Ema ja lapse suhe kätkeb pere- ja lähisuhte võimu, mis on aegade ja rahvaste ülene ning eksisteerib nii sõja- kui ka rahuajal. Kultuuritekstidesse on kinnistunud stereo­tüübid, mis muu hulgas peegeldavad laste ootusi emale. Meenutatagu kas või muinas­juttude kurja võõrasema või regilaulude murevärsse ema surmast: „Eite viidi uksest väĺla, / armud läksid aknast väĺla.”¹ Kuid regilauludes esineb ka tütarde tapmise motiiv. Kuigi ema ja lapse side püsib oluline üle aegade, mõjutavad peresuhteid paljud ajas muutuvad majanduslikud, poliitilised, õiguslikud või muud sellised tegurid. Ja just seda suhtevälja kujundatakse poliitiliste debattidega näiteks peretoetuste või perevägivalla² üle.

Tänapäeva ühiskonnas esile kerkinud arutelusid traditsioonilise perekonna ja perevägivalla üle rikastaksid Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi Eesti elulugude kogusse saadetud käsikirjalised kogemuslood (EKM EKLA, f 350). Pereliikmete omavahelised suhted avanevad neis muude teemade seas (vt arhiivi kaastööde žanrilisi erijooni Hinrikus 2003: 171–174; Pöysä 2009 [2006]). Just nende käsikirjaliste arhiivitekstide juurde käesolevas artiklis pöördungi, piirates oma lähenemist küsimusega: kuidas kajastub neis tütre vaade emale, kui kirjeldatavaid suhteid iseloomustab põlvkondlik vastasseis? See küsimus kerkis esile, kuna üha enam on avalikest aruteludest kõrvu jäänud riigi sekkumise vajadus vanemate ja laste suhete korraldamisel.

Esmalt andis peresuhte konfliktide teema endast märku, kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses töötasin Eesti Kirjandusmuuseumi ja Soome Kirjanduse Seltsi arhiivides, et tutvuda eestlaste ja soomlaste käsikirjaliste kogemuslugudega. Vaatlesin neid seoses perepärimuse ja ajaloost jutustamise uurimisega. Enamasti töötasin arhiivis kahe nädala kaupa, mille jooksul jõudsin läbi töötada keskmiselt 60–80 lugu. Lugudest koostasin konspektid. Esmalt märkisin üles jutustaja ja käsikirjaga seotud teabe: kaastöö pikkus, lehe formaat, kas tegemist on käsitsi või masinal kirjutatud tekstiga (viimasel ajal on enamasti tegu digitaalselt koostatud tekstidega). Teiseks tegin kaastöö sisu­kokkuvõtte, kus eristasin jutustaja sõnastused ja enda kommentaarid, nagu viited teemade kordumisele, seosed teiste jutustajate kaastöödega, lugemise käigus tekkinud küsimused. Edasine töö ja vajadusel käsikirja juurde tagasiminek on toimunudki nende konspektide alusel.

Muu hulgas märkasin üht erinevust: eesti lugude põhjal süvenes üldmulje, et sõjast ja „Siberist”³ hoolimata tundsid jutustajad vanemate lähedust ja kaitset. Soome lugudes võis tunda põlvkondadevahelist konflikti. Mõni aasta hiljem aga sai mulle selgeks, et ka eesti lugudesse sugenes konfliktiteema.⁴ See ärgitas küsima, mis ajendab tütardest jutustajaid jagama konfliktseid kogemusi, kui nad kirjeldavad oma suhteid emaga.

Mida enam lugusid analüüsisin, seda enam mõistsin, et nii konfliktiteema olemasolu kui ka konflikti kirjelduse iseloom sõltub jutustuse alateemast (näiteks kasvatusküsimused, argielu, eneseareng). Loo aluseks oleva tõsielu ja jutustamise kultuuriliste tavade kohta saab järeldusi teha siis, kui eelnevalt on arvesse võetud jutustaja vaatepunktist tulenev teemakäsitlus. Lisaks tuleb rõhutada, et konflikti kirjeldavad lood on pigem haruldased kui tavalised, ent oma tavatuse ja pingeid esile toova loomuse tõttu püüavad need erilist tähelepanu.

Artikkel on üles ehitatud elulugude analüüsile, võttes arvesse nelja fookust. Esmalt on vaatluse all konflikti kajastavad elulooepisoodid. Seejärel käsitlen vanemate kujutamise mustreid üldiselt, et mõista konfliktilugude hulka ja tähendust eluloojutustuste kogu kui terviku seisukohast. Kolmandaks jälgin vanemate kujutamise kultuurilisi ja sotsiaalseid taustu. Lõpuks eritlen, kuidas mõjutab enda ja vanemate suhte kujutamist see, kui jutustaja on minategelasena erinevas rollis (jutustaja esitab vaate emale, seejärel aga pakub enda kui ema enesevaatluse). Kõrvutan kohati eesti ja soome lugusid, kuid soome lugusid on kasutatud pigem eesti lugude tõlgenduse käivitajana kui võrdlusmaterjalina.

 

Allikad

Artiklis käsitletud lood on kirjutatud ajavahemikus 1990. aastate teisest poolest 2017. aastani. Nii eesti kui ka soome vaatlusmaterjal on võrdlemisi sarnane: mõlemad käsikirja­kogud on kujunenud temaatiliste kogumisvõistluste toel. Võistlus­kirjutamise juhend sõnastatakse üleskutsena, kus võistluse üldteemale lisaks esitatakse alateemad ja meenutamist toetavad küsimused. Vaatamata küsimustikus etteantud struktuurile saab iga jutustaja oma loo ülesehituse ja sõlmpunktid ise vabalt valida. Seega küll vastatakse üleskutsele (mistõttu on neid arhiivitekste nimetatud ka korrespondentide või vabatahtlike kaastööliste vastusteks), kuid jutustused kujunevad nii süžee kui ka vormi poolest suhteliselt iseseisvalt. Folkloristid on Satu Apo eeskujul nimetanud selliselt loodud kaastöid teemakirjutusteks või ka teemajutustusteks (Apo 1995: 173–174; Pöysä 2009 [2006]: 40–41; Jaago 2010: 164; Voolaid 2021: 25). Siiski tuleb märkida, et soome uurijate üleskutsed on eesti elulugude kogumis­üleskutsetega võrreldes sõnastatud detailsemalt, mis võib kajastuda ka arhiivis talletatavas kaastöös: tuleb jälgida, kas loo autor on mõne teema kõneks võtnud just sellisel viisil üleskutses esitatud küsimuse tõttu (vrd Latvala 2005; Pöysä 2009 [2006]).

Elulugude või teemajutustuste uurimistöös kasutamise üks keerulisemaid probleeme on jutustaja isiku avaldamine või peitmine (vrd Latvala 2005: 19–21). Välja on kujunenud erinevaid valikuid. Üks neist on jätta loo autor(id) anonüümseks. Näitetekstide juurest leiab siis vaid arhiiviviite, kuhu vajadusel lisatakse jutustaja sugu ning vanus. Teine võimalus on küsida luba kõigilt, kelle lugu uurimuses kasutatakse. Loa saamisel võib kasutada autori nime või vajadusel (kokkuleppel jutustajaga) pseudonüümi. Eesti eluloouurimustes kasutatakse valdavalt kirjutaja nime: kui mitte täisnime, siis ainult ees- või varjunime (vt Kirss jt 2004; Kõresaar 2011). Selle eesmärk on esile tuua loo autor, samuti hõlbustab see lugemist. Ühtlasi võib märgata, et mida enam on esil uurija püstitatud küsimus, seda vähem võib uurimusest leida analüüsitud lugude autorite nimesid ja vastu­pidi: mida enam vaadeldakse loo autori enda arutluskäiku, tema jutustamisviisi, seda enam esitletakse ka loo autorit (Jaago 2008: 11–12).

Selle artikli kirjutamisel olin samuti valiku ees, kas osutada lugude autoritele või jätta nad anonüümseks ning piirduda vaid arhiiviviitega. Otsustasin viimase kasuks, kuna siinses vaatluses ei lähtu ma mitte analüüsitava loo seesmisest loogikast, vaid oma uurijaküsimusest: kuidas avaneb loos jutustaja vaade emale? Tuleb rõhutada, et jutustuses ilmnev ei pruugi üheselt kajastada jutustaja elukogemust ega sellest lähtuvat hoiakut. Samuti võiks jutustaja lugu olla teistsugune, kui ta oleks lähtunud oma loo kirjutamisel siinsest teemast: milline on tema suhe emaga.

 

Konflikt ja võõrandumine

Soome tekstidest mõjutas mind eriti üks 1938. aastal sündinud naise jutustus (SKS KRA. Sota-aika: 85–88). See oli saadetud 2001. aastal Soome Kirjanduse Seltsi rahva­luuleuurijate korraldatud kogumisvõistlusele „Sõda meie mälestustes”.⁵ Loo minategelane kirjeldab oma peret Jätkusõja ajal Viiburis. Saame teada, et tema isa oli vangivalvur, kes oli oma peret julgustanud lootusega, et ega venelased „omi” (vangis olevaid kaaslasi) ei ründa, ja nii on sõjatule eest kaitstud ka vangivalvurid. Ema oli aga „karm naine”, kelle seisukohta iseloomustab jutustaja nii: „Oleme koos isaga ja sureme koos temaga.” Ema hoiak hirmutas teda, väidab jutustaja samas.

Ta mäletab sündmusi ajast, kui ta oli viieaastane. Oli sõda ja ta kartis rünnakuid, kuid üsna tihti pidi ta ikkagi üksi kodus olema. Isa mõistis tema hirmu ja andis tütrele vapruse eest mingi väikese preemia. Pikemalt kirjeldab jutustaja üht 1944. aasta suvepäeva, mil ta pidi koos ema ja isaga Viiburist evakueeruma. Nad läksid hommikul raudteejaama, ent Punaarmee lennukid alustasid rünnakut ja lõpuks anti ootajatele teada, et rong ei väljugi. Tema pere läks koju tagasi. Vanemad otsustasid olukorra üle aru pidada, aga et laps neid ei segaks, pandi ta voodisse. Laps omakorda ei olnud vanemate peale sugugi kindel ning pani voodi otsa pildi meeldetuletusega, et vanemad teda ära ei unustaks.

Oma sõjaaja mälestuste kaudu heidab jutustaja pilgu ka peresisestele suhetele. Selles kujutluspildis on leebe isa ja hirmutunnet kinnistav ema. Jutustaja teatab oma loos, et just ema oli see, kelle tõttu ta lapsena ei saanud end kindlalt tunda. See kogemus saatis teda emaga suhtlemisel kogu elu, sest pärast sõda ei räägitud peres sõja läbielamistest. Jutustusest ei ilmne, et tema suhe emaga oleks muutunud ka nüüd, jutustamise käigus.

Kirjeldatud mälestused eristusid silmahakkavalt sellest, mida olin kogenud eestlaste elulugusid lugedes. Võrdlusnäiteks toon 1939. aastal Saaremaal sündinud naise loo (EKM EKLA, f 350, m 1:1809). See laekus elulugude kogumisvõistlusele „Sõja mõjud minu ja minu pere elus” 2005. aastal.⁶ Loo autor on eelkirjeldatud soom­lannaga samaealine ja temagi on kogenud sõda, sealhulgas lahinguid koduõuel, lähedase inimese hukkumist pommikillust, isa vangistust, ja puutunud kokku mõlema omavahel sõdiva armee sõdurite-ohvitseridega. Aga ta ei kirjelda hirmu (v.a ühel juhul, kui ema ähvardati tema silme all maha lasta). Jutustaja kinnitab, et ema oli see, kes lapsi igas olukorras rahustas. Kokkuvõtlikult ütleb ta: „Meie ema oskas oma muresid laste eest varjata. Olime sõjaaja lapsed, meile oli maailm loomulik ka sellisel kujul ja meie vanemad keset kaost, ohtusid ja raskusi ei lasknud päriselt hävida meie turvatundel, kaitsesid seda niipalju kui võimalik.” (EMK EKLA, f 350, m 1:1809)⁷

Mõlema jutustaja sõjaaja mälestustes on vanematel märkimisväärne koht: vanemate, eriti ema kohalolek pakkus kas turvatunnet või vastupidi, ema ebakindlus kandus üle tütrele. Ent miks kandub ohutundest põhjustatud etteheide emale üle ka neisse eluetappidesse, kus oht oli juba möödas? Psühholoogiaalastest uurimustest ilmneb, et traumaatilise kogemuse kandumine ühest situatsioonist teise on kirjeldatav osalt käitumise, osalt bioloogiliste mõjuteguritega (Stenson jt 2021). Hirm ja ohukogemus jätavad mälujälje, millega inimese keha ja mõte tegelevad pikka aega ja mitmes etapis: kodeerides, töödeldes ja ümbertöödeldes (Maddox jt 2019: 61, 70–71). Psühholooge huvitab, millised bioloogilised tegurid avaldavad mõju ohule viitava olukorra või traumaatilise kogemuse äratundmisele. Elulood kui jutustused seda teavet siiski lugejale ei paku. Võimalik, et jutustaja ei teadvustagi neid aspekte. Sellegipoolest ilmnes vaadeldud soomlanna jutustusest, et lapsepõlves kogetud hirm kui tugev emotsionaalne kogemus ei jätnud jutustajat kunagi maha. Pigem muutis see kuju ja funktsiooni, ent oli teatud viisil alal kogu elu ja mõjutas ema kujutamist eluloos just sel viisil.

Kuna hirmu teema tuli esile sõjamälestustes, võib eeldada, et hirmu ja kaitsetuse tunnet tingis sõda. Mõneti on see ootuspärane, ent miks eesti elulugudes ei seostu sõja- ja hirmukogemus samal viisil? Ei saa väita, et hirm eesti lugudes puudub. Näiteks väljendatakse hirmukogemust paljudel juhtudel kuulujuttude kaudu. Ühelt poolt võimaldavad need omaeluloojutustajal kõnesolevatest sündmustest eemalduda: kõneldakse millestki, mis juhtus kellegi teisega, need on lood, mida „rahvas räägib”. (Jaago 2021: 110–112) Teisalt annavad need lood võimaluse mõista oma hirmu ja sellega toime tulla (Kalmre 2007: 164–165). Võib väita, et sõda seostub küll hirmukogemusega, ent jutustustes ei väljendu see alati vanemate ja laste suhete kirjeldusena. Seda eriti juhul, kui jutustajad tundsid lähedaste kohal­olekut, nende hoolt ja kaitset. Näiteks on sellest kirjutanud üks 1930. aastatel sündinud naine järgmiselt:

Algas sõda! Isa viidi Venemaale. Minu ema jäi leseks 28-aastaselt kolme lapsega. Vend sündis sõjaajal. Isa ei näinud poega ega poeg isa. Meie olime armastatud ja hoitud lapsed. Minu ema ja vanaema (emapoolne) pühendasid terve oma elu meile, lastele. Sõja ajal ja ka hiljem oli väga raske toime tulla. Ema ise õmbles, kudus meile riided selga. Meile võimaldati käia kinos, teatris. Meil oli palju mänguasju (mõisnike poolt kingitud). Meiega mängiti lauamänge. Vanaema luges õhtuti muinasjutte. (EKM EKLA, f 350, m 1:2669)

Eesti elulugudes tuleb jutustaja konflikt või vanematest võõrandumine märgatavalt esile sõjajärgse perioodi kirjeldustes. On lugusid, milles sõja ja represseerimiste tõttu vanematest lahutatud laps võib neist võõrduda (Jaago 2021). Valdavalt peituvad kirjeldatava konflikti juured aga 1950.–1960. aastate argielus. Põhiprobleem on see, et vanemad ei suuda või ei saa oma elu korraldamise tõttu lastega koos olla. Vanemate valikud võivad lähtuda nii sotsiaalsetest ambitsioonidest kui ka majanduslikest teguritest. Näiteks kirjutab 1954. aastal sündinud naine:

Mõtlen tagasi elatud aastatele ja leian, et elan vales kohas valede vanematega ja et mind on täiesti valesti kasvatatud või hoopiski mitte kasvatatud. [---] Praegu mõtlen olemasolevale ajale, oma emale ja isale. Ja ma ei tea, kas neid vihata, olla neile tänulik või las olla. Nad niigi vanad. (EKM EKLA, f 350, m 1:1154)⁸

1961. aastal sündinud naise loost võib lugeda, et „ema” on tema jaoks „üks koledamaid sõnu”. Ta kirjeldab ema kujunemist „südamelt kalgiks nõukogude nooreks”, kes tegi eluvalikuid, mis viisid ta elus pettumise ja alkoholismini ning „süümekate vähendamiseks” rääkis ta oma tütardest halba. (EKM EKLA, f 350, m 1:1153) Üks 1951. aastal sündinud naine oma eluloos ema üle kohut ei mõista, küll aga kirjeldab temast võõrandumist. Nimelt kasvas jutustaja enne kooli vanavanemate ­juures, kuna ema ja isa üritasid linnas kuidagi kanda kinnitada. (EKM EKLA, f 350, m 1:1197)

Tütre vaade emale kirjeldatud lugudes viitab konfliktile või võõrandumisele kahel juhul. Esmalt, kui vanema kohalolek ei suutnud peletada hirmu ohuolukordades (nt soomlanna lugu). Teiseks, kui lapseeas ollakse vanemast lahus, olgu selle põhjuseks siis erinev elukoht, vanema puudumine või vanema hõivatus töö, eluraskuste vms tõttu. Võib järeldada, et mitte niivõrd olukorra raskus ise, kuivõrd vanema(te) loodud kaitstustunne või selle puudumine hakkab kujundama seda, kuidas lapsepõlves kogetu mõjutab lapse ja vanema vahelisi suhteid hilisematelgi eluperioodidel.

On selge, et laps vajab vanemate kaitset ja tunnet, et ta on kaitstud. Kuid see teema esineb ka varem, näiteks XIX sajandil kirja pandud regilauludes-muinas­juttudes. Kaitsetuid, vanematest eraldi kasvanud lapsi oli ka XX sajandi esimesel poolel. Miks ilmub võõrandumise ja konfliktide teema elulugudesse nüüd, XXI sajandi hakul? Kas tegu on ühe võimaliku lähenemisviisiga teemale või on vanemate ja laste suhtemuster oluliselt muutunud?

 

Vanemate kuvand eluloos

Eluloos esitatud ema kuvandi mõistmiseks on järgnevalt juttu vanemate kujutamisest üldiselt. Selle kaudu ilmneb ema ja isa omavaheline seotus – ühelt poolt on nad mõlemad vanemad, teisalt ilmneb, et ema ja isa kujutatakse elulugudes erinevalt. Kuidas või millega seoses oma vanematest jutustatakse, sõltub pigem loost (valitud teemast, jutustamise eesmärkidest jms) kui selle aluseks olnud sündmuste tasandist. Tõsielusündmustest jutustamist kujundavad mitmed tegurid, nagu näiteks jutustaja vanus ja loos kõneks olev eluetapp, jutustamisaegsed aktuaalsed teemad ja jutustaja hoiak nende suhtes.

Näiteks Põhja-Ameerikas ja Kesk-Euroopas tehtud uuringutest selgub, et vanemate kujutamise eripära seostub jutustaja vanusega: nooremad ja vanemaealised jutustajad pigem idealiseerivad oma vanemaid, keskealised on aga kriitilised (Köber, Habermas 2018: 680). See järeldus siin analüüsitud lugude puhul otseselt esile ei tule, seda enam, et lugude jutustajad, arhiivide vabatahtlikud kaastöötajad on enamasti vanema põlve esindajad. Sellegipoolest (nagu nähtub eeltoodud tekstikatketest) võib konfliktikirjeldusi leida nimelt viiekümnendates eluaastates jutustajatelt.

Eesti elulugudes tuleb aga selgelt välja, et perekondlike suhete teema esiletõus või tagaplaanile jäämine sõltub loo teemast. Võib nõustuda Christin Köberi ja Tilmann Habermasi (2018: 681) väitega, et vanemate kujutamisel ei ole keskne niivõrd laste ja vanemate suhete kvaliteet, kuivõrd jutustuse üldine teema, mis tingib esitatud vaate­nurga valiku.

Nii eesti kui ka soome arhiivitekstide hulka arvestades ei saa väita, et jutustajad väljendavad oma vanemate kirjeldamisel konfliktseid hoiakuid. Pigem ise­loomustab neid lugusid see, et nii ema kui ka isa kirjeldused avavad pere toimetuleku viisid: ­kellena nad töötasid, millised isikuomadused pere head käekäiku toetasid või vastupidi (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2667; m 1:2748; m 1:2768; Jaago 2003: 52; Latvala 2005: 174). Seega vaatlevad omaeluloolised jutustused vanemaid, pidades ennekõike silmas nende rolli pere toimetuleku tagamisel.

Emasid ja isasid näidatakse lugudes mõnevõrra erinevalt, seda nii eesti kui ka soome jutustustes. Soome pärimusuurija Pauliina Latvala (2005: 173) näeb selle põhjusena aegade vältel kujunenud soorollide erinevusi peres. Eesti lugudest⁹ ilmneb, et ema on esitletud peamiselt argieluga toimetuleku vaatepunktist (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2669; m 1:2747; m 1:2748; m 1:2760). Ema kasvatusmeetoditest räägitakse otsesõnu vähe, ent see võib kõneks tulla kaude, näiteks jutustaja isiksuse kujunemist kirjeldades. Nii kirjutab 1939. aastal sündinud naine: „Ema mind millekski ei sundinud, kuigi võib-olla oleks pidanud. Kasvasin vägagi iseseisvalt otsuseid tehes.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760)

Isade kirjeldused võivad aga hõlmata pikemaid episoode (siis keskendutakse isa isikuomadustele ja harrastustele, mida ta lastegagi jagas) või ongi kogu lugu isale pühendatud (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2694; m 1:2698; m 1:2703; m 1:2758). Võib väita, et vanemate kirjeldamise erinev vaatenurk annab aimu ema ja isa erinevatest rollidest peres. Ühtlasi sisaldub neis kirjeldustes jutustaja suhte erinevus kummagi vanemaga, osutades kas pidevale emotsionaalsele seotusele (ema kujutamisel) või pigem erilistele hetkedele, kas tunnete ühisosale või pigem vaatlusel põhinevale portreele (isa puhul). Igal juhul sisaldub vanemate kirjeldustes süvakiht, mida tasub lähemalt uurida, et mõista, mis täpselt kujundab lapse suhteid oma ema ja isaga.

Kaudselt peegeldavad laste ja vanemate suhteid ka vanemate räägitud lood, mida jutustaja põimib oma eluloosse. Selliste lugude hulka kuuluvad näiteks sünnilood: „Kui mina sündisin, siis õitsesid õunapuud. Oli varajane kevad. Isa oli külvanud metsapõllule veel linaseemet, ülejäänud põllutööd olnud valmis. Nii rääkis ema.” (1921. aastal sündinud mees, EKM EKLA, f 350, m 1:2678) Rootsi eluloouurija Bo Nilsson, kes kirjeldab jutustajate võtteid oma sünni­lugude esitamisel elulugudes, rõhutab, et neis lugudes on olulisel kohal lisaks teabele sünnikohast ja -ajast ka hinnangud, mis muu hulgas peegeldavad jutustaja ja tema vanemate suhteid (Nilsson 2003: 212–213).

On ootuspärane, et enamasti kohtab vanemate kirjeldusi eluloo neis episoodides, milles räägitakse lapsepõlvest (vrd Köber, Habermas 2018: 680). Sõja- ja nõukogude-eelset lapsepõlve meenutatakse eesti lugudes harmoonilisena. Näiteks kirjutab 1935. aastal sündinud naine: „Sõjaeelsed lapsepõlveaastad olid päikeseliselt helged. Olin armastavate vanemate hoitud ja armastatud laps.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2718)

Ene Kõresaar (2003: 71) näeb lapsepõlve sellise kujutamise põhjust nõukogude võimu lõpuperioodil avalikkuses esile kerkinud rahvusliku ja riikliku iseseisvuse idees: lapsepõlvekodu oli ühtlasi iseseisva riigi metafoor (vrd Mulla 2003). Sama suundumust soome sõjaeelsetes lugudes märkab Pauliina Latvala, hoolimata sellest, et nende lugude jutustamise kontekst 1990. aastatel ei sisalda eesti tekstidele ana­loogilist rahvusliku ja riikliku iseseisvuse ideed. Latvala (2005: 159) põhjendab sõjaeelse lapsepõlve positiivsust sajandi lõpul jutustatud lugudes pere ja riigi (ühiskonna) vaheliste seoste muutumisega: enne Talve- ja Jätkusõda tähendas pere turva­võrgustikku sellistes valdkondades, millega sajandi teisel poolel hakkas tegelema riiklikult korraldatud sotsiaalpoliitika, näiteks lastehoid, koolitamine, vanurite ­hooldamine. Kuna enne sõda hoolitseski pere mitmel moel pereliikmete eest, on ootuspärane, et see kajastub lugudes. Ilmselt oli see nii ka Eestis, ent ajaloolis-poliitiline kontekst annab eesti lugudele soome lugudega võrreldes poliitilisema varjundi. On iseloomulik, et eesti lugudes saamegi jutustaja vanemate kohta teavet läbi poliitilise prisma (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2743; m 1:2744; m 1:2831). Lugudes, milles keskendutakse ajaloolis-poliitilisele eba­õiglusele, arutletakse enda ja vanemate vaheliste arusaamatuste üle haruharva. Seevastu vanemate kohalolek ja selle tähendus poliitiliste seikade kirjeldamisel on märkimisväärne. Näiteks kirjutab 1933. aastal sündinud mees:

Esimene mälestus, mille kuupäeva saab märkida, on 14. juuni 1941. a küüditamine. Olime isaga Söödi maja aia metsapoolses otsas noorte kuuskede vahel pikali ja vahtisime maja poole, niimoodi päris kaua, küllap terve päeva. Siis isa seletas, mis toimub, ja ütles, et siit saame kergesti metsa põgeneda, kui peaks meid ära viima tuldama. Olin mures, mis siis emast saab, kes toas on. Isa oli naiivsel arvamusel, et ega ema üksinda ikka ära viima hakata. Õnneks ei olnud meie tol ajal nimekirjas. Küllap kartis isa selle pärast, et oli Vabadussõjas soomusronglane ja kaitseliitlane. (EKM EKLA, f 350, m 1:2777)

Erinevalt eespool jutuks olnud Viiburis elanud soomlanna loost on eesti lugudes tavaline, et vanemad selgitavad lastele, mis toimub. Ilmselt ei saadud toimuva üle rääkida pikalt ega põhjalikult, sest „aeg oli selline, et liigne suupruukimine võis saada saatuslikuks” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760). Ometi lapsed kuulsid kodus vanemate jutus teatud ajastukohaseid väljendeid (keegi „viidi minema”, „võeti kinni”, „on kadunud”) ja lapsed võisid ka küsida, kui tahtsid millestki täpsemalt aru saada (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2718).

Latvala osutab tõsiasjale, et soome peredes ei räägitud probleemidest (vrd Vuorinen 2001). Sealjuures on lugusid, millest nähtub, et pereliikmed ei tulnudki toime juhtunust arusaamisega, sest peresaladused peideti hoolikalt „elulava kulisside taha” (Latvala 2005: 165). Eesti lugude kohta ei saa sama väita, küll aga kajastuvad neis lugudes märkimisväärselt võõrvõimust tingitud probleemid, mis mõjutasid pereelu. Seega kujundab eesti jutustaja valikuid ajaloolis-poliitiline raam (seda nii sündmuste kui ka jutustamisaja mõttes). Näiteks on Tiina Kirss (2003) analüüsinud ühe pere kolme põlvkonna naise lugusid: vanim neist saadeti 1949. aasta massiküüditamise käigus asumisele, keskmise põlve esindaja vangistati 1951. aastal poliitilistel põhjustel, tema 1947. aastal sündinud tütar kasvas ema vangistuse ajal viis aastat emast eraldatuna. Lugudes on keskne elukäigu ristumine ajaloosündmustega. Keskmise põlve naise jutustusest 1989. aastast leiame vangist naasmise episoodi lühikese kirjelduse, mis on ka emotsionaalselt vaoshoitud. Ta jõuab pärast viit lahus oldud aastat koju, kus on parasjagu ämm, peagi tuleb koolist koju tütar, kellega „kohtumine oli väga armas”, ja mees: „Meie pere oli üle paljude aastate jälle koos.” (EKM EKLA, f 350, m 1:4) Jutustajad ei ava poliitilist saatust esitades lähisuhte teemat.¹⁰ Ühtlasi kandub see fookus üle uurimisse: arutletakse pigem erinevate põlvkondade naiste võimalike elukäikude kui ema-tütre suhete üle. On oluline, et 1990. aastatest alates sai perevälistest (kuri)tegudest lõpuks avalikult ja häbitundeta rääkida. Poliitilise saatuse domineerimist perelugudes kirjeldab Kirss (2003: 226–237): kuigi tema vaadeldud lugudes tuleb muu hulgas jutuks tütre vastumeelsus ema kasvatusmeetodite suhtes, on see teema allutatud poliitiliste repressioonide mõju kirjeldamisele. Kirss (2003: 217) nimetab neid lugusid „tunnistuslikeks kirjutisteks”, mis on „sihipäraselt poliitilised”. Elulugu kui tunnistuslik tekst iseloomustab jutustaja tarvet „oma elu tervikuna kokku võtta, suuremal või vähemal määral suhestudes ajastu ja tingimustega, milles kirjutaja oma elu on elama pidanud, seega ka kollektiivse ehk „suure ajaloo” sündmustega” (Kirss 2003: 220).

Öeldu iseloomustab 1990. aastatel jutustatud elulugusid üldiselt: jutustuse raami moodustab poliitiliste mõjutegurite osa elukäigu kujunemises. See on teatud laadi mudel, kus jutustaja väldib lähisuhete ja eriti nende keerukuse kirjeldamist. Et 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses kirjutatud soome lood tundusid eesti lugudega võrreldes enam isiklikke suhteid kajastavaina, võib seega tuleneda Eesti ja Soome ajaloo erinevustest XX sajandi teisel poolel. Kuid kas ainult?

 

Lugude fookus

Soome uurija Leena Huima on eesti naiste elulugusid lugedes osutanud sellele, et eestlased kõnelevad saatusest kui oma elu kujundajast, samal ajal kui soomlased kujundavad oma elu ise. Selle järgi oleksid eestlased nagu passiivsed saatuse mängu­kannid, seevastu „aktiivseks toimijaks” on sõda, elu, sündmused ja ajajärgud, väliseestlastele ka Jumal (Huima 2001: 75–78). Eesti ja soome lugusid võrreldes jõuab Huima (2001: 83) kokkuvõtteni: „Eesti naiste elulugudes puudutatakse minimaalselt küsimust, kas inimene oleks võinud ise oma elukäigus midagi muuta. Veel vähem küsitakse, kas oleks võinud või kas oleks tulnud ennast muuta. Soome naiste elu­lugudes on need kesksed teemad.” Samal ajal märkab ta, et eesti lugudes on pere­sidemed väga tähtsad – see ala seostub õnnelikuks olemise kirjeldusega. Soome naistel on vastupidi: „Neile on tähtis enese otsimine ja endaga tutvumine, millega seostub vaimse ruumi otsimine ja perekonnasidemetest vabanemine” (Huima 2001: 87–88). Ta lisab, et soomlannade lugudes „tuleb võidelda” pere vastu, see on konventsioon, ja peresidemete kirjeldamine seostub mässuga (Huima 2001: 89). Elu­lugudes negatiivsete aspektide esiletoomist vanemate ja laste suhetes on muu hulgas seostatud nooruki­eas jutustajatega, kuna just selles vanuses tegeldakse vanemate mõjust eemaldumise, sotsiaalse iseseisvuse saavutamise ja eneseotsinguga (vrd Köber, Habermas 2018: 693). Nii on ootuspärane, et ka vanemaealiste jutustustes võib see teema esile kerkida seoses noorukiea eneseotsingu meenutamisega.

Huima pakub selle võrdlusega ühe võimaluse mõista, miks minule kui eestlasest lugejale tundus, et soome tekstides avaldub jutustaja konflikt oma vanemaga, mis eesti vaatepunktist on tavatu. Eestlased keskendusid peresuhete väärtustamisele olukorras, kus elati võõrvõimu all ja kus kogeti poliitilisi repressioone. Soomlased tegelesid enam enda kui isiksuse iseseisvumise küsimustega. Teisisõnu oli eesti ja soome lugude fookus erinev: eestlastel lapsepõlves kogetud vanemate lähedus kui tugipunkt terveks eluks, soomlastel vanematele vastandumine kui vajalik mäss endaks (täis­kasvanuks) saamisel.

Huima järeldused põhinevad peamiselt 1920.–1930. aastatel sündinute lugudel. Võib küsida, miks on selle põlvkonna eestlaste ja soomlaste lugude fookus nii erinev. Nende lugude peategelased said täisealiseks täiesti erinevates ajaloolistes oludes. Seoses sõja ja sõjajärgsete repressioonide ning (välja)rändega toimus Eestis lähedastest, sh vanematest lahutamine ositi vägivaldselt. Ajalooliselt ei olnud tingimusi selleks, et peresisene mäss olnuks inimese iseseisvumise jaoks vajalik. See ei tähenda, et eesti elulugudes kujunemislugu puuduks. Ühe arenguloo analüüsi pakub Kirss 1924. aastal sündinud mehe jutustuse näitel. Ilmneb, et selle loo jutustaja kujunemise moraalne kompass põhineb nimelt sellel, mille ta sai kaasa kodust. (Kirss 2006)

Ajalooliste tegurite mõju lugude fookuse kujunemisel avab omal moel Valdur Mikita (2000: 90), sedastades: „[---] väärtussüsteemide poolest jäigas süsteemis satub inimene vastuollu ühiskonnaga, demokraatlikus kultuuris iseendaga.” Mikita toetub Juri Lotmani (1991) artiklile biograafia ja kultuuritüübi omavahelistest seostest. ­Lotmani arutluskäik on rajatud inimese sotsiaalsele rollile, mis on vahetult seotud kultuurilise keskkonnaga: millised on ühiskonnas valitsevad arusaamad normidest ja valikutest ning kuidas nendest lähtudes kujunevad sotsiaalsed rollid. ­Lotmani ­väitest võib leida kinnitust sellele, et omaeluloo jutustaja vaade emale lähtub ennekõike kultuuris väljakujunenud ettekujutusest pere ja pereliikmete ülesannetest. Soome pere muutumisest sõjajärgsel perioodil on uurijad esile tõstnud tuumpere (isa, ema ja lapsed) kui pere ideaaltüübi taandumise ja seoses sellega pereliikmete rollijaotuse teisenemise: kui enne sõda oli pere ülalpidamine ennekõike mehe ülesanne, siis sõjaajal oli seda rolli täitnud naine ja see jätkus ka pärast sõda (Laurén, Malinen 2021: 206; vrd Latvala 2005: 159). Ühtlasi tõdetakse, et sõjajärgse perioodi lapsed kogesid palju vägivalda, olgu siis vanemate kaotuse või üleväsinud ja ebakindlust tundvate emade käitumise tõttu (Laurén 2018: 9–10, 17; Laurén, Malinen 2021: 210). Enne sõda sündinud eesti jutustajate elulugudele on iseloomulik, et sõjaeelseid peretülisid kirjeldatakse distantsilt. Need muutusid tähtsusetuks nõukogude võimu tulekuga, mis katkestas järsult senise elukorralduse. Siis muutus oluliseks pereliikmete ühtehoidmine, et raskustega toime tulla. Näiteks kirjeldab sõjaeelseid peresuhteid 1934. aastal sündinud naine: „Niisiis kasvasin ma kahe pere õuel, kus üsna sageli oli pingeid ja pahandusi, eriti temperamentse ema ja isepäise „eide” vahel – viimane oli vanaisa naine.” Kui poliitiline olukord muutus (jutustaja sõnutsi: „Ajalugu murrab sisse”), teisenesid inimeste­vahelised suhted täiesti. (EKM EKLA, f 350, m 1:1120)¹¹

Seega kajastuvad lugudes pere struktuuris ja funktsioonides toimunud muutused.¹² Ent ajaloolis-poliitiline taust määrab selle, millised muutused ja mil määral jutustajate elus esile kerkisid, ning fookused, mida neist lugudes kajastada.

 

Eluloo peategelane ja tema rollivahetused

Marianne Hirsch on osutanud tähelepanu naisuurimuslikule huvile vaadelda jutustuses seda, kuidas on määratletud naise roll. Ent tema väitel on veelgi huvitavam, kui samas jutustuses eristuvad tütre ja ema rollid, sest see eristus avab soolise eristumise kõrval (naine vs. mees) naiseks olemise erinevad tahud. (Hirsch 1989) Sellest vaate­punktist pakuvad huvi need eesti elulood, kus jutustaja esitleb end nii tütre kui ka emana. Tuues esile enda kui tütre suhte emaga ja omakorda enda kui ema suhte oma lastega, osutab jutustaja muutustele vanemate ja laste suhtemustrites või ajastu­omastes kujutelmades neist. Seda vaadet avavad lood haakuvad traumateemaga.

Soome uurijad tõid sõjajärgse pere muutustega seoses esile perevägivalla, mis iseloomustas ema ja laste vahelist suhet, mis omakorda oli tingitud isa ülesannete ülekandumisest emale. Perevägivalla teema haakub tänapäeval aktuaalse trauma­diskursusega. Eesti elulugude hulgas on lugusid, milles lapseeas kogetud peksukaristust (olgu siis enda või õdede-vendade näitel) käsitletakse traumeeriva kogemusena. Ent see kogemus muutub lugudes mitmetasandiliseks, kui jutustaja on rakendanud kehalist karistamist ise, olles ema (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2657). Sel juhul jäävad lugudes emale antavad hinnangud tagaplaanile või jäetakse need hoopis kõrvale. Võib eeldada, et sellist suhete tõlgendust on mõjutanud ühiskonnas üldiselt esile kerkinud arutlusteemad traumaatilise kogemuse ja füüsilise karistuse üle, mida käsitletakse kui väärkohtlemist ja perevägivalda (vt nt Laanes 2017; Kuri­tegevus Eestis: perevägivald ja ahistamine 2019). Neil teemadel arutlevad enam naised kui mehed; nii siin kui ka muude uurimuste põhjal on naisjutustajad oma vanemate suhtes kriitilisema hoiakuga kui meesjutustajad (Köber, Habermas 2018: 693). Ühest küljest näib see vastuoluline, sest viidatud uurimusest ilmnes ka, et tütarde suhe vanematega oli lähedasem poegade omast. Seda vastuolu selgitavad uurijad nais­jutustajate kalduvusega kirjeldada suhete seesmisi ja keerukamaid tasandeid, mis toob kaasa suurema emotsionaalsuse meeste jutustatud lugudega võrreldes (Köber, Habermas 2018: 693).

Eesti lugude näitel peegeldab kasvatusteema esile kerkimine naiste lugudes siiski ka naise suuremat rolli laste kasvatamisel. Nii võib see teema ollagi üks arutelu küsimusi naise jutustatud loos. Näiteks üks 1933. aastal sündinud naine leiab, et lapsi tuleb karistada. Asi ei ole ainult peksukaristuses, on ka muid karistusviise, ent tänapäeva Eesti ühiskonnas olevat jutustaja hinnangul tasakaal laste ja õpetajate õigustes paigast nihkunud. (EKM EKLA, f 350, m 1:2717) Sedalaadi seisukohavõtud eluloos viitavad dialoogile ühiskonnas laiemalt levinud aruteludega. Omaeluloolisest vaate­punktist võib märgata, et füüsilise karistuse ambivalentsus ja traumaatilise kogemuse väljendamine ilmub lugudesse siis, kui eluloo jutustaja vaatleb end nii tütre kui ka emana. Ühtlasi saab märgatavaks naise minapildi pidev areng: neis lugudes seob jutustaja enda minapildi kasvatusteema ja traumakogemuse kaudu tervikuks. Jutustuses aga nihkub samal ajal vanemate ja laste suhete teemaline arutelu kaits(e)­tuse tundelt (vt eespool) karistusele kui kasvatusmeetodile. Oma identiteedi erinevate tahkude avamine ühelt poolt ja identiteedi järjepidevuse või terviklikkuse saavutamine teiselt poolt loob olukorra, kus tütre ja ema konflikti asemele astub lepitav läbirääkimine.

Läbirääkimist loov traumakontseptsioon võib ärgitada küsima, kas mineviku peresuhteid saab käsitleda tänapäevaste kontseptsioonide kaudu: kehtisid ju toona teised reeglid ja arusaamad, mida tänapäevase pilguga hinnates võidakse sattuda kohtumõistja rolli. Siinjuures on oluline tähele panna kahte asja. Esmalt: tegu on läbirääkiva, mitte konflikti või võõrandumist rõhutava vaatega. Jutustaja ana­lüüsib enda kui isiksuse kujunemist, lähtudes nii kogetud sündmustest kui ka ühiskonnas arutlusel olevatest väärtushoiakutest. Teiseks, kui minevikupere uurimisel kasutada tänapäevaseid arusaamasid ja kontseptsioone, nagu pere­vägivald, traumaatiline kogemus, konflikt vanematega, siis tuleb eriti hästi esile kirjelduste seotus kultuurilis-sotsiaalse kontekstiga. Näiteks arutleb perevägivalla üle Rootsi XIX sajandi pere näitel Ulf Drugge. Ülemöödunud sajandi Rootsis oli külaühiskonna pere keskne majanduslik ja sotsiaalne üksus. Pereliikmete väljakujunenud ja toimiv rollijaotus ning sellest tulenev vastutus pakkus pereliikmetele reeglid, mida nad isetult järgisid. (Drugge 2008: 412–413) Tänapäeva uurijad lähtuvad seisukohast, et nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonnas on tugevamad ja nõrgemad sotsiaalsed positsioonid ning vägivallatsemine seostub tugevama ja ohvri roll nõrgemal positsioonil oleva ühiskonnaliikmega (Drugge 2008: 426). Võib nõustuda, et üksiknähtused (nt perevägivald) on tõlgendatavad tervikpilti arvesse võttes. Ka tugevamad ja nõrgemad positsioonid võivad aja jooksul muutuda (näiteks seadusandluse toel).

Vaadeldud lugudes peegeldub pere muutumine ühiskonnas XX sajandi teisel poolel. Ühtlasi on muutunud pereliikme roll nii peres kui ka ühiskonnas. See on muu hulgas kaasa toonud raskena kogetud olukordade tõlgendamise uutest (tänapäevastest) arusaamadest lähtudes. Seega, kui XXI sajandi alguses jutustatud elulugudes tegeldakse traumaatilisena kogetud peksukaristuse teemaga, ei tähenda see, et XX sajandi esimesel poolel laste peksmist ei olnud või vastupidi: et seda peeti enesestmõistetavaks kasvatusmeetodiks. Peksukaristuse tõlgendusmuutuse tingib peksmise vm füüsilise karistuse moraalse tagapõhja teisenemine, mis eluloojutustuses haakub pigem jutustaja enesearengu kui olnud sündmuste kirjeldamisega.

 

Kokkuvõte

Vanemate ja sealhulgas ema kujutamine omaeluloolises jutustuses sõltub jutustatavate sündmuste ajast ja toona läbielatust, aja jooksul välja kujunenud kultuurilistest normidest – näiteks mida vanematelt eeldatakse, kuidas on tavaks neist rääkida – ning eriti jutustamise aja mõjust jutustusele. Seega pakuvad kogemuslood võimaluse mõtestada nii läbi aegade olulisena püsinud ema ja tütre lähisuhte tähendust kui ka hetkes esile kerkivaid vastasseise. Et aga tegu on jutustusega, eeldab elulugude põhjal laste ja vanemate suhete uurimine ennekõike jutustuse analüüsi (teemad, jutustaja vaatepunkt jms aspektid) ning alles seejärel saab hakata küsimusi esitama loos kajastatud suhete tagamaade kohta.

Eesti elulugude näitel tulenes ema kujutamine ennekõike tema rollist peres: kuidas ta saab hakkama pere toimetulekuga. Ilmneb ka, et emal on oluline roll lapse turvatunde tekkimisel. Ühtlasi seostatakse ema laste kasvatamisega.

Ühelt poolt ilmnes konflikt teemana lugudes, milles jutustatud sündmuste aeg osutab pere struktuuri ja funktsioonide muutustele Teise maailmasõja järgses argielus. Teisalt – see teema jäi varju lugudes, milles kajastati enda ja oma lähedaste elu poliitiliste repressioonide ja okupatsiooni raamides. Neil puhkudel taandab jutustaja kirjeldatava suhte konfliktsuse, jättes kõrvale hinnangud, püsides pelgalt faktide juures. Kui jutustaja avab rasked kogemused nende vastuolulisuses, siis uurija positsioonilt saab seda vaadelda kui lepitavat läbirääkimist. Jutustaja alustab raskete kogemustega seotud tunnete alusel läbirääkimist, nihutades tähelepanu keskme konflikti osapooltelt enesearengu vaatlusele.

See, millised aspektid, hoiakud, teemavalikud ja fookused eluloojutustuses esile kerkivad, lähtub suuresti jutustamise tingimustest. Eesti elulugude näitel tuli esile, et 1990. aastatel valdavalt, ent ositi ka hiljem jutustatud lugudes raamiti mineviku­pildid ajaloolis-poliitiliste sündmustega, mis jättis peresisesed teemad ajaloosündmuste varju. Mida enam pakub eluloo jutustamine võimalusi enda kui isiksuse kujunemisloo vaatluseks, seda enam saab jutustaja analüüsida suhete ambivalentsust.

 

Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur projekti PRG670 „Mõistetamatuse mõtestamine rahvausundis: folkloristlikud vaated määramatusele” kaudu.

 

Tiiu Jaago (snd 1960), filoloogiateaduste kandidaat, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tiiu.jaago@ut.ee

 

Paljude rahvaste hulgas tuntud muinasjututüübi „Sõbrad elus ja surmas” (ATU/SUS 470) keskmes on motiiv aja kulgemisest kiiremini teispoolsuses kui maa peal ja tüüpi kuuluvad muinasjutud kirjeldavad teispoolsusse sattunud elava inimese värvikaid kogemusi. ATU/SUS 470 muinasjuttude levinuima süžee järgi lubavad kaks sõpra teineteise pulmas osaleda. Üks neist sureb, elav sõber kutsub surnud sõbra oma pulma ning satub kutset esitades teispoolsusse. Seal ta kas rändab koos surnud sõbraga tolle maailmas, kus näeb mitmesuguseid imeasju ja paradokse, või satub omakorda külalisena surnud sõbra pulma. Elavale tundub, et ta on veetnud sõbraga (mõnes eestikeelses variandis venna või isaga) paar tundi, kuid oma maailma naastes avastab ta, et maa peal on möödunud aastakümned või sajandid. Pärast seda avastust kangelane enamasti sureb ja muutub põrmuks, kuid on eesti variante, kus tal õnnestub imekombel enda ja pruudi algne olek ja vanus taastada ning ikkagi pulmi pidada.

Artikli eesmärk on selle süžeetüübi muinasjuttude võrdlev-ajalooline analüüs: vaatleme nende levikut ja tunnuste eripärasid valgevene, vene ja eesti folklooris. Käsitleme riivamisi ka teisi sarnase teema ja lähedase süžeega lugusid (sh ATU 470A, 471, 471A), mis kokku moodustavad omavahel seotud klastri.

Tüübi keskne motiiv on tänapäevani elujõuline ja esineb paljudel eri kujudel aja­rännulugudes, aga ka linna­muistendites (nt tüdruk veiniplekiga kleidis, vt Kalmre 2011), paranormaalsete juhtumite kirjeldustes ja etnoulme rahvalikes variantides. Tekstides leiduvad fantaasiad ja sürreaalsed elemendid seovad jutte keskaegsete motiivide ja käsikirjadega, need liiguvad keerukal, varieeruval ning muutlikul kombel suulise ja kirjaliku kultuuri, trükiste, juttude ja rahvausundiliste kujutelmade vahel.

Intrigeeriv oli ka mitme jutu, sh ATU 470 levila: üksikvariandid Eestile kuulunud Petserimaalt, tagasihoidlik (või olematu) tuntus vene folklooris, paralleelid sama piirkonna setodel ja laiemalt Eestis, ka Valgevene aladel ning samal ajal jututüübi laialdane rahvusvaheline levik.

Valisime mõne katsetuse järel uurimiseks ajaloolis-võrdleva soome-eesti koolkonna meetodi (vt Krohn 1971), mille abil vähemalt mõni detail paika panna. Kuna selle süžeetüübi muinasjuttude keskmes on aja erinev kulg reaalses ja üle­loomulikus maailmas, käsitleme lühemalt muinasjuttude kronotoobi ja kunstilise ruumi korraldust, ühest maailmast teise üleminekut ja maailmadevahelise suhtluse viise.¹

 

Rahvajutukataloogid, juttude žanrikuuluvus, süžeetüübi geograafiline levik

Jututüüp on üldistus, mis on sõnastatud sarnaste variantide põhjal: tüüpi kuuluvad variandid sisaldavad mõnda sarnast põhimotiivi, mis teeb variandi äratuntavaks just selle tüübi variandina. Mare Kalda (2015: 558) viitab, et tüübi põhielemendid tunneb ära ka folkloori tundev jutustaja, kes loob intuitiivselt üldistuse („Aa, see on jutt, kus…”) ja mõistab, missugused jutud kuuluvad kokku enam-vähem sarnase sisu põhjal. Nüüdseks kuuluvad rahvajututüübid ja tüübikataloogid folkloristika kaanonisse. Samas on eriti muistendite (usundiliste juttude) piirkondlikud erinevused ulatuslikud ning nende kataloogimine on keeruline ja närvesööv. Muistendikatalooge on koostatud lähedaste printsiipide alusel vähe ja ka semantiline motiivide eristamine pole olnud kuigi viljakas.

Variant on rahvaluuleteaduse seisukohalt pala dokumenteeritud esitus või ka pala iga väljendumiskord esituses, mis võib lisaks verbaalsele kujule (suuliselt või kirjutatult) olla ka visuaalne ja küllap isegi tegevuslik. Inglise keele mõjul kasutatakse samas tähenduses sõna versioon. Pala mõistes kasutame allpool ka sõna tekst.

Rahvajututüüpide kohta on alates XX sajandi algusest koostatud katalooge, saamaks ülevaadet põhimotiivide ja jututüüpide levila ja muutuste kohta. Kasutasime peamiselt kahte rahvajutukataloogi: „Süžeede võrdlev register. Idaslaavi muinasjutt” (SUS) ja Hans-Jörg Utheri „Rahvusvaheliste folkloorsete muinasjuttude tüübid” (ATU); piirkondlike erijoonte täpsustamiseks Antti Aarne (1918), Stith Thompsoni (AaTh), Julian Krzyżanowski (1962–1963), Lauri Simonsuuri (1987), Marjatta ­Jauhiaineni (1998) ning Bengt af Klintbergi (2011) katalooge.

Aja erinev kulgemine maa peal ja teispoolsuses on universaalne motiiv, mida leidub maailma eri rahvaste mütoloogias ja folklooris. Thompsoni rahvaproosa motiivide registris (MI) kuuluvad lähedaste motiivide hulka F377 („Aja üleloomulik kulg võluriigis. Aastad tunduvad päevadena”) ja osaliselt ka F172 („Teises ilmas ei ole aega, sünde ega surmasid”). Saksa folklorist Lutz Röhrich (1962: 275) eristas omaette kategooriana ülistusmuistendid (sks Entrückungssagen, ülistavad elu teispoolsuses), sest tema määratluse kohaselt puudub inimesele tajutav aeg jumalate, haldjate, elfide, trollide maailmas, samuti paradiisis ja põrgus.

Eri rahvuslikes kataloogides kuulub „Sõbrad elus ja surmas” muinasjuttude (Krzyżanowski 1962; SUS, ATU 470; Aarne 1918; EM I: 1) või muistendite hulka (Simonsuuri 1987, C500; Jauhiainen 1998, C500; Klintberg 2011, C81, C101). Soomes (Simonsuuri; Jauhiainen) ja Rootsis (Klintberg) arvati ATU 470 süžee muistendite hulka, lähedane on ka Eesti muistenditüüp S.13 (Aarne 1918: 115). Mairi Kaasik (2010) märgib, et aja ja ruumi kontseptsiooni iseärasused neis tekstides on tüüpilised muistenditele või legendilistele muinasjuttudele. Lisaks sisaldavad eesti muinas­jutud jooni, mis lähendavad neid žanri poolest muistenditele: viited konkreetsetele paikadele ja geograafilistele objektidele, kangelaste isikunimed, surma ja elu teema teises ilmas, traagiline lõpp, üleloomulikud tegelased, nagu jumal ja inglid, kes tegutsevad peamiselt muistendites. Eesti tekstid viitavad süžee pikaajalisele olemasolule siinses folklooris: süžee kunstiline viimistletus ja detailide läbitöötatus on omane pigem muinasjutule kui muistendile. Edaspidi nimetame ATU 470 süžeetüüpi tekste ­muinasjuttudeks, arvestades ka muistendilisust ja ülal selgitatud reservatsioone žanri­kuuluvuse kohta.

Loo süžee on tuntud kogu Euroopas, mujalt on teada Türgi, Indoneesia ja Jaapani variandid (Petschel 1971) ning esinemine juutide, iraanlaste, korealaste ning Lõuna-Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika rahvaste folklooris (ATU, I kd, lk 275–276). Idaslaavi muinasjutukataloogi järgi on vaatlusalune süžee jaotunud ebaühtlaselt: venelastel on tuntud üks, ukrainlastel kümme, valgevenelastel kolm allikat (SUS, lk 139), lisaks uued salvestused XXI sajandil. Sellise ebaühtluse põhjuseid pole uuritud, võib vaid oletada lähialade folkloori ja trükiste vastastikmõju ning kogumis­töö hajusust. Seevastu Eestis ja Soomes on ATU 470 üleskirjutuste arvukus silmatorkav.

 

ATU 470 süžee kunstilise ruumi ja aja uuringud

Kuigi kunstiteose aja ja ruumi parameetreid, sealhulgas mütopoeetilist aegruumi, keskaegset ja imemuinasjuttude kronotoopi käsitleb suur hulk uurimusi, ei anna me siin ülevaadet muinasjuttude, legendide ega müütiliste tekstide kunstilise aja ja ruumi kontseptsioonidest ja käsitlustest, kuna paljudes töödes on sellised üle­vaated olemas (Adonjeva 2000; Tivjajeva 2014; Suslov 2016; Ilomäki 1998; Mencej 2012). Viitame vaid üksikutele teostele, milles aja üleloomuliku kulgemise motiive uuritakse vahetult ATU 470 süžee näitel, sealhulgas selle süžee eestikeelsetes variantides (Petschel 1971: 113–122; Kaasik 2013). Lisaks arvestame kronotoobi käsitlemisel Heda Jasoni (1977), Henni Ilomäki (1998) ja teiste uuringute tulemusi.

Günter Petschel on ATU 470 süžeetüübi kohta avaldanud monograafilise artikli (1971) ja ülevaate (1987) ning soovitab jagada selle neljaks põhi­tüübiks:

1) Elav inimene satub teispoolsusse ja: a) püsib teise ilma külastuse ajal koos surnud sõbraga ühes kohas; b) ühiselt rännatakse ringi teises ilmas, kus inimene läbib mitmeid kohti ja näeb allegoorilisi nägemusi.

2) Surnud inimene külastab elavaid (balti-vene tüüp).

3) Jõuluaegsed külaskäigud – surnud sõber tuleb jõulude ajal elavale külla, nende suhtlemise ajal mööduvad sajandid.

4) Mitmesugused kontaminatsioonid: AaTh 470 + 365 „Lenore”;² AaTh 470 + 470А „Elav pealuu” või „Kivist külaline”.³

Teist põhitüüpi oleks õigem nimetada balti tüübiks, kuna idaslaavi süžeedes ei külasta surnu elavaid, aga on terve hulk eesti variante, kus surnud sõber tuleb elava pulma (vt allpool).

Aja ja ruumi mõistete seost aja üleloomuliku kulgemisega vaatleb sloveeni uurija Mirjam Mencej (2012), osutades, et üksnes kindlat tüüpi kohtades ületatakse piir inimeste maailmast kiiremini või aeglasemalt kulgeva ajaga ruumi. Lävelised kohad ja eraldusjooned maailmade vahel, mis tagavad nendevahelise ühenduse ja võimaldavad maailmadevahelist suhtlemist, on muinasjuttudes ja muistendites näiteks mägi, küngas, haud, koobas, mets, veekogu (jõgi, järv või meri). Kõik need kohad on seotud ettekujutusega teispoolsusest või rännakuga sinna ja tagasi. Muutunud ajataju on selge märk üleminekust teise reaalsusse.

Mairi Kaasik (2013) vaatleb aja suhtelisust terve klastri⁴ „Surelik külastab teist ilma” (ATU 470, ATU 470A, ATU 471, ATU 471A) näitel. Uurija nendib, et klastri muinasjuttudes on kolm üksteise suhtes vertikaalselt asetsevat sfääri: 1) ülemine maailm (paradiis); 2) inimeste maailm; 3) allilm (surnute maailm, põrgu). See arvamus vajab täpsustamist, käsitleme seda allpool ATU 470 muinasjuttude kunstilist ruumi analüüsides.

 

Kirjalikud allikad ja paralleelid

Anthony Davenport (2004: 10) jagab keskaegse narratiivi kolmeks kategooriaks: fabula, historia ja argumentum. Esimene puudutab fakte, mis on ebausaldusväärsed, teine kajastab reaalseid minevikusündmusi ja kolmas käsitleb kõige hüpoteetilisemaid sündmusi. Hilisemad narratiivivormid kasutavad varasemate lugude struktuuri ja jooni.

„Sõbrad elus ja surmas” oli keskajal tuntud süžee, mida on kirjeldanud norra folklorist Reidar Th. Christiansen. Tema sõnul pärineb selle varaseim teadaolev tekst Ida-Saksamaalt leitud XII sajandisse dateeritud käsikirjast (allikana on nimetatud Bambergi piiskoppi Eberhardi). Jumalakartlik aadlikust peiu kohtab kiriku juures võõramaalast, valgesse rüütatud auväärset isikut, kes kutsub teda oma pulma. Järgmisel päeval tuleb peigmehele hobune järele ja ta ratsutab läbi õitsvate põldude, kuuleb linde laulvat ja näeb kolme maja lõbutsevate inimestega. Kohapeal pole ööd ega päeva, teda ootavad kutsuja ja valgetes rüüdes inimesed, kroonid peas. Tagasi pöördudes avastab ta, et uksehoidja ei tunne teda ära ja tema kindlusest elupaiga asemele on kerkinud klooster. Kolmsada aastat on möödunud nagu paar tundi. Tema hämmastavat lugu tullakse kuulama lähedalt ja kaugelt, tal olla lubatud maa peale naasta, et tuua inimestele lohutust. Kui aga tagasipöörduja maitseb surelike leiba, ta sureb. (Christiansen 1959: 189–190)

Ajaliselt lähedane on loo fikseering keskaegses Strassburgi vagajuttude kogumi­kus „Speculum exemplorum” (1487), kust tõlgiti jutte ka vene keelde ja avaldati XVII sajandi lõpus Venemaal kogumikus „Великое зерцало” („Suur peegel”; Romodanov­skaja 2004: 507–510).

Šoti legend pajatab XIII sajandil elanud Ersildouni poeedist ja prohvetist Thomas Lermontist, kes sai oma poeedi- ja prohvetiande, kui järgnes haldja­kuningannale. Pidu haldjamaal kestis kolm päeva, kuid maa peal möödus seitse aastat (Šoti 1967: 5–19). Seitse aastat möödub maa peal ka teises šoti muinasjutus, kus haldjad võtavad oma öisesse ringmängu sulase, kes tantsib nendega ja järgneb nende elupaika, veetes enda arvates kalju sees ühe päeva (Šoti 1967: 138–143). Veel ühes šoti loos satub noormees Farquhar MacNeill haldjate juurde ja unustab maise elu. Kord lendab ta koos haldjatega maale, maandub kogemata maja katusel, jääb rookatusesse kinni ja talle meenub, kes ta on ja kust ta pärit on. Kui aga juhuslikult ­selgub, et tema eemaloleku jooksul on maa peal möödunud aastakümneid, rohkem kui inimelu, variseb ta põrmuks (Šoti 1967: 170–175). Horvaatia uurija Maja ­Bošković-Stulli (1978: 117) arvates pärinevad aja üleloomuliku kulgemise motiivid keskaja ja baroki religioossest kirjandusest. Seevastu Šoti folklorist Alan Bruford (1980: 148) väidab, et aja teistsuguse kulgemise idee pärineb paganlikust paradiisi kujutelmast, mis on mõjutanud kristlikke legende; ühe tõendusena nimetab ta muu hulgas muinas­jututüüpe 470, 470A ja 471A.

Nii Brufordi kui ka Mencej arvates iseloomustas Euroopa ja Aasia folkloori erinevates maailmades aja erineva kulgemise motiiv ammu enne keskaegsete lugude üleskirjutusi. Nii läheb vanaindia „Vishńu Puráńas” kuningas Raivata koos tütre ­Revatiga Brahma juurde, et see annaks nõu, kuidas Revatile sobiv abikaasa leida. Brahma juurde jõudnud, kuulavad nad igavesti noorte pooljumalate gandharvade laulu ja neile tundub, et möödas on vaid hetk, kuigi tegelikult on möödunud terve ajastu ehk yuga ja kõik, kes Raivatale tütre peigmehena meeldisid ja kellest ta hiljem Brahmaga rääkis, on ammu ilmast lahkunud. (Vishńu Puráńa 1840: 355) Puraanad kirjutati I aastatuhandel pKr, kuigi üksikud osad võivad olla nii hilisemad kui ka varasemad (esimesed sajandid eKr). Enamik indolooge on arvamusel, et suurem osa „Vishńu Puráńast” vormus III ja V sajandi vahel (Vassilkov 1996).

 

Idaslaavi variandid: motiivid ja tegelased

Venelastelt on teada kokku kolm ATU 470 varianti: kataloogis on arvele võetud üks muinasjutt Aleksandr Afanasjevi kogust (1985: 67, nr 358), teine variant pärineb 2016. aastal avaldatud kogumikust „Pihkvamaa rahvajutud” (NSPK 2016: 75–77, nr 50), kolmas variant leidub Eesti Rahvaluule Arhiivi vene kollektsioonis (ERA, Vene), loo jäädvustas Zoja Žemtšužina 1939. aastal Vana-Irboska külas 50-aastaselt venelaselt.

Afanasjevi 1864. aasta ja Pihkva 2016. aasta variant on süžee poolest identsed: ­sõbrad kohtuvad pulmapäeval surnuaial, joovad kolm napsi, iga kord möödub sajand. Peigmees saab preestri käest teada, et 300 aastat tagasi kadus ta omaenese pulmast. 1939. aasta variandis lahkub peigmees oma pulmast, järgides lubadust surnud sõber pulma kutsuda. Nad kohtuvad kalmistul, vestlevad mõne minuti, mille järel peigmees naaseb tee peale ega leia pulmarongi. Külas küsib ta kõigilt oma pruudi järele, tema üle naerdakse, kuni ilmub välja muldvana eit ja tunneb temas ära kaotsi läinud peigmehe. Selgub, et peiu veetis kalmistul 60 aastat. Seda mõistes kukub ta kokku ja sureb. Jutt on lähedane setodelt üleskirjutatud tekstidega.

Valgevenelastelt on kataloogis arvele võetud kolm avaldatud varianti, kuid ainult Jevdokim Romanovi (1912: 373, nr 16) kogumikus „Materjalid Grodno kubermangu etnograafia kohta” avaldatu sarnaneb uuritava tüübiga: surnud sõber kutsub peigmehe enda juurde, tema elukoht on ilus aed, kus peigmees sööb ära kolm õuna, maa peal aga möödub selle aja jooksul 150 aastat. Siinjuures on ilmekas kalmistu ja kauni rohtaia samasus teise ilmaga. Kaks ülejäänud valgevene muinasjuttu, mis on SUS-is märgitud tüübiks 470, on täiesti erineva süžeega. Nii pajatab Wandalin Szukiewiczi 1910. aastal avaldatud muinasjutt vaeste ja kerjuste vastu armulikust panist. Kord võtab pan enda juures vastu jumala enda, kes ilmub tema ette vana kerjusena, ja kutsub teda vastukülaskäigule. Mõne aja pärast ilmub pani trepi juurde imeline hobune, kes kannab ta teise ilma. Teel näeb pan paradokse, nagu kõhnad lambad kaunil karjamaal, paksud lambad paljastel kaljudel ja kividel,⁵ lõuani selges vees seisev mees, kes ei suuda isu täis juua. Hiljem selgitab jumal talle nähtu tähendust, pan naaseb imeväel koju ja räägib kõigest oma naisele ja naabritele. (Szukiewicz 1910: 101–102) Jutus puudub motiiv aja erinevast kulgemisest maa peal ja teispoolsuses.

Kolmas lugu on avaldatud Michał Federowski (1897: 57–58, nr 171) mitme­köitelises kogumikus „Lud białoruski na Rusi Litewskiej” („Valgevene rahvas Leedu-Venes”) ja on lähedane ATU 470A tüübile („Solvatud pealuu”, „Kivist külaline”). Pruut kutsub oma pulma surnuaia lähedal tee peal lebava kondi ja surnu saabubki pulma. Elavad kostitavad teda õlle ja lihaga, ent külaline ei nõustu neid maitsma. Surma ähvardusel nõuab ta nooriku kahe nädala pärast öösel oma haua juurde. Surnu nõristab kolju sisse mingit vedelikku, rebib teiselt surnukehalt lihatüki ja pakub talle, kuid tüdruk ei ole nõus jooma ega sööma. Surnu selgitab, et tundis samasugust vastikust pulmas, kui talle pakuti õlut juua ja liha süüa. Seejärel laseb ta nooriku koju käsuga õpetada lastele, et surnuid ei tohi kunagi pulma kutsuda. Taas puudub motiiv aja erinevast kulgemisest eri maailmades.

XXI sajandil Gomeli oblasti Mazõri rajoonist kogutud valgevene variandi peategelane on jutuvestja naaber. Pärast ülestõusmispühade jumalateenistust kutsub noormees oma koju võõra vanamehe ning kostitab teda, kuigi ema kohtleb külalist jämedalt. Vanamees kutsub noormehe endale külla ja öösel tulevad talle järele hobused, kes viivad ta teise ilma. Noormees ise ütleb pärast: „Можа на небе, можа дзе – не знаю, дзе я быў.” (’Võib-olla olin taevas, võib-olla kuskil mujal – ma ei tea, kus ma olin.’) Seal näeb ta surnud külamehi, kes on täpselt sellised nagu maa peal elades. Võõrustaja keelab noormehel minna ühte tuppa, aga noormees rikub keeldu ja näeb seal oma ema tõrva sees keemas. Pärast koju naasmist räägib ta emale on nägemusest, mispeale ema muutub täielikult: „Ta elas kaua, ta ei olnud enam ahne, meil käisid külalised ning ta kutsus kõiki pühadeks külla.” (TMKB: 615) Teatud ajaline transformatsioon viimases tekstis siiski on: elav inimene näeb teise elava karistamist teises ilmas (sellest lähemalt allpool).

Sõprade loo idaslaavi variantides on olukord mitmetähenduslik. Ühest küljest täidab elav sõber surnud sõbrale antud tõotust, näidates üles truudust ja sõprust, mida isegi surm ei ole mõjutanud. Teisest küljest rikub ta eri rahvaste traditsioonides levinud keeldu mitte häirida surnuid, kutsudes neid elavate maailmaga suhtlema. Astunud üle teise maailma piiri, unustab kangelane oma kohustused elavate ees ning hukutab pruudi ja enda.

Peaaegu kõik idaslaavi variandid on mütoloogilise loo koloriidiga ja kalduvad žanriliselt muistendite poole. Pihkva kogumikus nendib jutustaja: „Vaat selline lugu. Võib-olla muinasjutt, võib-olla mingi väljamõeldis, võib-olla tõde, kes seda teab?” (NSPK 2016: 77)

 

Eesti variandid: motiivid ja tegelased

Eestist on fikseeritud 28 varianti üle maa, välja arvatud saartelt (Loorits 1959: 107; EM I: 1), kuid vähemalt kaks (23, 26)⁶ ei vasta päris täpselt ATU 470-le. Samas on selge, et katkendeid on arhiivi kogudes rohkemgi. Eesti muinasjutu põhitüübis satub kangelane teise ilma ja tema jaoks aeg peatub, ilma et ta seda teadvustaks, kuid maa peal kulgeb aeg tavapäraselt edasi. Traditsiooni iseloomustab kujundite, motiivide ja detailide suur varieeruvus.

Peategelasteks võivad olla karakterite paarid, nagu kaks sõpra (kümnes tekstis: 1, 2, 5, 6, 10, 11, 14, 17, 21, 26), kaks venda (kümnes tekstis: 3, 4, 12, 15, 19, 22, 24, 25), isa ja poeg (kolmes tekstis: 9, 13, 20), mees ja naine (tekstis 8), aga mitte ainult. Peategelane võib olla üksiktegelane (neljas tekstis: 7, 16, 18, 23). Üksiktegelased satuvad teise ilma eri põhjustel: ühel juhul on see soov näha taevast pulma (7), teistel juhtudel rahulolematus selle maailmaga ja igatsus täiuslikkuse järele (16, 18, 23). Enamasti liiguvad üksiktegelased teispoolsusse koos teejuhiga (7, 16, 18).

18 tekstis kutsub elav sõber, vend või poeg varem antud tõotuse ajel oma pulma surnu, mis tekitab maailmadevahelise ühenduse ja annab elavale võimaluse minna teise ilma. Seejuures tuleb surnu pärast kutset kas hauast välja ja esitab vastukutse tulla oma elukohaga tutvuma või on haud juba avatud ja selle sügavusse viib trepp, millest elav laskub uudishimust isemoodi kulgeva ajaga teise ilma. Kangelased võivad teispoolsuses kas tegutseda üksnes surnud sõbra eluruumis, kus nad suhtlevad ainult omavahel (kümnes tekstis: 1, 2, 5, 10, 11, 15, 19, 21, 27, 28), või siis rändavad sõbrad või üksik tegelane koos teejuhiga teispoolsuses ringi ning näevad seal teisi elanikke – inimesi ja ingleid (seitseteist teksti: 3, 4, 6–9, 12–14, 16, 17, 20, 22, 24, 25, 27, 28).

I l l u s t r a t s i o o n  1. ATU 470 levikuala viitab peaaegu ühtlasele tuntusele, erandiks jäävad saared, mida toonitas juba Oskar Loorits.

Elavate ja surnute tegemised teises ilmas varieeruvad samuti: nad joovad teed (15, 19, 21, 27, 28); surnu paneb lilled klaasi ja neist hakkab immitsema magusat viina, mida sõbrad joovad (11); nad mängivad kaarte (1, 2); elav on külaline oma surnud venna pulmas (4, 12) või osaleb nn taevases pulmas (7);⁷ surnu juhib elavat mööda teed, kus nad näevad mitmesuguseid imesid ja surnu selgitab nende tähendust (10); surnud sõber, vend või teejuht näitab elavale teisi inimesi või ingleid, kes on väga ilusad (7), riietatud valgetesse rüüdesse (12, 13), nad laulavad, tantsivad, mängivad pilli (3, 6–9 , 13, 14, 16, 17, 20, 22, 24, 25).

Nagu tekstidest nähtub, on nägemuste populaarsemad elemendid laulmine ja muusika, mis jätavad elavale inimesele sügavaima mulje. Seitsmendas tekstis on elav inimene taevases pulmas kõlavast imelisest laulust nii võlutud, et ta ei taha enam lahkuda, teejuht viib ta jõuga minema. Kaheteistkümnendas tekstis soovib elav vend Ants, olles teises ilmas vend Matsi pulmakülaline, „endale tuhandet kõrva – nii ilus ja jumalik on muusika”. Tekstis 8 toob surnud naine väravate juurde kordamööda kolm inglit. Iga ingel puhub eelmisest kaunimalt pasunat ja selle mõjul ei pane mees tähele, kuidas aastakümned mööduvad. Tekstis 22 on mõlemad vennad elus, kuid noorem elab erakuna nii püha elu, et tema tarest kostab inglilaulu. Kui vanem vend tuleb teda oma pulma kutsuma, on ta laulust nii võlutud, et ei taju sajandi möödumist.

Eestis on esindatud ka vastupidine motiiv, milles surnu osaleb elava sõbra pulma­peol (kümnes tekstis: 3–6, 9–12, 17, 25). Enamasti ei kirjeldata täpsemalt, kuidas surnu pulma satub, ega elavate külaliste reaktsioone. Vaid tekstis 6 palub surnud sõber elaval anda talle kõik vajalik peol osalemiseks ja elav kingib talle riided, hobuse ja raha. Kirjeldatakse ka külaliste üllatust, et surnu on hauast üles tõusnud – ja on elus! Tekstis 25 läheb noorem vend surnuaeda vanemat venda pulma kutsuma ja too ühineb pulmarongiga, sõidab noorema venna vankris, istub lauas, aga peale venna ei näe teda keegi.

Kolmes tekstis on üks peategelane (7, 16, 18), ühes tekstis osutub surnuaial lebav luu peigmehe surnud vennaks (24). Enamasti on teine tegelane müstiline teise ilma teejuht. Tekstis 7 mõtleb peigmees oma pulmas sellest, kui toredad peaksid olema taevased pulmad, misjärel ilmub võõras ja kutsubki ta taevast pulma vaatama. Nad satuvad taevasesse pulma peigmehe majast väljudes. Väljas on ilus maja, kuhu nad sisenevad, peigmeest võlub kaunis muusika ja laul, nii et ta ei märkagi, kuidas maa peal möödub 300 aastat.

Loos 16 satub inimene koos vanapaganast teejuhiga teise ilma peole, kuid ta juhitakse majja, teejuht toob võõrustoitu ja jätab ta üksinda. Külaline näeb inimverega kirjutatud raamatut,⁸ viskab selle tulle ja läheb õue peole, kus tantsib kolme meloodia saatel. Siis lubab vanapagan tal minna maa peale, andes kaasa kulda ja hõbedat. Senikaua on maa peal vahetunud mitu inimpõlve. Teises ilmas viibinu elab mõnda aega ja siis „lahkub tantsima”, nagu ütleb tekst. Põletatud raamatu eest teda ei karistata, vanapagan ainult ei teadvat enam, kelle nimed seal kirjas olid, ja on sunnitud uusi koguma.

Vanamehest teejuht viib loos 18 täiuslikkust ihkava noormehe metsa trepi juurde. Esimestest astmetest üles roninud, näeb noormees sellist täiuslikkust, et ei märkagi, kuidas sajandid mööduvad.

Võrdleme: teksti 23 kangelane kõnnib kauni linnulaulu saatel metsas, võlutuna ei pane ta tähele, kuidas tegelikkuses kümned aastad mööduvad. See süžee kuulub ilmselgelt ATU 471A tüüpi „Munk ja lind” (munk mõtiskleb kloostriaias igavese elu üle, kuulab linnulaulu ega taju sadade aastate möödumist).⁹ Tekstid 7, 16, 18 üksikutest tegelastest ja teejuhtidest jäävad jututüüpide ATU 470 ja ATU 471A vahealale.

Tekstis 24 läheb peigmees pulmast kalmistule surnud venna juurde, keda ta on igatsenud, näeb maapinnal matmata sääreluud ja puudutab seda jalaga. Luu teatab, et kuulub tema surnud vennale, ja kutsub elavat venda külla, selle peale „[---] tõusnud see luu püsti ja kõndinud kui inimene, otsekohe ikka edasi luudekambri poole.” Vennad laskuvad maa alla ja satuvad teise ilma, „kolmandasse taevasse”, kus surnud vend näitab elavale kauneid küünaldega valgustatud ruume. Vennad kuulavad ­inglilaulu ja elav vend kaotab ajataju. Loo algus läheneb muinasjututüübile „Solvatud pealuu” (ATU 470A) ja on võrreldav Federovski valgevenekeelse tekstiga, edasi areneb jutustus ATU 470 süžeena.

Sõbrad lubavad 26. loos üksteisele, et kui üks neist varem sureb, siis ta teatab teisele tolle surmaaja. Kord ilmub surnud sõber elava juurde ja ütleb, et tolle surmaaeg saabub järgmisel keskpäeval. Elav on hämmingus, kuna ta pole selleks valmis. Järgmisel päeval üritab ta aga kaklevaid sugulasi lahutada, saab pussitada ja sureb. Siingi on ATU 470 stereotüüpseid motiive ja tegelasi: kaks sõpra, sõprade lubadus teineteisele, ühe surm, lubaduse täitmine. Puudub aja erineva kulgemise põhi­motiiv, küll aga on olemas sõbrad-elus-ja-surmas-motiiv ning Eesti uurimistraditsioonis on see lugu ühendatud tüübiga ATU 470 (EM I: 1: 574–575).

Paar eesti süžeed (27, 28) kujutavad endast mitmesse eri tüüpi kuuluvate fragmentide kontaminatsioone: üks räägib vanema venna külaskäigust teise ilma, kus ta näeb elava noorema venna karistamist koonerdamise eest (vrd eespool kirjeldatud valgevene looga, kus kangelane näeb oma elus oleva ema karistamist) ja päästab ta karistusest. Teises fragmendis palub surev vend ennast pulma kutsuda, millele järgneb tavapärane arendus: kutse, vennad joovad teises ilmas teed, kui noorem maa peale naaseb, saab ta teada tohutust aja kaotusest.

Kummaski maailmas liigub aeg eri kiirusega ja selle tõttu kaotab peaaegu kõigi lugude peategelane kontakti inimeste maailmaga ning variseb naastes mullaks ja põrmuks. Eesti lugudes on siiski olemas kaks õnneliku lõpuga varianti (4, 12), milles viib leib imelise esemena pruutpaari algsesse olukorda tagasi. Peigmees pistab selle pulmalaualt taskusse enne surnud venna pulma minekut. Naasnud oma venna pulmast teises ilmas, leiab ta eest vananenud pruudi. Tõestuseks, et tema eemalolek oli lühiajaline, pakub ta naisele maise pulma leiba, mis ei jõudnud vahepealse seikluse ajal taskus äragi kuivada, misjärel vana naine muutub taas nooreks neiuks ja pulmad jätkuvad.¹⁰

Need kaks õnneliku lõpuga teksti näitavad süžee arengut muinasjutu žanri poole. Vladimir Proppi imemuinasjutu käsituses on pulmadel või abiellumisel muinasjuttu lõpetava funktsioonina oluline roll. Propp (1998: 70) on lausa määratlenud: „[---] morfoloogiliselt võib imemuinasjutuks nimetada igasugust arengut, mis kulgeb pahateost (A) või vajakajäämisest (a) vahepealsete funktsioonide kaudu abiellumiseni (C*)”.

 

Ruumikategooriad ATU 470 tekstides

Teispoolsuse kirjeldus ATU 470 tekstides kattub paljuski ettekujutustega haua­tagusest ruumist imemuinasjuttudes ja laiemalt rahvausundis. Peatugem (elus ja ­surnud) kangelaste liikumisel eesti ja idaslaavi tekstides, maise ruumi konstrueerimisel ja teispoolsuse kuvandil ning struktuuril.

Neljateistkümnes eesti tekstis (1–3, 6, 10–12, 16, 19–21, 24, 27, 28), ühes vene ja ühes valgevene tekstis satub elav kangelane teise ilma, liikudes allapoole: maa alla, nt hauda, kivi alla, luukambrisse, maa sees olevasse auku.¹¹ Seitsmes eesti tekstis (7–9, 14, 22, 23, 25) satub kangelane teise ilma horisontaalselt mööda maapinda – tänavat, kalmistut, metsa – liikudes. Klassikalise aja teisenemise motiiviga ülespoole liikumist on kahes eesti tekstis (5, 18). Veel kahes eesti tekstis (27, 28) satub kangelane samuti teise ilma, liikudes ülespoole, kuid aja teisenemise motiiv erineb ATU 470 mudelist: need on ülesehituse ja motiivi poolest sarnased kahe valgevene tekstiga, kus kangelane näeb oma elavate sugulaste karistamist maiste pattude eest (Szukiewicz 1910: 101–102; TMKB: 614–615).

Vaadelgem järjestikku liikumissuundadele vastavaid teise ilma ruume.

Liikudes alla – hauda, maa alla –, näeb peategelane: 1) väikest tuba, kus spartalikes tingimustes elab tema sõber: toas on laud ja tool (eesti tekst 1); 2) suurepäraselt sisustatud tuba või kaunist maja (2, 6, 7, 9, 11–13, 16, 19, 20, 24, 28); 3) tänavat, aeda (8, 13, 16, 24; valgevene tekst Romanov 1912: 373, nr 16); avatud ruumi, kus paistab päike (eesti tekst 10). Nagu näha, elab surnud sõber maa all väikeses tagasihoidlikus toas vaid ühel juhul. Ülejäänud juhtudel on need kas luksusliku sisustusega toad või kaunid jõukad majad, tegevus võib toimuda ilusas aias või tänaval, kus inimesed ja inglid laulavad, tantsivad ja pilli mängivad.

Tekstis 12 satub elav vend surnud venna pulma, laskudes maa alla. Seal näeb ta valgetes rüüdes külalisi,¹² inglid kannavad laiali maitsvaid roogi ja jumal ise istub lauas. Tekstis 13 laskub poeg alla isa hauda, isa tahab pojale näidata, kus ta elab, nad lähevad kuldse värava juurde „ja nende ette ilmus hoopis teine maailm. Seal oli tuhandeid inimesi ja ingleid, kõik valgetesse rüüdesse riietatud. [---] Sära ja ilu olid nii hämmastavad, et keegi ei oleks suutnud seda sõnadega väljendada. Kõrgel seisid koorid nagu suur muusikakoor taevas oma kuldsete pasunatega.”

Tekst 24 rõhutab kontrasti maa alla laskumiste arvu ja sügavuse, pimedas liikumise ja avaneva hiilguse vahel. Elav ja surnud vend laskuvad kabelist keldrisse, keldris tõstavad luugi üles ja liiguvad veelgi allapoole, kuni nende ees on pikk pime tänav, mida mööda nad pikalt kõnnivad, kuni näevad klaasist ruumi paljude küünaldega.¹³ Nad lähevad sellest läbi ja näevad hõbedast ruumi, kus põleb veel rohkem küünlaid. Siis avaneb nende ees kolmas kuldne ruum, kus põlevad miljonid küünlad ja kostab kaunist laulu.¹⁴ Surnud vend kinnitab, et see on tema elupaik, kolmas taevas, kuhu satuvad kõik, kes eluajal head tegid.

Tekstis 19 laskub elav vend alla venna hauda, nad joovad teed ja elavale meeldib seal nii väga, et ta ei taha lahkuda. Kuid surnu ütleb, et tal on aeg minna, ja elav kõnnib sõna otseses mõttes taevast maa peale (kuigi enne seda oli ta läinud venna juurde maa alla, hauda).

Paljudes eesti variantides läheb elav kangelane koos surnud sõbra, venna või tee­juhiga teise ilma, liikudes horisontaalselt mööda maad: tänavat pidi (7, 9), surnuaias (8, 14), metsas (23). Üheksandas tekstis saadab elav vend lahkunu oma pulmast ära: nad lähevad tänavale, kus pole tiheda udu tõttu midagi näha. Nad kõnnivad udus, kuni jõuavad ilusa majani, surnud venna elukohani, sisenevad ja kuulevad imelist muusikat mängimas. Aastakümnete möödumine jääb märkamata. Siin on kasutatud huvitavat maailmade ühendamise tehnikat: kangelased ei lasku alla, ei tõuse ülespoole, vaid kõnnivad udus, nagu kirjeldavad teekonda teispoolsuses prohvetid (Põldmäe 2011).

14. tekstis läheb elav sõber surnuaeda surnud sõpra oma pulma kutsuma ja kuuleb, kuidas sõber teda kuskilt surnuaia teisest otsast kutsub. Ta jõuab ilusasse värske rohelusega paika, kus näeb surnud sõpra, seal mängib ilus muusika. Tekstis 23 (ATU 471A) kuuleb kangelane metsas kõndides linnulaulu, järgneb sellele ega märka aasta­kümnete möödumist.

Üles liikumine on kõige harvem motiiv: üles saab mööda teele ilmunud treppi, kui noormees saadab oma pulmast ära surnud sõpra (5), või metsas, kui kahest trepi­astmest üles ronides näeb ta tavatut ilu ja täiuslikkust ega märka mööduvaid sajandeid (18). Veel neli lugu (kaks eesti ja kaks valgevene) seostuvad ATU 470 tüübiga, kuigi ei kattu sellega täielikult. Valgevene varianti elava ema tõrvas keetmisest vaatlesime eespool.¹⁵ Eesti juttudes nr 27 ja 28 annab end vanaks kerjuseks muutnud jumal talle külla tulnud vanemale vennale võtmed ja jätab ta majja peremeheks. Keelatud ruumis näeb ta oma elavat nooremat venda katlas keemas. Noorem vend palub endale vett pähe piserdada, aga vanemal pole vett. Vanem vend räägib naasnud jumalale juhtunust ning lahkudes jumal ei tühista keeldu, kuid jätab aknale klaasi veega, millest vanem vend piserdab nooremale vett pähe ja päästab ta piinadest.

Teise ilma kunstiline ruum on sama hästi kui sõltumatu kangelase liikumis­suunast, see on aksioloogilisest seisukohast samaväärne. Kangelane liigub maa alla ja satub kolmandasse taevasse (24), pulma, kus on kohal jumal ise ja inglid (12), kaunisse aeda (Romanov 1912: 373), teele, kus „päike paistab soojemalt ja eredamalt kui maa peal” (10) jne. Sama on horisontaalsuunaga: kangelane liigub maises ruumis, kõnnib mööda tänavat või surnuaial, satub teises ilmas nt kaunisse majja või aeda, kus inimesed ja inglid laulavad, pilli mängivad. Taevas, ülespoole liikudes, askeldavad samas ruumis, kuid erinevates tubades oma teispoolsete argipäeva­toimetustega tegelevad lahkunud, samuti need, keda karistatakse nende pattude eest.

Meie ei leia ­vaadeldavatest juttudest kolme üksteise suhtes vertikaalselt asetsevat sfääri, milles ülemine maailm (taevas) vastaks paradiisile ning maa-alune sfäär tingimata põrgule (vrd Kaasik 2013). Paradiisi kujutluspildid ja konnotatsioonid esinevad aga igal juhul, olenemata tegelaste liikumissuunast. Vaadeldavat tüüpi juttudes eristub pigem selgelt teispoolsuse sfäär. Ja kõikjal tunneb elav kangelane teispoolsuse vastupandamatut tõmmet. Rida tekste (2, 7, 13, 19, 24) pajatab, et maapealne maailm tundub uue kogemuse järel kirjeldamatult hall ja igav.

Põrgu konnotatsioone leidub vaid kahes eesti ja kahes valgevene tekstis. Huvitav on see, et neis lugudes satub kangelane ülemisse sfääri, taevasse, jumala külaliseks ja pealegi pole tema kogetud elavate lähedaste omaste karistus lõplik. Elav kangelane näeb karistust, et aidata oma sugulastel muuta tulevikku. Teispoolsuse ruumid on enamasti luksuslikumad, kuid väga sarnased tavalise maailmaga ja pealegi on ruum enamikul juhtudel loodud ja korraldatud inimkeskkonna maiste mudelite järgi: toad, majad, tänavad. Kirjeldatakse suletud või avatud ruumile iseloomulikke vorme ja esemeid ning need ruumid on korrastatud asulatänavate kujul.

Vaid ühes eesti variandis (10) realiseerub Petscheli määratud ATU 470 põhivormi 1a alaliik: rännak läbi teise ilma, kus inimene läbib mitmesuguseid kohti ja näeb allegoorilisi nägemusi (Petschel 1987). Nii näevad sõbrad kõigepealt suurt rõõmsat lindu ja palju väikseid kurbi linde: suur rõõmus lind on pastor, kes kuulutas hästi jumalasõna, ja kurvad linnukesed on kogudus, kes ei tahtnud teda kuulata või oli tähelepanematu. Järgmisena nähtud suur kurb lind on hooletu pastor ja väikesed rõõmsad linnud tema kogudus, kes tähelepanelikult kuulas ja kasutas edukalt väheseid õpetusi, mida hooletu pastor jagas.

Ilmekaid teateid leidub ka maise maailma kohta. Lahkumiseelset ruumi tekstides eraldi ei kirjeldata, kuid süžeekäikude põhjal võib järeldada, et tegu on klassikalise maakoha majade, tänavate, kiriku ja surnuaiaga. Kui kangelane maa peale naaseb, satub ta vaatamata möödunud sajanditele (harva aastakümnetele) peaaegu samasse kohta – kestvasse külakeskkonda: küla pole tühjaks jäänud, see koht pole üle ujutatud, pole metsa kasvanud, sinna pole linna ehitatud ning mõnes eesti variandis on alles sama kirik, milles ta pidi mõrsjaga end laulatada laskma, ainult et pastor on teine.¹⁶

Ruum jaguneb muinasjuttudes ilmekalt omaks ja võõraks. Tavaliselt liigub kangelane muinasjuttudes oma ruumist võõrasse ruumi: teise riiki, võlu- või nõiutud kuningriiki, teise ilma ja naaseb lõpuks uuesti oma ruumi, sageli kõrgema staatusega kui sealt lahkudes. Ka käsitletud ATU 470 lugudes lahkub ta tuttavast, igapäevasest külaruumist, kus ta Henri Lefebvre’i terminoloogia järgi elab, osaleb ruumi loomises ja taasloomises, kus on tema juured, sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kus ta on tuhande niidi kaudu seotud keskkonna ja inimestega (vt Lefebvre 1992 ruumi loomise kohta). Teise ilma võõras ruumis satub kangelane peo, luksuse, kauni muusika ja suhtlemise ruumi. Ta kogeb seal viibimist emotsionaalse täiuslikkusena, tunneb end hästi ja kas ei taha lahkuda või tahab sinna kindlasti tagasi pöörduda – uuest ruumist saab tema jaoks oma, ideaalne paik.

 

Klastri ATU 470–471 muinasjuttude ajakategooriad

Müütiline aeg erineb inimajast ja see tähendab mis tahes tegevuse või sündmuse erinevat kestust eri maailmades. ATU 470 muinasjuttudes on tegemist fiktsionaalse legendide ajaga (ingl fabulous time), Heda Jasoni klassifikatsiooni kohaselt ka üleloomuliku ehk imelise aja alatüübiga (miraculous time; Jason 1977: 206–207). Fiktsionaalse legendide aja üldine omadus on inimajaga võrreldes erakordselt aeglane liikumine, peaaegu paigalseis, ajakategooriat iseloomustades märgib Jason, et selle tõeline kuningriik on hauatagune maailm, surnud hingede elupaik, nii paradiis kui ka põrgu.

Käsitletud tekstides satub kangelane tõepoolest hauataguses ruumis teistsuguse aja kulgemise meelevalda, kuigi märkab seda alles maa peale naasmise järel, kui ta saab teada aastakümnete või sajandite möödumisest. Mõnes variandis¹⁷ allub kangelane aja üleloomulikule voolule ka hauataguse maailma ruumis viibimata, ainuüksi suheldes tolle ilma esindajaga: surnud sõbra, venna (15, 25) või püha inimesega, kelle kõrval inglid laulavad (22). Näiteks eesti muinasjutus 25 saadab noorem vend oma surnud vanema venna hauani pärast seda, kui too oli käinud ta pulmas. Haua juures lahkuvad nad teineteisest ja noorem läheb tuttavat teed pidi koju, ent kohtab kaunilt laulvaid tütarlapsi. Ta peatub ja kuulab võlutult laulmist, kuni surnud vend tuleb tema juurde ja meenutab kohustust koju minna. Veel kahel korral peab vanem vend tulema meenutama ja kui noorem vend koju naaseb, ei tunne ta midagi ära, sest möödas on 300 aastat. Muinasjutus 15 läheb elav vend surnuaeda oma surnud venda pulma kutsuma ja seob hobuse haua lähedal puu külge. Surnud vend tuleb välja, juuakse teed, elav seob hobuse lahti, lahkub ja saab mõne aja pärast teada, et möödunud on 300 aastat. Märkimisväärselt peatub aeg nii kinniseotud hobusel kui ka tema omanikul, st hobune satub teise ilma jõuvälja, mis mõjutab teda sõltumata inimestest ja inimesele omastest subjektiivsetest hetkedest.

Seega üleloomulikku maailma sisenedes või ka ainult sellega kokku puutudes võib inimene saada selle ajaliste seaduste subjektiks, samas kui üleloomuliku maailma olend ei allu inimmaailmas inimaja seadustele (Jason 1977: 207).¹⁸ Seda teesi kinnitab meie materjal: kui eesti muinasjuttudes ilmub surnud sõber või vend inimeste maailma ja naaseb siis koos elavaga oma maailma, ei muutu surnu jaoks midagi ei maa peal ega oma maailmas, elava jaoks aga küll.

ATU 470 muinasjuttudes mõjub lisaks eespool nimetatud erilistele aja kategooriatele ka inimaeg, mis on reaalse maailmaga seotud, lineaarselt liikuv, pöördumatu ja ühtlaselt ühes suunas voolav (Jason 1977: 205). Psühholoogid on alates XIX sajandist uurinud aja tajumise ja tunnetamise viise ning leidnud, et emotsioonid mõjutavad oluliselt loomulikku taju. Lühike ajavahemik võib emotsioonide mõjul tunduda venivat või metsiku kiirusega tormavat. Mihaly Csikszentmihalyi (1990) ühendas selle kogemuse terminiga kulgemine (ingl flow), millega ta kirjeldas vaimset seisundit, kus inimene on millelegi keskendunud, täielikult millessegi haaratud ja naudib tegevust või suhtlust. Selle tulemusena kaob tavapärane ajataju ja tekib tunne, et aeg liigub harjumuslikust kiiremini. ATU 470 tekstides on viiteid nii ime- kui ka inim­ajale.

Elav sündmustes osaleja unustab kohtumisrõõmust surnud sõbra, venna, isa või naisega ja hauatagusest elust saadud eredate muljete mõjul oma kohustused elavate inimeste ees. Näiteks lahkub peigmees pulmarongist, kuna on andnud lubaduse. Ta eeldab, et mõne minuti pärast on ta tagasi, kuid unustab pruudi, teda ootavad inimesed ja ülitähtsa sündmuse, staatuse vahetamise. Tegelased hindavad aja kulgemist käepäraste inimlike vahenditega, nt aeg, mille jooksul juuakse ära klaas viina (11) või tass teed (15, 19, 21, 27, 28), mängitakse mitu partiid kaarte (1, 2), kõlab kolm ilusat laulu (3, 16). Teispoolsuses viibimise kestust mõõdab tegelane mõnikord maistes ajaühikutes: üks tund taevases pulmas (7), kaks tundi (12, 22), ühel juhul kaheksakümmend päeva (4).

Pulmad on traditsioonilise ühiskonna märkimisväärne ja äärmiselt ritualiseeritud üleminekuriitus (Gennep 1981: 165–208), selle aeg on sõna otseses mõttes minutite kaupa ära jaotatud, igale osalejale on määratud kindlad rollid ja loomulikult on selle sündmuse keskmes mõrsja ja peigmees. Peigmehe pikem (mitme­tunnine, rääkimata päevadest) seletamatu puudumine rikub rituaali, tehes sündmuste juurde naasmise väga problemaatiliseks, kui mitte võimatuks. Aastateks, aastakümneteks ja sajanditeks kadumine muudab võimatuks naasta sündmuste alguspunkti, milleks võib pidada peigmehe lahkumist surnuaeda. Mõnes eesti variandis on pruut ja külalised kategooriliselt vastu, kui peigmees avaldab soovi minna surnud venda või isa oma pulma kutsuma, ning püüavad teda ümber veenda (13, 19), sest pulmad on üldiselt ohtlik aeg.

 

Kokkuvõte

Artiklis esitasime esmakordselt jututüübi ATU 470 süžeede süstematiseeritud kirjelduse eesti, vene ja valgevene tekstide põhjal. Vaatlesime aja kulgemist ja tegevus­ruumide erijooni, tegelasi ja tegevusi suulistes traditsioonides ja üksikutes kesk­aegsetes kirjalikes allikates.

Klastri ATU 470–471 süžeega „Surelik külastab teist ilma” tekstide žanriline kuuluvus, ruumi ja aja kontseptsiooni kujutamise iseärasused esindavad muistendite ja legendilaadsete muinasjuttude jooni. Eesti variantidel on iseärasusi, mis lähendavad neid žanriliselt muistenditele: viited konkreetsetele paikadele või geograafilistele kohtadele, kangelaste isikunimed, surma ja elu teema teises ilmas, traagiline lõpp, üleloomulikud tegelased, kes tegutsevad peamiselt muistendites ja legendides – jumal, inglid jt – ning neis leiduvad detailid. Eesti tekstid osutavad pikaaegsele esinemisele suulises traditsioonis ja erinevate rahvaluule liikide (sh taevakirjade, rahvaliku kristliku pärimuse) ja piiblikirjanduse või parapiibellike trükiste ja käsikirjade koosmõjule teatud variantides ja detailides. Süžee arendatus, detailide väljatöötatus iseloomustab pigem muinasjutte kui muistendilist rahvaproosat. Siiski vajab see küsimuste kompleks veel eraldi vaatlemist.

Ajataju muutumist ei põhjusta mitte kangelase liikumine ruumis, vaid tema liikumine maailmade vahel. Juhtudes teatud maise ruumi punkti, satub kangelane teise ilma jõujoontesse, mistõttu on maine ruum kangelase maailmadevahelise liikumise nähtav marker.

Väärtuse poolest ei sõltu ATU 470 muinasjuttudes teise ilma kunstiline ruum peaaegu üldse elava kangelase liikumissuunast: ta laskub maa alla ja satub kolmandasse taevasse, pulma, kus on kohal jumal ja inglid, ilusasse aeda. Sama kehtib liikumisel horisontaalses ja vertikaalses suunas. Me ei leia vaadeldavatest muinas­juttudest kolme üksteise suhtes vertikaalselt paiknevat sfääri, milles tipp või taevas vastaks paradiisile ja maa-alune sfäär põrgule (vrd Kaasik 2013). Paradiisi kujundid ja konnotatsioonid on olemas igas stsenaariumis sõltumata tegelaste liikumissuunast – alla, üles, horisontaalselt. Vaadeldavat tüüpi juttudes on pigem selgelt eraldatud kaks sfääri: inimeste maailm ja teine ilm. Kõikjal tunneb elav kangelane vastupandamatut tõmmet teise ilma poole. ATU 470 tekstides lahkub kangelane oma tuttavast, igapäevasest külaruumist ja satub teise ilma võõrasse ruumi, mida iseloomustab pidu, luksus, kaunis muusika. Teises ilmas viibimist kogeb ta emotsionaalse täiuse, rõõmu, naudinguna, võõras ruum saab talle omaks. Endine oma ruum on naasmise järel pöördumatult võõras, ta on sellest võõrandunud.

Kokkuvõttes on püsikomponendid (lubadus – kutse – teispoolsuses viibimine – naasmine) suhteliselt universaalsed, samal ajal kui ruumi, teekonna, tegevuste, kreedo ja hinnangute jm osad alluvad erinevatele usundilistele, kirjalikele ja stiililistele mõjutajatele, on varieeruvad ja mitmekesised.

Üldiselt satuvad muinasjutukangelased sageli kaugesse kuningriiki või teise maailma, mis on selle kauge kuningriigi analoog. Nad ei satu teise maailma uudishimust, vaid alati selleks, et lahendada mõni pakiline ülesanne, mille ümber süžee areneb: neil on vaja leida kadunud pruut, naine, õde, ema; nad saadetakse sinna katse ja ülesande käigus läbikatsumisele, kedagi hädast päästma. Jelena Jeleonskaja, uurides teise ilma kujutamist muinasjututraditsioonis, märgib väga täpselt, et teise ilma külastamise üks põhjusi on ettekujutus millestki lõpetamatust. Sellest tulenevalt kujutab muinasjutt teises ilmas viibimist ajutisena ning kõik, mis kuulub teise ilma piiridesse, on seatud just nii, et see aitab tagasi pöörduda. Kohtumised teise ilma asukatega (vanamehed, eided, neiud) ja üleloomulike olenditega peavad viima selleni, et ülesanded saavad täidetud ja kangelasteod sooritatud, kadunud ja ihaldatud isikud üles leitud, kõik hädad kõrvaldatud, mille järel kangelane naaseb teisest ilmast koju (Jeleonskaja 1994: 45–46).

Muinasjututüübis ATU 470 toimub kõik teisiti: kangelane ei lahenda ühtki elulist ülesannet, mis on seotud lähedase inimese otsimise või hädast vabastamisega (sh teisest ilmast päästmisega). Kuid ta täidab sõbrale, vennale või isale antud lubaduse kutsuda ta oma pulma, unustades samas sõpra või sugulast nähes maised kohustused. Lubaduse täitmine on neis lugudes keskne ja vahendab hinnalist teadmist teispoolsuse olemuse ja hinge rännakute kohta.

 

Käsitlus valmis Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid” (EKM 8-2/20/3) ja Eesti-uuringute Tippkeskuse (TK 145, Euroopa Regionaalarengu Fond) toel. Autorid tänavad südamest väärtuslike nõuannete eest retsensente, Mairi Kaasikut, Kärri Toomeos-Orglaant, Ott Heinapuud ja Ljudmila Fadejevat.

 

Alena Boganeva (snd 1964), PhD, Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimise keskuse Jakub Kołase nimelise keele instituudi etno­lingvistika ja folkloristika osakonna juhataja (Surhanava 1, korpus 2, 220072 Minsk,­­ ­Valgevene), elboganeva@gmail.com

Mare Kõiva (snd 1954), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhtiv­teadur Eesti-uuringute Tippkeskuse juhi ülesannetes (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mare@folklore.ee

 

Viimaste kümnendite üks mõjukamaid „Kalevipoja” käsitlusi on Jüri Talveti artikkel „Rahvust ehitav eepos”, kust pärineb peamine ajend siinse tõlgenduse loomiseks: Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „„Kalevipoja” süžees ja koguni filosoofilises struktuuris võib jälgida sarnasust Johann Wolfgang von Goethe „Faustiga”” (Talvet 2003: 888). Selles lühikeses tsitaadis on peidus käesoleva artikli ja järgmises ajakirjanumbris ilmuva järje kaks teineteist toetavat eesmärki: esiteks demonstreerida, kuidas „Kalevipoega” on võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena, teiseks näitlikustada analüüsi kaudu, kuidas Harold Bloomi mõjuärevuse¹ teooriat saab kasutada kirjandusteoste võrdlevaks eritluseks. Seda vaatamata Bloomi võttestiku psühho­analüütilistele vääritimõistmistele, justkui võitleksid autorid omavahel nagu pojad isadega – Kreutzwaldi ja Goethe loojaisiksustele pole järgnevas analüüsis ruumi. Võttes eeskujuks Talveti tsitaadi, tuleb võrdluse alla kahe suurteose süžeeline ja temaatiline struktuur. Aga enne tekstilise kõrvutuseni jõudmist on tarvis mõista, mida Bloomi teoorial on lisada tavapärasele mõjude uurimisele.

 

1. Kuidas uurida tekstidevahelisi suhteid?

Traditsiooniliselt jaguneb mõjude uurimine kirjandusteaduses kaheks. Positivistlikus kirjandusteaduses nähakse teose loomist „põhjuse-tagajärje jadana”, mille käsitlemisel on eesmärk keskenduda „sünnitingimuste ja -olude vaatlusele” (Ihonen 1996: 55–56). Kreutzwaldi „Kalevipoja” ja Goethe „Fausti” võrdlemise kontekstis on sellise kirjandusuurimuse hea näide Liis Raua (snd Tohver) monograafia „Kreutzwaldi väliskirjanduslikust eruditsioonist”:

Vist langeb Goethe „Faustile” au, olla kõige rohkem meeldetuletatud Kr-i poolt. Kui mitte kõike, siis vähemalt tähtsamaid ja tuntumaid kohti on ta sellest peast osand. Tema huvi ki[i]ndumist sellesse teosesse mainib Blumbergki, kuna Kr. olevat üli­koolis olles innuga jälgind prof. Morgenstern’i loenguid „Fausti” üle. Need on üksikud väljakistud read „Faustist”, mis Kr-le ühel või teisel puhul on meenund ja mida ta siis parajal juhul kiilub oma toodangusse. (Tohver 1932: 90)

Detektiivitöö „Fausti” kildude otsimisel Kreutzwaldi kirjutistest on muidugi eesti kirjandusuurimuse oluline osa, aga Raua monograafias ilmneb juba paar lehekülge hiljem selle lähenemise puudujääk. Nimelt on Kreutzwald enda kirjutistesse jätnud „Fausti” esimesest osast „kaunikese hulga jälgi”, aga „raskemini seeditavast” teisest osast pole „ainustki vihjet” (Tohver 1932: 93). Sellest saab järeldada positivistliku lähenemise plusse ja miinuseid. Kui „Fausti” esimene osa (1808) oli Kreutzwaldi kooliaja üks kanoonilisemaid teoseid, mille peast tsiteerimine ei olnud harukordne, siis teine osa (1832) polnud selleks ajaks veel ilmunud. Ometi ei pruugi „Fausti” teise osaga eluliste seoste puudumine öelda veel midagi Kreutzwaldi teadmiste kohta, ainuüksi tema kirjutistes viidete puudumise põhjal ei saa teha mingeid järeldusi.

Teine mõjude levinuim käsitlusviis on intertekstuaalsete seoste ja allusioonide uurimine. Selle hea näide on Marin Laagi ja Piret Viirese artikkel „Kalevipoja” intertekstuaalsetest mudelitest, kus Gérard Genette’ile toetudes näidatakse, kuidas „Kalevi­poeg” (tõukudes Euroopa rahvuseepostest ja eesti folkloorist) on aluseks uutele teostele (vt Laak, Viires 2004: 303). Selle kõrvale sobitub senini ainus üle­vaatlik eestikeelne käsitlus allusioonist: Anneli Mihkelevi „Vihjamise poeetika” (2005). Seal on allusiooni määratletud kui vihjavat signaali, mis kaht teksti või teksti­välist objekti ühendades käivitab uue tähenduste ahela (Mihkelev 2005: 17). Kõik kolm uurijat analüüsivad muu hulgas Kalju Lepiku (1958: 44) luuletust „Mõru mõte”: „Laena mulle kannelt, Vanemuine, / mõru mõte mõlgub meeles: // Kui kord Kalev koju jõuab / kapast koduõlut jooma, / oma lapsi üles pooma.” Nagu Mihkelev (2005: 30) kirjutab, manipuleerib Lepik „Kalevipoja” lõppu parafraseerides „lugeja kultuurimäluga”. Arvestades pagulaskonteksti, võib seda tõlgendada irooniana (Laak, Viires 2004: 304–305), mis vastandub tavapärasele arusaamale rahvuseepose lõpu helgusest.

Intertekstuaalsete vihjete analüüs toimib hästi lühikeste tekstide või tekstiosade võrdlemisel. See näitab, kuidas autorid kasutavad teadlikult (või alateadlikult) neile eelnevat kirjalikku traditsiooni. Sellest jääb aga väheks teose süžee või filosoofilise struktuuri analüüsiks. Fookuses on eelkõige vihjete otsimine, mitte kummagi teose kujundlik tervik. Olukorras, kus võrdluse aluseks ei ole lühike luuletus, nagu Lepiku „Mõru mõte”, vaid tuhandeid värsse pikad draamad ja/või eeposed, ilmneb intertekstuaalse lähenemise piiratus.²

Mõjude uurimisel ongi teose kujundliku terviku hõlmamine lisaväärtus, mida Bloomi teooria pakub – muidugi mööndusega, kuna mõjuärevusest ei saa rääkida ilma Paul de Manita. Kui Bloomi käsitlus 1973. aastal ilmus (vt Bloom 1997), põhines see suuresti psühhoanalüüsil. Teooria keskmes oli arusaam, kuidas kirjanduskonteksti „hilinemine” (vt Bloom 1997: xxv) tingib järeltulija „ärevuse” ja paneb teda eelkäija teost enda omaks ümber kirjutama. Sealt pärineb ka enamik eksiarvamusi, mis Bloomist rääkides rõhutavad autorite ergukava. Aga samal aastal ilmunud de Mani arvustus lisas mõjuärevuse mõistmiseks palju tasakaalukama vaate. De Mani jaoks oli bloomilik psühhoanalüütiline kirjanduse arengulugu pelgalt keeleline müstifikatsioon, mille struktuur rajanes eri kõnekujunditel ehk troopidel: „Aga kõige selle draama all seisab päris tihe lingvistiline mudel, mida võiks kirjeldada väga erineva tooni ja terminoloogiaga” (de Man 1983: 274). Järgnevas teoses „Väärlugemise maakaart” (1975, vt Bloom 2003) seobki Bloom oma käsitluse de Mani lingvistilise mudeliga ja arendab välja väärlugemise kujundisüsteemi (kaardi), kus kogu teoste­vaheline heitlemine toimub kõnekujundite kaudu. Seejuures tõuseb Bloomi ja de Mani vahelise debati keskmesse erisugune arusaam retoorikast. Bloomi (1977: 393) jaoks on retoorika veenmiskunst ja troop tahteavaldus. De Mani jaoks tähistab aga troop keelele iseloomulikku „loetamatust” (vt Moynihan 1986: 148).³ Selle vaidluse tulemusel ei ole mõjuärevuse teooria raskuspunktiks enam abstraktne lugu kirjandusse hilinenud autori (haavunud) egost, vaid uurija käsutuses on konkreetsed keele­lised võtmed (ehk troobid), mille abil selgitada, kuidas tekstid omavahel tõukuvad ja tõmbuvad. Nagu Bloom (2011: 6) hiljem selgitab: „Mõjuärevus eksisteerib luuletuste, mitte isikute vahel.”⁴

 

2. Mis on troobid ja kuidas nende abil tekste võrrelda?

Mõjuärevuse teooria kasutatavuse seisukohast on olulisimad kuus troopi, mille abil saab kirjeldada kahe teksti vastastikmõjusid: iroonia, sünekdohh, metonüümia, hüperbool, metafoor, metalepsis. Kirjanduse areng on alati kahesuunaline: see on traditsioonist tõukumine ja sellele toetumine.⁵ Bloom (2003: 88, 105) tõlgendab eelnevast tekstist iroonia, metonüümia ja metafoori abil tõukumist vanemteksti kitsendamisena ning sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil tõmbumist kordamisena. Siinses artiklis on fookuses „Kalevipoja” ja „Fausti” tõukuvad aspektid. Vaatluse alla tuleb, kuidas rahvuseepose olulisimad süžeelised sõlmpunktid vastanduvad kolme kitsendava kujundi kaudu Goethe draamale.⁶

Sellise keelelise mängu eesmärk on varasema teksti tähenduse tühjendamine ja uuesti loomine:

Kahandavatest või piiravatest troopidest nullib iroonia tähenduse kohalolu ja puudumise dialektilise koosmõju kaudu; metonüümia alandab tähendust teatavas mõttes esemestava tühjendamisega; metafoor kärbib tähendust lõputu eemaldumisega dualismidest ja sisemise–välimise dihhotoomiast. Korvamise või kordamise troopidest laiendab sünekdohh üksikut üldisele; hüperbool kõrgendab; metalepsis ületab ajalisuse, asendades varasuse hilisusega. (Bloom 2003: 94–95)

De Mani (1996: 181) arusaam keele ebausaldusväärsusest (nt iroonia nullib tähenduse) kohtub siinkohal Bloomi (2003: 93) veendumusega, et troop on „tahtlik viga”. Selle ilmekaks näiteks on positsioneerivad sõnad: kohalolu, puudumine, eemaldumine, laiendamine, asendamine. Oluline on aga mõista, millise teksti­tasandi kohta mõjuärevuses troobid käivad.

Poeetikaõpikutes seletatakse kõnekujundeid tavapäraselt üksiku sõna või fraasi kaudu. Näiteks kirjeldatakse tähenduse ülekannet: kirstust saab puusärk (metafoor) või nohikust prill (metonüümia). Ka Bloom (1982: 73–107) on näidanud lehe kujundi arengut allusioonina läbi inglise kanoonilise luule John Miltonist Walt Whitmanini. Aga ometi rõhutab ta mõjuärevuse teoorias, et iga luuletuse tähendus on hoopis teine luuletus (Bloom 1997: 70). Ta ei räägi kunagi luuletuse üksikutest sõnadest ega piiratud allusioonidest: „[---] poeetilise mõju sügavusi ei saa vähendada allikakriitikaks, ideede ajalooks ega kujunditevaheliseks mustrituvastuseks” (Bloom 1997: 7). Fookuses peab olema teksti tervik. Mõjuärevuse teooria rakendatavuse seisukohast on troop seega kõikehõlmav võte. Järgnevas analüüsiski on troop kasutusel anumana, mille abil üldistada või kokku võtta, kuidas „Kalevipoeg” muudab „Fausti” süžee temaatilisi rõhuasetusi ehk teisendab korraga kümneid (kui mitte rohkem) värsiridu. Järelikult kui Bloom (2003: 19) rõhutab, et tema teooria fookuses ei ole teoste sõnaline sarnasus, siis siinse artikli kontekstis tähendab see, et vaatluse all ei ole kummagi suurteose üksikud fraasid ega nende sarnasus või erinevus.

Käesoleva analüüsi seisukohast ei ole oluline, kas „Kalevipoega” võrrelda „Fausti” originaalteksti või tõlkega, kuna lähilugemise abil tuvastatavate sõnaliste kokku­langevuste asemel vaatlen teoste süžeelist ja temaatilist ühisosa. See ühisosa ei ole aga peidus üksikutes „Fausti” värssides ega eesti tõlkevastetes Ants Oraselt või August Sangalt, vaid teose temaatilises struktuuris ja ideestikus, mida mitmed (vahel kümned) värsid koos edasi annavad. Olen kõrvutamiseks valinud Orase tõlke, kuna see on ainus värsiridade numeratsiooniga tekstikriitiline väljaanne eesti keeles.⁷ Kokkuvõttes ei ole järgneva mõjuärevusliku võrdluse seisukohast vahet, kas „Fausti” originaali „Verweile doch, du bist so schön” (1699) tõlge Sangalt „Oh ilus hetk, oh viibi veel” (Goethe 1967: 86) on Orase variandist („Kui lausun hetkele: Kui hurmav, / kui veetlev oled! Viibi veel!”, Goethe 2016: 97, v 1699–1700)⁸ täpsem, kuna mõju­ärevus ei seisne teoste sõnasõnalises kattuvuses ega erinevuses, vaid n-ö troopide filtri kaudu toimuvas ideestiku teisenemises. Nii on allpool ainuüksi oluline, kuidas kuradiga lepingu sõlmimise põhjus ja tulem leiab eesti rahvuseeposes troobi abil seletatava ümbertõlgendamise, mitte tõik, kas semantiliselt on Fausti hukutav hetk ilus või hurmav või hoopis veetlev. Samal põhjusel ei ole määrav teoste žanr. Ei ole tähtis, kas tegu on eeposega, mille lood on esitatud jutustajakõnena, või draamaga, mille tegevustikku annab edasi tegelaskõne, vaid hoopis see, et mõlema teose keskmes on vastandlikud tegelased, kes satuvad loo sündmustikus vastamisi sarnaste katsumustega.

 

3. „Fausti” mõtestamine „Kalevipoja” kaudu

Nagu August Annist (2005: 452) kirjeldab, on „Kalevipoega” juba eepose idee tasandil sisse kirjutatud vastuolu. Ühelt poolt üritati luua teaduslikku teost, mis oleks sisult ja vormilt rahvapärane, teisalt ei olnud isegi Friedrich Robert Faehlmanni ega Georg Julius Schultz-Bertrami rahvaluulealast eeltööd arvestades „mõeldavgi jõuda katkendite lihtsa „teadusliku” liitmisega mingi ühtlase proosasaagani, veel vähem värsikujulise „rahvaeeposeni”” (Annist 2005: 453). Kreutzwald, olgu teadlikult või mitte, lõi poeedina algupärase eepose, mille sõlmitus toetub vastuolulisele peategelasele, hiiule nimega Sohni (Kreutzwald 2011: 52, II lugu, v 66).⁹ Kuigi pealtnäha võib tunduda, et Kalevipojal ja kuradiga lepingu sõlminud intellektuaalist Faustil ei ole just palju ühist ja nende lood arenevad täiesti eri aegruumides (nt Antiik-Kreeka vs. muistne Eesti), satuvad nad loo sündmustikus vastamisi sarnaste katsumustega. Sealhulgas saab mõlemat teost pidada tragöödiaks. Nagu Aristoteles on kirjutanud, järgib eeposelooming tragöödiat „tõsiste <asjade>” jäljendamisega (vt Aristoteles 2003: 23), sealjuures „muutus ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele, ja mitte pahelisuse, vaid suure eksiarvamuse tõttu” (Aristoteles 2003: 33). Muidugi on küsitav, kui paheline kumbki peategelane kokkuvõttes on, aga oma arenguteel õnne ja õnnetuseni ei pääse neist kumbki saatuslikest eksiarvamustest.¹⁰

Eespool tsiteeritud Talveti tähelepanekule mõlema suurteose süžeelisest ja filosoofilisest sugulusest järgnes märkus: „Suur erinevus mõistagi jääb selles, et kui Goethe kasutas laialdaselt muinaskreeka mütoloogiat ja koguni värsivorme, siis Kreutzwald ammutas oma materjali eranditult rahvuslikust rahvaluulelättest. Kui ta seda oma väljamõelduga ja „imporditud” intertekstuaalsustega ka laiendas, eesti­pärastas ta ometi kogu loo [---].” (Talvet 2003: 888) See eestipärastamine ongi „Kalevi­poja” ja „Fausti” heitluse alguseks. Bloomi (1982: 31) järgi kasutatakse troope eesmärgiga nende abil midagi saavutada. Käesoleva artikli kontekstis tähendab see, et „Kalevipoega” on võimalik lugeda katsena asendada haritud kultuuriinimene, kes ihkab suurte tegude järele, rohmaka ja mütoloogilise maailma loova hiiuga (in toto: tegutsejaga). Järgnevalt näitangi, kuidas „Kalevipoeg” mõtestab „Fausti” filosoofilist tähendust ümber irooniliselt, metonüümiliselt ja metafoorselt.

 

3.1. Sohni kui Fausti irooniline peegeldus

Bloomi (1994: 210) jaoks on „Faust” mittekanooniline poeem, mille sihilik ambivalentsus takistab uurijatel selle kindlasse perspektiivi seadmist ja ühtviisi tõlgendamist. „Fausti” uurimise värskeimat seisu kajastava kogumiku („A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II”, 2006) toimetaja Paul Bishop (2006: xxvii–xxviii) lisab, et vaatamata uutele ja värskendavatele tõlgendustele võib tänapäeva uuringuid iseloomustada samuti üksteisele vasturääkivatena nagu XX sajandi kesk­paigaski. Lõpuni lahendamata on nii Bishopi koostatud kogumikus kui ka varasemates ­Goethe peateose käsitlustes teemad, nagu Fausti lunastuse õigus(e)tus, Emade allegooria, ­Gretcheni ja Helena roll, Mephistophelese funktsioon, rohkete kirjanduslike tehnikate ning viidete tähenduslikkus, „Fausti” positsioon maailmakirjanduses ning raskused, mida pakub tervikteose (eelkõige teise osa) lavale toomine. Need teemad on „Fausti” käsitlustes ikka ja jälle kordunud ning on siinkohal olulised niivõrd, kuivõrd need aitavad pakkuda tausta „Fausti” tõlgendamiseks „Kalevipoja” perspektiivist.¹¹

Ükski „Fausti” tõlgendus ei saa aga mööda vaadata tragöödia raamist, Mephistophelese ja Fausti vahelisest lepingust: „Siis tehtud! Leping see: / Kui lausun hetkele: Kui hurmav, / kui veetlev oled! Viibi veel! / siis haaraku mind käsi surmav, / siis vangistagu sünge neel.” (V 1698–1702) Samamoodi nagu „Kalevipojas” mõõga needmine, määravad need read kogu tragöödia arengu, kuna kokkulepet pühitsetakse verega (v 1740). Aga siinjuures on oluline veel üks aspekt, millele osutab kirjandusuurija Osman Durrani (1977: 72) – nimelt Mephistopheles on „Faustis” normatiivsete kokkulepete ja sõnade kaitsja: „Just seks, et peita mõtet nappi, / saab ikka kohe sõnad appi” (v 1995–1996). Rollid on justkui vahetunud: raamatutargast Faustile, kes peab end magistritest, professoritest ja doktoritest targemaks (v 366–367), jääb sõnadest ja arukusest ühtäkki väheks. Just tema on see, kes suhtub lepingu hinda vabalt ega mõtle muule kui saadavale kasule.

Thomas Salumets (2016: 24) võtab Fausti püüdlused kokku sõnadega: „On tähenduslik, et Johannese evangeeliumi sissejuhatus „Alguses oli sõna” (1224) kõlab Fausti tõlkes nii: „Algul oli tegu” (1237). Ta soovib jõuda otse absoluudini [---].” Seega leping kuradiga ei ole ainuüksi formaalne, vaid Faust hakkab lausa jumalasõna ümber tõlkima (v 1224–1237). Faust otsib „sõna” piiravale võimule alternatiivi ja jõuab sõnast „mõtteni”, mõttest „jõuni” ja jõust lõpuks „teoni”. Durrani (1977: 62) osutabki, et Johannese evangeeliumis kasutatud „sõna” sümboliseerib Kristust, mistõttu Faust korraga nii tõrjub päästjat kui ka väljendab sügavat iha tegutseda: „„Tegu” siinkohal on antiteetiline vaste „sõnale” ja järelikult seab Fausti valik [---] kahtluse alla „Jumalasõna”, Kristuse ja tema õpetused.”

Kui Fausti pettumust raamatutarkuses ja kasvavat tegutsemisiha võrrelda Kalevipojaga, ilmneb Kreutzwaldi teost ülesehitav iroonilisus. Siinkohal ei tähenda iroonia piiratud troopi definitsiooniga „öeldakse üht ja mõeldakse teist”, vaid nagu de Man ütleb: see on „katkestus, seisak, häire” (vt Moynihan 1986: 137). Nimelt on Fausti püüdlus Salumetsa kirjeldatud absoluudini ja tema mäss jumalasõna vastu (ehk jumalaks tõusmise soov) eepose tekstis katkestatud hiiu kujuga. Kalevipoeg ei ole raamatutargast intellektuaal, keda valdab elutüdimus ja püüe sõnade juurest tegudeni jõuda. Kalevipoeg on otse vastupidi kohe tegutseja ja maailma looja. Ta on saatusest määratud suureks kangelaseks, see on tal veres ega vaja ühtki lepingut.

Selle mõistmiseks tasub keskenduda Annisti kokkuvõttele kangelase kirjeldustest rahvaluules:

Isegi Kp-ja enda kujusid leidus eesti rahvapärimustes pigemini mitu kui üks: seal on võrdlemisi inimlik sõjaheeros, vahest isegi kuningas – kuid ka mitmekümnesüllane „hirmufantasmagooria”, maailma ümberkündev apokalüptiline „kollelajas”; seal on kultuuriloov demiurg – ja maahävitaja; on võrdlemisi reaalne ja kohalik, „suisa suud” andma tikkuv ülimus – ja üsna muinasjutuline printsesside allmaailmast päästja; on hiidusid vaenav Thor ning vanapagana vastane – ja on ise naiivsevõitu loodushiid, vahel päris vanapagan; on kirikuehitaja – ja kirikupurustaja; on kuradi aheldaja Kristus – ja ise kavalusega aheldatud titaan või kurat. (Annist 2005: 602)

Sellest saab järeldada, et esiteks saadab Kalevipoeg algusest peale korda suuri tegusid – olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Teiseks aga pole eeposes rõhutatud mitte Kalevipoja kollelajalikku poolt, vaid kuninga kuju (vt Annist 2005: 606). Temast saab kultuuriheeros, kes paneb aluse progressile (Valk 2002: 411).

Ritchie Robertson (2006: 19) on „Fausti” keeruka sõnakasutuse käsitluses toonud välja, kuidas Faust ei mõtesta ennast ainult inimesena, kes on jumala loodud, vaid kellenagi, kes tahab enda inimlikku piiratust ületada: „Ma, jumaluse võrdpilt, tundes end / ju tõusvat üle ahelate maiste” (v 614–615). Sellest johtuvalt on väga oluline Goethe tegelase minapilt, tema isiklik tahe ja kõrge enesehinnang. Ka lepingu sõlmimine on tema valik. Seevastu Kalevipoja püüdlused on määratud ettekuulutusest: kangelase täisealisusega saabub „õitsev õnne-aega” (II, v 161). Järelikult Kalevipoega ei kannusta faustilik tõdemus, „et elus jääb paljustki vajaka” (Salumets 2016: 17), vaid saatus: ta on määratud tegema suuri ja sangarlikke tegusid. Või teisiti öeldes: Sohni ei püüdle inimesest jumalasarnaseks, vaid ongi see.

Siia sobib lisada Talveti (2003: 890) tähelepanek: „Kreutzwaldi eeposes [---] hoiab just tundeside kodumaise looduse ja mullapinnaga kangelase tegusust tagasi, muudab ta moraalse arengu aeglaseks, tegelikult üpriski vastanduvaks ühemõõtmelisele universaal-ratsionalistlikule optimismile.” Kas Kalevipoega kammitseb ainuüksi side kodumaise ja eestipärasega, ei saa retoorilise tasandi põhjal väita, kuid järkjärguline vastandumine (euroopalikule) ratsionaalsusele on eeposes olemas. Näiteks märgib seda Kalevi tarkuseraamatust loobumine, mida käsitlen pikemalt allpool. Järelikult on ka „Kalevipojas” olemas vastandumine ratsionaalsele optimismile (usule teadmiste kõikvõimsusse), kuid see pole teose algimpulss, vaid lõppakord.

Ühtlasi on kõnekas, et Fausti isa on draamas mainitud ainult korra ja iseloomustatud tumeda mehena, kelle mürgi abil tappis Faust tuhandeid (v 1034–1055). Suhe isadesse on samuti vastassuunaline: Fausti suhe isasse on ambivalentne (vt Gaier 2019: 52), sest too ei väärinud kuulsust (v 1030–1033), aga oli siiski tuhandeid tapva põrgurohu pruulimisel talle eeskujuks (olgugi negatiivseks: „kiita siin saab timukate roim”, v 1055). Kalevipoeg pöördub see-eest murrangulistel hetkedel alati oma surnud isa poole tarkust otsima: „Tõuse üles, taadikene! / Ärka üles, isakene! / Tule teeda näitamaie, / Kuhu eite kadunesse!” (III, v 762–765) Isa aga „ei või tõusta” ja Kalevipoeg peab tuulte juhtimisel iseseisvuma (III, v 769, 776).

Selle tulemus on, et Kalevipoja tee „üleva moraalse teadvuseni on kõike muud kui sirgjooneline või valutu” (Talvet 2003: 888). Saatuse kuulutatud õnne ja iluga käib alati kaasas „kurbtus ja mure” (Sissejuhatuseks, v 296–297) ja erinevalt Faustist pole Kalevipojal muud valikut kui tegutseda. Sest kuigi ta „[t]õusis vendadest targemaks” (II, v 751), oli tema ainsaks tugevuseks lapsepõlvest peale jõud: „Kalevide kallim poega / Linda leina lepitaja, / Kasvis karjapoisiliseks, / Kosus künnimeheliseks, / Tõusis tamme tugevuseks, / Tõutas ettetähendusi / Igas tükis ilmutada, / Püüdis jõudu iga pääva, / Keha kangust kosutada.” (II, v 684–692) „Fausti” filosoofilist peaideed ehk kõigist targema peategelase valikut teha kuradiga leping, püüdlemaks inimteadmisest jumaliku absoluudi (ehk teo) poole, asendab seega „Kalevipojas” irooniline katkestus: keskmes on mütoloogiline ja jõuline hiid, kes suurt tarkust omamata on sellegipoolest oma tegudega määratud (eesti) kultuuri alusepanijaks.

 

3.2. Fausti püüdluste metonüümiline tühjendamine „Kalevipojas”

Kui Bloom (1997: xix) pidas irooniat „troopide troobiks” ja de Mani (1983: 275) jaoks oli see „väärlugemise kõige üldisem kirjeldus”, siis metonüümia on selle tõlgendamisprotsessi spetsiifiline jätk. Iroonia abil seletatav Fausti ja Kalevipoja vastandlikkus saab süžeelise jätku rööpnevate katkestustega (metonüümilise seose kaudu). Kui artikli eelmises alapeatükis sai näidatud, kuidas peategelaste püüdlused on vastandlikud (üks soovib lepingu abil inimlikkust ületada ja teise on saatus määranud üleinimlikke tegusid korda saatma), siis järgmine teoste vastassuunaline liikumine ilmneb, kui metonüümia abil analüüsida peategelaste allmaailmas käiku ja sellest lähtuvaid soove.

Mõlema teose mõistmiseks on oluline Fausti armastuslugu Margaretega (­Gret­cheniga) ja Kalevipoja kohtumine Saarepiigaga. Need episoodid on võrreldavad mõjuärevusliku kordamisena ja need on minu järgmise artikli fookuses. Siin on vaatluse all „Fausti” teise osa algus, kus Fausti valusad armumälestused kiirelt kustutatakse: „Ju kõik eilne mööda vajub, / uneks hajub rõõm kui tusk. / Pea saad terveks. Peatselt tajub / koitu uut su uudne usk.” (V 4650–4653) Seejuures uus usk koos värskendava koiduga saabub Fausti jaoks imaginaarses, n-ö peeglitaguses maailmas: „Juurdle, saad siis aru: / vaid kirjus peegelpildis ilmneb elu” (v 4726–4727). Teispoolsus viib Fausti kõikmõeldavatesse paikadesse (nt keisripaleesse, Emade juurde allmaailma, Spartasse jm), mille ümberjutustamine ei ole siinkohal tähtis, oluline on mõista peategelases toimuvat põhimõttelist muutust. Esimese osa valguse poole vaatav tegelane („mu taga öö, mu ees ent päev”, v 1087) on Gretcheni tragöödia tulemusel tõugatud ilu ja täiuse otsingutel hämaratele aladele (ajaliselt nt antiiki). Faust laskub (v 6303–6304) Emade juurde sügavaimasse sügavikku (v 6220).¹² Naine sümboliseerib teoses vaakumit, mis otsib täitmist mehe poolt, Emad seevastu asuvad sealpool aegruumi ja tähistavad Fausti teel jumalikku tühimikku (vt Dye 2006: 110–111).

Bloom (1994: 210) kirjeldab, kuidas „Faust õpetab meile, et ilma aktiivse seksuaalsuseta ei piisa üldse mitte millestki”. Sellest tulenevalt tõlgendab Bloom (1994: 224–225) Fausti esmakohtumist Helenaga seksuaalakti allegooriana, mille keskmes on falloslik võti: „Kuis võlust loobuks see, kes võrratumat nägi!”, „Oo Faust, oo Faust! Mis hullutseja uhm! / Ju ründab naist – see kaob, tal kuju juba tuhm. / Nüüd riivab noorukit ta võti – jõudu / ju tarvitab – ning nüüd, oh õudu, õudu, õudu!” (V 6559–6563) Järgneb (orgastiline) plahvatus, Helena ulm haihtub ja Faust minestab unne, mis kestab 800 rida nagu Kalevipoja analoogsed seitsmenädalased unepaelutused (XII, v 437, 641–642). Siinjuures on oluline veel Ellis Dye (2006: 111) täpsustus, et kõik naistegelased, alustades Gretchenist ja lõpetades Helenaga, tähistavad lõpuks Neitsi Maarjat, olles muu hulgas kuuvalguse ning surma ja taassündi sümboliseeriva ristimisvee metafoorid. Järelikult osutab eksitav kohtumine Helenaga millegi uue algusele ega jäta Fausti ka unedes (v 7290–7295).¹³

Minemata lõpuni kõikide tähendustasanditega, mida Fausti tõlgendamiseks pakuvad naisekujud, vaatlen siinkohal Helena sümbolväärtust kultuuris. Tema monoloogi algus „Ma kõrgelt kiidet, laialt laidet, Helena” (v 8488) on viide antiikkultuuri suurkujule Euripidesele ning tähendab, et just tema on see, kellest kirjutatakse laule (vt Gaier 2019: 210–211). Helena ilu on kordumatu, selle kõrval kahvatuvad isegi rubiinid (v 9311) ja vahimehed unustavad oma kohustused (v 9206–9210), kuid oluline pole ainult tema ajatu füüsiline atraktiivsus. Helena on moodsa keele kõla lummuses ja tahab õppida kasutama Fausti eeskujul riime: „Ses heli sobis leebelt heliga / ja vaevalt puutus sõna kõrva, kui / ju tuli seda kallistama teine. [---] Kuis õpin selle keele kaunist askust?” (V 9369–9371, 9377) Nagu osutavad Robertson (2006: 13–14) ja Martin Swales (2006: 46), põimuvad Helena ja Fausti armuloos modernsus antiigiga, romantism klassitsismiga, vana uuega: „Helena: Kui iidne-uus see rõõm, kuis hõiskab suu: / kuis lihas-luus ma tundmatule truu! // Faust: Miks mõelda? Ela hetkes, mis ei aegu! / Aeg öelda, tuleb olla – siin ja praegu!” (V 9415–9418) Helena armastus on erinevalt Gretcheni omast mitmekihiline, omamoodi aegadeülene segu lihalikust ja vaimsest. Just sellises ajatus ambivalentsuses on Faust võimeline enese inimliku piiratuse lõpuks ületama: tänu Faustile pääseb Helena allmaailmast¹⁴ ja nende liidust sünnib moodsa luule vaim Euphorion (v 9693–9695).¹⁵

Fausti liikumine kehalisest armastusest vaimse armastuseni (Gretcheni juurest Helenani ja Helena füüsilisest ihalemisest vaimse ühisosani) seostub mitmel moel „Kalevipojaga”. Kõigepealt leidub „Fausti” teise osa alguse unustusele ja hiljem iha täis Helena-unelusele paralleel „Kalevipojas”, kuid erinevalt Faustist ei ole uned Kalevi­poja jaoks positiivsed, vaid muutuvad luupainajaks, mis „[k]öitis liikmed ­kammitsasse” (XII, v 606). Saarepiigaga toimunu, millest on juttu artikli järgmises osas, jääb Kalevipoega kummitama, ta ei saa süüst unustusega vabaks. Järelikult ei ole „Kalevipojas” võimalik peategelase tõusmine järgmisele vaimutäiuse tasandile. Ka rahvussangar laskub Fausti kombel allilma teed tallama (XIII, v 475–479) ja sel on samuti seksuaalne alatoon nagu Fausti esimesel kohtumisel Helenaga: „Pööraspää piigade paika! / Karedamal kaunakesel / Vahest magus ivakene, / Koredamal koonukesel / Vahest sile sisukene.” (XIII, v 445–449) Sellele järgneb Kalevipoja mesijutt neiukestele kosimisest (XIII, v 655–658), kuid sinnapaika see jääb: „Mina [---] / Kasupoisike ei kosi” (XIII, v 958–959). Sest erinevalt Faustist ei oska Kalevipoeg püüelda lihalikust enamat. Realiseeruvad ainuüksi „Fausti” seksuaalsed allegooriad: Kalevipoeg lustib öö läbi neidudega ja teo magusamad palad laulik lihtsalt unustab (XIII, v 971–1000). Muidugi võib kahelda, kas seksuaalakt toimus (Talvet 2010: 2051), aga miks muidu neiud järgmist päeva kardavad ja leiavad Fausti kombel kindlust hämarusest: „Oh kui ööl ei hirmutuseks / Päikest tuleks paistemaie!” (XIV, v 45–46)

Äsja kirjeldatud „Fausti” ja „Kalevipoja” metonüümiline vastandlikkus tulenebki asjaolust, et inimlik Faust püüdleb Helena kaudu millegi kõrgemani, aga Kalevipojal samaväärsed püüdlused puuduvad („Fausti” tähendus teiseneb eeposes ainult osaliselt). Seega „Fausti” loodud kujutluspilt inimesest kõrgemal olevast vaimsest armastusest tühjeneb „Kalevipojas” hiiu lihalikuks üksinduseks. Emade kaudu Helena juurde laskumine, tema kuju suur sümboltähendus antiigis ja sümbioos Fausti modernistlike ideedega võimaldavad sündida millelgi täiesti uuel: luule­kujul nimega Euphorion. „Kalevipojas” aga tähendab teekond allilma üksnes lustimist, maagiliste esemete abil Sarviku alistamist ja piigade päästmist – see ei vii peategelast kvalitatiivselt järgmisse olemise sfääri. Kalevipoeg kuulutab küll välja leinaaja lõppemise ja rõõmuaja alguse (XIV, v 961–964), kuid kuna Sarvik ei ole tegelikult kuhugi kadunud, vaid ainuüksi haihtunud (XIV, v 850–856), on tema võitmise kõrval oluline, et Kalevipoeg hävitab kümne väega küünelaastust soovikübara, mis päästab kandja kurja kiusatusest (XIII, v 797, 805; XIV 909). Kuigi mõlemad peategelased saavad oma teel kõrvalist abi (nt „Faustis” Mephistophelese „võti”, v 6258; eeposes piigade „rammuneste”, XIV, v 629–656), on kübara hävitamine justkui enne, et sangarlikkuse kasvu ja õnneaja saabumisega süveneb ometi Kalevipoja üksindus – tal on ka abi­vahendeid edaspidi vähem.

 

3.3. Heitluse kulminatsioon: Fausti allakäigu metafoorne teisenemine „Kalevipojas”

Eelnevast on näha kahte mõjuärevuse tekstilise avaldumise staadiumi, mis näitavad „Kalevipoja” süžees toimunud peategelase teisenemist võrreldes Fausti inimliku püüdlusega saada jumalasarnaseks. Esimeses astmes on tähenduse ülekanne irooniline: intellektuaali tahe teha lepingu abil suuri tegusid on asendunud vägilase jõu ja saatusega. Teises sündmustikuetapis on sama vastandus mitmekesistatud metonüümiaga: hingeline kõikehõlmava (ja elu taasloova) armastuse tung saavutatakse vaid osaliselt (süvendades sangari üksindust). Kolmandas ja viimases retoorilise vastandumise järgus saab tuua välja, kuidas „Kalevipoja” süžeelist haripunkti võib lugeda „Fausti” loo kulminatsiooni metafoorina. Eeposest saab välja lugeda Fausti püüdluste tihenduse (vt Bloom 1976: 134).

Fausti eneseteostuse loogiliseks kulminatsiooniks on tahe allutada suure maa­parandusprojektiga loodus: „Su elu ülim nauding olgu see, / et kaldalt tõrjud uhkeldava vee, / et kitsendad ta lainte laiad rajad / ning endasse ta taganema ajad” (v 10228–10231). See on hetk, kus Faust jõuab lõpuks soovide juurest tegudeni, n-ö ülima „teo meisterlikkuseni”, kuid nagu läbi kogu draama, on tema poolt korda saadetus alati parasjagu moraalitust (vt Mason 1967: 330; Destro 2006: 60–62). See tähendab, et tegudel on tagajärg ja Faust ei pääse selle eest.

Maaparandusprojekt algab, kui Faust korraldab üleujutuse keisri aitamiseks sõjas ja saab endale maad. Edasi pole tema jaoks probleem lasta vaenlaste hulka kolm ebamoraalset tegelast: Vastumuhku, Pistapihku, Peakinni (v 10331–10344),¹⁶ kes otsese vägivalla ja moraalitusega tema püüdeid toetavad. Maaparandusprojekti suurim patt on lasta neil tegelastel (koos Mephistophelesega) eest ära toimetada kaks äraostmatut vanakest, kes segavad Fausti vaadet (v 11135–11138, 11275). Teo jõledust süvendab asjaolu, et samal ajal kui vanapaar tapetakse ja nende hurtsik põletatakse, kujutab peategelane ette tänulikku vanapaari (v 11340–11349, 11360–11369). Seega kui lavale astuvad neli sümboltähendusega halli naist – Puudus, Süü, Mure ja Häda –, kes kuulutavad saabuvat Surma (v 11384–11387, 11397), on olemas kõik motiivid teose kurja kuulutavaks lõpplahenduseks, sest „õigest sihist” võõrdunu koht on põrgus (v 11475, 11486). Linnar Priimäe (2018: 152) hinnangul teebki „Faustist” tragöödia „nimitegelase õnne jõhker illusoorsus”. Lõpuks jääb Faust pimedaks: „Kui sügav öö on kõikjal süngust laotand, / kuid heledamalt valgus särab sees” (v 11499–11500). Tema jaoks pole välisel enam tähtsust, sest loeb ainuüksi, mida ta vaimusilmas näeb.

Kreutzwaldi eepose eelviimases loos on sarnaselt Fausti maaparandusprojektiga suur ehitustöö. Kuid erinevalt „Faustist” ei ole selle töö katalüsaator sõda, vaid see on teose rahulik kõrgkoht (Annist 2005: 687). Sarnaselt Faustiga on Kalevipoja ees­märgid suured ja kulukad: „Kalevide kallis poega / Kulutanud koti kulda / Kolme linna asutuseks, / Kolm veel varjul kamberissa / Teiste tööde toimetuseks” (XIX, v 388–392). Samuti ei tee Kalevipoeg vajalikku tööd üksi, kuid Fausti ebamoraalsete kaaslaste asemel kohtab ta linnaehitusel kolme sõpra: hoonetargast Olevipoega, armsat sõpra Alevipoega ja sugulasest Sulevipoega (XV, v 514–897). Siia saab lisada, et Faust lähtub oma vägevaimas teos isekatest (kuigi ta seda ise ei mõista), aga Kalevi­poeg üldrahvalikest püüdlustest (linnaehitus).

Kalevipoja tegutsemist ei ajenda isiklik ambitsioon (olgu selleks jumalasarnasus, ilu või hoopis võim), vaid inimlik aspekt – kadunud ema otsimine (Talvet 2010: 2054). Bishop (2006: xxii) osutab, et kuigi Goethe draamas ei ole ema sõnagagi mainitud, ei ole Fausti jaoks tema puudumine probleem. Kui „Faustis” sümboliseerivad Gretchen ja Helena püüdlust armastusele, siis Kalevipoja kohtumised naistega on pigem episoodilised ja tema kullast voodiga kosjakamber (XIX, v 428–429) jääbki naljaks (XIX, v 441–468). Naisevõtt ega linnaehitus ei ole Kalevipoja jaoks eesmärk omaette. Hiid peab „oma müütilisest suurusest uuesti tagasi tulema enam inim­sangarlikku kujusse ning mõjuma mitte üksi oma jõutugevuse, vaid ka oma saatusega, oma veretöö lunastusega” (Annist 2005: 687).

Siit ilmnebki Kalevipoja ja Fausti saatuse metafoorne vastassuunalisus. Mõlema tegelase saatused on võrreldavad, aga kuna nende lähtepunktid on erinevad (inimene muutub jumalasarnaseks ja vastupidi), on ka tulemused erinevad. Kui Faust jõuab intellektuaali elutüdimusest sammhaaval tõelise armastuse kogemise ja looduse allutamisplaanini, liigub Kalevipoeg rõhutatult saatusele alistumise poole: lunastada veresüü, olla inimlik ja teenida teisi. Nagu Talvet (2010: 2052–2053) sõnastab: „Erinevalt tehniliselt kallutatud modernsusest ei ürita Kalevipoeg „ületada” ega maha suruda loodust – reaalsust.” Kui Fausti tahe olla loodusest üle viib eetiliste üleastumiste ja arrogantse egoismini (vt Mason 1967: 330), siis reaalsuse aktsepteerimine „Kalevipojas” tähendab, et eepose lõpp on rõhutatult inimlik.

Faust muidugi ei mineta oma inimlikkust, lihtsalt tema liikumine ideest (alguses on tegu), armastuse (Margarete ja Helena) ja lõpuks jumaliku loovuseni (maa­parandusprojekt) on algusest peale puhtalt individualistlik – võrreldes Kalevipojaga, kes peab täitma mingit endast suuremat eesmärki. Muu hulgas võib Fausti arengut näha lääne kultuuri sümbolina (vt Destro 2006: 73). Kalevipoeg seevastu liigub ette­määratusest (saatus) üksindusse (naisevõtust loobumine) ja inimlikku leppimisse (tuleb linn rajada).

Võrreldes Fausti intellektuaalsusega on märgatav, et Kalevipoja inimliku mõõtmega kaasneb üksjagu rumalust. Vahetult enne sõda loovutab Kalevipoeg Soome Varrakule (maailma otsas käimise eest) vana Kalevi tarkuseraamatu, kus on kirjas seadused, õpetused: „Seisis kütkendatud kirjas / Vana-aegne vaba põli, / Meie meeste­poege priius – / Kehvamate kaunim vara” (XIX, v 929–932). Nii Olevipoeg kui ka Sulevipoeg soovitavad raamatu enne ära andmist läbi vaadata (XIX, v 943–946), kuid Kalevipoeg ei näe selleks põhjust. Tema jaoks on vana Kalevite tarkuse­raamat „tühja jutu” tükikesed (XIX, v 941). Ometi ei tähenda sellest loobumine ainult sõja algust (sest kuidas priiust hoida ilma seda mõistmata), vaid ühtlasi isa juhatuse kaotamist: „Istus [isa] haua ääre peale. / Aga haual ei avaldust, / Kalmu­künkal ei kuulutust.” (XIX, v 1037–1039) Järgnevates lahingutes surevad Sulevipoeg (XX, v 445) ja Alevipoeg (XX, v 510). Olevipojast saab aga uus kuningas (XX, v 560–562). Omamoodi teostub „Fausti” Puuduse, Mure, Häda ja Süü ettekuulutus. Valitsenud õnneaja õilmed lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Seega mõlema suurteose ­kulminatsioonile järgnev traagilisus seisneb peategelaste vastandlikus, aga temaatiliselt teineteisega haakuvas metafoorses pimeduses. Kui Faust on elu lõpus jõudnud olukorda, kus vaatamata füüsilisele sandistusele, sarnaselt Kalevipoja jalgade kaotamisega, ei mõista ta enda pimedust (olles vaimusilmas väärkujutelmade lummuses), siis Kalevipojal on küll silmad alles, aga ta ei oska midagi rohkemat näha (ta ei mõista tarkuseraamatu vajalikkust ehk oma vaimupimedust).

 

4. Järeldused

Tekstilisi mõjusid on võimalik uurida mitut moodi. Artikli alguses osutatud positivistliku ja intertekstuaalse, allusioonide analüüsi kõrval võib uurida tüpoloogilisi sarnasusi (arhetüüpsed lood, žanrikonventsioonid). Võrdlevas kirjandusteaduses tähendab see, et tekstide ühtelangevused ei teki kausaalselt, vaid on vaadeldavad eraldiseisva analoogiana. Samas jõuavad need käsitlused harva kihtideni, mis tõstatavad küsimusi geneetiliste mõttemustrite kohta (vt Merilai 2021) või pööravad tähelepanu teose terviktähendusele. Bloomi mõjuärevuse teooria (1973) värskus seisneb justnimelt asjaolus, et selles ei piirduta ainuüksi tekstide piiratud sõnaliste sarnasuste otsimisega, vaid näidatakse avaramalt, kuidas hilisema teose tekstiosad on loetavad varasemast teosest tuletatud troopidena. Need tõstatavad küsimuse inimlikust viisist mängida keele ja tähendusega. Nii on Bloomi teooria liigitatav otsapidi retoorika alla, kuna fookuses ei ole luuletus, draama või eepos, vaid lugu.

Siinses analüüsis näitasin, kuidas troope on võimalik mõista laiemalt, nii et need aitavad üldistada, kuidas „Kalevipoja” tekstiosad mõjuvad „Fausti” omade jätkuna. Tähelepanu all ei olnud sõnaline jäljendamine, vaid see, kuidas kahe suurteose süžee ja temaatika on kujundlikult nihkes. „Fausti” keskmes on elust tüdinud intellektuaal, kes sõlmib kuradiga lepingu, tahab raamatutarkuse asemel tegutseda, kogeb totaalset ilu (armastust) ja sureb oma suursaavutuse lummuses pimedana. Sellise süžee tähenduslik nihe tekib „Kalevipojas” irooniaga, kuna loo keskmes on saatuse tahtel tugev hiid. Edasi areneb lugu metonüümilise üksinduse poole ja lõpeb metafoorse pimedusega: Kalevipoeg pole tahtnud ega oskagi tahta ettemääratust enamat. Erinevalt Faustist ei ajenda Kalevipoega tegudele individualistlik tahe, vaid (rahvalik) vajadus.

Mõjuärevuse seisukohast on oluline märkida, et peale iroonia, metonüümia ja metafoori abil vanemtekstist eemale nihkumise on vajalik ka kolmeastmeline kordamine (sünekdohh, hüperbool, metalepsis), selleks et järeltulija tekst oleks eelkäija omaga võrdväärne. Nagu Bloom (2003: 105) väidab, on esmatähtis piirava ja kordava suhte (ingl ratio) vaheldumine. Seega oli käesolevas artiklis vaatluse all ainult pool võrrandist: kuidas „Kalevipoja” lugu saab lugeda Goethe suurteose vastandusena. Artikli järgmises osas on seevastu fookuses, kuidas rahvuseepos kordab „Fausti”. Vaatluse alla tulevad Fausti armastus Gretcheni vastu ning Kalevipoja ja Saarepiiga episood; Euphorioni, Helena ja Homunculuse saatus ning Kalevipoja emakuju; Fausti lunastuse võimalikkus ja Kalevipoja vägitegudele järgnenud tasu. Niisugune kahe loo aegadeülene heitlus näitab, kuidas tähendusloomes ei ole kronoloogia ­oluline ja kuidas eri žanrikonventsioonide (draama, eepos) ja kogu stilistilise võttestiku (värsirõhud, riimid, sõnakasutus) all võivad olla peidus vastastikmõjus olevad lood.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

Süstemaatilise polüseemia uurimine võimaldab heita pilgu eri tähendusvaldkondade seostele. Adjektiiv võib rõhutada erinevas kontekstis nimisõna erinevat omadust, näiteks kõva pind viitab puudutamisel jäigale, koostiselt tihedale pinnale, kõva iseloom kangele, järeleandmatule loomusele ja kõva hääl hoopis valjule, tugevale häälele. Uurides adjektiive rühmana, saab aimu, mis tüüpi tähenduste vahel regulaarsed tähendusülekanded toimuvad, ja seega, milliste teiste valdkondadega on uuritav semantiline valdkond enim seotud.

Siinse uurimuse eesmärk on selgitada seaduspärasusi eesti kompimisadjektiivide semantilises struktuuris ning tuvastada korpus- ja sõnaraamatuandmete põhjal süstemaatilise polüseemia mallid. Käsitlen artiklis polüseemiamalle põhjalikumalt leksikograafilisest aspektist, sagedamate mallide motivatsiooni selgitan ka kognitiivsete teooriate taustal. Leksikograafiline ülevaade võimaldab teha tähelepanekuid polüseemia esituse süsteemsuse kohta. Mallide väljaselgitamine ja leksikograafiline analüüs aitavad kaasa adjektiivi semantika ühtlasemale sõnastikuesitusele. Kuna tegu on kompimisadjektiivide rühma esmakordse käsitlusega eesti keeles, arutlen rühma piiritlemise raskuste üle ning annan valimist üksikasjaliku ülevaate.

Kasutatav polüseemiauurimise meetod on välja kasvanud praktilise leksikograafilise töö kogemusest. Polüseemiamallide leidmiseks uurin adjektiivide korpus­konteksti, märgendan sõnatähendused semantiliste tüüpidega ja otsin sarnasusi sõnade tähendusvaheldustes. Adjektiivitähenduste uurimisel kasutan eesti keele adjektiivide peal välja selgitatud semantilisi tüüpe (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Lange­mets 2016), substantiivitähenduste märgendusel toetun Margit Langemetsa (2010) eesti nimi­sõnade semantilistele tüüpidele. Adjektiivide märgendamiseks välja­arendatud semantiliste tüüpidega on kavas täiendada Eesti Keele Instituudi (EKI) andme­baasi Ekilex (vt Tavast jt 2018), et leksikograafidel ja uurijatel oleks võimalik tulevikus täpsemat otsingut sooritada.

Artikli korpusandmed pärinevad „Eesti keele ühendkorpusest 2019” (ÜK 2019). Korpusanalüüsil kasutan leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite, distributiivse tesauruse, sõnaloendite ja konkordantside funktsiooni. Põhilise tähelepanu all on adjektiivi-substantiivi kollokatsioonid, mis aitavad selgitada polüseemsete adjektiivide tähendusnihkeid. Artikli sõnaraamatuandmed on pärit EKI ühendsõnastiku 2020. aasta versioonist (ÜS). Uurin ka kompimisadjektiivide esitust ÜS-is ning arutlen polüseemiamallide leksikograafilise esitusviisi üle.

 

1. Kompimismeel taju uurimise ajaloo ja uute arengute valguses

Kompimismeelt on traditsiooniliselt peetud osaks viie-meele-süsteemist, mida Aristoteles tutvustas juba IV sajandil eKr (Everson 1997). Peale kompimise kuuluvad viie meele hulka nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine. Eesti keele uurimisel on enim tähelepanu pälvinud nägemisvaldkonna tajusõnad. Põhjalikult on uuritud värvi­sõnavaraga seonduvat nii katseliste meetoditega (nt Uusküla 2008; Uusküla, Sutrop 2011) kui ka polüseemia seisukohast (Tuulik, Langemets 2016). Kuulmisvaldkonna sõnad (kui mitte arvestada onomatopoeeti­liste sõnade käsitlusi) on senini jäänud eesti keeleteadlaste tähelepanu alt kõrvale. Loetelukatse abil on vaadeldud eesti maitsesõnu ja lõhnasõnu (Sutrop 1998, 2001). Viimastel aastatel on kaardis­tatud maitsenimetusi eesti viipekeeles (Janson 2021) ja ilmunud on uusi (võrdlevaid) lõhnauurimusi (Zurbuchen 2017; Sünd 2020). On uuritud küll kompimis­meelega seotud temperatuurisõnavara (Sutrop 2005; Tuulik 2020) ja tajuverbi tundma polüseemiat (Proos 2020), kuid eesti keele kompimissõnavara rühma laiemalt ei ole varem vaatluse alla võetud. Artikkel püüabki lünka täita ja keskendub kombitavaid omadusi väljendavatele eesti adjektiividele.

Klassikaliselt arvatakse, et nägemis-, kuulmis-, maitse- ja haistmismeelega seonduvad esmaselt vastavalt värv, heli, maitse ja lõhn (vt Vignemont, Massini 2015). Kompimismeelega hoomatavad objektid või omadused on aga esmapilgul liiga heterogeensed, et moodustada loomulikku klassi. Puudutuse abil saab tajuda kõvadust, tahkust, plastilisust, tekstuuri, kaalu, survet, temperatuuri, vibratsiooni, valu, kõdikartlikkust, märgust jne. Ka peamist meeleelundit on kompimise puhul keerulisem määratleda. Nägemisega seostuvad eelkõige silmad, kuulmisega kõrvad, haistmisega nina ja maitsmisega keel. Kompida võib aga näiteks käega või jalaga, toidu tekstuuri tunnetada suuga, temperatuuri kogu kehapinnaga. Kompimise eest vastutab keerukas somatosensoorne süsteem, mis reageerib keha pinnal või sees toimuvatele muutustele (Hendry jt 2003). See süsteem ja koos sellega ka inimese kompimismeel on elu jooksul muutumises. On leitud, et taktiilne täpsus ehk kompimismeele teravus kahaneb vanusega (Stevens jt 2003). Taktiilne teravus on aga oluliselt kõrgem pimedatel katseisikutel, kelle keskmine tulemus vastas 23 aastat noorema samasoolise nägija keskmisele tulemusele. Soolises jaotuses said samas katses parema tulemuse naised. (Goldreich, Kanics 2003)

Kuigi meelte ja meeleelundite eristusvõime sõltub inimese vanusest ja tervislikust seisundist, on meelte järjestamiseks pakutud välja erinevaid hierarhiaid. Aristoteles järjestas meeled olulisuse põhjal, hinnates kõrgemalt neid, mis on tähtsamad maailma kogemises ja ellujäämises: tema mudelis asus kõrgeimal kohal nägemine, järgnes kuulmine, siis haistmine, seejärel maitsmine ja viimaks kompimine (Welg 1959). Hilisem keeleuurimine ja keeltevaheline võrdlus on algset mudelit korrigee­rinud ning taju-uurija Åke Vibergi (1983) tajuverbide põhjal välja pakutud hierarhias, mis on laialt tunnustust leidnud, on kompimine asetunud kolmandaks näge­mise ja kuulmise järel:

NÄGEMINE > KUULMINE > KOMPIMINE > HAISTMINE/MAITSMINE

Vibergi hierarhia aluseks on idee, et meele olulisus kajastub leksikaalse tähistuse arengus ja n-ö kõrgemad meeled on rikkalikuma sõnavaraga kaetud. Tänapäeva keeleuurijaid paelub küsimus, kuivõrd universaalne selline hierarhia eri keeltes siiski on. Et selgitada, kas teatud meeled (nt nägemine) on teadvusele ja lingvistilisele kirjeldusele kättesaadavamad kui teised (nt haistmine), korraldati suuremahuline uurimus 20 keele kõnelejate hulgas (Majid jt 2018). Eesmärk oli panna proovile lääne­maailmas kaua püsinud eeldus, et nägemine ja kuulmine on objektiivsemad kui teised meeled ning neile tuginevad teadmised ja mõistmine, samas kui kompimine, maitsmine ja haistmine on vähem tähtsad. Hierarhia universaalsuse testi­miseks kasutasid uurijad viie põhimeele stiimuleid, et kutsuda esile kirjeldusi 20 keeles, sealhulgas kolmes viipekeeles. Taktiilsed stiimulid keskendusid tekstuuri eristamisele (nt kare, sile). Tulemused näitasid, et keeled erinevad põhimõtteliselt selle poolest, milliseid tajuvaldkondi nad süstemaatiliselt kodeerivad ja kuidas nad seda teevad. Üllatuslikult ei kerkinud tulemustest esile kõikides keeltes kehtivat universaalset hierarhiat. Autorid järeldavad, et keel ise oma sisemise kognitiivse ülesehituse tõttu ei määra ära, kuivõrd rikkalikult on erinevad taju­valdkonnad kodeeritud, vaid leitud mustrite põhjal oletati, et leksikaalset tähistust mõjutab kultuur. Iga meele modaalsuse puhul leidus kogukondi, kes hiilgasid selle keelelise väljendamisega, ja ka kogukondi, kes olid hädas vastava valdkonna sõnastamisega. Mitmekesises valimis ei leidunud ainsatki keelt, mille tulemused oleksid täpselt kokku langenud oodatava tajuhierarhiaga. Kõige lähem tulemus oli inglise keelel. (Majid jt 2018) Niisiis võib uue uurimuse valguses väita, et keeled on tajude lingvistilises kodeerimises märksa mitmekesisemad, kui varasem filosoofiline ja kognitiivne kirjandus lubavad aimata.

Vastuolu universaalse tajuhierarhiaga ilmnes juba eesti keele temperatuuri­adjektiivide uurimisel (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivide polüseemia­mallide analüüs ei kinnitanud teooriat, mille kohaselt peaks meeltega seotud sõnavara areng järgima hierarhiat nägemine > kuulmine > kompimine > haistmine/maitsmine: teooria põhjal (Viberg 1983) saab tajukogemuse kirjeldamiseks sõna laenata vasakult, n-ö kõrgema kategooria poolt, mitte paremalt, madalama kategooria poolt. Temperatuuri esmatähendusega sõnadel, mis ise kuuluvad kompimisvaldkonda, esines regulaarseid tähendusvaheldusi nii nägemis- kui ka kuulmisvaldkonna tähendustega (soe valgus, jäine hääl). Kõrgema kategooria taju väljendamiseks on laenatud madalama kategooria – temperatuurivaldkonna – sõnu. Vibergi hierarhia aluseks olid küll tajuverbid, mitte tajuadjektiivid, kuid kuna hierarhia eeldus on põhimõte, et kõrgem tajukategooria on kaetud rikkalikuma sõnavaraga, on huvitav uurida, kas see võiks kehtida ka sõnaliigiüleselt ja kuidas eesti kompimisadjektiivid välja pakutud tajuhierarhiaga suhestuvad.

Tajuhierarhia muutumist ajas on täheldanud ka prantsuse ajaloolane Lucien Febvre, kelle hinnangul olid XVI sajandil ümbritseva tajumisel nägemise kõrval tähtsamad ka helid ja lõhnad (Ong 1982). Febvre põhjal muutus ruumi taju visuaalsemaks alles trükitehnika levikuga, mis tõstis nägemismeele kõige kõrgemale. Mõte, et keskkonnaga kohanemine võiks mõjutada tajuvaldkonna kesksemaks või perifeersemaks muutumist, paistis samuti välja Majidi jt uurimuse (2018) järeldustest. Kui pole olemas ühtlast hargnemist keeleliselt hästi tähistatud meelteks (nägemine, kuulmine) ja vähem kodeeritud meelteks (haistmine, kompimine ja maitsmine) ning iga keel suunab oma jõud konkreetsetele tajuvaldkondadele kultuurilisest traditsioonist või keskkonnast tingitult, siis seda enam on põhjust uurida tajuvaldkondade leksikaalset tähistust ja omavahelisi seoseid eesti keeles – et avastada eestlaste eriomast maailmataju. Eesti tajuadjektiivide süstemaatilise polüseemia uurimise tulemused võimaldavad tulevikus paremini arutleda kultuurispetsiifiliste ja universaalsete kognitiivsete ajendite üle.

 

2. Analüüsi alused

Peatükis annan ülevaate uurimuse lähtekohtadest ja meetodist ning selgitan, kust ja kuidas kompimisadjektiivide valim on kokku kogutud. Uurimuse lähtekohtade all käsitlen töö teoreetilisi aluseid ja defineerin põhimõisted. Tutvustan ka uurimis­meetodit: semantilisi tüüpe ja korpuskonteksti analüüsi.

 

2.1. Andmete kogumine

Kuna eesti keele kompimisadjektiive pole rühmana uuritud, siis ei olnud võimalik leida kompimissõnade valmisloendeid, millest lähtuda. Kasutasin kompimisadjektiivide leidmisel erinevaid allikaid ja leksikograafilisi abivahendeid. Andmestikku kaasamisel pidasin silmas ja kontrollisin korpuskasutust, et sõnaga väljendataks (vähemalt ühte) kompimise abil tuvastatavat omadust. Artiklis vaatluse alla tulevasse kompimisadjektiivide andmestikku kuulub 265 sõna. Kindlasti ei saa väita, et tegu on kõikehõlmava sõnaloendiga, ent samas on valim piisavalt suur võimaldamaks kompimisadjektiivide semantikas regulaarsusi tuvastada.

Valimi sõnad pärinevad „EKI ühendsõnastikust 2020” ja „Eesti keele ühendkorpusest 2019”. Analüüsis nendest pärit sõnu eraldi ei käsitletud, kuna eesmärk oli uurida kompimisadjektiivide rühma tervikuna. ÜS on EKI andmebaas, mida koostatakse, toimetatakse ja täiendatakse pidevalt. ÜS-i eesmärk on koondada erinevaid sõnastikke ja keeleandmeid, et kasutajal oleks võimalik saada kogu info kätte ühest kohast (Tavast jt 2020). Kompimisadjektiive aitas ÜS-i märksõnade hulgast välja sõeluda sünonüümide tööriist (joonis 1). EKI leksikograafid töötavad Ekilexi andmebaasis (vt Tavast jt 2018), kus sünonüümide kihi koostamisel on abiks automaatselt genereeritud sünonüümikandidaatide loend (joonisel paremas servas). Tähenduste all on näha leksikograafi valikud. Kandidaadid on ekstraheeritud teistest andmebaasis sisalduvatest sõnaraamatutest, kaasa arvatud ÜS-i enda definitsiooniridadelt. Kasutatud on ka semantilist peegeldamist ja distributiivse sarnasuse arvutamist korpuse põhjal (vt Tavast jt 2020). Kandidaatide loend võimaldab uurida semantiliselt sarnaseid sõnu ja leida valimisse potentsiaalselt sobivaid, mille tähendust hiljem ­korpusanalüüsiga täpsustada.

^{J o o n i s 1. Sünonüümide lisamise vaade Ekilexi tööbaasis.}

Osa valimi sõnadest on pärit ÜK 2019-st, mis sisaldab üle 1,5 miljardi sõne. Et võimaldada paremat lingvistilist analüüsi, on korpus lemmatiseeritud, märgendatud ja ühestatud analüsaatori EstNLTK versiooniga 1.6 (Laur jt 2020). Korpusest kompimisadjektiivide leidmiseks kasutasin leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (­Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite ja distributiivse tesauruse funktsiooni. Sõna­visandid esitavad sõna kollokatsioone ja võimaldavad otsida kompimisadjektiive näiteks kompimiseks sobivate substantiivide kaudu (joonis 2) või teiste kompimisadjektiivide ja/või suhte abil (joonis 3).

^{J o o n i s 2. Substantiivi põrand sõnavisand.}

^{J o o n i s 3. Adjektiivi sile sõnavisand.}

^{J o o n i s 4. Adjektiivi lögane tesaurusesuhete loend.}

Samuti võimaldas leida valimisse sobivaid sõnu (mida ÜS ei sisaldanud) Sketch Engine’i distributiivse tesauruse funktsioon, mis toob statistika abil esile sõnu, millel on sarnane grammatiline ja kollokatiivne käitumine ning mille hulgast leiab sageli sama tähendusvälja sõnu. Tesaurusesuhetest saab välja sõeluda uusi võimalikke kompimisadjektiive. Joonisel 4 on esitatud sõna lögane tesaurusepäring.

 

2.2. Uurimuse lähtekohad

Siinne kompimisadjektiivide uurimus on sünkrooniline leksikoloogiline analüüs, mis tugineb korpusandmestikule. Kompimisadjektiivi käsitlus uurimuse valimi kokku­panekul on järgmine: valimisse pääsevad sõnad, millega

1) on võimalik väljendada (vähemalt ühte) omadust, mis on kompimise abil tuvastatav;

2) kompimistähenduse esinemist kinnitab konteksti uurimine korpuses (sõnavisandite ja konkordantside abil).

Uurimus keskendub (pinna)tekstuuri ja plastilisusega seotud omadustele. Vaatluse alt jäid kõrvale temperatuuriadjektiivid, mis moodustavad omaette rühma kompimisadjektiivide sees ja mille süstemaatilise polüseemia malle olen selgitanud varem (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivid kuuluvad kompimisadjektiividega samasse tajuvaldkonda, seega võiks eeldada, et ka nende rühmade polüseemia­mallides esineb kattuvust.

Sõna kompimisadjektiiviks määratlemisel esineb korpusanalüüsis vähemalt üks kontekstist tuvastatav tähendus, mis iseloomustab (teoreetiliselt) kombitavat omadust. Teoreetiliselt kombitavana mõistetakse siin, et tähendus ei pea igal esinemis­juhul kombitavalt tuvastatud olema. Nägemismeel võib kompimissõnade mõistmisel sageli olla toetav või isegi esmane. Kuigi nt okkaline on kompimisega kindlaks tehtav omadus, siis piisab selle tuvastamiseks sageli vaid nägemismeelest. Ka mägede teravad tipud saab hinnata teravaks nägemise teel, kuid teravat nuga peab siiski käega katsuma, et selle teravuses veenduda. Valimi sõnadel peab olema vähemalt üks tähendus, mis on kompimismeele abil tuvastatav; see ei tähenda, et seda omadust peab alati või isegi enamasti katsudes selgeks tegema.

Kuna adjektiivi kui sõnaliigi tähendus sõltub põhisõnast (kõva madrats, kõva hääl, kõva iseloom) ja rõhutab olenevalt substantiivist erinevat omadust või tähenduskomponenti (vt Bhat 1994), siis ongi asjakohane uurida adjektiivi tähendust kontekstis. Üks rikkalikem ja mitmekesiseim kontekstiallikas on kahtlemata korpus, mis võimaldab jälgida loomulikku keelekasutust. Kasutan töös eesti keele korpust ÜK 2019. Lähtun analüüsis distributiivse semantika hüpoteesist, mille järgi kalduvad kaks sõna, mis esinevad sarnases kontekstis, väljendama sarnast tähendust (­Harris 1954). Seega tähendus sünnib kontekstis. On katsetatud statistilisi mudeleid, mis ­võimaldavad automaatselt eristada kahte tähendust (Heylen jt 2015; Hilpert, Saavedra 2020), kuid veel ei ole mudelit, mis suudaks konteksti automaatanalüüsi abil tuua välja kõik või isegi kolm-neli uuritava sõna tähendust, mida eristavad leksikograafid. Seetõttu rakendan töös tähenduse uurimiseks küll korpustööriistu (­Sketch Engine’i sõnavisandid, tesauruse ja sõnaloendite funktsioonid), mis pakuvad kokku­võtteid ja ülevaateid sõna korpuskäitumisest, ent polüseemia määratlemisel automaatset lähenemist ei kasuta.

Süstemaatilise ehk regulaarse polüseemia selgitamisel juhindun käsitlusest, mille kohaselt on sõna A polüseemia keeles regulaarne, kui keeles on vähemalt veel üks sõna B, mille tähendusi b_i ja b_j eristatakse üksteisest täpselt samal viisil nagu sõna A tähendusi a_i ja a_j, ning kui a_i ja b_i ega a_j ja b_j ei ole omavahel sünonüümid (Apresjan 1974). Niisiis peab vähemalt kahe polüseemse sõna vähemalt kahe tähenduse vahel esinema sarnane tähendusstruktuur, et tähendustevahelise suhte saaks määrata süste­maatiliseks polüseemiaks.

Täpsema analüüsi eesmärgil eristan polüseemsete adjektiivide juures esmase kompimistähendusega sõnu teistest. Esmase tähenduse all pean silmas sõna kõige sagedamat tähendust korpuses. Sellele, kas tähendus on ka keeleajaloolise kujunemise mõttes esmane, siinne uurimus ei keskendu. Mõnel juhul võib olla keeruline tähenduse sagedust hinnata, ent kompimisadjektiivide puhul võimaldas sõna­visandite (ja konkordantside) uurimine esmase, korpuses sagedaima tähenduse välja selgitada. Esmase kompimistähendusega sõnad on näiteks pehme, kuiv, kare, siidjas ja kivikõva. Teisest ehk sekundaarset kompimistähendust kannavad näiteks sõnad karm ja tasane. Mõiste teisene tähendus tähistab kõiki tähendusi, mis pole esmased, mitte tingimata sageduselt teist tähendust. Sõna karm kollokatsioonides esildub korpuses esmalt psühholoogiline tähendus ’leebuseta, kaastundeta’ (nt karm karistus, karm hinnang), kuid kuna korpusnäidetes võib täheldada ka kompimis­tähendust (nt Üldjuhul trimmitakse karmi karvaga koeri), siis on sõna kaasatud analüüsi.

Kuna kompimisega seonduv kuulub tajude valda, siis sobivad uurimuse taustale kognitiivsed teooriad. Kognitiivse lingvistika põhilise veendumuse järgi on keel fundamentaalselt seotud inimese kognitiivsete protsessidega (Langacker 1987) ning kognitiivsete protsesside alla kuulub ka kompimise eest vastutav somatosensoorne meel.

 

2.3. Meetod

Uurin kompimisadjektiivide semantikat kombineeritud meetodiga. Kasutan ­Sketch Engine’i sõnavisandeid ja tesaurust, et korpuskontekstist süsteemsemat ülevaadet saada, kuid kasutusjuhtude analüüsil ja tähendusteks koondamisel tuginen kvalitatiivsele analüüsile. Tähenduste abstraheerimisel ja polüseemiamallide väljaselgitamisel on kasutusel semantiline tüübistik, mille aluseks on minu eelnevad uurimused (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Langemets 2016). Süstemaatilise polüseemia mallide leidmiseks lisan adjektiivi tähendustele semantilised tüübid ja otsin sarnasusi sõnade tähendusstruktuuris. Tähenduse selgitamiseks uurin sõna konteksti ÜK 2019-s korpus­päringusüsteemi Sketch Engine’i erinevate funktsioonide abil. Konteksti­analüüs Sketch Engine’iga on Eesti leksikograafias semantilisel analüüsil kasutuses olnud juba aastast 2010, kui eestikeelne moodul esmakordselt kasutajatele kätte­saadavaks sai (vt Kallas jt 2012).

 

2.3.1. Semantilised tüübid

Semantilised tüübid on abstraktsed abivahendid sõnastikutöös ja ­korpusanalüüsis, mis võimaldavad tähendusi rühmadesse koondada. Polüseemia uurimisel saab ­sarnased tähendused sama semantilise tüübiga märgistada, et paremini tuvastada regulaarsusi tähendusvaheldustes. Leksikograafias aitavad semantilised tüübid tähendusi ühtlasemalt kirjeldada (nt ÜS-is lisatakse nimisõnatähendustele semantilisi tüüpe Langemets 2010 alusel) ja ka märksõnastikku süsteemsemalt kokku panna (vt lähemalt põhisõnavara sõnastiku kogemusest Kallas, Tuulik 2011). Nimisõna semantilised tüübid on näiteks TOIT, TAIM ja ESE (Langemets 2010: 307–318) ning adjektiivi semantilised tüübid OMADUS_VÄRV, OMADUS_AEG ja OMADUS_MÕÕDE (Tuulik 2014: 314).¹

Semantilise analüüsi järele on suur vajadus ka korpustealases töös, kus arendatakse korpuste semantilist märgendamist ja samuti on proovitud süstemaatilise polüseemia märgendamist (vt nt Martelli jt 2019; Alonso jt 2013). Märgendamise edukus sõltub semantilisest tüübistikust ja seetõttu on nii tüübistiku arendamine kui ka polüseemiamallide selgitamine keeletehnoloogia seisukohast olulised.

Kompimisadjektiivide uurimuses on aluseks eesti adjektiivide 15 semantilist tüüpi (Tuulik 2014) ning värvi- ja temperatuuriadjektiivide analüüsi järel (Tuulik, Langemets 2016; Tuulik 2020) lisandunud tüübid HÄÄL, MAITSE, LÕHN ja ­PUUDUTUS. Eraldi on vaatluse all semantiline tüüp TEMPERATUUR, eristamaks temperatuuri­tähendusi muudest kompimistähendustest, mida tähistab tüüp PUUDUTUS (nt pehme ilm TEMPERATUUR vs. pehme voodi PUUDUTUS).

Adjektiive saab kasutada ka substantiividena, näiteks elliptilises konstruktsioonis: terve nädala hoidis kuuma (ilma), esimestel kassinäitustel oli lühikarvalisi (kasse) palju. Siiski lähtusin tähenduse määramisel korpussagedusest ja tõin substantiivse tähenduse (või substantiivse tähendusega seotud malli) välja ainult siis, kui vastav kasutus esines korpuses mitu korda. Substantiivitähenduste märgendamisel on ­aluseks eesti nimisõnade semantilised tüübid (Langemets 2010).

 

2.3.2. Polüseemia korpusanalüüs

Kompimisadjektiivide uurimusse kuuluvad sõnad, mille korpusanalüüsil esines vähemalt üks kombitavat omadust väljendav tähendus, mille sai märgistada semantilise tüübiga PUUDUTUS. Andmestikus on ka monoseemseid kompimissõnu, millel korpusanalüüsis polüseemiat ei ilmnenud ja seega jäid need süstemaatilise polü­seemia uurimisest kõrvale. Monoseemse sõna sültjas kombitavat tähendust väljendab kasutusnäide 1.

(1) Küps hurmaa on veidi klaasjas ja katsudes sültjas. [PUUDUTUD]

Tähendusvahelduste kaardistamiseks uurisin korpuspäringu programmi ­Sketch Engine sõnavisanditest (Kilgarriff jt 2010; eestikeelse mooduli kohta vt Kallas 2013) peamiselt adjektiivi ja substantiivi kollokatsioone (nt nüri nuga, nüri töö), adjektiivi ja verbi kollokatsioone (nt nüriks minema, nüriks kiskuma) ning ja/või-suhet (nt igav ja nüri, terav või nüri), milles avaldub nii sünonüümia, kaashüponüümia kui ka antonüümia. Selleks et tähendused ja tähendusvaheldused oleksid omavahel võrreldavad, lisasin adjektiividele korpuse kollokatsioonide (ja konkordantside) põhjal semantilisi tüüpe (joonis 5). Joonisel 5 on esitatud fragment adjektiivi sametine semantilisest analüüsist: kollokatsioonide märgendamine semantiliste tüüpidega, kollokatsioonide koondamine semantiliste tüüpide alla ja tähendusvahelduse fikseerimine (meetodi ja analüüsi kohta vt täpsemalt Tuulik 2022).

J o o n i s 5. Adjektiivi sametine kollokatsioonide analüüs.

Kui vähemalt kahe polüseemse adjektiivi tähendusstruktuuris kordus sarnane tähendusvaheldus, siis moodustuski mall. Mall puudutus-hääl esines lisaks sõnale sametine ka näiteks polüseemsete sõnade sametpehme ja siidine tähendustes (näide 2). Adjektiivi tähendust näitlikustan katketega korpuskontekstist.

(2) sametpehme [PUUDUTUS–HÄÄL]

[---] silitades nende sametpehmet nahka. [PUUDUTUS]

Sametpehme hääle ja mõjuvate sõnadega selgitab ta [---]. [HÄÄL]

siidine [PUUDUTUS–HÄÄL]

[---] paitan teise käega tema siidiseid musti juukseid. [PUUDUTUS]

Tema siidine hääl poeb sulle naha vahele [---]. [HÄÄL]

Kontekstis viitavad puudutusele verbid silitama ja paitama ning kollokatsioonides sametpehme nahk ja siidised juuksed väljendavad adjektiivid kombitavaid omadusi. Vahel ei piisanud aga kollokatsioonide uurimisest, kuna sama kollokatsioon võis erinevas kontekstis väljendada erinevat tähendust (näide 3). Sel juhul tuli tähenduse selgitamiseks uurida laiemat korpuskonteksti.

(3) konarlik tee

[---] Eesti auklikel ja konarlikel teedel teevad rattad tõenäoliselt kõvemat häält. [PUUDUTUS]

[---] on konarlikku teed pidi jõudnud elektromuusika tippude hulka. [PSÜHH]

Kõik uurimuses välja pakutud süstemaatilise polüseemia mallid tuginevad korpusandmestikule. Korpuse kõrval uurin kompimissõnade tähendusjaotust ka ühendsõnastikus, et analüüsida mallide leksikograafilist esitust.

 

3. Eesti kompimisadjektiivide üldiseloomustus

Uurimuse kompimisadjektiivide valimisse kuulub 265 sõna, millest polüseemseid sõnu on 102. Võrreldes samuti kompimisvaldkonda kuuluvate temperatuuriadjektiivide valimiga (Tuulik 2020) – 101 sõna – on siinse artikli kompimisadjektiivide hulk suurem. Põhilises osas sama sõnakogu alusel on valminud ka värviadjektiivide uurimus (Tuulik, Langemets 2016), mille valim moodustus 463 värvi tähistavast omadussõnast. Sellest nähtub, et nägemisvaldkonnaga seotud värvisõnavara on tõepoolest eesti keeles suurem kui kompimisvaldkonna sõnavara (kokku 366 sõna, kui arvestada temperatuuri- ja kompimisadjektiive ühiselt). Valdkonna suurem esindatus ÜS-is annab alust eeldada suuremat leksikaalset tähistatust keeles laiemalt, mis omakorda sobitub tajuhierarhia (Viberg 1983) reastusega. Nägemise kui tajuhierarhias kõrgeima kategooria sõnavara võikski olla keeles rikkalikumalt esindatud kui kompimissõnavara. Samas sunnivad järelduste tegemisel ettevaatlikkusele kompimis­rühma erinevad piiritlusvõimalused.

Kompimisadjektiivide valimist leiab omadusi, mida tunnetatakse primaarselt käe (nt sile, pehme, krobeline), jala (nt mudane, sopane, libe), suu (nt nätske, krõmps, kiuline) või üldisemalt nahapinna kaudu (nt rõske, märg). Järgnevalt toon välja ­andmestikust koorunud rühmad, mis võimaldavad vaadelda puudutuskirjelduse motiveeritust inimese argikogemuses:

• (pinna)tekstuuri omadused (sile, krobeline, kare, reljeefne, konarlik jne);

• plastilised omadused (jäik, kõva, painduv, vetruv, pehme jne);

• konkreetsest materjalist tuletatud omadused (paberjas, nahkne, vahajas, raudkõva, klaaslibe jne);

• toitudest, toiduainetest tuletatud omadused (sültjas, tainjas, pudrune, õline, rasvane jne);

• toidu tekstuuri/struktuuri omadused, mis pole tuletatud konkreetsest toidust (krõbe, puine, sitke, nätske jne);

• kangastest tuletatud omadused (siidine, sametine, villane, takune, puuvillane jne, aga ka mitte konkreetse kangaliigiga seotud omadused, nagu pitsiline, võrkjas, sünteetiline jne);

• pinnasest tuletatud omadused (sopane, liivane, mudane jne);

• taimede-loomade omadustest tulenevad adjektiivid (kähar, karvane, ogaline, okkaline, soomusjas, lüliline, kurruline jne);

• kehast tulenevad omadused (tatine, rasune, kondine, higine jne).

Enim valimi tüvisõnadest kuulusid (pinna)tekstuuri omaduste ja plastiliste omaduste rühma (pehme, kõva, sile, kare jt) ja suurim hulk tuletisi (valdavalt ne-tuletised) olid materjalist/kangast tuletatud adjektiivid (siidine, sametine jt). Enim liitsõnu, nagu tüvisõnugi, võis leida (pinna)tekstuuri omaduste ja plastiliste omaduste rühmast. Rühmad ei välistanud tingimata üksteist, nt ka kangast tuletatud omadus (siidine, takune jt) viitab pinnatekstuurile ning omadused kondine ja higine võivad iseloomustada nii inimesi kui ka loomi. Valimi morfoloogilisel analüüsimisel lähtusin sõnaperede sõnaraamatust (Vare 2012). Adjektiivid, mille struktuuris oli liitmist ja tuletamist kombineeritud (nt karmikarvaline, siledakarvaline, jämedateraline), analüüsisin Vare järgi tuletisteks (täpsemalt ühendituletisteks).

Tüvisõnu oli valimis kokku 42 ja tüvisõnade rühma liikmete keskmine korpussagedus oli kõrgem kui tuletiste ja liitsõnade rühma sõnadel. Korpuse põhjal sagedaimad esmase kompimistähendusega tüvisõnad olid pehme (korpussagedusega 136 859), kõva (127 257), kuiv (112 519), märg (59 452), niiske (39 376), sile (39 055) ja libe (30 980). Tuletiste sagedusloendi eesotsas oli terav 71 218 esinemiskorraga. Teiste valimi adjektiivide sagedus jäi nimetatutele alla. Tekib küsimus, kas valimi suurima korpussagedusega sõnad võiksid sobida kompimisvaldkonna põhisõnade kandidaatideks.

Tajusõnade uurija Urmas Sutrop (2002: 39–41) toob põhisõna tunnustena välja, et põhisõna esildub psühholoogiliselt, on keeltes enamasti morfoloogiliselt lihtne omasõna, mis kuulub samasse sõnaklassi kui vastava valdkonna prototüüpsed sõnad ning on grammatiliselt viimastega sarnane. Lisaks tähistab põhisõna põhitasandi objekti, omadust või nähtust ning on tarvitatav kõigis peamistes semantilistes väljades. Kuivõrd korpussagedus võiks peegeldada psühholoogilist esiletulekut, on huvitav küsimus. Temperatuurisõnade uurimisest nähtus, et loetelukatse abil selgitatud temperatuuri põhisõnad (Sutrop 2005) – külm, soe, kuum, jahe – langesid täpselt kokku korpuse sagedaimate temperatuuriadjektiividega (Tuulik 2020), ent see ei pruugi teiste tajuvaldkondade puhul samamoodi olla. Samas julgustab paralleele tõmbama ka eesti assotsiatsioonide ja korpuskollokatsioonide uuring, kus uuritud suhetes tuvastati kokkulangevust. Sarnasusi tõlgendati tuumsete suhete kogumitena, mida aktiivselt kinnistatakse, kui inimesed eesti keeles mõtlevad, räägivad ja kirjutavad. (Vainik jt 2020) Ehk siis ilmselt on ka korpusetekste uurides võimalik mõnevõrra vaadelda sõnade ja sõnaseoste psühholoogilist esildumist.

Valdkonna põhisõnade määramisel võiks tuge anda ka tõik, et sagedaimad kompimisadjektiivid olid ühtlasi valimi kõige rohkem liitsõnu andvad sõnad. ÜS-is esines sõnast pehme moodustatud liitsõnu 11 (vattpehme, siidpehme, sulgpehme jt), adjektiiviga kõva esines 12 liitsõna (teemantkõva, teraskõva, kivikõva jt), sõnal kuiv esines liitsõnu lausa 18 (tuhkkuiv, purukuiv, krõbekuiv jt) ning märg oli esindatud 14 liitsõnas (vihmamärg, higimärg, nutumärg jt). Vaatluse all olid liit­sõnad, kus kompimisadjektiiv ise asus järelosise positsioonil. Kas valimi suurima korpussageduse ja produktiivseima liitsõnamoodustusega sõnad võiksidki olla kompimisvaldkonna põhisõnad? Et seda kindlalt väita, peaks küsimust eksperimentaalselt uurima, kuid põhisõna kandidaatideks sobivad pakutud sõnad tõenäoliselt küll.

Kompimisadjektiivide valimi moodustamisel tuli täpsustada ka adjektiivirühma sõnaliigipiire. Valimis leidub adjektiivi ja adverbi piiril olevaid sõnu (nt krussis, takkus), adjektiivi ja verbi piiril olevaid sõnu, põhiliselt v-partitsiipe (nt torkiv, vetruv, kleepuv) ning adjektiivi ja substantiivina kasutusel olevaid sõnu (nt karvane). Adjektiivi sõnaliigiline paindlikkus ja sarnased määratlemise kitsaskohad ilmnevad ka praktilises leksikograafilises töös (Paulsen jt 2020: 188–189). Sõna valimisse kaasamisel lähtusin semantilisest aspektist (kas sõna kohta saab küsida „milline?”) ja süntaktilisest aspektist (kas ja kuivõrd esineb sõna nimisõna laiendina, täiendi positsioonis). Näiteks kollokatsioonides krussis juuksed, kleepuv põrand ja karvane kasukas tõlgendasin sõnu krussis, kleepuv ja karvane adjektiividena.

 

4. Polüseemiamallid

Peatükis tutvustan eesti kompimisadjektiivide korpusanalüüsil selgunud polü­seemiamalle. Mall moodustus, kui vähemalt kahe valimi sõna juures esines ­sarnane tähendusvaheldus. Mallide näitlikustamiseks esitan korpuslauseid ning sõna­visanditest valitud adjektiivi ja substantiivi kollokatsioone. Sõnatähendust selgitavad definitsioonid (või definitsioonide katked) on võimalusel võetud ühendsõnastikust. Arutlen ka levinumate mallide võimaliku motivatsiooni üle ja kirjeldan nende leksikograafilist esitust ühendsõnastikus. Peatüki lõpus on esitatud polüseemiamallide ülevaatlik tabel.

 

4.1. PUUDUTUS–PSÜHH

Kompimisvaldkonna adjektiivide levinuim tähendusülekanne valimis on kombitavalt omaduselt psühholoogilisele omadusele. PUUDUTUS–PSÜHH on kompimis­adjektiivide enim esinev polüseemiamall, mis avaldus 43 kompimisadjektiivi tähendusstruktuuris (jäik, nüri, libe jt). Polüseemseid adjektiive oli valimis 102, seega ­esines mall 42%-l sõnadest, mis osutab tugevale seosele kompimisvaldkonna ja tunnete valdkonna vahel.

Semantiline tüüp PSÜHH koondab meeleolu, iseloomu ja vaimsete võimetega seotud omadusi. Tüübiga PSÜHH saab märgendada näiteks kompimisadjektiivi pehme tähendust ’heatahtlik, leebe, mitte karm ega range’ (pehme iseloom, pehme mees), adjektiivide õline tähendust ’teeseldult lahke, lipitsev, pugejalik’ (õline naeratus, õline vend) ja okkaline tähendust ’pahur ja tõrges’ (okkaline loomus, okkaline suhtumine).

Malli PUUDUTUS–PSÜHH leksikograafiline esitus ühendsõnastikus varieerus. Kõige rohkem leidus malli kandvatel kompimisadjektiividel sõnaartikli üles­ehitust, kus mõlemad mallis kodeeritud tähendused olid eraldi tähendustena esitatud (näide 4). Näidetes on toodud välja ainult malli kandvate tähenduste definitsioonid, uurimisel lisatud semantiline tüüp ja üks kasutusnäide tähenduse kohta.

(4) libe

1 (hrl mingi pinna kohta:) sile (ja märg või limane) ning seetõttu selline, millel võib kergesti libiseda või mis on kergesti libisev; (selliste teeolude kohta) [PUUDUTUS] Libe jää.

2 klanitud välimuse ja lipitseva olekuga; kaval, osav (oma eesmärkide saavutamisel) [PSÜHH] Eriliselt libe tüüp ja kehkenpüks.

Eraldi tähendused võisid omakorda olla esitatud põhitähendustena, nagu eelnevas libeda näites (tähistatud järjekorranumbritega 1, 2 jne), või põhitähenduse ja alltähenduse positsioonis (tähistatud järjekorranumbritega 1, 1.1 jne) (näide 5). ÜS-i sõnatähenduste osa autorid (Langemets jt 2010) on välja toonud, et põhitähendusena esitatakse esmajoones kontrastiivset ning alltähendusena komplementaarset polüseemiat – sealjuures põhi- ja alltähenduse puhul saab vähemalt osaliselt sõnastada teatavad tähenduse tulenemise reeglid.

(5) kõva

1 (materjali, asjade vm kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav, mitte painduv [PUUDUTUS] Hiina traditsiooni järgi peab voodi olema kõva.

1.1 (inimese kohta:) iseloomult, käitumiselt järeleandmatu, mingile mõjule mitte­alistuv [PSÜHH] Ole kõva, ära anna alla!

Erinev esitus viitab sellele, et kompimisadjektiivi taktiilset tähendust ja psüühikaga seotud tähendust ei taju leksikograaf alati samavõrra lähedase ja tuletatavana. Siiski võib märgata, et kui temperatuuriadjektiivide rühmas esines vaheldumine psühholoogilise omadusega kahesuunaliselt (sõnadel, mille esmatähendus ­väljendas temperatuuri, oli ka inimpsüühikaga seotud omadust väljendav tähendus, ning sõnadel, mille esmatähendus oli psühholoogiline, esines tähendus, mis iseloomustas temperatuuri), siis kompimisadjektiivide rühmas on korpussagedust arvestades valdav tähenduse liikumine konkreetsest kombitavast omadusest abstraktsema psühho­loogilise omaduse poole.

Kolmas leksikograafiline esitusviis oli malli osaliste koondamine ühise tähenduse alla. Kompimis- ja psühholoogilise omaduse esitamist kahe eraldi tähenduse või ühe koondtähendusena võis tõenäoliselt mõjutada ka sõna enda sagedus: sagedasema sõna juures esitati tähendused eraldiseisvana (näide 6), harvema sõna puhul liideti (näide 7). Adjektiivi kivikõva sagedus korpuses on 1489, teraskõva sagedus vaid 44.

(6) kivikõva

1 väga, ülemäära kõva, üldse mitte pehme [PUUDUTUS] Kivikõva madratsiga voodi.

1.1 milleski väga kindel, vankumatu [PSÜHH] Kontrolöril ei jäänud muud üle kui süda kivikõvaks teha ja trahv välja kirjutada.

(7) teraskõva (hrl materjali või isikuomaduste kohta:) väga kõva, väga tugev, ülimalt vastupidav [PUUDUTUS] Lapimaa jää on teraskõva. [PSÜHH] Tal on teraskõvad närvid.

Näites 7 on tähenduste täpsem väljendamine jäetud kasutusnäidete hooleks, definitsioon sobib iseloomustama nii kombitavat kui ka psüühikaga seotud tähendust. Leksikograafid on maininud, et põhimõtete väljatöötamisel soovitas Asta Õim tähendusi nii vähendada kui ka lihtsustada ning jätta osa alltähendusi ja piltlikud tähendused koguni ainult näidete kanda (Langemets jt 2010: 801).

Korpusanalüüsi tulemuste ja leksikograafilise esituse kõrvutamisel ilmnes ka sõnu, mille puhul ühendsõnastik kompimisadjektiivi psühholoogilist tähendust eraldi esile ei toonud (ei tähenduse ega kasutusnäidete kujul), kuid mis uuritud ­korpusnäidete põhjal malli siiski kandsid (näide 8). Näidetes on esitatud ÜS-i tähendus ja selle järel korpusnäide, mis iseloomustab sõna psüühikaga seotud tähendust.

(8) limane limaga kaetud või lima sisaldav [PUUDUTUS] Angerja nahk on limane. [PSÜHH] korpusnäide: Kaasajal baarides räuskavad mehed on aga küünilised, empaatia­tundeta limased tegelased.

Kuigi on mõistetav, et polüseemiamalli konkreetse parima leksikograafilise esituse valimisel mängivad rolli sõnastiku sihtrühm, sõnasagedus, vastava tähenduse sagedus ja muud tegurid, siis võiks süsteemset esitust igal juhul abistada võimalus koostamise ajal tutvuda potentsiaalsete süstemaatilise polüseemia mallidega. Semantilise tüübi lisamine sõnatähendusele (käändsõnade juures) on ÜS-is juba praegu kohustuslik ja ehk hõlbustaks tööd polüseemsete sõnadega see, kui süsteem pakuks leksikograafile välja konkreetse semantilise tüübiga seotud võimalikke polüseemiamalle.

Süstemaatilist polüseemiat uurides saab aimu mõtlemise mustritest. Malli ­PUUDUTUS–PSÜHH sage esildumine valimis näitab, et kompimise/puudutuse ­kogemusel on tihe seos vaimsete kogemustega. Tähenduse ülekanne võib olla motiveeritud kombitava omaduse füüsikalisest loomusest, nt sitke kui ’tugev ja painutatav (või venitatav), mitte kergesti purunev’ hakkab tähistama ka psühholoogilist omadust ’vaimujõult, iseloomult tugev, raskustele vastupanev, mitte (kergelt) allaandev’. Ka mõistemetafooride teoreetikud George Lakoff ja Mark Johnson (2003 [1980]: 163–164) on leidnud, et abstraktsemate ja keerulisemate nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavamatest ja kehapõhisematest valdkondadest. Ja mis võiks olla lähemal kui oma nahk? Seega kehaga/nahaga/suuga vahetult kogetav on ülimalt põhjendatud lähtevaldkond, mille terminites räägitakse abstraktsematest, näiteks psühholoogilistest nähtustest.

Valimis võib täheldada taktiilselt ebameeldiva omaduse (limane, tatine, nurgeline, okkaline, ogaline, kare) korrelatsiooni psühholoogiliselt ebameeldiva omadusega, nt okkaline kui ’pahur, tõrges’ või ogaline kui ’terav, salvav’. Enamasti meeldivat kompimiskogemust pakkuv pehme on kasutusel positiivsema tähendusega ’heatahtlik, leebe’ ja sile tähendusega ’hoolitsetud välimusega, peene ja viisaka olemisega’, nt sile välimus, sile noormees, mis pakub ju esteetilist naudingut. Analüüs lubab järeldada, et sageli seostatakse meeldivat kehalist aistingut positiivsete vaimsete omadustega ja ebameeldivat puudutust vaimselt ebameeldiva kogemuse või omadusega.

Kompimisadjektiivide hulgas leidub aga ka näiteid tähendusvaheldustest, mis ei kinnita omaduse kognitiivse meeldivuse või ebameeldivuse järjepidevust. Mitmed kombitavat omadust väljendavad adjektiivid, millel esineb polüseemiamall ­PUUDUTUS–PSÜHH, ei ole üheselt liigitatavad positiivse või negatiivse kompimiskogemuse põhjal, nt reljeefne, õline, tasane, karvane.

Huvitav juhtum on adjektiiv terav, mis puudutuskogemusena seostub pigem valu ja ebamugavusega (sarnaselt sõnadega okkaline, ogaline), kuid millel on regulaarsed seosed nii negatiivsete kui ka positiivsete tähendustega. Terav märkus, terav kriitika teevad psüühiliselt haiget, terav maitse ja terav lõhn mõjuvad meeltele tugevalt (mis võib meeldida või mitte), kuid teravad kõrvad, teravad silmad on juba selgelt midagi täpset ja positiivset. Silmade-kõrvade puhul tuleb ilmselt mängu terava eesmärgi­tähendus: kuna terav nuga lõikab hästi ja on selline, nagu hea nuga olema peab, siis ka silmad ja kõrvad on teravad, kui nad oma tööga hästi hakkama saavad.

Lakoff ja Johnson (2003 [1980]) toovad välja, et kognitiivsed nähtused (seal­hulgas keele moodustamine ja mõistmine) on seotud erinevate kehaliste, afektiivsete, tajuga seotud motoorsete protsessidega. Sama võib täheldada süstemaatilise polüseemia uurimisel. Eesti metafooriuurija Ene Vainik (2017) tõstab esile, et mõistemetafoorid on loomult süstemaatilised – tegu pole üksiku keelendiga, vaid mitmetes väljendites avalduva mõtlemismustriga. Seega on loomulik, et metafooriuurimine ja süstemaatilise polüseemia analüüs, mis vaatleb tähenduste regulaarset ülekannet, jõuavad sarnaste tulemusteni.

Seost tekstuurimetafooride töötlemise ning kompimisega seotud ajuosa aktiveerumise vahel on kinnitatud ka funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRI) abil (Lacey jt 2012). Nimelt aktiveerus katseisikutel tekstuuri-selektiivne somato­sensoorne korteks (ajuosa, mille alaosad reageerivad kindla kehaosa puudutuste korral), kui töödeldi tekstuurimetafoore sisaldavaid lauseid (nt she had a rough day). Sama tähendusega lausete korral, kus tekstuurisõnu ei nimetatud (nt she had a bad day), aktiveerumist ei toimunud.

Kuus eksperimenti (Ackerman jt 2010), kus katsealused pidid lahendama karedaid või siledaid puslesid ja puudutama kõvasid või pehmeid esemeid, näitasid, et tekstuur mõjutab mitteteadlikul moel inimeste muljeid ja otsustusi teiste inimeste ja olukordade suhtes: näiteks tajusid inimesed karedate esemete mõjul sotsiaalseid suhtlusi keerulisemana ja kõvad esemed muutsid inimesed läbirääkimistel jäigemaks. Kompimismeelega tajutu mõjutab seega sotsiaalset kognitiivset taju. Eelnev annab tuge väitmaks, et kompimisadjektiivide süstemaatiline tähenduste vaheldumine ­PUUDUTUS–PSÜHH, nagu mõistemetafooridki, ammutab ainest kehalisest kogemusest, et väljendada abstraktsemat tunnete ja psüühika valda.

 

4.2. Tajumallid

Tajumallide peatükis vaatlen polüseemseid adjektiive, kus kompimistähenduse kõrval esineb viitamine mõnele teisele tajuvaldkonnale: kuulmine, maitsmine jt. Lähema vaatluse all on kaks kompimisadjektiividel esinenud süstemaatilise polüseemia malli: PUUDUTUS–HÄÄL ja PUUDUTUS–MAITSE. Mallis PUUDUTUS–HÄÄL vaheldub kombitav omadus häält või heli iseloomustava omadusega. Mall ­PUUDUTUS–MAITSE näitab kombitavat omadust ja maitset iseloomustavate tähenduste vaheldust. PUUDUTUS–HÄÄL esines valimis 18 sõna juures ja PUUDUTUS–MAITSE 11 sõna tähendus­struktuuris, nii et teistest meeltest on kompimisadjektiividel enim tähendus­ülekandeid ­kuulmis- ja maitsemeele valda.

Neljal korral esines valimi sõnadel juba temperatuuritähenduste uurimisel selgunud mall PUUDUTUS–TEMPERATUUR, kus (temperatuuriga seondumatu) puudutus­aisting vaheldus temperatuuritähendusega (nt karm talv ⇒ karmi karvaga koer). Üksikud näited esinesid ka tähendusvaheldustel PUUDUTUS–VÄRVUS (nt vahajas kiht taime­lehtedel ⇒ vahajas nägu) ja PUUDUTUS–LÕHN (nt terav serv ⇒ terava lõhnaga gaas).

Enamikul PUUDUTUS–HÄÄL malliga sõnadel esines samaaegselt ka mall PUUDUTUS–MAITSE, nt pehme (pehme padi ⇒ pehme häälega ⇒ pehme maitsega juust), metalne (metalne korpus ⇒ metalne kõla ⇒ metalne maitse suus). Sellegi­poolest leidus sõnu, kus kompimistähendusega vaheldus ainult hääle­tähendus (nt kõva madrats ⇒ kõva kisa, karune kasukas ⇒ karune mehehääl) või ainult maitsetähendus (nt torkiv kampsun ⇒ ingveri torkiv maitse). Sõnu, mille tähendusstruktuuris avaldus ainult mall PUUDUTUS–MAITSE, oli valimis vähem kui sõnu, millel esines ainult mall PUUDUTUS–HÄÄL.

Tajumalle moodustavad tähendused on ühendsõnastikus leksikograafiliselt eri viisil esitatud: 1) põhitähenduse ja alltähendus(t)ena (näide 9); 2) ühise koond­tähendusena (näide 10); 3) süstemaatilist polüseemiat pole esitatud. Võrreldes malliga PUUDUTUS–PSÜHH puudub tajumallidel esitusviis kahe eraldi põhitähendusena. Süstemaatilise polüseemia esitamata jätmise näideteks sobivad sõnad siidine ja metalne. Siidise juures on välja toodud materjalitähendus ja laiem taktiilne tähendus, ent korpusest leiab kinnitust ka hääle- ja maitsetähendusele. Metalse juures on esitatud koondtähendus, mis seob värvust ja häält, ent maitset pole esile toodud seletuses ega näitelausetes. Korpuses on metalne maitse 42 esinemisega sageduselt seitsmes adjektiivi ja substantiivi kollokatsioon metalse sõnavisandis.

(9) sametjas

1 (pinna, koostise või millegi oleku laadi kohta:) pehme ja ühtlane, siledalt siidine, sameti pehmust meenutav [PUUDUTUS] Parkett kaeti sametja vaipkattega.

1.1 (hääle, heli kohta:) pehme kõlaga, mahe ja meeldiv [HÄÄL] Flöödi sametjas kõla.

1.2 (maitse kohta:) maheda, pehme maitsega [MAITSE] Sametja maitsega vein.

(10) vahajas

1 värvilt, konsistentsilt vms vaha meenutav [VÄRVUS] [PUUDUTUS] Laip lebab mustas ülikonnas, vahajad käed risti.

Nagu ilmnes malli PUUDUTUS–PSÜHH esituse analüüsil, annavad erinevad esitus­viisid ja kohatised lüngad süstemaatilise polüseemia näitamisel tunnistust, et ka headel professionaalidel on keeruline hoomata infotihedat korpuspilti ja koostamisel võiks olla abi süstemaatilise polüseemia mallidest.

Kõige tihedam seos ilmnes kompimisadjektiivide tajumallides taktiilsete tähenduste ja häälega seotud tähenduste vahel. Taktiilsete väljenduste kasutamist hääle kirjeldamiseks on märganud ja analüüsinud ka metafooriuurijad, näiteks Pavlo ­Shopin (2017) doktoritöös, mis käsitleb Herta Mülleri loomingut. Teisalt võivad hääletähendused olla valimis maitsetähendustest paremini esindatud seetõttu, et kuulmise kui Vibergi hierarhia põhjal maitsmisest kõrgema meele väljendamiseks on keeles rohkem väljendusvahendeid.

Kompimisadjektiividel oli korpuses maitsesõnadena rohkem kasutust ja täpsemaid tähendusi erialasõnavaras, alkohoolsete jookide kirjeldamisel. Viskimaitsete liigitusel on õliste maitsenüansside hulka arvatud mesi, nahk, tubakas, higi ja plastik (Tiivel 2007). Veinimaailmas on väga levinud maitseomadus kuiv, aga maitsetähenduste kasutusnäiteid võib korpusest leida ka adjektiividega metalne, nahkne, siidine, mullane jt.

Taas kord võis mallides täheldada meeldiva puudutusaistingu vaheldumist meeldiva häälega, nt siidine, sametine, pehme hääl, ning ebameeldivama puudutus­kogemuse vaheldumist ebameeldivama kuulmiskogemusega, nt kare, kalk, kriipiv hääl. Veidi vähem, aga sellegipoolest esines samalaadi kogemuslikku alust ka puudutuse ja maitsetähenduse vahel: sametine puudutus on ju käele mõnus ning sametine, sametjas, sametpehme maitse positiivne hinnang maitsele.

 

4.3. Tulemuste kokkuvõte

Kõik uurimuses tuvastatud polüseemiamallid on kokku võetud tabelis 1. Lahtris „Sõnu valimis” esitatud arv näitab, kui mitmel valimi sõnal esines see polüseemia­mall. Esimesena on välja toodud valimi sagedaseim mall, teisena tajumallid ning seejärel muud analüüsis selgunud süstemaatilise polüseemia mallid. Igale mallile on lisatud kirjeldus ja malli iseloomustavad näited valimist.

Tabel 1. Kompimisadjektiivide polüseemiamallid.

Polüseemiamall	Sõnu valimis*	Näited	Malli kirjeldus
PUUDUTUS–PSÜHH	43	pehme, okkaline, libe, kuiv, nüri, jäik	Kompimistähendus ⇒ meeleolu, suhtumist või iseloomu väljendav tähendus, nt okkaline roos / okkaline iseloom
PUUDUTUS–HÄÄL	18	kõva, kare, sametine, karune	Kompimistähendus ⇒ heli, häält iseloomustav tähendus, nt sametine nahk / sametine hääl
PUUDUTUS–MAITSE	11	terav, õline, sametpehme, ümar	Kompimistähendus ⇒ maitset iseloomustav tähendus, nt teravad nurgad / terav karri
PUUDUTUS–VÄRVUS	3	vahane, metalne	Kompimistähendus ⇒ värvust või valgust iseloomustav tähendus, nt metalne pind / metalne läige
PUUDUTUS–LÕHN	4	terav, õline, mullane	Kompimistähendus ⇒ lõhna iseloomustav tähendus, terav nuga / terava lõhnaga gaas
PUUDUTUS–TEMPERATUUR	4	karm, pehme	Kompimistähendus ⇒ temperatuuri­tähendus, pehme voodi / pehme suveõhtu
MATERJALl/AINE(A)–PUUDUTUS	11	siidine, sametine, takune	Teatud materjalist või ainest koosnemist väljendav tähendus esineb koos tähendusega, mis tähistab selle materjali puudutamisel tekkivat puuteaistingut ja on omakorda kantav ka muust materjalist objektidele, nt sametine ülikond / sametine nahk
PUUDUTUS–MATERJAL/AINE(S)	4	villane, puuvillane, linane	Teatud materjaliga seotud kompimis­tähendus esineb koos substantiivse tähendusega, mis tähistab sellest materjalist eset, nt villased sokid / kannan villast
PUUDUTUS–NÄHTUS_LOODUS (A)	10	kuiv, niiske, märg, tatine, lumine, ligane	Kompimistähendus ⇒ ilma, loodusnähtust iseloomustav adjektiivne tähendus, nt tatine taskurätik / tatine talv
PUUDUTUS–NÄHTUS_LOODUS (S)	4	kuiv, märg	Kompimistähendus ⇒ ilma, loodusnähtust iseloomustav substantiivne tähendus, nt märg pesu / mantel peab märga
PUUDUTUS–IN/LOOM_OMADUS (S)	6	karvane, siledakarvaline	Kompimistähendus ⇒ sama omadust kandvat inimest või looma tähistav substantiivne tähendus, nt karvane elukas / karvaste pidu
PUUDUTUS–MÕÕDE	4	rasvane, paks	Kompimistähendus ⇒ ruumilist omadust tähistav tähendus, nt paks puder / paksud seinad
PUUDUTUS–KOGUS	3	kõva, paks, tihe	Kompimistähendus ⇒ hulgatähendus, nt kõva iste / kõva rahasumma

* Tegu on orienteeriva arvuga, kuna kompimissõnade rühma võib eri moel piiritleda ja tulemus sõltub ka korpuse (versiooni) suurusest.

 

5. Kokkuvõte ja järeldused

Uurimus annab ülevaate sellest, kui rikkalikult on kompimisvaldkond eesti keeles adjektiividega kaetud, ning toob korpuspõhise analüüsi tulemusena välja eesti kompimisadjektiivide süstemaatilise polüseemia mallid. Artikkel analüüsis ka polüseemiamallide leksikograafilist esitust. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka leksikograafilise esituse analüüsi rakenduslik siht on hõlbustada sõnastiku­tööd ning aidata kaasa adjektiivi semantika täpsemale ja süsteemsemale esitusele leksikograafias.

EKI ühendsõnastikust (ÜS) ja eesti keele ühendkorpusest (ÜK 2019) kogutud kompimisadjektiivide rühma kuulus 265 sõna, millest polüseemseid sõnu oli 102. Valimit uurides võis täheldada erinevaid maailmaga suhestumise taktiilseid dimensioone. Põhituumiku moodustasid (pinna)tekstuuri omadused ja plastilised omadused (pehme, kõva, sile, kare jt). Nendesse rühmadesse kuulus enamik valimi tüvi­sõnadest. Kompimisadjektiivide seast võis leida veel konkreetsest materjalist tuletatud omadusi (paberjas, nahkne), toitudest ja toiduainetest tuletatud omadusi (sültjas, pudrune), kangastest tuletatud omadusi (siidine, sametine), pinnasest tuletatud omadusi (sopane, liivane), taimede-loomade omadustest tulenevaid adjektiive (soomusjas, okkaline) ja inimkehast lähtuvaid omadusi (tatine, rasune). Valim annab aimu, millega kompimistasandil kõige sagedamini kokku puututakse ja kust puudutuse kirjelduseks inspiratsiooni ammutatakse.

Kompimisadjektiivide valimi sagedaimad esmase kompimistähendusega sõnad korpuses on pehme, kõva, kuiv, terav, märg, niiske, sile ja libe. Kõik peale terava on tüvisõnad. Valdkonna põhilisemate sõnade staatusele viitas peale korpussageduse ka tõik, et samad sõnad moodustasid ühendsõnastiku põhjal enim liitsõnu. Sutrop (2002) toob põhisõna tunnustena muu hulgas välja, et põhisõna esildub psühholoogiliselt ja on keeltes enamasti morfoloogiliselt lihtne omasõna. Ilmselt võib ka korpussagedus mõnevõrra peegeldada psühholoogilist esiletulekut.

Kompimisadjektiivide analüüsis ilmnes 13 süstemaatilise polüseemia malli. Levinuim tähendusülekanne valimis on kombitavalt omaduselt psühholoogilisele omadusele ehk polüseemiamall PUUDUTUS–PSÜHH. Mall avaldus 42%-l polüseemsetest kompimisadjektiividest (jäik, nüri, tatine, libe, kivikõva jt), niisiis osutab süstemaatilise polüseemia uurimine tugevale seosele kompimisvaldkonna ja tunnete valdkonna vahel. Mõistemetafooride teoreetikud Lakoff ja Johnson (2003 [1980]) on leidnud, et abstraktsemate ja keerulisemate nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavamatest ja kehapõhisematest valdkondadest. Seega on keha, naha või suuga vahetult kogetav ülimalt sobilik lähte­valdkond, mille mõistetes räägitakse abstraktsematest nähtustest, nagu psühholoogilised nähtused.

Valimis ilmnes taktiilselt ebameeldiva omaduse (limane, tatine, okkaline, ogaline, kare) seos psühholoogiliselt ebameeldiva omadusega, nt okkaline kui ’pahur, tõrges’ või ogaline kui ’terav, salvav’. Meeldivat kompimiskogemust pakkuvad sõnad, nt pehme, on kasutusel ka positiivsema psühholoogilise tähendusega ’heatahtlik, leebe’. Analüüs lubab järeldada, et sageli seostatakse meeldivat kehalist aistingut positiivsete vaimsete omadustega ja ebameeldivat puudutust vaimselt ebameeldiva kogemuse või omadusega.

Malle, mis sisaldavad tähendusülekannet kompimisvaldkonna ja muu taju­valdkonna vahel, esines valimis viis: PUUDUTUS–HÄÄL, PUUDUTUS–maitse, PUUDUTUS–VÄRVUS, PUUDUTUS–LÕHN ja PUUDUTUS–TEMPERATUUR. Sagedaim tajumall PUUDUTUS–HÄÄL esines valimis 18 sõna juures ja sageduselt teine PUUDUTUS–MAITSE 11 sõna tähendusstruktuuris. Mallides võis taas täheldada tähendusüle­kannet meeldiva puudutusaistingu ja meeldiva hääle vahel, nt siidine, pehme hääl, ning ebameeldivama puudutuskogemuse ülekannet ebameeldivale kuulmiskogemusele, nt kare, kalk hääl. Veidi vähem, aga sellegipoolest avaldus samalaadi kogemuslik alus ka puudutuse ja maitsetähenduse vahel (sametine puudutus Þ sametine maitse). Süstemaatilise polüseemia uurimine toetab metafooriuurimisi ja neuro­uuringuid, näidates tugevat sidet kompimismeele ja kuulmismeele vahel ning ka kompimismeele ja maitsemeele vahel.

Mallide leksikograafiline esitus ÜS-is vaheldus. Mall võis olla esitatud: 1) kahe eraldi põhitähendusena; 2) põhitähenduse ja alltähendus(t)ena; 3) ühise koond­tähendusena; 4) süstemaatilist polüseemiat polnud esitatud. Hindasin esitamata jätmiseks olukorda, kus tähendus sõnastikust puudus, ent korpuses arvestatava sagedusega esildus, nt sõna metalne maitsetähendus, mis korpuses esines 42 korral kollokatsioonina metalne maitse. On mõistetav, et polüseemiamalli konkreetse parima leksikograafilise esituse valimisel mängivad rolli paljud tegurid (sõnastiku sihtrühm, sõnasagedus, vastava tähenduse sagedus), kuid süsteemsemat esitust võiks igal juhul abistada süstemaatilise polüseemia mallide tundmine. Semantilisi tüüpe leksikograafid sõnatähendusele juba lisavad ja ehk hõlbustaks tööd polüseemsete sõnadega see, kui süsteem pakuks koostamisel välja võimaluse tutvuda polüseemiamallidega, mis on seotud kindla semantilise tüübiga.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG1978).

Maria Tuulik (snd 1985), PhD, Eesti Keele Instituudi leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 ­Tallinn), maria.tuulik@eki.ee

Eesti keelekorraldus on oma pika ajaloo¹ vältel lahendanud üsna erinevaid üles­andeid. Kui eelmise sajandi algul tegeleti ennekõike murrete põhjal ühtse kirjakeele loomisega ja selle kodifitseerimisega (ühiste normingute loomisega; vt Plado 2022; Kasik 2011; Erelt 2002; Tauli 1938; Tuglas 1932), siis hilisematel perioodidel on tegeletud ka normingute ja soovituste ülevaatamisega ning nende ajakohasuse küsimusega (vt nt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine; EKI teatmik: Mis on muutunud; Erelt 2002: 224–250; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2021, 2022; Paet 2022a, 2022b).

Tänapäeval, mil ühiskeelel on tugev positsioon ning murrete kasutus on taandunud, on päevakorral pigem küsimus, kas kunagi seatud normingud vastavad ühiskeele tegelikele sisemistele normidele (nn objektiivne norm) või kui ranged peaksid normingud olema. Nüüd ollakse seisukohal, et mida lähemal on normingud keele sisemistele normidele, seda vähem on keelekasutajal vaja norminguid „lihtsalt ära õppida” ning seda efektiivsemalt toimib keel. (Päll 2019) Normingute ülevaatamine on keelekorralduses toimunud lainetena varemgi ning alates 1970-ndate lõpust ja eriti 1980-ndatest on keelekorralduses võetud range normimise asemel suund soovitamisele (vt nt Kull 2000; Erelt 2002: 251–263). Probleemiks on siiski olnud keele vähene teaduslik uuritus (Kull 1961: 99, 1978: 682; Saari 1979: 164; Liivaku 1984: 583; Raadik 2020: 854).

Selleks et normingud vastaksid keele sisemisele normile, peab teadma, milline see sisemine norm on – see on keeleteaduse uurimisobjekt. Keeleteadus on paralleelselt keelekorraldusega tegelenud eesti keele uurimisega ning tänaseks võib öelda, et eesti keel on päris hästi läbiuuritud keel, eriti võrreldes suurema osa maailma keeltega. Sellegipoolest ei ole keeleteadus ja -korraldus alati ühte jalga astunud – keelekorraldus on tegelenud üsna palju varieeruvate keelendite normimisega, samal ajal kui keeleteadus ei ole sageli seda laadi varieerumisele tähelepanu pööranud. Sellele on mitmeid selgitusi, mis osalt on seotud keeleteaduse enda muutumisega: varieerumise ja tegeliku keelekasutuse uurimisega on hakatud tõsisemalt tegelema eriti viimastel aastakümnetel, kui töös on saanud tugineda suurte keelekorpuste andmetele (vt Koppel, Kallas 2022; Pilvik jt 2021; ka Stefanowitsch 2020).

Tänapäevaste korpuste ja korpuslingvistika meetodite kättesaadavus ning keele­kasutuse põhjalikumad uuringud on toonud rahvusvahelisse keeleteadusesse kasutus­põhise lingvistika teooria (ingl usage-based linguistics). Kasutuspõhise lingvistika põhiväide on, et keel sünnib kasutuses ning keelekasutus modifitseerib keelt pidevalt (Croft 2000: 4; Bybee 2010; Campbell, Barlow 2020: 81). Kasutuspõhine lähenemine pöörab süstemaatiliselt tähelepanu tegelikule keelekasutusele ja selle varieerumise seaduspärasustele ning kasutab selleks eksperimentaalse ja korpuslingvistika meetodeid (vt nt Klavan 2018; Rundell 2018; Storjohann 2021). Kasutuspõhine lähenemine on kasulik ka keelekorralduse jaoks, sest see annab vahendid ja meetodid, kuidas süsteemselt keelekasutust ja normingute keeles juurdumist jälgida ning vajadusel ebakõlasid eemaldada.

Artiklis vaatleme, kuidas on eesti keelekorralduses verbirektsioonide varieerumisse läbi XX sajandi suhtutud ning milliseid norminguid on seatud ja kuidas see kajastub tegelikus keelekasutuses. Selgitame tegeliku keelekasutuse analüüsi põhjal välja, kui hästi on keelekasutajad omandanud keelekorralduses loodud normingud, ning kui tänapäeva keeles varieerumine jätkuvalt aset leiab, siis mille alusel ja miks see toimub.

 

1. Eesti keeleteaduse areng XX sajandist praeguseni

Eesti kirjakeele sünd ja selle korraldamise vajadus tekkis perioodil, mil eesti keel oli ka uurimise mõttes lapsekingades. 1930-ndatel kirjutas Andrus Saareste (1933: 449): „Kui kirjakeeles tahame taotleda rahvakeelsust [---], siis peab see toimuma ühiskeele valitsevamatest vooludest lähtudes. Kuid meie tegelik keeleteadus peaks siis ka enam tähelepanu pöörama selle ühiskeele tundmisele.” Ka veel 1984. aastal ütleb Uno Liivaku (1984: 583) nii: „[---] keelekorraldus peab aluseks ühiskeelt, kuid soliidsel alusel pole ühiskeelt uuritud ega uurita. [---] Niisugune olukord teeb igasugused normiotsustused riskantseks ja juhuotsustuste tegemise ohu suureks.” See tähendab, et paljud keelekorralduslikud otsused ei ole alati põhinenud mitte keeleuurimisest välja kasvanud teadmistel, vaid on kujunenud mõneti juhuslikult, mõjukate isikute maitse-eelistustel või arusaamadel.

Võrreldes keelekorralduse varasemate perioodidega on olukord nüüdseks siiski muutunud. Keeleteadus ja keeleteaduslik mõtlemine on Eestis arenenud jõudsate sammudega ning erinevad suunad ning lähenemised on mitmekesistanud arusaama (eesti) keelest ja selle toimimisest. Eesti keeleteaduse mõtte arengut XX sajandil on ülevaatlikult kirjeldanud nt Haldur Õim (2000) ning üksikvaldkondade käsitlusi leiab kogumikust „Eesti keele uurimise analüüs” (Erelt 2003). Viimasel paaril aastakümnel on eesti lingvistika teemadering laienenud veelgi, samuti on see järjest tugevamalt integreerunud rahvusvahelisse teadusruumi; oluliselt on täienenud keele­uurimise metodoloogiline külg ja alusmaterjalide (nt korpusandmete) kättesaadavus. Ilmunud on põhjalikke käsitlusi eesti keelest (nt „Eesti keele varamu” sari). Tänapäeva keeleteadust, sh eesti keeleteadust iseloomustab ennekõike andme­põhisus: toetutakse erinevatele eesti keele kohta loodud ressurssidele (nt keele­korpused), aga üha enam ka katselistele meetoditele. Järjest olulisem on metodoloogia osa nii andmete kogumises, töötlemises kui ka interpreteerimises. Ka kvantitatiivse andmeanalüüsi roll lingvistilises uurimistöös on üha olulisem. Andmepõhisest tegeliku keelekasutuse uurimisest on välja kasvanud kasutuspõhine lingvistika.

 

2. Kasutuspõhine lingvistika

Kasutuspõhine lingvistika lähtub arusaamast, et keel sünnib selle kasutamise käigus ning kasutus kujundab keelt pidevalt (vt nt Barlow, Kemmer 2000; Bybee 2010; Perek 2015: 6). Kasutuspõhine lingvistika on välja arenenud kognitiivsest keeleteadusest (vt Langacker 1987; Croft, Cruse 2005) ning otsib seoseid ennekõike inimese kognitiivsete võimete ja keele vahel.

Keeleüksuste valikut mõjutavad väga erinevad tegurid ja nende koosmõjud, mis ilmnevad nende kasutamises. Valikuid mõjutavad näiteks suhtlusolukorra vajadused, mälu ja keele töötlemisega seotud nähtused (vt Diessel 2017) või sellised kognitiivsed protsessid nagu keeleliste üksuste kategoriseerimine, võime neid üksusi omavahel ühendada, analoogiaseoste leidmise võime, rikas mälu ning vormi ja tähenduse seostamise võime (Ibbotson 2013). Kasutuspõhises keeleteaduses on keelt iseloomustatud kui kompleksset adaptiivset süsteemi (Bybee 2010), mis tähendab, et keel muutub ja kohaneb vastusena mitmele eri tüüpi võistlevale tegurile (Ibbotson 2013). See omakorda tähendab, et inimene toimib kui tõenäosuslik masin, valides iga kord võimalike väljendusvahendite hulgast selle, mis antud konteksti kõige paremini sobib, kaaludes ja arvestades sealjuures ühtaegu mitmeid eri mõjureid. Keele­kasutus mõjutab otseselt ka keelevahendite vormilist kujunemist: näiteks on leitud, et kõrge kasutussagedusega keelendid kalduvad lühenema (end vabandama > vabandama; kõnes ütlesin > ütsin) või kinnistuma erandliku vormina (olema-verbi vorm on) – need on tänu pidevale kordamisele mälust paremini kättesaadavad kui mitte nii sagedased vormid (Bybee 2010: 39).

Keel ei ole niisiis fikseeritud, vaid muutub kasutuses pidevalt (Croft 2000: 4; Burridge, Bergs 2017: 13), ning keelt uurides peab seetõttu tähelepanu pöörama just keele tegelikule kasutusele. Kasutuspõhise lingvistika uurimisobjektiks ongi tegelik, loomulik keelekasutus, mis on kõige lihtsamalt kättesaadav tekstikorpustest, aga ka näiteks eksperimentidest. Viimased nõuavad põhjalikku eeltööd ja häid teadmisi eksperimentide planeerimisest (vt nt Klavan jt 2013). Kasutuspõhine lingvistika tugineb suuresti korpuslingvistika pikale uurimistraditsioonile, mis sai alguse 1960-ndatel, mil loodi esimesed keelekorpused. See on sestpeale arenenud keele­teaduse suunaks, millel on tugev ja mitmekülgne metodoloogiline alus (vt nt Muischnek, Lindström 2020; Stefanowitsch 2020; Brezina 2018).

Korpusest pärinevatele andmetele toetuv keele uurimine (Stefanowitsch 2020: 1, 56) võimaldab vastata uurimisküsimustele nii keelekasutuse kui ka varieerumise kohta, aga samuti muudele keelega seotud küsimustele, mis puudutavad keelt ennast või ka keelevälist maailma. Korpuseandmeid võib analüüsida nii kvantitatiivselt (arv­andmetel põhinedes) kui ka kvalitatiivselt (andmeid tõlgendades) (Biber 2000: 287–288; Crawford, Csomay 2016: 9). Kvantitatiivne andmeanalüüs tagab eeskätt selle, et järeldused ei tugineks üksikutel juhuslikel näidetel, vaid kehtiksid laiemalt. Andmete põhjal tehtud järeldused keele kohta ei põhine uurija sisekaemusel, vaid suure hulga inimeste keelekasutusel. Uurimistulemused on tänu sellele adekvaatsemad ja vähem kallutatud kui uurija sisekaemusel põhinevad järeldused (Storjohann 2010: 8; vt ka Sinclair 1991). Korpuslingvistika aitabki keele uurimises subjektiivsust vähendada (Stefanowitsch 2020). Korpust ei käsitleta lihtsalt andmebaasina, kust mõned näited valikuliselt välja nopitakse, vaid analüüsis arvestatakse süsteemselt kõiki korpuseandmeid (Gries 2007: 4). Need andmed ei muutu: päringut korrates saadakse täpselt samad tulemused (Klavan jt 2013: 19; Koppel, Kallas 2022: 217; vrd guugeldamise ebaadekvaatsusega, Kilgarriff 2007). Tänapäeval on korpuste kasutamiseks mitmeid abivahendeid, neist üks enim kasutatuid on korpuspäringukeskkond Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). Algselt loodi see leksikograafide töö­vahendiks, ent see võimaldab suuri korpusi mitmekülgselt analüüsida ka teistsugustel, sh teadustöö ees­märkidel.

Kokkuvõtlikult on kasutuspõhine lingvistika ja selle andmepõhisus põhimõttelt teistsugune lähenemine kui uurija enda vaistust lähtuv keelekäsitlus, sest toetub paljude inimeste keeleteadmistele, mitte ühe inimese idiolektile. Kvantitatiivsed andmed võimaldavad mudeldada keele varieerumist ühiskonnas ja seda mõjutavaid tegureid ning annavad seega parema pildi tegelikust keelekasutusest, kui see oli võimalik varem, väiksemahuliste ja piiratud registrivalikuga sedelkartoteekide ajal (vt nt EKSS 2009: 5; Frankenberg-Garcia jt 2021: 206; Hennig 2021: 16).

Kasutusandmetel põhinev lähenemine on muuhulgas eriti selgelt välja toonud need kitsaskohad, kus varasemad keelekorralduslikud normingud süsteemselt erinevad tegelikust keelekasutusest. Seda problemaatikat kirjeldamegi järgmisena verbi­rektsioonide näitel.

 

3. Eesti keelekorralduse areng verbirektsiooni käsitluse näitel

Eesti keeleteaduses ja -korralduses on sajandi jooksul oldud üldiselt üsna sarnasel seisukohal selles, mis on rektsioon ehk sõltumine. Huno Rätsep (1978: 64) sünteesis varasemaid rektsiooni definitsioone, tuues välja olulise joonena selle, et rektsioon on üks alistava seose liike, milles on kaks komponenti: põhisõna ja laiend, seal­juures oleneb laiendi vorm (kääne, kaassõnafraas vms) põhisõna tähendusest. Pärast seda pole arusaam eesti keele põhilistes süntaksikäsitlustes (EKG II; EKK 1997, 2020; Erelt, Metslang 2017) oluliselt muutunud.

Verbirektsiooni võib vaadata kui verbi kinnistunud argumentstruktuuri: verbi tähendus tingib laiendi (argumendi) olemasolu ja vormi. Rikkaliku morfoloogiaga eesti keel võimaldab argumentide vormistamisel sageli rohkemat kui üht varianti: alates objekti käändevaheldusest (sõin võileiba ~ sõin võileiva) kuni mitmete süsteemsete vaheldusteni, mis on tänapäeva grammatikates vähe kajastust leidnud. Näiteks verbi mõtlema juurde võib kuuluda kõrvallausekujuline laiend, mille korrelaadi vorm ­pealauses võib varieeruda: Ma mõtlesin, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin sellest, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin selle peale, et ta tuleb ka. Osa neist vaheldustest toob kaasa tähendusnüansse, mis pole põhjalikuma analüüsita kirjeldatavad.

Klassikaliselt verbirektsiooniks peetud juhtumid on eesti keeleteaduses ja -korralduses siiani paremini teadvustatud osa. Verbirektsioonis on aga palju vaheldusi ja varieerumist, mida on keelekorralduses osa verbide puhul peetud probleemiks, tuues endaga kaasa normeerimispüüded. Nii on mõnede verbide rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?]. Rektsiooni käsitlevad allikad ongi XX sajandi algusest saadik olnud preskriptiivsed (nt Aavik 1936; Rajamaa 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 1996, 2011; Erelt 2006, 2019: 35–41; EKK 2020: 443–448), samuti on keeleõppijatele mõeldud kogumikud oma teistsuguse olemuse tõttu rangemate piiridega (vt Pool 1996, 2019).

On nenditud, et „mõnel juhul on õige rektsiooni valimisega raskusi” (Erelt 2019: 35; ka Mäearu 2011: 3; Pool 2019: 7; juba Mägiste 1936: 148), aga ei täpsustata, kellel ja miks raskused esinevad. Kui keeleõppija puhul võib eeldada, et raskused tekivad teistsuguste sõltumisseoste tõttu tema emakeeles, siis eesti keelt emakeelena kõnelejal arvatavasti oma keeletunnetuse ja normeeringu erinevuste tõttu. Paistab, et tähele­panu pole pööratud sellele, et nii mõnigi tüüpviga, tänapäevaks „rasked kohad” on ette kirjutatud juba sajand tagasi, kui ühist eesti kirjakeelt alles loodi (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; Rajamaa 1936; vt ka Kerge 2004). Sealjuures kalduti tollal õigeks pidama seda, mis vastas autoriteetsete keelemeeste maitsele (Saareste 1952: 122). Seega on tegu valdkonnaga, mida on küll normeeritud, aga väga vähe teaduslikult uuritud.

Järgnevalt vaatleme lähemalt, kuidas on verbirektsioone eesti keelekorralduses käsitletud. Rõhuasetus on XX sajandi alguses, sest Teise maailmasõja järel arusaamad eesti keelekorralduses rektsiooni asjus kuigivõrd ei muutunud – kuni 2022. aastani.

 

3.1. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus XX sajandil

XX sajandi algul, eriti 1920.–1930. aastatel otsustati ühist eesti kirjakeelt luues ära paljud praeguse kirjakeele alused (vt nt EÕS 1925–1937; Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; ka Kerge 2004: 11). Üks keelekorralduse peamisi põhimõtteid on olnud teiste keelte mõju tõrjumine. Näiteks 1924. aastal leidis Elmar Muuk, et verbi arvestama [millega?] rektsiooniline laiend kaasaütlevas käändes on vene считаться с чем-нибудь ja saksa mit etwas rechnen mõju, mis tema hinnangul ei olnud eesti keele seisu­kohalt põhjendatud, sest eesti keeles nõuavad stama-lõpulised transitiiv­verbid väidetavalt rektsioonilist laiendit objektikäänetes. Tema hinnangul oli ainuõige osastav kääne [mida?]. Muuk võttis asja kokku järgmiselt: „Oleks viimne aeg selleski väikses küsimuses pääseda võõraste keelte tarbetu eestkoste alt”, ehkki sellele järgneb kohe lahtiütlus, et „mõnikord võivad küll laenud teistest keeltest olla väga tarvilikud!” (Muuk 1924: 105). Muuhulgas on siit näha üksiksõnade kaupa normeerimise ilmingut, samuti range süsteemi taotlust keeles – arvestama prooviti kunstlikult lisada teiste stama-verbidega ühesugustesse piiridesse.

Muugil oli tollal palju mõjujõudu eesti kirjakeelt, sh rektsioone kujundada (EKK 2020: 31). Näiteks „esimene ametlikel keelenormel põhjenev käsitlus” (Nurm 1931: 20) oli Muugi ja Mihkel Tedre õpik „Lühike eesti keeleõpetus” (1. tr 1930), kus normeeriti ka see, et verbi arvestama rektsioon on üksnes osastavas käändes. Sama õpetust jätkab Muuk „Väikses õigekeelsus-sõnaraamatus” (1933), kus nurksulgudes lisandsõna selgitab sõna tarvitusviisi lauses (VÕS 1933: 9), nt arvestama [mida?].

1933. aastal toimus Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolek (vt Elisto 1934), kus avaldati keele kohta tollele ajale omaseid arvamusi. Näiteks Saareste arvas, et „[k]eeles juba oleva printsiip tuleb aluseks võtta ja olevast analoogiat leida” ning kuna arvesse võtma [mida?] on osastava rektsioonikäändega, siis on see loomulik ka verbil arvestama. Saareste on soovitanud arvestada ka tegelikku keelekasutust: „Kus [rektsioonikäände valimise] võimalused pole uued, vaid omas keeles olemas, tuleks valida, mis on üldisem” (Elisto 1934: 84). Saareste tollastele seisukohtadele, et uuemate sõnade puhul tuleb jälgida ühiskeelset kasutust, toetuda ei saa loogilisuse ega võõrkeelsuse põhimõttele, vaid peab arvestama eeskätt ühis- ja rahvakeelt (vt ka Plado 2022: 1085–1088), on hiljem pooldavalt viidanud keelekorraldusteoreetik Valter Tauli (1941: 352).

Johannes Aavik (1934: 33) rõhus eesti keele omapärasuse põhimõttele: „Rektsioonid moodustavad tähtsa ja keerulise osa süntaksist ja neis tuleb nähtavale keele omapärasus ning individuaalne laad, sest eri keeled erinevad siin nii paljude sõnade suhtes.” Samuti oli rektsioon Aaviku jaoks õigekeelsuslikult tähtis ja keeruline ala. 88 aastat tagasi polnud „võrdlemisi noores ja alles arenemisel olevas kultuurkeeles” rektsioonide süntaks lõplikult ega Aaviku jaoks „igati rahuldavalt välja kujunenud” (Aavik 1934: 33). Aaviku hinnangul oli süntaksi õigekeelsust jõutud viljeleda võrdlemisi vähe. „Nii ei ole kõigi rektsiooniliste vankuvuste kohta ka ametlikes grammatikais seisukohta võetud ega ainulubatavate keelendite piirid sel alal kindlaks ­määratud; teiselt poolt jälle ei tundu mõned fikseeringud sel alal kõigiti õnnestunuina” (Aavik 1934: 34). Ta proovis rektsioonikasutust fikseerida õpikus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika” (1936), kus ta esitas oma keeleuuenduslikke seisukohti, mis erinesid ametlikust ehk Johannes Voldemar Veski ja Muugi keelest.

Herman Rajamaa tegi esimese katse koostada eesti sõnade muutelise sõltuvuse käsiraamat eestlastele, aga eriti muulasile ehk keeleõppijatele. Verbi arvestama rektsiooni [millega?] kohta on tal „ametlikule keelele” tuginedes palju öelda, nt et see „on eesti keele seisukohast täiesti ekslik („arvestama” nõuab ikka osastavat käänet)”. Kaasaütlevat käänet selle verbi rektsioonina peab ta vene keele mõjuks. (Rajamaa 1936: 3)

Nõukogude okupatsiooni ajal ilmunud ÕS-ides (alates SÕS I 1948 kuni ÕS 1976) arvestati aga juba verbi arvestama tegelikku kasutust (vt KK 1960: 245 eri tähendus­sisude kohta). Ka Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatikas” (1968) on verbil arvestama kaks rektsioonikäänet, ent nagu Aavikki (1936: 114) heaks pidas, erineva tähendusnüansiga: [mida?] millegi olemasoleva kohta ja [millega?] millegi võimaliku kohta (seda vahet kirjeldati veel ÕS 2006-ski). Nad on öelnud: „Kus on kaks rektsiooni, seal on sageli tähenduslik vahe” (Valgma, Remmel 1968: 146).

Kuigi vahepeal kostus keelekorraldusmaastikul teistsuguseid hääli: „[---] pole näiteks õige viimseni ära normeerida rektsiooni tarvitamist, sest siingi oleneb sageli palju konkreetsest juhtumist või eriolukorrast” (Kull 1961: 98), siis vastupanu oli visa. Näiteks Helju Vals (1966: 570) lootis, et „eesti keele rektsioon ei ole veel viimse detailini „ära” normeeritud”, ja esitas omad eelistused, muuseas taunis ta alaleütleva käände liigset kasutamist, nagu varem Aavik (1934: 38) jt ning hiljem Peep Nemvalts (2012); Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi (2022: 119) jt.

Ka Tiiu Erelt (1968: 212) pidas levinud rektsioonikäänete kasutust veaks: „Kuigi pole olemas eesti keele rektsioonisõnastikku ja ÕS abistab siin alla oma võimaluste, ei tähenda see veel rektsioonivigadele vaba voli andmist. Kerge oleks mõne sõnastiku (seekord igatahes ka ÕS-i) või grammatika järgi veenduda, et miski saab p õ h i n e d a ainult m i l l e l g i.” Siit ilmneb eesti keelekorralduses pikka aega levinud arusaam, et keel algab sõnaraamatust, mitte sõnaraamat ei kirjelda keelt nii, nagu seda kasutatakse (vt ka Risberg 2022). Siiski, keele uurimise vajalikkust leksika ja grammatika alal on omal ajal näinud näiteks Rein Kull (1978: 682), kes mainis ka, et ühiskeele ja kõnekeele variantsus oli täielikult uurimata. See on seda kohati tänapäevani.

 

3.2. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus tänapäeval

Eesti taasiseseisvumise järel jätkus küllaltki preskriptiivne vaade rektsiooniküsimusele (nt Mäearu 1996, 2011; EKK 1997, 2020; Erelt 2006, 2019; Erelt, Metslang 2017). Vastupidiselt sajandi algusele (nagu Elisto 1934: 84) oli aga nüüdseks aru saadud, et „[s]ünonüümsete verbide rektsioonid ei pruugi olla ühesugused” (Pool 1996: 6, 2019: 8; ka Erelt 2017: 66).

Põhimõtteline kannapööre, et rektsioon ei allu normingutele ega soovitustele, tuli Eesti Keele Instituudi (EKI) rektsioonitöörühma² arutelude käigus, kus 2022. aasta algul otsustati, et „rektsioon ei käi normimise alla, lähtume kasutustavast/objektiivsest keelenormist” (EKI-sisene tööfail). EKI teatmikus on rektsiooni 2023. aasta alguse seisuga mainitud üksnes artiklis „Keelekorralduse teisenemine”, kus esitatud tabelis on öeldud, et rektsiooni puhul kirjeldatakse objektiivset keelenormi.³ EKI ühendsõnastikus (keeleportaalis Sõnaveeb, vt Tavast jt 2022; Langemets jt 2021) esitatud „rektsioonid osutavad nende sagedale esinemusele, samas ei ole nad vältimatult kohustuslikud” (EKI-sisene tööfail).

 

4. Verbirektsioonide kasutuspõhine analüüs

Tänapäevaseid rektsiooniloendeid (nt Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) lapates paistis meile, et neisse on kaasatud sõnad:

1. mille puhul ei olene rektsiooni käändest tähendus (nt sarnanema),

2. mille puhul oleneb rektsiooni käändest tähendus (nt panustama),

3. millega ei paistnud meile tegelikus keeles probleeme olevat (nt arvestama),

4. mis on loendisse pandud vististi selleks, et juhtida tähelepanu hoopis käände või kaassõna kasutusele (nt osas), või on sõna peetud paronüümiks, mille tähendust prooviti ette kirjutada (nt osundama; paronüümide kohta vt Risberg, Langemets 2021).

Analüüsi valisime verbid, mille puhul ei paistnud verbirektsiooni käände vaheldumine kaasa toovat tähenduse erinevust lauses või konstruktsioonis tervikuna – või vähemalt ei ole neid varem tähendusest sõltuvaks peetud. Tahtsime teada, kas sel juhul sõltub rektsiooni valik siiski millestki, mida pole veel välja selgitatud. Süva­analüüsi valisime verbi sarnanema, ent artiklis vaatleme põgusalt ka verbikimpe baseeruma, põhinema, rajanema ja toetuma, tuginema. Keelekorralduses on nende kõigi puhul õigeks peetud ainult üht rektsioonikäänet (vt Erelt 1968: 212; Allkivi 2012; EKK 2020: 443–448).

 

4.1. Verbirektsioonide kasutus XX sajandi alguses

Saamaks teada valitud verbide rektsioonikäände kasutust ning selle võimalikku muutumist möödunud sajandi jooksul keelekorralduses antud reeglite järgi, analüüsisime kõigepealt XX sajandi alguse tekste. Vaatasime DIGAR-i Eesti artiklitest (DEA) 100 lause juhuvalimeid ajavahemikust 1900–1939 (vt tabelit 1). Kuna DIGAR-i otsing ei ole kuigi detailne, otsisime märksõna ainsuse 3. pöördes.

Tabel 1. Verbirektsioonide kasutus aastatel 1900–1939. Halliks on värvitud lahtrid, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna	Normingukohane	Norminguvastane	Muu
sarnaneb	[kaasaütlev] 12	[alaleütlev] 88	–
sarnleb	[kaasaütlev] 17	[alaleütlev] 83	–
arvestab/arwestab	[osastav] 48	[kaasaütlev] 38	14
baseerub	[alalütlev] 62	[alaleütlev] 38	–
põhineb	[alalütlev] 78	[alaleütlev] 22	–
rajaneb	[alalütlev] 46	[alaleütlev] 54	–
toetub	[alaleütlev] 91	[alalütlev] 3	6
tugineb	[alaleütlev] 78	[alalütlev] 22	–

 

Tabelist 1 on näha, et verbid sarnanema ja sarnlema olid XX sajandi I poolel tugevasti kaldu norminguvastase ehk alaleütleva rektsioonikäände kasutuse poole. Sealjuures esines kaasaütlevat käänet mõlemal juhul pigem 1930. aastate II poole lausetes ehk siis, kui „õiged” rektsioonid olid juba ära seatud (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936).

Lisaks kaldus norminguvastase kasutuse poole verbi rajanema rektsioonikääne. Ent Muugi ja Tedre õpikus (1931) oligi verb rajanema tänapäevast erinev, selle rektsiooniks on seal märgitud [millele?], kuigi muudes allikates läbi sajandi [millel?].

Teisi vaadeldud verbe kasutati DIGAR-i andmete järgi pigemini normingu­kohaselt. Tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, et ka tollal tekste toimetati. Keele­toimetaja amet tekkis ametlikult 1929. aastal (vt Mäekivi 2019; Kasik 2020), ehkki tekste vaadati enne trükki üle juba varemgi (vt nt Muuk 1926: 62).

Kui sarnanema rektsioonikäänded on väga erinevad (alaleütlev ja kaasaütlev), siis põhinema– ja toetuma-verbikimpudel varieeruvad alal- ja alaleütlev kääne ehk väga sarnased väliskohakäänded (samas ei kasutata alaltütlevat käänet). Põhjus võib seisneda muuhulgas selles, et murretes langeb alal- ja alaleütleva käände kasutus mõningal määral kokku (Viikberg 2020: 122–126).

 

4.2. Verbirektsioonide kasutus XXI sajandil

Tänapäeva keelekasutust uurisime eesti keele ühendkorpuse 2021 põhjal (ÜK; vt ka Koppel, Kallas 2022), kasutades Sketch Engine’i võimalusi. Analüüsisime 300 lause juhuvalimit (v.a sarnanema 375, sarnlema 56, arvestama 100), valisime ajavahemiku 2019–2021 tekstid, žanrideks (allkorpusteks) blogid, ilukirjanduse ja ajakirjanduse – et laused pärineksid nii toimetatud kui ka toimetamata allikatest. Kuna ÜK otsing on detailsem kui DIGAR-i oma, siis kasutasime lemmaotsingut, mis leiab verbi kõikides pöördevormides.

Tabel 2. Verbirektsioonide kasutus aastatel 2019–2021. Halliks on värvitud lahter, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna	Normingukohane	Norminguvastane	Muu
sarnanema	[kaasaütlev] 239 (64%)	[alaleütlev] 136 (36%)	–
sarnlema	[kaasaütlev] 20 (36%)	[alaleütlev] 32 (57%)	4 (7%)
arvestama	[osastav] 46 (46%) [kaasaütlev] 25 (25%)	[normingut pole]	29 (29%)
baseeruma	[alalütlev] 259 (86%)	[alaleütlev] 36 (12%)	5 (2%)
põhinema	[alalütlev] 283 (94%)	[alaleütlev] 16 (5%)	1 (0%)
rajanema	[alalütlev] 219 (73%)	[alaleütlev] 81 (27%)	–
toetuma	[alaleütlev] 295 (98%)	[alalütlev] –	5 (2%)
tuginema	[alaleütlev] 279 (93%)	[alalütlev] 21 (7%)	–

 

Tabelist 2 on näha, et sarnlema on viimaste aastate tekstides ainus verb, mille rektsioonikääne kaldub norminguvastase poole. Seda ilmselt sellepärast, et sarnlema on kasutuses harv ja poeetiline. Samas, verbi sarnanema rektsioonikasutus on sajandi jooksul kaldunud kaasaütleva käände poole. Ülejäänud verbide rektsioonikääne pole sajandi jooksul selle materjali põhjal kuigivõrd muutunud: normingu­kohane kasutus on pigem ülekaalus. Kindlasti on siin oma osa ka sellel, et tekstid on vähemalt osaliselt toimetatud (nt ajakirjandustekstid, osaliselt arvatavasti ka blogid).

Järgnevalt vaatame lähemalt verbi sarnanema kasutust ÜK põhjal, et välja selgitada, miks selle rektsioonikääne tänapäeval endiselt varieerub.

 

5. Verbi sarnanema juhtumiuuring

Eesti keelekorralduse suhtumine verbi sarnanema rektsioonikäändesse ei erine keelekorralduse üldisest suhtumisest verbirektsioonide normeerimisse kuigivõrd. Nimelt on keelekorralduses sarnanema õigeks rektsioonikäändeks pikka aega peetud üksnes kaasaütlevat käänet, taunitud on alaleütlevat käänet. See traditsioon ulatub tagasi juba vähemalt Muugi ja Tedre õpikuni (1931), kus verb sarnanema on esitatud ainult kaasaütlevas käändes rektsioonilise laiendiga. Ka Akadeemilise Emakeele Seltsi 1933. aasta koosolekul öeldi verbi sarnanema kohta napilt, et see leiab tuge varasemast konstruktsioonist sellega (ühe)sarnane. Ernst Nurm leidis tookord, et nii alaleütlev kui ka kaasaütlev kääne on kodused, aga tema hinnangul võiks ikkagi kaasaütlev püsima jääda. (Elisto 1934: 85)

Aavik eelistas tähenduses ’sarnane olema’ hoopis verbi sarnlema, millel tuli tema hinnangul eelistada ametliku ga-rektsiooni asemel le-rektsiooni. Samas teeb Aavik vahet sõnaliikide rektsioonidel, sest nimisõna sarnasus „konstrueerub loomulikumalt” kaasaütlevaga. (Aavik 1934: 38; peenete erisuste kohta saab lugeda Aavik 1936: 115) Oma õpikus esitab Aavik (1936: 358) „vaid need sõnad, millede rektsioonide tarvitamises valitseb alles teatav ebakindlus või millede suhtes eksitakse” – teiste seas on seal sarnane olema, sarnane ja sarnlema. Rajamaa rektsiooniraamatust (1936) on sarnanema aga välja jäänud.

Verbini sarnanema SÕS-ide (1948, 1951) koostamisel ei jõutud, sest need jäid k-tähe juures pooleli. VÕS 1953-s sellel rektsioonitäpsustust ei olnud ja ÕS 1960-s on esitatud sarnanema [kellegagi, millegagi] = sarnane olema. Võib oletada, et verbi sarnanema tähendus ’sarnane olema’ on ÕS-is esitatud seepärast, et vastanduda Aavikule, kelle jaoks selles tähenduses pidanuks olema verb sarnlema, või EÕS-i III köitele (1937), kus ’sarnaseks muutuma’ on pandud sarnanema esimeseks tähenduseks.

Kull (1961: 98) ei vaidle, et sarnanema „normaalrektsioon” on kaasaütlev, aga ta leiab rangetest hoiakutest mõnevõrra leebemalt, et mõnikord võib sobivamaks osutuda alaleütlev kääne. Ent Kull on pigem hüüdja hääl kõrbes, sest näiteks Tiiu Erelt (1968: 212) oli kindel, et sarnanema „tegelik rektsioonikääne on kaasaütlev”. Ka Valgma ja Remmel (1968: 146) jätsid sarnanema üksnes kaasaütleva käändega – küllap seepärast, et nad ei näinud, et kahest rektsioonikäändest sõltuks sarnanema tähendus. Väljaspool ENSV-d ilmunud Tauli grammatikas (1980) on sarnanema seevastu esitatud mõlema rektsiooniga.

Tänapäevaks on seisukoht verbi sarnanema asjus kohati muutunud. Näiteks kui Mati Erelti „Lause õigekeelsuse” 1. trükis (2006) oli esitatud verb sarnanema [millega?] (*millele), sealjuures tähistas tärn „lubamatut vormi või tarindit” (Erelt 2006: 10), siis 4. trükis (2019) on verbi sarnanema juures öeldud juba leebemalt: sarnanema millega (halvem: millele) (ehk lubamatu asemel üksnes halvem). Samas on „Eesti keele süntaksist” (Erelt, Metslang 2017: 321–322) välja jäetud info, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend võib peale kaasaütleva käände esineda ka alale­ütlevas käändes.

ÕS-ides 1999–2018 esitati sarnanema rektsiooniline laiend samuti ainult kaasaütlevas käändes. EKI ühendsõnastikus on sarnanema rektsioonikäändeid kaks: kaasaütlev ja alaleütlev, lisaks on esitatud konstruktsioon sarnanema [mille poolest].

Verbi sarnanema kasutust on varemgi mõnevõrra uuritud. Allkivi (2012) on selle põhjal teinud keelekorraldusele ettepaneku, et sagedasti kasutatav ja loomulikuna tajutav rektsioon [kellele? millele?] võiks ka ametlikus kirjakeeles kaasaütleva kõrval mööndud olla. Nemvalts (2012) eelistas verbi sarnanema rektsioonina kaasaütlevat käänet, ehkki erinevalt Nurme sajanditagusest seisukohast tõdes ta, et alaleütlevat ei tarvitseks siiski veaks lugeda.

Tabel 3. sarnanema analüüsi kaasatud tunnused.

Tunnus	Tunnuse tasandid	Juhtumeid
Rektsioonikääne (rekt_kaane)	alaleütlev (all), kaasaütlev (kom)	alaleütlev: 136 lauset kaasaütlev: 239 lauset
Alamkorpus (genre)**	ajakirjandus (periodicals), blogid (blogs), foorumid (forums)	ajakirjandus: 115 lauset blogid: 184 lauset foorumid: 76 lauset
Polaarsus	jaatav lause (j), eitav lause (e)	jaatav: 357 lauset eitav: 18 lauset
Aeg	olevik (ol), minevik (min)	olevik: 325 lauset minevik (sh mineviku liitajad): 50 lauset
S(ubjekti) ja A(dverbiaali) pikkus	S_pikkus [sõnade arv] A_pikkus [sõnade arv]	S_pikkus: 0–11 sõna (0 sõna = subjekti lauses ei väljendata) A_pikkus: 1–10 sõna
S(ubjekti) ja A(dverbiaali) semantilised omadused: S_sem ja A_sem*	NP viitab inimesele (inimene), muule elusale referendile (elus), spetsiifilisele konkreetsele mitteelusale referendile (sp_konkr), mittespetsiifilisele konkreetsele referendile (ms_konkr) või abstraktsele referendile (abstr)	S_sem: inimene (30), elus (8), sp_konkr (136), ms_konkr (46), abstr (155) A_sem: inimene (24), elus (9), sp_konkr (117), ms_konkr (54), abstr (171)
S ja A semantiline erinevus (Sem_erinevus)***	S ja A kuuluvad eri semantilistesse rühmadesse (j); S ja A kuuluvad samasse semantilisse rühma (e)	j: 55 lauset e: 320 lauset

* Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,05).

** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,01).

*** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,001).

Järgnevalt anname ülevaate verbi sarnanema rektsioonikasutusest ÜK andmete põhjal. Analüüsi aluseks on 375 lauset, mis on saadud juhuvalimina kolmest alamkorpusest: ajakirjandus, blogid ja foorumid. Eesmärk on ühelt poolt teada saada, mil määral kasutatakse verbi sarnanema rektsioonilise laiendina kaasaütlevat ja alale­ütlevat käänet, teiselt poolt aga jälgida, kas mõni muu tegur mõjutab käände valikut.

Iga lause juurde lisasime info selle kohta, millist rektsiooni oli kasutatud (kaasaütlev või alaleütlev), ning võimalike muude tunnuste kohta, mida oli iga lause puhul võimalik määrata ning mis potentsiaalselt võivad käändevalikut mõjutada. Kõik analüüsi kaasatud tunnused on toodud tabelis 3. Uuritavaks tunnuseks on rektsiooni­kääne (rekt_kaane), mille suhtes kõiki üle­jäänud seletavaid tunnuseid ­testisime, et välja selgitada nende mõju rektsioonikäände valikule. Selleks kasutasime Pearsoni χ2-testi või T-testi (viimast numeraalsete tunnuste puhul nagu S_pikkus ja A_pikkus). Statistiliselt olulised seletavad tunnused on tabelis 3 märgitud tärnidega.

Testide põhjal mõjutavad käände valikut alamkorpus, rektsiooniadverbiaali semantilised omadused ning subjekti ja rektsiooniadverbiaali kuulumine eri semantilistesse rühmadesse. Nende tunnuste ja rektsioonikäände valiku seosed on esitatud tabelites 4–6.

Tabelis 4 on esitatud kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord kolmes alam­korpuses. Näeme, et ehkki verbi sarnanema alaleütlevas käändes rektsiooniline laiend on olnud keelekorralduses tõrjutud variant, on see siiski tänapäeval laialt kasutuses (valimis oli 36% alaleütlevas käändes). See näib olevat seotud tekstide üldise toimetatuse astmega: alaleütlevat on kõige vähem ajakirjandustekstides, mida toimetatakse oletatavalt enim, ning kõige rohkem on alaleütlevat käänet foorumites, mida reeglina ei keeletoimetata. Alale- ja kaasaütleva jaotuse erinevused on χ2-testi põhjal statistiliselt olulised: χ2(2, N = 375) = 11,772, p < 0,01.

Tabel 4. Verbi sarnanema kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord vaadeldud alamkorpustes.

Alamkorpus	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Blogid	66 (36%)	118 (64%)	184
Foorumid	39 (51%)	37 (49%)	76
Ajakirjandus	31 (27%)	84 (73%)	115
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Tabelis 5 on esitatud rektsioonikäände jaotumine seoses adverbiaali semantilise rühmaga (χ2(4, N = 375) = 10,701, p < 0,05). Materjalis oli väga palju abstraktseid kasutusi (46% kõigist kasutusjuhtumitest). Alaleütlevat kasutati pisut sagedamini siis, kui rektsiooniadverbiaal viitas mittespetsiifilistele või abstraktsetele entiteetidele, ja kõige vähem siis, kui viidati inimesele. Näites 1 viitab rektsiooniadverbiaal abstraktsele nähtusele, näites 2 konkreetsele, aga mittespetsiifilisele entiteedile.

(1) Paraku sarnaneb ametkonna hoolealuseks olemine taime toitelahuses kasvamisele. (Blogid)

(2) JÄÄR Sa sarnaned vulkaanile, mis kord aktiviseerub ja siis taas vaikseks jääb. (Ajakirjandus)

Tabel 5. sarnanema rektsioonikäände seos adverbiaali semantilise rühmaga.

Adverbiaali semantiline rühm	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Inimene	5 (21%)	19 (79%)	24
Muu elus	3 (33%)	6 (67%)	9
Spetsiifiline, konkreetne	37 (32%)	80 (68%)	117
Mittespetsiifiline, konkreetne	29 (54%)	25 (46%)	54
Abstraktne	62 (36%)	109 (64%)	171
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Kolmas statistiliselt oluline tunnus oli subjekti ja adverbiaali semantiline erinevus (tabel 6, χ2(1, N = 375) = 25,259, p < 0,001). Kui subjekt (S) ja adverbiaal (A), mida omavahel võrreldakse, kuuluvad samasse semantilisse rühma, domineerib kaasa­ütlev kääne (69%, näide 3), ent kui erinevatesse semantilistesse rühmadesse, siis domineerib alaleütlev kääne (67%, näide 4).

(3) Välgukahjustused sarnanevad kõrgepingekahjustusega. (Ajakirjandus, S = ms_konkr, A = ms_konkr)

(4) Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaalile, vestlesin temaga vaid kohusetundest [---] (Blogid, S = inimene, A = abstr)

Tabel 6. sarnanema rektsioonikäände valiku seos subjekti ja adverbiaali semantilise erinevusega.

A ja S semantiline erinevus	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Kuuluvad samasse rühma (e)	99 (31%)	221 (69%)	320
Kuuluvad eri rühmadesse (j)	37 (67%)	18 (33%)	55
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

J o o n i s 1. sarnanema otsustuspuu mudel (rekt_kaane ~ Aeg + Polaarsus + genre + S_sem + A_sem + Sem_erinevus; kom = kaasaütlev, all = alaleütlev kääne).

Et mõista, milline neist tunnustest seletab varieerumist kõige paremini, kasutasime lisaks otsustuspuu (ka klassifitseerimispuu) meetodit, mis jagab kõik vaatlused binaarsetesse klassidesse vastavalt sellele, kui tugevasti mingi seletav tunnus (vt tabelit 3) on seotud rektsioonikäände valikuga. Kasutasime selleks R-i paketi partykit funktsiooni ctree. Kõige olulisem seletav tunnus annab puu esimese hargnemise ja kumbagi harusse grupeeritakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Seejärel jätkub ositamine kahes harus selle kohaselt, mis on järgmisena kõige olulisem tunnus vastavas harus. Ositamine kestab seni, kuni edasine jagamine pole enam põhjendatud, st statistiliselt pole järgnevad tunnused enam vaatluste klassifitseerimise seisukohalt olulised. Protsessi lõpptulemusena peaksid kõik vaatlused olema jagatud uuritava tunnuse suhtes optimaalselt rühmadesse. (Strobl jt 2009: 325–327) Tulemused on esitatud puutaolise joonisena (joonis 1).

Verbi sarnanema kasutuses osutus kõigist seletavatest tunnustest statistiliselt olulisimaks subjekti ja adverbiaali semantiline sarnasus või erinevus (Sem_erinevus), mille alusel toimub jagunemine andmestikus nii, et semantiliselt sarnaste (samasse tüüpi kuuluvate) S ja A puhul on kaasaütleva käände kasutus valdav (vasak haru), ent erinevasse semantilisse tüüpi kuuluvate S ja A puhul on alaleütlevat käänet kasutatud oluliselt enam (parem haru). Rohkem hargnemisi andmestikus ei ole – see tähendab, et nende rühmade sees muud tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud. Muud tunnused võivad küll ka mingil määral valikut mõjutada (nagu eespool tabelites 4–6 näidatud), ent semantiline sarnasus või erinevus mõjutab käändevalikut enim.

Mida sellest siis arvata? Verbi sarnanema on nimetatud ka retsiprookverbiks (Veismann jt 2017: 322), mis tähendab, et selle kaks osalist suhestuvad omavahel kuidagi, sarnanevad vastastikku. Kui need on omavahel igati võrreldavad, siis kuuluvad need ka samasse semantilisse tüüpi, nagu eespool näidetes 3 ja 5–8. Sellistes lausetes, nagu analüüsist selgub (vt tabelit 6, joonist 1), on kasutatud nii kaasaütlevat kui ka alaleütlevat käänet, ent kaasaütlev domineerib selgelt. Küllap seetõttu, et vastastikusus ja sellele lähedane võrdlemise funktsioon on kaasaütleva käände peamisi funktsioone eesti keeles (Metslang jt 2017). Vastastikune sarnanemine eeldab seega võrreldavaid objekte ning on tüüpiliselt väljendatud kaasaütleva käändega.

(5) Vaatame Bogusław Schaefferi etendust Loojang, mis sarnaneb oma olemuselt Draamateatri eelmise suvelavastusega Syrrealistid. (Ajakirjandus)

(6) Praegune kõrgendik sarnaneb aga pigem madala ringvalliga. (Blogid)

(7) Kogu see lugu sarnaneb mingi teadliku libauudisega või siis [---] (Ajakirjandus)

(8) [---] kahjuks oli nii kange liisunud õlle lõhn – tühje kaste hoiti leti lähedal ja see lõhn sarnaneb väga vetsuhaisule [---] (Blogid)

Kui objektid/nähtused, mida võrreldakse, on semantiliselt väga erineva mahu või olemusega, võidakse verbi sarnanema kasutada ka tähenduses ’(mingi omaduse poolest) sarnasuslik lähenemine’. See tähendus tuleb esile siis, kui verbi sarnanema juurde käivad subjekt ja adverbiaal kuuluvad erinevatesse semantilistesse rühmadesse (näide 4) või on muul viisil raskesti võrreldavad (näited 9–11). Siia hulka kuuluvad ka juhtumid, mida võib pidada elliptilisteks (näited 10–11) ja mis seetõttu ei ole päris võrreldavad (nt lauses 10 võiks lisada: muretaina omale). Alaleütleva kasutamine ’sarnasusliku lähenemise’ tähenduses on üsna ootuspärane, sest selle käände põhitähenduses on suuna tähendus täiesti tuntav.

(9) Rattateede võrgustiku ülesehitus peab sarnanema autoteede rajamise loogikale [---] (Ajakirjandus)

(10) Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. (Blogid)

(11) Pikliku Lido autosõbralik linnaruum sarnaneb keskmisele vahemereäärsele kuurortlinnale. (Ajakirjandus)

Seda, et alaleütlev ei ole alati asendatav kaasaütlevaga, on näha eespool näitest 4, milles võib kaasaütleva kasutus (Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaaliga) kaasa tuua hoopis tõlgenduse, et meesideaali all mõeldakse mingit konkreetset isikut.

Sarnast mõtet on väljendatud ka varem: „Kui võrdlusalune entiteet on võrreldavast entiteedist elusushierarhias madalam (nt inimene – eluta objekt), võib koos­esinemissuhtele viitava komitatiivi asemel esineda allatiiv (poiss sarnaneb oma isaga, aga poiss sarnaneb lumememmega/lumememmele)” (Metslang jt 2017: 156). Meie näidetest ilmneb, et nähtus ei ole seletatav üksnes elusushierarhiaga, vaid võrreldavate entiteetide suure semantilise erinevusega laiemalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata pikaajalisest ponnistusest normeerida verbi sarnanema rektsiooni ei ole see päriselt õnnestunud. Kõige olulisem põhjus seisneb selles, et rektsioonilise laiendina sobib kaasaütlev kääne oma semantikalt (vastastikusus) hästi olukorda, kus võrreldavad objektid on omavahel semantiliselt samalaadsed, ent ei sobi enam nii hästi siis, kui need on raskesti võrreldavad. Sellisel juhul on alaleütleva kasutus loomulikum, sest toob kaasa sarnasusliku lähenemise tõlgenduse. Kuna jätkuvalt on alaleütlev kasutuses ka kontekstis, kus kaasaütlev on tavaline valik, võib öelda, et alaleütlev on verbi sarnanema rektsioonilise laiendina uni­versaalsema kasutusalaga kui kaasaütlev. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks keele­korraldus ei ole alaleütlevast selles kontekstis jagu saanud ning miks see on tegelikus keelekasutuses endiselt käibel. Alamkorpuste võrdlusest oli näha, et tekstide keeletoimetamine on küll mõjutanud alaleütleva ja kaasaütleva kasutusvahekorda, ent ei ole alaleütlevat välja tõrjunud.

 

6. Järeldused ja arutelu

Nähtub, et eesti keelekorralduses on sajandi jooksul verbirektsioone küll normitud, ent need normingud ei ole tänapäeva keelde täielikult kinnistunud. Normitud on seepärast, et rektsioonimallide tähenduserinevused pole olnud selged või pole erisusi nähtud, samuti on teatud käänete kasutamist peetud võõrkeelte mõjuks (nt Muuk 1924; Allkivi 2012: 60). Artiklis analüüsitud verbidel on rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?], põhinema [millel?], mitte [millele?]. Paraku on seda tehtud nii XX sajandi alguses kui ka hiljem ilma tegeliku keelekasutuse andmete süsteemse uurimiseta ja nii ka teadmiseta selle kohta, mis kõnelejate jaoks on tegelikult olnud tavalisem või loomulikum.

Tähelepanuväärne on seegi, et rektsiooniloendites (nt Aavik 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) on XX sajandi algusest saadik kordunud üsnagi ühed ja samad sõnad. Osalt on see nii, sest ajalugu on nad sinna jätnud. Näiteks esitatakse verbi arvestama rektsiooniloendites tänini, kuigi mõlemad rektsioonikäänded aktsepteeriti keelekorralduses juba XX sajandi keskel (ehkki tõsi, erinevat tähendust kandvatena).

Keelekorralduse ja keeleteaduse põhiline vahe seisnebki selles, et keelekorraldajad on tahtnud öelda, kuidas keelt kasutama peab, aga keeleteadlased kirjeldavad seda, kuidas keel tegelikult toimib. Näiteks Aavik (1920: 4) on näinud keeleteadlaste probleemi selles, et nad ei taha teada, „kuidas peab see või teine [---] keeles olema”; Tiiu Erelt (1999: 821) on nentinud, et „keeleteadlased [kipuvad] uskuma, et iga muutus keeles on muutumine paremaks”. Samal ajal on keelekorraldusele ette heidetud selgete ja arusaadavate põhimõtete puudumist (nt Kull 1966: 294; Kerge 1994: 146).

Rektsiooniküsimuses on analüüsitud materjali põhjal samuti näha, et nii XX sajandi algul, mil eesti kirjakeelt rangete võtetega loodi, kui ka hiljem neidsamu traditsioone järgides on keelekorralduses rektsiooni normitud, põhinemata seda tehes süstemaatiliselt tegeliku keelekasutuse uurimustele. Tänapäeval on eesti kirjakeel stabiilne (vt ka Kerge 2012a; Eesti keele arengukava 2021–2035), sajand tagasi loodud reeglid kas on või ei ole kasutuses juurdunud. Näiteks verbi sarnanema puhul on keelekorralduse norming mõjutanud kasutust tugevasti kaasaütleva rektsioonikäände poole, aga alaleütlev pole sealkõrval senini taandunud. Teiste analüüsitud verbikimpude kasutus tundub olevat sajandi jooksul jäänud stabiilseks: norminguvastane kääne on tekstides esinenud lihtsalt harvem kui ainuõigeks peetud kääne. Seega varieeruvad rektsioonimallid keeles jätkuvalt, kuigi avalikke tekste on keeletoimetatud juba sadakond aastat ja rektsioonikäändeid on õpetatud koolis.

Verbi sarnanema korpusanalüüs näitas, et verbirektsiooni valikut mõjutab kõige enam see, kas objektid, mille sarnasust nenditakse või eitatakse, on tähenduse poolest võrreldavad. Alaleütleva käände kasutus on tänapäeva tekstides kõige sagedasem juhtudel, kui võrreldavad objektid erinevad üksteisest semantiliselt – sellisel puhul toob alaleütleva kasutus kaasa tähenduse ’sarnasuslik lähenemine (mingi omaduse poolest)’. Võib oletada, et sama on motiveerinud alaleütleva kasutust ka varem. Kuna alaleütlevat kasutatakse ka muus tähenduses, on see verbi sarnanema rektsioonina üldisema kasutusega kui kaasaütlev kääne.

Seega mõjutab rektsioonikäände varieerumist tähenduserinevus, mida keele­korraldus ei ole arvestanud, sest ei ole keelekasutusse sellise pilguga süvenenud. Kuna tänapäeval on seda suhteliselt lihtne teha, kas või juba andmete ja meetodite kätte­saadavuse mõttes, on taoline sisend keelekorralduse jaoks väga vajalik. Keelekorraldus peaks sellist sisendit pidevalt jälgima ja norminguid vastavalt ajakohastama.

Rektsiooni loomulikkuse ja tegeliku kasutuse kohta tuleks peale korpuse­andmete analüüsimise teha ka erinevaid keeleteaduslikke katseid, et täpsustada ühe või teise variandi kasutustingimusi (vt nt Klavan jt 2013; Klavan 2018). Korpuseandmed saavad aga sellegipoolest pakkuda sisendit sõnaraamatu koostamisel: andmed räägivad, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend esineb alale- ja kaasaütlevas käändes ning põhinema– ja toetuma-verbikimpude rektsioonilised laiendid esinevad alal- ja alaleütlevas käändes. Nii on nende verbide rektsioonid erinevalt varasematest sõna­raamatutest esitatud ka EKI ühendsõnastikus.

1980. aastast alates on eesti keelekorralduses olnud põhimõte, et normingu­muudatus ei muuda varasemat normingut valeks: „[---] me ei tee kirjaoskamatuks varem koolis käinud inimesi ega kuuluta ebasobivaks otsustele eelnenud aja olulisi tekste” (Kerge 2012b: 81). Artiklis analüüsitud verbide puhul tähendab see seda, et varasemad rektsioonimallid jäävad alles nii sõnaraamatus kui ka keelekasutuses, lihtsalt nüüd kirjeldatakse sõnaraamatus kõiki neid malle, mis kasutuses statistiliselt selgelt esile tõusevad ja käibivad. Rektsiooni normimisest on eesti keelekorralduses alates 2022. aastast loobutud (EKI-sisene tööfail; EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine).

EKI ühendsõnastiku koostamisel on leksikograafidel aluseks kasutuspõhine keele­käsitlus, mis toetub korpuslingvistika uurimistulemustele (vt nt Risberg, Langemets 2021; Risberg 2022; Paet 2022b). Selle tulemusel tehakse sõnaraamatus korpuse põhjal tegeliku keelekasutuse kohta üldistusi, milles esitatakse olulised, sageli esinevad keelekasutusmallid, mitte juhuslikud kasutusviisid või vead (mis reeglina ei esildu korpuses kvantitatiivselt).

Järgnevalt esitame mõned keelekorraldusele teadustööde põhjal koorunud põhimõtted (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2022; Paet 2022a, 2022b). Loetelu pole ammendav koondvaade tänapäevastest keele­korralduse põhimõtetest, sest töö jätkub. Olulisemad punktid on järgmised.

• Normimisel ja soovituste andmisel tuleb arvestada tegelikku keelekasutust ja keeleteaduslikke uurimusi, st normingud-soovitused peavad olema teaduslikult põhjendatud.

• Norminguid ja soovitusi peab pidevalt värskendama, eriti siis, kui nad hakkavad tegelikust keelekasutusest märkimisväärselt lahknema (Risberg, Langemets 2021: 920). Üldjoontes tähendab see rööpsuste aktsepteerimist, mitte varasema variandi keelamist ja uuega asendamist. Nii ei muutu varem koolis käinud inimesed, kes on harjunud ainult ühe variandiga, ka kirjaoskamatuks (Kerge 2012b: 81).

• Reeglid ja soovitused annavad üldpõhimõtteid, üksikjuhtumite meeldejättu eeldavaid reegleid-soovitusi püütakse vältida.

• Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada (EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine). See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama (vt ka Langemets jt 2022).

• Sõnavara vallas ettekirjutusi üldiselt ei tehta, sest see on keele kõige muutlikum osa. Sõnavara kohta saab anda selgitusi ja soovitusi (nt halvustavate sõnade kasutuse kohta, vt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine, EKI teatmik: Solvavast keelekasutusest). Ka soovitusi saab anda vaid üldisi, sest keelekorraldusel (erinevalt teksti autoritest ja toimetajatest) ei ole ligipääsu konkreetsetele tekstidele (eri registrid, eesmärgid jne) (vt Langemets jt 2022).

• Keelekorralduses ollakse teadlikud, et tegelikult saab keeles normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik (vt ka tabelit EKI teatmik: Keele­korralduse teisenemine; Kerge 2004).

Nende põhimõtete valguses on oluline, et eesti keeleteaduses uuritaks normingute, normide ja soovitustega seonduvat keeles varasemast süsteemsemalt – nii saab aidata edendada teaduspõhist keelekorraldust, mida näeb ette ka „Eesti keele arengu­kava 2021–2035”.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD103 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain” ja Euroopa Liidu Regionaalarengufond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-keelekorraldaja (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

 

Moderniseeruv loodusekäsitlus

Moderniseerumisprotsess mõjutas XIX sajandi inimese elu mitmel tasandil. Muu hulgas tõi see kaasa inimese ja looduse suhte teisenemise. Modernne suhtumine loodusesse väljendus üldiselt kahel moel: esiteks tähendas see loodusteadusliku maailmapildi levitamist, teiseks looduse estetiseerimist kunstis ja kirjanduses. Kui esimene viis rõhutab inimese ja looduse vahelist erinevust, samal ajal ka suurt erinevust loodusteadusliku ja varasema – religioosse – maailmapildi vahel, siis teine justkui üritab seda ületada. Ka Eestis võib XIX sajandi teisel poolel näha mõlema pooluse olemasolu. Ühelt poolt jõudsid eestlasteni valgustajate vahendusel esimesed teadmised nii loodusteaduslikust maailmapildist kui ka uuematest maaharimisviisidest, teiselt poolt tõi rahvuslik ärkamine kaasa rahvus­romantilise lüürika, mis muuhulgas hõlmas enese rahvusliku identiteedi väljendamist loodus­kujundite kaudu. Loodusteadusliku maailmapildi jõudmist eesti talurahvani on põhjalikult käsitlenud Vello Paatsi (2003), uute maaharimisviiside, eeskätt aiapidamise levikut on kirjeldanud Anneli Banner (2019). Mõlemad rõhutavad, et ehkki uudsete ideede esimesed propageerijad olid baltisakslased, siis XIX sajandi kesk­paigas võtsid selle rolli üle rahvusliku liikumise juhtfiguurid (Paatsi 2003: 43–46; Banner 2019: 106–108). Paatsi tõstab eriliselt esile Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoni tegevust: nii Kreutzwaldi toimetatud ajakiri Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on (1848–1849) kui ka Jakobsoni välja antud lugemikud ning käsiraamatud (nt „Teadus ja Seadus põllul”, 1869) tutvustasid loodusteaduslikku maailmapilti nii teoreetilisel kui ka praktilisel tasandil (Paatsi 2003: 33–35). Banner aga toob välja, et mitmed rahvusliku liikumise eest­vedajad avaldasid praktilisi juhiseid aiapidamiseks (nt Jakob Kõrvi „Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest”, 1881; Ado Grenzsteini „Elumaja ehe”, 1891) ning rõhutasid aia loomist kui üht olulist osist rahvuse edenemises. Bannergi (2019: 106) tõstab esile Jakobsoni, kes aianduse propageerimise kõrval rajas oma tallu esindusliku puuviljaaia koos puukooliga.

Ea Jansen on välja toonud, et rahvusliku ärkamisega kaasnes Eestimaa looduse ilu ülistamine aja- ja ilukirjanduses. Selline lähenemine loodusele lähtus sageli saksa romantikute eeskujust, kuid sellele lisandus idee loodusest kui eestlaste raske ajaloo tunnistajast (Jansen 2004: 15–16). Õnne Kepp (2006: 296–297, 2011: 41–42, 49–50) on märkinud looduskujundite olulisust Eestimaa kui omaette aegruumi kaardistamisel ning rahvusromantilise loodusluule religioossust: sagedased on viited maa, mulla vm pühadusele. Samuti täheldab ta, et ehkki selline luule ülistab romantilise luule eeskujul ka metsikut loodust, on Eestis võrdlemisi sage talumaa ilu (praktilise maakasutuse) esiletoomine (Kepp 2006: 297). Ehkki loodusluules leidub viiteid metsikule loodusele, oli rahvusliku ärkamise aegse eestlase identiteedi taustaks pigem kultuurmaastik. See läheb kokku Tõnno Jonuksi ja Atko Remmeli (2020) väitega, et idee eestlastest kui metsarahvast pärineb XX sajandist, samal ajal kui varasemas kultuuris ei kuulunud mets nii tugevalt rahvusliku identiteedi komponentide hulka. Muu seas märgivad nad, et isegi metsa ja loodust positiivselt hindavad romantikud eelistasid kultuuristatud loodust metsikule (Jonuks, Remmel 2020: 463).

Siiski on oluline, et moderniseerumise mõiste viitab protsessile ehk millelegi, mis on alles kanda kinnitamas. Madis Arukask (2007: 11–12) on tabavalt nimetanud XIX sajandit Eestis nii siirdeperioodiks kui ka lahtiste võimaluste ajaks ning märkinud, et sellistes tingimustes kerkib esile „dilemmasid ja paratamatuid kokku­leppeid, mille osapoolteks ei tarvitse olla vaid rühmitused ja parteid, vaid mille rinde­jooned võivad minna ka läbi üksikisikute”. Ta toob esile vajaduse uurida, kuidas konkreetsed üksikisikud selles ajas oma valikuid tegid. Ka soomlaste modernsuskogemust uurinud Kati Mikkola (2007: 316) toonitab progressi mittelineaarsust ning erinevate vaadete kooseksisteerimist nii ühes ajas kui ka isikus: üks inimene võib teatud uued nähtused omaks võtta, samal ajal välistades need, mida ta „tajub ohuna oma sotsiaalsele positsioonile ja ideaalidele”. Modernsust põhjalikumalt uurinud Pertti Anttonen (2005: 44–45) ja Bruno Latour (2014: 83–87, 121–127) rõhutavad, et modernne soov kõike uuendada ei realiseeru kunagi täielikult – ikka tekib nostalgia kaduma määratu järele ning ühes ajas on koos erinevatest aegadest pärinevad ideed.

Ka Eesti XIX sajandi teise poole uurimisel on vaja tähele panna, et ehkki sel ajal võib rääkida uutest loodusega suhestumise viisidest, olid need sageli põimunud varasematega, mille hulgas on olulisim religioosne suhestumisviis, mis käsitleb kõike elavat jumala looduna (religioosse tõlgendustasandi püsimisele juhivad tähelepanu ka Jonuks, Remmel 2020: 463). Mõistmaks seda, kui hübriidne ja mitme­plaaniline oli tolleaegne suhtumine loodusesse, võib vaadata Jakobsoni lugemikke, kus on läbisegi erinevad tõlgendustasandid. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” esimese köite 7. osas „Rohu aias” on kõrvuti praktilised juhised õunapuude pookimiseks ja kahjurite eest kaitsmiseks, jutuke laste huvist õunapuude ­kasvatamise vastu ning populaarteaduslikud kirjutised vihmaussist, teost ja mesilastest (Jakobson 1867: 67–75). 9. osas „Rohelises metsas” on kõrvuti populaarteaduslikud kirjutised erinevatest lindudest, metsakahjuritest, samblast ning luuletused looduse ilust (nii rahvuslikus kui ka religioosses võtmes) ja „Kalevipojast” võetud lõiguke „Kalevipoead linnu ajamise peal” (Jakobson 1867: 85–94). Lugemiku 24. osas „Taeva lautus” on populaarteaduslikud kirjutised maakerast, valgusest, päikesest, kuust, varjutustest ja muust, nende vahel on aga mitu romantilis-religioosset luuletust ning Kreutzwaldi muinas­jutt „Vaskjala silla piiga” (Jakobson 1867: 224–232). Kohati on tekstidki mitme­plaanilised: näiteks jutt maakerast algab vägagi modernse võrdlusega selle vahel, mida arvasid maa kuju kohta muistsed rahvad ning mida arvavad kaasaja teadlased; uusimate teaduslike lähenemiste tutvustamisele järgneb aga (selgelt eelmodernne) religioosne kokkuvõte:

Aga keegi ei või Jumaliku väge ära mõista, kes seda suurt kera kui oma armu kätte peal kannab ja iga ühe taimekesele tema peal kastet ja sigidust annab, ning iga sündinud lapsukesele elavat õhku ninasse. Arvatakse, et tuhat miljon inimeisi korraga maa peal elavad ja taeva Isast toidetud saavad. (Jakobson 1867: 225)

 

Rahvalikud kirjutajad Märt Siipsen ja Paulus Paurmann

Valisin loodusse suhtumise mitmeplaanilisuse näiteks just Jakobsoni lugemiku, kuna ühelt poolt on see teos, mida omas ajas laialdaselt loeti, ent teiselt poolt on seda ­retrospektiivselt esile tõstetud esimese uusaegset loodusetunnetust propageeriva kooliraamatuna (Paatsi 2003: 83; Tork 1935: 218–220). Võib olla üsna kindel, et selle tekstiga olid tuttavad ka need kaks XIX sajandi keskpaigas sündinud meest, kelle suhet loodusega vaatlen käesolevas artiklis nende omaelulooliste tekstide põhjal. Vaatluse all on Märt Siipseni aastatel 1896–1897 peetud päevik „Päevased juhtumised” (EKM EKLA, f 169, m 133) ning Paulus Paurmanni aastal 1891 kirjutatud elulugu „Paulus Paurmani elu lugu” (EKM ERA, H II 37, 201/32). Tarvastu kihelkonnas sündinud Märt Siipsen (1846–1916) pidas päeviku kirjutamise ajal Rõuge kihelkonnas Oina vesiveskit, Jõhvi kihelkonnas sündinud Paulus Paurmann (1850–1903) kirjutas oma eluloo, töötades Lilienbachi mõisas (Jamburgi maakonnas) asunikekoolis ja pidades samal ajal kodumaal talu. Olen nii Siipseni kui ka Paurmanni omaelulooliste kirjutistega varem põhjalikumalt tegelenud (Siipseni kohta vt Kikas 2015, 2020, 2021a; Paurmanni kohta Kikas 2018, 2021b), siinses artiklis keskendun seega üksnes loodusekujutusele. Põhjus, miks just nende meeste tekste on moderniseeruva loodussuhte kontekstis kõnekas vaadelda, peitub asjaolus, et ühelt poolt sõltus nii Siipseni kui ka Paurmanni sissetulek loodusest, aga teiselt poolt kasutasid nad oma elukogemuse mõtestamiseks selgelt modernsesse maailma kuuluvaid žanre: päevikut ja elulugu.

Siipsen ja Paurmann on nn rahvalikud kirjutajad. Viimaste all pean silmas inimesi, kes kirjutavad viisidel, mis pole otseselt ühenduses kirja levitamisega seotud institutsioonidega (XIX sajandi kontekstis nt kirik ja kool), vaid lähtuvad igapäeva­elulistest vajadustest ja/või eneseväljendussoovist (mõiste kohta vt Kikas 2015, 2020). Rahvalik kirjalikkus on olemuselt hübriidne; rahvalikud kirjutajad kasutavad neile kättesaadavaid žanrilisi ja keelelisi vahendeid, viimaste valik peegeldab aga nende sageli väga fragmentaarset kaasaegse kirjakultuuri tundmist. Seetõttu viidatakse nende tekstidele sageli nn eemaloleva žanri (ingl distant genre) mõiste kaudu – nimeliselt justkui sama žanr on puuduvate oskuste ning vahendite tõttu saanud hoopis uue vormi ja tähenduse (Blommaert 2008: 7). Kuivõrd kultuuri kirjalikustumine oli osa ühiskonna moderniseerumisest, siis saab XIX sajandi rahvalike kirjutajate kaudu uurida nii kitsamalt kultuuri kirjalikustumise kui ka avaramalt kultuuri moderniseerumise kulgu ning sellega seotud vastuolusid. Sealhulgas saab uurida, kuidas vähem haritud inimesed uued loodusega suhestumise viisid omaks võtsid.

XIX sajandi lõpu Eestis võib rahvaliku kirjalikkuse piiri märkida vähemalt kahel moel. Esiteks, kuna eesti keelel polnud 1880. aastatel alanud reformide järel Vene impeeriumis ametliku keele staatust, saab kogu eestikeelset kirjakultuuri määratleda rahvalikuna – on välja toodud, et vene ametnikud viitasid eesti ja läti keelele kui murretele (Raun 2009: 137). Teiseks, kuna eestikeelne kirjalik sfäär oli üsnagi mitme­kesine, võib eraldusjoone tõmmata ka sfääri sisse. Oma uurimustes olengi laias laastus eristanud neid, kellel oli parem ligipääs kirjalikule avalikule ruumile ning kes suutsid tarbida mitmekeelset ajakirjandust (nimetagem neid tinglikult eliidiks või mitterahvalikeks kirjutajateks), nendest, kes piirdusid eestikeelse ajakirjandusega ning kelle võimalused avalikus ruumis aktiivselt osaleda olid kasinamad (rahvalikud kirjutajad). Rahvalike kirjutajate piiratud ligipääs avalikkusele ei tähenda nende täielikku väljajäetust, vaid seda, et johtuvalt nende geograafilisest asukohast ja/või majanduslikust seisust võis nende ligipääs kirjavarale olla juhuslik ning nende võimalused avalikus diskussioonis kaasa lüüa ei ulatunud kaugemale näiteks ajalehtede teatud rubriikidest. Siiski pole sellise määratluse mõte eritleda kahte rühma, vaid pigem tuua välja kontiinum, mille piires konkreetsed isikud võisid liikuda.

Üks oluline rahvalikke kirjutajaid iseloomustav joon on vastuolu kirjaliku enesemääratluse väärtustamise ning tegeliku kirjaliku kogemuse fragmentaarsuse vahel. Et kompenseerida puudulikku haridust, üritasid nad end ise­õppimise teel täiendada, samal ajal võis nende ligipääs kirjavarale olla piiratud ning seetõttu võisid kaas­aegsed ideed (sh loodusest) nendeni jõuda mitte spetsiaalsete käsiraamatute, vaid ajalehenupukeste või muude juhuslike tekstivalimike vahendusel.

Siinse artikli fookuses olevad Siipsen ja Paurmann olid külakooli haridusega (Paurmann oli lisaks käinud aasta kihelkonnakoolis) – mõlemad tunnetasid oma haridustee puudulikkust. Tüüpiliste rahvalike kirjutajatena kajastasid Siipsen ja Paurmann seda, mida nad lugesid ning kust lugemismaterjali hankisid – mõlemal olid esiplaanil ajalehed ja sentimentaalsed ning religioossed rahvaraamatud; samal ajal oli neil eri eluetappidel erinevaid võimalusi leida nendeks tegevusteks vajalikku aega ja raha. Siiski ei soovinud nad jääda üksnes passiivseteks tarbijateks, vaid otsisid võimalusi end avalikult kirjalikult väljendada: Paurmann osales rahvaluulekogumise aktsioonides, Siipsen kogus rahvaluulet ning saatis ajalehtedele sõnumeid. Samal ajal jäid nad oma piiratud hariduse ning ametlike keelte mittevaldamise tõttu kirja­kultuuri äärealadele: Siipsen vajas mõisnikuga kohtus käimiseks (vt allpool) abilisi, kes ametlikus keeles pabereid vormistaksid, Paurmann pidi loovutama külakooliõpetaja koha haritumale (ja vene keelt oskavale) kandidaadile.

Ehkki mõlemalt mehelt on säilinud eri žanrides kirjutisi, on käesoleva artikli keskmes omaeluloolised tekstid, päevik ja elulugu, mille žanrid lubavad end väljendada üsnagi erinevalt: päevik areneb järk-järgult ning peegeldab inimese ellusuhtumise muutumist, samal ajal kui eluloo retrospektiivsus võimaldab luua narratiivse terviku. Antud juhul ühendab neid žanre see, et need on osa moderniseeruvast keskkonnast: selliste žanride kasutamine viitab kirjutajate soovile end uutes oludes uut moodi positsioneerida.

XIX sajandi rahvalike kirjutajate omaeluloolised tekstid saab laiema konteksti järgi jagada kaheks: esiteks ilma ning külvi- ja saagikoristusaegade ülesmärkimiseks kasutatud praktilised märkmikud, mille pidamist propageerisid ajakirjandus ning põllumeeste seltsid, ning teiseks pigem religioossetest kogukondadest lähtuvad ning inimese sisemaailmale keskenduvad kirjutised (Kauranen 2009; Kuismin 2013; Edlund 2013). Ehkki võib tunduda, et inimese ja looduse suhet käsitledes peaks tähelepanu pöörama eelkõige esimest tüüpi allikatele, siis tegelikkuses võivad just sisekaemuslikus tekstis avalduda loodusega suhestumise eri viisid, peale praktilise (mis domineerib esimest tüüpi tekstides) ka isiklik, rahvuslik, esteetiline vms. Siin vaadeldavad Siipseni ja Paurmanni kirjutised kuuluvadki just teise kategooriasse: ehkki neis on ilma ja olude kirjeldusi, siis üldiselt on need emotsionaalsed ja sisekaemuslikud tekstid. Olukorra vaagimine on neis sama oluline kui toimunu kirjeldamine.

Artikli keskmes on see, kuidas Siipsen ja Paurmann kujutavad neid ümbritsevat looduskeskkonda ning kuivõrd võib tekstides tajuda modernse maa­ilmavaate mõju inimese ja looduse suhetele. See mõju võiks ilmneda vähemalt kolmel moel: 1) huvi maailma kui terviku toimimise vastu loodusteaduslikus võtmes; 2) soov loodust enda eesmärkidest lähtuvalt kujundada, kasutades selleks uueaegseid tehnoloogiaid ja teadmisi; 3) looduse kaudu oma kaasaegse identiteedi (sh rahvusluse) mõtestamine ja väljendamine. Siiski on mu lähtepunkt allikakeskne: toon esile selle, mis kummaski tekstis näha ning mis kumbagi meest eraldi vaevab. Leian, et just nõnda võiks esile tulla moderniseerumise ambivalentsus ja protsessuaalsus.

 

Märt Siipsen: „Issand kes kõik loomad ja inimesed toidab…”

Siipsen sündis 1846. aastal Tarvastu kihelkonnas Ämmuste külas Nahkle veskis möldri pojana. 26-aastaselt abiellus ta lesknaisega ning läks elama Tarvastu kihelkonda Mõnnaste külla Loime tallu. 1883. aastal kolis Siipsen koos oma naise ja (kasu)­tütrega Rõuge kihelkonda Kõrgepalu mõisa maadel asuvasse Oina vesi­veskisse, kuhu jäi kuni oma surmani 1916. aastal. Siipsen oli aktiivne vennaste­koguduse liige, ka oli ta konservatiivne ja hoidis au sees rahvusliku liikumise varasemaid suurkujusid (nt Jakobson, Lydia Koidula, Mihkel Veske, vt Kikas 2015: 38, 43, 2021a: 194–195). Ehkki ta oli väga rõõmus, et tal õnnestus vahetada põllupidaja elu veskimehe oma vastu, oli Siipseni elu Oinal üsnagi keeruline. Kõrgepalu mõisnik parun Gotthard Wilhelm von Budberg, kelle käest ta veski ostis, läks pankrotti, mõisa uue omaniku Gustav von Samson-Himmelstjernaga oli Siipsenil aga tülisid ja kohtuskäike. Muu hulgas võttis viimane tema käest ära heinamaa, mida Siipsen pidas veski juurde kuuluvaks – sellest sündmusest ajendatud kohtuskäik on ka tema päeviku esimese sissekande teemaks (vt Kikas 2015: 44–47).

Siipseni kirjalik pärand on üsnagi mahukas ja žanriliselt eriilmeline: luuletused, religioossed mõtisklused, päevikud, jutud, rahvaluule üleskirjutused, arveraamatud jms; enamik säilinud materjali (kirja pandud 1872–1916) on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKM EKLA, f 169, m 130–139), väiksem osa asub Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA). Kui viimases on materjalid, mida Siipsen saatis rahvaluulekogujana kogumise korraldajatele (Matthias Johann Eisenile ja Eesti Üliõpilaste Seltsile), siis EKLA materjale võib nimetada tema isiklikuks arhiiviks.

Väikeseformaadiline klade pealkirjaga „Päevased juhtumised” (EKM EKLA, f 169, m 133) sisaldab ainsat kirjutist, mille žanri on Siipsen ise päevikuna määratlenud. Päevik katab ajavahemikku 1896. aasta 3. septembrist kuni 1897. aasta 15. juunini ning on sisult mitmekesine: on päevasündmuste ülevaateid, üldisemaid mõtisklusi religioonist ja elust, otsekõnelisi jumala poole suunatud palveid, une­nägude kirjeldusi, kujutluslikke dialooge jpm.

Loodusele viitab Siipsen oma päevikus mitmel moel. Kõige sagedamini ilmneb loodus tema peamise elatusala ehk möldritööga seoses. Siipsenile kuulunud Oina vesiveski asus nii tillukese oja ääres, et täisvõimsusel jahvatada sai vaid siis, kui vihma sadas või lumi sulas. Siipseni päevik on suuresti vee ootamise päevik: see on kirjutatud aegadel, mil vett nappis ja tööd teha ei saanud (Kikas 2020: 841). Ükskõik kui töökas Siipsen ka oli, tema majanduslik heaolu ei sõltunud mitte temast endast, vaid ilmast. Just selle probleemiga on seotud enamik tema päeviku otsekõnelistest pöördumistest jumala poole: selles kontekstis on jumal kui võimalus kontrollida kontrollimatut jõudu. Selle taga võib näha religioosset arusaama looduse toimimisest: jumal on see, kelle võimuses on ilma muuta. Ka rõhub Siipsen sellele, et inimene on samasugune jumala loodud olend nagu linnud ja loomad ning seega peaks jumal kohtlema inimest teiste olenditega sarnaselt. Analoogiast tulenevalt rõhutab Siipsen sedagi, et ta ei aja taga rikkusi, vaid soovib jumalalt just nii palju, kui tal on ära­elamiseks vaja.

[27. september 1896] On praegu Ästi [vilja – minu lisandus, K. K.] kokku toodud Annaks Jumal vihma siis saaksin sellega pea valmis Aga kui ta ei Anna vihma siis viivad need oma terad jälle tagasi, kes neid seie toonud Kui Sina Issand teri annad siis Anna Ka vett, ning Ära lase mind ka puudust tunda kui sa keik loomad ja linnud toitad (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 17)

Tema religioosne loodusemõtestamine ilmneb selgemalt lõigus, kus ta vaeb oma tundeid seoses mõisniku äravõetud maaga:

[3. september 1896] Ja eks se päälegi keik ole Jumala tahtmine, et ta vaendlase laskis sulle pääle tulla ja heinamaa so pattute pärast so käest ära võtta. Sest ilma Jumala tahtmata ei lange ka varblane maha. [---] aga võib olla ehk Jumal oleks vett rohkemb andnud ning jahvatust, oleksin ikka läbi saanud. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 4)

Siipseni religioosne loodusekäsitus näitab võrdlemisi passiivset suhet keskkonnaga: jumala kaudu lepib Siipsen sellega, mida ümbritsev talle pakub. Siiski on päevikus kirjakohti, kus Siipsen võtab aktiivsema rolli keskkonna suhtes, üritades seda oma soovide kohaselt ümber kujundada. Selline aktiivsus näib saavat tuge aiapidamise propageerimisest ajakirjanduses, kuigi Siipsen sellisele mõjule ei viita. Aktiivsem suhe keskkonnaga ilmub päevikusse esmakordselt 1897. aasta 10. aprilli sissekandes, kus Siipsen kirjeldab oma plaane tulevaks suveks. Tal oli mõttes ehitada torud, mis võimaldaksid aia kuivendamist, ning seejärel istutada aeda erinevaid puid: krundi piirile kuusehekk, aeda marjapõõsaste vahele õunapuud. Ta küll ­nendib, et plaanide teostumine pole kindel, kuna tal pole ei hobust materjali toomiseks ega raha vajaliku ostmiseks; ka olevat ta samalaadseid mõtteid mõlgutanud juba mitu aastat (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 80).

Poolteist nädalat hilisemas sissekandes annab ta aga teada, et on alustanud puude istutamisega: „17 Aprillil 1897 saivad minu aeda 3 esimest uibud istutud. Jaan Kask tõi neid minule Võrult 30 kopikat tük. Tüdar Liis ise istutas 19. Aprillil rida ilupuid ja 3 lõhmust kõik selle alumise poole kraavi häärele.” (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 87) Järgneb pikem ülevaade sellest, millised põõsad ja puud tema aias juba varasemast kasvavad ning kust need pärinevad.

Ploomi puud on minu haias Pulsti karjamõisast toodud Aastal 1890. Kirsi puud kallioni käest Koolmeistri talust 1887. Marja põõsad esimesed siis kui ma ise Võrumaale elama tulin ühes. Need on tagand Vilandi linna Päri mõisast. Mo vend Mats tõi säält omale ja Andis ka neli põõsast minule, mis ma sügise maha matsin ja kevate heina koorma sees seie tõin. [---] Esimesed maasika taimed saivad koolmeistri Lahe käest paari Õlle eest toodud 1893. Mõtsa sestrid ja pärnapuu ning Kuslapuu põõsas saivad toodud Kõrgepalu „Tagametsa” talu Alt orust [---] ilupuud suurde laia lehtetega saivad toodud surnu Aiast 1893, Ka sirelid Akna ala ja Aida saivad toodud surnu Aiast 1896… (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 87–88)

Nagu kirjeldusest näha, on Siipsen aastate jooksul oma aeda kujundanud nii vilja­põõsaste kui ka ilutaimedega, ometi on õunapuude istutamine tema jaoks oluline sündmus, kuna varem ei pidanud ta oma liiga vesist krunti nende jaoks sobivaks. Kirjeldusest on näha, et istikud pärinevad eri paikadest: osa taimi on ostetud kas mõisast või linnast, osa saadud naabertaludest, osa taimi on mujal nii metsistunud, et ta sai need endale tuua tasuta. See üsnagi suur taimevalik tekitab paratamatult küsimuse, kui tavaline võis Siipseni aialoomise soov olla ümbruskonnas. Banner (2019: 159) märgib, et Lõuna-Eestis sai aiapidamine kiiremini hoo sisse kui mujal Eestis ning kõige tavalisem oli see Mulgimaa jõukamates taludes. Siipsen, kes pärines Mulgimaalt, oli ilmselt juba seal selle uuendusega kokku puutunud ning võib-olla lähtus sealsetest eeskujudest. Samal ajal selgub kirjeldusest, et ta sai mitu istikut kohalikelt, seega ainuke aiapidaja ta ilmselt sealkandis polnud.

Siipseni kodukaunistamise püüdel oli teinegi tahk, milles pragmaatiline suhe loodusega kohtus ühelt poolt religioosse, teisalt aga sentimentaalsega: ta soovis meelitada oma aeda laululinde. Meetod, mida ta selle saavutamiseks kasutas, ühtib modernse koduümbruse kaunistamise ideega: mitmel pool päevikus on viiteid pesakastide aeda riputamisele. Ka kaasaegses ajakirjanduses ilmus tekste, kus propageeriti pesakastide aeda paigutamist, kuid neis tekstides anti sellele pragmaatiline põhjendus: linnud aitavad hävitada putukaid, kes kahjustavad vilja ja puid. Üks selline tekst on Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” teises osas (1875: 93–98), kuid ­sarnase tooniga kirjutisi kohtab ka Siipseni päevikule ajaliselt lähemas ajakirjanduses (nt Põllumehe vaendlased 1889; Lindudest 1890).

Siipseni lindude aeda meelitamise ajend aga ei olnud pragmaatiline, vaid eelkõige esteetiline. Üsna päeviku alguses on sissekanne pealkirjaga „Nõrgad küljed”, kus ta kirjutab, et asjad, mida ta ei salli, on „Kanate kaagutamine kukke laulmine ja partite pääkutamine” (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 14). Viimastele vastandab ta aga laulu­linnud:

[20. sept 1896] Üksi veikeste lindude laul rõõmustab mo meelt ning mina sooviks, et veikesi laulu linnukesi veel rohkemb mo koha lähetal pesetaks ja mulle veel elu sügisel oma armsa häälega laulaks, selle eest olen mina ka muret kandnud ja veikse aukutega kastikesi teinud [---] et need linnud kes oma pesa kastikeste sissi teeva vaivad kurja kassi eest sääl kartmata varju leida. Aga mo vana must kass sööb paljo linde iga sui mo maja ümberd ära ning lõhub nende pesad kui mo veel tulevad kevatet näen saan oma kassi üle nõupidama niing teda oma kohast kaugele ärasaatma. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 15)

Sama lõigu kokkuvõte pakub veel üht näidet Siipseni religioossest suhtumisest loodusesse. Ebameeldivad linnud on kui halbade inimeste metafoor: „Oh kahju, et ilmas halvad linnud varblased varesed ja harakad ning halvad inimesed headega segamine elavad! Oh mill jõuab lahutuse päev!” (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 90–91)

Linde puudutavate üldisemate arutluste kõrval on päevikus kaks ööbikutega seotud lugu. Üks neist leiab aset päeviku kirjutamise ajal, teine on parasjagu toimuva sündmusega seoses meenunud varasem juhtum. Siipsen kirjeldab, et ühte aeda paigaldatud pesakasti asus elama ööbik:

20. Mail [1897] härkasin ma enne valged unest ja kuulsin keige kuulsamad laulu lindu „Ööpiku” omas aias akna all laulmas. Mo süda Oli seda kuuldes väga rõõmus ja mina hüüdsin oma tüdard: Kuule Liis Ööpik meie Akna all laulab, ta on meile laulma saatetud, Õpetab ka meid kui koolmeister Jumalat kiitma, ta laulab ühte puhku väsimata, Oh kas se laulmine ei härata ka muid öösel palvele! Edasi mõtteltes tulivad mulle kuulsa lauliku sõnad meele:

„Ei mõisa aias õisata

Voi laulu sinu rind

Sest vanemate verega

On võetud se pind”

Ei metsas tore toomingal

Sa hüüdma sinu uul

Vaid talupoea akna all

Sääl pühal pärna puul

Minu aid pole nii ilus kui mõisa aid ja ma panen immeks, et Õrn Ööpik ometagi mulle esimest korda võõrsiks tulnud, vaest oleks ta jo ennemine tulnud, Oleks mitte talvel must kas se röövel elajas talvel ära surnud. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 90–91)

Nagu näha, mõtestab ta ööbiku ilmumist kahest perspektiivist. Esimene on selgelt religioosne: ööbik laulab selleks, et tuletada inimestele meelde jumalat ning vajadust teda kiita. Sellele järgneb rahvuslik-sentimentaalne tõlgendus: Siipsen tsiteerib Gustav Wulff-Õie luuletust ning imestab, et ööbik tõesti eelistab lihtinimese aeda ilusale mõisaaiale. Võimalik, et viimane tõdemus oli tema jaoks oluline ka seetõttu, et tema enda suhted mõisnikuga olid võrdlemisi keerukad. Rahvuslik-sentimentaalse tasandi tähtsust tema jaoks näitab seegi, et pärast luuletuse tsiteerimist viitab ta linnule üsnagi läbivalt sõnapaariga õrn ööbik.

Siiski ei õnnestunud Siipsenil ööbikut pikemat aega oma aias hoida. Nimelt otsustas ta püssiga maha lasta tema pardipoegi murdvad varesed ning lõhkuda varblaste pesad, et varblaste häälitsused ei segaks ööbiku laulu. Selle tegevuse tule­museks oli ööbiku lahkumine aiast, mis Siipsenit väga kurvastas (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 90–91). Varblaste pesade lõhkumine on kontrastis ülal viidatud pesakastide ülesriputamist propageerivates kirjutistes esile toodud lindude kasuga. Neis tekstides liigitatakse varblased selgelt kasulike lindude hulka (vt nt Jakobson 1875: 94). Ka on nende tekstide üks sõnum see, et lindude pesi ei tohi lõhkuda (nt Jakobson 1867: 47, 49). Kaasaegses ajakirjanduses ja luules näeb loomulikult ka laululindude ülistamist: näiteks Carl Eduard Malmi (1874: 70–71) lugemikus „Laulud ja loud: Üks kooli-lugemise-raamat” on tekst, kus viidatakse laululindudele kui vaese mehe võimalusele muusikat kuulda. Kuid ma pole kohanud ühtki teksti, kus lindude sentimentaal-esteetiline kasu oleks seatud ülemale nende pragmaatilisest kasust, st et ilusa lauluta lindude pesade lõhkumine oleks esteetilise elamuse nimel lubatav.

Teine päevikus olev ööbikulugu toimus ajal, mil Siipsen polnud veel Oina veskisse asunud.

Joba Villandimaal Loimel tõid karjalapsed mulle Ööpiku kase tüve seest pesa päält koju, munad olid pesas ning mina tegin ruttuga omas noore hea rumaluses puuri, panin Ööpiku kõige pesaga puuri, et ta sääl laulma ja auuduma akkaks aga kanebi terad mis ma talle süa andsin ja mis ta vahed pidamata palju ühel päeval ära sõi tegivad selle kalli linnule otsa pääle. Õhta kuulutasin lastele ette, et linnukene homme vara laulma hakkab ja lapsed oodsid igatsusega hommikud aga kui ommiku üles härkasin ja lindu vaatama läksin Oli ta surnud jalad üles pidid. Kui Õpetud mehed ehk töised rääkivad, et õrn Ööpik muud ei söö kui murelase mune nagu Kuningas sula rasva, siis tean mina, et Ööpik ka Kanebi teri sööb. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 91–92)

Seega vahelduvad Siipseni päevikus lõigud, kus ta suhtub loodusesse passiivselt, olles ise looduse osa, kelle eest jumal peaks hoolt kandma, ning lõigud, kus ta asub entusiastlikult oma ümbrust kujundama. Olen varem välja toonud, et Siipseni päevikus on kahte sorti sissekandeid: need, mis kajastavad käesolevat hetke, ning need, mis dokumenteerivad möödunud sündmusi (Kikas 2020: 840–841). Siipseni erinev suhestumine loodusega seostub sissekannete tegemise eri viisidega: passiivset suhet keskkonnaga väljendavad lõigud keskenduvad kirjutamishetke tunnetele ja kõhklustele, aktiivsust väljendavatele tekstikohtadele on omane kirjutamis- ja kajastatava hetke lahknemine (need on sissekanded, mille alguses olev kuupäev pole mitte kirjutamise aeg, vaid dokumenteerimist vääriv kuupäev, täpsemalt vt Kikas 2020). Seda, kuidas kulgeb päevikupidamise ajal istutatud (õuna)­puude areng, päevikust teada ei saa, kuid katsed linde oma ümbrusse meelitada (ja seal hoida) lõpevad mõlemal juhul ebaõnnestumisega. Need lood justkui tõendavad Siipseni jaoks, et loodus on ettearvamatu, ning inimesel ei jää muud üle kui jumala peale loota ning asjadel minna lasta.

 

Paulus Paurmann: „Lind ei või kõrgemale lenda kui tiivad temal kannavad”

Paurmann sündis 1850. aastal Jõhvi kihelkonnas Päite vallas Sepa Mihkli talus. Tema isa oli ettevõtlik mees ning Paurmanni lapsepõlv möödus küla ühes rikkamas ja uuendusmeelsemas talus. 1864. aastal kaotas perekond tuleõnnetuse tõttu kõik ning sellele järgnes Paurmanni elus pidev ametite vahetamine ja elatusallikate otsimine. Ta töötas nii külakooliõpetaja, põllumehe, vallakirjutaja kui ka mõisas üle­vaataja ja metsavahina, kusjuures ühestki ametist ei loobunud ta vabatahtlikult, vaid kohalike intriigide tagajärjel. 1873. aastal Paurmann abiellus, perre sündis neli last. Alates 1887. aastast veetis ta pool aastast Peterburi kubermangus Lilienbachi (Novo-Ivanovskaja; Paurmannil Lillenbach) asunikeküla koolis õpetajana ning teise poole pidas vennaga kahasse Päite külas Oti talu. Talvise lisateenistuse vajaduse tingis kehv maa, mis ei võimaldanud üksnes põllupidajana toime tulla. Paurmanni õpetaja­töö Lilienbachi mõisas lõppes (tõenäoliselt) 1893. aastal, sealt kuni oma surmani tegutses ta talupidajana (Paurmanni elust on pikemalt kirjutanud rahvaluulekoguja August Martin, vt EKM ERA, RKM II 204, 63; Martin 2021).

Aastatel 1889–1893 osales Paurmann Jakob Hurda rahvaluulekogumise aktsioonis – sel ajavahemikul töötas ta Lilienbachis, mil tal oli võimalik natuke rohkem lugeda ning kirjutada (EKM ERA, H II 37, 235). Kogumisaktsiooni käigus kirja pandud tekstid moodustavad kogu Paurmanni tänapäevani säilinud kirjaliku pärandi (tervikuna avaldatud Haug 2021). Hurt palus juba üsna oma aktsiooni algul, et kaastöölised saadaksid talle ka infot enda elu kohta: nimelt oli Hurdal plaanis avaldada kogumise ajaloo teemaline raamat (vt Kikas 2017). Paurmanni 1891. aastal kirja pandud „Paulus Paurmani elu lugu” (EKM ERA, H II 37, 201/32) on kõige pikem, omanäolisem ja terviklikuma struktuuriga vastus Hurda palvele. Paurmanni elulugu on jaotatud kolmeks peatükiks. Esimene peatükk „Lapsepõlv” kirjeldab rikka talu pesamuna õnnelikku lapseiga, teine peatükk „Õnnetus” elu pärast seda, kui ootamatu tulekahju kogu vara hävitas. See peatükk hõlmab suurema osa tekstist, kirjeldades seda, kuidas Paurmann oli sunnitud eri põhjustel järjepanu elualasid vahetama. Eluloo kolmas peatükk käsitleb aega peale Lilienbachis töö leidmist. Oma eluloo lõppu on ta lisanud õnnelikule lapsepõlvele (ja selle kättesaamatusele) tagasi­viitava luuletuse, luues sel moel seose alguse ja lõpu vahel (eluloo kohta vt Kikas 2018: 38–45). Elulugu on kirjutatud emotsionaalselt: seal on palju tunnete kirjeldusi ja tunde­küllaseid vahehüüatusi. Stiililiselt haakub see hästi sentimentaalse kirjandusega, mille lugemist Paurmann on ka Hurdale maininud: nimelt on ta kirjutanud, et armastab lugeda raamatuid, „mis suurel mõõdul, teiste inimiste vaivalisi ja ädalisi elo saatussi mulle ette kujutasid; ja muidugi minu omadest kaugelt ja kõrgelt üle käisivad” (EKM ERA, H II 37, 235).

Kaks aastat hiljem on Paurmann kirja pannud eluloo teise versiooni,¹ mida ta pole Hurdale saatnud. Tekst on kirjutatud veel Lilienbachis, kuid viimasest Hurdani jõudnud saadetisest hiljem; võib oletada, et kui Paurmann oleks rahvaluule kogumist jätkanud, siis oleks ta ehk ka selle teksti Hurdale saatnud. Kaks elulugu on võrdlemisi erinevad: teine lugu pole terviklik nagu esimene, stiililiselt on see neutraalsem, ilma emotsionaalsete vahehüüatusteta. Teine versioon hõlmab pikemat ajavahemikku: käsitletud on Paurmanni vanemate mälestusi, aga ka eelmise loo kirjapanekule järgnenud aega. Samuti jääb silma, et kui eluloo esimene versioon seab esiplaanile eluraskused ning pideva ametivahetuse, siis teine on kõige negatiivsemad sündmused välja jätnud ja elualadest mainib vaid kahes ajavahemikus kooliõpetajana töötamist. Elulugude erinevus puutub otseselt käesoleva artikli teemasse: loodusega seonduvat leiab vaid esimesest tekstist, selle võimalikke põhjuseid käsitlen allpool.

Ehkki Paurmanni tekst on Siipseni omast lühem, avaldub ka selles mitu loodusega suhestumise viisi. Paurmann ei kirjuta küll oma isiklikest aiarajamise katsetest, kuid temagi loos on episood, mis viitab huvile kaasaegse loodusekujundamise vastu. Aastatel 1879–1881 töötas ta Toila ja Voka mõisa metsavahina (mõisnik Nicolai von Wilckeni alluvuses). Ta kirjutab, et tema ülemuseks oli Saksamaal kaasaegse metsandusalase hariduse saanud noor härra (tõenäoliselt mõisniku poeg Alfred von Wilken), kelle käe all asuti mõisa metsa ümber kujundama. Kuivõrd Paurmann kirjeldab seda tööotsa sisulisemalt kui näiteks oma mõisaülevaataja tööd, siis näib, et selles ettevõtmises osalemine oli tema jaoks põnev kogemus (isegi kui uuendused ei toonud loodetud tulemusi ning pärast tema lahkumist nendega enam ei jätkatud; EKM ERA, H II 37, 223/4).

Sarnaselt Siipseniga sõltub Paurmanni eluolu ilmast, kuid tema ei oota mitte üheselt vihma, vaid üldisemalt põllumehele soodsaid ilmaolusid (õigel ajal ja õiges vahekorras vihma ja päikest). Eluloo esimeses peatükis, mis käsitleb aega, mil perekonna rikkus üha kasvas, Paurmann üksipulgi ilmast ei kirjuta, märkides vaid kokku­võtlikult: „Vilja aastad õlid head, õnnetused olid meile tundmata asjad. Viljavarandus ja kõik majakraam kasvas silma nähes.” (EKM ERA, H II 37, 204)

Loodus ja selle ettearvamatus ilmub teksti esimese ja teise peatüki piiril. Seal­juures esineb loodus korraga kahes funktsioonis: see on ühelt poolt miski, mida kirjeldatakse ning mis on toimunu põhjuseks, kuid samal ajal on loodusega seotud ka kujundid, mille kaudu toimuvat kirjeldatakse. Esimese peatüki viimastes lõikudes on loodus võrdluskujund, justkui ettevalmistus ees ootavaks õnnetuseks: „Aga niisama kui suvel suure palavuse järel sagedaste väga kanget pitkse mürinad, välgu löömist, vihma ja ka raheteri sajab. Mis põllu peal viljad purustab, ja mitmele hea lõikuse lootuse asemel silma vesi osaks saab. // Nii tuleb ka sagedast inimeste elus ette.” (EKM ERA, H II 37, 206)

Samas lõigus positsioneerib Paurmann end religioosse inimesena ning käsitleb kõike juhtuvat jumala tahtena.

Ommiku üles ärkades rõõmusad ja õiskad rõõmsal meelel! Aga enne, enne kui päiv looja veereb, ringutad sa taiva poole siirutud kättega ja silma veega, südame põhjast õhkades: Oh! Jumal Jumal, sa oled meid rängaste nuhelnud, meie ei ole vist sind jõudnud soo hea tegude eest tänada, see erast oleme puu paljana saanud. (EKM ERA, H II 37, 206)

Siiski on oluline, et erinevalt Siipsenist ei käsitle Paurmann ennast looduse osana, kelle eest jumal peaks hoolt kandma; pigem tundub, et raskes olukorras loodab ta sellele, et jumal pehmendab teiste inimeste südameid (nt EKM ERA, H II 37, 209).

Järgmist, tuleõnnetust kirjeldavat peatükki alustab Paurmann tegelike ilmaolude kirjeldamisega. Järgides eelmise peatüki lõpus toodud kontrasti ilusa ja koleda ilma vahel, algab see peatükk kirjeldusega väga ilusast kevadilmast 1864. aasta märtsi lõpus.

Palmipuude püha õli mööda jõudnud, lumi lagedalt kohtadest joo veeks sulanud, kraavid ojad jõed jooksid servini täis vuliseva vahtuse veega. Päike paistis kena kevadise iluga. Pere naised ja pere tütred valmistasid kiirest ja kärmest pühadest perele paremiku toitu. Mõned varased rohu taimed ajasid oma veikest pead mulla pouvest kevade kauni päiva paiste teretuseks. Kõik oli ütlemata rõõmustav näha. (EKM ERA, H II 37, 206/7)

Ühtäkki pole loodus enam meeleolu loov taust, vaid sündmuste käivitaja: järgnes ilmamuutus ning tõusnud tormituul põhjustas põlengu, millest pea midagi päästa ei suudetud.

Samasuguses topeltrollis ilmub loodus ka sama aasta viljasaagi äpardumise kirjelduses, mida Paurmann kommenteerib vanasõnaga:

Suvi oli augusti kuuni korra järel. Talv ja suvi vili kasvas ütlema üvä. Hein ka kõik ilusti kokko saadud. Kõik näis jälle üvä pidi menemä. Inime võis jo natuke rõõmsamalt engädä ja agaramalt tööd teha.

Aga! Õnnetused ei käi metsa puude mööda vaid ikka ja ikka inimeste möödä!

Said rukkid maha tehtud, tuli suur vihma sadu, 15 vakka rukki külvist jäi 5 ehk 9 vagamad terveks, mis pääle seda õli kõik must ma.

Kartulid nii palju kui neid ka õli, jäid kõik vee alle. (EKM ERA, H II 37, 212)

Seega kuni elulugu kajastab aegu, mil kõik on hästi, jääb loodus tagaplaanile, kui eluolu keerab aga halvemuse poole, sugenevad teksti viited loodusele. Nagu juba märkisin, ilmub loodus tekstis korraga kahel tasandil: ühelt poolt kirjeldatava reaalsusena, teisalt seda kommenteeriva kujundikeelena. Kujundikeele osas tuleb esile, et Paurmann rõhub kontrastidele: hea ja halva, soodsate ja ebasoodsate ilmaolude vaheldumisele. See võiks viidata sentimentaalse kirjanduse eeskujule, kus mängitakse samuti kontrastidega. Samal ajal pole seejuures oluline üksnes vastandlikkus, vaid ka olude vaheldumise paratamatus – loodus kord juba on selline, et ilusale suveilmale järgneb piksemürin. See sisaldab tulevikku suunatud lootust, et nii nagu heale järgneb halb, järgneb halvale mõne aja pärast jälle midagi head. Toetumine loodusele omasele paratamatule hea ja halva vaheldumisele on Paurmanni viis loodusega passiivselt suhestuda: ta ei saa midagi teha selleks, et heale ei järgneks õnnetus, kuid kui natuke oodata, siis muutuvad olud jälle soodsamaks.

Looduse poeetiline funktsioon ilmneb kõige markantsemalt tekstikohtades, kus Paurmann kirjeldab oma tundeid metsavahi tööst ilmajäämise järel. On vähe tõenäoline, et ta nii pika aja peale tegelikke ilmaolusid mäletas, pigem on idüllilise ümbruse kirjeldamine poeetiline võte, et luua kontrast oma meeleolu süngusega:

Kui mõisast vällä tulin, kõndisin ma vägä raske südamega ja vaivast roidun jalgadega, veikest jalg teed mööda, oma korteli poole Linnukesed õppasid puu okstes rõõmsaste mis tee ääres tihedaste kasvasid, ja tee rada oma latvade varjuga päivä palavuse eest kaitsesid.

Metsa vilus üksi käies, käisin mõttis oma elu saatuse kõik läbi, lapse põlvest kuni tänini. (EKM ERA, H II 37, 226)

Teiselaadne loodusega seotud poeetika kasutamine on nähtav Paurmanni kombes viidata iseendale linnu kujundi kaudu. Oma elukorraldust võrdleb ta ränd­lindude omaga:

Mina iga suvel elan Päites, teen põllu tööd, sügisel kui linnud soojale maale lendavad, jättan ka mina oma südamest armastatud abikaasa ja lastega jumalaga, ja sõidan Vene maale, et seal midagi teenida [---] kevade, kui kooli aig mööda pööran vene maale selja ja ruttan kodo omaaste seltsis põllu tööle. (EKM ERA, H II 37, 230/1)

Tõdemuse, et oma neljast lapsest on ta saanud kihelkonnakooli saata vaid ühe, ehkki oleks soovinud kõiki, võtab ta kokku vanasõnaga: „Lind ei või kõrgemale lenda kui tiivad temal kannavad” (EKM ERA, H II 37, 232). Eluloo lõppu on Paurmann aga lisanud oma luuletuse, milles viitab lapsepõlvele kui ajale, mil lind oli veel pesas, ning mis teema ja kohatise algriimi kasutamise kaudu seostub nii kaasaegse luule kui ka rahvalauludega.

Kui kord veel vaatan tagasi

Ma lapse põlve aastasi

Siis pean tunnistama maa

Ei neid ma enam kätte saa

Kus isa mind ka karistas

Kus vennad õed õrnulla

Mind hoolel võtsid õppeta

Siis olin ka kui pesas lind

Ei kurvastust tunnud minu rind

(EKM ERA, H II 37, 232)

Paurmanni iseendale linnu kujundi kaudu viitamine on serva pidi kõrvutatav Siipseniga, kes võrdleb end jumala eestkoste all olevate lindude ja loomadega, kusjuures mõlemal juhul kasutatud kõnekujundid olid kaasajas väga tuntud. Siiski on Paurmannil linnu kujundi tähendus­väli mõnevõrra erinev: see viitab nagu Siipsenilgi igatsusele turvalise keskkonna järele (olla kui lind pesas), aga ka linnuelu heitlikkusele ning tiibade nõrkusele.

Kui vaadelda looduse kujutamist Paurmanni tekstis üldisemalt, siis on näha, et loodusega seotud kujundid ilmuvad just jutustuse olulistel hetkedel. Looduskirjelduste ja kujundlike viidete hulk on kõige suurem esimese ja teise peatüki vahetusel – just sinna jääb loo üks kesksemaid sündmusi ehk tulekahju. Ka on loodusega seotut rohkem loo lõpus, kus Paurmann oma elu hetkeseisule hinnangut andes end linnuga võrdleb.

Nagu eespool märkisin, siis kaks aastat peale eluloo Hurdale saatmist on Paurmann oma elust pannud kirja teisegi versiooni, mis erineb poeetika poolest esimesest märkimisväärselt. Esimene tekst toetub väga selgelt sentimentaalse kirjanduse võtetele: selles on palju emotsionaalseid vahehüüdeid, tundelisi kirjeldusi ning heade ja halbade olukordade kontrastset esitamist. Seevastu teine tekst tegeleb pigem kultuuriloo dokumenteerimise kui sentimentaalse enesepaigutusega. On üsnagi kõnekas, et teisest versioonist pole välja jäänud mitte üksnes loodusega seotud poeetika kasutamine, vaid ka esimeses versioonis looduse kujundite kaudu käsitletud põhilised sündmused, nagu tulekahju (mis esimeses loos moodustas jutustuse peatelje) ja metsavahitööst ilmajäämine; ka määratleb Paurmann iseennast pigem oma pere ja talu kaudu kui poeetiliselt linnuna.

Kui minu oletus on õige, et ka eluloo teine versioon oli mõeldud Hurdale saatmiseks, siis tekib küsimus, miks soovis Paurmann kaks aastat peale esimest versiooni oma isikut teisel viisil positsioneerida. Ehk pidas ta tolleks hetkeks esimest varianti kogumisajaloo raamatu jaoks liialt emotsionaalseks? Aga sama võimalik näib see, et alles peale oma elu sentimentaalses raamis kirjapanemist hakkas ta nägema ka neutraalsemaid väljendusvõimalusi. Võib öelda, et kui Siipsen oli aktiivne oma ümbruse muutmisel, siis Paurmann oli aktiivne oma elu (ümber)­mõtestamisel – üks viis selleks oli toetuda looduskujunditele, üritades loodusele omase vaheldumise kaudu muuta tulevik lootusrikkamaks.

 

Kokkuvõte

Esitasin artikli alguses küsimuse, kas vaadeldud omaeluloolistes tekstides leidub viiteid loodusele ning kas ja kuivõrd võib neis viidetes näha modernse loodusekäsitluse mõjusid. Vaadeldud tekstide autoreid Märt Siipseni ja Paulus Paurmanni ühendab see, et nende sissetulek sõltus loodusoludest, samal ajal oli neil huvi kaasaegsete uuenduste ning aktiivse kirjakultuuris osalemise vastu. Viimasest lähtuvalt eeldasin, et nende suhe loodusega on vähemalt osaliselt seotud sellega, mida nad lugesid. Nii Siipsen kui ka Paurmann on viidanud oma armastusele sentimentaalse kirjanduse vastu, ka on nad aktiivsed lehelugejad, samal ajal on nende kui väheharitud inimeste lugemus sageli juhuslik, seega võis neile kätte sattuda ka muud kirjandust, mida nad oma tekstides pole maininud. Siipseni tekstist on näha, et tõenäoliselt on ta kas ajakirjandusest või mujalt lugenud kaasaegseid aiandust kiitvaid käsitlusi. Arvestades, kui kõrgelt hindas ta Jakobsoni rolli rahvuslikus liikumises, võib oletada, et ka aianduse teema on Siipsenini jõudnud Jakobsoni vahendusel, aga otsesõnu ta aiandust propageeriva kirjandusega tutvumisele pole viidanud. Gustav Wulff-Õie luuletuse tsiteerimine viitab Siipseni huvile kaasaegse kirjanduse vastu. Paurmanni puhul saab ühelt poolt esile tuua kaasaegse sentimentaalse kirjanduse mõjusid, samal ajal näib endale linnu kujundi kaudu viitamisel olevat laiem taust, seostudes nii kaasaegse luule kui ka rahvalauludega. Samuti esineb Paurmanni tekstides vanasõnu, kusjuures on põnev, et neid vanasõnu, mida ta oma tekstide poetiseerimiseks kasutab, pole ta rahvaluulena Hurdale saatnud – seega võib eeldada, et need vanasõnad pole temani jõudnud mitte suulise, vaid pigem kirja­kultuuri vahendusel.

Vaadeldud kirjutistest ei leia viiteid modernsele loodusteaduslikule maailmapildile.² Modernsuse pragmaatiline aspekt, inimese katsed loodust ümber kujundada, on mõlema tekstides selgelt näha, kuid võrdlemisi ambivalentselt: nii Siipseni püüdlus täita oma lähiümbrus lindudega kui ka Paurmanni tegevus metsa­vahina (mis hõlmas uudseid metsamajandamise meetodeid) lõppevad edutult. Samal ajal vahelduvad mõlemal aktiivsed ning kaasaegseid ideid teadvustavad hetked passiivse suhtumisega, looduse ja keskkonna paratamatusele allumisega: Siipsen võrdleb end neil hetkil jumala eestkoste all olevate lindude ja loomadega, Paurmann aga rõhutab loodusele omast hea ja halva vaheldumist.

Ka modernse loodusekäsitluse seos kaasaegse identiteediloomega on mõlema tekstis näha, aga erineva nurga alt. Siipseni teksti põimitud Wulff-Õie luuletus ning sellele järgnev mõisa ja omaenda aeda võrdlev märkus toob teksti rahvusidentiteedi aspekti, samal ajal Paurmanni eluloos on loodusega seotu pigem individuaalse identiteediloome teenistuses. Toonase identiteediloome seisukohalt on oluline rõhutada sedagi, et mõlema mehe jaoks oli tähtis oma elukogemuse edasiandmine modernsel moel kirjalikult. Siipseni kodukujundusplaanide dokumenteerimine ja Paurmanni loodusvõrdluste kaudu eluloo kulu seletamine lähtuvad küll olemuslikult erinevatest eeskujudest, kuid mõlemad väljendavad soovi asetada oma elu kaasaegse žanri ja kirjutusviisi keskmesse. Kirjutamine on mõlema jaoks võimalus olukorra aktiivseks mõtestamiseks, iseenda positsioneerimiseks muutuvates oludes. Nii võibki öelda, et mõlemad mehed seisavad modernsuse piiril, nad on teadlikud erinevatest kaas­aegsetest ideedest, kuid nende valikuid suunab elukorralduse sõltuvus keskkonnaoludest.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud uurimisprojektidega EKM 8-2/20/3 „Folkloori narratiivsed ja uskumuslikud aspektid”, EKM 8-2/22/5 „Usundilised mõisted. Traditsioonilised uskumused ning looduse ja kultuuri opositsioon (uus tegelikkus, teoreetilised lähenemised ja tõlgendused)” ja EKKD65 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes ja andmebaasides”.

 

Katre Kikas (snd 1981), MA, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), katre.kikas@folklore.ee

 

on sel vahet, kas elu hääbub

varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi

loetellu, määrajasse, luuletusse

või kaob kirglike vaidluste ja

täpsete mõõtmiste saatel?

(Pärtna 2019: 58)

Möödunud sügisel nägin elus esimest korda lähedalt metskurvitsat, kelle mängulende olin maikuus harrastusteadlasena loendanud. Imeilus pruunikirju pika nokaga lind oli lennanud Londonis Saint Pauli katedraali juures kontorihoone suurte klaas­akende vastu surnuks ning keegi oli tõstnud ta prügikasti kaanele. Võib-olla oli temagi tulnud Eestist – siinsete kurvitsate talvitusalade kese on nihkunud lääne poole, Prantsusmaalt Ühendkuningriiki. Miks, seda ei osata veel öelda. Talvitusalad võivad muutuda näiteks küttimissurve või häiringute suurenedes, sobivate elu­paikade puuduse, nende kadumise ja toidunappuse tõttu, lisaks globaalse kliimamuutuse või kõigi eelnevate tegurite koosmõjul.¹

Artiklis võrdlen inimese ja teiste liikide vaheliste suhete vahendamist looduse praktilises tundmises ja harrastusteaduses² ning teiste liikide ja looduskeskkonna kajastamist kirjanduses (vt Maran 2021). Ehk ühtpidi käsitlen Eesti linnu­vaatlejate enese­peegeldusi loodushuvi arenemise kohta, teisalt ilukirjandust ökoloogilise kriisi ­peegeldajana.³ Küsin, kas ja kuidas loodusvaatlejate mured kajastuvad tänapäeva kirjanduses. Eestikeelne keskkondlik kirjakultuur on pika ajalooga ning loodus­keskkonnaga toimuvale ajuti valuliselt reageerinud (Plath jt 2022: 9–13) ega püsi tumm ka praegu. Ene-Reet Soovik (2022: 235) on osutanud mitmele hiljutisele kultuurilisele reaktsioonile seoses metsamajandusega, seejuures Hasso Krulli luuletusele „Mets” (2018).⁴ Järgnevalt kõrvutan uusimaid keskkonnamuret väljendavaid ilukirjandusteoseid. Maarja Pärtnat on juba nimetatud kõige moodsamaks eesti luuletajaks, kes suudab „säilitada lüürika essentsi [---], aga kehtestada ka ­luuletusi läbiva loo abil tugeva antropotseeni kriitika” (Susi, Ojam 2022: 25), ning tema proosaluulekogu „Elav linn” (2022) on peetud üheks viimase aja tugevamaks eesti luules (Grigorjeva 2022: 10). Pärtna jätkab joont, mida alustas luulekogus „Vivaarium” (2019), vahendades elu suurte keskkonnamuutuste ajajärgul (Velsker 2020: 422). Proosast leiab Pärtna looduskeskkonnaga seotud murelikele tähelepanekuile ühisjooni Tõnis Tootseni ulmeromaanist „Ahvide pasteet” (2022) ning Andrus Kivirähki raamatust „Lend Kuule” (2022). Mainitutega ühes nukravõitu helistikus kõneleb rootsi kirjaniku Kerstin Ekmani romaan „Hundijooks” (2021, e k 2022; vt ka Varik 2022). Kui linnuvaatlejatel on keskkonnamuutuste mõõdikuks tiivuline, siis mitmes allpool käsitletud raamatus on loodusega toimuva eestkõnelejaks hunt. Mall Hiiemäe (2021: 43) on küll leidnud, et hunti ei nähta enam inimese toidukonkurendi ja koduloomade murdjana, ent põline hirm selle liigi ees tundub siiski pidevalt lahvatavat (Rohe­geenius 2022; Reitsak 2023): susi on justkui ohtliku, kaost külvava looduse sümbol. Raamatud osutavad nende võrratute loomade puhul millelegi muule. Ekmani teose minategelane, vana jahimees Ulf käib hunti jooksmas, olgu siis unes, ilmsi või mõlemas, tuues lugejani liigile iseloomulikku käitumist, ning Kivirähki tegelane Suur Hall Hunt on Kuu-reisidelt naasnud kosmonaudi arukaks teejuhiks vanade sõprade otsinguil.⁵ Pärtna (2022: 62) luulemina võrdleb end kord liba­hundiga. Tootseni minategelane vaatab aga maailma šimpansi silmadega, raamat kujutab endast ahvi kirja­pandud mälestusi ja autori sõnul on loomtegelase abil tekitatud vaatenurk, mille kaudu „inimelu absurd joonistub välja erilise mahlakusega” (Potisepp 2023).

Etnograafiline uurimismaterjal põhineb intervjuudel. 2021.–2022. aastal küsitlesin Horisont 2020 projekti „EnviroCitizen” välitöödel 16 Eesti linnuvaatlejat.⁶ Uurisin, kas või kuidas linnuvaatlusega seotud harrastusteaduse ettevõtmistes osalemine mõjutab vastutustunde tekkimist looduskeskkonna ees. Poolstruktureeritud küsitlus puudutas linnuvaatluse tavasid ja kogemusi ning motivatsiooni: huvi tekkimist ja arenemist, lindude tundmaõppimise viise, osalemist linnuretkedel, -loendustel ja -seires, teadlikkust lindude heaolust, tegutsemist linnukaitses ja keskkonnateadlikke harjumusi. Intervjueeritute hulgas oli algajaid ja staažikaid linnuvaatlejaid ning nende hõivatuse tase kõikus harrastusteadusest riiklike seireteni. Eestis on linnu­vaatlusel pikk ajalugu: Eesti Ornitoloogiaühing asutati 1921. aastal (vt EOÜ ajalugu) ning laialdasemale harrastusteadusele pandi alus 1922. aastal üleskutsega koguda ornitofeno­loogilisi andmeid (vt EOÜ ornitofenoloogilised vaatlused).⁷

Donna Haraway (2008: 36) väitel allutab millestki hoolimine ­inimese ­painavale uudishimule, millega kaasneb eeldus, et õhtul ollakse targem kui hommikul, ning kirglik uudishimu lindude vastu viib intervjuude põhjal lõputu õppeprotsessini.⁸ Keskkonnasotsioloog Elizabeth Cherry (2019) on kirjutanud raamatu sellest, kuidas linnuvaatlus võimaldab aduda inimest ja metsloomi ühendavat ökosüsteemi, see omakorda motiveerib osalema harrastusteaduses ning sealtkaudu eluslooduse kaitses. Linnuvaatleja taandatakse mõnigi kord haruldusi binokliga jahtivaks koomiliseks stereotüübiks: „Eestis on linnuvaatlus [---] mitte nii levinud kui Inglismaal või Soomes [---]. Lõõbitakse natuke selle kallal, kui lähen pärast tööd toruga: milliseid linde sa siis ikka vaatama lähed?” (E12)⁹ Ent pigem on ta isik, kes jälgib tähelepanelikult ümbritsevat, õpib märkama looduses toimuvaid muutusi ning panustab vaatlustega keskkonnahoidu.

Kirjandus on niisama terane suhestumine uurimisobjektiga kui linnuvaatlus. Briti geograaf ja kirjanik Tim Cresswell (2022) on uurinud Ameerika luuletaja Juliana Spahri luulekogu „Well Then There Now” („No seal siis nüüd”, 2011; raamat kujutab endast väljasurnud või kadumisohus liikide poeetilist nimistut) kui ­näidet kirjandus­tekstidest, mis mõtestavad Maad hetkel, mil tundub, et kõigest sellest kirjutada on juba mõttetu – kihutame otsejoones katastroofi, ilm soojeneb, liigid surevad välja ja plast on imbunud kõikjale. Ehk Pärtnat parafraseerides: on’s vahet, kas hääbumisest kirjutada? Cresswell leiab nagu Pärtnagi, et kirjutamine on oluline: geo-, öko- ja topopoeesia kui loomisteod on koha loomine meie koduna siin ja just praegu. Sellised tekstid sõnastavad toimuvaid muutusi, tehes need mõistetavaks ja asetades need adutavasse, ehkki võib-olla ootamatusse mõõtkavva. ­Cresswell (2022: 375) ­väidab harrastusteaduse ja keskkonnahoiu seoste uurijatele Helen Pritchardile ja Jennifer Gabrysele toetudes, et inimesed hakkavad kliimamuutusele tähelepanu pöörama alles siis, kui see puudutab käegakatsutavalt ja mõistetavalt neid endid. Seepärast keskendutakse keskkonnamurede ja kliimamuutuste teadvustamiseks nüüd sageli sellele, et püütakse panna inimesi märkama seda, mis toimub nende koduaias või -tänaval, lootuses, et seejärel mõtestavad nad neid protsesse laiemalt ning tegutsevad edaspidi keskkonnasäästlikumalt. Ökokirjanduse eesmärk on samuti selliste seoste loomine, mis on oluline vahend teel tervemõistusliku maailma poole (Cresswell 2022: 376). 1960. aastatel sai üldtuntuks Ameerika merebioloogi Rachel Carsoni raamat „Hääletu kevad” (1962, e k 1968), mida on peetud XX sajandi kõige mõjukamaks keskkonnast kõnelevaks tekstiks. Autor võttis kogenud kirjutajana arvesse, et kui inimene millestki ei hooli, siis ta ei taha seda ka päästa, ning kombineeris seetõttu lihtsakoelise, ent dramaatilise loo teadusandmestikuga ning kutsus üles kasutusele võtma konkreetseid meetmeid (Atwood 2012).¹⁰ Raamatus on samuti kõne all harrastajaist linnuvaatlejate tähelepanekud.

Siinse artikli teoreetiline lähtekoht on ökotsentriline mõtteviis (Lõhmus, Mutt 2023) ehk nentimine, et oleme looduse osa, ja posthumanistlik mõttesuund liikide võrdsusest, mille eestkõnelejad N. Katherine Hayles, Cary Wolfe, Donna Haraway, Bruno Latour jt käsitlevad inimest ühena paljudest looduslikest liikidest. Haylesi vaateid on tutvustanud Jaak Tomberg (2019) kui uut laadi võrdsuspõhist sümbioosi, loomade õigusi sotsiaalse õigluse osana on avanud Mari-Liis Sepper (2016). „[---] kui Carl Linné 18. sajandi keskpaiku mõtles välja oma kuulsa eluslooduse taksonoomia, paigutas ta sinna, primaatide keskele, ka inimese. [---] Need, kes Linnéga nõustuvad, saavad aru, et inimene on loom, ja need, kes temaga ei nõustu, kukuvad läbi inimeseks saamise katsel ja osutuvad loomadeks”, on kirjutanud Silver Rattasepp (2012: 76–77). Järgnevas on korduvalt seatud kahtluse alla inimese õigus võtta teistelt elusolenditelt ära elupaik või -võimalus.

 

Intervjuudes vahendatud keskkonnamure

Vaatamata „Hääletu kevade” ilmumisele järgnenud võitudele on üle poole sajandi hiljem maailma linnustik üha vähenemas: üleeuroopaliselt on langustrendis 30% linnuliikidest, metsalindude arv Eestis on kahanenud alates 1983. aastast 31%, Hollandi põllulindude arvukus on 1960. aastatest vähenenud 70% võrra (vt Mägi 2019; Mägi jt 2021; Farmland bird indicator; Marja, Nellis 2018; Nellis, Volke 2019; Lõhmus 2021a; Saar 2022). Ent „linnud peegeldavad otse meie elukeskkonna seisundit. Kui lindudel läheb hästi, siis ka meil on keskkonnaga korras,” ütles intervjueeritu tähisega E7 (vt ka Lõhmus 2023).

Intervjuudes küsisime ka lugemuse kohta, kuna rohkem või vähem kasvatakse (teisi) elavaid olevusi arvestama kõigepealt neist lugedes. Ekmani „Hundijooksus” arutleb peategelane loodust kujutava kirjandustraditsiooni üle. Igal rahval ja nii ka eestlastel on lugemuse nimestik pisut erinev, aga viited või rändmotiivid kattuvad. „Hundijooksu” minategelane Ulf otsib oma raamaturiiulist saksa zooloogi Alfred Brehmi loomaraamatuid, loeb üle Rudyard Kiplingi ja Jack Londoni teoseid, aga ka Ivan Turgenevi „Küti kirju” (1852). Mitu intervjuuküsimustele vastanut loetles omakorda raamatuid, mis on neile olulised olnud: esiteks linnumäärajad ja käsi­raamatud, nt Eerik Kumari (eriti värvipiltidega) määrajad¹¹ ning Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromani „Eesti laululinnud”¹² (1974); looduskirjandusest nt Johannes ­Piiperi „Pilte ja hääli Eesti loodusest” (1. tr 1948) ja Kumari „Lindude laht” (1966). Populaarteaduslikest raamatutest nimetati Niko Tinbergeni ja ­Konrad Lorenzi omi; kõneks tulid Rudo Morici „Jahipaunast” (1955, e k 1972), Gerald ­Durrelli teosed, Jevgeni Spangenbergi „­Looduseuurija märkmed” (1948, e k 1956), Yrjö Kokko „Ungelo tare” (1958, e k 1973)¹³ ja ajakiri Eesti Loodus. Samuti on olulise lugemisvara seas olnud laste- ja noortekirjandus inimese suhetest loodusega: muinasjutud, rahvapärimus,¹⁴ Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (1906–1907, e k 1911, 1932 ja Vladimir Beekmani tõlkes 1958), Hugh Loftingi doktor Dolittle’i lood (hakkasid ilmuma 1920, e k alates 1933), James Fenimore Cooperi „Nahksuka jutud”,¹⁵ Jack Londoni erinevad väljaanded, Anna Jürgeni „Sinine lind” (1949, e k 1958), Ernest Seton-Thompsoni „Lugusid loomadest” (1898, e k hästi­tuntud väljaanne 1971) ja „Väikesed metslased” (1903, e k 1933), Vera Tšaplina „Zoopargi kasvandikud” (1955, e k 1959), Richard Rohu „Jutte loomadest” (1951), Jaan Rannapi „Viimane Valgesulg” (1967), Rein Saluri „Linnud” (1981) ja Harri Jõgisalu „Metsa­paharet” (1993) ning lasteajakirjade loodusveerud.

Mitu nimetatud raamatut kõneleb keskkonnaprobleemidest – nende juurest võibki teha ülemineku linnuvaatlusega tegelejate isiklikule keskkonnatunnetusele. Nimelt linnuhuviliste tähelepanu köidavad väljas kohatud linnud, nende käekäik, linnustiku muutuste põhjused. Mitu vastanut mainis seega muutusi looduses, vähem linnustikus oma vaatluste põhjal, ehkki kadunud liike ja uustulnukaid nimetati küll – näiteks Eesti viimase siniraa vaatlust,¹⁶ roherähni kadumist, põldtsiitsitaja vähesust, veekogudele ilmunud hõbehaigrut. Lindude vaatlusi seostati pigem teadusuuringutega. Küll aga räägiti vaatlusmaastike ja üldse Eesti looduse muutumisest mõnigi kord isikliku kogemuse põhjal, mis vahel oli positiivne, ent enam otsiti sünonüüme kurbuse sõnale (nt katastroof, frustratsioon, trööstitus, katkestus). Mainiti metsaraadamist, sookuivendamise tagajärgi, vanade metsade kadu ja selle nähtavat mõju – „Hiiumaa on ikka järjest rohkem nagu sihuke lapitekk” (E15) –, intensiivpõllu­majandust (hekkideta, kraavi- ning teeäärsete ribadeta lausalised põllud, kolm silotegu suve jooksul, linde mitte arvestav niitmistehnika), märgalade ja poldrite kadu, linnaroheluse hävitamist, valglinnastumise mõju, maanteetrasside ja ristmike rajamist, kaevandamist jm.

Eestis ei olegi ju kohta, kus põllumajandusmaastikul linnustiku arvukus kasvaks või liigiline mitmekesisus, või metsas; see ei olegi enam võimalik ju. [---] Sellest enam pisar silma ei tule, et näed, jälle oli kevad, kui ma ei kuulnud suurkoovitajat.¹⁷ Ma tean, et nii on. Pigem proovin nüüd täna nii-öelda mõelda, et kuidas saaks teha nii, et see langus pidurdub. (E13)

Intervjuuküsimustele vastanute suhe kohtadega, kus nad liiguvad, oli tihti seotud isiklikult olulise maa- või linnaruumiga, ent seejuures ka teadmistega ökosüsteemi toimimisest (nt arutleti, kuidas leida antud ruumis võimalusi inimese ja looduse sõbralikuks kooseksisteerimiseks). Lindude nägemise eeldus on maastike tundmine ja mõistmine: „[---] kuidas see lindude otsimine on, seda õpid aastate jooksul” (E5). Sarnaselt sellega, et kogukonna maastiku- ja päranditunnetus saab alguse igapäeva­sest koha kasutamisest (Lindström 2019: 279) ja kohapärimus on keskkonna­kommunikatsiooni osa, looduskeskkonnaga suhestumise viis ja dialoogivõimalus (Päll 2022: 209), tekib ka linnuvaatlejail harjunud vaatlusaladega tugev side. Nende maastik ei ole elutu, vaid sinna kuuluvad loomad (ehk linnud kui tiibade ja sulg­kattega kahejalgsed selgroogsed loomad) ning seda sageli pika aja jooksul: „[---] mul on iga paiga ajalugu, kümme aastat seda, et ma tean, kes kus pesitseb” (E1). Kohti õpitakse linnupilguga vaagima:

Kuldnokk elab meil siin minu hoovis kaheksakümneaastaste haabade sees. Õõnsustes, mitte nendes pesakastides, sest haabade sees on palju õõnsusi ja kuniks need haavad ei kuku kuhugi – ma ei ole ka haabade lähedusse midagi ehitanud. Ma näen, et need haavad ükskord kukuvad. Seniks las nad olla, sest nad on nii elu täis, seal puukoristajad möllavad ja kuldnokad, isegi värbkakk käib mul hoovis, vaatab neid auke ja mõtleb, et liiga väiksed on. (E13)

Linnalooduse olulisus (nn looduskeskkonna roll elukvaliteedis, Pikner 2022: 6), selle kadu (rohealade täisehitamine, puude mahavõtmine, asfaltplatsid, vaate või juurdepääsu kadumine mingile loodusobjektile, müra- ja valgusreostuse kasv) või linnalinnustiku muutused tulid intervjuudes samuti esile: „Vanasti oli kalda­pääsukese koloonia selle järve juures seal linnas sees, täitsa müstiline koht” (E12). Osutati, et linn saab hästi planeeritult olla loodussõbralik.

Vihjati võõrdumisele. Looduse tundja suhtub skepsisega rahvusromantilise metsa kasutaja kuvandisse, nn müütilise metsarahva olemasolusse (vt Jonuks, ­Remmel 2020): „[---] kõik kardavad puuki [---] kui ma autot ei näe, et kuidas ma siis seeni korjan [---] enamus küsivad mult, et kas sa karu ei karda [---] Aga põhiliselt see, mida kardetakse, on nii ebaoluline metsas käimisel, et järelikult inimesed ei tunne loodust.” (E1) Ette heideti oskamatust looduses käituda, leiti aga, et kui ei käidaks, kaoks side üldse. Küsisin, mitut linnuliiki eestlased tunnevad. „Kui liigina võtta, siis vares, leevike, valge toonekurg tuntakse ära. Rasvatihast võib-olla teatakse teiste tihaste hulgast, aga ei ole kindel. Ja kägu. Tulebki võib-olla viis.” (E1)

Metsa kadumise pärast ei muretse üksnes kohalikud, vaid on märgatud, kuidas see ehmatab loodusturiste:

[---] tullakse tegelikult meie kotkakaamerate tõttu lõpuks Eestisse loodusretkele, sest Eesti tundub olema selline koht, kus on iga puu otsas kotkas ja iga kotka juures kaamera ja selline tõeline metsik loodus. [---] Ja see pilt, mis siin avaneb, on muidugi hoopis teine. Ja see pettumus, et langid, palgivirnad, isegi kaitsealadel. [---] Põhiline küsimus, et miks te nii teete. Teil on kõik ju olemas, miks te nii teete, mille jaoks? On kümneid näiteid riikidest, kes on selle kõik ära teinud, kahetsevad. Rootsi on hea näide – milline lageraiehüsteeria seal oli 1970.–1980. aastatel. (E13)

Just Rootsi toonasest metsaraadamisest kõneleb sügava murega ka Ekmani „Hundijooks” – nagu praegune metsamajandamine Eestis on jõudnud ilukirjandusse.

Intervjueeritud mainisid nii endi kui ka oma õpilaste keskkonnamurest lähtuvat stressi, seda, kuidas see haavab, „et osade inimesteni ei jõua see üldse kohale” (E14), st paljudele ei lähe loodus üldse korda. Keskkonna kaitsel paneb tegutsema loodusest saadav positiivne elamus: „[---] panen ukse selja tagant kinni ja lähen poole tunni pärast Harjumaa konnakotkaid vaatama, et siis ma ei mõtle enam selle peale [---] mis jama tööl on” (E1); „Kotkapesade otsimine on asi, mis on täiesti vabatahtlik [---] Need ongi minu parimad päevad aastas” (E13). Loodusvaatlus areneb aktivismi eri vormideni: alustades vaatlusteabe sisestamisest andmebaasidesse, et majandamis- või kaitsmisotsuste langetamisel saaks liikidega arvestada, kuni oma metsas püsimetsanduse (E6) või puisniitude rajamisega tegelemiseni, vähese või vikatiga niitmiseni: „[---] lasen taimedel õitseda, siis on putukad olemas, ja lindudel ka süüa. Ma ei mõtle siin ainult lindude peale, vaid mõtlen ka putukate peale.” (E6) Samuti tegeletakse populariseerimise ja õpetamisega, ollakse harrastusteaduse eestvedajad. Koos naabritega on ostetud lähikonna raieküps mets, et mitte langi ääres elada:

Mulle ise meeldib mõelda, et ta on selline kogukondlik väike kaitseala. Me ostsime ta ju enda kaitseks [---] Aga tegelikult on see selle metsa kaitseks [---] viiekümne aasta pärast on see mets viiskümmend aastat vanem ja kaheksahektariline tollel hetkel siis tugevalt üle saja-aastane mets on looduskaitseline väärtus. (E13)

Tegeletakse nn igaühe looduskaitsega ja tehakse igapäevaselt keskkonnasäästlikke valikuid – „sõidan jalgrattaga, mitte autoga” (E9) –, samal ajal tunnetades, et sellest jääb väheks. Tallinnas on linnuklubi kunagi algatanud Paljassaare hoiuala loomise, mis aitab loodust tutvustada paljudele linlastele (vt ka Pikner 2022). Loodus­keskkonda puudutavate otsuste langetamise kohta päritakse aru omavalitsuselt (E11). Säilinud on usk kirjasõnasse: mitu intervjueeritut on lindudest ja loodusest ka ise kirjutanud, (teadus)artiklitest populaarteadusliku ja ilukirjanduseni.¹⁸ Kunagi loetu võib olla pannud aluse harjumusele lugeda keskkondlikku maailmakirjandust.

Intervjuu küsimustikku koostades ja hiljem vastuseid analüüsides tegime vahet ka sellel, mis on hoolimine ja mis hoolitsemine ehk kas loodushuvi areneb mingit sorti aktivismiks. Hoolimine on seotud teadlikkuse, mõistmise ja murega ehk ­keskkonnast hooliv isik on probleemidest teadlik ja tema suhtumine seega motiveeritud – see omakorda võib saada tegutsemise eelduseks. Hoolitsemine tähendabki aktiivset tegutsemist, keskkonnahoidu panustamist (vt van den Born jt 2022: 6; vt ka Plath jt 2022).

Mis oleks sellise maastiku määratlus, mis rahuldaks intervjueerituid? Näiteks „[kotka]klubi eesmärgiks on, et kotkad ja must-toonekurg jääksid ilmestama Eesti maastikku ka tulevikus” (E13; Kotkaklubi). Eesmärgil on kõrge eeldus­: põlislaante ja soomassiivide säilimine, arusaam, et linnuhiiglasi ei häirita; rännu­alade ohutus, keskkonnamürkidest loobumine jm.

 

Uudiskirjanduse ökoäng

Eesti kirjanikud on varemgi arutlenud liikidevahelise võrdsuse ja loodusmaailma säilimise üle. Jaan Kaplinski (2019a: 49), kes nimetas oma hingelinnuks piiritajat, oli Tiia Toometi sõnul elu lõpul mures pigem teiste kui enda pärast: pisikeste laulu­linnukeste, mesilaste, liblikate elukeskkonna kadumise pärast (Presnal 2022: 14) – need mured on kajastunud tema esseistikas aastakümneid. Janika Kronberg (2020: 530) on kirjutanud, kuidas linnusilm on Kaplinskil „humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks”, ja osutanud, kuidas ­Kaplinski inimronk Nestor leiab: „Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium.” (Kaplinski 2004: 493) Nestori järgi on linnumaailm kolmemõõtmeline, inimvaim on quasi-kolme­mõõtmeline (Kaplinski 2004: 492) ja seega soovib ta maailma lihtsustada, mis aga ei jää tagasilöökideta (Kaplinski 2004: 494).¹⁹ Lihtsustamisihast kirjutas ka ­Rachel Carson (1968: 20).

Kas, millal ja kuidas täheldatakse ilukirjanduses looduskeskkonnaga toimunud muutusi? Pärtna proosaluule kese hargneb vanadest kaevandusmaastikest – „­[­k­]­annan südame siseküljel murtud maastikku” (Pärtna 2022: 71) – linnaruumi, kirjeldades juhtunut kord metafoori ja sümboli tasandil, sidudes looduskeskkonna ja mälu (Susi, Ojam 2022), teisal õige lihtsalt ja otse: näiteks luuletuses „Kogukonna­aed” tähendab aia asemele autoparkla rajamine ühe rõõmsalt pulbitsenud elu­keskkonna kadumist (loomult taas lihtsustamine). Ekmanil ning Tootsenil esindab muutusi eelkõige mets – või õieti selle kadumine. Ekmanil leinab langetatud metsi vana jahi- ja metsamees ning Tootseni minategelasest ahv Ergo satub vahepeal metsa elama, kus ta lageraiet omal nahal kogeb. „Hundijooksus” on ka korduvalt kõne all lindude saatus. Ulf küsib (mõeldes nii inimtegevusele kui ka selle tulemile ehk kliima­soojenemisega tekitatud keskkonnamuutustele):

Kui rändlinnud enam varakevadeti siia ei saabuks, kui nad lõpuks aastatuhandete taha ulatuvast geneetilisest mälust hoolimata ei suudaks lennata üle sõjatsoonide ega saaks puhkuseks maanduda aladel, mille suured üleujutused on enda alla matnud, kas neist tuntaks siis puudust? [---] Suitsupääsuke, vainurästas, linavästrik, lõoke, punarind – kas inimesed märkaksid nende kadumist? (Ekman 2022: 81)

Ta kahtleb selles, väites:

Liigina pole inimene oma harjumustes ja käitumises püsiv. Ja on üpris kohanemisvõimeline. Suurem osa meist elab juba piirkondades, kus ei ole ei linavästrikke ega punarindu. Juba praegusel ajal pole eriti palju neid, kes oleksid näinud – või kuulnud – laululuikesid, kes puhkavad oma rännakul põhja poole. (Ekman 2022: 81)²⁰

Pärtna (2022: 70) nendib samuti: „[---] maailm jääb vaid märkamatult vaiksemaks, pisut vähem linnulaulu kevadel, pisut vähem putuka­suminat.”

Muutus, kui seda märgatakse, puudutab. „Vivaariumis” on Pärtna lähtunud Austraalia keskkonnafilosoofi Glenn Albrechti mõistest solastalgia, mis on „segu kurbusest ja ärevusest ning võib-olla ka masendusest, mida inimene tunneb siis, kui tema tuttav ja kodune keskkond muutub tema jaoks ebakoduseks. See on koduigatsus, mida tuntakse kodust lahkumata.” (Klein, Simm 2020; vt ka Mildeberg 2022) Looduslikult põhjustavad selliseid masendavaid muutusi põuad, maavärinad, metsa­tulekahjud ja üleujutused, inimesest tulenevad tegurid on sõda, terrorism, lageraie, kaevandamine, kliimamuutused, linnalises keskkonnas ümberehitus jt. Need põimuvad omavahel ja/või põhjustavad üksteist.²¹ Loodusmaastiku tähis kipub kirjanduseski olema kas seal esinevad või sealt puuduvad olevused, nii on Pärtna (2019: 61) ­kirjutanud meeletutest metsvintidest raielangi kohal või tekkinud katkestustest: „lend­orav ei kohta haavavõras / ühtegi teist lendoravat” (Pärtna 2019: 58).²²

Kivirähki „Lend Kuule” on näide olukorrast, kus inimestel ongi ükskõik. Sõpru külastav kosmonaut, kes rändab koos hundiga, kohtub järjest isikutega, kes ei märka üldse, et neid ümbritsenud loodus on kadunud, pealegi on nad ise sellesse hoolega panustanud (tapnud, puid maha võtnud, ära õginud). Kivirähki loomingus ei ole posthumanistlik vaatepunkt midagi uut, ent nüüd osutab ta järjekindlalt just inimese (seejuures hundi jaoks täiesti loogikavabadele) vägitegudele. Näiteks:

„Ma tean juhust, kus üks mees katkestas poole noodi pealt lõokese laulu,” jätkas hunt, kosmonaudi sõnadele tähelepanu pööramata. „Lihtsalt pani püssi palgesse ja tulistas. Lõoke ei osanud midagi säärast oodata, tema lendas põllu kohal ja laulis, ta ei olnud mitte kuidagi mehel tee peal ees, isegi kui mees oleks enesele kõrgete kontsadega kingad jalga pannud, oleks ta kenasti mahtunud lõokese alt läbi minema. Aga ei, selle asemel oli tal tarvis lõokese pihta tulistada. „Uskumatu, kui täpne lask!” ütles üks naine, kes mehega koos põllul jalutas. „Otse linnule silma! Ja ta on ju ometi nii tibatilluke! Sa oled hiilgav täpsuskütt, mu kallis!” Ja selle peale mees punastas suurest õnnest ja nad suudlesid. [---]” (Kivirähk 2022: 65–66)

Pärtna kujutatud katkestusele vastab Kivirähkil (2022: 137–138) hundi jutt imekenast emailvesest, kes „oleks hea meelega ka ise poeginud, aga sel ajal hakati juba metsi raiuma ja kõik teised ilvesed lasti maha või siis kolisid nad lihtsalt mujale. See emailves jäi üksi, tal polnud kellegagi paarituda”, nii ta suri lõpuks ainsas püsti jäetud metsatukas nälga.²³

Metsa kujutamine ilukirjanduses kattub mitmes aspektis linnuvaatlejate tähelepanekutega. Näiteks metsast võõrdumist kommenteerib Tootseni (2022: 168) ahv Ergo nii: „Huvitav, et meie inimesed pidasid ahve „metsikuks” ja iseennast „metsa­rahvaks”, aga kogu kooliaja jooksul ei viidud meid mitte kordagi metsa, mitte üht korda.” Metsaga toimunud muutuste põhjuste kirjeldamiseks sobib „Ahvide pasteedi” peategelase vaatepunkt samuti hästi. Mets on esialgu võõras ja häiriv, sest „­[­s]­a olid temas väga pisike ja väga üksinda ja väga rumal” (Tootsen 2022: 166). See-eest „[l]inn oli arusaadavus, mis punus oma võrku kõik arusaamatu ning tegi sihilikuks kõik sihitu: pügas segase elurikkuse selgeks ja surnud muruvaibaks, andis puudele metallist jalavõrud, püüdis lilled pottidesse või istutas mustriteks, milletaolisi olin näinud inimeste rahvariietes – nii hakkas tähendusetu lõpuks ometi midagigi tähendama” (Tootsen 2022: 158–159). Niisiis, „mets on loll ja vajab hädasti harimist, vajab majandamist” ja „[l]ageraielank on metsa sünnitusmaja” (Tootsen 2022: 166, 162). Ergo järeldab: „[---] üks inimene ütles ATVs [ahvide televisioonis] lausa nii, et lageraied on kõige loomingulisem metsamajandamise viis. Jälle õige! Nagu ka kunstnik ei pea täiesti tühja lõuendi ees seistes arvestama mitte ühegi varem tehtud kriipsuga. Aga millegipärast ei öelnud too inimene, et kõige loomingulisem linnaplaneerimise viis on strateegiline tuumalöök.” (Tootsen 2022: 167)

Ulf muretseb selle pärast, kuidas inimene teeb maailmast „suure mürgise ja lagedaks raiutud koosluse” (Ekman 2022: 164). Ta kahetseb metsade mahavõtmist ja metsapõldude rajamist, meenutades vanaisa säästvat metsandust. Nüüd teab ta:

Kui kuuske maha ei saeta, siis lõpeb tema elu aastakümneid hiljem sellega, et ta murdub ja langeb maha. Pehkib ja uurdub ja kihab putukate elust. Annab toitu torikutele ja teistele seentele. Sammaldele ja samblikele. On tulvil elu, mis pole tema enda elu. Ja siis saab sellest muld, kuhu langevad uued seemned. (Ekman 2022: 108)²⁴

Sarnase näite toob kosmonaudile hunt Kivirähki romaanis (2022: 103). Ahv Ergo tuletab lisaks meelde: „[---] inimene pole oma käega tekitanud mitte ühegi puu mitte üht seemet” (Tootsen 2022: 167).

Kaplinski (2019b) on nimetanud paljaks niidetud linna roheliseks kõrbeks. Linna­looduse tundmaõppimine Pärtnal – ehk sellise linna kirjeldus, kus tahaksime elada – toob meelde Yann Marteli romaani „Pii elu” (2001, e k 2005), kus öeldakse, et kui linn tagurpidi pöörata ja seda raputada, kukuks välja tohutu arv loomi ja looma­liike, keda muidu kunagi ei märka.²⁵ Pärtna kirjeldatud märkamine on virgunud koroonaga kaasnenud aja peatumisest linnades, kui „Elava linna” mina­tegelane õppis ümbrust tähelepanelikult jälgima: „Mu vahetu ümbrus ei jaotu enam puudeks, loomadeks ja lindudeks, vaid hõberemmelgaks, kärnkonnaks ja kopraks, võsa­ülaseks ja kuldtäheks, laulurästaks ja ööbikuks, külmamailaseks ja tiigilendlaseks ja veel paljudeks teisteks, igaühel oma aeg, koht ja iseloom” (Pärtna 2022: 19; vt ka Talivee 2022a).

Kivirähki hunt mainib muu hulgas seda, kui üürike on inimkultuur looduse kõrval: „Sellesama jõe kaldal asus üks rada, mida sead olid kasutanud juba tuhandeid aastaid, siis kui nad vee äärde jooma läksid. [---] Aga siis kolisid siia kanti inimesed, kes ei teadnud ajaloost ega metssigade kommetest midagi ja rajasid just nimelt selle raja peale oma peenrad.” (Kivirähk 2022: 140) Inimese ja looma konfliktis jääb peale inimene, kes targu kõik metssead maha notib. Pärtnal (2022: 63) teatab magamistoa männipuust riidekapp: „[---] antropogeenne mass on ületanud planeedi biomassi. Klaasist teekann vastab köögist: armutu alkeemik moondab elusolendeid ükshaaval eluta asjadeks.”

 

Meie antropotseen

Nii näited intervjuudest kui ka värske eesti ilukirjandus toovad esile selle, mida Tiit Maran (2020) on antropotseeni – ehk inimese ajajärgu, kus meie mõju keskkonnale on ülekaalus – üle arutledes küsinud: kas inimesed, kes elavad tehiskeskkonnas, üldse tajuvad selle keskkonna mõju loodusele ja kultuurile? Näiteks väitluses metsa­raie üle kiputakse leidma, et raiega kaasnev kahju on justkui vältimatu, enesestmõistetav, inimeste äraelamiseks vajalik.²⁶ Intervjuudes arutletakse, mis võiks muuta sellist suhtumist loodusesse, loomadesse, iseendasse ja kuidas seda õppida. Valim oli küll ulatuslike järelduste tegemiseks väike, ent näitas, et küsitletud, kes tegelesid linnu­vaatlusega, on õppinud jälgima ja mõtestama ümbritsevat ning püüavad aktiivselt panustada selle hoidmisse nii otseselt kui ka kaude ehk oma igapäevaelus (van den Born jt 2022).

Eeltoodud raamatute loetelu osutas, kuidas looduskirjandusel on eestlaste lugemis­varas olnud oluline koht, mõndagi teost on nimetatud loodushuvi äratajana, ehkki samal ajal võidi kahelda kirjanduse mõjus hilisemas eas. Milliseid loodusest kirjutamise võtteid on aga kasutatud siin käsitletud uudisteostes? Ümbritsevast lugude jutustamist ja just selle praeguse olukorra tutvustamist; antropotsentristliku vaatepunkti ümber arutlemist või inimkesksuse näitamist ootamatu vaatenurga alt; võõrandumisele osutamist; antropotseeni kriitikat; enese ümberpositsioneerimist ja selle käigus kas keskkonnaprobleemidele lahenduste otsimist või ka mitte. Pärtna minategelane valib linna kogemiseks keskkonnasõbralikke vahendeid, kirjutab kogukonnaaiast, lisaks püüab ta linna vaadelda mitteinimese silmadega, mis lähendab teda teistele olevustele linnas. Ekmani peategelane ei leia tükk aega mingit võimalust teha muud kui tekitatud keskkonnakahjudes iseennast süüdistada. Tema lõpuks leitud lahendus konkreetsele keskkonnavaenulikule juhtumile ehk hundi julmale tapmisele vahenditega, millele uhkel loomal ei ole mingit võimalust vastu saada, on midagi kogukonnaliikme kasvatamise taolist.²⁷

Intervjuuküsimustele vastanu E2 leidis, et ohtlik optimism, mis hoiab poliitikuid praegu tagasi otsustavast keskkonnakaitsest, põhineb semantilisel eneselohutusel: loodus­katastroof alles hakkab juhtuma kunagi tulevikus, ei teadvustata, et kuues massiline välja­suremislaine ja kliimamuutused on juba käes.²⁸ Eestis ei torka viimase mõjud tõepoolest veel silma nii, nagu neid 2022. aasta suvel võis tajuda metsatule­kahjude suitsu­vines kõrbevas Lääne-Euroopas. On aga kirjanikke, kes oskavad ­seoseid märgata. Pärtna (2022: 70) täheldab: „Õues erakorraline talvesoojus, detsembri­pühapäeva lõpp, eksponentsiaalse kasvufaasi absurdne ja vaevutajutav laialiplahvatus.” Ta esitab ka ähvardavaid tulevikuvisioone (nt Pärtna 2022: 66–67). Kivirähki hunt viib kosmonauti ühest lootusetust paigast teise, Tootseni ahv on pagendatud üksikule saarele.

Keskkonnaprobleemidega suhestumiseks ja lahenduste otsimiseks tõid intervjueeritud esile võimalusi eri tasandeil alates teavitusest²⁹ ja sellest, mida kohe teha võiks, leides, et algatuseks polekski palju vaja: kohandada raieviise elustikule sobivaks või lausalise põllu tegemise asemel jätta „puuribad” (E1).³⁰ Lootus vaheldus küll pessimismiga: „[---] väga kurb, et me siin proovime tihaste toitmisega tõsta teadlikkust, aga suured otsused tulevad kuskilt ja sõidavad kõigest üle” (E13; hiljutiste loodus- ja kultuuri­pärandi konfliktide kohta vt Jonuks jt 2022),³¹ või ka: „[---] proovisime igatepidi, aga nüüd vaatad tagasi ja mõtled, mis sellest kõigest kasu oli [---] aga siis lähedki, otsid uue kotkapesa üles, ja vähemalt need hektarid jäävad kaitse alla, ja see mets jääb püsti. Tilkhaaval võib-olla enda jaoks, enda sees kompenseerimiseks, et ma midagi vähemalt suudan teha, mis mõjutab päris elu.” (E13)

Intervjueeritud linnuvaatlejad ei rääkinud endast ega kellegi nimel: nad võtsid enamjaolt sõna kellegi pärast, kellest hoolivad ja kelle suhtes positsioneerivad end enamasti üpris posthumanistlikult (aeg-ajalt tekib intervjuudes inimkeskne vaatepunkt pigem kõnekujundi tasandil; ei olda aga sentimentaalne, loodust ei romantiseerita). Mure ei ole kirjanduses (kus toodud näited on samuti pigem teravad) ega päriselus midagi sellist, mida võiks nimetada hüsteeriaks.³² Sarnaselt on tõsine, päevakajaline keskkonnamure jõudnud eesti ilukirjandusse, seda avardades ja üldistades ning vajadusel keerates pea peale harjumuspärase vaatepunkti (nt Tootseni ja Kivirähki loomjutustaja), pisendamata inimese rolli ja vastutust nende murede tekitajana – kõik algab pisiasjadest, päädib aga kogu maailma mõjutavate halbade otsustega.³³ Pärtna mitmetasandiliselt aega ja ruumi süveneva proosa­luulekogu läbivaid jooni on olukorra lugejani toomine („Planeedi kitsas majas peamiselt meie ise ja need, kelle oleme kodustanud. Teised ümberringi märkamatult kadumas ja kui nad kaovad, ei tule ükski neist me juurde tagasi”, Pärtna 2022: 52), seejärel lahendustele mõtlemine, keeldudes sööstmast hukatusse (Susi, Ojam 2022: 25).

Kirjandus võib ehk siiski olla oluline loomistegu. 2021. aasta ilmus Austraalia kirjaniku Charlotte McConaghy romaan „Once There Were Wolves” („Kord elasid siin hundid”), mis jutustab hundipopulatsiooni taastamise kaudu Põhja-Šoti mägismaal kogu maailma üksteisega seotud ökosüsteemidest ja inimvägivallast (seejuures ka kodusest). Huntide taasasustamine saab teoks kogukonna teavitamise, tagasi tulnud liigiga harjumise ja teadmistest lähtuva loodushoidliku ühistegevuse toel. Ka Inglismaal on elurikkuse taastamisel abi otsitud kirjandusest: kujutatakse seda protsessi, et maandada pingeid looduskaitse ja põllumajanduse vahel (Marland 2021), tutvustatakse liike neist ilukirjanduslikke käsitlusi kirjutades (Smallman 2021).

Vana Ulf leidis küll, et teadmised rõõmu ei too, mõeldes 1903. aastal Nobeli keemia­auhinna pälvinud Svante Arrheniuse peale, kes uuris fossiilkütuste kasutamise mõju kliimale (Ekman 2022: 169). Linnuvaatlejad uskusid aga, et eriti noorte loodusharidus ja keskkonnateadlikkus annab lootust: „[---] lapsed kasvatavad ju tegelikult oma vanemaid [---], muudavad oluliselt rohkem täiskasvanuna seda maailma kui praegused täiskasvanud” (E5). Aga kiire on nii mõistmise kui ka tegutsemisega: „[---] ükskõik mis inimesel, kas ta on looduse n-ö kurjasti kasutaja või kaitsja, puudub suhteliselt sihuke pikem ajaperspektiiv” (E8). Kirjandus on üsna otse­kohene: seiklused Suure Halli Hundiga osutavad, mis juhtub siis, kui me ei leia hetke, et loodusega toimuvat mõista. Proosaluulevormis oleks see „[h]ävinud kodud, kodu­metsad, elupaigad, murtud maastik, mis murdis südame” (Pärtna 2022: 72) – ehk siis kõigepealt harjuksime olukorraga, kus pole teisi loomi (veel kord, inimene on ka loom), kirjutaksime veelgi raamatuid kadunud lindudest ja loomadest, aga mis saab edasi? Mina tahaksin, nagu siin tsiteeritud kirjanikud ja linnuvaatlejad, et selle asemel mõistaksime ja tegutseksime. Ka kontoriaknaid saab projekteerida nii, et rändlinnud nende vastu ei põrka.

 

Artikkel on valminud Horisont 2020 teadusuuringute- ja innovatsiooniprogrammi projekti „EnviroCitizen” (grant nr 872557) raames ning seda on toetanud ka Eesti Teadus­agentuuri rühmagrant PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”. Nõuannete eest võlgnen tänu anonüümsele retsensendile, toimetaja Brita Meltsile ja ornitoloog Riho Marjale. Tänan südamest kõiki intervjuu­küsimustele vastanuid ning Eesti linnuhuviliste organisatsioone: Eesti Ornitoloogiaühing, Estbirding, Kotkaklubi, Tallinna Linnuklubi.

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn), Tallinna Ülikooli ­teadur, ­ellemari@utkk.ee

 

Kirjandusajalugu käsitleb enamjaolt kirjanike isikuid, teoste ilmumisega seonduvat ning kirjanduslikke tähtsündmusi. Olemas on ka Katrin Raidi (2002) ja Sirje Oleski (2022) monograafiad Eesti Kirjanike Liidu ajaloost, mis valgustavad kirjanduse tähtsaima organisatsiooni n-ö bürokraatlikku poolt. Senini on põhjalikumalt uurimata kirjandusloo see tahk, mis puudutab kirjandusõpet koolides.

Ilmunud on küll Katrin Kalamees-Ruubeli doktoritöö „Eesti keele ja kirjandusõpetuse roll eesti õppekeelega üldhariduskooli õppekavas 1917–2014. Ajaloolis-analüütiline käsitlus” (2014), mis on inspireerinud siinset artiklit. Kalamees-Ruubel (2014: 11) nendib samuti, et eesti keele ja kirjanduse rolli üldhariduses ei ole vastavate dokumentide (eeskätt õppekavade) põhjal seni kuigivõrd uuritud.

Käsitlemata on ka keele ja kirjanduse õpetajate koolitamine, millest on põgusalt kirjutanud vaid Maia Rõigas (2006). Stalinismiaegseid kirjandusõpikuid on ana­lüüsinud Karin Veski ja Anu Raudsepp (2015).

Käesolev artikkel võtab vaatluse alla kirjanduse õppekavade muudatused Nõukogude okupatsiooni ajal. Käsitlen õppekavade sisu, ideoloogilist konteksti ja kirjandustundide arvu. Materjali hulga tõttu piirdun artiklis teema kaardistamisega: kas ja kuidas muutusid ideoloogilised rõhuasetused eri perioodidel (stalinism, sula, stagnatsioon); millises mahulises vahekorras käsitleti kirjanduse õppekavades vene (nõukogude) ja eesti autoreid; milliseid haridussüsteemi paradokse võiks kätkeda kirjandus kui kindlate tõekspidamiste väljendamist võimaldav õppeaine? Artikli eesmärk ei ole nendele küsimustele ammendavalt vastata, pigem on tegu sissejuhatava vaatega ENSV kooli eesti kirjanduse õppekavadega seotud materjalile.

Kirjandustunde, nagu teisigi ainetunde, reguleerisid (ja reguleerivad ka täna­päeval) õppekavad, mis panid paika kohustuslikud ained ning nende õpetamise sisu ja mahu igas klassis. Neid omakorda reguleerisid ja kontrollisid ENSV-s partei­organid: Eesti NSV haridusministeerium, mis allus EKP keskkomiteele, samuti partei­komiteedele allunud täitevkomiteede haridusosakonnad ja koolid. (Raudsepp 2005: 8)

Õppekavad on dokumendid, mis sõnastavad ja täpsustavad riigi hariduslikke ja kasvatuslikke eesmärke. Seetõttu on öeldud ka, et riigi põhiseaduse järel on need tähtsuselt teisel kohal, sest need määravad elanikkonna hariduse suuna(d) ning vormivad noorte vaimsust. Nõnda pole ime, et sõjaeelse eesti kooli lammutamine oli nõukogude võimu üks eesmärke.

1945. aastal oli Eestis umbes tuhat kooli ühtekokku üle saja tuhande õpilasega. Valdav osa neist oli ühe õppekeelega, st eestikeelsed, venekeelseid koole oli 20 ja üheksa kooli olid kahe õppekeelega. „EKP KK võttis erilise tähelepanu alla õpetajate ettevalmistamise, paigutamise ja pideva „kasvatamise”, mis oli pleenumitel ja büroo istungitel püsivalt päevakorras.” (Karjahärm, Sirk 2007: 308–309)

Eduard Vääri (2001: 29) kirjeldab, kuidas 1945. aasta teisel poolel asendati koolides direktoreid ja õpetajaid, samuti vaadati ülikoolides karmilt üle kõikide õppe­jõudude – ka oletatav – meelsus.

Nendel aastatel tabasid teadlasi ja pedagooge pidevad kampaaniad ja ümberhindamised. [---] 1948. a teisest poolest algas äge kampaania humanitaarteadlaskonna vastu nii ajakirjanduses kui ka õppeasutustes. [---] Paljastamiskoosolekuid korraldasid parteiorganisatsioonid, paljastajad värvati koosolekute ettevalmistamise käigus, paljastada võis igaüks ka spontaanselt kas enese päästmiseks või hea maine saavutamiseks. (Vääri 2001: 30–31)

Aastail 1946–1950 lahkus töölt üle 4000 õpetaja kas omal soovil, nad vallandati või suunati teisele kohale (Karjahärm, Sirk 2007: 312).

Peale inimeste, st pedagoogilise kaadri, kujundati ümber nn meelsusaineid (õpilase mõttemaailma ja meelelaadi vormivad õppeained), mille alla kuulusid ajalugu ja kirjandus. Stalin isiklikult pööras ajalooõpetusele määratult suurt tähelepanu, mistõttu oli see koolis erilise surve all. Ajalooõpetuse sisu ülekirjutamisele, Nõukogude okupatsiooni eri perioodide ideoloogilistele rõhuasetustele jm on pühendanud oma doktoritöö Anu Raudsepp (2005), seega olgu siinses artiklis lihtsalt märgitud, et ajalugu ning kirjandus olid nõukogude koolis sarnase ideo­loogilise tähendusväljaga.

Kirjandusel oli eriline roll kommunistlike noorte ja uue inimese kasvatamisel, nagu selle sõnastas Nigol Andresen ÜK(b)P KK 14. augusti 1946. aasta otsuse valguses:

Nõukogude kirjanikud ja kõik meie ideoloogilised töötajad on seatud praegu eesmisele tuleliinile, sest rahuliku arenemise tingimustes ei kahane, vaid vastupidi suurenevad ideoloogilise rinde ja esijoones kirjanduse ülesanded. Rahvas, riik ja partei tahavad mitte kirjanduse eemaldumist kaasajast, vaid kirjanduse aktiivset sissetungimist nõukogude elu kõigisse aladesse. Bolševikud hindavad kirjandust kõrgelt, näevad selgelt tema suurt ajaloolist missiooni ja osatähtsust rahva moraalse ja poliitilise ühtsuse kindlustamisel, rahva koondamisel ja kasvatamisel. (Andresen 1946: 638b)

Nõukogude Eesti intelligentsi esimesel kongressil (1945) tehti üheselt selgeks, et kõigil tuleb valida pool:

[---] „võtta seisukoht, määrata kindlaks oma positsioon nii nüüd käimasolevate võitluste päevil kui ka tulevikus (kui ta seda seni pole teinud)”. [---] Eesti kultuuri raudvara hulka tuleb arvata [---] selliste kandvate kujude, nagu Kreutzwald, Koidula, Veske, Carl Robert Jakobson, Vilde, Tammsaare, Juhan Liiv ja paljud teised [---] looming. [---] Eesti rahva kultuuripärandist tuleb aga kõrvale heita kõik see, mis seal on tagurlikku, kodanlik-natsionalistlikku, mis ei sobi meie ühiskonnale, on pidurdav ja segav tema arengule. (Kärner 1945: 149, 152)

See tähendas terade sõkaldest eraldamist ka kultuuripärandi hindamisel, seda nii elavate kirjanike kui ka kirjandusklassikaga seoses. Tekkisid raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluvate väljaannete nimekirjad, terve hulga autorite looming paigutati avalikkuse eest suletud erifondi, raamatuid hävitati, pagulusse põgenenud autorite looming oli aastakümneteks täielikult keelatud jne. Hiljem selgus, et ka aktsepteeritud klassikute „integreerimine” nõukogude raudvara hulka ei läinud probleemideta. Olen põhjalikumalt vaadelnud vahetult enne okupatsiooni elavate hulgast lahkunud A. H. Tammsaare teekonda nõukogude klassikuks (Vaino 2011). Tammsaare oli liigitatud küll nn progressiivsete klassikute hulka, kuid 1940. aastate teisel poolel oli suhtumine temasse äärmiselt ettevaatlik. Tammsaare käsitlemiseks puudus selge mudel, teda mainiti artiklites ja sõnavõttudes esialgu pigem kõrvallausetes, kuni leiti sobiv ideoloogiline raamistik, millesse kirjaniku looming suruda. Samasugune ideoloogiliselt õige tõlgendamine tabas kogu seda sõjaeelset kirjandust, mis nõukogude ajal jäi lubatuks. Klassikute loomingut üritati nõnda rakendada kommunismi ehitamise teenistusse, sest: „Partei XVIII kongressil viitas seltsimees Stalin uue, rahvaliku, sotsialistliku intelligentsi võrsumisele kui ühele kultuurirevolutsiooni kõige tähtsamale tulemusele” (Golant 1949: 594). Kirjandus­tunnid pidid olema selle võrsumise pandiks.

 

Üleminek nõukogude süsteemi

Nõukoguliku õppekava kasutuselevõtt ei käinud siiski üleöö. Okupatsiooni esimesel aastal ja Eesti taasokupeerimise alguses toimus õppetöö nn üleminekuplaani alusel, mis tugines Vene NFSV õppekavale. Eesti hariduselu kohandati Vene NFSV hariduspoliitika eesmärkidele vastavaks järk-järgult aastatel 1944–1953. Eestis säilisid ka erisused: 1946. aastal jäi kehtima 11-klassiline keskharidus (mujal NSV Liidus oli keskharidus 10-klassiline), põhjenduseks see, et oleks võimalik rohkem vene keelt õpetada. 1948. aasta septembriks koostati vastavalt ÜK(b)P direktiividele kõikides ainetes uued programmid, mis olid varasematega võrreldes ideologiseeritumad. (Raudsepp 2005: 19–20)

1946. aasta õppekava „Eesti keel. Kirjandusõpetus” paistab silma selle poolest, et selles on eraldi käsitlusainena veel arbujad ning Tuglase impressionistlik-sümbolistlik looming. Samal ajal on õppekavas paika pandud kirjanduse õpetamise ­ülesanded, mis vähesel määral muutuvate rõhuasetustega korduvad järgmistes õppekavade ­seletuskirjades.

Kirjandus liigitati ühe tähtsaima õppeaine alla, et saavutada „kasvava põlve kommunistlik kasvatus”. Anti suunised:

[---] kommunistlik sihipüüdlikkus peab väljenduma juba õpilaste tutvustamises nii kirjaniku elulooga [---] ja autori püüdluste õiges marksistlik-leninistlikus avastamises.

Õpetaja osaku alla kriipsutada teose olulisemaid ja tähtsamaid momente, esile kutsuda kindlat suhtumist sündmustesse ja tegutsevaisse isikutesse. [---] Tuleb kasutada kirjandust õpilaste kasvatuse võimsa vahendina. Õppekava kasutab rahvaluulet ja kunstluulet kommunistliku kasvatuse eesmärgiga [---]. (EPAM, ÕK 1946: 14–15)

Algkoolide õppekava seletuskirja esimene lõik sätestas ühemõtteliselt: „Rohkem kui ükski teine õppeaine suudab emakeel õpilast mõjutada tema arenemisteel teadlikuks, algatusvõimeliseks ja ustavaks Nõukogude Liidu kodanikuks, nõukogude patrioodiks” (EPAM, ÕK 1946: 3).

Keskkoolile mõeldud õppekava seletuskirjale on lisatud tsitaat Stalinilt: „Ilu­kirjandus oma sisu ideelise rikkusega ja monumentaalsete kujudega on kommunistliku kasvatuse suurepäraseks vahendiks. „Kirjanikud on inimhinge insenerid”, see sm. Stalini ütlus osutab sõnakunsti erakordsele tähtsusele kasvatuses.” (EPAM, ÕK 1946: 29)

Metodoloogiliselt anti õpetajatele juhiseid järgmiste põhialustena:

1. Ajaloolisuse (historismi) printsiip. Selle eesmärk oli kohandada kirjanduse käsitlus ajalooteadusest lähtuva hinnanguga, teha selgeks, „keda teenisid kirjaniku ideed, kas need soodustasid vana või uut, kas need hõlbustavad või pidurdavad elu arengut. Kindlaks määrata kirjaniku suhe ajastuga, otsides üles ta koht klassivõitluses – see on keeruline analüüs. Parimaks vahendiks siin on Lenini teooria kajastusest.”¹

2. Rahvalikkuse printsiip. „Kirjaniku rahvalikkus ei väljendu käsiteldava aine valikus ega sõnades, vaid tema loomingu vaimus, mõtete ja tunnete viisis ja lähtekohas. Rahvalikuks võime nimetada kirjanikku, kelle teosed teenivad rahvamasside vabastamist, soodustavad nende võitlust parema tuleviku eest. Kõneldes kirjanduse rahvalikkusest, tuleb avastada ka tema seost rahvaluulega. Sellele tähtsale seigale on eriti Gorki sageli osutanud.”

3. Realismi printsiip. „Jälgides kirjanduse arenemise protsessi ja võrreldes üksikuid perioode, on õpetajal võimalus kujukalt näidata kirjanduse määratu suurt osa rahvaste vabastamise võitlustes, kirjanduse ideelist sügavust, rahvalikkust, võitlust pärisorjuse, isevalitsuse, despotismi, politseilise bürokraatlikkuse, fašismi ja iga­suguse rõhumise vastu. Inimese vabaduse, isiku ja tema õiguste kaitse, sügav humanism ja ideeline küllastus, mis peitub teoses, tuleb õpilasele realistlikult tajutavaks teha.”

4. Klassikalise kirjanduse hindamise printsiip. „Uutes tingimustes kõlavad mineviku kirjandustooted teisiti. Nad aitavad meil luua uut inimest, kasvatada noortes sotsialistlikku humanismi, ideelisust, armastust ja ustavust kodumaa ja rahva vastu, ennastsalgavust oma sotsialistliku kodumaa valveks ja kaitseks. Minevikku peab õppima ja ümber hindama meie vaatepunktist.” (EPAM, ÕK 1946: 30–33)

Kirjanikest sai 1946. aasta õppekavas suurimat tähelepanu Eduard Vilde, kelle loomingu käsitlemiseks oli ette nähtud 15 tundi, ning Gorki ja Puškin, kummalegi mõeldud 11 tundi (seda meie mõistes põhikoolis). Eesti klassikutest sai kõige mugavamalt paigutada klassivõitluse ja marksistliku ideoloogia konteksti just Vilde loomingu, sest ta oli maailmavaatelt sotsialist. Samal 1946. aastal avati Kadriorus Eduard Vilde Memoriaalmuuseum, mis omakorda kinnitas Vilde tähtsust kriitilise realismi klassikuna. Muuseumi külastatavus oli märkimisväärne, sealjuures oli oluline sihtrühm kooliõpilased, kes moodustasidki suure osa külastajatest.

1940. aastatel pandi paika ideoloogiline raamistik, mis mõistis kirjandust kui ennekõike meelsusainet. Selle kõrval käsitleti ka õpilaste vajadust õppida õigesti, teadlikult ja ilmekalt lugema ja kirjutama ning omandada oskus mõista kirjandusteose ideelist olemust ja kunstilisi komponente (kujundeid, kompositsiooni, süžeed, keelt).

 

Kreutzwald ja sula

1954. aasta õppekavas toimusid nihked. Senisest rohkem rõhutati sõnu demokraatia ja demokraatlik: „XIX saj. 60.–80. aastate kirjanduse ülevaateteema käsitlemisel IX klassis langeb raskuspunkt demokraatliku rahvuskultuuri arendamise eest peetava võitluse selgitamisele, kusjuures näidatakse kahe kultuuri² olemasolu ja võitlusi ­[---]” (EPAM, ÕK 1954: 9).

Keskseks teemaks kujunesid Kreutzwald ja „Kalevipoeg”. Autori ja eepose käsitlemisele nähti ette aastateks silmapaistev arv tunde, mida toetasid kirjandusõpikud, kus sama teemat vaadeldi tänapäeva mõistes lausa monograafiliselt. Näiteks „Eesti kirjanduse õpik IX klassile” (esmatrükk 1957) avab Kreutzwaldi ja „Kalevipoega” ligi 60 leheküljel. Õpiku autorid Karl Mihkla ja Ülo Tedre olid tõelised asjatundjad, seega suur osa käsitlusest oli adekvaatne ja väärtuslik, vaatamata suunistele õppe­kavas: „Kreutzwaldi käsitlemisel ei tule unustada, et tema tööde ideestikus on domineerivaks rõhumise vastu võitlemise ja rahvaste sõpruse idee” (EPAM, ÕK 1954: 9). Ning: „Kõneldes Kreutzwaldi hindamisest tänapäeval ei tule õpetajal unustada [---], et Kreutzwaldi juubel kujunes nõukogude rahvaste sõpruse hiilgavaks demonstratsiooniks” (EPAM, ÕK 1954: 10).

Tõepoolest on õpikus eraldi alaosa Kreutzwaldi maailmavaatest ja ühiskondlikust tegevusest ning selles toonitatakse, et arstiks õppides omandas kirjanik loodusteadusel rajaneva maailmavaate. Aga sealsamas võib lugeda ootamatuid avaldusi: „Kreutzwald oli t õ e l i n e p a t r i o o t ja pidas ennast uhkusega eestlaseks. Astudes välja ümberrahvustamise püüete vastu, kirjutas ta rahvaraamatus „Sipelgas” II: „Ja mis sest viga on, kui üks eestlane saksa keelt õpib ja tudeeritud meheks saab; aga tema peab oma südames sugurahva vastu t r u u k s  j ä ä m a [---].”” (Mihkla, Tedre 1963: 143–144; tsitaatide sõrendused õpikust.)

Sellest tsitaadist ja „Kalevipojale” pühendatud tundide arvust (igal õppeaastal keskmiselt 11–16 akadeemilist tundi) ilmneb nõukogude õppekavadele iseloomulik paradoks. Nimelt said õpetajad kirjandustundi kui meelsusainet kasutada ka rahvusliku materjali käsitlemiseks, eriti kui nad rõhutasid soositud lähenemisviise, näiteks kirjanike võitlust baltisakslusega (Vilde, Luts, Särgava).

Eesti kirjanduse mahud õppekavas hakkasid kasvama siiski alles sulaajal. 1940.–1950. aastatel on enim tunde eraldatud nõukogude klassikute käsitlemiseks. Ainuüksi nõukogude kirjanduse arengu põhiküsimuste arutamiseks on ette nähtud 10 akadeemilist tundi. 1946. aasta õppekavas on Tolstoile määratud 12 ja Gorkile 11 tundi, Tuglasele ainult neli, Ernst Enno nimi on aga üldse punase pliiatsiga maha tõmmatud. Vilde hiilgab siiski sealsamas õppekavas 15 tunniga ning ka Tammsaare on esialgu heas positsioonis 11 tunniga.

1954. aastal on kirjandusõppes ette nähtud vene kirjanduse käsitlemiseks 38 tundi, „kodanliku” Eesti kirjanduse käsitlemiseks 18 tundi.

1955. aastal on erinevatel kooliastmetel vahekorrad järgmised:

8. klassis 65 tundi vene kirjandust, 22 tundi eesti kirjandust;

9. klassis 61 tundi vene kirjandust, 28 tundi eesti kirjandust;

10. klassis 41 tundi vene kirjandust, 67 tundi eesti kirjandust;

11. klassis 74 tundi vene kirjandust, 37 tundi eesti kirjandust.

Kogu nõukogude perioodil oli kirjandustundide hulk suur: sõltuvalt kooli­astmest 80–140 akadeemilist tundi aastas, selle erinevusega, et põhikoolis käsitleti kogu kirjandust (eesti, vene, väliskirjandus) koos, gümnaasiumis oli eesti kirjandus eraldiseisev aine. Võrdluseks praeguse ajaga: gümnaasiumis on kohustuslikud 6 kirjanduskursust, ühe kursuse tundide arv on 35 tundi, mis teeb 210 akadeemilist tundi kirjandusõpet kolme aasta peale kokku.

1956. aasta veebruaris pidas Nikita Hruštšov NLKP XX kongressil ettekande Stalini isikukultusest ja selle tagajärgedest. Ettekanne leevendas hirmuõhkkonda, isikukultus asendus parteikultusega. Ka 1956. aasta õppekavas oli Stalini asemel kesksel kohal partei: „Ilukirjandus on elu tunnetamise allikaks ja õpilaste ideelise ning moraalse kasvatuse, nende maailmavaate ja iseloomu kujundamise võimsaks vahendiks. // Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei on korduvalt rõhutanud ­ilukirjanduse tohutut tähtsust rahva hariduse ja kasvatuse alal.” (EPAM, ÕK 1956: 3)

Vahekorrad olid endised: vene kirjandust 50 tundi, eesti kirjandust 28 tundi, jälle erinevusega 10. klassis, kus eesti kirjandust oli 70 tundi, millest 19 läks Vildele (1957. aastast 18), Tammsaare sai 16 tundi.

Eestimaa Kommunistliku Partei X kongressil 1958. aastal jõuti järeldusele, et senised eesmärgid ja suunised õppekavades ei ole vilja kandnud. Eestis antav haridus langes kriitika alla. Nõuti noorte ideoloogilise kasvatamise tõhustamist, rõhutades ühiskonnateaduste, kirjandus-, kunsti- ja ajalootundide tähtsust. Efektiivse ideoloogilise kasvatuse meetodina hakati propageerima internaatkoole, mida ajavahemikus 1956–1968 rajati kokku 30 (13 üldtüüpi internaatkooli, neli sanatoorset kooli ja 13 eriinternaatkooli, peamiselt tervisehäiretega lastele) (Elango 1968: 78).

Seniseid eesmärke ei olnud suudetud täita loodetud mahus ja tempos tõe­näoliselt ka seetõttu, et Eestis kehtis eriline olukord: paljud aineõpikud ning töövihikud olid kirjutanud kohalikud autorid. 1952/1953. õppeaastal oli 115 õpikust Eestis koostatud 45 (laulik, eesti keele ja kirjanduse, keemia jt õpikud). 1956. aasta märtsis soovitas Eesti NSV Haridusministeeriumi parteiorganisatsioon suurendada Eestiga seotud õppeainete (eesti keele ja kirjanduse, Eesti geograafia ja ajaloo) osakaalu ja rõhutas originaal­õpikute kirjutamise vajadust (Raudsepp 2005: 29).

Sulaajal tuldi välja ajalooõpetuse ümberkorraldamiskavaga. Selle eesmärk oli niisugune ideeline kasvatustöö, mis muudab kommunistliku moraali põhimõtted noore inimese isiklikeks veendumusteks.³ Rõhutama hakati internatsionalismi rolli kasvatustöös ja ka kirjandustundides. Kirjanduse õppekava oli jätkuvalt tihedalt seotud ajaloo õppeprogrammiga, et õpilased oleksid ajaloo ja ühiskondlik-poliitiliste sündmuste taustal võimelised „õigesti” mõistma teoste ideelist sisu. „K i r j a n d u s e a l g k u r s u s taotleb noorsoo kommunistliku maailmavaate, vaimse ja esteetilise palge kujundamist kommunismiehitaja moraalikoodeksi valgusel, mis on fikseeritud NLKP uues programmis” (EPAM, ÕK 1962: 3; originaali sõrendus).

Teiseks uuenduseks sai eluläheduse printsiip. Peale muude ideoloogiliste üles­annete pidi kirjandus noori ette valmistama eluks ja tööks kommunistlikus ühiskonnas. Selleks näisid 8-klassilises koolis kõige paremini sobivat jätkuvalt eepos „Kalevi­poeg”, millele oli õppekavas ette nähtud 15 tundi, Vilde (15 tundi), Tammsaare (14 tundi), ja sisse oli pääsenud ka Tuglas 5 tunniga. Vene kirjanduse maht oli jätkuvalt kõrge: 123 tundi. (EPAM, ÕK 1963: 71–78)

1960. aastate alguse oluliseks uuenduseks oli kirjandustundidesse kõnearenduse toomine: fookusse tõsteti mõtete loogiline arendamine, väljendusrikas ja grammatiliselt õige sõnastus ning hääldamine, ladus esitus. Sellega paralleelselt nähti vajadust arendada mõtlemist: „Keel on lahutamatult seotud mõtlemisega ning õpilaste väljenduse kvaliteet oleneb nende mõtlemise arenemisest. Inimene, kelle mõtlemine on vähe arenenud, ei saa täpselt ja kavakindlalt oma mõtteid väljendada.” (EPAM, ÕK 1961: 29)

Selle suuna lisamise kõrval kordus kommunistliku maailmavaate põhimõte ning mõistagi kajastus see õpikutes, mis kirjutati tüüpilist nõukogude sõnavara ja retoorikat kasutades. Sellegipoolest oskasid nutikamad õpetajad materjalist välja noppida just mitteideoloogilise osa. Nõukogude ajal õpetajana töötanud Maire Eiert meenutab:

Õpetajatöös olen hilisematelgi aastatel kasutanud 1964. aastal välja antud „Eesti keele grammatikat IX–XI klassile”. Selle õpiku autorid on N. Remmel, J. Valgma [---] ja E. Riikoja. [---] meilt, õpetajatelt, omal ajal nõuti, et kontrolltöödes, etteütlustes, tundides oleks sees nõukogude suurmeeste ütlusi ja partei kongresside materjale. Selle nõudmise mõõdupuu kohaselt 1964. aasta eesti keele grammatika õpikut hinnates tuleb vaid imestada, kui vähe on selles nõukogude hõngu.

Õpik on konkreetne ja korrektne. 90 protsenti harjutustest koosneb ainult Eesti kirjanike lausetest alates Kr. J. Petersonist. Õpikus on ka Tuglas, kellest 1950ndatel ei räägitud.

Toodud punased laused on õpikus enamasti harjutuste algul. Ehk vist selleks, et silma paistaks ja oleks peibutuseks nõukogude kontrollijatele… (Eiert 2006)

1966. aastal võeti vastu hariduse uuendamist puudutav määrus, mille kohaselt tohtinuks vabariigi haridusministeerium edaspidi kinnitada vaid algõpetuse, kohaliku keele ja muusika ning Eesti ajaloo ja geograafia õpikud, põhiainetes pidid tulema kasutusele ühtsed õpikud, mille koostamine ja kinnitamine jäänuks NSV Liidu Haridusministeeriumi otsustada. Selle muutuse hoidis ära pikaaegne haridusminister Ferdinand Eisen, keda toetasid kirjanikud oma ühisavaldusega.⁴ Nii jäid kehtima kohapeal kirjutatud eesti kirjanduse õpikud, millel hoolimata nõukogulikust vormistusest oli oma väärtus Eesti-keskse ainese käsitlemisel koolides.

Tänu Eesti kooli ja õpetajaskonna traditsioonidele, samuti loovharitlaste ning haridusjuhtide (eeskätt kauaaegse haridusministri Ferdinand Eiseni) pingutustele õnnestus eestikeelses koolis säilitada kohalikku ja rahvuslikku eripära. See väljendus üldhariduskooli pikemas õppeajas (1958–1964/65 oli kogu NSV Liidus 11-aastane keskkool), koorilaulutraditsioonis ja õpilaste massilises osavõtus rahvuskultuuri üritustest, mida võib vaadelda õpilaste ja õpetajate passiivse vastupanuna, võib-olla ka selleaegse kooli ühe varjatud funktsioonina.

Nii stalinismi kui ka 1970. aastate lõpu uus-stalinistliku surve tingimustes jäi eesti keel ja kirjandus keskseks õppeaineks, emakeelset haridust pidasid nii õpilased kui lapsevanemad eestlaste loomulikuks õiguseks. (Karjahärm, Sirk 2007: 102)

 

Ühtsest nõukogude kultuurist perestroikani

NSV Liidus hakkas pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist (1977) hoogu koguma uus venestamislaine, mis andis valusalt tunda just hariduse vallas. Tõsiseks muutus jutt eestikeelsete koolide kaotamisest, samuti leidis NSV Liidu haridusminister Mihhail Prokofjev, et eesti kirjandusele pühendatud tundide arv on liiga suur (Pilve 2013: 92).

22. detsembril 1978 võttis EKP KK büroo vastu otsuse, mis kohustas kõiki asutusi ja organisatsioone koolidest kolhoosideni parandama kakskeelsuse olukorda ja kindlustama kõikide töötajate vene keele oskuse „kasvava põlvkonna kommunistliku kasvatustöö nõuetele” vastaval tasemel. „Eesti koolides jõustus vene keele õpe lasteaias ja koolides alates esimesest klassist 1981. aastal.” (Pilve 2013: 92)

Kirjanduse õppekavas hakati senisest rohkem rõhutama ühtset nõukogude kultuuri, vennasrahvaste kirjanduse tundmise vajadust. Nõukogudeaegsed ainekavad olid väga rasked ja detailidest küllastatud. Liialt mahukate õppekavade probleemi tõttu asuti 1980/1981. õppeaastast tööle korrigeeritud plaani alusel. Muutusena rõhutati ainetevaheliste seoste osatähtsust. (Kuusksalu 2014: 9)

Uuendusliku meetodina tutvustati kirjanduse seostamist teiste valdkondadega, eelkõige teatri ja filmikunsti, aga ka kujutava kunstiga. Ühtlasi said õpetajad rohkem vabadusi ise valida meetodeid, mille kaudu õpilastele kirjandust avada: „Isikupärase kirjandusemõistmise eeldusi on, et õpetaja ei dikteeri rangelt oma hoiakuid ja hinnanguid, oskuslikult toimides on õpilaste kirjandusemõistmist võimalik suunata nii, et jääks ruumi iseseisvale otsustusele, mis lähtuks õigest ideelis-poliitilisest lähenemisest teosele [---]” (EPAM, ÕK 1975: 23).

1976. aasta õppekavasse lisandus hulk kaasaegseid eesti kirjanikke, nagu Kaplinski, Rummo, Kross, Merilaas, Jüri Üdi, Artur Alliksaar. Filmilike kujundusvõtete rakendamise eeskujuna kirjanduses on näiteks Mati Undi „Võlg”, Rein Saluri „Mälu”, Arvo Valtoni „Kaheksa jaapanlannat” (EPAM, ÕK 1976: 11) – nende teoste autorid ei sobinud ühel või teisel moel nõukogulikku süsteemi. 1979. aasta õppekavas on kaasaegsete autoritena lisandunud Viivi Luik, Lehte Hainsalu, Aleksander Suuman, Andres Ehin (EPAM, ÕK 1979: 10).

Uuema kirjanduse õppekavasse toomise vajadust selgitati ka avalikkusele. Näiteks kirjeldas Hoide Sikk ajakirjas Nõukogude Kool põhjalikult seda, miks uuema kirjanduse tutvustamisele ja selle üle arutlemisele, samuti teatri- ja filmiõpetusele eraldatakse kokku 30 tundi:

11. klassis, kus programmi põhisisuks on nõukogude kirjandus, hõlmab nüüdisaegne periood ligi poole kogu kursuse mahust. [---] Inimese koht ühiskonnas, tema vahekord kollektiiviga, perekonnaga, sõpradega, kohuse- ja vastutustunne, ausus, siirus, usaldus, põhimõttekindlus – need ja mitmed teised moraaliprobleemid peaksid nüüdiskirjanduse käsitluses olulise koha leidma. Niisama tänuväärt materjali pakub uuem kirjandus internatsionalistlikuks kasvatustööks, olgu siis rahvuskirjandusse kätketud rahvaste sõpruse ja vendluse ideestiku või vennaskirjanduste paremate näidete kavva võtmise kaudu. [---] Moodustades kirjandusloolise arenguprotsessi viimase etapi, võimaldab praegusaegne kirjandus teha kokkuvõtvaid üldistusi kirjanduse kui kunstiliigi järjepidevast arengust, leida seoseid ja võrdlusjooni nii varasemate kui ka tänapäevaste kirjandusvoolude ja stiililaadidega. (Sikk 1975: 20–21)

Sealsamas on esitatud mahukas näidisnimekiri, milliseid kaasaegseid autoreid ja teoseid käsitleda:

1. Suure Isamaasõja vastupeegeldusi nüüdisaegses nõukogude kirjanduses (P. Kuusberg „Südasuvel” või „Üks öö”, E. Vetemaa „Väike reekviem suupillile”, A. Beekman „Kartulikuljused”, Ü. Tuulik „Sõja jalus”, K. Simonov „Sõduriks ei sünnita”, J. Bondarev „Kuum lumi”, V. Bõkov „Sotnikov”, J. Semperi, D. Vaarandi, U. Lahe, V. Beekmani jt. värsse).

2. Inimesekontseptsioon nüüdiskirjanduses (M. Traat „Tants aurukatla ümber” või „Pommeri aed”, P. Kuusberg „Naeratus”, J. Smuul „Muhu monoloogid”, J. Kross „Kolme katku vahel” või novelle kogust „Klio silma all”, E. Vetemaa „Õhtusöök viiele”, T. Aitmatov „Valge laev”, N. Dubov „Jooksik”, A. Sanga, J. Krossi, R. Parve, U. Lahe jt. värsse).

3. Kirjanduslike eakaaslaste otsingud ja püüdlused (A. Beekman „Vanad lapsed”, P. Kuusberg „Südasuvel”, M. Traat „Irdinimene”, M. Saat „Katastroof”, E. Rannet „Kriminaaltango”, V. Tendrjakov „Kevadviretused”, S. Saltenis „Pähklileib”, M. Undi, A. Valtoni, Т. Kallase jt. novelle ja jutustusi, P.-E. Rummo, R. Rimmeli, J. Üdi jt. värsse). (Sikk 1975: 22)

Uuenduslikkust ei püütud ainult autorkonna värskendamisega, vaid ka rõhu­asetuse muutmisega. Keskkooli kirjandusõpetuses nihutati rõhuasetust kirjandusloo pealt rohkem kirjandusele kui esteetilisele nähtusele (Kopso 1975: 27).

Tuleb siiski tõdeda, et juurdunud oli faktikeskne lähenemine ning kuna õpetajaskond oli küllaltki ettevaatlik, jäädi pigem faktide juurde, mida oli raskem „vääralt” esitada.

Kirjanduse 1981. aasta õppekavas on tsiteeritud Brežnevit: „Mis tahes teose ühiskondliku tähtsuse hindamise peamiseks kriteeriumiks on arusaadavalt olnud ja on selle ideeline suunitlus” (EPAM, ÕK 1981: 3). IV–V klassis oli vene ja eesti autoreid enam-vähem pooleks, sealjuures oli taas kasvanud klassika osakaal. VII klassis oli ette nähtud 65 tundi + 5 tundi kordamiseks ehk „Lugemismeenutusteks eelmistest aastatest”, kus kõrvuti tuli lugeda Mats Traadi, Aleksandr Puškini, Friedebert Tuglase ja Aleksandr Fadejevi loomingut (EPAM, ÕK 1981: 89). IX klassis oli vene kirjandusele pühendatud 33 tundi, eesti kirjandusele 35 tundi ja Lääne-Euroopa kirjandusele 12 tundi.

Kirjanike valik oli muutunud samuti ettevaatlikumaks, kuid „kuldsed kuue­kümnendad” oli osaliselt sisse jäänud: XI klassis, kus Eesti nõukogude kirjanduse käsitlemiseks määrati 38 tundi, on loetletud luuletajad Johannes Semper, Mart Raud, Juhan Smuul, Betti Alver, August Sang, Kersti Merilaas, Uno Laht, Vladimir Beekman, Ellen Niit, 1960.–1970. aastate luuleotsingud ja Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Hando Runnel, Juhan Viiding jt. Proosast on aga Unt ja Valton kadunud, jäänud on Aadu Hint, Erni Krusten, Rudolf Sirge ning „uute autoritena” Kross ja Traat. (EPAM, ÕK 1981: 78)

 

Kiire lõppmäng

Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga 1985. aastal algas perestroika aeg. Poliitilise ja majandussüsteemi reformimine viis Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti taas­iseseisvumiseni. Eestis algasid ühiskondlikud muudatused 1987. aastal laulva revolutsiooniga. 1988. aastal võeti eesti keele kaitseks vastu keeleseadus ning ühiskondlike reformide vaheetapina ENSV suveräänsusdeklaratsioon, 1989. aastaks kadus tsensuur.

Muudatused puudutasid ka haridusvaldkonda.

1988/1989. õppeaastast kehtestati 12-aastane üldharidus, millest üheksa klassi oli põhikool. Torkab silma, et kui varasemad õppekavad olid üldjuhul anonüümsed, siis 1989. aasta õppekava koostajate nimed (Märt Hennoste, Ain Kaalep, Andres Kauksi, Mihhail Lotman, Anne Nahkur, Paul-Eerik Rummo – küll ühe e-ga – , Leo Villand, Mari Välba) on esilehel kirjas ning kohe alguses viidatakse üldhariduskooli uuendamise kavale (EPAM, ÕK 1989: 3). Kirjandusõppe eesmärgid on lahti kirjutatud teoreetilises võtmes ning uued on ka õppekava koostamise printsiibid:

1. temaatiline,

2. ajalooline (kaasaegne kirjandus – minevikukirjandus),

3. teoreetiline (kirjandusteooria algmõisted).

Esile on toodud heuristiline meetod, „mille abil õpetatakse õpilasi eakohasel tasemel analüüsima kirjandusteost, mõistma selle erinevate komponentide ühtsust, arutlema ning vormistama oma arutlusi argumenteeritult”. (EPAM, ÕK 1989: 6–8)

Kirjanike valik on märkimisväärselt muutunud: kadunud on seni domineerinud vene autorid (Puškin, Tolstoi, Gorki, Gaidar jt), asemele on tulnud Bulgakov (EPAM, ÕK 1989: 20). Programmi juurde ei ole enam märgitud ettenähtud tundide arvu, ei konkreetse autori ega ka teema käsitlemiseks. Tõsi küll, pedagoogika arhiivmuuseumis säilinud dokument on üksnes õppekava projekt, kas seda koolides rakendati, ei ole artikli autoril teada.

Küll sai kinnitatud 1991. aastal Märt Hennoste koostatud uus kirjanduse õppekava, milles kirjandusõppe maht on selgelt langenud ning märgitud uutmoodi: komakohtadega. Pikaaegsele staarautorile Kreutzwaldile on eraldatud 5,8 tundi, sealjuures sai valida, kas käsitleda selle ajaga „Kalevipoega” või „Eesti rahva ennemuistseid jutte”. Vilde, keda analüüsiti tema käsitlemise tippaegadel 20 tundi, pidi 1991. aastal leppima 4,6 tunniga. 1960. aastate luuleuuendus tuli läbi võtta 3,6 tunniga ning ühe näidendi lähivaatluseks – valikus Rummo, Unt või Vaino Vahing – oli 0,3 tundi. (EPAM, ÕK 1991: 7–10)

Eesti üldhariduskooli riiklikes õppekavades tehti suuri muudatusi. Peamine eesmärk oli vabaneda nõukogulikust haridussüsteemist ning sellest tulenevalt kujundati ümber õppeainete ideoloogiline ja aineline sisu. Ühtlasi vähendati õppetundide arvu.

Enne taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese riikliku õppekava (RÕK 1996) rakendamist, st 1995./1996. õppeaastal oli eesti keele ja kirjanduse tunde üldhariduskoolis vaid 1995, seega märgatavalt vähem kui näiteks 1970.–1980. aastatel ehk intensiivsel venestamisperioodil. [---] Eesti keele ja kirjanduse õppeaja pidev vähendamine jätkus seega ka iseseisva riigi tingimustes. (Kalamees-Ruubel 2014: 192–193)

Milliseks kujunes aga eesti kirjanduse programm taasiseseisvunud riigi õppe­kavades, jääb siinsest käsitlusest välja.

 

Lõpetuseks

Nõukogude Eesti kirjanduse õppekavasid üle vaadates võib teha kolm tähelepanekut.

1. Ideoloogilises ja parteilises kasvatustöös oli kirjandustundidel nõukogude koolis eriline koht. Kirjandust peeti ajaloo kõrval kõige olulisemaks meelsus­aineks.

2. Õppekavades oli niisuguse positsiooniga kirjandusõppele määratud märkimisväärselt palju aega, et oleks võimalik ettenähtud autoreid põhjalikult käsitleda. Ei ole kahtlust, et samal ajal toimus kommunistlik kasvatustöö – sõltuvalt koolijuhist, õpetajatest ja kümnendist kindlasti eri intensiivsusega. Kuid ideoloogilise kasvatustöö kõrval oli võimalik ulatuslikult käsitleda eesti kirjandust, eriti kirjandusklassikat.

3. Kirjandusest kujunes ühtlasi eestluse teemaga tegelev aine, kuna lubatud autorid esindasid tüvitekste ja nende käsitlemisel sai peatuda eesti kirjanduse ajalool. Eesti kirjanduse õppimise ajaloos on just nõukogude ajal käsitletud enim kirjandusklassikat, millel oli rahvusliku identiteedi hoidmisel keskne roll.

Eesti kirjanduse tähtsus üldhariduskoolis taandus pärast Eesti taasiseseisvumist. Küllap oli selles oma osa loomulikul reaktsioonil vastanduda kõigele okupatsiooniaegsele. See, mis vabas Eestis pidi hakkama sündima, ei tohtinud sarnaneda Nõu­kogude Eestis toimunuga.

Eestis kaldutakse olema arvamusel, et pärast nõukogude aega haridussüsteem „deideologiseeriti”. Õigem oleks aga öelda „desovetiseeriti”, sest „igal ajal valitsevad oma ideoloogiad, teooriad ja arusaamad”. (Läänemets 2021: 57, 71)

Nõukogude ideoloogia asendas Eestis kiiresti uus läänelik ideoloogia, mille kohta on haridusteadlased kasutanud mõistet hariduskolonialism.⁵

Milline on taasiseseisvunud kirjanduse õppekavade ideoloogiline meelsus, selle rakendamisvõtted ning legitiimsus, peab jääma mõne teise artikli teemaks.

Artiklit jäägu lõpetama lõik Jaan Roosi päevikust, mille ta on kirja pannud 1948. aasta veebruaris:

Jaanuari lõpus oli A. H. Tammsaare 70. sünnipäev. Punased räpatsejad püüdsid sel puhul Tammsaaret tembeldada oma meheks. Nad otse higistasid seda tehes, vassides ja valetades. Aga Tammsaare jäi ikka selleks, kes ta on. Kuidagi ei saa kommunistid teda oma räpasesse raami mahutada. Kirjanikust hiiglane poeb sealt järgmisel hetkel välja ja raputab endalt bolševistliku pori. (Roos 2001: 28)

Sarnases seisus olid teised nõukogude perioodil käsitletud kirjandusklassikud. Nende tekstide eestimeelne tuum säilis võõrriigi ideoloogilises pakendis, ja nagu on öelnud Toomas Liiv: tekst teeb oma töö.

Maarja Vaino (snd 1976), PhD, kirjandusteadlane ja Tallinna Kirjanduskeskuse direktor (Koidula 12a, 10125 Tallinn), maarja.vaino@gmail.com

Kultuurist sai Hruštšovi ajal välismaailmaga suhtlemisel vahetuskaup (Mikkonen 2013: 44). Läänega kultuurisidemete loomise poliitika kaudu sooviti propageerida sotsialismi saavutusi välismaal ja kasvatada Nõukogude Liidu sõprade arvu (David-Fox 2014: 30–35; Kozlov, Gilburd 2013: 362–401). Ühtlasi avas see ukse välis­turismile ning kontaktidele läänega, mille vastu stalinismi ajal jõhkralt oli võideldud (Jones 2006). Mõlemal pool piiri intensiivistusid kadunud pereliikmete, sõprade ja kolleegide otsingud. ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakonna juurde moodustati 1956. aastal uus jaoskond nii välismaale sõitvate Nõukogude turistide kui ka välismaalt Eestisse saabuvate turistide teenindamiseks ja kontrollimiseks (Ojamaa, Hion 2000: 37).

Muutunud oludes hinnati ümber varasem Balti põgenike poliitika. Teise maa­ilmasõja lõppedes lootis NSV Liit pagulaste tagasipöördumisele ja nende repatrieerimisele (Kumer-Haukanõmm 2007). 1950. aastate keskpaigas saadi aru, et intensiivsele propagandale vaatamata jääb kodumaale tagasipöördumine juhuslikuks ning pagulaste nõukogudevaenulikkus püsib. Kuigi tagasipöördumise suunalise propagandaga jätkati, tuli leida uudsemaid pagulaskonna hoiakuid mõjutavaid abinõusid. Nõukogude Liidu maailmale avanemine tõstis esiplaanile huvi kasvatamise Eestis toimuva vastu nii pagulaste kui ka nende asukohariikide elanike seas. Kultuuri­vahetuse ja turismi kaudu kontaktide loomine pidi vähendama pagulas­organisatsioonide nõukogudevastast mõju kogukonna hoiakutele tervikuna (Mikkonen 2014: 76–78). Suhtluse politiseeritus, Nõukogude Liidu ja läänemaailma pidev vastandamine ei võimaldanud normaalset kultuurivahetust välja arendada (Undusk 2008).

Käesolev artikkel kajastab 1960. aasta laulupidu kui üht episoodi pagulaste kodumaale meelitamise ja nende mõjutamise aktsioonide jadast, et murendada kodumaaga agarama suhtluse kaudu pagulaskonna vaimset ühtsust ja vähendada seeläbi pagulaste mõju välisriikide poliitikutele ning sealsele avalikule arvamusele. Artikkel tugineb valdavalt Eesti NSV Välisministeeriumi ja EKP keskkomitee arhiivimaterjalidele.

 

Välisturismi arendamise institutsionaalne raamistik

Kodu- ja väliskogukondade vaheliste suhete loomisse kaasati mitmed üleliidulise ja vabariikliku tasandi asutused. 1955. aastal tegi Berliinis asutatud komitee Kodumaale Tagasipöördumise Eest viimase ulatuslikuma pagulaste repatrieerimise katse, mis ebaõnnestus. 1959. aastal nimetati komitee ümber Kodumaale Tagasipöördumise ja Rahvuskaaslastega Kultuurisidemete Arendamise Komiteeks. Varem, alates 1925. aastast oli Nõukogude Liidu kultuurisuhtlus välisriikidega toimunud Üleliidulise Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Organisatsiooni kaudu (vn Всесоюзное общество культурной связи с заграницей, tuntud lühendina VOKS), mis 1950. aastatel samuti ümber korraldati. VOKS-i 1956. aastal asutatud Eesti osakond asendati juba aasta hiljem Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Nõukogude Ühingute Liiduga (vn Союз советских обществ дружбы и культурной связи с зарубежными странами, SSOD). See pidi ühendama liiduvabariikide välisriikidega sõpruse arendamise ühinguid ning selle raames moodustati vastavate riikidega suhtlemiseks omaette osakonnad, sealhulgas näiteks Rootsi – NSV Liidu sõprusühingu Eesti osakond. 1960. aastal asutati sõprusühingu juurde täiendavalt Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA), mis hiljem sõprus­ühingust lahutati. Neist erinevatest ühingutest, nende tegevussuundadest ja töökorraldusest on põhjalikult kirjutanud Triin Tark (2017).

Lisaks SSOD-ile asendas VOKS-i teinegi organisatsioon: Ministrite Nõukogu juures asuv Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Riiklik Komitee (vn Государственный комитет по культурным связям с зарубежными странам, GKKS), mis tegi tihedat koostööd välisministeeriumi, kultuuriministeeriumi ja teiste valitsus- ja parteiorganitega ning millel oli Hruštšovi ajal välissuhtluses üsna oluline roll (Mikkonen 2013: 43). Pagulastemaatika oli keskne valdkond ENSV Välisministeeriumi jaoks, mille kaudu liikus üks osa Nõukogude Liidu saatkondadest saadud ja neile edastatud teabest. Ja loomulikult oli kogu välissuhtlus seotud partei keskkomitee ja Riikliku Julgeoleku Komiteega. Nimetada tuleb ka turismiagentuuri Inturist, mille kaudu reise korraldati ja reisijaid jälgiti. Tegevusvaldkondade kattuvuse tõttu võib tollane asutustevaheline asjaajamise kulg jääda kohati ebamääraseks ning on oma mitmekihilisuses vajanud aeg-ajalt selgitamist ka kaasatutele endile, mis koos materjalide kaootilisusega raskendab toimunust tervikpildi saamist.

Välissuhtlust arendati esmalt juba komitee Kodumaale Tagasipöördumise Eest päevilt tuttavate propagandavahendite toel. Jätkus kõikvõimalike infomaterjalide jagamine, raadiosaadete edastamine, näituste organiseerimine, filmide näitamine, kontsertide korraldamine jms. 1955. aastal käivitatud ajaleht Kodumaale Tagasipöördumise Eest kujundati 1958. aastal ümber ajaleheks Kodumaa, millest kujunes peamine väliseestlastele suunatud meediakanal (Juurvee 2014). Töö tõhustamise meetmetena soovitati Stockholmi Rootsi – NSV Liidu sõprusühingu juurde rajada eesti kirjanduse raamatukogu, uurida võimalusi kultuuri- ja ühiskonnategelaste esindajate saatmiseks Rootsist Eesti NSV-sse ja vastupidi, parandada raadiosaadete kvaliteeti jne (Ojamaa, Hion 2002: 80–81).

Neid tegevusi prooviti ka üleliiduliselt kooskõlastada. 1958. aasta märtsis kogunesid Prahasse sotsialismimaade delegatsioonid, mis koosnesid kultuurisidemete arendamise komitee, televisiooni- ja raadiokomitee ning teiste propagandaga tegelevate asutuste liikmetest, kultuuriministeeriumi ja partei keskkomitee esindajatest ning Prahas asunud saatkondade töötajatest, et vahetada seniseid kogemusi ning koondada ideid, kuidas tõhusamalt arendada teadus- ja kultuurisidemeid nii oma­vahel kui ka läänega suhtlemisel. Plaanitavad tegevused lähtusid nõudest informeerida läänt sotsialismi ehitamise edusammudest ja võidelda samaaegselt efektiivsemalt lääne propagandaga. Vastastikku lubati vahetada infot isikute kohta, kes kuritarvitasid külalislahkust ja esinesid pärast külaskäiku vaenulike avaldustega. Samuti lubati tegelda läänes levitatava nõukogude kirjanduse, heliplaatide jms kvaliteedi parandamisega ning ilmutada kõigi tegevuste osas suuremat initsiatiivi (RA, ERAF.1.191.53, l 18–28).

Praha kohtumise järel saatis Nõukogude Liidu delegatsiooni juhtinud ­GKKS-i juht Juri Žukov kirja EKP keskkomitee esimesele sekretärile Johannes Käbinile, milles osutas esmalt juba toimunud ENSV teadus- ja kultuuritöötajate edukatele välis­sõitudele koos vajadusega need plaanipäraseks muuta. Selleks tuli järgmise aasta kohta esitada NLKP keskkomiteele konkreetne ja läbimõeldud tegevuskava selle kohta, milliseid kultuuri­tegelasi, teadlasi, delegatsioone või kollektiive soovitakse välismaale saata, et Moskvas osataks vajalikke finantse planeerida (RA, ERAF.1.191.53, l 52–53). Kiri rõhutas vabariigi aktiivsuse suurendamise vajadust välissidemete loomisel. Kuigi Žukov oli kultuurisuhtluse väljaarendamise üks juhtfiguure, on ta ise üritanud pigem tagaplaanile jääda. Simo Mikkoneni (2013: 43–44) hinnangul võttis ta kultuuri­suhtluses varasemaga võrreldes paindlikuma hoiaku, vähendas otsest propagandat ja keskendus erinevate tegevuste elluviimisele. ­ENSV-st tulnud algatusi hakati taas kärpima 1960. aastate lõpus.

 

Kogukonna lõhestamisele suunatud „kasulik” suhtlus

ENSV võimude jaoks oli välissuhtluse keskpunkt 1950. aastate lõpul ennekõike Rootsi, kus asus tollal kõige arvukam väliseestlaste kogukond (u 20 000 inimest ehk 25% eesti pagulastest). Peale pideva tähelepanu juhtimise Balti riikide ebaseaduslikule annekteerimisele ja okupeerimisele peeti pagulaste süüks ka Nikita Hruštšovi Rootsi visiidi ärajätmist 1959. aasta augustis, kui Balti komitee koos poola, ungari jt pagulas­organisatsioonidega ning rootslastega moodustatud Augustikomiteega käivitasid Rootsis aktiivse protestiaktsiooni (RA, ERAF.1.254.23, l 82; ERA.5010.1.104). Hruštšovi Rootsi visiit sai viimaks teoks 1964. aastal, mis jäi ühtlasi tema viimaseks külaskäiguks kapitalistlikku riiki. Hoogustuv kultuurisuhtlus pidi mitmesuguse tegevuse ja isiklike kontaktide kaudu aitama neutraliseerida väliseestlaste mõju.

Ajavahemikule 1950. aastate keskpaigast 1968. aastani on omased üsna vastuolulised arengud. Pealtnäha hakati kodu- ja väliseestlaste vahelist suhtlust soosima, ent toetati pigem „kasulikku” suhtlust. Vastavalt NSVL-i Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 1958. aasta juulikuistele otsustele, millele lisandusid hiljem täpsustavad juhtnöörid, tuli tõhustada emigrantlike nõukogudevastaste organisatsioonide lagundamiseks tehtavat tööd. Selleks tuli korraldada erinevaid üritusi, mis pakkusid eeldusi „emigrantlikesse organisatsioonidesse sisse imbu­miseks” ja avaldasid „positiivset mõju eelkõige reaemigrantide meeleoludele” (Ojamaa, Hion 2005: 173–198). Endiselt jätkati organisatsioonide nimekamate isikute kompromiteerimisega, turismirühmade ja delegatsioonide koosseisus julgeolekuagentide ja selliste usaldusisikute välismaale saatmisega, kes suudaksid luua pagulastega kontakte ning kallutaksid neid kodumaad külastama.

Kodumaa külastamine kutsus pagulaskonnas esile suuri erimeelsusi. Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimise mittetunnustamisest tulenevalt oli üks osa kogukonnast otsustanud, et nad ei külasta kodumaad enne, kui see on vabaks saanud. Teine osa, ajendatuna inimlikust soovist kokku saada sugulaste ning tuttavatega ja näha koduseid paiku, ei tajunud Eesti külastamises probleemi. Kogukonna sisemised vastuolud innustasid NSVL-i saatkonna ja julgeolekutöötajaid pagulasi erineval viisil mõjutama ning välja valima isikuid ja gruppe, kellest sooviti kujundada patriootlikku ehk NSVL-i suhtes sõbralikumalt meelestatud aktiivi.

Väliseestlaste hoiakute mõjutamiseks oli vaja kogukond tervikuna paremini kaardistada ja neis Eestis toimuva suhtes usaldus tekitada. Nende küsimustega hakkas tegelema Nõukogude Liidu Rootsi saatkonnas teise sekretärina ametisse asunud Enno-Lembit Mikkelsaar, KGB residentuuris tuntud nime all Kedrov, kes on pidanud topeltkirjavahetust NSVL-i ja ENSV Välisministeeriumiga, KGB 1. peavalitsusega Moskvas ja ENSV KGB 1. osakonnaga. Paraku pole see allikmaterjal piisavalt kättesaadav (Jürjo 1996: 199–201). Parteilise kõrgharidusega Mikkelsaar oli aastatel 1953–1957 juhatanud Tartu Riiklikus Ülikoolis poliitilise ökonoomia kateedrit, olnud 1954–1955 ajaloo-keeleteaduskonna dekaan ning seotud paljude õppe­jõudude süüdistamisega kodanlikus natsionalismis (Raid 1995: 63–66). Pärast Stockholmist naasmist sai temast 1961–1963 TRÜ õppeprorektor, seejärel Eesti Põllumajanduse Akadeemia poliitökonoomia kateedri juhataja.

Stockholmi lähetatud Mikkelsaar informeeris välisministeeriumi jooksvalt pagulaskonna olukorrast Rootsis. Tema teateid on kasutatud ka Vsevolod Naidjonkovi luurearuande „Eesti emigrandid Rootsis” koostamisel, millest VEKSA oma tegevuses edaspidi juhindus (Jürjo 1996: 213). Major Naidjonkov, NSVL-i KGB 1. pea­valitsuse 9. osakonna operatiivvolinik, töötas NSVL-i Stockholmi saatkonnas atašeena aastatel 1959–1962. Kogukonda kaardistav Mikkelsaar jagas 1958. aastal Rootsi eestlaskonna nõukogude stiilile omaselt klassikoosluse põhjal kolmeks: kõige rohkem oli nende seas töölisi (70%), siis teenistujaid (27%) ja viimaks 3% ettevõtjaid. Materiaalne kindlustatus näis paljude jaoks probleem olevat. Õiendis rõhutas Mikkel­saar enim lahkhelisid nõukogudevaenulike ja kommunismivastase suundumusega organisatsioonides: need võistlesid massidele suurema mõju omamise nimel, kuid lükkasid teineteise diskrediteerimisega neid endast sootuks eemale, mille tulemusel muutusid „reaemigrandid” organisatsioonide suhtes üha skeptilisemaks (RA, ERAF.1.191.53, l 65).

Räsitud inimsuhted olid võimuorganitele tõhus saak, „reaemigrantide ladvikust eemaldumise” üle on ainult rõõmustatud. Pingete kasvatamiseks jagas Mikkelsaar, kellel oli kogemusi „natsionalismipesa” lõhkumisega Tartu Riiklikus Ülikoolis, soovitusi ENSV ajakirjandusele: loobuda tuleks emigrantide võrdlemisest koerte ja huntidega, kuna selline suhtumine hirmutab reaemigrandid ära ega too loodetud kasu. Emigrantide elu kajastav kriitika peab olema esitatud konkreetsemas vormis ning arvestama faktiga, et pagulaskond pole enam ammu ühtne. Mikkelsaar rõhus pagulaste eristamisele nii majandusliku olukorra kui ka elustiili alusel, toonitades seal­juures, et nende hulgas on piisavalt palju neid, kes tahavad kodumaa kohta tõtt teada, mistõttu tuleks reaktsioonilisi ja vaenulikke ringkondi kritiseerida senisest oskuslikumalt. Ühtlasi tuleks n-ö progressiivsematele emigrantidele võimaldada kodumaal lähedaste külastamist. ENSV turistide arvu tuleks aga kasvatada ennekõike teadlaste, inseneride, kunstnike, ühiskonnaõpetuse õppejõudude ning ajakirjanike osas. (RA, ERAF.1.191.53, l 63–72)

Kui esimene piirjoon kogukonna lõhestamisel tõmmati „ladviku” ja „reaemigrandi” vahele, siis teiseks oluliseks skaalaks sai noorte ja vanade põlvkonna vastandamine, et noored „ladvikust” eemalduksid ja kodumaa ning selle külastamise suhtes neutraalsemale seisukohale asuksid. Kõige vähem väärtustas Mikkelsaar tegelemist eakatega, välismaalt Eestisse tagasi tulnute või Eestist lähisugulaste juurde välismaale lubatutega. Nendega tegelemine näis tulutu, kuna tegu olla psüühiliselt ebatervete või liiga vanade inimestega, kes soovivad naasta kodumaale vaid surema, „me ei ole ju matuse või matuseeelne büroo” (RA, ERA.R-1970.2.125, l 59).

Oli kolmaski tähis. 1959. aastaks oli kaks kolmandikku eestlastest saanud Rootsi kodakondsuse, mis tagas neile sotsiaalsed garantiid ja pakkus kaitset Nõukogude repatrieerimisaktsioonide vastu. 153 Balti sõduri Nõukogude Liidule väljaandmine 1946. aastal oli veel meeles, sellest juhtumist tingitud hirmud jäid pagulasi saatma alatiseks. Osa siiski viivitas Rootsi kodakondsuse võtmisega, mis Nõukogude poolel märkamata ei jäänud. 1959. aastal NSVL-i Välisministeeriumist ENSV välisministrile Aleksei Müürisepale saadetud ülevaates nenditi, et „emigrantide seas leidub isikuid, kes patriotismist oma kodumaa suhtes keelduvad võtmast Rootsi kodakondsust tuues ohvriks isegi oma materiaalse heaolu”, ja nendega tuleks rohkem tegelda (RA, ERA.R-1970.2.122, l 106). Eestlaskonda puudutavad pinge- ja probleemkohad leidsid „oskuslikku” ja „kasulikku” kasutamist mitmesuguses mõjutustegevuses.

 

1960. aasta laulupeo propageerimine pagulaskonnas

1959. aastal suutis saatkond korraldada esimese väliseestlaste grupireisi Eestisse. Väga edukaks seda pidada ei saa, kuigi aruanded püüavad lugejat vastupidises veenda. Järgmise grupi saatmine luhtus aga täielikult: dokumentide vormistamiseni jõudis vaid neli isikut, ülejäänud loobusid reisist viimasel hetkel. Sellist ebaõnnestumist põhjendati kodumaa külastajate ähvardamise ja halvustamisega „ladviku” poolt (RA, ERA.R-1970.2.125, l 19).

Järgnevad välisministeeriumi kaudu edastatud kontaktide aktiveerimist suunavad juhised olid tulvil nõuannetest, kuidas elavdada suhteid „neutraalsemate ja progressiivsemate emigrantidega”. Saatkonna töötajad pidid looma tutvussidemeid ja tihendama külaskäike pagulaste kodudesse ja töökohtadesse. Üheks sobivaks ettekäändeks suhtluse loomisel sai ENSV 20. aastapäeva pidustuste raames korraldatav laulupidu 1960. aasta juulis, millesse panustati erilise innuga. Saatkonnalt oodati nimekirja isikutest, keda oleks mõistlik laulupeole kutsuda (RA, ERA.R-1970.2.122, l 47). Võtmeisikuks sai helilooja Eduard Tubin, kelle muusika oli aastatel 1948–1956 ENSV-s keelu all, kuid kelles nüüd nähti võluvõtit, mis pagulased kodumaad väisama paneks. Tubina kohta oli teada, et ta kahtles Rootsi kodakondsuse taotlemises, nii loodeti esialgu isegi tema Eestisse tagasipöördumist (RA, ERA.R-1970.2.122, l 106).

Mikkelsaar asus Tubinat töötlema 1958. aastal, käies korduvalt tema juures kodus, et veenda teda laulupeole tulema. Oktoobris 1958 kirjutas Tubin lähedasele sõbrale Paul Keresele, kellega ta alates 1956. aastast üsna tihedas kirjavahetuses oli: „Möödunud nädalal peatus siin ligi kolm tundi sm. Mikkelsaar saatkonnast, püüdes mulle selgeks teha, et pärast vanavuntsi surma polevat enam vigu tehtud, ja katsus ka vaielda kunstipedagoogiliste ning -vooluliste probleemide üle” (Tubin 2006: 396). Mikkelsaar mõistis, et Tubinat hirmutab Eestisse mineku juures mõte, et teda ei lasta sealt enam tagasi. Mõni aeg hiljem soovitas Mikkelsaar Tubinale tulla Eestisse koos Rootsi Ringhäälingu sümfooniaorkestri dirigendi Sten Orvar Frykbergiga. Ettepanek tulnud Tubinale ootamatult ning ta keeldus, seda ka pärast ametliku kutse saamist ENSV Heliloojate Liidult (Jürjo 1996: 217–218; RA, ERA.R-1970.1.118, l 23; Tubin 2006: 441). 1959. aasta oktoobris ENSV Riikliku Televisiooni- ja Raadio­komitee kutsel Tallinnas esinemas käinud Frykbergi raadioorkestri külaskäigust tehti turismi populariseerimiseks kinoringvaade. Tubina helitööd jäeti vaatamata lubadustele kontserdikavva lisamata (Tubin 2006: 455).

Siiski oli Tubina muusikat hakatud Eestis agaralt ette kandma, millele autor ka ise raadioülekannete vahendusel kaasa elas. Mõtteid oma helitööde ettekannete üle vahetas ta kirja teel oma endiste kolleegide ja õpilastega. Mikkelsaar jõudis järeldusele, et Tubinale meeldiks kohtuda vanade tuttavatega, kelle seas leidis mainimist ka tunnustatud viiuldaja Vladimir Alumäe (RA, ERA.R-1970.2.125, l 88–89). Alumäe, aastatel 1941–1948 ja 1964–1970 Tallinna konservatooriumi rektor, oli Nõukogude tagalas 1942. aastal agendiks värvatud, kuid kuna ta ei täitnud ülesandeid piisavalt, oli side temaga katkenud. 1956. aastast koormas julgeolek teda uute ülesannetega, kuniks ta 1963. aastal agentuurvõrgust välja arvati (Jürjo 1996: 220–221). 1958. aasta sügisel saatis Alumäe Tubinale koos viiulikontserdi partituuriga kirja, milles andis märku, et plaanib Rootsi külastamist. Alumäe suhtes Tubinal illusioone polnud, kirjas Endel Kalamile on ta Alumäed iseloomustanud parteimehena, kellega tuleb teatud distantsi hoida (Tubin 2006: 393–395, 404).

1960. aasta algul vormistati Alumäele vajalikud dokumendid Rootsi sõiduks, kus ta viibis 6.–16. märtsini. Stockholmi saatkonna klubis oli ettevalmistatud kokkusaamine eesti kogukonnaga, 80 kutsutud külalisest tuli kohale 18. Ennekõike taheti kuulda Alumäe viiulimängu, aga ebasobiva saali tõttu kontserti ei toimunud. Huvilised kutsuti järgmisel päeval Rootsi – NSV Liidu sõprusühingu üritusele, kus Alumäed käisid kuulamas Tubin ning ka mõni pagulasliider (nt Heinrich Laretei) koos perega. Arusaadavalt reageeriti Alumäe visiidile erinevalt. Saatkond rõõmustas selle üle, et ehk õnnestub nüüd eestlasi saatkonna klubi külastama panna, sellesuunalised katsed olid varem ebaõnnestunud. Kui Naidjonkov arvas aruandes, et nõukogudevastaseid hõikeid saalist ei kostunud (RA, ERA.R-1970.2.125, l 97–98), siis kohalik eesti trüki­sõna andis teada, et kuulda oli mitmeid vaenulikke väljaütlemisi, millele Alumäe jättis reageerimata, paludes esitada vaid tööalaseid küsimusi. Torontos ilmuv Vaba Eestlane andis 4. mail lugejatele otsesõnu teada, et Alumäe käis Rootsis suvisele laulu­peole sõiduks propagandat tegemas (Kristuse kuju seinal… 1960). ­Vastukäiguna nõukogude poole propagandale oli juba 1959. aasta lõpus otsustatud, et kahe aasta pärast korraldatakse suur laulupidu ka Rootsis, Eestis toimuva laulupeo päevadele plaaniti väiksemaid pidusid Södertäljes ja mujal (RA, ERA.R-1970.2.122, l 82–83).

Kokkuvõttes jäi saatkond Alumäe külaskäiguga rahule, kuna see kasvatas pagulaste seas „aktiivi”, kellega edasi töötada. Muu hulgas avaldas Mikkelsaar ENSV välisministri asetäitjale Eero-Lembit Toomarule arvamust, et tänu survele hakkab Tubin „meie poolele üle tulema”, kuigi selleks tuleb varuda kannatust, et „aidata tal välja rabeleda emigrantlikust soost”. Järgmine, maikuusse plaanitud kultuuri­tegelaste visiit pidi jätkama laulupeole tuleku agitatsiooni. Selle juures rõhutati: „Peaasi, et see ei näeks välja nagu valitsusdelegatsioon, vaid oleks ühiskondlikult lai”, grupi koos­seisus sooviti muusikutest näha Tiit Kuusikut, Artur Rinnet ja Georg Otsa (RA, ERA.R-1970.2.125, l 99–102).

Endise Estonia teatri ja estraadisolisti Artur Rinne suhtes valdasid Mikkelsaart kahtlused. Tegu oli ikkagi 1944. aastal Saksa armeesse mobiliseeritud mehega, kes oli teeninud 20. Eesti SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühmas, mille eest oli ta aastatel 1950–1956 Arhangelski laagrites karistust kandnud. Et aga Rinnet tulid kuulama vanad tuttavad, kolleegid Estoniast, endised rindekaaslased ning ta oskas meeleolu kohta esitatud küsimustele vastulööke anda, siis paranes Mikkelsaare arvamus Rinnest tuntavalt. Rinne ise on üht kohtumist kirjeldanud järgmiselt:

Perehärra pöördus minu poole küsimusega: „Ega teie ei salga, et Venemaal kinni istusite?” „Ei, milleks seda,” vastasin talle ja jäin ootama. „Aga kuidas sai teist nõu­kogude inimene, kui küsida tohib?” „Väga lihtsalt,” vastasin. „Ega ma ei saa omal maal elada emigrandina.” Küsija vaikis. Mulle jäi mulje, et selle ütlemisega muutusin ma tema silmis antipaatseks… (Rinne 1980: 62)

Arvestades Rinne „üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda Rinnele ENSV 20. aasta­päeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku nimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega”. (RA, ERA.R-1970.1.137, l 17–18) Tõepoolest, Rinnest sai 1960. aastal Eesti NSV teeneline kunstnik. Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe Endel Jaanimäe, kellest sai samal aastal VEKSA esimees, koostatud iseloomustuses tunnustatakse Tallinna televisiooni­stuudios vanemrežissöörina töötanud Rinne tegevust välis­eestlastele Nõukogude Eesti majanduse ja kultuurisaavutuste tutvustamisel (RA, ERA.R-1590.2K.917, l 19). Eesti KGB 4. osakond, mis tegeles isiklike kontaktide loomisega KGB jaoks huvitavate pagulaste seas, testis agaralt just kinnipidamiskohtadest naasnud isikuid, kes suutsid rohkem usaldust tekitada ja jõudsid kiiremini sõbralike suheteni (Ojamaa, Hion 2005: 173–198).

Kui veel 1960. aasta algul oldi NSVL-i Rootsi saatkonnas lootusrikkad Eestisse laulupeole minejate arvu suhtes – juttude põhjal oli mineku soovi ilmutanud u 400 inimest –, siis mais-juunis sai selgeks, et prognoosid olid osutunud liialt optimistlikeks. Teatavaks sai seegi, et Tubin otsustas laulupeole mitte sõita. Survet tuli tõhustada. NSVL-i Välisministeeriumi Skandinaavia osakonna ülem Nikolai Lunkov andis edasiseks tegevuseks järgmisi soovitusi: kutsuda emigrante peole sugulaste kaudu, avaldada artikleid ja infot laulupidude kohta Rootsi pressis, levitada Inturisti kaudu plakateid, lülitada sõprusühingu kaudu delegatsioonidesse rohkem selliseid kultuuritegelasi, kelle esinemised oleksid suunatud mitte ainult emigrantidele, vaid kogu Rootsi ühiskonnale. See omakorda mõjutaks rootslaste suhtumist Balti emigrantidesse ja Nõukogude Liitu tervikuna. Lisaks pakkus Lunkov välja spetsiaalsete lennureiside korraldamise Tallinnasse ja Riiga, kus samuti toimus laulupidu (RA, ERA.R-1970.2.125, l 118–120). ENSV Välisministeerium ei pidanud nii ulatuslikku reklaami Rootsis otstarbekaks, millel oli väga praktiline seletus: Eestis puudusid lääne turistide majutamiseks sobivad hotellid. Jõukohaseks peeti u 60 inimese majutamist. Samuti poleks suudetud sedavõrd kiiresti kontrollida tulla soovijate tausta, et neile õigeks ajaks nõutavad load vormistada (RA, ERA.R-1970.2.125, l 140–148).

ENSV võimud hindasid NSVL-i Rootsi saatkonnaga võrreldes laulupeo väliskülaliste osalussoovi realistlikumalt, kindlam tundus eestlasi laulupeole saada New Yorgis ilmunud kommunistliku ajalehe Uus Ilm ümber kogunenud seltskonnast. Tegu oli enne Teist maailmasõda väljarännanud eestlastega, kes tervitasid 1940. aastal Eesti okupeerimist ja NSVL-iga liitmist. Uue Ilma toimetaja Mihkel Nuki poole pöörduti palvega saata laulupeole grupp progressiivseid eestlasi (RA, ERA.R-1970.2.121, l 126). Nukk oli küll valmis oma delegatsiooni kuuks ajaks Eestisse saatma, kuid soovis temaga vestlemas käinud NSVL-i USA saatkonna töötajalt esmalt teada saada, millised on väljaminekud, kes selle eest maksab ning kas lisaks Tallinnale on võimalik külastada ka mujal elavaid sugulasi (RA, ERA.R-1970.2.121, l 140–141). Detsembris 1959 andis ENSV Välisministeerium saatkonnale teada, et asjaolusid on mitme asutusega arutatud ja ajavahemikuks 15.–30. juuli kutsutakse Eestisse külla 25-liikmeline grupp, mille kulud katab ENSV sõprusühing (SSOD), ning neile võimaldatakse kohtumine sugulastega (RA, ERA.R-1970.2.121, l 166; ERA.R-1970.1.137, l 2). Sarnaseid kontakte „progressiivsete eestlastega”, keda laulupeole kutsuda, otsiti ka Kanada töölispartei kaudu, kuid edutult (RA, ERA.R-1970.2.121, l 53).

1960. aasta laulupidu, mis oli igati sobiv sündmus NSVL-ist positiivse kuvandi loomisel ning võinuks toimida peibutisena väliseestlaste kodumaale meelitamise kampaanias, ei täitnud seatud rolli piisavalt. Välismaalt osales peol vaid Soome – NSV Liidu sõprusühingu koor Kullervo. Turiste Rootsist, Kanadast, USA-st jt kapitalistlikest maadest osales u 200 ringis. Neid intervjueerisid Eesti Raadio korrespondendid ja kasutasid väliseestlastele suunatud raadiosaadetes ka kohe ära (RA, ERAF.1.218.4, l 16). Eestit külastanuid iseloomustati julgete inimestena, kes hirmutamisest hoolimata sõitsid kodumaale, kus nad ülisõbraliku vastuvõtu osaliseks said ja ise nõukogude elu saavutustega tutvuda võisid.

Naidjonkov hindas u 60 Rootsi emigrandi laulupeol käiku kodumaa külastamise vastase propaganda kontekstis poliitilise võiduna, kaheldes siiski selles, mil määral on suudetud üht osa pagulastest ümber kasvatada, kuna nõukogude propaganda näis mõjuvat väga aeglaselt (RA, ERA.R-1970.2.125, l 159–164). Kaks aastat hiljem hindas Naidjonkov luurearuandes 1960. aasta laulupidu juba kui murdepunkti emigrantide elus, millega kaasnes reaemigrantide kiire eemaldumine ladvikust ning kodu- ja väliseestlaste vaheliste kontaktide plahvatuslik kasv, mis tipnes Eduard Tubina külaskäiguga Eestisse 1961. aastal (RA, ERAF.1.302.159, l 101). 1961. aastal Stockholmis toimunud väliseesti laulupidu peeti muidugi äpardunuks (RA, ERA.R-1970.2.134, l 9; Rebas 2016), kultuuri ja teaduse osas valitses arvamus, et tõeline kultuur saab sündida vaid kommunistliku ideoloogia raames.

Eesti NSV 20. aastapäevale pühendatud XV üldlaulupeost kujunes ootamatult „väike laulev revolutsioon”. Kolm päeva kestvat pidu oli segamas erakordselt halb ilm, rongkäigule järgnema pidanud esimene kontsert jäeti paduvihma tõttu ära, kuid vastvalminud laulukaare alla vihma eest varju kogunenud koorid ei läinud laiali, vaid hakkasid omal algatusel laulma, sealhulgas laule, mida repertuaaris polnud või olid sealt eemaldatud. Ühtäkki hakati lava ühes servas skandeerima: „Mu isamaa on minu arm!” Laul oli esimest korda laulupeo programmis 1947. aastal, kuid jäeti 1950., 1955., ja 1960. aasta peokavast välja, mis aga nüüd ei takistanud rahval „Mu isamaa” laulmist. Lugu võeti teiste palade seas korduvalt spontaanselt üles, mis korraldajates tõelise segaduse tekitas. Olukorra lahendamiseks saadeti pulti pea­dirigent Gustav Ernesaks, et ta laulu lõpuni juhataks, misjärel lauljad viimaks lahkuma hakkasid. Kuid emotsioonid olid rahva seas valla päästetud. Eelmisel päeval ära jäänud esimese kontserdi laulud lisati mõningate kärbetega järgmise päeva kavva, mis ei takistanud kaheksa tundi kestnud kontserdi lõpus taas „Mu isamaad” nõudma hakata (Saat 2015: 78–79). Alates 1965. aastast jäi „Mu isamaa on minu arm” pidu lõpetama.

1960. aasta suvel toimus spontaanseid ja apoliitiliste lauludega ühislaulmisi veel paljudes kohtades: noorte suvepäevadel, surnute mälestamispäevadel jm (RA, ERAF.1.221.57, l 37–43). Selline rahva omaalgatuslik käitumine tekitas võimudes üksjagu ärevust. EKP keskkomitee agitatsiooni ja propaganda osakond hakkas nõudma suurema tähelepanu pööramist repertuaari valikule. „Ideelagedate, des­orienteerivate või liigsesse lüürikasse kalduvate laulude” vältimiseks ning repertuaari paremaks suunamiseks seati sisse repertuaari kartoteek (RA, ERAF.1.221.50). Väliselt tehtud järeleandmisi korvati ideoloogilise kontrolli tõhustamisega (Rahi-Tamm 2022: 165–167).

 

„Kas ma ei muutu mingiks propaganda esemeks”: Eduard Tubina külaskäik kodumaale

Kuigi Tubinat ei õnnestunud veenda laulupeole kutsumisega kodumaad külastama, jätkati tema mõjutamist, pakkudes võimalust tuua Vanemuises lavale ballett „Kratt”. 1960. aasta novembris palus EKP keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin Moskvalt luba Tubinale balleti eest honorari maksta (Jürjo 2006: 220). Kolm kuud hiljem sõlmisid Vanemuise teatri direktor Arved Kalvo ja Eduard Tubin lepingu, mille kohaselt müüs helilooja balleti „Kratt” orkestri partituuri koos balleti ette­kandmise õigusega teatrile 3000 rubla eest. Sellest ühe kolmandiku tasus NSVL-i Rootsi saatkonna töötaja kohe partituuri saamisel, ülejäänud kuulus väljamaksmisele hiljem Tubina Tallinna Keskhoiukassas avatud arvele (RA, ERA.R-1970.2.132, l 13–14, 59). 1961. aasta veebruaris teavitas Mikkelsaarelt NSVL-i Rootsi saatkonna teise sekretäri ameti üle võtnud Adolf Toompuu välisministeeriumi, et on autorilt partituuri kätte saanud ning Tubinaga toimunud vestluse põhjal soovitab ta teatril autor koos perega esietendusele kutsuda. Arvestades helilooja majanduslikku olukorda, võiks Vanemuine võtta enda kanda reisikulud, mida ka tehti. Samuti soovitati teatril Tubinat jooksvalt kursis hoida balleti ettevalmistustöödega, selleks peeti kõige sobilikumaks tema sõpra ja lavastajat Ida Urbelit. Sel hetkel ei olnud Tubin veel kinnitanud, et ta Eestit külastab (RA, ERA.R-1970.2.132, l 55).

Nagu ametlikust ja isiklikust kirjavahetusest nähtub, vaevles Tubin dilemmade küüsis. 1961. aasta märtsis raporteeris teda taas külastanud Toompuu, et Tubin kardab ära rikkuda suhteid teiste pagulastega ega luba kindlalt, et külastab kodumaad, kuid kinnitab jätkuvalt, et soovib väga näha vanu kolleege. Seepärast tuleks talle nendega regulaarne kirjavahetus organiseerida, mis teda positiivselt mõjutaks. Mõjutusvahendina toimis ka Toompuu kutse tulla vaatama „Vallatuid kurve”, mille ees näidati laulupeo ringvaadet. Naidjonkovi õiendist saab lugeda, et 880 kutsutust käis filmi vaatamas u 170 külastajat. Laulupeo ringvaate ajal, kui Käbin kõnet pidas, kostunud saalist köhatused. Muus osas jäi saatkond üritusega rahule (RA, ERA.­R-1970.2.128, l 108–109).

ENSV võimude närvilisus Tubina otsustamatuse osas muutus ajaga üha nähtavamaks. Välisministri asetäitja Toomaru tõukas Toompuud tagant, et ta Tubina veenmisega ei venitaks (RA, ERA.R-1970.2.132, l 75). 26. mail võis Toompuu Toomarule teada anda, et Tubin võttis ise Eestisse mineku jutu üles ja teatas, et ei lähe Eestisse enne, kui on saanud Rootsi passi (RA, ERA.R-1970.2.128, l 122). Kuna Rootsi kodakondsuse saamine võttis aega, siis 10. juunil toimunud „Krati” esietendusele Tubin ei jõudnud. Päev-paar hiljem kirjutas ta Keresele: „[---] tegin selle tembu, et astusin Rootsi kodanikuks – kõigiti parem, ka liikumise mõttes Rootsi passiga”, ja andis teada, et plaanib nüüd Tallinnasse ning Tartusse sõitu, lisades juurde kommentaari „[---] siinne saatkonna ametnik Toompuu – uus mees – ütles, et pruugib ainult talle helistada ja ta tuleb, võtab mu passi ning toob kahe tunni pärast viisaga tagasi” (Tubin 2006: 515–516).

Vaevalt et asjaajamine nii kiirelt toimuda sai, kuigi selliseid lubadusi võidi anda, oli ju saatkond Tubina töötlemist üsna tõsiselt võtnud. Toompuu usaldust tekitav „abikäsi” aitas kaasa isegi fotoaparaadi muretsemisele. Nimelt harrastas Tubin pildistamist ja soovis endale Eestist uut fotoaparaati Saluut, mille Raimund Sepp (Tubina juriidiline volinik ENSV-s) talle ka ostis ning mis välisministri asetäitja Toom­aru kaudu Stockholmi toimetamiseks Toompuu abikaasale kaasa anti. Toomaru ei suutnud Toompuult jätta küsimata, kuidas Tubin fotoaparaadi saatmisele reageeris (RA, ERA.R-1970.2.128, l 183, 187).

Näib nagu poleks saatkonna abivalmidus Tubinat häirinud, ta on oma Eesti külastamisega kaasnevaid hirme arutanud üsna avameelselt Toompuuga, pärides isegi seda, „ega tema sõitu ei kasutata ära propaganda eesmärgil” (RA, ERA.R-1970.2.128, l 105). Samad kõhklused nähtuvad kirjast Keresele (15. IX 1961):

Väga meeldiv ja huvitav oleks ju sõita, kuid kusagil sisemuses küsib üks nõrk hääleke ikka, kas see on õige tegu? Ma ei tea, võibolla olen liialt ettevaatlik, kuid millest ma üle ei saa, on see, et kas „kutsujad” saavad mingit kasu mu sõidust ja kas ma ei muutu mingiks propaganda esemeks, kelle abil tahetakse tõestada seda, mis muidu jookseb tühja tuulde laiali? (Tubin 2006: 527)

Vastukirjas kinnitas Keres Tubinale, et tal on kodumaal palju sõpru, kes soovivad talle paremat, ja kindlasti võtab publik ta südamlikult vastu, ning „eks see ole igaühe oma otsustada, kui palju keegi tahab end avalikkuses lasta ära kasutada” (Tubin 2006: 529).

Pärast pikki kaalutlusi sai Tubina külaskäik Eestisse viimaks teoks 8.–17. detsembrini 1961. Vastuvõtt osutus oodatust südamlikumaks, „minuga käituti nagu toore munaga; täitsa keisri tunne oli kogu aeg”, kirjutas Tubin Keresele, kellega tal siis kohtuda ei õnnestunud (Tubin 2006: 532). Seda, et tema kodumaa külastust pidas nõu­kogude pool suisa suurvõiduks, Tubin ei taibanud. See, mis pärast Rootsi tagasi­pöördumist tema ümber toimuma hakkas, oli kole, nagu ta oligi oletanud kirjas Keresele: „Mis minuga siin hiljem tehakse, on muidugi kole” (Tubin 2006: 520). Tubina kohta ilmus ridamisi halvustavaid artikleid, kus teda süüdistati koostöös okupatsioonivõimudega, rusuvalt mõjus väljaviskamine üliõpilaskorporatsioonist Ugala (Tubin 2017: 142–143). Saatkonna jaoks oli see kõik loodetud reaktsioon, isiklikud läbielamised neid ei huvitanud.

ENSV julgeoleku komitees tunti rahulolu selle üle, et Tubina külaskäik kutsus esile „emigrantlike liidrite” rünnakud ja nende üleskutsed Eestit mitte külastada kasvatasid kodumaad külastada soovijate hulgas pahameelt, millega „nõukogudevastased eesti natsionalistid” massist aina kaugenevad. Järgmisena tuli hakata kodumaale meelitama heliloojat ja dirigenti Juhan Aavikut, ooperisoliste Milvi Laidi ja Els Vaarmani jt, kasutades seejuures ära nende isiklikku ja professionaalset motivatsiooni ning ­olemasolevaid kontakte (RA, ERAF.1.309.48, l 153–159). Arutelud kodumaa külastamise poolt- ja vastuargumentide ümber jäid pagulasi vaevama 1990. aastateni.

 

Lõpetuseks

Aeg 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate keskpaigani tähendas paljudele tärganud lootusi ja purunenud sidemete taastamist. Pagulaste ja kodueestlaste vahel usalduslikke suhteid ning toetavaid kontakte matkivate tegevuste kattevarjus soovis nõu­kogude kultuurisuhtlus saavutada vastupidist – lõhestada pere-, sõprus- ja kogukondi – ega erinenud eesmärkidelt varasemast ajajärgust, ainult inimestega manipuleerimise vormid olid teisenenud, avardunud ja tõhusamalt moonutatud (­Gorlizki 2013). Kui Eesti NSV-s räägiti ühiskonna lõhkumise vajadusest varjatumalt, siis väliseesti kogukonna tahtlik lõhestamine oli tegevuskavades otsesõnu välja öeldud. NSVL-i Rootsi saatkonna 1961. aasta aruandes praaliti uhkeldavalt, kuidas ligi kolmandik Rootsi pagulastest on asunud kodumaa ja selle külastamise suhtes lojaalsele positsioonile (RA, ERA.R-1970.2.134, l 7), mis tähendas nende jaoks neutraalselt meelestatud ringkondi, keda propagandas ära kasutada.

Naidjonkovi aruande „Eesti emigrandid Rootsis” kohaselt jagunes emigratsioon kolme etappi: emigratsiooni tekkeaastatele (1944–1956) ja kogukonna sisemise lõhestumise ning assimileerumise ajale (1956–1960) järgnes alates 1960. aastast kogukonna sisetülide periood, milles asetusid kesksele kohale noorema ja vanema põlvkonna kodumaasse suhtumise küsimus (RA, ERAF.1.254.23, l 62–125). Kõik Naidjonkovi koostatud raportid lähtuvad ennekõike paguluse ühtsuse murdmise ja lõhestatuse süvendamise soovist. Need ei kirjelda omapoolseid ebaõnnestumisi.Nõukogulikule mõttemallile omaseid meetodeid, nagu ähvardamine, laimamine või individuaalne töötlemine, on näidatud ennekõike pagulaskonna liidrite tegevusena. Pagulaste „ladvikule” ennustati kadu, sest „nende lootused on rajatud liivale” ja nad ei mõista murrangut, mille kutsus esile Tallinnas laulupeol käimine. See sundis neid küll üle vaatama oma seisukohti kodumaaga kontaktide hoidmise osas, kuid „nad ei suutnud lahkhelisid lahendada ega ühisrinnet moodustada”. (RA, ERA.R-1970.2.128, l 127–128) Sellised olid Naidjonkovi soovid, mille realiseerimisele pidid kaasa aitama nii kodumaa külastajad kui ka külalised ENSV-st, kes „annavad õige hinnangu elust kodumaal”, võrdlevad elu Eestis ja Rootsis ning panevad „reaemigrante” uskuma, et juhid ja ajakirjandus on neile valetanud (RA, ERA.R-1970.2.128, l 136).

Julgeolekuministeeriumi 1962. aasta ettepanekud parteisekretär Käbinile nägid ette VEKSA tegevuse hoogustamist: komitee pidi pakkuma abi sidemete taasta­miseks sugulaste, sõprade, tuttavatega ENSV-s nii kirjavahetuse kui ka isiklike külaskäikude kaudu, tekitamaks pagulastes tunnet, et kodumaa pole neid unustanud (RA, ERAF.1.309.48, l 150–152). Üks loodetavate tulemuste tõhustamise abinõu seisnes ajakirjanduse kaudu edastatavates sõnumites, milles tuli keskenduda ennekõike pagulasi huvitavatele probleemidele, sh eesti keele võõrsil säilitamise või kultuuri eksiilis edendamise murele. Parandada tuli ajalehtede trükitehnilist poolt, paberi ja fotode kvaliteeti ning, nagu läbiviidud vestlustest oli selgunud, ei tohtinud kirjutada pikki artikleid, kuna „emigrandid olid harjunud lugema lakoonilises stiilis artikleid”. Eeskujuks seati riialaste õhtuleht Rīgas Balss ja londonlaste Daily Yorker. VEKSA autoriteedi tõstmiseks pakuti välja pagulastele komitee kaudu odavamate turismituusikute müümist, sh soovitati tuusiku maksumusest välja võtta toitlustamine, kuna enamasti söödi sugulaste juures. See pidi mõjuma ENSV-poolse abistamisena (RA, ERAF.1.309.48, l 160–165).

Kultuurikontaktide vahendamisel, millesse kaasati paljud institutsioonid ja isikud, sai Eesti propageerimisest pagulaste nõukogudevaenulike hoiakute murdmise vahend. 1960. aasta laulupidu pidi kodumaa külastamise propageerimisel mõjuma kutsuva magnetina, kuid põrkus tugevale vastuseisule. Uus poliitiline taktika ei saanud kiiresti korvata varasemaid kuritarvitusi ega valesid. Oli ilmne, et teineteist ­võõristavate osapoolte vahelise suhtluse elavdamiseks oli esmalt vaja luua usaldusväärsed suhted.

Manipuleerides inimeste soovide ja igatsusega lähedaste ning kodumaa järele, valiti välja need, keda kultuuri- jm kontaktide kaudu positiivselt hõlvata, et teisi pagulasi nende eeskujul oma käitumist ja suhtumist muutma ärgitada. Selles kontekstis tõid Eduard Tubina kodumaa külastuse ümber puhkenud diskussioonid nähtavale kogukonna killustatuse, eksiilis elavate inimeste eksistentsiaalsed murekohad, mida nõukogude poolel teadlikult võimendati. Kuigi kõiki tekkinud kontakte ei olnud võimalik kasulikeks tunnistada ning enamik kodumaa külastajaid jäi nõu­kogudevastastele seisukohtadele, jätkati kultuurisuhtlusega lootuses selle kaudu pagulaskonda lõhestada, et vähemalt üht osa neist nõukogudesõbralikumaks häälestada.

Ent peagi seisis kodumaa külastamise kampaania silmitsi nõukogude süsteemist tulenevate tõketega: suuremaid gruppe polnud majanduslikult võimalik vastu võtta; külastajate isikuankeetide aeglane läbitöötamine kasvatas reisist loobujate arvu; liialt agressiivne ja läbinähtav propaganda ei tekitanud piisavalt usaldust; välismaalastele seatud liikumispiirangud takistasid kohtumisi sugulaste ja tuttavatega jpm, mille vastukajana hakkas aruannetesse lisanduma kriitilisemaid noote. Kontaktid pagulastega osutusid liialt pinnapealseteks, suhete loomist „reaemigrantidega” peeti ressursi raiskamiseks, kasulikuks osutus pigem ametialasest motivatsioonist lähtuv suhtlus. Peale selle sagenesid välismaalaste instseneeritud nõukogudevastased avaldused ENSV-s, mille tulemusel asuti nii Eestist välja- kui ka Eestisse sissesõitjate hulka piirama.

 

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli baasfinantseeritava projekti PHVAJ16908_2 „Sõda sõja järel: individuaalne ja ühiskondlik sõjakogemus 20. sajandi Eestis” raames.

Aigi Rahi-Tamm (snd 1965), PhD, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhii­vinduse professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), aigi.rahi-tamm@ut.ee

Ema ja lapse suhe kätkeb pere- ja lähisuhte võimu, mis on aegade ja rahvaste ülene ning eksisteerib nii sõja- kui ka rahuajal. Kultuuritekstidesse on kinnistunud stereo­tüübid, mis muu hulgas peegeldavad laste ootusi emale. Meenutatagu kas või muinas­juttude kurja võõrasema või regilaulude murevärsse ema surmast: „Eite viidi uksest väĺla, / armud läksid aknast väĺla.”¹ Kuid regilauludes esineb ka tütarde tapmise motiiv. Kuigi ema ja lapse side püsib oluline üle aegade, mõjutavad peresuhteid paljud ajas muutuvad majanduslikud, poliitilised, õiguslikud või muud sellised tegurid. Ja just seda suhtevälja kujundatakse poliitiliste debattidega näiteks peretoetuste või perevägivalla² üle.

Tänapäeva ühiskonnas esile kerkinud arutelusid traditsioonilise perekonna ja perevägivalla üle rikastaksid Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi Eesti elulugude kogusse saadetud käsikirjalised kogemuslood (EKM EKLA, f 350). Pereliikmete omavahelised suhted avanevad neis muude teemade seas (vt arhiivi kaastööde žanrilisi erijooni Hinrikus 2003: 171–174; Pöysä 2009 [2006]). Just nende käsikirjaliste arhiivitekstide juurde käesolevas artiklis pöördungi, piirates oma lähenemist küsimusega: kuidas kajastub neis tütre vaade emale, kui kirjeldatavaid suhteid iseloomustab põlvkondlik vastasseis? See küsimus kerkis esile, kuna üha enam on avalikest aruteludest kõrvu jäänud riigi sekkumise vajadus vanemate ja laste suhete korraldamisel.

Esmalt andis peresuhte konfliktide teema endast märku, kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses töötasin Eesti Kirjandusmuuseumi ja Soome Kirjanduse Seltsi arhiivides, et tutvuda eestlaste ja soomlaste käsikirjaliste kogemuslugudega. Vaatlesin neid seoses perepärimuse ja ajaloost jutustamise uurimisega. Enamasti töötasin arhiivis kahe nädala kaupa, mille jooksul jõudsin läbi töötada keskmiselt 60–80 lugu. Lugudest koostasin konspektid. Esmalt märkisin üles jutustaja ja käsikirjaga seotud teabe: kaastöö pikkus, lehe formaat, kas tegemist on käsitsi või masinal kirjutatud tekstiga (viimasel ajal on enamasti tegu digitaalselt koostatud tekstidega). Teiseks tegin kaastöö sisu­kokkuvõtte, kus eristasin jutustaja sõnastused ja enda kommentaarid, nagu viited teemade kordumisele, seosed teiste jutustajate kaastöödega, lugemise käigus tekkinud küsimused. Edasine töö ja vajadusel käsikirja juurde tagasiminek on toimunudki nende konspektide alusel.

Muu hulgas märkasin üht erinevust: eesti lugude põhjal süvenes üldmulje, et sõjast ja „Siberist”³ hoolimata tundsid jutustajad vanemate lähedust ja kaitset. Soome lugudes võis tunda põlvkondadevahelist konflikti. Mõni aasta hiljem aga sai mulle selgeks, et ka eesti lugudesse sugenes konfliktiteema.⁴ See ärgitas küsima, mis ajendab tütardest jutustajaid jagama konfliktseid kogemusi, kui nad kirjeldavad oma suhteid emaga.

Mida enam lugusid analüüsisin, seda enam mõistsin, et nii konfliktiteema olemasolu kui ka konflikti kirjelduse iseloom sõltub jutustuse alateemast (näiteks kasvatusküsimused, argielu, eneseareng). Loo aluseks oleva tõsielu ja jutustamise kultuuriliste tavade kohta saab järeldusi teha siis, kui eelnevalt on arvesse võetud jutustaja vaatepunktist tulenev teemakäsitlus. Lisaks tuleb rõhutada, et konflikti kirjeldavad lood on pigem haruldased kui tavalised, ent oma tavatuse ja pingeid esile toova loomuse tõttu püüavad need erilist tähelepanu.

Artikkel on üles ehitatud elulugude analüüsile, võttes arvesse nelja fookust. Esmalt on vaatluse all konflikti kajastavad elulooepisoodid. Seejärel käsitlen vanemate kujutamise mustreid üldiselt, et mõista konfliktilugude hulka ja tähendust eluloojutustuste kogu kui terviku seisukohast. Kolmandaks jälgin vanemate kujutamise kultuurilisi ja sotsiaalseid taustu. Lõpuks eritlen, kuidas mõjutab enda ja vanemate suhte kujutamist see, kui jutustaja on minategelasena erinevas rollis (jutustaja esitab vaate emale, seejärel aga pakub enda kui ema enesevaatluse). Kõrvutan kohati eesti ja soome lugusid, kuid soome lugusid on kasutatud pigem eesti lugude tõlgenduse käivitajana kui võrdlusmaterjalina.

 

Allikad

Artiklis käsitletud lood on kirjutatud ajavahemikus 1990. aastate teisest poolest 2017. aastani. Nii eesti kui ka soome vaatlusmaterjal on võrdlemisi sarnane: mõlemad käsikirja­kogud on kujunenud temaatiliste kogumisvõistluste toel. Võistlus­kirjutamise juhend sõnastatakse üleskutsena, kus võistluse üldteemale lisaks esitatakse alateemad ja meenutamist toetavad küsimused. Vaatamata küsimustikus etteantud struktuurile saab iga jutustaja oma loo ülesehituse ja sõlmpunktid ise vabalt valida. Seega küll vastatakse üleskutsele (mistõttu on neid arhiivitekste nimetatud ka korrespondentide või vabatahtlike kaastööliste vastusteks), kuid jutustused kujunevad nii süžee kui ka vormi poolest suhteliselt iseseisvalt. Folkloristid on Satu Apo eeskujul nimetanud selliselt loodud kaastöid teemakirjutusteks või ka teemajutustusteks (Apo 1995: 173–174; Pöysä 2009 [2006]: 40–41; Jaago 2010: 164; Voolaid 2021: 25). Siiski tuleb märkida, et soome uurijate üleskutsed on eesti elulugude kogumis­üleskutsetega võrreldes sõnastatud detailsemalt, mis võib kajastuda ka arhiivis talletatavas kaastöös: tuleb jälgida, kas loo autor on mõne teema kõneks võtnud just sellisel viisil üleskutses esitatud küsimuse tõttu (vrd Latvala 2005; Pöysä 2009 [2006]).

Elulugude või teemajutustuste uurimistöös kasutamise üks keerulisemaid probleeme on jutustaja isiku avaldamine või peitmine (vrd Latvala 2005: 19–21). Välja on kujunenud erinevaid valikuid. Üks neist on jätta loo autor(id) anonüümseks. Näitetekstide juurest leiab siis vaid arhiiviviite, kuhu vajadusel lisatakse jutustaja sugu ning vanus. Teine võimalus on küsida luba kõigilt, kelle lugu uurimuses kasutatakse. Loa saamisel võib kasutada autori nime või vajadusel (kokkuleppel jutustajaga) pseudonüümi. Eesti eluloouurimustes kasutatakse valdavalt kirjutaja nime: kui mitte täisnime, siis ainult ees- või varjunime (vt Kirss jt 2004; Kõresaar 2011). Selle eesmärk on esile tuua loo autor, samuti hõlbustab see lugemist. Ühtlasi võib märgata, et mida enam on esil uurija püstitatud küsimus, seda vähem võib uurimusest leida analüüsitud lugude autorite nimesid ja vastu­pidi: mida enam vaadeldakse loo autori enda arutluskäiku, tema jutustamisviisi, seda enam esitletakse ka loo autorit (Jaago 2008: 11–12).

Selle artikli kirjutamisel olin samuti valiku ees, kas osutada lugude autoritele või jätta nad anonüümseks ning piirduda vaid arhiiviviitega. Otsustasin viimase kasuks, kuna siinses vaatluses ei lähtu ma mitte analüüsitava loo seesmisest loogikast, vaid oma uurijaküsimusest: kuidas avaneb loos jutustaja vaade emale? Tuleb rõhutada, et jutustuses ilmnev ei pruugi üheselt kajastada jutustaja elukogemust ega sellest lähtuvat hoiakut. Samuti võiks jutustaja lugu olla teistsugune, kui ta oleks lähtunud oma loo kirjutamisel siinsest teemast: milline on tema suhe emaga.

 

Konflikt ja võõrandumine

Soome tekstidest mõjutas mind eriti üks 1938. aastal sündinud naise jutustus (SKS KRA. Sota-aika: 85–88). See oli saadetud 2001. aastal Soome Kirjanduse Seltsi rahva­luuleuurijate korraldatud kogumisvõistlusele „Sõda meie mälestustes”.⁵ Loo minategelane kirjeldab oma peret Jätkusõja ajal Viiburis. Saame teada, et tema isa oli vangivalvur, kes oli oma peret julgustanud lootusega, et ega venelased „omi” (vangis olevaid kaaslasi) ei ründa, ja nii on sõjatule eest kaitstud ka vangivalvurid. Ema oli aga „karm naine”, kelle seisukohta iseloomustab jutustaja nii: „Oleme koos isaga ja sureme koos temaga.” Ema hoiak hirmutas teda, väidab jutustaja samas.

Ta mäletab sündmusi ajast, kui ta oli viieaastane. Oli sõda ja ta kartis rünnakuid, kuid üsna tihti pidi ta ikkagi üksi kodus olema. Isa mõistis tema hirmu ja andis tütrele vapruse eest mingi väikese preemia. Pikemalt kirjeldab jutustaja üht 1944. aasta suvepäeva, mil ta pidi koos ema ja isaga Viiburist evakueeruma. Nad läksid hommikul raudteejaama, ent Punaarmee lennukid alustasid rünnakut ja lõpuks anti ootajatele teada, et rong ei väljugi. Tema pere läks koju tagasi. Vanemad otsustasid olukorra üle aru pidada, aga et laps neid ei segaks, pandi ta voodisse. Laps omakorda ei olnud vanemate peale sugugi kindel ning pani voodi otsa pildi meeldetuletusega, et vanemad teda ära ei unustaks.

Oma sõjaaja mälestuste kaudu heidab jutustaja pilgu ka peresisestele suhetele. Selles kujutluspildis on leebe isa ja hirmutunnet kinnistav ema. Jutustaja teatab oma loos, et just ema oli see, kelle tõttu ta lapsena ei saanud end kindlalt tunda. See kogemus saatis teda emaga suhtlemisel kogu elu, sest pärast sõda ei räägitud peres sõja läbielamistest. Jutustusest ei ilmne, et tema suhe emaga oleks muutunud ka nüüd, jutustamise käigus.

Kirjeldatud mälestused eristusid silmahakkavalt sellest, mida olin kogenud eestlaste elulugusid lugedes. Võrdlusnäiteks toon 1939. aastal Saaremaal sündinud naise loo (EKM EKLA, f 350, m 1:1809). See laekus elulugude kogumisvõistlusele „Sõja mõjud minu ja minu pere elus” 2005. aastal.⁶ Loo autor on eelkirjeldatud soom­lannaga samaealine ja temagi on kogenud sõda, sealhulgas lahinguid koduõuel, lähedase inimese hukkumist pommikillust, isa vangistust, ja puutunud kokku mõlema omavahel sõdiva armee sõdurite-ohvitseridega. Aga ta ei kirjelda hirmu (v.a ühel juhul, kui ema ähvardati tema silme all maha lasta). Jutustaja kinnitab, et ema oli see, kes lapsi igas olukorras rahustas. Kokkuvõtlikult ütleb ta: „Meie ema oskas oma muresid laste eest varjata. Olime sõjaaja lapsed, meile oli maailm loomulik ka sellisel kujul ja meie vanemad keset kaost, ohtusid ja raskusi ei lasknud päriselt hävida meie turvatundel, kaitsesid seda niipalju kui võimalik.” (EMK EKLA, f 350, m 1:1809)⁷

Mõlema jutustaja sõjaaja mälestustes on vanematel märkimisväärne koht: vanemate, eriti ema kohalolek pakkus kas turvatunnet või vastupidi, ema ebakindlus kandus üle tütrele. Ent miks kandub ohutundest põhjustatud etteheide emale üle ka neisse eluetappidesse, kus oht oli juba möödas? Psühholoogiaalastest uurimustest ilmneb, et traumaatilise kogemuse kandumine ühest situatsioonist teise on kirjeldatav osalt käitumise, osalt bioloogiliste mõjuteguritega (Stenson jt 2021). Hirm ja ohukogemus jätavad mälujälje, millega inimese keha ja mõte tegelevad pikka aega ja mitmes etapis: kodeerides, töödeldes ja ümbertöödeldes (Maddox jt 2019: 61, 70–71). Psühholooge huvitab, millised bioloogilised tegurid avaldavad mõju ohule viitava olukorra või traumaatilise kogemuse äratundmisele. Elulood kui jutustused seda teavet siiski lugejale ei paku. Võimalik, et jutustaja ei teadvustagi neid aspekte. Sellegipoolest ilmnes vaadeldud soomlanna jutustusest, et lapsepõlves kogetud hirm kui tugev emotsionaalne kogemus ei jätnud jutustajat kunagi maha. Pigem muutis see kuju ja funktsiooni, ent oli teatud viisil alal kogu elu ja mõjutas ema kujutamist eluloos just sel viisil.

Kuna hirmu teema tuli esile sõjamälestustes, võib eeldada, et hirmu ja kaitsetuse tunnet tingis sõda. Mõneti on see ootuspärane, ent miks eesti elulugudes ei seostu sõja- ja hirmukogemus samal viisil? Ei saa väita, et hirm eesti lugudes puudub. Näiteks väljendatakse hirmukogemust paljudel juhtudel kuulujuttude kaudu. Ühelt poolt võimaldavad need omaeluloojutustajal kõnesolevatest sündmustest eemalduda: kõneldakse millestki, mis juhtus kellegi teisega, need on lood, mida „rahvas räägib”. (Jaago 2021: 110–112) Teisalt annavad need lood võimaluse mõista oma hirmu ja sellega toime tulla (Kalmre 2007: 164–165). Võib väita, et sõda seostub küll hirmukogemusega, ent jutustustes ei väljendu see alati vanemate ja laste suhete kirjeldusena. Seda eriti juhul, kui jutustajad tundsid lähedaste kohal­olekut, nende hoolt ja kaitset. Näiteks on sellest kirjutanud üks 1930. aastatel sündinud naine järgmiselt:

Algas sõda! Isa viidi Venemaale. Minu ema jäi leseks 28-aastaselt kolme lapsega. Vend sündis sõjaajal. Isa ei näinud poega ega poeg isa. Meie olime armastatud ja hoitud lapsed. Minu ema ja vanaema (emapoolne) pühendasid terve oma elu meile, lastele. Sõja ajal ja ka hiljem oli väga raske toime tulla. Ema ise õmbles, kudus meile riided selga. Meile võimaldati käia kinos, teatris. Meil oli palju mänguasju (mõisnike poolt kingitud). Meiega mängiti lauamänge. Vanaema luges õhtuti muinasjutte. (EKM EKLA, f 350, m 1:2669)

Eesti elulugudes tuleb jutustaja konflikt või vanematest võõrandumine märgatavalt esile sõjajärgse perioodi kirjeldustes. On lugusid, milles sõja ja represseerimiste tõttu vanematest lahutatud laps võib neist võõrduda (Jaago 2021). Valdavalt peituvad kirjeldatava konflikti juured aga 1950.–1960. aastate argielus. Põhiprobleem on see, et vanemad ei suuda või ei saa oma elu korraldamise tõttu lastega koos olla. Vanemate valikud võivad lähtuda nii sotsiaalsetest ambitsioonidest kui ka majanduslikest teguritest. Näiteks kirjutab 1954. aastal sündinud naine:

Mõtlen tagasi elatud aastatele ja leian, et elan vales kohas valede vanematega ja et mind on täiesti valesti kasvatatud või hoopiski mitte kasvatatud. [---] Praegu mõtlen olemasolevale ajale, oma emale ja isale. Ja ma ei tea, kas neid vihata, olla neile tänulik või las olla. Nad niigi vanad. (EKM EKLA, f 350, m 1:1154)⁸

1961. aastal sündinud naise loost võib lugeda, et „ema” on tema jaoks „üks koledamaid sõnu”. Ta kirjeldab ema kujunemist „südamelt kalgiks nõukogude nooreks”, kes tegi eluvalikuid, mis viisid ta elus pettumise ja alkoholismini ning „süümekate vähendamiseks” rääkis ta oma tütardest halba. (EKM EKLA, f 350, m 1:1153) Üks 1951. aastal sündinud naine oma eluloos ema üle kohut ei mõista, küll aga kirjeldab temast võõrandumist. Nimelt kasvas jutustaja enne kooli vanavanemate ­juures, kuna ema ja isa üritasid linnas kuidagi kanda kinnitada. (EKM EKLA, f 350, m 1:1197)

Tütre vaade emale kirjeldatud lugudes viitab konfliktile või võõrandumisele kahel juhul. Esmalt, kui vanema kohalolek ei suutnud peletada hirmu ohuolukordades (nt soomlanna lugu). Teiseks, kui lapseeas ollakse vanemast lahus, olgu selle põhjuseks siis erinev elukoht, vanema puudumine või vanema hõivatus töö, eluraskuste vms tõttu. Võib järeldada, et mitte niivõrd olukorra raskus ise, kuivõrd vanema(te) loodud kaitstustunne või selle puudumine hakkab kujundama seda, kuidas lapsepõlves kogetu mõjutab lapse ja vanema vahelisi suhteid hilisematelgi eluperioodidel.

On selge, et laps vajab vanemate kaitset ja tunnet, et ta on kaitstud. Kuid see teema esineb ka varem, näiteks XIX sajandil kirja pandud regilauludes-muinas­juttudes. Kaitsetuid, vanematest eraldi kasvanud lapsi oli ka XX sajandi esimesel poolel. Miks ilmub võõrandumise ja konfliktide teema elulugudesse nüüd, XXI sajandi hakul? Kas tegu on ühe võimaliku lähenemisviisiga teemale või on vanemate ja laste suhtemuster oluliselt muutunud?

 

Vanemate kuvand eluloos

Eluloos esitatud ema kuvandi mõistmiseks on järgnevalt juttu vanemate kujutamisest üldiselt. Selle kaudu ilmneb ema ja isa omavaheline seotus – ühelt poolt on nad mõlemad vanemad, teisalt ilmneb, et ema ja isa kujutatakse elulugudes erinevalt. Kuidas või millega seoses oma vanematest jutustatakse, sõltub pigem loost (valitud teemast, jutustamise eesmärkidest jms) kui selle aluseks olnud sündmuste tasandist. Tõsielusündmustest jutustamist kujundavad mitmed tegurid, nagu näiteks jutustaja vanus ja loos kõneks olev eluetapp, jutustamisaegsed aktuaalsed teemad ja jutustaja hoiak nende suhtes.

Näiteks Põhja-Ameerikas ja Kesk-Euroopas tehtud uuringutest selgub, et vanemate kujutamise eripära seostub jutustaja vanusega: nooremad ja vanemaealised jutustajad pigem idealiseerivad oma vanemaid, keskealised on aga kriitilised (Köber, Habermas 2018: 680). See järeldus siin analüüsitud lugude puhul otseselt esile ei tule, seda enam, et lugude jutustajad, arhiivide vabatahtlikud kaastöötajad on enamasti vanema põlve esindajad. Sellegipoolest (nagu nähtub eeltoodud tekstikatketest) võib konfliktikirjeldusi leida nimelt viiekümnendates eluaastates jutustajatelt.

Eesti elulugudes tuleb aga selgelt välja, et perekondlike suhete teema esiletõus või tagaplaanile jäämine sõltub loo teemast. Võib nõustuda Christin Köberi ja Tilmann Habermasi (2018: 681) väitega, et vanemate kujutamisel ei ole keskne niivõrd laste ja vanemate suhete kvaliteet, kuivõrd jutustuse üldine teema, mis tingib esitatud vaate­nurga valiku.

Nii eesti kui ka soome arhiivitekstide hulka arvestades ei saa väita, et jutustajad väljendavad oma vanemate kirjeldamisel konfliktseid hoiakuid. Pigem ise­loomustab neid lugusid see, et nii ema kui ka isa kirjeldused avavad pere toimetuleku viisid: ­kellena nad töötasid, millised isikuomadused pere head käekäiku toetasid või vastupidi (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2667; m 1:2748; m 1:2768; Jaago 2003: 52; Latvala 2005: 174). Seega vaatlevad omaeluloolised jutustused vanemaid, pidades ennekõike silmas nende rolli pere toimetuleku tagamisel.

Emasid ja isasid näidatakse lugudes mõnevõrra erinevalt, seda nii eesti kui ka soome jutustustes. Soome pärimusuurija Pauliina Latvala (2005: 173) näeb selle põhjusena aegade vältel kujunenud soorollide erinevusi peres. Eesti lugudest⁹ ilmneb, et ema on esitletud peamiselt argieluga toimetuleku vaatepunktist (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2669; m 1:2747; m 1:2748; m 1:2760). Ema kasvatusmeetoditest räägitakse otsesõnu vähe, ent see võib kõneks tulla kaude, näiteks jutustaja isiksuse kujunemist kirjeldades. Nii kirjutab 1939. aastal sündinud naine: „Ema mind millekski ei sundinud, kuigi võib-olla oleks pidanud. Kasvasin vägagi iseseisvalt otsuseid tehes.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760)

Isade kirjeldused võivad aga hõlmata pikemaid episoode (siis keskendutakse isa isikuomadustele ja harrastustele, mida ta lastegagi jagas) või ongi kogu lugu isale pühendatud (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2694; m 1:2698; m 1:2703; m 1:2758). Võib väita, et vanemate kirjeldamise erinev vaatenurk annab aimu ema ja isa erinevatest rollidest peres. Ühtlasi sisaldub neis kirjeldustes jutustaja suhte erinevus kummagi vanemaga, osutades kas pidevale emotsionaalsele seotusele (ema kujutamisel) või pigem erilistele hetkedele, kas tunnete ühisosale või pigem vaatlusel põhinevale portreele (isa puhul). Igal juhul sisaldub vanemate kirjeldustes süvakiht, mida tasub lähemalt uurida, et mõista, mis täpselt kujundab lapse suhteid oma ema ja isaga.

Kaudselt peegeldavad laste ja vanemate suhteid ka vanemate räägitud lood, mida jutustaja põimib oma eluloosse. Selliste lugude hulka kuuluvad näiteks sünnilood: „Kui mina sündisin, siis õitsesid õunapuud. Oli varajane kevad. Isa oli külvanud metsapõllule veel linaseemet, ülejäänud põllutööd olnud valmis. Nii rääkis ema.” (1921. aastal sündinud mees, EKM EKLA, f 350, m 1:2678) Rootsi eluloouurija Bo Nilsson, kes kirjeldab jutustajate võtteid oma sünni­lugude esitamisel elulugudes, rõhutab, et neis lugudes on olulisel kohal lisaks teabele sünnikohast ja -ajast ka hinnangud, mis muu hulgas peegeldavad jutustaja ja tema vanemate suhteid (Nilsson 2003: 212–213).

On ootuspärane, et enamasti kohtab vanemate kirjeldusi eluloo neis episoodides, milles räägitakse lapsepõlvest (vrd Köber, Habermas 2018: 680). Sõja- ja nõukogude-eelset lapsepõlve meenutatakse eesti lugudes harmoonilisena. Näiteks kirjutab 1935. aastal sündinud naine: „Sõjaeelsed lapsepõlveaastad olid päikeseliselt helged. Olin armastavate vanemate hoitud ja armastatud laps.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2718)

Ene Kõresaar (2003: 71) näeb lapsepõlve sellise kujutamise põhjust nõukogude võimu lõpuperioodil avalikkuses esile kerkinud rahvusliku ja riikliku iseseisvuse idees: lapsepõlvekodu oli ühtlasi iseseisva riigi metafoor (vrd Mulla 2003). Sama suundumust soome sõjaeelsetes lugudes märkab Pauliina Latvala, hoolimata sellest, et nende lugude jutustamise kontekst 1990. aastatel ei sisalda eesti tekstidele ana­loogilist rahvusliku ja riikliku iseseisvuse ideed. Latvala (2005: 159) põhjendab sõjaeelse lapsepõlve positiivsust sajandi lõpul jutustatud lugudes pere ja riigi (ühiskonna) vaheliste seoste muutumisega: enne Talve- ja Jätkusõda tähendas pere turva­võrgustikku sellistes valdkondades, millega sajandi teisel poolel hakkas tegelema riiklikult korraldatud sotsiaalpoliitika, näiteks lastehoid, koolitamine, vanurite ­hooldamine. Kuna enne sõda hoolitseski pere mitmel moel pereliikmete eest, on ootuspärane, et see kajastub lugudes. Ilmselt oli see nii ka Eestis, ent ajaloolis-poliitiline kontekst annab eesti lugudele soome lugudega võrreldes poliitilisema varjundi. On iseloomulik, et eesti lugudes saamegi jutustaja vanemate kohta teavet läbi poliitilise prisma (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2743; m 1:2744; m 1:2831). Lugudes, milles keskendutakse ajaloolis-poliitilisele eba­õiglusele, arutletakse enda ja vanemate vaheliste arusaamatuste üle haruharva. Seevastu vanemate kohalolek ja selle tähendus poliitiliste seikade kirjeldamisel on märkimisväärne. Näiteks kirjutab 1933. aastal sündinud mees:

Esimene mälestus, mille kuupäeva saab märkida, on 14. juuni 1941. a küüditamine. Olime isaga Söödi maja aia metsapoolses otsas noorte kuuskede vahel pikali ja vahtisime maja poole, niimoodi päris kaua, küllap terve päeva. Siis isa seletas, mis toimub, ja ütles, et siit saame kergesti metsa põgeneda, kui peaks meid ära viima tuldama. Olin mures, mis siis emast saab, kes toas on. Isa oli naiivsel arvamusel, et ega ema üksinda ikka ära viima hakata. Õnneks ei olnud meie tol ajal nimekirjas. Küllap kartis isa selle pärast, et oli Vabadussõjas soomusronglane ja kaitseliitlane. (EKM EKLA, f 350, m 1:2777)

Erinevalt eespool jutuks olnud Viiburis elanud soomlanna loost on eesti lugudes tavaline, et vanemad selgitavad lastele, mis toimub. Ilmselt ei saadud toimuva üle rääkida pikalt ega põhjalikult, sest „aeg oli selline, et liigne suupruukimine võis saada saatuslikuks” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760). Ometi lapsed kuulsid kodus vanemate jutus teatud ajastukohaseid väljendeid (keegi „viidi minema”, „võeti kinni”, „on kadunud”) ja lapsed võisid ka küsida, kui tahtsid millestki täpsemalt aru saada (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2718).

Latvala osutab tõsiasjale, et soome peredes ei räägitud probleemidest (vrd Vuorinen 2001). Sealjuures on lugusid, millest nähtub, et pereliikmed ei tulnudki toime juhtunust arusaamisega, sest peresaladused peideti hoolikalt „elulava kulisside taha” (Latvala 2005: 165). Eesti lugude kohta ei saa sama väita, küll aga kajastuvad neis lugudes märkimisväärselt võõrvõimust tingitud probleemid, mis mõjutasid pereelu. Seega kujundab eesti jutustaja valikuid ajaloolis-poliitiline raam (seda nii sündmuste kui ka jutustamisaja mõttes). Näiteks on Tiina Kirss (2003) analüüsinud ühe pere kolme põlvkonna naise lugusid: vanim neist saadeti 1949. aasta massiküüditamise käigus asumisele, keskmise põlve esindaja vangistati 1951. aastal poliitilistel põhjustel, tema 1947. aastal sündinud tütar kasvas ema vangistuse ajal viis aastat emast eraldatuna. Lugudes on keskne elukäigu ristumine ajaloosündmustega. Keskmise põlve naise jutustusest 1989. aastast leiame vangist naasmise episoodi lühikese kirjelduse, mis on ka emotsionaalselt vaoshoitud. Ta jõuab pärast viit lahus oldud aastat koju, kus on parasjagu ämm, peagi tuleb koolist koju tütar, kellega „kohtumine oli väga armas”, ja mees: „Meie pere oli üle paljude aastate jälle koos.” (EKM EKLA, f 350, m 1:4) Jutustajad ei ava poliitilist saatust esitades lähisuhte teemat.¹⁰ Ühtlasi kandub see fookus üle uurimisse: arutletakse pigem erinevate põlvkondade naiste võimalike elukäikude kui ema-tütre suhete üle. On oluline, et 1990. aastatest alates sai perevälistest (kuri)tegudest lõpuks avalikult ja häbitundeta rääkida. Poliitilise saatuse domineerimist perelugudes kirjeldab Kirss (2003: 226–237): kuigi tema vaadeldud lugudes tuleb muu hulgas jutuks tütre vastumeelsus ema kasvatusmeetodite suhtes, on see teema allutatud poliitiliste repressioonide mõju kirjeldamisele. Kirss (2003: 217) nimetab neid lugusid „tunnistuslikeks kirjutisteks”, mis on „sihipäraselt poliitilised”. Elulugu kui tunnistuslik tekst iseloomustab jutustaja tarvet „oma elu tervikuna kokku võtta, suuremal või vähemal määral suhestudes ajastu ja tingimustega, milles kirjutaja oma elu on elama pidanud, seega ka kollektiivse ehk „suure ajaloo” sündmustega” (Kirss 2003: 220).

Öeldu iseloomustab 1990. aastatel jutustatud elulugusid üldiselt: jutustuse raami moodustab poliitiliste mõjutegurite osa elukäigu kujunemises. See on teatud laadi mudel, kus jutustaja väldib lähisuhete ja eriti nende keerukuse kirjeldamist. Et 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses kirjutatud soome lood tundusid eesti lugudega võrreldes enam isiklikke suhteid kajastavaina, võib seega tuleneda Eesti ja Soome ajaloo erinevustest XX sajandi teisel poolel. Kuid kas ainult?

 

Lugude fookus

Soome uurija Leena Huima on eesti naiste elulugusid lugedes osutanud sellele, et eestlased kõnelevad saatusest kui oma elu kujundajast, samal ajal kui soomlased kujundavad oma elu ise. Selle järgi oleksid eestlased nagu passiivsed saatuse mängu­kannid, seevastu „aktiivseks toimijaks” on sõda, elu, sündmused ja ajajärgud, väliseestlastele ka Jumal (Huima 2001: 75–78). Eesti ja soome lugusid võrreldes jõuab Huima (2001: 83) kokkuvõtteni: „Eesti naiste elulugudes puudutatakse minimaalselt küsimust, kas inimene oleks võinud ise oma elukäigus midagi muuta. Veel vähem küsitakse, kas oleks võinud või kas oleks tulnud ennast muuta. Soome naiste elu­lugudes on need kesksed teemad.” Samal ajal märkab ta, et eesti lugudes on pere­sidemed väga tähtsad – see ala seostub õnnelikuks olemise kirjeldusega. Soome naistel on vastupidi: „Neile on tähtis enese otsimine ja endaga tutvumine, millega seostub vaimse ruumi otsimine ja perekonnasidemetest vabanemine” (Huima 2001: 87–88). Ta lisab, et soomlannade lugudes „tuleb võidelda” pere vastu, see on konventsioon, ja peresidemete kirjeldamine seostub mässuga (Huima 2001: 89). Elu­lugudes negatiivsete aspektide esiletoomist vanemate ja laste suhetes on muu hulgas seostatud nooruki­eas jutustajatega, kuna just selles vanuses tegeldakse vanemate mõjust eemaldumise, sotsiaalse iseseisvuse saavutamise ja eneseotsinguga (vrd Köber, Habermas 2018: 693). Nii on ootuspärane, et ka vanemaealiste jutustustes võib see teema esile kerkida seoses noorukiea eneseotsingu meenutamisega.

Huima pakub selle võrdlusega ühe võimaluse mõista, miks minule kui eestlasest lugejale tundus, et soome tekstides avaldub jutustaja konflikt oma vanemaga, mis eesti vaatepunktist on tavatu. Eestlased keskendusid peresuhete väärtustamisele olukorras, kus elati võõrvõimu all ja kus kogeti poliitilisi repressioone. Soomlased tegelesid enam enda kui isiksuse iseseisvumise küsimustega. Teisisõnu oli eesti ja soome lugude fookus erinev: eestlastel lapsepõlves kogetud vanemate lähedus kui tugipunkt terveks eluks, soomlastel vanematele vastandumine kui vajalik mäss endaks (täis­kasvanuks) saamisel.

Huima järeldused põhinevad peamiselt 1920.–1930. aastatel sündinute lugudel. Võib küsida, miks on selle põlvkonna eestlaste ja soomlaste lugude fookus nii erinev. Nende lugude peategelased said täisealiseks täiesti erinevates ajaloolistes oludes. Seoses sõja ja sõjajärgsete repressioonide ning (välja)rändega toimus Eestis lähedastest, sh vanematest lahutamine ositi vägivaldselt. Ajalooliselt ei olnud tingimusi selleks, et peresisene mäss olnuks inimese iseseisvumise jaoks vajalik. See ei tähenda, et eesti elulugudes kujunemislugu puuduks. Ühe arenguloo analüüsi pakub Kirss 1924. aastal sündinud mehe jutustuse näitel. Ilmneb, et selle loo jutustaja kujunemise moraalne kompass põhineb nimelt sellel, mille ta sai kaasa kodust. (Kirss 2006)

Ajalooliste tegurite mõju lugude fookuse kujunemisel avab omal moel Valdur Mikita (2000: 90), sedastades: „[---] väärtussüsteemide poolest jäigas süsteemis satub inimene vastuollu ühiskonnaga, demokraatlikus kultuuris iseendaga.” Mikita toetub Juri Lotmani (1991) artiklile biograafia ja kultuuritüübi omavahelistest seostest. ­Lotmani arutluskäik on rajatud inimese sotsiaalsele rollile, mis on vahetult seotud kultuurilise keskkonnaga: millised on ühiskonnas valitsevad arusaamad normidest ja valikutest ning kuidas nendest lähtudes kujunevad sotsiaalsed rollid. ­Lotmani ­väitest võib leida kinnitust sellele, et omaeluloo jutustaja vaade emale lähtub ennekõike kultuuris väljakujunenud ettekujutusest pere ja pereliikmete ülesannetest. Soome pere muutumisest sõjajärgsel perioodil on uurijad esile tõstnud tuumpere (isa, ema ja lapsed) kui pere ideaaltüübi taandumise ja seoses sellega pereliikmete rollijaotuse teisenemise: kui enne sõda oli pere ülalpidamine ennekõike mehe ülesanne, siis sõjaajal oli seda rolli täitnud naine ja see jätkus ka pärast sõda (Laurén, Malinen 2021: 206; vrd Latvala 2005: 159). Ühtlasi tõdetakse, et sõjajärgse perioodi lapsed kogesid palju vägivalda, olgu siis vanemate kaotuse või üleväsinud ja ebakindlust tundvate emade käitumise tõttu (Laurén 2018: 9–10, 17; Laurén, Malinen 2021: 210). Enne sõda sündinud eesti jutustajate elulugudele on iseloomulik, et sõjaeelseid peretülisid kirjeldatakse distantsilt. Need muutusid tähtsusetuks nõukogude võimu tulekuga, mis katkestas järsult senise elukorralduse. Siis muutus oluliseks pereliikmete ühtehoidmine, et raskustega toime tulla. Näiteks kirjeldab sõjaeelseid peresuhteid 1934. aastal sündinud naine: „Niisiis kasvasin ma kahe pere õuel, kus üsna sageli oli pingeid ja pahandusi, eriti temperamentse ema ja isepäise „eide” vahel – viimane oli vanaisa naine.” Kui poliitiline olukord muutus (jutustaja sõnutsi: „Ajalugu murrab sisse”), teisenesid inimeste­vahelised suhted täiesti. (EKM EKLA, f 350, m 1:1120)¹¹

Seega kajastuvad lugudes pere struktuuris ja funktsioonides toimunud muutused.¹² Ent ajaloolis-poliitiline taust määrab selle, millised muutused ja mil määral jutustajate elus esile kerkisid, ning fookused, mida neist lugudes kajastada.

 

Eluloo peategelane ja tema rollivahetused

Marianne Hirsch on osutanud tähelepanu naisuurimuslikule huvile vaadelda jutustuses seda, kuidas on määratletud naise roll. Ent tema väitel on veelgi huvitavam, kui samas jutustuses eristuvad tütre ja ema rollid, sest see eristus avab soolise eristumise kõrval (naine vs. mees) naiseks olemise erinevad tahud. (Hirsch 1989) Sellest vaate­punktist pakuvad huvi need eesti elulood, kus jutustaja esitleb end nii tütre kui ka emana. Tuues esile enda kui tütre suhte emaga ja omakorda enda kui ema suhte oma lastega, osutab jutustaja muutustele vanemate ja laste suhtemustrites või ajastu­omastes kujutelmades neist. Seda vaadet avavad lood haakuvad traumateemaga.

Soome uurijad tõid sõjajärgse pere muutustega seoses esile perevägivalla, mis iseloomustas ema ja laste vahelist suhet, mis omakorda oli tingitud isa ülesannete ülekandumisest emale. Perevägivalla teema haakub tänapäeval aktuaalse trauma­diskursusega. Eesti elulugude hulgas on lugusid, milles lapseeas kogetud peksukaristust (olgu siis enda või õdede-vendade näitel) käsitletakse traumeeriva kogemusena. Ent see kogemus muutub lugudes mitmetasandiliseks, kui jutustaja on rakendanud kehalist karistamist ise, olles ema (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2657). Sel juhul jäävad lugudes emale antavad hinnangud tagaplaanile või jäetakse need hoopis kõrvale. Võib eeldada, et sellist suhete tõlgendust on mõjutanud ühiskonnas üldiselt esile kerkinud arutlusteemad traumaatilise kogemuse ja füüsilise karistuse üle, mida käsitletakse kui väärkohtlemist ja perevägivalda (vt nt Laanes 2017; Kuri­tegevus Eestis: perevägivald ja ahistamine 2019). Neil teemadel arutlevad enam naised kui mehed; nii siin kui ka muude uurimuste põhjal on naisjutustajad oma vanemate suhtes kriitilisema hoiakuga kui meesjutustajad (Köber, Habermas 2018: 693). Ühest küljest näib see vastuoluline, sest viidatud uurimusest ilmnes ka, et tütarde suhe vanematega oli lähedasem poegade omast. Seda vastuolu selgitavad uurijad nais­jutustajate kalduvusega kirjeldada suhete seesmisi ja keerukamaid tasandeid, mis toob kaasa suurema emotsionaalsuse meeste jutustatud lugudega võrreldes (Köber, Habermas 2018: 693).

Eesti lugude näitel peegeldab kasvatusteema esile kerkimine naiste lugudes siiski ka naise suuremat rolli laste kasvatamisel. Nii võib see teema ollagi üks arutelu küsimusi naise jutustatud loos. Näiteks üks 1933. aastal sündinud naine leiab, et lapsi tuleb karistada. Asi ei ole ainult peksukaristuses, on ka muid karistusviise, ent tänapäeva Eesti ühiskonnas olevat jutustaja hinnangul tasakaal laste ja õpetajate õigustes paigast nihkunud. (EKM EKLA, f 350, m 1:2717) Sedalaadi seisukohavõtud eluloos viitavad dialoogile ühiskonnas laiemalt levinud aruteludega. Omaeluloolisest vaate­punktist võib märgata, et füüsilise karistuse ambivalentsus ja traumaatilise kogemuse väljendamine ilmub lugudesse siis, kui eluloo jutustaja vaatleb end nii tütre kui ka emana. Ühtlasi saab märgatavaks naise minapildi pidev areng: neis lugudes seob jutustaja enda minapildi kasvatusteema ja traumakogemuse kaudu tervikuks. Jutustuses aga nihkub samal ajal vanemate ja laste suhete teemaline arutelu kaits(e)­tuse tundelt (vt eespool) karistusele kui kasvatusmeetodile. Oma identiteedi erinevate tahkude avamine ühelt poolt ja identiteedi järjepidevuse või terviklikkuse saavutamine teiselt poolt loob olukorra, kus tütre ja ema konflikti asemele astub lepitav läbirääkimine.

Läbirääkimist loov traumakontseptsioon võib ärgitada küsima, kas mineviku peresuhteid saab käsitleda tänapäevaste kontseptsioonide kaudu: kehtisid ju toona teised reeglid ja arusaamad, mida tänapäevase pilguga hinnates võidakse sattuda kohtumõistja rolli. Siinjuures on oluline tähele panna kahte asja. Esmalt: tegu on läbirääkiva, mitte konflikti või võõrandumist rõhutava vaatega. Jutustaja ana­lüüsib enda kui isiksuse kujunemist, lähtudes nii kogetud sündmustest kui ka ühiskonnas arutlusel olevatest väärtushoiakutest. Teiseks, kui minevikupere uurimisel kasutada tänapäevaseid arusaamasid ja kontseptsioone, nagu pere­vägivald, traumaatiline kogemus, konflikt vanematega, siis tuleb eriti hästi esile kirjelduste seotus kultuurilis-sotsiaalse kontekstiga. Näiteks arutleb perevägivalla üle Rootsi XIX sajandi pere näitel Ulf Drugge. Ülemöödunud sajandi Rootsis oli külaühiskonna pere keskne majanduslik ja sotsiaalne üksus. Pereliikmete väljakujunenud ja toimiv rollijaotus ning sellest tulenev vastutus pakkus pereliikmetele reeglid, mida nad isetult järgisid. (Drugge 2008: 412–413) Tänapäeva uurijad lähtuvad seisukohast, et nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonnas on tugevamad ja nõrgemad sotsiaalsed positsioonid ning vägivallatsemine seostub tugevama ja ohvri roll nõrgemal positsioonil oleva ühiskonnaliikmega (Drugge 2008: 426). Võib nõustuda, et üksiknähtused (nt perevägivald) on tõlgendatavad tervikpilti arvesse võttes. Ka tugevamad ja nõrgemad positsioonid võivad aja jooksul muutuda (näiteks seadusandluse toel).

Vaadeldud lugudes peegeldub pere muutumine ühiskonnas XX sajandi teisel poolel. Ühtlasi on muutunud pereliikme roll nii peres kui ka ühiskonnas. See on muu hulgas kaasa toonud raskena kogetud olukordade tõlgendamise uutest (tänapäevastest) arusaamadest lähtudes. Seega, kui XXI sajandi alguses jutustatud elulugudes tegeldakse traumaatilisena kogetud peksukaristuse teemaga, ei tähenda see, et XX sajandi esimesel poolel laste peksmist ei olnud või vastupidi: et seda peeti enesestmõistetavaks kasvatusmeetodiks. Peksukaristuse tõlgendusmuutuse tingib peksmise vm füüsilise karistuse moraalse tagapõhja teisenemine, mis eluloojutustuses haakub pigem jutustaja enesearengu kui olnud sündmuste kirjeldamisega.

 

Kokkuvõte

Vanemate ja sealhulgas ema kujutamine omaeluloolises jutustuses sõltub jutustatavate sündmuste ajast ja toona läbielatust, aja jooksul välja kujunenud kultuurilistest normidest – näiteks mida vanematelt eeldatakse, kuidas on tavaks neist rääkida – ning eriti jutustamise aja mõjust jutustusele. Seega pakuvad kogemuslood võimaluse mõtestada nii läbi aegade olulisena püsinud ema ja tütre lähisuhte tähendust kui ka hetkes esile kerkivaid vastasseise. Et aga tegu on jutustusega, eeldab elulugude põhjal laste ja vanemate suhete uurimine ennekõike jutustuse analüüsi (teemad, jutustaja vaatepunkt jms aspektid) ning alles seejärel saab hakata küsimusi esitama loos kajastatud suhete tagamaade kohta.

Eesti elulugude näitel tulenes ema kujutamine ennekõike tema rollist peres: kuidas ta saab hakkama pere toimetulekuga. Ilmneb ka, et emal on oluline roll lapse turvatunde tekkimisel. Ühtlasi seostatakse ema laste kasvatamisega.

Ühelt poolt ilmnes konflikt teemana lugudes, milles jutustatud sündmuste aeg osutab pere struktuuri ja funktsioonide muutustele Teise maailmasõja järgses argielus. Teisalt – see teema jäi varju lugudes, milles kajastati enda ja oma lähedaste elu poliitiliste repressioonide ja okupatsiooni raamides. Neil puhkudel taandab jutustaja kirjeldatava suhte konfliktsuse, jättes kõrvale hinnangud, püsides pelgalt faktide juures. Kui jutustaja avab rasked kogemused nende vastuolulisuses, siis uurija positsioonilt saab seda vaadelda kui lepitavat läbirääkimist. Jutustaja alustab raskete kogemustega seotud tunnete alusel läbirääkimist, nihutades tähelepanu keskme konflikti osapooltelt enesearengu vaatlusele.

See, millised aspektid, hoiakud, teemavalikud ja fookused eluloojutustuses esile kerkivad, lähtub suuresti jutustamise tingimustest. Eesti elulugude näitel tuli esile, et 1990. aastatel valdavalt, ent ositi ka hiljem jutustatud lugudes raamiti mineviku­pildid ajaloolis-poliitiliste sündmustega, mis jättis peresisesed teemad ajaloosündmuste varju. Mida enam pakub eluloo jutustamine võimalusi enda kui isiksuse kujunemisloo vaatluseks, seda enam saab jutustaja analüüsida suhete ambivalentsust.

 

Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur projekti PRG670 „Mõistetamatuse mõtestamine rahvausundis: folkloristlikud vaated määramatusele” kaudu.

 

Tiiu Jaago (snd 1960), filoloogiateaduste kandidaat, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tiiu.jaago@ut.ee

 

Paljude rahvaste hulgas tuntud muinasjututüübi „Sõbrad elus ja surmas” (ATU/SUS 470) keskmes on motiiv aja kulgemisest kiiremini teispoolsuses kui maa peal ja tüüpi kuuluvad muinasjutud kirjeldavad teispoolsusse sattunud elava inimese värvikaid kogemusi. ATU/SUS 470 muinasjuttude levinuima süžee järgi lubavad kaks sõpra teineteise pulmas osaleda. Üks neist sureb, elav sõber kutsub surnud sõbra oma pulma ning satub kutset esitades teispoolsusse. Seal ta kas rändab koos surnud sõbraga tolle maailmas, kus näeb mitmesuguseid imeasju ja paradokse, või satub omakorda külalisena surnud sõbra pulma. Elavale tundub, et ta on veetnud sõbraga (mõnes eestikeelses variandis venna või isaga) paar tundi, kuid oma maailma naastes avastab ta, et maa peal on möödunud aastakümned või sajandid. Pärast seda avastust kangelane enamasti sureb ja muutub põrmuks, kuid on eesti variante, kus tal õnnestub imekombel enda ja pruudi algne olek ja vanus taastada ning ikkagi pulmi pidada.

Artikli eesmärk on selle süžeetüübi muinasjuttude võrdlev-ajalooline analüüs: vaatleme nende levikut ja tunnuste eripärasid valgevene, vene ja eesti folklooris. Käsitleme riivamisi ka teisi sarnase teema ja lähedase süžeega lugusid (sh ATU 470A, 471, 471A), mis kokku moodustavad omavahel seotud klastri.

Tüübi keskne motiiv on tänapäevani elujõuline ja esineb paljudel eri kujudel aja­rännulugudes, aga ka linna­muistendites (nt tüdruk veiniplekiga kleidis, vt Kalmre 2011), paranormaalsete juhtumite kirjeldustes ja etnoulme rahvalikes variantides. Tekstides leiduvad fantaasiad ja sürreaalsed elemendid seovad jutte keskaegsete motiivide ja käsikirjadega, need liiguvad keerukal, varieeruval ning muutlikul kombel suulise ja kirjaliku kultuuri, trükiste, juttude ja rahvausundiliste kujutelmade vahel.

Intrigeeriv oli ka mitme jutu, sh ATU 470 levila: üksikvariandid Eestile kuulunud Petserimaalt, tagasihoidlik (või olematu) tuntus vene folklooris, paralleelid sama piirkonna setodel ja laiemalt Eestis, ka Valgevene aladel ning samal ajal jututüübi laialdane rahvusvaheline levik.

Valisime mõne katsetuse järel uurimiseks ajaloolis-võrdleva soome-eesti koolkonna meetodi (vt Krohn 1971), mille abil vähemalt mõni detail paika panna. Kuna selle süžeetüübi muinasjuttude keskmes on aja erinev kulg reaalses ja üle­loomulikus maailmas, käsitleme lühemalt muinasjuttude kronotoobi ja kunstilise ruumi korraldust, ühest maailmast teise üleminekut ja maailmadevahelise suhtluse viise.¹

 

Rahvajutukataloogid, juttude žanrikuuluvus, süžeetüübi geograafiline levik

Jututüüp on üldistus, mis on sõnastatud sarnaste variantide põhjal: tüüpi kuuluvad variandid sisaldavad mõnda sarnast põhimotiivi, mis teeb variandi äratuntavaks just selle tüübi variandina. Mare Kalda (2015: 558) viitab, et tüübi põhielemendid tunneb ära ka folkloori tundev jutustaja, kes loob intuitiivselt üldistuse („Aa, see on jutt, kus…”) ja mõistab, missugused jutud kuuluvad kokku enam-vähem sarnase sisu põhjal. Nüüdseks kuuluvad rahvajututüübid ja tüübikataloogid folkloristika kaanonisse. Samas on eriti muistendite (usundiliste juttude) piirkondlikud erinevused ulatuslikud ning nende kataloogimine on keeruline ja närvesööv. Muistendikatalooge on koostatud lähedaste printsiipide alusel vähe ja ka semantiline motiivide eristamine pole olnud kuigi viljakas.

Variant on rahvaluuleteaduse seisukohalt pala dokumenteeritud esitus või ka pala iga väljendumiskord esituses, mis võib lisaks verbaalsele kujule (suuliselt või kirjutatult) olla ka visuaalne ja küllap isegi tegevuslik. Inglise keele mõjul kasutatakse samas tähenduses sõna versioon. Pala mõistes kasutame allpool ka sõna tekst.

Rahvajututüüpide kohta on alates XX sajandi algusest koostatud katalooge, saamaks ülevaadet põhimotiivide ja jututüüpide levila ja muutuste kohta. Kasutasime peamiselt kahte rahvajutukataloogi: „Süžeede võrdlev register. Idaslaavi muinasjutt” (SUS) ja Hans-Jörg Utheri „Rahvusvaheliste folkloorsete muinasjuttude tüübid” (ATU); piirkondlike erijoonte täpsustamiseks Antti Aarne (1918), Stith Thompsoni (AaTh), Julian Krzyżanowski (1962–1963), Lauri Simonsuuri (1987), Marjatta ­Jauhiaineni (1998) ning Bengt af Klintbergi (2011) katalooge.

Aja erinev kulgemine maa peal ja teispoolsuses on universaalne motiiv, mida leidub maailma eri rahvaste mütoloogias ja folklooris. Thompsoni rahvaproosa motiivide registris (MI) kuuluvad lähedaste motiivide hulka F377 („Aja üleloomulik kulg võluriigis. Aastad tunduvad päevadena”) ja osaliselt ka F172 („Teises ilmas ei ole aega, sünde ega surmasid”). Saksa folklorist Lutz Röhrich (1962: 275) eristas omaette kategooriana ülistusmuistendid (sks Entrückungssagen, ülistavad elu teispoolsuses), sest tema määratluse kohaselt puudub inimesele tajutav aeg jumalate, haldjate, elfide, trollide maailmas, samuti paradiisis ja põrgus.

Eri rahvuslikes kataloogides kuulub „Sõbrad elus ja surmas” muinasjuttude (Krzyżanowski 1962; SUS, ATU 470; Aarne 1918; EM I: 1) või muistendite hulka (Simonsuuri 1987, C500; Jauhiainen 1998, C500; Klintberg 2011, C81, C101). Soomes (Simonsuuri; Jauhiainen) ja Rootsis (Klintberg) arvati ATU 470 süžee muistendite hulka, lähedane on ka Eesti muistenditüüp S.13 (Aarne 1918: 115). Mairi Kaasik (2010) märgib, et aja ja ruumi kontseptsiooni iseärasused neis tekstides on tüüpilised muistenditele või legendilistele muinasjuttudele. Lisaks sisaldavad eesti muinas­jutud jooni, mis lähendavad neid žanri poolest muistenditele: viited konkreetsetele paikadele ja geograafilistele objektidele, kangelaste isikunimed, surma ja elu teema teises ilmas, traagiline lõpp, üleloomulikud tegelased, nagu jumal ja inglid, kes tegutsevad peamiselt muistendites. Eesti tekstid viitavad süžee pikaajalisele olemasolule siinses folklooris: süžee kunstiline viimistletus ja detailide läbitöötatus on omane pigem muinasjutule kui muistendile. Edaspidi nimetame ATU 470 süžeetüüpi tekste ­muinasjuttudeks, arvestades ka muistendilisust ja ülal selgitatud reservatsioone žanri­kuuluvuse kohta.

Loo süžee on tuntud kogu Euroopas, mujalt on teada Türgi, Indoneesia ja Jaapani variandid (Petschel 1971) ning esinemine juutide, iraanlaste, korealaste ning Lõuna-Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika rahvaste folklooris (ATU, I kd, lk 275–276). Idaslaavi muinasjutukataloogi järgi on vaatlusalune süžee jaotunud ebaühtlaselt: venelastel on tuntud üks, ukrainlastel kümme, valgevenelastel kolm allikat (SUS, lk 139), lisaks uued salvestused XXI sajandil. Sellise ebaühtluse põhjuseid pole uuritud, võib vaid oletada lähialade folkloori ja trükiste vastastikmõju ning kogumis­töö hajusust. Seevastu Eestis ja Soomes on ATU 470 üleskirjutuste arvukus silmatorkav.

 

ATU 470 süžee kunstilise ruumi ja aja uuringud

Kuigi kunstiteose aja ja ruumi parameetreid, sealhulgas mütopoeetilist aegruumi, keskaegset ja imemuinasjuttude kronotoopi käsitleb suur hulk uurimusi, ei anna me siin ülevaadet muinasjuttude, legendide ega müütiliste tekstide kunstilise aja ja ruumi kontseptsioonidest ja käsitlustest, kuna paljudes töödes on sellised üle­vaated olemas (Adonjeva 2000; Tivjajeva 2014; Suslov 2016; Ilomäki 1998; Mencej 2012). Viitame vaid üksikutele teostele, milles aja üleloomuliku kulgemise motiive uuritakse vahetult ATU 470 süžee näitel, sealhulgas selle süžee eestikeelsetes variantides (Petschel 1971: 113–122; Kaasik 2013). Lisaks arvestame kronotoobi käsitlemisel Heda Jasoni (1977), Henni Ilomäki (1998) ja teiste uuringute tulemusi.

Günter Petschel on ATU 470 süžeetüübi kohta avaldanud monograafilise artikli (1971) ja ülevaate (1987) ning soovitab jagada selle neljaks põhi­tüübiks:

1) Elav inimene satub teispoolsusse ja: a) püsib teise ilma külastuse ajal koos surnud sõbraga ühes kohas; b) ühiselt rännatakse ringi teises ilmas, kus inimene läbib mitmeid kohti ja näeb allegoorilisi nägemusi.

2) Surnud inimene külastab elavaid (balti-vene tüüp).

3) Jõuluaegsed külaskäigud – surnud sõber tuleb jõulude ajal elavale külla, nende suhtlemise ajal mööduvad sajandid.

4) Mitmesugused kontaminatsioonid: AaTh 470 + 365 „Lenore”;² AaTh 470 + 470А „Elav pealuu” või „Kivist külaline”.³

Teist põhitüüpi oleks õigem nimetada balti tüübiks, kuna idaslaavi süžeedes ei külasta surnu elavaid, aga on terve hulk eesti variante, kus surnud sõber tuleb elava pulma (vt allpool).

Aja ja ruumi mõistete seost aja üleloomuliku kulgemisega vaatleb sloveeni uurija Mirjam Mencej (2012), osutades, et üksnes kindlat tüüpi kohtades ületatakse piir inimeste maailmast kiiremini või aeglasemalt kulgeva ajaga ruumi. Lävelised kohad ja eraldusjooned maailmade vahel, mis tagavad nendevahelise ühenduse ja võimaldavad maailmadevahelist suhtlemist, on muinasjuttudes ja muistendites näiteks mägi, küngas, haud, koobas, mets, veekogu (jõgi, järv või meri). Kõik need kohad on seotud ettekujutusega teispoolsusest või rännakuga sinna ja tagasi. Muutunud ajataju on selge märk üleminekust teise reaalsusse.

Mairi Kaasik (2013) vaatleb aja suhtelisust terve klastri⁴ „Surelik külastab teist ilma” (ATU 470, ATU 470A, ATU 471, ATU 471A) näitel. Uurija nendib, et klastri muinasjuttudes on kolm üksteise suhtes vertikaalselt asetsevat sfääri: 1) ülemine maailm (paradiis); 2) inimeste maailm; 3) allilm (surnute maailm, põrgu). See arvamus vajab täpsustamist, käsitleme seda allpool ATU 470 muinasjuttude kunstilist ruumi analüüsides.

 

Kirjalikud allikad ja paralleelid

Anthony Davenport (2004: 10) jagab keskaegse narratiivi kolmeks kategooriaks: fabula, historia ja argumentum. Esimene puudutab fakte, mis on ebausaldusväärsed, teine kajastab reaalseid minevikusündmusi ja kolmas käsitleb kõige hüpoteetilisemaid sündmusi. Hilisemad narratiivivormid kasutavad varasemate lugude struktuuri ja jooni.

„Sõbrad elus ja surmas” oli keskajal tuntud süžee, mida on kirjeldanud norra folklorist Reidar Th. Christiansen. Tema sõnul pärineb selle varaseim teadaolev tekst Ida-Saksamaalt leitud XII sajandisse dateeritud käsikirjast (allikana on nimetatud Bambergi piiskoppi Eberhardi). Jumalakartlik aadlikust peiu kohtab kiriku juures võõramaalast, valgesse rüütatud auväärset isikut, kes kutsub teda oma pulma. Järgmisel päeval tuleb peigmehele hobune järele ja ta ratsutab läbi õitsvate põldude, kuuleb linde laulvat ja näeb kolme maja lõbutsevate inimestega. Kohapeal pole ööd ega päeva, teda ootavad kutsuja ja valgetes rüüdes inimesed, kroonid peas. Tagasi pöördudes avastab ta, et uksehoidja ei tunne teda ära ja tema kindlusest elupaiga asemele on kerkinud klooster. Kolmsada aastat on möödunud nagu paar tundi. Tema hämmastavat lugu tullakse kuulama lähedalt ja kaugelt, tal olla lubatud maa peale naasta, et tuua inimestele lohutust. Kui aga tagasipöörduja maitseb surelike leiba, ta sureb. (Christiansen 1959: 189–190)

Ajaliselt lähedane on loo fikseering keskaegses Strassburgi vagajuttude kogumi­kus „Speculum exemplorum” (1487), kust tõlgiti jutte ka vene keelde ja avaldati XVII sajandi lõpus Venemaal kogumikus „Великое зерцало” („Suur peegel”; Romodanov­skaja 2004: 507–510).

Šoti legend pajatab XIII sajandil elanud Ersildouni poeedist ja prohvetist Thomas Lermontist, kes sai oma poeedi- ja prohvetiande, kui järgnes haldja­kuningannale. Pidu haldjamaal kestis kolm päeva, kuid maa peal möödus seitse aastat (Šoti 1967: 5–19). Seitse aastat möödub maa peal ka teises šoti muinasjutus, kus haldjad võtavad oma öisesse ringmängu sulase, kes tantsib nendega ja järgneb nende elupaika, veetes enda arvates kalju sees ühe päeva (Šoti 1967: 138–143). Veel ühes šoti loos satub noormees Farquhar MacNeill haldjate juurde ja unustab maise elu. Kord lendab ta koos haldjatega maale, maandub kogemata maja katusel, jääb rookatusesse kinni ja talle meenub, kes ta on ja kust ta pärit on. Kui aga juhuslikult ­selgub, et tema eemaloleku jooksul on maa peal möödunud aastakümneid, rohkem kui inimelu, variseb ta põrmuks (Šoti 1967: 170–175). Horvaatia uurija Maja ­Bošković-Stulli (1978: 117) arvates pärinevad aja üleloomuliku kulgemise motiivid keskaja ja baroki religioossest kirjandusest. Seevastu Šoti folklorist Alan Bruford (1980: 148) väidab, et aja teistsuguse kulgemise idee pärineb paganlikust paradiisi kujutelmast, mis on mõjutanud kristlikke legende; ühe tõendusena nimetab ta muu hulgas muinas­jututüüpe 470, 470A ja 471A.

Nii Brufordi kui ka Mencej arvates iseloomustas Euroopa ja Aasia folkloori erinevates maailmades aja erineva kulgemise motiiv ammu enne keskaegsete lugude üleskirjutusi. Nii läheb vanaindia „Vishńu Puráńas” kuningas Raivata koos tütre ­Revatiga Brahma juurde, et see annaks nõu, kuidas Revatile sobiv abikaasa leida. Brahma juurde jõudnud, kuulavad nad igavesti noorte pooljumalate gandharvade laulu ja neile tundub, et möödas on vaid hetk, kuigi tegelikult on möödunud terve ajastu ehk yuga ja kõik, kes Raivatale tütre peigmehena meeldisid ja kellest ta hiljem Brahmaga rääkis, on ammu ilmast lahkunud. (Vishńu Puráńa 1840: 355) Puraanad kirjutati I aastatuhandel pKr, kuigi üksikud osad võivad olla nii hilisemad kui ka varasemad (esimesed sajandid eKr). Enamik indolooge on arvamusel, et suurem osa „Vishńu Puráńast” vormus III ja V sajandi vahel (Vassilkov 1996).

 

Idaslaavi variandid: motiivid ja tegelased

Venelastelt on teada kokku kolm ATU 470 varianti: kataloogis on arvele võetud üks muinasjutt Aleksandr Afanasjevi kogust (1985: 67, nr 358), teine variant pärineb 2016. aastal avaldatud kogumikust „Pihkvamaa rahvajutud” (NSPK 2016: 75–77, nr 50), kolmas variant leidub Eesti Rahvaluule Arhiivi vene kollektsioonis (ERA, Vene), loo jäädvustas Zoja Žemtšužina 1939. aastal Vana-Irboska külas 50-aastaselt venelaselt.

Afanasjevi 1864. aasta ja Pihkva 2016. aasta variant on süžee poolest identsed: ­sõbrad kohtuvad pulmapäeval surnuaial, joovad kolm napsi, iga kord möödub sajand. Peigmees saab preestri käest teada, et 300 aastat tagasi kadus ta omaenese pulmast. 1939. aasta variandis lahkub peigmees oma pulmast, järgides lubadust surnud sõber pulma kutsuda. Nad kohtuvad kalmistul, vestlevad mõne minuti, mille järel peigmees naaseb tee peale ega leia pulmarongi. Külas küsib ta kõigilt oma pruudi järele, tema üle naerdakse, kuni ilmub välja muldvana eit ja tunneb temas ära kaotsi läinud peigmehe. Selgub, et peiu veetis kalmistul 60 aastat. Seda mõistes kukub ta kokku ja sureb. Jutt on lähedane setodelt üleskirjutatud tekstidega.

Valgevenelastelt on kataloogis arvele võetud kolm avaldatud varianti, kuid ainult Jevdokim Romanovi (1912: 373, nr 16) kogumikus „Materjalid Grodno kubermangu etnograafia kohta” avaldatu sarnaneb uuritava tüübiga: surnud sõber kutsub peigmehe enda juurde, tema elukoht on ilus aed, kus peigmees sööb ära kolm õuna, maa peal aga möödub selle aja jooksul 150 aastat. Siinjuures on ilmekas kalmistu ja kauni rohtaia samasus teise ilmaga. Kaks ülejäänud valgevene muinasjuttu, mis on SUS-is märgitud tüübiks 470, on täiesti erineva süžeega. Nii pajatab Wandalin Szukiewiczi 1910. aastal avaldatud muinasjutt vaeste ja kerjuste vastu armulikust panist. Kord võtab pan enda juures vastu jumala enda, kes ilmub tema ette vana kerjusena, ja kutsub teda vastukülaskäigule. Mõne aja pärast ilmub pani trepi juurde imeline hobune, kes kannab ta teise ilma. Teel näeb pan paradokse, nagu kõhnad lambad kaunil karjamaal, paksud lambad paljastel kaljudel ja kividel,⁵ lõuani selges vees seisev mees, kes ei suuda isu täis juua. Hiljem selgitab jumal talle nähtu tähendust, pan naaseb imeväel koju ja räägib kõigest oma naisele ja naabritele. (Szukiewicz 1910: 101–102) Jutus puudub motiiv aja erinevast kulgemisest maa peal ja teispoolsuses.

Kolmas lugu on avaldatud Michał Federowski (1897: 57–58, nr 171) mitme­köitelises kogumikus „Lud białoruski na Rusi Litewskiej” („Valgevene rahvas Leedu-Venes”) ja on lähedane ATU 470A tüübile („Solvatud pealuu”, „Kivist külaline”). Pruut kutsub oma pulma surnuaia lähedal tee peal lebava kondi ja surnu saabubki pulma. Elavad kostitavad teda õlle ja lihaga, ent külaline ei nõustu neid maitsma. Surma ähvardusel nõuab ta nooriku kahe nädala pärast öösel oma haua juurde. Surnu nõristab kolju sisse mingit vedelikku, rebib teiselt surnukehalt lihatüki ja pakub talle, kuid tüdruk ei ole nõus jooma ega sööma. Surnu selgitab, et tundis samasugust vastikust pulmas, kui talle pakuti õlut juua ja liha süüa. Seejärel laseb ta nooriku koju käsuga õpetada lastele, et surnuid ei tohi kunagi pulma kutsuda. Taas puudub motiiv aja erinevast kulgemisest eri maailmades.

XXI sajandil Gomeli oblasti Mazõri rajoonist kogutud valgevene variandi peategelane on jutuvestja naaber. Pärast ülestõusmispühade jumalateenistust kutsub noormees oma koju võõra vanamehe ning kostitab teda, kuigi ema kohtleb külalist jämedalt. Vanamees kutsub noormehe endale külla ja öösel tulevad talle järele hobused, kes viivad ta teise ilma. Noormees ise ütleb pärast: „Можа на небе, можа дзе – не знаю, дзе я быў.” (’Võib-olla olin taevas, võib-olla kuskil mujal – ma ei tea, kus ma olin.’) Seal näeb ta surnud külamehi, kes on täpselt sellised nagu maa peal elades. Võõrustaja keelab noormehel minna ühte tuppa, aga noormees rikub keeldu ja näeb seal oma ema tõrva sees keemas. Pärast koju naasmist räägib ta emale on nägemusest, mispeale ema muutub täielikult: „Ta elas kaua, ta ei olnud enam ahne, meil käisid külalised ning ta kutsus kõiki pühadeks külla.” (TMKB: 615) Teatud ajaline transformatsioon viimases tekstis siiski on: elav inimene näeb teise elava karistamist teises ilmas (sellest lähemalt allpool).

Sõprade loo idaslaavi variantides on olukord mitmetähenduslik. Ühest küljest täidab elav sõber surnud sõbrale antud tõotust, näidates üles truudust ja sõprust, mida isegi surm ei ole mõjutanud. Teisest küljest rikub ta eri rahvaste traditsioonides levinud keeldu mitte häirida surnuid, kutsudes neid elavate maailmaga suhtlema. Astunud üle teise maailma piiri, unustab kangelane oma kohustused elavate ees ning hukutab pruudi ja enda.

Peaaegu kõik idaslaavi variandid on mütoloogilise loo koloriidiga ja kalduvad žanriliselt muistendite poole. Pihkva kogumikus nendib jutustaja: „Vaat selline lugu. Võib-olla muinasjutt, võib-olla mingi väljamõeldis, võib-olla tõde, kes seda teab?” (NSPK 2016: 77)

 

Eesti variandid: motiivid ja tegelased

Eestist on fikseeritud 28 varianti üle maa, välja arvatud saartelt (Loorits 1959: 107; EM I: 1), kuid vähemalt kaks (23, 26)⁶ ei vasta päris täpselt ATU 470-le. Samas on selge, et katkendeid on arhiivi kogudes rohkemgi. Eesti muinasjutu põhitüübis satub kangelane teise ilma ja tema jaoks aeg peatub, ilma et ta seda teadvustaks, kuid maa peal kulgeb aeg tavapäraselt edasi. Traditsiooni iseloomustab kujundite, motiivide ja detailide suur varieeruvus.

Peategelasteks võivad olla karakterite paarid, nagu kaks sõpra (kümnes tekstis: 1, 2, 5, 6, 10, 11, 14, 17, 21, 26), kaks venda (kümnes tekstis: 3, 4, 12, 15, 19, 22, 24, 25), isa ja poeg (kolmes tekstis: 9, 13, 20), mees ja naine (tekstis 8), aga mitte ainult. Peategelane võib olla üksiktegelane (neljas tekstis: 7, 16, 18, 23). Üksiktegelased satuvad teise ilma eri põhjustel: ühel juhul on see soov näha taevast pulma (7), teistel juhtudel rahulolematus selle maailmaga ja igatsus täiuslikkuse järele (16, 18, 23). Enamasti liiguvad üksiktegelased teispoolsusse koos teejuhiga (7, 16, 18).

18 tekstis kutsub elav sõber, vend või poeg varem antud tõotuse ajel oma pulma surnu, mis tekitab maailmadevahelise ühenduse ja annab elavale võimaluse minna teise ilma. Seejuures tuleb surnu pärast kutset kas hauast välja ja esitab vastukutse tulla oma elukohaga tutvuma või on haud juba avatud ja selle sügavusse viib trepp, millest elav laskub uudishimust isemoodi kulgeva ajaga teise ilma. Kangelased võivad teispoolsuses kas tegutseda üksnes surnud sõbra eluruumis, kus nad suhtlevad ainult omavahel (kümnes tekstis: 1, 2, 5, 10, 11, 15, 19, 21, 27, 28), või siis rändavad sõbrad või üksik tegelane koos teejuhiga teispoolsuses ringi ning näevad seal teisi elanikke – inimesi ja ingleid (seitseteist teksti: 3, 4, 6–9, 12–14, 16, 17, 20, 22, 24, 25, 27, 28).

I l l u s t r a t s i o o n  1. ATU 470 levikuala viitab peaaegu ühtlasele tuntusele, erandiks jäävad saared, mida toonitas juba Oskar Loorits.

Elavate ja surnute tegemised teises ilmas varieeruvad samuti: nad joovad teed (15, 19, 21, 27, 28); surnu paneb lilled klaasi ja neist hakkab immitsema magusat viina, mida sõbrad joovad (11); nad mängivad kaarte (1, 2); elav on külaline oma surnud venna pulmas (4, 12) või osaleb nn taevases pulmas (7);⁷ surnu juhib elavat mööda teed, kus nad näevad mitmesuguseid imesid ja surnu selgitab nende tähendust (10); surnud sõber, vend või teejuht näitab elavale teisi inimesi või ingleid, kes on väga ilusad (7), riietatud valgetesse rüüdesse (12, 13), nad laulavad, tantsivad, mängivad pilli (3, 6–9 , 13, 14, 16, 17, 20, 22, 24, 25).

Nagu tekstidest nähtub, on nägemuste populaarsemad elemendid laulmine ja muusika, mis jätavad elavale inimesele sügavaima mulje. Seitsmendas tekstis on elav inimene taevases pulmas kõlavast imelisest laulust nii võlutud, et ta ei taha enam lahkuda, teejuht viib ta jõuga minema. Kaheteistkümnendas tekstis soovib elav vend Ants, olles teises ilmas vend Matsi pulmakülaline, „endale tuhandet kõrva – nii ilus ja jumalik on muusika”. Tekstis 8 toob surnud naine väravate juurde kordamööda kolm inglit. Iga ingel puhub eelmisest kaunimalt pasunat ja selle mõjul ei pane mees tähele, kuidas aastakümned mööduvad. Tekstis 22 on mõlemad vennad elus, kuid noorem elab erakuna nii püha elu, et tema tarest kostab inglilaulu. Kui vanem vend tuleb teda oma pulma kutsuma, on ta laulust nii võlutud, et ei taju sajandi möödumist.

Eestis on esindatud ka vastupidine motiiv, milles surnu osaleb elava sõbra pulma­peol (kümnes tekstis: 3–6, 9–12, 17, 25). Enamasti ei kirjeldata täpsemalt, kuidas surnu pulma satub, ega elavate külaliste reaktsioone. Vaid tekstis 6 palub surnud sõber elaval anda talle kõik vajalik peol osalemiseks ja elav kingib talle riided, hobuse ja raha. Kirjeldatakse ka külaliste üllatust, et surnu on hauast üles tõusnud – ja on elus! Tekstis 25 läheb noorem vend surnuaeda vanemat venda pulma kutsuma ja too ühineb pulmarongiga, sõidab noorema venna vankris, istub lauas, aga peale venna ei näe teda keegi.

Kolmes tekstis on üks peategelane (7, 16, 18), ühes tekstis osutub surnuaial lebav luu peigmehe surnud vennaks (24). Enamasti on teine tegelane müstiline teise ilma teejuht. Tekstis 7 mõtleb peigmees oma pulmas sellest, kui toredad peaksid olema taevased pulmad, misjärel ilmub võõras ja kutsubki ta taevast pulma vaatama. Nad satuvad taevasesse pulma peigmehe majast väljudes. Väljas on ilus maja, kuhu nad sisenevad, peigmeest võlub kaunis muusika ja laul, nii et ta ei märkagi, kuidas maa peal möödub 300 aastat.

Loos 16 satub inimene koos vanapaganast teejuhiga teise ilma peole, kuid ta juhitakse majja, teejuht toob võõrustoitu ja jätab ta üksinda. Külaline näeb inimverega kirjutatud raamatut,⁸ viskab selle tulle ja läheb õue peole, kus tantsib kolme meloodia saatel. Siis lubab vanapagan tal minna maa peale, andes kaasa kulda ja hõbedat. Senikaua on maa peal vahetunud mitu inimpõlve. Teises ilmas viibinu elab mõnda aega ja siis „lahkub tantsima”, nagu ütleb tekst. Põletatud raamatu eest teda ei karistata, vanapagan ainult ei teadvat enam, kelle nimed seal kirjas olid, ja on sunnitud uusi koguma.

Vanamehest teejuht viib loos 18 täiuslikkust ihkava noormehe metsa trepi juurde. Esimestest astmetest üles roninud, näeb noormees sellist täiuslikkust, et ei märkagi, kuidas sajandid mööduvad.

Võrdleme: teksti 23 kangelane kõnnib kauni linnulaulu saatel metsas, võlutuna ei pane ta tähele, kuidas tegelikkuses kümned aastad mööduvad. See süžee kuulub ilmselgelt ATU 471A tüüpi „Munk ja lind” (munk mõtiskleb kloostriaias igavese elu üle, kuulab linnulaulu ega taju sadade aastate möödumist).⁹ Tekstid 7, 16, 18 üksikutest tegelastest ja teejuhtidest jäävad jututüüpide ATU 470 ja ATU 471A vahealale.

Tekstis 24 läheb peigmees pulmast kalmistule surnud venna juurde, keda ta on igatsenud, näeb maapinnal matmata sääreluud ja puudutab seda jalaga. Luu teatab, et kuulub tema surnud vennale, ja kutsub elavat venda külla, selle peale „[---] tõusnud see luu püsti ja kõndinud kui inimene, otsekohe ikka edasi luudekambri poole.” Vennad laskuvad maa alla ja satuvad teise ilma, „kolmandasse taevasse”, kus surnud vend näitab elavale kauneid küünaldega valgustatud ruume. Vennad kuulavad ­inglilaulu ja elav vend kaotab ajataju. Loo algus läheneb muinasjututüübile „Solvatud pealuu” (ATU 470A) ja on võrreldav Federovski valgevenekeelse tekstiga, edasi areneb jutustus ATU 470 süžeena.

Sõbrad lubavad 26. loos üksteisele, et kui üks neist varem sureb, siis ta teatab teisele tolle surmaaja. Kord ilmub surnud sõber elava juurde ja ütleb, et tolle surmaaeg saabub järgmisel keskpäeval. Elav on hämmingus, kuna ta pole selleks valmis. Järgmisel päeval üritab ta aga kaklevaid sugulasi lahutada, saab pussitada ja sureb. Siingi on ATU 470 stereotüüpseid motiive ja tegelasi: kaks sõpra, sõprade lubadus teineteisele, ühe surm, lubaduse täitmine. Puudub aja erineva kulgemise põhi­motiiv, küll aga on olemas sõbrad-elus-ja-surmas-motiiv ning Eesti uurimistraditsioonis on see lugu ühendatud tüübiga ATU 470 (EM I: 1: 574–575).

Paar eesti süžeed (27, 28) kujutavad endast mitmesse eri tüüpi kuuluvate fragmentide kontaminatsioone: üks räägib vanema venna külaskäigust teise ilma, kus ta näeb elava noorema venna karistamist koonerdamise eest (vrd eespool kirjeldatud valgevene looga, kus kangelane näeb oma elus oleva ema karistamist) ja päästab ta karistusest. Teises fragmendis palub surev vend ennast pulma kutsuda, millele järgneb tavapärane arendus: kutse, vennad joovad teises ilmas teed, kui noorem maa peale naaseb, saab ta teada tohutust aja kaotusest.

Kummaski maailmas liigub aeg eri kiirusega ja selle tõttu kaotab peaaegu kõigi lugude peategelane kontakti inimeste maailmaga ning variseb naastes mullaks ja põrmuks. Eesti lugudes on siiski olemas kaks õnneliku lõpuga varianti (4, 12), milles viib leib imelise esemena pruutpaari algsesse olukorda tagasi. Peigmees pistab selle pulmalaualt taskusse enne surnud venna pulma minekut. Naasnud oma venna pulmast teises ilmas, leiab ta eest vananenud pruudi. Tõestuseks, et tema eemalolek oli lühiajaline, pakub ta naisele maise pulma leiba, mis ei jõudnud vahepealse seikluse ajal taskus äragi kuivada, misjärel vana naine muutub taas nooreks neiuks ja pulmad jätkuvad.¹⁰

Need kaks õnneliku lõpuga teksti näitavad süžee arengut muinasjutu žanri poole. Vladimir Proppi imemuinasjutu käsituses on pulmadel või abiellumisel muinasjuttu lõpetava funktsioonina oluline roll. Propp (1998: 70) on lausa määratlenud: „[---] morfoloogiliselt võib imemuinasjutuks nimetada igasugust arengut, mis kulgeb pahateost (A) või vajakajäämisest (a) vahepealsete funktsioonide kaudu abiellumiseni (C*)”.

 

Ruumikategooriad ATU 470 tekstides

Teispoolsuse kirjeldus ATU 470 tekstides kattub paljuski ettekujutustega haua­tagusest ruumist imemuinasjuttudes ja laiemalt rahvausundis. Peatugem (elus ja ­surnud) kangelaste liikumisel eesti ja idaslaavi tekstides, maise ruumi konstrueerimisel ja teispoolsuse kuvandil ning struktuuril.

Neljateistkümnes eesti tekstis (1–3, 6, 10–12, 16, 19–21, 24, 27, 28), ühes vene ja ühes valgevene tekstis satub elav kangelane teise ilma, liikudes allapoole: maa alla, nt hauda, kivi alla, luukambrisse, maa sees olevasse auku.¹¹ Seitsmes eesti tekstis (7–9, 14, 22, 23, 25) satub kangelane teise ilma horisontaalselt mööda maapinda – tänavat, kalmistut, metsa – liikudes. Klassikalise aja teisenemise motiiviga ülespoole liikumist on kahes eesti tekstis (5, 18). Veel kahes eesti tekstis (27, 28) satub kangelane samuti teise ilma, liikudes ülespoole, kuid aja teisenemise motiiv erineb ATU 470 mudelist: need on ülesehituse ja motiivi poolest sarnased kahe valgevene tekstiga, kus kangelane näeb oma elavate sugulaste karistamist maiste pattude eest (Szukiewicz 1910: 101–102; TMKB: 614–615).

Vaadelgem järjestikku liikumissuundadele vastavaid teise ilma ruume.

Liikudes alla – hauda, maa alla –, näeb peategelane: 1) väikest tuba, kus spartalikes tingimustes elab tema sõber: toas on laud ja tool (eesti tekst 1); 2) suurepäraselt sisustatud tuba või kaunist maja (2, 6, 7, 9, 11–13, 16, 19, 20, 24, 28); 3) tänavat, aeda (8, 13, 16, 24; valgevene tekst Romanov 1912: 373, nr 16); avatud ruumi, kus paistab päike (eesti tekst 10). Nagu näha, elab surnud sõber maa all väikeses tagasihoidlikus toas vaid ühel juhul. Ülejäänud juhtudel on need kas luksusliku sisustusega toad või kaunid jõukad majad, tegevus võib toimuda ilusas aias või tänaval, kus inimesed ja inglid laulavad, tantsivad ja pilli mängivad.

Tekstis 12 satub elav vend surnud venna pulma, laskudes maa alla. Seal näeb ta valgetes rüüdes külalisi,¹² inglid kannavad laiali maitsvaid roogi ja jumal ise istub lauas. Tekstis 13 laskub poeg alla isa hauda, isa tahab pojale näidata, kus ta elab, nad lähevad kuldse värava juurde „ja nende ette ilmus hoopis teine maailm. Seal oli tuhandeid inimesi ja ingleid, kõik valgetesse rüüdesse riietatud. [---] Sära ja ilu olid nii hämmastavad, et keegi ei oleks suutnud seda sõnadega väljendada. Kõrgel seisid koorid nagu suur muusikakoor taevas oma kuldsete pasunatega.”

Tekst 24 rõhutab kontrasti maa alla laskumiste arvu ja sügavuse, pimedas liikumise ja avaneva hiilguse vahel. Elav ja surnud vend laskuvad kabelist keldrisse, keldris tõstavad luugi üles ja liiguvad veelgi allapoole, kuni nende ees on pikk pime tänav, mida mööda nad pikalt kõnnivad, kuni näevad klaasist ruumi paljude küünaldega.¹³ Nad lähevad sellest läbi ja näevad hõbedast ruumi, kus põleb veel rohkem küünlaid. Siis avaneb nende ees kolmas kuldne ruum, kus põlevad miljonid küünlad ja kostab kaunist laulu.¹⁴ Surnud vend kinnitab, et see on tema elupaik, kolmas taevas, kuhu satuvad kõik, kes eluajal head tegid.

Tekstis 19 laskub elav vend alla venna hauda, nad joovad teed ja elavale meeldib seal nii väga, et ta ei taha lahkuda. Kuid surnu ütleb, et tal on aeg minna, ja elav kõnnib sõna otseses mõttes taevast maa peale (kuigi enne seda oli ta läinud venna juurde maa alla, hauda).

Paljudes eesti variantides läheb elav kangelane koos surnud sõbra, venna või tee­juhiga teise ilma, liikudes horisontaalselt mööda maad: tänavat pidi (7, 9), surnuaias (8, 14), metsas (23). Üheksandas tekstis saadab elav vend lahkunu oma pulmast ära: nad lähevad tänavale, kus pole tiheda udu tõttu midagi näha. Nad kõnnivad udus, kuni jõuavad ilusa majani, surnud venna elukohani, sisenevad ja kuulevad imelist muusikat mängimas. Aastakümnete möödumine jääb märkamata. Siin on kasutatud huvitavat maailmade ühendamise tehnikat: kangelased ei lasku alla, ei tõuse ülespoole, vaid kõnnivad udus, nagu kirjeldavad teekonda teispoolsuses prohvetid (Põldmäe 2011).

14. tekstis läheb elav sõber surnuaeda surnud sõpra oma pulma kutsuma ja kuuleb, kuidas sõber teda kuskilt surnuaia teisest otsast kutsub. Ta jõuab ilusasse värske rohelusega paika, kus näeb surnud sõpra, seal mängib ilus muusika. Tekstis 23 (ATU 471A) kuuleb kangelane metsas kõndides linnulaulu, järgneb sellele ega märka aasta­kümnete möödumist.

Üles liikumine on kõige harvem motiiv: üles saab mööda teele ilmunud treppi, kui noormees saadab oma pulmast ära surnud sõpra (5), või metsas, kui kahest trepi­astmest üles ronides näeb ta tavatut ilu ja täiuslikkust ega märka mööduvaid sajandeid (18). Veel neli lugu (kaks eesti ja kaks valgevene) seostuvad ATU 470 tüübiga, kuigi ei kattu sellega täielikult. Valgevene varianti elava ema tõrvas keetmisest vaatlesime eespool.¹⁵ Eesti juttudes nr 27 ja 28 annab end vanaks kerjuseks muutnud jumal talle külla tulnud vanemale vennale võtmed ja jätab ta majja peremeheks. Keelatud ruumis näeb ta oma elavat nooremat venda katlas keemas. Noorem vend palub endale vett pähe piserdada, aga vanemal pole vett. Vanem vend räägib naasnud jumalale juhtunust ning lahkudes jumal ei tühista keeldu, kuid jätab aknale klaasi veega, millest vanem vend piserdab nooremale vett pähe ja päästab ta piinadest.

Teise ilma kunstiline ruum on sama hästi kui sõltumatu kangelase liikumis­suunast, see on aksioloogilisest seisukohast samaväärne. Kangelane liigub maa alla ja satub kolmandasse taevasse (24), pulma, kus on kohal jumal ise ja inglid (12), kaunisse aeda (Romanov 1912: 373), teele, kus „päike paistab soojemalt ja eredamalt kui maa peal” (10) jne. Sama on horisontaalsuunaga: kangelane liigub maises ruumis, kõnnib mööda tänavat või surnuaial, satub teises ilmas nt kaunisse majja või aeda, kus inimesed ja inglid laulavad, pilli mängivad. Taevas, ülespoole liikudes, askeldavad samas ruumis, kuid erinevates tubades oma teispoolsete argipäeva­toimetustega tegelevad lahkunud, samuti need, keda karistatakse nende pattude eest.

Meie ei leia ­vaadeldavatest juttudest kolme üksteise suhtes vertikaalselt asetsevat sfääri, milles ülemine maailm (taevas) vastaks paradiisile ning maa-alune sfäär tingimata põrgule (vrd Kaasik 2013). Paradiisi kujutluspildid ja konnotatsioonid esinevad aga igal juhul, olenemata tegelaste liikumissuunast. Vaadeldavat tüüpi juttudes eristub pigem selgelt teispoolsuse sfäär. Ja kõikjal tunneb elav kangelane teispoolsuse vastupandamatut tõmmet. Rida tekste (2, 7, 13, 19, 24) pajatab, et maapealne maailm tundub uue kogemuse järel kirjeldamatult hall ja igav.

Põrgu konnotatsioone leidub vaid kahes eesti ja kahes valgevene tekstis. Huvitav on see, et neis lugudes satub kangelane ülemisse sfääri, taevasse, jumala külaliseks ja pealegi pole tema kogetud elavate lähedaste omaste karistus lõplik. Elav kangelane näeb karistust, et aidata oma sugulastel muuta tulevikku. Teispoolsuse ruumid on enamasti luksuslikumad, kuid väga sarnased tavalise maailmaga ja pealegi on ruum enamikul juhtudel loodud ja korraldatud inimkeskkonna maiste mudelite järgi: toad, majad, tänavad. Kirjeldatakse suletud või avatud ruumile iseloomulikke vorme ja esemeid ning need ruumid on korrastatud asulatänavate kujul.

Vaid ühes eesti variandis (10) realiseerub Petscheli määratud ATU 470 põhivormi 1a alaliik: rännak läbi teise ilma, kus inimene läbib mitmesuguseid kohti ja näeb allegoorilisi nägemusi (Petschel 1987). Nii näevad sõbrad kõigepealt suurt rõõmsat lindu ja palju väikseid kurbi linde: suur rõõmus lind on pastor, kes kuulutas hästi jumalasõna, ja kurvad linnukesed on kogudus, kes ei tahtnud teda kuulata või oli tähelepanematu. Järgmisena nähtud suur kurb lind on hooletu pastor ja väikesed rõõmsad linnud tema kogudus, kes tähelepanelikult kuulas ja kasutas edukalt väheseid õpetusi, mida hooletu pastor jagas.

Ilmekaid teateid leidub ka maise maailma kohta. Lahkumiseelset ruumi tekstides eraldi ei kirjeldata, kuid süžeekäikude põhjal võib järeldada, et tegu on klassikalise maakoha majade, tänavate, kiriku ja surnuaiaga. Kui kangelane maa peale naaseb, satub ta vaatamata möödunud sajanditele (harva aastakümnetele) peaaegu samasse kohta – kestvasse külakeskkonda: küla pole tühjaks jäänud, see koht pole üle ujutatud, pole metsa kasvanud, sinna pole linna ehitatud ning mõnes eesti variandis on alles sama kirik, milles ta pidi mõrsjaga end laulatada laskma, ainult et pastor on teine.¹⁶

Ruum jaguneb muinasjuttudes ilmekalt omaks ja võõraks. Tavaliselt liigub kangelane muinasjuttudes oma ruumist võõrasse ruumi: teise riiki, võlu- või nõiutud kuningriiki, teise ilma ja naaseb lõpuks uuesti oma ruumi, sageli kõrgema staatusega kui sealt lahkudes. Ka käsitletud ATU 470 lugudes lahkub ta tuttavast, igapäevasest külaruumist, kus ta Henri Lefebvre’i terminoloogia järgi elab, osaleb ruumi loomises ja taasloomises, kus on tema juured, sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kus ta on tuhande niidi kaudu seotud keskkonna ja inimestega (vt Lefebvre 1992 ruumi loomise kohta). Teise ilma võõras ruumis satub kangelane peo, luksuse, kauni muusika ja suhtlemise ruumi. Ta kogeb seal viibimist emotsionaalse täiuslikkusena, tunneb end hästi ja kas ei taha lahkuda või tahab sinna kindlasti tagasi pöörduda – uuest ruumist saab tema jaoks oma, ideaalne paik.

 

Klastri ATU 470–471 muinasjuttude ajakategooriad

Müütiline aeg erineb inimajast ja see tähendab mis tahes tegevuse või sündmuse erinevat kestust eri maailmades. ATU 470 muinasjuttudes on tegemist fiktsionaalse legendide ajaga (ingl fabulous time), Heda Jasoni klassifikatsiooni kohaselt ka üleloomuliku ehk imelise aja alatüübiga (miraculous time; Jason 1977: 206–207). Fiktsionaalse legendide aja üldine omadus on inimajaga võrreldes erakordselt aeglane liikumine, peaaegu paigalseis, ajakategooriat iseloomustades märgib Jason, et selle tõeline kuningriik on hauatagune maailm, surnud hingede elupaik, nii paradiis kui ka põrgu.

Käsitletud tekstides satub kangelane tõepoolest hauataguses ruumis teistsuguse aja kulgemise meelevalda, kuigi märkab seda alles maa peale naasmise järel, kui ta saab teada aastakümnete või sajandite möödumisest. Mõnes variandis¹⁷ allub kangelane aja üleloomulikule voolule ka hauataguse maailma ruumis viibimata, ainuüksi suheldes tolle ilma esindajaga: surnud sõbra, venna (15, 25) või püha inimesega, kelle kõrval inglid laulavad (22). Näiteks eesti muinasjutus 25 saadab noorem vend oma surnud vanema venna hauani pärast seda, kui too oli käinud ta pulmas. Haua juures lahkuvad nad teineteisest ja noorem läheb tuttavat teed pidi koju, ent kohtab kaunilt laulvaid tütarlapsi. Ta peatub ja kuulab võlutult laulmist, kuni surnud vend tuleb tema juurde ja meenutab kohustust koju minna. Veel kahel korral peab vanem vend tulema meenutama ja kui noorem vend koju naaseb, ei tunne ta midagi ära, sest möödas on 300 aastat. Muinasjutus 15 läheb elav vend surnuaeda oma surnud venda pulma kutsuma ja seob hobuse haua lähedal puu külge. Surnud vend tuleb välja, juuakse teed, elav seob hobuse lahti, lahkub ja saab mõne aja pärast teada, et möödunud on 300 aastat. Märkimisväärselt peatub aeg nii kinniseotud hobusel kui ka tema omanikul, st hobune satub teise ilma jõuvälja, mis mõjutab teda sõltumata inimestest ja inimesele omastest subjektiivsetest hetkedest.

Seega üleloomulikku maailma sisenedes või ka ainult sellega kokku puutudes võib inimene saada selle ajaliste seaduste subjektiks, samas kui üleloomuliku maailma olend ei allu inimmaailmas inimaja seadustele (Jason 1977: 207).¹⁸ Seda teesi kinnitab meie materjal: kui eesti muinasjuttudes ilmub surnud sõber või vend inimeste maailma ja naaseb siis koos elavaga oma maailma, ei muutu surnu jaoks midagi ei maa peal ega oma maailmas, elava jaoks aga küll.

ATU 470 muinasjuttudes mõjub lisaks eespool nimetatud erilistele aja kategooriatele ka inimaeg, mis on reaalse maailmaga seotud, lineaarselt liikuv, pöördumatu ja ühtlaselt ühes suunas voolav (Jason 1977: 205). Psühholoogid on alates XIX sajandist uurinud aja tajumise ja tunnetamise viise ning leidnud, et emotsioonid mõjutavad oluliselt loomulikku taju. Lühike ajavahemik võib emotsioonide mõjul tunduda venivat või metsiku kiirusega tormavat. Mihaly Csikszentmihalyi (1990) ühendas selle kogemuse terminiga kulgemine (ingl flow), millega ta kirjeldas vaimset seisundit, kus inimene on millelegi keskendunud, täielikult millessegi haaratud ja naudib tegevust või suhtlust. Selle tulemusena kaob tavapärane ajataju ja tekib tunne, et aeg liigub harjumuslikust kiiremini. ATU 470 tekstides on viiteid nii ime- kui ka inim­ajale.

Elav sündmustes osaleja unustab kohtumisrõõmust surnud sõbra, venna, isa või naisega ja hauatagusest elust saadud eredate muljete mõjul oma kohustused elavate inimeste ees. Näiteks lahkub peigmees pulmarongist, kuna on andnud lubaduse. Ta eeldab, et mõne minuti pärast on ta tagasi, kuid unustab pruudi, teda ootavad inimesed ja ülitähtsa sündmuse, staatuse vahetamise. Tegelased hindavad aja kulgemist käepäraste inimlike vahenditega, nt aeg, mille jooksul juuakse ära klaas viina (11) või tass teed (15, 19, 21, 27, 28), mängitakse mitu partiid kaarte (1, 2), kõlab kolm ilusat laulu (3, 16). Teispoolsuses viibimise kestust mõõdab tegelane mõnikord maistes ajaühikutes: üks tund taevases pulmas (7), kaks tundi (12, 22), ühel juhul kaheksakümmend päeva (4).

Pulmad on traditsioonilise ühiskonna märkimisväärne ja äärmiselt ritualiseeritud üleminekuriitus (Gennep 1981: 165–208), selle aeg on sõna otseses mõttes minutite kaupa ära jaotatud, igale osalejale on määratud kindlad rollid ja loomulikult on selle sündmuse keskmes mõrsja ja peigmees. Peigmehe pikem (mitme­tunnine, rääkimata päevadest) seletamatu puudumine rikub rituaali, tehes sündmuste juurde naasmise väga problemaatiliseks, kui mitte võimatuks. Aastateks, aastakümneteks ja sajanditeks kadumine muudab võimatuks naasta sündmuste alguspunkti, milleks võib pidada peigmehe lahkumist surnuaeda. Mõnes eesti variandis on pruut ja külalised kategooriliselt vastu, kui peigmees avaldab soovi minna surnud venda või isa oma pulma kutsuma, ning püüavad teda ümber veenda (13, 19), sest pulmad on üldiselt ohtlik aeg.

 

Kokkuvõte

Artiklis esitasime esmakordselt jututüübi ATU 470 süžeede süstematiseeritud kirjelduse eesti, vene ja valgevene tekstide põhjal. Vaatlesime aja kulgemist ja tegevus­ruumide erijooni, tegelasi ja tegevusi suulistes traditsioonides ja üksikutes kesk­aegsetes kirjalikes allikates.

Klastri ATU 470–471 süžeega „Surelik külastab teist ilma” tekstide žanriline kuuluvus, ruumi ja aja kontseptsiooni kujutamise iseärasused esindavad muistendite ja legendilaadsete muinasjuttude jooni. Eesti variantidel on iseärasusi, mis lähendavad neid žanriliselt muistenditele: viited konkreetsetele paikadele või geograafilistele kohtadele, kangelaste isikunimed, surma ja elu teema teises ilmas, traagiline lõpp, üleloomulikud tegelased, kes tegutsevad peamiselt muistendites ja legendides – jumal, inglid jt – ning neis leiduvad detailid. Eesti tekstid osutavad pikaaegsele esinemisele suulises traditsioonis ja erinevate rahvaluule liikide (sh taevakirjade, rahvaliku kristliku pärimuse) ja piiblikirjanduse või parapiibellike trükiste ja käsikirjade koosmõjule teatud variantides ja detailides. Süžee arendatus, detailide väljatöötatus iseloomustab pigem muinasjutte kui muistendilist rahvaproosat. Siiski vajab see küsimuste kompleks veel eraldi vaatlemist.

Ajataju muutumist ei põhjusta mitte kangelase liikumine ruumis, vaid tema liikumine maailmade vahel. Juhtudes teatud maise ruumi punkti, satub kangelane teise ilma jõujoontesse, mistõttu on maine ruum kangelase maailmadevahelise liikumise nähtav marker.

Väärtuse poolest ei sõltu ATU 470 muinasjuttudes teise ilma kunstiline ruum peaaegu üldse elava kangelase liikumissuunast: ta laskub maa alla ja satub kolmandasse taevasse, pulma, kus on kohal jumal ja inglid, ilusasse aeda. Sama kehtib liikumisel horisontaalses ja vertikaalses suunas. Me ei leia vaadeldavatest muinas­juttudest kolme üksteise suhtes vertikaalselt paiknevat sfääri, milles tipp või taevas vastaks paradiisile ja maa-alune sfäär põrgule (vrd Kaasik 2013). Paradiisi kujundid ja konnotatsioonid on olemas igas stsenaariumis sõltumata tegelaste liikumissuunast – alla, üles, horisontaalselt. Vaadeldavat tüüpi juttudes on pigem selgelt eraldatud kaks sfääri: inimeste maailm ja teine ilm. Kõikjal tunneb elav kangelane vastupandamatut tõmmet teise ilma poole. ATU 470 tekstides lahkub kangelane oma tuttavast, igapäevasest külaruumist ja satub teise ilma võõrasse ruumi, mida iseloomustab pidu, luksus, kaunis muusika. Teises ilmas viibimist kogeb ta emotsionaalse täiuse, rõõmu, naudinguna, võõras ruum saab talle omaks. Endine oma ruum on naasmise järel pöördumatult võõras, ta on sellest võõrandunud.

Kokkuvõttes on püsikomponendid (lubadus – kutse – teispoolsuses viibimine – naasmine) suhteliselt universaalsed, samal ajal kui ruumi, teekonna, tegevuste, kreedo ja hinnangute jm osad alluvad erinevatele usundilistele, kirjalikele ja stiililistele mõjutajatele, on varieeruvad ja mitmekesised.

Üldiselt satuvad muinasjutukangelased sageli kaugesse kuningriiki või teise maailma, mis on selle kauge kuningriigi analoog. Nad ei satu teise maailma uudishimust, vaid alati selleks, et lahendada mõni pakiline ülesanne, mille ümber süžee areneb: neil on vaja leida kadunud pruut, naine, õde, ema; nad saadetakse sinna katse ja ülesande käigus läbikatsumisele, kedagi hädast päästma. Jelena Jeleonskaja, uurides teise ilma kujutamist muinasjututraditsioonis, märgib väga täpselt, et teise ilma külastamise üks põhjusi on ettekujutus millestki lõpetamatust. Sellest tulenevalt kujutab muinasjutt teises ilmas viibimist ajutisena ning kõik, mis kuulub teise ilma piiridesse, on seatud just nii, et see aitab tagasi pöörduda. Kohtumised teise ilma asukatega (vanamehed, eided, neiud) ja üleloomulike olenditega peavad viima selleni, et ülesanded saavad täidetud ja kangelasteod sooritatud, kadunud ja ihaldatud isikud üles leitud, kõik hädad kõrvaldatud, mille järel kangelane naaseb teisest ilmast koju (Jeleonskaja 1994: 45–46).

Muinasjututüübis ATU 470 toimub kõik teisiti: kangelane ei lahenda ühtki elulist ülesannet, mis on seotud lähedase inimese otsimise või hädast vabastamisega (sh teisest ilmast päästmisega). Kuid ta täidab sõbrale, vennale või isale antud lubaduse kutsuda ta oma pulma, unustades samas sõpra või sugulast nähes maised kohustused. Lubaduse täitmine on neis lugudes keskne ja vahendab hinnalist teadmist teispoolsuse olemuse ja hinge rännakute kohta.

 

Käsitlus valmis Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid” (EKM 8-2/20/3) ja Eesti-uuringute Tippkeskuse (TK 145, Euroopa Regionaalarengu Fond) toel. Autorid tänavad südamest väärtuslike nõuannete eest retsensente, Mairi Kaasikut, Kärri Toomeos-Orglaant, Ott Heinapuud ja Ljudmila Fadejevat.

 

Alena Boganeva (snd 1964), PhD, Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimise keskuse Jakub Kołase nimelise keele instituudi etno­lingvistika ja folkloristika osakonna juhataja (Surhanava 1, korpus 2, 220072 Minsk,­­ ­Valgevene), elboganeva@gmail.com

Mare Kõiva (snd 1954), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhtiv­teadur Eesti-uuringute Tippkeskuse juhi ülesannetes (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mare@folklore.ee

 

Viimaste kümnendite üks mõjukamaid „Kalevipoja” käsitlusi on Jüri Talveti artikkel „Rahvust ehitav eepos”, kust pärineb peamine ajend siinse tõlgenduse loomiseks: Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „„Kalevipoja” süžees ja koguni filosoofilises struktuuris võib jälgida sarnasust Johann Wolfgang von Goethe „Faustiga”” (Talvet 2003: 888). Selles lühikeses tsitaadis on peidus käesoleva artikli ja järgmises ajakirjanumbris ilmuva järje kaks teineteist toetavat eesmärki: esiteks demonstreerida, kuidas „Kalevipoega” on võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena, teiseks näitlikustada analüüsi kaudu, kuidas Harold Bloomi mõjuärevuse¹ teooriat saab kasutada kirjandusteoste võrdlevaks eritluseks. Seda vaatamata Bloomi võttestiku psühho­analüütilistele vääritimõistmistele, justkui võitleksid autorid omavahel nagu pojad isadega – Kreutzwaldi ja Goethe loojaisiksustele pole järgnevas analüüsis ruumi. Võttes eeskujuks Talveti tsitaadi, tuleb võrdluse alla kahe suurteose süžeeline ja temaatiline struktuur. Aga enne tekstilise kõrvutuseni jõudmist on tarvis mõista, mida Bloomi teoorial on lisada tavapärasele mõjude uurimisele.

 

1. Kuidas uurida tekstidevahelisi suhteid?

Traditsiooniliselt jaguneb mõjude uurimine kirjandusteaduses kaheks. Positivistlikus kirjandusteaduses nähakse teose loomist „põhjuse-tagajärje jadana”, mille käsitlemisel on eesmärk keskenduda „sünnitingimuste ja -olude vaatlusele” (Ihonen 1996: 55–56). Kreutzwaldi „Kalevipoja” ja Goethe „Fausti” võrdlemise kontekstis on sellise kirjandusuurimuse hea näide Liis Raua (snd Tohver) monograafia „Kreutzwaldi väliskirjanduslikust eruditsioonist”:

Vist langeb Goethe „Faustile” au, olla kõige rohkem meeldetuletatud Kr-i poolt. Kui mitte kõike, siis vähemalt tähtsamaid ja tuntumaid kohti on ta sellest peast osand. Tema huvi ki[i]ndumist sellesse teosesse mainib Blumbergki, kuna Kr. olevat üli­koolis olles innuga jälgind prof. Morgenstern’i loenguid „Fausti” üle. Need on üksikud väljakistud read „Faustist”, mis Kr-le ühel või teisel puhul on meenund ja mida ta siis parajal juhul kiilub oma toodangusse. (Tohver 1932: 90)

Detektiivitöö „Fausti” kildude otsimisel Kreutzwaldi kirjutistest on muidugi eesti kirjandusuurimuse oluline osa, aga Raua monograafias ilmneb juba paar lehekülge hiljem selle lähenemise puudujääk. Nimelt on Kreutzwald enda kirjutistesse jätnud „Fausti” esimesest osast „kaunikese hulga jälgi”, aga „raskemini seeditavast” teisest osast pole „ainustki vihjet” (Tohver 1932: 93). Sellest saab järeldada positivistliku lähenemise plusse ja miinuseid. Kui „Fausti” esimene osa (1808) oli Kreutzwaldi kooliaja üks kanoonilisemaid teoseid, mille peast tsiteerimine ei olnud harukordne, siis teine osa (1832) polnud selleks ajaks veel ilmunud. Ometi ei pruugi „Fausti” teise osaga eluliste seoste puudumine öelda veel midagi Kreutzwaldi teadmiste kohta, ainuüksi tema kirjutistes viidete puudumise põhjal ei saa teha mingeid järeldusi.

Teine mõjude levinuim käsitlusviis on intertekstuaalsete seoste ja allusioonide uurimine. Selle hea näide on Marin Laagi ja Piret Viirese artikkel „Kalevipoja” intertekstuaalsetest mudelitest, kus Gérard Genette’ile toetudes näidatakse, kuidas „Kalevi­poeg” (tõukudes Euroopa rahvuseepostest ja eesti folkloorist) on aluseks uutele teostele (vt Laak, Viires 2004: 303). Selle kõrvale sobitub senini ainus üle­vaatlik eestikeelne käsitlus allusioonist: Anneli Mihkelevi „Vihjamise poeetika” (2005). Seal on allusiooni määratletud kui vihjavat signaali, mis kaht teksti või teksti­välist objekti ühendades käivitab uue tähenduste ahela (Mihkelev 2005: 17). Kõik kolm uurijat analüüsivad muu hulgas Kalju Lepiku (1958: 44) luuletust „Mõru mõte”: „Laena mulle kannelt, Vanemuine, / mõru mõte mõlgub meeles: // Kui kord Kalev koju jõuab / kapast koduõlut jooma, / oma lapsi üles pooma.” Nagu Mihkelev (2005: 30) kirjutab, manipuleerib Lepik „Kalevipoja” lõppu parafraseerides „lugeja kultuurimäluga”. Arvestades pagulaskonteksti, võib seda tõlgendada irooniana (Laak, Viires 2004: 304–305), mis vastandub tavapärasele arusaamale rahvuseepose lõpu helgusest.

Intertekstuaalsete vihjete analüüs toimib hästi lühikeste tekstide või tekstiosade võrdlemisel. See näitab, kuidas autorid kasutavad teadlikult (või alateadlikult) neile eelnevat kirjalikku traditsiooni. Sellest jääb aga väheks teose süžee või filosoofilise struktuuri analüüsiks. Fookuses on eelkõige vihjete otsimine, mitte kummagi teose kujundlik tervik. Olukorras, kus võrdluse aluseks ei ole lühike luuletus, nagu Lepiku „Mõru mõte”, vaid tuhandeid värsse pikad draamad ja/või eeposed, ilmneb intertekstuaalse lähenemise piiratus.²

Mõjude uurimisel ongi teose kujundliku terviku hõlmamine lisaväärtus, mida Bloomi teooria pakub – muidugi mööndusega, kuna mõjuärevusest ei saa rääkida ilma Paul de Manita. Kui Bloomi käsitlus 1973. aastal ilmus (vt Bloom 1997), põhines see suuresti psühhoanalüüsil. Teooria keskmes oli arusaam, kuidas kirjanduskonteksti „hilinemine” (vt Bloom 1997: xxv) tingib järeltulija „ärevuse” ja paneb teda eelkäija teost enda omaks ümber kirjutama. Sealt pärineb ka enamik eksiarvamusi, mis Bloomist rääkides rõhutavad autorite ergukava. Aga samal aastal ilmunud de Mani arvustus lisas mõjuärevuse mõistmiseks palju tasakaalukama vaate. De Mani jaoks oli bloomilik psühhoanalüütiline kirjanduse arengulugu pelgalt keeleline müstifikatsioon, mille struktuur rajanes eri kõnekujunditel ehk troopidel: „Aga kõige selle draama all seisab päris tihe lingvistiline mudel, mida võiks kirjeldada väga erineva tooni ja terminoloogiaga” (de Man 1983: 274). Järgnevas teoses „Väärlugemise maakaart” (1975, vt Bloom 2003) seobki Bloom oma käsitluse de Mani lingvistilise mudeliga ja arendab välja väärlugemise kujundisüsteemi (kaardi), kus kogu teoste­vaheline heitlemine toimub kõnekujundite kaudu. Seejuures tõuseb Bloomi ja de Mani vahelise debati keskmesse erisugune arusaam retoorikast. Bloomi (1977: 393) jaoks on retoorika veenmiskunst ja troop tahteavaldus. De Mani jaoks tähistab aga troop keelele iseloomulikku „loetamatust” (vt Moynihan 1986: 148).³ Selle vaidluse tulemusel ei ole mõjuärevuse teooria raskuspunktiks enam abstraktne lugu kirjandusse hilinenud autori (haavunud) egost, vaid uurija käsutuses on konkreetsed keele­lised võtmed (ehk troobid), mille abil selgitada, kuidas tekstid omavahel tõukuvad ja tõmbuvad. Nagu Bloom (2011: 6) hiljem selgitab: „Mõjuärevus eksisteerib luuletuste, mitte isikute vahel.”⁴

 

2. Mis on troobid ja kuidas nende abil tekste võrrelda?

Mõjuärevuse teooria kasutatavuse seisukohast on olulisimad kuus troopi, mille abil saab kirjeldada kahe teksti vastastikmõjusid: iroonia, sünekdohh, metonüümia, hüperbool, metafoor, metalepsis. Kirjanduse areng on alati kahesuunaline: see on traditsioonist tõukumine ja sellele toetumine.⁵ Bloom (2003: 88, 105) tõlgendab eelnevast tekstist iroonia, metonüümia ja metafoori abil tõukumist vanemteksti kitsendamisena ning sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil tõmbumist kordamisena. Siinses artiklis on fookuses „Kalevipoja” ja „Fausti” tõukuvad aspektid. Vaatluse alla tuleb, kuidas rahvuseepose olulisimad süžeelised sõlmpunktid vastanduvad kolme kitsendava kujundi kaudu Goethe draamale.⁶

Sellise keelelise mängu eesmärk on varasema teksti tähenduse tühjendamine ja uuesti loomine:

Kahandavatest või piiravatest troopidest nullib iroonia tähenduse kohalolu ja puudumise dialektilise koosmõju kaudu; metonüümia alandab tähendust teatavas mõttes esemestava tühjendamisega; metafoor kärbib tähendust lõputu eemaldumisega dualismidest ja sisemise–välimise dihhotoomiast. Korvamise või kordamise troopidest laiendab sünekdohh üksikut üldisele; hüperbool kõrgendab; metalepsis ületab ajalisuse, asendades varasuse hilisusega. (Bloom 2003: 94–95)

De Mani (1996: 181) arusaam keele ebausaldusväärsusest (nt iroonia nullib tähenduse) kohtub siinkohal Bloomi (2003: 93) veendumusega, et troop on „tahtlik viga”. Selle ilmekaks näiteks on positsioneerivad sõnad: kohalolu, puudumine, eemaldumine, laiendamine, asendamine. Oluline on aga mõista, millise teksti­tasandi kohta mõjuärevuses troobid käivad.

Poeetikaõpikutes seletatakse kõnekujundeid tavapäraselt üksiku sõna või fraasi kaudu. Näiteks kirjeldatakse tähenduse ülekannet: kirstust saab puusärk (metafoor) või nohikust prill (metonüümia). Ka Bloom (1982: 73–107) on näidanud lehe kujundi arengut allusioonina läbi inglise kanoonilise luule John Miltonist Walt Whitmanini. Aga ometi rõhutab ta mõjuärevuse teoorias, et iga luuletuse tähendus on hoopis teine luuletus (Bloom 1997: 70). Ta ei räägi kunagi luuletuse üksikutest sõnadest ega piiratud allusioonidest: „[---] poeetilise mõju sügavusi ei saa vähendada allikakriitikaks, ideede ajalooks ega kujunditevaheliseks mustrituvastuseks” (Bloom 1997: 7). Fookuses peab olema teksti tervik. Mõjuärevuse teooria rakendatavuse seisukohast on troop seega kõikehõlmav võte. Järgnevas analüüsiski on troop kasutusel anumana, mille abil üldistada või kokku võtta, kuidas „Kalevipoeg” muudab „Fausti” süžee temaatilisi rõhuasetusi ehk teisendab korraga kümneid (kui mitte rohkem) värsiridu. Järelikult kui Bloom (2003: 19) rõhutab, et tema teooria fookuses ei ole teoste sõnaline sarnasus, siis siinse artikli kontekstis tähendab see, et vaatluse all ei ole kummagi suurteose üksikud fraasid ega nende sarnasus või erinevus.

Käesoleva analüüsi seisukohast ei ole oluline, kas „Kalevipoega” võrrelda „Fausti” originaalteksti või tõlkega, kuna lähilugemise abil tuvastatavate sõnaliste kokku­langevuste asemel vaatlen teoste süžeelist ja temaatilist ühisosa. See ühisosa ei ole aga peidus üksikutes „Fausti” värssides ega eesti tõlkevastetes Ants Oraselt või August Sangalt, vaid teose temaatilises struktuuris ja ideestikus, mida mitmed (vahel kümned) värsid koos edasi annavad. Olen kõrvutamiseks valinud Orase tõlke, kuna see on ainus värsiridade numeratsiooniga tekstikriitiline väljaanne eesti keeles.⁷ Kokkuvõttes ei ole järgneva mõjuärevusliku võrdluse seisukohast vahet, kas „Fausti” originaali „Verweile doch, du bist so schön” (1699) tõlge Sangalt „Oh ilus hetk, oh viibi veel” (Goethe 1967: 86) on Orase variandist („Kui lausun hetkele: Kui hurmav, / kui veetlev oled! Viibi veel!”, Goethe 2016: 97, v 1699–1700)⁸ täpsem, kuna mõju­ärevus ei seisne teoste sõnasõnalises kattuvuses ega erinevuses, vaid n-ö troopide filtri kaudu toimuvas ideestiku teisenemises. Nii on allpool ainuüksi oluline, kuidas kuradiga lepingu sõlmimise põhjus ja tulem leiab eesti rahvuseeposes troobi abil seletatava ümbertõlgendamise, mitte tõik, kas semantiliselt on Fausti hukutav hetk ilus või hurmav või hoopis veetlev. Samal põhjusel ei ole määrav teoste žanr. Ei ole tähtis, kas tegu on eeposega, mille lood on esitatud jutustajakõnena, või draamaga, mille tegevustikku annab edasi tegelaskõne, vaid hoopis see, et mõlema teose keskmes on vastandlikud tegelased, kes satuvad loo sündmustikus vastamisi sarnaste katsumustega.

 

3. „Fausti” mõtestamine „Kalevipoja” kaudu

Nagu August Annist (2005: 452) kirjeldab, on „Kalevipoega” juba eepose idee tasandil sisse kirjutatud vastuolu. Ühelt poolt üritati luua teaduslikku teost, mis oleks sisult ja vormilt rahvapärane, teisalt ei olnud isegi Friedrich Robert Faehlmanni ega Georg Julius Schultz-Bertrami rahvaluulealast eeltööd arvestades „mõeldavgi jõuda katkendite lihtsa „teadusliku” liitmisega mingi ühtlase proosasaagani, veel vähem värsikujulise „rahvaeeposeni”” (Annist 2005: 453). Kreutzwald, olgu teadlikult või mitte, lõi poeedina algupärase eepose, mille sõlmitus toetub vastuolulisele peategelasele, hiiule nimega Sohni (Kreutzwald 2011: 52, II lugu, v 66).⁹ Kuigi pealtnäha võib tunduda, et Kalevipojal ja kuradiga lepingu sõlminud intellektuaalist Faustil ei ole just palju ühist ja nende lood arenevad täiesti eri aegruumides (nt Antiik-Kreeka vs. muistne Eesti), satuvad nad loo sündmustikus vastamisi sarnaste katsumustega. Sealhulgas saab mõlemat teost pidada tragöödiaks. Nagu Aristoteles on kirjutanud, järgib eeposelooming tragöödiat „tõsiste <asjade>” jäljendamisega (vt Aristoteles 2003: 23), sealjuures „muutus ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele, ja mitte pahelisuse, vaid suure eksiarvamuse tõttu” (Aristoteles 2003: 33). Muidugi on küsitav, kui paheline kumbki peategelane kokkuvõttes on, aga oma arenguteel õnne ja õnnetuseni ei pääse neist kumbki saatuslikest eksiarvamustest.¹⁰

Eespool tsiteeritud Talveti tähelepanekule mõlema suurteose süžeelisest ja filosoofilisest sugulusest järgnes märkus: „Suur erinevus mõistagi jääb selles, et kui Goethe kasutas laialdaselt muinaskreeka mütoloogiat ja koguni värsivorme, siis Kreutzwald ammutas oma materjali eranditult rahvuslikust rahvaluulelättest. Kui ta seda oma väljamõelduga ja „imporditud” intertekstuaalsustega ka laiendas, eesti­pärastas ta ometi kogu loo [---].” (Talvet 2003: 888) See eestipärastamine ongi „Kalevi­poja” ja „Fausti” heitluse alguseks. Bloomi (1982: 31) järgi kasutatakse troope eesmärgiga nende abil midagi saavutada. Käesoleva artikli kontekstis tähendab see, et „Kalevipoega” on võimalik lugeda katsena asendada haritud kultuuriinimene, kes ihkab suurte tegude järele, rohmaka ja mütoloogilise maailma loova hiiuga (in toto: tegutsejaga). Järgnevalt näitangi, kuidas „Kalevipoeg” mõtestab „Fausti” filosoofilist tähendust ümber irooniliselt, metonüümiliselt ja metafoorselt.

 

3.1. Sohni kui Fausti irooniline peegeldus

Bloomi (1994: 210) jaoks on „Faust” mittekanooniline poeem, mille sihilik ambivalentsus takistab uurijatel selle kindlasse perspektiivi seadmist ja ühtviisi tõlgendamist. „Fausti” uurimise värskeimat seisu kajastava kogumiku („A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II”, 2006) toimetaja Paul Bishop (2006: xxvii–xxviii) lisab, et vaatamata uutele ja värskendavatele tõlgendustele võib tänapäeva uuringuid iseloomustada samuti üksteisele vasturääkivatena nagu XX sajandi kesk­paigaski. Lõpuni lahendamata on nii Bishopi koostatud kogumikus kui ka varasemates ­Goethe peateose käsitlustes teemad, nagu Fausti lunastuse õigus(e)tus, Emade allegooria, ­Gretcheni ja Helena roll, Mephistophelese funktsioon, rohkete kirjanduslike tehnikate ning viidete tähenduslikkus, „Fausti” positsioon maailmakirjanduses ning raskused, mida pakub tervikteose (eelkõige teise osa) lavale toomine. Need teemad on „Fausti” käsitlustes ikka ja jälle kordunud ning on siinkohal olulised niivõrd, kuivõrd need aitavad pakkuda tausta „Fausti” tõlgendamiseks „Kalevipoja” perspektiivist.¹¹

Ükski „Fausti” tõlgendus ei saa aga mööda vaadata tragöödia raamist, Mephistophelese ja Fausti vahelisest lepingust: „Siis tehtud! Leping see: / Kui lausun hetkele: Kui hurmav, / kui veetlev oled! Viibi veel! / siis haaraku mind käsi surmav, / siis vangistagu sünge neel.” (V 1698–1702) Samamoodi nagu „Kalevipojas” mõõga needmine, määravad need read kogu tragöödia arengu, kuna kokkulepet pühitsetakse verega (v 1740). Aga siinjuures on oluline veel üks aspekt, millele osutab kirjandusuurija Osman Durrani (1977: 72) – nimelt Mephistopheles on „Faustis” normatiivsete kokkulepete ja sõnade kaitsja: „Just seks, et peita mõtet nappi, / saab ikka kohe sõnad appi” (v 1995–1996). Rollid on justkui vahetunud: raamatutargast Faustile, kes peab end magistritest, professoritest ja doktoritest targemaks (v 366–367), jääb sõnadest ja arukusest ühtäkki väheks. Just tema on see, kes suhtub lepingu hinda vabalt ega mõtle muule kui saadavale kasule.

Thomas Salumets (2016: 24) võtab Fausti püüdlused kokku sõnadega: „On tähenduslik, et Johannese evangeeliumi sissejuhatus „Alguses oli sõna” (1224) kõlab Fausti tõlkes nii: „Algul oli tegu” (1237). Ta soovib jõuda otse absoluudini [---].” Seega leping kuradiga ei ole ainuüksi formaalne, vaid Faust hakkab lausa jumalasõna ümber tõlkima (v 1224–1237). Faust otsib „sõna” piiravale võimule alternatiivi ja jõuab sõnast „mõtteni”, mõttest „jõuni” ja jõust lõpuks „teoni”. Durrani (1977: 62) osutabki, et Johannese evangeeliumis kasutatud „sõna” sümboliseerib Kristust, mistõttu Faust korraga nii tõrjub päästjat kui ka väljendab sügavat iha tegutseda: „„Tegu” siinkohal on antiteetiline vaste „sõnale” ja järelikult seab Fausti valik [---] kahtluse alla „Jumalasõna”, Kristuse ja tema õpetused.”

Kui Fausti pettumust raamatutarkuses ja kasvavat tegutsemisiha võrrelda Kalevipojaga, ilmneb Kreutzwaldi teost ülesehitav iroonilisus. Siinkohal ei tähenda iroonia piiratud troopi definitsiooniga „öeldakse üht ja mõeldakse teist”, vaid nagu de Man ütleb: see on „katkestus, seisak, häire” (vt Moynihan 1986: 137). Nimelt on Fausti püüdlus Salumetsa kirjeldatud absoluudini ja tema mäss jumalasõna vastu (ehk jumalaks tõusmise soov) eepose tekstis katkestatud hiiu kujuga. Kalevipoeg ei ole raamatutargast intellektuaal, keda valdab elutüdimus ja püüe sõnade juurest tegudeni jõuda. Kalevipoeg on otse vastupidi kohe tegutseja ja maailma looja. Ta on saatusest määratud suureks kangelaseks, see on tal veres ega vaja ühtki lepingut.

Selle mõistmiseks tasub keskenduda Annisti kokkuvõttele kangelase kirjeldustest rahvaluules:

Isegi Kp-ja enda kujusid leidus eesti rahvapärimustes pigemini mitu kui üks: seal on võrdlemisi inimlik sõjaheeros, vahest isegi kuningas – kuid ka mitmekümnesüllane „hirmufantasmagooria”, maailma ümberkündev apokalüptiline „kollelajas”; seal on kultuuriloov demiurg – ja maahävitaja; on võrdlemisi reaalne ja kohalik, „suisa suud” andma tikkuv ülimus – ja üsna muinasjutuline printsesside allmaailmast päästja; on hiidusid vaenav Thor ning vanapagana vastane – ja on ise naiivsevõitu loodushiid, vahel päris vanapagan; on kirikuehitaja – ja kirikupurustaja; on kuradi aheldaja Kristus – ja ise kavalusega aheldatud titaan või kurat. (Annist 2005: 602)

Sellest saab järeldada, et esiteks saadab Kalevipoeg algusest peale korda suuri tegusid – olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Teiseks aga pole eeposes rõhutatud mitte Kalevipoja kollelajalikku poolt, vaid kuninga kuju (vt Annist 2005: 606). Temast saab kultuuriheeros, kes paneb aluse progressile (Valk 2002: 411).

Ritchie Robertson (2006: 19) on „Fausti” keeruka sõnakasutuse käsitluses toonud välja, kuidas Faust ei mõtesta ennast ainult inimesena, kes on jumala loodud, vaid kellenagi, kes tahab enda inimlikku piiratust ületada: „Ma, jumaluse võrdpilt, tundes end / ju tõusvat üle ahelate maiste” (v 614–615). Sellest johtuvalt on väga oluline Goethe tegelase minapilt, tema isiklik tahe ja kõrge enesehinnang. Ka lepingu sõlmimine on tema valik. Seevastu Kalevipoja püüdlused on määratud ettekuulutusest: kangelase täisealisusega saabub „õitsev õnne-aega” (II, v 161). Järelikult Kalevipoega ei kannusta faustilik tõdemus, „et elus jääb paljustki vajaka” (Salumets 2016: 17), vaid saatus: ta on määratud tegema suuri ja sangarlikke tegusid. Või teisiti öeldes: Sohni ei püüdle inimesest jumalasarnaseks, vaid ongi see.

Siia sobib lisada Talveti (2003: 890) tähelepanek: „Kreutzwaldi eeposes [---] hoiab just tundeside kodumaise looduse ja mullapinnaga kangelase tegusust tagasi, muudab ta moraalse arengu aeglaseks, tegelikult üpriski vastanduvaks ühemõõtmelisele universaal-ratsionalistlikule optimismile.” Kas Kalevipoega kammitseb ainuüksi side kodumaise ja eestipärasega, ei saa retoorilise tasandi põhjal väita, kuid järkjärguline vastandumine (euroopalikule) ratsionaalsusele on eeposes olemas. Näiteks märgib seda Kalevi tarkuseraamatust loobumine, mida käsitlen pikemalt allpool. Järelikult on ka „Kalevipojas” olemas vastandumine ratsionaalsele optimismile (usule teadmiste kõikvõimsusse), kuid see pole teose algimpulss, vaid lõppakord.

Ühtlasi on kõnekas, et Fausti isa on draamas mainitud ainult korra ja iseloomustatud tumeda mehena, kelle mürgi abil tappis Faust tuhandeid (v 1034–1055). Suhe isadesse on samuti vastassuunaline: Fausti suhe isasse on ambivalentne (vt Gaier 2019: 52), sest too ei väärinud kuulsust (v 1030–1033), aga oli siiski tuhandeid tapva põrgurohu pruulimisel talle eeskujuks (olgugi negatiivseks: „kiita siin saab timukate roim”, v 1055). Kalevipoeg pöördub see-eest murrangulistel hetkedel alati oma surnud isa poole tarkust otsima: „Tõuse üles, taadikene! / Ärka üles, isakene! / Tule teeda näitamaie, / Kuhu eite kadunesse!” (III, v 762–765) Isa aga „ei või tõusta” ja Kalevipoeg peab tuulte juhtimisel iseseisvuma (III, v 769, 776).

Selle tulemus on, et Kalevipoja tee „üleva moraalse teadvuseni on kõike muud kui sirgjooneline või valutu” (Talvet 2003: 888). Saatuse kuulutatud õnne ja iluga käib alati kaasas „kurbtus ja mure” (Sissejuhatuseks, v 296–297) ja erinevalt Faustist pole Kalevipojal muud valikut kui tegutseda. Sest kuigi ta „[t]õusis vendadest targemaks” (II, v 751), oli tema ainsaks tugevuseks lapsepõlvest peale jõud: „Kalevide kallim poega / Linda leina lepitaja, / Kasvis karjapoisiliseks, / Kosus künnimeheliseks, / Tõusis tamme tugevuseks, / Tõutas ettetähendusi / Igas tükis ilmutada, / Püüdis jõudu iga pääva, / Keha kangust kosutada.” (II, v 684–692) „Fausti” filosoofilist peaideed ehk kõigist targema peategelase valikut teha kuradiga leping, püüdlemaks inimteadmisest jumaliku absoluudi (ehk teo) poole, asendab seega „Kalevipojas” irooniline katkestus: keskmes on mütoloogiline ja jõuline hiid, kes suurt tarkust omamata on sellegipoolest oma tegudega määratud (eesti) kultuuri alusepanijaks.

 

3.2. Fausti püüdluste metonüümiline tühjendamine „Kalevipojas”

Kui Bloom (1997: xix) pidas irooniat „troopide troobiks” ja de Mani (1983: 275) jaoks oli see „väärlugemise kõige üldisem kirjeldus”, siis metonüümia on selle tõlgendamisprotsessi spetsiifiline jätk. Iroonia abil seletatav Fausti ja Kalevipoja vastandlikkus saab süžeelise jätku rööpnevate katkestustega (metonüümilise seose kaudu). Kui artikli eelmises alapeatükis sai näidatud, kuidas peategelaste püüdlused on vastandlikud (üks soovib lepingu abil inimlikkust ületada ja teise on saatus määranud üleinimlikke tegusid korda saatma), siis järgmine teoste vastassuunaline liikumine ilmneb, kui metonüümia abil analüüsida peategelaste allmaailmas käiku ja sellest lähtuvaid soove.

Mõlema teose mõistmiseks on oluline Fausti armastuslugu Margaretega (­Gret­cheniga) ja Kalevipoja kohtumine Saarepiigaga. Need episoodid on võrreldavad mõjuärevusliku kordamisena ja need on minu järgmise artikli fookuses. Siin on vaatluse all „Fausti” teise osa algus, kus Fausti valusad armumälestused kiirelt kustutatakse: „Ju kõik eilne mööda vajub, / uneks hajub rõõm kui tusk. / Pea saad terveks. Peatselt tajub / koitu uut su uudne usk.” (V 4650–4653) Seejuures uus usk koos värskendava koiduga saabub Fausti jaoks imaginaarses, n-ö peeglitaguses maailmas: „Juurdle, saad siis aru: / vaid kirjus peegelpildis ilmneb elu” (v 4726–4727). Teispoolsus viib Fausti kõikmõeldavatesse paikadesse (nt keisripaleesse, Emade juurde allmaailma, Spartasse jm), mille ümberjutustamine ei ole siinkohal tähtis, oluline on mõista peategelases toimuvat põhimõttelist muutust. Esimese osa valguse poole vaatav tegelane („mu taga öö, mu ees ent päev”, v 1087) on Gretcheni tragöödia tulemusel tõugatud ilu ja täiuse otsingutel hämaratele aladele (ajaliselt nt antiiki). Faust laskub (v 6303–6304) Emade juurde sügavaimasse sügavikku (v 6220).¹² Naine sümboliseerib teoses vaakumit, mis otsib täitmist mehe poolt, Emad seevastu asuvad sealpool aegruumi ja tähistavad Fausti teel jumalikku tühimikku (vt Dye 2006: 110–111).

Bloom (1994: 210) kirjeldab, kuidas „Faust õpetab meile, et ilma aktiivse seksuaalsuseta ei piisa üldse mitte millestki”. Sellest tulenevalt tõlgendab Bloom (1994: 224–225) Fausti esmakohtumist Helenaga seksuaalakti allegooriana, mille keskmes on falloslik võti: „Kuis võlust loobuks see, kes võrratumat nägi!”, „Oo Faust, oo Faust! Mis hullutseja uhm! / Ju ründab naist – see kaob, tal kuju juba tuhm. / Nüüd riivab noorukit ta võti – jõudu / ju tarvitab – ning nüüd, oh õudu, õudu, õudu!” (V 6559–6563) Järgneb (orgastiline) plahvatus, Helena ulm haihtub ja Faust minestab unne, mis kestab 800 rida nagu Kalevipoja analoogsed seitsmenädalased unepaelutused (XII, v 437, 641–642). Siinjuures on oluline veel Ellis Dye (2006: 111) täpsustus, et kõik naistegelased, alustades Gretchenist ja lõpetades Helenaga, tähistavad lõpuks Neitsi Maarjat, olles muu hulgas kuuvalguse ning surma ja taassündi sümboliseeriva ristimisvee metafoorid. Järelikult osutab eksitav kohtumine Helenaga millegi uue algusele ega jäta Fausti ka unedes (v 7290–7295).¹³

Minemata lõpuni kõikide tähendustasanditega, mida Fausti tõlgendamiseks pakuvad naisekujud, vaatlen siinkohal Helena sümbolväärtust kultuuris. Tema monoloogi algus „Ma kõrgelt kiidet, laialt laidet, Helena” (v 8488) on viide antiikkultuuri suurkujule Euripidesele ning tähendab, et just tema on see, kellest kirjutatakse laule (vt Gaier 2019: 210–211). Helena ilu on kordumatu, selle kõrval kahvatuvad isegi rubiinid (v 9311) ja vahimehed unustavad oma kohustused (v 9206–9210), kuid oluline pole ainult tema ajatu füüsiline atraktiivsus. Helena on moodsa keele kõla lummuses ja tahab õppida kasutama Fausti eeskujul riime: „Ses heli sobis leebelt heliga / ja vaevalt puutus sõna kõrva, kui / ju tuli seda kallistama teine. [---] Kuis õpin selle keele kaunist askust?” (V 9369–9371, 9377) Nagu osutavad Robertson (2006: 13–14) ja Martin Swales (2006: 46), põimuvad Helena ja Fausti armuloos modernsus antiigiga, romantism klassitsismiga, vana uuega: „Helena: Kui iidne-uus see rõõm, kuis hõiskab suu: / kuis lihas-luus ma tundmatule truu! // Faust: Miks mõelda? Ela hetkes, mis ei aegu! / Aeg öelda, tuleb olla – siin ja praegu!” (V 9415–9418) Helena armastus on erinevalt Gretcheni omast mitmekihiline, omamoodi aegadeülene segu lihalikust ja vaimsest. Just sellises ajatus ambivalentsuses on Faust võimeline enese inimliku piiratuse lõpuks ületama: tänu Faustile pääseb Helena allmaailmast¹⁴ ja nende liidust sünnib moodsa luule vaim Euphorion (v 9693–9695).¹⁵

Fausti liikumine kehalisest armastusest vaimse armastuseni (Gretcheni juurest Helenani ja Helena füüsilisest ihalemisest vaimse ühisosani) seostub mitmel moel „Kalevipojaga”. Kõigepealt leidub „Fausti” teise osa alguse unustusele ja hiljem iha täis Helena-unelusele paralleel „Kalevipojas”, kuid erinevalt Faustist ei ole uned Kalevi­poja jaoks positiivsed, vaid muutuvad luupainajaks, mis „[k]öitis liikmed ­kammitsasse” (XII, v 606). Saarepiigaga toimunu, millest on juttu artikli järgmises osas, jääb Kalevipoega kummitama, ta ei saa süüst unustusega vabaks. Järelikult ei ole „Kalevipojas” võimalik peategelase tõusmine järgmisele vaimutäiuse tasandile. Ka rahvussangar laskub Fausti kombel allilma teed tallama (XIII, v 475–479) ja sel on samuti seksuaalne alatoon nagu Fausti esimesel kohtumisel Helenaga: „Pööraspää piigade paika! / Karedamal kaunakesel / Vahest magus ivakene, / Koredamal koonukesel / Vahest sile sisukene.” (XIII, v 445–449) Sellele järgneb Kalevipoja mesijutt neiukestele kosimisest (XIII, v 655–658), kuid sinnapaika see jääb: „Mina [---] / Kasupoisike ei kosi” (XIII, v 958–959). Sest erinevalt Faustist ei oska Kalevipoeg püüelda lihalikust enamat. Realiseeruvad ainuüksi „Fausti” seksuaalsed allegooriad: Kalevipoeg lustib öö läbi neidudega ja teo magusamad palad laulik lihtsalt unustab (XIII, v 971–1000). Muidugi võib kahelda, kas seksuaalakt toimus (Talvet 2010: 2051), aga miks muidu neiud järgmist päeva kardavad ja leiavad Fausti kombel kindlust hämarusest: „Oh kui ööl ei hirmutuseks / Päikest tuleks paistemaie!” (XIV, v 45–46)

Äsja kirjeldatud „Fausti” ja „Kalevipoja” metonüümiline vastandlikkus tulenebki asjaolust, et inimlik Faust püüdleb Helena kaudu millegi kõrgemani, aga Kalevipojal samaväärsed püüdlused puuduvad („Fausti” tähendus teiseneb eeposes ainult osaliselt). Seega „Fausti” loodud kujutluspilt inimesest kõrgemal olevast vaimsest armastusest tühjeneb „Kalevipojas” hiiu lihalikuks üksinduseks. Emade kaudu Helena juurde laskumine, tema kuju suur sümboltähendus antiigis ja sümbioos Fausti modernistlike ideedega võimaldavad sündida millelgi täiesti uuel: luule­kujul nimega Euphorion. „Kalevipojas” aga tähendab teekond allilma üksnes lustimist, maagiliste esemete abil Sarviku alistamist ja piigade päästmist – see ei vii peategelast kvalitatiivselt järgmisse olemise sfääri. Kalevipoeg kuulutab küll välja leinaaja lõppemise ja rõõmuaja alguse (XIV, v 961–964), kuid kuna Sarvik ei ole tegelikult kuhugi kadunud, vaid ainuüksi haihtunud (XIV, v 850–856), on tema võitmise kõrval oluline, et Kalevipoeg hävitab kümne väega küünelaastust soovikübara, mis päästab kandja kurja kiusatusest (XIII, v 797, 805; XIV 909). Kuigi mõlemad peategelased saavad oma teel kõrvalist abi (nt „Faustis” Mephistophelese „võti”, v 6258; eeposes piigade „rammuneste”, XIV, v 629–656), on kübara hävitamine justkui enne, et sangarlikkuse kasvu ja õnneaja saabumisega süveneb ometi Kalevipoja üksindus – tal on ka abi­vahendeid edaspidi vähem.

 

3.3. Heitluse kulminatsioon: Fausti allakäigu metafoorne teisenemine „Kalevipojas”

Eelnevast on näha kahte mõjuärevuse tekstilise avaldumise staadiumi, mis näitavad „Kalevipoja” süžees toimunud peategelase teisenemist võrreldes Fausti inimliku püüdlusega saada jumalasarnaseks. Esimeses astmes on tähenduse ülekanne irooniline: intellektuaali tahe teha lepingu abil suuri tegusid on asendunud vägilase jõu ja saatusega. Teises sündmustikuetapis on sama vastandus mitmekesistatud metonüümiaga: hingeline kõikehõlmava (ja elu taasloova) armastuse tung saavutatakse vaid osaliselt (süvendades sangari üksindust). Kolmandas ja viimases retoorilise vastandumise järgus saab tuua välja, kuidas „Kalevipoja” süžeelist haripunkti võib lugeda „Fausti” loo kulminatsiooni metafoorina. Eeposest saab välja lugeda Fausti püüdluste tihenduse (vt Bloom 1976: 134).

Fausti eneseteostuse loogiliseks kulminatsiooniks on tahe allutada suure maa­parandusprojektiga loodus: „Su elu ülim nauding olgu see, / et kaldalt tõrjud uhkeldava vee, / et kitsendad ta lainte laiad rajad / ning endasse ta taganema ajad” (v 10228–10231). See on hetk, kus Faust jõuab lõpuks soovide juurest tegudeni, n-ö ülima „teo meisterlikkuseni”, kuid nagu läbi kogu draama, on tema poolt korda saadetus alati parasjagu moraalitust (vt Mason 1967: 330; Destro 2006: 60–62). See tähendab, et tegudel on tagajärg ja Faust ei pääse selle eest.

Maaparandusprojekt algab, kui Faust korraldab üleujutuse keisri aitamiseks sõjas ja saab endale maad. Edasi pole tema jaoks probleem lasta vaenlaste hulka kolm ebamoraalset tegelast: Vastumuhku, Pistapihku, Peakinni (v 10331–10344),¹⁶ kes otsese vägivalla ja moraalitusega tema püüdeid toetavad. Maaparandusprojekti suurim patt on lasta neil tegelastel (koos Mephistophelesega) eest ära toimetada kaks äraostmatut vanakest, kes segavad Fausti vaadet (v 11135–11138, 11275). Teo jõledust süvendab asjaolu, et samal ajal kui vanapaar tapetakse ja nende hurtsik põletatakse, kujutab peategelane ette tänulikku vanapaari (v 11340–11349, 11360–11369). Seega kui lavale astuvad neli sümboltähendusega halli naist – Puudus, Süü, Mure ja Häda –, kes kuulutavad saabuvat Surma (v 11384–11387, 11397), on olemas kõik motiivid teose kurja kuulutavaks lõpplahenduseks, sest „õigest sihist” võõrdunu koht on põrgus (v 11475, 11486). Linnar Priimäe (2018: 152) hinnangul teebki „Faustist” tragöödia „nimitegelase õnne jõhker illusoorsus”. Lõpuks jääb Faust pimedaks: „Kui sügav öö on kõikjal süngust laotand, / kuid heledamalt valgus särab sees” (v 11499–11500). Tema jaoks pole välisel enam tähtsust, sest loeb ainuüksi, mida ta vaimusilmas näeb.

Kreutzwaldi eepose eelviimases loos on sarnaselt Fausti maaparandusprojektiga suur ehitustöö. Kuid erinevalt „Faustist” ei ole selle töö katalüsaator sõda, vaid see on teose rahulik kõrgkoht (Annist 2005: 687). Sarnaselt Faustiga on Kalevipoja ees­märgid suured ja kulukad: „Kalevide kallis poega / Kulutanud koti kulda / Kolme linna asutuseks, / Kolm veel varjul kamberissa / Teiste tööde toimetuseks” (XIX, v 388–392). Samuti ei tee Kalevipoeg vajalikku tööd üksi, kuid Fausti ebamoraalsete kaaslaste asemel kohtab ta linnaehitusel kolme sõpra: hoonetargast Olevipoega, armsat sõpra Alevipoega ja sugulasest Sulevipoega (XV, v 514–897). Siia saab lisada, et Faust lähtub oma vägevaimas teos isekatest (kuigi ta seda ise ei mõista), aga Kalevi­poeg üldrahvalikest püüdlustest (linnaehitus).

Kalevipoja tegutsemist ei ajenda isiklik ambitsioon (olgu selleks jumalasarnasus, ilu või hoopis võim), vaid inimlik aspekt – kadunud ema otsimine (Talvet 2010: 2054). Bishop (2006: xxii) osutab, et kuigi Goethe draamas ei ole ema sõnagagi mainitud, ei ole Fausti jaoks tema puudumine probleem. Kui „Faustis” sümboliseerivad Gretchen ja Helena püüdlust armastusele, siis Kalevipoja kohtumised naistega on pigem episoodilised ja tema kullast voodiga kosjakamber (XIX, v 428–429) jääbki naljaks (XIX, v 441–468). Naisevõtt ega linnaehitus ei ole Kalevipoja jaoks eesmärk omaette. Hiid peab „oma müütilisest suurusest uuesti tagasi tulema enam inim­sangarlikku kujusse ning mõjuma mitte üksi oma jõutugevuse, vaid ka oma saatusega, oma veretöö lunastusega” (Annist 2005: 687).

Siit ilmnebki Kalevipoja ja Fausti saatuse metafoorne vastassuunalisus. Mõlema tegelase saatused on võrreldavad, aga kuna nende lähtepunktid on erinevad (inimene muutub jumalasarnaseks ja vastupidi), on ka tulemused erinevad. Kui Faust jõuab intellektuaali elutüdimusest sammhaaval tõelise armastuse kogemise ja looduse allutamisplaanini, liigub Kalevipoeg rõhutatult saatusele alistumise poole: lunastada veresüü, olla inimlik ja teenida teisi. Nagu Talvet (2010: 2052–2053) sõnastab: „Erinevalt tehniliselt kallutatud modernsusest ei ürita Kalevipoeg „ületada” ega maha suruda loodust – reaalsust.” Kui Fausti tahe olla loodusest üle viib eetiliste üleastumiste ja arrogantse egoismini (vt Mason 1967: 330), siis reaalsuse aktsepteerimine „Kalevipojas” tähendab, et eepose lõpp on rõhutatult inimlik.

Faust muidugi ei mineta oma inimlikkust, lihtsalt tema liikumine ideest (alguses on tegu), armastuse (Margarete ja Helena) ja lõpuks jumaliku loovuseni (maa­parandusprojekt) on algusest peale puhtalt individualistlik – võrreldes Kalevipojaga, kes peab täitma mingit endast suuremat eesmärki. Muu hulgas võib Fausti arengut näha lääne kultuuri sümbolina (vt Destro 2006: 73). Kalevipoeg seevastu liigub ette­määratusest (saatus) üksindusse (naisevõtust loobumine) ja inimlikku leppimisse (tuleb linn rajada).

Võrreldes Fausti intellektuaalsusega on märgatav, et Kalevipoja inimliku mõõtmega kaasneb üksjagu rumalust. Vahetult enne sõda loovutab Kalevipoeg Soome Varrakule (maailma otsas käimise eest) vana Kalevi tarkuseraamatu, kus on kirjas seadused, õpetused: „Seisis kütkendatud kirjas / Vana-aegne vaba põli, / Meie meeste­poege priius – / Kehvamate kaunim vara” (XIX, v 929–932). Nii Olevipoeg kui ka Sulevipoeg soovitavad raamatu enne ära andmist läbi vaadata (XIX, v 943–946), kuid Kalevipoeg ei näe selleks põhjust. Tema jaoks on vana Kalevite tarkuse­raamat „tühja jutu” tükikesed (XIX, v 941). Ometi ei tähenda sellest loobumine ainult sõja algust (sest kuidas priiust hoida ilma seda mõistmata), vaid ühtlasi isa juhatuse kaotamist: „Istus [isa] haua ääre peale. / Aga haual ei avaldust, / Kalmu­künkal ei kuulutust.” (XIX, v 1037–1039) Järgnevates lahingutes surevad Sulevipoeg (XX, v 445) ja Alevipoeg (XX, v 510). Olevipojast saab aga uus kuningas (XX, v 560–562). Omamoodi teostub „Fausti” Puuduse, Mure, Häda ja Süü ettekuulutus. Valitsenud õnneaja õilmed lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Seega mõlema suurteose ­kulminatsioonile järgnev traagilisus seisneb peategelaste vastandlikus, aga temaatiliselt teineteisega haakuvas metafoorses pimeduses. Kui Faust on elu lõpus jõudnud olukorda, kus vaatamata füüsilisele sandistusele, sarnaselt Kalevipoja jalgade kaotamisega, ei mõista ta enda pimedust (olles vaimusilmas väärkujutelmade lummuses), siis Kalevipojal on küll silmad alles, aga ta ei oska midagi rohkemat näha (ta ei mõista tarkuseraamatu vajalikkust ehk oma vaimupimedust).

 

4. Järeldused

Tekstilisi mõjusid on võimalik uurida mitut moodi. Artikli alguses osutatud positivistliku ja intertekstuaalse, allusioonide analüüsi kõrval võib uurida tüpoloogilisi sarnasusi (arhetüüpsed lood, žanrikonventsioonid). Võrdlevas kirjandusteaduses tähendab see, et tekstide ühtelangevused ei teki kausaalselt, vaid on vaadeldavad eraldiseisva analoogiana. Samas jõuavad need käsitlused harva kihtideni, mis tõstatavad küsimusi geneetiliste mõttemustrite kohta (vt Merilai 2021) või pööravad tähelepanu teose terviktähendusele. Bloomi mõjuärevuse teooria (1973) värskus seisneb justnimelt asjaolus, et selles ei piirduta ainuüksi tekstide piiratud sõnaliste sarnasuste otsimisega, vaid näidatakse avaramalt, kuidas hilisema teose tekstiosad on loetavad varasemast teosest tuletatud troopidena. Need tõstatavad küsimuse inimlikust viisist mängida keele ja tähendusega. Nii on Bloomi teooria liigitatav otsapidi retoorika alla, kuna fookuses ei ole luuletus, draama või eepos, vaid lugu.

Siinses analüüsis näitasin, kuidas troope on võimalik mõista laiemalt, nii et need aitavad üldistada, kuidas „Kalevipoja” tekstiosad mõjuvad „Fausti” omade jätkuna. Tähelepanu all ei olnud sõnaline jäljendamine, vaid see, kuidas kahe suurteose süžee ja temaatika on kujundlikult nihkes. „Fausti” keskmes on elust tüdinud intellektuaal, kes sõlmib kuradiga lepingu, tahab raamatutarkuse asemel tegutseda, kogeb totaalset ilu (armastust) ja sureb oma suursaavutuse lummuses pimedana. Sellise süžee tähenduslik nihe tekib „Kalevipojas” irooniaga, kuna loo keskmes on saatuse tahtel tugev hiid. Edasi areneb lugu metonüümilise üksinduse poole ja lõpeb metafoorse pimedusega: Kalevipoeg pole tahtnud ega oskagi tahta ettemääratust enamat. Erinevalt Faustist ei ajenda Kalevipoega tegudele individualistlik tahe, vaid (rahvalik) vajadus.

Mõjuärevuse seisukohast on oluline märkida, et peale iroonia, metonüümia ja metafoori abil vanemtekstist eemale nihkumise on vajalik ka kolmeastmeline kordamine (sünekdohh, hüperbool, metalepsis), selleks et järeltulija tekst oleks eelkäija omaga võrdväärne. Nagu Bloom (2003: 105) väidab, on esmatähtis piirava ja kordava suhte (ingl ratio) vaheldumine. Seega oli käesolevas artiklis vaatluse all ainult pool võrrandist: kuidas „Kalevipoja” lugu saab lugeda Goethe suurteose vastandusena. Artikli järgmises osas on seevastu fookuses, kuidas rahvuseepos kordab „Fausti”. Vaatluse alla tulevad Fausti armastus Gretcheni vastu ning Kalevipoja ja Saarepiiga episood; Euphorioni, Helena ja Homunculuse saatus ning Kalevipoja emakuju; Fausti lunastuse võimalikkus ja Kalevipoja vägitegudele järgnenud tasu. Niisugune kahe loo aegadeülene heitlus näitab, kuidas tähendusloomes ei ole kronoloogia ­oluline ja kuidas eri žanrikonventsioonide (draama, eepos) ja kogu stilistilise võttestiku (värsirõhud, riimid, sõnakasutus) all võivad olla peidus vastastikmõjus olevad lood.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

Süstemaatilise polüseemia uurimine võimaldab heita pilgu eri tähendusvaldkondade seostele. Adjektiiv võib rõhutada erinevas kontekstis nimisõna erinevat omadust, näiteks kõva pind viitab puudutamisel jäigale, koostiselt tihedale pinnale, kõva iseloom kangele, järeleandmatule loomusele ja kõva hääl hoopis valjule, tugevale häälele. Uurides adjektiive rühmana, saab aimu, mis tüüpi tähenduste vahel regulaarsed tähendusülekanded toimuvad, ja seega, milliste teiste valdkondadega on uuritav semantiline valdkond enim seotud.

Siinse uurimuse eesmärk on selgitada seaduspärasusi eesti kompimisadjektiivide semantilises struktuuris ning tuvastada korpus- ja sõnaraamatuandmete põhjal süstemaatilise polüseemia mallid. Käsitlen artiklis polüseemiamalle põhjalikumalt leksikograafilisest aspektist, sagedamate mallide motivatsiooni selgitan ka kognitiivsete teooriate taustal. Leksikograafiline ülevaade võimaldab teha tähelepanekuid polüseemia esituse süsteemsuse kohta. Mallide väljaselgitamine ja leksikograafiline analüüs aitavad kaasa adjektiivi semantika ühtlasemale sõnastikuesitusele. Kuna tegu on kompimisadjektiivide rühma esmakordse käsitlusega eesti keeles, arutlen rühma piiritlemise raskuste üle ning annan valimist üksikasjaliku ülevaate.

Kasutatav polüseemiauurimise meetod on välja kasvanud praktilise leksikograafilise töö kogemusest. Polüseemiamallide leidmiseks uurin adjektiivide korpus­konteksti, märgendan sõnatähendused semantiliste tüüpidega ja otsin sarnasusi sõnade tähendusvaheldustes. Adjektiivitähenduste uurimisel kasutan eesti keele adjektiivide peal välja selgitatud semantilisi tüüpe (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Lange­mets 2016), substantiivitähenduste märgendusel toetun Margit Langemetsa (2010) eesti nimi­sõnade semantilistele tüüpidele. Adjektiivide märgendamiseks välja­arendatud semantiliste tüüpidega on kavas täiendada Eesti Keele Instituudi (EKI) andme­baasi Ekilex (vt Tavast jt 2018), et leksikograafidel ja uurijatel oleks võimalik tulevikus täpsemat otsingut sooritada.

Artikli korpusandmed pärinevad „Eesti keele ühendkorpusest 2019” (ÜK 2019). Korpusanalüüsil kasutan leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite, distributiivse tesauruse, sõnaloendite ja konkordantside funktsiooni. Põhilise tähelepanu all on adjektiivi-substantiivi kollokatsioonid, mis aitavad selgitada polüseemsete adjektiivide tähendusnihkeid. Artikli sõnaraamatuandmed on pärit EKI ühendsõnastiku 2020. aasta versioonist (ÜS). Uurin ka kompimisadjektiivide esitust ÜS-is ning arutlen polüseemiamallide leksikograafilise esitusviisi üle.

 

1. Kompimismeel taju uurimise ajaloo ja uute arengute valguses

Kompimismeelt on traditsiooniliselt peetud osaks viie-meele-süsteemist, mida Aristoteles tutvustas juba IV sajandil eKr (Everson 1997). Peale kompimise kuuluvad viie meele hulka nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine. Eesti keele uurimisel on enim tähelepanu pälvinud nägemisvaldkonna tajusõnad. Põhjalikult on uuritud värvi­sõnavaraga seonduvat nii katseliste meetoditega (nt Uusküla 2008; Uusküla, Sutrop 2011) kui ka polüseemia seisukohast (Tuulik, Langemets 2016). Kuulmisvaldkonna sõnad (kui mitte arvestada onomatopoeeti­liste sõnade käsitlusi) on senini jäänud eesti keeleteadlaste tähelepanu alt kõrvale. Loetelukatse abil on vaadeldud eesti maitsesõnu ja lõhnasõnu (Sutrop 1998, 2001). Viimastel aastatel on kaardis­tatud maitsenimetusi eesti viipekeeles (Janson 2021) ja ilmunud on uusi (võrdlevaid) lõhnauurimusi (Zurbuchen 2017; Sünd 2020). On uuritud küll kompimis­meelega seotud temperatuurisõnavara (Sutrop 2005; Tuulik 2020) ja tajuverbi tundma polüseemiat (Proos 2020), kuid eesti keele kompimissõnavara rühma laiemalt ei ole varem vaatluse alla võetud. Artikkel püüabki lünka täita ja keskendub kombitavaid omadusi väljendavatele eesti adjektiividele.

Klassikaliselt arvatakse, et nägemis-, kuulmis-, maitse- ja haistmismeelega seonduvad esmaselt vastavalt värv, heli, maitse ja lõhn (vt Vignemont, Massini 2015). Kompimismeelega hoomatavad objektid või omadused on aga esmapilgul liiga heterogeensed, et moodustada loomulikku klassi. Puudutuse abil saab tajuda kõvadust, tahkust, plastilisust, tekstuuri, kaalu, survet, temperatuuri, vibratsiooni, valu, kõdikartlikkust, märgust jne. Ka peamist meeleelundit on kompimise puhul keerulisem määratleda. Nägemisega seostuvad eelkõige silmad, kuulmisega kõrvad, haistmisega nina ja maitsmisega keel. Kompida võib aga näiteks käega või jalaga, toidu tekstuuri tunnetada suuga, temperatuuri kogu kehapinnaga. Kompimise eest vastutab keerukas somatosensoorne süsteem, mis reageerib keha pinnal või sees toimuvatele muutustele (Hendry jt 2003). See süsteem ja koos sellega ka inimese kompimismeel on elu jooksul muutumises. On leitud, et taktiilne täpsus ehk kompimismeele teravus kahaneb vanusega (Stevens jt 2003). Taktiilne teravus on aga oluliselt kõrgem pimedatel katseisikutel, kelle keskmine tulemus vastas 23 aastat noorema samasoolise nägija keskmisele tulemusele. Soolises jaotuses said samas katses parema tulemuse naised. (Goldreich, Kanics 2003)

Kuigi meelte ja meeleelundite eristusvõime sõltub inimese vanusest ja tervislikust seisundist, on meelte järjestamiseks pakutud välja erinevaid hierarhiaid. Aristoteles järjestas meeled olulisuse põhjal, hinnates kõrgemalt neid, mis on tähtsamad maailma kogemises ja ellujäämises: tema mudelis asus kõrgeimal kohal nägemine, järgnes kuulmine, siis haistmine, seejärel maitsmine ja viimaks kompimine (Welg 1959). Hilisem keeleuurimine ja keeltevaheline võrdlus on algset mudelit korrigee­rinud ning taju-uurija Åke Vibergi (1983) tajuverbide põhjal välja pakutud hierarhias, mis on laialt tunnustust leidnud, on kompimine asetunud kolmandaks näge­mise ja kuulmise järel:

NÄGEMINE > KUULMINE > KOMPIMINE > HAISTMINE/MAITSMINE

Vibergi hierarhia aluseks on idee, et meele olulisus kajastub leksikaalse tähistuse arengus ja n-ö kõrgemad meeled on rikkalikuma sõnavaraga kaetud. Tänapäeva keeleuurijaid paelub küsimus, kuivõrd universaalne selline hierarhia eri keeltes siiski on. Et selgitada, kas teatud meeled (nt nägemine) on teadvusele ja lingvistilisele kirjeldusele kättesaadavamad kui teised (nt haistmine), korraldati suuremahuline uurimus 20 keele kõnelejate hulgas (Majid jt 2018). Eesmärk oli panna proovile lääne­maailmas kaua püsinud eeldus, et nägemine ja kuulmine on objektiivsemad kui teised meeled ning neile tuginevad teadmised ja mõistmine, samas kui kompimine, maitsmine ja haistmine on vähem tähtsad. Hierarhia universaalsuse testi­miseks kasutasid uurijad viie põhimeele stiimuleid, et kutsuda esile kirjeldusi 20 keeles, sealhulgas kolmes viipekeeles. Taktiilsed stiimulid keskendusid tekstuuri eristamisele (nt kare, sile). Tulemused näitasid, et keeled erinevad põhimõtteliselt selle poolest, milliseid tajuvaldkondi nad süstemaatiliselt kodeerivad ja kuidas nad seda teevad. Üllatuslikult ei kerkinud tulemustest esile kõikides keeltes kehtivat universaalset hierarhiat. Autorid järeldavad, et keel ise oma sisemise kognitiivse ülesehituse tõttu ei määra ära, kuivõrd rikkalikult on erinevad taju­valdkonnad kodeeritud, vaid leitud mustrite põhjal oletati, et leksikaalset tähistust mõjutab kultuur. Iga meele modaalsuse puhul leidus kogukondi, kes hiilgasid selle keelelise väljendamisega, ja ka kogukondi, kes olid hädas vastava valdkonna sõnastamisega. Mitmekesises valimis ei leidunud ainsatki keelt, mille tulemused oleksid täpselt kokku langenud oodatava tajuhierarhiaga. Kõige lähem tulemus oli inglise keelel. (Majid jt 2018) Niisiis võib uue uurimuse valguses väita, et keeled on tajude lingvistilises kodeerimises märksa mitmekesisemad, kui varasem filosoofiline ja kognitiivne kirjandus lubavad aimata.

Vastuolu universaalse tajuhierarhiaga ilmnes juba eesti keele temperatuuri­adjektiivide uurimisel (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivide polüseemia­mallide analüüs ei kinnitanud teooriat, mille kohaselt peaks meeltega seotud sõnavara areng järgima hierarhiat nägemine > kuulmine > kompimine > haistmine/maitsmine: teooria põhjal (Viberg 1983) saab tajukogemuse kirjeldamiseks sõna laenata vasakult, n-ö kõrgema kategooria poolt, mitte paremalt, madalama kategooria poolt. Temperatuuri esmatähendusega sõnadel, mis ise kuuluvad kompimisvaldkonda, esines regulaarseid tähendusvaheldusi nii nägemis- kui ka kuulmisvaldkonna tähendustega (soe valgus, jäine hääl). Kõrgema kategooria taju väljendamiseks on laenatud madalama kategooria – temperatuurivaldkonna – sõnu. Vibergi hierarhia aluseks olid küll tajuverbid, mitte tajuadjektiivid, kuid kuna hierarhia eeldus on põhimõte, et kõrgem tajukategooria on kaetud rikkalikuma sõnavaraga, on huvitav uurida, kas see võiks kehtida ka sõnaliigiüleselt ja kuidas eesti kompimisadjektiivid välja pakutud tajuhierarhiaga suhestuvad.

Tajuhierarhia muutumist ajas on täheldanud ka prantsuse ajaloolane Lucien Febvre, kelle hinnangul olid XVI sajandil ümbritseva tajumisel nägemise kõrval tähtsamad ka helid ja lõhnad (Ong 1982). Febvre põhjal muutus ruumi taju visuaalsemaks alles trükitehnika levikuga, mis tõstis nägemismeele kõige kõrgemale. Mõte, et keskkonnaga kohanemine võiks mõjutada tajuvaldkonna kesksemaks või perifeersemaks muutumist, paistis samuti välja Majidi jt uurimuse (2018) järeldustest. Kui pole olemas ühtlast hargnemist keeleliselt hästi tähistatud meelteks (nägemine, kuulmine) ja vähem kodeeritud meelteks (haistmine, kompimine ja maitsmine) ning iga keel suunab oma jõud konkreetsetele tajuvaldkondadele kultuurilisest traditsioonist või keskkonnast tingitult, siis seda enam on põhjust uurida tajuvaldkondade leksikaalset tähistust ja omavahelisi seoseid eesti keeles – et avastada eestlaste eriomast maailmataju. Eesti tajuadjektiivide süstemaatilise polüseemia uurimise tulemused võimaldavad tulevikus paremini arutleda kultuurispetsiifiliste ja universaalsete kognitiivsete ajendite üle.

 

2. Analüüsi alused

Peatükis annan ülevaate uurimuse lähtekohtadest ja meetodist ning selgitan, kust ja kuidas kompimisadjektiivide valim on kokku kogutud. Uurimuse lähtekohtade all käsitlen töö teoreetilisi aluseid ja defineerin põhimõisted. Tutvustan ka uurimis­meetodit: semantilisi tüüpe ja korpuskonteksti analüüsi.

 

2.1. Andmete kogumine

Kuna eesti keele kompimisadjektiive pole rühmana uuritud, siis ei olnud võimalik leida kompimissõnade valmisloendeid, millest lähtuda. Kasutasin kompimisadjektiivide leidmisel erinevaid allikaid ja leksikograafilisi abivahendeid. Andmestikku kaasamisel pidasin silmas ja kontrollisin korpuskasutust, et sõnaga väljendataks (vähemalt ühte) kompimise abil tuvastatavat omadust. Artiklis vaatluse alla tulevasse kompimisadjektiivide andmestikku kuulub 265 sõna. Kindlasti ei saa väita, et tegu on kõikehõlmava sõnaloendiga, ent samas on valim piisavalt suur võimaldamaks kompimisadjektiivide semantikas regulaarsusi tuvastada.

Valimi sõnad pärinevad „EKI ühendsõnastikust 2020” ja „Eesti keele ühendkorpusest 2019”. Analüüsis nendest pärit sõnu eraldi ei käsitletud, kuna eesmärk oli uurida kompimisadjektiivide rühma tervikuna. ÜS on EKI andmebaas, mida koostatakse, toimetatakse ja täiendatakse pidevalt. ÜS-i eesmärk on koondada erinevaid sõnastikke ja keeleandmeid, et kasutajal oleks võimalik saada kogu info kätte ühest kohast (Tavast jt 2020). Kompimisadjektiive aitas ÜS-i märksõnade hulgast välja sõeluda sünonüümide tööriist (joonis 1). EKI leksikograafid töötavad Ekilexi andmebaasis (vt Tavast jt 2018), kus sünonüümide kihi koostamisel on abiks automaatselt genereeritud sünonüümikandidaatide loend (joonisel paremas servas). Tähenduste all on näha leksikograafi valikud. Kandidaadid on ekstraheeritud teistest andmebaasis sisalduvatest sõnaraamatutest, kaasa arvatud ÜS-i enda definitsiooniridadelt. Kasutatud on ka semantilist peegeldamist ja distributiivse sarnasuse arvutamist korpuse põhjal (vt Tavast jt 2020). Kandidaatide loend võimaldab uurida semantiliselt sarnaseid sõnu ja leida valimisse potentsiaalselt sobivaid, mille tähendust hiljem ­korpusanalüüsiga täpsustada.