PDF

kuhtuma ja kuihtuma

https://doi.org/10.54013/kk799a4

Itaalia XIX sajandi luuletaja ja filosoofi Giacomo Leopardi (1798–1837) ilukirjanduslik looming on eelkõige tänu Maarja Kangro ja Märt Väljataga vahendusele eesti keeles kättesaadav juba aastaid, eraldi raamatuna on ilmunud „Mõtted” (2008) ja „Valitud teosed” (2016), mis annab esindusliku ülevaate canto’dest1 ja moraalipaladest. Vähem tuntud on Leopardi loomingu kunstifilosoofiliseks lätteks olevad teoreetilised arutlused. 1820-ndatel mõttepäevikus „Zibaldone”2 välja arendatud loomingupõhimõtete tuum on meeleseisund, mille vahendamine on Leopardi arvates üks kunsti peamisi funktsioone: see on inimesele eluliselt vajalik seisund, kus kujutlusvõime esitab väljakutse mõistuse tuimale tõele (it arido vero), mis kuulutab, et lõplikus Jumalata maailmas on inimese elu tühine. Seda tõde eitamata osutab Leopardi, et nii nagu ratsionaalne mõtlemine, on ka kujutlusvõimest lähtuv tunnetus inimesele loomuomane – mõlemad kujundavad inimteadvuse sisu. Lisaks turgutavad kujutelmad inimese enesearmastust ja elutahet, rahuldades tema õnneihaldust ja sellega samastatavat lõpmatustungi. (Zib 165, 12.–23. juuli 1820;3 Leopardi 2016a: 113–114)

Meeleseisundid on Leopardi luules sageli seotud noorpõlve akende või rõdudega, mis ühtaegu avavad vaate ja varjavad seda, võimaldavad kuulda väljast kostvaid helisid ja jätavad nende allika silmale nähtamatuks: käivitades ja piirates meelelist kogemust, mõjuvad need kujutlusvõimele ergutavalt. Akendega seotud keeruliste tunnetusprotsesside tulemuseks on eksistentsiaalselt olulised mälupildid, mille abil noorena kogetu laotub igavikulise olevikuna üle kogu inimese eluaja. Nendes piltides kangastub mälestus tähenduslikkusest ja õnnest, millega ennast identifitseerida ja mis on orientiir nii sisemaailma labürintides liikumisel kui ka välismaailmaga suhtlemisel.

Aknad ja nendega seotud meeleseisundid pole ainuüksi Leopardi ega XIX sajandi pärusmaa. Meeldejäävaid tundeerksaid aknamotiive, mille eksistentsiaalset mõõdet Leopardi poeetika abil esile tuua, leiab tänapäeva eesti ilukirjandusest ja esseistikast. Tõnu Õnnepalu on tunnistanud oma kirge akende ja neist avanevate vaadete vastu4 ja kirjeldab romaanis „Piiririik” (Tode 1993) mitmeid peategelase tundekasvatuse jaoks olulisi aknaid. Jan Kaus teeb sedasama kõneka pealkirjaga mõttepäevikus „Vaade” (2022), milles ta otsesõnu möönab akende tähenduslikkust, kirjutades: „Üks mu eredamaid lapsepõlvemälestusi on talletunud hetke, kui seisan elutoa akna all ja vaatan välja” (Kaus 2022: 100).

Rakendades võrdlevat vaatenurka, juhin Leopardi kaudu tähelepanu mõnele seni varju jäänud aspektile kahe eesti kirjaniku poeetikas. Esmalt annan artiklis ülevaate Leopardi poeetika põhiteesidest ning illustreerin neid tema loomingu näidetega, seejärel keskendun eksistentsiaalselt olulistele akendele Õnnepalu (Emil Tode) „Piiririigis” ja Kausi „Vaates”, mis on võrreldavad akende või rõdudega Leopardi canto’des „Silviale” ja „Mälestused”.

 

Leopardi poetica del vago e dell’indefinito: teooria ja looming

Leopardi poetica del vago e dell’indefinito kätkeb kahte mõistet: indefinito, mis tähendab umbmäärasust, ebamäärasust, määramatust, ja vago, mille mitmetähenduslikkus läheb eestikeelses tõlkes kaduma. Italo Calvino (1996: 67) märgib, et itaalia keel on ainuke keel, „milles omadussõna „vago” („määratlemata”, „ebamäärane”) tähendab lisaks veel „kaunist”, „kütkestavat”. Kui lähtuda algtähendusest („ekslev”), kannab sõna [---] mõtet liikumisest ja muutuvusest, mis itaalia keeles seostub samavõrd ebakindla ja määramatuga kui ka kauniduse ja meeldivusega.” Nii Lauri Pilter5 kui ka Maarja Kangro ongi valinud canto „Mälestused” avavärsis vago tõlkevasteks „kaunis”. Olles kaalunud teisi eestikeelseid vasteid, nagu „ähmane”, „hajus” ja „ebamäärane”, jäin vago tõlkimisel lõpuks poeetilisse registrisse kuuluva positiivse konnotatsiooniga „hoomamatuse” juurde ning pakun Leopardi poeetika eestikeelseks nimetuseks hoomamatuse ja umbmäärasuse poeetika.

Leopardi seob oma poeetika selliste üldfilosoofiliste mõistetega nagu eimiski (it nulla) ja lõpmatus (it infinito). Materialistina leiab ta, et eksistentsil pole trans­tsendentset eesmärki: loodus oma loomise ja lagunemise tsüklilisusega on inimese kannatuste vastu ükskõikne, surm on paratamatu ja lõplik, kõik saab alguse eimiskist ja suubub eimiskisse. See tõde on ületamatus vastuolus inimloomusele omaste ootuste, lootuste ja tahtmistega. (Vt Monticelli 2008)

Lootuse ja selle luhtumise toimemehhanismide seletamiseks arendab Leopardi välja nn materialistliku naudinguteooria, mis lähtub XVIII sajandi sensualismi teesist, et aistingud on tunnetuses esmatähtsad ning inimese naudinguiha on piiramatu. Piiramatust naudinguihast tuletab Leopardi inimese lõpmatustungi. Tema mõttekäik on järgmine:

Tundel, et kõik asjad on tühised, et kõik hinge kogetavad naudingud ebapiisavad, ja meie mõistetamatul lõpmatustungil on väga lihtne põhjus, ja see on pigem materiaalne kui spirituaalne. Inimese hing (ja nii ka kõikide teiste elusolendite hing) ihaldab alati põhiliselt ja peab silmas ainult naudingut – kuigi tuhandel eri kujul –, teiste sõnadega õnne, mis järele mõeldes on sama nagu nauding. Sellel ihaldusel ja tungil ei ole piire, sest see on eksistentsiga kongeniaalne, saamata seetõttu teostuda ühes või teises naudingus, mis ei saa olla lõpmatud, ja lõpeb siis, kui lõpeb elu. Ja sellel pole piire esiteks kestvuses ega teiseks ulatuses. Seega ei saa olla ühtegi naudingut, mis sellega samastuks kestvuses, sest ükski nauding pole igavene, ega ulatuses, sest ükski nauding pole määratu, vaid asjade olemuses on see, et kõik eksisteerib limiteeritult ja kõigel on piirid, ja kõik on piiritletud. Nimetatud naudinguiha ei ole piiritletud kestvuses, sest ta on üks eksistentsiga, ja seega inimene ei eksisteeriks, kui ta seda iha ei tunneks. Tal ei ole piiri ulatuses, sest ta on meis substantsiaalne, mitte iha ühe või teise naudingu järele, vaid iha naudingu kui sellise järele. Iha niisugune loomus toob endaga materiaalselt kaasa lõpmatuse, sest kui tavaline nauding on piiritletud, pole seda nauding kui selline, mille ulatus pole määratud. Hing armastab olemuslikult naudingut, hõlmab selle tunde kogu kujuteldava ulatuse ja mõistus ei suuda seda haarata, sest ei saa kujundada selget arusaamist sellisest iha objektist, mis on abstraktne ja piiramatu. (Zib 165, 12.–23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 113–114)

Ületamatu vastuolu ihaldatud objektiveerimatu6 naudingu (sisemise lõpmatuse) ja kättesaadava naudingu (välise lõplikkuse) vahel on Leopardi jaoks peamine põhjus, miks oodatud õnnetunde asemel võtab maad kas pettumus või tüdimus. Ihaldatud lõpmatust füüsilises maailmas pole, see on „kujutluse, meie väiksuse ja ühtlasi meie suurelisuse sünnitis [---], lõpmatus on idee, unistus, mitte reaalsus: vähemalt pole meil selle kohta ühtegi tõendit, isegi mitte analoogia kaudu” (Zib 4177, 2. mai 1826; Leopardi 2016a: 899).

Leopardi pakub vastuolu lahenduseks asendada olematu lõpmatus umbmäärasusega, mis on küll lõpmatuse illusoorne aseaine, ent rahuldab sellele vaatamata inimese lõpmatustungi. Sidudes lõpmatuse mõiste umbmäärasusega, eristab ta enda idee lähtealuseks võetud sensualistide omast: aistingute esmasust rõhutav sensualismi esteetika pidas poeetiliseks ja nauditavaks mitmekesiseid, detailseid kirjeldusi, mis võimalikult täpselt ja analüütiliselt määratlevad oma objekte. Leopardi umbmäärasus on lähedane pigem romantikute kunstiesteetikale.7

Mis võimaldab umbmäärasusel kanda lõpmatuse ideed? Selleks on kujutlusvõime, mille abil „mõelda välja olematuid asju ja mõelda olevad asjad sellisteks, nagu need tegelikkuses ei ole. [---] Lõpmatu nauding, mida tegelikkusest leida pole võimalik, leiab aset kujutluses; sellest tulenevad lootus, illusioonid jne. Sellepärast pole ime, et esiteks on lootus kõige suurem hüve ja teiseks sisaldub inimlik õnn vaid kujutluses ja illusioonides.” (Zib 167, 12.–23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 114) Kõik meeltele ja mõistusele hoomamatu, mis soosib kujutlusvõimet, on poeetiline ja meeldiv: näiteks sellised sõnad nagu „kauge”, „iidne”, „öö”, „öine”, „hämarik”, „pimedus”, „sügav” ja mitmesugustest materjalidest esemed, „mis ükskõik mis asjaoludel ulatuvad meie nägemisse, kuulmisse jt meeltesse ebamääraselt, ebaselgelt, eba­puhtalt, mitte­täielikult, ebaharilikult jne”. Nende meeldivust „suurendab varieerumine, ebakindlus, see, et kõike ei näe ja seetõttu on võimalik liikuda nähtamatus ruumis kujutluse kaudu”. (Zib 1745, 20. sept 1821; Leopardi 2016a: 427)

Peale selle leidub „Zibaldones” meeldivate vaate­piltide üksikasjalikke kirjeldusi, kus ebamäärasust kätkeb silmapiirini ulatuva maastiku ühetaolisus või avar taevalaotus või on see tingitud valgusest. Samuti meeldivad on sellised kitsad vaateväljad, mida piirab mõni takistus või raam, nagu akna puhul:

Põhjus on sama, see tähendab lõpmatuse ihaldus, sest nägemismeele asemel töötab siis kujutlusvõime ja fantaasia võtab üle tegelikkuse. Hing kujutab ette seda, mida ei näe, seda, mida too puu, hekk, torn tema eest varjab, ja läheb ekslema kujutletud ruumi; ja näeb vaimusilmas asju, mida ta ei hakkaks ette kujutama, kui nägemine ulatuks kõikjale, sest tegelikkus välistaks kujutluse. Sellest tuleneb ka rõõm, mida tundsin lapsena ja mida tunnen praegugi, kui näen taevast ja muud läbi akna [---]. (Zib 171, 23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 115)

Nähtavate objektide kohta öeldut laiendab Leopardi aasta hiljem helide kohta, kirjutades:

[---] hoomamatuse ja umbmäärasuse ideest kantult on meeldiv laul (ükskõik kui ilus või inetu), mis kostab kaugelt või ainult näib kauge, ilma et ta seda oleks, või mis eemaldub tasapisi ja muutub lõpuks kuuldamatuks; või vastupidi (aga see on vähem meeldiv), mis on nii kaugel kas näiliselt või päriselt, et kõrv ja mõte selle ruumi avaruses lausa kaotab. [---] Kodus olles ja kuuldes tänavalt laulu või muid hääli, eriti öösel, saab kõige paremini sellest meeldivusest osa, sest ei kuulmismeel ega teised meeled suuda määratleda ega piiritleda seda tunnet ega kõike sellega kaasnevat. (Zib 1929, 16. okt 1821; Leopardi 2016a: 458)

Hingele meeldivad ka tuule kohin ja tormi lõõtsumine sellepärast, et nende tekitajad jäävad silmale nähtamatuks (Zib 1929, 16. okt 1821; Leopardi 2016a: 458).

Umbes aastail 1818–1819 ehk paar aastat enne seda, kui Leopardi püüdis sõnastada oma poeetika, kirjutas ta idülli „Lõpmatus”,8 kus ta demonstreeris meisterlikult luule potentsiaali kõnelda lõpmatusest umbmääraste kujundite kaudu:

Ikka armas on mulle üksik küngas
ja ka see hekk, mis suures osas varjab
mu pilgu eest kaugema silmapiiri.
Ent istudes ja silmitsedes hakkan
seal taga ääretuid maid kujutlema
ja üleinimlikku vaikust, rahu,
mis on nii sügav, et mu süda sellest
peaaegu jahmub. Ja kui ma siis kuulen
tuult sahistamas okstes, võrdlen seda
häält siin tolle lõpmatu vaikusega
ja mulle meenub igavik ja surnud
aastaajad, ja aeg, mis on käes praegu
ja elab, ja ta helid. Nõnda selles
tohutuses upub ära mu mõte:
ja mõnus on ses meres põhja minna.

                                                      (Leopardi 2016b: 19)

Aistinguline (küngas, hekk, silmapiir, tuulesahin) ja mõttekujutluslik (ääretud maad, lõpmatu vaikus, igavik) tunnetusviis, mis vahelduvad luuletuse esimeses osas, sulanduvad viimases osas: see loob mulje millestki piiritust – tohutusest –, mille kogemine on illusoorsusele vaatamata sulnis. Hekk ja silmapiir, kindla vaate­ulatusega maailma tähised, ei ole seega Leopardi jaoks eraldusjooned: vastupidi, need loovad teadvuses viljaka tsooni, kus saavad kokku väline lõplikkus ja sisemine lõpmatus ehk objektiivne tõde ja kujutlus. Sellest sündiv meeleseisund kätkeb tunnete laia gammat: hirmu, hämmastust, jahmatust, rõõmu ja naudingut, mis ühtekokku on ülev kogemus.

Siinses käsitluses oluline Leopardi poeetika lahutamatu aspekt on veel lapsepõlve mälupildid (it rimembranze). Oma ajastu kriitikuna märkis Leopardi, et mõistuse­kultus pärsib kujutlusvõimet. Seetõttu pidas ta müütilise mõtlemisega antiikinimesi ja kujutlusele alteid lapsi õnnelikemaks teaduseusku kaasaegsetest täiskasvanutest. Lapseeas, kui puuduvad konkreetsusele kallutavad teadmised, on kujutlused Leopardi järgi alati hoomamatud ja ammendamatud ning jäävad igavesti elavaks ja ihaldusväärseks, luues inimese tunnetuses püsiva lootuseseisundi, mida meenutused üha uuesti esile kutsuvad ning millest hing jõudu ammutab, et leppida elu raskuse ja kaduvusega. (Vt Väljataga 2001: 18)

Leopardi canto’des „Silviale” ja „Mälestused” meenutab lüüriline mina isakodu rõdul ja aknal saadud kogemusi (armastatud naise häält, tema kangastelgede klõbinat, hoomamatu ulatusega taevast, tähti, merd, mägesid, radu), millesse oli talletunud elu suurte lubaduste täitumise rõõmus ootus:

Vahel kiskusin lahti
end kalleist raamatuist ja märkmepinust,
millele oli kulunud mu noorus
ja parim osa minust,
et kuulatada isamaja rõdul,
kuidas kõlas su hääl,
kui rasket kangastelge
sa tõstsid nõtkel käel.
Kui mu pilgule õues
avanes taevas selge,

siin kuldne aed, seal rada,
eemal ühel pool meri, teisel mägi,
surelik keel ei suuda kirjeldada,
mida siis tundsin põues.

 

(Leopardi 2016b: 41, tlk Märt Väljataga; minu rõhutus – K. R.)9

Kaunid Suure Vankri tähed,
kes oleks
aimanud, et kunagi jälle vaatan
isakodu aiast te sädelemist
ja vestlen teiega taas selle maja
aknal, kus ma elasin lapsepõlves
ja nägin, kuidas lõppesid mu rõõmud.
Kui palju narrusi ja kujutlusi

tuli mul toona pähe teie valgust
ja teie kaaslastegi palgeid kaedes!
[---] Ja mis suuri mõtteid,
magusaid unistusi tekitasid
kauge meri ja helesinisena
paistvad mäed, mida lootsin ühel päeval
ületada, seejuures salailmu,
saladuslikku õnne kujutledes!

(Leopardi 2016b: 45, tlk Maarja Kangro; minu rõhutus – K. R.)

Aken või rõdu on nendes canto’des lävi, mis seob tuntud siseruumi tundmatu välise ruumiga: kodu ümbritseva maailmaga. Paavstiriigi perifeerses ja maha­jäänud väikelinnas Recanatis üles kasvanud aristokraadipäritolu noorele Leopardile, kes omandas varakult isa raamatukogus erakordse erudeerituse, kehastas aken või rõdu läve harituse ja harimatuse, teoreetilis-spekulatiivse raamatumaailma ja talu­poegade-käsitööliste praktilise maailma, aga ka range kasvatuse, afektide puuduse ning igatsetud armastuse vahel. Sarnaselt „Lõpmatuse” heki ja silmapiiriga on rõdu ja aken helgust kandvad piiritsoonid,10 kus hoomamatutest aistingutest saadud elamus ajab kujutlusvõime kaudu võrseid. Leopardi lapsepõlve hindamatu kogemuse mälestus jääb heledaks laiguks muidu tumedate toonide keskel, millega canto’des kirjeldatakse täiskasvanuelu.

 

Aknad „Piiririigis”

Tõnu Õnnepalu filosoofilistes aruteludes on ilmseid leopardilikke jooni. „Öö­ülikooli” loengus „Kaduvuse õied: kunst ja surm”, kommenteerides Charles Baudelaire’i (2000: 377) luuletuse „Teekond” värssi „eneste lõpmatust hällitades merede lõplikkusel”, mõtiskleb ta sisemise lõpmatuse ja välise lõplikkuse üle nii:

Mis oleks lõpmatum kui mered ja mis oleks lõplikum kui meie ise. [---] See, kuidas me siin inimestena elame, see on lõplik. Nii ajas kui ruumis on meil piirid. Kuid kui on olemas mingi lõpmatus, mida me tunneme, siis see on meie sees, meie teadvuses. [---] See ongi see suur valu ja mõistatus: kuidas see siis võimalik on, kuidas me saame elada lõpmatutena lõplikkuses? Sellele valule ei ole lõplikku rohtu, aga on valu­vaigistid. (Õnnepalu 2020)

Selle valuga suudab kõige paremini toime tulla kunst, sest lõpmatusest, mis on inimteadvuses, saab kõnelda ainult kujundlikult (Õnnepalu 2020; vt ka Õnnepalu 2019: 12–13). „Piiririigi” jutustaja, kellele on armas ambivalentse tähendusega „eimiski”,11 paljastab oma pihtimustes ühelt poolt inimeseks olemise tõde: surma lõplikkust, kõige kaduvust, kirgede rahuldamatusest tulenevat ning kuritegude, reetmise ja unustuseni viivat pettumust. Teisalt leidub olevikulise eimiski-igatsuse kõrval minevikust pärit lõpmatuse-igatsus, mis ajendab tegelast edasi liikuma, toeks mälupildid muinasjutulisest ajast päritolumaal, kus akendest välja vaadates kangastus kitsukeses taevatriibus kogu ta elu ja möödasõitvates trammides igavene teelolek.

Nendeks akendeks on lapsepõlveaegne köögiaken vanaema juures ja toaaken korteris, kus jutustaja enne Pariisi sõitmist elas. Sama toaaken, kust paistab trammi­peatus ja seisev kraana, esineb ka teistes Õnnepalu teostes: läbivalt olulist rolli mängib see „Piiririigist” paar aastat hiljem ilmunud „Hinnas” (1995) ning on kaalukas motiiv „Harjutuste” viimasel leheküljel (Nigov 2002: 311).

„Piiririigis” viidatakse nendele kahele aknale kaks korda, enne kui need saavad romaanis pikema tähelepanu osaliseks:

Kui ma ainult teaksin, kust alustada, mis siis viga oleks! Kas sellest, mis paistis kord ammu, läinud sajandil ühe paneelmaja esimese korruse korteri aknast, mida vanaema kunagi ei lubanud lahti teha? (Tode 1993: 7–8)

Niisiis on mul kavas sulle kirjeldada paari vaadet, mis on avanenud mõnest enam või vähem unustatud aknast, meelde tuletada mõni unenägu, milles korraga ja näitlikult kujutuks kogu elunatuke. (Tode 1993: 21–22)

Aknad, millele osutatakse, on sedavõrd olulised, et nendega võiks minajutustaja alustada enesejutustust ja nendesse koos mõne unenäoga mahutub kujundlikult kogu jutustaja elu. Mille poolest eristuvad need kaks akent teistest „Piiririigis” kirjeldatud paljudest akendest? Kui teisi aknaid mainitakse vaid korra või paar, siis nende kahe juurde pöördutakse korduvalt tagasi: need on justkui romaani fragmentaarse narratiivi teljed. Kuid nende funktsioon ei ole ainult vormiline. Tähistades napilt, kuid täpselt jutustaja tundelaadi kujunemislugu – lootusest ja igatsusest koosnevat alust, millele ta elu oli rajatud –, osutavad need tema teadvuse süvastruktuurile.12 Minajutustaja sõnu kasutades laob ta nendest akendest kirjutades „letile oma elu, oma soovid, unistused, kuritööd, kompleksid” (Tode 1993: 22).

Vanaema korteri köögiaknale on pühendatud mitmekihilise liigendusega omaette peatükk. Toon sellest ära olulised lõigud:

Esimene maastik, mida ma mäletan, mille ma võin iga hetk tõenduseks tuua, et ma olen elanud, see pole õieti maastik vaid rohkem taevas, tükk taevast männilatvade ja männiokstega ühe akna raamistuses.

Niisiis me istume vanaemaga söögilaua ääres ja sööme. Köögiaken on parasjagu nii kõrgel ja kõnnitee on parasjagu nii seina ligidal, et söögilaua ääres istudes ei näe, kes majast mööda läheb, kuigi me elame esimesel korrusel. [---] muidu Milvi mind ei huvita, ma olen teda juba mitu korda näinud ja ta on alati ühesugune olnud: punnis põsed ja paksud mustad juuksed.

Taevas, mis köögiaknast paistab, ei ole mitte kunagi ühesugune.

Mõnikord paneb vanaema lusika kõrvale ja ütleb: „No mida sa õige näed sealt, ah? Küll on rumal mood sellel lapsel nõndamoodu söögi ajal aknast välja vahtida! Söö nüid, toit jahtub ära, pärast jälle ei taha.”

Mida ma sealt nägin? Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda. Toit on muidugi ammu jahtunud ja paras ära visata, aga enam pole kedagi, kes seda mulle meelde tuletaks, niisiis ma jätkan, justkui mul oleks veel ei tea mis näha või oodata. (Tode 1993: 45–47)

Jutustaja elas selles korteris lapsena kahekesi oma eelmisse sajandisse kuuluva praktilise vanaemaga, kelle maailmast ta igatses välja pääseda, lugedes keelatud raamatuid ja õppides prantsuse keelt. Köögiaknast avaneva kahe vaate kirjeldus iseloomustab hästi korteri elanike sisemaailmu eraldavat kuristikku: olenevalt sellest, kas seista püsti või istuda, on vaateväljas tänav või taevas. Tänavale avanev vaade on ülevalt alla ja rahuldab vanaema uudishimunälga, teine perspektiiv on alt üles, rahuldades lapse unistustenälga. Vanaema ja lapse vastandlikke vajadusi võib väljendada ka toidu kujund: kehakinnitus, mille jahtumise pärast vanaema muretseb ja mis peaks täitma lapse tühja kõhu, asetub vastamisi näljaga vaimutoidu järele, millest on lapsel tegelik puudus ja mida saab kustutada kujutlusvõimega. Sisemaailma ootuse ja välise maailma pakutava meelelise aistingu vastastikseos illustreerib vaate subjektiivsust ja tingib vaatevälja valiku, seletades ühtlasi, miks ühe jaoks huvitav vaade tundub teisele igav ja tähendusetu ning vastupidi.

Vanaemale oluline tänavavaade vastandub täielikult lapse omale: näidates tuntud maailma, seal liikuvaid tuttavaid inimesi, kes on kogu aeg ühesugused, esitab see vaade maailma kindla ja määratletuna, sisaldades ainult meeltega tajutavaid nähtumusi.

Leopardilik vaade, mis huvitab last, on aga aknaraamiga piiratud ja puu­latvadega osaliselt kaetud kitsas, mitte kunagi ühesugune taevariba, mis ergutab kujutlus­võimet sedavõrd, et laps näeb selles ebamääraselt kangastuvat kogu oma elu, kujutades seda ette igavesena ajas ja piiramatuna ruumis. Samamoodi nagu Leopardi piirdub oma kogemust kommenteerides nappide ebamääraste fraasidega nii „Silvias” („surelik keel ei suuda kirjeldada, / mida tundsin põues”) kui ka „Mälestustes” („Kui palju narrusi ja kujutlusi / tuli mul toona pähe teie valgust / ja teie kaaslastegi palgeid kaedes!”), ei ütle „Piiririigi” jutustaja oma kogemuse kohta muud kui ühe umb­määrase ja samal ajal kõikehaarava lause: „Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda.”

Õnnepalu kahe vaate võrdlus toob veenvalt esile leopardiliku vaate erilisuse: see on ammendamatu ning selle mõju on ajatu. Selle vaate meenutamine viib jutustaja tagasi kunagi kogetud ootuseseisundisse ning tal on tunne, et ta istub ikka seal laua taga ja vaatab välja, justkui oleks tal veel teab mida loota ja oodata.

„Piiririigi” teine tähendusrikas aken asub kõrgete lagedega korteris, kuhu minajutustaja kolib pärast vanaema surma, seljataga ülikooliõpingud ja saarepagulus; seal küpseb tema põgenemisplaan. Aken avaneb tänavale, vaatevälja jäävad trammi­tee ja -peatus, seisvad kraanad, betoonpost ja nende taha loojuv päike. Jutustus sellest aknast on jagatud kahte ossa, millest esimene asub romaani alguses ja teine peaaegu lõpus. Esimese episoodi keskne kujund on trammid.13 Kirjeldades vahetult enne akna juurde jõudmist muidu halli ja vaimuvaest Euroopa perifeerias asuvat linna, mille „alasti kummituslikkust ei loorita õhtuste puiesteede sensuaalne melu” (Tode 1993: 14) nagu suurlinnades, mainib jutustaja, et „[a]insad transtsendentsuse kandjad selle linna öödes on trammid, heledasti valgustatud pooltühjad trammi­vagunid, mis hõljuvad läbi pimeduse või nukra hämariku, kurvides õõtsudes ja lõhestades ööõhku oma rataste kaebliku kriginaga” (Tode 1993: 16). Selles ebamäärasuse kujundeid (nagu „öö”, „pimedus”, „nukker hämarik”) täis tsitaadis on väljendiga „trans­tsendentsuse kandjad” osutatud trammidele kui sillale materiaalse ja mittemateriaalse vahel, nende rollile peale inimeste vedaja ka unistuste ja ootuste kandjana. Akna ja sellest avaneva vaate kirjeldus algab nii:

Sellel varakevadel, enne põgenemist, elasin ma ühes neist hallidest koorunud krohviga majadest, kõrgete lagedega pärastsõjaaegses korteris, mille aknast paistis trammi­peatus. Ma jälgisin seal sageli hiliseid tramme, mis saabusid, avasid oma uksed, kedagi ei tulnud maha ega läinud peale, vaguni sinakas neoonvalguses tukkus ehk paar inimkogu, siis jooksid uksed jälle kinni ja tramm lahkus mu vaateväljast nagu lahkunuks maailmast. Tõsi, vahel keegi siiski tuli või läks. Tuli trammi pealt seegi, keda ma ootasin ja igatsesin, ja siis lõppes veebruarikuu ja ma ei oodanudki teda enam, aga ta tuli ikka, nagu osatades, ja tuleb võib olla tänini [---], ma ei tea, sest ühel hommikul ma istusin ise trammi ja sõitsin ära [---]. ( Tode 1993: 16–17)

Verb „jälgima” on võrreldav Leopardi kasutatud verbiga mirare (’silmitsema’). Jälgimises on tähelepanelikku vaatlemist ja mõttega kaasa elamist. Öiseid kummituslikke tramme valvsalt silmitsedes sekkus kujutlusvõime meeltega tajutavasse: kui trammid peatusid ja keegi maha ei tulnud, sidus kujutlus need nähtumuste ajutisuse ja kaduvusega, kui aga tuli, siis igatsusega üksindust leevendava läheduse järele. Peatuses kinni pidav tramm sai nii selle igatsuse algeks kui ka arengu ja täitumise kohaks. Enamgi veel: jutustaja sai teada, et tema igatsus on leopardilikult objektiveerimatu ning et ootuseseisund on väärtuslikum kui see, et keegi, keda trammi pealt oodatakse, lõpuks tuleb. Lisaks hakkasid möödasõitvad trammid kehastama ärasõidu igatsust.

Teine sama aknaga seotud episood lisab vaatele trammipeatuse tagant paistva poolelioleva ehituse ja selle taha loojuva päikese:

Ma vahetasin vanaemast endale jäänud korteri selle korteri vastu, mille akna taga peatusid trammid. Trammipeatuse taga oli pooleliolev ehitus, betoonpostid taeva poole püsti ja kaks suurt kraanat alati samas asendis, sest vahepeal olid toimunud ajaloolised sündmused ja paljud ehitused olid seisma jäänud.

[---]

Nii et ma istusin seal selles pärast sõda ehitatud kõrgete lagedega korteris ja vaatasin läbi tahmase akna (pese mis sa pesed, need aknad lähevad seal kohe jälle mustaks) all peatuvaid tramme ja päikest, mis talvel vajus kella kolme paiku igavesti samas asendis seisvate kraanade ja betoonpostide vahele looja. Seda ajaloolist vaadet sain ma nautida siis, kui G-d kodus polnud, sest kui ta kodus oli, siis me kas tülitsesime või läksime voodisse. [---] Pealegi olid mul mu tõlked, mis läksid juba päris hästi ja aitasid aega mööda saata ja vähem kõigest hoolida. (Tode 1993: 140–141)

Selles episoodis rõhutatakse Leopardi jaoks olulist tingimust vaadete nautimisel – üksiolekut. Nii nagu Leopardi canto’s „Silviale”, on siseruum siin vaimse töö, tõlkimise ruum. Tõlketegevus viis jutustaja kokku prantsuse kultuuriga ning tekitas äramineku igatsuse. Aknast paistev väline ruum annab tunnistust sellest, et elatakse perifeerias, kaugel Euroopa kultuurikeskustest: akna taga seisvad kraanad osutavad maale, mis koos teiste Ida-Euroopa riikidega nutab „võimetult taga oma surnultsündinud ajalugu” (Tode 1993: 12). Ka see tekitab igatsuse lahkumise järele. Jutustaja näeb betoonposte ja kraanasid, aga jälgib hoopis tramme ja loojuvat päikest, peab põgenemisplaani ning unistab. „Piiririigi” tagasivaateline lugu algabki jutustaja meenutusega sellest, kuidas ta himust päikese järele ja päikese järel käies istus ühel päeval trammi peale, et tulla ära „sealt ülevalt Põhjast” (Tode 1993: 10).

 

Aknad „Vaates”

„Miks leidub vaateid, mis ei tundu ammenduvat, mis tunduvad ühtaegu avavat ja varjavat?” (Kaus 2022: 9) Nii küsib Jan Kaus esseeraamatus „Vaade”, mida saab žanriliselt võrrelda Leopardi „Zibaldonega”, ehkki „Vaade” on temaatiliselt piiratum. Juba Kausi teose pealkiri seostub semantiliselt aknaga, sest aken on tähtis, kuigi mitte ainuke vaate tekke tingimus, ja just aknast avanevad vaated on ajatud, võrreldes teiste vaadetega emotsionaalselt laetumad ja vaimselt inspireerivamad. Vaadete seosele kujutlustega Kausi tekstis on osutanud Karola Karlson (2023) tähendusrikka pealkirjaga arvustuses „Inimesel on silmad selleks, et mõelda”.

Raamatu avalaused on väga leopardilikud: „Umbes viisteist aastat tagasi otsustas mu äi Juhan ehitada oma Pirmastu külas asuva isatalu hoovinurka torni. Oli tekkinud probleem: kuusehekk hakkas varjama vaadet.” (Kaus 2022: 5) Kui lisada mõne lause järel tehtud märkus, et talu „seisab künka otsas” ning läheduses pole inimasustust, on ilmne paralleel Leopardi „Lõpmatuse” algusega: „Ikka armas on mulle üksik küngas / ja ka see hekk, mis suures osas varjab / mu pilgu eest kaugema silmapiiri” (Leopardi 2016b: 19). Hekk Pirmastus ei osutu aga sama armsaks kui „Lõpmatuses” – vastupidi, vaatetorn ehitatakse just selleks, et hekk ei varjaks vaatevälja. Pärast pannakse küll vaatetornile tuule kaitseks aknad ette, vaated raamistatakse, ja tulemus on midagi sellist nagu „Piiririigi” müütiline maja luhal „ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes – et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu” (Tode 1993: 26). Heki asemel hakkavad niisiis Kausi vaadet piirama aknaraamid, sisemise ja välimise ruumi vahel tekib tähendust loov pingeväli, millest saavad alguse mõtterännakud.

Siinse artikli seisukohalt on huviväärseimad Kausi vanavanemate köögiaknad Aegviidu raudteejaama teisel korrusel. Nende juurde pöördub autor mitmel korral, käsitledes neid eraldi või koos teiste emotsionaalselt laetud vaadetega, otsides neist oma tundeliigutuste ja mõtterännakute lähtepunkti. Sarnaselt „Piiririigi” akendega on need teose teljeks ja vormivad kirjutaja elutunnetust. Kausi aknakujutuses leidub ka „Piiririigist” tuttav liikumise ja paigaloleku vastandus, mida „Vaates” kannavad trammide asemel rongid (vt Kaus 2022: 72: „Tramm, rongi kodune õde”), luues samamoodi kahekordse kujutluse ängistavast kaduvusest ja ihaldatud kaugustest. „Piiririigi” vihjelisuse asemel on „Vaate” ühtaegu kujutav ja arutlev aknakujutus sedavõrd detailitäpne, et esialgu paistab see Leopardi hoomamatusest kantud tunnetuslikule ideaalile lausa vastu töötavat. Kuid nähtava kõrval viidatakse tekstis ka nähtamatule, vaateavast välja jäävale määramatusele ja muudele elementidele, mis meeltele lisaks mõjutavad hinge – siseilma – ja annavad vanavanematekodu aknastseenidele lõpmatuse mõõtme.

Nagu Õnnepalu puhul, pole ka Kausi „Vaade” ainuke teos, milles on mainitud siin analüüsitavaid aknaid: need esinevad juba kogumikus „Üle ja ümber” ilmunud novellis „Ääres” (Kaus 2000), Sirbis ilmunud artiklis „Vaikuse maja” (Kaus 2012) ja aasta pärast „Vaadet” tehtud dokfilmis „Mees ja maja: Jan Kaus ja Aegviidu Jaamahoone” (Kuusk 2024). Ükssama kogemus on aastakümnete jooksul säilitanud kõikides tekstides oma põhikujundid: rongid, mis tähistavad ühtaegu kaduvust, mööduvust ja lõpmatust; raudtee, mis õpetab kauguse tunnet; krigisevate rongide müra, mis paneb kujutlema kosmilist vaikust ja rahu ning loob liikumise ja paigaloleku piiril viibimise tunde; talveöine tähistaevas, mis annab kõiksusega ühtesulamise üleva kogemuse.

„Vaates” on selle kogemuse nüansse kõige põhjalikumalt avatud. Need aknad pakkusid autorile „lapsepõlve ühe kütkestavaima vaate” (Kaus 2022: 126). Leopardi kasutab hinge lõpmatustungi rahuldavate mälupiltide kirjeldamisel omadussõna piacevole (’meeldiv’), Kausi „kütkestav”, mis esineb tal ainult sellest mälupildist rääkides, väljendab neutraalsest meeldivusest tugevamat emotsionaalset seotust elamusliku vaatega. Vanavanemate akendest avanevaid vaateid käsitleb autor kolmes episoodis, millest igaühel on kontekstist tulenev rõhuasetus. Neist esimene on seotud rongide ja kuulmisega, heliskaala äärmuste – müra ja vaikuse – vastastikuse võimendusega, mille kaudu omandab vaikus kosmilise mõõtme:

Eriti tore oli istuda talvistel pimetundidel [---] nurgapealses köögis ja oodata kaubaronge, mõnikord ka Nõukogude Liidu suurlinnadesse suunduvaid reisironge oma hämaralt valgustatud restoranide ja kupeedega, mis hoolimatult läbi alevi tormasid. Taevas sirasid tähed, mille nimesid ma toona ei teadnud, terve maastik oli kaetud härmas vaikusega, miski ei tundunud liikuvat, aga siis lõi korraga valgusfooris põlema roheline tuli. Mõni minut hiljem purustas rong vaikuse, liikumine läbistas paigaloleku, rong sööstis enda tekitatud heliaugust läbi, rataste alt paiskus üles peenike lumetolm, mille tillukesed helbed taevatähtedega segunesid [---]. Ja siis oli rong läinud, nagu poleks teda olnudki, külm vaikus vajus jälle majale, rööbastele, mingi kosmilise rahu vaip kattis lumevaiba, valgusfooris põles punane tuli, mis tundus olevat ainus pisut hubasem koht kööki ümbritsevas tardunud universumis – kuigi tegelikult oli köök ise see maailma kõige hubasem koht, oleviku tuum. Ma fantaseerisin sageli, kuidas ma saan muuta ennast nõnda väikseks, et mahun sinna valgusfoori paksu klaasi taha sooja valguse sisse elama. (Kaus 2022: 99–100)

Selles lõigus on terve hulk kujutlust soodustavaid tingimusi: talvine pimedus ning selle salapära rõhutavad tähed, hämaralt valgustatud ja mööda tormavad reisirongid teel ei tea millistesse suurlinnadesse, läbiraputav müra, aga ka läbitungiv vaikus, mis pärast rongide lahkumist maad võtab.

Kuna just teadmatus käivitab Leopardi jaoks kujutluse, on oluline, et kirjutaja lapsena ei teadnud veel aknast paistvate taevatähtede nimesid – teadmised ei soosiks ebamääraseid viiteid „tardunud universumile” ja „kosmilisele rahule” või täheldust, et rongide „rataste alt paiskus üles peenike lumetolm, mille tillukesed helbed taevatähtedega segunesid”. Aken on sisemise ja välise ruumi vaheline lävi, seejuures väljas olev pimedus ja külmus, mis laotuvad üle kogu kujuteldava universumi, panevad lapse igatsema tubase hubase soojuse järele ning kujutlema end tohutusse sooja kohta, kus ennast turvaliselt tunda (mõeldes ennast nii väikseks, et mahuks valgusfoori paksu klaasi taha elama).

Teise episoodi keskmes on öö või öine maailm, mis viib kõiksust kujutledes üleva kogemiseni:

Aegviidu raudteejaama köögist avanenud talveööde vaadetes oli lisaks tähistaevale, vaikust lõhestanud kaugrongidele ja valgusfoori värvilaikudele midagi veel. Nojah, see „midagi veel” oli talveöö ise. Üks asi, mis muudab öise maailma päevasest nõnda erinevaks, on tõsiasi, et palju vähem on näha. Aga kummalisel kombel võib see tekitada mingi ootusärevuse; tunde, et kui miski aset leiaks, oleks see kui mitte erakordne, siis igatahes ebaharilik. Seetõttu muutub see, mida on näha, kuidagi eriti kõnekaks, asjade tardumus võib omandada peaaegu pidulikke varjundeid. Talvised ööd [---] on minus alati tekitanud tunde, et lähemal kõiksusele pole enam võimalik olla. [---] talveööde petlik maalilisus annab märku maailma ohtlikkusest; mitte ainult sellest, et kõik soojus kunagi hajub, vaid ka sellest, et soojus võib hajuda mistahes hetkel. (Kaus 2022: 101–103)

Öist maailma iseloomustab piiratud nähtavuse tõttu see, et meeltega tajutav sulandub eristamatuks ja hoomamatus osutub „kuidagi eriti kõnekaks”, mis lisab asjadele uusi varjundeid. Kaus jääb ootusärevuse kirjeldamisel ebamääraseks, piirdudes üldiste määratlustega, nagu „pidulik”, „erakordne” ja „ebaharilik”. Mõttes kujutub kogu universum, ent kujuteldav külm kõiksus tekitab hirmu, mis on võrreldav Leopardi „Lõpmatuses” väljendatud jahmumisega („Ent istudes ja silmitsedes hakkan / seal taga ääretuid maid kujutlema / ja üleinimlikku vaikust, rahu, / mis on nii sügav, et mu süda sellest / peaaegu jahmub”). Sestap pöördutakse, nii nagu esimeseski episoodis, tundmatust tagasi tuntu juurde, külmast universumist sooja toa hubasuse juurde. Ainult nii, sisemise ja välise maailma vahel liikudes, nagu Leopardi liigub „Lõpmatuses” armsa heki ja selle okstesahina ning „ääretute maade” ja „üleinimliku vaikuse” vahel, võib tunnet, et „lähemal kõiksusele pole enam võimalik olla”, pidada meeldivaks, lausa kütkestavaks.

Kolmandas episoodis tuleb esile ootusärevuse lootusrikkus, võimalus, et aknatagune pealtnäha mustvalge maailm kätkeb kirjeldamatut värvikirevust. Selles lõigus leidub tunnistus, et see vaade on kirjutaja „vaimusilma üks vastupidavamaid pilte”:

Õieti oli vaatevälju kaks, üks risti raudteega, teine raudteega paralleelselt. Seetõttu võis teega rööbiti avanevast aknast näha päris kaugele. Talveöödel valitses õues lumevalge ja taevamust, kõik teised toonid olid neil tundidel maailmast taandunud. [---] See vaade on mu vaimusilma üks vastupidavamaid pilte, kui mitte kõige vastupidavam. Mind kütkestabki mälupildi akromaatilisus, maailm on sel pildil mustvalge, aga see ei tähenda igavust, sügavuste puudumist. Vastupidi – must ja valge varjavad midagi muud, katavad midagi, miski on nende taga ootel, kõik on tardunud, aga igasse tardumusse tekib lõpuks pragu. Oi, kuidas mulle meeldis lapsepõlves Ellen Niidu „Suur maalritöö”, mis ilmus esmakordselt samal aastal, kui ma sündisin – talveöisest köögist avanev vaade meenutaski maailma enne pintslimehe tulekut. (Kaus 2022: 126–127)

Talveöise maailma lausa muinasjutuline kirjeldus „lumevalge” ja „taevamusta” valitsemisena läheb sujuvalt üle kujutluseks, et nähtav tardumus peidab endas sügavust ning et selle taga on midagi ootel, sest „igasse tardumusse tekib lõpuks pragu”. Tähelepanuväärne on ka ebamäärasus, mida väljendatakse sõnadega „midagi”, „miski”, „kõik”, „iga”. Umbmäärane kujutlus sellest, mis on nähtava mustvalge maailma taga ootel, tõukub loetud lasteraamatust: kui tekib pragu, ronib sealt välja pintslimees, kes koos lapsega maalib maailma värviliseks.

Kolm vanavanemate köögiaknaga seotud lõiku „Vaates” rõhutavad kujutluslikku potentsiaali, mida sisaldab hoomamatus.

 

Kokkuvõte

Giacomo Leopardi tegi kujutlusvõimet käivitavast umbmäärasusest oma poeetika võtmemõiste ning sellega seotud kujundid said tema luule tunnusmärgiks.

Võtnud Leopardi kunstiteoreetilised arutlused lähtepunktiks ja tema aknamotiivi ühenduslüliks, osutasin hoomamatuse olulisusele Tõnu Õnnepalu „Piiririigi” ja Jan Kausi „Vaate” minajutustaja tundekasvatuses. Kahe teose aknamotiivides on mitmeid sarnasusi: nii kontekstis (vanavanemad, köök, lapsepõlv) kui ka hoomamatuse kujundites (hämarus, öö, pimedus, taevas, vaateväljalt kaduvad trammid-rongid).

Erinevused hakkavad silma sise- ja välisruumi vahelises pingeväljas: kui „Vaates” tasakaalustab vanavanemate köögi soe hubasus välisruumi külma tohutust, siis „Piiri­riigi” esimeses aknakujutuses loob vanaema köögi ja piltlikult ka vanaema torina umbne ühetaolisus tugeva kontrasti välise mitmekesisusega. Sama võib täheldada „Piiririigi” teises aknaepisoodis, kus siseruumi muudab lämmatavaks soovimatu elukaaslase kohalolu, mistõttu trammid ja silmapiiri taha kaduv päike vormuvad pigem väljapääsumotiivideks kui siseruumi harmooniliseks jätkuks. Nii on „Vaate” aknamotiiv lähedasem Leopardi püüdele siduda kujutluses tuntu tundmatuga ning nende vahel liikudes lasta mõttel uppuda illusoorsesse lõpmatusse. „Piiririigi” jutustaja panustab oma lõpmatustungi rahuldamiseks pigem tundmatuga seotud lootusele.

Mõlemas teoses on akendel oluline roll nii sisu kui ka kompositsiooni tasandil. „Piiririigis” struktureerivad autori päritolumaa kaks akent koos teiste ruumielementidega stabiilse ajateljeta narratiivi, „Vaates” aga sidustavad fragmentaarset enese­jutustuslikku liini.

Siin vaadeldud akende esinemine samade autorite teistes teostes lubab rääkida hoomamatuse aspektist Õnnepalu ja Kausi poeetikas.

Lõpetuseks veel üks aken „Piiririigist”, mis näitlikustab subjekti teadvuse rolli aknast avaneva maailma kujutlemisel millekski enamaks kui see, mis on meeltele kättesaadav. See aken paigutub järgmisesse konteksti: tegelane satub linna peal hulkudes hämarasse ja vaiksesse kirikusse, kus tuttav lõhn kannab ta vaimusilmas ühte kodumaa mahajäetud majja. Pilt elustub niivõrd, et antakse edasi olevikuvormis:

[---] pliidi alla pole talv otsa tuld tehtud, keegi pole aknast välja vaadanud ega märganud, et päike veereb põledes ja sädemeid pildudes üle taeva ja noor roheline rohi ajab ennast igal pool maa seest välja: jube elulaul, mis tõuseb kõrvulukustavalt läbi mulluse kulu. [---]

Ma seisan seal mahajäetud majas akna all ja vaatan välja pimestavasse päeva, mis on tuhande kilomeetri kaugusel, ja seal, väga kaugel, lähen ma, noor ja kerge, huuled punased ja riided valged, mööda mürkrohelist rohtu, kuni kaon kaskede vahele. (Tode 1993: 128–129)

Esimene osutus aknale kirjeldab objektiivset ja teine subjektiivset vaadet, millesse sekkub vaataja tunnetus. Nii on võimalik Leopardist lähtudes tõlgendada esimest vaadet kui tuima tõde looduse ükskõiksuse kohta, mis akna taga esitab oma loomise ja hävitamise tsüklilisust. Subjektiivses vaates lisandub nähtumustele (rohi, kased, päike) kujutluspilt iseendast kadumas õhkkergena igatsetud kaugustesse. Just õhuline ilu (it bello aereo) ja lõpmatud mõttekujutlused (it idee infinite) teevad Leopardi järgi mälupildid meeldivaks ja püsivaks, mis omakorda kinnitab nende potentsiaali väljendada inimese sügavat olemust.

 

Kristiina Rebane (snd 1974), PhD, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi itaalia ja prantsuse keele dotsent (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), kristiina.rebane@tlu.ee

1 Leopardi nimetas oma luuletusi canto’deks, mida võib tõlkida lauludeks, ning seda pealkirja kannavad ka tema kogutud luuletused. Vormiliselt jaotatakse Leopardi canto’d idüllideks ja kantsoonideks (vt Kangro 2016: 221–224).

2 Aastatel 1817–1832 kirjutatud ja postuumselt Giosuè Carducci korraldamisel 1898–1900 avaldatud „Zibaldone” (mis itaalia keeles on sõna zabaione ’rohkete ja varieeruvate koostisosadega magustoit’ variant ja mille Ülar Ploom on Italo Calvino (1996) „Ameerika loengutes” tõlkinud „Marginaaliaks”) on mõttepäevik, kuhu Leopardi alates 17. eluaastast tegi filoloogilisi ja filosoofilisi märkmeid oma loomingu, tõlgete, lektüüri, hingeelu ja üldistatumalt kogu inimelu ning inimese ja ühiskonna suhete kohta.

3 „Zibaldonele” (Zib) viidatakse traditsiooniliselt käsikirjalise lehekülje ning sissekande daatumiga. Siinsed tõlked on artikli autori omad.

4 „Mu kustumatu kirg,” kirjutab Õnnepalu, „mu kustumatu ja hävimatu kirg, mis elab kindlasti minust kauem, nagu igaühest jääb siia ilma miski kummaline viirastus: mu kirg vaadata aknast välja. [---] Mulle meenutab laud akna all kõigepealt mu kirge. Kahekordset kirge: vaadata aknast välja ja panna see kirja. Kellele, milleks, olen loobunud küsimast. Lõpuks lihtsalt annad alla, andud oma kirele ja kõik.” (Õnnepalu 2021: 112–113) Õnnepalu kolmikjaotus kirg – aknast välja vaatamine – kirjutamine seob aknaga nii kirjutamise kui ka tungi millegi eluliselt vajaliku järele.

5Canto’st „Mälestused” („Rimembranze”) on olemas osaline Pilteri tõlge pealkirjaga „Meenutused” Umberto Eco „Ilu ajaloos” (Eco 2006: 267).

6 Vrd: „[---] iha [---] objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.” (Õnnepalu 2015: 50)

7 Eksistentsiaalsed teemad, vastuseis ratsionalismile, tähelepanu inimese tunnetele, tema suhtele loodusega, igatsuse ja kujutluse tähtsustamine lähendavad pigem klassitsismi pooldanud Leopardit romantismile. Romantilise subjekti enesekesksete rännakute sihtkoht oli avardunud sisemaailm, kus kadus kujutlusliku ja tegeliku eristus ning mis oli seega potentsiaalselt lõputu. Kujutlusvõime tähtsuse rõhutamine ei osuta aga sellele, et romantikud oleksid mõistnud subjekti kui ainult enesesse süüvivat entiteeti: romantilise subjekti loob sisemise ja välise reaalsuse piiril eksisteeriv dünaamiline suhe. (Vrd Newman 1997: 23; Hollo 2016: 36) Sedasama võib öelda Leopardi kohta, kelle luules on nende kahe maailma vahelise piiri ületamine kesksel kohal.

8 Siinne tõlge on Maarja Kangrolt. „Lõpmatusest” on ilmunud veel kaks eestindust: Villem Grünthal-Ridalalt (Leopardi 1911: 529) ja Märt Väljatagalt (Itaalia bukett 2001: 5).

9 Canto „Silviale” on ka varem ilmunud Väljataga tõlkes (Itaalia bukett 2001: 5–7).

10 Kasutades Juri Lotmani mõisteid semiosfäär ja piir kui kahe semiootilise süsteemi dünaamiline tõlkeala, on Daniele Monticelli (2004, 2005, 2009) põhjalikult analüüsinud heki, akna ja rõdu kui umbmäärasuse kujundite funktsiooni Leopardi lüürikas, tõlgendades tema poeetikat kui piiril oleku poeetikat. Lotman on ka ise Leopardi „Lõpmatust” semiootilisest perspektiivist põgusalt analüüsinud kirjas oma itaalia kirjastajale Remo Faccanile (Lotman, Uspenskij 2001: 18–21).

11 Eimiski motiivi arendusi Õnnepalu luules on uurinud Aare Pilv (2010); kahe autori nihilistlike hoiakute kokkupuutepunktid ja lahknevused – Õnnepalu eimiski mõiste, mida Pilv (2010: 121) nimetab tema poeetilist maailma organiseerivaks pidepunktiks, ja Leopardi eimiski mõiste vahel – väärivad eraldi võrdlevat käsitlust.

12 Ruumi olulisest rollist „Piiririigi” stabiilse ajalise teljeta narratiivis ja siseruumide kogemust loovast tähendusest on põhjalikult kirjutanud Maris Saar (2007), osutades muu hulgas, et turvalised toamaailmad on unelemiseks ja mõtisklusteks soodsad paigad. Saar (2007: 157–158) toob välja akende olulisuse romaani tubastes episoodides: „Need esinevad pea kõigi ruumide osana, haaravad toa olemisse kaasa välise vaate, loovad toa olemist. Aknal seismine ja väljavaatamine on peategelase armsamaid unelemisviise. See väljasuunatus lisab toa olemisele puud, tuule, tänava, jõe.” Saare artiklis on akende funktsiooni käsitlus siiski vähetähtis ning üldistav, nagu väide, et akende tagatud „sisemise ja välise ühtsus loob harmoonia” (Saar 2007: 158). Nii on see tõesti nn pagulaselu akende puhul, kuid päritolumaa akende lähianalüüs näitab erinevat sisemise ja välise dünaamikat.

13 Sünnilinna trammidest ja trammipeatustest ning ärasõiduootusest kirjutab Õnnepalu (2019: 10–11) pikemalt „Lõpmatuses”.

Kirjandus

Baudelaire, Charles 2000. Les Fleurs du mal. Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Calvino, Italo 1996. Ameerika loengud. Tlk Ülar Ploom. Tallinn: Varrak.

Eco, Umberto 2006. Ilu ajalugu. Tlk Maarja Kangro jt. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Hollo, Maarja 2016. Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Itaalia bukett 2001. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar, nr 5–6, lk 2–19.

Kangro, Maarja 2016. Giacomo Leopardi elu ja looming. [Järelsõna.] – Giacomo Leopardi valitud teosed. Valik canto’sid ja proosapalu raamatust Operette morali. Tlk M. Kangro, Märt Väljataga. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 195–227.

Karlson, Karola 2023. Inimesel on silmad selleks, et mõelda. – Looming, nr 4, lk 600–602.

Kaus, Jan 2000. Ääres. – J. Kaus, Üle ja ümber. Tallinn: Tuum, lk 27–38.

Kaus, Jan 2012. Vaikuse maja. – Sirp 13. I, lk 21.

Kaus, Jan 2022. Vaade. Tallinn: Sõnasilm.

Kuusk, Erelt 2024. Mees ja maja: Jan Kaus ja Aegviidu Jaamahoone. https://www.youtube.com/watch?v=QgDTLKeTB78

Leopardi, Giacomo 1911. Lõpmatus. Tlk Villem Grünthal-Ridala. – Noor-Eesti, nr 5–6, lk 529.

Leopardi, Giacomo 2008. Mõtted. Tlk Maarja Kangro. – Loomingu Raamatukogu, nr 3–4.

Leopardi, Giacomo 2016a. Zibaldone. Toim Lucio Felici. Roma: Newton Compton editori.

Leopardi 2016b = Giacomo Leopardi valitud teosed. Valik canto’sid ja proosapalu raamatust Operette morali. Tlk Maarja Kangro, Märt Väljataga. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Lotman, Jurij M.; Uspenskij, Boris A. 2001. Tipologia della cultura. (Tascabili. Saggi.) Toim Remo Faccani, Marzio Marzaduri. Milano: Bompiani.

Monticelli, Daniele 2004. Tradurre lo spazio. Tra l’Infinito e Lõpmatus. – L’image en questions : procédures de mise en texte. (Studia romanica Tartuensia 3.) Tartu: [Tartu Ülikooli Kirjastus], lk 159–184.

Monticelli, Daniele 2005. Modelli spaziali e sensibilità nei Canti di Giacomo Leopardi. – Atti del VII Congresso degli Italianisti Scandinavi. (Mémoires de la Société Néophilologique de Helsinki 68.) Toim Enrico Garavelli, Elina Suomela-Härmä. Helsinki: Société Néophilologique, lk 171–186.

Monticelli, Daniele 2008. Pessimisti toimetulekuõpik inimsoole. – Sirp 18. IV, lk 4–5.

Monticelli, Daniele 2009. Crossing boundaries. Translation of the untranslatable and (poetic) indeterminacy in Juri Lotman and Giacomo Leopardi. – Interlitteraria, kd 14, lk 327−348.

Newman, Gail M. 1997. Locating the Romantic Subject: Novalis with Winnicott. (Kritik: German Literary Theory and Cultural Studies.) Detroit: Wayne State University Press.

Nigov, Anton 2002. Harjutused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pilv, Aare 2010. Tõnu Õnnepalu nihilistika. Kommenteeritud tsitaadikogu. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 115–122.

Saar, Maris 2007. „Piiririigi” ruumiline aeg. – Acta Semiotica Estica, nr 4, lk 146–159.

Tode, Emil 1993. Piiririik. Tallinn: Tuum.

Väljataga, Märt 2001. Itaalia bukett. Saateks. – Vikerkaar, nr 5–6, lk 15–19.

Õnnepalu, Tõnu 1995. Hind. Tallinn: Tuum.

Õnnepalu, Tõnu 2015. Flandria päevik. Tallinn: Varrak.

Õnnepalu, Tõnu 2019. Lõpmatus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Õnnepalu, Tõnu 2020. Kaduvuse õied: kunst ja surm. – Ööülikool 21. XI. https://vikerraadio.err.ee/1156547/ooulikool

Õnnepalu, Tõnu 2021. Viimane sõna. Tallinn: Varrak.

1. Kapist välja

Kui aastal 2011 sai konstruktsioone käsitleva väitekirja pealkirjaks olla „Teine grammatika” (Sahkai 2011), mis viitas selle lähenemise alternatiivsele iseloomule, siis aastal 2024 ei ole konstruktsioonipõhine keelekäsitus enam midagi uut ega erakordset. See on iseseisvunud mitmesuguseid keelenähtusi käsitlevaks kirjeldusraamistikuks (vt nt Goldberg 2003; Booij 2010; Gras, Elvira-García 2021); sel alal toimub juba 20 aastat eraldi konverentside seeria,1 välja antakse spetsialiseeritud ajakirju2 ning ilmunud on põhjalik käsiraamat (Hoffmann, Trousdale 2013). Konstruktsioonipõhise lähenemise põhiteese on, et keel ei jagune eraldi grammatikaks ja leksikoniks, vaid koosneb tervenisti erineva komplekssuse ja abstraktsusega konstruktsioonidest, mis on – kõige lihtsamalt öeldes – tähenduse ja vormi paarid, kus nendevahelisel seosel on kanda roll terviku tähenduses. Näiteks saab lugeja käesoleva artikli pealkirjast „Sõnastikust konstruktikoniks” mingil määral aru isegi siis, kui ta ei tea, mida tähendab sõna konstruktikon. Ta mõistab, et tegu on sõnastiku muutumisega millekski muuks, sest nii tõlgendama suunab muutumistähendusega resultatiivkonstruktsioon {[NFelat] [NFtransl]}.3 Teisi näiteid samast konstruktsioonist: tütarlapsest naiseks, ajalehepoisist miljonäriks, pätist ettevõtjaks.

Konstruktsioonilise lähenemisviisi eeliseid tutvustades rõhutatakse esiteks selle psühholoogilist realistlikkust, kuivõrd tuginemine konstruktsioonidele on osutunud empiiriliselt tõendatuks nii esimese (nt Tomasello 2006; Diessel 2013) kui ka teise keele omandamist käsitlevates uurimustes (Ellis 2013), tõendeid on saadud ka psühho- ja neurolingvistika alalt (Bencini 2013; Pulvermüller jt 2013). Teiseks eeliseks on sobitumine kasutuspõhise lingvistika üldisse trendi, mis teoreetilise keelevõime ja uurija konstrueeritud lausungite grammatilise vastuvõetavuse asemel uurib tegelikult aset leidnud keelekasutusjuhtumeid ehk keeletarvitust, mis on dokumenteeritud korpustena (nt Langacker 1987; Bybee 2010, 2013). Keelekasutusmustrite hindamisel peetakse oluliseks näitajaks nende kasutussagedust (nt Diessel 2019; Perek 2015). Grammatikat tervikuna ei käsitleta mitte abstraktse ja reeglipärase süsteemina iseeneses, vaid kasutusmustritest võrsuva dünaamilise ja vajadustega kohaneva süsteemina (Schmid 2020: 2).

Konstruktsioonipõhisel lähenemisel on Eestiski arvestatav ajalugu (nt Penjam, Pajusalu 2006; Sahkai 2006) ning seda on korduvalt populariseeritud (Penjam 2009; Sahkai 2012). Käsitlusviis on valitud mitme doktoritöö teoreetiliseks raamistikuks (nt Penjam 2008; Sahkai 2011; Kitsnik 2018; Pilvik 2021) ja juba aastal 2008 on Heete Sahkai öelnud välja algselt Charles Fillmore’i (2006) sõnastatud mõtte, et konstruktsioonidel võiks olla koht ka leksikograafias. Selle idee kohaselt võiks ja peaks konstruktsioone esitama sõnaraamatus sarnaselt leksikaalsete üksustega, seega täiendades traditsioonilist sõnaraamatut „konstruktikoniga” – mooduliga, milles on võimalik kirjeldada produktiivsete konstruktsioonide vormi, tähendust ja kombinatoorseid omadusi (Sahkai 2008). Vajadus sellise lähenemise järele võrsub ühest küljest sellest, et keelt grammatikaks ja leksikoniks jagav traditsiooniline vaade jättis hulga poolskemaatilisi ja/või erandlikke kasutusmustreid keelekirjeldusest üldse välja. Teisest küljest valmistavad just sellised juhtumid peavalu keeleõppijatele ning nende kirjeldamine tundub hädavajalik (Lyngfelt jt 2018: 52).

Fillmore’i ideest on juba saanud alguse konstruktikonide koostamine mitmete keelte jaoks (vt lähemalt ptk 3), kuid eesti keelekirjeldusest on seni konstruktsioone ja leksikograafiat siduv andmekogu puudunud. Nüüdseks on Eesti Keele Instituudis käivitunud teadusprojekt,4 mille raames uuritakse sellise andmekogu loomise võimalusi. Seejuures on võetud suund siduda konstruktsioonide esitus andme­baasis olemasoleva leksikaalse ja keele omandamise tasemete infoga, et toetada keele­õppijat ja õppematerjalide koostajaid (pedagoogilise suunitlusega konstruktsioonigrammatika kohta vt nt Boas 2022).

Siinse artikli eesmärk on kirjeldada raamistikku, kuhu eesti keele konstruktikoni loomise idee paigutub. Esmalt tutvustame konstruktsioonigrammatilise keele­käsituse mõningaid põhimõisteid ning seejärel anname ülevaate uudsest tegevusalast – konstruktikograafiast – ehk uurime järele, kuhu ollakse teiste keelte konstruktikonide loomisega jõutud, ning teeme kokkuvõtte, millised on olnud seniste konstruktikograafiliste algatuste suurimad väljakutsed. Artikli lõpuosas arutleme põgusalt võimaluste üle luua eesti keele jaoks konstruktikonilaadset ressurssi.

 

2. Käändegrammatikast konstruktikograafiani

Konstruktsioonigrammatika või laiemalt konstruktsioonipõhine keelekäsitus ühendab teoreetilisi suundi, mis lähtuvad eeldusest, et keeleline vorm ja tähendus on omavahel lahutamatult seotud (Langacker 1987; Fillmore jt 1988; Goldberg 1995, 2006; Kay, Fillmore 1999; Croft 2001; Östman, Fried 2004; Penjam, Pajusalu 2006; Penjam 2008; Sahkai 2011). Ühtset vormi ja tähenduse kooslust nimetataksegi konstruktsiooniks. See mõiste viitab komplekssele, kuid terviklikule keelelise teadmise üksusele, milles kindel vorm ühendub mingil kindlal viisil kindla tähendusega. Konstruktsioone tuleb eristada konstruktidest ehk kasutusjuhtudest: konstruktsioonid on Paul Kay ja Charles Fillmore’i (1999: 2) järgi abstraktsioonid, „grammatika tükid”, konstruktid aga konstruktsioonide realisatsioonid tegelikus diskursuses.

Konstruktsiooniteooria algne eesmärk oli tõsta keeleteaduse huviorbiiti (generatiivse grammatika vaatenurgast) perifeersed keelenähtused ning vaadelda keelt laiemalt kui reeglitest ja sõnadest koosnevat süsteemi. See teooria on välja kasvanud Fillmore’i (1968) käändegrammatikast, millest ta arendas edasi freimisemantika (Fillmore 1982). Freimiteooria järgi on keeleüksuse mõistmiseks vaja analüüsida selle taustsituatsiooni (taustfreimi) ning situatsioonist osa võtvaid situatsioonirolle. Süntaktilisele seaduspärale – William Crofti ja Alan Cruse’i (2004: 257) järgi ka kõige üldisemale või abstraktsemale konstruktsioonile – vastab mingi semantiline tõlgendus. Seetõttu saab konstruktsioone mõista sümboolsete üksustena, mida konstruktsioonigrammatika kõige laiema käsitluse, radikaalse konstruktsiooniteooria (Croft 2001: 362) põhjal esineb kõigil keele tasanditel,5 olgu selleks morfeem, sõna, fraas, lause või diskursus.

Konstruktsiooniteoorias ei oletata keelelise teadmise selgesti eristuvat jagunemist sõnavaraks ja grammatikareegliteks, vaid keelt nähakse ühe erineva üldisusastmega sümboolsete üksuste võrgustikuna (Sahkai 2008: 181). Konstruktsioonigrammatika uurimisobjektiks on konstruktsioonid kui konventsionaalsed tähenduse ja vormi ühendused ning konstruktsioonigrammatika kognitiivse suuna (Lakoff 1987; Goldberg 1995; Croft, Cruse 2004) järgi sisaldab konstruktsiooni struktuur järgmisi ­keelelisi tasandeid:

Joonis 1. Konstruktsiooni sümboolne struktuur (Croft, Cruse 2004: 258 joonise 10.1 põhjal).

Nii võib arutleda, et resultatiivkonstruktsiooni {[NFelat] [NFtransl]} iseloomustab finiitverbi puudumine ning konstruktsiooni realisatsioonide kalduvus esineda diskursuses omaette üksusena, näiteks pealkirjana (nagu siinses artiklis) või pildi­allkirjana. Semantilises plaanis sisaldub konstruktsioonis idee edenemisest ühest seisundist teise ning pragmaatilises tõlgenduses on translatiiviga märgitud lõppseisund üldjuhul uudsem või hinnatum kui elatiivse käändega tähistatud algseisund. Konstruktsioon on produktiivne, mida näitab selle sõltumatu ilmumine eri temaatikaga pealkirjades, nt aianduskäsiraamat „Naadimetsast paradiisiks” (Palusalu 2023), teadusartikkel „Sõnastikukogust keeleportaaliks” (Langemets jt 2021) ja eelinkubat­siooniprogramm „Teadusest äriks!”,6 kuid sellel põhineb ka kinnistunud väljendeid, nagu ajalehepoisist miljonäriks.

Kõnealune konstruktsioon on ilmselgelt tähenduse (ja vormi) poolest sarnane teiste alg- ja lõppseisundit sisaldavate väljendusviisidega, näiteks nendega, milles esinevad muutumisverbid nagu kasvama, saama, muutuma jne. Nende puhul on elatiivne ja translatiivne nimisõnafraas verbi argumendid ja konstruktsioon ise seega olemuselt pigem lausemall {[NF][V][NFelat][NFtransl]}, mille kasutusnäited on: torm kasvas madalrõhkkonnast orkaaniks; ta muundus konnast printsiks; kuidas allhankijast tootjaks saada? Kummati osutub, et muutumistähendust saab edasi anda ka siis, kui verb ise välja jätta, kuivõrd alussituatsioon ja selle osalised on olemas keelekasutajate jagatud teadmistes (freimi ehk üldistatud olukorrana, kus keegi/miski [muutub] (kellest/millest) kelleks/milleks // (millisest) milliseks).7

Konstruktsioonid võivad olla väga erineva keerukus- ja abstraktsusastmega tähenduse ja vormi kombinatsioonid – nii erandlikud kui ka regulaarsed keelenähtused (Fillmore jt 1988; Goldberg 2013). Esimeste hulka kuuluvad idioomid, mis esindavad fraasistruktuurireeglitest komplekssemate süntaktiliste struktuuride ning semantiliste ja pragmaatiliste tõlgendusprintsiipide seoseid (Fillmore jt 1988) – näiteks verest välja lööma. Teise rühma alla lähevad produktiivsed lausekonstruktsioonid (Goldberg 1995; Goldberg, Jackendoff 2004), nagu näiteks resultatiivkonstruktsioonid. Grammatika ja leksikoni vahelist kontiinumit ilmestavad järgmised kolm erineva abstraktsusastmega konstruktsiooni, kus fraasielemendid (NF, KF jne) on käsitletavad keelekasutuses konkreetsete lekseemidega täidetavate lünkadena ja leksikaalsed fragmendid kohustuslike kinniselementidena:8

1. täisskemaatiline ehk täielikult lünkadest koosnev abstraktne konstruktsioon, näiteks põhjustatud liikumise argumentstruktuuri konstruktsioon {[NF][V][NF][XFkuhu]}9, mille kasutamist illustreerib lekseemidega täidetud lause Uku viib raamatu riiuli peale;

2. poolskemaatiline ehk osaliselt lünkadega skemaatiline konstruktsioon, mis esindab segatüüpi, näiteks idiomaatiline väljend {[tee viib] [NFkuhu]}, mis sisaldab nii kinniselemente kui ka lünka(sid) ning väljendab fiktiivset liikumist (Tee viib ränduri mäkke/metsa);

3. leksikaalselt küllastatud konstruktsioon ehk konkreetne lünkadeta konstruktsioon, näiteks väljend {[kõik teed viivad Rooma]}, mis sobitatakse konteksti üldjuhul just sellisel kujul või mis allub piiratud määral modifikatsioonidele.

Erineva abstraktsus- ehk skemaatilisusastmega konstruktsioonid võivad olla omavahel pärilusseostes ning moodustada taksonoomilise võrgustiku (Fillmore jt 1988; Jurafsky 1992; Goldberg 1995, 2006; Croft, Cruse 2004). Pärilusseose all mõistetakse suhet, kus konstruktsiooni alatüüp „pärib” ehk võtab omaks üldisema konstruktsiooni omadused (Lakoff 1987; Goldberg 1995: 67–100) – kui kasutada sugulusmetafoore, on „lapsel” (ingl child) spetsiifilisemad omadused kui „vanemal” (parent). Ülal esitatud kolm konstruktsiooninäidet esindavad kõik sihtkohta markeerivat põhjustatud liikumise konstruktsiooni, mille vahel valitsev pärilushierarhia on kujutatud joonisel 2.

Joonis 2. Pärilushierarhia põhjustatud liikumise konstruktsiooni näitel.

Kui klassikalise konstruktsioonigrammatika (Lakoff 1987: 492) järgi võtab laps10 täielikult vanema omadused üle, siis kognitiivse konstruktsioonigrammatika Adele Goldbergi juhitud harus on oletus, et laps pärib vaikimisi vanema omadused, kuid võib vanemast mingis suhtes ka eristuda (Goldberg 1995: 73). Goldbergi (1995: 75, 81) teoorias võivad konstruktsioonid olla võrgustikus üksteisega seotud nelja tüüpi pärilusseoste kaudu: polüseemiaseos, allosa seos (kus üks konstruktsioon on teise osa), metafoorse laienduse seos ja pretsedendiseos (kus üks konstruktsioon on teise erijuhtum; vt ka Penjam 2008: 21). Et allosa seost esindaval konstruktsioonil võib olla rohkem kui üks seos eri vanema või isegi vanavanemaga, võib rääkida hulgipärilusseosest (ingl multiple inheritance, vt Croft, Cruse 2004: 321; Lyngfelt 2018: 7–8).

Konstruktsioonide võrgustik ehk ühe keele konstruktsioonide kogum moodustab konstruktikoni (ingl ConstructiCon, nt Goldberg 2003). Benjamin Lyngfelt (2018: 1) rõhutab, et konstruktikoni mõistel on kaks tõlgendust: see on ühelt poolt teoreetiline ettekujutus keelest kui konstruktsioonide võrgustikust (vt nt Diessel 2019), teisalt aga konstruktsioonide kirjelduste praktiline kogum, ’konstruktsioonide sõnaraamat’. Sedalaadi praktiliste konstruktsioonikirjelduste loomise, süstematiseerimise ja talletamisega tegeleb valdkond, mida nimetakse konstruktikograafiaks (ingl constructicography) (Lyngfelt 2018: 11) ja mis kujutab endast leksikograafia ning konstruktsioonigrammatika sünteesi. Edasises räägimegi konstruktikonist tähenduses ’konstruktsioonide kogumik, konstruktsioonide sõnaraamat’ ning järgmine peatükk annab ülevaate nende koostamise põhimõtetest, ulatusest ja esile kerkinud probleemidest.

 

3. Konstruktikograafiat seinast seina

Esimene katse konstruktsioonide jaoks kirjeldusstandardit luua tehti juba üle kümne aasta tagasi (Fillmore jt 2012) ja mõned põhiprintsiibid said paika juba siis. Johtuvalt sellest, et definitsiooni järgi kujutavad konstruktsioonid endast vormi ja tähenduse paare, on ka konstruktikoni üksuse ehk konstruktsiooni kirje loomulikuks osaks ühelt poolt vormi ja teisalt tähenduse ja/või funktsiooni esitamine. Vormi poole kirjeldusse kuulub tavaliselt konstruktsiooni koostisosade ehk elementide esiletoomine, kuivõrd tüüpiliselt on tegu komplekssete keelekasutusmustritega.11 Konstruktsioonielementide omavahelist seost nimetatakse sisesüntaksiks ning konstruktsiooni kui terviku süntaktilist funktsiooni selle välissüntaksiks (vt Ohara 2018: 152). Neile vajalikele kirjelduselementidele lisandub konstruktsioonile antud sõnaline nimetus ning valemilaadne esitus, mille abil toimub konstruktide (ehk konstruktsioonide kasutus­juhtumite) märgendamine ning näitelausete kuvamine. Näitelausetes peab olema näha, millised tekstiüksused milliseid konstruktsioonielemente esindavad.

Joonis 3. Konstruktsiooni Muutus esituse visand.

Joonisel 3 on visandatud neist põhimõtetest lähtuvalt kirjeldus artikli alguses esitatud verbita resultatiivkonstruktsiooni jaoks, pannes sellele tinglikult nimeks Muutus ning lisades väljad, kuhu saab märkida (pärilus)seoseid teiste konstruktsioonidega.

Väljend ajalehepoisist miljonäriks tuleks aga konstruktikonis kirjeldada omaette üksusena – leksikaalselt küllastatud konstruktsioonina –, mille kompaktne esitus on kujutatud joonisel 4.

Joonis 4. Konstruktsiooni Ajalehepoisist miljonärist kompaktne esitus.

Idee keele kirjeldamisest konstruktsioonidena on leidnud väljundi mitmetes projektides, milles on kirjeldatud juba arvestatavat hulka eri keelte konstruktsioone ning mõistagi on põrkutud raskustele, sest keele kirjeldamine uudsel viisil nõuab otsuste langetamist nii materjali piiritlemise kui ka kirjelduse detailsuse osas.

Artikli kirjutamise ajaks ehk 2024. aasta kevadeks oli teada kümmekond projekti seitsme keele jaoks: saksa (FrameNet-Konstruktikon des Deutschen), rootsi (Constructicon for Swedish), vene (Russian Constructicon), Brasiilia portugali (FrameNet Brasil), jaapani (Japanese FrameNet) ja ungari (Hungarian Constructicon), kus­juures inglise keele kohta on vähemalt kaks (Berkeley FrameNet ja Birmingham English Constructicon). Suurem osa neist jäljendavad põhimõtetelt esimest, nn Berkeley konstruktikoni (Fillmore jt 2012) ja on end seetõttu orgaaniliselt sidunud FrameNeti kui teise leksikograafilis-semantilise andmekoguga.12 See on muidugi võimalik keelte puhul, mille jaoks on FrameNeti-taoline semantiliste seoste andmebaas olemas. Oluline eelis seisneb selles, et konstruktsiooni semantika kirjeldamisel saab näidata otsest seost alussituatsiooni semantikaga (vt joonisel 3 lahtrit tähendus/funktsioon – sinna peaks kuuluma link vastava freimi juurde). FrameNet ja konstruktikon on tihedalt seotud, kuna on võrsunud samast keele kirjeldamise koolkonnast ning Fillmore on olnud mõlema algataja (Lyngfelt 2018: 10).

Berkeley konstruktikoni arhetüübist lähtuvad jaapani, Brasiilia portugali ning saksa keele konstruktsioonide kogud. Viimane neist on algusest peale seadnud eesmärgiks keeltevaheliste vastavuste leidmise konstruktsioonide tasandil ning seetõttu alustati inglise konstruktsioonidele saksakeelsete vastete otsimisest (Ziem jt 2019). Rootsi keele konstruktikon ja FrameNet on siiski kaks eraldi andmebaasi, mis on omavahel seotud mitmekülgses taristus, kuhu kuulub keskne sõnastik, korpuse­tööriistad jm (vt Lyngfelt jt 2018: 49). Ka inglise keele teine, Birminghami konstruktikon on linkidega seotud Berkeley FrameNetiga, kuid on andmekoguna siiski iseseisev ja loodud korpusest abstraheeritud grammatikamustritele tuginedes (Perek, Patten 2019). Vene keele konstruktikoni ühe alusressursina on mainitud vene keele FrameBanki (vt Janda jt 2018); teisest küljest on Laura Janda väitnud, et vaid 8% vene konstruktikoni üksustest omab mingit seost freimidega ja seega pole FrameNeti-taolise keelekirjelduse olemasolu konstruktikoni loomise eeltingimus (Janda jt 2023). Freimidest ja FrameNeti kirjeldustest sõltumatu algatus ongi teada: selleks on ungari keele konstruktikoni projekt, mis tõlgendab ümber ungari üldsõnastiku ainestikku ja võimaldab esitada konstruktsioonidena nii mitmesõnalisi üksusi kui ka üksikuid sõnu ja neid moodustavaid morfeeme (Sass 2023).

Valdav osa seniseid projekte on seadnud esmaseks eesmärgiks kajastada selliseid poolskemaatilisi keeleüksusi, mis oma kompleksse ja/või varieeruvate komponentidega koostise tõttu ei ole leidnud omaette üksusena kajastamist leksikograafilistes andmekogudes ega grammatikakirjelduses (nt Berkeley, rootsi, vene, saksa, jaapani, Brasiilia portugali keele konstruktikonid). Erandina on ungari keele konstruktikoni projekt alustanud leksikaalselt küllastatud ehk lünkadeta ühendite esitamist sama digitaalse sõnastikubaasi sees (Sass 2023). Birminghami konstruktikon seevastu sisaldab ka (ja isegi eeskätt) täisskemaatilisi, nt argumentstruktuuri konstruktsioone.13 Kõige ambitsioonikamad projektid (rootsi, vene, saksa) on deklareerinud, et soovivad edaspidi katta kogu keele grammatikat, st mitte ainult süntaktilisi, vaid ka morfoloogilisi ja diskursuse tasandi üksusi (Lyngfelt jt 2018; Janda jt 2018; Ziem jt 2019). Need kolm projekti on loonud endale selleks ka kõige paremad eeldused eraldi andmebaasidena, mis on disainitud konstruktsioonide põhjalikuks kirjeldamiseks, st vastavad teooriast tulenevatele nõudmistele konstruktsiooniartiklite ja nende omavaheliste (pärilus)seoste kirjeldamiseks.

Senised konstruktikonid erinevad ka oma mahu ja konstruktsioonide käsitlemise põhjalikkuse poolest. Skaala ühes otsas on Berkeley FrameNeti konstruktikon väga põhjalikult käsitletud 73 konstruktsiooniga (Fillmore jt 2012) ja skaala teises otsas ungari projekt automaatselt genereeritud 13 000 kirjega, mis fikseerivad eeskätt ühendeid ning lingivad neid osa–terviku seoseid pidi teiste üksustega leksikaalses andmebaasis (Sass 2023). Vahepealsele tasemele jäävad rootsi, saksa, Brasiilia portugali ning vene keele konstruktikonid, mis samas ei tee allahindlust konstruktsioonide struktuuri ja tähenduse kirjeldamises, märgendatud näitelausetega varustatuses ega omavaheliste pärilusseoste osutamises. Nende andmekogude loomisse on kaasatud arvestatav hulk infotehnoloogide ja keeleteadlaste tööd; tegemist on kollektiivide vähemalt kümne aasta pikkuste pingutuste tulemustega, mis on sellegipoolest alles arendamise ja täiendamise faasis.

Vaadeldud konstruktikonid on võrsunud mõnevõrra erinevatest eesmärkidest: osa on pidanud silmas eeskätt võimalikult detailset ja keeleekspertidele suunatud kirjeldust (selline on nt Berkeley FrameNeti konstruktikon, aga ka saksa, jaapani ja Brasiilia portugali keele kogud); teised on jällegi püüdnud ühitada keeleõppija huvisid nii ekspertide kui ka võimalike edasiste rakenduste ja keeletehnoloogia vajadustega (st on silmas peetud ka masinloetavust). Sellised mitmeid funktsioone taotlevad projektid on nt rootsi (vt Lyngfelt jt 2018) ja vene keele algatused. Vene keele konstruktikon muu hulgas eristab eri keeleoskustasemetelt eeldatavaid konstruktsioone ja ongi juba seotud keeleõppijaile ja õpetajatele mõeldud rakendusega, mille abil saab konstruktsioone iseseisvalt harjutada.14 Osale (nt Birminghami inglise konstruktikonile ning saksa konstruktikonile) on õppijaile suunatud orientatsioon lisandunud projekti edenedes.

 

4. Peamised väljakutsed

Konstruktikonide loomine on üldjuhul vaeva ja aega nõudev protsess, mille käigus tuleb lahendada hulk probleeme. Esiteks, mis üldse kvalifitseerub konstruktsiooniks? See on ennekõike, andmekogu moodustamist puudutav praktilise kaaluga küsimus – teoreetiliselt on kõik tähenduse ja vormi paarid keeles konstruktsioonid. Tegelikkuses on ikkagi raske kogu keele kirjeldamist lähteülesandeks võtta ja on kaheldav, kas sellel näiteks sõnatasandil on mõtetki, kuivõrd sõnade esitamiseks on leksikograafias traditsioon välja kujunenud (Lyngfelt 2018: 9).

Teine küsimus on see, kuidas toimida samade konstruktsioonide esitamisega erinevatel abstraktsuse ja skemaatilisuse astmetel. Näiteks, kas esitada mingi malli levinud ja kinnistunud realisatsioonid omaette konstruktsioonidena (st eraldi kirjetena andmebaasis)? Kas siinses artiklis illustratsiooniks toodud verbita resultatiivkonstruktsiooni tuntumaid realisatsioone ajalehepoisist miljonäriks peaks olema omaette täieõiguslik kirje või pigem esitatud skemaatilise konstruktsiooni {Muutus[AlgseisundNFelat] [LõppseisundNFtransl]} näidete rubriigis? Vene konstruktikoni loomise käigus on leitud, et leksikaalselt küllastatud juhtumite esitamine on vajalik, kuna konstruktikonist otsitakse just levinud väljendeid (vt nt Janda jt 2023), seevastu rootsi keele konstruktikon on seadnud kriteeriumiks, et vähemalt üks liige peab olema varieeruv, st abstraktsemal astmel esindatud lüngaga (Lyngfelt jt 2018). Kokkuvõtvalt võib öelda, et raskusi tekitab see, et kirjeldusformaat peab sobima leksikoni–grammatika kontiinumil nii leksikapoolses otsas olevate üksuste (nt idioomid, fraseologismid), vahepealsete ning ka täiesti skemaatiliste puhtgrammatiliste konstruktsioonide jaoks (Ziem jt 2023).

Kuidas tagada, et eri kasutajagruppide vajadused oleksid rahuldatud? Keeleõppijad vajaksid suurt hulka võimalikult lihtsas metakeeles kirjeldatud ja keeleoskustasemete põhjal eristatud konstruktsioone lihtsate ja tüüpiliste kasutusnäidetega. Keeleeksperdid seevastu sooviksid nii põhjalikku infot kui võimalik, seda nii prototüüpsete kui ka eripärasemate kasutuste kohta, ning samuti võimalust näha autentseid, kuid konstruktsioonide koostiselementide järgi märgendatud korpuselauseid. Masinloetavuse tagamiseks peab kasutama vastava funktsiooni või rakenduse jaoks mõeldud märgendust. Metakeele küsimus kätkeb endas ka seda, mille järgi konstruktsioone üldse kasutaja jaoks nimetada: kas lähtuda vormist (nt konstruktsiooni keskse(te)st kinnistunud sõna(de)st, fraasitüübist) või hoopiski sisust ja/või funktsioonist? Kuidas sel puhul teha konstruktsioonide info kättesaadavaks teiskeelsetele kasutajatele? Kui leksikaalsetele üksustele saab anda lihtsalt vaste, siis kuidas peaks teise keele õppija leidma konstruktsioonide kogust enda soovitud tähenduse väljendamiseks loomulikema viisi sihtkeeles?

Konstruktsioonide eristamise ja nimetamisega on seotud samuti küsimus, kuidas konstruktikoni üldiselt organiseerida ja struktureerida. Lihtne alfabeetiline järjestus ei näi olevat mõttekas, kuna nn kinniselemendid (millel on olemas fonoloogiline vorm ja algustäht) võivad olla erinevates rollides, millel tüüpiliselt konstruktsiooni tähendusega otseseost ei ole. Ka ei lähe selliselt koostatud nimekiri kokku konstruktsioonide võrgustikulaadse ja dünaamilise rühmitumise oletusega. Kas jäljendada kategooriate esitamist grammatikates? Millest lähtuvalt luua katuskategooriaid, taksonoomiat vm tüübistikku? Kuivõrd konstruktikoni kontsept on alles arenemisjärgus, siis pole välja kujunenud ühtset traditsiooni ja vähemasti rootsi keele konstruktikoni puhul on tõdetud, et struktuur peab olema paindlik ja kohandatav15 sedamööda, kuidas kogusse lisandub uusi (ja võimalik et ka erinevat tüüpi) konstruktsioone (Borin, Lyngfelt ilmumas: 13). Vene keele konstruktikoni jaoks on välja arendatud semantiline klassifikatsioon (Endresen, Janda 2020). Ungari keele konstruktikoni jaoks on loodud otsimisrakendus, mis analüüsib sisestatud vaba tekstijada morfeemideks ja pakub loetelu konstruktsioonidest, kus need komponentidena esinevad (Sass 2023).

Konstruktikoni süstematiseerimisel tekib ka küsimus, kuidas ja mil määral esitada konstruktsioonide omavahelisi pärilus- ja muid seoseid. Kuivõrd konstruktsioonigrammatika postuleerib keele konstruktsioonide võrgustikuna, on ootuspärane, et need seosed on keelekirjelduses eksplitsiitselt esile toodud. Eri keelte konstruktikonid on siin läinud mõnevõrra eri teid, kuna seoste esitamine oleneb andmekogu üldisest eesmärgist: mis on otstarbekas pedagoogilise suunitlusega konstruktikoni jaoks, ei pruugi seda olla keeletehnoloogiale orienteeritud lahenduses. Teine seoste laad, mida konstruktikonid erineval määral esitavad, on nn lünga ja täite (ingl slot-filler) seosed, millest tekib vajadus esitada andmekogus teavet selle kohta, millised leksikaalsed üksused saavad poolskemaatilise konstruktsiooni realisatsioonides esile tulla. Seda on kergem teostada, kui konstruktikon on seotud suurema leksikograafilise andmebaasiga. Saksa, rootsi, vene ja Birminghami inglise keele konstruktikonid on selliseid seoseid võimaldavate lahenduste näideteks.

Mõtlemisainet pakub ka selle otsustamine, milline peaks nägema välja konstruktikoniüksuse kirje. Lars Borin ja Benjamin Lyngfelt (ilmumas: 10) rõhutavad, et peale teooriast tulenevate struktuursete osade, nagu vormi ja tähenduse esitamine, on oluline ka see, kas konstruktikon on seotud mõne muu leksikograafilise andmekoguga (nt FrameNet) ja mis on andmekogu üldine eesmärk. Kirjeldusformaat on alati mingit laadi kompromiss ja lihtsustus – olgu siis teooria või keeletehnoloogia jaoks vajaliku formaliseerituse seisukohast. Et konstruktikon suudaks katta arvestatava hulga üksusi, ei saa iga üksiku kirje koostamise peale liiga palju aega kulutada. Seega peab konstruktikoni kirje olema asjakohane, lühike, kasutajasõbralik ning samas formaliseeritud (Lyngfelt jt 2018: 48). Näiteks rootsi keele konstruktikon sisaldab konstruktsioonide kohta nii inimloetavaid ja vabalt sõnastatud selgitusi kui ka üliformaalseid valemilaadseid esitusi, mis teenivad eeskätt keetetehnoloogia ja edasiste rakenduste loomise huve (Borin, Lyngfelt ilmumas: 11).

Eri keelte konstruktikonide koostajad, eriti need, kes lähtuvad Berkeley FrameNeti struktuurist, on asunud looma ka põhimõtteid, kuidas eri keeltes leiduvaid konstruktsioone omavahel vastavusse seada (vt Lyngfelt jt 2022). Katseid luua vastavusi FrameNeti põhjal on peetud ebapiisavaks. Alternatiivse ja täiendava ideena on pakutud keeletüpoloogias tuntud nn võrdlusmõisteid (ingl comparative concepts), mis oleksid sõltumatud mis tahes keelest ja väljendaksid üldisi kategooriaid, nt eesti keelde tõlgituna: osalause, võrdluskonstruktsioon, intransitiivne konstruktsioon, agent, aste, elutu, kujundi ja tausta vastandus, modifitseerimine. Samas rõhutatakse, et plaanis pole luua ühtset andmebaasi, vaid pigem kirjelduskategooriate süsteem, mille alusel saaks eri keelte konstruktsioone vastavusse seada. (Borin, Lyngfelt ilmumas: 18)

Kõigi nende küsimuste taustal on loomulik mõelda, kas ja kuidas tulla nende väljakutsetega toime eesti keele jaoks konstruktsioonide andmekogu ehk konstruktikoni luues. Üksikasjalikumalt kirjutame oma kavatsustest ja katsetustest järgmistes artiklites. Siin esitame põgusalt plaanitava eesti konstruktikoni peajooned, mida suuresti liigendab meie nägemus sellest, kuidas ületada eespool kirjeldatud tüüpilised raskused.

Eesti keele konstruktikon on plaanitud EKI ühendsõnastiku laiendusena (st osaressursina alusbaasis Ekilex, vt Tavast jt 2018), kust vajadusel kuvatakse sõnavara­üksuste juurde süntaktilist kasutusinfot. Esimeses etapis esitame süstemaatiliselt konstruktsioonidena baasis juba leiduva süntaktilise informatsiooni lekseemide kohta (nt fraasistruktuurimallid kollokatsiooniplokist, rektsioonimallid grammatika­plokist). Teises etapis loome kirjeldusstandardi, millesse sobituvad leksikoni–grammatika kontiinumi eri osades paiknevad keeleüksused: nii idiomaatilised väljendid, pool­skemaatilised lünkadega konstruktsioonid kui ka täiesti abstraktsed mallid nt lihtlausete moodustamiseks (Rätsep 1978; Saul 2024). Argumentstruktuuri konstruktsioonid on kavas ekstraheerida morfoloogiliselt ja sõltuvussüntaktiliselt märgendatud korpusest ning andmebaasis esitamise mõttes liikuda realisatsioonilt abstraktsiooni ehk täisskemaatilise esituse suunas.

Eesti konstruktikoni sihtgrupp on eesti keele teise keelena õppijad, kuid loodud kirjeldused peavad sobima ka keeleuurijatele, laiale keelehuviliste ringile ning keele­tehnoloogiliste rakenduste sisendiks. Seetõttu tuleb luua paralleelsed nimetused ja konstruktsioonide kirjeldused vastavalt nii intuitiivselt lihtsas, keeleteaduslikult täpses kui ka masinloetavas metakeeles. Konstruktsioonid varustatakse mitmete atribuutidega nende semantika, kategoriaalse kuuluvuse jm alusel, mis annab konstruktikonile sisemise struktuuri ja kasutajale mitmekülgsed otsimisvõimalused. Kavas on esitada ka konstruktsioonidevahelisi hierarhilisi pärilus-, osa–terviku- jm seoseid, samuti – ja võib-olla esmajoones – lünga ja täite seoseid sõnade ja konstruktsioonide vahel. Kõige esmasem juurdepääs konstruktsioonidele on neis esinevate sõnade kaudu.

 

5. Lõpetuseks

Ajal, mil sõnastikud ega grammatikad ei pea enam mahtuma paberkandjale ja ruumi­puudus pole enam teemaks, on mitmel pool maailmas leitud, et leksikaalset ja grammatilist infot võiks ja peaks pakkuma üheskoos, ühendatud andmekoguna. Seda enam, et moodsate keeleteooriate järgi ei olegi grammatika ja leksikaalsete üksuste vahel selget ja üheselt mõistetavat piiri, vaid tegu on sujuva üleminekuga ning keelekasutust suunavad märkamatult lisaks sõnadele ja selgelt formuleeritavatele reeglitele ka (ja võimalik et esmajoones) mitmesugused keelekasutuse pealt üldistatud pool- või täisskemaatilised konstruktsioonid.

Eelnevas võtsime vaatluse alla konstruktsioonipõhise keelekäsitluse, tegime sissevaate teiste keelte jaoks loodud või loomisel olevatesse konstruktikonidesse – konstruktsioonide kogumikesse – ning käsitlesime väljakutseid, mis välismaa kolleegidel on keele konstruktsioonidena kirjeldamise käigus esile kerkinud. Olemasolevaid konstruktikone kõrvutades võib järeldada, et nende loomiseks ja esitamiseks ei leidu ühtset tava – peale printsiibi, et konstruktsioonid peavad olema esile toodud vormi ja tähenduse „paarisrakendina”. Konstruktikone seob siiski võimalus kas või osaliselt liidestuda juba mõne olemasoleva, enamasti FrameNeti tüüpi andmekoguga.

Konstruktikonidel on traditsioonilise sõnaraamatuga nii ühis- kui ka erijooni. Nagu sõnaraamat, pakuvad vaadeldud konstruktikonid keeleüksuste loetelusid. Erinevalt sõnaraamatust, kus leksikograafiline selgitus on enamasti võimalikult napp ja üldistav, võib konstruktikograafiline info kohati olla detailirohke, kirjeldades nii tüüpilist kui ka ebatüüpilist kasutust. Sõnaraamat seab esitusvormi ideaali, millega tuleb sobitada konstruktsioonide kirjeldamiseks vajalik grammatiline info. Viimase tehniline loomus on üks peamisi proovikive teel täiusliku konstruktikoni poole. Veelgi suurema väljakutse esitab mitmekeelsuse, st eri keelte konstruktsioonide omavahel vastavusse seadmise taotlus. (Lyngfelt 2018: 12)

Kogu üritust võib piltlikult kirjeldada rätsepatööna, kuivõrd konstruktikoni metakeel, üldine disain ja ülesehitus, selle üksikasjalikkus, läbitöötatus ja kasutus- ning kuvamisvõimalused sõltuvad konstruktikoni loomise eesmärgist – kellele ja milleks see on esmajoones mõeldud. Teise piltliku printsiibina võib öelda, et töö on tellija materjalist: niivõrd ulatuslikku keelendite uudsel viisil kuvamist saab ja on mõttekas alustada tuginemisest mingile olemasolevale leksikaalsele andmekogule. Kui selleks on FrameNet, on ka konstruktsioonikirjete esitamise viis sellest mõjutatud (nt Torrent jt 2014); kui selleks on aga keele üldsõnastik (nt Sass 2023) või süntaktiliste mustrite andmebaas (Perek, Patten 2019), tundub mõttekana alustada kirjeldust nendele ressurssidele tuginedes.

Tuleb nentida, pääsu pole ka kolmandast piltlikust printsiibist: enne tegutsema asumist tuleb kõvasti mõõtu võtta, st õppida seni parimatest praktikatest. Eelneva ülevaate otstarve oligi seniseid lahendusi kaardistada, et teha parimad valikud eesti keele konstruktikoni kavandama asudes. Käimasoleva EKI uurimisprojekti üks sihte on töötada välja võimalused, kuidas konstruktsioonilist infot esitada EKI ühendsõnastiku (vt Langemets jt 2021) aluseks olevas Ekilexi andmebaasis (vt Tavast jt 2018). Siinses artiklis on visandatud vaid esialgne visioon eesti konstruktikonist grammatilise info koondajana ning ühenduslülina korpusmaterjali juurde, kus võib näha konstruktsioone toimimas elavas keelekasutuses.

Kuna me alles töötame välja konstruktikoni kontseptsiooni eesti keele jaoks, on mõistetav, et meil on pakkuda esialgu rohkem küsimusi kui vastuseid. Samuti anname endale aru, et tee selle visiooni teostamise suunas ei saa kindlasti olema kerge ei keeleteaduslikus ega infotehnoloogilises mõttes ega ka ühiskondlikku retseptsiooni ette kujutades. Näiteks on ette näha, et kõikmõeldavate, sh huvitavate ja isikupäraste konstruktsioonide kirjeldamine ühtses leksikaalses andmekogus saab hõlpsasti normatiivse tõlgenduse (vt Lyngfelt jt 2018: 59 ja sealsed viited). Seepärast tuleb algusest peale eraldi pingutada selle nimel, et nii puhtleksikaalsete üksuste kui ka kontruktsioonide kirjelduste juures saaksid kindlaks tehtud ja ära märgitud võimalikud registrilised piirangud.

 

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri projekti „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG 1978) raames.

 

LÜHENDID

AF = omadussõnafraas; elat = elatiiv; KF = kaassõnafraas; kn = konstruktsioon; NF = nimisõnafraas; O = osis; T = tervik; transl = translatiiv; V = tegusõnafraas; XFkust = lähtekohta tähistav fraas; XFkuhu = sihtkohta tähistav fraas.

 

Ene Vainik (snd 1964), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), ene.vainik@eki.ee

Geda Paulsen (snd 1973), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Uppsala ülikooli eesti keele vanemlektor / kaasprofessor, geda.paulsen@eki.ee, geda.paulsen@moderna.uu.se

Jelena Kallas (snd 1976), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur-projektijuht (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), jelena.kallas@eki.ee

 

1 https://www.cognitivelinguistics.org/en/event/detail/conferences-on-construction-grammar

22 https://constructions.journals.hhu.de/; https://benjamins.com/catalog/cf

3 Siin ja edaspidi kasutame konstruktsioonide märkimiseks esitusviisi, kus tervikkonstruktsioon on piiratud loogeliste sulgudega ning selle osised nurksulgudega (Fillmore jt 2012), seega {[NFelat] [NFtransl]} tuleks lugeda kui „substantiivifraas elatiivis koos substantiivifraasiga translatiivis käsitletuna ühe konstruktsioonina”.

4 „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG1978). https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/66a57ac4-e0c6-40cd-b9df-148048ce9f95

5 Crofti (2001: 362) sõnul on konstruktsioon ainus grammatiline primitiiv, mis võib avalduda vormi–tähenduse paarina: „The only type of primitive grammatical units are CONSTRUCTIONS – pairings of form and meaning which may be atomic or complex, schematic or substantive.”

6 https://ut.ee/et/hep (28. III 2024).

7 Vrd inglise keele freimiga „Undergo_change” (Berkeley FrameNet, https://framenet.icsi.berkeley.edu/luIndex).

8 Lünka (ingl slot) täitvate leksikaalsete elementide variatiivsus on piiratud teatud konstruktsiooni seatud piirangutega ning kinniselemendiks (anchor, keyword) on kindel lekseem (vt nt Janda jt 2020).

9 Lühendid XFkust ja XFkuhu tähistavad Rätsepa (1978: 44–46) mõistes substitsiooniklasse, mis hõlmavad lähte- ja sihtkohamäärusena funktsioneerivaid moodustajaid (kaassõnafraasid, määrsõnafraasid, kohakäändes nimisõnafraasid, proadverbid).

10 Lapseks nimetatakse hierarhias alamal paiknevat konstruktsiooni; vanemaks ülemal paigutuvat.

11 Fillmore’i algsest kirjeldusstandardist lähtuvas traditsioonis nimetatakse tervikkonstruktsiooni emaks (ingl mother) ja osiseid tütardeks (daughter), kuid eestikeelses terminoloogias võiks pigem kasutada termineid Tervik (T) ja Osised (O), et vältida liigset sugulussuhete terminite kasutamist kirjelduses; niikuinii on juba kasutusel pärilusseosed, kummati ei ole mother ja daughter nendega seotud – konstruktsiooni osised ei päri midagi tervikkonstruktsioonilt.

12 Berkeley FrameNet sisaldab 1224 alussituatsiooni kirjeldust omavahelistes pärilusseostes olevaina ning osutab, millised leksikaalsed üksused inglise keeles neid situatsioone esile kutsuvad (vt https://framenet.icsi.berkeley.edu/).

13 Samalaadne lähenemine on ka Saksamaal Erlangenis arendataval verbi laiendusmallide andme­kogul, mis end samuti konstruktikoniks nimetab (Herbst, Uhrig 2019).

14 Vt https://constructicon.github.io/construxercise-rus/

15 Nn orgaanilise kasvu strateegia (Lyngfelt jt 2018: 95).

Kirjandus

VEEBIVARAD

Berkeley FrameNet. https://framenet.icsi.berkeley.edu

Birmingham English Constructicon. https://englishconstructicon.bham.ac.uk

Constructicon for Swedish. https://www.gu.se/en/research/a-constructicon-for-swedish

EKI ühendsõnastik. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

FrameBank. http://framebank.ru

FrameNet Brasil. https://webtool.framenetbr.ufjf.br/index.php/webtool/report/cxn/main

FrameNet-Konstruktikon des Deutschen. https://gsw.phil.hhu.de

Hungarian Constructicon [kasutaja: eLex2023; salasõna: letssee]. https://ccn.nytud.hu

Japanese FrameNet. https://jfn.st.hc.keio.ac.jp

Russian Constructicon. https://constructicon.github.io/russian

 

KIRJANDUS

Bencini, Giulia M. L. 2013. Psycholinguistics. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 379–396. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.013.0021

Boas, Hans C. (toim) 2022. Directions for Pedagogical Construction Grammar: Learning and Teaching (with) Constructions. (Applications of Cognitive Linguistics 49.) Berlin–Boston: De Gruyter Mouton. https://doi.org/10.1515/9783110746723

Booij, Geert 2010. Construction Morphology. (Oxford Linguistics.) Oxford: Oxford University Press.

Borin, Lars; Lyngfelt, Benjamin (ilmumas). Framenets and constructiCons. – The Cambridge Handbook of Construction Grammar. (Cambridge Handbooks in Language and Linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press.

Bybee, Joan 2010. Language, Usage, and Cognition. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511750526

Bybee, Joan 2013. Usage-based theory and exemplar representations of constructions. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 49–69. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.013.0004

Croft, William 2001. Radical Construction Grammar: Syntactic Theory in Typological Perspective. (Oxford Linguistics.) Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/acprof:oso/9780198299554.001.0001

Croft, William; Cruse, D. Alan 2004. Cognitive Linguistics. (Cambridge Textbooks in Linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511803864

Diessel, Holger 2013. Construction grammar and first language acquisition. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 347–364. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.013.0019

Diessel, Holger 2019. The Grammar Network: How Linguistic Structure Is Shaped by Language Use. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108671040

Ellis, Nick C. 2013. Construction grammar and second language acquisition. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 365–378. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.013.0020 

Endresen, Anna; Janda, Laura A. 2020. Taking construction grammar one step further: Families, clusters, and networks of evaluative constructions in Russian. – Frontiers in Psychology, nr 11, lk 1–22. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2020.574353

Fillmore, Charles J. 1968. The case for case. – Universals in Linguistic Theory. Toim Emmon Bach, Robert T. Harms. New York: Holt, Rinehart, and Winston, lk 1–88.

Fillmore, Charles J. 1982. Frame semantics. – Linguistics in the Morning Calm: Selected Papers from SICOL-1981. Seoul: Hanshin Pub. Co.

Fillmore, Charles J. 2006. The articulation of lexicon and constructicon. – Plenaarettekanne 4. rahvusvahelisel konstruktsioonigrammatika konverentsil Tokyo ülikoolis 3. IX 2006.

Fillmore, Charles J.; Kay, Paul; O’Connor, Mary Catherine 1988. Regularity and idiomaticity in grammatical constructions: The case of let alone. – Language, kd 64, nr 3, lk 501–538. https://doi.org/10.2307/414531

Fillmore, Charles J.; Lee-Goldman, Russell R.; Rhodes, Russell 2012. The FrameNet constructicon. – Sign-Based Construction Grammar. Toim Hans C. Boas, Ivan A. Sag. Stanford: CSLI Publications, lk 309–372.

Goldberg, Adele E. 1995. Constructions: A Construction Grammar Approach to Argument Structure. (Cognitive Theory of Language and Culture.) Chicago: The University of Chicago Press.

Goldberg, Adele E. 2003. Constructions: A new theoretical approach to language. – Trends in Cognitive Sciences, kd 7, nr 5, lk 219–224. https://doi.org/10.1016/S1364-6613(03)00080-9

Goldberg, Adele E. 2006. Constructions at Work: The Nature of Generalization in Language. (Oxford Linguistics.) Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/acprof:oso/9780199268511.001.0001

Goldberg, Adele E. 2013. Constructionist approaches. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 15–31. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.013.0002

Goldberg, Adele E.; Jackendoff, Ray 2004. The English resultative as a family of constructions. – Language, kd 80, nr 3, lk 532–568. https://doi.org/10.1353/lan.2004.0129

Gras, Pedro; Elvira-García, Wendy 2021. The role of intonation in Construction Grammar: On prosodic constructions. – Journal of Pragmatics, nr 180, lk 232–247. https://doi.org/10.1016/j.pragma.2021.05.010

Herbst, Thomas; Uhrig, Peter 2019. Towards a valency and argument structure constructicon of English: Turning the valency patternbank into a constructicon. – Lexicographica, nr 35, lk 87–104. https://doi.org/10.1515/lex-2019-0006

Hoffmann, Thomas; Trousdale, Graeme (toim) 2013. The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) New York–Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.001.0001

Janda, Laura A.; Lyashevskaya, Olga; Nesset, Tore; Rakhilina, Ekaterina; Tyers, Francis M. 2018. A constructicon for Russian: Filling in the gaps. – Constructicography: Constructicon Development Across Languages. (Constructional Approaches to Language 22.) Toim Benjamin Lyngfelt, Lars Borin, Kyoko Ohara, Tiago Timponi Torrent. Amsterdam: John Benjamins, lk 165–181. https://doi.org/10.1075/cal.22.06jan

Janda, Laura A.; Endresen, Anna; Zhukova, Valentina; Mordashova, Daria; Rakhilina, Ekaterina 2020. How to build a constructicon in five years: The Russian example. – Belgian Journal of Linguistics, kd 34, nr 1, lk 161–173. https://doi.org/10.1075/bjl.00043.jan

Janda, Laura A.; Zhukova, Valentina; Endresen, Anna; Mordashova, Daria; Rakhilina, Ekaterina; Lyashevskaya, Olga 2023. What happens if you try to build a constructicon for a whole language? – International FrameNet Workshop 2023: Cognitively Grounded Approaches to Applied Language Description (IFNW2023). Düsseldorf, August 7–11, 2023. https://www.globalframenet.org/ifnw-2023

Jurafsky, Daniel 1992. An On-line Computational Model of Human Sentence Interpretation: A Theory of the Representation and Use of Linguistic Knowledge. Doctoral dissertation. Berkeley: University of California. https://doi.org/10.21236/ADA604298

Kay, Paul; Fillmore, Charles J. 1999. Grammatical constructions and linguistic generalizations: The What’s X doing Y? construction. – Language, kd 75, nr 1, lk 1–33. https://doi.org/10.2307/417472

Kitsnik, Mare 2018. Iga asi omal ajal: eesti keele B1- ja B2-taseme verbikonstruktsioonid keeleoskuse arengu näitajana. (Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 43.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Lakoff, George 1987. Women, Fire, and Dangerous Things: What Categories Reveal about the Mind. Chicago: University of Chicago Press. https://doi.org/10.7208/chicago/9780226471013.001.0001

Langacker, Ronald W. 1987. Foundations of Cognitive Grammar. Kd 1: Theoretical Pre­requisites. Stanford: Stanford University Press.

Langemets, Margit; Koppel, Kristina; Kallas, Jelena; Tavast, Arvi 2021. Sõnastikukogust keele­portaaliks. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 755–770. https://doi.org/10.54013/kk764a6

Lyngfelt, Benjamin 2018. Introduction: Constructicons and constructicography. – Constructicography: Constructicon Development Across Languages. (Constructional Approaches to Language 22.) Toim B. Lyngfelt, Lars Borin, Kyoko Ohara, Tiago Timponi Torrent. Amsterdam: John Benjamins, lk 1–18. https://doi.org/10.1075/cal.22.01lyn

Lyngfelt, Benjamin; Bäckström, Linnéa; Borin, Lars; Ehrlemark, Anna; Rydstedt, Rudolf 2018. Constructicography at work: Theory meets practice in the Swedish constructicon. – Constructicography: Constructicon Development Across Languages. (Constructional Approaches to Language 22.) Toim B. Lyngfelt, Lars Borin, Kyoko Ohara, Tiago Timponi Torrent. Amsterdam: John Benjamins, lk 41–106. https://doi.org/10.1075/cal.22.03lyn

Lyngfelt, Benjamin; Torrent, Tiago Timponi; da Silva Matos, Ely Edison; Bäckström, Linnéa 2022. Comparative concepts as a resource for multilingual constructicography. – Valency and Constructions: Perspectives on Combining Words. (Meijerbergs arkiv för svensk ordforskning 46.) Toim Kristian Blensenius. Göteborg: MASO, lk 101–130.

Ohara, Kyoko 2018. Relations between frames and constructions: A proposal from the Japanese FrameNet constructicon. – Constructicography: Constructicon Development Across Languages. (Constructional Approaches to Language 22.) Toim Benjamin Lyngfelt, Lars Borin, K. Ohara, Tiago Timponi Torrent. Amsterdam: John Benjamins, lk 141–163. https://doi.org/10.1075/cal.22.05oha

Palusalu, Maria 2023. Naadimetsast paradiisiks ehk kuidas saada silmapaistvat ja vähe hoolt nõudvat aeda. Tallinn: Varrak.

Penjam, Pille 2008. Eesti kirjakeele da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 23.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Penjam, Pille 2009. Mis on konstruktsioonigrammatika? – Oma Keel, nr 2, lk 5–12.

Penjam, Pille; Pajusalu, Renate 2006. Konstruktsioonigrammatika. – Teoreetiline keele­teadus Eestis II. (Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 7.) Toim Ilona Tragel, Haldur Õim. Tartu: Tartu Ülikool, lk 141–155.

Perek, Florent 2015. Argument Structure in Usage-Based Construction Grammar: Experimental and Corpus-Based Perspectives. (Constructional Approaches to Language 17.) Amsterdam: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/cal.17

Perek, Florent; Patten, Amanda L. 2019. Towards an English constructicon using patterns and frames. – International Journal of Corpus Linguistics, kd 24, nr 3, lk 354–384. https://doi.org/10.1075/ijcl.00016.per

Pilvik, Maarja-Liisa 2021. Action Nouns in a Constructional Network: A Corpus-based Investigation of the Productivity and Functions of the Deverbal Suffix –mine in Five Different Registers of Estonian. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 48.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Pulvermüller, Friedemann; Cappelle, Bert; Shtyrov, Yury 2013. Brain basis of meaning, words, constructions, and grammar. – The Oxford Handbook of Construction Grammar. (Oxford Handbooks in Linguistics.) Toim Thomas Hoffmann, Graeme Trousdale. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 397–416. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780195396683.013.0022

Rätsep, Huno 1978. Eesti keele lihtlausete tüübid. (Emakeele Seltsi toimetised 12.) Tallinn: Valgus.

Sahkai, Heete 2006. Konstruktsioonipõhise keelekirjelduse võimalustest adessiivse viisi- ja põhjusmääruse näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 816–831.

Sahkai, Heete 2008. Konstruktsioonipõhine keelemudel ja sõnaraamatumudel. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 4, lk 177–186. http://dx.doi.org/10.5128/ERYa4.11

Sahkai, Heete 2011. Teine grammatika: eesti keele teonimede süntaks konstruktsiooni­põhises perspektiivis. (Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 25.) Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Sahkai, Heete 2012. Konstruktsioonigrammatika. – Oma Keel, nr 2, lk 5–10.

Sass, Balint 2023. From a dictionary towards the Hungarian constructicon. – Electronic Lexicography in the 21st Century (eLex 2023): Invisible Lexicography. Proceedings of the eLex 2023 Conference, Brno, 27–29 June 2023. Brno: Lexical Computing CZ s.r.o., lk 534–544. https://elex.link/elex2023/wp-content/uploads/105.pdf

Saul, Kertu 2024. Eesti keele lausemallide automaatne tuvastamine liigutamisverbide näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Schmid, Hans-Jörg 2020. The Dynamics of the Linguistic System: Usage, Conventionalization, and Entrenchment. (Oxford Linguistics.) Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780198814771.001.0001

Ziem, Alexander; Flick, Johanna; Sandkühler, Phillip 2019. The German constructicon project: Framework, methodology, resources. – Lexicographica, nr 35, lk 15–40. https://doi.org/10.1515/lex-2019-0003

Ziem, Alexander; Böbel, Nina; Willich, Alexander 2023. What’s in the constructicon? Relating constructional forms and constructional meanings on the full range of the lexicon-grammar continuum. – 16th International Cognitive Linguistics Conference. Book of Abstracts. Düsseldorf: ICLC, lk 115. https://iclc16.github.io/abstracts/ICLC16_BoA.pdf

Tavast, Arvi; Langemets, Margit; Kallas, Jelena; Koppel, Kristina 2018. Unified data modelling for presenting lexical data: The case of EKILEX. – Proceedings of the XVIII EURALEX International Congress: Lexicography in Global Contexts, Ljubljana, 17–21 July 2018. Toim Jaka Čibej, Vojko Gorjanc, Iztok Kosem, Simon Krek. Ljubljana: Ljubljana University Press, lk 749–761.

Tomasello, Michael 2006. Acquiring linguistic constructions. – Handbook of Child Psychology. Kd II: Cognition, Perception, and Language. Toim William Damon, Deanna Kuhn, Robert S. Siegler. New York: John Wiley & Sons, Inc., lk 255–298. https://doi.org/10.1002/9780470147658.chpsy0206

Torrent, Timponi Tiago; Meireles Lage, Ludmila; Sampaio, Thais Fernandes; da Silva Tavares, Tatiane; da Silva Matos, Ely Edison 2014. Revisiting border conflicts between FrameNet and Construction Grammar: Annotation policies for the Brazilian Portuguese constructicon. – Constructions and Frames, kd 6, nr 1, lk 34–51. https://doi.org/10.1075/cf.6.1.03tor

Östman, Jan-Ola; Fried, Mirjam 2004. Historical and intellectual background of Construction Grammar. – Construction Grammar in a Cross-Language Perspective. (Constructional Approaches to Language 2.) Toim M. Fried, J-O. Östman. Amsterdam: John Benjamins, lk 1–10. https://doi.org/10.1075/cal.2.01ost

Eesti ilukirjandusliku luule algusperioodil kuulus riim pea lahutamatult värsikunsti juurde, kuid alates 1950. aastate lõpust on selle tähtsus kirjalikus luules järk-järgult kahanenud, jäädes eelmise sajandi lõpus pigem kõrvaliseks võtteks. XXI sajandi tunnustatud luulekogud on vaid mõne üksiku erandiga kõik vabavärsilised, kindla meetrumi ja regulaarse riimita. Seevastu niinimetatud leviluules – luulelaadides, mis ei mahu raamatukaante vahele, sh popmuusika laulusõnad, lavaluule (luuleprõmmud), aga ka sotsiaalmeedialuule – on riim senini oluline värsitehniline komponent, räppluules (hiphopmuusika sõnalisel tasandil) isegi struktuurne aluselement. Eesti kirjaliku luule vabavärsistumisega hääbus huvi riimi vastu ka metatasandil. Kui alates esimestest eesti poeetikaõpetustest XIX sajandil kuni 1970. aastateni oli just riim värsiõpetuses ja kirjandusteoreetilistes käsitlustes läbiv probleem ja vaidlusküsimus, siis selle kõlakujundi kadumisega kõrgluulest on vaibunud selleteemalised arutelud. Üksikute (osaliselt) riimiliste luulekogude arvustustes kohtab hinnanguid „riim riimi pärast”, selgitamata, mida on silmas peetud, mängulisemate kooskõlade puhul on kritiseeritud nende ebapuhtust.1 Leviluule kasvava tähtsusega – räppluulet on nimetatud kaasaja populaarseimaks luulelaadiks2 – on aga riimikunst uuesti fookusse tõusnud ning see on päevakohane ka teoreetilisel tasandil.

Siinsel artiklil on kaks eesmärki. Neist esimene on anda ülevaade eesti riimi probleemidest ja käsitlustest alates esimestest riimluuletustest XVII sajandil kuni tänapäevani. Teiseks luuakse uudne metodoloogia eestikeelse riimi foneemilise struktuuri uurimiseks, mida rakendatakse eri perioodide autorite lõppriimilise luule statistilises analüüsis. Tegu on eeluuringuga, mis põhineb kolmeteistkümne luuletaja loomingust moodustatud valimi analüüsil, taotlemata seega hõlmavust. Materjali kogumisel on jälgitud, et esindatud oleksid eri ajastud ja luulelaadid, samas on igast ajastust valitud (vähemalt) kaks autorit, eesmärgiga pakkuda võrdlevat perspektiivi ning uurida nii erinevusi kui ka sarnasusi. XIX sajandist kuuluvad kirjaliku, n-ö raamatuluule valimisse Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) ja Anna Haava (1864–1957), XX sajandi esimesest poolest Marie Underi (1883–1980) ja Valmar Adamsi (1899–1993), sajandi keskelt Artur Alliksaare (1923–1966) ja Ain Kaalepi (1926–2020) ning lõpust Harald Rajametsa (1924–2007) ja Indrek Hirve (snd 1956) värsid. Uuema aja kirjalikust luulest on analüüsitud Contra (Margus Konnula, snd 1974) riimluulet. Leviluule – algselt ilmunud mõnes muus meediumis kui raamatus – valimisse kuuluvad möödunud sajandi lõpust ja XXI sajandi algusest Mait Vaigu (snd 1969) kirjutatud laulusõnad, XXI sajandist Lauri Räpi (snd 1977) Instagrami-luule ning räppluulest Genka (Henry Kõrvits, snd 1974) ja Metsakutsu (Rainer Olbri, snd 1987) laulutekstid.3 Täielikuma pildi saamiseks tuleb edaspidi uurida teiste seas Betti Alveri, Henrik Visnapuu, Doris Kareva, Ott Arderi, Eda Ahi, nublu jpt riimipoeetikat. Riimi semantilise struktuuriga seotud probleemid jäävad siinse uurimuse raamidest välja.

 

1. Eesti riimi raskused ja nende põhjused

Riim on olnud luulekriitikas ja -teooriates keskne vaidlusküsimus – diskussioonid on olnud kirglikud ja kohati läinud isiklikuks. Peamised probleemid on puudutanud kolme aspekti.4 Esiteks, mis on (õige) riim? Teiseks, millised on eesti keele riimivõimalused? Ning kolmas, eesti oma riimi küsimus lähtub XIX sajandi poeetikakäsitluses tekkinud „oma” ja „võõra” opositsioonist, mille aluseks on tõsiasi, et eesti rahvalaul oli algriimiline ning lõppriim tuli eesti kirjalikku luulesse saksa kultuurist.

Eesti keeles riimimise raskused tulenevad juba lingvistilistest põhjustest, mis ühest küljest vähendavad täpse riimi loomise võimalusi, kuid teisalt ajendavad vahelduse otsinguid ja riimimänge. Esiteks on eesti keeles rohkesti vokaale, mistõttu on täishäälikuid sisaldavate silpide variatsioon suhteliselt suur ning riimide leidmine selle võrra raskem. Mida vähem on keeles vokaale, seda väiksem on võimalike variantide hulk ja seda lihtsam on leida täpne riimipaariline. Teiseks võib suur osa vokaale liituda diftongideks5 ja nii suureneb vokaale sisaldavate silpide variatsioon veelgi, muutes täpsete struktuurikorduste saavutamise omakorda keeruliseks.

Kolmandaks sekkub eesti riimikunsti välde: täielikus kokkukõlas ei tohi riimid olla eri raskusega (vrd Rajamets 1959: 1574) ning eesti keele kolm väldet vähendavad täpsete riimide võimalusi. Täpse välte nõue aga ei ole kivistunud norm. Nagu on täheldanud Mart Mäger (1971: 128), hakati üleminekul suulisest kultuurist kirjalikku erivältelist riimi vastuvõetavaks pidama: kui riimilise rahvalaulu poeetika vältis kvantiteedierisusega riimipaarilisi, siis kunstluule toob graafilise ehk „silma­riimi” mõjul küllalt sageli kaasa teise- ja kolmandavälteliste sõnade riimimise. Silma­riim on seega täpne kooskõla kirjapildis, kuid häälduses võib esineda kõrvalekaldeid. Näiteks Marie Underi (1917: 5) värssides „On palju naermas punasuul mu salmis. [---] Nii hulle hõiskeid nukras hinges valmis!” on esimene riimipaariline teises, teine kolmandas vältes.6 Seevastu kõrvariimi osised on häälduslikult täpses vastavuses, ent kirjapildis võib (nt Gandhi : mandi), aga ei pruugi olla erinevus. Just viimast, muude tingimuste kõrval samavältelist kokkukõla on puristlikumad autorid pidanud ainuõigeks riimiks. Kaalep nimetab fonoloogilise välte vastu eksivaid riime lausa vigasteks – kirjapildi sarnasus tema jaoks neid ei õigusta, „sest riim peab igal juhul midagi ütlema kuulaja kõrvale” (Kaalep 1959: 115; vt ka Väljataga 2015: 56–57).

Neljandaks tekitab raskusi eesti keele morfoloogiline struktuur. Ehkki levinud arvamuse kohaselt on käändelistel keeltel flektiivriimide võimalikkuse tõttu täpsete riimide loomisel eelis, siis eesti keeles on muutkondade hulk nii käänd- kui ka pöördsõnadel võrdlemisi suur ning morfoloogiliste lõppude varieeruvust suurendavad laadi- ja lõpuvaheldus. Rajametsa (1997: 127) luuletus „Poeetökonoomia” näitlikustab hästi, kuidas muutelõppudeta võib riimimine hoopis lihtsam olla: „Mu meetodiga üpris rah. / on kõik, kes mõist., et aeg on rah.”

Eraldi võib nimetada sõnavaraga seotud raskusi, mille puhul on ühelt poolt teguriks asjaolu, et eesti ilukirjanduslik luule on võrreldes Euroopa suuremate luule­kultuuridega alles üsna noor, teisalt on aja jooksul järjest kasvanud riimimata luule osakaal, mistõttu on riimirepertuaaril olnud üsna vähe aega kujuneda. Siiski on mõnes valdkonnas, näiteks looduslüürikas, riimisõnavara mõnevõrra rikkalikum. Soneti leksika temaatilist piiratust kinnitab statistiline analüüs: aastatel 1940–1968 avaldatud eesti algupäraste sonettide 9253 riimi seas on enim kasutatud lekseem „tee” (60 korda), tähistades üksnes „rada”, niisiis kordagi pole seda kasutatud joogi tähenduses. Seejuures „tee” sünonüüm „rada” on esinemissageduselt seitsmendal kohal (35 korda). (Lotman 2004: 50) Need näited kinnitavad, et riimides on esmatähtis sõna tähendus, mitte foneemiline koostis, samuti et eeltoodud perioodi luules on olulised kindlad teemad.

Arvestades kõiki neid raskusi, pole ime, et eesti riimiloo algusest peale on luuletajad otsinud pidevalt uusi viise eesti riimivõimaluste paremini ärakasutamiseks või laiendamiseks, olgu siis leidliku keelekasutuse või vaba suhtumisega traditsioonilistesse riimireeglitesse.

 

2. Lühiülevaade eesti riimiloost

Eesti riimilugu algab kunstluule tekkega XVII sajandil, kui loodi esimesed eestikeelsed luuletused ja hakati tõlkima kirikulaule lõppriimilistesse silbilis-rõhulistesse värssidesse. Juba esimene teadaolev ilukirjanduslik eestikeelne ilmalik luuletus, Reiner Brockmanni „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum” on läbivalt naislõpuliste paarisriimidega:

Sest peat sinna kahs nühdt suhre Röhmo tehha/
Eth ni suhr Jssa-Arm on sünno jure nehha.
Ep olcko südda kurb/ sest Jummal Armo nöitap/
Ninck omma Wehje kahs keick Jlma Jhut töitap.
Ninck kuβ se kurri Wajm Teid tahap erra neelma/
Sahp tedda wegkiwast se Körgkemb erra keelma.

                                                      (Brockmann 2000: 96)

Siinsed riimid erinevad aga eesti rahvalaulude omadest: mõjudes kirjapildilt täisriimidena, on häälduslikult eri rõhuvokaalide ja väldete tõttu tegu siiski ird­riimidega. Silmariimina kõlavad kokku sõnapaarid teha : näha ning näitab : täidab, teisalt kasutatakse XVII sajandil ka saksa ortograafia põhimõtetel tekkinud kõrva­riimi vabadust, nt teuta : hoida (vt lähemalt Lotman 2016: 233–235). Peamised kõrvale­kalded täisriimist seisnevadki sellel ajal erivältelisuses ning rõhuvokaalide erinevustes, mida esineb rohkesti täpitähtedega vokaalsete tuumade puhul, nt käib : võib (Ross 2013: 523), ning saksa keele ortograafianormide rakendamisel, nt riimides sõnu, mille vokaalsesse tuuma kuuluvad ä ja e.

XIX sajandil hakati eesti riimi üle teoreetiliselt arutlema. Teadaolevalt esimeses eesti riimiteoorias käsitleb estofiilist vaimulik Peter Heinrich von Frey (1813) üksnes lõppriime, pidamata neid seejuures eesti keelele eriti sobivaks. Oma traktaadiga pani Frey aluse arusaamale, et eesti keel on riimivaene, see väide muutus järgmise sajandi jooksul üha levinumaks ning on juurdunud tänapäevalgi. Frey hinnangul peaksid seetõttu – erinevalt saksa luulest – eesti luules olema lubatud „ebapuhtad” riimid, näiteks käes : mees, ütled : kiitled, arm : koorm, kulen : tullen (vt ka Põldmäe 1978: 10), eeldamata täielikku kokkulangemist esimesest rõhusilbist alates ega riimipaariliste samavältelisust. Frey käsitlus lahkneb seega Martin Opitzi puristlikust arusaamast (vt lähemalt Opitz 2016), ent need vabadused on Freygi jaoks lubatud ainult riimivaeses eesti ja mitte saksa luules.

Esimene eestikeelne riimikäsitlus pärineb 1878. aastast, kui tõlkija ja luuletaja Jaan Bergmann pani artikliga „Luuletuskunst” aluse eesti poeetikaõpetusele. Selles eristab ta rangelt algus- ja lõppriimi. Lõppriimi määratleb ta normatiivselt, esitades sellele kindlad nõuded: „R i i m i k s nimetatakse t ä i e s t e s a r n a s e l t k õ l a v a t v ä r s i l õ p p u, kus üksi v i i m s e t õ u s u a l g u s u m b h ä ä l e l i n e ü h e sugune e p o l e – ning seda peab ta olema –, kuna k õ i k t e i s e d tähed lõpu poole, täishäälelised nii hästi kui umbhäälelised, t ä i e s t e ü h e s u g u s e d on küll p i k k u s e, küll r õ h u r a s k u s e, küll v ä l j a r ä ä k i m i s e poolest. Puudub aga ü k s a i n u k e neist tingi-täitmistest, on sedamaid riim segane, on k e h v a r i i m.” (Bergmann 1878: 44) Neis neljas reeglis – riimuvate foneemide häälduse, väldete ja rõhkude täielik kokkulangemine ning erinevus (kaas)rõhusilbi alguses – tugines Bergmann tõenäoliselt Opitzi poeetikale „Buch von der Deutschen Poeterey” (1624, e k „Raamat saksa luulekunstist”, Opitz 2016). Samas on oluline märkida, et selle ajastu riimiline luule ei vasta neile nõuetele, vastupidi: Henrik Visnapuu (1932a: 579–580) hinnangul ei ole eesti luule kunagi sellest riimiideaalist kaugemal seisnud kui XIX sajandil. Näiteks Kreutzwaldi (1865: 5) luuletuse „Kõrbes” avastroof: „Eks se ole ilma aegu, / Armsad sõbrad, ütelge: / Et me liiwa kõrwe kaudu / Elu rada uurime?”

Bergmann teeb oma poeetikas teisegi olulise eristuse, vastandades oma ja võõrast, alg- ja lõppriimi. Algriimi nimetab ta eesti luule „päris ehteks”, soovitades seda rohkem kasutada, et luule saaks „rahva südames ning hinges h ä ä d maad leidma”. On aga huvitav, et neid kahte kõlakujundit käsitleb ta ka ise põhimõtteliselt erinevalt: lõppriimi kirjeldab ta normatiivselt, algriimi seevastu deskriptiivselt: „Assonationiks hüüetakse seda s a r n a s t k õ l a ning värsi ise-olu, mis seeläbi sünnib, et tõusu-silpide t ä i s h ä ä l e l i s e d, mitte algusumbhäälelised, ü h e s u g u s e d on.” Algriimi tarvitamine ei ole range nõue, vaid soovituslik: kaunima kõla saavutamiseks oleks tema hinnangul hea kasutada assonantsi koos alliteratsiooniga. (Bergmann 1878: 43) Niisiis ei ole need värsitehnilised juhised, kuidas ja mida tohib riimida, vaid hoopis soovitus kasutada suurema mõju saavutamiseks rohkem algriimi ning konsonant- ja vokaalalgulisi riime koos. Tegu pole üksnes esimese eestikeelse värsi­õpetusega – „Luuletus­kunsti” võib pidada ka eesti statistilise värsiteaduse eellooks, sest Bergmann esitab selles arvandmeid algriimi kasutuse kohta „Kalevipojas”.7

XIX sajandi riimiloomes sarnanevad peamised kõrvalekalded täisriimilisusest XVII sajandi omadega. Esineb erivältelisi riime, seda peamiselt teise- ja kolmandavälteliste (nt Friedrich Kuhlbarsil: pilve-anges : lõnga langes) või siis esma- ja teisevälteliste riimide vahel, ent harva tuleb ette ka esma- ja kolmandavälteliste sõnade riimimist (nt Jakob Liivil alla : sala; vt lähemalt Lotman 2016: 236–237). Samuti leidub kõrvalekaldeid rõhuvokaalides (nt Bergmannil: mererannal : pinnal ja päeva : laeva). Vabalt kasutatakse muutelõpuriime (vt ka Välja­taga 2015: 56).

XIX sajandi lõpul ja järgmise algul püüti riimimisel ennekõike jõuda järele Bergmanni kehtestatud reeglitele. Näiteks 1907. aastal kirjutas Johannes Aavik, et eesti luule ei ole vabavärsiks valmis: suurte kultuurrahvaste luules on rütm ja riim pika tarvitamise järel banaalseks läinud, eesti kirjanduses, „kus veel nii vähe vormi poolest laitmata luuletusi on”, tuleb korrektsed riimid ja värsimõõdud läbi harida (Aavik 1907: 2).8 Ning kuigi nooreestlaste loomingust alates hakkasid eesti luulesse jõudma modernistlikud luulevoolud, rikastades luulet uute žanride, seni kasutamata poeetiliste vormide, uudsete värsimõõtude ja stroofivormidega, jäi riimluule vabavärsi üle valitsema sellelgi külluslike katsetuste ajastul. Veelgi enam, isegi „puhta” riimi kaanon jäi sajandi esimestel kümnenditel kirjanduskriitikas kehtima.

Olukord muutus 1920. aastatel, kui mõnele autorile hakkas traditsiooniline riim näima iganenud ja kulunud. Täisriimide võimalused tundusid ammendunud ning mitmed luuletajad ja tõlkijad asusid välja töötama uusi, eesti luule riimi­tehnikaid laiendavaid mudeleid. Esimestena hakkasid teadlikult katsetama9 erinevate ird­riimitüüpidega Johannes Semper ning Henrik Visnapuu. Nad võtsid kasutusele mitmed seni lubamatud, näiteks assonantsriimid, nagu tuppa : nurka, ning isegi lahk­silbilised riimid, nagu järgi : märgade (Kruus 1962: 658; vt ka Väljataga 2015: 56). Kui varasem täisriimikaanon oli sündinud saksa poeetika mõjul, siis nende uusriimide lätted asusid vene kaasaegses luules. Oskar Kruusi (1962: 658) hinnangul hakkasid Visnapuu ja Semper neid tarvitama Vladimir Majakovski poeemi „150 000 000”, samuti varasemate teoste, ennekõike Aleksandr Bloki luuletuste eeskujul.

Radikaalsema luulereformi pakkus välja Valmar Adams, kutsudes üles hülgama traditsioonilisi riimireegleid ja kasutama uut tüüpi irdriimi. Luulekogu „Suudlus lumme” (1924) on nii implitsiitselt kui ka eksplitsiitselt tema uusriimi manifest: raamatu vahel lahtisel lehel esitatud uue riimi põhimõtteid näitlikustavad kogu luuletused. Adams hakkas propageerima riime, kus vokaalid langevad kokku, kuid nii rõhusilbi kui ka rõhutute silpide konsonantides on lubatud lahknevused, nt janu : anum, pikad : plika, mardus : madrus, puurin : suurim. Arvustustes suhtuti Adamsi uuendustesse kriitiliselt ja mitmed autorid mõistsid sellised riimid avalikult hukka. Eriti ägedalt reageeris Anton Jürgenstein, kes laiendas Adamsi täisriimist kõrvale­kaldumise muudelegi võimalikele normist lahknemistele:

Selle põhimõtte järele oleks siis „õigustet” näit. kleptomaania, alkoholism, sadism ja kõiksugu kurikalduvused. Sest neid on tõeliselt olemas. Ja sünniks neist pervers värsse veeretada, kus siiamaalsed puhtad riimid juba tülgastavatena tunduvad ja kus, nagu „saate” teises osas õpetatakse, selle asemel tuleks „uus riimi raffineerit meloodia”, kus õitseksid nõndanimetatud „erdriimid”: laip – lai, Hiina – piinad, janu – anum, pikad – plika, mardus – madrus, puurin – suurim jne. (Jürgenstein 1925)

Teravat diskussiooni Adamsi luulekogu ja uusriimide üle analüüsis pamfletis „Meie kirjandusliku kriitika pankrott” (Vask 1925) Inno Vase pseudonüümi all – nagu hiljem selgus – Valmar Adams ise. Oli aga ka luuletajaid, kes Adamsi riimi­vabadused rohkemal või vähemal määral omaks võtsid, ja nii leidub adamslikke riime siiamaani nii originaalluules kui ka luuletõlgetes.

Järgmisel kümnendil, 1930. aastatel tekkis suundumus loobuda võõrmõjudest, mis riimis tähendas vene ja saksa eeskujusid, ja otsida eesti oma riimi. Taas oli selles uuendaja Visnapuu, kelle sõnul vajas uus aeg uusi riime, puhasriim raju : saju oli tema sõnutsi liiga magus ja naiselik valitseva meheliku aja jaoks: „Aja­psüühika nõuab midagi tugevamat, karedamat ka värsi instrumenteerimises” (Visna­puu 1932b: 322). Nii pakkus ta välja enda hinnangul kõige eestipärasema riimitüübi, alliteratiivsest rahvalaulust lähtuva kulda : karda, kopli : kupli tüüpi konsonantriimi (Visnapuu 1932b: 313–317), kus erinevus asetseb rõhulistes vokaalides. Taolist ideed kordas samal aastal ajakirjanik ja õpetaja Eduard Pertmann, kes leidis sarnaselt Freyga, et saksa keelest toodud täisriiminõudele ei ole eesti keeles palju võimalusi, ja pakkus lahendusena pöördumise eesti rahvalaulude poole: „Kõige eestipärasem riim on alliteratsioon ja assonants, sest vanad eesti rahvalaulud tunnevad ainult neid riimivorme.” Nii soovitaski Pertmann riimivaesuse ületamiseks ühendada need kaks regivärsist pärit kõlakujundit lõppriimiga, saades riimid, nagu sulg : selg, laastu : aastal, tunde : unne. (Pertmann 1932)

Ent mõni luuletaja hakkas samal kümnendil nägema igasuguseid värsitehnilisi katsetusi modernistlike võõrmõjudena, ning välja kujunes puristlik traditsioon, vastandudes korraga XIX sajandi vormikonarlikule luulele ning kunstilisi vabadusi lubavale kaasaegsele luulele. Selle traditsiooni tähtsaim esindaja on arbuja Betti Alver, kes taotles nii tõlgetes kui ka oma luules puhtaid täisriime, näiteks Puškini „Kaukasuse” tõlke algus:

Mul jalus on Kaukasus. Lumi ja jää
all sügaval järsaku soppides lasub.
Suur kotkas, kes rahnudelt lennule asub,
jääb aeglaselt keerlema ümber mu pää.
Ma silmitsen ojade arglikku algust
ja lumelaviinide veiklevat valgust.

                                                      (Puškin 1972: 111)

Selle tõlke riimid on hoopis teistsugused kui varasemas luules: tegu ei ole enam kulunud kooskõladega (mind : sind), vaid kasutusel on tugevad tüviriimid. Neis ei ole lühendusi märkivaid apostroofe – riimimiseks on leitud võimalused loomulikust keelest ilma seda moonutamata. Sõnalõppude väljajätule eelistatakse haruldaste või isegi uudissõnade kasutamist riimipositsioonil.

Teise maailmasõja järel muutunud poliitilisel olukorral oli mõju värsitehnikale. Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, sai ametlikuks kirjandusvooluks sotsialistlik realism ning luulest kadusid eksperimentaalsed suunad: tsensuuri tekkides muutus sisu kõrval üheplaanilisemaks ka vormiline tasand. Sõjaeelsel modernistlikul perioodil meetrumilt ja riimiskeemidelt mitmekesistunud sonette hakati taas kirjutama traditsioonilises viisikjambis ja klassikaliste riimiskeemidega, samuti kadusid katsetused riimitüüpidega – kuni 1960. aastate kassetipõlvkonnani sai valdavaks täisriim (Lotman 2017: 87).

1950. aastate lõpust alates hakkas luule järk-järgult vabavärsistuma, ent samal ajal elavnes uuesti riimidiskussioon, mida alustas Paul Maantee (1959). Seni oli riimi defineeritud kui foneemilist ja/või prosoodilist vastavust värsilõpus paiknevate sõnade vahel, Maantee juhtis aga tähelepanu ka riimsõna tähendusele: „Lühidalt – ja olgu see rõhutatud – r i i m i d a s a a b s i i s k i a i n u l t s õ n u, m i t t e h ä ä l i k u i d. Sõnal on nimelt peale kõla ka t ä h e n d u s.” (Maantee 1959: 448) Veelgi enam, semantiline aspekt kuulub tema riimidefinitsiooni: „R i i m o n i l u k i r j a n d u s l i k u s t i i l i v õ t e, m i s s e i s a b s a m a- v õ i s a r n a s e k õ l a l i s t e j a t ä h e n d u s e p o o l e s t v õ i m a l i k u l t e r i n e v a t e s õ n a d e k u n s t i k a v a t s u s l i k u s k o r d a m i s e s k i n d l a t e l r ü t m i l i s t e l d i s t a n t s i d e l” (Maantee 1959: 450). Samas määratles Maantee (1959: 453) täpsed riimid kui sõnade täieliku kokkukõla vähemalt rõhusilbi vokaalist alates. Talle vastas Harald Rajamets, kes kritiseeris kaasrõhuliste riimide hõlmamata jätmist: tema hinnangul on kaas­rõhulistel riimidel eesti luules oma koht, kuid nende omaduste ja kasutamis­võimaluste vaatlusega on trükisõnas tegeldud minimaalsel määral, samal ajal kui nende valdkond on avar ja eri sugestiivsuse astmega (Rajamets 1959: 1575–1576). Rajamets lisas: „Seejuures ei moodusta kaasrõhulised riimid mingit isoleeritud või lahushoidmist vajavat vormivahendite varu, vaid nad esinevad praktikas koos ja vaheldumisi pearõhuliste riimidega; ka ei kuulu nad eri stiilialale nagu irdriimid täisriimi suhtes; teoreetiliselt aga on neile kohaldatavad üldiselt samad mõõdupuud, seadused ja nõuded, mis pearõhulistelegi” (Rajamets 1959: 1576). Nii lubas ta esimese teoreetikuna käsitleda kaasrõhulisi riime täisriimidena.

Udo Otsus vaatleb riimi kompositsiooniliselt, selle mõju johtuvalt asendist: „Riimi läheduse või kauguse faktoril on riimi semantilise mõju suhtes hiiglasuur tähtsus” (Otsus 1969: 139). Seevastu Mart Mäger, kes samuti keskendub riimi kõlastruktuuri kõrval selle semantikale, rõhutab, et riimi „täpsus on usuaalne ja traditsioonist sõltuv ning ei väärtusta riimi funktsionaalselt – nii ird- kui täisriim täidavad võrdselt üht ja sama põhiülesannet [---]” (Mäger 1971: 129). Tema jaoks on riim omamoodi vastandite ühtsus: „Lõppriimis ühinevad sarnasus ja erinevus, foneetiline ja semantiline, süsteemipärane ja individuaalne, ootus ja üllatus, sund ja vabadus; lõppriim samastab ja vastandab, ta on ettepoole suunduv ja tagasihaarav samaaegselt” (Mäger 1971: 125).

Siiani kõige metoodilisema lähenemise eesti riimi analüüsimiseks on monograafias „Eesti värsiõpetus” (1978) pakkunud välja Jaak Põldmäe, esitades süstemaatilise riimikäsitluse, mis erinevalt varasematest ei ole normatiivne, vaid pigem deskriptiivne: kõiki luuletajatel riimina kasutatud foneemikordusi tuleb kirjandusteadlasel lugeda riimiks, vaatamata nende ulatusele (Põldmäe 1978: 255). Põldmäe formuleerib väga üldise riimidefinitsiooni: riimiks nimetatakse kindlates värsi­positsioonides fikseeritavat vastavust mingite rõhurühmade või nende osade foneemikoostiste vahel (Põldmäe 1978: 256), st erinevalt varasemas traditsioonis sõnastatud pearõhulisuse nõudele loeb ta riimiks ka kaasrõhuliste taktide foneemi­kooskõlasid. Siiski jäävad määratlusest välja riimid, mille tuum langeb rõhutule järgsilbile, ehkki neid esineb eesti luules vähemalt XIX sajandist alates ning Põldmäe endagi ülevaade sisaldab selliseid näiteid (Aleksander Suumani „Kaugelt meenutab vast hane. / Kujult küll pole sarnane”). Lisaks töötas Põldmäe esimese teoreetikuna välja süsteemse ja mitmes aspektis eesti prosoodilisest süsteemist lähtuva riimi­käsitluse, tehes riimi­struktuuris vahet prosoodilisel, foneemilisel, süllaabilisel ja sõnapiiri tasandil. Prosoodiliste tunnuste alusel eristab ta kokkulangemisi kvantiteerival ja aktsen­tueerival tasandil (st välteriimid ning pea- ja kaasrõhuriimid), foneemikoostise järgi täisriime, milles langevad kokku kõik foneemid alates (esimese) riimisüdame (esimesest) vokaalist kuni riimi lõpuni. Silbiarvu käsitledes teeb ta vahet võrdsilbilistel ja lahkriimidel, milles riimipaariliste silbiarv ei lange kokku. Veel võtab ta arvesse sõnapiire, tuues välja liht- ja liitsõnast moodustatud riimid.

Praktikas hakkas riimita vabavärss valitsema riimluule üle alles sajandi viimastel kümnenditel. N-ö kõrgluuletajad, kes riimluulet edasi viljelesid, katsetasid selle piiridega ja pakkusid välja uusi mudeleid. Ehkki nt Indrek Hirve luules valdavad kinnistunud täisriimid (algus : valgus, värav : särav, ilm : silm jne), vürtsitab ta neid üllatavate kooskõladega, kasutades värssidevahelist poolitust, nt talu– / tavuse, kalla– / ta, poodu– / kael, samuti poolikut sõna, luues helilise hääbumise efekti: „ma kordan – aiva kordan nagu narr: / sind armastan sind armastan sind ar…” (Hirv 2000: 143). Leidub eri rõhu ja vältega sõnade riime, nt öönuuks : söönuks (Hirv 2000: 40), ning vertikaalriimide kõrval horisontaalriime – siingi kohtab ülipika ja pika silbi (taevane : vaevane) ning ülipika silbi ja lühikeste silpide (ne : tee : ne) kokkukõla: „palg vastu palet – isa taevane / [---] / ja taevatee on kaunis vaevane” (Hirv 2000: 200; siin ja edaspidi meie allakriipsutused – M-K. L., R. L.).

Ainulaadne on Mats Traadi heteropalindroomiline riimimäng kogumiku „Koidu kätes” (1993) tsükli „Porikuu sonetid” avaluuletuses. Tegu on omamoodi peegel­riimidega, kus omavahel kõlavad kokku üksteise peegelpildis sõnad (vt pikemalt Lotman 2019: 350–351), näiteks nelikvärssides:

Mis väiklaste ja õelate inimeste riik
täis jaburust kõik suhted ükskõiksuse sammal
karm tihe hingel Tuhm veikleb lootuse kiir
vaid kiibitseja silmis kes kohkvel kui lammas

arg huntide käes keelepäral pelk heakskiit
uut määgib hosiannat et kõrvadel valus
Saab triiki täis solki ka puhastatud tiik
heitmõtteist haisevhaljaks kasvab vesi sulav

                                                      (Traat 1993: 31)

Riimidega eksperimenteerib Contra, pannes kokku kõlama mitte üksnes värsside viimased sõnad, vaid ka sõnapaarid:

jõe peal nägin kolme sõpra
keerasid nad sõlme kopra
kasutades niidijuppe
küll ma tean neid juudi nippe

                                                      (Contra 2000: 19)

Kiastiliste tüvekorduste abil annab siin mänguline kõlainstrumentatsioon autometapoeetiliselt edasi luuletuse sisu, milleks ongi sõlme- ja keerduminek. Kivi­sildnik võtab aga luulekogus „Nagu härjale punane kärbseseen” (1996) ette korraga sonettide ja riimi­kunsti dekonstrueerimise. Ta koostab alliteratsioonil rajanevatest ja lõppriimideta rahvalaulude värssidest kaks 15-osalist sonetiseeriat. Riimina defineerib Kivisildnik värsi viimaste foneemide – milleks on vokaal – kokkulangemise skeemiga eaae/eaae/aie/aie (sümbol tähistab siin kokkukõlavat vokaali; Kivisildnik 1996: 807). Seega viib ta lõppriimi nõuded miinimumi – nii nappi kooskõla, kus riimi­partneritel võivad erineda kõik foneemid peale viimase, lisaks ka rõhud ja välted, ei ole võimalik kõrvariimina tajuda ning silmariimina on see võimalik vaid autori skeemi teades.

Kui XXI sajandi alguseks näib, et kirjalikus luules on riimi võimalused ammendunud ja pea kõik tunnustatud luuletajad kirjutavad vabavärsis, siis suulises pop­kultuuris on toimunud tõeline riimikunsti plahvatus. Uudsete muusikaplatvormidega (esmalt SoundCloud ja YouTube, hiljem Spotify) on noorte seas muutunud aina populaarsemaks räpp, mis oli alternatiivsel skeenel hakanud levima juba 1990. aastate algul, ent just viimase kümnendiga on saanud peavooluks. Teiste räpp­kultuuridega sarnaselt (vrd Bradley 2009: 49–83; Sykäri 2017; Rose 1994: XIV) on eesti räpis peamine instrumentatsioonivõte riim, mis – nagu ilmneb siinse artikli analüüsiosast – laiendab selle vormilisi piire nii foneemilisel kui ka prosoodilisel tasandil, mängides ühtlasi riimiahelate ja suulise/kirjaliku värsi vahekorraga. Juba eesti esimesel hiphop­albumil, 1993. aastal ilmunud Cool D plaadil „O’Culo” paneb räppar hääldusega kokku kõlama pearõhulise ja rõhutu järgsilbi, mis ühtlasi on erivältelised: „Ja kui sulle ei meeldi, mida ma teen, / siis Cool D ütleb: käi perse” (Cool D 1993). Käesoleva sajandi räpparitest kasutab sedalaadi riime eriti Genka. Näiteks mõrvarlike riimide kirjutamisele pühendatud laulu „Jõhker veretöö Kärevere teemaja juures” avavärssides paneb ta suuliselt riimuma mitte üksnes liitsõna rõhulise eesosa ja tüvesilbi, vaid ka raskest silbist koosneva järelosa rõhutu järg­silbiga (maantee : kaante). Taolist strateegiat kohtab samuti Toe Tagi (Genka, Paul Oja, Revo) laulu­sõnades, näiteks: „autost ma ei räägi, saaks vähemalt jalgratta / mu tee heaoluni on raske kui kolgata” (Toe Tag 2004), seejuures eri rõhu- ja vältestruktuuriga sõnad (jalgratta : kolgata) hääldatakse sama tugevaks ja raskeks. Nii ei ole need riimid suulises luulekultuuris vastuolus Ain Kaalepi jt puhaste riimide eest­kõnelejate reeglitega: kõrva jaoks puristide mõistes veatu ehk samavältelise riimi saavutamiseks muudetakse loomuliku keele hääldust, kui näiteks lühike ja rõhutu järgsilp kõlab teises või isegi kolmandas vältes. Lisaks mitmesugustele vormi­strateegiatele, millest annab täpsema ülevaate järgnev analüüsiosa, avardataksegi räpp­kultuuris riimi­võimalusi peale kõrvalekallete häälduses ka kirjakeele normide rikkumisega, kasutades vigaseid käändelõppe (nt „pole vaja antenni ei CNNi ei Eesmaa Enni”), anglitsisme (räägitakse : stääbitakse) ja fraasisisest keelevahetust (paraneb kui vein : parem kui cocaine). Räpp-poeetika tuuma kuuluvadki üllatavad riimid ning see efekt luuakse korraga semantilisel ja vormilisel tasandil. Suuremad vabadused riimimisel on omased teisteski räppkultuurides. Nagu toob välja ameerika hiphopi uurija Alan Bradley (2009: 59), on suulisel luulel alati olnud kirjalikest vabamad riimi­reeglid, rajanedes pigem kõrvariimile.

Ka sotsiaalmeedialuules leidub riimis kirjutavaid autoreid, ent erinevalt räpp­artistidest kasutatakse seal pigem konservatiivseid, ohtralt ka kulunud riime (meel : keel) ning kohati esineb lausa tagasiminek XIX sajandi ärkamisaegse luule poeetikasse, mida eelmisel sajandil on taunitud kui vaest või koguni puudulikku värsi­tehnikat (sellest pikemalt analüüsiosas).

 

3. Eesti riim: empiirilisi vaatlusi

3.1. Analüüsimeetod ja valim

Siinse analüüsi metoodiliseks aluseks oleme võtnud eeskätt Põldmäe mudeli ning integreerinud sellesse Rajametsa käsituse kaasrõhulistest riimidest. Mitmes punktis, eriti varem kirjeldamata nähtuste osas tuli siiski nende käsitlusi täiendada. Põldmäest lähtuvalt oleme riimi analüüsinud foneemilisel, prosoodilisel ja sõnapiiritasandil.

Foneemitasandil loeme täisriimiks need riimid, kus tuumast alates on täpne foneemiline vastavus. Irdriimide puhul oleme eristanud eri vokaalidega koos­kõlasid, kusjuures teeme vahet, kas vokaalid lahknevad rõhusilbis või riimi rõhutus osas, ning konsonandierinevustega kooskõlasid – siingi eristame lahknevust rõhu- või rõhutu silbi piiril.

Prosoodilisel tasandil täpsetes riimides on vastavuses ühesuguse välte- ja rõhu­struktuuriga taktid, st selles kategoorias on kaks alatüüpi. Selle tasandi täpsustamiseks oleme analüüsinud rõhumustreid, eristades pearõhulisi (varju : marju) ja kaasrõhulisi (sügisel : südamel) riime ning lisaks neile selliseid riime, kus pearõhulised taktid kõlavad kokku kaasrõhulistega (südamlikud : rikud). Üksikutel juhtudel oleme leidnud sootuks rõhutuid järgsilbiriime (hulgas : silmas), neid oleme käsitlenud iseseisva grupina.

Tabel 1. Valimite suurused autoriti.

Autor

Värsside arv

Riimiüksuste arv

Friedrich Reinhold Kreutzwald

624

224

Anna Haava

538

195

Marie Under

504

180

Valmar Adams

503

220

Artur Alliksaar

491

230

Ain Kaalep

555

249

Harald Rajamets

409

169

Indrek Hirv

519

209

Mait Vaik

521

226

Contra

510

225

Genka

535

218

Metsakutsu

523

206

Lauri Räpp

500

202

Kokku

6732

2753

Sõnapiiritasandil tekib irdumine täpsest riimist, kui riimid jagunevad eba­sümmeetriliselt sõnapiiridega (nt liitriim mitteliitriimilise partneriga või poolitatud sõnad riimipositsioonis).

Meie teada ei ole varem nii detailselt eri parameetrite alusel mitte ainult Eestis, vaid üldse kusagil riimi analüüsitud, ka Põldmäe ei jõudnud teoreetilistest vaadetest statistiliste uuringuteni.

Tabel 1 esitab valimi suuruse ja autoriti analüüsitud riimiüksuste arvu. Valimites sisaldunud riimiüksuste arv varieerub sõltuvalt sellest, kui pikad on luuletuses riimi­ahelad või kas esineb orbriime. Näiteks XIX sajandi autoritele on sageli iseloomulik üle rea riimimine, klassikalises itaalia sonetis kätkevad aga 14 rida kokku ainult viit riimiahelat.

 

3.2. Foneemiliste vastavuste analüüs

Tabelis 2 esitatakse andmed foneemiliste kooskõlade ja kõrvalekallete kohta ana­lüüsitud valimites, alustades XIX sajandi autoritega ja lõpetades XXI sajandi levi­luuletajatega. Täisriimide statistikasse on liidetud identriimid, mida on eesti poeetikas käsitletud täpse riimi alaliigina.10 Kuna pikemates riimiahelates võivad esineda korraga mitu kõrvalekallet või täisriim ja mingi tasandi kõrvalekalle, moodustub mõnel autoril nendest mitu eraldi alagruppi. Kuivõrd aga nende esinemus pole üldpildi mõjutamiseks piisavalt suur, on need andmed koondatud mitut võtet tähistavasse tulpa.

Ilmneb mitu tähelepanuväärset tendentsi: kui Kreutzwaldil moodustavad foneemilised täisriimid veidi üle 70%, siis Haaval on nende osakaal kasvanud juba 90%-ni; pea maksimaalse täpsuse selles parameetris saavutas Kaalep. Samas on alates modernistlike voolude jõudmisest eesti luulesse leidunud luuletajaid, kes täisriimilisust ei taotle. Meie valimis esindab neid XX sajandi kirjalikus luules ennekõike Adams, kellele irdriimilisus on esteetiline nõue ning kelle valimis kohtab foneemilisi täisriime vaid veidi enam kui pooltel juhtudel, samuti Under, kelle valim moodustub nelikvärssides neljakordsete riimidega sonettidest – tõenäoliselt pidi ta nende saavutamiseks tegema järeleandmisi. Alliksaarel ja Rajametsal jääb foneemiliste täisriimide osakaal alla 90%,11 samas kui Hirvel läheneb nende suhtarv taas Kaalepi omale.

Tabel 2. Foneemilised vastavused autoriti.

Autor

Erinevad rõhusilbi piiri-konsonandid

Erinevad rõhutu silbi piiri-konsonandid

Erinevad rõhutud vokaalid

Erinevad rõhu-vokaalid

Rõhutute järgsilpide riim

Täis-­
riim

Mitu võtet

Kreutzwald

5,8%

0,4%

0,9%

17,0%

0,0%

73,2%

2,7%

Haava

1,0%

0,0%

0,5%

6,2%

0,0%

89,7%

2,6%

Under

1,1%

0,6%

0,0%

9,4%

0,0%

68,3%

20,6%

Adams

9,1%

15,5%

9,1%

2,3%

0,0%

52,7%

11,4%

Alliksaar

9,1%

3,9%

0,0%

0,0%

0,0%

86,1%

0,9%

Kaalep

0,0%

2,0%

0,0%

0,0%

0,0%

97,6%

0,4%

Rajamets

1,8%

1,2%

0,6%

1,2%

0,0%

89,9%

5,3%

Hirv

1,0%

0,0%

0,0%

1,4%

0,0%

93,3%

4,3%

Vaik

36,7%

5,3%

0,0%

8,4%

0,0%

44,7%

4,9%

Contra

3,1%

6,7%

0,0%

2,2%

0,4%

79,6%

8,0%

Genka

18,5%

7,9%

0,5%

5,1%

0,5%

45,4%

22,2%

Metsakutsu

26,6%

14,1%

3,0%

1,0%

0,0%

18,6%

36,7%

Räpp

32,2%

3,5%

0,0%

8,4%

0,0%

43,6%

12,4%

Selge muutuse on toonud leviluule: nii Vaigu, Genka kui ka Räpi riimides moodustavad foneemitasandi täisriimid alla poole valimist, seejuures on neil kolmel eri kümnendite ja/või eri luulelaadide esindajal see osakaal üsna sama, jäädes umbes 44–46% piiresse. Seega on võrreldes Haava, Kaalepi ja Alliksaarega nende luules foneemiliselt täpseid riime pea poole võrra vähem. Teistest veelgi järsem langus on selles parameetris Metsakutsul, kellel jääb täisriimide osakaal alla 20%.

Foneemitasandi riimistrateegiate detailsemas analüüsis ilmnes, et suurima ird­riimirühma Kreutzwaldi luules moodustavad eri rõhuvokaalidega (nt ära : tera, meid : rändajaid tüüpi) riimid, mis moodustavad koguni 17% riimidest. Selliseid riime esineb kirjanduslikest luuletajatest ka Haaval ja Underil, ehkki märksa vähem, ning erandjuhtudena Adamsil, Rajametsal ja Contral. Kreutzwaldi sageduselt järgmine kõrvalekalle asub rõhusilbipiiri konsonantides (ligi 6%), nt ripul : widewikul. Taolist vabadust lubavad kirjanduslikest luuletajatest rohkem ainult Adams ja Alliksaar (mõlemal 9%), ülejäänutel leidub seda üksnes erandina, Kaalepil mitte kordagi. Rõhututes silpides, nii vokaalides kui ka konsonantides leidub Kreutzwaldil ja Haaval üksikuid kõrvalekaldeid, vähe esineb neid ka Underil, Rajametsal ja Kaalepil. Samas Adamsil asub märkimisväärne osakaal kõrvalekalletest nimelt neis, nt vokaalides mõõgas : hõõgus, ja konsonantides vahend : tahet. Kõige rangemini järgib rõhutute silpide vastavust Hirv. Sarnased mudelid on Alliksaarel ja Contral: mõlemad lubavad kõrvalekallet konsonantides, kuid mitte vokaalides.

Kui kirjanduslike autorite luules valdasid foneemiliselt täpsed riimid, siis leviluules langeb nende osakaal alla 50%. Järgnevalt vaatleme, milliste riimitüüpide arvel see kahanemine on tulnud. Joonisel 1 on näha, et täisriimi osakaal Genka loomingus on võrdluses kirjanduslike luuletajatega oluliselt langenud, olles madalam mitte ainult Kreutzwaldi, vaid ka teadlikult täisriimilisuse vähendamise nimel töötanud Adamsi näitajast.

Joonis 1. Foneemiliselt täpse riimi osakaal eri ajastute autoritel.

Täpse riimi kõrval on Genka ja Metsakutsu tekstides olulisel kohal konsonandi­kõrvalekalletega riim, mida leidub enam kui veerandis nende riimidest (vt ka joonist 2).

Joonis 2. Konsonandikõrvalekalletega riimide osakaal eri ajastu autoritel.

Ülejäänud kõrvalekalletest ligi pooltel juhtudel on Genka luules tegu assonantsriimidega, kus kõrvalekalded asuvad korraga nii rõhusilbi kui ka rõhutu silbi piirikonsonantides, nt tunnelit : rocksummerit. Väga harva esinevad kõrvalekalded korraga vokaalses ja konsonantses osas, nt lehti : tehtud. Lisaks leidub ahelaid, kus on koos mitu riimitüüpi – valdavalt sisaldavad need vähemalt ühte täisriimilist paari, millega riimub ka üks või mitu riimipartnerit kõrvalekaldega konsonantides, nt veidi : kleidi : beibi. Kreutzwaldiga võrreldes on mõlema räppari tekstides tunduvalt väiksem lahknevate vokaalidega riimide osakaal (alla 10%), nt tõestama : äestama.

Seevastu Instagrami-luuletaja Räpi tekstides ei ole foneemiliste riimistrateegiate pilt nii kirev. Enam kui kolmandikus värssides kasutab ta assonantsriimi, enamasti erinevusega rõhusilbi piirikonsonantides (videvikku : minevikku), ning konsonantriimide osakaal jääb sarnaselt Genkaga veidi alla 10%, nt tänavad : säravad.

Niisiis on foneemilise tasandi täpseimad riimid meie valimis kirjanduslikel autoritel, aga pilt muutub, vaadeldes seda, milliseid sõnu ja takte on autorid riiminud.

 

3.3. Pearõhu-, kaasrõhu- ja rõhutu järgsilbi riimid

Tabelis 3 on esitatud riimide eri tüüpide rõhumustrite osakaal autorite kaupa.

Tabel 3. Eri tüüpide rõhkude jaotus riimiüksustes autoriti: JSR – järgsilbiriim, JPRR – järgsilbi- ja pearõhuriim, JKRR – järgsilbi- ja kaasrõhuriim, KPRR – kaas- ja pearõhuriim, KRR – kaas­rõhuriim, PRR – pearõhuriim.

Autor

JSR

JPRR

JKRR

KPRR

KRR

PRR

Kreutzwald

8,1%

0,0%

0,9%

18,8%

35,0%

37,2%

Haava

0,0%

0,0%

0,0%

16,4%

28,2%

55,4%

Under

0,0%

0,0%

0,0%

33,9%

10,0%

56,1%

Adams

0,0%

0,0%

0,0%

18,6%

4,5%

76,8%

Alliksaar

0,0%

0,0%

0,0%

41,6%

6,1%

52,4%

Kaalep

0,0%

0,0%

0,0%

23,3%

2,0%

74,7%

Rajamets

0,0%

0,0%

0,0%

17,8%

3,0%

79,3%

Hirv

0,0%

0,0%

0,0%

37,3%

4,8%

57,9%

Vaik

0,0%

0,0%

0,0%

10,3%

2,2%

87,4%

Contra

0,0%

0,0%

0,0%

25,0%

3,6%

71,4%

Genka

0,9%

0,0%

0,0%

23,5%

16,1%

59,4%

Metsakutsu

0,0%

0,5%

0,0%

28,4%

1,5%

69,7%

Räpp

3,0%

0,0%

0,0%

16,5%

9,5%

71,0%

Meie valimi ajaliselt esimese autori, Kreutzwaldi luules moodustab pearõhu­riimide osakaal üksnes 37,2%, ning selles jääb ta erandlikuks: nende osakaal kasvab märgatavalt juba Haava luules, ulatudes 55%-ni, ning Adamsil, Kaalepil ja Rajametsal ületab pearõhuriimide osakaal juba 70%. Ka leviluuletajatel on selliste riimide osakaal kõrge ning kõigist autoritest enim leidub pearõhuriime Vaigu värssides, kus nende osakaal ulatub ligi 90%-ni, st valdavalt riimib ta sõnu, mitte muutelõppe, nagu see oli iseloomulik Kreutzwaldile. Kaas- ja pearõhuriime riimivad üksteisega enim Alliksaar ja Hirv (u 40%), kõige vähem esineb selliseid riime Vaigul (10%). Flektiivriimide osakaal on suurim Kreutzwaldil (35%), alla 5% leidub neid Adamsi, Kaalepi, Rajametsa, Hirve, Vaigu, Contra ja Metsakutsu luules. Nii saab märkida tendentsina, et riimikunstis on toimunud liikumine muutelõpuriimidelt sõnade riimimisele.

Joonisel 3 võrdleme Kreutzwaldi ja Räpi riimide rõhumustreid.

Joonis 3. Pearõhu-, kaasrõhu- ja rõhutu järgsilbi riimid Kreutzwaldil ja Räpil.

Kui ülejäänud autoreil, nii kirjanduslikel kui ka leviluuletajatel, toimub jagunemine pearõhuriimideks, kaasrõhuriimideks ning pea- ja kaasrõhuriimideks, siis Räpp elustab riimitüübi, mida kasutas veel Kreutzwald, aga mitte enam Haava, s.o järgsilbiriimi. Siinkohal on vajalik lisada, et järgsilbiriime eristasime lihtsalt juhuslikest heakõladest riimiskeemide abil, st kui skeemi järgi pidi mingil positsioonil asuma riim, siis nõnda me seda tõlgendasime, seda enam, et eriti Kreutzwaldi skeemid on väga reeglipärased. Näeme, et 1%-s värssidest riimib Kreutzwald rõhutuid järgsilpe kaasrõhuliste silpidega, näiteks teretades : kahwates, kus kokku kõlavad ainult muutelõpud, millest ühele langeb kaasrõhk, teine on aga rõhutu. Enam kui 8%-l juhtudest riimib ta rõhutuid järgsilpe omavahel, nt põrmu : lindu, warjud : surnud, lahkelt : kiirelt jne, ning Räpi värssides on selliste riimide osakaal pisut üle 4% (nt põles : suves, nime : tule, kinni : sunnil). Üsna võrdselt leidub mõlema luules kaas- ja pearõhuriimi, lahknetakse aga täpsete pearõhuriimide kasutuses: Kreutzwaldil on neid enam-vähem sama palju kui täpseid kaasrõhuriime, Räpp eelistab selgelt pearõhuriime.

 

3.4. Prosoodiline tasand

Prosoodilisel tasandil täpses riimis langevad kokku nii rõhud kui ka välted. Tabel 4 annabki ülevaate, millised on prosoodiliselt täpsete riimide osakaalud eri autoritel.

Andmetest nähtub, et kõigil vaadeldud autoritel on rõhuline ja välteline täpsus üks kindlamaid riimimise kriteeriume, ühtlasi on prosoodiline tasand ainus, kus täpsete riimide osakaal moodustab kõigil üle poole. Ehk pisut üllatuslikult on siin madalaimate näitajatega Under, Alliksaar ja Hirv, jäädes alla nii leviluuletajaile kui ka XIX sajandi autoritele, kuid nende puhul on peapõhjus sage liitsõnade kasutus. Nimelt on graafikul eristatud rõhke kaheastmeliselt, pea- ja kaasrõhke, mis tekitab liitsõna riimimisel lihtsõnaga rõhuerinevuse. Kreutzwaldi ja Haava prosoodiliselt täpsed riimid on umbes pooltel juhtudel kaasrõhuriimid: omavahel on riimima pandud kaks või enam kaasrõhulist takti, näiteks armastab : teretab. Enim prosoodiliselt täpseid riime leidub hoopis Vaigu luules, kes mäletatavasti kasutas vaadeldud autoritest kõige rohkem ka pearõhuriime: nende, samuti prosoodiliselt täpsete riimide osakaal tema luules on umbes 90%, näiteks on Vaigule omased assonantsriimid tuppa : hukka, aga ka foneemilised täisriimid õed : jõed.

Tabel 4. Riimide prosoodiline struktuur autoriti.

Autor

Erinevus rõhus

Erinevus rõhus ja vältes

Erinevus vältes

Täisriim

Erinevus taktis

Mitu võtet

Kreutzwald

8,9%

12,9%

4,5%

73,7%

0,0%

0,0%

Haava

13,3%

4,1%

2,1%

80,5%

0,0%

0,0%

Under

12,2%

1,7%

6,7%

55,0%

0,0%

24,4%

Adams

15,1%

8,7%

8,7%

66,2%

0,0%

1,4%

Alliksaar

31,6%

10,4%

3,0%

53,2%

0,0%

1,7%

Kaalep

21,0%

0,4%

0,8%

75,0%

0,0%

2,8%

Rajamets

9,5%

0,0%

0,0%

81,7%

0,0%

8,9%

Hirv

25,8%

2,4%

1,4%

59,3%

0,0%

11,0%

Vaik

10,3%

1,3%

0,9%

87,4%

0,0%

0,0%

Contra

23,7%

0,4%

2,7%

72,3%

0,0%

0,9%

Genka

14,2%

6,9%

6,4%

67,9%

0,5%

4,1%

Metsakutsu

18,0%

10,2%

7,3%

61,2%

0,0%

3,4%

Räpp

12,5%

4,5%

8,0%

75,0%

0,0%

0,0%

Prosoodilisest lahknevusest tuleks eraldi käsitleda erivältelisi riime. Kreutzwaldi luules leidub neid ligi 5%, nt wahutes : mees, nende osakaal langeb Haava luules 2%-ni ja on vaadeldud XX sajandi autoritest pea olematu Kaalepi, Rajametsa ja Vaigu tekstides. Muutus toimub XXI sajandil, kui Genka ja eriti Räpp võtavad seda tüüpi riimid uuesti kasutusele, näitajad vastavalt 7% ja 8%. Tuleb aga märkida, et suulises räppluules hääldatakse eri kvantiteediga sõnad alati samavälteliselt, markantseks näiteks saagi : vajaagi Genka repertuaarist.

 

3.5. Liit-, liht- ja lahkriimilisus

Viimase parameetrina käsitlesime liitsõnade liit-, liht- ja lahkriimilisust. Joonisel 4 on esitatud andmed nende luuletajate kohta, kelle valimites esines liitriime.

Sõnapiir osutus meie materjalis ootamatult tugevaks riimipiiri tähistajaks: liit­riimid puuduvad Kreutzwaldi, Haava, Underi ja Rajametsa valimites ning teistel kirjanduslikel autoritel esinevad need üksikute eranditena, nagu Alliksaarel viib su : tiibu. Ainsad siin analüüsitud autorid, kelle riimivõtete hulka kuulub kindlalt liitriim, on räpparid Genka, nt biit siin : viitsi : jeansid, marmor on : kormoron, ja Metsakutsu, nt kiindumust : liimi must.

Joonis 4. Liitriimide esinemus eri ajastu autoritel.

Võrreldes joonisel 4 väljatooduga on veelgi erandlikumad mittevõrdsilbilised ehk lahkriimid: neid esines vähegi märkimisväärsel hulgal üksnes Adamsi luules (4,6%) ning üksikute eranditena Genka luules.

 

4. Kokkuvõtteks

Eesti riimikultuuri kujunemisloo oluline tegur on olnud mitmel tasandil väljenduv riimimisraskuste kompleks. Luuletajad on nende keerukuste võitmiseks üritanud leida keelest uusi võimalusi või otsinud teid poeetiliste nõuete vastavusse viimiseks keelelise tegelikkusega. See on toonud kaasa korduvaid esteetiliste orientatsioonide ja eelistuste kokkupõrkeid: on veendunud täisriimi pooldajaid ning neid, kellele täisriimi n-ö mehaaniline kokkukõlksumine tundub kulunud ja vana­moeline ning kes näevad irdriimis väljapääsu kõlalisest monotoonsusest. Samas on irdriimide kaitsjad sageli normatiivsed, kehtestades uusi reegleid, kuidas on õigem riimida. Näiteks kuulutas Valmar Adams korraga täisriimide lõppu ja uusriimide sündi: „Täpse pärisriimi kunst on lakanud olla kunst. Saabub ebatäpse riimi kunst, vabam, maitstavam ja raskem eelmisest.” Sealjuures esitab ta nõuded irdriimile sama normeerivalt ja kohustuslikuna, nagu varasemad autorid rääkisid täisriimist: „Uusriimi tarvitamine on lubat ainult tõsiselle luuletajale, seda tuleb tarvitada diskreetselt ning ainult siis, kui ta orgaaniliselt kasvand luuletaja isikust ja ainest.” (Adams 1924: s. p.) Nii on eri perioodidel valitsenud vastakaid eelistusi.

Uurimuse jaoks välja töötatud kolmetasandiline analüüs näitas, kuidas eesti ­riimikaanon on ajas teisenenud ning milliseid põhimõtteid on eri ajastute ja väga erinevate luulelaadide autorid rakendanud. XIX sajandil on ülekaalus foneemiline täisriim, iseloomustades ligi kolmveerandit Kreutzwaldi valimist ja tõustes pea 90%-ni Haava valimis. Peamise kõrvalekaldena kohtab eri rõhuvokaalidega riimi, lisaks esineb Kreutzwaldil küllalt sageli erinevate rõhusilbi piirikonsonantidega riim. Rõhututes silpides on kõrvalekalded üksikud erandid.

Prosoodilisel tasandil ilmnes, et vaadeldud XIX sajandi autorid on vabalt kasutanud pea- ja kaasrõhulisi riime, mis on sageli esitatud üle rea, riimides meesriimi positsioonil leksikaale ja naisriimi omal muutelõppe või vastupidi, näiteks Kreutzwaldi värsid: „Pois rõõmustab, kui nemad kiirelt / Seal alla woolawad, / Ja kui n’ad kaldalt õilme piirelt / Ta tuju maaliwad.” (Kreutzwald 1865: 27) Tegu on üsna reeglipärase võttega ja sellest tulenevalt on prosoodiliselt täpsete riimide osakaal mõlema tolle sajandi autori tekstides väga suur. Samavältelise riimi nõuet veel ei ole: eriti Kreutzwald lubab endale küllalt tihti erivältelisi riimipaarilisi.

Teistsugune pilt avaneb XX sajandi ilukirjanduslikus luules, kus tekib kaks suunda: täisriime taotlev mudel, mida meie uurimuses esindavad Kaalep, Rajamets ja Hirv, ning mitmesuguseid vabadusi lubavad, aga samal ajal lähemal vaatlusel siiski erinevad mudelid (meie materjalis Under, Alliksaar ning ennekõike Adams). Samuti kasvab pearõhuriimide osakaal, mis Adamsi, Kaalepi ja Rajametsa valimist moodustab kolmveerandi või isegi enama. Kui Kreutzwaldil leidus rõhu alusel viis riimitüüpi, siis käsitletud XX sajandi autoritel jagunevad riimid üsna eranditult pearõhu- ning pea- ja kaasrõhuriimide vahel – selgelt eelistatakse riimida pigem sõnu kui takte. Teistest erinevad aga Under, Alliksaar ja Hirv, kes riimivad vabalt ka pea- ja kaasrõhulisi takte. Contra näitajad sarnanevad küllaltki Kaalepi mustriga, vaid pisut väiksema pearõhusilbiriimi osakaaluga. Kõige rangemalt jälgib riimipaariliste väldet Kaalep, tarvitades erivältelisi riime üksikutel erandjuhtudel.

Olukorda toob muutuse leviluule, seejuures on huvitav, et täiesti eri stiilides – rokkmuusika laulusõnad, räppluule tekstid ja Instagrami-luule – ilmneb sarnaseid tendentse. Esiteks on kõigis kolmes foneemilise täisriimi kasutus võrreldes Alliksaare ja Kaalepiga langenud ligi kolm korda, selle osakaal moodustab Vaigul, Räpil ja Genkal umbes veerandi, mis jääb alla isegi XIX sajandi autoreile. Teine tähele­panuväärne tendents on eri konsonandikõrvalekalletega riimide osakaalu kasv. Samuti tulevad leviluules uuesti kasutusele eri rõhuvokaalidega riimid. Täielikult puudusid alates Kreutzwaldist kuni Genkani järgsilbiriimid, mida viimase tekstides leidub üksikutel puhkudel, kuid Räpi luules juba arvestataval määral.

Kokkuvõttes ilmnes meie uurimuses, kuidas kirjanduslikus luules tekib mitu suunda: ühelt poolt pürg täiusliku, nii foneemi-, rõhu- kui ka vältestruktuurilt täpse riimi poole ning teisalt vastupanu automatiseerimisele, nn kulunud riimidele. Viimaste kümnendite leviluules, nii suulises räppluules kui ka Instagrami-luules, on võetud tarvitusele strateegiad, mis esinesid viimati XIX sajandi luules ning mida võib vaadelda vastavalt maitsele kas ebapuhaste riimidena või hoopis monotoonsusest päästva riimirikkusena. Eriti huvitav ongi selles mõttes räppluule, milles on kasutatud kõiki varem väljakujunenud riimivõttestiku mitmekesistamise stra­teegiaid: XIX sajandi riime, Adamsi ja Visnapuu tüüpi uusriime, täisriime, uuendusena ka keele­normidest hälbimist. Kui XX sajandi alguse modernistid üritasid vältida eelmise sajandi riimikaanonit ning arbuja Alver vastandus nii XIX sajandi riimidele kui ka modernistlikele uusriimidele, siis räppluules selliseid tendentse ei ole: siinkohal ei saa rääkida vastandumisest varasematele eesti kaanonitele, vaid läänelikest eeskujudest, millele eesti räppriimi esteetika suuresti toetub. Selle põhjustena võib nimetada ühelt poolt asjaolu, et leviluuletajad ei ole tõenäoliselt varasema riimialase teoreetilise diskussiooniga kursis ning seega pole neil kirjanduslike luuletajate piiranguid ega tabusid, teisalt on nende teadlik siht demonstreerida võimalikult suurt riimirikkust. Selleks lubavad nad endale iga võimalikku poeetilist vabadust ja nii on üsna ootuspärane, et esindatud on ka XIX sajandi riimivõtted.

Lõpuks on huvitav märkida sedagi, et kui ülejäänud autorid kuuluvad püsivalt ühte, siis Vaik kuulub mõnes arvestuses ühte, mõnes teise luulelaadi: tema ird­riimide poeetika on sarnane Genka ja Räpi omaga, ent prosoodiliselt täpsete riimide ja pea­rõhuliste riimide kasutuselt kuulub ta selgelt kirjanduslikku luulesse.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri uurimisprojekt „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel” (PRG1106) ja rahvusteaduste baas­finantseering (PHVKU24914). Oleme tänulikud artikli retsensendile tähelepaneliku lugemise ning paranduste ja täienduste eest.

 

Maria-Kristiina Lotman (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia kaas­professor (Lossi 3, 51003 Tartu), maria.lotman@ut.ee

Rebekka Lotman (snd 1978), PhD, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi maailma­kirjanduse kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), rebekka.lotman@ut.ee

 

1 Nt kirjutab Mihkel Kaevats (2006) Indrek Hirve luulevalimiku „Surmapõletaja” (2006) arvustuses: „Riimide kuritarvitamine, n-ö riim-riimi-pärast-võte ei ole varasele Hirvele tundmatu.” Jüri Kolk võtab aga riimi suhtes hoopis normatiivse hoiaku, avaldades arvamust Linnar Priimäe luulekogu „Medeia” (2023) riimide kohta. Kolk (2023) märgib, et need riimid võivad küll paberil head välja näha, „aga kui on erinevas vältes sõnad riimuma pandud, siis nad tegelikult ei ole riimid”; irdriimide kriitikat vt Väljataga 2015: 57.

2 Ehkki leviluule tähendusse kuulub midagi veel – laulusõnade puhul muusika ja esitus, Instagrami-luules visuaalid, lavaluules esitus, vahel ka kostüümid jne –, ei muuda see tõsiasja, et vastavate kunstide tekstiline tuum on luule, sageli põhjalikult instrumenteeritud (eriti räppluule) ja rütmistatud. Ajalooliselt tähendabki lüürika muusika saatel esitatavat luuležanri. California ülikool Los ­Angeleses (UCLA) õpetab juba räppi kui kirjanduse osa, seejuures tänapäeva populaarseima luulelaadina. Võrreldes eesti luuleraamatute tiraaže hiphopalbumite levikuga, võib julgelt väita, et leviluule on suurima publikuga luulelaad ka eesti tänapäeva luules.

3 Luulekogudest on uurimuse allikateks Valmar Adamsi „Suudlus lumme” (1924), Artur Alliksaare „Päikesepillaja” (1997), Contra „Suusamütsi tutt” (2001), Anna Haava „Luuletused” (1888), Indrek Hirve „ööpäev” (2000), Ain Kaalepi „Muusad ja maastikud” (2008), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Laulud” (1953), Harald Rajametsa „Aeg astuda” (1997) ja Marie Underi „Sonetid” (1917); Mait Vaigu laulusõnad on samuti võetud luuleraamatust, kogust „Kõigil on alati õigus” (2012). Lauri Räpi allikaks on tema Instagrami konto, Metsakutsul album „Kuhu koer on maetud” (2016). Genka tekstid pärinevad ansambli Toe Tag albumilt „Legendaarne” (2004), kus osalevad teisedki räpparid, ent valimis on nimelt tema laulusõnad, näitamaks ühe autori, mitte kollektiivset riimistrateegiat.

4 Vt selle kohta ka Lotman, Lotman 2022: 134–136.

5 Tiit-Rein Viitso (2003: 22, 2008: 185) eristab koguni 25 diftongi omasõnades ja lisaks 11 dif­tongi laensõnades; eesti diftongide kohta spontaankõnes vt Teras 2012.

6 Sarnane tagajärg võib olla palatalisatsioonil, näiteks Räpil: „üks suunurk / üleval / ja teine all / see on me / eluteatri / maskiball” (Räpp 27. III 2022).

7 Bergmanni analüüs näitab, et „Kalevipoja” värssides on enim (61%) kasutatud kahesambalisi alliteratsioone, nt „kana kaissu”, „leina lepituseks”, kolmesambalisi alliteratsioone leidub 26%, nt „jooske jõudsamalt, jõgedad”, ja neljasambalisi esineb 8%-l värssidest, nt „Wõtab wihu wölsi-wallast”; 5%-l värssidest puudub alliteratsioon sootuks, nt „Lesk läks aita waatamaie” (Bergmann 1878: 42–43).

8 Hiljem avaldas Aavik (1922) käsitluse, kus ta analüüsib üksipulgi oma kaasaegsete tipp­luuletajate värsi­tehnikat ning leiab selle olevat muu hulgas riimitehniliselt veel vigasema kui XIX sajandi luules.

9 Irdriime esineb ka varasemas luules, iseloomulikuks näiteks on Juhan Liivi riimitehnikad (nt „Ärge küsige mult luuletusi, / ärge küsige mult midagi: / hoidke oma arutuse-mesi, / hoidke oma kiitus tagasi”; Liiv 1989: 251), kuid nii temal kui ka teistel selle aja luuletajatel ei ole see niivõrd kunstiline võte, kuivõrd täpsema riimi puudumine või suutmatus seda leida. Nüüd hakati uusi võimalusi manifesteerima ja luules süsteemselt läbi katsetama.

10 See eesti riimis küllalt tavaline võte kaldub kõrvale opitzlikust normist, vrd: „Peale selle ei tohi meesriimide puhul viimane silp ja naisriimide puhul (nagu me neid varsti jaotame) kaks viimast silpi täht-tähelt kokku langeda [---]”; nii on Opitzi järgi keelatud näiteks riim zeigen : erzeigen, lubatud aga erzeigen : zueneigen (Opitz 2016: 149–150). Riimipartnerite viimase rõhusilbi tähe­erinevuse nõuet kohtab küll Visnapuu käsitluses, kelle jaoks ei ole sine : sine riim, vaid riimimäng (Visnapuu 1932b: 313), kuid hiljem levib vastupidine arusaam, et ident- ja homonüümriimid on täisriimi alaliigid (nt Põldmäe 1978: 260).

11 Harald Rajametsa tõlkeriim on aga märksa rangem: foneemilisi täisriime on seal üle 97%, vastates sellega Kaalepi riimimudelile (vt ka Lotman, Lotman 2024).

Kirjandus

HELIPLAADID

Metsakutsu 2016. Kuhu koer on maetud. Universal Music Group.

Toe Tag 2004. Legendaarne. MFM Records.

 

VEEBIVARAD

Cool D 1993 = Cool D. O’Culo. https://www.youtube.com/watch?v=wgltfW6q-ms

Räpp = Instagram: Lauri Räpp. https://www.instagram.com/laurirapp/

 

KIRJANDUS

Aavik, Johannes 1907. Rütmus ja riim. – Meie Aastasada 11, lk 2; Meie Aastasada 12, lk 1–2.

Aavik, Johannes 1922. Puudused eesti uuemas luules. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Adams, Valmar 1924. Suudlus lumme. Tartu: Sõnavara.

Alliksaar, Artur 1997. Päikesepillaja. Tartu: Ilmamaa.

Bergmann, Jaan 1878. Luuletuskunst I. Lühikene õpetus luuletuste koorest. – Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat, 6. ak. Toim Mihkel Veske. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 36–48.

Bradley, Alan 2009. Book of Rhymes: The Poetics of Hip Hop. New York: Basic Books.

Brockmann, Reiner 2000. Teosed. Ρεινερου Βροκμαννου ποιηματα. Reineri Brocmanni Opera. Reiner Brockmann’s Werke. Koost, toim Endel Priidel. Tartu: Ilmamaa.

Contra 2000. Luulet. – Vikerkaar, nr 7, lk 17–20.

Contra 2001. Suusamütsi tutt. Luulet aastatest 1974–2000. Urvaste: M. Konnula.

Frey, Peter Heinrich von 1813. Ueber die Ehstnische Poesie. – Beiträge zur genauern Kenntniβ der ehstnischen Sprache. Zweites Heft. Pernau: Gotthardt Marquardt, lk 15–43.

Haava, Anna 1888. Luuletused. Tartu: K. A. Hermann.

Hirv, Indrek 2000. ööpäev. Tallinn: Virgela.

Jürgenstein, Anton 1925. Kirjandusest. Vilmar Adams: Suudlus lumme. – Postimees 2. I, lk 3.

Kaalep, Ain 1959. Eesti keele fonoloogilise struktuuri ja eesti värsiõpetuse suhetest. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 1958, kd IV, lk 110–126.

Kaalep, Ain 2008. Muusad ja maastikud. Luuletusi aastaist 1945–2008. Tallinn: Tänapäev.

Kaevats, Mihkel 2006. Täiuse vabadusse pagemine. – Postimees 15. XII, lk 21.

Kivisildnik 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi Selts.

Kolk 2023. Ants Orase kriitikaauhind. – Kirjanduslinn Tartu. https://www.youtube.com/watch?v=pYYyBbMO0AE

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1865. Wiru lauliku laulud. Kokupannud ja wäljaannud F. R. Kreutzwald. Tartu: H. Laakmann.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Laulud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kruus, Oskar 1962. Kuidas tuli Majakovski Eestisse. Mõningaid seoses olevaid kirjandusloolisi üksikküsimusi. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 577–590; nr 11, lk 656–664.

Liiv, Juhan 1989. Sinuga ja sinuta. Tallinn: Eesti Raamat.

Lotman, Maria-Kristiina 2016. Martin Opitz ja eesti luule: katkestamatuse kultuur. – Martin Opitz, Raamat saksa luulekunstist. (Bibliotheca artis poeticae.) Tlk, komment Kai Tafenau, M-K. Lotman. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 221–239.

Lotman, Maria-Kristiina; Lotman, Rebekka 2022. Rhyme in Estonian poetic culture. – Rhyme and Rhyming in Verbal Art, Language, and Song. (Studia Fennica Folkloristica 25.) Toim Venla Sykäri, Nigel Fabb. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 134–152. https://doi.org/10.21435/sff.25

Lotman, Maria-Kristiina; Lotman, Rebekka 2024. Riimirajad ja riimimetsad. Harald Rajamets 100. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 498–501.

Lotman, Rebekka 2004. Riimid eesti sonetis 1940–1968: semantiline aspekt. Tallinn: Tallinna Ülikool. [Bakalaureusetöö. Käsikiri.]

Lotman, Rebekka 2017. The patterns of the Estonian sonnet: periodization, incidence, meter and rhyme. – Studia Metrica et Poetica, kd 4, nr 2, lk 67–124. https://doi.org/10.12697/smp.2017.4.2.04

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Maantee, Paul 1959. Riimist. – Looming, nr 3, lk 444–461.

Mäger, Mart 1971. Riimi üldküsimusi. – Looming, nr 1, lk 123–132.

Opitz, Martin 2016. Raamat saksa luulekunstist. (Bibliotheca artis poeticae.) Tlk, komment Kai Tafenau, Maria-Kristiina Lotman. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Otsus, Udo 1969. Mõningaid märkmeid riimist. – Looming, nr 1, lk 138–144.

Pertmann 1932 = E. N. Laul ja riim. Alliteratsioon, assonants ja lõppriim. Riimide mitmekesidus uuemas luules. – Sõnapilt. Piltidega ilustatud ajakiri hinnata kaasandeks „Pärnumaale” 7. VIII, lk 7.

Puškin, Aleksandr 1972. Luuletused. Poeemid. Tlk Betti Alver. Tallinn: Eesti Raamat.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rajamets, Harald 1959. Mõningaid märkusi riimi kohta. – Looming, nr 10, lk 1571–1578.

Rajamets, Harald 1997. Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak.

Rose, Tricia 1994. Black Noise: Rap Music and Black Culture in Contemporary America. Hanover, N.H.: University Press of New England.

Ross, Kristiina 2013. Riimi sunnil sündinud elukas. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 522−528. https://doi.org/10.54013/kk668a4

Sykäri, Venla 2017. Beginning from the end: Strategies of composition in lyrical improvisation with end rhyme. – Oral Tradition, kd 31, nr 1, lk 123−154. https://doi.org/10.1353/ort.2017.0004

Teras, Pire 2012. Eesti diftongid spontaankõnes. – Emakeele Seltsi aastaraamat, kd 57, lk 235−248. https://doi.org/10.3176/esa57.11

Traat, Mats 1993. Koidu kätes. Luulet 1989–1993. Tallinn: Kupar.

Under, Marie 1917. Sonetid. Tallinn: Siuru.

Vaik, Mait 2012. Kõigil on alati õigus. Tallinn: Puiestee.

Vask, Inno 1925. Meie kirjandusliku kriitika pankrott. Tartu: Sõnavara.

Viitso, Tiit-Rein 2003. Phonology, Morphology and Word Formation. – Estonian Language. (Linguistica Uralica. Supplementary series 1.) Toim Mati Erelt. Tallinn: Estonian Academy Publishers, lk 9–92.

Viitso, Tiit-Rein 2008. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tartu–Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Visnapuu, Henrik 1932a. Eesti riimi murrang. – Looming, nr 5, lk 579–593.

Visnapuu, Henrik 1932b. Tähelepanekuid ja märkmeid riimist. – Looming, nr 3, lk 311–322.

Väljataga, Märt 2015. Tõlkida värssi. – Tõlkija Hääl, kd III, lk 47–63.

Eestis on paronüümide ehk sarnassõnade keeleteadusliku uurimisega tegeletud üpris vähe, nagu mujalgi Euroopas (vt Storjohann 2021a: 197). Näiteks on käsitlenud paronüüme Mati Hint (1978a), nüüdsel ajal on kaitstud mõni bakalaureuse- ja magistritöö (nt Hunt 2012; Thomson 2012) ning koos Eesti Keele Instituudi (EKI) juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga oleme avaldanud viie üldkeele paronüümi­pesa analüüsi (Risberg, Langemets 2021). Pigemini on paronüümidega tegeletud keelekorralduses ja -hooldes, kus on koostatud n-ö veaohtlike paronüümide loetelusid: nt eesti (Plado, Mandra 2008; Erelt 2007: 165–174; EKK 2020: 582–590), saksa (Müller 1973; Pollmann, Wolk 2010), inglise (Room 2000) ja horvaadi keeles (vt Patekar 2017).

Siinne artikkel sai alguse 2023. aasta märtsis Saksamaal, kus praktikal olles tegin paronüümide võrdlevat uurimust saksa keeleinstituudi Leibniz-Institut für Deutsche Sprache (IDS) keeleteadlasele Petra Storjohannile. Ta on saksa keele paronüüme kasutuspõhises teoreetilises raamistikus uurinud ja koostanud kasutusanalüüsi põhjal saksa paronüümide veebisõnastiku „Paronyme – Dynamisch im Kontrast” (edaspidi: „Paronyme”). Kasutuspõhises keeleteaduses kirjeldatakse keelt üldistusi tehes nii, nagu keelekogukonna liikmed seda eri registrites ja allkeeltes kasutavad. Sõnastikeski kirjeldatakse keelekasutuse ühisosa üldistust, mida uuritakse empiiriliste keeleandmete põhjal keelekorpustest. (Langemets jt 2018; Langemets jt 2021; Hennig 2021; Storjohann 2021a; Risberg 2024: 21)

Minu ülesanne oli uurida eesti sõnu, et saaksime Storjohanniga katsetada, kuidas näeks ükskeelse sõnastiku „Paronyme” sõnaartikkel välja kakskeelsena, olles niiviisi potentsiaalselt kasulik kummagi keele õppijatele. Eesti ja saksa keel kuuluvad küll erinevatesse keelkondadesse, kuid neid ühendab (ühepoolselt) pikaajaline keele­kontakt, mistõttu on eesti keeles rohkelt saksa laensõnu. Lähemalt analüüsisin eesti võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne, mille saksa ekvivalente autoritär ’autoritaarne’ ja autoritativ ’autoriteetne’ peetakse sõnastiku „Paronyme” raamistikus paronüümideks. Eesti keeles ei ole võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne paronüümideks peetud, sest eesti paronüümia on sõnavarateaduslikult läbi uurimata ning säärased sõnad ei ole sattunud ka keelekorraldajate töölauale, saamata paronüümiloendite osaks.

Paronüümia ongi Eestis olnud pigem keelekorralduse ja kooliõpetuse kui keele­teaduse huviorbiidis (Risberg, Langemets 2021: 904), samuti on paronüümidest meedias tavaliselt juttu emakeelepäeva paiku märtsis (vt nt Viilup 2023). Uuritavad sõnad autoriteetne ja autoritaarne osutusid märgiliseks, sest aasta hiljem, märtsis 2024, arutati eri vaatenurkadest autoriteedil põhineva ja kasutuspõhisele keele­teooriale tugineva keelekorralduse üle (vt nt Lindström, Risberg 2024; Ehala 2024; Mäekivi 2024; mais ka Siiner 2024).

Artiklis keskendun eesti ja saksa keele paronüümikäsitlustele. Kõrvutav miniuurimus on mõeldud sisendina nii eesti keelekorraldusele kui ka keeleteadusele. Arutlen, milliseid sõnu on võimalik paronüümidena käsitleda, ning vaatan sõnade autoritaarne ja autoriteetne põhjal, kuidas koostada kakskeelset paronüümisõnastiku artiklit.

 

Lähenemisi paronüümide esitamisele sõnaraamatus

2010-ndatel koostama hakatud „Paronyme” on esimene saksa paronüümisõnastik, mis on loodud rangelt korpuseandmete uurimise põhjal (vt Storjohann, Schnörch 2016; Storjohann 2017, 2019, 2021a, 2021b), varasemates saksa paronüümidele pühendatud sõnaraamatutes oli traditsioonidele tuginevaid otsuseid ja ebasüstemaatilist infot (nt Müller 1973; Pollmann, Wolk 2010). Euroopas läbi viidud uuringu kohaselt on materjali ja koostamispõhimõtete usaldusväärsus sõnaraamatu puhul kasutajatele kõige olulisem, sealjuures peetakse usaldusväärseks tegeliku keele­kasutuse infot, mis on korpuseandmete põhjal kontrollitud (Müller-Spitzer, Koplenig 2014: 168). Kuigi „Paronyme” info ongi koostatud keeleandmete põhjaliku analüüsi alusel, saab Storjohann vahel siiski e-kirju, et sõnaraamatus „Paronyme” on sõnadel esitatud valesid tähendusi – põhjenduseks tuuakse näiteks see, et varasemates sõnastikes osasid tähendusi ei ole.1

Ka Eestis on levinud arusaam, et (kirja)keeles ei tohi tähendused muutuda (Risberg 2023: 54; selle müüdi kohta vt nt Trudgill 1998). Pikalt paronüümidena määratletud sõnu, nagu järele ja järgi ning õieti ja õigesti, on XX sajandi esimesest poolest alates toodud näiteks sellest, et sõnu kasutatakse „vales” tähenduses (uuemal ajal ka õhkima ja õhkama, vt Lindström, Risberg 2024). Tähelepanu pole seal­juures pööratud sellele, et järele ja järgi eristus pärineb 1930. aastatest (Palmeos 1974), samas kui sõnadest õieti ja õigesti räägiti tähenduses ’mitte valesti’ kui sünonüümidest veel 1961. aastal: „Kirjakeeles on praegu võrdselt lubatud [---] niihästi õigesti kui ka õieti” (Kull 1961: 94). Kooliõpikus eristati need 1968. aastal (Vääri 1968), õigekeelsus­sõnaraamatus (ÕS) aga alles 1999. aastal. EKI ühendsõnastikus (ÜS 2024) on kirjeldatud järele ja järgi ning õieti ja õigesti kasutuses olevaid tähendusi ning lisatud ajakohane ÕS-i selgitus koos linkidega, kust saab paronüümide-sünonüümide teema kohta edasi lugeda.

Haridussüsteem on meedia kõrval üks kõige mõjukamaid ja edukamaid info edastamise kanaleid (Clyne 1997: 486), sest sedakaudu liigub info korraga paljude inimesteni. Nii on levinud ka teave tähenduserinevuste kohta, millega keelekorraldajad osa (eri murdetaustaga) sünonüüme XX sajandi esimeses pooles kirjakeeles paronüümideks lahutasid ja teised, kujult lähedased sõnad paronüümideks juurde lõid (nt enamik sõna enamus kõrvale; Risberg, Langemets 2021). Hint (1978b: 854) on mõtisklenud, et „rahvas [poleks] ühes keelemurdes iialgi loonud sellise ulatusega paronüümiat, mille on sünnitanud teadlik keelearendus”.2 Keelekorraldusliku suunamise probleemsust on mõtestanud ka Jaan Kaplinski: „Korra ja korratusega, piiride ja piiritlustega on aga nii, et me näeme ainult seda korda, millega oleme harjunud, mida oleme õppinud nägema. Muu paistab meile korratusena.” (Kaplinski 2020 [1983]: 223) Neile, kelle jaoks see seatud „korratus” ehk sõnade sagedad ja levinud tähendused on keelekasutuse loomulik kord, on vahel jäänud meelde, et mingi reegel nende sõnade kohta oli, aga ei mäletata, kumba pidi (Risberg 2024: 72).

EKI keelenõuandjatelt on paronüümideks peetud sõnade tähenduste kohta küsitud enamasti mustvalgelt õige-vale skaalal.3 Niiviisi küsima on ajendanud vastuolu loomuliku keeletunde ning ÕS-i ja kooliõpetuse vahel (vt Risberg, Langemets 2021: 919), ehk selle vahel, kuidas sõnu kasutatakse (keeleteaduse pärusmaa) ja kuidas sõnu peaks kasutama (keelekorralduse pärusmaa; vt Armstrong, Mackenzie 2013: 125). Eesti omasõnade kohta ÕS 2018-s antud tähendussoovituste analüüsi järel tegin sama järelduse, mille oma varasemas paronüümide uurimuseski: „[---] üldkeele sagedasti kasutatavate sõnade tähendused on kontekstis enamasti selged ega vaja ranget piiritlemist” (Risberg 2022: 205; Risberg, Langemets 2021: 920). Sarnaselt (ka Hindi ning Kaplinskiga) on varem nentinud keeleuurija ja -korraldaja Rein Kull, kes oli üks ÕS 1976 koostajatest:

Ja veel üks asi: n-ö leksikonilise lähenemise asemel tuleks rohkem jälgida tegelikku, tekstilist kasutamist. Siis näeme, et homonüümia ja polüseemia ning paronüümiagi võivad esineda (õigemini tegelikkuses lahustuda), ilma et see häiriks keele töö­kindlust. See, mis omaette, isoleeritult võetuna võib näida hirmsa pahena, ei pruugi rakenduslikul tasandil olla üldse kuigivõrd probleem. (Kull 2000 [1985]: 29)

Keelekorralduses pole paljuski üle uuritud, kuidas on XX sajandi jooksul loodud paronüümid keelekasutuses kinnistunud. Sõnu on aja jooksul ikka välja pakutud, aga samal ajal tuleb üle vaadata, kas pakkumised keelekasutuses kinnistuvad (vt Risberg 2024: 59). Kulli osutatud tegelikku, tekstilist kasutust on tänapäeval võimalik uurida mahukate keelekorpuste analüüsi põhjal (Campbell, Barlow 2020; Diessel 2017; eesti keele ühendkorpuste sarja kohta vt Koppel, Kallas 2022). Keeleandmete vaatluse taustal on sageli kasutuspõhine keeleteooria, mille järgi tähendused ei ole sõnade ega lausete sees (Ramscar, Baayen 2013: 1), tähendus on paratamatult kontekstiline (Desagulier, Monneret 2023: 40). Tähendus on potentsiaal, mis realiseerub konkreetses kontekstis kuulaja või lugeja peas (Bybee 2017: 238–239; vt ka Risberg 2024: 22).

See tõstatab küsimuse: mida saab kasutuspõhise keeleteooria taustal pidada paronüümideks?

 

Mis on paronüüm?

Eesti keeles on paronüümideks peetud sõnu, mis on kuju ja häälduse poolest lähedased, tihti sama tüvega tuletised, millel on (pisut) erinevad tähendused (vt Risberg 2024: 18; Risberg, Langemets 2021: 904; ÜS 2024). Saksa sõnastik „Paronyme” sisaldab sõnu, mis on sarnased õigekirja, häälduse ja/või tähenduse poolest (vt Paronyme: Information4). Määratluste erinevus seisneb selles, et seni paronüümideks peetud eesti sõnad on tüvelt seotud, saksa omade puhul pole seda esile tõstetud. Näiteks Huno Rätsep (2002 [1983]: 203–204) on leidnud, et paronüüme on eesti keelde tekitanud lihttüvede piiratud hulk, samuti liidete liiga suur vormiline sarnasus. Seda ei ole küll välja toodud, ent mõlemas keeles on paronüüme tekitanud ka laenamine eri keeltest – nii on paronüümsetel sõnadel eri tähendusnüansid laenuandvast keelest.

Oluline lahknevus määratlustes on see, et eesti definitsioonis keskendutakse sõnade erinevusele, aga saksa definitsioonis sarnasusele – saksa paronüümidel võivad olla näiteks samad või sarnased tähendused, paronüümid ei ole defineeritud kui üksnes eritähenduslikud sõnad. Küll aga nenditakse „Paronyme” eessõnas, et keelekasutajad tunnevad sõnade kasutamisel ebakindlust, ajades neid omavahel segamini, teadmata täpseid tähendusnüansse (vt Paronyme: Information). Niisiis, ehkki saksa paronüümidel on samu või sarnaseid tähendusi, kasutatakse neid tänapäeva keeles ka erinevates nüanssides.

Sõnastikus „Paronyme” esitatud definitsiooni autor on Storjohann, kes töötas koos töörühmaga välja mustrid, mille järgi saksa keele korpusest paronüüme leida (vt Schnörch 2015). Mustrite seas olid näiteks millegi puudumist väljendavad järelliited -frei ’vaba’ ja -los ’vaba; ilma; -tu’, nagu autofrei ’autota’ ja autolos ’autota’ ning kinderfrei ’ilma lasteta’ ja kinderlos ’lastetu’. Esimene sõnapaar on sünonüümsed, teine paar mitte – sama mustriga sõnad jagunesidki tähenduselt neljaks (vt rubriiki „Zusammenfassung”): samatähenduslikud (autofrei ja autolos); sarnase tähendusega (parteifrei ’parteivaba’ ja parteilos ’parteitu’); tähenduselt vahel sarnased, vahel erinevad (schuldfrei ’süüst vaba, süüta’ ja schuldlos ’süütu’) ning tähenduselt ainult erinevad (kinderfrei ’lastevaba, ilma lasteta’ ja kinderlos ’lastetu’).5

Storjohann on keeleandmete analüüsi põhjal sõnastanud neli paronüümset kasutus­viisi (vt rubriiki „Zusammenfassung” sõnaartiklite juures; ka Storjohann 2020):

1) sõnad, mille üht paarilist kasutatakse vahetevahel teisega sünonüümselt, aga teist esimesega mitte, sealjuures pole need tavapärases kasutuses tähenduselt sünonüümid (humanitär ’humanitaarne’ ja human ’humaanne, inimlik’, kus sõna human kasutatakse vahel sõna humanitär asemel);

2) sõnad, mille üks paariline on teisele tähenduselt lähedane, aga teine esimesele mitte (universell ’üldine’ ja universal ’üldine’ erinevad ainult selle poolest, et sõna universell kasutatakse ka tähenduses ’mitmekülgne’, aga universal üldiselt mitte);

3) vahetevahel kasutatakse mõlemat paarilist teisega sünonüümselt, ehkki tavapärases kasutuses need sünonüümid ei ole (muskulös ’musklis väljanägemine’ ja muskulär ’lihastesse puutuv’);

4) sõnu aetakse segamini või kasutatakse koos, sest paarilised on vastastikku tähenduselt lähedased, erinedes mõnelt kasutusnüansilt (effektiv ’efektiivne, tõhus’ ja effizient ’efektiivne, tõhus’).

Storjohann ei defineerinud paronüümidena siiski kõiki saksa sõnu, mis leitud paronüümiamustritele allusid, nt ei pea ta paronüümideks mustrile -bär ja -bar alluvaid sõnu Eisbär ’jääkaru’ ja Eisbar ’jääbaar’, sest nende tähendused on niivõrd erinevad ja need esinevad ka väga erinevates kontekstides ning keeleandmete järgi ei aja keelekasutajad neid segamini. Samas on kõlalt lähedased sõnad etisch ’eetiline’ ja etnisch ’etniline’ sõnastikus „Paronyme” esitatud kahe eri tähendusega sõnana, sest saksa keeles võidakse neid ära vahetada. Paronüümideks ei pea ta ka selliseid sõnu nagu Klinge ’tera’ ja Klinke ’käpp’, mille kohatise segiajamise on ta määratlenud õigekirjaveaks. (Storjohann 2020) Ortograafia on ka eesti keeles üks normeeritud keelekihtidest, mistõttu peetakse eksimist õigekirja vastu keeleveaks (EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine6; ka Raadik 2020: 855).

Kokkuvõttes määratletakse saksa tänapäevases käsitluses paronüüme laiemalt, kui seda on seni tehtud eesti keeleteaduses ja -korralduses. Saksa paronüümia­mustrid on üks võimalik lähtekoht, mille eeskujul püüda edaspidises uurimistöös ka eesti keelest süsteemselt paronüümiat tuvastada.

 

Keeli kõrvutav sõnaartikkel saksa sõnastikus

„Paronyme” on eelkõige mõeldud saksa emakeelsele kõnelejale, kuid selle vastu tunnevad huvi ka saksa keele õppijad. Ükskeelset sõnastikku oleks üsna lihtne mitmekeelseks sõnastikuks edasi arendada, et kasutajad saaksid uurida, kas saksa sõnapaar on tähenduselt sarnane teise keele sõnapaariga või kasutatakse teises keeles nende tähenduste jaoks näiteks üht ja sama sõna (Storjohann 2021b: 361–362) – nagu saksa sõnade effektiv ja effizient kohta on eesti keeles üksnes võõrsõna efektiivne ja tähendustelt sünonüümne omasõna tõhus.7

Sõnastikus „Paronyme” esitatud sõnade tähendused on jaotatud kolme värvi alusel: sinisega on märgitud sünonüümsed tähendused, rohelisega ligilähedaselt sarnased tähendused, mis tekivad eri kollokatsioonide puhul, ning halliga täiesti erinevad tähendused (vt joonist 1).8

Mina uurisin eesti sõnu, et saaksime Storjohanniga katsetada, kuidas näeks „Paronyme” sõnaartikkel välja kahe keele info ühendamise korral. Sõnastikus „Paronyme” sisalduvaid sõnu vaadates leidsin 76 sõnapaari, millele leiduvad eesti keeles sarnasekujulised vasted, nagu Adaption ’adaptsioon’ ja Adaptation ’adaptatsioon’, mitte näiteks elendig ’õnnetu’ ja elendiglich ’õnnetult’. Siit ilmneb, et kõik sõnad ei olegi võrreldavad, sest saksa keeles võivad omadus- ja määrsõna tuletusliide kattuda (nagu -lich), samal ajal kui eesti keeles mitte (-lt osutab määrsõnale).

Joonis 1. Sõnade irreal ja surreal tähendusi võrdlev saksa ükskeelne sõnaartikkel sõnastikus „Paronyme – Dynamisch im Kontrast”. Samad ja sarnased tähendused on asetatud kohakuti, vasakus tulbas on tähendused märgitud sinisega (sünonüümsed tähendused), keskmised rohelisega (ligilähedaselt sarnased tähendused, mida kasutatakse nt koos erinevate kollokatsioonidega) ning parempoolne halliga (kattumatu tähendus).

Kõik saksa-eesti kattuvad sõnapaarid olid eesti keeles võõrsõnad, mis on ka mõistetav, sest eesti ja saksa keel kuuluvad eri keelkondadesse. Lähemaks analüüsiks valisin sõnade autoritär ja autoritativ eesti vasted autoritaarne ja autoriteetne, sest need olid koostatud nimekirjas ühed esimestest, mille tähendused ei paistnud mulle eesti keelt emakeelena kõnelejana kattuvat. Võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne ei ole eesti keeles seni paronüümideks peetud. Ühtlasi tundus nende eesti sõnade lähem uurimine mulle subjektiivselt huvitavam kui juba uuritud rööpkujude adaptsioon ja adaptatsioon (vt Paet 2022: 934) või kohanimede Arktika ja Antarktika kasutuse uurimine.

 

Sõnade autoritaarne ja autoriteetne taust

Mustriga -tär ja -tativ ei leitud saksa keele andmetest ühtegi teist sõnapaari peale autoritär ja autoritativ (vt vastavas sõnaartiklis Paronyme: Analoge Muster). Saksa sõna die Autorität pärineb sama tähendusega ladina sõnast auctōritās ’mõjuvõim, prestiiž, käsk’ (omastavas auctōritātis), mis on moodustatud ladina sõnast ­auctor ’autor, looja’. Sellest moodustatud omadussõnad ilmusid tänapäevasel kirja­kujul allikatesse alates XIX sajandi teisest poolest: autoritär ’autoritaarne’ ilmselt prantsuse autoritaire eeskujul (mis ilmus kasutusse samuti alles XIX sajandi teisel poolel). Sõna autoritativ ’autoriteeti omav, autoriteedile toetuv, määrav’ on sarnane kesk­ladina sõnaga auctoritativus ’autoriteetne’. Saksa filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz kasutas seda sõna (küll ladinapärasel kujul autoritative) 1704. aastal määrsõnana. (EWD 2018: 83)

Eesti võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on päritoluinfos samuti esitatud prantsuse ja ladina sõnad, ehkki eesti keelde võisid autoritaarne ja autoriteetne pigem tulla saksa keele kontakti kaudu. DIGAR-i Eesti artiklite (DEA) otsing „autoritaa*” annab esimese tulemuse 1917. aastast ja otsing „autoritee*” 1891. aastast. Neid tüvesid on sõnaraamatus esimest korda näha 1918. aastal (EKÕS 1918), kus on ainult sõna ­autoriteet. Järgmises, EÕS 1925-s on esitatud autoritatiivne ’lugupeetav’, autoriteet ’mõjuvõim; lugupeetavus’ ja autoriteetlik. VÕS-i esimeses trükis 1933. aastal on ainult tüvi autoriteet koos tuletistega, sh autoriteetne, ent viiendas trükis 1936. aastal sisaldub juba ka autoritaarne ’autoriteedile toetuv, autoriteedi abil valitsev’ (mis ei kattu selle sõna tänapäevase tähendusega). SÕS 1948-s on autoritaarne ’autoriteedile või võimule pimesialistumist nõudev’, autoritatiivne ’autoriteetne, lugupeetav; määrav’ ja autoriteetne ilma tähenduseta.

Sarnaseks jäid need sõnad ka järgmistes ÕS-ides, kuni ÕS 1999-s (samuti ÕS 2006, 2013, 2018) on autoritaarne ’alistumist nõudev, käskvõimutsev’ ning autori­teetne seletatud näidete varal, sealjuures on sõnadel eri kollokatsioonidega esitatud erisugused tähendused: „Autoriteetne teadlane (omal alal tunnustatud), allikas (usaldusväärne), arvamus (mõõduandev), esinemine (mõjuvõimas).” EKSS 2009-s ja ÜS 2024-s on nendel sõnadel üsna sarnased tähendusseletused, kui ÕS-ides on olnud, ent neis sõnastikes leidub sõnade kohta rohkem muudki infot.

 

Eesti sõnade autoritaarne ja autoriteetne analüüs

Analüüsisin sõnade autoritaarne ja autoriteetne kasutust eesti keele ühendkorpuse 2021. aasta versiooni põhjal (ÜK 2021), sest 2023. aasta versioon sai avalikuks alles 2024. aasta alguses (Koppel 2024). Vaatasin sagedasti koos esinevaid sõnu ehk kollokatsioone (nt eesti keeles esineb nimisõna kohv koos omadussõnaga kange, mitte tugev, nagu on inglise keeles: strong coffee), sest sõnastikku „Paronyme” lisatud sõnu oli sel viisil analüüsitud (vt Storjohann, Schnörch 2016). Kasutasin Sketch Engine’i sõnavisandi (ingl word sketch) funktsiooni.9

Tüüpilised kollokatsioonid ja diskursusemarkerid aitavad kõnelejal sõna kontekstis dekodeerida ja samal ajal ka kodeerida (Storjohann 2021a: 216). Kollokatsioonide uurimine pakub küll usaldusväärsemat viisi sõnatähendusi analüüsida kui näiteks üksnes introspektsioon või väikesemahulised sedelkartoteegid, ent teisalt saab uurija sel viisil, keeleandmetest, kätte vaid selle, kuidas teised on sõna kasutanud (Divjak, Milin 2023: 309) – keeleuurija peab ümbritseva konteksti järgi tähendusi ise tõlgendama. Sealjuures tuleb näiteks eestikeelseid tekste tõlgendades kasuks eesti keelt emakeelena kõneleja keelevaist. Tõlgendus on küll subjektiivne, kuid ümbritsev kontekst võimaldab aimata, mis tähenduses võib sõna olla kasutatud (Risberg 2022: 195).

2023. aasta märtsis ei olnud veel võimalik korpusest (pool)automaatselt tähendusi kätte saada. Korpuspäringusüsteemi Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014) edasiarenduses on tähendusvihje funktsioon word sense induction,10 mis toetab kollokatsioonide tõlgendamist (vt Herman 2023). ÜK 2023. aasta versioonis on see funktsioon olemas, ent siinne uurimus on tehtud ÜK 2021 põhjal. Niisiis on järgnev minu tõlgendus sõnade autoritaarne ja autoriteetne kasutusest nende kollokatsioonide põhjal, mõni teine uurija võinuks teha pisut erinevamaid järeldusi.

Vaatasin sõnade autoritaarne ja autoriteetne kõiki kollokatsioone, mida esines vähemalt viis korda, sest vähem esinevad sõnad võisid olla juhuslikud ja mitte anda edasi keelekasutusmustreid. Selliseid kollokatsioone oli sõnal autoritaarne 64 (sagedaimad olid režiim, riik ja võim) ning sõnal autoriteetne 45 (sagedaimad olid inimene, isik ja allikas). Sagedaimate tekstitüüpide funktsiooni kasutades on näha, et sõnad autoritaarne ja autoriteetne esinevad kõige enam perioodikas ja žanriliselt märgendamata tekstides, märgatavalt vähem blogides ja foorumites ning mõningal määral teisteski tekstitüüpides (nt akadeemilised tekstid, ilu- ja tarbekirjandus).

„Paronyme” jaoks loodud sõnaartiklis ei ole esitatud siiski kõiki leitud kollokatsioone, vaid sagedasemad, samuti olen teinud üldistusi. Lisaks uurisin lauseid, kus vastavad sõnad koos esinesid (Sketch Engine’i konkordantsotsing), et rühmitada kollokatsioonide järgi sõnade autoritaarne ja autoriteetne erinevaid tähendusi, mida oli võimalik kasutuse põhjal tõlgendada. Kokkuvõttes leidsin, et ehkki mõlemat sõna kasutatakse, iseloomustamaks isikuid ning kasvatus- või juhtimisstiili, ei kattunud nende sõnadega edasiantavad tähendused (vt joonist 2).

Kasutuse erinevus seisneb selles, et sõna autoritaarne seostub diktaatorlike, ebademokraatlike, totalitaarsete ning domineerivate, jõuliste, võimukate omadustega nii režiimi, juhtimis- või kasvatusstiili kui ka isikute (nagu president, liider, poliitik) puhul. Seevastu sõna autoriteetne seostub prestiižsete, usaldusväärsete, ametlike ja mõjukate omadustega allikate (nagu väljaanne, ajakiri, sõnastik), isikute (täis­kasvanu, vanem, teadlane) ning kasvatusstiili puhul. Mõlemat sõna kasutatakse näiteks isa ja õpetaja kohta, samuti kasvatuse kohta, kuid sõnaga autoritaarne tähistatakse näiteks mõtteviisi ja meetodit, aga sõnaga autoriteetne mitte nii sageli, et see korpuseandmete põhjal välja tulnuks.

Joonis 2. Sõnade autoritaarne ja autoriteetne tähendusi võrdlev eesti ükskeelne artikkel sõnastikus „Paronyme” märtsis 2023. Kõik tähendused on märgitud halliga ja need ei asetse kohakuti, sest ükski tähendus ei kattu.11

Mõlemad sõnad esinesid kasvatusstiili kohta, sest need on terminid. „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat” (Erelt jt 2014) sisaldab terminit autoritaarne kasvatusstiil ’kasvatusstiil, mille põhitunnuseks on käskudega võimutsemine ja kuulekuse nõudmine’ (saksa vaste on der autoritäre Erziehungsstil ja inglise vaste authoritarian education). Ses sõnastikus on esitatud ka termin autoriteetne kasvatusstiil, aga seda on peetud ebasoovitatavaks ja selle asemel on soovitatud terminit suunav kasvatusstiil ’kasvatusstiil, kus nõudmised ja piirangud on seotud lapse toetamise, mõistmise ja innustamisega’ (saksa vaste on der autoritative Erziehungsstil ja inglise vaste ­authoritative educational style). Keeleandmed ei näita, et see soovitus oleks kasutuses juurdunud, sest ÜK 2021-s leidub terminile autoriteetne kasvatusstiil 14 vastet, samal ajal kui terminit suunav kasvatusstiil seal ei esine (ÜK 2023. aasta versioonis on esimesel 21 vastet ja teist endiselt ei esine).

Üldiselt oli keeleandmetest näha, et sõnu autoritaarne ja autoriteetne ei aeta eesti keeles segamini, sest mõistete sisu – ja olenevalt tähendusest ka kontekstid – on (kohati väga) erinevad. Kujult sarnanemise ja samas kontekstis, nt kasvatusstiilide omas, esinemise tõttu leidub siiski üksikuid, sealjuures tõlgetest pärit näiteid sellest, et autoritaarne ja autoriteetne on omavahel ära vahetatud:

(1) Lihtsakoeliselt selgitades on autoriteetne vanem, kes lajatab: „Sa pead saama kõik viied, sest mina ütlen nii!” Ta käsib ja keelab, aga ei selgita nii, et laps tema soovide tagamaast aru saaks. Autoritaarne vanem selgitab lapsele, et heade hinnete saamine näitab arengut ja aitab paremini õppida, mis viib elus edasi. (ÜK 2021, naine24.postimees.ee)

Kujult (ja ehk ka häälduselt?) on autoritaarne ja autoriteetne sarnased võõr­sõnad, millel on erinevad tähendused, seega saaks neid senise eesti paronüümikäsitluse järgi pidada paronüümideks. Neid on paar üksikut korda segaminigi aetud, ent keele­andmete põhjal ei ilmnenud, et keelekasutajad üldiselt nende sõnade kasutamisel kõhkleks.

 

Saksa-eesti sõnaartikkel

Selleks et „Paronyme” sõnaartiklis ühendada saksa ja eesti sõnad, katsetasime Stor­johanniga kahte kujundusvõimalust: kas saksa sõnad üksteise all ja eesti sõnad nende all (vt joonist 3a) või keeltevahelised ekvivalendid üksteise all (vt joonist 3b). Meile tundus teine variant keelte kõrvutamise aspektist parem.

Joonis 3a. „Paronyme” vaade, kus saksa sõnad on üksteise all ja eesti sõnad on nende all.

Joonis 3b. „Paronyme” vaade, kus keeltevahelised ekvivalendid on üksteise all. Sõnade autoritär ja autoritaarne tähendused on märgitud sinisega, sest need on ühesugused. Sõnade autoritativ ja autoriteetne kaks keskmist tähendust on märgitud rohelisega, sest need on enam-vähem sarnased, mõne erineva nüansiga. Lisaks kasutatakse eesti sõna tähenduses, milles saksa sõna mitte (’mõjukas, prestiižne’) – see on parempoolseim ja märgitud halliga.

Sõnu kõrvutades ilmneb, et saksa autoritär ja eesti ekvivalent autoritaarne on kasutuses väga sarnased: mõlema tähendused seostuvad ühelt poolt diktaatorlike ja totalitaarsete juhtimisstiilide ja isikutega ning teisalt domineerivate, jõuliste kasvatus­stiilide ja isikutega. Sealjuures esineb diktaatorlikus tähenduses kasutus mõlemas keeles sageli poliitikateemalistes tekstides.

Joonisel 4 on näha, et sõnastik „Paronyme” on dünaamiline selle poolest, et võimaldab sõnu nende tähendustes lähemalt võrrelda, nt saksa autoritär tähenduses ’diktatorisch, totalitär’ ja eesti autoritaarne tähenduses ’diktaatorlik, ebademokraatlik, totalitaarne’. Peale tüüpiliste kollokatsioonide on näha sünonüüme ja antonüüme ning kasutusnäiteid (sks Verwendungsbeispiele), kui need avada.

Sõnaekvivalentide autoritativ ja autoriteetne kasutus oli samuti sarnane, ent eesti sõnal on lisaks tähendus, mida saksa keele korpuse andmetest ei esildunud: ’mõjukas, prestiižne’, mida kasutatakse isikute ja organisatsioonide kohta (vt joonist 3a, 3b).

Joonis 4. Saksa autoritär ja eesti autoritaarne ühes tähenduses kasutust võrdleva sõnaartikli hüpik­aken.

Joonis 5. Saksa autoritativ ja eesti autoriteetne ühes tähenduses kasutust võrdleva sõnaartikli hüpikaken.

Sõnade autoritativ ja autoriteetne tähendust ’amtlich’ ehk ’ametlik’ võrreldes märkasin, et kui saksa sõna kollokatsioonidena esildusid korpusandmetest ka verbid, siis eesti sõnaga ÜK 2021-s mitte (vt joonist 5). Seda seepärast, et saksa autoritativ võib peale omadussõna olla ka määrsõna ehk autoriteetselt. Eesti määrsõnaga autoriteetselt esilduvad korpusandmetes samuti verbid, kuid „Paronyme” jaoks analüüsisin vaid omadussõna autoriteetne kollokatsioone.

Üldiselt oli see saksa-eesti kakskeelse sõnaartikli katsetus väärtuslik sisend edaspidise uurimistöö tarbeks, näidates üht võimalust eri keelte sõnade kasutust sõnastikus kõrvutada.

 

Kokkuvõte

Vastus küsimusele, mis on paronüüm, võib esialgu tunduda selge ja kindel, sest see mõiste on eesti keeleteaduses juba defineeritud: kuju ja häälduse poolest lähedased, tihti sama tüvega tuletised, millel on (pisut) erinevad tähendused (Risberg 2024; Risberg, Langemets 2021; ÜS 2024). Paronüümide uurimisega on nii Eesti kui ka Euroopa keeleteaduses tegeletud aga üpris vähe (Storjohann 2021a; Risberg, Langemets 2021) ning kui paronüüme lähemalt vaadelda ja eri keelte käsitlusi kõrvutada, ei olegi vastus enam nii ühene.

Artiklis tutvustatud IDS-i keeleteadlase Petra Storjohanni kasutuspõhine paronüümikäsitlus, mis on kokku võetud veebisõnastikus „Paronyme – Dynamisch im Kontrast”, on hea eeskuju nii teoreetiliselt kui meetodilt, kuidas saaks ka eesti keele paronüümiat edaspidi keeleteaduslikult uurida ja mõtestada. Näiteks tuuakse saksa paronüümi-mõiste definitsioonis esile tähenduste sarnanemine, mitte erinemine. Edaspidi saab muu hulgas uurida, kas eesti omasõnadest ja võõrsõnadest paronüümid käituvad kasutuses kuidagi erinevalt, ning seda, kas sõnade segamini ajamine, n-ö vea­ohtlikkus, on paronüümi mõistet määratlev tunnus.

Artiklis analüüsitud võõrsõnu autoritaarne ja autoriteetne ei ole eesti keeles paronüümideks peetud. Saksa ekvivalentide autoritär ja autoritativ eeskujul ja kasutuse uurimise põhjal võiks seda siiski teha – sellega kaasneb aga paronüümide ümber­mõtestamise vajadus koos rohkemate keeleandmete süvitsi analüüsimisega. See­sugune uurimine võib anda lähemat teavet eesti keele kohta, nt sõnaseoste, laenamise, ehk ka terminite üldkeelde jõudmise kohta.

Leksikograafilise keelekirjelduse eeltingimus on tänapäeval empiiriliste keeleandmete uurimine, ent Petra Storjohann ja Ulrich Schnörch (2016) on märkinud, et pabersõnaraamatutes (ning nende veebiversioonides) ei ole tavaliselt ühtegi viidet keelekorpuste kasutamisele. „Eesti keele seletava sõnaraamatu” saatesõnas mainitakse korpuse kasutamist küll: „Sõnaraamatu 1. trükk on koostatud Eesti Keele Instituudis (endise nimega Keele ja Kirjanduse Instituut) peamiselt eesti kirjakeele arhiivi põhjal, alates 1990-ndate algupoolest on kasutatud elektroonilisi teksti­kogusid. [---] Arhiivi kogumist jätkati kuni 2000. aastani, mil käsitsi sedeldamine lõpetati, sest see ei suutnud enam võistelda andmekogumisega arvutite abil” (EKSS 2009: 5). Samuti koostatakse keeleandmete uurimisele tuginedes EKI ühendsõnastikku (Langemets jt 2021; vt ka Langemets jt 2018).

Korpuste ajastul ilmunud ÕS-ides (1999, 2006, 2013, 2018) ei ole korpuseandmetele toetumist aga mainitud. ÕS on olnud normatiivne sõnaraamat, mida on koostanud keelekorraldajad, kes traditsiooniliselt on teinud varieeruvate keelenähtuste vahel valikuid ning otsustanud norminguid ja andnud soovitusi (Raag 2008: 12), toetumata seda tehes alati keeleandmete teaduslikule uurimisele, küll aga nii mõnigi kord näiteks traditsioonile (Risberg 2024: 54–55; nt sõnade järele ja järgi eristamistraditsiooni kohta vt Risberg, Langemets 2021: 909–911). 80 aastat tagasi on sellist tööviisi kritiseerinud keelemees Rein Nurkse:

[---] meie kirjakeel mitmesuguste omavoliliste ja põhjendamata uuendamiste ja korraldamistega mitmes tükis juba niikaugele on „ära korraldatud”, et keelepärasest loomulikust korrast enam palju järele pole jäänud. Et esialgne alateadvuslik süsteem kaose pähe lihtsalt kõrvale on heidetud, mõistmata temas teadvuslikku kosmost avastada, ja et selle asemele pakutud uued „kosmosed” tegelikult kaosteks on osutunud. (Nurkse 1944)

Kokkuvõttes on keeli kõrvutava uurimuse põhjal tekkinud tõdemus see, et paronüümide kosmos on avar ja lai, ent eesti keeles on sellest siiani avastatud üksnes väga väike osa.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojektid EKKD-III1 „Suurte keelemudelite rakendamine leksikograafias: uued võimalused ja väljakutsed” (vastutav täitja: Maria Tuulik) ning EKKD-TA2 „Eesti keele morfosüntaktiline varieerumine” (vastutav täitja: Liina Lindström). Samuti Petra Storjohann, Christian Lang ja Leibniz-Institut für Deutsche Sprache, Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm, Haridus- ja Noorte­amet, Haridus- ja Teadusministeerium.

 

Lydia Risberg (snd 1988), PhD, Eesti Keele Instituudi teadur-keelekorraldaja (Munga 18, 50088 Tartu); Tartu Ülikooli teadusprojekti EKKD-TA2 täitja, lydia.risberg@eki.ee

 

1 Info pärineb vestlusest Petra Storjohanniga varakevadel 2023.

2 Hint kasutab mõistet keelearendus tähenduses ’keele arendamine’, millega tegelesid nii keele­korraldajad kui ka keeleuuendajad.

3 Ka IDS-ile saadetakse aeg-ajalt keelenõuküsimusi, ehkki sellel keeleinstituudil ei ole eraldi keele­nõuosakonda ega -andjaid. Küll aga töötatakse IDS-is projekti raames välja keelenõu­küsimuste avalikku andmebaasi. Info pärineb veebruaris 2023 peetud vestlusest IDS-i keele­teadlase Christian Langiga, kes on selle projektiga seotud (vt ka Lang jt 2023).

4 https://www.owid.de/parowb/docs/info.html

5 Saksa sõnade igat tähendusnüanssi ei ole eesti keeles võimalik edasi anda, mistõttu on siin ­artiklis esitatud ligilähedased tõlked, kuid täpseid kasutusnüansse ja kollokatsioone saksa keeles tuleb vaadata sõnastikust „Paronyme”.

6 https://eki.ee/teatmik/keelekorralduse-teisenemine/

7 Erialakeeles võidakse neid mõisteid eristada, kasutades vastandust mõjus ja tõhus.

8 Värvilised joonised on näha artikli veebiversioonis.

9 Ka ÜS-is on olemas naabersõnade plokk, aga oma uurimuse tegin ÜK 2021 põhjal ise, toetumata teiste uurijate-leksikograafide varasematele tõlgendustele-lahendustele.

10 https://www.sketchengine.eu/guide/word-sketch-collocations-and-word-combinations/

11 Kuna „Paronyme” ei ole saksa-eesti kakskeelne sõnastik, ei jäänud siin ja järgmistel joonistel näha olevad artiklid avalikuks, ent failid on alles ja veebis taastatavad.

Kirjandus

VEEBIVARAD

DEA = DIGAR Eesti artiklid. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee

EKI teatmik. Eesti õigekeelsuskäsiraamat. Toim Peeter Päll (peatoim), Tiina Paet, Margit Langemets. Koost P. Päll, Maire Raadik, M. Langemets, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, T. Paet, Lydia Risberg, Arvi Tavast. Eesti Keele Instituut. https://eki.ee/teatmik/

Paronyme – Dynamisch im Kontrast. Koost ja toim Petra Storjohann, Luisa Cimander. ­Leibniz-Institut für Deutsche Sprache. https://www.owid.de/parowb/

Sketch Engine. Lexical Computing CZ s.r.o. https://www.sketchengine.eu

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021. Koost Kristina Koppel, Jelena Kallas. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

ÜS 2024 = Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2024. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

 

KIRJANDUS

Armstrong, Nigel; Mackenzie, Ian E. 2013. Standardization, Ideology and Linguistics. New York: Palgrave Macmillan. https://doi.org/10.1057/9781137284396

Bybee, Joan 2017. Language Change. (Cambridge Textbooks in Linguistics.) 4. tr. Cam­bridge: Cambridge University Press.

Campbell, Lyle; Barlow, Russell 2020. Is language change good or bad? – Questions About Language: What Everyone Should Know About Language in the 21st Century. Toim Laura Bauer, Andreea S. Calude. London–New York: Routledge, lk 80–90. https://doi.org/10.4324/9780367175023-7

Clyne, Michael 1997. Epilogue. – Undoing and Redoing Corpus Planning. Toim Michael Clyne. Berlin–New York: Mouton de Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110801729-019

Desagulier, Guillaume; Monneret, Philippe 2023. Cognitive linguistics and a usage-based approach to the study of semantics and pragmatics. – The Handbook of Usage-Based Linguistics. Toim Manuel Diaz-Campos, Sonia Balasch. Hoboken, New Jersey: Wiley-Blackwell, lk 31–53. https://doi.org/10.1002/9781119839859.ch2

Diessel, Holger 2017. Usage-based linguistics. – Oxford Research Encyclopedia of Linguistics. Toim Mark Aronoff. New York: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/acrefore/9780199384655.013.363

Divjak, Dagmar; Milin, Petar 2023. Using computational cognitive modeling in usage-based linguistics. – The Handbook of Usage-Based Linguistics. Toim Manuel Diaz-Campos, Sonia Balasch. Hoboken, New Jersey: Wiley-Blackwell, lk 307–324. https://doi.org/10.1002/9781119839859.ch17

Ehala, Martin 2024. ÕS peab olema sama selge kui liikluseeskiri. – Postimees 15. III. https://arvamus.postimees.ee/7979602

EKK 2020 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.

EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd I–VI. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud tr. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi ­Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. http://www.eki.ee/dict/ekss

EKÕS 1918 = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Toim Jaan Tammemägi. Tallinn: K.-Ü. „Rahvaülikooli” kirjastus.

Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Erelt, Tiiu (toim); Maanso, Viivi (töörühma juht); Kadakas, Mari; Kala-Arvisto, Ulve; Kraav, Inger; Puksand, Helin; Tamm, Eva; Unt, Inge 2014. Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat: eesti, inglise, saksa, soome, vene. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. https://www.eki.ee/dict/haridus/

EWD 2018 = Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. Erarbeitet unter der Leitung von Wolfgang Pfeifer. Edition Kramer in der Rhenania Verlagsgesellschaft mbH. Berlin: Walter de Gruyter GmbH.

EÕS 1925 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud tr. I kd A–M. Toim Johannes Voldemar Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Hennig, Mathilde (toim) 2021. Duden. Sprachliche Zweifelsfälle. Das Wörterbuch für richtiges und gutes Deutsch. Berlin: Dudenverlag.

Herman, Ondřej 2023. Unsupervised sense classification for word sketches. – Electronic Lexicography in the 21st Century (eLex 2023): Invisible Lexicography. Book of Abstracts. Toim Marek Medveď, Michal Měchura, Carole Tiberius, Iztok Kosem, Jelena Kallas, Miloš Jakubíček, Simon Krek. Brno, 27–29 June 2023. Brno: Lexical Computing CZ s.r.o, lk 136–137.

Hint, Mati 1978a. Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Valgus.

Hint, Mati 1978b. Keelekorralduse küsimärgid. – Looming, nr 4, lk 673–685; nr 5, lk 844–863.

Hunt, Kristiina 2012. Veaohtlike paronüümide käsitlemisoskus põhikooli III astme õpilaste seas. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/26007

Kaplinski, Jaan 2020 [1983]. Eesti ja estoranto võrdluseks. – J. Kaplinski, Eesti, estoranto ja teised keeled. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 211–223.

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Koppel, Kristina 2024. Keeleminutid. Digi-Tammsaare kinnipüüdmise tõde ja õigus. – ERR Kultuur 29. I. https://kultuur.err.ee/1609236270

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eesti keele kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207–228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Kull, Rein 1961. Keelenorm ja teadlik keeletarvitus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 89–100.

Kull, Rein 2000 [1985]. Kirjakeelest ja selle korraldamisest. – Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Koost R. Kull. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 21–35.

Lang, Christian; Schneider, Roman; Wöllstein, Angelika 2023. Was ist, was soll sein – und warum? Sprachanfragen aus empirischlinguistischer Perspektive. – Korpusgestützte Sprachanalyse. Grundlagen, Anwendungen und Analysen. (Studien zur deutschen Sprache 88.) Toim Michael Beißwenger, Eva Gredel, Lothar Lemnitzer, R. Schneider. Tübingen: Narr, lk 425–438.

Langemets, Margit; Uibo, Udo; Tiits, Mai; Valdre Tiia; Voll, Piret 2018. Eesti keel uues kuues. Eesti keele sõnaraamat 2018. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 942–958. https://doi.org/10.54013/kk733a2

Langemets, Margit; Koppel, Kristina; Kallas, Jelena; Tavast, Arvi 2021. Sõnastikukogust keele portaaliks. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 755–770. https://doi.org/10.54013/kk764a6

Lindström, Liina; Risberg, Lydia 2024. Sõnaraamat on oma aja ja koostajate nägu. – Postimees 15. III. https://arvamus.postimees.ee/7979653

Mäekivi, Helika 2024. Põimuvaid paralleele keeleelust. – ERR Arvamus 21. III. https://www.err.ee/1609288653

Müller, Wolfgang 1973. Leicht verwechselbare Wörter. (Duden Taschenwörterbücher 17.) Mannheim: Bibliographisches Institut.

Müller-Spitzer, Carolin; Koplenig, Alexander 2014. Online dictionaries: Expectations and demands. – Using Online Dictionaries. (Lexicographica. Series Maior 145.) Toim C. Müller-Spitzer. Berlin–Boston: De Gruyter, lk 143–188. https://doi.org/10.1515/9783110341287.143

Nurkse, Rein 1944. Keelelised päevamured. – Eesti Sõna 23. I, lk 2.

Paet, Tiina 2022. Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 923–947. https://doi.org/10.54013/kk778a3

Palmeos, Paula 1974. Partiklitest järele, järel ja järgi eesti kirjakeeles. – Centum. J. V. Veski 100. sünniaastapäevaks: artiklite kogumik. Toim Heino Ahven. Tallinn: Valgus, lk 136–140.

Patekar, Jakob 2017. Odnos norme i uzusa na primjeru paronima. – Rasprave Instituta za Hrvatski Jezik i Jezikoslovlje, kd 43, nr 1, lk 163–179. [Horvaadi keelest tõlkinud Rauno Alliksaar.]

Plado, Helen; Mandra, Katrin 2008. Väike paronüümisõnastik. Toim Tiina Paet. Tartu: Keele­hooldekeskus.

Pollmann, Christoph; Wolk, Ulrike 2010. Wörterbuch der verwechselten Wörter. 1000 Zweifels­fälle verständlich erklärt. Stuttgart: Pons.

Raadik, Lydia 2020. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 853−874. https://doi.org/10.54013/kk755a3

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

Ramscar, Michael; Baayen, Harald 2013. Production, comprehension, and synthesis: A communicative perspective on language. – Frontiers in Psychology, nr 4, lk 1–4. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2013.00233

Risberg, Lydia 2022. Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus. – ESUKA–JEFUL, kd 13, nr 2, lk 185−214. https://doi.org/10.12697/jeful.2022.13.2.06

Risberg, Lydia 2023. Recommendations for the meanings of words by Estonian language planning: Justified and necessary, or not? – Taikomoji kalbotyra, nr 20, lk 53–73. https://doi.org/10.15388/Taikalbot.2023.20.5

Risberg, Lydia 2024. Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keele­korraldusele. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 52.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Risberg, Lydia; Langemets, Margit 2021. Paronüümide probleem eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 903−926. https://doi.org/10.54013/kk766a4

Room, Adrian (toim) 2000. Dictionary of Confusable Words. New York–London: Routledge.

Rätsep, Huno 2002 [1983]. Eesti keele sõnavara rikastamise päevaprobleeme. – H. Rätsep, Sõnaloo raamat. Tartu: Ilmamaa, lk 191–204.

Schnörch, Ulrich 2015. Wie viele Paronympaare gibt es eigentlich? Das Zusammenspiel aus korpuslinguistischen und redaktionellen Verfahren zur Ermittlung einer Paronymstichwortliste. – Sprachreport, nr 4, lk 16–26.

Siiner, Maarja 2024. Keeleteadlane: eesti keele säilimist läbi aegade ei taga põhiseaduse preambula ja õiguskantsler. – Eesti Päevaleht 1. V. https://epl.delfi.ee/artikkel/120289554

Storjohann, Petra 2017. Cognitive features in a corpus-based dictionary of commonly confused words. – Electronic Lexicography in the 21st Century: Lexicography from Scratch. Proceedings of eLex 2017 Conference, Leiden, September 2017. Toim Iztok Kosem, Carole Tiberius, Miloš Jakubíček, Jelena Kallas, Simon Krek, Vít Baisa. Brno: Lexical Computing CZ s.r.o, lk 138–154.

Storjohann, Petra 2019. Einleitung: Paronyme empirisch neu beleuchtet. – Deutsche Sprache, kd 47, nr 1, lk 1–11. https://doi.org/10.37307/j.1868-775X.2019.01.02

Storjohann, Petra 2020. Zusammenhänge im Paronymen Wortschatz: Korpusgesützt ­beobachtet und lexikografisch dokumentiert. – Linguistisches Kolloquium, Universität Würzburg, 14. I.

Storjohann, Petra 2021a. German paronym dictionaries: The shift from prescriptive print editions to electronic corpus-based resources. – Broadening Perspectives in the History of Dictionaries and Word Studies. Toim Hans Van de Velde, Fredric T. Dolezahl. Newcastle: Cambridge Scholars Publishing, lk 194–222.

Storjohann, Petra 2021b. Visionary perspectives on the lexicographic treatment of easily confusable words: Paronyme – Dynamisch im Kontrast as the basis for bi- and multilingual reference guides. – Electronic Lexicography in the 21st Century. Proceedings of the eLex 2021 Conference. 5–7 July 2021, virtual. Toim Iztok Kosem, Michal Cukr, Miloš Jakubíček, Jelena Kallas, Simon Krek, Carole Tiberius. Brno: Lexical Computing CZ, s.r.o, lk 361–376.

Storjohann, Petra; Schnörch, Ulrich 2016. Verwechslungsfehler oder Wandel: sprachliche Veränderungen der Gegenwart und ihre lexikografische Dokumentation. – Acta Universitatis Carolinae Philologica, nr 4, lk 133–172. https://doi.org/10.14712/24646830.2016.52

SÕS 1948 = Suur õigekeelsus-sõnaraamat. 1. v. ENSV TA Keele- ja Kirjandusinstituut. Tartu: RK Teaduslik Kirjandus.

Thomson, Edith-Helian 2012. Eesti keele kaas- ja määrsõnade läbi, kaudu, järele, järel ja järgi kasutusest ja semantikast. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Trudgill, Peter 1998. The meanings of words should not be allowed to vary or change. – ­Language Myths. Toim Laurie Bauer, P. Trudgill. London: Penguin Books, lk 1–8.

Viilup, Kaspar 2023. Viktoriin: pane end emakeelepäeval proovile paronüümide tundmises. – ERR Kultuur, 14. III. https://kultuur.err.ee/1608914261

VSL 2012 = Võõrsõnade leksikon. Koost Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet. Peatoim Tiina Paet. Toim T. Paet, Tuuli Rehemaa, Katrin Kuusik, Argo Mund, Kaspar Kolk, Ülle Viks. 8., põhjalikult ümber töötatud tr. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Valgus.

VÕS 1933 = Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Vääri, Eduard 1968. Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt, R. Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Artiklis keskendutakse eesti keele polüseemilise ja sageda kasutusega tuumverbi laskma alustamis- (laskma + Vma, nt lasta vesi kraanis jooksma) ja põhjustamis­konstruktsioonile (laskma + Vda, nt ei lasknud sind/sul ära sõita) ning kausatiivse funktsiooni kujunemise tagamaadele. Funktsiooni alltüüpidena käsitletakse permissiivset ja kuratiivset kausatiivsust. Kirjeldatakse laskma-verbi kasutusi kirjakeele tekstide põhjal alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitatakse tähendus­seoseid. Sarnase metoodikaga olen uurinud panema– ja ajama-verbi grammatiseerumist (Tomson 2018, 2020). Laskma-, ajama- ja panema-kausatiivkonstruktsioonid on grammatiseerunud eri tüüpi leksikaalsetest kasutustest. Põhjustamis­konstruktsioonina käsit­le­takse grammatilist konstruktsiooni, mis väljendab tervikuna olu­korda, kus ühe sündmuse tagajärjel toimub teine sündmus (Comrie 1989; Langacker 1991; Talmy 2003). Analüütilise ehk perifrastilise kausatiivkonstruktsiooni keskmes on liitpredikaat (nt paneb sädelema, ajab naerma, laseb laguneda) (Erelt, Metslang 2017: 231–236).

Laskma-verb esineb grammatilises konstruktsioonis da– või ma-infinitiiviga. Konstruktsiooni laskma + Vda (nt Ema laskis lapsel mängida) peetakse täpsemalt permissiiviks – põhjustamis­tarindi deontilis-modaalseks eriliigiks, mille kausatiivsus seisneb tulemussündmuse toimumise lubamises, selle mittetakistamises (Erelt, Metslang 2017: 231). Eesti keele laskma-verbil on nii lubav kui ka direktiivne (käsku, korraldust või palvet väljendav) tähendus (Erelt, Metslang 2017: 234). Kausatiivsust on ka teistes keeltes seostatud permissiivsusega (vt nt Diedrichsen 2015; Waldenfels 2015; Kuteva jt 2019: 256–257), nt inglise keele let-konstruktsioonil on võimaldamise tähendus: seda käsitletakse laiemalt kui kompleksset põhjustamis­situatsiooni väljendavat konstruktsiooni, mis liigitatakse võimaldava kausatiivsuse (ingl en­abling causation) alla. Seda tüüpi kausatiivsuse üks tunnuseid on see, et tulemus­sündmuse saavutamiseks ei rakendata tingimata füüsilisel kontaktil põhinevat jõudu (Talmy 2003: 504–509). Lisaks on osa laskma + Vda konstruktsiooni kasutusjuhtude puhul tegemist kuratiivse kausatiivsusega. Kui permissiivse kausatiivsuse puhul on mõjutaja (põhjustaja) protsessi või tegevuse mittetakistaja (passiivne lubaja) ja mõjutatav võib olla kolmes eri rollis: AGENT, KOGEJA või PATSIENT, siis kuratiivse kausatiivsuse puhul on nii mõjutajal kui ka mõjutataval aktiivne roll (Kasik 2001: 111). Kuratiivse kausatiivsuse fookuses on millegi saavutamine (Waldenfels 2015). Laskma + Vma konstruktsioon väljendab aga aspekti­tähendust, täpsemalt millegi alustamist.

Grammatiliste konstruktsioonide kujunemist vaadeldakse kui loomulikku grammatiseerumis­protsessi, milles leksikaalsest keeleainesest tekib grammatika­üksusi (Heine jt 1991; Hopper, Traugott 2003; Narrog, Heine 2011; Heine 2018; Kuteva jt 2019), aga ka kui kontaktimõjulist grammatiseerumist, sh sundgrammatisatsiooni (Nau 1995; Heine, Kuteva 2005). Eesti oludes ilmneb see kõige ilme­kamalt vana kirjakeele perioodil alates XVI sajandist: laskma-konstruktsiooni kasutati tõlkelises XVI–XVII sajandi kirjakeeles saksa keele eeskujul, näiteks Heinrich Stahli tekstides (VAKK). Kuna XVIII sajandi näidetest on näha, et laskma-konstruktsioon sobitus hästi eesti keelde, siis võib arvata, et samal ajal on toimunud loomulik grammatiseerumine.

Artiklis avatakse seoseid laskma-verbi leksikaalsete kasutuste, sild­konstruktsioonide (leksikaalsete ja grammatiliste kasutuste vahepealsed, mitmeti tõlgendatavad juhud, mille kaudu saab selgitada grammati­seerumist) ning grammatiliste kasutuste vahel. Tähendus­rühma­desse jagatakse üle 3000 laskma-verbi kasutus­juhu, jälgides sajandite kaupa nende tähenduste kirjalikes tekstides avaldumise sagedust. Tähendus­seoste uurimise kaudu on eesmärk heita valgust grammati­liste konstruktsioonide kujunemisele. Grammatilistest konstruktsioonidest käsitletakse lähemalt da-infinitiiviga konstruktsioone käskimise (nt ma lasen sulle kohvi siia tuua) (direktiivsed kasutused) ja võimaldamise (nt oleme lasknud neil elada teiste arvel) (permissiivsed kasutused) tähenduses ning ma-infinitiivilist konstruktsiooni alustamis­tähenduses (nt lasi ringi käima lugemissoovituste nimestikud). Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu tuuakse välja ka sagedamini esinevad laskma-verbi sisaldava põhjustamis­konstruktsiooni tüübid.

 

1. Laskma-verbi tähendused kirjakeele eri allikates

Grammatiseerumise tausta aitab avada verbi tähenduse uurimine. Laskma-verbi (läänemeresoome või soome-ugri tüvi) vasted eesti keele sugulaskeeltes on nt liivi laskõ, soome laskea ja vepsa laskta tähendustes ’lubama’, ’tulistama’ ja ’asetama’ (EES: 228). Laskma algne tähendus on ’lahti päästma’ (Häkkinen 2005: 575; SSA). Käskiva kõneviisi vormi las on võinud mõjutada saksa laß ’lase’, lassen ’(tegema) panema; lubama’ (EES: 228). Saksa verb lassen on arvatavalt indoeuroopa päritolu (Kluge 2002).

Järgnevalt on esitatud ülevaade laskma-verbi tähenduste kohta nende varasemate allikate põhjal, mida siinse uurimuse korpus­materjal ei kajasta (Eduard Ahrensi grammatika, Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamat ja grammatika). Ahrensi grammatikas (1853: 109) on laskma-verbi kohta esi­tatud järgmised kasutusnäited: lasti nekrutid körtsi, jooma; ei lase mind oma tupa, rääkima; isa ei lase oma lapsi kuhugi, hulkuma; lase teda lahti, jooksma. Ahrensi kommentaaridest ilmneb, et tihti jäetakse verbi laskma korral lahti ära, aga see on juurde mõeldav: ma lasin sead (lahti), oma peatasa jooksma; lasi hobuse (lahti) sööma; herra lasi mind (lahti), oma pead toitma. Nimetatud näidetes on väljendatud kohta (nt tuppa) või seisundit (lahti), seda ka ma-infinitiivis verbi abil. Näited väljendavad millegi alustamist ja võimaldamist. Ahrensi järgi (1853: 110–111) on laskma-verbil (nagu ka verbidel käskima, paluma, manitsema) peale infinitiivi objektiks ka isik, nt lase teda minna; ma lasin sead kõige suwe oma peatasa joosta; lasi hobuse õues süa; lase rohi kaswata, niita.

Wiedemanni 1869. aastal ilmunud eesti-saksa sõnaraamatus on laskma-verbi tähendused jaotatud kolme suure­masse rühma. Esimesse rühma on koondatud näiteid tähendustest lassen ’(midagi teha) laskma; (midagi tegema) panema’, los lassen, entlassen, in Bewegung setzen: nt soode peal ei lasta veel kõndida, las ma aga maale saan, verd laskma, (läti-) keelt laskma, paber laseb läbi. Teises rühmas on intransitiivsed, enesekohased kasutused intr. Sich in Bewegung setzen, tanzen (pt), sich wenden etc. (st laskuma või ennast laskma): nt ta laseb kui üks nool tema peale, galoppi laskma, paistetus laseb maha. Kolmandas rühmas on esitatud sellised konkreetsed leksikaalsed kasutused nagu schiessen ’(relvast) laskma, tulistama’, nt sihti laskma ja tühjaks laskma püssi. (Wiedemann 1923: 459–461)

Grammatikas esitab Wiedemann (1875: 447) da– ja ma-infinitiiviga kasutus­näited Isa ei lase oma lapsi kusagi hulkuda ja Isa ei lase oma lapsi kuhugi hulkuma. Lisaks on näited lase hobune süüa ja lase hobune (sc. lahti) sööma. Nimetatud da-infinitiiviga kasutused väljendavad võimaldamistähendust ning ma-infinitiiviga kasutused võimaldamist ja alustamist.

Laskma-verbil on eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) ja sõnastikuportaali Sõnaveeb järgi tänapäeva eesti keeles järgmised tähendused: 1) võimaldama, lubama, mitte keelama või takistama a) midagi teha või juhtuda, b) kuhugi või kuskilt pääseda (1b tähenduse kohta on Sõnaveebis toodud vaid sellekohane näide tuumajaama juhtpuldi juurde temasuguseid ei lasta), 2) midagi kellelgi teha paluma või käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma // vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma, 3) kuhugi allapoole langeda võimaldama (EKSS) / kuhugi langetama (Sõnaveeb) // laskuma, 4) kuskilt või kuhugi voolama panema (4a KÕNEK roojamise ja urineerimise kohta), 5) tulirelvast kuuli, mürsku vm lendu paiskama; muust laskeriistast noolt vm lendu paiskama; (märki) tabama, 6) heli tekitama; mingi masinaga töötama; liikuma (ka kestev hoogne tegevus) vm kontekstist tulenev tegevus.

Võimaldamis- ja käskimistähendusega infiniitkonstruktsioonid esinesid juba Ahrensi grammatikas (1853) ning võimaldamistähendusega infiniitkonstruktsioonid Wiedemanni sõnaraamatus (1869) ja grammatikas (1875). Nii Ahrens kui ka Wiedemann on esitanud ka ma-infinitiiviga konstruktsiooni aspektitähenduses näiteid. EKSS-is on laskma ma-infinitiiviga konstruktsioon märgitud esimese tähendus­rühma (’võimaldama, lubama, mitte takistama’) juures.

 

2. Varasemad uurimused

Laskma-verbi grammatilisi konstruktsioone on varem käsitletud mitmes uurimuses. Reet Kasik (2001) on laskma-kausatiivkonstruktsiooni semantikat kirjeldanud panema– ja ajama-kausatiiv­konstruktsioonide kõrval. Ta on selgitanud ka lubava ja kuratiivse kausatiivsuse erinevust (siinses uurimuses on vastavalt kasu­tusel tähendus­rühmad ’võimaldama’ ja ’käskima’). Lubava kausa­tiivsuse (nt peremees laseb majal laguneda) korral ei takista mõjutaja (AGENT, KOGEJA või PATSIENT) mõjutatavaga toimuvat protsessi. Kuratiivse kausa­tiivsuse puhul (nt mees laskis fotograafil endast pilti teha) on nii mõjutajal kui ka mõjutataval aktiivne roll. Näidet mees laskis fotograafil endast pilti teha võiks tõlgendada ka kui passiivset lubamist, st mõjutatava tegevus toimuks sel juhul omal initsiatiivil. Selliseid lauseid aitab tõlgen­dada põhitegevuse iseloom ja enamasti kahe­mõttelisust ei ole. (Kasik 2001: 77–78, 105–113)

XVII–XX sajandi eesti kirjakeele tekstides esineb enim permissiiv­konstruktsioonis just laskma-verb, millel on selles lubav või käskiv tähendus (Klettenberg 2007a, 2007b). Lisaks verbile laskma lõimuvad permissiiv­konstruktsiooniga ka näiteks verbid käskima ja lubama (Klettenberg 2007a, 2007b; Penjam 2008). Pille Penjam (2008) on laskma-verbi permissiivkonstruktsiooni nimetanud võimaldamis-kohustamis­konstruktsiooniks, nt (valitsusel) tööd teha laskma ja (poste) kohale tuua laskma. Mõjutatava (ehk toimija) vormi kohta on leitud, et see on varieeruv – eriti kirjakeele varasemal perioodil – ja sagedamini esineb mõjutatav partitiivi ja adessiivi vormis (Klettenberg 2007a, 2007b). Mõjutatava vormi on vaadeldud ka siinses uurimuses (vt ptk 5.1, tabel 3, joonis 1).

Laskma grammatilise konstruktsiooni osaliste vormi ja konstruktsiooni tähenduse seose uurimine on näidanud, et permissiivse struktuuri morfosüntaks on varieeruvam kui faktitiivse struktuuri oma (faktitiivsena on käsitletud laskma-verbi tähendust ’midagi kellelgi teha paluma või käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma’) (Tamm 2012). Ka siinse uurimuse üks eesmärkidest on teada saada, kas laskma-verbi grammatilise konstruktsiooni osaliste vormi ja konstruktsiooni tähenduse vahel on seos (vt ptk 5.1).

Las-partikli teemalised uurimused (Metslang 2000, 2001) on näidanud, et selle kujunemist võis mõjutada saksa abiverbi lassen imperatiivi­vorm laß, mis esineb koos infinitiiviga. Eesti keeles on las-partiklil kujunenud möönev tähendus. Lase-imperatiiv esineb enamasti koos da-infinitiiviga (nt lase poissi / poisil õppida), las-partikkel aga koos pöörde­lise verbiga (nt las poiss õpib). Laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid väljendavad modaalset (võimalikkusmodaalsus) (nt Mari laseb Jüril magada) ja mitte­modaalset (Direktor laseb Otil ukse taga oodata) kausatiivsust. Esimesel juhul on mõjutataval (Jüril) võimalus valida, kas ta teeb talle võimaldatud tegevust. Teise, mittemodaalse kausa­tiivsuse korral see valiku­võimaluse vaheaste puudub. Siinses uurimuses käsitletakse ka ­las-partiklit laskma-verbi teiste kasutuste seas, jälgides selle esinemissagedust eesti kirjakeeles.

Läti keeles esinevad permissiivses laskma-kausatiiv­konstruktsioonis verbid ļaut ja laist. Leedu verbil leisti ’laskma’ on permissiivne ja mittepermissiivne tähendus, mille seas on permissiivne kasutus sagedasem (70% kasutusjuhtudest). Areng imperatiivivormist partikliks on toimunud ka läti ja leedu keeles. (Pakerys 2017)

 

3. Materjal ja meetod

Uurimuse keeleandmed on kogutud eesti kirjakeele korpustest: XVI–XIX sajandi materjal vana kirjakeele korpusest (VAKK), XX sajandi materjal eesti kirjakeele korpuse eri kümnendite ajakirjandus- (AJA) ja ilukirjandustekstidest (ILU) ning XXI sajandi materjal veebilehtede korpusest (etTenTen13).

XVI sajandi kohta tehti otsing kõikidest tekstidest. XVII sajandi otsingusse kaasati juhuvalimiga 259 laskma-verbi sisaldavat lauset järgmistest tekstidest: Georg Mülleri jutlused (16001606), Joachim Rossihniuse „Evangelia und Episteln” (1632) ja Heinrich Stahli „Hand- und Hausbuchi” III ja IV osa (1638) ning „Leyen Spiegeli” II osa (1649). XVIII sajandi materjalist tehti otsing järgmistest tekstidest: Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache”, 10 dialoogi (1732), Albert Anton Vierorthi „Wiis head jutto” (1740), August Wilhelm Hupeli „Lühhike öppetus” (1766–1767), Johann Lithanderi „Köki ja Kokka Ramat” (1781), Friedrich Wilhelm Willmanni „Juttud ja Teggud” (1782) ning Friedrich Gustav Arweliuse „Üks Kaunis Jutto ja Öppetusse Ramat” (1782). Ühest allikast võeti kuni 200 lauset, mistõttu jäeti välja osa lauseid Lithanderi mahukast kokaraamatust. XIX sajandist võeti materjali hulka kõik VAKK-ist leitud kasutusjuhud ja eesti kirjakeele korpuse 1890. aastate materjal. Eesti kirjakeele korpuse otsingus kasutati järgnevat regulaar­avaldist:

las[eitk]?[ndbvmtavuk]?[eakausg]?[stdimu]?[entm]?e?

EtTenTen13 korpusest materjali valikul oli kriteerium see, et ühelt veebiaadressilt ei oleks üle seitsme kasutusjuhu.

Materjalis on religioossed tekstid, ilukirjandus- ja ajakirjandustekstid ning internetikeel: kokku 3129 laskma-verbi kasutusjuhtu1 (tabel 1). Laskma-verb esineb materjalis kas lihtverbina, verbiühendis või infinitiivikonstruktsioonis.

Tabel 1. Laskma-verbi tähendusrühmade moodustamiseks analüüsitud kasutusjuhtude arv.

Periood

Sajand

Kokku

XVIXVII

XVIII

XIX

XX

XXI

Analüüsitud kasutusjuhtude arv

258

490

669

1185

527

3129

Analüüsiti, millised on laskma-verbi tähenduste seosed ja millised leksikaalsed tähendused on sobitunud da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonidesse. Kõigepealt määrati igale kasutusjuhule konteksti arvestades tähendus ning vaadati, milliseid sama vormi ja tähenduse gruppe materjali põhjal tekkis. Tähendusrühmi aitasid luua sõnaraamatutes esitatud laskma-verbi tähendusseletused ja kasutusnäited. Iga kasutus­juht määrati kas leksikaalseks või grammatiliseks, kaheti tõlgendatavad juhtumid sildkonstruktsiooniks. Selline jagamine on oluline laskma-verbi grammatiseerumise kirjeldamisel (leksikaalne tähendus → sildkonstruktsioon → grammatiline kasutus). Grammatilisteks konstruktsioonideks on loetud ma– või da-infinitiiviga konstruktsioonid (nt laseb teha), kus laskma on kaotanud leksikaalse iseseisvuse. Püsi­ühendid ja fraseologismid määratakse selle tähendusrühma alla, millest semantiline ülekanne on motiveeritud, ehkki neil on nüüdseks kujunenud iseseisev terviktähendus, nt leiba luusse laskma. Ühildades korpus­materjali ja teoreetilise teadmise grammatiseerumise seaduspärasuste kohta, saab esitada tähendus­võrgustiku, näidates, missugused tähendused on omavahel kujunemise mõttes seotud.

Uuriti ka, kas laskma-verbi vorm ühendis või konstruktsioonis ning ühendi või konstruktsiooni teise koostisosa vorm määrab nende ühendite ja konstruktsioonide tähenduse. Selle jaoks märgendati MS Excelis 500 kasutusjuhtu XXI sajandi materjalist ning tehti statistiline klaster­analüüs programmis R.2 Kasutati R-i paketi „cluster” funktsiooni „daisy” ja paketi „stats” funktsiooni „hclust”. Laskma-verbi vormilistest tunnustest kaasati analüüsi kõneliik (jaatav, eitav), kõneviis (kindel, käskiv, tingiv, kaudne, möönev), aeg (minevik, mitteminevik), arv (ainsus, mitmus) ja isik (esimene, teine, kolmas). Lisaks märgendati ja kaasati analüüsi ühendi või konstruktsiooni teise osa vorm (da-infinitiiv, ma-infinitiiv, allatiiv, illatiiv, translatiiv, partitiiv ja elatiiv; samuti oli märgendatud „laskma lihtverbina” ja „laskma väljendverbis”) ja varem siinses uurimuses introspektsiooni ja leksiko­graafiliste kirjelduste põhjal loodud tähendus­rühmad. Eesmärk oli tuvastada keeleliste tunnuste alusel kokku kuuluvad laskma-verbi kasutusjuhud ja vaadata, kas tekkinud rühmad on vastavuses introspektsiooni ja leksikograafiliste kirjelduste põhjal loodud tähendusrühmadega. Sellist vastavust ei õnnestunud siinses uurimuses siiski leida. Vormi-tähenduse seoste ennustus­mudeli loomiseks oli analüüsitavat mater­jali vähe ja hajusalt ning kaasatud tunnuseid palju. Siinne uurimus näitas, et semantiliste tunnuste käsitsi märgendamine on mitme­tõlgenduslikel juhtudel endiselt oluline.

Järgmisena analüüsiti laskma-verbi grammatilisi konstruktsioone. Nende kasutusjuhtude puhul, kus mõlemad konstruktsiooni osalised (mõjutaja ja mõjutatav) on eksplitsiitselt väljendatud, määrati mõjutaja, mõjutatava ja tulemussündmuse semantiline roll ja moodustati konstruktsioonitüübid (vt ptk 5.1). Näiteks kasutusjuhu ta laseb neid kirjutada konstruktsioonitüüp on AGENT-PATSIENT-TEGEVUS: ta (AGENT), neid (PATSIENT) ja kirjutada (TEGEVUS). Samuti leiti erinevate laskma-verbi konstruktsioonitüüpide esinemissagedus. Uuriti ka seda, kas mõjutatava vormist sõltub grammatilise konstruktsiooni tähendus (’võimaldama’, ’käskima’, ’võimaldama ~ käskima’). Seda vaadati MS Excelis moodustatud risttabeli põhjal.

Nende kasutusjuhtude kohta, milles ühte või mõlemat osalist grammatilises konstruktsioonis eksplitsiitselt pole, esitatakse ainult esinemissagedus ega kaasata neid konstruktsioonitüüpide kirjeldamisse.

 

4. Laskma-verbi tähendusrühmad ja tähendusseosed

Selles peatükis esitatakse laskma-verbi tähendusrühmad, mis avavad ühtlasi skemaatiliselt grammatiseerumise. Leksikaalsete ja grammatiliste tähenduste kõrval tuuakse välja sildkonstruktsioonid – vormi-tähenduse paarid, mida on samaaegselt võimalik tõlgendada nii leksikaalses kui ka grammatilises tähenduses. Sildkonstruktsioonide kaudu näidatakse, milliste vormi-tähenduse paaridega on seotud grammatilised ma– ja da-infinitiiviga konstruktsioonid.

Kõige üldisemalt on laskma-verbi tähendus seotud võimaldamisega. Varasemates tähendusjaotustes (vt ptk 1) on laskma võimaldamis­tähenduse all toodud näidetena vormiliselt erinevaid, siinse töö mõistes leksikaalseid (nt lehmad lasti laudast karjamaale) ja grammatilisi (nt tal ei lastud suudki lahti teha) kasutusi. Siinne ’hoogsalt tegutsema’ tähendusrühm koondab EKSS-i tähendused, mis on seotud hoogsalt liikumise, mingi heli tekitamise või millegi muu tegemisega (nt kukerpalli laskma). Erinevusena varasemast on eraldi tähendusena tõlgendatud laskma alustamis­tähendust. Sarnaselt varasemate tähendusjaotustega on siinses analüüsis eristatud laskma-verbi grammatilist tähendust ’midagi kellelgi teha paluma või käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma’ (siin ’käskima’). Grammatiliste kasutuste juures tuleb rääkida tähenduste põimu­misest, kuna materjalis on kasutusjuhte, mida on raske ühemõtteliselt ühte või teise tähendusrühma paigutada. Niisiis on grammatiliste kasutuste hulka loetud ka n-ö sulandtähendusrühm ’võimaldama ~ käskima’.

Bernd Heine (2002) on grammatiseerumisprotsessi kirjeldanud neljaastmelisena: 1) algusfaas (lähtetähendus), 2) sildkontekst, kus ilmub lõpptähendus (ingl bridging context), 3) vahetuskontekst, kus lähtetähendus nihkub tagaplaanile (ingl switch context), ja 4) lõppfaas (lõpptähendus). Nimetatud astmete kaudu on Heine kirjeldanud näiteks refleksiivi grammatiseerumist passiiviks. Siinses uurimuses ei eristata sild- ja vahetuskonteksti, vaid käsitletakse neid koos kui üleminekuastet leksikaalselt kasutuselt grammatilisele. Eesmärk on kirjeldada laskma-verbi sisaldavate grammatiliste konstruktsioonide kujunemist sildkonstruktsioonide kaudu nii, nagu seda on tehtud panema– ja ajama-verbi sisaldavate grammatiliste konstruktsioonide uurimustes (Tomson 2018, 2020). Panema-põhjustamis­­konstruktsiooni kujunemises ­käsitleti leksikaalse ja grammatilise kasutuse vahe­astmena sildkonstruktsiooni, mis väljendab millegi kuhugi asetamist, aga samal ajal ka mingi protsessi põhjustamise tõlgendust (Tomson 2018). Ajama-põhjustamis­­konstruktsiooni kujunemises käsitleti sild­konstruktsioonidena mingi seisundi põhjustamist väljendavaid konstruktsioone, mis vormiliselt ei ole infinitiivikonstruktsioonid (Tomson 2020).

 

4.1. Laskma-verbi leksikaalsed tähendused

Kasutusjuhtude põhjal moodustati neli laskma-verbi leksikaalset tähendusrühma: 1) ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’, 2) ’relvast midagi lendu paiskama’, 3) ’hoogsalt tegutsema’ ning 4) ’füüsiliselt mitte takistama’.

Mingi olemi kuhugi liigutamise või suunamise tähenduses kasutusnäited väljendavad kas mingi olemi allapoole liigutamist või mingisse kohta suunamist. Laskma-verb saab nendes kasutustes esineda lihtverbina (näide 1) või verbiühendis, nt alla laskma (näide 2).

(1) [---] lastes puu tüve osad ja oksad nööridega maapinnale. (etTenTen13, haljasaare.ee)

(2) Ja pakiruum ise on suisa hiiglaslik: 565 l normaalasendis, kui tagaistmed alla lasta, siis koguni 1670 liitrit. (etTenTen13, skoda.ee)

Relvast millegi lendu paiskamise tähenduses esineb laskma-verb lihtverbina (näide 3) ja verbiühendis maha laskma ’tapma’.

(3) Noorkotkastel on mitmeid ühistegevusi: koos käiakse langevarjuga hüppamas, purilennukiga lendamas, sukeldumas, suusatamas, matkamas, lastakse erinevatest relvadest, mängitakse kabet ja malet, orienteerutakse ja tehakse palju muud huvitavat. (etTenTen13)

Laskma-verb esineb ka lihtverbina või verbiühendis sellistes kasutustes, mis osutavad hoogsale tegutsemisele, väljendades kiiret liikumist (näide 4), aga võib olla kasutusel ka muu tegevuse, nt kirjutamise, tähenduses (näide 5).

(4) Keera nüüd kõik rattad käima ja lase nii ruttu siia kui saad! (ILU 1950)

(5) Kogu raamat oleks nagu kirjutatud hooti: kord on lastud mõnuga, siis jälle punnitades. (AJA 1990)

Mittetakistamise tähendust väljendab laskma lihtverbina harva (näide 6) – see esineb enamasti verbiühendites (vt sildkonstruktsioonidest ptk 4.2).

(6) Loomulikult ei lasta sinna mingeid külastajaid. (ILU 1990)

 

4.2. Sildkonstruktsioonid ja tähendusseosed

Eesti keele laskma-verbi grammatiseerumis­protsessi kirjeldamise sildkonstruktsioonide kaudu muudab keerukaks asjaolu, et laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid esinesid juba eesti vanimas kirjakeeles, mistõttu ei avane vanema kirjakeele materjalis grammatiliste kasutuste kujunemise algus. Keeleajaloolistest uurimustest on teada, et ma-infinitiiv seostub ajalooliselt illatiiviga, da-infinitiiv objekti väljendamisega (Saukkonen 1965). Laskma da-infinitiiviga konstruktsioonis on da-infinitiiv ühtlasi infiniitobjekt. Siinses peatükis kirjeldatakse, missuguste leksikaalsete kasutuste põhjal on võinud kujuneda laskma-verbi ma– ja da-infinitiiviga konstruktsioonid. Tuuakse välja kaks sildkonstruktsioonide rühma, mille kaudu on võinud toimuda üleminek leksikaalsetest kasutustest grammatiliste kasutuste suunas.

Sildkonstruktsioon ’võimaldama’ (Snom/gen/part + laskma) on leksikaalse tähendus­rühma ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’ ja grammatiliste ­da-infinitiiviga konstruktsioonide vaheaste. Selles sildkonstruktsioonis esineb laskma-verb koos objektikäändes (partitiivis, genitiivis või nominatiivis) osalisega. Neil kasutustel on kahetine tähendus: ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’ ja võimaldamis- või käskimistähendus. Leksikaalsetest kasutustest eristab seda rühma modaalne tähendus. Näites 7 võimaldatakse soojal kevadõhul tuppa pääseda ja näites 8 veel kraanist voolata. EKSS-is on ühend vett laskma loetud tähendusrühma ’kuskilt või kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama’ alla. Nii saab ühendi vett laskma tähendust seostada võimaldamise ja ka protsessi alustamisega.

(7) Tuppa lastakse soe kevadõhk, poleeritakse peeglid ja tehakse muid värskendustöid. (etTenTen13, olev.ee)

(8) Kõigile ruumis viibijatele on ütlematagi selge, et nõuet, kuidas tohib kraanist vett lasta, pole üheski lepingus. (etTenTen13, property24.ee)

Sildkonstruktsioon ’mingisse kohta või seisundisse siirdumist võimaldama’ on leksikaalse ’füüsiliselt mitte takistama’ ja grammatilise ’alustama’ kasutuste vaheaste. Selles eristuvad vormiliselt kindlapiirilised konstruktsioonid: laskma + illatiiv, laskma + allatiiv ja laskma + translatiiv.

Illatiivsete kasutuste hulgas on a) läbipaistva kohatähendusega ühendid, nt sisse laskma ja välja laskma (näide 9), ning b) ühendid, mis on ajalooliselt kujunenud kohatähendusest, praegu osutavad aga seisundimuutusele, nt kokku laskma (näide 10).

(9) Rajooni suurima lüpsikarjapidaja Nõo viimane kari lasti tänavu välja sellel teisi­päeval. (AJA 1980)

(10) Rahvas eemale suruda, mitte kokku lasta! (ILU 1950)

Osa konstruktsiooni laskma + illatiiv kasutustest osutab ka mingi tegevuse või protsessi algatamisele, nt ringlusesse laskma, käiku laskma, triivi laskma, pankrotti laskma, eetrisse laskma ja lendu laskma (näide 11).

(11) Teel laseb ta lendu paar nalja ning jutustab kaaslasele suvistest golfielamustest. (AJA 1990)

Kohatähendusele või tegevuse/protsessi algatamisele osutavad ka allatiivsed kasutused, nt pensionile laskma, oksjonile laskma, käibele laskma ja vabamüügile laskma (näide 12).

(12) Palkade tõstmisega ära viivita tundigi, autod lase vabamüügile [---] (AJA 1990)

Translatiivsed kasutused osutavad kellegi/millegi (abstraktse) seisundi võimaldamisele, nt lõdvaks laskma, priiks laskma ja vabaks laskma (näide 13).

(13) Kui mind vabaks lasti, tulin sind otsima. (ILU 1970)

 

4.3. Laskma-verbi grammatilised kasutused

Laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid jaotuvad nelja tähendusrühma.

Võimaldamise tähendusega konstruktsioon väljendab seda, et keegi annab kellelegi loa midagi teha. Seda nimetatakse ka lubavaks kausatiivsuseks – põhjustaja ei takista mõjutatava tegevust või temaga toimuvat protsessi (Kasik 2001: 120). Konstruktsioon esineb enamasti koos da-infinitiiviga. ma-infinitiiviga võimaldamis­tähenduses kasutusi esineb vaid XVI–XVII sajandi materjalis, kus mõnel saksa autoril infinitiivivormide kasutamine varieerus. da-infinitiiviga kausatiivkonstruktsiooni skeem:

MÕJUTAJA + laskma-verb + MÕJUTATAV (nt nominatiiv, partitiiv, adessiiv) + TULEMUSSÜNDMUS (da-infinitiiv)3

da-infinitiiv esineb kausatiivkonstruktsioonis objektina (infiniitobjekt), laiendades tegevusobjektile suunatud kohustamist või võimaldamist väljendavaid verbe, nt laskma ’käskima / paluma’, laskma ’lubama’, paluma, võimaldama ja soovitama (Erelt, Metslang 2017: 776–780). Mõjutatav võib vormilt olla nominatiivis (näide 14), parti­tiivis (15) või adessiivis (16) (vt vormi kohta ptk 5.1). Laskma-verbile vormi­piiranguid pole.

(14) Kuid mida rohkem lastakse torustik käest ära minna, seda kallimaks läheb kapitaalne korda tegemine. (AJA 1980)

(15) Ei lasknud sind eile ära sõita. (ILU 1970)

(16) Lasen kehal natuke puhata, siis vaatan, mis saab. (etTenTen13, sport.postimees.ee)

Konstruktsiooni osalistel on erinevad semantilised rollid: mõjutaja on AGENT või JÕUD, mõjutatav on PATSIENT, KOGEJA või TEEMA, tulemussündmus on TEGEVUS, PROTSESS, SEISUND, SAAVUTUS või SOORITUS (Vendler 1957; Van Valin, LaPolla 1997).

Käskimistähenduses konstruktsioon väljendab seda, et keegi annab kellelegi käsu midagi teha. Kui nii mõjutaja kui ka mõjutatav on aktiivsed tahtlikud situatsiooni osalised, on tegemist kuratiivse kausatiivsusega (Kasik 2001: 120–121). Käskimistähenduses konstruktsiooni skeem on:

MÕJUTAJA + laskma-verb + MÕJUTATAV + TULEMUSSÜNDMUS (da-infinitiiv)

(17) Ma lasen sulle kohvi siia tuua. (AJA 1910)

Kuigi enamasti saab lause kontekstist järeldada, kas konstruktsioonil on võimaldamis- või käskimistähendus, jääb mõnikord tõlgendus kahetiseks (’võimaldama ~ käskima’). Näitest 18 ei saa täpselt järeldada, kas mängija lihtsalt võimaldas Johannal küsimuse valida või ta palus seda teha.

(18) Järgmise küsimuse lasi mängija valida oma pinginaabril Johannal, kes otsustas 4. klassi emakeele ja kirjanduse kasuks. (etTenTen13, targem.elu24.ee)

Kasik (2001: 120–121) selgitab näite 19 põhjal, kuidas ilma kontekstita saab subjekti tõlgendada aktiivse või passiivsena. Esimesel juhul on mees aktiivne tahtlik ­osaline, kes põhjustab fotograafi tegevuse. Teisel juhul algatab pildistamise fotograaf ja mees ei takista teda.

(19) Mees laskis fotograafil endast pilti teha.

Laskma-verbi ma-infinitiiviga konstruktsioonis väljendub mingi tegevuse alustamistähendus. Laskma-verbi ühendil supiiniga on kirjeldatud ka suuna- ja eesmärgitähendust: nt lasta keema tähendab seda, et tuleb kuumutada seni, kuni algab keemine (Tragel 2003: 51). ma-infinitiiviga konstruktsiooni skeem on:

MÕJUTAJA + laskma-verb + MÕJUTATAV + TULEMUSSÜNDMUS (ma-infinitiiv)

Näites 20 alustab mõjutaja protsessi, mille käigus lugemissoovituste nimestikud hakkavad mõjutatavate seas ringi käima.

(20) Tiina Sulg lasi ringi käima ka mitmed vahvad lugemissoovituste nimestikud: lohelood, vampiirikad, nõiahakatised ja võlurite õpipoisid. (etTenTen13, ulme.ee)

Alustamiskonstruktsiooni näiteid leidub siinse analüüsi materjalis alates XX sajandist. Tänapäeva tekstides on alustamiskonstruktsiooni kasutusjuhte 1% kõikidest laskma-verbi kasutusjuhtudest ning neid on kirjeldatud peatükis 5.2.

 

4.4. Las-partikkel

Korpusmaterjalis esineb ka laskma-imperatiivi (näited 21 ja 22) ja las-partikli (näide 23) kasutusi. Partikkel las lähtub laskma + da-infinitiivi kausatiiv-permissiivkonstruktsioonist (Erelt, Metslang 2004) ja on grammati­seerunud imperatiivivormist lase (Metslang 2000). Las-tarindi põhi- ja lähtetähendus on permissiivsus (deontiline modaalsus: lubatavus), nt las ma magan veel natuke. Permissiivsest tähendusest on arenenud kontsessiivne (nt Las nad vaidlevad pealegi, küll nad ükskord ära tüdivad) ja evidentsiaalne tähendus (nt Arst ütles, et las Ott ootab ukse taga). Las-tarind on kasutusel ka 3. isiku imperatiivi funktsioonis. (Erelt, Metslang 2004; Erelt, Metslang 2017: 175–176) Eesti keele las-partiklil pole täheldatud tendentsi väljendada otsest käsku (Metslang 2000, 2001).

(21) [---] lasse tassase tulle peäl keeta. (VAKK, Lithander 1781)

(22) lasse meie lähhäme kolme päwa teed kõrbe. (VAKK, Piibel 1739)

(23) Ma lõin käega, et las rahmeldavad, nende oma asi. (AJA 1950)

Näited 21 ja 22 ilmestavad võimaldamistähendust, aga erinevad teineteisest vormiliselt: näites 21 on mõjutatava tegevus väljendatud da-infinitiivis verbiga, näites 22 aga finiitse verbiga. las-partikli näide 23 väljendab möönvat tähendust. Kui las-partikli kujunemine võis olla mõjutatud saksa keele imperatiivivormist laß, siis edasine areng möönvasse tähendusse on eesti keele eriareng (Metslang 2000).

Las-partikli kasutus on kirjakeele tekstides aja jooksul sagedamaks muutunud: kui XVII ja XVIII sajandil moodustas las-partikli kasutus 1% kõikidest laskma-verbi kasutustest, siis tänapäeva tekstides esineb las-partiklit 5–6% kõikidest laskma-verbi kasutuse juhtudest.

 

5. Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid ja nende tüübid

Peatükkides 5.1 ja 5.2 on kirjeldatud laskma-verbi sisaldavaid grammatilisi konstruktsioone nende osaliste semantiliste rollide kaudu: nii mõjutaja kui ka mõjutatav võib olla eksplitsiitselt väljendatud või üks osalistest implitsiitne. Eksplitsiitsete osaliste hulka on loetud ka sellised kasutused, milles puudub isikuline asesõna (nt lasin), ja imperatiivi vormid (nt lase). XVI–XVIII sajandi materjalis on rohkem selliseid grammatilisi kasutusi, kus nii mõjutaja kui ka mõjutatav on eks­plitsiitsed (~60%), ja vähem kasutusi, milles mõjutaja või mõjutatav on implitsiitne (~40%). XIX–XXI sajandil seevastu on rohkem selliseid grammatilisi kasutusi, milles mõjutaja või mõjutatav on implitsiitne (~65%), ja vähem neid kasutusi, milles mõlemad osalised on eksplitsiitsed (~35%).

Konstruktsioonitüübid on välja selgitatud nende kasutusjuhtude põhjal, milles mõjutaja ja mõjutatav on eksplitsiitselt väljendatud, nt näites 24 on mõjutaja ma ja mõjutatav koer.

(24) Ja koera ma ometi niisuguse ilmaga väljas ei lase olla, eks? (ILU 1939)

Kuna eri rollide definitsioonid võivad osaliselt kattuda või ühe rolli definitsioon hõlmata ka mõne teise rolli (Lindström, Taremaa 2013: 42), siis on allpool selgitatud, milliseid kriteeriume on siinses uurimuses arvestatud. Mõjutaja on AGENT või JÕUD. AGENT on kavatsuslikult tegutseja, siin uurimuses ka mingi sündmuse lubaja, mitte­takistaja. JÕUKS on loetud asjad ja abstraktsed nähtused. Mõjutatav on ­PATSIENT, TEEMA või KOGEJA. PATSIENTI ja TEEMAT võib käsitleda koos kui olemit, kelle või millega toimub muutus (ingl undergoer), aga neid rolle võib ka eraldada: PATSIENT on see, kes on mingis seisundis või kelle seisund muutub, TEEMA aga on selline olem, kes või mis asetseb kuskil või kelle asukoht muutub. (Van Valin, LaPolla 1997) Tulemussündmuse semantiliste rollide eristamiseks on kasutatud Zeno Vendleri (1957) liigitust. Tulemussündmus on TEGEVUS, PROTSESS, SEISUND, SOORITUS või SAAVUTUS. TEGEVUS, SAAVUTUS ja SOORITUS seostuvad enamasti elusolendiga, aga on ka mõned kujundlikud erandid, kus mõni JÕUD, nt haletsus, teeb [TEGEVUS] otsuseid vm. PROTSESS liigub enamasti tulemuse poole, toimub eluta asjaga ja on iseeneslik, aga PROTSESSIKS on loetud ka füüsikalised nähtused, nt heli, nagu kõlama, või visuaalsed olukorrad, nagu särama. SEISUND puudutab enamasti elusolendit, aga võib olla kasutatud ka asja kohta. Kausatiivkonstruktsiooni kirjeldamise para­meetrid on näiteks põhjustaja tahtlikkus ja mõjutatava tahe sündmust sooritada (Dixon 2000).

 

5.1. Laskma-kausatiivkonstruktsioon ja selle tüübid

Laskma-kausatiivkonstruktsiooni kuuluvad laskma-verb, mõjutaja, mõjutatav ja tulemus­sündmus. Tulemussündmust väljendab enamasti da-infinitiiv. Laskma-kausatiivkonstruktsiooni alltüübid on permissiivkonstruktsioon ja kuratiivset kausatiivsust väljendav konstruktsioon.

Laskma-kausatiivkonstruktsioonil on 24 tüüpi, millest kolm kõige sagedamini esinevat tüüpi on AGENT-PATSIENT-PROTSESS, AGENT-PATSIENT-TEGEVUS ja AGENT-PATSIENT-SEISUND (tabel 2), moodustades kõikide XVI–XXI sajandi konstruktsiooni­tüüpide kasutustest rohkem kui poole (61%). Suurem osa laskma-kausatiivkonstruktsiooni tüüpidest on agentiivsed (91%), JÕUD mõjutajana esineb 9%-l kõikidest kasutusjuhtudest.

Tabel 2. Sagedamini esinevad laskma-kausatiivkonstruktsiooni tüübid.

Konstruktsioonitüüp

Esinemissagedus absoluutarvudes

Esinemissageduse osakaal

AGENT-PATSIENT-PROTSESS

242

28%

AGENT-PATSIENT-TEGEVUS

180

21%

AGENT-PATSIENT-SEISUND

103

12%

Teised konstruktsioonitüübid

328

39%

Kokku

853

100%

Kõige sagedamini esineb laskma-verbi kasutusjuhtude seas selline konstruktsioonitüüp, milles AGENT võimaldab PATSIENDIGA toimuva PROTSESSI (28%). See konstruktsioonitüüp on sage kõikidel sajanditel (15–20%), aga XVIII sajandil on see keskne (55%) (näide 25).

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

PROTSESS

NÄIDE

(sa)

lase

seda

sulada

(25) [---] lasse sedda nattukest sullada wee sees tulle äres. (VAKK, Hupel 1771)

Sageduselt järgmine konstruktsioonitüüp (21%) on AGENT-PATSIENT-TEGEVUS (võimaldamise tähenduses näide 26 ja käskimise tähenduses näide 27). See konstruktsioon esineb XVI–XVII sajandil ligikaudu viiendikul kasutusjuhtudest, XVIII sajandi tekstides vaid 5%-l kasutus­juhtudest ning hilisemates tekstides taas rohkem: XIX sajandil 37%-l ja XX–XXI sajandil 29%-l kasutusjuhtudest. Konstruktsioonitüübi AGENT-PATSIENT-TEGEVUS harv esinemine XVIII sajandil tuleneb sellest, et selle sajandi materjalis oli palju õpetlikke tekste, milles esines sageli pigem AGENT-­PATSIENT-PROTSESS (nt lase seda sulada) ja AGENT-PATSIENT-SEISUND (nt lase kõik seista) tüüpi konstruktsioone.

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

TEGEVUS

NÄIDE

pealik

ei lasknud

teda

ütelda

(26) Õppetaja püidis sélle wasto pánna, agga peälik ei lasknud tedda sõnnagi suust ütelda [---] (VAKK, Suve Jaan 1841)

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

TEGEVUS

NÄIDE

(ma)

lasin

tal

nimetada

(27) kutsusin Kaidi ja lasin tal nimetada viimase 10ne aasta jooksul tehtud eesti filme. (etTenTen13, happy.net.ut.ee)

12%-l kasutusjuhtudest võimaldab AGENT PATSIENDI SEISUNDI. Selle konstruktsioonitüübi kasutus väheneb ajas: kui XVI–XVIII sajandil oli selle osakaal umbes 20% (näide 28), siis alates XIX sajandist esineb seda konstruktsioonitüüpi vähem kui 10%-l kasutusjuhtudest.

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

põhjustama

PATSIENT

SEISUND

NÄIDE

Jumal

laseb

oma armu

paista

(28) ninda laßeb Iumall oma Armu paistada (VAKK, Müller 1604)

Lisaks esineb veel 21 konstruktsioonitüüpi, mille 328 kasutusjuhtu moodustavad kokku 39% kõikidest analüüsitud kausatiivkonstruktsioonidest. Rohkem kui 30 kasutusjuhtu on järgmistel konstruktsiooni­tüüpidel: AGENT-TEEMA-TEGEVUS, AGENT-PATSIENT-SAAVUTUS, AGENT-KOGEJA-SEISUND, AGENT-TEEMA-SAAVUTUS ja AGENT-TEEMA-PROTSESS. Laskma-kausatiivkonstruktsioonid on enamasti agentiivsed. AGENT on laskma-verbi permissiiv­konstruktsioonis tahtlik, ent mitte nii aktiivne tegutseja kui käskimistähenduses konstruktsiooni AGENT.

XIX–XXI sajandi kasutusjuhtude põhjal uuriti ka, kas mõjutatava vorm on seotud konstruktsiooni tähendusega (tabel 3 ja joonis 1, MS Exceli risttabeli põhjal). Selgus, et nii adessiivis, partitiivis, nominatiivis, elatiivis kui ka genitiivis mõjutatav esineb nii võimaldamise kui ka käskimise tähendusega konstruktsioonides. ­Mõjutatavat saab vormistada ka komitatiiviga, kaassõnade poolt, läbi ja kõrval abil ning kõrvallausega (tabelis 3 ja joonisel 1 „Muud vahendid”). Tabelis 3 on esitatud nende vormide esinemissagedus.

Tabel 3. Laskma-kausatiivkonstruktsiooni mõjutatava vorm absoluutarvudes.

Mõjutatava vorm

võimaldama’

käskima’

võimaldama ~ käskima’

Adessiiv

166

18

21

Partitiiv

111

9

15

Nominatiiv

20

4

8

Elatiiv

21

1

Genitiiv

15

6

Muud vahendid

7

3

Jooniselt 1 on näha, et kõige sagedamini, peaaegu pooltel kasutusjuhtudel, esineb mõjutatav adessiivis. Adessiivis mõjutatavat esineb ’võimaldama’, ’käskima’ ja ’võimaldama ~ käskima’ tähendusrühmas umbes ühepalju. Sage on ka partitiivis mõjutatav, esinedes rohkem võimaldamis­tähendusega konstruktsioonis (33%) kui käskimistähendusega konstruktsioonis (23,7%). Nominatiivis, genitiivis, elatiivis ning muul moel vormistatud mõjutatavaga konstruktsioonide osakaal on väiksem.

Joonis 1. Mõjutatava vorm (käänete kasutussagedus protsentides) konstruktsioonis laskma + Vda (’võimaldama’, ’käskima’, ’võimaldama ~ käskima’).

 

5.2. Laskma-alustamiskonstruktsioon

ma-infinitiiviga konstruktsioonid (laskma + Vma) väljendavad ennekõike millegi alustamist, kuid samaaegselt kannavad põhjustamistähendust. Põhjustamine ja alustamine on omavahel seotud tähendused. ma-infinitiiviga laskma-verbi grammatilise konstruktsiooni näiteid on materjalis ainult 14 ja need esinevad XX ja XXI sajandi tekstides.

Laskma + Vma ja laskma + Vda ’võimaldama’ vahel saab teha tähendusliku eristuse. ma-infinitiiviga konstruktsioonides (laskma + Vma) osutatakse muu hulgas veel algamata sündmusele (näites 29 lase inimene tantsima ei ole inimene veel tantsimist alustanud). Seevastu da-infinitiiviga võimaldamistähenduses konstruktsioonide (laskma + Vda) näiteid saab tõlgendada nii, et sündmus juba käib, nt näites 25 lase seda sulada sulamine juba toimub.

VORM

subjekt

objekt

TÄHENDUS

AGENT

alustama

PATSIENT

TEGEVUS

NÄIDE

(sa)

lase

inimene

tantsima

(29) Nüüd aga lase inimene tantsima [---]. (ILU 1936)

Siinse uurimuse materjalis esinevad tulemussündmuses liikumisverbid kõndima, jalutama, jooksma, hulkuma, tulema, ringi käima ja tantsima (näide 29), tegevusverbid külastama ja kiikama ning protsessiverb keema. Mõjutajat ja mõjutatavat eksplitsiitselt väljendavaid lauseid on ainult neli. Mõlemat osalist eksplitsiitselt väljendavate või üht osalist implitsiitselt väljendavate näidete hulgas on erinevaid konstruktsioonitüüpe, aga kuna näiteid on vähe, ei saa välja tuua domineerivat konstruktsioonitüüpi. Küll aga on näha, et kõik näited on agentiivsed ja mõjutatava semantiline roll on PATSIENT või TEEMA, aga mitte KOGEJA. Tulemussündmuse verbid on enamasti TEGEVUSED, aga esineb ka PROTSESS keema.

 

6. Laskma-verbi tähendusrühmade suurus ja tähenduste seosed

Siinses peatükis on esitatud tähendusrühmad ja laskma-verbi kasutusjuhtude esinemis­sagedused sajandite kaupa (tabel 4 ja joonis 2) ning selgitatud tähenduste seoseid (joonis 3).

Sagedusandmetest on näha, et läbi sajandite on kõige sagedasemad laskma-verbi grammatilised konstruktsioonid, mida on esinenud enamasti rohkem kui pooltel juhtudel kõikidest kasutuskordadest. Nendest omakorda on kõige sagedasem kausatiiv­konstruktsioon, mida vana kirjakeele perioodil esines suurema osakaaluga (XVI ja XVII sajandi kirjakeeles 94%) kui tänapäeval (XXI sajandil 62%). Kausatiiv­konstruktsiooni sageda esinemuse üheks põhjuseks XVI–XVIII sajandil näib olevat tekstide liik (usulised ja õpetlikud-suunavad tekstid). XVI–XVII sajandi ­religioossetes tekstides esines selliseid kasutusi nagu lasse meid rahwo siddes elama ’lase meid rahus elada’ (VAKK, Stahl 1641) ja XVII sajandi tekstides õpetusi nagu lasse tassase tulle peäl keeta ’lase tasase tule peal keeda’ (VAKK, Lithander 1781). Lisaks on vana kirjakeele perioodil näha kontakti­mõjulist grammatiseerumist, ­näiteks Stahli teksti­des: näidetes 30 ja 31 esinevate grammatiliste kasutuste eeskujuks on saksa keele lassen-konstruktsioon (vt Diedrichsen 2015).

Tabel 4. Laskma-verbi tähendusrühmade suurused absoluutarvudes ja protsentides.

Tähendusrühm

Sajand

XVI–XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

leksikaalsed

tähendused

’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’

4

2%

11

2%

32

5%

32

3%

16

3%

’relvast midagi lendu paiskama’

2

1%

67

10%

114

10%

30

6%

’hoogsalt tegutsema’

4

1%

22

2%

12

2%

’füüsiliselt mitte takistama’

3

1%

46

7%

65

5%

13

2%

sildkonstruktsioonid

’võimaldama’ (Snom/gen/part + laskma)

23

5%

29

4%

41

3%

14

3%

’kohta või seisundisse siirdumist võimaldama’

6

2%

30

6%

97

14%

247

21%

85

16%

grammatilised tähendused

’võimaldama’ (laskma + da– või ma-infinitiiv)*

172

67%

356

72,5%

252

38%

430

36%

238

45%

’käskima’ (laskma + 

da-infinitiiv)

19

7%

13

2,5%

91

14%

80

7%

31

6%

’võimaldama ~ käskima’ (laskma + 

da-infinitiiv)

52

20%

53

11%

43

6%

74

6%

56

11%

’alustama’ (laskma + 

ma-infinitiiv)

11

1%

3

1%

partikkel las

4

1%

8

1%

68

6%

29**

5%

Kokku

258

100%

490

100%

669

100%

1185

100%

527

100%

* ma-infinitiiviga võimaldamistähenduse näiteid on ainult XVI–XVII sajandi materjalis.

** las sagedus absoluutarvudes leiti Sketch Engine’i otsinguga korpusest Estonian Web 2021 (etTenTen21). Muud laskma-verbi kasutused (489 kasutust) olid varem võetud korpusest etTenTen13 (mitte Sketch Engine’i kaudu), aga kuna otsing tehti lemma laskma järgi, siis vastusesse ei tulnud las kasutused. Sketch Engine’is valiti juhuvalimi käsuga random sample 550 näidet (et sinna hulka mahuksid 489 kasutust ja las kasutused) ja loeti kokku las-partikli kasutused.

(30) Anna heh aicka ninck hehdt ilmat / lasse kaswama rochto / wilja / hühdt / wihna / kus ep mitte ickas üpris rochkex / sihskit meije ossax ninck tarbix. (VAKK, Stahl 1637)

Gib gute Zeit / vnd Wetter fein laß wachsen Graß / Frucht / Korn vnd Wein / zu jederzeit / wo nicht die füll / gib vns doch vnser Theil vnd Hüll. (VAKK, Stahl 1637)

’Anna head aega ning häid ilmasid, lase rohul, viljal, hüüel ’saagil’, viinapuudel kasvada [---]’

(31) Kus sedda se Kunningas Herodes kuhlis / heitis temma hend / ninck temma kahs se kogkonis Jerusalem / ninck lasckis üchte kutzuma keick körgkepappit / ninck kirjatundijat se Rahwa sehhas [---]. (VAKK, Stahl 1641)

Da das der König Herodes hörete / erschrack er / vnnd mit jhm das gantze Jerusalem / vnd ließ versamlen alle Hohepriester vnnd Schrifftgelährten vnter dem Volck [---]. (VAKK, Stahl 1641)

’[---] ning lasi kokku kutsuda kõik ülempreestrid ja kirjaoskajad selle rahva seast [---].’

Tabelist 4 ja jooniselt 2 ainult hilisemat ajajärku (XIX–XXI sajand) vaadates on aga näha, et leksikaalsete kasutuste osakaal on kirjakeeles vähenenud, grammatiliste oma pisut suurenenud.

Joonis 2. Laskma-verbi leksikaalsete kasutuste, sildkonstruktsioonide, grammatiliste konstruktsioonide ja partikli las esinemissagedus sajandite lõikes.4

Polüseemse laskma-verbi tähenduste omavahelist seotust näitlikustab joonis 3. Verbi algseks, kõige füüsilisemat tegevust väljendavaks tähenduseks on loetud ’lahti päästma’ (Häkkinen 2005; SSA), siinses analüüsis vastab sellele ’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’. Sellest on kujunenud abstraktsem leksikaalne tähendus ’füüsiliselt mitte takistama’ ning teised leksikaalsed tähendused (’relvast midagi lendu paiskama’, ’hoogsalt tegutsema’). Leksikaalse ’füüsiliselt mitte takistama’ tähendusrühmaga on seotud sild­konstruktsioon ’kohta või seisundisse ­siirdumist võimaldama’ (illatiivne, allatiivne või transla­tiivne kasutus), millega vormi semantikat arvestades on seotud grammatiline ma-infinitiiviga vormistatud alustamise tähendus. Objekti­käändega kasutused on ajalooliselt seotud da-infinitiivi abil väljendatava võimaldamis- ja käskimistähendusega. Katkendliku joonega on märgitud seos tähenduste ’füüsiliselt mitte takistama’ ja ’mingit tegevust teha võimaldama’ vahel, sest neid seob kellegi või millegi mittetakistamise tähendus. Joonisel on näha ka võimaldamise ja käskimise grammatiliste tähenduste seos: osa kasutus­juhte kuulub samaaegselt nii võimaldamis- kui ka käskimistähenduse rühma (vt ptk 4.3). Partikkel las on näidatud joonisel da-infinitiiviga võimaldamis­tähenduses konstruktsiooni edasiarenguna – partikkel las on grammatiseerunud laskma-verbi imperatiivi­vormist lase (vt ptk 4.4).

Joonis 3. Laskma-verbi tähendusseosed.

 

7. Kokkuvõte

Artikkel kirjeldas laskma-verbi leksikaalseid ja grammatilisi kasutusjuhte eesti kirjakeele ajaloos alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitas tähenduste seoseid ja grammatiliste konstruktsioonide (kausatiivkonstruktsioonid ja alustamist väljendav konstruktsioon) arengut grammatiseerumise raamistikus. Kausatiivkonstruktsiooni alltüüpidena käsitleti permissiivset ja kuratiivset kausatiivi. Artikkel andis ülevaate ka laskma-verbi grammatiliste konstruktsioonide semantikast, kirjeldades konstruktsiooni selle osaliste semantiliste rollide kaudu.

Korpusmaterjali põhjal eristati laskma-verbi nelja leksikaalset tähendusrühma (’mingit olemit kuhugi liigutama või suunama’, ’füüsiliselt mitte takistama’, ’hoogsalt tegutsema’ ja ’relvast midagi lendu paiskama’) ning kahte sildkonstruktsiooni – vormi-tähenduse kombinatsiooni, mis on vaheastmeks laskma-verbi sisaldavate grammatilise konstruktsioonide kujunemisel. Sild­konstruktsiooni ’kohta või ­seisundisse siirdumist võimaldama’ kaudu võis kujuneda ma-infinitiiviga laskma-verbi alustamiskonstruktsioon (laskma + Vma). Sild­konstruktsiooni ’võimaldama’ (SNOM/GEN/PART + laskma) kaudu on aga võinud areneda da-infinitiiviga laskma-verbi kausatiivkonstruktsioon. Lisaks esinevad uurimis­materjalis võimaldamise ja möönva tähendusega las-partiklid, mille kasutus on kirjalikus eesti keeles aja jooksul suurenenud: XVII ja XVIII sajandil esines las-partiklit 1%-l, aga tänapäeva tekstides esineb las-partiklit 5–6%-l kõikidest laskma-verbi kasutustest.

Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid on esinenud läbi kogu kirjakeele ajaloo alates XVI sajandist. Nendest enamik on moodustatud da-infinitiiviga (laskma + da-infinitiiv), kandes võimaldamis- või käskimistähendust. Võimaldamistähendusega grammatilised konstruktsioonid esinevad palju sagedamini kui käskimistähendusega konstruktsioonid. XXI sajandi tekstides on kõikidest laskma-verbi kasutustest võimaldamistähendusega grammatilisi konstruktsioone 45%, samas kui käskimistähenduses kasutusi on 6% ning 11%-l kasutustest ei olnud võimalik teha selget vahet, kumb tähendus domineerib.

Võrreldes da-infinitiivi konstruktsiooniga on ma-infinitiiviga konstruktsioon olnud läbi sajandite harv. Nii Ahrensi grammatikas (1853) kui ka Wiedemanni sõnaraamatus (1869) on näiteid ka alustamistähenduses ma-infinitiiviga konstruktsioonidest. Siinse materjali XVIII ja XIX sajandi autorite tekstides ei esinenud ma-infinitiiviga kasutusi, aga üksikuid näiteid on XX–XXI sajandi materjalis.

Laskma-kausatiivkonstruktsiooni semantiliste rollide määramisel leiti, et kolm sagedasemat konstruktsioonitüüpi on AGENT-PATSIENT-PROTSESS (28%) (nt lase seda sulada), AGENT-PATSIENT-TEGEVUS (21%) (nt pealik ei lasknud teda ütelda, lasin tal nimetada) ja AGENT-PATSIENT-SEISUND (12%) (nt Jumal laseb oma armu paista). Konstruktsioonitüübid AGENT-PATSIENT-PROTSESS ja AGENT-PATSIENT-SEISUND esinevad võimaldamistähenduses, AGENT-PATSIENT-TEGEVUS aga nii võimaldamis- kui ka käskimis­tähenduses. Nende kõrval esineb veel 21 konstruktsioonitüüpi, millest omakorda viis on esindatud vähemalt 30 kasutusjuhuga.

Erinevalt panema– ja ajama-põhjustamiskonstruktsioonist, mis moodustatakse ma-infinitiivis verbiga (Tomson 2018, 2020), esineb laskma-verb põhjustamiskonstruktsioonis enamasti koos da-infinitiivis verbiga ja konstruktsioonil on täpsemalt permissiivne või direktiivne tähendus. Tuum­verbi laskma grammatiline kasutus on tekstides sagedasem kui leksikaalne kasutus ning grammati­lised konstruktsioonid esinesid juba XVI–XVII sajandi kirja­keeles. Seetõttu pole esimeste grammatiliste konstruktsioonide kujunemine kirjakeele allikate põhjal jälgitav, küll aga säilitavad laskma-verbi sild­konstruktsioonid (’kohta või seisundisse siirdumist võimaldama’ ja ’võimaldama’) endas jälgi da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonide kujunemisest.

 

Kairit Tomson (snd 1986), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 50090 Tartu), kairit.tomson@ut.ee

 

1 Kui korpuses oli mõne ajajärgu kohta väga palju materjali, siis valiti nii palju kasutusjuhte, et see oleks ligikaudu võrreldav varasemates panema– ja ajama-verbi uurimustes (Tomson 2018, 2020) kasutatud materjali hulgaga. Selline valik on oluline kolme verbi tulemuste hilisemaks võrdlemiseks ja üldistamiseks.

2 Tänan Aimi Pikksaart, kes mind statistilises analüüsis aitas.

3 Konstruktsiooni osalised mõjutaja ja mõjutatav võivad olla ka eksplitsiitselt väljendamata.

4 Joonise 2 legendis on rühma ‘mingit tegevust teha võimaldama’ või ‘käskima’ vormina välja toodud laskma + da-infinitiiv ja laskma + ma-infinitiiv – ma-infinitiiviga kasutused on pärit XVI–XVII sajandi nendest tekstidest, kus infinitiivivormide kasutus varieerus.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Eesti kirjakeele korpus. https://www.cl.ut.ee/korpused/kasutajaliides/index.php?lang=et

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. https://www.eki.ee/dict/ekss/

etTenTen13 = Internetist alla laetud eestikeelsete veebilehtede korpus Keeleveebis. http://www.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/

etTenTen21 = Estonian Web corpus 2021. https://www.sketchengine.eu/ettenten-estonian-corpus

Sketch Engine. https://www.sketchengine.eu/

Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee/

VAKK = Vana kirjakeele korpus. http://vakk.ut.ee/

 

KIRJANDUS

Ahrens, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Kd II: Satzlehre. Reval: Kluge und Ström.

Comrie, Bernard 1989. Language Universals and Linguistic Typology. Oxford: Blackwell Publishers.

Diedrichsen, Elke 2015. Degrees of causativity in German lassen causative constructions. – Causation, Permission, and Transfer: Argument Realisation in GET, TAKE, PUT, GIVE and LET Verbs. (Studies in Language Companion Series 167.) Toim Brian Nolan, Gudrun Rawoen, E. Diedrichsen. Amsterdam: John Benjamins, lk 53–105. https://doi.org/10.1075/slcs.167.02die

Dixon, Robert M. W. 2000. A typology of causatives: Form, syntax and meaning. – Changing Valency: Case Studies in Transitivity. Toim R. M. W. Dixon, Alexandra Y. Aikhenvald. Cambridge: Cambridge University Press, lk 29–83. https://doi.org/10.1017/CBO9780511627750.003

EES = Eesti etümoloogia sõnaraamat. Peatoim Iris Metsmägi. Toim I. Metsmägi, Meeli ­Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, Eesti Keele Instituut, 2012.

Erelt, Mati; Metslang, Helle 2004. Grammar and pragmatics: Changes in the paradigm of the Estonian imperative. – Linguistica Uralica, kd XL, nr 3, lk 161–178. https://doi.org/10.3176/lu.2004.3.01

Erelt, Mati; Metslang, Helle (toim) 2017. Eesti keele süntaks. (Eesti keele varamu 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Heine, Bernd 2002. On the role of context in grammaticalization. – New Reflections on Grammaticalization. (Typological Studies in Language 49.) Toim Ilse Wischer, Gabriele Diewald. Amsterdam: John Benjamins, lk 83–101. https://doi.org/10.1075/tsl.49.08hei

Heine, Bernd 2018. Are there two different ways of approaching grammaticalization? – New Trends in Grammaticalization and Language Change. (Studies in Language Companion Series 202.) Toim Sylvie Hancil, Tine Breban, José Vicente Lozano. Amsterdam: John Benjamins, lk 23–54.

Heine, Bernd; Claudi, Ulrike; Hünnemeyer, Friederike 1991. Grammaticalization: A Conceptual Framework. Chicago–London: The University of Chicago Press.

Heine, Bernd; Kuteva, Tania 2005. Language Contact and Grammatical Change. (Cam­bridge Approaches to Language Contact.) Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511614132

Hopper, Paul J.; Traugott, Elizabeth Closs 2003. Grammaticalization. 2. tr. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139165525

Häkkinen, Kaisa 2005. Nykysuomen etymologinen sanakirja. 3. tr. Juva: WSOY.

Kasik, Reet 2001. Analytic causatives in Estonian. – Estonian: Typological Studies V. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 18.) Toim Mati Erelt. Tartu: Tartu Ülikooli ­Kirjastus, lk 77–122.

Klettenberg, Reet 2007a. Permissiivkonstruktsioon eesti kirjakeeles. Magistritöö. Tartu Ülikooli eesti keele osakond. http://hdl.handle.net/10062/2930

Klettenberg, Reet 2007b. Permissiivkonstruktsioonidest 17. ja 18. sajandi eesti kirja­keeles. – Grammatika és kontextus: új szempontok az uráli nyelvek kutatásában. Kielioppi ja konteksti: uusia näkökulmia uralilaisten kielten tutkimukseen. Grammatika ja kontekst: uued vaatenurgad uurali keelte uurimises. Grammar and Context: New Approaches to the Uralic Languages. Eötvös Loránd Tudományegyetem, Finnugor tanszék. Budapest, 2004. április 4–7. (Urálisztikai tanulmányok 17.) Toim Csepregi Márta, Virpi Masonen. Budapest, lk 133−145.

Kluge, Friedrich 2002. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 24. tr. Toim Elmar Seebold. Berlin–New York: Walter de Gruyter.

Kuteva, Tania; Heine, Bernd; Hong, Bo; Long, Haiping; Narrog, Heiko; Rhee, Seongha 2019. World Lexicon of Grammaticalization. 2. tr. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781316479704

Langacker, Ronald W. 1991. Foundations of Cognitive Grammar. Kd II: Descriptive Application. Stanford: Stanford University Press.

Lindström, Liina; Taremaa, Piia 2013. Semantilised rollid keeleuurimise vahendina. – ESUKA–JEFUL, kd 4, nr 1, lk 35–52. https://doi.org/10.12697/jeful.2013.4.1.03

Metslang, Helle 2000. Reflections on the development of a particle in Estonian. – Estonian: Typological Studies IV. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 14.) Toim Mati Erelt. Tartu, lk 59–86.

Metslang, Helle 2001. Eesti las – imperatiivivormist partikliks. – Congressus Nonus Internationalis Fenno-Ugristarum. 7.–13. 8. 2000, Tartu. Pars V, Dissertationes sectionum: Linguistica II. Toim Tõnu Seilenthal. Tartu, lk 372–377.

Narrog, Heiko; Heine, Bernd 2011. Introduction. – The Oxford Handbook of Grammaticalization. (Oxford Handbooks.) Toim H. Narrog, B. Heine. Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780199586783.013.0001

Nau, Nicole 1995. Möglichkeiten und Mechanismen kontaktbewegten Sprachwandels unter besonderer Berücksichtung des Finnischen. (Edition Linguistik 8.) München: Lincom Europa.

Pakerys, Jurgis 2017. Baltic context of some Estonian periphrastic causative constructions. – ESUKA–JEFUL, kd 8, nr 1, lk 179–195. https://doi.org/10.12697/jeful.2017.8.1.10

Penjam, Pille 2008. Eesti kirjakeele da– ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 23.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Saukkonen, Pauli 1965. Itämerensuomalaisten kielten tulosijainfinitiivirakenteiden historiaa. Kd I: Johdanto. Adverbiaali infinitiivi. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 137.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Kd II: L–P. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 1995.

Talmy, Leonard 2003. Toward a Cognitive Semantics. Kd I: Concept Structuring Systems. 2. tr. (Language, Speech, and Communication.) Cambridge–London: The MIT Press.

Tamm, Anne 2012. Let me introduce the Estonian analytical causatives: The permissive and factitive laskma ‘let, make, have, allow, permit’. – Analytical Causatives: From ‘give’ and ‘come’ to ‘let’ and ‘make’. (Lincom Studies in Language Typology 24.) Toim Jaakko Leino, Ruprecht von Waldenfels. München: Lincom Europa, lk 247–289.

Tomson, Kairit 2018. Panema-verb ja selle grammatilised kasutused. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 199–216. https://doi.org/10.54013/kk724a2

Tomson, Kairit 2020. Ajama-verbi polüseemia ja ajama-põhjustamiskonstruktsioon eesti kirjakeeles. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 502–523. https://doi.org/10.54013/kk751a3

Tragel, Ilona 2003. Eesti keele tuumverbid. (Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Van Valin, Robert D. Jr.; LaPolla, Randy John 1997. Syntax: Structure, Meaning and Function. (Cambridge Textbooks in Linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139166799

Vendler, Zeno 1957. Verbs and times. – The Philosophical Review, kd 66, nr 2, lk 143–160. https://doi.org/10.2307/2182371

Waldenfels, Ruprecht von 2015. Grammaticalization of ’give’ in Slavic between drift and contact: Causative, modal, imperative, existential, optative and volative constructions. – Causation, Permission, and Transfer: Argument Realisation in GET, TAKE, PUT, GIVE and LET Verbs. (Studies in Language Companion Series 167.) Toim Brian Nolan, Gudrun Rawoen, Elke Diedrichsen. Amsterdam: John Benjamins, lk 107–127. https://doi.org/10.1075/slcs.167.03wal

Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. ­St.-Pétersbourg.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1923. Eesti-saksa sõnaraamat. Kolmas, muutmata trükk teisest, dr. Jakob Hurt’i poolt redigeeritud väljaandest. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi ­Kirjastus.

Artur Alliksaar ahvatleb alatasa keelefilosoofiale, sest tema luules avaldub eesti keele ülim võimekus. Mõtteteaduse risoom, mis seda käsitleks, kasvab üle pea. Nagu resümeerib tema rong-see-sõitis-luuletus „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”: „Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei ole otsa / ega äärt” (Alliksaar 1997: 134).

Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõne­tegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)? Kas autor enne mõtleb, siis ütleb? Või enne ütleb, siis mõtleb – keelemäng ette, mõte järele? Või kõigepealt näeb, siis otsib sõnu? Kas muusika on ennekõike (nagu tahtis Paul Verlaine) või tagantjärele? Minu meelest on autor mõlemas positsioonis korraga, nende vahel välkkiirelt vilkudes: „Kiiri kiirelt kaduva tagant (kirena kiire kiire kiri)” (Alliksaar 1997: 241).

Jätaks sedapuhku filosoofilised targutused soiku ja võtaks ette nende keele­poeetilised eeldused. Mõnele tundub see teema kuiv, mõnel aga paisub rind pidulikust intellektuaalsest emotsioonist. Peas kumiseb tsitaat: „Täna ma tungin su hinge keelutsoonidesse, et puruneks veel / mõni püha ja pidulik piin” („Hetkede surematus”, Alliksaar 1997: 179).

Tahaks tungida Alliksaare vabavärsi allikateni, tema poeetika alguseni. Ei ole raske ära tunda, et Alliksaar on taassündinud ürglaulik. See on esimene hüpotees. Selle arhetüübi arendusena ehk juba järgmisel astmel on ta ühtlasi regilaulik – see on teine hüpotees. Kuigi teine mõte tundub esmapilgul võõristav – pikk vabavärss ei ole neljajalaline trohheus, rafineeritud kõrgstiil labajalavalts –, ei ole Alliksaare ja regivärsi ühendamine ometi kunstlik liesoon ega lõtv hüperbool.

Väliselt toetavad seda seost märkmed sellest, kuidas Poeet võis mõnel olengul läbi öö peast retsiteerida oma luuletiraade. Sellest pajatas mulle ka Andres Ehin. Või teine­kord kohvikus: Alliksaar oli performatiivne mälu-autor nagu rahvalaulik muiste. Rahvaluulet peetakse küll anonüümseks, kuid selle loojatel ja kandjatel olid kõigil nimed. Tiit Hennoste (2023) on kõnelenud ligilähedaselt samast: Alliksaare protsessuaalsest tekstipidamatusest, lausungite suulisusest ja hetkelisusest ning kolmik­struktuuridest. Hennoste järgi – kelle väitega ma muidugi vaidlen – ei toonud Alliksaar luulesse niivõrd seniolematuid väljendusviise, kuivõrd viis käibiva kultuurluule vastavusse iseenese oleku ja olemusega: vabastades ennast, vabastas ka luule. Alliksaare olek on aga ürgselt keeleline. Hennoste arutlus viitas ka sellele, kuidas pikad raamatupõuas vangiaastad aitasid suulis-luulelist mnemotehnikat treenida.

Haarakem härjal sarvist ja kündkem vagude kaupa, lähemalt kaugemale liikudes: millised on regilaulu hüpoteesi toetavad argumendid? Esmalt pisut kirjandus­loolist tausta.

 

1. Vabavärsi tulek

Mulle meeldib väita, et sõprade Boris Kaburi tõlgitud ja Rein Sepa soovitatud Walt Whitmani kogumiku „Rohulehed” (1962) mõjul läks kirglik meetrilis-riimilise luule austaja Alliksaar üle vabavärsile. Seppa austas Alliksaar teatavasti hardalt, pidades teda oma õpetajaks. Kahtlemata oli ta raamatu käsikirjaga aasta-paar enne selle ilmumist tuttav. Ka Tähtvere üleaedse Uku Masingu eepiliselt vabamad värsid võisid Alliksaart kallutada. Oletan, et see pööre toimuski tal 1961. aasta hakuks, vabavärsipoleemika palangus, ühises meie-tundes värske rõhuga.

Alliksaar alustas teatavasti Rainer Maria Rilke, Marie Underi ja Betti Alveri stiilis saledate stroofidega. Ning hiljem pöördus ta meetrilise luule poole osaliselt tagasi.1 Teame hästi ta kuulsaid katrääne: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu.”; „Laiub surm nagu lävi / läbi hommikuao. / Aga olnu ei hävi, / sest et mälu ei kao.”; „Pukil on sääred, / letil on rinnad. / Põgusad rõõmud. / Jubedad hinnad.” (Alliksaar 1997: 407, 404, 328) Kuid õhk oli vabavärsi rünkpilvedest juba paks ja välgud sähvisid. Vanamoelised seda pelgasid, uuemeelsed aga loitsisid.

1961. aasta hakul lahvatas ülikoolis tuline vabavärsiarutelu (vt Ehin 2001; Olesk 2001). 18. aprillil toimus keemiahoone ringauditooriumis avalik koosolek (väidetavalt lektor Harald Peebu vahendusel), kus tsenseerivad kirjandusametnikud, nagu Paul Kuusberg ja Leonid Lentsmann – omaenda kodanlist loomingut (sh kunagist Whitmani-tutvustust) maha salgava Johannes Semperi toel –, püüdsid roiskuvat värsimõõdutust hukka mõista. Ärksamad ja nooremad haritlased, nagu Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Jaan Kaplinski, Peet Lepik ja Marju Lauristin, proovisid aga vabavärssi kui midagi maailmakirjanduslikult täiesti tavalist kodustada. Ka Alliksaar võttis aktiivselt sõna, hõikas kõvasti vahele ja pilkas Semperit, ning kirjutas midagi agaralt paberile. Ta toetas tulihingeliselt loomevabadust ja eitas välist survet, kuigi teda arvati toona veel eelistavat meetrilisi salme. Seda on maininud mulle nii Ehin kui ka Kaalep, kuid ilmselt toetusid nad aegunud muljele ja muutused Alliksaares juba mõnda aega käärisid.

Alliksaare riimpoeemi „Diletandi mõtteid vabavärsist” (1997: 299–301) on ikka toodud näiteks tema varasema hoiaku kohta vormiliselt rangema luule kaitseks:

Nüüd vabavärss on läinud moodi
ja kõikjal kõrgelt lainetab.
Ta altarile ohvriks toodi
see, milles luule luuleks saab.
Kas „vana” värsi välisside
on tõesti kulunud atrapp?
Kuid uudsel veel ei ole pidet,
ta on kui proosa vääretapp.

(Alliksaar 1997: 299)

Teatavasti lõpetab ta selle värsstraktaadi karmi hinnanguga: „Kes kergemeelselt riimid laasis, / see närbub ilupõua all.” Ja ütleb puändiks rõhuga: „täisvormis andma iga väidet / peab suutma tõeline poeet.”

Kuid uus hoovus tõstis ta ruttu tõusvale laineharjale. Saabus otsustav kannapööre – mis oli juba koosoleku ajaks toimunud –, sest välgatas visioon. Lahvatas Alliksaare elektrifitseerit eufooria ja sündis tõeliselt vaba Poeet. Whitmani ­Koidula-eelsetes ja -aegsetes entusiastlikes pikkvärssides võib ära tunda Krossi, Rummo ja Kaplinski paradigmalise baroki (vt ka Merilai 2022: 47). Alliksaare panuseks uude vabavärsi poeetikasse sai musikaalne instrumenteeritus, allitereeritus, paradokseeritus, kalamburiseeritus. Pärast seda võis ta rahumeeli Õpetajaks hakata ja noortele sügavalt silma vaadata.

Väidan, et selle uue kihistuse – seega juba uut, kolmandat järku mudelsüsteemi – idee oli regivärsi poeetiliste arhetüüpide taaselavdamine, millega Alliksaar asus whitmanlikku vabavärssi õhinal söerikastama. Tundub, et ta oli valmis voogavaid rohuliblesid niitma asuma alles seejärel, kui tal oli välja pakkuda omaenda suveräänne patent, mille üle uhkust ja vabadust tunda. Enda rikkalikult instrumenteeritud vabavärsi kohta ei tekkinud tal enam kahtlust, kas see on proosast piisavalt erinev ja tasemelt samaväärne meetrilise riimluulega. Aga just sellist nõudlikkust oli ta väljendanud oma kriitilises kirjas toimetaja Leida Tigasele 1958. aastal: „Avaldada saab vabavärsis igasugust mõtet võrdselt täisvärsiga, kuid luule peab millegi poolest erinema proosast ja see ei ole enam ainult vormiküsimus” (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 60; Alliksaare allajoonimised). Selle kõrvale asetas ta veendumuse, et lõppriim, siseriim ja algriim on kõik võrdselt riimid, mida ei maksa omavahel vastandada: „Rahvaluulel, sealhulgas ka eesti vanemal, on riim. Siseriimide järje­kindluseta, alliteratsiooni ja assonantsita pole see luule üldse mõeldavgi.” (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 60; vt ka Lotman jt 2023: 976) Kirjast tuleb välja poeedi suur austus rahvalaulu poeetika vastu, samuti ta peatse meetodi kirjeldus. Siit on vaid sammuke edasi järelduseni, et ilma alliteratiivsete arhetüüpideta ei tundu vabavärss Alliksaare silmis ahvatlev. Ja nõnda ta kandiski muistse kõlapildi üle vabavärsi poeetikasse: lisas sellele pillavad alliteratsioonid, assonantsid, siseriimid ja parallelismid.

Dokumenteeritud tunnistuse vabavärsis katsetamisest leiab Alliksaare teisest säilinud kirjast Friedebert Tuglasele 28. mail 1960. Uskudes Tuglase käsikirjafondi mappi (EKM EKLA, f 245, m 8:6), oli ümbrikus kaasas armunu „õnneuimast” pakatav seitsmeleheline poeem „Hääled” (170 rida, vt Alliksaar 1997: 74–78). Hilisemate täisjõus manifestatsioonide kõrval tundub see ülemlaul pisut naiivne ja kobav, mille instrumenteeritus ei ole läbiv, vaid pisteline, mistõttu kuulub see selgelt otsivasse algusesse. Ometi oli autoril juba kogunenud enesekindlust, et ta täidis ühe parema näidise saata kriitiliste prillide alla.

Alliksaar pihib „Lugupeetud meistrile”, enne kui palub „protektsiooni” võimalike tõlketellimuste leidmisel (saksa, vene, inglise ja mõnevõrra soome keelest), kuidas ta on hakanud viimasel ajal uurima ja katsetama vabavärssi, mille otsivat laadi ta ühtlasi vanameistrile tutvustab:

Olen viimasel ajal eksperimenteerinud mitmesuguste suuremate ja väiksemate võtetega vabavärsi idee- ja vormivahekordade analüüsi ja täpsustamise huvides. Oleks praegu veel liiga vara katsuda konstateerida, kas need üritused on kandnud loodetud vilja või mitte. Ühe tihedalt ja tõsiselt täis kirjutatud lehekülje on nad mu isiklikule loomingulisele elule siiski kahtlemata lisanud. Olen väga õnnelik, kui käesolev töö Teile pisutki meeldib, ja kui mitte, loen ma ühe oma põhilisist kohusist selle läbi ometigi täidetuks. (EKM EKLA, f 245, m 8:6, lk 3/6; f 316, m 1:16, lk 1)

Vana esteedi mõõduka, ometi soosiva hinnanguga („Lp. sm. Alliksaarele”, 22. VI 1960) võib tõepoolest nõustuda:

Igatahes meeldib mulle Teie teos kõige ta sisemise pinge ja pinevusega. On tegemist poeesiaga selle paremas mõttes. Muidugi jääb mulle paljugi tumedaks, sest sellise lüürika lõpuni mõistmiseks peaks lugeja olema varustatud samasuguste elamuslike kogemustega kui autorgi. Kuid seda ei saa kunagi eeldada. Ja „lõpuni mõista” – kas see ongi ühe kirjandusliku teose puhul võimalik? Hea, kui aimamisigi taipame, mis teises inimeses peitub.
Soovin Teile Teie edaspidiseiks katseiks parimat kordaminekut. Tihendage oma mõttekäikusid ja püüdke leida objektiivsemalt tajutavat sõnastust. Sellised soovitused teisele autorile ei maksa ju palju. Kuid käesoleval korral on nad väljendatud vähemalt kõige huvi ja sümpaatiaga. (EKM EKLA, f 316, m 3:15, lk 1–2)

Tuglase soovitus oli asjakohane: mõttelt ja poeetikalt tihkemaks ning tundelt intensiivsemaks Alliksaare järgnevad tekstid aina lähevadki.

Olulise tunnistuse vabavärsi lävelt leiab ka kahest kirjast Rein Sepale 1961. aasta hakul (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 61–65).2 Neis ütleb Alliksaar välja oma käsiloleva programmi põhiidee: teha vabavärsist allitereeriv luule, nagu oli regivärss. Kusjuures mõne esimese katse kavatses ta kohe tõlkida vene keelde, avaldamiseks Moskvas, et veenda sedakaudu siinseid kohalikke tõrjujaid. Eeskujuks oli Loomingu Raamatukogu strateegia: see, mis on Venemaal avaldatud, saab ka Eestis legaalseks.

Niisiis – Alliksaar oli avanud kaardid ja hakkas masti mängima:

Vabavärss, mille suhtelises suurepärasuses ma nii pika aja ja pingsa tunnetamis­protsessi põhjal veenduda suutsin, on nüüd paari poeesia-pithecantropus’e ja tõlgendus­troglodüüdi rämedate rünnakute tagajärjel muutunud ajutiselt peaaegu põlualuseks meie väikeses ja visalt vaimset virilust ületada püüdvas vabariigis. Ometi on minu arvates päevast selgem, et ei paarialikud paroodiad ega eluvõõrad eleegiad saa muuta maailma ja ta arengu sihikindlat nägu, mis „sülitab sinna, kus on leige ja libe” ja kindlustab kunstile ta tervise, ilu imepärasuse. Mul muuseas on praegu kavatsusel proovida maha saada ühe või kahe venekeelse allitereeriva vabavärsiga ja saata need otse keskajakirjandusse, kusjuures olen arvesse võtnud paratamatuid loomuerinevusi allitereerimise võimaluste vahel eesti ja vene keeles. Ka Kaalep arvas, et see üritus pole päris perspektiivitu. (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 62–63; minu rõhutused – A. M.)

On ilmne, et 1961. aasta hakuks oli vabavärsist saanud Alliksaare teotahteline veendumus.

Rebekka, Maria-Kristiina ja Mihhail Lotman (2023: 969) mainivad Alliksaare kommet saata erakirjadeski meetrilis-riimilisi pöördumisi (näiteks kiri Kaalepile 20. mail 1960). Lõppriimiliste värsside kõrvale oli tal hakanud kirjavahetusse sugenema kuhjuvaid algriimilisi kordusfiguure, milline harjumus kandus hiljem sujuvalt üle vabavärssi.

Kirjades sõber Eino Lainvoole (1954–1958; Artur Alliksaar mälestustes 2007: 7–60), kellele ta pani kaasa oma riimluuletusi, ei kohta veel silmatorkavat orkestreerimist, kuigi esineb peenemat leksikat, aga üht-teist programmiliselt alliteratiivset sugenes varakult juba sinnagi, metafoorikast ja sõnamängudest kõnelemata. Nii pöördus ta 24. juulil 1954 sõbra poole pidulik-melanhoolse tihkelt algriimitud tervitusega:

Armas sõber,

võta vastu paaris lihtsas sõnas mu tänu ja tervitus kaugest kalgest võõramaa suvest.
Parajasti on kehtestunud hingeelevuse ja vaimu fantaasia vaikuseajad ja mõtted heidavad puhkepausi välteks ült oma kireva pidurüü. Veel on mul põhjust loota järje­kordseid hinge läitumisi ja elamuste kordumisi vastsetes variatsioonides, õnne taastundmist ja eluiha tärkamist viletsuse halla alt. (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 12)

Värske idee – epistolaarse proosakõne instrumenteerimine – viib peatse läbi­murdeni ka tema luuleloomingus, kuna ei seisa enam kaugel võtte vabavärsilisest vastest. Nimetagem seda uut ülesleidust Whitmani orkestreerimiseks (nagu Tootsil oli Toominga koorimine).

Tuglasele 1957. aasta 15. jaanuaril ja 17. juulil Vologdast Komsomolskaja tänavalt saadetud esimestes kirjades, millele olid ilmselt lisatud nii riimilises distihhonides pühendusluuletus „Friedebert Tuglasele” (Alliksaar 1997: 62) kui ka neljaosaline tsükkel „Sententse kahesusest (Nefas)” (Alliksaar 1997: 10) (EKM EKLA, f 245, m 8:6), ei leidu veel epistolaarset alliteratiivset kumulatsiooni. Kuid 1960. aasta kevadläkitusse Tartust Puiestee tänavalt, millega kaasnes vabavärssood, sugenes kõrvuti hulgaliselt väljendeid, nagu „üllatavalt ülinaljakalt”, „käärimistest, otsingutest ja katsetustest”, „kurbkuulsate ja kurikummaliste”, „kõige arglikumatki aktseptsiooni ja kõige tinglikumatki tunnustust” (EKM EKLA, f 245, m 8:6, lk 3/6).

Ka eespool viidatud esimeses kirjas semu Sepale Läänemaal Ristil (1961; Artur Alliksaar mälestustes 2007: 61–63) leidub kobarates kujundkõnelisi fraase, mis aina pakitsevad värsskõneks iseseisvuma: „Kõige kõrgemal määral”, „austamist ja armastamist”, „Anna armulikult andeks, et olen mõnevõrra minust ja mõnevõrra muust sõltuvail põhjusil veidi liiga kaua viivitanud vastamisega”, „paarile pidulikule ja piltlikule petitsioonile”, „kas see külg, mida kuu meie eest varjab, on ta nägu või tagumik”, „looduse loomulikud ja lopsakad eluvormid”, „väga varjulisi väljapääsuteid”, „nõmeduse nõrkusist”, „lootuste ja loobumuste”, „Mõtlemisel on alati mõtet”, „Olgugi juhused juhmid ja seaduspärasused segased”, „isu luua ja laulda ja lennata”, „pajata mõne toeka ja moeka sõnaga enda ja oma pere tunnetest, taotlustest ja tuleviku­plaanidest”.

Tasapisi tugevnes niisiis uus harjumus, mis mõjutas uut luulelaadi – ja vastupidi. Seega näib Alliksaare vabavärss olevat kahesuunaline: ühelt poolt meetrikast vabanev värss, vastavalt ajastu moeröögatusele; teiselt poolt proosatekstist lahti laskev ning seotud kõnele lähenev liikumine, nagu see nähtub kirjadest. Sedasama vastandlikku kahetisust võib täheldada tänapäeva vabavärsi olemuses: ühelt poolt vana hea meetrikast vabanenud värss, teisalt näiliselt uuem proosast luule poole eemalduv värss. Ses mõttes on vabavärss terminina kahetähenduslik, osutades kahele suurele alažanrile, millel on vastandlikud vektorid. Vahest õnnestub seda erinevat tüpo­loogiat formaalselt kirjeldada Jaak Põldmäe (2002: 141–142) välmitud lausuri mõistet avardades: ühelt poolt nihkumine rõhulisest värsisüsteemist süntagmalisse vabasüsteemi, teiselt poolt nihkumine proosasüsteemist süntagmaliselt korrastatumasse vabasüsteemi.

Et ajadeiksis oleks selgem, lisagem katke järgmisest, 10. aprilli 1961 kirjast Sepale, millest võib oletada, et Alliksaar viitabki oma uuele õhinale intrigeerivas vabavärsivormis, mida ta kavatses olupoliitilises võitluses vene keelde tõlkida:

Meil siin Tartuski on kujunemas mitu lootustandvat noort talenti, eriti luule alal. Nende poeedisaatuse traagika aga selles just seisnebki, et nad ei saa küpseda küllalt kiiresti ja normaalses vastavuses oma isiklikele eeldusile. Mis puutub minu enda loomingulisse tegevusse, siis pean ütlema, et kirjutan (ja isegi mitte väga ebaintensiivselt), et mu loomingut loetakse palju ja et ta enamikel juhtudel saab kas äärmiselt kiitvate või siis samavõrd eitavate hinnangute osaliseks. Mõlemad seisukohad on muidugi võrdselt ebaõiged ja liialduslikud. Kavatsen eeloleval suvel, kui vähegi aega ja jõudu jätkub, saata mõningad oma asjust venekeelseina Moskvasse, esialgu küll mitte otse mingi ajakirja toimetusse taotlusega neid avaldada, vaid pinda sondeerivalt Vladimir Solouhhovi kuldsetesse kätesse. See on inimene, kellesse ametlikult esinevaist poeetidest enim usun nii ta ande tugevuse kui ka kunstialase maitse ja aususe mõttes. (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 64; minu rõhutus – A. M.)

Luuletaja venekeelsetest allitereerivatest vabavärssidest ei saanud vist suurt asja. Aga siin me nüüd oleme, Alliksaare-järgses varasemast palju rikkamas emakeelevaistus.

Alliksaare vabavärsslohede puhul tuleb muidugi mõelda barokse esteetika peale. Tema rafineeritud leksika, pillav orkestratsioon, fantastilised troobid katakreetilistest oksüümoronidest laiendatud metafoorideni, lennukad figuurid – korduste padrikud, kroonilised kontrastid, antiteetilised paradoksid, koomilised kalambuurid, haruldased kiasmid, retoorilised afektid –, vohavad lausete-lõikude valingud ehk tiraadid ning graafiline laiutamine ei jäta kahtlustki, et rokokoosse suubunud stiil puutub vägagi asjasse.

Esialgu Alliksaar graafikaga eriti ei mängi, v.a ehk pealkirjades, ja esimesed vabavärsstekstid on ühtlane liigendamata heinamaa. Näiteks luuletused „Väikene lüro­essee, mida kirjutama ajendas Galina Serebrjakova elu”, „Laul lauludest”, „Fragment lauakõnest totruse juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara”, „Staatilis-ekstaatilis-pragmaatilisi korrelaate, mis annavad mõnedest asjadest ülevaate”, „Olla nõudlikum kui nõutakse. Olla meeldivam kui meeldiks. Kui järele anda, siis nii, et köie teises otsas kõlkuv kuju kukuks pikali ehk Kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast kohe kohku”, kiasmikataloog „Alternatiive” ja kakofoonilise alliteratsiooni leksikon „Traakia maagia”. Siis aga kukub ta taandridadega jõnksutama ja treppe laduma nagu ekspressionistlik-futuristlikus graafikas. Eks märke ­liikuvamast kirjapildist kanna juba Tuglasele saadetud armastuspoeem „Hääled”. Tartu alma mater’i varajases humanistlikus luules, mis on kirjutatud ladina jt keeltes, kohtab samuti selletaolist barokset kirjapilti. Hakkab ilmnema võimalike maailmade ja maailmapiltide pillerkaar, fantaasiafestival, kus „[k]õigest vastutusrikkam on mäng” (Alliksaar 1997: 329).

Alliksaare vohavas vabavärsis ühinevad seega orgaaniliselt kaks näiliselt vastandlikku kõrgesteetikat: ürgselt ületamatu regivärss ja uusaegne rafineeritud baroki- ning fuugakultuur – alfa ja oomega. Üle aegade Assamalla, nagu kirjutas Betti Alver (kes oma eraelus Alliksaare küll ukselävelt tagasi tõrjus; aga Tuglas, seevastu, läkitas talle siiski sooja pühendusega köite).

 

2. Regivärsi tulek

Keskendun sedapuhku emakeele ürgsusele ja jätan varuks hüpped modernismi poole. Võib tähele panna, et Alliksaare vabavärsis elavnevad mitmed regivärsi arhitekstuaalsed omadused. Alliteratiivsete arhetüüpide all pean silmas eesti ürgluulele omaseid kõlalisi ja nendega seotud süntaktilis-semantilisi tunnuseid, muu hulgas algriimilisust kitsamas mõttes ehk alliteratsiooni ja assonantsi. Võtan vaatluse alla mõne olulise regivärsi poeetika joone.

 

2.1. Rõhuline vältetrohheus

Vabavärss ja regivärss on loomulikult vastandid, mis ometi ei välista varjatud ühisosi. Eesti keel on loomult trohheiline ja vabavärsivaip, mis muidugi kohati kolme­silbiliselt daktüloidne, ei vaja sonetipärast jambilist eeltakti, mida Alliksaarel oli varem triiki. Huvitav on siiski tõdeda, et alliksaareliku väljenduse ülevamas stiilis paistab silma (pea)rõhuliste pikkade silpide kuhjumine. Digilingvistikas võiks teha statistikat, mil määral on kvantiteedi kumulatsioon Alliksaare vabavärsis kõrgem tavakeele keskmisest.

Hando Runneli veskimehe-laulu esimese salmi analüütilisel skeemil juhtisin tähelepanu nähtusele, kuidas eriti alliteratiivsetesse värsitõusudesse koguneb pea- ja tunderõhulisi pikki silpe (vt Merilai jt 2003: 36): „Üks ves(k)ki seisab ve(t)te pääl / kuid ves(k)ki tööd ei teh(t)ta sääl” (Runnel 1978: 75). Poeetikaõpiku näite kõrval osutas Aare Pilv (2022) sellelesamale ilmumile Paul-Eerik Rummo luules: „Jälle ­al(l)­gan mõtlema(t)ta muust / en(n)näe õuna kin(n)ni hoidmas puust”; „Ol(l)la maastik, ol(l)la maastik suuremeelne.” (Rummo 1985: 182, 98)

Eesti keele arhetüüp näib selline, et kui sisu muutub tunderõhuliseks ja tähenduslikult eksistentsiaalseks, siis aktualiseeruvad selle kõik omadused: sisuliselt ja vormiliselt rasket rõhku hakkab toetama pikk välde. Kogu suprasegmentaalsus mängib kaasa, raskem rõhk ja pikem välde üheskoos, mitte ainult üksiti esimene – täie­likkuse vajadus, keele totaalsus.

Regivärsist tuttava trohheilise põhja küsimus on selles mõttes huvitav, et kuigi neljajalaline raam ei piira vabavärssi, näikse – oletamisi – alliteratiivse pearõhulise pika silbi trohheus olevat alliksaarelikus vabavärsis ülekaalus võrreldes loomuliku keelega. Eriline tihendus ilmneb „Traakia maagias”. Tähistan alljärgnevas tsitaadis poolpaksu kirjaga pikad rasked silbid, allajoonimisega daktüloidsed kolmsilbid (mis võivad ka anapestiliselt ilmuda), kursiiviga keskpikad silbid.

Ruuge ruutjuur. Puutesuude. Suuli tuulis. Nuummuul.
Suur puur. Luudetud huuled. Tuur kuul. Muundsuund.
Kuuldud uudis. Tuumaruum. Kuunar muulil. Tuubid luubis.
Nuuska suusad. Kuumav tuuslar. Mis on nuubia luule? Puuduv suudlus.

Vihane vihin. Tihaste liha. Tihkuv kihkur tihkab ihata. Pihkunihkur.
Vihtlev sihtur. Rihva kihvad. Rihmavihm. Pihkvas lihvitud pihlakad.
Pihalihased. Kihupihustus. Sihilik pihtimine. Kihistuskihid.
Nihilist nihvlil. Tihumeeter krihvleid. Kõik ihtüosaurused on ihnurid.
                                                                                        Lihtne kihnlane.

(Alliksaar 1997: 98)

See tekst on kakofoonilise kõlakujundlikkuse kena näide, mis seostub schön­bergliku atonaalse konsonantsiga.

Kuna vabavärsis ei ole kaheksasilbiku piire, siis ei teki (silbiliselt fikseeritud ja kvantiteeti kaasavast põhjapoolsest) regivärsist tuttavat skandeerivat rõhunihutust. Selle nähtuse taaselavnemist pakuvad see-eest mõned „LE(E)-gen-DAAR-sed” räpparid, nagu Toe Tag, kes oma meetrilistes tekstides kohati mõnuga rõhku libistavad: „ME pap-PI ei SAA-gi, PO-le MÕ(T)-tet kar-TA(A)-gi…­ a KAS on va-JA(A)-gi.”3 Ka nemad taaselustavad regilaulu formaalset arhitekstuaalsust. Lisanna Lajal (2023) analüüsis seda oma bakalaureusetöös: kallak on nähtav, kuigi mitte üleküllane. Nende pikavärsilistes tekstides, mille ilme on sageli allik­saarelik-whitmanlik, elavnevad vahel parallelistlikud jadad, salmide hajudes nagu regivärsis muiste. Alliteratsioone puistavad eesti hiphopparid küll haruharva – küllap see saadaks nende meelest liialt moest läinud signaale. Samas ürgab Aliis Aalmann alliksaarelikku regialgriimilisust taas trendiks tõsta eesti uuemas luules (vt Merilai 2024).

 

2.2. Siseriim ja algriim

Räpparitel on Alliksaarega ühine kohatine siseriimide tarvitus (näiteks Toe Tagi „Legendaarses” saagi : kartagi : vajagi; Nublu „Mina ka”: „Tore õhtu, klubis pole õhku”4). Alliksaare alg- ja siseriimilisust on vahel raske eristada, kuna näited täidavad sageli mõlemat funktsiooni. Ja eks ole lõppriimid samamoodi algriimid. Lõpp­riimilisus on uuema rahvalaulu arhetüüp ning ka see kihistus elab Alliksaare vabavärsis edasi. Näidakem tema erilaadi riimide põime tema luuletusega „Armastuse teed on voolavad kui veed”:

Laitmatuid armulaule pole palju.
Tuul on alati kole valju.
Tuul on tungiv.
Tuul on sundiv.
Leppige sellega, mida leidub.
[---]
Tuul on kisendav.
Tuul on kurat teab mida sisendav.
Tuul on tugev ja kõikjale pugev.
Mis see loeb, et ta su silmade salakirja loeb.
Minule ei ütle ta midagi.
Mitte ainsat ridagi.
Mina pean piirduma oletustega.
Pean neisse siirduma koletustega.
Pean õnne manguma.
Pean kõnne hanguma.
Selmet tohtida tegusid sooritada,
tuleb mul tundeid ja mõtteid looritada.
Tule rmesti keset järve,
muutugem oleseteks, kel pole närve.

(Alliksaar 1997: 250–251)

Algriim on keele poeetilise funktsiooni musternäide Roman Jakobsoni teooria võtmes. Keeles on kaks peamist enesele osutust: metakeeleline ja poeetiline. Esimese puhul tekitab sekvents ehk süntaktiline jada võrduse, kuid teise puhul tekitab võrdus sekventsi (vt Jakobson 2012 [1960]: 1741–1742).

Esmalt, metakeeleline enesele osutav funktsioon tekitab võrdusi, nagu A=B ehk A=A. See iseloomustab defineerimist, kus ühe mõiste või sõnaga seletatakse teise tähendust. Näiteks, et tuul on ülemeelik sitikas: A=B → A=A (tuul on sitikas ja seega on sitikas tuul ja seega on tuul tuul). See on seesmine ka metafoorile, milles saavad kokku kaks mõistevälja nende ühisosa kaudu (vt Merilai jt 2003: 41, 44–46). Viimast Jakobson ei märganud, nagu sedagi, et metafoori ürgpõhi on loogiliselt meto­nüümia, kuna ka see kasutab alamhulgana ilmnevat ühisosa ideed, mis sest et vaid ühe ja mitte kahe mõistevälja piires. Kuid sügavamas mõttes on sünekdohhiline pars pro toto ja totum pro parte põhimõte aluseks ka metafoorile. Need mõlemad põhi­troobid on sama nähtuse eri juhtumid.

Teisalt, näiteks alliteratsioon kui kõlakujund ilmestab formaalset poeetilist enesele osutavat funktsiooni, mille valemi võiks nõnda üles kirjutada: = → ­A1+A2+A…­An. See tähendab, et võrdus ehk ekvivalentsiprintsiip (=) on alus ja eeldus, millest ­lähtuvalt hakatakse tuletama (→) „teoreeme” ehk sarnase formaalse koosseisuga jadasid (A1+A2+A3…An). Need keeleliselt vormilt sarnased väljendid hakkavad sisendama ka semantilist lähedust, mida neil tavakeeles üldjuhul ei ole. Tuuakse kokku kõlalt sarnased väljendid, kuid igaüks neist osutab eraldi objektile, mida märgivad indeksid. Nii juhtub „Traakia maagias”, kus kakofooniline häälikusarnasus seob kõige kummalisemad tähendused, mis tekitab mulje, et need peavadki ühte kuuluma. Alliksaare luuletusi analüüsides on näha, et see ei juhtu ainult sõnade, vaid ka fraaside ja koguni kõrvutatud lausete kui tervikute tasandil. Sageli absurdsed kooslused omandavad tähendusliku ühiselu, kuna neid seob lingvistiline vormi­sarnasus. Ka Juri Lotman (1991) õpetas, et luules tõusevad formaalsed keeleelemendid ­semantilisele ­tasandile. Luule sõnum on suurem kui selle alaosade summa: rakendub terviku ühtsuse printsiip, mis liidab eraldi olevad osad ja loob neile hõlmava ühisosa. Seega mitte ainult 1+1+1=3, vaid lisandub ka uus, ületava ja sarnastava ühisosa tasand kui neljas aspekt. A indekseeritud variandid toovad ilmsiks neid siduva ­invariandi, suurema mustri: ühtpidi sisuline diferents ja teistpidi vormiline identsus. See kehtib kõigi poeetiliste võtete kohta: ekvivalentsi eeldus koondab paradigmalisi sarnasusi ja projitseerib tulemuse süntaksisse – värssidesse, mis lisaks sisule ilmutavad keelelist kokku­kuuluvust ehk vormiühtsust kui sisulist eesmärki.

 

2.3. Parallelism

Alliksaare vabavärsi ilmne regivärsiline tunnus on selle ulatuslik, massiivne mõtte­riimilisus. Tihti on ta parallelismid tundeliselt tõusvad ehk gradatiivsed (vahel harva ka langevad antikliimaksid), sest tema parallelistlikud ahelvärsid on pigem analoogiast tõukuvad edasiarendused kui kohal tammuvad korrutavad sünonüümijadad.

Kuid Alliksaar ei pea piiri: traditsioonilise kahe-, kolme- või neljarealise parallelismi kõrval võib ta mõtteriime palju ulatuslikumalt välja joonistada.5

Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
     Teostumisõhtute sädelev tolm.
          Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
                                       talumatult kindlaks ja kauniks.

            (Alliksaar 1997: 369)

Selles tekstis võimendub keele paradigmalisus loolisuse vastandina sedavõrd, et lüürilisest süžeest või lüroeepilisest narratiivsusest selle tavatähenduses rääkida ei saa, kuna kompositsiooni põhimõte on pigem assotsiatsioonide juhujärgnevus. Selles on siiski suur erinevus jutustava rahvalaulu või loolise kunstluulega võrreldes. Artiklis „Kaplinski joon ja Rummo sädemed” (Merilai 2022: 47) puudutasin seda vabavärsilikku nihet sünteetilisest luulest analüütilise kataloogiluule ehk para­digmaluule suunas. Kaplinskiliku läbiva valge joone ehk jutustava künnivao mudeli kõrvale tekkis rummolik vihma ehk looreha mudel. Rummo mitmuslikuks pihustunud narratiiviga teksti juurest liigub aga alliksaarelik struktuur edasi, kus ridade või lõikude analüütiline iseseisvus võimendub. Paradoksaalselt on see Juhan Liivi kõige liigse lahutamise põhimõte vastandina liitmisele (mille avastas Tanar Kirs (2015)), kuigi väliselt barokilt just risti ja paksult vastupidine Liivi õpetusele. Ometi toimib ka siin analüütiline lahutamine: assotsiatsioonijadad küll, kuid mitte eesmärgipärane sünteetiline süžee, vaid lahutatavate lausete või lõikude kooslus.

Olgu teiseks tekstinäiteks eelnevale vastanduv, lühivärsiline parallelismitrepp luuletusest „Ootesaalis”:

     Välgutuled.
               Pälgutuled. Iga järgu märgutuled.
     Pagutuled.
               Lagutuled.
                    Kustund söedki nagu tuled.
     Urituled.
          Purituled.
               Pidutuled.
                    Ligutuled.
                         Virmatuled.
                                   Virvatuled.
                    Leinatuled.
                    Neimatuled.
               Peibutustuled.
          Heidutustuled.
     Valgustustuled.
     Pimestustuled.
               Maailm on suletud tuledesse.
     Semaforide kiiskavad sigaretiotsad viipavad väsimatult ja käskivalt.

                                                       (Alliksaar 1997: 141–142)

 

2.4. Stereotüüpsus

Parallelism on loomuldasa palju laiem mõiste kui mõttekordus, tähistades jakobson­likus lähenemises kordumisi mis tahes tasandil: hääliku-, silbitüübi-, tüve-, sõna-, lause-, värsikordusi. Neid kõiki on Alliksaarel kobarate viisi ja tihedas põimingus. Loomulikult rakenduvad nii regivärsile (vt Laugaste 1975) kui ka Alliksaare vabavärsile enamikus muudki poeetikaleksikoni mõisted, kuid see on üldine kogu luules, mitte ainiti regipärane. Rahvaluulele omast stereotüüpset kinnismaterjali, püsiepiteete ja -ümberütlusi ehk kenninguid, Alliksaarel siiski ei ole, vaid iga tema fraas püüab olla uuenduslik ja esindab autori käekirja.

 

2.5. Kontrastipõhimõte

Aktiivse analoogiapõhimõtte kõrval, mille sünonüüm ongi parallelism, on Alliksaare luule süvaomadusi tugev kontrastiprintsiip, aga seda mitte niivõrd teksti kui terviku, vaid fraasi ja lause tasandil. Tema tekstimootori põhikäivitaja on eba­tavaliselt tugev eitusevajadus ja vastandi otsing. Mõneti sarnaneb see Tammsaare aga-vaidlustega (vt Merilai 2015). Alliksaar oli rahutu, pulbitsev, „hüsteeriline” hing, kes midagi jaatades kippus seda otsemaid eitama, naljaks pöörama – olgu siis vestluses või luules. Öeldule võib otsemaid järgneda tühistav vastuseade: „Esimese piisa jätame viimaseks” (Alliksaar 1997: 294). Et see oli teadlik hoiak, ilmneb juba tema varases luuletuses „Asüül”, kus ta kuulutab: „Liites vastandlikke mõistepaare / luuakse tõe muinasjutumaa, / ja see ongi ainus pärisaare, / mida mingi võim ei hävita” (Alliksaar 1997: 9).

Kui alliteratsioon loob kõlalise ühtsuse kaudu uut semantikat, kus sisult kauge materjal hakkab foneetika toel tähenduslikult kokku kuuluma, siis eitus, vastupidi, lõhub algpositsioone, kuid tekitab selle kaudu samuti uusi tähenduslikke seoseid ja dialoogi. Alliksaare antifraase, antiteese, katakreetilisi ebakõlasid ei jõua üles lugeda: „Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga: / kepp koeraga, / allaheitmine pealtpildumisega, / äraütlemine järelerut(t)amisega / ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks / võimatu väljendada. [---] „Vähivägi, edasi, uutele võitudele!”” („Olematus võiks ju ka olemata olla”; Alliksaar 1997: 87–88); „Vägistatu tõuseb võikalt irvitavalt voodilt / ja leiab, et ei olnud vigagi. / Siis teatab ta, et tegi nalja.” („Realistlik sügismüsteerium”; Alliksaar 1997: 125); „Etteheited tõukame tagasi. / Tagamõtted lükkame edasi.” („Kiigelaul”; Alliksaar 1997: 230)

Tihti tihenevad need sürrealistlikeks oksüümoronideks, kuigi metoodiliseks sürrealistiks ei maksa Alliksaart pidada – teatav kallak lihtsalt kaasneb ses absurdimõnus: „Tammuge, tammuge, tõttajad!” (Alliksaar 1997: 140); „eelajalooline automootor” (Alliksaar 1997: 133); „totruse juubelidinee” (Alliksaar 1997: 89); „Magage avasilmi” (Alliksaar 1997: 118).

Eri alustelt moodustatud kalambuure on Alliksaarel sadu. Sõnamängud on samuti üks eitava jaatamise vorme: uljas hüppamine lähtepositsioonidest uutesse tähendusväljadesse. Eriti pidulikud on need mitmemõtteliste, enesele vasturääkivate paradoksidena: „Iga maja ei ole majakas, / iga kaja ei ole kajakas” (Alliksaar 1997: 111). Sageli kaasneb kalambuuride lähedakõlalise paronomaasiaga neologistlik semantika ehk enneolematu keeleloome: majakas kui majasarnane ja kajakas kui kajalaadne.

Tähelepandav on ka metafoori metaleptiline tühistamine ehk vanalt kohalt ära nihutamine, samuti selle laiendav edasiarendamine, mis tühistab muganenud kujundliku tähenduse ja värskendab seda uue tähendusega: „Pärdikutopis viskab hundiratast. / Hunt on vihast hull, kuigi ratas jääb alles”; „Sinu näol leian koha maailmas. / Leiaksin ehk õlal ka…” („Kata-stroofe”; Alliksaar 1997: 361, 363); „Damok­lese mõõk kukub linnapäälikule pähe. / Selgub, et see on papist. / Tuntakse nii suurt kergendust, et kogu linn tõuseb õhku / ja kaob lainetades laotusse.” („Realistlik sügismüsteerium”; Alliksaar 1997: 126)

 

2.6. Muud kujundlikud võtted

Nii nagu regivärsis, on Alliksaare luules eeldatud kõik muud kõla-, sõna- ja lausekujundid. Kujundlikud võtted on luulele sine qua non, mis muidugi ei tähenda, et nende esinemine rahvaluules oleks päikesepillaja vabavärsile alust rajav, mida võib siiski väita alliteratsiooni ja parallelismi kohta.

Alliksaare hüpertroofiline hüperboolsus on samuti äratuntavalt rahvaluule­pärane, selle erinevusega, et kui regivärsis aeti kokku terve kihelkond, siis Alliksaar kipub vallutama universumi. Nii et marksismiga seob teda võltsoptimistlik progressi­idee: „Seltsimehed, see on suur au, et universumi eluelaan / suvatses teie pulstunud paruka‑aluse lülitada oma / väsimatusse vooluvõrku. [---] Tundke maailmaruumi raksuvat raskust oma ajurakkudes” („Olematus võiks ju ka olemata olla”; Alliksaar 1997: 88); „Kes joob korralikus koguses kohvi, ei maga maha järgmist / aastamiljonit, mis kohe algab” („Kes mängib masti, saab purje pealekauba”; Alliksaar 1997: 129).6

Muidugi ei õppinud ta oma irooniat ja sarkasmi otse rahvaluulest, kuigi tema mõtlemine ja ütlemine on esivanematelt päritud. Samal ajal ei ole ta tavakeelefooni ületavalt onomatopoeetiline, küll aga tugevalt koomiline isikustaja ja afektiivne retooriline küsija ning hüüataja: „Ei kippu ega kõppu… / Ahaa, kipp siiski on!”; „Skalbid saluteerivad. / Küll nad on albid! / Torsod torisevad”; „Iga fallos, ka kõige väiksem, teab, et tas on algus ja ta / irvitab su türannia tühiste pingutuste üle”; „Miks sa sööstad oiates läbi unede, naeru vulisev oja? / Miks sa kaotad selle, mida sa pole leidnud? / Miks sa otsid seda, mida sa pole kaotanud? / Miks sa ei usu uksi, mida sa pole paotanud? / Miks?!” („Kata-stroofe”; Alliksaar 1997: 361–364)

Tuhandest eri liiki kordusest – tüve, sõna, fraasi, lause tasandil; anafoorid, endofoorid, epifoorid, kõrvutised epitseuksised, annominatsioonid, polüptootonid, paronomaasiad ja muud ning nende põimud – tuleb teha eraldi võrdlev-lähilugev ­väitekiri.

 

2.7. Pööratud paarikud

Eesti rahva pealuusse raiutud katekismuse vaimuga seostuvad teineteist täiendavad lausepaarid, mis moodustavad vahel küsimuse ja vastuse. Nimetan neid kateheetilisteks paarikuteks (kuigi nähtus on leeriõpikust ürgsemast ürgsem). Alliksaarel kasvavad need kohati pikemateks jadadeks: peegeldav teine lause vahel jätkab ja täiendab, vahel eitab esimest lauset ehk pöörab polaarsust.

Näide rahvaluulest: „Kes tõi sõasõnumida, / kes kand vaenukeelesida? / Harak tõi sõasõnumida, / vares vaakus vaenukeeli.” (Eesti rahvalaulud 1970: 675) Näide katekismusest: „Esimene käsk. / Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval. / Mis see on? Vastus: / Me peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja Tema peale lootma.” (Väike katekismus) Võrrelgem neid Alliksaare luuletusega: „Lootused räbalduvad. / Mis sellest – me õmbleme nad kokku südaöö vakkadest / varastatud ulmaniidiga. / Hurm hõreneb. / Mis sellest – ei saa ta kuhugi kaduda me tuskade / tihedast tinakarikast.” („Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”; Alliksaar 1997: 133)

Selletaolised paarikud on ka tema kuulsad kiasmid (mida leidub nii regivärsis kui ka barokis): „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?” („Alternatiive”; Alliksaar 1997: 97); „Valehobused maletavad. / Malehobused valetavad. / Kabetajad habetuvad.” („Väheke kohvikutäheldusi ehk Idüllide idud ei kidune”; Alliksaar 1997: 315)

 

3. Ürgluule

Lõpuks jõuan veelgi sügavama alushüpoteesini, mis vajub regivärsi poeetika võrgust läbi algsele alliteratiivsele põhjale. Selleks lätteks on ennemuistne protorõhuline, silpide ja rõhkude piiramata arvuga värsisüsteem (vt Korhonen 1994). Seda ürgaegset improvisatoorset vabavärssi esindavad itku- ja joiulaadsed arhailised vokaalžanrid (vt Rüütel 1998). Sellel mäejalal kohtub Alliksaare luule oma kõige ürgsema vastega, suurte rütminihete eelse ennemuistse luulelisusega, mis on tema loomingut läbiv poeetiline reliktkiirgus. Itkeja või joiguja häälitseb, kuni on kopsus õhku, tõmbab siis hinge ja hüüab järgmise „rea”.7 Olles küll tugevalt melanhoolne, itkeb Alliksaar ehk väljendab kurbust harvemini, isegi surmahaigena, sest talle on omane kõike­mõistev stoitsism, mis ületab traagika (vt „Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”; Alliksaar 1997: 353–357). Rohkem tuntakse teda ülemeeliku hõiskaja ehk joigujana, kes on purjes inspiratsiooni jõust ja hoost. Seda eriti siis, kui teda haarab ühismeelne Pickwick-klubi moodi entusiastlik meie-eufooria – õnnelik keelemõtteluule, mõttekeeleluule.

Juhan Liiv (1989: 197) on Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaharidustöö mõjul öelnud, et „minu erakond on eesti keel”. Ilmsesti on Alliksaar selle partei auliige. Eesti luule ja eesti keel ei ole pärast teda enam needsamad. Kus see erakond tänapäeval asub, kes on selle liikmed ja juhatajad, milline põhjuskiri ning eeskava?

 

Artikli aluseks on ettekanne konverentsil „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100” 14.–15. aprillil 2023 Tartus.

 

Arne Merilai (snd 1961), PhD, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor (Ülikooli 16, 51014 Tartu), arne.merilai@ut.ee

 

1 Vähihaige Alliksaare tagasipöördumist nelikute poole võis hingeliselt ajendada tema käsikirja „Tuul käib tantsimas sarapuusaludes” kollektiivne tõrjumine. Halvustav oli ärapõlgamine Eesti Raamatu poolt, mida dokumenteerib peatoimetaja asetäitja Jaan Toomla tsensorikiri autorile (23. VIII 1965), millega kaasnes Keele ja Kirjanduse toimetaja Hilja Välipõllu pilkav siseretsensioon (31. VII 1965) (EKM EKLA, f 316, m 2:5, lk 3–7). Esitagem paar väljavõtet. Toomla: „Praegusel kujul ei ole käsikiri kirjastamisküps. Toimetus ühineb sm. Välipõllu retsensioonis esitatud kriitikaga Teie kogu käsikirja suhtes ja leiab, et selles leiduvatest avaldamiskõlblikest luuletustest ei piisa eri raamatu jaoks.” (EKM EKLA, f 316, m 2:5, lk 3) Välipõllu: „Ühes teatavas kindlas ­maneeris kirjutamise kunst on autoril igatahes käes. Paraku ei ole ta vaevaks võtnud maha­tõmbamise kunsti ära õppida. Paljud luuletused on kujunenud sisemise seoseta sõnalohedeks, eri pealkirjade all varieeritakse analoogilisi mõttekäike, korratakse, öeldakse jälle ja jälle natuke teisiti ümber, nii et kogumikust jääb monotoonne ja küllaltki ähmane üldmulje. Isegi tõesti vaimukad ja huvitavad mõtted kipuvad ära uppuma tagasihoidmatusse sõnade ja sõnaühendite produtseerimisse. // Loomismeetodina pole selline ohjeldamatu sule joosta laskmine oma printsiibilt ei õige ega väär. Aga lugeja poolt küljest vaadates on tulemused käesoleval juhul tükati ängistavad. [---] sääraste värsside ratsionaalse või irratsionaalse tuuma avamiseks jääb keskmine inimhobujõud liiga napiks.” (EKM EKLA, f 316, m 2:5, lk 4) Kirjandusliku omakohtu ekspert lõpetab siiski mööndusega: „Kõige öeldud halva ja vähese hea kiuste usun, et teatav jagu „alliksaarisme” väärib laiemale avalikkusele tutvustamist ka sel juhul, kui neil pole loota vellerismide populaarsust. Just praegu, kus me üldiselt nii uhked oleme poeesia avarate võimaluste, palju­palgelisuse ja rohkete talentide üle, oleks ilmne ülekohus teeselda, et seesugust omaette huvitavat isevärklikku oksakest meie luulepuu küljes pole mitte olemaski.” (EKM EKLA, f 316, m 2:5, lk 7)

2 Kuigi Henn-Kaarel Hellati koostatud raamat annab kirja daatumiks 1960, on tegu eksitusega. Alliksaar vabandab Sepa ees pikema pausi pärast nende suhtluses, sest tema „tagasi- ja kõrvalehoidlik pere” sai hakkama „niisuguse nimetamisväärse naljaga”, et sai „näärikuu kahekümnendamal kuupäeval” „ühe ülihuvitava ühiku” ehk pisikese Jürgeni võrra rikkamaks. Sündmuse tähistamiseks saatis joovastuses isa postkontorist õnnitlustelegrammi John Fitzgerald Kennedyle, kes vannutati samal päeval USA presidendiks: „pidasin enda pühaks ja paratamatuks kohustuseks teda paari põgusa sõnaga tervitada, milline teguviis Tartu pööbli peenemad ja jämedamad otsad kuumalt ja kirglikult kohisema pani. Väga võimalik, et mu depešš ei jõudnudki kaugemale Sideministeeriumi või siis tsensori kantselei paljusisaldavast paberikorvist.” (Artur Alliksaar mälestustes 2007: 61; pandagu tähele kirja alliteratiivset kujundlikkust.) Kuna poeg sündis 20. jaanuaril, võib viivitusega saadetud kirja ajaks eeldada varakevadet 1961, veebruari-märtsi, mõõdetud aega enne järgmist kirja 10. aprillil 1961.

3 Vt Toe Tag, „Legendaarne” (https://www.youtube.com/watch?v=klsqFRvXFFs).

4 Vt Nublu, „Mina ka” (https://www.youtube.com/watch?v=MGF3kdAIRtQ).

5 Soovitan kuulata Viiu Härmi ettekandes pikemat poeemi „Õhtute kollane tolm” (164 värssi; Alliksaar 1997: 364–369), mis koosneb tervikuna ühe ja sama kollase õhtu (madiskõivuliku) idee kuhjuvatest ümberütlustest (https://www.kirmus.ee/sites/default/files/2023-05/alliksaar100_2p_ViiuHarm.mp4).

6 Paul-Eerik Rummo (2023) meenutab, et luuletuse „Olematus võiks ju ka olemata olla” pealkiri sai tõstetud Alliksaare postuumse esmakogu (1968) tiitliks Ain Kaalepi soovitusel. Mõte lähtus kurvast tõdemusest, et Alliksaart ei ole enam ja lugejad ei tunne veel teda – nii koormav olematus võiks olemata olla.

7 Nõnda kirjeldas mulle kord itku-joiu poeetikat Taisto-Kalevi Raudalainen.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 245, m 8:6. Artur Alliksaare kolm kirja Friedebert Tuglasele 15. I 1957 – 28. V 1960.

f 316, m 1:16. Artur Alliksaare kiri Friedebert Tuglasele, dat-ta.

f 316, m 2:5. Eesti Raamatu kirjad Artur Alliksaarele 2. II 1965 – 29. IV 1966.

f 316, m 3:15. Friedebert Tuglase üks kiri Artur Alliksaarele 22. VI 1960.

 

VEEBIVARAD

Härm, Viiu. Artur Alliksaar, „Õhtute kollane tolm”. – https://www.kirmus.ee/sites/default/files/2023-05/alliksaar100_2p_ViiuHarm.mp4

Nublu. Mina ka. – https://www.youtube.com/watch?v=MGF3kdAIRtQ

Toe Tag. Legendaarne. – https://www.youtube.com/watch?v=klsqFRvXFFs

 

KIRJANDUS

Alliksaar, Artur 1997. Päikesepillaja. Koost Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa.

Artur Alliksaar mälestustes. Koost Henn-Kaarel Hellat, toim Kristina Schmidt. Tartu: Ilmamaa, 2007.

Eesti rahvalaulud. Antoloogia. II kd, 2. vihk. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1970.

Ehin, Andres 2001. Nelikümmend aastat vabavärsivaidlusest. – Looming, nr 9, lk 1398–1401.

Heidegger, Martin 1999. Keel. Tlk Vilja Kiisler. – Akadeemia, nr 4, lk 711–729.

Hennoste, Tiit 2023. Vabastaja Alliksaar. – Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100. Konverents 14. ja 15. aprillil 2023 Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli Raamatu­kogus. Kava ja teesid. Koost Arne Merilai, toim Brita Melts. Tartu: Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetool, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 17.

Jakobson, Roman 2012 [1960]. Lingvistika ja poeetika. Tlk Neeme Lopp, Arne Merilai. – Akadeemia, nr 10, lk 1731–1773.

Kirs, Tanar 2015. Juhan Liivi käsitus luulekunstist. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 16, lk 67−83. https://doi.org/10.7592/methis.v13i16.12453

Korhonen, Mikko 1994. The early history of the Kalevala metre. – Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. (Studia Fennica. Folkloristica 2.) Toim Anna-Leena ­Siikala, Sinikka Vakimo. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 75–87.

Lajal, Lisanna 2023. Eesti räpptekstide ja rahvaluule poeetika võrdlev analüüs. Baka­laureusetöö. Tartu Ülikool, kultuuriteaduste instituut, kirjanduse ja teatriteaduse osakond. https://dspace.ut.ee/items/a90bba81-d3ed-4141-8663-69804ae7f72a

Laugaste, Eduard 1975. Eesti regivärsi struktuur, stiil ja kompositsioon. – E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, lk 160–200.

Liiv, Juhan 1989. Sinuga ja sinuta. Koost Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat.

Lotman, Juri 1991. Luule olemus. Tlk Pärt Lias. – J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst–­kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 65–74.

Lotman, Rebekka; Lotman, Maria-Kristiina; Lotman, Mihhail 2023. Häälikuinstrumentatsioon Artur Alliksaare luules. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 969–986. https://doi.org/10.54013/kk790a2

Merilai, Arne 2015. Tammsaare aga-ometi. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 297–315. https://doi.org/10.54013/kk690a1

Merilai, Arne 2022. Kaplinski joon ja Rummo sädemed. Struktuurivõrdlus. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 29, lk 34–51. https://doi.org/10.7592/methis.v23i29.19029

Merilai, Arne 2024. Tapeedile kirjutatud. – Sirp 22. III, lk 30.

Merilai, Arne; Saro, Anneli; Annus, Epp 2003. Poeetika. Gümnaasiumiõpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Olesk, Sirje 2001. Vabavärsi kolmekrossiooper. – Looming, nr 9, lk 1384–1397.

Pilv, Aare 2022. „Ja mu sõnadest saab lalin”. – Ükskord ennepuiste. Paul-Eerik Rummo 80. Konverents Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli muuseumis. 20. ja 21. jaanuaril 2022. Teesid. Koost Mart Velsker, Marin Laak, toim M. Laak. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, lk 18.

Põldmäe, Jaak 2002. Eesti värsiõpetus. Monograafia. 2. tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Rummo, Paul-Eerik 1985. Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Rummo, Paul-Eerik 2023. „Oo!” – Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100. Konverents 14. ja 15. aprillil 2023 Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli Raamatukogus. Kava ja teesid. Koost Arne Merilai, toim Brita Melts. Tartu: Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetool, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 9.

Runnel, Hando 1978. Kodu-käija. Tallinn: Eesti Raamat.

Rüütel, Ingrid 1998. Varafolkloorsetelt vokaalzhanridelt lauluni. – Mäetagused, nr 8, lk 80–95. https://doi.org/10.7592/MT1998.08.ing

Väike katekismus: 10 käsku. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. https://eelk.ee/katekismus/10-kasku

Käsitlen naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kiriku­elu juhtimises. Tähelepanu keskmes on neli Eesti kogudust: pomoorlaste kogudused Kasepääl, Suur-Kolkjas ja Varnjas ning fedossejevlaste kogudus Väike-Kolkjas, mis asuvad lähestikku Peipsi järve ääres ehk Tartumaa vanausuliste ridakülade piirkonnas.

Selle uurimuse välitööd tegin aastatel 2020–2021. Selles ajavahemikus suhtlesin vanausuliste koguduste liikmetega ning pühendusin kohalike kommete iseärasusele, tegutsedes vabatahtlikuna Väike-Kolkjas asuvas Peipsimaa Pärimuskeskuses. Mul oli võimalus osaleda vanausuliste lastelaagrites ja kohalikel pidupäevadel. Lisaks lõin tihedad sidemed vanausuliste Tartu kogudusega ning Tallinna koguduse liikmetega. Viimane kogudus oli minu jaoks huvitav, sest alates 1990-ndate algusest kuni 2010-ndateni juhtis seda Varvara Prigoževa, kuid hiljuti leidsid nad mehe, kes nõustus koguduse vaimulikuks saama. 2020. aastal, kui külastasin kogudust Tallinnas, oli see mees juba vaimulikuks välja õpetatud ja pühitseti 2021. aastal.

Viimastel aastatel on ilmunud mitu raamatut eesti vanausuliste folkloori kohta, nt „Isevärki Peipsimaa” („Чудное Причудье”, vt Morozova, Novikov 2007) ja „Valge Lestovka” („Белая Лестовка”, vt Kuvaitseva 2017). Arvestades, et need teosed on koostatud suhteliselt hiljuti ja mõni vestluskaaslane, kes on väljaannetele kaasa aidanud, on juba lahkunud, ei saanud ma oma uurimistöös jätta kasutamata nendes raamatutes esitatud väärtuslikke teadmisi.

Vanausk on konservatiivne religioon, millel on ranged soopõhise tööjaotuse reeglid. Näiteks ei tohi vanausuliste õpetuse järgi naised olla kirikujuhi ega sõna­kuulutaja rollis. Ent vanausuliste ajaloos on olnud olukordi, kui naised täitsid meestele pandud kohustusi. Lisaks on vanausuliste hulgas keskmiselt rohkem naisi kui mehi, eelkõige just Eestis, kus tegutseb tänapäeval üksteist vene vanausuliste kogudust: üks Tallinnas, teine Tartus ja ülejäänud üheksa Peipsimaa väikestes linnades ja külades. Eesti vanausulised jagunevad kahte rühma: fedossejevlased elavad Väike-Kolkja ja Raja külas, ülejäänud üheksa kogudust moodustavad pomoorlased. Kahe rühma erinevus on peamiselt ajalooline. Varem1 ei tohtinud fedossejevlased abi­elluda ning abiellunud usklikud pidid jumalateenistuse ajal seisma niisama ­palvelas, kuni lapsed, vallalised ja lesestunud palvetasid, lõid risti ette ning kummardasid maani. Erinevate vaadete tõttu ei segunenud fedossejevlased pomoorlastega, kes ei pidanud abielu patuks. Viimasel ajal on olukord muutunud ning nüüd on lubatud traditsiooniliselt fedossejevlaste tavasid järginud Väike-Kolkja palvelas palvetada kõigil perekonnaseisule vaatamata, sest inimesi on liiga vähe; mõlemad kohalikud meessoost kogudusevanemad on ka abiellunud. See tähendab, et praegustesse kogudustesse kuuluvad peamiselt inimesed, kes käivad oma palvelas harjumusest ja põlvnevad tihtipeale koguduse liikmete hulgast. Sellepärast võib väita, et Eesti pomoorlaste ja fedossejevlaste erinevus on vähemalt kõnealustes ridakülades tänapäeval põhiliselt ajalooline.

Praegustes Eesti vanausuliste palvelates torkab silma see, et palvetavad ja teenistusi viivad läbi pigem eakad naised. Kuuel kogudusel üheteistkümnest on vaimulikeks mehed. Tihti on need ainsad koguduse elus aktiivselt osalevad meesterahvad. Väike-Kolkjas veel hiljuti kogudust juhtinud naine ristis lapsi ja luges isegi teenistuse ajal pühakirja. Nüüdseks on see naine surnud ning teenistusi peavad kaks meest, noorem ja vanem, kelle sõnul laste ristimine ja teenistuse ajal pühakirja lugemine on tegelikult naistele keelatud. Varem teenistusi läbi viinud naised pidid tunnistama, et rikkusid reegleid, aga vaatamata sellele oli nende tegevus Väike-Kolkja vanausu säilitamisel kohalike vanausuliste arvates õigustatud ja panus suur.

Selle kõigega seoses on siinse uurimuse eesmärk kirjeldada, mille toel ja millistel asjaoludel leiab erinevates tegevustes ellu viidud naiste agentsus väljapääsu vanausuliste konservatiivsest usuväljast. Minu uurimisfookuses on ka see, kuidas eri sümboolsed ja sotsiaalsed hõõrumised, mis tulenevad naiste rolli suurenemisest vanausuliste koguduste elus, naiste agentsust ümber kujundavad ja naiste religioosseid praktikaid mõjutavad.

 

Varasemad uurimused vanausuliste kohta Eestis

Kuigi Eestis on XVII sajandi lõpust või XVIII sajandi algusest asunud vanausuliste kogukond, oli seda enne riigi iseseisvumist 1918. aastal vaevu uuritud. Nagu kirjandus- ja kultuuriteadlane Galina Ponomarjova (1998: 80) sedastab, mainib mõni kirjanik ja päevikukirjutaja vanausulisi oma tekstides. Kirjanik Nikolai Leskov (1996: 425–438) annab ülevaate hariduse olukorrast vanausuliste seas Tartumaal 1863. aastal. 1920. ja 1930. aastatel hakkas eesti keeleteadlane ja folklorist Paul Ariste (1905–1990) koos üliõpilastega koguma Peipsimaal vene folkloori, seal­hulgas kohalikelt vanausulistelt (Antropov 2022: 144–146; Ponomarjova 1998: 81–82). Selle tulemusena saadud tohutut kollektsiooni hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis kogus tähisega „ERA, Vene”. Kuigi selle töö katkestas Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsiooni algus Eestis, jätkus vene kultuuri kajastavate materjalide kogumine siiski 1950. aastate lõpus ning ilmusid uued köited ja monograafiad vene folkloorist (Beloussov 1976) ja eestivenelaste murretest (nt Nemtšenko jt 1963; Murnikova 1960). Ühe olulise etnograafilise uurimuse venelaste kultuurist Peipsimaal tegi Jelizaveta Rihter (1976), pöörates tähelepanu kohalike vanausuliste traditsioonile ja dokumenteerides muutusi majanduslikus hõivatuses, riietuses, rituaalides ja muudes kultuuriaspektides alates XIX sajandi lõpust kuni oma kaasajani. Samuti on vanausulisi uurinud Tartu semiootika­koolkonna teadlased (Beloussov 1979, 1980).

Oluline on mainida, et vanausulised ise olid aktiivselt uurimistöösse kaasatud. Nii hakkas üks Läti pomoorlaste juhte, Ivan Zavoloko (1897–1984), koguma Lätis ja Eestis vanausuliste folkloori (eelkõige rahvakunsti ja vaimulikke värsse) ja käsikirju, et edendada traditsiooni vanausuliste noorte seas. Kuigi ta vangistati ja saadeti GULAG-i, õnnestus Zavolokol tulla tagasi Lätti ja jätkata teadustegevust Puškini majana tuntud Vene Kirjanduse Instituudi alluvuses (Mekšs 1997: 94–96).

Tänapäeva Eesti vanausuliste uurimisel ja mõistmisel on endiselt oluline roll nende pärimuse ja murdekeele kogumisel. Siiski peaaegu puuduvad uuemad üldistavad tööd, on käsitletud vaid üksikuid lugusid ja teemasid. See kehtib nii folkloristika (nt Kuvaitseva 2017; Morozova, Novikov 2007), dialektoloogia (nt Kudrjavtsev 2009; Külmoja 2007, 2012;2 Rovnova, Külmoja 2008; Palikova 2008), kunsti (Paaver 2020) kui ka ajaloo kohta (nt Plaat 2005; Ponomarjova, Šor 2006). Kuigi arheograafilisi ekspeditsioone korraldati Peipsimaal valdavalt 1960.–1980. aastatel, on viimasel ajal avaldatud uurimusi sealse kirjaliku traditsiooni vallas (Agejeva 2008). Nadežda Morozova (2015) on kokku võtnud Eesti vanausuliste kirjaliku traditsiooni ajaloo. Peale selle osalevad eesti vanausulised aktiivselt oma traditsioonide säilitamises ja algatavad nende akadeemilist uurimist. Eriti kehtib see Pavel Varunini kohta, kes on Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimees (Rovnova, Külmoja 2008: 282–283). Varunin on peamiselt tuntud kunstniku ja puidust ikoonide loojana. Ta on illustreerinud peaaegu kõik olulised teosed vene vanausuliste kohta Eestis ja sageli vastutanud nende väljaandmise eest. Olen ise teinud välitöid Peipsimaal suures osas Varunini eestkostel.

Kuigi eespool nimetatud teosed ei keskendu naiste rollile ega naiste religioossusele Eesti vanausuliste kogudustes, annavad need siiski materjali nende teemade kohta. Samuti on vaja meeles pidada, et enamik informante, eriti uuemates uurimustes, on olnud naised (nt Kuvaitseva 2017; Külmoja 2007, 2012; Rovnova, Külm­oja 2008; Palikova 2008). See on tingitud vanausuliste külade rahvastiku soolisest disproportsioonist. Omamoodi on naiste religioossust seega uuritud vähemalt 30 aastat, kuid sellele ei ole eraldi tähelepanu osutatud.

 

Uurimused vanausuliste naiste religioossest agentsusest

Esimesed trükised naiste rolli kohta vanausuliste traditsioonis ilmusid XIX sajandi teisel poolel. Juristi ja õigusteaduse doktori Nikolai Varadinovi väljaanne vana­usuliste kohta käivatest juriidilistest dokumentidest annab ülevaate sellest, kuidas valitsus­ametnikud selgitasid teisitimõtlemise levikut. Nende aruannete järgi olid ametnikud kindlad, et vanausk levis peamiselt naiste seas (Varadinov 1863: 63). Kõige põhjalikumaid teoseid on sel teemal kirjutanud revolutsioonieelne teadlane Pjotr Smirnov (1861–1933). Ta oli veendunud, et naised mängisid otsustavat rolli vanausu levikus ja püsimises. Smirnov (1902: 350) väitis, et lahkusulistevastaste vaadete propageerimiseks peavad vene õigeusu kiriku misjonärid pöörama piisavalt tähelepanu naissoost vanausulistele: „Olles tõeliselt siiras oma uskumustes ja tegudes, soodustab naine siirust teistes. [---] Kuid siirus on eelarvamustevaba ja viib tõe poole püüdlemiseni.” Muu hulgas mainis Smirnov, et naisi on alati olnud rohkem kui mehi, nad on usuliste teadmiste poolest kõrgelt haritud, korraldavad teenistusi ja kaitsevad grupi piire. Mingil määral võivat Smirnovi hinnangul vanausu eduka levitamise eest tänada just neid innukaid naisi.

Kuivõrd Smirnov märkis, kuidas vanausk, teadlikult või mitte, kasutas „naissoo loomust” ja „kalduvusi”, ei tohiks olla üllatus, et ta uskus naiste eristaatusesse selles usurühmas. Mõni teadlane läks isegi veelgi kaugemale: ajaloolane Vassili Andrejev nägi vanausus alternatiivse vene demokraatia allikat. Tema jaoks seisid vanausuliste naised „kõrgel” ja see oli see, mis muutis vanausu vene rahva seas edukaks. Andrejev pidas soolist võrdõiguslikkust mitte lihtsalt järjekordseks lääne mõjuks, vaid „slaavi rassi” pärandiks, mida säilitasid vanausulised, kes seisid „slaavi vanade aegade” eest (Andrejev 1870: 251, 257).

Etnograaf ja õigusteadlane Varvara Jassevitš-Borodajevskaja (1861–1920) kaitses vanausulisi, esitades vastuväiteid juurdunud stereotüüpidele selle religiooni võhik­likkusest ja tähtsusetusest. Tema argumendid tuginesid usuvabaduse põhimõtetele. Ta kutsus Aunuse kubermangus asuvaid pomoorlaste Võgi ja Leksa kloostri­kogukondi „rahvaülikoolideks” ja väitis, et esmakordselt esitati küsimus naiste võrdsetest õigustest Leksa naiskloostris:

Kuigi ta pidi vabatahtlikult loobuma oma isiklikust elust, võttis naine siin üle rahva valgustaja, innuka toetaja ja vanade tavade eest seisja auväärse koha; siin kehtestas ta oma avalikud ja kodanikuõigused, tegutsedes mitte ainult abistajana, vaid sai sageli iseseisvaks energiliseks avaliku asja juhiks [---] (Jassevitš-Borodajevskaja 1912: 327).

Õigeusu ajaloolane Irina Paert (2003: 8) käsitleb küsimust, kas fedossejevlaste „tsölibaadi kehtestamine oli sotsiaalse autoriteedi nõude väljendus”. Ta jõuab järeldusele, et fedossejevlased ei loonud konkreetseid vorme naiste religioossuse avaldumiseks. Fedossejevlaste naised jäid oma ühiskonnas alaväärseks ja võisid muutuda vooruslikuks ainult meheliku loomuga vaimsuse omandamise kaudu. Paerti (2003: 137) sõnul „kasutati kategooriat „naine” tähenduses ’nõrk’, ’patune’ ja ’ihar’ ning „mees” tähenduses ’mõistlik’ ja ’ennast kontrolliv’”.

Etnoloog Cseperke Tikász (2011) keskendub naiste rollile preestrita vana­usuliste kogukondades aastatel 1850–1905. Pean märkima ka olulist väljaannet „Naine vanausuliste seas” („Женщина в старообрядчестве”), mis ilmus 2006. aastal pärast Leksa pomoorlaste naiskloostri 300. aastapäevale pühendatud konverentsi. Kogumik pakub kasulikku ajaloolist ja etnograafilist materjali vanausuliste naiste kohta, vaadeldes eelkõige vanausuliste naiskloostreid (Žuravel 2006) ja vanausuliste naiste igapäevaelu korraldust Altais (Dowling 2006).

Ajaloolane Valeri Kerov (2011: 170) väidab, et tegelikult olid naised vanausus kõrgetel positsioonidel, oletades, et selline olukord oli võimalik tänu „oma ja kogukonna asjade eest individuaalse vastutamise” eetilisele põhimõttele. See põhimõte õitses võimude poolt tagakiusatud vanausulistele vaenulikus keskkonnas ja apokalüptiliste meeleolude süvenemise tõttu. Selle tulemusena olid auväärsed kõik, kes töötasid koguduse hüvanguks, sealhulgas naised. Tuleb tõdeda, et Kerov kirjutab naisjuhtimisest vanausus, arvestamata asjakohaselt etnograafiliste või arhiivi­materjalidega. Antropoloog Jelena Beljakova (2011: 162–164) jõuab järeldusele, et „vanausk on viinud õigeusus sisse olulisi muutusi naiste staatuses”: kuna riik kiusas taga teisitimõtlejaid, võitles naiste religioossus riigi vastu. Ta väidab isegi, et riigi võitlus vanausuliste abielukultuuri vastu on õõnestanud kogu abielu institutsiooni aluseid ja et „vanausuliste naiste kindlaksjäämine usule Stalini töö­laagrites sai ees­kujuks paljudele ebaõiglaselt süüdimõistetud naistele” (Beljakova 2011: 172).

Ameerika antropoloog Douglas Rogers (2009) on etnograafiliste materjalide põhjal uurinud, kuidas naised omandavad autoriteeti Ülem-Kamas, pomoorlaste piirkonnas Uuralis, mis on kuulus oma käsikirjaliste koduraamatukogude poolest (vt Pozdejeva 2020). Nõukogude ajal muutus kollektiivse töö osatähtsuse suurenemise ja esile kerkinud eetiliste väljakutsete tõttu vanausuliste koguduste aktiivsete liikmete demograafiline koosseis, nii et alles jäid ainult naissoost osalejad. Rogers nimetab seda protsessi „vanausuliste feminiseerumiseks”. See toimus aga paralleelselt vananemisega: „[---] vaimulikud olid üha sagedamini juba vanema põlvkonna liikmed” (Rogers 2009: 176). Asjaolu, et vanausuliste vaimulikud ei saanud enam olla vahendajad noorema ja vanema põlvkonna vahel, kajastub Rogersi informantide mälestustes, kes meenutavad salajasi öiseid jumalateenistusi, kus nad ei saanud vanuse tõttu osaleda (Rogers 2009: 178–179).

Lisaks riigi survele on vanausuliste naised pidanud täitma nii religioosseid nõudmisi kui ka sotsiaalseid ootusi. Nii määratleb Natalja Litvina mitu sotsiaalset kategooriat naiste jaoks formaalselt abieluvabades3 Ülem-Kama piirkonna vana­usuliste kogukondades: naine võib olla соборная (’koguduse naine’), непутевая (’kergemeelne’), подруга (’sõbranna’). Esimene neist on pühendanud oma elu usu­kogukonnale ja keeldub sellepärast abiellumast.4 Teist mõistet võib kasutada kas mitte abielus oleva seksuaalkogemusega või puude tõttu üksi jäänud naise kohta. Abiellunud mehe armukesi kutsutakse sõbrannadeks. (Litvina 2021: 88–92)

Enamik uurijaid rõhutab, et naiste religioossus Venemaal on muutunud XX sajandi jooksul peamiselt tänu meessoost elanikkonna järsule vähenemisele alates 1930. aastatest (Smiljanskaja 2013: 91; Vorontsova 2018: 108). Uurides naisjuhtimist fedossejevlaste ja filippovlaste5 kogudustes Lõuna-Vjatkas ja Kubanis, toob Jelena Vorontsova välja pensionisüsteemi arendamise tähtsuse XX sajandil, mis hõlbustas naiste tõusu vanausuliste religioossete asjatundjatena (Vorontsova 2018: 108). See ei kehtinud ainult vanausuliste hulgas, vaid ka mõnes teises usukoguduses, näiteks Uljanovski oblastis asuvas Potma külas, kus „naised jätkavad jumalateenistuste läbiviimist [---] oma kodudes”, nagu tõid välja Laura Olson ja Svetlana Adonjeva (2012: 294).

Nagu etnograafilised materjalid näitavad, on vanausuliste kogudused meeste puudumisega erinevalt toime tulnud. Karjala vanausuliste naiste seas6 asendasid meessoost vanemaid knižnitsa’d (vn книжница) – naised, kes oskavad lugeda kiriku­slaavi keelt ja kellel on tugev vaimulik autoriteet (Fishman 2003: 259–286). Ülem-Kamas oli kombeks lugeda прощение (’andestus’), paludes vaimulikult enne jumala­teenistuse algust andestust. Meeste puudumisel hakkasid kohalikud naised seda ­palvet lugema meessoost pühakute ikoonide ees (Smiljanskaja 2013: 96–97). Üle­minek naiste praktikale nendes kogudustes on langenud kokku raamatu­teadmiste folk­loriseerumisega. Seetõttu ei ole Ülem-Kama naissoost vaimulikud enam kindlad, kui tugev peaks olema patukahetsus, samuti ei toetu nad kirjalikele tekstidele, vaid suulistele apokrüüfidele (Smiljanskaja 2013: 98–109). Üldiselt on pomoorlaste usurühm viimasel ajal teinud rohkem jõupingutusi oma naiste võimestamiseks. Nagu Tatjana Dronova (2006: 11) märgib, võttis Peterburi Vana Õigeusu Kiriku7 nõukogu 2006. aastal ametlikult kasutusele termini staritsa (vn старица ’vanaeit’) vaimulikku kogukonda juhtiva naise kohta. Sellegipoolest ei ole neil lubatud kedagi pihile võtta ega viirukit suitsutada ilma oma vaimuliku isa õnnistuseta.

 

Meetod ja põhimõisted

Kuna siinne uurimus keskendub küsimusele, kuidas on üles ehitatud vanausuliste kommetest tingitud agentsus, iseäranis vanausuliste naiste agentsus, rajaneb analüüs antropoloog Saba Mahmoodi (2012) välise vagaduse (ingl external piety) kontseptsioonil. Mahmoodi järgi ei tähista juuste katmine islamis naiste agentsuse puudumist: naiste jaoks on märksa tähtsam järgida religioosseid eeskirju kui nõuda vabadust selle sõna läänelikus tähenduses (Mahmood 2012: 1–25). Vanausk on keskendunud usu nn välistele ja esemelistele aspektidele. Näiteks on rohkeid reegleid järgivate vanausuliste jaoks tähtis see, milliseid rõivaid nad kannavad, kuidas teenistuse ajal õigesti sõrmi ristata, millal ja kuidas kummardada. Ent see ei tähenda, et usu vaimseid aspekte peetaks vanausuliste kommetes ebaoluliseks, vaid rõhutab hoopis sügavaid seoseid sisemise usu ja selle välise väljenduse vahel.

Mahmood väidab, et agentsust tuleks vaadelda ajalooliste ja kultuuriliste asjaolude kaudu:

Kui suutlikkus mõjutada muutusi maailmas ja iseendas on ajalooliselt ja kultuuriliselt spetsiifiline [---], siis ei saa agentsuse tähendust ja mõtet ette kindlaks määrata [---]. Säärase pilguga vaadates võib see, mis progressivistlikust vaatepunktist võib tunduda kahetsusväärse passiivsuse ja kuulekuse juhtumina, olla tegelikult agentsuse vorm – kuid selline vorm, mida saab mõista ainult nende alistumise diskursuste ja struktuuride kaudu, mis loovad selle jõustamise tingimused. (Mahmood 2012: 14–15)

Sellest perspektiivist tuleks naiste osalemist vanausuliste religioossetes praktikates vaadelda kultuuriliselt ja ajalooliselt tingitud agentsuse ilminguna. Seda arvesse võttes olen oma analüüsi lisanud soolise lepingu mõiste, mis võimaldab käsitleda konkreetseid sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi protsesse seoses vanausuliste kogudustega. Soolise lepingu mõiste kirjeldab soolise jaotuse väljakujunenud põhimõtteid töö ja sotsiaalse reprodutseerimise valdkondades ning eeldab, et ühiskond loob väljaütlemata ootusi meestele ja naistele (vt Hirdman 1991; Pateman 1997).

Lisaks sellele, et agentsuse raamistab diskursus, väidan, et agentsuse üle arutletakse kohaliku traditsiooni raames ja eelkõige tuleks käsitleda seda arutelu. Seda võib võrrelda Adrienne Richi ideedega asukoha poliitikast. Oma essees kirjutab Rich (1989) naise kehast, mis on allutatud erinevatele hierarhilistele struktuuridele ja mis saab neis erineva staatuse sõltuvalt ajast ja kohast, kus see keha viibib. Siin näen ristumiskohta Mahmoodi ideega alistumist soodustavate diskursuste ja struktuuride kohta (Mahmood 2012: 14–15). Teisisõnu, naiste agentsus ei väljendu mitte üldiselt, vaid vastuseisus või koostoimes konkreetsete asjaolude, hierarhiate, poliitikate ja diskursustega.

Seda arvesse võttes on vaja tunnustada sotsiaalsetes rühmades loodud agentsuse kontseptsioone. Vanausus asub inimeste agentsus hinge päästmise teel esikohale. Näiteks pomoorlased propageerisid positiivset agentsust, kaitstes aktiivselt ideed, et armulaua hävitas Antikristus. Ühes brošüüris väljendab pomoorlasest vaimulik Vlassov arvamust, et see on juhtunud seetõttu, et tõeline õigeusu preesterlus lakkas olemast. Aktsepteerinud Nikoni ketserluse,8 muutus vene vaimulikkond anti­kristliku keha osaks ning tempel kaotas oma pühakoja staatuse, sest „ingel, kes valvab iga kirikut, tõmbub sellest tagasi jumalavallatuse ees”. Sellepärast ei ole püha armulaua sakrament midagi muud kui „teatrietenduse vaatus”. (Vlassov s.a.: 22–23)

Siiski jäi lahtiseks hinge päästmise küsimus ilma nähtava armulaua sakramendita. Ja see tugevdab isiklikku agentsust: „Seepärast see ei ole armulaud, millel on vägi inimest päästa, mis hoiab teda kõrvale kuritegudest – see sõltub eelkõige kristlasest endast, kes on määratletud harjumuste, heade tegude järgi, mitte armulauale võtmise kriteeriumi järgi” (Vlassov s.a.: 31). Sama autor väidab edasi, et tema põhjendusi võib kinnitada Juudas Iskarioti näitel, kes võttis armulauda otse Kristuse käest, kuid reetis ta sellegipoolest. Teisest küljest röövel, kes ei võtnud kunagi sakramenti, pääses taevasse. See tähendab, et innukas soov sakramendi järele asendab sakramenti ennast. Nii võivad preestrita vanausulised armulauda vastu võtta vaimselt (Vlassov s.a.: 34–35). Seega seisneb kehtiv tee lunastuseni õigeusu elutsükli täitmises, nagu vanausulised seda mõistavad.

Soolistatud keha agentsusest kõneldes kaldusid vanausulised mõtlejad eelistama meeste agentsust9 naiste omale. Kuigi fedossejevlaste usurühma rajaja Feodossi Vassiljev (1611–1711) väitis, et ristimise sakrament muudab mehed ja naised võrdseks, käsitasid fedossejevlased mehelikkust kristliku käitumise eeskujuna: „Vanausuliste märtrite Morozova, Urussova ja Danilova elulood rõhutavad „naise nõrkuse ületanud” naiste kangelaslikkust ja mehelikkust” (Paert 2003: 110–112). Fedossejevlaste jutlustajad pidid tavalised sotsiaalsed rollid ümber kujundama ning esitama abielu ja perekonda „kurbust täis” olevana. Nagu Irina Paert näitab, kõnelesid jutlustajad meestele ja naistele eraldi, viidates enamasti igapäevaelu muredele. Nii tsiteerib ta ühte vanausulise autori Sergei Gnussini (1756–1839) kirjutist:

Kui laps ilmub maailma ja kui ta hakkab nutma, siis järgnevad uued mured tema tervise ja kasvatuse pärast. Vanemad on alati mures: naine muretseb oma mehe ja laste pärast. Mida rohkem laienevad [perekonna] harud, seda rohkem muret toob abielu talle kaasa. (Paert 2003: 120–121)

Teatud määral kõlavad Gnussini sõnad nagu feministlik abielukriitika. Siiski panevad vanausulised autorid selle kristlikku konteksti, rakendades seda neitsi­likkuse vooruse suhtes, mis Paerti (2003: 121–124) sõnul oli viis kohaldada õpetust naistele, lähtudes fedossejevlaste suhtumisest abiellu.

Seda arvesse võttes mõistan naiste religioosset agentsust kui „võimet tegutseda otsustusvõimega [ingl discernment] – see tähendab võimega valida tegutsemisviisi ja mõista oma tegevuse tagajärgi vastavalt oma aja kultuurinormidele” (Patton 2012: 369). Siiski ei sea ma kahtluse alla oma vestluskaaslaste agentsust ega püüa öelda, et vanausulistel on rohkem või vähem agentsust kui kellelgi teisel. Selle asemel keskendun usueluks nimetatava keerulise protsessi osaliste hoiakutele, pöörates erilist tähelepanu vanausuliste naiste suhtumisele omaenda agentsusse.

 

Naisvaimulike tegelik religioosne staatus

Vanausuliste kogukondi juhivad vaimulikud ehk nastavnikud, naiste puhul kasutatakse sõna „nastavnitsa” (vn наставник, наставница). Lisaks nimetatakse Eestis nii mees- kui ka naisvaimulikke batkadeks (vn батька, sünonüümid батя, батюшка ’isa’), hoolimata sellest, et seda terminit kasutatakse naiste puhul grammatiliselt valesti. Vanausu suurt naisvaimulike arvu on uurijad mõnikord käsitlenud tõendina, et vanausuliste naistel on rohkem privileege ja õigusi kui teistes ­usu­kogukondades (Kerov 2011). Siiski on selline mulje ebatäpne, sest nastavnitsaid ei saa võrrelda naiste preesterlusega mõnes protestantlikus kirikus.

Oluline on meeles pidada, et palvelaid juhtivate naiste positsioon erineb suuresti meeste omast. Nad täidavad tihti palvelates meestega sarnast rolli, kuid neil pole täiel määral samu õigusi. Vanausuliste naisvaimulikke peetakse ametlikult kohuse­täitjateks, mis tähendab ühtlasi, et nad ei tohi lapsi ristida ega kedagi pihile võtta. Kohuse­täitjad võivad olla ka mehed, aga seda vaid ajutiselt ja juhul, kui neil ei ole piisavalt kogemusi ja nad peavad veel ametit õppima (nagu 2020. aastal Tallinna koguduses).

Enamasti piirdub naisvaimuliku tegevus ühe kogudusega. See tähendab, et nastavnitsa viib läbi tseremooniaid ainult oma kohalikus koguduses ega peaks tavaliselt minema kuhugi mujale. Hiljuti pidi mõni nastavnik sõitma läbi Peipsimaa, et võtta inimesi pihile. Vähesed mehed pidid kord aastas tegema ringreisi, et külastada igat Peipsimaa kogudust. Kuna neil meestel oli vähe aega, palusid nad kõigil koguduse naistel ja meestel tulla kokku kokkulepitud päeval:

Meil [Varnjas – D. R.] on kogu rannikul ainult üks mees, ainult üks batka. Ja tal on terviseprobleeme, ta ei saa kõigi juurde tulla [---]. Enne seda olid mehed ja naised lahutatud [pihil käimiseks – D. R.]. Nüüd tulevad kõik koos, ta ei saa lihtsalt hakkama, ta ei saa [võtta pihile igaühte eraldi – D. R.]. (Kuvaitseva 2017: 47–48)

Õigeusu ja vastavalt ka vanausu pihil käimise rituaali korraldus on selline, et vaimulik loetleb nimekirja järgi patud, samal ajal kui patukahetseja peab tunnistama, kas ta on süüdi või mitte. Pattude ülestunnistus peaks olema intiimne ja indi­viduaalne sakrament, kuid Eestis tegid seda kõik rühmas koos. Meeste ja naiste eraldamine ei olnud mõistlik, kuna lõppeks ei olnud kogudustes kuigi palju mehi. Seega on soolise tasakaalu puudumine põhjustanud rituaali muutuse, kuid siiski ei ole Eesti pomoorlased lubanud naistel teiste ega oma koguduse liikmeid pihile võtta.

 

Moderniseerumise tagajärjed Varnja ja Väike-Kolkja vanausuliste kogudustes

Praegune demograafiline olukord Peipsimaa vanausuliste seas, kus kogudusi esindavad valdavalt eakad naised, on tingitud kahesugusest moderniseerumisest: nõu­kogudeaegsest ja tänapäevasest. Nõukogudeaegne moderniseerumine oli seotud ideoloogilise survega religioonile, ent samal ajal võimaldas nõukogude majandus­süsteem inimestel minna õppima (ja sundis neid seda tegema), et koolitada neid spetsialistideks ja suunata mujale tööle. Nõukogude ajale järgnenud majanduslik kitsikus pani Peipsimaa elanikke otsima tööd välismaal või Eesti linnades ja jääma pikaks ajaks eemale oma esivanemate küladest. Need hiljutised rändemustrid on muutnud kogukonna tähendust: st hoolimata mitteosalemisest kohalikus elus ja usulise praktika puudumisest tunnevad Peipsimaa küladest hiljuti lahkunud tõelist kuulumist kogudusse perekondlike sidemete ja nostalgiatunde kaudu.

Seda tüüpi kuuluvus pole Eesti vanausulistele täiesti uus, kuna enamik praegusi kogudusi on säilinud omamoodi nostalgiatunde toel: inimesed kolisid pensioni­põlves tagasi oma sünniküladesse ja avastasid uuesti mitte ainult maalähedase elu, vaid ka oma lapsepõlve usu. Kui nad tagasi tulid, olid küla palvelad ikka veel tegevuses, nendes käisid vanemaealised koguduseliikmed. Selles mõttes oli vanemate ja praeguste koguduste vahel vähemalt mingi üleminekuperiood, kuni tagasitulijad kohandasid oma harjumusi, hakates palvelaid regulaarselt külastama, ja mõistsid lõpuks, et nemad on ainsad inimesed, kes suudavad traditsiooni säilitada.

Uurides, kuidas moderniseerumine mõjutab sooliste lepingute ja usuliste kogukondade toimimist, tuleks mõista ka töörännet. Kuigi nõukogude ajal muutusid selle mustrid, jäi tööränne oluliseks teguriks Peipsimaa koguduste dünaamikas. Paljud minu informandid mäletavad, kuidas nad pidid nooremana mujale kolima. Tavaliselt siirdusid nad teistesse Eesti linnadesse, mis võimaldas neil säilitada sidemeid päritolukogukonnaga.

Nõukogudeaegseid migratsioonimustreid iseloomustab praeguse Varnja palvela nastavnitsa Zoja Kutkina lugu. Ta elas Varnja külas kuni 6. klassini, kui kolis hariduse saamiseks Tartusse, kus elas lähisugulaste juures. Pärast keskkooli ja ülikooli lõpetamist suunati ta meditsiinitöötajaks Setomaale Petseri lähedale. Pärast abi­ellumist kolis Zoja koos abikaasaga Kirde-Eesti kaevanduslinna Kiviõlisse. 1979. aastal naasid nad Tartusse, kuna tema äi haigestus tõsiselt ja vajas erihooldust. Zoja meenutab, et töötas Tartus 10 või 12 aastat, naastes Varnjasse pensionipõlves pärast ema halvatuks jäämist. See oli aeg, mil ta hakkas uuesti osalema Varnja palvela teenistustel.

Saabunud peamiselt perekondlikel põhjustel Varnjasse 1991. või 1992. aastal, jätkas Zoja kirikus käimist lihtsa koguduseliikmena. Tema meenutuste järgi oli teenistusel keskmiselt umbes 20 osalejat ning seda juhtisid nastavnik Vassili Remets ja tema naissoost abistaja. Varnja nastavnik oli sageli haige ning teenistusi tuli ära jätta, kuna keegi teine kogudusest ei saanud teda asendada. Lõpuks kutsus ta mõne inimese, sealhulgas Zoja, liituma kooriga, koguduse lauljate rühmaga, kelle roll jumalateenistuse läbiviimisel on oluline.

Zoja jaoks osutus koori liikmeks saamine oluliseks sammuks tema teenistuses nastavnitsana. Koori liikmed mitte ainult ei laula psalme, vaid loevad ka liturgilisi tekste. Neilt eeldatakse teenistuskorra tundmist, et nad saaksid valida õiged liturgilised raamatud ja leida vajaliku tekstiosa. See on lisaks võimele esitada vanausulistele kirikutele iseloomulikku laulustiili znamennõi raspev’i.10 Seetõttu tõestas Zoja oma asjatundlikkust liturgiliste tekstidega tegelemisel ja omandas vajalikud teadmised, suheldes kogenud ja austatud koguduse juhiga. Lõpuks võttis Zoja üle koguduse juhtimise pärast Vassili Remetsi surma 2005. aastal. Praegu on Varnja kogudus oluliselt kahanenud, isegi võrreldes 1990. aastatega. On ainult käputäis palvelas käijaid, sealhulgas koori liikmed ja Zoja ise.

Zoja mõtleb oma teenistusest vajaduse kontekstis. Ta oli teenistuja palvelas koos Vassili Remetsiga. Pärast Vassili surma oli oluline leida inimene, kes tema tööd jätkaks, kuid vanemad ja kogenumad koguduseliikmed keeldusid. Zoja ei tahtnud ­palvelat sulgeda, kuigi seal käis väga vähe inimesi. Lõpuks, nagu ta mäletab, pidi ta ­nastavniku kohustused endale võtma, kuid ei saanud selleks mingit õnnistust üheltki teiselt juhilt ega pea ennast „tõeliseks” nastavnikuks:

Ma ütlen vahel nii: isehakanu [---]. See oleks lihtsalt, kui me oleksime uksed sulgenud, oleks see [palvela – D. R.] siiamaani suletud seisnud. Muud võimalust polnud [---] ja mina vastutan, et kirik töötaks, kuid ma ei nimeta ennast nastavnikuks. (­Varnja, 2021)

Huvitav on märkida, et ühes koguduse aktiivsete meesliikmete kadumisega muutus Varnjas ka vana 1903. aastal ehitatud palvela ruumiline korraldus. Harilikult on Eestis vanausuliste palvelad jagatud seinaga füüsiliselt kaheks: parempoolne osa peaks olema meeste oma ja vasakpoolne naistele. Sein on säilinud enamikus palvelates, kuid Varnjas see eemaldati. Ilmselt ei olnud seina eemaldamise põhjused otseselt seotud koguduse soolise pöördega, vaid pigem praktilised (palvela oli aastaid remondis). Siiski tegi mu vestluskaaslane märkuse seina kohta ülemineku kontekstis. Seda võib võrrelda Jelena Smiljanskaja (2013: 98–99) kirjeldatud Ülem-Kama pomoorlaste kogudustega, kus naised alustasid vastupidiselt varasematele kommetele altarisse astumist ja ikoonidele lähenemist vasakult, „naiste” poolelt.

Mainitud sein jagab ainult keskset ruumi, mis on mõeldud palvetamiseks. Kui inimene siseneb, näeb ta ikonostaasi ja mõlemal küljel kahe koori tiivaga (kliiros) altariesist (platvorm ikonostaasi ees). Õigeusu kirikutes oleks ikonostaasi taga tavaliselt altar, kuid kuna pomoorlased ja fedossejevlased kuuluvad preestriteta usurühmadesse, ei ehitata nende palvelatesse altarit. Ikoonid asuvad ka teistel ruumi seintel ja spetsiaalsetel alustel. Jagav sein algab keskse ruumi sissepääsust ja kulgeb keskpaigani. Keskset ruumi osa kasutatakse rituaalsetel eesmärkidel: jumalateenistuse nõutaval osal kogunevad sinna koori liikmed ja lugejad laulmiseks või siis loeb nastavnik seal ette evangeeliumi või muid tekste. Ruumi keskel asub puuküttega ahi. Enne keskset ruumi on tavaliselt saal mõne täiendava ruumiga, et koguduseliikmed ei satuks otse kesksesse ruumi, vaid neil oleks ruumi riiete vahetamiseks ja oma asjade jätmiseks, enne kui nad sisenevad pühakotta ikoonide juurde.

Väike-Kolkja koguduses näeme vastupidist soolist pööret: naisjuhtimine on vahetunud meeste omaga. Väike-Kolkja kogudus seisis silmitsi sobivate meessoost juhikandidaatide puudumisega tõenäoliselt varem kui enamik pomoorlasi. Aga umbes 2010. aastal alustasid teenimist kaks meest ning minu informandid meenutavad vähemalt kolme naise nime, kes seda ülesannet enne neid täitsid.

Erinevalt teiste Eesti vanausuliste koguduste praktikast talitasid Väike-Kolkja naised lisaks teenistuste juhtimisele ka olulisi rituaale, nagu laste ristimine ja patu­kahetsus. Pikka aega järgisid need naised fedossejevlaste seadust, mis keelas abiellunud inimestel jumalateenistusel avalikult palvetada ja kirikukooris laulda. Nad ise järgisid seda reeglit rangelt, mis tähendas, et ükski neist pärast abiellumist seda ei teinud. Üks praegustest meesjuhtidest peab seda nende vooruseks. Siiski said need naised aru, et kui keelud poleks leevenenud, oleks kogudus lakanud olemast:

Kakskümmend üks aastat tagasi suri mu ema ja mu süda valutas nii palju ja ma olin nii innukas kirikus palvetama, aga see oli keelatud, vanemad naised vaatasid meid põlastusega. Siis Varvara Sergejevna, tänu talle [---] „Tädi Varvara, ma tahaksin nii väga palvetada!” Ja ta ütleb: „Noh, palveta, kui soovid.” Ja teine [naine – D. R.] pöördus ringi: „Kui keegi tahab palvetada, võib ta palvetada.” Kõik vanemad naised seda ei aktsepteerinud, aga nad mõistsid, et me tahame palvetada. Kui sa palvetad, on lihtsam vastu pidada ja see soojendab su südant, ja meil oli luba. (Väike-Kolkja 2021, naine)

Üleminek meeste juhtimisele viidi ellu koos pomoorlaste religioosse ­keskuse mõju kasvuga Peterburi ajaloolises linnaosas Rõbatskojes. Aastaid korraldas ­Rõbatskoje kogudus kirikulaagreid Venemaalt ja teistest riikidest pärit ühisusulistele, kes kogunesid mitmeks päevaks, et õppida kirikuslaavi teksti lugemist, znamennõi laulu, jumalateenistuse korda ning muid praktilisi ja teoreetilisi asju, mis on vajalikud koguduste religioosse elu korraldamiseks. Kiriku­laagrid kaasasid lisaks praegustele koguduste juhtidele ja kandidaatidele tavalisi liikmeid, nii naisi kui ka mehi. Tundub, et programm saavutas oma eesmärgid: enamik minu vestluskaaslasi osales laagrites ja õppis palju korraldatud tundidest. Nad tunnistasid, et neil oleks raske teenistusi jätkata, kui nad ei oleks Rõbatskoje kursustel väljaõpet saanud.

Samal ajal viitab see, et praegust traditsiooni on oluliselt mõjutanud teised pomoorlaste keskused, nagu Rõbatskoje Peterburis. Ühtlasi ilmneb, et pomoorlased aktsepteerivad fedossejevliku taustaga Väike-Kolkja kogudust – tõenäoliselt järgnes see abiellumise piirangute tühistamisele. Pikaajaline tava on külastada kätte­saadavaid teenistusi hoolimata sellest, kes neid peab (üks minu vestlus­kaaslasi, Anna Galaganova, osales Tartus elades sealsetel teenistustel). Nagu mu Väike-Kolkja vestlus­kaaslased teatasid, tunnistas viimane naisnastavnik Varvara, et neil ei olnud ilmselt õigust talitada ristimist ega pihile võtmist.11

 

Pühade tekstide ettelugemise keeld

Kirikuteenistuse ajal loetakse pidulikult ette erilise tähtsusega tekste, nagu evangeeliumi ja epistlit, mis on kaks olulisemat jumalateenistusraamatut nii õigeusklikele kui ka vanausulistele. Liturgiline evangeelium jaguneb peatükkideks, salmideks ja pühakirja­lõikudeks (vn зачала ’terviklikud numereeritud osad’). Epistel (vn „Апостол”) koosneb osast Uue Testamendi tekstidest (apostlite teod ja apostlite kirjad), mis on samuti märgistatud pühakirjalõikudega, ning sisaldab ka Uue Testamendi lugemiste aastaringset liturgilist ajakava. Patriarh Nikoni kirikureform algas jumala­teenistusraamatute toimetamisega, mida vanausulised ei aktsepteerinud, mistõttu pidid nad oma raamatud vanal kujul säilitama ja hoolikalt käsitsi ümber kirjutama. Seega on vanausuliste kommetes jumalateenistusraamatud ja nende kasutamine väga tähtsad.

Vastavalt määratud korrale peaks teenistuse ajal lugema evangeeliumi kindlat osa. Sama reegel kehtib epistli kohta. Siiski on Eestis vanausulistel naistel keelatud neid raamatuid ette lugeda või isegi puudutada. See tekitab suure probleemi kogudustele, kus ei ole mehi, kes suudaksid neid tekste ette lugeda. Mõned naised väidavad, et pole kunagi evangeeliumi avanud, kuigi nad liigutavad seda palvelas koristades:

Põhimõtteliselt ei tohtinud me isegi evangeeliumi puudutada, meil pole seda vaja, kui koristame, peame selle lihtsalt ühest kohast teise viima, kuid lugemine, ei, ma pole kunagi seda avanud (Suur-Kolkja 2021, naine).

Ainult Väike-Kolkjas „julgesid” naised, nagu selle koguduse noorem mees­vaimulik intervjuus ütles, ise epistlit ette lugeda (Väike-Kolkja 2021, mees). Siiski palvetasid nad „17 kummardust” evangeeliumi lugemise asemel ja alanduse märgiks. 17 kummardust tähendab 17 lühikest „Jeesuse palvet”, mis koosneb vaid ühest reast („Issand halasta”) ja sellele järgneb maani kummardus (sellepärast nimetatakse seda palvet kummarduseks). See komme oli mitmes Eesti koguduses tavaline. Näiteks Suur-Kolkja vanausulised palvetasid samuti „17 kummardust”, kui teenistust juhtis naine nimega Jevdokia. Praegu on sellel kogudusel meesnastavnik, kes loeb evangeeliumi ise ette. Teistes kohtades asendasid naised selle „Mina usun” palvega:

Noh, sellepärast, et naistel pole lubatud evangeeliumi ette lugeda ja mingis kohas nad lihtsalt palvetavad „Issand, halasta mulle”, mingis „Ma usun”, ja me loeme alati „Ma usun” ette. Kui meil oli batjuška, oli meil evangeelium, meie batjuška oli hea nii evangeeliumi kui ka epistli ettelugemisel, et tema ettelugemine oli selge. (Varnja 2021, naine)

Sellise asendamise mõte oli paluda jumalalt kollektiivset andestust evangeeliumi ette lugemata jätmise pärast. Vestlustest vanausulistega jumala­teenistusest olen järeldanud, et tegelikult on üks olulisemaid hetki õigeusu liturgias see, kui evangeeliumi ette loetakse. On vajalik „kuulda lugemist” sellest raamatust, kuna seda peetakse hingele „kasulikuks”. Siiski meenutab mõni minu vestlus­kaaslane, et asendustava praktikat Peterburi pomoorlaste keskus ei toetanud:

Kui meil polnud batjuškaid, palvetasime mitte 40, vaid 17 kummardust selle [evangeeliumi ettelugemise – D. R.] asemel. Peterburis õppisime, et pole vaja neid palvetada, see ei tule kellelegi kasuks. (Väike-Kolkja 2021, naine)

Tänu folklorist Marina Kuvaitsevale, kes salvestas Väike-Kolkja naisvaimuliku Varvara mõtteid, on võimalik tsiteerida tema arvamust teiste raamatute kohta, mille puudutamine naistele on keelatud:

Kui batjuška võttis [pihile – D. R.] varem, küsis ta kõiki patte. Kuid mina loen neid ette. Ma ütlesin, et loen ainult „Erakla patutunnistust” ette, aga ma ei loe seda suurt, mis on mõeldud batjuškale, kus küsitakse, mis on teie patt, ja vastatakse. Kõigile siis ma kasutasin „Erakla patutunnistust”, sest olen naine, aga ma ei võta „Talitusraamatut”. Ja nad ütlevad: „No, pole tähtis, me tuleme ikka.” Sel korral oli mul korraga 45 inimest [---]. (Kuvaitseva 2017: 43)

Varvara viitas „Talitusraamatule”, mis on preestri juhend, kuidas rituaale läbi viia. See on levinud Eesti pomoorlaste seas ja sellele omistatakse sageli kõrge püha staatus. Näiteks on mulle öeldud, et ainult pühitsetud inimene ehk nastavnik tohib „Talitusraamatut” avada, kuna selleks on vaja olla vaimselt valmis. Väike-Kolkja nais­vaimulik otsustas, et ta ei rikuks reeglit, kuigi tal ei olnud lubatud inimesi pihile võtta. Eeldan, et ta otsustas reeglit painutada, asendades raamatu, et teha rituaali naissoost juhile sobivamaks ja seega mitte vaidlustada oma tegevusega olemas­olevaid ideoloogiaid ja hierarhiaid. Selles mõttes tundus Varvarale „Erakla patutunnistus” turvalisem.

Sarnaselt annab Kuvaitseva tsitaadi intervjuust Mustvee naisega, kes arvab, et naistel pole lubatud kasutada viirukipanni nende alaväärtusliku loomuse tõttu:

Meil pole palvelas batjat. Ei mingeid batjasid! Ja nüüd on see suur patt, mul pole lubatud viirukipanniga suitsutada, aga siin pole kedagi, kes seda teeks, ma suitsutan viirukipanniga. Ma süütan ikoonilampe, küünlaid. Viirukipanni võib puudutada ainult batja või vallaline lesknaine. Naisele ei lubata seda isegi olenemata sellest, kes ta on, sest usutakse, et naine on mehest mustem. Eeva ahvatles Aadamat – naine on suurem patustaja kui mees. Kuid kuna meil pole nüüd batjat, siis üks naine teenib nüüd batjana. (Kuvaitseva 2017: 55)

 

Pihi kuulamise praktikad

Pihi kuulamine on üks olulisemaid kombeid vanausus, sest see määratleb kuulumist kogukonda. Eesti pomoorlased ütlevad selle protseduuri kohta сдавать грехи (’patte ära andma’). On mitu puhku, millal vanausulised seda sakramenti läbi viivad. Esiteks kajastub see rituaalse kalendri tsüklis, kuna koguduseliikmed peaksid käima pihil üks kuni neli korda aastas, tavaliselt nelja õigeusu paastu ajal. Teiseks kaasneb see koguduse liikmeks saamisega. Kui vanausuline, nagu Eestis on tavaks, ei osale religioosses elus aktiivselt enne teatud vanust ning ühineb kogudusega pärast pensionile jäämist, on temal vaja enne teiste usukaaslastega koos palvetamist patud ära anda. Lõpuks on oluline pihtida enne surma, kuna see mõjutab matmis­rituaale. Vanausuliste suhtumine mälestusteenistusse järgib idakristlikke vaateid, kus surnud isiku nime mainimine teatud kuupäevadel kollektiivsetes palvetes on tema hingele äärmiselt oluline. See on märk õigest surmast, pärast mida läheb hing taevasse ja seega saab teda mälestada. Muudel juhtudel rikub avalik palve jumalikke reegleid. Pihil käimine muutub individuaalseks vastutuseks. Eesti pomoorlaste hulgas ­peetakse oluliseks pihil käimist vähemalt üks kord kolme aasta jooksul, et kogukonna nimel võiks inimese eest palvetada.

On üsna tähtis, kes kelle pihtimist kuulab. Tavaliselt peetakse pihti sakramendiks, mida võib läbi viia ainult mees, naised võivad vastu võtta ainult naisi. Muidugi rikutakse seda reeglit, kui muud võimalust pole. Kui naine peab pihtimist kuulama, kasutab ta muud määruste kogumit kui mehed, niinimetatud „Erakla patutunnistust” (Kuvaitseva 2017: 34–35). Mehed omakorda kasutavad ilmikute pihtimis­määrust. On üllatav, et naissoost nastavnikud järgivad seda nõudlikku määrust, mis on mõeldud munkadele või nunnadele, ja see on tõenäoliselt kuidagi seotud naiste puhtuse ideega. Siiski pole pomoorlased ainuke vanausuliste rühm, kes nii teeb (Pokrovski 2008: 233). „Erakla patutunnistust” kasutatakse ka individuaalseks pihtimiseks, kui vaimulikku pole üldse saadaval.

„Erakla patutunnistuse” kasutamine Väike-Kolkjas pole juhuslik, kuna sellel on sügav taust vene õigeusu traditsioonis. Aleksandr Almazov (1894: 122–114) väidab, et „Erakla patutunnistuse” määrustik tekkis XV sajandil enne kirikulõhet vene õigeusus ja oli munkadele, vaimulikele ja ilmikutele tavaline viis põhjalikumaks ette­valmistuseks pihi eel. Kui „Erakla patutunnistus” kõrvale jäeti, jäi see Almazovi (1894: 115) sõnul alles ainult vanausuliste praktikas, kus see muutus „tavalise pihtimise asendamiseks eritingimustes preestri puudumisel”. Ilmselt lahendati Väike-Kolkjas sobiva mehe puudumine vanausuliste traditsioonile omaste meetmetega.

 

Kokkuvõte

Eesti vanausuliste kogukonnas mängivad naised religioossete traditsioonide säilitamisel suurt rolli. Naiste agentsus ei seisne selles, et nad omandaksid rohkem usulisi teadmisi või saavutaksid kogukonnas kõrgema staatuse. Vastupidi, Peipsimaa vanausulised naised ilmutavad seda, mida võib nimetada enesealanduseks, sest traditsiooniliste meeste rollide ülevõtmisega tunnevad nad, et rikuvad kehtestatud reegleid. Seda vaatamata sellele, et neid ajendab soov säilitada oma kogudus.

Vanausk on iseenesest täis piiranguid: vanausulised otsivad pidevalt „algset kristlust”, mille on rikkunud ja hävitanud sellised ketserid nagu Nikon, kuid mis ometi säilib viimaste allesjäänud usklike seas. Vanausulised püüavad pidevalt kohaneda muutuvate aegade ja kohtadega, et leida viimaseid võimalikke viise oma usku praktiseerida. Aleksandr Beloussov (1979) on seda nimetanud „erandite kultuuriks”.

Nagu olen püüdnud käesolevas artiklis näidata, kujundavad religioosse kogukonna demograafilist olukorda välised majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid, mis ei sõltu kaugeltki alati koguduste liikmetest. Vaevalt et neil on võimalus mõelda oma traditsioonist laiemas perspektiivis, kui nad peavad tegema isiklikke valikuid õpingute, karjääri ja muude asjade osas. Seetõttu ongi tagasipöördumine oma kogudusse selle uurimuse tarbeks intervjueeritud naiste religioosse agentsuse oluline väljendus. Seda on üsna raske jäädvustada tavaliste antropoloogiliste meetoditega lihtsalt seetõttu, et vanausuliste kogukonnaga taasühineti kaua aega tagasi.

Naised, kes olid võimelised juhtima kogudusi tänu oma teadmistele usutraditsioonist ja teenimisoskustele, pidid aga veelgi enam seisma silmitsi vajadusega teha oma usutraditsioonis kompromisse, mis aitaksid neil leida väljapääsu keerulistest olukordadest. Märkimisväärne on, et vanausuliste „erandite kultuur” ei tähenda olulistest usureeglitest loobumist, vaid eeldab hoopis sobivate lahenduste otsimist, mis oleksid rituaali „semantika” seisukohalt vastuvõetavad. Seega kui evangeeliumi ettelugemine on naistele keelatud, valivad nastavnitsad selle asemel ette­lugemiseks teisi palveid. Sellistes erandina kujunenud praktikates avaldub vanausuliste naiste agentsus.

Samuti tuleks teha märkus nastavnitsate vanuse kohta. Suhtlesin eakate naistega, kes moodustavad Peipsimaal usukoguduste aktiivse tuumiku. Noorte naiste autoriteet avalduks teisiti ja seda tajutaksegi hoopis teisiti: nad on seotud perekonna, tööga, nad võivad tunda sidet traditsiooniga, kuid nad ei pea end „päris” vana­usulisteks. Traditsioonilistes ühiskondades omandavad vanemad naised sageli meestele lähedase autoriteedi, mistõttu just nemad on vanausuliste koguduste eesotsas.

 

Artikli valmimist on toetanud teadus- ja arendusprojekt SHVUS23368 „Venemaa ja Hiina mõju Kesk-Aasias: Euroopa väljavaated, murekohad ja tasakaaluotsingud”.

Danila Rygovskiy (snd 1988), PhD, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi teadur (Ülikooli 16, 51003 Tartu); TYPA trüki- ja paberikunstikeskuse peavarahoidja (Kastani 48f, 50410, Tartu), danila.rygovskiy@ut.ee

 

1 Baltimaades toimus vene vanausuliste koguduste ümberkujundamine fedossejevlastest ­pomoorlasteks järk-järgult, alustades ilmselt Grebenštšikovi kogudusest Riias, mis oli tol ajal üks kolmest mõjukamast fedossejevlaste keskusest Moskva ja Peterburi järel (Smirnov 1893: 111). 1820.–1830. aastatel jäi Riia kogudus nimeliselt fedossejevlikuks, kuid hakkas tunnistama abielu nagu pomoorlased (Podmazov 1998: 119). Vastabiellunud paaridel ei olnud endiselt lubatud osaleda jumalateenistustel samadel tingimustel kui vallalistel koguduseliikmetel, kuid koguduse juhid hakkasid abielusid õnnistama ja viima läbi vastavaid rituaale palvelates. Kuidas Eestis ­kujunes üleminek pomoorlaste õpetusele, ei ole täpselt teada. Väike-Kolkja koguduses lubatakse abiellunutel palvetada alates 2010-ndatest.

2 Irina Külmoja juhib Tartu Ülikooli uurimisrühma, mis koostab Peipsimaa vanausuliste murdesõnaraamatut ning vanausuliste murde- ja etnograafilise pärimuse andmebaasi.

3 Formaalselt abieluvabadena mõistan kogudusi, mis ajalooliselt järgisid fedossejevlaste doktriini, kuid siis läksid ametlikult või praktiliselt üle abieludele. Tänapäeva fedossejevlased Eestis kuuluvad kindlasti sellesse tüüpi.

4 Tegelikult oli Ülem-Kama varem abieluvabade fedossejevlaste piirkond, kuni see võttis hiljuti omaks pomoorlaste põhimõtted ja praktikad. Siiski on abieluvaba taust tõsiselt mõjutanud sotsiaalseid norme selles piirkonnas (vt Hristoforova 2013).

5 Filippovlased (nagu ka fedossejevlased) olid preestritute ja abielu eitajate vanausuliste haru rühm (vn согласие), kuid eraldusid viimastest, kui nood hakkasid tsaari eest palvetama (Vurgaft, Ušakov 1996: 295–296). Praegu on ­filippovlased peaaegu hääbunud.

6 Tegemist on karjala ja vene keelt kõnelevate etniliste karjalaste rühmaga.

7 Pomoorlaste ametlik nimetus Venemaal.

8 Nikon oli Moskva ja kogu Venemaa patriarh aastatel 1652–1666 ja viis läbi mitu kirikureformi, mis põhjustasid kirikulõhe ja vanausuliste vastandumise ametlikule kirikule. Vanausulised peavad siiamaani Vene Õigeusu Kirikut ketserlikuks.

9 Mõistagi ei kirjutanud vanausulised agentsusest, vaid selle ilmingutest, näiteks omistades meestele ja naistele erinevaid omadusi.

10 Znamennõi raspev’iks (знаменный распев) nimetati Venemaal kõrgstiilset laululaadi, mille noodistust võiks võrrelda gregoriaani koraali omaga. Selle nimetus tuleb sõnast знамя, mis kiriku­slaavi keeles tähendab märki (Prommik 2015). Vanausulised peavad znamennõi raspev’i enda traditsiooniks.

11 Olga Fishman (2003: 280) sedastab, et kui Karjala fedossejevlaste naised pidid üksteist õnnistama nastavniku kohustuste üleandmiseks, kasutasid nad vormelit „õnnista mind, isa”, ehkki nad tundsid end süüdi, et tungisid meeste valdusesse.

Kirjandus

VESTLUSKAASLASED

Suur-Kolkja 2021, naine, snd 1949

Väike-Kolkja 2021, mees, snd 1979, nastavnik

Väike-Kolkja 2021, naine, snd 1957

Varnja 2021, naine, 70-ndates eluaastates nastavnitsa

 

KIRJANDUS

Agejeva 2008 = Елена Агеева, Книжность старообрядческого Причудья. – Русские старообрядцы. Язык, культура, история. Сборник статей к XIV Международному съезду славистов. Отв. ред. Леонид Касаткин. Москва: Языки славянских культур, с. 251–267.

Almazov 1894 = Александр Алмазов, Тайная исповедь в православной восточной церкви. Опыт внешней истории. Т. 2. Специальные уставы, отдельные молитвословия и церковно-гражданские постановления, относящиеся к исповеди. Одесса: Типо-литография Штаба Одесского Военного Округа.

Andrejev 1870 = Василий Андреев, Раскол и его значение в народной русской истории. Исторический очерк. Петербург: Типография М. Хана.

Antropov 2022 = Николай Антропов, Собиратели русского фольклора и их дневники: архив Эстонского литературного музея. – Sator: Studies in Folk Belief, Mythology and Customs, nr 23, lk 144–172. https://doi.org/10.7592/Sator.2022.23.05

Beljakova 2011 = Елена Белякова, Женщина в старообрядчестве. – Е. Белякова, Надеж­да Белякова, Елена Емченко, Женщина в православии: церковное право и российская практика. Москва: Кучково поле, с. 135–173.

Beloussov 1976 = Фольклор русского населения Прибалтики. Сост. Александр Белоусов. Москва: Наука.

Beloussov 1979 = Александр Белоусов, Из заметок о старообрядческой культуре: „Великое понятие нужды”. – Вторичные моделирующие системы: сборник статей. Отв. ред. Юрий Лотман. Тарту: Тартуский государственный университет, с. 68–73.

Beloussov 1980 = Александр Белоусов, Литературное наследие Древней Руси в народной словесности русских старожилов Прибалтики. Диссертация кандидата филологических наук. Тарту: Тартуский государственный университет.

Dowling 2006 = Констанс Доулинг, Повседневная жизнь женщин в старообрядческих селах Алтая на пороге перемен. – Женщина в старообрядчестве: материалы между­народной научно-практической конференции, посвященной 300-летию основания Лексинской старообрядческой обители. Ред. Александр Пашков, Александр Пигин, Ирина Ружинская. Петрозаводск: Издательство Петрозаводского государственного университета, с. 91–96.

Dronova 2006 = Татьяна Дронова, Действующие староверческие общины в Рес­публике Коми (последняя четверть XX–XXI вв.). – Староверие на Северо-Востоке европейской части России. Сборник статей. Ред. Т. Дронова. Сыктывкар: Коми научный центр Уральского отделения РАН, с. 9–21.

Fishman 2003 = Ольга Фишман, Жизнь по вере: тихвинские карелы-старообрядцы. Москва: Индрик.

Hirdman, Yvonne 1991. The gender system. – Moving On: New Perspectives on the Women’s Movement. Toim Tayo Andreasen, Y. Hirdman. Aarhus: Aarhus University Press, lk 187–207.

Hristoforova 2013 = Ольга Христофорова, „Худенька рубашка, да и то переменка”: жены и „подруги” в жизни верхокамских мужчин в XX в. – Визуальное и вербальное в народной культуре. Тезисы и материалы международной школы-конференции. Сост. Александра Архипова, Сергей Неклюдов, Дмитрий Николаев. Москва: Российский государственный гуманитарный университет, с. 322–323.

Jassevitš-Borodajevskaja 1912 = Варвара Ясевич-Бородаевская, Борьба за веру: Исто­рико-бытовые очерки и обзор законодательства по старообрядчеству и сектантству в его последовательном развитии с приложением статей закона и высочайших указов. Санкт-Петербург: Государственная типография.

Kerov 2011 = Валерий Керов, „В старообрядчестве женщина получила преимущества”: гендерный статус женщины в староверии и его факторы. – Частное и общественное: гендерный аспект. Материалы Четвертой международной научной конференции Российской ассоциации исследователей женской истории и Института этнологии и антропологии им. Н. Н. Миклухо-Маклая РАН, 20–22 октября 2011 года, Ярославль. Вып. 1. Отв. ред. Наталья Пушкарева. Москва: Институт этнологии и антропологии РАН, с. 168–173.

Kudrjavtsev 2009 = Юрий Кудрявцев, Актуальные вопросы диалектной этимологии (на материале говоров староверов Причудья). – Активные процессы в русском языке диаспоры и метрополии. (Humaniora: lingua russica. Труды по русской и славянской филологии. Лингвистика XII.) Ред. Ю. Кудрявцев, Ирина Кюльмоя. Тарту: Издательство Тартуского университета, с. 103–115.

Kuvaitseva 2017 = Марина Кувайцева, Белая Лестовка. Похоронно-поминальный обряд староверов Эстонии. Тарту: Общество культуры и развития староверов Эстонии.

Külmoja 2007 = Ирина Кюльмоя, „Нету такого сплочения и мира, как раньше люди жили”. Об особенностях говора жительницы деревни Малые Кольки (рассказ староверки). – Очерки по истории и культуре староверов Эстонии. Т. II. (Humaniora: lingua russica. Труды по русской и славянской филологии. Лингвистика X.) Отв. ред. И. Кюльмоя. Тарту: Издательство Тартуского университета, с. 227–272.

Külmoja 2012 = Ирина Кюльмоя, „Хорошо я жизнь прожил очень, спасибо Богу”. (Об особенностях говора одного жителя острова Пийриссаар.) – Очерки по истории и культуре староверов Эстонии. Т. III. (Acta Slavica Estonica I. Труды по русской и славянской филологии. Лингвистика ХV.) Отв. ред. И. П. Кюльмоя. Тарту: Издательство Тартуского университета, с. 241−267.

Leskov 1996 = Николай Лесков, Полное собрание сочинении в тридцати томах. Т. 3. Сочинения 1862–1864. Москва: Терра.

Litvina 2021 = Наталья Литвина, Женщины без мужчин: судьбы старообрядок Верхокамья в середине ХХ века, христианство и компромисс. – Studia Religiosa Rossica: Russian Journal of Religion, № 2, с. 82–93. https://doi.org/10.28995/2658-4158-2021-2-82-93

Mahmood, Saba 2012. Politics of Piety: The Islamic Revival and the Feminist Subject. Princeton–Oxford: Princeton University Press.

Mekšs, Èduard 1997. И. Н. Заволоко – подвижник старообрядчества в Латвии. – Revue des études slaves, kd 69, nr 1–2, lk 89–99.

Morozova, Nadežda 2015. Eesti vanausuliste kirjalik pärand. Tlk Marju Kõivupuu, Kristi Saarso, Igor Tõnurist. Tartu: TAOS.

Morozova, Novikov 2007 = Надежда Морозова, Юрий Новиков, Чудное Причудье. Фольклор староверов Эстонии. Тарту: общество культуры и развития староверов Эстонии, Huma.

Murnikova 1960 = Татьяна Мурникова, Русские говоры в Эстонии. – Ученые записки Латвийского государственного университета им. Петра Стучки, Т. 36, вып. 6, с. 44–52.

Nemtšenko jt 1963 = Василий Немченко, Александра Синица, Татьяна Мурникова, Материалы для словаря русских старожильческих говоров Прибалтики. Рига: Латвийский государственный университет.

Olson, Laura J.; Adonyeva, Svetlana 2012. The Worlds of Russian Village Women: Tradition, Transgression, Compromise. Madison: University of Wisconsin Press.

Paaver, Mari-Liis 2020. Ikoonimaalija Rajalt – Pimen Sofronov. Иконописец из Рая: Пимен Софронов. Vilnius: Petro ofsetas.

Paert, Irina 2003. Old Believers, Religious Dissent and Gender in Russia, 1760–1850. Manchester–New York: Manchester University Press.

Palikova 2008 = Оксана Паликова, Словарь говора староверов Эстонии. Книга для учащихся. Тарту: Общество культуры и развития староверов Эстонии.

Pateman, Carole 1997. The Sexual Contract. Cambridge–Oxford: Polity Press.

Patton, Laurie L. 2012. The enjoyment of cows: Self-consciousness and ritual action in the early Indian Gṛhya Sūtras. – History of Religions, kd 51, nr 4, lk 364–381. https://doi.org/10.1086/664723

Plaat, Jaanus 2005. The identity and demographic situation of Russian Old Believers in Estonia. (With regard to the period of the 18th to the early 21st century.) – The Russian Speaking Minorities in Estonia and Latvia. (Pro Ethnologia 19.) Toim Terje Anepaio, Olaf Mertelsmann, J. Plaat. Tartu: Estonian National Museum, lk 7–31.

Podmazov 1998 = Арнольд Подмазов, Ранняя Федосеевщина в Прибалтике и её судьбы. – Старообрядчество: история, культура, современность. Ред. Ольга Ершова. Москва, с. 117–119.

Pokrovski 2008 = Николай Покровский, Чин исповедания сибирских бегунов-странников XX в. – Общественное сознание и литература России: источники и исследования. (Археография и источниковедение Сибири 27.) Ред. Н. Покровский, Елена Ромодановская, Любовь Титова. Новосибирск: Издательство Сибирского отделения Российской академии наук, с. 233–283.

Ponomarjova 1998 = Галина Пономарева, История изучения Причудья. – Радуга, № 2, с. 80–82.

Ponomarjova, Galina; Šor, Tatjana 2006. Eesti vanausulised. Väike kirikuloo teatmik. Староверы Эстонии: краткий исторический справочник. The Old Believers of Estonia: A Brief Historical Survey. Tartu–Tallinn: Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing, Huma.

Pozdejeva 2020 = Ирина Поздеева, Триста лет и тридцать три года. Результаты комплексного археографического исследования Верхокамья. К 400-летию со дня рождения протопопа Аввакума. – Старообрядчество в истории и культуре России: проблемы изучения. Отв. ред. Виктор Захаров. Москва: Институт Российской истории РАН, с. 273–299.

Prommik, Anne 2015. Ortodoksi hääl – side taeva ja maa vahel. – Sirp 30. I, lk 10–11.

Rich, Adrienne 1989. Blood, Bread, and Poetry: Selected Prose, 1979–1985. New York: ­Norton.

Rihter 1976 = Елизавета Рихтер, Русское население западного Причудья. Очерки истории, материальной и духовной культуры. Таллин: Валгус.

Rogers, Douglas 2009. The Old Faith and the Russian Land: A Historical Ethnography of Ethics in the Urals. Ithaca–London: Cornell University Press.

Rovnova, Külmoja 2008 = Ольга Ровнова, Ирина Кюльмоя, Говоры староверов в современной Эстонии. – Русские старообрядцы. Язык, культура, история. Сборник статей к XIV Международному съезду славистов. Отв. ред. Леонид Касаткин. Москва: Языки славянских культур, с. 280–299.

Smiljanskaja 2013 = Елена Смилянская, Женское служение в старообрядческой общине конца XX века (из наблюдений полевого археографа). – Женщина в религиозной общине: Запад-Восток. (Одиссей. Человек в истории 24.) Сост. Юлия Арнаутова. Москва: Наука, с. 90–114.

Smirnov 1893 = Петр Смирнов, История русского раскола старообрядства. Рязань: Типография В. О. Тарасова.

Smirnov 1902 = Петр Смирнов, Значение женщины в истории русского старообряд­ческого раскола. – Христианское чтение, № 3, с. 326–350.

Žuravel 2006 = Ольга Журавель, Женские образы в современной агиографии староверов-часовенных (на материале Урало-Сибирского патерика). – Женщина в старо­обрядчестве: материалы международной научно-практической конференции, посвященной 300-летию основания Лексинской старообрядческой обители. Ред. Александр Пашков, Александр Пигин, Ирина Ружинская. Петрозаводск: Издательство Петрозаводского государственного университета, с. 138–144.

Tikász 2011 = Чеперке Оршойа Тикас, Женщина в беспоповском старообрядчестве в России в 1850–1905 гг по материалам Санкт-Петербургской, Новгородской, Вологодской и Олонецкой губерний. Saarbrücken: LAP Lambert Academic Publishing.

Varadinov 1863 = Николай Варадинов, История Министерства внутренних дел. Восьмая дополнительная книга. История распоряжений по расколу. Санкт-Петербург: Типография Второго Отделения Собственной Е. И. В. Канцелярии.

Vlassov s.a. = М. Власов, Почему нет святого причащения у старообрядцев-безпоповцев. Рига: Певческое старообрядческое общество Латвии.

Vorontsova 2018 = Елена Воронцова, «Женское пение – змеиное шипение»: к вопросу о месте женщины в современных беспоповских общинах. – Религиоведческие исследования, т. 17, № 1, с. 91–109. https://doi.org/10.23761/rrs2018-17.91-109

Vurgaft, Ušakov 1996 = Сергей Вургафт, Илья Ушаков, Старообрядчество. Лица, предметы, события и символы. Опыт энциклопедического словаря. Москва: Церковь.

1. Sissejuhatus

Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele täna­päevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murde­traditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See on olnud põhjus, miks setod ja võrokesed on end kuulutanud põlisrahvaks ja oma keele põliskeeleks. Võrokeste otsus 2023. aasta kevadel (I Võrokõisi Kongressi otsus) sai ühiskonnas palju tähelepanu, ent kuigi palju ei leidnud kajastust põhjused, miks selline samm astuti: võro ja seto keel on praeguseks väga ohustatud keeled ning vajavad riiklikult rohkem tuge ja tähelepanu.

Artikli esimeses osas tutvustame asjaolusid, mis osutab keele ohustatusele, ning ana­lüüsime võro ja seto keele olukorda neist kriteeriumidest lähtuvalt. Artikli teises pooles tutvustame 2022. aasta lõpus läbi viidud veebiküsitluse tulemusi, mille foo­kuses oli keele põlvkondlik ülekanne ja keeleõpe koolis. Vaatame, milline on olnud võro ja seto keele kasutus ja suhtumine sellesse Lõuna-Eesti koolides (st ühes olulises kasutusvaldkonnas) ning (potentsiaalse) kõnelejaskonna suhtumine võro ja seto keelde ja selle õpetamisse tänapäeval.

 

1.1. Kuidas hinnata keele ohustatust?

Üldiselt arvatakse, et maailmas kõneldakse praegu umbkaudu 7000 keelt. Umbes pooled neist keeltest on ohustatud ning keeleteadlaste hinnangul on käesoleva sajandi lõpuks 50–90% praegu kõneldavatest keeltest välja surnud (Krauss 1992: 5; Belew, Simpson 2018: 21). Selle hindamisel, millal on keeled ohustatud, võetakse arvesse eri tegureid. Peamiseks peetakse seda, kas keelt antakse kodus põlvest põlve edasi või mitte: kui lapsed enam kodus oma vanematelt keelt ei omanda ja seda ei räägi, on keel kindlasti ohustatud (Fishman 1991; Krauss 2007; Thomason 2015: 4; Campbell, Rehg 2018: 3).

Keele elujõulisuse hindamiseks on välja töötatud eri mõõtmisviise, millest tuntumad on Joshua Fishmani (1991) põlvkondadevahelise katkestuse astmik GIDS (Graded Intergenerational Disruption Scale) ja sellel põhinev edasiarendus EGIDS (Expanded Graded Intergenerational Disruption Scale; Lewis, Simons 2010) ning UNESCO hindamisalus (UNESCO 2003). Tutvustame allpool neid lähenemisi lühidalt. Põhjalikumat ülevaadet keele elujõulisuse hindamise eri meetoditest on andnud Nala Lee ja John Van Way (2018).

GIDS kasutab keele elujõulisuse hindamisel selliseid tunnuseid nagu keele kasutus­valdkondade mitmekesisus, keele põlvkondadevaheline ülekanne ning kõnelejas­konna vanus ja moodustab nende põhjal ühetasandilise kaheksaastmelise elu­jõulisuse skaala. Suhteliselt sarnase käsitusega on EGIDS, kuid lisaks võetakse selles arvesse standard­keele olemasolu ja kõnelejaskonna suuruse trendi (kas kõnelejaskond kasvab või kahaneb). Selle põhjal moodustatakse 13-astmeline elujõulisuse–ohustatuse skaala, kusjuures ohustatuks nimetatakse keelt, mida kasutavad suulises suhtluses kõik põlv­konnad, kuid mille kõnelejaskond väheneb. Sellest järgmine aste on keele­vahetus, kus täiskasvanud suudavad keelt omavahel kasutada, kuid ei anna seda lastele edasi.

UNESCO lähtub keele elujõulisuse hindamisel üheksast faktorist, mis peale elujõulisuse (faktorid 1–6) annavad aluse määrata, milline on suhtumine keelde (faktorid 7–8) ja kui kiire on keele dokumenteerimisega (faktor 9): 1) keele põlvkondadevaheline ülekanne, 2) kõnelejate arv, 3) kõnelejate hulk üldkogu­konnas, 4) muutused keelekasutusvaldkondades, 5) keele kasutamine uutes valdkondades ja meedias, 6) keeleõppematerjalide ja kirjanduse olemasolu, 7) institutsionaalne suhtumine keelde ja keelepoliitika, sh keele ametlik staatus ja kasutamine, 8) keele­kogukonna liikmete suhtumine oma keelde, 9) keele dokumenteeritus. Kõiki neid faktoreid hinnatakse viiepalliskaalal ja rõhutatakse, et keele elujõulisuse hindamisel ei tohi lähtuda ainult ühest faktorist. (UNESCO 2003)

Kõige uuem ning ühtlasi komplekssem keele elujõulisuse hindamise meetod on keele ohustatuse indeks LEI (Language Endangerment Index). See võtab arvesse küll ainult nelja faktorit (põlvkondadevahelist ülekannet, kõnelejate arvu, kõnelejate arvu trendi ja keelekasutusvaldkondi), kuid igal faktoril on kuus selgelt lahti kirjutatud taset. Selle põhjal, millisel tasemel on keel eri faktorite järgi, on võimalik välja arvutada keele ohustatuse üldhinne. Lisaks arvestab see meetod seda, kas on teada info kõikide faktorite kohta või mitte, st on võimalik välja arvutada tulemuse usaldusväärsus (Belew, Simpson 2018; Lee, Van Way 2018: 56–63). LEI on loodud ohustatud keelte projekti raames (ELP). Võro keelt, mis sisaldab selle käsitluse järgi ka seto keelt, hinnatakse selles projektis ohustatud keeleks (tulemuse usaldusväärsus 80%),1 kuid seda tehakse Euroopa keelelist mitmekesisust hindava projekti ELDIA (European Language Diversity for All) raames läbi viidud uurimuse põhjal (Koreinik 2011).

Seega kõige sagedamini võetakse keele ohustatuse hindamisel arvesse keele põlvkondlikku edasiandmist, kõnelejate hulka ja selle kasvu- või kahanemistrendi, keele poliitilist staatust, kõnelejate suhtumist keelde (sh keele prestiiži), keele kasutus­valdkondi. Mõnikord harva arvestatakse ka seda, kui suur hulk (potentsiaalsest) kõnelejaskonnast elab väljaspool traditsioonilist keeleala, st on tõenäosus, et nad kasutavad teisi keeli.

 

1.2. Kas keel või murre?

Üks olulisemaid võro ja seto keelega seotud küsimusi, mis mõjutab nende elujõudu, on tunnustamine keelena. Praegu on nende staatus keeleseaduses „piirkondlik erikuju”, nagu kõikidel eesti murretel. See tuleneb traditsioonilisest murdekäsitlusest (Kask 1984; Pajusalu jt 2009), mis näeb lõunaeestit eesti keele osana, mitte eraldi keelena: eesti keele ala on jagatud põhja- ja lõunaeesti murde­rühmaks, viimasesse kuuluvad Tartu, Mulgi ja Võru murre, mille alla omakorda kuulub Setu murrak või murrakurühm.

Keeleajaloos räägitakse lõunaeesti keelest seevastu kui esimesena lääne­meresoome algkeeltest eristunud harust, millel on palju erinevusi võrreldes muude läänemeresoome keeltega (Sammallahti 1977; Viitso 1985; Kallio 2014; Prillop jt 2020: 25–26). Ajalooliselt on seega lõunaeesti ja põhjaeesti keeled üksteisega sarnastunud, seda eriti viimase saja aasta jooksul, mil põhjaeesti keelel põhinev kirjakeel on tugevalt mõjutanud lõunaeesti keelt. Tänapäeva võro ja seto keel on varasema lõunaeesti hõimukeele kõige elujõulisemad järeltulijad, mis on kõige enam säilitanud lõunaeesti erijooni.

Võro ja seto kogukonnad peavad enda kõneldavat keelt eraldi keeleks, mitte eesti murdeks. Seda näitas juba 1998. aastal Kagu-Eestis korraldatud uurimus (Pajusalu jt 2000) ning sama on keelekogukonnad sätestanud hiljem. Mõlemad kogukonnad on oma keelt nimetanud põliskeeleks: setod 9. X 2017 XII Seto Kongressi otsusega (Põlisrahvana määratlemisest) ja seto keele arengukavaga (Seto keele arõnguplaan), võrokesed I võrokeste kongressil 22. IV 2023: „Kongress rõhutas, et võro kiil om põlinõ piirkunnakiil, miä om võrokõisilõ eesti keelega võrdsõhe tähtsä. Võro kiil olõ-õi eesti keele murrõ’, murdõkiil ega’ piirkundlinõ erikujo.” (I Võrokõisi Kongressi otsus) Et kõnelejate enesemääratlust peetakse oluliseks keele ja murde eristajaks (vt nt Skutnabb-Kangas 1996), siis tuleks võrot ja setot keeltena tunnustada. Möödunud aastal on selles suunas minemisest esimesi märke: pärast 15. V 2023 koos­viibimist soovitas Eesti keelenõukogu lahendada võro ja seto keele staatuse küsimuse ning saatis selle kohta haridus- ja teadusministeeriumile ning kultuuriministeeriumile konkreetsed ettepanekud (EKN 2022; Kook 2023).

Keele ja murde vahekorda on keeleteaduse ajaloos palju vaetud ning siiani ei ole selgeid keelelisi kriteeriume, mille alusel väita, mis ikkagi on keel ja mis murre – tegu on ennekõike poliitilise eristusega. Kui siiski mõelda lingvistilistele eristamis­meetoditele, siis on kaks kriteeriumi, mille alusel on püütud keelt ja murret eristada: vastastikune arusaamine (ingl mutual intelligibility) ja keeleline kaugus (ingl linguistic distances) (Van Rooy 2020: 256–262; Wichmann 2020). Mõlema mõõtmiseks on arendatud kvantitatiivseid meetodeid, ent kumbki lähenemine ei ole probleemitu. Vastastikune arusaamine võib vahel olla vaid ühepoolne. Kuna kõik võro ja seto keele kõnelejad on kakskeelsed (st oskavad ka eesti ühiskeelt), siis peamine kriteerium saab olla, kui hästi eesti keele kõnelejad võro või seto keelest aru saavad. Kuna vastavaid empiirilisi katseid pole tehtud, siis saame vaid kogemuse põhjal hinnata, et ilma õppimiseta on arusaamine vähene, ent see sõltub kindlasti sellest, kui vana­pärast või tasandunud võro/seto keelt kõneldakse. Küll aga on vastastikuse aru­saamise põhjal üsna võimatu eristada võro ja seto keelt.

Keelelise kauguse puhul võib küsimuseks olla, et eri keeletasandite nähtused võivad osutada eri suunda. Ka keelelise kauguse mõõtmisega ei ole võro ja seto keelega seoses kuigi palju tegeldud. Siiski on Karl Pajusalu (1997: 175) hääldusjooni, vormiõpetust ja sõnavara arvestades leidnud, et Võru murde (st võro ja seto keele) ühisosa eesti kirjakeelega on ainult 18,7%. Seega on võro ja seto keel ka puhtlingvistiliselt eesti ühiskeelest väga erinevad.

 

1.3. Võro ja seto keele staatus ja kasutusvaldkonnad

Keeleseadus ja eesti keele arengukava 2021–2035 lõunaeesti keelt või keeli eraldi ei maini. Võro ja seto keelt käsitletakse koos põhjaeesti murretega eesti keele piirkondlike erikujudena, mille kaitsmise, kasutamise ja arendamise olulisust küll mõlemad dokumendid mainivad, kuid kuidas ja kui palju seda teha, seadus praegusel kujul ei reguleeri. Samuti ei ole võro ja seto keel seaduse silmis kuidagi eristatud põhjaeesti murretest, ehkki keeleajalooliselt on tegu eraldi keelega ning ka eesti keele- ja kultuuriloos on lõunaeesti keelel (tartu keelel) olnud omaette suur roll täita.

Kirjakeele olemasolu on keele elujõu seisukohalt oluline faktor, sest see on nii keeleõppematerjalide kui ka omakeelse kirjanduse ja meedia eeltingimus. Lõunaeesti keelel on olnud XVII–XIX sajandil väljakujunenud kirjakeele traditsioon (tartu keel), mis hääbus alles XX sajandi alguseks, mil põhjaeesti keel sai kogu Eestit ühendavaks kirjakeeleks. Lõunaeesti keele hääbumise põhjustena on nimetatud järgmisi: majanduslikud põhjused (ühes kirjakeeles on odavam raamatuid, perioodikat jm välja anda kui kahes kirjakeeles); lõunaeesti keeleala väiksus võrreldes põhjaeestiga; rahvusliku ideoloogia võidulepääs ning eestlaste ühtse rahvusliku identiteedi teke, mille alussambaks sai ühtne kirjakeel; lõunaeestikeelsete tekstide ja muude kirja­keele arendamiseks vajalike materjalide (sõnastikud, grammatikakirjeldused jne) väiksem hulk; põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeele suhteline lähedus (territoriaalsete murretega võrreldes); Eesti ühiskonna moderniseerumine ja ühtse kirjakeele vajadus; tugevate eestseisjate puudumine; Tallinna parem geograafiline asend välis­kaubanduse seisukohast ja sellest tulenevalt parem majanduslik järg jm. (Laane­kask 2004: 37; Raag 2008: 59)

Põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeele loomine on nõrgestanud lõunaeesti keelte olukorda Eestis. Näiteks on eesti kirjakeele aktiivse arendamise perioodil halvustatud lõunaeestipäraseid keelevorme (vt Plado 2022) ja juba 1913. aastal ilmus artikkel „Rikutud Eesti keelest”, kus samaväärselt taunitavana esitati vene keele ja Tartu murde (st lõunaeesti keele) mõju (Ederberg 1913). Murdeid peeti vajalikuks küll kirjakeele rikastamise allikana, ent murrete kasutamist ei väärtustatud ja nende osaks jäi ühtse normitud eesti keele ees taanduda (Plado 2022: 1088). Ka hiljem nähti murretes eelkõige kirjakeele risustajat (vt Viikberg 2021: 364), kirjakeelt aga ainsa õige eesti keelena, mida oli vaja kaitsta nii võõrmõjude kui ka laiemalt iga­suguste „vigade” eest (Lindström jt 2023). Nii ongi ajalooliste piirkonnakeelte-murrete prestiiž madal ning nende kasutamist halvustatud kuni XX sajandi lõpukümnenditeni, mil eriti võro ja seto keele prestiiž hakkas tõusma võrokeste ja setode ärkamisliikumise ja selle eestvedajate järjepideva töö tulemusena.

Uued lõunaeesti kirjakeeled tekkisid alles XX sajandi lõpupoole. Kui alguses üritati võro ja seto keele kirjapanekuks luua ühtset kirjaviisi (võro-seto kiil, vt ülevaadet Iva 2007: 27–33, 233–240), siis praeguseks on setod sellest loobunud ja kasutavad Jakob Hurda „Setukeste laulude” kirjaviisi lihtsustatud versiooni (Seto keele arõngu­plaan). Seega on käibel eraldi kirjaviisid võro ja seto keele kirjapanekuks. Mõlemas keeles ilmub tänapäeval arvestataval hulgal raamatuid ja perioodikat, mille välja­andmist korraldavad Võro Instituut ja Seto Instituut. Võro- või setokeelne lugemisvara on siiski piiratud kasutusega – lugejad on harjunud eesti kirjakeelega ning võro- või setokeelne lugemisvara tekitab võõristust.

Võro ja seto keele kasutamine koolihariduses on olnud väga piiratud. Kuna tartu keeles trükiti mitmeid aabitsaid ja õpikuid, võib oletada, et Lõuna-Eesti koolides on XVIII–XIX sajandil vähemalt osaliselt antud haridust kohalikus keeles, ent teada­olevalt vaid Võru kreisis (Raag 2008: 41).

Setomaal oli koolivõrgustik kuni Eesti Vabariigiga ühendamiseni napp ning koolide töökeel oli vene keel. Seetõttu oli seal kirjaoskuse tase madal, 1885. aastal vaid 0,6–0,9%. (Lõuna 2003: 17–18) 1922. aasta rahvaloenduse põhjal oli Petseri maa­konnas täieliku kirjaoskusega (st lugemis- ja kirjutamisoskusega) 45,5% elanik­konnast. Võrdluseks: Võrumaal oli samal ajal see määr enam-vähem sama mis mujal Eestis, 90,6% (Riigi Statistika Keskbüroo 1924: 35–40).

Eesti Vabariigiga liitmise järel arendati hoogsalt Setomaa koolivõrgustikku, selle tippajaks jäi kevad 1922, mil Petseri maakonnas oli 105 algkooli. Kooliharidus Setomaal oli vene-, eesti- või lätikeelne. Setokeelseid koole ei olnud ning seto keelt koolis ei õpetatud; haridusministeerium suhtus setokeelsete raamatute kasutamisse koolides taunivalt, sest eesti kirjakeeles antav haridus võimaldas muuta setode identiteeti soovitavas suunas (Lõuna 2003: 48–49). Seega jäi kooliharidus setodele võõr­keelseks – sel perioodil polnud setokeelsed lapsed eesti keelega enne kooli kokku puutunudki.

Pärast Eesti iseseisvumist ja eesti kirjakeele positsiooni tugevnemist hakati koolides murrete kasutamist tõrjuma. Kuigi 1920. aastatel oli veel Võrumaa ja Setomaa koolides tavaline, et ülesannet lahendati eesti keeles, kuid hilisem arutelu toimus võro või seto keeles, siis 1930. aastatel olukord muutus. Seda, et murded (sh võro ja seto keel) on vigane ja harimatu keelepruuk, sisendas lisaks koolile tööturg, meedia, ametiasutused ja sõjavägi (Lõbu 2005).

Nõukogudeaegses totalitaarses ühiskonnas süvenesid need tendentsid: suhtumine standardkeelde oli range ning sellest irdumist peeti suureks veaks. Seega tunnistati vaid üht, üldrahvalikku, ühtset normitud eesti kirjakeelt. (Kasik 2022) See kajastus ka suhtumises murretesse, mis kerkis üles just seoses Lõuna-Eesti kooli­haridusega. Näiteks 1969. aastal oli Põlva rajooni ajalehes Koit pikk diskussioon, mille käivitas emakeeleõpetaja, kelle mureks oli, et „emakeele õpetajana olen kogenud, et õpilaste igapäevane kõnekeel kubiseb veel vigadest. Meie „kuninglikult kõlisev” eesti keel on ikka veel „vaeseks lapseks teede ääres”, sest kirjakeele asemel kõneldakse enamikus Lõuna-Eesti külades murret”, ning kes kutsus üles „otsustavale võitlusele” murde­keele vastu (Allikas 1969). Seega oli 1960-ndatel koolis käinud laste kodukeel veel võro keel, mida peeti probleemiks kirjakeele omandamisel. (Vt diskussiooni kohta lähemalt Saar 2022.) Seisukoht, et murdekeel takistab kirjakeele omandamist ning koolis edasijõudmist, oli sel perioodil levinud (Viikberg 2021: 364).

Praegu on Võru- ja Setomaa koolides võimalik võro või seto keelt õppida fakultatiivse ainena. Kuna koolidel ei ole kohustust kohalikku keelt või kultuuri õpetada, sõltub võro ja seto keele õpetamine ennekõike koolijuhi ja kogukonna soovist ning see ei ole õpilase jaoks kohustuslik.

Setomaal õpetatakse alates 2007. aastast seto keelt ja pärimuskultuuri kõigis koolides (Värska gümnaasium, Mikitamäe, Meremäe ja Misso põhikool), aluseks on õppekava „Seto kiil ja kultuur”. Lisaks on alates 2021. aastast Setomaal Värska lasteaias üks täiesti setokeelne lasteaiarühm. (Seto keele arõnguplaan)

Vana-Võromaal 2021/22. õppeaastal tegutsenud 30 üldhariduskoolist toimusid võro keele ja kultuuri tunnid süsteemselt kümnes koolis, üldjuhul korra nädalas. Võro keele ja kultuuri õpetamisega on seotud umbes 15 õpetajat. Võro keele ja kultuuri ning muudes võrokeelsetes tundides osaleb üle 300 lapse, mis on umbes 5% Vana-Võromaa õpilaste koguarvust. Võro keele õpe Vana-Võromaa lasteaedades toimub keelekümblusmeetodil (keelepesadena) 2011. aastast alates. 2021/22. õppeaastal oli keeleõpe – üks keelepesapäev nädalas – 13 lasteaia 16 rühmas (kokku on Vana-Võromaal 35 lasteaeda, st kolmes lasteaias tegutseb kaks keelepesarühma). Vana-Võromaa kogu lasteaiaealistest lastest sai võro keele ja kultuuri õpet 2021/22. õppeaastal umbes 15%. (Allas 2022: 20)

Võro keele ja kultuuri õpetamine on algusaegadega võrreldes teinud pigem vähikäiku. Kui 2000. aastate alguses õpetati võro keelt ja kultuuri mingilgi määral umbes pooltes Vana-Võromaa koolides, siis 2021/22. õppeaastaks on võro keele õpet pakkuvate koolide hulk kahanenud kolmandikuni. (Allas 2022: 23) Võro keele vähese õppe taga on nähtud koolijuhtide vähest huvi, ent koolijuhtide küsitlusest selgub, et nemad omakorda näevad põhjusena õpilaste ja lapsevanemate vähest huvi, aga ka võro keele ja kultuuri õpetajate puudust (Allas 2022: 29). Ühelt poolt lapsevanemate passiivsust ja teiselt poolt koolijuhtide vähest huvi võro keele õpetamise vastu on takistavate teguritena välja toodud varemgi (Brown 2005). Huvipuuduse põhjuseks on arvatavasti võro keele vähene kasulikkus tööturul, võrreldes näiteks eesti ja inglise keelega (Koreinik 2015a: 22), mis on omakorda seotud riigi keelepoliitikaga võro ja seto keele suhtes.

Kara Brown on võro keele õpetamise teemalises artiklis õpetajate suhtumist kirjeldanud nii: „Lugedes artiklit, kus kirjutati Euroopa keeleaasta motost Keel avab uksed, ütles üks õpetaja õpetajate toas, et ainus uks, mida võro keel avab, on keldri­uks” (Brown 2005: 60). See näide ilmestab veel praegu levinud arusaama võro keele vajalikkusest. Võro ja seto keele püsimiseks tuleks seega oluliselt laiendada nende kasutusvaldkondi (kodukeelest töökeeleks ja avaliku suhtluse keeleks) ning tekitada motivatsioon võro ja seto keele õppimiseks.

Väga vähe on ka võro- ja setokeelset meediat. Ajalehtedest on läbivalt võrokeelne Uma Leht, mis ilmub iga kahe nädala tagant. Osaliselt setokeelne ajaleht Setomaa ilmub korra kuus. Võro ja seto keelt on ka raadios ja televisioonis vähe kuulda: võro- ja setokeelsed uudised on ERR-is korra nädalas ja kestavad vaid 5 minutit. Üksikuid numbreid on võro ja seto keeles koostanud lasteajakiri Täheke. Suures pildis on võro ja seto keel üleriigilises meedias nähtamatud ning piirkondlikult võrdlemisi nähtamatud.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele kasutusvaldkonnad on väga piiratud. Ehkki on loodud vastavad kirjakeeled, on välja antavate raamatute hulk väike ja lugejaskond piiratud. Koolide jaoks on loodud õppematerjale, ent võro ja seto keele õpetamine ja selle koolikeelena kasutamine on vähene ning sõltub peamiselt üksikutest entusiastidest. Tööturul eeldatakse eesti ja võõrkeelte oskust, ent mitte võro või seto keele oskust; võro ja seto keel on pigem kodukeeled. Keele prestiiž sõltub aga suuresti sellest, kui „kasulik” on keel igapäevaelus, ning keeleõppimise valikuid tehakse sellest sõltuvalt.

 

1.4. Võro ja seto keele kõnelejate hulk

Üks oluline faktor keele elujõu hindamisel on kõnelejate hulk ja kõnelejate arvu muutumise suund. Seda, kui palju võro või seto keele aktiivseid kõnelejaid täpselt on, me paraku ei tea, sest vastavad uuringud puuduvad. Kui vaadata Eesti rahvaloenduse andmeid, siis saame hinnata, kui palju inimesi väidab, et nad oskavad võro või seto keelt.

2021. aasta rahvaloenduse andmete järgi on võro ja seto keele oskajaid Eestis kokku 97 300, neist seto keele oskajaid 24 730. Kui võrrelda neid tulemusi eelmise rahvaloendusega 2011. aastal, siis on võro/seto keele kõnelejate arv kasvanud, ent näib, et seda ennekõike seto keele kõnelejate arvelt (vt tabelit 1). Miks nii, pole päris selge. Põhjused võivad olla seotud muu hulgas rahvaloenduse metoodikaga. Kui 2011. aasta rahvaloendusel vastasid murdekeelte oskuse küsimusele kõik vastajad, siis 2021. aasta rahvaloendusel ei olnud see küsimus enam kõigile kohustuslik, vaid vabatahtlik. Kohustuslik oli see vaid 60 000 juhuvalimisse sattunud osalisele ning nende vastuste põhjal üldistati tulemused kogu Eestile. (REL 2021) Võimalik, et eri meetodil saadud tulemused seetõttu hästi ei klapi. Teisalt võib arvu poolest suurenenud kõnelejate hulga taga näha teadlikkuse kasvu, sest kahe rahvaloenduse andmeid võrreldes oli kõnelejate hulk suurenenud just samu inimesi hõlmavates vanuse­rühmades (Kuuba 2023).

Tabel 1. Võro ja seto keele oskajate ning setode arv rahvaloenduste põhjal 2010–2021. Eestis rahvaloendustel on küsitud seto ja võro keele oskust, Vene Föderatsiooni rahvaloendustel rahvust.

Rahvaloendus

Eestis

Venemaal

Võro, sh seto keele oskajad

Seto keele oskajad

Seto rahvusest inimesi

Eestis 2011

Venemaal 2010

87 044

12 532

214, neist Pihkva oblastis 123;

Pihkva oblasti ametlikus külade nimekirjas 230

Eestis 2021

Venemaal 2020

97 300

24 730

142

Peale Eesti kõneldakse seto keelt praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumil Pihkva oblastis, kus setod on alates 2010. aastast kantud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja. Viimase saja aasta jooksul on sealne seto keele kõnelejate arv pidevalt vähenenud ennekõike rände tõttu Eestisse. Pihkva riikliku ülikooli teadlaste andmetel elas 2005. aastal Petseris ja Petseri rajoonis 177 setot, 2011. aastal 168 (Manakov jt 2011). Venemaa ametliku rahvaloenduse järgi oli 2010. aastal Venemaal 214 setot (Perepis 2010), 2020. aastal 142 setot (Perepis 2020). Selle hulka ei ole arvatavasti loetud Siberis elavaid setosid, kes rändasid sinna XIX sajandi lõpus üle­rahvastatuse tõttu lootuses saada maad ning kes veel mingil määral seto keelt kõnelevad (Kalkun, Oras 2014). 2010.–2016. aasta välitööde jooksul on meile nimetatud 220 Petserimaal ja Pihkvas elavat setot.

 

1.5. Varasemad võro ja seto keele olukorra uuringud

Võro ja seto keele olukorda on Eestis ka varem uuritud. Ervin Org jt (1994) on ­uurinud Vastseliina kihelkonna Sute küla elanike keelekasutuse põlvkondlikku varieerumist. Nad leidsid, et juba aastail 1935–1960 sündinud inimesed on selgelt kakskeelsed ja eelistavad võõraste inimestega vähemalt esialgu rääkida eesti ühiskeelt. Samuti tuli nende uurimusest välja, et peale 1960. aastat sündinute võro keele oskus on oluliselt nõrgem kui vanematel põlvkondadel. Sama tuli välja Põlva, Valga ja Võru maa­konnas läbi viidud uuringust, millega hinnati kohaliku keele oskust: keskmiselt hindas oma keeleoskust kõige kõrgemalt 42,8% vastanutest. Kõrgeima keeleoskuse (kõnelen vabalt igas olukorras ja teemal) hindas endal olevat 60,8% ­vanimas (55–64) ning ainult 23,7% noorimas (25–34) vanuserühmas. (Pajusalu jt 2000: 22)

1997. aastal viidi Võro Instituudi eestvedamisel läbi keelehoiakute alane küsitlus Setomaal (vastajaid oli 499 täiskasvanut ja 164 koolilast) ning 1998. aastal laiemalt Kagu-Eestis (Võru-, Valga- ja Põlvamaal, osalejaid oli 600), mida on kajastatud mitmes artiklis (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Uuringu ajal väitsid pooled (49%) küsitletutest, et nad kõnelevad kohalikku keelt pidevalt. Oma keele elujõulisusse uskus sel ajal 66% küsitletud võrokestest ning 44% setodest; keele alalhoidmise vajalikkuses oli veendunud 94% võrokesi ja 93% setosid (Pajusalu jt 2000; Eichenbaum, Pajusalu 2001). Võrreldes Mulgimaal ja Saaremaal läbi viidud sarnase uurimusega oli võrokestel selgem oma keele identiteet: võrokesed nimetasid oma keelt valdavalt võro, võro-seto või seto keeleks (89%), mulgid nimetasid oma keelt sagedamini murdeks (vaid 10% küsitletutest mulgi keeleks) ning saarlased murdeks (47%) või keeleks (26%). Oma keelt rääkis pidevalt 46% Saaremaa, 42% Võrumaa ja 8% Mulgimaa küsitletutest. (Eichenbaum, Koreinik 2008)

Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik (2008) on sama küsitluse põhjal hinnanud laste kohaliku keele oskust. Mulgimaal vastasid need küsitletud, kel oli alaealisi lapsi või lapselapsi, et nende lapsed ja lapselapsed valdavalt ei oska kohalikku keelt. Saare­maal oli olukord oluliselt parem: ligi pooled vastanute (lapse)lastest kasutavad mingil määral kohalikku keelt ja pea sama palju küsitletutest räägib lapsega pidevalt saare keeles. Võrumaal oli laste kohaliku keele oskus mõnevõrra väiksem kui Saaremaal, kuid oluliselt erines nende inimeste hulk, kes väitis end Võrumaal pidevalt lastega võro keelt rääkivat: neid oli vaid viiendik.

Martin Ehala (2006) uuris võro keeleala üldhariduskoolide 9. klassi õpilaste võro keele oskust 744 õpilase põhjal. Oma võro keele oskust hindas heaks või väga heaks 19% küsitletutest, keskmiseks 33%, halvaks või puudulikuks 48% ja 10% vastanutest ei osanud võro keelt üldse. Samas kasutasid võro keelt aktiivselt vähesed: pereliikmetega suhtles peamiselt võro keeles 4% ning eesti ja võro keeles võrdselt 5% vastanutest, seevastu ainult eesti keeles 49% ning rohkem eesti kui võro keeles 42% vastanutest. Ehala võttis toona olukorra kokku nii: „Praeguseks on selge, et võru keele põlvkondliku edasikandumise ahel on katkenud ja jätkusuutlikkus väga tõsise küsimärgi all” (Ehala 2006: 21). Ka hilisemad hinnangud laste keeleoskusele viitavad keelevahetusele: praegu kõneleb vaid kümmekond peret oma lastega järjepidevalt võro keelt (Iva 2023).

Suurem uurimus võro ja seto keele seisundi kohta viidi läbi ELDIA projekti raames (2010–2013), mil küsitleti juhuvalimi alusel 296 inimest Võrumaal ja 294 inimest Setomaal (Koreinik 2015a, 2015b). Selle tulemused kinnitavad, et võro ja seto keelt kasutatakse peamiselt kodukeelena ja nende keelte oskus on nooremate vastajate hulgas järjest vähenenud. Praeguseks on kõik võro ja seto keele kõnelejad Eestis kakskeelsed, seejuures on nende eesti keele oskus sama hea või parem kui võro/seto keele oskus. Lisaks on oluline, et äärmiselt vähe on inimesi, kes isegi kodus ainult võro või seto keelt kasutavad. Setomaa vallas küsitletutest 45% kinnitas, et räägib seto keelt kodus, ⅓ naabriga ja pisut alla ⅓ sugulastega. Kui ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad seto keelt, siis vaid ¼ on seto keelt kõnelnud oma lastega (Koreinik 2015b). Võrumaal küsitletutest ligi 50% räägib võro keelt kodus ja sugulastega alati või sageli, naabrite ja sõpradega u 40%. ⅔ vastanutega kõnelesid vanemad-vanavanemad võro keelt. Umbes poolte vastanutega on vanemad lapsepõlves võro keelt kõnelnud. ⅓ vastanutest on võro keelt kõnelnud oma lastega, kuid ainult 15% on kõnelnud üksnes võro keelt. (Koreinik 2015a) Need andmed osutavad üheselt, et võro ja seto keele ülekanne vanematelt lastele on katkenud või katkemas – oma lastega on küsitletutest vaid väike osa järjepidevalt võro või seto keelt kõnelnud. Lisaks osutavad ELDIA uurimuse andmed seto ja võro keele vähesele praktilisusele tööjõuturul – seto ja/või võro keele oskusel nähakse vähest turuväärtust (Koreinik 2015b: 22, 2015a: 22), mis omakorda vähendab motivatsiooni seda oma lastele õpetada.

Seega osutavad varasemate uuringute tulemused selgelt keelekatkestusele – võro ja seto keele loomuliku põlvkondliku ülekande katkemisele, mille tulemuseks on keelevahetus. Käesoleva uurimuse eesmärk on täpsustada, millal selline keele­vahetusprotsess algas ja kellelt on praegused kõnelejad võro või seto keele omandanud; samuti huvitab meid, millised on olnud keelekasutajate hoiakud ja suhtumised selle protsessi sees. Uurimusel on kaks fookust: võro ja seto keele põlvkondade­vaheline ülekanne ning võro ja seto keele kasutamine koolis.

 

2. Uurimuse materjal

Uurimuse materjal on kogutud 2022. aasta detsembris veebiküsitluse kaudu, mis viidi läbi LimeSurvey keskkonnas. Veebiküsitlust jagati mitmes sotsiaalmeedia ­grupis, kus osaleb Võrumaalt ja Setomaalt pärit inimesi (nt Võro kiil, Seto kiil, Seto Instituut, VÕRUKAD SUURIM). Kuulutust jagati aktiivselt nii teistesse gruppidesse kui ka üksikinimeste Facebooki lehtedel. Võrreldes varasemate uurimustega oleme kasutanud seega mugavusvalimit, mille pluss on, et see hõlmab ka ajalooliselt asualalt väljarännanuid. Küsitlusse oodati võro ja seto juurtega inimesi – nii neid, kes praegugi neis piirkondades elavad, kui ka neid, kes elavad mujal. Kokku täitis küsimustiku lõpuni 660 inimest. Enamik vastajaid (~60%) oli sündinud aastatel 1960–1980 ning oluliselt rohkem oli vastanute hulgas naisi (84%) kui mehi (16%). Kõige enam (57%) vastuseid tuli inimestelt, kes olid sündinud ajaloolise Võrumaa aladel. Täpsema ülevaate küsimustikule vastanute taustast annavad joonis 1 ja tabel 2. Küsitluse andmed on kättesaadavad avatud teaduse andmevõrgustiku OSF (Open Science Framework) repositooriumis (Lindström jt 2024).

Joonis 1. Osalejate ülevaade vastavalt sünnikohale ja -aastale. Sektordiagrammid kujutavad vastaval alal sündinud vastajate praegusi elukohti (nt 50% Võrumaal sündinud vastajatest elab praegu väljaspool Võru- ja Setomaa piire).

Keskendume selles artiklis põhiliselt küsimustele, mis täpsustavad keele põlvkondliku ülekande toimemehhanisme: kui sagedasti ja kellega räägiti võro/seto keelt lapsepõlves ja kui palju tehakse seda praegu, kas võro/seto keelt räägitakse oma lastega, kui palju ja mis olukordades räägiti võro/seto keelt koolis ning kui oluliseks peetakse võro/seto keele õpetamist koolis. Kvantitatiivsele kokkuvõttele lisaks toetume palju osalejate kommentaaridele, mis selgitavad nende hoiakuid ja aitavad mõista keelekatkestuse tagamaid üksikisiku tasandil.

Tabel 2. Küsitluses osalenute hulk, vanus, sugu (M – mees, N – naine) ja sünnikoht.

Sünniaasta

Sünnikoht

Kokku

Võrumaa

Setomaa

Muu

M

N

M

N

M

N

1930–1945

1

7

0

4

0

1

13

1946–1960

5

50

4

18

5

23

105

1961–1975

26

138

3

29

17

78

291

1976–1990

24

89

3

9

10

60

195

1991–2007

4

34

0

3

4

11

56

Kokku

60

318

10

63

36

173

660

378

73

209

 

3. Võro ja seto keele põlvkondadevaheline ülekanne

Esmalt soovisime teada, kellega on võro või seto keeles lapsepõlves räägitud ning kellelt seega võro/seto keel on õpitud. Küsimuse eesmärk oli teada saada, kui paljudel ja mis vanuserühma kuuluvatel vastajatel oli kodukeeleks võro või seto keel, mida kasutati tuumikperekonnas (ema, isa, õed-vennad), st millal oli keele põlv­kondadevaheline ülekanne veel säilinud. Selle väljaselgitamiseks esitasime kaks küsimust: „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” Vastata oli võimalik viiepalliskaalal („alati”, „enamasti”, „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”). Küsiti eraldi kõigi võimalike vestluspartnerite kohta: ema, isa, õed-vennad (õved), emaema, emaisa, isaema, isaisa, muud sugulased, sõbrad, naabrid ja õpetajad. Tulemused on kokku võetud joonisel 2.

Nagu näeme jooniselt 2, on vanemates põlvkondades (sünniaeg 1930–1945 ja 1946–1960) võro/seto keelt oma vanematega veel kõneldud (kõige vanemas põlvkonnas, kus oli küll vaid 13 vastajat, on ema neist 80%-le kõnelnud võro/seto keelt ning laps on samas keeles vastanud vaid pisut harvem). Alates 1960-ndatel sündinutest on võro/seto keelest saanud pigem vanavanemakeel, st kõige rohkem on võro/seto keelt lastele kõnelnud vanaemad, pisut harvem vanaisad. Sõnalistest kommentaaridest ilmneb, et tihtipeale need vanavanemad eesti keelt ei osanudki (näide 1). See tuleb välja eriti vanemate vastanute kommentaaridest (2).

(1) Emaema [kõneles] alati [seto keelt], ta eesti keelt ei osanudki. (N1965, mujal Eestis)2

(2) Kodus räägiti seto keeles, sest vanavanemad ja vanemad olid Setomaalt, nad omavahel rääkisid seto keeles, vanaema oli kodune ja ta ei osanudki eesti keeles rääkida, ta oli kirjaoskamatu. (N1955, mujal Eestis)

Joonis 2. Võro ja seto keele kasutamine lapsepõlves sünniaastate järgi. Graafikul on kuvatud küsimuste „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” vastuste „alati” ja „enamasti” osakaal (muud variandid: „mõnikord”, „mitte kunagi”, „ei saa vastata”).

Oluliselt on muutunud see, kellega ja kui palju lapsed ise võro/seto keeles vastu kõnelevad. Vanemate põlvkondade esindajad kasutasid võro/seto keelt aktiivselt ning vastasid vanematele võro/seto keeles (3). Nooremates põlvkondades kõneldakse võro/seto keelt vanemate või vanavanematega oluliselt vähem kui enne 1961. aastat sündinute hulgas. Seega alates 1960-ndatest muutus tavaliseks olukord, et vanemad rääkisid lapsega eesti keelt, vanavanemad võro/seto keelt, laps ise vastas eesti keeles. Võib oletada, et lapse võro/seto keele oskus oli seetõttu pigem passiivne (4). Samas on mitmed märkinud, et täiskasvanuks saades on vanemad hakanud nendega võro/seto keelt kõnelema (5).

(3) kodus alati [rääkisin], kooli minnes ei saanud aru mõnedest kirjakeele sõnadest. (N1949, mujal Eestis)

(4) Ema vanematega aga ise kõnelesin pigem harva, kui ka nemad murdes minuga rääkisid. Nad rääkisid pigem oma jutte setu keeles, minu poole pöördusid eesti keeles. (N1980, Võrumaa)

(5) Suheldes emaga osaliselt, kuna ema ka minuga praegu räägib setu keelt (lapsena ei rääkinud). Aga põhiliselt kasutan suhtluses Setomaa üritustel või tuttavatega, kelle jaoks on võro/seto keel igapäevane keel. (N1972, mujal Eestis)

Seega on vanemad alates 1960-ndatest hakanud oma lastega kõneldes eelistama eesti keelt võro/seto keelele ning toimunud on keelevahetus: võro/seto keele asemel hakati kodus lastega rääkima eesti keelt.

Arusaadavalt oli keelevahetus kiirem väljapoole Võrumaad ja Setomaad elama või õppima asunutel, kuna lahkuti oma keelekeskkonnast. Mõningatel juhtudel lisandus sellele väljastpoolt tulev negatiivne suhtumine setodesse/võrokestesse või muud halvad kogemused, mida kommenteeriti ohtralt sõnalistes vastustes (6–10).

(6) Olin laps sel ajal kui ei tohtinud koolis öelda, et oled setu. See oli siis tabu. Mina sündisin Viljandis just kui vanemad olid äsja Setomaalt Viljandi lähedale talu ostnud. Ema ja isa ei julgenud meiega ehk lastega seto keeles rääkida sest meile jääb muidu see keel külge ja saadakse aru et oleme setod. (N1970, mujal Eestis)

(7) Maal kõnelesin kogu aeg, linnas ei olnud see sünnis. (N1953, Võrumaa)

(8) Rääkisin omastega alati võru keelt. Kui olin 13 ja isa mind Tartusse keskkooli saatis, manitses ta: ,,Kae, et sa sis linnan võru kiilt ei kõnõlõ!” (N1948, Võrumaa)

(9) Seto oli sõimusõna, inimesed ei julgenud või häbenesid öelda, et ta on seto. (N1950, Võrumaa, snd Setomaal)

Joonis 3. Mitmetunnuseline korrespondentsanalüüs küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastuste põhjal. Teksti heleduse-tumeduse skaala vastab vastusevariantide skaalale („mitte kunagi”, „mõnikord”, „enamasti” ja „alati”). Joonisel ei kuvata vastuseid „ei saa vastata”. Lisatud sildid sünniaasta, sünnikoha ja soo kohta iseloomustavad ühe või teise vastuste klastriga tihedamalt seotud vastajate sotsiolingvistilist profiili.

(10) Ilmselt oleks see [seto keele kasutamine koolis] kaasa toonud kaasõpilaste poolt narrimise, millegipärast suhtuti setodesse kui madalama klassi esindajatesse. Mäletan vanaema manitsust: pea meeles kes oled, aga ära sellest kellelegi räägi… (N1958, mujal Eestis, snd Setomaal)

Sidusime küsimustele „Kui sa laps olid, kes sinuga võro/seto keelt rääkisid?” ja „Kui sa laps olid, kui sageli sina temaga võro/seto keeles rääkisid?” antud vastused ka vastajate taustaga (sugu, elukoht, vanuserühm). Tulemused on esitatud mitme­tunnuselise korrespondentsanalüüsi joonisel 3. Vastused, mis paiknevad joonisel üksteisele lähemal, esinesid sagedamini koos (nt sõbrad_Alati ja ise_sõpradega_Alati); vastused, mis paiknevad joonisel üksteisest kaugemal, esinesid vastustes koos harvem. Vastused, mis on väga sagedased ja/või ei erista vastajate gruppe, koonduvad joonisel telgede lõikepunkti lähedale. Vastajate sünnikoha, -aasta ja soo ­siltide paiknemine iseloomustab ühe või teise vastuste klastriga enam seotud vastajate sotsio­lingvistilist profiili.

Jooniselt 3 näeme, et vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (joonise parempoolne osa), on sündinud enne 1960. aastaid. Samuti koonduvad nende vastuste ümber Setomaal sündinud vastajad, millest võime järeldada, et Setomaa vastajate hulgas oli rohkem neid, kes kasutasid lapse­põlves seto keelt igapäevaselt. Vastajad, kellega räägiti ja kes rääkisid ise lapsepõlves võro/seto keelt ainult mõnikord või mitte kunagi (joonise vasakpoolne osa), on sündinud hiljem; eriti tugevalt on „mitte kunagi” vastustega seotud just noorimad vastajad ning väljaspool ajaloolise Võrumaa või Setomaa piire sündinud (joonise vasakpoolne ülemine osa). Olulisi sugudevahelisi erinevusi analüüsist ei ilmnenud.

Põlvkondliku ülekandega seoses küsisime vastajatelt ka seda, kas nad ise oma lastega kõnelesid võro/seto keelt (küsimused „Kas sa oma lastega rääkisid võro/seto keeles, kui nad väikesed olid?” ning „Kas sa praegu räägid oma lastega võro/seto keeles?”). Tulemused on esitatud joonisel 4.

Joonis 4. Võro/seto keele kasutamine lastega sünniaastate järgi.

Jooniselt 4 näeme, et väikeste lastega räägiti võro/seto keelt vähem kui praegu, mil lapsed on juba täiskasvanud. See tähendab, et kõigis vanuserühmades on varem, kui lapsed väikesed olid, peetud vajalikuks nendega kõnelda eesti keeles, ent laste täiskasvanuks saades hakatud kõnelema ka võro/seto keelt (näide 5). Lisaks näeme, et vastused „alati” ja „enamasti” on vähemuses kõikides vanuserühmades, ent eriti 1960.–1980. aastatel sündinute hulgas. Kõige nooremas vanuserühmas on „alati” vastuste osakaal ootamatult kõrge, ent siin tuleb silmas pidada, et lastega vastajaid oli selles rühmas kokku vaid 17 ning neist „alati” vastajaid tegelikult vaid üks. Jooniselt tuleb seega kõnekalt välja käimasolev keelevahetus: kui vastajate endiga räägiti võro/seto keelt „alati” või „enamasti” (eriti kahes vanemas vanuserühmas, vt joonist 2), siis oma lastele keelt enam edasi ei antud. Selle põhjuseid saab hinnata küsimustikule antud vabade kommentaaride kaudu.

Oma lastega eesti keeles rääkimise sagedasim põhjendus on see, et enam ei elatud vastava keele keskkonnas. Enamasti tähendas see Võrumaalt või Setomaalt ära­kolimist, sageli ka mittevõrokese või -setoga abiellumist (näide 11). Harvem mainiti, et koliti Võrru, Põlvasse või muusse suuremasse keskusesse ning seal kasutati pigem eesti keelt. Sageli öeldi, et teine vanem ei rääkinud võro/seto keelt ning kodune keel oli eesti keel. Siiski ei tähendanud keelekeskkonnast lahkumine alati täielikku võro/seto keelest loobumist – kui lastel säilis kontakt vanavanematega, siis märgiti ka enda kohta tihedamini, et lastega kasutati „mõnikord” võro/seto keelt (12).

(11) Ei ela Võrumaal, abikaasa ei ole võrukas ja oluliseks pidasin kirjakeele oskust (N1972, mujal Eestis)

(12) Elasime linnas, kus enamasti suheldi kirjakeeles, maal aga peamiselt võru keeles. (M1963, Võrumaa)

Sageduselt järgmine põhjendus oli see, et eesti kirjakeel oli nõutud koolis või laste­aias, samal ajal kui „murde” staatus oli madal (näide 13). Ka vastajad ise pidasid hea kirjakeele oskust oluliseks (14–15), sest see oli akadeemilise edukuse eeltingimus ning võro/seto keele oskust nähti pigem seda takistava asjaoluna (16). Mõnel korral tuuakse välja seda, et vastajal endal oli lapsena koolis kirjakeelega raskusi ning ta ei soovinud oma lapsele sarnast olukorda (17–18). Seega on põhjenduste hulgas laialt levinud müüt, et võro või seto keel kodukeelena vähendab laste akadeemilist võimekust või eesti keele oskust – nagu nägime ajalehe Koit diskussioonist, oli see nõu­kogude ajal ka õpetajate hulgas laialt levinud seisukoht (Saar 2022) ning see on olnud Lõuna-Eesti perede keelevalikutes väga oluline tegur.

(13) Neil aastatel oli murdekeel pigem põlu all. (N1964, mujal Eestis)

(14) tahtsin et ta oskaks grammatiliselt õigesti eesti keelt. Murdeid ja võõrkeeli saab alati juurde õppida (N1966, Võrumaa)

(15) Kuna minu vanemad olid arvamusel, et kirjakeel peab hästi selge olema ja võru keel jääb suhtluskeelena nagunii nö. Külge siis olen suhteliselt samuti oma laste kasvatamisel arvanud ja nii ka on läinud. (N1971, Võrumaa)

(16) Ainult Võru keeles suhtlemine oleks lastel koolis raskendanud eesti keele grammatika omandamist. (N1972, Võrumaa)

(17) See keel oli häbi see ei toiminud minul oli koolis halb!!!$ (N1961, mujal Eestis)

(18) Olin ise koolis hädas, et ei osanud kirja keelt. See põhjustas ka lastega kirjakelles rääkimist. Abikaasaga rääkisime me võro keeles ning lapsed õppisid meie juurest keele ära. Vanem oli kolme aastane kui üllatas oma hea võro keele oskusega külas olles. (N1961, Võrumaa)

Võrumaal/Setomaal sündinute hulgas ei ole lastega võro/seto keele mitterääkimise põhjendusena esitatud kuigi sageli seda, et ise keelt ei osata (13 vastuses siiski mainiti), küll aga ootuspäraselt nende hulgas, kes ei ole Võrumaal/Setomaal sündinud, eriti kui võtta arvesse vastused, mis viitavad võro/seto keele kasutamise harjumuse puudumisele (44 vastust, vt näiteid 19–20). Siit näeme, et väljaränne ajalooliselt asualalt toob kaasa keelevahetuse; seepärast on see tunnus keele ohustatuse mõõdikutes.

(19) ei oska seto murdes rääkida, saan enamasti aru (N1964, mujal Eestis)

(20) Seto keel ei ole minu emakeel, ei tule loomulikult. (N1972, mujal Eestis)

Ligi viiendik vastanuist märgib, et lastega „alati”, „enamasti” või „mõnikord” võro/seto keeles rääkimine oli loomulik ja kodune või et võro/seto keelt kasutati eesmärgiga anda edasi oma emakeelt ning aidata kaasa selle säilimisele (21–22). Üldiselt on selliselt vastajad sündinud Võrumaal või Setomaal, pooled neist elavad ka praegu Võrumaal või Setomaal.

(21) Kui vanemad räägivad võru keeles, miks peaks lapsega kirja keeles rääkima. Aga kirja keel tuleb iseenesest, kui lugemine selgeks saab. (N1955, Võrumaa)

(22) Ma soovin, et ta teaks, kus on tema juured. Võru keele säilimise hüvanguks, [---] (N1989, Võrumaa)

Samas on Võru- või Setomaal elavate vastanute hulgas neid, kes ütlevad, et keele­keskkond on muutunud eestikeelseks (23) või võro/seto keelele tagasi minna kodus on ebavajalik (24), st pragmaatilised põhjused ja juba toimunud keelevahetus takistavad võro/seto keele kasutamist kodus.

(23) Kuna üldine keelekeskkond elukoha ümber on eesti keelne, siis ei tule meelde lastega seto keelt rääkida. (N1979, Setomaa)

(24) Kuidagi leidsime, et võru keelele kodus tagasi minna oleks ebavajalik, Võru keele keskkonnas oleme niikuinii. (M 1962, Võrumaa)

Seega on võro/seto keele edasiandmist takistanud varem võro/seto keele madal prestiiž ning mure laste hakkamasaamise pärast koolis, aga ka väljaränne, keele mitte­oskamine, üldise keskkonna eestikeelseks muutumine ja juba toimunud keele­vahetus perekonnas.

Omaette küsimus on, kui palju peab keelt kuulma, et seda ise oma lastele edasi anda. Kas vanaemalt kuuldud keel on piisav, et oma lastega rääkida? Või peab selleks ka ise vanemate või vanavanematega aktiivselt rääkima? Küsitluse põhjal uurime, kui oluline on seos lapsepõlves keele kasutamise ning ise oma lastega keele kasutamise vahel.

Küsitluse andmete põhjal (tabel 3) on statistiliselt oluline seos (X2(4, N = 546) = 45,4, p < 0,001) selle vahel, kas lapsepõlves oma emalt võro/seto keelt kuuldi, ning selle vahel, kas ise lastega võro/seto keeles räägiti, kui nad väikesed olid: mida rohkem on lapsepõlves emalt keelt kuuldud, seda suurema tõenäosusega räägitakse võro/seto keelt oma lastega. Veelgi tugevam on seos selle vahel, kas keelt ka ise lapse­põlves vanemate või vanavanematega (eelkõige vanaemadega) räägiti. Tabelis 3 on esitatud hii-ruut-testide tulemused ning Craméri V seosekordajad, mis mõõdavad lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kasutamise ning oma lastega võro/seto keele rääkimise vahelise seose tugevust. Seose tugevuse kordajate tõlgendamisel on lähtutud valemist (Cohen 1988: 223–227), kus seosekordaja V on suhestatud vabadusastmete arvuga. Kasutatud on ainult vastuseid „mitte kunagi”, „mõnikord”, „alati” ja „enamasti”, sealjuures on kaks viimast liidetud üheks kategooriaks. Välja on jäetud vaatlused, kus vastaja ei osanud/saanud/tahtnud konkreetse suhte kohta vastata („ei saa vastata”).

Tabel 3. Seosed oma lastega võro/seto keele kasutamise ning lapsepõlves võro/seto keele kuulmise ja kõnelemise vahel. Statistiliselt olulised seosed on märgitud p-väärtuse veerus tärnikestega.

Lapsepõlves

Teststatistiku väärtus (X2)

Testi p-väärtus

Craméri V seosekordaja (seose tugevus 4 vabadusastme korral)

Vastuseid

ise emaga

103,331

< 0,001 ***

0,308 (tugev)

543

ise emaemaga

65,705

< 0,001 ***

0,263 (tugev)

476

ise isaga

60,202

< 0,001 ***

0,242 (keskmine)

515

ise isaemaga

39,810

< 0,001 ***

0,225 (keskmine)

394

ise emaisaga

33,526

< 0,001 ***

0,220 (keskmine)

345

ema minuga

45,395

< 0,001 ***

0,204 (keskmine)

546

isa minuga

32,162

< 0,001 ***

0,176 (keskmine)

518

ise isaisaga

15,068

0,005 **

0,167 (keskmine)

270

emaema minuga

15,468

0,004 **

0,127 (väike)

481

isaema minuga

6,464

0,167

0,090 (väike)

398

emaisa minuga

4,586

0,333

0,082 (väike)

340

isaisa minuga

2,350

0,672

0,068 (väike)

257

Tabelist 3 näeme, et kõige tugevam on seos lapsepõlves ise emaga või emaemaga võro/seto keeles kõnelemise ja oma lastega võro/seto keeles kõnelemise vahel. Keskmine seosetugevus oli ise isaga või isapoolsete vanavanematega võro/seto keeles kõnelemise ning oma lastega võro/seto keele kõnelemise vahel. Kõige väiksem tõenäosus oma lastega võro/seto keelt kõnelda on siis, kui juba lapsepõlves vana­vanematelt võro/seto keelt küll kuuldi, kuid ise ei kõneldud. Seega on põlvkondlikuks ülekandeks oluline, et laps aktiivselt võro/seto keelt kasutaks, vaid ühe­poolsest suhtlemisest (vanavanematelt lapsele) ei piisa. Tõenäoliselt mängivad siin rolli muudki keelevälised tegurid (elukoht, vanus, suhtumine keelde), ent aktiivse suhtlemisega kaasnev keele täielik omandamine ning kõnelemisharjumus on kindlasti olulised, et suuta hiljem keelt kasutada ja oma lastele edasi anda.

Kokkuvõttes võib öelda, et võro ja seto keele põlvkondlik ülekanne on katkenud ja toimunud on keelevahetus, nagu on sedastatud varemgi (Ehala 2006). Keele­vahetus on aset leidnud järsult alates 1960-ndatest. Võro/seto keele omandamine sellega päriselt ei katkenud, sest vanavanemad ja sugulased kõnelesid võro/seto keelt edasi ning vanemas eas on võro/seto keele juurde tagasi pöördutud. Sellegipoolest keelevahetusprotsessi käigus aktiivne keeleoskus vähenes ning oma lastega oli juba loomulik eesti keelt rääkida.

Keelevahetus ei ole olnud sunniviisiline protsess, vaid suuresti vabatahtlik, ent seda on mõjutanud negatiivne ühiskondlik hoiak ning võro/seto keele vähesed kasutus­võimalused. Vanemad on loobunud lastele võro/seto keele õpetamisest eelkõige laste heaolu nimel: et neil oleks koolis lihtsam hakkama saada, et neid ei halvustataks keele pärast (nagu neid endid on halvustatud); tänapäeval ka seepärast, et nad ise enam ei oska piisavalt (sest juba nendega ei räägitud võro/seto keelt) ning vajadus nende keelte oskuse järele puudub, sest kooli- ja tööelu on eestikeelne. Valdavalt eestikeelseks on peale kodu muutunud ka ülejäänud elukeskkond (vt jooniselt 2 võro ja seto keele kasutust naabrite ja sõpradega). Kui varem jäi võro/seto keel lapse suhtlusringkonnast külge ka siis, kui seda kodus ei kasutatud, nagu on laialdaselt arvatud (vt näidet 15), siis noorematel küsitlusele vastajatel seda võimalust enam ei ole olnud.

 

4. Võro ja seto keel koolis

Kujunenud olukorras, kus keelt enam kodus ei omandata, muutub keele ellujäämisel üha olulisemaks haridussüsteem. Nagu öeldud, on XX sajandil olnud kooli­haridus nii Võru- kui ka Setomaal eestikeelne (Petseri rajoonis ka vene- või lätikeelne). Piirkondlike keelte prestiiž oli madal ning nende kasutamist tõrjuti. Võro ja seto keele ja kultuuri õpetamine on jõudnud Võru- ja Setomaa üldhariduskoolidesse alles viimastel aastakümnetel, ent väheses mahus ja ainult osas koolides (vt alapeatükk 1.3).

Oma küsitluses uurisime nii seda, kuivõrd vastajad kooliajal võro ja seto keelega koolikeskkonnas kokku puutusid, kui ka seda, kuidas suhtutakse võro ja seto keele õpetamisse koolides tänapäeval. Küsisime vastajatelt, mis keeles nende õpetajad ja kaasõpilased koolitundides (välja arvatud keeletundides) ja vahetundides rääkisid, kas koolis keelati võro/seto keeles rääkida ning kas võro/seto keele õpetamist koolis peetakse vajalikuks või mitte.

Küsitlusele vastanutest 99,5% (N = 657) väitis, et õpetajad rääkisid kooli­tundides eesti keeles. Keskmiselt vaid 9,2% (N = 61) vastanutest vastas, et lisaks eesti keelele rääkisid õpetajad koolitundides võro või seto keelt. Sealjuures kuulsid võro või seto keelt õpetajatelt enam Võrumaal (11,4%, N = 43), vähem Setomaal (6,9%, N = 5) ja mujal (6,2%, N = 13) sündinud vastajad. Sünniaastate põhjal on võro ja seto keelt kõnelevate õpetajatega koolis kokku puutunud protsentuaalselt enim aastatel 1991–2007 sündinud vastajad (28,6%, N = 16), vähim 1961–1975 sündinud vastajad (5,2%, N = 15).

Ka lapsed kasutasid koolitundides valdavalt eesti keelt (99,2%, N = 655), kusjuures sellele lisaks võro või seto keele kasutamist oli laste hulgas keskmiselt veelgi vähem kui õpetajate hulgas (8%, N = 53). Vahetundides kasutati võro/seto keelt sagedamini (27,4%, N = 181), Setomaal sündinute hulgas 64,4% (N = 47) ja Võrumaal 31,7% (N = 120). Vahetundides seto ja võro keele kasutamine väheneb ­vastavalt ­sünniaastale: 1930–1945 sündinute hulgas 69,2% (N = 9), 1946–1960 sündinute hulgas 45,7% (N = 48), 1961–1975 sündinute hulgas 28,9% (N = 84), 1976–1990 sündinute hulgas 19% (N = 37) ja 1991–2007 sündinute hulgas vaid 5,4% (N = 3). Vahetundides rääkimine on seega omasem vanemale põlvkonnale, kelle jaoks seto/võro keel oli tõenäolisemalt igapäevane kodukeel.

Küsitlusele vastanutest 22,4% ütles, et koolis keelati neil võro või seto keeles rääkida, sealjuures vastasid keelamise küsimusele jaatavalt põhiliselt enne 1970-ndate keskpaika Setomaal (43,1%, N = 25) ja Võrumaal (37,9%, N = 86) sündinud vastajad. Hiljem sündinud vastajatest oli koolis võro ja seto keele rääkimise keelamist kogenud vaid 7,9% (Võrumaal, N = 12), 6,7% (Setomaal, N = 1) ja 2,4% (mujal, N = 2).

Küsisime ka seda, millised on hoiakud võro/seto keele õpetamise suhtes („Kas pead vajalikuks võro/seto keele õpetamist koolis?”), tulemused on esitatud joonisel 5. Kõige vanem vanuserühm oli ainus, kus jaatavaid vastuseid oli alla 50%. Üldiselt on kõik vanuserühmad pigem võro/seto keele õpetamise poolt, kõige nooremas vanuserühmas on nii kõhklejate kui ka õpetamise vastaste hulk märkimis­väärselt väike. Seega on üldine hoiak võro/seto keele õpetamise suhtes väga positiivne.

Joonis 5. Hoiakud võro/seto keele koolis õpetamise suhtes sünniaastate järgi.

Vabas vormis vastuste kaudu uurisime täpsemaid hoiakuid õpetamise suhtes.

Kõige sagedasem põhjendus keeleõppe toetamisele koolis oli see, et keeleõppel on oluline roll keele säilimisel, eriti olukorras, kus võro/seto keelt kasutatakse kodukeelena järjest vähem. Sageli seoti keele säilimine kultuuri säilimisega ning toodi välja, et just Võrumaal ja Setomaal on oluline see, et ka järeltulev põlv oskaks oma esivanemate keelt (25–27).

(25) Et säilitada seda ilusat ja unikaalset keelt. Kindlasti peaks õpetatama seda Lõuna-Eesti koolides, sealses keeleruumis on see väga vajalik. (N1961, mujal Eestis)

(26) Võru keel on sama väärtuslik nagu iga teinegi. Et see areneks, on vaja inimesi harjutada teadmisega, et see pole rumalate metsakülaelanike keel, vaid selles saab ka mõelda, kirjutada, lugeda ja isegi laulda, uue aja asjadele nimede panemine tuleks ka ette võtta. Ilma selliselt harjutamata keele kasutamine hääbub. (N1974, Võrumaa)

(27) On oluline hoida keelt ja kultuuri elus. Ühiskonnas kultuuride paljusus on üks riigi tugitaladest ja hoiab ühiskonna stabiilsena. (M1986, Võrumaa)

Üldiselt oldi teadlikud, et vaid vähesed lapsed räägivad tänapäeval võro/seto keeles ja et selline olukord viib keele hääbumiseni, ning just seetõttu toetati võro/seto keele õpetamist koolis.

Keskmistes vanuserühmades avaldati kahetsust, et vanemad polnud vastajatega lapse­põlves võro/seto keeles rääkinud, ning tunti, et seetõttu võiks järeltulev põlvkond saada oma esivanemate keele osas toetust ja õpetust koolis (28). Samuti ­kahetseti, et ei ole ise oma lapsega osatud/suudetud võro/seto keeles kõnelda (29). Sarnaselt tunnevad end praegused vanavanemad, kes oma lastega võro/seto keelt ei kõnelnud, kuid püüavad nüüd kõnelda lastelastega (30).

(28) Keele alal hoidmiseks peavad seda oskama vabalt rääkida ka lapsed. Minul on kahju, et mul omal ajal ei olnud seda võimalust. (N1986, Setomaa)

(29) Setomaal [peaks] seto keelt kindlasti [õpetama], ei taha, et see keel kaoks. Ise olen just selline seto, kes keelest aru saab, aga ise väga ei räägi ja keelt edasi ei ole oma lapsele andnud. Kahetsen. (N1966, mujal Eestis)

(30) Kuigi ma oma lastega eriti ei rääkinud võru/seto keelt, siis nüüd arvan, et järel­tulev põlv peaks oskama kõnelda. Nüüd püüan oma lastelastega seda teha. (N1966, mujal Eestis)

Paljud vastajad rõhutasid keele olulisust Võru- ja Setomaa kultuuriloos ning pidasid koolis õpetamist vajalikuks, et säilitada ajaloolisel Võru- ja Setomaal seal põliselt räägitud keel (31–33).

(31) Kui oma kultuuriruumi keel kaob siis on suur osa kohalikust identiteedist puudu. (N1970, mujal Eestis)

(32) Praeguses olukorras, kus enamus lapsi ei kasva enam igapäevaselt võru keelt kuuldes, on koolis antav õpetus kindlasti abiks juurtega sideme hoidmisel. Võru keele valdamine (või vähemasti sellest arusaamine) annab kogukonnatunde. [---] (N1960, Võrumaa)

(33) Võro keele õpetamine peaks olema ainekavas nii nagu muugi keel. See on meie kodukandi kohalik keel. Võro keeles ei ole midagi häbiväärset, see on elu loomulik osa. (N1981, välismaa)

Üks probleemidest, mis aga paneb kahtlema võro/seto keele õpetamise vaja­likkuses, on keele varieeruvus eri piirkondades. Näiteks kardetakse, et koolis õpetatav võro keel erineb väga sellest, mida vanemad ja vanavanemad on kõnelnud, ning seetõttu kooliõpetust ei toetata või ollakse skeptiline (34).

(34) Nii ja naa. Muidugi on esivanemate keele oskus hea. Samas on igas kihelkonnas eri varjundid keelel, ja seetõttu ei meeldiks mulle, kui mu lapsed saaksid koolist teistsuguse võru keele kui mina oma peres olen saanud. [---] (N1973, mujal Eestis)

Siiski tõuseb vaid üksikute vastajate puhul esile n-ö õige ja vale võro/seto keele küsimus (35), pigem aktsepteeritakse eri piirkondade kõnepruuke.

(35) olen selle üle palju mõelnud ja kuna oskan väga puhast ja ilusat ja ÕIGET võru keelt, siis minu arvamus on, et seda ei ole võimalik õppida ja pole mõtet selle peale üldse aega ega raha raisata. Võru keelt saab ainult tutvustada. Nii palju on valesti moodustatud lauseid küll teatris, filmis, reklaamidel, rääkimata faceb-st. Valus on, väga valus on kuulata ja näha kuidas keelega ringi käiakse. (N1947, mujal Eestis)

Ehkki neid, kes koolides võro/seto keele õpetamist ei poolda, oli kokku vaid 6% vastanuist, ilmnes nendegi põhjendustes läbivaid teemasid. Näiteks toodi eitava vastuse põhjenduseks, et võro/seto keelt ei saagi õpetada, kuna tegu on suulise pärandiga, mis peaks omandatama kodust ja mille tõeline oskus tuleb vaid keelt kasutades (35–37).

(36) Murdekeelt ei saa minu arvates nn kunstlikult õpetada, see peab tulema vabalt. (N1972, Võrumaa)

(37) Ma ei leia, et seda peaks õpetama. See on pigem pärand, mis liigub suust suhu ja levib kogukonnas. (M1982, mujal Eestis)

Tasub mainida, et neil juhtudel kasutatakse „keele” kõrval sagedamini nimetust „murre” või „murrak” (36, 38). Sellega on seotud hoiakud, et „murdekeele” õpetamise asemel on tähtsam kirjakeel, selle hea oskus ja soov seda mitte killustada (38–41). Eelkõige olid sellised hoiakud kahe vanema põlvkonna vastanutel (1930–1945 ja 1946–1960), kes käisid koolis ajal, mil võro ja seto keele kasutust tauniti.

(38) See on rahva keel, õpitakse kodus, huviringis. Midagi pole vaja peale suruda J. Murded, murrakud jäävad niikuinii kestma!!! (N1956, Võrumaa)

(39) Eesti kiil või är kaduda, ku liiga pallu killustatass. (N1953, välismaa)

(40) Eesti keelt rääkijate hulk on niigi väike. Murded võiksid jääda vabatahtlikuks ja kasutamiseks vabal ajal. (N1956, mujal Eestis)

(41) Kultuurne inimene kasutab ikka kirjakeelt. (N1939, mujal Eestis)

Samuti peetakse võro/seto keele õppimist lastele lisakoormuseks, millest nähakse olulisemana teiste keelte või ainete õppimist (42).

(42) Kui murdekeel tuleb kodust kaasa siis keelata selle kasutust ei tohiks, kuid eraldi keeleõpet koolidesse ei pea vajalikuks. Murdekeele kasutusvõimalused on ­piiratud. Pean tähtsaks korraliku eesti kirjakeele oskust. Murdes kirjutamise õppimisele kuluvat aega kasutada pigem uute teadmiste (sh ka erinevate maa­ilmakeelte) omandamiseks. (N1961, mujal Eestis)

Sellistest vastustest paistab, et võro/seto keelt ei nähta täisväärtuslikuna, kuna see on peamiselt kõneldav keel ja sellel ei ole edasises tööelus väljundit. Teisalt on mitmed võro/seto keele koolis õpetamise pooldajad toonud põhjenduseks just selle, et siis lisandub kõnelemisoskusele oskus ja harjumus keelt kirjutada ning lugeda (43).

(43) Kindlasti on vajalik ka kirjutamis- ja lugemisoskus. (N1967, mujal Eestis)

Seega võib öelda, et ehkki vastajad ei olnud ise koolis võro/seto keelega kokku puutunud, olid nad vägagi selle poolt, et tänapäeval koolis võro/seto keelt õpetataks. Skeptilisem oli vanem põlvkond, kelle jaoks võro/seto keel oli kodukeel ning keda oli keelatud või tõrjutud võro/seto keele rääkimise tõttu. Nooremad vastajarühmad olid õppe osas positiivse hoiakuga ning leidsid, et see on vajalik keele elushoidmiseks, kohaliku identiteedi ja kogukonna toetamiseks ning kompenseerib seda, kui kodus enam keelekeskkonda piisavalt pole. Sellest järeldub, et võro/seto keele õppe laiendamiseks on kogukonnas suur toetus.

 

5. Kokkuvõte ja arutelu

Artiklis vaatlesime võro ja seto keele ohustatust peamiselt kahest aspektist: keele põlvkondlik ülekanne ning keeleõpe koolis. Andsime ülevaate ka muudest keele ohustatuse seisukohast olulistest teguritest, nagu kõnelejate arv, keele staatus, kirjakeele olemasolu, keelekasutusvaldkonnad.

Ehkki võro ja seto keele ärkamisliikumine algas juba 35 aastat tagasi, ei ole võro ja seto keele olukord märkimisväärselt paranenud. Pigem vastupidi: laste keele­oskus on vähenenud ning võro- või setokeelses kodus üles kasvavaid lapsi on praegu väga vähe. Oma küsitluses keskendusime põlvkondliku ülekande mehhanismidele: kellelt on erinevad põlvkonnad võro/seto keele omandanud ning kui palju on seda edasi antud oma lastele; kuidas on vanemate keelekasutus mõjutanud seda, kas ja kui palju oma lastega võro/seto keelt kõneldakse. Lisaks kogusime kommentaaride kaudu üldisi keelehoiakuid võro/seto keele suhtes.

Küsitluse tulemustest näeme, et alates 1960-ndatest on toimunud järkjärguline keelevahetusprotsess, mille käigus hakati oma lastega rääkima eesti keeles. Võro ja seto keel jäid pigem vanavanematekeeleks, mille kasutus ei olnud enam järjepidev ja mida tihtipeale ei omandatud enam sellisel määral, et tänapäeval ise suudetaks oma lastele keelt edasi anda. Kui keelt ei omandatud enam vanematelt ja tuumik­peres seda igapäevaselt ei kasutatud, vähenes tõenäosus, et seda oma lastega rääkides kasutati. Lisaks on kadunud toetav ümbrus: naabrite või sugulastega ei räägita enam võro/seto keelt kuigi sageli. See tähendab, et praegustel lastel ja noortel ei ole enam võro- või setokeelset keskkonda või suhtlusvõrgustikku, mis nende keeleomandamist piisavalt toetaks.

Kuna põlvkondadevaheline ülekanne on katkenud ja naabruskond ei toeta keele omandamist, muutuvad lasteaed ja kool keeleõppe seisukohast järjest tähtsamaks. Eesti riik on küll panustanud võro/seto keele õppesse lasteaias ja koolis, ent selle maht on liiga väike, et tagada piisav keeleoskus, lisaks on see kättesaadav üksnes osas õppeasutustes ning seda õpetatakse koolides vaid fakultatiivse ainena. Praeguses mahus ei kompenseeri see koduse võro/seto keelekeskkonna ebapiisavust ega taga keele oskust ja seega püsimist. Küsitluses osalenud noorematest vastanutest olid vaid vähesed koolis võro/seto keelt õppinud.

Meie küsitlusest selgub, et võro/seto juurtega inimesed peavad keeleõpet koolis oluliseks ja suhtuvad sellesse pooldavalt – mida noorem põlvkond, seda pooldavamalt. Kommentaaridest ilmneb, et keeleõpet koolis peetakse vajalikuks keele säilimiseks, identiteedi ja kogukonnatunde hoidmiseks. Negatiivse hoiakuga olid vanemad vastajad, keda oli koolis keelatud võro/seto keelt rääkida, kelle keelekasutust oli halvustatud ning kelle puhul oli võro/seto keele kasutust nähtud probleemina, mis takistab kirjakeele omandamist. Koolist ja ühiskonnast kaasa saadud suhtumine ongi kujundanud laiemalt keelehoiakuid: eriti vanemad põlvkonnad on tajunud võro või seto keele rääkimist häbiasjana ning akadeemilist edukust takistava asjaoluna.

Keelevahetus on toimunud suuresti keelehoiakute tõttu: kohalike keelte kasutamist ei ole tähtsaks peetud ja rõhutatud on eesti kirjakeele kasutamist. Keele­vahetus on seega tingitud keele madalast prestiižist ja kasutusalade vähesusest. Eesti keelele üleminek on suuresti vabatahtlik protsess, mida tingib tajutud alaväärsus ning soov lastele parem tulevik tagada. Seda protsessi on raske tagasi pöörata, kui keelel pole selget riiklikku staatust ning keeleõppe üle otsustamine on jäetud iga kooli juht­konnale. Et olukorda muuta, on vaja keeleõpet tugevalt toetada, ent see kõik nõuab raha ning õpetajate-õppematerjalide ettevalmistamist. See nõuab ka keele kasutusvaldkondade mitmekesistamist, et keeleõppele selgem siht anda: kui võro/seto keel jääb endiselt vaid selleks keeleks, mis „avab ainult keldri­ukse”, siis on raske motiveerida lapsi, vanemaid ja koolijuhte keeleõpet suuremas mahus korraldama ja läbima. Selleks on vaja kindlasti keeleseaduses võro ja seto keele staatust täpsustada, et muuta need köögikeelest kultuurkeeleks. Eesti keelega see kunagi õnnestus, veel ei ole liiga hilja, et lõunaeesti keelega sama saavutada.

 

Artikkel on valminud projekti „Interdistsiplinaarne seto korpus: jätkuprojekt” (EKKD120) toel.

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

Maarja-Liisa Pilvik (snd 1989), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), maarja-liisa.pilvik@ut.ee

Helen Plado (snd 1981), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Võru Instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), helen.plado@ut.ee

Triin Todesk (snd 1988), PhD, Tartu Ülikooli lõunaeesti keelte teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), triin.todesk@ut.ee

 

1 https://www.endangeredlanguages.com/lang/2998

2 Küsitlusele lisatud sõnaliste kommentaaride puhul on sulgudes esitatud kommenteerija sugu (M, N), sünniaasta ja praegune elukoht (Võrumaa, Setomaa, mujal Eestis).

Kirjandus

VEEBIVARAD

ELP = Endangered Language Project. https://www.endangeredlanguages.com/

Perepis 2010 = Итоги всероссийской переписи населения 2010. Т. 4. Национальный состав и владение языками, гражданство. https://rosstat.gov.ru/free_doc/new_site/perepis2010/croc/vol4pdf-m.html

Perepis 2020 = Итоги всероссийской переписи населения 2020. Т. 5. Национальный состав и владение языками. https://rosstat.gov.ru/vpn/2020/Tom5_Nacionalnyj_sostav_i_vladenie_yazykami

 

KIRJANDUS

I Võrokõisi Kongressi otsus võro keele õiguisist, võrokiilsest haridusõst, meediäst, kultuurist ja võro keele avaligust pruukmisõst. https://vorokongress.ee/wp-content/uploads/2023/04/Keele-otsus.pdf

Allas, Tiia 2022. Miks ja kuidas õpetada kohta? Kultuurilise identiteedi kujundamine võru keele ja kirjanduse õpetamise kaudu Vana-Võrumaa üldhariduskoolides. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/89384

Allikas, Õ. 1969. Sõnad õpetavad, eeskujud tõmbavad kaasa. – Koit 24. IV, lk 3.

Belew, Anna; Simpson, Sean 2018. The status of the world’s endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 20–47. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.4

Brown, Kara D. 2005. Võro keele ja kultuuri tund kooli ja õpetajate elus. – Piirikultuuriq ja -keeleq. Piirikultuurid ja -keeled. (Võro Instituudi toimõndusõq 17.) Toim Karl Pajusalu, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 56–66.

Campbell, Lyle; Rehg, Kenneth L. 2018. Introduction: Endangered languages. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim K. L. Rehg, L. Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 1–18. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.3

Cohen, Jacob 1988. Statistical Power Analysis for the Behavioral Sciences. 2. tr. New York–London: Lawrence Erlbaum Associates.

Ederberg, Friedrich 1913. Rikutud Eesti keelest. – Eesti Kirjandus, nr 12, lk 466–471.

Eesti keele arengukava 2021–2035. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/htm_eesti_keele_arengukava_2020_a4_web.pdf

Ehala, Martin 2006. Keelevahetuse pööramisvõimalusi võru keelealal. – Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus õdagumeresoomõ maiõ pääl. Mitmekeelsus ja keelevahetus läänemeresoome piirkonnas. (Võro Instituudi toimõndusõq 18.) Toim Helen Koks, Jan Rahman. Võro: Võro Instituut’, lk 11–26.

Eichenbaum, Külli; Koreinik, Kadri 2008. Kuis eläs mulgi, saarõ ja võro kiil? Kohakeelte ­seisundiuuring Mulgimaal, Saaremaal ja Võrumaal. (Võro Instituudi toimõndusõq 21.) Võro: Võro Instituut.

Eichenbaum, Külli; Pajusalu, Karl 2001. Setode ja võrokeste keelehoiakutest ja identiteedist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 483–489.

EKN 2022 = Eesti keelenõukogu koosoleku otsusprotokoll (15.11.2022). https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-11/Eesti%20Keelenõukogu%20koosoleku%20otsusprotokoll%20%2815.11.2022%29.pdf

Fishman, Joshua A. 1991. Reversing Language Shift: Theoretical and Empirical Foundations of Assistance to Threatened Languages. Clevedon: Multilingual Matters.

Iva, Sulev 2007. Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteem. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 20.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Iva, Sulev 2023. Võru keelest võrokeste kongressi taustal. – Sirp 2. VI, lk 18.

Kalkun, Andreas; Oras, Janika 2014. Seto singing tradition in Siberia: Songs and ‘non-songs’. – Folklore: Electronic Journal of Folklore, nr 58, lk 149–186. https://doi.org/10.7592/FEJF2014.58.kalkun_oras

Kallio, Petri 2014. The diversification of Proto-Finnic. – Fibula, fabula, fact: The Viking Age in Finland. (Studia Fennica. Historica 18.) Toim Joonas Ahola, Frog, Clive Tolley. Helsinki: Finnish Literature Society, lk 155–168.

Kasik, Reet 2022. Keelekorraldus Nõukogude Eestis. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1093–1103. https://doi.org/10.54013/kk780a2

Kask, Arnold 1984. Eesti murded ja kirjakeel. Tallinn: Valgus.

Keeleseadus. RT I, 18.03.2011, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/118032011001

Kook, Urmet 2023. Ettepanek: seto ja võro keelt võiks saada märkida registritesse ema­keelena. – ERR. https://www.err.ee/1608986750

Koreinik, Kadri 2011. The Võru language in Estonia: An Overview of a Language in Context. (Working Papers in European Language Diversity 4.) Mainz–Helsinki–Wien–Tartu–Mariehamn–Oulu–Maribor: ELDIA. https://phaidra.univie.ac.at/download/o:102999

Koreinik, Kadri 2015a. Võru keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Koreinik, Kadri 2015b. Setu keel: ELDIA uuringu lühikokkuvõte. Tartu: Tartu Ülikool.

Krauss, Michael 1992. The world’s languages in crisis. – Language, kd 68, nr 1, lk 4–10. https://doi.org/10.1353/lan.1992.0075

Krauss, Michael 2007. Classification and terminology for degrees of language endangerment. – Language Diversity Endangered. (Trends in Linguistics. Studies and Monographs 181.) Toim Matthias Brenzinger. Berlin: Mouton de Gruyter, lk 1–8. https://doi.org/10.1515/9783110197129.1

Kuuba, Rainer 2023. Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändäise kotsilõ. – Ettekanne. Põlidsõq ja rändäjäq, olõjaq ja tulõjaq, läbikäümine ja mõotusõq. Võro, Võro Instituut 27.–28. rehekuu 2023. https://www.youtube.com/watch?v=pdWUU-XxcHE&ab_channel=V%C3%B5roInstituut

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus.

Lee, Nala H.; Van Way, John R. 2018. Assessing degrees of language endangerment. – The Oxford Handbook of Endangered Languages. Toim Kenneth L. Rehg, Lyle Campbell. Oxford: Oxford University Press, lk 47–65. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780190610029.013.5

Lewis, Paul M.; Simons, Gary F. 2010. Assessing endangerment: Expanding Fishman’s GIDS. – Revue Romaine de Linguistique, kd 55, nr 2, lk 103–120.

Lindström, Liina; Risberg, Lydia; Plado, Helen 2023. Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning. – ESUKA–JEFUL, kd 14, nr 1, lk 7–48. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.1.01

Lindström Liina; Pilvik, Maarja-Liisa; Plado, Helen; Todesk, Triin 2024. Võro ja seto keele­vahetuse küsitluse andmed. Open Science Framework. https://osf.io/qn9c8/

Lõbu, Terje 2005. Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.–1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/541

Lõuna, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. (Loodus, aeg, inimene.) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Manakov jt 2011 = Андрей Манаков, Наталья Теренина, Юлия Колпакова, Сергей Евдокимов, Карина Потапова, Oтчёт по итогам социально-демографического исследования сету печорского района летом 2011 года. Псков. http://ematf.pskgu.ru/projects/pgu/storage/SETU/text/setomaa_otchet%202012.pdf

Org, Ervin; Reiman, Nele; Uind, Katrin; Velsker, Eva; Pajusalu, Karl 1994. Vastseliina Sute küla elanike murdepruugist ja keelehoiakutest. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 203–209.

Pajusalu, Karl 1997. Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos. – Pühendusteos Huno Rätsepale. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 8.) Toim Mati Erelt, Meeli ­Sedrik, Ellen Uuspõld. Tartu, lk 167–183.

Pajusalu, Karl; Hennoste, Tiit; Niit, Ellen; Päll, Peeter; Viikberg, Jüri 2009. Eesti murded ja kohanimed. 2., täiendatud tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pajusalu, Karl; Koreinik, Kadri; Rahman, Jan 2000. Lõunaeesti keele kasutusest Kagu-Eestis. – A kiilt rahvas kynõlõs: võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. (Võro Instituudi toimõndusõq 8.) Toim K. Koreinik, J. Rahman. Võro: Võro Instituut, lk 13–37.

Plado, Helen 2022. Rahvakeelsus XX sajandi alguskümnendite Eesti keelekorralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1075–1092. https://doi.org/10.54013/kk780a1

Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu VI.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Põlisrahvana määratlemisest. XII Seto Kongress. Otsus. https://www.setomaa.ee/kogukond/docs/file/skvk/XIISeto-Kongressi-otsus7_polisrahvana-maaratlemisest.pdf

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

REL 2021 = 2021. aasta loenduse valikuuringu metoodika kirjeldus. Eesti Statistika. https://www.stat.ee/sites/default/files/2022-11/Loenduse%20valikuuringu%20metoodika%20raport.pdf

Riigi Statistika Keskbüroo 1924 = 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Résultats du recensement de 1922 pour toute la République. Vihk I: Rahva demograafiline koosseis ja korteri­olud Eestis. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo.

Saar, Hipp 2022. „Kas ahju taha või prügimäele?” Murdeteemaline arutelu 1969. aasta Põlva ajalehes Koit ja selle järelkajad. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 3, lk 142–148.

Sammallahti, Pekka 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä, kd 81, nr 2, lk 119–136.

Seto keele arõnguplaan. Seto Instituut, 2022. https://www.setoinstituut.ee/seto-keele-aronguplaan/

Skutnabb-Kangas, Tove 1996. Language and self-determination. – Self-Determination. Toim Donald Clark, Robert Williamson. London: Palgrave Macmillan, lk 124–140. https://doi.org/10.1007/978-1-349-24918-3_7

Thomason, Sarah G. 2015. Endangered Languages: An Introduction. Cambridge: Cam­bridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139033817

UNESCO 2003 = Ad Hoc Expert Group on Endangered Languages, Language Vitality and Endangerment. Document adopted by the International Expert Meeting on UNESCO Programme Safeguarding of Endangered Languages. Paris, 10–12 March 2003. CLT/CEI/DCE/ELP/PI/2003/1. https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000183699

Van Rooy, Raf 2020. Language or Dialect? The History of a Conceptual Pair. Oxford: Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oso/9780198845713.001.0001

Viikberg, Jüri 2021. Emakeele Selts ja murdekogumine. – Emakeele Selts 1920–2020. Koost Jüri Valge. Tallinn: Emakeele Selts, lk 349−369.

Viitso, Tiit-Rein 1985. Criteria for classifying dialects of Baltic Finnish languages. – Dialec­tologia Uralica: Materialien des ersten Internationalen Symposions zur Dialektologie der uralischen Sprachen, 4.–7. September 1984 in Hamburg. (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 20.) Toim Wolfgang Veenker. Wiesbaden: Harrassowitz, lk 89–96.

Wichmann, Søren 2020. How to distinguish languages and dialects. – Computational Linguistics, kd 45, nr 4, lk 823–831. https://doi.org/10.1162/coli_a_00366

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu­kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.

Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda.

Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634–1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõlgendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud „balti maailm”. Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja -vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid narratiivi elemente ta seejuures kasutas.

Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähelepanu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

 

Protokoll ja (lähetus)aruanne

Protokollide ja aruannete kirjandusteaduslik ja -ajalooline uurimine piirdub harvade üksikkäsitlustega. Sissejuhatavana võib mainida artiklikogumikku „Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte” protokolli kui tekstitüübi kultuurilise funktsiooni kohta, kuigi XVIII sajandi eelseid protokolle selles ei vaadelda (Niehaus, Schmidt-Hannisa 2005). Selle kogumiku ilmumisest peale on tähelepanu keskmes olnud eeskätt XX sajandi protokollid, mida on käsitletud filosoofilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast.1 Narratiiviuuringud liigitavad selle žanri tegelikkust kirjeldavate tekstide hulka, milles loo aluseks pole mitte fiktsioon, vaid faktid (Klein, Martínez 2009: 1–13). Ammune, ent endiselt aktuaalne küsimus, kui palju on luules ja kirjanduses „tõde” ja fakte, leiab ka tänapäeva kirjanduse ja meedia uurimisel tähelepanu ning piir tõe ja tegelikkuse vahel näib aina ähmastuvat (nt Lugauer 2020). Just selles kontekstis väärib tähelepanu ajalooline tarbekirjandus. Kui uurida kirjandusliku ja jutustava osakaalu protokollides jäädvustatud tegevustikus, saame ajaloolisele tarbekirjandusele läheneda justkui ümberpööratud vaatenurgast.2

Protokollides ja aruannetes käib seos tegelikkusega alati käsikäes lugeja ootusega, et just nii see päriselt toimuski. Kui Christian Kleini ja Matías Martínezi sõnul on faktinarratiivides (sks faktuale Erzählungen) või tõsielujutustustes (sks Wirklichkeits­erzählungen) keskse tähtsusega „soov käsitleda end päriselu kujutajana” (Klein, Martínez 2009: 2, märkus 3), siis on protokollid ja aruanded – eriti need, mis pärinevad seisuslikult korporatsioonilt või kohtult – juba per definitionem võtnud kohustuse vahendada „tõde” neutraalselt ja objektiivselt, selleks et tekste peetaks hiljem usaldusväärseks ja neil oleks tõendi väärtus (Zedler 1741: 973–975; DRW: 1387–1389). Kuna see tekstivorm eeldab protokollija kui teksti autori erapooletust, nagu on öeldud ka sekretäri tööjuhendis (vt allika­publikatsiooni Ewers 1821: 180–185 ja käsitlust Klöker 2020: 38–41),3 tekib küsimus, kas ja mil moel lähtub autor vaatamata ametikohale Eestimaa rüütelkonna juures oma käsitluses niinimetatud sisemisest vaatepunktist (sks interne Fokalisierung), sest erapooletuse ettekirjutus kehtib küll kirjutaja isikliku arvamuse vältimise kohta, kuid loomulikult mitte teksti kohta tervikuna. Rüütelkonna protokollid ei esita ju sugugi neutraalset vaadet omaaegsetele sündmustele ja protsessidele, vaid kajastavad ikkagi rüütelkonna arvamusi ja hoiakuid – tõsi küll, mõningate variatsioonide ja kõrvalekalletega korporatsiooni liikmete hulgas. Kitsendavavõitu ametijuhised, mis justkui räägiks narratiivsuse vastu, on kahtlemata kaasa aidanud sellele, et protokollid ei ole siiani saanud narratoloogilist tähelepanu, mida need tegelikkuse jäädvustusena väärivad.

Seni on kirjandusteoreetilistes käsiraamatutes kirjandusliku vormina tingimusteta tunnustust leidnud üksnes jutustus koos allmõistetega „narratoloogiline meetod” (sks narratologisches Verfahren) ja „narratiivi elemendid”, samal ajal kui ­aruanne ja protokoll on enamasti tähelepanuta jäetud.4 Ent enesestmõistetavalt võib neidki kirjandusliku vormi nimetustena kasutada. Mõeldagu kas või nende tekstivormide alusel loodud jäljendustele, näiteks Stefan Heymi romaanile „Der König David Bericht” („Kuningas Davidi aruanne”, 1972) või Klaus Stilleri teosele „H. Protokoll” („H. protokoll”, 1970), mis esitavad aruande ja protokolli kui tekstivormi ­fiktsionaalseid jäljendusi.

Gero von Wilperti kirjandusleksikon määratleb aruannet kui toimunu lühikest, asjalik-konkreetset ja ajalist järjekorda järgivat esitust ilma kaunistavate ­kõrvalepõigete ja tõlgenduslike mõtisklusteta ning iseloomustab seejärel lühidalt aruande funktsioone jutustavas kirjanduses, draamas ja ajakirjanduses. Ajakirjanduse kokku­puude selle tarbekirjandusliku tekstiliigiga ilmnevat just reportaažides ja reisikirjades. (Wilpert 2001: 79)5 Metzleri kirjandusleksikonis on aruannet (sks Bericht) defineeritud kui sündmustiku lihtsat kujutamist ilma kaunistavate, fiktiivsete ja mõtestavate elementideta ning eristatud ühelt poolt aruande kasutamist ­ilukirjanduses eepilise jutustuse põhivormina ja draamas vahendina muude mineviku- või olevikusündmuste kaasamiseks, teiselt poolt ajakirjanduses sündmuste aruandena, mis põhineb dokumenteeritud materjalil sünonüümselt reportaažiga. Lõpuks mainib leksikon aruande kasutamist väljamõeldud kontekstides koos täiendavate viidetega. (Burdorf jt 2007: 75)

Protokolli kohta pole artikleid kummaski keskses saksa kirjanduskäsiraamatus (Reallexikon 1997; Burdorf jt 2007). Seevastu Wilpert (2001: 644) määratleb protokolli kui juriidiliselt objektiivset konverentsi- ja koosolekuaruannet, asja­osaliste allkirjadega kinnitatud kirjalikku jäädvustust ütlustest, ülekuulamistest, läbirääkimiste käigust ja tulemustest ning puudutab põgusalt ka protokolli kirjanduslikku kasutust. Jättes kõrvale asjaosaliste allkirjadega kinnituse, mis pole ­praegugi kohustuslik protokolli osa,6 kehtib Wilperti määratlus ka XVII sajandi ­protokollidele. Ometi on selles lünki, kui võtta arvesse kõiki varauusaegsetes institutsioonides kirja pandud protokolle nende mitmekesisuses. Eelkõige sisaldavad rae- ja rüütelkonnaproto­kollid – nagu neid praegu üldiselt lühendatult nimetatakse7 – tavaliselt palju enamat koosolekutel ja läbirääkimistel tehtud protokollilistest märkmetest, nagu need kindlas kohas, asutuses, hetkel ja kirjutaja jaoks reeglite ja tavadega olid ette nähtud. Näiteks võib tuua rae või rüütelkonna õigusemõistmise ehk kohtu­menetlustega seotud dokumente ja otsuseid või üleskirjutusi kinnisvaratehingute ja seisuslike probleemide kohta (kodakondsuse taotlemine, aadliõiguste tõendamine) või siis institutsioonile saadetud kutseid, ka ametikirju ja -juhendeid, dokumente uute liikmete valimise ja sekretäri tegevuse kohta ning lõpuks lähetusaru­andeid. Kõike seda ja veel paljut muud võib protokollidest leida. Linnade ja aadelkonna olulisimate üles­kirjutustena sisaldavad need ühe linna (raeraamatud8), piirkonna või maa ajaloo tuuma, sõlmpunkti, milles põimusid kõik omaaegsed sündmused nende ajaloolises muutumises. Protokollides kajastuvad paljud avalikud diskursused, mis puudutavad kas vastavat seisust või õigusruumi (linna või riiki). Protokollide tekstikriitilise ja narratoloogilise analüüsi vajalikkusele ja olulisusele viitab tõsiasi, et iga­päevaelu otsese peegeldamise käigus põhjustas kirjalikustumisprotsess murrangu, nagu märgib ­Susanne Rau (2019).

 

Rüütelkonna sekretär Caspar Meyer ja tema protokollid

1. jaanuaril 1634 asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina ametisse Rostockist pärit Caspar Meyer (umbes 1605–1654; seni põhjalikem käsitlus tema kohta on Klöker 2020). Ta oli õppinud Rostockis ja Kopenhaagenis, kuid ei saanud pärast oma esimesi töökogemusi Rostocki notarina seal siiski alalist ametikohta. Tänu abielule Rostocki professori ja mõlema õiguse ehk Rooma ja kanoonilise õiguse doktori Azarias Sturtzi (1581–1627) lese Sophia Dobbiniga tõusis ta kõrgemasse seltskonda. 1632. aastal lahkus Meyer sõjast räsitud Rostockist koos abikaasaga, et ilmselt teadlikult Eesti- ja Liivimaal õnne otsida. Algul töötas ta vabakutselise advokaadina Tallinnas, kolis seejärel Riiga, kuid naasis – veel Riia teenistuses – 1633. aastal Tallinna ja asus rüütelkonnasekretäri ametisse.

Meyeri 1634. aastal alanud töö Tallinnas kestis kokku 20 aastat ja oli võrreldes tema eelkäijate ja ametijärglaste paariaastase teenistusajaga erakordselt pikk. Võib pidada õnnelikuks juhuseks, et tema ametiaeg langes peaaegu täiesti kokku Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisperioodiga Eesti- ja Liivimaal (1632–1654), mil teostus mitu Rootsi keskvõimu algatust, nagu rüütli- ja maaõiguse koostamine, kiriku­korra väljatöötamine, Tallinna gümnaasiumi asutamisega seotud praktiline töö, läbirääkimised Tallinna linnaga teraviljakaubanduse üle.9 Meyeri ametiaja esimesse aastasse jäi saatkonnareis Stockholmi, kus toimus 1632. aastal Lützeni all hukkunud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi matusetseremoonia. Meyer oli kokku kuue Rootsi kuningakotta lähetatud saatkonna liige. Nende hulgas oli 1642. aasta lähetus, mille ta võttis ette ihuüksi, liikudes osalt mööda maismaad. Ilm­selgelt nautis ta rüütelkonna tunnustust ja täitis üha selgemini rüütelkonna sündiku rolli,10 ehkki jäi kogu eluks ametinimetuse poolest sekretäriks ega saanud märkimis­väärset palgakõrgendust. Rootsi kuninganna tõstis ta küll 17. jaanuaril 1651 Rosenstocki nime all aadli­seisusesse ning andis talle Soomes talupoegi ja maid, ent Meyeri positsiooni Eestimaa rüütelkonnas see ilmselt ei mõjutanud. Kultuuri- ja kirjandusloolist huvi pakub Caspar Meyeri ja ­Catharina von der Hoyeni pikaajalise keelatud armuloo jäädvustus kirjades ja luuletustes (kommenteeritud väljaanne Klöker 2020).

Eestimaa rüütelkonna ja kõrgema maakohtu sekretärina pidi Meyer protokollima mõlema ametkonna istungeid, mis olid tema ajal nii tihedalt seotud, et nende protokolle ei saa üksteisest alati eraldadagi. Järgmiste sajandite arhivaarid püüdsid säilinud protokolle hiljem iseseisvunud institutsioonide vaatenurgast jagada vastavalt rüütelkonna või maakohtu omadeks. Ehkki see jaotus pole sisuliselt põhjendatud ega õnnestunud, seletab see kahe institutsiooni protokollide praegust paiknemist arhiivi kahes eri fondis. Viis köidet kokku 3163 leheküljega asuvad praegu Eesti Rahvus­arhiivis Tartus, Eestimaa rüütelkonna (RA, EAA, f 854) ja Eesti kõrgema maakohtu fondis (RA, EAA, f 858). Kaks mustandite köidet aastaist 1634–1644 ja 1645–1653, mis on enamjaolt Meyeri enda käega kirjutatud ja sisaldavad palju parandusi, täiendusi ja kustutusi, hõlmavad kogu tema ametiaega.11 Seevastu puhtandeist on Meyer ise ümber kirjutanud vaid osa. Alates 1636. aastast olid tal puhtandite kirjutamise jaoks oma kirjutajad. Esimene puhtandite köide hõlmab aastaid 1634–1642, millele järgnes tõenäoliselt aastate 1643–1646 köide, mis on juba ammu kadunud.12 Rea lõpetavad kaks köidet aastate 1647–1651 ja 1652–1653 kohta.13

Vahetust sündmuste toimumise ajast pärit protokollide peaaegu täielikku säilimist võib hilisema Eesti ajaloo kontekstis pidada õnnelikuks juhuseks ja nii moodustavad need ainulaadse allikakorpuse interdistsiplinaarseks uurimistööks.14 Protokollid käsitlevad peaaegu kõiki Eestimaa elu sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte XVII sajandi teisel veerandil. Kirjandusteadusele pakub protokoll lisaks kõigile sotsiaalajaloolistele dimensioonidele erilist huvi tekstiliigina. Neis on Eestimaa avalik elu ja balti elulaad jäädvustatud keskse aadliinstitutsiooni vaate­nurgast ja nii on meil olemas ajalooline narratiiv, mida erinevalt ajastu ajaloo­proosast ja kroonikaist ei olnud autor sellisena kavandanud juba seetõttu, et ta ise oli teose aktiivne tegelane.15

 

Narratiivi struktuur

Mitme institutsiooni – Eestimaa rüütelkonna, maanõunike kolleegiumi ja kõrgema maakohtu – läbipõimunud dokumentatsioonina sisaldavad Caspar Meyeri protokollid eri narratiivsete tekstitüüpide osi. Esiteks koostas sekretär kohtuistungite protokollid, millelt oodati võimalikult suurt täpsust kuni sõnastuseni välja. Suulisi kohtuvaidlusi ta üldjuhul ei jäädvustanud, ka sõnasõnalist suulise kõne üleskirjutust näiteks tunnistajate ülekuulamiselt leidub tema protokollides harva. Üksnes protsessi käigus esitatud kaebusi ja palvekirju, samuti kohtuotsuseid (nn Abscheiden) tähendas Meyer üles ja need, osalt väga formaalsed ja vastavalt juhenditele koostatud tekstid sõnastas ta koostöös kohtunikuga. Lisaks sellele tuli tal aga referendina dokumenteerida ka asutustes toimunud sündmusi, näiteks kõiki koosolekuid, ametisse valimisi ja nimetamisi, suhtlust teiste institutsioonidega. Siin jäi sündmuste jäädvustamiseks valitud keeleline väljendus, niinimetatud kollektiivne narratiiv suures osas sekretäri hooleks. Kõige suurem väljendusvabadus oli tal aruannetes enda kui ­sekretäri iseseisva tegevuse kohta, millest ta pidi protokollis aru andma – loomulikult siingi žanrinõuete raamistikus.

Esmalt on vajalik protokolli ja selles sisalduvate eri tekstivormide süsteemne analüüs, et teha kindlaks, kas narratiiviteoreetilised kategooriad annavad sellele materjalile rakendamisel tulemusi. Kujutatud tegevustiku ja jutustatud maailma puhul tuleb esiteks eristada protokolli üldist jutustamisstruktuuri, mis kajastab ajalises järjekorras kõiki institutsiooni jaoks olulisi tegevusi ning moodustab seetõttu tervikliku ajaloolise narratiivi. Selles rullub üksikasjalikult lahti vastava maa ja riigi elulaad. Teisalt vastanduvad ajaloolisele terviknarratiivile protokolli allosad kui jutustused üksikute sündmuste, näiteks istungite, läbirääkimiste, tegevuste, lähetuste, kohtuasjade ja muu kohta, milles võib leida erinevaid jutustamisviise. Taustal on alati küsimus, kas jutustuses leidub märke teadlikust struktureerimisest, mis võib olla vastuolus sündmuste tegeliku kronoloogiaga. Lisaks tekitab põhimõttelise erinevuse mustandi ja puhtandi koostamisaeg. Kui puhtand on justkui eri allikaist pärit tekstide montaaž, siis ei ole mustandki alati kronoloogiliselt ja seega ka mitte vahetult sündmuse ajal kirja pandud, nagu näitavad mustandites leiduvad ristviited, aga ka tühjad leheküljed, kuhu oli plaanis lisada tekste. Küsimus jutustatud maailma konstrueeritusest tundub esmapilgul banaalne, sest kajastatakse ju tõsielusündmusi ja -tegusid. Ent see küsimus muutub olulisemaks, kui analüüsida nii protokollide mustandites ja puhtandites kajastamata jäetud sündmusi kui ka ümberkirjutamisel puhtandist välja jäetud või muudetud üle­vaateid.

Lugude jutustamise viis on protokollides ilmselgelt väga mitmekesine. Näiteks on olulisi kõikumisi narratiivi tempos. Koosolekutel märgitakse üles väga palju üksikasju, siin on näha detaile kuhjavat jutustamisviisi. Ent samuti leidub protokollides pikemaid ja lühemaid sissekanneteta perioode ning osi, mis sisaldavad pelgalt sündmuste kokkuvõtteid või juhuslikke kirjapanekuid. Neil juhtudel on vaja uurida võimalikku tausta. Kas ametlikke sündmusi ei toimunudki? Kas sekretär viibis eemal või oli hõivatud muude asjadega, mis ei kuulunud protokollis jäädvustamisele? Protokolli tunnusjoonte hulka kuuluvad ka eri jutustamistasandid: sekretär ei jäädvustanud reportaažina mitte ainult vahetuid tegevusi, näiteks maanõunike koosolekuid, vaid refereeris sedagi, mida teised inimesed teatasid või olid teatanud (sekundaarne jutustamine, ümberjutustatud kõne). Analüüsida tuleb nii selliste eri jutustamis­tasandite esinemissagedust, nende väljenduslikku teostust kui ka võimalikke funktsioone.

 

Autor ja tema representatsioon protokollides

Protokollide kirjandusteadusliku analüüsi üks olulisemaid küsimusi puudutab autori rolli. Kuna tegemist ei ole ilukirjandustekstidega, siis ei mõtle autor proto­kollidesse kirjapandud sündmusi välja ega luuleta neid kokku, vaid üksnes kirjalikustab tegevuste käigu, mis seisneb osaliselt juba niigi vahetus keelelises suhtluses, st fikseeritud keelelises vormis (näiteks koosolekute ja läbirääkimiste arutelu).16 Protokolli ühe osa peab autor seetõttu sõnastama võimalikult lähedaselt räägitule, ent teise osa toimunust peab ta ise sõnadesse panema. Mõlema ülesande täitmist mõjutab teksti autori keel(t)eoskus ja -hoiakud, sest ainuüksi otsekõne vestluste jäädvustamine kaud­kõnes nõuab head väljendusoskust, rääkimata muude tekstiosade täiesti iseseisvast sõnastamisest. Mis puudutab valdavalt kuivi ja konkreetseid tarbetekste pikema aja­vahemiku kohta, siis tuleb nende juures uurida nii kujutamisvahendeid kui ka kujutatavate tegevuste ja sündmuste mahtu.

Protokollide autor on enamjaolt sekretär, kes oli juba ladinakoolis või gümnaasiumis saanud põhjaliku humanistliku väljaõppe ladina retoorika alal17 ja kel oli tavaliselt õigusteaduslik kõrgharidus. XVII sajandi kantseleides oli keskaegne traditsioon juba ammu kokku sulanud humanistliku retoorikaga. Vormeli- ja kantseleikäsiraamatud, nagu Adam Volckmanni „NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte” („Notarikunst ehk käsiraamat notaritele ja teistele kohtutöötajatele ja -kirjutajatele”, 1621),18 käsitlesid kõiki notari ja sekretäri tegevusvaldkondi ning andsid juhiseid ja üksik­asjalikke näidistekste vajalike dokumentide koostamiseks juba saksa keeles. Kui sekretäri kirjutustöö põhines suures osas üsna kindlaksmääratud vormelite loetelul, siis protokollides ja lähetusaruannetes oli eespool nimetatud jäädvustamisfunktsiooni raames suurem keeleline vabadus.19

Käsitledes protokolli balti elulaadi objektiivse narratiivina, kerkib jutustaja hääle küsimus. Genette’i mudeli kohaselt on ajalootekstides (nagu fakti­narratiivides üldse) autor ühtlasi jutustajaks. Kui ta on samal ajal ka loo tegelane, tekib homodiegeetiline narratiiv, mida esimese isiku narratiivi puhul nimetatakse autodiegeetiliseks. Tekst on siis ühtlasi autobiograafiline ja seega ka minajutustus.20 Täpselt samamoodi on protokollis: autor on jutustaja ja annab teavet – kuigi mitte väga järjekindlalt, ent siiski – korduvalt ka iseenda kohta. Ta võib seda teha umbisikulisest vaatenurgast kolmandas isikus, nagu 3. mail 1634 saatkonnareisi sissejuhatuses:

3. mail: lähetada saadikutena härrade maanõunike nagu ka teiste aadlike ja maiskonna üksmeelsel heakskiidul hiilgavaima, võimsaima kuninga ja isanda, isand Gustav Adolfi kuninglikele matustele, kuhu rüütel- ja maiskond kõige lahkemalt oli kutsutud; lisaks sellele ammuste privileegide kinnitamiseks ja tunnustamiseks; samuti kuberneriisanda härra Philipp Scheidingi ning maanõunike ja rüütelkonna vahel tekkinud vaenu lõpetamiseks maanõunikud: õilsaim, väärikaim, lugupeetuim ja vapraim Eberhard Bremen Rummust ja Pikaverest, Georg (Jürgen) Maidel Maidlast, Otto von Uexküll Paadremalt ning rüütelkonna pealik Otto Uexküll Veliselt ja sekretär Caspar Meyer koos järgmise volikirja, soovituste ja juhistega, mille rüütel- ja maiskond neile kaasa on andnud. (RA, EAA.858.1.224, lk 9)21

Kuid harvad pole juhud, mil Meyer lülitub ümber isiklikule vaatenurgale esimeses isikus. Ülaltoodud katkendi järel kirjeldab Meyer lähemalt järgnenud sündmusi, alustades laevale minekuga 26. mai õhtul kell kaheksa ning väljumisega järgmisel ööl kell kolm. Ent juba järgmises, saabumist kajastavas lõigus vahetub perspektiiv uuesti ja Meyer esitab nüüd taas saatkonna liikmena „meie” narratiivi:

4. juuni hommikul kell 9 jõudsime tänu Jumalale tervelt ja heas seisus Stockholmi ja ööbisime Kaupmehe tänaval Stockholmi kuningliku [Svea] õuekohtu assessori Karl Olufsoni juures, millise öömaja eest andsime talle seal viibitud aja eest 32 riigitaalrit ning tema naisele ühe roosnoobeli22 (RA, EAA.858.1.224, lk 14–15).

Kui sekretär tegutseb päris iseseisvalt, lülitub ka narratiiv ainsuse esimesele isikule. See sisemine vaatenurk rõhutab, et jutustaja on tegelasega identne. Kuigi ta võiks nüüd jutustada ka enda kui tegelase mõtetest ja tunnetest, jääb tekst ometi vastavalt protokolli nõuetele tegevusaruandeks.23 Muidugi on sekretäril seejuures tähtis näidata, millise ajendi ja plaaniga (kellegi korraldusel, käsul või omaalgatuslikult) tema kui tegelane tegutseb. Just nendes esimeses isikus minajutustustes leiab kinnitust tema kui sekretäri tegevuse seaduslikkus ja lojaalsus institutsioonile. Seetõttu teatab ta näiteks oma tegelase kavatsustest niimoodi:

30. [kuupäeval] andsin mina, sekretär, üle härrade maanõunike käsul varem koostatud soovituskirja,24 mille olid Eestimaa vürstiriigi rüütel- ja maiskond [meile, saadikutele] riiginõunike jaoks kaasa andnud, et me selle isandatele riiginõunikele üle annaksime, [ja milles] minust sekretär Johan Mönsonile teada anti, palumaks teda, et too võimaldaks mulle audientsi isandate riiginõunike juurde. Kui too Mönson siis riigi­nõunike juurest väljus, teatas ta riiginõunike soovist, et ma talle [Mönsonile] selle soovituskirja üle annaks, mille ma siis edastasin nimetatud sekretärile, kes viis selle edasi saali, kus istusid koos riiginõunikud, ning teatas mulle seepeale, kui riiginõunikud olid selle läbi lugenud, et nood tahavad selle peale maanõunikele soodsa vastuse anda. (RA, EAA.858.1.224, lk 17)25

Lisaks on protokollis osi, milles jutustaja räägib teistest inimestest, ilma et oleks ise kõnealuse tegevuse juures viibinud. See heterodiegeetiline jutustus on ainsuse kolmandas, veel sagedamini aga mitmuse kolmandas isikus, sest peamiselt jäädvustatakse maanõunike ja saadikute tegevust. Sellise jutustajaperspektiivi puhul ei saa kirjutaja kohalolekut sündmuste juures alati usaldusväärselt kindlaks teha – sekretäri osalust või puudumist mainitakse otsesõnu harva. On võimalik, et sekretär kirjutas talle suuliselt või kirjalikult teada antu pelgalt üles, märkimata, kas sõnum on vahendatud või mitte. Väga selgelt on see üles tähendatud küll protokollides, mis käivad aja kohta, mil Meyer viibis 1642. aastal mitu kuud Stockholmis lähetuses. Siin on tegemist sekundaarse narratiiviga, ilma et autor oleks märkinud oma teabeallikat:

Minu äraolekul 26. juunil saabus õnnelikult Tallinnasse kõrgesti sündinud isand ­Gustav Oxenstierna, Kimito vabahärra, Tyresö ja Rannamõisa isand, kes oli määratud Eestimaa vürstiriigi kuberneriks ja kes pidas seejärel 4. juulil isandate maa­nõunikega kohtupäeva [sks Dingeltag], millel käsitleti järgmisi asju, nagu minu äraolekul asendus­sekretäri Johan26 Bruiningki protokoll [---]27 näitab. (RA, EAA.854.2.641, l 207v)28

Seega pole protokoll segavorm ainult selles sisalduvate eri tekstivormide, vaid ka autori eneseesitlusviisi poolest. Miks ja millistes olukordades räägib autor endast esimeses ja millal kolmandas isikus, peavad täpsustama tulevased analüüsid. Esialgu tuleb aga märkida, et mõlemal juhul ja seega märkimisväärses osas protokollidest võib teksti vaadelda egodokumendina. Vähemalt esimeses isikus jutustuse korral on protokollil ka autobiograafiline iseloom. Ent leidub teisigi osi, milles autor (jutustaja) ei maini küll end tegelasena, kuid mille kontekst annab selgelt mõista, et ta pidi kirjeldatud tegevuse ajal kohal olema kas või seetõttu, et protokoll on tema käega kirjutatud. Käsikirjaline vorm võimaldab kindlaks teha sellegi, mis päeval ja vahel isegi mis kell sekretär maanõunike koosolekutest osa võttis. Sellistele protokollidele on iseloomulik, et autor kirjutas palju iseendast, võtmata siiski elulooraamatutele omast reflektiivset vaatenurka oma elule ja andmata hinnanguid enda tegevusele.

Nagu mainitud, oli ajavahe tegevuse toimumise ja mustandi kirjapaneku vahel tavaliselt just koosolekute puhul väga lühike. Kuid leidub ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks 1642. aasta maakohtunike otsuse kohta, et sekretär peab sõitma Stockholmi, tegi Meyer sissekande protokolli alles viis kuud hiljem, pärast lähetusest naasmist, kirjeldades samas lühidalt kogu reisi:

Samal [päeval, 7. III 1642] otsustasid isandad maakohtunikud ja kogu rüütelkond, et mina, sekretär, pean vajalike kirjadega kuninga juurde sõitma. Mispeale ma reisisin Jumala nimel 18. märtsil Tallinnast Narva, Jami, Koporjesse, Nyeni kindlusesse, Viiburisse, Kyminkartanosse ja Porvoosse. Aga sealt edasi ei sõitnud ma laevade väljumise tõttu enne, kui alles 14 päeva pärast lodjaga Stockholmi, kus andsin oma kirjad koos auavaldusega üle maikuu 19. päeval. Viibisin seal 29. juulini, mispeale purjetasin sealt 31. juulil minema ja tänasin Kõigekõrgemat selle eest, et ma 4. augustil tervena tagasi Tallinnasse jõudsin. (RA, EAA.858.1.224, lk 813)

Jutustaja hääle kohta tuleb lisada, et sekretär kui jutustaja moodustab protokollide põhihääle, sest vastutava autorina pani ta osad tervikuks kokku ja kirjutas vahele ka siduvaid tekste. Ent vahelepõimitud kirjad ja dokumendid toovad lisaks suure hulga teisi hääli, eriti ainsuse esimese isiku minajutustustes, nii et terviknarratiiv muutub mitmekihiliseks. Mõeldes näiteks piiritülidele tunnistajate ütluste, kohtunike raportite, piirikontrolli protokollide, mõlema poole ettekujutuste ja muu sellisega, mis ühendavad väga erinevaid vaatenurki, ulatuvad need tekstid mõnikord üle aastate. Neist võib sageli leida isiklikke emotsionaalseid jutustusi, mis ületavad protokolli stiili piirid – kohtunarratiivide puhul pole see üllatav ja näitab protokolli osalist kuulumist õigusdiskursusesse (vrd Arnauld 2009: 42, kus viidatakse võimalusele tõlgendada kogu kohtumenetluse käiku narratiivina).

Kuid loomulikult sõltub see ka jutustatavast loost. 1635. aastal leebe kohtu­otsusega lõppenud mõrvaprotsessi jäädvustades märgib sekretär Meyer, kuidas minajutustajast meeskohtunik Rötgert Lohde refereerib ühe pastori tunnistust, kes raporteeris nii seda, mida ta ise koges (teine jutustamistasand), kui ka omakorda veel teistelt kuuldut (st järgmine, kolmas ​​jutustamistasand). Seejuures kasutab Lohde oma loos isegi otsekõnet, nii et vaatamata mitmetasandilisusele võib protokolli lugedes tekkida vahetu osalemise tunne. Tsiteerin seda katkendit pikemalt, sest see näitab väga hästi narratoloogilise analüüsi võimalusi, pakkudes samal ajal sügavat sissevaadet balti elulaadi:

Seepeale sai Juuru pastoriisand Josua [von Möllenbeck] Alu mõisas järgmise tunnistuse ja teate, mille too [mees] talle poolteadvusetult, vande all andis ja lausus. Nimelt oli see õnnis Juuru küla mees ühe Könßi-nimelise talupoja, Nööri Miku ja Paksu Mardi Jaaguga sel ajal kirmasel olnud ja koos joonud. Joomase peaga olevat see õnnis mees Nööri Miku, oma võõrustaja, hobuse võtnud ja tollega veidi ratsutanud, kuni mõned astusid sisse ja ütlesid Nööri Mikule: „Sina istud ja ohkad siin, aga su hobune ratsutab ringi!” Seepeale tõusis Nööri Mikk püsti, leidis õuest Helle Matsoni ja ütles: „Miks sa ratsutad mu hobusega ringi?” ja virutas kohe seejärel rusikaga Helle Matsonile vastu vahtimist, kes jäi seepeale üsna vagaseks, Nööri Mikk läks aga tuppa tagasi ja jätkas joomist. Kui nüüd Helle Matson tahtis lahkuda, tuli Paksu Mardi Jaak ja heitis Helle Matsoni enda alla. Siis võttis õnnis mees kivi ja lõi Helle Matsonile mitu auku pähe. Seepeale rebis Helle Matson end Paksu Mardi Jaagu küljest lahti ja andis õndsale mehele selja tagant noaga hoobi kaela, aga mitte väga sügavalt ja läks seepeale minema. Ja õnnis mees jäi sinna nõnda mõneks ajaks lebama, mispeale teised vedasid ta Nööri Miku juurde. Kaheksa päeva hiljem ratsutas pastor mõisaproua Anrepi palvel õndsa mehe juurde ja vaatas tema haavad üle, küsides seejuures, mismoodi tal need tekkisid. Seepeale vastas õnnis mees: „Andku Jumal mulle andeks, mul pole midagi olnud tegemist Helle Matsoniga ja ma ise olen nendes kahjudes süüdi, sest lõin teda ilma põhjuseta ja tahaksin talle selle meelsasti andeks anda. Kui nüüd õnnis mees oli talle kahjusid näidanud ja tema neid näinud, et need surmavad polnud, et õndsa mehe ihus aga muidu üks muu tõbi oli, mille kätte ta seitsme nädala põdemise järel ka suri, siis oli pastor tunnistajana õndsalt mehelt küsinud: „Kuna sul on nüüd muu tõbi ja sa ehk sellesse sured, mis tuleb siis sinu vaenust Helle Matsoniga arvata?” Seepeale oli õnnis mees vastanud: „Mina andestasin talle ning mul pole ka sõpru ega sugulasi, kes tema peale minu pärast kaebaks, mispeale ta [pastor] ratsutas tema juurest minema. Sellega lõpetas tunnistaja oma ütluse. (RA, EAA.854.2.641, l 100r–v)29

Selles protokollikatkes rullub tõepärasel kujul lahti balti elulaad. Mainitakse kohalikke paiku ja inimesi. Maapastor Josua von Möllenbeck kerkib esile oma kihelkonda teadva ja tundva inimesena, kes tunneb oma „lambukesi” ja hoolitseb nende hingeõnnistuse eest. Tema kaebus aadlikust meeskohtuniku vastu võetakse mõisas üles. Oma tõenäoliselt eestlasest või soomlasest talupoja või sulase kaitseks astub välja ka Helle Matsoni mõisaproua Anrep. Talupoeg olevat kirmaski ajal toimunud pidujoomingul tülitsedes sattunud võõra hobusega omavolilise ratsutamise pärast kaklusesse, mis tipnes raskete kehavigastustega. Ometi jooming jätkus. Kui vigastatu päevi hiljem surivoodil lebas, läks pastor teda vaatama ja lasi tal toimunust jutustada. Surija haige näitas end aga tõelise kristlasena, tunnistades oma süüd ja andestades kõik.

Pastori tunnistuse tõestisündinud loost, niipaljukest kui pastor sellest teadis, andis meeskohtunik edasi kaudses kõnes. Kust pastor selle teabe sai, ei selgu. Kuna on ebatõenäoline, et pastor nägi kaklust vahetult pealt, võib oletada, et ta sai kõigest teada alles surevat haiget külastades. Arvatavasti järjestas pastor oma jutustuse alles hiljem teadlikult kronoloogiliseks ja paigutas palju hiljem saadud info kakluse kohta, milles üks inimene sai tõsiselt viga ja suri varsti pärast seda, alles tunnistust andes loo algusesse. Juriidilises mõttes on tegemist vigastuse ja surma põhjusliku seosega, s.o tahtmatu tapmisega. Üsna üksikasjaliku narratiivi tempo on muutlik: esmalt kirjeldatakse sündmusi mõne tunni jooksul kirmasel talupoeg Könßi juures ja seejärel peaaegu viimse kui pisidetaili täpsusega üksikuid kakluse osi. Pärast ajahüpet („kaheksa päeva hiljem”) räägitakse pastori ja kannatanu kohtumine üksik­asjalikult ja sõna-sõnalt uuesti lahti, kuigi ei mainita, et kannatanu, kes põdes ka teist surmavat haigust, seitse nädalat hiljem suri. Isegi kui narratiivis puuduvad keelelised kaunistused ja püüeldakse faktitäpsuse poole, on selles pinget. Kulminatsiooniks on kannatanu avaldus, et kohtualune ei ole tema eeldatavas surmas süüdi ja et ta on tollele kannatused andestanud. Justkui rõhutatult pidurdab napisõnaline lõpplause („mispeale ta [---] ratsutas minema”) kõnevoo järsult, enne kui narratiiv päädib lõpuvormeliga.

 

Kokkuvõte

Siinne esmakordne kirjandusteaduslik lähenemiskatse Caspar Meyeri 20 aasta jooksul koostatud protokollidele kinnitab, et protokollide tekstikorpusel on märkimisväärne narratiivne potentsiaal. See korpus väärib esmase vaatluse järel põhjalikumat käsitlemist võrdluses nii teiste perioodide, linnade ja piirkondade, eeskätt Liivi- ja Kuramaaga, kui ka teiste tollaste ametkondade, näiteks raeprotokollidega, et jõuda varauusaegsete protokollide tervikkäsitluseni. Protokollide esinemiskujud on ainuüksi Meyeri näidete alusel väga mitmekesised ja varieeruvad ilmselt veelgi enam regiooni varauusaegsete protokollide tervikkorpuses. Need erinevused võivad pakkuda selgitusi protokollide tähendusele piirkonna administreerimisel.

Kirjandusteadlased ei tohiks protokolle kergekäeliselt kõrvale heita kui ilma esteetilise narratiivse mõõtmeta tarbetekste, vaid neid tuleks pigem mõista mitme­kihiliste jutustustena tõestisündinud asjadest, mille narratiivsus esmapilgul ei avaldu. Teisalt rullub sellises narratiivis lahti väga omanäoline balti elulaad selle kõike­hõlmavuses, kuid teksti koostamispõhimõtte paljastamisel täpsustub protokollide ajalooline allika­väärtus võrreldes ka teiste allikatega.

Lisaks maa kõrgeimas valitsusinstitutsioonis aset leidnud protsesside proto­kollilisele jäädvustamisele sisaldavad rüütelkonna protokollid jutustusi balti elu­laadist mitmel tasandil, olgu need siis vormistatud eri tekstiliikidena, nagu tunnistaja ütlus või raport, või omakorda ka üksteisega põimunult nagu viimases näites. Igal üksikjuhul on oluline fookuse küsimus juba selgi põhjusel, et sekretäril kui autoril olid teksti koostades käepärast erinevad eneseesitluse võimalused. Lisaks võib kaudselt kuulda paljude teiste hääli ja need ei pea mingil juhul olema üksnes objektiivsed raportid, vaid võivad edastada ka kogemust või arvamust, näiteks tunnistajate ütlustes. Kuigi protokollides pole pikki mõtisklusi, võimaldavad need tekstid arvukalt sisse­vaateid inimeste käitumisse, positsiooni ja olemusse selles balti maailmas, mida protokollid ei loonud ilukirjanduslikult, kuid vormisid siiski keeleliselt ja tekstiliselt.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud KRISTI VIIDING

Artikkel on täienduste ja parandustega tõlge varasemast artiklist (Klöker 2024) ja on valminud ETAG-i rahastatud uurimisprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi ­Liivimaal” (PRG1926) raames. Suur tänu Kai Tafenaule (Rahvusarhiiv) nõustamise eest varauusaegse saksa keele alal.

Martin Antonius Klöker (snd 1966), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur (Kohtu 6, 10130 Tallinn), mkloeker@uni-osnabrueck.de

1 Vt nt Niehaus 2005 või Berliinis kirjandus- ja kultuuriuuringute keskuses 2017. aastal toimunud töötoa kokkuvõtet (Schuler 2017) ja ettekandeid, mis peeti 2019. aastal Wuppertali interdistsiplinaarses editsiooni- ja dokumenditeaduste keskuses IZED (Rummel 2019).

2 Vt artikleid alates 2006. aastast ilmuvas ajakirjas Non Fiktion. Arsenal der anderen Gattungen, eriti teemanumbreid „Klassiker der Sachliteratur” (2015, nr 1–2), „Faktualität und Fiktionalität” (2017, nr 1); samuti aluskäsitlust kirjanduse ja tegelikkuse seostest Klauk, Köppe 2014 ja Fludernik, Ryan 2019.

3 1640. aastate lõpus koostatud ning 1650. aastal rüütli- ja maaõiguse raames (I raamat, ptk 7, art 1–14) trükis avaldatud ametijuhendi koostajate hulka kuulus tollase Tallinna linnakohtu kaas­istuja Philipp Crusiuse (Krusenstierna) kõrval ka Meyer. Sekretäri erapooletust puudutab juhendis artikkel 3: „Kõike, mida raeistungeil või maakohtus ette loetakse, peab sekretär hoolikalt, rahulikult ja arusaadavalt väljendada püüdma; samuti peab sekretär olema täpne ja tähele­panelik, pannes kirja poolte esitatu või kästu ja muu, mis tuleb kirjalikult vormistada, selleks et kõik oleks protokollitud täpselt ja võimalikult nii, nagu ette kanti või kästi; protokollida tuleb korralikult ilma mahatõmbamisteta, nii et neis ei oleks midagi vigast ega laidetavat.”

4 Vrd nt Reallexikon 1997, milles leiduvad märksõnad „jutustaja”, „jutustaja kommentaar”, „jutustamis­skeem”, „jutustamissituatsioon”, „jutustuse tempo”, „jutustamisteooria”, „jutustus I” ja „jutustus II”, puuduvad aga „protokoll” ja „aruanne”. Metzleri kirjandusleksikonis on olemas artiklid „jutustaja”, „jutustuse uurimine”, „jutustav laul”, „jutustatud aeg”, „jutustamisteooria”, „jutustus”, „jutustamisaeg” ja „aruanne” (sh siinkohal oluliste viidetega märksõnadele „kirjeldus”, „põhjendus”, „dokumentaalkirjandus”), ent puudub „protokoll” (Burdorf jt 2007). Wilpert (2001) avab detailselt narratoloogilisi mõisteid ja lisaks esitab märksõnad „aruanne” ja „protokoll”.

5 Vrd ka Martínez 2009, mille raskuspunkt on siiski XIX–XX sajandi ajakirjanduslikel reportaažidel.

6 Pigem on vajalik protokollija allkiri, mis tagab tõele vastavuse ja täpsuse, samas kui asjaosalistele tuleb anda võimalus protokolli kontrollida ja parandada.

7 Nt Rau 2019; Meier, Ziegler 2004: 129–166. Varauusajal polnud protokollidel ühtset pealkirja. Rüütelkonnaprotokollid Caspar Meyeri sulest on õigupoolest maapäevade protokollid ja ühel korral kasutab ta ise pealkirja „maaprotokoll” (Landprotokoll).

8 Ajalooliste raeraamatute uurimise jaoks on protokollid üksnes üks vorm paljudest, ent linna­haldusliku kirjakultuuri meediumina siiski suure tähtsusega. Vt nt Back 2021 Saksa teadus­uuringute ühingu (DFG) projektist „Index Librorum Civitatum”, mis kestab alates 2016. aastast Halle-Wittenbergi ülikooli juures ning dokumenteerib internetiandmebaasis kesk- ja varauusaegseid raeraamatuid kogu tänapäevase Saksamaa ala kohta. Baltikumi raeraamatuid ei kataloogita, küll aga nende kohta käiv kirjandus, vt ILS.

9 Rüütli- ja maaõigus on küll editeeritud, kuid puuduvad käsitlused selle loomise taustast ja säilinud tekstivariantide võrdlus (vt Ewers 1821; Bunge 1832; Paucker 1852). Eestimaa kirikukorra (1651. aasta „Interims Kirchen-Ordnung” ehk „Interims Kirchen-Ordinantie”) kohta leidub aluskäsitlus vaimulikust vaatepunktist, mis arvestab rüütelkonnaprotokolle üksnes XIX sajandi editsiooni mahus: Westling 1900: 46–57. Seda ei maini aga Andresen 2004. Tallinna gümnaasiumi rajamise kohta Tallinna linna perspektiivist vt Hansen 1881, viljakaubandustüli kohta Gierlich 1991: 169–171 ja Küng 2019. Eesti keeles koondab Tallinna varauus­aegseid allikaid seni kõige esinduslikumalt Tallinna ajalugu 2019.

10 Sündik oli kesk- ja varauusajal peamiselt õigusküsimusi lahendanud rae- või rüütelkonna ametnik.

11 Protokollid 1634–1644 (RA, EAA.854.2.641, 498 lk) ja Protokollid 1645–1653 (RA, EAA.854.2.644, 538 lk), mõlemad praegu Eestimaa rüütelkonna fondis. Lisaks tuleb mainida eraldi paiknevat kaheleheküljelist mustandit 9. oktoobrist 1647 (RA, EAA.854.2.793).

12 Kõrgema maakohtu arhiivinimistu järgi puudus see köide juba 1695. aastal. Köited näivad olevat liikunud korduvalt rüütelkonna ja kõrgema maakohtu vahel edasi-tagasi. Vanas, hiljemalt XVIII sajandist pärinevas Rooma numbritega köidete numeratsioonis (köited XII kuni XIV ning vastavad allköited A ja B mustandite ja puhtandite jaoks) pole puuduvate aastate köitele enam isegi eraldi numbrit.

13 Protokollid 1634–1642 (RA, EAA.858.1.224, 995 lk), Protokollid 1647–1651 (RA, EAA.854.2.642, 802 lk) ja Protokollid 1652–1653 (RA, EAA.854.2.643, 330 lk). Esimene nimetatud köidetest on kõrgema maakohtu fondis. Samas paiknevad Meyeri eelkäijate ja ameti­järglaste köited aastate 1625–1633 ning 1654–1656 kohta.

14 Kõrvutavat käsitlust ootavad raeprotokollid on Susanne Rau hinnangul „tekstitraditsiooni säilimise ideaaljuhtum” ning „tihedaim, põhjalikem ja katkestusteta allikas Euroopa linnaajaloo kohta keskaja lõpu perioodist kuni XIX sajandini” (Rau 2019).

15 Vrd Stephan Jaegeri (2009: 121–124) käsitlusega, eriti peatükiga ajalookirjutuse narratiivsetest ­allikatest, milles autor tõdeb: „Ajalookirjutuses tekib jutustus, kui ajaloolised faktid, sündmused ja olukorrad üksteisega ajalise järgnevuse kaudu seostatakse” (Jaeger 2009: 122). Käesolevas ­artiklis vaadeldavates protokollides pole koostaja harilikult faktide põhjuste ja mõjude selgitust ette andnud, ehkki seda tuleks igal üksikjuhul kontrollida. Ent lugejale võib juba teksti üles­ehituski pakkuda selgitusi ja tõlgendusi.

16 Istungite eel laiali saadetud kirjalikust päevakorrast, millele Meyer saanuks protokollide ­sõnastamisel toetuda, pole teada ühtki näidet. Vahel mainitakse küll protokollides, et mõnd teemat tuleb järgmisel istungil arutada, kuid see ei olnud mõeldud päevakorrana.

17 Vrd Wilfried Barneri barokkretoorika käsitlust, eriti peatükki XVII sajandi retoorikast ja ühiselust (Barner 1970: 150–189). Õpetatud stuudiumi ja saksa keele vahelise seose kohta vt Wolf Peter Kleini (2011) aluskäsitlust.

18 Sellest kolmeosalisest teosest, mis oli kirjutatud peamiselt Saksimaa kantseleisid silmas pidades, ilmus mitu trükki ja XVIII sajandi teisel poolel avaldati sellest Georg Beyeri parandatud variant (1763). Minu teada pole veel põhjalikult uuritud, kas Balti kantseleides ja kirjutajatel leidus juhendi- ja vormeliraamatuid. Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sekretärid olid õppinud ­Euroopa, enamasti Saksamaa ülikoolides ega olnud – nagu Meyergi – kohalikku päritolu, mistõttu pidid nad olema kursis paljude kantseleiraamatutega. Riias hakkas uue kantseleihoone rajamisega 1598. aastal kehtima uus, rae tellimusel sündiku David Hilcheni koostatud kantseleikord. Tallinna jaoks andis Meyeri sõber Heinrich Arninck välja väikese retoorika- ja vormeliraamatu (Arninck 1639), mis oli mõeldud küll kasutamiseks gümnaasiumis, kuid põhines kahtlemata Tallinna kantseleide praktikal.

19 Volckmann ei käsitle eraldi protokolle, vaid loetleb sekretäri ülesandeid: „Protokollija, kuna nad peavad kõik tegevused hoolsalt protokollima, üles kirjutama ning tavalisele kujule viima.” („Protocollistae, daß sie alle Händel fleissig Protocolliren/ auffzeichnen/ vnd in gewöhnliche Form bringen sollen”, Volckmann 1621: 6–7).

20 Vrd Jaeger 2009: 124 viitega artiklile Genette 1990: 766; Fludernik 2013: 42.

21 Siin on tsiteeritud puhtandit, mitte parandustega mustandit. Mõlemad on kirjutatud Meyeri enda käega. Puhtandis järgneb tekst katkendis nimetatud soovituskirjale, mustandisse on aga vastavas kohas märgitud, et soovituskiri ja instruktsioon tuleb lisada.

22 Roosnoobel oli XV–XVI sajandil vermitud Inglise kuldmünt, mida jäljendati hiljem Madalmaades ja Taanis. – Tõlkija märkus.

23 Siit selgub, et protokolli käsitlemise narratiivina teevad protokollivormi eeskirjad keeruliseks esmajoones seetõttu, et autor (jutustaja) teab selgelt rohkem, kui tal on lubatud avaldada. Nii ei ole protokolli minajutustus kindlasti mitte autobiograafia, ehkki sellel on mõningaid auto­biograafia tunnuseid.

24 Asub samas köites lk 10–11.

25 1634. aasta mustandis on lõik palju lühem.

26 Eesnimi on kirjutatud hiljem rea kohale.

27 Sõna on maha soditud ja loetamatu.

28 Katkendi viimane sõna folget on maha tõmmatud. Järgneb ristviite märk. Meyeri mustandi­köites pole tema asetäitja Bruiningki protokollitekst säilinud, ent puhtandis on see ristviite märgi juures sisse kantud.

29 Siin tõlgitud Meyeri käekirjaga puhtandist, koos kõigi puhtandis leiduvate tekstiparandustega.

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.854 Eestimaa rüütelkonna fond

EAA.854.2.641 – protokollid 1634–1644

EAA.854.2.642 – protokollid 1647–1651

EAA.854.2.643 – protokollid 1652–1653

EAA.854.2.644 – protokollid 1645–1653

EAA.854.2.793 – protokolli mustand 9. oktoobrist 1647

EAA.858 Eesti kõrgema maakohtu fond

EAA.858.1.224 – protokollid 1634–1642

 

VEEBIVARAD

Back, Jessica 2021. Stadtbücher als Medien administrativer Schriftlichkeit im Spätmittel­alter. 22.09.2020–23.09.2020, Halle (Saale). – H-Soz-Kult 22. I. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/fdkn-127422

ILS = Index Librorum Civitatum. https://www.stadtbuecher.de/

Rummel, Ulrich 2019. Ankündigung: „Protokoll-Editionen. Probleme und Lösungen”. Vor­tragsreihe des IZED, Wuppertal (07.05.–21.05.2019). – H-Germanistik 5. II. https://networks.h-net.org/node/79435/discussions/4082033/ank-vortragsreihe-des-ized-wuppertal-protokoll-editionen-probleme

Schuler, Vera 2017. Tagungsbericht: „Zu Protokoll. Theoriegeschichte und Ideenpolitik einer übersehenen Gattung”. 27.04.2017–28.04.2017, Berlin. – H-Soz-Kult 4. VII. https://www.hsozkult.de/conferencereport/id/tagungsberichte-7229

 

KIRJANDUS

Andresen, Andres 2004. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Arnauld, Andreas von 2009. Was war, was ist – und was sein soll. Erzählen im juristischen Diskurs. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-litera­rischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 14–50. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_2

Arninck, Heinrich 1639. Medulla variarum earumque in orationibus et epistolis usitatissimarum formularum, ex optimis quibusvis authoribus, in usum Gymnasii Revaliensis, quod in Livonia est, collecta per Henricum Arningum, ibidem in Gymn. Rhet. Prof. Jena: Freyschmidt.

Barner, Wilfried 1970. Barockrhetorik. Untersuchungen zu ihren geschichtlichen Grund­lagen. Tübingen: Niemeyer.

Bunge, Friedrich Georg von 1832. Beitrag zur Kenntniß der Geschichte und der Quellen der Ritter- und Landrechte des Herzogthums Ehstland. – F. G. von Bunge, Beiträge zur Kunde der liv-, esth- und curlaendischen Rechtsquellen. Riga–Dorpat: C. J. Schünmann, lk 89–142.

Burdorf, Dieter; Fasbender, Christoph; Moennighoff, Burkhard (toim) 2007. Metzler Lexikon Literatur. Begriffe und Definitionen. Stuttgart–Weimar: J. B. Metzler. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05000-7

DRW = Deutsches Rechtswörterbuch. Wörterbuch der älteren deutschen Rechtssprache. 10. kd. Toim Heino Speer. Weimar: Heidelberger Akademie der Wissenschaften, 1997–2001.

Ewers, Johann Philipp Gustav 1821. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte. Sechs Bücher. Erster Druck. Mit erläuternden Urkunden und ergänzenden Beilagen heraus­gegeben. Dorpat: Meinshausensche Buchhandlung.

Fludernik, Monika 2013. Erzähltheorie. Eine Einführung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Fludernik, Monika; Ryan, Marie-Laure 2019. Narrative Factuality. A Handbook. (Revisionen 6.) Berlin: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110486278

Genette, Gérard 1990. Fictional narrative, factual narrative. – Poetics Today, kd 11, nr 4, lk 755–774. https://doi.org/10.2307/1773076

Gierlich, Ernst 1991. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen.

Hansen, Gotthard von 1881. Geschichtsblätter des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums zu dessen 250-jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881. Reval: F. Kluge.

Jaeger, Stephan 2009. Erzählen im historiographischen Diskurs. – Wirklichkeits­erzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 110–135. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_5

Klauk, Tobias; Köppe, Tilmann 2014. Fiktionalität. Ein interdisziplinäres Handbuch. (Revisionen 4.) Berlin–Boston–New York: De Gruyter. https://doi.org/10.1515/9783110322606

Klein, Christian; Martínez, Matías (toim) 2009. Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Stuttgart: Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5

Klein, Wolf Peter 2011. Die deutsche Sprache in der Gelehrsamkeit der frühen Neuzeit. Von der lingua barbarica zur HaubtSprache. – Diskurse der Gelehrtenkultur in der Frühen Neuzeit. Ein Handbuch. Koost Herbert Jaumann. Berlin–Boston–New York: De Gruyter, lk 465–516. https://doi.org/10.1515/9783110241068.465

Klöker, Martin 2020. Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Briefen des 17. Jahr­hunderts. (Baltische literarische Kultur 2.) Berlin–Münster: LIT Verlag.

Klöker, Martin 2024. Faktisches Erzählen im 17. Jahrhundert. – Überlegungen zu narrato­logischen Strukturen in Protokollen der Estländischen Ritterschaft. Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte. (Schriften des Bundesinstituts für Kultur und Geschichte des östlichen Europa 87.) Koost Maris Saagpakk, Antje Johanning-Radžienė, Rūta Eidukevičienė, Aigi Heero. Oldenburg: De Gruyter, lk 35–51. https://doi.org/10.1515/9783111381886-003

Küng, Enn 2019. Tallinn’s Balance of Trade in the 17th Century. – Hansische Geschichts­blätter, kd 137, lk 81–110.

Lugauer, Andreas 2020. Konferenzbericht: An den Schnittstellen von Fakt und Fiktion. Formen und Funktionen dokufiktionalen Erzählens in der Gegenwart. (Tagung in Erlangen v. 7.–9.11.2019.) – Zeitschrift für Germanistik. Neue Folge, kd 30, nr 3, lk 673–676.

Martínez, Matías 2009. Erzählen im Journalismus. – Wirklichkeitserzählungen. Felder, Formen und Funktionen nicht-literarischen Erzählens. Toim Christian Klein, Matías Martínez. Stuttgart: Springer, lk 179–191. https://doi.org/10.1007/978-3-476-05228-5_8

Meier, Jörg; Ziegler, Arne 2004. Textsorten und Textallianzen in städtischen Kanzleien. – Textsortentypologien und Textallianzen von der Mitte des 15. bis zur Mitte des 16. Jahrhunderts: Akten zum internationalen Kongress in Berlin 21. bis 25. Mai 2003. (Berliner sprachwissenschaftliche Studien 6.) Toim Claudia Wich-Reif, Franz Simmler. Berlin: Weidler, lk 129–166.

Niehaus, Michael 2005. Protokollstile. Literarische Verwendungsweisen einer Textsorte. – Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte, kd 79, lk 692–707. https://doi.org/10.1007/BF03374611

Niehaus, Michael; Schmidt-Hannisa, Hans-Walter 2005. Das Protokoll. Kulturelle Funktion einer Textsorte. Frankfurt am Main: Peter Lang.

Paucker, Carl Julius Albert 1852. Der revidirten ehstländischen Ritter- und Landrechte erstes Buch oder die Gerichtsverfassung und das Gerichtsverfahren in Ehstland vor hundert Jahren. Ein Beitrag zur vaterländischen Rechtsgeschichte. Reval: Lindfors’ Erben.

Rau, Susanne 2019. Ratsprotokolle. – Enzyklopädie der Neuzeit Online. Toim Friedrich Jaeger, Georg Ekert, Ulrike Ludwig, Benjamine Steiner, Jörg Wesche. Stuttgart: J. B. Metzler. http://dx.doi.org/10.1163/2352-0248_edn_COM_333646

Reallexikon 1997 = Reallexikon der deutschen Literaturwissenschaft. Toim Klaus Weimar, Georg Braungart, Harald Fricke, Klaus Grubmüller, Jan-Dirk Müller, Friedrich Vollhardt. I kd. Berlin–Boston–New York: De Gruyter.

Zedler, Johann Heinrich 1741. Grosses vollständiges Universal-Lexicon aller Wissenschaften und Künste. 29. kd. Leipzig-Halle: [s. n.].

Tallinna ajalugu 2019 = Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Koost Lea Kõiv, peatoim Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.

Volckmann, Adam 1621. NotariatKunst/ Das ist: Handbuch für die Notarien und andere Gerichts- und Schreiberey verwandte: In welchem unterschiedlicher nützlicher Bericht von den Amptspersonen eines Raths und Gerichtstuls … gehörig zubefinden. Leipzig: Grosse.

Westling, Gustav Oscar Friedrich 1900. Kirchengesetz und Kirchengesetzarbeiten in Ehstland zur Zeit der schwedischen Herrschaft. Eine kirchenhistorische Studie. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, kd 5, lk 39–68.

Wilpert, Gero von 2001. Sachwörterbuch der Literatur. Stuttgart: Kröner.

PDF

kuhtuma ja kuihtuma

https://doi.org/10.54013/kk799a4

Itaalia XIX sajandi luuletaja ja filosoofi Giacomo Leopardi (1798–1837) ilukirjanduslik looming on eelkõige tänu Maarja Kangro ja Märt Väljataga vahendusele eesti keeles kättesaadav juba aastaid, eraldi raamatuna on ilmunud „Mõtted” (2008) ja „Valitud teosed” (2016), mis annab esindusliku ülevaate canto’dest1 ja moraalipaladest. Vähem tuntud on Leopardi loomingu kunstifilosoofiliseks lätteks olevad teoreetilised arutlused. 1820-ndatel mõttepäevikus „Zibaldone”2 välja arendatud loomingupõhimõtete tuum on meeleseisund, mille vahendamine on Leopardi arvates üks kunsti peamisi funktsioone: see on inimesele eluliselt vajalik seisund, kus kujutlusvõime esitab väljakutse mõistuse tuimale tõele (it arido vero), mis kuulutab, et lõplikus Jumalata maailmas on inimese elu tühine. Seda tõde eitamata osutab Leopardi, et nii nagu ratsionaalne mõtlemine, on ka kujutlusvõimest lähtuv tunnetus inimesele loomuomane – mõlemad kujundavad inimteadvuse sisu. Lisaks turgutavad kujutelmad inimese enesearmastust ja elutahet, rahuldades tema õnneihaldust ja sellega samastatavat lõpmatustungi. (Zib 165, 12.–23. juuli 1820;3 Leopardi 2016a: 113–114)

Meeleseisundid on Leopardi luules sageli seotud noorpõlve akende või rõdudega, mis ühtaegu avavad vaate ja varjavad seda, võimaldavad kuulda väljast kostvaid helisid ja jätavad nende allika silmale nähtamatuks: käivitades ja piirates meelelist kogemust, mõjuvad need kujutlusvõimele ergutavalt. Akendega seotud keeruliste tunnetusprotsesside tulemuseks on eksistentsiaalselt olulised mälupildid, mille abil noorena kogetu laotub igavikulise olevikuna üle kogu inimese eluaja. Nendes piltides kangastub mälestus tähenduslikkusest ja õnnest, millega ennast identifitseerida ja mis on orientiir nii sisemaailma labürintides liikumisel kui ka välismaailmaga suhtlemisel.

Aknad ja nendega seotud meeleseisundid pole ainuüksi Leopardi ega XIX sajandi pärusmaa. Meeldejäävaid tundeerksaid aknamotiive, mille eksistentsiaalset mõõdet Leopardi poeetika abil esile tuua, leiab tänapäeva eesti ilukirjandusest ja esseistikast. Tõnu Õnnepalu on tunnistanud oma kirge akende ja neist avanevate vaadete vastu4 ja kirjeldab romaanis „Piiririik” (Tode 1993) mitmeid peategelase tundekasvatuse jaoks olulisi aknaid. Jan Kaus teeb sedasama kõneka pealkirjaga mõttepäevikus „Vaade” (2022), milles ta otsesõnu möönab akende tähenduslikkust, kirjutades: „Üks mu eredamaid lapsepõlvemälestusi on talletunud hetke, kui seisan elutoa akna all ja vaatan välja” (Kaus 2022: 100).

Rakendades võrdlevat vaatenurka, juhin Leopardi kaudu tähelepanu mõnele seni varju jäänud aspektile kahe eesti kirjaniku poeetikas. Esmalt annan artiklis ülevaate Leopardi poeetika põhiteesidest ning illustreerin neid tema loomingu näidetega, seejärel keskendun eksistentsiaalselt olulistele akendele Õnnepalu (Emil Tode) „Piiririigis” ja Kausi „Vaates”, mis on võrreldavad akende või rõdudega Leopardi canto’des „Silviale” ja „Mälestused”.

 

Leopardi poetica del vago e dell’indefinito: teooria ja looming

Leopardi poetica del vago e dell’indefinito kätkeb kahte mõistet: indefinito, mis tähendab umbmäärasust, ebamäärasust, määramatust, ja vago, mille mitmetähenduslikkus läheb eestikeelses tõlkes kaduma. Italo Calvino (1996: 67) märgib, et itaalia keel on ainuke keel, „milles omadussõna „vago” („määratlemata”, „ebamäärane”) tähendab lisaks veel „kaunist”, „kütkestavat”. Kui lähtuda algtähendusest („ekslev”), kannab sõna [---] mõtet liikumisest ja muutuvusest, mis itaalia keeles seostub samavõrd ebakindla ja määramatuga kui ka kauniduse ja meeldivusega.” Nii Lauri Pilter5 kui ka Maarja Kangro ongi valinud canto „Mälestused” avavärsis vago tõlkevasteks „kaunis”. Olles kaalunud teisi eestikeelseid vasteid, nagu „ähmane”, „hajus” ja „ebamäärane”, jäin vago tõlkimisel lõpuks poeetilisse registrisse kuuluva positiivse konnotatsiooniga „hoomamatuse” juurde ning pakun Leopardi poeetika eestikeelseks nimetuseks hoomamatuse ja umbmäärasuse poeetika.

Leopardi seob oma poeetika selliste üldfilosoofiliste mõistetega nagu eimiski (it nulla) ja lõpmatus (it infinito). Materialistina leiab ta, et eksistentsil pole trans­tsendentset eesmärki: loodus oma loomise ja lagunemise tsüklilisusega on inimese kannatuste vastu ükskõikne, surm on paratamatu ja lõplik, kõik saab alguse eimiskist ja suubub eimiskisse. See tõde on ületamatus vastuolus inimloomusele omaste ootuste, lootuste ja tahtmistega. (Vt Monticelli 2008)

Lootuse ja selle luhtumise toimemehhanismide seletamiseks arendab Leopardi välja nn materialistliku naudinguteooria, mis lähtub XVIII sajandi sensualismi teesist, et aistingud on tunnetuses esmatähtsad ning inimese naudinguiha on piiramatu. Piiramatust naudinguihast tuletab Leopardi inimese lõpmatustungi. Tema mõttekäik on järgmine:

Tundel, et kõik asjad on tühised, et kõik hinge kogetavad naudingud ebapiisavad, ja meie mõistetamatul lõpmatustungil on väga lihtne põhjus, ja see on pigem materiaalne kui spirituaalne. Inimese hing (ja nii ka kõikide teiste elusolendite hing) ihaldab alati põhiliselt ja peab silmas ainult naudingut – kuigi tuhandel eri kujul –, teiste sõnadega õnne, mis järele mõeldes on sama nagu nauding. Sellel ihaldusel ja tungil ei ole piire, sest see on eksistentsiga kongeniaalne, saamata seetõttu teostuda ühes või teises naudingus, mis ei saa olla lõpmatud, ja lõpeb siis, kui lõpeb elu. Ja sellel pole piire esiteks kestvuses ega teiseks ulatuses. Seega ei saa olla ühtegi naudingut, mis sellega samastuks kestvuses, sest ükski nauding pole igavene, ega ulatuses, sest ükski nauding pole määratu, vaid asjade olemuses on see, et kõik eksisteerib limiteeritult ja kõigel on piirid, ja kõik on piiritletud. Nimetatud naudinguiha ei ole piiritletud kestvuses, sest ta on üks eksistentsiga, ja seega inimene ei eksisteeriks, kui ta seda iha ei tunneks. Tal ei ole piiri ulatuses, sest ta on meis substantsiaalne, mitte iha ühe või teise naudingu järele, vaid iha naudingu kui sellise järele. Iha niisugune loomus toob endaga materiaalselt kaasa lõpmatuse, sest kui tavaline nauding on piiritletud, pole seda nauding kui selline, mille ulatus pole määratud. Hing armastab olemuslikult naudingut, hõlmab selle tunde kogu kujuteldava ulatuse ja mõistus ei suuda seda haarata, sest ei saa kujundada selget arusaamist sellisest iha objektist, mis on abstraktne ja piiramatu. (Zib 165, 12.–23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 113–114)

Ületamatu vastuolu ihaldatud objektiveerimatu6 naudingu (sisemise lõpmatuse) ja kättesaadava naudingu (välise lõplikkuse) vahel on Leopardi jaoks peamine põhjus, miks oodatud õnnetunde asemel võtab maad kas pettumus või tüdimus. Ihaldatud lõpmatust füüsilises maailmas pole, see on „kujutluse, meie väiksuse ja ühtlasi meie suurelisuse sünnitis [---], lõpmatus on idee, unistus, mitte reaalsus: vähemalt pole meil selle kohta ühtegi tõendit, isegi mitte analoogia kaudu” (Zib 4177, 2. mai 1826; Leopardi 2016a: 899).

Leopardi pakub vastuolu lahenduseks asendada olematu lõpmatus umbmäärasusega, mis on küll lõpmatuse illusoorne aseaine, ent rahuldab sellele vaatamata inimese lõpmatustungi. Sidudes lõpmatuse mõiste umbmäärasusega, eristab ta enda idee lähtealuseks võetud sensualistide omast: aistingute esmasust rõhutav sensualismi esteetika pidas poeetiliseks ja nauditavaks mitmekesiseid, detailseid kirjeldusi, mis võimalikult täpselt ja analüütiliselt määratlevad oma objekte. Leopardi umbmäärasus on lähedane pigem romantikute kunstiesteetikale.7

Mis võimaldab umbmäärasusel kanda lõpmatuse ideed? Selleks on kujutlusvõime, mille abil „mõelda välja olematuid asju ja mõelda olevad asjad sellisteks, nagu need tegelikkuses ei ole. [---] Lõpmatu nauding, mida tegelikkusest leida pole võimalik, leiab aset kujutluses; sellest tulenevad lootus, illusioonid jne. Sellepärast pole ime, et esiteks on lootus kõige suurem hüve ja teiseks sisaldub inimlik õnn vaid kujutluses ja illusioonides.” (Zib 167, 12.–23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 114) Kõik meeltele ja mõistusele hoomamatu, mis soosib kujutlusvõimet, on poeetiline ja meeldiv: näiteks sellised sõnad nagu „kauge”, „iidne”, „öö”, „öine”, „hämarik”, „pimedus”, „sügav” ja mitmesugustest materjalidest esemed, „mis ükskõik mis asjaoludel ulatuvad meie nägemisse, kuulmisse jt meeltesse ebamääraselt, ebaselgelt, eba­puhtalt, mitte­täielikult, ebaharilikult jne”. Nende meeldivust „suurendab varieerumine, ebakindlus, see, et kõike ei näe ja seetõttu on võimalik liikuda nähtamatus ruumis kujutluse kaudu”. (Zib 1745, 20. sept 1821; Leopardi 2016a: 427)

Peale selle leidub „Zibaldones” meeldivate vaate­piltide üksikasjalikke kirjeldusi, kus ebamäärasust kätkeb silmapiirini ulatuva maastiku ühetaolisus või avar taevalaotus või on see tingitud valgusest. Samuti meeldivad on sellised kitsad vaateväljad, mida piirab mõni takistus või raam, nagu akna puhul:

Põhjus on sama, see tähendab lõpmatuse ihaldus, sest nägemismeele asemel töötab siis kujutlusvõime ja fantaasia võtab üle tegelikkuse. Hing kujutab ette seda, mida ei näe, seda, mida too puu, hekk, torn tema eest varjab, ja läheb ekslema kujutletud ruumi; ja näeb vaimusilmas asju, mida ta ei hakkaks ette kujutama, kui nägemine ulatuks kõikjale, sest tegelikkus välistaks kujutluse. Sellest tuleneb ka rõõm, mida tundsin lapsena ja mida tunnen praegugi, kui näen taevast ja muud läbi akna [---]. (Zib 171, 23. juuli 1820; Leopardi 2016a: 115)

Nähtavate objektide kohta öeldut laiendab Leopardi aasta hiljem helide kohta, kirjutades:

[---] hoomamatuse ja umbmäärasuse ideest kantult on meeldiv laul (ükskõik kui ilus või inetu), mis kostab kaugelt või ainult näib kauge, ilma et ta seda oleks, või mis eemaldub tasapisi ja muutub lõpuks kuuldamatuks; või vastupidi (aga see on vähem meeldiv), mis on nii kaugel kas näiliselt või päriselt, et kõrv ja mõte selle ruumi avaruses lausa kaotab. [---] Kodus olles ja kuuldes tänavalt laulu või muid hääli, eriti öösel, saab kõige paremini sellest meeldivusest osa, sest ei kuulmismeel ega teised meeled suuda määratleda ega piiritleda seda tunnet ega kõike sellega kaasnevat. (Zib 1929, 16. okt 1821; Leopardi 2016a: 458)

Hingele meeldivad ka tuule kohin ja tormi lõõtsumine sellepärast, et nende tekitajad jäävad silmale nähtamatuks (Zib 1929, 16. okt 1821; Leopardi 2016a: 458).

Umbes aastail 1818–1819 ehk paar aastat enne seda, kui Leopardi püüdis sõnastada oma poeetika, kirjutas ta idülli „Lõpmatus”,8 kus ta demonstreeris meisterlikult luule potentsiaali kõnelda lõpmatusest umbmääraste kujundite kaudu:

Ikka armas on mulle üksik küngas
ja ka see hekk, mis suures osas varjab
mu pilgu eest kaugema silmapiiri.
Ent istudes ja silmitsedes hakkan
seal taga ääretuid maid kujutlema
ja üleinimlikku vaikust, rahu,
mis on nii sügav, et mu süda sellest
peaaegu jahmub. Ja kui ma siis kuulen
tuult sahistamas okstes, võrdlen seda
häält siin tolle lõpmatu vaikusega
ja mulle meenub igavik ja surnud
aastaajad, ja aeg, mis on käes praegu
ja elab, ja ta helid. Nõnda selles
tohutuses upub ära mu mõte:
ja mõnus on ses meres põhja minna.

                                                      (Leopardi 2016b: 19)

Aistinguline (küngas, hekk, silmapiir, tuulesahin) ja mõttekujutluslik (ääretud maad, lõpmatu vaikus, igavik) tunnetusviis, mis vahelduvad luuletuse esimeses osas, sulanduvad viimases osas: see loob mulje millestki piiritust – tohutusest –, mille kogemine on illusoorsusele vaatamata sulnis. Hekk ja silmapiir, kindla vaate­ulatusega maailma tähised, ei ole seega Leopardi jaoks eraldusjooned: vastupidi, need loovad teadvuses viljaka tsooni, kus saavad kokku väline lõplikkus ja sisemine lõpmatus ehk objektiivne tõde ja kujutlus. Sellest sündiv meeleseisund kätkeb tunnete laia gammat: hirmu, hämmastust, jahmatust, rõõmu ja naudingut, mis ühtekokku on ülev kogemus.

Siinses käsitluses oluline Leopardi poeetika lahutamatu aspekt on veel lapsepõlve mälupildid (it rimembranze). Oma ajastu kriitikuna märkis Leopardi, et mõistuse­kultus pärsib kujutlusvõimet. Seetõttu pidas ta müütilise mõtlemisega antiikinimesi ja kujutlusele alteid lapsi õnnelikemaks teaduseusku kaasaegsetest täiskasvanutest. Lapseeas, kui puuduvad konkreetsusele kallutavad teadmised, on kujutlused Leopardi järgi alati hoomamatud ja ammendamatud ning jäävad igavesti elavaks ja ihaldusväärseks, luues inimese tunnetuses püsiva lootuseseisundi, mida meenutused üha uuesti esile kutsuvad ning millest hing jõudu ammutab, et leppida elu raskuse ja kaduvusega. (Vt Väljataga 2001: 18)

Leopardi canto’des „Silviale” ja „Mälestused” meenutab lüüriline mina isakodu rõdul ja aknal saadud kogemusi (armastatud naise häält, tema kangastelgede klõbinat, hoomamatu ulatusega taevast, tähti, merd, mägesid, radu), millesse oli talletunud elu suurte lubaduste täitumise rõõmus ootus:

Vahel kiskusin lahti
end kalleist raamatuist ja märkmepinust,
millele oli kulunud mu noorus
ja parim osa minust,
et kuulatada isamaja rõdul,
kuidas kõlas su hääl,
kui rasket kangastelge
sa tõstsid nõtkel käel.
Kui mu pilgule õues
avanes taevas selge,

siin kuldne aed, seal rada,
eemal ühel pool meri, teisel mägi,
surelik keel ei suuda kirjeldada,
mida siis tundsin põues.

 

(Leopardi 2016b: 41, tlk Märt Väljataga; minu rõhutus – K. R.)9

Kaunid Suure Vankri tähed,
kes oleks
aimanud, et kunagi jälle vaatan
isakodu aiast te sädelemist
ja vestlen teiega taas selle maja
aknal, kus ma elasin lapsepõlves
ja nägin, kuidas lõppesid mu rõõmud.
Kui palju narrusi ja kujutlusi

tuli mul toona pähe teie valgust
ja teie kaaslastegi palgeid kaedes!
[---] Ja mis suuri mõtteid,
magusaid unistusi tekitasid
kauge meri ja helesinisena
paistvad mäed, mida lootsin ühel päeval
ületada, seejuures salailmu,
saladuslikku õnne kujutledes!

(Leopardi 2016b: 45, tlk Maarja Kangro; minu rõhutus – K. R.)

Aken või rõdu on nendes canto’des lävi, mis seob tuntud siseruumi tundmatu välise ruumiga: kodu ümbritseva maailmaga. Paavstiriigi perifeerses ja maha­jäänud väikelinnas Recanatis üles kasvanud aristokraadipäritolu noorele Leopardile, kes omandas varakult isa raamatukogus erakordse erudeerituse, kehastas aken või rõdu läve harituse ja harimatuse, teoreetilis-spekulatiivse raamatumaailma ja talu­poegade-käsitööliste praktilise maailma, aga ka range kasvatuse, afektide puuduse ning igatsetud armastuse vahel. Sarnaselt „Lõpmatuse” heki ja silmapiiriga on rõdu ja aken helgust kandvad piiritsoonid,10 kus hoomamatutest aistingutest saadud elamus ajab kujutlusvõime kaudu võrseid. Leopardi lapsepõlve hindamatu kogemuse mälestus jääb heledaks laiguks muidu tumedate toonide keskel, millega canto’des kirjeldatakse täiskasvanuelu.

 

Aknad „Piiririigis”

Tõnu Õnnepalu filosoofilistes aruteludes on ilmseid leopardilikke jooni. „Öö­ülikooli” loengus „Kaduvuse õied: kunst ja surm”, kommenteerides Charles Baudelaire’i (2000: 377) luuletuse „Teekond” värssi „eneste lõpmatust hällitades merede lõplikkusel”, mõtiskleb ta sisemise lõpmatuse ja välise lõplikkuse üle nii:

Mis oleks lõpmatum kui mered ja mis oleks lõplikum kui meie ise. [---] See, kuidas me siin inimestena elame, see on lõplik. Nii ajas kui ruumis on meil piirid. Kuid kui on olemas mingi lõpmatus, mida me tunneme, siis see on meie sees, meie teadvuses. [---] See ongi see suur valu ja mõistatus: kuidas see siis võimalik on, kuidas me saame elada lõpmatutena lõplikkuses? Sellele valule ei ole lõplikku rohtu, aga on valu­vaigistid. (Õnnepalu 2020)

Selle valuga suudab kõige paremini toime tulla kunst, sest lõpmatusest, mis on inimteadvuses, saab kõnelda ainult kujundlikult (Õnnepalu 2020; vt ka Õnnepalu 2019: 12–13). „Piiririigi” jutustaja, kellele on armas ambivalentse tähendusega „eimiski”,11 paljastab oma pihtimustes ühelt poolt inimeseks olemise tõde: surma lõplikkust, kõige kaduvust, kirgede rahuldamatusest tulenevat ning kuritegude, reetmise ja unustuseni viivat pettumust. Teisalt leidub olevikulise eimiski-igatsuse kõrval minevikust pärit lõpmatuse-igatsus, mis ajendab tegelast edasi liikuma, toeks mälupildid muinasjutulisest ajast päritolumaal, kus akendest välja vaadates kangastus kitsukeses taevatriibus kogu ta elu ja möödasõitvates trammides igavene teelolek.

Nendeks akendeks on lapsepõlveaegne köögiaken vanaema juures ja toaaken korteris, kus jutustaja enne Pariisi sõitmist elas. Sama toaaken, kust paistab trammi­peatus ja seisev kraana, esineb ka teistes Õnnepalu teostes: läbivalt olulist rolli mängib see „Piiririigist” paar aastat hiljem ilmunud „Hinnas” (1995) ning on kaalukas motiiv „Harjutuste” viimasel leheküljel (Nigov 2002: 311).

„Piiririigis” viidatakse nendele kahele aknale kaks korda, enne kui need saavad romaanis pikema tähelepanu osaliseks:

Kui ma ainult teaksin, kust alustada, mis siis viga oleks! Kas sellest, mis paistis kord ammu, läinud sajandil ühe paneelmaja esimese korruse korteri aknast, mida vanaema kunagi ei lubanud lahti teha? (Tode 1993: 7–8)

Niisiis on mul kavas sulle kirjeldada paari vaadet, mis on avanenud mõnest enam või vähem unustatud aknast, meelde tuletada mõni unenägu, milles korraga ja näitlikult kujutuks kogu elunatuke. (Tode 1993: 21–22)

Aknad, millele osutatakse, on sedavõrd olulised, et nendega võiks minajutustaja alustada enesejutustust ja nendesse koos mõne unenäoga mahutub kujundlikult kogu jutustaja elu. Mille poolest eristuvad need kaks akent teistest „Piiririigis” kirjeldatud paljudest akendest? Kui teisi aknaid mainitakse vaid korra või paar, siis nende kahe juurde pöördutakse korduvalt tagasi: need on justkui romaani fragmentaarse narratiivi teljed. Kuid nende funktsioon ei ole ainult vormiline. Tähistades napilt, kuid täpselt jutustaja tundelaadi kujunemislugu – lootusest ja igatsusest koosnevat alust, millele ta elu oli rajatud –, osutavad need tema teadvuse süvastruktuurile.12 Minajutustaja sõnu kasutades laob ta nendest akendest kirjutades „letile oma elu, oma soovid, unistused, kuritööd, kompleksid” (Tode 1993: 22).

Vanaema korteri köögiaknale on pühendatud mitmekihilise liigendusega omaette peatükk. Toon sellest ära olulised lõigud:

Esimene maastik, mida ma mäletan, mille ma võin iga hetk tõenduseks tuua, et ma olen elanud, see pole õieti maastik vaid rohkem taevas, tükk taevast männilatvade ja männiokstega ühe akna raamistuses.

Niisiis me istume vanaemaga söögilaua ääres ja sööme. Köögiaken on parasjagu nii kõrgel ja kõnnitee on parasjagu nii seina ligidal, et söögilaua ääres istudes ei näe, kes majast mööda läheb, kuigi me elame esimesel korrusel. [---] muidu Milvi mind ei huvita, ma olen teda juba mitu korda näinud ja ta on alati ühesugune olnud: punnis põsed ja paksud mustad juuksed.

Taevas, mis köögiaknast paistab, ei ole mitte kunagi ühesugune.

Mõnikord paneb vanaema lusika kõrvale ja ütleb: „No mida sa õige näed sealt, ah? Küll on rumal mood sellel lapsel nõndamoodu söögi ajal aknast välja vahtida! Söö nüid, toit jahtub ära, pärast jälle ei taha.”

Mida ma sealt nägin? Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda. Toit on muidugi ammu jahtunud ja paras ära visata, aga enam pole kedagi, kes seda mulle meelde tuletaks, niisiis ma jätkan, justkui mul oleks veel ei tea mis näha või oodata. (Tode 1993: 45–47)

Jutustaja elas selles korteris lapsena kahekesi oma eelmisse sajandisse kuuluva praktilise vanaemaga, kelle maailmast ta igatses välja pääseda, lugedes keelatud raamatuid ja õppides prantsuse keelt. Köögiaknast avaneva kahe vaate kirjeldus iseloomustab hästi korteri elanike sisemaailmu eraldavat kuristikku: olenevalt sellest, kas seista püsti või istuda, on vaateväljas tänav või taevas. Tänavale avanev vaade on ülevalt alla ja rahuldab vanaema uudishimunälga, teine perspektiiv on alt üles, rahuldades lapse unistustenälga. Vanaema ja lapse vastandlikke vajadusi võib väljendada ka toidu kujund: kehakinnitus, mille jahtumise pärast vanaema muretseb ja mis peaks täitma lapse tühja kõhu, asetub vastamisi näljaga vaimutoidu järele, millest on lapsel tegelik puudus ja mida saab kustutada kujutlusvõimega. Sisemaailma ootuse ja välise maailma pakutava meelelise aistingu vastastikseos illustreerib vaate subjektiivsust ja tingib vaatevälja valiku, seletades ühtlasi, miks ühe jaoks huvitav vaade tundub teisele igav ja tähendusetu ning vastupidi.

Vanaemale oluline tänavavaade vastandub täielikult lapse omale: näidates tuntud maailma, seal liikuvaid tuttavaid inimesi, kes on kogu aeg ühesugused, esitab see vaade maailma kindla ja määratletuna, sisaldades ainult meeltega tajutavaid nähtumusi.

Leopardilik vaade, mis huvitab last, on aga aknaraamiga piiratud ja puu­latvadega osaliselt kaetud kitsas, mitte kunagi ühesugune taevariba, mis ergutab kujutlus­võimet sedavõrd, et laps näeb selles ebamääraselt kangastuvat kogu oma elu, kujutades seda ette igavesena ajas ja piiramatuna ruumis. Samamoodi nagu Leopardi piirdub oma kogemust kommenteerides nappide ebamääraste fraasidega nii „Silvias” („surelik keel ei suuda kirjeldada, / mida tundsin põues”) kui ka „Mälestustes” („Kui palju narrusi ja kujutlusi / tuli mul toona pähe teie valgust / ja teie kaaslastegi palgeid kaedes!”), ei ütle „Piiririigi” jutustaja oma kogemuse kohta muud kui ühe umb­määrase ja samal ajal kõikehaarava lause: „Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda.”

Õnnepalu kahe vaate võrdlus toob veenvalt esile leopardiliku vaate erilisuse: see on ammendamatu ning selle mõju on ajatu. Selle vaate meenutamine viib jutustaja tagasi kunagi kogetud ootuseseisundisse ning tal on tunne, et ta istub ikka seal laua taga ja vaatab välja, justkui oleks tal veel teab mida loota ja oodata.

„Piiririigi” teine tähendusrikas aken asub kõrgete lagedega korteris, kuhu minajutustaja kolib pärast vanaema surma, seljataga ülikooliõpingud ja saarepagulus; seal küpseb tema põgenemisplaan. Aken avaneb tänavale, vaatevälja jäävad trammi­tee ja -peatus, seisvad kraanad, betoonpost ja nende taha loojuv päike. Jutustus sellest aknast on jagatud kahte ossa, millest esimene asub romaani alguses ja teine peaaegu lõpus. Esimese episoodi keskne kujund on trammid.13 Kirjeldades vahetult enne akna juurde jõudmist muidu halli ja vaimuvaest Euroopa perifeerias asuvat linna, mille „alasti kummituslikkust ei loorita õhtuste puiesteede sensuaalne melu” (Tode 1993: 14) nagu suurlinnades, mainib jutustaja, et „[a]insad transtsendentsuse kandjad selle linna öödes on trammid, heledasti valgustatud pooltühjad trammi­vagunid, mis hõljuvad läbi pimeduse või nukra hämariku, kurvides õõtsudes ja lõhestades ööõhku oma rataste kaebliku kriginaga” (Tode 1993: 16). Selles ebamäärasuse kujundeid (nagu „öö”, „pimedus”, „nukker hämarik”) täis tsitaadis on väljendiga „trans­tsendentsuse kandjad” osutatud trammidele kui sillale materiaalse ja mittemateriaalse vahel, nende rollile peale inimeste vedaja ka unistuste ja ootuste kandjana. Akna ja sellest avaneva vaate kirjeldus algab nii:

Sellel varakevadel, enne põgenemist, elasin ma ühes neist hallidest koorunud krohviga majadest, kõrgete lagedega pärastsõjaaegses korteris, mille aknast paistis trammi­peatus. Ma jälgisin seal sageli hiliseid tramme, mis saabusid, avasid oma uksed, kedagi ei tulnud maha ega läinud peale, vaguni sinakas neoonvalguses tukkus ehk paar inimkogu, siis jooksid uksed jälle kinni ja tramm lahkus mu vaateväljast nagu lahkunuks maailmast. Tõsi, vahel keegi siiski tuli või läks. Tuli trammi pealt seegi, keda ma ootasin ja igatsesin, ja siis lõppes veebruarikuu ja ma ei oodanudki teda enam, aga ta tuli ikka, nagu osatades, ja tuleb võib olla tänini [---], ma ei tea, sest ühel hommikul ma istusin ise trammi ja sõitsin ära [---]. ( Tode 1993: 16–17)

Verb „jälgima” on võrreldav Leopardi kasutatud verbiga mirare (’silmitsema’). Jälgimises on tähelepanelikku vaatlemist ja mõttega kaasa elamist. Öiseid kummituslikke tramme valvsalt silmitsedes sekkus kujutlusvõime meeltega tajutavasse: kui trammid peatusid ja keegi maha ei tulnud, sidus kujutlus need nähtumuste ajutisuse ja kaduvusega, kui aga tuli, siis igatsusega üksindust leevendava läheduse järele. Peatuses kinni pidav tramm sai nii selle igatsuse algeks kui ka arengu ja täitumise kohaks. Enamgi veel: jutustaja sai teada, et tema igatsus on leopardilikult objektiveerimatu ning et ootuseseisund on väärtuslikum kui see, et keegi, keda trammi pealt oodatakse, lõpuks tuleb. Lisaks hakkasid möödasõitvad trammid kehastama ärasõidu igatsust.

Teine sama aknaga seotud episood lisab vaatele trammipeatuse tagant paistva poolelioleva ehituse ja selle taha loojuva päikese:

Ma vahetasin vanaemast endale jäänud korteri selle korteri vastu, mille akna taga peatusid trammid. Trammipeatuse taga oli pooleliolev ehitus, betoonpostid taeva poole püsti ja kaks suurt kraanat alati samas asendis, sest vahepeal olid toimunud ajaloolised sündmused ja paljud ehitused olid seisma jäänud.

[---]

Nii et ma istusin seal selles pärast sõda ehitatud kõrgete lagedega korteris ja vaatasin läbi tahmase akna (pese mis sa pesed, need aknad lähevad seal kohe jälle mustaks) all peatuvaid tramme ja päikest, mis talvel vajus kella kolme paiku igavesti samas asendis seisvate kraanade ja betoonpostide vahele looja. Seda ajaloolist vaadet sain ma nautida siis, kui G-d kodus polnud, sest kui ta kodus oli, siis me kas tülitsesime või läksime voodisse. [---] Pealegi olid mul mu tõlked, mis läksid juba päris hästi ja aitasid aega mööda saata ja vähem kõigest hoolida. (Tode 1993: 140–141)

Selles episoodis rõhutatakse Leopardi jaoks olulist tingimust vaadete nautimisel – üksiolekut. Nii nagu Leopardi canto’s „Silviale”, on siseruum siin vaimse töö, tõlkimise ruum. Tõlketegevus viis jutustaja kokku prantsuse kultuuriga ning tekitas äramineku igatsuse. Aknast paistev väline ruum annab tunnistust sellest, et elatakse perifeerias, kaugel Euroopa kultuurikeskustest: akna taga seisvad kraanad osutavad maale, mis koos teiste Ida-Euroopa riikidega nutab „võimetult taga oma surnultsündinud ajalugu” (Tode 1993: 12). Ka see tekitab igatsuse lahkumise järele. Jutustaja näeb betoonposte ja kraanasid, aga jälgib hoopis tramme ja loojuvat päikest, peab põgenemisplaani ning unistab. „Piiririigi” tagasivaateline lugu algabki jutustaja meenutusega sellest, kuidas ta himust päikese järele ja päikese järel käies istus ühel päeval trammi peale, et tulla ära „sealt ülevalt Põhjast” (Tode 1993: 10).

 

Aknad „Vaates”

„Miks leidub vaateid, mis ei tundu ammenduvat, mis tunduvad ühtaegu avavat ja varjavat?” (Kaus 2022: 9) Nii küsib Jan Kaus esseeraamatus „Vaade”, mida saab žanriliselt võrrelda Leopardi „Zibaldonega”, ehkki „Vaade” on temaatiliselt piiratum. Juba Kausi teose pealkiri seostub semantiliselt aknaga, sest aken on tähtis, kuigi mitte ainuke vaate tekke tingimus, ja just aknast avanevad vaated on ajatud, võrreldes teiste vaadetega emotsionaalselt laetumad ja vaimselt inspireerivamad. Vaadete seosele kujutlustega Kausi tekstis on osutanud Karola Karlson (2023) tähendusrikka pealkirjaga arvustuses „Inimesel on silmad selleks, et mõelda”.

Raamatu avalaused on väga leopardilikud: „Umbes viisteist aastat tagasi otsustas mu äi Juhan ehitada oma Pirmastu külas asuva isatalu hoovinurka torni. Oli tekkinud probleem: kuusehekk hakkas varjama vaadet.” (Kaus 2022: 5) Kui lisada mõne lause järel tehtud märkus, et talu „seisab künka otsas” ning läheduses pole inimasustust, on ilmne paralleel Leopardi „Lõpmatuse” algusega: „Ikka armas on mulle üksik küngas / ja ka see hekk, mis suures osas varjab / mu pilgu eest kaugema silmapiiri” (Leopardi 2016b: 19). Hekk Pirmastus ei osutu aga sama armsaks kui „Lõpmatuses” – vastupidi, vaatetorn ehitatakse just selleks, et hekk ei varjaks vaatevälja. Pärast pannakse küll vaatetornile tuule kaitseks aknad ette, vaated raamistatakse, ja tulemus on midagi sellist nagu „Piiririigi” müütiline maja luhal „ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes – et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu” (Tode 1993: 26). Heki asemel hakkavad niisiis Kausi vaadet piirama aknaraamid, sisemise ja välimise ruumi vahel tekib tähendust loov pingeväli, millest saavad alguse mõtterännakud.

Siinse artikli seisukohalt on huviväärseimad Kausi vanavanemate köögiaknad Aegviidu raudteejaama teisel korrusel. Nende juurde pöördub autor mitmel korral, käsitledes neid eraldi või koos teiste emotsionaalselt laetud vaadetega, otsides neist oma tundeliigutuste ja mõtterännakute lähtepunkti. Sarnaselt „Piiririigi” akendega on need teose teljeks ja vormivad kirjutaja elutunnetust. Kausi aknakujutuses leidub ka „Piiririigist” tuttav liikumise ja paigaloleku vastandus, mida „Vaates” kannavad trammide asemel rongid (vt Kaus 2022: 72: „Tramm, rongi kodune õde”), luues samamoodi kahekordse kujutluse ängistavast kaduvusest ja ihaldatud kaugustest. „Piiririigi” vihjelisuse asemel on „Vaate” ühtaegu kujutav ja arutlev aknakujutus sedavõrd detailitäpne, et esialgu paistab see Leopardi hoomamatusest kantud tunnetuslikule ideaalile lausa vastu töötavat. Kuid nähtava kõrval viidatakse tekstis ka nähtamatule, vaateavast välja jäävale määramatusele ja muudele elementidele, mis meeltele lisaks mõjutavad hinge – siseilma – ja annavad vanavanematekodu aknastseenidele lõpmatuse mõõtme.

Nagu Õnnepalu puhul, pole ka Kausi „Vaade” ainuke teos, milles on mainitud siin analüüsitavaid aknaid: need esinevad juba kogumikus „Üle ja ümber” ilmunud novellis „Ääres” (Kaus 2000), Sirbis ilmunud artiklis „Vaikuse maja” (Kaus 2012) ja aasta pärast „Vaadet” tehtud dokfilmis „Mees ja maja: Jan Kaus ja Aegviidu Jaamahoone” (Kuusk 2024). Ükssama kogemus on aastakümnete jooksul säilitanud kõikides tekstides oma põhikujundid: rongid, mis tähistavad ühtaegu kaduvust, mööduvust ja lõpmatust; raudtee, mis õpetab kauguse tunnet; krigisevate rongide müra, mis paneb kujutlema kosmilist vaikust ja rahu ning loob liikumise ja paigaloleku piiril viibimise tunde; talveöine tähistaevas, mis annab kõiksusega ühtesulamise üleva kogemuse.

„Vaates” on selle kogemuse nüansse kõige põhjalikumalt avatud. Need aknad pakkusid autorile „lapsepõlve ühe kütkestavaima vaate” (Kaus 2022: 126). Leopardi kasutab hinge lõpmatustungi rahuldavate mälupiltide kirjeldamisel omadussõna piacevole (’meeldiv’), Kausi „kütkestav”, mis esineb tal ainult sellest mälupildist rääkides, väljendab neutraalsest meeldivusest tugevamat emotsionaalset seotust elamusliku vaatega. Vanavanemate akendest avanevaid vaateid käsitleb autor kolmes episoodis, millest igaühel on kontekstist tulenev rõhuasetus. Neist esimene on seotud rongide ja kuulmisega, heliskaala äärmuste – müra ja vaikuse – vastastikuse võimendusega, mille kaudu omandab vaikus kosmilise mõõtme:

Eriti tore oli istuda talvistel pimetundidel [---] nurgapealses köögis ja oodata kaubaronge, mõnikord ka Nõukogude Liidu suurlinnadesse suunduvaid reisironge oma hämaralt valgustatud restoranide ja kupeedega, mis hoolimatult läbi alevi tormasid. Taevas sirasid tähed, mille nimesid ma toona ei teadnud, terve maastik oli kaetud härmas vaikusega, miski ei tundunud liikuvat, aga siis lõi korraga valgusfooris põlema roheline tuli. Mõni minut hiljem purustas rong vaikuse, liikumine läbistas paigaloleku, rong sööstis enda tekitatud heliaugust läbi, rataste alt paiskus üles peenike lumetolm, mille tillukesed helbed taevatähtedega segunesid [---]. Ja siis oli rong läinud, nagu poleks teda olnudki, külm vaikus vajus jälle majale, rööbastele, mingi kosmilise rahu vaip kattis lumevaiba, valgusfooris põles punane tuli, mis tundus olevat ainus pisut hubasem koht kööki ümbritsevas tardunud universumis – kuigi tegelikult oli köök ise see maailma kõige hubasem koht, oleviku tuum. Ma fantaseerisin sageli, kuidas ma saan muuta ennast nõnda väikseks, et mahun sinna valgusfoori paksu klaasi taha sooja valguse sisse elama. (Kaus 2022: 99–100)

Selles lõigus on terve hulk kujutlust soodustavaid tingimusi: talvine pimedus ning selle salapära rõhutavad tähed, hämaralt valgustatud ja mööda tormavad reisirongid teel ei tea millistesse suurlinnadesse, läbiraputav müra, aga ka läbitungiv vaikus, mis pärast rongide lahkumist maad võtab.

Kuna just teadmatus käivitab Leopardi jaoks kujutluse, on oluline, et kirjutaja lapsena ei teadnud veel aknast paistvate taevatähtede nimesid – teadmised ei soosiks ebamääraseid viiteid „tardunud universumile” ja „kosmilisele rahule” või täheldust, et rongide „rataste alt paiskus üles peenike lumetolm, mille tillukesed helbed taevatähtedega segunesid”. Aken on sisemise ja välise ruumi vaheline lävi, seejuures väljas olev pimedus ja külmus, mis laotuvad üle kogu kujuteldava universumi, panevad lapse igatsema tubase hubase soojuse järele ning kujutlema end tohutusse sooja kohta, kus ennast turvaliselt tunda (mõeldes ennast nii väikseks, et mahuks valgusfoori paksu klaasi taha elama).

Teise episoodi keskmes on öö või öine maailm, mis viib kõiksust kujutledes üleva kogemiseni:

Aegviidu raudteejaama köögist avanenud talveööde vaadetes oli lisaks tähistaevale, vaikust lõhestanud kaugrongidele ja valgusfoori värvilaikudele midagi veel. Nojah, see „midagi veel” oli talveöö ise. Üks asi, mis muudab öise maailma päevasest nõnda erinevaks, on tõsiasi, et palju vähem on näha. Aga kummalisel kombel võib see tekitada mingi ootusärevuse; tunde, et kui miski aset leiaks, oleks see kui mitte erakordne, siis igatahes ebaharilik. Seetõttu muutub see, mida on näha, kuidagi eriti kõnekaks, asjade tardumus võib omandada peaaegu pidulikke varjundeid. Talvised ööd [---] on minus alati tekitanud tunde, et lähemal kõiksusele pole enam võimalik olla. [---] talveööde petlik maalilisus annab märku maailma ohtlikkusest; mitte ainult sellest, et kõik soojus kunagi hajub, vaid ka sellest, et soojus võib hajuda mistahes hetkel. (Kaus 2022: 101–103)

Öist maailma iseloomustab piiratud nähtavuse tõttu see, et meeltega tajutav sulandub eristamatuks ja hoomamatus osutub „kuidagi eriti kõnekaks”, mis lisab asjadele uusi varjundeid. Kaus jääb ootusärevuse kirjeldamisel ebamääraseks, piirdudes üldiste määratlustega, nagu „pidulik”, „erakordne” ja „ebaharilik”. Mõttes kujutub kogu universum, ent kujuteldav külm kõiksus tekitab hirmu, mis on võrreldav Leopardi „Lõpmatuses” väljendatud jahmumisega („Ent istudes ja silmitsedes hakkan / seal taga ääretuid maid kujutlema / ja üleinimlikku vaikust, rahu, / mis on nii sügav, et mu süda sellest / peaaegu jahmub”). Sestap pöördutakse, nii nagu esimeseski episoodis, tundmatust tagasi tuntu juurde, külmast universumist sooja toa hubasuse juurde. Ainult nii, sisemise ja välise maailma vahel liikudes, nagu Leopardi liigub „Lõpmatuses” armsa heki ja selle okstesahina ning „ääretute maade” ja „üleinimliku vaikuse” vahel, võib tunnet, et „lähemal kõiksusele pole enam võimalik olla”, pidada meeldivaks, lausa kütkestavaks.

Kolmandas episoodis tuleb esile ootusärevuse lootusrikkus, võimalus, et aknatagune pealtnäha mustvalge maailm kätkeb kirjeldamatut värvikirevust. Selles lõigus leidub tunnistus, et see vaade on kirjutaja „vaimusilma üks vastupidavamaid pilte”:

Õieti oli vaatevälju kaks, üks risti raudteega, teine raudteega paralleelselt. Seetõttu võis teega rööbiti avanevast aknast näha päris kaugele. Talveöödel valitses õues lumevalge ja taevamust, kõik teised toonid olid neil tundidel maailmast taandunud. [---] See vaade on mu vaimusilma üks vastupidavamaid pilte, kui mitte kõige vastupidavam. Mind kütkestabki mälupildi akromaatilisus, maailm on sel pildil mustvalge, aga see ei tähenda igavust, sügavuste puudumist. Vastupidi – must ja valge varjavad midagi muud, katavad midagi, miski on nende taga ootel, kõik on tardunud, aga igasse tardumusse tekib lõpuks pragu. Oi, kuidas mulle meeldis lapsepõlves Ellen Niidu „Suur maalritöö”, mis ilmus esmakordselt samal aastal, kui ma sündisin – talveöisest köögist avanev vaade meenutaski maailma enne pintslimehe tulekut. (Kaus 2022: 126–127)

Talveöise maailma lausa muinasjutuline kirjeldus „lumevalge” ja „taevamusta” valitsemisena läheb sujuvalt üle kujutluseks, et nähtav tardumus peidab endas sügavust ning et selle taga on midagi ootel, sest „igasse tardumusse tekib lõpuks pragu”. Tähelepanuväärne on ka ebamäärasus, mida väljendatakse sõnadega „midagi”, „miski”, „kõik”, „iga”. Umbmäärane kujutlus sellest, mis on nähtava mustvalge maailma taga ootel, tõukub loetud lasteraamatust: kui tekib pragu, ronib sealt välja pintslimees, kes koos lapsega maalib maailma värviliseks.

Kolm vanavanemate köögiaknaga seotud lõiku „Vaates” rõhutavad kujutluslikku potentsiaali, mida sisaldab hoomamatus.

 

Kokkuvõte

Giacomo Leopardi tegi kujutlusvõimet käivitavast umbmäärasusest oma poeetika võtmemõiste ning sellega seotud kujundid said tema luule tunnusmärgiks.

Võtnud Leopardi kunstiteoreetilised arutlused lähtepunktiks ja tema aknamotiivi ühenduslüliks, osutasin hoomamatuse olulisusele Tõnu Õnnepalu „Piiririigi” ja Jan Kausi „Vaate” minajutustaja tundekasvatuses. Kahe teose aknamotiivides on mitmeid sarnasusi: nii kontekstis (vanavanemad, köök, lapsepõlv) kui ka hoomamatuse kujundites (hämarus, öö, pimedus, taevas, vaateväljalt kaduvad trammid-rongid).

Erinevused hakkavad silma sise- ja välisruumi vahelises pingeväljas: kui „Vaates” tasakaalustab vanavanemate köögi soe hubasus välisruumi külma tohutust, siis „Piiri­riigi” esimeses aknakujutuses loob vanaema köögi ja piltlikult ka vanaema torina umbne ühetaolisus tugeva kontrasti välise mitmekesisusega. Sama võib täheldada „Piiririigi” teises aknaepisoodis, kus siseruumi muudab lämmatavaks soovimatu elukaaslase kohalolu, mistõttu trammid ja silmapiiri taha kaduv päike vormuvad pigem väljapääsumotiivideks kui siseruumi harmooniliseks jätkuks. Nii on „Vaate” aknamotiiv lähedasem Leopardi püüdele siduda kujutluses tuntu tundmatuga ning nende vahel liikudes lasta mõttel uppuda illusoorsesse lõpmatusse. „Piiririigi” jutustaja panustab oma lõpmatustungi rahuldamiseks pigem tundmatuga seotud lootusele.

Mõlemas teoses on akendel oluline roll nii sisu kui ka kompositsiooni tasandil. „Piiririigis” struktureerivad autori päritolumaa kaks akent koos teiste ruumielementidega stabiilse ajateljeta narratiivi, „Vaates” aga sidustavad fragmentaarset enese­jutustuslikku liini.

Siin vaadeldud akende esinemine samade autorite teistes teostes lubab rääkida hoomamatuse aspektist Õnnepalu ja Kausi poeetikas.

Lõpetuseks veel üks aken „Piiririigist”, mis näitlikustab subjekti teadvuse rolli aknast avaneva maailma kujutlemisel millekski enamaks kui see, mis on meeltele kättesaadav. See aken paigutub järgmisesse konteksti: tegelane satub linna peal hulkudes hämarasse ja vaiksesse kirikusse, kus tuttav lõhn kannab ta vaimusilmas ühte kodumaa mahajäetud majja. Pilt elustub niivõrd, et antakse edasi olevikuvormis:

[---] pliidi alla pole talv otsa tuld tehtud, keegi pole aknast välja vaadanud ega märganud, et päike veereb põledes ja sädemeid pildudes üle taeva ja noor roheline rohi ajab ennast igal pool maa seest välja: jube elulaul, mis tõuseb kõrvulukustavalt läbi mulluse kulu. [---]

Ma seisan seal mahajäetud majas akna all ja vaatan välja pimestavasse päeva, mis on tuhande kilomeetri kaugusel, ja seal, väga kaugel, lähen ma, noor ja kerge, huuled punased ja riided valged, mööda mürkrohelist rohtu, kuni kaon kaskede vahele. (Tode 1993: 128–129)

Esimene osutus aknale kirjeldab objektiivset ja teine subjektiivset vaadet, millesse sekkub vaataja tunnetus. Nii on võimalik Leopardist lähtudes tõlgendada esimest vaadet kui tuima tõde looduse ükskõiksuse kohta, mis akna taga esitab oma loomise ja hävitamise tsüklilisust. Subjektiivses vaates lisandub nähtumustele (rohi, kased, päike) kujutluspilt iseendast kadumas õhkkergena igatsetud kaugustesse. Just õhuline ilu (it bello aereo) ja lõpmatud mõttekujutlused (it idee infinite) teevad Leopardi järgi mälupildid meeldivaks ja püsivaks, mis omakorda kinnitab nende potentsiaali väljendada inimese sügavat olemust.

 

Kristiina Rebane (snd 1974), PhD, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi itaalia ja prantsuse keele dotsent (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), kristiina.rebane@tlu.ee

1 Leopardi nimetas oma luuletusi canto’deks, mida võib tõlkida lauludeks, ning seda pealkirja kannavad ka tema kogutud luuletused. Vormiliselt jaotatakse Leopardi canto’d idüllideks ja kantsoonideks (vt Kangro 2016: 221–224).

2 Aastatel 1817–1832 kirjutatud ja postuumselt Giosuè Carducci korraldamisel 1898–1900 avaldatud „Zibaldone” (mis itaalia keeles on sõna zabaione ’rohkete ja varieeruvate koostisosadega magustoit’ variant ja mille Ülar Ploom on Italo Calvino (1996) „Ameerika loengutes” tõlkinud „Marginaaliaks”) on mõttepäevik, kuhu Leopardi alates 17. eluaastast tegi filoloogilisi ja filosoofilisi märkmeid oma loomingu, tõlgete, lektüüri, hingeelu ja üldistatumalt kogu inimelu ning inimese ja ühiskonna suhete kohta.

3 „Zibaldonele” (Zib) viidatakse traditsiooniliselt käsikirjalise lehekülje ning sissekande daatumiga. Siinsed tõlked on artikli autori omad.

4 „Mu kustumatu kirg,” kirjutab Õnnepalu, „mu kustumatu ja hävimatu kirg, mis elab kindlasti minust kauem, nagu igaühest jääb siia ilma miski kummaline viirastus: mu kirg vaadata aknast välja. [---] Mulle meenutab laud akna all kõigepealt mu kirge. Kahekordset kirge: vaadata aknast välja ja panna see kirja. Kellele, milleks, olen loobunud küsimast. Lõpuks lihtsalt annad alla, andud oma kirele ja kõik.” (Õnnepalu 2021: 112–113) Õnnepalu kolmikjaotus kirg – aknast välja vaatamine – kirjutamine seob aknaga nii kirjutamise kui ka tungi millegi eluliselt vajaliku järele.

5Canto’st „Mälestused” („Rimembranze”) on olemas osaline Pilteri tõlge pealkirjaga „Meenutused” Umberto Eco „Ilu ajaloos” (Eco 2006: 267).

6 Vrd: „[---] iha [---] objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.” (Õnnepalu 2015: 50)

7 Eksistentsiaalsed teemad, vastuseis ratsionalismile, tähelepanu inimese tunnetele, tema suhtele loodusega, igatsuse ja kujutluse tähtsustamine lähendavad pigem klassitsismi pooldanud Leopardit romantismile. Romantilise subjekti enesekesksete rännakute sihtkoht oli avardunud sisemaailm, kus kadus kujutlusliku ja tegeliku eristus ning mis oli seega potentsiaalselt lõputu. Kujutlusvõime tähtsuse rõhutamine ei osuta aga sellele, et romantikud oleksid mõistnud subjekti kui ainult enesesse süüvivat entiteeti: romantilise subjekti loob sisemise ja välise reaalsuse piiril eksisteeriv dünaamiline suhe. (Vrd Newman 1997: 23; Hollo 2016: 36) Sedasama võib öelda Leopardi kohta, kelle luules on nende kahe maailma vahelise piiri ületamine kesksel kohal.

8 Siinne tõlge on Maarja Kangrolt. „Lõpmatusest” on ilmunud veel kaks eestindust: Villem Grünthal-Ridalalt (Leopardi 1911: 529) ja Märt Väljatagalt (Itaalia bukett 2001: 5).

9 Canto „Silviale” on ka varem ilmunud Väljataga tõlkes (Itaalia bukett 2001: 5–7).

10 Kasutades Juri Lotmani mõisteid semiosfäär ja piir kui kahe semiootilise süsteemi dünaamiline tõlkeala, on Daniele Monticelli (2004, 2005, 2009) põhjalikult analüüsinud heki, akna ja rõdu kui umbmäärasuse kujundite funktsiooni Leopardi lüürikas, tõlgendades tema poeetikat kui piiril oleku poeetikat. Lotman on ka ise Leopardi „Lõpmatust” semiootilisest perspektiivist põgusalt analüüsinud kirjas oma itaalia kirjastajale Remo Faccanile (Lotman, Uspenskij 2001: 18–21).

11 Eimiski motiivi arendusi Õnnepalu luules on uurinud Aare Pilv (2010); kahe autori nihilistlike hoiakute kokkupuutepunktid ja lahknevused – Õnnepalu eimiski mõiste, mida Pilv (2010: 121) nimetab tema poeetilist maailma organiseerivaks pidepunktiks, ja Leopardi eimiski mõiste vahel – väärivad eraldi võrdlevat käsitlust.

12 Ruumi olulisest rollist „Piiririigi” stabiilse ajalise teljeta narratiivis ja siseruumide kogemust loovast tähendusest on põhjalikult kirjutanud Maris Saar (2007), osutades muu hulgas, et turvalised toamaailmad on unelemiseks ja mõtisklusteks soodsad paigad. Saar (2007: 157–158) toob välja akende olulisuse romaani tubastes episoodides: „Need esinevad pea kõigi ruumide osana, haaravad toa olemisse kaasa välise vaate, loovad toa olemist. Aknal seismine ja väljavaatamine on peategelase armsamaid unelemisviise. See väljasuunatus lisab toa olemisele puud, tuule, tänava, jõe.” Saare artiklis on akende funktsiooni käsitlus siiski vähetähtis ning üldistav, nagu väide, et akende tagatud „sisemise ja välise ühtsus loob harmoonia” (Saar 2007: 158). Nii on see tõesti nn pagulaselu akende puhul, kuid päritolumaa akende lähianalüüs näitab erinevat sisemise ja välise dünaamikat.

13 Sünnilinna trammidest ja trammipeatustest ning ärasõiduootusest kirjutab Õnnepalu (2019: 10–11) pikemalt „Lõpmatuses”.

Kirjandus

Baudelaire, Charles 2000. Les Fleurs du mal. Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Calvino, Italo 1996. Ameerika loengud. Tlk Ülar Ploom. Tallinn: Varrak.

Eco, Umberto 2006. Ilu ajalugu. Tlk Maarja Kangro jt. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Hollo, Maarja 2016. Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Itaalia bukett 2001. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar, nr 5–6, lk 2–19.

Kangro, Maarja 2016. Giacomo Leopardi elu ja looming. [Järelsõna.] – Giacomo Leopardi valitud teosed. Valik canto’sid ja proosapalu raamatust Operette morali. Tlk M. Kangro, Märt Väljataga. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 195–227.

Karlson, Karola 2023. Inimesel on silmad selleks, et mõelda. – Looming, nr 4, lk 600–602.

Kaus, Jan 2000. Ääres. – J. Kaus, Üle ja ümber. Tallinn: Tuum, lk 27–38.

Kaus, Jan 2012. Vaikuse maja. – Sirp 13. I, lk 21.

Kaus, Jan 2022. Vaade. Tallinn: Sõnasilm.

Kuusk, Erelt 2024. Mees ja maja: Jan Kaus ja Aegviidu Jaamahoone. https://www.youtube.com/watch?v=QgDTLKeTB78

Leopardi, Giacomo 1911. Lõpmatus. Tlk Villem Grünthal-Ridala. – Noor-Eesti, nr 5–6, lk 529.

Leopardi, Giacomo 2008. Mõtted. Tlk Maarja Kangro. – Loomingu Raamatukogu, nr 3–4.

Leopardi, Giacomo 2016a. Zibaldone. Toim Lucio Felici. Roma: Newton Compton editori.

Leopardi 2016b = Giacomo Leopardi valitud teosed. Valik canto’sid ja proosapalu raamatust Operette morali. Tlk Maarja Kangro, Märt Väljataga. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Lotman, Jurij M.; Uspenskij, Boris A. 2001. Tipologia della cultura. (Tascabili. Saggi.) Toim Remo Faccani, Marzio Marzaduri. Milano: Bompiani.

Monticelli, Daniele 2004. Tradurre lo spazio. Tra l’Infinito e Lõpmatus. – L’image en questions : procédures de mise en texte. (Studia romanica Tartuensia 3.) Tartu: [Tartu Ülikooli Kirjastus], lk 159–184.

Monticelli, Daniele 2005. Modelli spaziali e sensibilità nei Canti di Giacomo Leopardi. – Atti del VII Congresso degli Italianisti Scandinavi. (Mémoires de la Société Néophilologique de Helsinki 68.) Toim Enrico Garavelli, Elina Suomela-Härmä. Helsinki: Société Néophilologique, lk 171–186.

Monticelli, Daniele 2008. Pessimisti toimetulekuõpik inimsoole. – Sirp 18. IV, lk 4–5.

Monticelli, Daniele 2009. Crossing boundaries. Translation of the untranslatable and (poetic) indeterminacy in Juri Lotman and Giacomo Leopardi. – Interlitteraria, kd 14, lk 327−348.

Newman, Gail M. 1997. Locating the Romantic Subject: Novalis with Winnicott. (Kritik: German Literary Theory and Cultural Studies.) Detroit: Wayne State University Press.

Nigov, Anton 2002. Harjutused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pilv, Aare 2010. Tõnu Õnnepalu nihilistika. Kommenteeritud tsitaadikogu. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 115–122.

Saar, Maris 2007. „Piiririigi” ruumiline aeg. – Acta Semiotica Estica, nr 4, lk 146–159.

Tode, Emil 1993. Piiririik. Tallinn: Tuum.

Väljataga, Märt 2001. Itaalia bukett. Saateks. – Vikerkaar, nr 5–6, lk 15–19.

Õnnepalu, Tõnu 1995. Hind. Tallinn: Tuum.

Õnnepalu, Tõnu 2015. Flandria päevik. Tallinn: Varrak.

Õnnepalu, Tõnu 2019. Lõpmatus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Õnnepalu, Tõnu 2020. Kaduvuse õied: kunst ja surm. – Ööülikool 21. XI. https://vikerraadio.err.ee/1156547/ooulikool

Õnnepalu, Tõnu 2021. Viimane sõna. Tallinn: Varrak.

1. Kapist välja

Kui aastal 2011 sai konstruktsioone käsitleva väitekirja pealkirjaks olla „Teine grammatika” (Sahkai 2011), mis viitas selle lähenemise alternatiivsele iseloomule, siis aastal 2024 ei ole konstruktsioonipõhine keelekäsitus enam midagi uut ega erakordset. See on iseseisvunud mitmesuguseid keelenähtusi käsitlevaks kirjeldusraamistikuks (vt nt Goldberg 2003; Booij 2010; Gras, Elvira-García 2021); sel alal toimub juba 20 aastat eraldi konverentside seeria,1 välja antakse spetsialiseeritud ajakirju2 ning ilmunud on põhjalik käsiraamat (Hoffmann, Trousdale 2013). Konstruktsioonipõhise lähenemise põhiteese on, et keel ei jagune eraldi grammatikaks ja leksikoniks, vaid koosneb tervenisti erineva komplekssuse ja abstraktsusega konstruktsioonidest, mis on – kõige lihtsamalt öeldes – tähenduse ja vormi paarid, kus nendevahelisel seosel on kanda roll terviku tähenduses. Näiteks saab lugeja käesoleva artikli pealkirjast „Sõnastikust konstruktikoniks” mingil määral aru isegi siis, kui ta ei tea, mida tähendab sõna konstruktikon. Ta mõistab, et tegu on sõnastiku muutumisega millekski muuks, sest nii tõlgendama suunab muutumistähendusega resultatiivkonstruktsioon {[NFelat] [NFtransl]}.3 Teisi näiteid samast konstruktsioonist: tütarlapsest naiseks, ajalehepoisist miljonäriks, pätist ettevõtjaks.

Konstruktsioonilise lähenemisviisi eeliseid tutvustades rõhutatakse esiteks selle psühholoogilist realistlikkust, kuivõrd tuginemine konstruktsioonidele on osutunud empiiriliselt tõendatuks nii esimese (nt Tomasello 2006; Diessel 2013) kui ka teise keele omandamist käsitlevates uurimustes (Ellis 2013), tõendeid on saadud ka psühho- ja neurolingvistika alalt (Bencini 2013; Pulvermüller jt 2013). Teiseks eeliseks on sobitumine kasutuspõhise lingvistika üldisse trendi, mis teoreetilise keelevõime ja uurija konstrueeritud lausungite grammatilise vastuvõetavuse asemel uurib tegelikult aset leidnud keelekasutusjuhtumeid ehk keeletarvitust, mis on dokumenteeritud korpustena (nt Langacker 1987; Bybee 2010, 2013). Keelekasutusmustrite hindamisel peetakse oluliseks näitajaks nende kasutussagedust (nt Diessel 2019; Perek 2015). Grammatikat tervikuna ei käsitleta mitte abstraktse ja reeglipärase süsteemina iseeneses, vaid kasutusmustritest võrsuva dünaamilise ja vajadustega kohaneva süsteemina (Schmid 2020: 2).

Konstruktsioonipõhisel lähenemisel on Eestiski arvestatav ajalugu (nt Penjam, Pajusalu 2006; Sahkai 2006) ning seda on korduvalt populariseeritud (Penjam 2009; Sahkai 2012). Käsitlusviis on valitud mitme doktoritöö teoreetiliseks raamistikuks (nt Penjam 2008; Sahkai 2011; Kitsnik 2018; Pilvik 2021) ja juba aastal 2008 on Heete Sahkai öelnud välja algselt Charles Fillmore’i (2006) sõnastatud mõtte, et konstruktsioonidel võiks olla koht ka leksikograafias. Selle idee kohaselt võiks ja peaks konstruktsioone esitama sõnaraamatus sarnaselt leksikaalsete üksustega, seega täiendades traditsioonilist sõnaraamatut „konstruktikoniga” – mooduliga, milles on võimalik kirjeldada produktiivsete konstruktsioonide vormi, tähendust ja kombinatoorseid omadusi (Sahkai 2008). Vajadus sellise lähenemise järele võrsub ühest küljest sellest, et keelt grammatikaks ja leksikoniks jagav traditsiooniline vaade jättis hulga poolskemaatilisi ja/või erandlikke kasutusmustreid keelekirjeldusest üldse välja. Teisest küljest valmistavad just sellised juhtumid peavalu keeleõppijatele ning nende kirjeldamine tundub hädavajalik (Lyngfelt jt 2018: 52).

Fillmore’i ideest on juba saanud alguse konstruktikonide koostamine mitmete keelte jaoks (vt lähemalt ptk 3), kuid eesti keelekirjeldusest on seni konstruktsioone ja leksikograafiat siduv andmekogu puudunud. Nüüdseks on Eesti Keele Instituudis käivitunud teadusprojekt,4 mille raames uuritakse sellise andmekogu loomise võimalusi. Seejuures on võetud suund siduda konstruktsioonide esitus andme­baasis olemasoleva leksikaalse ja keele omandamise tasemete infoga, et toetada keele­õppijat ja õppematerjalide koostajaid (pedagoogilise suunitlusega konstruktsioonigrammatika kohta vt nt Boas 2022).

Siinse artikli eesmärk on kirjeldada raamistikku, kuhu eesti keele konstruktikoni loomise idee paigutub. Esmalt tutvustame konstruktsioonigrammatilise keele­käsituse mõningaid põhimõisteid ning seejärel anname ülevaate uudsest tegevusalast – konstruktikograafiast – ehk uurime järele, kuhu ollakse teiste keelte konstruktikonide loomisega jõutud, ning teeme kokkuvõtte, millised on olnud seniste konstruktikograafiliste algatuste suurimad väljakutsed. Artikli lõpuosas arutleme põgusalt võimaluste üle luua eesti keele jaoks konstruktikonilaadset ressurssi.

 

2. Käändegrammatikast konstruktikograafiani

Konstruktsioonigrammatika või laiemalt konstruktsioonipõhine keelekäsitus ühendab teoreetilisi suundi, mis lähtuvad eeldusest, et keeleline vorm ja tähendus on omavahel lahutamatult seotud (Langacker 1987; Fillmore jt 1988; Goldberg 1995, 2006; Kay, Fillmore 1999; Croft 2001; Östman, Fried 2004; Penjam, Pajusalu 2006; Penjam 2008; Sahkai 2011). Ühtset vormi ja tähenduse kooslust nimetataksegi konstruktsiooniks. See mõiste viitab komplekssele, kuid terviklikule keelelise teadmise üksusele, milles kindel vorm ühendub mingil kindlal viisil kindla tähendusega. Konstruktsioone tuleb eristada konstruktidest ehk kasutusjuhtudest: konstruktsioonid on Paul Kay ja Charles Fillmore’i (1999: 2) järgi abstraktsioonid, „grammatika tükid”, konstruktid aga konstruktsioonide realisatsioonid tegelikus diskursuses.

Konstruktsiooniteooria algne eesmärk oli tõsta keeleteaduse huviorbiiti (generatiivse grammatika vaatenurgast) perifeersed keelenähtused ning vaadelda keelt laiemalt kui reeglitest ja sõnadest koosnevat süsteemi. See teooria on välja kasvanud Fillmore’i (1968) käändegrammatikast, millest ta arendas edasi freimisemantika (Fillmore 1982). Freimiteooria järgi on keeleüksuse mõistmiseks vaja analüüsida selle taustsituatsiooni (taustfreimi) ning situatsioonist osa võtvaid situatsioonirolle. Süntaktilisele seaduspärale – William Crofti ja Alan Cruse’i (2004: 257) järgi ka kõige üldisemale või abstraktsemale konstruktsioonile – vastab mingi semantiline tõlgendus. Seetõttu saab konstruktsioone mõista sümboolsete üksustena, mida konstruktsioonigrammatika kõige laiema käsitluse, radikaalse konstruktsiooniteooria (Croft 2001: 362) põhjal esineb kõigil keele tasanditel,5 olgu selleks morfeem, sõna, fraas, lause või diskursus.

Konstruktsiooniteoorias ei oletata keelelise teadmise selgesti eristuvat jagunemist sõnavaraks ja grammatikareegliteks, vaid keelt nähakse ühe erineva üldisusastmega sümboolsete üksuste võrgustikuna (Sahkai 2008: 181). Konstruktsioonigrammatika uurimisobjektiks on konstruktsioonid kui konventsionaalsed tähenduse ja vormi ühendused ning konstruktsioonigrammatika kognitiivse suuna (Lakoff 1987; Goldberg 1995; Croft, Cruse 2004) järgi sisaldab konstruktsiooni struktuur järgmisi ­keelelisi tasandeid:

Joonis 1. Konstruktsiooni sümboolne struktuur (Croft, Cruse 2004: 258 joonise 10.1 põhjal).

Nii võib arutleda, et resultatiivkonstruktsiooni {[NFelat] [NFtransl]} iseloomustab finiitverbi puudumine ning konstruktsiooni realisatsioonide kalduvus esineda diskursuses omaette üksusena, näiteks pealkirjana (nagu siinses artiklis) või pildi­allkirjana. Semantilises plaanis sisaldub konstruktsioonis idee edenemisest ühest seisundist teise ning pragmaatilises tõlgenduses on translatiiviga märgitud lõppseisund üldjuhul uudsem või hinnatum kui elatiivse käändega tähistatud algseisund. Konstruktsioon on produktiivne, mida näitab selle sõltumatu ilmumine eri temaatikaga pealkirjades, nt aianduskäsiraamat „Naadimetsast paradiisiks” (Palusalu 2023), teadusartikkel „Sõnastikukogust keeleportaaliks” (Langemets jt 2021) ja eelinkubat­siooniprogramm „Teadusest äriks!”,6 kuid sellel põhineb ka kinnistunud väljendeid, nagu ajalehepoisist miljonäriks.

Kõnealune konstruktsioon on ilmselgelt tähenduse (ja vormi) poolest sarnane teiste alg- ja lõppseisundit sisaldavate väljendusviisidega, näiteks nendega, milles esinevad muutumisverbid nagu kasvama, saama, muutuma jne. Nende puhul on elatiivne ja translatiivne nimisõnafraas verbi argumendid ja konstruktsioon ise seega olemuselt pigem lausemall {[NF][V][NFelat][NFtransl]}, mille kasutusnäited on: torm kasvas madalrõhkkonnast orkaaniks; ta muundus konnast printsiks; kuidas allhankijast tootjaks saada? Kummati osutub, et muutumistähendust saab edasi anda ka siis, kui verb ise välja jätta, kuivõrd alussituatsioon ja selle osalised on olemas keelekasutajate jagatud teadmistes (freimi ehk üldistatud olukorrana, kus keegi/miski [muutub] (kellest/millest) kelleks/milleks // (millisest) milliseks).7

Konstruktsioonid võivad olla väga erineva keerukus- ja abstraktsusastmega tähenduse ja vormi kombinatsioonid – nii erandlikud kui ka regulaarsed keelenähtused (Fillmore jt 1988; Goldberg 2013). Esimeste hulka kuuluvad idioomid, mis esindavad fraasistruktuurireeglitest komplekssemate süntaktiliste struktuuride ning semantiliste ja pragmaatiliste tõlgendusprintsiipide seoseid (Fillmore jt 1988) – näiteks verest välja lööma. Teise rühma alla lähevad produktiivsed lausekonstruktsioonid (Goldberg 1995; Goldberg, Jackendoff 2004), nagu näiteks resultatiivkonstruktsioonid. Grammatika ja leksikoni vahelist kontiinumit ilmestavad järgmised kolm erineva abstraktsusastmega konstruktsiooni, kus fraasielemendid (NF, KF jne) on käsitletavad keelekasutuses konkreetsete lekseemidega täidetavate lünkadena ja leksikaalsed fragmendid kohustuslike kinniselementidena:8

1. täisskemaatiline ehk täielikult lünkadest koosnev abstraktne konstruktsioon, näiteks põhjustatud liikumise argumentstruktuuri konstruktsioon {[NF][V][NF][XFkuhu]}9, mille kasutamist illustreerib lekseemidega täidetud lause Uku viib raamatu riiuli peale;

2. poolskemaatiline ehk osaliselt lünkadega skemaatiline konstruktsioon, mis esindab segatüüpi, näiteks idiomaatiline väljend {[tee viib] [NFkuhu]}, mis sisaldab nii kinniselemente kui ka lünka(sid) ning väljendab fiktiivset liikumist (Tee viib ränduri mäkke/metsa);

3. leksikaalselt küllastatud konstruktsioon ehk konkreetne lünkadeta konstruktsioon, näiteks väljend {[kõik teed viivad Rooma]}, mis sobitatakse konteksti üldjuhul just sellisel kujul või mis allub piiratud määral modifikatsioonidele.

Erineva abstraktsus- ehk skemaatilisusastmega konstruktsioonid võivad olla omavahel pärilusseostes ning moodustada taksonoomilise võrgustiku (Fillmore jt 1988; Jurafsky 1992; Goldberg 1995, 2006; Croft, Cruse 2004). Pärilusseose all mõistetakse suhet, kus konstruktsiooni alatüüp „pärib” ehk võtab omaks üldisema konstruktsiooni omadused (Lakoff 1987; Goldberg 1995: 67–100) – kui kasutada sugulusmetafoore, on „lapsel” (ingl child) spetsiifilisemad omadused kui „vanemal” (parent). Ülal esitatud kolm konstruktsiooninäidet esindavad kõik sihtkohta markeerivat põhjustatud liikumise konstruktsiooni, mille vahel valitsev pärilushierarhia on kujutatud joonisel 2.

Joonis 2. Pärilushierarhia põhjustatud liikumise konstruktsiooni näitel.

Kui klassikalise konstruktsioonigrammatika (Lakoff 1987: 492) järgi võtab laps10 täielikult vanema omadused üle, siis kognitiivse konstruktsioonigrammatika Adele Goldbergi juhitud harus on oletus, et laps pärib vaikimisi vanema omadused, kuid võib vanemast mingis suhtes ka eristuda (Goldberg 1995: 73). Goldbergi (1995: 75, 81) teoorias võivad konstruktsioonid olla võrgustikus üksteisega seotud nelja tüüpi pärilusseoste kaudu: polüseemiaseos, allosa seos (kus üks konstruktsioon on teise osa), metafoorse laienduse seos ja pretsedendiseos (kus üks konstruktsioon on teise erijuhtum; vt ka Penjam 2008: 21). Et allosa seost esindaval konstruktsioonil võib olla rohkem kui üks seos eri vanema või isegi vanavanemaga, võib rääkida hulgipärilusseosest (ingl multiple inheritance, vt Croft, Cruse 2004: 321; Lyngfelt 2018: 7–8).

Konstruktsioonide võrgustik ehk ühe keele konstruktsioonide kogum moodustab konstruktikoni (ingl ConstructiCon, nt Goldberg 2003). Benjamin Lyngfelt (2018: 1) rõhutab, et konstruktikoni mõistel on kaks tõlgendust: see on ühelt poolt teoreetiline ettekujutus keelest kui konstruktsioonide võrgustikust (vt nt Diessel 2019), teisalt aga konstruktsioonide kirjelduste praktiline kogum, ’konstruktsioonide sõnaraamat’. Sedalaadi praktiliste konstruktsioonikirjelduste loomise, süstematiseerimise ja talletamisega tegeleb valdkond, mida nimetakse konstruktikograafiaks (ingl constructicography) (Lyngfelt 2018: 11) ja mis kujutab endast leksikograafia ning konstruktsioonigrammatika sünteesi. Edasises räägimegi konstruktikonist tähenduses ’konstruktsioonide kogumik, konstruktsioonide sõnaraamat’ ning järgmine peatükk annab ülevaate nende koostamise põhimõtetest, ulatusest ja esile kerkinud probleemidest.

 

3. Konstruktikograafiat seinast seina

Esimene katse konstruktsioonide jaoks kirjeldusstandardit luua tehti juba üle kümne aasta tagasi (Fillmore jt 2012) ja mõned põhiprintsiibid said paika juba siis. Johtuvalt sellest, et definitsiooni järgi kujutavad konstruktsioonid endast vormi ja tähenduse paare, on ka konstruktikoni üksuse ehk konstruktsiooni kirje loomulikuks osaks ühelt poolt vormi ja teisalt tähenduse ja/või funktsiooni esitamine. Vormi poole kirjeldusse kuulub tavaliselt konstruktsiooni koostisosade ehk elementide esiletoomine, kuivõrd tüüpiliselt on tegu komplekssete keelekasutusmustritega.11 Konstruktsioonielementide omavahelist seost nimetatakse sisesüntaksiks ning konstruktsiooni kui terviku süntaktilist funktsiooni selle välissüntaksiks (vt Ohara 2018: 152). Neile vajalikele kirjelduselementidele lisandub konstruktsioonile antud sõnaline nimetus ning valemilaadne esitus, mille abil toimub konstruktide (ehk konstruktsioonide kasutus­juhtumite) märgendamine ning näitelausete kuvamine. Näitelausetes peab olema näha, millised tekstiüksused milliseid konstruktsioonielemente esindavad.

Joonis 3. Konstruktsiooni Muutus esituse visand.

Joonisel 3 on visandatud neist põhimõtetest lähtuvalt kirjeldus artikli alguses esitatud verbita resultatiivkonstruktsiooni jaoks, pannes sellele tinglikult nimeks Muutus ning lisades väljad, kuhu saab märkida (pärilus)seoseid teiste konstruktsioonidega.

Väljend ajalehepoisist miljonäriks tuleks aga konstruktikonis kirjeldada omaette üksusena – leksikaalselt küllastatud konstruktsioonina –, mille kompaktne esitus on kujutatud joonisel 4.

Joonis 4. Konstruktsiooni Ajalehepoisist miljonärist kompaktne esitus.

Idee keele kirjeldamisest konstruktsioonidena on leidnud väljundi mitmetes projektides, milles on kirjeldatud juba arvestatavat hulka eri keelte konstruktsioone ning mõistagi on põrkutud raskustele, sest keele kirjeldamine uudsel viisil nõuab otsuste langetamist nii materjali piiritlemise kui ka kirjelduse detailsuse osas.

Artikli kirjutamise ajaks ehk 2024. aasta kevadeks oli teada kümmekond projekti seitsme keele jaoks: saksa (FrameNet-Konstruktikon des Deutschen), rootsi (Constructicon for Swedish), vene (Russian Constructicon), Brasiilia portugali (FrameNet Brasil), jaapani (Japanese FrameNet) ja ungari (Hungarian Constructicon), kus­juures inglise keele kohta on