Otsi
|
en
PDF

Tsensuurist ja tühistamisest

https://doi.org/10.54013/kk785a4

Ohtrasti ohte ümbritseb meid meie ajas. Eemale tõrjuda ma neid oma uurimusega ei saa, kuid ehk toob mõnevõrra lohutust ohu ja ohtra päritollu süvenemine.

Eesti keeles on kaks oht-sõna, nende partitiiviga vormiliselt ühtne liitsõna järel­osis –ohtu ning vormi poolest sama sõnapere liikmeks sobiv ohter. Ainult viimasel on vasted väljaspool Eesti keeleala, otse idapiiri taga. Etümoloogiat ei ole ühelegi nendest sõnadest seni esitatud. Artiklis kaardistan võimalusi nende algupära leidmiseks.

„Eesti murrete sõnaraamat” (EMS) jagab sõna oht1 : ohu : ohtu tähendused kahte gruppi: 1. ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ ning 2. ’häda, vaev; mure’; neile lähedane on tegusõna ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’. Eraldi on oht2 : ohu : `ohtu ’arstim, rohi; ohutis’, millega on seotud tegusõna ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’. Partitiivne `ohtu viitab eelnevale sõnale, tähendades ’sellele sarnanev, selle taoline, selle moodi olev’. Omadussõna oher1: `ohtra : `ohtrat tähendused rühmitab EMS järgnevalt: 1a. ’helde; ohter, rikkalik’; 1b. ’avar’; 2. ’ablas’.

„Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES) ühendab need sõnad tingimisi omavahel, kuigi oht2 ja ohutama2 jäävad mainimata. Sõnale oht1 järgneb kommentaar: ’On arvatud, et algtähendus on olnud ’küllus’ ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust.’ See seletus pärineb Julius Mägistelt (1929: 11). Ohtra vasteteks annab EES vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’, kuid Mägistel on need pigem ohu vasted, mis puhtformaalselt ongi korrektne.

Mägiste esitab pooliku etümoloogia, mis jätab seletamata ohu ja ohtra vahelise tuletussuhte, oletatud tähendusarengu motivatsiooni ning tüvisõna algupära. Tähendusarengule ’küllus’ > ’hädaküllus, -rohkus’ ei anna Mägiste paralleele. Miks peaks küllusest just nimelt häda, vaev saama? Kas eesti elu on tõesti nii halb olnud?

 

Ohu tähendused ja nende areng

Ohu algupärale lähemale jõudmiseks vaatame kõigepealt, mis sõna tuntud tähendustest kõige vanem võiks olla. Esimesena on ohtu kirjakeeles tarvitanud Heinrich Stahl 1638. aastal:

ETh sinna / armas welli (Ödde) sünno többe sees se Pöha Öchtosöhmenaja Jesussest Christussest tahat / peat sinna mitte motlema / kudt tahaxit sinna lebbi sesamma sestsinnasest sünno haigkussest errapehstma / ninck terwex sahma / mix tarwix Jummal sünnul muh nouwo / ochto / ninck rochto sehtnut; NAch dem du / lieber Bruder / ( Schwester ) in deiner Kranckheit das H . Nachtmahl JEsu Christi begehrest / soltu nicht gedencken / als woltestu durch dasselbe von dieser deiner Kranckheit genesen / vnd gesund werden; dazu dir Gott andere Mittel oŏ Artzney verordnet. (VAKK, 1638-Stahl-HHIV: 230)

Siin ja veel kolmes XVIII sajandi allikas (VAKK, Arvelius 1782: 23, Helle 1739 Apokrüüfid 934 ja Piibel 577, 626, 632, 637, 638, 651) on oht tõlgendatav kui ’­parandusvahend, ravim’, aga ka kui ’paranemine’ või ’abi’. Viimase kõige selgem näide on: „Sepärrast tulleb temma hukkatus pea, tedda murtakse äkkitselt, nenda ep olle ohto” (VAKK, Piibel 632). Sama kirjakoht, Õpetussõnad 6:15, on tänapäevases eesti kirjakeeles „Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole” (Piibel 1997). Vana kirjakeel viitab seega ohu2 primaarsusele.

K a a r t 1. Substantiivi oht murdegeograafia

Murdegeograafia annab sootuks teistsuguse pildi. Sõna oht1 ’1. ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus; 2. häda, vaev; mure’ on „Väikese murdesõnastiku” (VMS) kaartide järgi registreeritud eelkõige Eesti äärealadelt: nii lõunaeesti keelest kuni Leivuni kui ka kirderannikumurdest, idamurdest ja Saaremaa lõunaosast. Seevastu sõna oht2 ’arstim, rohi; ohutis’ tuntakse pikal ida–lääne suunalisel vööndil, Tormast kuni Jämajani. Alad kattuvad ainult viies kihelkonnas (vt kaarti 1).

Vastavate verbide levikualad Põhja-Eestis sobivad selle pildiga hästi kokku. Tegusõna ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ katab ainult kirderannikumurde ja osa idamurdest. Seevastu on ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’ laia põhjaeestilise levikuga, kattes lisaks ohu2 levikualale ka suurema osa ohu1 levikualast.

K a a r t 2. Verbi ohutama murdegeograafia

Seega paistab ohu2 ala üheainsa innovatsiooni levimise tulemusena keset ohu1 varasema leviala jääke. Ilmselt ongi ohu1 puudumine vana kirjakeele allikatest seletatav kirjakeele-eelse leviala perifeersusega. Vanade tekstide põhjal tuleb oht2 igal juhul vähemalt nelja aastasaja vanuseks arvata.

Laiale alale levinud innovatsioon, sõna oht tähenduse muutus, võis alata ohu-tüvelise tegusõna ohutama tarvitusest haiguse, eriti sõnumise, needmise kaudu tekitatud tõve peletamise, hirmutamise tähenduses. Alles selle järel võis tekkida oht2 tõve ära hirmutamise või ähvardamise vahendi nimetusena verbist ohutama1 tagasituletuse kaudu. On teinegi võimalus, kuid selle võtan ette alles artikli lõpus.

Paralleelne tuletis ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ ei ole tõenäoliselt kunagi levinud Kirde-Eestist väljapoole ning võib olla seetõttu vägagi hiline. Tuletise lähtekohaks on olnud sõna oht1 2. tähendus ’häda, vaev; mure’. Seevastu ei saanud ilmselt vanem tuletuskett oht1 ⇒ ohutama1 (⇒ oht2) sellisest tähendusest lähtuda. Vajalikku ’peletamise, hirmutamise’ alust pakub paremini 1. tähendus ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’.

Kõige paremini saaks verbi ’peletama, ära hirmutama’ tuletada kas hirmu või ähvardust tähendavast sõnast. Seega, kui oletada Mägiste järgi, et ohu meile tuntud tähenduste lähtekohaks on ’hädaküllus’, siis peab leppima pika tähendusmuutuste reaga ’hädaküllus’ > ’häda, vaev; mure’ > ’häda hirm v ähvardus’ ⇒ ohutama1oht2 ning seletama tähenduse ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ teket mõnest selle lülist, tõenäoliselt viimasest ’häda hirm v ähvardus’. Lihtsam seletus on, et oht tähendas algselt ’(häda) hirmu’.

 

Oht lääne poolt

Islandi ja fääri keeltes on meessoost substantiiv ótti ’hirm, õudus’, norra keeles otte ’kartus, mure’. Vanapõhja keeles oli nende eellane ótti ’hirm’. Norra uusim etümo­loogiasõnaraamat „Våre arveord” (Bjorvand, Lindeman 2018) seletab seda lääne­skandinaavia sõna tuletiseks kartmist või hirmumist tähendanud alggermaani *ōg-tüvelisest verbist, mida gooti keeles tuntakse kujul ōgan. Selle verbitüve transitiivne tuletis oli alggermaani *ōgéjan-, millest pärinevad gooti ōgjan, vanapõhja ǿgja, islandi ægja ja fääri øga, kõigi tähendus ’hirmutama’. Nimisõna otte algskandinaavia kujuks rekonstrueeritakse *ōhtō, mis on kooskõlas juba üle-eelmise sajandi keeleteadlaste poolt paika pandud skandinaavia keelte häälikuliste arengutega. Kirjalikest allikatest tuntud vanapõhja sõnakuju ótti eraldab sellest vormist kolm muutust. Esmalt lühenes teise silbi vokaal *- > *-a. Hiljem asendus analoogia alusel kõigis a-lõpulistes meessoost sõnades ainsuse nominatiivi lõpp i-ga. Selle viimase arengu dateerib sõnaraamat 500. aasta paiku. (Bjorvand, Lindeman 2018) Mingil ajal enne vanapõhja kirjakeele ajastut toimus ka konsonantühendi *-ht– lihtsustumine *-tt-ks (Iversen 1946: 36). (Vrd Orel 2003; Kroonen 2013.)

Pidades ohtu germaani laenuks, eeldame sõna kandumist teise keelkonda enne kõiki neid muudatusi ehk päris vanal ajal, juba algskandinaaviast algsoome keelde. Igatahes pidi laenamine toimuma enne sõna kadumist idapoolsete skandinaavlaste keelest Läänemere idakallastel ning eeldama peab sõna omandamist juba enne ida- ja lääneskandinaavia keelte hargnemist. Nii vanalt sõnalt ootaks teadagi laiemat levikut, kuid millegipärast sõna kas ei ole juurdunud teistesse läänemeresoome alusmurretesse või on see hiljem igalt poolt kadunud. Häälikulisi probleeme laenu­etümoloogial ei ole: esisilbi pikk vokaal on järgneva konsonantühendi tõttu laenunud lühikesena.

Samast ajast on pärit mitusada läänemeresoome algskandinaavia laenu. Ohuga ühine lõppvokaali esindatus on läänemeresoome laia levikuga sõnadel, nagu magu ← algskandinaavia *magō > vanapõhja magi ’magu’ ja võrk : võrgu ← algskandinaavia *werkō > vanarootsi værke ’kalavõrk’, kuid ka kahel sõnal, millel puuduvad vasted väljaspool soome keeleala: kallo ’kolju’ ← algskandinaavia *skallō > vanapõhja skalli ’kolju’ ja ruto ~ rytö ’rägastik, padrik, võsa’ ← algskandinaavia *brutō > vanapõhja broti ’raiutud puude hunnik’. (LägLoS)

Huvitav paralleelne, kuigi ilmselt hilisem, lääneskandinaaviaaegne (viikingi­ajastu) laen samast ohtu sõnast on šoti keele Shetlandi murde hott, hoitt ’eba­usklik hirm’. Seos ebausuga või pigem konnotatsioon ’hirm millegi ebaloomuliku või ­seletamatu ees’ on ehk olnud juba algskandinaavia sõnal olemas, kuid seda enam tõestada ei saa. (Vries 1977: s.v. ótti)

Jorma Koivulehto on eeldanud, et soome uhka ’oht, ähvardus’, vadja uhku ’võistlus’ ja eesti adessiivne uhul on samuti skandinaavia päritolu: hilisalgsoome *uhka on laen algskandinaavia sõnast *ugga-, mille vanapõhja vaste uggr tähendab ’ahastust, kartust’ ehk sõnale *ōhtō ’hirm’ väga lähedast tunnet (Kallio 2016: 461).

Esialgu ainult ’(häda) hirmu’ tähendanud ohu algse kitsa murde leviku oletust toetab ehk see huvitav tõik, et igivanast pärandsõnast pelgama ei ole põhjaeesti keeles tuletatud nimisõna, mis vastaks soome ja karjala sõnale pelko, vadja pelko ~ põlko, lõunaeesti pelg ’hirm’. Ehk on laenuline *ohto nende vaste välja tõrjunud? Pärast on oht1 võinud levida põhjast kogu lõunaeesti alale juba oma tänapäevastes tähendustes, kuid algse ’hirmu’ tähenduse põhjal sündinud ohutama1 ja oht2 ei jõudnud üle Emajõe enne põhjaeesti kirjakeele mõju. Siiski tuleb võtta arvesse, et üld­läänemeresoomeline hirm on ka põhjaeesti murretes levinud.

Tähelepanu väärt on teinegi germaani sõnapere. Vanafriisi naissoost substantiivil acht(e), vanainglise ōht ’hirmutamine, vaen’ vasted on vanaülemsaksa āhta, kesk­ülemsaksa āht, œhte, saksa Acht ja keskhollandi achte, mis tähendavad keskajal levinud lindpriiks kuulutamise karistust ehk kohaliku võimu tagatud ihukaitse ära­võtmist, nii et karistatu oli lubatud seaduslike tagajärgedeta maha lüüa. Nende sõnade algvormiks on rekonstrueeritud alggermaani *anhtō (Orel 2003; Kluge 2011; Kroonen 2013). Huvitaval kombel on kogunisti kolme alggermaani *an-algulist sõna pakutud laenualuseks läänemeresoome *o-algulistele sõnadele: soome ohja, onki, otsa ← alggermaani *ansjō, *angan, *anþja– (LägLoS).

Nii vormi kui ka tähenduse poolest sobiks alggermaani *anhtō sama hästi ohu laenualuseks kui algskandinaavia *ōhtō. Alggermaani *anhtō aga ei ela tuntud skandinaavia keeltes edasi, nii et selle rekonstrueerimisele algskandinaavia keelde nendest tuge ei saa. Alggermaani keelt räägiti juba ajaarvamise eelsel ajastul, kui algsoome murreteks jagunemine ei olnud veel alanudki. Alggermaani laenu puhul jääks ainsaks võimaluseks seletada ohu läänemeresoome vastete puudumist nende hilisema kadumisega. Ka puhtmatemaatiliselt on laenu kuulumine hilisemasse, umbes 400–800 tüvisõnast koosnevasse algskandinaavia laenukihti mitu korda tõenäosem kui laen alggermaani keelest, kust pärineb parimal juhul sadakond lääne­meresoome tüvisõna. Seega on hilisalgsoome *ohto ← algskandinaavia *ōhtō eelistatav etümoloogia.

 

Ohtu

Kui oht on algselt tähendanud hirmu, ei paista tõenäone, et `ohtu ’taoline, moodi’ sellega kokku kuuluks. Seda sõna tuleb niisiis vaadata eraldi. EMS-i näited olen rühmitanud selle järgi, millele `ohtu viidata võib:

  • amet: Oli `kaige vanemb mies [---] tä oli siis ka `paadis `kapteini `ohtu; sulane tegi üksi tüöd [---] [oli] pereme `ohtu mies kõige kevade; old lihuniku `ohtu ja tapp siis `mõisa `luome `jälle;
  • otstarve, tööriist: `Leiväriist oli iestuas [---] `kanne `pääle vois siis kääst `panna, mes tahid, oli `jusku `laua `ohtu; kelluke on koa labida `ohtu;
  • vanus: see nenda poisikse `ohtu, ise vana mees juba; nuare `osto [---] suab vaŕsi inimesess `suama; riku `osto kaŕjatüd́rik, ti̬i̬b tü̬ü̬d kua; tema oli tüdrukukese `ohtu, kui mina `siie tulin;
  • kogus, suurus: nüid süäväd lapsed leevä `osto `suhkrud; `Kaste `ohtu seda `vihma tuli (vähe); aluskuvve `ohtu (liiga lühikesest kleidist); üits veli `olli ka lühikene, emä `ohtu;
  • materjal: linase `ohtu riie;
  • sisu: si̬i̬ loḿp om pori `ohtu.

Huvitava võrdlusaluse pakub keskalamsaksa keel, milles kasutati sarnaselt väga tavalist ja mitmetähenduslikku naissoost sõna achte mh (käitumis)viisi, moe ning laadi, kombe (’Art und Weise’) tähenduses:

  • He was ein weldich here na heydenischer achte ’tema oli suur isand paganlikul kombel (paganate kuningas)’
  • To syner moder he wedder lêp / In kindes achte he to er rêp: O moder [---] ’oma ema juurde ta jälle tõttas / lapse kombel ta talle hõikas: Oh ema [---]’
  • na der achte der knechte ’orjade moodi (inimkaubanduse kontekstis)’ (Schiller, Lübben 1875–1881).

Need kasutuskontekstid sarnanevad eelmainitud eesti `ohtu murdenäidetega, kuid vokaalsuhte a– ~ o– pärast on välistatud otsene laen nii keskalamsaksa keelest kui ka selle alggermaani lähtekujust. Keskalamsaksa sõnale achte ei vasta ülalmainitud saksa Acht ’põlg, riigivanne’, vaid Acht ’tähelepanemine, arvesse võtmine, austamine’, mis kuulub Guus Krooneni (2013) alggermaani rekonstruktsiooni *ahtō alla. Seevastu on võimalik, et kõlaliselt lähedane keskalamsaksa sõna on andnud mudeli, mille analoogia järgi on kasutama hakatud keeles juba olemas olnud sõna. Siinkohal tulevad kõne alla artikli alguses mainitud vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’: sõnaühendi peremehe ohtu ’küllalt peremehelik’ algtähendus on võinud olla umbes ’peremehe küllus’.

 

Oher

Vadja ja isuri ohto sõna vaste varasemale olemasolule ka põhjaeesti alusmurdes osutab tõik, et algtähenduse ’küllalt’ abil on võimalik seletada omadussõna oher kõiki põhitähendusi: nii ’helde’, ’rikkalik’, ’avar’ kui ka ’ablas’. Kuigi eesti sõnale oht on ülal­esitatud sõnust erinev germaani laenuetümoloogia, ei peaks olema kahtlust, et oher on tuletussuhtes varasema *ohto-sõnaga, ning tõenäoselt elab see sõna edasi kivistunud partitiivivormis `ohtu.

Olen püüdnud leida germaani laenuseletuse ka sõnadele oher ja *ohto. Vormiliselt nendega väga sarnane ongi vanades germaani keeltes üldlevinud tuletussufiks, millega moodustatakse nimisõnast referendi paljusust märkiv omadussõna. Vanapõhja keeles on see sufiks –óttr: háróttr ’karvane’, fjǫllóttr ’kaljune’, freknóttr ’mummuline’, hornóttr ’sarvedega’, leiróttr ’savine’ jne. (Iversen 1946: 175; Vries 1977) Sufiks on ­produktiivne veel tänapäeva islandi keeles: fjöllóttur ’mägine’, kvistóttur ’okslik’ jne. Selle sufiksi alggermaani kuju oli (meessoos) *-uhtaz (Luxner 2017: 166). Alg­skandinaavia ja vanapõhja ajastute vahel, enne ülalmainitud konsonantühendi *-ht– lihtsustumist *-tt-ks, toimus h eel vokaali u laienemine o-ks (vrd Iversen 1946: 20). Vahetult algskandinaaviale järgnenud kujul võib sufiksile rekonstrueerida meessoo vormi *-ohtaR, kesksoo vormi *-ohta(ta) ja naissoo vormi *-ohtu.

Liitsõnad nagu poisiohtu on adjektiivid, kuid vormilt kivistunud ja käändumatud ning selle poolest sarnased adverbidele. Järgosa –ohtu toimib tuletussufiksina. Vadja ohto ja eesti `ohtu saaksid seletuse adverbivormist *-ohtō, kuna adverbe moodustati vanapõhja keeles adjektiividest sufiksiga –a < *-, mida on peetud vanaks instrumentaali vormiks (Streitberg 1896: 274; Iversen 1946: 79). Omadussõna oher < *ohte̮ra, millest on eesti kirjakeeles moodustatud liitsõna sõnaohter, meenutab omakorda väga skandinaavia adjektiivituletussufiksi meessoo vormi *-ohtaR.

Vormide kokkusobivusest hoolimata on raske pidada neid läänemeresoome sõnade laenuallikateks. Esiteks ei tunta skandinaavia keeltes ótta-lõpulisi adverbe. Teiseks ei pärine germaani sufiks ise adjektiivist, vaid on kokku pandud kahest sufiksist *-uga– ja *-ta– (Luxner 2017: 166). Seega tuleks laenuseletuse puhul arvata ­omadussõna *ohte̮ra ’rikkalik (vms)’ iseseisvunuks sellistest liitsõnadest nagu sõnaohter, milliseid aga EMS ei tunne.

Teine huvitav võrdluskoht skandinaavia keeltes on adverb, prefiksinagi kasutatud vanapõhja of, islandi of, norra ov– ’üleliia, liiga palju’, millega on etümoloogiliselt seotud norra ofte ’tihti, mitu korda’ ja selle vasted igal pool germaani keelteperes (Bjorvand, Lindeman 2018). Uusima seletuse järgi oleksid tänapäeva germaani keeltes levinud vasted, nagu norra ofte, rootsi ofta, saksa oft ja inglise often ’tihti’, moodustatud tavaliste adverbi­tuletussufiksitega selle sõna vanemast vormist, mida esindavad vanapõhja opt, islandi, vanarootsi, vanasaksi ja vanainglise oft ning gooti ofta ’tihti’. Vanad skandinaavia vormid pärineksid varasema kesksoo substantiivi akusatiivist *uftam ja gooti vorm naissoo substantiivi akusatiivist *uftōm (Bjorvand, Lindeman 2018).

Kuna adverbid tuletatakse pigem omadussõnust kui nimisõnust, pean võimalikuks rekonstrueerida lähtevormiks ka alggermaani adjektiiv *uftaz, mille nominatiiv oleks algskandinaaviale järgnenud ajastus kõlanud meessoos *oftaR, kesksoos *ofta(ta) ja naissoos *oftu. Sellise adjektiivi instrumentaalivormist (alg­germaani *uftō) võiksid pärineda norra ofte ja muud ülalmainitud pikemad adverbi­vormid. Vastavalt on ka soome usein ’tihti’ omadussõna usea ’mitu’ instruktiivikääne (soome instruktiivi kasutus on väga lähedane vanade indoeuroopa keelte instrumentaalile).

Häälikuliselt sobiks skandinaavia adjektiivi meessoo vorm *oftaR alglääne­meresoome keskmurde (vadja ja põhjaeesti algmurde) *ohte̮ra ’rikkalik’ lähtekujuks. Algselt adverbiaalne *ohto ’rikkalikult’ võiks sel juhul põhineda instrumentaal­vormil *oftō. Üldiselt ei arvata, et algskandinaavia meessoo adjektiivilõpp *-aR üheski lääne­meresoome laensõnas esineks (vastupidiselt selle sõnalõpu alggermaani kujudele *-az ja *-iz, nt sõnades armas ja kaunis). Osmo Nikkilä (1988) on küll esitanud laenuetümoloogiad sõnadele agar (← vanapõhja hagr ’korralik, tubli’) ja täbar (← vanapõhja tæpr ’ettevaatlik; napp, täpne’), kuid LägLoS-i toimetus, kuhu Nikkilä ise kuulus, ei ole neid oma sõnaraamatusse võtnud. Need etümoloogiad vääriksid siiski ümberhindamist. Seletuse *ohte̮ra ← *oftaR nõrkus on hoopis mujal: adjektiiv on rekonstrueeritud oma oletatud tüvisõna ja oletatud adverbiaalsete tuletiste põhjal, otseseid vasteid ei ole. Seega on põhjust otsida sellele läänemeresoome sõna­perele seletust keelterühma seest.

Mujalt läänemeresoome keeltest ei ole neile sõnadele senini vasteid esitatud, kuid teatud semantilised kokkupuutekohad on neil soome sõnaga ehto ’tingimus, nõudmine, eeldus’ ning selle vastega karjala keeles.

 

Soome ja karjala ehto

Soome murretes on ehto sõnal palju laiem tähendusväli kui kirjakeeles. Väga paljudes kontekstides viitab see küllusele. Ehto on murretes nii omadussõna ’piisav, küllaldane’ kui ka nimisõna ’küllus’ (kõik näited SMS-ist): Sill ̮on ehto ruaka eles ’tal on küllaldane söök ees’ (Elimäki); Kyl sinul on täs mailmas ehto, sekun elelee vaan ’Küll sul on siin maailmas küllus, muud kui elad’ (Valkeala).

Hästi palju on soome murretes sõnaga ehto moodustatud fraseologisme tähenduses ’küllalt, piisavalt’: Saihan viimmenäh kun ehloh varvasti ’sai lõpuks ometi (kätte), kui piisavalt ootas’ (Lapinjärvi); Kyllä niitä marjoja oli syyvä eholtaan asti ’küll neid marju oli isu täis süüa’ (Haapajärvi); Siel sai juola rieskaa maitoo ihlan ehlostaa ja ehlostai miä sit sitte joinkii ’seal sai juua värsket piima päris nii, nagu tahtmist oli, ja oma tahtmise järgi ma siis jõingi’ (Nastola); lählil lopult pois kun siel jo ehlokseiv vartun eikä Kallea vaan kuulunnu ’läksin lõpuks ära, kui seal juba piisavalt ootasin ning Kallet ei olnud näha’ (Hollola); Syä ny kun on ehrontahron eressäs ’Söö nüüd, kui seda on rikkalikult su ees’ (Hausjärvi); sitä nyt oĺ ihan ehom päin ’seda (= kala võrgus) oli nüüd päris piisavalt’ (Kiihtelysvaara); Söim puolukoita ehompäältä ’ma sõin pohli nii palju, kui suutsin’ (Perho); Leipää oli ehon kyllältä ’leiba oli päris küllaldaselt’ (Reisjärvi); ne ̮on ehompäen elävie ’nad on suhteliselt jõukad inimesed’ (Puolanka).

Külluse tähendusega lähedane on soome murretes tavaline ehto ’valik, valiku­võimalus, vaba voli’: Anto ehlon etie että saap jäälä taikka männä ’Andis valiku­võimaluse, kas võib jääda või ära minna’ (Nastola). Adessiiv ehdolla viitab sellele, mida on pakkuda, võtta või valida: kyllä niitä siinä ehlolla oli ’küll neid (= pruute) seal valida oli’ (Hämeenkyrö). Sellest tähendusest lähtudes on arusaadav ka soome kirjakeele vaihtoehto ’valik, alternatiiv’, mille moodustusviis on muutunud tänapäeva soome keele kõneleja jaoks juba läbipaistmatuks. Paljudel ülalmainitud fraseologismidel on alternatiivne tähendus kas ’vabatahtlikult’ või ’tahtlikult, meelega, nimme’, või isegi mõlemad: Ei sitä tok ehonpäin tie, vaj jos pakotetaan ’ega seda vabatahtlikult ei tee, ainult kui sunnitakse’ (Ilomantsi); Ennen stä piti hypellä paljahij jaloom muutoon vanhukset morkkas, jotta kun ehroppäältä kenkiänsä kuluttaa ’varem pidi kargama paljajalu, muidu vanainimesed sõimasid, et kes meelega oma kingi kulutab’ (Isokyrö).

Tähenduse ’valik, valikuvõimalus’ ja kirjakeelse ’tingimus, eeldus’ vaheline seos on nähtav näiteks instruktiivses väljendis omin ehdoin ’oma valiku järgi; ise seatud tingimuste järgi’: Omin ehloin se jokeen hyppäh ’oma tahtmise järgi ta jõkke hüppas’ (Kankaanpää).

Soome vana kirjakeele andmed ei näita siiski, et ehto kõige vanem tähendus oleks ’küllus’. VKS annab sõnast koguni sadakond näitelauset, kuid ainult ehdon pääldä ’hwad som lyster, at wälja = mida valida soovib’ (vrd ehompäältä üleval) Christ­frid Gananderi käsi­kirjalisest leksikonist viitab küllusele, ning ka selles on ehto tõlgendatav kui ’valik, ­valikuvõimalus, vaba voli’. Viimane ongi vanas kirjakeeles sõna kõige sagedasem tähendus, kui VKS-i moodi arvata selle hulka kõik juhud, kus ehto saab tõlkida kui ’tahtmine’ (= tahto): iotca meneuet oman Ehdhons ielkin ’kes lähevad oma tahtmise järgi’ (Agricola). Tänapäevane ’tingimus, eeldus’ oli vanas kirjakeeles mõnevõrra haruldasem. Kümmekond korda tuleb ette tähendus ’alternatiiv’, nagu Lizeliusel: tähän ehtohon mielistyit Pitäjän miehet ’see alternatiiv meeldis kihelkonna meestele’. Finno lauluraamatu ühes lauses on tähenduseks ’komme, viis’: He sangen caunil edhol Ihanast ledzottauat ’nad [lilled aasal] eriti ilusal kombel armsasti toretsevad’.

Osaliselt on ehk vanades allikates ’külluse’ tähenduse puudumine tingitud vana kirjakeele kitsast edelasoomelisest murdepõhjast. Elias Lönnroti (1874) sõnaraamatus, mille murdepõhi on laiem, on ehto tähendus ka ’hea tahe, soosing, hellus’. Ühes näitelauses on ehdoksi ’küllalt’: Joko kerran sait ehdoksi selkääsi? ’Kas said ükskord küllalt peksa?’; ka Lönnroti ehdon hywä ’eriti hea’ saab tõlgendada ’külluse’ kaudu. Mitä mustikka mansikan ehdolla on?, küsitakse Lönnroti järgi, kui tahetakse maasika paremust kinnitada mustikaga võrreldes: teisisõnu ei ole mustikas maasika ohtu.

Karjala vastel on samuti mitu tähendust. Karjala keele sõnaraamat (KKS) annab märksõnale ehto kolm kasutusviisi. Esiteks kasutatakse illatiivi ehtoh koos genitiiv­atribuudiga tähenduses ’nii kiiresti kui’: juoškah vaikka kuil lujašta, ei hyö peäššä mejän ehtoh ’jooksku nad kui ruttu tahes, ei saa nad meiega sama kiiresti’ (Kiestinki); minun sanondan ehtoh kui kirjuttazid ’kui sa ainult kirjutaksid sama kiiresti, kui mina räägin!’ (Säämäjärvi). ’Sama kiiresti’ on partitiivis yhtä ehtuo. Teiseks on Uhtualt pandud kirja instruktiiv omin ehoin ’nii nagu ise tahab’, mis on seletatav soome­pärasusena. Kolmandaks viitab adessiiv eholla sellele, mida on pakkuda (sm tarjolla): monta kertoa šitä on olluk kyllä, eholla ’mitu korda on seda (= karuliha) küll pakkuda olnud’ (Hietajärvi). Nagu juba mainitud, ka see kasutusviis on soome ehto puhul tavaline. Neljandana on KKS-is eraldi märksõnaks võetud genitiivne ehon fraasis ehon hyvä ’päris hea’ (vrd Lönnroti näitega üleval).

SSA annab sõnale ehto ka saami vasteid: põhjasaami eaktu ja Inari saami iähtu ’tingimus, eeldus’; kivistunud käändevormid on Pite saami ekktu ’lõbu pärast’, Lule saami mielanäkto ’meelega’, põhjasaami ektui ’suhtes’ ja koltasaami jääutai ’meelega’. Selline levik on soomepärastele saami sõnadele tüüpiline ning Juha Kuokkala (2018: 37–38) määrabki need saami sõnad soome laenudeks (vt ka Setälä 1890–1891: 197).

 

Ehtimise tähendused ja tuletised

Kuokkala arvab, et soome ehto on tuletis sõnast ehtiä ’jõuda (sest aega on küllalt)’, mille vaste eesti keeles on ehtima. Seda seletust on esimesena pakkunud Lauri ­Kettunen (1959: 219–221). Soome tegusõna ajaline tähendus võib olla sekundaarne, tõenäoselt pärineda sama tähendusega germaani laensõnalt entää, kuigi on omakorda levinud laenu teel põhjapoolsest läänemeresoomest komi keele (эштыны ’valmis saama; jõudma’) kaudu mansi ja handi keelde (Saarikivi 2018: 308–310). Verbi vastetel kõigis saami keeltes, näiteks põhjasaami tegusõnal astat, on samuti tähendused ’jõuda (sest aega on küllalt); kätte saada’, mida saab ehk seletada germaani (skandinaavia) mõjuga.

Verbi ehtiä ajalise tähendusega on otseselt seotud karjala ehtoh ’nii kiiresti kui’. Põhjasaami verbil on tuletis astu ’aeg, ajaline võimalus, aja kasutamise võimalus (mõne asja tegemiseks); vaba aeg’, mida on huvitav võrrelda soome ehto murdelise tähendusega ’valik, valikuvõimalus’. Pean võimalikuks, et soome sõnal on ka varem olnud sarnane tähendus ’ajaliselt piiratud valik’, mis on tähenduse ’küllus’ mõjul üldistunud tähenduseks ’valik’. (Vrd Aikio 2023)

Verbi vanemaid tähendusi on esiteks ’valmis saama, valmistuma’, nagu veel vepsa vastel ehttä ’valmis saada (marjade, vilja kohta)’ ja komi laenuverbil эштыны. Ka eesti murrete ehtima ning lõunaeesti eht´ on tuntud tähenduses ’roheliseks muutuma, lehte minema’. Teine igivana tähendus on transitiivne ’valmistama’, millele viitab eesti murrete ja lõunaeesti tähendus ’seadma, korraldama; (millekski) valmistama’ ning mitmetähenduslik mari vaste ышташ ’tegema, valmistama; looma; töötama; sööma’. Soome lahest lõuna pool on verbi semantiline väli hiljem liikunud ’kaunistamise’ ning ’(ilusti, pidulikult) riietamise’ ja ’riietumise’ poole: kõige kaugemale selles suunas on jõudnud liivi ja leivu, kus sõna vasteid kasutatakse stiililiselt neutraalses põhitähenduses ’riietumine’. (Vrd EVE: s.v. ehtiä)

Tähendust ’küllus’ saab kõige paremini seletada ’marjade, viljade v muu saagi valmis saamise’ kaudu, kontekstis, milles agraarühiskonna inimesed võisid küllusega kokku puutuda. Selle külluse paratamatu lühiaegsus heidab valgust ka tegusõnale ehtima2 ’(piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma; võõrduma; tükki minema’ päritolule: see on verbi ehtima1 < hilisalgsoome *ehti– automatiiv-passiiv­tuletis *ehtü-, vrd soome ehtyä, karjala ehtyö ja isuri ehtüä ’ehtima’. Siiski on selle verbi tuletamise motivatsioon üsna hämar, ning igal pool oma levikualal kasutatakse seda eelkõige udarast piima otsa lõppemise kohta.

’Küllus’ ja ’hea tahe’ on omakorda andnud motivatsiooni sellisele rahvaluule­keeles levinud tuletisele nagu soome ehtoinen ~ ehtoisa, karjala ehtoine ~ ehtoisa, isuri (rahvaluule) ehtoiza ’hea, meelepärane, armas’ ja vadja ehtoin ~ ehtoiza ’hell, hea, armas, kallis’. Ganander (1789, VKS-i järgi) on ehtoisa tõlkinud ’heatahtlikuks’, ’lahkeks’ ja ’rikkaks’, mis motivatsioonina ongi tõenäosem kui Kettuse (1959: 220) pakutud ’eelistatud, ette jõudnud’.

Vadja rahvaluules esineb ka ehto ’hea, tore, kena’: isä kuttsu kullassõni, emä ehto lahzõssi ’isa kutsus oma kulla(kese)ks, ema heaks lapseks’ (VTšS). Esisilbi e– (pro õ-) osutab sõnade ehtoin ~ ehtoiza ja ehto soomepärasusele, ning viimane on ilmselt rahva­luulekeeles tekkinud lühendvorm esimesest. Need ei takista tõlgendamast vadja ohto sõna soome ja karjala ehto etümoloogiliseks vasteks. Isuri ohto võib pidada vadja laenuks.

 

Sõnaalgulise e ~ e̮ assimilatsioon o ees

Tõsisema takistuse, ning ilmselt ka põhjuse, miks neid sõnu ei ole varem omavahel kokku viidud, moodustab vokaalide esinemus. Üldiselt on ühistes pärandsõnades algupärase järgsilbi tagumise vokaali ees läänemeresoome põhjarühma keelte esisilbi e vasteks lõunapoolsetes keeltes (= õ), enamikus tuletistes o või u ees aga e. Seda on seletatud nii, et keskalgsoome keeles ei olnud esimeses silbis veel foneemi ; see tekkis alles pärast vanimate germaani ja balti laenude tulekut muutusest e > tagumise vokaali ees. Seega on ainult vanimates tuletistes põhjapoolse e vaste o ees: keskalgsoome (*lepäj– →) *lepo > hilisalgsoome *le̮po > eesti lõbu, soome lepo. Hilisemates tuletistes, mis on moodustatud pärast e ja lahknemist, on e säilinud ka tuletussufiksi ees: hilisalgsoome (*lentä– →) *lento > eesti lend, soome lento. (Häkkinen 2019; Pystynen 2019; Junttila 2019)

Seni seletamata o– on hilisalgsoome tuletises (*enä ’suur’ →) *enoi > eesti onu, vadja ono, lõunaeesti uno ~ soome eno, isuri enoi ’ema vend’, nagu ka tuletisest (*ehti– →) *ehto > eesti `ohtu, vadja ohto (→ isuri ohto) ~ soome ja karjala ehto. Mõlemas sõnas on sekundaarne tuletissufiks, mis takistab neid väga vanuks pidamast. Hilisalgsoome *-oi on irdunud a-tüveliste sõnade j-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aj > *oi, kuid *enä on ä-tüveline; hilisalgsoome *-o on irdunud a-tüveliste sõnade w-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aw > *o, kuid *ehti– ei saa pärineda a-tüvelisest verbist. Seega paistab tõenäone, et vokaalikombinatsioon *e–o, mida näeb tuletises *lento, ei ole läänemeresoome keeltes Soome lahest lõuna pool püsinud sõna algul, vaid teise silbi o on assimileerinud ka esisilbi *e: *e–o > *o–o.

Tähelepanuväärne on eesti õhtu vadja vaste õhtago ’õhtu’ variant ohtogo (ehk ka Jõelähtme ohtu, kuigi Mari Must (1987: 116) seletab õ esinemise kõikumist eesti ühiskeele mõjuga). See on tuletatud mujal ilmselt tundmatu *ko-sufiksiga (< *-kAw?) sõnast *ektä > soome ehtä õhtune kogunemine’, karjala ehtä, lüüdi eht(e̮), vepsa eht õhtu’, juba enne teket ehk keskalgsoome keeles.2 Ka tuletise soome vastel on häälikulised variandid: üldine on ehtoo õhtu’, kuid läänepõhja murretes esineb ehtava, ehtavo õhtusöömaaeg’. Näibki, et keskalgsoome vormist *ektä-ko tuleb hilisalgsoome keelde rekonstrueerida ootuspärasele vormile *e̮ktago lisaks *-o-line variant, millest pärinevad nii soome ehtoo kui ka vadja ohtogo.

Eesti õhtu ja vadja õhtago ning lõunaeesti õdak ja liivi ȳʾdyg õhtu, lääs’ tõestavad, et tuletis *e̮ktago on esisilbi tekkest vanem. Seletamaks eesti ohtu ja vadja ohtogo võiks pakkuda selle kõrvale uuema tuletise *ektä → *ektogo. Lihtsam on siiski rekonstrueerida juba tuletisele *ektäko vokaal-assimilatsiooniga variandi *ektoko, millest hilis­algsoome keeles sai *e̮ktogo. Seda tõlgendust toetab kindel muutus e̮–o > o–o eesti sõnas hobu(ne), vadja opo(nõ) ja lõunaeesti hopõń, millele põhjapoolsete e-vormide soome, karjala hepo, isuri hepoin, lüüdi ja vepsa hebo kõrval on vadja variant õpo(nõ) ning liivi yʾbbi. Nende hilisalgsoome vormist *he̮poine̮n pärinevate vastete puhul tuleb assimilatsiooni tõlgendada areaalse, üle murdepiiride levinud innovatsioonina: esiteks lõunaeesti keelt ei peeta põhjaeesti ja vadja keelega ühe alusmurde järglaseks, teiseks ulatub variatsioon ka vadja keelde.

Teine võimalik h-alguline o-assimilatsiooni läbinud algsoome sõna võib peituda kahe seni etümoloogiata jäänud sõna taga: eesti orm (Tormas õrm) ’aas või tärge pastla või viisu servas paelte läbitõmbamiseks; risti üle jala käiv pastla-, viisupael’ (ainult Jüris u-tüveline) ja lõunaeesti (h)orm ’kuiv oksaraag; narmasjuur’ (Nõos ja Rõngus u-tüveline). Nendel tähendustel on nimelt kokkupuutekohti soome sõnaga hermo ’närv; soon; ramm, tarm; jõuetu; ree põhja alune kodarapaari ühendav (pajust (SMS) / noorest kuusest (SKES) valmistatud) side’ ja karjala sõnaga hermo ’närv; jõud’. Pingutatud ormad hoiavad viisku koos samamoodi kui põhjaalune side ree kodaraid. Lõunaeesti sõna tähenduses on oluline komponent ’peenus, õhedus’: sarapuul ka nu̬u̬ peenikse ossa oma nigu ormu jälle (Nõo); ormu om peenikse [---] lähvä palama ruttu (Rõngu). Sõna viitab peenikesele, kuid puu jaoks elutähtsale organile, mida saab võrrelda soonte ja närvidega: puu juurõl omma˽hormaʔ manh, nuidõ läbi imess puu maa sisest `toitu (Hargla). Ebakindlaks teeb kõrvutuse põhjaeesti sõna puhul pea üldine a-tüvelisus. Ka lõunaeesti sõnal on nii a– kui ka e-tüvelised variandid, neid aga seletab ehk homonüümse horm : a ~ –i ’uim; lõpus; kest, tupp (käbil, pähklil)’ mõju; samas puudub ka sellel sõnal etümoloogia.

Teistpidi, VTšS-s ei leidu ainsatki vadja õ– või -algulist sõna, mille teises ­silbis oleks algsoome *o-st pärinev *-o; vastavad e– ja he-algulised sõnad jälle loetakse soome või isuri laenude hulka. Põhjaeesti ja lõunaeesti keeltes seevastu tuleb küll ette hõlp ~ soome helppo, karjala, isuri, Kukkosi helppo ’hõlbus, lihtne’, kuid lõunapoolne substantiiv (? < *he̮lppu) võib esindada siiski teist tuletist kui põhjapoolne adjektiiv.

Lihtsaim oleks seletada vormide *onoi, *ohto, *ohtago (< *e̮htago < *e̮ktago), *hopoine̮n ja *hormo esisilbi vokaali ühe areaalse, ilmselt põhjaeesti alusmurde alalt levinud innovatsiooniga *e̮–o > *o–o/#,h_. Kui aga tuletussufiksite kronoloogia ei luba rekonstrueerida vorme *e̮noi ja *e̮hto, võib järeldada, et muutus oligi *E–o > *o–o/#,h_, ehk mõjutas ka *e-d.

Eesti oher < *ohte̮ra tuleb sõnaalgulise o– tõttu arvata hilisemaks edasituletiseks varasemast sõnast *ohto ’küllus’. Tuletatud on *ohte̮ra siiski enne, kui skandinaaviapärane *ohto ’hirm’ põhjaeesti alusmurdest oma homonüümi (vähemalt) ’külluse’ tähenduses välja tõrjus. Lõunaeesti murretes tuntakse sõna oher ainult Rõugest, mida võib seletada põhjaeesti kirjakeele mõjuga. Sõna `ohtu idaeestilik murdelevik seevastu ulatub üle Nõo kuni Otepääni, mis paistab olevat murretevahelise kontakti tulemus. Vältimatult ei pea kumbagi sõna lõunaeesti alusmurdesse rekonstrueerima.

 

Tagasi ohtude juurde

Igal juhul on küllalt paralleele tõestamaks, et nii vadja ohto kui ka eesti `ohtu on soome ja karjala sõna ehto vasted. ’Küllus’ ei pruugi olla (ainus) algupärane tähendus, vaid selle kõrval on ehk algusest saati olnud ’valik’, millest on soome murretes ja vanas kirjakeeles tavalise tähenduse ’alternatiiv’ kaudu võinud hõlpsasti tekkida eesti `ohtu ’taoline, moodi’. ’Valiku’ taga võib omakorda olla tähendus ’hästi, ilusti valmistatud, valmis ehitud’.

See teadmine aga viib tagasi Mägiste oletuse juurde, et eesti oht on seotud vadja ja isuri sõnaga ohto. On ju sõna oht1 esimeses tähenduses ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ keskne komponent potentsiaalsus, just nagu soome ehto sõna tähendustes ’valik, alternatiiv’ ja ’tingimus, nõudmine, eeldus’. ’Valiku’ tähendusest saab edasi areneda ka ’abinõu, vahend’, mis jõuab juba lähedale sõna oht2 tähendusele ’arstim, rohi; ohutis’, eriti kui arvestada sõna eesti kirjakeeles vanimate tähendustega ’paranemine’ ja ’abi’. Aga kui vaadelda neid koos tegusõnaga ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’, siis vähemalt sama tugev tähenduskomponent on ikkagi ’hirm’ või ’hirmutav, ähvardav asi’, ilma milleta on raske seletada eesti ja lõunaeesti sõnade tähenduste erinevust ülejäänud läänemeresoome vastetega võrreldes.

Peabki arvestama võimalusega, et oht on osaliselt laen, osaliselt pärandsõna ja tuletis. Lähtudes kahe homonüümse sõna, *ohto ’valik, alternatiiv’ > ’võimalus, abinõu’ ja *ohto ’hirm’, segunemisest põhjaeesti alusmurdes, jõuab seletuseni, et *ohto ’hirm’ on hakanud tähendama ’hirmsa asja võimalust’ ehk ohu1 esimest tähendust, *ohto ’võimalus, abinõu’ jälle ’hirmutamise abinõud’ ja ’abi hirmsa asja vastu’ ehk ohtu2. Nii ei olekski vaja seletada viimast tekkinuks tagasituletisena tegusõnast ohutama1. Sellel taustal saabki lõpuks osaliselt rehabiliteerida Mägiste oletuse ’külluse’ muutumisest ’hädakülluse’ kaudu ’hädaks’: *ohto ’hirm’ mõju all on võinud kõigepealt tekkida liitsõna *hätäohto ’hädaküllus’ ja pärast seda *ohto ’küllus’ üldse käibelt kaduda, nii et jõuab ohu1 teise tähenduseni ’häda, vaev, mure’.

 

Lõpuks

Oht oppass, näg `näütäss (Põlva). Sõnade oht, `ohtu ja oher uurimine toob välja esiteks, et eesti põhisõnavarast võib veel leida seni tundmatuid vanagermaani laene, ning teiseks, et laenud on mõjutanud pärandsõnavara tähendusi ja kasutuskontekste ning samuti on pärandsõnad mõju avaldanud laensõnade semantikale. Kolmandaks, mis veel üllatavam, ei ole isegi eesti ja soome sõnavasted kõik tuntud, ning neljandaks, ka läänemeresoome sõnade vahel saab osutada seni avastamata hääliku­suhetele.

 

Santeri Junttila (snd 1974), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Santeri.Junttila@eki.ee

1 Selle sõna ainsuse nominatiiv on tänapäeva eesti kirjakeeles küll ohter (ÕS 2018), kuid –t– on analoogia põhjal sõnatüvest kopeeritud; seega ma kasutan siin eesti murretes üldist vormi oher.

2 Artikli retsensent Sven-Erik Soosaar pakub alternatiivset seletust, mis võib osutuda tuletis­etümoloogiast paremaks: nii nagu eesti praegu ja isuri paraikoi võib õhtu olla algne liitsõna, mille järgosaks on aeg-sõna varasem käändevorm või tuletis (deminutiivne *ektäajkoj?).

Kirjandus

VEEBIVARAD

EMS = Eesti murrete sõnaraamat. https://www.eki.ee/dict/ems

EVE = Santeri Junttila, Sampsa Holopainen, Petri Kallio, Juha Kuokkala, Juho Pystynen (toim), Suomen vanhimman sanaston etymologinen verkkosanakirja. Kielipankki. https://sanat.csc.fi/wiki/EVE

SMS = Suomen murteiden sanakirja. http://kaino.kotus.fi/sms

VAKK = Eesti vana kirjakeele korpus. https://vakk.ut.ee

VKS = Vanhan kirjasuomen sanakirja. (Kotimaisten kielten keskuksen verkkojulkaisuja 38.) https://kaino.kotus.fi/vks

VMS = Väike murdesõnastik. Toim Valdek Pall. https://www.eki.ee/dict/vms

VTšS = Vadja keele sõnaraamat. Toim Silja Grünberg. https://www.eki.ee/dict/vadja

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Peatoim Maire Raadik. https://www.eki.ee/dict/qs2018

 

KIRJANDUS

Aikio, Ante 2023. Etymologiadata talk: Toiveet. – Kielipankki 5. III. https://sanat.csc.fi/wiki/Etymologiadata_talk:Toiveet

Bjorvand, Harald; Lindeman, Fredrik Otto 2018. Våre arveord. Etymologisk ordbok. (­Instituttet for sammenlignende kulturforskning. Serie B, Skrifter 105.) Oslo: Novus forlag.

EES = Iris Metsmägi (peatoim), Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar (toim.), Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. https://www.eki.ee/dict/ety

Häkkinen, Jaakko 2019. Kantasuomen keskivokaalit: paluu. – Petri Kallio rocks. Liber semi­saecularis 7.2.2019. Toim S. Junttila, Juha Kuokkala. Helsinki: Kallion Etymologiseura, lk 24–40.

Iversen, Ragnvald 1946. Norrøn grammatikk. Oslo: H. Aschehoug & Co.

Junttila, Santeri 2019. Kommentti: Kantasuomen keskivokaalit ja jälkitavun U. – Petri Kallio rocks. Liber semisaecularis 7.2.2019. Toim Santeri Junttila, Juha Kuokkala. Helsinki: ­Kallion etymologiseura, lk 48–53.

Kallio, Petri 2016. Lainaetymologioita neljältä vuosikymmeneltä – Jorma Koivulehto †. – Verba vagantur. (Suomalais-ugrilaisen seuran toimituksia 274.) Toim Sampsa Holopainen, P. Kallio, Janne Saarikivi. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura, lk 456–463.

Kettunen, Lauri 1959. Ehtä-vartaloisten sanojen johdannaisista. – Kalevalaseuran vuosikirja, nr 39, lk 215–222.

KKS = Pertti Virtaranta, Raija Koponen (toim) 1968–2005. Karjalan kielen sanakirja. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XVI.) Helsinki: Suomalais­-Ugrilainen Seura.

Kluge, Friedrich 2011. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 25. tr. Berlin–New York: de Gruyter.

Kroonen, Guus 2013. Etymological Dictionary of Proto-Germanic. (Leiden Indo-European Etymological Dictionary Series 11.) Leiden–Boston: Brill.

Kuokkala, Juha 2018. Finnic-Saamic labial vowels in non-initial syllables: An etymological evaluation. – Περı̀ o̓ρθότητος ἐτύμων. Uusiutuva uralilainen etymologia. (Uralica Helsingiensia 11.) Toim Sampsa Holopainen, Janne Saarikivi. Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura], lk 11–74.

Luxner, Bernhard 2017. Althochdeutsche Adjektivbildungen auf ‑aht(i)/‑oht(i): Eine erste Zwischenbilanz. – Jahrbuch für Germanistische Sprachgeschichte, kd 8, nr 1, lk 164–183.

LägLoS = Andries Dirk Kylstra, Sirkka-Liisa Hahmo, Tette Hofstra, Osmo Nikkilä, Lexikon der älteren germanischen Lehnwörter in den ostseefinnischen Sprachen. Kd I–III. Amsterdam: Rodopi, 1991–2012.

Lönnrot, Elias 1874. Suomalais-ruotsalainen sanakirja. Kd 1. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura.

Must, Mari 1987. Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade. Tallinn: Valgus.

Mägiste, Julius 1929. Etümoloogilisi märkmeid. – Eesti Keel, nr 1–2, lk 8–14.

Nikkilä, Osmo 1988. Zur Herkunft einiger ostseefinnischer Nomina auf -rA. – Ural-Altaische Jahrbücher. Neue Folge, nr 8, lk 14–17.

Orel, Vladimir 2003. A Handbook of Germanic Etymology. Leiden–Boston: Brill.

Piibel 1997 = Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn: Eesti Piibliselts.

Pystynen, Juho 2019. Kommentti: Kantasuomen keskivokaalit. Vahvempia ja heikompia tuloksia. – Petri Kallio rocks. Liber semisaecularis 7.2.2019. Toim Santeri Junttila, Juha Kuokkala. Helsinki: Kallion etymologiseura, lk 41–47.

Saarikivi, Janne 2018. Finnic and other Western Uralic borrowings in Permian. – Περı̀ o̓ρθότητος ἐτύμων. Uusiutuva uralilainen etymologia. (Uralica Helsingiensia 11.) Toim Sampsa Holopainen, J. Saarikivi. Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura], lk 269–355.

Schiller, Karl; Lübben, August 1875–1881. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Kd I–V. ­Bremen: Kühtmann.

Setälä, Emil Nestor 1890–1891. Yhteissuomalainen äännehistoria. Kd I–II. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura.

SKES = Erkki Itkonen, Aulis J. Joki, Suomen kielen etymologinen sanakirja. Kd I–VI. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1955–1978.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Kd I–III. (Suomalaisen Kirjalli­suuden Seuran toimituksia 556; Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Kotimaisten kielten tutkimuskeskus ja Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1992–2000.

Streitberg, Wilhelm 1896. Urgermanische Grammatik. Einführung in das vergleichende ­Studium der altgermanischen Dialekte. Heidelberg: Carl Winter.

Vries, Jan de 1977. Altnordisches etymologisches Wörterbuch. 2. tr. Leiden: Brill.

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).1 Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).2 Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)3 siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).4 Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)5 Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).6 ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).7 Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.8 Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1 Edaspidi on viidatud ainult loo ja värsi numbrile.

2 Edaspidi on viidatud ainult värsireale.

3 Fausti ja Mephistophelese vaidlus, kus esimene neab muu hulgas teist, on esitatud efekti suurendamiseks proosas.

4 Tabava paralleelina sobib siinkohal Ülo Valgu (2011: 533) tähelepanek: „Kalevipoja ema, tedretütar Linda, kuulub nende müüdiliste esiemade ja kuningannade sekka, kes põlvnevad linnu- või loomariigist. Imekaunis Helena kreeka mütoloogias tuli ilmale luigemunast.” Kreeka müto­loogias Aitoolia kuninga Thestiose tütre Leda juurde tuli Zeus luigena, võrgutas ta ja sai temaga teiste hulgas tütre Helena. Osa pärimuste järgi pärines Helena munast. (Vt Antiigileksikon 1985: 309) Eepose esimeses osas on kirjeldatud, kuidas noor lesk leiab tallermaalt tedremuna ja sellest kasvab „Linda, libe neitsi” (I, v 137, 170).

5 Originaali Taevaste vägede lausutud 9 värssi („Folget, Gesandte, / Himmelsverwandte, / ­Gemächlichen Flugs: / Sündern vergeben, / Staub zu beleben; / Allen Naturen / Freundliche ­Spuren / Wirket im Schweben / Des weilenden Zugs!”) on Oras tõlkinud 10-värsiliseks (vrd Goethe 2010). Seesuguseid värsirealisi nihkeid on Orase tõlkes veel.

6 Bloomi jaoks (1994: 211) tähendab see, et „Faustil ei ole inimhinge või isikupära, kuid ­Mephistophelesel vaimustavalt on”.

7 Nõustun Talvetiga (2011: 530), et retooriliselt on „Kalevipoja” lõpp „Fausti” omast keerulisem.

8 Näiteks on tehisintellekt võimeline lõputult üheülbalisi tekste looma.

Kirjandus

Ainelo, Jaan; Visnapuu, Henrik 1932. Poeetika põhijooni. Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria. I. Tartu: Noor-Eesti.

Antiigileksikon. 2. tr. Tlk Lalla Gross, Marje Jõeste, Astrid Kurismaa, Anne Lill jt. Tallinn: Valgus, 1985.

Aristoteles 2003. Luulekunstist (Poeetika). Tlk, komment Jaan Unt. Toim Ain Kaalep. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 4.) Tallinn: Keel ja Kirjandus.

Bloom, Harold 1976. Poetry and Repression. Revisionism from Blake to Stevens. New Haven–London: Yale University Press.

Bloom, Harold 1994. The Western Canon. The Books and School of the Ages. New York–San Diego–London: Harcourt Brace and Company.

Bloom, Harold 2003. A Map of Misreading. 2. tr. New York–Oxford: Oxford University Press.

de Man, Paul 1979. Allegories of Reading. New Haven–London: Yale University Press.

de Man, Paul 1983. Blindness and Insight. 2. tr. Toim Wlad Godzich. Minneapolis: University of Minnesota Press.

Destro, Alberto 2006. The guilty hero, or the tragic salvation of Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 56–75.

Durrani, Osman 1977. Faust and the Bible: A Study of Goethe’s Use of Scriptural Allusions and Christian Religious Motifs in Faust I and II. Bern–Frankfurt–Las Vegas: Peter Lang.

Dye, Ellis 2006. Figurations of the feminine in Goethe’s Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 95–121.

Gaier, Ulrich 2019. Kommentar zu Goethes Faust. Stuttgart: Reclams Universal Bibliothek.

Goethe, Johann Wolfgang von 2010. Faust: Der Tragödie zweiter Teil. https://www.gutenberg.org/files/2230/2230-8.txt

Goethe, Johann Wolfgang von 2016. Faust. Tlk Ants Oras. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Hanebeck, Julian 2017. Understanding Metalepsis. The Hermeneutics of Narrative Trans­gression. Berlin–Boston: Walter de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110516920

Hasselblatt, Cornelius 2016. Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic. (Studia Fennica Folkloristica 21.) Helsinki: Finnish Literature Society, SKS. https://doi.org/10.21435/sff.21

Hollander, John 1981. The Figure of Echo. Berkeley–Los Angeles–London: University of California Press.

Hollander, John 1988. Introduction. – Harold Bloom, Poetics of Influence. Toim J. Hollander. New Haven: Henry R. Schwab, lk xi–xlvi.

Kirsfeldt, Kristian 2010. Kalevipoeg 2.0. Tallinn: Eesti Ajalehed.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 2011. Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst.

Laak, Marin 2013. „Kalevipoeg” kui tüvitekst. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 192–209. https://doi.org/10.54013/kk664a3

LES = Ladina-eesti sõnastik koolidele. https://antiik.ut.ee/dict/dict.cgi?verbum=culus&lingua=le&tot=ON

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. – Tallinna Teataja 25. II 1918, lk 1.

Mason, Eudo C. 1967. Goethe’s Faust: It’s Genesis and Purport. Berkeley–Los Angeles: University of California Press.

OED = Online Etymology Dictionary. https://www.etymonline.com/word/homunculus

Oinas, Felix 1994. Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus.

Ojam, Indrek 2021. Saateks: Paul de Man ja dekonstruktsioon. – Akadeemia, nr 7, lk 1189–1197.

Parksepp, Tõnis 2023. Aegadeülene heitlus I. Kuidas Kreutzwaldi „Kalevipoeg” vastandub Goethe „Faustile”? – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 387–402. https://doi.org/10.54013/kk784a2

Quintilianus, Marcus Fabius 1966. The Institutio Oratoria of Quintilian: With an English Translation by Harold Edgeworth Butler. III kd. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press.

Schößler, Franziska 2006. Progress and Restorative Utopia in Faust II and Wilhelm Meisters Wanderjahre. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. ­Rochester: Camden House, lk 169–193.

Stephenson, R. H. 2006. The diachronic solidity of Goethe’s Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 243–270.

Swales, Martin 2006. The character and characterization of Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 28–55.

Sööt, Bernard 1973. Stilistika. Abiõppematerjal eesti keele eriala üliõpilastele. Tallinn: E. Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut.

Talvet, Jüri 2010. Müütilise tulevikulinna ja sümbiootilise rahvuse ehitamine Euroopa äärel: F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. – Akadeemia, nr 11, lk 2038–2059.

Talvet, Jüri 2011. „Kalevipoeg”, üks Euroopa suurtest eepostest. – Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst, lk 526–531.

Undusk, Jaan 1994. Rahvaluuleteksti lõppematus: Felix Oinas, Soome meetod ja inter­tekstuaalne „Kalevipoeg”. – Felix Oinas, Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus, lk 147–174.

Valk, Ülo 2011. „Kalevipoja” lauliku maailm: loomisest, eeposest ja müüdist. – Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst, lk 532–535.

VSL = Võõrsõnade leksikon. https://www.eki.ee/dict/vsl/

Ema ja lapse suhe kätkeb pere- ja lähisuhte võimu, mis on aegade ja rahvaste ülene ning eksisteerib nii sõja- kui ka rahuajal. Kultuuritekstidesse on kinnistunud stereo­tüübid, mis muu hulgas peegeldavad laste ootusi emale. Meenutatagu kas või muinas­juttude kurja võõrasema või regilaulude murevärsse ema surmast: „Eite viidi uksest väĺla, / armud läksid aknast väĺla.”1 Kuid regilauludes esineb ka tütarde tapmise motiiv. Kuigi ema ja lapse side püsib oluline üle aegade, mõjutavad peresuhteid paljud ajas muutuvad majanduslikud, poliitilised, õiguslikud või muud sellised tegurid. Ja just seda suhtevälja kujundatakse poliitiliste debattidega näiteks peretoetuste või perevägivalla2 üle.

Tänapäeva ühiskonnas esile kerkinud arutelusid traditsioonilise perekonna ja perevägivalla üle rikastaksid Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi Eesti elulugude kogusse saadetud käsikirjalised kogemuslood (EKM EKLA, f 350). Pereliikmete omavahelised suhted avanevad neis muude teemade seas (vt arhiivi kaastööde žanrilisi erijooni Hinrikus 2003: 171–174; Pöysä 2009 [2006]). Just nende käsikirjaliste arhiivitekstide juurde käesolevas artiklis pöördungi, piirates oma lähenemist küsimusega: kuidas kajastub neis tütre vaade emale, kui kirjeldatavaid suhteid iseloomustab põlvkondlik vastasseis? See küsimus kerkis esile, kuna üha enam on avalikest aruteludest kõrvu jäänud riigi sekkumise vajadus vanemate ja laste suhete korraldamisel.

Esmalt andis peresuhte konfliktide teema endast märku, kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses töötasin Eesti Kirjandusmuuseumi ja Soome Kirjanduse Seltsi arhiivides, et tutvuda eestlaste ja soomlaste käsikirjaliste kogemuslugudega. Vaatlesin neid seoses perepärimuse ja ajaloost jutustamise uurimisega. Enamasti töötasin arhiivis kahe nädala kaupa, mille jooksul jõudsin läbi töötada keskmiselt 60–80 lugu. Lugudest koostasin konspektid. Esmalt märkisin üles jutustaja ja käsikirjaga seotud teabe: kaastöö pikkus, lehe formaat, kas tegemist on käsitsi või masinal kirjutatud tekstiga (viimasel ajal on enamasti tegu digitaalselt koostatud tekstidega). Teiseks tegin kaastöö sisu­kokkuvõtte, kus eristasin jutustaja sõnastused ja enda kommentaarid, nagu viited teemade kordumisele, seosed teiste jutustajate kaastöödega, lugemise käigus tekkinud küsimused. Edasine töö ja vajadusel käsikirja juurde tagasiminek on toimunudki nende konspektide alusel.

Muu hulgas märkasin üht erinevust: eesti lugude põhjal süvenes üldmulje, et sõjast ja „Siberist”3 hoolimata tundsid jutustajad vanemate lähedust ja kaitset. Soome lugudes võis tunda põlvkondadevahelist konflikti. Mõni aasta hiljem aga sai mulle selgeks, et ka eesti lugudesse sugenes konfliktiteema.4 See ärgitas küsima, mis ajendab tütardest jutustajaid jagama konfliktseid kogemusi, kui nad kirjeldavad oma suhteid emaga.

Mida enam lugusid analüüsisin, seda enam mõistsin, et nii konfliktiteema olemasolu kui ka konflikti kirjelduse iseloom sõltub jutustuse alateemast (näiteks kasvatusküsimused, argielu, eneseareng). Loo aluseks oleva tõsielu ja jutustamise kultuuriliste tavade kohta saab järeldusi teha siis, kui eelnevalt on arvesse võetud jutustaja vaatepunktist tulenev teemakäsitlus. Lisaks tuleb rõhutada, et konflikti kirjeldavad lood on pigem haruldased kui tavalised, ent oma tavatuse ja pingeid esile toova loomuse tõttu püüavad need erilist tähelepanu.

Artikkel on üles ehitatud elulugude analüüsile, võttes arvesse nelja fookust. Esmalt on vaatluse all konflikti kajastavad elulooepisoodid. Seejärel käsitlen vanemate kujutamise mustreid üldiselt, et mõista konfliktilugude hulka ja tähendust eluloojutustuste kogu kui terviku seisukohast. Kolmandaks jälgin vanemate kujutamise kultuurilisi ja sotsiaalseid taustu. Lõpuks eritlen, kuidas mõjutab enda ja vanemate suhte kujutamist see, kui jutustaja on minategelasena erinevas rollis (jutustaja esitab vaate emale, seejärel aga pakub enda kui ema enesevaatluse). Kõrvutan kohati eesti ja soome lugusid, kuid soome lugusid on kasutatud pigem eesti lugude tõlgenduse käivitajana kui võrdlusmaterjalina.

 

Allikad

Artiklis käsitletud lood on kirjutatud ajavahemikus 1990. aastate teisest poolest 2017. aastani. Nii eesti kui ka soome vaatlusmaterjal on võrdlemisi sarnane: mõlemad käsikirja­kogud on kujunenud temaatiliste kogumisvõistluste toel. Võistlus­kirjutamise juhend sõnastatakse üleskutsena, kus võistluse üldteemale lisaks esitatakse alateemad ja meenutamist toetavad küsimused. Vaatamata küsimustikus etteantud struktuurile saab iga jutustaja oma loo ülesehituse ja sõlmpunktid ise vabalt valida. Seega küll vastatakse üleskutsele (mistõttu on neid arhiivitekste nimetatud ka korrespondentide või vabatahtlike kaastööliste vastusteks), kuid jutustused kujunevad nii süžee kui ka vormi poolest suhteliselt iseseisvalt. Folkloristid on Satu Apo eeskujul nimetanud selliselt loodud kaastöid teemakirjutusteks või ka teemajutustusteks (Apo 1995: 173–174; Pöysä 2009 [2006]: 40–41; Jaago 2010: 164; Voolaid 2021: 25). Siiski tuleb märkida, et soome uurijate üleskutsed on eesti elulugude kogumis­üleskutsetega võrreldes sõnastatud detailsemalt, mis võib kajastuda ka arhiivis talletatavas kaastöös: tuleb jälgida, kas loo autor on mõne teema kõneks võtnud just sellisel viisil üleskutses esitatud küsimuse tõttu (vrd Latvala 2005; Pöysä 2009 [2006]).

Elulugude või teemajutustuste uurimistöös kasutamise üks keerulisemaid probleeme on jutustaja isiku avaldamine või peitmine (vrd Latvala 2005: 19–21). Välja on kujunenud erinevaid valikuid. Üks neist on jätta loo autor(id) anonüümseks. Näitetekstide juurest leiab siis vaid arhiiviviite, kuhu vajadusel lisatakse jutustaja sugu ning vanus. Teine võimalus on küsida luba kõigilt, kelle lugu uurimuses kasutatakse. Loa saamisel võib kasutada autori nime või vajadusel (kokkuleppel jutustajaga) pseudonüümi. Eesti eluloouurimustes kasutatakse valdavalt kirjutaja nime: kui mitte täisnime, siis ainult ees- või varjunime (vt Kirss jt 2004; Kõresaar 2011). Selle eesmärk on esile tuua loo autor, samuti hõlbustab see lugemist. Ühtlasi võib märgata, et mida enam on esil uurija püstitatud küsimus, seda vähem võib uurimusest leida analüüsitud lugude autorite nimesid ja vastu­pidi: mida enam vaadeldakse loo autori enda arutluskäiku, tema jutustamisviisi, seda enam esitletakse ka loo autorit (Jaago 2008: 11–12).

Selle artikli kirjutamisel olin samuti valiku ees, kas osutada lugude autoritele või jätta nad anonüümseks ning piirduda vaid arhiiviviitega. Otsustasin viimase kasuks, kuna siinses vaatluses ei lähtu ma mitte analüüsitava loo seesmisest loogikast, vaid oma uurijaküsimusest: kuidas avaneb loos jutustaja vaade emale? Tuleb rõhutada, et jutustuses ilmnev ei pruugi üheselt kajastada jutustaja elukogemust ega sellest lähtuvat hoiakut. Samuti võiks jutustaja lugu olla teistsugune, kui ta oleks lähtunud oma loo kirjutamisel siinsest teemast: milline on tema suhe emaga.

 

Konflikt ja võõrandumine

Soome tekstidest mõjutas mind eriti üks 1938. aastal sündinud naise jutustus (SKS KRA. Sota-aika: 85–88). See oli saadetud 2001. aastal Soome Kirjanduse Seltsi rahva­luuleuurijate korraldatud kogumisvõistlusele „Sõda meie mälestustes”.5 Loo minategelane kirjeldab oma peret Jätkusõja ajal Viiburis. Saame teada, et tema isa oli vangivalvur, kes oli oma peret julgustanud lootusega, et ega venelased „omi” (vangis olevaid kaaslasi) ei ründa, ja nii on sõjatule eest kaitstud ka vangivalvurid. Ema oli aga „karm naine”, kelle seisukohta iseloomustab jutustaja nii: „Oleme koos isaga ja sureme koos temaga.” Ema hoiak hirmutas teda, väidab jutustaja samas.

Ta mäletab sündmusi ajast, kui ta oli viieaastane. Oli sõda ja ta kartis rünnakuid, kuid üsna tihti pidi ta ikkagi üksi kodus olema. Isa mõistis tema hirmu ja andis tütrele vapruse eest mingi väikese preemia. Pikemalt kirjeldab jutustaja üht 1944. aasta suvepäeva, mil ta pidi koos ema ja isaga Viiburist evakueeruma. Nad läksid hommikul raudteejaama, ent Punaarmee lennukid alustasid rünnakut ja lõpuks anti ootajatele teada, et rong ei väljugi. Tema pere läks koju tagasi. Vanemad otsustasid olukorra üle aru pidada, aga et laps neid ei segaks, pandi ta voodisse. Laps omakorda ei olnud vanemate peale sugugi kindel ning pani voodi otsa pildi meeldetuletusega, et vanemad teda ära ei unustaks.

Oma sõjaaja mälestuste kaudu heidab jutustaja pilgu ka peresisestele suhetele. Selles kujutluspildis on leebe isa ja hirmutunnet kinnistav ema. Jutustaja teatab oma loos, et just ema oli see, kelle tõttu ta lapsena ei saanud end kindlalt tunda. See kogemus saatis teda emaga suhtlemisel kogu elu, sest pärast sõda ei räägitud peres sõja läbielamistest. Jutustusest ei ilmne, et tema suhe emaga oleks muutunud ka nüüd, jutustamise käigus.

Kirjeldatud mälestused eristusid silmahakkavalt sellest, mida olin kogenud eestlaste elulugusid lugedes. Võrdlusnäiteks toon 1939. aastal Saaremaal sündinud naise loo (EKM EKLA, f 350, m 1:1809). See laekus elulugude kogumisvõistlusele „Sõja mõjud minu ja minu pere elus” 2005. aastal.6 Loo autor on eelkirjeldatud soom­lannaga samaealine ja temagi on kogenud sõda, sealhulgas lahinguid koduõuel, lähedase inimese hukkumist pommikillust, isa vangistust, ja puutunud kokku mõlema omavahel sõdiva armee sõdurite-ohvitseridega. Aga ta ei kirjelda hirmu (v.a ühel juhul, kui ema ähvardati tema silme all maha lasta). Jutustaja kinnitab, et ema oli see, kes lapsi igas olukorras rahustas. Kokkuvõtlikult ütleb ta: „Meie ema oskas oma muresid laste eest varjata. Olime sõjaaja lapsed, meile oli maailm loomulik ka sellisel kujul ja meie vanemad keset kaost, ohtusid ja raskusi ei lasknud päriselt hävida meie turvatundel, kaitsesid seda niipalju kui võimalik.” (EMK EKLA, f 350, m 1:1809)7

Mõlema jutustaja sõjaaja mälestustes on vanematel märkimisväärne koht: vanemate, eriti ema kohalolek pakkus kas turvatunnet või vastupidi, ema ebakindlus kandus üle tütrele. Ent miks kandub ohutundest põhjustatud etteheide emale üle ka neisse eluetappidesse, kus oht oli juba möödas? Psühholoogiaalastest uurimustest ilmneb, et traumaatilise kogemuse kandumine ühest situatsioonist teise on kirjeldatav osalt käitumise, osalt bioloogiliste mõjuteguritega (Stenson jt 2021). Hirm ja ohukogemus jätavad mälujälje, millega inimese keha ja mõte tegelevad pikka aega ja mitmes etapis: kodeerides, töödeldes ja ümbertöödeldes (Maddox jt 2019: 61, 70–71). Psühholooge huvitab, millised bioloogilised tegurid avaldavad mõju ohule viitava olukorra või traumaatilise kogemuse äratundmisele. Elulood kui jutustused seda teavet siiski lugejale ei paku. Võimalik, et jutustaja ei teadvustagi neid aspekte. Sellegipoolest ilmnes vaadeldud soomlanna jutustusest, et lapsepõlves kogetud hirm kui tugev emotsionaalne kogemus ei jätnud jutustajat kunagi maha. Pigem muutis see kuju ja funktsiooni, ent oli teatud viisil alal kogu elu ja mõjutas ema kujutamist eluloos just sel viisil.

Kuna hirmu teema tuli esile sõjamälestustes, võib eeldada, et hirmu ja kaitsetuse tunnet tingis sõda. Mõneti on see ootuspärane, ent miks eesti elulugudes ei seostu sõja- ja hirmukogemus samal viisil? Ei saa väita, et hirm eesti lugudes puudub. Näiteks väljendatakse hirmukogemust paljudel juhtudel kuulujuttude kaudu. Ühelt poolt võimaldavad need omaeluloojutustajal kõnesolevatest sündmustest eemalduda: kõneldakse millestki, mis juhtus kellegi teisega, need on lood, mida „rahvas räägib”. (Jaago 2021: 110–112) Teisalt annavad need lood võimaluse mõista oma hirmu ja sellega toime tulla (Kalmre 2007: 164–165). Võib väita, et sõda seostub küll hirmukogemusega, ent jutustustes ei väljendu see alati vanemate ja laste suhete kirjeldusena. Seda eriti juhul, kui jutustajad tundsid lähedaste kohal­olekut, nende hoolt ja kaitset. Näiteks on sellest kirjutanud üks 1930. aastatel sündinud naine järgmiselt:

Algas sõda! Isa viidi Venemaale. Minu ema jäi leseks 28-aastaselt kolme lapsega. Vend sündis sõjaajal. Isa ei näinud poega ega poeg isa. Meie olime armastatud ja hoitud lapsed. Minu ema ja vanaema (emapoolne) pühendasid terve oma elu meile, lastele. Sõja ajal ja ka hiljem oli väga raske toime tulla. Ema ise õmbles, kudus meile riided selga. Meile võimaldati käia kinos, teatris. Meil oli palju mänguasju (mõisnike poolt kingitud). Meiega mängiti lauamänge. Vanaema luges õhtuti muinasjutte. (EKM EKLA, f 350, m 1:2669)

Eesti elulugudes tuleb jutustaja konflikt või vanematest võõrandumine märgatavalt esile sõjajärgse perioodi kirjeldustes. On lugusid, milles sõja ja represseerimiste tõttu vanematest lahutatud laps võib neist võõrduda (Jaago 2021). Valdavalt peituvad kirjeldatava konflikti juured aga 1950.–1960. aastate argielus. Põhiprobleem on see, et vanemad ei suuda või ei saa oma elu korraldamise tõttu lastega koos olla. Vanemate valikud võivad lähtuda nii sotsiaalsetest ambitsioonidest kui ka majanduslikest teguritest. Näiteks kirjutab 1954. aastal sündinud naine:

Mõtlen tagasi elatud aastatele ja leian, et elan vales kohas valede vanematega ja et mind on täiesti valesti kasvatatud või hoopiski mitte kasvatatud. [---] Praegu mõtlen olemasolevale ajale, oma emale ja isale. Ja ma ei tea, kas neid vihata, olla neile tänulik või las olla. Nad niigi vanad. (EKM EKLA, f 350, m 1:1154)8

1961. aastal sündinud naise loost võib lugeda, et „ema” on tema jaoks „üks koledamaid sõnu”. Ta kirjeldab ema kujunemist „südamelt kalgiks nõukogude nooreks”, kes tegi eluvalikuid, mis viisid ta elus pettumise ja alkoholismini ning „süümekate vähendamiseks” rääkis ta oma tütardest halba. (EKM EKLA, f 350, m 1:1153) Üks 1951. aastal sündinud naine oma eluloos ema üle kohut ei mõista, küll aga kirjeldab temast võõrandumist. Nimelt kasvas jutustaja enne kooli vanavanemate ­juures, kuna ema ja isa üritasid linnas kuidagi kanda kinnitada. (EKM EKLA, f 350, m 1:1197)

Tütre vaade emale kirjeldatud lugudes viitab konfliktile või võõrandumisele kahel juhul. Esmalt, kui vanema kohalolek ei suutnud peletada hirmu ohuolukordades (nt soomlanna lugu). Teiseks, kui lapseeas ollakse vanemast lahus, olgu selle põhjuseks siis erinev elukoht, vanema puudumine või vanema hõivatus töö, eluraskuste vms tõttu. Võib järeldada, et mitte niivõrd olukorra raskus ise, kuivõrd vanema(te) loodud kaitstustunne või selle puudumine hakkab kujundama seda, kuidas lapsepõlves kogetu mõjutab lapse ja vanema vahelisi suhteid hilisematelgi eluperioodidel.

On selge, et laps vajab vanemate kaitset ja tunnet, et ta on kaitstud. Kuid see teema esineb ka varem, näiteks XIX sajandil kirja pandud regilauludes-muinas­juttudes. Kaitsetuid, vanematest eraldi kasvanud lapsi oli ka XX sajandi esimesel poolel. Miks ilmub võõrandumise ja konfliktide teema elulugudesse nüüd, XXI sajandi hakul? Kas tegu on ühe võimaliku lähenemisviisiga teemale või on vanemate ja laste suhtemuster oluliselt muutunud?

 

Vanemate kuvand eluloos

Eluloos esitatud ema kuvandi mõistmiseks on järgnevalt juttu vanemate kujutamisest üldiselt. Selle kaudu ilmneb ema ja isa omavaheline seotus – ühelt poolt on nad mõlemad vanemad, teisalt ilmneb, et ema ja isa kujutatakse elulugudes erinevalt. Kuidas või millega seoses oma vanematest jutustatakse, sõltub pigem loost (valitud teemast, jutustamise eesmärkidest jms) kui selle aluseks olnud sündmuste tasandist. Tõsielusündmustest jutustamist kujundavad mitmed tegurid, nagu näiteks jutustaja vanus ja loos kõneks olev eluetapp, jutustamisaegsed aktuaalsed teemad ja jutustaja hoiak nende suhtes.

Näiteks Põhja-Ameerikas ja Kesk-Euroopas tehtud uuringutest selgub, et vanemate kujutamise eripära seostub jutustaja vanusega: nooremad ja vanemaealised jutustajad pigem idealiseerivad oma vanemaid, keskealised on aga kriitilised (Köber, Habermas 2018: 680). See järeldus siin analüüsitud lugude puhul otseselt esile ei tule, seda enam, et lugude jutustajad, arhiivide vabatahtlikud kaastöötajad on enamasti vanema põlve esindajad. Sellegipoolest (nagu nähtub eeltoodud tekstikatketest) võib konfliktikirjeldusi leida nimelt viiekümnendates eluaastates jutustajatelt.

Eesti elulugudes tuleb aga selgelt välja, et perekondlike suhete teema esiletõus või tagaplaanile jäämine sõltub loo teemast. Võib nõustuda Christin Köberi ja Tilmann Habermasi (2018: 681) väitega, et vanemate kujutamisel ei ole keskne niivõrd laste ja vanemate suhete kvaliteet, kuivõrd jutustuse üldine teema, mis tingib esitatud vaate­nurga valiku.

Nii eesti kui ka soome arhiivitekstide hulka arvestades ei saa väita, et jutustajad väljendavad oma vanemate kirjeldamisel konfliktseid hoiakuid. Pigem ise­loomustab neid lugusid see, et nii ema kui ka isa kirjeldused avavad pere toimetuleku viisid: ­kellena nad töötasid, millised isikuomadused pere head käekäiku toetasid või vastupidi (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2667; m 1:2748; m 1:2768; Jaago 2003: 52; Latvala 2005: 174). Seega vaatlevad omaeluloolised jutustused vanemaid, pidades ennekõike silmas nende rolli pere toimetuleku tagamisel.

Emasid ja isasid näidatakse lugudes mõnevõrra erinevalt, seda nii eesti kui ka soome jutustustes. Soome pärimusuurija Pauliina Latvala (2005: 173) näeb selle põhjusena aegade vältel kujunenud soorollide erinevusi peres. Eesti lugudest9 ilmneb, et ema on esitletud peamiselt argieluga toimetuleku vaatepunktist (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2669; m 1:2747; m 1:2748; m 1:2760). Ema kasvatusmeetoditest räägitakse otsesõnu vähe, ent see võib kõneks tulla kaude, näiteks jutustaja isiksuse kujunemist kirjeldades. Nii kirjutab 1939. aastal sündinud naine: „Ema mind millekski ei sundinud, kuigi võib-olla oleks pidanud. Kasvasin vägagi iseseisvalt otsuseid tehes.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760)

Isade kirjeldused võivad aga hõlmata pikemaid episoode (siis keskendutakse isa isikuomadustele ja harrastustele, mida ta lastegagi jagas) või ongi kogu lugu isale pühendatud (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2694; m 1:2698; m 1:2703; m 1:2758). Võib väita, et vanemate kirjeldamise erinev vaatenurk annab aimu ema ja isa erinevatest rollidest peres. Ühtlasi sisaldub neis kirjeldustes jutustaja suhte erinevus kummagi vanemaga, osutades kas pidevale emotsionaalsele seotusele (ema kujutamisel) või pigem erilistele hetkedele, kas tunnete ühisosale või pigem vaatlusel põhinevale portreele (isa puhul). Igal juhul sisaldub vanemate kirjeldustes süvakiht, mida tasub lähemalt uurida, et mõista, mis täpselt kujundab lapse suhteid oma ema ja isaga.

Kaudselt peegeldavad laste ja vanemate suhteid ka vanemate räägitud lood, mida jutustaja põimib oma eluloosse. Selliste lugude hulka kuuluvad näiteks sünnilood: „Kui mina sündisin, siis õitsesid õunapuud. Oli varajane kevad. Isa oli külvanud metsapõllule veel linaseemet, ülejäänud põllutööd olnud valmis. Nii rääkis ema.” (1921. aastal sündinud mees, EKM EKLA, f 350, m 1:2678) Rootsi eluloouurija Bo Nilsson, kes kirjeldab jutustajate võtteid oma sünni­lugude esitamisel elulugudes, rõhutab, et neis lugudes on olulisel kohal lisaks teabele sünnikohast ja -ajast ka hinnangud, mis muu hulgas peegeldavad jutustaja ja tema vanemate suhteid (Nilsson 2003: 212–213).

On ootuspärane, et enamasti kohtab vanemate kirjeldusi eluloo neis episoodides, milles räägitakse lapsepõlvest (vrd Köber, Habermas 2018: 680). Sõja- ja nõukogude-eelset lapsepõlve meenutatakse eesti lugudes harmoonilisena. Näiteks kirjutab 1935. aastal sündinud naine: „Sõjaeelsed lapsepõlveaastad olid päikeseliselt helged. Olin armastavate vanemate hoitud ja armastatud laps.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2718)

Ene Kõresaar (2003: 71) näeb lapsepõlve sellise kujutamise põhjust nõukogude võimu lõpuperioodil avalikkuses esile kerkinud rahvusliku ja riikliku iseseisvuse idees: lapsepõlvekodu oli ühtlasi iseseisva riigi metafoor (vrd Mulla 2003). Sama suundumust soome sõjaeelsetes lugudes märkab Pauliina Latvala, hoolimata sellest, et nende lugude jutustamise kontekst 1990. aastatel ei sisalda eesti tekstidele ana­loogilist rahvusliku ja riikliku iseseisvuse ideed. Latvala (2005: 159) põhjendab sõjaeelse lapsepõlve positiivsust sajandi lõpul jutustatud lugudes pere ja riigi (ühiskonna) vaheliste seoste muutumisega: enne Talve- ja Jätkusõda tähendas pere turva­võrgustikku sellistes valdkondades, millega sajandi teisel poolel hakkas tegelema riiklikult korraldatud sotsiaalpoliitika, näiteks lastehoid, koolitamine, vanurite ­hooldamine. Kuna enne sõda hoolitseski pere mitmel moel pereliikmete eest, on ootuspärane, et see kajastub lugudes. Ilmselt oli see nii ka Eestis, ent ajaloolis-poliitiline kontekst annab eesti lugudele soome lugudega võrreldes poliitilisema varjundi. On iseloomulik, et eesti lugudes saamegi jutustaja vanemate kohta teavet läbi poliitilise prisma (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2743; m 1:2744; m 1:2831). Lugudes, milles keskendutakse ajaloolis-poliitilisele eba­õiglusele, arutletakse enda ja vanemate vaheliste arusaamatuste üle haruharva. Seevastu vanemate kohalolek ja selle tähendus poliitiliste seikade kirjeldamisel on märkimisväärne. Näiteks kirjutab 1933. aastal sündinud mees:

Esimene mälestus, mille kuupäeva saab märkida, on 14. juuni 1941. a küüditamine. Olime isaga Söödi maja aia metsapoolses otsas noorte kuuskede vahel pikali ja vahtisime maja poole, niimoodi päris kaua, küllap terve päeva. Siis isa seletas, mis toimub, ja ütles, et siit saame kergesti metsa põgeneda, kui peaks meid ära viima tuldama. Olin mures, mis siis emast saab, kes toas on. Isa oli naiivsel arvamusel, et ega ema üksinda ikka ära viima hakata. Õnneks ei olnud meie tol ajal nimekirjas. Küllap kartis isa selle pärast, et oli Vabadussõjas soomusronglane ja kaitseliitlane. (EKM EKLA, f 350, m 1:2777)

Erinevalt eespool jutuks olnud Viiburis elanud soomlanna loost on eesti lugudes tavaline, et vanemad selgitavad lastele, mis toimub. Ilmselt ei saadud toimuva üle rääkida pikalt ega põhjalikult, sest „aeg oli selline, et liigne suupruukimine võis saada saatuslikuks” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760). Ometi lapsed kuulsid kodus vanemate jutus teatud ajastukohaseid väljendeid (keegi „viidi minema”, „võeti kinni”, „on kadunud”) ja lapsed võisid ka küsida, kui tahtsid millestki täpsemalt aru saada (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2718).

Latvala osutab tõsiasjale, et soome peredes ei räägitud probleemidest (vrd Vuorinen 2001). Sealjuures on lugusid, millest nähtub, et pereliikmed ei tulnudki toime juhtunust arusaamisega, sest peresaladused peideti hoolikalt „elulava kulisside taha” (Latvala 2005: 165). Eesti lugude kohta ei saa sama väita, küll aga kajastuvad neis lugudes märkimisväärselt võõrvõimust tingitud probleemid, mis mõjutasid pereelu. Seega kujundab eesti jutustaja valikuid ajaloolis-poliitiline raam (seda nii sündmuste kui ka jutustamisaja mõttes). Näiteks on Tiina Kirss (2003) analüüsinud ühe pere kolme põlvkonna naise lugusid: vanim neist saadeti 1949. aasta massiküüditamise käigus asumisele, keskmise põlve esindaja vangistati 1951. aastal poliitilistel põhjustel, tema 1947. aastal sündinud tütar kasvas ema vangistuse ajal viis aastat emast eraldatuna. Lugudes on keskne elukäigu ristumine ajaloosündmustega. Keskmise põlve naise jutustusest 1989. aastast leiame vangist naasmise episoodi lühikese kirjelduse, mis on ka emotsionaalselt vaoshoitud. Ta jõuab pärast viit lahus oldud aastat koju, kus on parasjagu ämm, peagi tuleb koolist koju tütar, kellega „kohtumine oli väga armas”, ja mees: „Meie pere oli üle paljude aastate jälle koos.” (EKM EKLA, f 350, m 1:4) Jutustajad ei ava poliitilist saatust esitades lähisuhte teemat.10 Ühtlasi kandub see fookus üle uurimisse: arutletakse pigem erinevate põlvkondade naiste võimalike elukäikude kui ema-tütre suhete üle. On oluline, et 1990. aastatest alates sai perevälistest (kuri)tegudest lõpuks avalikult ja häbitundeta rääkida. Poliitilise saatuse domineerimist perelugudes kirjeldab Kirss (2003: 226–237): kuigi tema vaadeldud lugudes tuleb muu hulgas jutuks tütre vastumeelsus ema kasvatusmeetodite suhtes, on see teema allutatud poliitiliste repressioonide mõju kirjeldamisele. Kirss (2003: 217) nimetab neid lugusid „tunnistuslikeks kirjutisteks”, mis on „sihipäraselt poliitilised”. Elulugu kui tunnistuslik tekst iseloomustab jutustaja tarvet „oma elu tervikuna kokku võtta, suuremal või vähemal määral suhestudes ajastu ja tingimustega, milles kirjutaja oma elu on elama pidanud, seega ka kollektiivse ehk „suure ajaloo” sündmustega” (Kirss 2003: 220).

Öeldu iseloomustab 1990. aastatel jutustatud elulugusid üldiselt: jutustuse raami moodustab poliitiliste mõjutegurite osa elukäigu kujunemises. See on teatud laadi mudel, kus jutustaja väldib lähisuhete ja eriti nende keerukuse kirjeldamist. Et 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses kirjutatud soome lood tundusid eesti lugudega võrreldes enam isiklikke suhteid kajastavaina, võib seega tuleneda Eesti ja Soome ajaloo erinevustest XX sajandi teisel poolel. Kuid kas ainult?

 

Lugude fookus

Soome uurija Leena Huima on eesti naiste elulugusid lugedes osutanud sellele, et eestlased kõnelevad saatusest kui oma elu kujundajast, samal ajal kui soomlased kujundavad oma elu ise. Selle järgi oleksid eestlased nagu passiivsed saatuse mängu­kannid, seevastu „aktiivseks toimijaks” on sõda, elu, sündmused ja ajajärgud, väliseestlastele ka Jumal (Huima 2001: 75–78). Eesti ja soome lugusid võrreldes jõuab Huima (2001: 83) kokkuvõtteni: „Eesti naiste elulugudes puudutatakse minimaalselt küsimust, kas inimene oleks võinud ise oma elukäigus midagi muuta. Veel vähem küsitakse, kas oleks võinud või kas oleks tulnud ennast muuta. Soome naiste elu­lugudes on need kesksed teemad.” Samal ajal märkab ta, et eesti lugudes on pere­sidemed väga tähtsad – see ala seostub õnnelikuks olemise kirjeldusega. Soome naistel on vastupidi: „Neile on tähtis enese otsimine ja endaga tutvumine, millega seostub vaimse ruumi otsimine ja perekonnasidemetest vabanemine” (Huima 2001: 87–88). Ta lisab, et soomlannade lugudes „tuleb võidelda” pere vastu, see on konventsioon, ja peresidemete kirjeldamine seostub mässuga (Huima 2001: 89). Elu­lugudes negatiivsete aspektide esiletoomist vanemate ja laste suhetes on muu hulgas seostatud nooruki­eas jutustajatega, kuna just selles vanuses tegeldakse vanemate mõjust eemaldumise, sotsiaalse iseseisvuse saavutamise ja eneseotsinguga (vrd Köber, Habermas 2018: 693). Nii on ootuspärane, et ka vanemaealiste jutustustes võib see teema esile kerkida seoses noorukiea eneseotsingu meenutamisega.

Huima pakub selle võrdlusega ühe võimaluse mõista, miks minule kui eestlasest lugejale tundus, et soome tekstides avaldub jutustaja konflikt oma vanemaga, mis eesti vaatepunktist on tavatu. Eestlased keskendusid peresuhete väärtustamisele olukorras, kus elati võõrvõimu all ja kus kogeti poliitilisi repressioone. Soomlased tegelesid enam enda kui isiksuse iseseisvumise küsimustega. Teisisõnu oli eesti ja soome lugude fookus erinev: eestlastel lapsepõlves kogetud vanemate lähedus kui tugipunkt terveks eluks, soomlastel vanematele vastandumine kui vajalik mäss endaks (täis­kasvanuks) saamisel.

Huima järeldused põhinevad peamiselt 1920.–1930. aastatel sündinute lugudel. Võib küsida, miks on selle põlvkonna eestlaste ja soomlaste lugude fookus nii erinev. Nende lugude peategelased said täisealiseks täiesti erinevates ajaloolistes oludes. Seoses sõja ja sõjajärgsete repressioonide ning (välja)rändega toimus Eestis lähedastest, sh vanematest lahutamine ositi vägivaldselt. Ajalooliselt ei olnud tingimusi selleks, et peresisene mäss olnuks inimese iseseisvumise jaoks vajalik. See ei tähenda, et eesti elulugudes kujunemislugu puuduks. Ühe arenguloo analüüsi pakub Kirss 1924. aastal sündinud mehe jutustuse näitel. Ilmneb, et selle loo jutustaja kujunemise moraalne kompass põhineb nimelt sellel, mille ta sai kaasa kodust. (Kirss 2006)

Ajalooliste tegurite mõju lugude fookuse kujunemisel avab omal moel Valdur Mikita (2000: 90), sedastades: „[---] väärtussüsteemide poolest jäigas süsteemis satub inimene vastuollu ühiskonnaga, demokraatlikus kultuuris iseendaga.” Mikita toetub Juri Lotmani (1991) artiklile biograafia ja kultuuritüübi omavahelistest seostest. ­Lotmani arutluskäik on rajatud inimese sotsiaalsele rollile, mis on vahetult seotud kultuurilise keskkonnaga: millised on ühiskonnas valitsevad arusaamad normidest ja valikutest ning kuidas nendest lähtudes kujunevad sotsiaalsed rollid. ­Lotmani ­väitest võib leida kinnitust sellele, et omaeluloo jutustaja vaade emale lähtub ennekõike kultuuris väljakujunenud ettekujutusest pere ja pereliikmete ülesannetest. Soome pere muutumisest sõjajärgsel perioodil on uurijad esile tõstnud tuumpere (isa, ema ja lapsed) kui pere ideaaltüübi taandumise ja seoses sellega pereliikmete rollijaotuse teisenemise: kui enne sõda oli pere ülalpidamine ennekõike mehe ülesanne, siis sõjaajal oli seda rolli täitnud naine ja see jätkus ka pärast sõda (Laurén, Malinen 2021: 206; vrd Latvala 2005: 159). Ühtlasi tõdetakse, et sõjajärgse perioodi lapsed kogesid palju vägivalda, olgu siis vanemate kaotuse või üleväsinud ja ebakindlust tundvate emade käitumise tõttu (Laurén 2018: 9–10, 17; Laurén, Malinen 2021: 210). Enne sõda sündinud eesti jutustajate elulugudele on iseloomulik, et sõjaeelseid peretülisid kirjeldatakse distantsilt. Need muutusid tähtsusetuks nõukogude võimu tulekuga, mis katkestas järsult senise elukorralduse. Siis muutus oluliseks pereliikmete ühtehoidmine, et raskustega toime tulla. Näiteks kirjeldab sõjaeelseid peresuhteid 1934. aastal sündinud naine: „Niisiis kasvasin ma kahe pere õuel, kus üsna sageli oli pingeid ja pahandusi, eriti temperamentse ema ja isepäise „eide” vahel – viimane oli vanaisa naine.” Kui poliitiline olukord muutus (jutustaja sõnutsi: „Ajalugu murrab sisse”), teisenesid inimeste­vahelised suhted täiesti. (EKM EKLA, f 350, m 1:1120)11

Seega kajastuvad lugudes pere struktuuris ja funktsioonides toimunud muutused.12 Ent ajaloolis-poliitiline taust määrab selle, millised muutused ja mil määral jutustajate elus esile kerkisid, ning fookused, mida neist lugudes kajastada.

 

Eluloo peategelane ja tema rollivahetused

Marianne Hirsch on osutanud tähelepanu naisuurimuslikule huvile vaadelda jutustuses seda, kuidas on määratletud naise roll. Ent tema väitel on veelgi huvitavam, kui samas jutustuses eristuvad tütre ja ema rollid, sest see eristus avab soolise eristumise kõrval (naine vs. mees) naiseks olemise erinevad tahud. (Hirsch 1989) Sellest vaate­punktist pakuvad huvi need eesti elulood, kus jutustaja esitleb end nii tütre kui ka emana. Tuues esile enda kui tütre suhte emaga ja omakorda enda kui ema suhte oma lastega, osutab jutustaja muutustele vanemate ja laste suhtemustrites või ajastu­omastes kujutelmades neist. Seda vaadet avavad lood haakuvad traumateemaga.

Soome uurijad tõid sõjajärgse pere muutustega seoses esile perevägivalla, mis iseloomustas ema ja laste vahelist suhet, mis omakorda oli tingitud isa ülesannete ülekandumisest emale. Perevägivalla teema haakub tänapäeval aktuaalse trauma­diskursusega. Eesti elulugude hulgas on lugusid, milles lapseeas kogetud peksukaristust (olgu siis enda või õdede-vendade näitel) käsitletakse traumeeriva kogemusena. Ent see kogemus muutub lugudes mitmetasandiliseks, kui jutustaja on rakendanud kehalist karistamist ise, olles ema (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2657). Sel juhul jäävad lugudes emale antavad hinnangud tagaplaanile või jäetakse need hoopis kõrvale. Võib eeldada, et sellist suhete tõlgendust on mõjutanud ühiskonnas üldiselt esile kerkinud arutlusteemad traumaatilise kogemuse ja füüsilise karistuse üle, mida käsitletakse kui väärkohtlemist ja perevägivalda (vt nt Laanes 2017; Kuri­tegevus Eestis: perevägivald ja ahistamine 2019). Neil teemadel arutlevad enam naised kui mehed; nii siin kui ka muude uurimuste põhjal on naisjutustajad oma vanemate suhtes kriitilisema hoiakuga kui meesjutustajad (Köber, Habermas 2018: 693). Ühest küljest näib see vastuoluline, sest viidatud uurimusest ilmnes ka, et tütarde suhe vanematega oli lähedasem poegade omast. Seda vastuolu selgitavad uurijad nais­jutustajate kalduvusega kirjeldada suhete seesmisi ja keerukamaid tasandeid, mis toob kaasa suurema emotsionaalsuse meeste jutustatud lugudega võrreldes (Köber, Habermas 2018: 693).

Eesti lugude näitel peegeldab kasvatusteema esile kerkimine naiste lugudes siiski ka naise suuremat rolli laste kasvatamisel. Nii võib see teema ollagi üks arutelu küsimusi naise jutustatud loos. Näiteks üks 1933. aastal sündinud naine leiab, et lapsi tuleb karistada. Asi ei ole ainult peksukaristuses, on ka muid karistusviise, ent tänapäeva Eesti ühiskonnas olevat jutustaja hinnangul tasakaal laste ja õpetajate õigustes paigast nihkunud. (EKM EKLA, f 350, m 1:2717) Sedalaadi seisukohavõtud eluloos viitavad dialoogile ühiskonnas laiemalt levinud aruteludega. Omaeluloolisest vaate­punktist võib märgata, et füüsilise karistuse ambivalentsus ja traumaatilise kogemuse väljendamine ilmub lugudesse siis, kui eluloo jutustaja vaatleb end nii tütre kui ka emana. Ühtlasi saab märgatavaks naise minapildi pidev areng: neis lugudes seob jutustaja enda minapildi kasvatusteema ja traumakogemuse kaudu tervikuks. Jutustuses aga nihkub samal ajal vanemate ja laste suhete teemaline arutelu kaits(e)­tuse tundelt (vt eespool) karistusele kui kasvatusmeetodile. Oma identiteedi erinevate tahkude avamine ühelt poolt ja identiteedi järjepidevuse või terviklikkuse saavutamine teiselt poolt loob olukorra, kus tütre ja ema konflikti asemele astub lepitav läbirääkimine.

Läbirääkimist loov traumakontseptsioon võib ärgitada küsima, kas mineviku peresuhteid saab käsitleda tänapäevaste kontseptsioonide kaudu: kehtisid ju toona teised reeglid ja arusaamad, mida tänapäevase pilguga hinnates võidakse sattuda kohtumõistja rolli. Siinjuures on oluline tähele panna kahte asja. Esmalt: tegu on läbirääkiva, mitte konflikti või võõrandumist rõhutava vaatega. Jutustaja ana­lüüsib enda kui isiksuse kujunemist, lähtudes nii kogetud sündmustest kui ka ühiskonnas arutlusel olevatest väärtushoiakutest. Teiseks, kui minevikupere uurimisel kasutada tänapäevaseid arusaamasid ja kontseptsioone, nagu pere­vägivald, traumaatiline kogemus, konflikt vanematega, siis tuleb eriti hästi esile kirjelduste seotus kultuurilis-sotsiaalse kontekstiga. Näiteks arutleb perevägivalla üle Rootsi XIX sajandi pere näitel Ulf Drugge. Ülemöödunud sajandi Rootsis oli külaühiskonna pere keskne majanduslik ja sotsiaalne üksus. Pereliikmete väljakujunenud ja toimiv rollijaotus ning sellest tulenev vastutus pakkus pereliikmetele reeglid, mida nad isetult järgisid. (Drugge 2008: 412–413) Tänapäeva uurijad lähtuvad seisukohast, et nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonnas on tugevamad ja nõrgemad sotsiaalsed positsioonid ning vägivallatsemine seostub tugevama ja ohvri roll nõrgemal positsioonil oleva ühiskonnaliikmega (Drugge 2008: 426). Võib nõustuda, et üksiknähtused (nt perevägivald) on tõlgendatavad tervikpilti arvesse võttes. Ka tugevamad ja nõrgemad positsioonid võivad aja jooksul muutuda (näiteks seadusandluse toel).

Vaadeldud lugudes peegeldub pere muutumine ühiskonnas XX sajandi teisel poolel. Ühtlasi on muutunud pereliikme roll nii peres kui ka ühiskonnas. See on muu hulgas kaasa toonud raskena kogetud olukordade tõlgendamise uutest (tänapäevastest) arusaamadest lähtudes. Seega, kui XXI sajandi alguses jutustatud elulugudes tegeldakse traumaatilisena kogetud peksukaristuse teemaga, ei tähenda see, et XX sajandi esimesel poolel laste peksmist ei olnud või vastupidi: et seda peeti enesestmõistetavaks kasvatusmeetodiks. Peksukaristuse tõlgendusmuutuse tingib peksmise vm füüsilise karistuse moraalse tagapõhja teisenemine, mis eluloojutustuses haakub pigem jutustaja enesearengu kui olnud sündmuste kirjeldamisega.

 

Kokkuvõte

Vanemate ja sealhulgas ema kujutamine omaeluloolises jutustuses sõltub jutustatavate sündmuste ajast ja toona läbielatust, aja jooksul välja kujunenud kultuurilistest normidest – näiteks mida vanematelt eeldatakse, kuidas on tavaks neist rääkida – ning eriti jutustamise aja mõjust jutustusele. Seega pakuvad kogemuslood võimaluse mõtestada nii läbi aegade olulisena püsinud ema ja tütre lähisuhte tähendust kui ka hetkes esile kerkivaid vastasseise. Et aga tegu on jutustusega, eeldab elulugude põhjal laste ja vanemate suhete uurimine ennekõike jutustuse analüüsi (teemad, jutustaja vaatepunkt jms aspektid) ning alles seejärel saab hakata küsimusi esitama loos kajastatud suhete tagamaade kohta.

Eesti elulugude näitel tulenes ema kujutamine ennekõike tema rollist peres: kuidas ta saab hakkama pere toimetulekuga. Ilmneb ka, et emal on oluline roll lapse turvatunde tekkimisel. Ühtlasi seostatakse ema laste kasvatamisega.

Ühelt poolt ilmnes konflikt teemana lugudes, milles jutustatud sündmuste aeg osutab pere struktuuri ja funktsioonide muutustele Teise maailmasõja järgses argielus. Teisalt – see teema jäi varju lugudes, milles kajastati enda ja oma lähedaste elu poliitiliste repressioonide ja okupatsiooni raamides. Neil puhkudel taandab jutustaja kirjeldatava suhte konfliktsuse, jättes kõrvale hinnangud, püsides pelgalt faktide juures. Kui jutustaja avab rasked kogemused nende vastuolulisuses, siis uurija positsioonilt saab seda vaadelda kui lepitavat läbirääkimist. Jutustaja alustab raskete kogemustega seotud tunnete alusel läbirääkimist, nihutades tähelepanu keskme konflikti osapooltelt enesearengu vaatlusele.

See, millised aspektid, hoiakud, teemavalikud ja fookused eluloojutustuses esile kerkivad, lähtub suuresti jutustamise tingimustest. Eesti elulugude näitel tuli esile, et 1990. aastatel valdavalt, ent ositi ka hiljem jutustatud lugudes raamiti mineviku­pildid ajaloolis-poliitiliste sündmustega, mis jättis peresisesed teemad ajaloosündmuste varju. Mida enam pakub eluloo jutustamine võimalusi enda kui isiksuse kujunemisloo vaatluseks, seda enam saab jutustaja analüüsida suhete ambivalentsust.

 

Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur projekti PRG670 „Mõistetamatuse mõtestamine rahvausundis: folkloristlikud vaated määramatusele” kaudu.

 

Tiiu Jaago (snd 1960), filoloogiateaduste kandidaat, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tiiu.jaago@ut.ee

 

1 Laulutüüp „Ema haual”, H II 2, 398/9 (522) < Lihula khk, Lihula v, Saare kõrtsi saun – M. Ostrov & O. Kallas < Ann Külm, 59 a (1889). Et peresuhted on läänemeresoome regilauludes kesksed, kinnitavad nii lähilugemisel tehtud uuringud (vt nt Timonen 1990; Jaago 2015: 48–49) kui ka kvantitatiivsetel meetoditel moodustatud sõnapilved (Sarv 2021: 61).

2 Perevägivalla teema on aktuaalne ka traumauuringutes: näiteks reetmistraumateooria (ingl betryal trauma theory) on akadeemilisel väljal märkimisväärne uurimissuund, mis tegeleb laste ootuste reetmise ja usalduse ärakasutamise järelmitega isiksuse arengus (vt nt Boyraz jt 2019).

3 Siber ei ole selles kontekstis geograafiline kohamääratlus, vaid viitab nõukogudeaegsetele
repressioonidele, sh vangistusele, mille üks rahvapärane koondnimetus oli Siber.

4 Pöördepunktiks oli Eesti elulugude kogumisvõistlus „Eesti Vabariik 90” (2008–2009), kui ­jutustajad hakkasid ajaloosündmustelt üha enam tähelepanu nihutama isikliku elu sündmustele. Sihipäraselt võib arutlusi lähedussuhete teemadel leida aga kogumisvõistlusele „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” (2015–2017) laekunud lugudest, seda enam, et kutsungi üks alateema oli küsimus „Mis tähendus on olnud lähedastel, armastusel, tundemaailmal üldse?” (vt https://galerii.kirmus.ee/elulood/ajalugu-tegevus/voistlused/).

5 Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivi kogumisvõistlusele „Sõda meie mälestustes” (2001) laekus 4249 lehekülge materjali 191 vastajalt. Töötasin sellest materjalist läbi 66 lugu. Sõjalugude konteksti avardasid kogumisvõistlusele „Suguvõsa suur jutustus” (1997) laekunud 720 kirjutaja lood, millest olen läbi töötanud 61 lugu. Artiklis viidatud Pauliina Latvala (2005) uurimus pere­suhetest põhineb viimati mainitud kogumisvõistluse ainesel.

6 Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Ühenduse Eesti Elulood korraldatud kogumisvõistlusele „Sõja mõjud minu ja minu pere elus” (2005) laekus 190 kaastööd, millest olen läbi töötanud 87.

7 Vrd 1947. aastal sündinud naise väidet – sõda oli küll läbi, ent poliitilised arreteerimised ja küüditamised ei lasknud rahuajast rõõmu tunda, ent siiski: „Minu lapsepõlv oli ilus ja õnnelik. Pilvekiht, mis kattis tollal Eestimaa taevast, lasus täiskasvanute õlgadel, ja nad oskasid seda laste eest varjata.” (EKM EKLA, f 350, m 1:1369)

8 See ja kaks järgmist näidet pärinevad kogumisvõistlusele „Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis” (2001) esitatud Eesti elulugude kogust. Võistlusele saadeti kokku 360 lugu.

9 Järgnevad näited pärinevad kogumisvõistlusele „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” (2015–2017) saadetud 193 loost.

10 Kõrvalepõige sellisest loomustrist hakkab oma erinevuses silma. Näiteks kirjeldab 1918. aastal sündinud naine taaskohtumist tütrega mõlemapoolse kimbatusena: tema ei tunne oma tütart teiste laste seast ära, sõna „ema” kuulis ta alles aastate pärast (EKM EKLA, f 350, m 1:405; lugu on saadetud kogumisvõistlusele „Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes”, 1996).

11 Saadetud kogumisvõistlusele „Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis”, 2001; vrd Buschmann 2014: 405.

12 Pere struktuuris toimunud muutusi on ennekõike vaadeldud sotsiaalajaloo vaatepunktist. ­Kultuuriuurimisse lisandub see teema XX sajandi viimasel veerandil, puudutades ennekõike pere funktsioonide kommunikatiivset ja kultuurilist sfääri (Bimmer 1982).

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 350 – käsikirjaline Eesti elulugude kogu (alates 1989. aastast)

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran (SKS) kansanrunousarkisto (KRA)

Sota-aika muistoissamme 2001 (Sota-aika)

 

VEEBIVARAD

Kuritegevus Eestis: perevägivald ja ahistamine 2019. https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevuse-statistika/perevagivald-ja-ahistamine.html

Ühendus Eesti Elulood. https://galerii.kirmus.ee/elulood/

 

KIRJANDUS

Apo, Satu 1995. Naisen väki. Tutkimuksia suomalaisten kansanomaisesta kulttuurista ja ajattelusta. Helsinki: Hanki ja jää.

Bimmer, Andreas C. 1982. Familienforschung in der Europäischen Ethnologie. Eine Bestands­aufnahme (1971–1981). – Sozialkultur der Familie. Hessische Blätter für Volks- und Kulturforschung. Neue Folge, kd 13. Toim A. C. Bimmer, Ingeborg Weber-Kellermann. Gießen: Wilhelm Schmitz Verlag, lk 3–16.

Boyraz, Güler; Ferguson, Alexis N.; Zaken, Mali D.; Baptiste, Breeaan L.; Kassin, Cynthia 2019. Do dialectical self-beliefs moderate the indirect effect of betrayal traumas on post­traumatic stress through self-compassion? – Child Abuse & Neglect, kd 96, nr 104075. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2019.104075

Buschmann, Urve 2014. Minevikku minemine. Tallinn: U. Buschmann.

Drugge, Ulf 2008. Family trauma through generations: incest and domestic violence in rural Sweden in the nineteenth century. – Journal of Family History, kd 33, nr 4, lk 411–429. https://doi.org/10.1177/0363199008323724

Hinrikus, Rutt 2003. Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive. – Võim & kultuur. Koost Arvo Krikmann, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, lk 171–213.

Hirsch, Marianne 1989. The Mother/Daughter Plot: Narrative, Psychoanalysis, Feminism. Indiana University Press.

Huima, Leena 2001. Saatuse tahtel. – Mäetagused, kd 16, lk 70–94. https://doi.org/10.7592/MT2001.16.huima

Jaago, Tiiu 2003. Pere- ja suguvõsalood pärimuses. 20. sajandi teine pool. – Mälu kui ­kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. (Studia ­Ethnologica Tartuensia 6.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 33–59.

Jaago, Tiiu 2008. Saateks. – Ruumi loomine. Artikleid keskkonna kujutamisest tekstides. Koost T. Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7–12.

Jaago, Tiiu 2010. Mälestuste kogumisprotsessis loodud tekstide žanrilisus. 1905. aasta sündmuslugude näitel. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 5–6, lk 159–175. https://doi.org/10.7592/methis.v4i5-6.526

Jaago, Tiiu 2015. Ann Külm ja Lihula regilaulud. – Vana-Läänemaa ajaloo radadel III. Lugusid Lihula kandi minevikust. Koost Mati Mandel. Lihula: MTÜ Keskaegne Lihula, Vana-Läänemaa Ajaloo Selts, lk 41–54.

Jaago, Tiiu 2021. After the war and repressions: mediating of traumatic experiences in Eston­ian life stories. – Folklore, kd 83, lk 105–122. https://doi.org/10.7592/FEJF2021.83.jaago

Kalmre, Eda 2007. Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus. Pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest. (Tänapäeva folkloorist 7.) Tartu: EKM Teaduskirjastus.

Kirss, Tiina 2003. Kolm eesti naist elulugudes. – Võim & kultuur. Koost Arvo Krikmann, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, lk 215–245.

Kirss, Tiina 2006. Mäletamine ja veendumus. Ühe eesti mehe elu lood. – Ruti raamat. Artikleid, lugusid ja mälestusi. Pühendusteos Rutt Hinrikusele 7.05.2006. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 4.) Koost Sirje Olesk, Janika Kronberg, toim Tiina Saluvere. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 109–128.

Kirss, Tiina; Kõresaar, Ene; Lauristin, Marju (toim) 2004. She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Tartu: Tartu University Press.

Kõresaar, Ene 2003. Lapsepõlv kui ajaloopilt. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. (Studia Ethnologica Tartuensia 6.) Toim E. Kõresaar, Terje Anepaio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 60–91.

Kõresaar, Ene (toim) 2011. Soldiers of Memory: World War II and its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Amsterdam–New York: Rodopi.

Köber, Christin; Habermas, Tilmann 2018. Parents’ traces in life: When and how parents are presented in spontaneous life narratives. – Journal of Personality, kd 86, nr 4, lk 679–697. https://doi.org/10.1111/jopy.12350

Laanes, Eneken 2017. Trauma keelde tõlgitud. Kultuurideülesed mäluvormid laagri- ja küüditamismälestustes. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–257. https://doi.org/10.54013/kk713a1

Latvala, Pauliina 2005. Katse menneisyyteen. Folkloristinen tutkimus suvun muistitiedosta. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Laurén, Kirsi Maria 2018. From silence to recovery. Traumatic home front memories of the Soviet partisan war in Finland. – Ethnologia Fennica, kd 45, lk 4–27. https://doi.org/10.23991/ef.v45i0.66043

Laurén, Kirsi; Malinen, Antti 2021. Shame and silence: children’s emotional experiences of insecurity and violence in postwar Finnish families. – Social History, kd 46, nr 2, lk 193–220. https://doi.org/10.1080/03071022.2021.1892314

Lotman, Juri 1991. Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest. – J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion, lk 368–385.

Maddox, Stephanie A; Hartmann, Jakob; Ross, Rachel A.; Ressler, Kerry J. 2019. Deconstructing the Gestalt: mechanisms of fear, threat, and trauma memory encoding. – ­Neuron, kd 102, April 3, lk 60–74. https://doi.org/10.1016/j.neuron.2019.03.017

Mikita, Valdur 2000. Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias. (Dissertationes semioticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Mulla, Triin 2003. „Minu õnnelik-rahutu lapsepõlv”: 1940. aastad eestlaste lapsepõlvemälestustes. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. (Studia Ethnologica Tartuensia 6.) Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 92–123.

Nilsson, Bo G. 2003. Sünnilood rootsi tööliste mälestustes. – Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Toim Tiiu Jaago, Ene Kõresaar. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 211–217.

Pöysä, Jyrki 2009 [2006]. Kogumisvõistlused pärimusliku ajaloo uurimises. – Mäetagused, kd 43, lk 39–60. https://doi.org/10.7592/MT2009.43.poysa

Sarv, Mari 2021. Mina, sina ja vana kasukas: regilaulu suhtlusvõrgustikud. – Horisont, nr 6, lk 58–61.

Stenson, Anaïs F.; Rooij, Sanne J. H. Van; Carter, Sierra A.; Powers, Abigail; Jovanovic, Tanja 2021. A legacy of fear: Physiological evidence for intergenerational effects of trauma exposure on fear and safety signal learning among African Americans. – Behavioural Brain Research, kd 402, nr 113017. https://doi.org/10.1016/j.bbr.2020.113017

Timonen, Senni 1990. Orjatar, ruhtinatar ja vapauden ongelma. Naisten omaelämäkerralliset laulut Inkerissä ja Siperiassa. – Louhen sanat. Kirjoituksia kansanperinteen naisista. Toim Aili Nenola, S. Timonen. Helsinki: Suomen Kirjallisuuden Seura, lk 189–208.

Voolaid, Piret 2021. Kaugõppe kujutamine COVID-19 pandeemia esimese laine meemides. – Mäetagused, kd 81, lk 19–44. https://doi.org/10.7592/MT2021.81.voolaid

Vuorinen, Pihla 2001. Oma pere ja tuttavate ringis tehtava uurimistöö valguse- ja varjupoolel. – Pärimuslik ajalugu. Toim Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 234–244.

Paljude rahvaste hulgas tuntud muinasjututüübi „Sõbrad elus ja surmas” (ATU/SUS 470) keskmes on motiiv aja kulgemisest kiiremini teispoolsuses kui maa peal ja tüüpi kuuluvad muinasjutud kirjeldavad teispoolsusse sattunud elava inimese värvikaid kogemusi. ATU/SUS 470 muinasjuttude levinuima süžee järgi lubavad kaks sõpra teineteise pulmas osaleda. Üks neist sureb, elav sõber kutsub surnud sõbra oma pulma ning satub kutset esitades teispoolsusse. Seal ta kas rändab koos surnud sõbraga tolle maailmas, kus näeb mitmesuguseid imeasju ja paradokse, või satub omakorda külalisena surnud sõbra pulma. Elavale tundub, et ta on veetnud sõbraga (mõnes eestikeelses variandis venna või isaga) paar tundi, kuid oma maailma naastes avastab ta, et maa peal on möödunud aastakümned või sajandid. Pärast seda avastust kangelane enamasti sureb ja muutub põrmuks, kuid on eesti variante, kus tal õnnestub imekombel enda ja pruudi algne olek ja vanus taastada ning ikkagi pulmi pidada.

Artikli eesmärk on selle süžeetüübi muinasjuttude võrdlev-ajalooline analüüs: vaatleme nende levikut ja tunnuste eripärasid valgevene, vene ja eesti folklooris. Käsitleme riivamisi ka teisi sarnase teema ja lähedase süžeega lugusid (sh ATU 470A, 471, 471A), mis kokku moodustavad omavahel seotud klastri.

Tüübi keskne motiiv on tänapäevani elujõuline ja esineb paljudel eri kujudel aja­rännulugudes, aga ka linna­muistendites (nt tüdruk veiniplekiga kleidis, vt Kalmre 2011), paranormaalsete juhtumite kirjeldustes ja etnoulme rahvalikes variantides. Tekstides leiduvad fantaasiad ja sürreaalsed elemendid seovad jutte keskaegsete motiivide ja käsikirjadega, need liiguvad keerukal, varieeruval ning muutlikul kombel suulise ja kirjaliku kultuuri, trükiste, juttude ja rahvausundiliste kujutelmade vahel.

Intrigeeriv oli ka mitme jutu, sh ATU 470 levila: üksikvariandid Eestile kuulunud Petserimaalt, tagasihoidlik (või olematu) tuntus vene folklooris, paralleelid sama piirkonna setodel ja laiemalt Eestis, ka Valgevene aladel ning samal ajal jututüübi laialdane rahvusvaheline levik.

Valisime mõne katsetuse järel uurimiseks ajaloolis-võrdleva soome-eesti koolkonna meetodi (vt Krohn 1971), mille abil vähemalt mõni detail paika panna. Kuna selle süžeetüübi muinasjuttude keskmes on aja erinev kulg reaalses ja üle­loomulikus maailmas, käsitleme lühemalt muinasjuttude kronotoobi ja kunstilise ruumi korraldust, ühest maailmast teise üleminekut ja maailmadevahelise suhtluse viise.1

 

Rahvajutukataloogid, juttude žanrikuuluvus, süžeetüübi geograafiline levik

Jututüüp on üldistus, mis on sõnastatud sarnaste variantide põhjal: tüüpi kuuluvad variandid sisaldavad mõnda sarnast põhimotiivi, mis teeb variandi äratuntavaks just selle tüübi variandina. Mare Kalda (2015: 558) viitab, et tüübi põhielemendid tunneb ära ka folkloori tundev jutustaja, kes loob intuitiivselt üldistuse („Aa, see on jutt, kus…”) ja mõistab, missugused jutud kuuluvad kokku enam-vähem sarnase sisu põhjal. Nüüdseks kuuluvad rahvajututüübid ja tüübikataloogid folkloristika kaanonisse. Samas on eriti muistendite (usundiliste juttude) piirkondlikud erinevused ulatuslikud ning nende kataloogimine on keeruline ja närvesööv. Muistendikatalooge on koostatud lähedaste printsiipide alusel vähe ja ka semantiline motiivide eristamine pole olnud kuigi viljakas.

Variant on rahvaluuleteaduse seisukohalt pala dokumenteeritud esitus või ka pala iga väljendumiskord esituses, mis võib lisaks verbaalsele kujule (suuliselt või kirjutatult) olla ka visuaalne ja küllap isegi tegevuslik. Inglise keele mõjul kasutatakse samas tähenduses sõna versioon. Pala mõistes kasutame allpool ka sõna tekst.

Rahvajututüüpide kohta on alates XX sajandi algusest koostatud katalooge, saamaks ülevaadet põhimotiivide ja jututüüpide levila ja muutuste kohta. Kasutasime peamiselt kahte rahvajutukataloogi: „Süžeede võrdlev register. Idaslaavi muinasjutt” (SUS) ja Hans-Jörg Utheri „Rahvusvaheliste folkloorsete muinasjuttude tüübid” (ATU); piirkondlike erijoonte täpsustamiseks Antti Aarne (1918), Stith Thompsoni (AaTh), Julian Krzyżanowski (1962–1963), Lauri Simonsuuri (1987), Marjatta ­Jauhiaineni (1998) ning Bengt af Klintbergi (2011) katalooge.

Aja erinev kulgemine maa peal ja teispoolsuses on universaalne motiiv, mida leidub maailma eri rahvaste mütoloogias ja folklooris. Thompsoni rahvaproosa motiivide registris (MI) kuuluvad lähedaste motiivide hulka F377 („Aja üleloomulik kulg võluriigis. Aastad tunduvad päevadena”) ja osaliselt ka F172 („Teises ilmas ei ole aega, sünde ega surmasid”). Saksa folklorist Lutz Röhrich (1962: 275) eristas omaette kategooriana ülistusmuistendid (sks Entrückungssagen, ülistavad elu teispoolsuses), sest tema määratluse kohaselt puudub inimesele tajutav aeg jumalate, haldjate, elfide, trollide maailmas, samuti paradiisis ja põrgus.

Eri rahvuslikes kataloogides kuulub „Sõbrad elus ja surmas” muinasjuttude (Krzyżanowski 1962; SUS, ATU 470; Aarne 1918; EM I: 1) või muistendite hulka (Simonsuuri 1987, C500; Jauhiainen 1998, C500; Klintberg 2011, C81, C101). Soomes (Simonsuuri; Jauhiainen) ja Rootsis (Klintberg) arvati ATU 470 süžee muistendite hulka, lähedane on ka Eesti muistenditüüp S.13 (Aarne 1918: 115). Mairi Kaasik (2010) märgib, et aja ja ruumi kontseptsiooni iseärasused neis tekstides on tüüpilised muistenditele või legendilistele muinasjuttudele. Lisaks sisaldavad eesti muinas­jutud jooni, mis lähendavad neid žanri poolest muistenditele: viited konkreetsetele paikadele ja geograafilistele objektidele, kangelaste isikunimed, surma ja elu teema teises ilmas, traagiline lõpp, üleloomulikud tegelased, nagu jumal ja inglid, kes tegutsevad peamiselt muistendites. Eesti tekstid viitavad süžee pikaajalisele olemasolule siinses folklooris: süžee kunstiline viimistletus ja detailide läbitöötatus on omane pigem muinasjutule kui muistendile. Edaspidi nimetame ATU 470 süžeetüüpi tekste ­muinasjuttudeks, arvestades ka muistendilisust ja ülal selgitatud reservatsioone žanri­kuuluvuse kohta.

Loo süžee on tuntud kogu Euroopas, mujalt on teada Türgi, Indoneesia ja Jaapani variandid (Petschel 1971) ning esinemine juutide, iraanlaste, korealaste ning Lõuna-Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika rahvaste folklooris (ATU, I kd, lk 275–276). Idaslaavi muinasjutukataloogi järgi on vaatlusalune süžee jaotunud ebaühtlaselt: venelastel on tuntud üks, ukrainlastel kümme, valgevenelastel kolm allikat (SUS, lk 139), lisaks uued salvestused XXI sajandil. Sellise ebaühtluse põhjuseid pole uuritud, võib vaid oletada lähialade folkloori ja trükiste vastastikmõju ning kogumis­töö hajusust. Seevastu Eestis ja Soomes on ATU 470 üleskirjutuste arvukus silmatorkav.

 

ATU 470 süžee kunstilise ruumi ja aja uuringud

Kuigi kunstiteose aja ja ruumi parameetreid, sealhulgas mütopoeetilist aegruumi, keskaegset ja imemuinasjuttude kronotoopi käsitleb suur hulk uurimusi, ei anna me siin ülevaadet muinasjuttude, legendide ega müütiliste tekstide kunstilise aja ja ruumi kontseptsioonidest ja käsitlustest, kuna paljudes töödes on sellised üle­vaated olemas (Adonjeva 2000; Tivjajeva 2014; Suslov 2016; Ilomäki 1998; Mencej 2012). Viitame vaid üksikutele teostele, milles aja üleloomuliku kulgemise motiive uuritakse vahetult ATU 470 süžee näitel, sealhulgas selle süžee eestikeelsetes variantides (Petschel 1971: 113–122; Kaasik 2013). Lisaks arvestame kronotoobi käsitlemisel Heda Jasoni (1977), Henni Ilomäki (1998) ja teiste uuringute tulemusi.

Günter Petschel on ATU 470 süžeetüübi kohta avaldanud monograafilise artikli (1971) ja ülevaate (1987) ning soovitab jagada selle neljaks põhi­tüübiks:

1) Elav inimene satub teispoolsusse ja: a) püsib teise ilma külastuse ajal koos surnud sõbraga ühes kohas; b) ühiselt rännatakse ringi teises ilmas, kus inimene läbib mitmeid kohti ja näeb allegoorilisi nägemusi.

2) Surnud inimene külastab elavaid (balti-vene tüüp).

3) Jõuluaegsed külaskäigud – surnud sõber tuleb jõulude ajal elavale külla, nende suhtlemise ajal mööduvad sajandid.

4) Mitmesugused kontaminatsioonid: AaTh 470 + 365 „Lenore”;2 AaTh 470 + 470А „Elav pealuu” või „Kivist külaline”.3

Teist põhitüüpi oleks õigem nimetada balti tüübiks, kuna idaslaavi süžeedes ei külasta surnu elavaid, aga on terve hulk eesti variante, kus surnud sõber tuleb elava pulma (vt allpool).

Aja ja ruumi mõistete seost aja üleloomuliku kulgemisega vaatleb sloveeni uurija Mirjam Mencej (2012), osutades, et üksnes kindlat tüüpi kohtades ületatakse piir inimeste maailmast kiiremini või aeglasemalt kulgeva ajaga ruumi. Lävelised kohad ja eraldusjooned maailmade vahel, mis tagavad nendevahelise ühenduse ja võimaldavad maailmadevahelist suhtlemist, on muinasjuttudes ja muistendites näiteks mägi, küngas, haud, koobas, mets, veekogu (jõgi, järv või meri). Kõik need kohad on seotud ettekujutusega teispoolsusest või rännakuga sinna ja tagasi. Muutunud ajataju on selge märk üleminekust teise reaalsusse.

Mairi Kaasik (2013) vaatleb aja suhtelisust terve klastri4 „Surelik külastab teist ilma” (ATU 470, ATU 470A, ATU 471, ATU 471A) näitel. Uurija nendib, et klastri muinasjuttudes on kolm üksteise suhtes vertikaalselt asetsevat sfääri: 1) ülemine maailm (paradiis); 2) inimeste maailm; 3) allilm (surnute maailm, põrgu). See arvamus vajab täpsustamist, käsitleme seda allpool ATU 470 muinasjuttude kunstilist ruumi analüüsides.

 

Kirjalikud allikad ja paralleelid

Anthony Davenport (2004: 10) jagab keskaegse narratiivi kolmeks kategooriaks: fabula, historia ja argumentum. Esimene puudutab fakte, mis on ebausaldusväärsed, teine kajastab reaalseid minevikusündmusi ja kolmas käsitleb kõige hüpoteetilisemaid sündmusi. Hilisemad narratiivivormid kasutavad varasemate lugude struktuuri ja jooni.

„Sõbrad elus ja surmas” oli keskajal tuntud süžee, mida on kirjeldanud norra folklorist Reidar Th. Christiansen. Tema sõnul pärineb selle varaseim teadaolev tekst Ida-Saksamaalt leitud XII sajandisse dateeritud käsikirjast (allikana on nimetatud Bambergi piiskoppi Eberhardi). Jumalakartlik aadlikust peiu kohtab kiriku juures võõramaalast, valgesse rüütatud auväärset isikut, kes kutsub teda oma pulma. Järgmisel päeval tuleb peigmehele hobune järele ja ta ratsutab läbi õitsvate põldude, kuuleb linde laulvat ja näeb kolme maja lõbutsevate inimestega. Kohapeal pole ööd ega päeva, teda ootavad kutsuja ja valgetes rüüdes inimesed, kroonid peas. Tagasi pöördudes avastab ta, et uksehoidja ei tunne teda ära ja tema kindlusest elupaiga asemele on kerkinud klooster. Kolmsada aastat on möödunud nagu paar tundi. Tema hämmastavat lugu tullakse kuulama lähedalt ja kaugelt, tal olla lubatud maa peale naasta, et tuua inimestele lohutust. Kui aga tagasipöörduja maitseb surelike leiba, ta sureb. (Christiansen 1959: 189–190)

Ajaliselt lähedane on loo fikseering keskaegses Strassburgi vagajuttude kogumi­kus „Speculum exemplorum” (1487), kust tõlgiti jutte ka vene keelde ja avaldati XVII sajandi lõpus Venemaal kogumikus „Великое зерцало” („Suur peegel”; Romodanov­skaja 2004: 507–510).

Šoti legend pajatab XIII sajandil elanud Ersildouni poeedist ja prohvetist Thomas Lermontist, kes sai oma poeedi- ja prohvetiande, kui järgnes haldja­kuningannale. Pidu haldjamaal kestis kolm päeva, kuid maa peal möödus seitse aastat (Šoti 1967: 5–19). Seitse aastat möödub maa peal ka teises šoti muinasjutus, kus haldjad võtavad oma öisesse ringmängu sulase, kes tantsib nendega ja järgneb nende elupaika, veetes enda arvates kalju sees ühe päeva (Šoti 1967: 138–143). Veel ühes šoti loos satub noormees Farquhar MacNeill haldjate juurde ja unustab maise elu. Kord lendab ta koos haldjatega maale, maandub kogemata maja katusel, jääb rookatusesse kinni ja talle meenub, kes ta on ja kust ta pärit on. Kui aga juhuslikult ­selgub, et tema eemaloleku jooksul on maa peal möödunud aastakümneid, rohkem kui inimelu, variseb ta põrmuks (Šoti 1967: 170–175). Horvaatia uurija Maja ­Bošković-Stulli (1978: 117) arvates pärinevad aja üleloomuliku kulgemise motiivid keskaja ja baroki religioossest kirjandusest. Seevastu Šoti folklorist Alan Bruford (1980: 148) väidab, et aja teistsuguse kulgemise idee pärineb paganlikust paradiisi kujutelmast, mis on mõjutanud kristlikke legende; ühe tõendusena nimetab ta muu hulgas muinas­jututüüpe 470, 470A ja 471A.

Nii Brufordi kui ka Mencej arvates iseloomustas Euroopa ja Aasia folkloori erinevates maailmades aja erineva kulgemise motiiv ammu enne keskaegsete lugude üleskirjutusi. Nii läheb vanaindia „Vishńu Puráńas” kuningas Raivata koos tütre ­Revatiga Brahma juurde, et see annaks nõu, kuidas Revatile sobiv abikaasa leida. Brahma juurde jõudnud, kuulavad nad igavesti noorte pooljumalate gandharvade laulu ja neile tundub, et möödas on vaid hetk, kuigi tegelikult on möödunud terve ajastu ehk yuga ja kõik, kes Raivatale tütre peigmehena meeldisid ja kellest ta hiljem Brahmaga rääkis, on ammu ilmast lahkunud. (Vishńu Puráńa 1840: 355) Puraanad kirjutati I aastatuhandel pKr, kuigi üksikud osad võivad olla nii hilisemad kui ka varasemad (esimesed sajandid eKr). Enamik indolooge on arvamusel, et suurem osa „Vishńu Puráńast” vormus III ja V sajandi vahel (Vassilkov 1996).

 

Idaslaavi variandid: motiivid ja tegelased

Venelastelt on teada kokku kolm ATU 470 varianti: kataloogis on arvele võetud üks muinasjutt Aleksandr Afanasjevi kogust (1985: 67, nr 358), teine variant pärineb 2016. aastal avaldatud kogumikust „Pihkvamaa rahvajutud” (NSPK 2016: 75–77, nr 50), kolmas variant leidub Eesti Rahvaluule Arhiivi vene kollektsioonis (ERA, Vene), loo jäädvustas Zoja Žemtšužina 1939. aastal Vana-Irboska külas 50-aastaselt venelaselt.

Afanasjevi 1864. aasta ja Pihkva 2016. aasta variant on süžee poolest identsed: ­sõbrad kohtuvad pulmapäeval surnuaial, joovad kolm napsi, iga kord möödub sajand. Peigmees saab preestri käest teada, et 300 aastat tagasi kadus ta omaenese pulmast. 1939. aasta variandis lahkub peigmees oma pulmast, järgides lubadust surnud sõber pulma kutsuda. Nad kohtuvad kalmistul, vestlevad mõne minuti, mille järel peigmees naaseb tee peale ega leia pulmarongi. Külas küsib ta kõigilt oma pruudi järele, tema üle naerdakse, kuni ilmub välja muldvana eit ja tunneb temas ära kaotsi läinud peigmehe. Selgub, et peiu veetis kalmistul 60 aastat. Seda mõistes kukub ta kokku ja sureb. Jutt on lähedane setodelt üleskirjutatud tekstidega.

Valgevenelastelt on kataloogis arvele võetud kolm avaldatud varianti, kuid ainult Jevdokim Romanovi (1912: 373, nr 16) kogumikus „Materjalid Grodno kubermangu etnograafia kohta” avaldatu sarnaneb uuritava tüübiga: surnud sõber kutsub peigmehe enda juurde, tema elukoht on ilus aed, kus peigmees sööb ära kolm õuna, maa peal aga möödub selle aja jooksul 150 aastat. Siinjuures on ilmekas kalmistu ja kauni rohtaia samasus teise ilmaga. Kaks ülejäänud valgevene muinasjuttu, mis on SUS-is märgitud tüübiks 470, on täiesti erineva süžeega. Nii pajatab Wandalin Szukiewiczi 1910. aastal avaldatud muinasjutt vaeste ja kerjuste vastu armulikust panist. Kord võtab pan enda juures vastu jumala enda, kes ilmub tema ette vana kerjusena, ja kutsub teda vastukülaskäigule. Mõne aja pärast ilmub pani trepi juurde imeline hobune, kes kannab ta teise ilma. Teel näeb pan paradokse, nagu kõhnad lambad kaunil karjamaal, paksud lambad paljastel kaljudel ja kividel,5 lõuani selges vees seisev mees, kes ei suuda isu täis juua. Hiljem selgitab jumal talle nähtu tähendust, pan naaseb imeväel koju ja räägib kõigest oma naisele ja naabritele. (Szukiewicz 1910: 101–102) Jutus puudub motiiv aja erinevast kulgemisest maa peal ja teispoolsuses.

Kolmas lugu on avaldatud Michał Federowski (1897: 57–58, nr 171) mitme­köitelises kogumikus „Lud białoruski na Rusi Litewskiej” („Valgevene rahvas Leedu-Venes”) ja on lähedane ATU 470A tüübile („Solvatud pealuu”, „Kivist külaline”). Pruut kutsub oma pulma surnuaia lähedal tee peal lebava kondi ja surnu saabubki pulma. Elavad kostitavad teda õlle ja lihaga, ent külaline ei nõustu neid maitsma. Surma ähvardusel nõuab ta nooriku kahe nädala pärast öösel oma haua juurde. Surnu nõristab kolju sisse mingit vedelikku, rebib teiselt surnukehalt lihatüki ja pakub talle, kuid tüdruk ei ole nõus jooma ega sööma. Surnu selgitab, et tundis samasugust vastikust pulmas, kui talle pakuti õlut juua ja liha süüa. Seejärel laseb ta nooriku koju käsuga õpetada lastele, et surnuid ei tohi kunagi pulma kutsuda. Taas puudub motiiv aja erinevast kulgemisest eri maailmades.

XXI sajandil Gomeli oblasti Mazõri rajoonist kogutud valgevene variandi peategelane on jutuvestja naaber. Pärast ülestõusmispühade jumalateenistust kutsub noormees oma koju võõra vanamehe ning kostitab teda, kuigi ema kohtleb külalist jämedalt. Vanamees kutsub noormehe endale külla ja öösel tulevad talle järele hobused, kes viivad ta teise ilma. Noormees ise ütleb pärast: „Можа на небе, можа дзе – не знаю, дзе я быў.” (’Võib-olla olin taevas, võib-olla kuskil mujal – ma ei tea, kus ma olin.’) Seal näeb ta surnud külamehi, kes on täpselt sellised nagu maa peal elades. Võõrustaja keelab noormehel minna ühte tuppa, aga noormees rikub keeldu ja näeb seal oma ema tõrva sees keemas. Pärast koju naasmist räägib ta emale on nägemusest, mispeale ema muutub täielikult: „Ta elas kaua, ta ei olnud enam ahne, meil käisid külalised ning ta kutsus kõiki pühadeks külla.” (TMKB: 615) Teatud ajaline transformatsioon viimases tekstis siiski on: elav inimene näeb teise elava karistamist teises ilmas (sellest lähemalt allpool).

Sõprade loo idaslaavi variantides on olukord mitmetähenduslik. Ühest küljest täidab elav sõber surnud sõbrale antud tõotust, näidates üles truudust ja sõprust, mida isegi surm ei ole mõjutanud. Teisest küljest rikub ta eri rahvaste traditsioonides levinud keeldu mitte häirida surnuid, kutsudes neid elavate maailmaga suhtlema. Astunud üle teise maailma piiri, unustab kangelane oma kohustused elavate ees ning hukutab pruudi ja enda.

Peaaegu kõik idaslaavi variandid on mütoloogilise loo koloriidiga ja kalduvad žanriliselt muistendite poole. Pihkva kogumikus nendib jutustaja: „Vaat selline lugu. Võib-olla muinasjutt, võib-olla mingi väljamõeldis, võib-olla tõde, kes seda teab?” (NSPK 2016: 77)

 

Eesti variandid: motiivid ja tegelased

Eestist on fikseeritud 28 varianti üle maa, välja arvatud saartelt (Loorits 1959: 107; EM I: 1), kuid vähemalt kaks (23, 26)6 ei vasta päris täpselt ATU 470-le. Samas on selge, et katkendeid on arhiivi kogudes rohkemgi. Eesti muinasjutu põhitüübis satub kangelane teise ilma ja tema jaoks aeg peatub, ilma et ta seda teadvustaks, kuid maa peal kulgeb aeg tavapäraselt edasi. Traditsiooni iseloomustab kujundite, motiivide ja detailide suur varieeruvus.

Peategelasteks võivad olla karakterite paarid, nagu kaks sõpra (kümnes tekstis: 1, 2, 5, 6, 10, 11, 14, 17, 21, 26), kaks venda (kümnes tekstis: 3, 4, 12, 15, 19, 22, 24, 25), isa ja poeg (kolmes tekstis: 9, 13, 20), mees ja naine (tekstis 8), aga mitte ainult. Peategelane võib olla üksiktegelane (neljas tekstis: 7, 16, 18, 23). Üksiktegelased satuvad teise ilma eri põhjustel: ühel juhul on see soov näha taevast pulma (7), teistel juhtudel rahulolematus selle maailmaga ja igatsus täiuslikkuse järele (16, 18, 23). Enamasti liiguvad üksiktegelased teispoolsusse koos teejuhiga (7, 16, 18).

18 tekstis kutsub elav sõber, vend või poeg varem antud tõotuse ajel oma pulma surnu, mis tekitab maailmadevahelise ühenduse ja annab elavale võimaluse minna teise ilma. Seejuures tuleb surnu pärast kutset kas hauast välja ja esitab vastukutse tulla oma elukohaga tutvuma või on haud juba avatud ja selle sügavusse viib trepp, millest elav laskub uudishimust isemoodi kulgeva ajaga teise ilma. Kangelased võivad teispoolsuses kas tegutseda üksnes surnud sõbra eluruumis, kus nad suhtlevad ainult omavahel (kümnes tekstis: 1, 2, 5, 10, 11, 15, 19, 21, 27, 28), või siis rändavad sõbrad või üksik tegelane koos teejuhiga teispoolsuses ringi ning näevad seal teisi elanikke – inimesi ja ingleid (seitseteist teksti: 3, 4, 6–9, 12–14, 16, 17, 20, 22, 24, 25, 27, 28).

I l l u s t r a t s i o o n  1. ATU 470 levikuala viitab peaaegu ühtlasele tuntusele, erandiks jäävad saared, mida toonitas juba Oskar Loorits.

Elavate ja surnute tegemised teises ilmas varieeruvad samuti: nad joovad teed (15, 19, 21, 27, 28); surnu paneb lilled klaasi ja neist hakkab immitsema magusat viina, mida sõbrad joovad (11); nad mängivad kaarte (1, 2); elav on külaline oma surnud venna pulmas (4, 12) või osaleb nn taevases pulmas (7);7 surnu juhib elavat mööda teed, kus nad näevad mitmesuguseid imesid ja surnu selgitab nende tähendust (10); surnud sõber, vend või teejuht näitab elavale teisi inimesi või ingleid, kes on väga ilusad (7), riietatud valgetesse rüüdesse (12, 13), nad laulavad, tantsivad, mängivad pilli (3, 6–9 , 13, 14, 16, 17, 20, 22, 24, 25).

Nagu tekstidest nähtub, on nägemuste populaarsemad elemendid laulmine ja muusika, mis jätavad elavale inimesele sügavaima mulje. Seitsmendas tekstis on elav inimene taevases pulmas kõlavast imelisest laulust nii võlutud, et ta ei taha enam lahkuda, teejuht viib ta jõuga minema. Kaheteistkümnendas tekstis soovib elav vend Ants, olles teises ilmas vend Matsi pulmakülaline, „endale tuhandet kõrva – nii ilus ja jumalik on muusika”. Tekstis 8 toob surnud naine väravate juurde kordamööda kolm inglit. Iga ingel puhub eelmisest kaunimalt pasunat ja selle mõjul ei pane mees tähele, kuidas aastakümned mööduvad. Tekstis 22 on mõlemad vennad elus, kuid noorem elab erakuna nii püha elu, et tema tarest kostab inglilaulu. Kui vanem vend tuleb teda oma pulma kutsuma, on ta laulust nii võlutud, et ei taju sajandi möödumist.

Eestis on esindatud ka vastupidine motiiv, milles surnu osaleb elava sõbra pulma­peol (kümnes tekstis: 3–6, 9–12, 17, 25). Enamasti ei kirjeldata täpsemalt, kuidas surnu pulma satub, ega elavate külaliste reaktsioone. Vaid tekstis 6 palub surnud sõber elaval anda talle kõik vajalik peol osalemiseks ja elav kingib talle riided, hobuse ja raha. Kirjeldatakse ka külaliste üllatust, et surnu on hauast üles tõusnud – ja on elus! Tekstis 25 läheb noorem vend surnuaeda vanemat venda pulma kutsuma ja too ühineb pulmarongiga, sõidab noorema venna vankris, istub lauas, aga peale venna ei näe teda keegi.

Kolmes tekstis on üks peategelane (7, 16, 18), ühes tekstis osutub surnuaial lebav luu peigmehe surnud vennaks (24). Enamasti on teine tegelane müstiline teise ilma teejuht. Tekstis 7 mõtleb peigmees oma pulmas sellest, kui toredad peaksid olema taevased pulmad, misjärel ilmub võõras ja kutsubki ta taevast pulma vaatama. Nad satuvad taevasesse pulma peigmehe majast väljudes. Väljas on ilus maja, kuhu nad sisenevad, peigmeest võlub kaunis muusika ja laul, nii et ta ei märkagi, kuidas maa peal möödub 300 aastat.

Loos 16 satub inimene koos vanapaganast teejuhiga teise ilma peole, kuid ta juhitakse majja, teejuht toob võõrustoitu ja jätab ta üksinda. Külaline näeb inimverega kirjutatud raamatut,8 viskab selle tulle ja läheb õue peole, kus tantsib kolme meloodia saatel. Siis lubab vanapagan tal minna maa peale, andes kaasa kulda ja hõbedat. Senikaua on maa peal vahetunud mitu inimpõlve. Teises ilmas viibinu elab mõnda aega ja siis „lahkub tantsima”, nagu ütleb tekst. Põletatud raamatu eest teda ei karistata, vanapagan ainult ei teadvat enam, kelle nimed seal kirjas olid, ja on sunnitud uusi koguma.

Vanamehest teejuht viib loos 18 täiuslikkust ihkava noormehe metsa trepi juurde. Esimestest astmetest üles roninud, näeb noormees sellist täiuslikkust, et ei märkagi, kuidas sajandid mööduvad.

Võrdleme: teksti 23 kangelane kõnnib kauni linnulaulu saatel metsas, võlutuna ei pane ta tähele, kuidas tegelikkuses kümned aastad mööduvad. See süžee kuulub ilmselgelt ATU 471A tüüpi „Munk ja lind” (munk mõtiskleb kloostriaias igavese elu üle, kuulab linnulaulu ega taju sadade aastate möödumist).9 Tekstid 7, 16, 18 üksikutest tegelastest ja teejuhtidest jäävad jututüüpide ATU 470 ja ATU 471A vahealale.

Tekstis 24 läheb peigmees pulmast kalmistule surnud venna juurde, keda ta on igatsenud, näeb maapinnal matmata sääreluud ja puudutab seda jalaga. Luu teatab, et kuulub tema surnud vennale, ja kutsub elavat venda külla, selle peale „[---] tõusnud see luu püsti ja kõndinud kui inimene, otsekohe ikka edasi luudekambri poole.” Vennad laskuvad maa alla ja satuvad teise ilma, „kolmandasse taevasse”, kus surnud vend näitab elavale kauneid küünaldega valgustatud ruume. Vennad kuulavad ­inglilaulu ja elav vend kaotab ajataju. Loo algus läheneb muinasjututüübile „Solvatud pealuu” (ATU 470A) ja on võrreldav Federovski valgevenekeelse tekstiga, edasi areneb jutustus ATU 470 süžeena.

Sõbrad lubavad 26. loos üksteisele, et kui üks neist varem sureb, siis ta teatab teisele tolle surmaaja. Kord ilmub surnud sõber elava juurde ja ütleb, et tolle surmaaeg saabub järgmisel keskpäeval. Elav on hämmingus, kuna ta pole selleks valmis. Järgmisel päeval üritab ta aga kaklevaid sugulasi lahutada, saab pussitada ja sureb. Siingi on ATU 470 stereotüüpseid motiive ja tegelasi: kaks sõpra, sõprade lubadus teineteisele, ühe surm, lubaduse täitmine. Puudub aja erineva kulgemise põhi­motiiv, küll aga on olemas sõbrad-elus-ja-surmas-motiiv ning Eesti uurimistraditsioonis on see lugu ühendatud tüübiga ATU 470 (EM I: 1: 574–575).

Paar eesti süžeed (27, 28) kujutavad endast mitmesse eri tüüpi kuuluvate fragmentide kontaminatsioone: üks räägib vanema venna külaskäigust teise ilma, kus ta näeb elava noorema venna karistamist koonerdamise eest (vrd eespool kirjeldatud valgevene looga, kus kangelane näeb oma elus oleva ema karistamist) ja päästab ta karistusest. Teises fragmendis palub surev vend ennast pulma kutsuda, millele järgneb tavapärane arendus: kutse, vennad joovad teises ilmas teed, kui noorem maa peale naaseb, saab ta teada tohutust aja kaotusest.

Kummaski maailmas liigub aeg eri kiirusega ja selle tõttu kaotab peaaegu kõigi lugude peategelane kontakti inimeste maailmaga ning variseb naastes mullaks ja põrmuks. Eesti lugudes on siiski olemas kaks õnneliku lõpuga varianti (4, 12), milles viib leib imelise esemena pruutpaari algsesse olukorda tagasi. Peigmees pistab selle pulmalaualt taskusse enne surnud venna pulma minekut. Naasnud oma venna pulmast teises ilmas, leiab ta eest vananenud pruudi. Tõestuseks, et tema eemalolek oli lühiajaline, pakub ta naisele maise pulma leiba, mis ei jõudnud vahepealse seikluse ajal taskus äragi kuivada, misjärel vana naine muutub taas nooreks neiuks ja pulmad jätkuvad.10

Need kaks õnneliku lõpuga teksti näitavad süžee arengut muinasjutu žanri poole. Vladimir Proppi imemuinasjutu käsituses on pulmadel või abiellumisel muinasjuttu lõpetava funktsioonina oluline roll. Propp (1998: 70) on lausa määratlenud: „[---] morfoloogiliselt võib imemuinasjutuks nimetada igasugust arengut, mis kulgeb pahateost (A) või vajakajäämisest (a) vahepealsete funktsioonide kaudu abiellumiseni (C*)”.

 

Ruumikategooriad ATU 470 tekstides

Teispoolsuse kirjeldus ATU 470 tekstides kattub paljuski ettekujutustega haua­tagusest ruumist imemuinasjuttudes ja laiemalt rahvausundis. Peatugem (elus ja ­surnud) kangelaste liikumisel eesti ja idaslaavi tekstides, maise ruumi konstrueerimisel ja teispoolsuse kuvandil ning struktuuril.

Neljateistkümnes eesti tekstis (1–3, 6, 10–12, 16, 19–21, 24, 27, 28), ühes vene ja ühes valgevene tekstis satub elav kangelane teise ilma, liikudes allapoole: maa alla, nt hauda, kivi alla, luukambrisse, maa sees olevasse auku.11 Seitsmes eesti tekstis (7–9, 14, 22, 23, 25) satub kangelane teise ilma horisontaalselt mööda maapinda – tänavat, kalmistut, metsa – liikudes. Klassikalise aja teisenemise motiiviga ülespoole liikumist on kahes eesti tekstis (5, 18). Veel kahes eesti tekstis (27, 28) satub kangelane samuti teise ilma, liikudes ülespoole, kuid aja teisenemise motiiv erineb ATU 470 mudelist: need on ülesehituse ja motiivi poolest sarnased kahe valgevene tekstiga, kus kangelane näeb oma elavate sugulaste karistamist maiste pattude eest (Szukiewicz 1910: 101–102; TMKB: 614–615).

Vaadelgem järjestikku liikumissuundadele vastavaid teise ilma ruume.

Liikudes alla – hauda, maa alla –, näeb peategelane: 1) väikest tuba, kus spartalikes tingimustes elab tema sõber: toas on laud ja tool (eesti tekst 1); 2) suurepäraselt sisustatud tuba või kaunist maja (2, 6, 7, 9, 11–13, 16, 19, 20, 24, 28); 3) tänavat, aeda (8, 13, 16, 24; valgevene tekst Romanov 1912: 373, nr 16); avatud ruumi, kus paistab päike (eesti tekst 10). Nagu näha, elab surnud sõber maa all väikeses tagasihoidlikus toas vaid ühel juhul. Ülejäänud juhtudel on need kas luksusliku sisustusega toad või kaunid jõukad majad, tegevus võib toimuda ilusas aias või tänaval, kus inimesed ja inglid laulavad, tantsivad ja pilli mängivad.

Tekstis 12 satub elav vend surnud venna pulma, laskudes maa alla. Seal näeb ta valgetes rüüdes külalisi,12 inglid kannavad laiali maitsvaid roogi ja jumal ise istub lauas. Tekstis 13 laskub poeg alla isa hauda, isa tahab pojale näidata, kus ta elab, nad lähevad kuldse värava juurde „ja nende ette ilmus hoopis teine maailm. Seal oli tuhandeid inimesi ja ingleid, kõik valgetesse rüüdesse riietatud. [---] Sära ja ilu olid nii hämmastavad, et keegi ei oleks suutnud seda sõnadega väljendada. Kõrgel seisid koorid nagu suur muusikakoor taevas oma kuldsete pasunatega.”

Tekst 24 rõhutab kontrasti maa alla laskumiste arvu ja sügavuse, pimedas liikumise ja avaneva hiilguse vahel. Elav ja surnud vend laskuvad kabelist keldrisse, keldris tõstavad luugi üles ja liiguvad veelgi allapoole, kuni nende ees on pikk pime tänav, mida mööda nad pikalt kõnnivad, kuni näevad klaasist ruumi paljude küünaldega.13 Nad lähevad sellest läbi ja näevad hõbedast ruumi, kus põleb veel rohkem küünlaid. Siis avaneb nende ees kolmas kuldne ruum, kus põlevad miljonid küünlad ja kostab kaunist laulu.14 Surnud vend kinnitab, et see on tema elupaik, kolmas taevas, kuhu satuvad kõik, kes eluajal head tegid.

Tekstis 19 laskub elav vend alla venna hauda, nad joovad teed ja elavale meeldib seal nii väga, et ta ei taha lahkuda. Kuid surnu ütleb, et tal on aeg minna, ja elav kõnnib sõna otseses mõttes taevast maa peale (kuigi enne seda oli ta läinud venna juurde maa alla, hauda).

Paljudes eesti variantides läheb elav kangelane koos surnud sõbra, venna või tee­juhiga teise ilma, liikudes horisontaalselt mööda maad: tänavat pidi (7, 9), surnuaias (8, 14), metsas (23). Üheksandas tekstis saadab elav vend lahkunu oma pulmast ära: nad lähevad tänavale, kus pole tiheda udu tõttu midagi näha. Nad kõnnivad udus, kuni jõuavad ilusa majani, surnud venna elukohani, sisenevad ja kuulevad imelist muusikat mängimas. Aastakümnete möödumine jääb märkamata. Siin on kasutatud huvitavat maailmade ühendamise tehnikat: kangelased ei lasku alla, ei tõuse ülespoole, vaid kõnnivad udus, nagu kirjeldavad teekonda teispoolsuses prohvetid (Põldmäe 2011).

14. tekstis läheb elav sõber surnuaeda surnud sõpra oma pulma kutsuma ja kuuleb, kuidas sõber teda kuskilt surnuaia teisest otsast kutsub. Ta jõuab ilusasse värske rohelusega paika, kus näeb surnud sõpra, seal mängib ilus muusika. Tekstis 23 (ATU 471A) kuuleb kangelane metsas kõndides linnulaulu, järgneb sellele ega märka aasta­kümnete möödumist.

Üles liikumine on kõige harvem motiiv: üles saab mööda teele ilmunud treppi, kui noormees saadab oma pulmast ära surnud sõpra (5), või metsas, kui kahest trepi­astmest üles ronides näeb ta tavatut ilu ja täiuslikkust ega märka mööduvaid sajandeid (18). Veel neli lugu (kaks eesti ja kaks valgevene) seostuvad ATU 470 tüübiga, kuigi ei kattu sellega täielikult. Valgevene varianti elava ema tõrvas keetmisest vaatlesime eespool.15 Eesti juttudes nr 27 ja 28 annab end vanaks kerjuseks muutnud jumal talle külla tulnud vanemale vennale võtmed ja jätab ta majja peremeheks. Keelatud ruumis näeb ta oma elavat nooremat venda katlas keemas. Noorem vend palub endale vett pähe piserdada, aga vanemal pole vett. Vanem vend räägib naasnud jumalale juhtunust ning lahkudes jumal ei tühista keeldu, kuid jätab aknale klaasi veega, millest vanem vend piserdab nooremale vett pähe ja päästab ta piinadest.

Teise ilma kunstiline ruum on sama hästi kui sõltumatu kangelase liikumis­suunast, see on aksioloogilisest seisukohast samaväärne. Kangelane liigub maa alla ja satub kolmandasse taevasse (24), pulma, kus on kohal jumal ise ja inglid (12), kaunisse aeda (Romanov 1912: 373), teele, kus „päike paistab soojemalt ja eredamalt kui maa peal” (10) jne. Sama on horisontaalsuunaga: kangelane liigub maises ruumis, kõnnib mööda tänavat või surnuaial, satub teises ilmas nt kaunisse majja või aeda, kus inimesed ja inglid laulavad, pilli mängivad. Taevas, ülespoole liikudes, askeldavad samas ruumis, kuid erinevates tubades oma teispoolsete argipäeva­toimetustega tegelevad lahkunud, samuti need, keda karistatakse nende pattude eest.

Meie ei leia ­vaadeldavatest juttudest kolme üksteise suhtes vertikaalselt asetsevat sfääri, milles ülemine maailm (taevas) vastaks paradiisile ning maa-alune sfäär tingimata põrgule (vrd Kaasik 2013). Paradiisi kujutluspildid ja konnotatsioonid esinevad aga igal juhul, olenemata tegelaste liikumissuunast. Vaadeldavat tüüpi juttudes eristub pigem selgelt teispoolsuse sfäär. Ja kõikjal tunneb elav kangelane teispoolsuse vastupandamatut tõmmet. Rida tekste (2, 7, 13, 19, 24) pajatab, et maapealne maailm tundub uue kogemuse järel kirjeldamatult hall ja igav.

Põrgu konnotatsioone leidub vaid kahes eesti ja kahes valgevene tekstis. Huvitav on see, et neis lugudes satub kangelane ülemisse sfääri, taevasse, jumala külaliseks ja pealegi pole tema kogetud elavate lähedaste omaste karistus lõplik. Elav kangelane näeb karistust, et aidata oma sugulastel muuta tulevikku. Teispoolsuse ruumid on enamasti luksuslikumad, kuid väga sarnased tavalise maailmaga ja pealegi on ruum enamikul juhtudel loodud ja korraldatud inimkeskkonna maiste mudelite järgi: toad, majad, tänavad. Kirjeldatakse suletud või avatud ruumile iseloomulikke vorme ja esemeid ning need ruumid on korrastatud asulatänavate kujul.

Vaid ühes eesti variandis (10) realiseerub Petscheli määratud ATU 470 põhivormi 1a alaliik: rännak läbi teise ilma, kus inimene läbib mitmesuguseid kohti ja näeb allegoorilisi nägemusi (Petschel 1987). Nii näevad sõbrad kõigepealt suurt rõõmsat lindu ja palju väikseid kurbi linde: suur rõõmus lind on pastor, kes kuulutas hästi jumalasõna, ja kurvad linnukesed on kogudus, kes ei tahtnud teda kuulata või oli tähelepanematu. Järgmisena nähtud suur kurb lind on hooletu pastor ja väikesed rõõmsad linnud tema kogudus, kes tähelepanelikult kuulas ja kasutas edukalt väheseid õpetusi, mida hooletu pastor jagas.

Ilmekaid teateid leidub ka maise maailma kohta. Lahkumiseelset ruumi tekstides eraldi ei kirjeldata, kuid süžeekäikude põhjal võib järeldada, et tegu on klassikalise maakoha majade, tänavate, kiriku ja surnuaiaga. Kui kangelane maa peale naaseb, satub ta vaatamata möödunud sajanditele (harva aastakümnetele) peaaegu samasse kohta – kestvasse külakeskkonda: küla pole tühjaks jäänud, see koht pole üle ujutatud, pole metsa kasvanud, sinna pole linna ehitatud ning mõnes eesti variandis on alles sama kirik, milles ta pidi mõrsjaga end laulatada laskma, ainult et pastor on teine.16

Ruum jaguneb muinasjuttudes ilmekalt omaks ja võõraks. Tavaliselt liigub kangelane muinasjuttudes oma ruumist võõrasse ruumi: teise riiki, võlu- või nõiutud kuningriiki, teise ilma ja naaseb lõpuks uuesti oma ruumi, sageli kõrgema staatusega kui sealt lahkudes. Ka käsitletud ATU 470 lugudes lahkub ta tuttavast, igapäevasest külaruumist, kus ta Henri Lefebvre’i terminoloogia järgi elab, osaleb ruumi loomises ja taasloomises, kus on tema juured, sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kus ta on tuhande niidi kaudu seotud keskkonna ja inimestega (vt Lefebvre 1992 ruumi loomise kohta). Teise ilma võõras ruumis satub kangelane peo, luksuse, kauni muusika ja suhtlemise ruumi. Ta kogeb seal viibimist emotsionaalse täiuslikkusena, tunneb end hästi ja kas ei taha lahkuda või tahab sinna kindlasti tagasi pöörduda – uuest ruumist saab tema jaoks oma, ideaalne paik.

 

Klastri ATU 470–471 muinasjuttude ajakategooriad

Müütiline aeg erineb inimajast ja see tähendab mis tahes tegevuse või sündmuse erinevat kestust eri maailmades. ATU 470 muinasjuttudes on tegemist fiktsionaalse legendide ajaga (ingl fabulous time), Heda Jasoni klassifikatsiooni kohaselt ka üleloomuliku ehk imelise aja alatüübiga (miraculous time; Jason 1977: 206–207). Fiktsionaalse legendide aja üldine omadus on inimajaga võrreldes erakordselt aeglane liikumine, peaaegu paigalseis, ajakategooriat iseloomustades märgib Jason, et selle tõeline kuningriik on hauatagune maailm, surnud hingede elupaik, nii paradiis kui ka põrgu.

Käsitletud tekstides satub kangelane tõepoolest hauataguses ruumis teistsuguse aja kulgemise meelevalda, kuigi märkab seda alles maa peale naasmise järel, kui ta saab teada aastakümnete või sajandite möödumisest. Mõnes variandis17 allub kangelane aja üleloomulikule voolule ka hauataguse maailma ruumis viibimata, ainuüksi suheldes tolle ilma esindajaga: surnud sõbra, venna (15, 25) või püha inimesega, kelle kõrval inglid laulavad (22). Näiteks eesti muinasjutus 25 saadab noorem vend oma surnud vanema venna hauani pärast seda, kui too oli käinud ta pulmas. Haua juures lahkuvad nad teineteisest ja noorem läheb tuttavat teed pidi koju, ent kohtab kaunilt laulvaid tütarlapsi. Ta peatub ja kuulab võlutult laulmist, kuni surnud vend tuleb tema juurde ja meenutab kohustust koju minna. Veel kahel korral peab vanem vend tulema meenutama ja kui noorem vend koju naaseb, ei tunne ta midagi ära, sest möödas on 300 aastat. Muinasjutus 15 läheb elav vend surnuaeda oma surnud venda pulma kutsuma ja seob hobuse haua lähedal puu külge. Surnud vend tuleb välja, juuakse teed, elav seob hobuse lahti, lahkub ja saab mõne aja pärast teada, et möödunud on 300 aastat. Märkimisväärselt peatub aeg nii kinniseotud hobusel kui ka tema omanikul, st hobune satub teise ilma jõuvälja, mis mõjutab teda sõltumata inimestest ja inimesele omastest subjektiivsetest hetkedest.

Seega üleloomulikku maailma sisenedes või ka ainult sellega kokku puutudes võib inimene saada selle ajaliste seaduste subjektiks, samas kui üleloomuliku maailma olend ei allu inimmaailmas inimaja seadustele (Jason 1977: 207).18 Seda teesi kinnitab meie materjal: kui eesti muinasjuttudes ilmub surnud sõber või vend inimeste maailma ja naaseb siis koos elavaga oma maailma, ei muutu surnu jaoks midagi ei maa peal ega oma maailmas, elava jaoks aga küll.

ATU 470 muinasjuttudes mõjub lisaks eespool nimetatud erilistele aja kategooriatele ka inimaeg, mis on reaalse maailmaga seotud, lineaarselt liikuv, pöördumatu ja ühtlaselt ühes suunas voolav (Jason 1977: 205). Psühholoogid on alates XIX sajandist uurinud aja tajumise ja tunnetamise viise ning leidnud, et emotsioonid mõjutavad oluliselt loomulikku taju. Lühike ajavahemik võib emotsioonide mõjul tunduda venivat või metsiku kiirusega tormavat. Mihaly Csikszentmihalyi (1990) ühendas selle kogemuse terminiga kulgemine (ingl flow), millega ta kirjeldas vaimset seisundit, kus inimene on millelegi keskendunud, täielikult millessegi haaratud ja naudib tegevust või suhtlust. Selle tulemusena kaob tavapärane ajataju ja tekib tunne, et aeg liigub harjumuslikust kiiremini. ATU 470 tekstides on viiteid nii ime- kui ka inim­ajale.

Elav sündmustes osaleja unustab kohtumisrõõmust surnud sõbra, venna, isa või naisega ja hauatagusest elust saadud eredate muljete mõjul oma kohustused elavate inimeste ees. Näiteks lahkub peigmees pulmarongist, kuna on andnud lubaduse. Ta eeldab, et mõne minuti pärast on ta tagasi, kuid unustab pruudi, teda ootavad inimesed ja ülitähtsa sündmuse, staatuse vahetamise. Tegelased hindavad aja kulgemist käepäraste inimlike vahenditega, nt aeg, mille jooksul juuakse ära klaas viina (11) või tass teed (15, 19, 21, 27, 28), mängitakse mitu partiid kaarte (1, 2), kõlab kolm ilusat laulu (3, 16). Teispoolsuses viibimise kestust mõõdab tegelane mõnikord maistes ajaühikutes: üks tund taevases pulmas (7), kaks tundi (12, 22), ühel juhul kaheksakümmend päeva (4).

Pulmad on traditsioonilise ühiskonna märkimisväärne ja äärmiselt ritualiseeritud üleminekuriitus (Gennep 1981: 165–208), selle aeg on sõna otseses mõttes minutite kaupa ära jaotatud, igale osalejale on määratud kindlad rollid ja loomulikult on selle sündmuse keskmes mõrsja ja peigmees. Peigmehe pikem (mitme­tunnine, rääkimata päevadest) seletamatu puudumine rikub rituaali, tehes sündmuste juurde naasmise väga problemaatiliseks, kui mitte võimatuks. Aastateks, aastakümneteks ja sajanditeks kadumine muudab võimatuks naasta sündmuste alguspunkti, milleks võib pidada peigmehe lahkumist surnuaeda. Mõnes eesti variandis on pruut ja külalised kategooriliselt vastu, kui peigmees avaldab soovi minna surnud venda või isa oma pulma kutsuma, ning püüavad teda ümber veenda (13, 19), sest pulmad on üldiselt ohtlik aeg.

 

Kokkuvõte

Artiklis esitasime esmakordselt jututüübi ATU 470 süžeede süstematiseeritud kirjelduse eesti, vene ja valgevene tekstide põhjal. Vaatlesime aja kulgemist ja tegevus­ruumide erijooni, tegelasi ja tegevusi suulistes traditsioonides ja üksikutes kesk­aegsetes kirjalikes allikates.

Klastri ATU 470–471 süžeega „Surelik külastab teist ilma” tekstide žanriline kuuluvus, ruumi ja aja kontseptsiooni kujutamise iseärasused esindavad muistendite ja legendilaadsete muinasjuttude jooni. Eesti variantidel on iseärasusi, mis lähendavad neid žanriliselt muistenditele: viited konkreetsetele paikadele või geograafilistele kohtadele, kangelaste isikunimed, surma ja elu teema teises ilmas, traagiline lõpp, üleloomulikud tegelased, kes tegutsevad peamiselt muistendites ja legendides – jumal, inglid jt – ning neis leiduvad detailid. Eesti tekstid osutavad pikaaegsele esinemisele suulises traditsioonis ja erinevate rahvaluule liikide (sh taevakirjade, rahvaliku kristliku pärimuse) ja piiblikirjanduse või parapiibellike trükiste ja käsikirjade koosmõjule teatud variantides ja detailides. Süžee arendatus, detailide väljatöötatus iseloomustab pigem muinasjutte kui muistendilist rahvaproosat. Siiski vajab see küsimuste kompleks veel eraldi vaatlemist.

Ajataju muutumist ei põhjusta mitte kangelase liikumine ruumis, vaid tema liikumine maailmade vahel. Juhtudes teatud maise ruumi punkti, satub kangelane teise ilma jõujoontesse, mistõttu on maine ruum kangelase maailmadevahelise liikumise nähtav marker.

Väärtuse poolest ei sõltu ATU 470 muinasjuttudes teise ilma kunstiline ruum peaaegu üldse elava kangelase liikumissuunast: ta laskub maa alla ja satub kolmandasse taevasse, pulma, kus on kohal jumal ja inglid, ilusasse aeda. Sama kehtib liikumisel horisontaalses ja vertikaalses suunas. Me ei leia vaadeldavatest muinas­juttudest kolme üksteise suhtes vertikaalselt paiknevat sfääri, milles tipp või taevas vastaks paradiisile ja maa-alune sfäär põrgule (vrd Kaasik 2013). Paradiisi kujundid ja konnotatsioonid on olemas igas stsenaariumis sõltumata tegelaste liikumissuunast – alla, üles, horisontaalselt. Vaadeldavat tüüpi juttudes on pigem selgelt eraldatud kaks sfääri: inimeste maailm ja teine ilm. Kõikjal tunneb elav kangelane vastupandamatut tõmmet teise ilma poole. ATU 470 tekstides lahkub kangelane oma tuttavast, igapäevasest külaruumist ja satub teise ilma võõrasse ruumi, mida iseloomustab pidu, luksus, kaunis muusika. Teises ilmas viibimist kogeb ta emotsionaalse täiuse, rõõmu, naudinguna, võõras ruum saab talle omaks. Endine oma ruum on naasmise järel pöördumatult võõras, ta on sellest võõrandunud.

Kokkuvõttes on püsikomponendid (lubadus – kutse – teispoolsuses viibimine – naasmine) suhteliselt universaalsed, samal ajal kui ruumi, teekonna, tegevuste, kreedo ja hinnangute jm osad alluvad erinevatele usundilistele, kirjalikele ja stiililistele mõjutajatele, on varieeruvad ja mitmekesised.

Üldiselt satuvad muinasjutukangelased sageli kaugesse kuningriiki või teise maailma, mis on selle kauge kuningriigi analoog. Nad ei satu teise maailma uudishimust, vaid alati selleks, et lahendada mõni pakiline ülesanne, mille ümber süžee areneb: neil on vaja leida kadunud pruut, naine, õde, ema; nad saadetakse sinna katse ja ülesande käigus läbikatsumisele, kedagi hädast päästma. Jelena Jeleonskaja, uurides teise ilma kujutamist muinasjututraditsioonis, märgib väga täpselt, et teise ilma külastamise üks põhjusi on ettekujutus millestki lõpetamatust. Sellest tulenevalt kujutab muinasjutt teises ilmas viibimist ajutisena ning kõik, mis kuulub teise ilma piiridesse, on seatud just nii, et see aitab tagasi pöörduda. Kohtumised teise ilma asukatega (vanamehed, eided, neiud) ja üleloomulike olenditega peavad viima selleni, et ülesanded saavad täidetud ja kangelasteod sooritatud, kadunud ja ihaldatud isikud üles leitud, kõik hädad kõrvaldatud, mille järel kangelane naaseb teisest ilmast koju (Jeleonskaja 1994: 45–46).

Muinasjututüübis ATU 470 toimub kõik teisiti: kangelane ei lahenda ühtki elulist ülesannet, mis on seotud lähedase inimese otsimise või hädast vabastamisega (sh teisest ilmast päästmisega). Kuid ta täidab sõbrale, vennale või isale antud lubaduse kutsuda ta oma pulma, unustades samas sõpra või sugulast nähes maised kohustused. Lubaduse täitmine on neis lugudes keskne ja vahendab hinnalist teadmist teispoolsuse olemuse ja hinge rännakute kohta.

 

Käsitlus valmis Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid” (EKM 8-2/20/3) ja Eesti-uuringute Tippkeskuse (TK 145, Euroopa Regionaalarengu Fond) toel. Autorid tänavad südamest väärtuslike nõuannete eest retsensente, Mairi Kaasikut, Kärri Toomeos-Orglaant, Ott Heinapuud ja Ljudmila Fadejevat.

 

Alena Boganeva (snd 1964), PhD, Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimise keskuse Jakub Kołase nimelise keele instituudi etno­lingvistika ja folkloristika osakonna juhataja (Surhanava 1, korpus 2, 220072 Minsk,­­ ­Valgevene), elboganeva@gmail.com

Mare Kõiva (snd 1954), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhtiv­teadur Eesti-uuringute Tippkeskuse juhi ülesannetes (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mare@folklore.ee

 

1 Vaata täiendavaid materjale, sh erinevad tüübikomponentide loendeid, Petscheli jutustruktuuri mudeleid ja näitetekste aadressilt https://www.folklore.ee/rl/fo/tegevus/wp/ressursid/

2 „Lenore” tüüp (eesti „Kuu paistab, kooljas sõidab”): noor naine leinab oma kihlatut, kes sai sõjas surma, ja äratab ta maagia abil ellu. Ühel õhtul ilmub peiu kohale ja kutsub ta endaga ratsutama. Kui kosilane meelitab teda avatud hauda, mõistab naine, et tema kaaslane on surnu. Peiu haarab temast kinni, kuid pruut jookseb minema. Kui ta tõmmatakse hauda, siis tantsitavad kooljad ta surnuks või rebivad tükkideks. Kontaminatsioonides tüübiga ATU 470 kulub pruudil surnu­aial sajandeid.

3 „Solvatud pealuu” tüüp (Leonti, Don Juan, Festen de Pierre) puudub SUS-is. Mees leiab pealuu (kuju, võllapuul rippuva surnu), lööb seda jalaga ja kutsub lõunasöögile. Kutsutu külastab elavat inimest, räägib talle sellise käitumise lubamatusest (või tapab ta) ja kutsub teda vastukülas­käigule hauatagusesse maailma. Mõnes variandis jälgib elav inimene tegevusi hauataguses maailmas. Teistes variantides viibib elav inimene hauataguses maailmas vaid lühikest aega, kuid avastab, et maa peal on palju aega mööda läinud ja kõik on muutunud.

4 Klastri all mõistab Kaasik (2013: 44) sarnase teema ja lähedaste süžeedega muinasjututüüpe.

5 Vana Testamendi kirjakoht 1Ms 41:17–21 jj, kus Jaakobi poeg Joosep seletab vaarao unenägu lihavatest ja väetitest lehmadest.

6 Edasise kirjeldamise hõlbustamiseks nummerdasime järjekorras EKM-i eesti muinasjutu andme­baasi süžeetüübi ATU 470 arhiivitekstid (vt arhiiviallikaid artikli lõpus) ja need on tähistatud järje­korranumbritega. Tekst 23 on lähedasem ATU 471A-le, kuid sarnaneb mõne süžeega, kus on üksik kangelane. Tekst 26 räägib kahest sõbrast, kellest üks sureb, kuid ennustab eelneval kokku­leppel hiljem elavale ta surmapäeva (puudub aja muutumise motiiv). Neid süžeesid kasutame võrdluseks.

7 ATU 470 eesti tekstides on taevase pulma all mõistetud pulma teises ilmas, kus üks surnud muinasjutukangelane on enamasti peigmees. Eesti, balti ja slaavi pärimustes on taevaseks ­pulmaks tavaliselt nimetatud taevakehade Päikese ja Kuu abielu müüti (vt selle kohta Sanko 2011: 301–303; Laurinkienė 2020: 14–34).

8 Eri rahvaste hulgas üldiselt levinud folkloorimotiivi järgi on tegemist inimestega, kes on müünud hinge kuradile ja allkirjastanud lepingu verega.

9 Vene folklooris on see süžee hästi tuntud tänu vanausuliste seas ülipopulaarsele vaimulikule värsile „Elas noor erak” („Pühast Antoniusest. Paradiisilind”, vn „О святом Антонии. Райская птичка”), vt Butšilina 1999: 265–270, nr 95, 96 ja Fadejeva, Ivanov 2004: 372–374, nr 692.

10 Leib võib olla pärimuskultuuris „elu kõrgeim väärtus, jumala kingitus, peamine eluressurss” või „elavate ning surnute vaheline suhtlusvahend” (Tolstaja 2012: 412), kuid käsitletud lugudes on leib saatuslik eristaja: teispoolsuses viibinud ei talu elavate leiba ja, vastupidi, elavate leib võib olla päästev lüliti, mis lubab ületada ajanihke.

11 Imemuinasjuttude jaoks on see teise ilma liikuva kangelase kõige tüüpilisem liikumissuund (vt Jeleonskaja 1994: 42).

12 Piibli allusioon: valged riided kui pühaduse ja vagaduse riided (Ilm 3:18; 6:11), ka inglite riided (Jh 20:12), Kristuse riided (Mt 17:2, Mk 9:3, Lk 9:29).

13 Klaasseintega ruum ja rohuaed on ühtlasi rahvausundis taeva, paradiisi tunnused.

14 Võrrelgem traditsioonilise muinasjutumotiiviga vasest, hõbedast ja kuldsest kuningriigist (SUS 301A, B; 4001; ATU 300A; 300A*; 301; 4001 jne), mille kangelane leiab maa alt.

15 Eesti lugude algusel on sarnasusi ATU 460A-ga („Jumalal külas”), jätkub ATU 470-ga.

16 Ühes ATU 470 tüüpi ukraina muinasjutus (Hnatjuk 1902: 136–139, nr 330) on olukord vastu­pidine: kangelane naaseb pärast tuhandeaastast teises ilmas viibimist maa peale, tema küla asemele on tekkinud aga Doonau meri. Kui ta imekombel mere ületab ja kirikusse satub, leiab preester vanast kirikuraamatust üleskirjutuse, kuidas tuhat aastat tagasi oli peigmees käinud oma surnud sõpra pulma kutsumas ja kadunud.

17 Sealhulgas EKM-i arhiivi vene muinasjutus (ERA, Vene 13, 635/8 (20)), samuti eesti tekstides 15, 22, 25.

18 See tees pole absoluutne, mõnel juhul allub üleloomuliku maailma olend inimaja seadus­pärasustele. Nii vananeb haldjakuninganna šoti legendis Ercildouni Thomas Lermontist inimmaa­ilma jõudes kiiresti, kuid muutub taas nooreks, naasnud haldjatemaale (Šoti 1967: 5–19).

Kirjandus

Arhiiviallikad

ATU 470 variandid Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) muinasjutuprojekti andmebaasis:

1. E 19036 (7) < Tartu – A. Eglon (1895)

2. H II 26, 706/8 (7) < Suure-Jaani – E. Saabas (1889)

3. H II 36, 485/6 (7) < Vaivara – H. Masing (1893)

4. H II 38, 116/7 (5) < Haljala – J. A. Rehberg (1892)

5. H II 39, 742/6 (699) < Koeru – H. A. Schults (1892)

6. H II 56, 850/2 (6) < Otepää – J. Silde (1896)

7. H II 16, 463/5 (4) < Tallinn < Rapla J. Aaron (1888)

8. H II 19, 46/7 (17) < Tõstamaa M. Kampmann (1889)

9. H III 5, 646/50 (1) < Tori Tõnis Tilk (1889)

10. H III 10, 337/40 (9) < Otepää – V. Vaher (1888)

11. ERA II 151, 344/5 (40) < Setomaa – N. Luiga (1937)

12. ERA II 152, 60/5 (9) < Haljala – J. A. Reepärg (1937)

13. E 7227/9 (5) < Rõuge < Tarvastu – M. Siipsen (1895)

14. E 16790/1 (4) < Pärnu-Jaagupi – M. Aija (1895)

15. S 20639/42 (18) < Setomaa – V. Ruusamägi (1930)

16. E 11898/900 (1) < Tõstamaa – O. Schantz (1894)

17. E 34801 (15) < Jüri – J. Kurgan (1897)

18. RKM II 408, 416/9 < Jõhvi – E. Mets (1988)

19. S 81331 (12) < Setomaa – F. Paloots (1934)

20. E 42106/8 (15) < Rõuge – O. Leegen (1901)

21. ARS 1, 860 (1) < Tartu – O. Sermat (1927)

22. E 36255/60 < Tarvastu – A. Andreson (1897)

23. E 27398/9 (29) < Võnnu – P. Rootslane (1896)

24. E 4271/4 < Põltsamaa – M. Luu (1892)

25. ERA II 7, 613/6 (1) < Äksi – E. Treu (1928)

26. ERA II 151, 342/3 (3) < Setomaa – N. Luiga (1937)

27. S 43035/41 (39) < Setomaa – F. Paloots (1932)

28. S 46632/8 (28) < Setomaa – A. Põhi (1932)

EKM-i vene kollektsioon: ERA, Vene

ERA, Vene 13, 635/8 (20) < Setomaa, Irboska v., Vana-Irboska k. – Zoja Žemtšužina < Ivan Mišin, 50 a. (1939)

 

Kirjandus

Aarne, Antti 1918. Estnische Märchen- und Sagenvarianten: Verzeichnis der zu den Hurt’schen Handschriftsammlungen gehörenden Aufzeichnungen. (FF Communications 25.) Hamina: Academia Scientiarum Fennica.

AaTh = Stith Thompson, The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. Antti Aarne’s Verzeichnis der Märchentypen (FFC No. 3) translated and enlarged. Second Revision. (FF Communications 184.) Helsinki: Academia Scientiarum Fennica, 1961.

Adonjeva 2000 = Светлана Адоньева, Пространство и время в волшебной сказке. – С. Адоньева, Сказочный текст и традиционная культура. Санкт-Петербург: Издательство Санкт-Петербургского университета, с. 54–101.

Afanasjev 1985 = Александр Афанасьев, Народные русские сказки. Том III. Издание подготовили Л. Г. Бараг, Н. В. Новиков. Москва: Наука.

ATU = Hans-Jörg Uther, The Types of International Folktales. A Classification and Bibliography. Based on the System of Antti Aarne and Stith Thompson. I–III kd. (FF Communications 284–286.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 2004.

Bošković-Stulli, Maja 1978. Povijest hrvatske književnosti. Kd 1. Usmena i pučka književnost. Toim Divna Zečević. Zagreb: Liber, Mladost.

Bruford, Alan 1980. Some aspects of the otherworld. – Folklore Studies in the Twentieth Century: Proceedings of the centenary conference of the Folklore Society. Toim Newall Venetia. Woodbridge, Suffolk: Brewer; Totowa, New York: Rowman and Littlefield, lk 147–151.

Butšilina 1999 = Елена Бучилина, Духовные стихи. Канты. Сборник духовных стихов Нижегородской области. Москва: Наследие.

Christiansen, Reidar Th. 1959. Studies in Irish and Scandinavian Folktales. Copenhagen: Rosenkilde and Bagger.

Csikszentmihalyi, Mihaly 1990. Flow: The Psychology of Optimal Experience. New York: Harper and Row.

Davenport, Тony 2004. Medieval Narrative: An Introduction. New York: Oxford University Press.

EM I: 1 = Eesti muinasjutud. Kd I. Imemuinasjutud. Kd 1. Koost ja toim Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009.

Fadejeva, Ivanov 2004 = Людмила Фадеева, А. Иванов, Религиозные стихи. – Традиционная культура Гороховецкого края. Том 2. Составители А. Н. Иванов, А. С. Каргин. Москва: Государственный республиканский центр русского фольклора, с. 369–434.

Federowski, Michał 1897. Lud białoruski na Rusi Litewskiej: materyały do etnografii słowiańskiej zgromadzone w latach 1877–1891. Kd 1: Wiara, wierzenia i przesądy ludu z okoliс Wołkowyska, Słonima, Lidy i Sokółki. Kraków: Wydawnictwo Komisji Antropologicznej Akademii Umiejętności.

Gennep, Arnold van 1981. Les rites de passage. Paris: Éditions A. et J. Picard.

Hnatjuk 1902 = Володимир Гнатюк, Галицько-руські народнї лєґенди. Том II. (Етноґрафічний збірник. Том XIII.) Львів: З друкарнї Наукового Товариства імени Шевченка.

Ilomäki, Henni 1998. Time in Finnish folk narratives. – Folklore. Electronic Journal of Folklore, kd 9, lk 17–31. http://www.folklore.ee/folklore/vol9/fin.htm

Jauhiainen, Marjatta 1998. The Type and Motif Index of Finnish Belief Legends and Memorates. Revised and enlarged edition of Lauri Simonsuuri’s Typen- und Motivverzeichnis der finnischen mythischen Sagen. (FF Communications 267.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Jason, Heda 1977. Ethnopoetry – Form, Content, Function. (Forum Theologiae Linguisticae 11.) Bonn: Linguistica Biblica Bonn.

Jeleonskaja 1994 = Елена Елеонская, Представление „того света” в сказочной традиции. – Е. Елеонская, Сказка, заговор и колдовство в России: Сборник трудов. Москва: Индрик, с. 42–50.

Kaasik, Mairi 2010. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja kunstide instituut. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/15229/Kaasik_Mairi.pdf

Kaasik, Мairi 2013. A mortal visits the other world – the relativity of time in Estonian fairy tales. – Journal of Ethnology and Folkloristics, kd 7, nr 2, lk 33–47.

Kalda, Mare 2015. Aardepärimuse tüpoloogiline tegelikkus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 556−572. https://doi.org/10.54013/kk694a3

Kalmre, Eda 2011. Tüdruk veiniplekiga kleidis. Tänapäeva hirmu- ja õudusjutte. Tallinn: ­Ajakirjade Kirjastus.

Klintberg, Bengt af 2011. The Types of the Swedish Folk Legend. (FF Communications 300.) Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.

Krohn, Kaarle 1971. Folklore Methodology. Formulated by Julius Krohn and expanded by Nordic Researchers. Tlk Roger L. Welsch. Austin: University of Texas Press.

Krzyżanowski, Julian 1962. Polska bajka ludowa w układzie systematycznym. I kd. Wrocław–Warszawa–Kraków: Polskiej Akademi Nauk.

Laurinkienė 2020 = Ніёле Лаўрынкене, Міф пра нябеснае вяселле ў балцкай традыцыі. – Беларускі фальклор: матэрыялы і даследаванні. Вып. 7. Гал. рэд. Таццяна Валодзіна. Мінск: Беларуская навука, с. 14–34.

Lefebvre, Henri 1992. The Production of Space. Oxford: Wiley-Blackwell.

Loorits, Oskar 1959. Estnische Volkserzählungen. Berlin: Walter de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110843637

Mencej, Mirjam 2012. Spaces of passage into supernatural time. – Tautosakos darbai, kd XLIV. Institute of Lithuanian Literature and Folklore, lk 30–48. http://www.llti.lt/failai/07_mencej.pdf

MI = Stith Thompson, Motif-Index of Folk Literature. A Classification of Narrative Elements in Folk-tales, Ballads, Myths, Fables, Mediaeval Romances, Exempla, Fabliaux, Jest-Books and Local Legends. 6 kd. Bloomington: Indiana University Press, 1955–1958.

NSPK = Народные сказки Псковского края. Монография. Ч. 1: Тексты. Комментарии. Исследования. Аудиоприложение. Ред. Н. В. Большакова, Г. И. Площук. Псков: Логос, 2016.

Petschel, Günter 1971. Freunde in Leben und Tod (AaTh 470). – Fabula, kd 12, nr 2–3, lk 111–167. https://doi.org/10.1515/fabl.1971.12.1.111

Petschel, Günter 1987. Freunde in Leben und Tod (AaTh 470). – Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung. Kd 5. Toim Kurt Ranke, Rolf Wilhelm Brednich. Berlin–New York: Walter de Gruyter, lk 282–287.

Propp 1998 [1928] = Владимир Пропп, Морфология волшебной сказки. Исторические корни волшебной сказки. (Собрание трудов. Т. I.) Москва: Лабиринт.

Põldmäe, Rudolf 2011. Vennastekoguduse kirjandus. Tartu: Ilmamaa.

Romanov 1912 = Евдоким Романов, Материалы по этнографии Гродненской губернии. Вып. 2. Вильно: Управление Виленского учебного округа.

Romodanovskaja 2004 = Елена Ромодановская, „Великое зерцало”. – Православная Энциклопедия. Под ред. Патриарха Московского и всея Руси Алексия II. Москва: Церковно-научный центр „Православная Энциклопедия”, с. 507–510. https://www.pravenc.ru/text/150123.html

Röhrich, Lutz 1962. Erzählungen des späten Mittelalters und ihr Weiterleben in Literatur und Volksdichtung bis zur Gegenwart. Sagen, Märchen, Exempel und Schwänke mit einem Kommentar. Bern: Franke.

Sanko 2011 = Сяргей Санько, Месяц. – Міфалогія беларусаў. Рэд. Т. Валодзіна, Таццяна Валодзіна, С. Санько. Мінск: Беларусь.

Simonsuuri, Lauri 1987. Typen- und Motivverzeichnis der finnischen mythischen Sagen. (FF Communications 182.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Speculum exemplorum 1487 = Speculum exemplorum omnibus christicolis salubriter inspiciendum ut exemplis discant disciplinam. Strassburg: Georg Husner. https://www.alvin-portal.org/alvin/view.jsf?pid=alvin-record%3A235283&dswid=9279

Szukiewicz, Wandalin 1910. Niektóre wierzenia, przesądy i zabobony ludu naszego, legiendy i podania. – Kwartalnik Litewski: wydawnictwo poświęcone zabytkom przeszłości, dziejom, krajoznawstwu i ludoznawstwu Litwy, Białorusi i Inflant. Kd 1, nr 2. Toim Jan Obst. Petersburg: K. L. Pietkowski, lk 85–102.

SUS = Сравнительный указатель сказочных сюжетов. Восточнославянская сказка. Сост. Л. Г. Бараг, И. П. Березовский, К. П. Кабашников, Н. В. Новиков, отв. ред. К. В. Чистов. Ленинград: Наука, 1979.

Suslov 2016 = Андрей Суслов, Концепты пространства и времени в русской сказке (философско-культурологический подход). Автореферат диссертации. Томск: Национальный исследовательский Томский государственный университет.

Šoti 1967 = Шотландские народные сказки и предания. Перевод Мелитины Клягиной-Кондратьевой. Москва: Художественная литература.

Tivjajeva 2014 = Ирина Тивьяева, Изучение проблемы текстового времени в отечественной лингвистике. – Известия Тульского государственного университета. Гуманитарные науки, № 1, с. 348–357.

TMKB = Алена Боганева, Традыцыйная мастацкая культура беларусаў. Том 6, книга 2. Гомельскае Палессе і Падняпроўе. Мінск: Вышэйшая школа, 2013.

Tolstaja 2012 = Светлана Толстая, Хлеб. – Славянские древности: Этнолингвистический словарь. Том 5. Под общей ред. Н. И. Толстого. Москва: Международные отношения, с. 412–421.

Vassilkov 1996 = Ярослав Васильков. Пураны. – Индуизм. Джайнизм. Сикхизм. Словарь. Под общ. ред. М. Ф. Альбедиль, А. М. Дубянского. Москва: Республика, с. 340–341.

Vishńu Puráńa 1840. Tlk H. H. Wilson. London: John Murray. https://www.sacred-texts.com/hin/vp/vp093.htm

Viimaste kümnendite üks mõjukamaid „Kalevipoja” käsitlusi on Jüri Talveti artikkel „Rahvust ehitav eepos”, kust pärineb peamine ajend siinse tõlgenduse loomiseks: Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „„Kalevipoja” süžees ja koguni filosoofilises struktuuris võib jälgida sarnasust Johann Wolfgang von Goethe „Faustiga”” (Talvet 2003: 888). Selles lühikeses tsitaadis on peidus käesoleva artikli ja järgmises ajakirjanumbris ilmuva järje kaks teineteist toetavat eesmärki: esiteks demonstreerida, kuidas „Kalevipoega” on võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena, teiseks näitlikustada analüüsi kaudu, kuidas Harold Bloomi mõjuärevuse1 teooriat saab kasutada kirjandusteoste võrdlevaks eritluseks. Seda vaatamata Bloomi võttestiku psühho­analüütilistele vääritimõistmistele, justkui võitleksid autorid omavahel nagu pojad isadega – Kreutzwaldi ja Goethe loojaisiksustele pole järgnevas analüüsis ruumi. Võttes eeskujuks Talveti tsitaadi, tuleb võrdluse alla kahe suurteose süžeeline ja temaatiline struktuur. Aga enne tekstilise kõrvutuseni jõudmist on tarvis mõista, mida Bloomi teoorial on lisada tavapärasele mõjude uurimisele.

 

1. Kuidas uurida tekstidevahelisi suhteid?

Traditsiooniliselt jaguneb mõjude uurimine kirjandusteaduses kaheks. Positivistlikus kirjandusteaduses nähakse teose loomist „põhjuse-tagajärje jadana”, mille käsitlemisel on eesmärk keskenduda „sünnitingimuste ja -olude vaatlusele” (Ihonen 1996: 55–56). Kreutzwaldi „Kalevipoja” ja Goethe „Fausti” võrdlemise kontekstis on sellise kirjandusuurimuse hea näide Liis Raua (snd Tohver) monograafia „Kreutzwaldi väliskirjanduslikust eruditsioonist”:

Vist langeb Goethe „Faustile” au, olla kõige rohkem meeldetuletatud Kr-i poolt. Kui mitte kõike, siis vähemalt tähtsamaid ja tuntumaid kohti on ta sellest peast osand. Tema huvi ki[i]ndumist sellesse teosesse mainib Blumbergki, kuna Kr. olevat üli­koolis olles innuga jälgind prof. Morgenstern’i loenguid „Fausti” üle. Need on üksikud väljakistud read „Faustist”, mis Kr-le ühel või teisel puhul on meenund ja mida ta siis parajal juhul kiilub oma toodangusse. (Tohver 1932: 90)

Detektiivitöö „Fausti” kildude otsimisel Kreutzwaldi kirjutistest on muidugi eesti kirjandusuurimuse oluline osa, aga Raua monograafias ilmneb juba paar lehekülge hiljem selle lähenemise puudujääk. Nimelt on Kreutzwald enda kirjutistesse jätnud „Fausti” esimesest osast „kaunikese hulga jälgi”, aga „raskemini seeditavast” teisest osast pole „ainustki vihjet” (Tohver 1932: 93). Sellest saab järeldada positivistliku lähenemise plusse ja miinuseid. Kui „Fausti” esimene osa (1808) oli Kreutzwaldi kooliaja üks kanoonilisemaid teoseid, mille peast tsiteerimine ei olnud harukordne, siis teine osa (1832) polnud selleks ajaks veel ilmunud. Ometi ei pruugi „Fausti” teise osaga eluliste seoste puudumine öelda veel midagi Kreutzwaldi teadmiste kohta, ainuüksi tema kirjutistes viidete puudumise põhjal ei saa teha mingeid järeldusi.

Teine mõjude levinuim käsitlusviis on intertekstuaalsete seoste ja allusioonide uurimine. Selle hea näide on Marin Laagi ja Piret Viirese artikkel „Kalevipoja” intertekstuaalsetest mudelitest, kus Gérard Genette’ile toetudes näidatakse, kuidas „Kalevi­poeg” (tõukudes Euroopa rahvuseepostest ja eesti folkloorist) on aluseks uutele teostele (vt Laak, Viires 2004: 303). Selle kõrvale sobitub senini ainus üle­vaatlik eestikeelne käsitlus allusioonist: Anneli Mihkelevi „Vihjamise poeetika” (2005). Seal on allusiooni määratletud kui vihjavat signaali, mis kaht teksti või teksti­välist objekti ühendades käivitab uue tähenduste ahela (Mihkelev 2005: 17). Kõik kolm uurijat analüüsivad muu hulgas Kalju Lepiku (1958: 44) luuletust „Mõru mõte”: „Laena mulle kannelt, Vanemuine, / mõru mõte mõlgub meeles: // Kui kord Kalev koju jõuab / kapast koduõlut jooma, / oma lapsi üles pooma.” Nagu Mihkelev (2005: 30) kirjutab, manipuleerib Lepik „Kalevipoja” lõppu parafraseerides „lugeja kultuurimäluga”. Arvestades pagulaskonteksti, võib seda tõlgendada irooniana (Laak, Viires 2004: 304–305), mis vastandub tavapärasele arusaamale rahvuseepose lõpu helgusest.

Intertekstuaalsete vihjete analüüs toimib hästi lühikeste tekstide või tekstiosade võrdlemisel. See näitab, kuidas autorid kasutavad teadlikult (või alateadlikult) neile eelnevat kirjalikku traditsiooni. Sellest jääb aga väheks teose süžee või filosoofilise struktuuri analüüsiks. Fookuses on eelkõige vihjete otsimine, mitte kummagi teose kujundlik tervik. Olukorras, kus võrdluse aluseks ei ole lühike luuletus, nagu Lepiku „Mõru mõte”, vaid tuhandeid värsse pikad draamad ja/või eeposed, ilmneb intertekstuaalse lähenemise piiratus.2

Mõjude uurimisel ongi teose kujundliku terviku hõlmamine lisaväärtus, mida Bloomi teooria pakub – muidugi mööndusega, kuna mõjuärevusest ei saa rääkida ilma Paul de Manita. Kui Bloomi käsitlus 1973. aastal ilmus (vt Bloom 1997), põhines see suuresti psühhoanalüüsil. Teooria keskmes oli arusaam, kuidas kirjanduskonteksti „hilinemine” (vt Bloom 1997: xxv) tingib järeltulija „ärevuse” ja paneb teda eelkäija teost enda omaks ümber kirjutama. Sealt pärineb ka enamik eksiarvamusi, mis Bloomist rääkides rõhutavad autorite ergukava. Aga samal aastal ilmunud de Mani arvustus lisas mõjuärevuse mõistmiseks palju tasakaalukama vaate. De Mani jaoks oli bloomilik psühhoanalüütiline kirjanduse arengulugu pelgalt keeleline müstifikatsioon, mille struktuur rajanes eri kõnekujunditel ehk troopidel: „Aga kõige selle draama all seisab päris tihe lingvistiline mudel, mida võiks kirjeldada väga erineva tooni ja terminoloogiaga” (de Man 1983: 274). Järgnevas teoses „Väärlugemise maakaart” (1975, vt Bloom 2003) seobki Bloom oma käsitluse de Mani lingvistilise mudeliga ja arendab välja väärlugemise kujundisüsteemi (kaardi), kus kogu teoste­vaheline heitlemine toimub kõnekujundite kaudu. Seejuures tõuseb Bloomi ja de Mani vahelise debati keskmesse erisugune arusaam retoorikast. Bloomi (1977: 393) jaoks on retoorika veenmiskunst ja troop tahteavaldus. De Mani jaoks tähistab aga troop keelele iseloomulikku „loetamatust” (vt Moynihan 1986: 148).3 Selle vaidluse tulemusel ei ole mõjuärevuse teooria raskuspunktiks enam abstraktne lugu kirjandusse hilinenud autori (haavunud) egost, vaid uurija käsutuses on konkreetsed keele­lised võtmed (ehk troobid), mille abil selgitada, kuidas tekstid omavahel tõukuvad ja tõmbuvad. Nagu Bloom (2011: 6) hiljem selgitab: „Mõjuärevus eksisteerib luuletuste, mitte isikute vahel.”4

 

2. Mis on troobid ja kuidas nende abil tekste võrrelda?

Mõjuärevuse teooria kasutatavuse seisukohast on olulisimad kuus troopi, mille abil saab kirjeldada kahe teksti vastastikmõjusid: iroonia, sünekdohh, metonüümia, hüperbool, metafoor, metalepsis. Kirjanduse areng on alati kahesuunaline: see on traditsioonist tõukumine ja sellele toetumine.5 Bloom (2003: 88, 105) tõlgendab eelnevast tekstist iroonia, metonüümia ja metafoori abil tõukumist vanemteksti kitsendamisena ning sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil tõmbumist kordamisena. Siinses artiklis on fookuses „Kalevipoja” ja „Fausti” tõukuvad aspektid. Vaatluse alla tuleb, kuidas rahvuseepose olulisimad süžeelised sõlmpunktid vastanduvad kolme kitsendava kujundi kaudu Goethe draamale.6

Sellise keelelise mängu eesmärk on varasema teksti tähenduse tühjendamine ja uuesti loomine:

Kahandavatest või piiravatest troopidest nullib iroonia tähenduse kohalolu ja puudumise dialektilise koosmõju kaudu; metonüümia alandab tähendust teatavas mõttes esemestava tühjendamisega; metafoor kärbib tähendust lõputu eemaldumisega dualismidest ja sisemise–välimise dihhotoomiast. Korvamise või kordamise troopidest laiendab sünekdohh üksikut üldisele; hüperbool kõrgendab; metalepsis ületab ajalisuse, asendades varasuse hilisusega. (Bloom 2003: 94–95)

De Mani (1996: 181) arusaam keele ebausaldusväärsusest (nt iroonia nullib tähenduse) kohtub siinkohal Bloomi (2003: 93) veendumusega, et troop on „tahtlik viga”. Selle ilmekaks näiteks on positsioneerivad sõnad: kohalolu, puudumine, eemaldumine, laiendamine, asendamine. Oluline on aga mõista, millise teksti­tasandi kohta mõjuärevuses troobid käivad.

Poeetikaõpikutes seletatakse kõnekujundeid tavapäraselt üksiku sõna või fraasi kaudu. Näiteks kirjeldatakse tähenduse ülekannet: kirstust saab puusärk (metafoor) või nohikust prill (metonüümia). Ka Bloom (1982: 73–107) on näidanud lehe kujundi arengut allusioonina läbi inglise kanoonilise luule John Miltonist Walt Whitmanini. Aga ometi rõhutab ta mõjuärevuse teoorias, et iga luuletuse tähendus on hoopis teine luuletus (Bloom 1997: 70). Ta ei räägi kunagi luuletuse üksikutest sõnadest ega piiratud allusioonidest: „[---] poeetilise mõju sügavusi ei saa vähendada allikakriitikaks, ideede ajalooks ega kujunditevaheliseks mustrituvastuseks” (Bloom 1997: 7). Fookuses peab olema teksti tervik. Mõjuärevuse teooria rakendatavuse seisukohast on troop seega kõikehõlmav võte. Järgnevas analüüsiski on troop kasutusel anumana, mille abil üldistada või kokku võtta, kuidas „Kalevipoeg” muudab „Fausti” süžee temaatilisi rõhuasetusi ehk teisendab korraga kümneid (kui mitte rohkem) värsiridu. Järelikult kui Bloom (2003: 19) rõhutab, et tema teooria fookuses ei ole teoste sõnaline sarnasus, siis siinse artikli kontekstis tähendab see, et vaatluse all ei ole kummagi suurteose üksikud fraasid ega nende sarnasus või erinevus.

Käesoleva analüüsi seisukohast ei ole oluline, kas „Kalevipoega” võrrelda „Fausti” originaalteksti või tõlkega, kuna lähilugemise abil tuvastatavate sõnaliste kokku­langevuste asemel vaatlen teoste süžeelist ja temaatilist ühisosa. See ühisosa ei ole aga peidus üksikutes „Fausti” värssides ega eesti tõlkevastetes Ants Oraselt või August Sangalt, vaid teose temaatilises struktuuris ja ideestikus, mida mitmed (vahel kümned) värsid koos edasi annavad. Olen kõrvutamiseks valinud Orase tõlke, kuna see on ainus värsiridade numeratsiooniga tekstikriitiline väljaanne eesti keeles.7 Kokkuvõttes ei ole järgneva mõjuärevusliku võrdluse seisukohast vahet, kas „Fausti” originaali „Verweile doch, du bist so schön” (1699) tõlge Sangalt „Oh ilus hetk, oh viibi veel” (Goethe 1967: 86) on Orase variandist („Kui lausun hetkele: Kui hurmav, / kui veetlev oled! Viibi veel!”, Goethe 2016: 97, v 1699–1700)8 täpsem, kuna mõju­ärevus ei seisne teoste sõnasõnalises kattuvuses ega erinevuses, vaid n-ö troopide filtri kaudu toimuvas ideestiku teisenemises. Nii on allpool ainuüksi oluline, kuidas kuradiga lepingu sõlmimise põhjus ja tulem leiab eesti rahvuseeposes troobi abil seletatava ümbertõlgendamise, mitte tõik, kas semantiliselt on Fausti hukutav hetk ilus või hurmav või hoopis veetlev. Samal põhjusel ei ole määrav teoste žanr. Ei ole tähtis, kas tegu on eeposega, mille lood on esitatud jutustajakõnena, või draamaga, mille tegevustikku annab edasi tegelaskõne, vaid hoopis see, et mõlema teose keskmes on vastandlikud tegelased, kes satuvad loo sündmustikus vastamisi sarnaste katsumustega.

 

3. „Fausti” mõtestamine „Kalevipoja” kaudu

Nagu August Annist (2005: 452) kirjeldab, on „Kalevipoega” juba eepose idee tasandil sisse kirjutatud vastuolu. Ühelt poolt üritati luua teaduslikku teost, mis oleks sisult ja vormilt rahvapärane, teisalt ei olnud isegi Friedrich Robert Faehlmanni ega Georg Julius Schultz-Bertrami rahvaluulealast eeltööd arvestades „mõeldavgi jõuda katkendite lihtsa „teadusliku” liitmisega mingi ühtlase proosasaagani, veel vähem värsikujulise „rahvaeeposeni”” (Annist 2005: 453). Kreutzwald, olgu teadlikult või mitte, lõi poeedina algupärase eepose, mille sõlmitus toetub vastuolulisele peategelasele, hiiule nimega Sohni (Kreutzwald 2011: 52, II lugu, v 66).9 Kuigi pealtnäha võib tunduda, et Kalevipojal ja kuradiga lepingu sõlminud intellektuaalist Faustil ei ole just palju ühist ja nende lood arenevad täiesti eri aegruumides (nt Antiik-Kreeka vs. muistne Eesti), satuvad nad loo sündmustikus vastamisi sarnaste katsumustega. Sealhulgas saab mõlemat teost pidada tragöödiaks. Nagu Aristoteles on kirjutanud, järgib eeposelooming tragöödiat „tõsiste <asjade>” jäljendamisega (vt Aristoteles 2003: 23), sealjuures „muutus ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele, ja mitte pahelisuse, vaid suure eksiarvamuse tõttu” (Aristoteles 2003: 33). Muidugi on küsitav, kui paheline kumbki peategelane kokkuvõttes on, aga oma arenguteel õnne ja õnnetuseni ei pääse neist kumbki saatuslikest eksiarvamustest.10

Eespool tsiteeritud Talveti tähelepanekule mõlema suurteose süžeelisest ja filosoofilisest sugulusest järgnes märkus: „Suur erinevus mõistagi jääb selles, et kui Goethe kasutas laialdaselt muinaskreeka mütoloogiat ja koguni värsivorme, siis Kreutzwald ammutas oma materjali eranditult rahvuslikust rahvaluulelättest. Kui ta seda oma väljamõelduga ja „imporditud” intertekstuaalsustega ka laiendas, eesti­pärastas ta ometi kogu loo [---].” (Talvet 2003: 888) See eestipärastamine ongi „Kalevi­poja” ja „Fausti” heitluse alguseks. Bloomi (1982: 31) järgi kasutatakse troope eesmärgiga nende abil midagi saavutada. Käesoleva artikli kontekstis tähendab see, et „Kalevipoega” on võimalik lugeda katsena asendada haritud kultuuriinimene, kes ihkab suurte tegude järele, rohmaka ja mütoloogilise maailma loova hiiuga (in toto: tegutsejaga). Järgnevalt näitangi, kuidas „Kalevipoeg” mõtestab „Fausti” filosoofilist tähendust ümber irooniliselt, metonüümiliselt ja metafoorselt.

 

3.1. Sohni kui Fausti irooniline peegeldus

Bloomi (1994: 210) jaoks on „Faust” mittekanooniline poeem, mille sihilik ambivalentsus takistab uurijatel selle kindlasse perspektiivi seadmist ja ühtviisi tõlgendamist. „Fausti” uurimise värskeimat seisu kajastava kogumiku („A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II”, 2006) toimetaja Paul Bishop (2006: xxvii–xxviii) lisab, et vaatamata uutele ja värskendavatele tõlgendustele võib tänapäeva uuringuid iseloomustada samuti üksteisele vasturääkivatena nagu XX sajandi kesk­paigaski. Lõpuni lahendamata on nii Bishopi koostatud kogumikus kui ka varasemates ­Goethe peateose käsitlustes teemad, nagu Fausti lunastuse õigus(e)tus, Emade allegooria, ­Gretcheni ja Helena roll, Mephistophelese funktsioon, rohkete kirjanduslike tehnikate ning viidete tähenduslikkus, „Fausti” positsioon maailmakirjanduses ning raskused, mida pakub tervikteose (eelkõige teise osa) lavale toomine. Need teemad on „Fausti” käsitlustes ikka ja jälle kordunud ning on siinkohal olulised niivõrd, kuivõrd need aitavad pakkuda tausta „Fausti” tõlgendamiseks „Kalevipoja” perspektiivist.11

Ükski „Fausti” tõlgendus ei saa aga mööda vaadata tragöödia raamist, Mephistophelese ja Fausti vahelisest lepingust: „Siis tehtud! Leping see: / Kui lausun hetkele: Kui hurmav, / kui veetlev oled! Viibi veel! / siis haaraku mind käsi surmav, / siis vangistagu sünge neel.” (V 1698–1702) Samamoodi nagu „Kalevipojas” mõõga needmine, määravad need read kogu tragöödia arengu, kuna kokkulepet pühitsetakse verega (v 1740). Aga siinjuures on oluline veel üks aspekt, millele osutab kirjandusuurija Osman Durrani (1977: 72) – nimelt Mephistopheles on „Faustis” normatiivsete kokkulepete ja sõnade kaitsja: „Just seks, et peita mõtet nappi, / saab ikka kohe sõnad appi” (v 1995–1996). Rollid on justkui vahetunud: raamatutargast Faustile, kes peab end magistritest, professoritest ja doktoritest targemaks (v 366–367), jääb sõnadest ja arukusest ühtäkki väheks. Just tema on see, kes suhtub lepingu hinda vabalt ega mõtle muule kui saadavale kasule.

Thomas Salumets (2016: 24) võtab Fausti püüdlused kokku sõnadega: „On tähenduslik, et Johannese evangeeliumi sissejuhatus „Alguses oli sõna” (1224) kõlab Fausti tõlkes nii: „Algul oli tegu” (1237). Ta soovib jõuda otse absoluudini [---].” Seega leping kuradiga ei ole ainuüksi formaalne, vaid Faust hakkab lausa jumalasõna ümber tõlkima (v 1224–1237). Faust otsib „sõna” piiravale võimule alternatiivi ja jõuab sõnast „mõtteni”, mõttest „jõuni” ja jõust lõpuks „teoni”. Durrani (1977: 62) osutabki, et Johannese evangeeliumis kasutatud „sõna” sümboliseerib Kristust, mistõttu Faust korraga nii tõrjub päästjat kui ka väljendab sügavat iha tegutseda: „„Tegu” siinkohal on antiteetiline vaste „sõnale” ja järelikult seab Fausti valik [---] kahtluse alla „Jumalasõna”, Kristuse ja tema õpetused.”

Kui Fausti pettumust raamatutarkuses ja kasvavat tegutsemisiha võrrelda Kalevipojaga, ilmneb Kreutzwaldi teost ülesehitav iroonilisus. Siinkohal ei tähenda iroonia piiratud troopi definitsiooniga „öeldakse üht ja mõeldakse teist”, vaid nagu de Man ütleb: see on „katkestus, seisak, häire” (vt Moynihan 1986: 137). Nimelt on Fausti püüdlus Salumetsa kirjeldatud absoluudini ja tema mäss jumalasõna vastu (ehk jumalaks tõusmise soov) eepose tekstis katkestatud hiiu kujuga. Kalevipoeg ei ole raamatutargast intellektuaal, keda valdab elutüdimus ja püüe sõnade juurest tegudeni jõuda. Kalevipoeg on otse vastupidi kohe tegutseja ja maailma looja. Ta on saatusest määratud suureks kangelaseks, see on tal veres ega vaja ühtki lepingut.

Selle mõistmiseks tasub keskenduda Annisti kokkuvõttele kangelase kirjeldustest rahvaluules:

Isegi Kp-ja enda kujusid leidus eesti rahvapärimustes pigemini mitu kui üks: seal on võrdlemisi inimlik sõjaheeros, vahest isegi kuningas – kuid ka mitmekümnesüllane „hirmufantasmagooria”, maailma ümberkündev apokalüptiline „kollelajas”; seal on kultuuriloov demiurg – ja maahävitaja; on võrdlemisi reaalne ja kohalik, „suisa suud” andma tikkuv ülimus – ja üsna muinasjutuline printsesside allmaailmast päästja; on hiidusid vaenav Thor ning vanapagana vastane – ja on ise naiivsevõitu loodushiid, vahel päris vanapagan; on kirikuehitaja – ja kirikupurustaja; on kuradi aheldaja Kristus – ja ise kavalusega aheldatud titaan või kurat. (Annist 2005: 602)

Sellest saab järeldada, et esiteks saadab Kalevipoeg algusest peale korda suuri tegusid – olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Teiseks aga pole eeposes rõhutatud mitte Kalevipoja kollelajalikku poolt, vaid kuninga kuju (vt Annist 2005: 606). Temast saab kultuuriheeros, kes paneb aluse progressile (Valk 2002: 411).

Ritchie Robertson (2006: 19) on „Fausti” keeruka sõnakasutuse käsitluses toonud välja, kuidas Faust ei mõtesta ennast ainult inimesena, kes on jumala loodud, vaid kellenagi, kes tahab enda inimlikku piiratust ületada: „Ma, jumaluse võrdpilt, tundes end / ju tõusvat üle ahelate maiste” (v 614–615). Sellest johtuvalt on väga oluline Goethe tegelase minapilt, tema isiklik tahe ja kõrge enesehinnang. Ka lepingu sõlmimine on tema valik. Seevastu Kalevipoja püüdlused on määratud ettekuulutusest: kangelase täisealisusega saabub „õitsev õnne-aega” (II, v 161). Järelikult Kalevipoega ei kannusta faustilik tõdemus, „et elus jääb paljustki vajaka” (Salumets 2016: 17), vaid saatus: ta on määratud tegema suuri ja sangarlikke tegusid. Või teisiti öeldes: Sohni ei püüdle inimesest jumalasarnaseks, vaid ongi see.

Siia sobib lisada Talveti (2003: 890) tähelepanek: „Kreutzwaldi eeposes [---] hoiab just tundeside kodumaise looduse ja mullapinnaga kangelase tegusust tagasi, muudab ta moraalse arengu aeglaseks, tegelikult üpriski vastanduvaks ühemõõtmelisele universaal-ratsionalistlikule optimismile.” Kas Kalevipoega kammitseb ainuüksi side kodumaise ja eestipärasega, ei saa retoorilise tasandi põhjal väita, kuid järkjärguline vastandumine (euroopalikule) ratsionaalsusele on eeposes olemas. Näiteks märgib seda Kalevi tarkuseraamatust loobumine, mida käsitlen pikemalt allpool. Järelikult on ka „Kalevipojas” olemas vastandumine ratsionaalsele optimismile (usule teadmiste kõikvõimsusse), kuid see pole teose algimpulss, vaid lõppakord.

Ühtlasi on kõnekas, et Fausti isa on draamas mainitud ainult korra ja iseloomustatud tumeda mehena, kelle mürgi abil tappis Faust tuhandeid (v 1034–1055). Suhe isadesse on samuti vastassuunaline: Fausti suhe isasse on ambivalentne (vt Gaier 2019: 52), sest too ei väärinud kuulsust (v 1030–1033), aga oli siiski tuhandeid tapva põrgurohu pruulimisel talle eeskujuks (olgugi negatiivseks: „kiita siin saab timukate roim”, v 1055). Kalevipoeg pöördub see-eest murrangulistel hetkedel alati oma surnud isa poole tarkust otsima: „Tõuse üles, taadikene! / Ärka üles, isakene! / Tule teeda näitamaie, / Kuhu eite kadunesse!” (III, v 762–765) Isa aga „ei või tõusta” ja Kalevipoeg peab tuulte juhtimisel iseseisvuma (III, v 769, 776).

Selle tulemus on, et Kalevipoja tee „üleva moraalse teadvuseni on kõike muud kui sirgjooneline või valutu” (Talvet 2003: 888). Saatuse kuulutatud õnne ja iluga käib alati kaasas „kurbtus ja mure” (Sissejuhatuseks, v 296–297) ja erinevalt Faustist pole Kalevipojal muud valikut kui tegutseda. Sest kuigi ta „[t]õusis vendadest targemaks” (II, v 751), oli tema ainsaks tugevuseks lapsepõlvest peale jõud: „Kalevide kallim poega / Linda leina lepitaja, / Kasvis karjapoisiliseks, / Kosus künnimeheliseks, / Tõusis tamme tugevuseks, / Tõutas ettetähendusi / Igas tükis ilmutada, / Püüdis jõudu iga pääva, / Keha kangust kosutada.” (II, v 684–692) „Fausti” filosoofilist peaideed ehk kõigist targema peategelase valikut teha kuradiga leping, püüdlemaks inimteadmisest jumaliku absoluudi (ehk teo) poole, asendab seega „Kalevipojas” irooniline katkestus: keskmes on mütoloogiline ja jõuline hiid, kes suurt tarkust omamata on sellegipoolest oma tegudega määratud (eesti) kultuuri alusepanijaks.

 

3.2. Fausti püüdluste metonüümiline tühjendamine „Kalevipojas”

Kui Bloom (1997: xix) pidas irooniat „troopide troobiks” ja de Mani (1983: 275) jaoks oli see „väärlugemise kõige üldisem kirjeldus”, siis metonüümia on selle tõlgendamisprotsessi spetsiifiline jätk. Iroonia abil seletatav Fausti ja Kalevipoja vastandlikkus saab süžeelise jätku rööpnevate katkestustega (metonüümilise seose kaudu). Kui artikli eelmises alapeatükis sai näidatud, kuidas peategelaste püüdlused on vastandlikud (üks soovib lepingu abil inimlikkust ületada ja teise on saatus määranud üleinimlikke tegusid korda saatma), siis järgmine teoste vastassuunaline liikumine ilmneb, kui metonüümia abil analüüsida peategelaste allmaailmas käiku ja sellest lähtuvaid soove.

Mõlema teose mõistmiseks on oluline Fausti armastuslugu Margaretega (­Gret­cheniga) ja Kalevipoja kohtumine Saarepiigaga. Need episoodid on võrreldavad mõjuärevusliku kordamisena ja need on minu järgmise artikli fookuses. Siin on vaatluse all „Fausti” teise osa algus, kus Fausti valusad armumälestused kiirelt kustutatakse: „Ju kõik eilne mööda vajub, / uneks hajub rõõm kui tusk. / Pea saad terveks. Peatselt tajub / koitu uut su uudne usk.” (V 4650–4653) Seejuures uus usk koos värskendava koiduga saabub Fausti jaoks imaginaarses, n-ö peeglitaguses maailmas: „Juurdle, saad siis aru: / vaid kirjus peegelpildis ilmneb elu” (v 4726–4727). Teispoolsus viib Fausti kõikmõeldavatesse paikadesse (nt keisripaleesse, Emade juurde allmaailma, Spartasse jm), mille ümberjutustamine ei ole siinkohal tähtis, oluline on mõista peategelases toimuvat põhimõttelist muutust. Esimese osa valguse poole vaatav tegelane („mu taga öö, mu ees ent päev”, v 1087) on Gretcheni tragöödia tulemusel tõugatud ilu ja täiuse otsingutel hämaratele aladele (ajaliselt nt antiiki). Faust laskub (v 6303–6304) Emade juurde sügavaimasse sügavikku (v 6220).12 Naine sümboliseerib teoses vaakumit, mis otsib täitmist mehe poolt, Emad seevastu asuvad sealpool aegruumi ja tähistavad Fausti teel jumalikku tühimikku (vt Dye 2006: 110–111).

Bloom (1994: 210) kirjeldab, kuidas „Faust õpetab meile, et ilma aktiivse seksuaalsuseta ei piisa üldse mitte millestki”. Sellest tulenevalt tõlgendab Bloom (1994: 224–225) Fausti esmakohtumist Helenaga seksuaalakti allegooriana, mille keskmes on falloslik võti: „Kuis võlust loobuks see, kes võrratumat nägi!”, „Oo Faust, oo Faust! Mis hullutseja uhm! / Ju ründab naist – see kaob, tal kuju juba tuhm. / Nüüd riivab noorukit ta võti – jõudu / ju tarvitab – ning nüüd, oh õudu, õudu, õudu!” (V 6559–6563) Järgneb (orgastiline) plahvatus, Helena ulm haihtub ja Faust minestab unne, mis kestab 800 rida nagu Kalevipoja analoogsed seitsmenädalased unepaelutused (XII, v 437, 641–642). Siinjuures on oluline veel Ellis Dye (2006: 111) täpsustus, et kõik naistegelased, alustades Gretchenist ja lõpetades Helenaga, tähistavad lõpuks Neitsi Maarjat, olles muu hulgas kuuvalguse ning surma ja taassündi sümboliseeriva ristimisvee metafoorid. Järelikult osutab eksitav kohtumine Helenaga millegi uue algusele ega jäta Fausti ka unedes (v 7290–7295).13

Minemata lõpuni kõikide tähendustasanditega, mida Fausti tõlgendamiseks pakuvad naisekujud, vaatlen siinkohal Helena sümbolväärtust kultuuris. Tema monoloogi algus „Ma kõrgelt kiidet, laialt laidet, Helena” (v 8488) on viide antiikkultuuri suurkujule Euripidesele ning tähendab, et just tema on see, kellest kirjutatakse laule (vt Gaier 2019: 210–211). Helena ilu on kordumatu, selle kõrval kahvatuvad isegi rubiinid (v 9311) ja vahimehed unustavad oma kohustused (v 9206–9210), kuid oluline pole ainult tema ajatu füüsiline atraktiivsus. Helena on moodsa keele kõla lummuses ja tahab õppida kasutama Fausti eeskujul riime: „Ses heli sobis leebelt heliga / ja vaevalt puutus sõna kõrva, kui / ju tuli seda kallistama teine. [---] Kuis õpin selle keele kaunist askust?” (V 9369–9371, 9377) Nagu osutavad Robertson (2006: 13–14) ja Martin Swales (2006: 46), põimuvad Helena ja Fausti armuloos modernsus antiigiga, romantism klassitsismiga, vana uuega: „Helena: Kui iidne-uus see rõõm, kuis hõiskab suu: / kuis lihas-luus ma tundmatule truu! // Faust: Miks mõelda? Ela hetkes, mis ei aegu! / Aeg öelda, tuleb olla – siin ja praegu!” (V 9415–9418) Helena armastus on erinevalt Gretcheni omast mitmekihiline, omamoodi aegadeülene segu lihalikust ja vaimsest. Just sellises ajatus ambivalentsuses on Faust võimeline enese inimliku piiratuse lõpuks ületama: tänu Faustile pääseb Helena allmaailmast14 ja nende liidust sünnib moodsa luule vaim Euphorion (v 9693–9695).15

Fausti liikumine kehalisest armastusest vaimse armastuseni (Gretcheni juurest Helenani ja Helena füüsilisest ihalemisest vaimse ühisosani) seostub mitmel moel „Kalevipojaga”. Kõigepealt leidub „Fausti” teise osa alguse unustusele ja hiljem iha täis Helena-unelusele paralleel „Kalevipojas”, kuid erinevalt Faustist ei ole uned Kalevi­poja jaoks positiivsed, vaid muutuvad luupainajaks, mis „[k]öitis liikmed ­kammitsasse” (XII, v 606). Saarepiigaga toimunu, millest on juttu artikli järgmises osas, jääb Kalevipoega kummitama, ta ei saa süüst unustusega vabaks. Järelikult ei ole „Kalevipojas” võimalik peategelase tõusmine järgmisele vaimutäiuse tasandile. Ka rahvussangar laskub Fausti kombel allilma teed tallama (XIII, v 475–479) ja sel on samuti seksuaalne alatoon nagu Fausti esimesel kohtumisel Helenaga: „Pööraspää piigade paika! / Karedamal kaunakesel / Vahest magus ivakene, / Koredamal koonukesel / Vahest sile sisukene.” (XIII, v 445–449) Sellele järgneb Kalevipoja mesijutt neiukestele kosimisest (XIII, v 655–658), kuid sinnapaika see jääb: „Mina [---] / Kasupoisike ei kosi” (XIII, v 958–959). Sest erinevalt Faustist ei oska Kalevipoeg püüelda lihalikust enamat. Realiseeruvad ainuüksi „Fausti” seksuaalsed allegooriad: Kalevipoeg lustib öö läbi neidudega ja teo magusamad palad laulik lihtsalt unustab (XIII, v 971–1000). Muidugi võib kahelda, kas seksuaalakt toimus (Talvet 2010: 2051), aga miks muidu neiud järgmist päeva kardavad ja leiavad Fausti kombel kindlust hämarusest: „Oh kui ööl ei hirmutuseks / Päikest tuleks paistemaie!” (XIV, v 45–46)

Äsja kirjeldatud „Fausti” ja „Kalevipoja” metonüümiline vastandlikkus tulenebki asjaolust, et inimlik Faust püüdleb Helena kaudu millegi kõrgemani, aga Kalevipojal samaväärsed püüdlused puuduvad („Fausti” tähendus teiseneb eeposes ainult osaliselt). Seega „Fausti” loodud kujutluspilt inimesest kõrgemal olevast vaimsest armastusest tühjeneb „Kalevipojas” hiiu lihalikuks üksinduseks. Emade kaudu Helena juurde laskumine, tema kuju suur sümboltähendus antiigis ja sümbioos Fausti modernistlike ideedega võimaldavad sündida millelgi täiesti uuel: luule­kujul nimega Euphorion. „Kalevipojas” aga tähendab teekond allilma üksnes lustimist, maagiliste esemete abil Sarviku alistamist ja piigade päästmist – see ei vii peategelast kvalitatiivselt järgmisse olemise sfääri. Kalevipoeg kuulutab küll välja leinaaja lõppemise ja rõõmuaja alguse (XIV, v 961–964), kuid kuna Sarvik ei ole tegelikult kuhugi kadunud, vaid ainuüksi haihtunud (XIV, v 850–856), on tema võitmise kõrval oluline, et Kalevipoeg hävitab kümne väega küünelaastust soovikübara, mis päästab kandja kurja kiusatusest (XIII, v 797, 805; XIV 909). Kuigi mõlemad peategelased saavad oma teel kõrvalist abi (nt „Faustis” Mephistophelese „võti”, v 6258; eeposes piigade „rammuneste”, XIV, v 629–656), on kübara hävitamine justkui enne, et sangarlikkuse kasvu ja õnneaja saabumisega süveneb ometi Kalevipoja üksindus – tal on ka abi­vahendeid edaspidi vähem.

 

3.3. Heitluse kulminatsioon: Fausti allakäigu metafoorne teisenemine „Kalevipojas”

Eelnevast on näha kahte mõjuärevuse tekstilise avaldumise staadiumi, mis näitavad „Kalevipoja” süžees toimunud peategelase teisenemist võrreldes Fausti inimliku püüdlusega saada jumalasarnaseks. Esimeses astmes on tähenduse ülekanne irooniline: intellektuaali tahe teha lepingu abil suuri tegusid on asendunud vägilase jõu ja saatusega. Teises sündmustikuetapis on sama vastandus mitmekesistatud metonüümiaga: hingeline kõikehõlmava (ja elu taasloova) armastuse tung saavutatakse vaid osaliselt (süvendades sangari üksindust). Kolmandas ja viimases retoorilise vastandumise järgus saab tuua välja, kuidas „Kalevipoja” süžeelist haripunkti võib lugeda „Fausti” loo kulminatsiooni metafoorina. Eeposest saab välja lugeda Fausti püüdluste tihenduse (vt Bloom 1976: 134).

Fausti eneseteostuse loogiliseks kulminatsiooniks on tahe allutada suure maa­parandusprojektiga loodus: „Su elu ülim nauding olgu see, / et kaldalt tõrjud uhkeldava vee, / et kitsendad ta lainte laiad rajad / ning endasse ta taganema ajad” (v 10228–10231). See on hetk, kus Faust jõuab lõpuks soovide juurest tegudeni, n-ö ülima „teo meisterlikkuseni”, kuid nagu läbi kogu draama, on tema poolt korda saadetus alati parasjagu moraalitust (vt Mason 1967: 330; Destro 2006: 60–62). See tähendab, et tegudel on tagajärg ja Faust ei pääse selle eest.

Maaparandusprojekt algab, kui Faust korraldab üleujutuse keisri aitamiseks sõjas ja saab endale maad. Edasi pole tema jaoks probleem lasta vaenlaste hulka kolm ebamoraalset tegelast: Vastumuhku, Pistapihku, Peakinni (v 10331–10344),16 kes otsese vägivalla ja moraalitusega tema püüdeid toetavad. Maaparandusprojekti suurim patt on lasta neil tegelastel (koos Mephistophelesega) eest ära toimetada kaks äraostmatut vanakest, kes segavad Fausti vaadet (v 11135–11138, 11275). Teo jõledust süvendab asjaolu, et samal ajal kui vanapaar tapetakse ja nende hurtsik põletatakse, kujutab peategelane ette tänulikku vanapaari (v 11340–11349, 11360–11369). Seega kui lavale astuvad neli sümboltähendusega halli naist – Puudus, Süü, Mure ja Häda –, kes kuulutavad saabuvat Surma (v 11384–11387, 11397), on olemas kõik motiivid teose kurja kuulutavaks lõpplahenduseks, sest „õigest sihist” võõrdunu koht on põrgus (v 11475, 11486). Linnar Priimäe (2018: 152) hinnangul teebki „Faustist” tragöödia „nimitegelase õnne jõhker illusoorsus”. Lõpuks jääb Faust pimedaks: „Kui sügav öö on kõikjal süngust laotand, / kuid heledamalt valgus särab sees” (v 11499–11500). Tema jaoks pole välisel enam tähtsust, sest loeb ainuüksi, mida ta vaimusilmas näeb.

Kreutzwaldi eepose eelviimases loos on sarnaselt Fausti maaparandusprojektiga suur ehitustöö. Kuid erinevalt „Faustist” ei ole selle töö katalüsaator sõda, vaid see on teose rahulik kõrgkoht (Annist 2005: 687). Sarnaselt Faustiga on Kalevipoja ees­märgid suured ja kulukad: „Kalevide kallis poega / Kulutanud koti kulda / Kolme linna asutuseks, / Kolm veel varjul kamberissa / Teiste tööde toimetuseks” (XIX, v 388–392). Samuti ei tee Kalevipoeg vajalikku tööd üksi, kuid Fausti ebamoraalsete kaaslaste asemel kohtab ta linnaehitusel kolme sõpra: hoonetargast Olevipoega, armsat sõpra Alevipoega ja sugulasest Sulevipoega (XV, v 514–897). Siia saab lisada, et Faust lähtub oma vägevaimas teos isekatest (kuigi ta seda ise ei mõista), aga Kalevi­poeg üldrahvalikest püüdlustest (linnaehitus).

Kalevipoja tegutsemist ei ajenda isiklik ambitsioon (olgu selleks jumalasarnasus, ilu või hoopis võim), vaid inimlik aspekt – kadunud ema otsimine (Talvet 2010: 2054). Bishop (2006: xxii) osutab, et kuigi Goethe draamas ei ole ema sõnagagi mainitud, ei ole Fausti jaoks tema puudumine probleem. Kui „Faustis” sümboliseerivad Gretchen ja Helena püüdlust armastusele, siis Kalevipoja kohtumised naistega on pigem episoodilised ja tema kullast voodiga kosjakamber (XIX, v 428–429) jääbki naljaks (XIX, v 441–468). Naisevõtt ega linnaehitus ei ole Kalevipoja jaoks eesmärk omaette. Hiid peab „oma müütilisest suurusest uuesti tagasi tulema enam inim­sangarlikku kujusse ning mõjuma mitte üksi oma jõutugevuse, vaid ka oma saatusega, oma veretöö lunastusega” (Annist 2005: 687).

Siit ilmnebki Kalevipoja ja Fausti saatuse metafoorne vastassuunalisus. Mõlema tegelase saatused on võrreldavad, aga kuna nende lähtepunktid on erinevad (inimene muutub jumalasarnaseks ja vastupidi), on ka tulemused erinevad. Kui Faust jõuab intellektuaali elutüdimusest sammhaaval tõelise armastuse kogemise ja looduse allutamisplaanini, liigub Kalevipoeg rõhutatult saatusele alistumise poole: lunastada veresüü, olla inimlik ja teenida teisi. Nagu Talvet (2010: 2052–2053) sõnastab: „Erinevalt tehniliselt kallutatud modernsusest ei ürita Kalevipoeg „ületada” ega maha suruda loodust – reaalsust.” Kui Fausti tahe olla loodusest üle viib eetiliste üleastumiste ja arrogantse egoismini (vt Mason 1967: 330), siis reaalsuse aktsepteerimine „Kalevipojas” tähendab, et eepose lõpp on rõhutatult inimlik.

Faust muidugi ei mineta oma inimlikkust, lihtsalt tema liikumine ideest (alguses on tegu), armastuse (Margarete ja Helena) ja lõpuks jumaliku loovuseni (maa­parandusprojekt) on algusest peale puhtalt individualistlik – võrreldes Kalevipojaga, kes peab täitma mingit endast suuremat eesmärki. Muu hulgas võib Fausti arengut näha lääne kultuuri sümbolina (vt Destro 2006: 73). Kalevipoeg seevastu liigub ette­määratusest (saatus) üksindusse (naisevõtust loobumine) ja inimlikku leppimisse (tuleb linn rajada).

Võrreldes Fausti intellektuaalsusega on märgatav, et Kalevipoja inimliku mõõtmega kaasneb üksjagu rumalust. Vahetult enne sõda loovutab Kalevipoeg Soome Varrakule (maailma otsas käimise eest) vana Kalevi tarkuseraamatu, kus on kirjas seadused, õpetused: „Seisis kütkendatud kirjas / Vana-aegne vaba põli, / Meie meeste­poege priius – / Kehvamate kaunim vara” (XIX, v 929–932). Nii Olevipoeg kui ka Sulevipoeg soovitavad raamatu enne ära andmist läbi vaadata (XIX, v 943–946), kuid Kalevipoeg ei näe selleks põhjust. Tema jaoks on vana Kalevite tarkuse­raamat „tühja jutu” tükikesed (XIX, v 941). Ometi ei tähenda sellest loobumine ainult sõja algust (sest kuidas priiust hoida ilma seda mõistmata), vaid ühtlasi isa juhatuse kaotamist: „Istus [isa] haua ääre peale. / Aga haual ei avaldust, / Kalmu­künkal ei kuulutust.” (XIX, v 1037–1039) Järgnevates lahingutes surevad Sulevipoeg (XX, v 445) ja Alevipoeg (XX, v 510). Olevipojast saab aga uus kuningas (XX, v 560–562). Omamoodi teostub „Fausti” Puuduse, Mure, Häda ja Süü ettekuulutus. Valitsenud õnneaja õilmed lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Seega mõlema suurteose ­kulminatsioonile järgnev traagilisus seisneb peategelaste vastandlikus, aga temaatiliselt teineteisega haakuvas metafoorses pimeduses. Kui Faust on elu lõpus jõudnud olukorda, kus vaatamata füüsilisele sandistusele, sarnaselt Kalevipoja jalgade kaotamisega, ei mõista ta enda pimedust (olles vaimusilmas väärkujutelmade lummuses), siis Kalevipojal on küll silmad alles, aga ta ei oska midagi rohkemat näha (ta ei mõista tarkuseraamatu vajalikkust ehk oma vaimupimedust).

 

4. Järeldused

Tekstilisi mõjusid on võimalik uurida mitut moodi. Artikli alguses osutatud positivistliku ja intertekstuaalse, allusioonide analüüsi kõrval võib uurida tüpoloogilisi sarnasusi (arhetüüpsed lood, žanrikonventsioonid). Võrdlevas kirjandusteaduses tähendab see, et tekstide ühtelangevused ei teki kausaalselt, vaid on vaadeldavad eraldiseisva analoogiana. Samas jõuavad need käsitlused harva kihtideni, mis tõstatavad küsimusi geneetiliste mõttemustrite kohta (vt Merilai 2021) või pööravad tähelepanu teose terviktähendusele. Bloomi mõjuärevuse teooria (1973) värskus seisneb justnimelt asjaolus, et selles ei piirduta ainuüksi tekstide piiratud sõnaliste sarnasuste otsimisega, vaid näidatakse avaramalt, kuidas hilisema teose tekstiosad on loetavad varasemast teosest tuletatud troopidena. Need tõstatavad küsimuse inimlikust viisist mängida keele ja tähendusega. Nii on Bloomi teooria liigitatav otsapidi retoorika alla, kuna fookuses ei ole luuletus, draama või eepos, vaid lugu.

Siinses analüüsis näitasin, kuidas troope on võimalik mõista laiemalt, nii et need aitavad üldistada, kuidas „Kalevipoja” tekstiosad mõjuvad „Fausti” omade jätkuna. Tähelepanu all ei olnud sõnaline jäljendamine, vaid see, kuidas kahe suurteose süžee ja temaatika on kujundlikult nihkes. „Fausti” keskmes on elust tüdinud intellektuaal, kes sõlmib kuradiga lepingu, tahab raamatutarkuse asemel tegutseda, kogeb totaalset ilu (armastust) ja sureb oma suursaavutuse lummuses pimedana. Sellise süžee tähenduslik nihe tekib „Kalevipojas” irooniaga, kuna loo keskmes on saatuse tahtel tugev hiid. Edasi areneb lugu metonüümilise üksinduse poole ja lõpeb metafoorse pimedusega: Kalevipoeg pole tahtnud ega oskagi tahta ettemääratust enamat. Erinevalt Faustist ei ajenda Kalevipoega tegudele individualistlik tahe, vaid (rahvalik) vajadus.

Mõjuärevuse seisukohast on oluline märkida, et peale iroonia, metonüümia ja metafoori abil vanemtekstist eemale nihkumise on vajalik ka kolmeastmeline kordamine (sünekdohh, hüperbool, metalepsis), selleks et järeltulija tekst oleks eelkäija omaga võrdväärne. Nagu Bloom (2003: 105) väidab, on esmatähtis piirava ja kordava suhte (ingl ratio) vaheldumine. Seega oli käesolevas artiklis vaatluse all ainult pool võrrandist: kuidas „Kalevipoja” lugu saab lugeda Goethe suurteose vastandusena. Artikli järgmises osas on seevastu fookuses, kuidas rahvuseepos kordab „Fausti”. Vaatluse alla tulevad Fausti armastus Gretcheni vastu ning Kalevipoja ja Saarepiiga episood; Euphorioni, Helena ja Homunculuse saatus ning Kalevipoja emakuju; Fausti lunastuse võimalikkus ja Kalevipoja vägitegudele järgnenud tasu. Niisugune kahe loo aegadeülene heitlus näitab, kuidas tähendusloomes ei ole kronoloogia ­oluline ja kuidas eri žanrikonventsioonide (draama, eepos) ja kogu stilistilise võttestiku (värsirõhud, riimid, sõnakasutus) all võivad olla peidus vastastikmõjus olevad lood.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1 Harold Bloomi „The Anxiety of Influence” (1973) tõlkevastena on Jaanus Adamson (2004) pakkunud „mõjuängi”, ometi on anxiety täpsemaks vasteks eestikeelne „ärevus”, mis erinevalt „ängist” hõlmab nii positiivset kui ka negatiivset reaktsiooni millelegi.

2 Muidugi võib osutamise objektiks olla eelkäija teose süžee. Näiteks James Joyce’i „Ulysses” (1922) järgib Homerose „Odüsseia” struktuuri. Kuid sarnasuste otsimise kõrval on sama kõnekad erinevused, seega ei ole oluline niivõrd see, et „Ulysses” kordab „Odüsseiat”, kuivõrd võõristus, mida tekitab antiikkangelasest Odysseuse aastatepikkuse eksirännaku asendamine tähtsusetu Leopold Bloomi ühe päeva seiklustega Dublinis. Küsimus on analüüsi rõhuasetuse muutuses. Bloomi seisukohast ei saa olla teose eesmärk teist intertekstuaalselt kommenteerida (osutades sõnale või struktuurile), vaid asendada tervikuna eelnev tähendus.

3 Bloomi ja de Mani olen pikemalt võrrelnud artiklis „Harold Bloomi ja Paul de Mani vastastikku täiendavad retoorilised väärlugemisviisid” (Parksepp 2017).

4 Olen varem testinud seda umbisikulist tekstikesksust (Parksepp 2018). Tuginedes Bloomi väitele, et „efeebi parimad väärtõlgendused võivad olla tehtud luuletustest, mida ta pole kunagi lugenud” (Bloom 1997: 70), põhjendasin, kuidas Stanisław Lemi „Solaris” (1961) on ilma ühegi otsese ja kultuuriloolise ühenduslülita mõjutatud Friedebert Tuglase „Maailma lõpust” (1915).

5 Vt Oleg Sobchuki (2018: 47–51) doktoriväitekirja „Kunstilise evolutsiooni kaardistamine”, kus ta peab kultuuri arengu alusprintsiibiks justnimelt seesuguse uudsuse ja konservatiivsuse pingevälja.

6 Goethe draama temaatiliste võtmekohtade kordumine (sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsisega) Kreutzwaldi eeposes on artikli II osa teema.

7 Jääb vaid loota, et kunagi ilmub ka Sanga tõlkest nummerdatud värsiridadega tekstikriitiline uusväljaanne. Võimalusel võiks Sanga tõlge isegi Orase tõlkega paralleelselt ilmuda – sarnaselt „Kalevipoja” 2011. aasta tekstikriitilise väljaandega, kus eestikeelne ja ingliskeelne tekst jooksevad kõrvuti.

8 Edaspidi on viidatud ainult värsireale.

9 Edaspidi on viidatud ainult loo ja värsi numbrile.

10 Seda on nimetatud dramaatiliseks ja/või sündmustiku irooniaks: „Dramaatilise iroonia ­puhul ohver ei tea, et asjade tegelik seis on tema eeldatust erinev, ja sündmustiku iroonias on toimuv vastupidine sellele, mida enesekindlalt oodatakse” (Muecke 1970: 60). See tähendab, et näiteks sarnaselt Iiobiga, kel pole õrna aimugi, et jumal tema usu vankumatuse üle saatanaga kihla ­vedas, pole ka Faustil õrna aimugi jumala ja Mephistophelese jutuajamisest. Märgatav on ka ­dramaatiline iroonia Kalevipoja puhul: mõõgale pandud needuse kaudu neab ta Oidipuse ­kombel iseennast.

11 Goethe tragöödia mõistmiseks on asendamatud veel Ulrich Gaieri kommentaarid (2019).

12 Emade probleemistikku avab John R. Williams (2006), kes muu hulgas osutab, et kuigi ­Emade kujund on mõeldud tõenäoliselt omaette väärtusena, mis asubki väljaspool aega ja ruumi, ­väljaspool tühjust, võib Emade kuju pidada osaliselt Mephistophelese müstifikatsiooniks (Williams 2006: 135–136).

13 Analoogne naisekuju olulisus esineb ka draama alguses, kus Faust näeb nõia noorusjooki juues (v 2583) peeglis ilusaimat naist (v 2435, 2600). Bishop (2006: xxxi) peab seda kujutelmaks ­Gretchenist, Emadest, Helenast jt. See nägemus on ka põhjus, miks Faust püüdleb teises osas peeglitagusesse maailma.

14 Küll Mephistophelese abiga, kes Phorkyaseks kehastununa viib Helena vabatahtlikult lossi (v 9048, 9074).

15 Nagu Gaieri (2019: 226) kommentaaridest saab lugeda, muutub Euphorioni tulekuga koor modernistlikult subjektiivseks ja tema kohalolu ärgitab kohalolijaid luulele, laulma (v 9696).

16 Sanga tõlkes on need Anna-et-aitab, Kahma-kust-saad, Hoia-mis-on (Goethe 1967: 586–587).

Kirjandus

Adamson, Jaanus 2004. Kriitika ja mõjuäng. – J. Adamson, Läbirääkimised. Kirjutisi 1995–2003. Tartu: Veljesto, lk 51–69.

Annist, August 2005. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Aristoteles 2003. Luulekunstist (Poeetika). Tlk, komment Jaan Unt. Toim Ain Kaalep. (Keele ja Kirjandus raamatusari 4.) Tallinn: Keel ja Kirjandus.

Bishop, Paul 2006. Introduction: Reading Faust today. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim P. Bishop. Rochester: Camden House, lk xiii–xliv.

Bloom, Harold 1976. Poetry and Repression. Revisionism from Blake to Stevens. New Haven–London: Yale University Press.

Bloom, Harold 1977. Wallace Stevens. The Poems of Our Climate. Ithaca–London: Cornell University Press.

Bloom, Harold 1982. The Breaking of the Vessels. Chicago–London: The University of Chicago Press.

Bloom, Harold 1994. The Western Canon. The Books and School of the Ages. New York–San Diego–London: Harcourt Brace and Company.

Bloom, Harold 1997. The Anxiety of Influence. 2. tr. New York–Oxford: Oxford University Press.

Bloom, Harold 2003. A Map of Misreading. 2. tr. New York–Oxford: Oxford University Press.

Bloom, Harold 2011. The Anatomy of Influence: Literature as a Way of Life. New Haven–London: Yale University Press.

de Man, Paul 1983. Blindness and Insight. 2. tr. Toim Wlad Godzich. Minneapolis: Uni-versity of Minnesota Press.

de Man, Paul 1996. Aesthetic Ideology. Minneapolis–London: University of Minnesota Press.

Destro, Alberto 2006. The Guilty Hero, or the Tragic Salvation of Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 56–75.

Durrani, Osman 1977. Faust and the Bible: a Study of Goethe’s Use of Scriptural Allusions and Christian Religious Motifs in Faust I and II. Bern–Frankfurt–Las Vegas: Peter Lang.

Dye, Ellis 2006. Figurations of the Feminine in Goethe’s Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 95–121.

Gaier, Ulrich 2019. Kommentar zu Goethes Faust. Stuttgart: Reclams Universal Bibliothek.

Goethe, Johann Wolfgang von 1967. Faust. Tlk August Sang. Tallinn: Eesti Raamat.

Goethe, Johann Wolfgang von 2016. Faust. Tlk Ants Oras. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Ihonen, Markku 1996. Sissejuhatus kirjandusteooriasse. Tlk Pärt Lias. Tallinn: Underi ja ­Tuglase Kirjanduskeskus.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 2011. Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst.

Laak, Marin; Viires, Piret 2004. Intertextuality and technology: The models of Kalevipoeg. – Intertextuality and Intersemiosis. Toim Marina Grishakova, Markku Lehtimäki. Tartu: Tartu University Press, lk 287–312.

Lepik, Kalju 1958. Kivimurd. Kuues kogu luuletusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Mason, Eudo C. 1967. Goethe’s Faust: It’s Genesis and Purport. Berkeley–Los Angeles: University of California Press.

Merilai, Arne 2021. Poeetika on geenides. – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, lk 3–10. https://doi.org/10.54013/kk758a1

Mihkelev, Anneli 2005. Vihjamise poeetika. (Collegium litterarum 19.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Moynihan, Robert 1986. A Recent Imagining. Interviews with: Harold Bloom, Geoffrey Hartman, J. Hillis Miller, Paul de Man. Hamden: Archon Books.

Muecke, Douglas C. 1970. Irony. Fakenham–Norfolk: Methuen and Co Ltd.

Parksepp, Tõnis 2017. Harold Bloomi ja Paul de Mani vastastikku täiendavad retoorilised väärlugemisviisid. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 497–517. https://doi.org/10.54013/kk716a1

Parksepp, Tõnis 2018. Aliens in Love: Testing Bloom’s Theory of the Anxiety of Influence. – Interlitteraria, kd 23, nr 2, lk 247–262. https://doi.org/10.12697/IL.2018.23.2.4

Priimägi, Linnar 2018. Minu Goethe. (Eesti mõttelugu 142.) Tartu: Ilmamaa.

Robertson, Ritchie 2006. Literary techniques and aesthetic texture in Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 1–27.

Salumets, Thomas 2016. Milleks Faustile „Faust”? – Johann Wolfgang von Goethe, Faust. Tlk Ants Oras. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7–28.

Sobchuk, Oleg 2018. Charting Artistic Evolution: An Essay in Theory. (Dissertationes ­litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu University Press.

Swales, Martin 2006. The Character and Characterization of Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 28–55.

Talvet, Jüri 2003. „Kalevipoeg” – suur Euroopa eepos. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 886–890.

Talvet, Jüri 2010. Müütilise tulevikulinna ja sümbiootilise rahvuse ehitamine Euroopa äärel: F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. – Akadeemia, nr 11, lk 2038–2059.

Tohver, L. 1932. Kreutzwaldi väliskirjanduslikust eruditsioonist. Mit einem deutschen ­Referat: Kreutzwalds Belesenheit in den fremden Literaturen. (Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised VIII.) Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu kirjastus.

Valk, Ülo 2002. Authorship and textuality: The Kalevipoeg as Epic Landscape. – The Kalevala and the World’s Traditional Epics. (Studia Fennica Folkloristica 12.) Toim Lauri Honko. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 407–419.

Williams, John R. 2006. The problem of the Mothers. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 122–143.

Süstemaatilise polüseemia uurimine võimaldab heita pilgu eri tähendusvaldkondade seostele. Adjektiiv võib rõhutada erinevas kontekstis nimisõna erinevat omadust, näiteks kõva pind viitab puudutamisel jäigale, koostiselt tihedale pinnale, kõva iseloom kangele, järeleandmatule loomusele ja kõva hääl hoopis valjule, tugevale häälele. Uurides adjektiive rühmana, saab aimu, mis tüüpi tähenduste vahel regulaarsed tähendusülekanded toimuvad, ja seega, milliste teiste valdkondadega on uuritav semantiline valdkond enim seotud.

Siinse uurimuse eesmärk on selgitada seaduspärasusi eesti kompimisadjektiivide semantilises struktuuris ning tuvastada korpus- ja sõnaraamatuandmete põhjal süstemaatilise polüseemia mallid. Käsitlen artiklis polüseemiamalle põhjalikumalt leksikograafilisest aspektist, sagedamate mallide motivatsiooni selgitan ka kognitiivsete teooriate taustal. Leksikograafiline ülevaade võimaldab teha tähelepanekuid polüseemia esituse süsteemsuse kohta. Mallide väljaselgitamine ja leksikograafiline analüüs aitavad kaasa adjektiivi semantika ühtlasemale sõnastikuesitusele. Kuna tegu on kompimisadjektiivide rühma esmakordse käsitlusega eesti keeles, arutlen rühma piiritlemise raskuste üle ning annan valimist üksikasjaliku ülevaate.

Kasutatav polüseemiauurimise meetod on välja kasvanud praktilise leksikograafilise töö kogemusest. Polüseemiamallide leidmiseks uurin adjektiivide korpus­konteksti, märgendan sõnatähendused semantiliste tüüpidega ja otsin sarnasusi sõnade tähendusvaheldustes. Adjektiivitähenduste uurimisel kasutan eesti keele adjektiivide peal välja selgitatud semantilisi tüüpe (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Lange­mets 2016), substantiivitähenduste märgendusel toetun Margit Langemetsa (2010) eesti nimi­sõnade semantilistele tüüpidele. Adjektiivide märgendamiseks välja­arendatud semantiliste tüüpidega on kavas täiendada Eesti Keele Instituudi (EKI) andme­baasi Ekilex (vt Tavast jt 2018), et leksikograafidel ja uurijatel oleks võimalik tulevikus täpsemat otsingut sooritada.

Artikli korpusandmed pärinevad „Eesti keele ühendkorpusest 2019” (ÜK 2019). Korpusanalüüsil kasutan leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite, distributiivse tesauruse, sõnaloendite ja konkordantside funktsiooni. Põhilise tähelepanu all on adjektiivi-substantiivi kollokatsioonid, mis aitavad selgitada polüseemsete adjektiivide tähendusnihkeid. Artikli sõnaraamatuandmed on pärit EKI ühendsõnastiku 2020. aasta versioonist (ÜS). Uurin ka kompimisadjektiivide esitust ÜS-is ning arutlen polüseemiamallide leksikograafilise esitusviisi üle.

 

1. Kompimismeel taju uurimise ajaloo ja uute arengute valguses

Kompimismeelt on traditsiooniliselt peetud osaks viie-meele-süsteemist, mida Aristoteles tutvustas juba IV sajandil eKr (Everson 1997). Peale kompimise kuuluvad viie meele hulka nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine. Eesti keele uurimisel on enim tähelepanu pälvinud nägemisvaldkonna tajusõnad. Põhjalikult on uuritud värvi­sõnavaraga seonduvat nii katseliste meetoditega (nt Uusküla 2008; Uusküla, Sutrop 2011) kui ka polüseemia seisukohast (Tuulik, Langemets 2016). Kuulmisvaldkonna sõnad (kui mitte arvestada onomatopoeeti­liste sõnade käsitlusi) on senini jäänud eesti keeleteadlaste tähelepanu alt kõrvale. Loetelukatse abil on vaadeldud eesti maitsesõnu ja lõhnasõnu (Sutrop 1998, 2001). Viimastel aastatel on kaardis­tatud maitsenimetusi eesti viipekeeles (Janson 2021) ja ilmunud on uusi (võrdlevaid) lõhnauurimusi (Zurbuchen 2017; Sünd 2020). On uuritud küll kompimis­meelega seotud temperatuurisõnavara (Sutrop 2005; Tuulik 2020) ja tajuverbi tundma polüseemiat (Proos 2020), kuid eesti keele kompimissõnavara rühma laiemalt ei ole varem vaatluse alla võetud. Artikkel püüabki lünka täita ja keskendub kombitavaid omadusi väljendavatele eesti adjektiividele.

Klassikaliselt arvatakse, et nägemis-, kuulmis-, maitse- ja haistmismeelega seonduvad esmaselt vastavalt värv, heli, maitse ja lõhn (vt Vignemont, Massini 2015). Kompimismeelega hoomatavad objektid või omadused on aga esmapilgul liiga heterogeensed, et moodustada loomulikku klassi. Puudutuse abil saab tajuda kõvadust, tahkust, plastilisust, tekstuuri, kaalu, survet, temperatuuri, vibratsiooni, valu, kõdikartlikkust, märgust jne. Ka peamist meeleelundit on kompimise puhul keerulisem määratleda. Nägemisega seostuvad eelkõige silmad, kuulmisega kõrvad, haistmisega nina ja maitsmisega keel. Kompida võib aga näiteks käega või jalaga, toidu tekstuuri tunnetada suuga, temperatuuri kogu kehapinnaga. Kompimise eest vastutab keerukas somatosensoorne süsteem, mis reageerib keha pinnal või sees toimuvatele muutustele (Hendry jt 2003). See süsteem ja koos sellega ka inimese kompimismeel on elu jooksul muutumises. On leitud, et taktiilne täpsus ehk kompimismeele teravus kahaneb vanusega (Stevens jt 2003). Taktiilne teravus on aga oluliselt kõrgem pimedatel katseisikutel, kelle keskmine tulemus vastas 23 aastat noorema samasoolise nägija keskmisele tulemusele. Soolises jaotuses said samas katses parema tulemuse naised. (Goldreich, Kanics 2003)

Kuigi meelte ja meeleelundite eristusvõime sõltub inimese vanusest ja tervislikust seisundist, on meelte järjestamiseks pakutud välja erinevaid hierarhiaid. Aristoteles järjestas meeled olulisuse põhjal, hinnates kõrgemalt neid, mis on tähtsamad maailma kogemises ja ellujäämises: tema mudelis asus kõrgeimal kohal nägemine, järgnes kuulmine, siis haistmine, seejärel maitsmine ja viimaks kompimine (Welg 1959). Hilisem keeleuurimine ja keeltevaheline võrdlus on algset mudelit korrigee­rinud ning taju-uurija Åke Vibergi (1983) tajuverbide põhjal välja pakutud hierarhias, mis on laialt tunnustust leidnud, on kompimine asetunud kolmandaks näge­mise ja kuulmise järel:

NÄGEMINE > KUULMINE > KOMPIMINE > HAISTMINE/MAITSMINE

Vibergi hierarhia aluseks on idee, et meele olulisus kajastub leksikaalse tähistuse arengus ja n-ö kõrgemad meeled on rikkalikuma sõnavaraga kaetud. Tänapäeva keeleuurijaid paelub küsimus, kuivõrd universaalne selline hierarhia eri keeltes siiski on. Et selgitada, kas teatud meeled (nt nägemine) on teadvusele ja lingvistilisele kirjeldusele kättesaadavamad kui teised (nt haistmine), korraldati suuremahuline uurimus 20 keele kõnelejate hulgas (Majid jt 2018). Eesmärk oli panna proovile lääne­maailmas kaua püsinud eeldus, et nägemine ja kuulmine on objektiivsemad kui teised meeled ning neile tuginevad teadmised ja mõistmine, samas kui kompimine, maitsmine ja haistmine on vähem tähtsad. Hierarhia universaalsuse testi­miseks kasutasid uurijad viie põhimeele stiimuleid, et kutsuda esile kirjeldusi 20 keeles, sealhulgas kolmes viipekeeles. Taktiilsed stiimulid keskendusid tekstuuri eristamisele (nt kare, sile). Tulemused näitasid, et keeled erinevad põhimõtteliselt selle poolest, milliseid tajuvaldkondi nad süstemaatiliselt kodeerivad ja kuidas nad seda teevad. Üllatuslikult ei kerkinud tulemustest esile kõikides keeltes kehtivat universaalset hierarhiat. Autorid järeldavad, et keel ise oma sisemise kognitiivse ülesehituse tõttu ei määra ära, kuivõrd rikkalikult on erinevad taju­valdkonnad kodeeritud, vaid leitud mustrite põhjal oletati, et leksikaalset tähistust mõjutab kultuur. Iga meele modaalsuse puhul leidus kogukondi, kes hiilgasid selle keelelise väljendamisega, ja ka kogukondi, kes olid hädas vastava valdkonna sõnastamisega. Mitmekesises valimis ei leidunud ainsatki keelt, mille tulemused oleksid täpselt kokku langenud oodatava tajuhierarhiaga. Kõige lähem tulemus oli inglise keelel. (Majid jt 2018) Niisiis võib uue uurimuse valguses väita, et keeled on tajude lingvistilises kodeerimises märksa mitmekesisemad, kui varasem filosoofiline ja kognitiivne kirjandus lubavad aimata.

Vastuolu universaalse tajuhierarhiaga ilmnes juba eesti keele temperatuuri­adjektiivide uurimisel (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivide polüseemia­mallide analüüs ei kinnitanud teooriat, mille kohaselt peaks meeltega seotud sõnavara areng järgima hierarhiat nägemine > kuulmine > kompimine > haistmine/maitsmine: teooria põhjal (Viberg 1983) saab tajukogemuse kirjeldamiseks sõna laenata vasakult, n-ö kõrgema kategooria poolt, mitte paremalt, madalama kategooria poolt. Temperatuuri esmatähendusega sõnadel, mis ise kuuluvad kompimisvaldkonda, esines regulaarseid tähendusvaheldusi nii nägemis- kui ka kuulmisvaldkonna tähendustega (soe valgus, jäine hääl). Kõrgema kategooria taju väljendamiseks on laenatud madalama kategooria – temperatuurivaldkonna – sõnu. Vibergi hierarhia aluseks olid küll tajuverbid, mitte tajuadjektiivid, kuid kuna hierarhia eeldus on põhimõte, et kõrgem tajukategooria on kaetud rikkalikuma sõnavaraga, on huvitav uurida, kas see võiks kehtida ka sõnaliigiüleselt ja kuidas eesti kompimisadjektiivid välja pakutud tajuhierarhiaga suhestuvad.

Tajuhierarhia muutumist ajas on täheldanud ka prantsuse ajaloolane Lucien Febvre, kelle hinnangul olid XVI sajandil ümbritseva tajumisel nägemise kõrval tähtsamad ka helid ja lõhnad (Ong 1982). Febvre põhjal muutus ruumi taju visuaalsemaks alles trükitehnika levikuga, mis tõstis nägemismeele kõige kõrgemale. Mõte, et keskkonnaga kohanemine võiks mõjutada tajuvaldkonna kesksemaks või perifeersemaks muutumist, paistis samuti välja Majidi jt uurimuse (2018) järeldustest. Kui pole olemas ühtlast hargnemist keeleliselt hästi tähistatud meelteks (nägemine, kuulmine) ja vähem kodeeritud meelteks (haistmine, kompimine ja maitsmine) ning iga keel suunab oma jõud konkreetsetele tajuvaldkondadele kultuurilisest traditsioonist või keskkonnast tingitult, siis seda enam on põhjust uurida tajuvaldkondade leksikaalset tähistust ja omavahelisi seoseid eesti keeles – et avastada eestlaste eriomast maailmataju. Eesti tajuadjektiivide süstemaatilise polüseemia uurimise tulemused võimaldavad tulevikus paremini arutleda kultuurispetsiifiliste ja universaalsete kognitiivsete ajendite üle.

 

2. Analüüsi alused

Peatükis annan ülevaate uurimuse lähtekohtadest ja meetodist ning selgitan, kust ja kuidas kompimisadjektiivide valim on kokku kogutud. Uurimuse lähtekohtade all käsitlen töö teoreetilisi aluseid ja defineerin põhimõisted. Tutvustan ka uurimis­meetodit: semantilisi tüüpe ja korpuskonteksti analüüsi.

 

2.1. Andmete kogumine

Kuna eesti keele kompimisadjektiive pole rühmana uuritud, siis ei olnud võimalik leida kompimissõnade valmisloendeid, millest lähtuda. Kasutasin kompimisadjektiivide leidmisel erinevaid allikaid ja leksikograafilisi abivahendeid. Andmestikku kaasamisel pidasin silmas ja kontrollisin korpuskasutust, et sõnaga väljendataks (vähemalt ühte) kompimise abil tuvastatavat omadust. Artiklis vaatluse alla tulevasse kompimisadjektiivide andmestikku kuulub 265 sõna. Kindlasti ei saa väita, et tegu on kõikehõlmava sõnaloendiga, ent samas on valim piisavalt suur võimaldamaks kompimisadjektiivide semantikas regulaarsusi tuvastada.

Valimi sõnad pärinevad „EKI ühendsõnastikust 2020” ja „Eesti keele ühendkorpusest 2019”. Analüüsis nendest pärit sõnu eraldi ei käsitletud, kuna eesmärk oli uurida kompimisadjektiivide rühma tervikuna. ÜS on EKI andmebaas, mida koostatakse, toimetatakse ja täiendatakse pidevalt. ÜS-i eesmärk on koondada erinevaid sõnastikke ja keeleandmeid, et kasutajal oleks võimalik saada kogu info kätte ühest kohast (Tavast jt 2020). Kompimisadjektiive aitas ÜS-i märksõnade hulgast välja sõeluda sünonüümide tööriist (joonis 1). EKI leksikograafid töötavad Ekilexi andmebaasis (vt Tavast jt 2018), kus sünonüümide kihi koostamisel on abiks automaatselt genereeritud sünonüümikandidaatide loend (joonisel paremas servas). Tähenduste all on näha leksikograafi valikud. Kandidaadid on ekstraheeritud teistest andmebaasis sisalduvatest sõnaraamatutest, kaasa arvatud ÜS-i enda definitsiooniridadelt. Kasutatud on ka semantilist peegeldamist ja distributiivse sarnasuse arvutamist korpuse põhjal (vt Tavast jt 2020). Kandidaatide loend võimaldab uurida semantiliselt sarnaseid sõnu ja leida valimisse potentsiaalselt sobivaid, mille tähendust hiljem ­korpusanalüüsiga täpsustada.

J o o n i s 1. Sünonüümide lisamise vaade Ekilexi tööbaasis.

Osa valimi sõnadest on pärit ÜK 2019-st, mis sisaldab üle 1,5 miljardi sõne. Et võimaldada paremat lingvistilist analüüsi, on korpus lemmatiseeritud, märgendatud ja ühestatud analüsaatori EstNLTK versiooniga 1.6 (Laur jt 2020). Korpusest kompimisadjektiivide leidmiseks kasutasin leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (­Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite ja distributiivse tesauruse funktsiooni. Sõna­visandid esitavad sõna kollokatsioone ja võimaldavad otsida kompimisadjektiive näiteks kompimiseks sobivate substantiivide kaudu (joonis 2) või teiste kompimisadjektiivide ja/või suhte abil (joonis 3).

J o o n i s 2. Substantiivi põrand sõnavisand.

J o o n i s 3. Adjektiivi sile sõnavisand.

J o o n i s 4. Adjektiivi lögane tesaurusesuhete loend.

Samuti võimaldas leida valimisse sobivaid sõnu (mida ÜS ei sisaldanud) Sketch Engine’i distributiivse tesauruse funktsioon, mis toob statistika abil esile sõnu, millel on sarnane grammatiline ja kollokatiivne käitumine ning mille hulgast leiab sageli sama tähendusvälja sõnu. Tesaurusesuhetest saab välja sõeluda uusi võimalikke kompimisadjektiive. Joonisel 4 on esitatud sõna lögane tesaurusepäring.

 

2.2. Uurimuse lähtekohad

Siinne kompimisadjektiivide uurimus on sünkrooniline leksikoloogiline analüüs, mis tugineb korpusandmestikule. Kompimisadjektiivi käsitlus uurimuse valimi kokku­panekul on järgmine: valimisse pääsevad sõnad, millega

1) on võimalik väljendada (vähemalt ühte) omadust, mis on kompimise abil tuvastatav;

2) kompimistähenduse esinemist kinnitab konteksti uurimine korpuses (sõnavisandite ja konkordantside abil).

Uurimus keskendub (pinna)tekstuuri ja plastilisusega seotud omadustele. Vaatluse alt jäid kõrvale temperatuuriadjektiivid, mis moodustavad omaette rühma kompimisadjektiivide sees ja mille süstemaatilise polüseemia malle olen selgitanud varem (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivid kuuluvad kompimisadjektiividega samasse tajuvaldkonda, seega võiks eeldada, et ka nende rühmade polüseemia­mallides esineb kattuvust.

Sõna kompimisadjektiiviks määratlemisel esineb korpusanalüüsis vähemalt üks kontekstist tuvastatav tähendus, mis iseloomustab (teoreetiliselt) kombitavat omadust. Teoreetiliselt kombitavana mõistetakse siin, et tähendus ei pea igal esinemis­juhul kombitavalt tuvastatud olema. Nägemismeel võib kompimissõnade mõistmisel sageli olla toetav või isegi esmane. Kuigi nt okkaline on kompimisega kindlaks tehtav omadus, siis piisab selle tuvastamiseks sageli vaid nägemismeelest. Ka mägede teravad tipud saab hinnata teravaks nägemise teel, kuid teravat nuga peab siiski käega katsuma, et selle teravuses veenduda. Valimi sõnadel peab olema vähemalt üks tähendus, mis on kompimismeele abil tuvastatav; see ei tähenda, et seda omadust peab alati või isegi enamasti katsudes selgeks tegema.

Kuna adjektiivi kui sõnaliigi tähendus sõltub põhisõnast (kõva madrats, kõva hääl, kõva iseloom) ja rõhutab olenevalt substantiivist erinevat omadust või tähenduskomponenti (vt Bhat 1994), siis ongi asjakohane uurida adjektiivi tähendust kontekstis. Üks rikkalikem ja mitmekesiseim kontekstiallikas on kahtlemata korpus, mis võimaldab jälgida loomulikku keelekasutust. Kasutan töös eesti keele korpust ÜK 2019. Lähtun analüüsis distributiivse semantika hüpoteesist, mille järgi kalduvad kaks sõna, mis esinevad sarnases kontekstis, väljendama sarnast tähendust (­Harris 1954). Seega tähendus sünnib kontekstis. On katsetatud statistilisi mudeleid, mis ­võimaldavad automaatselt eristada kahte tähendust (Heylen jt 2015; Hilpert, Saavedra 2020), kuid veel ei ole mudelit, mis suudaks konteksti automaatanalüüsi abil tuua välja kõik või isegi kolm-neli uuritava sõna tähendust, mida eristavad leksikograafid. Seetõttu rakendan töös tähenduse uurimiseks küll korpustööriistu (­Sketch Engine’i sõnavisandid, tesauruse ja sõnaloendite funktsioonid), mis pakuvad kokku­võtteid ja ülevaateid sõna korpuskäitumisest, ent polüseemia määratlemisel automaatset lähenemist ei kasuta.

Süstemaatilise ehk regulaarse polüseemia selgitamisel juhindun käsitlusest, mille kohaselt on sõna A polüseemia keeles regulaarne, kui keeles on vähemalt veel üks sõna B, mille tähendusi bi ja bj eristatakse üksteisest täpselt samal viisil nagu sõna A tähendusi ai ja aj, ning kui ai ja bi ega aj ja bj ei ole omavahel sünonüümid (Apresjan 1974). Niisiis peab vähemalt kahe polüseemse sõna vähemalt kahe tähenduse vahel esinema sarnane tähendusstruktuur, et tähendustevahelise suhte saaks määrata süste­maatiliseks polüseemiaks.

Täpsema analüüsi eesmärgil eristan polüseemsete adjektiivide juures esmase kompimistähendusega sõnu teistest. Esmase tähenduse all pean silmas sõna kõige sagedamat tähendust korpuses. Sellele, kas tähendus on ka keeleajaloolise kujunemise mõttes esmane, siinne uurimus ei keskendu. Mõnel juhul võib olla keeruline tähenduse sagedust hinnata, ent kompimisadjektiivide puhul võimaldas sõna­visandite (ja konkordantside) uurimine esmase, korpuses sagedaima tähenduse välja selgitada. Esmase kompimistähendusega sõnad on näiteks pehme, kuiv, kare, siidjas ja kivikõva. Teisest ehk sekundaarset kompimistähendust kannavad näiteks sõnad karm ja tasane. Mõiste teisene tähendus tähistab kõiki tähendusi, mis pole esmased, mitte tingimata sageduselt teist tähendust. Sõna karm kollokatsioonides esildub korpuses esmalt psühholoogiline tähendus ’leebuseta, kaastundeta’ (nt karm karistus, karm hinnang), kuid kuna korpusnäidetes võib täheldada ka kompimis­tähendust (nt Üldjuhul trimmitakse karmi karvaga koeri), siis on sõna kaasatud analüüsi.

Kuna kompimisega seonduv kuulub tajude valda, siis sobivad uurimuse taustale kognitiivsed teooriad. Kognitiivse lingvistika põhilise veendumuse järgi on keel fundamentaalselt seotud inimese kognitiivsete protsessidega (Langacker 1987) ning kognitiivsete protsesside alla kuulub ka kompimise eest vastutav somatosensoorne meel.

 

2.3. Meetod

Uurin kompimisadjektiivide semantikat kombineeritud meetodiga. Kasutan ­Sketch Engine’i sõnavisandeid ja tesaurust, et korpuskontekstist süsteemsemat ülevaadet saada, kuid kasutusjuhtude analüüsil ja tähendusteks koondamisel tuginen kvalitatiivsele analüüsile. Tähenduste abstraheerimisel ja polüseemiamallide väljaselgitamisel on kasutusel semantiline tüübistik, mille aluseks on minu eelnevad uurimused (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Langemets 2016). Süstemaatilise polüseemia mallide leidmiseks lisan adjektiivi tähendustele semantilised tüübid ja otsin sarnasusi sõnade tähendusstruktuuris. Tähenduse selgitamiseks uurin sõna konteksti ÜK 2019-s korpus­päringusüsteemi Sketch Engine’i erinevate funktsioonide abil. Konteksti­analüüs Sketch Engine’iga on Eesti leksikograafias semantilisel analüüsil kasutuses olnud juba aastast 2010, kui eestikeelne moodul esmakordselt kasutajatele kätte­saadavaks sai (vt Kallas jt 2012).

 

2.3.1. Semantilised tüübid

Semantilised tüübid on abstraktsed abivahendid sõnastikutöös ja ­korpusanalüüsis, mis võimaldavad tähendusi rühmadesse koondada. Polüseemia uurimisel saab ­sarnased tähendused sama semantilise tüübiga märgistada, et paremini tuvastada regulaarsusi tähendusvaheldustes. Leksikograafias aitavad semantilised tüübid tähendusi ühtlasemalt kirjeldada (nt ÜS-is lisatakse nimisõnatähendustele semantilisi tüüpe Langemets 2010 alusel) ja ka märksõnastikku süsteemsemalt kokku panna (vt lähemalt põhisõnavara sõnastiku kogemusest Kallas, Tuulik 2011). Nimisõna semantilised tüübid on näiteks TOIT, TAIM ja ESE (Langemets 2010: 307–318) ning adjektiivi semantilised tüübid OMADUS_VÄRV, OMADUS_AEG ja OMADUS_MÕÕDE (Tuulik 2014: 314).1

Semantilise analüüsi järele on suur vajadus ka korpustealases töös, kus arendatakse korpuste semantilist märgendamist ja samuti on proovitud süstemaatilise polüseemia märgendamist (vt nt Martelli jt 2019; Alonso jt 2013). Märgendamise edukus sõltub semantilisest tüübistikust ja seetõttu on nii tüübistiku arendamine kui ka polüseemiamallide selgitamine keeletehnoloogia seisukohast olulised.

Kompimisadjektiivide uurimuses on aluseks eesti adjektiivide 15 semantilist tüüpi (Tuulik 2014) ning värvi- ja temperatuuriadjektiivide analüüsi järel (Tuulik, Langemets 2016; Tuulik 2020) lisandunud tüübid HÄÄL, MAITSE, LÕHN ja ­PUUDUTUS. Eraldi on vaatluse all semantiline tüüp TEMPERATUUR, eristamaks temperatuuri­tähendusi muudest kompimistähendustest, mida tähistab tüüp PUUDUTUS (nt pehme ilm TEMPERATUUR vs. pehme voodi PUUDUTUS).

Adjektiive saab kasutada ka substantiividena, näiteks elliptilises konstruktsioonis: terve nädala hoidis kuuma (ilma), esimestel kassinäitustel oli lühikarvalisi (kasse) palju. Siiski lähtusin tähenduse määramisel korpussagedusest ja tõin substantiivse tähenduse (või substantiivse tähendusega seotud malli) välja ainult siis, kui vastav kasutus esines korpuses mitu korda. Substantiivitähenduste märgendamisel on ­aluseks eesti nimisõnade semantilised tüübid (Langemets 2010).

 

2.3.2. Polüseemia korpusanalüüs

Kompimisadjektiivide uurimusse kuuluvad sõnad, mille korpusanalüüsil esines vähemalt üks kombitavat omadust väljendav tähendus, mille sai märgistada semantilise tüübiga PUUDUTUS. Andmestikus on ka monoseemseid kompimissõnu, millel korpusanalüüsis polüseemiat ei ilmnenud ja seega jäid need süstemaatilise polü­seemia uurimisest kõrvale. Monoseemse sõna sültjas kombitavat tähendust väljendab kasutusnäide 1.

(1) Küps hurmaa on veidi klaasjas ja katsudes sültjas. [PUUDUTUD]

Tähendusvahelduste kaardistamiseks uurisin korpuspäringu programmi ­Sketch Engine sõnavisanditest (Kilgarriff jt 2010; eestikeelse mooduli kohta vt Kallas 2013) peamiselt adjektiivi ja substantiivi kollokatsioone (nt nüri nuga, nüri töö), adjektiivi ja verbi kollokatsioone (nt nüriks minema, nüriks kiskuma) ning ja/või-suhet (nt igav ja nüri, terav või nüri), milles avaldub nii sünonüümia, kaashüponüümia kui ka antonüümia. Selleks et tähendused ja tähendusvaheldused oleksid omavahel võrreldavad, lisasin adjektiividele korpuse kollokatsioonide (ja konkordantside) põhjal semantilisi tüüpe (joonis 5). Joonisel 5 on esitatud fragment adjektiivi sametine semantilisest analüüsist: kollokatsioonide märgendamine semantiliste tüüpidega, kollokatsioonide koondamine semantiliste tüüpide alla ja tähendusvahelduse fikseerimine (meetodi ja analüüsi kohta vt täpsemalt Tuulik 2022).

J o o n i s 5. Adjektiivi sametine kollokatsioonide analüüs.

Kui vähemalt kahe polüseemse adjektiivi tähendusstruktuuris kordus sarnane tähendusvaheldus, siis moodustuski mall. Mall puudutus-hääl esines lisaks sõnale sametine ka näiteks polüseemsete sõnade sametpehme ja siidine tähendustes (näide 2). Adjektiivi tähendust näitlikustan katketega korpuskontekstist.

(2) sametpehme [PUUDUTUS–HÄÄL]

[---] silitades nende sametpehmet nahka. [PUUDUTUS]

Sametpehme hääle ja mõjuvate sõnadega selgitab ta [---]. [HÄÄL]

siidine [PUUDUTUS–HÄÄL]

[---] paitan teise käega tema siidiseid musti juukseid. [PUUDUTUS]

Tema siidine hääl poeb sulle naha vahele [---]. [HÄÄL]

Kontekstis viitavad puudutusele verbid silitama ja paitama ning kollokatsioonides sametpehme nahk ja siidised juuksed väljendavad adjektiivid kombitavaid omadusi. Vahel ei piisanud aga kollokatsioonide uurimisest, kuna sama kollokatsioon võis erinevas kontekstis väljendada erinevat tähendust (näide 3). Sel juhul tuli tähenduse selgitamiseks uurida laiemat korpuskonteksti.

(3) konarlik tee

[---] Eesti auklikel ja konarlikel teedel teevad rattad tõenäoliselt kõvemat häält. [PUUDUTUS]

[---] on konarlikku teed pidi jõudnud elektromuusika tippude hulka. [PSÜHH]

Kõik uurimuses välja pakutud süstemaatilise polüseemia mallid tuginevad korpusandmestikule. Korpuse kõrval uurin kompimissõnade tähendusjaotust ka ühendsõnastikus, et analüüsida mallide leksikograafilist esitust.

 

3. Eesti kompimisadjektiivide üldiseloomustus

Uurimuse kompimisadjektiivide valimisse kuulub 265 sõna, millest polüseemseid sõnu on 102. Võrreldes samuti kompimisvaldkonda kuuluvate temperatuuriadjektiivide valimiga (Tuulik 2020) – 101 sõna – on siinse artikli kompimisadjektiivide hulk suurem. Põhilises osas sama sõnakogu alusel on valminud ka värviadjektiivide uurimus (Tuulik, Langemets 2016), mille valim moodustus 463 värvi tähistavast omadussõnast. Sellest nähtub, et nägemisvaldkonnaga seotud värvisõnavara on tõepoolest eesti keeles suurem kui kompimisvaldkonna sõnavara (kokku 366 sõna, kui arvestada temperatuuri- ja kompimisadjektiive ühiselt). Valdkonna suurem esindatus ÜS-is annab alust eeldada suuremat leksikaalset tähistatust keeles laiemalt, mis omakorda sobitub tajuhierarhia (Viberg 1983) reastusega. Nägemise kui tajuhierarhias kõrgeima kategooria sõnavara võikski olla keeles rikkalikumalt esindatud kui kompimissõnavara. Samas sunnivad järelduste tegemisel ettevaatlikkusele kompimis­rühma erinevad piiritlusvõimalused.

Kompimisadjektiivide valimist leiab omadusi, mida tunnetatakse primaarselt käe (nt sile, pehme, krobeline), jala (nt mudane, sopane, libe), suu (nt nätske, krõmps, kiuline) või üldisemalt nahapinna kaudu (nt rõske, märg). Järgnevalt toon välja ­andmestikust koorunud rühmad, mis võimaldavad vaadelda puudutuskirjelduse motiveeritust inimese argikogemuses:

  • (pinna)tekstuuri omadused (sile, krobeline, kare, reljeefne, konarlik jne);

  • plastilised omadused (jäik, kõva, painduv, vetruv, pehme jne);

  • konkreetsest materjalist tuletatud omadused (paberjas, nahkne, vahajas, raudkõva, klaaslibe jne);

  • toitudest, toiduainetest tuletatud omadused (sültjas, tainjas, pudrune, õline, rasvane jne);

  • toidu tekstuuri/struktuuri omadused, mis pole tuletatud konkreetsest toidust (krõbe, puine, sitke, nätske jne);

  • kangastest tuletatud omadused (siidine, sametine, villane, takune, puuvillane jne, aga ka mitte konkreetse kangaliigiga seotud omadused, nagu pitsiline, võrkjas, sünteetiline jne);

  • pinnasest tuletatud omadused (sopane, liivane, mudane jne);

  • taimede-loomade omadustest tulenevad adjektiivid (kähar, karvane, ogaline, okkaline, soomusjas, lüliline, kurruline jne);

  • kehast tulenevad omadused (tatine, rasune, kondine, higine jne).

Enim valimi tüvisõnadest kuulusid (pinna)tekstuuri omaduste ja plastiliste omaduste rühma (pehme, kõva, sile, kare jt) ja suurim hulk tuletisi (valdavalt ne-tuletised) olid materjalist/kangast tuletatud adjektiivid (siidine, sametine jt). Enim liitsõnu, nagu tüvisõnugi, võis leida (pinna)tekstuuri omaduste ja plastiliste omaduste rühmast. Rühmad ei välistanud tingimata üksteist, nt ka kangast tuletatud omadus (siidine, takune jt) viitab pinnatekstuurile ning omadused kondine ja higine võivad iseloomustada nii inimesi kui ka loomi. Valimi morfoloogilisel analüüsimisel lähtusin sõnaperede sõnaraamatust (Vare 2012). Adjektiivid, mille struktuuris oli liitmist ja tuletamist kombineeritud (nt karmikarvaline, siledakarvaline, jämedateraline), analüüsisin Vare järgi tuletisteks (täpsemalt ühendituletisteks).

Tüvisõnu oli valimis kokku 42 ja tüvisõnade rühma liikmete keskmine korpussagedus oli kõrgem kui tuletiste ja liitsõnade rühma sõnadel. Korpuse põhjal sagedaimad esmase kompimistähendusega tüvisõnad olid pehme (korpussagedusega 136 859), kõva (127 257), kuiv (112 519), märg (59 452), niiske (39 376), sile (39 055) ja libe (30 980). Tuletiste sagedusloendi eesotsas oli terav 71 218 esinemiskorraga. Teiste valimi adjektiivide sagedus jäi nimetatutele alla. Tekib küsimus, kas valimi suurima korpussagedusega sõnad võiksid sobida kompimisvaldkonna põhisõnade kandidaatideks.

Tajusõnade uurija Urmas Sutrop (2002: 39–41) toob põhisõna tunnustena välja, et põhisõna esildub psühholoogiliselt, on keeltes enamasti morfoloogiliselt lihtne omasõna, mis kuulub samasse sõnaklassi kui vastava valdkonna prototüüpsed sõnad ning on grammatiliselt viimastega sarnane. Lisaks tähistab põhisõna põhitasandi objekti, omadust või nähtust ning on tarvitatav kõigis peamistes semantilistes väljades. Kuivõrd korpussagedus võiks peegeldada psühholoogilist esiletulekut, on huvitav küsimus. Temperatuurisõnade uurimisest nähtus, et loetelukatse abil selgitatud temperatuuri põhisõnad (Sutrop 2005) – külm, soe, kuum, jahe – langesid täpselt kokku korpuse sagedaimate temperatuuriadjektiividega (Tuulik 2020), ent see ei pruugi teiste tajuvaldkondade puhul samamoodi olla. Samas julgustab paralleele tõmbama ka eesti assotsiatsioonide ja korpuskollokatsioonide uuring, kus uuritud suhetes tuvastati kokkulangevust. Sarnasusi tõlgendati tuumsete suhete kogumitena, mida aktiivselt kinnistatakse, kui inimesed eesti keeles mõtlevad, räägivad ja kirjutavad. (Vainik jt 2020) Ehk siis ilmselt on ka korpusetekste uurides võimalik mõnevõrra vaadelda sõnade ja sõnaseoste psühholoogilist esildumist.

Valdkonna põhisõnade määramisel võiks tuge anda ka tõik, et sagedaimad kompimisadjektiivid olid ühtlasi valimi kõige rohkem liitsõnu andvad sõnad. ÜS-is esines sõnast pehme moodustatud liitsõnu 11 (vattpehme, siidpehme, sulgpehme jt), adjektiiviga kõva esines 12 liitsõna (teemantkõva, teraskõva, kivikõva jt), sõnal kuiv esines liitsõnu lausa 18 (tuhkkuiv, purukuiv, krõbekuiv jt) ning märg oli esindatud 14 liitsõnas (vihmamärg, higimärg, nutumärg jt). Vaatluse all olid liit­sõnad, kus kompimisadjektiiv ise asus järelosise positsioonil. Kas valimi suurima korpussageduse ja produktiivseima liitsõnamoodustusega sõnad võiksidki olla kompimisvaldkonna põhisõnad? Et seda kindlalt väita, peaks küsimust eksperimentaalselt uurima, kuid põhisõna kandidaatideks sobivad pakutud sõnad tõenäoliselt küll.

Kompimisadjektiivide valimi moodustamisel tuli täpsustada ka adjektiivirühma sõnaliigipiire. Valimis leidub adjektiivi ja adverbi piiril olevaid sõnu (nt krussis, takkus), adjektiivi ja verbi piiril olevaid sõnu, põhiliselt v-partitsiipe (nt torkiv, vetruv, kleepuv) ning adjektiivi ja substantiivina kasutusel olevaid sõnu (nt karvane). Adjektiivi sõnaliigiline paindlikkus ja sarnased määratlemise kitsaskohad ilmnevad ka praktilises leksikograafilises töös (Paulsen jt 2020: 188–189). Sõna valimisse kaasamisel lähtusin semantilisest aspektist (kas sõna kohta saab küsida „milline?”) ja süntaktilisest aspektist (kas ja kuivõrd esineb sõna nimisõna laiendina, täiendi positsioonis). Näiteks kollokatsioonides krussis juuksed, kleepuv põrand ja karvane kasukas tõlgendasin sõnu krussis, kleepuv ja karvane adjektiividena.

 

4. Polüseemiamallid

Peatükis tutvustan eesti kompimisadjektiivide korpusanalüüsil selgunud polü­seemiamalle. Mall moodustus, kui vähemalt kahe valimi sõna juures esines ­sarnane tähendusvaheldus. Mallide näitlikustamiseks esitan korpuslauseid ning sõna­visanditest valitud adjektiivi ja substantiivi kollokatsioone. Sõnatähendust selgitavad definitsioonid (või definitsioonide katked) on võimalusel võetud ühendsõnastikust. Arutlen ka levinumate mallide võimaliku motivatsiooni üle ja kirjeldan nende leksikograafilist esitust ühendsõnastikus. Peatüki lõpus on esitatud polüseemiamallide ülevaatlik tabel.

 

4.1. PUUDUTUS–PSÜHH

Kompimisvaldkonna adjektiivide levinuim tähendusülekanne valimis on kombitavalt omaduselt psühholoogilisele omadusele. PUUDUTUS–PSÜHH on kompimis­adjektiivide enim esinev polüseemiamall, mis avaldus 43 kompimisadjektiivi tähendusstruktuuris (jäik, nüri, libe jt). Polüseemseid adjektiive oli valimis 102, seega ­esines mall 42%-l sõnadest, mis osutab tugevale seosele kompimisvaldkonna ja tunnete valdkonna vahel.

Semantiline tüüp PSÜHH koondab meeleolu, iseloomu ja vaimsete võimetega seotud omadusi. Tüübiga PSÜHH saab märgendada näiteks kompimisadjektiivi pehme tähendust ’heatahtlik, leebe, mitte karm ega range’ (pehme iseloom, pehme mees), adjektiivide õline tähendust ’teeseldult lahke, lipitsev, pugejalik’ (õline naeratus, õline vend) ja okkaline tähendust ’pahur ja tõrges’ (okkaline loomus, okkaline suhtumine).

Malli PUUDUTUS–PSÜHH leksikograafiline esitus ühendsõnastikus varieerus. Kõige rohkem leidus malli kandvatel kompimisadjektiividel sõnaartikli üles­ehitust, kus mõlemad mallis kodeeritud tähendused olid eraldi tähendustena esitatud (näide 4). Näidetes on toodud välja ainult malli kandvate tähenduste definitsioonid, uurimisel lisatud semantiline tüüp ja üks kasutusnäide tähenduse kohta.

(4) libe

1 (hrl mingi pinna kohta:) sile (ja märg või limane) ning seetõttu selline, millel võib kergesti libiseda või mis on kergesti libisev; (selliste teeolude kohta) [PUUDUTUS] Libe jää.

2 klanitud välimuse ja lipitseva olekuga; kaval, osav (oma eesmärkide saavutamisel) [PSÜHH] Eriliselt libe tüüp ja kehkenpüks.

Eraldi tähendused võisid omakorda olla esitatud põhitähendustena, nagu eelnevas libeda näites (tähistatud järjekorranumbritega 1, 2 jne), või põhitähenduse ja alltähenduse positsioonis (tähistatud järjekorranumbritega 1, 1.1 jne) (näide 5). ÜS-i sõnatähenduste osa autorid (Langemets jt 2010) on välja toonud, et põhitähendusena esitatakse esmajoones kontrastiivset ning alltähendusena komplementaarset polüseemiat – sealjuures põhi- ja alltähenduse puhul saab vähemalt osaliselt sõnastada teatavad tähenduse tulenemise reeglid.

(5) kõva

1 (materjali, asjade vm kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav, mitte painduv [PUUDUTUS] Hiina traditsiooni järgi peab voodi olema kõva.

1.1 (inimese kohta:) iseloomult, käitumiselt järeleandmatu, mingile mõjule mitte­alistuv [PSÜHH] Ole kõva, ära anna alla!

Erinev esitus viitab sellele, et kompimisadjektiivi taktiilset tähendust ja psüühikaga seotud tähendust ei taju leksikograaf alati samavõrra lähedase ja tuletatavana. Siiski võib märgata, et kui temperatuuriadjektiivide rühmas esines vaheldumine psühholoogilise omadusega kahesuunaliselt (sõnadel, mille esmatähendus ­väljendas temperatuuri, oli ka inimpsüühikaga seotud omadust väljendav tähendus, ning sõnadel, mille esmatähendus oli psühholoogiline, esines tähendus, mis iseloomustas temperatuuri), siis kompimisadjektiivide rühmas on korpussagedust arvestades valdav tähenduse liikumine konkreetsest kombitavast omadusest abstraktsema psühho­loogilise omaduse poole.

Kolmas leksikograafiline esitusviis oli malli osaliste koondamine ühise tähenduse alla. Kompimis- ja psühholoogilise omaduse esitamist kahe eraldi tähenduse või ühe koondtähendusena võis tõenäoliselt mõjutada ka sõna enda sagedus: sagedasema sõna juures esitati tähendused eraldiseisvana (näide 6), harvema sõna puhul liideti (näide 7). Adjektiivi kivikõva sagedus korpuses on 1489, teraskõva sagedus vaid 44.

(6) kivikõva

1 väga, ülemäära kõva, üldse mitte pehme [PUUDUTUS] Kivikõva madratsiga voodi.

1.1 milleski väga kindel, vankumatu [PSÜHH] Kontrolöril ei jäänud muud üle kui süda kivikõvaks teha ja trahv välja kirjutada.

(7) teraskõva (hrl materjali või isikuomaduste kohta:) väga kõva, väga tugev, ülimalt vastupidav [PUUDUTUS] Lapimaa jää on teraskõva. [PSÜHH] Tal on teraskõvad närvid.

Näites 7 on tähenduste täpsem väljendamine jäetud kasutusnäidete hooleks, definitsioon sobib iseloomustama nii kombitavat kui ka psüühikaga seotud tähendust. Leksikograafid on maininud, et põhimõtete väljatöötamisel soovitas Asta Õim tähendusi nii vähendada kui ka lihtsustada ning jätta osa alltähendusi ja piltlikud tähendused koguni ainult näidete kanda (Langemets jt 2010: 801).

Korpusanalüüsi tulemuste ja leksikograafilise esituse kõrvutamisel ilmnes ka sõnu, mille puhul ühendsõnastik kompimisadjektiivi psühholoogilist tähendust eraldi esile ei toonud (ei tähenduse ega kasutusnäidete kujul), kuid mis uuritud ­korpusnäidete põhjal malli siiski kandsid (näide 8). Näidetes on esitatud ÜS-i tähendus ja selle järel korpusnäide, mis iseloomustab sõna psüühikaga seotud tähendust.

(8) limane limaga kaetud või lima sisaldav [PUUDUTUS] Angerja nahk on limane. [PSÜHH] korpusnäide: Kaasajal baarides räuskavad mehed on aga küünilised, empaatia­tundeta limased tegelased.

Kuigi on mõistetav, et polüseemiamalli konkreetse parima leksikograafilise esituse valimisel mängivad rolli sõnastiku sihtrühm, sõnasagedus, vastava tähenduse sagedus ja muud tegurid, siis võiks süsteemset esitust igal juhul abistada võimalus koostamise ajal tutvuda potentsiaalsete süstemaatilise polüseemia mallidega. Semantilise tüübi lisamine sõnatähendusele (käändsõnade juures) on ÜS-is juba praegu kohustuslik ja ehk hõlbustaks tööd polüseemsete sõnadega see, kui süsteem pakuks leksikograafile välja konkreetse semantilise tüübiga seotud võimalikke polüseemiamalle.

Süstemaatilist polüseemiat uurides saab aimu mõtlemise mustritest. Malli ­PUUDUTUS–PSÜHH sage esildumine valimis näitab, et kompimise/puudutuse ­kogemusel on tihe seos vaimsete kogemustega. Tähenduse ülekanne võib olla motiveeritud kombitava omaduse füüsikalisest loomusest, nt sitke kui ’tugev ja painutatav (või venitatav), mitte kergesti purunev’ hakkab tähistama ka psühholoogilist omadust ’vaimujõult, iseloomult tugev, raskustele vastupanev, mitte (kergelt) allaandev’. Ka mõistemetafooride teoreetikud George Lakoff ja Mark Johnson (2003 [1980]: 163–164) on leidnud, et abstraktsemate ja keerulisemate nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavamatest ja kehapõhisematest valdkondadest. Ja mis võiks olla lähemal kui oma nahk? Seega kehaga/nahaga/suuga vahetult kogetav on ülimalt põhjendatud lähtevaldkond, mille terminites räägitakse abstraktsematest, näiteks psühholoogilistest nähtustest.

Valimis võib täheldada taktiilselt ebameeldiva omaduse (limane, tatine, nurgeline, okkaline, ogaline, kare) korrelatsiooni psühholoogiliselt ebameeldiva omadusega, nt okkaline kui ’pahur, tõrges’ või ogaline kui ’terav, salvav’. Enamasti meeldivat kompimiskogemust pakkuv pehme on kasutusel positiivsema tähendusega ’heatahtlik, leebe’ ja sile tähendusega ’hoolitsetud välimusega, peene ja viisaka olemisega’, nt sile välimus, sile noormees, mis pakub ju esteetilist naudingut. Analüüs lubab järeldada, et sageli seostatakse meeldivat kehalist aistingut positiivsete vaimsete omadustega ja ebameeldivat puudutust vaimselt ebameeldiva kogemuse või omadusega.

Kompimisadjektiivide hulgas leidub aga ka näiteid tähendusvaheldustest, mis ei kinnita omaduse kognitiivse meeldivuse või ebameeldivuse järjepidevust. Mitmed kombitavat omadust väljendavad adjektiivid, millel esineb polüseemiamall ­PUUDUTUS–PSÜHH, ei ole üheselt liigitatavad positiivse või negatiivse kompimiskogemuse põhjal, nt reljeefne, õline, tasane, karvane.

Huvitav juhtum on adjektiiv terav, mis puudutuskogemusena seostub pigem valu ja ebamugavusega (sarnaselt sõnadega okkaline, ogaline), kuid millel on regulaarsed seosed nii negatiivsete kui ka positiivsete tähendustega. Terav märkus, terav kriitika teevad psüühiliselt haiget, terav maitse ja terav lõhn mõjuvad meeltele tugevalt (mis võib meeldida või mitte), kuid teravad kõrvad, teravad silmad on juba selgelt midagi täpset ja positiivset. Silmade-kõrvade puhul tuleb ilmselt mängu terava eesmärgi­tähendus: kuna terav nuga lõikab hästi ja on selline, nagu hea nuga olema peab, siis ka silmad ja kõrvad on teravad, kui nad oma tööga hästi hakkama saavad.

Lakoff ja Johnson (2003 [1980]) toovad välja, et kognitiivsed nähtused (seal­hulgas keele moodustamine ja mõistmine) on seotud erinevate kehaliste, afektiivsete, tajuga seotud motoorsete protsessidega. Sama võib täheldada süstemaatilise polüseemia uurimisel. Eesti metafooriuurija Ene Vainik (2017) tõstab esile, et mõistemetafoorid on loomult süstemaatilised – tegu pole üksiku keelendiga, vaid mitmetes väljendites avalduva mõtlemismustriga. Seega on loomulik, et metafooriuurimine ja süstemaatilise polüseemia analüüs, mis vaatleb tähenduste regulaarset ülekannet, jõuavad sarnaste tulemusteni.

Seost tekstuurimetafooride töötlemise ning kompimisega seotud ajuosa aktiveerumise vahel on kinnitatud ka funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRI) abil (Lacey jt 2012). Nimelt aktiveerus katseisikutel tekstuuri-selektiivne somato­sensoorne korteks (ajuosa, mille alaosad reageerivad kindla kehaosa puudutuste korral), kui töödeldi tekstuurimetafoore sisaldavaid lauseid (nt she had a rough day). Sama tähendusega lausete korral, kus tekstuurisõnu ei nimetatud (nt she had a bad day), aktiveerumist ei toimunud.

Kuus eksperimenti (Ackerman jt 2010), kus katsealused pidid lahendama karedaid või siledaid puslesid ja puudutama kõvasid või pehmeid esemeid, näitasid, et tekstuur mõjutab mitteteadlikul moel inimeste muljeid ja otsustusi teiste inimeste ja olukordade suhtes: näiteks tajusid inimesed karedate esemete mõjul sotsiaalseid suhtlusi keerulisemana ja kõvad esemed muutsid inimesed läbirääkimistel jäigemaks. Kompimismeelega tajutu mõjutab seega sotsiaalset kognitiivset taju. Eelnev annab tuge väitmaks, et kompimisadjektiivide süstemaatiline tähenduste vaheldumine ­PUUDUTUS–PSÜHH, nagu mõistemetafooridki, ammutab ainest kehalisest kogemusest, et väljendada abstraktsemat tunnete ja psüühika valda.

 

4.2. Tajumallid

Tajumallide peatükis vaatlen polüseemseid adjektiive, kus kompimistähenduse kõrval esineb viitamine mõnele teisele tajuvaldkonnale: kuulmine, maitsmine jt. Lähema vaatluse all on kaks kompimisadjektiividel esinenud süstemaatilise polüseemia malli: PUUDUTUS–HÄÄL ja PUUDUTUS–MAITSE. Mallis PUUDUTUS–HÄÄL vaheldub kombitav omadus häält või heli iseloomustava omadusega. Mall ­PUUDUTUS–MAITSE näitab kombitavat omadust ja maitset iseloomustavate tähenduste vaheldust. PUUDUTUS–HÄÄL esines valimis 18 sõna juures ja PUUDUTUS–MAITSE 11 sõna tähendus­struktuuris, nii et teistest meeltest on kompimisadjektiividel enim tähendus­ülekandeid ­kuulmis- ja maitsemeele valda.

Neljal korral esines valimi sõnadel juba temperatuuritähenduste uurimisel selgunud mall PUUDUTUS–TEMPERATUUR, kus (temperatuuriga seondumatu) puudutus­aisting vaheldus temperatuuritähendusega (nt karm talvkarmi karvaga koer). Üksikud näited esinesid ka tähendusvaheldustel PUUDUTUS–VÄRVUS (nt vahajas kiht taime­lehtedelvahajas nägu) ja PUUDUTUS–LÕHN (nt terav servterava lõhnaga gaas).

Enamikul PUUDUTUS–HÄÄL malliga sõnadel esines samaaegselt ka mall PUUDUTUS–MAITSE, nt pehme (pehme padipehme häälegapehme maitsega juust), metalne (metalne korpusmetalne kõlametalne maitse suus). Sellegi­poolest leidus sõnu, kus kompimistähendusega vaheldus ainult hääle­tähendus (nt kõva madratskõva kisa, karune kasukaskarune mehehääl) või ainult maitsetähendus (nt torkiv kampsuningveri torkiv maitse). Sõnu, mille tähendusstruktuuris avaldus ainult mall PUUDUTUS–MAITSE, oli valimis vähem kui sõnu, millel esines ainult mall PUUDUTUS–HÄÄL.

Tajumalle moodustavad tähendused on ühendsõnastikus leksikograafiliselt eri viisil esitatud: 1) põhitähenduse ja alltähendus(t)ena (näide 9); 2) ühise koond­tähendusena (näide 10); 3) süstemaatilist polüseemiat pole esitatud. Võrreldes malliga PUUDUTUS–PSÜHH puudub tajumallidel esitusviis kahe eraldi põhitähendusena. Süstemaatilise polüseemia esitamata jätmise näideteks sobivad sõnad siidine ja metalne. Siidise juures on välja toodud materjalitähendus ja laiem taktiilne tähendus, ent korpusest leiab kinnitust ka hääle- ja maitsetähendusele. Metalse juures on esitatud koondtähendus, mis seob värvust ja häält, ent maitset pole esile toodud seletuses ega näitelausetes. Korpuses on metalne maitse 42 esinemisega sageduselt seitsmes adjektiivi ja substantiivi kollokatsioon metalse sõnavisandis.

(9) sametjas

1 (pinna, koostise või millegi oleku laadi kohta:) pehme ja ühtlane, siledalt siidine, sameti pehmust meenutav [PUUDUTUS] Parkett kaeti sametja vaipkattega.

1.1 (hääle, heli kohta:) pehme kõlaga, mahe ja meeldiv [HÄÄL] Flöödi sametjas kõla.

1.2 (maitse kohta:) maheda, pehme maitsega [MAITSE] Sametja maitsega vein.

(10) vahajas

1 värvilt, konsistentsilt vms vaha meenutav [VÄRVUS] [PUUDUTUS] Laip lebab mustas ülikonnas, vahajad käed risti.

Nagu ilmnes malli PUUDUTUSPSÜHH esituse analüüsil, annavad erinevad esitus­viisid ja kohatised lüngad süstemaatilise polüseemia näitamisel tunnistust, et ka headel professionaalidel on keeruline hoomata infotihedat korpuspilti ja koostamisel võiks olla abi süstemaatilise polüseemia mallidest.

Kõige tihedam seos ilmnes kompimisadjektiivide tajumallides taktiilsete tähenduste ja häälega seotud tähenduste vahel. Taktiilsete väljenduste kasutamist hääle kirjeldamiseks on märganud ja analüüsinud ka metafooriuurijad, näiteks Pavlo ­Shopin (2017) doktoritöös, mis käsitleb Herta Mülleri loomingut. Teisalt võivad hääletähendused olla valimis maitsetähendustest paremini esindatud seetõttu, et kuulmise kui Vibergi hierarhia põhjal maitsmisest kõrgema meele väljendamiseks on keeles rohkem väljendusvahendeid.

Kompimisadjektiividel oli korpuses maitsesõnadena rohkem kasutust ja täpsemaid tähendusi erialasõnavaras, alkohoolsete jookide kirjeldamisel. Viskimaitsete liigitusel on õliste maitsenüansside hulka arvatud mesi, nahk, tubakas, higi ja plastik (Tiivel 2007). Veinimaailmas on väga levinud maitseomadus kuiv, aga maitsetähenduste kasutusnäiteid võib korpusest leida ka adjektiividega metalne, nahkne, siidine, mullane jt.

Taas kord võis mallides täheldada meeldiva puudutusaistingu vaheldumist meeldiva häälega, nt siidine, sametine, pehme hääl, ning ebameeldivama puudutus­kogemuse vaheldumist ebameeldivama kuulmiskogemusega, nt kare, kalk, kriipiv hääl. Veidi vähem, aga sellegipoolest esines samalaadi kogemuslikku alust ka puudutuse ja maitsetähenduse vahel: sametine puudutus on ju käele mõnus ning sametine, sametjas, sametpehme maitse positiivne hinnang maitsele.

 

4.3. Tulemuste kokkuvõte

Kõik uurimuses tuvastatud polüseemiamallid on kokku võetud tabelis 1. Lahtris „Sõnu valimis” esitatud arv näitab, kui mitmel valimi sõnal esines see polüseemia­mall. Esimesena on välja toodud valimi sagedaseim mall, teisena tajumallid ning seejärel muud analüüsis selgunud süstemaatilise polüseemia mallid. Igale mallile on lisatud kirjeldus ja malli iseloomustavad näited valimist.

Tabel 1. Kompimisadjektiivide polüseemiamallid.

Polüseemiamall

Sõnu valimis*

Näited

Malli kirjeldus

PUUDUTUS–PSÜHH

43

pehme, okkaline, libe, kuiv, nüri, jäik

Kompimistähendus ⇒ meeleolu, suhtumist või iseloomu väljendav tähendus, nt okkaline roos / okkaline iseloom

PUUDUTUS–HÄÄL

18

kõva, kare, sametine, karune

Kompimistähendus ⇒ heli, häält iseloomustav tähendus, nt sametine nahk / sametine hääl

PUUDUTUS–MAITSE

11

terav, õline, sametpehme, ümar

Kompimistähendus ⇒ maitset iseloomustav tähendus, nt teravad nurgad / terav karri

PUUDUTUS–VÄRVUS

3

vahane, metalne

Kompimistähendus ⇒ värvust või valgust iseloomustav tähendus, nt metalne pind / metalne läige

PUUDUTUS–LÕHN

4

terav, õline, mullane

Kompimistähendus ⇒ lõhna iseloomustav tähendus, terav nuga / terava lõhnaga gaas

PUUDUTUS–TEMPERATUUR

4

karm, pehme

Kompimistähendus ⇒ temperatuuri­tähendus, pehme voodi / pehme suveõhtu

MATERJALl/AINE(A)–PUUDUTUS

11

siidine, sametine, takune

Teatud materjalist või ainest koosnemist väljendav tähendus esineb koos tähendusega, mis tähistab selle materjali puudutamisel tekkivat puuteaistingut ja on omakorda kantav ka muust materjalist objektidele, nt sametine ülikond / sametine nahk

PUUDUTUS–MATERJAL/AINE(S)

4

villane, puuvillane, linane

Teatud materjaliga seotud kompimis­tähendus esineb koos substantiivse tähendusega, mis tähistab sellest materjalist eset, nt villased sokid / kannan villast

PUUDUTUS–NÄHTUS_LOODUS (A)

10

kuiv, niiske, märg, tatine, lumine, ligane

Kompimistähendus ⇒ ilma, loodusnähtust iseloomustav adjektiivne tähendus, nt tatine taskurätik / tatine talv

PUUDUTUS–NÄHTUS_LOODUS (S)

4

kuiv, märg

Kompimistähendus ⇒ ilma, loodusnähtust iseloomustav substantiivne tähendus, nt märg pesu / mantel peab märga

PUUDUTUS–IN/LOOM_OMADUS (S)

6

karvane, siledakarvaline

Kompimistähendus ⇒ sama omadust kandvat inimest või looma tähistav substantiivne tähendus, nt karvane elukas / karvaste pidu

PUUDUTUS–MÕÕDE

4

rasvane, paks

Kompimistähendus ⇒ ruumilist omadust tähistav tähendus, nt paks puder / paksud seinad

PUUDUTUS–KOGUS

3

kõva, paks, tihe

Kompimistähendus ⇒ hulgatähendus, nt kõva iste / kõva rahasumma

* Tegu on orienteeriva arvuga, kuna kompimissõnade rühma võib eri moel piiritleda ja tulemus sõltub ka korpuse (versiooni) suurusest.

 

5. Kokkuvõte ja järeldused

Uurimus annab ülevaate sellest, kui rikkalikult on kompimisvaldkond eesti keeles adjektiividega kaetud, ning toob korpuspõhise analüüsi tulemusena välja eesti kompimisadjektiivide süstemaatilise polüseemia mallid. Artikkel analüüsis ka polüseemiamallide leksikograafilist esitust. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka leksikograafilise esituse analüüsi rakenduslik siht on hõlbustada sõnastiku­tööd ning aidata kaasa adjektiivi semantika täpsemale ja süsteemsemale esitusele leksikograafias.

EKI ühendsõnastikust (ÜS) ja eesti keele ühendkorpusest (ÜK 2019) kogutud kompimisadjektiivide rühma kuulus 265 sõna, millest polüseemseid sõnu oli 102. Valimit uurides võis täheldada erinevaid maailmaga suhestumise taktiilseid dimensioone. Põhituumiku moodustasid (pinna)tekstuuri omadused ja plastilised omadused (pehme, kõva, sile, kare jt). Nendesse rühmadesse kuulus enamik valimi tüvi­sõnadest. Kompimisadjektiivide seast võis leida veel konkreetsest materjalist tuletatud omadusi (paberjas, nahkne), toitudest ja toiduainetest tuletatud omadusi (sültjas, pudrune), kangastest tuletatud omadusi (siidine, sametine), pinnasest tuletatud omadusi (sopane, liivane), taimede-loomade omadustest tulenevaid adjektiive (soomusjas, okkaline) ja inimkehast lähtuvaid omadusi (tatine, rasune). Valim annab aimu, millega kompimistasandil kõige sagedamini kokku puututakse ja kust puudutuse kirjelduseks inspiratsiooni ammutatakse.

Kompimisadjektiivide valimi sagedaimad esmase kompimistähendusega sõnad korpuses on pehme, kõva, kuiv, terav, märg, niiske, sile ja libe. Kõik peale terava on tüvisõnad. Valdkonna põhilisemate sõnade staatusele viitas peale korpussageduse ka tõik, et samad sõnad moodustasid ühendsõnastiku põhjal enim liitsõnu. Sutrop (2002) toob põhisõna tunnustena muu hulgas välja, et põhisõna esildub psühholoogiliselt ja on keeltes enamasti morfoloogiliselt lihtne omasõna. Ilmselt võib ka korpussagedus mõnevõrra peegeldada psühholoogilist esiletulekut.

Kompimisadjektiivide analüüsis ilmnes 13 süstemaatilise polüseemia malli. Levinuim tähendusülekanne valimis on kombitavalt omaduselt psühholoogilisele omadusele ehk polüseemiamall PUUDUTUS–PSÜHH. Mall avaldus 42%-l polüseemsetest kompimisadjektiividest (jäik, nüri, tatine, libe, kivikõva jt), niisiis osutab süstemaatilise polüseemia uurimine tugevale seosele kompimisvaldkonna ja tunnete valdkonna vahel. Mõistemetafooride teoreetikud Lakoff ja Johnson (2003 [1980]) on leidnud, et abstraktsemate ja keerulisemate nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavamatest ja kehapõhisematest valdkondadest. Seega on keha, naha või suuga vahetult kogetav ülimalt sobilik lähte­valdkond, mille mõistetes räägitakse abstraktsematest nähtustest, nagu psühholoogilised nähtused.

Valimis ilmnes taktiilselt ebameeldiva omaduse (limane, tatine, okkaline, ogaline, kare) seos psühholoogiliselt ebameeldiva omadusega, nt okkaline kui ’pahur, tõrges’ või ogaline kui ’terav, salvav’. Meeldivat kompimiskogemust pakkuvad sõnad, nt pehme, on kasutusel ka positiivsema psühholoogilise tähendusega ’heatahtlik, leebe’. Analüüs lubab järeldada, et sageli seostatakse meeldivat kehalist aistingut positiivsete vaimsete omadustega ja ebameeldivat puudutust vaimselt ebameeldiva kogemuse või omadusega.

Malle, mis sisaldavad tähendusülekannet kompimisvaldkonna ja muu taju­valdkonna vahel, esines valimis viis: PUUDUTUS–HÄÄL, PUUDUTUS–maitse, PUUDUTUS–VÄRVUS, PUUDUTUS–LÕHN ja PUUDUTUS–TEMPERATUUR. Sagedaim tajumall PUUDUTUS–HÄÄL esines valimis 18 sõna juures ja sageduselt teine PUUDUTUS–MAITSE 11 sõna tähendusstruktuuris. Mallides võis taas täheldada tähendusüle­kannet meeldiva puudutusaistingu ja meeldiva hääle vahel, nt siidine, pehme hääl, ning ebameeldivama puudutuskogemuse ülekannet ebameeldivale kuulmiskogemusele, nt kare, kalk hääl. Veidi vähem, aga sellegipoolest avaldus samalaadi kogemuslik alus ka puudutuse ja maitsetähenduse vahel (sametine puudutus Þ sametine maitse). Süstemaatilise polüseemia uurimine toetab metafooriuurimisi ja neuro­uuringuid, näidates tugevat sidet kompimismeele ja kuulmismeele vahel ning ka kompimismeele ja maitsemeele vahel.

Mallide leksikograafiline esitus ÜS-is vaheldus. Mall võis olla esitatud: 1) kahe eraldi põhitähendusena; 2) põhitähenduse ja alltähendus(t)ena; 3) ühise koond­tähendusena; 4) süstemaatilist polüseemiat polnud esitatud. Hindasin esitamata jätmiseks olukorda, kus tähendus sõnastikust puudus, ent korpuses arvestatava sagedusega esildus, nt sõna metalne maitsetähendus, mis korpuses esines 42 korral kollokatsioonina metalne maitse. On mõistetav, et polüseemiamalli konkreetse parima leksikograafilise esituse valimisel mängivad rolli paljud tegurid (sõnastiku sihtrühm, sõnasagedus, vastava tähenduse sagedus), kuid süsteemsemat esitust võiks igal juhul abistada süstemaatilise polüseemia mallide tundmine. Semantilisi tüüpe leksikograafid sõnatähendusele juba lisavad ja ehk hõlbustaks tööd polüseemsete sõnadega see, kui süsteem pakuks koostamisel välja võimaluse tutvuda polüseemiamallidega, mis on seotud kindla semantilise tüübiga.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG1978).

Maria Tuulik (snd 1985), PhD, Eesti Keele Instituudi leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 ­Tallinn), maria.tuulik@eki.ee

1 Algses tüübistikus oli adjektiivi semantiliste tüüpide nimetuste esiosa OMADUS (nt OMADUS_KOGUS), et vältida kattuvust substantiivitüüpidega. Kuna artiklis käsitletakse põhiliselt adjektiivide tähendusi, siis on täpsustav esiosa edaspidi ära jäetud.

Kirjandus

Veebivarad

ÜK 2019 = Kristina Koppel, Jelena Kallas (koost). Eesti keele ühendkorpus 2019. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08565L

ÜS = EKI ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb 2021. https://sonaveeb.ee

 

Kirjandus

Ackerman, Joshua; Nocera, Christopher; Bargh, John 2010. Incidental Haptic Sensations Influence Social Judgments and Decisions. – Science, kd 328, nr 5986, lk 1712–1715. https://doi.org/10.1126/science.1189993

Alonso, Héctor Martınez; Pedersen, Bolette Sandford; Bel, Núria 2013. Annotation of regular polysemy and underspecification. – Proceedings of the 51st Annual Meeting of the Association for Computational Linguistics, August 4–9, Sofia. Kd 2: Short Papers. Toim Hinrich Schuetze, Pascale Fung, Massimo Poesio. Sofia: Association for Computational Linguistics, lk 725–730.

Apresjan, Jurij 1974. Regular polysemy. – Linguistics, kd 12, nr 142, lk 5–32. https://doi.org/10.1515/ling.1974.12.142.5

Bhat, D. N. S. 1994. The Adjectival Category: Criteria for Differentiation and Identification. (Studies in Language Companion Series 24.) Amsterdam: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/slcs.24

Everson, Stephen 1997. Aristotle on Perception. Oxford: Clarendon Press.

Goldreich, Daniel; Kanics, Ingrid 2003. Tactile acuity is enhanced in blindness. – The Journal of Neuroscience, kd 23, nr 8, lk 3439–3445. https://doi.org/10.1523/JNEUROSCI.23-08-03439.2003

Harris, Zellig 1954. Distributional structure. – Word, kd 10, nr 2–3, lk 146–162. https://doi.org/10.1080/00437956.1954.11659520

Hendry, Stewart H.; Hsiao, Steven S.; Brown, Christian M. 2003. Fundamentals of sensory systems. – Fundamental Neuroscience. 2. tr. Toim Larry Squire, Floyd E. Bloom, Susan McConnell, James L. Roberts, Nicholas Spitzer, Michael Zigmond. Amsterdam: Academic Press, lk 577–590.

Heylen, Kris; Wielfaert, Thomas; Speelman, Dirk; Geeraerts, Dirk 2015. Monitoring polysemy: Word space models as a tool for large-scale lexical semantic analysis. – Lingua, kd 157, lk 153–172. https://doi.org/10.1016/j.lingua.2014.12.001

Hilpert, Martin; Saavedra, David Correia 2020. Using token-based semantic vector spaces for corpus-linguistic analyses: From practical applications to tests of theoretical claims. – Corpus Linguistics and Linguistic Theory, kd 16, nr 2, lk 393–424.

Janson, Liina 2021. Eesti viipekeele maitsenimetused. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Kallas, Jelena; Tuulik, Maria 2011. Eesti keele põhisõnavara sõnastik: ajalooline kontekst ja koostamispõhimõtted. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 7, lk 59−75. https://doi.org/10.5128/ERYa7.04

Kallas, Jelena; Tuulik, Maria; Jürviste, Madis 2012. Leksikograafilise tarkvara Sketch Engine eesti keele moodul. – ESUKA–JEFUL, kd 3, nr 2, lk 57–77. https://doi.org/10.12697/jeful.2012.3.2.03

Kallas, Jelena 2013. Eesti keele sisusõnade süntagmaatilised suhted korpus- ja õppeleksiko­graafias. (Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 32.) Tallinn: Tallinna Ülikool.

Kilgarriff, Adam; Kovář, Vojtěch; Krek, Simon; Srdanovič, Irena; Tiberius, Carole 2010. A quantitative evaluation of word sketches. – Proceedings of the XIV EURALEX International Congress. Toim Anne Dykstra, Tanneke Schoonheim. Ljouwert: Fryske Akademy, lk 372–379.

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubícek, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, kd 1, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Lacey, Simon; Randall, Stilla; Sathian, Krish 2012. Metaphorically feeling: Comprehending textural metaphors activates somatosensory cortex. – Brain and Language, kd 120, nr 3, lk 416–421. https://doi.org/10.1016/j.bandl.2011.12.016

Lakoff, George; Johnson, Mark 2003 [1980]. Metaphors We Live By. London: University of Chicago Press. https://doi.org/10.7208/chicago/9780226470993.001.0001

Langacker, Ronald 1987. Foundations of Cognitive Grammar. Kd 1. Theoretical Prequisites. Stanford: Stanford University Press.

Langemets, Margit 2010. Nimisõna süstemaatiline polüseemia eesti keeles ja selle esitus keele­varas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Langemets, Margit; Tiits, Mai; Valdre, Tiia; Voll, Piret 2010. In spe: üheköiteline eesti keele sõnaraamat. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 793−810.

Laur, Sven; Orasmaa, Siim; Särg, Dage; Tammo, Paul 2020. EstNLTK 1.6: Remastered Estonian NLP Pipeline. – Proceedings of the XII Language Resources and Evaluation Con­ference. Marseille: European Language Resources Association, lk 7152–7160.

Majid, Asifa; Roberts, Seán G.; Cilissen, Ludy; Emmorey, Karen; Nicodemus, Brenda; O’Grady, Lucinda; Woll, Bencie; LeLan, Barbara; de Sousa, Hilário; Cansler, Brian L.; Shayan, Shakila; de Vos, Connie; Senft, Gunter; Enfield, N. J.; Razak, Rogayah A.; ­Fedden, Sebastian; Tufvesson, Sylvia; Dingemanse, Mark; Ozturk, Ozge; Brown, Penelope; Hill, Clair; Le Guen, Olivier; Hirtzel, Vincent; van Gijn, Rik; Sicoli, Mark A.; Levinson, Stephen C. 2018. Differential coding of perception in the world’s languages. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, kd 115, nr 45, lk 11369–11376. https://doi.org/10.1073/pnas.1720419115

Martelli, Federico; Navigli, Roberto; Spadoni, Paolo; Stilo, Giovanni; Velardi, Paola 2019. Lexical analytics for NLP: Sense clustering. https://elex.is/wp-content/uploads/2019/08/ELEXIS_D3_1_Lexical_semantic_analytics_for_NLP_sense_clustering_Final.pdf

Ong, Walter 1982. Orality and Literacy: The Technologizing of the Word. London–New York: Routledge.

Paulsen, Geda; Vainik, Ene; Tuulik, Maria 2020. Sõnaliik leksikograafi töölaual: sõnaliikide roll tänapäeva leksikograafias. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 16, lk 177−202. https://doi.org/10.5128/ERYa16.11

Proos, Mariann 2020. Feeling your neighbour: An experimental approach to the polysemy of tundma ‘to feel’ in Estonian. – Language and Cognition, kd 12, nr 2, lk 282−309. https://doi.org/10.1017/langcog.2019.44

Shopin, Pavlo 2017. From Injury to Silence: Metaphors for Language in the Work of Herta Müller. Doctoral thesis. University of Cambridge. https://doi.org/10.17863/CAM.13425

Stevens, Joseph C.; Alvarez-Reeves, Marty; Dipietro, Loretta; Mack, Gary W.; Green, Barry G. 2003. Decline of tactile acuity in aging: A study of body site, blood flow, and lifetime habits of smoking and physical activity. – Somatosensory & Motor Research, kd 20, nr 3–4, lk 271–279. https://doi.org/10.1080/08990220310001622997

Sutrop, Urmas 1998. Eesti keele maitsenimetustest. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 446−458.

Sutrop, Urmas 2001. Lõhnad meie keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 5−12.

Sutrop, Urmas 2002. The Vocabulary of Sense Perception in Estonian: Structure and History. (Opuscula Fenno-Ugrica Gottingensia 8.) Frankfurt am Main: Peter Lang.

Sutrop, Urmas 2005. Temperatuurisõnad ja -skaalad. – Emakeele Seltsi aastaraamat 50 (2004). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 111–128.

Sünd, Sigrid 2020. Eesti lõhnasõnad empiirilise uurimuse ja e-poodide tootekirjelduste näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Zurbuchen, Karin 2017. Eesti ja saksa värvi- ja lõhnasõnade võrdlev analüüs empiirilise uurimuse varal. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Tavast, Arvi; Langemets, Margit; Kallas, Jelena; Koppel, Kristina 2018. Unified data modelling for presenting lexical data: The case of EKILEX. – Proceedings of the XVIII ­EURALEX International Congress: Lexicography in Global Contexts. Ljubljana, 17–21 July. Toim Jaka Čibej, Vojko Gorjanc, Iztok Kosem, Simon Krek. Ljubljana: European Association for Lexicography, lk 749–761.

Tavast, Arvi; Koppel, Kristina; Langemets, Margit; Kallas, Jelena 2020. Towards the superdictionary: Layers, tools and unidirectional meaning relations. – Proceedings of XIX EURALEX Congress: Lexicography for Inclusion. Kd 1. Toim Zoe Gavriilidou, Maria Mitsiaki, Asimakis Fliatouras. Alexandroupolis: European Association for Lexicography, lk 215−223.

Tiivel, Toomas 2007. Viskimaailma teejuht. Tartu: Hermes House.

Tuulik, Maria 2014. Adjektiivide polüseemia korpuses ja sõnaraamatus. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 10, lk 307–317. https://doi.org/10.5128/ERYa10.19

Tuulik, Maria 2020. Eesti temperatuuriadjektiivide polüseemiamallid. – Eesti Rakendus­lingvistika Ühingu aastaraamat, nr 16, lk 223−240. https://doi.org/10.5128/ERYa16.13

Tuulik, Maria 2022. Adjektiivide süstemaatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 45.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tuulik, Maria; Langemets, Margit 2016. Systematic polysemy of Estonian colour adjectives. – Proceedings of the XVII EURALEX International Congress: Lexicography and Linguistic Diversity, 6–10 September. Toim Tinatin Margalitadze, George Meladze. Thbilisi: Ivane Javakhishvili Tbilisi University Press, lk 702–708.

Uusküla, Mari 2008. Basic Colour Terms in Finno-Ugric and Slavonic Languages: Myths and Facts. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 9.) Tartu: Tartu University Press.

Uusküla, Mari; Sutrop, Urmas 2011. Värvinimede raamat. (Töid antropoloogilise ja etno­lingvistika vallast 5.) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Vainik, Ene 2017. Tunnetest, piltlikult. – Mäetagused, nr 69, lk 9−38. https://doi.org/10.7592/MT2017.69.vainik

Vainik, Ene; Tuulik, Maria; Koppel, Kristina 2020. Comparison of collocations and word associations in Estonian from the perspective of parts of speech. – Slovenščina 2.0, kd 8, nr 2, lk 139−167. https://doi.org/10.4312/slo2.0.2020.2.139-167

Vare, Silvi 2012. Eesti keele sõnapered. Tänapäeva eesti keele sõnavara struktuurianalüüs. Kd I–II. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Viberg, Åke 1983. The verbs of perception: A typological study. – Explanations for Language Universals. Toim Brian Butterworth, Bernard Comrie, Östen Dahl. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 123–162.

Vignemont, Frederique de; Massin, Olivier 2015. Touch. – Oxford Handbook of Philosophy of Perception. Toim Mohan Matthen. Oxford: Oxford University Press, lk 294–313.

Welg, Clark 1959. The Antecdents of Man. Edinburgh: Edinburgh University Press.

Sõna esinaine varasem kasutussoovitus tekitas omajagu poleemikat. Nimelt on eesti keelekorraldus olnud seisukohal, et kui esimeheks saab nimetada nii mees- kui ka naissoost isikut, kes töötab mingisuguse organisatsiooni eesotsas, siis esinaine seevastu saab olla naine, kes juhib ainult naistest koosnevat kollektiivi (vt Mäearu 2008). Siiski esineb esinaine väga sageli ka segasoolise organisatsiooni juhi tähenduses (Kaukonen 2021; Risberg, Kaukonen 2022).

Artikli eesmärk on teada saada, kuivõrd soovitus tegelikus keelekasutuses kajastub. Keskendun küsimusele, kellele esinaine tänapäeva üldkeeles osutab, kas ainult naisorganisatsiooni juhile või ka naisjuhile üldiselt. Samuti vaatlen, millistes tähendustes on sõna esinaine sajandi jooksul (aastatel 1920–2021) kasutatud.

 

Esinaine keeleallikates

Eesti keeles leidub soolise, sagedamini mehele osutava osisega ametinimetusi (näiteks kaupmees, põllumees, esimees), mille tähendus on laienenud ka naissoole ning mida kasutatakse seeläbi nii mees- kui ka naissoost referendi märkimiseks (Olt 2004; Puna 2006; Kaukonen 2022). Eesti keelekorralduse varasemates soovitustes on öeldud, et kui sõnaga esimees saab viidata nii mees- kui ka naisjuhile, siis esinaine tähendab eesti keeles vaid ’naisorganisatsiooni või -kollektiivi juhti’. Sirje Mäearu on selgitanud:

Sõnaga esinaine saab nimetada naiskollektiivi juhti, nt naiskoori esinaine, naisüliõpilasorganisatsiooni aseesinaine. Isegi see, kui kollektiivis on enamik naisi, ei anna põhjust rääkida esinaisest, nt Piret Järvela on Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees (mitte esinaine). (Mäearu 2008: 79)

Samasisulised soovitused olid teisteski Eesti Keele Instituudi keelekorraldus­allikates, näiteks 2007. aastal antud keelenõuandes ning ametniku soovitussõnastikus:

Esinaine sobib eelkõige juhtudel, kui ühenduses, seltsis vm on üksnes naised. Muudel juhtudel sobib ametinimetuseks esimees. (AMSS 2013)

Õigekeelsusallikates (VÕS 1933; ÕS 1960, 1976, 1999, 2006, 2013 ja 2018) ilmneb esimene märge esinaise eelkirjeldatud soovituse kohta ÕS 1999-s. Kirjakeele seletussõnaraamatus (EKSS 1991: 318) on esinaise selgituses küll märgitud, et sõna tähendab harilikult naisteorganisatsiooni naisjuhatajat, ent näitekonstruktsiooni naiskorporatsiooni esinaine kõrval on ka turismiklubi esinaine. Niisiis ei ole keelekorraldusallikad enne 1990. aastaid esinaise seesugust kasutussoovitust kirjeldanud. Olen vaadelnud esinaise kasutuskonteksti 100 juhuslikus lauses 2017. ja 2019. aasta veebikorpuste põhjal ning leidnud, et 2017. aasta korpuses kasutati esinaist nais­kollektiivi juhi tähenduses 32%-l juhtudest ning 2019. aastal 33%-l juhtudest (Kaukonen 2021). Minu kasutus­uurimuse järel muudetigi soovitust ning EKI ühend­sõnastiku (ÜS 2022) rubriigi „ÕS soovitab” järgi kasutatakse esinaist ka naissoost juhi kohta üldiselt.

 

Soolistatud ametinimetuste muutmine

Soovitus ja sellega seostuv soolistatud ametinimetuste erinev kasutus meeste ja naiste puhul on kaasa toonud mitmesugust vastukaja. Näiteks juhib portaali Feministeerium toimetaja Aet Kuusik (2015) tähelepanu sellele, et keel ja keelenormid ei ole neutraalsed, vaid annavad tihtipeale edasi ühiskonnas juurdunud soostereotüüpe. Kriitika põhifookuses on asjaolu, et seesuguste soovituste rakendamine tugevdab mõtet, justkui oleks segasooliste gruppide juhid iseenesestmõistetavalt meessoost isikud. Seda ka sõnade meeskond ja naiskond näitel, millest viimasel on 2018. aasta ÕS-is spordi valdkonnamärgend, samal ajal kui meeskond pole kitsendatud.1 Liisa Pakosta leidis võrdõigusvolinikuna, et kuna eesti keeles puudub grammatiline sugu, ei saa soolistatuse ja diskrimineeriva keelekasutuse probleemile samamoodi läheneda kui teiste keelte kontekstis. Probleemi ei tekita tema sõnul mitte keel ise, vaid see, mil moel meestest ja naistest kirjutatakse ning milliseid tähendusvälju sugudest luuakse. (Pakosta 2021) Esinaise juhtum kinnitab Pakosta väidet, sest tekkinud poleemika ei ole seotud sõna endaga, vaid kontekstiga, milles sõna soovitatakse kasutada – esinaise kasutamine vaid naisorganisatsiooni juhi tähenduses loob tähendusvälja, mille järgi sobivad naised juhtima vaid naisi.

Mitmes keeles on feministliku keeleuuenduse toel meessoole osutavaid ametinimetusi muudetud sooneutraalseteks või naissugu kaasavaks (vt nt hollandi keele kohta Gerritsen 2002; Pauwels 2003; hispaania keele kohta Kaufmann, Bohner 2014; saksa keele kohta Kunkel-Razum 2022). Sealjuures on juhi ametile osutamiseks võetud kasutusele üldistatud maskuliinsust vältivad terminid: näiteks inglise keeles on esimeest tähistavad sõnast chairman moodustatud neutraalsed chair ja chair­person ning naissoole viitav chairwoman (Romaine 2001: 169). Austraalia ja Uus-Meremaa inglise keele põhjal tehtud uurimuse järgi suurenes juba ajavahemikus 2002–2009 woman– ja person-lõpuliste ametinimetuste, nagu chairwoman ja chairperson (’juht’), kasutussagedus keelekorpustes (Holmes jt 2009: 192–193). Täna­päeval on siiski ­rohkem levinud sooneutraalse versiooni chair kasutamine, näiteks veebikorpuses English Web 2020 (Sketch Engine) on sõnal chair üle kolme miljoni, kuid sõnal chair­woman üle 40 000 esinemise. Samuti on meile pisut lähemal soome keeles soolistatud ameti­nimetuse puhemies (’esimees’) asemel võetud kasutusele sõna puheenjohtaja (’spiiker’) (Engelberg 2018: 88, 94).

Paljudes kultuurides on niisiis soolistatud ameti-, sh juhinimetuse neutraalsemaks muutmine olnud ajaga kaasas käimise märk. Ehkki mitmesse keelde tõlgitud Euroopa Parlamendi sooneutraalse keele juhised on olemas ka eesti keeles ning selles soovitatakse esimehe asemel näiteks sõnu spiiker või eesistuja (GNL), on esimees jätkuvalt levinud: ühendkorpuses kasutatakse esimeest näiteks 14 korda rohkem kui eesistujat. Järgnevas analüüsis on vaatluse all aga naissoole viitava juhinimetuse esinaine kasutus sajandi jooksul.

 

Materjal ja meetod

Esinaise kasutust vaatlesin kümnendite kaupa, et saada sõna eri tähendustes esinemise kohta diakrooniline ülevaade. Hüpotees oli, et keelekorralduse soovitus esinaise kohta ei ole tänapäevases keelekasutuses relevantne. Et vaadelda esinaise kasutust varasemates, st nõukogudeaegsetes ja sellele eelnenud perioodi tekstides, kasutasin DIGAR-i kollektsioonis (DEA) olevaid eestikeelseid väljaandeid, millele pääsesin ligi rahvusraamatukogu digilaborite kaudu (Tinits 2020). Lemma esinaine päringule vastas üle üheksa tuhande lausenäite. Analüüsi valisin igast kümnendist (1920, 1930, 1940) 100 juhuslikku lauset, aastate 1950–1970 väljaannetest kõik kasutusjuhud (vt tabelit 1).

Päringu hetkel (6. II 2022) puudus digilaboris 1980. aastate andmestik. On tavapärane, et korpusandmed mõne keelenähtuse kohta pole täielikud, kuna andme­kogud ei sisalda igat võimalikku keelevarianti ega esinda igat allkeelt. Seevastu üldistusi saab teha ka mittetäielike andmete põhjal (Stefanowitsch 2020: 5, 7).

Tabel 1. Sõna esinaine analüüsis kasutatud DEA andmestik.

Korpus

DEA

Periood

1920–1929

1930–1939

1940–1949

1950–1959

1960–1969

1970–1979

Sõnade arv

231 850 914

340 310 710

69 126 817

1 899 283

2 416 441

2 165 684

Kasutusjuhte kokku

321

7581

1084

11

13

29

Hilisema perioodi tekstikorpuseid vaatlesin korpustööriistaga Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). 1990. aastate materjal pärineb eesti keele ühendkorpuse (ÜK) koosseisu kuuluvast eesti keele koondkorpusest, mis sisaldab tekste aastatest 1990–2008 (vt Koppel, Kallas 2022a). Sketch Engine ei võimalda koondkorpuse tekste ajastute järgi sorteerida, niisiis esindab see pea kahe kümnendi pikkust perioodi. Tänapäevase keele kohta kasutasin ühendkorpuse 2013. ja 2021. aasta veebitekstide allkorpuseid (ÜK 2013 ja ÜK 2021). Nendest korpustest vaatasin samuti 100 lause juhuvalimit (vt tabelit 2).

Tabel 2. Sõna esinaine analüüsis kasutatud ühendkorpuse andmestik.

Korpus

Koondkorpus

ÜK

Periood

1990–2008

2013

2021

Sõnade arv

203 267 951

248 753 329

723 822 032

Kasutusjuhte kokku

2502

1859

3439

Esinaise kasutus aastatel 1920–1949 ning 1950–1979

Enim lausenäiteid sõnaga esinaine leidus 1930-ndate artiklites. Alates 1950. aastatest on andmestik väiksemahulisem. See viitab nimetatud ajavahemiku vähestele digiteeritud või raskesti ligipääsetavatele väljaannetele, oluliselt vähem ilmus ka artikleid ja raamatuid. Lisaks kirjutati esinaistest nõukogude aja tekstides märgatavalt vähem, sest kehtiva formaalse sugude võrdsuse tõttu nimetati kõiki tiitliga seltsimees (Karro 2022: 92). Perioodi 1920–1949 materjalis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses kolme kümnendi peale kokku 285 korral 300-st: 97 lauses 1920. aastatel, 95 lauses 1930. aastatel ja 93 lauses 1940. aastatel. Nendest näitelausetest enamik oli seotud kas naiskodu- või naisomakaitse, kodumajanduskoja, maanaiste seltside, naisseltside või muude taoliste naisorganisatsioonidega.

Esinaist juhi tähenduses üldiselt märkasin vaid kahes lauses 1940. aastatest. Ühel juhul (näide 1) kasutati samaaegselt nii mees- kui ka naissooliitega juhinimetust. Kümnel juhul jäi ebaselgeks, kas esinaine tähistab nais- või segasoolise organisatsiooni juhti, sest kontekstist ei saanud tuvastada, missuguse organisatsiooniga on tegu. Ühes lauses oli loetletud ka teisi naistöölisi, mistõttu võib esinaine selles tähistada nii nais- kui ka segakollektiivi juhti (näide 2). Näitelauses 3 oli muu hulgas kirjeldatud juhi nimetuse muutumist sooneutraalsest terminist sugu rõhutavaks.

(1) [---] proua Reisiku oleks pidanud walima esimeheks wõi esinaiseks, siis ehk oleks nii mitmelgi korral piinlik meesterahwast. (Jutuleht 6. VII 1929)

(2) Paremad lööklased, nõukogude esinaised, sektsionäärid, delegaadid, naistöölised ja naiskolhoosnikud [---]. (Edasi 5. III 1933)

(3) KNNÜ liikmed – t ä h e k e s e d ja v a l v e t a r i d – korraldavad klubide esinaiste (keda muide veel aasta tagasi nimetati uhke nimega – „p r e s i d e n t”) juhtimisel referaate, loenguid, kursusi. (Film ja Elu 11. IV 1940)

1950.–1979. aastate 53-lauselises analüüsimaterjalis osutas esinaine naiskollektiivi juhile kokku 46 juhul: üheksas lauses 11-st 1950. aastatel, kaheksas lauses 13-st 1960. aastatel ning kümnes lauses 29-st 1970. aastatel. Võrreldes aastatega 1920–1949 leidus esinaist juba rohkem üldisemas tähenduses: 1950. aastate materjalis kaks lauset, 1960-ndate omas neli lauset ja 1970-ndate omas 18 lauset (näited 4–5).

(4) [---] on selles kahtlemata oma osa energilisel kolhoosi esinaisel sm. Järvandol. (TRÜ Ajaleht 17. X 1958)

(5) Valiti uus juhatus koosseisus Evi Laido (esinaine), Rein Sander (tema parem käsi, TRÜ IV kursuse bioloog) [---]. (TRÜ Ajaleht 25. IX 1970)

 

Esinaise kasutusest aastatel 1990–2008 ning 2013 ja 2021

Ajavahemikus 1990–2008 ilmunud tekstide 100-lauselises juhuvalimis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses 16 korral, 83 lauset ilmestasid juhti üldiselt (näide 6) ja ühes lauses polnud üksuse tüüp tuvastatav. Valimisse sattus ka lause, milles dokumenteeritakse juhi ametinimetuse feminiseeritud kasutust ja avaldatakse selle kohta arvamust (näide 7). Sellest on näha, et sõna sooliste paralleelvormide arutelu on käinud juba 1990-ndatest alates.

(6) Endised kohtutöötajad [---], valitsuse pressinõunik [---] ja halduskohtu esinaine [---] uudistavad uut valitsuse istungite saali. (Eesti Ekspress 2000)

(7) Pea igas lehes vilksatab mõni esinaine, neid on päris palju. Tuleks uurida, kas esimehed esinaistele maksavad palka omast taskust või firma/riigi ühisest raha­kotist. (SL Õhtuleht 29. III 1997)

ÜK 2013 veebitekstide 100 lausenäitest 40-s osutas esinaine naiskollektiivi juhile, 58 lausega osutati segakollektiivi juhile ning kahes lauses jäi tähendus ebaselgeks. ÜK 2021-s, mis on seni kõige värskemat keeleinfot sisaldav andmekogu, tuvastasin sõna esinaine naisorganisatsiooni, näiteks naiskodukaitse või naiskoori, eesotsas oleva isiku tähenduses 41 lauses 100-st. Selles valimis märkis samuti 58 lauset esinaist kui segaorganisatsiooni juhti – põhiliselt riigikogu, korteriühistute, parteide, žüriide, mitmesuguste liitude, ametiühingute jms esinaisi (näited 8–9), ühes lauses ei selgunud organisatsiooni tüüp.

(8) Lisaks Remmelkoorile kuulusid žüriisse Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova, disainerid Tõnis Vellama ja Tarmo Luisk, kunstnik Reiu Tüür [---]. (Delfi 25. IX 2009)

(9) „[---] kuid politsei ja sotsiaalkaitsesüsteem on puuduliku õigusloome tõttu võimetud last aitama,” ütles Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova. (Goodnews.ee 15. III 2021)

 

Kokkuvõttev arutelu

Sõna esinaine kasutuse aastakümnete lõikes võtab kokku joonis 1, millel on kujutatud kas nais- või segaorganisatsiooni juhi tähenduses esinenud kasutuse absoluutarve.

Jooniselt on näha, et sõnaga esinaine tähistatakse perioodil 1920–1949 peaaegu ainult naisorganistasiooni juhti (95% esinemisjuhtudest). 1940. aastate valimit ilmestab kaks lauset tähenduses ’segasoolise organisatsiooni juht’. 1950–­1960-ndate vähestes kasutusnäidetes on esinaine samuti pisut sagedamini naiskollektiivi juht, ent 1970. aastatel on märgata juba rohkem esinaise kasutust üldisemalt juhi tähenduses. Suure hüppe teeb sõnakasutus aga 1990.–2008. aastate korpuses, kus esinaine on ülekaalukalt segasoolise kollektiivi juhi tähenduses. ÜK 2013 ja ÜK 2021 tekstides on kasutus peaaegu samasugune, võrreldes aastate 1990–2008 tekstidega on neis rohkem esindatud ka naisorganisatsiooni juhi tähendus, kuid ülekaalus on üldisema naissoost juhi tähendus.

J o o n i s 1. Konkreetses tähenduses esinenud sõna esinaine absoluutarvud.

1920.–1949. aastate materjali naisorganisatsiooni juhi tähenduse suur ülekaal on tingitud sellest, et tol perioodil ei olnud naistel võimalik juhtida muid asutusi, sh segasoolisi organisatsioone. Esinaine markeerib nendes tekstides teatavat uudsust: naisjuht oli midagi ebatavalist, mistõttu neist kirjutati ka ajakirjanduses. Niisiis kui tänapäevases keelekasutuses kitsendatakse esinaise tähendus naisorganisatsiooni juhile, taastoodab see vanu seksistlikke arusaamu, et naised saavad olla juhid ainult naistega seonduvates valdkondades. Samuti peegeldab see mõttemalli, et kui naine satub juhtima ka mehi, peaks naist justkui komplimendina esimeheks nimetama.

Keelekorralduse soovitust, mis suunas kasutama esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses, kajastati õigekeelsusallikates alates ÕS 1999-st. Seetõttu on huvitav, et sama perioodi (1990–2008) esindavas koondkorpuses on suur ülekaal just sõna teisel tähendusvariandil – esinaine kui organisatsiooni juht üldiselt. Naisorganisatsiooni juhile viitamine sagenes taas ÜK 2013 tekstides, mistõttu on tõenäoline, et laiemalt kinnistus soovitus peale 2007. aastal antud EKI keelenõuannet. ÜK 2013 ja ÜK 2021 veebikorpustes võib aga segaorganisatsiooni juhi tähenduse suuremat sagedust tingida asjaolu, et nendes on palju toimetamata tekste, mis ilmestavad tegelikku keelekasutust. Seega on keelekasutajate jaoks loomulik kasutada esinaist juhi tähenduses üldiselt. Samuti mängib rolli asjaolu, et suurem osa organisatsioone koosnevad tänapäeval nii meestest kui ka naistest.

Kokkuvõttes on näha, et keelekorralduse varasem esinaise kasutussoovitus on olnud küll kooskõlas keelekasutusega, mis esindab ajavahemikku 1920–1949, kuid tänapäeval on levinum tähendus ’segasoolise kollektiivi juht’. Naised on üha enam asunud tööle mitmesugustes varem meestega seostatud ametites, sealhulgas juhtivatele kohtadele. Niisiis on õigustatud loobuda vananenud soovitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD72 „Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850–2020) näitel”.

 

Elisabeth Kaukonen (snd 1995), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), elisabeth.kaukonen@gmail.com

 

1 EKI ühendsõnastikus (ÜS 2022) sõnal naiskond seesugust valdkonnamärgendit ei ole.

Kirjandus

VEEBIVARAD

AMSS = Ametniku soovitussõnastik. https://www.eki.ee/dict/ametnik

DEA = DIGAR Eesti artiklid. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee

GNL = Gender Neutral Language. Sooneutraalne keel Euroopa Parlamendis.

https://www.europarl.europa.eu/cmsdata/187113/GNL_Guidelines_ET-original.pdf

Sketch Engine. https://www.sketchengine.eu

Tinits, Peeter 2020. Eesti Rahvusraamatukogu digilabori tööriistad tekstimaterjali ligi­pääsuks ja töötlemiseks. Zenodo. https://doi.org/10.5281/zenodo.3953795

ÜK = Kristina Koppel, Jelena Kallas (koost). Eesti keele ühendkorpus 2021. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

ÜS 2022 = EKI ühendsõnastik 2022. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

 

KIRJANDUS

EKSS 1991 = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. I kd, 2. v. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut.

Engelberg, Mila 2018. Miehiä ja naisihmisiä – suomen kielen seksismi ja sen purkaminen. (TANE-julkaisuja 18.) Helsinki: Tasa-arvoasiain neuvottelukunta.

Gerritsen, Marinel 2002. Towards a more gender-fair usage in Netherlands Dutch. – Gender Across Languages: The Linguistic Representation of Women and Men. (IMPACT: Studies in Language, Culture and Society 10.) Toim Marlis Hellinger, Hadumod Bußmann. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 81–108. https://doi.org/10.1075/impact.10.10ger

Holmes, Janet; Sigley, Robert; Terraschke, Agnes 2009. From chairman to chairwoman to chairperson: Exploring the move from sexist usages to gender neutrality. – Comparative Studies in Australian and New Zealand English: Grammar and Beyond. (Varieties of English Around the World G39.) Toim Pam Peters, Peter Collins, Adam Smith. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 183–204. https://doi.org/10.1075/veaw.g39.11hol

Karro, Piret 2022. 150 aastat Eesti feminismi. – Vikerkaar, nr 3, lk 57–112.

Kaufmann, Christiane; Bohner, Gerd 2014. Masculine generics and gender-aware alternatives in Spanish. – IZGOnZeit: Onlinezeitschrift des Interdisziplinären Zentrums für Geschlechterforschung, nr 3. https://doi.org/10.4119/izgonzeit-1310

Kaukonen, Elisabeth 2021. Feministlik keeleuuendus eesti keeles – tõusutendents või status quo? – Ettekanne XVII muutuva keele päeval 19. XI Tallinna Ülikoolis.

Kaukonen, Elisabeth 2022. Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 526–545. https://doi.org/10.54013/kk774a3

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022a. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eestikeelsete digitekstide kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207−228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Kunkel-Razum, Katherine 2022. Arzt, der – männliche Person, die …; Ärztin, die – weibliche Person, die …: Women and men in current German-language meaning dictionaries. – Ettekanne Eesti Rakenduslingvistika Ühingu 19. konverentsil 16. VI Tallinnas. https://www.rakenduslingvistika.ee/wp-content/uploads/2022/07/Kathrin-Kunkel-Razum_Arzt-der-%E2%80%93-mannliche-Person.pdf

Kuusik, Aet 2015. Need on ju ainult sõnad? – Feministeerium 20. III. https://feministeerium.ee/need-ju-ainult-sonad/?fbclid=IwAR2Gp2VonpqA-9IYiDYKutxWhW1VvqdRTTDbUQKYLgc8LHMwoWflOyiuH2c

Mäearu, Sirje 2008. Kas naine on esimees või esinaine? – Keelenõuanne soovitab 4. Koost ja toim Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 79.

Olt, Kerli 2004. Sooliselt markeeritud sõnavara trükiajakirjanduses. – Lingvistiline teksti­analüüs. Tekstid ja taustad III. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 28.) Toim Reet Kasik. Tartu: [Tartu Ülikooli Kirjastus], lk 90–107.

Pakosta, Liisa 2021. Kas „esimehe” ametinimetust kandev naine peaks tundma end diskrimineerituna? – Eesti Päevaleht 19. III. https://epl.delfi.ee/artikkel/92889947

Pauwels, Anne 2003. Linguistic sexism and feminist linguistic activism. – The Handbook of Language and Gender. Toim Janet Holmes, Miriam Meyerhoff. Oxford: Blackwell Publishing Ltd, lk 550–570. https://doi.org/10.1002/9780470756942.ch24

Puna, Kerli 2006. Soospetsiifilised isikunimetused sõnaraamatutes ja tekstides. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/662

Risberg, Lydia; Kaukonen, Elisabeth 2022. Sugude säuts. Mees on naine on isik? – Vikerraadio keelesäuts 18. II. https://vikerraadio.err.ee/1608503696/keelesauts-sugude-sauts-mees-on-naine-on-isik

Romaine, Suzanne 2001. A corpus-based view of gender in British and American English. – Gender Across Languages: The Linguistic Representation of Women and Men. Kd 1. (IMPACT: Studies in Language, Culture and Society 9.) Toim Marlis Hellinger, Hadumod Bußmann. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 153–176. https://doi.org/10.1075/impact.9.12rom

Stefanowitsch, Anatol 2020. Corpus Linguistics: A Guide to the Methodology. (Textbooks in Language Sciences.) Berlin: Language Science Press.

VÕS 1933 = Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt, R. Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.

Eesti keelekorraldus on oma pika ajaloo1 vältel lahendanud üsna erinevaid üles­andeid. Kui eelmise sajandi algul tegeleti ennekõike murrete põhjal ühtse kirjakeele loomisega ja selle kodifitseerimisega (ühiste normingute loomisega; vt Plado 2022; Kasik 2011; Erelt 2002; Tauli 1938; Tuglas 1932), siis hilisematel perioodidel on tegeletud ka normingute ja soovituste ülevaatamisega ning nende ajakohasuse küsimusega (vt nt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine; EKI teatmik: Mis on muutunud; Erelt 2002: 224–250; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2021, 2022; Paet 2022a, 2022b).

Tänapäeval, mil ühiskeelel on tugev positsioon ning murrete kasutus on taandunud, on päevakorral pigem küsimus, kas kunagi seatud normingud vastavad ühiskeele tegelikele sisemistele normidele (nn objektiivne norm) või kui ranged peaksid normingud olema. Nüüd ollakse seisukohal, et mida lähemal on normingud keele sisemistele normidele, seda vähem on keelekasutajal vaja norminguid „lihtsalt ära õppida” ning seda efektiivsemalt toimib keel. (Päll 2019) Normingute ülevaatamine on keelekorralduses toimunud lainetena varemgi ning alates 1970-ndate lõpust ja eriti 1980-ndatest on keelekorralduses võetud range normimise asemel suund soovitamisele (vt nt Kull 2000; Erelt 2002: 251–263). Probleemiks on siiski olnud keele vähene teaduslik uuritus (Kull 1961: 99, 1978: 682; Saari 1979: 164; Liivaku 1984: 583; Raadik 2020: 854).

Selleks et normingud vastaksid keele sisemisele normile, peab teadma, milline see sisemine norm on – see on keeleteaduse uurimisobjekt. Keeleteadus on paralleelselt keelekorraldusega tegelenud eesti keele uurimisega ning tänaseks võib öelda, et eesti keel on päris hästi läbiuuritud keel, eriti võrreldes suurema osa maailma keeltega. Sellegipoolest ei ole keeleteadus ja -korraldus alati ühte jalga astunud – keelekorraldus on tegelenud üsna palju varieeruvate keelendite normimisega, samal ajal kui keeleteadus ei ole sageli seda laadi varieerumisele tähelepanu pööranud. Sellele on mitmeid selgitusi, mis osalt on seotud keeleteaduse enda muutumisega: varieerumise ja tegeliku keelekasutuse uurimisega on hakatud tõsisemalt tegelema eriti viimastel aastakümnetel, kui töös on saanud tugineda suurte keelekorpuste andmetele (vt Koppel, Kallas 2022; Pilvik jt 2021; ka Stefanowitsch 2020).

Tänapäevaste korpuste ja korpuslingvistika meetodite kättesaadavus ning keele­kasutuse põhjalikumad uuringud on toonud rahvusvahelisse keeleteadusesse kasutus­põhise lingvistika teooria (ingl usage-based linguistics). Kasutuspõhise lingvistika põhiväide on, et keel sünnib kasutuses ning keelekasutus modifitseerib keelt pidevalt (Croft 2000: 4; Bybee 2010; Campbell, Barlow 2020: 81). Kasutuspõhine lähenemine pöörab süstemaatiliselt tähelepanu tegelikule keelekasutusele ja selle varieerumise seaduspärasustele ning kasutab selleks eksperimentaalse ja korpuslingvistika meetodeid (vt nt Klavan 2018; Rundell 2018; Storjohann 2021). Kasutuspõhine lähenemine on kasulik ka keelekorralduse jaoks, sest see annab vahendid ja meetodid, kuidas süsteemselt keelekasutust ja normingute keeles juurdumist jälgida ning vajadusel ebakõlasid eemaldada.

Artiklis vaatleme, kuidas on eesti keelekorralduses verbirektsioonide varieerumisse läbi XX sajandi suhtutud ning milliseid norminguid on seatud ja kuidas see kajastub tegelikus keelekasutuses. Selgitame tegeliku keelekasutuse analüüsi põhjal välja, kui hästi on keelekasutajad omandanud keelekorralduses loodud normingud, ning kui tänapäeva keeles varieerumine jätkuvalt aset leiab, siis mille alusel ja miks see toimub.

 

1. Eesti keeleteaduse areng XX sajandist praeguseni

Eesti kirjakeele sünd ja selle korraldamise vajadus tekkis perioodil, mil eesti keel oli ka uurimise mõttes lapsekingades. 1930-ndatel kirjutas Andrus Saareste (1933: 449): „Kui kirjakeeles tahame taotleda rahvakeelsust [---], siis peab see toimuma ühiskeele valitsevamatest vooludest lähtudes. Kuid meie tegelik keeleteadus peaks siis ka enam tähelepanu pöörama selle ühiskeele tundmisele.” Ka veel 1984. aastal ütleb Uno Liivaku (1984: 583) nii: „[---] keelekorraldus peab aluseks ühiskeelt, kuid soliidsel alusel pole ühiskeelt uuritud ega uurita. [---] Niisugune olukord teeb igasugused normiotsustused riskantseks ja juhuotsustuste tegemise ohu suureks.” See tähendab, et paljud keelekorralduslikud otsused ei ole alati põhinenud mitte keeleuurimisest välja kasvanud teadmistel, vaid on kujunenud mõneti juhuslikult, mõjukate isikute maitse-eelistustel või arusaamadel.

Võrreldes keelekorralduse varasemate perioodidega on olukord nüüdseks siiski muutunud. Keeleteadus ja keeleteaduslik mõtlemine on Eestis arenenud jõudsate sammudega ning erinevad suunad ning lähenemised on mitmekesistanud arusaama (eesti) keelest ja selle toimimisest. Eesti keeleteaduse mõtte arengut XX sajandil on ülevaatlikult kirjeldanud nt Haldur Õim (2000) ning üksikvaldkondade käsitlusi leiab kogumikust „Eesti keele uurimise analüüs” (Erelt 2003). Viimasel paaril aastakümnel on eesti lingvistika teemadering laienenud veelgi, samuti on see järjest tugevamalt integreerunud rahvusvahelisse teadusruumi; oluliselt on täienenud keele­uurimise metodoloogiline külg ja alusmaterjalide (nt korpusandmete) kättesaadavus. Ilmunud on põhjalikke käsitlusi eesti keelest (nt „Eesti keele varamu” sari). Tänapäeva keeleteadust, sh eesti keeleteadust iseloomustab ennekõike andme­põhisus: toetutakse erinevatele eesti keele kohta loodud ressurssidele (nt keele­korpused), aga üha enam ka katselistele meetoditele. Järjest olulisem on metodoloogia osa nii andmete kogumises, töötlemises kui ka interpreteerimises. Ka kvantitatiivse andmeanalüüsi roll lingvistilises uurimistöös on üha olulisem. Andmepõhisest tegeliku keelekasutuse uurimisest on välja kasvanud kasutuspõhine lingvistika.

 

2. Kasutuspõhine lingvistika

Kasutuspõhine lingvistika lähtub arusaamast, et keel sünnib selle kasutamise käigus ning kasutus kujundab keelt pidevalt (vt nt Barlow, Kemmer 2000; Bybee 2010; Perek 2015: 6). Kasutuspõhine lingvistika on välja arenenud kognitiivsest keeleteadusest (vt Langacker 1987; Croft, Cruse 2005) ning otsib seoseid ennekõike inimese kognitiivsete võimete ja keele vahel.

Keeleüksuste valikut mõjutavad väga erinevad tegurid ja nende koosmõjud, mis ilmnevad nende kasutamises. Valikuid mõjutavad näiteks suhtlusolukorra vajadused, mälu ja keele töötlemisega seotud nähtused (vt Diessel 2017) või sellised kognitiivsed protsessid nagu keeleliste üksuste kategoriseerimine, võime neid üksusi omavahel ühendada, analoogiaseoste leidmise võime, rikas mälu ning vormi ja tähenduse seostamise võime (Ibbotson 2013). Kasutuspõhises keeleteaduses on keelt iseloomustatud kui kompleksset adaptiivset süsteemi (Bybee 2010), mis tähendab, et keel muutub ja kohaneb vastusena mitmele eri tüüpi võistlevale tegurile (Ibbotson 2013). See omakorda tähendab, et inimene toimib kui tõenäosuslik masin, valides iga kord võimalike väljendusvahendite hulgast selle, mis antud konteksti kõige paremini sobib, kaaludes ja arvestades sealjuures ühtaegu mitmeid eri mõjureid. Keele­kasutus mõjutab otseselt ka keelevahendite vormilist kujunemist: näiteks on leitud, et kõrge kasutussagedusega keelendid kalduvad lühenema (end vabandama > vabandama; kõnes ütlesin > ütsin) või kinnistuma erandliku vormina (olema-verbi vorm on) – need on tänu pidevale kordamisele mälust paremini kättesaadavad kui mitte nii sagedased vormid (Bybee 2010: 39).

Keel ei ole niisiis fikseeritud, vaid muutub kasutuses pidevalt (Croft 2000: 4; Burridge, Bergs 2017: 13), ning keelt uurides peab seetõttu tähelepanu pöörama just keele tegelikule kasutusele. Kasutuspõhise lingvistika uurimisobjektiks ongi tegelik, loomulik keelekasutus, mis on kõige lihtsamalt kättesaadav tekstikorpustest, aga ka näiteks eksperimentidest. Viimased nõuavad põhjalikku eeltööd ja häid teadmisi eksperimentide planeerimisest (vt nt Klavan jt 2013). Kasutuspõhine lingvistika tugineb suuresti korpuslingvistika pikale uurimistraditsioonile, mis sai alguse 1960-ndatel, mil loodi esimesed keelekorpused. See on sestpeale arenenud keele­teaduse suunaks, millel on tugev ja mitmekülgne metodoloogiline alus (vt nt Muischnek, Lindström 2020; Stefanowitsch 2020; Brezina 2018).

Korpusest pärinevatele andmetele toetuv keele uurimine (Stefanowitsch 2020: 1, 56) võimaldab vastata uurimisküsimustele nii keelekasutuse kui ka varieerumise kohta, aga samuti muudele keelega seotud küsimustele, mis puudutavad keelt ennast või ka keelevälist maailma. Korpuseandmeid võib analüüsida nii kvantitatiivselt (arv­andmetel põhinedes) kui ka kvalitatiivselt (andmeid tõlgendades) (Biber 2000: 287–288; Crawford, Csomay 2016: 9). Kvantitatiivne andmeanalüüs tagab eeskätt selle, et järeldused ei tugineks üksikutel juhuslikel näidetel, vaid kehtiksid laiemalt. Andmete põhjal tehtud järeldused keele kohta ei põhine uurija sisekaemusel, vaid suure hulga inimeste keelekasutusel. Uurimistulemused on tänu sellele adekvaatsemad ja vähem kallutatud kui uurija sisekaemusel põhinevad järeldused (Storjohann 2010: 8; vt ka Sinclair 1991). Korpuslingvistika aitabki keele uurimises subjektiivsust vähendada (Stefanowitsch 2020). Korpust ei käsitleta lihtsalt andmebaasina, kust mõned näited valikuliselt välja nopitakse, vaid analüüsis arvestatakse süsteemselt kõiki korpuseandmeid (Gries 2007: 4). Need andmed ei muutu: päringut korrates saadakse täpselt samad tulemused (Klavan jt 2013: 19; Koppel, Kallas 2022: 217; vrd guugeldamise ebaadekvaatsusega, Kilgarriff 2007). Tänapäeval on korpuste kasutamiseks mitmeid abivahendeid, neist üks enim kasutatuid on korpuspäringukeskkond Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). Algselt loodi see leksikograafide töö­vahendiks, ent see võimaldab suuri korpusi mitmekülgselt analüüsida ka teistsugustel, sh teadustöö ees­märkidel.

Kokkuvõtlikult on kasutuspõhine lingvistika ja selle andmepõhisus põhimõttelt teistsugune lähenemine kui uurija enda vaistust lähtuv keelekäsitlus, sest toetub paljude inimeste keeleteadmistele, mitte ühe inimese idiolektile. Kvantitatiivsed andmed võimaldavad mudeldada keele varieerumist ühiskonnas ja seda mõjutavaid tegureid ning annavad seega parema pildi tegelikust keelekasutusest, kui see oli võimalik varem, väiksemahuliste ja piiratud registrivalikuga sedelkartoteekide ajal (vt nt EKSS 2009: 5; Frankenberg-Garcia jt 2021: 206; Hennig 2021: 16).

Kasutusandmetel põhinev lähenemine on muuhulgas eriti selgelt välja toonud need kitsaskohad, kus varasemad keelekorralduslikud normingud süsteemselt erinevad tegelikust keelekasutusest. Seda problemaatikat kirjeldamegi järgmisena verbi­rektsioonide näitel.

 

3. Eesti keelekorralduse areng verbirektsiooni käsitluse näitel

Eesti keeleteaduses ja -korralduses on sajandi jooksul oldud üldiselt üsna sarnasel seisukohal selles, mis on rektsioon ehk sõltumine. Huno Rätsep (1978: 64) sünteesis varasemaid rektsiooni definitsioone, tuues välja olulise joonena selle, et rektsioon on üks alistava seose liike, milles on kaks komponenti: põhisõna ja laiend, seal­juures oleneb laiendi vorm (kääne, kaassõnafraas vms) põhisõna tähendusest. Pärast seda pole arusaam eesti keele põhilistes süntaksikäsitlustes (EKG II; EKK 1997, 2020; Erelt, Metslang 2017) oluliselt muutunud.

Verbirektsiooni võib vaadata kui verbi kinnistunud argumentstruktuuri: verbi tähendus tingib laiendi (argumendi) olemasolu ja vormi. Rikkaliku morfoloogiaga eesti keel võimaldab argumentide vormistamisel sageli rohkemat kui üht varianti: alates objekti käändevaheldusest (sõin võileiba ~ sõin võileiva) kuni mitmete süsteemsete vaheldusteni, mis on tänapäeva grammatikates vähe kajastust leidnud. Näiteks verbi mõtlema juurde võib kuuluda kõrvallausekujuline laiend, mille korrelaadi vorm ­pealauses võib varieeruda: Ma mõtlesin, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin sellest, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin selle peale, et ta tuleb ka. Osa neist vaheldustest toob kaasa tähendusnüansse, mis pole põhjalikuma analüüsita kirjeldatavad.

Klassikaliselt verbirektsiooniks peetud juhtumid on eesti keeleteaduses ja -korralduses siiani paremini teadvustatud osa. Verbirektsioonis on aga palju vaheldusi ja varieerumist, mida on keelekorralduses osa verbide puhul peetud probleemiks, tuues endaga kaasa normeerimispüüded. Nii on mõnede verbide rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?]. Rektsiooni käsitlevad allikad ongi XX sajandi algusest saadik olnud preskriptiivsed (nt Aavik 1936; Rajamaa 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 1996, 2011; Erelt 2006, 2019: 35–41; EKK 2020: 443–448), samuti on keeleõppijatele mõeldud kogumikud oma teistsuguse olemuse tõttu rangemate piiridega (vt Pool 1996, 2019).

On nenditud, et „mõnel juhul on õige rektsiooni valimisega raskusi” (Erelt 2019: 35; ka Mäearu 2011: 3; Pool 2019: 7; juba Mägiste 1936: 148), aga ei täpsustata, kellel ja miks raskused esinevad. Kui keeleõppija puhul võib eeldada, et raskused tekivad teistsuguste sõltumisseoste tõttu tema emakeeles, siis eesti keelt emakeelena kõnelejal arvatavasti oma keeletunnetuse ja normeeringu erinevuste tõttu. Paistab, et tähele­panu pole pööratud sellele, et nii mõnigi tüüpviga, tänapäevaks „rasked kohad” on ette kirjutatud juba sajand tagasi, kui ühist eesti kirjakeelt alles loodi (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; Rajamaa 1936; vt ka Kerge 2004). Sealjuures kalduti tollal õigeks pidama seda, mis vastas autoriteetsete keelemeeste maitsele (Saareste 1952: 122). Seega on tegu valdkonnaga, mida on küll normeeritud, aga väga vähe teaduslikult uuritud.

Järgnevalt vaatleme lähemalt, kuidas on verbirektsioone eesti keelekorralduses käsitletud. Rõhuasetus on XX sajandi alguses, sest Teise maailmasõja järel arusaamad eesti keelekorralduses rektsiooni asjus kuigivõrd ei muutunud – kuni 2022. aastani.

 

3.1. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus XX sajandil

XX sajandi algul, eriti 1920.–1930. aastatel otsustati ühist eesti kirjakeelt luues ära paljud praeguse kirjakeele alused (vt nt EÕS 1925–1937; Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; ka Kerge 2004: 11). Üks keelekorralduse peamisi põhimõtteid on olnud teiste keelte mõju tõrjumine. Näiteks 1924. aastal leidis Elmar Muuk, et verbi arvestama [millega?] rektsiooniline laiend kaasaütlevas käändes on vene считаться с чем-нибудь ja saksa mit etwas rechnen mõju, mis tema hinnangul ei olnud eesti keele seisu­kohalt põhjendatud, sest eesti keeles nõuavad stama-lõpulised transitiiv­verbid väidetavalt rektsioonilist laiendit objektikäänetes. Tema hinnangul oli ainuõige osastav kääne [mida?]. Muuk võttis asja kokku järgmiselt: „Oleks viimne aeg selleski väikses küsimuses pääseda võõraste keelte tarbetu eestkoste alt”, ehkki sellele järgneb kohe lahtiütlus, et „mõnikord võivad küll laenud teistest keeltest olla väga tarvilikud!” (Muuk 1924: 105). Muuhulgas on siit näha üksiksõnade kaupa normeerimise ilmingut, samuti range süsteemi taotlust keeles – arvestama prooviti kunstlikult lisada teiste stama-verbidega ühesugustesse piiridesse.

Muugil oli tollal palju mõjujõudu eesti kirjakeelt, sh rektsioone kujundada (EKK 2020: 31). Näiteks „esimene ametlikel keelenormel põhjenev käsitlus” (Nurm 1931: 20) oli Muugi ja Mihkel Tedre õpik „Lühike eesti keeleõpetus” (1. tr 1930), kus normeeriti ka see, et verbi arvestama rektsioon on üksnes osastavas käändes. Sama õpetust jätkab Muuk „Väikses õigekeelsus-sõnaraamatus” (1933), kus nurksulgudes lisandsõna selgitab sõna tarvitusviisi lauses (VÕS 1933: 9), nt arvestama [mida?].

1933. aastal toimus Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolek (vt Elisto 1934), kus avaldati keele kohta tollele ajale omaseid arvamusi. Näiteks Saareste arvas, et „[k]eeles juba oleva printsiip tuleb aluseks võtta ja olevast analoogiat leida” ning kuna arvesse võtma [mida?] on osastava rektsioonikäändega, siis on see loomulik ka verbil arvestama. Saareste on soovitanud arvestada ka tegelikku keelekasutust: „Kus [rektsioonikäände valimise] võimalused pole uued, vaid omas keeles olemas, tuleks valida, mis on üldisem” (Elisto 1934: 84). Saareste tollastele seisukohtadele, et uuemate sõnade puhul tuleb jälgida ühiskeelset kasutust, toetuda ei saa loogilisuse ega võõrkeelsuse põhimõttele, vaid peab arvestama eeskätt ühis- ja rahvakeelt (vt ka Plado 2022: 1085–1088), on hiljem pooldavalt viidanud keelekorraldusteoreetik Valter Tauli (1941: 352).

Johannes Aavik (1934: 33) rõhus eesti keele omapärasuse põhimõttele: „Rektsioonid moodustavad tähtsa ja keerulise osa süntaksist ja neis tuleb nähtavale keele omapärasus ning individuaalne laad, sest eri keeled erinevad siin nii paljude sõnade suhtes.” Samuti oli rektsioon Aaviku jaoks õigekeelsuslikult tähtis ja keeruline ala. 88 aastat tagasi polnud „võrdlemisi noores ja alles arenemisel olevas kultuurkeeles” rektsioonide süntaks lõplikult ega Aaviku jaoks „igati rahuldavalt välja kujunenud” (Aavik 1934: 33). Aaviku hinnangul oli süntaksi õigekeelsust jõutud viljeleda võrdlemisi vähe. „Nii ei ole kõigi rektsiooniliste vankuvuste kohta ka ametlikes grammatikais seisukohta võetud ega ainulubatavate keelendite piirid sel alal kindlaks ­määratud; teiselt poolt jälle ei tundu mõned fikseeringud sel alal kõigiti õnnestunuina” (Aavik 1934: 34). Ta proovis rektsioonikasutust fikseerida õpikus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika” (1936), kus ta esitas oma keeleuuenduslikke seisukohti, mis erinesid ametlikust ehk Johannes Voldemar Veski ja Muugi keelest.

Herman Rajamaa tegi esimese katse koostada eesti sõnade muutelise sõltuvuse käsiraamat eestlastele, aga eriti muulasile ehk keeleõppijatele. Verbi arvestama rektsiooni [millega?] kohta on tal „ametlikule keelele” tuginedes palju öelda, nt et see „on eesti keele seisukohast täiesti ekslik („arvestama” nõuab ikka osastavat käänet)”. Kaasaütlevat käänet selle verbi rektsioonina peab ta vene keele mõjuks. (Rajamaa 1936: 3)

Nõukogude okupatsiooni ajal ilmunud ÕS-ides (alates SÕS I 1948 kuni ÕS 1976) arvestati aga juba verbi arvestama tegelikku kasutust (vt KK 1960: 245 eri tähendus­sisude kohta). Ka Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatikas” (1968) on verbil arvestama kaks rektsioonikäänet, ent nagu Aavikki (1936: 114) heaks pidas, erineva tähendusnüansiga: [mida?] millegi olemasoleva kohta ja [millega?] millegi võimaliku kohta (seda vahet kirjeldati veel ÕS 2006-ski). Nad on öelnud: „Kus on kaks rektsiooni, seal on sageli tähenduslik vahe” (Valgma, Remmel 1968: 146).

Kuigi vahepeal kostus keelekorraldusmaastikul teistsuguseid hääli: „[---] pole näiteks õige viimseni ära normeerida rektsiooni tarvitamist, sest siingi oleneb sageli palju konkreetsest juhtumist või eriolukorrast” (Kull 1961: 98), siis vastupanu oli visa. Näiteks Helju Vals (1966: 570) lootis, et „eesti keele rektsioon ei ole veel viimse detailini „ära” normeeritud”, ja esitas omad eelistused, muuseas taunis ta alaleütleva käände liigset kasutamist, nagu varem Aavik (1934: 38) jt ning hiljem Peep Nemvalts (2012); Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi (2022: 119) jt.

Ka Tiiu Erelt (1968: 212) pidas levinud rektsioonikäänete kasutust veaks: „Kuigi pole olemas eesti keele rektsioonisõnastikku ja ÕS abistab siin alla oma võimaluste, ei tähenda see veel rektsioonivigadele vaba voli andmist. Kerge oleks mõne sõnastiku (seekord igatahes ka ÕS-i) või grammatika järgi veenduda, et miski saab p õ h i n e d a ainult m i l l e l g i.” Siit ilmneb eesti keelekorralduses pikka aega levinud arusaam, et keel algab sõnaraamatust, mitte sõnaraamat ei kirjelda keelt nii, nagu seda kasutatakse (vt ka Risberg 2022). Siiski, keele uurimise vajalikkust leksika ja grammatika alal on omal ajal näinud näiteks Rein Kull (1978: 682), kes mainis ka, et ühiskeele ja kõnekeele variantsus oli täielikult uurimata. See on seda kohati tänapäevani.

 

3.2. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus tänapäeval

Eesti taasiseseisvumise järel jätkus küllaltki preskriptiivne vaade rektsiooniküsimusele (nt Mäearu 1996, 2011; EKK 1997, 2020; Erelt 2006, 2019; Erelt, Metslang 2017). Vastupidiselt sajandi algusele (nagu Elisto 1934: 84) oli aga nüüdseks aru saadud, et „[s]ünonüümsete verbide rektsioonid ei pruugi olla ühesugused” (Pool 1996: 6, 2019: 8; ka Erelt 2017: 66).

Põhimõtteline kannapööre, et rektsioon ei allu normingutele ega soovitustele, tuli Eesti Keele Instituudi (EKI) rektsioonitöörühma2 arutelude käigus, kus 2022. aasta algul otsustati, et „rektsioon ei käi normimise alla, lähtume kasutustavast/objektiivsest keelenormist” (EKI-sisene tööfail). EKI teatmikus on rektsiooni 2023. aasta alguse seisuga mainitud üksnes artiklis „Keelekorralduse teisenemine”, kus esitatud tabelis on öeldud, et rektsiooni puhul kirjeldatakse objektiivset keelenormi.3 EKI ühendsõnastikus (keeleportaalis Sõnaveeb, vt Tavast jt 2022; Langemets jt 2021) esitatud „rektsioonid osutavad nende sagedale esinemusele, samas ei ole nad vältimatult kohustuslikud” (EKI-sisene tööfail).

 

4. Verbirektsioonide kasutuspõhine analüüs

Tänapäevaseid rektsiooniloendeid (nt Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) lapates paistis meile, et neisse on kaasatud sõnad:

1. mille puhul ei olene rektsiooni käändest tähendus (nt sarnanema),

2. mille puhul oleneb rektsiooni käändest tähendus (nt panustama),

3. millega ei paistnud meile tegelikus keeles probleeme olevat (nt arvestama),

4. mis on loendisse pandud vististi selleks, et juhtida tähelepanu hoopis käände või kaassõna kasutusele (nt osas), või on sõna peetud paronüümiks, mille tähendust prooviti ette kirjutada (nt osundama; paronüümide kohta vt Risberg, Langemets 2021).

Analüüsi valisime verbid, mille puhul ei paistnud verbirektsiooni käände vaheldumine kaasa toovat tähenduse erinevust lauses või konstruktsioonis tervikuna – või vähemalt ei ole neid varem tähendusest sõltuvaks peetud. Tahtsime teada, kas sel juhul sõltub rektsiooni valik siiski millestki, mida pole veel välja selgitatud. Süva­analüüsi valisime verbi sarnanema, ent artiklis vaatleme põgusalt ka verbikimpe baseeruma, põhinema, rajanema ja toetuma, tuginema. Keelekorralduses on nende kõigi puhul õigeks peetud ainult üht rektsioonikäänet (vt Erelt 1968: 212; Allkivi 2012; EKK 2020: 443–448).

 

4.1. Verbirektsioonide kasutus XX sajandi alguses

Saamaks teada valitud verbide rektsioonikäände kasutust ning selle võimalikku muutumist möödunud sajandi jooksul keelekorralduses antud reeglite järgi, analüüsisime kõigepealt XX sajandi alguse tekste. Vaatasime DIGAR-i Eesti artiklitest (DEA) 100 lause juhuvalimeid ajavahemikust 1900–1939 (vt tabelit 1). Kuna DIGAR-i otsing ei ole kuigi detailne, otsisime märksõna ainsuse 3. pöördes.

Tabel 1. Verbirektsioonide kasutus aastatel 1900–1939. Halliks on värvitud lahtrid, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna

Normingukohane

Norminguvastane

Muu

sarnaneb

[kaasaütlev]

12

[alaleütlev]

88

sarnleb

[kaasaütlev]

17

[alaleütlev]

83

arvestab/arwestab

[osastav]

48

[kaasaütlev]

38

14

baseerub

[alalütlev]

62

[alaleütlev]

38

põhineb

[alalütlev]

78

[alaleütlev]

22

rajaneb

[alalütlev]

46

[alaleütlev]

54

toetub

[alaleütlev]

91

[alalütlev]

3

6

tugineb

[alaleütlev]

78

[alalütlev]

22

 


Tabelist 1 on näha, et verbid
sarnanema ja sarnlema olid XX sajandi I poolel tugevasti kaldu norminguvastase ehk alaleütleva rektsioonikäände kasutuse poole. Sealjuures esines kaasaütlevat käänet mõlemal juhul pigem 1930. aastate II poole lausetes ehk siis, kui „õiged” rektsioonid olid juba ära seatud (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936).

Lisaks kaldus norminguvastase kasutuse poole verbi rajanema rektsioonikääne. Ent Muugi ja Tedre õpikus (1931) oligi verb rajanema tänapäevast erinev, selle rektsiooniks on seal märgitud [millele?], kuigi muudes allikates läbi sajandi [millel?].

Teisi vaadeldud verbe kasutati DIGAR-i andmete järgi pigemini normingu­kohaselt. Tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, et ka tollal tekste toimetati. Keele­toimetaja amet tekkis ametlikult 1929. aastal (vt Mäekivi 2019; Kasik 2020), ehkki tekste vaadati enne trükki üle juba varemgi (vt nt Muuk 1926: 62).

Kui sarnanema rektsioonikäänded on väga erinevad (alaleütlev ja kaasaütlev), siis põhinema– ja toetuma-verbikimpudel varieeruvad alal- ja alaleütlev kääne ehk väga sarnased väliskohakäänded (samas ei kasutata alaltütlevat käänet). Põhjus võib seisneda muuhulgas selles, et murretes langeb alal- ja alaleütleva käände kasutus mõningal määral kokku (Viikberg 2020: 122–126).

 

4.2. Verbirektsioonide kasutus XXI sajandil

Tänapäeva keelekasutust uurisime eesti keele ühendkorpuse 2021 põhjal (ÜK; vt ka Koppel, Kallas 2022), kasutades Sketch Engine’i võimalusi. Analüüsisime 300 lause juhuvalimit (v.a sarnanema 375, sarnlema 56, arvestama 100), valisime ajavahemiku 2019–2021 tekstid, žanrideks (allkorpusteks) blogid, ilukirjanduse ja ajakirjanduse – et laused pärineksid nii toimetatud kui ka toimetamata allikatest. Kuna ÜK otsing on detailsem kui DIGAR-i oma, siis kasutasime lemmaotsingut, mis leiab verbi kõikides pöördevormides.

Tabel 2. Verbirektsioonide kasutus aastatel 2019–2021. Halliks on värvitud lahter, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna

Normingukohane

Norminguvastane

Muu

sarnanema

[kaasaütlev]

239 (64%)

[alaleütlev]

136 (36%)

sarnlema

[kaasaütlev]

20 (36%)

[alaleütlev]

32 (57%)

4 (7%)

arvestama

[osastav]

46 (46%)

[kaasaütlev]

25 (25%)

[normingut pole]

29 (29%)

baseeruma

[alalütlev]

259 (86%)

[alaleütlev]

36 (12%)

5 (2%)

põhinema

[alalütlev]

283 (94%)

[alaleütlev]

16 (5%)

1 (0%)

rajanema

[alalütlev]

219 (73%)

[alaleütlev]

81 (27%)

toetuma

[alaleütlev]

295 (98%)

[alalütlev]

5 (2%)

tuginema

[alaleütlev]

279 (93%)

[alalütlev]

21 (7%)

 


Tabelist 2 on näha, et
sarnlema on viimaste aastate tekstides ainus verb, mille rektsioonikääne kaldub norminguvastase poole. Seda ilmselt sellepärast, et sarnlema on kasutuses harv ja poeetiline. Samas, verbi sarnanema rektsioonikasutus on sajandi jooksul kaldunud kaasaütleva käände poole. Ülejäänud verbide rektsioonikääne pole sajandi jooksul selle materjali põhjal kuigivõrd muutunud: normingu­kohane kasutus on pigem ülekaalus. Kindlasti on siin oma osa ka sellel, et tekstid on vähemalt osaliselt toimetatud (nt ajakirjandustekstid, osaliselt arvatavasti ka blogid).

Järgnevalt vaatame lähemalt verbi sarnanema kasutust ÜK põhjal, et välja selgitada, miks selle rektsioonikääne tänapäeval endiselt varieerub.

 

5. Verbi sarnanema juhtumiuuring

Eesti keelekorralduse suhtumine verbi sarnanema rektsioonikäändesse ei erine keelekorralduse üldisest suhtumisest verbirektsioonide normeerimisse kuigivõrd. Nimelt on keelekorralduses sarnanema õigeks rektsioonikäändeks pikka aega peetud üksnes kaasaütlevat käänet, taunitud on alaleütlevat käänet. See traditsioon ulatub tagasi juba vähemalt Muugi ja Tedre õpikuni (1931), kus verb sarnanema on esitatud ainult kaasaütlevas käändes rektsioonilise laiendiga. Ka Akadeemilise Emakeele Seltsi 1933. aasta koosolekul öeldi verbi sarnanema kohta napilt, et see leiab tuge varasemast konstruktsioonist sellega (ühe)sarnane. Ernst Nurm leidis tookord, et nii alaleütlev kui ka kaasaütlev kääne on kodused, aga tema hinnangul võiks ikkagi kaasaütlev püsima jääda. (Elisto 1934: 85)

Aavik eelistas tähenduses ’sarnane olema’ hoopis verbi sarnlema, millel tuli tema hinnangul eelistada ametliku ga-rektsiooni asemel le-rektsiooni. Samas teeb Aavik vahet sõnaliikide rektsioonidel, sest nimisõna sarnasus „konstrueerub loomulikumalt” kaasaütlevaga. (Aavik 1934: 38; peenete erisuste kohta saab lugeda Aavik 1936: 115) Oma õpikus esitab Aavik (1936: 358) „vaid need sõnad, millede rektsioonide tarvitamises valitseb alles teatav ebakindlus või millede suhtes eksitakse” – teiste seas on seal sarnane olema, sarnane ja sarnlema. Rajamaa rektsiooniraamatust (1936) on sarnanema aga välja jäänud.

Verbini sarnanema SÕS-ide (1948, 1951) koostamisel ei jõutud, sest need jäid k-tähe juures pooleli. VÕS 1953-s sellel rektsioonitäpsustust ei olnud ja ÕS 1960-s on esitatud sarnanema [kellegagi, millegagi] = sarnane olema. Võib oletada, et verbi sarnanema tähendus ’sarnane olema’ on ÕS-is esitatud seepärast, et vastanduda Aavikule, kelle jaoks selles tähenduses pidanuks olema verb sarnlema, või EÕS-i III köitele (1937), kus ’sarnaseks muutuma’ on pandud sarnanema esimeseks tähenduseks.

Kull (1961: 98) ei vaidle, et sarnanema „normaalrektsioon” on kaasaütlev, aga ta leiab rangetest hoiakutest mõnevõrra leebemalt, et mõnikord võib sobivamaks osutuda alaleütlev kääne. Ent Kull on pigem hüüdja hääl kõrbes, sest näiteks Tiiu Erelt (1968: 212) oli kindel, et sarnanema „tegelik rektsioonikääne on kaasaütlev”. Ka Valgma ja Remmel (1968: 146) jätsid sarnanema üksnes kaasaütleva käändega – küllap seepärast, et nad ei näinud, et kahest rektsioonikäändest sõltuks sarnanema tähendus. Väljaspool ENSV-d ilmunud Tauli grammatikas (1980) on sarnanema seevastu esitatud mõlema rektsiooniga.

Tänapäevaks on seisukoht verbi sarnanema asjus kohati muutunud. Näiteks kui Mati Erelti „Lause õigekeelsuse” 1. trükis (2006) oli esitatud verb sarnanema [millega?] (*millele), sealjuures tähistas tärn „lubamatut vormi või tarindit” (Erelt 2006: 10), siis 4. trükis (2019) on verbi sarnanema juures öeldud juba leebemalt: sarnanema millega (halvem: millele) (ehk lubamatu asemel üksnes halvem). Samas on „Eesti keele süntaksist” (Erelt, Metslang 2017: 321–322) välja jäetud info, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend võib peale kaasaütleva käände esineda ka alale­ütlevas käändes.

ÕS-ides 1999–2018 esitati sarnanema rektsiooniline laiend samuti ainult kaasaütlevas käändes. EKI ühendsõnastikus on sarnanema rektsioonikäändeid kaks: kaasaütlev ja alaleütlev, lisaks on esitatud konstruktsioon sarnanema [mille poolest].

Verbi sarnanema kasutust on varemgi mõnevõrra uuritud. Allkivi (2012) on selle põhjal teinud keelekorraldusele ettepaneku, et sagedasti kasutatav ja loomulikuna tajutav rektsioon [kellele? millele?] võiks ka ametlikus kirjakeeles kaasaütleva kõrval mööndud olla. Nemvalts (2012) eelistas verbi sarnanema rektsioonina kaasaütlevat käänet, ehkki erinevalt Nurme sajanditagusest seisukohast tõdes ta, et alaleütlevat ei tarvitseks siiski veaks lugeda.

Tabel 3. sarnanema analüüsi kaasatud tunnused.

Tunnus

Tunnuse tasandid

Juhtumeid

Rektsioonikääne (rekt_kaane)

alaleütlev (all),

kaasaütlev (kom)

alaleütlev: 136 lauset

kaasaütlev: 239 lauset

Alamkorpus (genre)**

ajakirjandus (periodicals), blogid (blogs), foorumid (forums)

ajakirjandus: 115 lauset

blogid: 184 lauset

foorumid: 76 lauset

Polaarsus

jaatav lause (j),

eitav lause (e)

jaatav: 357 lauset

eitav: 18 lauset

Aeg

olevik (ol), minevik (min)

olevik: 325 lauset

minevik (sh mineviku liitajad):
50 lauset

S(ubjekti) ja A(dverbiaali) pikkus

S_pikkus [sõnade arv]

A_pikkus [sõnade arv]

S_pikkus: 0–11 sõna (0 sõna = subjekti lauses ei väljendata)

A_pikkus: 1–10 sõna

S(ubjekti) ja A(dverbiaali) semantilised omadused:
S_sem ja A_sem*

NP viitab inimesele (inimene), muule elusale referendile (elus), spetsiifilisele konkreetsele mitteelusale referendile (sp_konkr), mittespetsiifilisele konkreetsele referendile (ms_konkr) või abstraktsele referendile (abstr)

S_sem: inimene (30), elus (8),

sp_konkr (136), ms_konkr (46),
abstr (155)

A_sem: inimene (24), elus (9),

sp_konkr (117), ms_konkr (54),
abstr (171)

S ja A semantiline erinevus
(Sem_erinevus)***

S ja A kuuluvad eri semantilistesse rühmadesse (j);

S ja A kuuluvad samasse semantilisse rühma (e)

j: 55 lauset

e: 320 lauset

* Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,05).

** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,01).

*** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,001).

Järgnevalt anname ülevaate verbi sarnanema rektsioonikasutusest ÜK andmete põhjal. Analüüsi aluseks on 375 lauset, mis on saadud juhuvalimina kolmest alamkorpusest: ajakirjandus, blogid ja foorumid. Eesmärk on ühelt poolt teada saada, mil määral kasutatakse verbi sarnanema rektsioonilise laiendina kaasaütlevat ja alale­ütlevat käänet, teiselt poolt aga jälgida, kas mõni muu tegur mõjutab käände valikut.

Iga lause juurde lisasime info selle kohta, millist rektsiooni oli kasutatud (kaasaütlev või alaleütlev), ning võimalike muude tunnuste kohta, mida oli iga lause puhul võimalik määrata ning mis potentsiaalselt võivad käändevalikut mõjutada. Kõik analüüsi kaasatud tunnused on toodud tabelis 3. Uuritavaks tunnuseks on rektsiooni­kääne (rekt_kaane), mille suhtes kõiki üle­jäänud seletavaid tunnuseid ­testisime, et välja selgitada nende mõju rektsioonikäände valikule. Selleks kasutasime Pearsoni χ2-testi või T-testi (viimast numeraalsete tunnuste puhul nagu S_pikkus ja A_pikkus). Statistiliselt olulised seletavad tunnused on tabelis 3 märgitud tärnidega.

Testide põhjal mõjutavad käände valikut alamkorpus, rektsiooniadverbiaali semantilised omadused ning subjekti ja rektsiooniadverbiaali kuulumine eri semantilistesse rühmadesse. Nende tunnuste ja rektsioonikäände valiku seosed on esitatud tabelites 4–6.

Tabelis 4 on esitatud kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord kolmes alam­korpuses. Näeme, et ehkki verbi sarnanema alaleütlevas käändes rektsiooniline laiend on olnud keelekorralduses tõrjutud variant, on see siiski tänapäeval laialt kasutuses (valimis oli 36% alaleütlevas käändes). See näib olevat seotud tekstide üldise toimetatuse astmega: alaleütlevat on kõige vähem ajakirjandustekstides, mida toimetatakse oletatavalt enim, ning kõige rohkem on alaleütlevat käänet foorumites, mida reeglina ei keeletoimetata. Alale- ja kaasaütleva jaotuse erinevused on χ2-testi põhjal statistiliselt olulised: χ2(2, N = 375) = 11,772, p < 0,01.

Tabel 4. Verbi sarnanema kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord vaadeldud alamkorpustes.

Alamkorpus

Alaleütlev

Kaasaütlev

Kokku

Blogid

66 (36%)

118 (64%)

184

Foorumid

39 (51%)

37 (49%)

76

Ajakirjandus

31 (27%)

84 (73%)

115

Kokku

136 (36%)

239 (64%)

375

Tabelis 5 on esitatud rektsioonikäände jaotumine seoses adverbiaali semantilise rühmaga (χ2(4, N = 375) = 10,701, p < 0,05). Materjalis oli väga palju abstraktseid kasutusi (46% kõigist kasutusjuhtumitest). Alaleütlevat kasutati pisut sagedamini siis, kui rektsiooniadverbiaal viitas mittespetsiifilistele või abstraktsetele entiteetidele, ja kõige vähem siis, kui viidati inimesele. Näites 1 viitab rektsiooniadverbiaal abstraktsele nähtusele, näites 2 konkreetsele, aga mittespetsiifilisele entiteedile.

(1) Paraku sarnaneb ametkonna hoolealuseks olemine taime toitelahuses kasvamisele. (Blogid)

(2) JÄÄR Sa sarnaned vulkaanile, mis kord aktiviseerub ja siis taas vaikseks jääb. (Ajakirjandus)

Tabel 5. sarnanema rektsioonikäände seos adverbiaali semantilise rühmaga.

Adverbiaali semantiline rühm

Alaleütlev

Kaasaütlev

Kokku

Inimene

5 (21%)

19 (79%)

24

Muu elus

3 (33%)

6 (67%)

9

Spetsiifiline, konkreetne

37 (32%)

80 (68%)

117

Mittespetsiifiline, konkreetne

29 (54%)

25 (46%)

54

Abstraktne

62 (36%)

109 (64%)

171

Kokku

136 (36%)

239 (64%)

375

Kolmas statistiliselt oluline tunnus oli subjekti ja adverbiaali semantiline erinevus (tabel 6, χ2(1, N = 375) = 25,259, p < 0,001). Kui subjekt (S) ja adverbiaal (A), mida omavahel võrreldakse, kuuluvad samasse semantilisse rühma, domineerib kaasa­ütlev kääne (69%, näide 3), ent kui erinevatesse semantilistesse rühmadesse, siis domineerib alaleütlev kääne (67%, näide 4).

(3) Välgukahjustused sarnanevad kõrgepingekahjustusega. (Ajakirjandus, S = ms_konkr, A = ms_konkr)

(4) Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaalile, vestlesin temaga vaid kohusetundest [---] (Blogid, S = inimene, A = abstr)

Tabel 6. sarnanema rektsioonikäände valiku seos subjekti ja adverbiaali semantilise erinevusega.

A ja S semantiline erinevus

Alaleütlev

Kaasaütlev

Kokku

Kuuluvad samasse rühma (e)

99 (31%)

221 (69%)

320

Kuuluvad eri rühmadesse (j)

37 (67%)

18 (33%)

55

Kokku

136 (36%)

239 (64%)

375

J o o n i s 1. sarnanema otsustuspuu mudel (rekt_kaane ~ Aeg + Polaarsus + genre + S_sem + A_sem + Sem_erinevus; kom = kaasaütlev, all = alaleütlev kääne).

Et mõista, milline neist tunnustest seletab varieerumist kõige paremini, kasutasime lisaks otsustuspuu (ka klassifitseerimispuu) meetodit, mis jagab kõik vaatlused binaarsetesse klassidesse vastavalt sellele, kui tugevasti mingi seletav tunnus (vt tabelit 3) on seotud rektsioonikäände valikuga. Kasutasime selleks R-i paketi partykit funktsiooni ctree. Kõige olulisem seletav tunnus annab puu esimese hargnemise ja kumbagi harusse grupeeritakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Seejärel jätkub ositamine kahes harus selle kohaselt, mis on järgmisena kõige olulisem tunnus vastavas harus. Ositamine kestab seni, kuni edasine jagamine pole enam põhjendatud, st statistiliselt pole järgnevad tunnused enam vaatluste klassifitseerimise seisukohalt olulised. Protsessi lõpptulemusena peaksid kõik vaatlused olema jagatud uuritava tunnuse suhtes optimaalselt rühmadesse. (Strobl jt 2009: 325–327) Tulemused on esitatud puutaolise joonisena (joonis 1).

Verbi sarnanema kasutuses osutus kõigist seletavatest tunnustest statistiliselt olulisimaks subjekti ja adverbiaali semantiline sarnasus või erinevus (Sem_erinevus), mille alusel toimub jagunemine andmestikus nii, et semantiliselt sarnaste (samasse tüüpi kuuluvate) S ja A puhul on kaasaütleva käände kasutus valdav (vasak haru), ent erinevasse semantilisse tüüpi kuuluvate S ja A puhul on alaleütlevat käänet kasutatud oluliselt enam (parem haru). Rohkem hargnemisi andmestikus ei ole – see tähendab, et nende rühmade sees muud tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud. Muud tunnused võivad küll ka mingil määral valikut mõjutada (nagu eespool tabelites 4–6 näidatud), ent semantiline sarnasus või erinevus mõjutab käändevalikut enim.

Mida sellest siis arvata? Verbi sarnanema on nimetatud ka retsiprookverbiks (Veismann jt 2017: 322), mis tähendab, et selle kaks osalist suhestuvad omavahel kuidagi, sarnanevad vastastikku. Kui need on omavahel igati võrreldavad, siis kuuluvad need ka samasse semantilisse tüüpi, nagu eespool näidetes 3 ja 5–8. Sellistes lausetes, nagu analüüsist selgub (vt tabelit 6, joonist 1), on kasutatud nii kaasaütlevat kui ka alaleütlevat käänet, ent kaasaütlev domineerib selgelt. Küllap seetõttu, et vastastikusus ja sellele lähedane võrdlemise funktsioon on kaasaütleva käände peamisi funktsioone eesti keeles (Metslang jt 2017). Vastastikune sarnanemine eeldab seega võrreldavaid objekte ning on tüüpiliselt väljendatud kaasaütleva käändega.

(5) Vaatame Bogusław Schaefferi etendust Loojang, mis sarnaneb oma olemuselt Draamateatri eelmise suvelavastusega Syrrealistid. (Ajakirjandus)

(6) Praegune kõrgendik sarnaneb aga pigem madala ringvalliga. (Blogid)

(7) Kogu see lugu sarnaneb mingi teadliku libauudisega või siis [---] (Ajakirjandus)

(8) [---] kahjuks oli nii kange liisunud õlle lõhn – tühje kaste hoiti leti lähedal ja see lõhn sarnaneb väga vetsuhaisule [---] (Blogid)

Kui objektid/nähtused, mida võrreldakse, on semantiliselt väga erineva mahu või olemusega, võidakse verbi sarnanema kasutada ka tähenduses ’(mingi omaduse poolest) sarnasuslik lähenemine’. See tähendus tuleb esile siis, kui verbi sarnanema juurde käivad subjekt ja adverbiaal kuuluvad erinevatesse semantilistesse rühmadesse (näide 4) või on muul viisil raskesti võrreldavad (näited 9–11). Siia hulka kuuluvad ka juhtumid, mida võib pidada elliptilisteks (näited 10–11) ja mis seetõttu ei ole päris võrreldavad (nt lauses 10 võiks lisada: muretaina omale). Alaleütleva kasutamine ’sarnasusliku lähenemise’ tähenduses on üsna ootuspärane, sest selle käände põhitähenduses on suuna tähendus täiesti tuntav.

(9) Rattateede võrgustiku ülesehitus peab sarnanema autoteede rajamise loogikale [---] (Ajakirjandus)

(10) Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. (Blogid)

(11) Pikliku Lido autosõbralik linnaruum sarnaneb keskmisele vahemereäärsele kuurortlinnale. (Ajakirjandus)

Seda, et alaleütlev ei ole alati asendatav kaasaütlevaga, on näha eespool näitest 4, milles võib kaasaütleva kasutus (Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaaliga) kaasa tuua hoopis tõlgenduse, et meesideaali all mõeldakse mingit konkreetset isikut.

Sarnast mõtet on väljendatud ka varem: „Kui võrdlusalune entiteet on võrreldavast entiteedist elusushierarhias madalam (nt inimene – eluta objekt), võib koos­esinemissuhtele viitava komitatiivi asemel esineda allatiiv (poiss sarnaneb oma isaga, aga poiss sarnaneb lumememmega/lumememmele)” (Metslang jt 2017: 156). Meie näidetest ilmneb, et nähtus ei ole seletatav üksnes elusushierarhiaga, vaid võrreldavate entiteetide suure semantilise erinevusega laiemalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata pikaajalisest ponnistusest normeerida verbi sarnanema rektsiooni ei ole see päriselt õnnestunud. Kõige olulisem põhjus seisneb selles, et rektsioonilise laiendina sobib kaasaütlev kääne oma semantikalt (vastastikusus) hästi olukorda, kus võrreldavad objektid on omavahel semantiliselt samalaadsed, ent ei sobi enam nii hästi siis, kui need on raskesti võrreldavad. Sellisel juhul on alaleütleva kasutus loomulikum, sest toob kaasa sarnasusliku lähenemise tõlgenduse. Kuna jätkuvalt on alaleütlev kasutuses ka kontekstis, kus kaasaütlev on tavaline valik, võib öelda, et alaleütlev on verbi sarnanema rektsioonilise laiendina uni­versaalsema kasutusalaga kui kaasaütlev. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks keele­korraldus ei ole alaleütlevast selles kontekstis jagu saanud ning miks see on tegelikus keelekasutuses endiselt käibel. Alamkorpuste võrdlusest oli näha, et tekstide keeletoimetamine on küll mõjutanud alaleütleva ja kaasaütleva kasutusvahekorda, ent ei ole alaleütlevat välja tõrjunud.

 

6. Järeldused ja arutelu

Nähtub, et eesti keelekorralduses on sajandi jooksul verbirektsioone küll normitud, ent need normingud ei ole tänapäeva keelde täielikult kinnistunud. Normitud on seepärast, et rektsioonimallide tähenduserinevused pole olnud selged või pole erisusi nähtud, samuti on teatud käänete kasutamist peetud võõrkeelte mõjuks (nt Muuk 1924; Allkivi 2012: 60). Artiklis analüüsitud verbidel on rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?], põhinema [millel?], mitte [millele?]. Paraku on seda tehtud nii XX sajandi alguses kui ka hiljem ilma tegeliku keelekasutuse andmete süsteemse uurimiseta ja nii ka teadmiseta selle kohta, mis kõnelejate jaoks on tegelikult olnud tavalisem või loomulikum.

Tähelepanuväärne on seegi, et rektsiooniloendites (nt Aavik 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) on XX sajandi algusest saadik kordunud üsnagi ühed ja samad sõnad. Osalt on see nii, sest ajalugu on nad sinna jätnud. Näiteks esitatakse verbi arvestama rektsiooniloendites tänini, kuigi mõlemad rektsioonikäänded aktsepteeriti keelekorralduses juba XX sajandi keskel (ehkki tõsi, erinevat tähendust kandvatena).

Keelekorralduse ja keeleteaduse põhiline vahe seisnebki selles, et keelekorraldajad on tahtnud öelda, kuidas keelt kasutama peab, aga keeleteadlased kirjeldavad seda, kuidas keel tegelikult toimib. Näiteks Aavik (1920: 4) on näinud keeleteadlaste probleemi selles, et nad ei taha teada, „kuidas peab see või teine [---] keeles olema”; Tiiu Erelt (1999: 821) on nentinud, et „keeleteadlased [kipuvad] uskuma, et iga muutus keeles on muutumine paremaks”. Samal ajal on keelekorraldusele ette heidetud selgete ja arusaadavate põhimõtete puudumist (nt Kull 1966: 294; Kerge 1994: 146).

Rektsiooniküsimuses on analüüsitud materjali põhjal samuti näha, et nii XX sajandi algul, mil eesti kirjakeelt rangete võtetega loodi, kui ka hiljem neidsamu traditsioone järgides on keelekorralduses rektsiooni normitud, põhinemata seda tehes süstemaatiliselt tegeliku keelekasutuse uurimustele. Tänapäeval on eesti kirjakeel stabiilne (vt ka Kerge 2012a; Eesti keele arengukava 2021–2035), sajand tagasi loodud reeglid kas on või ei ole kasutuses juurdunud. Näiteks verbi sarnanema puhul on keelekorralduse norming mõjutanud kasutust tugevasti kaasaütleva rektsioonikäände poole, aga alaleütlev pole sealkõrval senini taandunud. Teiste analüüsitud verbikimpude kasutus tundub olevat sajandi jooksul jäänud stabiilseks: norminguvastane kääne on tekstides esinenud lihtsalt harvem kui ainuõigeks peetud kääne. Seega varieeruvad rektsioonimallid keeles jätkuvalt, kuigi avalikke tekste on keeletoimetatud juba sadakond aastat ja rektsioonikäändeid on õpetatud koolis.

Verbi sarnanema korpusanalüüs näitas, et verbirektsiooni valikut mõjutab kõige enam see, kas objektid, mille sarnasust nenditakse või eitatakse, on tähenduse poolest võrreldavad. Alaleütleva käände kasutus on tänapäeva tekstides kõige sagedasem juhtudel, kui võrreldavad objektid erinevad üksteisest semantiliselt – sellisel puhul toob alaleütleva kasutus kaasa tähenduse ’sarnasuslik lähenemine (mingi omaduse poolest)’. Võib oletada, et sama on motiveerinud alaleütleva kasutust ka varem. Kuna alaleütlevat kasutatakse ka muus tähenduses, on see verbi sarnanema rektsioonina üldisema kasutusega kui kaasaütlev kääne.

Seega mõjutab rektsioonikäände varieerumist tähenduserinevus, mida keele­korraldus ei ole arvestanud, sest ei ole keelekasutusse sellise pilguga süvenenud. Kuna tänapäeval on seda suhteliselt lihtne teha, kas või juba andmete ja meetodite kätte­saadavuse mõttes, on taoline sisend keelekorralduse jaoks väga vajalik. Keelekorraldus peaks sellist sisendit pidevalt jälgima ja norminguid vastavalt ajakohastama.

Rektsiooni loomulikkuse ja tegeliku kasutuse kohta tuleks peale korpuse­andmete analüüsimise teha ka erinevaid keeleteaduslikke katseid, et täpsustada ühe või teise variandi kasutustingimusi (vt nt Klavan jt 2013; Klavan 2018). Korpuseandmed saavad aga sellegipoolest pakkuda sisendit sõnaraamatu koostamisel: andmed räägivad, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend esineb alale- ja kaasaütlevas käändes ning põhinema– ja toetuma-verbikimpude rektsioonilised laiendid esinevad alal- ja alaleütlevas käändes. Nii on nende verbide rektsioonid erinevalt varasematest sõna­raamatutest esitatud ka EKI ühendsõnastikus.

1980. aastast alates on eesti keelekorralduses olnud põhimõte, et normingu­muudatus ei muuda varasemat normingut valeks: „[---] me ei tee kirjaoskamatuks varem koolis käinud inimesi ega kuuluta ebasobivaks otsustele eelnenud aja olulisi tekste” (Kerge 2012b: 81). Artiklis analüüsitud verbide puhul tähendab see seda, et varasemad rektsioonimallid jäävad alles nii sõnaraamatus kui ka keelekasutuses, lihtsalt nüüd kirjeldatakse sõnaraamatus kõiki neid malle, mis kasutuses statistiliselt selgelt esile tõusevad ja käibivad. Rektsiooni normimisest on eesti keelekorralduses alates 2022. aastast loobutud (EKI-sisene tööfail; EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine).

EKI ühendsõnastiku koostamisel on leksikograafidel aluseks kasutuspõhine keele­käsitlus, mis toetub korpuslingvistika uurimistulemustele (vt nt Risberg, Langemets 2021; Risberg 2022; Paet 2022b). Selle tulemusel tehakse sõnaraamatus korpuse põhjal tegeliku keelekasutuse kohta üldistusi, milles esitatakse olulised, sageli esinevad keelekasutusmallid, mitte juhuslikud kasutusviisid või vead (mis reeglina ei esildu korpuses kvantitatiivselt).

Järgnevalt esitame mõned keelekorraldusele teadustööde põhjal koorunud põhimõtted (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2022; Paet 2022a, 2022b). Loetelu pole ammendav koondvaade tänapäevastest keele­korralduse põhimõtetest, sest töö jätkub. Olulisemad punktid on järgmised.

  • Normimisel ja soovituste andmisel tuleb arvestada tegelikku keelekasutust ja keeleteaduslikke uurimusi, st normingud-soovitused peavad olema teaduslikult põhjendatud.

  • Norminguid ja soovitusi peab pidevalt värskendama, eriti siis, kui nad hakkavad tegelikust keelekasutusest märkimisväärselt lahknema (Risberg, Langemets 2021: 920). Üldjoontes tähendab see rööpsuste aktsepteerimist, mitte varasema variandi keelamist ja uuega asendamist. Nii ei muutu varem koolis käinud inimesed, kes on harjunud ainult ühe variandiga, ka kirjaoskamatuks (Kerge 2012b: 81).

  • Reeglid ja soovitused annavad üldpõhimõtteid, üksikjuhtumite meeldejättu eeldavaid reegleid-soovitusi püütakse vältida.

  • Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada (EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine). See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama (vt ka Langemets jt 2022).

  • Sõnavara vallas ettekirjutusi üldiselt ei tehta, sest see on keele kõige muutlikum osa. Sõnavara kohta saab anda selgitusi ja soovitusi (nt halvustavate sõnade kasutuse kohta, vt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine, EKI teatmik: Solvavast keelekasutusest). Ka soovitusi saab anda vaid üldisi, sest keelekorraldusel (erinevalt teksti autoritest ja toimetajatest) ei ole ligipääsu konkreetsetele tekstidele (eri registrid, eesmärgid jne) (vt Langemets jt 2022).

  • Keelekorralduses ollakse teadlikud, et tegelikult saab keeles normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik (vt ka tabelit EKI teatmik: Keele­korralduse teisenemine; Kerge 2004).

Nende põhimõtete valguses on oluline, et eesti keeleteaduses uuritaks normingute, normide ja soovitustega seonduvat keeles varasemast süsteemsemalt – nii saab aidata edendada teaduspõhist keelekorraldust, mida näeb ette ka „Eesti keele arengu­kava 2021–2035”.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD103 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain” ja Euroopa Liidu Regionaalarengufond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-keelekorraldaja (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

 

1 Eesti keele korraldamisega alustasid juba baltisakslased (vt ülevaadet Viht, Habicht 2022).

2 Töörühma kuulusid Jelena Kallas, Margit Langemets, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Raili Pool, Maire Raadik, Mai Tiits, Natalia Vaiss, Tiia Valdre.

3 Põhjalik artikkel rektsiooni kohta on töös ja see peaks EKI teatmikusse jõudma 2023. aasta sees.

Kirjandus

VEEBIVARAD

DEA = DIGAR Eesti artiklid. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee

EKI teatmik. Eesti õigekeelsuskäsiraamat. Toim Peeter Päll. Koost P. Päll, Maire Raadik, Ülle Allsalu, Katrin Hallik, Indrek Hein, Katre Kasemets, Kristina Koppel, Margit Langemets, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Tiina Paet, Geda Paulsen, Lydia Risberg, Arvi Tavast, Mari Vaus. Tallinn: Eesti Keele Instituut 2022–. https://eki.ee/teatmik

EKI ühendsõnastik = Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2022. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

Tavast, Arvi; Hein, Indrek; Kallas, Jelena; Koppel, Kristina; Langemets, Margit; Männiko, Kaur; Nurk, Tõnis; Saar, Signe; Tsepelina, Katrin; Vaus, Mari; Viks, Ülle; Laubre, Martin; Sharma, Yogesh; Päkk, Tiia 2022. Sõnaveeb 2022. EKI keeleportaal. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08C0EL

ÜK = Kristina Koppel, Jelena Kallas (koost). Eesti keele ühendkorpus 2021. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

 

KIRJANDUS

Aavik, Johannes 1920. Rahvamurded ja kirjakeel. Õigekeelsuse kysimus rahvamurdes ja kirja­keeles. (Keelelise uuenduse kirjastik 29.) Tartu: Istandik.

Aavik, Johannes 1934. Mõnede rektsioonide õigekeelsus. – Eesti Keel, nr 2, lk 33–39.

Aavik, Johannes 1936 (koost). Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti.

Allkivi, Kais 2012. Kas käbi sarnaneb kännule või kännuga? Alaleütleva käände pealetungist. – Oma Keel, nr 2, lk 53−60.

Argus, Reili; Kern, Katrin; Mäekivi, Helika 2022. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Barlow, Michael; Kemmer, Suzanne (toim) 2000. Usage Based Models of Language. Stanford: CSLI Publications.

Biber, Douglas 2000. Investigating language use through corpus-based analyses of association patterns. – Usage Based Models of Language. Toim Michael Barlow, Suzanne Kemmer. Stanford: CSLI Publications, lk 287–313.

Brezina, Vaclav 2018. Statistics in Corpus Linguistics: A Practical Guide. 1. tr. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781316410899

Burridge, Kate; Bergs, Alexander 2017. Understanding Language Change. London–New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9781315463018

Bybee, Joan 2010. Language, Usage and Cognition. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511750526

Campbell, Lyle; Barlow, Russell 2020. Is language change good or bad? – Questions about Language: What Everyone Should Know About Language in the 21st Century. Toim Laura Bauer, Andreea S. Calude. London–New York: Routledge, lk 80–90. https://doi.org/10.4324/9780367175023-7

Crawford, William J.; Csomay, Eniko 2016. Doing Corpus Linguistics. New York–London: Routledge. https://doi.org/10.4324/9781315775647

Croft, William 2000. Explaining Language Change: An Evolutionary Approach. Harlow: Longman.

Croft, William; Cruse, D. Alan 2005. Cognitive Linguistics. 3. tr. Cambridge: Cambridge ­University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511803864

Diessel, Holger 2017. Usage-based linguistics. – Oxford Research Encyclopedia of Linguistics. Toim Mark Aronoff. New York: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/acrefore/9780199384655.013.363

Eesti keele arengukava 2021–2035. https://www.riigikogu.ee/en/sitting-reviews/the-riigikogu-received-an-overview-of-the-estonian-language-development-plan-and-the-fundamentals-of-the-cultural-policy

EKG II = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993.

EKI-sisene tööfail = Rektsioon ÜS-is. Eesti Keele Instituudi tänapäeva eesti keele osakonna sisedokument.

EKI teatmik. Keelekorralduse teisenemine. https://eki.ee/teatmik/keelekorralduse-teisenemine

EKI teatmik. Mis on muutunud. https://eki.ee/teatmik/mis-on-muutunud

EKI teatmik. Solvavast keelekasutusest. https://eki.ee/teatmik/solvavast-keelekasutusest/

EKK 1997 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1997.

EKK 2020 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA, 2020.

EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd I–VI. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud tr. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi ­Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. http://www.eki.ee/dict/ekss

Elisto, Elmar 1934. Akad. Emakeele Seltsi koosolekuteateid. Koosolek 26. nov. 1933. – Eesti Keel, nr 3, lk 84–86.

Erelt, Mati (peatoim) 2003. Eesti keele uurimise analüüs. (Emakeele Seltsi aastaraamat 48 (2002).) Tallinn: Emakeele Selts.

Erelt, Mati 2006. Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Tartu: Emakeele Selts.

Erelt, Mati 2017. Sissejuhatus süntaksisse – Eesti keele süntaks. (Eesti keele varamu 3.) Toim M. Erelt, Helle Metslang. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 53–89.

Erelt, Mati 2019. Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. 4. tr. Tallinn: Emakeele Selts.

Erelt, Mati; Metslang, Helle (toim) 2017. Eesti keele süntaks. (Eesti keele varamu 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Erelt, Tiiu 1968. Uus ajakiri, vanad vead. „Horisont” 1967 mõnest keelelisest vaatevinklist. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 208–213.

Erelt, Tiiu 1999. Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 817–825.

Erelt, Tiiu 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

EÕS 1925–1937 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud tr. I köide A–M, 1925; II köide N–Rio, 1930. Toim Johannes Voldemar Veski; III köide Ripp–Y, 1937. Toim Elmar Muuk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Frankenberg-Garcia, Ana; Rees, Geraint Paul; Lew, Robert 2021. Slipping through the cracks in e-lexicography – International Journal of Lexicography, kd 34, nr 2, lk 206–234. https://doi.org/10.1093/ijl/ecaa022

Gries, Stefan Th. 2007. Introduction. – Corpora in Cognitive Linguistics: Corpus-Based Approaches to Syntax and Lexis. Toim S. Th. Gries, Anatol Stefanowitsch. Berlin–New York: Mouton de Gruyter, lk 1–17. https://doi.org/10.1515/9783110197709

Hennig, Mathilde (toim) 2021. Duden. Sprachliche Zweifelsfälle. Das Wörterbuch für richtiges und gutes Deutsch. Berlin: Dudenverlag.

Ibbotson, Paul 2013. The scope of usage-based theory. – Frontiers in Psychology, 4:255. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2013.00255

Kasik, Reet 2011. Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kasik, Reet 2020. Eesti keelehoolde algusaegadest. – Eesti Keeletoimetajate Liidu aasta­raamat 2019, lk 28–41.

Kerge, Krista 1994. Keeletöö tänane ja tulevik (I). Kes ja kuidas. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 145–149.

Kerge, Krista 2004. Eesti kirjakeele mõtteruum. – Emakeele Seltsi aastaraamat 49 (2003). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Emakeele Selts, lk 7−22.

Kerge, Krista 2012a. Keelekorralduse põhimõtted. – Sirp 28. IX, lk 18–19.

Kerge, Krista 2012b. Uusimaid soovitusi ESi keeletoimkonnalt. – Oma Keel, nr 2, lk 77–83.

Kilgarriff, Adam 2007. Googleology is bad science. – Computational Linguistics, kd 33, nr 1, lk 147–151. https://doi.org/10.1162/coli.2007.33.1.147

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Vít, Suchomel 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, kd 1, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

KK 1960 = Küsimusi ja vastuseid. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 244–245.

Klavan, Jane 2018. Kognitiivne keeleteadus arvude rägastikus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 697–712. https://doi.org/10.54013/kk730a6

Klavan, Jane; Veismann, Ann; Jürine, Anni 2013. Katselised meetodid tähenduse uurimisel. – ESUKA–JEFUL, kd 4, nr 1, lk 17–34. https://doi.org/10.12697/jeful.2013.4.1.02

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eesti keele kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207–228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Kull, Rein 1961. Keelenorm ja teadlik keeletarvitus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 89–100.

Kull, Rein 1966. Vormitüübi mõju võõrsõnalise esikomponendi liitumisele. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 284–294.

Kull, Rein 1978. Õigekeelsussõnaraamat 1976. Tegijate poolelt vaadatuna. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 675682.

Kull, Rein 2000. Kas kindel või lagundatud kirjakeel? – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 19.

Langacker, Ronald 1987. Foundations of Cognitive Grammar. Stanford, California: Stanford University Press.

Langemets, Margit; Koppel, Kristina; Kallas, Jelena; Tavast, Arvi 2021. Sõnastikukogust keele­portaaliks. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 755–770. https://doi.org/10.54013/kk764a6

Langemets, Margit; Risberg, Lydia; Tavast, Arvi; Päll, Peeter; Raadik, Maire; Paet, Tiina 2022. Keelekorraldajad: keele muutumisega kaasneb alati ka selle üle muretsemine. – ERR 2. XII. https://www.err.ee/1608807802/keelekorraldajad-keele-muutumisega-kaasneb-alati-ka-selle-ule-muretsemine

Liivaku, Uno 1984. Keelekorralduse vastuoksused. (Kirjakeele korraldus nüüd ja praegu.) – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 581–586.

Metslang, Helle; Habicht, Külli; Hennoste, Tiit; Jürine, Anni; Laanesoo, Kirsi; Ogren, David 2017. Komitatiivi funktsioonidest eri aegade ja registrite eesti kirjakeeles. – ESUKA–JEFUL, kd 8, nr 1, lk 149–178. https://doi.org/10.12697/jeful.2017.8.1.09

Muischnek, Kadri; Lindström, Liina 2020. Digitaalsed tekstiandmed ja korpuslingvistika. – Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht. (Gigantum Humeris.) Toim Anu Masso, Katrin Tiidenberg, Andra Siibak. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 306−339.

Muuk, Elmar 1924. Õigekeelsuslikke vaidlusküsimusi. – Eesti Keel, nr 3–4, lk 97–108.

Muuk, Elmar 1926. Eesti kirjakeele praegusest seisukorrast. – Eesti Keel, nr 3–5, lk 55–69.

Muuk, Elmar; Tedre, Mihkel 1931. Lühike keeleõpetus II. Tuletus- ja lauseõpetus. Teine tr. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Mäearu, Sirje 1996. Valik rektsioone. – Keelenõuanne soovitab. Koost S. Mäearu. Tallinn: Eesti Keele Instituut, lk 68–106.

Mäearu, Sirje 2011. Valik rektsioone. Tartu: Keelehooldekeskus.

Mäekivi, Helika 2019. Eesti keele aasta. 90 aastat keeletoimetaja ametit. – Sirp 29. XI, lk 40.

Mägiste, Julius 1936. Keelelise suurteose puhul. Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. – Eesti Keel, nr 5, lk 134–151.

Nemvalts, Peep 2012. Alaleütleva vallutusi. – Sirp. Keele infoleht 14. VI, lk 4.

Nurm, Ernst 1931. Raamatute ülevaade. – Eesti Keel, nr 1, lk 19–25.

Paet, Tiina 2022a. Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 443–451. https://doi.org/10.54013/kk773a4

Paet, Tiina 2022b. Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 923−947. https://doi.org/10.54013/kk778a3

Paet, Tiina; Risberg, Lydia 2021. Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 965–984. https://doi.org/10.54013/kk767a2

Perek, Florent 2015. Argument Structure in Usage-Based Construction Grammar: Experi­mental and Corpus-Based Perspectives. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/cal.17

Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen; Lindström, Liina 2021. Murded, varieerumine ja korpus­andmed. Eitussõna paiknemine võru ja seto eituslausetes. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 771–796. https://doi.org/10.54013/kk764a7

Plado, Helen 2022. Rahvakeelsus XX sajandi alguskümnendite Eesti keelekorralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole). – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1075–1092. https://doi.org/10.54013/kk780a1

Pool, Raili 1996. Eesti keele verbirektsioone. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Pool, Raili 2019. Eesti keele verbirektsioone. Toim Tiina Kikerpill. 4., oluliselt parandatud ja täiendatud tr. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Päll, Peeter 2019. Pilk eesti kirjakeele korraldamise sajandile ja tänapäevale. – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, lk 107–111. https://doi.org/10.54013/kk735a10

Raadik, Lydia 2020. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 853–874. https://doi.org/10.54013/kk755a3

Rajamaa, Herman 1936. Kuidas tarvitada uusi sõnu? Eesti sõnade muuteline sõltuvus. Tartu: Kool.

Risberg, Lydia 2021. Jonnakas kostuma. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1078−1085. https://doi.org/10.54013/kk768a3

Risberg, Lydia 2022. Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus. – ESUKA–JEFUL, kd 13, nr 2, lk 185–214. https://doi.org/10.12697/jeful.2022.13.2.06

Risberg, Lydia; Langemets, Margit 2021. Paronüümide probleem eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 903−926. https://doi.org/10.54013/kk766a4

Rundell, Michael 2018. Searching for extended units of meaning – and what to do when you find them. – Lexicography, nr 5, lk 5–21. https://doi.org/10.1007/s40607-018-0042-1

Rätsep, Huno 1978. Eesti keele lihtlausete tüübid. Tallinn: Valgus.

Saareste, Albert 1933. Meie keele korraldamise põhimõtteist ja nende kohaldamisest. – Eesti Kirjandus, nr 9, lk 446–454.

Saareste, Andrus 1952. Kaunis emakeel. Vesteid eesti keele elust-olust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Saari, Henn 1979. Taimelavakeelepäeva kõnedest (Tapa, 19. X 1978). – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 155–166.

Sinclair, John McHardy 1991. Corpus Concordance and Collocation. Oxford: Oxford University Press.

Stefanowitsch, Anatol 2020. Corpus Linguistics: A Guide to the Methodology. (Textbooks in Language Sciences 7.) Berlin: Language Science Press.

Storjohann, Petra 2010. Lexico-semantic relations in theory and practice. – Lexical-Semantic Relations. Theoretical and practical perspectives. Toim P. Storjohann. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins, lk 5–13.

Storjohann, Petra 2021. German paronym dictionaries: The shift from prescriptive print editions to electronic corpus-based resources. – Broadening Perspectives in the History of Dictionaries and Word Studies. Toim Hans Van de Velde, Fredric T. Dolezahl. Newcastle: Cambridge Scholars Publishing, lk 194–222.

Strobl, Carolin; Malley, James; Tutz, Gerhard 2009. An introduction to recursive partitioning: Rationale, application, and characteristics of classification and regression trees, bagging, and random forests. – Psychological Methods, kd 14, nr 4, lk 323–348. https://doi.org/10.1037/a0016973

SÕS 1948, 1951 = Suur õigekeelsus-sõnaraamat. ENSV TA Keele- ja Kirjandusinstituut. 1. vihik. Tartu: RK „Teaduslik Kirjandus”, 1948; 2. vihik. Tartu: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951.

Tauli, Valter 1938. Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid. (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised 17.) Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.

Tauli, Valter 1941. Tegeliku süntaksi probleemidest. – Eesti Keel ja Kirjandus, nr 5–6, lk 345–357.

Tauli, Valter 1980. Eesti grammatika. Lauseõpetus. Uppsala: Finsk-ugriska institutionen.

Tuglas, Friedebert 1932. Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Tartus: Eesti Kirjanduse Selts.

Valgma, Johannes; Remmel, Nikolai 1968. Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: ­Valgus.

Vals, Helju 1966. Rektsioonirikkusi. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 570–571.

Veismann, Ann; Erelt, Mati; Metslang, Helle 2017. Määrus. – Eesti keele süntaks. Toim M. Erelt, H. Metslang. (Eesti keele varamu 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 300–375.

Viht, Annika; Habicht, Külli 2022. Baltisaksa periood eesti keele korralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole). – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 1031–1049. https://doi.org/10.54013/kk779a4

Viikberg, Jüri 2020. Eesti murrete grammatika. (Eesti keele varamu 8.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

VÕS 1933 = Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

VÕS 1953 = Väike õigekeelsuse sõnaraamat. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Õim, Haldur 2000. Eesti keeleteadusliku mõtte areng XX sajandil. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 468–479.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt, R. Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.

Moderniseeruv loodusekäsitlus

Moderniseerumisprotsess mõjutas XIX sajandi inimese elu mitmel tasandil. Muu hulgas tõi see kaasa inimese ja looduse suhte teisenemise. Modernne suhtumine loodusesse väljendus üldiselt kahel moel: esiteks tähendas see loodusteadusliku maailmapildi levitamist, teiseks looduse estetiseerimist kunstis ja kirjanduses. Kui esimene viis rõhutab inimese ja looduse vahelist erinevust, samal ajal ka suurt erinevust loodusteadusliku ja varasema – religioosse – maailmapildi vahel, siis teine justkui üritab seda ületada. Ka Eestis võib XIX sajandi teisel poolel näha mõlema pooluse olemasolu. Ühelt poolt jõudsid eestlasteni valgustajate vahendusel esimesed teadmised nii loodusteaduslikust maailmapildist kui ka uuematest maaharimisviisidest, teiselt poolt tõi rahvuslik ärkamine kaasa rahvus­romantilise lüürika, mis muuhulgas hõlmas enese rahvusliku identiteedi väljendamist loodus­kujundite kaudu. Loodusteadusliku maailmapildi jõudmist eesti talurahvani on põhjalikult käsitlenud Vello Paatsi (2003), uute maaharimisviiside, eeskätt aiapidamise levikut on kirjeldanud Anneli Banner (2019). Mõlemad rõhutavad, et ehkki uudsete ideede esimesed propageerijad olid baltisakslased, siis XIX sajandi kesk­paigas võtsid selle rolli üle rahvusliku liikumise juhtfiguurid (Paatsi 2003: 43–46; Banner 2019: 106–108). Paatsi tõstab eriliselt esile Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoni tegevust: nii Kreutzwaldi toimetatud ajakiri Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on (1848–1849) kui ka Jakobsoni välja antud lugemikud ning käsiraamatud (nt „Teadus ja Seadus põllul”, 1869) tutvustasid loodusteaduslikku maailmapilti nii teoreetilisel kui ka praktilisel tasandil (Paatsi 2003: 33–35). Banner aga toob välja, et mitmed rahvusliku liikumise eest­vedajad avaldasid praktilisi juhiseid aiapidamiseks (nt Jakob Kõrvi „Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest”, 1881; Ado Grenzsteini „Elumaja ehe”, 1891) ning rõhutasid aia loomist kui üht olulist osist rahvuse edenemises. Bannergi (2019: 106) tõstab esile Jakobsoni, kes aianduse propageerimise kõrval rajas oma tallu esindusliku puuviljaaia koos puukooliga.

Ea Jansen on välja toonud, et rahvusliku ärkamisega kaasnes Eestimaa looduse ilu ülistamine aja- ja ilukirjanduses. Selline lähenemine loodusele lähtus sageli saksa romantikute eeskujust, kuid sellele lisandus idee loodusest kui eestlaste raske ajaloo tunnistajast (Jansen 2004: 15–16). Õnne Kepp (2006: 296–297, 2011: 41–42, 49–50) on märkinud looduskujundite olulisust Eestimaa kui omaette aegruumi kaardistamisel ning rahvusromantilise loodusluule religioossust: sagedased on viited maa, mulla vm pühadusele. Samuti täheldab ta, et ehkki selline luule ülistab romantilise luule eeskujul ka metsikut loodust, on Eestis võrdlemisi sage talumaa ilu (praktilise maakasutuse) esiletoomine (Kepp 2006: 297). Ehkki loodusluules leidub viiteid metsikule loodusele, oli rahvusliku ärkamise aegse eestlase identiteedi taustaks pigem kultuurmaastik. See läheb kokku Tõnno Jonuksi ja Atko Remmeli (2020) väitega, et idee eestlastest kui metsarahvast pärineb XX sajandist, samal ajal kui varasemas kultuuris ei kuulunud mets nii tugevalt rahvusliku identiteedi komponentide hulka. Muu seas märgivad nad, et isegi metsa ja loodust positiivselt hindavad romantikud eelistasid kultuuristatud loodust metsikule (Jonuks, Remmel 2020: 463).

Siiski on oluline, et moderniseerumise mõiste viitab protsessile ehk millelegi, mis on alles kanda kinnitamas. Madis Arukask (2007: 11–12) on tabavalt nimetanud XIX sajandit Eestis nii siirdeperioodiks kui ka lahtiste võimaluste ajaks ning märkinud, et sellistes tingimustes kerkib esile „dilemmasid ja paratamatuid kokku­leppeid, mille osapoolteks ei tarvitse olla vaid rühmitused ja parteid, vaid mille rinde­jooned võivad minna ka läbi üksikisikute”. Ta toob esile vajaduse uurida, kuidas konkreetsed üksikisikud selles ajas oma valikuid tegid. Ka soomlaste modernsuskogemust uurinud Kati Mikkola (2007: 316) toonitab progressi mittelineaarsust ning erinevate vaadete kooseksisteerimist nii ühes ajas kui ka isikus: üks inimene võib teatud uued nähtused omaks võtta, samal ajal välistades need, mida ta „tajub ohuna oma sotsiaalsele positsioonile ja ideaalidele”. Modernsust põhjalikumalt uurinud Pertti Anttonen (2005: 44–45) ja Bruno Latour (2014: 83–87, 121–127) rõhutavad, et modernne soov kõike uuendada ei realiseeru kunagi täielikult – ikka tekib nostalgia kaduma määratu järele ning ühes ajas on koos erinevatest aegadest pärinevad ideed.

Ka Eesti XIX sajandi teise poole uurimisel on vaja tähele panna, et ehkki sel ajal võib rääkida uutest loodusega suhestumise viisidest, olid need sageli põimunud varasematega, mille hulgas on olulisim religioosne suhestumisviis, mis käsitleb kõike elavat jumala looduna (religioosse tõlgendustasandi püsimisele juhivad tähelepanu ka Jonuks, Remmel 2020: 463). Mõistmaks seda, kui hübriidne ja mitme­plaaniline oli tolleaegne suhtumine loodusesse, võib vaadata Jakobsoni lugemikke, kus on läbisegi erinevad tõlgendustasandid. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” esimese köite 7. osas „Rohu aias” on kõrvuti praktilised juhised õunapuude pookimiseks ja kahjurite eest kaitsmiseks, jutuke laste huvist õunapuude ­kasvatamise vastu ning populaarteaduslikud kirjutised vihmaussist, teost ja mesilastest (Jakobson 1867: 67–75). 9. osas „Rohelises metsas” on kõrvuti populaarteaduslikud kirjutised erinevatest lindudest, metsakahjuritest, samblast ning luuletused looduse ilust (nii rahvuslikus kui ka religioosses võtmes) ja „Kalevipojast” võetud lõiguke „Kalevipoead linnu ajamise peal” (Jakobson 1867: 85–94). Lugemiku 24. osas „Taeva lautus” on populaarteaduslikud kirjutised maakerast, valgusest, päikesest, kuust, varjutustest ja muust, nende vahel on aga mitu romantilis-religioosset luuletust ning Kreutzwaldi muinas­jutt „Vaskjala silla piiga” (Jakobson 1867: 224–232). Kohati on tekstidki mitme­plaanilised: näiteks jutt maakerast algab vägagi modernse võrdlusega selle vahel, mida arvasid maa kuju kohta muistsed rahvad ning mida arvavad kaasaja teadlased; uusimate teaduslike lähenemiste tutvustamisele järgneb aga (selgelt eelmodernne) religioosne kokkuvõte:

Aga keegi ei või Jumaliku väge ära mõista, kes seda suurt kera kui oma armu kätte peal kannab ja iga ühe taimekesele tema peal kastet ja sigidust annab, ning iga sündinud lapsukesele elavat õhku ninasse. Arvatakse, et tuhat miljon inimeisi korraga maa peal elavad ja taeva Isast toidetud saavad. (Jakobson 1867: 225)

 

Rahvalikud kirjutajad Märt Siipsen ja Paulus Paurmann

Valisin loodusse suhtumise mitmeplaanilisuse näiteks just Jakobsoni lugemiku, kuna ühelt poolt on see teos, mida omas ajas laialdaselt loeti, ent teiselt poolt on seda ­retrospektiivselt esile tõstetud esimese uusaegset loodusetunnetust propageeriva kooliraamatuna (Paatsi 2003: 83; Tork 1935: 218–220). Võib olla üsna kindel, et selle tekstiga olid tuttavad ka need kaks XIX sajandi keskpaigas sündinud meest, kelle suhet loodusega vaatlen käesolevas artiklis nende omaelulooliste tekstide põhjal. Vaatluse all on Märt Siipseni aastatel 1896–1897 peetud päevik „Päevased juhtumised” (EKM EKLA, f 169, m 133) ning Paulus Paurmanni aastal 1891 kirjutatud elulugu „Paulus Paurmani elu lugu” (EKM ERA, H II 37, 201/32). Tarvastu kihelkonnas sündinud Märt Siipsen (1846–1916) pidas päeviku kirjutamise ajal Rõuge kihelkonnas Oina vesiveskit, Jõhvi kihelkonnas sündinud Paulus Paurmann (1850–1903) kirjutas oma eluloo, töötades Lilienbachi mõisas (Jamburgi maakonnas) asunikekoolis ja pidades samal ajal kodumaal talu. Olen nii Siipseni kui ka Paurmanni omaelulooliste kirjutistega varem põhjalikumalt tegelenud (Siipseni kohta vt Kikas 2015, 2020, 2021a; Paurmanni kohta Kikas 2018, 2021b), siinses artiklis keskendun seega üksnes loodusekujutusele. Põhjus, miks just nende meeste tekste on moderniseeruva loodussuhte kontekstis kõnekas vaadelda, peitub asjaolus, et ühelt poolt sõltus nii Siipseni kui ka Paurmanni sissetulek loodusest, aga teiselt poolt kasutasid nad oma elukogemuse mõtestamiseks selgelt modernsesse maailma kuuluvaid žanre: päevikut ja elulugu.

Siipsen ja Paurmann on nn rahvalikud kirjutajad. Viimaste all pean silmas inimesi, kes kirjutavad viisidel, mis pole otseselt ühenduses kirja levitamisega seotud institutsioonidega (XIX sajandi kontekstis nt kirik ja kool), vaid lähtuvad igapäeva­elulistest vajadustest ja/või eneseväljendussoovist (mõiste kohta vt Kikas 2015, 2020). Rahvalik kirjalikkus on olemuselt hübriidne; rahvalikud kirjutajad kasutavad neile kättesaadavaid žanrilisi ja keelelisi vahendeid, viimaste valik peegeldab aga nende sageli väga fragmentaarset kaasaegse kirjakultuuri tundmist. Seetõttu viidatakse nende tekstidele sageli nn eemaloleva žanri (ingl distant genre) mõiste kaudu – nimeliselt justkui sama žanr on puuduvate oskuste ning vahendite tõttu saanud hoopis uue vormi ja tähenduse (Blommaert 2008: 7). Kuivõrd kultuuri kirjalikustumine oli osa ühiskonna moderniseerumisest, siis saab XIX sajandi rahvalike kirjutajate kaudu uurida nii kitsamalt kultuuri kirjalikustumise kui ka avaramalt kultuuri moderniseerumise kulgu ning sellega seotud vastuolusid. Sealhulgas saab uurida, kuidas vähem haritud inimesed uued loodusega suhestumise viisid omaks võtsid.

XIX sajandi lõpu Eestis võib rahvaliku kirjalikkuse piiri märkida vähemalt kahel moel. Esiteks, kuna eesti keelel polnud 1880. aastatel alanud reformide järel Vene impeeriumis ametliku keele staatust, saab kogu eestikeelset kirjakultuuri määratleda rahvalikuna – on välja toodud, et vene ametnikud viitasid eesti ja läti keelele kui murretele (Raun 2009: 137). Teiseks, kuna eestikeelne kirjalik sfäär oli üsnagi mitme­kesine, võib eraldusjoone tõmmata ka sfääri sisse. Oma uurimustes olengi laias laastus eristanud neid, kellel oli parem ligipääs kirjalikule avalikule ruumile ning kes suutsid tarbida mitmekeelset ajakirjandust (nimetagem neid tinglikult eliidiks või mitterahvalikeks kirjutajateks), nendest, kes piirdusid eestikeelse ajakirjandusega ning kelle võimalused avalikus ruumis aktiivselt osaleda olid kasinamad (rahvalikud kirjutajad). Rahvalike kirjutajate piiratud ligipääs avalikkusele ei tähenda nende täielikku väljajäetust, vaid seda, et johtuvalt nende geograafilisest asukohast ja/või majanduslikust seisust võis nende ligipääs kirjavarale olla juhuslik ning nende võimalused avalikus diskussioonis kaasa lüüa ei ulatunud kaugemale näiteks ajalehtede teatud rubriikidest. Siiski pole sellise määratluse mõte eritleda kahte rühma, vaid pigem tuua välja kontiinum, mille piires konkreetsed isikud võisid liikuda.

Üks oluline rahvalikke kirjutajaid iseloomustav joon on vastuolu kirjaliku enesemääratluse väärtustamise ning tegeliku kirjaliku kogemuse fragmentaarsuse vahel. Et kompenseerida puudulikku haridust, üritasid nad end ise­õppimise teel täiendada, samal ajal võis nende ligipääs kirjavarale olla piiratud ning seetõttu võisid kaas­aegsed ideed (sh loodusest) nendeni jõuda mitte spetsiaalsete käsiraamatute, vaid ajalehenupukeste või muude juhuslike tekstivalimike vahendusel.

Siinse artikli fookuses olevad Siipsen ja Paurmann olid külakooli haridusega (Paurmann oli lisaks käinud aasta kihelkonnakoolis) – mõlemad tunnetasid oma haridustee puudulikkust. Tüüpiliste rahvalike kirjutajatena kajastasid Siipsen ja Paurmann seda, mida nad lugesid ning kust lugemismaterjali hankisid – mõlemal olid esiplaanil ajalehed ja sentimentaalsed ning religioossed rahvaraamatud; samal ajal oli neil eri eluetappidel erinevaid võimalusi leida nendeks tegevusteks vajalikku aega ja raha. Siiski ei soovinud nad jääda üksnes passiivseteks tarbijateks, vaid otsisid võimalusi end avalikult kirjalikult väljendada: Paurmann osales rahvaluulekogumise aktsioonides, Siipsen kogus rahvaluulet ning saatis ajalehtedele sõnumeid. Samal ajal jäid nad oma piiratud hariduse ning ametlike keelte mittevaldamise tõttu kirja­kultuuri äärealadele: Siipsen vajas mõisnikuga kohtus käimiseks (vt allpool) abilisi, kes ametlikus keeles pabereid vormistaksid, Paurmann pidi loovutama külakooliõpetaja koha haritumale (ja vene keelt oskavale) kandidaadile.

Ehkki mõlemalt mehelt on säilinud eri žanrides kirjutisi, on käesoleva artikli keskmes omaeluloolised tekstid, päevik ja elulugu, mille žanrid lubavad end väljendada üsnagi erinevalt: päevik areneb järk-järgult ning peegeldab inimese ellusuhtumise muutumist, samal ajal kui eluloo retrospektiivsus võimaldab luua narratiivse terviku. Antud juhul ühendab neid žanre see, et need on osa moderniseeruvast keskkonnast: selliste žanride kasutamine viitab kirjutajate soovile end uutes oludes uut moodi positsioneerida.

XIX sajandi rahvalike kirjutajate omaeluloolised tekstid saab laiema konteksti järgi jagada kaheks: esiteks ilma ning külvi- ja saagikoristusaegade ülesmärkimiseks kasutatud praktilised märkmikud, mille pidamist propageerisid ajakirjandus ning põllumeeste seltsid, ning teiseks pigem religioossetest kogukondadest lähtuvad ning inimese sisemaailmale keskenduvad kirjutised (Kauranen 2009; Kuismin 2013; Edlund 2013). Ehkki võib tunduda, et inimese ja looduse suhet käsitledes peaks tähelepanu pöörama eelkõige esimest tüüpi allikatele, siis tegelikkuses võivad just sisekaemuslikus tekstis avalduda loodusega suhestumise eri viisid, peale praktilise (mis domineerib esimest tüüpi tekstides) ka isiklik, rahvuslik, esteetiline vms. Siin vaadeldavad Siipseni ja Paurmanni kirjutised kuuluvadki just teise kategooriasse: ehkki neis on ilma ja olude kirjeldusi, siis üldiselt on need emotsionaalsed ja sisekaemuslikud tekstid. Olukorra vaagimine on neis sama oluline kui toimunu kirjeldamine.

Artikli keskmes on see, kuidas Siipsen ja Paurmann kujutavad neid ümbritsevat looduskeskkonda ning kuivõrd võib tekstides tajuda modernse maa­ilmavaate mõju inimese ja looduse suhetele. See mõju võiks ilmneda vähemalt kolmel moel: 1) huvi maailma kui terviku toimimise vastu loodusteaduslikus võtmes; 2) soov loodust enda eesmärkidest lähtuvalt kujundada, kasutades selleks uueaegseid tehnoloogiaid ja teadmisi; 3) looduse kaudu oma kaasaegse identiteedi (sh rahvusluse) mõtestamine ja väljendamine. Siiski on mu lähtepunkt allikakeskne: toon esile selle, mis kummaski tekstis näha ning mis kumbagi meest eraldi vaevab. Leian, et just nõnda võiks esile tulla moderniseerumise ambivalentsus ja protsessuaalsus.

 

Märt Siipsen: „Issand kes kõik loomad ja inimesed toidab…”

Siipsen sündis 1846. aastal Tarvastu kihelkonnas Ämmuste külas Nahkle veskis möldri pojana. 26-aastaselt abiellus ta lesknaisega ning läks elama Tarvastu kihelkonda Mõnnaste külla Loime tallu. 1883. aastal kolis Siipsen koos oma naise ja (kasu)­tütrega Rõuge kihelkonda Kõrgepalu mõisa maadel asuvasse Oina vesi­veskisse, kuhu jäi kuni oma surmani 1916. aastal. Siipsen oli aktiivne vennaste­koguduse liige, ka oli ta konservatiivne ja hoidis au sees rahvusliku liikumise varasemaid suurkujusid (nt Jakobson, Lydia Koidula, Mihkel Veske, vt Kikas 2015: 38, 43, 2021a: 194–195). Ehkki ta oli väga rõõmus, et tal õnnestus vahetada põllupidaja elu veskimehe oma vastu, oli Siipseni elu Oinal üsnagi keeruline. Kõrgepalu mõisnik parun Gotthard Wilhelm von Budberg, kelle käest ta veski ostis, läks pankrotti, mõisa uue omaniku Gustav von Samson-Himmelstjernaga oli Siipsenil aga tülisid ja kohtuskäike. Muu hulgas võttis viimane tema käest ära heinamaa, mida Siipsen pidas veski juurde kuuluvaks – sellest sündmusest ajendatud kohtuskäik on ka tema päeviku esimese sissekande teemaks (vt Kikas 2015: 44–47).

Siipseni kirjalik pärand on üsnagi mahukas ja žanriliselt eriilmeline: luuletused, religioossed mõtisklused, päevikud, jutud, rahvaluule üleskirjutused, arveraamatud jms; enamik säilinud materjali (kirja pandud 1872–1916) on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKM EKLA, f 169, m 130–139), väiksem osa asub Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA). Kui viimases on materjalid, mida Siipsen saatis rahvaluulekogujana kogumise korraldajatele (Matthias Johann Eisenile ja Eesti Üliõpilaste Seltsile), siis EKLA materjale võib nimetada tema isiklikuks arhiiviks.

Väikeseformaadiline klade pealkirjaga „Päevased juhtumised” (EKM EKLA, f 169, m 133) sisaldab ainsat kirjutist, mille žanri on Siipsen ise päevikuna määratlenud. Päevik katab ajavahemikku 1896. aasta 3. septembrist kuni 1897. aasta 15. juunini ning on sisult mitmekesine: on päevasündmuste ülevaateid, üldisemaid mõtisklusi religioonist ja elust, otsekõnelisi jumala poole suunatud palveid, une­nägude kirjeldusi, kujutluslikke dialooge jpm.

Loodusele viitab Siipsen oma päevikus mitmel moel. Kõige sagedamini ilmneb loodus tema peamise elatusala ehk möldritööga seoses. Siipsenile kuulunud Oina vesiveski asus nii tillukese oja ääres, et täisvõimsusel jahvatada sai vaid siis, kui vihma sadas või lumi sulas. Siipseni päevik on suuresti vee ootamise päevik: see on kirjutatud aegadel, mil vett nappis ja tööd teha ei saanud (Kikas 2020: 841). Ükskõik kui töökas Siipsen ka oli, tema majanduslik heaolu ei sõltunud mitte temast endast, vaid ilmast. Just selle probleemiga on seotud enamik tema päeviku otsekõnelistest pöördumistest jumala poole: selles kontekstis on jumal kui võimalus kontrollida kontrollimatut jõudu. Selle taga võib näha religioosset arusaama looduse toimimisest: jumal on see, kelle võimuses on ilma muuta. Ka rõhub Siipsen sellele, et inimene on samasugune jumala loodud olend nagu linnud ja loomad ning seega peaks jumal kohtlema inimest teiste olenditega sarnaselt. Analoogiast tulenevalt rõhutab Siipsen sedagi, et ta ei aja taga rikkusi, vaid soovib jumalalt just nii palju, kui tal on ära­elamiseks vaja.

[27. september 1896] On praegu Ästi [vilja – minu lisandus, K. K.] kokku toodud Annaks Jumal vihma siis saaksin sellega pea valmis Aga kui ta ei Anna vihma siis viivad need oma terad jälle tagasi, kes neid seie toonud Kui Sina Issand teri annad siis Anna Ka vett, ning Ära lase mind ka puudust tunda kui sa keik loomad ja linnud toitad (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 17)

Tema religioosne loodusemõtestamine ilmneb selgemalt lõigus, kus ta vaeb oma tundeid seoses mõisniku äravõetud maaga:

[3. september 1896] Ja eks se päälegi keik ole Jumala tahtmine, et ta vaendlase laskis sulle pääle tulla ja heinamaa so pattute pärast so käest ära võtta. Sest ilma Jumala tahtmata ei lange ka varblane maha. [---] aga võib olla ehk Jumal oleks vett rohkemb andnud ning jahvatust, oleksin ikka läbi saanud. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 4)

Siipseni religioosne loodusekäsitus näitab võrdlemisi passiivset suhet keskkonnaga: jumala kaudu lepib Siipsen sellega, mida ümbritsev talle pakub. Siiski on päevikus kirjakohti, kus Siipsen võtab aktiivsema rolli keskkonna suhtes, üritades seda oma soovide kohaselt ümber kujundada. Selline aktiivsus näib saavat tuge aiapidamise propageerimisest ajakirjanduses, kuigi Siipsen sellisele mõjule ei viita. Aktiivsem suhe keskkonnaga ilmub päevikusse esmakordselt 1897. aasta 10. aprilli sissekandes, kus Siipsen kirjeldab oma plaane tulevaks suveks. Tal oli mõttes ehitada torud, mis võimaldaksid aia kuivendamist, ning seejärel istutada aeda erinevaid puid: krundi piirile kuusehekk, aeda marjapõõsaste vahele õunapuud. Ta küll ­nendib, et plaanide teostumine pole kindel, kuna tal pole ei hobust materjali toomiseks ega raha vajaliku ostmiseks; ka olevat ta samalaadseid mõtteid mõlgutanud juba mitu aastat (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 80).

Poolteist nädalat hilisemas sissekandes annab ta aga teada, et on alustanud puude istutamisega: „17 Aprillil 1897 saivad minu aeda 3 esimest uibud istutud. Jaan Kask tõi neid minule Võrult 30 kopikat tük. Tüdar Liis ise istutas 19. Aprillil rida ilupuid ja 3 lõhmust kõik selle alumise poole kraavi häärele.” (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 87) Järgneb pikem ülevaade sellest, millised põõsad ja puud tema aias juba varasemast kasvavad ning kust need pärinevad.

Ploomi puud on minu haias Pulsti karjamõisast toodud Aastal 1890. Kirsi puud kallioni käest Koolmeistri talust 1887. Marja põõsad esimesed siis kui ma ise Võrumaale elama tulin ühes. Need on tagand Vilandi linna Päri mõisast. Mo vend Mats tõi säält omale ja Andis ka neli põõsast minule, mis ma sügise maha matsin ja kevate heina koorma sees seie tõin. [---] Esimesed maasika taimed saivad koolmeistri Lahe käest paari Õlle eest toodud 1893. Mõtsa sestrid ja pärnapuu ning Kuslapuu põõsas saivad toodud Kõrgepalu „Tagametsa” talu Alt orust [---] ilupuud suurde laia lehtetega saivad toodud surnu Aiast 1893, Ka sirelid Akna ala ja Aida saivad toodud surnu Aiast 1896… (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 87–88)

Nagu kirjeldusest näha, on Siipsen aastate jooksul oma aeda kujundanud nii vilja­põõsaste kui ka ilutaimedega, ometi on õunapuude istutamine tema jaoks oluline sündmus, kuna varem ei pidanud ta oma liiga vesist krunti nende jaoks sobivaks. Kirjeldusest on näha, et istikud pärinevad eri paikadest: osa taimi on ostetud kas mõisast või linnast, osa saadud naabertaludest, osa taimi on mujal nii metsistunud, et ta sai need endale tuua tasuta. See üsnagi suur taimevalik tekitab paratamatult küsimuse, kui tavaline võis Siipseni aialoomise soov olla ümbruskonnas. Banner (2019: 159) märgib, et Lõuna-Eestis sai aiapidamine kiiremini hoo sisse kui mujal Eestis ning kõige tavalisem oli see Mulgimaa jõukamates taludes. Siipsen, kes pärines Mulgimaalt, oli ilmselt juba seal selle uuendusega kokku puutunud ning võib-olla lähtus sealsetest eeskujudest. Samal ajal selgub kirjeldusest, et ta sai mitu istikut kohalikelt, seega ainuke aiapidaja ta ilmselt sealkandis polnud.

Siipseni kodukaunistamise püüdel oli teinegi tahk, milles pragmaatiline suhe loodusega kohtus ühelt poolt religioosse, teisalt aga sentimentaalsega: ta soovis meelitada oma aeda laululinde. Meetod, mida ta selle saavutamiseks kasutas, ühtib modernse koduümbruse kaunistamise ideega: mitmel pool päevikus on viiteid pesakastide aeda riputamisele. Ka kaasaegses ajakirjanduses ilmus tekste, kus propageeriti pesakastide aeda paigutamist, kuid neis tekstides anti sellele pragmaatiline põhjendus: linnud aitavad hävitada putukaid, kes kahjustavad vilja ja puid. Üks selline tekst on Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu” teises osas (1875: 93–98), kuid ­sarnase tooniga kirjutisi kohtab ka Siipseni päevikule ajaliselt lähemas ajakirjanduses (nt Põllumehe vaendlased 1889; Lindudest 1890).

Siipseni lindude aeda meelitamise ajend aga ei olnud pragmaatiline, vaid eelkõige esteetiline. Üsna päeviku alguses on sissekanne pealkirjaga „Nõrgad küljed”, kus ta kirjutab, et asjad, mida ta ei salli, on „Kanate kaagutamine kukke laulmine ja partite pääkutamine” (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 14). Viimastele vastandab ta aga laulu­linnud:

[20. sept 1896] Üksi veikeste lindude laul rõõmustab mo meelt ning mina sooviks, et veikesi laulu linnukesi veel rohkemb mo koha lähetal pesetaks ja mulle veel elu sügisel oma armsa häälega laulaks, selle eest olen mina ka muret kandnud ja veikse aukutega kastikesi teinud [---] et need linnud kes oma pesa kastikeste sissi teeva vaivad kurja kassi eest sääl kartmata varju leida. Aga mo vana must kass sööb paljo linde iga sui mo maja ümberd ära ning lõhub nende pesad kui mo veel tulevad kevatet näen saan oma kassi üle nõupidama niing teda oma kohast kaugele ärasaatma. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 15)

Sama lõigu kokkuvõte pakub veel üht näidet Siipseni religioossest suhtumisest loodusesse. Ebameeldivad linnud on kui halbade inimeste metafoor: „Oh kahju, et ilmas halvad linnud varblased varesed ja harakad ning halvad inimesed headega segamine elavad! Oh mill jõuab lahutuse päev!” (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 90–91)

Linde puudutavate üldisemate arutluste kõrval on päevikus kaks ööbikutega seotud lugu. Üks neist leiab aset päeviku kirjutamise ajal, teine on parasjagu toimuva sündmusega seoses meenunud varasem juhtum. Siipsen kirjeldab, et ühte aeda paigaldatud pesakasti asus elama ööbik:

20. Mail [1897] härkasin ma enne valged unest ja kuulsin keige kuulsamad laulu lindu „Ööpiku” omas aias akna all laulmas. Mo süda Oli seda kuuldes väga rõõmus ja mina hüüdsin oma tüdard: Kuule Liis Ööpik meie Akna all laulab, ta on meile laulma saatetud, Õpetab ka meid kui koolmeister Jumalat kiitma, ta laulab ühte puhku väsimata, Oh kas se laulmine ei härata ka muid öösel palvele! Edasi mõtteltes tulivad mulle kuulsa lauliku sõnad meele:

„Ei mõisa aias õisata

Voi laulu sinu rind

Sest vanemate verega

On võetud se pind”

Ei metsas tore toomingal

Sa hüüdma sinu uul

Vaid talupoea akna all

Sääl pühal pärna puul

Minu aid pole nii ilus kui mõisa aid ja ma panen immeks, et Õrn Ööpik ometagi mulle esimest korda võõrsiks tulnud, vaest oleks ta jo ennemine tulnud, Oleks mitte talvel must kas se röövel elajas talvel ära surnud. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 90–91)

Nagu näha, mõtestab ta ööbiku ilmumist kahest perspektiivist. Esimene on selgelt religioosne: ööbik laulab selleks, et tuletada inimestele meelde jumalat ning vajadust teda kiita. Sellele järgneb rahvuslik-sentimentaalne tõlgendus: Siipsen tsiteerib Gustav Wulff-Õie luuletust ning imestab, et ööbik tõesti eelistab lihtinimese aeda ilusale mõisaaiale. Võimalik, et viimane tõdemus oli tema jaoks oluline ka seetõttu, et tema enda suhted mõisnikuga olid võrdlemisi keerukad. Rahvuslik-sentimentaalse tasandi tähtsust tema jaoks näitab seegi, et pärast luuletuse tsiteerimist viitab ta linnule üsnagi läbivalt sõnapaariga õrn ööbik.

Siiski ei õnnestunud Siipsenil ööbikut pikemat aega oma aias hoida. Nimelt otsustas ta püssiga maha lasta tema pardipoegi murdvad varesed ning lõhkuda varblaste pesad, et varblaste häälitsused ei segaks ööbiku laulu. Selle tegevuse tule­museks oli ööbiku lahkumine aiast, mis Siipsenit väga kurvastas (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 90–91). Varblaste pesade lõhkumine on kontrastis ülal viidatud pesakastide ülesriputamist propageerivates kirjutistes esile toodud lindude kasuga. Neis tekstides liigitatakse varblased selgelt kasulike lindude hulka (vt nt Jakobson 1875: 94). Ka on nende tekstide üks sõnum see, et lindude pesi ei tohi lõhkuda (nt Jakobson 1867: 47, 49). Kaasaegses ajakirjanduses ja luules näeb loomulikult ka laululindude ülistamist: näiteks Carl Eduard Malmi (1874: 70–71) lugemikus „Laulud ja loud: Üks kooli-lugemise-raamat” on tekst, kus viidatakse laululindudele kui vaese mehe võimalusele muusikat kuulda. Kuid ma pole kohanud ühtki teksti, kus lindude sentimentaal-esteetiline kasu oleks seatud ülemale nende pragmaatilisest kasust, st et ilusa lauluta lindude pesade lõhkumine oleks esteetilise elamuse nimel lubatav.

Teine päevikus olev ööbikulugu toimus ajal, mil Siipsen polnud veel Oina veskisse asunud.

Joba Villandimaal Loimel tõid karjalapsed mulle Ööpiku kase tüve seest pesa päält koju, munad olid pesas ning mina tegin ruttuga omas noore hea rumaluses puuri, panin Ööpiku kõige pesaga puuri, et ta sääl laulma ja auuduma akkaks aga kanebi terad mis ma talle süa andsin ja mis ta vahed pidamata palju ühel päeval ära sõi tegivad selle kalli linnule otsa pääle. Õhta kuulutasin lastele ette, et linnukene homme vara laulma hakkab ja lapsed oodsid igatsusega hommikud aga kui ommiku üles härkasin ja lindu vaatama läksin Oli ta surnud jalad üles pidid. Kui Õpetud mehed ehk töised rääkivad, et õrn Ööpik muud ei söö kui murelase mune nagu Kuningas sula rasva, siis tean mina, et Ööpik ka Kanebi teri sööb. (EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 91–92)

Seega vahelduvad Siipseni päevikus lõigud, kus ta suhtub loodusesse passiivselt, olles ise looduse osa, kelle eest jumal peaks hoolt kandma, ning lõigud, kus ta asub entusiastlikult oma ümbrust kujundama. Olen varem välja toonud, et Siipseni päevikus on kahte sorti sissekandeid: need, mis kajastavad käesolevat hetke, ning need, mis dokumenteerivad möödunud sündmusi (Kikas 2020: 840–841). Siipseni erinev suhestumine loodusega seostub sissekannete tegemise eri viisidega: passiivset suhet keskkonnaga väljendavad lõigud keskenduvad kirjutamishetke tunnetele ja kõhklustele, aktiivsust väljendavatele tekstikohtadele on omane kirjutamis- ja kajastatava hetke lahknemine (need on sissekanded, mille alguses olev kuupäev pole mitte kirjutamise aeg, vaid dokumenteerimist vääriv kuupäev, täpsemalt vt Kikas 2020). Seda, kuidas kulgeb päevikupidamise ajal istutatud (õuna)­puude areng, päevikust teada ei saa, kuid katsed linde oma ümbrusse meelitada (ja seal hoida) lõpevad mõlemal juhul ebaõnnestumisega. Need lood justkui tõendavad Siipseni jaoks, et loodus on ettearvamatu, ning inimesel ei jää muud üle kui jumala peale loota ning asjadel minna lasta.

 

Paulus Paurmann: „Lind ei või kõrgemale lenda kui tiivad temal kannavad”

Paurmann sündis 1850. aastal Jõhvi kihelkonnas Päite vallas Sepa Mihkli talus. Tema isa oli ettevõtlik mees ning Paurmanni lapsepõlv möödus küla ühes rikkamas ja uuendusmeelsemas talus. 1864. aastal kaotas perekond tuleõnnetuse tõttu kõik ning sellele järgnes Paurmanni elus pidev ametite vahetamine ja elatusallikate otsimine. Ta töötas nii külakooliõpetaja, põllumehe, vallakirjutaja kui ka mõisas üle­vaataja ja metsavahina, kusjuures ühestki ametist ei loobunud ta vabatahtlikult, vaid kohalike intriigide tagajärjel. 1873. aastal Paurmann abiellus, perre sündis neli last. Alates 1887. aastast veetis ta pool aastast Peterburi kubermangus Lilienbachi (Novo-Ivanovskaja; Paurmannil Lillenbach) asunikeküla koolis õpetajana ning teise poole pidas vennaga kahasse Päite külas Oti talu. Talvise lisateenistuse vajaduse tingis kehv maa, mis ei võimaldanud üksnes põllupidajana toime tulla. Paurmanni õpetaja­töö Lilienbachi mõisas lõppes (tõenäoliselt) 1893. aastal, sealt kuni oma surmani tegutses ta talupidajana (Paurmanni elust on pikemalt kirjutanud rahvaluulekoguja August Martin, vt EKM ERA, RKM II 204, 63; Martin 2021).

Aastatel 1889–1893 osales Paurmann Jakob Hurda rahvaluulekogumise aktsioonis – sel ajavahemikul töötas ta Lilienbachis, mil tal oli võimalik natuke rohkem lugeda ning kirjutada (EKM ERA, H II 37, 235). Kogumisaktsiooni käigus kirja pandud tekstid moodustavad kogu Paurmanni tänapäevani säilinud kirjaliku pärandi (tervikuna avaldatud Haug 2021). Hurt palus juba üsna oma aktsiooni algul, et kaastöölised saadaksid talle ka infot enda elu kohta: nimelt oli Hurdal plaanis avaldada kogumise ajaloo teemaline raamat (vt Kikas 2017). Paurmanni 1891. aastal kirja pandud „Paulus Paurmani elu lugu” (EKM ERA, H II 37, 201/32) on kõige pikem, omanäolisem ja terviklikuma struktuuriga vastus Hurda palvele. Paurmanni elulugu on jaotatud kolmeks peatükiks. Esimene peatükk „Lapsepõlv” kirjeldab rikka talu pesamuna õnnelikku lapseiga, teine peatükk „Õnnetus” elu pärast seda, kui ootamatu tulekahju kogu vara hävitas. See peatükk hõlmab suurema osa tekstist, kirjeldades seda, kuidas Paurmann oli sunnitud eri põhjustel järjepanu elualasid vahetama. Eluloo kolmas peatükk käsitleb aega peale Lilienbachis töö leidmist. Oma eluloo lõppu on ta lisanud õnnelikule lapsepõlvele (ja selle kättesaamatusele) tagasi­viitava luuletuse, luues sel moel seose alguse ja lõpu vahel (eluloo kohta vt Kikas 2018: 38–45). Elulugu on kirjutatud emotsionaalselt: seal on palju tunnete kirjeldusi ja tunde­küllaseid vahehüüatusi. Stiililiselt haakub see hästi sentimentaalse kirjandusega, mille lugemist Paurmann on ka Hurdale maininud: nimelt on ta kirjutanud, et armastab lugeda raamatuid, „mis suurel mõõdul, teiste inimiste vaivalisi ja ädalisi elo saatussi mulle ette kujutasid; ja muidugi minu omadest kaugelt ja kõrgelt üle käisivad” (EKM ERA, H II 37, 235).

Kaks aastat hiljem on Paurmann kirja pannud eluloo teise versiooni,1 mida ta pole Hurdale saatnud. Tekst on kirjutatud veel Lilienbachis, kuid viimasest Hurdani jõudnud saadetisest hiljem; võib oletada, et kui Paurmann oleks rahvaluule kogumist jätkanud, siis oleks ta ehk ka selle teksti Hurdale saatnud. Kaks elulugu on võrdlemisi erinevad: teine lugu pole terviklik nagu esimene, stiililiselt on see neutraalsem, ilma emotsionaalsete vahehüüatusteta. Teine versioon hõlmab pikemat ajavahemikku: käsitletud on Paurmanni vanemate mälestusi, aga ka eelmise loo kirjapanekule järgnenud aega. Samuti jääb silma, et kui eluloo esimene versioon seab esiplaanile eluraskused ning pideva ametivahetuse, siis teine on kõige negatiivsemad sündmused välja jätnud ja elualadest mainib vaid kahes ajavahemikus kooliõpetajana töötamist. Elulugude erinevus puutub otseselt käesoleva artikli teemasse: loodusega seonduvat leiab vaid esimesest tekstist, selle võimalikke põhjuseid käsitlen allpool.

Ehkki Paurmanni tekst on Siipseni omast lühem, avaldub ka selles mitu loodusega suhestumise viisi. Paurmann ei kirjuta küll oma isiklikest aiarajamise katsetest, kuid temagi loos on episood, mis viitab huvile kaasaegse loodusekujundamise vastu. Aastatel 1879–1881 töötas ta Toila ja Voka mõisa metsavahina (mõisnik Nicolai von Wilckeni alluvuses). Ta kirjutab, et tema ülemuseks oli Saksamaal kaasaegse metsandusalase hariduse saanud noor härra (tõenäoliselt mõisniku poeg Alfred von Wilken), kelle käe all asuti mõisa metsa ümber kujundama. Kuivõrd Paurmann kirjeldab seda tööotsa sisulisemalt kui näiteks oma mõisaülevaataja tööd, siis näib, et selles ettevõtmises osalemine oli tema jaoks põnev kogemus (isegi kui uuendused ei toonud loodetud tulemusi ning pärast tema lahkumist nendega enam ei jätkatud; EKM ERA, H II 37, 223/4).

Sarnaselt Siipseniga sõltub Paurmanni eluolu ilmast, kuid tema ei oota mitte üheselt vihma, vaid üldisemalt põllumehele soodsaid ilmaolusid (õigel ajal ja õiges vahekorras vihma ja päikest). Eluloo esimeses peatükis, mis käsitleb aega, mil perekonna rikkus üha kasvas, Paurmann üksipulgi ilmast ei kirjuta, märkides vaid kokku­võtlikult: „Vilja aastad õlid head, õnnetused olid meile tundmata asjad. Viljavarandus ja kõik majakraam kasvas silma nähes.” (EKM ERA, H II 37, 204)

Loodus ja selle ettearvamatus ilmub teksti esimese ja teise peatüki piiril. Seal­juures esineb loodus korraga kahes funktsioonis: see on ühelt poolt miski, mida kirjeldatakse ning mis on toimunu põhjuseks, kuid samal ajal on loodusega seotud ka kujundid, mille kaudu toimuvat kirjeldatakse. Esimese peatüki viimastes lõikudes on loodus võrdluskujund, justkui ettevalmistus ees ootavaks õnnetuseks: „Aga niisama kui suvel suure palavuse järel sagedaste väga kanget pitkse mürinad, välgu löömist, vihma ja ka raheteri sajab. Mis põllu peal viljad purustab, ja mitmele hea lõikuse lootuse asemel silma vesi osaks saab. // Nii tuleb ka sagedast inimeste elus ette.” (EKM ERA, H II 37, 206)

Samas lõigus positsioneerib Paurmann end religioosse inimesena ning käsitleb kõike juhtuvat jumala tahtena.

Ommiku üles ärkades rõõmusad ja õiskad rõõmsal meelel! Aga enne, enne kui päiv looja veereb, ringutad sa taiva poole siirutud kättega ja silma veega, südame põhjast õhkades: Oh! Jumal Jumal, sa oled meid rängaste nuhelnud, meie ei ole vist sind jõudnud soo hea tegude eest tänada, see erast oleme puu paljana saanud. (EKM ERA, H II 37, 206)

Siiski on oluline, et erinevalt Siipsenist ei käsitle Paurmann ennast looduse osana, kelle eest jumal peaks hoolt kandma; pigem tundub, et raskes olukorras loodab ta sellele, et jumal pehmendab teiste inimeste südameid (nt EKM ERA, H II 37, 209).

Järgmist, tuleõnnetust kirjeldavat peatükki alustab Paurmann tegelike ilmaolude kirjeldamisega. Järgides eelmise peatüki lõpus toodud kontrasti ilusa ja koleda ilma vahel, algab see peatükk kirjeldusega väga ilusast kevadilmast 1864. aasta märtsi lõpus.

Palmipuude püha õli mööda jõudnud, lumi lagedalt kohtadest joo veeks sulanud, kraavid ojad jõed jooksid servini täis vuliseva vahtuse veega. Päike paistis kena kevadise iluga. Pere naised ja pere tütred valmistasid kiirest ja kärmest pühadest perele paremiku toitu. Mõned varased rohu taimed ajasid oma veikest pead mulla pouvest kevade kauni päiva paiste teretuseks. Kõik oli ütlemata rõõmustav näha. (EKM ERA, H II 37, 206/7)

Ühtäkki pole loodus enam meeleolu loov taust, vaid sündmuste käivitaja: järgnes ilmamuutus ning tõusnud tormituul põhjustas põlengu, millest pea midagi päästa ei suudetud.

Samasuguses topeltrollis ilmub loodus ka sama aasta viljasaagi äpardumise kirjelduses, mida Paurmann kommenteerib vanasõnaga:

Suvi oli augusti kuuni korra järel. Talv ja suvi vili kasvas ütlema üvä. Hein ka kõik ilusti kokko saadud. Kõik näis jälle üvä pidi menemä. Inime võis jo natuke rõõmsamalt engädä ja agaramalt tööd teha.

Aga! Õnnetused ei käi metsa puude mööda vaid ikka ja ikka inimeste möödä!

Said rukkid maha tehtud, tuli suur vihma sadu, 15 vakka rukki külvist jäi 5 ehk 9 vagamad terveks, mis pääle seda õli kõik must ma.

Kartulid nii palju kui neid ka õli, jäid kõik vee alle. (EKM ERA, H II 37, 212)

Seega kuni elulugu kajastab aegu, mil kõik on hästi, jääb loodus tagaplaanile, kui eluolu keerab aga halvemuse poole, sugenevad teksti viited loodusele. Nagu juba märkisin, ilmub loodus tekstis korraga kahel tasandil: ühelt poolt kirjeldatava reaalsusena, teisalt seda kommenteeriva kujundikeelena. Kujundikeele osas tuleb esile, et Paurmann rõhub kontrastidele: hea ja halva, soodsate ja ebasoodsate ilmaolude vaheldumisele. See võiks viidata sentimentaalse kirjanduse eeskujule, kus mängitakse samuti kontrastidega. Samal ajal pole seejuures oluline üksnes vastandlikkus, vaid ka olude vaheldumise paratamatus – loodus kord juba on selline, et ilusale suveilmale järgneb piksemürin. See sisaldab tulevikku suunatud lootust, et nii nagu heale järgneb halb, järgneb halvale mõne aja pärast jälle midagi head. Toetumine loodusele omasele paratamatule hea ja halva vaheldumisele on Paurmanni viis loodusega passiivselt suhestuda: ta ei saa midagi teha selleks, et heale ei järgneks õnnetus, kuid kui natuke oodata, siis muutuvad olud jälle soodsamaks.

Looduse poeetiline funktsioon ilmneb kõige markantsemalt tekstikohtades, kus Paurmann kirjeldab oma tundeid metsavahi tööst ilmajäämise järel. On vähe tõenäoline, et ta nii pika aja peale tegelikke ilmaolusid mäletas, pigem on idüllilise ümbruse kirjeldamine poeetiline võte, et luua kontrast oma meeleolu süngusega:

Kui mõisast vällä tulin, kõndisin ma vägä raske südamega ja vaivast roidun jalgadega, veikest jalg teed mööda, oma korteli poole Linnukesed õppasid puu okstes rõõmsaste mis tee ääres tihedaste kasvasid, ja tee rada oma latvade varjuga päivä palavuse eest kaitsesid.

Metsa vilus üksi käies, käisin mõttis oma elu saatuse kõik läbi, lapse põlvest kuni tänini. (EKM ERA, H II 37, 226)

Teiselaadne loodusega seotud poeetika kasutamine on nähtav Paurmanni kombes viidata iseendale linnu kujundi kaudu. Oma elukorraldust võrdleb ta ränd­lindude omaga:

Mina iga suvel elan Päites, teen põllu tööd, sügisel kui linnud soojale maale lendavad, jättan ka mina oma südamest armastatud abikaasa ja lastega jumalaga, ja sõidan Vene maale, et seal midagi teenida [---] kevade, kui kooli aig mööda pööran vene maale selja ja ruttan kodo omaaste seltsis põllu tööle. (EKM ERA, H II 37, 230/1)

Tõdemuse, et oma neljast lapsest on ta saanud kihelkonnakooli saata vaid ühe, ehkki oleks soovinud kõiki, võtab ta kokku vanasõnaga: „Lind ei või kõrgemale lenda kui tiivad temal kannavad” (EKM ERA, H II 37, 232). Eluloo lõppu on Paurmann aga lisanud oma luuletuse, milles viitab lapsepõlvele kui ajale, mil lind oli veel pesas, ning mis teema ja kohatise algriimi kasutamise kaudu seostub nii kaasaegse luule kui ka rahvalauludega.

Kui kord veel vaatan tagasi

Ma lapse põlve aastasi

Siis pean tunnistama maa

Ei neid ma enam kätte saa

Kus isa mind ka karistas

Kus vennad õed õrnulla

Mind hoolel võtsid õppeta

Siis olin ka kui pesas lind

Ei kurvastust tunnud minu rind

(EKM ERA, H II 37, 232)

Paurmanni iseendale linnu kujundi kaudu viitamine on serva pidi kõrvutatav Siipseniga, kes võrdleb end jumala eestkoste all olevate lindude ja loomadega, kusjuures mõlemal juhul kasutatud kõnekujundid olid kaasajas väga tuntud. Siiski on Paurmannil linnu kujundi tähendus­väli mõnevõrra erinev: see viitab nagu Siipsenilgi igatsusele turvalise keskkonna järele (olla kui lind pesas), aga ka linnuelu heitlikkusele ning tiibade nõrkusele.

Kui vaadelda looduse kujutamist Paurmanni tekstis üldisemalt, siis on näha, et loodusega seotud kujundid ilmuvad just jutustuse olulistel hetkedel. Looduskirjelduste ja kujundlike viidete hulk on kõige suurem esimese ja teise peatüki vahetusel – just sinna jääb loo üks kesksemaid sündmusi ehk tulekahju. Ka on loodusega seotut rohkem loo lõpus, kus Paurmann oma elu hetkeseisule hinnangut andes end linnuga võrdleb.

Nagu eespool märkisin, siis kaks aastat peale eluloo Hurdale saatmist on Paurmann oma elust pannud kirja teisegi versiooni, mis erineb poeetika poolest esimesest märkimisväärselt. Esimene tekst toetub väga selgelt sentimentaalse kirjanduse võtetele: selles on palju emotsionaalseid vahehüüdeid, tundelisi kirjeldusi ning heade ja halbade olukordade kontrastset esitamist. Seevastu teine tekst tegeleb pigem kultuuriloo dokumenteerimise kui sentimentaalse enesepaigutusega. On üsnagi kõnekas, et teisest versioonist pole välja jäänud mitte üksnes loodusega seotud poeetika kasutamine, vaid ka esimeses versioonis looduse kujundite kaudu käsitletud põhilised sündmused, nagu tulekahju (mis esimeses loos moodustas jutustuse peatelje) ja metsavahitööst ilmajäämine; ka määratleb Paurmann iseennast pigem oma pere ja talu kaudu kui poeetiliselt linnuna.

Kui minu oletus on õige, et ka eluloo teine versioon oli mõeldud Hurdale saatmiseks, siis tekib küsimus, miks soovis Paurmann kaks aastat peale esimest versiooni oma isikut teisel viisil positsioneerida. Ehk pidas ta tolleks hetkeks esimest varianti kogumisajaloo raamatu jaoks liialt emotsionaalseks? Aga sama võimalik näib see, et alles peale oma elu sentimentaalses raamis kirjapanemist hakkas ta nägema ka neutraalsemaid väljendusvõimalusi. Võib öelda, et kui Siipsen oli aktiivne oma ümbruse muutmisel, siis Paurmann oli aktiivne oma elu (ümber)­mõtestamisel – üks viis selleks oli toetuda looduskujunditele, üritades loodusele omase vaheldumise kaudu muuta tulevik lootusrikkamaks.

 

Kokkuvõte

Esitasin artikli alguses küsimuse, kas vaadeldud omaeluloolistes tekstides leidub viiteid loodusele ning kas ja kuivõrd võib neis viidetes näha modernse loodusekäsitluse mõjusid. Vaadeldud tekstide autoreid Märt Siipseni ja Paulus Paurmanni ühendab see, et nende sissetulek sõltus loodusoludest, samal ajal oli neil huvi kaasaegsete uuenduste ning aktiivse kirjakultuuris osalemise vastu. Viimasest lähtuvalt eeldasin, et nende suhe loodusega on vähemalt osaliselt seotud sellega, mida nad lugesid. Nii Siipsen kui ka Paurmann on viidanud oma armastusele sentimentaalse kirjanduse vastu, ka on nad aktiivsed lehelugejad, samal ajal on nende kui väheharitud inimeste lugemus sageli juhuslik, seega võis neile kätte sattuda ka muud kirjandust, mida nad oma tekstides pole maininud. Siipseni tekstist on näha, et tõenäoliselt on ta kas ajakirjandusest või mujalt lugenud kaasaegseid aiandust kiitvaid käsitlusi. Arvestades, kui kõrgelt hindas ta Jakobsoni rolli rahvuslikus liikumises, võib oletada, et ka aianduse teema on Siipsenini jõudnud Jakobsoni vahendusel, aga otsesõnu ta aiandust propageeriva kirjandusega tutvumisele pole viidanud. Gustav Wulff-Õie luuletuse tsiteerimine viitab Siipseni huvile kaasaegse kirjanduse vastu. Paurmanni puhul saab ühelt poolt esile tuua kaasaegse sentimentaalse kirjanduse mõjusid, samal ajal näib endale linnu kujundi kaudu viitamisel olevat laiem taust, seostudes nii kaasaegse luule kui ka rahvalauludega. Samuti esineb Paurmanni tekstides vanasõnu, kusjuures on põnev, et neid vanasõnu, mida ta oma tekstide poetiseerimiseks kasutab, pole ta rahvaluulena Hurdale saatnud – seega võib eeldada, et need vanasõnad pole temani jõudnud mitte suulise, vaid pigem kirja­kultuuri vahendusel.

Vaadeldud kirjutistest ei leia viiteid modernsele loodusteaduslikule maailmapildile.2 Modernsuse pragmaatiline aspekt, inimese katsed loodust ümber kujundada, on mõlema tekstides selgelt näha, kuid võrdlemisi ambivalentselt: nii Siipseni püüdlus täita oma lähiümbrus lindudega kui ka Paurmanni tegevus metsa­vahina (mis hõlmas uudseid metsamajandamise meetodeid) lõppevad edutult. Samal ajal vahelduvad mõlemal aktiivsed ning kaasaegseid ideid teadvustavad hetked passiivse suhtumisega, looduse ja keskkonna paratamatusele allumisega: Siipsen võrdleb end neil hetkil jumala eestkoste all olevate lindude ja loomadega, Paurmann aga rõhutab loodusele omast hea ja halva vaheldumist.

Ka modernse loodusekäsitluse seos kaasaegse identiteediloomega on mõlema tekstis näha, aga erineva nurga alt. Siipseni teksti põimitud Wulff-Õie luuletus ning sellele järgnev mõisa ja omaenda aeda võrdlev märkus toob teksti rahvusidentiteedi aspekti, samal ajal Paurmanni eluloos on loodusega seotu pigem individuaalse identiteediloome teenistuses. Toonase identiteediloome seisukohalt on oluline rõhutada sedagi, et mõlema mehe jaoks oli tähtis oma elukogemuse edasiandmine modernsel moel kirjalikult. Siipseni kodukujundusplaanide dokumenteerimine ja Paurmanni loodusvõrdluste kaudu eluloo kulu seletamine lähtuvad küll olemuslikult erinevatest eeskujudest, kuid mõlemad väljendavad soovi asetada oma elu kaasaegse žanri ja kirjutusviisi keskmesse. Kirjutamine on mõlema jaoks võimalus olukorra aktiivseks mõtestamiseks, iseenda positsioneerimiseks muutuvates oludes. Nii võibki öelda, et mõlemad mehed seisavad modernsuse piiril, nad on teadlikud erinevatest kaas­aegsetest ideedest, kuid nende valikuid suunab elukorralduse sõltuvus keskkonnaoludest.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud uurimisprojektidega EKM 8-2/20/3 „Folkloori narratiivsed ja uskumuslikud aspektid”, EKM 8-2/22/5 „Usundilised mõisted. Traditsioonilised uskumused ning looduse ja kultuuri opositsioon (uus tegelikkus, teoreetilised lähenemised ja tõlgendused)” ja EKKD65 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes ja andmebaasides”.

 

Katre Kikas (snd 1981), MA, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), katre.kikas@folklore.ee

 

1 Tekstile juhtis tähelepanu Toivo Haug, kes leidis selle Virve Orava väljaandest „Vaivara kodu­uurija pilguga” (1998: 168–172; avaldatud ka Haug 2021: 371–373). Kuidas tekst Oravani jõudis, pole teada.

2 Selle joone puudumist ei saa üldistada kõigile rahvalikele kirjutajatele. Näiteks Siipseni ja Paurmanniga sarnase haridusliku taustaga Gustav Malts (1837–1925) ja Jaan Pint (1843–1922) kirjeldavad oma elulugudes püüdu saada maailma kohta teavet rohkem, kui seda pakkusid piibli­loost lähtuvad koolmeistrid: mõlemad viitavad raamatutele, kust nad geograafiat jm loodus­teadusi õppisid (Malts 2019: 390–393; EKM EKLA, f 43, m 17:38, l 2/3–2/4). Malts vastandab sealjuures eriti teravalt religioosset ja teaduslikku maailmapilti. Siipsen ja Paurmann oma kirjutistes maa­ilma toimimise üle pead ei murra, lähteks on ikkagi maailma see osa, mis nende endi elu mõjutab.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 169 – varia

f 43 – Jakob Hurt (EKS)

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

RKM – Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu

 

Kirjandus

Anttonen, J. Pertti 2005. Tradition through Modernity. Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. (Studia Fennica Folkloristica 15.) Helsinki: Finnish Literature Society. https://doi.org/10.21435/sff.15

Arukask, Madis 2007. Jakob Hurt modernse maailmavaate saadikuna 19. sajandi eesti ­kultuuripildis. – Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. Koost M. Arukask. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, lk 11–30.

Banner, Anneli 2019. Eesti aia ajalugu. Tallinn: Hea Lugu, Eesti Vabaõhumuuseum.

Blommaert, Jan 2008. Grassroots Literacy: Writing, Identity and Voice in Central Africa. London–New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203895481

Edlund, Ann-Catrine 2013. A country maid and her diary: Methodological reflections on historical literacy practices. – White Field, Black Seeds. Nordic Literacy Practices in the Long Nineteenth Century. (Studia Fennica Litteraria 7.) Toim Anna Kuismin, M. J. Discroll. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 89–100.

Haug, Toivo (koost) 2021. Paulus Paurmanni pärand. Toila valla lood. Päite: Päite Küla Selts.

Jakobson, Carl Robert 1867. Kooli lugemise raamat. Esimene jagu. Tartu: H. Laakmann.

Jakobson, Carl Robert 1875. Kooli lugemise raamat. Teine jagu. Tartu: H. Laakmann.

Jansen, Ea 2004. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Tartu: Ilmamaa.

Jonuks, Tõnno; Remmel, Atko 2020. Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 459–482. https://doi.org/10.54013/kk751a1

Kauranen, Kaisa 2009. Menneisyyden muistiinpanojen kirjo. – Työtä ja rakkautta. Kansanmiesten päiväkirjoja 1834–1937. (Kansanelämän kuvauksia 75.) Toim K. Kauranen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 6–21.

Kepp, Õnne 2006. Estonia above all: The notion and definition of Estonia in 19th century lyrics. – Koht ja paik. Place and Location. Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics V. Toim Eva Näripea, Virve Sarapik, Jaak Tomberg. Tallinn: Estonian Literary Museum, Estonian Academy of Arts, Estonian Semiotics Association, lk 287–300.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860–1917. Ühine ja sidus ­looduskujund. – Kõnetav kultuur. Toim Õ. Kepp. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35−52.

Kikas, Katre 2015. Mis kuulsin rahva suust se panin kirja… Mölder Märt Siipseni kirjalikust pärandist. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat. Toim Mart Velsker. Tartu: Tartu Ülikool, lk 33–54.

Kikas, Katre 2017. Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 584−599. https://doi.org/10.54013/kk718a2

Kikas, Katre 2018. Rändlind ja Paabeli vang. Omaeluloolisus kahe rahvaluulekoguja saadetistes. – Mäetagused, kd 71, lk 25−54. https://doi.org/10.7592/MT2018.71.kikas

Kikas, Katre 2020. Enesepositsioneerimine Oina veski möldri Märt Siipseni päevaraamatus. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 836–852. https://doi.org/10.54013/kk755a2

Kikas, Katre 2021a. National epic from below: Kalevipoeg in the writings of grassroots literati. – Literary Canon Formation as Nation-Building in Central Europe and the Baltics 19th to Early 20th Century. (National Cultivation of Culture 24.) Toim Aistė Kučinskienė, Viktorija Šeina, Brigita Speičytė. Leiden–Boston: Brill, lk 183−199. https://doi.org/10.1163/9789004457713_012

Kikas, Katre 2021b. Olen mitmes läätse leemes keenudPaulus Paurmanni omaeluloolised tekstid. – Paulus Paurmanni pärand. Toila valla lood. Koost Toivo Haug. Päite: Päite Küla Selts, lk 25−39.

Kuismin, Anna 2013. Päiväkirjat ja omaelämäkerrat. Aikain muistot ja kokemusten koulut. – Kynällä kyntäjät. Kansan kirjallistuminen 1800-luvun Suomessa. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 1370.) Toim Lea Laitinen, Kati Mikkola. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 60–97.

Latour, Bruno 2014. Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. (Bibliotheca Controversiarum.) Tlk Anti Saar. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Lindudest. – Saarlane 13. II 1890, lk 1.

Malm, Carl Eduard 1874. Laulud ja Loud: Üks kooli-lugemise-raamat. Tallinn: F. Kluge.

Malts, Gustav 2019. Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest. – Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused ja elulood. Koost Ruth Hinrikus, Tiina Ann Kirss. Tartu: EKM Teaduskirjastus, lk 390–401.

Martin, August 2021. Paulus Paurmanni elulugu. – Paulus Paurmanni pärand. Toila valla lood. Koost Toivo Haug. Päite: Päite Küla Selts, lk 23–24.

Mikkola, Kati 2007. Tulevaisuutta vastaan. Uutuuksien vastustus, kansantiedon keruu ja kansakunnan rakentaminen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 1251.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Orav, Virve 1998. Vaivara koduuurija pilguga. Tallinn: Trükikelder.

Paatsi, Vello 2003. Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918). Tallinna Pedagoogika Ülikool. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.

Põllumehe vaendlased. – Walguse lisaleht 5. IX 1889, lk 125–126.

Raun, Toivo Ülo 2009. Venestamine Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. – Vene impeerium ja Baltikum. Venestus, rahvuslus ja moderniseerumine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 16 (23).) Toim Tõnu Tannberg, Bradley Woodworth. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk 113–165.

Tork, Juhan 1935. Pilk meie kooliraamatu minevikku seoses tema osatähtsusega eestluse arengus. – Raamatu osa Eesti arengus. Koguteos. Toim Daniel Palgi. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 205–229.

PDF

Tsensuurist ja tühistamisest

https://doi.org/10.54013/kk785a4

Ohtrasti ohte ümbritseb meid meie ajas. Eemale tõrjuda ma neid oma uurimusega ei saa, kuid ehk toob mõnevõrra lohutust ohu ja ohtra päritollu süvenemine.

Eesti keeles on kaks oht-sõna, nende partitiiviga vormiliselt ühtne liitsõna järel­osis –ohtu ning vormi poolest sama sõnapere liikmeks sobiv ohter. Ainult viimasel on vasted väljaspool Eesti keeleala, otse idapiiri taga. Etümoloogiat ei ole ühelegi nendest sõnadest seni esitatud. Artiklis kaardistan võimalusi nende algupära leidmiseks.

„Eesti murrete sõnaraamat” (EMS) jagab sõna oht1 : ohu : ohtu tähendused kahte gruppi: 1. ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ ning 2. ’häda, vaev; mure’; neile lähedane on tegusõna ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’. Eraldi on oht2 : ohu : `ohtu ’arstim, rohi; ohutis’, millega on seotud tegusõna ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’. Partitiivne `ohtu viitab eelnevale sõnale, tähendades ’sellele sarnanev, selle taoline, selle moodi olev’. Omadussõna oher1: `ohtra : `ohtrat tähendused rühmitab EMS järgnevalt: 1a. ’helde; ohter, rikkalik’; 1b. ’avar’; 2. ’ablas’.

„Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES) ühendab need sõnad tingimisi omavahel, kuigi oht2 ja ohutama2 jäävad mainimata. Sõnale oht1 järgneb kommentaar: ’On arvatud, et algtähendus on olnud ’küllus’ ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust.’ See seletus pärineb Julius Mägistelt (1929: 11). Ohtra vasteteks annab EES vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’, kuid Mägistel on need pigem ohu vasted, mis puhtformaalselt ongi korrektne.

Mägiste esitab pooliku etümoloogia, mis jätab seletamata ohu ja ohtra vahelise tuletussuhte, oletatud tähendusarengu motivatsiooni ning tüvisõna algupära. Tähendusarengule ’küllus’ > ’hädaküllus, -rohkus’ ei anna Mägiste paralleele. Miks peaks küllusest just nimelt häda, vaev saama? Kas eesti elu on tõesti nii halb olnud?

 

Ohu tähendused ja nende areng

Ohu algupärale lähemale jõudmiseks vaatame kõigepealt, mis sõna tuntud tähendustest kõige vanem võiks olla. Esimesena on ohtu kirjakeeles tarvitanud Heinrich Stahl 1638. aastal:

ETh sinna / armas welli (Ödde) sünno többe sees se Pöha Öchtosöhmenaja Jesussest Christussest tahat / peat sinna mitte motlema / kudt tahaxit sinna lebbi sesamma sestsinnasest sünno haigkussest errapehstma / ninck terwex sahma / mix tarwix Jummal sünnul muh nouwo / ochto / ninck rochto sehtnut; NAch dem du / lieber Bruder / ( Schwester ) in deiner Kranckheit das H . Nachtmahl JEsu Christi begehrest / soltu nicht gedencken / als woltestu durch dasselbe von dieser deiner Kranckheit genesen / vnd gesund werden; dazu dir Gott andere Mittel oŏ Artzney verordnet. (VAKK, 1638-Stahl-HHIV: 230)

Siin ja veel kolmes XVIII sajandi allikas (VAKK, Arvelius 1782: 23, Helle 1739 Apokrüüfid 934 ja Piibel 577, 626, 632, 637, 638, 651) on oht tõlgendatav kui ’­parandusvahend, ravim’, aga ka kui ’paranemine’ või ’abi’. Viimase kõige selgem näide on: „Sepärrast tulleb temma hukkatus pea, tedda murtakse äkkitselt, nenda ep olle ohto” (VAKK, Piibel 632). Sama kirjakoht, Õpetussõnad 6:15, on tänapäevases eesti kirjakeeles „Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole” (Piibel 1997). Vana kirjakeel viitab seega ohu2 primaarsusele.

K a a r t 1. Substantiivi oht murdegeograafia

Murdegeograafia annab sootuks teistsuguse pildi. Sõna oht1 ’1. ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus; 2. häda, vaev; mure’ on „Väikese murdesõnastiku” (VMS) kaartide järgi registreeritud eelkõige Eesti äärealadelt: nii lõunaeesti keelest kuni Leivuni kui ka kirderannikumurdest, idamurdest ja Saaremaa lõunaosast. Seevastu sõna oht2 ’arstim, rohi; ohutis’ tuntakse pikal ida–lääne suunalisel vööndil, Tormast kuni Jämajani. Alad kattuvad ainult viies kihelkonnas (vt kaarti 1).

Vastavate verbide levikualad Põhja-Eestis sobivad selle pildiga hästi kokku. Tegusõna ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ katab ainult kirderannikumurde ja osa idamurdest. Seevastu on ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’ laia põhjaeestilise levikuga, kattes lisaks ohu2 levikualale ka suurema osa ohu1 levikualast.

K a a r t 2. Verbi ohutama murdegeograafia

Seega paistab ohu2 ala üheainsa innovatsiooni levimise tulemusena keset ohu1 varasema leviala jääke. Ilmselt ongi ohu1 puudumine vana kirjakeele allikatest seletatav kirjakeele-eelse leviala perifeersusega. Vanade tekstide põhjal tuleb oht2 igal juhul vähemalt nelja aastasaja vanuseks arvata.

Laiale alale levinud innovatsioon, sõna oht tähenduse muutus, võis alata ohu-tüvelise tegusõna ohutama tarvitusest haiguse, eriti sõnumise, needmise kaudu tekitatud tõve peletamise, hirmutamise tähenduses. Alles selle järel võis tekkida oht2 tõve ära hirmutamise või ähvardamise vahendi nimetusena verbist ohutama1 tagasituletuse kaudu. On teinegi võimalus, kuid selle võtan ette alles artikli lõpus.

Paralleelne tuletis ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ ei ole tõenäoliselt kunagi levinud Kirde-Eestist väljapoole ning võib olla seetõttu vägagi hiline. Tuletise lähtekohaks on olnud sõna oht1 2. tähendus ’häda, vaev; mure’. Seevastu ei saanud ilmselt vanem tuletuskett oht1 ⇒ ohutama1 (⇒ oht2) sellisest tähendusest lähtuda. Vajalikku ’peletamise, hirmutamise’ alust pakub paremini 1. tähendus ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’.

Kõige paremini saaks verbi ’peletama, ära hirmutama’ tuletada kas hirmu või ähvardust tähendavast sõnast. Seega, kui oletada Mägiste järgi, et ohu meile tuntud tähenduste lähtekohaks on ’hädaküllus’, siis peab leppima pika tähendusmuutuste reaga ’hädaküllus’ > ’häda, vaev; mure’ > ’häda hirm v ähvardus’ ⇒ ohutama1oht2 ning seletama tähenduse ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ teket mõnest selle lülist, tõenäoliselt viimasest ’häda hirm v ähvardus’. Lihtsam seletus on, et oht tähendas algselt ’(häda) hirmu’.

 

Oht lääne poolt

Islandi ja fääri keeltes on meessoost substantiiv ótti ’hirm, õudus’, norra keeles otte ’kartus, mure’. Vanapõhja keeles oli nende eellane ótti ’hirm’. Norra uusim etümo­loogiasõnaraamat „Våre arveord” (Bjorvand, Lindeman 2018) seletab seda lääne­skandinaavia sõna tuletiseks kartmist või hirmumist tähendanud alggermaani *ōg-tüvelisest verbist, mida gooti keeles tuntakse kujul ōgan. Selle verbitüve transitiivne tuletis oli alggermaani *ōgéjan-, millest pärinevad gooti ōgjan, vanapõhja ǿgja, islandi ægja ja fääri øga, kõigi tähendus ’hirmutama’. Nimisõna otte algskandinaavia kujuks rekonstrueeritakse *ōhtō, mis on kooskõlas juba üle-eelmise sajandi keeleteadlaste poolt paika pandud skandinaavia keelte häälikuliste arengutega. Kirjalikest allikatest tuntud vanapõhja sõnakuju ótti eraldab sellest vormist kolm muutust. Esmalt lühenes teise silbi vokaal *- > *-a. Hiljem asendus analoogia alusel kõigis a-lõpulistes meessoost sõnades ainsuse nominatiivi lõpp i-ga. Selle viimase arengu dateerib sõnaraamat 500. aasta paiku. (Bjorvand, Lindeman 2018) Mingil ajal enne vanapõhja kirjakeele ajastut toimus ka konsonantühendi *-ht– lihtsustumine *-tt-ks (Iversen 1946: 36). (Vrd Orel 2003; Kroonen 2013.)

Pidades ohtu germaani laenuks, eeldame sõna kandumist teise keelkonda enne kõiki neid muudatusi ehk päris vanal ajal, juba algskandinaaviast algsoome keelde. Igatahes pidi laenamine toimuma enne sõna kadumist idapoolsete skandinaavlaste keelest Läänemere idakallastel ning eeldama peab sõna omandamist juba enne ida- ja lääneskandinaavia keelte hargnemist. Nii vanalt sõnalt ootaks teadagi laiemat levikut, kuid millegipärast sõna kas ei ole juurdunud teistesse läänemeresoome alusmurretesse või on see hiljem igalt poolt kadunud. Häälikulisi probleeme laenu­etümoloogial ei ole: esisilbi pikk vokaal on järgneva konsonantühendi tõttu laenunud lühikesena.

Samast ajast on pärit mitusada läänemeresoome algskandinaavia laenu. Ohuga ühine lõppvokaali esindatus on läänemeresoome laia levikuga sõnadel, nagu magu ← algskandinaavia *magō > vanapõhja magi ’magu’ ja võrk : võrgu ← algskandinaavia *werkō > vanarootsi værke ’kalavõrk’, kuid ka kahel sõnal, millel puuduvad vasted väljaspool soome keeleala: kallo ’kolju’ ← algskandinaavia *skallō > vanapõhja skalli ’kolju’ ja ruto ~ rytö ’rägastik, padrik, võsa’ ← algskandinaavia *brutō > vanapõhja broti ’raiutud puude hunnik’. (LägLoS)

Huvitav paralleelne, kuigi ilmselt hilisem, lääneskandinaaviaaegne (viikingi­ajastu) laen samast ohtu sõnast on šoti keele Shetlandi murde hott, hoitt ’eba­usklik hirm’. Seos ebausuga või pigem konnotatsioon ’hirm millegi ebaloomuliku või ­seletamatu ees’ on ehk olnud juba algskandinaavia sõnal olemas, kuid seda enam tõestada ei saa. (Vries 1977: s.v. ótti)

Jorma Koivulehto on eeldanud, et soome uhka ’oht, ähvardus’, vadja uhku ’võistlus’ ja eesti adessiivne uhul on samuti skandinaavia päritolu: hilisalgsoome *uhka on laen algskandinaavia sõnast *ugga-, mille vanapõhja vaste uggr tähendab ’ahastust, kartust’ ehk sõnale *ōhtō ’hirm’ väga lähedast tunnet (Kallio 2016: 461).

Esialgu ainult ’(häda) hirmu’ tähendanud ohu algse kitsa murde leviku oletust toetab ehk see huvitav tõik, et igivanast pärandsõnast pelgama ei ole põhjaeesti keeles tuletatud nimisõna, mis vastaks soome ja karjala sõnale pelko, vadja pelko ~ põlko, lõunaeesti pelg ’hirm’. Ehk on laenuline *ohto nende vaste välja tõrjunud? Pärast on oht1 võinud levida põhjast kogu lõunaeesti alale juba oma tänapäevastes tähendustes, kuid algse ’hirmu’ tähenduse põhjal sündinud ohutama1 ja oht2 ei jõudnud üle Emajõe enne põhjaeesti kirjakeele mõju. Siiski tuleb võtta arvesse, et üld­läänemeresoomeline hirm on ka põhjaeesti murretes levinud.

Tähelepanu väärt on teinegi germaani sõnapere. Vanafriisi naissoost substantiivil acht(e), vanainglise ōht ’hirmutamine, vaen’ vasted on vanaülemsaksa āhta, kesk­ülemsaksa āht, œhte, saksa Acht ja keskhollandi achte, mis tähendavad keskajal levinud lindpriiks kuulutamise karistust ehk kohaliku võimu tagatud ihukaitse ära­võtmist, nii et karistatu oli lubatud seaduslike tagajärgedeta maha lüüa. Nende sõnade algvormiks on rekonstrueeritud alggermaani *anhtō (Orel 2003; Kluge 2011; Kroonen 2013). Huvitaval kombel on kogunisti kolme alggermaani *an-algulist sõna pakutud laenualuseks läänemeresoome *o-algulistele sõnadele: soome ohja, onki, otsa ← alggermaani *ansjō, *angan, *anþja– (LägLoS).

Nii vormi kui ka tähenduse poolest sobiks alggermaani *anhtō sama hästi ohu laenualuseks kui algskandinaavia *ōhtō. Alggermaani *anhtō aga ei ela tuntud skandinaavia keeltes edasi, nii et selle rekonstrueerimisele algskandinaavia keelde nendest tuge ei saa. Alggermaani keelt räägiti juba ajaarvamise eelsel ajastul, kui algsoome murreteks jagunemine ei olnud veel alanudki. Alggermaani laenu puhul jääks ainsaks võimaluseks seletada ohu läänemeresoome vastete puudumist nende hilisema kadumisega. Ka puhtmatemaatiliselt on laenu kuulumine hilisemasse, umbes 400–800 tüvisõnast koosnevasse algskandinaavia laenukihti mitu korda tõenäosem kui laen alggermaani keelest, kust pärineb parimal juhul sadakond lääne­meresoome tüvisõna. Seega on hilisalgsoome *ohto ← algskandinaavia *ōhtō eelistatav etümoloogia.

 

Ohtu

Kui oht on algselt tähendanud hirmu, ei paista tõenäone, et `ohtu ’taoline, moodi’ sellega kokku kuuluks. Seda sõna tuleb niisiis vaadata eraldi. EMS-i näited olen rühmitanud selle järgi, millele `ohtu viidata võib:

  • amet: Oli `kaige vanemb mies [---] tä oli siis ka `paadis `kapteini `ohtu; sulane tegi üksi tüöd [---] [oli] pereme `ohtu mies kõige kevade; old lihuniku `ohtu ja tapp siis `mõisa `luome `jälle;
  • otstarve, tööriist: `Leiväriist oli iestuas [---] `kanne `pääle vois siis kääst `panna, mes tahid, oli `jusku `laua `ohtu; kelluke on koa labida `ohtu;
  • vanus: see nenda poisikse `ohtu, ise vana mees juba; nuare `osto [---] suab vaŕsi inimesess `suama; riku `osto kaŕjatüd́rik, ti̬i̬b tü̬ü̬d kua; tema oli tüdrukukese `ohtu, kui mina `siie tulin;
  • kogus, suurus: nüid süäväd lapsed leevä `osto `suhkrud; `Kaste `ohtu seda `vihma tuli (vähe); aluskuvve `ohtu (liiga lühikesest kleidist); üits veli `olli ka lühikene, emä `ohtu;
  • materjal: linase `ohtu riie;
  • sisu: si̬i̬ loḿp om pori `ohtu.

Huvitava võrdlusaluse pakub keskalamsaksa keel, milles kasutati sarnaselt väga tavalist ja mitmetähenduslikku naissoost sõna achte mh (käitumis)viisi, moe ning laadi, kombe (’Art und Weise’) tähenduses:

  • He was ein weldich here na heydenischer achte ’tema oli suur isand paganlikul kombel (paganate kuningas)’
  • To syner moder he wedder lêp / In kindes achte he to er rêp: O moder [---] ’oma ema juurde ta jälle tõttas / lapse kombel ta talle hõikas: Oh ema [---]’
  • na der achte der knechte ’orjade moodi (inimkaubanduse kontekstis)’ (Schiller, Lübben 1875–1881).

Need kasutuskontekstid sarnanevad eelmainitud eesti `ohtu murdenäidetega, kuid vokaalsuhte a– ~ o– pärast on välistatud otsene laen nii keskalamsaksa keelest kui ka selle alggermaani lähtekujust. Keskalamsaksa sõnale achte ei vasta ülalmainitud saksa Acht ’põlg, riigivanne’, vaid Acht ’tähelepanemine, arvesse võtmine, austamine’, mis kuulub Guus Krooneni (2013) alggermaani rekonstruktsiooni *ahtō alla. Seevastu on võimalik, et kõlaliselt lähedane keskalamsaksa sõna on andnud mudeli, mille analoogia järgi on kasutama hakatud keeles juba olemas olnud sõna. Siinkohal tulevad kõne alla artikli alguses mainitud vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’: sõnaühendi peremehe ohtu ’küllalt peremehelik’ algtähendus on võinud olla umbes ’peremehe küllus’.

 

Oher

Vadja ja isuri ohto sõna vaste varasemale olemasolule ka põhjaeesti alusmurdes osutab tõik, et algtähenduse ’küllalt’ abil on võimalik seletada omadussõna oher kõiki põhitähendusi: nii ’helde’, ’rikkalik’, ’avar’ kui ka ’ablas’. Kuigi eesti sõnale oht on ülal­esitatud sõnust erinev germaani laenuetümoloogia, ei peaks olema kahtlust, et oher on tuletussuhtes varasema *ohto-sõnaga, ning tõenäoselt elab see sõna edasi kivistunud partitiivivormis `ohtu.

Olen püüdnud leida germaani laenuseletuse ka sõnadele oher ja *ohto. Vormiliselt nendega väga sarnane ongi vanades germaani keeltes üldlevinud tuletussufiks, millega moodustatakse nimisõnast referendi paljusust märkiv omadussõna. Vanapõhja keeles on see sufiks –óttr: háróttr ’karvane’, fjǫllóttr ’kaljune’, freknóttr ’mummuline’, hornóttr ’sarvedega’, leiróttr ’savine’ jne. (Iversen 1946: 175; Vries 1977) Sufiks on ­produktiivne veel tänapäeva islandi keeles: fjöllóttur ’mägine’, kvistóttur ’okslik’ jne. Selle sufiksi alggermaani kuju oli (meessoos) *-uhtaz (Luxner 2017: 166). Alg­skandinaavia ja vanapõhja ajastute vahel, enne ülalmainitud konsonantühendi *-ht– lihtsustumist *-tt-ks, toimus h eel vokaali u laienemine o-ks (vrd Iversen 1946: 20). Vahetult algskandinaaviale järgnenud kujul võib sufiksile rekonstrueerida meessoo vormi *-ohtaR, kesksoo vormi *-ohta(ta) ja naissoo vormi *-ohtu.

Liitsõnad nagu poisiohtu on adjektiivid, kuid vormilt kivistunud ja käändumatud ning selle poolest sarnased adverbidele. Järgosa –ohtu toimib tuletussufiksina. Vadja ohto ja eesti `ohtu saaksid seletuse adverbivormist *-ohtō, kuna adverbe moodustati vanapõhja keeles adjektiividest sufiksiga –a < *-, mida on peetud vanaks instrumentaali vormiks (Streitberg 1896: 274; Iversen 1946: 79). Omadussõna oher < *ohte̮ra, millest on eesti kirjakeeles moodustatud liitsõna sõnaohter, meenutab omakorda väga skandinaavia adjektiivituletussufiksi meessoo vormi *-ohtaR.

Vormide kokkusobivusest hoolimata on raske pidada neid läänemeresoome sõnade laenuallikateks. Esiteks ei tunta skandinaavia keeltes ótta-lõpulisi adverbe. Teiseks ei pärine germaani sufiks ise adjektiivist, vaid on kokku pandud kahest sufiksist *-uga– ja *-ta– (Luxner 2017: 166). Seega tuleks laenuseletuse puhul arvata ­omadussõna *ohte̮ra ’rikkalik (vms)’ iseseisvunuks sellistest liitsõnadest nagu sõnaohter, milliseid aga EMS ei tunne.

Teine huvitav võrdluskoht skandinaavia keeltes on adverb, prefiksinagi kasutatud vanapõhja of, islandi of, norra ov– ’üleliia, liiga palju’, millega on etümoloogiliselt seotud norra ofte ’tihti, mitu korda’ ja selle vasted igal pool germaani keelteperes (Bjorvand, Lindeman 2018). Uusima seletuse järgi oleksid tänapäeva germaani keeltes levinud vasted, nagu norra ofte, rootsi ofta, saksa oft ja inglise often ’tihti’, moodustatud tavaliste adverbi­tuletussufiksitega selle sõna vanemast vormist, mida esindavad vanapõhja opt, islandi, vanarootsi, vanasaksi ja vanainglise oft ning gooti ofta ’tihti’. Vanad skandinaavia vormid pärineksid varasema kesksoo substantiivi akusatiivist *uftam ja gooti vorm naissoo substantiivi akusatiivist *uftōm (Bjorvand, Lindeman 2018).

Kuna adverbid tuletatakse pigem omadussõnust kui nimisõnust, pean võimalikuks rekonstrueerida lähtevormiks ka alggermaani adjektiiv *uftaz, mille nominatiiv oleks algskandinaaviale järgnenud ajastus kõlanud meessoos *oftaR, kesksoos *ofta(ta) ja naissoos *oftu. Sellise adjektiivi instrumentaalivormist (alg­germaani *uftō) võiksid pärineda norra ofte ja muud ülalmainitud pikemad adverbi­vormid. Vastavalt on ka soome usein ’tihti’ omadussõna usea ’mitu’ instruktiivikääne (soome instruktiivi kasutus on väga lähedane vanade indoeuroopa keelte instrumentaalile).

Häälikuliselt sobiks skandinaavia adjektiivi meessoo vorm *oftaR alglääne­meresoome keskmurde (vadja ja põhjaeesti algmurde) *ohte̮ra ’rikkalik’ lähtekujuks. Algselt adverbiaalne *ohto ’rikkalikult’ võiks sel juhul põhineda instrumentaal­vormil *oftō. Üldiselt ei arvata, et algskandinaavia meessoo adjektiivilõpp *-aR üheski lääne­meresoome laensõnas esineks (vastupidiselt selle sõnalõpu alggermaani kujudele *-az ja *-iz, nt sõnades armas ja kaunis). Osmo Nikkilä (1988) on küll esitanud laenuetümoloogiad sõnadele agar (← vanapõhja hagr ’korralik, tubli’) ja täbar (← vanapõhja tæpr ’ettevaatlik; napp, täpne’), kuid LägLoS-i toimetus, kuhu Nikkilä ise kuulus, ei ole neid oma sõnaraamatusse võtnud. Need etümoloogiad vääriksid siiski ümberhindamist. Seletuse *ohte̮ra ← *oftaR nõrkus on hoopis mujal: adjektiiv on rekonstrueeritud oma oletatud tüvisõna ja oletatud adverbiaalsete tuletiste põhjal, otseseid vasteid ei ole. Seega on põhjust otsida sellele läänemeresoome sõna­perele seletust keelterühma seest.

Mujalt läänemeresoome keeltest ei ole neile sõnadele senini vasteid esitatud, kuid teatud semantilised kokkupuutekohad on neil soome sõnaga ehto ’tingimus, nõudmine, eeldus’ ning selle vastega karjala keeles.

 

Soome ja karjala ehto

Soome murretes on ehto sõnal palju laiem tähendusväli kui kirjakeeles. Väga paljudes kontekstides viitab see küllusele. Ehto on murretes nii omadussõna ’piisav, küllaldane’ kui ka nimisõna ’küllus’ (kõik näited SMS-ist): Sill ̮on ehto ruaka eles ’tal on küllaldane söök ees’ (Elimäki); Kyl sinul on täs mailmas ehto, sekun elelee vaan ’Küll sul on siin maailmas küllus, muud kui elad’ (Valkeala).

Hästi palju on soome murretes sõnaga ehto moodustatud fraseologisme tähenduses ’küllalt, piisavalt’: Saihan viimmenäh kun ehloh varvasti ’sai lõpuks ometi (kätte), kui piisavalt ootas’ (Lapinjärvi); Kyllä niitä marjoja oli syyvä eholtaan asti ’küll neid marju oli isu täis süüa’ (Haapajärvi); Siel sai juola rieskaa maitoo ihlan ehlostaa ja ehlostai miä sit sitte joinkii ’seal sai juua värsket piima päris nii, nagu tahtmist oli, ja oma tahtmise järgi ma siis jõingi’ (Nastola); lählil lopult pois kun siel jo ehlokseiv vartun eikä Kallea vaan kuulunnu ’läksin lõpuks ära, kui seal juba piisavalt ootasin ning Kallet ei olnud näha’ (Hollola); Syä ny kun on ehrontahron eressäs ’Söö nüüd, kui seda on rikkalikult su ees’ (Hausjärvi); sitä nyt oĺ ihan ehom päin ’seda (= kala võrgus) oli nüüd päris piisavalt’ (Kiihtelysvaara); Söim puolukoita ehompäältä ’ma sõin pohli nii palju, kui suutsin’ (Perho); Leipää oli ehon kyllältä ’leiba oli päris küllaldaselt’ (Reisjärvi); ne ̮on ehompäen elävie ’nad on suhteliselt jõukad inimesed’ (Puolanka).

Külluse tähendusega lähedane on soome murretes tavaline ehto ’valik, valiku­võimalus, vaba voli’: Anto ehlon etie että saap jäälä taikka männä ’Andis valiku­võimaluse, kas võib jääda või ära minna’ (Nastola). Adessiiv ehdolla viitab sellele, mida on pakkuda, võtta või valida: kyllä niitä siinä ehlolla oli ’küll neid (= pruute) seal valida oli’ (Hämeenkyrö). Sellest tähendusest lähtudes on arusaadav ka soome kirjakeele vaihtoehto ’valik, alternatiiv’, mille moodustusviis on muutunud tänapäeva soome keele kõneleja jaoks juba läbipaistmatuks. Paljudel ülalmainitud fraseologismidel on alternatiivne tähendus kas ’vabatahtlikult’ või ’tahtlikult, meelega, nimme’, või isegi mõlemad: Ei sitä tok ehonpäin tie, vaj jos pakotetaan ’ega seda vabatahtlikult ei tee, ainult kui sunnitakse’ (Ilomantsi); Ennen stä piti hypellä paljahij jaloom muutoon vanhukset morkkas, jotta kun ehroppäältä kenkiänsä kuluttaa ’varem pidi kargama paljajalu, muidu vanainimesed sõimasid, et kes meelega oma kingi kulutab’ (Isokyrö).

Tähenduse ’valik, valikuvõimalus’ ja kirjakeelse ’tingimus, eeldus’ vaheline seos on nähtav näiteks instruktiivses väljendis omin ehdoin ’oma valiku järgi; ise seatud tingimuste järgi’: Omin ehloin se jokeen hyppäh ’oma tahtmise järgi ta jõkke hüppas’ (Kankaanpää).

Soome vana kirjakeele andmed ei näita siiski, et ehto kõige vanem tähendus oleks ’küllus’. VKS annab sõnast koguni sadakond näitelauset, kuid ainult ehdon pääldä ’hwad som lyster, at wälja = mida valida soovib’ (vrd ehompäältä üleval) Christ­frid Gananderi käsi­kirjalisest leksikonist viitab küllusele, ning ka selles on ehto tõlgendatav kui ’valik, ­valikuvõimalus, vaba voli’. Viimane ongi vanas kirjakeeles sõna kõige sagedasem tähendus, kui VKS-i moodi arvata selle hulka kõik juhud, kus ehto saab tõlkida kui ’tahtmine’ (= tahto): iotca meneuet oman Ehdhons ielkin ’kes lähevad oma tahtmise järgi’ (Agricola). Tänapäevane ’tingimus, eeldus’ oli vanas kirjakeeles mõnevõrra haruldasem. Kümmekond korda tuleb ette tähendus ’alternatiiv’, nagu Lizeliusel: tähän ehtohon mielistyit Pitäjän miehet ’see alternatiiv meeldis kihelkonna meestele’. Finno lauluraamatu ühes lauses on tähenduseks ’komme, viis’: He sangen caunil edhol Ihanast ledzottauat ’nad [lilled aasal] eriti ilusal kombel armsasti toretsevad’.

Osaliselt on ehk vanades allikates ’külluse’ tähenduse puudumine tingitud vana kirjakeele kitsast edelasoomelisest murdepõhjast. Elias Lönnroti (1874) sõnaraamatus, mille murdepõhi on laiem, on ehto tähendus ka ’hea tahe, soosing, hellus’. Ühes näitelauses on ehdoksi ’küllalt’: Joko kerran sait ehdoksi selkääsi? ’Kas said ükskord küllalt peksa?’; ka Lönnroti ehdon hywä ’eriti hea’ saab tõlgendada ’külluse’ kaudu. Mitä mustikka mansikan ehdolla on?, küsitakse Lönnroti järgi, kui tahetakse maasika paremust kinnitada mustikaga võrreldes: teisisõnu ei ole mustikas maasika ohtu.

Karjala vastel on samuti mitu tähendust. Karjala keele sõnaraamat (KKS) annab märksõnale ehto kolm kasutusviisi. Esiteks kasutatakse illatiivi ehtoh koos genitiiv­atribuudiga tähenduses ’nii kiiresti kui’: juoškah vaikka kuil lujašta, ei hyö peäššä mejän ehtoh ’jooksku nad kui ruttu tahes, ei saa nad meiega sama kiiresti’ (Kiestinki); minun sanondan ehtoh kui kirjuttazid ’kui sa ainult kirjutaksid sama kiiresti, kui mina räägin!’ (Säämäjärvi). ’Sama kiiresti’ on partitiivis yhtä ehtuo. Teiseks on Uhtualt pandud kirja instruktiiv omin ehoin ’nii nagu ise tahab’, mis on seletatav soome­pärasusena. Kolmandaks viitab adessiiv eholla sellele, mida on pakkuda (sm tarjolla): monta kertoa šitä on olluk kyllä, eholla ’mitu korda on seda (= karuliha) küll pakkuda olnud’ (Hietajärvi). Nagu juba mainitud, ka see kasutusviis on soome ehto puhul tavaline. Neljandana on KKS-is eraldi märksõnaks võetud genitiivne ehon fraasis ehon hyvä ’päris hea’ (vrd Lönnroti näitega üleval).

SSA annab sõnale ehto ka saami vasteid: põhjasaami eaktu ja Inari saami iähtu ’tingimus, eeldus’; kivistunud käändevormid on Pite saami ekktu ’lõbu pärast’, Lule saami mielanäkto ’meelega’, põhjasaami ektui ’suhtes’ ja koltasaami jääutai ’meelega’. Selline levik on soomepärastele saami sõnadele tüüpiline ning Juha Kuokkala (2018: 37–38) määrabki need saami sõnad soome laenudeks (vt ka Setälä 1890–1891: 197).

 

Ehtimise tähendused ja tuletised

Kuokkala arvab, et soome ehto on tuletis sõnast ehtiä ’jõuda (sest aega on küllalt)’, mille vaste eesti keeles on ehtima. Seda seletust on esimesena pakkunud Lauri ­Kettunen (1959: 219–221). Soome tegusõna ajaline tähendus võib olla sekundaarne, tõenäoselt pärineda sama tähendusega germaani laensõnalt entää, kuigi on omakorda levinud laenu teel põhjapoolsest läänemeresoomest komi keele (эштыны ’valmis saama; jõudma’) kaudu mansi ja handi keelde (Saarikivi 2018: 308–310). Verbi vastetel kõigis saami keeltes, näiteks põhjasaami tegusõnal astat, on samuti tähendused ’jõuda (sest aega on küllalt); kätte saada’, mida saab ehk seletada germaani (skandinaavia) mõjuga.

Verbi ehtiä ajalise tähendusega on otseselt seotud karjala ehtoh ’nii kiiresti kui’. Põhjasaami verbil on tuletis astu ’aeg, ajaline võimalus, aja kasutamise võimalus (mõne asja tegemiseks); vaba aeg’, mida on huvitav võrrelda soome ehto murdelise tähendusega ’valik, valikuvõimalus’. Pean võimalikuks, et soome sõnal on ka varem olnud sarnane tähendus ’ajaliselt piiratud valik’, mis on tähenduse ’küllus’ mõjul üldistunud tähenduseks ’valik’. (Vrd Aikio 2023)

Verbi vanemaid tähendusi on esiteks ’valmis saama, valmistuma’, nagu veel vepsa vastel ehttä ’valmis saada (marjade, vilja kohta)’ ja komi laenuverbil эштыны. Ka eesti murrete ehtima ning lõunaeesti eht´ on tuntud tähenduses ’roheliseks muutuma, lehte minema’. Teine igivana tähendus on transitiivne ’valmistama’, millele viitab eesti murrete ja lõunaeesti tähendus ’seadma, korraldama; (millekski) valmistama’ ning mitmetähenduslik mari vaste ышташ ’tegema, valmistama; looma; töötama; sööma’. Soome lahest lõuna pool on verbi semantiline väli hiljem liikunud ’kaunistamise’ ning ’(ilusti, pidulikult) riietamise’ ja ’riietumise’ poole: kõige kaugemale selles suunas on jõudnud liivi ja leivu, kus sõna vasteid kasutatakse stiililiselt neutraalses põhitähenduses ’riietumine’. (Vrd EVE: s.v. ehtiä)

Tähendust ’küllus’ saab kõige paremini seletada ’marjade, viljade v muu saagi valmis saamise’ kaudu, kontekstis, milles agraarühiskonna inimesed võisid küllusega kokku puutuda. Selle külluse paratamatu lühiaegsus heidab valgust ka tegusõnale ehtima2 ’(piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma; võõrduma; tükki minema’ päritolule: see on verbi ehtima1 < hilisalgsoome *ehti– automatiiv-passiiv­tuletis *ehtü-, vrd soome ehtyä, karjala ehtyö ja isuri ehtüä ’ehtima’. Siiski on selle verbi tuletamise motivatsioon üsna hämar, ning igal pool oma levikualal kasutatakse seda eelkõige udarast piima otsa lõppemise kohta.

’Küllus’ ja ’hea tahe’ on omakorda andnud motivatsiooni sellisele rahvaluule­keeles levinud tuletisele nagu soome ehtoinen ~ ehtoisa, karjala ehtoine ~ ehtoisa, isuri (rahvaluule) ehtoiza ’hea, meelepärane, armas’ ja vadja ehtoin ~ ehtoiza ’hell, hea, armas, kallis’. Ganander (1789, VKS-i järgi) on ehtoisa tõlkinud ’heatahtlikuks’, ’lahkeks’ ja ’rikkaks’, mis motivatsioonina ongi tõenäosem kui Kettuse (1959: 220) pakutud ’eelistatud, ette jõudnud’.

Vadja rahvaluules esineb ka ehto ’hea, tore, kena’: isä kuttsu kullassõni, emä ehto lahzõssi ’isa kutsus oma kulla(kese)ks, ema heaks lapseks’ (VTšS). Esisilbi e– (pro õ-) osutab sõnade ehtoin ~ ehtoiza ja ehto soomepärasusele, ning viimane on ilmselt rahva­luulekeeles tekkinud lühendvorm esimesest. Need ei takista tõlgendamast vadja ohto sõna soome ja karjala ehto etümoloogiliseks vasteks. Isuri ohto võib pidada vadja laenuks.

 

Sõnaalgulise e ~ e̮ assimilatsioon o ees

Tõsisema takistuse, ning ilmselt ka põhjuse, miks neid sõnu ei ole varem omavahel kokku viidud, moodustab vokaalide esinemus. Üldiselt on ühistes pärandsõnades algupärase järgsilbi tagumise vokaali ees läänemeresoome põhjarühma keelte esisilbi e vasteks lõunapoolsetes keeltes (= õ), enamikus tuletistes o või u ees aga e. Seda on seletatud nii, et keskalgsoome keeles ei olnud esimeses silbis veel foneemi ; see tekkis alles pärast vanimate germaani ja balti laenude tulekut muutusest e > tagumise vokaali ees. Seega on ainult vanimates tuletistes põhjapoolse e vaste o ees: keskalgsoome (*lepäj– →) *lepo > hilisalgsoome *le̮po > eesti lõbu, soome lepo. Hilisemates tuletistes, mis on moodustatud pärast e ja lahknemist, on e säilinud ka tuletussufiksi ees: hilisalgsoome (*lentä– →) *lento > eesti lend, soome lento. (Häkkinen 2019; Pystynen 2019; Junttila 2019)

Seni seletamata o– on hilisalgsoome tuletises (*enä ’suur’ →) *enoi > eesti onu, vadja ono, lõunaeesti uno ~ soome eno, isuri enoi ’ema vend’, nagu ka tuletisest (*ehti– →) *ehto > eesti `ohtu, vadja ohto (→ isuri ohto) ~ soome ja karjala ehto. Mõlemas sõnas on sekundaarne tuletissufiks, mis takistab neid väga vanuks pidamast. Hilisalgsoome *-oi on irdunud a-tüveliste sõnade j-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aj > *oi, kuid *enä on ä-tüveline; hilisalgsoome *-o on irdunud a-tüveliste sõnade w-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aw > *o, kuid *ehti– ei saa pärineda a-tüvelisest verbist. Seega paistab tõenäone, et vokaalikombinatsioon *e–o, mida näeb tuletises *lento, ei ole läänemeresoome keeltes Soome lahest lõuna pool püsinud sõna algul, vaid teise silbi o on assimileerinud ka esisilbi *e: *e–o > *o–o.

Tähelepanuväärne on eesti õhtu vadja vaste õhtago ’õhtu’ variant ohtogo (ehk ka Jõelähtme ohtu, kuigi Mari Must (1987: 116) seletab õ esinemise kõikumist eesti ühiskeele mõjuga). See on tuletatud mujal ilmselt tundmatu *ko-sufiksiga (< *-kAw?) sõnast *ektä > soome ehtä õhtune kogunemine’, karjala ehtä, lüüdi eht(e̮), vepsa eht õhtu’, juba enne teket ehk keskalgsoome keeles.2 Ka tuletise soome vastel on häälikulised variandid: üldine on ehtoo õhtu’, kuid läänepõhja murretes esineb ehtava, ehtavo õhtusöömaaeg’. Näibki, et keskalgsoome vormist *ektä-ko tuleb hilisalgsoome keelde rekonstrueerida ootuspärasele vormile *e̮ktago lisaks *-o-line variant, millest pärinevad nii soome ehtoo kui ka vadja ohtogo.

Eesti õhtu ja vadja õhtago ning lõunaeesti õdak ja liivi ȳʾdyg õhtu, lääs’ tõestavad, et tuletis *e̮ktago on esisilbi tekkest vanem. Seletamaks eesti ohtu ja vadja ohtogo võiks pakkuda selle kõrvale uuema tuletise *ektä → *ektogo. Lihtsam on siiski rekonstrueerida juba tuletisele *ektäko vokaal-assimilatsiooniga variandi *ektoko, millest hilis­algsoome keeles sai *e̮ktogo. Seda tõlgendust toetab kindel muutus e̮–o > o–o eesti sõnas hobu(ne), vadja opo(nõ) ja lõunaeesti hopõń, millele põhjapoolsete e-vormide soome, karjala hepo, isuri hepoin, lüüdi ja vepsa hebo kõrval on vadja variant õpo(nõ) ning liivi yʾbbi. Nende hilisalgsoome vormist *he̮poine̮n pärinevate vastete puhul tuleb assimilatsiooni tõlgendada areaalse, üle murdepiiride levinud innovatsioonina: esiteks lõunaeesti keelt ei peeta põhjaeesti ja vadja keelega ühe alusmurde järglaseks, teiseks ulatub variatsioon ka vadja keelde.

Teine võimalik h-alguline o-assimilatsiooni läbinud algsoome sõna võib peituda kahe seni etümoloogiata jäänud sõna taga: eesti orm (Tormas õrm) ’aas või tärge pastla või viisu servas paelte läbitõmbamiseks; risti üle jala käiv pastla-, viisupael’ (ainult Jüris u-tüveline) ja lõunaeesti (h)orm ’kuiv oksaraag; narmasjuur’ (Nõos ja Rõngus u-tüveline). Nendel tähendustel on nimelt kokkupuutekohti soome sõnaga hermo ’närv; soon; ramm, tarm; jõuetu; ree põhja alune kodarapaari ühendav (pajust (SMS) / noorest kuusest (SKES) valmistatud) side’ ja karjala sõnaga hermo ’närv; jõud’. Pingutatud ormad hoiavad viisku koos samamoodi kui põhjaalune side ree kodaraid. Lõunaeesti sõna tähenduses on oluline komponent ’peenus, õhedus’: sarapuul ka nu̬u̬ peenikse ossa oma nigu ormu jälle (Nõo); ormu om peenikse [---] lähvä palama ruttu (Rõngu). Sõna viitab peenikesele, kuid puu jaoks elutähtsale organile, mida saab võrrelda soonte ja närvidega: puu juurõl omma˽hormaʔ manh, nuidõ läbi imess puu maa sisest `toitu (Hargla). Ebakindlaks teeb kõrvutuse põhjaeesti sõna puhul pea üldine a-tüvelisus. Ka lõunaeesti sõnal on nii a– kui ka e-tüvelised variandid, neid aga seletab ehk homonüümse horm : a ~ –i ’uim; lõpus; kest, tupp (käbil, pähklil)’ mõju; samas puudub ka sellel sõnal etümoloogia.

Teistpidi, VTšS-s ei leidu ainsatki vadja õ– või -algulist sõna, mille teises ­silbis oleks algsoome *o-st pärinev *-o; vastavad e– ja he-algulised sõnad jälle loetakse soome või isuri laenude hulka. Põhjaeesti ja lõunaeesti keeltes seevastu tuleb küll ette hõlp ~ soome helppo, karjala, isuri, Kukkosi helppo ’hõlbus, lihtne’, kuid lõunapoolne substantiiv (? < *he̮lppu) võib esindada siiski teist tuletist kui põhjapoolne adjektiiv.

Lihtsaim oleks seletada vormide *onoi, *ohto, *ohtago (< *e̮htago < *e̮ktago), *hopoine̮n ja *hormo esisilbi vokaali ühe areaalse, ilmselt põhjaeesti alusmurde alalt levinud innovatsiooniga *e̮–o > *o–o/#,h_. Kui aga tuletussufiksite kronoloogia ei luba rekonstrueerida vorme *e̮noi ja *e̮hto, võib järeldada, et muutus oligi *E–o > *o–o/#,h_, ehk mõjutas ka *e-d.

Eesti oher < *ohte̮ra tuleb sõnaalgulise o– tõttu arvata hilisemaks edasituletiseks varasemast sõnast *ohto ’küllus’. Tuletatud on *ohte̮ra siiski enne, kui skandinaaviapärane *ohto ’hirm’ põhjaeesti alusmurdest oma homonüümi (vähemalt) ’külluse’ tähenduses välja tõrjus. Lõunaeesti murretes tuntakse sõna oher ainult Rõugest, mida võib seletada põhjaeesti kirjakeele mõjuga. Sõna `ohtu idaeestilik murdelevik seevastu ulatub üle Nõo kuni Otepääni, mis paistab olevat murretevahelise kontakti tulemus. Vältimatult ei pea kumbagi sõna lõunaeesti alusmurdesse rekonstrueerima.

 

Tagasi ohtude juurde

Igal juhul on küllalt paralleele tõestamaks, et nii vadja ohto kui ka eesti `ohtu on soome ja karjala sõna ehto vasted. ’Küllus’ ei pruugi olla (ainus) algupärane tähendus, vaid selle kõrval on ehk algusest saati olnud ’valik’, millest on soome murretes ja vanas kirjakeeles tavalise tähenduse ’alternatiiv’ kaudu võinud hõlpsasti tekkida eesti `ohtu ’taoline, moodi’. ’Valiku’ taga võib omakorda olla tähendus ’hästi, ilusti valmistatud, valmis ehitud’.

See teadmine aga viib tagasi Mägiste oletuse juurde, et eesti oht on seotud vadja ja isuri sõnaga ohto. On ju sõna oht1 esimeses tähenduses ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ keskne komponent potentsiaalsus, just nagu soome ehto sõna tähendustes ’valik, alternatiiv’ ja ’tingimus, nõudmine, eeldus’. ’Valiku’ tähendusest saab edasi areneda ka ’abinõu, vahend’, mis jõuab juba lähedale sõna oht2 tähendusele ’arstim, rohi; ohutis’, eriti kui arvestada sõna eesti kirjakeeles vanimate tähendustega ’paranemine’ ja ’abi’. Aga kui vaadelda neid koos tegusõnaga ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’, siis vähemalt sama tugev tähenduskomponent on ikkagi ’hirm’ või ’hirmutav, ähvardav asi’, ilma milleta on raske seletada eesti ja lõunaeesti sõnade tähenduste erinevust ülejäänud läänemeresoome vastetega võrreldes.

Peabki arvestama võimalusega, et oht on osaliselt laen, osaliselt pärandsõna ja tuletis. Lähtudes kahe homonüümse sõna, *ohto ’valik, alternatiiv’ > ’võimalus, abinõu’ ja *ohto ’hirm’, segunemisest põhjaeesti alusmurdes, jõuab seletuseni, et *ohto ’hirm’ on hakanud tähendama ’hirmsa asja võimalust’ ehk ohu1 esimest tähendust, *ohto ’võimalus, abinõu’ jälle ’hirmutamise abinõud’ ja ’abi hirmsa asja vastu’ ehk ohtu2. Nii ei olekski vaja seletada viimast tekkinuks tagasituletisena tegusõnast ohutama1. Sellel taustal saabki lõpuks osaliselt rehabiliteerida Mägiste oletuse ’külluse’ muutumisest ’hädakülluse’ kaudu ’hädaks’: *ohto ’hirm’ mõju all on võinud kõigepealt tekkida liitsõna *hätäohto ’hädaküllus’ ja pärast seda *ohto ’küllus’ üldse käibelt kaduda, nii et jõuab ohu1 teise tähenduseni ’häda, vaev, mure’.

 

Lõpuks

Oht oppass, näg `näütäss (Põlva). Sõnade oht, `ohtu ja oher uurimine toob välja esiteks, et eesti põhisõnavarast võib veel leida seni tundmatuid vanagermaani laene, ning teiseks, et laenud on mõjutanud pärandsõnavara tähendusi ja kasutuskontekste ning samuti on pärandsõnad mõju avaldanud laensõnade semantikale. Kolmandaks, mis veel üllatavam, ei ole isegi eesti ja soome sõnavasted kõik tuntud, ning neljandaks, ka läänemeresoome sõnade vahel saab osutada seni avastamata hääliku­suhetele.

 

Santeri Junttila (snd 1974), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Santeri.Junttila@eki.ee

1 Selle sõna ainsuse nominatiiv on tänapäeva eesti kirjakeeles küll ohter (ÕS 2018), kuid –t– on analoogia põhjal sõnatüvest kopeeritud; seega ma kasutan siin eesti murretes üldist vormi oher.

2 Artikli retsensent Sven-Erik Soosaar pakub alternatiivset seletust, mis võib osutuda tuletis­etümoloogiast paremaks: nii nagu eesti praegu ja isuri paraikoi võib õhtu olla algne liitsõna, mille järgosaks on aeg-sõna varasem käändevorm või tuletis (deminutiivne *ektäajkoj?).

Kirjandus

VEEBIVARAD

EMS = Eesti murrete sõnaraamat. https://www.eki.ee/dict/ems

EVE = Santeri Junttila, Sampsa Holopainen, Petri Kallio, Juha Kuokkala, Juho Pystynen (toim), Suomen vanhimman sanaston etymologinen verkkosanakirja. Kielipankki. https://sanat.csc.fi/wiki/EVE

SMS = Suomen murteiden sanakirja. http://kaino.kotus.fi/sms

VAKK = Eesti vana kirjakeele korpus. https://vakk.ut.ee

VKS = Vanhan kirjasuomen sanakirja. (Kotimaisten kielten keskuksen verkkojulkaisuja 38.) https://kaino.kotus.fi/vks

VMS = Väike murdesõnastik. Toim Valdek Pall. https://www.eki.ee/dict/vms

VTšS = Vadja keele sõnaraamat. Toim Silja Grünberg. https://www.eki.ee/dict/vadja

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Peatoim Maire Raadik. https://www.eki.ee/dict/qs2018

 

KIRJANDUS

Aikio, Ante 2023. Etymologiadata talk: Toiveet. – Kielipankki 5. III. https://sanat.csc.fi/wiki/Etymologiadata_talk:Toiveet

Bjorvand, Harald; Lindeman, Fredrik Otto 2018. Våre arveord. Etymologisk ordbok. (­Instituttet for sammenlignende kulturforskning. Serie B, Skrifter 105.) Oslo: Novus forlag.

EES = Iris Metsmägi (peatoim), Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar (toim.), Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. https://www.eki.ee/dict/ety

Häkkinen, Jaakko 2019. Kantasuomen keskivokaalit: paluu. – Petri Kallio rocks. Liber semi­saecularis 7.2.2019. Toim S. Junttila, Juha Kuokkala. Helsinki: Kallion Etymologiseura, lk 24–40.

Iversen, Ragnvald 1946. Norrøn grammatikk. Oslo: H. Aschehoug & Co.

Junttila, Santeri 2019. Kommentti: Kantasuomen keskivokaalit ja jälkitavun U. – Petri Kallio rocks. Liber semisaecularis 7.2.2019. Toim Santeri Junttila, Juha Kuokkala. Helsinki: ­Kallion etymologiseura, lk 48–53.

Kallio, Petri 2016. Lainaetymologioita neljältä vuosikymmeneltä – Jorma Koivulehto †. – Verba vagantur. (Suomalais-ugrilaisen seuran toimituksia 274.) Toim Sampsa Holopainen, P. Kallio, Janne Saarikivi. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura, lk 456–463.

Kettunen, Lauri 1959. Ehtä-vartaloisten sanojen johdannaisista. – Kalevalaseuran vuosikirja, nr 39, lk 215–222.

KKS = Pertti Virtaranta, Raija Koponen (toim) 1968–2005. Karjalan kielen sanakirja. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XVI.) Helsinki: Suomalais­-Ugrilainen Seura.

Kluge, Friedrich 2011. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 25. tr. Berlin–New York: de Gruyter.

Kroonen, Guus 2013. Etymological Dictionary of Proto-Germanic. (Leiden Indo-European Etymological Dictionary Series 11.) Leiden–Boston: Brill.

Kuokkala, Juha 2018. Finnic-Saamic labial vowels in non-initial syllables: An etymological evaluation. – Περı̀ o̓ρθότητος ἐτύμων. Uusiutuva uralilainen etymologia. (Uralica Helsingiensia 11.) Toim Sampsa Holopainen, Janne Saarikivi. Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura], lk 11–74.

Luxner, Bernhard 2017. Althochdeutsche Adjektivbildungen auf ‑aht(i)/‑oht(i): Eine erste Zwischenbilanz. – Jahrbuch für Germanistische Sprachgeschichte, kd 8, nr 1, lk 164–183.

LägLoS = Andries Dirk Kylstra, Sirkka-Liisa Hahmo, Tette Hofstra, Osmo Nikkilä, Lexikon der älteren germanischen Lehnwörter in den ostseefinnischen Sprachen. Kd I–III. Amsterdam: Rodopi, 1991–2012.

Lönnrot, Elias 1874. Suomalais-ruotsalainen sanakirja. Kd 1. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura.

Must, Mari 1987. Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade. Tallinn: Valgus.

Mägiste, Julius 1929. Etümoloogilisi märkmeid. – Eesti Keel, nr 1–2, lk 8–14.

Nikkilä, Osmo 1988. Zur Herkunft einiger ostseefinnischer Nomina auf -rA. – Ural-Altaische Jahrbücher. Neue Folge, nr 8, lk 14–17.

Orel, Vladimir 2003. A Handbook of Germanic Etymology. Leiden–Boston: Brill.

Piibel 1997 = Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn: Eesti Piibliselts.

Pystynen, Juho 2019. Kommentti: Kantasuomen keskivokaalit. Vahvempia ja heikompia tuloksia. – Petri Kallio rocks. Liber semisaecularis 7.2.2019. Toim Santeri Junttila, Juha Kuokkala. Helsinki: Kallion etymologiseura, lk 41–47.

Saarikivi, Janne 2018. Finnic and other Western Uralic borrowings in Permian. – Περı̀ o̓ρθότητος ἐτύμων. Uusiutuva uralilainen etymologia. (Uralica Helsingiensia 11.) Toim Sampsa Holopainen, J. Saarikivi. Helsinki: [Suomalais-Ugrilainen Seura], lk 269–355.

Schiller, Karl; Lübben, August 1875–1881. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Kd I–V. ­Bremen: Kühtmann.

Setälä, Emil Nestor 1890–1891. Yhteissuomalainen äännehistoria. Kd I–II. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura.

SKES = Erkki Itkonen, Aulis J. Joki, Suomen kielen etymologinen sanakirja. Kd I–VI. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1955–1978.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Kd I–III. (Suomalaisen Kirjalli­suuden Seuran toimituksia 556; Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Kotimaisten kielten tutkimuskeskus ja Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1992–2000.

Streitberg, Wilhelm 1896. Urgermanische Grammatik. Einführung in das vergleichende ­Studium der altgermanischen Dialekte. Heidelberg: Carl Winter.

Vries, Jan de 1977. Altnordisches etymologisches Wörterbuch. 2. tr. Leiden: Brill.

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).1 Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).2 Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)3 siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).4 Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)5 Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).6 ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).7 Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.8 Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1 Edaspidi on viidatud ainult loo ja värsi numbrile.

2 Edaspidi on viidatud ainult värsireale.

3 Fausti ja Mephistophelese vaidlus, kus esimene neab muu hulgas teist, on esitatud efekti suurendamiseks proosas.

4 Tabava paralleelina sobib siinkohal Ülo Valgu (2011: 533) tähelepanek: „Kalevipoja ema, tedretütar Linda, kuulub nende müüdiliste esiemade ja kuningannade sekka, kes põlvnevad linnu- või loomariigist. Imekaunis Helena kreeka mütoloogias tuli ilmale luigemunast.” Kreeka müto­loogias Aitoolia kuninga Thestiose tütre Leda juurde tuli Zeus luigena, võrgutas ta ja sai temaga teiste hulgas tütre Helena. Osa pärimuste järgi pärines Helena munast. (Vt Antiigileksikon 1985: 309) Eepose esimeses osas on kirjeldatud, kuidas noor lesk leiab tallermaalt tedremuna ja sellest kasvab „Linda, libe neitsi” (I, v 137, 170).

5 Originaali Taevaste vägede lausutud 9 värssi („Folget, Gesandte, / Himmelsverwandte, / ­Gemächlichen Flugs: / Sündern vergeben, / Staub zu beleben; / Allen Naturen / Freundliche ­Spuren / Wirket im Schweben / Des weilenden Zugs!”) on Oras tõlkinud 10-värsiliseks (vrd Goethe 2010). Seesuguseid värsirealisi nihkeid on Orase tõlkes veel.

6 Bloomi jaoks (1994: 211) tähendab see, et „Faustil ei ole inimhinge või isikupära, kuid ­Mephistophelesel vaimustavalt on”.

7 Nõustun Talvetiga (2011: 530), et retooriliselt on „Kalevipoja” lõpp „Fausti” omast keerulisem.

8 Näiteks on tehisintellekt võimeline lõputult üheülbalisi tekste looma.

Kirjandus

Ainelo, Jaan; Visnapuu, Henrik 1932. Poeetika põhijooni. Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria. I. Tartu: Noor-Eesti.

Antiigileksikon. 2. tr. Tlk Lalla Gross, Marje Jõeste, Astrid Kurismaa, Anne Lill jt. Tallinn: Valgus, 1985.

Aristoteles 2003. Luulekunstist (Poeetika). Tlk, komment Jaan Unt. Toim Ain Kaalep. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 4.) Tallinn: Keel ja Kirjandus.

Bloom, Harold 1976. Poetry and Repression. Revisionism from Blake to Stevens. New Haven–London: Yale University Press.

Bloom, Harold 1994. The Western Canon. The Books and School of the Ages. New York–San Diego–London: Harcourt Brace and Company.

Bloom, Harold 2003. A Map of Misreading. 2. tr. New York–Oxford: Oxford University Press.

de Man, Paul 1979. Allegories of Reading. New Haven–London: Yale University Press.

de Man, Paul 1983. Blindness and Insight. 2. tr. Toim Wlad Godzich. Minneapolis: University of Minnesota Press.

Destro, Alberto 2006. The guilty hero, or the tragic salvation of Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 56–75.

Durrani, Osman 1977. Faust and the Bible: A Study of Goethe’s Use of Scriptural Allusions and Christian Religious Motifs in Faust I and II. Bern–Frankfurt–Las Vegas: Peter Lang.

Dye, Ellis 2006. Figurations of the feminine in Goethe’s Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 95–121.

Gaier, Ulrich 2019. Kommentar zu Goethes Faust. Stuttgart: Reclams Universal Bibliothek.

Goethe, Johann Wolfgang von 2010. Faust: Der Tragödie zweiter Teil. https://www.gutenberg.org/files/2230/2230-8.txt

Goethe, Johann Wolfgang von 2016. Faust. Tlk Ants Oras. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Hanebeck, Julian 2017. Understanding Metalepsis. The Hermeneutics of Narrative Trans­gression. Berlin–Boston: Walter de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110516920

Hasselblatt, Cornelius 2016. Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic. (Studia Fennica Folkloristica 21.) Helsinki: Finnish Literature Society, SKS. https://doi.org/10.21435/sff.21

Hollander, John 1981. The Figure of Echo. Berkeley–Los Angeles–London: University of California Press.

Hollander, John 1988. Introduction. – Harold Bloom, Poetics of Influence. Toim J. Hollander. New Haven: Henry R. Schwab, lk xi–xlvi.

Kirsfeldt, Kristian 2010. Kalevipoeg 2.0. Tallinn: Eesti Ajalehed.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 2011. Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst.

Laak, Marin 2013. „Kalevipoeg” kui tüvitekst. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 192–209. https://doi.org/10.54013/kk664a3

LES = Ladina-eesti sõnastik koolidele. https://antiik.ut.ee/dict/dict.cgi?verbum=culus&lingua=le&tot=ON

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. – Tallinna Teataja 25. II 1918, lk 1.

Mason, Eudo C. 1967. Goethe’s Faust: It’s Genesis and Purport. Berkeley–Los Angeles: University of California Press.

OED = Online Etymology Dictionary. https://www.etymonline.com/word/homunculus

Oinas, Felix 1994. Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus.

Ojam, Indrek 2021. Saateks: Paul de Man ja dekonstruktsioon. – Akadeemia, nr 7, lk 1189–1197.

Parksepp, Tõnis 2023. Aegadeülene heitlus I. Kuidas Kreutzwaldi „Kalevipoeg” vastandub Goethe „Faustile”? – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 387–402. https://doi.org/10.54013/kk784a2

Quintilianus, Marcus Fabius 1966. The Institutio Oratoria of Quintilian: With an English Translation by Harold Edgeworth Butler. III kd. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press.

Schößler, Franziska 2006. Progress and Restorative Utopia in Faust II and Wilhelm Meisters Wanderjahre. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. ­Rochester: Camden House, lk 169–193.

Stephenson, R. H. 2006. The diachronic solidity of Goethe’s Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 243–270.

Swales, Martin 2006. The character and characterization of Faust. – A Companion to Goethe’s Faust: Parts I and II. Toim Paul Bishop. Rochester: Camden House, lk 28–55.

Sööt, Bernard 1973. Stilistika. Abiõppematerjal eesti keele eriala üliõpilastele. Tallinn: E. Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut.

Talvet, Jüri 2010. Müütilise tulevikulinna ja sümbiootilise rahvuse ehitamine Euroopa äärel: F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. – Akadeemia, nr 11, lk 2038–2059.

Talvet, Jüri 2011. „Kalevipoeg”, üks Euroopa suurtest eepostest. – Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst, lk 526–531.

Undusk, Jaan 1994. Rahvaluuleteksti lõppematus: Felix Oinas, Soome meetod ja inter­tekstuaalne „Kalevipoeg”. – Felix Oinas, Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus, lk 147–174.

Valk, Ülo 2011. „Kalevipoja” lauliku maailm: loomisest, eeposest ja müüdist. – Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. The Estonian National Epic. Eesti rahvuseepos. Tlk Triinu Kartus. Tartu–Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum, Kunst, lk 532–535.

VSL = Võõrsõnade leksikon. https://www.eki.ee/dict/vsl/

Ema ja lapse suhe kätkeb pere- ja lähisuhte võimu, mis on aegade ja rahvaste ülene ning eksisteerib nii sõja- kui ka rahuajal. Kultuuritekstidesse on kinnistunud stereo­tüübid, mis muu hulgas peegeldavad laste ootusi emale. Meenutatagu kas või muinas­juttude kurja võõrasema või regilaulude murevärsse ema surmast: „Eite viidi uksest väĺla, / armud läksid aknast väĺla.”1 Kuid regilauludes esineb ka tütarde tapmise motiiv. Kuigi ema ja lapse side püsib oluline üle aegade, mõjutavad peresuhteid paljud ajas muutuvad majanduslikud, poliitilised, õiguslikud või muud sellised tegurid. Ja just seda suhtevälja kujundatakse poliitiliste debattidega näiteks peretoetuste või perevägivalla2 üle.

Tänapäeva ühiskonnas esile kerkinud arutelusid traditsioonilise perekonna ja perevägivalla üle rikastaksid Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi Eesti elulugude kogusse saadetud käsikirjalised kogemuslood (EKM EKLA, f 350). Pereliikmete omavahelised suhted avanevad neis muude teemade seas (vt arhiivi kaastööde žanrilisi erijooni Hinrikus 2003: 171–174; Pöysä 2009 [2006]). Just nende käsikirjaliste arhiivitekstide juurde käesolevas artiklis pöördungi, piirates oma lähenemist küsimusega: kuidas kajastub neis tütre vaade emale, kui kirjeldatavaid suhteid iseloomustab põlvkondlik vastasseis? See küsimus kerkis esile, kuna üha enam on avalikest aruteludest kõrvu jäänud riigi sekkumise vajadus vanemate ja laste suhete korraldamisel.

Esmalt andis peresuhte konfliktide teema endast märku, kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses töötasin Eesti Kirjandusmuuseumi ja Soome Kirjanduse Seltsi arhiivides, et tutvuda eestlaste ja soomlaste käsikirjaliste kogemuslugudega. Vaatlesin neid seoses perepärimuse ja ajaloost jutustamise uurimisega. Enamasti töötasin arhiivis kahe nädala kaupa, mille jooksul jõudsin läbi töötada keskmiselt 60–80 lugu. Lugudest koostasin konspektid. Esmalt märkisin üles jutustaja ja käsikirjaga seotud teabe: kaastöö pikkus, lehe formaat, kas tegemist on käsitsi või masinal kirjutatud tekstiga (viimasel ajal on enamasti tegu digitaalselt koostatud tekstidega). Teiseks tegin kaastöö sisu­kokkuvõtte, kus eristasin jutustaja sõnastused ja enda kommentaarid, nagu viited teemade kordumisele, seosed teiste jutustajate kaastöödega, lugemise käigus tekkinud küsimused. Edasine töö ja vajadusel käsikirja juurde tagasiminek on toimunudki nende konspektide alusel.

Muu hulgas märkasin üht erinevust: eesti lugude põhjal süvenes üldmulje, et sõjast ja „Siberist”3 hoolimata tundsid jutustajad vanemate lähedust ja kaitset. Soome lugudes võis tunda põlvkondadevahelist konflikti. Mõni aasta hiljem aga sai mulle selgeks, et ka eesti lugudesse sugenes konfliktiteema.4 See ärgitas küsima, mis ajendab tütardest jutustajaid jagama konfliktseid kogemusi, kui nad kirjeldavad oma suhteid emaga.

Mida enam lugusid analüüsisin, seda enam mõistsin, et nii konfliktiteema olemasolu kui ka konflikti kirjelduse iseloom sõltub jutustuse alateemast (näiteks kasvatusküsimused, argielu, eneseareng). Loo aluseks oleva tõsielu ja jutustamise kultuuriliste tavade kohta saab järeldusi teha siis, kui eelnevalt on arvesse võetud jutustaja vaatepunktist tulenev teemakäsitlus. Lisaks tuleb rõhutada, et konflikti kirjeldavad lood on pigem haruldased kui tavalised, ent oma tavatuse ja pingeid esile toova loomuse tõttu püüavad need erilist tähelepanu.

Artikkel on üles ehitatud elulugude analüüsile, võttes arvesse nelja fookust. Esmalt on vaatluse all konflikti kajastavad elulooepisoodid. Seejärel käsitlen vanemate kujutamise mustreid üldiselt, et mõista konfliktilugude hulka ja tähendust eluloojutustuste kogu kui terviku seisukohast. Kolmandaks jälgin vanemate kujutamise kultuurilisi ja sotsiaalseid taustu. Lõpuks eritlen, kuidas mõjutab enda ja vanemate suhte kujutamist see, kui jutustaja on minategelasena erinevas rollis (jutustaja esitab vaate emale, seejärel aga pakub enda kui ema enesevaatluse). Kõrvutan kohati eesti ja soome lugusid, kuid soome lugusid on kasutatud pigem eesti lugude tõlgenduse käivitajana kui võrdlusmaterjalina.

 

Allikad

Artiklis käsitletud lood on kirjutatud ajavahemikus 1990. aastate teisest poolest 2017. aastani. Nii eesti kui ka soome vaatlusmaterjal on võrdlemisi sarnane: mõlemad käsikirja­kogud on kujunenud temaatiliste kogumisvõistluste toel. Võistlus­kirjutamise juhend sõnastatakse üleskutsena, kus võistluse üldteemale lisaks esitatakse alateemad ja meenutamist toetavad küsimused. Vaatamata küsimustikus etteantud struktuurile saab iga jutustaja oma loo ülesehituse ja sõlmpunktid ise vabalt valida. Seega küll vastatakse üleskutsele (mistõttu on neid arhiivitekste nimetatud ka korrespondentide või vabatahtlike kaastööliste vastusteks), kuid jutustused kujunevad nii süžee kui ka vormi poolest suhteliselt iseseisvalt. Folkloristid on Satu Apo eeskujul nimetanud selliselt loodud kaastöid teemakirjutusteks või ka teemajutustusteks (Apo 1995: 173–174; Pöysä 2009 [2006]: 40–41; Jaago 2010: 164; Voolaid 2021: 25). Siiski tuleb märkida, et soome uurijate üleskutsed on eesti elulugude kogumis­üleskutsetega võrreldes sõnastatud detailsemalt, mis võib kajastuda ka arhiivis talletatavas kaastöös: tuleb jälgida, kas loo autor on mõne teema kõneks võtnud just sellisel viisil üleskutses esitatud küsimuse tõttu (vrd Latvala 2005; Pöysä 2009 [2006]).

Elulugude või teemajutustuste uurimistöös kasutamise üks keerulisemaid probleeme on jutustaja isiku avaldamine või peitmine (vrd Latvala 2005: 19–21). Välja on kujunenud erinevaid valikuid. Üks neist on jätta loo autor(id) anonüümseks. Näitetekstide juurest leiab siis vaid arhiiviviite, kuhu vajadusel lisatakse jutustaja sugu ning vanus. Teine võimalus on küsida luba kõigilt, kelle lugu uurimuses kasutatakse. Loa saamisel võib kasutada autori nime või vajadusel (kokkuleppel jutustajaga) pseudonüümi. Eesti eluloouurimustes kasutatakse valdavalt kirjutaja nime: kui mitte täisnime, siis ainult ees- või varjunime (vt Kirss jt 2004; Kõresaar 2011). Selle eesmärk on esile tuua loo autor, samuti hõlbustab see lugemist. Ühtlasi võib märgata, et mida enam on esil uurija püstitatud küsimus, seda vähem võib uurimusest leida analüüsitud lugude autorite nimesid ja vastu­pidi: mida enam vaadeldakse loo autori enda arutluskäiku, tema jutustamisviisi, seda enam esitletakse ka loo autorit (Jaago 2008: 11–12).

Selle artikli kirjutamisel olin samuti valiku ees, kas osutada lugude autoritele või jätta nad anonüümseks ning piirduda vaid arhiiviviitega. Otsustasin viimase kasuks, kuna siinses vaatluses ei lähtu ma mitte analüüsitava loo seesmisest loogikast, vaid oma uurijaküsimusest: kuidas avaneb loos jutustaja vaade emale? Tuleb rõhutada, et jutustuses ilmnev ei pruugi üheselt kajastada jutustaja elukogemust ega sellest lähtuvat hoiakut. Samuti võiks jutustaja lugu olla teistsugune, kui ta oleks lähtunud oma loo kirjutamisel siinsest teemast: milline on tema suhe emaga.

 

Konflikt ja võõrandumine

Soome tekstidest mõjutas mind eriti üks 1938. aastal sündinud naise jutustus (SKS KRA. Sota-aika: 85–88). See oli saadetud 2001. aastal Soome Kirjanduse Seltsi rahva­luuleuurijate korraldatud kogumisvõistlusele „Sõda meie mälestustes”.5 Loo minategelane kirjeldab oma peret Jätkusõja ajal Viiburis. Saame teada, et tema isa oli vangivalvur, kes oli oma peret julgustanud lootusega, et ega venelased „omi” (vangis olevaid kaaslasi) ei ründa, ja nii on sõjatule eest kaitstud ka vangivalvurid. Ema oli aga „karm naine”, kelle seisukohta iseloomustab jutustaja nii: „Oleme koos isaga ja sureme koos temaga.” Ema hoiak hirmutas teda, väidab jutustaja samas.

Ta mäletab sündmusi ajast, kui ta oli viieaastane. Oli sõda ja ta kartis rünnakuid, kuid üsna tihti pidi ta ikkagi üksi kodus olema. Isa mõistis tema hirmu ja andis tütrele vapruse eest mingi väikese preemia. Pikemalt kirjeldab jutustaja üht 1944. aasta suvepäeva, mil ta pidi koos ema ja isaga Viiburist evakueeruma. Nad läksid hommikul raudteejaama, ent Punaarmee lennukid alustasid rünnakut ja lõpuks anti ootajatele teada, et rong ei väljugi. Tema pere läks koju tagasi. Vanemad otsustasid olukorra üle aru pidada, aga et laps neid ei segaks, pandi ta voodisse. Laps omakorda ei olnud vanemate peale sugugi kindel ning pani voodi otsa pildi meeldetuletusega, et vanemad teda ära ei unustaks.

Oma sõjaaja mälestuste kaudu heidab jutustaja pilgu ka peresisestele suhetele. Selles kujutluspildis on leebe isa ja hirmutunnet kinnistav ema. Jutustaja teatab oma loos, et just ema oli see, kelle tõttu ta lapsena ei saanud end kindlalt tunda. See kogemus saatis teda emaga suhtlemisel kogu elu, sest pärast sõda ei räägitud peres sõja läbielamistest. Jutustusest ei ilmne, et tema suhe emaga oleks muutunud ka nüüd, jutustamise käigus.

Kirjeldatud mälestused eristusid silmahakkavalt sellest, mida olin kogenud eestlaste elulugusid lugedes. Võrdlusnäiteks toon 1939. aastal Saaremaal sündinud naise loo (EKM EKLA, f 350, m 1:1809). See laekus elulugude kogumisvõistlusele „Sõja mõjud minu ja minu pere elus” 2005. aastal.6 Loo autor on eelkirjeldatud soom­lannaga samaealine ja temagi on kogenud sõda, sealhulgas lahinguid koduõuel, lähedase inimese hukkumist pommikillust, isa vangistust, ja puutunud kokku mõlema omavahel sõdiva armee sõdurite-ohvitseridega. Aga ta ei kirjelda hirmu (v.a ühel juhul, kui ema ähvardati tema silme all maha lasta). Jutustaja kinnitab, et ema oli see, kes lapsi igas olukorras rahustas. Kokkuvõtlikult ütleb ta: „Meie ema oskas oma muresid laste eest varjata. Olime sõjaaja lapsed, meile oli maailm loomulik ka sellisel kujul ja meie vanemad keset kaost, ohtusid ja raskusi ei lasknud päriselt hävida meie turvatundel, kaitsesid seda niipalju kui võimalik.” (EMK EKLA, f 350, m 1:1809)7

Mõlema jutustaja sõjaaja mälestustes on vanematel märkimisväärne koht: vanemate, eriti ema kohalolek pakkus kas turvatunnet või vastupidi, ema ebakindlus kandus üle tütrele. Ent miks kandub ohutundest põhjustatud etteheide emale üle ka neisse eluetappidesse, kus oht oli juba möödas? Psühholoogiaalastest uurimustest ilmneb, et traumaatilise kogemuse kandumine ühest situatsioonist teise on kirjeldatav osalt käitumise, osalt bioloogiliste mõjuteguritega (Stenson jt 2021). Hirm ja ohukogemus jätavad mälujälje, millega inimese keha ja mõte tegelevad pikka aega ja mitmes etapis: kodeerides, töödeldes ja ümbertöödeldes (Maddox jt 2019: 61, 70–71). Psühholooge huvitab, millised bioloogilised tegurid avaldavad mõju ohule viitava olukorra või traumaatilise kogemuse äratundmisele. Elulood kui jutustused seda teavet siiski lugejale ei paku. Võimalik, et jutustaja ei teadvustagi neid aspekte. Sellegipoolest ilmnes vaadeldud soomlanna jutustusest, et lapsepõlves kogetud hirm kui tugev emotsionaalne kogemus ei jätnud jutustajat kunagi maha. Pigem muutis see kuju ja funktsiooni, ent oli teatud viisil alal kogu elu ja mõjutas ema kujutamist eluloos just sel viisil.

Kuna hirmu teema tuli esile sõjamälestustes, võib eeldada, et hirmu ja kaitsetuse tunnet tingis sõda. Mõneti on see ootuspärane, ent miks eesti elulugudes ei seostu sõja- ja hirmukogemus samal viisil? Ei saa väita, et hirm eesti lugudes puudub. Näiteks väljendatakse hirmukogemust paljudel juhtudel kuulujuttude kaudu. Ühelt poolt võimaldavad need omaeluloojutustajal kõnesolevatest sündmustest eemalduda: kõneldakse millestki, mis juhtus kellegi teisega, need on lood, mida „rahvas räägib”. (Jaago 2021: 110–112) Teisalt annavad need lood võimaluse mõista oma hirmu ja sellega toime tulla (Kalmre 2007: 164–165). Võib väita, et sõda seostub küll hirmukogemusega, ent jutustustes ei väljendu see alati vanemate ja laste suhete kirjeldusena. Seda eriti juhul, kui jutustajad tundsid lähedaste kohal­olekut, nende hoolt ja kaitset. Näiteks on sellest kirjutanud üks 1930. aastatel sündinud naine järgmiselt:

Algas sõda! Isa viidi Venemaale. Minu ema jäi leseks 28-aastaselt kolme lapsega. Vend sündis sõjaajal. Isa ei näinud poega ega poeg isa. Meie olime armastatud ja hoitud lapsed. Minu ema ja vanaema (emapoolne) pühendasid terve oma elu meile, lastele. Sõja ajal ja ka hiljem oli väga raske toime tulla. Ema ise õmbles, kudus meile riided selga. Meile võimaldati käia kinos, teatris. Meil oli palju mänguasju (mõisnike poolt kingitud). Meiega mängiti lauamänge. Vanaema luges õhtuti muinasjutte. (EKM EKLA, f 350, m 1:2669)

Eesti elulugudes tuleb jutustaja konflikt või vanematest võõrandumine märgatavalt esile sõjajärgse perioodi kirjeldustes. On lugusid, milles sõja ja represseerimiste tõttu vanematest lahutatud laps võib neist võõrduda (Jaago 2021). Valdavalt peituvad kirjeldatava konflikti juured aga 1950.–1960. aastate argielus. Põhiprobleem on see, et vanemad ei suuda või ei saa oma elu korraldamise tõttu lastega koos olla. Vanemate valikud võivad lähtuda nii sotsiaalsetest ambitsioonidest kui ka majanduslikest teguritest. Näiteks kirjutab 1954. aastal sündinud naine:

Mõtlen tagasi elatud aastatele ja leian, et elan vales kohas valede vanematega ja et mind on täiesti valesti kasvatatud või hoopiski mitte kasvatatud. [---] Praegu mõtlen olemasolevale ajale, oma emale ja isale. Ja ma ei tea, kas neid vihata, olla neile tänulik või las olla. Nad niigi vanad. (EKM EKLA, f 350, m 1:1154)8

1961. aastal sündinud naise loost võib lugeda, et „ema” on tema jaoks „üks koledamaid sõnu”. Ta kirjeldab ema kujunemist „südamelt kalgiks nõukogude nooreks”, kes tegi eluvalikuid, mis viisid ta elus pettumise ja alkoholismini ning „süümekate vähendamiseks” rääkis ta oma tütardest halba. (EKM EKLA, f 350, m 1:1153) Üks 1951. aastal sündinud naine oma eluloos ema üle kohut ei mõista, küll aga kirjeldab temast võõrandumist. Nimelt kasvas jutustaja enne kooli vanavanemate ­juures, kuna ema ja isa üritasid linnas kuidagi kanda kinnitada. (EKM EKLA, f 350, m 1:1197)

Tütre vaade emale kirjeldatud lugudes viitab konfliktile või võõrandumisele kahel juhul. Esmalt, kui vanema kohalolek ei suutnud peletada hirmu ohuolukordades (nt soomlanna lugu). Teiseks, kui lapseeas ollakse vanemast lahus, olgu selle põhjuseks siis erinev elukoht, vanema puudumine või vanema hõivatus töö, eluraskuste vms tõttu. Võib järeldada, et mitte niivõrd olukorra raskus ise, kuivõrd vanema(te) loodud kaitstustunne või selle puudumine hakkab kujundama seda, kuidas lapsepõlves kogetu mõjutab lapse ja vanema vahelisi suhteid hilisematelgi eluperioodidel.

On selge, et laps vajab vanemate kaitset ja tunnet, et ta on kaitstud. Kuid see teema esineb ka varem, näiteks XIX sajandil kirja pandud regilauludes-muinas­juttudes. Kaitsetuid, vanematest eraldi kasvanud lapsi oli ka XX sajandi esimesel poolel. Miks ilmub võõrandumise ja konfliktide teema elulugudesse nüüd, XXI sajandi hakul? Kas tegu on ühe võimaliku lähenemisviisiga teemale või on vanemate ja laste suhtemuster oluliselt muutunud?

 

Vanemate kuvand eluloos

Eluloos esitatud ema kuvandi mõistmiseks on järgnevalt juttu vanemate kujutamisest üldiselt. Selle kaudu ilmneb ema ja isa omavaheline seotus – ühelt poolt on nad mõlemad vanemad, teisalt ilmneb, et ema ja isa kujutatakse elulugudes erinevalt. Kuidas või millega seoses oma vanematest jutustatakse, sõltub pigem loost (valitud teemast, jutustamise eesmärkidest jms) kui selle aluseks olnud sündmuste tasandist. Tõsielusündmustest jutustamist kujundavad mitmed tegurid, nagu näiteks jutustaja vanus ja loos kõneks olev eluetapp, jutustamisaegsed aktuaalsed teemad ja jutustaja hoiak nende suhtes.

Näiteks Põhja-Ameerikas ja Kesk-Euroopas tehtud uuringutest selgub, et vanemate kujutamise eripära seostub jutustaja vanusega: nooremad ja vanemaealised jutustajad pigem idealiseerivad oma vanemaid, keskealised on aga kriitilised (Köber, Habermas 2018: 680). See järeldus siin analüüsitud lugude puhul otseselt esile ei tule, seda enam, et lugude jutustajad, arhiivide vabatahtlikud kaastöötajad on enamasti vanema põlve esindajad. Sellegipoolest (nagu nähtub eeltoodud tekstikatketest) võib konfliktikirjeldusi leida nimelt viiekümnendates eluaastates jutustajatelt.

Eesti elulugudes tuleb aga selgelt välja, et perekondlike suhete teema esiletõus või tagaplaanile jäämine sõltub loo teemast. Võib nõustuda Christin Köberi ja Tilmann Habermasi (2018: 681) väitega, et vanemate kujutamisel ei ole keskne niivõrd laste ja vanemate suhete kvaliteet, kuivõrd jutustuse üldine teema, mis tingib esitatud vaate­nurga valiku.

Nii eesti kui ka soome arhiivitekstide hulka arvestades ei saa väita, et jutustajad väljendavad oma vanemate kirjeldamisel konfliktseid hoiakuid. Pigem ise­loomustab neid lugusid see, et nii ema kui ka isa kirjeldused avavad pere toimetuleku viisid: ­kellena nad töötasid, millised isikuomadused pere head käekäiku toetasid või vastupidi (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2667; m 1:2748; m 1:2768; Jaago 2003: 52; Latvala 2005: 174). Seega vaatlevad omaeluloolised jutustused vanemaid, pidades ennekõike silmas nende rolli pere toimetuleku tagamisel.

Emasid ja isasid näidatakse lugudes mõnevõrra erinevalt, seda nii eesti kui ka soome jutustustes. Soome pärimusuurija Pauliina Latvala (2005: 173) näeb selle põhjusena aegade vältel kujunenud soorollide erinevusi peres. Eesti lugudest9 ilmneb, et ema on esitletud peamiselt argieluga toimetuleku vaatepunktist (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2669; m 1:2747; m 1:2748; m 1:2760). Ema kasvatusmeetoditest räägitakse otsesõnu vähe, ent see võib kõneks tulla kaude, näiteks jutustaja isiksuse kujunemist kirjeldades. Nii kirjutab 1939. aastal sündinud naine: „Ema mind millekski ei sundinud, kuigi võib-olla oleks pidanud. Kasvasin vägagi iseseisvalt otsuseid tehes.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760)

Isade kirjeldused võivad aga hõlmata pikemaid episoode (siis keskendutakse isa isikuomadustele ja harrastustele, mida ta lastegagi jagas) või ongi kogu lugu isale pühendatud (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2694; m 1:2698; m 1:2703; m 1:2758). Võib väita, et vanemate kirjeldamise erinev vaatenurk annab aimu ema ja isa erinevatest rollidest peres. Ühtlasi sisaldub neis kirjeldustes jutustaja suhte erinevus kummagi vanemaga, osutades kas pidevale emotsionaalsele seotusele (ema kujutamisel) või pigem erilistele hetkedele, kas tunnete ühisosale või pigem vaatlusel põhinevale portreele (isa puhul). Igal juhul sisaldub vanemate kirjeldustes süvakiht, mida tasub lähemalt uurida, et mõista, mis täpselt kujundab lapse suhteid oma ema ja isaga.

Kaudselt peegeldavad laste ja vanemate suhteid ka vanemate räägitud lood, mida jutustaja põimib oma eluloosse. Selliste lugude hulka kuuluvad näiteks sünnilood: „Kui mina sündisin, siis õitsesid õunapuud. Oli varajane kevad. Isa oli külvanud metsapõllule veel linaseemet, ülejäänud põllutööd olnud valmis. Nii rääkis ema.” (1921. aastal sündinud mees, EKM EKLA, f 350, m 1:2678) Rootsi eluloouurija Bo Nilsson, kes kirjeldab jutustajate võtteid oma sünni­lugude esitamisel elulugudes, rõhutab, et neis lugudes on olulisel kohal lisaks teabele sünnikohast ja -ajast ka hinnangud, mis muu hulgas peegeldavad jutustaja ja tema vanemate suhteid (Nilsson 2003: 212–213).

On ootuspärane, et enamasti kohtab vanemate kirjeldusi eluloo neis episoodides, milles räägitakse lapsepõlvest (vrd Köber, Habermas 2018: 680). Sõja- ja nõukogude-eelset lapsepõlve meenutatakse eesti lugudes harmoonilisena. Näiteks kirjutab 1935. aastal sündinud naine: „Sõjaeelsed lapsepõlveaastad olid päikeseliselt helged. Olin armastavate vanemate hoitud ja armastatud laps.” (EKM EKLA, f 350, m 1:2718)

Ene Kõresaar (2003: 71) näeb lapsepõlve sellise kujutamise põhjust nõukogude võimu lõpuperioodil avalikkuses esile kerkinud rahvusliku ja riikliku iseseisvuse idees: lapsepõlvekodu oli ühtlasi iseseisva riigi metafoor (vrd Mulla 2003). Sama suundumust soome sõjaeelsetes lugudes märkab Pauliina Latvala, hoolimata sellest, et nende lugude jutustamise kontekst 1990. aastatel ei sisalda eesti tekstidele ana­loogilist rahvusliku ja riikliku iseseisvuse ideed. Latvala (2005: 159) põhjendab sõjaeelse lapsepõlve positiivsust sajandi lõpul jutustatud lugudes pere ja riigi (ühiskonna) vaheliste seoste muutumisega: enne Talve- ja Jätkusõda tähendas pere turva­võrgustikku sellistes valdkondades, millega sajandi teisel poolel hakkas tegelema riiklikult korraldatud sotsiaalpoliitika, näiteks lastehoid, koolitamine, vanurite ­hooldamine. Kuna enne sõda hoolitseski pere mitmel moel pereliikmete eest, on ootuspärane, et see kajastub lugudes. Ilmselt oli see nii ka Eestis, ent ajaloolis-poliitiline kontekst annab eesti lugudele soome lugudega võrreldes poliitilisema varjundi. On iseloomulik, et eesti lugudes saamegi jutustaja vanemate kohta teavet läbi poliitilise prisma (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2743; m 1:2744; m 1:2831). Lugudes, milles keskendutakse ajaloolis-poliitilisele eba­õiglusele, arutletakse enda ja vanemate vaheliste arusaamatuste üle haruharva. Seevastu vanemate kohalolek ja selle tähendus poliitiliste seikade kirjeldamisel on märkimisväärne. Näiteks kirjutab 1933. aastal sündinud mees:

Esimene mälestus, mille kuupäeva saab märkida, on 14. juuni 1941. a küüditamine. Olime isaga Söödi maja aia metsapoolses otsas noorte kuuskede vahel pikali ja vahtisime maja poole, niimoodi päris kaua, küllap terve päeva. Siis isa seletas, mis toimub, ja ütles, et siit saame kergesti metsa põgeneda, kui peaks meid ära viima tuldama. Olin mures, mis siis emast saab, kes toas on. Isa oli naiivsel arvamusel, et ega ema üksinda ikka ära viima hakata. Õnneks ei olnud meie tol ajal nimekirjas. Küllap kartis isa selle pärast, et oli Vabadussõjas soomusronglane ja kaitseliitlane. (EKM EKLA, f 350, m 1:2777)

Erinevalt eespool jutuks olnud Viiburis elanud soomlanna loost on eesti lugudes tavaline, et vanemad selgitavad lastele, mis toimub. Ilmselt ei saadud toimuva üle rääkida pikalt ega põhjalikult, sest „aeg oli selline, et liigne suupruukimine võis saada saatuslikuks” (EKM EKLA, f 350, m 1:2760). Ometi lapsed kuulsid kodus vanemate jutus teatud ajastukohaseid väljendeid (keegi „viidi minema”, „võeti kinni”, „on kadunud”) ja lapsed võisid ka küsida, kui tahtsid millestki täpsemalt aru saada (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2718).

Latvala osutab tõsiasjale, et soome peredes ei räägitud probleemidest (vrd Vuorinen 2001). Sealjuures on lugusid, millest nähtub, et pereliikmed ei tulnudki toime juhtunust arusaamisega, sest peresaladused peideti hoolikalt „elulava kulisside taha” (Latvala 2005: 165). Eesti lugude kohta ei saa sama väita, küll aga kajastuvad neis lugudes märkimisväärselt võõrvõimust tingitud probleemid, mis mõjutasid pereelu. Seega kujundab eesti jutustaja valikuid ajaloolis-poliitiline raam (seda nii sündmuste kui ka jutustamisaja mõttes). Näiteks on Tiina Kirss (2003) analüüsinud ühe pere kolme põlvkonna naise lugusid: vanim neist saadeti 1949. aasta massiküüditamise käigus asumisele, keskmise põlve esindaja vangistati 1951. aastal poliitilistel põhjustel, tema 1947. aastal sündinud tütar kasvas ema vangistuse ajal viis aastat emast eraldatuna. Lugudes on keskne elukäigu ristumine ajaloosündmustega. Keskmise põlve naise jutustusest 1989. aastast leiame vangist naasmise episoodi lühikese kirjelduse, mis on ka emotsionaalselt vaoshoitud. Ta jõuab pärast viit lahus oldud aastat koju, kus on parasjagu ämm, peagi tuleb koolist koju tütar, kellega „kohtumine oli väga armas”, ja mees: „Meie pere oli üle paljude aastate jälle koos.” (EKM EKLA, f 350, m 1:4) Jutustajad ei ava poliitilist saatust esitades lähisuhte teemat.10 Ühtlasi kandub see fookus üle uurimisse: arutletakse pigem erinevate põlvkondade naiste võimalike elukäikude kui ema-tütre suhete üle. On oluline, et 1990. aastatest alates sai perevälistest (kuri)tegudest lõpuks avalikult ja häbitundeta rääkida. Poliitilise saatuse domineerimist perelugudes kirjeldab Kirss (2003: 226–237): kuigi tema vaadeldud lugudes tuleb muu hulgas jutuks tütre vastumeelsus ema kasvatusmeetodite suhtes, on see teema allutatud poliitiliste repressioonide mõju kirjeldamisele. Kirss (2003: 217) nimetab neid lugusid „tunnistuslikeks kirjutisteks”, mis on „sihipäraselt poliitilised”. Elulugu kui tunnistuslik tekst iseloomustab jutustaja tarvet „oma elu tervikuna kokku võtta, suuremal või vähemal määral suhestudes ajastu ja tingimustega, milles kirjutaja oma elu on elama pidanud, seega ka kollektiivse ehk „suure ajaloo” sündmustega” (Kirss 2003: 220).

Öeldu iseloomustab 1990. aastatel jutustatud elulugusid üldiselt: jutustuse raami moodustab poliitiliste mõjutegurite osa elukäigu kujunemises. See on teatud laadi mudel, kus jutustaja väldib lähisuhete ja eriti nende keerukuse kirjeldamist. Et 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses kirjutatud soome lood tundusid eesti lugudega võrreldes enam isiklikke suhteid kajastavaina, võib seega tuleneda Eesti ja Soome ajaloo erinevustest XX sajandi teisel poolel. Kuid kas ainult?

 

Lugude fookus

Soome uurija Leena Huima on eesti naiste elulugusid lugedes osutanud sellele, et eestlased kõnelevad saatusest kui oma elu kujundajast, samal ajal kui soomlased kujundavad oma elu ise. Selle järgi oleksid eestlased nagu passiivsed saatuse mängu­kannid, seevastu „aktiivseks toimijaks” on sõda, elu, sündmused ja ajajärgud, väliseestlastele ka Jumal (Huima 2001: 75–78). Eesti ja soome lugusid võrreldes jõuab Huima (2001: 83) kokkuvõtteni: „Eesti naiste elulugudes puudutatakse minimaalselt küsimust, kas inimene oleks võinud ise oma elukäigus midagi muuta. Veel vähem küsitakse, kas oleks võinud või kas oleks tulnud ennast muuta. Soome naiste elu­lugudes on need kesksed teemad.” Samal ajal märkab ta, et eesti lugudes on pere­sidemed väga tähtsad – see ala seostub õnnelikuks olemise kirjeldusega. Soome naistel on vastupidi: „Neile on tähtis enese otsimine ja endaga tutvumine, millega seostub vaimse ruumi otsimine ja perekonnasidemetest vabanemine” (Huima 2001: 87–88). Ta lisab, et soomlannade lugudes „tuleb võidelda” pere vastu, see on konventsioon, ja peresidemete kirjeldamine seostub mässuga (Huima 2001: 89). Elu­lugudes negatiivsete aspektide esiletoomist vanemate ja laste suhetes on muu hulgas seostatud nooruki­eas jutustajatega, kuna just selles vanuses tegeldakse vanemate mõjust eemaldumise, sotsiaalse iseseisvuse saavutamise ja eneseotsinguga (vrd Köber, Habermas 2018: 693). Nii on ootuspärane, et ka vanemaealiste jutustustes võib see teema esile kerkida seoses noorukiea eneseotsingu meenutamisega.

Huima pakub selle võrdlusega ühe võimaluse mõista, miks minule kui eestlasest lugejale tundus, et soome tekstides avaldub jutustaja konflikt oma vanemaga, mis eesti vaatepunktist on tavatu. Eestlased keskendusid peresuhete väärtustamisele olukorras, kus elati võõrvõimu all ja kus kogeti poliitilisi repressioone. Soomlased tegelesid enam enda kui isiksuse iseseisvumise küsimustega. Teisisõnu oli eesti ja soome lugude fookus erinev: eestlastel lapsepõlves kogetud vanemate lähedus kui tugipunkt terveks eluks, soomlastel vanematele vastandumine kui vajalik mäss endaks (täis­kasvanuks) saamisel.

Huima järeldused põhinevad peamiselt 1920.–1930. aastatel sündinute lugudel. Võib küsida, miks on selle põlvkonna eestlaste ja soomlaste lugude fookus nii erinev. Nende lugude peategelased said täisealiseks täiesti erinevates ajaloolistes oludes. Seoses sõja ja sõjajärgsete repressioonide ning (välja)rändega toimus Eestis lähedastest, sh vanematest lahutamine ositi vägivaldselt. Ajalooliselt ei olnud tingimusi selleks, et peresisene mäss olnuks inimese iseseisvumise jaoks vajalik. See ei tähenda, et eesti elulugudes kujunemislugu puuduks. Ühe arenguloo analüüsi pakub Kirss 1924. aastal sündinud mehe jutustuse näitel. Ilmneb, et selle loo jutustaja kujunemise moraalne kompass põhineb nimelt sellel, mille ta sai kaasa kodust. (Kirss 2006)

Ajalooliste tegurite mõju lugude fookuse kujunemisel avab omal moel Valdur Mikita (2000: 90), sedastades: „[---] väärtussüsteemide poolest jäigas süsteemis satub inimene vastuollu ühiskonnaga, demokraatlikus kultuuris iseendaga.” Mikita toetub Juri Lotmani (1991) artiklile biograafia ja kultuuritüübi omavahelistest seostest. ­Lotmani arutluskäik on rajatud inimese sotsiaalsele rollile, mis on vahetult seotud kultuurilise keskkonnaga: millised on ühiskonnas valitsevad arusaamad normidest ja valikutest ning kuidas nendest lähtudes kujunevad sotsiaalsed rollid. ­Lotmani ­väitest võib leida kinnitust sellele, et omaeluloo jutustaja vaade emale lähtub ennekõike kultuuris väljakujunenud ettekujutusest pere ja pereliikmete ülesannetest. Soome pere muutumisest sõjajärgsel perioodil on uurijad esile tõstnud tuumpere (isa, ema ja lapsed) kui pere ideaaltüübi taandumise ja seoses sellega pereliikmete rollijaotuse teisenemise: kui enne sõda oli pere ülalpidamine ennekõike mehe ülesanne, siis sõjaajal oli seda rolli täitnud naine ja see jätkus ka pärast sõda (Laurén, Malinen 2021: 206; vrd Latvala 2005: 159). Ühtlasi tõdetakse, et sõjajärgse perioodi lapsed kogesid palju vägivalda, olgu siis vanemate kaotuse või üleväsinud ja ebakindlust tundvate emade käitumise tõttu (Laurén 2018: 9–10, 17; Laurén, Malinen 2021: 210). Enne sõda sündinud eesti jutustajate elulugudele on iseloomulik, et sõjaeelseid peretülisid kirjeldatakse distantsilt. Need muutusid tähtsusetuks nõukogude võimu tulekuga, mis katkestas järsult senise elukorralduse. Siis muutus oluliseks pereliikmete ühtehoidmine, et raskustega toime tulla. Näiteks kirjeldab sõjaeelseid peresuhteid 1934. aastal sündinud naine: „Niisiis kasvasin ma kahe pere õuel, kus üsna sageli oli pingeid ja pahandusi, eriti temperamentse ema ja isepäise „eide” vahel – viimane oli vanaisa naine.” Kui poliitiline olukord muutus (jutustaja sõnutsi: „Ajalugu murrab sisse”), teisenesid inimeste­vahelised suhted täiesti. (EKM EKLA, f 350, m 1:1120)11

Seega kajastuvad lugudes pere struktuuris ja funktsioonides toimunud muutused.12 Ent ajaloolis-poliitiline taust määrab selle, millised muutused ja mil määral jutustajate elus esile kerkisid, ning fookused, mida neist lugudes kajastada.

 

Eluloo peategelane ja tema rollivahetused

Marianne Hirsch on osutanud tähelepanu naisuurimuslikule huvile vaadelda jutustuses seda, kuidas on määratletud naise roll. Ent tema väitel on veelgi huvitavam, kui samas jutustuses eristuvad tütre ja ema rollid, sest see eristus avab soolise eristumise kõrval (naine vs. mees) naiseks olemise erinevad tahud. (Hirsch 1989) Sellest vaate­punktist pakuvad huvi need eesti elulood, kus jutustaja esitleb end nii tütre kui ka emana. Tuues esile enda kui tütre suhte emaga ja omakorda enda kui ema suhte oma lastega, osutab jutustaja muutustele vanemate ja laste suhtemustrites või ajastu­omastes kujutelmades neist. Seda vaadet avavad lood haakuvad traumateemaga.

Soome uurijad tõid sõjajärgse pere muutustega seoses esile perevägivalla, mis iseloomustas ema ja laste vahelist suhet, mis omakorda oli tingitud isa ülesannete ülekandumisest emale. Perevägivalla teema haakub tänapäeval aktuaalse trauma­diskursusega. Eesti elulugude hulgas on lugusid, milles lapseeas kogetud peksukaristust (olgu siis enda või õdede-vendade näitel) käsitletakse traumeeriva kogemusena. Ent see kogemus muutub lugudes mitmetasandiliseks, kui jutustaja on rakendanud kehalist karistamist ise, olles ema (vt nt EKM EKLA, f 350, m 1:2657). Sel juhul jäävad lugudes emale antavad hinnangud tagaplaanile või jäetakse need hoopis kõrvale. Võib eeldada, et sellist suhete tõlgendust on mõjutanud ühiskonnas üldiselt esile kerkinud arutlusteemad traumaatilise kogemuse ja füüsilise karistuse üle, mida käsitletakse kui väärkohtlemist ja perevägivalda (vt nt Laanes 2017; Kuri­tegevus Eestis: perevägivald ja ahistamine 2019). Neil teemadel arutlevad enam naised kui mehed; nii siin kui ka muude uurimuste põhjal on naisjutustajad oma vanemate suhtes kriitilisema hoiakuga kui meesjutustajad (Köber, Habermas 2018: 693). Ühest küljest näib see vastuoluline, sest viidatud uurimusest ilmnes ka, et tütarde suhe vanematega oli lähedasem poegade omast. Seda vastuolu selgitavad uurijad nais­jutustajate kalduvusega kirjeldada suhete seesmisi ja keerukamaid tasandeid, mis toob kaasa suurema emotsionaalsuse meeste jutustatud lugudega võrreldes (Köber, Habermas 2018: 693).

Eesti lugude näitel peegeldab kasvatusteema esile kerkimine naiste lugudes siiski ka naise suuremat rolli laste kasvatamisel. Nii võib see teema ollagi üks arutelu küsimusi naise jutustatud loos. Näiteks üks 1933. aastal sündinud naine leiab, et lapsi tuleb karistada. Asi ei ole ainult peksukaristuses, on ka muid karistusviise, ent tänapäeva Eesti ühiskonnas olevat jutustaja hinnangul tasakaal laste ja õpetajate õigustes paigast nihkunud. (EKM EKLA, f 350, m 1:2717) Sedalaadi seisukohavõtud eluloos viitavad dialoogile ühiskonnas laiemalt levinud aruteludega. Omaeluloolisest vaate­punktist võib märgata, et füüsilise karistuse ambivalentsus ja traumaatilise kogemuse väljendamine ilmub lugudesse siis, kui eluloo jutustaja vaatleb end nii tütre kui ka emana. Ühtlasi saab märgatavaks naise minapildi pidev areng: neis lugudes seob jutustaja enda minapildi kasvatusteema ja traumakogemuse kaudu tervikuks. Jutustuses aga nihkub samal ajal vanemate ja laste suhete teemaline arutelu kaits(e)­tuse tundelt (vt eespool) karistusele kui kasvatusmeetodile. Oma identiteedi erinevate tahkude avamine ühelt poolt ja identiteedi järjepidevuse või terviklikkuse saavutamine teiselt poolt loob olukorra, kus tütre ja ema konflikti asemele astub lepitav läbirääkimine.

Läbirääkimist loov traumakontseptsioon võib ärgitada küsima, kas mineviku peresuhteid saab käsitleda tänapäevaste kontseptsioonide kaudu: kehtisid ju toona teised reeglid ja arusaamad, mida tänapäevase pilguga hinnates võidakse sattuda kohtumõistja rolli. Siinjuures on oluline tähele panna kahte asja. Esmalt: tegu on läbirääkiva, mitte konflikti või võõrandumist rõhutava vaatega. Jutustaja ana­lüüsib enda kui isiksuse kujunemist, lähtudes nii kogetud sündmustest kui ka ühiskonnas arutlusel olevatest väärtushoiakutest. Teiseks, kui minevikupere uurimisel kasutada tänapäevaseid arusaamasid ja kontseptsioone, nagu pere­vägivald, traumaatiline kogemus, konflikt vanematega, siis tuleb eriti hästi esile kirjelduste seotus kultuurilis-sotsiaalse kontekstiga. Näiteks arutleb perevägivalla üle Rootsi XIX sajandi pere näitel Ulf Drugge. Ülemöödunud sajandi Rootsis oli külaühiskonna pere keskne majanduslik ja sotsiaalne üksus. Pereliikmete väljakujunenud ja toimiv rollijaotus ning sellest tulenev vastutus pakkus pereliikmetele reeglid, mida nad isetult järgisid. (Drugge 2008: 412–413) Tänapäeva uurijad lähtuvad seisukohast, et nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonnas on tugevamad ja nõrgemad sotsiaalsed positsioonid ning vägivallatsemine seostub tugevama ja ohvri roll nõrgemal positsioonil oleva ühiskonnaliikmega (Drugge 2008: 426). Võib nõustuda, et üksiknähtused (nt perevägivald) on tõlgendatavad tervikpilti arvesse võttes. Ka tugevamad ja nõrgemad positsioonid võivad aja jooksul muutuda (näiteks seadusandluse toel).

Vaadeldud lugudes peegeldub pere muutumine ühiskonnas XX sajandi teisel poolel. Ühtlasi on muutunud pereliikme roll nii peres kui ka ühiskonnas. See on muu hulgas kaasa toonud raskena kogetud olukordade tõlgendamise uutest (tänapäevastest) arusaamadest lähtudes. Seega, kui XXI sajandi alguses jutustatud elulugudes tegeldakse traumaatilisena kogetud peksukaristuse teemaga, ei tähenda see, et XX sajandi esimesel poolel laste peksmist ei olnud või vastupidi: et seda peeti enesestmõistetavaks kasvatusmeetodiks. Peksukaristuse tõlgendusmuutuse tingib peksmise vm füüsilise karistuse moraalse tagapõhja teisenemine, mis eluloojutustuses haakub pigem jutustaja enesearengu kui olnud sündmuste kirjeldamisega.

 

Kokkuvõte

Vanemate ja sealhulgas ema kujutamine omaeluloolises jutustuses sõltub jutustatavate sündmuste ajast ja toona läbielatust, aja jooksul välja kujunenud kultuurilistest normidest – näiteks mida vanematelt eeldatakse, kuidas on tavaks neist rääkida – ning eriti jutustamise aja mõjust jutustusele. Seega pakuvad kogemuslood võimaluse mõtestada nii läbi aegade olulisena püsinud ema ja tütre lähisuhte tähendust kui ka hetkes esile kerkivaid vastasseise. Et aga tegu on jutustusega, eeldab elulugude põhjal laste ja vanemate suhete uurimine ennekõike jutustuse analüüsi (teemad, jutustaja vaatepunkt jms aspektid) ning alles seejärel saab hakata küsimusi esitama loos kajastatud suhete tagamaade kohta.

Eesti elulugude näitel tulenes ema kujutamine ennekõike tema rollist peres: kuidas ta saab hakkama pere toimetulekuga. Ilmneb ka, et emal on oluline roll lapse turvatunde tekkimisel. Ühtlasi seostatakse ema laste kasvatamisega.

Ühelt poolt ilmnes konflikt teemana lugudes, milles jutustatud sündmuste aeg osutab pere struktuuri ja funktsioonide muutustele Teise maailmasõja järgses argielus. Teisalt – see teema jäi varju lugudes, milles kajastati enda ja oma lähedaste elu poliitiliste repressioonide ja okupatsiooni raamides. Neil puhkudel taandab jutustaja kirjeldatava suhte konfliktsuse, jättes kõrvale hinnangud, püsides pelgalt faktide juures. Kui jutustaja avab rasked kogemused nende vastuolulisuses, siis uurija positsioonilt saab seda vaadelda kui lepitavat läbirääkimist. Jutustaja alustab raskete kogemustega seotud tunnete alusel läbirääkimist, nihutades tähelepanu keskme konflikti osapooltelt enesearengu vaatlusele.

See, millised aspektid, hoiakud, teemavalikud ja fookused eluloojutustuses esile kerkivad, lähtub suuresti jutustamise tingimustest. Eesti elulugude näitel tuli esile, et 1990. aastatel valdavalt, ent ositi ka hiljem jutustatud lugudes raamiti mineviku­pildid ajaloolis-poliitiliste sündmustega, mis jättis peresisesed teemad ajaloosündmuste varju. Mida enam pakub eluloo jutustamine võimalusi enda kui isiksuse kujunemisloo vaatluseks, seda enam saab jutustaja analüüsida suhete ambivalentsust.

 

Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur projekti PRG670 „Mõistetamatuse mõtestamine rahvausundis: folkloristlikud vaated määramatusele” kaudu.

 

Tiiu Jaago (snd 1960), filoloogiateaduste kandidaat, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tiiu.jaago@ut.ee

 

1 Laulutüüp „Ema haual”, H II 2, 398/9 (522) < Lihula khk, Lihula v, Saare kõrtsi saun – M. Ostrov & O. Kallas < Ann Külm, 59 a (1889). Et peresuhted on läänemeresoome regilauludes kesksed, kinnitavad nii lähilugemisel tehtud uuringud (vt nt Timonen 1990; Jaago 2015: 48–49) kui ka kvantitatiivsetel meetoditel moodustatud sõnapilved (Sarv 2021: 61).

2 Perevägivalla teema on aktuaalne ka traumauuringutes: näiteks reetmistraumateooria (ingl betryal trauma theory) on akadeemilisel väljal märkimisväärne uurimissuund, mis tegeleb laste ootuste reetmise ja usalduse ärakasutamise järelmitega isiksuse arengus (vt nt Boyraz jt 2019).

3 Siber ei ole selles kontekstis geograafiline kohamääratlus, vaid viitab nõukogudeaegsetele
repressioonidele, sh vangistusele, mille üks rahvapärane koondnimetus oli Siber.

4 Pöördepunktiks oli Eesti elulugude kogumisvõistlus „Eesti Vabariik 90” (2008–2009), kui ­jutustajad hakkasid ajaloosündmustelt üha enam tähelepanu nihutama isikliku elu sündmustele. Sihipäraselt võib arutlusi lähedussuhete teemadel leida aga kogumisvõistlusele „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” (2015–2017) laekunud lugudest, seda enam, et kutsungi üks alateema oli küsimus „Mis tähendus on olnud lähedastel, armastusel, tundemaailmal üldse?” (vt https://galerii.kirmus.ee/elulood/ajalugu-tegevus/voistlused/).

5 Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivi kogumisvõistlusele „Sõda meie mälestustes” (2001) laekus 4249 lehekülge materjali 191 vastajalt. Töötasin sellest materjalist läbi 66 lugu. Sõjalugude konteksti avardasid kogumisvõistlusele „Suguvõsa suur jutustus” (1997) laekunud 720 kirjutaja lood, millest olen läbi töötanud 61 lugu. Artiklis viidatud Pauliina Latvala (2005) uurimus pere­suhetest põhineb viimati mainitud kogumisvõistluse ainesel.

6 Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Ühenduse Eesti Elulood korraldatud kogumisvõistlusele „Sõja mõjud minu ja minu pere elus” (2005) laekus 190 kaastööd, millest olen läbi töötanud 87.

7 Vrd 1947. aastal sündinud naise väidet – sõda oli küll läbi, ent poliitilised arreteerimised ja küüditamised ei lasknud rahuajast rõõmu tunda, ent siiski: „Minu lapsepõlv oli ilus ja õnnelik. Pilvekiht, mis kattis tollal Eestimaa taevast, lasus täiskasvanute õlgadel, ja nad oskasid seda laste eest varjata.” (EKM EKLA, f 350, m 1:1369)

8 See ja kaks järgmist näidet pärinevad kogumisvõistlusele „Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis” (2001) esitatud Eesti elulugude kogust. Võistlusele saadeti kokku 360 lugu.

9 Järgnevad näited pärinevad kogumisvõistlusele „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus” (2015–2017) saadetud 193 loost.

10 Kõrvalepõige sellisest loomustrist hakkab oma erinevuses silma. Näiteks kirjeldab 1918. aastal sündinud naine taaskohtumist tütrega mõlemapoolse kimbatusena: tema ei tunne oma tütart teiste laste seast ära, sõna „ema” kuulis ta alles aastate pärast (EKM EKLA, f 350, m 1:405; lugu on saadetud kogumisvõistlusele „Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes”, 1996).

11 Saadetud kogumisvõistlusele „Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis”, 2001; vrd Buschmann 2014: 405.

12 Pere struktuuris toimunud muutusi on ennekõike vaadeldud sotsiaalajaloo vaatepunktist. ­Kultuuriuurimisse lisandub see teema XX sajandi viimasel veerandil, puudutades ennekõike pere funktsioonide kommunikatiivset ja kultuurilist sfääri (Bimmer 1982).

Kirjandus