Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

Sõna esinaine varasem kasutussoovitus tekitas omajagu poleemikat. Nimelt on eesti keelekorraldus olnud seisukohal, et kui esimeheks saab nimetada nii mees- kui ka naissoost isikut, kes töötab mingisuguse organisatsiooni eesotsas, siis esinaine seevastu saab olla naine, kes juhib ainult naistest koosnevat kollektiivi (vt Mäearu 2008). Siiski esineb esinaine väga sageli ka segasoolise organisatsiooni juhi tähenduses (Kaukonen 2021; Risberg, Kaukonen 2022).

Artikli eesmärk on teada saada, kuivõrd soovitus tegelikus keelekasutuses kajastub. Keskendun küsimusele, kellele esinaine tänapäeva üldkeeles osutab, kas ainult naisorganisatsiooni juhile või ka naisjuhile üldiselt. Samuti vaatlen, millistes tähendustes on sõna esinaine sajandi jooksul (aastatel 1920–2021) kasutatud.

 

Esinaine keeleallikates

Eesti keeles leidub soolise, sagedamini mehele osutava osisega ametinimetusi (näiteks kaupmees, põllumees, esimees), mille tähendus on laienenud ka naissoole ning mida kasutatakse seeläbi nii mees- kui ka naissoost referendi märkimiseks (Olt 2004; Puna 2006; Kaukonen 2022). Eesti keelekorralduse varasemates soovitustes on öeldud, et kui sõnaga esimees saab viidata nii mees- kui ka naisjuhile, siis esinaine tähendab eesti keeles vaid ’naisorganisatsiooni või -kollektiivi juhti’. Sirje Mäearu on selgitanud:

Sõnaga esinaine saab nimetada naiskollektiivi juhti, nt naiskoori esinaine, naisüliõpilasorganisatsiooni aseesinaine. Isegi see, kui kollektiivis on enamik naisi, ei anna põhjust rääkida esinaisest, nt Piret Järvela on Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees (mitte esinaine). (Mäearu 2008: 79)

Samasisulised soovitused olid teisteski Eesti Keele Instituudi keelekorraldus­allikates, näiteks 2007. aastal antud keelenõuandes ning ametniku soovitussõnastikus:

Esinaine sobib eelkõige juhtudel, kui ühenduses, seltsis vm on üksnes naised. Muudel juhtudel sobib ametinimetuseks esimees. (AMSS 2013)

Õigekeelsusallikates (VÕS 1933; ÕS 1960, 1976, 1999, 2006, 2013 ja 2018) ilmneb esimene märge esinaise eelkirjeldatud soovituse kohta ÕS 1999-s. Kirjakeele seletussõnaraamatus (EKSS 1991: 318) on esinaise selgituses küll märgitud, et sõna tähendab harilikult naisteorganisatsiooni naisjuhatajat, ent näitekonstruktsiooni naiskorporatsiooni esinaine kõrval on ka turismiklubi esinaine. Niisiis ei ole keelekorraldusallikad enne 1990. aastaid esinaise seesugust kasutussoovitust kirjeldanud. Olen vaadelnud esinaise kasutuskonteksti 100 juhuslikus lauses 2017. ja 2019. aasta veebikorpuste põhjal ning leidnud, et 2017. aasta korpuses kasutati esinaist nais­kollektiivi juhi tähenduses 32%-l juhtudest ning 2019. aastal 33%-l juhtudest (Kaukonen 2021). Minu kasutus­uurimuse järel muudetigi soovitust ning EKI ühend­sõnastiku (ÜS 2022) rubriigi „ÕS soovitab” järgi kasutatakse esinaist ka naissoost juhi kohta üldiselt.

 

Soolistatud ametinimetuste muutmine

Soovitus ja sellega seostuv soolistatud ametinimetuste erinev kasutus meeste ja naiste puhul on kaasa toonud mitmesugust vastukaja. Näiteks juhib portaali Feministeerium toimetaja Aet Kuusik (2015) tähelepanu sellele, et keel ja keelenormid ei ole neutraalsed, vaid annavad tihtipeale edasi ühiskonnas juurdunud soostereotüüpe. Kriitika põhifookuses on asjaolu, et seesuguste soovituste rakendamine tugevdab mõtet, justkui oleks segasooliste gruppide juhid iseenesestmõistetavalt meessoost isikud. Seda ka sõnade meeskond ja naiskond näitel, millest viimasel on 2018. aasta ÕS-is spordi valdkonnamärgend, samal ajal kui meeskond pole kitsendatud.¹ Liisa Pakosta leidis võrdõigusvolinikuna, et kuna eesti keeles puudub grammatiline sugu, ei saa soolistatuse ja diskrimineeriva keelekasutuse probleemile samamoodi läheneda kui teiste keelte kontekstis. Probleemi ei tekita tema sõnul mitte keel ise, vaid see, mil moel meestest ja naistest kirjutatakse ning milliseid tähendusvälju sugudest luuakse. (Pakosta 2021) Esinaise juhtum kinnitab Pakosta väidet, sest tekkinud poleemika ei ole seotud sõna endaga, vaid kontekstiga, milles sõna soovitatakse kasutada – esinaise kasutamine vaid naisorganisatsiooni juhi tähenduses loob tähendusvälja, mille järgi sobivad naised juhtima vaid naisi.

Mitmes keeles on feministliku keeleuuenduse toel meessoole osutavaid ametinimetusi muudetud sooneutraalseteks või naissugu kaasavaks (vt nt hollandi keele kohta Gerritsen 2002; Pauwels 2003; hispaania keele kohta Kaufmann, Bohner 2014; saksa keele kohta Kunkel-Razum 2022). Sealjuures on juhi ametile osutamiseks võetud kasutusele üldistatud maskuliinsust vältivad terminid: näiteks inglise keeles on esimeest tähistavad sõnast chairman moodustatud neutraalsed chair ja chair­person ning naissoole viitav chairwoman (Romaine 2001: 169). Austraalia ja Uus-Meremaa inglise keele põhjal tehtud uurimuse järgi suurenes juba ajavahemikus 2002–2009 woman– ja person-lõpuliste ametinimetuste, nagu chairwoman ja chairperson (’juht’), kasutussagedus keelekorpustes (Holmes jt 2009: 192–193). Täna­päeval on siiski ­rohkem levinud sooneutraalse versiooni chair kasutamine, näiteks veebikorpuses English Web 2020 (Sketch Engine) on sõnal chair üle kolme miljoni, kuid sõnal chair­woman üle 40 000 esinemise. Samuti on meile pisut lähemal soome keeles soolistatud ameti­nimetuse puhemies (’esimees’) asemel võetud kasutusele sõna puheenjohtaja (’spiiker’) (Engelberg 2018: 88, 94).

Paljudes kultuurides on niisiis soolistatud ameti-, sh juhinimetuse neutraalsemaks muutmine olnud ajaga kaasas käimise märk. Ehkki mitmesse keelde tõlgitud Euroopa Parlamendi sooneutraalse keele juhised on olemas ka eesti keeles ning selles soovitatakse esimehe asemel näiteks sõnu spiiker või eesistuja (GNL), on esimees jätkuvalt levinud: ühendkorpuses kasutatakse esimeest näiteks 14 korda rohkem kui eesistujat. Järgnevas analüüsis on vaatluse all aga naissoole viitava juhinimetuse esinaine kasutus sajandi jooksul.

 

Materjal ja meetod

Esinaise kasutust vaatlesin kümnendite kaupa, et saada sõna eri tähendustes esinemise kohta diakrooniline ülevaade. Hüpotees oli, et keelekorralduse soovitus esinaise kohta ei ole tänapäevases keelekasutuses relevantne. Et vaadelda esinaise kasutust varasemates, st nõukogudeaegsetes ja sellele eelnenud perioodi tekstides, kasutasin DIGAR-i kollektsioonis (DEA) olevaid eestikeelseid väljaandeid, millele pääsesin ligi rahvusraamatukogu digilaborite kaudu (Tinits 2020). Lemma esinaine päringule vastas üle üheksa tuhande lausenäite. Analüüsi valisin igast kümnendist (1920, 1930, 1940) 100 juhuslikku lauset, aastate 1950–1970 väljaannetest kõik kasutusjuhud (vt tabelit 1).

Päringu hetkel (6. II 2022) puudus digilaboris 1980. aastate andmestik. On tavapärane, et korpusandmed mõne keelenähtuse kohta pole täielikud, kuna andme­kogud ei sisalda igat võimalikku keelevarianti ega esinda igat allkeelt. Seevastu üldistusi saab teha ka mittetäielike andmete põhjal (Stefanowitsch 2020: 5, 7).

Tabel 1. Sõna esinaine analüüsis kasutatud DEA andmestik.

Korpus	DEA
Periood	1920–1929	1930–1939	1940–1949	1950–1959	1960–1969	1970–1979
Sõnade arv	231 850 914	340 310 710	69 126 817	1 899 283	2 416 441	2 165 684
Kasutusjuhte kokku	321	7581	1084	11	13	29

Hilisema perioodi tekstikorpuseid vaatlesin korpustööriistaga Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). 1990. aastate materjal pärineb eesti keele ühendkorpuse (ÜK) koosseisu kuuluvast eesti keele koondkorpusest, mis sisaldab tekste aastatest 1990–2008 (vt Koppel, Kallas 2022a). Sketch Engine ei võimalda koondkorpuse tekste ajastute järgi sorteerida, niisiis esindab see pea kahe kümnendi pikkust perioodi. Tänapäevase keele kohta kasutasin ühendkorpuse 2013. ja 2021. aasta veebitekstide allkorpuseid (ÜK 2013 ja ÜK 2021). Nendest korpustest vaatasin samuti 100 lause juhuvalimit (vt tabelit 2).

Tabel 2. Sõna esinaine analüüsis kasutatud ühendkorpuse andmestik.

Korpus	Koondkorpus	ÜK
Periood	1990–2008	2013	2021
Sõnade arv	203 267 951	248 753 329	723 822 032
Kasutusjuhte kokku	2502	1859	3439

Esinaise kasutus aastatel 1920–1949 ning 1950–1979

Enim lausenäiteid sõnaga esinaine leidus 1930-ndate artiklites. Alates 1950. aastatest on andmestik väiksemahulisem. See viitab nimetatud ajavahemiku vähestele digiteeritud või raskesti ligipääsetavatele väljaannetele, oluliselt vähem ilmus ka artikleid ja raamatuid. Lisaks kirjutati esinaistest nõukogude aja tekstides märgatavalt vähem, sest kehtiva formaalse sugude võrdsuse tõttu nimetati kõiki tiitliga seltsimees (Karro 2022: 92). Perioodi 1920–1949 materjalis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses kolme kümnendi peale kokku 285 korral 300-st: 97 lauses 1920. aastatel, 95 lauses 1930. aastatel ja 93 lauses 1940. aastatel. Nendest näitelausetest enamik oli seotud kas naiskodu- või naisomakaitse, kodumajanduskoja, maanaiste seltside, naisseltside või muude taoliste naisorganisatsioonidega.

Esinaist juhi tähenduses üldiselt märkasin vaid kahes lauses 1940. aastatest. Ühel juhul (näide 1) kasutati samaaegselt nii mees- kui ka naissooliitega juhinimetust. Kümnel juhul jäi ebaselgeks, kas esinaine tähistab nais- või segasoolise organisatsiooni juhti, sest kontekstist ei saanud tuvastada, missuguse organisatsiooniga on tegu. Ühes lauses oli loetletud ka teisi naistöölisi, mistõttu võib esinaine selles tähistada nii nais- kui ka segakollektiivi juhti (näide 2). Näitelauses 3 oli muu hulgas kirjeldatud juhi nimetuse muutumist sooneutraalsest terminist sugu rõhutavaks.

(1) [---] proua Reisiku oleks pidanud walima esimeheks wõi esinaiseks, siis ehk oleks nii mitmelgi korral piinlik meesterahwast. (Jutuleht 6. VII 1929)

(2) Paremad lööklased, nõukogude esinaised, sektsionäärid, delegaadid, naistöölised ja naiskolhoosnikud [---]. (Edasi 5. III 1933)

(3) KNNÜ liikmed – t ä h e k e s e d ja v a l v e t a r i d – korraldavad klubide esinaiste (keda muide veel aasta tagasi nimetati uhke nimega – „p r e s i d e n t”) juhtimisel referaate, loenguid, kursusi. (Film ja Elu 11. IV 1940)

1950.–1979. aastate 53-lauselises analüüsimaterjalis osutas esinaine naiskollektiivi juhile kokku 46 juhul: üheksas lauses 11-st 1950. aastatel, kaheksas lauses 13-st 1960. aastatel ning kümnes lauses 29-st 1970. aastatel. Võrreldes aastatega 1920–1949 leidus esinaist juba rohkem üldisemas tähenduses: 1950. aastate materjalis kaks lauset, 1960-ndate omas neli lauset ja 1970-ndate omas 18 lauset (näited 4–5).

(4) [---] on selles kahtlemata oma osa energilisel kolhoosi esinaisel sm. Järvandol. (TRÜ Ajaleht 17. X 1958)

(5) Valiti uus juhatus koosseisus Evi Laido (esinaine), Rein Sander (tema parem käsi, TRÜ IV kursuse bioloog) [---]. (TRÜ Ajaleht 25. IX 1970)

 

Esinaise kasutusest aastatel 1990–2008 ning 2013 ja 2021

Ajavahemikus 1990–2008 ilmunud tekstide 100-lauselises juhuvalimis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses 16 korral, 83 lauset ilmestasid juhti üldiselt (näide 6) ja ühes lauses polnud üksuse tüüp tuvastatav. Valimisse sattus ka lause, milles dokumenteeritakse juhi ametinimetuse feminiseeritud kasutust ja avaldatakse selle kohta arvamust (näide 7). Sellest on näha, et sõna sooliste paralleelvormide arutelu on käinud juba 1990-ndatest alates.

(6) Endised kohtutöötajad [---], valitsuse pressinõunik [---] ja halduskohtu esinaine [---] uudistavad uut valitsuse istungite saali. (Eesti Ekspress 2000)

(7) Pea igas lehes vilksatab mõni esinaine, neid on päris palju. Tuleks uurida, kas esimehed esinaistele maksavad palka omast taskust või firma/riigi ühisest raha­kotist. (SL Õhtuleht 29. III 1997)

ÜK 2013 veebitekstide 100 lausenäitest 40-s osutas esinaine naiskollektiivi juhile, 58 lausega osutati segakollektiivi juhile ning kahes lauses jäi tähendus ebaselgeks. ÜK 2021-s, mis on seni kõige värskemat keeleinfot sisaldav andmekogu, tuvastasin sõna esinaine naisorganisatsiooni, näiteks naiskodukaitse või naiskoori, eesotsas oleva isiku tähenduses 41 lauses 100-st. Selles valimis märkis samuti 58 lauset esinaist kui segaorganisatsiooni juhti – põhiliselt riigikogu, korteriühistute, parteide, žüriide, mitmesuguste liitude, ametiühingute jms esinaisi (näited 8–9), ühes lauses ei selgunud organisatsiooni tüüp.

(8) Lisaks Remmelkoorile kuulusid žüriisse Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova, disainerid Tõnis Vellama ja Tarmo Luisk, kunstnik Reiu Tüür [---]. (Delfi 25. IX 2009)

(9) „[---] kuid politsei ja sotsiaalkaitsesüsteem on puuduliku õigusloome tõttu võimetud last aitama,” ütles Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova. (Goodnews.ee 15. III 2021)

 

Kokkuvõttev arutelu

Sõna esinaine kasutuse aastakümnete lõikes võtab kokku joonis 1, millel on kujutatud kas nais- või segaorganisatsiooni juhi tähenduses esinenud kasutuse absoluutarve.

Jooniselt on näha, et sõnaga esinaine tähistatakse perioodil 1920–1949 peaaegu ainult naisorganistasiooni juhti (95% esinemisjuhtudest). 1940. aastate valimit ilmestab kaks lauset tähenduses ’segasoolise organisatsiooni juht’. 1950–­1960-ndate vähestes kasutusnäidetes on esinaine samuti pisut sagedamini naiskollektiivi juht, ent 1970. aastatel on märgata juba rohkem esinaise kasutust üldisemalt juhi tähenduses. Suure hüppe teeb sõnakasutus aga 1990.–2008. aastate korpuses, kus esinaine on ülekaalukalt segasoolise kollektiivi juhi tähenduses. ÜK 2013 ja ÜK 2021 tekstides on kasutus peaaegu samasugune, võrreldes aastate 1990–2008 tekstidega on neis rohkem esindatud ka naisorganisatsiooni juhi tähendus, kuid ülekaalus on üldisema naissoost juhi tähendus.

J o o n i s 1. Konkreetses tähenduses esinenud sõna esinaine absoluutarvud.

1920.–1949. aastate materjali naisorganisatsiooni juhi tähenduse suur ülekaal on tingitud sellest, et tol perioodil ei olnud naistel võimalik juhtida muid asutusi, sh segasoolisi organisatsioone. Esinaine markeerib nendes tekstides teatavat uudsust: naisjuht oli midagi ebatavalist, mistõttu neist kirjutati ka ajakirjanduses. Niisiis kui tänapäevases keelekasutuses kitsendatakse esinaise tähendus naisorganisatsiooni juhile, taastoodab see vanu seksistlikke arusaamu, et naised saavad olla juhid ainult naistega seonduvates valdkondades. Samuti peegeldab see mõttemalli, et kui naine satub juhtima ka mehi, peaks naist justkui komplimendina esimeheks nimetama.

Keelekorralduse soovitust, mis suunas kasutama esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses, kajastati õigekeelsusallikates alates ÕS 1999-st. Seetõttu on huvitav, et sama perioodi (1990–2008) esindavas koondkorpuses on suur ülekaal just sõna teisel tähendusvariandil – esinaine kui organisatsiooni juht üldiselt. Naisorganisatsiooni juhile viitamine sagenes taas ÜK 2013 tekstides, mistõttu on tõenäoline, et laiemalt kinnistus soovitus peale 2007. aastal antud EKI keelenõuannet. ÜK 2013 ja ÜK 2021 veebikorpustes võib aga segaorganisatsiooni juhi tähenduse suuremat sagedust tingida asjaolu, et nendes on palju toimetamata tekste, mis ilmestavad tegelikku keelekasutust. Seega on keelekasutajate jaoks loomulik kasutada esinaist juhi tähenduses üldiselt. Samuti mängib rolli asjaolu, et suurem osa organisatsioone koosnevad tänapäeval nii meestest kui ka naistest.

Kokkuvõttes on näha, et keelekorralduse varasem esinaise kasutussoovitus on olnud küll kooskõlas keelekasutusega, mis esindab ajavahemikku 1920–1949, kuid tänapäeval on levinum tähendus ’segasoolise kollektiivi juht’. Naised on üha enam asunud tööle mitmesugustes varem meestega seostatud ametites, sealhulgas juhtivatele kohtadele. Niisiis on õigustatud loobuda vananenud soovitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD72 „Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850–2020) näitel”.

 

Elisabeth Kaukonen (snd 1995), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), elisabeth.kaukonen@gmail.com

 

Pealkirjaga esiletõstetud taarn : taarna ’kitsas püstloodis seintega kuristik’ (EKSS), on tänapäeva eesti tavakeeles kahtlemata üpris haruldane. Spetsiifilisemates tekstides tähistatakse selle sõnaga püstjaveerulisi kitsaid orge, mille on mägedes aja jooksul kõvadesse kivimitesse kulutanud voolav vesi, näitena kas või järgmine tekstilõik: Gunibi rajoonis [Dagestanis] asub ka Karadahhi taarn – väga kitsas ja pikk kuristik, mis on tekkinud seal aastatuhandeid voolanud väikse oja tõttu. [---] Taarna pikkus on umbes 400 meetrit, kõrgus 160–170 meetrit ja laius vaid 2–4 meetrit ning selle sisemuses valitseb pilkane pimedus. (Dagestanlased)

Sõna taarn on esmakordselt dokumenteeritud 362 aastat tagasi Kullamaa koguduse pastori Heinrich Gösekeni (1641–1681) eesti keele käsiraamatu „Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache” sõnastikuosas (Göseken 1660). Gösekeni sõnastik on XVII sajandi suurim eesti keelt puudutav sõnaraamat (Kingisepp jt 2010). Huvipakkuv sõna on seal esitatud kahes kohas: lk 98 Abgrund / taarn / süggaw paick ning sõnastiku täienduste ja paranduste osas lk 507 Grundlos / Taarn, täiendades lk-l 221 leiduvat grundlos / pohiatomatta. ohn grund / ilma pohiatta.

Seejärel esineb taarn Wiedemanni sõnaraamatus, kus seda saadab märgend G, st sõna pärineb Gösekeni sõnaraamatust: taarn : taarna (G) ’Abgrund’ (Wiedemann 1973: 1127). Murdekogumise käigus ei ole taarna aga kunagi elavast rahvakeelest registreeritud. taarn kerkib uuesti esile 1920-ndatel, kui hakati looma eestikeelset geograafiaterminoloogiat. Valdkonnaga tegelev komisjon käis regulaarselt koos aastatel 1920–1926, töös teokal moel osalenud Johannes Voldemar Veski tegi ette­panekuid geograafia oskussõnavara arendamiseks ja täiendamiseks (vt Veski, A. 1956: 8, 13–14). Arvatavasti tema soovitusel võeti taarn kasutusele maateaduse oskussõnana ja see esineb 1929. aastal ilmunud väljaandes „Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu”: Klamm = taarn : taarna; saksakeelne vaste das Klamm on Baieri piirkonnale iseloomulik maastikusõna, tähistades seal väga kitsast mägedevahelist orgu (DWB). taarna tee üldsõnaraamatutesse oli nüüdsest samuti sillutatud, nt „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” esitleb sõna nii: taarn : taarna ’kitsas mäelõhe, kuristik; geogr. Klamm’ (EÕS 1937: 1503). taarn esineb tavakeeles siiski aniharva. Eesti keele mõistelises sõnaraamatus ja seletavas sõnaraamatus toodud ekstserptide toel on näha, et sõna taarn leidub Johannes Semperi, Marie Underi ja August Sanga luules (EKMS 3: 1050 Sügavik; EKSS). Ja Hannes Varblase luulekogu kannab pealkirja „Taarnateel” (2009).

taarnal puudub usutav etümoloogiline seos eesti või mõne teise läänemeresoome sõnatüvega. Tõsi, Julius Mägiste on kõhklemisi oletanud, et taarn on etümoloogiliselt samane („dürfte etymol. identisch sein”) rahvakeeles mitmeid rohttaimi (Carex, Catabrosa, Scirpus), samuti kuluheina või jääpinnalt niidetavat tiigi- või soorohtu tähendava tarnaga, eeldades semantilist arengut ’kõrgekasvuline veetaim’ ⇒ ’selliste taimedega kaetud koht’ ⇒ ’järsunõlvaline madalik, sügavik, kuristik’ (EEW 9: 3028, 10: 3086). Mägiste seisukoha, et algne taimenimetus on hakanud ühtlasi tähistama taime kasvukohta, on esitanud ka „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY). Sõna­veebis seda seisukohta ei jagata, seal peetakse sõna päritolu ebaselgeks. Tõrjuv seisu­koht on põhjendatud, sest taarna semantilise arengu rekonstrueerimisel on raske põhjendada loogilist üleminekut taimenimetuselt maastikusõnale, mis Gösekeni järgi peab tähistama põhjatut sügavikku.

Eesti tarn-sõnale ja selle vastetele sm taarna, ka: tarna ’tarn, soohein jt’, udm turi̮n, turi̮m ja ko turun ’rohi, hein’ on esitatud ammuaegne indoiraani resp. iraani laenu­etümoloogia, vrd vind tŕ̥ṇa- ’rohi, taim, õlg, kõrs’ (vt SKES 4: 1188 sub taarna; EEW 10: 3086 sub tarn¹; SSA 3: 249 sub taarna). Eesti murdekeelne tarn : tarna ’kõva maa, mullapank / Klumpen, hartes Land’, tarna-maa ’kõva maa (vastand sulamaale [s.o pehme, mitte mätlik ega panklik, hästi läbiharitud maa]) / hartes Land, „Dreeschland” (Gegensatz von sula maa)’ (Wiedemann 1973), Lih tarn ’vilets, vesine maa’, Mih tarnas : tarna ’soo ja maa vaheline niiske mätlik maa’ (EKMS 2: 776 I. Maa) viib mõttele, et eesti–soome esinemus on semantilistel kaalutlustel pigem algslaavi laen *dr̥nũ, gen dr̥na, vrd vvn дьрнъ, vn дёрн ’rohukamar, murumätas’, tš drn ’mätas’, pl darn, darń ’rohi, rohukamar’, millele on osutanud Tiit-Rein Viitso (1990: 143–144; vt ka ÈSSJa 5: 224–225 sub *dьrnъ).

Gösekeni sõnaraamatus esitatust võib ühemõtteliselt välja lugeda, et taarn on maastikusõna, n-ö negatiivne pinnavorm, mis on „sügav, põhjatu”. Kuna põhilise osa sõnastiku ainesest kogus Göseken ise Kullamaa ümbruse rahvakeelest (Valmet 1960: 613), on tegu usutavasti Lääne-Eestile või koguni üksnes Kullamaale omase sõnaga. Seetõttu polegi ehk n-ö tuulest võetud oletus, et taarn on võinud tähistada Kullamaa piirkonnale märgilise tähendusega kurisuid, s.o (vett neelavaid) sügavaid karstilehtreid. Kurisud võivad maastikupildis olla hästi näha, eriti nendes paikades, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Kullamaalt kirjapandud rahva­juttudes räägitakse seesugustest korduvalt: Kuie mõisa taga on üks suur sügav allikas [---] Kuie tee ääres on ka üks auk, suur sügav kuristik, kui sinna auku mõni asi visata [---] siis tuleb see sealt allikast välla (Rahvajutte 1998: 38), naha- vms haiguste raviks kasutatud vesi viidud keeriseauku, Kalju põllale kurisu auku (Rahvajutte 1998: 86), Priguldi jõe jõeneelastuse ehk neela kohtades elavat näkineitsid, veevool tõmbavat seal alla, need oo niisugused kurisod vee all (Rahvajutte 1998: 111).

Kui deskriptiivsõnad kõrvale jätta, domineerivad tüvesisese morfeemipiirita ­rn-järjendiga eesti tüvede hulgas laenud (Vaba 2015: 139). Eeldades, et taarn on algne maastikusõna, pakub selle etümoloogiliseks tõlgendamiseks peibutava võimaluse slaavi keeleaines. Võimaliku laenualusena tuleb kõne alla algslaavi *starnā, mille ­jätkajad tänapäeva slaavi keeltes on nt bulg странà ’maa, paikkond, suund; külg, põsk’, стърнà ’püstjas künkanõlv, järsk jõekallas’, стърнъ ’järsak, nõlvak’, tš strana ’külg, pool, suund jt’, stráň ’mäe-, künkanõlv, rinnak’, vn сторона́ ’külg, pool, suund, maa-ala, maakoht jt’; murdeline сторона́ (Mägi-Altai) ’mäenõlv’, сторона́ (Ivanovo), сторо́нка (Pihkva, Tver, Jaroslavl) ’ahjusuu ees olev leeauk, kuhu tõmmatakse hõõguvad söed’ (Vasmer 3: 768–769 sub сторона; Machek 1968: 581 sub strana; Černyh 1999, 2: 206 sub сторона; BER 7: 487–489 sub странà; SRNG 41: 245, 246, 248).

Nimetamist väärib tõik, et slaavi vastete tähendusliinidega ’nõlv vms’ ja ’lee, lõugas’ ühtivat semantikat on sellesse mõisterühma kuuluvate läänemeresoome sõnade tähendushargmikes, nt ee kolle : kolde ’süvend reheahju suu ees, kuhu tõmmatakse söed ja tuhk (kasutatud ka keedukohana); auk, lohk, nõgu; nõlv (kaldal, peenral, mäel, künkal)’, LäLo kori : korja ’lee, kolle’ (EMS), PJg kori : kori ’sügav, põhjatuna tunduv auk’ (EKMS 1: 215 Auk).

taarnaga analoogilised laenujuhtumid on sarn : sarna ’põsenukk’, ka saarn : saarna ’sarnasus’ (Wiedemann 1973) ja varn : varna ’seina löödud pulk, konks või konksudega varustatud mööbliese rõivaste jm riputamiseks, nagi jt’, mis samuti eeldavad laenamist väga arhailisest pleofoonia- ehk täisvokaalsuse-eelsest keelekujust (Vaba 2015: 197–204, 384–389).

 

KEELED, MURDED JA MURRAKUD

bulg = bulgaaria keel; ee = eesti keel; ko = komi keel; Lihula; LäLo = Loode-Läänemaa; Mihkli; PJg = Pärnu-Jaagupi; pl = poola keel; sm = soome keel; tš = tšehhi keel; udm = udmurdi keel; vind = vanaindia keel; vn = vene keel; vvn = vanavene keel; ukr = ukraina keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com

„Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?” algab vanim trükis ilmunud ja palju tähelepanu ­pälvinud eesti rahvalaul. Laulu esmaavaldaja, Järva-Jaani pastor Christian Kelch (1657–1710) kirjutas selle oma kroonikaraamatusse järgmisel kujul:

Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?

Erra tulle Ellaken.

Micks ep ella eile tulnut:

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Sieß ollen Walmis Wainijull

Kaunis karja Satemalle.

(Kelch 1695: 14)

Kelch oli tulnud Saksamaalt Eestisse 23-aastasena. Enne Järva-Jaani teenima asumist töötas ta koduõpetajana Põltsamaal ja Laiusel. Arvestades, et Kelch õppis kiiresti ja hästi ära eesti keele ning suhtles palju talupoegadega, on tõenäoline, et ta oli „Jörru” üles kirjutanud otse rahvasuust (Kubjas 1971: 137). Koos eestikeelse tekstiga avaldas Kelch ka laulu riimilise, kolmest kuuerealisest salmist koosneva umbkaudse tõlke saksa keelde (vt Kelch 1695: 15).

Nii vana ja ainulaadne laul võiks anda väärtuslikku infot omaaegsete eestlaste mõttemaailma kohta – kui vaid suudaksime neid sõnu täie kindlusega ja õigesti avada. Tõlgenduskatseid on tehtud ka pärast Kelchi. Üldiselt arvatakse, et Jörru on deminutiiv mehenimest Jüri ning laulu esimene rida neiu küsimus mehele: „Jürike, Jürike, kas ma juba tulen?” Ülejäänud värsid on sel juhul noormehe vastus ­kohtumisaja ja -paiga täpsustamiseks. (Kubjas 1971)

Kelch ise selgitas aga, et Jörru on paganluse ajal olnud kas tavaline naisenimi või nimi, millega armunud mehed on kutsunud oma sõbrannasid. Kelchi järgi ilmneb Jörru tähendus tõsiasjast, et laul on üles ehitatud armastajate kahekõnena. (Kelch 1695: 14)

Arusaama, et Jörru on mehenimi Jüri, on Kelchi seletust ignoreerides järjepidevalt korratud alates XVIII sajandi lõpukümnenditest. Jüri-tõlgenduse kujunemislugu on hämar ning head põhjendust sellele ei ole avaldatud (või siis pole ma osanud seda üles leida). Küll aga on esitatud sellest arusaamast tulenevaid järeldusi. Näiteks on väidetud, et Kelch tõlgendas Jörru’t mitte Jüri, vaid naisenimena, sest tema jaoks oli maailmavaateliselt vastuvõetamatu kujutleda naist nii suveräänsena, et ta tohiks armastuslaulus mehe poole õhata (vt Metsvahi 2016). XIX sajandi alguskümnenditel on sedasama naise õhkamist mehe poole seletatud mitte vabaduse ja ettevõtlikkusega, vaid hoopiski neidude suurema ettevaatlikkusega: mehe juurde hiilival naisel on rohkem põhjust olla ettevaatlik kui naise juurde hiilival mehel, sest vahelejäämise korral kannatab naise reputatsioon rohkem (Masing 1818: 60–61).

Kelchil oli vaja selgelt välja tuua, kes või mis on Jörru, kuna ta soovis ümber lükata varem esitatud väite, nagu tähendaks Jörru Jeruusalemma (vt Kelch 1695: 14). „Jörru”-laulu algusvärsi oli juba 1588. aastal kirja pannud saksa rännumees Joannes Löwenklau, ainult et tema jaoks kõlas see kui hädaldamine või karjumine sõnadega Ieru Ieru Masco Lon, mis tähendavat siinse rahva igatsust oma kunagise kodumaa, Jeruusalemma ja Damaskuse järele (vt Leunclavius 1588: 230).

XVII sajandi alguses oli „Jörru”-laulu arvatavasti kuulnud ka Dionysius Fabricius, katoliku vaimulik Viljandis. Tema väitis oma käsikirjalises „Liivimaa ajaloo lühi­ülevaates” (trükiti XVIII sajandi lõpus), et kui talupoeg läheb metsa, siis meeldib talle laulmise asemel ulguda: „Jeru Jeru masculu Jehu Jehu Jehu” (Fabricius 1795: 10).

XVII sajandil on „Jörrut” maininud teisedki autorid (vt Rauch 1939), kuid laulu tõlgendamiseks vajalikku infot need teated ei lisa. Uuemaid teisendeid terviklikust „Jörru”-laulust ei ole, leidub vaid fragmente (vt Tedre 1961: 526–527). Laul võis kaduda koos oma esitajatega: näiteks on teada, et varsti peale Kelchi kroonika ilmumist hävis peaaegu kogu Järva-Jaani rahvastik nälja ja katku tõttu (Kubjas 1971: 136). Algas ka Põhjasõda. Kelchist hilisemad „Jörru” tõlgendajad seda laulu algsel kujul ilmselt enam kuulnud ei olnud. Sellegipoolest jõudis „Jörru” hiljem mitmesse välismaisesse allikasse.

1764. aastal ilmus „Jörru” ajalehe Königsbergsche Gelehrte und Politische Zeitungen 8. juuni numbris. Avaldati nii Kelchi kroonikast pärit eestikeelne tekst kui ka Kelchi tõlge. Tegu oli näitega sellest, kui kenad laulud on kirjakultuurita rahvastel. Jörru’t selles Jüri’ks peetud veel ei ole.

Jörru tõlgendus mehenimena Jüri ilmub esmakordselt Johann Gottfried von Herderi anonüümselt avaldatud rahvalaulukogumikus „Volkslieder”, kus pole esitatud eestikeelset teksti, aga see-eest on olemas uus kaunis tõlge saksa keelde (Herder 1779: 84). Herder võis selle Kelchi versiooni järgi ise teha, aga ta võis ka küsida täpsustusi Põltsamaa pastorilt August Wilhelm Hupelilt, kes saatis talle eesti laule (vt Herder 1779: 303). Sakslasena oli Herder küllap teadlik nime Georg variantidest Jürgen ja Jörgen, aga eesti Jüri on siiski lühendus, mille peale on ilma keelt hästi oskamata raske tulla.

Kui Hupel või mõni muu eesti keele tundja pidas Jörru’t kaheldamatult nime Georg mugandiks, siis seda kummalisem tundub, et Kelch nii lihtsa asja peale ei ­tulnud. Et Georgstag on jüripäev, pidi teadma iga siinne pastor, ja Jüri teisend Jöri oli vähemalt Põltsamaal kindlasti kasutusel – see leidub näiteks Vana-Põltsamaa mõisa vakuraamatus aastaist 1688–1693 (RA, EAA.1348.2.1). Küllap oli ikkagi nii, et Kelch oli laulu kuulnud elavas esituses ning talle oli seetõttu teada, et Jörru on mehe pöördumine naise poole, mitte vastupidi.

Herder (1779: 83) mainib sedagi, et Jörru’t on võimalik seostada Jeruusalemmaga, ent Jörru kui muistse naisenime kohta ei ütle ta midagi. Jääb mulje, et Herder ei olnud kursis Kelchi kirjutatuga. Laulu teksti võis Herder saada Königsbergi aja­lehest, mitte otse Kelchi kroonikast. Just Kelchi enese kirjutatut arvesse võttes ei saa Jüri-tõlgendust pidada ainuõigeks ega teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi eestlaste armuelu kohta.

Laulu esmatrüki juures äratab tähelepanu, et saksa tõlkes on Jörru asemel Jerru (vt Kelch 1695: 14–15). See võib viidata pelgalt häälduse varieerumisele. Alamsaksa murretes esines e ja ö vaheldumist, mis kajastub alamsaksa keelest eesti keelde tulnud sõnade murdevariantideski, nagu renn ja rönn, meldima ja möllima (Ariste 1981: 103). Teisalt võib kirjapildi ö ~ e viidata hoopis eesti õ-häälikule. Sakslased märkisid õ-d kord ö-ga, kord e-ga, kuna nende keeles vastav häälik puudub. Seega võib olla, et omaaegset kirjapilti jörru ~ jerru tuleks lugeda hoopis jõru või jõrru.

Jõru on mõnes eesti murrakus joru hääldusvariant. Jorisemine seostub küll Fabriciuse kirjeldusega „Jörru” esitusviisist, ent laulu sisuga otseselt mitte. Sisult veidi sobivam oleks jõõr ’iha, himu, tahtmine’, mida näiteks Kihnus käänatakse jõõr : jõõri, Lõuna-Viljandimaal jõõr : jõõru või jõõr : jõõra (vt EMS). Sõna jõõr on eesti keelde laenatud arvatavasti suhteliselt hiljuti baltisaksa keelest, kus vastav sõna oli Gier (Uibo 2007: 51–54), ja selle levik jääb Järvamaast kaugele (vt EMS).

Veel paremini haakuks laulu sisuga Äksilt ning Otepäält üles kirjutatud jõrri otsima ’ehal käima’ (vt EMS: jõrr¹). On võimalik, et „Jõrru” oli ehalkäimise laul. Sel juhul oleks ikkagi olemas seos nimega Jüri – jüripäevast ehalkäimine ju pihta hakkas.

Etümoloogiliselt võib jõrr olla teisendus sõnast jõõr, aga alustada laulu hüüatusega „Iha! Iha!” kõlab üksjagu veidralt. Pigem on jõrr-sõna allikas keskalamsaksa gör ’tüdruk’ (Schiller, Lübben 1876: gör ’kleines Mädchen’; Lasch, Borschling 1933: gȫre, gȫr ’Mädchen, Kind’). Ülemsaksa keeles on seesama sõna olemas kujul Gör(e) (samuti baltisaksa keeles, vt Kobolt 1990: 116) ja tähendab ’laps; vallatu tüdruk’. Algselt võis gör märkida igasuguseid pisikesi olendeid (EWD: Gör).

Eesvokaalile eelneva g hääldamine j-ina oli siinses alamsaksa keelevariandis tavapärane (Ariste 1981: 99–100). Ka hääliku ö muutumine õ-ks on tavaline, nt alamsaksa röre > eesti lõõr, körvis > kõrvits.

Vokaal u eesti sõnas jõrru on deminutiivi sufiks. Alamsaksa sõnast erinevad hääliku­pikkused on seletatavad deminutiivse geminatsiooniga, mis ilmneb ka näiteks sõnapaarides Jeesus ja jessuke, mägi ja mäkk ’küngas’, tila ja till jne (vt Saareste 1927, 1938; Kehayov, Blokland 2007).

Tähendus ’tüdruk’ sobib kenasti kokku Kelchi veendumusega, et Jörru on kas kunagine naisenimi või pöördumine armastatud neiu poole. Neiu või kallima kohta sõna tüdruk asemel samatähendusliku võõrsõna kasutamine pole kuidagi eba­loomulik.

Kelch ei pruukinud tunda saksa sõna Gör(e), mistõttu ei tekkinud tal ka seost saksa sõna ja eesti jõrru vahel. Alamsaksa gör ei olnud levinud kogu keelealal (vt Lasch, Borschling 1933) ja ülemsaksa keelde jõudis see sõna alles XVII sajandil alamsaksa laenuna (EWD: Gör).

Lõpetuseks veel mõni keeleline märkus. Üldiselt sobib Kelchi kirjapanek väga hästi teiste sama vanade põhjaeesti tekstidega: jooks ’kas juba?’ esineb Thor Helle grammatika dialoogides, possessiivsufiksiga üksinese oma algses tähenduses ’üksi’ (tänapäeval üksnes, vt Mägiste 2000: 86) leidub Stahlil, sõnaalgulise h kadu on üldine ja el ’hell’ esineb näiteks 1739. a Piiblis, homme on pika oo-ga Stahlil, 1715. a Uues Testamendis, 1739. a Piiblis jm; ainult liite -kese ’-kesi’ asemel ootaks varianti -keste (vt VAKK). XVII sajandi põhjaeesti tekstides on tavaline ka eitussõna ep ning selle paiknemine verbist eemal (Prillop jt 2020: 276–277).

Arhailistest vormidest, mis olid juba XVII sajandil elavast keelepruugist kadunud, esinevad „Jörru”-laulus kaste’ella (*kaste̮k̆e̮lla > kaste’ella > kastel), vainiul (*vainiolla > vainul) ning lühenemata käändelõpp -lla. Seejuures willula ei pruugi olla vigaselt kirjutatud (vrd Suits, Lepik 1932: 121): rõhutu silbi järel on geminaadi puudumine igati ootuspärane, isegi kui samal ajal on rõhulise silbi järel geminaat alles. Arhailine on ka ma-infinitiivi allatiiv saatemalle. Selliseid vorme leidub muidu lõuna­eesti lauludes, põhjaeestis on samaväärne ma-infinitiivi illatiiv *saattamahe̮n >> saatma (Peegel 2006: 145).

Virbi ~ virvi ~ virve ’väike haljas oks, võrse’ on tavaline neiu epiteet või metafoor (vt Tedre 1961: 527; vrd Kubjas 1971: 140–142), mida kasutatakse peale eesti ka vadja rahvalauludes (VKS: virpi). Väljaspool rahvalaulukeelt teatakse seda sõna veel vaid saartel ja mõnel pool võru keeles (VMS: virb). Arvatavasti koos algse tähenduse ununemisega on virbi > virve saanud võimalikuks ka noormehe epiteedina, eriti kui tegu on algriimi poolest sobiva sõnaga, nagu vend või veli.

Kargutella (õigemini tuletise aluseks olev kargutada) on murretes üsna mitmetähenduslik sõna. Eduard Kubjas (1971: 138) loetleb murdekartoteegi põhjal üle kümne tähendusvariandi, mille hulgast ta peab laulu sisuga sobivaimaks ’vallatlema, hullama’. Kelchi tegutsemispaika arvestades oleks tõenäolisem Kolga-Jaanist üles märgitud ’ringi jooksma, aelema’ (vrd ka Wiedemanni sõnastiku (1893) näitelause tüdrukud kargutawad poistega ’die Mädchen laufen umher, treiben sich umher, mit den Burschen’). Murdekeeles on kasutusel sarnane verb kergutama¹, mille tähendust seletab just Põltsamaalt üles märgitud lause kui poisid ja tüdrukud `tańtsisid – – lageda `vainu pial [öeldi neile] mis te kergutate (EMS: kergutama¹). Kuni tantsima-verbi polnud veel alamsaksa keelest üle võetud, pidigi tantsimist meenutava lustliku hüplemise-kepslemise kohta kasutama muid tüvesid, nagu karga– või kerge-. Setomaal võidakse siiamaani öelda tantsimise kohta kargama (SeS: karguss).

Siuka on Kubjase (1979: 139) järgi käskiva kõneviisi vorm, ent kui analüüsida seda infinitiivina, tekib rahvalaulule iseloomulik mõttekordus eelmise värsireaga. Häälikuliselt on ilma lõputa infinitiiv sellest sõnast täiesti ootuspärane: *siukkada > siuka, vrd *peittädä > peita. Wiedemanni (1893) järgi on tegemist Põhja-Eesti edela­osa sõnaga, mis tähendab ’jooksma, minema jooksma’. Nii nagu siuka vormi määramisel sai tugineda eelnevale värsile, võiks seda teha ka tähenduse otsimisel. Sel juhul oleks siukama samuti mingit sorti tantsiv liikumine, aga mitte enam hüpeldes-­kareldes, vaid nõnda, et seda sobiks iseloomustama onomatopoeetiline siuhti. ­EKSS-is on märksõnade siuhkama ja siuh all näitelaused, mis nende sõnade seost kenasti illustreerivad: Vikatid siuhkavad heinamaal ning Siuh ja säuh! vehkis vikat. Verbi siuhkama üheks tähenduseks annab EKSS ’lippama’, VMS-is on täpselt sama tähendusega ka siugama ning siukama. Kõigi kolme verbi aluseks on ilmselt just kiirel liikumisel kostev siuh-hääl ning ka „Jörru” laulurea tõlgendamisel tuleks sellest lähtuda.

Sitikavilul tähendab ’õhtul’ (Wiedemannil (1893) leidub märksõna vilu all vanasõna sitikavilul lähevad laisad tööle). Kuigi eelnevates värssides on juttu hommikusest ajast, ei tähenda see, et kogu laul peaks olema neiu ja noormehe hommikusest kohtumisest (vrd Kubjas 1971: 139). Viimases värsis mainitud karja saatmine viitab samuti pigem öisele karja hoidmisele, mitte hommikule.

„Jörru”-laulu sõnad tänapäevases kirjaviisis saab nüüd kirja panna järgnevalt.

Noormees:	Jõrru, jõrru, jooks ma tulen? ’Armas tüdruk, kas ma võin juba tulla?’
Neiu:	Ära tule, ellaken ’hellake’!
	Miks ep ella ’hell’ eile tulnud?
	Eile olin ella üksinese ’üksi’,
	Nüüd olen virbi ’võrseke (kaunistussõna)’ viiekese.
	Tule hoome hoomikulla ’homme hommikul’,
	Siis olen jälle üksinese,
	Kargutella kaste’ella ’[et] tantsida (hops!) kastel’,
	Siuka sitika vilula ’tantsida (siuh!) õhtuhämaruses’,
	Siis olen valmis vainiul ’vainul’
	Kaunis karja saatemalle ’saatma’.

 

Külli Prillop (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee

Tänapäeva eesti keeles on kasutusel kaks rööpset sõnakuju – vanill ja vanilje. Olgugi et tegu on eksootilise asjaga – troopilise orhidee ja sellest saadava maailmas hinna poolest safrani järel teise maitseainega –, on seda tähistavad sõnakujud praegusajal pigem sagedasti kasutatavad, igapäevased. Üldkeele korpuse (ÜK 2021) 50 000 sagedasema sõna seas on vanill sageduselt 25 814. positsioonil ja vanilje 22 353. positsioonil. Siinne kirjutis püüab jälile saada, kust need rööpvormid tulevad, mispuhul kumbagi neist kasutatakse ning lõpuks – kas üks neist on parem kui teine.

 

Mida ütlevad allikad?

Kui sisestada ÕS 2018¹ otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje on kokandussõna, aga eelistatud vorm on siiski vanill. Eelistatud märksõna vanill päring annab rohkem infot: bot (troopikataim); mõne vanilliliigi vili maitseainena. Vanilliga liitsõnade moodustamist nii nimetavaliselt kui ka omastavaliselt, samuti kokanduse ja botaanika oskuskeele vahekord kajastub ÕS-i näidetes: Vanilli+kupar bot = vanilli+kaun kok = vanilli+kang kok. Vanill(i)+suhkur, vanilli+jäätis, vanilli+kreem.

EKI keelenõu andmebaasis² registreeritud vastustest nähtub samuti, et soovitatavam sõnakuju on vanill, mis on ka loomulik, sest peaasjalikult on vastajad ÕS-i toimetajad ja keelenõu andes on toetutud peamiselt ÕS-i seisukohtadele. Enamik soovitusi on antud ajal, mil juhinduti preskriptiivsest keelekorraldusest. Küsimustest ilmneb, et küsijad teavad sagedasti, et üks vorm on sobivam, ent ei tea, kumb ja miks. 1995. aasta algusest kuni 2022. aasta märtsini on vanilli kohta esitatud 162 küsimust ja enamik neist puudutab just selle sõna kuju. Niisiis on normingu järgi eelisvorm vanill. (Vt ka Mäearu 2015: 132) Uusimas EKI sõnastikus, ühendsõnastikus (ÜS 2021, keeleportaalis Sõnaveeb), mis on oma põhilaadilt pigem deskriptiivne, keelt kirjeldav sõnaraamat, on vanill ja vanilje märgitud sünonüümideks. Preskriptiivsust on ühendsõnastikku lisandunud ÕS-i materjali lõimimisega, eriti rubriigiga „ÕS soovitab”, milles sedastatakse, et kokandus- ja botaanikatermin on neist vanill (seisuga 18. III 2022).³ Eesti keele seletussõnaraamat 2009 (EKSS 2009), samuti olemuselt deskriptiivne sõnaraamat,⁴ on esitanud eelistust andmata mõlemad sõnakujud. Järgnevalt analüüsin, millel on põhinenud vanilli keelekorralduslik eelistus, kuidas see on kujunenud ja kas see soovitus on tänapäeval ajakohane.

 

Vanilje ja vanill eesti sõnaraamatutes ja normingu kujunemine

Eesti sõnaraamatutest esineb kõne all olev sõna esimest korda Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1893) kujul wānill (Wiedemann 1973: 1323). Esimeses ÕS-is (EKÕS 1918, vt ka Paet, Rehemaa 2018) on wanill lühikese a-ga, alates EÕS-ist (1937) tavalise v-ga: vanill (samamoodi ka VÕS 1933; VÕS 1953). Alates 1960. aastast registreeritakse ÕS-is ka kuju vanilje, mille juurest ÕS 1960 ja ÕS 1976 juhatavad noolega vanilli juurde, mis tähendab ranget normingut. Vanilje on märgendatud kokandus- ja vanill botaanikaterminiks.⁵ Seega on norming vanilli kasuks püsinud 1960. aastast, ehkki alates ÕS 1999-st veidi laienenud. (Normi laienemise kohta vt ka Kristiansen 2021: 667–669.) Edasistes ÕS-ides (ÕS 2006, ÕS 2013, ÕS 2018) on vanilje saanud noolviitest leebema, parem-soovituse: vanilje parem vanill.⁶ Esimene neist kujudest on märgendatud erialamärgendiga kokandusterminiks, teisel pole küll märgendit, ent viide kokandusele on seletuses. Võõrsõnade leksikon (VSL 2012) on märgendanud vanilje kõnekeelseks (nii püüdis VSL vältida vastuolu ÕS-iga) ning vanilli kokandus- ja botaanikaterminiks.

Niisiis on keelekorralduslik soovitus püsinud aastakümneid. Rööpselt kasutuses olevate sõnakujude kohta on eesti keelekorralduspraktikas (ÕS-ides) eri rangus­astmega soovitustüübid, millest kõige rangemad on looksulgudes ja noolviitega märksõnade kohta, sellest leebemad on parem– ja omakorda veel natuke leebemad vaata-soovitused (vt ka Paet 2022). Parem-soovitustega mööndakse ÕS-is rööpseid sõnakujusid, andes eelistuse siiski ühele. Vanilje kuulub soovituste skaalal kategooriasse, mille „asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi” (ÕS 2018 eessõna). Võõrsõnade kohta on ÕS 2018-s parem-soovitusi 17, suures osas on tegu u-tuletistega (nt emigreerima, parem emigreeruma), ent sõnakujusid puudutavaid soovitusi on peale vanilli ja vanilje veel sõnadel aaria ja (parem) aarja; aarialane ja (parem) aarjalane; greipfruut ja (parem) greip. Kui aarja ja aarjalase eelistamise alus on ­toetumine lähtekeele⁷ ja mitte vahenduskeel(t)e kirjapildile, siis greibi eelistus põhineb tõenäoliselt sellel, et greip on termin (ETAB) ja tegelikus kasutuses suure üle­kaaluga (ÜK 2021-s esildub greip 3021 juhul ja vaid kaks korda esineb greipfruut), ent ka lühemusega.

Eesti keelekorraldus pole ainus, mis on püüdnud seda sõnakuju suunata: keele­teadlane Henning Bergenholz toob Taani keelekorraldusest näite vanilje ’vanill/vanilje’ kuju normimise kohta. Nimelt on taani keeles kasutusel variandid vanille, vanilje ja vanilie. Kuigi kasutusuuringu põhjal on varianti vanille taani keele tegelikus kasutuses 40,8% (Google’is 79,3%), on Taani keelenõukogu (Danish Language Council) aktsepteerinud ainsa ametliku variandina vanilje (tegelikus keelekasutuses 31,7%, Google’is 11,6%) (Bergenholz 2010: 69–70). Niimoodi on taani keeles norming püsinud praeguseni.

 

Tegelikust keelekasutusest

Tänapäeva keeleteaduses ja -korralduses on eriti oluliseks tõusnud andmepõhine lähenemine, mille üks meetodeid on korpusuuring. See tähendab suures osas keele­korpustest lähtumist ja järelduste tegemist kasutusandmete põhjal (vt ka Diessel 2017; Paet, Risberg 2021: 970; Klavan 2018: 697). Toonitatakse, et normingud ja tegelik keelekasutus ei peaks märkimisväärselt lahknema. Keelekorraldajad on ka varem võimaluste piires jälginud tegelikku keelekasutust, kuid seda on normingute seadmisel arvestatud vähem kui praegu. Enne seda, kui sai võimalikuks korpuste kasutamine, oli andmeallikaks Google ja veel varem töötati ilu- ja ajakirjanduse põhjal koostatud sedelkartoteekide najal.

Vanilje ja vanilli esinemust ning vahekorda tegelikus keelekasutuses eesti keele ühendkorpuse põhjal Sketch Engine’i tööriistaga (vt Kilgarriff jt 2014) uurides selgus, et vormi vanilje (2847 juhtu) esineb 28% sagedamini kui vanill (2062 juhtu). Korpusandmed näitavad, et vanilli kasutatakse peamiselt kokandusvaldkonna tekstides (toiduretseptides), alkohoolsete jookide maitsenüansside kirjeldustes ning parfümeerias jt elustiiliga seotud tekstides. Tootekirjeldusi korpuses eriti ei esildu. Kumbagi sõnavormi uurisin 300-lauselises juhuvalimis, millest 33,6% vanilli kasutusest esines kokandusvaldkonnas (siia alla on loetud retseptid, välja jäetud toote-, sh alkohoolsete jookide kirjeldused). Vanilje kasutusest oli 29,3% kokandustekstides, ka muud kasutusvaldkonnad olid samad nagu vanillil. Taime tähendus eristub kummagi vormi puhul vähe: vanillitaim esineb ühendkorpuses 12 ja vaniljetaim kolm korda, aga need arvud on liiga väikesed, et teha järeldusi.

 

Tähendus ja etümoloogia

Kui mitme muu lõhna- ja maitsetaime nimetust, nagu näiteks iisop, münt, köömen, till, viiruk, on mainitud juba piiblis, siis vanill jõudis eurooplaste teadvusse suhteliselt hilisel ajal. Nimelt avastasid vanillitaime XV sajandil asteegid, vallutades Mehhikos maa-alasid, kus see taim kasvas. Euroopasse tõid selle hispaanlased XVI sajandil oma vallutusretkedelt Mehhikosse. Vanilli ja vanilje eesti keelde tuleku täpne aeg pole teada, aga ilmselt jääb see ajajärku, mil saksa keele ja köögi mõju oli valdav ja maitseained said mõisaköögi kaudu eestlastele tuttavaks.

Eestikeelsete taimenimede andmebaas annab ladina Vanilla eesti vasteks vanill. See tähistab troopiliste rohttaimede perekonda.⁸ Teiseks tähistab vanill mõne sellesse perekonda kuuluva liigi kuivatatud ja töödeldud vilja (kupart) maitseainena. Samades tähendustes kohtab paralleelselt ka vormi vanilje, kuid mõnes allikas on püütud eri vormidele anda eri tähendust: EKSS 2009 annab vanilli tähenduseks esiteks taime ja teiseks maitseaine; vaniljet aga seletab esiteks vanillina ja teiseks vanilliinina.⁹

Eesti keelde on vanilje ja vanill tulnud saksa keele kaudu (Vanille),¹⁰ kuhu see omakorda tuli prantsuse keelest (vanille), sinna hispaania keelest (vainilla, vainille ’kaunake’ < vaina ’kaun’). Hispaania sõna on lähtunud ladina sõnast (vagina ’tupp’). Saksa keeles on sõnal Vanille kaks paralleelhääldust [vaˈnɪljə] ja [vaˈnɪlə] (Duden). Nõnda võib arvata, et eesti keeles on paralleelvormid kujunenud saksa keele eeskujul. lle-lõpp pärineb prantsuse või hispaania keelest, kus see märgib deminutiivi. Mugandamiskäigult on eesti keeles võimalik nii vanill kui ka vanilje, kuid prantsuse ille-lõpulised sõnad on eesti keeles küll fikseerunud ill-lõpulistena.

Lisaks põhitähendustele on sõnal ka kujundlikke tähendusi. Inglise keeles on alates 1940. aastatest adjektiiv vanilla hakanud tähendama (pms argikeeles) ka midagi igavat, tavalist, omapäratut, 1970. aastatest on adjektiiv vanilla peamiselt seostunud seksiga (vanilla sex) (MW; Collins; ETYM). See tähendus on hakanud ka eesti keelde kanduma, nt: Tavaline vaniljeseks pole sinu jaoks [---] (naine.postimees.ee 8. IX 2019).

 

Näiteid

Esimesed tekstinäited pärinevad 1824. aasta pudinguretseptist, kus on näha kahe­sugust kirjapilti (wanill ja wannill):

(1) Wanilli pudding. Kloppi 5 lussikatäit jahho teine teise järrel kahheteistkümne munnaga hästi ärra, riwi kahhe siddroni pealt korokest mahha, wõtta nattokest pomerantsi-marmeladi ehk ka peneksleigatud sissetehtud pomeratsid, pole tükki wannilli, sukkurt, kardemoni mao järrel, tobi pakso happo koort, ja keigewimaks liguta kahhe siddroni sahwti jure ja pakki sedda ühhe woiga ärramäritud waagna sees. [Siin ja edaspidi minu rõhutus – T. P.] (UKKR: 279)

(2) ¼ naela wanille-shokoladi (Panck 1864: 280)

Näiteid sõnakuju vanilje kohta leiab juba 1880. ja 1890. aastatest:

(3) vanilje ja shokoladi liköörisi (Sakala 20. XII 1880)

(4) Kellegi teise nina ei oleks pisikeste metslillikeste juures vähimatki lõhna tundnud – mina olin kui reseeda ja wanilje põõsas. (Postimees 24. XI 1888)

(5) Kibuwitsa lehtede thee. Noored õrnad lehed korjatakse kevadel varakult, kuiwatatakse niisamati, nagu maasika lehti ja hoitakse pudeliga kindla korgi all kuivas kohas alal. Theed tehakse niisama kui Hiinatheed. Theewesi on mõnus ja maitseb nagu vanilje. (Sakala Lisaleht: [ajalehe Sakala põllutöö lisaleht] 16. VI 1898)

Näiteid XX sajandist vanilli ja vanilje vaheldumise kohta:

(6) Wieni Conditorei, Jaani u. 7, soowitab wärsket pähkli-, murd-, õle-, kohwi-. piima­shokoladi ja mitmesugust vanillshokoladi (Postimees 27. IX 1914) [osaliselt hävinud kiri]

(7) Lõunaks: Peedisupp. Pikk poiss. Punane saago vanilje kastega (Naesterahwa Töö ja Elu ja Käsitööleht 4. VI 1925)

(8) Vanill, Piima, Mandlitega (Postimees 10. IV 1927)

(9) Vanilje püsib mitu aastat kõlbulisena, kui kangisid suhkru sees alal hoida. Toitudeks tarvitatakse suhkrut, mis juba mõne päeva järele vanilje maitse omandab. (Ühistegelised Uudised 21. X 1933, lk 5)

(10) Tomati võie. 1 l tomatiputru, 4 kl. suhkrut, vähe vaniljet. (Ühistegelised Uudised 21. X 1933)

(11) Corso kohvik 31. detsembril 1936. a. Berliini pannkoogid / Vanilje pritskoogid / Vastlakuklid (Päewaleht 30. XII 1936)

(12) Vürtsid, nagu mandlid, vanill [---] söögiõli j. n. e. tuntud headuses saadaval E. GONTHER Tallinn Tartu Viljandi Pärnu (Päewaleht 9. IV 1938)

(13) Majapidamiseks: Likööride essentsid mitmesugused / Metall, puhastusabinõu / Würtsid: gelatiin, loorberilehed, kaneel, kardamom, vanilje, vaniliin, vanilje-suhkur, vaniliin-suhkur, mandlid, safran, pipar, eht Wene sinep j. m (Tartu Teataja 8. IV 1925)

Ebaühtlast kasutust on näha ka ühe teose piires:

(14) Munakollane segada suhkru, vanilli ja jahuga, lisades keeb piim ning segada aurul kuni paksuksminekuni. (KMR 1937: 44)

(15) Vaniljejäätis (KMR 1937: 590)

Nii nõukogude kui ka taasiseseisvumise ajast on mõlema vormi kasutuse näiteid:

(16) Müügile tuleb kolmes valikus kooke, kaht liiki pirukaid, samuti köömne-, vanilje-, kaneeli- ja võisaiu. (Nõukogude Hiiumaa 10. X 1959)

(17) Vanill on peenevarreline ronitaim, liaan, mis põimub ümber kõrgete puude tüvede. Parasiittaimena toitub vanill peremeespuu mahlast. (Säde 15. IV 1972)

(18) [---] kui oled ikka labiilne siis saad 83 aasta reklaamivaba Ascona, milles profülaktika eesmärgil väikene Vikatimehe kujuga vanilje lõhnakuusk rippumas. (Blogspot.com)

 

Kokkuvõtteks

Üks normingu ja tegeliku keelekasutuse vastuolu tõlgendusvõimalusi vanilli ja vanilje küsimuses on, et tegelik keelekasutus ei ole lasknud end normingutest segada. Samas võiks oletada, et ilma norminguta oleks vanilje veel suuremas ülekaalus ja vanill ehk hoopis taandunud.

Vanilli ja vanilje juhtum näitab, et ka pea saja aasta vältel sõnaraamatutes antud suunised ei ole rööpvariante tegelikust keelekasutusest kaotanud ega varieerumist¹¹ vähendanud, veel enam: vähem mööndav variant võib tegelikus keelekasutuses hoopis sagedasem olla. Keelekorralduslik sõnakuju korrastamispüüd on seisnenud üht vormi ühte (vaniljet kokandusse) ja teist vormi kahte valdkonda (vanilli nii botaanikasse kui ka kokandusse) kuuluvaks pidamises. Seejuures on üht neist püütud üldkeelde juurutada.

Juhin tähelepanu, et tegemist pole aja jooksul toimunud keelemuutusega, vaid vanilli ja vanilje läbisegi tarvitamine on kestnud üle saja aasta. Arvestades, et paljude võõrsõnade rööpvariandid on ÕS-is paralleelselt võrdselt aktsepteeritud, võiks sellest loobuda ka vanilje puhul.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”.

 

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

Eesti-vadja linnasenimetus – ee linnas, tavaliselt mitm linnased, murdekeeles ka arhailisem linnaksed (EMS), vdj linnaz, linnahzõt (VOT 3: 122) – on pähkel, mille peale pole ühegi etümoloogi hammas seni hakanud. See näikse olevat kse-liiteline käändsõnatuletis, kuid sobivat tuletusalust pole võimalik osutada ei eesti ega vadja keelest; kummaski keeles ei ole ka muid linnasega samatüvelisi tuletisi. Murdelised lillakanimetused (Rubus saxatilis) linnas, linnaksed (Vilbaste 1993: 545) ja veel paljud teised selle metsamarja nimetused eesti ja teistes läänemeresoome keeltes lähtuvad algselt sõnast lind-lintu (SSA 2: sub lintikka) ja (õlle)linnastega pole neil etümoloogilist seost. Kõik seni pakutud sõna linnased seletused pakuvad pigem semantiliselt motiveerimata juhuslikku laadi sõnakõrvutusi, mis tekitavad rohkem küsimusi, kui pakuvad vastuseid.

Varaseima teadaoleva seletuskatse eesti-vadja linnasenimetuse päritolust on teinud Eduard Ahrens (1843: 120), kes kõrvutab seda soome sõnaga linta : linnan ’puder, vasikarokk / Brei, Kälbertrank’ ja järeldab meelevaldselt, et kõne all on ’likku pandud oder / die geweichte Gerste’. Julius Mägistel on linnased-artikkel jäänud lõpetamata – puudub analüüsiosa (EEW 4: 1321). Alo Raun (1982: 76) on kõrvutanud linnased ja lina. Uue seletuskatse on esitanud Vilja Oja (2021a: 444–450, 2021b: 242–244), pidades seda eesti-vadja linnasenimetust vanavene laenuks ja oletades, et tuletusaluseks on verb линять ’luituma, valastuma; kestama, kestendama’ või samatüveline adjektiivi­tuletis.

Ükski kolmest seletuskatsest pole paraku veenev, põhjuseks häälikulised ja semantilised, samuti kultuuriloolised argumendid.

Ahrensi esitatud kõrvutusalus linta, mida registreerivad soome keele vanemad leksikograafilised allikad (1543–1810), tähistab nii taimset kui ka loomset päritolu toitu, nt jahukörti, putru, verivorsti (1637), liha- või kalasuupistet, vasikarokka, lamba soolatud ploomirasva, mida kasutati verileiva jm valmistamiseks (1745), putru, lamba ploomirasva, vasikarokka (1938 [1787]; VKS: sub linta). Samuti on sõna registreeritud paljudest karjala murretest: vienakarjalast, lõunakarjalast (Tunkua, Repola, Paatene, Mäntyselkä, Rukajärvi, Porajärvi), samuti Tverist ja Tihvinist: ĺinta ~ ĺinda ’(piima sisse keedetud jahu)kört’ (KKS), ’(piimaga) herne- või kama­jahukört’, ĺindapiirua ’kamajahutäidisega pirukas (küpsetati argi-, mitte pidupäevadel)’ (Punžina 1994: 139). Soome-karjala linta etümoloogia on käsitlemata ja eesti ning vadja keelest ei ole selle vastet registreeritud.

Eesti-vadja sõna on morfoloogiliselt liitne linna- + -s : -se < -ksi : -kse, vdj hz < ks (Kettunen 1915: 33–34, 75) ja soome-karjala linta : linnan sobib häälikuliselt laitmatult linnas-substantiivi tuletusaluseks (*linδa-kse), kuid tähendusareng oleks sellisel juhul äraspidine: ’jahukört vms’ ⇒ ’idandatud viljatera’, mis pigem välistab kõrvutuse paikapidavuse. Soome-karjala linta semantilises väljas pole võimalik täheldada tähendusliine, mis mingil moel haakuksid linnaste valmistamise või õlleteoga (nt linnasejahust meski või õlleleib). Lisaargument selle etümoloogia hülgamiseks on sobiva tuletusaluse puudumine eesti ja vadja keeles.

Raun on üllatuslikult pakkunud kõrvutuse linnased ~ lina. Keelevälises maailmas võiks lina ja linnaseid justkui lähendada asjaolu, et nii linakiudude kui ka linnaste saamiseks pidi linavarsi ja viljateri kõigepealt vees leotama, et linakiud varte küljest lahti tuleksid ja viljaterad idualge välja ajaksid. Arvan siiski, et Rauna on pimestanud sõnade juhuslik häälikuline lähedus. Häälikuseigad ja semantika, samuti naaber- ja kontaktkeeled ei toeta sellist kõrvutust mingil moel. Selline seletusind kuulub rahva­etümoloogia valdkonda.

Oja arvates „võis linnase kõige sobivam laenuallikas olla vanavene verb линять või sellest tuletatud adjektiiv” ’luituma, pleekima, valastuma, tulituma; sulgima; kestama; kestendama; karva ajama; kaduma, taanduma; kahanema’ (Oja 2021a: 446–447). Pakutud laenualuse ja selle tuletiste läbivalt domineeriv tähendusliin slaavi keeltes märgib loomade karvavahetust, lindude sulgimist, usside vms kestavahetust: sh nt makedoonia линее ’karva ajama (loomad); kaduma, hävima; otsa jääma, igerikuks jääma; närtsima, närbuma, nõrgaks jääma’; serbohorvaadi líńati ’nõrgaks, jõuetuks jääma’, líńati se ’karvkatet vahetama või sellest ilma jääma (loomad); välja langema (juuksed); kaduma’; vtše líněti ’välja langema (juuksed)’, líněti ’karva ajama (loomad)’, mrd líňat, łýňat ’karva ajama (loomad)’; slovaki mrd líňat̆ ’id.’; poola lenieć, linieć ’karva vahetama, karvkattest ilma jääma’. Kirjeldatud tähendusliin tuleb ilmekalt esile ka idaslaavi keeltes: vanavene линять ’maha tulema (taimede ja loomade väliskesta kohta); luituma, pleekima, tuhmuma (värv)’ (esmateade registreeritud 1660); vn линя́ть ’pleekima (värv); karva, sulgi, kesta vahetama (loomad, linnud)’; ukr линяти ’värvi kaotama, pleekima, luituma; karva, sulgi ajama’; vlgvn лiня́ць ’id.’ (ÈSSJa 15: 109–110 sub *lin’ati (sę); vt ka Machek 1968: 334 sub línati). Oja etümoloogia rajaneb oletusel, et laenualus on tähistanud linnaste kõrgelt hinnatud heledust, mis saadi, kuivatades linnaseid madalal temperatuuril. Kui oletatud laenuline epiteet peab esile tooma linnaste hinnatud omaduse – heleduse –, siis jääb vastuseta küsimus, mis on see põhisõna, mida täpsemalt iseloomustatakse. Probleem on seegi, et pakutud verbitüve adjektiivsed tuletised (nt vn линючий ’luituv, pleekiv (värv)’, линялый ’luitunud, pleekinud (riie)’ jt) märgivad põhisõna omaduste (värvus) halvenemist, mitte paranemist. Selles slaavi sõnaperes pole liikmeid ega tähendusliine, mis oleksid (kas või kaudselt) seotud õlletegemisega.

Õllepruulimise oskus läheb tagasi kaugesse minevikku ja selles kontekstis on oluline meeles pidada, et läänemeresoome keelte kesksed õlletegemisega seotud sõnad on germaani (skandinaavia) laenud, nt ee virre : virde, sm vierre : vierteen ’käärimata või käärima hakkav õlu’ jt; ee mrd mallad, sm maltaat ’linnased’; võib-olla ka taar : taari ’kali’, sm taari ’kali; (vilets) õlu’ ja veel mõned. Kui ee õlu : õlle, sm olut : oluen jt ei ole balti laen, võiks see kuuluda samasse germaani päritolu laensõnakihti, mida ei vastusta ka häälikuseigad (Hofstra 1985: 29, 109, 217, 287, 311–312). Balti laenuks on peetud ka otra. Et õlut on pruulitud peamiselt odrast, siis on avaldatud arvamust, et nii oder kui ka õlu on laenatud samast laenuallikast (Häkkinen, Lempiäinen 1996: 175). Seda aga, et linnas võib olla laentüvi, kinnitab kaudselt sõnatüve tagavokaalsus lõunaeesti ja vadja näidetes, eeldades sealjuures, et need pole laenud põhjaeesti keele­uususest.

Ülalöeldut silmas pidades kaalun esmalt eesti-vadja linnasenimetuse balti (balto­slaavi) päritolu, esitades laenualuseks balti või baltoslaavi kaoastmelise tüve­variandi *linda- (*lindā) ~ *ln̥da- (< ieur lend^h–), mille jätkajaid balti keeltes on ld lį̃sti (< *lind-ti; leñda, liñdo) intr ’roomama, aeglaselt liikuma, venima; idanema, idusid välja ajama, tärkama, kasvama minema jt’: Ką sakė apynelis, iš žemelės lįsdams? ’Mida ütles humal mullast tärgates’ [rida õllele pühendatud pühadeaegsest dainast]; lt lìst (lìen ~ lìed, lìda) ’roomama, pugema, aeglaselt liikuma; sisse toppima, suruma, maitse järele olema, meeldima; lõikama, niitma; idanema jt’; vpr lindan (sgak) ’org’ (balti keelenäidete allikad Tezaurs; LKŽ). Rohketest slaavi (sl *lęd-) vastetest nimetan vn ляда ’alepõld või heinamaa; aletamiseks ja ülesharimiseks mõeldud metsatükk või võsamaa; uudismaa; rohtu, võssa kasvanud, söötis maatükk; madal rohi; võsa, metsanoorendik jt’, ляденéть, лядéть ’sööti, umbe kasvama, võsastuma’; (v)tše lado ’rohtu kasvanud, söötis, kehv maa’; poola lada ’uudismaa’; polaabi ĺo̧dǜ ’harimata maa; haritud maa’ (slaavi keelenäidete allikad Dal’ 1955: 286; Vasmer 2: 549 vn ляда; ÈSSJA 15: 44–48 sub *lędo / *lęda / *lędъ / *lędь; SRNG 17: 259–262). Balti ja slaavi vastete etümoloogiat on analüüsitud allikates Pokorny 2: 675 sub lendh-³; LEW 1: 377 sub lį̃sti; Mažiulis 3: 64–66 sub lindan; ALEW 1: 594 sub lį̃sti. Vladimir Toporov (1990: 263–269 sub lindan) on vpr linda- ja sl *lęd- semantikat analüüsides näidanud, et kõne all on alepõllunduse keskne mõiste, mis usutavalt seletab sõnapere tähendusvälja varieerimist ja teisenemist: ’alepõlluks raadatud metsamaa’ ⇒ ’uudismaa’ ⇒ ’viljakandmatuks muutunud, harimisest kõrvale jäetud ja kamarasse, rohtu kasvanud maatükk’ ⇒ ’võsa, noor mets’.

Balti (baltoslaavi) laenualuse oletatav tähendus on ’(taime, viljatera) idualge, idu’, eeldades sealjuures, et laen on läänemeresoomes kohanenud kse-liiteliste noomenitega: *linta- > *linδa-kse-. Õlleteoks sobiva vilja leotamine ja idandamine idu­algete väljatulekuks on vältimatu ja kriitiline tööjärk linnaste tegemisel. Siin pakutud etümoloogilist tõlgendust toetab analoogia idanemise semantikaga seotud selliste (ida)­slaavi linnasenimetustega nagu vn mrd рóща, mille täpsem tähendusväli on järgmine: ’kasvujõud; idu; rohelus; võrse, võsund; noor segamets; idanenud oder, linnased’, рости́ло ’rukkilinnased’ (SRNG 35: 196, 210), ja vlgvn ро́шча ’taime­kasv, taim, idanenud terad; pikkusesse kasvamine’; vn рóща jt on tuletised nimisõnast рост ’kasv, kasvamine, idu, idand, tõuse, võrse, võsu’ (SRNG 35: 194–195; etümoloogiat vt Vasmer 3: 445–446 sub расти́, 505 sub рост¹, 509 sub рóща; ÈSSJA 32: 203–204 sub *orstja / *orstjь / *orstje [’kasvamine, idude, tõusmete teke’ ⇒ ’idanenud oder, noor võrse jt’], 200 sub *orstilo / *orstilь). Nende slaavi linnasenimetustega semantiliselt rööpsed (ja mitte venelaenulised?) on vdj itü : iüü ’idu; linnased’ (VOT 1: 313); sm mrd (Lumivaara) itu : itujauhot ’linnased’ (LKM); isuri iDü : i˛ün ’linnased’ (nt iDülöist keiDeDǟ olutta ’linnastest pruulitakse (keedetakse) õlut’; Nirvi 1971: 87); aunusekarjala (Tulemajärvi) idy ’linnased enne kuivatamist’, (Nekkula-Riipuskala) iduz azutah idujauhoa da piivoa ’linnastest tehakse linnasejahu ja õlut’, idu, iduine: ivus azutah idujawhuo ’linnastest tehakse linnasejahu’ (Makarov 1990: 90; KKS); tveri­karjala id́ü ’linnased’: vuašua ivüšt́ä luad́ima ’kalja linnastest tegime’, id́yö lauttah laškietah ’linnased laotatakse idanema’ (Punžina 1994: 66–67; KKS); lüüdi id́u: id́ud́auhod mitm ’linnasejahu’ (Kujola 1944: 87); vepsa idu, id́u: idujouh jt ’linnased’(Zajceva, Mullonen 1972: 145).

Vaadeldava balti ja slaavi sõnapere, sealjuures eriti slaavi vastete keskne tähendus­liin märgib sööti jäetud maad, mida iseloomustab taimejuurtest rohukamara ehk mätta teke (vrd ee mrd mätas ’karjamaa, rohumaa’, mättama ’rohtu kasvama, rohtuma’ Wiedemann 1973; EMS). Balti ja slaavi sõnaperega samast indoeuroopa tüvest lähtub rootsi mrd linda (< *lendhi̯ā-) ’kesa, sööt, s.o mõneks ajaks harimata jäetud põld, murukamar; rohu-, heinamaa, karjamaa; muru, rohuplats; kraavikallas; kesapõllul tärkav õrn rohi’ (SAOB; etümoloogiat vt Pokorny 2: 675 sub lendh-³; Vries 1977: 345 sub land; ÈSSJA 15: 47 sub *lędo / *lęda / *lędъ / *lędь). Idandamisel kasvavad õhukese kihina laiali laotatud viljaterad rohumätast meenutavaks tihkeks kamaraks. Vigalas on arvatud, et mida `rohkem linnassed mättas oo, seda parem õlut `tulle [’tulevat’] (EMS sub mätas). „Tões ja õiguses” (Tammsaare 1964: 268) on odra­linnaste kasvatamisest tabav kirjeldus: „Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linna­seid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui leotatud odrad viimaks koju toodi ja uues avaras rehetoas, mis soojaks oli köetud, kasvama pandi, kuni odralade ühtseks mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada.” Siit tõukudes võiks ju oletada, et sööti jäetud ja rohukamarasse kasvanud *linδas on saanud metafoorselt tähenduse ’linnased’. Esialgu jääb see siiski spekulatiivseks arutluseks: oleks vaja kaalu­kaid lisaargumente, mida mul esialgu käepärast pole.

LÜHENDID

ee = eesti keel; ieur = indoeuroopa algkeel; intr = intransitiivne; ld = leedu keel; lt = läti keel; mrd = murre, murdekeelne; sgak = singulari akusatiiv; sl = slaavi algkeel; sm = soome keel; ukr = ukraina keel; vdj = vadja keel; vlgvn = valgevene keel; vn = vene keel; vpr = vanapreisi algkeel; (v)tše = (vana)tšehhi keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com

Verb kostuma on eesti keele põlissõna, mida on kasutatud mitmes tähenduses, muu-hulgas ’kuulda olema, kõlama; üles sulama, pehmenema’. Kas kostuma aga on sõna, millel on mitu täiesti erinevat tähendust?

Tegelikult mitte, tegu on eri algupära homonüümidega. Vanem, murdekeelne kostuma tähendab ’üles sulama, pehmenema’. Teine, pisut uuem verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ on u-tuletis verbist kostma. Niigi enesekohastest verbidest moodustatud u-tuletisi peeti keelekorralduses alates 1920. aastatest ebasoovitavaks. Aga nüüd, 2021. aastal arvestati tegelikku keelekasutust ja soovitust ajakohastati: verbi kostuma sobib kasutada ka tähenduses ’kuulda olema, kõlama’.

Artiklis kirjeldan, kuidas selline olukord tekkis. Annan ülevaate verbi kostuma päritolust ja keelekorralduse vaatenurgast selle verbi tähendustele ning esitan ka tegeliku keelekasutuse andmed.

 

Päritolu ja murdetaust

„Eesti etümoloogiasõnaraamatus” (2012) sisaldub kostuma murdekeelse sõnana tähendustes ’üles sulama, pehmenema; paistetama; kosuma’. Sugulaskeeltest on esitatud liivi kuostõ ’paraneda, kosuda’; soome kostua ja Aunuse karjala kostuo, mis tähendavad ’niiskuda’; ning vepsa kostuda ’sulada’. On arvatud,¹ et kostuma on tuletis sõna kostma tüvest.

Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1893]) on kaks kostuma-sõna: esimese saksa vasted on weich werden ’pehmenema’ ja aufthauen ’üles sulama’ ning teine on võrdsustatud sõnaga kozuma, mille saksa vasted gedeihen, zunehmen, sich erholen ’paranema’ näitavad, et tegu on nüüdiskeele sõnaga kosuma.

Ka Andrus Saareste „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” indeksis (1979) on sõna kostuma seostatud ilma, märgumise, pehmenemise, sulamise ja tervenemisega. Julius Mägiste etümoloogiasõnaraamatus „Estnisches etymologisches Wörterbuch” (2000 [1982]), kus ta tugineb EKÕS 1918 ja Wiedemanni andmetele, on kostuma vasteiks antud saksa weich werden ja aufthauen, samuti on esitatud seos soome sõnaga ­kostua. Mägiste (2000 [1982]: 967) leiab, et kostuma tähendused erinevad läänemere­soome keeltes sõna kostma tähendusest niivõrd, et neid tuleb eraldi käsitleda.²

Seega on etümoloogiaallikates esitatud üksnes sõna kostuma pehmenemise, sulamise, niiskumise tähendused. Teisiti on „Eesti murrete sõnaraamatus” (EMS), kus on esitatud kaks homonüümi. Esiteks kolme tähendusega kostuma: 1) ’üles sulama, üles või lahti kerkima, (koorikuna) lahti tulema; pehmenema (ka ilm)’; 2) ’(inimesest) a. paistetama, tursuma; b. aab (haav) oo `kostond (kärna peale tõmmanud)’; 3) ’kosuma’. Ning teiseks kahe tähendusega kostuma: 1) ’kuulduma, kuulda olema; vastu kajama’; 2) ’paistma, kangastuma’. Ka eesti mõistatuste andmebaasis leidub sõna kostuma, nt mõistatuses Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostub meie maal. – Müristamine, mis esineb 1888. ja 1927. aastal, ent sageneb 1950-ndaist (EM).

 

Keelekorralduse vaatenurk

Üks põhjuseid, miks etümoloogiasõnastikes ei ole kostuma ’kuulda olema, kõlama’ tähendust kirjeldatud, on ehk see, et tolles tähenduses moodustatud u-refleksiiv tuli kasutusele alles XIX sajandi lõpul või XX sajandi algul. Päritolult vana u-tuletiste rühma taaselustas teadliku keelearenduse ja -uuenduse ajal Johannes Aavik, misjärel levis see ulatuslikult (Mäger 1991: 344).³ Ent kohe 1920. aastail leiti (sh Aavik ise),⁴ et uma-verbidega on liiale mindud, ning nende liigse leviku tõkestamiseks leiutas Aavik reegli, mille järgi on u-liide üleliigne enesekohastes sihitutes tegusõnades. Selliste liiasus­näidete seas oli verb kostuma, mis on esitatud ka tema õigekeelsuse õpikus (Aavik 1936: 15).

Aaviku leiutatud „süsteemi ning sufiksi ekspansioonivõimet eiravat” (Mäger 1991: 353) põhimõtet kopeerisid kooligrammatikad ja õigekeelsusreeglid (vt nt EKG 1968: 308; Vääri 1968: 163; Nemvalts, Vare 1984: 30); niisamuti lisati see reegel „Eesti keele käsiraamatusse” (EKK 1997, 2007). XX sajandi lõpuks ja XXI sajandil seisnes põhjus aga juba tavas, et enesekohasust väljendavatest sihitutest verbidest ei moodustata u-liitelisi enesekohaseid verbe; teiste seas oli näiteks toodud jällegi kostuma (nt Mäearu 2008: 115–116). Seepärast lisati ka ÕS 1999-sse⁵ verbile kostuma ’murdes üles sulama; pehmenema’ tähendussoovitus, mis püsis muutumatuna viimase, 2018. aasta ÕS-ini: ’ei soovita tähenduses: kostma’ (tähendussoovituste kohta vt Raadik 2020; Paet, Risberg 2021). Sõnad kostma ja kostuma leiduvad ka „Eesti keele raskete sõnade sõnaraamatus” (Mägi jt 2001), kus kummagi juures on vastavalt märgitud, et seda ei tohiks teisega segamini ajada.

Tegelikku keelekasutust on kajastanud seletussõnaraamatud, mis hakkasid ilmuma XX sajandi lõpus. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus” (II köite 3. vihikus, 1992) on kostuma esitatud kahe homonüümina, sealjuures on esimesena esitatud just kostma sünonüüm kostuma ’kuulduma, kuuldav olema; kõlama’. Teisena on toodud murdekeelne kostuma tähenduses ’soojuse või niiskuse mõjul üles sulama, pehmenema, pehmeks minema’. Samamoodi on kostuma esitatud järgmistes seletus­sõnaraamatutes (EKSS 2009; EKS 2019; ka ÜS 2021).

EKI keelenõuandmebaasist on aastatel 1993–2021 sõna kostuma kohta küsitud ligi 20 korda.⁶ Ehkki ÕS-ides on alates 1999. aastast antud sobimatute (sic!) tähenduste kohta üksnes soovitusi (vt ÕS 1999: 10; ÕS 2018: 12), siis keelenõuandmebaasist nähtub, et nõuandjad on sõna kostuma kasutust sõna kostma sünonüümina pidanud aja jooksul siiski grammatiliselt vigaseks, kirjakeelde sobimatuks, halvaks stiiliks jms.

Suhtumise muutus algas „Eesti keele käsiraamatu” uusimast trükist (EKK 2020), kust jäi välja varasem märkus, et enesekohaseid verbe (nagu kostma) ei peaks u-liite­liseks muutma. EKI ühendsõnastikus (ÜS 2021) leidub alates 2021. aastast ka värskeim ÕS-i soovitus, mille kohaselt on tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ sobivad sõnakujud nii kostuma kui ka kostma. Muudatuse taga on Sirje Mäearu keelekorralduse seminar tuletistest,⁷ mille tulemusel mööndi tendentsi, et u-liidet kasutatakse ka sisult enese­kohastes verbides.

 

Tegelik keelekasutus korpusandmete põhjal

Eri ajastute tekste sisaldavad korpused võimaldavad leida andmeid verbi kostuma kasutuse kohta alates vanast kirjakeelest kuni tänapäevani.

Vana kirjakeele korpuses (VAKK) leidub otsisõnale kostuma üksnes kolm vastet, millest ükski pole tegusõna kostuma, vaid kaks korda verb kostma ’vastama’ ja korra substantiiv kostus ’vastus’.⁸ Kõik kolm vastet esinevad automaatselt märgendatud XIX sajandi lõpu vallakohtuprotokollides, mistõttu on tegu eksliku märgendusega. Nagu eespool öeldud, leiduski eesti vanemas kirjakeeles suhteliselt vähe u-tuletisi (Mäger 1991: 344), need elustas Johannes Aavik alles XX sajandi algul.

DIGAR-i Eesti artiklitest (DEA) on verbi kostuma kohta keeruline süstemaatilist infot leida. Abivahendiga (Tinits 2020) saadud Exceli tabelis on küll ligi 3250 rida tekste aastatest 1853–1929, aga suur osa sellest materjalist on halva digiteerimis­kvaliteedi tõttu vigane ning üks osa ka nimisõna kostus eri käändevormid. Ehkki võimatu on öelda, kui palju infot täpselt on verbi kostuma kohta, siis mõningasi filtreid kasutades (nt vaadates tänapäevaseid verbivorme, ka w-tähega, ent jättes välja verbi lihtmineviku 3. pöörde vormi kostus, sest see langeb kokku substantiivi nimetava käände vormiga) oli võimalik uurida, millistes tähendustes esines verb kostuma hästi digiteeritud lausetes.

Esimene lause, milles tuvastasin tähenduse ’kuulda olema, kõlama’, pärineb 1898. aastast (näide 1). XIX sajandi lõpu tekstides ilmnes ka tähendus ’niiskeks, sulale minema’ (näide 2).

(1) [---] kuid oma linna ligikonnastgi kostub hääli, et põldudest palju wõib söödiks jääda [---]. (Postimees 19. V 1898)

(2) [---] reedel lõi ilm kostuma, laupäeval puhus mahe tuul, esmaspäewal oli juba päris raske reega edasi saada [---]. (Postimees 17. XII 1898)

Kümnendil 1900–1909 hakkas verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ pisut rohkem esinema (seitse korda 41 filtreeritud lausest, 17,1%; näide 3), samavõrd esines ka tähendus ’üles sulama, pehmenema’ (kuus korda, 14,6%; näide 4), üle­jäänud 28 lauset on vigaselt digiteeritud.

(3) Kiriku- ja kooliülemuse märgukirjadest, seltskonnast, raamatutest ja ka ajalehtedest kostub see kaebtus ühel wõi teisel toonil. (Uus Aeg 29. V 1904)

(4) Kui külmanud kondid kostuma hakkasiwad. (Sakala 26. I 1909)

Kümnendil 1910–1919 püsis tähendus ’kuulda olema, kõlama’ umbes sarnase sagedusega (16 korda 89 lausest, 18%; näide 5), sealjuures sagenes see tähendus kümnendi lõpupoolel; ülejäänud 73 lauset on vigaselt digiteeritud, mistõttu ei ole teiste tähenduste kohta võimalik infot leida.

(5) Wana tõde hakkab ikka selgemine ja waljemine nende kõnedest kostuma: ei aita mõistus, ei anna teadus tõsist õnne [---] (Usk ja Elu 22. X 1913)

1920. aastatel on näha tähenduse ’kuulda olema, kõlama’ märkimisväärset sagenemist (mis on ka loogiline, sest Aavik oli u-refleksiivide kasutuse elustanud). Tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ esineb kostuma enim, 169 lauses 192-st (88%; näide 6), tähendust ’üles sulama, pehmenema’ esineb üksnes kaheksas lauses (4,2%; näide 7) ja sedagi vaid kümnendi alguses; ülejäänud 15 lauset on vigaselt digiteeritud.

(6) Peenike piiksumine kostub kuusetukast. (Postimees 28. XII 1927)

(7) [---] kaalikad, kapsad, kartulid kostuvad üles (ühes maaga). (Päevaleht 30. X 1920)

Eesti kirjakeele korpuses 1890–1990 (TÜKK) on verbi kostuma kohta 18 vastet,⁹ kõik tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ (100%): 1910. aastate ilukirjandusest üks näide (Waikse ilmaga kostus laul ja sõnad kätte), 1970-ndaist kaks näidet ilu­kirjandusest ([---] mille sekka kostus vihane kassiturtsatus), 1980-ndaist üks näide ilu­kirjandusest (Ei kostu rohkem kui väike tukse, viimne värin [---]), 1990-ndaist kaheksa näidet ilukirjandusest (Kaugelt kostus rongi vile) ja kuus näidet ajakirjandusest (Valgus­vihud visklevad koridorides, inimesed tõusevad, kostub ärevaid hüüatusi).

Eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019), mis sisaldab tänapäeva keelt, esineb verb kostuma 16 448 korda. Analüüsitud 500 lause juhuvalimis ilmnes kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ kõigis lausetes (100%; näide 8). Murdekeelset tähendust ’üles sulama, pehmenema’ ei esinenud selles valimis kordagi.

(8) Olmemüra asemel kostuvad siin laste kõrvu käo, sookure ja rukkiräägu valjud hüüded.

 

Kokkuvõte

Korpusandmete põhjal on näha, et enesekohasest verbist kostma moodustatud u-refleksiiv kostuma ’kuulda olema, kõlama’ hakkas eesti keeles levima XX sajandi esimesel poolel nagu teisedki uma-verbid. Johannes Aavik, kes küll keelearenduse ja -uuenduse ajal elustas u-refleksiivide kasutuse, leiutas seejärel 1920. aastail reegli, et tõrjuda niigi enesekohastest verbidest loodud u-tuletisi (nagu kostma > kostuma, pleekima > pleekuma). Seda reeglit kopeeriti sajandi jooksul nii grammatikates kui ka kooliõpikutes, arvestamata tegelikku keelekasutust (sama kehtib paronüümide käsitluse kohta, vt Risberg, ­Langemets 2021). Kasutuses ei ole seda reeglit aga sajandi jooksul omaks võetud, muuhulgas sellepärast, et Aaviku reegel oli leiutatud, mitte keelest leitud (Hint 2001a, 2001b).¹⁰

Keelekasutuses ei võetud seda reeglit omaks ka seepärast, et kuigi „[u]ut sõna ei moodustata harilikult siis, kui tema tähendus on leksikonis kaetud, [siis] produktiivsetes tuletustüüpides see piirang alati ei kehti (nt kostma ja kostuma jt)” (Kasik 2015: 47). Sõnadel kostma ja kostuma näib olevat ka erinev tähendusnüanss: kui kostma viitab pigem kindlale suunale, kust heli kõlab, siis kostuma pigem ebamäärasele suunale. u-liitelisena võimaldab kostuma tegevuse iseeneslikkust ehk enesekohasust rohkem esile tõsta – vastuvõtja on vähem aktiivne, tegevus mõjub iseeneslikumana.

Kuna EKI-s vaadatakse õigekeelsussõnaraamatu soovitusi seminaridel tänapäeva seisukohast üle, siis on keelekorraldajate soovituse kohaselt nüüd kirjakeeles sobilik kasutada verbi kostma kõrval ka verbi kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’. Samamoodi on toimitud teiste varem ebasobivaks peetud tuletistega: pleekima kõrval pleekuma (90 vastet ÜK 2019-s), ühtima kõrval ühtuma (194 vastet), säilima kõrval säiluma (1834 vastet) – kogu selliste sõnade rühma on käsitletud sama malli järgi. Mati Hindi (2001b: 147) küsimusele „Millal peavad n-ö ametlikud grammatikad reageerima kasutuses muutunud grammatikale?” vastaksin siinse artikli põhjal, et sajand on liiga pikk aeg.

Kokkuvõttes sobib jonnakalt terve sajandi vastu pidanud verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ hästi ka kirjakeelde: keelekasutuses on see juurdunud, levinud ja tavapärane ega takista lausest arusaamist. Sealjuures domineerib see homonüüm keelekasutuses ülekaalukalt, sest eluolu on muutunud: linnas on kuulda rohkem müra ja helisid ega näe maa ülessulamist. Teise homonüümi tähendusi ’sulama; pehmenema; tervenema’ jm väljendataksegi tänapäeval teiste sõnadega.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”.

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

 

Eesti keeles on sonimütsil mitu nimetust: soni ja kõnekeelne soge, murretes veel nt kepka ~ kipka, hurask ~ vurask ja keps. Need nimetused on eesti keelde laenatud.

Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormi­müts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).

Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna kohta on Eesti Keele Instituudi murdearhiivis kirjapanekuid kolmest kihelkonnast: Kihnus on kasutatud varianti keps, Häädemeestel palatalisatsiooniga keṕs ja Muhus ä-ga käṕs, tähendusena on antud ’soni, ludumüts’ (EMSUKA, EMS). Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on Häädemeestelt fikseeritud ka i-ga variant kips (EKMS 3: 83). Sõna keps leiab ka Kihnu sõnaraamatust (KES). Kihnust on kirjapanekuid kepsi kohta kõige rohkem, neist ühes on märgitud, et sõna on „vanema ja keskmise põlvkonna keeles harvem esinev”. Üksikasjalikumalt mütsi kirjeldatud ei ole. Saab teada, et materjaliks oli riie, `sõuksi `riide`müt΄sa üitti enne ikka käṕs`mütsideks, see `olli käṕs Muh, ja mütsi põhi oli laidudest kokku õmmeldud, kepsi põhe `laidõst kogo `aetud Khn (EMSUKA).

See suhteliselt uus murdesõna on laenatud rootsi keelest. Rootsi akadeemia sõnaraamatus on sõna keps fikseeritud teatud ringkondade rahvakeeles tähenduses ’pehme müts eriti eest küllaltki laia põhja ja enamasti mütsikangaga kaetud nokaga, (inglise) „spordimüts”’. Rootsi keps on laenatud inglise keelest ja laenualus on inglise sõna cap ’müts’ mitmuse vorm caps, inglise keelde on sõna saadud hilisladina keelest, kus cappa tähendus on ’kapuuts, mantel’. (SAOB: keps) Sama päritolu on nimetatud ka rootsi keele etümoloogilistes sõnaraamatutes (Wessén 1996: 210; Ernby 2010: 300). Nimetada võib veel seda, et meile vene keele kaudu saadud nimetus kepka ~ kipka on samuti pärit samast hilisladina sõnast (Uibo 2007: 308).

Kui Rootsi akadeemia sõnaraamatu 1935. aastal ilmunud köites on rootsi sõna keps juures nimetatud tuntust rahvakeeles ja teatud ringkondades, siis tänapäeval esitatakse sõna kirjakeelsena ilma märgendita (SO; SAOL). Rootsi sõna on kõigepealt kasutusele tulnud arvatavasti meremeeste seas. Varasemad kirjapanekud rootsi keeles korstnapühkijate slängis on trükitud aastal 1910 ja mereväelaste keeles aastal 1912. (SAOB: keps; Palm 1910: 92, 95, 102; Thesleff 1912: 49)

Rootsi keeles võib sõna keps tähistada kaht tüüpi nokaga mütsi. Rootsi akadeemia sõnaloendis on sõna keps tähendusena märgitud ’lame nokaga müts’ (SAOL) ja rootsi keele sõnaraamatus ’sportlik (lame) nokaga müts’, liitsõnadena basebollkeps ’pesapallimüts’, golfkeps ’golfimüts’, gubbkeps (sõna-sõnalt) ’vanamehemüts’ (SO). Rootsi-eesti sõnaraamatus on rootsi sõna tähendusena märgitud ’nokkmüts, nokats(müts)’ (RES: 459). Sportlikud pesapalli- ja golfimütsid on tänapäeval juba sonist erinevad.

Kui tavapäraselt hääldatakse rootsi k eesvokaali ees helitu afrikaadina [č] (Elert 2000: 156), siis sõnas keps hääldub see kui [k] (SAOB; SAOL; SO). Seda tuleb erandina ette mõnes võõrsõnas, uuemas laenus (RES: 1366), millega praegusel juhul ongi tegemist. e-ga märgitud vokaali hääldus on sõnaraamatutes aja jooksul muutunud. 1935. aastal ilmunud SAOB-is on vokaali hääldusena esitatud [ä], 2009. aastal ilmunud rootsi keele sõnaraamat (SO) ja 2015. aasta Rootsi akadeemia sõnaloend (SAOL) annavad vokaali häälduseks [e]. Rootsi idaosa häälduses ei tehta vahet lühikese e ja lühikese ä hääldamise vahel, hääldusvariandiks on e ja ä vahepealne häälik [ε]; sama nähtus on tuntud Gotlandil ja soomerootsi murretes (Elert 2000: 32, 46).

Soomerootsi murrete sõnaraamatus on sõna fikseeritud ühest kihelkonnast kujul kippsmössa (OFSF: keppsmössa). Inglise sõna on rootsi keele vahendusel jõudnud ka soome murretesse Päris-Soome põhjaosas ja Lõuna-Pohjanmaa idaosas: käpsä ’nokkmüts, soni’ Eurajoki, Rauma, Nurmo (SMS: käpsä³).

Rootsi laenualuse vokaali kvaliteet, mis on võinud olla e ja ä või vahepealne häälik ε, on mõjutanud ka vokaalivalikut eesti murretes: Muhus ä, käps, Kihnus ja Häädemeestel e, keps ja keṕs. Saareste mõistelises sõnaraamatus kirja pandud Häädemeeste kips (EKMS 3: 83) ei ole arvatavasti soomerootsist laenatud, vaid tegemist võib olla kohaliku vaheldusega. Läänemurdes on Pärnumaal tuntud nähtus e kõrgenemine i-ks (Juhkam, Sepp 2000: 38). Sõna keps leviku järgi eesti murretes võib arvata, et sõna on saadud eesti keelde meremeeste kaudu, on ju nii Muhus, Kihnus kui ka Häädemeestel meri lähedal ja meresõit au sees.

Suurbritannias muutus nokaga pehme meestemüts eriti populaarseks 1880. aastatel, kuid see on pärit märksa varasemast ajast. Sonimütsi, inglise flat cap’i eelkäija bonnet oli kasutusel juba XIV sajandil. Nimetus cap võeti kasutusele enne XVII sajandit. XVI sajandil tahtis Briti parlament edendada villa kasutamist ja kohustas kõiki alamast seisusest mehi pühapäeviti ja pühade ajal kandma villasest kangast peakatet. Kuigi see seadus ei kehtinud kaua, sai sellest peakattest töötava mehe vormi­rõiva osa. (Schneider 2017)

Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on soni tähendusena antud ’hrl paksemast riidest v nahast ja (samast materjalist) nokaga meestemüts’. Ranget piiri soni ja nokkmütsi vahel on murdeandmetes raske tõmmata. Sageli on seletustes pakutud mõlemat. Nt annab Must (2000: 94) kepka tähenduseks ’nokkmüts, soni’, eesti murrete sõnaraamatus on antud aga ’pigimüts; sonimüts’ (EMS). Vuraski tähendusena on rohkem tuntud nokkmütsi ja soni kõrval Kanepist üles märgitud tähendus ’vanaaegne viltkübar’ ja variandil puraski Jürist ’soldatimüts; vanaaegne meestekaabu’ (Must 2000: 481).

Reet Piiri kirjutab „Suure mütsiraamatu” linnamoe peakatete peatükis ka XIX sajandi teisel poolel saksikumate meeste seas omaks võetud mustast või tumesinisest riidest kõva, läikiva sirmi ehk nokaga mütsist, mis oli nokkmüts, nottmüts, lakats või ulaga müts. Muu hulgas viitab ta XIX sajandi lõpu kirjeldustele, kuidas mõisa opman ja mõisahärra sellise peakatte kandmise ära keelanud. Mõnel pool on nimetatud sellist mütsi ka vene mütsiks, sest nähti seost Vene ametnike vormirõivaga. Raamatus on pilt XX sajandi alguses valmistatud peakattest, mida nimetatakse soniks ning mis on õmmeldud omakootud kangast ja millel on kunstmaterjalist nokk. (Piiri 2017: 249, 259)

Sonimüts oli Eestis 1920. aastatel populaarne peakate, kasutusele tuli sedalaadi müts aga juba enne omariikluse aega (Ojavee, Puppart 2019: 24, 15). Udo Uibo (2007: 308) on kirjutanud, et sõna soni tuli eesti keeles kasutusele arvatavasti pärast Esimest maailmasõda.

Pehme, nokaga mütsi jaoks on meil võõrsilt laenatud mitu nimetust. Kas seda tüüpi peakatet on püütud ka keeles olemas olevate sõnadega kuidagi nimetada?

Murrete sõnaraamatus on mitmegi peakatte tähendust seletades kasutatud sõna soni ehk need võivad olla soni sünonüümid. Nii tähendab lodu² vana, vormitu peakatte kõrval ka soni, lodumüts ja –kübar aga on ainult soni, pehme riidemütsi tähenduses. Kasutusel on olnud ka sõnad losumüts, lotsmüts, lottmüts ja lotumüts, samuti ludumüts (mille tähendusena on antud ka ’lätu’), lätumüts ja lättmüts ning arvatavasti on ka läss ’nokaga suvemüts’ olnud soniga väga sarnane. (EMS) Saareste mõistelisest sõnaraamatust leiab veel läsumütsi (EKMS 3: 83).

Nii kajastavad need murdenimetused sonimütsi pehmet ja madalat vormi. Väike-Maarjast on üles kirjutatud: kui müt΄s kukub noka `piale, sie on lud´u müts (EMSUKA). On ju ka näiteks ingliskeelne soni nimetus flat cap sõna-sõnalt ’lame müts’ (Schneider 2017).

Neist n-ö kirjeldusel põhinevatest murdenimetustest on laiemat kasutust leidnud ludumüts ja lodumüts. Wiedemanni (1973: 640) sõnaraamatu 2. trükis on esitatud ludu–m[üts] tähendusega ’hängende Mütze’, mis on üle võetud ka Saareste mõistelisse sõnaraamatusse tõlkega ’mingi rippuv müts’ (EKMS 3: 83). Millist mütsi on just mõeldud, ei oska arvata. Küll aga on lud´umüt´s (ilma seletuseta) olemas 1925. aastal ilmunud õigekeelsuse sõnaraamatu I osas (EÕS 1925: 420), Elmar Muugi sõna­raamatus (VÕS 1936: 232), aga ka nt 1953. aasta väikses õigekeelsuse sõnaraamatus (VÕS 1953: 154), ÕS 1976-s ja ka ÕS 2018-s. Ludumütsi ja lodumütsi kasutamisele soni süno­nüümina Oskar Lutsu följetonis „Vana kübar” on osutanud ka Uibo (2007: 309).

Julius Mägiste (EEW: 1335) käsitleb sõnade lodu ja ludu päritolu sõnaartiklis lodev ja peab seda eesti deskriptiivseks tüveks. Seda seisukohta on jaganud Alo Raun (1982: 77, lodu) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES: lodu¹). Kirjakeeles on kasutusel ka määrsõnad ludus ’lamavalt, siledalt vastu aluspinda, keha või pead ligi asendis’, lodus ’lontis, ripakil asendis’ (ÜS).

Millist peakatet lodumütsiga täpsemalt silmas peetakse, selgub enamasti kontekstist. 1906. aasta Postimehes kirjeldatakse lodumütsi kui uuema aja nähtust:

Mõned meie nooredmehed näevad seda edevust ka naesterahvaste käest olevad pärinud, et omalgi suure juuksetuti otsaette kasvatavad, seda ka sähredavad, nii et see nagu pikk, kähar Saksamaa lambavill välja näeb. Sinna pääle seatakse nõndanimetatud „lodumüts”, mille sirmi vaevalt lodu alt näha võime. [---] Võib olla on [---] nüüdsed „lodumütsid” palju „praktilikumad” pääkatted, kui muud selle sarnased meistritööd, millest minu vanapoisi pää aru ei suuda saada. Vahest on „lodumütsidega” parem uulitsa nukadel naesterahvaid piiluda või öökohmakutel plagama panna [---] (Vanapoisi päevaraamat 1906)

Lodumüts on olnud piisavalt tuntud, et seda on kasutatud ka nt otsimiskuulutuses kadunud lapse riietuse kirjeldamisel.

Poisikesel olid hallid kodukootud riided seljas, pruun lodumüts peas, Soome kingad jalas. (Karjapoiss 1914)

Sõna on leidnud kasutust mujalgi kirjeldustes.

Kohe torkasid silma: puhtad kuubülikonnad, kraed, kaelasidemed, pehmed kaabud ja lodumütsid; inimesed kõik väljamaa moodu, neid võiks ennem advokaatideks, inseneerideks, arstideks jne. pidada, kui töölisteks [---] Niisugused on kommunaarid. (Lipilin 1927: 36)

Iljitsh tuli tööle kohases ülikonnas – mingisugune vana moodust läinud kuub, rohelised püksid, lodumüts peas. (Lipilin 1927: 57)

Lodumütsi kõrval leiab kasutust ka ludumüts.

Kõige suurem mütsi-ladu Jurjevis [---] soovitab oma suurest ladust igasuguseid vilt-, õle- ja juurtest kaabusid, nokk, Inglis- ja ludumütsa. (Kõige suurem… 1915)

Autu inimene on kõigepealt kahtlane. Tema riided torkavad kohe silma. Peas – lai ludumüts, autojuhi palitu, kaelas – mahakeeratud krae; jalas – kalossid, silmade ees – prillid. (Miilitsionär 1917: 12)

Poisikesel on [---] peas sinine ludumüts, jalas mustad sukad ja jalas Ameerika saapad (tankid). (Poisike kadunud 1920)

Leenin tuli pleekinud ludumüts peas ja palitu käevarrel. (Naistööliste… 1927: 1)

Sugugi alati ei pruugi ludumüts tähendada aga soni. A. H. Tammsaare (1936: 493) on seda sõna kasutanud „Tõe ja õiguse” V osas: „Seal see Tiina siis nüüd keset saunaõue seisis, ludumüts peas, pamp seljas, kõrgekontsaga kingad jalas, silmad maateral, suure­võitu kahvatu suu nagu nutul või naerul.” See on tekitanud soome keelde tõlkimisel küsimusi ning autori ja tõlkija kirjavahetuses on leitud, et siinses kontekstis on mõeldud baretti (TÕ tõlkimisest 1978: 166).

Paistab, et aja jooksul on ludu- ja lodumütsi kirjakeelses tähenduses kadunud sonimütsi pool. 2009. aastal ilmunud kirjakeele seletav sõnaraamat (EKSS) nimetab ludumütsi tähendusena ’pehme vormitu või liibuv müts’, lodumütsi seletusena on antud aga ’(mütsi)lotu; pehme, vormitu peakate’ ja lodu kui (mütsi)lotu artiklis on teiste liitsõnade hulgas sonilodu. EKI ühendsõnastikus on lodumüts ’pehme, vormitu peakate’ ja näitena on esitatud Päkapiku lodumüts; ludumüts on aga ’pehme vormitu või liibuv müts’ (ÜS). Soniga neid nimetusi enam otsesõnu ei seostata.

Praegusel ajal on üsnagi selge, milline müts on soni või soge, ludu– ja lodumütsiga aga ei pruugi see peakate enam üldse seostuda. Veelgi vähem on ilmselt neid, kes teavad, mis on kepka, vurask või keps.

Miks aga on meremehel vaja kümmet kepsi? Häädemeestelt on kirja pandud: meremehel piab olema kümme `keṕsi, et ku üks `lendab, et siis teine kohe pähe `panna on (EMSUKA).

Meeli Sedrik (snd 1968), MA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), meeli.sedrik@eki.ee

Nimede etümoloogiat on keerulisem selgitada kui üldsõnade algupära. Viimaste kohta on teada nii sõnakuju kui ka selle tähendus – tõsi küll, mõlemad võivad olla aja jooksul vähemal või suuremal määral muutunud. Seevastu nimedest on teada vaid nende kuju, kuid tähendus, st nimepaneku motiiv jääb enamasti aegade hämarusse. Nii on ilmselt ka praeguse Tartu linna, Muinas-Eesti Ugandi maakonna põhjapoolse keskuse nimega.

Toomemäel kõrgunud linnust mainiti esimest korda ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas castrum Tharbatense kujul 1211. aasta sündmuste käsitlemisel; sama toponüüm esineb ajaraamatus veel Darbete, Tarbata, Tarbeta, Tarbete, Tharbata või Tharbete kujul (HLK: 126, 160, 210, 222, 234, 242). Lisaks on ühel korral kohakäändes (in + akusatiiv) mainitud Tartu kihelkonda (in provinciam Tharbitensem; HLK: 128). Seega varieeruvad kirjapanekutes esitähed d ~ t ~ th ja järgsilbi vokaalid a ~ e ~ i. Algusklusiili märkimine kord t-, kord th-ga oli toonastele võõramaalastele tavapärane, kuid selle kirjutamine d-ga näikse olevat erandlik. Esimesest silbist kaugemal asuvate täishäälikute vahelduv kirjaviis pole samuti üllatav.

Teine väärtuslik allikas on XIII sajandi lõpus keskülemsaksa keeles kirjutatud Liivi­maa vanem riimkroonika, milles Tartu linnuse nimi esineb kujul Darbet ~ Darbete ~ Darbeten, kusjuures tüvi ei varieeru (LVR: 30, 49, 51–52 jt), nt Darbet ist ûch vil genant ’Tartut on teile tihti nimetatud’ (LVR: 117). XIII sajandi ürikutes kasutatakse alates 1234. aastast üldiselt tüve Tarbat (nt LUB: 179, nr 140; Hildebrand 1887: 39, nr 20).

Alamsaksa keeles tarvitati Tartu nime Tarbate ~ Tarbete kujul; ajapikku lühenes see Derpte’ks. Viimasest laenati vn Дерпт, mida kasutati ametlikult 1893. aastani. Alamsaksa nimi allus tavasõna dörp ’küla’ mõjule, mille tulemusena kujunes nimekuju Dörpt. XVII sajandil moodustati alamsaksa keele eeskujul ülemsaksa Dorpat (Rätsep 1980). Viimast kasutavad sakslased praeguseni. Eestikeelses kirja­sõnas esineb väikese algustähega kirjutatud dörpt juba 1589. aastal arst Sigismundus Awerbachile välja antud tunnistuses (Ehasalu jt 1997: 95). Lätlased laenasid meilt muistse nime Tērbata, neilt omakorda Salatsi liivlased kujul Täärbot (Kettunen 1938: 447).¹

Muinaseesti toponüümi jätkab Tartu. Seega on algselt kolmesilbilisest nimekujust keskmine silp hääbunud. Praegustel andmetel esines toponüüm trüki­sõnas esmakordselt 1648. aastal vaimulikust kirjamehe Johannes Gutslaffi (srn 1657) tartu keele grammatika näitelausetes Minna olle Darttun ’mina olen Tartus’, minna läha Dartó ’mina lähen Tartusse’ jt (Gutslaff 1998: 197). Tosin aastat hiljem ilmunud pastorist kirjamehe Heinrich Gösekeni (1612–1681) põhjaeesti keele käsiraamatust (1660) leiame väikese algustähega kirjutatult tarto ja tarto mah ’Tartumaa’. Siinkohal on nimetamisväärne ka XVIII sajandi alguse köster-koolmeistri Käsu Hansu nutulaulus korduv tartukeelne „Oh! ma waene Tardo liin” (1708).

 

Lisa Tartu nime uurimisloole enne Paul Aristet

Tartu nime etümoloogia üle on pead murtud aastasadu. Teadaolevalt pärineb esimene seletus Christian Kelchi (1657–1710) sulest XVII sajandi lõpust, täpsemini 1690. aastast. Kroonik pani koos pärimuslooga paberile mõtte, et toponüüm lähtub alamsaksa väljendist dar bet, mis tähendab Ivar Leimuse tõlkes ’seal kaugemal’ (Kelch 2004: 57). Selline toponüümi määrsõnaline päritolu pole muidugi tõenäoline. Teine seletuskatse XVIII sajandist pärineb väidetavalt ladinakeelse Henriku Liivimaa kroonika esimeselt saksa keelde tõlkijalt Johann Gottfried Arndtilt (1713–1767), kes avaldas selle 1740. aastal (vt lähemalt allpool).

Ka kolmandal seletuskatsel on üksnes historiograafiline väärtus, pakkudes huvi Tartu nime uurimise ajaloo jälgimisel. Kelchist peaaegu sajand hiljem kirjutas pastor, lokaalajaloolane ja literaat August Wilhelm Hupel (1737–1819) oma peateose täienduses Tartu kohta ajalooajakirjas avaldatud kõmri naturalisti ja literaadi Thomas Pennanti (1726–1798) reisikirjelduse annotatsioonile toetudes, et Šotimaal asuva Tarbati maakitsuse nimi tuleneb sõnadest tarruing ’tõmbama’ (vrd ee tarima) ja bata ’paat’, mis tähendab veesõiduki lohistamist mööda kuiva maad (Hupel 1780: 9; TSV: 253). Hupeli tekstist jääb ebaselgeks, kes on ühendanud Tartu ja Tarbati nime. Alg­allikaga tutvumisel ilmnes, et seda on teinud Hupel ise, kuna Pennant kajastas üksnes väidetavalt paljude inimeste arvamust Šotimaa nime kohta (Pennant 1774: 190).

Tartu eesti- ja saksakeelsete nimede päritolu selgitamisel on kõik teadaolevad ligi 30 nimeuurijat lähtunud eespool mainitud XIII sajandi nimekujudest. Kõige sagedamini tegeldi Tartu nime seletamisega XIX sajandil, kust praegustel andmetel on pärit peaaegu pooled sel teemal sõnavõtnute seisukohad; neist omakorda pea pooled on jaganud oma arvamust ajavahemikus 1848–1856. Ainult kolmandik nimeseletusi pärineb XX sajandist. Ägedam diskussioon sel teemal tekkis 1920. aastal Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, kus ajendatuna parun C. v. Stackelbergi ja G. von Sableri ettekannetest võtsid sõna Leopold Meyer, Max Vasmer, Lauri Kettunen jt (MS: 111–112).

Aegade vältel on linnanime algtähenduse seletamiseks pakutud mitmesuguseid lähtesõnu, mis on aga struktuuri või tähenduse poolest enamasti sobimatud. Üsna sageli on varasemad nimeuurijad seostanud kohanime algusosa jumaluse Taara nimega (ajalooliste etümoloogiate kohta vt EKNR: sub Tartu). Paraku ei sisalda see allikas kõigi uurijate seisukohti.

Mõningast lisa pakub arheoloog Andres Tvauri (2001: 238–239). Tema ülevaade sisaldab aga paari ebatäpsust. Esiteks ei viidanud ta fennougrist Paul Ariste osale Tartu nime päritolu uurimisel (tähelepanuta jäämise põhjusest vt lähemalt allpool). Teiseks kirjutas Tvauri, et helilooja ja keeleteadlane Karl August Hermann (1851–1909) pidas Tarbatu algvormiks Taara padu, mis tähendavat Taara orgu. Tegelikult kirjutas Hermann sõnaselgelt: „In Taara-abuda hätten wir die volle Urform des Namens Dorpat, Tarbato, Tartu” (Hermann 1899: 60), st tema arvates oli algkuju *Taara-abuda (> *Taara-abida) ’Taara-Hilfe [= Taara abi]’, mille ta oli tuletanud sm apu ’abi’ eeskuju Henriku kirjapanekust Tharapita ja mida pidas partitiivi vormiks. Hermann lisas autorit mainimata, et hiljuti on uueks tuletusaluseks pakutud ­Taara-padu ’Taara org’ (vt allpool), mille õigsust ta ei kinnitanud ega lükanud ümber.

Sellise päritolu selgituse andis teadaolevalt keeleteadlane Karl Heinrich Leo Meyer (1830–1910) ühel 1898. aasta Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, märkides, et ka Kaasani keeleteadlane Nikolai Karl Adolf Anderson (1845–1905), kes omalt poolt oletas osist pada ’keedunõu; tamm (ehitis veevoolu tõkestamiseks; vrd sm pato)’, oli pidanud tema oletust põhjendatuks (Meyer 1899: 24). Tõenäoliselt lisas Hermann selle oletuse hiljem, koosolekul peetud ettekannet artikliks vormides või isegi korrek­tuuri ajal, mistõttu ta ei kommenteerinud seda lähemalt.

Praegustel, mõneti ebakindlatel andmetel on enne 1767. aastat Tartu linna nime esimesena seostanud Taaraga (täpsemini Tharapitaga, mida toona ja hiljemgi tõlgendati kui ’Taara, avita’) eespool mainitud Arndt (vt Viires 1990; Sutrop 2002). Teade pärineb rahvaluule- ja keeleuurija, Kadrina pastori Arnold Friedrich Johann ­Knüpfferi (1777–1843) kirjutisest, milles lisatakse tõenduseks saksa isikunimi ­Gotthilf tähenduses ’jumal, aita’ ja p-tähe õigsuse kinnituseks soome apu ’abi’ (Knüpffer 1836: 836). Paraku puudub nimetatud artiklis täpsem viide Arndtile. Ka Meyer (1899: 8) osutas talle üksnes Knüpfferi kaudu, uskudes, et sellest on juttu tehtud kroonika kommentaarides. Siinkirjutajal ei õnnestunud ka sealt asjaomast teavet leida. Tõlkija on Tartu nime puhul piirdunud allmärkusega, et Kelchi oletus (vt eespool) ei kehti ja Tarbat pärineb kindlasti „paganatelt”, st eestlastelt (LC: 94).

Arstist kirjamees Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) on saksakeelsete „Eesti muistendite” (1840) sissejuhatuses teadmata allikast võetud saksa nimekuju Tarapat pidanud sarnaseks eesti toponüümiga Tara paik, s.o Taara paik (Faehlmann 1999: 37, 47). Selle idee kiitis heaks ka lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882).

1872. aastal mõtiskles eesti päritolu Vastseliina arst Theodor Mühlenthal (1827–1890) Tartu nime teemal ja pakkus välja kaks varianti. Ehk on need hüpoteesid ­historiograafiliselt huvitavad ka tänapäeva lugejale. Mühlenthali arvates elanud praegusel Toomemäel kõuejumalus Taar ehk Töri, kes oli oma nime saanud kõuemürina tekitamisest, vrd mürisema, tõrisema jt. Seetõttu kutsutud kõueküngast Töri pää’ks ehk Taara pää’ks. Toponüümi edasine areng võis autori arvates olla järgmine: Dörbt ~ Darbt > Dorpat > Tarpä > Tartä > Tarto. Teisel juhul lähtus Mühlenthal meelevaldselt Tharapita’st, mille viimase osise tuletas sõnast pütt ja samastas Taara­püti Uku vakaga, seostades selle ühe rahvalaulu värssidega, vrd „Wello võt püssä pütü päältä, / Taba Taara waka päältä”.² Püha anumat võidi hoida muistse Emajõe äärses tamme­hiies, mistõttu linnus saanud nimeks Taara püti linn (Mühlenthal 1872). Mõlemat mõttekäiku refereeris Kreutzwald põhjalikult oma kirjas folkloristist kolleegile Georg Julius Schulz-Bertramile (1808–1875) (Kreutzwald 1959: 309–312, 315; vt ka Eisen 1925: 53–56).

Näikse, et XIX sajandi ideed Tartu ja Taara omavahelise seostamise vallas jõudsid rahvusromantismi harjal Kreutzwaldi ja teiste agara tegutsemise tulemusel viimaks rahva sekka ning käibele tuli Taaralinn (< Taara linn). Selle täpsem kasutuselevõtu aeg vajaks eraldi uurimist. Siinkohal vaid paar põgusat sissevaadet. Juba 1860. aastal luuletas Mühlenthal: „Taarast Tartu nimi tõusis” (Viires 1990: 1415 järgi). Rikkalikult esindatud mõistatusetüübist „Lepp linna uulitsal, tamm Tartu raja pääl, juured kokku jooksevad, ladvad kokku langevad?” (nr 963), mis tähendab abielupaari, on Rapla kihelkonnas 1889. aastal talletatud harukordne algus „Lepp linna uulitsal, tamm Taaralinna rajal [---]” (A10d; EM). Selleski ilmneb pseudomütoloogia levik rahva sekka. Taara linna on mitu korda maininud kirjas oma sõbrale Jaan Kaelile (1864–1951) noor A. H. Tammsaare (1878–1940) 1898. aasta jaanipäeval, nt „Maal võib seda samma loodust näha, ehk see küll mitte Taara linna keskel ei ole, ja ta on palju värskem, õrnem, kui Thoome peal” (Mihkla 1959: 744). Vaadeldav nimi jõudis XX sajandi alguses korduvalt ilmumiskohana ka väljaantavate raamatute tiitellehele (vt ka EKNR).

 

Paul Ariste seisukohad ja nende analüüs

Tartu nime päritolu selgitamisel peetakse seni kõige usutavamaks Tartu ülikooli õppejõu ja keeleteadlase Paul Ariste (1905–1990) hüpoteesi (Ariste 2010 [1961]). Selle kohaselt lähtub muinaseesti *Tarvato üldsõnast tarvas ja kohanimeliitest -tu. Substantiiv märgib tänapäeva eesti kirjakeeles ürgveist (Bos primigenius), kuid ­muinasaja tarvas ei olevat tähistanud mitte seda veislaste liiki, vaid Euroopa piisonit ehk hilisema, kirjakeelse nimetusega pürga. Samale järeldusele oli Soome koha­nimede Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää jt uurimisel jõudnud soome etnoloog ­Kustaa Vilkuna (1939).

Paleozooloog Lembi Lõugase (2002: 8–12) andmeil asustasid tarvad Eesti ala pärast viimast jääaega, kui kliima hakkas soojenema. Nende viimati leitud luujäänused pärinevad küll neoliitikumi lõpust, kuigi tõenäoliselt elasid tarvad siin kauemgi. Seevastu Euroopa piison ilmus Eesti lõunapoolsetesse metsadesse märgatavalt hiljem, aastate 100–1100 vahelisel ajal, mil siin valitses pehmem mereline kliima.³ Nimetatud loomaliigi nimetuse andmine Tartu linnusele sobib ka selle tekke ajaga: arheoloogia andmetel rajati muinaslinnus VIII sajandil (Tvauri 2001: 245).

Ariste (1981: 21–22) pidas eesti-soome loomanimetust substraatsõnaks, mis on kujul *tarwas laenatud indoeuroopa, täpsemini iraani ehk satǝm-keelsetest murretest. Läänemeresoome lekseemil, mis on tänini säilinud mitmesuguste mäletsejaliste nimetustena, pole vasteid ülejäänud soome-ugri keeltes. Kui lugu on nõnda, siis on ilmne, et sõna võeti kasutusele tarva tähenduses, kuid selle veislase Eesti alalt väistumise tõttu kanti nimetus üle piisonile. Loomaliigi kadumisega ähmastus lekseemi tähendus ning see hakkas märkima erisuguseid veislasi ja hirvlasi.

Teised uurijad on lähtunud läänemeresoome sõna balti päritolust, vrd leedu taũras ’piison; tarvas; härg’ ja preisi tauris ’piison’ (EES: 517), ent Ariste rõhutas, et balti laenu oletamisel on raske põhjendada häälikumuutust *ur > rv. Apellatiiv kajastub eesti (Tarvasjõgi, Tarvastu jt), läti (Taurene, Taurkalne, Taurupe), leedu (Taurage) ja preisi (Tauro) toponüümias (LiEW: 1067; Karulis 2001: 1013).⁴ Siinkohal võib lisada, et pole selge, kas sõna laenati indoeuroopa keeltesse semi keeltest (vrd aramea tōr, heebrea šor < *tauru) või oli laenusuund vastupidine või võeti lekseem üle kumbagi keelkonda kolmandast allikast (vrd EWD: 749; GEW: 861; Karulis 2001; LaEW: 650).

Ariste esitatud Tartu nimehüpoteesi nõrgaks kohaks luges Rätsep (1980) vanemates kirjapanekutes b- või p-hääliku olemasolu, mida teadupoolest ei esine teistes tarvas-sõnast tekkinud toponüümide varajastes kirjapanekutes, vrd 1226 Tarwanpe ’Rakvere’, 1234 Tarwast, 1414 Tarvest ’Tarvastu’ (EKNR: 538, 657). See pole üldiselt omane ka teistele, algselt konsonantühendit rv sisaldavatele nimedele, nt 1241 Hyruelæ ’Hirla’ ning 1241 Hirweden, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla ’Iru’ (EKNR: 96, 118).

Keeleteadlane Paul Alvre (1921–2008) jättis mingil põhjusel oma kirjutises Aristele viitamata, millest omakorda sugenes ebatäpsus Tvauri monograafias. Alvre püüdis käsitletavat seisukohta kaitsta väitega, et keeles on vaheldus rv : rb olemas ja lähtesõna võis käänduda ka kujul tarvas : tarba nagu varvas : varba (Alvre 1985: 97). See pole siiski kuigi tõenäoline, sest laenuallikas pole sulghäälikut sedastatud ega eesti keeles genitiivivormi tarba registreeritud. Ka samalähtelise soome külanime Tarvainen puhul näitena toodud isikunimi 1402 Paual Tarwaynen (SPK) ei kinnita seda oletust.

Soome keeleteadlane Lauri Kettunen (1885–1963) eeldas, et n-ö ebareeglipärast b-ga tähistamist esineb muudelgi juhtudel, nagu nt 1637 Hirbla praeguse Hirvla asemel ning sks Gross- ja Klein-Irben liivikeelsete Iira ja Ire vastetena (Kettunen 1955: 71, 253). Siinkohal pole liivi näited küll eriti veenvad, sest varastes kirjapanekutes esineb neis v või w, vrd 1290 Yrva (lv īra joug ’Iira jõgi’), 1387 Irva, Irvam (Posti 1942: 267). Ent ootuspärase v ~ w lausa mõistatuslikku asendamist b-ga täheldas samuti kohanimeuurija Valdek Pall (1927–2013) paaris Põhja-Tartumaa toponüümis, nagu Kivijärve (1406 Kyppeyerwe ~ Kipeierfe jt) ja Nava (1592 Napaus, 1601 Napas jt) (Pall 1969: 72–73, 155–156; 1977: 25). Esitatud näited leevendavad oluliselt etteheidet hääliku ja kirjapildi mittevastavuse kohta Tartu nime käsitlemisel. Klusiili kirjutamine v-hääliku asemel vajaks põhjalikumat uurimist, eriti XIII–XIV sajandi üleskirjutused.

Just Ariste (2010 [1965]: 492) oletas, et peale millegi puudumist väljendava ­tu-omadussõnaliite ja tud-lõpulise umbisikulise tegumoe kesksõna tu-tuletise eksisteeris veel omadussõnasufiks -tu (< *-tto < *-ttai), mis märgib kas kellegi või millegi iseloomulikku olemasolu või lausa selle ohtrust (vt ka EKNR: 679–680). Seega tähendab uuritav kohanimi Ariste tõlgenduse järgi pürgide elupaika (vrd Kobratu Tartu lähedal sõnast kobras).

Nimetatud seisukohta toetas ka Pall (1977: 100–101), rõhutades, et „sellise tähenduse eeldamine tu-sufiksil hõlbustaks mitmete muudegi kohanimede [kui Puiatu] tõlgitsemist, näit. Põuatu, Pühatu jne”. Ainsaks vastuväiteks pidas uurija seda, et eesti keeles ei tuletata tu-liitega apellatiive, kuid ta leidis mõned tuletised soome keelest, nt pyhättö ’pühamu’ jt. Tingivas kõneviisis hõlbustuks abil lähenes probleemile ka kohanimeuurija Marja Kallasmaa (vt 2010: 59).

Kõnesolev liide võis eralduda karitiivsest tu-liitest ja abstraheeruda mõne sõna, nt lõputu, ilmatu, maailmatu, ääretu vms eeskujul, kusjuures lõputu tähistas esialgu ainult ilma lõputa (otsata) objekti, kuid sellest kujunesid mõiste sekundaarsed tähendused ’lõpmatu’ ja ’hiigelsuur’. Kõnekeelne ja murdeline adverb ilmatuma sisaldab küll põhjaeesti karitiivsufiksile iseloomulikku käändelõppu, kuid see võib olla teisene, sest adjektiivi nn kivistunud vormina ta ei käändu, nt ilmatuma pahandused, obuseid ilmatuma parv (EKSS: 587; EMS: 952).

Lugedes hiljem keele- ja kirjandusteadlase Eduard Roosi (1903–1979) ettekande lühikest kokkuvõtet, võib järeldada, et ta eitas lähtesõna tarvas sobilikkust Tartu nime puhul (vt Raud 1975: 127). 17. novembril 1974 käsitles ta Emakeele Seltsi koosolekul peetud ettekandes seniseid Tartu nime etümologiseerimiskatseid ja seostas toponüümi üldsõnaga tarbetu ’mittevajalik’, nagu seda oli juba sajand varem teinud Heinrich Neus. Ühenduses sama apellatiiviga mainis Roos ürikust leitud isikunime Tarueto (< Tarveto ~ Tarbeto), kuid ei seostanud seda uuritava kohanimega. Pole teada, kas Roosile oli tuttav eespool viidatud Kettuneni monograafia, mille all­märkuses on juttu, et tarbetu oleks lähtesõnana häälikuliselt laitmatu, kuid tõsiseid raskusi kohanimega ühendamisel valmistab semantika (Kettunen 1955: 254–255).

Ettekandejärgse diskussiooni ajal kaitses Ariste oma seletusvarianti, pidades vajalikuks arvestada, et *Tarvato laenati alamsaksa keelde lätikeelse Tērbata vahendusel. Õigesti juhtis ta tähelepanu rohkusega seotud karitiivsele *to-sufiksile, mis tema arvates esineb ka teistes toponüümides, nagu Puiato, Pühato ja Vaiato. Eesti nime läti keelde laenamise käigu paikapidavuse kontrollimine vajaks koostööd läti ja saksa lingvistidega. Ehk on seda küsimust varem ka kusagil käsitletud, kuid siinkirjutajal pole kahjuks selle kohta teavet.

Küsitavusele vaatamata on Tartu nime tuletamisel võimalik tugineda tarvas-sõnale, kuid kahtlemata ei välista see mõnd alternatiivset etümoloogiat.

 

Linnuse nimi rajaja järgi?

Tartu nimest ajaleheartikli koostamise ajal jäi siinkirjutaja pilk korduvalt peatuma Eesti kohanimeraamatu märksõnal Taritu (vt Ernits 2020). Selle Saaremaa küla nime on Kettunen (1955: 252, 255) küsimärgiliselt seostanud isikunimega Tarvitu (< Tarvitu või *Tarbitu) ja toonud võrdluseks tegusõna tarvima ’tarvitama, kasutama’. Kallas­maa oletas, et külanimi lähtub talu nimest, mis võis tekkida talupoja lisanimest (Kallasmaa 1996: 419; EKNR: 655). Uurija lisas, et konsonandi v kadu vokaali i ees on Saaremaale omane ja -tu on isikunimeliide, mis võib kujutada endast impersonaali partitsiibi sufiksit (Kallasmaa 2010: 21, 59).

Soomes asub Tarttila küla (1390 Laurens aff Thartila), mille nime päritolu on üritanud uut moodi seletada Timo Alanen 2003. aastal (vt SPK). Tema arvates on toponüüm ajapikku lühenenud ning seda saab ühendada kas apellatiiviga tarvas, sellest tuletatud isikunimega Tarvos või partitsiibikujulise isikunimega *Tarvittu ~ *Tarvattu ~ *Tarvottu.

Tartu nime kõrvutamine külanimega Taritu võib tulla kõne alla, kuigi järgsilbi i esines erinevalt teistest toponüümikujudest varem vaid ühes kirjapanekus (in provinciam Tharbitensem). Ent sellega ei tarvitse uuring piirduda. Kettunen (1955: 255) mainis Tartu puhul oletatavat isikunime *Tarbetu, kuid semantilisel põhjusel ei üritanud seda seostada toponüümiga. Selline inimese nimi ei saakski sobida, sest vaevalt pannakse lapsele nimeks Tarbetu ’mittevajalik’, kui see on aga hiljem sugenenud hüüdnimi, siis ei saa negatiivse sisuga nime seostada linnusega. Roosile (1976: 124) oli tuntud eesti isikunimi Tarueto, kuid Tartu päritolu selgitamisel ta millegipärast sellest ei lähtunud. Muide, ürikus on tegu lisanimega, vrd 1551 Jurgen Tarueto (TT: 151).

Mida võis isikunimi *Tarvito ~ *Tarvõto tähendada? Siin tuleks silmas pidada kaht võimalust. Esimesel juhul oleks tegu, nagu eespool käsitletust ilmneb, impersonaali partitsiibiga verbist tarvima ja väljendaks lapsele pandud nime korral ema-isa soovi, et nende võsuke kasvaks vajalikuks inimeseks, vrd näiteks Lembitu ’armastatu’ (hiljem Lemmitu). Hüüdnime puhul võiks nimi kajastada inimese varem sooritatud tegusid. Teisel juhul oleks tegu substantiivitüvele liidetud tu-sufiksiga Ariste oletatud funktsioonis, mispuhul see nimi kirjeldaks väga tarvilikku isikut. Olgu asjalugu nii või teisiti, kuid sellist positiivse laenguga nime võis kanda Tartu linnuse rajaja. Tvauri (2001: 246) andmetel oligi Tarbatu esialgu ühe pealikkonna võimukeskus, mis peale linnuse hõlmas veel lähedal paiknevat asulat, kusjuures keskuse elanikkond koosnes spetsialiseerunud valitsejatest, sõjalisest kaaskonnast ja käsitöölistest.

Kui võtta aluseks Ariste idee, tuleks lahendada b ~ p ja v küsimus. On selge, et isikunime Tarvito ei saa kõrvutada sõnadega ee tarbetu ja sm tarpeeton, sest need tuletuvad *ek-sufiksiga substantiivist, mille genitiiv on tugevas astmes. Siin saab oletada kunagist substantiivitüve *tarpi : *tarβi ~ *tarβõ (> tarv-), vrd haruldane tarv : tarve ’tarve’, tarvi korral, tarvil ning Eesti idaosast saarteni ulatuv tarvi (pärast) ’tarbe (pärast)’ (Wiedemann 1973: 1122; EKM III: 1217; VMS: 490), eeldades, et tarv tuleneb varasemast kujust *tarb, mis pärineb alggermaani keelest, kus esines ühend rb, vrd *þarbæ ’vajadus, hädavajadus; puudus’ (GW). Keerulisem on otsustada tuletiste alustüvevormi üle, sest selles võib esineda hiline muutus, vrd siiski tarvitu : tarvituma ’tarbetu’ (Wiedemann 1973: 1123).

Sõltumata sellest, kas Tartu nime lähtesõna on deverbaalne või denominaalne, oli XIII sajandil häälik β usutavasti säilinud ja seda tähistati mitmeti (vt Kask 1972: 29–30). Liiati esinebki tartu keeles b-line sõnakuju tarbis ’vajalik; hädavajalik’ (Hupel 1780: 280). Seega oleks Tartu linnuse esialgseks nimekujuks *Tarßõtto, mis kajastab samakõlalist isikunime tähenduses ’tarvilik’. Genitiivne tarve (< *tarvõn) võimaldab rekonstrueerida teise silbi *õ. Häälik oli võõramaalastest vallutajatele tundmata, mistõttu seda tähistati mitut moodi.

 

Ekskurss rahvalaulumaile

Nüüd tuleb jutuks uuritava toponüümi võimalik seos rahvalauludega. Neus (1852) tsiteeris Tartu nime käsitlemisel üht rahvalaulu, mille oli leidnud literaadi ja estofiili Christian Hieronymus Justus Schlegeli (1767–1845) ülimahuka Venemaa-reisikirja veergudelt. Lauluread oli ta talletanud oma naisevenna, Simuna pastori Heinrich Johann Pauckeri (1759–1819) pojalt Heinrich Wilhelm Christoph Pauckerilt (1797–1833). Laulu algussõnad on järgmised: „Püüdsin minna Pürjetuie / Tahtsin minna Tarwetnie [p.o Tarwetuie⁵] / Wastas on Pürja issand / Wastas on Pürja emmand / Wastas Pürja nored errad” (Schlegel 1830: 129, tõlge lk 131). Schlegel ei vahendanud tõlkimisel pärisnimesid, vaid väljendus umbkaudselt. Neus (1852: 904) üritas eesti apellatiivide põhjal tõlkida kohanimed saksa keelde kujul Sonderstrebnitz ’Eriline Püüdlemiskoht’, Sondermangel ’Eriline Puudusekoht’, Strebnitz Herr ’härra Strebnitz’ jne, kusjuures Strebnitz esinebki sakslastel perekonnanimena, vrd sks streben ’püüdlema, pürgima’. Samale laulule viitas Neusi kirjutise põhjal ka Leo Meyer (1899: 13–14).

Luuletaja ja keeleteadlane Mihkel Veske seostas Tartu nime rahvalaulus esineva nimega Tarretu, vrd „Mai oli Tõrma neitsikene, / tantsis Tarretu mäella” (Weske 1876: 83), pidades e-vokaali elisiooni täiesti võimalikuks (Tarretu > Tartu).⁶ Nii Neusi kui ka Veske esile toodud rahvalaulualgusi on Emakeele Seltsi koosolekul pikemas Taaraga seotud toponüümide ettekandes maininud folklorist Matthias Johann Eisen (VAE: 13; TNT). Tarretu’st pole vaikides mööda läinud ka Kettunen (1955: 254). Schlegeli ja Veske kohanimesid on otstarbekas käsitleda koos.

Schlegeli talletatud rahvalaulus areneb tegevus pürj-sõna sisaldavate värssidega (1, 3–4), seevastu tarv-sõna esineb vaid esimese värsi ideed kordavalt tugevdavas paralleelvärsis. Kirjandusteadlase Arne Merilai (1996: 19) arvates kujutab eesti rahva­lauludele omane parallelism endast peamist poeetilist printsiipi, mille abil ­viidatakse pigem sündmuste samaaegsusele kui nende ajalisele järgnevusele.

Näikse, et Neus on toponüümide tõlkimisel ja tõlgendamisel lähtunud apellatiivide pürg– ja tarv-tüvelistest sõnadest pürge ~ pürje ’kiire; püüdlik’ ja tarv ~ tarve ’(häda)vajadus, tarve’ (Wiedemann 1973: 910, 1122). Praegustel andmetel pole mujalt nende kohanimede illatiivseid vorme teada. Ometi on nimed ühel või teisel kujul rahvalauludes säilinud, peaasjalikult laulutüübi „Mehetapja” versioonides. Üheks selliseks näiteks ongi Veske talletatu, kuid see pole kaugeltki ainus. Variantide rohkus kinnitab, et rahvalaulikute mälus oli nimekuju üht- või teistpidi moondunud. Selle kohta on ohtralt näiteid Põhja-Eesti, eriti Virumaa lauluvariantides.

Huvipakkuv toponüüm esineb „Mehetapjas” soome folkloristi Antti Aarne (1922: 17, 34) andmetel tosinal erineval kujul: Tarreta, Tarretu ~ Taretu, Tarveta; Tarmaku, Tarmatu, Tarmaste, Tarmastu, Tarvastu; Tormastu; Tõrmandu, Tõrmastu, Tõrmatse ja Tõrmatu. Nendele võib veel lisada Tarma ja Tarva (vt näiteid allpool) ning Tõrvaku, Tärmandu jt. Tarretu on tuntud ka teist tüüpi laulus, vrd „Ann oli aki neitsikene, / Tantsis Tarretu mäela” (EKM ERA, H, Asper 45 (71) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – H. Asper (koguja) & Mihkel Ostrow (ümberkirjutaja) (1887); EKM ERA, H IV 3, 670 (18) < Pilistvere khk, Kõo k – Jaan Bock < Madli Waltmann (1889)). Kettunen (1955: 254) meenutas, et ta oli kunagi Kodaveres märkinud üles laulu, mis algas sõnadega „Tantsib Tarretu mäela”, kus­juures kohanimi olnud eakale laulikule täiesti tundmata.

Leidub rahvalaule, mis sisaldavad peale tarm- ~ tarv-tüvelise kohanime samaaegselt ka pürj-tüvelist sõna, nt „Püüsin mennä Pürjendisse, / Tahin Tarma moisinasse; Püidsin minna Pürjendisse / Tahtsin Tarva mõisa’asse” või „Püüsin mennä Pürje’esse / Ja tahtsin mennä Tarma’asse” (EKM ERA, H II 51, 683 (6) < Kuusalu khk, Kolga r – Madis Odenberg < Eewa Rooben-Reinberg (1894); EKM ERA, H II 34, 480/1 (55) < Kuusalu khk, Kolga v, Pedaspe k – Hans Lohk < Kadri Wiikström, 62 a (1892); EKM ERA, EÜS II 497/8 (4) < Simititsa < Kuusalu khk, Kolga v – P. Penna & K. Luud < Marie ­Esken, 55 1/2 a (1905)). Nende värsside sarnasus (sh püüdsin / tahtsin) Schlegeli ainesega on ilmne. Võimalik, et „Mehetapjas” esinev mõrtsukast Maie abikaasa nimi Jüri ~ Jürg pole samuti juhuslik, vaid heiastab kaugemat minevikku (Jüri < Jürg < pürg), nt „Mai oli torma neitsikäne, / Jürg oli torma poisikane, / Tantsis tarmaste määllä” (EKM ERA, AES, MT 141, 26a/26b < Kuusalu khk, Kolga v, Virve k – Linda Pärt < Anna Liimann, 79 a (1923)).

Osa vaadeldavaid kohanimesid sisaldab tuntud topoformante -ndi, –ndu, -ste ja -tu, vrd Viljandi, Võhandu jt. See on iseenesest huvitav, kuidas rahvalauliku teadvuses aja jooksul ähmastunud nimedest osati liidete abil tekitada uusi. Aarne (1922: 16) seostas Torma ~ Tõrma Tartumaaga ja Tarvastu Viljandimaaga, mis on kahtlemata rohkem kui küsitav. Rahvaluuleuurija Herbert Tampere (1909–1975) ühendas Kuusalu rahvalaulude Tarmaste ja Tarmastu Tarvanpää linnamäega Rakvere kohal ning Torma Tõrma külaga Rakvere kandis, kuid Tormaste ~ Tormastu puhul jättis nende seose teiste mainitud toponüümidega lahtiseks (VK: 394). Siinkohal tekib küsimus, kuidas on võinud kahest kohanimest tekkida niivõrd ohtrasti teisendeid. Ilmselt ei tähista need konkreetseid Eesti paiku, ammu siis veel Tartut, nagu arvas Veske.

Võiks oletada, et nimed on moonutatult üle võetud „Mehetapjasse” mingist ürgsemast laulust. Maie laulu peetakse suhteliselt hiliseks, sest „ballaad väljendab uusajale omast lineaarset aega, võib põhimõtteliselt osutada vaimsele murrangule, mis toimus siis, kui euroopalik ballaad hiliskeskajal tungis eesti väga vanasse, animistlikku, mitteballaadipärasesse rahvaluulesse, mis oli muuseas juba Homerose aegadel selgelt välja kujunenud” (Merilai 1996: 15–16). Schlegeli variandi algus pole ühenduses „Mehetapjaga”, vaid mingi kosjalauluga, kuid pole sugugi kindel, et see sinna algselt kuulus.

Lisaks Neusi ideele, mis on üsna usutav, saab Tarvetu ühendada ka sõnaga tarvas, nagu see ilmnes juba mitmes nimevariandis. Mida aga tähendab Pürjetu? Ehk tuleks lähtuda sõnast pürg, mis võeti Euroopa piisoni tähistamiseks teaduskeelde murretest, vrd pürg : pürje ’pull’ (Wiedemann 1973: 910) ja ’pühapäeval sündinud härg’ (VMS: 295). Kas sõna tähistas alguses tavalist veislast (Euroopa piisonit) või püha looma, ei tea. Igatahes oleks Tarvetu koht, kus elas tarvaid, ja Pürjetu paik, mida asustasid samuti mingid veislased. Ükskõik kummast seisukohast lähtudes tundub usutavamana, et rahvalaulude Tarvetu tähistas pigem müütilist maailma. Rahvalaulu uurimine näitas, et vaadeldavad värsid toetavad ühel või teisel määral mõlemat Tartu nime tekkehüpoteesi, kuid pigem siiski Ariste oma.

 

Kokkuvõtteks

Artikli eesmärk oli 1) kajastada ja täiendada Tartu nime (lad Tharbatu, sks Dorpat) päritolu uurimislugu, 2) leida lisapõhjendusi varasematele etümoloogiatele, 3) pakkuda välja konkureeriv tekkehüpotees ning 4) vaadelda võimalikke seoseid rahvaluulest tuntud nimedega. Juhiti tähelepanu Hupeli – tõsi küll – tagasihoidlikule osale Tartu nime algupära seletamisel, kirjeldati lähemalt seni kõige usutavamaks peetavat Ariste hüpoteesi, mille kohaselt toponüüm *Tarvatto on tekkinud üldsõnast tarvas ja tähendaks nende asupaika, ning esitati lisapõhjendusi vastuväidetele, mis on seni vähendanud mõne nimekuju paikapidavuse tõenäosust.

Konkureeriv hüpotees heidab otsustavalt kõrvale Neusi ja Roosi seisukoha, et Tharbatu tähendab midagi mittevajalikku ehk tarbetut; nimi rõhutab hoopis vastu­pidist. Toponüüm võib seostuda Tartu linnuse oletatava rajaja nimega Tarvetu (< *Tarßõtto). Artikli lõpuosas vaadeldi veel kord XIX sajandil talletatud rahvalaule, milles sisalduvad kohanimed Tarvetu, Tarretu jt. Neil on Tartu nimega sama päritolu. Tharbatu–Tartu ajatelg on dokumenteeritult vanem kui 800 aastat, kuid see võib olla märksa pikemgi. Kauge mineviku kajana oleks toponüümi päritolu üheselt põhjendada väga keeruline.

 

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee

 

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

Sõna esinaine varasem kasutussoovitus tekitas omajagu poleemikat. Nimelt on eesti keelekorraldus olnud seisukohal, et kui esimeheks saab nimetada nii mees- kui ka naissoost isikut, kes töötab mingisuguse organisatsiooni eesotsas, siis esinaine seevastu saab olla naine, kes juhib ainult naistest koosnevat kollektiivi (vt Mäearu 2008). Siiski esineb esinaine väga sageli ka segasoolise organisatsiooni juhi tähenduses (Kaukonen 2021; Risberg, Kaukonen 2022).

Artikli eesmärk on teada saada, kuivõrd soovitus tegelikus keelekasutuses kajastub. Keskendun küsimusele, kellele esinaine tänapäeva üldkeeles osutab, kas ainult naisorganisatsiooni juhile või ka naisjuhile üldiselt. Samuti vaatlen, millistes tähendustes on sõna esinaine sajandi jooksul (aastatel 1920–2021) kasutatud.

 

Esinaine keeleallikates

Eesti keeles leidub soolise, sagedamini mehele osutava osisega ametinimetusi (näiteks kaupmees, põllumees, esimees), mille tähendus on laienenud ka naissoole ning mida kasutatakse seeläbi nii mees- kui ka naissoost referendi märkimiseks (Olt 2004; Puna 2006; Kaukonen 2022). Eesti keelekorralduse varasemates soovitustes on öeldud, et kui sõnaga esimees saab viidata nii mees- kui ka naisjuhile, siis esinaine tähendab eesti keeles vaid ’naisorganisatsiooni või -kollektiivi juhti’. Sirje Mäearu on selgitanud:

Sõnaga esinaine saab nimetada naiskollektiivi juhti, nt naiskoori esinaine, naisüliõpilasorganisatsiooni aseesinaine. Isegi see, kui kollektiivis on enamik naisi, ei anna põhjust rääkida esinaisest, nt Piret Järvela on Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees (mitte esinaine). (Mäearu 2008: 79)

Samasisulised soovitused olid teisteski Eesti Keele Instituudi keelekorraldus­allikates, näiteks 2007. aastal antud keelenõuandes ning ametniku soovitussõnastikus:

Esinaine sobib eelkõige juhtudel, kui ühenduses, seltsis vm on üksnes naised. Muudel juhtudel sobib ametinimetuseks esimees. (AMSS 2013)

Õigekeelsusallikates (VÕS 1933; ÕS 1960, 1976, 1999, 2006, 2013 ja 2018) ilmneb esimene märge esinaise eelkirjeldatud soovituse kohta ÕS 1999-s. Kirjakeele seletussõnaraamatus (EKSS 1991: 318) on esinaise selgituses küll märgitud, et sõna tähendab harilikult naisteorganisatsiooni naisjuhatajat, ent näitekonstruktsiooni naiskorporatsiooni esinaine kõrval on ka turismiklubi esinaine. Niisiis ei ole keelekorraldusallikad enne 1990. aastaid esinaise seesugust kasutussoovitust kirjeldanud. Olen vaadelnud esinaise kasutuskonteksti 100 juhuslikus lauses 2017. ja 2019. aasta veebikorpuste põhjal ning leidnud, et 2017. aasta korpuses kasutati esinaist nais­kollektiivi juhi tähenduses 32%-l juhtudest ning 2019. aastal 33%-l juhtudest (Kaukonen 2021). Minu kasutus­uurimuse järel muudetigi soovitust ning EKI ühend­sõnastiku (ÜS 2022) rubriigi „ÕS soovitab” järgi kasutatakse esinaist ka naissoost juhi kohta üldiselt.

 

Soolistatud ametinimetuste muutmine

Soovitus ja sellega seostuv soolistatud ametinimetuste erinev kasutus meeste ja naiste puhul on kaasa toonud mitmesugust vastukaja. Näiteks juhib portaali Feministeerium toimetaja Aet Kuusik (2015) tähelepanu sellele, et keel ja keelenormid ei ole neutraalsed, vaid annavad tihtipeale edasi ühiskonnas juurdunud soostereotüüpe. Kriitika põhifookuses on asjaolu, et seesuguste soovituste rakendamine tugevdab mõtet, justkui oleks segasooliste gruppide juhid iseenesestmõistetavalt meessoost isikud. Seda ka sõnade meeskond ja naiskond näitel, millest viimasel on 2018. aasta ÕS-is spordi valdkonnamärgend, samal ajal kui meeskond pole kitsendatud.¹ Liisa Pakosta leidis võrdõigusvolinikuna, et kuna eesti keeles puudub grammatiline sugu, ei saa soolistatuse ja diskrimineeriva keelekasutuse probleemile samamoodi läheneda kui teiste keelte kontekstis. Probleemi ei tekita tema sõnul mitte keel ise, vaid see, mil moel meestest ja naistest kirjutatakse ning milliseid tähendusvälju sugudest luuakse. (Pakosta 2021) Esinaise juhtum kinnitab Pakosta väidet, sest tekkinud poleemika ei ole seotud sõna endaga, vaid kontekstiga, milles sõna soovitatakse kasutada – esinaise kasutamine vaid naisorganisatsiooni juhi tähenduses loob tähendusvälja, mille järgi sobivad naised juhtima vaid naisi.

Mitmes keeles on feministliku keeleuuenduse toel meessoole osutavaid ametinimetusi muudetud sooneutraalseteks või naissugu kaasavaks (vt nt hollandi keele kohta Gerritsen 2002; Pauwels 2003; hispaania keele kohta Kaufmann, Bohner 2014; saksa keele kohta Kunkel-Razum 2022). Sealjuures on juhi ametile osutamiseks võetud kasutusele üldistatud maskuliinsust vältivad terminid: näiteks inglise keeles on esimeest tähistavad sõnast chairman moodustatud neutraalsed chair ja chair­person ning naissoole viitav chairwoman (Romaine 2001: 169). Austraalia ja Uus-Meremaa inglise keele põhjal tehtud uurimuse järgi suurenes juba ajavahemikus 2002–2009 woman– ja person-lõpuliste ametinimetuste, nagu chairwoman ja chairperson (’juht’), kasutussagedus keelekorpustes (Holmes jt 2009: 192–193). Täna­päeval on siiski ­rohkem levinud sooneutraalse versiooni chair kasutamine, näiteks veebikorpuses English Web 2020 (Sketch Engine) on sõnal chair üle kolme miljoni, kuid sõnal chair­woman üle 40 000 esinemise. Samuti on meile pisut lähemal soome keeles soolistatud ameti­nimetuse puhemies (’esimees’) asemel võetud kasutusele sõna puheenjohtaja (’spiiker’) (Engelberg 2018: 88, 94).

Paljudes kultuurides on niisiis soolistatud ameti-, sh juhinimetuse neutraalsemaks muutmine olnud ajaga kaasas käimise märk. Ehkki mitmesse keelde tõlgitud Euroopa Parlamendi sooneutraalse keele juhised on olemas ka eesti keeles ning selles soovitatakse esimehe asemel näiteks sõnu spiiker või eesistuja (GNL), on esimees jätkuvalt levinud: ühendkorpuses kasutatakse esimeest näiteks 14 korda rohkem kui eesistujat. Järgnevas analüüsis on vaatluse all aga naissoole viitava juhinimetuse esinaine kasutus sajandi jooksul.

 

Materjal ja meetod

Esinaise kasutust vaatlesin kümnendite kaupa, et saada sõna eri tähendustes esinemise kohta diakrooniline ülevaade. Hüpotees oli, et keelekorralduse soovitus esinaise kohta ei ole tänapäevases keelekasutuses relevantne. Et vaadelda esinaise kasutust varasemates, st nõukogudeaegsetes ja sellele eelnenud perioodi tekstides, kasutasin DIGAR-i kollektsioonis (DEA) olevaid eestikeelseid väljaandeid, millele pääsesin ligi rahvusraamatukogu digilaborite kaudu (Tinits 2020). Lemma esinaine päringule vastas üle üheksa tuhande lausenäite. Analüüsi valisin igast kümnendist (1920, 1930, 1940) 100 juhuslikku lauset, aastate 1950–1970 väljaannetest kõik kasutusjuhud (vt tabelit 1).

Päringu hetkel (6. II 2022) puudus digilaboris 1980. aastate andmestik. On tavapärane, et korpusandmed mõne keelenähtuse kohta pole täielikud, kuna andme­kogud ei sisalda igat võimalikku keelevarianti ega esinda igat allkeelt. Seevastu üldistusi saab teha ka mittetäielike andmete põhjal (Stefanowitsch 2020: 5, 7).

Tabel 1. Sõna esinaine analüüsis kasutatud DEA andmestik.

Korpus	DEA
Periood	1920–1929	1930–1939	1940–1949	1950–1959	1960–1969	1970–1979
Sõnade arv	231 850 914	340 310 710	69 126 817	1 899 283	2 416 441	2 165 684
Kasutusjuhte kokku	321	7581	1084	11	13	29

Hilisema perioodi tekstikorpuseid vaatlesin korpustööriistaga Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). 1990. aastate materjal pärineb eesti keele ühendkorpuse (ÜK) koosseisu kuuluvast eesti keele koondkorpusest, mis sisaldab tekste aastatest 1990–2008 (vt Koppel, Kallas 2022a). Sketch Engine ei võimalda koondkorpuse tekste ajastute järgi sorteerida, niisiis esindab see pea kahe kümnendi pikkust perioodi. Tänapäevase keele kohta kasutasin ühendkorpuse 2013. ja 2021. aasta veebitekstide allkorpuseid (ÜK 2013 ja ÜK 2021). Nendest korpustest vaatasin samuti 100 lause juhuvalimit (vt tabelit 2).

Tabel 2. Sõna esinaine analüüsis kasutatud ühendkorpuse andmestik.

Korpus	Koondkorpus	ÜK
Periood	1990–2008	2013	2021
Sõnade arv	203 267 951	248 753 329	723 822 032
Kasutusjuhte kokku	2502	1859	3439

Esinaise kasutus aastatel 1920–1949 ning 1950–1979

Enim lausenäiteid sõnaga esinaine leidus 1930-ndate artiklites. Alates 1950. aastatest on andmestik väiksemahulisem. See viitab nimetatud ajavahemiku vähestele digiteeritud või raskesti ligipääsetavatele väljaannetele, oluliselt vähem ilmus ka artikleid ja raamatuid. Lisaks kirjutati esinaistest nõukogude aja tekstides märgatavalt vähem, sest kehtiva formaalse sugude võrdsuse tõttu nimetati kõiki tiitliga seltsimees (Karro 2022: 92). Perioodi 1920–1949 materjalis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses kolme kümnendi peale kokku 285 korral 300-st: 97 lauses 1920. aastatel, 95 lauses 1930. aastatel ja 93 lauses 1940. aastatel. Nendest näitelausetest enamik oli seotud kas naiskodu- või naisomakaitse, kodumajanduskoja, maanaiste seltside, naisseltside või muude taoliste naisorganisatsioonidega.

Esinaist juhi tähenduses üldiselt märkasin vaid kahes lauses 1940. aastatest. Ühel juhul (näide 1) kasutati samaaegselt nii mees- kui ka naissooliitega juhinimetust. Kümnel juhul jäi ebaselgeks, kas esinaine tähistab nais- või segasoolise organisatsiooni juhti, sest kontekstist ei saanud tuvastada, missuguse organisatsiooniga on tegu. Ühes lauses oli loetletud ka teisi naistöölisi, mistõttu võib esinaine selles tähistada nii nais- kui ka segakollektiivi juhti (näide 2). Näitelauses 3 oli muu hulgas kirjeldatud juhi nimetuse muutumist sooneutraalsest terminist sugu rõhutavaks.

(1) [---] proua Reisiku oleks pidanud walima esimeheks wõi esinaiseks, siis ehk oleks nii mitmelgi korral piinlik meesterahwast. (Jutuleht 6. VII 1929)

(2) Paremad lööklased, nõukogude esinaised, sektsionäärid, delegaadid, naistöölised ja naiskolhoosnikud [---]. (Edasi 5. III 1933)

(3) KNNÜ liikmed – t ä h e k e s e d ja v a l v e t a r i d – korraldavad klubide esinaiste (keda muide veel aasta tagasi nimetati uhke nimega – „p r e s i d e n t”) juhtimisel referaate, loenguid, kursusi. (Film ja Elu 11. IV 1940)

1950.–1979. aastate 53-lauselises analüüsimaterjalis osutas esinaine naiskollektiivi juhile kokku 46 juhul: üheksas lauses 11-st 1950. aastatel, kaheksas lauses 13-st 1960. aastatel ning kümnes lauses 29-st 1970. aastatel. Võrreldes aastatega 1920–1949 leidus esinaist juba rohkem üldisemas tähenduses: 1950. aastate materjalis kaks lauset, 1960-ndate omas neli lauset ja 1970-ndate omas 18 lauset (näited 4–5).

(4) [---] on selles kahtlemata oma osa energilisel kolhoosi esinaisel sm. Järvandol. (TRÜ Ajaleht 17. X 1958)

(5) Valiti uus juhatus koosseisus Evi Laido (esinaine), Rein Sander (tema parem käsi, TRÜ IV kursuse bioloog) [---]. (TRÜ Ajaleht 25. IX 1970)

 

Esinaise kasutusest aastatel 1990–2008 ning 2013 ja 2021

Ajavahemikus 1990–2008 ilmunud tekstide 100-lauselises juhuvalimis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses 16 korral, 83 lauset ilmestasid juhti üldiselt (näide 6) ja ühes lauses polnud üksuse tüüp tuvastatav. Valimisse sattus ka lause, milles dokumenteeritakse juhi ametinimetuse feminiseeritud kasutust ja avaldatakse selle kohta arvamust (näide 7). Sellest on näha, et sõna sooliste paralleelvormide arutelu on käinud juba 1990-ndatest alates.

(6) Endised kohtutöötajad [---], valitsuse pressinõunik [---] ja halduskohtu esinaine [---] uudistavad uut valitsuse istungite saali. (Eesti Ekspress 2000)

(7) Pea igas lehes vilksatab mõni esinaine, neid on päris palju. Tuleks uurida, kas esimehed esinaistele maksavad palka omast taskust või firma/riigi ühisest raha­kotist. (SL Õhtuleht 29. III 1997)

ÜK 2013 veebitekstide 100 lausenäitest 40-s osutas esinaine naiskollektiivi juhile, 58 lausega osutati segakollektiivi juhile ning kahes lauses jäi tähendus ebaselgeks. ÜK 2021-s, mis on seni kõige värskemat keeleinfot sisaldav andmekogu, tuvastasin sõna esinaine naisorganisatsiooni, näiteks naiskodukaitse või naiskoori, eesotsas oleva isiku tähenduses 41 lauses 100-st. Selles valimis märkis samuti 58 lauset esinaist kui segaorganisatsiooni juhti – põhiliselt riigikogu, korteriühistute, parteide, žüriide, mitmesuguste liitude, ametiühingute jms esinaisi (näited 8–9), ühes lauses ei selgunud organisatsiooni tüüp.

(8) Lisaks Remmelkoorile kuulusid žüriisse Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova, disainerid Tõnis Vellama ja Tarmo Luisk, kunstnik Reiu Tüür [---]. (Delfi 25. IX 2009)

(9) „[---] kuid politsei ja sotsiaalkaitsesüsteem on puuduliku õigusloome tõttu võimetud last aitama,” ütles Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova. (Goodnews.ee 15. III 2021)

 

Kokkuvõttev arutelu

Sõna esinaine kasutuse aastakümnete lõikes võtab kokku joonis 1, millel on kujutatud kas nais- või segaorganisatsiooni juhi tähenduses esinenud kasutuse absoluutarve.

Jooniselt on näha, et sõnaga esinaine tähistatakse perioodil 1920–1949 peaaegu ainult naisorganistasiooni juhti (95% esinemisjuhtudest). 1940. aastate valimit ilmestab kaks lauset tähenduses ’segasoolise organisatsiooni juht’. 1950–­1960-ndate vähestes kasutusnäidetes on esinaine samuti pisut sagedamini naiskollektiivi juht, ent 1970. aastatel on märgata juba rohkem esinaise kasutust üldisemalt juhi tähenduses. Suure hüppe teeb sõnakasutus aga 1990.–2008. aastate korpuses, kus esinaine on ülekaalukalt segasoolise kollektiivi juhi tähenduses. ÜK 2013 ja ÜK 2021 tekstides on kasutus peaaegu samasugune, võrreldes aastate 1990–2008 tekstidega on neis rohkem esindatud ka naisorganisatsiooni juhi tähendus, kuid ülekaalus on üldisema naissoost juhi tähendus.

J o o n i s 1. Konkreetses tähenduses esinenud sõna esinaine absoluutarvud.

1920.–1949. aastate materjali naisorganisatsiooni juhi tähenduse suur ülekaal on tingitud sellest, et tol perioodil ei olnud naistel võimalik juhtida muid asutusi, sh segasoolisi organisatsioone. Esinaine markeerib nendes tekstides teatavat uudsust: naisjuht oli midagi ebatavalist, mistõttu neist kirjutati ka ajakirjanduses. Niisiis kui tänapäevases keelekasutuses kitsendatakse esinaise tähendus naisorganisatsiooni juhile, taastoodab see vanu seksistlikke arusaamu, et naised saavad olla juhid ainult naistega seonduvates valdkondades. Samuti peegeldab see mõttemalli, et kui naine satub juhtima ka mehi, peaks naist justkui komplimendina esimeheks nimetama.

Keelekorralduse soovitust, mis suunas kasutama esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses, kajastati õigekeelsusallikates alates ÕS 1999-st. Seetõttu on huvitav, et sama perioodi (1990–2008) esindavas koondkorpuses on suur ülekaal just sõna teisel tähendusvariandil – esinaine kui organisatsiooni juht üldiselt. Naisorganisatsiooni juhile viitamine sagenes taas ÜK 2013 tekstides, mistõttu on tõenäoline, et laiemalt kinnistus soovitus peale 2007. aastal antud EKI keelenõuannet. ÜK 2013 ja ÜK 2021 veebikorpustes võib aga segaorganisatsiooni juhi tähenduse suuremat sagedust tingida asjaolu, et nendes on palju toimetamata tekste, mis ilmestavad tegelikku keelekasutust. Seega on keelekasutajate jaoks loomulik kasutada esinaist juhi tähenduses üldiselt. Samuti mängib rolli asjaolu, et suurem osa organisatsioone koosnevad tänapäeval nii meestest kui ka naistest.

Kokkuvõttes on näha, et keelekorralduse varasem esinaise kasutussoovitus on olnud küll kooskõlas keelekasutusega, mis esindab ajavahemikku 1920–1949, kuid tänapäeval on levinum tähendus ’segasoolise kollektiivi juht’. Naised on üha enam asunud tööle mitmesugustes varem meestega seostatud ametites, sealhulgas juhtivatele kohtadele. Niisiis on õigustatud loobuda vananenud soovitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD72 „Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850–2020) näitel”.

 

Elisabeth Kaukonen (snd 1995), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), elisabeth.kaukonen@gmail.com

 

Pealkirjaga esiletõstetud taarn : taarna ’kitsas püstloodis seintega kuristik’ (EKSS), on tänapäeva eesti tavakeeles kahtlemata üpris haruldane. Spetsiifilisemates tekstides tähistatakse selle sõnaga püstjaveerulisi kitsaid orge, mille on mägedes aja jooksul kõvadesse kivimitesse kulutanud voolav vesi, näitena kas või järgmine tekstilõik: Gunibi rajoonis [Dagestanis] asub ka Karadahhi taarn – väga kitsas ja pikk kuristik, mis on tekkinud seal aastatuhandeid voolanud väikse oja tõttu. [---] Taarna pikkus on umbes 400 meetrit, kõrgus 160–170 meetrit ja laius vaid 2–4 meetrit ning selle sisemuses valitseb pilkane pimedus. (Dagestanlased)

Sõna taarn on esmakordselt dokumenteeritud 362 aastat tagasi Kullamaa koguduse pastori Heinrich Gösekeni (1641–1681) eesti keele käsiraamatu „Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache” sõnastikuosas (Göseken 1660). Gösekeni sõnastik on XVII sajandi suurim eesti keelt puudutav sõnaraamat (Kingisepp jt 2010). Huvipakkuv sõna on seal esitatud kahes kohas: lk 98 Abgrund / taarn / süggaw paick ning sõnastiku täienduste ja paranduste osas lk 507 Grundlos / Taarn, täiendades lk-l 221 leiduvat grundlos / pohiatomatta. ohn grund / ilma pohiatta.

Seejärel esineb taarn Wiedemanni sõnaraamatus, kus seda saadab märgend G, st sõna pärineb Gösekeni sõnaraamatust: taarn : taarna (G) ’Abgrund’ (Wiedemann 1973: 1127). Murdekogumise käigus ei ole taarna aga kunagi elavast rahvakeelest registreeritud. taarn kerkib uuesti esile 1920-ndatel, kui hakati looma eestikeelset geograafiaterminoloogiat. Valdkonnaga tegelev komisjon käis regulaarselt koos aastatel 1920–1926, töös teokal moel osalenud Johannes Voldemar Veski tegi ette­panekuid geograafia oskussõnavara arendamiseks ja täiendamiseks (vt Veski, A. 1956: 8, 13–14). Arvatavasti tema soovitusel võeti taarn kasutusele maateaduse oskussõnana ja see esineb 1929. aastal ilmunud väljaandes „Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu”: Klamm = taarn : taarna; saksakeelne vaste das Klamm on Baieri piirkonnale iseloomulik maastikusõna, tähistades seal väga kitsast mägedevahelist orgu (DWB). taarna tee üldsõnaraamatutesse oli nüüdsest samuti sillutatud, nt „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” esitleb sõna nii: taarn : taarna ’kitsas mäelõhe, kuristik; geogr. Klamm’ (EÕS 1937: 1503). taarn esineb tavakeeles siiski aniharva. Eesti keele mõistelises sõnaraamatus ja seletavas sõnaraamatus toodud ekstserptide toel on näha, et sõna taarn leidub Johannes Semperi, Marie Underi ja August Sanga luules (EKMS 3: 1050 Sügavik; EKSS). Ja Hannes Varblase luulekogu kannab pealkirja „Taarnateel” (2009).

taarnal puudub usutav etümoloogiline seos eesti või mõne teise läänemeresoome sõnatüvega. Tõsi, Julius Mägiste on kõhklemisi oletanud, et taarn on etümoloogiliselt samane („dürfte etymol. identisch sein”) rahvakeeles mitmeid rohttaimi (Carex, Catabrosa, Scirpus), samuti kuluheina või jääpinnalt niidetavat tiigi- või soorohtu tähendava tarnaga, eeldades semantilist arengut ’kõrgekasvuline veetaim’ ⇒ ’selliste taimedega kaetud koht’ ⇒ ’järsunõlvaline madalik, sügavik, kuristik’ (EEW 9: 3028, 10: 3086). Mägiste seisukoha, et algne taimenimetus on hakanud ühtlasi tähistama taime kasvukohta, on esitanud ka „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY). Sõna­veebis seda seisukohta ei jagata, seal peetakse sõna päritolu ebaselgeks. Tõrjuv seisu­koht on põhjendatud, sest taarna semantilise arengu rekonstrueerimisel on raske põhjendada loogilist üleminekut taimenimetuselt maastikusõnale, mis Gösekeni järgi peab tähistama põhjatut sügavikku.

Eesti tarn-sõnale ja selle vastetele sm taarna, ka: tarna ’tarn, soohein jt’, udm turi̮n, turi̮m ja ko turun ’rohi, hein’ on esitatud ammuaegne indoiraani resp. iraani laenu­etümoloogia, vrd vind tŕ̥ṇa- ’rohi, taim, õlg, kõrs’ (vt SKES 4: 1188 sub taarna; EEW 10: 3086 sub tarn¹; SSA 3: 249 sub taarna). Eesti murdekeelne tarn : tarna ’kõva maa, mullapank / Klumpen, hartes Land’, tarna-maa ’kõva maa (vastand sulamaale [s.o pehme, mitte mätlik ega panklik, hästi läbiharitud maa]) / hartes Land, „Dreeschland” (Gegensatz von sula maa)’ (Wiedemann 1973), Lih tarn ’vilets, vesine maa’, Mih tarnas : tarna ’soo ja maa vaheline niiske mätlik maa’ (EKMS 2: 776 I. Maa) viib mõttele, et eesti–soome esinemus on semantilistel kaalutlustel pigem algslaavi laen *dr̥nũ, gen dr̥na, vrd vvn дьрнъ, vn дёрн ’rohukamar, murumätas’, tš drn ’mätas’, pl darn, darń ’rohi, rohukamar’, millele on osutanud Tiit-Rein Viitso (1990: 143–144; vt ka ÈSSJa 5: 224–225 sub *dьrnъ).

Gösekeni sõnaraamatus esitatust võib ühemõtteliselt välja lugeda, et taarn on maastikusõna, n-ö negatiivne pinnavorm, mis on „sügav, põhjatu”. Kuna põhilise osa sõnastiku ainesest kogus Göseken ise Kullamaa ümbruse rahvakeelest (Valmet 1960: 613), on tegu usutavasti Lääne-Eestile või koguni üksnes Kullamaale omase sõnaga. Seetõttu polegi ehk n-ö tuulest võetud oletus, et taarn on võinud tähistada Kullamaa piirkonnale märgilise tähendusega kurisuid, s.o (vett neelavaid) sügavaid karstilehtreid. Kurisud võivad maastikupildis olla hästi näha, eriti nendes paikades, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Kullamaalt kirjapandud rahva­juttudes räägitakse seesugustest korduvalt: Kuie mõisa taga on üks suur sügav allikas [---] Kuie tee ääres on ka üks auk, suur sügav kuristik, kui sinna auku mõni asi visata [---] siis tuleb see sealt allikast välla (Rahvajutte 1998: 38), naha- vms haiguste raviks kasutatud vesi viidud keeriseauku, Kalju põllale kurisu auku (Rahvajutte 1998: 86), Priguldi jõe jõeneelastuse ehk neela kohtades elavat näkineitsid, veevool tõmbavat seal alla, need oo niisugused kurisod vee all (Rahvajutte 1998: 111).

Kui deskriptiivsõnad kõrvale jätta, domineerivad tüvesisese morfeemipiirita ­rn-järjendiga eesti tüvede hulgas laenud (Vaba 2015: 139). Eeldades, et taarn on algne maastikusõna, pakub selle etümoloogiliseks tõlgendamiseks peibutava võimaluse slaavi keeleaines. Võimaliku laenualusena tuleb kõne alla algslaavi *starnā, mille ­jätkajad tänapäeva slaavi keeltes on nt bulg странà ’maa, paikkond, suund; külg, põsk’, стърнà ’püstjas künkanõlv, järsk jõekallas’, стърнъ ’järsak, nõlvak’, tš strana ’külg, pool, suund jt’, stráň ’mäe-, künkanõlv, rinnak’, vn сторона́ ’külg, pool, suund, maa-ala, maakoht jt’; murdeline сторона́ (Mägi-Altai) ’mäenõlv’, сторона́ (Ivanovo), сторо́нка (Pihkva, Tver, Jaroslavl) ’ahjusuu ees olev leeauk, kuhu tõmmatakse hõõguvad söed’ (Vasmer 3: 768–769 sub сторона; Machek 1968: 581 sub strana; Černyh 1999, 2: 206 sub сторона; BER 7: 487–489 sub странà; SRNG 41: 245, 246, 248).

Nimetamist väärib tõik, et slaavi vastete tähendusliinidega ’nõlv vms’ ja ’lee, lõugas’ ühtivat semantikat on sellesse mõisterühma kuuluvate läänemeresoome sõnade tähendushargmikes, nt ee kolle : kolde ’süvend reheahju suu ees, kuhu tõmmatakse söed ja tuhk (kasutatud ka keedukohana); auk, lohk, nõgu; nõlv (kaldal, peenral, mäel, künkal)’, LäLo kori : korja ’lee, kolle’ (EMS), PJg kori : kori ’sügav, põhjatuna tunduv auk’ (EKMS 1: 215 Auk).

taarnaga analoogilised laenujuhtumid on sarn : sarna ’põsenukk’, ka saarn : saarna ’sarnasus’ (Wiedemann 1973) ja varn : varna ’seina löödud pulk, konks või konksudega varustatud mööbliese rõivaste jm riputamiseks, nagi jt’, mis samuti eeldavad laenamist väga arhailisest pleofoonia- ehk täisvokaalsuse-eelsest keelekujust (Vaba 2015: 197–204, 384–389).

 

KEELED, MURDED JA MURRAKUD

bulg = bulgaaria keel; ee = eesti keel; ko = komi keel; Lihula; LäLo = Loode-Läänemaa; Mihkli; PJg = Pärnu-Jaagupi; pl = poola keel; sm = soome keel; tš = tšehhi keel; udm = udmurdi keel; vind = vanaindia keel; vn = vene keel; vvn = vanavene keel; ukr = ukraina keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com

„Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?” algab vanim trükis ilmunud ja palju tähelepanu ­pälvinud eesti rahvalaul. Laulu esmaavaldaja, Järva-Jaani pastor Christian Kelch (1657–1710) kirjutas selle oma kroonikaraamatusse järgmisel kujul:

Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?

Erra tulle Ellaken.

Micks ep ella eile tulnut:

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Sieß ollen Walmis Wainijull

Kaunis karja Satemalle.

(Kelch 1695: 14)

Kelch oli tulnud Saksamaalt Eestisse 23-aastasena. Enne Järva-Jaani teenima asumist töötas ta koduõpetajana Põltsamaal ja Laiusel. Arvestades, et Kelch õppis kiiresti ja hästi ära eesti keele ning suhtles palju talupoegadega, on tõenäoline, et ta oli „Jörru” üles kirjutanud otse rahvasuust (Kubjas 1971: 137). Koos eestikeelse tekstiga avaldas Kelch ka laulu riimilise, kolmest kuuerealisest salmist koosneva umbkaudse tõlke saksa keelde (vt Kelch 1695: 15).

Nii vana ja ainulaadne laul võiks anda väärtuslikku infot omaaegsete eestlaste mõttemaailma kohta – kui vaid suudaksime neid sõnu täie kindlusega ja õigesti avada. Tõlgenduskatseid on tehtud ka pärast Kelchi. Üldiselt arvatakse, et Jörru on deminutiiv mehenimest Jüri ning laulu esimene rida neiu küsimus mehele: „Jürike, Jürike, kas ma juba tulen?” Ülejäänud värsid on sel juhul noormehe vastus ­kohtumisaja ja -paiga täpsustamiseks. (Kubjas 1971)

Kelch ise selgitas aga, et Jörru on paganluse ajal olnud kas tavaline naisenimi või nimi, millega armunud mehed on kutsunud oma sõbrannasid. Kelchi järgi ilmneb Jörru tähendus tõsiasjast, et laul on üles ehitatud armastajate kahekõnena. (Kelch 1695: 14)

Arusaama, et Jörru on mehenimi Jüri, on Kelchi seletust ignoreerides järjepidevalt korratud alates XVIII sajandi lõpukümnenditest. Jüri-tõlgenduse kujunemislugu on hämar ning head põhjendust sellele ei ole avaldatud (või siis pole ma osanud seda üles leida). Küll aga on esitatud sellest arusaamast tulenevaid järeldusi. Näiteks on väidetud, et Kelch tõlgendas Jörru’t mitte Jüri, vaid naisenimena, sest tema jaoks oli maailmavaateliselt vastuvõetamatu kujutleda naist nii suveräänsena, et ta tohiks armastuslaulus mehe poole õhata (vt Metsvahi 2016). XIX sajandi alguskümnenditel on sedasama naise õhkamist mehe poole seletatud mitte vabaduse ja ettevõtlikkusega, vaid hoopiski neidude suurema ettevaatlikkusega: mehe juurde hiilival naisel on rohkem põhjust olla ettevaatlik kui naise juurde hiilival mehel, sest vahelejäämise korral kannatab naise reputatsioon rohkem (Masing 1818: 60–61).

Kelchil oli vaja selgelt välja tuua, kes või mis on Jörru, kuna ta soovis ümber lükata varem esitatud väite, nagu tähendaks Jörru Jeruusalemma (vt Kelch 1695: 14). „Jörru”-laulu algusvärsi oli juba 1588. aastal kirja pannud saksa rännumees Joannes Löwenklau, ainult et tema jaoks kõlas see kui hädaldamine või karjumine sõnadega Ieru Ieru Masco Lon, mis tähendavat siinse rahva igatsust oma kunagise kodumaa, Jeruusalemma ja Damaskuse järele (vt Leunclavius 1588: 230).

XVII sajandi alguses oli „Jörru”-laulu arvatavasti kuulnud ka Dionysius Fabricius, katoliku vaimulik Viljandis. Tema väitis oma käsikirjalises „Liivimaa ajaloo lühi­ülevaates” (trükiti XVIII sajandi lõpus), et kui talupoeg läheb metsa, siis meeldib talle laulmise asemel ulguda: „Jeru Jeru masculu Jehu Jehu Jehu” (Fabricius 1795: 10).

XVII sajandil on „Jörrut” maininud teisedki autorid (vt Rauch 1939), kuid laulu tõlgendamiseks vajalikku infot need teated ei lisa. Uuemaid teisendeid terviklikust „Jörru”-laulust ei ole, leidub vaid fragmente (vt Tedre 1961: 526–527). Laul võis kaduda koos oma esitajatega: näiteks on teada, et varsti peale Kelchi kroonika ilmumist hävis peaaegu kogu Järva-Jaani rahvastik nälja ja katku tõttu (Kubjas 1971: 136). Algas ka Põhjasõda. Kelchist hilisemad „Jörru” tõlgendajad seda laulu algsel kujul ilmselt enam kuulnud ei olnud. Sellegipoolest jõudis „Jörru” hiljem mitmesse välismaisesse allikasse.

1764. aastal ilmus „Jörru” ajalehe Königsbergsche Gelehrte und Politische Zeitungen 8. juuni numbris. Avaldati nii Kelchi kroonikast pärit eestikeelne tekst kui ka Kelchi tõlge. Tegu oli näitega sellest, kui kenad laulud on kirjakultuurita rahvastel. Jörru’t selles Jüri’ks peetud veel ei ole.

Jörru tõlgendus mehenimena Jüri ilmub esmakordselt Johann Gottfried von Herderi anonüümselt avaldatud rahvalaulukogumikus „Volkslieder”, kus pole esitatud eestikeelset teksti, aga see-eest on olemas uus kaunis tõlge saksa keelde (Herder 1779: 84). Herder võis selle Kelchi versiooni järgi ise teha, aga ta võis ka küsida täpsustusi Põltsamaa pastorilt August Wilhelm Hupelilt, kes saatis talle eesti laule (vt Herder 1779: 303). Sakslasena oli Herder küllap teadlik nime Georg variantidest Jürgen ja Jörgen, aga eesti Jüri on siiski lühendus, mille peale on ilma keelt hästi oskamata raske tulla.

Kui Hupel või mõni muu eesti keele tundja pidas Jörru’t kaheldamatult nime Georg mugandiks, siis seda kummalisem tundub, et Kelch nii lihtsa asja peale ei ­tulnud. Et Georgstag on jüripäev, pidi teadma iga siinne pastor, ja Jüri teisend Jöri oli vähemalt Põltsamaal kindlasti kasutusel – see leidub näiteks Vana-Põltsamaa mõisa vakuraamatus aastaist 1688–1693 (RA, EAA.1348.2.1). Küllap oli ikkagi nii, et Kelch oli laulu kuulnud elavas esituses ning talle oli seetõttu teada, et Jörru on mehe pöördumine naise poole, mitte vastupidi.

Herder (1779: 83) mainib sedagi, et Jörru’t on võimalik seostada Jeruusalemmaga, ent Jörru kui muistse naisenime kohta ei ütle ta midagi. Jääb mulje, et Herder ei olnud kursis Kelchi kirjutatuga. Laulu teksti võis Herder saada Königsbergi aja­lehest, mitte otse Kelchi kroonikast. Just Kelchi enese kirjutatut arvesse võttes ei saa Jüri-tõlgendust pidada ainuõigeks ega teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi eestlaste armuelu kohta.

Laulu esmatrüki juures äratab tähelepanu, et saksa tõlkes on Jörru asemel Jerru (vt Kelch 1695: 14–15). See võib viidata pelgalt häälduse varieerumisele. Alamsaksa murretes esines e ja ö vaheldumist, mis kajastub alamsaksa keelest eesti keelde tulnud sõnade murdevariantideski, nagu renn ja rönn, meldima ja möllima (Ariste 1981: 103). Teisalt võib kirjapildi ö ~ e viidata hoopis eesti õ-häälikule. Sakslased märkisid õ-d kord ö-ga, kord e-ga, kuna nende keeles vastav häälik puudub. Seega võib olla, et omaaegset kirjapilti jörru ~ jerru tuleks lugeda hoopis jõru või jõrru.

Jõru on mõnes eesti murrakus joru hääldusvariant. Jorisemine seostub küll Fabriciuse kirjeldusega „Jörru” esitusviisist, ent laulu sisuga otseselt mitte. Sisult veidi sobivam oleks jõõr ’iha, himu, tahtmine’, mida näiteks Kihnus käänatakse jõõr : jõõri, Lõuna-Viljandimaal jõõr : jõõru või jõõr : jõõra (vt EMS). Sõna jõõr on eesti keelde laenatud arvatavasti suhteliselt hiljuti baltisaksa keelest, kus vastav sõna oli Gier (Uibo 2007: 51–54), ja selle levik jääb Järvamaast kaugele (vt EMS).

Veel paremini haakuks laulu sisuga Äksilt ning Otepäält üles kirjutatud jõrri otsima ’ehal käima’ (vt EMS: jõrr¹). On võimalik, et „Jõrru” oli ehalkäimise laul. Sel juhul oleks ikkagi olemas seos nimega Jüri – jüripäevast ehalkäimine ju pihta hakkas.

Etümoloogiliselt võib jõrr olla teisendus sõnast jõõr, aga alustada laulu hüüatusega „Iha! Iha!” kõlab üksjagu veidralt. Pigem on jõrr-sõna allikas keskalamsaksa gör ’tüdruk’ (Schiller, Lübben 1876: gör ’kleines Mädchen’; Lasch, Borschling 1933: gȫre, gȫr ’Mädchen, Kind’). Ülemsaksa keeles on seesama sõna olemas kujul Gör(e) (samuti baltisaksa keeles, vt Kobolt 1990: 116) ja tähendab ’laps; vallatu tüdruk’. Algselt võis gör märkida igasuguseid pisikesi olendeid (EWD: Gör).

Eesvokaalile eelneva g hääldamine j-ina oli siinses alamsaksa keelevariandis tavapärane (Ariste 1981: 99–100). Ka hääliku ö muutumine õ-ks on tavaline, nt alamsaksa röre > eesti lõõr, körvis > kõrvits.

Vokaal u eesti sõnas jõrru on deminutiivi sufiks. Alamsaksa sõnast erinevad hääliku­pikkused on seletatavad deminutiivse geminatsiooniga, mis ilmneb ka näiteks sõnapaarides Jeesus ja jessuke, mägi ja mäkk ’küngas’, tila ja till jne (vt Saareste 1927, 1938; Kehayov, Blokland 2007).

Tähendus ’tüdruk’ sobib kenasti kokku Kelchi veendumusega, et Jörru on kas kunagine naisenimi või pöördumine armastatud neiu poole. Neiu või kallima kohta sõna tüdruk asemel samatähendusliku võõrsõna kasutamine pole kuidagi eba­loomulik.

Kelch ei pruukinud tunda saksa sõna Gör(e), mistõttu ei tekkinud tal ka seost saksa sõna ja eesti jõrru vahel. Alamsaksa gör ei olnud levinud kogu keelealal (vt Lasch, Borschling 1933) ja ülemsaksa keelde jõudis see sõna alles XVII sajandil alamsaksa laenuna (EWD: Gör).

Lõpetuseks veel mõni keeleline märkus. Üldiselt sobib Kelchi kirjapanek väga hästi teiste sama vanade põhjaeesti tekstidega: jooks ’kas juba?’ esineb Thor Helle grammatika dialoogides, possessiivsufiksiga üksinese oma algses tähenduses ’üksi’ (tänapäeval üksnes, vt Mägiste 2000: 86) leidub Stahlil, sõnaalgulise h kadu on üldine ja el ’hell’ esineb näiteks 1739. a Piiblis, homme on pika oo-ga Stahlil, 1715. a Uues Testamendis, 1739. a Piiblis jm; ainult liite -kese ’-kesi’ asemel ootaks varianti -keste (vt VAKK). XVII sajandi põhjaeesti tekstides on tavaline ka eitussõna ep ning selle paiknemine verbist eemal (Prillop jt 2020: 276–277).

Arhailistest vormidest, mis olid juba XVII sajandil elavast keelepruugist kadunud, esinevad „Jörru”-laulus kaste’ella (*kaste̮k̆e̮lla > kaste’ella > kastel), vainiul (*vainiolla > vainul) ning lühenemata käändelõpp -lla. Seejuures willula ei pruugi olla vigaselt kirjutatud (vrd Suits, Lepik 1932: 121): rõhutu silbi järel on geminaadi puudumine igati ootuspärane, isegi kui samal ajal on rõhulise silbi järel geminaat alles. Arhailine on ka ma-infinitiivi allatiiv saatemalle. Selliseid vorme leidub muidu lõuna­eesti lauludes, põhjaeestis on samaväärne ma-infinitiivi illatiiv *saattamahe̮n >> saatma (Peegel 2006: 145).

Virbi ~ virvi ~ virve ’väike haljas oks, võrse’ on tavaline neiu epiteet või metafoor (vt Tedre 1961: 527; vrd Kubjas 1971: 140–142), mida kasutatakse peale eesti ka vadja rahvalauludes (VKS: virpi). Väljaspool rahvalaulukeelt teatakse seda sõna veel vaid saartel ja mõnel pool võru keeles (VMS: virb). Arvatavasti koos algse tähenduse ununemisega on virbi > virve saanud võimalikuks ka noormehe epiteedina, eriti kui tegu on algriimi poolest sobiva sõnaga, nagu vend või veli.

Kargutella (õigemini tuletise aluseks olev kargutada) on murretes üsna mitmetähenduslik sõna. Eduard Kubjas (1971: 138) loetleb murdekartoteegi põhjal üle kümne tähendusvariandi, mille hulgast ta peab laulu sisuga sobivaimaks ’vallatlema, hullama’. Kelchi tegutsemispaika arvestades oleks tõenäolisem Kolga-Jaanist üles märgitud ’ringi jooksma, aelema’ (vrd ka Wiedemanni sõnastiku (1893) näitelause tüdrukud kargutawad poistega ’die Mädchen laufen umher, treiben sich umher, mit den Burschen’). Murdekeeles on kasutusel sarnane verb kergutama¹, mille tähendust seletab just Põltsamaalt üles märgitud lause kui poisid ja tüdrukud `tańtsisid – – lageda `vainu pial [öeldi neile] mis te kergutate (EMS: kergutama¹). Kuni tantsima-verbi polnud veel alamsaksa keelest üle võetud, pidigi tantsimist meenutava lustliku hüplemise-kepslemise kohta kasutama muid tüvesid, nagu karga– või kerge-. Setomaal võidakse siiamaani öelda tantsimise kohta kargama (SeS: karguss).

Siuka on Kubjase (1979: 139) järgi käskiva kõneviisi vorm, ent kui analüüsida seda infinitiivina, tekib rahvalaulule iseloomulik mõttekordus eelmise värsireaga. Häälikuliselt on ilma lõputa infinitiiv sellest sõnast täiesti ootuspärane: *siukkada > siuka, vrd *peittädä > peita. Wiedemanni (1893) järgi on tegemist Põhja-Eesti edela­osa sõnaga, mis tähendab ’jooksma, minema jooksma’. Nii nagu siuka vormi määramisel sai tugineda eelnevale värsile, võiks seda teha ka tähenduse otsimisel. Sel juhul oleks siukama samuti mingit sorti tantsiv liikumine, aga mitte enam hüpeldes-­kareldes, vaid nõnda, et seda sobiks iseloomustama onomatopoeetiline siuhti. ­EKSS-is on märksõnade siuhkama ja siuh all näitelaused, mis nende sõnade seost kenasti illustreerivad: Vikatid siuhkavad heinamaal ning Siuh ja säuh! vehkis vikat. Verbi siuhkama üheks tähenduseks annab EKSS ’lippama’, VMS-is on täpselt sama tähendusega ka siugama ning siukama. Kõigi kolme verbi aluseks on ilmselt just kiirel liikumisel kostev siuh-hääl ning ka „Jörru” laulurea tõlgendamisel tuleks sellest lähtuda.

Sitikavilul tähendab ’õhtul’ (Wiedemannil (1893) leidub märksõna vilu all vanasõna sitikavilul lähevad laisad tööle). Kuigi eelnevates värssides on juttu hommikusest ajast, ei tähenda see, et kogu laul peaks olema neiu ja noormehe hommikusest kohtumisest (vrd Kubjas 1971: 139). Viimases värsis mainitud karja saatmine viitab samuti pigem öisele karja hoidmisele, mitte hommikule.

„Jörru”-laulu sõnad tänapäevases kirjaviisis saab nüüd kirja panna järgnevalt.

Noormees:	Jõrru, jõrru, jooks ma tulen? ’Armas tüdruk, kas ma võin juba tulla?’
Neiu:	Ära tule, ellaken ’hellake’!
	Miks ep ella ’hell’ eile tulnud?
	Eile olin ella üksinese ’üksi’,
	Nüüd olen virbi ’võrseke (kaunistussõna)’ viiekese.
	Tule hoome hoomikulla ’homme hommikul’,
	Siis olen jälle üksinese,
	Kargutella kaste’ella ’[et] tantsida (hops!) kastel’,
	Siuka sitika vilula ’tantsida (siuh!) õhtuhämaruses’,
	Siis olen valmis vainiul ’vainul’
	Kaunis karja saatemalle ’saatma’.

 

Külli Prillop (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee

Tänapäeva eesti keeles on kasutusel kaks rööpset sõnakuju – vanill ja vanilje. Olgugi et tegu on eksootilise asjaga – troopilise orhidee ja sellest saadava maailmas hinna poolest safrani järel teise maitseainega –, on seda tähistavad sõnakujud praegusajal pigem sagedasti kasutatavad, igapäevased. Üldkeele korpuse (ÜK 2021) 50 000 sagedasema sõna seas on vanill sageduselt 25 814. positsioonil ja vanilje 22 353. positsioonil. Siinne kirjutis püüab jälile saada, kust need rööpvormid tulevad, mispuhul kumbagi neist kasutatakse ning lõpuks – kas üks neist on parem kui teine.

 

Mida ütlevad allikad?

Kui sisestada ÕS 2018¹ otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje on kokandussõna, aga eelistatud vorm on siiski vanill. Eelistatud märksõna vanill päring annab rohkem infot: bot (troopikataim); mõne vanilliliigi vili maitseainena. Vanilliga liitsõnade moodustamist nii nimetavaliselt kui ka omastavaliselt, samuti kokanduse ja botaanika oskuskeele vahekord kajastub ÕS-i näidetes: Vanilli+kupar bot = vanilli+kaun kok = vanilli+kang kok. Vanill(i)+suhkur, vanilli+jäätis, vanilli+kreem.

EKI keelenõu andmebaasis² registreeritud vastustest nähtub samuti, et soovitatavam sõnakuju on vanill, mis on ka loomulik, sest peaasjalikult on vastajad ÕS-i toimetajad ja keelenõu andes on toetutud peamiselt ÕS-i seisukohtadele. Enamik soovitusi on antud ajal, mil juhinduti preskriptiivsest keelekorraldusest. Küsimustest ilmneb, et küsijad teavad sagedasti, et üks vorm on sobivam, ent ei tea, kumb ja miks. 1995. aasta algusest kuni 2022. aasta märtsini on vanilli kohta esitatud 162 küsimust ja enamik neist puudutab just selle sõna kuju. Niisiis on normingu järgi eelisvorm vanill. (Vt ka Mäearu 2015: 132) Uusimas EKI sõnastikus, ühendsõnastikus (ÜS 2021, keeleportaalis Sõnaveeb), mis on oma põhilaadilt pigem deskriptiivne, keelt kirjeldav sõnaraamat, on vanill ja vanilje märgitud sünonüümideks. Preskriptiivsust on ühendsõnastikku lisandunud ÕS-i materjali lõimimisega, eriti rubriigiga „ÕS soovitab”, milles sedastatakse, et kokandus- ja botaanikatermin on neist vanill (seisuga 18. III 2022).³ Eesti keele seletussõnaraamat 2009 (EKSS 2009), samuti olemuselt deskriptiivne sõnaraamat,⁴ on esitanud eelistust andmata mõlemad sõnakujud. Järgnevalt analüüsin, millel on põhinenud vanilli keelekorralduslik eelistus, kuidas see on kujunenud ja kas see soovitus on tänapäeval ajakohane.

 

Vanilje ja vanill eesti sõnaraamatutes ja normingu kujunemine

Eesti sõnaraamatutest esineb kõne all olev sõna esimest korda Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1893) kujul wānill (Wiedemann 1973: 1323). Esimeses ÕS-is (EKÕS 1918, vt ka Paet, Rehemaa 2018) on wanill lühikese a-ga, alates EÕS-ist (1937) tavalise v-ga: vanill (samamoodi ka VÕS 1933; VÕS 1953). Alates 1960. aastast registreeritakse ÕS-is ka kuju vanilje, mille juurest ÕS 1960 ja ÕS 1976 juhatavad noolega vanilli juurde, mis tähendab ranget normingut. Vanilje on märgendatud kokandus- ja vanill botaanikaterminiks.⁵ Seega on norming vanilli kasuks püsinud 1960. aastast, ehkki alates ÕS 1999-st veidi laienenud. (Normi laienemise kohta vt ka Kristiansen 2021: 667–669.) Edasistes ÕS-ides (ÕS 2006, ÕS 2013, ÕS 2018) on vanilje saanud noolviitest leebema, parem-soovituse: vanilje parem vanill.⁶ Esimene neist kujudest on märgendatud erialamärgendiga kokandusterminiks, teisel pole küll märgendit, ent viide kokandusele on seletuses. Võõrsõnade leksikon (VSL 2012) on märgendanud vanilje kõnekeelseks (nii püüdis VSL vältida vastuolu ÕS-iga) ning vanilli kokandus- ja botaanikaterminiks.

Niisiis on keelekorralduslik soovitus püsinud aastakümneid. Rööpselt kasutuses olevate sõnakujude kohta on eesti keelekorralduspraktikas (ÕS-ides) eri rangus­astmega soovitustüübid, millest kõige rangemad on looksulgudes ja noolviitega märksõnade kohta, sellest leebemad on parem– ja omakorda veel natuke leebemad vaata-soovitused (vt ka Paet 2022). Parem-soovitustega mööndakse ÕS-is rööpseid sõnakujusid, andes eelistuse siiski ühele. Vanilje kuulub soovituste skaalal kategooriasse, mille „asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi” (ÕS 2018 eessõna). Võõrsõnade kohta on ÕS 2018-s parem-soovitusi 17, suures osas on tegu u-tuletistega (nt emigreerima, parem emigreeruma), ent sõnakujusid puudutavaid soovitusi on peale vanilli ja vanilje veel sõnadel aaria ja (parem) aarja; aarialane ja (parem) aarjalane; greipfruut ja (parem) greip. Kui aarja ja aarjalase eelistamise alus on ­toetumine lähtekeele⁷ ja mitte vahenduskeel(t)e kirjapildile, siis greibi eelistus põhineb tõenäoliselt sellel, et greip on termin (ETAB) ja tegelikus kasutuses suure üle­kaaluga (ÜK 2021-s esildub greip 3021 juhul ja vaid kaks korda esineb greipfruut), ent ka lühemusega.

Eesti keelekorraldus pole ainus, mis on püüdnud seda sõnakuju suunata: keele­teadlane Henning Bergenholz toob Taani keelekorraldusest näite vanilje ’vanill/vanilje’ kuju normimise kohta. Nimelt on taani keeles kasutusel variandid vanille, vanilje ja vanilie. Kuigi kasutusuuringu põhjal on varianti vanille taani keele tegelikus kasutuses 40,8% (Google’is 79,3%), on Taani keelenõukogu (Danish Language Council) aktsepteerinud ainsa ametliku variandina vanilje (tegelikus keelekasutuses 31,7%, Google’is 11,6%) (Bergenholz 2010: 69–70). Niimoodi on taani keeles norming püsinud praeguseni.

 

Tegelikust keelekasutusest

Tänapäeva keeleteaduses ja -korralduses on eriti oluliseks tõusnud andmepõhine lähenemine, mille üks meetodeid on korpusuuring. See tähendab suures osas keele­korpustest lähtumist ja järelduste tegemist kasutusandmete põhjal (vt ka Diessel 2017; Paet, Risberg 2021: 970; Klavan 2018: 697). Toonitatakse, et normingud ja tegelik keelekasutus ei peaks märkimisväärselt lahknema. Keelekorraldajad on ka varem võimaluste piires jälginud tegelikku keelekasutust, kuid seda on normingute seadmisel arvestatud vähem kui praegu. Enne seda, kui sai võimalikuks korpuste kasutamine, oli andmeallikaks Google ja veel varem töötati ilu- ja ajakirjanduse põhjal koostatud sedelkartoteekide najal.

Vanilje ja vanilli esinemust ning vahekorda tegelikus keelekasutuses eesti keele ühendkorpuse põhjal Sketch Engine’i tööriistaga (vt Kilgarriff jt 2014) uurides selgus, et vormi vanilje (2847 juhtu) esineb 28% sagedamini kui vanill (2062 juhtu). Korpusandmed näitavad, et vanilli kasutatakse peamiselt kokandusvaldkonna tekstides (toiduretseptides), alkohoolsete jookide maitsenüansside kirjeldustes ning parfümeerias jt elustiiliga seotud tekstides. Tootekirjeldusi korpuses eriti ei esildu. Kumbagi sõnavormi uurisin 300-lauselises juhuvalimis, millest 33,6% vanilli kasutusest esines kokandusvaldkonnas (siia alla on loetud retseptid, välja jäetud toote-, sh alkohoolsete jookide kirjeldused). Vanilje kasutusest oli 29,3% kokandustekstides, ka muud kasutusvaldkonnad olid samad nagu vanillil. Taime tähendus eristub kummagi vormi puhul vähe: vanillitaim esineb ühendkorpuses 12 ja vaniljetaim kolm korda, aga need arvud on liiga väikesed, et teha järeldusi.

 

Tähendus ja etümoloogia

Kui mitme muu lõhna- ja maitsetaime nimetust, nagu näiteks iisop, münt, köömen, till, viiruk, on mainitud juba piiblis, siis vanill jõudis eurooplaste teadvusse suhteliselt hilisel ajal. Nimelt avastasid vanillitaime XV sajandil asteegid, vallutades Mehhikos maa-alasid, kus see taim kasvas. Euroopasse tõid selle hispaanlased XVI sajandil oma vallutusretkedelt Mehhikosse. Vanilli ja vanilje eesti keelde tuleku täpne aeg pole teada, aga ilmselt jääb see ajajärku, mil saksa keele ja köögi mõju oli valdav ja maitseained said mõisaköögi kaudu eestlastele tuttavaks.

Eestikeelsete taimenimede andmebaas annab ladina Vanilla eesti vasteks vanill. See tähistab troopiliste rohttaimede perekonda.⁸ Teiseks tähistab vanill mõne sellesse perekonda kuuluva liigi kuivatatud ja töödeldud vilja (kupart) maitseainena. Samades tähendustes kohtab paralleelselt ka vormi vanilje, kuid mõnes allikas on püütud eri vormidele anda eri tähendust: EKSS 2009 annab vanilli tähenduseks esiteks taime ja teiseks maitseaine; vaniljet aga seletab esiteks vanillina ja teiseks vanilliinina.⁹

Eesti keelde on vanilje ja vanill tulnud saksa keele kaudu (Vanille),¹⁰ kuhu see omakorda tuli prantsuse keelest (vanille), sinna hispaania keelest (vainilla, vainille ’kaunake’ < vaina ’kaun’). Hispaania sõna on lähtunud ladina sõnast (vagina ’tupp’). Saksa keeles on sõnal Vanille kaks paralleelhääldust [vaˈnɪljə] ja [vaˈnɪlə] (Duden). Nõnda võib arvata, et eesti keeles on paralleelvormid kujunenud saksa keele eeskujul. lle-lõpp pärineb prantsuse või hispaania keelest, kus see märgib deminutiivi. Mugandamiskäigult on eesti keeles võimalik nii vanill kui ka vanilje, kuid prantsuse ille-lõpulised sõnad on eesti keeles küll fikseerunud ill-lõpulistena.

Lisaks põhitähendustele on sõnal ka kujundlikke tähendusi. Inglise keeles on alates 1940. aastatest adjektiiv vanilla hakanud tähendama (pms argikeeles) ka midagi igavat, tavalist, omapäratut, 1970. aastatest on adjektiiv vanilla peamiselt seostunud seksiga (vanilla sex) (MW; Collins; ETYM). See tähendus on hakanud ka eesti keelde kanduma, nt: Tavaline vaniljeseks pole sinu jaoks [---] (naine.postimees.ee 8. IX 2019).

 

Näiteid

Esimesed tekstinäited pärinevad 1824. aasta pudinguretseptist, kus on näha kahe­sugust kirjapilti (wanill ja wannill):

(1) Wanilli pudding. Kloppi 5 lussikatäit jahho teine teise järrel kahheteistkümne munnaga hästi ärra, riwi kahhe siddroni pealt korokest mahha, wõtta nattokest pomerantsi-marmeladi ehk ka peneksleigatud sissetehtud pomeratsid, pole tükki wannilli, sukkurt, kardemoni mao järrel, tobi pakso happo koort, ja keigewimaks liguta kahhe siddroni sahwti jure ja pakki sedda ühhe woiga ärramäritud waagna sees. [Siin ja edaspidi minu rõhutus – T. P.] (UKKR: 279)

(2) ¼ naela wanille-shokoladi (Panck 1864: 280)

Näiteid sõnakuju vanilje kohta leiab juba 1880. ja 1890. aastatest:

(3) vanilje ja shokoladi liköörisi (Sakala 20. XII 1880)

(4) Kellegi teise nina ei oleks pisikeste metslillikeste juures vähimatki lõhna tundnud – mina olin kui reseeda ja wanilje põõsas. (Postimees 24. XI 1888)

(5) Kibuwitsa lehtede thee. Noored õrnad lehed korjatakse kevadel varakult, kuiwatatakse niisamati, nagu maasika lehti ja hoitakse pudeliga kindla korgi all kuivas kohas alal. Theed tehakse niisama kui Hiinatheed. Theewesi on mõnus ja maitseb nagu vanilje. (Sakala Lisaleht: [ajalehe Sakala põllutöö lisaleht] 16. VI 1898)

Näiteid XX sajandist vanilli ja vanilje vaheldumise kohta:

(6) Wieni Conditorei, Jaani u. 7, soowitab wärsket pähkli-, murd-, õle-, kohwi-. piima­shokoladi ja mitmesugust vanillshokoladi (Postimees 27. IX 1914) [osaliselt hävinud kiri]

(7) Lõunaks: Peedisupp. Pikk poiss. Punane saago vanilje kastega (Naesterahwa Töö ja Elu ja Käsitööleht 4. VI 1925)

(8) Vanill, Piima, Mandlitega (Postimees 10. IV 1927)

(9) Vanilje püsib mitu aastat kõlbulisena, kui kangisid suhkru sees alal hoida. Toitudeks tarvitatakse suhkrut, mis juba mõne päeva järele vanilje maitse omandab. (Ühistegelised Uudised 21. X 1933, lk 5)

(10) Tomati võie. 1 l tomatiputru, 4 kl. suhkrut, vähe vaniljet. (Ühistegelised Uudised 21. X 1933)

(11) Corso kohvik 31. detsembril 1936. a. Berliini pannkoogid / Vanilje pritskoogid / Vastlakuklid (Päewaleht 30. XII 1936)

(12) Vürtsid, nagu mandlid, vanill [---] söögiõli j. n. e. tuntud headuses saadaval E. GONTHER Tallinn Tartu Viljandi Pärnu (Päewaleht 9. IV 1938)

(13) Majapidamiseks: Likööride essentsid mitmesugused / Metall, puhastusabinõu / Würtsid: gelatiin, loorberilehed, kaneel, kardamom, vanilje, vaniliin, vanilje-suhkur, vaniliin-suhkur, mandlid, safran, pipar, eht Wene sinep j. m (Tartu Teataja 8. IV 1925)

Ebaühtlast kasutust on näha ka ühe teose piires:

(14) Munakollane segada suhkru, vanilli ja jahuga, lisades keeb piim ning segada aurul kuni paksuksminekuni. (KMR 1937: 44)

(15) Vaniljejäätis (KMR 1937: 590)

Nii nõukogude kui ka taasiseseisvumise ajast on mõlema vormi kasutuse näiteid:

(16) Müügile tuleb kolmes valikus kooke, kaht liiki pirukaid, samuti köömne-, vanilje-, kaneeli- ja võisaiu. (Nõukogude Hiiumaa 10. X 1959)

(17) Vanill on peenevarreline ronitaim, liaan, mis põimub ümber kõrgete puude tüvede. Parasiittaimena toitub vanill peremeespuu mahlast. (Säde 15. IV 1972)

(18) [---] kui oled ikka labiilne siis saad 83 aasta reklaamivaba Ascona, milles profülaktika eesmärgil väikene Vikatimehe kujuga vanilje lõhnakuusk rippumas. (Blogspot.com)

 

Kokkuvõtteks

Üks normingu ja tegeliku keelekasutuse vastuolu tõlgendusvõimalusi vanilli ja vanilje küsimuses on, et tegelik keelekasutus ei ole lasknud end normingutest segada. Samas võiks oletada, et ilma norminguta oleks vanilje veel suuremas ülekaalus ja vanill ehk hoopis taandunud.

Vanilli ja vanilje juhtum näitab, et ka pea saja aasta vältel sõnaraamatutes antud suunised ei ole rööpvariante tegelikust keelekasutusest kaotanud ega varieerumist¹¹ vähendanud, veel enam: vähem mööndav variant võib tegelikus keelekasutuses hoopis sagedasem olla. Keelekorralduslik sõnakuju korrastamispüüd on seisnenud üht vormi ühte (vaniljet kokandusse) ja teist vormi kahte valdkonda (vanilli nii botaanikasse kui ka kokandusse) kuuluvaks pidamises. Seejuures on üht neist püütud üldkeelde juurutada.

Juhin tähelepanu, et tegemist pole aja jooksul toimunud keelemuutusega, vaid vanilli ja vanilje läbisegi tarvitamine on kestnud üle saja aasta. Arvestades, et paljude võõrsõnade rööpvariandid on ÕS-is paralleelselt võrdselt aktsepteeritud, võiks sellest loobuda ka vanilje puhul.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”.

 

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

Eesti-vadja linnasenimetus – ee linnas, tavaliselt mitm linnased, murdekeeles ka arhailisem linnaksed (EMS), vdj linnaz, linnahzõt (VOT 3: 122) – on pähkel, mille peale pole ühegi etümoloogi hammas seni hakanud. See näikse olevat kse-liiteline käändsõnatuletis, kuid sobivat tuletusalust pole võimalik osutada ei eesti ega vadja keelest; kummaski keeles ei ole ka muid linnasega samatüvelisi tuletisi. Murdelised lillakanimetused (Rubus saxatilis) linnas, linnaksed (Vilbaste 1993: 545) ja veel paljud teised selle metsamarja nimetused eesti ja teistes läänemeresoome keeltes lähtuvad algselt sõnast lind-lintu (SSA 2: sub lintikka) ja (õlle)linnastega pole neil etümoloogilist seost. Kõik seni pakutud sõna linnased seletused pakuvad pigem semantiliselt motiveerimata juhuslikku laadi sõnakõrvutusi, mis tekitavad rohkem küsimusi, kui pakuvad vastuseid.

Varaseima teadaoleva seletuskatse eesti-vadja linnasenimetuse päritolust on teinud Eduard Ahrens (1843: 120), kes kõrvutab seda soome sõnaga linta : linnan ’puder, vasikarokk / Brei, Kälbertrank’ ja järeldab meelevaldselt, et kõne all on ’likku pandud oder / die geweichte Gerste’. Julius Mägistel on linnased-artikkel jäänud lõpetamata – puudub analüüsiosa (EEW 4: 1321). Alo Raun (1982: 76) on kõrvutanud linnased ja lina. Uue seletuskatse on esitanud Vilja Oja (2021a: 444–450, 2021b: 242–244), pidades seda eesti-vadja linnasenimetust vanavene laenuks ja oletades, et tuletusaluseks on verb линять ’luituma, valastuma; kestama, kestendama’ või samatüveline adjektiivi­tuletis.

Ükski kolmest seletuskatsest pole paraku veenev, põhjuseks häälikulised ja semantilised, samuti kultuuriloolised argumendid.

Ahrensi esitatud kõrvutusalus linta, mida registreerivad soome keele vanemad leksikograafilised allikad (1543–1810), tähistab nii taimset kui ka loomset päritolu toitu, nt jahukörti, putru, verivorsti (1637), liha- või kalasuupistet, vasikarokka, lamba soolatud ploomirasva, mida kasutati verileiva jm valmistamiseks (1745), putru, lamba ploomirasva, vasikarokka (1938 [1787]; VKS: sub linta). Samuti on sõna registreeritud paljudest karjala murretest: vienakarjalast, lõunakarjalast (Tunkua, Repola, Paatene, Mäntyselkä, Rukajärvi, Porajärvi), samuti Tverist ja Tihvinist: ĺinta ~ ĺinda ’(piima sisse keedetud jahu)kört’ (KKS), ’(piimaga) herne- või kama­jahukört’, ĺindapiirua ’kamajahutäidisega pirukas (küpsetati argi-, mitte pidupäevadel)’ (Punžina 1994: 139). Soome-karjala linta etümoloogia on käsitlemata ja eesti ning vadja keelest ei ole selle vastet registreeritud.

Eesti-vadja sõna on morfoloogiliselt liitne linna- + -s : -se < -ksi : -kse, vdj hz < ks (Kettunen 1915: 33–34, 75) ja soome-karjala linta : linnan sobib häälikuliselt laitmatult linnas-substantiivi tuletusaluseks (*linδa-kse), kuid tähendusareng oleks sellisel juhul äraspidine: ’jahukört vms’ ⇒ ’idandatud viljatera’, mis pigem välistab kõrvutuse paikapidavuse. Soome-karjala linta semantilises väljas pole võimalik täheldada tähendusliine, mis mingil moel haakuksid linnaste valmistamise või õlleteoga (nt linnasejahust meski või õlleleib). Lisaargument selle etümoloogia hülgamiseks on sobiva tuletusaluse puudumine eesti ja vadja keeles.

Raun on üllatuslikult pakkunud kõrvutuse linnased ~ lina. Keelevälises maailmas võiks lina ja linnaseid justkui lähendada asjaolu, et nii linakiudude kui ka linnaste saamiseks pidi linavarsi ja viljateri kõigepealt vees leotama, et linakiud varte küljest lahti tuleksid ja viljaterad idualge välja ajaksid. Arvan siiski, et Rauna on pimestanud sõnade juhuslik häälikuline lähedus. Häälikuseigad ja semantika, samuti naaber- ja kontaktkeeled ei toeta sellist kõrvutust mingil moel. Selline seletusind kuulub rahva­etümoloogia valdkonda.

Oja arvates „võis linnase kõige sobivam laenuallikas olla vanavene verb линять või sellest tuletatud adjektiiv” ’luituma, pleekima, valastuma, tulituma; sulgima; kestama; kestendama; karva ajama; kaduma, taanduma; kahanema’ (Oja 2021a: 446–447). Pakutud laenualuse ja selle tuletiste läbivalt domineeriv tähendusliin slaavi keeltes märgib loomade karvavahetust, lindude sulgimist, usside vms kestavahetust: sh nt makedoonia линее ’karva ajama (loomad); kaduma, hävima; otsa jääma, igerikuks jääma; närtsima, närbuma, nõrgaks jääma’; serbohorvaadi líńati ’nõrgaks, jõuetuks jääma’, líńati se ’karvkatet vahetama või sellest ilma jääma (loomad); välja langema (juuksed); kaduma’; vtše líněti ’välja langema (juuksed)’, líněti ’karva ajama (loomad)’, mrd líňat, łýňat ’karva ajama (loomad)’; slovaki mrd líňat̆ ’id.’; poola lenieć, linieć ’karva vahetama, karvkattest ilma jääma’. Kirjeldatud tähendusliin tuleb ilmekalt esile ka idaslaavi keeltes: vanavene линять ’maha tulema (taimede ja loomade väliskesta kohta); luituma, pleekima, tuhmuma (värv)’ (esmateade registreeritud 1660); vn линя́ть ’pleekima (värv); karva, sulgi, kesta vahetama (loomad, linnud)’; ukr линяти ’värvi kaotama, pleekima, luituma; karva, sulgi ajama’; vlgvn лiня́ць ’id.’ (ÈSSJa 15: 109–110 sub *lin’ati (sę); vt ka Machek 1968: 334 sub línati). Oja etümoloogia rajaneb oletusel, et laenualus on tähistanud linnaste kõrgelt hinnatud heledust, mis saadi, kuivatades linnaseid madalal temperatuuril. Kui oletatud laenuline epiteet peab esile tooma linnaste hinnatud omaduse – heleduse –, siis jääb vastuseta küsimus, mis on see põhisõna, mida täpsemalt iseloomustatakse. Probleem on seegi, et pakutud verbitüve adjektiivsed tuletised (nt vn линючий ’luituv, pleekiv (värv)’, линялый ’luitunud, pleekinud (riie)’ jt) märgivad põhisõna omaduste (värvus) halvenemist, mitte paranemist. Selles slaavi sõnaperes pole liikmeid ega tähendusliine, mis oleksid (kas või kaudselt) seotud õlletegemisega.

Õllepruulimise oskus läheb tagasi kaugesse minevikku ja selles kontekstis on oluline meeles pidada, et läänemeresoome keelte kesksed õlletegemisega seotud sõnad on germaani (skandinaavia) laenud, nt ee virre : virde, sm vierre : vierteen ’käärimata või käärima hakkav õlu’ jt; ee mrd mallad, sm maltaat ’linnased’; võib-olla ka taar : taari ’kali’, sm taari ’kali; (vilets) õlu’ ja veel mõned. Kui ee õlu : õlle, sm olut : oluen jt ei ole balti laen, võiks see kuuluda samasse germaani päritolu laensõnakihti, mida ei vastusta ka häälikuseigad (Hofstra 1985: 29, 109, 217, 287, 311–312). Balti laenuks on peetud ka otra. Et õlut on pruulitud peamiselt odrast, siis on avaldatud arvamust, et nii oder kui ka õlu on laenatud samast laenuallikast (Häkkinen, Lempiäinen 1996: 175). Seda aga, et linnas võib olla laentüvi, kinnitab kaudselt sõnatüve tagavokaalsus lõunaeesti ja vadja näidetes, eeldades sealjuures, et need pole laenud põhjaeesti keele­uususest.

Ülalöeldut silmas pidades kaalun esmalt eesti-vadja linnasenimetuse balti (balto­slaavi) päritolu, esitades laenualuseks balti või baltoslaavi kaoastmelise tüve­variandi *linda- (*lindā) ~ *ln̥da- (< ieur lend^h–), mille jätkajaid balti keeltes on ld lį̃sti (< *lind-ti; leñda, liñdo) intr ’roomama, aeglaselt liikuma, venima; idanema, idusid välja ajama, tärkama, kasvama minema jt’: Ką sakė apynelis, iš žemelės lįsdams? ’Mida ütles humal mullast tärgates’ [rida õllele pühendatud pühadeaegsest dainast]; lt lìst (lìen ~ lìed, lìda) ’roomama, pugema, aeglaselt liikuma; sisse toppima, suruma, maitse järele olema, meeldima; lõikama, niitma; idanema jt’; vpr lindan (sgak) ’org’ (balti keelenäidete allikad Tezaurs; LKŽ). Rohketest slaavi (sl *lęd-) vastetest nimetan vn ляда ’alepõld või heinamaa; aletamiseks ja ülesharimiseks mõeldud metsatükk või võsamaa; uudismaa; rohtu, võssa kasvanud, söötis maatükk; madal rohi; võsa, metsanoorendik jt’, ляденéть, лядéть ’sööti, umbe kasvama, võsastuma’; (v)tše lado ’rohtu kasvanud, söötis, kehv maa’; poola lada ’uudismaa’; polaabi ĺo̧dǜ ’harimata maa; haritud maa’ (slaavi keelenäidete allikad Dal’ 1955: 286; Vasmer 2: 549 vn ляда; ÈSSJA 15: 44–48 sub *lędo / *lęda / *lędъ / *lędь; SRNG 17: 259–262). Balti ja slaavi vastete etümoloogiat on analüüsitud allikates Pokorny 2: 675 sub lendh-³; LEW 1: 377 sub lį̃sti; Mažiulis 3: 64–66 sub lindan; ALEW 1: 594 sub lį̃sti. Vladimir Toporov (1990: 263–269 sub lindan) on vpr linda- ja sl *lęd- semantikat analüüsides näidanud, et kõne all on alepõllunduse keskne mõiste, mis usutavalt seletab sõnapere tähendusvälja varieerimist ja teisenemist: ’alepõlluks raadatud metsamaa’ ⇒ ’uudismaa’ ⇒ ’viljakandmatuks muutunud, harimisest kõrvale jäetud ja kamarasse, rohtu kasvanud maatükk’ ⇒ ’võsa, noor mets’.

Balti (baltoslaavi) laenualuse oletatav tähendus on ’(taime, viljatera) idualge, idu’, eeldades sealjuures, et laen on läänemeresoomes kohanenud kse-liiteliste noomenitega: *linta- > *linδa-kse-. Õlleteoks sobiva vilja leotamine ja idandamine idu­algete väljatulekuks on vältimatu ja kriitiline tööjärk linnaste tegemisel. Siin pakutud etümoloogilist tõlgendust toetab analoogia idanemise semantikaga seotud selliste (ida)­slaavi linnasenimetustega nagu vn mrd рóща, mille täpsem tähendusväli on järgmine: ’kasvujõud; idu; rohelus; võrse, võsund; noor segamets; idanenud oder, linnased’, рости́ло ’rukkilinnased’ (SRNG 35: 196, 210), ja vlgvn ро́шча ’taime­kasv, taim, idanenud terad; pikkusesse kasvamine’; vn рóща jt on tuletised nimisõnast рост ’kasv, kasvamine, idu, idand, tõuse, võrse, võsu’ (SRNG 35: 194–195; etümoloogiat vt Vasmer 3: 445–446 sub расти́, 505 sub рост¹, 509 sub рóща; ÈSSJA 32: 203–204 sub *orstja / *orstjь / *orstje [’kasvamine, idude, tõusmete teke’ ⇒ ’idanenud oder, noor võrse jt’], 200 sub *orstilo / *orstilь). Nende slaavi linnasenimetustega semantiliselt rööpsed (ja mitte venelaenulised?) on vdj itü : iüü ’idu; linnased’ (VOT 1: 313); sm mrd (Lumivaara) itu : itujauhot ’linnased’ (LKM); isuri iDü : i˛ün ’linnased’ (nt iDülöist keiDeDǟ olutta ’linnastest pruulitakse (keedetakse) õlut’; Nirvi 1971: 87); aunusekarjala (Tulemajärvi) idy ’linnased enne kuivatamist’, (Nekkula-Riipuskala) iduz azutah idujauhoa da piivoa ’linnastest tehakse linnasejahu ja õlut’, idu, iduine: ivus azutah idujawhuo ’linnastest tehakse linnasejahu’ (Makarov 1990: 90; KKS); tveri­karjala id́ü ’linnased’: vuašua ivüšt́ä luad́ima ’kalja linnastest tegime’, id́yö lauttah laškietah ’linnased laotatakse idanema’ (Punžina 1994: 66–67; KKS); lüüdi id́u: id́ud́auhod mitm ’linnasejahu’ (Kujola 1944: 87); vepsa idu, id́u: idujouh jt ’linnased’(Zajceva, Mullonen 1972: 145).

Vaadeldava balti ja slaavi sõnapere, sealjuures eriti slaavi vastete keskne tähendus­liin märgib sööti jäetud maad, mida iseloomustab taimejuurtest rohukamara ehk mätta teke (vrd ee mrd mätas ’karjamaa, rohumaa’, mättama ’rohtu kasvama, rohtuma’ Wiedemann 1973; EMS). Balti ja slaavi sõnaperega samast indoeuroopa tüvest lähtub rootsi mrd linda (< *lendhi̯ā-) ’kesa, sööt, s.o mõneks ajaks harimata jäetud põld, murukamar; rohu-, heinamaa, karjamaa; muru, rohuplats; kraavikallas; kesapõllul tärkav õrn rohi’ (SAOB; etümoloogiat vt Pokorny 2: 675 sub lendh-³; Vries 1977: 345 sub land; ÈSSJA 15: 47 sub *lędo / *lęda / *lędъ / *lędь). Idandamisel kasvavad õhukese kihina laiali laotatud viljaterad rohumätast meenutavaks tihkeks kamaraks. Vigalas on arvatud, et mida `rohkem linnassed mättas oo, seda parem õlut `tulle [’tulevat’] (EMS sub mätas). „Tões ja õiguses” (Tammsaare 1964: 268) on odra­linnaste kasvatamisest tabav kirjeldus: „Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linna­seid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui leotatud odrad viimaks koju toodi ja uues avaras rehetoas, mis soojaks oli köetud, kasvama pandi, kuni odralade ühtseks mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada.” Siit tõukudes võiks ju oletada, et sööti jäetud ja rohukamarasse kasvanud *linδas on saanud metafoorselt tähenduse ’linnased’. Esialgu jääb see siiski spekulatiivseks arutluseks: oleks vaja kaalu­kaid lisaargumente, mida mul esialgu käepärast pole.

LÜHENDID

ee = eesti keel; ieur = indoeuroopa algkeel; intr = intransitiivne; ld = leedu keel; lt = läti keel; mrd = murre, murdekeelne; sgak = singulari akusatiiv; sl = slaavi algkeel; sm = soome keel; ukr = ukraina keel; vdj = vadja keel; vlgvn = valgevene keel; vn = vene keel; vpr = vanapreisi algkeel; (v)tše = (vana)tšehhi keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com

Verb kostuma on eesti keele põlissõna, mida on kasutatud mitmes tähenduses, muu-hulgas ’kuulda olema, kõlama; üles sulama, pehmenema’. Kas kostuma aga on sõna, millel on mitu täiesti erinevat tähendust?

Tegelikult mitte, tegu on eri algupära homonüümidega. Vanem, murdekeelne kostuma tähendab ’üles sulama, pehmenema’. Teine, pisut uuem verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ on u-tuletis verbist kostma. Niigi enesekohastest verbidest moodustatud u-tuletisi peeti keelekorralduses alates 1920. aastatest ebasoovitavaks. Aga nüüd, 2021. aastal arvestati tegelikku keelekasutust ja soovitust ajakohastati: verbi kostuma sobib kasutada ka tähenduses ’kuulda olema, kõlama’.

Artiklis kirjeldan, kuidas selline olukord tekkis. Annan ülevaate verbi kostuma päritolust ja keelekorralduse vaatenurgast selle verbi tähendustele ning esitan ka tegeliku keelekasutuse andmed.

 

Päritolu ja murdetaust

„Eesti etümoloogiasõnaraamatus” (2012) sisaldub kostuma murdekeelse sõnana tähendustes ’üles sulama, pehmenema; paistetama; kosuma’. Sugulaskeeltest on esitatud liivi kuostõ ’paraneda, kosuda’; soome kostua ja Aunuse karjala kostuo, mis tähendavad ’niiskuda’; ning vepsa kostuda ’sulada’. On arvatud,¹ et kostuma on tuletis sõna kostma tüvest.

Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1893]) on kaks kostuma-sõna: esimese saksa vasted on weich werden ’pehmenema’ ja aufthauen ’üles sulama’ ning teine on võrdsustatud sõnaga kozuma, mille saksa vasted gedeihen, zunehmen, sich erholen ’paranema’ näitavad, et tegu on nüüdiskeele sõnaga kosuma.

Ka Andrus Saareste „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” indeksis (1979) on sõna kostuma seostatud ilma, märgumise, pehmenemise, sulamise ja tervenemisega. Julius Mägiste etümoloogiasõnaraamatus „Estnisches etymologisches Wörterbuch” (2000 [1982]), kus ta tugineb EKÕS 1918 ja Wiedemanni andmetele, on kostuma vasteiks antud saksa weich werden ja aufthauen, samuti on esitatud seos soome sõnaga ­kostua. Mägiste (2000 [1982]: 967) leiab, et kostuma tähendused erinevad läänemere­soome keeltes sõna kostma tähendusest niivõrd, et neid tuleb eraldi käsitleda.²

Seega on etümoloogiaallikates esitatud üksnes sõna kostuma pehmenemise, sulamise, niiskumise tähendused. Teisiti on „Eesti murrete sõnaraamatus” (EMS), kus on esitatud kaks homonüümi. Esiteks kolme tähendusega kostuma: 1) ’üles sulama, üles või lahti kerkima, (koorikuna) lahti tulema; pehmenema (ka ilm)’; 2) ’(inimesest) a. paistetama, tursuma; b. aab (haav) oo `kostond (kärna peale tõmmanud)’; 3) ’kosuma’. Ning teiseks kahe tähendusega kostuma: 1) ’kuulduma, kuulda olema; vastu kajama’; 2) ’paistma, kangastuma’. Ka eesti mõistatuste andmebaasis leidub sõna kostuma, nt mõistatuses Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostub meie maal. – Müristamine, mis esineb 1888. ja 1927. aastal, ent sageneb 1950-ndaist (EM).

 

Keelekorralduse vaatenurk

Üks põhjuseid, miks etümoloogiasõnastikes ei ole kostuma ’kuulda olema, kõlama’ tähendust kirjeldatud, on ehk see, et tolles tähenduses moodustatud u-refleksiiv tuli kasutusele alles XIX sajandi lõpul või XX sajandi algul. Päritolult vana u-tuletiste rühma taaselustas teadliku keelearenduse ja -uuenduse ajal Johannes Aavik, misjärel levis see ulatuslikult (Mäger 1991: 344).³ Ent kohe 1920. aastail leiti (sh Aavik ise),⁴ et uma-verbidega on liiale mindud, ning nende liigse leviku tõkestamiseks leiutas Aavik reegli, mille järgi on u-liide üleliigne enesekohastes sihitutes tegusõnades. Selliste liiasus­näidete seas oli verb kostuma, mis on esitatud ka tema õigekeelsuse õpikus (Aavik 1936: 15).

Aaviku leiutatud „süsteemi ning sufiksi ekspansioonivõimet eiravat” (Mäger 1991: 353) põhimõtet kopeerisid kooligrammatikad ja õigekeelsusreeglid (vt nt EKG 1968: 308; Vääri 1968: 163; Nemvalts, Vare 1984: 30); niisamuti lisati see reegel „Eesti keele käsiraamatusse” (EKK 1997, 2007). XX sajandi lõpuks ja XXI sajandil seisnes põhjus aga juba tavas, et enesekohasust väljendavatest sihitutest verbidest ei moodustata u-liitelisi enesekohaseid verbe; teiste seas oli näiteks toodud jällegi kostuma (nt Mäearu 2008: 115–116). Seepärast lisati ka ÕS 1999-sse⁵ verbile kostuma ’murdes üles sulama; pehmenema’ tähendussoovitus, mis püsis muutumatuna viimase, 2018. aasta ÕS-ini: ’ei soovita tähenduses: kostma’ (tähendussoovituste kohta vt Raadik 2020; Paet, Risberg 2021). Sõnad kostma ja kostuma leiduvad ka „Eesti keele raskete sõnade sõnaraamatus” (Mägi jt 2001), kus kummagi juures on vastavalt märgitud, et seda ei tohiks teisega segamini ajada.

Tegelikku keelekasutust on kajastanud seletussõnaraamatud, mis hakkasid ilmuma XX sajandi lõpus. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus” (II köite 3. vihikus, 1992) on kostuma esitatud kahe homonüümina, sealjuures on esimesena esitatud just kostma sünonüüm kostuma ’kuulduma, kuuldav olema; kõlama’. Teisena on toodud murdekeelne kostuma tähenduses ’soojuse või niiskuse mõjul üles sulama, pehmenema, pehmeks minema’. Samamoodi on kostuma esitatud järgmistes seletus­sõnaraamatutes (EKSS 2009; EKS 2019; ka ÜS 2021).

EKI keelenõuandmebaasist on aastatel 1993–2021 sõna kostuma kohta küsitud ligi 20 korda.⁶ Ehkki ÕS-ides on alates 1999. aastast antud sobimatute (sic!) tähenduste kohta üksnes soovitusi (vt ÕS 1999: 10; ÕS 2018: 12), siis keelenõuandmebaasist nähtub, et nõuandjad on sõna kostuma kasutust sõna kostma sünonüümina pidanud aja jooksul siiski grammatiliselt vigaseks, kirjakeelde sobimatuks, halvaks stiiliks jms.

Suhtumise muutus algas „Eesti keele käsiraamatu” uusimast trükist (EKK 2020), kust jäi välja varasem märkus, et enesekohaseid verbe (nagu kostma) ei peaks u-liite­liseks muutma. EKI ühendsõnastikus (ÜS 2021) leidub alates 2021. aastast ka värskeim ÕS-i soovitus, mille kohaselt on tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ sobivad sõnakujud nii kostuma kui ka kostma. Muudatuse taga on Sirje Mäearu keelekorralduse seminar tuletistest,⁷ mille tulemusel mööndi tendentsi, et u-liidet kasutatakse ka sisult enese­kohastes verbides.

 

Tegelik keelekasutus korpusandmete põhjal

Eri ajastute tekste sisaldavad korpused võimaldavad leida andmeid verbi kostuma kasutuse kohta alates vanast kirjakeelest kuni tänapäevani.

Vana kirjakeele korpuses (VAKK) leidub otsisõnale kostuma üksnes kolm vastet, millest ükski pole tegusõna kostuma, vaid kaks korda verb kostma ’vastama’ ja korra substantiiv kostus ’vastus’.⁸ Kõik kolm vastet esinevad automaatselt märgendatud XIX sajandi lõpu vallakohtuprotokollides, mistõttu on tegu eksliku märgendusega. Nagu eespool öeldud, leiduski eesti vanemas kirjakeeles suhteliselt vähe u-tuletisi (Mäger 1991: 344), need elustas Johannes Aavik alles XX sajandi algul.

DIGAR-i Eesti artiklitest (DEA) on verbi kostuma kohta keeruline süstemaatilist infot leida. Abivahendiga (Tinits 2020) saadud Exceli tabelis on küll ligi 3250 rida tekste aastatest 1853–1929, aga suur osa sellest materjalist on halva digiteerimis­kvaliteedi tõttu vigane ning üks osa ka nimisõna kostus eri käändevormid. Ehkki võimatu on öelda, kui palju infot täpselt on verbi kostuma kohta, siis mõningasi filtreid kasutades (nt vaadates tänapäevaseid verbivorme, ka w-tähega, ent jättes välja verbi lihtmineviku 3. pöörde vormi kostus, sest see langeb kokku substantiivi nimetava käände vormiga) oli võimalik uurida, millistes tähendustes esines verb kostuma hästi digiteeritud lausetes.

Esimene lause, milles tuvastasin tähenduse ’kuulda olema, kõlama’, pärineb 1898. aastast (näide 1). XIX sajandi lõpu tekstides ilmnes ka tähendus ’niiskeks, sulale minema’ (näide 2).

(1) [---] kuid oma linna ligikonnastgi kostub hääli, et põldudest palju wõib söödiks jääda [---]. (Postimees 19. V 1898)

(2) [---] reedel lõi ilm kostuma, laupäeval puhus mahe tuul, esmaspäewal oli juba päris raske reega edasi saada [---]. (Postimees 17. XII 1898)

Kümnendil 1900–1909 hakkas verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ pisut rohkem esinema (seitse korda 41 filtreeritud lausest, 17,1%; näide 3), samavõrd esines ka tähendus ’üles sulama, pehmenema’ (kuus korda, 14,6%; näide 4), üle­jäänud 28 lauset on vigaselt digiteeritud.

(3) Kiriku- ja kooliülemuse märgukirjadest, seltskonnast, raamatutest ja ka ajalehtedest kostub see kaebtus ühel wõi teisel toonil. (Uus Aeg 29. V 1904)

(4) Kui külmanud kondid kostuma hakkasiwad. (Sakala 26. I 1909)

Kümnendil 1910–1919 püsis tähendus ’kuulda olema, kõlama’ umbes sarnase sagedusega (16 korda 89 lausest, 18%; näide 5), sealjuures sagenes see tähendus kümnendi lõpupoolel; ülejäänud 73 lauset on vigaselt digiteeritud, mistõttu ei ole teiste tähenduste kohta võimalik infot leida.

(5) Wana tõde hakkab ikka selgemine ja waljemine nende kõnedest kostuma: ei aita mõistus, ei anna teadus tõsist õnne [---] (Usk ja Elu 22. X 1913)

1920. aastatel on näha tähenduse ’kuulda olema, kõlama’ märkimisväärset sagenemist (mis on ka loogiline, sest Aavik oli u-refleksiivide kasutuse elustanud). Tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ esineb kostuma enim, 169 lauses 192-st (88%; näide 6), tähendust ’üles sulama, pehmenema’ esineb üksnes kaheksas lauses (4,2%; näide 7) ja sedagi vaid kümnendi alguses; ülejäänud 15 lauset on vigaselt digiteeritud.

(6) Peenike piiksumine kostub kuusetukast. (Postimees 28. XII 1927)

(7) [---] kaalikad, kapsad, kartulid kostuvad üles (ühes maaga). (Päevaleht 30. X 1920)

Eesti kirjakeele korpuses 1890–1990 (TÜKK) on verbi kostuma kohta 18 vastet,⁹ kõik tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ (100%): 1910. aastate ilukirjandusest üks näide (Waikse ilmaga kostus laul ja sõnad kätte), 1970-ndaist kaks näidet ilu­kirjandusest ([---] mille sekka kostus vihane kassiturtsatus), 1980-ndaist üks näide ilu­kirjandusest (Ei kostu rohkem kui väike tukse, viimne värin [---]), 1990-ndaist kaheksa näidet ilukirjandusest (Kaugelt kostus rongi vile) ja kuus näidet ajakirjandusest (Valgus­vihud visklevad koridorides, inimesed tõusevad, kostub ärevaid hüüatusi).

Eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019), mis sisaldab tänapäeva keelt, esineb verb kostuma 16 448 korda. Analüüsitud 500 lause juhuvalimis ilmnes kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ kõigis lausetes (100%; näide 8). Murdekeelset tähendust ’üles sulama, pehmenema’ ei esinenud selles valimis kordagi.

(8) Olmemüra asemel kostuvad siin laste kõrvu käo, sookure ja rukkiräägu valjud hüüded.

 

Kokkuvõte

Korpusandmete põhjal on näha, et enesekohasest verbist kostma moodustatud u-refleksiiv kostuma ’kuulda olema, kõlama’ hakkas eesti keeles levima XX sajandi esimesel poolel nagu teisedki uma-verbid. Johannes Aavik, kes küll keelearenduse ja -uuenduse ajal elustas u-refleksiivide kasutuse, leiutas seejärel 1920. aastail reegli, et tõrjuda niigi enesekohastest verbidest loodud u-tuletisi (nagu kostma > kostuma, pleekima > pleekuma). Seda reeglit kopeeriti sajandi jooksul nii grammatikates kui ka kooliõpikutes, arvestamata tegelikku keelekasutust (sama kehtib paronüümide käsitluse kohta, vt Risberg, ­Langemets 2021). Kasutuses ei ole seda reeglit aga sajandi jooksul omaks võetud, muuhulgas sellepärast, et Aaviku reegel oli leiutatud, mitte keelest leitud (Hint 2001a, 2001b).¹⁰

Keelekasutuses ei võetud seda reeglit omaks ka seepärast, et kuigi „[u]ut sõna ei moodustata harilikult siis, kui tema tähendus on leksikonis kaetud, [siis] produktiivsetes tuletustüüpides see piirang alati ei kehti (nt kostma ja kostuma jt)” (Kasik 2015: 47). Sõnadel kostma ja kostuma näib olevat ka erinev tähendusnüanss: kui kostma viitab pigem kindlale suunale, kust heli kõlab, siis kostuma pigem ebamäärasele suunale. u-liitelisena võimaldab kostuma tegevuse iseeneslikkust ehk enesekohasust rohkem esile tõsta – vastuvõtja on vähem aktiivne, tegevus mõjub iseeneslikumana.

Kuna EKI-s vaadatakse õigekeelsussõnaraamatu soovitusi seminaridel tänapäeva seisukohast üle, siis on keelekorraldajate soovituse kohaselt nüüd kirjakeeles sobilik kasutada verbi kostma kõrval ka verbi kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’. Samamoodi on toimitud teiste varem ebasobivaks peetud tuletistega: pleekima kõrval pleekuma (90 vastet ÜK 2019-s), ühtima kõrval ühtuma (194 vastet), säilima kõrval säiluma (1834 vastet) – kogu selliste sõnade rühma on käsitletud sama malli järgi. Mati Hindi (2001b: 147) küsimusele „Millal peavad n-ö ametlikud grammatikad reageerima kasutuses muutunud grammatikale?” vastaksin siinse artikli põhjal, et sajand on liiga pikk aeg.

Kokkuvõttes sobib jonnakalt terve sajandi vastu pidanud verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ hästi ka kirjakeelde: keelekasutuses on see juurdunud, levinud ja tavapärane ega takista lausest arusaamist. Sealjuures domineerib see homonüüm keelekasutuses ülekaalukalt, sest eluolu on muutunud: linnas on kuulda rohkem müra ja helisid ega näe maa ülessulamist. Teise homonüümi tähendusi ’sulama; pehmenema; tervenema’ jm väljendataksegi tänapäeval teiste sõnadega.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”.

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

 

Eesti keeles on sonimütsil mitu nimetust: soni ja kõnekeelne soge, murretes veel nt kepka ~ kipka, hurask ~ vurask ja keps. Need nimetused on eesti keelde laenatud.

Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormi­müts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).

Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna kohta on Eesti Keele Instituudi murdearhiivis kirjapanekuid kolmest kihelkonnast: Kihnus on kasutatud varianti keps, Häädemeestel palatalisatsiooniga keṕs ja Muhus ä-ga käṕs, tähendusena on antud ’soni, ludumüts’ (EMSUKA, EMS). Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on Häädemeestelt fikseeritud ka i-ga variant kips (EKMS 3: 83). Sõna keps leiab ka Kihnu sõnaraamatust (KES). Kihnust on kirjapanekuid kepsi kohta kõige rohkem, neist ühes on märgitud, et sõna on „vanema ja keskmise põlvkonna keeles harvem esinev”. Üksikasjalikumalt mütsi kirjeldatud ei ole. Saab teada, et materjaliks oli riie, `sõuksi `riide`müt΄sa üitti enne ikka käṕs`mütsideks, see `olli käṕs Muh, ja mütsi põhi oli laidudest kokku õmmeldud, kepsi põhe `laidõst kogo `aetud Khn (EMSUKA).

See suhteliselt uus murdesõna on laenatud rootsi keelest. Rootsi akadeemia sõnaraamatus on sõna keps fikseeritud teatud ringkondade rahvakeeles tähenduses ’pehme müts eriti eest küllaltki laia põhja ja enamasti mütsikangaga kaetud nokaga, (inglise) „spordimüts”’. Rootsi keps on laenatud inglise keelest ja laenualus on inglise sõna cap ’müts’ mitmuse vorm caps, inglise keelde on sõna saadud hilisladina keelest, kus cappa tähendus on ’kapuuts, mantel’. (SAOB: keps) Sama päritolu on nimetatud ka rootsi keele etümoloogilistes sõnaraamatutes (Wessén 1996: 210; Ernby 2010: 300). Nimetada võib veel seda, et meile vene keele kaudu saadud nimetus kepka ~ kipka on samuti pärit samast hilisladina sõnast (Uibo 2007: 308).

Kui Rootsi akadeemia sõnaraamatu 1935. aastal ilmunud köites on rootsi sõna keps juures nimetatud tuntust rahvakeeles ja teatud ringkondades, siis tänapäeval esitatakse sõna kirjakeelsena ilma märgendita (SO; SAOL). Rootsi sõna on kõigepealt kasutusele tulnud arvatavasti meremeeste seas. Varasemad kirjapanekud rootsi keeles korstnapühkijate slängis on trükitud aastal 1910 ja mereväelaste keeles aastal 1912. (SAOB: keps; Palm 1910: 92, 95, 102; Thesleff 1912: 49)

Rootsi keeles võib sõna keps tähistada kaht tüüpi nokaga mütsi. Rootsi akadeemia sõnaloendis on sõna keps tähendusena märgitud ’lame nokaga müts’ (SAOL) ja rootsi keele sõnaraamatus ’sportlik (lame) nokaga müts’, liitsõnadena basebollkeps ’pesapallimüts’, golfkeps ’golfimüts’, gubbkeps (sõna-sõnalt) ’vanamehemüts’ (SO). Rootsi-eesti sõnaraamatus on rootsi sõna tähendusena märgitud ’nokkmüts, nokats(müts)’ (RES: 459). Sportlikud pesapalli- ja golfimütsid on tänapäeval juba sonist erinevad.

Kui tavapäraselt hääldatakse rootsi k eesvokaali ees helitu afrikaadina [č] (Elert 2000: 156), siis sõnas keps hääldub see kui [k] (SAOB; SAOL; SO). Seda tuleb erandina ette mõnes võõrsõnas, uuemas laenus (RES: 1366), millega praegusel juhul ongi tegemist. e-ga märgitud vokaali hääldus on sõnaraamatutes aja jooksul muutunud. 1935. aastal ilmunud SAOB-is on vokaali hääldusena esitatud [ä], 2009. aastal ilmunud rootsi keele sõnaraamat (SO) ja 2015. aasta Rootsi akadeemia sõnaloend (SAOL) annavad vokaali häälduseks [e]. Rootsi idaosa häälduses ei tehta vahet lühikese e ja lühikese ä hääldamise vahel, hääldusvariandiks on e ja ä vahepealne häälik [ε]; sama nähtus on tuntud Gotlandil ja soomerootsi murretes (Elert 2000: 32, 46).

Soomerootsi murrete sõnaraamatus on sõna fikseeritud ühest kihelkonnast kujul kippsmössa (OFSF: keppsmössa). Inglise sõna on rootsi keele vahendusel jõudnud ka soome murretesse Päris-Soome põhjaosas ja Lõuna-Pohjanmaa idaosas: käpsä ’nokkmüts, soni’ Eurajoki, Rauma, Nurmo (SMS: käpsä³).

Rootsi laenualuse vokaali kvaliteet, mis on võinud olla e ja ä või vahepealne häälik ε, on mõjutanud ka vokaalivalikut eesti murretes: Muhus ä, käps, Kihnus ja Häädemeestel e, keps ja keṕs. Saareste mõistelises sõnaraamatus kirja pandud Häädemeeste kips (EKMS 3: 83) ei ole arvatavasti soomerootsist laenatud, vaid tegemist võib olla kohaliku vaheldusega. Läänemurdes on Pärnumaal tuntud nähtus e kõrgenemine i-ks (Juhkam, Sepp 2000: 38). Sõna keps leviku järgi eesti murretes võib arvata, et sõna on saadud eesti keelde meremeeste kaudu, on ju nii Muhus, Kihnus kui ka Häädemeestel meri lähedal ja meresõit au sees.

Suurbritannias muutus nokaga pehme meestemüts eriti populaarseks 1880. aastatel, kuid see on pärit märksa varasemast ajast. Sonimütsi, inglise flat cap’i eelkäija bonnet oli kasutusel juba XIV sajandil. Nimetus cap võeti kasutusele enne XVII sajandit. XVI sajandil tahtis Briti parlament edendada villa kasutamist ja kohustas kõiki alamast seisusest mehi pühapäeviti ja pühade ajal kandma villasest kangast peakatet. Kuigi see seadus ei kehtinud kaua, sai sellest peakattest töötava mehe vormi­rõiva osa. (Schneider 2017)

Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on soni tähendusena antud ’hrl paksemast riidest v nahast ja (samast materjalist) nokaga meestemüts’. Ranget piiri soni ja nokkmütsi vahel on murdeandmetes raske tõmmata. Sageli on seletustes pakutud mõlemat. Nt annab Must (2000: 94) kepka tähenduseks ’nokkmüts, soni’, eesti murrete sõnaraamatus on antud aga ’pigimüts; sonimüts’ (EMS). Vuraski tähendusena on rohkem tuntud nokkmütsi ja soni kõrval Kanepist üles märgitud tähendus ’vanaaegne viltkübar’ ja variandil puraski Jürist ’soldatimüts; vanaaegne meestekaabu’ (Must 2000: 481).

Reet Piiri kirjutab „Suure mütsiraamatu” linnamoe peakatete peatükis ka XIX sajandi teisel poolel saksikumate meeste seas omaks võetud mustast või tumesinisest riidest kõva, läikiva sirmi ehk nokaga mütsist, mis oli nokkmüts, nottmüts, lakats või ulaga müts. Muu hulgas viitab ta XIX sajandi lõpu kirjeldustele, kuidas mõisa opman ja mõisahärra sellise peakatte kandmise ära keelanud. Mõnel pool on nimetatud sellist mütsi ka vene mütsiks, sest nähti seost Vene ametnike vormirõivaga. Raamatus on pilt XX sajandi alguses valmistatud peakattest, mida nimetatakse soniks ning mis on õmmeldud omakootud kangast ja millel on kunstmaterjalist nokk. (Piiri 2017: 249, 259)

Sonimüts oli Eestis 1920. aastatel populaarne peakate, kasutusele tuli sedalaadi müts aga juba enne omariikluse aega (Ojavee, Puppart 2019: 24, 15). Udo Uibo (2007: 308) on kirjutanud, et sõna soni tuli eesti keeles kasutusele arvatavasti pärast Esimest maailmasõda.

Pehme, nokaga mütsi jaoks on meil võõrsilt laenatud mitu nimetust. Kas seda tüüpi peakatet on püütud ka keeles olemas olevate sõnadega kuidagi nimetada?

Murrete sõnaraamatus on mitmegi peakatte tähendust seletades kasutatud sõna soni ehk need võivad olla soni sünonüümid. Nii tähendab lodu² vana, vormitu peakatte kõrval ka soni, lodumüts ja –kübar aga on ainult soni, pehme riidemütsi tähenduses. Kasutusel on olnud ka sõnad losumüts, lotsmüts, lottmüts ja lotumüts, samuti ludumüts (mille tähendusena on antud ka ’lätu’), lätumüts ja lättmüts ning arvatavasti on ka läss ’nokaga suvemüts’ olnud soniga väga sarnane. (EMS) Saareste mõistelisest sõnaraamatust leiab veel läsumütsi (EKMS 3: 83).

Nii kajastavad need murdenimetused sonimütsi pehmet ja madalat vormi. Väike-Maarjast on üles kirjutatud: kui müt΄s kukub noka `piale, sie on lud´u müts (EMSUKA). On ju ka näiteks ingliskeelne soni nimetus flat cap sõna-sõnalt ’lame müts’ (Schneider 2017).

Neist n-ö kirjeldusel põhinevatest murdenimetustest on laiemat kasutust leidnud ludumüts ja lodumüts. Wiedemanni (1973: 640) sõnaraamatu 2. trükis on esitatud ludu–m[üts] tähendusega ’hängende Mütze’, mis on üle võetud ka Saareste mõistelisse sõnaraamatusse tõlkega ’mingi rippuv müts’ (EKMS 3: 83). Millist mütsi on just mõeldud, ei oska arvata. Küll aga on lud´umüt´s (ilma seletuseta) olemas 1925. aastal ilmunud õigekeelsuse sõnaraamatu I osas (EÕS 1925: 420), Elmar Muugi sõna­raamatus (VÕS 1936: 232), aga ka nt 1953. aasta väikses õigekeelsuse sõnaraamatus (VÕS 1953: 154), ÕS 1976-s ja ka ÕS 2018-s. Ludumütsi ja lodumütsi kasutamisele soni süno­nüümina Oskar Lutsu följetonis „Vana kübar” on osutanud ka Uibo (2007: 309).

Julius Mägiste (EEW: 1335) käsitleb sõnade lodu ja ludu päritolu sõnaartiklis lodev ja peab seda eesti deskriptiivseks tüveks. Seda seisukohta on jaganud Alo Raun (1982: 77, lodu) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES: lodu¹). Kirjakeeles on kasutusel ka määrsõnad ludus ’lamavalt, siledalt vastu aluspinda, keha või pead ligi asendis’, lodus ’lontis, ripakil asendis’ (ÜS).

Millist peakatet lodumütsiga täpsemalt silmas peetakse, selgub enamasti kontekstist. 1906. aasta Postimehes kirjeldatakse lodumütsi kui uuema aja nähtust:

Mõned meie nooredmehed näevad seda edevust ka naesterahvaste käest olevad pärinud, et omalgi suure juuksetuti otsaette kasvatavad, seda ka sähredavad, nii et see nagu pikk, kähar Saksamaa lambavill välja näeb. Sinna pääle seatakse nõndanimetatud „lodumüts”, mille sirmi vaevalt lodu alt näha võime. [---] Võib olla on [---] nüüdsed „lodumütsid” palju „praktilikumad” pääkatted, kui muud selle sarnased meistritööd, millest minu vanapoisi pää aru ei suuda saada. Vahest on „lodumütsidega” parem uulitsa nukadel naesterahvaid piiluda või öökohmakutel plagama panna [---] (Vanapoisi päevaraamat 1906)

Lodumüts on olnud piisavalt tuntud, et seda on kasutatud ka nt otsimiskuulutuses kadunud lapse riietuse kirjeldamisel.

Poisikesel olid hallid kodukootud riided seljas, pruun lodumüts peas, Soome kingad jalas. (Karjapoiss 1914)

Sõna on leidnud kasutust mujalgi kirjeldustes.

Kohe torkasid silma: puhtad kuubülikonnad, kraed, kaelasidemed, pehmed kaabud ja lodumütsid; inimesed kõik väljamaa moodu, neid võiks ennem advokaatideks, inseneerideks, arstideks jne. pidada, kui töölisteks [---] Niisugused on kommunaarid. (Lipilin 1927: 36)

Iljitsh tuli tööle kohases ülikonnas – mingisugune vana moodust läinud kuub, rohelised püksid, lodumüts peas. (Lipilin 1927: 57)

Lodumütsi kõrval leiab kasutust ka ludumüts.

Kõige suurem mütsi-ladu Jurjevis [---] soovitab oma suurest ladust igasuguseid vilt-, õle- ja juurtest kaabusid, nokk, Inglis- ja ludumütsa. (Kõige suurem… 1915)

Autu inimene on kõigepealt kahtlane. Tema riided torkavad kohe silma. Peas – lai ludumüts, autojuhi palitu, kaelas – mahakeeratud krae; jalas – kalossid, silmade ees – prillid. (Miilitsionär 1917: 12)

Poisikesel on [---] peas sinine ludumüts, jalas mustad sukad ja jalas Ameerika saapad (tankid). (Poisike kadunud 1920)

Leenin tuli pleekinud ludumüts peas ja palitu käevarrel. (Naistööliste… 1927: 1)

Sugugi alati ei pruugi ludumüts tähendada aga soni. A. H. Tammsaare (1936: 493) on seda sõna kasutanud „Tõe ja õiguse” V osas: „Seal see Tiina siis nüüd keset saunaõue seisis, ludumüts peas, pamp seljas, kõrgekontsaga kingad jalas, silmad maateral, suure­võitu kahvatu suu nagu nutul või naerul.” See on tekitanud soome keelde tõlkimisel küsimusi ning autori ja tõlkija kirjavahetuses on leitud, et siinses kontekstis on mõeldud baretti (TÕ tõlkimisest 1978: 166).

Paistab, et aja jooksul on ludu- ja lodumütsi kirjakeelses tähenduses kadunud sonimütsi pool. 2009. aastal ilmunud kirjakeele seletav sõnaraamat (EKSS) nimetab ludumütsi tähendusena ’pehme vormitu või liibuv müts’, lodumütsi seletusena on antud aga ’(mütsi)lotu; pehme, vormitu peakate’ ja lodu kui (mütsi)lotu artiklis on teiste liitsõnade hulgas sonilodu. EKI ühendsõnastikus on lodumüts ’pehme, vormitu peakate’ ja näitena on esitatud Päkapiku lodumüts; ludumüts on aga ’pehme vormitu või liibuv müts’ (ÜS). Soniga neid nimetusi enam otsesõnu ei seostata.

Praegusel ajal on üsnagi selge, milline müts on soni või soge, ludu– ja lodumütsiga aga ei pruugi see peakate enam üldse seostuda. Veelgi vähem on ilmselt neid, kes teavad, mis on kepka, vurask või keps.

Miks aga on meremehel vaja kümmet kepsi? Häädemeestelt on kirja pandud: meremehel piab olema kümme `keṕsi, et ku üks `lendab, et siis teine kohe pähe `panna on (EMSUKA).

Meeli Sedrik (snd 1968), MA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), meeli.sedrik@eki.ee

Nimede etümoloogiat on keerulisem selgitada kui üldsõnade algupära. Viimaste kohta on teada nii sõnakuju kui ka selle tähendus – tõsi küll, mõlemad võivad olla aja jooksul vähemal või suuremal määral muutunud. Seevastu nimedest on teada vaid nende kuju, kuid tähendus, st nimepaneku motiiv jääb enamasti aegade hämarusse. Nii on ilmselt ka praeguse Tartu linna, Muinas-Eesti Ugandi maakonna põhjapoolse keskuse nimega.

Toomemäel kõrgunud linnust mainiti esimest korda ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas castrum Tharbatense kujul 1211. aasta sündmuste käsitlemisel; sama toponüüm esineb ajaraamatus veel Darbete, Tarbata, Tarbeta, Tarbete, Tharbata või Tharbete kujul (HLK: 126, 160, 210, 222, 234, 242). Lisaks on ühel korral kohakäändes (in + akusatiiv) mainitud Tartu kihelkonda (in provinciam Tharbitensem; HLK: 128). Seega varieeruvad kirjapanekutes esitähed d ~ t ~ th ja järgsilbi vokaalid a ~ e ~ i. Algusklusiili märkimine kord t-, kord th-ga oli toonastele võõramaalastele tavapärane, kuid selle kirjutamine d-ga näikse olevat erandlik. Esimesest silbist kaugemal asuvate täishäälikute vahelduv kirjaviis pole samuti üllatav.

Teine väärtuslik allikas on XIII sajandi lõpus keskülemsaksa keeles kirjutatud Liivi­maa vanem riimkroonika, milles Tartu linnuse nimi esineb kujul Darbet ~ Darbete ~ Darbeten, kusjuures tüvi ei varieeru (LVR: 30, 49, 51–52 jt), nt Darbet ist ûch vil genant ’Tartut on teile tihti nimetatud’ (LVR: 117). XIII sajandi ürikutes kasutatakse alates 1234. aastast üldiselt tüve Tarbat (nt LUB: 179, nr 140; Hildebrand 1887: 39, nr 20).

Alamsaksa keeles tarvitati Tartu nime Tarbate ~ Tarbete kujul; ajapikku lühenes see Derpte’ks. Viimasest laenati vn Дерпт, mida kasutati ametlikult 1893. aastani. Alamsaksa nimi allus tavasõna dörp ’küla’ mõjule, mille tulemusena kujunes nimekuju Dörpt. XVII sajandil moodustati alamsaksa keele eeskujul ülemsaksa Dorpat (Rätsep 1980). Viimast kasutavad sakslased praeguseni. Eestikeelses kirja­sõnas esineb väikese algustähega kirjutatud dörpt juba 1589. aastal arst Sigismundus Awerbachile välja antud tunnistuses (Ehasalu jt 1997: 95). Lätlased laenasid meilt muistse nime Tērbata, neilt omakorda Salatsi liivlased kujul Täärbot (Kettunen 1938: 447).¹

Muinaseesti toponüümi jätkab Tartu. Seega on algselt kolmesilbilisest nimekujust keskmine silp hääbunud. Praegustel andmetel esines toponüüm trüki­sõnas esmakordselt 1648. aastal vaimulikust kirjamehe Johannes Gutslaffi (srn 1657) tartu keele grammatika näitelausetes Minna olle Darttun ’mina olen Tartus’, minna läha Dartó ’mina lähen Tartusse’ jt (Gutslaff 1998: 197). Tosin aastat hiljem ilmunud pastorist kirjamehe Heinrich Gösekeni (1612–1681) põhjaeesti keele käsiraamatust (1660) leiame väikese algustähega kirjutatult tarto ja tarto mah ’Tartumaa’. Siinkohal on nimetamisväärne ka XVIII sajandi alguse köster-koolmeistri Käsu Hansu nutulaulus korduv tartukeelne „Oh! ma waene Tardo liin” (1708).

 

Lisa Tartu nime uurimisloole enne Paul Aristet

Tartu nime etümoloogia üle on pead murtud aastasadu. Teadaolevalt pärineb esimene seletus Christian Kelchi (1657–1710) sulest XVII sajandi lõpust, täpsemini 1690. aastast. Kroonik pani koos pärimuslooga paberile mõtte, et toponüüm lähtub alamsaksa väljendist dar bet, mis tähendab Ivar Leimuse tõlkes ’seal kaugemal’ (Kelch 2004: 57). Selline toponüümi määrsõnaline päritolu pole muidugi tõenäoline. Teine seletuskatse XVIII sajandist pärineb väidetavalt ladinakeelse Henriku Liivimaa kroonika esimeselt saksa keelde tõlkijalt Johann Gottfried Arndtilt (1713–1767), kes avaldas selle 1740. aastal (vt lähemalt allpool).

Ka kolmandal seletuskatsel on üksnes historiograafiline väärtus, pakkudes huvi Tartu nime uurimise ajaloo jälgimisel. Kelchist peaaegu sajand hiljem kirjutas pastor, lokaalajaloolane ja literaat August Wilhelm Hupel (1737–1819) oma peateose täienduses Tartu kohta ajalooajakirjas avaldatud kõmri naturalisti ja literaadi Thomas Pennanti (1726–1798) reisikirjelduse annotatsioonile toetudes, et Šotimaal asuva Tarbati maakitsuse nimi tuleneb sõnadest tarruing ’tõmbama’ (vrd ee tarima) ja bata ’paat’, mis tähendab veesõiduki lohistamist mööda kuiva maad (Hupel 1780: 9; TSV: 253). Hupeli tekstist jääb ebaselgeks, kes on ühendanud Tartu ja Tarbati nime. Alg­allikaga tutvumisel ilmnes, et seda on teinud Hupel ise, kuna Pennant kajastas üksnes väidetavalt paljude inimeste arvamust Šotimaa nime kohta (Pennant 1774: 190).

Tartu eesti- ja saksakeelsete nimede päritolu selgitamisel on kõik teadaolevad ligi 30 nimeuurijat lähtunud eespool mainitud XIII sajandi nimekujudest. Kõige sagedamini tegeldi Tartu nime seletamisega XIX sajandil, kust praegustel andmetel on pärit peaaegu pooled sel teemal sõnavõtnute seisukohad; neist omakorda pea pooled on jaganud oma arvamust ajavahemikus 1848–1856. Ainult kolmandik nimeseletusi pärineb XX sajandist. Ägedam diskussioon sel teemal tekkis 1920. aastal Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, kus ajendatuna parun C. v. Stackelbergi ja G. von Sableri ettekannetest võtsid sõna Leopold Meyer, Max Vasmer, Lauri Kettunen jt (MS: 111–112).

Aegade vältel on linnanime algtähenduse seletamiseks pakutud mitmesuguseid lähtesõnu, mis on aga struktuuri või tähenduse poolest enamasti sobimatud. Üsna sageli on varasemad nimeuurijad seostanud kohanime algusosa jumaluse Taara nimega (ajalooliste etümoloogiate kohta vt EKNR: sub Tartu). Paraku ei sisalda see allikas kõigi uurijate seisukohti.

Mõningast lisa pakub arheoloog Andres Tvauri (2001: 238–239). Tema ülevaade sisaldab aga paari ebatäpsust. Esiteks ei viidanud ta fennougrist Paul Ariste osale Tartu nime päritolu uurimisel (tähelepanuta jäämise põhjusest vt lähemalt allpool). Teiseks kirjutas Tvauri, et helilooja ja keeleteadlane Karl August Hermann (1851–1909) pidas Tarbatu algvormiks Taara padu, mis tähendavat Taara orgu. Tegelikult kirjutas Hermann sõnaselgelt: „In Taara-abuda hätten wir die volle Urform des Namens Dorpat, Tarbato, Tartu” (Hermann 1899: 60), st tema arvates oli algkuju *Taara-abuda (> *Taara-abida) ’Taara-Hilfe [= Taara abi]’, mille ta oli tuletanud sm apu ’abi’ eeskuju Henriku kirjapanekust Tharapita ja mida pidas partitiivi vormiks. Hermann lisas autorit mainimata, et hiljuti on uueks tuletusaluseks pakutud ­Taara-padu ’Taara org’ (vt allpool), mille õigsust ta ei kinnitanud ega lükanud ümber.

Sellise päritolu selgituse andis teadaolevalt keeleteadlane Karl Heinrich Leo Meyer (1830–1910) ühel 1898. aasta Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, märkides, et ka Kaasani keeleteadlane Nikolai Karl Adolf Anderson (1845–1905), kes omalt poolt oletas osist pada ’keedunõu; tamm (ehitis veevoolu tõkestamiseks; vrd sm pato)’, oli pidanud tema oletust põhjendatuks (Meyer 1899: 24). Tõenäoliselt lisas Hermann selle oletuse hiljem, koosolekul peetud ettekannet artikliks vormides või isegi korrek­tuuri ajal, mistõttu ta ei kommenteerinud seda lähemalt.

Praegustel, mõneti ebakindlatel andmetel on enne 1767. aastat Tartu linna nime esimesena seostanud Taaraga (täpsemini Tharapitaga, mida toona ja hiljemgi tõlgendati kui ’Taara, avita’) eespool mainitud Arndt (vt Viires 1990; Sutrop 2002). Teade pärineb rahvaluule- ja keeleuurija, Kadrina pastori Arnold Friedrich Johann ­Knüpfferi (1777–1843) kirjutisest, milles lisatakse tõenduseks saksa isikunimi ­Gotthilf tähenduses ’jumal, aita’ ja p-tähe õigsuse kinnituseks soome apu ’abi’ (Knüpffer 1836: 836). Paraku puudub nimetatud artiklis täpsem viide Arndtile. Ka Meyer (1899: 8) osutas talle üksnes Knüpfferi kaudu, uskudes, et sellest on juttu tehtud kroonika kommentaarides. Siinkirjutajal ei õnnestunud ka sealt asjaomast teavet leida. Tõlkija on Tartu nime puhul piirdunud allmärkusega, et Kelchi oletus (vt eespool) ei kehti ja Tarbat pärineb kindlasti „paganatelt”, st eestlastelt (LC: 94).

Arstist kirjamees Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) on saksakeelsete „Eesti muistendite” (1840) sissejuhatuses teadmata allikast võetud saksa nimekuju Tarapat pidanud sarnaseks eesti toponüümiga Tara paik, s.o Taara paik (Faehlmann 1999: 37, 47). Selle idee kiitis heaks ka lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882).

1872. aastal mõtiskles eesti päritolu Vastseliina arst Theodor Mühlenthal (1827–1890) Tartu nime teemal ja pakkus välja kaks varianti. Ehk on need hüpoteesid ­historiograafiliselt huvitavad ka tänapäeva lugejale. Mühlenthali arvates elanud praegusel Toomemäel kõuejumalus Taar ehk Töri, kes oli oma nime saanud kõuemürina tekitamisest, vrd mürisema, tõrisema jt. Seetõttu kutsutud kõueküngast Töri pää’ks ehk Taara pää’ks. Toponüümi edasine areng võis autori arvates olla järgmine: Dörbt ~ Darbt > Dorpat > Tarpä > Tartä > Tarto. Teisel juhul lähtus Mühlenthal meelevaldselt Tharapita’st, mille viimase osise tuletas sõnast pütt ja samastas Taara­püti Uku vakaga, seostades selle ühe rahvalaulu värssidega, vrd „Wello võt püssä pütü päältä, / Taba Taara waka päältä”.² Püha anumat võidi hoida muistse Emajõe äärses tamme­hiies, mistõttu linnus saanud nimeks Taara püti linn (Mühlenthal 1872). Mõlemat mõttekäiku refereeris Kreutzwald põhjalikult oma kirjas folkloristist kolleegile Georg Julius Schulz-Bertramile (1808–1875) (Kreutzwald 1959: 309–312, 315; vt ka Eisen 1925: 53–56).

Näikse, et XIX sajandi ideed Tartu ja Taara omavahelise seostamise vallas jõudsid rahvusromantismi harjal Kreutzwaldi ja teiste agara tegutsemise tulemusel viimaks rahva sekka ning käibele tuli Taaralinn (< Taara linn). Selle täpsem kasutuselevõtu aeg vajaks eraldi uurimist. Siinkohal vaid paar põgusat sissevaadet. Juba 1860. aastal luuletas Mühlenthal: „Taarast Tartu nimi tõusis” (Viires 1990: 1415 järgi). Rikkalikult esindatud mõistatusetüübist „Lepp linna uulitsal, tamm Tartu raja pääl, juured kokku jooksevad, ladvad kokku langevad?” (nr 963), mis tähendab abielupaari, on Rapla kihelkonnas 1889. aastal talletatud harukordne algus „Lepp linna uulitsal, tamm Taaralinna rajal [---]” (A10d; EM). Selleski ilmneb pseudomütoloogia levik rahva sekka. Taara linna on mitu korda maininud kirjas oma sõbrale Jaan Kaelile (1864–1951) noor A. H. Tammsaare (1878–1940) 1898. aasta jaanipäeval, nt „Maal võib seda samma loodust näha, ehk see küll mitte Taara linna keskel ei ole, ja ta on palju värskem, õrnem, kui Thoome peal” (Mihkla 1959: 744). Vaadeldav nimi jõudis XX sajandi alguses korduvalt ilmumiskohana ka väljaantavate raamatute tiitellehele (vt ka EKNR).

 

Paul Ariste seisukohad ja nende analüüs

Tartu nime päritolu selgitamisel peetakse seni kõige usutavamaks Tartu ülikooli õppejõu ja keeleteadlase Paul Ariste (1905–1990) hüpoteesi (Ariste 2010 [1961]). Selle kohaselt lähtub muinaseesti *Tarvato üldsõnast tarvas ja kohanimeliitest -tu. Substantiiv märgib tänapäeva eesti kirjakeeles ürgveist (Bos primigenius), kuid ­muinasaja tarvas ei olevat tähistanud mitte seda veislaste liiki, vaid Euroopa piisonit ehk hilisema, kirjakeelse nimetusega pürga. Samale järeldusele oli Soome koha­nimede Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää jt uurimisel jõudnud soome etnoloog ­Kustaa Vilkuna (1939).

Paleozooloog Lembi Lõugase (2002: 8–12) andmeil asustasid tarvad Eesti ala pärast viimast jääaega, kui kliima hakkas soojenema. Nende viimati leitud luujäänused pärinevad küll neoliitikumi lõpust, kuigi tõenäoliselt elasid tarvad siin kauemgi. Seevastu Euroopa piison ilmus Eesti lõunapoolsetesse metsadesse märgatavalt hiljem, aastate 100–1100 vahelisel ajal, mil siin valitses pehmem mereline kliima.³ Nimetatud loomaliigi nimetuse andmine Tartu linnusele sobib ka selle tekke ajaga: arheoloogia andmetel rajati muinaslinnus VIII sajandil (Tvauri 2001: 245).

Ariste (1981: 21–22) pidas eesti-soome loomanimetust substraatsõnaks, mis on kujul *tarwas laenatud indoeuroopa, täpsemini iraani ehk satǝm-keelsetest murretest. Läänemeresoome lekseemil, mis on tänini säilinud mitmesuguste mäletsejaliste nimetustena, pole vasteid ülejäänud soome-ugri keeltes. Kui lugu on nõnda, siis on ilmne, et sõna võeti kasutusele tarva tähenduses, kuid selle veislase Eesti alalt väistumise tõttu kanti nimetus üle piisonile. Loomaliigi kadumisega ähmastus lekseemi tähendus ning see hakkas märkima erisuguseid veislasi ja hirvlasi.

Teised uurijad on lähtunud läänemeresoome sõna balti päritolust, vrd leedu taũras ’piison; tarvas; härg’ ja preisi tauris ’piison’ (EES: 517), ent Ariste rõhutas, et balti laenu oletamisel on raske põhjendada häälikumuutust *ur > rv. Apellatiiv kajastub eesti (Tarvasjõgi, Tarvastu jt), läti (Taurene, Taurkalne, Taurupe), leedu (Taurage) ja preisi (Tauro) toponüümias (LiEW: 1067; Karulis 2001: 1013).⁴ Siinkohal võib lisada, et pole selge, kas sõna laenati indoeuroopa keeltesse semi keeltest (vrd aramea tōr, heebrea šor < *tauru) või oli laenusuund vastupidine või võeti lekseem üle kumbagi keelkonda kolmandast allikast (vrd EWD: 749; GEW: 861; Karulis 2001; LaEW: 650).

Ariste esitatud Tartu nimehüpoteesi nõrgaks kohaks luges Rätsep (1980) vanemates kirjapanekutes b- või p-hääliku olemasolu, mida teadupoolest ei esine teistes tarvas-sõnast tekkinud toponüümide varajastes kirjapanekutes, vrd 1226 Tarwanpe ’Rakvere’, 1234 Tarwast, 1414 Tarvest ’Tarvastu’ (EKNR: 538, 657). See pole üldiselt omane ka teistele, algselt konsonantühendit rv sisaldavatele nimedele, nt 1241 Hyruelæ ’Hirla’ ning 1241 Hirweden, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla ’Iru’ (EKNR: 96, 118).

Keeleteadlane Paul Alvre (1921–2008) jättis mingil põhjusel oma kirjutises Aristele viitamata, millest omakorda sugenes ebatäpsus Tvauri monograafias. Alvre püüdis käsitletavat seisukohta kaitsta väitega, et keeles on vaheldus rv : rb olemas ja lähtesõna võis käänduda ka kujul tarvas : tarba nagu varvas : varba (Alvre 1985: 97). See pole siiski kuigi tõenäoline, sest laenuallikas pole sulghäälikut sedastatud ega eesti keeles genitiivivormi tarba registreeritud. Ka samalähtelise soome külanime Tarvainen puhul näitena toodud isikunimi 1402 Paual Tarwaynen (SPK) ei kinnita seda oletust.

Soome keeleteadlane Lauri Kettunen (1885–1963) eeldas, et n-ö ebareeglipärast b-ga tähistamist esineb muudelgi juhtudel, nagu nt 1637 Hirbla praeguse Hirvla asemel ning sks Gross- ja Klein-Irben liivikeelsete Iira ja Ire vastetena (Kettunen 1955: 71, 253). Siinkohal pole liivi näited küll eriti veenvad, sest varastes kirjapanekutes esineb neis v või w, vrd 1290 Yrva (lv īra joug ’Iira jõgi’), 1387 Irva, Irvam (Posti 1942: 267). Ent ootuspärase v ~ w lausa mõistatuslikku asendamist b-ga täheldas samuti kohanimeuurija Valdek Pall (1927–2013) paaris Põhja-Tartumaa toponüümis, nagu Kivijärve (1406 Kyppeyerwe ~ Kipeierfe jt) ja Nava (1592 Napaus, 1601 Napas jt) (Pall 1969: 72–73, 155–156; 1977: 25). Esitatud näited leevendavad oluliselt etteheidet hääliku ja kirjapildi mittevastavuse kohta Tartu nime käsitlemisel. Klusiili kirjutamine v-hääliku asemel vajaks põhjalikumat uurimist, eriti XIII–XIV sajandi üleskirjutused.

Just Ariste (2010 [1965]: 492) oletas, et peale millegi puudumist väljendava ­tu-omadussõnaliite ja tud-lõpulise umbisikulise tegumoe kesksõna tu-tuletise eksisteeris veel omadussõnasufiks -tu (< *-tto < *-ttai), mis märgib kas kellegi või millegi iseloomulikku olemasolu või lausa selle ohtrust (vt ka EKNR: 679–680). Seega tähendab uuritav kohanimi Ariste tõlgenduse järgi pürgide elupaika (vrd Kobratu Tartu lähedal sõnast kobras).

Nimetatud seisukohta toetas ka Pall (1977: 100–101), rõhutades, et „sellise tähenduse eeldamine tu-sufiksil hõlbustaks mitmete muudegi kohanimede [kui Puiatu] tõlgitsemist, näit. Põuatu, Pühatu jne”. Ainsaks vastuväiteks pidas uurija seda, et eesti keeles ei tuletata tu-liitega apellatiive, kuid ta leidis mõned tuletised soome keelest, nt pyhättö ’pühamu’ jt. Tingivas kõneviisis hõlbustuks abil lähenes probleemile ka kohanimeuurija Marja Kallasmaa (vt 2010: 59).

Kõnesolev liide võis eralduda karitiivsest tu-liitest ja abstraheeruda mõne sõna, nt lõputu, ilmatu, maailmatu, ääretu vms eeskujul, kusjuures lõputu tähistas esialgu ainult ilma lõputa (otsata) objekti, kuid sellest kujunesid mõiste sekundaarsed tähendused ’lõpmatu’ ja ’hiigelsuur’. Kõnekeelne ja murdeline adverb ilmatuma sisaldab küll põhjaeesti karitiivsufiksile iseloomulikku käändelõppu, kuid see võib olla teisene, sest adjektiivi nn kivistunud vormina ta ei käändu, nt ilmatuma pahandused, obuseid ilmatuma parv (EKSS: 587; EMS: 952).

Lugedes hiljem keele- ja kirjandusteadlase Eduard Roosi (1903–1979) ettekande lühikest kokkuvõtet, võib järeldada, et ta eitas lähtesõna tarvas sobilikkust Tartu nime puhul (vt Raud 1975: 127). 17. novembril 1974 käsitles ta Emakeele Seltsi koosolekul peetud ettekandes seniseid Tartu nime etümologiseerimiskatseid ja seostas toponüümi üldsõnaga tarbetu ’mittevajalik’, nagu seda oli juba sajand varem teinud Heinrich Neus. Ühenduses sama apellatiiviga mainis Roos ürikust leitud isikunime Tarueto (< Tarveto ~ Tarbeto), kuid ei seostanud seda uuritava kohanimega. Pole teada, kas Roosile oli tuttav eespool viidatud Kettuneni monograafia, mille all­märkuses on juttu, et tarbetu oleks lähtesõnana häälikuliselt laitmatu, kuid tõsiseid raskusi kohanimega ühendamisel valmistab semantika (Kettunen 1955: 254–255).

Ettekandejärgse diskussiooni ajal kaitses Ariste oma seletusvarianti, pidades vajalikuks arvestada, et *Tarvato laenati alamsaksa keelde lätikeelse Tērbata vahendusel. Õigesti juhtis ta tähelepanu rohkusega seotud karitiivsele *to-sufiksile, mis tema arvates esineb ka teistes toponüümides, nagu Puiato, Pühato ja Vaiato. Eesti nime läti keelde laenamise käigu paikapidavuse kontrollimine vajaks koostööd läti ja saksa lingvistidega. Ehk on seda küsimust varem ka kusagil käsitletud, kuid siinkirjutajal pole kahjuks selle kohta teavet.

Küsitavusele vaatamata on Tartu nime tuletamisel võimalik tugineda tarvas-sõnale, kuid kahtlemata ei välista see mõnd alternatiivset etümoloogiat.

 

Linnuse nimi rajaja järgi?

Tartu nimest ajaleheartikli koostamise ajal jäi siinkirjutaja pilk korduvalt peatuma Eesti kohanimeraamatu märksõnal Taritu (vt Ernits 2020). Selle Saaremaa küla nime on Kettunen (1955: 252, 255) küsimärgiliselt seostanud isikunimega Tarvitu (< Tarvitu või *Tarbitu) ja toonud võrdluseks tegusõna tarvima ’tarvitama, kasutama’. Kallas­maa oletas, et külanimi lähtub talu nimest, mis võis tekkida talupoja lisanimest (Kallasmaa 1996: 419; EKNR: 655). Uurija lisas, et konsonandi v kadu vokaali i ees on Saaremaale omane ja -tu on isikunimeliide, mis võib kujutada endast impersonaali partitsiibi sufiksit (Kallasmaa 2010: 21, 59).

Soomes asub Tarttila küla (1390 Laurens aff Thartila), mille nime päritolu on üritanud uut moodi seletada Timo Alanen 2003. aastal (vt SPK). Tema arvates on toponüüm ajapikku lühenenud ning seda saab ühendada kas apellatiiviga tarvas, sellest tuletatud isikunimega Tarvos või partitsiibikujulise isikunimega *Tarvittu ~ *Tarvattu ~ *Tarvottu.

Tartu nime kõrvutamine külanimega Taritu võib tulla kõne alla, kuigi järgsilbi i esines erinevalt teistest toponüümikujudest varem vaid ühes kirjapanekus (in provinciam Tharbitensem). Ent sellega ei tarvitse uuring piirduda. Kettunen (1955: 255) mainis Tartu puhul oletatavat isikunime *Tarbetu, kuid semantilisel põhjusel ei üritanud seda seostada toponüümiga. Selline inimese nimi ei saakski sobida, sest vaevalt pannakse lapsele nimeks Tarbetu ’mittevajalik’, kui see on aga hiljem sugenenud hüüdnimi, siis ei saa negatiivse sisuga nime seostada linnusega. Roosile (1976: 124) oli tuntud eesti isikunimi Tarueto, kuid Tartu päritolu selgitamisel ta millegipärast sellest ei lähtunud. Muide, ürikus on tegu lisanimega, vrd 1551 Jurgen Tarueto (TT: 151).

Mida võis isikunimi *Tarvito ~ *Tarvõto tähendada? Siin tuleks silmas pidada kaht võimalust. Esimesel juhul oleks tegu, nagu eespool käsitletust ilmneb, impersonaali partitsiibiga verbist tarvima ja väljendaks lapsele pandud nime korral ema-isa soovi, et nende võsuke kasvaks vajalikuks inimeseks, vrd näiteks Lembitu ’armastatu’ (hiljem Lemmitu). Hüüdnime puhul võiks nimi kajastada inimese varem sooritatud tegusid. Teisel juhul oleks tegu substantiivitüvele liidetud tu-sufiksiga Ariste oletatud funktsioonis, mispuhul see nimi kirjeldaks väga tarvilikku isikut. Olgu asjalugu nii või teisiti, kuid sellist positiivse laenguga nime võis kanda Tartu linnuse rajaja. Tvauri (2001: 246) andmetel oligi Tarbatu esialgu ühe pealikkonna võimukeskus, mis peale linnuse hõlmas veel lähedal paiknevat asulat, kusjuures keskuse elanikkond koosnes spetsialiseerunud valitsejatest, sõjalisest kaaskonnast ja käsitöölistest.

Kui võtta aluseks Ariste idee, tuleks lahendada b ~ p ja v küsimus. On selge, et isikunime Tarvito ei saa kõrvutada sõnadega ee tarbetu ja sm tarpeeton, sest need tuletuvad *ek-sufiksiga substantiivist, mille genitiiv on tugevas astmes. Siin saab oletada kunagist substantiivitüve *tarpi : *tarβi ~ *tarβõ (> tarv-), vrd haruldane tarv : tarve ’tarve’, tarvi korral, tarvil ning Eesti idaosast saarteni ulatuv tarvi (pärast) ’tarbe (pärast)’ (Wiedemann 1973: 1122; EKM III: 1217; VMS: 490), eeldades, et tarv tuleneb varasemast kujust *tarb, mis pärineb alggermaani keelest, kus esines ühend rb, vrd *þarbæ ’vajadus, hädavajadus; puudus’ (GW). Keerulisem on otsustada tuletiste alustüvevormi üle, sest selles võib esineda hiline muutus, vrd siiski tarvitu : tarvituma ’tarbetu’ (Wiedemann 1973: 1123).

Sõltumata sellest, kas Tartu nime lähtesõna on deverbaalne või denominaalne, oli XIII sajandil häälik β usutavasti säilinud ja seda tähistati mitmeti (vt Kask 1972: 29–30). Liiati esinebki tartu keeles b-line sõnakuju tarbis ’vajalik; hädavajalik’ (Hupel 1780: 280). Seega oleks Tartu linnuse esialgseks nimekujuks *Tarßõtto, mis kajastab samakõlalist isikunime tähenduses ’tarvilik’. Genitiivne tarve (< *tarvõn) võimaldab rekonstrueerida teise silbi *õ. Häälik oli võõramaalastest vallutajatele tundmata, mistõttu seda tähistati mitut moodi.

 

Ekskurss rahvalaulumaile

Nüüd tuleb jutuks uuritava toponüümi võimalik seos rahvalauludega. Neus (1852) tsiteeris Tartu nime käsitlemisel üht rahvalaulu, mille oli leidnud literaadi ja estofiili Christian Hieronymus Justus Schlegeli (1767–1845) ülimahuka Venemaa-reisikirja veergudelt. Lauluread oli ta talletanud oma naisevenna, Simuna pastori Heinrich Johann Pauckeri (1759–1819) pojalt Heinrich Wilhelm Christoph Pauckerilt (1797–1833). Laulu algussõnad on järgmised: „Püüdsin minna Pürjetuie / Tahtsin minna Tarwetnie [p.o Tarwetuie⁵] / Wastas on Pürja issand / Wastas on Pürja emmand / Wastas Pürja nored errad” (Schlegel 1830: 129, tõlge lk 131). Schlegel ei vahendanud tõlkimisel pärisnimesid, vaid väljendus umbkaudselt. Neus (1852: 904) üritas eesti apellatiivide põhjal tõlkida kohanimed saksa keelde kujul Sonderstrebnitz ’Eriline Püüdlemiskoht’, Sondermangel ’Eriline Puudusekoht’, Strebnitz Herr ’härra Strebnitz’ jne, kusjuures Strebnitz esinebki sakslastel perekonnanimena, vrd sks streben ’püüdlema, pürgima’. Samale laulule viitas Neusi kirjutise põhjal ka Leo Meyer (1899: 13–14).

Luuletaja ja keeleteadlane Mihkel Veske seostas Tartu nime rahvalaulus esineva nimega Tarretu, vrd „Mai oli Tõrma neitsikene, / tantsis Tarretu mäella” (Weske 1876: 83), pidades e-vokaali elisiooni täiesti võimalikuks (Tarretu > Tartu).⁶ Nii Neusi kui ka Veske esile toodud rahvalaulualgusi on Emakeele Seltsi koosolekul pikemas Taaraga seotud toponüümide ettekandes maininud folklorist Matthias Johann Eisen (VAE: 13; TNT). Tarretu’st pole vaikides mööda läinud ka Kettunen (1955: 254). Schlegeli ja Veske kohanimesid on otstarbekas käsitleda koos.

Schlegeli talletatud rahvalaulus areneb tegevus pürj-sõna sisaldavate värssidega (1, 3–4), seevastu tarv-sõna esineb vaid esimese värsi ideed kordavalt tugevdavas paralleelvärsis. Kirjandusteadlase Arne Merilai (1996: 19) arvates kujutab eesti rahva­lauludele omane parallelism endast peamist poeetilist printsiipi, mille abil ­viidatakse pigem sündmuste samaaegsusele kui nende ajalisele järgnevusele.

Näikse, et Neus on toponüümide tõlkimisel ja tõlgendamisel lähtunud apellatiivide pürg– ja tarv-tüvelistest sõnadest pürge ~ pürje ’kiire; püüdlik’ ja tarv ~ tarve ’(häda)vajadus, tarve’ (Wiedemann 1973: 910, 1122). Praegustel andmetel pole mujalt nende kohanimede illatiivseid vorme teada. Ometi on nimed ühel või teisel kujul rahvalauludes säilinud, peaasjalikult laulutüübi „Mehetapja” versioonides. Üheks selliseks näiteks ongi Veske talletatu, kuid see pole kaugeltki ainus. Variantide rohkus kinnitab, et rahvalaulikute mälus oli nimekuju üht- või teistpidi moondunud. Selle kohta on ohtralt näiteid Põhja-Eesti, eriti Virumaa lauluvariantides.

Huvipakkuv toponüüm esineb „Mehetapjas” soome folkloristi Antti Aarne (1922: 17, 34) andmetel tosinal erineval kujul: Tarreta, Tarretu ~ Taretu, Tarveta; Tarmaku, Tarmatu, Tarmaste, Tarmastu, Tarvastu; Tormastu; Tõrmandu, Tõrmastu, Tõrmatse ja Tõrmatu. Nendele võib veel lisada Tarma ja Tarva (vt näiteid allpool) ning Tõrvaku, Tärmandu jt. Tarretu on tuntud ka teist tüüpi laulus, vrd „Ann oli aki neitsikene, / Tantsis Tarretu mäela” (EKM ERA, H, Asper 45 (71) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – H. Asper (koguja) & Mihkel Ostrow (ümberkirjutaja) (1887); EKM ERA, H IV 3, 670 (18) < Pilistvere khk, Kõo k – Jaan Bock < Madli Waltmann (1889)). Kettunen (1955: 254) meenutas, et ta oli kunagi Kodaveres märkinud üles laulu, mis algas sõnadega „Tantsib Tarretu mäela”, kus­juures kohanimi olnud eakale laulikule täiesti tundmata.

Leidub rahvalaule, mis sisaldavad peale tarm- ~ tarv-tüvelise kohanime samaaegselt ka pürj-tüvelist sõna, nt „Püüsin mennä Pürjendisse, / Tahin Tarma moisinasse; Püidsin minna Pürjendisse / Tahtsin Tarva mõisa’asse” või „Püüsin mennä Pürje’esse / Ja tahtsin mennä Tarma’asse” (EKM ERA, H II 51, 683 (6) < Kuusalu khk, Kolga r – Madis Odenberg < Eewa Rooben-Reinberg (1894); EKM ERA, H II 34, 480/1 (55) < Kuusalu khk, Kolga v, Pedaspe k – Hans Lohk < Kadri Wiikström, 62 a (1892); EKM ERA, EÜS II 497/8 (4) < Simititsa < Kuusalu khk, Kolga v – P. Penna & K. Luud < Marie ­Esken, 55 1/2 a (1905)). Nende värsside sarnasus (sh püüdsin / tahtsin) Schlegeli ainesega on ilmne. Võimalik, et „Mehetapjas” esinev mõrtsukast Maie abikaasa nimi Jüri ~ Jürg pole samuti juhuslik, vaid heiastab kaugemat minevikku (Jüri < Jürg < pürg), nt „Mai oli torma neitsikäne, / Jürg oli torma poisikane, / Tantsis tarmaste määllä” (EKM ERA, AES, MT 141, 26a/26b < Kuusalu khk, Kolga v, Virve k – Linda Pärt < Anna Liimann, 79 a (1923)).

Osa vaadeldavaid kohanimesid sisaldab tuntud topoformante -ndi, –ndu, -ste ja -tu, vrd Viljandi, Võhandu jt. See on iseenesest huvitav, kuidas rahvalauliku teadvuses aja jooksul ähmastunud nimedest osati liidete abil tekitada uusi. Aarne (1922: 16) seostas Torma ~ Tõrma Tartumaaga ja Tarvastu Viljandimaaga, mis on kahtlemata rohkem kui küsitav. Rahvaluuleuurija Herbert Tampere (1909–1975) ühendas Kuusalu rahvalaulude Tarmaste ja Tarmastu Tarvanpää linnamäega Rakvere kohal ning Torma Tõrma külaga Rakvere kandis, kuid Tormaste ~ Tormastu puhul jättis nende seose teiste mainitud toponüümidega lahtiseks (VK: 394). Siinkohal tekib küsimus, kuidas on võinud kahest kohanimest tekkida niivõrd ohtrasti teisendeid. Ilmselt ei tähista need konkreetseid Eesti paiku, ammu siis veel Tartut, nagu arvas Veske.

Võiks oletada, et nimed on moonutatult üle võetud „Mehetapjasse” mingist ürgsemast laulust. Maie laulu peetakse suhteliselt hiliseks, sest „ballaad väljendab uusajale omast lineaarset aega, võib põhimõtteliselt osutada vaimsele murrangule, mis toimus siis, kui euroopalik ballaad hiliskeskajal tungis eesti väga vanasse, animistlikku, mitteballaadipärasesse rahvaluulesse, mis oli muuseas juba Homerose aegadel selgelt välja kujunenud” (Merilai 1996: 15–16). Schlegeli variandi algus pole ühenduses „Mehetapjaga”, vaid mingi kosjalauluga, kuid pole sugugi kindel, et see sinna algselt kuulus.

Lisaks Neusi ideele, mis on üsna usutav, saab Tarvetu ühendada ka sõnaga tarvas, nagu see ilmnes juba mitmes nimevariandis. Mida aga tähendab Pürjetu? Ehk tuleks lähtuda sõnast pürg, mis võeti Euroopa piisoni tähistamiseks teaduskeelde murretest, vrd pürg : pürje ’pull’ (Wiedemann 1973: 910) ja ’pühapäeval sündinud härg’ (VMS: 295). Kas sõna tähistas alguses tavalist veislast (Euroopa piisonit) või püha looma, ei tea. Igatahes oleks Tarvetu koht, kus elas tarvaid, ja Pürjetu paik, mida asustasid samuti mingid veislased. Ükskõik kummast seisukohast lähtudes tundub usutavamana, et rahvalaulude Tarvetu tähistas pigem müütilist maailma. Rahvalaulu uurimine näitas, et vaadeldavad värsid toetavad ühel või teisel määral mõlemat Tartu nime tekkehüpoteesi, kuid pigem siiski Ariste oma.

 

Kokkuvõtteks

Artikli eesmärk oli 1) kajastada ja täiendada Tartu nime (lad Tharbatu, sks Dorpat) päritolu uurimislugu, 2) leida lisapõhjendusi varasematele etümoloogiatele, 3) pakkuda välja konkureeriv tekkehüpotees ning 4) vaadelda võimalikke seoseid rahvaluulest tuntud nimedega. Juhiti tähelepanu Hupeli – tõsi küll – tagasihoidlikule osale Tartu nime algupära seletamisel, kirjeldati lähemalt seni kõige usutavamaks peetavat Ariste hüpoteesi, mille kohaselt toponüüm *Tarvatto on tekkinud üldsõnast tarvas ja tähendaks nende asupaika, ning esitati lisapõhjendusi vastuväidetele, mis on seni vähendanud mõne nimekuju paikapidavuse tõenäosust.

Konkureeriv hüpotees heidab otsustavalt kõrvale Neusi ja Roosi seisukoha, et Tharbatu tähendab midagi mittevajalikku ehk tarbetut; nimi rõhutab hoopis vastu­pidist. Toponüüm võib seostuda Tartu linnuse oletatava rajaja nimega Tarvetu (< *Tarßõtto). Artikli lõpuosas vaadeldi veel kord XIX sajandil talletatud rahvalaule, milles sisalduvad kohanimed Tarvetu, Tarretu jt. Neil on Tartu nimega sama päritolu. Tharbatu–Tartu ajatelg on dokumenteeritult vanem kui 800 aastat, kuid see võib olla märksa pikemgi. Kauge mineviku kajana oleks toponüümi päritolu üheselt põhjendada väga keeruline.

 

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee