseid, häälikuliselt koostiselt ­sarnaseid, kuid sisult erinevaid värsse, siis pikemate tekstide sarnasuse tuvastamine toimib keskkonnas üldiselt usaldusväärselt. Kui tekstid on murdeliselt või kirjaviisilt teineteisest kauged (ja isegi nende sisult sarnased värsid on häälikukoostiselt ­niivõrd erinevad, et ei klasterdu kokku), siis ei suuda ka arvuti nende sarnasust tuvastada, isegi kui lugeja teatavat sisulist sarnasust märkab. Nii näiteks ei loe Runoregi oma­vahel sarnaseks7 laulutüübi „Sai paha peigmehe” („Pahan sulhon saanut”) eri piirkondadest kogutud variante: 1) Tveri karjala küladest, kuhu karjalased rändasid XVII sajandil Laadoga Karjalast, 2) 19 muust karjalakeelsest piirkonnast (sealhulgas Laadoga Karjalast ja soome karjalapärastelt aladelt) ning 3) Karjala kannaselt ja Ingerimaalt kirja pandud tekste.8 Küll aga on nähtavad juhuslikumad sarnasused värsi ja lõigu tasandil eri piirkondade karjala lauludes.

Enamasti on sama lauliku, sama küla, sama piirkonnatraditsiooni ala, sama keele­ala lauluvariandid omavahel sarnasemad nii värsitüüpide kasutuse, sisu kui ka poeetilise ülesehituse osas ning nende sarnasust on kergem tuvastada, samuti on hästi tuvastatavad samast kirjalikust allikast pärinevad tekstid. Laias laastus tähendab ­sarnasusnäitaja 80–100% sisuliselt sama teksti (näiteks sama laulu kordus­üleskirjutused samalt laulikult, käsikiri ja selle kergelt toimetatud koopia või ­trükiallikas ja sealt õpitud laul, väga lühike püsiva kujuga loits või lastelaul); sarnasusnäitaja 50–80% osutab väga sarnastele variantidele samast piirkonnast (tihti samalt laulikult, samast perest või külast), toimetatud koopiale, kirjandusallikale või väga püsiva kujuga lühikesele rahvalaulule. Alla 50% sarnane variant viitab tihti tavapärasele suulisele varieeruvusele, kuid võib siiski esineda ka sama lauliku lauldud lauluvariantide, osaliselt kopeeritud ja toimetatud käsikirjade või kirjanduslike mõjude puhul. Laulutekstide sarnasusnäitajaid kasutame praegu ka ERAB-i tüübimääratluseta laulude tüpologiseerimisel ning edaspidi on seda kavas teha Soome JR-i korpusega. (Janicki 2023)

Runoree laulu vaate paremas ülanurgas sarnaste laulude kastis on võimalik valida üks või rohkem lauluteksti (rohkem laulutekste on võimalik valida, kui vajutada nelja noolega ikoonile) ja võrrelda neid vaates, kus sarnased värsid on kohastikku paigutatud. Seda, mil määral kohastikku paigutatavad värsid sarnased peavad olema, saab seadistada (nupust Threshold ’lävi’). Värsile klõpsates värvuvad teised sarnased värsid sõltumata nende asukohast laulus (sarnasusmäär kuvatakse hiirega sarnase värsi kohale libisedes).

Runoree avalehel on toodud Soome ja Eesti tüpoloogilise klassifikatsiooni peakategooriad, millele klõpsates avaneb vastava alaliigi laulude tüübinimetuste loend. Teine võimalus konkreetsesse tüüpi kuuluvate laulude leidmiseks on kasutada esilehe otsinguakent, mille eri sakkidel on otsitulemused tüübinimedest ja -kirjeldustest, laulude metaandmetest, värssidest ja tekstidega liituvatest proosaosadest.

Kui klõpsata laulutüübi nimetusele, siis avaneb lehekülg, kus on tüübikirjeldus (juhul kui see on andmebaasis olemas) ning loend kõigi selle tüübi alla liigitatud ­laulude andmetega. Loend on järjestatud alfabeetiliselt viite alusel, mis SKVR-i alamkogu puhul tähendab ka algset avaldamise järjekorda. Laulutüübi kohta on võimalik kuvada ka muid ülevaateid: laulude esinemust võib kuvada kaardil, vaadata ülevaatlikku visualisatsiooni uuritava tüübiga kontamineeruvatest laulutüüpidest ning vaadata puu (dendrogrammi, joonis 3) vaates, kuidas tüüpi kuuluvad laulud sarnasuse alusel omavahel rühmituvad. Puu vaadet võib täiendada tüüpi kuuluvate sarnaste lauludega. Nii on võimalik vaatlusse kaasata laulud, millel tüübimääratlus puudub või mis on määratud muudesse tüüpidesse. Puu vaates rühmituvad kokku enamasti lähedastest kohtadest pärit laulud, tuues esile sarnasuse piirkonnatraditsioonide sees. Puu vaate sõlmedele klõpsates on võimalik vaadata kõrvuti lähedasi laulu­variante, mis aitab kiiremini läbi töötada ja lihtsamalt võrrelda sarnaseid tekste.

Keerukamaid teksti- ja metaandmepäringuid saab teha kas SQL-andmebaasi kasutades või Octavo päringukeskkonnas, mille internetiviide leidub Runoree päringu­akna infotekstis. Octavo keskkonnas on eraldi vaade sõnavormi variantide otsimiseks ja valimiseks ning otsitulemused on omakorda seostatud Runoree laulu vaatega. Ka Octavo päringutulemused saab kuvada kaardil või žanrijaotuse skeemil, mis võimaldab saada kiiremini ülevaate päringutulemuste kogumist.

J o o n i s 3. Osa „Suka mereen” laulutüüpi kuuluvate tekstide dendrogrammist.

 

Ülevaade laulutüübi varieeruvusest: võrgustikuanalüüs

Runoregi ja Octavo päringukeskkond võimaldavad küll hästi tuvastada suures tekstikogumis sarnaseid värsse, lõike ja laule ning neid omavahel lähilugemise teel mugavalt võrrelda, samuti koostada mitmesuguseid visuaalseid ülevaateid otsitulemustest erinevate metaandmete põhjal, kuid oleme oma töös põrkunud probleemiga, et raske on saada ülevaadet suuremast laulukogumist, selle varieeruvusest, sisulistest ja piirkondlikest eriarendustest. Siin vaadeldava(te) laulutüübi (laulutüüpide) ligi 400 teksti läbitöötamine on ajamahukas töö isegi Runoree paindlikult kasutusmugavas keskkonnas ning kokkuvõtete tegemine ainesest keerukas.

Üheks FILTER-i projekti uurimistöö eesmärgiks oleme seadnud tekstimassiivist korduvate üksuste tuvastamise ehk teisisõnu arvutusliku (või naturaalse) liigituse koostamise, arvestades regilaulule (ja suulisele luulele üldisemalt) iseloomulikku tekstiloomeviisi, kus stereotüüpsemad (ehk eri kontekstides korduvad) üksused vahelduvad tüübikindlamate või unikaalsemate üksustega. Oleme püüdnud tuvastada tekstides korduvaid osiseid, uurides, kui regulaarselt eelkirjeldatud sarnaste värsside klastrid üksteisega külgnevad, selgitamaks, millised värsitüübid tekstides tavaliselt lähestikku paiknevad.

Kuna värsiklastrite külgnevusandmete põhjal joonistatud võrgustikugraafil tundusid üksikute laulutüüpide graafid hästi ilmestavat laulude sisulisi hargnevusi (kui neid oli), siis otsustasime siinse artikli kontekstis rakendada värsi­klastrite külgnevusanalüüsi piiratud tekstikogumil, et uurida, kuidas ühe laulu­süžeega seotud värsid külgnevuse alusel rühmituvad, lootuses tuvastada laulude püsivamad koostisosad (motiivid) ja piirkondlikud eriarendused.

Joonisel 4 on esitatud kammi kaotamisega seotud laulude värsiklastrite külgnevusseoste graaf.9 Graafi iga sõlm esindab ühte värsiklastrit ning graafile on valitud kõik värsiklastrite paarid, mis tekstis esinevad üle ühe korra kas kõrvuti või teine­teisest ühe värsi kaugusel. Seose olulisust näitab sõlmedevahelise joone jämedus, mille aluseks on seosetihedushinnang.10 Võrgustikus ilmnevad omavahel tihedamalt seotud värsiklastrite alagrupid, suuremad alagrupid on joonisel tähistatud numbritega 1–14 ning need viitavad kas piirkondlikele eriarendustele või väiksematele sisuüksustele (motiividele). Alagrupid 1–7 esindavad laulu eesti tekste ning grupid 8–14 Ingerimaa, soome ja karjala tekste. Suuremad sõlmed võrgustikus viitavad laulu kesksetele värssidele, mis esinevad rohkemates lauluvariantides ja külgnevad rohkemate värssidega.

J o o n i s 4. Laulutüüpide „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest” ja „Miekka merestä” ning neile sarnaste laulude värsiklastrite külgnevusseoste võrgustik (graafil on kuvatud kõik rohkem kui üks kord esinevad seosed rohkem kui kolm korda ette tulevates värsitüüpides). Võrgustiku Gephi modulaarsusanalüüsiga saadud alagrupid on nummerdatud ja võimaluste piires ka eristatud tooniga, sõlme suurus näitab temaga külgnevate teiste värsiklastrite arvu.

Nagu eespool öeldud, suudab Runorees rakendatud värsside sarnasusarvutusmeetod küll kokku viia häälikuliselt veidi erinevad värsivariandid lähedase keele- või murdeala piirides, kuid ei suuda alati kokku viia sama sõnalise koostisega värsi­variante eri keeltes ja eri murretes. Eriti järsk lõhe on Soome ja Eesti korpuse tekstide vahel, mis on vaid harva automaatselt kokku viidavad. See piir langeb üldjoontes (v.a vadja laulude osas) kokku läänemeresoome keelte jaotusega põhja- ja lõuna­rühmaks. Ka joonisel 4 toodud graafil põhineb vasakpoolne osa Eesti korpuse tekstidel ning parempoolne Soome korpuse tekstidel. Lisaks sellele on võrgustiku alagrupid tihti seotud kitsamate piirkondadega. Alagrupi leviala selgitamiseks kaardistasime iga grupi värsiklastritesse kuuluvate värsside summaarse päritolu. Materjali üldjoontes tundes oli üksikute alarühmade olemust lähivaate põhjal (joonis 5) võrdlemisi lihtne tõlgendada, eelkõige tuginedes alarühma kesksetele värssidele, mis esindavad süžee stabiilsemaid elemente.

J o o n i s 5. Värsiklastrite võrgustiku alagrupp 1: lõunaeestilised värsitüübid.

  • Grupp 1 esindab selgelt laulu lõunaeestilisi värsivariante (värsiklastrite leviku­ala piirdub Setu, Võru ja Mulgi keelealadega), mis üksnes üksikutel juhtudel külgnevad põhjaeestilisematega. Alagrupi värsitüüpide jada kuvab laulu algusosa süžee: päev soeb sulaste päid, kamm kukub merre või Koiva jõkke ning päev läheb paluma Peetrit ja Paavlit. Samas on teiste, põhjaeestilisemate alagruppide värsid siiski tihti tuntud ka lõunaeesti keelealal, eriti sagedasti Mulgimaal.

  • Grupp 2 esindab laulu algusmotiivi: päev või minategelane soeb sulaste päid ja suga sulpsatab merre. Alagrupi keskne värss, mis seostub erinevate algusosa arendustega, on kammib karjalaste päida.

  • Grupp 3 on taas selgelt lõunaeestiline alagrupp, lauluosa või -motiiv, kus pühakud keelduvad kaotatud kammi järele minemast. Kesksemad värsid on: mine too hari meresta, kuldakammi kaldaasta.

  • Grupp 4 on tüüpiline põhjaeesti ja Mulgi pühakute palumise ja nende keeldumise motiiv, kesksed värsid on: oo, Pieter, püha sulane, mine too mu suga meresta, päidelauda lainetesta. Selle alagrupiga liitub laulualguse eriarendus (tüüpvärsiga Jaanikene, kaanikene), kus erinevalt grupi 2 algusmotiivist on juuste kammijaks vend (nii nagu enamikus karjala variantides).

  • Grupp 5 esindab lauluosa, kus kammija läheb ise merre kammi otsima ning leiab sealt mõõga. Alagrupp koondab nii põhja- kui ka lõunaeestilisi (eriti Mulgi) värsse, mis on hästi näha kahest paralleelsest keskse värsi kujust: kaelani kalakuduje ja kaalani kalakuduje.

  • Grupp 6 esindab laulu lõpumotiivi „Mõõk merest”, kus leitud mõõk viiakse ilmarahva või sakste näha ja arvatakse, et tegu on sõjamõõgaga, mis on sõjas käinud ning seal päid ja luid raiunud. Alagrupi kesksemaks värsiks ongi sõjameeste sõrmeluist.

  • Grupp 7 esindab terve süžee regionaalset arendust (nii nagu grupp 1) leviku­keskmega Pärnu- ja Mulgimaal, kus minategelase vend toob pühadeks kased-kuused toa ette ning minategelane läheb sinna otsa pead kammima, hari kukub merre, minategelane läheb kaelani kalakudusse ja leiab mõõga.

Ülejäänud grupid esindavad laulutüübi variante, mis pärinevad Soomest, Karjalast ja Ingerimaalt. Kammi kaotamise laulu ongi kõige rohkem kirja pandud Ingerimaalt ja Karjala kannaselt ning sealsed arendused on võrgustikus nähtavamad.

  • Grupp 8 esindab Ingerimaa tüüpilist laulualgusmotiivi, kus lauljal kasvavad nii pikad ja tihedad juuksed, et vajab paremat kammi, vend läheb Virumaale maarahasid maksma (ja kammi järele).

  • Grupp 9 on pikem Ingerimaa ja idapoolse kannase laulualgusmotiiv juuste kasvatamisest emakodus, kesksemaks värsiks kasvo miulle kassa pitkä ’mulle kasvas pikk pats’.

  • Grupis 10 on laulu keskne motiiv, mis on levinud Ingerimaal ja lõuna­karjala aladel: vend läheb Virumaale, kammimäele vm, toob kammi, laulik-neiu istub kivile pead kammima ja suga sulpsatab merre. Kesksed värsid on: mäni vellooni viroon ’vend läks Virumaale’, istusin meren kivelle ’istusin mere kivile’, harjaella hiuksiani ’harjama oma juukseid’, sulpahti suka mereen ’sulpsatas suga merre’.

  • Grupp 11 esindab kogu peamise süžee paralleelarendust (vend tõi Virumaalt soa, istusin juukseid kammima, suga suisatas merre, tõin mõõga veest välja), kus keskne soa järele sukeldumise motiiv on ühine kogu põhjapoolsele laulualale. Grupi kesksed värsid: suikahti suga merehen ’suga suigatas merre’, painettaisin katsomaan ’painutasin end vaatama’, suikahin sua jälestä ’suigatasin soa järele’, mie miekan maalle kannoin ’mina kandsin mõõga maale’.

  • Grupp 12 on eelmise grupi vette sulpsatamise teemaga liituv Lääne-Ingeri eriarendus, kus mõõk puutub põlvedesse või helmeisse, tundis mehe meele, millele järgneb sõjamotiiv paljude irrutatud kehaosadega.

  • Grupp 13 on eelmiste paralleelne (idapoolse Ingerimaa ja Karjala kannase) eriarendus, kus laulja leiab mõõga ja see viiakse inimestele näha (koju, vennale, mõisa), keskseteks värssideks: mie miekan merestä löysin ’ma leidsin mõõga merest’, mie miekan venollein ’viisin mõõga vennale’.

  • Grupp 14 on kogu Ingerimaal levinud laulu lõpumotiiv, kus vaatajad (ja mõõk ise) arutlevad mõõga päritolu üle: see kas on või pole sõjas olnud, verd joonud ning luud ja liha söönud. Kesksed värsid: tämä miekka on miestä syönyt ’see mõõk on meest söönud’, miestä syönyt, verta juonut ’meest söönud, verd joonud’, sotamiehen sormiluita ’sõjamehe sõrmeluid’.

Kesksete alagruppide kõrval on veel mitmeid eriarendusi ja -motiive, osa neist on graafil näha väiksemate gruppidena, mis otsapidi liituvad kesksemate motiividega, osa on aga nii haruldased (näiteks põhjakarjala versioon, kus pead kammib päeva poeg), et ei ole läbinud meetodi kasutamisel rakendatud kerget statistilist sõela. Põhja­karjala, Aunuse karjala ja soome keele karjalapärastes murretes teisendeid, mis on süžee poolest mõneti eripärased, on laulukogumis nii vähe, et need ei ole rikkaliku Ingerimaa ja Karjala kannase ainese kõrval üldpildis mõjule pääsenud.

J o o n i s 6. Kammi kaotamise ja mõõga leidmisega seostuvate laulutüüpide värsitüüpide graaf (samasse värsitüüpi kuuluvad värsiklastrid on kokku viidud käsitsi). Tekst on esitatud nende värsitüüpide puhul, millega laulutekstides külgneb kõige rohkem (>24) erinevaid värsitüüpe. Need on kogumis sõnastuselt kõige stabiilsemad ja ühtlasi tundub, et ka süžee kulu seisukohalt enamasti olulised värsid. Värsitüübi näidistekst esindab tegelikkuses varieeruvat värsikogumit (nii nagu eelpool kirjeldatud).

Seesugusel lähenemisel saame kiire ülevaate laulu süžee komponentidest, ­võrgustikus kesksemad värsid on olulised süžee arengu seisukohalt ja üksnes neile tuginedes on laulu põhisisu üldjoontes selge. Samas aga on näha, et võrgustiku üles­ehituses on lahutamatult põimunud keelelise väljenduse ja sisu tasand. Erineva keelelise väljenduse tõttu on samasisulised arendused ja värsid sattunud eri gruppidesse, rääkimata sellest, et kogu võrgustik jaguneb kaheks (Eesti ja Soome korpuse osaks), kuigi laulu süžee ja tunnusvärsid suuresti kattuvad. Samuti eristuvad võrdlemisi ­selgelt lõunaeestilised alagrupid. Tulemus peegeldab lisaks tekstide keelelisele ja folkloorsele varieeruvusele meie kasutatud sarnasusarvutuse meetodi piire: see on suuteline kokku tooma pigem värsid sama keele piires, kuid ei küüni enamasti ühendama värsse läänemeresoome eri murretes.

Selleks et vaadata motiivistiku hargnemist läänemeresoome traditsiooni üleselt, viisime käsitsi kokku värsid, mis kuulusid samadesse värsitüüpidesse. Samaks värsitüübiks lugesime värsid, kus sisusõnad olid samade tüvedega (onomatopoeetiliste sõnade puhul ka lähedaste tüvedega: suisahti ~ sulpsatas ~ vulksatas), erineda võisid sõnajärg, grammatilised sõnad, tuletusliited ja morfoloogilised lõpud. Pärast samasse värsitüüpi kuuluvate värsiklastrite kokkuviimist arvutasime uuesti külgnevusnäitajad ja joonistasime uue graafi (joonis 6).

Näeme, et keelelise varieerumise ühtlustamisel sulandub tekstikogum varasema kahe eraldi suure grupi asemel viiest suuremast alagrupist koosnevaks tervikuks. Eesti ainesele iseloomulik on algusmotiiv, kus päike või minategelane kammib kuldse harjaga karjalaste päid (kesksed värsid: ari tal kuldane käessa, kammib karjalaste päidä). Ingerimaa ja Lõuna-Karjala tavapärane algus seostub neiu pikkade juuste kasvatamisega, mille ohjeldamiseks toob vend Virumaalt kammi (keskne värss: mäni vellooni Viroon). Järgnevad eesti ja Ingerimaa paralleelsed, kuid tükati omavahel põimunud arendused. Eesti variantides: kammi kaotamine merre, pühakute palumine, kammi järele minek ja merest mõõga leidmine (kesksed värsid: päälauta lainehese, kaelani kalakuduje). Ingerimaa ja Karjala kannase variantides mererannal kammimine, kammi vette kukkumine ja merest mõõga leidmine (kesksed värsid: istusin meren kivelle, suikahti suka merehen, suikahin suan jälestä). Viimane suurem sisuüksus on ühine mõõga arvustamine.

Lõpuks rakendasime külgnevate värsside arvutust ja võrgustikuanalüüsi kitsama piirkonna lauludel, et testida meetodit keeleliselt ühtlasemal ainesel. Valisime selleks karjala laulud, mille puhul karjala traditsioonile iseloomulikud päeva poja ning meres hukkumise motiivid tundusid suures võrgustikus kaduma minevat. Kaasasime sellesse valimisse 70 eri karjala aladelt pärit teksti. Tulemus on kuvatud joonisel 7.

Näeme, et laulu keskse sisu moodustab ikkagi kammi kaotamise ja sellele järele sukeldumise motiiv, millega liitub mõõga leidmise motiiv, kuid selgelt eristuvad kaks algusmotiivi: ka Ingerimaal laialt levinud juuste kasvamise ja venna Virus käimisega laulualgus, kuid teiseks algusmotiiv, kus pead soeb päeva poeg. Karjala teisendites saab kammija – päeva poeg või vend – tavaliselt merre minnes surma, mõnikord saadab ta sugulastele hoiatusi, mõnes variandis leiab õde surnud venna.

Kasutatud meetod (bigrammikoostise sarnasuse alusel leitud sarnaste värsside klastrite kuvamine võrgustikuna klastritesse kuuluvate värsside külgnevuse alusel) võimaldab saada kergesti ülevaate laulutüübi kõige tavalisemast sisust, peamistest motiividest ja võtmevärssidest. Tulemuste mõistmiseks ja tõlgendamiseks ei ole vaja läbi lugeda ega omavahel kõrvutada kõiki tekste, vaid piisab tutvumisest olulisemate süžeearendustega. Keeleline varieeruvus aga teeb siingi ülevaate saamise keerukaks ning kergem on tulemusi tõlgendada keeleliselt ühtlasema ainese puhul. Lisaks tulevad seesugusel vaatlusel paremini esile sagedasemad motiivid ja arendused, kuid haruldasemad eriarendused võivad kergesti pildilt välja jääda.

J o o n i s 7. Kammi kaotamise ja mõõga leidmisega seonduvad värsid karjala lauludes.

 

Kokkuvõtteks

Sõltumata uurimuse eesmärkidest ja teoreetilisest raamistusest on arvutuslikud ­meetodid abiks tekstikogumite analüüsimisel ja tõlgendamisel, kui need on nii mahukad, et nende läbilugemine ja inimjõul võrdlemine on liiga aeganõudev (nt Cohen 1999: 23; Moretti 2000). On tõeliselt keeruline saada head ülevaadet sadadest või tuhandetest tekstidest lihtsalt lugemise teel ilma arvuti abita (vt Mäkelä jt 2020). Samas on arvutuslikul teel saadud tulemuste kontrollimiseks, hindamiseks ja adekvaatseks tõlgendamiseks siiski tekstide või väiksemate tekstiosade lähilugemine ja uuritava ainese hea tundmine vältimatu.

Läänemeresoome regilaulukorpus koos hästi korrastatud metaandmetega võimaldab teha mitmesuguseid teksti- ja andmepäringuid ning tulemusi eri viisil visualiseerida. Regilaulude jaoks välja töötatud ning Runoree keskkonnas rakendatud värsside ja tekstide sarnasuse arvutamise meetodid hõlbustavad oluliselt sarnaste üksuste tuvastamist ja nende võrdlemist. Viimaks, täiendav värsside külgnevus­seoste võrgustiku vaatlus võimaldab tuvastada aineses tihedamalt seotud sisu­üksusi (stereo­tüüpseid värsse ja värsipaare, motiive ja laulutüüpe), esile tuua ainestikus kesksed värsitüübid ning sedakaudu saada kiiresti ülevaade näiteks ühte tüüpi kuuluvate laulude ainesest ning sisuhargnemistest. Samas on arvutusliku analüüsi ­meetodite abil laulude sisutasandini jõudmisel jätkuvalt probleemiks laulutekstide suur keeleline varieeruvus ning ebaühtlus aineses.

 

Artikli valmimist on toetanud Soome Akadeemia (projektid 333138 „Vormellik inter­tekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (FILTER) ja 346342 „Läänemeresoome suulise luule piirkondlikud kultuurid: võrdlev vaatenurk“), Eesti Teadusagentuur (projekt PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid“, tippkeskus TK215 „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus“) ning Eesti haridus- ja teadusministeerium (projekti EKKD126 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandus­muuseumi kogudes ja andmebaasides II“).

 

Mari Sarv (snd 1972), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhtivteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mari@haldjas.folklore.ee

Kati Kallio (snd 1977), PhD, Helsingi Ülikooli folkloristika dotsent ja Soome Akadeemia stipendiaatteadur Soome Kirjanduse Seltsis (Hallituskatu 1, 00171 Helsingi, Soome), kati.kallio@finlit.fi

Maciej Michał Janicki (snd 1989), PhD, Helsingi Ülikooli digihumanitaaria keskuse teadur (järeldoktor), maciej.janicki@helsinki.fi

 

1 Tekstide arv ERAB-i kogus on korrigeeritud.

2 Runoree keskkond asub veebiaadressil: https://runoregi.rahtiapp.fi. Artikli kirjutamise ajal on uurimisprojekt alles käimas ning sellest tulenevalt kogu keskkond aktiivsel katsetuslikul arendamisel, niisiis on tõenäoline, et siin kirjeldatud tunnused ja võimalused tulevikus teatud määral muutuvad.

3 Edaspidi viidatakse tekstis Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rahvaluulekogudele kogu, köite ja lehekülje ning pala tähistega.

4 Sarnasusarvutused erinevad omavahel esiteks arvutusparameetrite väärtuste poolest: sarnaseks loetud värsside sarnasusläve saab seada kas (seniste kogemuste põhjal) optimaalseks (ingl ­default), kõrgemaks (tight) või madalamaks (loose), sõltuvalt sellest, kas konkreetsel kasutusjuhul peetakse olulisemaks korrektsust või täielikkust. Võrreldavad vektorid võivad olla kas tähepaaride lihtsagedused (default), ruutjuurväärtused nendest (sqrt) või lihtsalt binaarvektorid (­binary), mis sedastavad, kas vastav tähepaar värsis esineb või mitte (sõltumata esinemiste arvust). Ruutjuur- ja binaarväärtusi oleme kasutanud, kuna tähepaaride lihtsageduste põhjal arvutatud ­koosinussarnasused tõid värsisarnasuste tuvastamisel ebaproportsionaalselt esile hääliku­kordused, mille puhul sarnaseid heakõlapaare või sõnakordusi sisaldavad värsid (nt laula laula ~ lalala) loeti sarnaseks vaatamata nende selgesti erinevale sisule. Viimaks oleme rakendanud väga robustset eesti ja soome kirjaviisi erinevuse ning vokaalharmoonia mõju silumist („normaliseerimist”), et proovida arvutuslikult lähendada põhjapoolse (soome, karjala, isuri, vadja) ja lõunapoolse (põhja- ja lõunaeesti) korpuse värsse (nt b → p, ä → a jne; sarnasuse tuvastamise meetodid norm ja norm-sqrt).

5 Värsitüübina käsitame oma lähenemises värsside kogumit, mille sisusõnad kattuvad, kuid grammatilised sõnad, sõnade vormid ning sõnajärg võivad varieeruda.

6 Kaks värsiklastrit loetakse „naabriteks”, kui klastri mis tahes värsi koosinussarnasus teise klastri mis tahes värsiga on suurem kui 0,75 (see on väikseim oluliseks peetav väärtus).

76 Selleks peab laulude sarnasusnäitaja olema suurem kui 10%.

8 Eranditeks on Tveri karjala teisend SKVR II: 1133, mis klasterdub kokku teiste Karjala alade tekstidega, ja Kainuu karjalakeelsest külast kirja pandud teisend SKVR I 2: 1161, mis klasterdub kokku Tveri lauludega.

9 Graaf on koostatud võrgustikuanalüüsi ja võrgustike visualiseerimise programmi Gephi (­Bastian jt 2009) abil. Võrgustiku gruppide tuvastamiseks on kasutatud Gephisse sisse ehitatud võrgustiku modulaarsusarvutuse meetodit (Blondel jt 2008).

10 Seosetihedushinnangu arvutamiseks on kasutatud leksikograafi vastastikuse informatsiooni (ingl lexicographers mutual information) näitajat (Kilgarriff jt 2004).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Viited digiteeritud näitetekstide käsikirjalistele allikatele Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA):

AES – Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu

E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu

ERM – Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad ja elektroonilised tööriistad

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Koost Janika Oras, Liina Saarlo, Mari Sarv, Kanni Labi, Merli Uus, Reda Šmitaite. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

FILTER andmebaas. Koost Maciej Janicki, Eetu Mäkelä ja FILTER projekti töörühm. Helsingi Ülikool, Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum.

FILTER visualizations. Loonud Maciej Janicki, Kati Kallio, Eetu Mäkelä, Jukka Saarinen, Mari Sarv. Tööversioon. Helsingi Ülikool, Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum. https://filter-visualizations.rahtiapp.fi

JR = Julkaisemattomat runot, digiteeritud versioon. Soome Kirjanduse Selts.

Octavo UI. Loonud Eetu Mäkelä. Helsingi Ülikool. https://jiemakel.github.io/octavo-nui

Runoregi. Loonud Maciej Janicki, Kati Kallio, Mari Sarv, Eetu Mäkelä. Helsingi Ülikool (HELDIG), Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum (versioon kuupäevast 28.11.2023). https://runoregi.rahtiapp.fi

Harja otsimine. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_001001003 https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig2312; https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig10132

Miekka merestä. https://runoregi.rahtiapp.fi/dendrogram?source=type&type_id=skvr_t010100_2270

Mõõk merest. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_001001013 https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig958; https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig1619)

Suka mereen. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=skvr_t010100_3380

SKVR = SKVR-tietokanta – kalevalaisten runojen verkkopalvelu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. https://skvr.fi

 

Kirjandus

Bastian, Mathieu; Heymann, Sébastien; Jacomy, Mathieu 2009. Gephi: an open source soft­ware for exploring and manipulating networks. Proceedings of the International AAAI Conference on Weblogs and Social Media, kd 3, nr 1, lk 361–362. https://doi.org/10.1609/icwsm.v3i1.13937

Blondel, Vincent D.; Guillaume, Jean-Loup; Lambiotte, Renaud; Lefebvre, Etienne 2008. Fast unfolding of communities in large networks. – Journal of Statistical Mechanics: Theory and Experiment, nr 10, P10008. https://doi.org/10.1088/1742-5468/2008/10/P10008

Cohen, Margaret 1999. The Sentimental Education of the Novel. Princeton: Princeton University Press.

Hiiemäe, Mall 2006. Kosmogoonilise harja otsimine. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 21–48.

Janicki, Maciej 2023. Large-scale weighted sequence alignment for the study of inter­textuality in Finnic oral folk poetry. – Journal of Data Mining and Digital Humanities, nr NLP4DH. https://doi.org/10.46298/jdmdh.11390

Janicki, Maciej; Kallio, Kati; Sarv, Mari 2023. Exploring Finnic written oral folk poetry through string similarity. – Digital Scholarship in the Humanities, kd 38, nr 1, lk 180–194. https://doi.org/10.1093/llc/fqac034

Kalkun, Andreas 2015. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 33.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Kallio, Kati; Janicki, Maciej; Mäkelä, Eetu; Saarinen, Jukka; Sarv, Mari; Saarlo, Liina 2023. Eteneminen omalla vastuulla. Lähdekriittinen laskennallinen näkökulma sähköisiin kansanrunoaineistoihin. – Elore, kd 30, nr 1, lk 59–90. https://doi.org/10.30666/elore.126008

Kikas, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: Establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular literacies – Past, present and future. Toim Ann-Catrine Edlund, Lars-Eric Edlund, Susanne Haugen. (Northern Studies Monographs 3. Vardagligt skriftbruk 3.) Umeå: Umeå University, Royal Skyttean Society, lk 309−323.

Kilgarriff, Adam; Rychly, Pavel; Smrz, Pavel; Tugwell, David 2004. The sketch engine. – Proceedings of the Eleventh EURALEX International Congress, EURALEX 2004. Lorient, France, July 6-10, 2004. Lorient: Université de Bretagne-Sud, lk 105–115.

Kundozerova 2022 = Мария Кундозерова, База данных «Карельские руны»: идея создания, концепция, перспективы. – Альманах североевропейских и балтийских исследований, вып. 7, lk 233–240. https:// doi.org/10.15393/j103.art.2022.2386

Lintrop, Aado 1999. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. – Mäetagused, nr 10, lk 7–23. https://doi.org/10.7592/MT1999.10.tamm

Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm

Lintrop, Aado 2024. Kosmogooniline hari ja selestiline kiik. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 219–237. https://doi.org/10.54013/kk795a1

Moretti, Franco 2000. The Slaughterhouse of Literature. – Modern Language Quarterly, kd 61, nr 1, lk 207–227. http://muse.jhu.edu/journals/mlq/summary/v061/61.1moretti.html

Mäkelä, Eetu; Koivunen, Anu; Kanner, Antti; Janicki, Maciej; Harju, Auli; Hokkanen, Julius; Seuri, Olli 2020. An approach for agile interdisciplinary digital humanities research – a case study in journalism. – TwinTalks 2020: Understanding and Facilitating Collaboration in Digital Humanities 2020. Proceedings of the Twin Talks 2 and 3 Workshops at DHN 2020 and DH 2020. (CEUR Workshop Proceedings 2717.) Toim Steven Krauwer, Darja Fišer. Aachen: RWTH Aachen University, lk 4–14. http://ceur-ws.org/Vol-2717/paper01.pdf

Piela, Ulla 2023. Toiveiden maa. Ylioppilaiden matkakertomuksia autonomian ajalta. (Tietolipas 282.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Salmela, Alfred 1964. Päivän suka. – Kalevalaseuran vuosikirja, kd 44, lk 100–116.

Tarkka, Lotte 2005. Rajarahvaan laulu. Tutkimus Vuokkiniemen kalevalamittaisesta runokulttuurista 1821–1921. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1033.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulu­tüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning tõdeb: „Osa lüroeepilisi ja mütoloogilise sisuga rahvalaule sai kiigelauluna ilumäel edasikestmise võimaluse” (Hiiemäe 2006: 21). Kiikumine koos laulmisega oli tema arvates see, mis andis ununenud või ununema hakkavat maailmapilti peegeldavatele lauludele uue funktsiooni. Just selle oletuse tõttu keskendun artikli esi­meses pooles kiikumise maagilistele ja mütoloogilistele aspektidele, et seejärel vaadelda kiigelauluna kasutusel olnud „Harja otsimise” laulu, mille eesti variantide sisu on Kaarle Krohn kokku võtnud nii:

Pead sugeval või midagi muud toimival neiul (Neitsi Maarjal) kukub hari merre ja ta palub asjata teisi (apostlinimelisi sulaseid Peetrit, Paavlit jne.), et need läheksid harja otsima. Jutustaja ise astub vette ja leiab otsekui tasuks harja asemel merest juba võrratu mõõga, mida imetlevad mõisasaksadki. (Krohn 1926)

Mulle pole selge, miks pidas Krohn pead sugevat tütarlast Neitsi Maarjaks, sest lauluvariantides esinevate apostlite poole võis palvega pöörduda igaüks. Alustan sealt, kus Hiiemäe lõpetas, nimelt kahest tema sõnastatud tõdemusest. Esiteks: „Kõike ülal öeldut arvesse võttes olen jõudnud arusaamisele, et harja otsimise laulu (päikese) hari/suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol.” Teiseks: „Isikustatud päikesest sai mütoloogiliste laulude tegelane neiu/õde/vend hiljem. Laululiseks sai ning sisuldasa kujunes „Harja otsimine” välja vast Põhja-Eesti laulu­alal, kui seal tulid kasutusele suured aisadega kiiged.” Artikli lõppu lisas Hiiemäe: „Küllap võib siintoodu kohta öelda, nagu on öeldud varemgi: kas pole see kõik liiga fantastiline.” Ja vastas ise: „Muidugi on.” (Hiiemäe 2006: 45)

Mõnikord on tegelikkus meie kõige lennukamatest kujutelmadest fantastilisem. Seega ei püüa ma järgnevaga fantastikat lisada, vaid osutan mitmele võimalikule tõlgendamise suunale, mis aitavad mõtestada nii „Harja otsimise” laulu kui ka kiige ja kiikumise tähendust.

 

Kiik ja kiikumine

Kiikumisest ja sellega seotud kommetest Eestis on pikemalt kirjutanud Anu Vissel, kes usundilise tausta osas rõhutab eelkõige viljakusmaagilist aspekti:

Viljakuse taotlemine on olnud keskne ka eesti kiigetraditsioonis, kuid Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis näib kiikumisel omakorda olevat mõneti erinev funktsioon. Lõuna-Eestis domineerib taotlus olla kogu suve terve ja ilus. Mitmed teated kinnitavad, et kiikumine teeb keha kergeks [---] Kiikumisele omistati ka puhastavat toimet. (Vissel 2003: 11)

Hiiemäe viitab tsiteeritud artiklis Juhan Peeglile (2004: 64) tuginedes kiige­lauludes leidu­vatele kiige mütoloogilise värvikombinatsiooniga sünonüümidele (nt hõbehari, kuldhari, vaskhari, hõbeõrs, hõbeais, kuldlaud). Sama on teinud ka Vissel. Eesti regilaulude andmebaas (ERAB) võimaldab selliseid sõnu päris kiiresti otsida. Tulemuseks sain mõne üksiku värsi, kus hõbeõrs või hõbeais on tõe­poolest kiige sünonüüm, näiteks:

Siis läks kiike kiikumaie
Õbe õrde õõtsumaie
Tamme latva laulemaie
(EKM ERA, EÜS IV 1312/5 (32) < Muhu1)

Oh minu kulla kiigutaajad
õbe aisa õõtsutajad
(H II 35, 204/6 (121) < Pöide khk) 

Enamasti on tegemist pigem epiteetidega:

Üks oli kiike kulda arja
Tõine kiike õbe arja
Kolmas kiike vaske arja.
(H II 1, 381/2 (540) < Jõhvi khk)

Selline kulla, hõbeda ja vase järjestus lähtub teistes regilauludes levinud ana­loogiatest – kolm õuna, kolm aita jne – ega ole sisult mütoloogiline. Pealegi ei tähenda viimases näites esinev sõna „ari” (hari) mitte sugemiseks või harjamiseks kasutatavat eset, vaid kiige võlli või põikpuud. Ent mu jutu eesmärk pole selliste detailide üle vaielda. Soovin hoopis näidata, et kiige ja kiikumise uurimisel on palju arenguruumi. Seepärast kutsun teid nüüd rännakule neile maile, kus kiiged tõesti kuldsed ja hõbedased olla võisid. Alustuseks tsiteerin veel kord Hiiemäed:

Kõige kaugemale on eri rahvaste kiikumiskombe vaatlusel ulatunud Ilmar Talve (1961) pilk. Suhteliselt hilise kristlusemõjulise kujutluse kõrval päikese tantsimisest lihavõtte­hommikul toob Talve esile mõtte kiikumiskombe seotusest aastajaotus­tähistega. Lubades ise teoreetiliste spekulatsioonide hulga suurendamisest hoiduda, on ta siiski maininud India pühade tekstidega Rigvedast pärinevat kujutlust päikesest kui kuldsest kiigest, mille järgi võiks kiikumiskombes näha kevadise pööripäeva juurde kuuluvat päikese kiikumise jäljendust (Talve 1961: 38–39; 44–45). (Hiiemäe 2006: 40)

„Rigveda” kallale ma praegu ei asu, küll aga esitan katkendi Lõuna-India Karnataka muusikatraditsiooni varaselt laulikult ja heliloojalt Annamayyalt (ka Anna­macharya, eluaastad 1424–1503). Kirtana tüüpi laulus, mille originaal on telugu keeles, kujutatakse sümboolselt loomise tsüklit kui Kõigeväelise jumalikku aja­viidet. Laulik näitab kiike nagu kosmost, mille aluseks on Dharma.2 Laulude tekstid on dešifreeritud praeguses Andhra Pradeshi osariigis asuva Tirumala Tirupati Devasthanami templi vaskplaatidelt, meloodiaid pole säilinud.

Alara chanchala maina

Oh, Isand, sa särad kõigis hingedes
ning ka õhus, mida hingame.
Loomise mööduv olemus on su jumalik mäng
ja hiilgus. See on jumalik kiik.

Koit ja hämarik on selle mäesarnased sambad
ja taevas ise on peal põikpuuks,
kandes kiigele sarnanevat kosmost.

Vedad on kuldsed ketid, mis kiike
turvaliselt hoiavad. Hälli istmeks on Dharma.
See on tõesti imeline kiik.
(Sangeeta Sudha)3

Kiikuja on hindu mütoloogia maailma looja Višnu kohalik esinemiskuju Venkateswara.4 Kiikumise traditsioon India templites on vana. Vanimad teated kirjeldavad suvise pööripäeva aegset rituaalset kiikumist Orissa ehk praeguse Odisha osariigi alal India idaosas II sajandil pKr (Van De Bogart 2014: 29). Sageli on rituaalne kiikumine seotud just talvise pööripäevaga, kuid hindude ülihead astroloogilised ­teadmised võimaldavad palju keerulisemaid seoseid kui pelgalt päikese teekonna markeerimine.

Väga levinud on rituaalne kiikumine India pulmas, kus noorpaar pannakse ­spetsiaalselt ehitud kiigele ja kiikumise ajal lauldakse vastavasisulisi laule. Samuti kiigutakse paljudes piirkondades (India, Tai, Hiina) sügisel pärast riisi istutamisega seotud põllutööde lõppu või enne lõikust.

Indiast suundume Taisse. Bangkokis seisab hiiglaslik kiik Sao Ching Cha, mida kasutati kord aastas jumal Šiva maa peale kutsumise pidustuste ajal. Need toimusid talvise pööripäeva paiku ja nendega tähistati uue aasta saabumist, kiiguti ida-lääne suunas, kiige ümber aga tantsiti ringis päripäeva, mistõttu rituaali seostati päikese tee sümboolse kujutamisega (Van De Bogart 2014: 41). Tseremoonia toimus samas paigas alates 1784. aastast, mil kuningas Rama I lasi kiige püstitada oma uude pealinna. See oli braahmanite uusaastapidu. On ka väidetud, et kiikumisega korrati sümboolselt hinduistlikku maailmaloomise lugu, kus kiige sambad sümboliseerivad mägesid ning sõõrjas alus maad (Griffiths 2016). Alates 1932. aastast suurel kiigel enam ei kiiguta, sest seda peetakse eluohtlikuks. Kuninglik rituaal viiakse nüüd läbi Deva­sathani (Thewasathani) templis, kus algul avatakse sümboolselt Kailaši5 värav, et mäel elav Šiva saaks maa peale laskuda. Rituaali lõpus aga püstitatakse templisse postid, mille vahele riputatud kiigele pannakse Hamsa ehk jumal Brahma vee­linnukujulise sõiduki kuju, sellesse asetatakse jumalate väikesed kujud ja kiigutatakse neid, et jumalaid tagasi Kailaši mäele saata (Van De Bogart 2014: 43–44).

Et mitte jääda liiga kauaks Lõuna-Aasia aladel väga populaarsete kiikumisrituaalide juurde, lõpetan selle piirkonna näited Nepaalis dashain’i pühade ajal toimuva kiikumisega. Dashain on septembri lõpus ja oktoobri alguses jumalanna Durga auks peetav 10–15 päeva vältav püha, millega tähistatakse jumalanna võitu kurja deemoni üle. Esimesed üheksa päeva (Nawa Ratri) kestab võitlus, sel ajal sooritatakse tantristlikke rituaale. Ööl pärast kaheksandat päeva (Kal Ratri) ohverdatakse emajumala Durga templites sadu või tuhandeid kitsi, lambaid ja pühvleid. Järgmisel, üheksandal päeval ohverdatakse jumalanna võidu auks peamiselt musta värvi vesipühvleid. (Selles kontekstis on oluline teada, et deemon Mahisasur ilmus musta vesipühvli kujul.) Kümnes päev on kodune püha, kui kõik sõidavad oma vanemate sugulaste juurde, kus palvetatakse koos ja vanemad pereliikmed teevad noorematele otsaette punaseid täppe tika’sid. Sinna juurde käib kiikumine spetsiaalselt selleks ajaks püstitatud bambuskiikedel. Kui küsisin 2007. aastal Pokhara ümbruse külades pühade tähistajatelt kiikumise tähenduse kohta, öeldi mitmel pool vastuseks, et nii pääseb inimene jumalatele lähemale.

Näiteid võiks tuua palju rohkem. Lõuna-Aasia seikluse kokkuvõtteks saab tõdeda, et a) rituaalne kiikumine võib olla seotud maailmaloomise müüdiga, ühest maa­ilmast teise liikumisega, kurjade jõudude vastu võitlemisega, viljakusmaagiaga; b) kiikujad võivad olla jumalad või sümboliseerida neid; c) kiikumine võib ­väljendada jumalate liikumist üleloomulikust sfäärist maisesse ja vastupidi ning inimeste soovi jumalatele lähemale pääseda; d) kiikumise abil võib mõjutada mitmesuguste hüvede saamist; e) kiikumine ja sellega seotud toimingud võivad sümboliseerida ka taevakehade liikumist.

 

Häll taevasse tõusmise ja sealt laskumise vahendina

Nüüd hüppame lõunast põhjamaile, obiugrilaste juurde, kus küll suuremastaabilist rituaalset kiikumist ei tuntud, kuid kus iga väiksemgi kohalik jumalus või kaitsevaim kinnitab oma laulus, et taevane isa on ta hälliga alla lasknud (Lintrop 2021: 387–388, 309–392). Näiteks Püha Linna Taat (handi Jem voš iki, mansi Jalp uus ooika, vt Lintrop 1998a), kelle elupaika külastab Obi-äärsete hantide uskumustes surija hing viimasena enne allilma lahkumist:

Oma seitsme harjalatiga unkalise helge
isa poolt
raudkaarega kaarelises hällis
olen alla lastud,
hõbekaarega kaarelises hällis,
olen alla lastud.
(Steinitz 1939: 384)

Aga häll on siinkohal sama hea kui kiik. Ka karu, obiugri mütoloogia taevajumala Numi-Toorumi sõnakuulmatu laps, kes oma kõikvõimsa isa soosingust ilma jääb ja maa peale elama asub (vt Lintrop 1998b), lasti hälliga taevast alla, kus ta enne maale jõudmist maa ja taeva vahel kiikus:

Palju karusloomi püüdnud mees,
minu isa,
tigeda mehe tigeda meelega,
vihase mehe vihase meelega
läheb välja
oma ukselisest majast.
Ta kogub kokku
palju katkise silmaga kirveid,
kogub kokku
palju katkise otsaga jäätuurasid,
viib need
seitsmesse rauda valmistavasse sepikotta.
Seal tehakse
kolmsada sülda rauast ketti
seal tehakse
hõbekaarega kaarehäll,
tuuakse see
metsiku kätejõuga sooloomatüdruku juurde.
Ta pannakse istuma
hõbekaarega kaarehälli,
see seotakse kinni
kolmesaja sülla pikkuse raudketi külge.
Ta lastakse
alumise rahva poolt asustatud
kollasekarva, punasekarva,
väikeste hanede, väikeste partide kisaga maa poole.
Ta lasti sada sülda allapoole,
hoiti seal.
Kui tehti lõunatuul,
siis kandus ta
Uurali põhjaotsa juurde,
kui tehti põhjatuul,
siis tõsteti ta
Uurali lõunaotsa juurde.
(Munkácsi 1893: 12–14)

Ka Maailma Vaatava Mehe (handi Mir-šääviti-ho, mansi Mir-susne-hum), taeva­jumal Numi-Toorumi noorima poja ning inimeste eest hoolitseva ja neile kõige lähemal oleva jumala (vt Lintrop 1997, 1998a; Kulemzin 2006) maja kiigub taeva ja maa vahel:

[---] jooksva pilve kõrgusel,
sammuva pilve kõrgusel
minu kuukirja püha maja,
minu päikesekirja püha maja
kuldse keti kallis otsas
seal ripub,
kuldse hõbeda kallis otsas
seal ripub.
Lõunakõrist kõriline tuul
kui tõuseb,
väikese hõbeda kõlina kõlal
põhjapoolse Obi kalli vee poole
seal see liigub [---]
(Steinitz 1939: 339–340)

Maailma Vaatava Mehe lugu jutustavatest lauludest nähtub, et maa peale sattunud noor jumal tõmmati vahepeal hälliga taevasse tagasi, et teda isa juures kasvatada. Niisiis liiguvad ka obiugri mütoloogilised tegelased maailmade vahel kiige abil, samuti kiiguvad nad maa kohal.

Taeva ja maa vahel liikumise, kevadpühadeaegse rituaalse kiikumise ja taevast keti otsas alla laskuva hälli motiivid saavad kokku pikas eepilises mokša laulus „Vasaĺgja”, mis on lindistatud 1975. aastal Mordva vabariigi Ruzajevka ehk mokša keeles Orozai rajooni Levža külast ja mille eeslaulja oli 1910. aastal sündinud A. T. Antonova (Pamjatniki 1984: 33–42).

Laulus jutustatakse küla servas elanud vanapaarist, kellel oli seitse poega, kuid kes palusid jumalalt ka tütart. Sündiski neile tütar, kes pidevalt nuttis. Ei aidanud hälli tegemine, turult ehete toomine, papi kutsumine ega ristimine. Viimaks pöördusid vanemad Looja (Škai, Škabavaz6) poole, öeldes, et kui koer last rahustab, anname ta koerale, kui aga siga, siis seale. Kord tuligi tarre valge koer, läks ahju juurde ja kiigutas tüdrukut. Too jättis nutu. Vasaĺgja sirgus neiuks. Saabusid ülestõusmis­pühad. Ta tahtis koos teiste noortega kiikuma minna, kuid ema ei lubanud. Viimaks kõik seitse venda palusid koos ja tõotasid õde hästi valvata. Ema siis lubas. Vennad panid Vasaĺgja kiigele ja hakkasid ise kiigutama. Kui esimest korda kiigutasid, hakkas puhuma õrn tuul. Teist korda kiigutasid – taevas välgatas pikne, kõmises vägev kõu ja hakkas sadama. Kolmandat korda kiigutasid vennad Vasaĺgjat – kiik oli äkki tühi. Vennad läksid nuttes koju ja rääkisid, mis juhtus. Aga Looja tegi Vasaĺgjast endale suurminia (äikesejumala Aťamńa ehk Aťamśi7 naise). Andis talle kõikide aitade võtmed, kuid ei lubanud kõige äärmise aida ust avada. Kõik aidad olid vara täis. Vasaĺgja muidugi ei suutnud kiusatusele vastu panna, avas ka kõige äärmise aida ukse ja nägi all oma kodu ja ema, kes taret küttis. Ta hakkas nutma. Looja sai aru, milles asi, ja lubas minia koju käima, ütles ainult, et too ei jääks ootama, kuni emal leib valmis saab. Vasaĺgja läkski. Ütles emale: „Emake, lõika mulle kaapekakust, leiba ei jõua ma ära oodata!” Selgitas emale, et äi ei lubanud leiba ootama jääda ja et kohe peab ta taevasse tagasi minema. Läks õue, taevast juba laskus kett koos hälliga. Istus hälli ja tõsteti taevasse, kuhu ta jäi igavesti elama. Ka selles laulus toimub liikumine maa ja taeva vahel kiige ja hälli abil.

Toon veel ühe paralleeli komide juurest. Valeri Šarapov ja Dmitri Nesanelis ütlevad oma kiikumist käsitlevas artiklis, et kiigemängudest osavõtmine oli minevikus abiellumisealiste noorte rituaalne proovilepanek, lastel oli keelatud kiikuda suurtel lihavõttekiikedel. „On huvitav märkida, et kiike on komi folklooris kirjeldatud kui eluohtlikku katset, mille naist otsiv eepiline kangelane pidi läbima,” selgitavad autorid ja lisavad, et sellist elu kaalule panevat katset võib võrrelda ohtliku teispoolsusesse viiva teekonna kulminatsiooniga. Seejärel toovad nad näite, et Võmi ja Petšora jõgede keskjooksu komidel oli ennustamisega seostuv komme: tüdrukud pidid nimetama kiikumise kõige kõrgemas punktis oma oletatava tulevase peigmehe nime, muidu ei lastud neid kiigelt ära. (Sharapov, Nesanelis 1997)

Kevadiste kiigepühadega seotud seto laulus kiigutakse pilve piirile, kust paistab kodu, kuid see kodu pole päris tavaline, pigem ebamaine:

Hälke’ hällü ti korgõlõ,
hälke’ pilvi piirile.
Korgõst näe ma uma kodo,
uma maama viil majakõista:
kuldakuppa on katusõlla,
hõpõristi on har’a päällä.
(Ansambli Liinatśuraq repertuaarist)

Karula kihelkonna Patupera külast 1910. aastal 73-aastase Eva Antsovi käest kogutud kevadpühadeaegse kiikumisega seotud (olla lauldud 40 aastat enne kogumist „hällimise juures”) laulu tekstis ulatub kiikuja pea pilvedele ja jalad tantsivad taevasse:

Läki kuivalt korgõlõ,
tahelikult taivalõ.
Pää puttõ pilvile,
jala’ tantsõ taivalõ.
Seo häll solaste tettü,
Palga poissõ painutud.
Tulgõ hällʹmä, külä sõsara’,
köüdke ti vüü’ ilosalõ,
pallʹapoolõ parausi.
(EÜS VII 984 (37) < Karula khk, Vana-Antsla v)

Virumaalt Jõhvi kihelkonna Voka vallast 1885. aasta paiku kogutud tekst viitab kombele tuua kiigele või kiige (eeldatavasti noormeestest) ehitajatele kevadpühadele kohaselt andideks mune, kuid sellele justkui vastukaaluks (eeldatavasti neidudest) lauljad-kiikujad kiiguvad „ligi taivasta tasasta” ja saavad sealt andideks vöid ja „saksa laastukesi”:

Tulge tütärid tulele
Tuage kanad tuage munad
Tuage pardid paarissute
Aned alla õlma’assa
Kii kiike laa laake
Kii kiike kõrge’elle
Kõrge’elle kauge’elle
Ligi pilvesta pimeda
Ligi taivasta tasasta
Mis säält taivast annetakse
Kuus kulla vüäkestä
Sada saksa laastukesta
(ERM 5, 76/7 (33) < Jõhvi khk)

Niisiis seostub kiikumine ka soome-ugri rahvastel üleloomulike olendite ja inimeste liikumisega eri maailmaosade vahel, lisaks ennustamisega. Mircea Eliade (2021: 153, 348, 440, 442–443, 486) ja teised on välja toonud kiikumise ja šamaanirännaku seosed, samuti on võimalik näha seoseid kiikumise ja pendli, risti, hõbeehte või mõne muu eseme kiigutamise abil ennustamise vahel (vrd nt Lintrop 2004: 126, 130).

Kiige teema lõpetuseks põikan veel korra tagasi Hiiemäe artikli juurde. Tema järgi (Hiiemäe 2006: 44–45) on kiik mütoloogilises käsitluses vahend, millel esitati maailma loomise lugu ja aidati tähenduslikul päikese pööriajal kaasa maa­ilmakorra püsimisele, kuid pärast maagilist toimingut tuli „kiik keldrisse” viia. Ja siinjuures muutub oluliseks, nagu Hiiemäe lisab, et „Harja otsimine” pole ainult lüroeepiline laul, vaid „sõna otseses mõttes üksiti kiigelaul”, mille levikupilt Eestis vastab üllatavalt täpselt kiigelaulude levikupildile. Kas oli laulu liminaalsel ajal kiigel esitamise eesmärk päikese „toetamine”, allilmast tagasi toomine, endise maailmakorra taastamine, ennustamine või kõik need üheskoos?

 

Kosmogooniline hari

Mäletatavasti ütles Hiiemäe (2006) oma artiklit kokku võttes, et harja otsimise laulu hari või suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol, mille taga oli algul personifitseeritud päike, kes hiljem mütoloogiliste laulude õeks või vennaks muutus. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas muna oli enne kana või vastupidi, vaid püüan lisada mõne olulisena tunduva nüansi, et siis otsad kokku sõlmida.

Harjumaal Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas elanud 66-aastane Ann Liimann on „Harja otsimise” lugu alustanud pühade tulemise motiiviga:

Kuulin ma pühäd tulema,
Ajad kallid aigenema,
Lihavotted liugenema,
Jaanipäivä joudemaie.
Ma lasin kuused koo vedädä,
Kased kamberi edeje,
Lepad kamberi rehule.
Istusin kulla kuuse alla,
Kase kalli latva pääle,
Lepa sirgeja sülesse.
Suin siel sulaste päidä,
Kasisin karjalaste päidä,
Arisin päidä armutumil.
(EÜS VIII 2248/50 (551) < Kuusalu khk)

Sellise sissejuhatuse pea(de) sugemise motiivile leiab veel mitmest laulu­variandist. Mõnikord alustatakse laulu aga saani tegemisega. Olen viidanud, et see motiiv võib olla seotud ajaarvamise ja pööripäevaga (Lintrop 2000: 32). „Harja otsimise” laulus nimetatud apostlite (Jaan, Peeter, Paavel, Andres) kohta võiks ju arvata, et need on lihtsalt juhuslikud nimed, kui poleks teada, et jaanipäevale järgnev suvine peetripäev (Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev, peeterpaavlipäev) märgib meie idapoolsetel hõimurahvastel suvise pööriaja ja sellega seotud keeldude lõppu. Ka Eesti kohta nendib Hiiemäe (1985: 175), et peetripäeva kombestikus on palju ühist jaanipäevaga, püha tähistamine oli varem palju ulatuslikum, tsiteerides Balthasar Russowi kroonikat:

[N]eil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl8 ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. (vt Laugaste 1963: 30)

Veel mainib Hiiemäe (1985: 175), et soomlastele on peetripäev „mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks”.

Tõenäoliselt kuulus vanasti peetripäeva kombestikku ennustamine, mis nüüd on peamiselt jaanipäevale nihkunud. Vene rahvakalendris seostub peetripäevaga kogu öö kestev pidutsemine, et hommikul päikese mängimist9 vaadata. Lisaks kiiguti ja ennustati tulevikku, peamiselt seda, kes kuhu mehele saab. Peetripäeva kiikumise eripäraks oli selle õhtune või isegi öine aeg – kiigele mindi pärast lõunat, kiiguti sageli hommikuni (Nekrõlova 2007: 340–343). Andresepäevast ehk 30. novembrist algab advendiaeg: „Andrus aus mees annab jõulud.” Eesti rahva­kalendri kombestikus langeb siis põhirõhk ilma ja tulevase ennustamisele. (Hiiemäe 1994: 250)

Niisiis on apostlid, kelle poole abipalvega pöördutakse, oma mälestuspäevade kaudu seotud talvise ja suvise pööripäeva liminaalse perioodiga. Selline side kinnitab Hiiemäe ja teiste (sealhulgas minu) tõdemust, et merre (allilma) kukkuv hari või suga sümboliseerib suvise pööripäeva aegset päikest, seega sobib laul hästi sel ajal kiigel laulmiseks. Samas ei tohi jätta tähelepanuta teist aspekti – laskumist teispoolsusse ja kiikumist kui sümboolset liikumist eri ilmade vahel. Näib, et viimane on Ingerimaal ja Ida-Soomes olulisemgi. Samas esineb eesti päeva veeretamise motiiv vaid Ingeri karjaselauludes ega ole seotud soa merre sulpsatamisega.

Kulu päivä, viere päivä,
Kulu päivä kuusikkoo,
Viere päivä vitsikkoo!
Aik’ on antava aapasso,
Laskee lapsia kottii
Voivatia vuolemaa,
Kannikkoo kaivamaa.
Emäntä on kova kotona,
Itse kaivaa kannikkaase,
Itse vuoloo voivattii,
Miull antaa kylmää koalii,
Kylmää koalii, hapant toarii.
(SKVR IV 3: 2895, Kesk-Ingeri, Kupanitsa, 1901)10

 

Mõõk merest

Ingeri ja karjala „Suga merre” lauluvariantidele enamasti liidetud merest mõõga leidmise motiivi leiab ka eesti rahvaluulest, kuid siin pole see siiski nii järjekindlalt „Harja otsimisega” seotud. Soomlased tutvustavad laulutüüpi „Suga merre” lühidalt nii:

Neiu/noormees (Päeva poeg, Sullervo) kammib juukseid, suga kukub merre. Neiu toob selle välja (või saab kammija surma), samal ajal kerkib merest mõõk (või jooksevad loomad viima sõna peasugeja surmast). Teema „Mõõk merest” liitub lauluga nii sageli, et seda pole [laulutüüpide – A. L.] nimekirja eraldi pandud, vaid esitatud „Suga merre” pealkirja all. (Runoregi: Suka mereen)

Tuletan meelde, et paljudes Ingeri ja karjala variantides räägib laul tütrest, kelle juuksed kasvavad ebatavaliselt pikaks:

[---]
Hius hienoine yleni
Pellavas piho pituine,
Mere vaaho valkeaine.
Ei voineet suvat sukkii
Eikä harjat harjailla.
[---]
(SKVR III 3: 2991, Haavikko, 1900)

Juuksed on nii pikad ja kohevad, et neid pole võimalik kammida. Siis palub tütar venda, kes on minemas Eestisse (Virusse) kas maksu maksma või muud sarnast asja klaarima, et vend tooks talle soa või harja, millega õde saaks juukseid sugeda. Vend toobki soa, õde läheb mere äärde ja istub kivile juukseid kammima, aga suga kukub vette. Õde läheb suga veest tooma, mõõk haakub ta ehetesse. Õde viib mõõga mõisa/koju/linna, kus rahvas arutab, kas see on sõjas käinud mõõk. Oluline on paljudel juhtudel õe vastus:

[---]
Mie sitt’ vasten vastaelin:
„Ei miekka soasta tuotu,
talutett’ ei tappelusta,
tää miekka merestä tuotu,
ojan pohjast’ on otettu.”
(SKVR V 3: 189, Sakkola < Lempaala)

See tähendab, et mõõk ei ole sõjariist, vaid miskit muud. Kuid üsna palju on neid tekste, kus kinnitatakse, et mõõk on joonud meeste verd ja söönud meeste luid. Hästi pikkade juustega õde võib selles laulus sümboliseerida suvise pööriaja pikka päeva. Suga on päike. Kui eesti lauludes soeb päev sulaste päid, siis Ingeri ja karjala omades päeva tukka. Võiks isegi fantaseerida, et päeva (valge aja) liiga pikad sugemata juuksed ohustavad kehtivat maailmakorda. Ent mõnikord on pea sugejaks vend. Seal­samas Ingeris liitub laul, kus pea sugejaks on vend, tüübiga „Laivassa surmattu veli” („Laevas surmatud vend”). Ida-Karjalas on sugejaks enamasti hoopis päeva poeg. Suga kukub vette, mees läheb järele ja hakkab uppuma või upubki. Olgu pea sugejaks õde või vend, on seos päikese ja pööriaja pika päevaga ilmne. Et mitte jääda rändama ühest Soome, Karjala või Ingeri piirkonnast teise, ühe liitunud laulutüübi juurest teise juurde, piirdun praegu pea sugemise ja mõõga leidmise motiividega. Oluline on, et 21 lauluvariandis märgitakse ka pea sugemise aega: „Meni rannalle kesoille, / Keskesoilla heinajoilla” (SKVR III 1: 605 (Joenperä?), 1877); „Mänin rannoille kesoilla, / Kesk’kesoilla, hein’ajoilla, / Parahalla paistehella” (SKVR III 1: 1184, Soikkola, 1881–1883).

Niisiis toimub tegevus ikka suvise pööripäeva lähedasel ajal, tõenäoliselt siis, kui algab heinatöö, ehk umbes peetripäeva paiku. Vrd vene vanasõnu: „доставай косы и серпы к Петрову дню”; „прежде Петра не суй носу, а после Петра берись за косу” (’peetripäevaks otsi välja vikatid ja sirbid’; ’enne peetrit ära topi sinna oma nina, aga pärast peetrit võta vikat kätte’; Nekrõlova 2007: 338). Vadja rahvakalendri järgi algas heinaaeg samuti pärast peetripäeva. Oluline on tähele panna uskumust, et nii nagu lihavõttelaupäeval, jaanilaupäeval ja rollapäeva11 laupäeval, käivad nõiad ka peetripäeva laupäeval ringi (Ariste 1969: 96).

Nagu juba öeldud, on aeg igati sobiv maagilisteks toiminguteks. Tuletan meelde, et peetripäeval toimuvad lõunaudmurdi tähtsaimad suvised palvused, Mari Eli Kužengeri rajoonis mälestavad marid surnuaial lahkunud sugulasi, Morko rajooni Untšo (vn Šorunža) külas aga toimub kesksuve sürem’i palvus.

Mis võiks olla see merest toodud mõõk, mis pole sõjariist? Või kui isegi oli, siis saab see uue funktsiooni. Muidugi võib mõõk olla lihtsalt saatuslik sümbol, nii nagu näiteks tarokikaartidel, unenäoseletajates ja mujal. Mõõk võib kaitsta kurjade jõudude eest. Ent mõõk võib olla ka ennustamise vahend. Tiibeti oraaklite tähtsaimad abivahendid on mõõk reldri (tiibeti kirjas རལ་གྲི, ral gri), mida kasutatakse kurjade vaimude vastu nii rituaalsetes tantsudes kui ka haigeid ravides, ja nool dadar (tiibeti kirjas མདའ་དར, mda’ dar). Ent tõenäoliselt on mõlemal oma osa ennustamisel. Olen filmi­kaadritest näinud, kuidas Nechungi oraakel ekstaatilise tantsu ajal mõõga põrandasse viskab (Sonam, Sarin 1991). Üsna sarnaselt on käitunud handi ja udmurdi ennustajad.

Ioann Vassiljev kirjeldab Udmurdimaa Buranovo (udm Brangurti) küla talupoja sõnade kaudu uue hiiepapi valimist, mille juures oli oluline osa mõõgaga ennustamisel:

Oma mõõga pani usto tuno (’osav teadja’) üht otsa pidi pea peale nii, et teine ots peaaegu puudutas lage, ja lasi sellel siis põrandale kukkuda. Mõõk tungis otsaga põrandasse. Seda tegi ta veel kuni kaks korda. Paremas käes oli tal sel ajal kantsik, mille käepide oli vaenlaste hirmutamiseks tehtud angervaksast. Pärast seda käskis ta kannelt mängida, ise aga hakkas tantsima. Keset tantsu kukkus ta äkki maha, nii et suust hakkas vahtu tulema. (Vassiljev 1906: 216)

Kustaa Fredrik Karjalainen (1918: 596) väidab, et obiugrilased, kes nagu komid, udmurdid ja teisedki rahvad ennustasid sageli kirve abil, kasutasid ka nuga või veel meelsamini vana mõõka.

 

Lõpetuseks

Kiik ja kiikumine on üks vanemaid rituaalseid (ja mängulisi) toiminguid, tõenäoliselt juba loomariigist päranduseks saadud nagu liulaskmine ja üksteise tagaajamine. Kiikumise puhul pole suurt mõtet rääkida sellest, kust kuhu on üks või teine uskumus levinud. Kogu maailma kiikumiskombestik on üsna sarnane, kusjuures suvise ja talvise pööripäeva aegse kiikumise juures näib domineerivat kosmogooniline aspekt: sel ajal kaldutakse kiikumises nägema päikese teekonna sümboolset kordamist või püütakse kiikumisega sellele justkui hoogu anda. Ka maailma loomise ­sümboolne kordamine tuleb sel ajal kõne alla. Kevadistes ja sügisestes kiikumis­rituaalides on esiplaanil viljakusmaagiline aspekt: kevadel püütakse mõjutada kas looduse tärkamist üldiselt või viljakasvu tingimusi, sügisel aga saagikust. Samuti arvatakse, et kiikudes on võimalik jumalatele läheneda, pälvida nende heakskiitu või ennast rituaalselt puhastada.

Mõlemad aspektid on mõjutanud ka eesti kiikumiskombeid. Tundub nii, et piirkonnas, kus kiiguti enamasti vaid kevadpühade ajal (ehk Lõuna-Eestis), saab rääkida rohkem viljakusmaagiast ning üleloomulikule sfäärile lähenemise abil ilu ja tervise tagamisest. Seal aga, kus kiikumine kestis suveni välja, tõuseb esiplaanile kosmogooniline ja ennustamisega seostuv sümboolika, kusjuures ennustused ei puudutanud ainuüksi meheleminekut, vaid ka kiikuja või ta lähedaste saatusi üldisemalt. Kosmogooniliste detailide olulisus seletab ka „Loomislaulu” populaarsust kiigelauluna (vt ka Särg 2023).

Sinikirja linnukene
Puna piane piasukene
Lendas meie leppikusse
Kandis meie koppelissa
Vahtis meie vainijulla
Otsis maad mune muneda
Aset poegi haudutella,
Lendas meie kiige külge
Tegi pesa penni peale
Haudus pojad aeste külge [---]
(E 15729/30 (263) < Harju-Jaani khk)

K a a r t 1. Harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivate lauluteisendite levik.

Ka kosmogooniliste tunnustega loomislaulu leiab enamasti sellelt alalt, kus kiiguti veel suvise pööripäeva ajal. Suur osa harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivaid lauluteisendeid pärineb ootuspäraselt Virumaalt ja Harjumaa idaosast. Kokku on 52 säärast teisendit, kus „Harja otsimise” tüübiga seoses mainitakse vähemalt pea sugemist, soa vette kukkumist ja selle järele minemist ning „Mõõk merest” tüübiga seoses vette minemist ja mõõga leidmist.12 Neist suurim osa – 14 teisendit – pärineb Jõhvi kihelkonnast ja 7 Kuusalu, 4 Haljala, 3 Vaivara, 3 Kadrina, 3 Lüganuse kihelkonnast (seega Harju- ja Virumaalt kokku 34 ehk 65%), 4 teisendit Helme, 2 Pilistvere, 2 Hanila, 2 Viljandi kihelkonnast ja 2 Setumaalt. ­Ülejäänud 8 ­teisendit jagunevad ükshaaval eri kihelkondadesse. Sellises jaotuses võiks näha Soome ja Ingeri mõju, ent pigem tuleks kaaluda, kas pole asi olnud ­vastu­pidi – suvise pööri­päeva maagiliste toimingutega seotud kiigelaul lagunes naabrite juures sel moel, et kosmilise tasakaalu hoidmise ja päikese toetamise motiivi olulisus vähenes ning sellest sai karjas käivate laste laul, ennustamisega seostuvad motiivid aga iseseisvusid looks, milles kellegi väga pikkade juustega tütar või poeg läheb kõige pikemate suvepäevade ajal mere kaldale pead sugema.

Nimetatud lauluteisendite algusmotiivide vaatlus toob välja, et suur osa neist on seotud kalendriga. Nimelt juhatab 16 korral laulu sisse motiiv pühade lähenemisest ning üheksal korral saani tegemine, et saaks venda vaatama sõita. Neljal korral esineb venna juurde sõitmine ka ilma saani tegemiseta. Teatavasti ei olnud vanasti võimalik sugulasi igal ajal vaatamas käia, pigem tehti seda talviste pühade ajal. Nende ootamine aga algas juba suvisest pööripäevast. Niisiis viitavad 29 lauluteisendi algused ühel või teisel moel perioodidele, mil ennustati ka tulevikku. Ülejäänud algusmotiivid jagunevad järgmiselt: „veere, päev” (5 teisendit), „päev ei jõua veereda” (4 teisendit), „päev soeb päid” (7 teisendit), „paistku päev selle maja peale, kus päid soetakse” (2 teisendit), „too suga merest” (2 teisendit), „Soomest suga tooma” (1 teisend), „kuulsin kiigutavat” (1 teisend), „viidi põllega põllule” (1 teisend). Eelnevat arvesse võttes tundub mulle, et need lauluteisendid, kus „Harja otsimisele” liitub „Mõõk merest”, peegeldavad eelkõige pööriaja maagilisi toiminguid, kosmogooniline aspekt aga hakkab nende varju jääma. Näeme, et lüüriline minategelane on asunud taevakeha asemele, ronib kallil pühadeajal ise puu otsa ja soeb laste päid või palub Jaanil (apostel Johannesel) endale saan teha, nagu laulis Mari Rebin Jõhvi kihelkonna Illuka vallast:

Joanikene koanikene
Tee mull’ saksa soanikene
Ja mull’ luine laevukene
Kalaluine karbikene
Ma lähen venda voatamaie
Kas on venda karjapoissi
Või on härja-hoostepoissi…
(H II 37, 343/4 (11) < Jõhvi khk)

Selge see, et saan pole päris tavaline, pigem kuulub fantaasia valda. Kas luisel laevukesel ja kalaluisel karbikesel võiks olla midagi ühist kiige või hälliga? Igatahes peaks see olema sõiduriist, mis viib lauliku kiiresti sinna, kuhu ta soovib minna. Olgu sellega nii või naa, on kõigile neid laule tundvatele inimestele isegi tänapäeval selge, et juuste sugemisel ühes soa vette kukkumisega on midagi tegemist päikese teekonnaga. Mulle näiteks kangastub lauldes alati pilt puulatvu riivavast ja pikkamisi merre vajuvast suurest päevakerast.

Lõpetangi nüüd Mall Hiiemäe küsimusega: kas see kõik pole liiga fantastiline? Jah, kahtlemata on, see on sama fantastiline kui meie regilaul ise. Regilaulust võime leida üle maailma levinud olulisi mütoloogilisi teemasid ja motiive või vähemalt nende jälgi. Need kõik on olemas siinsamas, meie kodustes lauludes. Tuleb ainult tahta ja osata otsida.

 

Artikkel valmis Eesti Teadusagentuuri projekti PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpus­põhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames. Artikli aluseks on 2017. aastal Mall Hiiemäe juubelikonverentsil peetud ettekanne. Tänan Kaarel Veskist levikukaardi vormistamise eest.

Aado Lintrop (snd 1956), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi emeeritus, aado.lintrop@gmail.com.

 

1 Edaspidi viidatakse tekstis Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rahvaluulekogudele kogu, köite ja lehekülje ning pala tähistega.

2 Dharma on hinduismis käitumine, mis harmoneerub universumi olemasolu võimaldava korraga (ta).

3 Minu tõlge Damodara Rao Dasu ingliskeelse tõlke järgi telugu originaalist (vt ka teist tõlget inglise keelde: Narasimhachary, Ramesh 2008: 61–63). Kuna ma telugu keelt ei oska, tuleb loota ingliskeelse tõlke autori kompetentsusele ka selles osas, et kiigega paralleelselt kasutatakse laulus sõna häll.

4 Venkata+iśvara ’Venkata [mäe] isand’; Tirumala linnas asuv Venkata mägi on mainitud templi asukoht.

5 Kailaši ehk tiibeti keeles Kangrinboqê nime kandev mägi asub Tiibeti kiltmaa lääneosas ning see on hindude, budistide, džainistide ja tiibeti põlise usu järgijate jaoks oluline pühapaik.

6 Tema kohta vt Devjatkina 2008: 141–142.

7 Mokša Атямня, Атямсь. Mordva äikesejumala kohta vt Devjatkina 2008: 195–196.

8 Maarja mäekäigu öö viitab siin heinamaarjapäeva ehk 2. juuli eelõhtule.

9 „Пять раз в году солнце играет: на рождество, богоявленье, благовещение, светлое воскресение, Иоанново рождение” (’Päike mängib viis korda aastas: jõulude ajal, kolme­kuningapäeval, paastumaarjapäeval, ülestõusmispühal ja jaanipäeval’, Dal 1879: 528).

10 Siin ja edaspidi on kogumikus „Suomen kansan vanhat runot” (SKVR) avaldatud tekstidele viidatud osa, köite ja teisendinumbri järgi.

11 Märtrite Florose ja Laurose surmapäev 18. august, hobuste püha.

12 Otsisin Eesti regilaulude andmebaasist (ERAB) sõna „suga” järgi ja valisin 236 tulemusest välja sobivad 52. Otsing tüübinimede järgi annab palju vähem tulemusi. Runoregi seostas „Harja otsimisega” ainult 27 „Mõõk merest” tüüpi kuuluvat jätku.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Käsikirjalised kogud Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA):

E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu

ERM – Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

Runoregi: Suka mereen. http://runoregi.rahtiapp.fi/theme?id=skvr_t010100_3380

Sangeeta Sudha. English Translations of Carnatic Lyric. Tlk Damodara Rao Dasu. http://www.sangeetasudha.org/annamacharya/vol2/a.html

SKVR = SKVR-tietokanta – kalevalaisten runojen verkkopalvelu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. https://skvr.fi

 

Kirjandus

Ariste, Paul 1969. Vadja rahvakalender. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi ­toimetised 8.) Tallinn: Valgus.

Dal 1879 = Владимир Даль, Пословицы русского народа: Сборник пословиц, поговорок, речений, присловий, чистоговорок, прибауток, загадок, поверий и пр. 2-е изд. Т. 2. Санкт-Петербург–Москва: М. О. Вольф.

Devjatkina, Tatjana 2008. Mordva mütoloogia. (Sator 8.) Tlk Irina Orehhova, Nikolay Kuznetsov. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Eesti Folkloori Instituut. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:106597

Eliade, Mircea 2021. Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Mirjam Lepikult. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Griffiths, Rhys 2016. Bangkok’s Giant Swing. – History Today 30. III.

Hiiemäe, Mall 1985. Eesti rahvakalender. IV kd. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Mall 1994. Eesti rahvakalender. VI kd. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Mall 2006. Kosmogoonilise harja otsimine. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 21–48.

Karjalainen, Kustaa Fredrik 1918. Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot III.) ­Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Krohn, Kaarle 1926. Harja otsimine. – Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Esimene köide. Toim Matthias Johann Eisen, K. Krohn, Vihtori Alava, Oskar Kallas, ­Walter Anderson, Villem Grünthal. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk LIII.

Kulemzin, Vladislav M. 2006. Mir sawitti χu. – V. M. Kulemzin, Nadezhda V. Lukina, Timofeĭ A. Moldanov, Tat’yana A. Moldanova, Khanty Mythology. (Encyclopaedia of Uralic ­Mythologies 2.) Toim Vladimir Napolskikh, Anna-Leena Siikala, Mihály Hoppál. Budapest–Helsinki: Akadémiai Kiadó, Finnish Literature Society, lk 110–111.

Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Lintrop, Aado 1997. Palakesi obiugri mütoloogiast II. – Mäetagused, nr 5, lk 23–30. https://doi.org/10.7592/MT1997.05.obmyto2

Lintrop, Aado 1998a. Palakesi obiugri mütoloogiast III. – Mäetagused, nr 6, lk 7–20. https://doi.org/10.7592/MT1998.06.obmyto3

Lintrop, Aado 1998b. Palakesi obiugri mütoloogiast IV. – Mäetagused, nr 7, lk 7–20. https://doi.org/10.7592/MT1998.07.obmyto4

Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm

Lintrop, Aado 2004. Ennustamisega seotud motiivid regilauludes. – Mäetagused, nr 24, lk 119–132. https://doi.org/10.7592/MT2003.24.lintrop

Lintrop, Aado 2021. Mansi loomislugudest regilaulu ilmalinnuni. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 379–400. https://doi.org/10.54013/kk761a1

Munkácsi, Bernát 1893. Vogul népköltési gyűjtemény. III kd. Medveénekek. Budapest: Magyar Tudományos Akadémia.

Narasimhachary, M.; Ramesh, M. S. 2008. Spiritual Heritage of Annamacharya. (T.T.D. Religious Publications 769.) II kd. Tirupati: Tirumala Tirupati Devasthanams.

Nekrõlova 2007 = Анна Некрылова, Русский традиционный календарь. На каждый день и для каждого дома. Санкт-Петербург: Азбука-классика.

Pamjatniki 1984 = Памятники мордовского народного музыкального искусства. Т. 2. Мокшанские неприуроченные долгие песни междуречья Мокши и Инсара. Ред. Евгений Гиппиус, сост. Николай Бояркин. Саранск: Мордовское книжное издательство.

Peegel, Juhan 2004. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. Teine läbivaadatud ja ühtlustatud trükk. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 15 (62).) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Sharapov, Valery E.; Nesanelis, Dmitri A. 1997. Theme of „swinging” in shamanism and folk culture. – Elektroloristi, kd 4, nr 2. https://doi.org/10.30666/elore.78237

SKVR III 1 = Suomen kansan vanhat runot III. Länsi-Inkerin runot 1. Toim Väinö Salminen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 139:1.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1915.

SKVR III 3 = Suomen kansan vanhat runot III. Länsi-Inkerin runot 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 139:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjalli­suuden Seura, 1924.

SKVR IV 3 = Suomen kansan vanhat runot IV. Keski-Inkerin ja vatjalaiset runot 3. (Suoma­laisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 140:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1928.

SKVR V 3 = Suomen kansan vanhat runot V. Itä- ja Pohjois-Inkerin runot 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 141:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1931.

Sonam, Tenzing; Sarin, Ritu 1991. The Reincarnation of Khensur Rinpoche. [Dokumentaalfilm.] White Crane Films.

Steinitz, Wolfgang 1939. Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen aus zwei Dialekten. 1. kd. Grammatische Einleitungen und Texte mit Übersetzungen. (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXI.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts. https://www.etera.ee/zoom/4230/view

Särg, Taive 2023. Loomislaul alguste kiigel. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 1076–1103. https://doi.org/10.54013/kk791a2

Talve, Ilmar 1961. Keinu ja keinuminen Suomessa. (Scripta Ethnologica 11.) Turku: Turun yliopiston kansantieteen laitos. https://doi.org/10.30673/sja.86249

Van De Bogart, Willard G. 2014. The Giant Swing (Lo Ching Cha): Brahmanical origins and its significance to the religious culture of Thailand. – Contemporary Socio-Cultural and Political Perspectives in Thailand. Toim Pranee Liamputtong. Dordrecht: Springer Science+Business Media, lk 23–47. https://link.springer.com/chapter/10.1007/978-94-007-7244-1_2

Vassiljev 1906 = Иоанн Васильев, Обозрение языческих обрядов, суеверий и верований вотяков Казанской и Вятской губерний. – Известия Общества археологии, истории и этнографии при Имп. Казанском университете. Т. XXII, вып. 3–5. Казань: Типо-литография Императорского Университета.

Vissel, Anu 2003. Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd. – Mäetagused, nr 21, lk 7–84. https://doi.org/10.7592/MT2002.21.kiik

PDF

Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil

Kas pöördumatu protsess?

https://doi.org/10.54013/kk797a3

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu­kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.

Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda.

Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634–1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõlgendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud „balti maailm”. Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja -vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid narratiivi elemente ta seejuures kasutas.

Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähelepanu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

 

Protokoll ja (lähetus)aruanne

Protokollide ja aruannete kirjandusteaduslik ja -ajalooline uurimine piirdub harvade üksikkäsitlustega. Sissejuhatavana võib mainida artiklikogumikku „Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte” protokolli kui tekstitüübi kultuurilise funktsiooni kohta, kuigi XVIII sajandi eelseid protokolle selles ei vaadelda (Niehaus, Schmidt-Hannisa 2005). Selle kogumiku ilmumisest peale on tähelepanu keskmes olnud eeskätt XX sajandi protokollid, mida on käsitletud filosoofilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast.1 Narratiiviuuringud liigitavad selle žanri tegelikkust kirjeldavate tekstide hulka, milles loo aluseks pole mitte fiktsioon, vaid faktid (Klein, Martínez 2009: 1–13). Ammune, ent endiselt aktuaalne küsimus, kui palju on luules ja kirjanduses „tõde” ja fakte, leiab ka tänapäeva kirjanduse ja meedia uurimisel tähelepanu ning piir tõe ja tegelikkuse vahel näib aina ähmastuvat (nt Lugauer 2020). Just selles kontekstis väärib tähelepanu ajalooline tarbekirjandus. Kui uurida kirjandusliku ja jutustava osakaalu protokollides jäädvustatud tegevustikus, saame ajaloolisele tarbekirjandusele läheneda justkui ümberpööratud vaatenurgast.2

Protokollides ja aruannetes käib seos tegelikkusega alati käsikäes lugeja ootusega, et just nii see päriselt toimuski. Kui Christian Kleini ja Matías Martínezi sõnul on faktinarratiivides (sks faktuale Erzählungen) või tõsielujutustustes (sks Wirklichkeits­erzählungen) keskse tähtsusega „soov käsitleda end päriselu kujutajana” (Klein, Martínez 2009: 2, märkus 3), siis on protokollid ja aruanded – eriti need, mis pärinevad seisuslikult korporatsioonilt või kohtult – juba per definitionem võtnud kohustuse vahendada „tõde” neutraalselt ja objektiivselt, selleks et tekste peetaks hiljem usaldusväärseks ja neil oleks tõendi väärtus (Zedler 1741: 973–975; DRW: 1387–1389). Kuna see tekstivorm eeldab protokollija kui teksti autori erapooletust, nagu on öeldud ka sekretäri tööjuhendis (vt allika­publikatsiooni Ewers 1821: 180–185 ja käsitlust Klöker 2020: 38–41),3 tekib küsimus, kas ja mil moel lähtub autor vaatamata ametikohale Eestimaa rüütelkonna juures oma käsitluses niinimetatud sisemisest vaatepunktist (sks interne Fokalisierung), sest erapooletuse ettekirjutus kehtib küll kirjutaja isikliku arvamuse vältimise kohta, kuid loomulikult mitte teksti kohta tervikuna. Rüütelkonna protokollid ei esita ju sugugi neutraalset vaadet omaaegsetele sündmustele ja protsessidele, vaid kajastavad ikkagi rüütelkonna arvamusi ja hoiakuid – tõsi küll, mõningate variatsioonide ja kõrvalekalletega korporatsiooni liikmete hulgas. Kitsendavavõitu ametijuhised, mis justkui räägiks narratiivsuse vastu, on kahtlemata kaasa aidanud sellele, et protokollid ei ole siiani saanud narratoloogilist tähelepanu, mida need tegelikkuse jäädvustusena väärivad.

Seni on kirjandusteoreetilistes käsiraamatutes kirjandusliku vormina tingimusteta tunnustust leidnud üksnes jutustus koos allmõistetega „narratoloogiline meetod” (sks narratologisches Verfahren) ja „narratiivi elemendid”, samal ajal kui ­aruanne ja protokoll on enamasti tähelepanuta jäetud.4 Ent enesestmõistetavalt võib neidki kirjandusliku vormi nimetustena kasutada. Mõeldagu kas või nende tekstivormide alusel loodud jäljendustele, näiteks Stefan Heymi romaanile „Der König David Bericht” („Kuningas Davidi aruanne”, 1972) või Klaus Stilleri teosele „H. Protokoll” („H. protokoll”, 1970), mis esitavad aruande ja protokolli kui tekstivormi ­fiktsionaalseid jäljendusi.

Gero von Wilperti kirjandusleksikon määratleb aruannet kui toimunu lühikest, asjalik-konkreetset ja ajalist järjekorda järgivat esitust ilma kaunistavate ­kõrvalepõigete ja tõlgenduslike mõtisklusteta ning iseloomustab seejärel lühidalt aruande funktsioone jutustavas kirjanduses, draamas ja ajakirjanduses. Ajakirjanduse kokku­puude selle tarbekirjandusliku tekstiliigiga ilmnevat just reportaažides ja reisikirjades. (Wilpert 2001: 79)5 Metzleri kirjandusleksikonis on aruannet (sks Bericht) defineeritud kui sündmustiku lihtsat kujutamist ilma kaunistavate, fiktiivsete ja mõtestavate elementideta ning eristatud ühelt poolt aruande kasutamist ­ilukirjanduses eepilise jutustuse põhivormina ja draamas vahendina muude mineviku- või olevikusündmuste kaasamiseks, teiselt poolt ajakirjanduses sündmuste aruandena, mis põhineb dokumenteeritud materjalil sünonüümselt reportaažiga. Lõpuks mainib leksikon aruande kasutamist väljamõeldud kontekstides koos täiendavate viidetega. (Burdorf jt 2007: 75)

Protokolli kohta pole artikleid kummaski keskses saksa kirjanduskäsiraamatus (Reallexikon 1997; Burdorf jt 2007). Seevastu Wilpert (2001: 644) määratleb protokolli kui juriidiliselt objektiivset konverentsi- ja koosolekuaruannet, asja­osaliste allkirjadega kinnitatud kirjalikku jäädvustust ütlustest, ülekuulamistest, läbirääkimiste käigust ja tulemustest ning puudutab põgusalt ka protokolli kirjanduslikku kasutust. Jättes kõrvale asjaosaliste allkirjadega kinnituse, mis pole ­praegugi kohustuslik protokolli osa,6 kehtib Wilperti määratlus ka XVII sajandi ­protokollidele. Ometi on selles lünki, kui võtta arvesse kõiki varauusaegsetes institutsioonides kirja pandud protokolle nende mitmekesisuses. Eelkõige sisaldavad rae- ja rüütelkonnaproto­kollid – nagu neid praegu üldiselt lühendatult nimetatakse7 – tavaliselt palju enamat koosolekutel ja läbirääkimistel tehtud protokollilistest märkmetest, nagu need kindlas kohas, asutuses, hetkel ja kirjutaja jaoks reeglite ja tavadega olid ette nähtud. Näiteks võib tuua rae või rüütelkonna õigusemõistmise ehk kohtu­menetlustega seotud dokumente ja otsuseid või üleskirjutusi kinnisvaratehingute ja seisuslike probleemide kohta (kodakondsuse taotlemine, aadliõiguste tõendamine) või siis institutsioonile saadetud kutseid, ka ametikirju ja -juhendeid, dokumente uute liikmete valimise ja sekretäri tegevuse kohta ning lõpuks lähetusaru­andeid. Kõike seda ja veel paljut muud võib protokollidest leida. Linnade ja aadelkonna olulisimate üles­kirjutustena sisaldavad need ühe linna (raeraamatud8), piirkonna või maa ajaloo tuuma, sõlmpunkti, milles põimusid kõik omaaegsed sündmused nende ajaloolises muutumises. Protokollides kajastuvad paljud avalikud diskursused, mis puudutavad kas vastavat seisust või õigusruumi (linna või riiki). Protokollide tekstikriitilise ja narratoloogilise analüüsi vajalikkusele ja olulisusele viitab tõsiasi, et iga­päevaelu otsese peegeldamise käigus põhjustas kirjalikustumisprotsess murrangu, nagu märgib ­Susanne Rau (2019).

 

Rüütelkonna sekretär Caspar Meyer ja tema protokollid

1. jaanuaril 1634 asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina ametisse Rostockist pärit Caspar Meyer (umbes 1605–1654; seni põhjalikem käsitlus tema kohta on Klöker 2020). Ta oli õppinud Rostockis ja Kopenhaagenis, kuid ei saanud pärast oma esimesi töökogemusi Rostocki notarina seal siiski alalist ametikohta. Tänu abielule Rostocki professori ja mõlema õiguse ehk Rooma ja kanoonilise õiguse doktori Azarias Sturtzi (1581–1627) lese Sophia Dobbiniga tõusis ta kõrgemasse seltskonda. 1632. aastal lahkus Meyer sõjast räsitud Rostockist koos abikaasaga, et ilmselt teadlikult Eesti- ja Liivimaal õnne otsida. Algul töötas ta vabakutselise advokaadina Tallinnas, kolis seejärel Riiga, kuid naasis – veel Riia teenistuses – 1633. aastal Tallinna ja asus rüütelkonnasekretäri ametisse.

Meyeri 1634. aastal alanud töö Tallinnas kestis kokku 20 aastat ja oli võrreldes tema eelkäijate ja ametijärglaste paariaastase teenistusajaga erakordselt pikk. Võib pidada õnnelikuks juhuseks, et tema ametiaeg langes peaaegu täiesti kokku Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisperioodiga Eesti- ja Liivimaal (1632–1654), mil teostus mitu Rootsi keskvõimu algatust, nagu rüütli- ja maaõiguse koostamine, kiriku­korra väljatöötamine, Tallinna gümnaasiumi asutamisega seotud praktiline töö, läbirääkimised Tallinna linnaga teraviljakaubanduse üle.9 Meyeri ametiaja esimesse aastasse jäi saatkonnareis Stockholmi, kus toimus 1632. aastal Lützeni all hukkunud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi matusetseremoonia. Meyer oli kokku kuue Rootsi kuningakotta lähetatud saatkonna liige. Nende hulgas oli 1642. aasta lähetus, mille ta võttis ette ihuüksi, liikudes osalt mööda maismaad. Ilm­selgelt nautis ta rüütelkonna tunnustust ja täitis üha selgemini rüütelkonna sündiku rolli,10 ehkki jäi kogu eluks ametinimetuse poolest sekretäriks ega saanud märkimis­väärset palgakõrgendust. Rootsi kuninganna tõstis ta küll 17. jaanuaril 1651 Rosenstocki nime all aadli­seisusesse ning andis talle Soomes talupoegi ja maid, ent Meyeri positsiooni Eestimaa rüütelkonnas see ilmselt ei mõjutanud. Kultuuri- ja kirjandusloolist huvi pakub Caspar Meyeri ja ­Catharina von der Hoyeni pikaajalise keelatud armuloo jäädvustus kirjades ja luuletustes (kommenteeritud väljaanne Klöker 2020).

Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina pidi Meyer protokollima mõlema ametkonna istungeid, mis olid tema ajal nii tihedalt seotud, et nende protokolle ei saa üksteisest alati eraldadagi. Järgmiste sajandite arhivaarid püüdsid säilinud protokolle hiljem iseseisvunud institutsioonide vaatenurgast jagada vastavalt rüütelkonna või maakohtu omadeks. Ehkki see jaotus pole sisuliselt põhjendatud ega õnnestunud, seletab see kahe institutsiooni protokollide praegust paiknemist arhiivi kahes eri fondis. Viis köidet kokku 3163 leheküljega asuvad praegu Eesti Rahvus­arhiivis Tartus, Eestimaa rüütelkonna (RA, EAA, f 854) ja Eesti kõrgema maakohtu fondis (RA, EAA, f 858). Kaks mustandite köidet aastaist 1634–1644 ja 1645–1653, mis on enamjaolt Meyeri enda käega kirjutatud ja sisaldavad palju parandusi, täiendusi ja kustutusi, hõlmavad kogu tema ametiaega.11 Seevastu puhtandeist on Meyer ise ümber kirjutanud vaid osa. Alates 1636. aastast olid tal puhtandite kirjutamise jaoks oma kirjutajad. Esimene puhtandite köide hõlmab aastaid 1634–1642, millele järgnes tõenäoliselt aastate 1643–1646 köide, mis on juba ammu kadunud.12 Rea lõpetavad kaks köidet aastate 1647–1651 ja 1652–1653 kohta.13

Vahetust sündmuste toimumise ajast pärit protokollide peaaegu täielikku säilimist võib hilisema Eesti ajaloo kontekstis pidada õnnelikuks juhuseks ja nii moodustavad need ainulaadse allikakorpuse interdistsiplinaarseks uurimistööks.14 Protokollid käsitlevad peaaegu kõiki Eestimaa elu sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte XVII sajandi teisel veerandil. Kirjandusteadusele pakub protokoll lisaks kõigile sotsiaalajaloolistele dimensioonidele erilist huvi tekstiliigina. Neis on Eestimaa avalik elu ja balti elulaad jäädvustatud keskse aadliinstitutsiooni vaate­nurgast ja nii on meil olemas ajalooline narratiiv, mida erinevalt ajastu ajaloo­proosast ja kroonikaist ei olnud autor sellisena kavandanud juba seetõttu, et ta ise oli teose aktiivne tegelane.15

 

Narratiivi struktuur

Mitme institutsiooni – Eestimaa rüütelkonna, maanõunike kolleegiumi ja kõrgema maakohtu – läbipõimunud dokumentatsioonina sisaldavad Caspar Meyeri protokollid eri narratiivsete tekstitüüpide osi. Esiteks koostas sekretär kohtuistungite protokollid, millelt oodati võimalikult suurt täpsust kuni sõnastuseni välja. Suulisi kohtuvaidlusi ta üldjuhul ei jäädvustanud, ka sõnasõnalist suulise kõne üleskirjutust näiteks tunnistajate ülekuulamiselt leidub tema protokollides harva. Üksnes protsessi käigus esitatud kaebusi ja palvekirju, samuti kohtuotsuseid (nn Abscheiden) tähendas Meyer üles ja need, osalt väga formaalsed ja vastavalt juhenditele koostatud tekstid sõnastas ta koostöös kohtunikuga. Lisaks sellele tuli tal aga referendina dokumenteerida ka asutustes toimunud sündmusi, näiteks kõiki koosolekuid, ametisse valimisi ja nimetamisi, suhtlust teiste institutsioonidega. Siin jäi sündmuste jäädvustamiseks valitud keeleline väljendus, niinimetatud kollektiivne narratiiv suures osas sekretäri hooleks. Kõige suurem väljendusvabadus oli tal aruannetes enda kui ­sekretäri iseseisva tegevuse kohta, millest ta pidi protokollis aru andma – loomulikult siingi žanrinõuete raamistikus.

Esmalt on vajalik protokolli ja selles sisalduvate eri tekstivormide süsteemne analüüs, et teha kindlaks, kas narratiiviteoreetilised kategooriad annavad sellele materjalile rakendamisel tulemusi. Kujutatud tegevustiku ja jutustatud maailma puhul tuleb esiteks eristada protokolli üldist jutustamisstruktuuri, mis kajastab ajalises järjekorras kõiki institutsiooni jaoks olulisi tegevusi ning moodustab seetõttu tervikliku ajaloolise narratiivi. Selles rullub üksikasjalikult lahti vastava maa ja riigi elulaad. Teisalt vastanduvad ajaloolisele terviknarratiivile protokolli allosad kui jutustused üksikute sündmuste, näiteks istungite, läbirääkimiste, tegevuste, lähetuste, kohtuasjade ja muu kohta, milles võib leida erinevaid jutustamisviise. Taustal on alati küsimus, kas jutustuses leidub märke teadlikust struktureerimisest, mis võib olla vastuolus sündmuste tegeliku kronoloogiaga. Lisaks tekitab põhimõttelise erinevuse mustandi ja puhtandi koostamisaeg. Kui puhtand on justkui eri allikaist pärit tekstide montaaž, siis ei ole mustandki alati kronoloogiliselt ja seega ka mitte vahetult sündmuse ajal kirja pandud, nagu näitavad mustandites leiduvad ristviited, aga ka tühjad leheküljed, kuhu oli plaanis lisada tekste. Küsimus jutustatud maailma konstrueeritusest tundub esmapilgul banaalne, sest kajastatakse ju tõsielusündmusi ja -tegusid. Ent see küsimus muutub olulisemaks, kui analüüsida nii protokollide mustandites ja puhtandites kajastamata jäetud sündmusi kui ka ümberkirjutamisel puhtandist välja jäetud või muudetud üle­vaateid.

Lugude jutustamise viis on protokollides ilmselgelt väga mitmekesine. Näiteks on olulisi kõikumisi narratiivi tempos. Koosolekutel märgitakse üles väga palju üksikasju, siin on näha detaile kuhjavat jutustamisviisi. Ent samuti leidub protokollides pikemaid ja lühemaid sissekanneteta perioode ning osi, mis sisaldavad pelgalt sündmuste kokkuvõtteid või juhuslikke kirjapanekuid. Neil juhtudel on vaja uurida võimalikku tausta. Kas ametlikke sündmusi ei toimunudki? Kas sekretär viibis eemal või oli hõivatud muude asjadega, mis ei kuulunud protokollis jäädvustamisele? Protokolli tunnusjoonte hulka kuuluvad ka eri jutustamistasandid: sekretär ei jäädvustanud reportaažina mitte ainult vahetuid tegevusi, näiteks maanõunike koosolekuid, vaid refereeris sedagi, mida teised inimesed teatasid või olid teatanud (sekundaarne jutustamine, ümberjutustatud kõne). Analüüsida tuleb nii selliste eri jutustamis­tasandite esinemissagedust, nende väljenduslikku teostust kui ka võimalikke funktsioone.

 

Autor ja tema representatsioon protokollides

Protokollide kirjandusteadusliku analüüsi üks olulisemaid küsimusi puudutab autori rolli. Kuna tegemist ei ole ilukirjandustekstidega, siis ei mõtle autor proto­kollidesse kirjapandud sündmusi välja ega luuleta neid kokku, vaid üksnes kirjalikustab tegevuste käigu, mis seisneb osaliselt juba niigi vahetus keelelises suhtluses, st fikseeritud keelelises vormis (näiteks koosolekute ja läbirääkimiste arutelu).16 Protokolli ühe osa peab autor seetõttu sõnastama võimalikult lähedaselt räägitule, ent teise osa toimunust peab ta ise sõnadesse panema. Mõlema ülesande täitmist mõjutab teksti autori keel(t)eoskus ja -hoiakud, sest ainuüksi otsekõne vestluste jäädvustamine kaud­kõnes nõuab head väljendusoskust, rääkimata muude tekstiosade täiesti iseseisvast sõnastamisest. Mis puudutab valdavalt kuivi ja konkreetseid tarbetekste pikema aja­vahemiku kohta, siis tuleb nende juures uurida nii kujutamisvahendeid kui ka kujutatavate tegevuste ja sündmuste mahtu.

Protokollide autor on enamjaolt sekretär, kes oli juba ladinakoolis või gümnaasiumis saanud põhjaliku humanistliku väljaõppe ladina retoorika alal17 ja kel oli tavaliselt õigusteaduslik kõrgharidus. XVII sajandi kantseleides oli keskaegne traditsioon juba ammu kokku sulanud humanistliku retoorikaga. Vormeli- ja kantseleikäsiraamatud, nagu Adam Volckmanni „NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte” („Notarikunst ehk käsiraamat notaritele ja teistele kohtutöötajatele ja -kirjutajatele”, 1621),18 käsitlesid kõiki notari ja sekretäri tegevusvaldkondi ning andsid juhiseid ja üksik­asjalikke näidistekste vajalike dokumentide koostamiseks juba saksa keeles. Kui sekretäri kirjutustöö põhines suures osas üsna kindlaksmääratud vormelite loetelul, siis protokollides ja lähetusaruannetes oli eespool nimetatud jäädvustamisfunktsiooni raames suurem keeleline vabadus.19

Käsitledes protokolli balti elulaadi objektiivse narratiivina, kerkib jutustaja hääle küsimus. Genette’i mudeli kohaselt on ajalootekstides (nagu fakti­narratiivides üldse) autor ühtlasi jutustajaks. Kui ta on samal ajal ka loo tegelane, tekib homodiegeetiline narratiiv, mida esimese isiku narratiivi puhul nimetatakse autodiegeetiliseks. Tekst on siis ühtlasi autobiograafiline ja seega ka minajutustus.20 Täpselt samamoodi on protokollis: autor on jutustaja ja annab teavet – kuigi mitte väga järjekindlalt, ent siiski – korduvalt ka iseenda kohta. Ta võib seda teha umbisikulisest vaatenurgast kolmandas isikus, nagu 3. mail 1634 saatkonnareisi sissejuhatuses:

3. mail: lähetada saadikutena härrade maanõunike nagu ka teiste aadlike ja maiskonna üksmeelsel heakskiidul hiilgavaima, võimsaima kuninga ja isanda, isand Gustav Adolfi kuninglikele matustele, kuhu rüütel- ja maiskond kõige lahkemalt oli kutsutud; lisaks sellele ammuste privileegide kinnitamiseks ja tunnustamiseks; samuti kuberneriisanda härra Philipp Scheidingi ning maanõunike ja rüütelkonna vahel tekkinud vaenu lõpetamiseks maanõunikud: õilsaim, väärikaim, lugupeetuim ja vapraim Eberhard Bremen Rummust ja Pikaverest, Georg (Jürgen) Maidel Maidlast, Otto von Uexküll Paadremalt ning rüütelkonna pealik Otto Uexküll Veliselt ja sekretär Caspar Meyer koos järgmise volikirja, soovituste ja juhistega, mille rüütel- ja maiskond neile kaasa on andnud. (RA, EAA.858.1.224, lk 9)21

Kuid harvad pole juhud, mil Meyer lülitub ümber isiklikule vaatenurgale esimeses isikus. Ülaltoodud katkendi järel kirjeldab Meyer lähemalt järgnenud sündmusi, alustades laevale minekuga 26. mai õhtul kell kaheksa ning väljumisega järgmisel ööl kell kolm. Ent juba järgmises, saabumist kajastavas lõigus vahetub perspektiiv uuesti ja Meyer esitab nüüd taas saatkonna liikmena „meie” narratiivi:

4. juuni hommikul kell 9 jõudsime tänu Jumalale tervelt ja heas seisus Stockholmi ja ööbisime Kaupmehe tänaval Stockholmi kuningliku [Svea] õuekohtu assessori Karl Olufsoni juures, millise öömaja eest andsime talle seal viibitud aja eest 32 riigitaalrit ning tema naisele ühe roosnoobeli22 (RA, EAA.858.1.224, lk 14–15).

Kui sekretär tegutseb päris iseseisvalt, lülitub ka narratiiv ainsuse esimesele isikule. See sisemine vaatenurk rõhutab, et jutustaja on tegelasega identne. Kuigi ta võiks nüüd jutustada ka enda kui tegelase mõtetest ja tunnetest, jääb tekst ometi vastavalt protokolli nõuetele tegevusaruandeks.23 Muidugi on sekretäril seejuures tähtis näidata, millise ajendi ja plaaniga (kellegi korraldusel, käsul või omaalgatuslikult) tema kui tegelane tegutseb. Just nendes esimeses isikus minajutustustes leiab kinnitust tema kui sekretäri tegevuse seaduslikkus ja lojaalsus institutsioonile. Seetõttu teatab ta näiteks oma tegelase kavatsustest niimoodi:

30. [kuupäeval] andsin mina, sekretär, üle härrade maanõunike käsul varem koostatud soovituskirja,24 mille olid Eestimaa vürstiriigi rüütel- ja maiskond [meile, saadikutele] riiginõunike jaoks kaasa andnud, et me selle isandatele riiginõunikele üle annaksime, [ja milles] minust sekretär Johan Mönsonile teada anti, palumaks teda, et too võimaldaks mulle audientsi isandate riiginõunike juurde. Kui too Mönson siis riigi­nõunike juurest väljus, teatas ta riiginõunike soovist, et ma talle [Mönsonile] selle soovituskirja üle annaks, mille ma siis edastasin nimetatud sekretärile, kes viis selle edasi saali, kus istusid koos riiginõunikud, ning teatas mulle seepeale, kui riiginõunikud olid selle läbi lugenud, et nood tahavad selle peale maanõunikele soodsa vastuse anda. (RA, EAA.858.1.224, lk 17)25

Lisaks on protokollis osi, milles jutustaja räägib teistest inimestest, ilma et oleks ise kõnealuse tegevuse juures viibinud. See heterodiegeetiline jutustus on ainsuse kolmandas, veel sagedamini aga mitmuse kolmandas isikus, sest peamiselt jäädvustatakse maanõunike ja saadikute tegevust. Sellise jutustajaperspektiivi puhul ei saa kirjutaja kohalolekut sündmuste juures alati usaldusväärselt kindlaks teha – sekretäri osalust või puudumist mainitakse otsesõnu harva. On võimalik, et sekretär kirjutas talle suuliselt või kirjalikult teada antu pelgalt üles, märkimata, kas sõnum on vahendatud või mitte. Väga selgelt on see üles tähendatud küll protokollides, mis käivad aja kohta, mil Meyer viibis 1642. aastal mitu kuud Stockholmis lähetuses. Siin on tegemist sekundaarse narratiiviga, ilma et autor oleks märkinud oma teabeallikat:

Minu äraolekul 26. juunil saabus õnnelikult Tallinnasse kõrgesti sündinud isand ­Gustav Oxenstierna, Kimito vabahärra, Tyresö ja Rannamõisa isand, kes oli määratud Eestimaa vürstiriigi kuberneriks ja kes pidas seejärel 4. juulil isandate maa­nõunikega kohtupäeva [sks Dingeltag], millel käsitleti järgmisi asju, nagu minu äraolekul asendus­sekretäri Johan26 Bruiningki protokoll [---]27 näitab. (RA, EAA.854.2.641, l 207v)28

Seega pole protokoll segavorm ainult selles sisalduvate eri tekstivormide, vaid ka autori eneseesitlusviisi poolest. Miks ja millistes olukordades räägib autor endast esimeses ja millal kolmandas isikus, peavad täpsustama tulevased analüüsid. Esialgu tuleb aga märkida, et mõlemal juhul ja seega märkimisväärses osas protokollidest võib teksti vaadelda egodokumendina. Vähemalt esimeses isikus jutustuse korral on protokollil ka autobiograafiline iseloom. Ent leidub teisigi osi, milles autor (jutustaja) ei maini küll end tegelasena, kuid mille kontekst annab selgelt mõista, et ta pidi kirjeldatud tegevuse ajal kohal olema kas või seetõttu, et protokoll on tema käega kirjutatud. Käsikirjaline vorm võimaldab kindlaks teha sellegi, mis päeval ja vahel isegi mis kell sekretär maanõunike koosolekutest osa võttis. Sellistele protokollidele on iseloomulik, et autor kirjutas palju iseendast, võtmata siiski elulooraamatutele omast reflektiivset vaatenurka oma elule ja andmata hinnanguid enda tegevusele.

Nagu mainitud, oli ajavahe tegevuse toimumise ja mustandi kirjapaneku vahel tavaliselt just koosolekute puhul väga lühike. Kuid leidub ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks 1642. aasta maakohtunike otsuse kohta, et sekretär peab sõitma Stockholmi, tegi Meyer sissekande protokolli alles viis kuud hiljem, pärast lähetusest naasmist, kirjeldades samas lühidalt kogu reisi:

Samal [päeval, 7. III 1642] otsustasid isandad maakohtunikud ja kogu rüütelkond, et mina, sekretär, pean vajalike kirjadega kuninga juurde sõitma. Mispeale ma reisisin Jumala nimel 18. märtsil Tallinnast Narva, Jami, Koporjesse, Nyeni kindlusesse, Viiburisse, Kyminkartanosse ja Porvoosse. Aga sealt edasi ei sõitnud ma laevade väljumise tõttu enne, kui alles 14 päeva pärast lodjaga Stockholmi, kus andsin oma kirjad koos auavaldusega üle maikuu 19. päeval. Viibisin seal 29. juulini, mispeale purjetasin sealt 31. juulil minema ja tänasin Kõigekõrgemat selle eest, et ma 4. augustil tervena tagasi Tallinnasse jõudsin. (RA, EAA.858.1.224, lk 813)

Jutustaja hääle kohta tuleb lisada, et sekretär kui jutustaja moodustab protokollide põhihääle, sest vastutava autorina pani ta osad tervikuks kokku ja kirjutas vahele ka siduvaid tekste. Ent vahelepõimitud kirjad ja dokumendid toovad lisaks suure hulga teisi hääli, eriti ainsuse esimese isiku minajutustustes, nii et terviknarratiiv muutub mitmekihiliseks. Mõeldes näiteks piiritülidele tunnistajate ütluste, kohtunike raportite, piirikontrolli protokollide, mõlema poole ettekujutuste ja muu sellisega, mis ühendavad väga erinevaid vaatenurki, ulatuvad need tekstid mõnikord üle aastate. Neist võib sageli leida isiklikke emotsionaalseid jutustusi, mis ületavad protokolli stiili piirid – kohtunarratiivide puhul pole see üllatav ja näitab protokolli osalist kuulumist õigusdiskursusesse (vrd Arnauld 2009: 42, kus viidatakse võimalusele tõlgendada kogu kohtumenetluse käiku narratiivina).

Kuid loomulikult sõltub see ka jutustatavast loost. 1635. aastal leebe kohtu­otsusega lõppenud mõrvaprotsessi jäädvustades märgib sekretär Meyer, kuidas minajutustajast meeskohtunik Rötgert Lohde refereerib ühe pastori tunnistust, kes raporteeris nii seda, mida ta ise koges (teine jutustamistasand), kui ka omakorda veel teistelt kuuldut (st järgmine, kolmas ​​jutustamistasand). Seejuures kasutab Lohde oma loos isegi otsekõnet, nii et vaatamata mitmetasandilisusele võib protokolli lugedes tekkida vahetu osalemise tunne. Tsiteerin seda katkendit pikemalt, sest see näitab väga hästi narratoloogilise analüüsi võimalusi, pakkudes samal ajal sügavat sissevaadet balti elulaadi:

Seepeale sai Juuru pastoriisand Josua [von Möllenbeck] Alu mõisas järgmise tunnistuse ja teate, mille too [mees] talle poolteadvusetult, vande all andis ja lausus. Nimelt oli see õnnis Juuru küla mees ühe Könßi-nimelise talupoja, Nööri Miku ja Paksu Mardi Jaaguga sel ajal kirmasel olnud ja koos joonud. Joomase peaga olevat see õnnis mees Nööri Miku, oma võõrustaja, hobuse võtnud ja tollega veidi ratsutanud, kuni mõned astusid sisse ja ütlesid Nööri Mikule: „Sina istud ja ohkad siin, aga su hobune ratsutab ringi!” Seepeale tõusis Nööri Mikk püsti, leidis õuest Helle Matsoni ja ütles: „Miks sa ratsutad mu hobusega ringi?” ja virutas kohe seejärel rusikaga Helle Matsonile vastu vahtimist, kes jäi seepeale üsna vagaseks, Nööri Mikk läks aga tuppa tagasi ja jätkas joomist. Kui nüüd Helle Matson tahtis lahkuda, tuli Paksu Mardi Jaak ja heitis Helle Matsoni enda alla. Siis võttis õnnis mees kivi ja lõi Helle Matsonile mitu auku pähe. Seepeale rebis Helle Matson end Paksu Mardi Jaagu küljest lahti ja andis õndsale mehele selja tagant noaga hoobi kaela, aga mitte väga sügavalt ja läks seepeale minema. Ja õnnis mees jäi sinna nõnda mõneks ajaks lebama, mispeale teised vedasid ta Nööri Miku juurde. Kaheksa päeva hiljem ratsutas pastor mõisaproua Anrepi palvel õndsa mehe juurde ja vaatas tema haavad üle, küsides seejuures, mismoodi tal need tekkisid. Seepeale vastas õnnis mees: „Andku Jumal mulle andeks, mul pole midagi olnud tegemist Helle Matsoniga ja ma ise olen nendes kahjudes süüdi, sest lõin teda ilma põhjuseta ja tahaksin talle selle meelsasti andeks anda. Kui nüüd õnnis mees oli talle kahjusid näidanud ja tema neid näinud, et need surmavad polnud, et õndsa mehe ihus aga muidu üks muu tõbi oli, mille kätte ta seitsme nädala põdemise järel ka suri, siis oli pastor tunnistajana õndsalt mehelt küsinud: „Kuna sul on nüüd muu tõbi ja sa ehk sellesse sured, mis tuleb siis sinu vaenust Helle Matsoniga arvata?” Seepeale oli õnnis mees vastanud: „Mina andestasin talle ning mul pole ka sõpru ega sugulasi, kes tema peale minu pärast kaebaks, mispeale ta [pastor] ratsutas tema juurest minema. Sellega lõpetas tunnistaja oma ütluse. (RA, EAA.854.2.641, l 100r–v)29

Selles protokollikatkes rullub tõepärasel kujul lahti balti elulaad. Mainitakse kohalikke paiku ja inimesi. Maapastor Josua von Möllenbeck kerkib esile oma kihelkonda teadva ja tundva inimesena, kes tunneb oma „lambukesi” ja hoolitseb nende hingeõnnistuse eest. Tema kaebus aadlikust meeskohtuniku vastu võetakse mõisas üles. Oma tõenäoliselt eestlasest või soomlasest talupoja või sulase kaitseks astub välja ka Helle Matsoni mõisaproua Anrep. Talupoeg olevat kirmaski ajal toimunud pidujoomingul tülitsedes sattunud võõra hobusega omavolilise ratsutamise pärast kaklusesse, mis tipnes raskete kehavigastustega. Ometi jooming jätkus. Kui vigastatu päevi hiljem surivoodil lebas, läks pastor teda vaatama ja lasi tal toimunust jutustada. Surija haige näitas end aga tõelise kristlasena, tunnistades oma süüd ja andestades kõik.

Pastori tunnistuse tõestisündinud loost, niipaljukest kui pastor sellest teadis, andis meeskohtunik edasi kaudses kõnes. Kust pastor selle teabe sai, ei selgu. Kuna on ebatõenäoline, et pastor nägi kaklust vahetult pealt, võib oletada, et ta sai kõigest teada alles surevat haiget külastades. Arvatavasti järjestas pastor oma jutustuse alles hiljem teadlikult kronoloogiliseks ja paigutas palju hiljem saadud info kakluse kohta, milles üks inimene sai tõsiselt viga ja suri varsti pärast seda, alles tunnistust andes loo algusesse. Juriidilises mõttes on tegemist vigastuse ja surma põhjusliku seosega, s.o tahtmatu tapmisega. Üsna üksikasjaliku narratiivi tempo on muutlik: esmalt kirjeldatakse sündmusi mõne tunni jooksul kirmasel talupoeg Könßi juures ja seejärel peaaegu viimse kui pisidetaili täpsusega üksikuid kakluse osi. Pärast ajahüpet („kaheksa päeva hiljem”) räägitakse pastori ja kannatanu kohtumine üksik­asjalikult ja sõna-sõnalt uuesti lahti, kuigi ei mainita, et kannatanu, kes põdes ka teist surmavat haigust, seitse nädalat hiljem suri. Isegi kui narratiivis puuduvad keelelised kaunistused ja püüeldakse faktitäpsuse poole, on selles pinget. Kulminatsiooniks on kannatanu avaldus, et kohtualune ei ole tema eeldatavas surmas süüdi ja et ta on tollele kannatused andestanud. Justkui rõhutatult pidurdab napisõnaline lõpplause („mispeale ta [---] ratsutas minema”) kõnevoo järsult, enne kui narratiiv päädib lõpuvormeliga.

 

Kokkuvõte

Siinne esmakordne kirjandusteaduslik lähenemiskatse Caspar Meyeri 20 aasta jooksul koostatud protokollidele kinnitab, et protokollide tekstikorpusel on märkimisväärne narratiivne potentsiaal. See korpus väärib esmase vaatluse järel põhjalikumat käsitlemist võrdluses nii teiste perioodide, linnade ja piirkondade, eeskätt Liivi- ja Kuramaaga, kui ka teiste tollaste ametkondade, näiteks raeprotokollidega, et jõuda varauusaegsete protokollide tervikkäsitluseni. Protokollide esinemiskujud on ainuüksi Meyeri näidete alusel väga mitmekesised ja varieeruvad ilmselt veelgi enam regiooni varauusaegsete protokollide tervikkorpuses. Need erinevused võivad pakkuda selgitusi protokollide tähendusele piirkonna administreerimisel.

Kirjandusteadlased ei tohiks protokolle kergekäeliselt kõrvale heita kui ilma esteetilise narratiivse mõõtmeta tarbetekste, vaid neid tuleks pigem mõista mitme­kihiliste jutustustena tõestisündinud asjadest, mille narratiivsus esmapilgul ei avaldu. Teisalt rullub sellises narratiivis lahti väga omanäoline balti elulaad selle kõike­hõlmavuses, kuid teksti koostamispõhimõtte paljastamisel täpsustub protokollide ajalooline allika­väärtus võrreldes ka teiste allikatega.

Lisaks maa kõrgeimas valitsusinstitutsioonis aset leidnud protsesside proto­kollilisele jäädvustamisele sisaldavad rüütelkonna protokollid jutustusi balti elu­laadist mitmel tasandil, olgu need siis vormistatud eri tekstiliikidena, nagu tunnistaja ütlus või raport, või omakorda ka üksteisega põimunult nagu viimases näites. Igal üksikjuhul on oluline fookuse küsimus juba selgi põhjusel, et sekretäril kui autoril olid teksti koostades käepärast erinevad eneseesitluse võimalused. Lisaks võib kaudselt kuulda paljude teiste hääli ja need ei pea mingil juhul olema üksnes objektiivsed raportid, vaid võivad edastada ka kogemust või arvamust, näiteks tunnistajate ütlustes. Kuigi protokollides pole pikki mõtisklusi, võimaldavad need tekstid arvukalt sisse­vaateid inimeste käitumisse, positsiooni ja olemusse selles balti maailmas, mida protokollid ei loonud ilukirjanduslikult, kuid vormisid siiski keeleliselt ja tekstiliselt.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud KRISTI VIIDING

Artikkel on täienduste ja parandustega tõlge varasemast artiklist (Klöker 2024) ja on valminud ETAG-i rahastatud uurimisprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi ­Liivimaal” (PRG1926) raames. Suur tänu Kai Tafenaule (Rahvusarhiiv) nõustamise eest varauusaegse saksa keele alal.

Martin Antonius Klöker (snd 1966), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), mkloeker@uni-osnabrueck.de

1 Vt nt Niehaus 2005 või Berliinis kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses 2017. aastal toimunud töötoa kokkuvõtet (Schuler 2017) ja ettekandeid, mis peeti 2019. aastal Wuppertali interdistsiplinaarses editsiooni- ja dokumenditeaduste keskuses IZED (Rummel 2019).

2 Vt artikleid alates 2006. aastast ilmuvas ajakirjas Non Fiktion. Arsenal der anderen Gattungen, eriti teemanumbreid „Klassiker der Sachliteratur” (2015, nr 1–2), „Faktualität und Fiktionalität” (2017, nr 1); samuti aluskäsitlust kirjanduse ja tegelikkuse seostest Klauk, Köppe 2014 ja Fludernik, Ryan 2019.

3 1640. aastate lõpus koostatud ning 1650. aastal rüütli- ja maaõiguse raames (I raamat, ptk 7, art 1–14) trükis avaldatud ametijuhendi koostajate hulka kuulus tollase Tallinna linnakohtu kaas­istuja Philipp Crusiuse (Krusenstierna) kõrval ka Meyer. Sekretäri erapooletust puudutab juhendis artikkel 3: „Kõike, mida raeistungeil või maakohtus ette loetakse, peab sekretär hoolikalt, rahulikult ja arusaadavalt väljendada püüdma; samuti peab sekretär olema täpne ja tähele­panelik, pannes kirja poolte esitatu või kästu ja muu, mis tuleb kirjalikult vormistada, selleks et kõik oleks protokollitud täpselt ja võimalikult nii, nagu ette kanti või kästi; protokollida tuleb korralikult ilma mahatõmbamisteta, nii et neis ei oleks midagi vigast ega laidetavat.”

4 Vrd nt Reallexikon 1997, milles leiduvad märksõnad „jutustaja”, „jutustaja kommentaar”, „jutustamis­skeem”, „jutustamissituatsioon”, „jutustuse tempo”, „jutustamisteooria”, „jutustus I” ja „jutustus II”, puuduvad aga „protokoll” ja „aruanne”. Metzleri kirjandusleksikonis on olemas artiklid „jutustaja”, „jutustuse uurimine”, „jutustav laul”, „jutustatud aeg”, „jutustamisteooria”, „jutustus”, „jutustamisaeg” ja „aruanne” (sh siinkohal oluliste viidetega märksõnadele „kirjeldus”, „põhjendus”, „dokumentaalkirjandus”), ent puudub „protokoll” (Burdorf jt 2007). Wilpert (2001) avab detailselt narratoloogilisi mõisteid ja lisaks esitab märksõnad „aruanne” ja „protokoll”.

5 Vrd ka Martínez 2009, mille raskuspunkt on siiski XIX–XX sajandi ajakirjanduslikel reportaažidel.

6 Pigem on vajalik protokollija allkiri, mis tagab tõele vastavuse ja täpsuse, samas kui asjaosalistele tuleb anda võimalus protokolli kontrollida ja parandada.

7 Nt Rau 2019; Meier, Ziegler 2004: 129–166. Varauusajal polnud protokollidel ühtset pealkirja. Rüütelkonnaprotokollid Caspar Meyeri sulest on õigupoolest maapäevade protokollid ja ühel korral kasutab ta ise pealkirja „maaprotokoll” (Landprotokoll).

8 Ajalooliste raeraamatute uurimise jaoks on protokollid üksnes üks vorm paljudest, ent linna­haldusliku kirjakultuuri meediumina siiski suure tähtsusega. Vt nt Back 2021 Saksa teadus­uuringute ühingu (DFG) projektist „Index Librorum Civitatum”, mis kestab alates 2016. aastast Halle-Wittenbergi ülikooli juures ning dokumenteerib internetiandmebaasis kesk- ja varauusaegseid raeraamatuid kogu tänapäevase Saksamaa ala kohta. Baltikumi raeraamatuid ei kataloogita, küll aga nende kohta käiv kirjandus, vt ILS.

9 Rüütli- ja maaõigus on küll editeeritud, kuid puuduvad käsitlused selle loomise taustast ja säilinud tekstivariantide võrdlus (vt Ewers 1821; Bunge 1832; Paucker 1852). Eestimaa kirikukorra (1651. aasta „Interims Kirchen-Ordnung” ehk „Interims Kirchen-Ordinantie”) kohta leidub aluskäsitlus vaimulikust vaatepunktist, mis arvestab rüütelkonnaprotokolle üksnes XIX sajandi editsiooni mahus: Westling 1900: 46–57. Seda ei maini aga Andresen 2004. Tallinna gümnaasiumi rajamise kohta Tallinna linna perspektiivist vt Hansen 1881, viljakaubandustüli kohta Gierlich 1991: 169–171 ja Küng 2019. Eesti keeles koondab Tallinna varauus­aegseid allikaid seni kõige esinduslikumalt Tallinna ajalugu 2019.

10 Sündik oli kesk- ja varauusajal peamiselt õigusküsimusi lahendanud rae- või rüütelkonna ametnik.

11 Protokollid 1634–1644 (RA, EAA.854.2.641, 498 lk) ja Protokollid 1645–1653 (RA, EAA.854.2.644, 538 lk), mõlemad praegu Eestimaa rüütelkonna fondis. Lisaks tuleb mainida eraldi paiknevat kaheleheküljelist mustandit 9. oktoobrist 1647 (RA, EAA.854.2.793).

12 Kõrgema maakohtu arhiivinimistu järgi puudus see köide juba 1695. aastal. Köited näivad olevat liikunud korduvalt rüütelkonna ja kõrgema maakohtu vahel edasi-tagasi. Vanas, hiljemalt XVIII sajandist pärinevas Rooma numbritega köidete numeratsioonis (köited XII kuni XIV ning vastavad allköited A ja B mustandite ja puhtandite jaoks) pole puuduvate aastate köitele enam isegi eraldi numbrit.

13 Protokollid 1634–1642 (RA, EAA.858.1.224, 995 lk), Protokollid 1647–1651 (RA, EAA.854.2.642, 802 lk) ja Protokollid 1652–1653 (RA, EAA.854.2.643, 330 lk). Esimene nimetatud köidetest on kõrgema maakohtu fondis. Samas paiknevad Meyeri eelkäijate ja ameti­järglaste köited aastate 1625–1633 ning 1654–1656 kohta.

14 Kõrvutavat käsitlust ootavad raeprotokollid on Susanne Rau hinnangul „tekstitraditsiooni säilimise ideaaljuhtum” ning „tihedaim, põhjalikem ja katkestusteta allikas Euroopa linnaajaloo kohta keskaja lõpu perioodist kuni XIX sajandini” (Rau 2019).

15 Vrd Stephan Jaegeri (2009: 121–124) käsitlusega, eriti peatükiga ajalookirjutuse narratiivsetest ­allikatest, milles autor tõdeb: „Ajalookirjutuses tekib jutustus, kui ajaloolised faktid, sündmused ja olukorrad üksteisega ajalise järgnevuse kaudu seostatakse” (Jaeger 2009: 122). Käesolevas ­artiklis vaadeldavates protokollides pole koostaja harilikult faktide põhjuste ja mõjude selgitust ette andnud, ehkki seda tuleks igal üksikjuhul kontrollida. Ent lugejale võib juba teksti üles­ehituski pakkuda selgitusi ja tõlgendusi.

16 Istungite eel laiali saadetud kirjalikust päevakorrast, millele Meyer saanuks protokollide ­sõnastamisel toetuda, pole teada ühtki näidet. Vahel mainitakse küll protokollides, et mõnd teemat tuleb järgmisel istungil arutada, kuid see ei olnud mõeldud päevakorrana.

17 Vrd Wilfried Barneri barokkretoorika käsitlust, eriti peatükki XVII sajandi retoorikast ja ühiselust (Barner 1970: 150–189). Õpetatud stuudiumi ja saksa keele vahelise seose kohta vt Wolf Peter Kleini (2011) aluskäsitlust.

18 Sellest kolmeosalisest teosest, mis oli kirjutatud peamiselt Saksimaa kantseleisid silmas pidades, ilmus mitu trükki ja XVIII sajandi teisel poolel avaldati sellest Georg Beyeri parandatud variant (1763). Minu teada pole veel põhjalikult uuritud, kas Balti kantseleides ja kirjutajatel leidus juhendi- ja vormeliraamatuid. Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sekretärid olid õppinud ­Euroopa, enamasti Saksamaa ülikoolides ega olnud – nagu Meyergi – kohalikku päritolu, mistõttu pidid nad olema kursis paljude kantseleiraamatutega. Riias hakkas uue kantseleihoone rajamisega 1598. aastal kehtima uus, rae tellimusel sündiku David Hilcheni koostatud kantseleikord. Tallinna jaoks andis Meyeri sõber Heinrich Arninck välja väikese retoorika- ja vormeliraamatu (Arninck 1639), mis oli mõeldud küll kasutamiseks gümnaasiumis, kuid põhines kahtlemata Tallinna kantseleide praktikal.

19 Volckmann ei käsitle eraldi protokolle, vaid loetleb sekretäri ülesandeid: „Protokollija, kuna nad peavad kõik tegevused hoolsalt protokollima, üles kirjutama ning tavalisele kujule viima.” („Protocollistae, daß sie alle Händel fleissig Protocolliren/ auffzeichnen/ vnd in gewöhnliche Form bringen sollen”, Volckmann 1621: 6–7).

20 Vrd Jaeger 2009: 124 viitega artiklile Genette 1990: 766; Fludernik 2013: 42.

21 Siin on tsiteeritud puhtandit, mitte parandustega mustandit. Mõlemad on kirjutatud Meyeri enda käega. Puhtandis järgneb tekst katkendis nimetatud soovituskirjale, mustandisse on aga vastavas kohas märgitud, et soovituskiri ja instruktsioon tuleb lisada.

22 Roosnoobel oli XV–XVI sajandil vermitud Inglise kuldmünt, mida jäljendati hiljem Madalmaades ja Taanis. – Tõlkija märkus.

23 Siit selgub, et protokolli käsitlemise narratiivina teevad protokollivormi eeskirjad keeruliseks esmajoones seetõttu, et autor (jutustaja) teab selgelt rohkem, kui tal on lubatud avaldada. Nii ei ole protokolli minajutustus kindlasti mitte autobiograafia, ehkki sellel on mõningaid auto­biograafia tunnuseid.

24 Asub samas köites lk 10–11.

25 1634. aasta mustandis on lõik palju lühem.

26 Eesnimi on kirjutatud hiljem rea kohale.

27 Sõna on maha soditud ja loetamatu.

28 Katkendi viimane sõna folget on maha tõmmatud. Järgneb ristviite märk. Meyeri mustandi­köites pole tema asetäitja Bruiningki protokollitekst säilinud, ent puhtandis on see ristviite märgi juures sisse kantud.

29 Siin tõlgitud Meyeri käekirjaga puhtandist, koos kõigi puhtandis leiduvate tekstiparandustega.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.854 Eestimaa rüütelkonna fond

EAA.854.2.641 – protokollid 1634–1644

EAA.854.2.642 – protokollid 1647–1651

EAA.854.2.643 – protokollid 1652–1653

EAA.854.2.644 – protokollid 1645–1653

EAA.854.2.793 – protokolli mustand 9. oktoobrist 1647

EAA.858 Eesti kõrgema maakohtu fond

EAA.858.1.224 – protokollid 1634–1642

 

VEEBIVARAD

Back, Jessica 2021. Stadtbücher als Medien administrativer Schriftlichkeit im Spätmittel­alter. 22.09.2020–23.09.2020, Halle (Saale). – H-Soz-Kult 22. I. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/fdkn-127422

ILS = Index Librorum Civitatum. https://www.stadtbuecher.de/

Rummel, Ulrich 2019. Ankündigung: „Protokoll-Editionen. Probleme und Lösungen”. Vor­tragsreihe des IZED, Wuppertal (07.05.–21.05.2019). – H-Germanistik 5. II. https://networks.h-net.org/node/79435/discussions/4082033/ank-vortragsreihe-des-ized-wuppertal-protokoll-editionen-probleme

Schuler, Vera 2017. Tagungsbericht: „Zu Protokoll. Theoriegeschichte und Ideenpolitik einer übersehenen Gattung”. 27.04.2017–28.04.2017, Berlin. – H-Soz-Kult 4. VII. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/tagungsberichte-7229

 

KIRJANDUS

Andresen, Andres 2004. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Arnauld, Andreas von 2009. Was war, was ist – und was sein soll. Erzählen im juristischen Diskurs. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-litera­rischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 14–50. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_2

Arninck, Heinrich 1639. Medulla variarum earumque in orationibus et epistolis usitatissimarum formularum, ex optimis quibusvis authoribus, in usum Gymnasii Revaliensis, quod in Livonia est, collecta per Henricum Arningum, ibidem in Gymn. Rhet. Prof. Jena: Freyschmidt.

Barner, Wilfried 1970. Barockrhetorik. Untersuchungen zu ihren geschichtlichen Grund­lagen. Tübingen: Niemeyer.

Bunge, Friedrich Georg von 1832. Beitrag zur Kenntniß der Geschichte und der Quellen der Ritter- und Landrechte des Herzogthums Ehstland. – F. G. von Bunge, Beiträge zur Kunde der liv-, esth- und curlaendischen Rechtsquellen. Riga–Dorpat: C. J. Schünmann, lk 89–142.

Burdorf, Dieter; Fasbender, Christoph; Moennighoff, Burkhard (toim) 2007. Metzler Lexikon Literatur. Begriffe und Definitionen. Stuttgart–Weimar: J. B. Metzler. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05000-7

DRW = Deutsches Rechtswörterbuch. Wörterbuch der älteren deutschen Rechtssprache. 10. kd. Toim Heino Speer. Weimar: Heidelberger Akademie der Wissenschaften, 1997–2001.

Ewers, Johann Philipp Gustav 1821. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte. Sechs Bücher. Erster Druck. Mit erläuternden Urkunden und ergänzenden Beilagen heraus­gegeben. Dorpat: Meinshausensche Buchhandlung.

Fludernik, Monika 2013. Erzähltheorie. Eine Einführung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Fludernik, Monika; Ryan, Marie-Laure 2019. Narrative Factuality. A Handbook. (Revisionen 6.) Berlin: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110486278

Genette, Gérard 1990. Fictional narrative, factual narrative. – Poetics Today, kd 11, nr 4, lk 755–774. https://doi.org/10.2307/1773076

Gierlich, Ernst 1991. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen.

Hansen, Gotthard von 1881. Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881. Reval: F. Kluge.

Jaeger, Stephan 2009. Erzählen im historiographischen Diskurs. – Wirklichkeits­erzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 110–135. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_5

Klauk, Tobias; Köppe, Tilmann 2014. Fiktionalität. Ein interdisziplinäres Handbuch. (Revisionen 4.) Berlin–Boston–New York: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110322606

Klein, Christian; Martínez, Matías (toim) 2009. Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Stuttgart: Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5

Klein, Wolf Peter 2011. Die deutsche Sprache in der Gelehrsamkeit der frühen Neuzeit. Von der lingua barbarica zur HaubtSprache. – Diskurse der Gelehrtenkultur in der Frühen Neuzeit. Ein Handbuch. Koost Herbert Jaumann. Berlin–Boston–New York: De Gruyter, lk 465–516. https://doi.org/10.1515/9783110241068.465

Klöker, Martin 2020. Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Briefen des 17. Jahr­hunderts. (Baltische literarische Kultur 2.) Berlin–Münster: LIT Verlag.

Klöker, Martin 2024. Faktisches Erzählen im 17. Jahrhundert. – Überlegungen zu narrato­logischen Strukturen in Protokollen der Estländischen Ritterschaft. Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte. (Schriften des Bundesinstituts für Kultur und Geschichte des östlichen Europa 87.) Koost Maris Saagpakk, Antje Johanning-Radžienė, Rūta Eidukevičienė, Aigi Heero. Oldenburg: De Gruyter, lk 35–51. https://doi.org/10.1515/9783111381886-003

Küng, Enn 2019. Tallinn’s Balance of Trade in the 17th Century. – Hansische Geschichts­blätter, kd 137, lk 81–110.

Lugauer, Andreas 2020. Konferenzbericht: An den Schnittstellen von Fakt und Fiktion. Formen und Funktionen dokufiktionalen Erzählens in der Gegenwart. (Tagung in Erlangen v. 7.–9.11.2019.) – Zeitschrift für Germanistik. Neue Folge, kd 30, nr 3, lk 673–676.

Martínez, Matías 2009. Erzählen im Journalismus. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 179–191. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_8

Meier, Jörg; Ziegler, Arne 2004. Textsorten und Textallianzen in städtischen Kanzleien. – Textsortentypologien und Textallianzen von der Mitte des 15. bis zur Mitte des 16. Jahrhunderts: Akten zum internationalen Kongress in Berlin 21. bis 25. Mai 2003. (Berliner sprachwissenschaftliche Studien 6.) Toim Claudia Wich-Reif, Franz Simmler. Berlin: Weidler, lk 129–166.

Niehaus, Michael 2005. Protokollstile. Literarische Verwendungsweisen einer Textsorte. – Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte, kd 79, lk 692–707. https://doi.org/10.1007/BF03374611

Niehaus, Michael; Schmidt-Hannisa, Hans-Walter 2005. Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte. Frankfurt am Main: Peter Lang.

Paucker, Carl Julius Albert 1852. Der revidirten ehstländischen Ritter- und Landrechte erstes Buch oder die Gerichtsverfassung und das Gerichtsverfahren in Ehstland vor hundert Jahren. Ein Beitrag zur vaterländischen Rechtsgeschichte. Reval: Lindfors’ Erben.

Rau, Susanne 2019. Ratsprotokolle. – Enzyklopädie der Neuzeit Online. Toim Friedrich Jaeger, Georg Ekert, Ulrike Ludwig, Benjamine Steiner, Jörg Wesche. Stuttgart: J. B. Metzler. http://dx.doi.org/10.1163/2352-0248_edn_COM_333646

Reallexikon 1997 = Reallexikon der deutschen Literaturwissenschaft. Toim Klaus Weimar, Georg Braungart, Harald Fricke, Klaus Grubmüller, Jan-Dirk Müller, Friedrich Vollhardt. I kd. Berlin–Boston–New York: De Gruyter.

Zedler, Johann Heinrich 1741. Grosses vollständiges Universal-Lexicon aller Wissenschaften und Künste. 29. kd. Leipzig-Halle: [s. n.].

Tallinna ajalugu 2019 = Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Koost Lea Kõiv, peatoim Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

Volckmann, Adam 1621. NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte: In welchem unterschiedlicher nützlicher Bericht von den Amptspersonen eines Raths und Gerichtstuls … gehörig zubefinden. Leipzig: Grosse.

Westling, Gustav Oscar Friedrich 1900. Kirchengesetz und Kirchengesetzarbeiten in Ehstland zur Zeit der schwedischen Herrschaft. Eine kirchenhistorische Studie. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, kd 5, lk 39–68.

Wilpert, Gero von 2001. Sachwörterbuch der Literatur. Stuttgart: Kröner.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up

Ruder, Kristina 2021. Mõtete kukerpall. [Tilga:] Kröösus.

Ränik, Valeria 2002. Metsade ime. − Looming, nr 8, lk 1213.

Sander, Rein 1978. Kolmikratas. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõelsepp, Venda 1979. Rohekaskoldses kirjas. Luulet 1973–1978. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõna ja valguse rütmid. Ритмы слова и света. Rhythms of word and light. Luule: Alvi Schmuul, Olga Žurjari, Tiit Nieler; vitraažid: Dolores Hoffmann. Tallinn: D. Hoffmann, 2013.

Süda on ainuke lill. Valimik klassikalist jaapani luulet. Nagauta, tanka ja renga. Tlk, komment Rein Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1992.

Tammik, Katrin 1983. – Noorus, nr 10, lk 18.

Tawara Machi 2002. Salati aastapäev. Tlk Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa. – Looming, nr 12, lk 1835–1838.

Teder, Tarmo 1984. – Looming, nr 10, lk 1384–1385.

Traat, Mats 1977. Lagendiku aeg. Luulet 1973–1976. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuulik, Taavi 1979. – Noori autoreid ’77. Koost Jaak Jõerüüt, Vello Pilt. Tallinn: Eesti Raamat, lk 203.

Tüür, Maimo 2006. Minaringid II. Pärnu: M. Tüür.

U. M. [Uku Masing] 1942. Jaapani luulest. – Postimees 30. VI, lk 6.

Vaeras, Veroonika 1985. Uigumäel II. – Tulimuld, nr 1, lk 12.

Valdes, Arthur 1917. Viis tankat Mimosale. – Siuru. I. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu „Siuru” Kirjastus, lk 35–36.

Valdes, Arthur 1918. Esimesed pisarad. Lahkumine. – Siuru. II. Tallinn: Odamees, lk 37.

Veidemann, Rein 2010. Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. – Postimees. AK: arvamus, kultuur 17. IV, lk 8–9.

Veinbergs, Marko 2015. Yggdrasil. Tallinn: M. Veinbergs.

Verev, Velly 1985. Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Vesipapp, Väino 1986. Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat.

Viin, Kristina 2016. facebookist näed et … – Värske Rõhk, nr 48, lk 16.

Õim, Merike 2020. Üle sõnalatvade. Tallinn: Menu Kirjastus.

Õnnepalu, Tõnu 2022. Kevaded ja aastad. OÜ Hea Tegu.

Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale suudetigi leida krunt ning ülikooli teisel tegevusperioodil koostada aia rajamise plaan ja leida ­aednikud, siis paistab, et peamiseks takistuseks said julgeolekukaalutlused, kuna kardeti, et botaanikaaia puud ja põõsad piiranuks nähtavust ja nõrgendanuks Tartu kaitset (Piirimäe 1982: 84–85).

Ladina keeles õpetust andev rootsiaegne Tartu ülikool toetus õppetöös paljuski antiikautoritele ja antiigi traditsioonidele. Kui vaadelda taimede suhestumist muu elusloodusega antiigist alates, siis Aristoteles pidas taimi loomadest ja inimesest alamaks, kuna nende hingestatuse tase on madalam. Taimed evisid tema kohaselt hingele omastest võimetest vaid toitumist, loomadel aga olid lisaks tajud ning inimestel ja teistel nendesarnastel või kõrgematel olenditel ka mõtlemisvõime ja mõistus (Aristoteles 2017: 35–36). Keskaja skolastilises filosoofias kujunes täiuslikkuse astme järgi välja kindel eksistentsi hierarhia, mis algas elutust mateeriast ja jõudis välja ülima hingestatuseni. Seda jaotust piltlikustati „olemise redelil” (lad scala naturae), mille alumistele astmetele paigutati metallid ja kivimid, neile järgnesid taimed. Taimi võidi omakorda jagada hierarhiasse, kõige alamateks peeti nende hulgas samblikke ja seeni. „Olemise redelil” taimedest ülespoole liikudes tulid loomad kui meeletajudega olendid, neist kõrgemal asusid inimesed, kel oli lisaks mõistus (vt Kalling 2017: 77, 141). Keskajal paiknesid inimestest ülalpool inglid kui kehatud olendid ning kõige kõrgemal troonis Jumal (Blackburn 2002: 324).1 Säärane „olemise redeli” mudel, mis demonstreeris elusolendite perfektsuse taset, oli loodusteadlaste hulgas populaarne umbes XIX sajandi keskpaigani (Kutschera 2011: 1). Seda astmestikku arendati edasi ning 1737. aastal avaldas Carl von Linné oma raamatu „Systema naturae” („Looduse süsteem”), kus ta süstematiseeris inimesest „madalamad” elusolendid, pannes sellega aluse tänapäevasele eluslooduse taksonoomiale (SBL 1982: 708–714).

Kuna rootsiaegsest Tartu ülikoolist on säilinud vaid üks taimedealane disputatsioon pealkirjaga „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik disputatsioon taimedest”) aastast 1647, siis selles artiklis on seatud ülesandeks võrrelda seda tööd varauusaegse Euroopa ja eriti Rootsi impeeriumi botaanikaalaste suundumuste ja akadeemiliste töödega ning asetada disputatsioon nii XVII sajandi teaduse kui ka Eesti botaanika konteksti.

Disputatsioonist kui varauusaegse teadustöö levinuimast väljundist, mille juurde kuulusid nii kirjalik kui ka suuline osa, on kirjutatud korduvalt (vt Friedenthal 2021, 2023). Siinkohal võib meenutada, et disputatsioon oli omaette kirjandusžanr, mille trükitud tekstile iseloomulikud osad olid: 1) tiitelleht, mis toimis ühtlasi kutsena töö suulisele ettekandele, 2) pühendused toetajatele, 3) põhitekst teeside kaupa, 4) lisad lühikeste väidete või küsimuste kujul (lad corollaria, auctaria) ning 5) pühendus­luuletused, mis tavaliselt olid adresseeritud väitlejale. Kõiki paratekste ei pruukinud alati olla, mõni disputatsioon piirdus tiitellehe ja põhitekstiga. Mõnel disputatsioonil oli enne põhiteksti ka sissejuhatav eessõna, kuid Academia Gustaviana töödel see tavaliselt puudus. Disputatsioonid koostati ja kanti valdavalt ette ladina keeles.

Pilt1. „Olemise redeli” kujutis Didacus Valadesi ehk Diego de Valadési teosest „Rhetorica Christiana” (1579).

 

Botaanika varauusajal

Taimede käsitlemine oli varauusajal loodusfilosoofia osa. Sagedased akadeemiliste loodusteaduslike tööde pealkirjad olid toona „De caelo” („Taevast”), mis viitas astronoomiale, „De generatione et corruptione” („Tekkimisest ja hävimisest”), mis osutas füüsikale ja keemiale. Pealkiri „De mineralibus” („Kivimitest”) osutas geoloogia­alasele tööle, „De anima” („Hingest”) käsitles tollast bioloogiat ja psühholoogiat. Samamoodi andis pealkiri „De plantis” („Taimedest”) ülevaate varauusaegsest botaanikast kui teadusest. Kõik eelnimetatud distsipliinid olid omavahel seotud, nii et muutus ühes kutsus esile muutuse teises (Wallace 2009: 212).

Antiikaja käsitlused taimedest Aristotelese (384–322 eKr),2 Theophrastose (u 372–288 eKr), Plinius Vanema (u 23–73 pKr) ja Pedanios Dioskuridese (u 40–90 pKr) sulest olid varauusajalgi jätkuvalt hinnatud ja aktuaalsed. Aristotelese esitatud loodusfilosoofia oli küll harmooniline, tegeldes kogu inimteadmiste hulgaga (Mikkeli 1992: 44), kuid nii nagu uued avastused hakkasid renessansi ajal igas valdkonnas antiigist teada olevat avardama, täiendasid uued teadmised XVI sajandist alates ka botaanikat (Dalby, Giesecke 2023: 13–16). Varauusaegse Lääne-Euroopa suundumuste näitena on Šveitsi universaalteadlase ja moodsa teadusliku botaanika suunanäitaja Konrad Gessneri (1516–1565) taimejoonistusi hoiul Tartu Ülikooli Raamatu­kogus ning needki osutavad Gessneri respektile antiikautorite suhtes (Rand 2014: 14). See kinnitab samuti traditsioonilise ja moodsa läbipõimumist, kuid Gessneri taimejoonistused ostis Tartu ülikooli raamatukogu alles 1804. aastal (Rand 2015: 5), seega rootsiaegse Tartu ülikooli õppetööd need ei mõjutanud.

Maadeavastuste tõttu omandas botaanika eelnevast palju suurema majandusliku tähtsuse ning XV sajandist eurooplaste vaatevälja ilmunud uute ja tundmatute taimede rohkus julgustas taimi kirjeldama ja neile nimesid andma, mis omakorda juhtis tähelepanu kohalikele liikidele, mida seni oli uuritud vaid antiigi traditsioonidest lähtuvalt (Kallinen 1995: 209). Kui botaanika ülikooli distsipliinina suurema tähtsuse omandas, päädis see huviga botaanikaaedade rajamise vastu. Esimesed botaanikaaiad rajati Padovasse ja Pisasse 1545. aastal (Findlen 2006: 282).

Taimi on varauusaja kontekstis käsitletud erinevatest vaatevinklitest, nii toidu­ainete, luksuskaupade kui ka teadusuuringute objektina ja arstirohtudena, lisaks nende dekoratiivset funktsiooni ja taimi kui kunstnike huviobjekti (vt Dalby, Giesecke 2023). Ka eesti- ja liivimaalaste toidulaud täienes varauusajal kõrvitsa ja artišokiga ning joogiks hakati tarvitama kohvi, teed ja šokolaadi (Põltsam-Jürjo 2023: 467–468). Kindlasti on huvitav vaadelda taoliste kaugelt imporditud taimede jõudmist akadeemilistesse käsitlustesse.

 

Botaanika Rootsis suurvõimu ajastul

Kuna Tartu ülikool asutati Rootsi ajal, on kohane võrdlus tollaste Rootsi ülikoolidega. On väidetud, et Rootsis jäi püsima skolastiline teoreetiline lähenemine, kus elus­loodust vaadeldi Aristotelese kausaalsuste teooriast lähtuvalt (Lindroth 1989: 145–146; Kallinen 1995: 217–218).3 Botaanika oli seotud pigem meditsiini kui ­loodusfilosoofiaga, nii avanesid Uppsala ülikoolis sellega tegelemiseks paremad võimalused, kui 1613. aastal asus sinna tööle esimene meditsiiniprofessor Johannes Chesnecopherus (1581–1535). Tema sulest ilmusid Rootsi esimesed botaanilised väitekirjad pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastatest 1620 ja 1626. Sellise pealkirjaga töid skolastilisest botaanikast esitati Uppsalas hiljemgi, ka 1647. aastast on mainitud professor Olaus Unoniuse (1602–1666) eesistumisel kaitstud dispuuti pealkirjaga „De plantis”. Uppsala ülikooli teise meditsiiniprofessori Johannes Francki (Franckeniuse) (1590–1661) sulest ilmus 1633. aastal Rootsi esimene botaanikaalane monograafia „De praeclaris herbae Nicotinae sive Tabaci virtutibus” („Ülikuulsa nikotiiniürdi ehk tubaka väärtustest”). Selle teose tõttu on Johannes Francki nimetatud Rootsi botaanika isaks (Eriksson 1969: 34–38). Nagu pealkirjast näha, kirjeldas töö Ameerikast Euroopasse imporditud taime ja selle omadusi ega lähtunud antiik­ajal tuntud taimedest.

Aristotellikule loodusfilosoofiale oli juba mõnda aega olemas alternatiiv: müsti­line ehk hermeetiline loodusfilosoofia. Ka Rootsis oli selle suuna järgijaid, botaanika seisukohast eelkõige Paracelsuse4 õpetuse pooldaja Sigfrid Aronus Forsius (u 1550–1624) oma rootsikeelse raamatuga „Physica” („Loodusteadus”), kus taimedele olid pühendatud eraldi peatükid (Lindroth 1989: 146–148, 151–152; Eriksson 1969: 43 jj, 61 jj).

Skolastilisele botaanikale tekkis Rootsis tõsiselt võetav rivaal 1650. aastatel, kui Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks sai mitmekülgne Olof Rudbeck vanem (1630–1702), kes asus propageerima uut mehaanilist botaanikat (Eriksson 1969: 100–117). Botaanikat defineeriti XVII sajandil Uppsala ülikoolis kui meditsiinilist distsipliini ning Rudbeck rajas 1650. aastatel Uppsalasse Rootsi esimese botaanikaaia, esialgu omal kulul. Lisaks sellele lasi ta jäädvustada kõik tollal tuntud taimed puulõigetele, mida tal elu lõpul oli ligi 7000 (Eriksson 1994: 2).

Tartu ülikool asutati 1632. aastal Rootsi kuningriigi teise ülikoolina ja tingimused botaanika viljelemiseks olid seal esialgu enam-vähem samad mis Uppsalas. Põhikirja kohaselt pidi ametis olema kaks meditsiiniprofessorit ning loodusteadust õpetati filosoofiateaduskonnas. Tegevus botaanika vallas oli siiski ülimalt tagasihoidlik, kõige rohkem paistis silma astronoomia- ja füüsikaprofessor Johannes Erici Stregnensis (1607–1686),5 kes oli Tartus ametis aastatel 1641–1654. Tema eesistumisel kaitsti rohkesti disputatsioone ja 1647. aastal ka dispuut „Taimedest”, mis väidetavalt hõlmas kogu aristotellikku botaanikateooriat. Botaanika käsitlemist on omistatud ka Academia Gustaviana meditsiiniprofessoritele Johann Belowile (1601–1668) ja Sebastian Wirdigile (1613–1687), viimane olevat väitnud, et toitained tsirkuleerivad taimedes (Eriksson 1969: 40). Seda väidet ei kohta siiski tema eesistumisel Tartus kaitstud töödes. Botaanikaaiad ilmusid ülikoolide juurde tavaliselt käsikäes anatoomia­teatritega (Findlen 2006: 280), kuid Tartusse ei rajatud XVII sajandil kumbagi.

Johannes Erici Stregnensise eesistumisel kaitstud disputatsiooni „Taimedest” on lühidalt käsitletud 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo esimeses osas (Trass 1982: 239), kus selle autoriks on nimetatud dispuudi ette kandnud üliõpilast Andreas Arvidit (u 1620–1673) ning tööd ennast enam-vähem tolleaegse teaduse tasemel olevaks. Disputatsiooni esitusviisi on hinnatud deklaratiivseks ja paiguti ­kõrgelennuliseks. Ühtlasi nimetatakse seda botaanika seisukohast kõige huvitavamaks tööks rootsiaegses Tartu ülikoolis, kuid teisi selleteemalisi töid ei olegi teada. Vastukaaluks tuleb mainida, et ükski Rootsi ega Soome autor tudeng Andreas Arvidit selle töö autoriks pidanud ei ole (vt SBL 1918: 767; Sainio 1993: 278; Malm 1996: XXX). On koguni arvatud, et ükski Andreas Arvidi Tartus esitatud dis­putatsioon ega oratsioon ei ole tema enda koostatud (Sainio 1993: 278) ja taimedealase töö autoriks peetakse kindlalt professor Johannes Erici Stregnensist (Eriksson 1969: 40). Johannes Erici ja Andreas Arvidi nimega seotud disputatsioon „Taimedest” on tõlgitud eesti keelde (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) ja tõlke kommentaaris on avaldatud arvamust, et taimedealases disputatsioonis võiks eeldada professori ja tudengi koostööd ning mõlemaid võiks pidada selle autoreiks (Rein 2020a: 26). Nii või teisiti oli varauusaegse disputatsiooniga üldjuhul seotud kaks inimest: eesistujast professor ja väitlejast tudeng, antud juhul Johannes Erici professorina ja Andreas Arvidi üliõpilasena. Milline täpselt oli kummagi osa disputatsiooni valmimise juures, võib ainult oletada.

Rootsi kolmas ülikool asutati Turus aastal 1640. Turu ülikoolis seostati botaanikat pigem üldise loodusfilosoofia kui meditsiiniga ja loodusteaduste professori ameti­nimetus oli Physices & Botanices professor (’loodusteaduste ja botaanika professor’). Ent sajandeid vana seos botaanika ja meditsiini vahel ei kadunud kuhugi ja lähenemine ainele oli ikkagi konservatiivne (Kallinen 1995: 218). Esimese botaanikaalase töö „Catalogus Plantarum circa Aboam crescentium” („Turu ümbruses kasvavate taimede kataloog”) avaldas 1673. aastal Turu ülikooli meditsiiniprofessor Elias Til-Landz (1640–1693), samal aastal kaitsti tema eesistumisel esimene Turu ülikooli meditsiinidisputatsioon „Disputatio medica isagogicen comprehendens” („Sisse­juhatust hõlmav meditsiinidisputatsioon”; vt Pitkäranta 1984). Til-Landzi „Catalogus Plantarum” ilmus 1683. aastal uuesti ning selle väljaandega koos trükiti rohkem kui 150 taime pilti puulõigetena (Til-Landz 1683a), mis ei pruukinud küll olla täiesti realistlikud. Taimede esitus selles kataloogis on iseloomulik meditsiinilisele botaanikale, kirjeldatud on taimede kasvukohti ja raviomadusi (Til-Landz 1683b). Seda teost on peetud oluliseks dokumendiks nii Soome looduse kui ka soome keele uurimise seisukohast, sest uuritud on kohalikke taimi ja nende nimetused on muu ­hulgas antud soome keeles. Elias Til-Landzil oli Turus ka õppe­otstarbeline aed (SK: 818) ning nii võib teda pidada Soome botaanika isaks. Uppsalas tegutsenud Olof ­Rudbeck vanemaga võrrelduna on Til-Landzile siiski ette heidetud vähest ­süsteemsust (­Eriksson 1969: 138–139).

Kuigi XVII sajandi Rootsis viljeldud teadustööd näivad viitavat, et Tartus oli lähenemine botaanikale sel ajal pigem konservatiivne, ei tähenda see iseenesest midagi halba. On väidetud, et üllataval kombel olid Aristotelese pooldajad tavaliselt suuremate empiiriliste huvidega kui uute loodusfilosoofiliste kontseptsioonide pooldajad (Wallace 2009: 224). Ent esimese trükitud taimeloendi Tartus kasvavatest taimedest leiab alles XIX sajandi algusest meditsiinidoktor Gottfried Albert Germanni (1773–1809) sulest. See nimestik on koostatud seoses botaanikaaia rajamisega 1803. aastal ning seal on loetletud 2367 nimetust taimi (Germann 1807, 2014), mida põhja­maise kliima tingimustes on hinnatud väga tubliks saavutuseks (Rand 2015: 114). Kuid XVII sajandi esimesel poolel koostatud disputatsioonist on siiski ootuspärane leida tolleaegsete autorite ja tõekspidamiste kajastusi, kohalike taimede uurimine jäi Rootsi impeeriumis pigem sajandi teise poolde.

 

Disputatsiooni „De plantis” ülesehitus, eeskujud ja koht selle autorite loomingus

Tartu ülikooli esimene botaanikaalane töö „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik töö taimedest”) trükiti ja esitati 1647. aasta oktoobrikuus, konkreetne kuupäev on jäänud kirja panemata. Filosoofiadisputatsioone, mille alla see töö kuulus, peeti Academia Gustaviana põhikirjast lähtuvalt laupäeviti (Constitutiones 2015: 61, 143).

Avalikud disputatsioonid tuli trükkida ja nädal enne väitlust eksemplarid laiali jagada. Suurem osa disputatsioone varauusaegsetes ülikoolides olid harjutusdisputatsioonid ning seda on ka 1647. aastal Tartus trükitud loodusteaduslik disputatsioon „Taimedest”. Disputatsiooni pikkus on 16 lehekülge kvartformaadis, see sisaldab 125 lühikest teesi, kuid mitte ainsatki pilti taimedest, mida ei olnudki disputatsioonidele kombeks lisada.

Pilt 2. Disputatsiooni „De plantis” Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava eksemplari tiitelleht.

Johannes Erici ja Andreas Arvidi „Taimedest” originaaleksemplarid asuvad teada­olevalt Uppsala ülikooli raamatukogus, Stockholmi kuninglikus raamatu­kogus ning Soome rahvusraamatukogus Helsingis. Selle disputatsiooni eestikeelne tõlge (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) on tehtud Uppsala ülikooli raamatukogu eksemplari põhjal, mis aga on defektne ja nii on ka tõlkes puuduvaid sõnu ja fraase. Eri kohtades asuvate versioonide võrdlemisel jääb kõige rohkem silma erinev dedikatsioonide saajate nimekiri. Üliõpilane, kes töö üle väitles, pidi ühtlasi disputatsiooni trükikulud kandma ning selleks vajas ta toetajaid. Pühendustega võidi ka liiale minna, nii on XVII sajandi Uppsala ülikoolist teada disputatsioone, mis olid pühendatud rohkem kui 30 inimesele ja see asjaolu võis esile kutsuda mõne professori pahameele (Sjökvist 2021: 697). Disputatsiooni Uppsala ülikooli raamatukogus asuv eksemplar on pühendatud kümnele inimesele, nii liivimaalastele kui ka rootslastele, Helsingis asuv eksemplar aga kolmele Andreas Arvidi kodukoha Strängnäsi vaimulikule. Stockholmi kuninglikus raamatukogus oleva eksemplari tiitellehe teine pool on tühjaks jäetud, võib-olla oli kavatsus sinna hiljem käsitsi nimesid lisada.

Disputatsiooni „Taimedest” lõpus puuduvad paratekstidena lisad ja luuletused. Laused, mis esinesid disputatsioonide lisades, olid harilikult põhitekstiga võrreldes lühemad ja lihtsamad, mistõttu neid on hinnatud tudengite sulest pärinevaiks, ning need olid alternatiivne suulise väitluse võimalus (Lindeberg 2021: 654). Antud juhul ei olnud nende järele ilmselt vajadust. Kuna käsitluse all olev disputatsioon oli ainus rootsiaegse Tartu ülikooli taimedealane töö, siis pole imekspandav luuletuste puudumine. Taimede teema oli pigem erandlik ja ei olnud ilmselt piisavalt köitev.

Nii professor Johannes Erici kui ka tudeng Andreas Arvidi olid pärit Rootsist Södermanlandi maakonnast Strängnäsi linnast ja Andreas Arvidi oli varem oma ­kaasmaalasest professori eesistumisel disputeerinud kahel korral 1644. ­aastal, ­väideldes siis meteoroloogia teemade üle (Stregnensis, Andreas Arvidi 1644a, 1644b). Samast linnast pärinemine selgitab nende koostööd, kuigi edaspidi disputeeris Andreas Arvidi Tartu ülikoolis teistegi professorite eesistumisel. Oma osa võis ­taimedealase töö esitamisel ja huvil taimede vastu olla 1626. aastal asutatud Strängnäsi gümnaasiumil, kus Andreas Arvidi oli õppinud (Tering 1984: 206). Teada­olevalt andis see õppeasutus õpetust ka botaanikas. Gümnaasiumi asutamis­ürikust võib lugeda, et kolmas filosoofialektor (philosophus tertius) õpetab Magiruse järgi ­looduslugu, meditsiini ning taimede nimesid ja omadusi (Eriksson 1969: 41).

Ka Tartu ülikooli esimene põhikiri sätestas, et tulevased arstid peavad looduslugu (philosophia naturalis) õppima Johannes Magiruse järgi (Constitutiones 2015: 64, 147). Johannes Magirus (?–1596) oli meditsiinidoktori kraadi omandanud aastal 1585 Marburgi ülikoolis. Samas õppeasutuses oli Magirus ametis loodusloo professorina aastatel 1591–1596. Tema tähtsaim panus tollasesse looduslukku oli teos „Physiologiae Peripateticae libri sex” („Kuus raamatut peripateetilisest füsioloogiast”),6 mis ilmus postuumselt aastal 1597 ja mida kasutati õppetöös XVII sajandil (Jöcher 1751: 37). Teos lähtus nii Aristotelesest kui ka tema varauusaegsetest järgijatest. Sama õpikut kasutati Uppsala ülikoolis kaua – 1626. aasta põhikiri tegi selle kohustuslikuks (Lindroth 1989: 141). Tartu ülikooli asutaja ning Uppsala ülikooli reformija Johan Skytte (1577–1645) immatrikuleerus Marburgi ülikooli 1594. aasta sügisel (Lindén 2021: 120) ning võib-olla oli see üks põhjusi, miks just Johannes Magiruse loodus­käsitlus nii Uppsalas kui ka Tartus sedavõrd aktuaalseks muutus.

Magiruse „Physiologiae Peripateticae libri sex” kuuest raamatust esimene selgitab aja ja koha mõisteid, kuna liikumise uurimine oli aristotelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesanne (Salumaa 2023: 142). Teine raamat kirjeldab maailmaruumi ülesehitust – planeete ja tähti – ning kolmas raamat nelja elementi – õhku, vett, maad ja tuld – ning nende segu. Neljanda raamatu teemad on meteoorid, mida toona peeti atmosfäärinähtuseks, ning samuti mere, tuule ja maavärinate olemus. Viies raamat esitab „olemise redeli”, alustades metallidest ja kivimitest ning jätkates taimedega, millest edasi tulevad vaatluse alla hingega olendid neile iseloomulike kehamahlade ja -vaimudega. Teisisõnu antakse seal ülevaade nii loomade kui ka inimese anatoomiast ja füsioloogiast Aristotelese filosoofia valguses. Magiruse teose kuues raamat käsitleb hinge ja meeletajusid. (Magirus 1600)

Kui vaadelda rootsiaegse Tartu ülikooli loodusfilosoofilisi töid, siis on juba pealkirjadest näha, et nende koostamisel lähtuti paljuski Johannes Magiruse õpiku teemadest. Disputatsioonid pealkirjadega „De motu” („Liikumisest”), „De tempore” („Ajast”), „De mundo” („Maailmast”), „De planetis” („Planeetidest”), „De quattuor elementis” („Neljast elemendist”), „De metallis” („Metallidest”), „De lapidibus” („Kividest”), „De anima” („Hingest”) olid tavalised. Disputatsioon „De plantis” täiendab seda loetelu. Seega on põhjust taimedealase töö lätteid otsida Magiruse teosest „Physiologiae Peripateticae libri sex”. Küsimus on vaid selles, kas ainult sealt või on autor(id) kirjatöö koostamisel kasutanud muidki allikaid. Siinkohal võib lisada, et zooloogiaalaseid töid ei koostatud rootsiaegses Tartu ülikoolis kahjuks üldse, kuigi loomi nagu taimigi mainiti aeg-ajalt meditsiinitöödes (vt Rein 2020b, 2024).

Professor Johannes Erici, kes oli taimedealase töö eesistuja, oli üks aktiivsemaid disputatsioonide läbiviijaid Academia Gustavianas, kokku oli ta 118 korda disputatsiooni eesistuja (Jaanson 2000: 47). Kuna Academia Gustaviana ajal kaitsti disputatsioone kokku ligi 500, valmis neid Johannes Erici töö tulemusel seega rohkem kui viiendik. Johannes Erici ise oli Academia Gustaviana kasvandik, immatrikuleeritud 1636. aasta augustis ning disputeeris kolmel korral ka üliõpilasena. 1641. aastal sai temast Academia Gustaviana professor (Tering 1984: 163). Tema juhendamisel kaitstud disputatsioone on nimetatud läbinisti peripateetilisteks (Kard, Prüller 1982: 217).

Johannes Erici kaasmaalane, samuti Strängnäsist pärinev Andreas Arvidi immatrikuleeriti oma kodulinna gümnaasiumi aastal 1630 ja Academia Gustavianas oli ta üliõpilane aastatel 1642–1648 (Tering 1984: 206). Selle küllatki pika stuudiumi jooksul jõudis ta Tartus esineda kuue disputatsiooni ja kahe oratsiooniga. Enamik Andreas Arvidi osalusel esitatud töid puudutas mõnda loodusteaduslikku teemat. Lisaks taimedealasele tööle võttis ta sõna astronoomilise meteoroloogia, matemaatika, meditsiini, aga ka teoloogia ja eetika teemadel. Lähenemine neis töödes on ratsionaalne ja loogiline ning tsiteeritud autorid annavad tunnistust tööde koostaja avarast silmaringist. Üks Andreas Arvidi peetud kõnesid Academia Gustavianas puudutab libahunte ning seal on tsiteeritud nii antiik- kui ka kristlikke autoreid, kes sel teemal on sõna võtnud, ent autori enda seisukoht on ühene: liba­huntidesse uskumine on täielik mõttetus (Andreas Arvidi 1645; Friedenthal, Vähi 2023: 294). Võib arvata, et Andreas Arvidi oli hinnatud esineja, kuigi talle Tartus esitatud tööde autorlust meeleldi omistada ei taheta (vt Sainio 1993: 278). Enamasti on arvatud, et varauusaegse disputatsiooni koostas tavaliselt eesistujaks olev professor ja üliõpilase ülesandeks jäi näidata oma väitlus­oskust ja kaitsta esitatud teese (Friedenthal 2021: 870–871). Kuna aga hilisemast ajast teatakse Andreas Arvidit eelkõige Rootsi luuleteoreetikuna ja esimese Rootsi poeetikakäsiraamatu, 1651. aastal ilmunud „Manuductio Ad Poesin Svecanam” („Käsiraamat Rootsi luule juurde”) autorina (Andreas Arvidi 1996), siis võiks eeldada, et vähemalt tööde stiil pärines osaliseltki Andreas Arvidilt, liiatigi on taimedealase töö ülesehitust kiidetud (Trass 1982: 239). Kuivõrd botaanika oli rootsiaegses Tartu üli­koolis pigem erandlik teema, siis võib sellesuunalist huvi seostada Strängnäsi gümnaasiumiga, kus seda õpiti Johannes Magiruse õpiku järgi. Kuna Andreas Arvidi esitas aasta hiljem ka meditsiinialase disputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), siis on siin näha traditsioonilist meditsiini ja botaanika seost.

 

Academia Gustaviana disputatsioon „De plantis” Johannes Magiruse õpiku taustal

Kuivõrd disputatsiooni ainestik näib pärinevat Johannes Magiruse õpikust, on kohane kahe teksti võrdlus. Sarnasele sisule vaatamata on tegu eri žanridega – Johannes Magiruse raamat on peripateetilise loodusteaduse õppevahend, Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioon aga suuliseks ettekandmiseks mõeldud akadeemiline tekst. Seda vahet on märgata ka andmete esitamisel – kui Magiruse tekst on kiretu ja kuiv, siis disputatsiooni tekst on emotsionaalne ja taimi ülistav.

Johannes Magiruse teoses räägitakse taimedest V raamatu 4., 5. ja 6. peatükis ning nende sisuline jaotus on järgmine. Neljandas peatükis „De stirpium natura in genere, deque earum corruptionibus” („Taimede loomusest üldiselt kuni nende närtsimiseni”) arutletakse hinge olemasolu taimedel ning taimede tärkamist, toitumist, kasvu ja kuhtumist (Magirus 1600: 185–192). Viiendas peatükis „De quibusdam plantis affectionibus” („Mõningatest taimede suhetest”) jagatakse taimed maa- ja veetaimedeks, mis omakorda jagunevad kasvukohtade järgi. Samuti on juttu õitsemis- ja viljakandmisajast. Lisaks antakse ülevaade taimede suhestumisest teiste elusolenditega, kasulikest ja kahjulikest taimedest, mille juurde on konkreetsed näited toodud (Magirus 1600: 192–198). Kuues peatükk räägib taimede osadest ja liikidest, täiuslikumatest ja ebatäiuslikumatest taimedest. Lõpetuseks soovitatakse üksikute liikide kohta täpsemate andmete saamiseks lugeda Theophrastose ja Pliniuse kirjutisi. Järgmise peatüki teema on loomad (Magirus 1600: 199–203). Teeside arv on neljandas peatükis 50, viiendas 44 ja kuuendas 47. Kokku on neid seega 141 ja see arv ei erine palju Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 125 teesist. Kuigi teeside hulk on enam-vähem võrdne, erinevad õpiku peatükid taimedest ja disputatsiooni sisu siiski ülesehituselt, teemade esitamise järjekorralt ja tsiteeritud autorite poolest.

Magiruse teose V raamatu 4. peatükk läheb kohe taimede definitsiooni juurde ja see on pikem kui dispuudis. Võiks öelda, et see põhjendab taimede asukohta „olemise redelil”. Magiruse raamatus on ladinakeelse planta (’taim’) sünonüüm stirps (’tüvi; istik; võsu’), mida disputatsioonis ei kasutata. Magirus alustab käsitlust taime definitsiooniga, kuid disputatsioonis jõutakse selleni alles 5. teesis. Definitsioonid on küll sarnased, kuid disputatsioonis on see esitatud kompaktsemalt.

Taime defineeritakse disputatsioonis Aristotelest järgides: „Täiuslikult segatud keha, varustatud üksnes eluandva hingega,7 mis tärkab maast, elab, haljendab, toitub ja kasvab.”8 Tsitaat öeldakse olevat Aristotelese teose „Taimedest” esimese raamatu esimesest peatükist. Magirus edastab sama definitsiooni pikemalt, lahates hinge olemust taimedes (Magirus 1600: 185–186), kuid temalgi on viide samale kirjakohale.9

Disputatsioon küll toetub Magiruse teosele, kuid kui disputatsiooni „De plantis” eesmärk on rääkida taimedest, siis Magiruse teos eelkõige suhestab taimi muu elusloodusega. Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 4. teesis määratletakse käsitluse laad: „Arvan, et taimede loomust suudan ma vaevalt sobivamalt selgitada, kui et kõigepealt asume taimede olemuse mõistmiseks definitsiooni ja põhjuste ­selgituse juurde; ning niimoodi teiseks osutagem nende aktsidentsidele; ja viimaks kolmandaks kandkem ette nende liike.”10

Disputatsiooni järgmistes teesides on toodud taimede põhjused ning Magiruse õpikus sellist osa ei ole. Niisiis toetudes Aristotelese neljaliikmelisele kausaalsuste süsteemile, jagatakse taimede põhjused kõigepealt välisteks ja sisemisteks (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2). Välised on toimiv põhjus ja eesmärk, sisemised aga aines ja vorm. Needki jagunevad omakorda: nii on taimede esimene toimiv põhjus kolmekordselt Parim Suurim Jumal (Deus ter Optimus Maximus), teine põhjus jaguneb üldiseks (universalis) ja eri­päraseks (particularis), millest esimene on seotud taeva ja Päikesega, teine taimede omadusega ise paljuneda (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v).

Taimede esimene eesmärk öeldakse olevat Jumala nime auhiilgus, teine aga inimeste vajadused ja kasu. Siinkohal tuuakse välja nii nende tarvitamine toiduks ja ravimiteks kui ka inimeste rõõmustamine lõhna ja värviga (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v). Taimede ainese ja vormi käsitlus on pikem ja see paistab olevat võetud Magiruselt, kellele küll otsesõnu viidatud ei ole. Autoritena on nii disputatsioonis kui ka Magiruse õpikus mainitud Aristotelest ja tema varauusaegset kommentaatorit Julius Caesar Scaligeri (1484–1558), kes võttis eesmärgiks lepitada Aristotelese filosoofia kristlusega (Sakamoto 2016: 15).

Taimede ainese esitamisel räägitakse nelja elemendi segust, taimede vedelate koostisosadena nimetatakse toitemahlu, tahketena liha ja kiude. Taime tähtsaimad osad öeldakse olevat juur, tüvi, säsi ja oks, vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks. Lisanduvad osad on lehed, õied ja viljad (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v–A4). Viimane põhjus ehk vorm käsitleb taimedele iseloomuliku eluandva (vege­tatiivse) hinge omadusi. Võib lugeda, et eluandval hingel on kolm võimet – toitev, kasvatav ja taastekitav (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A4 v–B).11 Sisuliselt on see sama info, mida võime lugeda Magiruse õpikust, kuid esitus on siiski erinev. Eriti jääb silma disputatsiooni poeetiline stiil, mille näiteks võib tuua 58. teesi:

Toitmisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.
Esimene tõmbab toitu ligi.
Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.
Kolmas teisendab ja muudab elavale sobivaks.
Neljas eraldab ülearuse.12

Kuna disputatsiooni algul lubas(id) autor(id) esitada taimede aktsidentsid, siis see ongi 64. teesist alates järgmine teema. Aktsidentsid on teisisõnu taimede suhted (affectiones), millest räägib Magiruse õpiku viies peatükk. Absoluutsete aktsidentsidena tuuakse välja taimede tärkamine (germinatio), lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving (interitus plantarum). Suhteliste aktsidentsidena on ära toodud taimede suhted loomade ja inimesega, mis võivad olla nii sõbralikud kui ka ebasõbralikud (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B–B3v). Ladinakeelses tekstis on kasutatud ka kreekakeelseid termineid, seda nii Magiruse õpikus kui ka disputatsioonis. Materjali esitamisel ei ole siiski toetutud ainult Aristotelese filosoofiale, vaid teemade lahkamisel on disputatsioonis toetutud ka Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée, 1515–1572) metoodikale jagada esitatud materjal üha väiksemateks üksusteks. Nii Uppsala kui ka Tartu ülikooli põhikirjas oli fikseeritud ramistlik õpetus (Constitutiones 2015: 67, 158–159). Kuigi see õpetus jõudis ummikteele ja leidis praktilise väljundi ainult loogikas, aitas see vähendada Aristotelese õpetuse ilmeksimatuse oreooli (Tering 2008: 280).

Disputatsiooni viimases osas (teesid 104–124) on esitatud taimeliigid ehk taimede jagunemine. Kõigepealt jagunevad nad autori(te) sõnul vähem täiuslikeks ja täiuslikumateks. Ebatäiuslikud taimed on need, millel pole juurt, vart või silmanähtavat maapealset osa, seega on nendeks mugulad, seened, sammal, puuvõõrik. Täiuslikum on taim, millel on juur, vars ja silmanähtav maapealne osa. Need omakorda jagatakse kõrguse järgi suuremateks ja väiksemateks. Väiksemaid nimetatakse rohttaimedeks, mis jagunevad toitvateks, ravivateks, segatuteks13 ja pärjalikeks.14 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v) Sellist neljast jaotust Magiruse õpikus ei ole.

Vaadates järgnevat jaotust, siis söögitaimed jagatakse teraviljadeks, köögiviljadeks ja kaunviljadeks, ravimtaimede puhul selgitatakse erinevaid põhimõtteid, kuidas neid kindlaks määrata. Tähelepanu äratab ehk maisi ja kõrvitsa mainimine, mis osutab ilmselt Uuest Maailmast imporditud taimede tundmisele. Neid on nimetatud ka Magiruse (1600: 189, 197) õpikus. Segatud rohttaimede näiteks on toodud sibul, küüslauk ja petersell. Pärgtaimedeks nimetatakse disputatsioonis neid, mis ei anna ainest ei ravimile ega toidule, kuid mille kasu ilmneb kaunistusena vanikutes ja pärgades, kus nad lõhna või värviga inimestele uut jõudu annavad. Näiteks tuuakse kannikesi ja kirikakraid15 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4). Segatud ja pärg­taimede näited paistavad olevat võetud kodumaiste taimede hulgast, sellal kui toidu­taimede hulgas on ka võõramaiseid näiteid. Suuremat täiuslikumat taime nimetatakse puuks, mida 120. teesis defineeritakse kui kõrgusesse tõusvat taime, mis laseb juurest tärgata jämedal puitunud tüvel.16

Teesis 122 liigitatakse puud kas viljakandvateks või mitteviljakandvateks. Esimesed jagunevad autori(te) sõnul omakorda kas puuvilju kandvateks (nagu pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, astelpihlakas, õlipuu, viigipuu) või marju kandvateks (nagu loorberipuu, kadakas, mooruspuu) või lõhna kandvateks (nagu viiruk, mürr, pipar) või pähkleid kandvateks (nagu mandlipuu, kastanipuu, pähklipuu, pöök) või tõrusid kandvateks (nagu tamm) või käbisid kandvateks (nagu mänd, kuusk) või lõpuks kaunu kandvateks (nagu tamarindipuu, kaneelipuu).17 Järgmises teesis öeldakse mitte­viljakandvad olevat need, mis ei väljuta mingit vilja, nagu paju, plataan, saar, pärn, pappel, seeder, jalakas, kask.18 Disputatsiooni eelviimases teesis peatutakse lühidalt põõsal, mis erinevat puust vaid suuruse ja kestvuse poolest. Ning puhmaid arvatakse kord puude, kord rohttaimede hulka. (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4v) Siinkohal peab lisama, et tänapäeval liigitatakse kõik eelnevalt loetletud puud viljakandvateks (vt Kiik 1989). Puude loetelu iseloomustab pigem Vahemere ääres kasvavaid taimi ning selles ei näi olevat autori(te) enda panust. Nii-öelda madalama astme taimi nagu põõsaid ja puhmaid käsitletakse disputatsioonis väga napilt, seega paistab siin oma mõju olevat „olemise redelil”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioonil „De plantis” on Johannes Magiruse teose „Physiologia (Physica) peripatetica” taimede­alase osaga küll suuri kokkulangevusi, kuid üksüheselt ei ole tegu sama tekstiga. Disputatsioonis on materjal struktureeritud erinevalt, samuti erineb see kohati sisult ning ka stiil on sellel tööl eriomane.

 

Academia Gustaviana disputatsiooni „De plantis” teisi eeskujusid

Johannes Magiruse teoses viidatakse antiikautoritele Aristotelesele, Theophrastosele ja Pliniusele ning uuematest autoritest Aristotelese kommentaatorile Julius Caesar Scaligerile (Magirus 1600: 185–186, 192–194, 199–203), kelle käsitluses kõik liigid on loodud inimese jaoks (Sakamoto 2016: 60).

Disputatsioonis tsiteeritud autorite ring on avaram, seal kohtab veel viidet tuntud varauusaegse flaami botaaniku Rembert Dodoensi (1517–1585) raamatule „Stirpium Historiae Pemptades sex” („Taimelugude kuus viisikut”, Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v). Tema teose kasutamine viib paratamatult mõttele, et disputatsioon ei lähtugi üheselt vaid Aristotelese õpetusest. Dodoens oli üks esimesi varauusaegseid botaanikuid, kes eemaldus antiikautorite mõjusfäärist ja lõi uue taimede klassifikatsiooni nende omaduste järgi, hüljates senise tähestikulise klassifikatsiooni, ning kirjeldas suurt hulka seni tundmatuid taimi (Louis 1950: 282). Dodoens jagas oma teoses „Stirpium Historiae Pemptades sex” taimed 26 gruppi (Louis 1950: 284–287), mida on märksa rohkem kui disputatsioonis ära toodud, kuid paistab, et tema mõju siiski jõudis Tartusse.

Varauusaja meditsiiniideede mõju võib täheldada disputatsiooni 115.–117. teesis toodud põhimõttes ravida sarnast sarnasega,19 mis oli omane Paracelsuse filosoofiale (Moran 2019: 80), mitte antiikajale.

Disputatsiooni algusosas nimetatakse taimeteadust kreeka sõnaga φυτογραφία (fütograafia ehk ’taimede kirjeldamine’) ning teemale kaalu andmiseks on viidatud Vanale Testamendile 1Kn 5:13, kus Saalomon tundis huvi taimede vastu. Kui Magirus (1600: 193) väidab, et taimede tärkamise aeg on kevad, siis disputatsioonis on selle kinnituseks lisatud katke Prantsuse õukonnaluuletaja Nicolas Bourboni (1503– u 1551) luuletusest (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B2; Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 17).

Seega on disputatsiooni autori(te) lugemus laiem kui vaid Magiruse loodusloo õpik ning kuigi isiklikke taimevaatlusi pole lisatud, on ikkagi oskuslikult välja toodud taimede emotsionaalne mõju, milleks on kasutatud poeetilisi vahendeid. Selle kinnituseks võib tuua disputatsiooni esimese teesi:

Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.20 (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 4)

Jääb vaid üle kahetseda, et selle mõju suurendamiseks ei ole disputatsioonile lisatud juhuluulet.

 

Kokkuvõte

Rootsiaegse Tartu ülikooli juurde ei jõutud rajada botaanikaaeda, kuid säilinud on oma ajale iseloomulik disputatsioon pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastast 1647, mis süstematiseerib taimi ja elusloodust tollaste arusaamade järgi. Disputatsiooniga on seotud loodusteaduste professor Johannes Erici ja üliõpilane Andreas Arvidi. Mõlemad olid pärit Rootsist Strängnäsist, kus botaanikat õpiti juba kohalikus gümnaasiumis. Johannes Erici oli aktiivsemaid disputatsioonide eesistujaid ­Academia Gustavianas. Tema presideerimisel kaitstud töid on nimetatud Aristotelesele toetuvaiks. Andreas Arvidi oli omakorda rootsiaegse Tartu ülikooli aktiivsemaid tudengeid, kes esines mitmesugustel teemadel.

Võrdlusest muude samaaegsete taimedealaste akadeemiliste töödega nähtus, et esimeste botaanikaalaste tööde autorid varauusaegsetes ülikoolides olid arstiteadlased. Tartus see nii ei ole, kuid üliõpilane Andreas Arvidi kaitses pärast taimedealase töö esitamist aasta hiljem ka meditsiinidisputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), ning sel moel tuleb klassikaline seos botaanika ja arstiteaduse vahel rootsiaegses Tartu ülikoolis ilmsiks. Ka 1803. aastal Tartu botaanikaaia rajanud Gottfried Albrecht Germann oli meditsiiniharidusega.

Ent XVII sajandi botaanika põhines veel paljuski antiikautorite käsitlustel. Üleeuroopaline pööre Aristotelese ja antiigi filosoofiast Descartes’i õpetustele Academia Gustavianat veel ei mõjutanud. Ometi oli eelmise sajandi skolastiline traditsioon XVII sajandi esimesel poolel mõnevõrra taganenud loodusteadustel põhineva ratsionalistliku nägemuse eest, mille mõju ulatus ka Tartusse (Talve 2004: 147–148).

Tartu ülikooli esimese botaanikaalase töö „Taimedest” puhul kehtib eeltoodu igati. See töö küll sobitub tollasesse skolastilise botaanika mustrisse, kuna toetub suuresti Johannes Magiruse teosele „Physiologia (Physica) peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta”, kuid Tartu disputatsiooni autor(id) on teksti koostamisel teinud omapoolseid lisandusi nii autorite kui ka struktuuri osas. Kui Johannes Erici ka oli Aristotelese pooldaja, siis ta vähemalt aktsepteeris uuemaidki autoreid, nagu Rembert Dodoens. Võib oletada, et disputatsiooni poeetilist stiili on mõjutanud üliõpilane Andreas Arvidi, kes hilisemast ajast on tuntud Rootsi luuleteoreetikuna, kuid see teema vajab edasist võrdlevat uurimist.

Kuna artiklis oli mitmel puhul juttu eri maade esimestest botaanikutest ehk nii-öelda botaanika isadest, siis võib siinkohal küsida: kes on Eesti botaanika isa? Johannes Ericile ega Andreas Arvidile seda au ilmselt omistada ei saa. Kuigi nii Uppsalas kui ka Turus asusid botaanikud juba XVII sajandi teisel poolel koostama kohalike taimede nimekirju, täiendades neid illustratsioonidega, siis Tartus pärineb esimene selline nimekiri alles aastast 1807, kui Gottfried Albrecht Germann koostas nimekirja vastrajatud Tartu botaanikaaia taimede kohta. Teda aga peetakse pigem Konrad Gessneri moodsa suuna järgijaks (Rand 2015: 113–114) ning 1647. aasta skolastilise disputatsiooniga ei ole Germannil seost.

Nii ongi Johannes Erici ja Andreas Arvidi 1647. aasta disputatsioon „Taimedest” nii Tartu ülikooli kui ka Eesti botaanika ajaloos seni vähe tähelepanu pälvinud, kuna kohaliku traditsiooniga on seda raske seostada. Gottfried Albert Germanni (2018, vt ka Sander 2018) ega Uku Masingu (1996) stiilis taimevaatlusi sellest disputatsioonist ei leia ning kohalik floora selles märkimisväärselt ei kajastu. Küll aga on sellel tööl kindlasti oma koht sarnase pealkirjaga tööde seas mujal Euroopas, kuid see on juba edasine uurimisteema.

 

Artikli valmimist on toetanud Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant POST108 „Tartu ülikooli esimesed teadustööd. Disputatsioon kui kirjandusžanr Academia Gustaviana ajal”.

 

Kaarina Rein (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuse teadur (W. Struve 1, 50091 Tartu), kaarina.rein@ut.ee

1 Simon Blackburni „Oxfordi filosoofialeksikonis” (2002: 324) on „olemise redeli” asemel „olemise ahel” (ingl the Great Chain of Being). Termin toetub ameerika filosoofi Arthur Oncken Lovejoy (1873–1962) raamatu pealkirjale. Scala naturae saab tõlkida ka „looduse astmestikuks”.

2 Aristotelese korpuses on botaaniline teos „Taimedest” (kr „Περὶ φυτῶν”, lad „De plantis”), kuid harilikult ei peeta seda Aristotelese enda teoseks. Suurem osa õpetlasi omistab selle teose ajaloolasele ja filosoofile Nikolaosele Damaskusest, kes elas I sajandil eKr. Ladina keelde vahendati teos araabiakeelsest tõlkest, millest tehti omakorda kreekakeelne tõlge, mis veel kord ladina keelde ümber pandi. Ladinakeelne „De plantis” oli kuni XVI sajandini peamine botaanika õppimise allikas (Yavuz, Herraíz Oliva 2020: 51).

3 Aristotelese järgi oli põhjusi nelja liiki, ladina keeles on neile antud nimed causa materialis (aineline põhjus), causa formalis (vormiline põhjus), causa efficiens (toimiv põhjus) ja causa finalis (eesmärk-põhjus), vt nt Bynum 2022: 36–37. Disputatsioonides on need üldjuhul esitatud lühemalt: materia (aines), forma (vorm), causa (efficiens) (toimiv põhjus) ja finis (eesmärk).

4 Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493–1541) oli hariduse saanud botaanika, meditsiini ja loodusfilosoofia alal ning tal oli alkeemiku ja imearsti kuulsus. Ta oli keemial põhineva farmakoloogia ja ravi algataja ning XVI sajandi kõige originaalsem mõtleja meditsiini vallas. Paracelsuse veendumuste kohaselt pidi ravis lihtsalt alluma loodusele ning taimedega ravimisel pooldas ta teooriat simila similibus (’sarnaseid sarnastega’), kuna loodus on ravimid märgistanud. Kui mõni taim sarnanes inimese mõne kehaosaga, siis järelikult pidi see sobima ka selle organi raviks. Samuti seostas ta ravimeid astroloogiaga, nt Kuu mõju all olevate taimedega pidas ta võimalikuks närvi- ja vaimuhaiguste ravi (Kalling 2017: 128). Kui Paracelsuse meditsiini- ja farmakoloogiaalaste teooriate teaduslikkuses on nii mõnigi kord ­kaheldud, siis vastuvõetavaks meditsiiniharuks arendasid need XVII sajandi arstiteadlased Daniel Sennert (1572–1637) ning Jan Baptist van Helmont (1577–1644). Ajajärku XVI sajandi esimesest veerandist kuni XVII sajandi esimese pooleni nimetatakse meditsiini- ja keemiaajaloos iatrokeemia ajajärguks, mille algatajaks loetakse Paracelsust (vt Moran 2019).

5 Selle professori nimi on enamasti antud kujul Johannes Erici Stregnensis, kuid perekonnanime Stregnensis (mis on latiniseeritud variant rootsikeelsest nimest Stiernstråle) võttis ta endale alles aastal 1652, kui kuninganna Kristiina omistas talle aadlitiitli.

6 Tartu Ülikooli Raamatukogus asuv eksemplar (Magirus 1600) kannab pealkirja „Physica peripatetica” („Peripateetiline loodusteadus”), kuid sisu langeb kokku teiste eksemplaride omaga.

7 Vt Aristotelese „Hingest” (2017: 27): „Näib, et ka taimed elavad, kuigi ei osale asukoha vahetamises ja tajumises [---].”

8 „Corpus perfecte mixtum, vigente anima tantum praeditum, qua e terra nascitur, vivit, viret, alitur & augetur” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

9 Aristotelese teose „Taimedest” kohta vaata joonealust märkust 3.

10 „Naturam Plantarum vix censeo commodius explicari posse, quam si Plantarum primo ­Essentiam, Definitione & Causarum enodatione comprehensam adgrediamur; atque sic Secundo loco Accidentia harum monstremus, & Tertio, tandem Species earundem tradamus” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

11 Taimede hinge kohta vt ka Marder 2024: 39–91.

12 Facultas Nutrix tanquam Princeps, quatuor habet administras; Attractricem scilicet, Retentricem, Concoctricem, & Expultricem. Prima alimentum attrahit.

Altera, donec id sufficienter elaboretur, retinet.
Tertia, alterat, viventique idoneum efficit.
Quarta, supervacanea excernit.

13 St nii toitvateks kui ka ravivateks.

14 Est Herba vel Alimentaria, vel medicamentosa, vel mixta, vel Coronaria.

15 Coronariae herbae dicuntur, quae nec medicamenti, nec nutrimenti suppeditant materiam, sed earum in sertis & coronis ad ornamentum utilitas animadvertitur. Tales herbae vel odore, vel colore nos simpliciter recreant: Sunt; species aliquae violarum, item Bellis &c.

16 Planta perfectior Major, Arbor dicitur, quae est planta altius assurgens, a radice truncum crassum & lignosum fundens.

17 Frugifera est, quae fructum edit. Et est vel Pomifera, ut Pyrus, Prunus, Cerasus, Mespila, Olea, Ficus, vel Baccifera, ut Laurus, Juniperus, Morus, vel Aromatifera, ut Thus, Myrrha, Piper, vel Nucifera, ut Amygdalus, Castanea, Juglans, Fagus, vel Glandifera, ut Quercus, vel Strobilifera ut Pinus, Picca, vel denique; Siliquifera, ut Thamarindi, Cassia.

18 Infrugifera est, quae fructum nullum edit: ut est Salix, Plantanus, Fraxinus, Tilia, Populus, ­Cedrus, Ulnus, Betula.

19 115. Pealegi on taimede mõju ravimisel arstidele teada kolmel moel: 1. Ilmsetest omadustest. 2. Vaatlustest ja kogemusest. Nii on mürkputk mürgine, on vaatlus õpetanud. Pojeng ravib pead, silmarohi ja apteegitill silmi, on kasutamisest teada.

116. 3. Lõppeks saab taimede vägi ravimisel teatavaks välisilmest; nii nagu on inimeses füsiognoomia, mille abiga me väliskeha jooned sisemusele üle kanname ja neist iseloomu aimame; nii on ka ürtidel füsiognoomia, mille abil ürtide välise kuju järgi järeldame nende jõudude tunnetamist, mida ürdid üles näitavad.

117. Näidetega saab asi selgemaks. Sinilill on maksa kujuga ja maksa ravitakse sellega, kopsu­rohi on kopsu kujuga, roos silma kujuga ja nad tulevad neile elunditele appi. Nõnda osutab orhidee oma juurega munandile, millest on täheldatav, et see taim soodustab sigitamise jõudu. (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 22)

20 φυτογραφία, pars illa Scientiae Naturalis, quae Plantarum involvit considerationem, tam digna, tamque iucunda continet argumenta, ut quemvis in sui Speculationem, non sine mira ingenij humani commotione, trahat ac rapiat.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Allgemeine Deutsche Biographie. https://www.deutsche-biographie.de/

Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. https://www.hab.de/

Kansalliskirjasto. https://www.kansalliskirjasto.fi/fi

Uppsala universitetsbibliotek. https://www.uu.se/bibliotek

 

KIRJANDUS

Andreas Arvidi 1645. De lykanthropis oratio. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Andreas Arvidi 1996. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm ja Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet.

Andreas Arvidi; Johannes Erici 2020. Loodusteaduslik disputatsioon taimedest. Ladina keelest tlk Kaarina Rein. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 4–23.

Aristoteles 2017. Hingest. (Avatud Eesti raamat.) Tlk, komment Anne Lill. Tartu: Ilmamaa.

Blackburn, Simon 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk Märt Väljataga, Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund.

Bynum, William 2022. Väike teaduse ajalugu. Tlk Kristjan Kannike. [Tallinn:] Postimees.

Constitutiones 2015 = Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Teine, parandatud ja täiendatud välja­anne. Tlk Kristi Viiding, toim Marju Lepajõe, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dalby, Andrew; Giesecke, Annette (toim) 2023. A Cultural History of Plants in the Early Modern Era. London: Bloomsbury Publishing.

Eriksson, Gunnar 1969. Botanikens historia i Sverige intill år 1800. (Lychnos-Bibliotek.) Uppsala: Almqvist & Wiksell.

Eriksson, Gunnar 1994. The Atlantic Vision: Olaus Rudbeck and Baroque Science. (Uppsala Studies in History of Science 19.) Canton, MA: Science History Publications.

Findlen, Paula 2006. Anatomy theaters, botanical gardens, and natural history collections. – The Cambridge History of Science. 3. kd. Early Modern Science. Toim Katharine Park, Lorraine Daston. Cambridge: Cambridge University Press, lk 272–289.

Friedenthal, Meelis 2021. Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 865–885. https://doi.org/10.54013/kk766a2

Friedenthal, Meelis 2023. Disputatsioonid varauusaegses Tartu ülikoolis. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis: Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 531–554.

Friedenthal, Meelis; Vähi, Tiina 2023. Libahundid Liivimaal varauusaja haritlaste kirjutistes. – Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koost, toim Anu Kannike, Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 285–295.

Germann, Gottfried Albrecht 1807. Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. Dorpat: M. G. Grenzius.

Germann, Gottfried Albrecht 2014. Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Tlk Laine Kilk. – Akadeemia, nr 6, lk 1121–1128.

Germann, Gottfried Albrecht 2018. Reis mööda Eestimaad, eeskätt botaanilise sisuga. Sooritanud härra professor Germann Tartust 1803. aasta suvel. Tlk Malle Salupere. – Akadeemia, nr 6, lk 1013–1041.

Heinius, Fridericus 1637. Oratio de medicina. Dorpati Livonorum: Lit. Acad.

Jaanson, Ene-Lille 2000. Tartu Ülikooli trükikoda 1632–1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia. Druckerei der Universität Dorpat 1632–1710. Geschichte und Bibliographie der Druckschriften. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Jöcher, Christian Gottlieb 1751. Allgemeines Gelehrtenlexicon. 3. kd. Leipzig: Johann Friedrich Gleditschens Buchhandlung.

Kallinen, Maija 1995. Change and Stability: Natural Philosophy at the Academy of Turku (1640–1713). (Studia historica 51.) Helsinki: Finnish Historical Society.

Kalling, Ken 2017. Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut.

Kard, Paul; Prüller, Paul-Egon 1982. Matemaatilised teadused. Füüsika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 217–222.

Kiik, Heino 1989. Maailma viljad. Tallinn: Valgus.

Kutschera, Ulrich 2011. From the scala naturae to the symbiogenetic and dynamic tree of life. – Biology Direct, kd 6, nr 33, lk 1–25. https://doi.org/10.1186/1745-6150-6-33

Lindeberg, Bo 2021. Corollaries and dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Intersections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 649–680. https://doi.org/10.1163/9789004436206_026

Lindén, David 2021. Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt. Tlk Ivar Rüütli. Tartu: Ilmamaa.

Lindroth, Sten 1989. Svensk lärdomshistoria. Stormaktstiden. Stockholm: Norstedt.

Louis, Armand 1950. La vie et l’œuvre botanique de Rembert Dodoens (1517–1585). – Bulletin de la Société Royale de Botanique de Belgique / Bulletin van de Koninklijke Belgische Botanische Vereniging, kd 82, nr 2, lk 271–293. https://www.jstor.org/stable/20792060

Magirus, Johannes 1600. Physica peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta, & in sex libros distincta. Francofurti: Ex Officina D. Zachariae Palthenii.

Malm, Mats 1996. Andreas Arvidis Manductio och samtiden. – Andreas Arvidi. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm, Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet, lk VII–XXXIII.

Marder, Michael 2024. Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. (Bibliotheca Controversiarum.) Tlk Liisi Rünkla. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.

Mikkeli, Heikki 1992. An Aristotelian Response to Renaissance Humanism: Jacopo Zabarella on the Nature of Arts and Sciences. (Studia historica 41.) Helsinki: Finnish Historical Society. 

Moran, Bruce T. 2019. Paracelsus. An Alchemical Life. (Renaissance Lives.) London: Reaktion Books.

Piirimäe, Helmut 1982. Teine tegevusperiood Tartus. Struktuur ja materiaalne baas. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost H. Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 80–89.

Pitkäranta, Reijo 1984. Turun akatemian ensimmäinen lääketieteellinen väitöskirja vuodelta 1673. – Hippokrates, nr 1, lk 74–85.

Põltsam-Jürjo, Inna 2023. Uued toiduained ja maitsed varauusaja menüüs. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 458–478.

Raicus, Johannes 2016. Füüsikalis-meditsiiniline pühendusdisputatsioon. Tlk Kaarina Rein. – Akadeemia, nr 2, lk 210–224.

Raicus, Johannes; Turdinus, Petrus 1631. Disputatio physicomedica votiva εἰς ἱέρωμα surgenti jam Dorpati novo collegio regio. Rigae Livonum: Gerhardus Schröder.

Rand, Mare 2014. „Ramulus cum flore melius pingitur in meis …” Verschollene Pflanzenzeichnungen aus dem Gessner-Nachlass in der Universitätsbibliothek Tartu/Dorpat. – Kultur­austausch. Baltisches Echo auf Gelehrte in der Schweiz und in Deutschland. Freundesgabe für Arvo Tering. Toim Hanspeter Marti, Ursula Caflisch-Schnetzler, Karin Marti-Weissenbach. Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag, lk 13–48. https://doi.org/10.7788/boehlau.9783412218201.13

Rand, Mare 2015. Ajaloolise kultuurivara jälgedel. Konrad Gessneri taimejoonistused Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rauch, Georg von 1943. Die Universität Dorpat und das Eindringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen: Essener Verlagsanstalt.

Rein, Kaarina 2020a. Rootsiaegse Tartu ülikooli disputatsioon „Taimedest”. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 24–26.

Rein, Kaarina 2020b. Loomad Rootsi-aegse Tartu ülikooli meditsiinitöödes. – Mäetagused, nr 78, lk 155–172. https://doi.org/10.7592/MT2020.78.rein

Rein, Kaarina 2024. Depiction of animals in the medical works of the seventeenth century University of Tartu. – Baltic Human-Animal Histories: Relations, Trading, and Representations. (Studies in Literature, Culture, and the Environment. Studien zu Literatur, Kultur und Umwelt 12.) Toim Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath, Kadri Tüür. ­Berlin–Bruxelles–Chennai–Lausanne–New York–Oxford: Peter Lang, lk 75–93. https://doi.org/10.3726/b20592

Sainio, Matti A. 1993. Andreas Arvidi als Student in Tartu. – Die schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 16.–18. Jahrhundert. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 11.) Toim Aleksander Loit, Helmut Piirimäe. Stockholm: Almquist & Wiksell, lk 277–284.

Sakamoto, Kuni 2016. Julius Caesar Scaliger, Renaissance Reformer of Aristotelianism. A Study of His Exotericae Exercitationes. (History of Science and Medicine Library 54. Medieval and Early Modern Philosophy and Science 26.) Leiden–Boston: Brill.

Salumaa, Elmar 2023. Filosoofia ajalugu. 1. kd. Antiikfilosoofia. Keskaja filosoofia. Koost Ivar Tröner. [Tallinn:] Postimees.

Sander, Heldur 2018. Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia, nr 6, lk 1041–1053.

SBL 1918 = Svenskt biografiskt lexikon. 1. kd. Abelin–Anjou. Toim Bertil Boëthius. Stockholm: Bonnier.

SBL 1982 = Svenskt biografiskt lexikon. 23. kd. Liljeblad–Ljungberger. Toim Birgitta Lager-Kromnow. Stockholm: Norstedt.

Sjökvist, Peter 2021. Dedicatory practices in early Uppsala dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Inter­sections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 681–702. https://doi.org/10.1163/9789004436206_027

SK = Suomen kansallisbiografia. 9. kd. Siltanen–Tott. (Studia biographica 3:9.) Peatoim Matti Klinge. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644a. Discursus astrologicus de causis mutationis aeris et tempestatum generalibus et specialibus ubi simul adduntur quaedam exempla ad certos dies trium subsequentium mensium aestivalium currentis hujus an. 1644 ex quibus causae istae confirmantur et de aeris mutatione ad illos dies naturaliter praedicere possumus. Dorpati: Lit. acad.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644b. Theses de diebus canicularibus. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1647. Disputatio physica de plantis. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Talve, Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu: Ilmamaa.

Tering, Arvo 1984. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632–1710. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis V.) Tallinn: Valgus.

Tering, Arvo 2008. Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Til-Landz, Elias 1683a. Icones novae. Aboae: Johan Larsson Wall.

Til-Landz, Elias 1683b. Catalogus plantarum, quae prope Aboam tam in excultis, quam in incultis locis huc usque inventae sunt. Aboae: Johan Larsson Wall.

Trass, Hans 1982. Arstiteadus ja loodusteadused. Botaanika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 239.

Valades, Didacus 1579. Rhetorica Christiana ad concionandi, et orandi usum accommodata, utriusq. facultatis exemplis suo loco insertis; qua quidem, ex Indorum maxime de prompta sunt historiis unde praeter doctrinam, suma quoque delectatio comparabitur. Perugia: [s. n.]. https://archive.org/details/rhetoricachristi00vala_0

Wallace, William A. 2009. Traditional natural philosophy. – The Cambridge History of Renaissance Philosophy. Koost Charles B. Schmitt, Quentin Skinner, Eckhard Kessler, Jill Kraye. Cambridge: Cambridge University Press, lk 199–235.

Wirdig, Sebastian; Andreas Arvidi Stregnensis 1648. Disputatio medica de natura et constitutione medicinae. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Wirdig, Sebastian; Oestenius, Olaus 1651. Disputatio medica de dysenteria. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Yavuz, Mustafa; Herraíz Oliva, Pilar 2020. Botany as a new field of knowledge in the thirteenth century: On the genesis of the specialized sciences. – Teorie vědy / Theory of Science, kd 42, nr 1, lk 51–75. https://doi.org/10.46938/tv.2020.478

Karl Ristikivi novellikogumiku „Sigtuna väravad”, mida autor iseloomustas kui jumalagajättu keskajaga (Ristikivi 2002: 342),1 lõpetab gootilik õudusjutt „Luigelaul” Saksa ordu Grobiņa foogtist Goswin von Aschenbergist, murtud raugast, kes istub oma lossis ja püüab tulutult aru saada lindude keelest (Ristikivi 1968: 257–269). Erilist tuska teevad talle rändlinnud, kes liiguvad igal sügisel põhjast lõunasse ja igal kevadel lõunast põhja ning keda ta ei suuda takistada, kuigi noorena veel püüdis. Kirjeldatud paranoia sai alguse ühel kevadel, kui linnuse lähistel Liiva järvel2 nähti kuutteist luike, kes aastaaja kohta ootusvastaselt võtsid suuna lõunasse. Foogt oli samal talvel lasknud tappa ja järve jää alla toppida Riia peapiiskopi saadikud ja nende kaaskondlased, kes olid teel Liivimaalt lõunasse – Rooma, Saksa ordu peale kaebama. Kuueteistkümne tapetud mehe vaimud jäidki luikede kujul foogti kummitama.

See Ristikivi sisendus- ja üldistusjõuline novell suurtest ideedest, vägivalla­võimust ja inimlike püüdluste luhtumisest tõukub ajaloolisest isikust ja sündmusest, mille mainimisest ei saa mööda enamik Eesti ajaloo üldkäsitlusi (Eesti rahva ajalugu 1932: 408; Eesti ajalugu 1937: 178; Eesti ajalugu 2012: 157). Kuidas Ristikivi sattus Aschenbergi peale, ei ole täpselt teada. 1971. aastal tunnistab ta: „Olen paar korda oma ehmatuseks leidnud, et ma mõne stseeni olen mõnest ammu loetud ja unustatud raamatust „varastanud”. Õnneks ei ole karta, et keegi kunagi hakkaks neid asju põhjalikult uurima.” (Kangro, Ristikivi 1985: 36) Põhjaliku uurimise osas ei maksa kunagi liiga kindel olla. Jälje võib üles võtta Ristikivi päevaraamatust, mille järgi valmis „Luigelaul” töös oleva novellikogu paladest kolmandana, 10.–12. juulil 1967; puhtaks kirjutas autor selle samal sügisel esimesena 26.–28. septembril (Ristikivi 2008: 958, 981). Vahetult kirjutama hakkamise eel konsulteeris Ristikivi telefoni teel veli (s.o Veljesto-kaaslase) Evald Blumfeldtiga (Ristikivi 2008: 956–957), selle­aegses Rootsis kahtlemata parima Baltikumi keskaja tundjaga (Kõiv 2021). Algselt oli Risti­kivil (2008: 958) novelli pealkirjaks „Linnud”. Kes teab, võib-olla kajab sellises nimetamises (ja/või puhtandi kirjutamise ajaks ümbernimetamises) kaasa asjaolu, et Ristikivi oli mõni aasta varem näinud Alfred Hitchcocki samanimelist filmi, „mis polnudki suurem asi” (Ristikivi 2008: 552).3

Konkreetset kirjakohta, mis inspireeris Ristikivi pöörduma Goswin von Aschenbergi poole, niisiis ette näidata ei ole. Tegelikult ei ole kuigi oluline, mis raamat see täpselt oli ja kas see sattus Ristikivile kätte tolmusel mõisapööningul Varblas, mis on tema kujunemismütoloogias nii tähtsal kohal (Kangro 1962: 167; Nirk 1991: 17–18, 194), või kusagil mujal ja hiljem. Mida siiski tasuks proovida, on püüda rekonstrueerida ajaloolise Grobiņa mõrvaga seotud mälupesa Eesti ajalooteadvuses, vaadata, kus asub see sündmus Baltikumi ajaloomälus, katsuda järele selle n-ö mälupaiga-kvaliteeti. Sigtuna, mis esineb novellikogu pealkirjas, on kaheldamatult eestlaste jaoks oluline mälupaik (Rebas 2022: 57–64). Kuidas on aga asjad mõrtsukatööga Liiva järvel?

Esimese hooga võivad Grobiņa sündmused tunduda sama kauge loona nagu Risti­kivi ajalooaineline looming laiemalt ja novellikogu palad kitsamalt. Kui aga teadvustada, et tänapäeva Läti edelanurgas ajaloolisel Kuramaal paiknev Grobiņa linnus kuulus keskaegse Liivimaa (nn Vana-Liivimaa) koosseisu, seostub seal rüütlite ja vaimulikega toimunu palju otsesemalt Eesti ajalooga kui näiteks novellid „­Sigtuna väravad” ja „Koivuneeme sõda”, mille tegevuspaigad on vastavalt Rootsis-Venes ja Soomes. Üldiselt ei ole eesti ajalooteadvust kuigivõrd paelunud Liivimaa keskaeg, tähelepanu on jagunud vaid muistsele vabadusvõitlusele (heal juhul ka Jüriöö ülestõusule), seda enam on keskaega peetud tähtsaks baltisaksa kultuuris. Eri fookustest tulenevalt on ajalooainelise ilukirjanduse teemad olnud erinevad, samas leidub ühiseid motiive, mille tuntuim näide on Barbara von Tiesenhauseni lugu, keda eesti folklooris teatakse muu hulgas Porkuni preili nime all (Kreem, Lukas 2008). Kas selliseks ühiseks looks võiks pidada ka Goswin von Aschenbergi juhtumit?

Alustuseks mõni sõna ajaloosündmusest praeguse uurimisseisu valguses (Eihmane 2013; Mol 2023). 1428. aasta alguses peetud Liivimaa kirikukogul otsustati saata Tallinna toomdekaani Heinrich von der Becke juhtimisel Rooma delegatsioon, mis pidi paavstile ette kandma arvukad orduvastased kaebused vaimulike taga­kiusamise kohta. Selle saatkonnaga liitusid mõned Riia ja Tartu raehärrade pojad, kes olid teel välismaale õppima. Saksa ordu Grobiņa foogt Goswin von Aschenberg4 lasi aga saadikud kinni pidada, neilt vara ja kirjad röövida, mehed maha lüüa ja laibad Liiva järve jää alla pista. Aschenberg põgenes samal aastal Liivimaalt ja taotles Roomas paavstikuuria juures oma tegude eest edukalt andestust, saades selleks tuge Saksa ordu esindajatelt paavsti juures Kaspar Stange von Wandhofenilt ja Johann Hof­heimilt. Aschenberg sai abi ka oma suguvõsalt Münsteri kandis ning oli aastatel 1430–1434 Madalmaades Diereni komtuuri ametis. 1446–1448 oli Aschenberg komtuur Saksa ordu Liivimaa meistrile alluvas Årstas Stockholmi lähistel. Tema viimane asukoht on teada 1451. aastast, kui ta oli Narvas ilma kindla ametita endine käsknik.

Loo keskne küsimus on, kuivõrd tuleb veretöös süüdistada tervet ordut. Johannes A. Mol (2023: 348–349, 358) on jõudnud seisukohale, et ordu kõrgem juhtkond ei saanud kronoloogilistel põhjustel olla otsene käsuandja ja Aschenberg tegutses omal initsiatiivil. Eva Eihmane (2013: 59) kaldub seevastu omistama ordule kui tervikule suuremat süüd, samas tunnistab temagi, et kokkuvõttes tõi see intsident ordule palju kahju. Ordu juhtkond oleks pidanud suutma tagajärgi ette näha ning see teeb väheusutavaks Aschenbergile tapmisvolituse andmise. Ordu nõustus juba samal 1428. aastal süüdlast Liivimaal jälitama ja kõrgmeister Paul von Russdorf tegi veel aastatel 1434–1435 edutu katse Aschenberg kinni võtta ja teda karistada. Üldiselt on Eihmane ja Mol siiski ühel meelel selles, et peasüüdlase vastutusele võtmiseks ei teinud ordu tegelikult suurt midagi (pigem vastupidi, aitas teda), ja ordu suhtumise kohta näitab see kahtlemata üht-teist. Paralleelina kangastub üks teine väga kuulus ilmaliku ja vaimuliku võimu konflikt, kui Inglise kuninga Henry II mehed tapsid 1170. aastal Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi. Kuningas selles küll ise süüdi ei jäänud, kuid kuningamehed olid lähtunud Henry väljendatud soovist vabaneda tüütust prelaadist (The Oxford Dictionary 2010: 242–243). Eks seegi lugu ole kokku­võttes sama segane. Vaimulike Rooma-delegatsiooni ärahoidmine oli küll kooskõlas ordu üldiste eesmärkidega, aga vägivald Grobiņas laienes meile teadmata ajenditel kohapeal ordu juhtkonnast sõltumata. Aschenbergi hilisem elukäik näitab, et tema Münsteri sugulaste võrgustik ja Saksa ordu Liivimaa haru juhtkond ei pöördunud temast lõplikult ära, vaid talle leiti modus vivendi. Oma senist positsiooni ta ei saavutanud enam kunagi, mis on käsitletav karistusena. Saksa ordu ja Liivi­maa piiskoppide vahelises mõõduvõtmises, mis jookseb punase niidina läbi kogu keskaegse Liivi­maa ajaloo ja mille käigus tuleb ette nii sõdu kui ka salamõrvu, jääb Aschenbergi tegu igal juhul pretsedendituks vägivallaaktiks.

Siirdugem nüüd selle sündmuse mäletamise juurde. On mõnevõrra ebaselge, kui ere ja katkematu on olnud mälestus Grobiņa mõrvast Liivimaa ajalootraditsioonis. Riia peapiiskopkonna vanem kroonikakirjutus seda ei maini (Müller 2001; Thumser 2011), alles 1564. aastal Wittenbergis trükitud Riia peapiiskoppide ladinakeelses värsskroonikas, mille koostas liivimaalane Augustinus Eucandius, on Grobiņa veretööle pühendatud umbes poolsada emotsionaalset rida (Eucandius 1848: 413–414, värsid 688–746). Balthasar Russow, kelle Liivimaa kroonika (esmatrükk 1578) kujutab endast Balti ajaloomälu kvintessentsi, ei tee aga kõnealusest intsidendist üldse juttu. Küll esineb Grobiņa juhtum ühel hilisemal ja mitte vähem mõjukal autoril Christian Kelchil (2004: 105–106), kelle kroonika esimene osa ilmus 1695. aastal. Lugu oli Liivimaal tuntud siiski ka varem. Kelchi üks eeskujudest, Thomas Hjärn (Hiärn 1835: 175) võttis Aschenbergi loo oma käsikirja jäänud kroonikasse. Kuigi Kelchil ja Hjärnil on üks ühine eksitus, nimelt räägivad nad saatkonna koosseisu kuulunud Tallinna ja Tartu raehärrade poegadest (Riia ja Tartu asemel), pole Kelch oma kirjeldust kokku pannud ainult Hjärni põhjal, vaid laenanud ka nende mõlema ühiselt allikalt, täpsemalt Albert Krantzi 1519. aastal ilmunud „Wandalia” XI raamatu 16. peatükist (Krantz 1519: 257). Krantzi kroonikat kasutasid paljud varauusaegsed ajalookirjutajad. Juba Russowi kaasaegne Johann Renner (1876: 118) kirjutas Krantzile toetudes oma Liivimaa kroonika Bremeni käsikirjas Goswin von Aschenbergist ja Grobiņa mõrvast. Käsikirjaliste kroonikate mõju on kahtlemata olnud ­piiratud, kuid see, et Aschenbergi juhtum neis siin-seal esile kerkib, on oluline tõend loo ringlemisest.

Eelneva põhjal tuleb Grobiņa sündmuste keskse sõnastajana trükisõnas esile tõsta nimelt Albert Krantzi. Tema mõjukus ajalookirjutuses ei tule laiemat konteksti arvestades sugugi üllatusena (vt Stoob 1982; Andermann 1999). Selle Põhja-Euroopa humanismi ühe varajase esindaja, Lübecki sündiku ja väljapaistva õpetlase kroonikatest sai pikaks ajaks oluline autoriteet regiooni ajaloo küsimustes. „Wandalia” pealkiri viitab küll vaid vendide maale ehk Elbest ida pool paiknevatele endistele slaavlaste aladele, aga Krantzi kui ajalookirjutaja ambitsioon ja horisont ulatusid ­kaugemale. Nii leiab „Wandaliast” rohkesti informatsiooni ka Liivimaa kohta. Krantzi vahendusel tuli käibele palju keskaegset käsikirjalist materjali. Tema teadmised ­Grobiņa veretööst ei pärine Liivimaalt, vaid juhtunu kaasaegsest Lübecki ajalookirjutusest, nn Rufuse kroonikast ja Hermann Korneri ladinakeelsest „Cronica novellast” (Nordman 1934: 126–153). Krantzil oli Baltikumi teemadega ka isiklik kokkupuude: 1490.–1491. aasta talvel külastas ta Liivimaad, et aidata vahendada Saksa ordu ja Riia linna vahelist tüli (Nordman 1934: 73). Krantzi Liivimaa-käsitluse juures on seni enim tähelepanu pööratud palju järgimist leidnud humanistlikule kriitikale kohaliku elanikkonna halva kohtlemise aadressil (Nordman 1934: 93; Johansen 1996: 203–205). Grobiņa veretööga seoses on oluline rõhutada Krantzi positsiooni vaimulikuna, kes seisis kiriku autonoomia eest (Stoob 1982: 101–102) ja kellele pidi eriti dramaatiliselt mõjuma kirjeldus ordurüütlite vägivallast kirikumeeste kallal.

Grobiņa juhtum oli Krantzi ja Kelchi laialt levinud kroonikate vahendusel tuntud ka XVIII sajandi autoritele. Valgustusaja kirjameestele oli see keskaja barbaarsuse käepärane näide. Johann Gottfried Arndt, Henriku Liivimaa kroonika saksa keelde tõlkija, kes koostas ise Henriku-järgse Liivimaa ajaloo, lisab Aschenbergi teost kõneledes omaaegsete olude iseloomustamiseks, et „ükski koer ei haukunud selle [kuriteo] järele”5 (Arndt 1753: 128–129). Pastor Gustav von Bergmann jätab laiemale lugejaskonnale mõeldud moraliseerivas illustreeritud Liivimaa ajaloo käsitluses ­Aschenbergi isiku mainimata ning omistab kuritöö meistrile ja ordule (Bergmann 1776: 26). Miitavi gümnaasiumi rektor ja kreeka keele õppejõud Karl August Küttner tutvustas Aschenbergi lugu värsivormis kogumikus „Kuronia ehk luuletusi ja pilte Kuramaa vanimatest aegadest” („Kuronia. Oder: Dichtungen und Gemälde aus den ältesten kurländischen Zeiten”), mis oli varustatud paarileheküljeliste ajalooliste kommentaaridega (Küttner 1791: 75–90, 1793: 148–181). Selles versioonis varjutab õnnestunud jahilkäigule järgnenud bravuurika peo Rooma kaebama sõitvate vaimulike tulek, kelle üle ordumeister on käskinud kohut pidada. Foogti käsul tapavad tema pärisorjad preestrid, kuid foogti hakkab jälitama süütunne ja ta saab lõpuks jumala karistuse: ta läheb üksi jahile ja leiab metsas oma otsa emakaru rünnaku tagajärjel. Kuigi tegu oli julma valitsejaga, keda keegi ei armastanud, õhkub luuletusest autori imetlust karmide rüütlite vastu. Veel ühe valgustusaja autori, Garlieb Merkeli jaoks oli Grobiņa mõrv tema üldise rüütlite- ja pappidevaimu kriitika ilmekas näide:

Selles on justkui väikeses proovitükis täielik pilt rüütlivaimust, mis nagu näha, oli sama külmavereline uputama nagu deliiriumis vabariiklus. Seisuseuhkus, julmus, hoolimatu ja karistamatu häbematus olid kõikidel aegadel selle koostisosad. Kes tahab, võib nende sõnade asemele panna enesekindluse, jõu ja meheliku julguse: asi ise sellest ei muutu. (Merkel 1799: 242–243)6

Deliiriumis vabariikluse all pidas Merkel silmas värskeid sündmusi Prantsusmaal, kus jakobiinide diktatuuri ajal hukati Nantes’is 1793. aastal mitu tuhat inimest Loire’i jõkke uputades.

Eelnenu näitab, et Liiva järve veretöö oli XIX sajandi alguseks kinnistunud mälupilti Baltikumi keskajast. Riia raamatukoguhoidja ja kooliõpetaja Gotthard Tielemanni ajaloolis-poeetilises taskuraamatus „Livona lillepärg” („Livona’s Blumen­kranz”) on lühike peatükk pühendatud Goswin von Aschenbergile (Tielemann 1818: 149–151). Balti biidermeieri silmapaistva esindaja Friedrich Ludwig von Maydelli ajaloopiltide sarja teostamata jäänud kolmandas vihikus pidi olema stseen, kus Grobiņa foogt uputab piiskopi saadikuid (Maydell 2013: 25–26, pilt nr 26). Suhtumises Liiva järve mõrva on aimatav ka XIX sajandi ajalookirjutajate poliitiline meelsus. „Hilisvalgustaja” Otto von Rutenberg (1860: 70–71) pühendab selle kirjeldamisele ja hukkamõistmisele palju ruumi, konservatiivsem Alexander von Richter (1858: 20) piirdub põgusa mainimisega (vt ka Bosse 1986: 113–118). Mööda ei saa sellest aga enam keegi. Esimese erikäsitluse Grobiņa mõrva kohta avaldas Eduard Pabst (1858) ajakirjas Das Inland, kus ta tõi ära kroonikateated Rufuselt ja Krantzilt koos põhjaliku kommentaariga, samuti korrigeeris varasemaid ajalookirjutajaid, dateerides sündmuse lõplikult aastasse 1428.

Eestikeelse lugejani jõudis Goswin von Aschenbergi juhtum XIX sajandi sentimentaalse rahvaraamatu vahendusel. 1866. aasta detsembris (nr 48–51) ilmus Pärnu Postimehe lisas järjejutuna ja järgmisel aastal W. Bormi kirjastatuna 2000-eksemplarises7 raamatus „Wõido-pegel ehk wanna aegsed sündinud asjad. Kaks wägga armast luggemist” esimese loona „Mõrtsuka tö Liwa järwe peal”.8 Pärast lühikest tagasivaadet Liivimaa avastamisele XII sajandil käivitub jutt Tartu kaupmehepoja Hinrik Strandringeri ja kullassepameistri tütre Anna Goldhaueri armastusloost. Nad ületavad edukalt omavahelise seisusebarjääri ja vanemate vastuseisu. Annale hakkab aga ligi tikkuma ordurüütel Goswin von Aschenberg, kes on Tartusse saadetud piis­kopiga läbirääkimistele ja saab Hinriku käest kere peale. Hinrik plaanib seejärel sõita koos vaimulikega Saksamaale, et ülikoolis kohtuhärraks õppida. Aschenberg hangib ordumeistrilt loa vaimulike delegatsiooni vangistamiseks, kuid mitte tapmiseks, aga isiklikult Hinrikule kätte makstes tapab foogt kogu saatkonna. Anna jääb nõdrameelseks ja sureb kurvastusest, Aschenberg põgeneb Saksamaale.

Sentimentaalne rahvakirjandus oli populaarne žanr eestlaste seas hiljemalt XIX sajandi keskpaigast alates (Vinkel 1966: 177–190, 283–285). Selles domineerisid üleeuroopalised tõlkelood nagu „Jenowewa” ja „Robinson”, aga sekka sattus ka kodumaa ajaloo süžeid, mis võisid samuti vabalt üle keelepiiride liikuda. Näiteks tõsielulise taustaga õnnetu armukolmnurk XVII sajandi Turaidast, millest Adalbert Philipp Cammerer (1848) avaldas saksakeelse poeemi, tuli Juris Dauge (1857) lätikeelse proosatöötluse tõlkena eesti keelde „Mai Roosi” nime all 1865. aastal (Vinkel 1966: 284). Luteri pastor ja kirikuloolane Martin Lipp meenutab 1910. aastal, et enne 1867. aastal saksa kooli minekut olid ta lugemisvaras Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda”, „Maa ja mere pildid”, Jannseni „Sõnumetoojad” ja mitmesugust ajalooalast kirjandust: „Aga kui veel midagi sellesarnast kätte puutus, mis kodumaa ajaloolisi sündmusi puudutas, nagu „Mai Roos” ja jutustus rüütel Aschenbergi vereteost Liiva järvel Kuramaal aastal 1428 [---], mille autorit ma mitte enam ei mäleta, siis sai süda soojaks ja silmad hakkasivad särama” (Lipp 2013: 56–57). Autorit ei saanudki Lipp mäletada, sest Aschenbergi lugu ilmus anonüümselt, aga ta seob selle oma mälestustes rahvaraamatuga Turaida Roosist ja viitab sellega, missuguses kontekstis oli Grobiņa mõrv sel ajal tuntud. Mõistagi lisas Lipp (1895: 49–50) teda erutanud ajaloolise episoodi oma kiriku- ja haridusloo käsitlusse.

Eestikeelsesse koolikirjandusse tuli Grobiņa foogti lugu hiljemalt 1877. aastal, kui ilmus Matthias Johann Eiseni „Eesti, Liivi ja Kuura maa ajalugu”. See oli mugandus mõni aasta varem ilmunud Jacob Spalvingi saksakeelsest kooliraamatust „Leitfaden der vaterländischen Geschichte der Ostseeprovinzen” (vt ka Viires 2001: 490–493). Kui Eisen on originaali mõnda osa lühendanud ja mõnda pikendanud, siis Grobiņa mõrva asjus ta seda vajalikuks pole pidanud (Eisen 1877: 68–69; Spalving 1874: 94–95). Eiseni ajalugu tundis Ristikivi kindlasti: kui „Sigtuna väravate” käsikiri oli avaldamiseks Lundi saadetud, aga veel mitte laotud, rääkis Arvo Mägi Ristikivile, et Eisenil on Aschenbergist juttu (Ristikivi 2008: 1036).9 Ristikivi päevikusissekande järgi paistab siiski, et isegi kui ta võis Eiseni raamatut olla varem lugenud, oli ta novelli kirjutamise ajaks selle unustanud.

Baltisaksa ajalooainelises ilukirjanduses leiab Grobiņa mõrva esitusi mitmes žanris. Gootilik süžee oli otsekui loodud ballaadivormis käsitlemiseks, nagu näitab Viktor von Andrejanoffi 1887. aastal Liibavi ajalehes ilmunud „Mõrv Liiva järvel” („Der Mord auf dem Liwasee”). Balti juurtega, aga Tambovi kubermangus sündinud, pikemat aega Kuramaal ja Riias elanud andekal poeedil Andrejanoffil oli oma kodumaaga keeruline suhe (Lukas 2006: 143–148). Ta oli kosmopoliitne looja, kes põlgas kohalikke provintslikke olusid ja saksa natsionalismi, samas leidis ta Liivimaa ajaloost oma luulesse heroilisi motiive sakslaste rüütellikkusest võitluses Ivan Julma vastu Võnnus 1577. aastal (Andrejanoff 1880; kirjutatud 1876) ja pakkus välja nägemuse kohalike kristlikust vennastumisest Liivimaa esimese piiskopi Meinhardi surivoodil 1196 (Andrejanoff 1895, 1906). Goswin von Aschenberg oli Andrejanoffi jaoks Baltikumi ajaloos kahtlemata deemonlik kuju, kelle needus paistis jälitavat poeedi kaasaega.10 Lõpuks on luuletaja siiski optimistlik: kunagisel kuritööpaigal õitseb elu, sest ajaloo vaim juhatab meid valguseni.11

Aschenbergi loo seni mahukaim ilukirjanduslik rakendus pärineb Luise Schneiderilt (Pataky 1898: 261; Brümmer 1913: 264–265). Schneider oli sündinud Sileesias. Tema isa oli gümnaasiumiprofessor Liegnitzis, hiljem Tartus, lõpuks juhatas gümnaasiumi Varssavis. Schneider alustas tol ajal noortele neiudele sobilikuks peetud kirjanduse avaldamisega, siirdus aga peagi Peterburi ja asus juhtima sealset guvernantidele mõeldud õppeasutust, mistõttu pidi ta kirjutamisest loobuma. Seega pole imestada, et ta on üsna unustatud autor (teda ei maini Lukas 2006 ega Gottzmann, Hörner 2007), kelle kokkupuuted Baltikumiga ei olnud sügavad. ­Schneideri jutustus „Liiva järve sinistel vetel” („An den blauen Wassern des Liwasees”) ilmus 1889. aastal sarjas „Balti novellid”, kus avaldasid mitmed kohalikud autorid (Marie von Malsch, Hedda von Schmid). Grobiņa foogti motiivi kõrvale on Schneider konstrueerinud triviaalkirjandusliku loo abiellumisealisest mõisapreilist Gerda von Brüggendorpist, tema armastusest leidlapsest noormehe Gert Gernhuseni vastu ja vandenõust selle ebasobiva peigmehekandidaadi (kes lõpuks osutub foogti sohipojaks) kõrvaldamiseks. Vaimulike ja üliõpilaskandidaatide tapmine muutub ühtlasi pojatapuks, mille tagajärjel lahkub foogt süümepiinade tõttu Liivimaalt. Gerda uputab end Liiva järve. Omaaegne kriitika heitis Schneiderile ette liigset gooti kirjanduse šabloonides kinni olemist (E. K. 1889).12

XX sajandil jõudis Aschenbergi teema baltisaksa koolikirjandusse. Valgast pärit kohtuametniku ja advokaadi Gustav von Hirschheydti (1909) ballaad „Goswin von Ascheberg”, mis on sisult pigem juhtunut sedastav kui hinnanguid andev, võeti Leon Goertzi ja A. Brosse koostatud „Kodumaaraamatusse” („Heimatbuch für die baltische Jugend”) (Hirschheydt 1912). Tegemist oli keskmisele koolieale (12–15-a) mõeldud lugemikuga, mis sisaldas peale kroonikateadete ja ajaloolaste tekstide ka näiteks Faehlmanni ja Kreutzwaldi muistendeid. Hirschheydti ballaad oli nii populaarne, et seda peeti vajalikuks esile tõsta isegi autori surmateates (R. A. v. L. 1934).13

Vahekokkuvõtteks võib tõdeda, et Liiva järve veretöö oli baltisaksa kirjanduses tuntud, mitmes vormis korratud ja käsitletud teema. Uusaegset administratiivset jaotust silmas pidades paigutub selle sündmustik küll Kuramaale, kuid Aschenbergi lugu väljus kitsalt kohalikust kontekstist. Liibavi ajaleht on seda aeg-ajalt maininud (nt Libausche Zeitung 1904, 1906) ning vahendanud ka Riia ja Peterburi lehtedes ilmunud ajalookolumne, kus samuti sündmusest juttu (Libausche Zeitung 1889, 1892). Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kultuurilised ja poliitilised erinevused uusajal olid kahtlemata märkimisväärsed, Aschenbergi loo retseptsioon osutab aga veel kord, kuivõrd tähtis oli Läänemere provintsidele nende ühine keskaeg (n-ö Vana-Liivimaa), kust ammutada identiteedipidet, ja mitte ainult head ja heroilist, vaid ka tumedat ja traagilist.

Kaugel Liibavi külje all toimunu võiks eesti ajalooteadvuse seisukohast jääda kõrvaliseks (balti)saksa asjaks, kuid mälestust Goswin von Aschenbergist on hoitud XX sajandil elus ka eestikeelsetes populariseerivates ajalehelugudes. 1915. aastal, kui Liibavi langes Esimese maailmasõja käigus Saksa vägede kätte, meenutati Aschenbergi Tallinna Teatajas ilmunud lühikeses anonüümses veerus (Liibavi ajaloost 1915). 1928. aastal pühendas Hindrik Prants Uudislehes (29. II) Aschenbergi juhtumile pea kolmveerand lehekülge, kus andis ajalooliseks taustaks edasi Liivimaa provintsiaalkontsiili otsuseid kui olulisi teetähiseid ristiusu levitamisel siinmail. Prants lisas näiteid varasematest, XIV sajandi alguses koostatud inkvisitsiooniprotokollidest ja mõningaid hilisemaid vihjeid, mis andsid talle alust süüdistada ordut pidevas vaimulike tapmises. Aschenbergi puhul „[e]i asutud isegi asja ülekuulamisele ja uurimisele, veel vähem kohtupidamisele, nii et pilgates öeldi, „kogu loo järele ei haukuvat koergi mitte”” (Prants 1928).14 Artikkel tõstab Grobiņa veretöö lõpuks kogu orduaja otsasaamise õigustuseks: „Täitsa lepitamata jäi hulga inimeste vägivaldne surm, nende omaste pisarad. Kuid ajalooline needus lasus ikkagi selle sündmuse peal ja nõudis ajajooksul oma õigust. Vähe üle 100 aasta hiljem, tuli vägivaldsele ordule kuri ja hale lõpp [---].” (Prants 1928)

Seda Prantsu lugu oleks võinud toona 15-aastane Karl Ristikivi juba ise ajalehest lugeda. Tema esimene trükiproov Uudislehes pärineb sama aasta sügisest (Valmas, Kelder 1992: nr 59). Isegi kui Ristikivil Prantsu artikkel seekord vahele jäi, kasvas ta üles maal ja rahva keskel, kus üldiselt ei olnud kombeks ristirüütlitest hästi rääkida. Ristikivist ainult pisut vanem Uku Masing annab oma Jüriöö-nägemuses hästi edasi üldist arusaama ordust, mis oli „ainult kari avantüriste, desperaadosid, sadiste ehk tookordset terminit kasutades, ta on röövrüütlite organisatsioon” (Masing 2002: 108), nimetades seda ka „Saksamaalt ärakaranud roimarite terroristlikuks organisatsiooniks” (Masing 2002: 98). Aschenberg on ka Masingu (2002: 10–12, 101–102) jaoks ilmekas näide ordu kuritegelikkusest, lisaks on tal (Masing 2002: 12–14, 24, 77, 105–107, 189, 216) eriti hambus Aschenbergi toetanud orduprokuraator Kaspar Wanhofen, kelle ta stiliseerib eksemplaarseks musta valgeks rääkijaks ja suure­mõõduliseks ajaloovõltsijaks. Oma osa saavad isegi Masingu kaasaegsed Saksa ordu aurüütlid, Müncheni kardinal Joseph Wendel ja Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer (Masing 2002: 217).15 Adenaueri pilti Saksa ordu aurüütli mantlis kasutas kommunistlik propaganda rõõmuga ära selleks, et tõestada (eelkõige poolakatele) uue Lääne-Saksamaa revanšistlikku vaimu (800 Jahre Deutscher Orden 1990: 335; Kąkloewski 2014: 265–268). Masing on oma filipikas lasknud end juhtida vanast saksavaenust, mille tuld nõukogude võim hea meelega toitis.

Ristikivil kujunes rüütlitega hoopis teistsugune suhe. Läbinägelikud lugejad Jaan Undusk (2016a: 609–614, 2016b: 655–656) ja Madis Kõiv (2005: 1129) on jõudnud märgata, et rüütlid paelusid Ristikivi, ning osutanud samas konfliktile, mis kerkib üles, kui püüda ajalugu jutustada ristirüütli vaatenurgast: kui võõraste võitluste puhul Pühal Maal on kergem omaks võtta templirüütli vaatenurka, siis kodusemas Balti ajaloos on raske (või lausa võimatu) mõõgavennaga samastuda. Suures plaanis see kindlasti nii ongi, kuigi eestikeelses kirjanduses leiab aeg-ajalt hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas ristisõdadest: „Ristisõidu üllesvõtmine ja toimetamine andis kakssadda aastat järrestiko ristirahva koggodusele ello, ja tõi ka meie Ma-rahvale sedda õnne, et äbbajumalate pimedusest ja pattu orjuse paelust peasivad ja Ehvangelumi armoõppetust tundma saivad” (Kreutzwald 1851: 79). Ka Johann Voldemar Jannsen (1871) on rüütlitest kirjutanud võrdlemisi mõistval toonil (vt ka Rebane 1994). Ristikivi otseselt mõjutanud kirjanduse seas väärib esile tõstmist Richard Coudenhove-Kalergi (2016: 119–122) kahtlemata idealiseeritud käsitlus rüütellikkusest kui Euroopa kultuuri ja demokraatia olulisest nurga­kivist.16 Goswin von Aschenbergi kujus suudab Ristikivi kokku tuua üldeuroopaliku ideelise rüütli ja Balti ajaloo tumeda, vägivaldse rüütli, tulemuseks on nüansirohke pilt sellest, mis juhtub ideaalide ja tegelikkuse kokkupõrkes.

Mõrtsukatöö Liiva järvel on mitmel puhul andnud ainest ilukirjanduslikuks loominguks. Arvukate näidete kõrvale, kus seda teemat on käsitletud baltisaksa kirjanduses, võib lisada mõne eestikeelse teose. Motiivil on selged kontuurid ja järje­pidevus, see on olnud võimeline liikuma üle keelepiiride. Eesti ja baltisaksa ajaloodiskursi ühisosa on esmapilgul kaunis kasin ja nendeski vähestes kokkupuutepunktides enamasti konfliktne. Vähe on pööratud tähelepanu nendele teemadele ja aspektidele, mille puhul võib leida silmatorkavat maiskondlikku üksmeelt (Undusk 2000). Just sellistes kohtades tuleb aga esile Balti provintside (hilisema Eesti ja Läti) kultuurimälu ühine aluskude. Kuigi kvantitatiivses võrdluses jäävad Goswin von Aschenbergi juhtumi kajastused Barbara von Tiesenhauseni omadele selgelt alla, on Liiva järve mõrtsukatöö samamoodi veel üks näide Balti kultuurimälu põimitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1276 „Digitaalne Liivimaa: keskaja Liivimaa digiajalooline analüüs (u. 1200–1550)”.

Juhan Kreem (snd 1971), PhD, Tallinna Linnaarhiivi teadur (Tolli 6, 10133 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), Juhan.Kreem@tallinnlv.ee

1 Ristikivi pani kogumiku alapealkirjaks „Juturaamat”, sest kartis, et ükski nendest lugudest ei anna novelli mõõtu välja (Ristikivi 2002: 342). Nii Ristikivi ise (2008: 953, 957–958, 962–963, 965–969) kui ka teose retseptsioon (Neithal 1989; Nirk 1991: 226–227) on käsitlenud selle osi novellidena.

2 Õigupoolest Liepāja järv, eesti keeles ka Liibavi järv. Keskaegsetes allikates esineb läänemeresoome nime­kuju Lyva, Liwa (BHO 1990: 346).

3 Ristikivi päevaraamatus on ka sissekanne hilisõhtuni loetud Hitchcocki filmide antoloogia kohta (Ristikivi 2008: 944, 21. V 1967).

4 Ordurüütli suguvõsa pärines Münsteri lähedalt Aschebergi-nimelisest linnusest ja niisuguse nime all on Goswin kantud ka orduvendade kataloogi (Ritterbrüder 1993: nr 35). Kuna siinse kirjutise põhiteema on Balti ajalootraditsioon, mis eelistab nimekuju Aschenberg, siis on jäädud selle juurde.

5 „wenigstens krähete kein Hahn darnach”.

6 „Da hat man in einem kleinen Probestücke das vollständige Gemälde des Rittergeistes, der, wie man sieht, sich bei kaltem Blute so gut auf Noyaden verstand, als der Republikanismus im ­Delirium. Standesstoltz, Grausamkeit und kecke, straflose Unverschämtheit waren zu allen ­Zeiten seine Bestandtheile. Wer will, setze Selbstgefühl, Kraft und männliche Freimütigheit an die Stelle jener Worte: Sache wird dadurch nicht verändert.”

7 Tiraaži suurus ilmneb tsensuuriaktidest: RA, EAA.321.1.243, l 104.

8 Teine lugu „Raha ei anna rahu” räägib Harzi talupoegadest.

9 Eiseni ajaloost ilmus täiendatud kujul mitu trükki ja pole selge, millist neist Mägi kasutas.

10 „Und durch die Jahrhunderte wälzt sich der Fluch, / Tönt späten Geschlechtern aus Sage und Buch, / Daß Hörer und Leser erbeben. / So ragt Herr G o s w i n v o n A s c h e n b e r g, / Ein Riese an Haß und an Liebe ein Zwerg, / Herein in das heutige Leben.” (Andrejanoff 1887)

11 „Wo einst der Tod seine Sense schwang, / Blüht heute das Leben im freudigem Drang, – / So will es der Geist der Geschichte, / Der uns leitet zum Lichte – zum Lichte! . . . .” (Andrejanoff 1887)

12 „Die Darstellung ist nicht ohne Schwung und warme Empfindung, wenn sie in den Epitheta und Schlagworten auch allzusehr im Banne der schablonmässigen Schauernovellistik steht [---]” (E. K. 1889).

13 Teine mainimisväärne luuletus selles nekroloogis on „Hans Bühring von Treiden”.

14 Usutavasti on Prants siinkohal mõjutatud Arndti kroonika sõnakasutusest (vt eespool).

15 Masingu Jüriöö-käsikiri on dateeritud 1956. aastaga. Joseph Wendel valiti Saksa ordu aurüütliks 1956. aastal seoses tema asumisega Saksa ordu protektori ametisse Roomas samal aastal (Müller 2010: 185–186). Kuna Adenauer valiti aurüütliks alles 1958. aastal (Müller 2010: 186), näitab Masingu märkus, et ta on hiljem käsikirjaga edasi tegelenud.

16 See 1937. aastal ilmunud traktaat ilmus esimest korda eesti keeles juba 1938. Ristikiviga seoses vt Kangro 1962: 172.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.321.1.243. Briefwechsel mit den Buchdruckereien, Lektor Mickwitz und anderen in Sachen der Druckbewilligung und Reversale betreffend Übereinstimmung der ­gedruckten Schriften mit den zensierten Exemplaren. II Band.

 

KIRJANDUS

800 Jahre Deutscher Orden. Ausstellung des Germanischen Nationalmuseums Nürnberg in Zusammenarbeit mit der Internationalen Historischen Kommission zur Erforschung des Deutschen Ordens. Toim Udo Arnold, Gerhard Bott. Gütersloh–München: Bertelsmann, 1990.

Andermann, Ulrich 1999. Albert Krantz. Wissenschaft und Historiographie um 1500. (Forschungen zur Mittelalterlichen Geschichte 38.) Weimar: Böhlaus Nachfolger.

Andrejanoff, Victor von 1880. Wenden’s fall. – V. von Andrejanoff, Dichtungen. Riga–Moskau–Odessa: J. Deubner, lk 9–14.

Andrejanoff, Viktor von 1887. Der Mord auf dem Liwasee. – Feuilleton-Beilage der Libau­schen Zeitung 11. VII.

Andrejanoff, Victor von 1895. Bischof Meinhards Todt. – Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterar­historischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. tr. Toim Jeannot Emil Freiherr von Grotthuss. Reval: Franz Kluge, lk 180–182.

Andrejanoff, Viktor von 1906. Bischof Meinhards Todt. – Unsre Heimat. Baltische Lieder. Riga: Jonck & Poliewsky, lk 63–64.

Arndt, Johann Gottfried 1753. Der Liefländischen Chronik Andrer Theil. Halle: Johann ­Justinus Gebauer.

Bergmann, Gustav von 1776. Geschichte von Livland, nach Bossuetischer Art entworfen. Leipzig: Schwickert.

BHO = Baltisches historisches Ortslexikon. Kd II. Lettland. (Quellen und Studien zur ­Baltischen Geschichte 8/II.) Toim Hans Feldmann, Heinz von zur Mühlen. Köln–Wien: Böhlau, 1990.

Bosse, Heinrich 1986. Geschichtsschreibung des baltischen Biedermeier. – Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart 20.) Toim Georg von Rauch. Köln–Wien: Böhlau, lk 103–119.

Brümmer, Franz 1913. Lexikon der deutschen Dichter und Prosaisten vom Beginn des 19. Jahrhunderts bis zur Gegenwart. Kd 6. Leipzig: Reclam.

Cammerer, Adelbert Philipp 1848. Die Jungfrau von Treiden. Riga: H. Schnakenburg.

Coudenhove-Kalergi, Richard Nikolaus 2016. Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast. (Aken ilma.) Tlk Kalev Kukk. Tartu: Ilmamaa.

Dauge, Juris 1857. Turraidas Jumprawa. Rihgâ: Hartung.

Eesti ajalugu. Kd II. Eesti keskaeg. Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.

Eesti ajalugu. Kd II. Eesti keskaeg. Koost ja toim Anti Selart. Tartu: Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, 2012.

Eesti rahva ajalugu. Kd I. Toim Juhan Libe, August Oinas, Hendrik Sepp, Juhan Vasar. Tartu: Loodus, 1932.

Eihmane, Eva 2013. Livonijas bīskapu delegācijas slepkavība 1428. gadā: zināmais un nezināmais. – Latvijas Vēstures Instituta Žurnāls, kd 86, nr 1, lk 29–59.

Eisen, Matthias Johann 1877. Eesti, Liivi ja Kuura maa ajalugu. Muistsest ajast kuni meie ajani. Tartu: Schnakenburg.

E.K. 1889. Litteratur. – Libausche Zeitung 15. XI.

Eucandius, Augustinus 1848. Aulaeum Dunaidum, Wittenberg 1564. – Scriptores rerum Livonicarum. Kd II. Riga–Leipzig: Eduard Frantzen, lk 393–426.

Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra 2007. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs. Kd 3, N–Z. Berlin–New York: Walter de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110912135

Hirschheydt, Gustav von 1909. Goswin von Ascheberg. – Wochen-Beilage zur „Baltischen Post” nr 139 20. VI, nr 25, lk 97.

Hirschheydt, Gustav von 1912. Goswin von Ascheberg. – Heimatbuch für die baltische Jugend. Kd II. Toim Leon Goertz, A. Brosse. Riga: G. Löffler, lk 77–79.

Hiärn, Thomas 1835. Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte. (Monumenta Livoniae Antiquae 1.) Toim Carl Eduard Napiersky. Riga–Dorpat–Leipzig: Eduard Frantzen.

Jannsen, Johann Voldemar 1871. Rüütlitest keskajal. – Eesti Postimehe lisaleht 5. V, nr 18, lk 108; 12. V, nr 19, lk 114; 26. V, nr 21, lk 123; 2. VI, nr 22, lk 129; 9. VI, nr 23, lk 135–136.

Johansen, Paul 1996. Balthasar Rüssow als Humanist und Geschichtsschreiber. Aus dem Nachlaß ergänzt und herausgegeben v. Heinz von zur Mühlen. (Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 14.) Köln: Böhlau.

Kąkloewski, Igor 2014. Deutscher Orden. Verfluchte – Helden. – Deutsch-Polnische Erinnerungsorte. Kd 2. Geteilt / Gemeinsam. Toim Hans Henning Hahn, Robert Traba. Pader­born: Schöningh, lk 247–272. https://doi.org/10.30965/9783657773398_016

Kangro, Bernard 1962. Paar sammukest Karl Ristikivi noorusmail. – Tulimuld, nr 3, lk 163–174.

Kangro, Bernard; Ristikivi, Karl 1985. Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966–1977. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Kelch, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Krantz, Albert 1519. Wandalia. Köln: Johannes Soter.

Kreem, Juhan; Lukas, Liina 2008. „Romeo ja Julia” Liivimaa moodi? Barbara von Tiesenhauseni legend: ajalooline tagapõhi ja kirjanduslikud variatsioonid. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 156–177.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1851. Risti-söitjad. Üks tössine jut neist pühha aua rändajaist, kes ühheteistkümnema aasta saal pärrast Jesuse Kristuse sündimist akkasivad püüdma Jerusalemma linna Turgi rahva käest ärravöita. Tartu: H. Laakmann.

Kõiv, Lea 2021. Evald Blumfeldt. Ein führender estnischer Historiker in der Heimat und im Exil. – Baltische Politiker, Historiker und Publizisten des 20. Jahrhunderts. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission 25 / Baltische Biographische Forschungen 2.) Toim Norbert Angermann, Detlef Henning, Wilhelm Lenz. Berlin: Lit, lk 291–338.

Kõiv, Madis 2005. Fratres militiae templi: Karl Ristikivi ja Umberto Eco provokatiivne võrdlus. – Akadeemia, nr 6, lk 1123–1145.

Küttner, Karl August 1791. Kuronia. Oder: Dichtungen und Gemälde aus den ältesten kurländischen Zeiten. Kd 1. Mitau: J. F. Steffenhagen.

Küttner, Karl August 1793. Kurona. Dichtungen und Gemälde aus der nordischen Vorzeit. Kd 1. Leipzig: Paul Gotthelf Kummer.

Libausche Zeitung. 4. II 1889, 6. VIII 1892, 3. IX 1904, 14. XII 1906.

Liibavi ajaloost 1915. – Tallinna Teataja 5. V, lk 2.

Lipp, Martin 1895. Kodumaa kiriku ja hariduse lugu. Esimene raamat: Katoliku kiriku ajast Rootsi aja lõpuni. Tartu: Laakmann.

Lipp, Martin 2013. Minu elumälestused. Noorest põlvest kuni aastani 1910. Tartu: Eesti ­Kirjandusmuuseum; EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus.

Lukas, Liina 2006. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. (Collegium litterarum 20.) Tartu–Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond.

Mai Roos 1865. Wagga neitsit Mai Roos. Tüttarlaste eeskueo. Wägga halle luggo, mis sündind Turraides, Lättimaal, Koiwa jöe äres. Lättikelest wälja kirjotud. Tartu: H. Laakmann.

Masing, Uku 2002. 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Tartu: Ilmamaa.

Maydell, Friedrich Ludwig von 2013. Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koost Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.

Merkel, Garlieb 1799. Die Vorzeit Livlands. Ein Denkmahl des Pfaffen- und Rittergeistes. Kd 2. Berlin: Voss.

Mol, Johannes A. 2023. The murder of the Rome legation of the Livonian bishops in 1428 and the subsequent career of the chief perpetrator, Goswin von Ascheberg. – Zwischen Mittelmeer und Baltikum. Festschrift für Hubert Houben zum 70. Geburtstag. (Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens 90 / Veröffentlichungen der internationalen historischen Kommission zur Erforschung des Deutschen Ordens 21.) Toim Udo Arnold, Roman Czaja, Jürgen Sarnowsky. Weimar: VDG, lk 343–359.

Mõrtsuka tö Liiva järve peal 1866. – Löbbus Juttustaja armsaks aeawiteks: Perno Postimehhe lissa-kirri 7. XII, nr 48, lk 377–384; 14. XII, nr 49, lk 385–392; 21. XII, nr 50, lk 393–400; 28. XII, nr 51, lk 401–408.

Müller, Gerhard 2010. Die Familiaren des Deutschen Ordens. (Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens 13.) Marburg: Elwert.

Müller, Ulrich 2001. Johann Lohmüller und seine livländische Chronik „Warhaftig Histori”. Biographie des Autors, Interpretation und Edition des Werkes. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission 10.) Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk.

Neithal, Reet 1989. Karl Ristikivi novellide poeetikast. – Välismaise Eesti kirjanduse konverents 28. ja 29. nov. 1988. Ettekanded. Kd I. Tallinn: Eesti Kultuurifond, lk 109–130.

Nirk, Endel 1991. Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu. Tallinn: Eesti Raamat.

Nordman, Viljo A. 1934. Die Wandalia des Albert Krantz: eine Untersuchung. (Suomalaisen Tiedeakatemian toimituksia B, XXIX 3.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Pabst, Eduard 1858. Die Unthat des Goswin von Ascheberg. – Inland, nr 7 (17. II), vg 101–105; nr 8 (24. II), vg 130–134. Nachtrag: nr 28 (14. VII), vg 454–455.

Pataky, Sophie 1898. Lexikon deutscher Frauen der Feder. Eine Zusammenstellung der seit dem Jahre 1840 erschienenen Werke weiblicher Autoren, nebst Biographien der lebenden und einem Verzeichnis der Pseudonyme. Kd 2. M–Z. Berlin: Carl Pataky.

Prants, Hindrik 1928. Viiesaja aasta eest. – Uudisleht 29. II, lk 7.

R. A. v. L. 1934. Gustav von Hirschheydt . – Estländische Zeitung für Heimat und Fortschritt 23. XI, nr 269.

Rebane, Hilve 1994. Johann Woldemar Jannseni ajaraamatust. – Akadeemia, nr 5, lk 963–980.

Rebas, Hain 2022. „Sigtuna combusteerimine” 1187. aastal – veel kord. – H. Rebas, Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost. Tartu–Tallinn–Göteborg: EÜS, lk 55–91.

Renner, Johann 1876. Livländische Historien. Toim Richard Hausmann, Konstantin Höhlbaum. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Richter, Alexander von 1858. Geschichte der dem russischen Kaiserthume einverleibten deutschen Ostseeprovinzen. Osa I. Kd II. Riga: Nicolai Kymmel.

Ristikivi, Karl 1968. Sigtuna väravad. Juturaamat. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.<