PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Kogumik „Sõjamõtted” koondab A. H. Tammsaare aastatel 1914–1919 Koit­järvel kirjutatud ja omaaegses ajakirjanduses avaldatud esseistlikke tekste. 1919. aastal ilmunud raamatu tarbeks lisas autor neile saatesõna ja viis sõjateemalist novelli. Seega on osalt tegemist ilukirjandusteosega. Kirjastus Ilmamaa on seda teksti­valimikku täiendanud toimetaja Katre Ligi allmärkustega ning Peeter Järvelaiu järelsõnaga.

Mõttelooliselt seostuvad Tammsaare kirjutised maailmasõjaeelses Euroopas levinud pessimistliku kultuurikriitikaga (vt lk 184–190), mis reaktsioonina sajandi­vahetuse progressiusule juhtis tähelepanu inimeste ja inimmasside võimetusele allutada oma madalaid instinkte ükskõik millise kõrgema moraali teenistusse ning hoiatas, et teaduse ja tehnika areng pigem võimendavad inimloomuses peituvaid destruktiivseid jõude, kui lubavad neid ületada. Esimese maailmasõja vallandumine 1914. aasta suvel kinnitaski sellise pessimismi asjakohasust: ebamäärastel põhjustel alanud ja kiiresti laienenud sõda, millel selget süüdlast justkui ei olnudki, lubas järeldada, et sõjasüüdlaseks tuleb pidada inimloomust, mis polnud suutnud tapatalguid ära hoida.

Sõjakriitikuid vapustas massiline poole valimine tolleaegsete Euroopa intellektuaalide seas. Paljud neistki, kes varem olid kuulunud patsifistide ridadesse, otsustasid nüüd kas isiklikust patriotismist või avalikkuse surve tõttu kodumaad sõjas toetada ning katkestada suhted endiste mõtte­kaaslastega, kes seda teha ei soovinud või vastase poolele jäid (lk 20, 190–191). Kosmo­poliitse haritlaskonna killustumine võttis paljudelt sõjavastastelt literaatidelt viimasegi tulevikulootuse: kui maailma sõtta juhtinud konservatiivsed valitsusringkonnad ning rikastuv liberaalne keskklass olid progressiivsete jõududena juba varem maha kantud, siis nüüd tabas sama saatus vaimuaristokraatiat, mille hulka kuuluvaks lugesid sõjavastased literaadid ennastki.

Pessimistide sõjaaegseid tekste iseloomustab seetõttu resigneerunud meeleolu, pettumus Euroopa kultuuris ja mure maailma tuleviku pärast. Samal ajal püüti oma haritlasmissiooni teadvustades leida uusi väljendusvahendeid sõjaõuduste talletamiseks ja edasi andmiseks ning helgematel hetkedel tegeleti otsingutega mingi ehedama elutunnetuse järele, mida loodeti leida näiteks eluslooduse (lk 45, 129, 206), laste (lk 142, 216, 221–235) või lihtsate ja harimata inimeste juurest (lk 76, 236–245).

Tammsaare veetis Esimese maailmasõja aastad haigena venna talus Koitjärvel ja kirjutas kõik need kahtlused, lootused ja Euroopa kataklüsmid lahti esseedes, milles ilmneb ambitsioon tõusta kõrgemale Eesti kohalikest oludest ning võtta osa rahvus­vahelistest aruteludest maailma­sõja põhjuste ning sõja olemuse üle. Tammsaare luges Anatole France’i ja Maurice Maeterlincki ning osales nendega samas mõtteringluses, mis püüdis toimuvat mõista, lugejate jaoks mõtestada ja paremal juhul olukorrast väljapääsu või lohutust leida.

Hiljem iseloomustas Tammsaare oma jupikaupa ajakirjanduses avaldatud mõtte­avaldusi väikeste ja juhuslikena, kahetsedes, et ta polnud oma ideid suuremasse teosesse koondanud (lk 7, 10). Läbivaid teemasid ja seisukohti saab välja tuua aga nendegi tekstide põhjal.

Inimene ja usk

Võib-olla taotlusliku vastusena maailma­sõja eraldavale ja lõhestavale survele domineerib Tammsaare „Sõjamõtetes” keskendumine inimsoo ühisosadele. Need on tema jaoks igal juhul ja kõigele vaatamata olemas, kuid ei anna veel põhjust optimismiks. Vastupidi: Tammsaare käsitluses moodustub jagatud pattudest omamoodi kollektiivne süüdistus inimkonna vastu, kelle nii käimasolev sõda kui ka varasemad ajaloosündmused olid paljastanud enesekeskse silmakirjatsejana.

Näiteks olid sõjad kinnitanud, et Euroopa kultuuri ei saa pidada ülejäänud kultuuridest tsiviliseeritumaks, ületagu see pealegi teisi oma tapa- ja tulejõult (lk 8, 27–30, 52). Ka maailmasõja juures polnud märkimisväärne mitte see, et mustad või punased võitlesid valgete vastu, vaid hoopis see, et valged oma väidetavalt kõrgemale kultuursusele vaatamata kippusid metsikustes värvilistest ette jõudma (lk 111). Üldse on inimkäitumine Tammsaare meelest ettearvatav ning inimeste pinnapealsed erinevused ei väljenda sügavamaid loomuerisusi: ka tööline hakkaks miljo­näriks saades käituma täpselt samamoodi nagu see, kes on miljonärina sündinud (lk 35–40).

Eriti ilmseks muutuvad inimeste jagatud instinktid siis, kui nõrgenenud väliste kontrollimehhanismide asemele astub puhtalt tugevama õigus. Siis võib igaüks näha, et seadust täidetakse ainult seni, kuni on võim, mis selle täitmist nõuab; vastasel juhul ei pea vett ükski rahvus­vaheline leping ning kindlasti leitakse sobiv põhjendus, miks peaks õiguse või isamaa pärast kaaskodaniku paljaks röövima (lk 66). Nõnda tuleb üle saada naiivsest seisu­kohast, nagu oleks inimlik religioon enamat kui orjus, inimlik õigus enamat kui võimuiha ning inimlik ajalugu enamat kui mälestusmärk võitjatele (lk 7). Nõustudes filosoof Henri Bergsoniga, et ainuke kindel reaalsus on liikumine ja muutumine, ei soostu Tammsaare siduma nende nähtustega edenemist – aja voolavus olevat ainult sündmuste vaheldumine (lk 193), samas kui igasuguse „arenemise” ja „edenemise” retoorika suhtes tuli olla skeptiline (lk 42, 45).

Ometi kuulub inimloomuse juurde vajadus millegi kõrgema järele; unistus mingisugusest „temast, keda kunagi kätte ei saa, kuid kelle käskusid pikisilmi oodatakse. See „tema võib olla nii maa peale jumalate asemikuks määratud üliinimene kui ka Jumal ise (lk 121–122). Maailmasõja ajal olidki kõik rahvad pöördunud Jumala poole ja palunud temalt nende vaenlaste hävitamist, kelleni relvad ei ulatunud – justkui oleks igal rahval jätkuvalt oma rahvuslik jumal, nagu iidsel Iisraelil (lk 145). Jumalalt või jumalate asemikult loodeti lohutust kannatusteski, sest miljonite kannatusi nähes oli raske mitte hakata nendest mingit mõtet otsima (lk 181).

Sõjakoleduste või muude läbielamiste tõttu võib inimene seega kergesti kaotada usu mõistuse väärtusesse ning pöörduda pigem intuitsiooni ja „sisemise selgelt­nägemise poole” (lk 193). Sellest, kuidas kriitilises olukorras tuleb inimesel tunnistada oma mõtte- ja tegutsemisvõime piiratust ning teha katset ületada see uute vahenditega, kirjutab Tammsaare pikemalt seoses Maeterlinckiga (lk 129–141). Seejuures märgib ta, et ebausku ja ebateadusi Maeterlinck ei pooldanud (lk 134); seda ei saa aga väita kõigi teiste omaaegseid pöördelisi sündmusi tunnistanute kohta. Ka Eesti ajaloos tuleks lähemalt uurida XX sajandi esimese poole ühiskonnategelaste ja intellektuaalide kokkupuuteid teosoofia, antroposoofia, spiritismi ja teiste sarnaste liikumistega.

Suurrahvus ja väikerahvus

Inimkonna ühisosade väljatoomise kõrval juhib Tammsaare siiski tähelepanu olulisele nähtusele, mida võiks nimetada suurrahvusliku ja väikerahvusliku eneseteadvuse eristamiseks. Esimest iseloomustab usk uue ajastu saabumisse ja uutesse ülesannetesse, mis ootavad täitmist ning mille nimel võitlemine on õigustatud. Näiteks oli Saksamaal ennustatud, et sakslased saavad maismaa käskijaks, nagu Suurbritannia oli olnud merede valitseja (lk 75), samas kui venelased uskusid uude slaavi tõu ajajärku ja uude maailmakultuurilisse missiooni (lk 61, 125–126). Isegi vene liberaalid arvasid, et „virgunud Venemaa” suudab tsaariaegsed pahed kõrvaldada ning ülejäänud maailmale eeskujuks olla (lk 60).

Tagasihoidlikel väikerahvastel, nagu eestlased, seesugune julgus ja lootus aga puudub (lk 61–62). Vastupidi, eesti rahva­luule on tunnistanud, et Kalevipoeg oli olnud halb tapleja, ning suhteliselt võitluskehv oli ka hilisem eesti kirjandus (lk 152). Peamine, mida eesti sõjalauludes rõhutati, oli isamaalisus ja riigiustavus, mis pole Tammsaare meelest imekspandav, kuna eestlasi oli ammu igal võimalusel separatismis süüdistatud (lk 154–155). Üldiselt oli sõjapasun aga eestlaste jaoks olnud alati hädapasun ning iga sõjalaul muutunud nutulauluks. Kuigi Eesti aladelt olid paljud sõjad üle käinud, ei olnud eestlased neid kunagi ise algatanud ning nii oli neile võõras suurrahvastele omane ülev, pead­pööritav, meeletuks tegev, orgialik rõõm, mis tekib jõuteadvusest. Maailmasõjaski olid väikerahvad sunnitud erapooletut mängima, „sest kes võib teada, milleks see hea on” (lk 160).

Väikerahvuslikku eneseteadvust esindav Tammsaare ei hinnanud seetõttu kõrgelt ei Euroopa kultuuri varemetele uue tuleviku ehitamist lubavaid futuriste (lk 11–12) ega Marxi vääramata tõena ettekuulutatud maapealset rahuriiki (lk 78). Ka eilse maailma hävitamise järel pidid ju inimene ja tema instinktid ikkagi endiseks jääma (lk 9) ning õige oli arvata, et just need, kes kõige valjemalt vabadustest ja õigustest karjuvad, osutuvad kõige suuremateks vabaduste ja õiguste rikkujateks. Nii oli see olnud juba tsaariajal ja nii pidi olema ka pärast revolutsiooni (lk 82).

Selles mõttes on eriti valulik ainuke „Sõjamõtetes” leiduv tekst, mis lähtub otseselt Eesti omaaegsetest päevapoliitilistest oludest. Selles käsitletav sündmus on Ajutise Eesti Maanõukogu (Maapäeva) laialipeksmine enamliku rahvahulga poolt 1917. aasta 15. novembril, samal päeval, kui Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See episood kinnitas Tammsaarele tema varasemat „tumedat aimdust”, et niisugune ongi kuulutatud ja kiidetud vabadus ja revolutsioon ning oleks eksitus arvata, et Eesti on midagi muud kui Venemaa, „see logeduste ja korratuste pesa” (lk 80–81).

Niipea kui võim käes, olid äsjastest vabaduste lubajatest enamlased unustanud oma rahumeelsuse ja vabatahtlikkusprintsiibi ning võtnud kasutusele vägivalla nii Helsingis, Peterburis kui ka Tallinnas. Võis ju mõista, et vägivalda tarvitatakse vägivalla vastu, aga millist vägivalda pidid esindama soome ja eesti rahva valitud saadikud? Tammsaare järeldas, et revolutsiooniline vägivald ei olegi kuidagi õigustatud, vaid leiab poolehoidjaid puhtalt seetõttu, et Tsaari-Venemaa oli olnud vägivallamaa ning need, kes olid vägivalla all kannatanud, tahavad kasutada sedasama vägivalda, et kätte maksta, ükskõik, kas süüdlasele või süütutele. Nähes ette Vene kodusõda, avaldas Tammsaare muret, et Venemaal leidub liiga palju pimedust selleks, et lepitaks vähese vennaverega (lk 82).

Ent ennekõike oli märkimisväärne, et ka eestlased olid nüüd oma väikerahvusliku eneseteadvuse reetnud. Selleski oli süüdi Venemaa, mille äärmusparteides olid juhtrolli esindanud põrandaalused, põrandaalune aga pidi alati muutuma usumeheks, hullustajaks, vägivallatsejaks ja tagakiusajaks. Seda tsaariaegset põranda­alust vaimu leidus Tammsaare arvates ka Tallinna enamlaste juhtkonnas, mis oli Venemaal hariduse omandanud ja mida ei olnud mahendanud seltskondlik kokku­puutumine teiste eestlastega (lk 83–84). Need venestunud eesti põrandaalused olid samuti muutunud kitsarinnalisteks usklikeks, kellele vägivald, tagakiusamine ja kättemaksuhimu olid igapäevased asjad. Rahva seas olid nad leidnud aga poolehoidu, kuna kõik eestlased olid tsaariajast pärinud enam-vähem põranda­aluse hinge­ilma usuga, et on kerge ilma ja inimesi uueks luua – lihtsalt varem polnud selleks võimalustki avanenud (lk 84). Sama temaatika juurde pöördub Tammsaare kogumiku viimases tekstis, novellis „Meeletu mälestused”, mis lihtsa talumehe silmade läbi räägib enamliku vägivalla võimutsemisest Eestis (lk 236–245).

Sõda ja tulevik

Oma sõjaaegseid kirjutisi tagasihoidlikeks hinnanud Tammsaare ei uskunud, et sõja ajal võiks sündida suurt kunsti või kirjandust – loomine nõuab süvenemist, milleks sõjas pole aega (lk 187) ning sõda ei võimalda loometööks vajalikku rahu ja mõtlikkust (lk 18). Nagu öeldud, ei kiirustanud Tammsaare nõustuma ka nende kaasaegsetega, kelle meelest võis sõda kui kergemeelsust ja kergeusklikkust hävitav nähtus (lk 7, 51) toimida vaimse puhastus­tulena, mis viiks uue ja parema inimese või ühiskonna sünnini. Vastupidi: toetudes Prantsuse revolutsiooni (lk 187) ja Ameerika Ühendriikide kodusõja kogemusele (lk 113), ennustas Tammsaare sõjajärgseks ajaks pigem liialdusi, meeletusi ja elu­põletamist nendelt, kes olid sõja ajal ja tänu sõjale rikkaks saanud (lk 62–65). Tagantjärele 1920. aastatele mõeldes pidaski see ennustus paika.

Seda, milline võiks välja näha eeldatav sõjajärgne elu, kehastasid Tammsaare jaoks eeskätt Ameerika Ühendriigid. Sealgi ei leidunud õieti kunsti ega kirjandust (lk 19) ning miljardid dollarid sünnitasid kire ainult uute miljardite järele (lk 64). Seetõttu ei võinud Ameerika olla sobiv eeskuju pea kaotanud Euroopa kultuurile (lk 114): isegi Ameerikasse sisse rännanud eurooplased ei saanud seal kunstiloojateks, vaid samasugusteks ameeriklasteks nagu kõik teisedki (lk 119). Vaheldus­rikkust ja põnevust taga ajava inimese vaimutoidu vähenõudlikke eelistusi iseloomustas Tammsaare kui „Ameerika süsteemi järele Chicagos valmistatud” konservi (lk 201). Üldse on Ameerika problemaatikale pühendatud „Sõjamõtete” märkimisväärne osa, sh pikk essee „Ameeriklastest” (lk 108–120).

Teine Tammsaare huviobjekt oli tuleviku sõda, mis pidi kahtlemata saabuma ning teaduslik-tehnilise progressi tingimustes kujunema piirituks ja lõputuks eskaleerumiseks (lk 31–34). 1915. aastal kirjutatud arutlust, kuidas tulevikus kaugjuhitav masin võitleb masina vastu, võib pidada varaseimaks droonide kirjelduseks eesti publitsistikas (lk 47–48). Päädima pidi see sõjalis-tehniline areng aga täiusliku, tehisintelligentse masina leiutamisega, millel on hing sees ja mida inimesel pole võimalik taltsutada (lk 49–50). Nagu sellest tekstist näha, siis kuulus tuleviku juurde õieti seegi, et tõele peab ameerikalikul kombel „naljavana või klouni ülikonna selga ajama”, kuna alles siis hakkab lugeja tõe vastu huvi tundma (lk 204).

Sarnast tumedat ja paradoksidest tulvil irooniat leiab teistestki „Sõjamõtete” esseedest. Nii kirjutab Tammsaare, et sõda on kultuur ja vabaduse avaldus, kuna sõda ühendab inimesi ja õpetab neile uusi teadmisi (lk 14). Samuti olevat hea, kui inimesed õiguse nimel ülekohut teevad, sest nii saab ka ülekohus õigusest osa, imbub sellest pikkamööda läbi ja tundubki viimaks peaaegu õigusena (lk 106). Mingit sirg­joonelisemat tulevikuoptimismi leiab tema tekstidest aga vähe. Vaid mööda­minnes märgib Tammsaare, et ainuke inimsoo jumalatest, mis näib püsivat, on kaastundmus (lk 164), ning et „päästmine [on] vististi ainult kasvatuses ja arenemises” (lk 9). Ainuke pikem ja põhjalikum positiivne kreedo leidub kogumiku nimiesseed lõpetavas lõigus: „Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. [---] Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikke aegu, kus jumalad meie peale kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan!” (Lk 34)

PDF

Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades

Danila Rygovskiy. Women in Russian Old Belief: Religious Practices and Public Imagination on the Example of Siberian and Estonian Old Believer Communities. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 36.) Tartu: University of Tartu Press, 2023. 248 lk.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.1

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.2 Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?3

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,4 saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.5 (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.6

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”7 ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,8 siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”9 Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.10

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.

1 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. – Sirp 19. I 2024, lk 8. Samast perioodist kirjutab Tõnis Hallaste: T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, nr 136, jaanuar 2024, lk 30–31.

2 M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8.

3 16. novembril 2023 Tartu Biblioteegi raamatupoes teost esitledes tunnistas Vabar rahulolematust oma toonase kirjutuslaadiga. Alles uue pseudonüümi Kivivalgel all on justkui mingisugune (vahe)rahu enda kui kirjutajaga tehtud.

4 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

5 Või siis tekitab see trotslikku empaatiat: „[---] „Musta lennuki kiriku” heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt [---]” (M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad, lk 8–9).

6 Kõiksugu pöördvõtted on Vabari poeetika üks intrigeerivamaid komponente; ka must lennuk on äratuntavalt „valge laeva” pöördvõte. „Päikese” nüristuvat ja unustlikku ametnikku võib käsitada Jorge Luis Borgese „Kõikemäletava Funese” pöördvõttena, kuigi lakkamatu vihma kujund toob hoopis Gabriel García Márqueze meelde. Ühiskonnas „sees” olija on millegi olulise suhtes „väljas”; immigrandid osutuvad põlisemaks kohalikest („Maa­rahvas”), kunsti­teadlane säilitab ja kaasloob uut („­Tänavakunstnikud”), kõrbeteekonnal ise­enese teise otsa leitakse peegelpildis ulma-Tartu („­Nimede kõrb”). Alandatute ülendamise motiiv kordub mitmes tekstis, vahel vastuoksustega, näiteks loos „Inglid”, mis on pigem jutlus kui novell: „Nad [inglid] ei ütle midagi, ei õnnista, ei lunasta, ei katsu kedagi päästa” versus „äkki muutuvad heidikud ise mingil minu eest igavesti varjatuks jääval momendil vaikselt ingliteks” (lk 34), st aimatavalt toimub heidikute lunastumine inglite kohalolu mõjul.

7 T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine, lk 30.

8 „Minu puhkus pidanuks ammu läbi olema, aga ma polnud tööle ilmunud. Polnud juba nädalate kaupa meile vaadanud, telefon oli kuskil kodus, aku ammu tühi. Kui ma teda kuskile ära polnud kaotanud. Välismaal õppiva elukaaslase käekäigust ei teadnud ma midagi.” („Musta lennuki kirik”, lk 45)

9 S. Vabar, Maagiline protorealism. – Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. (Etüüde nüüdiskultuurist 3.) Koost S. Vabar, toim M. Laaniste. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, lk 81; esmailmunud Vikerkaares 2010, nr 9.

10 A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. – Looming 2024, nr 1, lk 134.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”

Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.

Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumi­aegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.1 Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilises tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilis­teisme­ea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viie­lapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatuse kehastus.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)

Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära sega rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele” (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhtumine (st lugeja­positsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarna­ne sellega, mis oli gümnaasiumieas Holdenisse: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus. Olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on vastandsuunas poeetilisele surma­igatsuseilule, mis lööb kõigele laisalt käega, annab maailma ees alla, lehvitab hüvastijätuks ja lepib leegi kustumisega.

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin Keeles ja Kirjanduses umbes nagu Mihkel Muti romaani „Hiired tuules” tegelane Jermakoff avalikus WC-s teise keskse tegelase Victori kõrval, ja küllap sellise seisukoha väljaütlemine kinnitabki neid sõnu. Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandus­inimest, kes on minust füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27. juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksi­maalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaasse.

See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).

Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuuri­kriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel meeldivad mulle Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu mahu võtavad lihtsalt ilmaarvustused ja argiraportid: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps… Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (Kaplinski, lk 188) ja „oleme kirja­töös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja vastu lugupidamatu.

Aga küllap jätkub neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad auke lappiva eelhoiaku, nii et raamatu hõredus ei häiri neid eriti,2 või kellel on lihtsalt suur aukartus.3

P.S. Tõeliselt huvitav oli Õnnepalu vanaisa lugu (lk 324–330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400 lk!

1 Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn:] Argo, 2020.

2 Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad. – Maaleht 15. X 2022, ja lugejamuljed Goodreadsis (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3 Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [---].

(„Badgir”, lk 314)

Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokku­puude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.

Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui pere oli unne suikunud ja korterisse saabus vaikus – ka raamatus on vaiksete kohtade otsing, kära käest pääsemise unistus kaalukas korduv motiiv: „Tänav, jää hetkeks vakka! Laske mõtteid koguda. Lumi, ära kahise!” („Rochechouart’ bulvar”, lk 193) Lugesin õhtu jooksul pala või kaks, ligi 100-leheküljelist jutustust „Brüssel” läbisin vast nädala. Nii tekkis õige meeleolu, kuulasin raamatus kõneleva mina­tegelase vaikuse­soovi ja vaikust ennast sõnade vahel. Seejärel asusin, nagu ikka, tausta tundma õppima. Otsing antikvariaadis näitas, et vaatlusalune teos on Ivanovilt eesti keeles 14 aasta jooksul juba viieteistkümnes.

Korraga jäin mõttesse: kas pean nüüd vastandina õhtusele mekutamisele hakkama Ivanovi romaane päevas ahmima nagu austreid mugiv uusrikas novellis „Austrid” (lk 132–138)? Ja pärast? Kas tuleks kirjutada erudeeritud ülevaade: Ivanovi pagulasromaanides on nii (paguluse temaatikat „Hämariku melanhoolias” enam ei ole), eestivenelaste saatuselugudes on naa, perekondlike painetega kolmat moodi (neid jätkub viimasessegi raamatusse omajagu), tegelased vananevad teosest teosesse autoriga ühes rütmis jne. Seiklused, romaanitriloogiad, autori taust, lähiajalugu – kõik see ahvatleb tõlgendusi otsima. Aga see oleks säärane lugemisviis, mille eest siin vaadeldav teos hoiatab: „On inimesi, kes imevad raamatutest välja kõik, nad loevad ega näe, nad on sünnipärased pimedad; võib-olla teiste raamatutest nad saavad sotti, kuid mitte minu omadest, ehkki loevad neid kohusetundlikult ja isegi visalt. Nad tõmbavad nagu tolmuimejad raamatust kõik kõige õrnema välja – tõmbavad sisu londi kaudu sisse, sõna sõna järel, ei jäta midagi vahele, kuid maitset suhu ei saa.” („Badgir”, lk 315)

Tõepoolest segavad eelnevalt loetu ning teadmised Ivanovi stiili, tegelaskonna ja omaeluloolise tausta kohta kõige olulisema tähelepanemist ja nautimist (puuduks veel, et me autoriga teineteist tunneks). Sageli libiseb novellidest läbi mõni vihjeline motiiv (nt olematu lapse müümine, lk 222), kuid tausta (antud juhul romaani „Peotäis põrmu”) tundma õppimisel vihjelisus hajub. Seega üksnes sirvisin hangitud romaanilasu ja panin riiulisse – n-ö tõmbama, õiget lugemisaega ootama, nagu Marju Lepajõe õpetas dokfilmis „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019).

Kõige olulisemaks pean kirjanduses teose meeleolu, üldist häälestust, mille tabamiseks tuleb lugedes sündmused, tegelased, intriigid ja printsiibid triivima lasta, nii et nood küll ei unune päriselt, aga omandavad punktiirsed, tontlikud piirjooned. Sellise kirjanduse kreedo leidub „Hämariku melanhoolias” (arutlused kirjanduse loomuse ja praeguse väeti asendi üle on Ivanovi teoste üks läbivaid kihte): „Mulle meeldib, kui raamat ei vii kuskile, kui ta evib omaenese väärtust igal lehe­küljel, et sa loed ja tajud millegi suure kohalolekut, see tunne on nagu külgetõmbejõud; et on nagu tunda soojust, aga mõnikord tekitab vinu kerget ärevust eriti kui loed üksinda, et näib, nagu oleks su kõrval kummitus.” („Badgir”, lk 315)

Selline meeleolu avaneb, kannab teksti ja kannab lugejagi kaasa raamatu mitmes tippnovellis: „Hapsal”, „Rochechouart’ bulvar”, „Badgir”, „Hämariku melanhoolia”. Melanhoolne minategelane, kelle piirjooned ei võrsu üksnes eeltoodud novellides, vaid kogu raamatus autori eluloost, viibib täiesti omaette, vaikuses, oma mõtete, mälestuste ja tunnete küüsis ning midagi muud peaaegu ei juhtugi. Tekst uitab, ei koondu mingi kinnismõtte ümber, tegelase vahetu taju, emotsioon, mälestus ja üldistus põimuvad kokku. Lugu täidab mõtlik melanhoolia („kõik on lõppenud”, lk 141; „Elu on eksitus”, lk 150), ebaõdus atmosfäär. Peategelase enda kirjelduse järgi: „Lapsena oli mul väga ebatavaline iha, nüüd ütleksin niimoodi: see oli tegutsemisvõimaluse iha. Ma tahtsin teha midagi enneolematut, midagi täiesti mõeldamatut. Ma mõtlen (kõndides mööda Telliskivi tänavat), et see oligi tung eimiski poole, absoluutse võimaluse poole. Ma tahtsin astuda potentsiaalse väljale, kus kõik on võimalik, kus kõik on alles ees, kus valitseb eimiski, kus esemed ei ole veel liikvele läinud, ei ole veel kujugi omandanud, nad ei ole isegi mitte voolavad ideed (fluidumid), nad on ideedest vähemad.” („Tellis­kivi trammipeatus”, lk 246–247)

Soovi korral saaks „Hämariku melanhooliast” tsitaate kogudes moodustada terve dekadentliku filosoofia programmi, aga see oleks teksti võtmine „toore jõuga” (lk 316) ning varjutaks uitlemist ja ebamäärasust. Siinses arvustuses üritan käia pisutki kõnealuse raamatuga ühte jalga, olgugi komistades.

„Hämariku melanhoolia” tegelaste juures on kõige tähtsam vaikne konutamine mõeldamatu läheduses, kuid tekst peab sisaldama midagi veel, millega vaikne tsoon sisse piiratakse. Seda täidet pakub Ivanovi juttudes ennekõike mälu („Minevik varitseb sind igal pool otsekui nõiamoor”, lk 234) seoses lapsepõlvega, eriti emaga. Keeruline suhe emaga avaldub mitmes novellis (nt „Kolm briljanti ja ­Beckett”, „Telliskivi trammipeatus”). Eelnevalt esile tõstetud novellides leidub selle suhte kokku­võte positsioonilt, kus ollakse juba elu eest kirjandusse peitunud: „Valu, mis ma olen oma emale teinud, ei saa mitte millegagi lunastada. Ma pole suuteline looma romaani, mis vabastaks mind nendest piinavatest südametunnistuse torgetest, ma tahaksin kirjutada kasvõi ühe raamatu, kus poleks seda tunnet.” („Hapsal”, lk 144)

Kõik ei ole raamatus siiski traagiline, muidu tekiks probleem, kuidas pinget kruvida ja hoida. Praegu tõuseb ja langeb tekstide pinge koos mälupiltidega, meeleolud vahelduvad hakitult. Sekka puistatakse koomilisi vinjette (nt „Masturbeerimise akt laevaremonditehases nr 7”, „Hapsal”, lk 162–163) ja kirjanduslikke parafraase (lk 145–147). Teistes novellides on iroonilisust rohkemgi, see domineerib näiteks rahvusvahelisest kirjanduselust pajatavas „Brüsselis”.

Olulist vaheldust pakub Ivanovi stiil: sujuvate kirjelduste sekka on põimitud pidevalt sähvatustena eristuvaid kujundeid, mis peaksid lugeja üles raputama poolunest, kuhu too vahepeal koos minategelasega suikus. Sellise sähvatusena võib toimida mõne detaili tajumise kirjeldus („[---] vaatan, kuidas mööda raudtee­viadukti roomab rongitõuk: aeglaselt, üliaeglaselt …”, „Life is shit!”, lk 115) või üldisem olukorrapilt („Imelik, kandsin kingad ära, aga Brüsselit õieti ei näinudki”, „Brüssel”, lk 75), emotsionaalne seisund („Mind valdab ärevus, see heliseb mu kätes [---]”, „Rochechouart’ bulvar”, lk 188) või mõnda neist elementidest sünteesiv metafoor („Piip mu käes on kustunud. Kiiged kääksuvad, kiigutades mu südant”, „Monsterad”, lk 267). Ivanovi tekstis ei leidu selliseid esiletungivaid kujundeid liiga tihedalt, aga siiski piisaval määral, meenutamaks lugejale, et tema ees on taidurlik kirjandus­teos, mitte ühismeediast pärinev loba.

Raamatu tagakaanel antakse žanrimääratluseks romaan novellides. Ma olen kaunis hämmeldunud, kui selline määratlus pärineb autorilt, mitte kirjastuselt. Muidugi – praegune kohutavalt labane aeg, mille ees Ivanovi peategelane pidevalt tardub, lubab nimetada asju kuidas tahes, blogipidajate armetuid ridugi on romaanideks tituleeritud. Kuid Ivanovil ju romaani­puudust ei ole, et novelle romaanideks ülendada. Mõistagi on „Hämariku melanhoolia” juttudes üht-teist sisuliselt koondavat: ükssama minajutustaja, kelle eluseigad korduvad mitmes novellis, ka on raamatu niminovelli lõpus üks kulminatsioon, kus nii mõnedki eelnevate lugude tegelased läbi lipsavad (lk 375). Kuid romaaniks siduvat kompositsiooni ei ole (aga Ivanovi tõelised romaanid on komponeeritud täpselt, parima vene kirjanduse standardi alusel), lood on väga erineva pikkusega (kahest leheküljest 89-ni), liiga palju esineb eri novellides samu kinnis­kujundeid (nt ema sõrmus) jms. Kirjaniku­hääl ütleb raamatus: „Ma olen kirjutanud ja kirjutan niimoodi, et idioodid, kes tuhkagi aru ei saa, tõmbaksid uttu pominaga „noh, see on küll mingi jura”” („Badgir”, lk 314). Tundub, et kirjastus tahab neid idioote, kelle jaoks vaid romaan väärib lugemist, veel pisut koorida.

Kokkuvõtteks tundub, et Ivanov on teel puhta kirjanduse ruumi. Kuniks kultuuri ümber kiibitsejate mälu püsib, on sellel teel omajagu takistusi: autor on nende jaoks liiga põneva saatusega isik (vähemus, pagulus jne), kelle elus ikka tahetakse sorida. Tõnu Õnnepalul ja Peeter Sauteril, kelle loomingu põhihäälestus sarnaneb paljuski Ivanovi omaga (mõlemat mainitakse muide ka „Hämariku melan­hoolias”), on palju lihtsam: nende taagaks pole peaaegu midagi muud kui ühe tõelise kultus­teose autorsus. Siiski saab kirjandus ise kiibitsejaid eemale tõrjuda, loobudes ühiskonda erutavast ainesest, kaevuda endasse, istuda vaikselt öös ja kuulatada.

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 See­juures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luule­käsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.

Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest nagu autori surm ja umbisikuline keelekesksus.3 Lugemine on tema jaoks esmajärjekorras enda humaansuse arendamise projekt, mis ei ole taandatav pelgalt ühele teooriale ega lugemisviisile. See võtab täpselt kokku, milliseid väärtusi kannavad „Luule­jutud”. Kõigepealt ei karda Velsker selgeks teha, kes lugejaga räägib. Igaüks saab aru, et kogumiku tekstid on kirjutanud kirjandus­teadlane, kuid neis peituv hääl on ka enesekriitiline. Näiteks kui Velsker seostab Paul-Eerik Rummo põgenemismotiivi Erich Frommi raamatuga „Põgenemine vabaduse eest”, lisab ta sellele kommentaari, et tõlgendus on tõenäoliselt vale (lk 166). Teisal kirjeldab ta põhjalikult, kuidas Andres Ehini luule tõstab teda õhku (paneb lendama), aga ei unusta kordagi, et seda ei saa hea luule hinnangukriteeriumiks seada (lk 143). Just eneseteadlikkus on Velskri käsitluste läbiv tunnusjoon, mis ei tekita ainuüksi poole­hoidu, vaid sel on ka ennast kehtestav funktsioon. „Luule­jutud” on pidevas dialoogis varasema retsept­sioonilooga, kuid erinevalt paljudest arvustajatest ei unustata kordagi ära enda positsiooni: „Äsja tutvustatud käsitlus­võimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi.” (Lk 185) See „minu lugejatunne” ei kao isegi selliste autorite puhul nagu Jüri Üdi, kelle tõlgendamise viis on suuresti juba paika loksunud.

Kirjeldatud eneseteadlikkus on Velskri kui õppejõu anne, mida ta toetab tugeva materjali valiku (mida üldse arvustamiseks võtta) ja loomupärase tasakaaluku­sega. „Luulejuttudes” on mõningate eranditega vaatluse all XX–XXI sajandi eesti olulisemad luuletajad: Henrik Visnapuu, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi, Gustav Suits, Hasso Krull, Andres Ehin, fs, Karl Martin Sinijärv, Andra Teede, Maarja Pärtna, Tõnu Õnnepalu, Sass Suuman, Tõnis Vilu jt. Seejuures ei ole Velskri kriitika lahmiv, vaid lugupidav. Näiteks „Sõnarise” luule­antoloogia arvustuses ütleb Velsker, et seesuguse töö hindamisel on mõistlikum loobuda ühtede autorite tõstmisest teiste arvel (lk 121–122). Karl Muru koostajakäe vägivaldsust peab ta materjali suhtes pigem leebeks (lk 126). Kivisildnikust rääkides mainib ta, et üldjuhul on luuletaja õigel teel ja tal oleks kahju, kui too värsimasin seisma jääks (lk 257, 259). Jah, hinnangulisus on arvustustes ülioluline, aga Velskri tekstides ilmneb see pigem vihjamisi, ridade vahelt. Ainult mõnikord ei jää muud üle kui otse välja öelda, et miski ei sobi, nagu 2003. aasta luuleülevaates: „Aga sellest hoolimata ei taha ma kriitilisi tundmusi vältida. [---] Ma ei igatse mingit uut revolutsiooni – on tõenäoline, et revolutsioonide äärmised võimalused said jupiks ajaks läbi proovitud 1990. aastate alguse eesti luules –, aga tahan siiski seda, et miski mind jahmataks, olgu see siis kasvõi üks kujund või stroof.” (Lk 340) Tasakaalukus ei tähenda seega nõudmistes hinnaalanduse tegemist.

Selge uurijapositsiooni ja taktitunde kõrval on sama oluline käsitluste süste­maatilisus. On tavapärane, et Velsker loetleb tunnuseid, mis aitavad ühte või teist autorit ja tema tekste avada. Näiteks fs-i luulest toob ta välja üheksa tunnust: 1) ebamugav temaatika ja külmus, 2) autori­kujundi paroodilisus, 3) linnakesksus, 4) mittereligioosne jumala käsitlemine, 5) ü asemel y, 6) vormimängulisus, 7) silbilis-rõhulise värsi eiramine, 8) kirjutamisviisi minimalism ning 9) luulekogu kompositsioonis kindel algus ja lõpp (lk 387–390). Kuigi tunnuste paika­pidavuse üle saab alati vaielda ja need võivad osaliselt kattuda, on märkimisväärne, et Velskri tähelepanekud varieeruvad vormist sisuni, tekstist autorini, kompositsioonist temaatikani ega ole piiritletavad kindla teooria või vaatepunktiga. Isegi kui vahel harva on teooria kasutusel, eelkõige Juri Lotmani arusaamad, siis on teoreetikult võetud ainult konkreetne tähelepanek või põhimõte. Mitte kunagi ei ole proovitud üle tuua tervet metodoloogiat. Näiteks Lotmani abil on Velsker sedastanud, kuidas mingi tunnuse puudumine võib olla selle ilmnemisega sama kõnekas: Suumani luule näilise lihtsusega kaasneb hoopis tähendusliku keerukuse kasv (lk 179). Niimoodi ei mõju „Luulejutud” koormavalt, vaid on oma rütmis ladusad, sulatades kokku kirjandusloolisi tähele­panekuid ja teooria või retseptsiooni killukesi, luuletuste poeetilist analüüsi ja hinnangut, üleüldist filosoofiat ning ajaloolist (autori)konteksti. Seal­hulgas ei eelistata ühte võimalust teisele, vaid valik tehakse vastavalt vaadeldavale objektile.

Loominguloolises käsitluses „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules”4 võtab Velsker oma luulekirjutiste võlu ja valu kokku: „Põhistruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda” (lk 170). „Luulejuttude” suurim tugevus on nende üldistusjõud, näiteks see, kuidas Henrik Visnapuu luuletuse „Kevade kylan” põhjal on võimalik kokku võtta terve tema keeleluule loomeperiood (lk 74–75) või kuidas Gustav Suitsu „poeetiline teisiti­olemine” ilmneb võimatus võimaluses lükkida kõrvuti kolm rõhutut silpi (lk 139). Samalaadne tendents ilmneb ülevaadetes, näiteks artiklis „Varemed, tasandikud, püramiidid. Uidang eesti nüüdisluules” (lk 278–291) saavutatakse üldistus ühe perioodi (murranguaja) üksikasjalise kirjeldamisega: kuidas 1990-ndate alguse vabaduse tuules seni kehtinud väärtused murenesid ja asendusid uutmoodi (turumajandusliku) paljususega. Samas, nagu Velsker vihjab, säilib fragmentide looks kirjutamisega teatud kartus (lk 291). Iga­suguse üldistamisega käib käsikäes abstraktsioon, mis detailidesse süvenedes ei pruugi autori või iga tema teose kohta enam kehtida. Suitsu või Visnapuu poeetiline eripära võib ilmneda küll ühes vaadeldavas tekstis, aga ei pruugi esile tulla nende ülejäänud loomingus. Mingi perioodi killukesi kokku liites on alati kõnekas, mis mahub rohkem või vähem tekstiruumi, sest valikuga tehakse alati kellelegi liiga. Samal ajal ei teki „Luulejutte” lugedes kordagi hirmu, et Velsker ei tea, millest ta räägib. Isegi juhul, kui täpselt tekstile ei ­viidata. Abstraktsioon ei jää kahtlaseks heietuseks, vaid on osa nauditavast analüüsist, mille näiteks sobib Tõnu Õnnepalu luulekatke „Hommikuudu” põgus avamine (lk 242). Ainuüksi lihtsate küsimuste tõstatamisega saab käsitluses näitlikustatud, kuidas tavapärase looduskirjelduse taga võib olla sügav ja lugejat segadusse ajav mõte.

Kõige lõpus (või vastupidiselt – alguses) tasuks igal arvustajal endalt küsida: miks on üldse tarvis seda, mida ma teen? Milleks lugeda luulet või milleks kirjutada luulearvustusi? Kogumiku kirjandus­loolise haarde ja iseomase analüüsi kõrval paistab „Luulejuttudest” silma Velskri oskus küsida ja vastata nendele kõige raskematele küsimustele. See on tänamatu töö, kuna millegi põhjapaneva sõnastamine eeldab millegi muu strateegilist välja jätmist. Kogumiku tuumküsimus on „Ööülikooli” loenguga tõstatatud „Kellele on vaja eesti luulet?” (lk 11–21), millele Velsker vastab T. S. Elioti abil: igaühele, kes meie keelt kõneleb. Luule tagab (lk 20) oma iseäralike korduste, keelestruktuuride ja kujundimänguga keele elususe ning kuigi maailmas on ridamisi põnevaid keeli ja kultuure, on ainult üks eesti keel, mida arendada ja hoida. Luule on keele lakmus.

1 Vt B. Melts, Parim jutukogu 2022. – Looming 2023, nr 1, lk 136–138.

2 Vt M. Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

3 Vt H. Bloom, How to Read and Why. New York–London–Toronto–Sydney–Singapore: A Touchstone Book Published by Simon & Schuster, 2000, lk 21–29.

4 Nõustun arvamusega, et see ­artikkel väärib esiletõstmist. Vt B. Melts, ­Parim jutukogu 2022, lk 137.

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2