Mõnigi keelend ei taha hästi raamidesse sobituda. Üks selliseid näib olevat liitsõna vanakooli, mida kohtame täiendina – kõrvuti sõnaühendiga vana kooli – üha uutes ja uutes ühendites. Ortograafias ja sõnamoodustuses on küll kirjeldatud teatavate omadus­sõnalise täiendiga nimisõnafraaside võimet moodustada järgneva nimi­sõnaga kolmeosalisi liitumeid (nt valgepiletimees, hallipassimees, pikanäpumees), kuid peagu tähelepanuta on jäänud nimisõnafraasist lähtuva täiendi enda leksikaliseerumine.

Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada aastat. Perioodikast on nii sõnaühendi kui ka liitsõna kasutusnäiteid leida juba 1930. aastatest, kusjuures sellel kümnendil on sõnaühend vana kooli suurema sagedusega kui liitsõna vanakooli, nt vana kooli diplomaat, vana kooli mees, vana kooli kavaler, vana kooli džentelmen, vana kooli poeet, vana kooli pastor, vana kooli haldusametnik, vana kooli luulemustrid (näited 1–3), vrd kokku vormistatuna vanakooli vanapoiss, vanakooli maneer, vanakooli draama (näited 4–6).¹

(1) Ta ei pane nii suurt rõhku etiketile ja hiina tseremooniatele, ning vana kooli diplomaadid ei jõua niisuguse uustulnuka üle küllalt pahandada. (Uudisleht 24. X 1939)

(2) Tema oli saksasõbralik, mis pole mingi imeasi ennesõjaaegse vana kooli pastori kohta. (Meie Maa 13. IV 1933)

(3) Ma ei mõtle seejuures enam või vähem kuulsaist moodsa voolu esindajaist, vaid räägin ehtsatest vana kooli poeetidest, kelle luule oli täis hoogu, hiilgust ja värviküllust. (Jutuleht 29. III 1939)

(4) Kaks 30 a. vanakooli vanapoissi otsivad pruuti. (Postimees 17. IV 1934)

(5) Ta portreed selle juures ei tardu mingisse vanakooli maneerisse, vaid on muljeküllased, elavad ja toonitavad väga mõjukalt kujutatavate karakterit. (Postimees 8. X 1939)

(6) [---] ta on puhas n. n. vanakooli draama, milliseid viimasel ajal nähtud nii harva. (Vaba Maa 4. V 1935)

Liitsõna kasutus perioodikas kõigub edasistel kümnenditel kuni sajandi lõpuni kümmekonna näite piires. Need pärinevad peaasjalikult Välis-Eesti ajalehtedest, nt vanakooli diplomaat, vanakooli haritlane, vanakooli kunstnik, vanakooli mees, vanakooli meister, vanakooli sotsialist. Kodu-Eesti perioodikas kasvab liitsõna kasutus hüppeliselt 2000. aastatel: kui 1990-ndatel tuleb DEA-s esile üksnes 11 kasutus­näidet, siis 2000–2009 juba 778 ning 2010–2019 tervelt 2084.

 

Kirjakuju

EKI keelenõuandes on esimesi vana kooli / vanakooli küsimusi fikseeritud 2000. aastate algul ning neid jätkub siiani. Vana kooli / vanakooli ei ole siiski üksik­juhtum, samasse sarja kuuluvad küsimused, kas kirjutada täiendina nt niiske ruumi või niiske­ruumi (uks), paha poisi või pahapoisi (kuulsus), vaba aja või vabaaja (keskus, tegevus, jalats). Need on kolmest osast (seejuures kolmest või ka enamast tüvest) koosnevad sõnaühendid või liitsõnad, kus nimisõnale eelneb omadus-, ase- või arvsõnalise laiendiga nimisõnafraas (nt soe vesi – soojaveekraan, kogu pere – kogupereüritus, kaks inimest – kaheinimesetuba) või kaassõnafraas (nt üle õla – üleõlakott). Tunnuslik on see, et nimisõnalist põhja laiendav fraas ei moodusta harilikult eraldi iseseisvat liitsõna (*pahapoiss, *kaksinimest) ning sõnaühendi täiendsõnade omastav kääne säilib ka liitsõna laiendosas (sooja vee kraan ja soojaveekraan). See eristab neid sellistest liitsõnadest, mille laiendosaks on iseseisev liitsõna (nt suurköök ja suur­köögiseade, külmsuits ja külmsuitsukala).

Kokku-lahkukirjutusjuhistes (nt ÕS 1960: 847; Kask 1967: 48; EKK 2020: 99) on kõnealust rühma käsitletud näitena, kuidas tervikmõiste tähistajana kirjutatakse kõik kolm osa kokku (kraani liigina soojaveekraan, reisi liigina ümbermaailmareis). Sel moel moodustatud liitsõnade hulgas on nii vanemaid kui ka uuemaid keelendeid, nii üldkeelesõnu kui ka rohkesti termineid. Moodustustüve sõnaliikide järgi saab eristada nelja malli:

a) omadussõna + nimisõna + nimisõna (nt soojaveekraan, mustapesukast, värske­kurgisalat, pikapäevarühm, vabaajajalats, hullulehmatõbi, raskeveereaktor);

b) asesõna + nimisõna + nimisõna (koguperefilm, mitmeparteisüsteem, mitmeviljanektar, samasuvejoon);

c) arvsõna + nimisõna + nimisõna (kaheinimesetuba, kolmetärnihotell, neljarattavedu, neljasilmajutt, kümnepallisüsteem);

d) kaassõna + nimisõna + nimisõna (allameetrimees, ülepannikook, üleilmakool, ületunnitöö, üleõlakott, ümbermaailmareis, ümbernurgajutt).

Liitsõna alternatiivina on praktikas rakendatud soovitust kirjutada ühendi kõik kolm osa lahku. EKI keelenõuandes on sellist rööpsust pakutud nt vaba aja sõnade puhul (vaba aja keskus ja vabaajakeskus, vaba aja rõivad ja vabaajarõivad, vaba aja üritus ja vabaajaüritus, vaba aja tegevus ja vabaajategevus jts). Niisugune soovitus lähtub eeldusest, et kolmeosalise ühendi põhjaks olevale nimisõnale eelnev osa ­esineb alati sõnaühendina, mitte iseseisva liitsõnana. Üldiselt see nii ka on, et omadus-, arv-, ase- ja kaassõna kirjutatakse nimisõnast lahku. Ometi pakub keel tõendeid selle kohta, et teatavad suurema sagedusega täiendfraasid võivad üldisest suundumusest hälbida ja kalduda ise liitsõnu moodustama.

Eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on täiendiga vana kooli / vanakooli moodustatud sõnaühendite valik võrdlemisi lai, kuid enamiku esinemissagedus jääb kümne-kahekümne piiresse. Suurema sagedusega on kaks ühendit, vana kooli / vanakooli mees ja vana kooli / vanakooli inimene. Mõlema puhul tuleb kahe esimese komponendi kokku- ja lahkuvormistust ette enam-vähem võrdselt, kõigi kolme osa kokkukirjutust aga juba harvemini. Nt mees-lõpuliste keelendite puhul moodustab liitsõna vanakoolimees korpuse kasutusjuhtumeist 19%, kolme sõna ühend vana kooli mees 45% ja kaheosaline vanakooli mees 36%, kokku on korpuses näiteid
1914.

Järgmises, väiksema esinemissagedusega sõnade rühmas, kus põhisõnadeks on nt stiil, tegija, treener, meetod, värk, vend, meister, masin, pilt mõnevõrra muutub. Siingi on rööpselt olemas kõik kolm vormistusvõimalust, kuid sõnaühendite hulgas on märgatavalt sagedasemad need, kus täiendosa vanakooli on kokku kirjutatud. Näiteks on vanakooli masin üle kümne korra sagedasem kui vana kooli masin, vanakooli värk ligi viis korda ja vanakooli meetod üle kolme korra sagedasemad kui vana kooli värk ja vana kooli meetod. Märgatav osa neid vanakooli-sõnaühendeid (vanakooli mees, vanakooli diisel, vanakooli auto, vanakooli masin, vanakooli mootor, vanakooli meetod, vanakooli värk, vanakooli tehnika) on korpusesse jõudnud eeskätt foorumitest, mis tähendab vabamaid, keeleliselt toimetamata tekste.

Samasugust täiendosa kokkukirjutust kohtab teiste kolmeosaliste ühendite puhul (nt soojavee toru, valgeveini äädikas, vabaõhu etendus, värskeõhu juurdevool, vanatüübi mootor, sellesuve rekord, kolmepunkti vise, neljasilma jutt, allameetri mees, üleõla kott, ümbernurga jutt), kuid enamasti on nende osakaal kahe muu vormistus­võimalusega võrreldes – kõik kolm osa kokku või kõik kolm lahku – väike. Teist­sugune on pilt taas suurema sagedusega täiendosade hulgas, nagu vaba aja / vabaaja või kahe inimese / kaheinimese. Siingi esineb kolme moodi kokku-lahkukirjutust, kuid kui võrrelda sama nimisõnalise põhjaga ühendeid, siis on täiendosa kokku­kirjutus sageduselt teisel (kaheinimese voodi, kaheinimese tuba, vabaaja jalats, vabaaja veetmine) või kolmandal kohal (vabaaja tegevus, vabaaja keskus) ning liit­sõnad enamasti esikohal (kaheinimesevoodi, kaheinimesetuba, vabaajakeskus, vabaajajalats).

 

Mõistepiirid

Iga vaba sõnaühend liitsõna moodustajana esineda ei saa. Liitsõna teke eeldab, et selle laiendosaks olev fraas on ise mõistena kinnistunud (Kasik 2015: 58), nt pika­näpumees – pikad näpud kui varga metafoorne sünonüüm, kaheinimesetuba – kaks inimest kui toa mahutavuse mõõt. Mõistena tajumine – koos olemasolevate liit­sõnade ees­kujuga – võib olla ka peamine ajend kirjutada muidu sõnaühendina esinevaid fraase täiendi positsioonis kokku. Kaasa võib mängida keelendite pikkus: kui üks kolmest komponendist on omakorda liitsõna, liigendatakse ühend mõistliku pikkusega osadeks (nt kaheinimese diivanvoodi, vabaõhu kontserdipaik, värskeõhu juurdevool, sellesuve kuumarekord). Muidugi ei pruugi mõistena kinnistumine tähendada automaatselt liitsõna teket, nt käibivad pigem sõnaühendina kõva käe poliitika (kõva käsi kui võimu sünonüüm), punase vaiba üritus (punane vaip kui pidulikkuse, glamuuri sünonüüm), suure ringi küsimus (suur ring kui hulga, massi sünonüüm). Fraasi tähendussisu selle osade erinev kokku ja lahku vormistus harilikult ei mõjuta: sooja vee toru on üldjoones ikka sama mis soojaveetoru – või soojavee toru.

1930. aastail on selliseid üldreeglist lahknevaid täiendsõnu tähele pannud ja nende kirjapildi asjus seisukoha võtnud Johannes Aavik (1936: 340). Käsitledes genitiivi kokku-lahkukirjutamist, möönab Aavik: ametliku keele järgi (Veski, Muuk) tuleks kirjutada lahku uue aja, meie aja jts, kuid tegelikult kirjutatakse need sõnad kokku, kui nad „nimisõnaga moodustavad erilise omaette mõiste”: uueaja teadus, meieaja olud, sama moodi vanaaja elu, omaaja komme, omamaa saadused, võõra­maa taim. Hoiatades, et kongrueeruvate omadussõnade kokkukirjutamisega ei tohiks liialdada, läheb Aavik siit veelgi kaugemale ja mängib mõttega kirjutada „ühtlase mõiste seisu­kohalt” kokku ka nt järgarvu sisaldavaid fraase (esimeseklassi kaup ~ esimese-klassi kaup) või kaasaütlevat käänet (kahepoolega uks, kaheteraga mõõk, poolearuga inimene). (Aavik 1936: 339) Pilk tänapäeva tekste koondavasse korpusesse kinnitab, et kirjutajaile ei ole needki kirjakujud sugugi nii võõrad, kui võiks esmapilgul arvata.

Vana kooli / vanakooli sõnadest on sõnastikesse kõigepealt jõudnud sõna­ühendinäited, nagu vana kooli eriteadlane, vana kooli seltskonnainimene (EKSS 1992: 448; EKSS 2004: 791), vana kooli(ga) põllumees (ÕS 1999), mis on esitatud artiklites vana ja kool. EKSS-is olevad seletused lähtuvad vastavalt kas täiendsõnast (artiklis vana ’(tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum’) või põhisõnast (artiklis kool ’käitumiskultuur, kombed, kasvatus jm’) ning iseloomustavad eelkõige esitatud näiteid. Artiklis kool on vana kooli näited kogutud eraldi kommete, käitumiskultuuri tähendusrühmaks, mitte aga seotud nt koolkonna tähendusega. Korpusest leiab siiski kimbu näiteid, kus kooli tähenduses kuulub fraasi just koolkonna sõna, nt vana koolkonna daam, vana koolkonna mehed, vana koolkonna ministrid, vana koolkonna kindralid, vana koolkonna tõpratohter, vana koolkonna kombed. Esimene sõnastik, mis esitab eraldi märksõnana liitsõnalise täiendi vanakooli, on EKI ühendsõnastik 2021.

Samasugust väljendit nagu eesti vana kooli / vanakooli tunneb inglise keel, ning ka tähendused, milles eesti väljendit kasutatakse, kattuvad suuresti inglise adjektiivi old school / old-school omadega (Merriam-Webster 2023; OED 2023): a) vanadest, väljakujunenud käitumisnormidest kinni hoidev (näited 7–10); b) hrl enesele viidates: selline, kes püüab varjata oma soovimatust või suutmatust uusi asju õppida, ajaga kaasas käia (näited 11–14); c) aegunud põhimõtetesse klammerduv (näited 15–16); d) varasema aja moele või asjade tegemise viisile iseloomulik (näited 17–20); e) endisaegset head kvaliteeti või asjatundlikkust esindav (näited 21–25); f) minevikus praktiseeritud muusikastiilile omane (näited 26–29). Nagu inglise nii on ka eesti väljendile sageli iseloomulik positiivne varjund (eriti tähendusrühmad a ja e); see, et asjad on vanamoelised või neid tehakse varem tavaks olnud viisil, pälvib kõneleja heakskiitu.

(7) Ta on selline vana kooli mees ja räägib kõigiga pikalt ja viisakalt. (ÜK 2021)

(8) Temas oli vana kooli riigimehelikkust, mida Eestis üliharva näeb. (ÜK 2021)

(9) Tädi Ida on vanakooli naine ning temal peab käima kõik korra järgi. (ÜK 2021)

(10) [---] positiivses mõttes on mul raske paremat vanakooli mehelikkuse eeskuju tuua kui Mati Hint [---]. (Sirp 30. XI 2007)

(11) Mina olen vana kooli inimene ja harjunud asju ajama telefoni teel. (ÜK 2021)

(12) Olen vana kooli inimene, mulle meeldib kalendermärkmikku kõik kirja panna. (ÜK 2021)

(13) Mina olen vana kooli mees, ma seda id-kaardi asja ei jaga. (ÜK 2021)

(14) Mina olen see vanakooli inimene, kes tahvlist/e-lugerist raamatuid ei loe ja läpakast filme ei vaata. (ÜK 2021)

(15) Treener on meil vana kooli mees, kes ise mängijatega minimaalselt suhtleb. (ÜK 2021)

(16) Kriisiolukorda sattunult tavatsevad „vana kooli direktorid” alluvatega suheldes häält tõsta. (ÜK 2021)

(17) Armas müts, tõesti vanakooli tutikas, nagu meil väiksena. (ÜK 2021)

(18) Järgmise lapsega kavatsen katsetada nn. vana kooli värki, mitmekordselt kasutatavaid marlimähkmeid. (ÜK 2021)

(19) Kätekõverdused on tõeline vanakooli harjutus. (ÜK 2021)

(20) Tõsine vanakooli hotell, isegi toauks lukustatakse päris võtmega, mitte mingi kaardiga. (ÜK 2021)

(21) Olümpia hotelli pagarid teevad ikka neid vanakooli võisaiu, käin seal aeg-ajalt maiustamas. (ÜK 2021)

(22) Olgu see vanakooli diiselmootor, mis ta on, aga vähemalt käima läheb alati plaksust. (ÜK 2021)

(23) Samas on see veel selline hea vana kooli kokaraamat, kus pildid väikesed ja retsepte palju. (ÜK 2021)

(24) Õigesti tupeerida, nii et juuksed on hiljem kergesti läbikammitavad, oskavad vaid vana kooli juuksurid. (ÜK 2021)

(25) Leidsin Eestist ühe vanakooli freesija, kes lubas hammasratta valmis teha. (ÜK 2021)

(26) „Everybody” ei ole eurodisko, rohkem vana kooli muusika. (ÜK 2021)

(27) Festival üllatas vana kooli džässiga, kuid elamusi jätkus ka uuenduslikus vallas. (ÜK 2021)

(28) See on ehtne vana kooli lööklaul, täielik haruldus. (ÜK 2021)

(29) Bussis mängis mp3 list, millest tuli vanakooli popplaule. (ÜK 2021)

Positiivsust rõhutavad ka omadussõnad, nagu hea, korralik, õige, tõeline, tõsine, mõnus, klassikaline, ehtne, ehe (nt hea vanakooli pill, korralik vanakooli burger, õige vanakooli muuseum, tõeline vanakooli meister, klassikaline vanakooli hakkliha­masin, ehtne vanakooli ulmepõnevik). Kaheksast adjektiivist, mis on ÜK-s 2021 toodud vanakooli sõna omadussõnaliste naabersõnade näitena, on seitse positiivse sisuga ja kaheksas neutraalne – tavaline (nt tavaline vanakooli vikat, tavaline ­vanakooli ­külmetus). Sel moel pakub vanakooli alternatiivi vanamoelisele, millel on sageli pigem negatiivne varjund.

 

Sõnaliiki sobitumine

Liitsõna vanakooli on peale ortograafia erandlik ka süntaktiliselt. Nagu sõnaühend, nii esineb ka liitsõna lauses täiendina, mis väljendab harilikult omadust ja vastab omadussõna põhiküsimusele missugune? Erinevalt omadussõnalisest täiendist ei ühildu aga vanakooli oma põhisõnaga arvus ega käändes, nt vanakooli mehed (vrd vanamoelised või eestiaegsed mehed); prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid (vrd ehtsaid või õigeid või vanu häid sõõrikuid); kes vanakooli autodega veel sõidavad (vrd vanade autodega). Olles arvu- ja käändekategooria suhtes vaegmuuteline, näib omadust väljendav vanakooli sõnaliigilt sobituvat vaegomadussõnade hulka. Tõsi, senises kõige põhjalikumas vaegadjektiivide käsitluses (Hallap 1986) ei kohta liitsõnu, mis lähtuks omadussõnalise (ega ka ase- või arvsõnalise) täiendiga nimisõnafraasist (või kaassõnafraasist). On vaid liitsõna kurjalooma, mille sõnaliigilise kuuluvusena on kaalutud nii vaegomadussõna (Hallap 1986: 207) kui ka nimisõna omastavat käänet (Mihkla jt 1974: 301); üheski sõnastikus kurjalooma ei esine.

Küll leiab sõnastikest ühe teise vanakooli tüüpi sõna: nii EKSS-is kui ka ÕS-is (1999, 2018) on olemas liitsõna võõramaa tähenduses ’võõraste maade, võõramaine’ (nt võõramaa keel, võõramaa viisid, võõramaa laevad), mis esineb samuti täiendina ega ühildu põhisõnaga. Kui otsida vaegomadussõnade liigitusskeemis võõramaa ja vanakooli sõnale sobivat kohta, jääb sõelale rühm keelendeid, mida „võiks ehk vaadelda väga tinglikult omastavapärastena, kuid mis tegelikult ei käändu ja millel vastavas tähenduses nimetav ikkagi puudub” (Hallap 1986: 200). Sõnaühendist võõras maa lähtuv võõramaa vastab sellele tingimusele.

Sama ei saa öelda vanakooli kohta, sest täiendina talitleva vanakooli kõrval on keeles olemas nimetavakujuline liitsõna vanakool. See sõna täidab neid süntaktilisi funktsioone, mida vaegadjektiiv vanakooli täita ei saa: esineb öeldistäitena (30), harvemini aluse, sihitise või määrusena (31). Sõnaliigilt võib tegemist olla nii omadus- (30) kui ka nimisõnaga (31).

(30) see aasta olin vanakool [= vanamoeline, traditsioone järgiv] ja niitsin vikatiga, mitte trimmeriga; Olen selle kohapealt vanakool ja eelistan maani, valget kleiti; Aga mina olen vanakool, arvutan otse ja eraisikuna koos kõigi maksudega! Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi; Mu enda autod kõik nii vanakoolid siiani, et lülimine manuaalselt ja juhi südametunnistuse järgi käib. (ÜK 2021)

(31) Mulle meeldib vanakool [= traditsioonilised, ajaproovile vastu pidanud asjad] – barbarissi kommid! Ju vanakool [= inimesed, kes järgivad traditsioone] ei ole harjunud medium rare lihaga :); minu kogemustel „vanakool” oskab/viitsib vähemalt korrektselt kirjutada, erinevalt tänapäevastest [---]; Lõpuks lõin käega ja otsustasin teha vanakooli – naelad ja haamer ;)!; Kuulan pigem vanakooli, milles on pungilikumaid jooni ja lihtsakoelisemat rütmi; õnneks olen vana­koolist, kus telekava pidi peas hoidma [---]; Vanakoolist soovitaks tõsimeeli veel ka ­Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed” ja Krüssi „Timm Thaler ehk Müüdud naer”; [---] tänapäeva (2005+) elektroonika reageerimine on võrreldes vanakooliga ikka hämmastav. (ÜK 2021)

Omastavapärase liitsõnaga võrreldes näib nimetavakujuline vanakool olevat suhteliselt uus ja eelkõige vabamale keelekasutusele omane sõna (ka inglise old school / old-school on mõne allika hinnangul kõnekeelne sõna). DEA-st leiab täiendi vana kooli / vanakooli kõrval juba 1930. aastail ka nimetavakujulist sõnaühendit, kuid nimetavakujuline liitsõna tuleb tänapäevani esile üksikjuhtudel. Teine lugu on korpusetekstidega, kus peale mitmesuguste käändevormide (nt vanakoolist, vanakoolile, vanakoolil, vanakoolina, vanakooliga, vanakoolid, vanakoolide, vanakoole) on näha keskvõrde vorme (32) ning tuletisi (33).

(32) Opeli kast on väheke „vanakoolim”; [---] pidin ka allolevaid pilte natuke vanakoolimaks kruttima. (ÜK 2021)

(33) [---] kirjutan omast kogemusest, miks minu 16 objektiivist (koos vanakoolikatega) ainult 2 on suumtorud; [---] et Eesti on mingi vana, Nõukogude-aegne riik, kus kõik on hästi kinnine ja vanakoolilik. (ÜK 2021)

Nimisõna olemasolu paneb küsima, kas käsitada vanakooli-sõna ikkagi vaegmuutelise adjektiivina või hoopis vanakool-sõna genitiivina (samasuguseid liigitus­raskusi on peale kurjalooma ette tulnud ka osastavakujulise järelosaga -karva, –verd, –ohtu jts liitumite puhul, vt Viitso 2007: 883–884; Erelt 2008: 445). On näiteid, kus vanakooli võiks olla tõlgendatav genitiivina ja asendatav muu nimisõnafraasiga (vanakooli kui vana koolkonna), kuid rohkem leiab selliseid, kus vanakooli väljendab pigem omadust ja on teisendatav n-ö probleemituteks omadussõnadeks (vanakooli kui vanamoeline, traditsiooniline, vana hea). See on siiski ainult pool rehkendust, sest vana kooli / vanakooli kõrval on olemas ka uue kooli / uuekooli:

(34) Ei meeldi eriti siuksed uue kooli vägivaldsed filmid; See on vanakooli teenindus uue kooli tehnoloogiaga; [---] moodsal ajal lõhuvad naised kappe ja teevad remonti, sest uuekooli meeste käed on ju nii siidised ja õrnad; Kuigi vaikselt hakkab jääma mulje, et Volvo on uuekooli bemm; Lähme discost läbi hausi­klassika uuekooli helideni. (ÜK 2021)

Ons uue kooli / uuekooli sama mis moodne, ebatraditsiooniline, novaatorlik või on see uue koolkonna – st küsimuse missugune? asemel peaks hoopis küsima missuguse kooli? Ja kui möönda, et vanakooli (ja uuekooli) on leksikaliseerunud, kas sedasama saaks väita sõnaühendite vana kooli ja uue kooli kohta? Eriti kui arvestada, et kokku-lahkukirjutus ei olene alati tähendusest, vaid ka tavast ja kokkuleppest.

Omas erandlikkuses annab vanakooli-sõna mõtlemisainet. Täiendina esinevad nimisõnafraasid, mida seni on peetud kindlalt sõnaühenditeks, võivad moodustada liitsõnu, säilitades seejuures sõnaühendi tähendussisu ja käändevormi, ning see liitsõnastumine on seda tõenäolisem, mida suurem on ühe või teise keelendi esinemis­sagedus. Tekkivad liitlekseemid panevad omakorda vaatama uue pilguga vaeg­adjektiive.

Maire Raadik (snd 1963), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), maire.raadik@eki.ee

Muinasajal kasutati kaljudele rituaalsete kujutiste tegemiseks ookri kõrval paakspuust saadavat kollast, oranži või punast värvainet. Kirjutis käsitleb peamiselt kollast värvust tähistavaid soome-ugri sõnu, mis võivad üht- või teistpidi olla seoses paakspuu ja põldpaoga. Läänemeresoome värvinimetusi on võrdlev-­ajaloolise keele­teaduse vaatenurgast põhjalikumalt uurinud Mauno Koski (1983), Vilja Oja (2001, 2003, 2014) ja Ilona Kivinen (2007) ning kognitiivlingvistika positsioonidelt Urmas Sutrop (1995, 2000, 2002) ja tema õpilased.

 

Alustuseks Soome kaljumaalingutest

Käesoleva uurimuse sünniks andis tõuke Helsingi ülikooli doktorandi Uine Kailamäki (2022) kirjutis kaljumaalingute loomisel kasutatud värviainese analüüsi tulemuste kohta moodsate meetodite, sh elektronmikroskoopia ja spektromeetria abil.

Soomes leidub 130–140 muinasajast pärinevat kaljumaalingute ja värvilaikude leiukohta. Enamik neist on avastatud Kagu-Soomest Saimaa ja Päijänne vesikonna vertikaalsetelt kaljudelt. Põhiliselt pärinevad nad neoliitikumist ehk nooremast kiviajast (5200–1900/1700 eKr), ent kõige hilisemad leiukohad dateeritakse varasesse metalliaega (1000 eKr). Muiste on maalitud inim-, looma-, paadi- ja teisi kujutisi, samuti geomeetrilisi kujundeid, mida uurijad seostavad muistsete uskumustega. (Halinen 2016: 55, 92, 96) Seepärast on oluline teada saada maalinguteks kasutatud värvaineid ja nende päritolu.

Seni oldi arvamusel, et kõik Soome kaljukujutised on maalitud ookriga (< kr ōchros ’kollakas’), mis on kollakas või punakas, raud(hüdr)oksiidist ja savist koosnev värvimuld (VL: 746). Seda kasutati koopamaalingute tegemisel ja surnu­kehade ülepuistamiseks juba vanemal kiviajal (AS: 184). Glasgow’ ülikooli teadlane Carole ­Biggam (2014: 22) ongi rõhutanud, et muinastaiduritel, kes tegelesid värv­ainete otsingu, pigmendi valmistamise ja maalimisega, pidi leiduma sõnavara pigmentide ja võib-olla ka protseduuride jaoks. Muidugi võis see sõnavara aasta­tuhandete jooksul vähemal või suuremal määral hääbuda.

Kailamäki võttis uurimiseks materjali kahest leiupaigast: Saimaa järvistu Puumala Syrjäsalmist ja sellest põhja pool asuvast Suomussalmi Värikalliost (’värvikalju’) (objektide kohta vt lähemalt Parkkinen, Wetterstrand 2012: 44–46, 124–125). Esimese leiukoha proovis tehti ootuspäraselt kindlaks rauda, mis näitab selgesti ookri kasutamist. Ent teises leiukohas saadi rabavaid tulemusi: nimelt leiti värvi­kihist leelismetalle kaaliumi ja rubiidiumi, mis osalevad erkpunaste toonide moodustamisel. Tehti ka värvikatseid. Kailamäki tuli järeldusele, et Värikallio maalingute tegemisel kasutati harilikust paakspuust valmistatud ja tuha abil intensiivistatud värv­ainet. Vesilahuses töötlemisel eraldub paakspuust kollane värvipigment, leelisega aga punaseid toone. Teatavasti on töötlemata paakspuu lülipuit oranž, kollakaspunane või oranžpunane, maltspuit aga helekollakas või hallikaskollane (Laas 2019: 415; Saarmann, Veibri 2006: 320, 339).

Hilisemast ajast on teateid, et sarnast tehnoloogiat on viljelnud näiteks eestlased ja soomlased, kasutades seda villase lõnga värvimiseks, kusjuures lehtedest saadi kirgast kollakasrohelist ja koortest kas sügavat kullakarva või eredat telliskivipunast värvi sõltuvalt valmistamisviisist (Kailamäki 2022: 7; KLO: 128–129; Viires 1975: 130). Kunagise kasutamise tõttu värvimisel on rootslased kutsunud paakspuud sõnaga gulbark, mis tähendab ’kollast koort’ (Wikipedia: Brakved).

Kes on Soome kaljumaalingute loojad? Traditsiooniliselt on nendeks peetud soome­ugrilasi. Ent uuematel andmetel lahknes varajane läänemeresoome algkeel lääneuurali ehk soome–saami–mordva ühiskeelest tunduvalt hiljem, nimelt 2500 aastat enne praegust aega, niisiis 500. aasta paiku eKr (EKA: 23, 25). Seepärast näikse enamik Soome kaljumaalinguid (nagu ka Äänisjärve ja Valgemere kalju­raiendid Karjalas) olevat teinud läänemeresoomlastele eelnenud rahvad. Pärast jääaega saabusid esimesed inimesed Soome alale ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Tuldi nii lõunast ja kagust kui ka Lääne-Euroopa aladelt piki Norra rannikut. 7000 aasta eest tõid ida poolt uue kultuuri ja tõenäoliselt ka keele(d) endaga kaasa kammkeraamikat valmistavad hõimud. Enne läänemeresoomlasi elanud rahvastiku, nn paleo- ehk/või proto­eurooplaste keelepruugist on vähe andmeid. Sellest suudavad mõnel määral kõnelda vaid fonotaktilised ebauuralipärasused ja väljaspool läänemeresoome keeli puuduvad ebaselge algupäraga substraatsõnad, sh kohanimed. Praeguseks on kindel, et tegu polnud ei soomeugrilaste ega indoeurooplastega, vaid mingite hõimudega, kelle keeled on ammugi hääbunud (Häkkinen 2012: 38, 2014: 1–4; probleemi kohta vt ka Kendla, Viikberg 2016; Ernits 2017: 89). Soome alal tegeldi peaaegu rauaajani peamiselt küttimise ja kalastamisega (Halinen 2016: 24). Sellele osutavad ka kalju­maalingud, mis ei kajasta kammkeraamika perioodil arenema hakanud põllu­majandust.

Kailamäki (2022) kirjutisest selgub, et kaljumaalingute värvi allikana oli paakspuu kasutusel kauges minevikus. See ärgitab küsima, kas läänemeresoome paakspuunimetused on kuidagi seotud arengulooliselt sarnasena tunduvate põld- ja ­lubipao ning mõningate värvitoonide nimetusega.

 

Eesti paakspuu, soome paatsama jt

Harilik paakspuu (Frangula alnus ehk Rhamnus frangula; sm korpipaatsama) on kõrge põõsas või hargneva võraga kuni kaheksa meetri kõrgune puu algselt roheliste, seejärel punaste, küpsenult mustjate marjadega. Seepärast on paakspuud, nagu teisigi sarnaseid põõsa ja puu vahepealseid vorme, nimetatud põõsaspuuks (Laas 1987: 534; Viires 1975: 129–130). Paakspuuga sarnaneb türnpuu (Rhamnus catarthica; sm orapaatsama), mistõttu tavainimesed ei suudagi neid alati eristada (ALFE III: 459).

Tähelepanu äratas Kailamäki (2022: 7) väide, et sm paatsama ’paakspuu’ etümoloogia on ebaselge ning et Soomes leiduvaid paats-algulisi kohanimesid saab pidada saamipärasteks. Seetõttu tundub, et autor pidas aprioorselt silmas ka puunimetuse võimalikku saami algupära. Päris nii need asjalood siiski pole. Usutavasti toetus autor kõige uuemale soome keele sõnaraamatule, milles on tõesti nenditud, et paatsama sõnatüve algupära on teadmata (Häkkinen 2005: 851). Ent tõe­näoliselt Soome saamipärased toponüümid ei seondu paakspuuga, sest saami genuiinsele *paats-tüvele omistatakse muid tähendusi (vt Lehtiranta 1989: 96 *pāc- all).

Ühisele algkujule tagasi viidav paakspuud tähistava sõna tüvi leidub kõigis lääne­meresoome keeltes (vt ALFE III: 449–461) väidetavalt peale vadja keele, ent seegi seisukoht on vaieldav (vt allpool). Puunimetuse algkujuna on esitatud *paγats- (EEW VI: 1862), *paγatsma (SSA II: 284) ja *pakats- (ALFE III: 459). Siinjuures on -ma kahtlemata sufiks, mis esineb teisteski läänemeresoome põhjarühma keelte marjataimede nimetustes, nagu sm vaarama ’vaarikas’ ja muurama ’murakas’ ning vps murm (: murman) ’murakas’ (Koponen 1991: 133–134, 152–153). Julius Mägiste nentis soome-ugri puunimetustele iseloomulikku variatiivsust ja eristas läänemeresoome algvormis sufiksit -ts-, mis olevat asendanud algset ks-noomeniliidet (EEW VI: 1862). Ta lähtus ilmselt eesti tüvekujust paaks-. Selleks oletuseks pole aga vajadust, sest asendumine võis toimuda hääbuva k jäänusena.

Sven-Erik Soosaare (2021: 304) arvates on paaks- substraatsõna, millele viitavat tüvehäälikute avar varieerumine ja afrikaat. Eeldades, et läänemeresoome algkeeles eksisteerisid kahesilbilised tüved, usaldaksin Mägiste seisukohta, mille kohaselt on nimetuses tegu siiski algse sufiksiga. Selleks oleks noomenitest substantiive tuletav primaarne -tsa, mille algseks funktsiooniks peetakse deminutiivsuse väljendamist, nt karitsa ’lambatall’ (< kari ~ karu ’lambatall’), vaskitsa ’vaskuss’ (vrd vaski) (Hakulinen 1968: 118). Tänapäeva läänemeresoome paakspuunimetustes tüvi varieerub, kuid mitte eriti olulisel määral, rohkem omapära on sufiksite liitumisega. See ei välista võimalust, et sõnatüvi oleks substraatne, kuid kindlakstegemiseks pole eriti väljavaateid, sest ta on väga laia levikuga (vt allpool).

Mida tähendab sufiksist lahutatud tüvi paγa-¹, vrd ka ee paatsa ~ paatsi, sh vohopaats ’paakspuu’ jt (ALFE III: 450, 457; VMS II: 696)? Selle ühendas anonüümse veebi­blogi autor soome mitmetähenduslike verbidega pakahtua, mille tähendussfääri kirjeldavad SSA järgi ’lõhkema, murduma; kõvastuma; valutama [vrd ee pakitama]; lämbuma’ ja vanema etümoloogilise sõnaraamatu põhjal ’lõhkema; puhkema, murduma; lämbuma’, pakkua ’lõhkema; eralduma’ ning Laadoga-äärse Salmi karjala pakuin nenällein ’kukkusin nina peale’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama).

Blogi autor lähtus eeldusest, et paakspuu ei talu painutamist, vaid katkeb raksatades. Seepärast peab ta *paka- algtähenduseks ’murduma’. Idee olevat ta saanud indoeuroopa keeltest, nimelt eelkõige ladina nimetusest frangula, mis tuletub verbi frango : fregi : fractum ’murdma’ olevikutüvest; seetõttu substantiiv tähendaks ’(kergesti) murduv, habras ese’. Ladina keeles esineb tähenduses ’habras’ sama verbi tuletis fragilis, mis ühtlasi tähendab midagi pragisevat, krigisevat, nagisevat (LRS: 438). Seega on sõna onomatopoeetiline taust ilmne.

Slaavi keelte näiteks tõi blogi autor vn крушина ’paakspuu’, mis seostuvat adjek­tiiviga kruch- ’habras’. Ilmselt on silmas peetud poola lekseemi kruchy ’habras’ ja valge­vene крухы ’rabe, kergesti purunev’, ent omadussõnad on tuletatud substantiivist kruch ’laast, kild, tükike’ (vrd vn крух), millest on moodustatud ka verb крушить ’purustama, hävitama’ (ESR II₈: 420; Vasmer 2: 387). Tegu on algslaavi perioodi ulatuva lekseemiga, millel on vasteid serbia, tšehhi jt keeltes, kusjuures algse kuju *krušina tähenduseks olevat olnud ’tükike’ (ESS XIII: 48–49).

Ladina frangula on esimest korda kirja pandud 1623. aastal. Varem on kasutatud kreeka laensõna rhamnus ~ rhamnos, mis, tõsi küll, on tähistanud erisuguseid puid, kõige sagedamini paakspuu lähedast sugulast türnpuud (Genaust 1996: 255; LES: 968). Nõnda hiline esmakasutus võib vihjata ladina lekseemi tehislikkusele ja sõnalooja emakeele mõjule. Slaavi sõna puhul on peetud võimalikuks selle kalkeerimist ladina lekseemist (ESS XIII: 49). Sellele vaidles vastu Anželika Šteingolde (2002: 208–209, 216), kelle arvates on asjaomased balti (vrd lt krūklis ’paakspuu’) ja slaavi keelte puunimetused, mis polevat küll omavahel otseses suguluses, ürgset onomatopoeetilist algupära.

Rootsi keeles kannab paakspuu nimetust brakved. See on tuletatud sõnast brak, mis tähistab purunemise heli ja sellega seostub sks brechen ’(katki) murdma’. Järeldatakse, et tegu on taimega, mis murdub praksudes või praksub tules põlemisel (­Wessén 1975: 51; Hellquist 1922: 59). Juba eespool tekkis kõhklusi, sest missugune puu ei purune ega põle praksudes. Ent teisal on seletatud, et paakspuud kasutati omal ajal püssirohu valmistamisel, sest ta annab vähe tuhka, nimetus seostuvat hoopis kahuritorude purunemisega tõhusama lõhkeaine tagajärjel (Wikipedia: Brakved; vt ka Laas 2019: 415).

Siinkohal on mõttekas tsiteerida etnoloog Ants Viirest (1975: 130), kes kirjutas rahvaküsitlusmaterjali põhjal: „Samuti lõhestati paakspuust sitkeid vikativitsu, millega vikat kinnitati löe külge. Paakspuu andis ka häid tugevaid rehapulki.” Seevastu uuem dendroloogia käsiraamat mainib, et paakspuu on pehme ja habras (Laas 2019: 415). Ravimtaimede raamatus nenditakse, et „painutamisel murdub puit kergesti pikkade kildudena” (Tammeorg jt 1975: 146–147). Puidutehnoloogid on sedastanud, et paakspuu on hästi lõhestatav (Saarmann, Veibri 2006: 320). Need andmed ei sobi omavahel kokku. Võimalik, et informant ajas puuliigid segamini.

Sõltumata sellest, kuidas suhtuda nostraatilisse keelesugulusse, on teada, et mitmes keelkonnas esineb identne onomatopoeetiline tüvi, vrd altai *pak(ʌ)- ’lõhkema; kortsu minema’, uurali *pakkʌ- ’lõhkema’ ja draviidi *pakk- ~ *pakʌ- ’murduma; lõhkema’; seda tüve on deskriptiivseks pidanud ka nimetatud hüpoteesi autor, vene keele­teadlane Vladislav Illitš-Svitõtš (1967: 347). Mitmel puhul on osutatud, et onomatopöa võib pärineda eri aegadest, ka kaugest minevikust (näiteks vt Bogár 2011: 35). Soome-ugri algkeeles oli tüvi *pakka- tähenduses ’mõranema, lõhenema, lõhkema; puhkema; lõtvuma’ olemas; selle jätkuks on kirjasõnas nimetatud ee pakata-, sm pakku-, pakahtu-, handi paγǝn-, ung fakad- (UEW I: 349; OFJ 1974: 420; vt lähemalt allpool).² Eks onomatopoeetiline *pakka- võis kajastada mitmesuguseid purunemisega kaasnevaid helisid. Sünkreetilisse tervikusse võis peale lõhenevuse ja helide aja jooksul sugeneda värvus. See võis motiveerida omakorda värvainena kasutatava paakspuu nimetuse teket. Vaikides ei saa mööda minna objekti materjalist: kas tegu on puidu või kiviga (vt lähemalt allpool)?

Paakspuunimetuse päritolu seletamisel saaks sellest tüvest lähtuda juhul, kui see oleks läänemeresoome keeltes astmevaheldusele *pakka : *paka allunud juba üsna varakult. Seejärel tulnuks oletada, et ajapikku oli *pakka ja *paka vaheline seos ununenud, mistõttu uue astmevaheldusliku seose tekkimisel oleks k hääbunud (*paka > paa-). Seda seisukohta oleks liiga keerukas põhjendada. Pigem võiks kõne alla tulla võimalus, et kunagi eksisteeris käsitletava onomatopoeetilise geminaatkonsonanti sisaldava tüve kõrval paralleelselt *paka-. Seda hüpoteesi aitavad mõnevõrra põhjendada Petar Kehayov ja Rogier Blokland (2007), kelle kohaselt võib deskriptiiv­sõnades deminutiivsuse väljendamise eesmärgil ilmuda geminaatkonsonant. Enamik selle näidetest on küll kas lastekeelsed või suhteliselt hilised, ent leidub ka siinses kontekstis üksikuid huvipakkuvaid, vrd käkk : käki ~ käku ’tomp, känk; odrajahust käkk’ ja kägar : kägara ’väljaheitetükk; väike heinasaad’, nakk : naki ’pulgake, kingatikk; varn; väljaulatuv nurk’ ja naga : naga ’pikk, terava otsaga varras, mida liigutades saab lasta õlle- või kaljanõust välja jooki läbi põhjaaugu’, pukk : puki ’terav rinnanurk hanel või pardil’ ja pugu : pugu ’linnu söögitoru laiend terasööda seedimiseks; linnu kõhualune; kõht’ (Kehayov, Blokland 2007: 91–93, 102). Seepärast pole võimatu, et deskriptiivtüvede puhul tekkis sarnaseid opositsioonipaare juba kauges minevikus.

Eesti ja soome paakspuunimetuses on sufiks -ts- liitunud nõrgaastmelise tüvega, mille teine silp on t-osise tõttu kinnine (eeldusel, et tegu oli häälikujärjendiga, mitte foneemiga c). Seepärast on k-st tekkinud palataalspirant γ, mis on eesti ja soome keeles pärastpoole vokaalistunud, vrd ee jalg : jala (< *jalγan), mägi : mäe (< *mäγen), (murdeline) vaga : vaa; sm vika : vian ’viga : vea’ (Kask 1972: 19, 34, 37; Hakulinen 1968: 52; vt ka Koponen 1991: 153).

Lauri Posti (1942: 151) tuletas lv pagāstpū ~ pagāstmōŗapū ’Rhamnus frangula’ sõnas sisalduva g alghäälikust *γ, kõrvutades sõnadega kōgaz (< *kauγas) ’kaugele’, mägūd (< *mäγet) ’mäed’ jt. Uurija lisas, et liivi nimetuse algusosa on tekkinud rahva­etümoloogiliselt läti keelest laenatud sõna pagāsts ’vald’ mõjul. Näikse, et Posti pidas vaikimisi silmas osist -ts- ja metateesi *ts > st.

Martti Rapola (1966: 59) tõdes, et sm paatsain ~ paatsama ja ee paatspuu puhul on k-klusiili kadu normaalne nähtus, kuid probleemsed on hääliku j esinemine soome murdekujudes pajahtin jt ning livvi pakatšin lähtumine geminaatklusiilist. Seetõttu tõstatas uurija küsimuse, ega mainitud keelte puunimetused ole laenatud vepsa keelest.

Nimetatud vahehääliku esinemises siinkirjutaja probleemi ei näe, sest nagu nentis Rapola, on ühesuguste vokaalide vahelise k muutumine j-ks küll väga harv nähtus, kuid siiski kohatav. Vepsa laenule vihjates pole ta mehhanismi lähemalt seletanud. Teadupoolest tuleneb sõnas pagač ’paakspuu’ leiduv g otse varasemast *k-häälikust, sest vepsa keeles pole kujunenud läänemeresoome keeltele iseloomulikku astme­vaheldust, vrd vps mägi : mäged ja ee mägi : mäed (Tunkelo 1946: 55). See tähendab, et vepsa lekseemi moodustamine algkujust *paka- sarnaneb eesti, liivi ja soome keelega.

Seevastu pole sõnasisese klusiili kao puudumise tõttu idasoome pakatsin, li pakačču, viena pakačin ja lü pakačim ülejäänud läänemeresoome, sh vepsa lekseemiga otseselt võrreldavad. Nii võikski lüüdi ja karjala keeltes oletada nõrka geminaatklusiili *k, mis on tekkinud vahelduse *kk : *k tulemusel, vrd sm lakki : lakin ’müts : mütsi’ (Hakulinen 1968: 52). Teisalt oleks see tekkeviis erandlik, kuid muidugi mitte võimatu. Mõlema karjala keele murrakutes esineb paralleelselt oma­pärane pagačin. Livvi keeles leiduvad g-lised sagarvu ’saarmas’, jagardus ’juuste noaga lahku ajamine täide otsimisel’ jt, mida Heikki Ojansuu (1918: 18, 19) on pidanud lüüdi või vepsa laenudeks. Ehk võiks sama lugu olla paakspuunimetusega. Klusiili g sisaldavad vormid võivad olla laenatud kas vepsa või varasest lüüdi keelest, mil g oli erandlikult veel k-ks muutumata, sest ootuspärane oleks olnud samuti *paga-tüvi nagu vepsa keeles, vrd mägi : mäged (LMS: 253). Edasi võiks oletada analoogiamuutust teiste pak-­alguliste sõnade mõjul, nt pakaińe ’pakane’, pakotada ’pakitada’ jt (LMS: 295–296).³

Läänemeresoome murdekaardilt on näha, et paakspuunimetuste algusosa on Ida-Soomes ja Karjalas (paga- ~) paka-, sellest lääne pool aga laia, lõunast Kesk-­Soomeni ulatuva vööndina ja tõenäoliselt endast vahevormi kujutav paja- ning ­Eestis (mitte täies ulatuses) ja Edela-Soomes paa-; nt Põhja-Soomest on paja- teada vaid ühest murrakust (vt ALFE III: 449, 456).

Esitatust ilmneb, et paakspuu nimetuse saab seostada puidu suurepärase lõhenevusega ja sellega kaasneva heliga.⁴ Mainimist väärib sama tähendusega, kuid kitsa levikuga vps plakač (ALFE III: 460). Selle üsna hilisel ajal tekkinud lekseemi saab kõrvutada vepsa onomatopoeetiliste verbidega plakahtada ’plartsatada, laksutada, prõksutada; praksudes välja lennata jms’ ja plakutada ’pragiseda, praksuda, paukuda, prõksuda, nagiseda’, nt hiĺ plakahť päčišpäi lavale ’süsi lendas ahjust praginal põrandale’, kuźne haug plakutab ’kuusehalg pragiseb (ahjus)’ (SVJ: 423). Kahtlemata on uue lekseemi moodustamisel eeskujuks olnud vps pagač.

 

Vadja bragattsi

Vadja paakspuud tähistava bragattsi ~ brägattši ~ brägättsi ~ brägättši (variandid VKS: 169 järgi) seost teiste läänemeresoome lekseemidega on peetud selgusetuks (Soosaar 2021: 304). Siinkohal sobiks mainida Lõuna-Soome murdesõna prätäkkä ’paakspuu’ (ka paskaprätäkkä, prätäkkäpaju, prätäkktuomi), mida eespool nimetatud blogi autor pidas kas puuoksa murdumise või põleva puu praksumise hääle jäljendajaks ja kõrvutas onomatopoeetilisel tasemel rootsi sõnaga brakved ’paakspuu’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama). Soome sõnapere päritolu lähem uurimine jäägu praegu kõrvale. Seevastu hakkab vadja lekseemi puhul silma, et algusosa brag- ~ bräg- sarnaneb tõepoolest rootsi sõna algusosaga brak-, kuid järelosa -Attsi ~ -Attši läänemeresoome liitega. Niisiis võiks algkuju rekonstrueerida kujul *brAg-Attsi. See võiks näidata, et ka vadja keeles on esialgu võinud eksisteerida *pakattsi, mis pärastpoole, nimelt ajal, mil Ingerimaa oli Rootsi valduses (st XVII sajandil või järgnenud aastasaja alguses), on langenud rootsi keele mõju alla. Sel puhul ilmneks vadja keelele iseloomulik areng *k > *γ > g, nt tšako : tšagoo ’kägu : käo’ (Ariste 1948: 17), mille tõttu klusiil sai püsima jääda. Teisalt tuleb kõne alla onomatopoeetilise prakisa ~ präkisä ~ präkkiä ’pragiseda, praksuda; ragiseda’ mõju (vt VKS: 959, 967). Kolmandaks, pole võimatu, et vadja paakspuu algse nimetuse muutumist või uue teket on mõjutanud nii üks kui ka teine.

 

Eesti pagu

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus on kirjas sõnad pagu ’Spath’, lubjapagu ’Kalkspat’ ja põldpagu ’Feldspat’ (Wiedemann 1973: 748). Mujalt seda leitud pole, isegi mitte eesti regilaulude andmebaasist (ERLA). XIX sajandil on sobiva kujuga perekonnanimed ainult Vil Baggu ja Kan Paggo, kuid üldsõnal on mitu tähendust. Viljandi kihelkonna samas mõisas on teisele talupojale antud nimeks Kiwwi, kuid sellegi tõestusjõud on väike (näidete allikas: Onomastika).

Mis on põldpagu? Eesti mineraalide ja kivimite raamatust seda ei leia. On küll nimetatud raskepagu ehk barüüti (Viiding 1984: 114). Nõnda on kirjas ka vene-eesti geoloogiasõnastikus (VEG: 16). Viimane sõna ei puutu praegu asjasse. Mõistet põldpagu kasutatakse ohtrasti veebis seoses ehetega, kusjuures sageli võrdsustatakse seda nimetust päevakivi omaga, mis pole aga täpne. Eesti entsüklopeediast võib lugeda, et mitmuslik põldpaod on päevakivide vananenud nimetus (EE VII: 589). Viimased moodustavad omavahel üsna sarnaseid mineraale, mille küljed on täisnurkse kahesuunalise lõhenevuse tõttu siledad ja läikivad. Mineraalid kuuluvad mitme­suguste kivimite (graniit jt) koostisse, andes neile punase, roosa, roheka või helehalli tooni; teisal on täpsustatud, et kaaliumi sisaldavad päevakivid (ortoklass jt) on sageli liha- ja pruunikaspunased (Viiding 1984: 161; Seim 1974: 77–78, 365). Ühelt poolt oli muinas­aja inimesele tarberiistade valmistamisel oluline kivimite hea lõhenevus, teisalt võis äratada tähelepanu nende ere värvus või omapära. Sellest annab tunnistust isepärase kujuga kvartsikristallide leidmine kiviaegse Tamula asula kultuuri­kihist ja Kagu-Soome Vaateranta matusepaigast; nende kasutamise kohta on avaldatud mitme­suguseid arvamusi, sh usundiga seonduvaid (Jonuks 2022: 119–120).

Peale sõna põldpagu on tuntud veel lubjapagu kaltsiidi tähenduses (EKM I: 1298). Ka see mineraal on ülihea lõhenevusega. Kaltsiit on läbipaistev ja värvitu, kuid lisandid võivad anda talle mitmesuguseid heledapoolseid toone, nagu roosakas ja kollakas, kusjuures läbipaistvaid kaltsiidikristalle nimetatakse islandi paoks (Viiding 1984: 134–135).

Just hea lõhenevuse tõttu võis käsitletavate mineraalide nimetus sarnaselt paakspuuga tuleneda algkujust *paka. Seetõttu, et teine silp oli algselt lahtine, sõnasisene klusiil säilis (vt nt Kask 1972: 28). Sõna pagu ongi etümoloogidel ühendusse viidud pragu või lõhet tähistavate sõnadega, vrd ee pagu ’pragu, lõhe’ (murdes ka pakatus), lv pa’g ’pragu’, sm pako ’pragu, lõhe, rebend, mõra’ ja võib-olla krj pako liitsõnas ­silmäpako ’võrgu viga, rebend’. Teisalt on mineraalinimetust peetud onomatopoeetilise pagisema ’nagisema’ tuletiseks mineraalide pragunemisel tekkiva pragina järgi (EES: 344–345). Üks ei välista teist, vaid seletused sootuks täiendavad teineteist, sest miski ei takista oletamast, et purunemise või lõhenemise mõiste ongi sugenenud kaasneva heli baasil. Sünkreetilisse buketti võis kuuluda lisaks värvus.

Eesti keeles on pagu : pao ~ pau ’pragu’ või üliharva sellest tuletatud Muh paguline ’praguline’ ja Khk pagunema ’pragunema’ registreeritud kokku 32 murrakust, sh kõige rohkem Läänemere saartel ja Lääne-Eestis, väikse rühmana Kesk-Eestis (KJn Pil Plt) ning üksikjuhtudena Ida- (Kod Trm) ja Lõuna-Eestis (Hls) (VMS II: 159–160). Seevastu teise tuletusliite ja tähendusega pagisema ~ pagisama ’nagisema, naksuma’ on tuntud peamiselt Mulgimaal (Hel Hls Trv) ja sellest veidi põhja pool, Põltsamaa kandis. Asjaomase tüve leviku kohta pole andmeid Põhja-Eestist, ent sugulaskeelte näited (vdj pakisa ’pragiseda, praksuda’, sm pakista ’vestelda; lobiseda’) veenavad, et tegu on samuti läänemeresoome ühissõnaga; seega on pagu ja pagisema pärit ühisest algpesast (vt EES: 344). Vadja lekseem osutab, et *pak- võib väljendada ka tugevamat heli kui nagin.

Sugulaskeelte järgi otsustades sisaldas pagu algselt o-sufiksit (-u < *-o). Sel juhul võib tegu olla vähendusliitega (pagu < *paka + *oi), kuid mitte ainuüksi, sest liide võis tähistada ka teo tulemust jms (vt Hakulinen 1968: 143–144, 176–177). Kui jääda esimese oletuse juurde, siis võib väga ettevaatlikult tuletada, et *pakka võis omandada mingi hästi lõhestuva (värvilise) kivimi, kivi või isegi (kaljumaalingutega?) ­pragulise kaljupanga mõiste; mõttekäigule aitavad kaasa üldine kontekst ja pakk ’puutükk’ (lähemalt järgmises alajaotuses). Usutavasti on tegu väga vana pärandiga, mis on nüüdseks peaaegu minevikku haihtunud, ent kiviajal võis see olla vägagi olulisi mõisteid.⁵

 

Vepsa paku-, livvi ja lüüdi pakku– ’kollane’

Enamikus läänemeresoome keeltes (v.a liivi ja vepsa) seostub kollase värvi nimetus taimenimetusega kold (vt EES: 172). Kogu vepsa keele alalt on kollase värvuse tähenduses registreeritud pak-algulise omadussõna variante, mis erinevad üksteisest vaid teise silbi vokalismi poolest: pakuine ~ pakuune ~ pakõine ~ pakõne [õ on tegelikult kõrge], mis tähendab ka munakollast (LAV: 414–415). Vepsa järgsilbi diftong ui on algsem; lõunavepsas on toimunud muutus ui > ū, mujal on paiguti ui muutunud õi-ks või õ-ks (vt lähemalt LAV). Soome etümoloogiline sõnaraamat seostas nimetatud adjektiivi ja verbi pakuštada ’kollendama’ kagusoome murdesõnaga pakkunen ’mingi taimeliik, millega värvitakse kollaseks; Bidens tripartitus, millest varem saadi kollast värvi’ (SSA II: 297). Hiljem on seda talletatud vaid Karjala kannase edelaosas kunagises Uusikirkko (tänapäeval Poljanõ) murrakus. Lekseemi on sõnaraamatus esimesena registreerinud Elias Lönnrot 1880. aastal (SRS II: 135). Tegu on niisketes kohtades kasvava kolmisruskmega, millest vanasti valmistati lahust villa ja lõnga värvimiseks (Koski 1983: 102). Ruset on tulikollase värvi saamiseks kasutatud ka Eestis (Vilbaste 1993: 196).⁶

Samasse sõnaperre kuulub li pakkuine ’kollane’ ja vps sõnaga identne lü pakuińe ’kollane’; viimast peetakse tõenäoliseks laenuks vepsa keelest (SSD: 48; LAV: 415). Erinevalt vepsa keelest on livvis ja lüüdis tavalisemad siiski eostaime nimetusest tuletatud lekseemid.

Asjaomase sõnatüve saab rekonstrueerida kujul *pakku-. Geminaatklusiili *kk jätkajaks astmevahelduseta vepsa keeles on k, kuid soome, livvi ja lüüdi keeles kk (Tunkelo 1946: 145, 167), vrd li akku : akan (Ojansuu 1918: 5–9), lü akk : akan ’naine : naise’ (Turunen 1946: 165, 175). Ilmselt seetõttu ongi lüüdi kollast tähistavat sõna õigusega peetud laenuks, sest ootuspärase kk asemel esineb selles k. Värvi­nimetuses on sufiks -inen liitunud erinevalt eespool pikemalt käsitletud sõnadest tugeva­astmelise tüvega.

Tänapäeval esindavad *pakkoi-algkuju eespool nimetatud ee pakk jt. Paraku pole seda nimisõna teada vepsa ega karjala keeltest, küll on aga lõunavepsast tuntud samatüvelised verbid pakuda ’küljest ära tulema’ ja pakutada ’minema ajama; maha raiuma; küljest ära tulema’, millel on vasteid ka karjala murretes (Tunkelo 1946: 791, 805–807; SVJ: 396–397).

Pakk-sõna puhul on peale germaani laenu oletuse peetud võimalikuks, et tegu on sama tüvega nagu sõnas pakatama, kusjuures noomeni algtähenduseks on arvatud ’tükk, lõhandik, (kuivusest) lõhenenud puu’, vrd ka ee pakatus ’pragu’ (EES: 349; SSA II: 293). Edaspidise arengu käigus on võinud liituda sellele kollase värvitooni mõiste, mis vepsa keeles on muutunud põhivärvuseks ja ühes soome murrakus kolmis­ruskme nimetuseks.

 

Eesti paat ja paatjas

Kollast värvust tähistab ka ee paat : paadi, mis on registreeritud kogu eesti keele alal, kuid laiemalt idapoolses Eestis Kuusalust Setoni, ning sellest lääne pool vaid kaheksas kihelkonnas, kokku 38 murrakus (VMS II: 157; vt ka Oja 2003: 101–102, sh leviku­kaart). Murdesõnastiku andmeil tähendab paat just kahvatu- või hallikaskollast värvust. Sõna on kasutusel rohkem taimede (eriti valminud kõrsvilja) ja loomade kirjeldamisel, samuti on Paat tuntud härja- või pullinimena. Hobuse puhul on lekseemi talletatud isegi substantiivina (EMS VII: 55). Enamasti samades murrakutes on teada ka paat-sõna tuletisi. Need on paadikas ’punakas- või hallikaskollane’ (esineb 15 murrakus), paadikõnõ ’paatjat värvi pullike’, paadin ’paatjat värvi’, paatjas ’kahvatu- või hallikaskollane; kahvatupruun’ (16 murrakus), paatjanõ ’paatjas (hobuse kohta)’. Helme murrakus on sõna paat baasil arenenud verb paatime (paat’ma) ’valmima (vilja kohta)’ (EMS VII: 36, 55; VMS II: 154, 157). Järva-Jaani kihelkonnas on XIX sajandi algupoolel pandud perekonnanimi Paatjas (Onomastika). Sealkandis pole vastavat apellatiivi registreeritud, küll aga kahes naaberkihelkonnas (JMd Koe), mistõttu lekseemi esinemine kõnealuses kohas oleks ülimalt tõenäoline.

Seega on eesti keeles tegu üsna laialt levinud produktiivse sõnaga. Ilukirjandusest on teada paadikas ’kollakas’, paat ’kahvatukollane’, paathall ’kollakashall’, paatjas ’kahvatukollakas, hallikaskollane, luitunud pruunikas’, paatjaspruun ’kahvatu kollakas­pruun’ ja paatjaspunane ’kahvatupunane, punakas’ (vt EKSS IV: 5, 14). Juba 1660. aastal esines see Heinrich Gösekeni eesti keele käsiraamatus härja ja kübara värvuse kirjeldamisel. Seal on sõna paht saksa vasteks antud fahl ja eesti keeles ’kollakas(pruun)’. (Kingisepp jt 2010: 544) Seega näitab kogu talletatu, sh üle 360-aastane kirjapanek, et eesti keeles pole tegu põhivärvuse nimetusega, vaid mingi domineerivalt kollaka värvusega, milles tajutakse kas hallikat, pruunikat või harvem punakat tooni. Paat kuulub nende üsna väheste värvisõnade hulka, mis pole moodustatud liite -ne abil. Liide -jas väljendab omaduse vähesust, osutades värvitooni tagasihoidlikule intensiivsusele (vt Kasik 2015: 362).

Oletatakse, et eesti keelest on sõna laenatud soome murretesse ja isuri keelde, vrd sm paatti ’võik (hobune)’ ja is paatti ’tumekollane’ (EES: 342). Viimase kohta on raske midagi kindlamat otsustada, kuna ta on talletatud vaid ühest kohast, nimelt Metsäküläst Soikkola poolsaarel (IMS: 392). See jääb eesti keeleala piirist suhteliselt kaugele. Soome sõna on registreeritud Karjala kannaselt, st samuti kagumurdest nagu pakkunen, ja esimesena taas Lönnrot (SSA II: 284). Lisaks kuulub siia kannase idaosast pärinev paatittava hevonen (täpsemini poatittava hepone) ’valkjaskollane hobune’ (IKM: 104). Sõna grammatiline vorm eeldab registreerimata verbi *paatittaa ’kollendama’, vrd nt sm kellastua, kellertää (< kelt-) samas tähenduses. Niisiis pärinevad asjaomased lekseemid samast keeleareaalist. Siiski tundub sõnade alg­allikast suhteliselt kaugele laenamine vähetõenäoline.

Eesti sõna päritolu pole selge, sest läti keeles leidub pāts ~ pātsis, mida kasutatakse mitmesugust kollakat või pruunikat värvust hobuse kohta. Lekseemil pole vasteid teistes balti keeltes, mistõttu pole selge laenu suund: kas ülevõtmine on toimunud läti keelest eesti keelde või vastupidi (EEW VI: 1868; SSA II: 284). Eesti etümoloogiasõnaraamat peab sõna paatjas siinkirjutajale teadmata põhjendusega eelkõige balti laenuks, kuid ei välista seejuures nooremat, st läti algupära (EES: 342), Lembit Vaba (1997: 146) aga kahtlevalt läti laenuks.

Esialgu Koski (1983) monograafia retsensioonis, hiljem ka mujal on Vaba (1987: 224, 1997: 147) õigusega väitnud, et käsitletavat värvinimetust ei saa tuletada sõnast paas : pae, nagu seda on varem püütud seletada. Vaba üritas läti lekseemile leida indoeuroopa algupära, võrreldes seda sanskriti värvinimetusega pātalaḥ ’kahvatupunane’ ja patala- ’kehale tehtud värvilaik’ ning osseedi võimaliku edasiarendusega fadyn : fast ~ fadun : fast ’lööbega kattuma’, fadynag ~ fadængæ ’lööve’ (Abajev 1958: 415).⁷ Vaba oletust kommenteerimata on maininud ka Oja (2014: 103).

Santeri Junttila (2019: 56, 63) ei eita Vaba esitatud indoeuroopa etümoloogiat, kuid peab siiski usutavamaks laenamist läti keelest eesti keelde või siis vastupidist laenusuunda juhul, kui eesti sõna on alguse saanud saksa lekseemist Spat ’pagu’. Viimati mainitud seletuskatse sobib küll häälikuliselt, sest läänemeresoome keeltes üldiselt sõnaalgulisi konsonantühendeid ei esine (p < *sp), kuid semantilises plaanis tundub areng olevat kahtlasevõitu: kas nii hilja kui eesti keele perioodil tekkis lähtesõnas puuduv värvitähendus, mida laenati ka naabritele?

Näikse, et läti lekseem on olnud üsna kitsa levikuga, piirdudes Kuramaa (Jelgava, Kuldīga, Talsi, Tukums) ja Põhja-Liivimaaga (Cēsis). See võiks viidata pigem laenule liivi keelest, kuid sealt pole paraku sobivat vastet nenditud. Arvestades teiste sarnase tüvega kollast värvust tähistavate sõnadega, võiks oletada, et ee paat on genuiinne. Sarnaselt paakspuunimetusega esineb lekseemis pagu samuti *paka- tüvi, kusjuures -t jätkab kunagist sufiksit *-tti. Seega paat < *paγa-tti < *paka-tti, vrd ka ee väät, sm väätti ’vits’ (EES: 622; Hakulinen 1968: 179–180).

 

Ungari fakó

Ungari keeles on sõna fakó, millele ungari-eesti sõnaraamat annab tähendused ’hallikas, kollakashall; tuhkur (hobuse kohta); tuhm, matt’ (UES: 227). Seevastu ungari-vene sõnaraamatus on esitatud fakadni ~ fakó tähendusteks ’tuhm, tuhmunud; luitunud; võik’ (vn буланый, соловый; VRS: 210). Selgituseks olgu märgitud, et tuhkur peaks tähistama tuhakarva ja võik kollakat värvi hobust, tulenedes sedapuhku sõnadest tuhk ja või (EES). Ungari keele etümoloogilises sõnaraamatus on toodud asjaomase sõna tähendused ka varasemates kirjapanekutes: värvustega seostuvad 1549. aastal talletatud ’kollakashallikas’ ja 1703. aastal ’heledat karva hobune, [sks] Falbe’ (MNT I: 831). Sks falb tähendusteks esitatakse ’kahkjas, paatjas; paatjaskõrb, võik’ ja substantiivil Falbe ’võik hobune’ (SES: 274).

Vaatlusalust lekseemi on seni peetud nimisõna fa ’puu’ tuletiseks sufiksiga -kó, kusjuures esialgne tähendus olevat olnud ’puidust’, seejärel on keeruka semantilise nihke tagajärjel tekkinud tähendus ’puidusarnase varjundiga’ ja lõpuks ’kollakas’ (MNT I: 831). Siinpuhulgi tunnukse, et on tekkinud semantiline seos puiduga. Ent kõnealust sõna morfoloogiliselt teisiti liigendades saab ungari sõnale anda uue seletuse, mis ühendaks fakó siinses uurimuses kollast värvust tähistavate lekseemidega. Uut viisi struktureerides saaks sõnas eristada tüve fak- ja liidet ó.

Tüvi fak- võib lähtuda algkujust *pakka. Ungari on soome-ugri keeltest ainuke keel, mille varasel perioodil on toimunud muutus *p > f. See osutab tõigale, et tegu on üsna eaka tüvega. Soome-ugri esimese silbi vokaalile *a vastab ung a või á ja kaksikkonsonandi *kk vasteks on k (Hajdú 1985: 268–269). Tõenäoliselt on see sama tüvi, mis esineb verbis fakad. Viimati mainitul on rikkalik tähendusspekter: ’purskuma, purskama; puhkema, avanema, pakatama; lähtuma, tulema’ (UES: 227). Ungari verbi kõrvutatakse soome sõnaga pakkua ’pragunema, lõhenema, rebenema; lõhkema’ ning mansi lekseemidega päkmänt ’pragunema, lõhenema, rebenema’, päkǝp- ’voolama hakkama; murdma, lõhkuma; välja ilmuma (päikese ja kuu kohta)’ ja pākǝnta ’rebenema; tõusma (päikese kohta); välja purskuma’. Tüve fak(a)– ~ fek(e)– peetakse iidseks häält jäljendavaks soome-ugri sõnaks, mille algkuju oli *pakka- ~ *pekk- (vrd fekély ’mädapaise; haavand’). Sõnapere semantika võib olla arenenud algsete tähenduste ’pauguga purunemine’ või ’purskumine’ baasil (MNT I: 830).⁸

Lähedaste tähendustega on ka handi murrakute paγnǝkǝta ’lõhkema hakkama; tõusma hakkama (päikese kohta)’, paγǝnta ~ pakǝnta ~ påkǝnta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta); tulistama; tõusma (päikese kohta)’ ja påγta ~ paγta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta)’ (SVD: 336–337, 346, 348). Keeleteadlane Alo Raun (1982: 115) kõrvutas läänemeresoome verbe (ee pakatama, sm pakahtaa) nii handi kui ka ungari materjaliga.

Nüüd tuleb juttu ung fakó võimalikust sufiksist ó. Selle päritolu võib olla kahe­sugune. Esiteks, ungari keeles esineb kas deminutiivsust või tähendust ’varustatud millegagi’ väljendav sufiks kujul -ó ~ -ő, nt apó ’isake’ < apa ’isa’. Seda saab teiste hääliku­võimaluste seas tuletada ka *p-st. Teisalt tuleb arvesse soome-ugri denominaalsufiks *-p, mis esineb läänemeresoome keeltes kujul -vA ja saami keeles b-na. Liide moodustab obiugri keeltes eelkõige omadussõnu tähenduses ’millegagi varustatud’, kuid selle sufiksi esinemine ungari, permi ja mordva keeltes pole kindel. Juba algungari perioodil tekkis muutus *p > *w (*β). Seega fakó toonane algkuju võiks olla *fakawa. Vanaungari perioodi alguses IX–XI sajandi paiku eksisteerisid veel diftongid, kusjuures aw oli muutunud au-ks. XIV sajandi lõpuks või hiljem redutseerusid diftongid pikkadeks vokaalideks, sh au-st sai enamasti ó (OFJ 1974: 350; OFJ 1976: 354–355, 358, 379).

 

Taaskord paakspuust

Kui siinkirjutaja käsikiri oli juba Keele ja Kirjanduse toimetusse jõudnud, ilmus paakspuu teemal üllatuslikult Santeri Junttila kirjutis. Selle autor nentis, et paakspuud ei saa puhtvormiliselt pidada tuletiseks sõnast pagu ’pragu’, sest see on ise derivaat, kuid ta võib olla paralleelne tuletis samast tüvest kui lõunaeesti pago ’adra põikpuu; tüüri pide; palgiveopakk reel; pulk; klopp; plokk; liist’, mille algseks tähenduseks saab pidada ’lõhkenud või lõhutud puutükk’. (Junttila 2023: 245)

Paakspuunimetuse päritolu selgitamisel lähtus Junttila ajakirjas Kieliposti publitseeritud Jorma Koivulehto (1989) kirjutisest,⁹ mille kohaselt algläänemeresoome *pakka või *pakko on germaani laensõnu. See on rekonstrueeritud kujul *spakō, vrd norra spak ’hoob, (puust) kang’, asks spake ja üsks Spake ’tüüri käepide’; sama päritolu on sks spachen ’kuivuse tõttu lõhenema’. Nende baasil rekonstrueeris ­Junttila hilisläänemeresoome *pakaccõ, mis on võinud anda nii *pakoi ’pragu, lõhe’ kui ka *pakkoi ’pakk’, muutudes ise ma-tegevusnime lisandusel paakspuunimetuseks (­Junttila 2023: 245–247).

Esimesel pilgul ei kutsu Koivulehto ja Junttila seisukohad esile vastuväiteid. Eespool käsitletud pago saab tõenäoliselt võrrelda ka lekseemidega ee pakk : paku ’jämeda puutüve otsast saetud jupp’, vdj pakko ’puu- või raiepakk; plokk ehk palgi­pakk; pakktaru, mesipuu’, sm pakko ’jalal pehkinud puu’ ja is pakko ’puupakk’ (< *pakkoi), kusjuures semantilise plaani kõrval kajastub häälikurööpsus *pak- ~ *pakk-. Üldiselt on nimetatud autorid jõudnud siinkirjutaja uurimusega sama­laadsete tulemusteni: paakspuunimetused paatsain, paatsama jt seonduvad lõhenevuse põhjal sama omadust väljendava sõnatüvega, millest on saanud alguse ka pagu : pao ja pakk: paku; mõlemal juhul aimub alussõna onomatopoeetiline alge. Ent põhiline erinevus on see, et ühel juhul on lähteks laensõna, teisel puhul genuiinne lekseem. Krono­loogiliselt oleks ühel juhul tegu algläänemeresoome, teisel aga ulatuslikuma levikuga, nimelt algsoome-ugri keeleperioodist pärineva sõnaga, mille areng on viinud peale äsja mainitute ka mitme teise mõisteni. Lisaks on omasõnalises seletuses arvesse võetud värvitähendust. Junttila uurimus ärgitas siinkirjutajat oma tulemusi detailsemaks muutma ja indoeuroopa andmete põhjal nägema avaramat üldpilti.

Ei saa jätta märkimata, et paakspuunimetuste hulgas leidub selliseid, mille puhul on keerukas oletada kunagist mA-liidet (nt paats, vohopaats); see seab kahtluse alla deverbaalse tuletustee vähemalt osal juhtudel. Läänemeresoome paakspuunimetuse variante on üliohtrasti (vt ALFE). Eesti teisendite hulgas saab peale liiteta ­juhtude eristada sufiksit -k, -mA, -nA ja -s sisaldavaid lekseeme, mis osutavad nimetuse sekundaarsele kujunemisele murrakuti; neist mA-liitega sõnu leidub vaid vähestes Põhja-Eesti murrakutes (lähemalt teisal). Siinkohal tasub ehk nimetada Hel paats ’malk’ ja Krl paadskakal ’kuhjamalk’, mida Vaba (1997: 147) on, tõsi küll, küsi­märgiliselt oletanud läti laensõnadeks. Pigem kuuluvad nad *paka- derivaatide hulka.

Junttila artikkel ajendas siinkirjutajat endalt küsima, kas vaatamata algindo­euroopa vaste puudumisele Illitš-Svitõtši nostraatiliste kõrvutuste ahelas ei võinud see siiski esineda indoeuroopa sfääris kujul *spakō. Tänapäeva sks spack tähendab ’kuiv, kuivanud’ ja seda sõna kasutatakse peamiselt puidust rääkides. Tõenäoliselt naksumise ja põlemise heli jäljendav adjektiiv lähtub alamsaksa keelest, vrd kasks spaken ’kuivanud oksad’, vanaülemsaksa spahha ’hagu; peen halg’ (EWD: 859). Ka onomatopoeetilise alge oletamine lähendab mõlemat uurimust.

Indoeuroopa keeltes, eriti germaani rühmas, on tuntud nn mobiilne s-häälik (s mobile), mis liitub ühel juhul tüve alguskonsonandiga, teisel mitte. Kas poleks kõrvutamiseks võimalik leida s-ita sõnakujusid, mis pärineksid indoeuroopa alg­keelest või vähemalt germaani algkeelest? Otsingud ei kandnud siiski vilja. Germaani keeltes oleks algkeelest lähtunud mobiilse s-ita lekseemis pidanud toimuma muutus p > f (Makajev 1970: 236). Kõnealune algvorm lähtub formandi *-g- vahendusel alg­indoeuroopa juurest *sp^hē- ~ *sp^hə- (PED tähistuses sp(h)ē- ~ *sp(h)ə-) tähenduses ’pikk, lame puutükk’; viimasest pärineb formandi *-t- abil ka sks Spat ja holl spaath ’pagu’ (EWD: 860–861; Duden: 686–687; PED: 2878).¹⁰

Siinkohal võib tüpoloogiliselt lisada, et mõneti sarnastest konsonantidest koosneb indoeuroopa algkuju * bheg- (~ *bheng-) ’puruks lööma; katki murdma’ (PED: 340). Kaudselt kõrvutatav on ka konsonandikoostise pVk ja tähenduse poolest lähedane, oletatavasti häälejäljenduslik üldslaavi sõnapesa *pǫkati, nt vn пукать ’lõhkema; gaase väljutama’, tšehhi pukati ’lõhkema; puhkema (pungade kohta)’, poola pękać ’lõhenema, pragunema; lõhkema’ jt (Vasmer 3: 403–404). See on tuletatud hoopis algindoeuroopa juurest *pank- ~ *pang- ’paisuma, punduma’ (PED: 2276). Kirjeldatu osutab veenvalt erinevatele, kuid häälikuliselt sarnastele, samuti eriaegsetele arengutele.

 

Kokkuvõtteks

Kaugest esiajast pärinevad onomatopoeetilist päritolu tüved *pakka- ja *paka-, mille esialgne tähendus on väljendanud murdumist, lõhenemist vms ning nendega kaasnevaid helisid. Kunagi on sünkreetilise terviku tähendustega liitunud värvuse mõiste. Tüvest *pakka- sufiksite abil moodustatud tuletised on sm pakkunen ’kolmisruse’, li pakkuinen ’kollane’, vps pakuine ’kollane’ ja ung fakó (< *pak-) ’kollakashall; võik’. Neid sõnu ühendab mõiste kollane. Tüvi *paka- on andnud läänemeresoome paakspuunimetused: ee pagu ’kivim’ ja paat(jas) ’kahvatu- või hallikaskollane’.

Kagu-Soome kaljumaalingute jaoks kasutati muinasajal nn makropunaste toonide saamiseks peale ookri ka paakspuust valmistatud värvi. Kollane värvinimetus võib olla seotud kas puidu, põldpao või mõne muu muiste tarviliku värvilise kivimiga. Mõlemad, nii puu- kui ka kiviminimetus on tuletised, mille tekke eeldus on nende hea lõhestatus. Paraku pole pagu leviku kohta peale eesti keele mingeid andmeid. Väga tõenäoliselt on selle mõiste hääbumine johtunud materjali majandusliku, esteetilise ja/või religioosse tähtsuse minetamisest.

Üldises plaanis viitab uurimus häälikkoostise poolest sarnaste sõnade osaliselt paralleelsele semantilisele arengule. Soome-ugri keeltes on pakka ~ paka areng toimunud suunas ’murduma, lõhkema’ → ’lõhenenud puu/puit või kivi/kivim’ → ’lõhenev, habras värviline puu [= paakspuu]; kergesti lõhenev, rabe värviline kivi/kivim’ [= pagu] → ’kollane’. Siinkohal pole selge, mis etapil on sünkretism ilmnenud; samuti tuleks silmas pidada põimumist mõne teise tüve tähendusega ja semantilisi nihkeid seoses erinevate osiste liitumisega. Need tõigad raskendavad asjaomaste lekseemide uurimist, võimaldades erinevaid, kuid mitte vastuolulisi seletuskatseid. Eri indo­euroopa keeltes on *sp^hē- ~ *sp^hə- areng toimunud järgmiselt: ’pikk, lame puutükk’ → ’laast; hagu; peenike halg’ → ’kuivanud puit/puu’ → ’lõhenenud, pragunenud puit’ → ’lõhenev, rabe kivim [= pagu]’ ja ’lamedad, peenema osaga, enamasti varrega objektid [= aer, labidas, lusikas; kiil, abaluu jt]’. Tähendus ’pagu’ on teada vaid germaani keeltes, ent eluslooduse taksonoomia- ja värvimõisteteni pole areng kulgenud.

 

Keele- ja murrakunimetuste lühendid

asks = alamsaksa; eesti; Helme; Hls = Halliste; hollandi; inglise; isuri; JMd = Järva-Madise; Kanepi; kasks = keskalamsaksa; Khk = Kihelkonna; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Koeru; kreeka; krj = karjala; Krl = Karula; ladina; livvi; lt = läti; lv = liivi; lüüdi; Muhu; Pilistvere; Plt = Põltsamaa; sks = saksa; sm = soome; Trm = Torma; Trv = Tarvastu; ungari; vdj = vadja; Viljandi; vn = vene; vps = vepsa; üsks = ülemsaksa.

 

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee

Kõik tõlkijad teavad, kui keeruliseks võib vahendamise teha see, kui lähteteksti hoiab koos mingi sõna, mille tähendust tuleb sihtkeeles erinevas kontekstis edasi anda erinevate sõnadega. Prantsuse või inglise keelest tõlkimisel võib niisuguseks sõnaks osutuda vanité/vanity, mille aluseks on ladina kuju vānitās. See sõna on tarvitatav üsna selgesti eristuvates tähendustes, mille ühiseks katmiseks puudub eesti keeles sobiv vaste. Näiteks Koguja raamatu ladina Vulgata-tõlke vānitās vastena kasutatakse eesti piiblitõlgetes enamasti tühi-tüvelisi sõnu: Kg 1:2 „Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!” (P 1968; P 1997) Kajastamaks tähendust, mida termin vānitās kannab Madalmaadest alguse saanud XVII sajandi kunstižanri nimetusena, milles kesksel kohal on kolp ja muud inimese surelikkust ning elu põgusust rõhutavad sümbolid, sobib eesti keeles ilmselt kõige paremini vaste kaduvus. ­William Makepeace Thackeray 1848. aastal ilmunud romaan „Vanity fair” on aga eesti keeles saanud H. Allikase tõlkes pealkirjaks „Edevuse laat” (1959). Sealjuures tunduvad sõnad tühisus ja kaduvus subjektiivselt paiknevat eestikeelses mõtle­mises siiski lähestikku, ent edevus jääb neist üsna irdu. Järgnevas uurin, miks see eesti keeles nii on läinud. Selleks kirjeldan, mis kontekstis sõna vānitās euroopalikus kultuuri­ruumis on kasutusele tulnud ja mis vasteid sellele mõnes eesti keele seisu­kohalt olulises keeles eri aegadel on antud. Seejärel annan põgusa ülevaate ajaloolistest vastetest eesti keeles, peatudes pikemalt sõnal edevus, millele teistes vaadeldavates keeltes puuduvad etümoloogiliselt analoogilised paralleelid. Kirjeldatu põhjal arutlen, kas käsitletava mõiste lugu võiks öelda midagi eesti kultuuriloo kohta laiemalt või mida seesuguse üldistuse tarvis veel lähemalt uurida oleks vaja.

 

Mõiste vānitās Euroopa kultuuriruumis ja selle vasted prantsuse, inglise, saksa ja soome keeles

Nimisõna vānitās kasutuses on juba klassikalises ladina keeles kirjeldatud kahte ­erinevat tähendusala: 1. ’tühisus, eimiskisus’ ja 2. ’uhkeldamine’ (Lewis, Short). Ladina-eesti sõnastiku järgi on sõna vānitās tähendus ka eesti keeles esitatav kahe alltähendusena: 1. ’tühisus, sisutus, asjatus, kasutus; nurjumine, edutus, ebaedu’; 2. ’tühine lobisemine, hooplemine; valelikkus’. Selle aluseks oleva omadussõna vānus esmaseks tähenduseks antakse ’tühi’, kuid selle võimalike alltähenduste ulatus on üsna lai ning kirjeldatav eesti keeles vastetega ’hõre’, ’kehatu’, ’tühine’, ’asjatu’, ’edutu’, ’endast palju arvav’, ’hooplev’, ’valelik’, ’ebakindel’, ’mitteusaldatav’, ’ebausutav’, lisaks kitsamad eritähendused. (Kleis jt 2002: 1108)

Prantsuse keeles tuuakse sõna vanité tähenduse kirjeldamisel samuti esile kaks selgelt eristuvat tähendusala: 1. (asja kohta) ’tühisus, kasutus’ või ’mõttetus’, mille juurde arvatakse spetsiifilise alatähendusena sõna esinemine žanrimääratlusena kunstiajaloos tähendusliku vihjega inimelu ebakindlusele (précarité) ja tema tegemiste mõttetusele (inanité); ja 2. (inimese kohta) ’enesega rahulolu ja enese näitamisega uhkeldamine’. Esimeses tähendusalas tuuakse sõna põhilisteks sünonüümideks futilité ’mõttetus’, insignifiance ’tähtsusetus’, néant ’ei miski’, vide ’tühjus’, ­teises tähendus­alas complaisance ’enesega rahulolu’, fatuité ’enesega rahulolu’, orgueil ’uhkus’, suffisance ’piisavus’. Esimeses tähendusalas on sõna registreeritud kristliku sisuga tekstides alates XII sajandi esimesest poolest, teises tähendusalas alates XVI sajandi teisest poolest, näiteks Montaigne’i esseedes. (CNRTL)

Ka inglise keele sõnal vanity eristab Merriam-Websteri sõnastik kaht suurt tähendust (ehkki teises järjekorras): 1. ’täispuhutud uhkus iseenda või oma välimuse üle’, 2. ’miski, mis on asjatu, tühine või väärtusetu’. Ajalooliselt on inglise keeleski sõna algselt kasutatud asjatuse ja tühisuse tähenduses, mida on registreeritud alates XIII sajandist. (Merriam-Webster) Kunstiajaloos näib ingliskeelses kirjanduses käibivat pigem ladina tsitaatsõna kui inglise mugandus (vanitas painting), ent ingliskeelse kõneleja jaoks on ladina vanitas ja inglise vanity kokkukuuluvus kergesti läbinähtav.

Eri põhimõtetel koostatud sõnaraamatute kõrvutuse abil on sõnade tähendussuhteid eri keeltes muidugi riskantne hinnata, kuid järgneva käsitluse paremaks ­sarrustamiseks võib ehk siiski üldistades nentida, et ladina sõnast vānitās tulenevatel vastetel on prantsuse ja inglise keeleruumis kaks tähendust: 1. ’tühisus’ (millel prantsuse keeles on kunstiterminina alltähendus ’kaduvus’) ja 2. ’edevus’. Esimeses tähenduses on vastavaid sõnu registreeritud juba keskajast peale ehk ajast, mil valdav osa kirjalikust tekstist oli religioosse sisuga ja orienteeritud inimese suhtele Jumalaga. Teine tähendus on sõnade kasutuses esile kerkinud alates varauusajast, kui arutlus hakkas üha enam keskenduma inimese asendile ühiskonnas ja suhtele teistega.

Religioosses kontekstis seostub ladina vānitās ennekõike piibli Koguja raamatuga, kuid see esineb Vulgata’s ka paljudes muudes Vana Testamendi kirjakohtades heebrea sõna hebel (הָבַל) vastena. Uues Testamendis ei tule mõiste nii selgelt esile: sõna mataiótēs (ματαιότης), mida selle vastena tarvitatakse Septuaginta’ks nimetatavas kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes Koguja raamatu võtmekohtades, esineb Uues Testamendis ainult kolm korda (Strong’s Greek). Vana Testamendi heebrea origi­naalis kasutatakse sõna hebel kokku 73 korda ja selle otseseks tähenduseks on ’tuule­õhk, aur, udu, suits’. Konkreetses tähenduses esineb sõna siiski vaid üksik­juhtudel, sagedamini kannab see kontekstist piltlikult tulenevat abstraktsemat tähendust ’hajuvus, põgusus, mööduvus’ (mis tuleb eriti selgelt esile paaris inimelu kaduvusest kõnelevas psalmis) või ’tühisus’. 5. Moosese raamatu paganlike jumalateenistusega seotud lõikudes esineb sõna spetsiifiliselt ebajumalate tähistajana. Lühikeses Koguja raamatus esineb sõna 38 korda ja seal kasutatakse seda juhtmotiivina kõigi inimlike püüdluste ja positiivse ellusuhtumise mõttetuse, tühisuse ning nurjumisele määratuse tähistajana. (Botter­weck, Ringgren 1997: 316–320)

Katoliiklikus maailmas (st suuresti ka kogu prantsuse keeleruumis) kehtis ­Vulgata püha tekstina kuni XX sajandi teise pooleni. Inglise keeleruumi jõuliselt kujundanud kuningas Jamesi tõlkes (1611) on sõna hebel/vānitās vasteks nii Koguja raamatus kui ka psalmides vanity (KJV).

Eesti traditsiooni seisukohalt on kõnekad esmajoones saksa ja soome traditsioon.

Saksa keeles on ladina sõna vānitās esmaseks vasteks tänapäeval Eitelkeit, mis eesti-saksa sõnastiku järgi kannab kahte tähendust: 1. ’edevus; ennast täis olek, enese­uhkus’; 2. ’tühisus’ (Kibbermann jt 1978: 235). Etümoloogiliselt seostatakse sõna Eitelkeit tuletusalust sõna eitel (mis on käibinud nii adjektiivi kui substantiivina) tõestamatut päritolu tüvega, mille algseks tähenduseks on olnud ’tühi’; uusülemsaksa põhitähendus ’toimekas, enesega rahulolev’ väidetakse arenenuvat välja Koguja raamatu põhimotiivist alles ist eitel. (DWDS) Koguja raamatus esineb Martin Lutheri tõlkes sõna hebel/vānitās vastena enamasti eitel, mis võib käibida nii nimi- kui ka omadussõnana, nt Kg 1:2 Es ist alles gantz Eitel, sprach der Prediger, Es st alles gantz eitel (Luther 1545; siin ja edaspidi minu allajoonimised – K. R.), harva ka Eitelkeit (nt Kg 5:6). Uusülemsaksa keeles arenenud tähendus kajastub ilmekalt Thackeray romaani saksa tõlke pealkirja variantides „Eitelkeitsmarkt” (1910) ~ „Jahrmarkt der Eitelkeit” (1980), ehkki mõni tõlkija on ilmselt inglise vanity ja saksa Eitelkeit samasuses kahelnud, sest pealkirja on tõlgitud ka kujul „Der Jahrmarkt des Lebens” (s.a.).¹ Kunstižanri märkimisel ladina sõna saksa keeleruumis üldiselt ei tõlgita, vaid kasutatakse mugandamata kujul, nt ühendis Vanitas-­Stilleben ’vanitas-natüürmort’. See näib sobivat kokku asjaoluga, et psalmides, kus hebel/vānitās kannab inimelu kaduvuse tähendust, ei ole Lutheri tõlkes vastet Eitel(keit) kasutatud, vaid selle asemel on vasteks abstraktne Nichts ’ei miski’, nt Ps 144:4 Ist doch der Mensch gleich wie Nichts (Luther 1545).² Ka Ps 39:6, milles heebrea originaalis esinevad kõrvuti asetsevates paralleelfraasides ʻajin ’ei miski’ ja hebel, mille vasteteks Vulgata’s on vastavalt nihil ja vanitas, kasutatakse Lutheri tõlkes mõlemal korral sõna Nichts: Vnd mein Leben ist wie nichts fur dir / Wie gar nichts sind alle Menschen (Luther 1545).³

Sarnane muster kajastub soome keeleruumis. Ladina vānitās’e esmane vaste tänapäeva soome keeles on turhuus, mille aluseks on tundmatut päritolu sõna turha ’asjatu, tarbetu’ (SES). Neid sõnu (turha, turhuus) on soome piiblitõlkes kasutatud Koguja raamatu tõlkimisel alates esimesest trükipiiblist (1642), nt Kg 1:2 Caicki on turha/ sanoi saarnaja/ ja caicki mitä on / se on turha; Kg 1:14 se oli caicki turhus (Biblia 1642: Saarnaja). Thackeray romaani soomenduse pealkirjas „Turhuuden turulla” (1955) kasutatakse sama sõna. Soome-eesti suursõnaraamatu järgi väljendab tuletis turhuus tänapäeval siiski ainult vana tähenduse nüansse (SESS) ning uusaegset tähendust ’edevus’ kannab eesti-soome sõnaraamatu järgi vana sõna edasituletis turhamaisuus (ES). Igatahes on vana ja uue tähenduse kandjate tulenemine ühest tüvest selgesti läbinähtav. Kunstižanri märkimiseks tarvitatakse soome keeleski ootuspäraselt ladina terminit (vanitas-maalaukset), mis sobib taas kokku asjaoluga, et ka soome psalmitõlgetes on sõna hebel/vānitās vastena juba Agricolast peale kasutatud teistsugust vastet, kui Koguja raamatus tarvitusele võeti, nimelt sõna tyhjä – nt Ps 39:6 Cuinga iuri tyhiet ouat caiki Jnhimiset (Agricola 1551), cuinga aiwa tyhjät owat caicki ihmiset (Biblia 1642: Psalmit 21–40).

Niisiis on saksa ja soome keeles vanitas-sõna vana ja uusaegne tähendus ühise sõna või vähemalt ühise tüve kaudu selgelt omavahel seotud. Mõlemas keeleruumis on see võrsunud Koguja raamatu sõnakasutusest. Inimelu kaduvusest kõnelevate psalmide tõlgetes on tarvitatud teistsuguseid vasteid, mis võib olla kaasa aidanud asjaolule, et kummaski kultuuriruumis kasutatakse kunstiajaloos kaduvuseteemalise žanri tähistamisel ladina terminit.

 

Vasted eesti keeles ja põgus pilk läti keelele

Eesti piiblitõlkes on vaadeldavat mõistet enamasti tõlgitud tühi-tüveliste vastetega. Koguja raamat tõlgiti eesti keelde heebrea keelest 1720. aastate lõpus või ­1730-ndate alguses, kuid mõningate teiste sama sõna sisaldavate piiblikohtade tõlke­traditsioon ulatub tagasi märksa varasemasse aega. Nii võib sõna tühi leida kaks korda juba XVII sajandi alguses Georg Mülleri jutlustest 39. psalmi 6. salmi tõlkest: ninck minu Ello on, kuÿ v̈x tühi aßi beÿ dir; Vnd minu Ello on kuÿ tühi sinu eddes (Müller 2007: 520, 530). Tõsi, rangelt võttes on mõlemas tsiteeringus sõna tühi kasutatud paralleelfraasis siin vaadeldava sõna sünonüümi vastena. Ent kuivõrd Müller tõlkis piiblitsitaate üldiselt Lutheri tõlke järgi (Ross 1998: 109) ja Luther, nagu eespool selgitatud, kasutas mõlemal korral ühte ja sedasama vastet, on Mülleri kasutus vaadeldava mõiste kajastamisel siiski kõnekas. Seda enam, et XVII sajandi keskpaigas on Johannes Gutslaff tõlkinud 5 Ms 32:21 kriitilise sõna sama tüve kasutades kujul omma tühha kahn ommat nemmat Minnulle weha tennut.⁴ Ajavahemikus 1687–1690 on Andreas ja Adrian Virginius siiski tõlkinud sama fraasi ilmselt ­Lutheri tõlke järgi kujul oma wööra-Jum̄ala-Pallumissega omat nämat Mind ärra­wihhastanut (vrd Luther 1545 Mit jrer Abgötterey haben sie mich erzürnet). Anton Thor Helle toimetatud Vana Testamendi tõlkes on hebel vastena kasutatud alati tühi-tüve nii Koguja raamatus kui ka mujal, nt Kg 1:2 Selge tühhi assi, ütles kogguja, selge tühhi assi; keik on tühhi assi; 1:14 se on keik tühhi tö ja waimo närriminne. Ka psalmide raamatus on iga sünonüüm saanud erineva vaste ning kriitilise sõna tõlkimisel on alati kasutatud tüve tühi, nt Ps 39:6 mo ello kord on kui ei ühtegi sinno ees; igga innime on kül koggone tühhine; Ps 144:4 Innimenne on tühja asja sarnane. Kui algkäsikirjas ongi mõni muu sõna sisse lipsanud (nt Ps 62:10 pihhokenne), siis toimetamise käigus on kõik vasted ühtlustatud.

Selline traditsioon kestis eesti piiblitõlkes kuni XX sajandi alguseni. Piiblitõlke 200 aasta juubeliks valmistatud piiblis (SP 1938–1940) otsustati kasutada sõna hebel tõlkimisel läbivalt hoopis konkreetset vastet. Psalmides on vasteks õhk või tühi õhk; Koguja raamatus järjekindlalt aur. Näiteks Ps 39:6 mu eluiga on kui ei miski sinu ees; iga inimene [---] on tühi õhk; Ps 144:4 Inimene on õhu taoline; Kg 1:2 Aurude aur, ütles Koguja, aurude aur; kõik on aur; ja koguni 7:15 oma aurupäewil. Hilisemates tõlgetes (P 1968; P 1997; P 2014) on Koguja raamatu tõlkimisel pöördutud tagasi vana traditsiooni juurde ja kasutatud järjekindlalt tühi-tüvelisi sõnu tühi, tühisus, tühine, nt Kg 1:2 tühisuste tühisus, 1:14 tühi töö ja vaimu närimine, 7:15 oma tühiseil päewil. Psalmides ja mujal, kus sõna tundus olevat kasutatud pigem oma algses konkreetses tähenduses, on kolmes tõlkes (P 1968; P 1997; Psalmid 1989) tarvitatud kontekstist sõltuvalt läbisegi erinevaid vasteid tühi õhk, tuuleõhk, tuulepuhang, tuulevinu, tuulevine; P 2014 tarvitab Psalmides järjekindlalt vastet hingeõhk.

Niisiis on eesti esimeses trükipiiblis nii tühisuse kui ka sellega seotud kaduvuse ~ põgususe tähendust edasi antud alati ühe ja sama tüve tühi abil, mis esineb tähenduses ’eimiski’ juba varasemaski piiblitõlkes. Juubelipiiblis anti sõnale igal pool konkreetse tähendusega vaste, ehkki eri tähendusvarjundite korral erinev. XX sajandi hilisemates tõlgetes on Koguja raamatus tagasi pöördutud varasema kasutuse juurde ning sõna hebel on tõlgitud abstraktse vaste abil, psalmide raamatus aga tarvitatud erinevaid konkreetseid vasteid.

Ühelgi eesti piiblitõlke ajaloos kasutatud vastel ei ole aga etümoloogiliselt mingit seost sõnaga edevus, mis kannab, vähemalt Thackeray romaani pealkirja tõlke kohaselt, tänapäeva eesti keeles tähendust, mida ladina vānitās’est kujunenud sõnade prantsuse ja inglise vasted uusajal on üha enam hakanud kandma. Nimisõna edevus ilmub eesti kirjakeelde XIX sajandi alguses. Selle esitab oma grammatika eesti-saksa sõnastikuosa teises trükis August Wilhelm Hupel tähendusselgitusega Vielweserey (Hupel 1818: 30) ’toimekuse ülesnäitamine, pisiasjadega askeldamine’.⁵ Tähenduses ’vallatus, üleannetus’ kasutab sõna 1822. aastal Otto Wilhelm Masing Maarahwa Näddala-Lehhes: Olli siis Martipäwal juhtund ommas eddevuses pissut kiwwi riistu katkiteggema; emma olli séllepärrast kurri, sõitles tedda ja panni temmale mõnne hobi külge (Kingisepp 2020: 60). Tuletise aluseks olev omadussõnana käibiv edev (mis on ilmselt oleviku partitsiip verbist ede(ne)ma) leiab kajastamist alates Salomo Heinrich Vestringi sõnastikust, mis on põhiosas koostatud XVIII sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel. Omaette märksõnana edev Vestringi sõnaraamatus ei esine, kuid märksõna staatuse on saanud väljend Eddew iggas Paikas, mille tähenduseks on antud ’Munter und hurtig’ (Vestring 1998: 24) ’vilgas ja väle’. Sama väljend esineb eraldi sõnaartiklina ka Anton Thor Helle grammatika sõnastikuosas: eddew iggas paikas ’munter und gar zu hurtig’ (Helle 1732: 88). August Wilhelm Hupeli sõnaraamatu esimeses trükis on adjektiiv edev saanud juba omaette märksõna staatuse ja selle tähenduseks antakse ’munter, vielweserig’ (Hupel 1780: 145) ’vilgas, toimekas (ja pisiasjus kinni)’, teises trükis (Hupel 1818: 30) on tähendusselgitustele lisatud Coquette ’koketne’. Tasub märkida, et oma grammatika saksa-eesti sõnastikuosas sõna Eitelkeit selgituste juures Hupel vasteid edev ja edevus ei kasuta.⁶ Wiedemanni sõnaraamatu esimeses trükis on sõna edev tähenduseks antud gar zu rührig, ­geschäftig oder zuvorkommend ’liiga liikuv, toimekas või esiletükkiv’, kokett ’koketne’, gefallsüchtig ’meeldida püüdev’, übereilt ’läbematu’, edewa kēlega – vorlaut ’ninakas’ (Wiedemann 1869: vg 92), teises trükis on tähendusselgituses sõnade kokett ja gefall­süchtig vahele lisatud eitel ning näitefraaside juurde edew hobune – hitziges Pferd ’tuline hobune’ (Wiedemann 1893: vg 84). Mõlemas Wiedemanni sõnaraamatu trükis on märksõnana esitatud ka nimisõna edewus, esimeses on selle tähenduseks ’Vielgeschäftigkeit, Koketterie’, teises ’Vielgeschäftigkeit, Koketterie, Eitelkeit’. Sõna Eitelkeit antakse teise võimalusena ka sõna tühidus teise tähenduse vastena: Nichtig­keit, Eitelkeit (Wiedemann 1893: vg 1233). Nõnda on saksa eitel-­tüveliste vastete kaudu tühjus ja edevus XIX sajandi lõpuks eesti keeles küll serva pidi kokku seotud, kuid side on üsna habras.

Sõnad edev ja edevus on eesti keeles toiminud täiesti omal viisil ja Piibli kontekstist sõltumatult. Ehkki nende aluseks olnud verb on tänapäeva keeles ne-liiteline, on mõlemad sõnad etümoloogiliselt üsna läbinähtavalt seotud tüvega esi (Metsmägi jt 2012: 63) ja sisaldavad seeläbi paratamatult tähenduskomponenti ’ees, ette’. Prantsuse ja inglise uusaegse vanité/vanity tähenduse kandjad siin põgusalt viidatud rahvus­keeltes (saksa ja soome) ei sisalda ükski osist, millesse seesugune tähendus­komponent oleks etümoloogiliselt sisse kodeeritud. Andrus Saareste sõnaraamatu järgi on edev eesti keeles XX sajandi esimesel poolel kandnud tähendusi ’ettetikkuv, ninakas, kerglase iseteadvusega, liiga elav ja ennatu’, ’meeldida püüdev, edvistav’ (Saareste 1958: vg 251). Näitelausetest selgub, et sõna on kasutatud peamiselt kolmes kontekstis: tüdruku, hobuse või põlluvilja kohta (viimasel juhul tähenduses ’kergesti kasvama minev’). Eesti murrete sõnaraamatu järgi on sõnadel edev ja edevus murde­keeles neli tähendust: 1. ’edvistav, eputav’, 2. ’kiire, ennatlik; ettetükkiv’, 3. ’elava­loomuline’, 4. ’latraja’ (EMS I: 556). Eesti keele seletussõnaraamat kirjeldab sõna edev tähendust kahe alltähenduse kaudu, millest esimene jaguneb omakorda kaheks: 1. ’tähelepanu v. imetlust äratada püüdev’. a. ’edvistav, kenitlev, koketeeriv’; b. ’millegagi uhkeldav’; 2. ’läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp’ (EKSS). Sõnaveeb annab sõna edev lähisünonüümideks koketne, keks, keku, alp, edvik, edvistaja, eblakas, kergatslik, kerge, tähtis ja viimasena tühine. Pole selge, mille alusel viimane lähisünonüüm on lisatud, aga kõigi teiste vastete ning sünonüümiloetelude põhjal võib väita, et side sõnade edev ja tühine vahel on eesti keeles seniajani igal juhul nõrk.

Kuivõrd varauusajal on eesti keel arenenud ühises kultuuriloolises kontekstis läti keelega, tasub lühidalt peatuda ka läti uususel. Läti keeles paistab olukord olevat eesti keelega sarnane selles mõttes, et ladina sõna vānitās vana tähendust ’tühisus’ ja uusaegset tähendust ’edevus’ väljendavad täiesti eritüvelised sõnad. Tänapäevastes piibli­tõlgetes esindab vana abstraktset tähendust Koguja raamatus niecība ’tähtsusetus, ei miski’ (Bībele 1965) või tukšība ’tühisus’ (sõnast tukšs ’tühi’) (Bībele 2012). Läti esimeses piiblitõlkes (Bībele 1694) kasutati heebrea sõna hebel vastena nii ­Psalmides kui ka Koguja raamatus järjekindlalt sõnakuju neleetiba. Karl Mühlenbachi sõnaraamatu järgi oli nelietība tähenduseks Nichtsnutzigkeit ’tarbetus’ (Mühlenbach 1925–1927: 722). Nagu eesti piiblitõlke loos, nii on ka läti tõlgetes XX sajandi teisest poolest alates hakatud psalmide tõlkimisel kasutama erinevaid konkreetseid vasteid, nt vēja pūsma ’tuule puhang’, vēsma ’hõngus’, dvašas pūsma ’hinge puhang’ (Bībele 1965) või dvesma ’hingus, hõng’ (Bībele 2012). Kuid vanité/vanity uusaegse tähenduse edasiandmiseks on Thackeray romaani pealkirja tõlkimisel läti keelde kasutatud seni ­loetletutest hoopis erinevat sõna liekulība: „Liekulības tirgus” (1966). Sõnale liekulība annab läti-eesti sõnastik vasteteks lipitsevus, lipitsemine, meelitus, silma­kirjalikkus, ebasiirus (Läti-eesti 2012), lühike inglise-läti sõnaraamat lakooniliselt ainult hypocricy ’silmakirjalikkus’ (Veisbergs 2001: 374). Eesti-läti sõnaraamat annab eesti sõna edevus vasteteks 1. koķetums, izrādīšanās; 2. švītīgums (Eesti-läti 2015: 91), mille tagasitõlked võiksid olla ’koketsus’, ’enesenäitamine’ ja ’keigarlus’. Üks läti ja eesti keele väga hea tundja on meilivestluses pakkunud eesti edevuse vasteks ka sõna godkārība ’auahnus’. Laskumata loetletud läti sõnade lähema etümoloogilise eritlemiseni, võib nentida, et siin vaadeldav mõiste on läti keeles veelgi rohkemate erinevate sõnade vahele laiali pihustunud kui eesti keeles. Ladina sõna vānitās põhjal kujunenud mõiste vana ja uut alltähendust kannavad erinevad tüved ning uuem tähendus ei näi läti keeles üldse moodustavat kompaktset mõistet. Ühtlasi puudub uue tähenduse eri kandjatel läti keeles igasugune läbinähtav seos tähendusega ’ees, ette’, nii nagu see puudus ka saksa ja soome vastetel.

 

Mida kirjeldatu põhjal arvata

Ühe ladina sõna tõlkevastete järgi eri keeltes ei saa nii pealiskaudse ülevaate põhjal muidugi kuigi palju arvata ega üldistada. Jääb ju küsitavaks, kas siin tugipunktideks võetud kolm konteksti – sõna esinemine Koguja raamatus, kunstižanri nimetuses ja Thackeray teose pealkirjas – on mõiste kirjeldamiseks piisavad. Pealegi hargneks vaadeldud mõiste tähendusnüansse või tüvesid pidi eri keeltes sügavamale uuristades kindlasti üha edasi ja põimuks teiste mõistetega, avanedes märksa mitme­kihilisemana. Siinses ülevaates on eesti keelt uusajal oluliselt mõjutanud keeltest kõrvale jäetud rootsi ja vene vasted, sest esmapilgul ei pakkunud need selgitavat lisamaterjali. Ometi võib arvata, et suurema hulga keelte ja materjali kaasamisel võiks eesti arengutele leida huvitavaid paralleele. Aga kuivõrd kasutatud sarruse toel ja valitud keeltega võrdluses tekkinud pilt sobib igati kokku juba olemasoleva laiema ettekujutusega euroopaliku kultuuri kodunemisest eesti keeleruumis, võib sellisel viisil visandatud ühe mõiste lugu vaadelda kui mitte tähenduslikuna, siis vähemalt hea illustratsioonina sellele, kuidas suuresti ladinapõhiselt tekkinud mõistestik on rahvuskeeltesse laiali kandudes järk-järgult pihustunud ja hägustunud.

Ootuspäraselt on prantsuse ja inglise keel vana ladina põhjaga tihedamalt seotud kui muud siin vaadeldud keeled ning ladinapõhise mõiste vana ja uus tähendus on neis keeltes ühe ja sama sõna eri kihtidena tallel. Isegi kui tänapäeva kasutuses uusaegne tähendus domineerib (nagu võib välja lugeda kas või tähenduste esitamise järje­korrast Merriam-Websteri sõnastikus), siis on vana keskaegne tähendus ­süveneja jaoks soovi korral käeulatuses. Saksa ja soome keeleruumis on seos vana ja uue tähenduse vahel samuti juba sõnatasandil säilinud. Saksa keeles on küll piibli­tõlkes kasutatud sõnakuju eitel nii adjektiivi kui ka substantiivina, ent tänapäeval esineb see eeskätt adjektiivina⁷ ning substantiivi positsioonis tarvitatakse tuletist Eitelkeit, mida Luther Koguja raamatu tõlkes harva kasutab. Aga seos kahe sõnakuju vahel on tõrgeteta läbinähtav ning tänapäeva adjektiiv ja substantiiv võivad mõlemad kanda nii uut kui ka vana tähendust. Soome keeles on uusaegse tähenduse rõhutamiseks lisatud tüvele eraldi morfoloogiline liide: laia tähendusdiapasooniga adjektiivi turha ja substantiivi turhuus kõrvale on sugenenud kitsalt uusaegse tähendusega adjektiiv turhamainen ja substantiiv turhamaisuus. Aga seos on samuti kergesti arusaadav. Mõlemas keeles näib vastetel siiski puuduvat vana tähendusnüanss ’kaduv, kaduvus’, mis prantsuse keeles eraldi all­tähendusena esile on toodud ning osutub oluliseks varauusaegset kunstižanri tähistava termini juures. Võib oletada, et selle tähendusnüansi varjujäämisel on oma osa mänginud asjaolu, et nii saksa kui ka soome piiblitõlkes on psalmides, kus hebel/vānitās esineb eriti markantselt inimelu põgusust ja inimese surelikkust kirjeldavas konteksis, tõlke­vastena kasutatud muid sõnu kui Koguja raamatus.

Eesti ja läti keeles on aga mõiste täiesti lahustunud ja eri tähendustes kasutatakse hoopis erinevaid ning teistsuguste tähenduslike seostega sõnu. Eesti traditsioonis on vana tähenduse edasiandmisel küll tuvastatav järjepidevus tüve tühi kaudu, kuid alltähendust ’kaduv’ see tüvi kuigi selgelt ei kanna, võib-olla ainult väljendis tühja minema. Uusaegset tähendust väljendavad eesti edev, edevus sisaldavad aga tähendus­komponenti ees, ette, mis prantsuse, inglise, saksa, soome ja läti vastetes täiesti puudub. Nõnda on piiblipõhine mõiste eesti keeles laiali lagunenud ja näiteks Thackeray „Edevuse laat” jääb eesti keeles arusaamatult õhku rippuma. Inglis­keelsena on romaan mõistega vānitās selgelt raamistatud: esimese lehekülje ava­sõnades korratakse pealkirja väljendit vanity fair ja viimase lehekülje lõpulõigus kasutatakse Koguja raamatu ladina väljendit vanitas vanitatum, mille seos peal­kirjaga on ingliskeelsele lugejale üheselt läbinähtav. Eesti keeles ei aita aga otsi kuigi elegantselt kokku siduda seegi, et ladina tsitaat on joone all eesti keelde tõlgitud: tühisuste tühisus (Thackeray 1959b: 426). Tõlkeväljaande eessõnas selgitatakse, et Thackeray on oma raamatu pealkirja laenanud John Bunyani „Palveränduri teekonnast” (Thackeray 1959a: 7), viitamata sealjuures piibli Koguja raamatule, mis 1950-ndate lõpul ei oleks ilmselt tulnud kõne allagi. Rohkem kui neli aastakümmet hiljem on Anne Lange (Allpere) Bunyani raamatu tõlkes eestindanud vastava fraasi kujul Tühisuse laat, selgitanud selle pärinemist Koguja raamatust ja maininud ka Thackeray romaani ning asjaolu, et selle pealkirjas on fraas tõlgitud kujul „Edevuse laat” (Bunyan 1997: 401–402). See on ülim, mis tõlkija teha saab, ja lugeja jaoks on niisugune informatsioon kindlasti hariv, aga ühtset mõistet selliste selgituste varal ei sünni. Eesti keeles vana ja uut tähendust hõlmav mõiste lihtsalt puudub, sest eestikeelne euroopalik kultuurikihistus tekkis elava organismina alles XIX/XX sajandil, mil täielikult domineeris juba mõiste vanité/vanity/Eitelkeit uus tähendus.

Omaette küsimuseks jääb, miks selle tähenduse vasteks eesti keeles sai edevus. Või õigemini, teistpidi vaadates: kas eesti edevus on unikaalne mõiste ja kuidas selle tuletise tähendus alates XIX sajandi algusest on eesti keeles teisenenud. Selle välja­selgitamiseks oleks tarvis lähemalt analüüsida sõna kasutuskontekste XIX ja XX sajandil ühelt poolt eestikeelsena sündinud ja teisalt tõlkelistes tekstides ning tõlke­tekstide korral uurida, missuguste originaali sõnade vastetena sõna on kasutatud.

 

Kristiina Ross (snd 1955), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), kristiina.ross@eki.ee

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

Praegusaja jõhkrad raielangid tekitavad kahetisi mõtteid ja tundeid. Loodusesõber muretseb vaesestuva elukeskkonna, majandusmees töökohtade ja majanduskasvu pärast. Sõjanduseksperdi vaatenurk on ootamatum, tema näeb pahupidi pööratud, auklikus ja risuses raielangis looduslikku miinivälja, mis takistab vastase liikumist. Jne.

Metsanduse oskussõnana tähistab (raie)lank raiumiseks määratud, looduses (ajalooliselt langipostide ja sihtidega) piiritletud (kuid alles kasvavat) metsaosa, üld­keeles aga esmajoones ikka raiesmikku, s.o ala, kust mets juba lageraiena maha ­võetud. Lisaks on lank oskussõnana kasutusel mäenduses (’ettevalmistavate kaeveõõntega piiratud kaevandusvälja osa’) ja ehituses (’ühe töölüli esi müüritöödel’) (EKSS).

Sõnal lank puudub seni usutav päritoluseletus. Alljärgnevalt püüan probleemi selgendada.

 

Varem on lanki tähistanud raismik

Sõna raielank ehk lank : langi ~ langu ’raiumiseks määratud või raiutav metsaosa’ tulek ja juurdumine eesti ühiskeelde on toimunud arvatavasti alles kas XIX sajandi lõpu- või pigem XX sajandi alguskümnendeil. Metsakasutuse reguleerimine algas Balti kubermangudes XVIII sajandi lõpus. Praktiliste metsamajanduslike meetmete rakendamisel võeti eeskuju Saksamaalt (vt Mathiesen 1935; RMK). Siis hakkasid ilmuma ka esimesed metsandusalased kirjutised, kuid need olid saksakeelsed (Eesti metsad 1974: 218). Esimene eestikeelne metsandusalane raamat on „Juhatus metsa­wahtidelle ja neile, kes metsawahiks tahawad saada” (Lütkens 1884), kus lanki tähistatakse enamasti sõnaga raismik, vahel aga mõne pikema kirjeldava seletusega, nt raismikud (lk 21), tööd päris ehk puumetsas (raismikus) (lk 30), on üks puumets metsawahile raiumiseks kätte tähendatud (lk 31), wäljawedamine laastatud metsa jagudest (lk 40), puuraiumise tööd raismikudes (lk 75), puuraismikus (lk 76). Sama­sugune keelekasutus iseloomustab Martin Maurachi (1893) rööbiti saksa ja eesti keeles üllitatud tööd „Praktikaline metsaasjandus”, nt raismiku wastuwõtmine (lk 135), tulewale raismikule (lk 155) jne.

 

langi teadaolev esmanoteeringu aasta on 1898

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus tähistavad lanki arvukad raiuma-verbiga seotud tuletised: raies-maa, raie tükk, raismik, raiendik, raiesmik, raiespik, raiestik, raisnik, raistik, raie, raiustik ’metsa-, raielank, koht, kus metsa raiutakse / Schlag (im Walde), Stelle, wo geholzt wird’, paĺgi-raismik ’raielank; soo-, metsaheinamaa / Balkenschlag, Balkengehege; Morastheuschlag, Waldheuschlag’ (Wiedemann 1973 [1893]: vg 921–922). Teadaolevalt esineb lank esmakordselt kirjasõnas ajakirjas Linda 1898. aastal ilmunud Johann Lille (Jürgensteini) järjejutus, kus räägitakse „agarast mehest ja kangest kauplejast” Ruusimäe Tiidust: Hiljem kauples ta, nagu jõud suurdus, linaseemnetega ja wiljaga, wiimaks kroonu metsalankidega, ja rikkus ei jäänud tulemata (Jürgenstein 1898). 1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” (EKÕS) lanki veel ei noteeri, seitse aastat hiljem ilmuma hakanud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” esitleb aga lanki ja mitut sellest lähtunud tuletist kui metsanduse oskussõnu: lank (Schlag, лесосека), langiline, lank-põimenduse­käitus (Femelschlagbetrieb), metsalank (Schlag) (EÕS 1925: 359, 501), raielank (Gehau, Holzschlag) (EÕS 1930: 1002).

1922. aastal asutatud Akadeemiline Metsaselts on etendanud juhtivat osa eestikeelse metsandusterminoloogia loomisel ja korrastamisel. 1925. aastal avaldas seltsi oskussõnade komisjon, mille töös osales Johannes Voldemar Veski, ajakirjas Eesti Mets ulatusliku eesti-saksa metsandussõnade loendi, kus on esindatud lank – ­Schlag ja sellega tuletusseoses olevad langiajamine – Schlaganzeichnung, langi­arvestus – Schlagaufnahme, langihooldus – Schlagpflege, langikoristus – Schlagräumung, langi­puhastus – Schlagreinigung; tähelepanuväärne on tõik, et sks Schlag vaste on selles loendis lank kõrval ka raiestik (Metsanduslised oskussõnad 1925). Sõna lank kõrval kasutatakse 1920-ndatel ajakirja Eesti Mets tekstides üha kirjeldavaid väljendeid, nt enampakkumise teel saab paljaksraiumiseks müüdud [---] 12,39 tiinu 16 tükis; Endiste raiestikude ja lagendikude metsastamine jne (EM 1921, nr 1).

 

Vahetud etümoloogilised vasted teistes läänemeresoome keeltes puuduvad

Sõnal lank ei ole vahetuid etümoloogilisi vasteid teistes läänemeresoome keeltes. Eesti etümoloogiakirjanduses on lanki soovitud siduda langema-verbiga, eeldades tüves toimunud häälikumuutuse g > k kaudu uue lihttüve teket (nii Raun 1982: 70; Rätsep 1992: 373). Seda seisukohta refereerib ka etümoloogiasõnaraamat (ETY). EEW (4: 1229 sub lank³) ega Sõnaveeb langi etümoloogiat ei käsitle. Pakutud seletus on ebaveenev. Seda oletust ei toeta ei naabrus- ega kontaktkeelte asjaomase sõnavara tuletusseosed, vrd sm metsäpalsta (< metsä ’mets’ + palsta ’plats, maatükk’, hakkuu-alue < hakkuu ’metsaraie’, hakata ’raiuda’ + alue ’(maa)ala’), sks Schlag (< schlagen ’lööma, raiuma’), vn вырубка (< вы- ’välja’ + рубка ’raiumine, raie’, лесосека (< лес ’mets’ + сечь : сек- ’raiuma, lõikama’), lt cirsma (< cirst ’raiuma’), ld kirtavietė (< kirsti ’raiuma, lõikama’ + vieta ’koht’). Veelgi otsustavamalt räägib selle tõlgenduse vastu eesti murdeainestik, kus ulatusliku levilaga sõna lank kõrval on registreeritud ka plank : plangi ~ plangu (Kod Plt KJn Räp) ’raiutud või raiumisele määratud metsaosa; (Ran) põllu- või heinamaatükk’: `metsäs `aetasse `laŋŋi sihid `este `sisse, sie jääb järele ja sie jääb `laŋŋist [’langiks’] (Lüg), iga mees `ostis langi, üks `vartal maad mis sihidega piiratud oli (Var), ta `kaupleb langidega (Saa), [metsad] raiutakse maha siis plangu `kaupa (Juu), nüid mõedetasse neid jao tükkisi `plankide `viisi `väl´lä (KJn), vanast olliv laane ilma sihite, nüid om ta `lańke `kaupa, sihi sehen (Krk), lätsivä oma langi `pääle, nakassiva `niitma; aena langi olliva ja lina kidsuti langi `viisi (Ran). Sõna pole registreeritud metsavaesematelt Lääne-Eesti saartelt, samuti Lääne- ja Järvamaalt ega Põhja-Eesti rannikualalt. (Vt EMS; VMS) Lõunaeesti murdekeelest (Ote San Kan Krl Har Vas) registreeritud lang : langa ja HMd lang : langi ’põllu- või heinamaa riba’ (EMS) on ilmne lank-sõna tüvevariant, kus g on võinud üldistuda nõrgaastmelistest obliikvakäänetest. Sõnaalguline konsonantühend osutab ilmekalt, et kõne all on laen.

 

lank – samatüveline kui plank

Leian, et (raie)lank on samatüveline kui plank : plangu ~ plangi ’paks laud; plankaed, laudaed’ (EMS). Viimane on keskalamsaksa laen (< kasks planke ’paks laud, plank’), mis rööplaenuna esineb liivi ja soome keeles (vt täpsemalt ASL; samas rikkalikult asjaomast kirjandust). Oletan, et (raie)langi semantika on võrsunud laenualuse semantilise hargmiku tähendusliinist ’tara, piire’, mis eesti keelekontekstis on arenenud nii: ’tähistega piiritletud ala’ ⇒ ’metsaosa, mis postide ja sihtidega on piiritletud raiumiseks’ ⇒ ’maharaiutud metsaosa, raiesmik’, vrd kasks planken pl ’püstpalkidest tara / Pallisade, vallum’: up unsere planken ’meie piirides / innerhalb unser Grenzen’ (Schiller-Lübben) ja/või üsks Planke ’tarastamine, plankudest tara, piire / hölzerne Umzäunung, Einfriedung von [---] Planken’ (DWB).

Semantiliselt võiks sobiv laenualus olla sks Blänke f ’lagedaks raiutud ala metsas / ein kahler, abgetriebner platz im walde’, mis on tuletis adjektiivist blank ’särav, puhtusest läikiv, valge, paljas, lage (väli), alasti’ (DWB; Kluge 1989: 89), kuid häälikuliselt siiski mitte, liiati näikse Blänke olevat kitsa levikuga lokalism. Ometi pole välistatud, et sks blank (> ee plank : plangi ’rahatu, vaene, paljas’, mrd (p)lank : (p)langi ’paljas, lage, sile tasane’) on võinud kaasa rääkida lageraiet tähistama hakanud lank-sõna kujunemisele. Kõnealune adjektiiv on noteeritud Wiedemanni (1973 [1893]: vg 836) sõnaraamatus: plaŋk : plaŋgi (SO) ’viljatu, sigimatu / unfruchtbar’.

Vn пла́нка ’liist, plaat, põõn’ on samuti saksa laen: < sks Planke ’plank, paks laud, laudadest aed’ (Vasmer 3: 273). Ühe levikuandmeteta teate järgi on пла́нка tähendus vene murdekeeles ’piir’ (SRNG 25: 81).

 

Waldhofi lagendikud kui näide metsade laastavast majandamisest

Aastatel 1898–1915 tegutses Pärnus tollal maailma suurimate hulka kuuluv tsellu­loosivabrik Waldhof, Saksamaal asutatud suurfirma AG Zellstofffabrik Waldhof tütarfirma (Waldhof 1910; Meikar 2015), mille toorainega varustamiseks tehti Pärnu jõgikonna metsades (sh Orajõe, Häädemeeste, Tahkuranna ja Laiksaare valla metsades) laastavat raiet, tekkisid hiiglaslikud lageraielangid, mida rahvas hakkas kutsuma Waldhofi lagendikeks (Eesti metsad 1974: 47, 196, 218). Suur puiduvajadus tõstis kiiresti metsa hinda, mida metsateadlane Oskar Daniel on kirjeldanud nii:

Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Valdhofi vabrik omad väravad avas. [---] Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud. (Daniel 1923: 145–146)

Eespool nimetatud Johann Lille jututegelanegi rikastub metsaäriga. Pole juhus, et lankidest on juttu Pärnumaalt kirja pandud lugudes: sealne rahvas kas osaleb langiäris või peab metsavahiga kassi-hiiremängu, sest langile ei tohi minna. Neid lugusid on Häädemeeste kandist talletanud Emakeele Seltsi korrespondent Marta Mäesalu (1893–1984): metsa `oksjuń oĺli, `lankisi pakuti (VKM VIII: 49), nemad `tah´tsid [---] oma `lehmi salaja `lankis `sü̬ü̬ta ja mina oleks neil tüliks olnud, langiks nimetadi nu̬u̬rt oiu `metsa, sääl sai ainult salaja `käia (VKM VIII: 50); metsavaht olevat mitu korda keelanud marjulisi lanki marjule minemast, aga marjulised pole hoolinud ­[­­---]; külilankis ei lubatud marju korjata, kuna aga sääl kõige rohkem leidus, siis käisid inimesed sääl salaju (Loorits 1941: 34, 35).

Kirjeldatud ajajärku ja majandusolusid silmas pidades on usutav oletada, et just sellal hakkas raiumiseks mõeldud sihtidega piiritletud metsa tähistav lank eesti keeles laiemalt levima ja juurduma.

 

Vene murdekeelne ланка

Eesti metsadest Waldhofi tarbeks ei jätkunud, mistõttu suurem osa puitu tuli sisse vedada Venemaa Euroopa-osa kubermangudest. Vabriku metsaosakonnale allunud kontorid asusid Peterburis, Velikije Lukis, Arhangelskis jm (Meikar 2015: 538–539). Rostovi-Suzdali piirkonnas, mis hõlmab alasid endisest Jaroslavli ja Vladimiri kubermangust, kõneldud vene murdekeelest on registreeritud ланка : ланки ’raadatud metsamaa’ (SRNG 16: 256). Kui see pole jälg sinnakanti väljarännanud eesti asunikest (Jaroslavli kubermangu omaaegsete eesti asunduste kohta vt Nigol 1918: 35–36), võiks see olla kauge kaja Waldhofi kunagisest metsaärist sealmail.

Taas kord võib tõemeeli tõdeda, kui tõetruult sõna lugu peegeldab aega ja selle lugu.

 

Keeled, murded ja murrakud

ee = eesti keel; f = feminiin; Hargla; HMd = Harju-Madise; Juuru; Kanepi; kasks = kesk­alamsaksa keel; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Krk = Karksi; Krl = Karula; ld = leedu keel; lt = läti keel; mrd = murdesõna; Lüganuse; Otepää; pl = pluural; Plt = Põltsamaa; Rannu; Räpina; Saarde; Sangaste; sks = saksa keel; sm = soome keel; SO = põhjaeesti keelega Tartumaa osa [lühend Wiedemanni sõnaraamatus]; Varbla; Vastseliina; vn = vene keel; (ü)sks = (ülem)saksa keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com

Ohtrasti ohte ümbritseb meid meie ajas. Eemale tõrjuda ma neid oma uurimusega ei saa, kuid ehk toob mõnevõrra lohutust ohu ja ohtra päritollu süvenemine.

Eesti keeles on kaks oht-sõna, nende partitiiviga vormiliselt ühtne liitsõna järel­osis –ohtu ning vormi poolest sama sõnapere liikmeks sobiv ohter. Ainult viimasel on vasted väljaspool Eesti keeleala, otse idapiiri taga. Etümoloogiat ei ole ühelegi nendest sõnadest seni esitatud. Artiklis kaardistan võimalusi nende algupära leidmiseks.

„Eesti murrete sõnaraamat” (EMS) jagab sõna oht¹ : ohu : ohtu tähendused kahte gruppi: 1. ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ ning 2. ’häda, vaev; mure’; neile lähedane on tegusõna ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’. Eraldi on oht² : ohu : `ohtu ’arstim, rohi; ohutis’, millega on seotud tegusõna ohutama<sup>1</sup> ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’. Partitiivne `ohtu viitab eelnevale sõnale, tähendades ’sellele sarnanev, selle taoline, selle moodi olev’. Omadussõna oher¹: `ohtra : `ohtrat tähendused rühmitab EMS järgnevalt: 1a. ’helde; ohter, rikkalik’; 1b. ’avar’; 2. ’ablas’.

„Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES) ühendab need sõnad tingimisi omavahel, kuigi oht² ja ohutama² jäävad mainimata. Sõnale oht¹ järgneb kommentaar: ’On arvatud, et algtähendus on olnud ’küllus’ ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust.’ See seletus pärineb Julius Mägistelt (1929: 11). Ohtra vasteteks annab EES vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’, kuid Mägistel on need pigem ohu vasted, mis puhtformaalselt ongi korrektne.

Mägiste esitab pooliku etümoloogia, mis jätab seletamata ohu ja ohtra vahelise tuletussuhte, oletatud tähendusarengu motivatsiooni ning tüvisõna algupära. Tähendusarengule ’küllus’ > ’hädaküllus, -rohkus’ ei anna Mägiste paralleele. Miks peaks küllusest just nimelt häda, vaev saama? Kas eesti elu on tõesti nii halb olnud?

 

Ohu tähendused ja nende areng

Ohu algupärale lähemale jõudmiseks vaatame kõigepealt, mis sõna tuntud tähendustest kõige vanem võiks olla. Esimesena on ohtu kirjakeeles tarvitanud Heinrich Stahl 1638. aastal:

ETh sinna / armas welli (Ödde) sünno többe sees se Pöha Öchtosöhmenaja Jesussest Christussest tahat / peat sinna mitte motlema / kudt tahaxit sinna lebbi sesamma sestsinnasest sünno haigkussest errapehstma / ninck terwex sahma / mix tarwix Jummal sünnul muh nouwo / ochto / ninck rochto sehtnut; NAch dem du / lieber Bruder / ( Schwester ) in deiner Kranckheit das H . Nachtmahl JEsu Christi begehrest / soltu nicht gedencken / als woltestu durch dasselbe von dieser deiner Kranckheit genesen / vnd gesund werden; dazu dir Gott andere Mittel oŏ Artzney verordnet. (VAKK, 1638-Stahl-HHIV: 230)

Siin ja veel kolmes XVIII sajandi allikas (VAKK, Arvelius 1782: 23, Helle 1739 Apokrüüfid 934 ja Piibel 577, 626, 632, 637, 638, 651) on oht tõlgendatav kui ’­parandusvahend, ravim’, aga ka kui ’paranemine’ või ’abi’. Viimase kõige selgem näide on: „Sepärrast tulleb temma hukkatus pea, tedda murtakse äkkitselt, nenda ep olle ohto” (VAKK, Piibel 632). Sama kirjakoht, Õpetussõnad 6:15, on tänapäevases eesti kirjakeeles „Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole” (Piibel 1997). Vana kirjakeel viitab seega ohu² primaarsusele.

Kaart 1. Substantiivi oht murdegeograafia

Murdegeograafia annab sootuks teistsuguse pildi. Sõna oht¹ ’1. ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus; 2. häda, vaev; mure’ on „Väikese murdesõnastiku” (VMS) kaartide järgi registreeritud eelkõige Eesti äärealadelt: nii lõunaeesti keelest kuni Leivuni kui ka kirderannikumurdest, idamurdest ja Saaremaa lõunaosast. Seevastu sõna oht² ’arstim, rohi; ohutis’ tuntakse pikal ida–lääne suunalisel vööndil, Tormast kuni Jämajani. Alad kattuvad ainult viies kihelkonnas (vt kaarti 1).

Vastavate verbide levikualad Põhja-Eestis sobivad selle pildiga hästi kokku. Tegusõna ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ katab ainult kirderannikumurde ja osa idamurdest. Seevastu on ohutama¹ ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’ laia põhjaeestilise levikuga, kattes lisaks ohu² levikualale ka suurema osa ohu¹ levikualast.

Kaart 2. Verbi ohutama murdegeograafia

Seega paistab ohu² ala üheainsa innovatsiooni levimise tulemusena keset ohu¹ varasema leviala jääke. Ilmselt ongi ohu¹ puudumine vana kirjakeele allikatest seletatav kirjakeele-eelse leviala perifeersusega. Vanade tekstide põhjal tuleb oht² igal juhul vähemalt nelja aastasaja vanuseks arvata.

Laiale alale levinud innovatsioon, sõna oht tähenduse muutus, võis alata ohu-tüvelise tegusõna ohutama tarvitusest haiguse, eriti sõnumise, needmise kaudu tekitatud tõve peletamise, hirmutamise tähenduses. Alles selle järel võis tekkida oht² tõve ära hirmutamise või ähvardamise vahendi nimetusena verbist ohutama¹ tagasituletuse kaudu. On teinegi võimalus, kuid selle võtan ette alles artikli lõpus.

Paralleelne tuletis ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ ei ole tõenäoliselt kunagi levinud Kirde-Eestist väljapoole ning võib olla seetõttu vägagi hiline. Tuletise lähtekohaks on olnud sõna oht¹ 2. tähendus ’häda, vaev; mure’. Seevastu ei saanud ilmselt vanem tuletuskett oht¹ ⇒ ohutama¹ (⇒ oht²) sellisest tähendusest lähtuda. Vajalikku ’peletamise, hirmutamise’ alust pakub paremini 1. tähendus ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’.

Kõige paremini saaks verbi ’peletama, ära hirmutama’ tuletada kas hirmu või ähvardust tähendavast sõnast. Seega, kui oletada Mägiste järgi, et ohu meile tuntud tähenduste lähtekohaks on ’hädaküllus’, siis peab leppima pika tähendusmuutuste reaga ’hädaküllus’ > ’häda, vaev; mure’ > ’häda hirm v ähvardus’ ⇒ ohutama¹ ⇒ oht² ning seletama tähenduse ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ teket mõnest selle lülist, tõenäoliselt viimasest ’häda hirm v ähvardus’. Lihtsam seletus on, et oht tähendas algselt ’(häda) hirmu’.

 

Oht lääne poolt

Islandi ja fääri keeltes on meessoost substantiiv ótti ’hirm, õudus’, norra keeles otte ’kartus, mure’. Vanapõhja keeles oli nende eellane ótti ’hirm’. Norra uusim etümo­loogiasõnaraamat „Våre arveord” (Bjorvand, Lindeman 2018) seletab seda lääne­skandinaavia sõna tuletiseks kartmist või hirmumist tähendanud alggermaani *ōg-tüvelisest verbist, mida gooti keeles tuntakse kujul ōgan. Selle verbitüve transitiivne tuletis oli alggermaani *ōgéjan-, millest pärinevad gooti ōgjan, vanapõhja ǿgja, islandi ægja ja fääri øga, kõigi tähendus ’hirmutama’. Nimisõna otte algskandinaavia kujuks rekonstrueeritakse *ōhtō, mis on kooskõlas juba üle-eelmise sajandi keeleteadlaste poolt paika pandud skandinaavia keelte häälikuliste arengutega. Kirjalikest allikatest tuntud vanapõhja sõnakuju ótti eraldab sellest vormist kolm muutust. Esmalt lühenes teise silbi vokaal *-ō > *-a. Hiljem asendus analoogia alusel kõigis a-lõpulistes meessoost sõnades ainsuse nominatiivi lõpp i-ga. Selle viimase arengu dateerib sõnaraamat 500. aasta paiku. (Bjorvand, Lindeman 2018) Mingil ajal enne vanapõhja kirjakeele ajastut toimus ka konsonantühendi *-ht– lihtsustumine *-tt-ks (Iversen 1946: 36). (Vrd Orel 2003; Kroonen 2013.)

Pidades ohtu germaani laenuks, eeldame sõna kandumist teise keelkonda enne kõiki neid muudatusi ehk päris vanal ajal, juba algskandinaaviast algsoome keelde. Igatahes pidi laenamine toimuma enne sõna kadumist idapoolsete skandinaavlaste keelest Läänemere idakallastel ning eeldama peab sõna omandamist juba enne ida- ja lääneskandinaavia keelte hargnemist. Nii vanalt sõnalt ootaks teadagi laiemat levikut, kuid millegipärast sõna kas ei ole juurdunud teistesse läänemeresoome alusmurretesse või on see hiljem igalt poolt kadunud. Häälikulisi probleeme laenu­etümoloogial ei ole: esisilbi pikk vokaal on järgneva konsonantühendi tõttu laenunud lühikesena.

Samast ajast on pärit mitusada läänemeresoome algskandinaavia laenu. Ohuga ühine lõppvokaali esindatus on läänemeresoome laia levikuga sõnadel, nagu magu ← algskandinaavia *magō > vanapõhja magi ’magu’ ja võrk : võrgu ← algskandinaavia *werkō > vanarootsi værke ’kalavõrk’, kuid ka kahel sõnal, millel puuduvad vasted väljaspool soome keeleala: kallo ’kolju’ ← algskandinaavia *skallō > vanapõhja skalli ’kolju’ ja ruto ~ rytö ’rägastik, padrik, võsa’ ← algskandinaavia *brutō > vanapõhja broti ’raiutud puude hunnik’. (LägLoS)

Huvitav paralleelne, kuigi ilmselt hilisem, lääneskandinaaviaaegne (viikingi­ajastu) laen samast ohtu sõnast on šoti keele Shetlandi murde hott, hoitt ’eba­usklik hirm’. Seos ebausuga või pigem konnotatsioon ’hirm millegi ebaloomuliku või ­seletamatu ees’ on ehk olnud juba algskandinaavia sõnal olemas, kuid seda enam tõestada ei saa. (Vries 1977: s.v. ótti)

Jorma Koivulehto on eeldanud, et soome uhka ’oht, ähvardus’, vadja uhku ’võistlus’ ja eesti adessiivne uhul on samuti skandinaavia päritolu: hilisalgsoome *uhka on laen algskandinaavia sõnast *ugga-, mille vanapõhja vaste uggr tähendab ’ahastust, kartust’ ehk sõnale *ōhtō ’hirm’ väga lähedast tunnet (Kallio 2016: 461).

Esialgu ainult ’(häda) hirmu’ tähendanud ohu algse kitsa murde leviku oletust toetab ehk see huvitav tõik, et igivanast pärandsõnast pelgama ei ole põhjaeesti keeles tuletatud nimisõna, mis vastaks soome ja karjala sõnale pelko, vadja pelko ~ põlko, lõunaeesti pelg ’hirm’. Ehk on laenuline *ohto nende vaste välja tõrjunud? Pärast on oht¹ võinud levida põhjast kogu lõunaeesti alale juba oma tänapäevastes tähendustes, kuid algse ’hirmu’ tähenduse põhjal sündinud ohutama¹ ja oht² ei jõudnud üle Emajõe enne põhjaeesti kirjakeele mõju. Siiski tuleb võtta arvesse, et üld­läänemeresoomeline hirm on ka põhjaeesti murretes levinud.

Tähelepanu väärt on teinegi germaani sõnapere. Vanafriisi naissoost substantiivil acht(e), vanainglise ōht ’hirmutamine, vaen’ vasted on vanaülemsaksa āhta, kesk­ülemsaksa āht, œhte, saksa Acht ja keskhollandi achte, mis tähendavad keskajal levinud lindpriiks kuulutamise karistust ehk kohaliku võimu tagatud ihukaitse ära­võtmist, nii et karistatu oli lubatud seaduslike tagajärgedeta maha lüüa. Nende sõnade algvormiks on rekonstrueeritud alggermaani *anhtō (Orel 2003; Kluge 2011; Kroonen 2013). Huvitaval kombel on kogunisti kolme alggermaani *an-algulist sõna pakutud laenualuseks läänemeresoome *o-algulistele sõnadele: soome ohja, onki, otsa ← alggermaani *ansjō, *angan, *anþja– (LägLoS).

Nii vormi kui ka tähenduse poolest sobiks alggermaani *anhtō sama hästi ohu laenualuseks kui algskandinaavia *ōhtō. Alggermaani *anhtō aga ei ela tuntud skandinaavia keeltes edasi, nii et selle rekonstrueerimisele algskandinaavia keelde nendest tuge ei saa. Alggermaani keelt räägiti juba ajaarvamise eelsel ajastul, kui algsoome murreteks jagunemine ei olnud veel alanudki. Alggermaani laenu puhul jääks ainsaks võimaluseks seletada ohu läänemeresoome vastete puudumist nende hilisema kadumisega. Ka puhtmatemaatiliselt on laenu kuulumine hilisemasse, umbes 400–800 tüvisõnast koosnevasse algskandinaavia laenukihti mitu korda tõenäosem kui laen alggermaani keelest, kust pärineb parimal juhul sadakond lääne­meresoome tüvisõna. Seega on hilisalgsoome *ohto ← algskandinaavia *ōhtō eelistatav etümoloogia.

 

Ohtu

Kui oht on algselt tähendanud hirmu, ei paista tõenäone, et `ohtu ’taoline, moodi’ sellega kokku kuuluks. Seda sõna tuleb niisiis vaadata eraldi. EMS-i näited olen rühmitanud selle järgi, millele `ohtu viidata võib:

• amet: Oli `kaige vanemb mies [---] tä oli siis ka `paadis `kapteini `ohtu; sulane tegi üksi tüöd [---] [oli] pereme `ohtu mies kõige kevade; old lihuniku `ohtu ja tapp siis `mõisa `luome `jälle;
• otstarve, tööriist: `Leiväriist oli iestuas [---] `kanne `pääle vois siis kääst `panna, mes tahid, oli `jusku `laua `ohtu; kelluke on koa labida `ohtu;
• vanus: see nenda poisikse `ohtu, ise vana mees juba; nuare `osto [---] suab vaŕsi inimesess `suama; tüd́riku `osto kaŕjatüd́rik, ti̬i̬b tü̬ü̬d kua; tema oli tüdrukukese `ohtu, kui mina `siie tulin;
• kogus, suurus: nüid süäväd lapsed leevä `osto `suhkrud; `Kaste `ohtu seda `vihma tuli (vähe); aluskuvve `ohtu (liiga lühikesest kleidist); üits veli `olli ka lühikene, emä `ohtu;
• materjal: linase `ohtu riie;
• sisu: si̬i̬ loḿp om pori `ohtu.

Huvitava võrdlusaluse pakub keskalamsaksa keel, milles kasutati sarnaselt väga tavalist ja mitmetähenduslikku naissoost sõna achte mh (käitumis)viisi, moe ning laadi, kombe (’Art und Weise’) tähenduses:

• He was ein weldich here na heydenischer achte ’tema oli suur isand paganlikul kombel (paganate kuningas)’
• To syner moder he wedder lêp / In kindes achte he to er rêp: O moder [---] ’oma ema juurde ta jälle tõttas / lapse kombel ta talle hõikas: Oh ema [---]’
• na der achte der knechte ’orjade moodi (inimkaubanduse kontekstis)’ (Schiller, Lübben 1875–1881).

Need kasutuskontekstid sarnanevad eelmainitud eesti `ohtu murdenäidetega, kuid vokaalsuhte a– ~ o– pärast on välistatud otsene laen nii keskalamsaksa keelest kui ka selle alggermaani lähtekujust. Keskalamsaksa sõnale achte ei vasta ülalmainitud saksa Acht ’põlg, riigivanne’, vaid Acht ’tähelepanemine, arvesse võtmine, austamine’, mis kuulub Guus Krooneni (2013) alggermaani rekonstruktsiooni *ahtō alla. Seevastu on võimalik, et kõlaliselt lähedane keskalamsaksa sõna on andnud mudeli, mille analoogia järgi on kasutama hakatud keeles juba olemas olnud sõna. Siinkohal tulevad kõne alla artikli alguses mainitud vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’: sõnaühendi peremehe ohtu ’küllalt peremehelik’ algtähendus on võinud olla umbes ’peremehe küllus’.

 

Oher

Vadja ja isuri ohto sõna vaste varasemale olemasolule ka põhjaeesti alusmurdes osutab tõik, et algtähenduse ’küllalt’ abil on võimalik seletada omadussõna oher kõiki põhitähendusi: nii ’helde’, ’rikkalik’, ’avar’ kui ka ’ablas’. Kuigi eesti sõnale oht on ülal­esitatud sõnust erinev germaani laenuetümoloogia, ei peaks olema kahtlust, et oher on tuletussuhtes varasema *ohto-sõnaga, ning tõenäoselt elab see sõna edasi kivistunud partitiivivormis `ohtu.

Olen püüdnud leida germaani laenuseletuse ka sõnadele oher ja *ohto. Vormiliselt nendega väga sarnane ongi vanades germaani keeltes üldlevinud tuletussufiks, millega moodustatakse nimisõnast referendi paljusust märkiv omadussõna. Vanapõhja keeles on see sufiks –óttr: hár–óttr ’karvane’, fjǫllóttr ’kaljune’, freknóttr ’mummuline’, hornóttr ’sarvedega’, leiróttr ’savine’ jne. (Iversen 1946: 175; Vries 1977) Sufiks on ­produktiivne veel tänapäeva islandi keeles: fjöllóttur ’mägine’, kvistóttur ’okslik’ jne. Selle sufiksi alggermaani kuju oli (meessoos) *-uhta–z (Luxner 2017: 166). Alg­skandinaavia ja vanapõhja ajastute vahel, enne ülalmainitud konsonantühendi *-ht– lihtsustumist *-tt-ks, toimus h eel vokaali u laienemine o-ks (vrd Iversen 1946: 20). Vahetult algskandinaaviale järgnenud kujul võib sufiksile rekonstrueerida meessoo vormi *-ohtaR, kesksoo vormi *-ohta(ta) ja naissoo vormi *-ohtu.

Liitsõnad nagu poisiohtu on adjektiivid, kuid vormilt kivistunud ja käändumatud ning selle poolest sarnased adverbidele. Järgosa –ohtu toimib tuletussufiksina. Vadja ohto ja eesti `ohtu saaksid seletuse adverbivormist *-ohtō, kuna adverbe moodustati vanapõhja keeles adjektiividest sufiksiga –a < *-ō, mida on peetud vanaks instrumentaali vormiks (Streitberg 1896: 274; Iversen 1946: 79). Omadussõna oher < *ohte̮ra, millest on eesti kirjakeeles moodustatud liitsõna sõnaohter, meenutab omakorda väga skandinaavia adjektiivituletussufiksi meessoo vormi *-ohtaR.

Vormide kokkusobivusest hoolimata on raske pidada neid läänemeresoome sõnade laenuallikateks. Esiteks ei tunta skandinaavia keeltes ótta-lõpulisi adverbe. Teiseks ei pärine germaani sufiks ise adjektiivist, vaid on kokku pandud kahest sufiksist *-uga– ja *-ta– (Luxner 2017: 166). Seega tuleks laenuseletuse puhul arvata ­omadussõna *ohte̮ra ’rikkalik (vms)’ iseseisvunuks sellistest liitsõnadest nagu sõnaohter, milliseid aga EMS ei tunne.

Teine huvitav võrdluskoht skandinaavia keeltes on adverb, prefiksinagi kasutatud vanapõhja of, islandi of, norra ov– ’üleliia, liiga palju’, millega on etümoloogiliselt seotud norra ofte ’tihti, mitu korda’ ja selle vasted igal pool germaani keelteperes (Bjorvand, Lindeman 2018). Uusima seletuse järgi oleksid tänapäeva germaani keeltes levinud vasted, nagu norra ofte, rootsi ofta, saksa oft ja inglise often ’tihti’, moodustatud tavaliste adverbi­tuletussufiksitega selle sõna vanemast vormist, mida esindavad vanapõhja opt, islandi, vanarootsi, vanasaksi ja vanainglise oft ning gooti ofta ’tihti’. Vanad skandinaavia vormid pärineksid varasema kesksoo substantiivi akusatiivist *uftam ja gooti vorm naissoo substantiivi akusatiivist *uftōm (Bjorvand, Lindeman 2018).

Kuna adverbid tuletatakse pigem omadussõnust kui nimisõnust, pean võimalikuks rekonstrueerida lähtevormiks ka alggermaani adjektiiv *uftaz, mille nominatiiv oleks algskandinaaviale järgnenud ajastus kõlanud meessoos *oftaR, kesksoos *ofta(ta) ja naissoos *oftu. Sellise adjektiivi instrumentaalivormist (alg­germaani *uftō) võiksid pärineda norra ofte ja muud ülalmainitud pikemad adverbi­vormid. Vastavalt on ka soome usein ’tihti’ omadussõna usea ’mitu’ instruktiivikääne (soome instruktiivi kasutus on väga lähedane vanade indoeuroopa keelte instrumentaalile).

Häälikuliselt sobiks skandinaavia adjektiivi meessoo vorm *oftaR alglääne­meresoome keskmurde (vadja ja põhjaeesti algmurde) *ohte̮ra ’rikkalik’ lähtekujuks. Algselt adverbiaalne *ohto ’rikkalikult’ võiks sel juhul põhineda instrumentaal­vormil *oftō. Üldiselt ei arvata, et algskandinaavia meessoo adjektiivilõpp *-aR üheski lääne­meresoome laensõnas esineks (vastupidiselt selle sõnalõpu alggermaani kujudele *-az ja *-iz, nt sõnades armas ja kaunis). Osmo Nikkilä (1988) on küll esitanud laenuetümoloogiad sõnadele agar (← vanapõhja hagr ’korralik, tubli’) ja täbar (← vanapõhja tæpr ’ettevaatlik; napp, täpne’), kuid LägLoS-i toimetus, kuhu Nikkilä ise kuulus, ei ole neid oma sõnaraamatusse võtnud. Need etümoloogiad vääriksid siiski ümberhindamist. Seletuse *ohte̮ra ← *oftaR nõrkus on hoopis mujal: adjektiiv on rekonstrueeritud oma oletatud tüvisõna ja oletatud adverbiaalsete tuletiste põhjal, otseseid vasteid ei ole. Seega on põhjust otsida sellele läänemeresoome sõna­perele seletust keelterühma seest.

Mujalt läänemeresoome keeltest ei ole neile sõnadele senini vasteid esitatud, kuid teatud semantilised kokkupuutekohad on neil soome sõnaga ehto ’tingimus, nõudmine, eeldus’ ning selle vastega karjala keeles.

 

Soome ja karjala ehto

Soome murretes on ehto sõnal palju laiem tähendusväli kui kirjakeeles. Väga paljudes kontekstides viitab see küllusele. Ehto on murretes nii omadussõna ’piisav, küllaldane’ kui ka nimisõna ’küllus’ (kõik näited SMS-ist): Sill ̮on ehto ruaka eles ’tal on küllaldane söök ees’ (Elimäki); Kyl sinul on täs mailmas ehto, sekun elelee vaan ’Küll sul on siin maailmas küllus, muud kui elad’ (Valkeala).

Hästi palju on soome murretes sõnaga ehto moodustatud fraseologisme tähenduses ’küllalt, piisavalt’: Saihan viimmenäh kun ehloh varvasti ’sai lõpuks ometi (kätte), kui piisavalt ootas’ (Lapinjärvi); Kyllä niitä marjoja oli syyvä eholtaan asti ’küll neid marju oli isu täis süüa’ (Haapajärvi); Siel sai juola rieskaa maitoo ihlan ehlostaa ja ehlostai miä sit sitte joinkii ’seal sai juua värsket piima päris nii, nagu tahtmist oli, ja oma tahtmise järgi ma siis jõingi’ (Nastola); lählil lopult pois kun siel jo ehlokseiv vartun eikä Kallea vaan kuulunnu ’läksin lõpuks ära, kui seal juba piisavalt ootasin ning Kallet ei olnud näha’ (Hollola); Syä ny kun on ehrontahron eressäs ’Söö nüüd, kui seda on rikkalikult su ees’ (Hausjärvi); sitä nyt oĺ ihan ehom päin ’seda (= kala võrgus) oli nüüd päris piisavalt’ (Kiihtelysvaara); Söim puolukoita ehompäältä ’ma sõin pohli nii palju, kui suutsin’ (Perho); Leipää oli ehon kyllältä ’leiba oli päris küllaldaselt’ (Reisjärvi); ne ̮on ehompäen elävie ’nad on suhteliselt jõukad inimesed’ (Puolanka).

Külluse tähendusega lähedane on soome murretes tavaline ehto ’valik, valiku­võimalus, vaba voli’: Anto ehlon etie että saap jäälä taikka männä ’Andis valiku­võimaluse, kas võib jääda või ära minna’ (Nastola). Adessiiv ehdolla viitab sellele, mida on pakkuda, võtta või valida: kyllä niitä siinä ehlolla oli ’küll neid (= pruute) seal valida oli’ (Hämeenkyrö). Sellest tähendusest lähtudes on arusaadav ka soome kirjakeele vaihtoehto ’valik, alternatiiv’, mille moodustusviis on muutunud tänapäeva soome keele kõneleja jaoks juba läbipaistmatuks. Paljudel ülalmainitud fraseologismidel on alternatiivne tähendus kas ’vabatahtlikult’ või ’tahtlikult, meelega, nimme’, või isegi mõlemad: Ei sitä tok ehonpäin tie, vaj jos pakotetaan ’ega seda vabatahtlikult ei tee, ainult kui sunnitakse’ (Ilomantsi); Ennen stä piti hypellä paljahij jaloom muutoon vanhukset morkkas, jotta kun ehroppäältä kenkiänsä kuluttaa ’varem pidi kargama paljajalu, muidu vanainimesed sõimasid, et kes meelega oma kingi kulutab’ (Isokyrö).

Tähenduse ’valik, valikuvõimalus’ ja kirjakeelse ’tingimus, eeldus’ vaheline seos on nähtav näiteks instruktiivses väljendis omin ehdoin ’oma valiku järgi; ise seatud tingimuste järgi’: Omin ehloin se jokeen hyppäh ’oma tahtmise järgi ta jõkke hüppas’ (Kankaanpää).

Soome vana kirjakeele andmed ei näita siiski, et ehto kõige vanem tähendus oleks ’küllus’. VKS annab sõnast koguni sadakond näitelauset, kuid ainult ehdon pääldä ’hwad som lyster, at wälja = mida valida soovib’ (vrd ehompäältä üleval) Christ­frid Gananderi käsi­kirjalisest leksikonist viitab küllusele, ning ka selles on ehto tõlgendatav kui ’valik, ­valikuvõimalus, vaba voli’. Viimane ongi vanas kirjakeeles sõna kõige sagedasem tähendus, kui VKS-i moodi arvata selle hulka kõik juhud, kus ehto saab tõlkida kui ’tahtmine’ (= tahto): iotca meneuet oman Ehdhons ielkin ’kes lähevad oma tahtmise järgi’ (Agricola). Tänapäevane ’tingimus, eeldus’ oli vanas kirjakeeles mõnevõrra haruldasem. Kümmekond korda tuleb ette tähendus ’alternatiiv’, nagu Lizeliusel: tähän ehtohon mielistyit Pitäjän miehet ’see alternatiiv meeldis kihelkonna meestele’. Finno lauluraamatu ühes lauses on tähenduseks ’komme, viis’: He sangen caunil edhol Ihanast ledzottauat ’nad [lilled aasal] eriti ilusal kombel armsasti toretsevad’.

Osaliselt on ehk vanades allikates ’külluse’ tähenduse puudumine tingitud vana kirjakeele kitsast edelasoomelisest murdepõhjast. Elias Lönnroti (1874) sõnaraamatus, mille murdepõhi on laiem, on ehto tähendus ka ’hea tahe, soosing, hellus’. Ühes näitelauses on ehdoksi ’küllalt’: Joko kerran sait ehdoksi selkääsi? ’Kas said ükskord küllalt peksa?’; ka Lönnroti ehdon hywä ’eriti hea’ saab tõlgendada ’külluse’ kaudu. Mitä mustikka mansikan ehdolla on?, küsitakse Lönnroti järgi, kui tahetakse maasika paremust kinnitada mustikaga võrreldes: teisisõnu ei ole mustikas maasika ohtu.

Karjala vastel on samuti mitu tähendust. Karjala keele sõnaraamat (KKS) annab märksõnale ehto kolm kasutusviisi. Esiteks kasutatakse illatiivi ehtoh koos genitiiv­atribuudiga tähenduses ’nii kiiresti kui’: juoškah vaikka kuil lujašta, ei hyö peäššä mejän ehtoh ’jooksku nad kui ruttu tahes, ei saa nad meiega sama kiiresti’ (Kiestinki); minun sanondan ehtoh kui kirjuttazid ’kui sa ainult kirjutaksid sama kiiresti, kui mina räägin!’ (Säämäjärvi). ’Sama kiiresti’ on partitiivis yhtä ehtuo. Teiseks on Uhtualt pandud kirja instruktiiv omin ehoin ’nii nagu ise tahab’, mis on seletatav soome­pärasusena. Kolmandaks viitab adessiiv eholla sellele, mida on pakkuda (sm tarjolla): monta kertoa šitä on olluk kyllä, eholla ’mitu korda on seda (= karuliha) küll pakkuda olnud’ (Hietajärvi). Nagu juba mainitud, ka see kasutusviis on soome ehto puhul tavaline. Neljandana on KKS-is eraldi märksõnaks võetud genitiivne ehon fraasis ehon hyvä ’päris hea’ (vrd Lönnroti näitega üleval).

SSA annab sõnale ehto ka saami vasteid: põhjasaami eaktu ja Inari saami iähtu ’tingimus, eeldus’; kivistunud käändevormid on Pite saami ekktu ’lõbu pärast’, Lule saami mielanäkto ’meelega’, põhjasaami ektui ’suhtes’ ja koltasaami jääutai ’meelega’. Selline levik on soomepärastele saami sõnadele tüüpiline ning Juha Kuokkala (2018: 37–38) määrabki need saami sõnad soome laenudeks (vt ka Setälä 1890–1891: 197).

 

Ehtimise tähendused ja tuletised

Kuokkala arvab, et soome ehto on tuletis sõnast ehtiä ’jõuda (sest aega on küllalt)’, mille vaste eesti keeles on ehtima. Seda seletust on esimesena pakkunud Lauri ­Kettunen (1959: 219–221). Soome tegusõna ajaline tähendus võib olla sekundaarne, tõenäoselt pärineda sama tähendusega germaani laensõnalt entää, kuigi on omakorda levinud laenu teel põhjapoolsest läänemeresoomest komi keele (эштыны ’valmis saama; jõudma’) kaudu mansi ja handi keelde (Saarikivi 2018: 308–310). Verbi vastetel kõigis saami keeltes, näiteks põhjasaami tegusõnal astat, on samuti tähendused ’jõuda (sest aega on küllalt); kätte saada’, mida saab ehk seletada germaani (skandinaavia) mõjuga.

Verbi ehtiä ajalise tähendusega on otseselt seotud karjala ehtoh ’nii kiiresti kui’. Põhjasaami verbil on tuletis astu ’aeg, ajaline võimalus, aja kasutamise võimalus (mõne asja tegemiseks); vaba aeg’, mida on huvitav võrrelda soome ehto murdelise tähendusega ’valik, valikuvõimalus’. Pean võimalikuks, et soome sõnal on ka varem olnud sarnane tähendus ’ajaliselt piiratud valik’, mis on tähenduse ’küllus’ mõjul üldistunud tähenduseks ’valik’. (Vrd Aikio 2023)

Verbi vanemaid tähendusi on esiteks ’valmis saama, valmistuma’, nagu veel vepsa vastel ehttä ’valmis saada (marjade, vilja kohta)’ ja komi laenuverbil эштыны. Ka eesti murrete ehtima ning lõunaeesti eht´mä on tuntud tähenduses ’roheliseks muutuma, lehte minema’. Teine igivana tähendus on transitiivne ’valmistama’, millele viitab eesti murrete ja lõunaeesti tähendus ’seadma, korraldama; (millekski) valmistama’ ning mitmetähenduslik mari vaste ышташ ’tegema, valmistama; looma; töötama; sööma’. Soome lahest lõuna pool on verbi semantiline väli hiljem liikunud ’kaunistamise’ ning ’(ilusti, pidulikult) riietamise’ ja ’riietumise’ poole: kõige kaugemale selles suunas on jõudnud liivi ja leivu, kus sõna vasteid kasutatakse stiililiselt neutraalses põhitähenduses ’riietumine’. (Vrd EVE: s.v. ehtiä)

Tähendust ’küllus’ saab kõige paremini seletada ’marjade, viljade v muu saagi valmis saamise’ kaudu, kontekstis, milles agraarühiskonna inimesed võisid küllusega kokku puutuda. Selle külluse paratamatu lühiaegsus heidab valgust ka tegusõnale ehtima² ’(piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma; võõrduma; tükki minema’ päritolule: see on verbi ehtima¹ < hilisalgsoome *ehti– automatiiv-passiiv­tuletis *ehtü-, vrd soome ehtyä, karjala ehtyö ja isuri ehtüä ’ehtima’. Siiski on selle verbi tuletamise motivatsioon üsna hämar, ning igal pool oma levikualal kasutatakse seda eelkõige udarast piima otsa lõppemise kohta.

’Küllus’ ja ’hea tahe’ on omakorda andnud motivatsiooni sellisele rahvaluule­keeles levinud tuletisele nagu soome ehtoinen ~ ehtoisa, karjala ehtoine ~ ehtoisa, isuri (rahvaluule) ehtoiza ’hea, meelepärane, armas’ ja vadja ehtoin ~ ehtoiza ’hell, hea, armas, kallis’. Ganander (1789, VKS-i järgi) on ehtoisa tõlkinud ’heatahtlikuks’, ’lahkeks’ ja ’rikkaks’, mis motivatsioonina ongi tõenäosem kui Kettuse (1959: 220) pakutud ’eelistatud, ette jõudnud’.

Vadja rahvaluules esineb ka ehto ’hea, tore, kena’: isä kuttsu kullassõni, emä ehto lahzõssi ’isa kutsus oma kulla(kese)ks, ema heaks lapseks’ (VTšS). Esisilbi e– (pro õ-) osutab sõnade ehtoin ~ ehtoiza ja ehto soomepärasusele, ning viimane on ilmselt rahva­luulekeeles tekkinud lühendvorm esimesest. Need ei takista tõlgendamast vadja ohto sõna soome ja karjala ehto etümoloogiliseks vasteks. Isuri ohto võib pidada vadja laenuks.

 

Sõnaalgulise e ~ e̮ assimilatsioon o ees

Tõsisema takistuse, ning ilmselt ka põhjuse, miks neid sõnu ei ole varem omavahel kokku viidud, moodustab vokaalide esinemus. Üldiselt on ühistes pärandsõnades algupärase järgsilbi tagumise vokaali ees läänemeresoome põhjarühma keelte esisilbi e vasteks lõunapoolsetes keeltes e̮ (= õ), enamikus tuletistes o või u ees aga e. Seda on seletatud nii, et keskalgsoome keeles ei olnud esimeses silbis veel foneemi e̮; see tekkis alles pärast vanimate germaani ja balti laenude tulekut muutusest e > e̮ tagumise vokaali ees. Seega on e̮ ainult vanimates tuletistes põhjapoolse e vaste o ees: keskalgsoome (*lepäj– →) *lepo > hilisalgsoome *le̮po > eesti lõbu, soome lepo. Hilisemates tuletistes, mis on moodustatud pärast e ja e̮ lahknemist, on e säilinud ka tuletussufiksi ees: hilisalgsoome (*lentä– →) *lento > eesti lend, soome lento. (Häkkinen 2019; Pystynen 2019; Junttila 2019)

Seni seletamata o– on hilisalgsoome tuletises (*enä ’suur’ →) *enoi > eesti onu, vadja ono, lõunaeesti uno ~ soome eno, isuri enoi ’ema vend’, nagu ka tuletisest (*ehti– →) *ehto > eesti `ohtu, vadja ohto (→ isuri ohto) ~ soome ja karjala ehto. Mõlemas sõnas on sekundaarne tuletissufiks, mis takistab neid väga vanuks pidamast. Hilisalgsoome *-oi on irdunud a-tüveliste sõnade j-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aj > *oi, kuid *enä on ä-tüveline; hilisalgsoome *-o on irdunud a-tüveliste sõnade w-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aw > *o, kuid *ehti– ei saa pärineda a-tüvelisest verbist. Seega paistab tõenäone, et vokaalikombinatsioon *e–o, mida näeb tuletises *lento, ei ole läänemeresoome keeltes Soome lahest lõuna pool püsinud sõna algul, vaid teise silbi o on assimileerinud ka esisilbi *e: *e–o > *o–o.

Tähelepanuväärne on eesti õhtu vadja vaste õhtago ’õhtu’ variant ohtogo (ehk ka Jõelähtme ohtu, kuigi Mari Must (1987: 116) seletab õ esinemise kõikumist eesti ühiskeele mõjuga). See on tuletatud mujal ilmselt tundmatu *ko-sufiksiga (< *-kA–w?) sõnast *ektä > soome ehtä ’õhtune kogunemine’, karjala ehtä, lüüdi eht(e̮), vepsa eht ’õhtu’, juba enne e̮ teket ehk keskalgsoome keeles.² Ka tuletise soome vastel on häälikulised variandid: üldine on ehtoo ’õhtu’, kuid läänepõhja murretes esineb ehtava, ehtavo ’õhtusöömaaeg’. Näibki, et keskalgsoome vormist *ektä-ko tuleb hilisalgsoome keelde rekonstrueerida ootuspärasele vormile *e̮ktago lisaks *-o-line variant, millest pärinevad nii soome ehtoo kui ka vadja ohtogo.

Eesti õhtu ja vadja õhtago ning lõunaeesti õdak ja liivi ȳʾdyg ’õhtu, lääs’ tõestavad, et tuletis *e̮ktago on esisilbi e̮ tekkest vanem. Seletamaks eesti ohtu ja vadja ohtogo võiks pakkuda selle kõrvale uuema tuletise *ektä → *ektogo. Lihtsam on siiski rekonstrueerida juba tuletisele *ektäko vokaal-assimilatsiooniga variandi *ektoko, millest hilis­algsoome keeles sai *e̮ktogo. Seda tõlgendust toetab kindel muutus e̮–o > o–o eesti sõnas hobu(ne), vadja opo(nõ) ja lõunaeesti hopõń, millele põhjapoolsete e-vormide soome, karjala hepo, isuri hepoin, lüüdi ja vepsa hebo kõrval on vadja variant õpo(nõ) ning liivi yʾbbi. Nende hilisalgsoome vormist *he̮poine̮n pärinevate vastete puhul tuleb assimilatsiooni tõlgendada areaalse, üle murdepiiride levinud innovatsioonina: esiteks lõunaeesti keelt ei peeta põhjaeesti ja vadja keelega ühe alusmurde järglaseks, teiseks ulatub variatsioon ka vadja keelde.

Teine võimalik h-alguline o-assimilatsiooni läbinud algsoome sõna võib peituda kahe seni etümoloogiata jäänud sõna taga: eesti orm (Tormas õrm) ’aas või tärge pastla või viisu servas paelte läbitõmbamiseks; risti üle jala käiv pastla-, viisupael’ (ainult Jüris u-tüveline) ja lõunaeesti (h)orm ’kuiv oksaraag; narmasjuur’ (Nõos ja Rõngus u-tüveline). Nendel tähendustel on nimelt kokkupuutekohti soome sõnaga hermo ’närv; soon; ramm, tarm; jõuetu; ree põhja alune kodarapaari ühendav (pajust (SMS) / noorest kuusest (SKES) valmistatud) side’ ja karjala sõnaga hermo ’närv; jõud’. Pingutatud ormad hoiavad viisku koos samamoodi kui põhjaalune side ree kodaraid. Lõunaeesti sõna tähenduses on oluline komponent ’peenus, õhedus’: sarapuul ka nu̬u̬ peenikse ossa oma nigu ormu jälle (Nõo); ormu om peenikse [---] lähvä palama ruttu (Rõngu). Sõna viitab peenikesele, kuid puu jaoks elutähtsale organile, mida saab võrrelda soonte ja närvidega: puu juurõl omma˽hormaʔ manh, nuidõ läbi imess puu maa sisest `toitu (Hargla). Ebakindlaks teeb kõrvutuse põhjaeesti sõna puhul pea üldine a-tüvelisus. Ka lõunaeesti sõnal on nii a– kui ka e-tüvelised variandid, neid aga seletab ehk homonüümse horm : –a ~ –i ’uim; lõpus; kest, tupp (käbil, pähklil)’ mõju; samas puudub ka sellel sõnal etümoloogia.

Teistpidi, VTšS-s ei leidu ainsatki vadja õ– või hõ-algulist sõna, mille teises ­silbis oleks algsoome *o-st pärinev *-o; vastavad e– ja he-algulised sõnad jälle loetakse soome või isuri laenude hulka. Põhjaeesti ja lõunaeesti keeltes seevastu tuleb küll ette hõlp ~ soome helppo, karjala, isuri, Kukkosi helppo ’hõlbus, lihtne’, kuid lõunapoolne substantiiv (? < *he̮lppu) võib esindada siiski teist tuletist kui põhjapoolne adjektiiv.

Lihtsaim oleks seletada vormide *onoi, *ohto, *ohtago (< *e̮htago < *e̮ktago), *hopoine̮n ja *hormo esisilbi vokaali ühe areaalse, ilmselt põhjaeesti alusmurde alalt levinud innovatsiooniga *e̮–o > *o–o/#,h_. Kui aga tuletussufiksite kronoloogia ei luba rekonstrueerida vorme *e̮noi ja *e̮hto, võib järeldada, et muutus oligi *E–o > *o–o/#,h_, ehk mõjutas ka *e-d.

Eesti oher < *ohte̮ra tuleb sõnaalgulise o– tõttu arvata hilisemaks edasituletiseks varasemast sõnast *ohto ’küllus’. Tuletatud on *ohte̮ra siiski enne, kui skandinaaviapärane *ohto ’hirm’ põhjaeesti alusmurdest oma homonüümi (vähemalt) ’külluse’ tähenduses välja tõrjus. Lõunaeesti murretes tuntakse sõna oher ainult Rõugest, mida võib seletada põhjaeesti kirjakeele mõjuga. Sõna `ohtu idaeestilik murdelevik seevastu ulatub üle Nõo kuni Otepääni, mis paistab olevat murretevahelise kontakti tulemus. Vältimatult ei pea kumbagi sõna lõunaeesti alusmurdesse rekonstrueerima.

 

Tagasi ohtude juurde

Igal juhul on küllalt paralleele tõestamaks, et nii vadja ohto kui ka eesti `ohtu on soome ja karjala sõna ehto vasted. ’Küllus’ ei pruugi olla (ainus) algupärane tähendus, vaid selle kõrval on ehk algusest saati olnud ’valik’, millest on soome murretes ja vanas kirjakeeles tavalise tähenduse ’alternatiiv’ kaudu võinud hõlpsasti tekkida eesti `ohtu ’taoline, moodi’. ’Valiku’ taga võib omakorda olla tähendus ’hästi, ilusti valmistatud, valmis ehitud’.

See teadmine aga viib tagasi Mägiste oletuse juurde, et eesti oht on seotud vadja ja isuri sõnaga ohto. On ju sõna oht¹ esimeses tähenduses ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ keskne komponent potentsiaalsus, just nagu soome ehto sõna tähendustes ’valik, alternatiiv’ ja ’tingimus, nõudmine, eeldus’. ’Valiku’ tähendusest saab edasi areneda ka ’abinõu, vahend’, mis jõuab juba lähedale sõna oht² tähendusele ’arstim, rohi; ohutis’, eriti kui arvestada sõna eesti kirjakeeles vanimate tähendustega ’paranemine’ ja ’abi’. Aga kui vaadelda neid koos tegusõnaga ohutama¹ ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’, siis vähemalt sama tugev tähenduskomponent on ikkagi ’hirm’ või ’hirmutav, ähvardav asi’, ilma milleta on raske seletada eesti ja lõunaeesti sõnade tähenduste erinevust ülejäänud läänemeresoome vastetega võrreldes.

Peabki arvestama võimalusega, et oht on osaliselt laen, osaliselt pärandsõna ja tuletis. Lähtudes kahe homonüümse sõna, *ohto ’valik, alternatiiv’ > ’võimalus, abinõu’ ja *ohto ’hirm’, segunemisest põhjaeesti alusmurdes, jõuab seletuseni, et *ohto ’hirm’ on hakanud tähendama ’hirmsa asja võimalust’ ehk ohu¹ esimest tähendust, *ohto ’võimalus, abinõu’ jälle ’hirmutamise abinõud’ ja ’abi hirmsa asja vastu’ ehk ohtu². Nii ei olekski vaja seletada viimast tekkinuks tagasituletisena tegusõnast ohutama¹. Sellel taustal saabki lõpuks osaliselt rehabiliteerida Mägiste oletuse ’külluse’ muutumisest ’hädakülluse’ kaudu ’hädaks’: *ohto ’hirm’ mõju all on võinud kõigepealt tekkida liitsõna *hätäohto ’hädaküllus’ ja pärast seda *ohto ’küllus’ üldse käibelt kaduda, nii et jõuab ohu¹ teise tähenduseni ’häda, vaev, mure’.

 

Lõpuks

Oht oppass, näl´g `näütäss (Põlva). Sõnade oht, `ohtu ja oher uurimine toob välja esiteks, et eesti põhisõnavarast võib veel leida seni tundmatuid vanagermaani laene, ning teiseks, et laenud on mõjutanud pärandsõnavara tähendusi ja kasutuskontekste ning samuti on pärandsõnad mõju avaldanud laensõnade semantikale. Kolmandaks, mis veel üllatavam, ei ole isegi eesti ja soome sõnavasted kõik tuntud, ning neljandaks, ka läänemeresoome sõnade vahel saab osutada seni avastamata hääliku­suhetele.

 

Santeri Junttila (snd 1974), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Santeri.Junttila@eki.ee

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

Joonis 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

Sõna esinaine varasem kasutussoovitus tekitas omajagu poleemikat. Nimelt on eesti keelekorraldus olnud seisukohal, et kui esimeheks saab nimetada nii mees- kui ka naissoost isikut, kes töötab mingisuguse organisatsiooni eesotsas, siis esinaine seevastu saab olla naine, kes juhib ainult naistest koosnevat kollektiivi (vt Mäearu 2008). Siiski esineb esinaine väga sageli ka segasoolise organisatsiooni juhi tähenduses (Kaukonen 2021; Risberg, Kaukonen 2022).

Artikli eesmärk on teada saada, kuivõrd soovitus tegelikus keelekasutuses kajastub. Keskendun küsimusele, kellele esinaine tänapäeva üldkeeles osutab, kas ainult naisorganisatsiooni juhile või ka naisjuhile üldiselt. Samuti vaatlen, millistes tähendustes on sõna esinaine sajandi jooksul (aastatel 1920–2021) kasutatud.

 

Esinaine keeleallikates

Eesti keeles leidub soolise, sagedamini mehele osutava osisega ametinimetusi (näiteks kaupmees, põllumees, esimees), mille tähendus on laienenud ka naissoole ning mida kasutatakse seeläbi nii mees- kui ka naissoost referendi märkimiseks (Olt 2004; Puna 2006; Kaukonen 2022). Eesti keelekorralduse varasemates soovitustes on öeldud, et kui sõnaga esimees saab viidata nii mees- kui ka naisjuhile, siis esinaine tähendab eesti keeles vaid ’naisorganisatsiooni või -kollektiivi juhti’. Sirje Mäearu on selgitanud:

Sõnaga esinaine saab nimetada naiskollektiivi juhti, nt naiskoori esinaine, naisüliõpilasorganisatsiooni aseesinaine. Isegi see, kui kollektiivis on enamik naisi, ei anna põhjust rääkida esinaisest, nt Piret Järvela on Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees (mitte esinaine). (Mäearu 2008: 79)

Samasisulised soovitused olid teisteski Eesti Keele Instituudi keelekorraldus­allikates, näiteks 2007. aastal antud keelenõuandes ning ametniku soovitussõnastikus:

Esinaine sobib eelkõige juhtudel, kui ühenduses, seltsis vm on üksnes naised. Muudel juhtudel sobib ametinimetuseks esimees. (AMSS 2013)

Õigekeelsusallikates (VÕS 1933; ÕS 1960, 1976, 1999, 2006, 2013 ja 2018) ilmneb esimene märge esinaise eelkirjeldatud soovituse kohta ÕS 1999-s. Kirjakeele seletussõnaraamatus (EKSS 1991: 318) on esinaise selgituses küll märgitud, et sõna tähendab harilikult naisteorganisatsiooni naisjuhatajat, ent näitekonstruktsiooni naiskorporatsiooni esinaine kõrval on ka turismiklubi esinaine. Niisiis ei ole keelekorraldusallikad enne 1990. aastaid esinaise seesugust kasutussoovitust kirjeldanud. Olen vaadelnud esinaise kasutuskonteksti 100 juhuslikus lauses 2017. ja 2019. aasta veebikorpuste põhjal ning leidnud, et 2017. aasta korpuses kasutati esinaist nais­kollektiivi juhi tähenduses 32%-l juhtudest ning 2019. aastal 33%-l juhtudest (Kaukonen 2021). Minu kasutus­uurimuse järel muudetigi soovitust ning EKI ühend­sõnastiku (ÜS 2022) rubriigi „ÕS soovitab” järgi kasutatakse esinaist ka naissoost juhi kohta üldiselt.

 

Soolistatud ametinimetuste muutmine

Soovitus ja sellega seostuv soolistatud ametinimetuste erinev kasutus meeste ja naiste puhul on kaasa toonud mitmesugust vastukaja. Näiteks juhib portaali Feministeerium toimetaja Aet Kuusik (2015) tähelepanu sellele, et keel ja keelenormid ei ole neutraalsed, vaid annavad tihtipeale edasi ühiskonnas juurdunud soostereotüüpe. Kriitika põhifookuses on asjaolu, et seesuguste soovituste rakendamine tugevdab mõtet, justkui oleks segasooliste gruppide juhid iseenesestmõistetavalt meessoost isikud. Seda ka sõnade meeskond ja naiskond näitel, millest viimasel on 2018. aasta ÕS-is spordi valdkonnamärgend, samal ajal kui meeskond pole kitsendatud.¹ Liisa Pakosta leidis võrdõigusvolinikuna, et kuna eesti keeles puudub grammatiline sugu, ei saa soolistatuse ja diskrimineeriva keelekasutuse probleemile samamoodi läheneda kui teiste keelte kontekstis. Probleemi ei tekita tema sõnul mitte keel ise, vaid see, mil moel meestest ja naistest kirjutatakse ning milliseid tähendusvälju sugudest luuakse. (Pakosta 2021) Esinaise juhtum kinnitab Pakosta väidet, sest tekkinud poleemika ei ole seotud sõna endaga, vaid kontekstiga, milles sõna soovitatakse kasutada – esinaise kasutamine vaid naisorganisatsiooni juhi tähenduses loob tähendusvälja, mille järgi sobivad naised juhtima vaid naisi.

Mitmes keeles on feministliku keeleuuenduse toel meessoole osutavaid ametinimetusi muudetud sooneutraalseteks või naissugu kaasavaks (vt nt hollandi keele kohta Gerritsen 2002; Pauwels 2003; hispaania keele kohta Kaufmann, Bohner 2014; saksa keele kohta Kunkel-Razum 2022). Sealjuures on juhi ametile osutamiseks võetud kasutusele üldistatud maskuliinsust vältivad terminid: näiteks inglise keeles on esimeest tähistavad sõnast chairman moodustatud neutraalsed chair ja chair­person ning naissoole viitav chairwoman (Romaine 2001: 169). Austraalia ja Uus-Meremaa inglise keele põhjal tehtud uurimuse järgi suurenes juba ajavahemikus 2002–2009 woman– ja person-lõpuliste ametinimetuste, nagu chairwoman ja chairperson (’juht’), kasutussagedus keelekorpustes (Holmes jt 2009: 192–193). Täna­päeval on siiski ­rohkem levinud sooneutraalse versiooni chair kasutamine, näiteks veebikorpuses English Web 2020 (Sketch Engine) on sõnal chair üle kolme miljoni, kuid sõnal chair­woman üle 40 000 esinemise. Samuti on meile pisut lähemal soome keeles soolistatud ameti­nimetuse puhemies (’esimees’) asemel võetud kasutusele sõna puheenjohtaja (’spiiker’) (Engelberg 2018: 88, 94).

Paljudes kultuurides on niisiis soolistatud ameti-, sh juhinimetuse neutraalsemaks muutmine olnud ajaga kaasas käimise märk. Ehkki mitmesse keelde tõlgitud Euroopa Parlamendi sooneutraalse keele juhised on olemas ka eesti keeles ning selles soovitatakse esimehe asemel näiteks sõnu spiiker või eesistuja (GNL), on esimees jätkuvalt levinud: ühendkorpuses kasutatakse esimeest näiteks 14 korda rohkem kui eesistujat. Järgnevas analüüsis on vaatluse all aga naissoole viitava juhinimetuse esinaine kasutus sajandi jooksul.

 

Materjal ja meetod

Esinaise kasutust vaatlesin kümnendite kaupa, et saada sõna eri tähendustes esinemise kohta diakrooniline ülevaade. Hüpotees oli, et keelekorralduse soovitus esinaise kohta ei ole tänapäevases keelekasutuses relevantne. Et vaadelda esinaise kasutust varasemates, st nõukogudeaegsetes ja sellele eelnenud perioodi tekstides, kasutasin DIGAR-i kollektsioonis (DEA) olevaid eestikeelseid väljaandeid, millele pääsesin ligi rahvusraamatukogu digilaborite kaudu (Tinits 2020). Lemma esinaine päringule vastas üle üheksa tuhande lausenäite. Analüüsi valisin igast kümnendist (1920, 1930, 1940) 100 juhuslikku lauset, aastate 1950–1970 väljaannetest kõik kasutusjuhud (vt tabelit 1).

Päringu hetkel (6. II 2022) puudus digilaboris 1980. aastate andmestik. On tavapärane, et korpusandmed mõne keelenähtuse kohta pole täielikud, kuna andme­kogud ei sisalda igat võimalikku keelevarianti ega esinda igat allkeelt. Seevastu üldistusi saab teha ka mittetäielike andmete põhjal (Stefanowitsch 2020: 5, 7).

Tabel 1. Sõna esinaine analüüsis kasutatud DEA andmestik.

Korpus	DEA
Periood	1920–1929	1930–1939	1940–1949	1950–1959	1960–1969	1970–1979
Sõnade arv	231 850 914	340 310 710	69 126 817	1 899 283	2 416 441	2 165 684
Kasutusjuhte kokku	321	7581	1084	11	13	29

Hilisema perioodi tekstikorpuseid vaatlesin korpustööriistaga Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). 1990. aastate materjal pärineb eesti keele ühendkorpuse (ÜK) koosseisu kuuluvast eesti keele koondkorpusest, mis sisaldab tekste aastatest 1990–2008 (vt Koppel, Kallas 2022a). Sketch Engine ei võimalda koondkorpuse tekste ajastute järgi sorteerida, niisiis esindab see pea kahe kümnendi pikkust perioodi. Tänapäevase keele kohta kasutasin ühendkorpuse 2013. ja 2021. aasta veebitekstide allkorpuseid (ÜK 2013 ja ÜK 2021). Nendest korpustest vaatasin samuti 100 lause juhuvalimit (vt tabelit 2).

Tabel 2. Sõna esinaine analüüsis kasutatud ühendkorpuse andmestik.

Korpus	Koondkorpus	ÜK
Periood	1990–2008	2013	2021
Sõnade arv	203 267 951	248 753 329	723 822 032
Kasutusjuhte kokku	2502	1859	3439

Esinaise kasutus aastatel 1920–1949 ning 1950–1979

Enim lausenäiteid sõnaga esinaine leidus 1930-ndate artiklites. Alates 1950. aastatest on andmestik väiksemahulisem. See viitab nimetatud ajavahemiku vähestele digiteeritud või raskesti ligipääsetavatele väljaannetele, oluliselt vähem ilmus ka artikleid ja raamatuid. Lisaks kirjutati esinaistest nõukogude aja tekstides märgatavalt vähem, sest kehtiva formaalse sugude võrdsuse tõttu nimetati kõiki tiitliga seltsimees (Karro 2022: 92). Perioodi 1920–1949 materjalis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses kolme kümnendi peale kokku 285 korral 300-st: 97 lauses 1920. aastatel, 95 lauses 1930. aastatel ja 93 lauses 1940. aastatel. Nendest näitelausetest enamik oli seotud kas naiskodu- või naisomakaitse, kodumajanduskoja, maanaiste seltside, naisseltside või muude taoliste naisorganisatsioonidega.

Esinaist juhi tähenduses üldiselt märkasin vaid kahes lauses 1940. aastatest. Ühel juhul (näide 1) kasutati samaaegselt nii mees- kui ka naissooliitega juhinimetust. Kümnel juhul jäi ebaselgeks, kas esinaine tähistab nais- või segasoolise organisatsiooni juhti, sest kontekstist ei saanud tuvastada, missuguse organisatsiooniga on tegu. Ühes lauses oli loetletud ka teisi naistöölisi, mistõttu võib esinaine selles tähistada nii nais- kui ka segakollektiivi juhti (näide 2). Näitelauses 3 oli muu hulgas kirjeldatud juhi nimetuse muutumist sooneutraalsest terminist sugu rõhutavaks.

(1) [---] proua Reisiku oleks pidanud walima esimeheks wõi esinaiseks, siis ehk oleks nii mitmelgi korral piinlik meesterahwast. (Jutuleht 6. VII 1929)

(2) Paremad lööklased, nõukogude esinaised, sektsionäärid, delegaadid, naistöölised ja naiskolhoosnikud [---]. (Edasi 5. III 1933)

(3) KNNÜ liikmed – t ä h e k e s e d ja v a l v e t a r i d – korraldavad klubide esinaiste (keda muide veel aasta tagasi nimetati uhke nimega – „p r e s i d e n t”) juhtimisel referaate, loenguid, kursusi. (Film ja Elu 11. IV 1940)

1950.–1979. aastate 53-lauselises analüüsimaterjalis osutas esinaine naiskollektiivi juhile kokku 46 juhul: üheksas lauses 11-st 1950. aastatel, kaheksas lauses 13-st 1960. aastatel ning kümnes lauses 29-st 1970. aastatel. Võrreldes aastatega 1920–1949 leidus esinaist juba rohkem üldisemas tähenduses: 1950. aastate materjalis kaks lauset, 1960-ndate omas neli lauset ja 1970-ndate omas 18 lauset (näited 4–5).

(4) [---] on selles kahtlemata oma osa energilisel kolhoosi esinaisel sm. Järvandol. (TRÜ Ajaleht 17. X 1958)

(5) Valiti uus juhatus koosseisus Evi Laido (esinaine), Rein Sander (tema parem käsi, TRÜ IV kursuse bioloog) [---]. (TRÜ Ajaleht 25. IX 1970)

 

Esinaise kasutusest aastatel 1990–2008 ning 2013 ja 2021

Ajavahemikus 1990–2008 ilmunud tekstide 100-lauselises juhuvalimis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses 16 korral, 83 lauset ilmestasid juhti üldiselt (näide 6) ja ühes lauses polnud üksuse tüüp tuvastatav. Valimisse sattus ka lause, milles dokumenteeritakse juhi ametinimetuse feminiseeritud kasutust ja avaldatakse selle kohta arvamust (näide 7). Sellest on näha, et sõna sooliste paralleelvormide arutelu on käinud juba 1990-ndatest alates.

(6) Endised kohtutöötajad [---], valitsuse pressinõunik [---] ja halduskohtu esinaine [---] uudistavad uut valitsuse istungite saali. (Eesti Ekspress 2000)

(7) Pea igas lehes vilksatab mõni esinaine, neid on päris palju. Tuleks uurida, kas esimehed esinaistele maksavad palka omast taskust või firma/riigi ühisest raha­kotist. (SL Õhtuleht 29. III 1997)

ÜK 2013 veebitekstide 100 lausenäitest 40-s osutas esinaine naiskollektiivi juhile, 58 lausega osutati segakollektiivi juhile ning kahes lauses jäi tähendus ebaselgeks. ÜK 2021-s, mis on seni kõige värskemat keeleinfot sisaldav andmekogu, tuvastasin sõna esinaine naisorganisatsiooni, näiteks naiskodukaitse või naiskoori, eesotsas oleva isiku tähenduses 41 lauses 100-st. Selles valimis märkis samuti 58 lauset esinaist kui segaorganisatsiooni juhti – põhiliselt riigikogu, korteriühistute, parteide, žüriide, mitmesuguste liitude, ametiühingute jms esinaisi (näited 8–9), ühes lauses ei selgunud organisatsiooni tüüp.

(8) Lisaks Remmelkoorile kuulusid žüriisse Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova, disainerid Tõnis Vellama ja Tarmo Luisk, kunstnik Reiu Tüür [---]. (Delfi 25. IX 2009)

(9) „[---] kuid politsei ja sotsiaalkaitsesüsteem on puuduliku õigusloome tõttu võimetud last aitama,” ütles Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova. (Goodnews.ee 15. III 2021)

 

Kokkuvõttev arutelu

Sõna esinaine kasutuse aastakümnete lõikes võtab kokku joonis 1, millel on kujutatud kas nais- või segaorganisatsiooni juhi tähenduses esinenud kasutuse absoluutarve.

Jooniselt on näha, et sõnaga esinaine tähistatakse perioodil 1920–1949 peaaegu ainult naisorganistasiooni juhti (95% esinemisjuhtudest). 1940. aastate valimit ilmestab kaks lauset tähenduses ’segasoolise organisatsiooni juht’. 1950–­1960-ndate vähestes kasutusnäidetes on esinaine samuti pisut sagedamini naiskollektiivi juht, ent 1970. aastatel on märgata juba rohkem esinaise kasutust üldisemalt juhi tähenduses. Suure hüppe teeb sõnakasutus aga 1990.–2008. aastate korpuses, kus esinaine on ülekaalukalt segasoolise kollektiivi juhi tähenduses. ÜK 2013 ja ÜK 2021 tekstides on kasutus peaaegu samasugune, võrreldes aastate 1990–2008 tekstidega on neis rohkem esindatud ka naisorganisatsiooni juhi tähendus, kuid ülekaalus on üldisema naissoost juhi tähendus.

Joonis 1. Konkreetses tähenduses esinenud sõna esinaine absoluutarvud.

1920.–1949. aastate materjali naisorganisatsiooni juhi tähenduse suur ülekaal on tingitud sellest, et tol perioodil ei olnud naistel võimalik juhtida muid asutusi, sh segasoolisi organisatsioone. Esinaine markeerib nendes tekstides teatavat uudsust: naisjuht oli midagi ebatavalist, mistõttu neist kirjutati ka ajakirjanduses. Niisiis kui tänapäevases keelekasutuses kitsendatakse esinaise tähendus naisorganisatsiooni juhile, taastoodab see vanu seksistlikke arusaamu, et naised saavad olla juhid ainult naistega seonduvates valdkondades. Samuti peegeldab see mõttemalli, et kui naine satub juhtima ka mehi, peaks naist justkui komplimendina esimeheks nimetama.

Keelekorralduse soovitust, mis suunas kasutama esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses, kajastati õigekeelsusallikates alates ÕS 1999-st. Seetõttu on huvitav, et sama perioodi (1990–2008) esindavas koondkorpuses on suur ülekaal just sõna teisel tähendusvariandil – esinaine kui organisatsiooni juht üldiselt. Naisorganisatsiooni juhile viitamine sagenes taas ÜK 2013 tekstides, mistõttu on tõenäoline, et laiemalt kinnistus soovitus peale 2007. aastal antud EKI keelenõuannet. ÜK 2013 ja ÜK 2021 veebikorpustes võib aga segaorganisatsiooni juhi tähenduse suuremat sagedust tingida asjaolu, et nendes on palju toimetamata tekste, mis ilmestavad tegelikku keelekasutust. Seega on keelekasutajate jaoks loomulik kasutada esinaist juhi tähenduses üldiselt. Samuti mängib rolli asjaolu, et suurem osa organisatsioone koosnevad tänapäeval nii meestest kui ka naistest.

Kokkuvõttes on näha, et keelekorralduse varasem esinaise kasutussoovitus on olnud küll kooskõlas keelekasutusega, mis esindab ajavahemikku 1920–1949, kuid tänapäeval on levinum tähendus ’segasoolise kollektiivi juht’. Naised on üha enam asunud tööle mitmesugustes varem meestega seostatud ametites, sealhulgas juhtivatele kohtadele. Niisiis on õigustatud loobuda vananenud soovitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD72 „Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850–2020) näitel”.

 

Elisabeth Kaukonen (snd 1995), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), elisabeth.kaukonen@gmail.com

 

Pealkirjaga esiletõstetud taarn : taarna ’kitsas püstloodis seintega kuristik’ (EKSS), on tänapäeva eesti tavakeeles kahtlemata üpris haruldane. Spetsiifilisemates tekstides tähistatakse selle sõnaga püstjaveerulisi kitsaid orge, mille on mägedes aja jooksul kõvadesse kivimitesse kulutanud voolav vesi, näitena kas või järgmine tekstilõik: Gunibi rajoonis [Dagestanis] asub ka Karadahhi taarn – väga kitsas ja pikk kuristik, mis on tekkinud seal aastatuhandeid voolanud väikse oja tõttu. [---] Taarna pikkus on umbes 400 meetrit, kõrgus 160–170 meetrit ja laius vaid 2–4 meetrit ning selle sisemuses valitseb pilkane pimedus. (Dagestanlased)

Sõna taarn on esmakordselt dokumenteeritud 362 aastat tagasi Kullamaa koguduse pastori Heinrich Gösekeni (1641–1681) eesti keele käsiraamatu „Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache” sõnastikuosas (Göseken 1660). Gösekeni sõnastik on XVII sajandi suurim eesti keelt puudutav sõnaraamat (Kingisepp jt 2010). Huvipakkuv sõna on seal esitatud kahes kohas: lk 98 Abgrund / taarn / süggaw paick ning sõnastiku täienduste ja paranduste osas lk 507 Grundlos / Taarn, täiendades lk-l 221 leiduvat grundlos / pohiatomatta. ohn grund / ilma pohiatta.

Seejärel esineb taarn Wiedemanni sõnaraamatus, kus seda saadab märgend G, st sõna pärineb Gösekeni sõnaraamatust: taarn : taarna (G) ’Abgrund’ (Wiedemann 1973: 1127). Murdekogumise käigus ei ole taarna aga kunagi elavast rahvakeelest registreeritud. taarn kerkib uuesti esile 1920-ndatel, kui hakati looma eestikeelset geograafiaterminoloogiat. Valdkonnaga tegelev komisjon käis regulaarselt koos aastatel 1920–1926, töös teokal moel osalenud Johannes Voldemar Veski tegi ette­panekuid geograafia oskussõnavara arendamiseks ja täiendamiseks (vt Veski, A. 1956: 8, 13–14). Arvatavasti tema soovitusel võeti taarn kasutusele maateaduse oskussõnana ja see esineb 1929. aastal ilmunud väljaandes „Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu”: Klamm = taarn : taarna; saksakeelne vaste das Klamm on Baieri piirkonnale iseloomulik maastikusõna, tähistades seal väga kitsast mägedevahelist orgu (DWB). taarna tee üldsõnaraamatutesse oli nüüdsest samuti sillutatud, nt „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” esitleb sõna nii: taarn : taarna ’kitsas mäelõhe, kuristik; geogr. Klamm’ (EÕS 1937: 1503). taarn esineb tavakeeles siiski aniharva. Eesti keele mõistelises sõnaraamatus ja seletavas sõnaraamatus toodud ekstserptide toel on näha, et sõna taarn leidub Johannes Semperi, Marie Underi ja August Sanga luules (EKMS 3: 1050 Sügavik; EKSS). Ja Hannes Varblase luulekogu kannab pealkirja „Taarnateel” (2009).

taarnal puudub usutav etümoloogiline seos eesti või mõne teise läänemeresoome sõnatüvega. Tõsi, Julius Mägiste on kõhklemisi oletanud, et taarn on etümoloogiliselt samane („dürfte etymol. identisch sein”) rahvakeeles mitmeid rohttaimi (Carex, Catabrosa, Scirpus), samuti kuluheina või jääpinnalt niidetavat tiigi- või soorohtu tähendava tarnaga, eeldades semantilist arengut ’kõrgekasvuline veetaim’ ⇒ ’selliste taimedega kaetud koht’ ⇒ ’järsunõlvaline madalik, sügavik, kuristik’ (EEW 9: 3028, 10: 3086). Mägiste seisukoha, et algne taimenimetus on hakanud ühtlasi tähistama taime kasvukohta, on esitanud ka „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY). Sõna­veebis seda seisukohta ei jagata, seal peetakse sõna päritolu ebaselgeks. Tõrjuv seisu­koht on põhjendatud, sest taarna semantilise arengu rekonstrueerimisel on raske põhjendada loogilist üleminekut taimenimetuselt maastikusõnale, mis Gösekeni järgi peab tähistama põhjatut sügavikku.

Eesti tarn-sõnale ja selle vastetele sm taarna, ka: tarna ’tarn, soohein jt’, udm turi̮n, turi̮m ja ko turun ’rohi, hein’ on esitatud ammuaegne indoiraani resp. iraani laenu­etümoloogia, vrd vind tŕ̥ṇa- ’rohi, taim, õlg, kõrs’ (vt SKES 4: 1188 sub taarna; EEW 10: 3086 sub tarn¹; SSA 3: 249 sub taarna). Eesti murdekeelne tarn : tarna ’kõva maa, mullapank / Klumpen, hartes Land’, tarna-maa ’kõva maa (vastand sulamaale [s.o pehme, mitte mätlik ega panklik, hästi läbiharitud maa]) / hartes Land, „Dreeschland” (Gegensatz von sula maa)’ (Wiedemann 1973), Lih tarn ’vilets, vesine maa’, Mih tarnas : tarna ’soo ja maa vaheline niiske mätlik maa’ (EKMS 2: 776 I. Maa) viib mõttele, et eesti–soome esinemus on semantilistel kaalutlustel pigem algslaavi laen *dr̥nũ, gen dr̥na, vrd vvn дьрнъ, vn дёрн ’rohukamar, murumätas’, tš drn ’mätas’, pl darn, darń ’rohi, rohukamar’, millele on osutanud Tiit-Rein Viitso (1990: 143–144; vt ka ÈSSJa 5: 224–225 sub *dьrnъ).

Gösekeni sõnaraamatus esitatust võib ühemõtteliselt välja lugeda, et taarn on maastikusõna, n-ö negatiivne pinnavorm, mis on „sügav, põhjatu”. Kuna põhilise osa sõnastiku ainesest kogus Göseken ise Kullamaa ümbruse rahvakeelest (Valmet 1960: 613), on tegu usutavasti Lääne-Eestile või koguni üksnes Kullamaale omase sõnaga. Seetõttu polegi ehk n-ö tuulest võetud oletus, et taarn on võinud tähistada Kullamaa piirkonnale märgilise tähendusega kurisuid, s.o (vett neelavaid) sügavaid karstilehtreid. Kurisud võivad maastikupildis olla hästi näha, eriti nendes paikades, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Kullamaalt kirjapandud rahva­juttudes räägitakse seesugustest korduvalt: Kuie mõisa taga on üks suur sügav allikas [---] Kuie tee ääres on ka üks auk, suur sügav kuristik, kui sinna auku mõni asi visata [---] siis tuleb see sealt allikast välla (Rahvajutte 1998: 38), naha- vms haiguste raviks kasutatud vesi viidud keeriseauku, Kalju põllale kurisu auku (Rahvajutte 1998: 86), Priguldi jõe jõeneelastuse ehk neela kohtades elavat näkineitsid, veevool tõmbavat seal alla, need oo niisugused kurisod vee all (Rahvajutte 1998: 111).

Kui deskriptiivsõnad kõrvale jätta, domineerivad tüvesisese morfeemipiirita ­rn-järjendiga eesti tüvede hulgas laenud (Vaba 2015: 139). Eeldades, et taarn on algne maastikusõna, pakub selle etümoloogiliseks tõlgendamiseks peibutava võimaluse slaavi keeleaines. Võimaliku laenualusena tuleb kõne alla algslaavi *starnā, mille ­jätkajad tänapäeva slaavi keeltes on nt bulg странà ’maa, paikkond, suund; külg, põsk’, стърнà ’püstjas künkanõlv, järsk jõekallas’, стърнъ ’järsak, nõlvak’, tš strana ’külg, pool, suund jt’, stráň ’mäe-, künkanõlv, rinnak’, vn сторона́ ’külg, pool, suund, maa-ala, maakoht jt’; murdeline сторона́ (Mägi-Altai) ’mäenõlv’, сторона́ (Ivanovo), сторо́нка (Pihkva, Tver, Jaroslavl) ’ahjusuu ees olev leeauk, kuhu tõmmatakse hõõguvad söed’ (Vasmer 3: 768–769 sub сторона; Machek 1968: 581 sub strana; Černyh 1999, 2: 206 sub сторона; BER 7: 487–489 sub странà; SRNG 41: 245, 246, 248).

Nimetamist väärib tõik, et slaavi vastete tähendusliinidega ’nõlv vms’ ja ’lee, lõugas’ ühtivat semantikat on sellesse mõisterühma kuuluvate läänemeresoome sõnade tähendushargmikes, nt ee kolle : kolde ’süvend reheahju suu ees, kuhu tõmmatakse söed ja tuhk (kasutatud ka keedukohana); auk, lohk, nõgu; nõlv (kaldal, peenral, mäel, künkal)’, LäLo kori : korja ’lee, kolle’ (EMS), PJg kori : kori ’sügav, põhjatuna tunduv auk’ (EKMS 1: 215 Auk).

taarnaga analoogilised laenujuhtumid on sarn : sarna ’põsenukk’, ka saarn : saarna ’sarnasus’ (Wiedemann 1973) ja varn : varna ’seina löödud pulk, konks või konksudega varustatud mööbliese rõivaste jm riputamiseks, nagi jt’, mis samuti eeldavad laenamist väga arhailisest pleofoonia- ehk täisvokaalsuse-eelsest keelekujust (Vaba 2015: 197–204, 384–389).

 

KEELED, MURDED JA MURRAKUD

bulg = bulgaaria keel; ee = eesti keel; ko = komi keel; Lihula; LäLo = Loode-Läänemaa; Mihkli; PJg = Pärnu-Jaagupi; pl = poola keel; sm = soome keel; tš = tšehhi keel; udm = udmurdi keel; vind = vanaindia keel; vn = vene keel; vvn = vanavene keel; ukr = ukraina keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com